Informatsiooni edastamine

2020. aasta ülevaade Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta Ülevaate on koostanud Vabariigi Valitsuse esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus Maris Kuurberg Välisministeeriumist ([email protected], telefon 6377400). Ülevaates käsitletakse individuaalkaebusi, mis on esitatud Eesti Vabariigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni alusel. Ülevaade koosneb järgmistest jaotustest. Kokkuvõte 1. Üldinformatsioon arengutendentsidest Euroopa Inimõiguste Kohtus 1.1 Statistika 1.2 Konventsioonisüsteemi toimimine 1.3 Euroopa Liidu ühinemine konventsiooniga 2. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud sisulised otsused ning otsused asjades, kus Eesti sekkus kolmanda isikuna 2.1 Jeret vs. Eesti (42110/17, kinnipeetavale haiglas käeraudade kohaldamine) 2.2 Suur vs. Eesti (41736/18, vanema õigused lapse suhtes) 2.3 Makhmudova vs. Venemaa (61984/17, lapserööv) 3. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste vastuvõetavuse kohta 3.1 Konnova vs. Eesti (7651/17, konfiskeerimise vaidlustamine) 3.2 Scherbakov vs. Eesti (40797/17, süüdimõistetu väljasaatmine) 3.3 Havik vs. Eesti (9044/17); Vaik vs. Eesti (48545/17, vahistamise kestus, kinnipidamistingimused) 3.4 Tiškevićius vs. Eesti (292/18, vahistatu suhtlemisvõimalused perekonnaga) 3.5 Fizgejer vs. Eesti (43480/17, pensioni maksmine välismaale) 3.6. Raudsepp vs. Eesti (22409/18, kartserikaristuste järjestikune täitmisele pööramine) 4. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimekirjast kustutamise kohta: sõbralikud kokkulepped ja ühepoolsed deklaratsioonid 4.1 Sagadi jt vs. Eesti (51278/17, vana Tallinna vangla tingimused) 4.2 Pulatov vs. Eesti (10788/19, politseivägivald) 4.3 Hamitski vs. Eesti (12496/18), Filippov vs. Eesti (12503/18, jälituslubade põhjendamine) 5. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimekirjast kustutamise kohta: kaebaja tegevusetus 5.1 Bobrovnitski vs. Eesti (30587/18, suletud Tallinna vangla tingimused) 6. Eesti Vabariigi kohta tehtud kohtuotsuste täitmine Kokkuvõte 2020. aastal vähenes Euroopa Inimõiguste Kohtusse (edaspidi EIK) esitatud kaebuste arv 6 %, kuid aasta lõpuks menetluses olevate kaebuste oli 4 % kõrgem kui aasta varem. 1. jaanuari 2021 seisuga on pooleli 62 000 kaebuse arutamine. Prantsusmaal COVID-19 pandeemia vastu võitlemiseks võetud meetmete tõttu pikendas EIK märtsis ja aprillis kaebuste esitamise ja neile vastamise tähtaegu, ent pöördus juunist tagasi tavareeglite juurde. Seoses 12. märtsil 2020 Eestis välja kuulutatud eriolukorraga teatas Eesti Euroopa Nõukogu peasekretärile inimõiguste konventsiooni artikli 15 kohaldamisest kuni eriolukorra lõppemiseni 17. mail 2020. Konventsiooni artiklile 15 on toetunud kümme riiki. 2020. aastal lahendas EIK 134 Eesti vastu esitatud kaebust. Neist 12 otsust 21-s kaebuses (osa kaebusi on ühendatud samasse menetlusse) kuuluvad avaldamisele. Pärast riigi seisukohtade saamist tegi EIK Eesti kohta kaks sisulist otsust. Ülevaates on kajastatud ka Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud otsus, kus Eesti riik sekkus menetlusse oma kodaniku toetuseks. Seitse kaebust tunnistas EIK kuue otsusega vastuvõetamatuks. Üksteist kaebust kustutas EIK kohtuasjade nimistust pärast seda, kui pooled olid sõlminud sõbraliku kokkuleppe või riik oli teinud ühepoolse deklaratsiooni. Ühe kaebuse menetlemise lõpetas EIK seetõttu, et kaebaja ei vastanud EIK kirjadele. Ainsa rikkumise Eesti suhtes leidis EIK 2020. aastal kohtuasjas Jeret vs. Eesti. EIK tuvastas konventsiooni artikli 3 (alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) rikkumise, kuna kinnipeetavast kaebajale haiglas oleku ajal käeraudade kohaldamine ei olnud proportsionaalne meede. Kohtuasjas Suur vs. Eesti EIK konventsiooni artikli 8 (õigus perekonnaelu austamisele) rikkumist ei leidnud, sest EIK nõustus, et riigi ametiasutused olid teinud endast sõltuva vanemate ja lapse suhtlemise taastamiseks. Kuna see siiski ei õnnestunud, oli põhjendatud, et Eesti kohtud määrasid ainuhooldusõiguse emale ega määranud kindlaks isaga suhtlemise korda. Kohtuasjas Makhmudova vs. Venemaa leidis EIK artikli 8 (õigus perekonnaelu austamisele) rikkumise lapseröövi asjas. Venemaa ei olnud suutnud täita kohtuotsuseid, millega laps oleks tulnud Eestisse ema juurde tagastada. Kohtuasjas Konnova vs. Eesti tunnistas EIK vastuvõetamatuks konfiskeerimist puudutava kaebuse, mis oli esitatud konventsiooni artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel. Kaebajal oli riigisiseselt tõhus juurdepääs kohtule olemas, mistõttu pidas EIK tema kaebust selgelt põhjendamatuks. Scherbakov vs. Eesti kaebus puudutas narkokuritegudes süüdi mõistetud kaebaja Eestist väljasaatmist ning konventsiooni artikli 8 (õigus eraelu austamisele) võimalikku rikkumist. EIK leidis, et kaebaja eraellu sekkumine oli proportsionaalne ning tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Kohtuasjades Havik vs. Eesti ja Vaik vs. Eesti pidas EIK kaebajate umbes 3,5 aastast vahi all pidamist põhjendatuks ning tunnistas artikli 5 (õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele) alusel esitatud kaebused vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatud. Kaebaja Haviku täiendavalt artikli 3 (alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) alusel esitatud kaebuse tunnistas EIK vastuvõetamatuks, kuna kaebaja ei olnud ammendanud kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) tugineva kaebuse asjas Tiškevičius vs. Eesti tunnistas EIK vastuvõetamatuks, kuna kaebaja oli kuritarvitanud 2 kaebeõigust. Kaebaja jättis EIK-le esitamata olulise informatsiooni vahi all oleku ajal olnud suhtlusvõimaluste kohta lähedastega. Kaebuse Fizgejer vs. Eesti tunnistas EIK vastuvõetamatuks põhjusel, et kaebaja ei olnud oma pensioniõigusega seotud kaebusi konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 rikkumise kohta Eesti kohtutes vaidlustanud. Raudsepp vs. Eesti kaebuse artikli 3 alusel tunnistas EIK samuti vastuvõetamatuks, kuna kaebaja ei olnud ammendanud kartserikaristuste järjestikuse täitmisele pööramise asjas riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Eesti sõlmis 8 kaebajaga sõbralikud kokkulepped kohtuasjas Sagadi jt vs. Eesti. Kaebused puudutasid 2018. aasta lõpus suletud Tallinna vangla ruumikitsikust ja olid esitatud konventsiooni artikli 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) alusel. Kohtuasjades Hamitski vs. Eesti ja Filippov vs. Eesti esitas Eesti ühepoolsed deklaratsioonid, kuna kaebajad ei olnud kokkulepetega nõus. Need kaebused puudutasid konventsiooni artiklit 8 (õigus eraelu austamisele), kuna kaebajate suhtes antud jälitustoimingute load olid algselt piisavalt põhjendamata. Ühepoolse deklaratsiooni esitas Eesti ka kohtuasjas Pulatov vs. Eesti, mis puudutas artikli 3 alusel esitatud kaebust politseivägivalla kohta. Neid kaebusi EIK sisuliselt ei arutanud ning kustutas kohtuasjade nimistust. Lisaks kustutas EIK kohtuasjade nimistust kohtuasja Bobrovnitski vs. Eesti, kuna kaebaja ei vastanud kohtu kirjadele. EIK lõpetab kaebuse menetlemise, kui asjaoludest nähtub, et kaebaja ise ei kavatse oma kaebuse juurde jääda. 2021. aasta jaanuari seisuga oli EIK-s pooleli 18 Eestile vastamiseks saadetud kaebuse arutamine. Lisaks on Eesti ühes Rootsi vastu arutatavas kohtuasjas sekkunud menetlusse kolmanda isikuna. 2020. aastal esitas Eesti EIK-le oma seisukoha menetluses, milles EIK tõlgendab inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ehk Oviedo konventsiooni. 2020. aastal lõpetas Euroopa Nõukogu ministrite komitee kahe Eesti kohta tehtud otsuse (mis hõlmasid 15 kaebust) täitmise järelevalve. Need otsused puudutasid 2018. aastal suletud Tallinna vangla tingimusi. 3 1. Üldinformatsioon arengutendentsidest Euroopa Inimõiguste Kohtus 1.1 Statistika 2020. aastal esitati EIK-le 41 700 kaebust, mis on 6 % vähem kui aasta varem (44 500). 1. jaanuari 2021. aasta seisuga oli EIK-s menetlemisel pooleli 62 000 kaebust, mis on 4% kõrgem kui 1 jaanuaril 2020 (59 800). Suuremat osa kaebustest riikidele vastamiseks ei saadeta, vaid need tunnistatakse vastuvõetamatuks ainuisikuliselt kaebusi lahendava kohtuniku poolt. 2020. aastal lõpetati selliselt 31 069 kaebuse arutamine. 2020. aastal vähenes otsuste arv, millega EIK kinnitas sõbralikke kokkuleppeid. EIK põhjendas seda asjaoluga, et vähenes selliste otsuste arv, millega lõpetati struktuurseid või süsteemseid probleeme tõstatavate korduvkaebuste menetlemine (nt Itaalias on probleemiks olnud kohtuotsuste mittetäitmine; Ungaris tsiviilkohtumenetluse kestus ja Rumeenias kinnipidamistingimused). Samas tõusis nende kaebuste arv, mis nõuavad kiiret lahendamist või mida kindlasti peab arutama seitsmeliikmeline koda. Nende kaebuste lahendamine nõuab rohkem aega ning seetõttu on oht, et kohtus pooleli olevate kaebuste arv tõuseb. Menetluses olevatest kaebustest on 1. jaanuari 2021 seisuga 70% esitatud nelja riigi vastu (22 % Venemaa, 19 % Türgi, 16,8 % Ukraina ja 12,2 % Rumeenia). EIK registreeris 2020. aastal 128 Eesti Vabariigi vastu esitatud uut kaebust, mis on edastatud erinevatele kohtukoosseisudele lahendamiseks. Ainuisikuliselt asju läbivaatava kohtuniku poolt tunnistati vastuvõetamatuks 113 kaebust, kolmeliikmelise komitee poolt 4 kaebust ja seitsmeliikmelise koja poolt 3 kaebust. 12 kaebust kustutati kolmeliikmelise komitee poolt kohtuasjade nimistust pärast riigi poolt sõbraliku kokkuleppe või ühepoolse deklaratsiooni tegemist või kui kaebaja ei olnud vastanud EIK kirjadele. Lisaks tegi EIK 2 sisulist otsust. Kokku tegi EIK 2020. aastal Eesti suhtes 134 lahendit. Võrdluseks, et 2019. aastal registreeriti 121 Eesti Vabariigi vastu esitatud kaebust ja EIK tegi kokku 142 lahendit. 2020. aastal esitati Eesti suhtes 12 esialgse õiguskaitse taotlust, kuid kohus neis asjades õiguskaitset ei määranud. Kokku on EIK 1. jaanuari 2021 seisuga registreerinud 38 Eesti vastu esitatud kaebust, mille menetlemine on pooleli. 1. jaanuaril 2020 oli see arv 43. Registreeritud kaebus vastab formaalsetele nõuetele, kuid see ei tähenda, et kaebus edastatakse riigile vastamiseks. Jaanuaris 2021 oli Eestile seisukoha andmiseks edastatud kaebustest menetluses pooleli 18 kaebuse arutamine. Lisaks on pooleli ühe Rootsi kohtuasja arutamine, kuhu Eesti sekkus kolmanda isikuna. 2020. aastal esitas Eesti EIK-le oma seisukoha ka menetluses, milles EIK tõlgendab inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ehk Oviedo konventsiooni. 1.2 Konventsioonisüsteemi toimimine Seoses COVID-19 pandeemia tõttu välja kuulutatud eriolukordadega teatasid alates 2020. aasta märtsist kümme Euroopa Nõukogu liikmesriiki inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 kohaldamisest. Nimelt lubab konventsiooni artikli 15 lõige 1 riikidel „hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, võtta meetmeid, millega ta peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik, tingimusel, et meetmed ei ole vastuolus tema teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega“. Ka Eesti teavitas Euroopa Nõukogu peasekretäri 12. märtsist 2020 kehtestatud eriolukorrast ning konventsiooni artikli 15 kohaldamisest. Eesti 4 kohaldas konventsiooni artiklit 15 kuni eriolukorra lõppemiseni 17. mail 2020. Eesti hinnangul oli koroonaviiruse levik Eestis loonud olukorra, mis on käsitatav konventsiooni artiklis 15 nimetatud hädaolukorrana. Hädaolukord on see, kus riik ei saa olukorra tõsiduse tõttu – mis ähvardab rahva eluvõimet – kõiki õigusi ja vabadusi täies mahus tagada. Konventsiooni artiklile 15 toetumine ei vabasta ühtegi riiki vastutusest, kui riik on võtnud ülemääraseid ja ebaproportsionaalseid meetmeid. Ka kõik eriolukorras (hädaolukorras) võetud meetmed peavad olema põhjendatud ja proportsionaalsed. Seda, kas riigi meetmed on õiguspärased, hindab EIK pärast riigisiseste menetluste läbimist konkreetse kaebuse lahendamisel. Eesti kaalutlusi on selgitatud väljaandes The East European Yearbook on Human Rights.1 Kahjuks ei jõustunud ka 2020. aastal konventsiooni protokoll nr 152, millega muudetakse konventsiooni teatud sätteid. Viimaseks ratifitseerijaks jäänud Itaalia on siiski avaldanud lootust, et ka nende parlament ratifitseerib protokolli 2021. aastal. Konventsiooni fakultatiivset protokolli nr 163, mille kohaselt saavad protokolliga ühinenud riikide kõrgeimad kohtud, Eestis Riigikohus, küsida EIK-lt nõuandvaid arvamusi poolelioleva menetluse raames, on tasapisi kasutama hakatud. 2019. aastal Prantsusmaa kassatsioonikohtule antud arvamusele4 järgnes 2020. aastal Armeenia Konstitutsioonikohtule antud arvamus5. 2020. a lõpus on EIK-lt nõuandvat arvamust küsinud ka Slovakkia ja Leedu kõrgeimad kohtud. EN ministrite komitee ekspertrühmade töö oli 2020. aastal häiritud COVID-19 pandeemia tõttu, mis muutis alates märtsist reisimise ja füüsilised kohtumised võimatuks. Kuigi osa kohtumisi viidi läbi veebiplatvormide kaudu, oli mitmete koostatavate dokumentide sõnastuses kokkuleppimine sellisel viisil raskendatud. 2020. aastal pidid tööd alustama kaks väiksema koosseisuga töögruppi. Töörühma „Inimõigused ja keskkond“ alustamine lükati 2021. aastasse ning „Inimõigused ja tehisintellekt“ loomine lükati kaugemasse tulevikku. Samal põhjusel ei toimunud 2020. aastal EIK kohtunike ja kantselei ning kohtuesindajate kohtumisi. Kui 2020. aasta märtsis pikendas EIK COVID-19 pandeemiast tingitud piirangute tõttu Prantsusmaal ajutiselt ka kaebe- ja vastamistähtaegu, siis juunist jätkati tavareeglite järgi, kuigi ka EIK personal on suuremas osas kodutööl ja suheldakse veebilahenduste kaudu. 1.3 Euroopa Liidu ühinemine konventsiooniga 2020. aastal algasid uuesti läbirääkimised Euroopa Liidu ühinemise teemal inimõiguste konventsiooniga. Lissaboni leping näeb ette Euroopa Liidu (EL) ühinemise inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Alates 1. juunist 2010 võimaldab seda ka konventsioon. Aastatel 2011-2013 pidasid liitumisläbirääkimisi Euroopa Komisjon (KOM) ja ad hoc mandaadi alusel Euroopa Nõukogu (EN) inimõiguste juhtkomitee 1 Maris Kuurbergi artikkel „COVID-19-Related Sanitary Crisis and Derogations under Article 15 of the Convention – Considerations in Estonia“. https://www.elevenjournals.com/tijdschrift/eeyhr/2020/1. 2 RT II, 28.03.2014, 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/228032014002. 3 RT II, 16.06.2017, 4. https://www.riigiteataja.ee/akt/216062017004. 4 Vt 2019. aasta ülevaate Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta lisa nr 2, p 1.2 (e). https://vm.ee/sites/default/files/content- editors/legal/2019._a_ulevaate_lisa_otsused_teiste_riikide_kohta.pdf. 5 Vt 2020. aasta ülevaate lisa p 5 (i). 5 (CDDH). Aprillis 2013 jõudis CDDH ad hoc töörühm ühinemislepingu ja seletuskirja teksti osas üksmeelele. 4. juulil 2013 saatis KOM ühinemislepingu projekti Euroopa Kohtule, kes oma 18. detsembri 2014 arvamuses asus seisukohale, et ühinemislepingu projekt ei ole kooskõlas ELi aluslepingutega, kuna selles ei ole võetud piisavalt arvesse ELi kui riikide ühenduse ega ELi õiguse eripärasid.6 31.oktoobril 2019 esitas KOM president Jean-Claude Juncker EN-le ametliku palve taasavada läbirääkimised, rõhutades oma kirjas, et EL ei ole riik, mistõttu tuleks vastavaid erisusi ühinemislepingus arvesse võtta. COVID-19 pandeemia tõttu lükkus läbirääkimiste algus edasi, ent septembris ja novembris 2020 toimusid läbi veebiplatvormi esimesed sisulised kohtumised.7 Läbirääkimised jätkuvad 2021. aastal. Põhiküsimuseks on kaasvastustaja mehhanismi loomise ja Euroopa Kohtu eelneva kaasamise tingimused. EL soovib tagada, et EL liikmesriigid ei esitaks inimõiguste konventsiooni artikli 33 alusel üksteise vastu kaebusi; samuti soovitakse tagada, et EL riigid ei hakkaks asendama kohustust küsida Luxembourgi kohtult eelotsuseid konventsiooni protokoll nr 16 alusel EIK-lt nõuandva arvamuse küsimisega. Lisaks arutatakse, kuidas arvestada EIK menetluses EL riikide vahelise vastastikuse usalduse põhimõttega. Lahendada tuleb küsimus, kas ja milline on EIK jurisdiktsioon EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes. 6 Euroopa Kohtu 18. detsembri 2014 arvamus asjas 2/13. 7 Taustainfo ja teave kohtumiste kohta: https://www.coe.int/en/web/human-rights-intergovernmental- cooperation/accession-of-the-european-union-to-the-european-convention-on-human-rights. 6 2. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud sisulised otsused8 EIK tegi Eesti kohta 12 avaldamisele kuuluvat otsust (kokku 21 kaebuses), millest kaks on sisulised otsused (judgments). Käesolevas alajaotises on kajastatud ka Eesti kodaniku poolt Venemaa Föderatsiooni vastu esitatud kaebuses tehtud otsus, kuna Eesti sekkus sellesse kohtuasja kolmanda isikuna. 2.1 9. juuni 2020 otsus asjas Jeret vs. Eesti (kaebus nr 42110/17) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale. Kinnipeetavast kaebaja viibis 2016. aasta septembris neli päeva haiglas. Kogu haiglas viibimise vältel kohaldati talle ohjeldusmeetmena käeraudu, mis eemaldati vaid lühikesteks perioodideks. Kaebaja esitatud kuriteoteate alusel jättis vangla kriminaalmenetluse alustamata, leides, et karistusseadustiku (KarS) § 290 (võimuliialdus), KarS § 290¹ (piinamine ametiisiku poolt) ega KarS § 324 (kinnipeetud isiku ebaseaduslik kohtlemine) koosseisu ei ole. Kaebaja edasised kaebused jäid rahuldamata nii prokuratuuris kui ka Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohtus. EIK ei nõustunud valitsuse esmase vastuväitega, et kaebaja oleks pidanud pöörduma kahjunõudega halduskohtusse. Kuna erivahendite ja füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine on kriminaalkorras karistatav, siis ei olnud kaebaja valitud õiguste kaitsmise viis – kuriteoteate esitamine – põhjendamatu. EIK kordas, et kui isik ei ole valinud selgelt ebakohast vahendit, ei pea ta kasutama teisi õiguskaitsevahendeid. Kaebuse sisulisel lahendamisel rõhutas EIK esmalt, et kuigi käeraudade kohaldamine ei ole isiku seadusliku kinnipidamise kontekstis keelatud, tuleb hinnata, kas on oht, et isik võib põgeneda või kahjustada ennast või teisi. EIK kordas kohtuasjale Mihhailov vs. Eesti viidates, et jõudu võib kasutada üksnes juhul, kui see on hädavajalik, ja see ei tohi olla ülemäärane. Konkreetses asjas hindas EIK eraldi käeraudade kohaldamise, jõu kasutamise ja uurimiskohustuse täitmise aspekte. Puudus vaidlus, et kaebaja viidi haiglasse infarkti sümptomitega, samal päeval teostati vajalikud meditsiinilised protseduurid ning ta jäi haiglasse umbes neljaks päevaks. Sel perioodil eemaldati kaebajalt käerauad söögiaegadel ja hügieeniprotseduuride tegemise ajaks, riiete vahetamiseks, palati vahetamiseks, saatemeeskondade vahetuse ajal ning meditsiiniliste protseduuride ajaks. Käeraudu kohaldati kahekaupa koos, st ühele käele korraga. Kaebaja haiglasse eskortimisel ja haiglas viibimise ajal kohaldati käeraudu vangla peaspetsialist-korrapidaja korralduse alusel. Saateplaani kohaselt pidi kaebaja vahetus läheduses viibima ka kaks vanglaametnikku. EIK heitis ette, et korralduses oli viidatud vangistusseaduse (VangS) sätetele ning abstraktsele julgeoleku- ja põgenemisohule, kuid kaebaja enda isikust tulenevaid ohufaktoreid (saatmise eesmärk, kaebaja tervislik seisund, tema isikuomadused, risk, et kaebaja on ohtlik endale või teistele või võib põgeneda) ei olnud käsitletud. Lisaks tõi EIK esile, et Eesti õigusaktid ei näinud asjaomasel ajal ette nõuet võtta isiku haiglasse saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamisel arvesse individuaalset ohuhinnangut või ohjeldusmeetmete vajalikkuse regulaarse hindamise kohustust. Kokkuvõttes leidis EIK 8 Eesti kohta tehtud otsuste eestikeelsed tõlked ja lühikokkuvõtted on arvutivõrgus kättesaadavad Väliministeeriumi kodulehel http://vm.ee/et/taxonomy/term/229 ning Riigi Teataja kodulehel. 7 konventsiooni artikli 3 sisulise rikkumise, kuna käeraudade kohaldamine turvalisuse eesmärgil oli ebaproportsionaalne. Kaebaja suhtes käeraudade paigaldamiseks füüsilise jõu kasutamises EIK rikkumist ei leidnud. Kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku korraldust lasta endale paigaldada tagasi käerauad, osutades aktiivset vastupanu ja lüües vanglaametnikku. Kaebaja tervislikku seisukorda hinnati kohe pärast jõu kasutamist ja tema vigastused vastasid vigastustele, mis võivad tekkida vastupanust käeraudade kohaldamisele. Mis puudutab konventsiooni artiklist 3 tulenevaid menetluslikke kohustusi, siis nõustus EIK, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei tähenda, et asjaolusid ei uuritud või et järeldus tehti rutakalt. Otsuste tegemisel oli toetutud kaebaja kirjalikele selgitustele, vangla saatedokumentidele ja jõu kasutamise aruandele; lisaks oli lähtutud meditsiinilistest tõenditest, vanglaametnike ütlustest, samuti kaebaja enda vastu alustatud kriminaalmenetluses kogutud tõenditest. Kuna uurimiskohustus ei ole konkreetsele tulemusele jõudmise kohustus ning uurimises minetusi ei tuvastatud, siis EIK konventsiooni artikli 3 menetlusliku poole rikkumist ei leidnud. EIK mõistis kaebajale konventsiooni artikli 3 sisulise rikkumise eest 10 000 eurot mittevaralise kahjuna ning 1500 eurot kohtukulude eest. Rahalises osas on Eesti riik kohtuotsuse täitnud. Samuti on riik esitanud EN ministrite komiteele otsuse täitmise aruande, kus on kajastatud, et justiitsminister on otsuse täitmiseks muutnud oma 20. veebruari 2019. aasta määrust nr 3 vangla saatemeeskonna ülesannete ja töökorra kohta. 11. detsembril 2020 jõustunud muudatuse kohaselt tuleb edasilükkamatu erakorralise saateülesande korral arvestada ka saadetava terviseseisundiga. 2.2 20. oktoobri 2020 otsus Suur vs. Eesti (kaebus nr 41736/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel ning puudutas lahus elava vanema õigusi lapse suhtes. Lapse ema K. T. esitas 2015. aastal kohtule avalduse 2008. aastal sündinud lapse R. S. suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks lapse emale. 2016. aastal esitas kaebaja, lapse isa T.S. avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Lõplik lahend mõlemas asjas on Riigikohtu 6. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, millega jäi lapse isikuhooldus emale ning lapse ja isa suhtluskorda kindlaks ei määratud. EIK viitas esmalt kohtupraktikas välja kujundatud põhimõtetele, rõhutades, et perekonnaelu põhiosiseks on vanemate ja lapse võimalus olla koos – ja seda ka siis, kui vanemate endi vaheline suhe on lõppenud. Otsus anda hooldusõigus ühele vanematest sekkub konventsiooni artikliga 8 kaitstud perekonnaellu ning on lubatud vaid siis, kui see on kooskõlas seadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIK märkis, et lisaks kohustusele kaitsta isikuid meelevaldse sekkumise eest nende õigustesse, sisaldab artikkel 8 riigi positiivset kohustust. See tähendab, et vanemate omavahelise suhtluse puudumine ei vabasta riiki kohustusest abistada tülis olevaid pooli, et tagada lapse parimad huvid. Riigi positiivne kohustus ei ole alati tulemuse kohustus, vaid peab olema näha, et riik on teinud endast sõltuva vanemate ja lapse suhtlemise hõlbustamiseks. Lapse enda soovid ei ole üldjuhul ülemad vanemate soovidest, kuid ka neid tuleb arvesse võtta. Lõppastmes tuleb lähtuda sellest, mis on lapse parimates huvides. 8 Konkreetse kohtuasja kohta märkis EIK, et puudub vaidlus, et kaebaja kaotas lapsega kontakti, kui laps oli 3-aastane ning kohtumenetluse alguses oli laps juba 7,5-aastane. EIK ei seadnud kahtluse alla, et võetud meetmed – ainuhooldusõigus andmine emale ning suhtluskorra kindlaks määramata jätmine – olid seaduslikud ning nende eesmärgiks oli teise isiku tervise või kõlbluse ja/või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Seetõttu hindas EIK vaid seda, kas need meetmed olid vajalikud. Selleks hindas EIK esmalt otsustusprotsessi üldiselt. EIK tõi välja, et lapsele määrati kohtumenetluses riigi õigusabi korras esindaja; kohtud küsisid nii lapse ema kui ka isa elukoha kohalike omavalitsuste seisukohti; vanematele pakuti nõustamisteenust; kohtumenetlus peatati, et võimaldada vaidluse kompromissiga lahendamist, sh suunati vanemad ja laps kohtuvälisele nõustamisele; samuti oli kaebajal võimalik menetluses osaleda ja oma arvamust avaldada. Eesti kohtud võtsid lisaks lapse soovile arvesse kõiki asjaolusid ja spetsialistide arvamusi. Kohtumenetlus kolmes kohtuastmes kestis 2,5 aastat ning seda ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Samuti ei seadnud EIK kahtluse alla Eesti kohtute otsust anda ainuhooldusõigus lapse emale, kuna laps oli alates vanemate lahkuminekust elanud ainult emaga ning isa ei olnud lapse kasvatamises üldse osalenud. Suhtlemiskorra kindlaks määramata jätmise kohta märkis EIK, et see asjaolu ei jätnud kaebajat Eesti õiguse kohaselt lapsega suhtlemise võimalusest ilma. Kaebaja kohtumine lapsega on võimalik lapse ema teadmisel ja nõusolekul. Samuti võis kaebaja lapsega suhelda erinevate kommunikatsioonivahendite kaudu. Arvestades, et kaebaja ei olnud lapsega üle viie aasta suhelnud, pidas EIK oluliseks, et riik oli teinud kõik võimaliku, et lihtsustada isa ja lapse suhtlust, kuid lapse kohtumised isaga tekitasid ikkagi lapses stressi. EIK möönis, et sellistel asjaoludel võib lapse sundimine muutuda kasutuks. Korrates, et riigi positiivne kohustus ei ole tulemuse vaid vahendite kasutamise kohustus, pidas EIK riigi võetud samme kaebaja ja lapse kontakti hõlbustamiseks piisavateks. EIK nõustus Eesti kohtude järeldusega, et sunnitud kontakt kaebaja ja lapse vahel võiks kahjustada lapse vaimset tervist ja takistada tema arengut. EIK pidas oluliseks ka seda, et asjaolude muutumisel on kaebajal võimalik esitada taotlus suhtluskorra muutmiseks. Kokkuvõttes asus EIK seisukohale, et riigisisene otsustusmenetlus tervikuna, samuti kohtuotsuste põhjendused ei ole rikkunud kaebaja konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigusi. 2.3 1. detsembri 2020 otsus Makhmudova vs. Venemaa Föderatsioon (kaebus nr 61984/17) Eesti sekkus sellesse lapseröövi puudutavasse kohtumenetlusse konventsiooni artikli 36 lõike 1 alusel kolmanda isikuna oma kodaniku toetuseks. Kaebus oli esitatud Eesti kodaniku poolt Venemaa Föderatsiooni vastu konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumise peale Venemaa poolt. Kuigi Eesti kohtud olid andnud õiguse otsustada lapse viibimiskoha üle kaebajale ja keelanud 2010. ja 2014. aastal sündinud laste Eestist väljaviimise, viis laste isa lapsed Venemaale Dagestani (Makhachkalasse). Kaebaja pöördus Haagi lapseröövi konventsiooni alusel laste tagasisaamise nõudega Stavropoli regiooni Pyatigorski Linnakohtusse. 20. juulil 2016 rahuldas kohus kaebaja hagi ning kohustas A.-d tagastama lapsed viivitamatult nende harilikku viibimiskohta Eestis. Stavropoli Regionaalkohus jättis 20. jaanuaril 2017 esimese astme kohtu otsuse jõusse. Kuna A. otsust vabatahtlikult ei täitnud, pöördus kaebaja VF-s 9 kohtutäituri poole. Otsust ei ole siiani täidetud. EIK-s leidis kaebaja, et Venemaa võimud ei ole suutnud tagada kohtuotsuse täitmist ehk laste Eestisse tagastamist. EIK tõi esmalt välja senise kohtupraktika põhimõtted. Muu hulgas meenutas EIK, et konventsiooni artikkel 8 sisaldab riigi positiivset kohustust võtta meetmeid vanema ja lapse taasühinemise võimaldamiseks. Teise vanemaga pikalt koos elanud lapse tagastamine võib nõuda eelnevate sammude võtmist ja oluline on kõikide asjassepuutuvate isikute koostöö. Riik peab koostööd hõlbustama ja sunnimeetmete kasutamine peaks olema piiratud. Siiski ei ole sanktsioonide kasutamine välistatud, kui see vanem, kellega laps koos elab, käitub ebaseaduslikult. Konkreetse kohtuasja kohta märkis EIK, et kuigi Venemaa kohtud tunnustasid Eesti kohtute otsust tagastada lapsed emale Eestisse, on see otsus ka neli aastat hiljem täitmata. Hindamaks riigi tegevuse kohasust tõi EIK välja erinevad katsed laste tagastamiseks. Esimene katse tehti 22. mail 2017, ent kohtumispäeval oli laste isa lastega Makhachkalast lahkunud. Teine katse tehti alles 7. novembril 2017, kuid see luhtus, sest sel ajal 3- ja 7- aastane laps keeldusid emaga kaasa minemast. Seejärel ei toimunud täitemenetluses midagi 1,5 aasta jooksul. Venemaa ei põhjendanud oma tegevusetust. Ka 22. mai ja 18. juuni 2019 kohtumistel keeldusid lapsed emaga kaasa minemisest. EIK tõi välja, et mitte ühelegi neist kohtumistest ei eelnenud mingeid ettevalmistatavaid samme, mis oleks teinud laste kaasamineku emaga kergemaks. EIK võttis arvesse, et kaebaja elukoha Eestis ja kohtuotsuse täitmise asukoha vahemaa on 2800 km, mis tähendab, et kaebaja pidi tegema märkimisväärseid kulutusi, et suuta laste elus üldse osaleda. Seega oleksid täiturid pidanud väga hoolikalt kaaluma neid kohtumisi ettevalmistavaid tegevusi, mida aga ei tehtud. EIK oli kriitiline 2019. a Venemaa kohtuotsuste suhtes, milles õigustati laste tagastamata jätmist sellega, et lapsed ei soovinud emaga Eestisse minna. EIK hinnangul oli laste vastumeelsus nende vanust arvestades arusaadav, kuna nad olid esimese (reaalselt toimunud) tagastamiskatseni olnud isaga üks aasta ja üheksa kuud. EIK pidas laste vastumeelsust Venemaa ametivõimude tegemata tööks ega nõustunud, et laste soov õigustas nende tagastamata jätmist. EIK tõi välja, et Venemaa kohtute 2019. aasta otsustes rõhutati, et lapsed on uue keskkonnaga harjunud ning et tagastamisotsuse täitmise mõistlik aeg on möödunud. EIK nõustus kaebajaga, et selline järeldus muudab jõus olevad kohtuotsused sisuliselt tühiseks ning igasugune edasine katse neid otsuseid täita on asjatu. EIK hinnangul oli laste pikk Venemaal elamise aeg Vene võimude tegevusetuse tagajärg. EIK tuvastas konventsiooni artikli 8 rikkumise Venemaa poolt, kuna riik ei ole suutnud nelja aasta jooksul täita jõustunud kohtuotsuseid, mille alusel oleks tulnud lapsed kaebajale Eestisse tagastada. EIK mõistis kaebaja kasuks 12 500 eurot mittevaralise kahjuna ning 4000 eurot kohtukuludena. 3. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste vastuvõetavuse kohta Seitse Eesti vastu esitatud kaebust tunnistas EIK (kuues otsuses) pärast riigi vastuväidete hindamist vastuvõetamatuks. Need otsused jõustusid avaldamisest ja on lõplikud. 10 3.1 17. detsembri 2020 otsus (avaldatud 23. jaanuaril 2020) asjas Konnova vs. Eesti (kaebus nr 20496/17) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele, juurdepääs kohtule) väidetava rikkumise peale. Kaebaja väitis, et tema tütre elukaaslase suhtes toimunud kriminaalmenetluses, kuhu teda kolmanda isikuna ei kaasatud, tehtud kohtuotsusega on konfiskeeritud temale kuulunud panga hoiulaekas olnud sularaha (28 530 eurot ja 200 USA dollarit). Kaebaja väitis, et sai menetlusest ja enda raha konfiskeerimisest teada alles pärast kriminaalmenetluses tehtud otsuse jõustumist. Seejärel algatas kaebaja riigisiseselt kolm menetlust: esitas määruskaebuse raha arestimise peale; uurimiskaebuse selle peale, et teda ei olnud kaasatud menetlusse kolmanda isikuna ning teistmisavalduse Riigikohtule. Kõik menetlused lõppesid kaebaja jaoks edutult. Valitsus selgitas EIK-le, et kõik kaebaja kasutatud õiguskaitsevahendid olid kaebaja asjas ebakohased. Lisaks oli kaebaja jätnud EIK-le esitamata informatsiooni selle kohta, et on olemas tema õiguste kaitsmiseks kohane kahjunõudemenetlus karistusseadustiku (KarS) § 85 lõike 2 alusel, mida ta tegelikult on samuti kasutanud. Riik leidis, et kaebus on mitmel erineval alustel vastuvõetamatu. EIK leidis, et puudub vajadus hinnata kõiki riigi vastuväiteid, kuna kaebus on selgelt põhjendamatu. Siiski kommenteeris EIK kaebaja kasutatud kolme õiguskaitsevahendit ning nõustus riigiga, et kaebaja asjas ei olnud need tõhusad. Nn uurimiskaebuse esitamise õigus on ainult kohtueelse menetluse toimumise ajal, ent kaebaja esitas selle pärast süüdimõistva otsuse jõustumist. Teiseks oli kaebaja vaidlustanud vara arestimise määruse, ent kuna ta ei olnud määruse adressaat, siis puudus tal sellekohane kaebeõigus. Kolmandaks esitas kaebaja teistmisavalduse kriminaalmenetluse taasavamiseks konfiskeerimist puudutavas osas, kuigi kaebajal puudus KrMS § 367 lõikes 1 ette nähtud teistmisalus. Kuna kaebaja kasutatud õiguskaitsevahenditel ei olnud tema asjas edulootust, ei saa nende kasutamist lugeda riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamiseks konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes. Edasi hindas EIK, kas Eestis on kaebaja olukorras oleval isikul – keda ei olnud kaasatud kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse, ent kellele väidetavalt kuulunud vara oli kriminaalmenetluses konfiskeeritud – tõhus õiguskaitsevahend. EIK nõustus valitsusega, et vastus sellele küsimusele on jaatav. Nii Riigikohtu väljakujunenud praktikast kui ka kaebaja asjas tehtud kohtulahenditest oli selge, et konfiskeerimisotsus, mille adressaat kaebaja ei olnud, ei lõpetanud tema omandit vaidlusalusele varale. Vastavalt KarS § 85 lõikele 2 oli tal võimalik nõuda riigilt mittesäilinud vara hüvitamist, eeldusel, et ta tõendab oma omandit sellele varale. KarS § 85 lõike 2 kohaldatavust kinnitas kaebaja poolt pärast EIK-sse pöördumist Eestis paralleelselt algatatud menetlus. Asjaomases menetluses oli Tallinna Ringkonnakohus põhjalikult analüüsinud kaebaja omandit puudutavaid väiteid ning jõudnud järeldusele, et osa rahast võis kuuluda kaebajale. See summa mõisteti kaebaja kasuks riigilt välja. EIK asus seisukohale, et riigisiseselt oli kaebajal olemas tõhus juurdepääs kohtule, tal oli võimalik esitada omandiõigusega seotud nõue ning taotleda vara hüvitamist, niivõrd kui ta tõendas, et see oli kuulunud talle. EIK tunnistas kaebuse selgelt põhjendamatuks ja vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel. 11 3.2 28. aprilli 2020 otsus (avaldatud 19. mail 2020) asjas Scherbakov vs. Eesti (kaebus nr 44047/19) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel seoses kaebaja Eestist väljasaatmisega. Kaebaja on Eestis sündinud Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebus puudutas talle 2000. aastal antud pikaajalise elaniku elamisloa tühistamist Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt 2017. aastal, kui kaebaja kandis 10-aastast vangistust raske narkokuriteo eest. EIK viitas esmalt väljakujunenud kohtupraktikale konventsiooni artikli 8 kohta, korrates, et vanemate ja nende täiskasvanud laste või täiskasvanud sugulaste vahel ei ole konventsiooni mõttes perekonnaelu, kui nad ei tõenda täiendavalt omavahelist sõltuvussuhet. Samas kaitseb artikkel 8 isiku õigust luua ja arendada suhteid teiste isikute ja välismaailmaga ning võib sisaldada endas ka isiku sotsiaalse identiteediga hõlmatud aspekte. Seetõttu hõlmab eraelu kaitse kontseptsioon riiki elama asunud välismaalase ja kogukonna vahelisi sotsiaalseid sidemed tervikuna. Olenemata perekonnaelu olemasolust sekkutakse välismaalase väljasaatmisega igal juhul tema eraellu. Konkreetses asjas hindas EIK eraellu sekkumise kooskõla seadusega ning seda, kas see täitis ühte artikli 8 lõikes 2 loetletud seaduslikest eesmärkidest ning oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIK nõustus, et PPA otsus oli seaduslik. Otsuse õiguslikuks aluseks oli VMS § 241 lõike 1 punkt 2, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning VSS § 72 lõike 2 punkt 7 ja § 74 lõige 2, mis reguleerivad lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. EIK toonitas, et antud juhul on PPA analüüsinud nii kaebaja kuritegude iseloomu ja raskust kui ka tema käitumist vanglas ning on seejärel jõudnud järeldusele, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Samuti nõustus EIK, et kaebaja väljasaatmisotsus täitis nii Eesti kui ka EL seadusandluses ette nähtud seaduslikku eesmärki, milleks oli konventsiooni artikli 8 lõike 2 mõttes riigi julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse kaitse. Arvestades, et kaebaja oli kriminaalkorras süüdi mõistetud narkokuriteo eest, oli seaduslikuks eesmärgiks ka kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Mis puudutab meetme vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas, siis EIK nõustus, et kaebaja poolt toime pandud narkokuritegu oli kahtlemata väga tõsine, mida kinnitab talle mõistetud kümneaastane vangistus. Lisaks oli kaebaja selle kuriteo toime pannud eelmise karistuse kehtivusajal. EIK märkis, et riikidel on õigus pidada narkokuritegusid väga rasketeks kuritegudeks, kuna nende hävitav mõju kandub üle kogu ühiskonnale. Edasi viitas EIK, et riigi ametivõimud on toetunud ka kaebaja suhtes tehtud riskihinnangule, kus leiti, et ta on avalikkusele kõrgohtlik, ning informatsioonile, et kaebaja jätkas vanglas viibides suhtlemist kuritegeliku taustaga isikutega. EIK leidis eeltoodu põhjal, et ei ole alust kahelda PPA hinnangus, et kaebaja kujutas endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Edasi hindas EIK kaebaja sidemeid Eestiga ja Venemaa Föderatsiooniga. Ei olnud kahtlust, et kaebajal olid tugevad isikliku sidemed Eestiga, kuna ta oli Eestis sündinud, elanud Eestis kogu oma elu ning tema lähedased elavad Eestis. Samal ajal oli fakt, et kaebaja ei olnud omandanud Eesti kodakondsust ning tema teadmised eesti keelest olid väga piiratud, kuna 12 ta läbis A1 tasemel keelekursuse alles 2013. aastal vanglas. EIK kordas varem väljendatud seisukohta, et avaliku korra tagamiseks on liikmesriikidel õigus välja saata ka neid süüdimõistetud välismaalasi, kes on selles riigis sündinud või sinna elama asunud väga noorelt. EIK nõustus, et kuigi kaebaja sidemed Venemaaga, kuhu ta taheti välja saata, olid nõrgemad kui Eestiga, siis on tal Vene kodakondsus, tema emakeel on vene keel ning ta on varem asutanud Venemaal ettevõtte. EIK leidis, et arvestades kaebaja vanust ja eriala, ei tekiks tal Venemaale elama asudes ületamatuid takistusi. Kokkuvõtvalt asus EIK seisukohale, et väljasaatmisotsuse tegemisega kaebaja eraellu sekkumine oli proportsionaalne ning tunnistas konventsiooni artikli 8 alusel esitatud kaebuse vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Lisaks kaebas kaebaja konventsiooni artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel, et Riigikohus ei arutanud tema kassatsioonkaebust. EIK asus seisukohale, et see artikkel ei ole kaebaja asjas üldse kohaldatav. Nimelt, otsused, mis puudutavad välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja sealt väljasaatmist, ei hõlma endas isiku tsiviilõiguste või –kohustuste või isiku vastu esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamist. EIK tunnistas artikli 6 lõike 1 alusel esitatud kaebuse vastuvõetamatuks ratione materiae. 3.3 12. mai 2020 otsus (avaldatud 11. juunil 2020) asjas Havik vs. Eesti (kaebus nr 9044/17) ja Vaik vs. Eesti (kaebus nr 48545/17) Kaebused olid esitatud konventsiooni artikli 5 lõike 3 (vahi all oleva isiku õigus kohtupidamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni) ja artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale. Mõlemad kaebajad olid süüdistatavad nn Assar Pauluse jõugu kriminaalasjas, mis lõppes 13. oktoobril 2017 Harju Maakohtu kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega. Artikli 5 lõike 3 alusel esitatud kaebused Kaebaja Havik oli vahistatud 14. aprillist 2014 kuni süüdimõistva otsuse jõustumiseni 28. detsembril 2017. Kaebaja Vaik oli vahistatud 14. aprillist 2014 kuni vahi alt vabastamiseni 19. septembri 2017. EIK märkis esmalt, et konkreetsete kaebajate vahi all pidamine üle 3,5 aasta on pikk periood, mille õigustamiseks peavad olema väga tugevad põhjendused. Edasi möönis EIK, et kuna tegemist on klassikalise organiseeritud kuritegevuse kriminaalasjaga, on ta valmis aktsepteerima, et sellise asja menetlemine on nii kohtueelsetele menetlejatele kui ka kohtutele keeruline. Käesoleval juhul oli oluline ka see, tegemist oli kuritegeliku ühenduse liidritega. Kaebusi edasi hinnates ei seadnud EIK kahtluse alla, et põhjendatud kuriteokahtlus oli olemas kogu menetluse aja. Mis puudutab vahistamise aluseid, siis oli Eesti kohtute peamiseks põhjenduseks kaebajate poolt samalaadsete kuritegude jätkamise oht ehk kuritegeliku organisatsiooni tegevuse jätkamine. EIK rõhutas, et sellele alusele toetumisel ei saa tugineda abstraktsetele, üldistele ja stereotüüpsetele väidetele. Käesoleval juhul oli nimetatud alust seostatud sellega, et kaebajad olid kuritegeliku organisatsiooni pikaajalised liikmed, kellel oli juhtiv roll. Nende kuritegusid peeti elustiilikuritegudeks. Kaebaja Haviku puhul seisnes uute kuritegude toimepanemise oht ka selles, et tema suhtes toimus paralleelselt teine kriminaalmenetlus narkootikumidega seotud süüdistuses. Kaebaja 13 Vaigul oli varasem karistatus. EIK nõustus põhjendusega, et kaebajate vahistamise eesmärk oli ühenduse liikmete vaheliste suhete katkestamine. Tunnistajate ja kaassüüdistatavate mõjutamise ohtu olid kohtud samuti seostanud kaebajate liidrirolliga ühenduses. Lisaks oli kaebaja Vaik varem kasutanud inimkaubanduse ohvri suhtes vägivalda. EIK möönis, et kuritegeliku ühenduse asjades võib süüdistatav vabaduses olles hakata tunnistajaid või kaassüüdistatavaid mõjutama. Käesoleval juhul püsis see oht ka hilisemas kohtumenetluse staadiumis. Kokkuvõttes ei pidanud EIK Eesti kohtude põhjendusi stereotüüpseteks või abstraktseteks. Lisaks olid Eesti kohtud põhjendanud, miks kergemaliigilise tõkendi kohaldamine ei ole võimalik. EIK pidas oluliseks ka seda, et kaebajate vahi all oleku ajal olid neil ulatuslikud menetluslikud tagatised, kuna kohtud pidid regulaarselt kontrollima vahistatuse põhjendatust ning kaebajad said ka ise esitada erinevaid taotlusi. Kaebajate ärakuulamiseks korraldati istungeid ning nad said kohtumäärusi vaidlustada. Mis puudutab riigi hoolsuskohustust kriminaalmenetluses, siis EIK nõustus, et tegemist oli keerulise ja mahuka kriminaalasjaga. Kohtueelse menetluse ajal olid kaebajad vahi all siiski vaid 9,5 kuud ning sel ajal mingeid viivitusi ei esinenud. Kohtumenetluses toimus umbes 2 aasta ja 7 kuu jooksul 117 istungit. Istungiaegade määramisel tuli arvesse võtta ka kaebajate ja teiste süüdistatavate kaitsjate kättesaadavust. Kokkuvõttes leidis EIK, et kaebus vahistamise ebamõistliku kestuse peale on selgelt põhjendamatu ning konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel vastuvõetamatu. Konventsiooni artikli 3 alusel esitatud kaebus EIK nõustus valitsusega, et arvestades vahistamisega seotud menetluste piiratud iseloomu, ei saa vahistamise vaidlustamist pidada kohaseks õiguskaitsevahendiks, mida kasutada kinnipidamis- ja transporditingimuste või arstiabi ebapiisavuse vaidlustamiseks. Toetudes Jatsõtšõn vs. Eesti (27603/15, 30.10.2018), Nikitin jt vs. Eesti (23226/16 jt, 29.1.2019) ning V.S. vs. Eesti (8685/15, 10.10.2018) otsustes kajastatud Eesti kohtupraktikale pidas EIK tõendatuks, et Eestis olid kaebaja kaebuste jaoks kohased õiguskaitsevahendid olemas. See tähendab, et kaebaja oleks pidanud pretensioonide korral esitama asjaomased kaebused vanglale ja seejärel kohtule. Kuna kaebaja neid õiguskaitsevahendeid ei ammendanud, tunnistas EIK selle kaebuse vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 1 alusel. 3.4 12. mai 2020 otsus (avaldatud 11. juunil 2020) asjas Tiškevicius vs. Eesti (kaebus nr 292/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumise peale. Kaebaja oli Leedu kodanik, kes võeti 30. augustil 2016 Leedus vahi alla Eestis väljastatud Euroopa vahistamismääruse alusel ning toodi Eestisse 3. novembril 2016. Eestis võeti kaebaja kohe vahi alla. 7. novembril 2016 kehtestas prokurör oma määrusega lisapiirangud, millega piirati kaebaja lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi ning isiku kirjavahetust ja telefoni kasutamist. Valitsus leidis, et kaebus on vastuvõetamatu mitmel samaaegselt esineval alusel, sh et kaebaja on kuritarvitanud kaebeõigust. EIK nõustus valitsusega ja viitas oma 14 väljakujunenud kohtupraktikale kaebeõiguse kuritarvitamise kohta, mille kohaselt võib kaebuse tunnistada vastuvõetamatuks, kui kaebus põhineb teadvalt valedel faktidel. Ka puuduliku – ja seega eksitava – informatsiooni esitamine võib olla käsitatav kaebeõiguse kuritarvitamisena. Seda eriti siis, kui asjaomane teave on asjas keskse tähtsusega ning ei ole esitatud piisavaid selgitusi, miks oluline informatsioon on jäetud kohtule avaldamata. EIK rõhutas, et sama lähenemine kehtib siis, kui kohtumenetluse käigus on toimunud uued ja olulised arengud ning hoolimata EIK kohtureeglite reeglis 47 sätestatud kohustusest ei ole kaebaja EIK-d arengutest teavitanud. Nii on kaebaja takistanud kohut tegemast otsust, mis põhineks igakülgsel ja täielikul teabel. Kaebaja kohtuasja asjaolusid hinnates loetles EIK esmalt, millised dokumendid oli kaebaja esitanud oma 19. detsembril 2017 EIK-sse esitatud kaebuse lisadena. Sellest loetelust nähtus, et kaebaja oli jätnud EIK teavitamata asjaolust, et suhtlemispiirangud, mille kohta ta esitas kaebuse, olid tegelikult osaliselt leevendatud juba 19. mail 2017 ning täielikult tühistatud 5. septembril 2017. Seetõttu, tuginedes kaebaja esitatud teabele, edastas EIK menetlusosalistele 15. novembril 2018 teate, milles märkis, et „kaebuse EIK-sse esitamise ajal olid kõnealused suhtlemispiirangud veel jõus“. Kaebaja ei teavitanud EIK-d, et kohtu arusaam asjaoludest ei kajastanud tegelikku olukorda. Alles riik oma vastuse esitamisel tõi välja tervikliku asjade käigu. EIK leidis, et asjas keskset tähtsust omavatest faktidest teavitamata jätmisega eksitas kaebaja kohut ega esitanud samas usaldusväärseid selgitusi, mis õigustaksid sellise teabe esitamata jätmist. Kokkuvõtvalt asus EIK seisukohale, et valitsuse väide kaebeõiguse kuritarvitamise kohta on asjakohane ning kaebus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a alusel. 3.5 2. juuni 2020 otsus (avaldatud 2. juulil 2020) asjas Fizgejer vs. Eesti (kaebus nr 43480/17) Kaebus oli esitatud konventsiooni esimese protokolli artikli 1 (vara kaitse), koosmõjus konventsiooni artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ja artikliga 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile), väidetava rikkumise peale. Kaebaja pidas oma varaliste õiguste rikkumiseks ja diskrimineerimiseks eelkõige seda, et kui Eesti riik sai teada tema Saksamaalt USA-sse kolimisest, lõpetati talle Eesti vanaduspensioni maksmine. Nimelt oli kuni 31. detsembrini 20179 kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 4 järgi riiklikku pensioni õigus saada vaid Eesti alalisel elanikul, samuti tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. RPKS kohaselt võis pensioni maksta ka riiki, millega Eesti oli sõlminud eraldi välislepingu, kuid Eesti Vabariigi ja USA vahel sellist lepingut ei olnud. Lisaks ei olnud kaebaja saanud pensioni kätte osaliselt ka Saksamaal elatud ajal. Valitsus pidas kaebust vastuvõetamatuks mitmel alternatiivsel alusel, sealhulgas põhjusel, et kaebaja ei olnud ühegi kaebusega Eestis kohtusse pöördunud. EIK rõhutas samuti esmalt konventsioonisüsteemi subsidiaarsust ning seda, et tema pädevuses on kaebusi arutada alles siis, kui isik on ammendanud riigisisesed õiguskaitsevahendid. Selle eelduseks on, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on kättesaadavad ja ka praktikas tõhusad. Konkreetse 9 RPKS alates 1. jaanuarist 2018 kehtiva § 4 lõike 1 punkti 3 kohaselt makstakse RPKS-s sätestatud erisusi arvestades pensioni ka isikule, kes elab välisriigis, millega Eestil puudub välisleping. Ka kaebajale makstakse samast ajast pensioni. 15 kohtuasja kohta märkis EIK, et kuigi ei ole teada täpsed kuupäevad, millal kaebaja ühest riigist teise kolis, saab eristada kahte perioodi: Saksamaal elamise aeg ning periood alates USAsse kolimisest. Mis puudutab Saksamaal elamise aega, siis sel ajal oleks kaebajale pensioni makstud, kui ta oleks tagastanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poolt talle saadetud avalduse täidetuna. Kuigi kaebaja ei saanud SKA otsust ja saadetud avaldusevormi Saksamaal kätte, siis seda seetõttu, et ta ise ei olnud täitnud kohustust informeerida riiki oma aadressi muutumisest. Lisaks võttis EIK arvesse, et igal juhul pidi kaebaja üsna ruttu märkama, et talle 2007. aasta suvest pensioni enam ei maksta, ent kaebaja pöördus SKA poole alles 2009. aastal, kui ta oli kolinud juba USAsse. EIK nõustus, et riik ei saa vastutada kaebajapoolsete minetuste eest ning tunnistas kaebuse Saksamaa-perioodi puudutavas osas vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Mis puudutab perioodi alates hiljemalt septembrist 2009, kui kaebaja elas USA-s, siis puudus Eesti seaduse kohaselt talle pensioni maksmiseks alus. EIK nõustus valitsuse väitega, et kaebaja poolt kirjade saatmine erinevatele institutsioonidele ei ole tõhusate õiguskaitsevahendite ammendamine konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes. Kuigi kaebaja pöördus ka otse Riigikohtu poole, siis puudus viimasel sellise taotluse alusel põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks seaduslik alus. Seejärel hindas EIK, kas kaebaja käsutuses oli tõhus õiguskaitsevahend, mille kaudu ta oleks saanud vaidlustada otsuse, et talle USA-sse pensioni ei maksta. EIK ei kahelnud, et kaebajal oli võimalik vaidlustada maksete peatamist käsitlevad haldusaktid, kuid teisalt tulenes pensioni mittemaksmine välisriikidesse, millega Eestil välisleping puudus, otse seadusest. EIK möönis, et siiski on esimese ja teise astme kohtud pädevad ja kohustatud hindama asja lahendamisel asjassepuutuvate sätete põhiseaduslikkust. Kui kohus leiab, et mingi säte on põhiseadusega vastuolus, tuleb see jätta kohaldamata ning edastada asi Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Sellise menetluse saab algatada ka Riigikohus ise. Samuti märkis EIK, et kui isikul puudub tõhus õiguskaitsevahend, siis on Riigikohus tunnustanud isiku õigust pöörduda ka otse Riigikohtusse. EIK leidis, et kaebaja oleks pidanud vaidlustama halduskohtus talle USA-sse pensioni maksmise peatamise. Sellisel juhul oleks Eesti kohtud saanud otsustada RPKS § 4 lõike 3 (kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsioon) põhiseaduslikkuse üle. EIK leidis, et kuna kaebaja seda ei teinud, siis on ta jätnud tõhusad õiguskaitsevahendid ammendamata ning kaebus on vastuvõetamatu konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel. Konventsiooni artikli 13 alusel esitatud kaebuse tunnistas EIK tervikuna vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel. 3.6 9. juuni 2020 otsus (avaldatud 9. juulil 2020) asjas Raudsepp vs. Eesti (kaebus nr 22409/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale. Kaebaja oli Viru vangla kinnipeetav, kellele vangla oli määranud kolme käskkirjaga distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kokku 85 päevaks. Kaebajat karistati selle eest, et ta ei allunud valvuri korraldusele asuda tööle koristajana. Nende distsiplinaarkaristuste määramise ajaks oli kaebaja juba viibinud 205 16 päeva järjest kartseris. Riigisiseselt taotles kaebaja esmalt esialgse õiguskaitse kohaldamist, millist taotlust ei rahuldatud. Lisaks esitas kaebaja sisulise kaebuse käskkirjade tühistamiseks ning kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamiseks. EIK-sse pöördumise ajal oli kõnealune menetlus pooleli, ent kaebaja sellele ei viidanud. Kuigi valitsus esitas mitmeid vastuvõetavuse vastuväiteid, leidis EIK, et kuna kaebus on vastuvõetamatu riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu, siis ta teisi vastuväiteid ei hinda. EIK käsitles eraldi kolme aspekti: kaebuse riigile vastamiseks saatmine; esialgse õiguskaitse menetlus; põhimenetlus ja kahjunõude esitamise võimalus. Esiteks selgitas EIK, et ta edastas kaebuse riigile vastamiseks riigisisese praktika ebaselguse tõttu asjaomasel ajal. Nimelt oli kaebuse esemeks kaebaja distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 24. augustist 2017 kuni 21. novembrini 2017 (v.a. 4-päevane vaheaeg oktoobris 2017). Sel ajal oli Eesti kohtupraktika kohaselt kartserikaristuste järjestikune kohaldamine aktsepteeritud. Riigikohus muutis oma praktikat alles 10. oktoobri 2017 otsusega asjas 3-15-3133, kus ta leidis, et kartserikaristuste katkematu täitmisele pöördamine ei pruugi olla lubatav. EIK-sse esitas kaebaja kaebuse 7. mail 2018, st enne kui tema algatatud põhimenetluses, kus ta taotles ka kartserikaristuste järjestikuse kohaldamise õigusvastaseks tunnistamist, jõustus lõplik otsus. Seega saadeti kaebus valitsusele vastamiseks seetõttu, et ei olnud selge, kas ja millised tõhusad õiguskaitsevahendid kaebaja käsutuses on. Teiseks selgitas EIK esialgse õiguskaitse menetluse tähendust õiguskaitsevahendite ammendamise aspektist. Nimelt oli kaebaja esitanud kaebuse EIK-le 6 kuu jooksul otsusest, millega jõustus tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine. Valitsus leidis, et tõhusaks õiguskaitsevahendiks on vaid põhimenetluse läbimine. EIK nõustus riigiga ning märkis, et kuigi esialgse õiguskaitse menetlus võib takistada kartserikaristuste järjestikust kohaldamist või kohustada vanglat tegema karistuste rakendamisel pause, ei ole see põhimenetluse kohustuslik osa ega õiguskaitsevahend, mille ebaeduka läbimise järel võiks otse ja põhimenetluse tulemust ära ootamata EIK-sse pöörduda. Viimasena käsitles EIK põhimenetlust ja riigisiseselt kahju hüvitamise võimalust. Eesti- sisese põhimenetluse esemeks oli kolme distsiplinaarkaristuse tühistamine ja nende alusel kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastaseks tunnistamine. EIK märkis, et Eesti kohtud on juba tuvastanud kaebajale määratud kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastasuse ja põhimõtteliselt tunnistanud konventsiooni artikli 3 rikkumist. Viidates sellele, et Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2018 otsus jõustus 26. juunil 2019, märkis EIK, et kuigi kaebaja oleks võinud esitada riigisisesesse kohtusse kohe ka kahjunõude, oli kaebaja ise valinud vaid tuvastamisnõude esitamise. Samas ei takista riigisisene õigus kaebajal kahjunõude esitamist ka pärast õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamist. Sellise nõude esitamise võimalus on kaebajal ka EIK otsuse tegemise ajal. EIK märkis, et kuigi asjaomane kohtupraktika on Eestis alles kujunemisel, siis ei näita miski, et nõue mõista kartserikaristuste õigusvastase järjestikuse kohaldamise eest välja mittevaraline kahju oleks riigivastutuse seaduse kohaselt võimatu või tulutu. Arvestades, et Eesti kohtud on juba tunnistanud kaebaja kohtlemise õigusvastaseks ning et tal on võimalus esitada riigisisese õiguse alusel kahjunõue, 17 tunnistas EIK kaebuse vastuvõetamatuks riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu konventsiooni artikli 35 lõike 1 ja lõike 4 alusel. EIK lisas, et riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendatust tuleb hinnata selle aja seisuga, millal kaebus on EIK-sse esitatud. 4. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimistust kustutamise kohta: sõbralikud kokkulepped10 ja ühepoolsed deklaratsioonid11 4.1 16. jaanuari 2020 otsus (avaldatud 6. veebruaril 2020) asjas Sagadi ja veel 7 kaebajat vs. Eesti (kaebused nr 51278/17 jt) Kõik kaebused olid esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale ja puudutasid Magasini tänaval asunud Tallinna vangla kinnipidamistingimusi, täpsemalt asjaolu, et kaebajad viibisid teatud perioodidel alla 3m² isiklikul kambripinnal. Magasini tänaval asunud Tallinna vangla suleti 2018. aasta lõpus. Selles kohtuasjas kinnitas EIK valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped. Otsuse kohaselt kohustus valitsus maksma kõigile kaheksale kaebajale otsuse lisaks olevas tabelis märgitud rahalised hüvitised. Need hüvitised hõlmavad kaebajatele tekkinud mis tahes varalist ja mittevaralist kahju ning kohtukulu. Hüvitised jäid vahemikku 4100-8500 eurot ning riik maksis need välja kolme kuu jooksul otsuse avaldamisest. Otsuse täitmise järelevalve on lõpetatud (vt all punkt 5). 4.2 7. juuli 2020 otsus (avaldatud 17.9.2020) asjas Pulatov vs. Eesti (kaebus nr 10788/19) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale, sest kaebaja kahtlustatavana kinnipidamisel tekitati talle politsei poolt füüsilisi vigastusi ning väidetavalt ei uuritud juhtumit korrektselt. Nimelt peeti kaebaja kahtlustatavana kinni 11. jaanuaril 2016 ning kaebaja väitel löödi teda kinnipidamisel politseiametniku poolt rusikaga näkku. Hiljem tuvastati, et kaebajale oli tekitatud parema ülalõualuu-urke eesseina nihketa topeltmurd, millele lisandus turse ja verevalum. Järgnenud kriminaalmenetluses leiti, et politseiametnik oli kasutanud lubatavat desorienteeriva löögi tehnikat, et saada kaebaja käeraudade panemiseks kontrolli alla. Kahes ekspertiisiaktis järeldati, et kaebaja näos olnud murrud olid tekkinud tömbi vägivalla toimel, näiteks rusikaga, kuid kolmandas ei välistatud, et politseiametnik oli kogemata löönud kaebajat labakäe randmepoolse osaga. Lõppastmes lõpetati kriminaalmenetlus kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Tartu Ringkonnakohus jättis lõpetamise jõusse. Kohtuotsusest nähtuvalt esitas valitsus pärast sõbraliku kokkuleppe menetluse luhtumist EIK-le ühepoolse deklaratsiooni taotlusega lõpetada kaebuse menetlemine konventsiooni artikli 37 („Kaebuste kustutamine kohtuasjade nimistust“) alusel. Riik tunnistas ühepoolses deklaratsioonis konventsiooni artikli 3 rikkumist ning väljendas valmidust maksta 10 Kui pooled on nõus EIK pakutud kokkuleppega või on nõus kohtuasja lõpetamisega mingitel muudel tingimustel, on võimalik lõpetada EIK-s asja menetlus ilma kaebuse sisulise arutamiseta. 11 Kui vastustajariik on nõus EIK pakutud kokkuleppega, ent kaebaja ei ole, siis on riigil võimalik esitada ühepoolne deklaratsioon. Selles tuleb tunnistada rikkumist, ent EIK poolt pakutud hüvitisesummat võib vähendada 10% võrra. Samuti peab riik näitama, kuidas ta väldib tulevikus analoogsete kaebuste EIK-sse jõudmist. 18 kaebajale tekitatud kahju eest kokku 11 700 eurot. Samuti viitas riik, et KrMS § 213 lõike 1 punkti 6 kohaselt on prokuratuuril õigus tühistada ja muuta uurimisasutuse määrusi. Samas märkis riik, et sellisel juhul võetakse siiski arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sh aegumine ning reaalelulised võimalused või võimatused uurimise taasavamiseks. Samuti viitas riik KrMS § 366 punktis 7 sätestatud teistmisvõimalusele, mis eeldab kaebuse rahuldamist EIK-s. Riik märkis, et isiku poolt sellele alusele toetumisel otsustab Riigikohus, kas avaldus rahuldada või mitte. Kokkuvõttes märkis riik, et kuigi EIK on artikli 3 asjades pööranud tähelepanu asja uuesti arutamise võimaluste olemasolule, siis juhul, kui see ei ole de jure või de facto võimalik, ei pea riik sellist kohustust võtma. Kaebaja vaidles riigi deklaratsioonile vastu, kuna pidas hüvitist liiga väikeseks ning leidis, et menetluslikud võimalused taotleda uut uurimist ei paranda tema tervist ega heasta talle tekitatud kahju. EIK hindas Eesti riigi esitatud deklaratsiooni oma varasema kohtupraktika valguses. EIK möönis, et kui kaebus puudutab konventsiooni artikli 3 tähenduses toimunud väärkohtlemise uurimist, siis võib esineda olukordi, kus kriminaaluurimise taasavamine ei ole de jure või de facto võimalik. EIK märkis, et riik on viidanud seadusesätetele, mis annavad võimaluse menetluse taasavamiseks, ent et sellise otsuse tegemine on riigisiseste pädevate asutuste otsustada. EIK sedastas, et kaebaja ei ole neile alustele vastu vaielnud, kuid on möönnud, et taasavamine ei pruugi olla võimalik aja möödumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt – pidades riigi pakutud summat EIK praktikaga kooskõlas olevaks ja leides, et puudub üldisem vajadus selle asja arutamist jätkata – lõpetas EIK kaebuse menetlemise ja kustutas selle konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti c alusel kohtuasjade nimistust. Nagu otsuses ette nähtud, maksis riik kaebajale hüvitise kolme kuu jooksul otsuse avaldamisest. Ühepoolsete deklaratsioonide kohta tehtud EIK otsuste täitmise järelevalvet EN-s hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei toimu. 4.3 3. septembri 2020 otsus (avaldatud 24. septembril 2020) asjades Hamitski vs. Eesti (kaebus nr 12496/18) ja Filippov vs. Eesti (kaebus nr 12503/18) Kaebused olid esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumisega seoses ning puudutasid kaebajate suhtes toimunud kriminaalmenetluses antud jälitustoimingute lubades põhjenduste puudumist. EIK märkis esmalt, et kuna kaebuste ese on sarnane, siis lahendab kohus need ühes menetluses. Seejärel kajastas EIK otsuses valitsuse esitatud ühepoolsete deklaratsioonide tingimusi. Riik oli möönnud, et kaebajate suhtes toimunud kriminaalmenetluses antud jälitusload ei olnud piisavalt põhjendatud. Riik oli seetõttu valmis maksma kummalegi kaebajale 1800 eurot hüvitist, mis kataks kogu kahju ja kulud. Kaebajad vaidlesid riigi esitatud deklaratsioonidele vastu. Eelkõige ei olnud nad rahul pakutud hüvitisesummadega ning leidsid lisaks, et riik peaks nad ka õigeks mõistma. EIK märkis otsuses, et on muu hulgas Eesti riigi suhtes juba analoogseid kaebusi arutanud12 ning et tal on õigus kaebuse sisuline arutamine lõpetada ka siis, kui kaebajad soovivad menetluse jätkamist. EIK asus seisukohale, et hoolimata kaebajate vastuväidetest on riigi pakutud hüvitis kohane ning vastavuses analoogsetes asjades EIK välja mõistetud hüvitistega. Eeltoodust tulenevalt – ja leides, et puudub ka üldisem vajadus 12 Vt EIK 28.5.2019 otsus kohtuasjas Liblik jt vs. Eesti ehk nn maadevahetuse kohtuasjas. 19 nende asjade arutamist jätkata – lõpetas EIK kaebuste menetlemise ja kustutas need konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti c alusel kohtuasjade nimistust. Nagu otsuses ette nähtud, maksis riik kaebajatele hüvitise kolme kuu jooksul otsuse avaldamisest. Ühepoolsete deklaratsioonide kohta tehtud EIK otsuste täitmise järelevalvet EN-s hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei toimu. 5. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimistust kustutamise kohta: kaebaja enda tegevusetus 5.1 11. juuni 2020 otsus (avaldatud 2. juulil 2020) asjas Bobrovnitski vs. Eesti (kaebus nr 30587/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale ning see puudutas Magasini tänaval asunud Tallinna vangla kinnipidamistingimusi, täpsemalt asjaolu, et kaebajad viibisid teatud perioodidel alla 3m² isiklikul kambripinnal. EIK andis kaebajale esmalt tähtaja 17. detsembrini 2019 riigi esitatud seisukohale vastamiseks. Kuna kaebaja EIK-le ei vastanud ega taotlenud ka vastamise tähtaja pikendamist, hoiatas EIK teda kirjaga, et kohus võib tegevusetust tõlgendada kaebaja kahjuks. Kaebajale antud uueks tähtajaks 27. veebruar 2020 EIK-le vastust ei saabunud. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK kustutada kaebuse kohtuasjade nimistust konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti a alusel ehk põhjusel, et asjaoludest võib järeldada, et kaebaja ei kavatse jääda oma kaebuse juurde. EIK hinnangul puudusid ka muud konventsiooni artiklis 37 toodud asjaolud, mis tingiksid kaebuse läbivaatamise jätkamist konventsioonis ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimiseks. 5. Eesti Vabariigi kohta tehtud kohtuotsuste täitmine Järelevalvet EIK otsuste täitmise üle teostab konventsiooni artikli 46 lõike 2 alusel EN ministrite komitee. Iga vastustajariik peab rikkumise tuvastanud otsuse jõustumisest kuue kuu jooksul esitama ministrite komitee kohtuotsuste täitmise osakonnale tegevusplaani või tegevusaruande. Tegevusplaan esitatakse siis, kui riik leiab, et otsust ei ole võimalik kuue kuu jooksul täita (nt vajalikud seadusemuudatused võtavad kauem aega). Tegevusaruanne esitatakse siis, kui riik leiab, et otsus on juba täidetud. Ülevaade tuleb anda nii individuaalmeetmete (konkreetsele kaebajale hüvitise maksmine, riigisisese teistmisvõimaluse olemasolu ja kasutamine jms) kui ka üldmeetmete (seaduse- või praktikamuudatused, et vältida tulevikus analoogsete kaebuste EIK-sse esitamist) kohta. Eestis esitab tegevusplaanid ja aruanded ministrite komiteele valitsuse esindaja EIK-s.13 EIK otsuste sisuline täitmine ja aruannete koostamiseks sisendi andmine lasub erinevatel riigiasutustel. Näiteks hüvitiste väljamaksmine on Rahandusministeeriumi pädevuses, muude meetmete puhul sõltub täitmine sellest, mis valdkonnas EIK rikkumise tuvastas. 13 Täitmise aruanded on elektrooniliselt kättesaadavad, kui kohtuotsuste täitmise järelevalve osakond on need üles laadinud. Arvutivõrgus kättesaadav info ei ole alati täielik. Vt http://www.coe.int/t/dghl/monitoring/execution/Themes/Add_info/EST-ai_en.asp ja http://www.coe.int/bg/web/execution/hudoc-exec-database. 20 Kõik Eesti kohta tehtud otsused tõlgitakse eesti keelde ning avaldatakse Välisministeeriumi kodulehel ning Riigi Teatajas. Samas avaldatakse ka nende otsuste lühikokkuvõtted. 2020. aastal lõpetati kirjalikus menetluses kahe Eesti kohta tehtud otsuse, mis hõlmasid kokku 15 kaebust, järelevalve. Ministrite asemike komitee lõpetas 5. veebruaril 2020 (1366. kohtumine) järelevalve kohtuasjas Nikitin jt vs. Eesti (kaebused 23226/16 jt; puudutas suletud Tallinna vanglas isikliku kambripinna väiksust, 2019. a aruande p 2.1) ning 8. juulil 2020 (1377. kohtumine) järelevalve asjas Sagadi jt vs. Eesti (kaebused nr 51278/17 jt, puudutas samuti suletud Tallinna vanglas isikliku kambripinna väiksust, eespool aruande p 4.1). Hetkel on pooleli 2019. aastal tehtud otsuse Liblik jt vs. Eesti (2019. aasta aastaülevaate p 2.2) ning 9. juuni 2020 otsuse Jeret vs. Eesti (eespool, aruande p 2.1) täitmise järelevalve. 21  2020. aasta EIK asjade ülevaate lisa nr 2 Ülevaate lisa nr 2 on koostanud Vabariigi Valitsuse esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus Maris Kuurberg. Lisas käsitletakse EIK 2020. aastal teiste riikide suhtes tehtud olulisemaid lahendeid. Kokkuvõte 1. Varjupaigataotlejate väljasaatmine. Muud välismaalastega seotud kohtuasjad 1.1 Kollektiivse väljasaatmise keeld (i) N.D. ja N.T. vs. Hispaania (ii) M.K. jt vs. Poola 1.2 Riikide jurisdiktsiooni piirid viisaküsimustes (i) M.N. jt vs. Belgia 1.3 Varjupaigataotlejate riigist väljasaatmise piirangud (i) M.A. jt vs. Bulgaaria (ii) D. jt vs. Rumeenia (iii) B. ja C. vs. Šveits 1.4 Kodakondsuse äravõtmise ja välismaalasest kurjategijate väljasaatmise tingimused (i) Ghoumid jt vs. Prantsusmaa (ii) Muhammad ja Muhammad vs. Rumeenia 2. Sõnavabadusega seotud kohtuasjad 2.1 Vihakõnega seotud kohtuasjad (i) Carl Jóhann Lilliendahl vs. Island (ii) Beizaras ja Levickas vs. Leedu 2.2 Sõnavabaduse piirangute seaduslik alus, eesmärk ja proportsionaalsus. Sõnavabaduse hindamine konventsiooni artikli 8 vaatenurgast. (i) Magyar Kétfarkú Kutya Párt vs. Ungari (ii) Baldassi jt vs. Prantsusmaa (iii) Macovei vs. Rumeenia (iv) Dupate vs. Läti (v) Marina vs. Rumeenia 2.3 Õigus teabele ja allikakaitse (i) Studio Monitori jt vs. Gruusia (ii) Jecker vs. Šveits 3. Andmekaitsega seotud kohtuasjad (i) Breyer vs. Saksamaa (ii) Gaughran vs. Ühendkuningriik (iii) X. jt vs. Venemaa 4. Seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga seotud kohtuasjad (i) Y.T. vs. Bulgaaria (ii) Rana vs. Ungari (iii) Honner vs. Prantsusmaa 5. Kriminaaluurimise ja kriminaalkohtumenetlusega seonduvad küsimused (i) Nõuandev arvamus Armeenia Konstitutsioonikohtule (ii) Kotilainen jt vs. Soome (iii) Buturugă vs. Rumeenia (iv) S.M. vs. Horvaatia 1 Kokkuvõte Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (konventsioon) ja selle lisaprotokollides määratletud õiguste ja vabaduste tagamine on subsidiaarsuspõhimõtte kohaselt konventsiooniosaliste põhiülesanne. See tähendab, et võimalikke konventsioonirikkumisi tuleb püüda riigisiseselt ennetada ning toimunud rikkumisi ise heastada. Selleks peavad konventsiooniosalised riigid arvestama Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) kohtupraktikaga üldisemalt. Arvesse tuleb võtta eelkõige teiste riikide suhtes tehtud lahendites väljendatud põhimõtteid, et vältida analoogsete kaebuste enda riigi suhtes EIK-sse jõudmist. See on eriti oluline olukorras, kus EIK tõlgendab aina enam kaebusi korduvkaebustena, milliseid arutab kolmeliikmeline komitee, kuhu ei pea kuuluma vastustajariigi kohtunik ning kelle otsused on lõplikud. 2020. aastal tehtud EIK lahenditest on aruande teises lisas käsitletud esmalt varjupaigataotlejate kollektiivse ja individuaalse väljasaatmisega seonduvat uut praktikat, samuti riigis õiguslikul alusel viibivate välismaalaste väljasaatmisega seotud lahendeid ning terrorismikuriteos süüdi mõistetud välismaalastelt kodakondsuse äravõtmise õigust. Need kohtuasjad puudutavad konventsiooni artikleid 2 (õigus elule), 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) ja 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele), aga ka protokolli nr 4 artiklit 4 (välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine), protokolli nr 7 lõiget 1 (välismaalaste väljasaatmisega seotud menetluslikud kaitsevahendid) ja konventsiooni artiklit 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile). Teiseks käsitletakse EIK 2020. aasta olulisemaid sõnavabadusega seotud lahendeid, millest osa on arutatud konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) ja osa artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel. Muu hulgas on kajastatud kahte olulist vihakõne puudutavat lahendit. Sõnavabadus hõlmab endas ka õigust teabele ning võib olla seotud allikakaitsega. Kolmandaks on kajastatud andmekaitset puudutavaid konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel esitatud kaebusi, mis on seotud andmete säilitamise kohustusega sideettevõtjate poolt, kriminaalmenetluses DNA jms säilitamist ning riigi vastutust delikaatsete isikuandmete eksliku avaldamise eest. Neljandaks on viidatud 2020. aastal seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta tehtud lahenditele, mis puuduvad eelkõige soo muutmisega seotud registrikandeid, aga ka lapsega suhtlemise õigust. Viienda plokina on kajastatud kriminaaluurimist ja kriminaalkohtumenetlust puudutavaid erinevaid lahendeid, milles käsitletakse karistusõiguse normi selgust ja ettenähtavust, koolitulistamist, koduvägivalda ja inimkaubandust. 2 1. Varjupaigataotlejate väljasaatmine. Muud välismaalastega seotud kohtuasjad. Jätkuvalt on aktuaalsed välismaalaste riigist väljasaatmisega seotud kaebused.1 2020. aastal tegi EIK suurkoda kaks pretsedenti loovat otsust, millest ühes selgitati, millisel erandlikul juhul võib välismaalasi kollektiivselt välja saata; teises leiti, et välismaalasel ei ole õigus nõuda viisat selleks, et pääseda riiki varjupaigataotluse esitamiseks. Samal ajal kordas EIK mitmes lahendis üle põhimõtte, et kui isikut ähvardab väljasaadetavas riigis mis tahes reaalne väärkohtlemise oht, ei ole isiku sinna riiki väljasaatmine lubatud. Väärkohtlemisohu korral on keelatud nii isiku otsene kui ka kaudne tagasisaatmine. Mis puudutab välismaalastest kurjategijaid, siis kui terrorismikuriteo toime pannud isikult võetakse ära kodakondsus, on oluline, et talle jääks alles teine kodakondsus. Lisaks tuleb sellise isiku väljasaatmisel hinnata tema era- ja perekonnaeluga seonduvaid aspekte. Era- ja perekonnaelu on oluline faktor ka muude kuritegude eest süüdi mõistetud välismaalaste väljasaatmisel. 1.1 Kollektiivse väljasaatmise keeld (i) 2017. aasta kohtuasjade ülevaates on kajastatud EIK 7-liikmelise koja 3. oktoobri 2017 konventsiooni rikkumist tuvastav otsus asjas N.D. ja N.T. vs. Hispaania. 13. veebruaril 2020 samas asjas tehtud EIK 17-liikmelise suurkoja otsuses N.D. ja N.T. vs. Hispaania (kaebused nr 8675/15 ja 8697/15) asuti kojast erinevale seisukohale ja leiti ühehäälselt, et Hispaania ei ole rikkunud konventsiooni protokolli nr 4 artiklit 4 (välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine) ega konventsiooni artiklit 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile). Kaebajateks olid Malist ja Elevandiluurannikult pärit isikud, kes püüdsid koos teiste Sahara-taguse migrandiga Maroko kaudu ebaseaduslikult Hispaaniasse siseneda. Umbes 600 migranti püüdis korraga ronida üle kolme paralleelse tõkketara, mis on piiriks Maroko ja Hispaaniale kuuluva Melilla (Maroko territooriumiga ümbritsetud Hispaania enklaav Aafrikas) vahel. Sadakond migranti suutis ületada välimise tara ning neist kolm neljandikku jõudis sisemise tarani. Suurem osa viimastest, sh kaebajad, jäid mitmeks tunniks sisemise tara peale istuma. Kui nad mõne tunni pärast Hispaania pool maha aidati, võeti nad kinni, pandi käeraudadesse ja anti üle Maroko ametivõimudele. Nende isikusamasust ja muid piiriületamisega seotud asjaolusid ei kontrollitud. EIK suurkoda meenutas esmalt, et ühelt poolt on riikidel õigus kontrollida oma piire ja otsustada selle üle, keda oma territooriumile lubada ja keda välja saata, ent teisalt ei või välismaalaste väljasaatmisel minna vastuollu konventsiooniga tagatud õigustega. EIK möönis, et sisepiirideta Euroopas on eriti oluline välis- ehk Schengeni piiri kaitsmine. Samas rõhutas EIK, et eeltoodu ei tähenda, et ta võiks aktsepteerida konventsiooni või selle protokollidega vastuolus olevaid (haldus)praktikaid. Välismaalaste kontekstis on oluline eelkõige see, et riik ei tohi tagasi- ega välja saata isikuid, keda ohustaks sihtriigis väärkohtlemine või oleks oht nende elule. EIK märkis, et tegemist on esimese kohtuasjaga, kus konventsiooni protokolli nr 4 artikli 4 – mis keelab välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise – kohaldatavust hinnatakse isikute maismaapiirilt koheselt ja jõuga tagasisaatmisel olukorras, mis järgneb suure arvu välismaalaste 1 Vt ka 2015. aasta aruande lisa punktis 2.7, 2016. aasta aruande punktis 2.2.1, 2017. aasta aruande punktis 2.2.3 ja 2019.a aruande lisa 2 punktis 2 viidatud väljasaatmisi puudutav kohtupraktika. 3 katsele ületada piiri üheaegselt ja ebaseaduslikult. Kuigi Hispaania väitis, et tegemist ei olnud isikute väljasaatmisega, vaid isikute riiki mittelubamisega, leidis EIK, et ka riiki mittelubamist tuleb pidada väljasaatmiseks ja pidas protokolli nr 4 artiklit 4 kohaldamisele kuuluvaks. Sisulise analüüsi all kordas suurkoda esmalt, et kollektiivseks väljasaatmiseks peetakse seda, kui välismaalaseid kui gruppi kohustatakse riigist lahkuma, v.a. kui see meede on võetud pärast iga gruppi kuuluva isiku olukorra mõistlikku ja objektiivset hindamist (EIK suurkoda viitas Khlaifia jt vs. Itaalia, SK 15. veebruar 2016; Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia, 23. veebruar 2012). Samas märkis EIK, et see iseenesest, et mingi arv välismaalasi on allutatud sarnastele otsustele, ei ole veel kollektiivne väljasaatmine, kui neil isikutel on olnud reaalselt võimalik esitada oma väljasaatmise vastu põhjendusi. Samuti märkis EIK, et protokolli nr 4 artiklit 4 ei saa olla rikutud olukorras, kus individuaalse väljasaatmisotsuse puudumine on omistatav kaebaja käitumisele. Sellise käitumisena võib käsitleda maismaapiiri ebaseaduslikku ületamist suure arvu isikute poolt ja jõudu kasutades, kui nii luuakse olukord, mis raskendab avaliku korra tagamist. Konkreetsed kaebajad kuulusid EIK hinnangul suurearvulisse gruppi (ligi 600 üritajat), kes püüdis ette planeeritud viisil ebaseaduslikult ületada Hispaania maismaapiiri. EIK pidas nende väljasaatmist kollektiivseks väljasaatmiseks, kuna individuaaliseeritud otsuseid väljasaatmisel ei tehtud. Seejärel rõhutas EIK, et sellised riigid nagu Hispaania, kelle välispiir on ka Schengeni ala piir, peavad tegema isikutele kättesaadavaks tõhusad võimalused taotleda seaduslikku sisenemist. Kui riik on eelnimetatud kohustuse täitnud, on tal õigus nõuda, et varjupaigataotlus esitatakse selleks mõeldud piiripunktis. See tähendab, et riigid võivad keelduda välismaalaste, sh varjupaigataotlejate, oma territooriumile lubamisest, kui need isikud ei täida seatud nõudeid. Eelkõige on keeld põhjendatud siis, kui ebaseaduslikus kohas püüab piiri ületada suur arv välismaalasi, kes kasutab selleks ka jõudu. Sellise järelduse eelduseks on aga see, et kaebajate olukorras olevatel isikutel on piisavalt kättesaadavaid ja realistlikke võimalusi varjupaigataotluste esitamiseks või viisa taotlemiseks, st et riik on loonud piisavalt asjaomaseid piiripunkte. Kaebajate asjas leidis EIK, et neil oleks olnud võimalik esitada varjupaigataotlusi piiripunktides või päritoluriikides, transiidiriikides või Marokos asuvates Hispaania diplomaatilistes või konsulaaresindustes. Seega ei olnud Hispaania rikkunud protokolli nr 4 artiklit 4, kuna kaebajad ise ei kasutanud nende käsutuses olnud tõhusaid seaduslikke võimalusi taotleda Hispaaniasse sisenemist. Seetõttu ei pidanud EIK konventsiooni rikkumiseks seda, et iga piiriületaja tagasisaatmise kohta ei tehtud tema olukorrast lähtuvat individualiseeritud otsust, nagu üldjuhul tuleb iga isiku väljasaatmisel teha. EIK ei leidnud ka artikli 13 rikkumist, kuna Hispaania seadused nägid ette väljasaatmisotsuste vaidlustamise võimaluse. Kaebajatel puudus kaebeõiguse seetõttu, et nad olid piiri ületanud selleks mittemääratud kohas, see tähendab, et nad ei olnud ise käitunud seaduslikult. (ii) 23. juuli 2020 otsuses M.K. jt vs. Poola (40503/17 jt) leidis EIK konventsiooni artiklite 3, protokolli nr 4 artikli 4 ning mõlema eelnimetatud artikli koosmõjus artikliga 13 rikkumise, kuna Poola saatis kaebajad ilma varjupaigataotlusi hindamata piirilt tagasi. EIK liitis ühte menetlusse kolm kaebust, mis puudutasid Valgevene – Poola vahel asuvat Terespoli piiripunkti, kus keelduti vastu võtmast Tšetšeeniast pärit kaebajate varjupaigataotlusi väitega, et 4 neil puudub Poolasse sisenemiseks õigus, kuna nad soovivad riiki siseneda majanduslikel või isiklikel põhjustel. Kõik kaebajad olid korduvalt piirilt tagasi saadetud (erinevate kaebajate puhul oli tagasisaatmisi 35, 8 või 19 korda). EIK ei nõustunud vastustajariigi esimese väitega, et Poolal puudus kaebajate üle jurisdiktsioon. Juhtumid toimusid raudtee piiripunktis Terespolis ja ühel juhul maateepiiripunktis, kus tegutses Poola piirvalve. EIK lähtus eeldusest, et Poola jurisdiktsioon kohaldub kõikidele toimingutele, mis kaebajate suhtes neis piiripunktides tehti. EIK rõhutas, et Poolasse sisenemise lubamine, sellest keeldumine ja rahvusvahelise kaitse taotluste menetlusse võtmine on Poolale omistatavad toimingud ja seega oli Poolal jurisdiktsioon kaebajate üle. EIK ei aktsepteerinud ka Poola vastuväiteid õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise kohta. EIK leidis, et juba see, et kaebajate riiki mittelubamise otsuste peale esitatud kaebusel ei olnud otsuse täitmist peatavat mõju, tähendab, et puudus artiklis 13 nõutav õiguskaitsevahend. Lisaks puudus kaebajatel juurdepääs menetlusele, kus oleks hinnatud nende isiklikke asjaolusid eraldi. Edasi hindas EIK esmalt kaebusi artikli 3 (väärkohtlemine Valgevenesse tagasisaatmisel) alusel. Konkreetsel juhul ei hinnanud EIK varjupaigataotlusi, vaid seda, kas kaebajatel olid tagatised meelevaldse väljasaatmise vastu. Nimelt, kui riik otsustab isikud tagasi saata ilma nende varjupaigataotlusi sisuliselt arutamata, peab ta hindama, kas riigis, kuhu isikud saadetakse, on kohane asüülimenetlus olemas. EIK ei nõustunud Poola väitega, et isikud ei olnud tõendanud ohus olemist. Kaebajad olid selgitanud piiril, et Valgevene ei ole turvaline riik, kuna nad saadetaks sealt edasi Venemaale. EIK tuvastas, et kaebajate suulised ütlused olid kajastatud moonutatult ning neid ei lastud üle piiri väitega, et neil ei ole selleks seaduslikku alust. EIK hinnangul see, et Valgevenes ei ole Vene kodanike kaitseks kohast asüülimenetlust, on tõendatud ametliku statistikaga. Seetõttu oleks pidanud Poola ise hindama kaebajate Tšetšeeniasse saatmise ohtlikkust. Samuti oleks Poola pidanud võimaldama kaebajatel olla Poolas seni, kuni nende varjupaigataotlused sisuliselt läbi vaadatakse. EIK leidis, et artiklit 3 on rikutud, kuna Poola oli jätnud kaebajate varjupaigataotlused korduvalt kohaselt läbi vaatamata. Arvestades olukorda Valgevenes, oli Poola riik seadnud kaebajad aheltagasisaatmise ohtu, mis on konventsiooni artikli 3 kohaselt keelatud.2 Mis puudutab konventsiooni protokolli nr 4 artikliga 4 keelatud kollektiivset väljasaatmist, siis kuigi kaebajaid oli küsitletud ning nende suhtes oli tehtud eraldi otsused, olid piirivalveametnikud jätnud tähelepanuta ja kajastamata kaebajate väited rahvusvahelise kaitse põhjuste ja tagakiusamisohu kohta. Ka ei olnud kaebajatel võimalik konsulteerida advokaadiga. EIK viitas sõltumatutele aruannetele, mille kohasel iseloomustasid kaebajate kaebused Poola üldist poliitikat, mille kohaselt takistati isikutel tulla üle Valgevene piiri sõltumata sellest, kas tegemist oli majandusmigrantidega või isikutega, kes kartsid päritoluriigis tagakiusamist. Aruannete kohaselt viidi selliste isikutega läbi väga lühikesed intervjuud, milles jäeti rahvusvahelise kaitse vajadus kajastamata ning nii võimaldati kõiki isikuid klassifitseerida majanduspagulasteks. EIK pidas 2 Samasisulise otsuse artiklite 3 ja 13 rikkumise kohta tegi EIK 11. detsembril 2018. aastal Leedu suhtes (59793/17). Nimelt oli üks perekond (kaebajad M.A. jt) esitanud kaebuse ka Leedu vastu. Nad olid proovinud kolmel korral edutult esitada varjupaigataotlust Leedu – Valgevene piiril, ent nende taotlusi ei võetud vastu ega edastatud õigetele ametkondadele otsustamiseks. See tähendab, et ei hinnatud, kas kaebajad oleksid väärkohtlemisohus või mitte, kui nad saadetaks Valgevenest Tšetšeeniasse. 5 oluliseks ka Poola siseministri väljaütlemisi, kes oli vastustanud Tšetšeeniast pärit migrantide vastuvõtmist. Eeltoodust tulenevalt luges EIK varjupaigataotlejate Valgevenesse tagasisaatmise kollektiivseks väljasaatmiseks ja leidis ka protokolli nr 4 artikli 4 rikkumise. EIK rõhutas vahet suurkoja otsusega asjas N.D. ja N.T. vs. Hispaania (vt p 1.1. (i) ülal), kuna käesoleval juhul olid kaebajad püüdnud riiki siseneda ametlike piiripunktide kaudu, seega oli riigil kohustus nende taotlusi (sisuliselt) hinnata. Lisaks leidis EIK artikli 34 rikkumise, kuna Poola valitsus oli eiranud EIK kohaldatud esialgset õiguskaitset mitte saata kaebajaid riigist välja. EIK mõistis iga kolme kaebuse alusel (sõltumata kaebajate arvust) mittevaralise kahjuna 34 000 eurot. 1.2 Riikide jurisdiktsiooni piirid viisaküsimustes (i) 5. mai 2020 otsuses kohtuasjas M.N. jt vs. Belgia (kaebus nr 3599/18) leidis EIK suurkoda, et kaebajad ei olnud Belgia jurisdiktsiooni all, kui nad taotlesid Belgia saatkonnas Beirutis lühiajalist (humanitaar)viisat Belgiasse sisenemiseks, et taotleda Belgias varjupaika. Konventsiooni artiklit 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ei pidanud EIK kohaldatavaks, kuna sisenemine Belgia territooriumile – mida viisataotlusega sooviti saavutata – ei ole tsiviilõigus artikli 6 lõike 1 mõttes. Mis puudutab konventsiooni artiklit 1, mis sätestab kohustuse kaitsta inimõigusi, siis vaidlustatud otsused viisa andmisest keeldumise kohta olid küll tehtud Belgia ametivõimude poolt Belgias, ent need olid vastuseks kaebajate taotlustele, mis olid esitatud Belgia Beiruti saatkonna konsulaarteenistuses. Taotlustes sooviti lühiajalist viisat Belgiasse sisenemiseks, et taotleda Belgias kohapeal varjupaika, kuna kaebajate väitel oli nende kohtlemine Aleppos vastuolus konventsiooni artikliga 3. Kaebajad said eitavad vastused kätte läbi saatkonna konsulaarteeninduse. EIK märkis, et kuigi Belgia ametivõimud olid kaebajate viisataotluste otsustamisel teostanud avalikku võimu, ei olnud see piisav, et tuua kaebajad Belgia territoriaalse jurisdiktsiooni alla. Seetõttu hindas EIK, kas esineb erakorralisi asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et Belgia teostas kaebajate üle eksterritoriaalset jurisdiktsiooni. Selleks hindas EIK konkreetseid faktilisi asjaolusid. Seejuures ei pidanud EIK oluliseks, kas diplomaadid täitsid n-ö „kirjakasti“ rolli ega pidanud vajalikuks selgitada, kas otsuse viisataotluste üle tegid ametnikud Belgia territooriumil või diplomaadid välismaal. EIK tõi välja, et kaebajad ei olnud kunagi olnud Belgia riigi territooriumil; neil ei olnud mingeid varasemaid perekondlikke või muid isiklikke sidemeid selle maaga; nad ei olnud Belgia kodanikud, kes oleksid palunud oma saatkonna kaitset; samuti ei olnud diplomaadid teostanud nende üle faktilist kontrolli ega võimu. Kaebajad oli valinud Belgia saatkonna Beirutis, kuigi oleksid võinud viisataotluse esitada mis tahes teise riigi saatkonnale. Nad olid samuti olnud vabad lahkuma Belgia saatkonna ruumidest mis tahes takistuseta. Eeltoodu põhjal asus EIK seisukohale, et kaebajate olukord erines põhimõtteliselt paljudest teistest väljasaatmisasjadest, kus EIK on pidanud riike konventsiooni artikli 3 alusel vastutavaks, kui riik on otsustanud isiku välja saata, kuigi teda ohustab sihtriigis väärkohtlemine. EIK viidatud varasemates kohtuasjades olid kaebajad juba olnud riigi territooriumil või selle piiril ning olid seega igal juhul vastustajariigi jurisdiktsiooni all. EIK lisas, et ka see, et kaebajad olid pöördunud Belgia kohtusse oma õiguste kaitseks, ei loo nende ja riigi vahel ühepoolselt eksterritoriaalset sidet. Teistsugune tõlgendus annaks 6 konventsiooni kohaldamiseks võimaluse peaaegu ülemaailmselt, lubades isikutel ükskõik kust taotleda konkreetsesse riiki pääsemist. Selline tõlgendus oleks vastuolus senise praktikaga, mille kohaselt on riikidel (kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega) õigus kontrollida oma riiki sisenemist, seal elamist ja isikute väljasaatmist. EIK viitas Euroopa Kohtu samalaadsele otsusele (X ja X vs. Belgia, C-638/16 PPU, 7. märtsi 2017 otsus), kus oli leitud, et piiratud territoriaalse kehtivusega viisa andmine kuulub liikmesriigi enda otsustuspädevusse. EIK suurkoda asus seisukohale, et kaebajad ei olnud Belgia jurisdiktsiooni all, mis puudutab konventsiooni artiklite 3 ja 13 alusel esitatud kaebusi. EIK märkis lõpetuseks siiski, et suurkoja otsuse järeldused ei piira riikide püüdlusi lihtsustada varjupaigamenetlust läbi oma saatkondade või konsulaaresinduste. 1.3 Varjupaigataotlejate riigist väljasaatmise piirangud (i) 20. veebruari 2020 otsuses M.A. jt vs. Bulgaaria (5115/18) pidas EIK konventsiooni artiklite 2 (õigus elule) ja 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) vastaseks uiguuride väljasaatmist Hiina. Kõik kolm kaebajat, kelle kaebusi EIK sisuliselt arutas, oli Hiina kodanikud, kuid päritolult uiguuri moslemid Xinjiangi Uiguuri autonoomsest piirkonnast. Nad taotlesid Bulgaarialt varjupaika. Kuigi nad olid lahkunud Hiinast erinevatel põhjustel, väitsid kõik, et neid ootaks tagasisaatmisel väärkohtlemine. Bulgaaria ametivõimud leidsid, et kaebajad ei ole tagakiusamist tõendanud ega rahuldanud varjupaigataotlusi. Kaebajad olid toetunud üldteada faktidele kõnealuse piirkonna olukorra kohta ega olnud tõendanud, et mis tahes probleemid neil enne lahkumist olid, oleksid need olnud seotud päritolu või religiooniga. 2018. aastal otsustati kaebajad Bulgaariast välja saata, kuna nad olid ohuks Bulgaaria julgeolekule muu hulgas sidemete tõttu ETIMiga (East Turkistan Islamic Movement). EIK-s väitsid kaebajad, et tagasisaatmisel ootaks neid ees tagakiusamine, väärkohtlemine, meelevaldne kinnipidamine ja võib-olla ise tapmine. EIK kohaldas esialgset õiguskaitset ning keelas Bulgaarial kaebajate väljasaatmise kuni EIK otsuse jõustumiseni. EIK kordas esmalt senise kohtupraktika põhimõtteid, mille kohaselt peab riik reaalse ohu hindamisel keskenduma kaebaja sihtriiki saatmise ettenähtavatele tagajärgedele. Riik peab võtma arvesse konkreetse piirkonna üldist olukorda ning kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid. Kui väärkohtlemisoht on olemas, siis on kaebaja väljasaatmine konventsiooni artikliga 3 vastuolus – seda sõltumata asjaolust, kas oht tuleneb üldisest vägivallaolukorrast, isikuga seotud asjaoludest või mõlema kombinatsioonist. EIK märkis siiski, et mitte iga vägivallaolukord ei too kaasa väärkohtlemisohtu. Selleks peab üldine situatsioon olema piisavalt pinev, et isiku tagasipöördumine iseenesest seaks ta ohuolukorda. EIK kordas, et kuigi ta saab aru, kui raske on riikidel kaitsta oma elanikkonda terrorismi eest – mis ise on suureks ohuks inimõigustele –, ei tohi välja saata ühtegi isikut, et kes võib sattuda sihtriigis väärkohtlemise ohvriks. Bulgaariale heitis EIK ette, et ametivõimud ei olnud hinnanud kaebajate olukorda. EIK ise lähtus informatsioonist üldise olukorra kohta lähteriigis ning tõi välja, et erinevatest Hiina Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna kohta koostatud raportitest nähtub, et sadu tuhandeid kui mitte miljoneid uiguure hoitakse kinni nn ümberõppelaagrites (re-education camps), kus neid väärkoheldakse ja piinatakse, aga ka tapetakse. Hiina väitel on „ümberõppe“ eesmärk võitlus terrorismiga. EIK hinnangul võiks samasugune saatus oodata ka kaebajaid, kui 7 nad Hiina tagasi saadetakse, kuna ka neid kahtlustati terrorismis. EIK leidis, et kui Bulgaaria peaks kaebajad Hiina tagasi saatma, on rikutud konventsiooni artikleid 2 ja 3. (ii) 14. jaanuari 2020 otsuses D. jt vs. Rumeenia (75953/16), mis puudutas kaebaja Iraaki tagasisaatmist, leidis EIK, et Rumeenias terrorismiga seotud kuritegude eest süüdi mõistetud isiku väljasaatmine oli lubatud, kuna väärkohtlemisoht ei olnud tõendatud. Selles asjas oli kaebajaks pikalt erinevatel alustel ja hiljem õigusliku aluseta Rumeenias elanud Iraagi kodanik, kes mõisteti Rumeenias süüdi terrorismiga kaudselt seotud kuritegudes (mh aitas ta riiki sisse isikuid, kellel olid seosed terrorismiga). Kaebaja väitis, et Iraaki tagasisaatmisel oleks tema elu ohus ning esitas Rumeeniale ka asüülitaotluse. EIK asus aga seisukohale, et kaebaja ei olnud esitanud mingeid tema enda isikust tulenevaid väiteid, miks ohustaks teda Rumeenias süüditunnistamise tõttu väärkohtlemine Iraagis. Kaebaja süüdimõistmise aluseks olnud teod ei olnud toime pandud Iraagis ning need ei olnud otseselt seotud terrorismiga. Seetõttu ei pidanud EIK põhjendatuks väidet, et kui kaebaja saadetakse Iraaki, satuks ta elu ohtu või ähvardaks teda väärkohtlemine. EIK leidis, et kui kaebaja väljasaatmine viiakse täide, ei ole konventsiooni artikleid 2 ja 3 rikutud. Siiski leidis EIK konventsiooni artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) rikkumise koosmõjus artiklitega 2 ja 3, kuna kaebaja käsutuses olnud õiguskaitsevahendil (väljasaatmisotsuse vaidlustamine) ei olnud peatavat mõju. (iii) 17. novembri 2020 otsuses kohtuasjas B. ja C. vs. Šveits (43987/16, 889/19) võttis EIK artikli 3 rikkumise tuvastamisel arvesse kaebaja seksuaalset sättumust, mille tõttu võiks ta Gambiasse tagasisaatmisel sattuda ohtu. Selles kohtuasjas olid kaebajateks homoseksuaalide paar. Esimene kaebaja oli Šveitsis elanud 2008. aastast, kuid tema varjupaigataotlust ei rahuldatud, kuna ametivõimud ei pidanud tema väiteid varasema väärkohtlemise kohta Gambias usutavateks. Kaebajad registreerisid oma partnerluse 2014. aasta juulis ja elasid koos kuni teise kaebaja surmani.3 Pärast kooselu registreerimist taotles esimene kaebaja elamisluba partneri juurde elama asumiseks. Šveits elamisluba ei andnud, märkides, et isikul on Gambias perekonna tugivõrgustik ning varasema ajaga võrreldes on seal suhtumine homoseksuaalidesse paranenud. Keeldumisel võeti arvesse, et kaebaja ei olnud Šveitsis hästi kohanenud ning oli toime pannud kuriteo. EIK kinnitas varasemale kohtupraktikale viidates, et homoseksuaalsete tegude kriminaliseeritus päritoluriigis ei muuda iseenesest isiku väljasaatmist konventsiooni artikli 3 vastaseks. Otsustava tähtsusega on riski suurus, et neid seadusi praktikas kohaldatakse. Gambia kohta sellist infot ei olnud. Samuti võib seksuaalse orientatsiooni ja soolise identiteedi tõttu tagakiusamist esineda riigiaparaadis ebaseaduslikult käituvate ametnike („rogue officers“) tõttu. Selles osas märkis EIK, et kuigi ametlikke teateid ei ole, võib olla küsimus selles, et sellist kohtlemist lihtsalt kuskil ei registreerita. Lisaks tuleb arvesse võtta ka riigiaparaadivälist kohtlemist ja seda, kuivõrd konkreetne päritoluriik kaitseb nõrgemas positsioonis olevaid kogukondi. Viimase peab kindlaks tegema see riik ise, kes otsustab isiku väljasaatmise üle. Gambia kohta viitas EIK, et mitmed rahvusvahelised allikad kinnitavad, et Gambia võimud ei soovi tegelikult LGBT inimesi kaitsta. 3 Teise kaebaja suhtes EIK menetlus lõpetati. Kuna kaebaja partner oli EIK menetluse ajal surnud, siis EIK artikli 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele – alusel esimese kaebaja kaebust ei hinnanud. 8 EIK heitis kokkuvõttes artikli 3 rikkumise tuvastamisel Šveitsi ametivõimudele ette, et nad ei hinnanud piisavalt, kas kaebaja homoseksuaalsuse tõttu võidakse teda Gambias väärkohelda. Niisiis peab varjupaiga andmise üle otsustav riik hindama sisuliselt isiku väidet, et tema tagakiusamine päritoluriigis on seotud seksuaalse sättumuse või soolise identiteediga. 1.4 Kodakondsuse äravõtmise ja välismaalasest kurjategijate väljasaatmise tingimused (i) 25. juuni 2020 otsuses asjas Ghoumid jt vs. Prantsusmaa (52273/16, jt)4 pidas EIK kaebajatelt terrorismikuritegude toimepanemise tõttu teise kodakondsuse äravõtmist lubatavaks. Kaebajatel oli võimalus jääda elama Prantsusmaale. Kaebajateks olid Maroko ja ühel juhul Türgi kodanikud, kes mõisteti 2007. aastal süüdi 1995- 2004. aastatel terrorismiakti toimepanemise ettevalmistamises. Süüdimõistmised jõustusid 2008. aastal. Otsus kaebajatelt Prantsuse kodakondsuse äravõtmise kohta tehti 2015. aastal. 2016. aastal teatati kahele kaebajale, et nad on otsustatud riigist välja saata, kuid väljasaatmisotsust neile ei antud ja välja neid ei saadetud. EIK-s toetusid nad konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja protokolli nr 7 artiklile 4 (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine). EIK märkis, et isiku väljasaatmine riigist, kus elavad tema lähedased, võib sekkuda isiku konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigusesse perekonnaelu austamisele. Kuna kõikidele kaebajatele anti elamisload pere juurde elama jäämiseks, siis kaebajatelt Prantsuse kodakondsuse äravõtmisel ei olnud tagajärgi nende pereelule. EIK lisas, et kui nende suhtes tehtaks väljasaatmisotsused, siis on neil võimalus need vaidlustada. Mis puudutab otsuse mõju kaebajate eraelule, siis hindas EIK esmalt, kas kodakondsuse äravõtmisel oli seaduslik alus, kas kaebajatel olid menetluslikud tagatised, sh kohtulik kontroll, ning kas ametivõimud olid tegutsenud hoolikalt ja kiiresti. EIK leidis, et kuigi kaebajatelt ei olnud kohe süüdimõistmisel kodakondsust ära võetud, siis riik võib ka sellisel juhul hinnata hiljem rangemalt üle, kas süüdimõistetul on säilinud riigiga usaldussuhe või ei. Seetõttu ei pidanud EIK kodakondsuse äravõtmist meelevaldseks pelgalt seetõttu, et seda oli tehtud süüdimõistmisest ajaliselt hiljem. EIK hinnangul olid kaebajatel olnud ka piisavad menetluslikud tagatised, kuna nad olid saanud otsusele vastu vaielda ja seejärel selle kohtus vaidlustada. Edasi möönis EIK, et kindlasti on elamisloa alusel riigis viibimine ebakindlam alus kui kodakondsus. Kuna seni ei olnud kaebajate suhtes väljasaatmisotsuseid tehtud, siis pidas EIK ainsaks kodakondsuse äravõtmisest tulenevaks eraelu puudutavaks tagajärjeks identiteedi osalist kaotust. Samas nõustus EIK vastustajariigi väidetega, et terrorism ohustab inimõigusi ning et eriti pärast 2015. aasta terrorirünnakuid on Prantsuse võimude rangem käitumine terrorismis süüdi mõistetud isikute suhtes arusaadav. EIK tõi välja, et kaebajad olid käitunud kuritegelikult kümne aasta vältel, kusjuures alustanud sellist tegevust kohe pärast Prantsuse kodakondsuse 4 Ühte menetlusse on ühendatud kaebused: Ghoumid vs. Prantsusmaa, 52273/16; Charouali vs. Prantsusmaa, 52285/16; Turk vs. Prantsusmaa, 52290/16; Aberbri vs. Prantsusmaa, 52294/16; ning Ait El Haj vs. Prantsusmaa, 52302/16). 9 saamist või selle saamise ajal. EIK pidas oluliseks, et kaebajatel oli olemas teine kodakondsus, seega ei jäänud nad kodakondsuseta.5 EIK leidis, et artiklit 8 ei ole rikutud. EIK hindas kaebusi ka protokolli nr 7 artikli 4 alusel (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine). Kaebajad olid kriminaalkorras süüdi mõistetud 2007. aastal ning kodakondsus võeti neilt ära 2015. aastal. Prantsuse seadusandluse kohaselt ei olnud kodakondsuse äravõtmine kriminaalkaristus. See oli ette nähtud tsiviilkoodeksis ja allus halduskohtute järelevalvele. Kuigi kodakondsuse äravõtmisel oli karistuslik varjund, siis oli selle spetsiifiline eesmärk – näidata, et isik, kellele on antud Prantsuse kodakondsus, on seejärel murdnud tema ja riigi vahelist lojaalsussuhet väga raske teo toimepanemisega ja demokraatliku korra õõnestamisega. Seega, kuigi otsus mõjutas isiku identiteeti, oli see vastus demokraatliku korra vastasele tegevusele. EIK pidas oluliseks ka seda, et isikuid ei saadetud riigist välja. Seetõttu asus EIK seisukohale, et kodakondsuse äravõtmine ei olnud kriminaalkaristus ning seetõttu ei ole protokolli nr 7 artikkel 4 asjassepuutuv. (ii) 15. oktoobril 2020 tehtud suurkoja otsuses asjas Muhammad ja Muhammad vs. Rumeenia (80982/12) heitis EIK ette, et välismaalastele ei olnud nende väljasaatmisel tagatud konventsiooni protokolli nr 7 lõikes 1 nimetud menetluslikke kaitsevahendeid. EIK-sse pöördusid kaks Pakistani kodanikku, kes olid tulnud Rumeeniasse 2009. ja 2012. aastal tudengiviisadega. 2012. aasta detsembris taotles Rumeenia kaitsepolitsei kohtult otsuse tegemist, et tegemist on isikutega, kelle viibimine Rumeenias on soovimatu. Kaitsepolitsei toetus salastatud dokumentidele, mille kohaselt oli tõsine kahtlus, et need isikud ohustavad riigi julgeolekut. Kaebajad väitsid Rumeenia kohtus, et nad ei saa aru, milles küsimus, ent salastatud dokumentidele kaebajad ligipääsu ei saanud. Kohus, kes sai väidetavalt konfidentsiaalseid dokumente hinnata, tunnistas kaebajad 15 aastaks Rumeenias ebasoovitavateks isikuteks, kuna nad olid seotud riigi julgeoleku õõnestamisega. Kohtuotsuse kohta avaldatud pressiteates täpsustati, et kaebajaid süüdistati al-Qaedaga ideoloogiliselt seotud ühenduse toetamises. Kaebajate edasikaebused jäid rahuldamata. Kaebajad lahkusid Rumeeniast 2012. aasta detsembris. EIK-s toetusid kaebajad konventsiooni 7. protokolli artiklile 1, mille kohaselt ei või välismaalast, kellel on riigi territooriumil viibimiseks õiguslik alus, välja saata muul juhul, kui seaduse alusel tehtud otsuse täitmiseks ning tal on õigus esitada põhjendusi enda väljasaatmise vastu, taotleda asja uuesti läbivaatamist ja olla neil eesmärkidel pädeva asutuse ees ka esindatud. Sama artikli teise lõike kohaselt võib välismaalase enne eelnevalt nimetatud õiguste kasutamist välja saata siis, kui see on avaliku korra huvides või põhjendatud riigi julgeoleku huvidega. EIK-s arutas kaebust suurkoda, kellele 7-liikmeline koda oli konventsiooni artikli 30 alusel jurisdiktsiooni ilma asja ise arutamata üle andnud. Suurkoda asus seisukohale, et kaebajate menetlusõigused olid 5 Samu aspekte pidas EIK olulisteks kohtuasjas Said Abdul Salam Mubarak vs. Taani (74411/16, 22.1.2019, p 31 ja 69), kus isikule jäi Taani kodakondsuse äravõtmise järel alles Maroko kodakondsus. Ka kohtuasjas K2 vs. Ühendkuningriik (42387/13, 7.2.2017, p 62) pidas EIK oluliseks, et Ühendkuningriigi kodakondsuse äravõtmise järel jäi isikule Sudaani kodakondsus. Aga võrdle EIK otsusega asjas Alpeyeva ja Dzhalagoniya vs. Venemaa (7549/09 ja 33330/11, 12.6.2018, p 108), kus kodakondsuse äravõtmist (kuigi muul põhjusel kui terrorismikuritegu) peeti konventsiooni artikli 8 rikkumiseks muu hulgas põhjusel, et isik jäi kodakondsusetuks. 10 äärmiselt piiratud. Neile ei antud juurdepääsu salastatud teabele, kuigi hiljem kohtuotsuse kohta avaldatud pressiteates oli täpselt viidatud, miks kaebajaid peeti julgeolekuohuks. See fakt rääkis EIK hinnangul vastu konfidentsiaalsuse hoidmise vajadusele. Kuigi kaebajate kaebusi arutasid kohtud, mis peaks olema tugev tasakaalustav tagatis, siis konkreetsel juhul ei heastanud see muid puudujääke. Kohtu tasakaalustav ja kontrolliv roll ei paistnud välja ka kohtuotsustest. Niisiis ei saanud kaebajad end kohaselt kaitsta ning 7. protokolli artikli 1 nõuded ei olnud täidetud. 2. Sõnavabadusega seotud kohtuasjad. 2020. aastal tegi EIK kaks olulist vihakõne puudutavat otsust, millest ühte lahendas konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) ja teist artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel. Allpool on välja toodud ka lahendid, kus EIK on hinnanud sõnavabadust piirava sätte õiguspärasust ja eesmärgipärasust ning kaalunud sanktsiooni proportsionaalsust. EIK on käsitlenud ka privaatsusõiguse ja ajakirjandusvabaduse tasakaalu. Lisaks on EIK hinnanud artikli 10 alusel isiku juurdepääsuõigust kohtutoimikule ja allikakaitset. 2.1 Vihakõnega seotud kohtuasjad. Esiteks tuleb märkida, et konventsiooni artikkel 17 näeb ette, et midagi konventsioonis ei või tõlgendada nii, et see annab mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärk on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal määral, kui see on ette nähtud konventsioonis. EIK väljakujunenud praktika kohaselt ei kaasne artikli 10 kaitset siis, kui tegemist on vihakõne või konventsiooniga tagatud põhiõiguste eitamisega.6 Kuigi järgnevalt käsitletud kohtuasjades ei ole EIK toetunud artiklile 17, sest kasutatud väljendid ei ole olnud konventsiooni kaitse alt välja jääv vihakõne, on EIK võtnud kasutusele mõiste „leebem vihakõne“ („less grave form of hate speech“), mille tagajärjed võivad erineda „lihtsast solvamisest“. (i) 11. juunil 2020 tunnistas EIK vastuvõetamatuks kaebuse asjas Carl Jóhann Lilliendahl vs. Island (29297/18), mille oli esitanud homofoobsete kommentaaride eest kriminaalkorras süüdi tunnistatud isik. Kohtuasi puudutas koolilaste teavitamist LGBT küsimustes. Nimelt oli 2015. aastal ühes Islandi kohalikus omavalitsuses otsustatud käsitleda alg- ja keskastme klassides rohkem LGBT isikutega seotud küsimusi. Seda tehti koostöös LGBT ühinguga Samtökin ’78. Otsus tõi kaasa laiaulatusliku avaliku debati, mille käigus avaldas arvamust ka kaebaja, kommenteerides üht veebis avaldatud artiklit. Kaebaja väljendas oma jälestust ning kasutas homoseksuaalide kohta halvustavaid väljendeid, näiteks „seksuaalsed hävikud“, ning sidus nende seksuaalkäitumist loomade paaritumise kohta käivate verbidega. LGBT ühing Samtökin ’78 pöördus politseisse kriminaalmenetluse alustamiseks ja kaebajale esitati süüdistus Islandi karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis näeb ette vastutuse isiku või isikute grupi teatud tunnuste (sh seksuaalne orientatsioon ja sooline identiteet) tõttu avaliku mõnitamise, laimamise, mustamise või 6 Vt EIK teemalehed „Prohibition of Abuse of Rights“ ja „Hate speech“. 11 ähvardamise eest. Kaebaja mõisteti süüdi ja ta pidi maksma rahalise karistusena 800 eurot. EIK-s leidis kaebaja, et tema suhtes on rikutud konventsiooni artiklit 10 koosmõjus artikliga 14. EIK möönis esmalt, et kuigi kaebaja väljaöeldu oli LGBT kogukonda kahjustav, siis ei ole esmapilgul selge, et kas tema eesmärk oli õhutada vägivalda ja vihkamist. Seetõttu ei kohaldanud EIK konventsiooni artiklit 17. EIK eristas vihakõne erinevaid astmeid ning märkis, et kuigi kaebaja karistamisel sekkuti tema artikliga 10 kaitstud sõnavabadusse, on riikidel õigus piirata ka vihakõne „leebemat vormi“ („less grave form“). EIK lisas, et kui tegemist ei ole karistusõigusega reguleeritud vägivalla õhutamisega, sõltub artikliga 10 kaitstud sõnavabadusse sekkumise õigus väljaöeldu sisust ja selle esitamise viisist. Käesoleval juhul nõustus EIK Islandi kõrgeima kohtuga, et kommentaarid olid „tõsised, eriti haiget tegevad ja eelarvamuslikud“ ning kaebaja kirjeldus homoseksuaalsusest soodustas sallimatust ja põlgust, samuti ei olnud neil märkustel mingit pistmist omavalitsuse otsuse kritiseerimisega, millest diskussioon üldse alguse sai. EIK nõustus, et kaebaja süüdimõistmisel oli seaduslik alus ja normil oli seaduslik eesmärk kaitsta teiste isikute, aga ka ajalooliselt diskrimineeritud sotsiaalsete gruppide õigusi. Islandi kohtuasjas pidas EIK oluliseks, et kaebajale määratud karistus ei olnud liiga range ning et Islandi kõrgeim kohus oli õiglaselt hinnanud ühelt poolt kaebaja isiklikke huve üldisema huviga, mis puudutas sooga seotud ja seksuaalvähemuste õigusi. EIK tunnistas nii artikli 10 kui ka artiklite 10 ja 14 koosmõjus esitatud kaebuse selgelt põhjendamatuks ja vastuvõetamatuks. (ii) 14. jaanuari 2020 otsuses kohtuasjas Beizaras ja Levickas vs. Leedu (41288/15) leidis EIK aga konventsiooni artikli 14 koosmõjus artikliga 8 (ning artikli 13) rikkumise, kuna riik keeldus vihakõne uurimisest. Islandi kohtuasjas väljendatud kordab teise vaatenurga kaudu Beizaras ja Levickas otsus. Kaebuse esitasid kaks meest, kes olid avaldanud Facebookis (FB) enda suudlust kujutava foto. Foto avaldamisele järgnes sadu kommentaare, millest osa puudutas LGBT inimesi üldiselt, teistega ähvardati konkreetseid isikuid. Muu hulgas kutsuti üles kaebajaid nende homoseksuaalsuse tõttu „kastreerima“, „tapma“, „viskama tulle“, „saatma gaasikambrisse“, „saatma tasuta mesinädalatele krematooriumisse“ jne. Kaebajad pöördusid prokuratuuri poole taotlusega alustada kriminaalmenetlust homoseksuaalsete inimeste vastu viha ja vägivalla õhutamise eest. Leedu prokuratuur menetlust ei alustanud, pidades avaldatud kommentaare eelkõige arvamuse avaldamiseks. Kuigi need avaldused olid ebaeetilised, võeti arvesse ka kaebajate enda tahtlikult provokatiivset käitumist. Nimelt leidsid ametiasutused, et kaebajad oleksid pidanud ette nägema, et foto, mis kujutab kahte suudlevat meest, ei panusta sotsiaalse sidususe loomisse ega edenda Leedus – riigis, kus hinnatakse traditsioonilisi pereväärtusi – tolerantsust. Kaebajad oleksid võinud jagada fotot vaid samameelsetega, kuna FB võimaldab adressaatide ringi piiramist. EIK võttis esmalt kokku senise kohtupraktika põhimõtted, korrates, et seksuaalne orientatsioon ja seksuaalelu kuuluvad artikli 8 kaitse alla. Samuti meenutas EIK riikide artiklist 8 tulenevat positiivset kohustust kaitsta isikuid – eriti haavatavaid vähemusgruppe – rikkumiste eest ka eraisikute vahelistes suhetes. EIK märkis, et kuigi põhimõtteliselt on riigil õigus valida, kuidas isikute õigusi kaitsta, siis juhul, kui on vaja võidelda raskete privaatsusevastaste tegudega, peavad olemas olema ka kriminaalõiguslikud vahendid. Kuigi karistusõiguslik tagajärg peaks vihale ja vägivallale üleskutsumise eest olema ultima ratio vahend, siis kui konkreetne tõsine tegu 12 on suunatud isiku füüsilise või vaimse terviklikkuse vastu, saab vastuseks olla vaid kriminaalõiguslik lahendus. Ainult nii saab tagada piisava kaitse ja heidutuse. EIK on pidanud kriminaalkaristusi nõutavaks ka siis, kui küsimus on vahetus verbaalses rünnakus ja füüsilistes ähvardustes, mille ajendiks on diskrimineeriv suhtumine, mis ei ületa küll konventsiooni artikli 3 lävendit, ent jääb artikli 8 kohaldamisalasse. EIK rõhutas, et konventsiooni artikkel 14 hõlmab seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi küsimusi ning pelgalt neil alustel – ilma muude tõsiste põhjendusteta – erinev kohtlemine lubatud ei ole. EIK pidas kaebaja FB lehel avaldatud kommentaare solvavateks ja vulgaarseteks ehk piisavalt tõsisteks, et artiklid 8 ja 14 oleksid kohaldatavad. Leedu vastuväidetele provotseerimise kohta märkis EIK, et kaebajate poolt foto avaldamist saab käsitleda ka soovina algatada avalik diskussioon geide õigustest Leedus. EIK kordas, et inimestel on õigus identifitseerida ennast avalikult geina, lesbina või muu seksuaalse vähemusena ning edendada enda õigusi ja vabadusi. Konventsiooniga on vastuolus, kui õiguste kasutamine mingi vähemuse poolt – praegusel juhul perekonna mõiste sooneutraalsus – tehakse sõltuvaks enamuse nõusolekust. Mis puudutab kommentaaride sisu, siis märkis EIK, et kui need väljaütlemised ei olnud kaebajate seksuaalse sättumuse tõttu mitte ainult vihkamisele, vaid ka vägivallale õhutamine, siis millised väljendid oleksid. EIK leidis asjaolusid hinnates, et on nähtav, et kriminaalmenetlus jäeti omakorda alustamata ametivõimude diskrimineeriva suhtumise tõttu. EIK märkis, et nii nagu kommentaaride autorid olid väljendanud oma kitsarinnalist suhtumist homoseksuaalidesse, tegid sama riigivõimu esindajad, kes jätsid riigi konventsiooni artiklist 8 tuleneva uurimiskohustuse täitmata. Lisaks leidis EIK artikli 13 rikkumise, kuna Leedus puudus homofoobse diskrimineerimise vastu tõhus õiguskaitsevahend. See tuli selgelt välja Leedu kõrgeima kohtu otsustest, kus oli viidatud seksuaalvähemusse kuuluvate isikute ekstsentrilisele käitumisele ning märgitud, et nad peaksid oma õiguste kasutamisel austama teiste nägemust ja traditsioone. EIK viitas statistikale, mille kohaselt oli 2012-2015. aastatel alustatud 30 homofoobset vihakõne puudutavat uurimist, mis kõik olid niisama lõpetatud. 2.2 Sõnavabaduse piirangute seaduslik alus, eesmärk ja proportsionaalsus. Sõnavabaduse hindamine konventsiooni artikli 8 vaatenurgast. (i) 20. jaanuaril 2020 leidis EIK suurkoda kohtuasjas Magyar Kétfarkú Kutya Párt vs. Ungari (201/17), et erakonna karistamisel ei olnud seaduslikku alust. Kohtuasi puudutas 2016. aastal Ungaris toimunud referendumit, kus küsiti, „Kas te tahate, et Euroopa Liit võib ilma [Ungari] parlamendi nõusolekuta anda siduva korralduse mitte-ungari kodanike Ungarisse paigutamiseks?“. Referendum oli seotud Euroopa Liidu migrantide ümberasustamise plaaniga. Kaebaja erakond Magyar Kétfarkú Kutya Párt, mis kutsus rahvast üles referendumit boikoteerima või esitama kehtetuid hääletussedeleid, arendas välja mobiilirakenduse, „Esita kehtetu sedel“. Selle rakenduse abil võisid valijad teha oma sedelitest pilti ja postitada need anonüümselt koos kommentaaridega, miks nad nii või teisiti valisid. Ühe kodaniku kaebuse alusel trahvis Riiklik Valimiskomisjon kaebaja erakonda, leides, et mobiilirakendus oli aktiivse kampaania tegemine ning sellega rikuti valimisreegleid. 13 Suurkoda tõi välja, et trahvimise aluseks olnud säte oli niivõrd ebaselge, et kaebaja erakond ei saanud selle sätte talle kohaldumist ette näha. EIK hinnangul puudus sanktsioonil ka igasugune seaduslik eesmärk, kuna rakendus ei kahjustanud kuidagi valmismenetlust ega kellegi teise õigusi. EIK hinnangul piisas artikli 10 rikkumise leidmiseks sellest, et piirangut kehtestav õigusakt ei olnud piisavalt selge ega ettenähtav. (ii) Ka 11. juunil 2020 tehtud otsuses kohtuasjas Baldassi jt vs. Prantsusmaa (15271/16) leidis EIK artikli 10 rikkumise eelkõige seetõttu, et kriminaalkaristusel ei olnud asjakohast ega piisavat alust. 11 kaebajat olid Prantsuse, Afganistani ja Maroko kodanikud ja ühenduse „Collectif Palestine 68“ liikmed. Kaebus puudutas nende kriminaalkorras karistamist selle eest, et nad kutsusid rahumeelse tegevuse käigus inimesi üles boikoteerima Iisraelist imporditud kaupade ostmist. Kampaaniat alustati aasta pärast Rahvusvahelise Kohtu 2004. aasta otsust, milles leiti, et Iisraeli poolt okupeeritud Palestiina territooriumile müüri ehitamine on rahvusvahelise õigusega vastuolus. Kaebajad osalesid hüpermarketis toimunud kampaaniates, kus kutsuti inimesi Iisraeli kaupu mitte ostma. Kaebajad mõisteti lõppastmes kriminaalkorras süüdi diskrimineerimise õhutamise eest. Neile mõisteti rahaline karistus ning nad pidid hüvitama tsiviilhagejatele mittevaralise kahju. EIK-s toetusid kaebajad konventsiooni artiklile 7 (karistamine seaduse alusel) ja 10 (sõnavabadus). EIK ei leidnud artikli 7 rikkumist, kuna kriminaalkaristus diskrimineerimise õhutamise eest oli olemas ning seda oli praktikas kohaldatud näiteks imporditud kaupade boikotile. Seega oleksid kaebajad pidanud teadma, et nende tegevus on tõenäoliselt kriminaalkorras karistatav. See-eest ei nõustunud EIK Prantsusmaaga, et kaebajate süüdimõistmiseks oli piisav alus. Sõltuvalt asjaoludest võib üleskutse boikotile ja erinevale kohtlemisele olla käsitletav teiste isikute diskrimineerimisele õhutamisena. Kuid üleskutse erinevale kohtlemisele ei ole alati võrdsustatav diskrimineerimisele õhutamisega. EIK tõi välja erisuse varasema kohtuasjaga Willem vs. Prantsusmaa (10883/05, 16. juuli 2009), kus enda süüdimõistmise peale kaebas linnapea, kes oli teinud linnale kuuluvatele toitlustusasutustele üleskutse mitte kasutada Iisraeli tooteid. EIK rõhutas, et käesoleval juhul on tegemist eraisikutega, kes ei kasutanud üleskutse tegemiseks oma ametivõimu, vaid pigem püüdsid poe külastajate seas stimuleerida debatti. Kaebajad ei olnud käitunud vägivaldselt ega tekitanud poele või kellelegi teisele kahju. EIK heitis ette, et kaebajad mõisteti süüdi sätte alusel, mis nägi ette keelu kutsuda üles kauba boikoteerimisele geograafilise päritolu tõttu, ilma et oleks uuritud asjaolusid, mis sellisele üleskutsele viisid. Prantsusmaa kohtud olid lihtsalt leidnud, et selline üleskutse ei ole mingil juhul sõnavabadusega kaitstud. Nii ei olnud kohtud EIK hinnangul täitnud artikli 10 lõikes 2 sätestatud kohustust selgitada, kuidas oli kaebajate süüdimõistmine demokraatlikus ühiskonnas näiteks teiste isikute õiguste kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalik. EIK pidas oluliseks, et käesoleval juhul oli tegemist poliitilise diskursusega avalikes huvides, mille piiramiseks on artikli 10 lõike 2 alusel väga vähe ruumi. EIK viitas ka 15. oktoobri 2015 otsusele Perinçek vs. Šveits (27510/08), kus EIK suurkoda oli rõhutanud, et poliitilised sõnavõtud on oma iseloomult vastuolulised, ent see ei vähenda avalikku huvi, eeldusel, et tegemist ei ole üleskutsega vägivallale, vihkamisele või sallimatusele. 14 (iii) 28. juuli 2020 otsuses Macovei vs. Rumeenia (53028/14) leidis EIK, et poliitiku süüdimõistmine kriitiliste väljaütlemiste eest oli artikli 10 rikkumine. Kaebaja oli endine justiitsminister ja Euroopa Parlamendi liige, kes kommenteeris oma erakonna suvepäevadel kahe teise erakonna poliitiku tegevust, nimetades seda tüüpiliseks poliitiliselt mõjutatud korruptiivseks käitumiseks. Märkused puudutasid nende juristidest poliitikute poolt suures mahus õigusabilepingute sõlmimist nende valijaskonnas tegutsevate riigiettevõtetega. Kaebaja oli lisaks ajakirjanduses märkinud, et seadus peaks keelama samaaegset töötamist juristi ja parlamendiliikmena. Üks puudutatud poliitikutest esitas kaebaja vastu kahjunõude, leides, et kaebaja on kahjustanud tema mainet avalikkuse ning tema ametikaaslaste ja poliitiliste partnerite ees. Jõusse jäänud otsusega mõistis kohus kaebajalt välja 2300 eurot ning kohustas kaebajat avaldama kohtuotsuse omal kulul riiklikus pressis. EIK-s väitis kaebaja, et selliselt on rikutud tema artikliga 10 kaitstud sõnavabadust. EIK nõustus kaebajaga. EIK märkis esmalt, et kaebaja väljaütlemised selle kohta, et poliitiku juristitöö ühitamine parlamendiliikmeks olekuga on näide korruptsioonist, oli segu väärtushinnangust ja faktiväitest. EIK hinnangul ei olnud kaebaja lihtsalt rünnanud teist poliitikut, vaid oli püüdnud pöörata tähelepanu korruptsioonile ning oli teinud ettepaneku, et seadusega keelataks juristi ja parlamendiliikmena samaaegselt töötamine. See tähendab, et tema märkused olid esitatud laiema huvide konflikti teema raames. EIK pidas oluliseks, et kaebaja ei olnud rünnanud teise poliitiku eraelu, vaid märkused puudutasid isiku tegevust poliitikuna. EIK hinnangul ei olnud tegemist väitega, et need kaks poliitikut on korruptsioonis süüdi, vaid pigem olid kaebaja väljaütlemised „kollektiivse iseloomuga“. Kuigi väljaütlemised olid mõnes mõttes liialdatud, ei pidanud EIK neid isiklikult ründavateks. EIK leidis, et Rumeenia kohtud ei olnud leidnud õiglast tasakaalu erinevate huvide vahel. Kahju väljamõistmine kaebajalt ning kohustus avaldada kohtuotsus omasid pärssivat mõju kaebaja sõnavabadusele. (iv) 19. novembri 2020 otsuses Dupate vs. Läti (18068/11) leidis EIK aga artikli 8 rikkumise, kuna Läti kohtud ei olnud leidnud õiget tasakaalu kaebaja privaatsusõiguse ja ajakirjandusvabaduse vahel. Kaebaja oli jurist, kelle elukaaslane oli kõnealuste sündmuste ajal poliitilise partei juht ja kuulsustele keskenduva ajakirja kaanenägu. 2003. aastal avaldas ajakiri artikli kaebaja elukaaslase lahkumineku kohta eelmisest abikaasast ning ka pilte kaebajast ja teabe tema raseduse kohta. 2004. aastal avaldas ajakiri salaja tehtud foto kaebajast, kes lahkus lapsega haiglast ja läks oma autosse. 2006. aastal pöördus kaebaja kohtusse, leides, et selliselt rikuti õigust eraelu austamisele. Riia kohus rahuldas hagi, kuid ajakiri avaldas artikli koos fotodega uuesti koos teadaandega, et nad ei nõustu kohtuotsusega. Apellatsioonikohus tegi otsuse kaebaja kahjuks, leides, et tema elukaaslane oli avaliku elu tegelane, fotod on tehtud avalikus ruumis ega ole alandavad, samuti ei ole näha jälitamist, vaid fotod on ühe sündmuse kohta. Läti kõrgeim kohus seda otsust ei muutnud. EIK Läti kohtutega ei nõustunud. EIK märkis, et kaebaja pidi avaliku elu tegelase kaaslasena küll arvestama, et teda nimetatakse lapse emana, kuid see artikkel läks kaugemale kui mõistlikult vaja. EIK heitis ette, et Läti kohtud ei olnud teinud vahet lapse sünni faktil ja selle, et kaebajat oli lapsega salaja pildistatud privaatsel hetkel, lapsega sünnitusmajast lahkumisel. EIK märkis, 15 et kaebaja ja tema partner ise ei olnud teinud lapse sünnist meediasündmust. (See kui isik on varem andnud mõne intervjuu, ei tähenda, et ta ongi andnud loa kogu oma eraelu kajastamiseks.) Kuigi kaebajat ei kajastatud kuidagi alandavalt, siis oluline oli, et pildid olid tehtud salaja ja kaebajat oli jälgitud haiglast koduni. Kaebaja ei oleks saanud seda kuidagi ise vältida. Läti kohtud ei olnud neid aspekt aga arvestanud ega hinnanud, mistõttu leidis EIK konventsiooni artikli 8 rikkumise. (v) 26. mai 2020 otsuses Marina vs. Rumeenia (50469/14) leidis EIK samuti artikli 8 rikkumise, kuna tegemist ei olnud avalikkust huvitava teabega ega avaliku elu tegelasega. Kaebaja oli kaebuse esitamise ajal Prahova politseiinspektor. 2011. aastal loeti raadioeetris ette tema õe kiri, mis sisaldas au teotavaid väiteid. Kaebaja ja tema eksabikaasa pöördusid seejärel raadiojaama poole, väites, et avalikult ette loetud kiri sisaldas valet ja see oli avaldatud nende nõusolekuta ja sisu kontrollimata. Kui tuvastati, et kiri sisaldaski valeväiteid, avaldas raadiojaam neljal päeval sellekohased teated. Lisaks pöördus kaebaja kahjunõudega au teotamise eest raadiojaama vastu kohtusse, kuid kohtud tema hagi ei rahuldanud. Kohtud leidsid, et tegemist oli avalikku huvi puudutavate küsimustega, mis olid seotud avaliku elu tegelastega, kes peavad oma positsiooni tõttu rohkem taluma. Samuti leiti, et tegemist ei olnud suure kahjuga, kuna raadiojaam luges ette kolmanda isiku kirja ega teinud ise midagi õigusevastast. Ka oli kaebaja jätnud kasutamata võimaluse kirja raadios kommenteerida, millist võimalust talle pakuti. EIK Rumeenia kohtutega ei nõustunud. EIK märkis esmalt ette loetud kirja sisu kohta, et selles jagati teavet kaebaja eksabikaasa eraelu ja kaebaja rahaliste nõuete kohta pere vastu ning see sisaldas solvavaid väljendeid. EIK ei nõustunud, et kirja sisu või teema üldse oleks kuidagi olnud avaliku debati huvides. Ka ei olnud kaebaja politseiinspektorina avaliku elu tegelane. EIK heitis raadiojaamale ette, et solvava sisuga kiri loeti ette enne selle sisu tõele vastavuse kindlakstegemist. EIK leidis, et Rumeenia kohtud ei olnud viinud läbi kohast hindamist, milles seisneb ühelt poolt õigus levitada teavet ja teiselt poolt isiku õigus eraelu austamisele ja teiste isikute õiguste kaitse. EIK leidis artikli 8 rikkumise. 2.3 Õigus teabele ja allikakaitse (i) 30. jaanuari 2020 otsuses Studio Monitori jt vs. Gruusia (44920/09 ja 8942/10) oli kõne all kaebajate õigus saada juurdepääs kriminaaltoimikule. Kuigi kaebajatele juurdepääsu ei olnud antud, EIK selles asjas artikli 10 rikkumist ei leidnud. EIK praktika põhjal võib kohtuistungitele ja -menetlusele juurdepääs olla piiratud, kuid piirangud peavad olema alati põhjendatud. Teisalt, mis puudutab toimikutele juurdepääsu nõudmist, peab ka sellekohane taotlus olema põhjendatud. Selles kohtuasjas ei leidnud EIK konventsiooni artikli 10 rikkumist, kuigi kaebajatele ei olnud antud juurdepääsu kriminaalasja toimikuga tutvumiseks. EIK viitas oma varasemale kohtupraktikale (EIK suurkoja 8. novembri 2016 otsus asjas Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari, 18030/11, p 157-170) tuginedes, et keeldumise põhjendatuse hindamisel tuleb võtta arvesse nelja kriteeriumi: teabenõude eesmärk; nõutud teabe iseloom; teavet küsiva isiku roll teabe levitamisel avalikkusele; kas teave on olemas ja 16 kättesaadav (viimane tingimus tähendab, et riik ei pea teabenõudes küsitud infot ise koguma hakkama, nt selleks mingit uuringut läbi viima). Konkreetses asjas oli EIK kokku liitnud kaks kaebust, millest esimese olid esitanud ajakirjandusväljaanne ja ajakirjanik ning teise süüdi mõistetud jurist. Ajakirjanike kaebuse kohta tõi EIK välja, et kuigi kaebajad tegelesid ajakirjandusega, ei olnud nad ka pärast kohtu kantselei küsimusi põhjendanud, miks neil on vaja konkreetset kriminaalasja uurida. Kohus keeldus toimikule juurdepääsu andmist, viidates riigisaladusega kaitstud teabele ning süüdimõistetud isiku nõusoleku vajadusele anda juurdepääs tema isiklikele andmetele. Kuigi neil kaebajatel oli õigus küsida riigi valduses olevat teavet ajakirjanduslikel eesmärkidel, siis ei olnud nad täitnud põhjendamiskohustust ning lisaks olid nad raskusteta saanud oma uurimisprojekti lõpule viia ka ilma küsitud kriminaalasja toimikut saamata. Teise kaebuse esitaja oli süüdi mõistetud jurist, kes soovis saada kuues kohtuasjas tehtud kohtumäärusi. Ka tema ei põhjendanud, miks ta neid kohtulahendeid soovib. EIK leidis, et kuna kaebaja ei olnud ei ajakirjanik ega olnud kuidagi põhjendanud enda „avaliku valvekoera“ rolli, siis ei vastanud tema nõue Magyar Helsinki Bizottság otsuses kujundatud avaliku huvi testile. EIK täpsustas, et kuigi kohtulahendite mingil moel avalikult kättesaadavus on oluline põhimõte7, siis artikli 10 all on küsimus selles, kas mingi konkreetse teemaga seotud kohtulahendid avalikustatakse avalikes huvides. EIK ei leidnud kummaski kaebuses artikli 10 rikkumist. (ii) 6. oktoobri 2020 otsuses kohtuasjas Jecker vs. Šveits (35449/14) hindas EIK artiklit 10 ajakirjandusliku allikakaitse seisukohast ning leidis rikkumise. Kaebaja on ajakirjanik, kes avaldas 2012. aastal piirkondlikus lehes artikli „Diileril külas“. Artiklis rääkis ta diilerist, kes oli 10 aastat müünud kanepit ja hašišit ning teenis aastas 12 000 Šveitsi franki. Pärast artikli avaldamist alustati kriminaaluurimist ning kaebajal paluti anda tunnistajana ütlusi, millest ta allikakaitsele toetudes keeldus. Lõppastmes leidis Šveitsi föderaalkohus, et kaebajal ei olnud õigust ütluste andmisest keelduda, kuna tegemist oli raske kuriteoga ning kaebaja ütlused oleksid olnud ainuke võimalus isik tuvastada ja vastutusele võtta. Kohus leidis huvide kaalumisel, et raskes narkokuriteos süüdistuse esitamise võimaldamine on avalikes huvides tähtsam kui kaebaja õigus kaitsta teabeallikat. EIK Šveitsi riigi põhjendustega ei nõustunud. Kuigi kaebaja artikliga 10 kaitstud õigustesse sekkuti artikli 10 lg 2 alusel „kuritegude ärahoidmiseks“, siis ei olnud EIK nõus, et käesoleval juhul oleks olnud täidetud „vajalikkuse“ kriteerium. Esiteks tuleb hinnata uuritava kuriteo tõsidust. EIK heitis ette, et riik oli viidanud seadusandja õigusele kehtestada kuritegude kataloog, mille puhul allikakaitse ei kehti, mitte konkreetsele teole. Edasi märkis EIK, et kõnealune artikkel, milles 7 Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et kohtulahendite avalikkus artikli 6 all on teine teema ning EIK on korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse avalikustamisel on erinevaid võimalusi (Sutter vs. Šveits, 8209/78, 22.2.1984 (plenary), p 34; Moser vs. Austria, 12643/02, 21.9.2006, p 101; Raza vs. Bulgaaria, 31465/08, 11.2.2010, p 53; Fazliyski vs. Bulgaaria, 40908/05, 16.4.2013, p 67-68; Nikolova ja Vandova vs. Bulgaaria, 20688/04, 17.12.2013, p 84-85; . ja P. vs. Ühendkuningriik, 36337/97, 24.4.2001, p 47; Moser vs. Austria, 12643/02, 21.9.2006, p 102-104; Werner vs. Austria, 21835/93, 24.11.1997, p 56-60). 17 kajastati, et isik oli saanud varjatult tegutseda kümme aastat, tõmbas suurt avalikusse tähelepanu. Kui selle artikli aluseks olev allikas oleks ajakirjaniku poolt paljastatud, oleks sellel olnud ajalehele tõsised ja kahjulikud tagajärjed. Ajalehe maine oleks olnud kahjustatud nii võimalike tulevaste allikate, aga ka avalikkuse silmis, kelle huvides on anonüümsete allikate kaudu saadud teabe levitamine. Seetõttu peab EIK anonüümse allika avaldamise kohustust üldjuhul keelatuks, välja arvatud juhul, kui esineb väga tungiv avalik huvi vastupidiseks. EIK leidis, et kuigi konkreetsel juhul ei olnud toodud välja eriti põletavat avalikku huvi allika avaldamiseks, oli ikkagi kohustatud ajakirjanikku seda tegema. Seetõttu leidis EIK, et kaebaja suhtes oli artiklit 10 rikutud. 3. Andmekaitsega seotud kohtuasjad. Arvestades tehnoloogia arengut peab arenema ka sellekohane kohtupraktika. Oluline on saavutada tasakaal õiguse eraelu austamise ja muude õiguste vahel, mis võivad nõuda sekkumist privaatsusõigusesse. EIK on 2020. aastal hinnanud sideettevõtjatele pandud teatud andmete säilitamise kohustust; DNA, sõrmejälgede ja fotode piiramatu tähtajaga säilitamist; aga ka kohtute poolt ekslikult avaldatud andmete eest vastutamise kohustust. (i) 30. jaanuaril 2020 tehtud otsuses kohtuasjas Breyer vs. Saksamaa (50001/12) ei leidnud EIK artikli 8 rikkumist, kuigi Saksamaa sideettevõtjad pidid säilitama andmeid eelmakstud SIM-kaartide kasutajate kohta. Küsimuse all oli Saksamaal alates 2004. aastast kehtiva telekommunikatsiooni seaduse regulatsioon, mille kohaselt pidid sideettevõtjad koguma ja säilitama ka eelmakstud SIM-kaardi kasutajate kohta teatud infot, milleks oli nimi, aadress, sünniaeg, telefoninumber ja lepingu kuupäev. Neid andmeid tuli säilitada selle kalendriaasta lõpuni, mis järgnes aastale, mil kliendisuhe lõpetati. Meetme eesmärk oli võitlus organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga. Kaebajad kasutasid selliseid SIM-kaarte ning leidsid, et kehtiv regulatsioon rikub nende konventsiooni artikliga 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) kaitstud õigusi. EIK pidas Saksamaa võetud meedet siiski proportsionaalseks, kuna koguti vaid piiratud andmeid, mis ei hõlmanud delikaatsemaid isikuandmeid ega nn liiklusandmeid. Mis puudutab juurdepääsu infole, siis pidas EIK oluliseks, et need asutused, kes võisid juurdepääsu taotleda, olid seaduses ammendavalt loetletud ning nendeks olid vaid korrakaitset või riigi julgeolekut tagavad asutused. Täpsemalt oli juurdepääs piiritletud konkreetsete funktsioonidega. EIK leidis, et Saksamaal olid olemas ka piisavad tagatised kuritarvituste vastu: regulaarne järelevalve ja kaebevõimalused. Samuti tõi EIK otsuses eraldi välja, et Euroopa Nõukogu riikides ei ole konsensust kliendiandmete kogumise ja säilitamise küsimuses, mistõttu on riikidel teatud kaalutlusõigus asjaomaste meetmete valimisel, kuidas võidelda kuritegevusega ja kaitsta riigi julgeolekut. EIK leidis, et konventsiooni artiklit 8 ei ole rikutud. (ii) 13. veebruaril 2020 kohtuasjas Gaughran vs. Ühendkuningriik (45245/15) tehtud otsuses leidis EIK artikli 8 rikkumise, kuna joobes juhtimise eest süüdi mõistetud 18  isiku andmete (sh DNA, sõrmejäljed, foto) tähtajatul hoidmisel ei olnud arvesse võetud teo raskust. Kaebaja oli mõistetud süüdi joobes juhtimise ehk kergemaliigilise kuriteo eest. Siiski kaasnes süüdimõistmisega tema DNA, sõrmejälgede ja fotode piiramatu tähtajaga säilitamine. Kaebaja toetus EIK-s konventsiooni artiklile 8 (õigus eraelu austamisele). EIK möönis, et biomeetriliste andmete kogumine kriminaalmenetluses võib olla põhjendatud, ent rõhutas samas, et riikidel on selliste andmete pika säilitamise tähtaja kehtestamisel kitsas kaalutlusõigus. EIK viitas ka sellele, et suuremas osas Euroopa Nõukogu riikidest on kõnealuste andmete säilitamisele seatud tähtaeg. Konkreetses asjas leidis EIK rikkumise ühelt poolt seetõttu, et andmete säilitamine ei olnud seotud kuriteo raskusega ning põhjendatud ei oldud selle vajadust. Teisalt võttis EIK riigi kahjuks arvesse seda, et politseile oli antud pädevus biomeetriliste andmete kustutamiseks ainult erandjuhtudel ning isikul endal puudus üldse seaduslik alus, millele toetudes taotleda teda puudutavate andmete kustutamist. EIK hinnangul ei olnud riik taganud õiglast tasakaalu avalikkuse ja isiku huvide vahel. EIK selgitas kohtuotsuses lisaks, et biomeetrilised andmed ei ole ühtne termin. Kuigi kõik biomeetrilised andmed on delikaatsed ehk tundlikud andmed, siis tuleb teha vahet ühelt poolt DNA-proovidel ja muudel rakuproovidel (cellular samples) ning teiselt poolt sõrmejälgedel. EIK peab esimeste töötlemist sekkuvamaks kui sõlmejälgede või fotode töötlemist, kuna DNA-l võib tähtsus olla ka pärast isiku surma ning selle säilitamisega võidakse sekkuda ka konkreetse isiku sugulaste õigustesse. Seega eeldab EIK erinevate biomeetriliste andmete töötlemise reguleerimisel, et normistik oleks proportsionaalne konkreetsete andmete suhtes. (iii) 14. jaanuari 2020 otsuses X jt vs. Venemaa (78042/16 ja 66158/14) leidis EIK artikli 8 ja 13 rikkumised, kuna kahe lapse adopteerimisotsuste andmed olid kohtute kodulehel ekslikult avalikult kättesaadavad, ent kaebajatel puudusid riigisiseselt enda õiguste kaitseks õiguskaitsevahendid. EIK oli liitnud ühte menetlusse kaks erinevat kaebust. Mõlemad puudutasid kahjunõudeid, üks oli seotud vägistamisasja ja teine laste adopteerimist puudutava kohtuasja andmete avaldamisega. Mõlemal juhul olid delikaatsed isikuandmed olnud kohtute veebilehtedel avalikult kättesaadavad. Seejärel kohtunike tegevuse peale esitatud kahjunõudeid sisuliselt ei arutatud, kuna kohtunikud ei olnud pannud toime kuritegu. Esiteks tunnistas EIK kõik artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel esitatud kaebused vastuvõetamatuks, kuna Vene Föderatsiooni õigussüsteem ei näinud ette kohtusüsteemi vigade eest kahju hüvitamist, kui kohtunik ei olnud kriminaalkorras süüdi mõistetud. Kahjunõude esitamise võimalus oli ette nähtud vaid menetlus pikkuse korral, kuid mitte sellises olukorras, nagu olid kaebajad. Seega puudus kaebajatel riigisiseses õiguses ette nähtud subjektiivne õigus kahjunõudega kohtusse pöördumiseks ning artikkel 6 ei kuulunud kohaldamisele. See-eest tuvastas EIK adopteerimisasju puudutavates kaebustes artiklite 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendiel) rikkumised (vägistamisasjaga seotud kirjavahetuse avaldamise peale kaevanud kaebaja ei toetunud oma kaebuses neile artiklitele). 19 Artikli 8 rikkumise leidis EIK seetõttu, et isikutel oli seaduslik alus eeldada, et adopteerimisinfot ei avalikustata ilma nende nõusolekuta. Koos artikli 8 rikkumisega leidis EIK, et rikutud on ka artiklit 13, kuna riik ei olnud loonud õiguskaitsevahendit, mida need kaebajad oleksid oma era- ja perekonnaellu sekkumise puhul saanud kasutada. EIK märkis, et kui riik võtab õigussüsteemi tõrgete eest vastutuse vaid siis, kui kohtunik on süüdi mõistetud, siis ei ole isikul võimalik oma õiguste kaitseks midagi teha. Ka siis, kui tõrge ei tulene kuriteost ega ole omistatav kohtunikule, peavad isikul olema õiguskaitsevahendid oma põhiõiguste rikkumise korral. Seega mingi subjektiivse õiguse tunnustamata jätmine riigi poolt võib küll tähendada, et EIK ei saa leida artikli 6 rikkumist, ent artikli 13 rikkumise tuvastamine kohustab riiki otsuse täitmiseks ikkagi kehtestama kohase õiguskaitsevahendi. 4. Seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga seotud kohtuasjad. EIK on korduvalt ka varem kinnitanud, et konventsiooni artikliga 8 ette nähtud õigus eraelu austamisele hõlmab isiku identiteeti, mille elementideks on ka sooline identiteet ja isikunimed. Seetõttu kuuluvad viimased artikli 8 alusel kaitsmisele.8 Soomuutmisega seotud õigusi kordas EIK ka 2020. aastal tehtud otsustes. Mis puudutab samasoolise paari ühe partneri õigusi pereelule ja lapsega suhtlemisele, siis lähtub EIK samadest põhimõtetest kui heteropaaride puhul, et vanemaga kohtumist ei saa nõuda, kui see on lapsele liiga traumeeriv. (i) 9. juuli 2020 otsuses Y.T. vs. Bulgaaria (41701/16) leidis EIK artikli 8 rikkumise, kuna transseksuaalse mehe taotlust soo muutmiseks ei rahuldatud. Y.T. oli sündinud naisena, kuid teismelisena tundis end pigem meessoo esindajana. Seejärel oli ta elanud mehena, mehe ees- ja perekonnanimega. 2008. aastast elab ta koos naisega, kes sai lapse doonorrakkude kasutamise teel. Laps peab kaebajat oma isaks. 2014. aastal tegi kaebaja esimesed olulised soomuutmise operatsioonid. 2015. aastal taotles ta ka riiklikes registrites oma nimede ja soo, samuti isikukoodi muutmist, mis oli eelduseks soomuutmise lõpuleviimisele. Tema taotlust ei rahuldatud ning kohtud jätsid tema kaebused rahuldamata. Kohtud leidsid, et operatsioonid ei muutnud kaebaja tegelikku sugu, vaid üksnes tema välimust. Juriidilise tunnustuse saamata jäämine sai takistuseks soomuutmise lõpuleviimisele. EIK-s toetus kaebaja konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele). EIK tõi välja, et riigi kohtutes ei olnud vaidlust, et kaebaja oli transseksuaalne, seda kinnitas nii tema psühholoogiline kui ka meditsiiniline seisund, samuti tema pereelu ja elustiil. Sellest hoolimata ei olnud riigi kohtud andnud luba muuta registrites kaebaja sugu. Esiteks oldi seisukohal, et mis tahes operatsioonid ei muuda sugu, millesse sünnitakse. Teiseks leiti, et isiku sotsiaalpsühholoogiline püüdlus ei saa olla soomuutmise taotluse rahuldamiseks piisav põhjus. Kolmandaks ei näinud riigisisene õigus ka mingit asjakohast regulatsiooni ette. Muu hulgas märkis üks riigisisestest kohtutest, et kohtupraktika arengud selle kohta, nagu peaks isiku soo muutmist aktsepteerima enne 8 Vt näiteks soovahetuse ja seonduvate registrikannetega seonduvad lahendid: EIKo 6.4.2017, 79885/12 jt, A.P., Garcon ja Nicot vs. Prantsusmaa, p 92-94; EIKo (suurkoda) 16.7.2014, 37359/09, Hämäläinen vs. Soome; EIKo 10.3.2015, 14793/08, Y.Y. vs. Türgi; EIKO 8.1.2009, 29002/06, Schlumpf vs. Šveits. 20 lõplike operatsioonide tegemist, ei ole olulised. EIK järeldas, et põhimõtteliselt keelduti kaebaja soo muutmise tunnustamisest lihtsalt seetõttu, et see ei ole Bulgaarias avalikes huvides lubatud. Kaebaja õigusi ei kaalutud. EIK omakorda ei tuvastanud mingeid avalikke huve, mis oleksid õigustanud taotluse rahuldamisest keeldumist. Sellisel moel olid riigi ametiasutused pannud kaebaja pikaks ajaks olukorda, kus ta pidi tundma end haavatavana, alandatuna ja ärevana. EIK pidas seda konventsiooni artikli 8 rikkumiseks. (ii) 20. juuli 2020 otsuses Rana vs. Ungari (40888/17) leidis EIK artikli 8 rikkumise põhjusel, et transsoolisel mehel puudus võimalus taotleda muudetud soo tunnustamist. Tegemist oli Iraani kodanikuga, kes sai Ungaris asüüli 2015. aastal põhjusel, et Iraanis oli tema kui transsoolise inimese elu ohus. Seejärel taotles kaebaja 2016. aastal oma dokumentides nime- ja soovahetust, kuna Iraanis väljastatud dokumentides oli ta kajastatud naisena. Tema taotlust ei rahuldatud puhtformaalsel põhjusel, et tema sünd ei olnud Ungaris registreeritud. Ungari konstitutsioonikohus küll nõustus, et nimevahetus on soo vahetamisega kaasnev õigus, ent leidis, et kaebaja taotlust ei ole võimalik rahuldada, kuna Ungari seadused ei näe välisriigi kodanikele sellist õigust ette. Kuigi konstitutsioonikohus kutsus parlamenti üles õiguslünka täitma, siis EIK otsuse tegemise ajaks ei olnud seadust muudetud. EIK hindas kaebust konventsiooni artiklist 8 tuleneva riigi positiivse kohustuse valguses, mis näeb ette, et riik peab tagama tema jurisdiktsiooni all olevate isikute privaatsusõiguste kaitse. Kuigi riikidel on õigus ise otsustada, kuidas konkreetselt reguleerida soovahetusega seotud nimevahetust asjaomastes registrites, siis riigil on piiratud kaalutlusõigus küsimustes, mis puudutavad puhtisiklikke olulisi asjaolusid, nagu käesoleval juhul sooline identiteet. EIK hinnangul ei vabanda riigi halduskoormuse võimalik tõus selliste taotluste nagu kaebaja taotlus läbi vaatamata jätmist. Samuti rõhutas EIK, et riik ei olnud võtnud arvesse, et kaebajale oli varjupaik antud just seetõttu, et oma kodumaal oli ta transsoolisuse tõttu taga kiusatud. Seetõttu oli selge, et Iraanist ei ole tal võimalik soo muutmisele kinnitust saada. EIK hinnangul ei olnud selles kohtuasjas avaliku huvi ja kaebaja õiguste vahelist tasakaalu leitud. EIK leidis artikli 8 rikkumise. (iii) 12. novembri 2020 otsuses Honner vs. Prantsusmaa (19511/16) EIK konventsiooni artikli 8 rikkumist ei leidnud. Kaebus puudutas lahku läinud samasoolise paari ühe poole õigust suhelda lapsega, kellega nad olid moodustanud perekonna. Paar elas koos 2000. aastast. Laps, kelle eostamiseks oli kasutatud kunstlikku viljastamist, sündis 2007. aastal ning paar registreeris oma tsiviilkooselu 2009. aastal. Mõlemad naised kasvatasid last koos kuni 2012. aastani. Pärast lahkuminekut keelas endine partner kaebajal lapsega suhelda. Algselt rahuldas kohus kaebaja taotluse lapsega kohtumiste lubamiseks, kuna laps oli olnud „ühine projekt“, kuid apellatsioonikohus tühistas otsuse, leides, et kaebaja ja lapse kohtumised olid lapsele väga traumeerivad. Seetõttu peeti kaebajale lapsega suhtlemise õiguse andmist lapse huvide vastaseks. EIK-s toetus kaebaja konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele). 21 EIK ei seadnud kahtluse alla, et kaebaja, tema partner ja laps olid moodustanud de facto perekonna. Kaebaja oli lapsega koos elanud 4,5 aastat. Edasi märkis EIK, et kaebaja side lapsega ei olnud katkenud mitte riigi süül, vaid seetõttu, et partnerid läksid lahku. Seetõttu hindas EIK kaebust riigi positiivsete kohustuste vaatenurgast tagada vanemate õigus pereelu austamisele. EIK rõhutas lapse huvide tähtsust vanemate huvide kaalumisel ja leidis, et apellatsioonikohus oligi hinnanud lapse huve, kui oli leidnud, et kohtumised kaebajaga mõjusid lapsele väga halvasti. Laps oli sattunud kaebaja ja bioloogilise ema vahelisse konflikti, kus pooled ei suutnud üksteisega rahulikult suhelda. Last ei suudetud viisakalt üle anda ning seetõttu ei tahtnud laps kaebaja juurde minna. EIK ei olnud nõus kaebaja väitega, et apellatsioonikohus oleks pidanud korraldama järelevalve all tema ja lapse kohtumisi. EIK märkis, et see oleks olnud vastuolus kohtu seisukohaga, et lapsele olid kaebajaga kohtumised traumeerivad. EIK nõustus Prantsusmaa kohtutega, et sellises olukorras oli lapse parimates huvides see, et kaebajale ei antud lapsega suhtlemise õigust. 5. Kriminaaluurimise ja kriminaalkohtumenetlusega seonduvad küsimused. Alljärgnevalt on käsitletud erinevaid kohtuasju, mille ühisnimetajaks on kriminaaluurimine või – kohtumenetlus. EIK suurkoda andis 2020. aastal oma teise nõuandva arvamuse, mis puudutas karistusõiguse normi selgust ja ettenähtavust. Koolitulistamist puudutavas kohtuasjas selgitas EIK riigi positiivset kohustust kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevate isikute elu. Koduvägivalda ja küberkiusamist puudutavas asjas rõhutas EIK tõhusa uurimise kohustust. Lisaks on käesolevas jaotises viidatud suurkoja otsusele, kus on käsitletud orjuse ja sunniviisilise töötamise keeldu, kuna see kohtuasi seondub samuti uurimiskohustusega. (i) 29. mail 2020. andis EIK suurkoda teise nõuandva arvamuse (P16-2019-001) pärast konventsiooni protokolli nr 16 jõustumist 1. augustil 2018.9 Teise taotluse esitanud Armeenia Konstitutsioonikohus küsis konventsiooni artikli 7 kohta, mis näeb ette keelu tunnistada kedagi süüdi kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Armeenia Konstitutsioonikohus esitas EIK suurkojale neli küsimust, mis olid seotud Armeenia endise presidendi Kocharyani suhtes toimuva kriminaalmenetlusega, kus viimast süüdistati põhiseadusliku korra kukutamise katses 2008. aastal. Süüdistuse aluseks olevat normi oli 2009. aastal võrreldes teo väidetava toimepanemise ajal kehtinud versiooniga muudetud. EIK asus esmalt seisukohale, et kahele esimesele Armeenia Konstitutsioonikohtu esitatud küsimusele ei saa ta vastata, kuna need ei ole piisavalt seotud riigisiseselt pooleli oleva kriminaalmenetlusega. Suurkoda vastas siiski kolmandale ja neljandale küsimusele. 9 Alates 1. augustist 2018, kui jõustus konventsiooni protokoll nr 16, on nende riikide, kes selle protokolliga on ühinenud, kõrgeimatel kohtutel õigus küsida EIK-lt nõuandvaid arvamusi. Protokolliga nr 16 anti EIK-le õigus konventsiooniosalise määratud kõrgema kohtu taotluse alusel anda nõuandvaid arvamusi konventsiooni konkreetse kohtuasja kontekstis riigisisesel tasandil tõlgendamiseks. Eesti on protokolli nr 16 ratifitseerinud ja nõuandva arvamuse küsimise õigus on Riigikohtul. Vt ka EIK kodulehel: https://www.echr.coe.int/Pages/home.aspx?p=caselaw/advisoryopinions&c=. 22 Esimene neist puudutas blanketse õigusnormi lubatavust karistusõiguses. Armeenia konstitutsioonikohus küsis, kas süüteokoosseis, mis sisaldab viidet hierarhiliselt kõrgema õigusakti sättele, mis on omakorda kõrgema abstraktsuse tasemega, vastab õiguskindluse, kättesaadavuse, ettenähtavuse ja stabiilsuse nõuetele. Nimelt viitas Armeenia kriminaalkoodeks põhiseadusliku korra kukutamise paragrahvis põhiseadusele. EIK suurkoda märkis, et kuigi ta ei ole varem sõnaselgelt kinnitanud, et selline „tehnika“ on lubatav, on ta kaudselt kohtupraktikas blanketseid õigusnorme karistusõiguses aktsepteerinud. Seda eeldusel, et karistusõiguse normi kohaldamine koos põhiseaduse normiga, millele viidatakse, on piisavalt selge, täpne ja ettenähtav. Puudutatud isikul peab vähemalt õiguseksperdi abiga olema selge, milline käitumine toob kaasa kriminaalvastutuse. Teiseks vastas EIK Armeenia konstitutsioonikohtu küsimusele selle kohta, millised standardid on kehtestatud teo toimepanemise ajal kehtinud karistusõiguse normi võrdlemisele kehtiva (muudetud) karistusõiguse normiga, et teha kindlaks nende põhimõtteline sarnasus või erisus. Suurkoda märkis esmalt, et eelkõige tuleb teha kindlaks, kas kõnealune tegu oli selle toimepanemise ajal karistatav. Võrdluse peab läbi viima kompetentne kohus ning mitte üksnes definitsioone abstraktselt võrreldes, vaid hinnates konkreetse asja asjaolusid. Armeenia kriminaalkoodeksi asjaomane norm oli alates 2009. aastast osaliselt kitsam, osaliselt laiem. Seetõttu andis EIK suurkoda Armeenia Konstitutsioonikohtule suunise hinnata konkreetse asja asjaolusid, mitte normi abstraktselt. Üldreegel on, et kui muudetud õigusakt on rangem kui see, mis oli jõus teo toimepanemise ajal, siis ei või seda kohaldada. (ii) 17. septembril 2020 leidis EIK konventsiooni artikli 2 (õigus elule) rikkumise kohtuasjas Kotilainen jt vs. Soome (62439/12), mis puudutas koolitulistamist. Kaebuse olid esitanud 19 Soome kodanikku ja see puudutas 2008. aastal Kauhajokis toimunud koolitulistamist, kus said surma üheksa õpilast ja õpetaja. Tulistaja, kes oli saanud relvaloa vaid mõned kuud varem, tappis koolitulistamise lõpus ka enda. Tulistajat oli ajal, mil tal oli kehtiv relvaluba, täiendavalt küsitletud. Nimelt oli ta postitanud internetti ühe koolitulistamist käsitleva filmi kohta, et see „oli parim meelelahutus“. Politseiinspektor leidis siiski pärast vestlust, et isik ei ohusta ühiskonda ning temalt relva äravõtmine ei ole vajalik. Pärast 23. septembri 2008 koolitulistamist algatati tulistajat küsitlenud politseiinspektori suhtes kriminaalmenetlus ametikohustuste hooletusest rikkumise ja surma ettevaatamatusest põhjustamise süüdistuses. 2011. aastal leidsid Soome kohtud, et inspektor on süüdi esimeses süüdistuses, kuna relvaloaga isiku internetipostitused olid niivõrd häirivad, et temalt oleks tulnud relv ajutiselt ära võtta. Teises süüdistuses ametnikku süüdi ei mõistetud, kuna ta ei pidanud ette nägema reaalset ohtu, et relvaloaga isik korraldab koolitulistamise. Inspektor sai hoiatuse. Lisaks määras Soome valitsus eraldi komisjoni, kes tegi 2020. aasta veebruaris soovitused samalaadsete juhtumite ärahoidmiseks. Kaebajate kompensatsiooninõuded jäid Soomes rahuldamata. Kaebajad, kes olid tapetute lähedased, leidsid EIK-s, et politsei oleks pidanud olema ohust teadlik ning oleks pidanud võtma meetmeid koolitulistamise ärahoidmiseks ja inimeste elude hoidmiseks. EIK ei nõustunud Soome esimese vastuväitega, et kaebajad ei ole enam ohvrid, sest politseiinspektor on süüdi mõistetud. EIK leidis, et kuna Soome riik ei ole konventsiooni rikkumist tunnistanud ning kaebajad ei ole mingit kompensatsiooni saanud, on nad 23 konventsiooni artikli 34 tähenduses jätkuvalt ohvrid. Edasi rõhutas EIK riigi kohustust kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevate inimeste elu. EIK ei tuvastanud probleeme Soome tulirelvade regulatsioonis. Samuti oli ta nõus Soome kohtutega, et ei olnud võimalik ette näha reaalset ohtu konkreetsete isikute elule. EIK ei nõustunud ka kaebajate väitega, et politsei oleks pidanud tutvuma tapja ravilooga ja sõjaväelise taustaga, et teha kindlaks isiku vaimne seisund. Siiski leidis EIK Soome-poolse rikkumise ja seda järgmistel põhjustel. EIK rõhutas, et politsei oli teadlik isiku internetipostitustest ja küsitles seejärel isikut, ent ei võtnud temalt relva. Kuigi ühe ametniku otsustusviga iseenesest ei tähenda, et konventsiooni on rikutud, siis antud juhul oli rikkumine laiem. EIK jaoks oli otsustava tähtsusega küsimus, kas olid olemas meetmed, mille võtmist oleks riigivõimu esindajatelt mõistlikult saanud oodata potentsiaalse ohu elule vältimiseks. EIK leidis, et selliseks meetmeks oleks olnud politsei poolt isikult relva äravõtmine. Sellega ei oleks selle isiku konventsiooniga kaitstud õigustesse ülemääraselt sekkutud, kuna Soome seadusandluse kohaselt peeti relva äravõtmist vähesekkuvaks ennetavaks meetmeks. Samuti ei oleks selline otsustus nõudnud eriti keerulist kaalutlusotsust. Seega oleks saanud antud asjaoludel mõistlikult oodata, et sellist meedet kasutatakse. Kuna seda ei tehtud, leidis EIK konventsiooni artikli 2 sisulise rikkumise. Uurimiskohustuse rikkumist EIK ei leidnud. EIK mõistis ühele kaebajale 31 571,97 eurot varalise kahju eest ning igale kümnest „majapidamisest“ (iga tapetud lähedastele) 30 000 eurot mittevaralise kahju eest. Lisaks mõistis EIK välja kohtukulud. (iii) 10. veebruari 2020 otsuses Buturugă vs. Rumeenia (56867/15) leidis EIK artiklite 3 ja 8 rikkumised, kuna riik ei reageerinud naise kaebustele koduvägivalla ja küberkiusamise kohta. 2013. aastal esitas kaebaja oma abikaasa vastu kaks koduvägivallaga seotud kaebust, lisades arstitõendid vigastuste kohta. 2014. aasta jaanuaris paar lahutas. 2014. aasta märtsis palus kaebaja politseil kontrollida pere kasutuses olnud arvutit, sest talle tundus, et tema endine abikaasa on väärkasutanud tema elektroonilisi kontosid, seal hulgas Facebook’i kontot, ning on kopeerinud eravestlusi, kaebaja dokumente ja fotosid. Septembris 2014 esitas kaebaja kolmanda kaebuse, mis puudutas kirjavahetuse konfidentsiaalsuse rikkumist. Veebruaris 2015 lõpetati uurimine, kuna kaebaja eksabikaasa ähvardusi ei peetud nii tõsisteks, et need kvalifitseeruksid kuriteoks. Kaebaja eksabikaasale määrati kriminaaluurimise algatamise asemel 250 euro suurune haldustrahv. Kirjavahetusse puutuvat kaebust peeti aegunuks. Hiljem kaebas kaebaja ka selle peale, et eksabikaasa jälitab teda tänaval, kuid EIK otsuse tegemise ajal oli selle kaebuse uurimine pooleli. EIK hindas kaebust konventsiooni artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) ja artikli 8 (õigus eraelu austamisele) alusel koos. Esiteks tõi EIK välja, et uurimisasutused ei olnud hinnanud kaebaja kaebusi koduvägivalla aspektist, vaid lähtunud pelgalt kehalise väärkohtlemise koosseisust. EIK heitis ette, et riigi ametivõimud ei olnud võtnud arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooni10. EIK ei olnud nõus ka uurimise järeldustega, et ähvardused kaebaja suhtes ei olnud piisavalt tõsised ning et ei olnud tõendatud, et tema abikaasa oli teda vigastanud. 10 RT II, 26.09.2017, 2, https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002. EIK viitas Istanbuli konventsiooni artiklitele 3, 33 ja 34, mis sätestavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla mõisted, ning kus selgitatakse, mis on psüühiline vägivald ja mis on jälitamine. 24 EIK heitis ette, et samal ajal ei oldud tuvastatud ka ühtegi teist isikut, kes kaebajat oleks võinud vigastada. EIK pidas uurimist ebatõhusaks ja ebapiisavaks. Mis puudutab kirjavahetuse konfidentsiaalsuse rikkumist, siis kuigi asjaomane tegu oli kriminaalkorras karistatav, olid ametivõimud jätnud kaebaja (kriminaalmenetluse raames esitatud) kaebuse sisuliselt hindamata. EIK rõhutas, et küberkiusamine on üks naiste- ja lastevastase vägivalla liike ning see võib seisneda erinevates tegevustes, sh ohvri arvutisse loata sisenemises, sealt mh isiklike andmete ja fotode võtmises, jagamises ja nendega manipuleerimises. Tihti on küberkiusajaks isiku partner. Seetõttu nõustus EIK kaebajaga, et riigi ametivõimud oleksid pidanud küberkiusamise kaebust koduvägivalla uurimise raames arvesse võtma. Kaebaja sellekohased kaebused jäeti aga tähelepanuta ning väideti, et mis tahes leide (arvutiga manipuleerimine) ei saaks võtta arvesse ähvarduste ja vägivalla uurimisel. Ka viidati aegumisele. EIK pidas Bulgaaria ametivõimude otsuseid liiga formalistlikeks ning leidis, et tegelikult kaebaja kaebusi eksabikaasa poolt tema andmete kasutamise kohta ei uuritud. EIK leidis konventsiooni artiklite 3 ja 8 rikkumise, kuna riik ei olnud täitnud oma positiivseid kohustusi. (iv) 25. juunil 2020 leidis EIK suurkoda otsuses S.M. vs. Horvaatia (60561/14) konventsiooni artikli 4, mis sätestab orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamise11, rikkumise. Suurkoda selgitas, millal on inimkaubandus selle sättega hõlmatud. Kaebaja oli saanud Facebook’is (FB) tuttavaks mehega, kes lubas aidata tal tööd leida. Tegemist oli endise politseinikuga. Väidetavalt sundis mees kaebajat aga hoopis mitu kuud prostitutsioonile. Kaebaja pidi teenuseid pakkuma konkreetses korteris või viis mees teda klientide juurde. Kaebaja väitis, et oli mehe mõjuvõimu all, pidi pool teenitud rahast mehele andma ning mees ähvardas ja karistas teda, kui ta käske ei täitnud. Kui ta lõpuks sai helistada, siis aidati tal põgeneda. Politseisse pöördus ta alles siis, kui mees püüdis temaga uuesti FB kaudu suhelda. Mehe suhtes alustati kriminaalmenetlus ning kaebaja tunnistati ohvriks. Kohtud mõistsid mehe aga õigeks, leides, et kaebaja tunnistused on vastuolulised ja ebausutavad ning et puuduvad piisavad tõendid mehe süüdimõistmiseks. Juba 19. juulil 2018 leidis EIK 7-liikmeline koda, et Horvaatia on rikkunud konventsiooni artiklit 4. Samale seisukohale jäi 17-liikmeline suurkoda, kes kasutas lisaks võimalust selgitada oma senist kohtupraktikat. Suurkoda tõi otsuses lisaks rahvusvahelistele instrumentidele välja Euroopa riikide õiguse võrdluse, rõhutades, et kõikides uuritud 39 riigis12 peetaks seksuaalse ärakasutamisega inimkaubandust tõsiseks kuriteoks. Kõigis neis riikides on kriminaliseeritud ka prostitutsioonile sundimine. Suuremas osas riikidest on prostitutsiooni vahendamine karistatav ka ilma sunnimomendita (v.a. Saksamaa, Holland, Sloveenia, Hispaania, Šveits). 11 Ingliskeelne tekst eristab kolme alust: slavery, servitude, forced or compulsory labour. 12 Otsuse punktid 210-212. Albaania, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegovina, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Georgia, Saksamaa, Ungari, Island, Iirimaa, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luxembourg, Malta, Moldova, Montenegro, Holland, Põhja-Makedoonia, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Venemaa Föderatsioon, San Marino, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Türgi, Ukraina ja Ühendkuningriik. 25 Edasi analüüsis EIK (otsuse punktid 279-303) esmalt konventsiooni artikli 4 ulatust ning võttis kokku, et inimkaubandus kuulub artikli 4 kohaldamisalasse, kui esinevad kolm inimkaubanduse rahvusvahelises definitsioonis ette nähtud elementi: tegu (action; st värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine); vahendid (means; jõu või muu sunnimeetodi kasutamine või sellega ähvardamine, inimrööv, pettus, võimu kuritarvitamine või isiku abitu seisundi ärakasutamine või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse tegemine või vastuvõtmine või muu hüvise pakkumine või vastuvõtmine) ning eesmärk (purpose; prostitutsioon või muu seksuaalne ärakasutamine).13 EIK märkis, et inimõiguste konventsiooni tähenduses hõlmab inimkaubandus nii riigisisest kui ka piiriülest tegevust ning see ei pea olema seotud organiseeritud kuritegevusega. Mis puudutab artiklis 4 nimetatud „sunniviisilise töötamise keeldu“, siis selle normi eesmärk on kaitsta isikuid tõsise ärakasutamise eest, mille hulka kuulub prostitutsioonile sundimine. Ja seda hoolimata sellest, kas konkreetne asi on seotud (samaaegselt ka) inimkaubandusega. Otsuse punktides 304-306 rõhutas EIK, et riikide konventsiooni artiklist 4 tulenev positiivne kohustus hõlmab: kohustust kehtestada seadusandlik ja haldusraamistik, millega keelatakse inimkaubandus ja karistatakse selle eest; teatud asjaoludel kohustust võtta konkreetseid meetmeid inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvrite kaitseks; menetluslikku kohustust uurida võimalikku inimkaubandust. Viimane kohustus tähendab, et tuleb läbi viia uurimine, mis võimaldab teha kindlaks asjaolud ja tuvastada – kui selleks on alus – vastutavad isikud. Selleks peavad uurimisasutused koguma tõendeid. Konkreetses asjas leidis EIK, et tegemist oli inimkaubanduse ja prostitutsioonile sundimisega. Vahendiks oli kaebajaga FB vahendusel ühenduse võtmine, kusjuures haavatava isiku suhtes väärkasutati võimu (tegemist oli endise politseinikuga ja kaebaja oli alates kümnendast eluaastast olnud lastekodus), sundi ja pettust (kaebajale pakuti FB kaudu tööd, kuid tegelik eesmärk oli prostitutsioonile sundimine). Teoks pidas EIK majutuse pakkumist. EIK leidis, et sellises olukorras oleksid Horvaatia ametivõimud pidanud kaebaja väiteid korralikult uurima, kuid ühtegi uurimistoimingut ei tehtud (ei kuulatud üle ühtegi tunnistajat, ei uuritud FB suhtlust, ei selgitatud, kes oli korteri, kuhu kaebaja viidi, omanik jne). Uurimisasutused oli toetunud asja kohtusse viimisel vaid kaebaja ütlustele, mistõttu tekkis kohtus sõna sõna vastu olukord. Uurimisasutuste tegematajätmine takistas kohtutel kaebaja ning tema väidetava sundija suhte tuvastamist ning selgitamist, kas kaebajat kasutati ära või mitte. EIK leidis konventsiooni artikli 4 (menetlusliku poole ehk uurimiskohustuse) rikkumise. 13 Vt ka RT II, 23.12.2014, 2. Inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon, artikkel 4 mõistete kohta. Artikli 4 (a): inimkaubandus – isiku ärakasutamise eesmärgil tema värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine jõu või muu sunnimeetodi kasutamise või sellega ähvardamise, inimröövi, pettuse, võimu kuritarvitamise või isiku abitu seisundi ärakasutamise või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse tegemise või vastuvõtmise või muu hüvise pakkumise või vastuvõtmise teel. Ärakasutamine sisaldab vähemalt teise isiku prostitutsioonile sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenuseid, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundite eemaldamist. 26  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 2020. aasta EIK asjade ülevaate lisa nr 1 Ülevaate lisa on koostanud Vabariigi Valitsuse esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus Maris Kuurberg. Lisas käsitletakse EIK-sse Eesti Vabariigi vastu esitatud pooleliolevaid kaebusi ja tuuakse välja järeldused Eesti kohtuasjade kohta. Kajastatud on ka ÜRO inimõiguste komitees ja ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitees pooleli olevaid kaebusi. Ülevaate lisa nr 1 koosneb järgmistest jaotustest. Kokkuvõte 1. EIK-s Eesti vastu pooleli olevad kohtuasjad 1.1 R.B. vs. Eesti (22597/16, kannatanu õigused kriminaalmenetluses) 1.2-1.3 Vool vs. Eesti (7613/18) ja Toomik vs. Eesti (12222/18, vahistatu pikaajaliste kohtumiste keeld) 1.4-1.5 Angerjärv vs. Eesti; Greinoman vs. Eesti (16358/18 ja 34964/18, advokaadil kaebeõiguse puudumine menetlusest kõrvaldamise korral) 1.6 Tepljakov vs. Eesti (47456/18, karistamine valekaebuse esitamise eest) 1.7 Särgava vs. Eesti (698/19, advokaadi teabekandjate puutumatus) 1.8-1.9 Koroljov vs. Eesti; Slavnov vs. Eesti (kaebused nr 41042/19 ja 54644/19, suletud Tallinna vangla ruumikitsikus) 1.10 Kalda vs. Eesti (35245/19, kinnipeetava lühiajalised kohtumised läbi klaasist vaheseina) 1.11 Parem Kallas OÜ vs. Eesti (56002/19, haldus- ja halduskohtumenetluste mõistlik kestus; kohaliku omavalitsuse kohustus omandada piiratud maakasutusega kinnistu õiglase hinna eest) 1.12 Schmidt vs. Eesti (3501/20, kartserikaristuste järjestikune kohaldamine) 1.13-1.15 Podolinski ja veel 2 kaebajat vs. Eesti (45087/19 jt, vahistamise kestus) 1.16 Duarte Agostinho jt vs. Portugal ja veel 32 riiki, sh Eesti (39371/20, kliimamuutus ja Pariisi kliimaleppe täitmine) 1.17-1.18 Lepasaar vs. Eesti, Smigelskite vs. Eesti (55082/19, 55095/19, lendorava kaitseala vs. omandi puutumatus) 1.19 Centrum för rättvisa vs. Rootsi (35252/08, signaalluure ja privaatsus) 1.20 Seisukoha esitamine Oviedo konventsiooni alusel alustatud menetluses 2. Järeldused Eesti kohtuasjade kohta 2.1 Mittevaralise kahju hüvitise suurus erinevates riigivastutuse kohtuasjades 2.2 Kinnipeetavatega seotud seadusandlikud ja praktilised puudujäägid (a) Vangide valimisõiguse keeld (b) Kartserikaristuste järjestikuse kohaldamise keeld (c) Kinnipeetavate lühiajalised kohtumised läbi klaasist vaheseina 2.3 Vahi all pidamise kestus kriminaalasjades 2.4 Riigivastutuse regulatsiooniga seotud puudujäägid 2.5 Avaliku teabe seaduse muutmise vajadus 3. ÜRO inimõiguste komitee ja ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee menetluses olevad Eesti vastu esitatud kaebused 1  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 Kokkuvõte 2021. aasta jaanuaris oli Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) menetluses pooleli 18 Eestile seisukoha andmiseks edastatud kaebust. Kuus arutamisel olevat kaebust on seotud kinnipeetavate ja vahistatute erinevate õigustega. Kaks neist on korduvkaebused, mis on seotud 2018. aasta lõpus suletud Tallinna vangla tingimustega, eelkõige kambripinna väiksuse ja madalate hüvitistega perioodil kuni 2014 (Slavnov vs. Eesti; Koroljov vs. Eesti). Üks korduvkaebus puudutab kinnipeetava distsiplinaarkaristusena järjestikusteks perioodideks kartserisse paigutamist (Schmidt vs. Eesti). Üks kaebus on esitatud selle peale, et kinnipeetava lühiajalised kohtumised oma lähedastega toimusid läbi klaasist vaheseina (Kalda vs. Eesti). Kaks kaebust on seotud vahi all olevatel isikutel õiguse puudumisega pikaajalisteks kohtumisteks lähedastega (Vool vs. Eesti, Toomik vs. Eesti). Kolm kaebust puudutavad kriminaalmenetluses vahi all pidamise kestust (Abuladze vs. Eesti, Podolisnki vs. Eesti, Kaer vs. Eesti). Kriminaalmenetluse erinevaid aspekte puudutavad ka järgmised kaebused. Otsuse ootel on kohtuasi, kus väidetav vägistamisohver kaebab õiguste rikkumise üle kriminaalasjas, kus süüdistatav mõisteti Riigikohtus õigeks seetõttu, et süüdimõistmise aluseks olnud tõendid olid lubamatud (R.B. vs. Eesti). Pooleli on kaebus, mis puudutab kahtlustatavast advokaadi elukoha läbiotsimisel väidetavalt advokaadisaladusega kaitstud teabe äravõtmist (Särgava vs. Eesti). Üks kohtuasi tõstatab küsimuse sõnavabaduse rikkumisest olukorras, kus isikut on kriminaalkorras karistatud valekaebuse esitamise eest (Tepljakov vs. Eesti). Kaks kaebust on seotud advokaadil kaebeõiguse puudumisega olukorras, kus ta kõrvaldatakse esindajana tsiviilkohtumenetlusest. Neis kaebustes on püsitatud küsimus ka erialase maine rikkumise kohta (Angerjärv vs. Eesti; Greinoman vs. Eesti). Üks kaebus puudutab Pärnu linna poolt maa avalikes huvides omandamist. Selles asjas on vaidluse all haldusmenetluste pikkus ja isiku vara kaitse (Parem Kallas OÜ vs. Eesti). Täiesti uue teemana on tõusetunud keskkonnaasjad. EIK on edastanud 33 riigile, sealhulgas kõik Euroopa Liidu riigid, see tähendab ka Eesti, vastamiseks kaebuse, milles väidetakse, et sellega, et riigid ei täida Pariisi kliimalepet, rikutakse erinevaid konventsiooniga tagatud õigusi. Lisaks peavad noored kaebajad diskrimineerimiseks seda, et nemad peavad tulevikus elama kliima soojenemisest kahjustunud maailmas (Duarte Agostinho vs. Portugal ja veel 32 riiki). Kahes liidetud kohtuasjas peab Eesti vastama küsimusele, kas lendorava elualade kaitsmiseks piirangute kehtestamisel võeti piisavalt arvesse kinnistuomanike õigusi (Lepasaar vs. Eesti, Smigelskite vs. Eesti). Kolmanda isikuna on Eesti sekkunud kohtuasja, mis puudutab signaalluure regulatsioone (Centrum för rättvisa vs. Rootsi). 2020. aastal esitas Eesti EIK-le seisukoha inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ehk Oviedo konventsiooni artikli 29 alusel esitatud menetluses. Järelduste all on käsitletud eelkõige EIK pooleliolevatest kohtuasjadest ja EIK väljakujunenud praktikast nähtuvaid probleeme, mida on vaja lahendada kas seadusandluse või praktika muutmisega. Täpsemalt on käsitletud mittevaralise kahju hüvitiste suurust, kinnipeetavatega seotud lahendamata küsimusi, vahi all pidamise kestuse probleemi. Korratud on riigivastutuse regulatsiooni puudujääke ning viidatud avaliku teabe seaduse muutmise vajadusele. Lõpetuseks on välja toodud ÜRO inimõiguste komitee ja ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee menetluses olevad kaebused. 2  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 1. EIK-s Eesti vastu pooleli olevad kohtuasjad, milles on küsitud Vabariigi Valitsuse seisukohti 2021. aasta jaanuaris oli Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) menetluses pooleli 18 Eestile seisukoha andmiseks edastatud kaebust. 1.1 R.B. vs. Eesti (kaebus nr 22597/16)1 Kaebus on esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) ja artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumise peale Eesti riigi poolt. Kaebajaks on väidetava vägistamise ohver R.B., kes leiab, et Eesti riik ei ole kuritegu tõhusalt uurinud. Samuti väidab ta, et KrMS-s puudus eriregulatsioon lapsohvrite suhtes menetlustoimingute läbiviimiseks. Maakohus ja ringkonnakohus tunnistasid J.I.B. süüdi vägistamises ja sugulise kire vägivaldses rahuldamises. Riigikohus oma 23. oktoobri 2015 otsusega asjas 3-1-1-73- 15 tühistas aga alama astme kohtute otsused ning mõistis J.I.B. õigeks, kuna kriminaalmenetlusõigust oli oluliselt rikutud. Kuna kannatanule (R.B.) ei oldud selgitatud tema õigusi ja kohustusi, siis ei oleks tohtinud suulise kuriteoteate protokollis väljendatud ütlusi tõendiks lugeda. Lubamatuks tõendiks tunnistati ka ülekuulamisel antud ütlused, kuna alaealisele kannatanule (R.B.) ei oldud selgitatud, et ta peab rääkima tõtt, ega seda, et ta võib keelduda ütluste andmisest lähedase (isa) vastu (kannatanu oli väidetavate tegude ajal 2-4 aastane; ülekuulamise ajal 4,5-aastane). Kuna kannatanu R.B. oli üle kuulatud kohtueelses menetluses, siis ei pidanud Riigikohus võimalikuks nende puuduste kõrvaldamist uuel kohtulikul arutamisel. Samal ajal oli süüdimõistmine põhinenud sisuliselt ainult kannatanu ütlustele, mistõttu tuli süüdistatav õigeks mõista. Riigikohus heitis ette ka seda, et madalama astme kohtud ei olnud kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel käsitlenud politsei poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku. EIK küsis valitsuselt, kas Eesti riik on käesoleval juhul täitnud oma konventsiooni artiklitest 3 ja 8 tulenevat positiivset kohustust viia läbi väidetava vägistamise ja seksuaalse ärakasutamise tõhus uurimine. Valitsus esitas vastuväited kaebuse vastuvõetavusele ja sisule märtsis 2018 ning vastas kahjunõuetele juulis 2018. Kohtuasi on EIK otsuse ootel. 1.2-1.3 Vool ja Toomik vs. Eesti (kaebused nr 7613/18 ja 12222/18) Kaebused on esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja artikli 14 (diskrimineerimise keeld) väidetava rikkumise peale. Mõlemad kaebused puudutavad vahi all peetud isikutele vangistusseaduse (VangS) § 94 lõikest 5 tulenenud keeldu pikaajalisteks kohtumisteks lähedastega. Kaebaja Tarko Vool (kuni 8. jaanuarini 2018 Taago Vool) oli vahi all 14. aprillist 2014 kuni tema suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõustumiseni 1. novembril 2016. Riigikohus oma 1. augusti 2017 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-17, viitega põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. novembri 2016. aasta otsusele asjas nr 3-4-1-2-16, leidis, et kuna VangS § 94 lõige 5 on põhiseadusega kooskõlas, siis oli kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste keelamine õiguspärane. 1 Kohtuasjades, kus kaebaja on tähistatud initsiaalidega, on EIK rahuldanud kaebaja konfidentsiaalsustaotluse ning ka riigisiseselt ei tohi kaebaja isikut avalikustada. 3  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 Kaebaja Janek Toomik oli vahi all 12. detsembrist 2011 kuni tema suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõustumiseni 6. juunil 2014. Ka talle ei võimaldatud pikaajalist kohtumist elukaaslasega. Lõppastmes leidis Riigikohus 31. oktoobri 2017 otsuses haldusasjas nr 3-14-51567, et konkreetse kaebaja suhtes olid seadusest tulenevad piirangud põhjendatud. EIK küsis riigilt, kas kaebajaid kui vahi all olevaid isikuid on võrreldes kinnipeetavatega vastuolus konventsiooni artiklitega 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja 14 (diskrimineerimise keeld) diskrimineeritud. EIK on selle kaebuse kvalifitseerinud korduvkaebuseks teiste riikide suhtes tehtud otsuste alusel (vt Costel Gaciu vs. Rumeenia, 39633/10, 23. juuni 2015; Varnas vs. Leedu, 42615/06, 9. juuli 2013; Laduna vs. Slovakkia, 31827/02, 13. detsember 2011). Valitsus esitas vastuväited kaebustele aprillis 2019. Septembris 2019 kahjunõudele vastates esitas riik täiendava vastuvõetamatuse vastuväite õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise kohta. Nimelt tunnistas Riigikohus 11. juunil 2019 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-18-8 VangS § 94 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, omistades otsuse tagasiulatuva mõju ka isikutele, kes selle otsuse jõustumise ajaks on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise. Valitsus leidis, et kaebajatel on võimalus esitada teistmisavaldused. Kaebajad kasutasidki võimalust esitada Riigikohtule teistmisavaldused, misjärel palus riik, et EIK peataks kaebuste menetlemise kuni kaebajate teistmisavalduste lahendamiseni. Erinevalt kaebaja Voolu teistmisavaldusest, mida ei võetud menetlusse, võttis Riigikohus kaebaja Toomiku teistmisavalduse menetlusse, ent jättis 9. juuni 2020 otsusega asjas nr 3-14-51567 rahuldamata. Riigikohus leidis, et kuna kaebaja kohtuasi ei olnud enam Eesti kohtutes pooleli, siis temal teistmisavalduse õigus puudus. EIK-d on arengutest teavitatud ja kaebused on EIK otsuse ootel. 1.4-1.5 Angerjärv vs. Eesti (kaebus nr 16358/18); Greinoman vs. Eesti (kaebus nr 34964/18) Kaebused on esitatud konventsiooni artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele, juurdepääs kohtule) ja artikli 8 (õigus eraelu austamisele) väidetava rikkumise peale, kuna tsiviilkohtumenetlusest kõrvaldatud advokaadil puudub kaebeõigus enda menetlusest kõrvaldamise määruse peale. EIK ühendas kaebused ühte menetlusse, kuid need puudutavad erinevaid tsiviilkohtumenetlusi. Kaebaja Mart Angerjärv, kes oli hageja lepinguline esindaja, kõrvaldati Harju Maakohtu menetlusest tsiviilasjas nr 2-16-15952, kuna kohtunik leidis, et kaebaja oli käitunud eelistungil sündusetult, kohtu vastu lugupidamatust väljendaval viisil ning asjatundmatult ja pahatahtlikult. Kuigi asjaomane määrus ei kuulunud edasikaebamisele, esitas kaebaja Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata, märkides, et põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud õigust kaevata edasi kõrgemalseisvale kohtule võib piirata. Ringkonnakohtu hinnangul ei riiva TsMS § 48 sisalduv kaebeõiguse piirang põhiseaduses sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt, kuna seadusandja võib välistada teatud liiki lahendite edasikaevatavust 4  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 menetlusökonoomia ning menetluse efektiivsuse tagamise eesmärgil. 2. oktoobril 2017 jättis Riigikohus kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Kaebaja Maksim Greinoman, kes oli samuti hageja lepinguline esindaja, kõrvaldati Harju Maakohtus tsiviilasja nr 2-16-15722 menetlusest, kuna kaebaja pikaajaline ebakohane käitumine ja alusetud kaebused olid näidanud, et isik on ebaaus ja vastutustundetu ning on toonud kaasa menetluse venimise. Kuigi kaebaja klient esitas määrusele määruskaebuse, siis kaebaja ise enda õiguste kaitseks põhiseaduslikkuse järelevalvet algatada ei püüdnud. Hageja (kliendi) kaebused jäid rahuldamata. EIK küsis mõlemas asjas, kas konventsiooni artikkel 6 on neis asjades kohaldatav, ning kui on, siis kas on sekkutud kaebajate õigusesse pöörduda kohtusse ja olla sõltumatu kohtu poolt ära kuulatud. Edasi uuris EIK, et kui on sekkutud, siis kas kohtusse pöördumise piirangud olid kooskõlas konventsiooni artikli 6 lõikega 1. Teiseks küsis EIK, kas kaebajate konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigusesse eraelu või kutsealase elu austamisele on sekkutud, kui nad eemaldati lugupidamatult käitumise eest tsiviilkohtumenetlustest, kus nad osalesid menetlusosaliste esindajatena. EIK uuris, et kui see on sekkumine artikliga 8 kaitstud õigusesse, siis kas see oli kooskõlas artikli 8 lõikes 2 sätestatuga ning kas kaebajatel olid nõutud menetluslikud tagatised. Valitsus esitas oma vastuväited septembris 2019 ning vastas kahjunõuetele jaanuaris 2020. 1.6 Tepljakov vs. Eesti (kaebus nr 47456/18) Kaebus on esitatud konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) väidetava rikkumise peale, kuna kaebaja mõisteti süüdi politseiametniku vastu valekaebuse esitamise eest. Kaebaja esitas ringkonnaprokurörile avalduse, milles uuris, kas politseiametniku käitumine – üleolev käitumine ja tõukamine – konkreetses olukorras, kus otsiti läbi tema poja maja, oli õiguspärane. Kaebajale oli just tehtud raske operatsioon ning politseiametnik tõukas väidetavalt vastu tema kardiostimulaatorit, naeris talle näkku, ülbitses ja nimetas tema poega vargaks. Kaebaja arvas, et see tegu võiks olla kvalifitseeritav KarS § 121 lõike 1 (kehaline väärkohtlemine) järgi. Kriminaalmenetlust ei alustatud, kuna tuvastati, et kaebaja ise oli olnud agressiivne, ent politseiametnik teda ei puutunud ega tõuganud. See-eest alustati kriminaalmenetlust hoopis kaebaja suhtes. 7. novembri 2017 otsusega tunnistas Pärnu Maakohus kaebaja süüdi KarS § 319 lõike 1 (valekaebuse esitamine) järgi ning mõistis talle rahalise karistuse 35 päevamäära ulatuses. Kohus tuvastas kaebaja teos tahtluse, kuna kaebus oli esitatud konkreetse politseiametniku suhtes, kes teda tegelikult ei tõuganud. Sellest võis kohtu hinnangul järeldada, et kaebaja soovis, et selle ametniku suhtes algatataks (valeinfo põhjal) kriminaalmenetlus. 3. jaanuari 2018 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 25. aprillil 2018 otsustas Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtta. EIK küsis, kas nii on sekkutud kaebaja sõnavabadusse, eelkõige konventsiooni artikli 10 lõikega 1 tagatud õigusesse levitada teavet. Edasi uuris EIK, kas kaebaja sõnavabadusse sekkumisel oli seaduslik alus ning kas see oli konventsiooni artikli 10 lõike 2 mõttes vajalik ja proportsionaalne. EIK on kaebuse kvalifitseerinud korduvkaebuseks ning märkinud, et tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast kõnealuses küsimuses arutab kaebust kolmeliikmeline komitee, kelle otsused on lõplikud. EIK viitas oma küsimuses otsustele kohtuasjades 5  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 Marinova ja teised vs. Bulgaaria (33502/07, 12. juuli 2016), Marin Kostov vs. Bulgaaria (13801/07, 24. juuli 2012, p-d 40-51) ning Kazakov vs. Venemaa (1758/02, 18. detsember 2008). Valitsus esitas vastuväited oktoobris 2019 ning vastas kahjunõudele märtsis 2020. 1.7 Särgava vs. Eesti (kaebus nr 698/19) Kaebus on esitatud seoses konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumisega ning puudutab advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjate puutumatust. Kaebaja on Eesti Advokatuuri kuuluv vandeadvokaat, kellelt võeti 13. veebruaril 2018 kahtlustatavana kinnipidamisel ära mobiiltelefon. Samal päeval kaebaja elu- ja muudes ruumides korraldatud läbiotsimisel võeti ära ka kaebaja sülearvuti. Kaebaja esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse mitte vaadata läbi nimetatud mobiiltelefoni ja sülearvutit, kuna tegemist on teabekandjatega, mis on seotud advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega. PPA taotlust ei rahuldanud. Seejärel esitas kaebaja KrMS § 228 alusel kaebuse prokuratuurile, ent prokuratuur jättis selle rahuldamata, leides, et advokatuuriseaduse § 43 lõige 3 ei ole absoluutne ega kohaldu advokaadi teabekandjale täies ulatuses. Riigiprokuratuur jättis kaebaja kaebuse prokuratuuri määrusele rahuldamata. 6. juulil 2018 jättis ka Harju Maakohus kaebaja kaebuse rahuldamata. EIK on riigilt küsinud, kas kaebaja konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigusesse era- ja perekonnaelu austamisele on sekkutud artikli 8 lõike 1 tähenduses. Edasi küsis EIK, kas sekkumine oli kooskõlas seadusega (st kas eksisteeris seaduslik alus ja kas see alus vastas EIK nõutavale kvaliteedile) ning vajalik demokraatlikus ühiskonnas konventsiooni artikli 8 lõike 2 mõttes. EIK on oma küsimust täpsustanud ja uurinud, kas meelevaldse sekkumise ja kuritarvituste vastu ning advokaadiprivileegi kaitseks olid olemas kohased, tõhusad ja piisavad tagatised. EIK on kaebuse klassifitseerinud korduvkaebuseks ning viidanud analoogsetes asjades juba tehtud lahenditele: Robathin vs. Austria (30457/06, 3. juuli 2012); Iliya Stefanov vs. Bulgaaria (65755/01, 22. mai 2008); Wieser ja Bicos Beteiligungen GmbH vs. Austria (74336/01, 16. oktoober 2007) ning Sallinen jt vs. Soome (50882/99, 27. september 2005). Valitsus esitas vastuväited juunis 2020 ning vastas kahjunõudele septembris 2020. 1.8-1.9 Koroljov vs. Eesti (kaebus nr 41042/19); Slavnov vs. Eesti (kaebus nr 54644/19) Ühte menetlusse liidetud kaebused on esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) alusel ja puudutavad 2018. aasta lõpus suletud Tallinna vangla tingimusi, eelkõige kambripinna väiksust aastatel 2013-2014 ning Eesti kohtute välja mõistetud hüvitiste ebapiisavust. Tegemist on korduvkaebustega, mis pärast 29. jaanuari 2019 EIK juhtotsust asjas Nikitin jt vs. Eesti (23226/16 ja veel 6 kaebust) on saadetud riigile lihtsustatud kiirmenetluses (fast-track WECL), kus riigilt sisulist vastust ei oodata, kuna õiguslik küsimus on lahendatud juhtotsuses. Samamoodi saadeti riigile ka Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt), kus EIK kinnitas riigi ja kaebajate sõlmitud kokkulepped 16. jaanuari 2020 otsusega (vt ülevaate punkt 4.1). Kaebaja Slavnovi puhul mõistis Tartu Halduskohus 5. aprilli 2018 otsusega haldusasjas nr 3-16-616 kaebaja kasuks 307 päeva (perioodil 27.1.2013-31.10.2014) alandavates 6  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 tingimustes ehk alla 3m² viibimise eest 1021 eurot. Tartu Ringkonnakohus oma 14. märtsi 2019 otsusega muutis halduskohtu otsust ning mõistis lühema aja ehk 292 päeva (27. jaanuar 2013-20. november 2013) eest 2000 eurot. Riigikohus otsustas kaebaja kassatsiooni menetlusse mitte võtta. Seega jäi jõusse ringkonnakohtu otsus, millega mõisteti kaebaja kasuks ühe ööpäeva alandavates tingimustes viibimise eest umbes 6,85 eurot. 10. septembri 2020 istungil kiitis Vabariigi Valitsus EIK pakutud sõbraliku kokkuleppe heaks. Kokkuleppega nõustus ka kaebaja, seega on asi kokkulepet kinnitava kohtuotsuse ootel. Kaebaja Koroljovi puhul arvutasid Eesti kohtud alandavates tingimustes ehk alla 3m² viibimise ajaks 42 päeva (13. september 2013-24.10.2013). Tallinna Halduskohus mõistis 24. novembri 2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-2029 kaebaja kasuks välja 80 eurot. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2018 otsusega halduskohtu otsuse jõusse ning Riigikohus otsustas kaebaja kassatsiooni menetlusse mitte võtta. Seega jäi jõusse halduskohtu otsus, millega mõisteti kaebaja kasuks ühe ööpäeva alandavates tingimustes viibimise eest umbes 1,9 eurot. Kuigi valitsus nõustus 10. septembril 2020 ka selles asjas EIK pakutud kokkuleppega, siis kaebaja EIK-le ei vastanud. Oktoobris 2020 selgus, et kaebaja oli surnud juba kolm päeva enne kaebuse EIK-sse esitamist. Valitsus vaidles vastu kaebaja poja taotlusele asuda menetlusse kaebaja asemel. Vt ka all p 2.1. 1.10 Kalda vs. Eesti (kaebus nr 35245/19) Kaebus on esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus eraelu austamisele) väidetava rikkumise peale ja puudutab kinnipeetava lühiajalise kohtumise võimaldamist üksnes läbi klaasist vaheseina. Kaebaja kannab eluaegset vangistust. 2015. aastal esitas kaebaja korduvalt vanglale taotlusi, et tema lühiajalised kohtumised abikaasaga toimuksid ilma klaasist vaheseinata ja ilma sisetelefoni vahenduseta. Kõik taotlused jäeti rahuldamata viitega vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lõikele 2, mille kohaselt kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Eesti kohtud jätsid kaebused rahuldamata. Kui halduskohus leidis, et VSkE ei võimaldanudki kaebajale ilma klaasist vaheseinata kohtumisi, siis Tartu Ringkonnakohus 21. juuni 2018 otsuses haldusasjas 3-15-1781 kahtles, kas vangistusseaduse (VangS) § 24 lõige 2 saab olla piisavaks seaduslikuks aluseks alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud VSkE § 31 lõikele 2. Siiski jättis ka ringkonnakohus kaebaja kaebuse rahuldamata ega algatanud põhiseaduslikkuse järelevalvet, kuna kaebaja puhul oli vangla piisavalt selgitanud tema ohtlikkust, mistõttu oleks konkreetsel juhul olnud vaheseinaga eraldamine õiguspärane ka VangS § 24 lõikes 1 sätestatud kaalutlusvolitust kasutades. Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. EIK oma kaaskirjas on märkinud, et tegemist võib olla korduvkaebustega2, mida arutab kolmeliikmeline komitee. EIK on riigilt küsinud, kas kaebaja konventsiooni artikliga 8 tagatud õigustesse on sekkutud, arvestades, et kaebaja oli lühiajaliste kohtumiste ajal abikaasast eraldatud klaasist vaheseinaga ning sai viimasega 2 EIK on esitatud küsimustes viidanud väljakujunenud kohtupraktikale asjades Resin vs. Venemaa (9348/14, 18.12.2018, punktid 28-34); Andrey Smirnov vs. Venemaa (43149/10, 13.2.2018, punktid 51- 56); Trosin vs. Ukraina (39758/05, 23.2.2012, punktid 42-43). 7  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 rääkida üksnes läbi sisetelefoni. EIK täpsustas küsimust, küsides, kas riigisisene õigus – ja see, kuidas seda rakendati – tagas õiglase tasakaalu ühelt poolt kaebaja õiguste ning teisalt eesmärkide vahel, mille saavutamiseks oli lühiajaliste kohtumiste ajaks seatud füüsiline barjäär kaebaja ja tema abikaasa vahele. Samuti küsis EIK, et mis tähtsus on „vajalikkuse“ hindamisel kaebaja suhtes tehtud individuaalsel riskihinnangul (millele on viidanud Tartu Ringkonnakohus), kui samal ajal kehtib VSkE imperatiivne säte, mis ei jäta vanglale mingit kaalutlusruumi otsustamaks, kas konkreetse kohtumise ajal klaasist vaheseina kasutada või mitte. Valitsus esitas vastuväited novembris 2020 ning vastas kahjunõudele veebruaris 2021. Vt all ka p 2.2 (c). 1.11 Parem Kallas OÜ vs. Eesti (kaebus nr 56002/19) Kaebus on esitatud konventsiooni artikli 6 lõike 1 (õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul) ja konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 (vara kaitse) väidetava rikkumise peale. Kaebus puudutab haldusmenetluste, milles Pärnu linn otsustas kaebajalt omandatava Pärnu linnas asuva kinnistu hinna üle, ja halduskohtumenetluste, milles kaebaja vaidlustas järjest kõik Pärnu linnavalitsuse omandamishinna määramise korraldused, ebamõistlikku kestust (6 kohtumenetlust ja ca 15 aastat). Teiseks leiab kaebaja, et talle kuuluva kinnistu eest kohaliku omavalitsuse poolt määratud omandamise hind ja selle määramisega viivitamine rikub tema õigust vara kaitsele. EIK märkis, et tegemist võib olla korduvkaebustega, mida arutab kolmeliikmeline komitee, ja esitas riigile neli küsimust: 1. Kas konventsiooni artikli 6 lõike 1 tsiviilõiguslik pool on kohaldatav kõikidele kaebaja algatatud halduskohtumenetlustele seoses kohaliku omavalitsuse tegevusega tervikuna? Eelkõige, kas arvesse võetav menetlusperiood algas 2004. aastal, kui kaebaja taotles, et kohus kohustaks kohalikku omavalitsust maad sundvõõrandama, ning lõppes 2019. aastal, kui kohaliku omavalitsuse viimane korraldus jäi jõusse?3 2. Kas kaebaja on ammendanud kõik kohased õiguskaitsevahendid, nagu on nõutud konventsiooni artikli 35 lõikes 1? Eelkõige, kas kaebaja võimalus esitada kohaliku omavalitsuse vastu eraldi kahjunõue viivituste eest, nagu viidatud Riigikohtu 29. mai 2012 otsuses asjas 3-3-1-19-12, oleks (olnud) tõhus õiguskaitsevahend kaebaja artikli 6 ja protokolli nr 1 artikli 1 alusel esitatud kaebuste puhul? Kas kohaliku omavalitsuse vastu oleks (olnud) võimalik esitada kahjunõue, millega oleks hüvitatud (hüvitataks) ebamõistliku kohtumenetlusega tekkinud kahju, sh kahju, mis tekkis sellest, et isik ei saanud omandi sundvõõrandamise eest mingit hüvitist 15 aastat? 3. Kas asjaomane halduskohtumenetlus oli vastuolus konventsiooni artikli 6 lõikes 1 nõutud mõistliku menetlusaja nõudega? 4. Kas kaebaja konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 1 kaitstud varalistesse õigustesse on sekkutud? Kas sekkumine oli kaebaja suhtes ülemäärane? Eelkõige, kas hüvitise maksmine võttis ebamõistlikult kaua aega?4 3 EIK on oma küsimustes viidanud väljakujunenud kohtupraktikale asjades Czajkowska ja teised vs. Poola (16651/05, 13.7.2010, p 44); Richeux vs. Prantsusmaa (45256/99, 12.6.2003, p 35); Siegel vs. Prantsusmaa (36350/97, 28.11.2000, punktid 33-38); Kiefer vs. Šveits (27353/95, 28.3.2000, punktid 8 ja 26; aga vt ka kaebaja viidatud Guillemin vs. Prantsusmaa, 21.2.1997, 19632/92, p 36). 4 EIK on selles küsimuse viidanud oma otsustele asjades Czajkowska ja teised vs. Poola (16651/05, 13.7.2010, punktid 60-63); Schembri ja teised vs. Malta (42583/06, 10.11.2009, punktid 38-42 ja 45). 8  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 Valitsus vaidles kaebusele detsembris 2020 esitatud vastuses täies ulatuses vastu ning vastas kahjunõudele veebruaris 2021. 1.12. Schmidt vs. Eesti (kaebus nr 3501/20) Kaebus on esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale. Kaebus puudutab kartserikaristuste väikeste vahedega ja katkematult täitmisele pööramise õigusvastasust ning sellega seonduvat kahjunõuet. Eesti kohtud on haldusasjas nr 3-18-327 tuvastanud kaebaja suhtes osaliselt kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel õigusvastasuse. Tartu Ringkonnakohus leidis, et perioodil 20. maist 2016 - 6. juunini 2018 (kokku 747 päeva) ei järgitud nõuet hinnata pidevalt isiku seisundit, kes viibib pikaajalises üksikvangistuses. Lühemate perioodide (vastavalt 69, 30, 65, 60 päeva) suhtes Eesti kohtud õigusvastasust ei leidnud. Pärast kõnealuse otsuse jõustumist esitas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Haldusasjas nr 3-18-521 nõudis kaebaja Viru Vanglalt mittevaralise kahju 20 000 eurot hüvitamist seoses pikaajalise üksikvangistuses hoidmisega 25. juunist 2015 kuni 6. detsembrini 2017. 25. oktoobri 2019 otsusega rahuldas Tartu Halduskohus kaebuse väärikuse alandamise ja vaimse tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks 1200 eurot. 1. detsembril 2020 – sel ajal oli EIK juba edastanud kaebuse riigile vastamiseks – muutis Tartu Ringkonnakohus välja mõistetava hüvitise suurust ja mõistis kaebaja kasuks 1700 eurot. Nii kaebaja kui vangla on esitanud kassatsioonkaebused, mis on Riigikohtu menetluses. EIK on kaebuse saatmise kaaskirjas märkinud, et peab esitatud kaebust korduvkaebuseks, st kohtuasja lahendamine on antud kolmeliikmelisele komiteele, kus ei pruugi osaleda Eestist valitud kohtunik.5 EIK esitas kaebuse Eesti riigile edastamisel järgmised küsimused, mis puudutavad eelkõige eelnimetatud lühemaid perioode, mille suhtes Eesti kohtud õigusvastasust ei tuvastanud ega ole kahju välja mõistnud. Kas kaebaja suhtes kartserikaristuse pikaajaline järjestikune kohaldamine on konventsiooni artikli 3 mõttes alandav või ebainimlik kohtlemine? Kas distsiplinaarkaristuste ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, mille tulemusel pidi kaebaja olema üksikvangistuses, olid kaebajal menetluslikud tagatised, mis garanteerinuks kinnipeetava heaolu ja kohaldatava meetme proportsionaalsuse? Eelkõige, kas kaebaja füüsilist ja vaimset seisundit jälgiti ning kas kartserikaristuste täitmisele pööramise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal hinnati kaebaja suutlikkust taluda pikaajalist eraldatust? Kuidas otsustati, kui tihti ja kui kaua võib kaebaja olla kartserirežiimi kohaldamise vahel vangla tavapärases režiimis?6 Lisaks on EIK palunud valitsusel anda teavet, mida kujutas endast füüsiline ja sotsiaalne isolatsioon, mida kaebaja suhtes kohaldati. Valitsus peab kaebusele sisuliselt vastama märtsis 2021. Vt all ka p p 2.2. (b). 5 Ka Eesti suhtes on EIK juba arutanud üht kartserikaristuste järjestikuse kohaldamise kohtuasja, vt aruande punkt 3.6 kohtuasja Raudsepp vs. Eesti (22409/81) kohta. 6 Artikli 3 kohta esitatud küsimuses viitab EIK oma väljakujunenud kohtupraktikale: Gorbulya vs. Venemaa (31535/09, 06.03.2014); Razvyazkin vs. Venemaa (13579/09, 03.07.2012); Csüllög vs. Ungari (30042/08, 07.06.2011); Onoufriou vs. Küprus (24407/04, 07.01.2010), kus on pikaajalise üksikvangistuses pidamisega seoses leitud artikli 3 rikkumised. 9  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 1.13-1.15 Podolinski vs. Eesti, Kaer vs. Eesti ja Abuladze vs. Eesti (45087/19, 45248/19, 12928/20) Üheks menetluseks liidetud kaebused on esitatud konventsiooni artikli 5 lõike 3 (vahi all oleva isiku õigus kohtupidamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni) väidetava rikkumise peale. Kaebajad Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaer olid süüdistatavad nn Haron Dikajevi jõugu kriminaalasjas. 6. aprillil 2015 peeti kaebajad kahtlustatavatena kinni ja 8. aprillil 2015 kohaldas Harju Maakohus nende suhtes tõkendina vahistamist. 21. augusti 2019 Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-483 tunnistati mõlemad kaebajad süüdi mh KarS § 255 lg 1 (kuritegelikku ühendusse kuulumine) sätestatud kuriteo toimepanemises ja neile mõisteti karistuseks vangistus 7 aastat 6 kuud. Otsuse kohaselt määrati mõlema kaebaja karistusaja alguseks 6. aprill 2015 ning otsustati, et nende suhtes kohaldatud vahistamine tühistatakse peale kohtuotsuse jõustumist. Kaebaja Georgi Abuladze kuulus süüdistuse kohaselt Andrey Kuzyakini kuritegelikku ühendusse. Tema peeti kahtlustatavana kinni 6. oktoobril 2015 ning 8. oktoobril 2015 võeti ta Harju Maakohtu määrusega vahi alla. 13. märtsi 2020. aasta Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-2411 tunnistati ta süüdi KarS § 255 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemises ning teda karistati vangistusega 6 kuud, karistusaja algusega 6. oktoobrist 2015. Otsuse kohaselt tühistatakse kaebaja suhtes kohaldatud tõkend vahistamine peale kohtuotsuse jõustumist. Kõik kaebajad olid kaebuste riigile edastamise hetkeks viibinud vahi all üle 5 aasta. EIK esitas neis korduvakaebustes riigile järgmised küsimused. Kas kaebajate vahi all pidamine oli vastuolus konventsiooni artikli 5 lõikes 3 ette nähtud „mõistliku aja“ nõudega? Eelkõige, (i) kas Eesti kohtud põhjendasid asjakohaselt ja piisavalt kaebajate vahi all pidamise pikendamist; (ii) kas asjaomased asutused (st nii prokuratuur kui ka kohtud) kaalusid vahistamise alternatiive ning (iii) kas asjaomased asutused olid eriliselt hoolsad kaebajate kriminaalmenetluse juhtimisel, nagu on nõutud konventsiooni artikli 5 lõikes 3, st juhtudel, kui süüdistatav on vahi all?7 Lisaks kohustas EIK riiki esitama kaebajate Podolinski ja Kaer vahi all pidamise pikendamist ja vahistatuse põhjendatust puudutava teabe. Nimelt on kaebajate esindaja Andrei Vesterinen EIK-le väitnud, et kriminaalasja nr 1-16-483 läbi viiv kohtunik ei ole andnud esindajale luba tutvuda kriminaalasja materjalidega; samuti ei ole talle võimaldatud kohtuda kaebajatega Tallinna vanglas. Valitsus peab kaebustele sisuliselt vastama aprillis 2021. Vt all ka p 2.3. 1.16 Duarte Agostinho vs. Portugal ja veel 32 riiki8 (39371/20) Kaebus on esitatud konventsiooni artiklite 2 (õigus elule) ja 8 (õigus era- ja perekonnaelu ja kodu austamisele) koosmõjus konventsiooni artikliga 14 7 EIK on küsimuses viidanud oma väljakujunenud kohtupraktikale, mis peaks olema kohaldatav ka kaebajate asjas. EIK on viidanud 2.5.2017 otsusele Lisovskij vs. Leedu (36249/14); 3.11.2015 otsusele Chyla vs. Poola (8384/08); 6.11.2012 otsusele Trifković vs. Horvaatia (36653/09) ja 4.5.2006 otsusele Celejewski v. Poland (17584/04). 8 Vastustajateks on kõik ELi liikmesriigid ning Šveits, Ühendkuningriik, Norra, Venemaa Föderatsioon, Türgi ja Ukraina. 10  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 (diskrimineerimise keeld) alusel. Kaebajateks on kuus Portugali kodanikku vanuses 8-21 aastat. Nad leiavad, et Pariisi 2015. aasta kliimakokkuleppega ühinenud ja samaaegselt Euroopa Nõukogusse kuuluvad riigid ei täida kliimaleppest tulenevaid kohustusi, eelkõige kohustust piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Nii halvendatakse noorema põlvkonna, sh kaebajate elutingimusi ja tervist tulevikus. Nad väidavad, et on rikkumise ohvrid, kuna Portugalis kliima muutumisest (kuumalained, metsatulekahjud, põud) tekkinud ja tulevikus tekkiv kahju mõjutab neid otseselt. EIK on küsinud kõikidelt riikidelt järgmised küsimused9: 1. Kas kaebajad on vastustajariikide jurisdiktsiooni all konventsiooni artikli 1 tähenduses, võttes mh arvesse Pariisi kliimaleppe ratifitseerimisega kaasnevat kohustust alandada heitgaaside koguseid, et hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt allpool 2°C võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ning püüdes piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini? Kas riigid vastutavad individuaalselt või ühiselt Pariisi kliimalepe alusel välismaal toimuva eest? 2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas kaebajaid saab pidada otsesteks või kaudseteks ohvriteks? St kas kaebajad on otseselt või kaudselt ja tõsiselt mõjutatud vastustajariikide ebapiisvast tegevusest või tegevusetusest temperatuuri tõusu 1,5 kraadini piiramise saavutamisel? 3. Kui vastus ka teisele küsimusele on jaatav, siis kas käesoleva kaebuse asjaoludel on rikutud kaebajate konventsiooni artiklitega 2 (õigus elule), 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) ja 8 (õigus era- ja perekonnaelu ja kodu austamisele) kaitstud õigusi eraldiseisvalt ja koosmõjus artikliga 14 (diskrimineerimise keeld)? Kas on rikutud konventsiooni protokolli nr 1 artiklit 1 (vara kaitse)?10 Täpsemalt, kas vastustajariigid on täitnud konventsioonist tulenevad kohustused, tõlgendades neid koos rahvusvahelisest keskkonnaõigusest tulenevate ettevaatuspõhimõtte ja põlvkondade vahelise võrdsuse põhimõttega, kui nad on: - võtnud vastu asjakohased regulatsioonid ja kohaldanud neid kohaselt ja piisavalt, et saavutada eesmärk piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini; ja - toetunud neis regulatsioonides kohastele analüüsidele ja uuringutele, mille koostamisel on avalikkus olnud kohaselt kaasatud, nagu näeb ette 1998. aasta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon11? Vastustajariikidele antud esimeseks tähtajaks (15. jaanuar 2021) teatas Eesti riik, et ei ole valmis kaebajatega sõbralikku kokkulepet sõlmima. Eestile teadaolevalt ei olnud kokkuleppeks valmis ka ükski teine vastustajariik. Samaaegselt esitasid riigid, sh Eesti, EIK-le mitmeid menetluslikke taotlusi, kuna kaebus on riikide hinnangul mitmel alusel vastuvõetamatu. Seetõttu soovitakse muu hulgas, et EIK teeks konventsiooni artikli 29 lõike 2 alusel eraldi otsuse kaebuse vastuvõetavuse ja sisu kohta. EIK riikide menetluslikke taotlusi ei rahuldanud ning vastustajariigid peavad kõikidele EIK küsimustele vastama hiljemalt 27. maiks 2021. 9 Küsimused (prantsuse keeles) pikemalt: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-206535. 10 EIK küsib ka konventsiooni artikli 3 ja protokolli nr 1 artikli 1 rikkumise kohta, kuigi kaebajad nendele alustele toetunud ei ole. 11 Nn Århusi konventsioon. RT II 2001, 18, 89. 11  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 1.17-1.18 Lepasaar vs. Eesti, Smigelskite vs. Eesti (55082/19, 55095/19) Kaebused on esitatud konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 (vara kaitse) ja konventsiooni artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) väidetava rikkumise peale. Mõlemad kaebused puudutavad kaebajatele kuuluvatel kinnistutel lendorava kaitseks piirangute ehk raiekeelu seadmist. Viimaseks riigisiseseks otsuseks neis asjades on Tallinna Ringkonnakohus 30. oktoobri 2018 otsus haldusasjas 3-17-131. EIK on Eesti riigilt küsinud, kas kaebajad on ammendanud riigisisesed õiguskaitsevahendid. Eelkõige küsib EIK, kas keskkonnaministri 20. detsembri 2016 määruse nr 72 tühistamiseks kaebuste esitamine oli tõhus õiguskaitsevahend, mille ammendamisel on võimalik toetuda EIK-s vara kaitse artiklile. Kui riik leiab, et kaebaja ei ole ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid ja määruse tühistamise kaebusest ei piisa, siis oodatakse riigi selgitusi selle kohta, milline konventsiooni artikli 13 mõttes tõhus õiguskaitsevahend (kahjunõue) kaebajate käsutuses oli. Teiseks küsib EIK, et kas kaebajate varalistesse õigustesse on konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 (vara kaitse) mõttes sekkutud. EIK palub vastata, kas kaebajate maadele keskkonnakaitselistel eesmärkidel kehtestatud piirangud on de facto vara sundvõõrandamine. Samuti küsib EIK, kas sekkumisel tagati kogukonna avalike huvide ja kaebajate varaliste huvide vaheline tasakaal, võttes arvesse kaebajatele kättesaadavaid kompensatsioonivõimalusi. Eelkõige palub EIK selgitada, kas sekkumisega pandi kaebajatele ülemäärane koormis. Kaebused edastati riigile vastamiseks veebruaris 2021 ning esmalt on riigil võimalik kaaluda kaebajatega kokkuleppe sõlmimise võimalusi. 1.19 Centrum för rättvisa vs. Rootsi (35252/08) Kaebuse oli esitanud mittetulunduslik õigusühing, kes väitis, et Rootsi seadusandlus, mis lubab sidealaste massandmete jälgimist välisluure eesmärgil, rikub ühingu õigusi. 19. juuni 2018 otsuses EIK seitsmeliikmeline koda artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumist ei leidnud12, ent EIK suurkoja viieliikmeline kolleegium rahuldas kaebaja taotluse ja võttis kaebuse suurkojas uuesti arutamisele. Mitmed riigid, sh Eesti kasutasid õigust sekkuda kohtuasja kolmanda isikuna, kuna EIK tulevane otsus on oluline kõikide riikide jaoks. Muu hulgas peaks suurkoda selles asjas andma vastuse küsimusele, mis ulatuses peaksid EIK kohtupraktika põhimõtted jälitustegevuse, eelkõige salaja pealtkuulamise kohta kohalduma režiimile, mis lubab andmete ja muude seotud andmete massilist jälgimist ja töötlemist signaalluure kontekstis.13 1.20 EIK-le seisukoha esitamine inimõiguste ja biomeditsiooni konventsiooni artikli 29 alusel alustatud menetluses Juunis 2020 andis EIK konventsiooniosalistele riikidele teada, et EN bioeetika ekspertide komitee (CDDH-BIO) on küsinud EIK-lt nõuandvat arvamust inimõiguste ja biomeditsiooni konventsiooni (Oviedo konventsioon) artikli 29 alusel.14 12 Vaata pikemalt 2018. aasta ülevaate lisa punkt 2.2.2. 13 EIK suurkoja menetluses on uuesti arutamisel ka 2018. aasta ülevaate lisa punktis 2.2.2 nimetatud kohtuasi Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik (58470/13). Pikem kokkuvõte koja otsusest: https://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohus-leidis-et-uhendkuningriigi-seadusandlus-mis-voimaldab- sidealaste. 14 RT II 2002, 1, 2. Artikli 29 kohaselt võib Euroopa Inimõiguste Kohus arutatavale kohtuasjale otseselt viitamata anda Oviedo konventsiooni tõlgendamiseks soovituslikke õigusnõuandeid, kui seda taotleb: – konventsiooniosalise valitsus, kes on sellest teisi konventsiooniosalisi teavitanud; 12  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 EIK otsustas seda taotlust arutada nagu teisi nõuandvate arvamuste taotlusi, see tähendab EIK kohtureeglite IX peatüki alusel. Muu hulgas tähendab see, et arvamust küsiti kõikidelt inimõiguste konventsiooniga ühinenud riikidelt. EIK jagas oma küsimused kaheks. Inimõiguste konventsiooniga liitunud riikidelt oodati vastust küsimusele, kas EIK-l on õigus arutada Oviedo konventsiooni artikli 29 alusel esitatud taotlust. Riikidel nagu Eesti, kes on ühinenud ka Oviedo konventsiooniga, oli võimalik esitada oma seisukohad ka CDDH-BIO konkreetsetele küsimustele Oviedo konventsiooni tõlgendamise kohta. Need küsimused olid järgmised: (i) Kui lähtuda Oviedo konventsiooni artikli 1 eesmärgist „tagada igaühe isikupuutumatus, ilma kedagi diskrimineerimata“, siis millised sama konventsiooni artiklis 7 viidatud „kaitsvad tingimused“ peab liikmesriik kehtestama, et kaitse miinimumnõuded oleksid tagatud?15 (ii) Kui isikule kohaldatakse tahtest olenematut ravi eesmärgiga kaitsta teisi isikuid tõsise kahju eest (see ei ole ette nähtud artiklis 7, vaid üksnes artikli 26 lõikes 1), siis kas peaksid kohalduma samad „kaitsvad tingimused“ kui viidatud esimeses küsimuses?16 Samuti palus EIK riikidel esitada ülevaade asjaomase riigisisese seadusandluse ja (kohtu)praktika kohta. Eesti esitas EIK-le küsitud ülevaate seadusandluse ja praktika kohta. Samuti väljendas Eesti seisukohta, et sisulistele küsimustele vastamisel tuleks lähtuda samadest eeldustest ja tagatistest, nagu EIK on sõnastanud inimõiguste konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti e (vaimse häirega isikute seaduslik kinnipidamine) ja artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) kohta osas, mis hõlmab tahtevastase ravi keeldu. – artiklis 32 nimetatud komitee [CDDH-BIO], kuhu kuuluvad ainult konventsiooniosaliste esindajad, kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud otsuse alusel. 15 Oviedo konventsiooni artikli 7 kohaselt võib seaduses ettenähtud järelevalve-, kontrolli- ja kaebamismenetlusega tagatava kaitse nõuet järgides raske psüühikahäirega isikule tema nõusolekuta kohaldada psüühikahäire ravi ainult juhul, kui sellise ravita võiks tema tervis oluliselt halveneda. 16 Nimelt tohib Oviedo konventsiooni artikli 26 lõike 1 kohaselt konventsioonis ettenähtud õiguste ja kaitse kohaldamist piirata juhul, kui see on ette nähtud seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik üldiseks julgeolekuks, kuriteo vältimiseks, rahva tervise kaitseks ning isikute teiste õiguste ja vabaduste kaitseks. Artikli 26 lõike 2 kohaselt ei või piiranguid kohaldada artiklite 11, 13, 14, 16, 17, 19, 20 ja 21 suhtes (st artikli 7 suhtes sellist keeldu ei ole). 13  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 2. Järeldused Eesti kohtuasjade kohta Aruande punktis 5 on selgitatud, et iga vastustajariik peab kuue kuu jooksul otsuse jõustumisest esitama EN ministrite komitee kohtuotsuste täitmise järelevalve osakonnale täitmisplaani või –aruande võetud individuaal- ja üldmeetmete kohta. Lähtudes subsidiaarsuspõhimõttest peab iga riik püüdma ennetada kaebuste EIK-sse jõudmist, võttes arvesse konventsiooni põhimõtteid, nii nagu EIK on neid oma lahendites tõlgendanud. Arvesta tuleb ka neid põhimõtteid, mis on välja kujundatud teiste riikide suhtes tehtud otsustes. 2.1. Mittevaralise kahju hüvitise suurus erinevates riigivastutuse kohtuasjades Seni on mittevaralise kahju suuruse küsimus tõusetunud kinnipeetavate kohtuasjades, kus on rikkumine leitud kambripinna väiksuse tõttu (29. jaanuari 2019 otsus Nikitin jt vs. Eesti, samuti seejärel sõlmitud sõbralike kokkulepete kinnitamine kohtuasjas Sagadi ja 7 kaebajat vs. Eesti, aruande p 4.1; kaks analoogset kohtuasja on veel menetluses, ülal p 1.8-1.9). Arvestades, et mitmetes neist kohtuasjadest olid Eesti kohtud juba rikkumised leidnud ja ka kahjuhüvitise välja mõistnud, tähendab nende kaebuste EIK-s uuesti arutamine, et EIK jaoks ei olnud Eesti hüvitised konventsiooniga kooskõlas. Hüvitise suuruse probleem ei puuduta siiski üksnes kambripinnaga seotud kinnipeetavate kaebusi, vaid mis tahes mittevaralise kahju nõudeid riigi vastu. Nii on riigile vastamiseks saadetud ka kaebus, mis puudutab kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramist, kuigi Eesti kohtud on kaebajale mittevaralise kahju hüvitise (osaliselt) välja mõistnud (ülal p 1.12, menetlus on pooleli ka Riigikohtus). EIK on korduvalt rõhutanud, et riigi kohtute poolt välja mõistetavad hüvitised ei tohi olla EIK välja mõistetavate hüvitistega võrreldes ebamõistlikult madalad. Ka 2020. aastal rõhutas EIK, et kui isikule ei maksta mõistlikus suuruses hüvitist, siis on see aluseks konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks (Barbotin vs. Prantsusmaa, 25338/16, 19. november 2020). Selle kaebuse esemeks olid kaebaja vahi all pidamise tingimused Caeni vanglas. EIK märkis, et kaebaja käsutuses oli küll kohane õiguskaitsevahend kahju nõudmiseks, ent kuna kaebajale mõisteti üle nelja kuu halbades tingimustes viibimise eest väga tagasihoidlik hüvitis (500 eurot) ning samas mõisteti temalt välja eksperditasu, siis jäi ta pärast hüvitise kättesaamist veel riigile 273,57 eurot võlgu. EIK hinnangul tühistas väikene hüvitis koos sellise tagajärjega õiguskaitsevahendi tõhususe. EIK mõistis kaebajale 2000 eurot mittevaralise kahju ja 1500 eurot kohtukulude eest. Et vältida olukorda, kus EIK ka tulevikus edastab riigile vastamiseks kaebusi, kus Eesti kohtud on tegelikult juba rikkumisi tunnistanud, tuleks tagada, et Eestis välja mõistetavad mittevaralise kahju hüvitised oleks EIK praktikaga kooskõlas. 2.2 Kinnipeetavatega seotud seadusandlikud ja praktilised puudujäägid (a) Vangide valimisõiguse absoluutne keeld EIK kohtupraktika selles küsimuses on üheselt selge ning mingeid erandeid riikidele ei tehta – kinnipeetava valimisõiguse absoluutne keeld, mis on ette nähtud Riigikogu valimise seaduses ja Euroopa Parlamendi valimise seaduses, on konventsiooni 1. protokolli artikliga 1 vastuolus.17 Kõnealused sätted on vastuolus ka Eesti 17 Vt Valitsuse esindaja aastaülevaated alates 2009. aastast. 14  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 põhiseadusega, mida tõlgendatakse EIK kohtupraktika valguses, nagu Riigikohus on korduvalt kinnitanud.18 Kui kõikidele kinnipeetavatele ei soovita valimisõigust anda, siis peaks Eesti uue regulatsiooni väljatöötamisel lähtuma EIK praktikas väljakujundatud põhimõtetest, et kinnipeetavate valimisõiguse piiramine peab olema seotud toime pandud süüteo olemusega, raskusastmega, vangistuse kestusega ja/või isikuga seotud asjaoludega. Arvestades, et Eestis kehtiv absoluutne keeld on igal juhul konventsiooniga vastuolus ning et valimisseaduste muudatused peavad kehtima hakkama mõistliku aja jooksul enne järgmisi valimisi, siis oleks õige aeg muuta Eesti valimisseadusi. (b) Kartserikaristuste järjestikuse kohaldamise keeld 2020. aastal tunnistas EIK ühe Eesti vastu esitatud kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramist puudutava kaebuse vastuvõetamatuks, kuna kaebaja ei olnud ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid (Raudsepp vs. Eesti, vt aruande p 3.6). Samal ajal edastas EIK Eestile vastamiseks järgmise analoogse kaebuse (Schmidt vs. Eesti, ülal p 1.12). EIK praktika analoogsetes asjades on välja kujunenud.19 Lisaks on piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) – kelle riigiaruandeid EIK oma otsustes arvesse võtab – korduvalt heitnud Eestile ette kartserikaristuse ebaproportsionaalset pikkust ning kartserikaristuste järjest täitmisele pööramist. Sama etteheite tegi CPT ka 28. aprillil 2018 koostatud aruandes (lk 30-31), rõhutades, et esiteks ei tohiks kartserikaristuse maksimumaeg olla pikem kui 14 päeva (Eestis võimaldab vangistusseaduse § 65 lõike 1 punkt 4 jätkuvalt isiku kartserisse paigutamist kuni 45 päevaks) ning teiseks on täiesti lubamatu kartserikaristuste järjestikune kohaldamine. CPT oli väga rahulolematu, sest kuigi samad etteheited tehti 2012. aastal, ei olnud seadusandlust ega praktikat muudetud. Õiguskantsler on oma 5. oktoobril 2016 Justiitsministeeriumile ja vanglatele edastatud seisukohas märkinud, et VangS § 63 lõike 1 punkt 4 ja lõige 2, samuti § 100 lõike 1 punkt 3 ja lõige 2 tuleb viia kooskõlla Eesti rahvusvaheliste kohustustega. Analoogsete kaebuste vältimiseks tuleks muuta VangS-i. Kuni seaduse muutmiseni on vanglatel võimalik muuta oma praktikat ning lõpetada kartserikaristuste järjestikune kohaldamine. Praktikat saavad muuta ka kohtud (kaebuste nendeni jõudmisel), asudes seisukohale, et liiga pikad kartserikaristused ja nende järjestikku täitmisele pööramine ei ole lubatav.20 18 Vt Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-15, punkt 64; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. novembri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-49-15, punkt 18; Riigikohtu 23. märtsi 2011 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-11, punkt 11; Riigikohtu 22. jaanuari 2013 määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-26-12, punkt 38; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. juuli 2014 otsus asjas 3-4-1-27-14, punkt 29. 19 Gorbulya vs. Venemaa, 31535/09, 6. märts 2014; Razvyazkin vs. Venemaa, 13579/09, 3. juuli 2012; Csüllög vs. Ungari, 30042/08, 7. juuni 2011; Onoufriou vs. Küprus, 24407/04, 7. jaanuar 2010). Vt ka EIK koostatud teemaleht „Detention conditions“, al lk 13 on käsitletud üksikvangistust/kartserikaristust („Solitary confinement“): https://www.echr.coe.int/Documents/FS_Detention_conditions_ENG.pdf. 20 10. oktoobri 2017 otsuses haldusasjas nr 3-15-3133 on Riigikohus juba kinnitanud, et isegi kui erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused on eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. 15  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 (c) Kinnipeetavate lühiajalised kohtumised läbi klaasist vaheseina 1. jaanuarist 2015 kehtiva vangla sisekorraeeskirja § 31 lõike 2 kohaselt kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Sama paragrahvi lõikes 2¹ on loetletud erandid, millal võib kokkusaamise lubada eraldamiseta: 1) avavanglas või avavanglaosakonnas viibivale kinnipeetavale; 2) vangistusseaduse § 26 lõikes 1 loetletud isikutega ning riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste ametiisikutega; 3) vangla poolt korraldatavate tegevuste raames vangistusseaduse § 23 lõikes 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil; 4) muude isikutega õigusaktist tuleneval alusel. Niisiis on näiteks pereliikmetega ilma klaasist vaheseinata kohtumine sisuliselt välistatud. Kalda vs. Eesti kohtuasjas (ülal p 1.10) on sellise piirangu lubatavus küsimuse all ning EIK on riigile esitatud küsimustes viidanud väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole absoluutne ja asjaolude hindamisest sõltumatu piirang lubatav.21 EIK on neis lahendites rõhutanud, et kuigi füüsilise kontakti keeld kinnipeetava ja tema külaliste vahel võib olla õigustatud julgeolekukaalutlustel, ei saa see olla põhjendatud juhul, kui mingit julgeolekuohtu ei ole tõendatud. Ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on korduvalt heitnud Eestile ette lühialaliste kohtumiste korraldamist läbi klaasist vaheseina. Sama etteheite tegi CPT ka 28. aprilli 2018 aruandes (lk 29, p 65). CPT viitas, et on sama etteheite teinud juba 2012. aastal, ent siiani ei ole olukord muutunud. Kuna VangS alusel antud õigusakt ei näe ette kohustust kaaluda klaasist vaheseina kohaldamisel isikust tulenevat julgeolekuohtu, siis tuleks VangS ja/või selle alusel antud akte muuta. 2.3 Vahi all pidamise kestus kriminaalmenetluses Kohtuasjades Havik vs. Eesti ja Vaik vs. Eesti nõustus EIK Eesti riigiga, et kuritegeliku ühenduse juhtfiguuride vahi all pidamine ca 3,5 aastat oli pikk, ent põhjendatud. Samal ajal edastas EIK riigile vastamiseks kolm uut kohtuasja, kus isikud olid kuni esimese astme kohtu otsuse tegemiseni vahi all umbes 4,5 aastat ning jäeti vahi all ka pärast kohtuotsuse tegemist (Podolinski vs. Eesti, Kaer vs. Eesti ja Abuladze vs. Eesti, ülal p 1.13-1.15). Nende kaebuste menetlemine on pooleli, ent on selge, et niivõrd pikk vahi all pidamine peab olema väga hästi põhjendatud.22 Viidatud kolmes uues kohtuasjas ei ole tegemist kuritegeliku ühenduse juhtfiguuridega, ent ikkagi on nende vahi all pidamist lisaks tunnistajate mõjutamisele läbivalt põhjendatud sellega, et kuritegelikku ühendusse kuulumine on elustiilikuritegu, mille toimepanemist isik vabaduses jätkaks. Kui isikut on vaja pidada kindlasti vahi all, tuleb kohtueelne ja kohtumenetlus viia läbi maksimaalselt kiiresti. Eestis on tihti probleem, et erinevates suurtes kriminaalasjades on samad kaitsjad ja prokurörid ning seotuse tõttu varem arutamisele määratud kohtuasjaga võivad uue kohtuasja istungid poole aasta kaupa edasi lükkuda. Ka edastatud kaebustes on pooleaastased vahed istungite toimumises tulenenud 21 Resin vs. Venemaa (9348/14, 18.12.2018, punktid 28-34); Andrey Smirnov vs. Venemaa (43149/10, 13.2.2018, punktid 51-56); Trosin vs. Ukraina (39758/05, 23.2.2012, punktid 42-43). 22 EIK on viidanud 02.05.2017 otsusele asjas Lisovskij vs. Leedu (kaebus nr 36249/14); 03.11.2015 otsusele asjas Chyla vs. Poola (kaebus nr 8384/08) ning 06.11.2012 otsusele asjas Trifković vs. Horvaatia (kaebus nr 36653/09). 16  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 sellest, et kaitsjad ja prokurör on sel ajal olnud seotud teiste kriminaalasjadega. Selliseid pause tuleks menetluses vältida või siis isikud vahi alt vabastada. Kuigi kolme uue kaebuse menetlemine on pooleli, ei ole selliste asjade EIK-s arutamine jätkusuutlik. 2.4 Riigivastutusega seotud puudujäägid (a) Siiani puudub selge alus hüvitise nõudmiseks ebamõistlikult pika tsiviil- ja halduskohtumenetluse eest. Vastav säte tuleks viia riigivastutuse seadusesse, kuna eriti pärast süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusega süüteomenetluste kohta erikorra loomist peaks olema seaduse tasandil selge, millised kohtud on tsiviil- ja halduskohtumenetluse venimise korral pädevad vastavat kahjunõuet arutama. Senise kohtupraktika kohaselt on isikul asjaomase nõudega võimalik pöörduda halduskohtusse, kuid õigusselguse huvides peaks õiguslik alus olema seaduses. Selge õigusliku aluse vajadust toetab pooleliolev kohtuasi Parem Kallas OÜ vs. Eesti, kus on muu hulgas küsimus selles, kas haldusmenetlust ja halduskohtumenetlust võiks teatud juhtudel pidada üheks menetluseks (ülal p 1.11). (b) Konventsiooni artikli 5 lõikega 5 on vastuolus ka olukord, kus seadused ei reguleeri kahju hüvitamist väljaspool süüteomenetlust alusetult vabaduse võtmise eest. Kahju nõudmise võimalus ei tohiks sellistes asjades sõltuda sellest, kas kohus pani otsustamisel toime kuriteo (vt õiguskantsleri 24. septembri 2019 kiri Justiitsministeeriumile ning analoogia korras käesoleva aruande lisa nr 2 punktis 3 (iii) käsitletud otsus X. jt vs. Venemaa, 78042/16 jt). 2.5 Avaliku teabe seaduse muutmise vajadus Kohtuasja Parem Kallas OÜ vs. Eesti (ülal punkt 1.11) menetluse ajal on tõusetunud küsimus avaliku teabe seaduse (AvTS) tõlgendamisest. Nimelt esitas kaebaja Parem Kallas OÜ Pärnu linnale teabenõude, milles nõudis Pärnu linna poolt kaebusele vastamise ettevalmistamiseks Välisministeeriumile saadetud vastust. Kuna Pärnu linn kirja ei väljastanud, pöördus Parem Kallas OÜ Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) poole. Välisministeerium selgitas AKI-le omalt poolt, et EIK menetluses on riik tervikuna üks menetluspool ning riigi vastuse ettevalmistamiseks erinevatelt asutustelt kogutud teave ei ole avalik ka mitte kohtumenetluse poolele, kes saaks selliselt põhjendamatu eelise. Riik ei saa juurdepääsu kaebaja ja viimase advokaadi suhtlusele. Välisministeerium kasutab asjaomase kirjavahetuse asutusesiseseks teabeks tunnistamisel AvTS § 35 lõike 1 punktis 3 sätestatud alust (teave, mille avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist), ent AvTS vajab muutmist, et rahvusvaheliste kohtute menetluses oleksid riigi kui menetlusosalise huvid ja õigused kohaselt ja selgelt kaitstud. 17  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 3. ÜRO inimõiguste komitee ja ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee menetluses olevad Eesti vastu esitatud kaebused Inimõiguste komitee ja ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee menetlused erinevad oluliselt EIK-s toimuvast rangelt juriidilisest menetlusest, kus sageli on võimalik senisele kohtupraktikale tuginedes tulemust prognoosida. Samuti ei ole üheselt selge komitee seisukohtade täitmise küsimus. Tegemist ei ole juriidiliselt siduvate otsustega ning Eesti seadused nende täitmist ei reguleeri. 3.1 2015. aasta lõpus edastas ÜRO Inimõiguste komitee (edaspidi komitee)23 Eestile P.E.E.P. avalduse (nr 2685/2015), milles leiti, et isiku õigusi on rikutud sellega, et omandireformi käigus jäeti tagastamata ja kompenseerimata tema isale Tallinnas kuulunud hooned põhjendusega, et tema isa oli saanud samade õigusvastaselt võõrandatud hoonete eest kompensatsiooni Saksa riigilt. Isik kaebas diskrimineerimise ja kohtumenetluse ebaõigluse peale, toetudes kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklitele 2, 14 ja 26. Eesti riik vaidles vastu nii avalduse vastuvõetavusele kui ka sisule. 27. mail 2020 avaldas komitee oma seisukoha24, millega tunnistas Eesti vastu esitatud teate vastuvõetamatuks mitmel alusel. Esiteks on teade vastuvõetamatu ratione materiae, sest omandiõigus ei kuulu pakti kaitsealasse. Teiseks on osa teatest vastuvõetamatu seetõttu, et avaldaja ei olnud ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid ega tõstatanud diskrimineerimist puudutavaid nõudeid üheski riigisiseses kohtuastmes. Kolmandaks ei olnud avaldaja põhjendanud, kuidas on Eesti rikkunud tema pakti artikli 14 lõikega 1 tagatud õigusi. Neljandaks oli artikli 2 alusel esitatud teade vastuvõetamatu, sest see ei olnud piisavalt põhjendatud. 3.2 2020. aastal tuli uuesti päevakorda komitee 17. detsembril 2015 edastatud seisukoha täitmine asjas Zeinalov vs. Eesti Vabariik (nr 2040/2011). Selles seisukohas leidis komitee, et Eesti on rikkunud avaldaja pakti artikli 14 lõike 3 punktis d ette nähtud õigust kaitsta end ise või enda valitud kaitsja läbi, kuna avaldaja valitud Aserbaidžaani advokaadilt oli võetud tema kriminaalmenetluses esindamise õigus.25 Ehkki riik on juba varem teavitanud komiteed rikkumise heastamist võimaldatavate meetmete rakendamisest26, on komitee jätkanud riigiga seisukoha täitmise osas suhtlust. 24. jaanuaril 2020 teavitas komitee riiki, et märtsis 2020 hinnatakse, kas riigi võetud meetmed on piisavad ja efektiivsed. Märtsis 2020 edastas riik komiteele seisukoha, milles jäi varem esitatud kommentaaride juurde, et riigi võetud meetmed on piisavad ning rikkumine on heastatud. Riik esitas täiendava teabe selle kohta, et avaldaja Zeinalov vabastati vangistusest tingimisi ennetähtaegselt 5. jaanuaril 2018, st 3 aasta 5 kuu 10 päeva võrra varem. Riik leidis, et meetmete edasine hindamine ei ole vajalik ning taotles komiteelt arutelu lõpetamist. Komitee seisukoht ei ole teada. 23 Inimõiguste komitee tegutseb ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti fakultatiivse protokolli alusel; https://www.riigiteataja.ee/akt/23983. Pakt ise on kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/23982. 24 ÜRO Inimõiguste komitee seisukoht inglise keeles kättesaadav: https://tbinternet.ohchr.org/_layouts/15/treatybodyexternal/Download.aspx?symbolno=CCPR%2fC%2f 128%2fD%2f2682%2f2015&Lang=en 25 Vt pikemalt 2015. aasta aruande lisa 4. peatükk ja 2016. aasta aruande lisa 3. peatükk. 26 Vt pikemalt 2016. aasta aruande lisa 3. peatükk, 2017. aasta aruande lisa 3. peatükk. 18  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS AvTS § 35 lg 1 p 3 Märge tehtud 15.02.2021 Välisministeeriumis Kehtib kuni 14.02.2026 3.3. 5. aprillil 2019 edastas komitee Eestile vastamiseks Mstislav Rusakovi avalduse (nr 3582/2019). Avaldaja esitas kaebuse seoses pakti artiklite 17 (koosmõjus artikli 2 lõikega 1), 26 ja 27 väidetava rikkumisega. Selles avalduses on peamine küsimus isiku isanime kandmata jätmises isikut tõendavale dokumendile (passi) (vt ka järgmine punkt 3.4). Nimelt taotles avaldaja Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) Eesti Vabariigi passi väljastamisel selles ametlikult tema isanime tunnistamist. Taotluses viitas avaldaja vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni27 artikli 11 lõikele 1. Avaldaja viitas, et tema sünnitunnistusel oli isanimi märgitud, kuid kui ta sai Eesti passi, siis seal isanimi puudus. Avaldaja leidis, et selliselt on meelevaldselt sekkutud tema eraellu. Samuti leidis ta, et on oma etnilise päritolu tõttu ebasoodsamas olukorras võrreldes teiste Eesti Vabariigi elanikega. Lisaks viitas avaldaja Eestis elavatele venelastele, ukrainlastele ja valgevenelastele, kelle jaoks on isanimi samuti oluline osa täisnimest. Riik esitas vastuväited avalduse vastuvõetavusele ja sisule 2019. aasta oktoobris. Avaldajale anti riigi esitatud vastuväidetele vastamiseks tähtaeg 4. jaanuar 2021. 3.4 20. novembril 2018 edastas ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee (CERD)28 Eesti riigile vastamiseks Mikhail Tverskoi avalduse (nr 64/2018). Teade oli esitatud rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni artikli 2 lõike 2 väidetava rikkumise kohta. Kaebaja esitas 27. juulil 2016 PPA-le taotluse ID-kaardi väljastamiseks ning taotles muu hulgas, et ID-kaardile kantaks tema isanimi. 31. augustil 2016 väljastas PPA isikutunnistuse nimekujuga Mihhail Tverskoi. Tulenevalt Eestis kehtivast seadusandlusest (mh nimeseaduse § 3 lõige 1) on isikunimi isiku ametlik nimi, mis kantakse seadusega sätestatud juhtudel rahvastikuregistrisse. Isikunimi koosneb eesnimest ja perekonnanimest. Avaldaja leiab, et isanimi on lahutamatu osa tema isikunimest ning et isanime isikutunnistusele kandmata jätmisega rikutakse tema õigusi. Riik vaidles kaebuse vastuvõetavusele vastu ning 20. novembril 2020 avaldatud (6. augusti 2020) seisukohas29 nõustus CERD riigiga. CERD tunnistas Tverskoi teate vastuvõetamatuks, leides, et avaldaja ei ole piisavalt põhjendanud, et ta oleks rassilise diskrimineerimise ohver. Samuti ei ole avaldaja näidanud, milliseid konventsiooniga kaitstud õigusi tema suhtes rikuti. 27 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13086847 28 CERDi moodustavad sõltumatud eksperdid, kes jälgivad rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni rakendamist liikmesriikide poolt. Eesti ühines nimetatud konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. a 26. septembri otsuse alusel ning konventsiooni eestikeelne tekst on kättesaadav Riigiteataja kodulehel: https://www.riigiteataja.ee/akt/13288881. 29 Seisukoht inglise keeles: https://undocs.org/pdf?symbol=en/CERD/C/101/D/64/2018. 19  Hr Villu Kõve Riigikohus Lossi 17 11.03.2021 nr 15.2-3/1652 50093 TARTU Austatud härra Kõve Edastan Riigikohtule teadmiseks informatsiooni 2020. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Valitsuse esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus Lisad: 1) Ülevaade 2020. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta, 21 lk 2) Ülevaate 2020. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta lisa nr 1 (AK), 19 lk 3) Ülevaate 2020. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta lisa nr 2, 26 lk Islandi väljak 1 / 15049 Tallinn / 6 377 000 / [email protected] / www.vm.ee Registrikood 70002526