Rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenuse kirjeldus_08.02.2013 seisuga

Rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenus I TEENUSE SISU Teenuse eesmärk, taust ja kasutatavad mõisted Rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenuse eesmärk on isiku tegevus- ja osalusvõime piirangute hindamisele tuginedes isiku rehabilitatsioonivajaduse väljaselgitamine ja vajadusel tema seostamine rehabilitatsiooni- ja/või sotsiaalkaitsemeetmetega. Rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenus on personaalne, tugineb isiku reaalsele olukorra ja vajaduste hindamisele; loob eelduse rehabilitatsiooniks eraldatud vahendite ressursisäästlikuks ja tulemuslikuks kasutamiseks. Rehabilitatsioon on protsess ja rehabilitatsioonivajaduse hindamine on selle protsessi üks lahutamatu osa. Rehabilitatsioonivajaduse hindamist ei saa käsitleda rehabilitatsiooni tervikprotsessist eraldiseisva tegevusena ning hindamisele peab järgnema isiku vajadustele vastavate meetmete osutamine. Teenuse raames esmahindab ekspert isiku tegevus- ja osalusvõimet, et selgitada välja, kas ta vajab rehabilitatsiooniteenust. Rehabilitatsioonivajaduse ilmnemisel sõnastatakse koos eksperdiga esmane rehabilitatsioonieesmärk. Lähtudes isiku eesmärgist ning osalus- ja tegevusvõime arendamise vajadustest seostatakse isik temale sobivaimate rehabilitatsiooni- ja/või sotsiaalkaitsemeetmetega või muude osalus- ning tegevusvõimet aktiviseerivate meetmetega, mis loovad eelduse püstitatud eesmärkide täitmiseks. Rehabilitatsiooniprotsessi läbimise järgselt toimub osutatud rehabilitatsioonimeetmete tulemuslikkuse hindamine. Isiku huve rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamisel võib esindada eeskätt isik ise, või vastavalt vajadusele isiku nõusolekul tema seaduslik esindaja, pereliige, KOV sotsiaaltöötaja, raviasutus (raviarst, perearst, raviasutuse sotsiaaltöötaja, pereõde jms) töötervishoiuarst või muu usaldusisik. Kasu isikule Hindamise läbiviimise ja informatsiooni andmise järgselt: 1. paraneb isiku teadlikkus oma tegevus ja osalus- võimest ning arendamise võimalustest; 2. paraneb isiku kaasatus ühiskonda, kuna lähtudes isiku eesmärgist ning osalus- ja tegevusvõime arendamise vajadustest seostatakse isik temale sobivaimate rehabilitatsiooni- ja/või sotsiaalkaitsemeetmetega või muude osalus- ning tegevusvõimet aktiviseerivate meetmetega, mis loovad eelduse püstitatud eesmärkide täitmiseks. Kasutatavad mõisted: Rehabilitatsioon on inimese tegevus- ja osalusvõime arendamise kompleksne protsess, mille erinevate sekkumiste peamine eesmärk on inimese võimalikult suure iseseisvuse saavutamine, sotsiaalse osaluse, kaasatuse ja rahulolu suurendamine. 1 Tegutsemine (activity) – inimese poolt läbiviidavad toimingud või tegevused. (RFK, 2005) Tegutsemispiirangud (activity limitations) on raskused, mida inimene võib kogeda igapäevaelu situatsioonides tegevuste läbiviimise ajal. (WHO, ICF 2001, RFK 2004) Osalus (participation) – inimese kaasatus elulisse situatsiooni. (RFK, 2005) Osaluspiirangud (participation restrictions) on probleemid, mida inimene võib kogeda seoses igapäevaelu situatsioonidesse kaasatuse või olulistest sotsiaalsetest tegevustest kõrvalejäämisega. (WHO, ICF 2001, RFK 2004) Rehabilitatsioonimeetmed on rehabilitatsiooniteenuste osutajate poolt osutatavad rehabilitatsiooniteenused ja rehabilitatsiooniprogrammid, mis on suunatud isiku rehabilitatsiooni eesmärgi täitmisele. Sotsiaalkaitsemeetmed on sotsiaalkaitse organisatsioonide poolt osutavad abimeetmed. Sotsiaalkaitseorganisatsioonid on Sotsiaalkindlustusamet, rehabilitatsiooniteenuste osutajad, kohalikud omavalitsused ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööüksused (sotsiaalosakonnad), sotsiaalteenuseid osutavad organisatsioonid (päevakeskused, asenduskodud jt), tervishoiuteenuste osutajad (perearstid, perearstikeskused ja raviasutused), haridusasutused, Töötukassa ja Töötukassa osakonnad, vanglate kriminaalhooldusosakonnad. Terviseolukord (health condition: disorder or disease) on keha anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise funktsiooni või struktuuri kõrvalekalle või puudumine/ kaotus. (WHO 2002) Mõiste terviseolukord on tähenduselt neutraalne (st ei rõhuta negatiivseid aspekte) ja universaalne (st on kasutatav kõigi inimeste puhul ja ei rõhuta erisusi „füüsilise“ ja „psüühilise“ seisundi vahel). Mõiste hõlmab kõiki keha funktsioonide ja struktuuride kõrvalekaldeid, mis omakorda võivad põhjustada inimestel võimete langust. Teenuse sihtgrupp Teenuse sihtgruppi kuuluvad täisealised inimesed, kelle osalus- ja tegevusvõime on olulisel määral piiratud tulenevalt terviseolukorrast. Lisaks võib isikul olla tuvastatud ajutine- ja/või püsiv töövõimekaotus; puude risk või puude raskusaste. Seega kuuluvad antud teenuse sihtgruppi tegevus- ja osalusvõime piirangute või raskustega inimesed vaid sel juhul, kui see tuleneb nende muutunud (halvenenud) terviseolukorrast ja on seotud personaalsete faktoritega (mitte inimest ümbritseva keskkonnaga). Näiteks: 1. kui inimese terviseolukord on muutunud (inimene on haige), kuid see ei ole 2  mõjutanud püsivalt tema tegevus- ja osalusvõimet, vajab inimene tervishoiuteenuseid ning ei kuulu antud teenuse saajate hulka. 2. kui isiku sotsiaalne toimetulek ja osalusvõime on langenud muudel, kui terviseolukorrast tingitud põhjustest (nt inimene on teisest kultuurist/rahvusest, inimese sotsiaalsete oskuste tase on ebapiisav, inimene on kaotanud töö), siis ei kuulu isik antud teenuse saajate sihtgruppi (kuigi probleemide tagajärjeks võivad olla osalusvõime piirangud, sarnaselt antud teenuse sihtgruppi kuulujatega). Terviseolukorra tõttu tegevus- ja osalusvõime piiranguid kogevate inimeste sihtgrupp võib olla suhteliselt suur. Samas antud teenuse saajate hulka kuuluvad isikud, kelle tegevus- ja osalusvõime on olulisel määral langenud. Mõiste „olulisel määral“ defineering on riiklik poliitiline otsus, st sõltub eelarvest ja võib-olla ajas muutuv. Teenuse osutamise aluseks olevad õigusaktid 1. Sotsiaalhoolekande seadus Seotud õigusaktid (arvestades planeeritavaid muudatusi seoses isiku töövõimehindamisega ning rehabilitatsiooni sihtgrupi laiendamise vajadusega): 2. Tööturuteenuste ja toetuste seadus (rehabilitatsioon, kui töölesaamist ja töötamise jätkamist toetav meede). 3. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (rehabilitatsioon, kui puude raskusastme tekkimist ennetav või kompenseeriv meede). 4. Ravikindlustuse seadus (rehabilitatsioon, kui ajutisel töövõimetuslehel olevaid isikuid toetav meede, ennetamaks püsiva töövõimekaotuse tekkimist; sh kutsehaigus- ja tööõnnetusjuhtumid). 5. Riiklik pensionikindlustuse seadus (rehabilitatsioon, kui püsiva töövõimekaotuste tekkimist ennetav või kompenseeriv meede). II TEENUSE TAOTLEMISE JA OSUTAMISE PROTSESS Teenuse sisu kirjeldus Rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenus koosneb alategevusest, mis seostuvad: I) ettevalmistavate tegevustega, II) otsese klienditöö tegevustega, III) järeltegevustega. I. Ettevalmistavad tegevused: 1. Isiku (tema esindaja) pöördumise registreerimine. Kliendi sihtgrupi vastavuse kontrollimine. Vajadusel päringute tegemine sihtgrupitingimuste väljaselgitamiseks. 2. Isikuga kontakti loomine, rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenuse olemuse, kliendi võimaluste, tingimuste ja kaasneva vastutuse selgitamine, hindamise aja, koha ja korralduse kokkuleppimine, koostöölepingu sõlmimine ning allkirjastamine (sh delikaatsete isikuandmete kasutamise loa allkirjastamine). Kui 3  isik esitab taotluse elektroonselt, siis toimub kokkulepe ja koostöölepingu sõlmimine elektroonselt, isik digiallkirjastab dokumendi. 3. Eelinfo kogumine SKA infosüsteemist (puude- ja/või püsiva töövõimekaotuse olemasolu, määramise aluseks olevad diagnoosid, puude- ja püsiva töövõimekaotuse kehtivus, protsent; senini isikule osutatud riiklikud sots.teenused – rehabilitatsioon, erihoolekanne). 4. Rehabilitatsioonivajaduse hindamise ankeedi eeltäitmine eksperdi poolt. II Otsene klienditöö 1. Kohtumine isikuga (esindajaga), kontakti loomine, protsessi selgitamine ja informeerimine. 2. Küsimustiku läbimine ja info dokumenteerimine isiku ja/või tema esindaja ütluste kohaselt. Isiku tegevus- ja osalusvõime piirangute väljaselgitamine 6 valdkonnas, mis toimub järgmiselt: hindamisvahendi alateema ja täitmise põhimõtete selgitamine; küsimuse esitamine isikule; küsimuse mõtte selgitamine; vastuse kuulamine; vajadusel vastuse ületäpsustamine; vastuse dokumenteerimine, vastuse analüüsimine ja vajadusel selgituse lisamine kommentaaridesse. 3. Isikule esmase tagasiside andmine ilmnenud osalus- ja tegevusvõime piirangutest ja potentsiaalsetest arendamise võimalustest. 4. Potentsiaalsete rehabilitatsiooni eesmärkide arutamine, kliendil abistamine rehabilitatsioonieesmärgi või rehabilitatsioonivajaduse puudumise sõnastamisel. 5. Võimalike rehabilitatsioonivõimaluste (üksikteenuste, programmide) ja teiste rehabilitatsioonieesmärgi saavutamiseks sobivate meetmete arutelu kliendiga. 6. Kliendist ja tema keskkonnast tulenevate rehabilitatsiooni toetavate ja takistavate asjaolude väljaselgitamine. 7. Kokkuleppe sõlmimine edasise koostöö teostamiseks (nt järgmise kohtumise aeg/koht või viis, kuidas infot edastatakse – e-post, tavapost, tel). III Järeltegevused 1. Vajadusel andmete kontrollimine ja info täpsustamine eksperdi poolt; 2. Vajaduse korral lisainfo küsimine (vt - täiendavad päringud) teistelt spetsialistidelt või isikult (esindajalt). 3. Rehabilitatsioonivajaduse analüüsimine ning eksperthinnangu sh eitava otsuse ettevalmistamine. 4. Isiku seostamine vajalike rehabilitatsioonimeetmetega (rehabilitatsiooniplaani koostamine, rehabilitatsiooniprogramm(id), üksikteenus(ed), - ja/või sotsiaalkaitsemeetmega (erihoolekanne, KOV, Töötukassa, ravisüsteem vm) ja/või teiste rehabilitatsioonieesmärgi saavutamist toetavate tegevustega (MTÜd, tööandjad, koolitused jm sobivad meetmed). 5. Potentsiaalsete teenuseosutajatega läbirääkimine - teenuse osutamise võimalus, aeg, koht, maht, finantseerimine jm. Alternatiivsete valikute ja võimaluste dokumenteerimine. 6. Isikule kaalutletud eksperthinnangu edastamine ja asjaolude selgitamine vastavalt kokkulepitud viisile kas posti-, e-posti teel ja telefoni teel või vajadusel/võimalusel isikuga kohtumisel. 4  7. Isikuga koostöös ühise ja lõpliku seisukoha väljatöötamine (millises eluvaldkonnas ja milles muutust soovitakse; realistlike eesmärkide sõnastamine); erinevate võimaluste tutvustamine (sh isikule info andmine asutuse/teenuse/ programmi/spetsialistide osas, protsessi edasine korraldus); koos isikuga meetme(te) valimine. 8. Lõpliku otsuse dokumenteerimine ja edastamine isikule posti- või e-posti teel. 9. Teenuse osutaja teavitamine ja kokkuleppe sõlmimine. 10. Juhtumi koordineerimine üleandmine 13.1 rehabilitatsiooniasutusele nende klientide puhul, kes saadetakse rehabilitatsiooniteenusele või programmi, kus talle sealhulgas koostatakse rehabilitatsiooniplaan ja koordineeritakse selle elluviimist, 13.2 Töötukassa või KOV juhtumikorraldajale kui isik ei vaja rehabilitatsiooniteenust ja nimetatud asutuste juhtumikorraldajate pädevuses on isiku juhtumi edasine koordineerimine ja kui selleks on saavutatud vastav kokkulepe. 11. Rehabilitatsiooni tulemuslikkuse hindamine juhul, kui isikule on osutatud rehabilitatsiooniteenust. Rehabilitatsiooniteenuse vajadust hindav ekspert võib teha täiendavaid päringud isiku osalus- ja tegevusvõime arendamiseks vajalike meetmete väljaselgitamiseks ning isikule edasise abi planeerimiseks (eeskätt juhul, kui): 1. isik ei tea temale varasemalt osutatud meetmeid või ei saa eksperdile arusaadavalt edasi anda infot temale osutatud teenuste, meetmete kohta; 2. kui eksperdil tekib põhjendatult kahtlus, et temale edastatud andmed kliendile osutatud teenuste, meetmete kohta ei ole kas piisavad või tõesed. 3. On vajadus kokkuleppida konkreetseid järgmisi kliendile vajalikke meetmeid. Täiendavad päringud (vastavalt juhtumile ja vajadusele) kas : 1. Perearstile, raviarstile (nt varasem ravi, järgmised meetmed), 2. KOV-i (nt kui see on vajalik selgitamaks kliendi sobivust teistesse toimetulekut toetavatesse meetmetesse või kliendi juhtumi delegeerimiseks KOV-le:  Kas klient ja tema probleemid on KOV-is teada  Kas kliendil on KOV-is oma juhtumikorraldaja, kes see on, kontaktid  Missuguseid toimetulekut tagavaid teenuseid on KOV-i poolt kliendile osutatud  Missuguseid teenuseid/meetmeid on võimalik KOV-il osutada. 3. Töötukassasse (tööealine klient):  Kas klient ja tema probleemid on Töötukassal teada  Kas kliendil on Töötukassas oma juhtumikorraldaja, kes see on, kontaktid  Missuguseid tööhõive ja tööalase rehabilitatsiooni teenuseid on Töötukassa poolt kliendile osutatud  Missuguseid teenuseid/meetmeid on võimalik Töötukassal osutada. 4. Tööandjale (töötava või konkreetse tööandjaga seotud kliendi kohta): 5   Kas tööandja teab oma nimetatud töötaja (kliendi) töövõimetuse, erivajaduse, puudega seotud probleeme ja nende mõju töötamisele  Kas tööandja teab temale laienevaid võimalikke teenuseid, toetusi seoses nimetatud töötaja (kliendi) töötamisega tema asutuses  Takistused ja potentsiaalsed võimalused nimetatud töötaja (kliendi) töötamisel tööandja juures. 5. Haridusasutusele, õpetajale, kus klient õpib või võiks/peaks potentsiaalselt õppima:  Kas haridusasutus teab nimetatud õpilase (kliendi) erivajaduse, puudega seotud probleeme ja nende mõju õppimisele, õpetamisele, õppekeskkonnale?  Kas haridusasutus teab temale laienevaid võimalikke teenuseid, toetusi ja kohustusi seoses nimetatud õpilase (kliendi) õppimisega tema asutuses; millist abi haridusasutus võiks vajada?  Takistused ja potentsiaalsed võimalused nimetatud õpilase (kliendi) õppimisel kliendi haridusasutuses. 6. Rehabilitatsiooniasutusele, kus on koostatud kliendi rehabilitatsiooniplaan, osutatakse rehabilitatsiooniteenused, pakutakse rehabilitatsiooniprogrammi:  Mis on senini olnud kliendi rehabilitatsiooni eesmärk  Mida on eesmärkide täitmiseks tehtud, mida plaanitakse teha  Hinnang senitehtu tulemuslikkusele  Hinnang eesmärgi potentsiaalsele täitmisele, prognoos, tähtajad. 7. Perekonnaliikmetele, isiklikule sotsiaalvõrgustikule:  võimalused ja takistused, mis on seotud kliendi pere või isikliku sotsiaalvõrgustikuga,  võimalused ja takistused, mis on seotud kliendi keskkonnaga,  võimalused ja takistused, mis on seotud kliendi ning tema lähikondsete tõekspidamiste, hoiakute, huvide, tabudega. Teenuse kättesaadavus, menetluse pikkus 1. 5 tööpäeva jooksul alates isiku (esindaja) taotluse esitamisest registreerib SKA isiku rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenusele (isikuga lepitakse kokku temale sobiv hindamise läbiviimise aeg arvestades SKA võimalusi). 2. Rehabilitatsioonivajaduse hindamise optimaalne aeg on 21 päeva, kuid mitte hiljemalt 2 kuu jooksul alates isiku (esindaja) poolt vastava taotluse esitamisest. 3. Otsus isiku rehabilitatsiooniteenusele suunamise/mittesuunamise kohta langetatakse 10 tööpäeva jooksul. 4. Rehabilitatsiooniteenuse vajaduse ilmnemisel paneb SKA isiku teenuse järjekorda. Rehabilitatsiooniteenuse osutamine peab toimuma vastavalt inimese vajadusele (võimalikult kiiresti), kuid mitte hiljem kui 2 kuu jooksul vastava otsuse langetamisest. 5. Juhul, kui isik ei vaja rehabilitatsiooniteenust, seostatakse ta muude sotsiaalkaitsemeetmetega vähemalt 2 kuu jooksul. 6 6. Rehabilitatsioonivajadust hinnanud ekspert monitoorib kliendi seostumist teenustega 3 kuud peale teenusele suunamist vastavalt SKA-s väljatöötavale korrale. Teenuse osutamise koht Teenust osutatakse Sotsiaalkindlustusameti piirkondlikes osakondades; võimaluse korral vastavalt isikute vajadustele muudes asukohtades. Teenuseosutaja koormus (case load) Ekspert saab vastu võtta 4-5 klienti päevas ja kuni 20 nädalas, arvestusega, et töökoormus moodustub ettevalmistavatest tegevustest, otsese klienditööga seotud tegevustest ning järeltegevustest. III TEENUSE OSUTAJA Rehabilitatsioonivajaduse hindamist viib läbi (rehabilitatsioonispetsialisti erialase ettevalmistusega) kõrgharidusega ning vajaliku täiendkoolituse läbinud spetsialist. Nõuded teenuseosutajale 1. Haridusnõuded – kõrgharidus kas sotsiaaltöös, psühholoogias, eripedagoogikas, logopeedias, tegevusteraapias, füsioteraapias, või arstiteaduses koos rehabilitatsioonialase täiendkoolitusega või kõrgharidus rehabilitatsioonivaldkonnas. 2. Läbitud ekspertide spetsialiseerumiskoolitus – hindamisinstrumendi kasutamine, klienditöö, juhtumikorraldus, võrgustikutöö, suhtlemispsühholoogia. 3. Väga head klienditööoskused või klienditöökogemus rehabilitatsiooni- või sotsiaalvaldkonnas. 4. Sobivad isiksuseomadused (tolerantsus, empaatiavõime, pingetaluvus). 5. Väga head suhtlemisoskused, läbirääkimis- ja enesejuhtimisoskused. 6. Arvuti- ja infosüsteemide kasutamise oskus. 7. Autojuhiload (reaalne vajadus sõita hindamise läbiviimiseks kliendi elukeskkonda). Keelte oskus (eriti vene keel). Nõuded teenuse osutamise ruumidele, inventarile Ruum segamatuks kliendivestluseks, internetiühendusega arvuti, printer, telefon. Võimalus viipekeeletõlgi vt olulise spetsialisti kaasamiseks. IV MUU INFO Kaebuste käsitlemine/ menetlemine/ järelevalve Sotsiaalkindlustusamet tagab ja tutvustab klientidele tagasiside esitamise ning kaebuste esitamise korda ning korraldab perioodilisi tagasiside uuringuid. Kliendil on õigus esitada vaie vastavalt õigusaktides kehtestatud korrale. Eeldused, et rehabilitatsioonivajaduse hindamine on efektiivne: 7  1. Reh.vajaduse hindamine eeldab pädevust ning piisavat inim- ja ajaressurssi. Hindamise järgselt on väga oluline kliendi seostamine tema vajadustele vastavate teenustega (kas rehabilitatsioon või muud teenused) nii, et inimene jõuaks reaalse abini. Efektiivne juhtumikorraldus ja võrgustikutöö on ajamahukad, kuid vähendavad edasisi probleeme, klientide rahulolematust, vaideid vm. 2. Kui hindamise järgselt ilmneb rehabilitatsiooniteenuse vajadus, peab suunamine vajalikule teenusele toimuma suhteliselt kiiresti (hiljemalt 2 kuu jooksul). Juhul, kui hindamise järgselt ei ole peale 6 kuu möödumist teenust osutatud, on hindamise tulemused aegunud ja isik võib vajada uut hindamist. Ka hilisem rehabilitatsioon on kulukam ja vähem tulemuslik. 3. Rehabilitatsiooniteenuse ning rehabilitatsiooniprogrammide töömeetodite ja kvaliteedi sisuline edasiarendamine, programmide arendamise koordineerimine. Vaja on edasi arendada erinevaid rehabilitatsiooniprogramme, mille eesmärk on tegevus- ja osalusvõime piirangutega inimeste (a) töölesaamine ja aktiivsetes tööturumeetmetes osalemine; (b) kutsehariduse ja -oskuste omandamine; (c) võimalikult iseseisev elamine; (d) sotsialiseerumine ja kogukonna tegevustes osalemise suurenemine. 4. Teiste toetavate teenuste edasiarendamine ja kättesaadavuse parandamine (psühholoogiline nõustamine, KOV teenused, ravi- eeskätt taastusraviteenused, tööturuteenused, haridus- ja karjäärinõustamisteenused jm) – et oleks võimalik inimesi seostada vajaliku abiga. 5. Valdkondlik koostöö rehabilitatsioon, kohalik omavalitsus, töötukassa, ravisüsteem – koostööjuhised, teadlikkus jm. 6. Toimivad IT lahendused – elektroonne hindamisinstrument; vajadus taustinfo kogumiseks SKAIs infosüsteemist; samuti STAR infosüsteemist (eeldusel, et seal sisalduvad andmed isikule osutatud hoolekandemeetmete kohta); samuti rehabilitatsiooniteenuse järjekorrad, teenuseosutajad jm. Riskikohad: 1. Rehabilitatsioonivajaduse hindamise käigus kogutud informatsioon peab olema kättesaadav sisend järgmistel rehabilitatsioonietappidel (plaani koostamine, teenuse või programmi osutamine); samuti vajadusel töövõimehindamisel, puude raskusastme määramisel vm. Vältida tuleb samasisulise info kogumist järgmistel etappidel (topelthindamine jm). See eeldab kogutud andmete ristkasutamise võimalust erinevate osapoolte vahel. 2. Mõelda läbi psüühikahäirega inimeste liikumise protsess teenustel (eeskätt, kas on otstarbekas rehabilitatsioonivajaduse hindamine, kui isik tuleb hoolimata sellest, kas vajab reh.teenust või mitte, suunata rehabilitatsiooniplaani koostamisele, kuna vajajalik on hinnang erihoolekandeteenuste osas). Võimalik lahendus – eraldiseisva teenuse “erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise teenus” väljatöötamine (nii teenusele suunamiseks kui teenusel olemise pikendamiseks). Sellele teenusele saab suunata need ps.erivajadusega kliendid, kes ei vaja rehabilitatsiooniplaani koostamist ning kelle igapäevasele toetusvajadusele vastab mõni erihoolekandeteenus. 3. Muud teenused, mille saamiseks on vajalik märge rehabilitatsiooniplaanis (st sellisel juhul ei toimu isiku suunamine reh.teenusele vajadusepõhiselt vaid 8  tulenevalt muudest asjaoludest) – nt lapsehoiuteenus, kallis abivahend; sageli esitavad ka KOV-d nõude, et reh.plaanis peab olema hinnatud vajadus sotsiaalkorteri, isikliku abistaja vm osas. Täiendavad arendusvajadused seoses rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenusega: 1. Piloteerimine on alles käimas, seetõttu on esitatud teenuse kirjeldus ning ajakulu hindamise läbiviimiseks esialgne ja võib muutuda vastavalt projekti tulemustele. 2. Rehabilitatsioonivajaduse hindamise küsimustik vajab täiendamist (täpsed vajadused selguvad projekti lõppedes). 3. Eesti keelt mitterääkivad kliendid (eeskätt vene keelt kõnelevad inimesed) – vajadus juhendmaterjali tõlkimiseks ja kohandamiseks vene keelde, mis hõlbustaks hindamise läbiviimist vene keelt kõnelevatele klientidele (küsimustik koos selgitustega). 9