Eelnõu esitamine arvamuse avaldamiseks

Ministeeriumid 10.05.2021 nr 5-13/21/1722 Riigikantselei Eelnõu esitamine kooskõlastamiseks Esitame kooskõlastamiseks riigikaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2021–2023 punkt 6.20 „Viime laia riigikaitse arendamise kvalitatiivselt uuele tasemele, konsolideerides erinevateks kriisideks valmistumise Riigikantseleisse ja suurendame õiguslikku selgust kriiside lahendamisel“. Eelnõuga nähakse ette koormiste regulatsiooni uuendamine ja kehtivasse riigikaitseseadusesse ületoomine. Eelnõu põhineb Riigikogu menetluses olnud riigikaitseseaduse eelnõul (112 SE). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet Minister Lisa: 20210415_RIKS_muut_SK.docx 20210415_RiKS_muut_EE.docx 20210415_RiKS muut_SK lisa.docx Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502  EELNÕU 15 .0 4 .2021 Riigikaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus § 1. Riigikaitseseaduse muutmine Riigikaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „(2 1 ) Käesolevas seaduses sätestatud riigivastutusele ei kohaldata riigivastutuse seadust ega võlaõigusseadust, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“; paragrahv 5 tunnistatakse kehtetuks; paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „(2 1 ) Isik on kohustatud taluma tema suhtes kohaldatavaid piiravaid meetmeid.“; seadust täiendatakse §-dega 10 1 ja 10 2 järgmises sõnastuses: „ § 10 1 . Lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavus Füüsiline isik ei vastuta rahalise kohustuse täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva lepingu rikkumise eest, kui lepingu rikkumise põhjustas: 1) käesoleva seaduse § 2 8 2 alusel palga või töötasu vähendamine; 2 ) sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha (edaspidi sõjaaja ametikoht ) ülesannete täitma asumine. § 10 2 . Täitemenetluse peatamine Kohtutäitur peatab füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete ning rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmise, kui füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata käesoleva seaduse § 10 1 punktides 1 ja 2 sätestatud põhjustel.“; p aragrahvi 13 lõikes 5 ja § 17 lõikes 5 asendatakse sõnad „riigivastutuse seaduses“ teksti osaga „käesoleva seaduse 6 1 . peatükis“; paragrahvi 15 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib isiku valduses oleva asja võtta sundkasutusse või selle sundvõõrandada käesoleva seaduse 5. peatüki 3. jaos sätestatud tingimustel ja korras. “; paragrahvi 15 lõi kes 3 , § 24 lõikes 2 ja § 28 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „1. jaos“ tekstiosaga „1 1 . jaos“; paragrahvi 15 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Vabariigi Valitsus, peaminister ja Kaitseväe juhataja, samuti Kaitseväe juhataja volitatud ülem võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal sõjalise tegevuse ettevalmistamiseks, mobilisatsiooni või lisaõppekogunemise korraldamiseks, isiku valduses oleva asja sundkasutusse võtmise või selle sundvõõrandamise ja töökohustuse rakendamiseks, riigivara valitsemise üleandmiseks või ajutiseks kasutuseks võtmiseks , riigikaitseülesannete täitmiseks ja piiravate meetmete kohaldamiseks vajalikke teateid ning käesolevas seaduses sätestatud juhul õigusakte.“; paragrahvi 22 lõikes 2 asendataks tekstiosa „ sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale (edaspidi sõjaaja ametikoht ) “ tekstiosaga „sõjaaja ametikohale“; paragrahvi 22 lõi ke 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Mobilisatsiooni toetamiseks võetakse isiku valduses olev asi sundkasutusse või sundvõõrandatakse ja rakendatakse töökohustust, otsustatakse riigivara valitsemise üleandmine või ajutisse kasutusse võtmine ning riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid.“; paragr ahv 25 tunnistatakse kehtetuks; paragrahvi 26 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Demobilisatsiooni toetamiseks võetakse isiku valduses olev asi sundkasutusse või sundvõõrandatakse ja rakendatakse töökohustust, otsustatakse riigivara valitsemise üleandmine ja ajutisse kasutusse võtmine ning riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid.“; seaduse 3. peatükki täiendatakse 5. jaoga järgmises sõnastuses: „ 5. jagu Töö- ja teenistussuhted kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra , mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal § 28 1 . Täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus (1) Täidesaatva riigivõimu asutusega, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutusega või muu avaliku võimu kandjaga töö- või teenistussuhtes olevale töötajale ja ametnikule võib ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik või tema volitatud isik anda juhul, kui see on vajalik kõrgendatud k aitsevalmiduse , mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks , täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid (edaspidi täiendav töö- või teenistusülesanne ), mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist, töölepingust ega õigusaktidest. (2) Ametniku ja töötaja võib ilma tema nõusolekuta saata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendavat töö- või teenistusülesannet täitma teise ametiasutusse ning väljapoole tema alalist töö- või teenistuskohta. Kui ametnik või töötaja täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet teises ametiasutuses, siis on ta kohustatud täitma teise ametiasutuse suuniseid ja korraldusi ulatuses, mis on vajalik täiendava töö- või teenistusülesande täitmiseks, ning järgima teise ametiasutuse töökorraldust. (3) Täiendava töö- või teenistusülesande täitmise ajaks säilitatakse ametnikule palk ja töötajale töötasu. (4) Ametnikule ja töötajale, kes täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet väljaspool ametniku alalise ametikoha ja töötaja alalise töökoha kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, hüvitatakse sõidu- ja majutuskulud. (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustuse panemisel arvestatakse olulisi asjaolusid, mis võivad takistada ametnikul ja töötajal täiendava töö- või teenistusülesande täitmist või selle täitmist väljaspool alalist töö- ja teenistuskohta. § 28 2 . Palga ja töötasu maksmine kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal (1) Riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku juures töötava ametniku palka ja töötaja töötasu võib ühepoolselt vähendada kõrgendatud kaitsevalmiduse , sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal, kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata asutuse ja isiku juures töötaja töötasu võib ühepoolselt vähendada kõrgendatud kaits evalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal, kui tööjõukulude vähendamise põhjuseks on vajadus jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist hoolimata eelarve tulude vähenemisest. (3) K õrgendatud k aitsevalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi ametniku palka ja töötaja töötasu vähendada võrdeliselt rohkem ja pikema aja jooksul, kui on vähenenud asutuse ja isiku eelarve tulud ning on ammendunud teised võimalused eelarve kulude vähendamiseks. Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi palk ja töötasu olla väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. (4) Pärast kaitsevalmiduse alandamist , sõjaseisukorra või mobilisatsiooni lõppemist tuleb ametniku palk ja töötaja töötasu mõistliku aja jooksul taastada endises suuruses. (5) Töötasu ja palga vähendamine ei ole lubatud, kui asutus või isik annab laenu teisele isikule, sealhulgas oma ema- või tütarettevõtjale, või perioodil, mille eest makstakse kasumiosa, välja arvatud riigile laenu andmise või kasumiosa riigieelarvesse kandmise korral. § 28 3 . Tööaja erisused riigikaitselise töökohustuse täitmisel (1) Riigikaitselise töökohustusega töö- või ametikohti omav asutus või isik võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal kehtestada käesoleva seaduse 5. peatüki 1 1 . jaos sätestatud riigikaitselist töökohustust täitvale isikule töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes sätestatust erineva tööajakorralduse, erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ja riigipühal tehtavale tööle. (2) Riigikaitselise töökohustusega isikule peab olema tagatud 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu, ning seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega. § 28 4 . Riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse katkestamine (1) S õjaseisukorra väljakuulutamine katkestab riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse ja isik on kohustatud viivitamata ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta. (2) S õjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta isiku rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja - ega lapsehoolduspuhkust. “; paragrahv 32 tunnistatakse kehtetuks; seaduse 5. peatük i pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 5. peatükk Riigikaitselised kohustused “; seaduse 5. peatüki 1. jagu loetakse 1 1 . jaoks ja peatükki täiendatakse 1. jaoga järgmises sõnastuses: „ 1. jagu Riigikaitseülesanded § 43 1 . Riigikaitseülesanne Riigikaitseülesanne on püsiv või ühekordne ülesanne, mis on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või nende toetamiseks . § 43 2 . Püsiv riigikaitseülesanne (1) Püsiv riigikaitseülesanne on riigikaitse eesmärgi saavutamiseks vajalik ülesanne, mis seondub ministeeriumi valitsemisalaga, muu täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesandega ning juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevusala või eesmärgiga. (2) Ministeeriumi ja muu täidesaatva riigivõimu asutuse püsiv riigikaitseülesanne määratakse seaduses või riigi kaitsetegevuse kavas. (3) Kohaliku omavalitsuse üksuse püsiv riigikaitseülesanne määratakse seaduses. (4) Eraõigusliku juriidilise isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja püsiv riigikaitseülesanne määratakse seaduses või seaduse alusel. (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud püsiva riigikaitseülesandega asutus või isik peab valmistuma talle määratud püsiva riigikaitseülesande täitmiseks, sealhulgas tagama, et tal on ülesande täitmiseks vajalikud vahendid, varud ja personal. § 4 3 3 . Ühekord n e riigikaitseülesan n e (1) Ühekordne riigikaitseülesanne on käesoleva seaduse alusel üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne. ( 2 ) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra , mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal võib Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele, tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes ühekordse riigikaitseülesande, kui: 1) ülesanne on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse , mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või nende toetamiseks; 2) ülesannet ei ole võimalik täita täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ja 3) ülesannet ei ole võimalik täita seaduses või selle alusel määratud või täitma volitatud muul isikul. ( 3 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ühekordse riigikaitseülesande andja võib enne ühekordse riigikaitseülesande andmist üldise või kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal kohaldada käesoleva seaduse § 82 6 lõike 1 punktides 1–5 ja 8–10 nimetatud uurimistoiminguid, et selgitada välja ühekordse riigi kaitseülesande täitmise võime . (4 ) Ühekordse riigikaitseülesande võib anda kuni kõrgendatud kaitsevalmiduse , sõjaseisukorra , mobilisatsiooni või demobilisatsiooni lõppemiseni. Ühekordne riigikaitseülesanne ei või olla tingimuslik. ( 5 ) Ühekordse riigikaitseülesande täitmine lõpeb: 1) ühekordse riigikaitseülesande täitmise tähtaja möödumisel; 2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ühekordse riigikaitseülesande andja otsusel; 3) riigikaitseülesandega füüsilisest isikust ettevõtja surma korral. “; paragrahvi 44 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Töökohustus on Eesti kodaniku või muu Eestis alaliselt või püsivalt elava füüsilise isiku kohustus teha kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra , mobil isatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigikaitselist tööd, kui töö tegemine on vajalik riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks. “; paragrahvi 44 lõiked 3–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (3) Töökohustus jaguneb riigikaitseliseks töökohustuseks ja ühekordseks töökohustuseks. (4) Riigikaitseline töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra , mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigikaitseülesande täitmise või selle toetamisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega. (5) Ühekordne töökohustus on töö- või teenistussuhteväline riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks üksikjuhtumil vajalik töö. Ühekordset töökohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Ühekordse töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine. “; paragrahv 45 tunnistatakse kehtetuks; paragrahvi 46 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametikohtadele võib Vabariigi Valitsus määrata täiendavaid riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohti ja nimeliselt nendel töötamise kohustusega isikuid ning näha ette riigikaitseülesannet täitvatele või seda toetavatele või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevust tagavatele asutustele ja isikutele riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade määramise tingimused. (3) Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade ning isikute määramise tingimused ja nende üle arvestuse pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. “; paragrahvi 46 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; paragrahvi 47 punkt i 2 ja § 52 lõike 1 punkti 4 tekst muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „ puuduva töövõimega isik; “; paragrahv id 49 ja 50 tunnistatakse kehtetuks; seaduse 5. peatüki 1 1 . jao 3. jaotis e pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 3. jaotis Ühekordne töökohustus “; seaduse 5. peatüki 1 1 . jao 3. jaotist täiendatakse §-ga 51 1 järgmises sõnastuses: „ § 51 1 . Ühekordse töökohustuse panemine (1) Kõrgendatud kaitseolukorra , sõjaseisukorra , mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib valitsusasutus või kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus või tema volitatud isik panna füüsilisele isikule, kelle riigikaitselised kohustused ei tulene muust seadusest või halduslepingust, riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks ühekordse töökohustuse, kui: 1) ühekordset töökohustust rakendada sooviv asutus ei saa ise või vabatahtlikuna kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ülesannet täita ja 2) ühekordse töökohustuse täitmine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu ühekordset tööd tegevale isikule või tema varale ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. (2) Ühekordse töökohustuse panemise otsustamisel tuleb arvesse võtta isiku terviseseisundit ja muid olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada töö tegemist. (3) Ühekordne töökohustus tehakse isikule teatavaks suulise või kirjaliku haldusaktiga. (4) Ühekordne töökohustus kestab kuni 48 tundi. Ühekordse töökohustuse kestus ei või ületada töö tegemiseks või ülesande täitmiseks vajalikku aega. Ühekordse töökohustuse panemine ei või olla tingimuslik. (5) Ühekordset töökohustust täitvale isikule peab olema tagatud mõistlik puhkeaeg. (6) Isikuid võib kohustada ilmuma ühekordset töökohustust täitma koos vajalike töövahendite ja sõidukitega, kui need olemas on. “; paragrahvi 52 pealkirjas ja lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „sundtöökohustusest“ sõnadega „ühekordsest töökohustusest“; paragrahvi 52 lõike 1 punkt id 9 ja 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 9) sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev kaitseväelane; 10) riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötav isik, kui ühekordne töökohustus takistab riigikaitselise töökohustuse täitmist. “; paragrahvi 52 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (3) Ühekordsest töökohustusest vabastatud isik võib vabatahtlikult osaleda ühekordse kohustuse korras tehtava töö tegemisel. “; paragrahv id 53 –55 tunnistatakse kehtetuks; seadust täiendatakse §-ga 55 1 järgmises sõnastuses: „ § 55 1 . Ühekordse töökohustusega isiku õigused (1) Ühekordset töökohustust täitva isikuga ei või tööandja lõpetada töölepingut või teenistussuhet põhjusel, et isik täidab ühekordset töökohustust. (2) Ühekordse töökohustuse täitmisel hukkumise või saadud vigastuse või haiges‎tumise tagajärjel saabunud surma korral korraldab riik isiku matuse või katab isiku matuse korralda‎mise kulud.‎ “; paragrahv is 56 asendatakse läbivalt sõna „ sundtöökohustus “ sõnadega „ ühekordne töökohustus“ vastavas käändes; paragrahvi 56 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; seaduse 5. peatükki täiendatakse 3. jaoga järgmises sõnastuses: „ 3. jagu Asja sundkasutus ja asja sundvõõrandamine § 82 1 . Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine (1) Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik kõrgendatud ka itsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesande täitmise toetamiseks, lisaõppekogunemise korraldamiseks või käesoleva seaduse § 29 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. (2) Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kasutusse võetava asja sundvõõrandada riigi omandisse, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävineb või kui asi ei ole kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav. (3) Vabariigi Valitsus võib otsustada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud volituste kohaldamise enne käesoleva seaduse § 13 lõike 1 alusel langetatud kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust või enne käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 sätestatud kaitsevalmiduse kõrgendamise heakskiitmist , kui see on vältimatult vajalik lisaõppekogunemise korraldamiseks või käesoleva seaduse § 29 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul loetakse alates Vabariigi Valitsuse kaitsevalmiduse kõrgendamise otsuse jõustumisest, et kaitsevalmiduse kõrgendamine esines juba asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusakti andmise ajal. Juhul kui Vabariigi Valitsus kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust ei tee või Riigikogu ei kiida seda heaks , hüvitatakse isikule asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamisega tekitatud kahju käesoleva seaduse 6 1 . peatükis sätestatud tingimustel ja korras. (5) Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kohustada isikut toimetama käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud kohustuse panemisel tuleb arvestada käesoleva seaduse 5. peatüki 1 1 . jao 3. jaotises ühekordse töökohustuse kohta sätestatut, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (7) Alates asja sundkasutusse võtmise haldusakti kehtima hakkamisest kuni selle kehtivuse lõppemiseni on keelatud asja võõrandamine. (8) Alates asja sundvõõrandamise haldusakti kehtima hakkamisest on keelatud haldusakti adressaadil sundvõõrandamise haldusaktis nimetatud asja võõrandamine. (9) Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus kasutada vahetut sundi käesoleva seaduse §-s 90 2 sätestatud alustel ja korras. § 82 2 . Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise piirangud (1) Sundkasutusse võtmisele või sundvõõrandamisele ei kuulu: 1) isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks, sealhulgas seitsmeks päevaks vajalik toit temale ja tema lähedastele ning eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev küttematerjal; 2) asi, mis on vältimatult vajalik teise isiku või asutuse riigikaitseülesande täitmiseks, sealhulgas elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalik asi; 3) usulise ühenduse usulise talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalik vallasasi; 4) välisriigi esindusele või selles töötavale isikule kuuluv asi; 5) asi, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele või sundkasutusse võtmisele. (2) Sundkasutusse võib võtta ja sundvõõrandada võib: 1) kultuuriväärtusega asja või arhivaali vaid juhul, kui muul viisil ei ole võimalik riigikaitselist vajadust rahuldada ning võimaluse korral välditakse kultuuriväärtuse hävimist või kahjustamist; 2) isiku kasutuses oleva eluruumi juhul, kui talle on tagatud asenduseluruum. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 – 3 ja lõikes 2 sätestatud asja võib võtta sundkasutusse või sundvõõrandada, kui muud võimalused sõjalise kaitsevõime säilitamiseks puuduvad. § 82 3 . Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus (1) Kaitseressursside Amet võib asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks määrata haldusaktiga kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks (edaspidi eelotsus ). (2) Eelotsuses võib kehtestada järgmised kõrvaltingimused : 1) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmiseks vajalik lisakohustus, sealhulgas asja hooldamise ja säilitamise, asja kasutusse andmisest või võõrandamisest teavitamise, kvalifikatsiooninõude säilitamise, kvalifitseeritud spetsialisti rakendamise või muu kohustus; 2) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmise tingimus, selle tingimuse saabumisest teavitamise kord ja eelotsuse adressaadi kohustused tingimuse saabumisel seoses kohustuse täitmisega. (3) Eelotsuses nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. (4) Kaitseressursside Amet võib eelotsuse tegemiseks kohaldada käesoleva seaduse § 82 6 lõike 1 punktides 1–5 ja 8–10 nimetatud uurimistoiminguid. § 82 4 . Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus (1) Asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusaktis nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu, kohustuse täitmise aeg ja koht ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. (2) Kui asja omanikku või valdajat ei õnnestu mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha, võidakse käesolevas jaos nimetatud kohustust kohaldada asja suhtes ilma haldusakti adressaati kindlaks tegemata. Asi tagastatakse ning käesoleva seadusega ettenähtud õiglast hüvitist makstakse sel juhul isikule, kes tõendab enda õigust asjale. (3) Asja sundkasutuse lõppemisel tagastatakse asi selle sundkasutusse andnud isikule või muule õigustatud isikule. (4) Kui asi on muutunud kasutuskõlbmatuks, võib isik loobuda tagastatava asja vastuvõtmisest. Tagastatava asja vastuvõtmisest loobumine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. (5) Asja üleandmine ja vastuvõtmine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. (6) Asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle peetakse keskset arvestust tsiviiltoetuse registris. “; seadust täiendatakse 5 1 . ja 5 2 . peatükiga järgmises sõnastuses: „ 5 1 . peatükk Haldusmenetluse erisused § 82 5 . Isiku ja asutuse kohustused haldusmenetluse läbiviimisel Käesolevas seaduses sätestatud piirava meetme kohaldamise ja järelevalve tegemise haldusmenetluses on isikul ja asutusel järgmised kohustused: 1) viivitamata esitada ja teatavaks teha tasuta või enda kulul tema käsutuses olevad tõendid ja andmed; 2) anda tasuta või enda kulul menetlusosalisena seletus, tunnistajana ütlus või eksperdina arvamus; 3) tagada tasuta või enda kulul haldusorganile juurdepääs territooriumile, ehitisele, ruumile, piiratud või tähistatud kinnisasjale või vallasasjale ; 4) abistada haldusorganit territooriumi, ehitise, ruumi või vallasasja läbivaatamisel; 5) abistada haldusorganit proovi või näidise võtmisel, mõõtmise teostamisel või talle kuuluva looma kinnipidamisel ja ohjeldamisel; 6) ilmuda haldusorgani määratud ajal ja kohta menetlustoimingu või istungi läbiviimiseks. § 82 6 . Haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisel (1) Käesoleva seaduse §-s 82 5 nimetatud kaasaaitamiskohustusega isikul tuleb taluda haldusorgani poolt haldusmenetluses vajalike asjaolude väljaselgitamiseks ning tõendite kogumiseks kohaldatavaid järgmisi toiminguid (edaspidi uurimistoimingud ): 1) isiku peatamine küsitlemiseks ning tema toimetamine ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet; 2) andmete pärimine ja saamine riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku andmekogust; 3) isikusamasuse tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel; 4) vallasasja vaatlemine meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas uste avamine ja muude takistuste kõrvaldamine; 5) olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega; 6) proovide ja näidiste võtmine, mõõtmiste või ekspertiisi teostamine; 7) vallasasja hoiule võtmine; 8) territooriumile, ehitisse või ruumi sisenemine, sealhulgas uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine; 9) territooriumi, ehitise või ruumi läbivaatamine, sealhulgas seal asuva vallasasja läbivaatamine ning uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine; 10) haldusmenetluse seaduses sätestatud muude menetlustoimingute tegemine. (2) Käesoleva seaduse §-s 82 5 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks on haldusorganil õigus teha isikule või asutusele ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on kuni 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes kuni 30 000 eurot. (3) Käesoleva seaduse § 82 5 punktides 3–6 sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks võib haldusorgan kohaldada käesoleva seaduse §-s 90 2 sätestatud vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. (4) Piiravat meedet kohaldav või järelevalvet tegev haldusorgan võib teha tõendite kogumise ja asjaolude väljaselgitamise ülesandeks muule haldusorganile. Eelnimetatud ülesannet täitval haldusorganil on haldusmenetluses samad volitused, mis piiravat meedet kohaldaval või järelevalvet tegeval haldusorganil. § 82 7 . Haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamine (1) Haldusakt, kutse, teade või muu dokument loetakse isikule kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal kättetoimetatuks ühel järgmistest viisidest: 1) haldusmenetluse seaduse §-s 25 sätestatud viisil; 2) haldusakt või muu dokument avaldatakse interneti uudiseportaalis, muul asjakohasel veebilehel või asjakohases arvutivõrgus; 3) haldusakt või muu dokument avaldatakse tele- ja raadioprogrammides ajavahemikul kell 7.00–22.00 vähemalt kolm korda, kusjuures avaldamiskordade vahele peab jääma vähemalt üks tund; 4) haldusakt või muu dokument avaldatakse vähemalt ühes üleriigiliselt ilmuvas ajalehes; 5) muul viisil, mis tagab haldusakti või muu dokumendi kättesaamise, kui kättetoimetamine ei ole käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud viisil võimalik. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal võib haldusorgan haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi isikule kätte toimetada igal ajal ja ükskõik kus kohas. (3) Kui haldusakti kättetoimetamine enne piirava meetme kohaldamist ei võimalda saavutada selle eesmärki, võib haldusorgan toimetada haldusakti kätte piirava meetme kohaldamise, selle asendustäitmise või haldusorgani poolt täitmise käigus või viivitamata pärast seda. (4) Edasilükkamatul juhul võib haldusorgan kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal teha teatavaks ‎või toimetada kätte üksnes haldusakti resolutiivosa . Haldusakti adressaadi või kolmanda isi‎ku , vaiet lahendava haldusorgani või kaebust lahendava halduskohtu taotlusel esitab haldusorgan viivitamata haldusakti põhjendused. ‎ § 82 8 . Menetlusosalise õiguste piiramine (1) Kui piirava meetme kohaldamine tuleb otsustada viivitamata, menetlusosaline ei ole teada või see puudutab määratlemata hulka isikuid või paljusid isikuid, kelle kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik, ning on alust arvata, et menetlusosaliste õiguste tagamine ei mõjuta asja otsustamist, siis võib haldusorgan: 1) jätta menetlusosalise menetluse alustamisest teavitamata; 2) piirata selgituskohustuse täitmist või asendada selle üldise teabe andmisega; 3) piirata dokumentide või toimikuga tutvustamise võimaldamist; 4) piirata vastuväidete esitamist või jätta menetlusosalised ära kuulamata. (2) Kui haldusorgan on haldusmenetluses piiranud menetlusosaliste õigusi vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1, siis võib menetlusosaline esitada tema valduses olevad tõendid ja teha teatavaks asjas tähtsust omavad asjaolud mõistliku aja jooksul pärast haldusaktist teada saamist koos haldusmenetluse uuendamise taotlusega. § 82 9 . Haldusakti vormistamine (1) Haldusakt piirava meetme kohaldamise kohta ning käesoleva seaduse § 90 1 lõikes 1 nimetatud ettekirjutus antakse kirjalikult. Edasilükkamatutel või massilistel juhtudel võib haldusorgan kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ‎anda haldu‎sakti suulises või muus vormis. Võimaluse korral haldusorgan salvestab või protokollib suulises või muus vormis antud haldusakti andmise, selle sisu ja adressaadile ‎teatavaks tegemise. ‎ (2) Haldusorgan võib vormistada haldusakti pealdisena taotlusel või muul ‎dokumendil (edaspidi resolutsioon ). Resolutsioon peab sisaldama otsustuse põhisisu, allkirja, ametniku nime ja ‎ametinimetust ning kuupäeva. (3) Haldusakti võib vormistada resolutsioonina, kui esineb vähemalt üks ‎järgmistest asjaoludest:‎ 1) haldusorgan rahuldab menetlusosalise taotluse täies ulatuses; ‎ ‎2) haldusorgan lahendab asja üksnes taotluse andmete alusel; ‎ ‎3) haldusorgan lõpetab enda algatusel alustatud haldusmenetluse; 4) haldusaktiga keeldutakse isiku taotluse rahuldamisest; ‎ 5) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud edasilükkamatutel või massilistel juhtudel. ‎ § 82 10 . Haldusakti teadmiseks edastamine ja avaldamine (1) Kui piirava meetme kohaldamine toob kaasa rahvusvaheliste organisatsioonide teavitamiskohustuse, edastab haldusorgan piirava meetme kohaldamise haldusakti teadmiseks teavitamise kohustust täitvale asutusele. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal antud haldusakt avaldatakse käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatud viisil juhul, kui see on ette nähtud haldusaktiga. ‎ § 82 11 . Konkureeriva kohustuse kehtivus kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal (1) Haldusakti andmisel selgitab haldusorgan välja adressaadi kohustused, mis võivad takistada adressaadil haldusaktist tuleneva kohustuse täitmist või muuta selle täitmise võimatuks (edaspidi konkureeriv kohustus ). Adressaat on kohustatud tegema haldusorganile teatavaks kõik konkureerivad kohustused. (2) Kui esineb konkureeriv kohustus, siis haldusakti andmisel haldusorgan: 1) tunnistab konkureeriva kohustuse kehtetuks: 2) peatab konkureeriva kohustuse täitmise; 3) võtab konkureeriva kohustuse täitmise üle; 4) jätab haldusakti kavandatud kujul andmata; 5) kõrvaldab konkureeriva kohustuse muul viisil. (3) Kui konkureerivate kohustuste täitmine ei ole õiguslikult välistatud, kuid adressaadil ei ole või ei ole õigel ajal võimalik kohustusi samal ajal täita, siis võib haldusorgan määrata kindlaks, millist kohustust on adressaat kohustatud täitma. § 82 12 . Vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaeg (1) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõ jaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tuleb vaie haldusakti või toimingu peale esitada haldusorganile kümne päeva jooksul arvates päevast, millal vaide esitaja vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõ jaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal lahendab haldusorgan haldusakti või toimingu peale esitatud vaide 60 päeva jooksul arvates vaide kättesaamisest. 5 2 . peatükk Isikuandmete töötlemine ja andmekogud 1. jagu Isikuandmete töötlemine § 82 13 . Isikuandmete töötlemine (1) Piiravat meedet kohaldav haldusorgan võib käesolevas seaduses sätestatud piirava meetme kohaldamise ja järelevalve tegemise ning muude kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks vajalike toimingute tegemise eesmärgil töödelda isikuandmeid, sealhulgas isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi, kontaktandmeid, terviseandmeid, isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine. (2) Asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise eelotsuse tegemisel ja kohaldamisel võib haldusorgan töödelda sundkasutusse võetava ja sundvõõrandamisele kuuluva vara omaniku ja valdaja isikuandmeid. 2. jagu Andmekogud § 82 14 . Tsiviiltoetuse register (1) Tsiviiltoetuse register on andmekogu, milles peetakse arvestust riigikaitseks, vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks, tsiviil-sõjaliseks koostööks, kõrgendatud kaitsevalmiduse , hädaolukorra , sõjaseisukorra ja muude sündmuste lahendamiseks vajalike vahendite ja nende kasutamiseks vajalike andmete, elutähtsa teenuse osutajate , riigikaitselisi ameti- ja töökohti omavate tööandjate, asja sundkasutusse võtmise ning asja sundvõõrandamise üle. (2) Tsiviiltoetuse registris töödeldakse isikuandmeid. (3) Tsiviiltoetuse registri vastutav töötleja on Kaitseressursside Amet. (4) Tsiviiltoetuse registri põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (5) Tsiviiltoetuse registri põhimääruses sätestatakse muu hulgas andmete täpsem koosseis, andmeandjad, juurdepääs andmetele ja andmete väljastamise kord, säilitamise tähtajad ja muud korraldusküsimused. § 82 15 . Mobilisatsiooniregister (1) Mobilisatsiooniregister on andmekogu, milles peetakse arvestust sõjaaja ametikohtade täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle. (2) Andmekogu sisaldab: 1) sõjaaja üksuse andmeid; 2) sõjaaja ametikoha ja sellele nimetatud isiku andmeid; 3) sõjaaja üksuse varustatuse andmeid. (3) Mobilisatsiooniregistris töödeldakse isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. (4) Mobilisatsiooniregistri vastutav töötleja on Kaitseministeerium. (5) Mobilisatsiooniregistri põhimääruse kehtestab mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister määrusega. (6) Mobilisatsiooniregistri põhimääruses sätestatakse muu hulgas andmete täpsem koosseis, andmeandjad, juurdepääs andmetele ja andmete väljastamise kord, säilitamise tähtajad ja muud korraldusküsimused. “; seadust täiendatakse 6 1 . peatüki ga järgmises sõnastuses: „ 6 1 . peatükk Riigivastutuse erisused § 87 1 . Riigivastutuse põhimõtted kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal (1) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitatakse käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud tingimustel ja korras. (2) Kahju ei hüvitata, kui seaduses on ette nähtud õiglase hüvitise või sotsiaalse tagatise maksmine, samuti kui käesoleva seadusega on kahju hüvitamine välistatud. § 87 2 . Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekkinud kahju hüvitamine (1) Isikul on õigus nõuda talle haldusorgani või ühekordset töökohustust täitva isiku või muu, seaduse alusel kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal kaasatud isiku poolt kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist või selle asemel tagajärgede kõrvaldamist. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal õiguspäraselt tekitatud kahju ei hüvitata. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kahju hüvitamiseks kohustatud isik võib sõltumata isiku tahtest kõrvaldada kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed. (4) Kahju kannatanud isikule hüvitab kahju selle hüvitamiseks kohustatud isik. Kahju hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks riigivastutuse seaduse §-s 12 sätestatud korras. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, hüvitab kahju avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse. § 87 3 . Hüvitatav kahju (1) Käesoleva seaduse § 87 2 lõike 1 alusel hüvitatakse isikule õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju. Varaline kahju hüvitatakse rahas. (2) Kui isikul jääb tema suhtes õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme tõttu saamata tulu, mille saamine kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni , demobilisatsiooni ajal asjaoludest hoolimata oleks olnud tõenäoline, ning selle hüvitamata jätmine oleks isiku suhtes erakordselt ebaõiglane, siis võib isik nõuda kahju hüvitamist. S õjaseisukorra ajal tekkinud saamata jäänud tulu ei hüvitata. (3) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal õigusvastaselt isiku surma põhjustamise, isikule kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, piinamise, julma või alandava kohtlemise või isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise korral võib isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitist võib nõuda ka isiku lähedane võlaõigusseaduse § 134 lõikes 3 sätestatud juhul. (4) Kahju ei hüvitata, kui kahju kandmist võib oodata isikult üldise kodanikukohustuse osana. (5) Hüvitise suuruse määramisel lähtutakse riigivastutuse seaduse §-st 13. § 87 4 . Kahju hüvitamise kord (1) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamiseks või tagajärje kõrvaldamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile kolme aasta jooksul alates päevast, millal isik kahjust teada sai või pidi teada saama. (2) Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, või juriidiline isik, kes täitis haldusorgani volitusel avaliku halduse ülesannet, esitatakse taotlus haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse või andis volituse avaliku halduse ülesande täitmiseks. (3) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamise või tagajärje kõrvaldamise taotluse lahendab haldusorgan ühe aasta jooksul alates taotluse saamisest. (4) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 87 5 . Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine‎ ‎ (1) Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitatakse välislepingus sätestatud ‎tingimustel ja korras. Kahju hüvitamisel kohaldatakse riigivastutuse seadust, kui see ei ole ‎vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguga . ‎ ‎(2) Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamise otsustab Kaitsevägi, kui ‎seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. ‎ ‎(3) Kaitsevägi võib välislepingu või ametkondliku välislepingu alusel või kui see on vajalik ‎riigi välissuhtluse ja rahvusvahelise sõjalise koostöö huvides, hüvitada kahju, mille eest Ees‎ti riik ei vastuta. ‎(4) Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ‎ning hüvitisest loobumise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.‎ § 87 6 . Õiglase hüvitise maksmine‎ (1) Ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstakse isikule õiglast hüvitist (edaspidi õiglane hüvitis ). (2) S õjaseisukorra ajal korrakaitse eesmärgil asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstakse isikule õiglast hüvitist käesoleva seaduse alusel. (3) Õiglast hüvitist makstakse rahas, kui käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Õiglase hüvitise asemel võib isikule määrata muu toetuse või abi, kui toetus või muu abi tagaks isikule parema toimetuleku, või kompenseerida muul sobivamal viisil isiku huvide kahjustamise. (4) Isikule hüvitatakse ühekordse töökohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. (5) Isikule hüvitatakse ühekordse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles ühekordse riigikaitseülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. (6) Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus või asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati isiku poolt seadusest tulenevate nõuete täitmata jätmise tõttu. (7) Kui sundkasutusse võetud asi on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga. (8) Õiglast hüvitist maksab riik. Ühekordse töökohustuse täitmise eest maksab õiglast hüvitist avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse. (9) Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. “; seaduse 7. peatük i pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 7. peatükk Järelevalve “; paragrahvidest 88–90 moodustatakse seaduse 7. peatüki 1. jagu ja selle pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „ 1 . jagu Riiklik ja haldusjärelevalve “; paragrahvi 88 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Käesoleva seaduse § 43 3 alusel antud ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle teeb haldusjärelevalvet ülesande andnud haldusorgan või tema volitatud haldusorgan.“; paragrahvi 88 lõike 2 punktis 2 asendatakse sõna „Kaitsevägi“ sõnaga „Kaitseministeerium“; paragrahvi 89 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõna „Korrakaitseorgan“ ja lõikes 3 sõna „järelevalveasutus“ sõnadega „Kaitsepolitseiamet või Kaitsevägi “; seadust täiendatakse §-ga 89 1 järgmises sõnastuses: „ 89 1 . Haldusjärelevalve meetmed ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle järelevalve tegemisel Käesoleva seaduse § 88 lõi ke s 1 1 nimetatud haldusorgan võib ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle järelevalve tegemisel: 1) kohaldada käesoleva seaduse § 82 6 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid; 2) teha ettekirjutuse ühekordse riigikaitseülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks; 3) rakendada ettekirjutuse täitmiseks käesoleva seaduse § 90 1 lõikes 2 nimetatud sunnivahendeid. “; seaduse 7. peatükki täiendatakse 2. jaoga järgmises sõnastuses: „ 2. jagu Riigikaitseline järelevalve § 90 1 . Järelevalve piiravate meetmete täitmise üle (1) Käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 1 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks võib piiravat meedet kohaldanud haldusorgan kohustada isikut ettekirjutusega tegema nõutavat tegu või hoiduma teost. (2) Haldusorgan võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ettekirjutuse täitmiseks asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on kuni 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes kuni 30 000 eurot. (3) Käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 1 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks võib kohaldada vahetut sundi käesoleva seaduse §-s 90 2 sätestatud alustel ja korras ilma käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuseta, kui selle andmine ei ole võimalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise kiire vajaduse tõttu. (4) Asendustäitmist teostav haldusorgan protokollib asendustäitmise või vahetu sunni kohaldamise toimingu. (5) Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib sõjaseisukorra ajal ajutiselt võtta üle ettevõtte valduse, kui juriidiline isik ei täida käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 1 sätestatud kohustust. (6) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata ühe haldusorgani poolt teise haldusorgani tegevuse õiguspärasuse ja otstarbekuse üle järelevalve teostamisel ega ühe haldusekandja poolt teise haldusekandja haldusülesande täitmise õiguspärasuse ja otstarbekuse üle järelevalve teostamisel. § 90 2 . Vahetu sund (1) Vahetu sunni kohaldamine käesoleva seaduse tähenduses on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. (2) Erivahend on loom või asi, mis on ette nähtud isiku, looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. (3) Vahetut sundi võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud alustel ja korras, kui sunniraha või asendustäitmise kohaldamise teel ei ole ettekirjutuse täitmine saavutatav või kui sunniraha ega asendustäitmise kohaldamine ei ole võimalik või otstarbekas. (4) Vahetut sundi võib kasutada Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi. Muu haldusorgan võib vahetut sundi kohaldada käesolevas seaduses sätestatud juhul. (5) Enne vahetu sunni kohaldamist hoiatab selle kohaldaja isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. Hoiatama ei pea, kui hoiatamine ei ole võimalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise kiire vajaduse tõttu. (6) Kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, tuleb isikule esimesel võimalusel tagada esmaabi andmine ning vajaduse korral kiirabi kutsumine.“; paragrahvi 91 lõiget 1 täiendatakse peale sõnu „mobilisatsiooni või“ lauseosaga „käesoleva seaduse § 28 alusel“; paragrahvi 91 lõikes 2 asendatakse arv „20 000“ arvuga „400 000“; seadust täiendatakse §-ga 91 1 järgmises sõnastuses: „ § 91 1 . Riigikaitseülesande täitmata jätmine (1) Riigikaitseülesande täitmata jätmise või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastava täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; paragrahv i 93 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „ § 93. Ühekordse töökohustuse täitmata jätmine (1) Ühekordse töökohustuse mõjuva põhjuseta täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest – karistatakse raha trahviga kuni 300 trahviühikut.“; paragrahvi 94 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „ § 94 . Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmine (1) Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“; seadust täiendatakse §-ga 95 1 järgmises sõnastuses: „ § 95 1 . Asja sundvõõrandamise ja asja sundkasutamisele võtmise takistamine (1) Asja sundvõõrandamise või sundkasutusele võtmise takistamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Käesoleva seaduse §-s 91 1 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ministeerium, kelle valitsemisalasse kuuluv riigikaitseülesanne täitmata jäetakse.“; paragrahvi 96 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(3) Käesoleva seaduse §-s 93 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ühekordse töökohustuse pannud valitsusasutus või valla- või linnavalitsus . (4) Käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) ministeerium, mille valitsemisalasse kuulub küsimus, mille täitmiseks riigikaitseline ameti- või töökoht on moodustatud; 2) valla- ja linnavalitsus tema korraldatava elutähtsa teenuse osutaja juures moodustatud riigikaitse lise ameti- või töökoha korral.“; paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „( 6 ) Käesoleva seaduse §-s 95 1 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) Politsei- ja Piirivalveamet, välja arvatud käesoleva lõike punktis 2 sätestatud juhul; 2) Kaitsevägi, kui asi võ etakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse Kaitseväe või Kaitseressursside Ameti poolt.“ . § 2. Autoveoseaduse muutmine Autoveoseaduse § 1 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Käesolevat seadust ei kohaldata autoveole, mida tehakse riigikaitseseaduse alusel riigikaitseülesande või töökohustuse täitmiseks.“. § 3. Avaliku teabe seaduse muutmine Avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) teabe riigikaitseseaduse alusel kohaldatud asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise kohta;“. § 4. Kaitseliidu seaduse muutmine Kaitseliidu seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Kaitseliidu riigikaitseülesanded on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 7 nimetatud ülesanded.“; 2) paragrahvi 12 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) kehtestab Kaitseliidus ettevalmistatava riigi sõjalise kaitse võime ja valmisoleku nõuded;“. § 5. Liiklusseaduse muutmine Liiklusseadus e § 190 6 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) veoautoga on täidetud riigikaitseülesannet või töökohustust.“. § 6 . Maksukorralduse seaduse muutmine Maksukorralduse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 29 punkt 53 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „53) Kaitseressursside Ametile kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud kutsealuse ja asendusteenistuja kaitseväeteenistuskohustuse täitmise tagamiseks ja riikliku järelevalve korraldamiseks ning riigikaitseseaduses sätestatud riigikaitseülesande määramiseks ja täitmise tagamiseks, riigikaitseseaduses sätestatud asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise otsustamiseks ja täitmise tagamiseks ning riigikaitseseaduses sätestatud riigikaitselise töökohustuse nõuete kontrollimiseks; “; 2) paragrahvi 29 punkt 55 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „55) riigikaitseseaduse § 51 1 lõikes 1 ja hädaolukorra seaduse § 26 lõikes 1 nimetatud isikule või asutusele ühekordse töökohustuse või eriolukorra töökohustuse panemise otsustamiseks;“. § 7. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 26.10.2018, 1) § 17 punktis 1 asendatakse arv „50“ arvuga „28 4 “. § 8. Riigikaitseliste sundkoormiste seaduse kehtetuks tunnistamine Riigikaitseliste sundkoormiste seadus tunnistatakse kehtetuks. § 9. Riigivaraseaduse muutmine Riigivaraseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 11 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Vallasasja , välja arvatud väärtpaberi valitsemise võib üle anda ajutiselt või alaliselt ühelt riigivara valitsejalt teisele täidesaatva riigivõimu asutusele, kui vallasasi on vajalik hädaolukorra lahendamiseks , kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni toetamiseks või korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmiseks. (4) Kinnisasjade ja piiratud asjaõiguste valitsemist hädaolukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühelt riigivara valitsejalt teisele üle ei anta. Kui hädaolukorra lahendamiseks , kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamiseks , mobilisatsiooni või demobilisatsiooni toetamiseks või korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks on vaja kinnisasja või selle osa kasutada teisel täidesaatva riigivõimu asutusel, võib kinnisasja kasutuse ajutiselt üle võtta.“; 2) paragrahvi 12 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 4 nimetatud riigivara valitsemise üleandmise ja ajutisse kasutusse võtmi n e otsusta takse hädaolukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobili satsiooni või demobilisatsiooni ajal riigivara valitseja või volitatud asutuse ja riigivara üleandmist või ajutisse kasutusse taotleva täidesaatva riigivõimu asutuse omavahelisel kokkuleppel . (8) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 4 nimetatud riigivara valitsemise üleandmise ning ajutiseks kasutuseks võtmise, tagastamise ja kulu hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“. § 10. Tulumaksuseaduse muutmine Tulumaksuseaduse § 19 lõike 3 punktis 12 asendatakse tekstiosa „ning hädaolukorra seaduse § 45“ tekstiosaga „, hädaolukorra seaduse § 44 ning riigikaitseseaduse § 5 5 1 “. § 11. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 1. jaanuaril. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, 2021 ________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus (allkirjastatud digitaalselt) [ Allkirjastaja nimi ja ametinimetus] Riigikaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. S issejuhatus Eesti lähtub riigikaitses laiast käsitusest , mille kohaselt võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega hakkama saamiseks panustavad riigikaitsesse vastavalt oma pädevusele nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad. 2016. aastal jõustunud riigikaitseseadus lõi eeldused riigikaitse laia käsituse rakendamiseks, sätestades riigikaitse juhtimise ja planeerimise alused, mis võimaldavad riiki kaitsta ja juhtida sarnastel põhimõtetel nii rahu- kui ka mitterahuajal. Riigikaitseseaduse koostamise käigus ei jõutud analüüsida ja lahendada kõiki teemasid, mis tõusetusid seoses vajadusega kiirelt ja paindlikult ohtudele reageerida, mistõttu algatati 2015. aasta sügisel riigikaitseõiguse revisjon (edaspidi revisjon ). Revisjoni eesmärgiks oli riigikaitseõiguse põhimõtteliste kitsaskohtade analüüsimine ning nüüdisaegse ja muutunud julgeolekuolukorra vajadusi arvestava riigikaitseõiguse regulatsiooni muudatuste välja töötamine. Revisjoni käigus läbiviidud analüüsidest ja 2017. aasta Vabariigi Valitsuse kriisiõppuse „Erakord17“ järelmitest selgus, et riigikaitset puudutavad sätted erinevates seadustes vajavad seadusandlikul tasandil ajakohastamist ja ühtlustamist seoses muutunud julgeolekuolukorraga ning riigikaitseõiguse arenguga, et teostada tõhusat heidutust, efektiivselt tõrjuda ohtusid ning kiirelt reageerida nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele. Eeltoodust tulenevalt koostati Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondi (kaas)rahastatava meetme „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“ projekti „Õiguse revisjon“ raames uus riigikaitseseaduse (RiKS) eelnõu ja selle seletuskiri , mis võeti 3. detsembril 2019. a Riigikogu menetlusse ( RiKS eelnõu 112 SE ) . Vabariigi Valitsuse 29.04.2021 otsusega otsustati riigikaitseseaduse eelnõu 112 SE Riigikogu menetlusest tagasi võtta . Käesolev a eelnõu sätted lähtuvad RiKS eelnõu 112 SE-s plaanitud muudatustest , mis on varasemalt leidnud ühise toetuse. Eelnõu peamine eesmärk on uuendada kehtivas riigikaitseliste sundkoormiste seaduses toodud regulatsio oni ja sellega seoses ka kehtivas riigikaitseseaduses toodud ühekordsete riigikaitseülesannete andmise regulatsiooni. Viidatud uuendustega seoses on vajalik ajakohastada ka nende ga seonduvaid teisi riigikaitseõigu se aspekte, nt ühekordse töökohustuse (kehtivas õiguses sundtöökohustus), haldusmenetluse erisuste, riigivastutuse erisust e ja järelevalve regulatsioonid . 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga nähakse ette järgmised olulisemad muudatused. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise meede Seaduste hulgas, mis vajavad omavahel selgemat seostamist ja ühtlustamist viidatakse RiKS 112 SE seletuskirjas ka riigikaitseliste sundkoormiste seadusele (RKSKS). RKSKSis, mis võeti vastu 1995. aastal , kehtestati riigikaitselased sundkoormised ning nende määramise ja täitmise kord. RKSKSis mõistetakse riigikaitseliste sundkoormiste all sundvõõrandamist ehk rekvireerimist, sundkasutust ja sundvaldust ning veokohustust. Käesoleva eelnõu peamine eesmärk on asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise ning ühekordsete riigikaitseülesannete andmise regulatsiooni uuendamine lähtudes RiKS 112 SEga planeeritud regulatsioonist. Vastavad ning nendega seonduvad sätted viiakse eelnõuga kehtivasse RiKSi. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RKSKS ning asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise meede viiakse koos teiste riigikaitseliste kohustustega (riigikaitseülesanne, töökohustus) RiKSi eraldi peatükki . Eelnõuga on oluliselt lihtsustatud asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks volitatud haldusorganite pädevuse regulatsiooni. Eelnõuga antakse asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volitus eelkõige Kaitseressursside Ametile ja Kaitseväele sõjalise kaitse ettevalmistamiseks ja korraldamiseks, kuivõrd neil puuduvad vastavad volitused KorSi alusel. Täiendava võimalusena nähakse ette, et Vabariigi Valitsus võib otsustada enne kaitsevalmiduse kõrgendamist asjade sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise, kui see on vältimatult vajalik lisaõppekogunemise korraldamiseks või rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. Avaliku korra, sh põhiseadusliku korra kaitseks rakendatakse KorSi asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise sätteid. Eelnõuga on säilitatud võimalus määrata eelotsusega kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks. Eelotsusega määrab Kaitseressursside Amet kindlaks eelkõige sõjaliseks kaitseks vajalikud tsiviilsektori vahendid. Eelnõus on loobutud RKSKS sätestatud veokohustuse reguleerimisest eraldi riigikaitselise kohustusena, kuna see reguleerib partikularistlikult ja tarbetult teatud liiki töökohustuse. Haldusorgani sisemist pädevuse jaotust ja detailseid ülesandeid ei ole seaduses eraldi sätestatud. Lisaks on eelnõus loobutud seaduse tasandil riigikaitseliste sundkoormiste koondkava reguleerimisest. Riigikaitseülesanded Riigikaitseülesandeid täidetakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või nende toetamiseks. Eelnõuga nähakse ette kahesugused riigikaitseülesanded: püsivad ja ühekordsed. Püsivad riigikaitseülesanded määratakse enne kaitsevalmiduse kõrgendamist, sõjaseisukorda, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni seaduse või selle alusel antud õigusaktiga. Ühekordsed riigikaitseülesanded on ülesanded, mille täitmist riik ei ole ette näinud, kuid mille täitmise vajadus tekib kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal. Eelnõu järgi on riigikaitseülesanded üksnes need ülesanded, mis on määratud riigikaitseülesannetena. Eelnõuga täpsustatakse riigikaitseülesannete määramise ja täitmise korraldust. Riigikaitseülesandeid antakse ettevõtjatele ja avaliku halduse kandjatele. Füüsilistele isikutele, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjatele, saab anda töökohustusi. Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded määratakse seaduses või riigi kaitsetegevuse kavas. Eelnõus ei sätestata täpselt, kuidas peab riigikaitseülesande täitmiseks valmistuma, sest riigikaitseülesandeid on väga erinevaid ning neid ei ole võimalik ammendavalt ja täpselt sätestada. Püsiva riigikaitseülesande valmistumise nõudeid täpsustatakse seaduses või muus õigusaktis, millega riigikaitseülesanne määratakse. Eelnõuga nähakse ette ka järelevalve kord püsiva riigikaitseülesande täitmise ja selleks valmistumise kontrollimiseks. Töö- ja teenistussuhteid puudutavad muudatused Eelnõuga laiendatakse palkade ja töötasude vähendamise võimalusi. Riigi finantsvarade ja -reservide ümbersuunamine võib osutuda vajalikuks riigi tuumikfunktsioonide täitmise ja riigi püsimajäämise tagamisel. Kuivõrd ühelt poolt nõuab riik isikutelt suuremat talumiskohustust, siis teiselt poolt annab riik isikule täiendavad kaitsegarantiid. Selleks et kõigile isikutele oleks tagatud omandi säilimine, on eelnõu järgi lepingulise kohustuse rikkumine vabandatav, kui tööandja on vähendanud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal palka või töötasu või isik on asunud täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid. Samal põhjusel peatatakse füüsilise isiku suhtes läbiviidav rahaliste nõuete, rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine. Haldusmenetluse erisused Eelnõuga nähakse ette haldusmenetluse läbiviimiseks erisätted, mis võimaldavad kiiret menetluse läbiviimist. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamisel ei ole võimalik järgida kõiki haldusmenetluse seaduses (HMS) tavakorra ajaks kehtestatud me‎netlus- ja vorminõudeid. Eelnõuga sätestatakse haldusmenetluse kättetoimetamise erisused, menetlusosalise õiguste (ärakuulamisõigus, dokumentidega tutvumise õigus, vastuväidete esitamise õigus jne) piiramine, haldusakti lihtsustatud vormistamisnõuded, vaide esitamise tähtaja lühendamine ning vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine, et tagada kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal haldusaktide kiire jõustumine. Eelnõuga nähakse eraldi ette uurimistoimingud, mida haldusorgan saab rakendada haldusmenetluses vajalike asjaolude väljaselgitamiseks ning tõendite kogumiseks. Uurimistoimingud on selgelt eristatud samasuguse sisuga piiravatest meetmetest. Eelnõuga antakse haldusorganile haldusmenetluse läbiviimisel näiteks volitus isiku peatamiseks küsitlemise eesmärgil, andmete pärimiseks ja saamiseks andmekogust, olukorra jäädvustamiseks pilti või heli salvestava seadmega, valdusesse sisenemiseks ja valduse läbivaatamiseks, isikusamasuse tuvastamiseks, vallasasja hoiule võtmiseks. Uurimistoimingute täitmise tagamiseks saab kohaldada haldussunnivahendeid (sunniraha, vahetu sund). Riigivastutuse eriregulatsioon Eelnõuga kehtestatakse riigivastutuse eriregulatsioon. K õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamisele ei kohaldata riigivastutuse seaduse ja võlaõigusseaduse sätteid. Eelnõuga kehtestatakse selge ja paindlik hüvitusmehhanism kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal avaliku võimu tegevuse tagajärjel tekkinud kahju kompenseerimiseks eraõiguslikele isikutele. Eelnõuga on õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks seatud võrreldes riigivastutuse seadusega täiendavaid piiranguid. Üldjuhul hüvitatakse üksnes õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju. Saamata jäänud tulu hüvitatakse üksnes erandjuhul ning sõjaseisukorral ajal on saamata jäänud tulu hüvitamine välistatud. Eelnõuga ette nähtud õiglase hüvitisega tagatakse isikutele kindlus, et nende vabatahtlik või riigi korraldusel toimuv tegevus riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmisel ei aseta neid halvemasse olukorda võrreldes teiste isikutega, kes vahetult riigi julgeoleku või avaliku korra tagamisse ei panusta. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal rakendatav hüvitusmehhanism aitab tagada mõistliku tasakaalu avaliku huvi, riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitsmise ning isiku huvi vahel, kuna isik saab kahjuhüvitist või õiglast hüvitist, kui talle on riigikaitse eesmärgil põhjustatud kahju või tema põhiõigusi on ulatuslikult või teistega võrreldes ebavõrdselt piiratud. Riigivastutuse eriregulatsiooni kehtestamine võimaldab jaotada isikutele pandavatest talumiskohustustest tulenevat koormat võrdsemalt. 7. Järelevalve regulatsiooni korrastamine Kehtivas õiguses on siiani eristatud teenistuslikku järelevalvet, haldusjärelevalvet ja riiklikku järelevalvet. KorSi kohaselt mõistetakse riikliku järelevalve all eksternset järelevalvet, see tähendab, et selle eesmärgiks on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Oht on KorSi kohaselt seotud avaliku korra kaitsega. KorSis sätestatud haldussunni meetmed (nt vahetu sund) ei ole seega kohaldatavad kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal. Lisaks ei kohaldata KorSi Kaitseväe tegevusele riigi sõjalisel kaitsmisel ja sõjalise kaitse ettevalmistamisele. Kehtivas õiguses on puudu normid, mis reguleeriksid riigikaitse eesmärkidel rakendatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete täitmise tagamist ehk järelevalvet, mille puhul ei ole tegemist riikliku järelevalvega. Eelnõuga täidetakse see õiguskorras esinev tühimik ning sätestatakse vajalikud alusnormid järelevalve ja haldussunni kohaldamiseks. Eelnõus on piiravate meetmete tagamiseks läbiviidavat järelevalvet nimetatud riigikaitseliseks järelevalveks. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja d Eelnõu ja seletuskiri on ette valmistatud Kaitseministeeriumi õigusosakon n as selle ametniku Reet Kodu ( teenistussuhe peatunud ) ja osakonna juhataja Margit Grossi ([email protected]) poolt võttes aluseks riigikaitseseaduse eelnõu ja seletuskirja , mis on koostatud Justiitsministeeriumi riigikaitseõiguse revisjoni töörühma poolt. Viidatud riigikaitseseaduse eelnõu ja seletuskiri on kättesaadav Riigikogu veebi lehel . 1.3. Märkused Eelnõus nähakse ette muudatused järgmistes seadustes: riigikaitse se adus (RT I, 13.03.2019, 147); autoveoseadus (RT I, 10.12.2020, 4 ); avaliku teabe seadus (RT I, 15.03.2019, 11); Kaitseliidu seadus (RT I, 06.05.2020, 7); liiklusseadus (RT I, 10.12.2020, 16 ); maksukorralduse seadus (RT I, 23.12.2020, 13 ); perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine (RT I, 26.10.2018, 1); riigivaraseadus (RT I, 10.12.2020, 32 ); tulumaksuseadus (RT I, 28.12.2020, 14 ). Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks riigikaitseliste sundkoormiste seadus (RT I, 13.03.2019, 146). Eelnõu ei ole otseses puutumuses rahvusvahelise ega Euroopa Liidu (EL) õiguse normidega ja nende rakendamisega, kuid on nendega seotud (vt seletuskirja 5. peatükk). E elnõu väljatöötamise aluseks on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2021 –2023 punkt 6.20, mis näeb muu hulgas ette ülesande töötada välja riigikaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu sundkoormiste regulatsiooni uuendamiseks . Lisaks on eelnõu seotud riigikaitse arengukavaga 2017–2026. Kõnealune eelnõu ei ole otseselt seotud mõn e muu menetluses oleva eelnõuga . E elnõu on koostatud lähtudes riigikaitseseaduses 112 SE regulatsioonist. Riigikaitseseaduse 112 SE aluseks oli riigikaitseõiguse revisjoni käigus koostatud analüüsid ning nende analüüside alusel valminud ja 2018. aastal kooskõlastatud riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsioon (edaspidi kontseptsioon ). Sellest tulenevalt on viidatud kontseptsioon ka käesoleva eelnõu aluseks. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna riigikaitseseaduse muutmiseks on Põhiseaduse § 104 punktist 17 tulenevalt vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 2. S eaduse eesmärk Laiema e elnõu e e smärk on võimaldada kiire, paindlik ja tulemuslik tsiviilsektori ressursside kaasamine kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Kitsamalt on e esmärk määrata riigikaitseliste kohustuste sisu ning siduda kohustuste panemine põhiõigusi piiravate meetmetega . Selleks ajakohastatakse kehtivas õiguses sund koormisteks nimetatud kohustusi, töökohustusi ja riigikaitseülesandeid. Kõigile asutustele ja isikutele on selge, milliste ülesannete täitmist neilt riik ootab või milliseid talumis kohustusi võib riik neile riigikaitse eesmärgi saavutamiseks panna . Ainult siis, kui igaüks teab, mida ta peab kriitilises olukorras tegema ja mida riik temalt ootab , on võimalik riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja elanikkonna turvalisust ähvardavaid ohte kiiresti tõrjuda. Eelnõu loob võimalused kasutada tsiviilressursse senisest koordineeritumal viisil esmase iseseisva kaitsevõime ja liitlaste vastuvõtmise tagamiseks, nende kohaloleku toetamiseks ning elutähtsate teenuste ja riigis isese julgeoleku korraldamiseks. Eelnõuga eristatakse sõjaliseks kaitseks vajalike varade kasutamist ja võõrandamist ning isikute muid riigikaitselisi kohustusi . Samuti on eesmärk kehtestada selge ja paindlik hüvitusmehhanism kriisiolukorras avaliku võimu tegevuse tagajärjel tekkinud kahju kompenseerimiseks eraõiguslikele isikutele kooskõlas üldise riigi kahju hüvitamise korraga. Lisaks on eesmärk tagada isikutele kindlus, et nende vabatahtlik või riigi korraldusel toimuv tegevus riigi julgeoleku kaitsmisel ei aseta neid halvemasse olukorda võrreldes teiste isikutega, kes vahetult riigi julgeoleku või avaliku korra tagamisse ei panusta. 3. E elnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 11 paragrahvist. Paragrahviga 1 muudetakse riigikaitseseadust. Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse RiKS § 1 lõikega 2 1 , mille järgi ei kohaldata eelnõus sätestatud riigivastutusele riigivastutuse seadust (RVastS) ega võlaõigusseadust (VÕS), kui eelnõus ei ole sätestatud teisiti. Riigivastutuse eesmärk on tagada isikutele avaliku võimu õigusvastase teostamisega tekitatud kahju hüvitamine. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamise ning sõjaseisukorra lahendamise ning tekkinud tagajärgede kõrvaldamine toimub samas kõigi üldistes huvides. Põhiõiguste või -vabaduste intensiivse piiramise korral on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal vajalik näha kahju hüvitamise asemel seadusega ette konkreetne õiglane hüvitis. Eeltoodud põhjustel on eelnõus sätestatud riigivastutuse erisused , v.a juhul, kui viidatakse RVastSile või VÕSile. Nimetatud erisused kehtestatakse eelnõuga RiKS 6 1 . peatükis. Paragrahvi 1 punktiga 2 tunnistatakse RiKS § 5 kehtetuks. Kehtivas RiKSi redaktsioonis on §-s 5 reguleeritud riigikaitseülesanded. Eelnõuga viiakse riigikaitseülesannete regulatsioon RiKS 5. peatüki uude 1. jakku (senine 5. peatüki 1. jagu muudetakse 1 1 . jaoks) . Vt eelnõu § 43 1 ja 43 2 selgitusi. Paragrahvi 1 punktiga 3 täiendatakse RiKS § 10 lõikega 2 1 , millega sätestatakse , et isikul on kohustus taluda tema suhtes kohaldatavaid piiravaid meetmeid. RiKS § 10 lõikes 1 on sätestatud, et k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib kehtestada ning kohaldada vältimatult vajalikke isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid seaduse alusel, sealhulgas RiKS §-des 15, 19, 20, § 24 lõikes 1 ja § 28 lõikes 2 sätestatud tingimustel ja RiKS §-s 10 sätestatud korras. Kõnealune lõige kehtestatakse RiKS 112 SE § 29 lõike 4 eeskujul. Isiku t alumiskohustusele vastab haldusorganite õigus kohaldada piiravaid meetmeid. Talumine seisneb nii meetme kohaldamise takistamata jätmises (passiivne kohustus) kui ka kaasaaitamises (aktiivse tegutsemise kohustus) meetme kohaldamisele ulatuses, milles see on asjaolusid arvestades mõistlik (nt isik toimetab endale kuuluva sõiduki Kaitseväe määratud asukohta ning annab sõiduki Kaitseväe kasutusse jne). Talumiskohustuse täpne sisu sõltub meetmest, mida isiku suhtes kohaldatakse. Piirava meetme kohaldamise alused on kõik sätestatud seadustes (vt ka RiKS § 10 lg 1) ning talumiskohustuse eelduseks on kehtiv haldusakt, millega meedet kohaldatakse. Kui isik ei täida piirava meetme talumisest tulenevaid kohustusi, võib teha selle kohta isikule ettekirjutuse ning rakendada haldussunnivahendeid (vt eelnõu ga RiKSi viidava § 90 1 selgitus). Ettekirjutus tähendab siin mistahes õigusakti, millega määratakse õiguslikult siduvalt kindlaks isiku kohustused piirava meetme talumisel. Seejuures säilib isikul haldusakti vaidlustamise ning tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus, kui ta peab meetme kohaldamise haldusakti õigusvastaseks. Paragrahvi 1 punktiga 4 täiendatakse RiKSi §-dega 10 1 ja 10 2 . Viidatud paragrahvid kehtestatakse RiKS 112 SE §-de 32 ja 33 eeskujul. Paragrahviga 10 1 sätestatakse need juhud, millal füüsiline isik ei vastuta rahalise kohustuste täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva lepingu rikkumise eest. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust või öelda lepingu üles; 5) alandada hinda; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kohustuse rikkumine on küll vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks (VÕS § 103 lg 2). Seejuures võib aga lepinguga ette näha, et isik vastutab oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata. Selleks et kõigile isikutele, olenemata lepingupoolte vahel sõlmitud kokkuleppest või vääramatu jõu olemasolust, oleks tagatud omandi säilimine, on eelnõu järgi isiku lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavuse aluseid laiendatud. Lepingulise kohustuse rikkumine on vabandatav, kui tööandja on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal vähendanud palka või töötasu või isik on asunud täitma sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha (edaspidi sõjaaja ametikoht ) ülesandeid. Nimetatud juhtudel on isikule seadusega antud täiendav kaitsegarantii, kuivõrd suure tõenäosusega tekib isikul ras k us oma lepinguga võetud kohustuste täitmisega (nt laenu- või liisingulepingust tulenevate maksete tasumisega). Kuivõrd ühelt poolt nõuab riik isikutelt suuremat talumiskohustust, siis teiselt poolt vastukaaluks annab riik täiendava kaitsegarantii. Juriidilistel isikutel on võimalik riske maandada lepingutingimustega. Lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole vabandatav automaatselt palga või töötasu maksmise peatamisel ega ka sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisel. Näiteks sõjaaja ametikohale asudes ei pruugi isiku sissetulek võrreldes rahuaja ametikohaga väheneda, see võib isegi suureneda (nt kui isikul puudus üldse eelnev sissetulek). Rikkumine ei pruugi olla vabandatav isegi siis, kui isiku sissetulekud vähenevad. Isik peab tõendama, et tema rahalise kohustuste täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tulenev lepingu rikkumine on seotud tema sissetulekute vähenemisega või sõjaaja ametikohale asumisega. Paragrahv 10 2 sätestab täiendavad juhud, millal f üüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete, rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine peatatakse. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 sätestab juhud, millal kohtutäitur peatab täitemenetluse ja millal kohtutäitur võib menetluse peatada. Kohtutäitur peatab täitemenetluse muu hulgas kohtulahendi esitamisel, kui selle kohaselt täitemenetlus või täitetoiming tuleb peatada. Seejuures kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Otsuse tegemisel tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda (TMS § 45). Kohtutäitur saab oma kaalutlusõiguse alusel otsustada täitemenetluse peatamise näiteks võlgniku aja-, asendus- või reservteenistuses viibimise puhul (TMS § 46 lg 2 p 3). Kohtutäituril puudub eraldi alus täitemenetluse peatamiseks, kui isik asub tegevteenistusse või kui isikul tekivad raskused täitedokumendi või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohase täitmisega kõrgendatud kaitsevalmidusest, sõjaseisukorrast, mobilisatsioonist või demobilisatsioonist tulenevatel asjaoludel. Olukorras, kus füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata, kuna töö andja on vähendanud palka või töötasu või ta on kutsutud sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma, ei peaks kohus igal üksikjuhtumil asuma kaaluma, kas täitemenetluse jätkamine oleks isiku suhtes ebaõiglane. Kuna kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal on riigil õigus rakendada isiku suhtes suuremat talumiskohustust, siis garanteerib eelnõu isikule, et talumiskohustusest tulenevalt ei toimuks füüsilise isiku vara realiseerimist täitemenetluses, kuivõrd see võib isikule kaasa tuua täiendavad toimetulekuraskused, aresti (vt TMS § 201 lg-d 1 ja 1 1 ) või vangistuse (vt TMS § 206 lg 2). Juriidiliste isikute puhul ei näe eelnõu ette erandeid täitemenetluse peatamiseks. Seejuures ei peatu automaatselt palga või töötasu maksmise peatamisel ja sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisel füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete, rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine. Kohtutäitur peatab täitemenetluse üksnes juhul, kui isiku kohustuste täitmata jätmise ja sissetulekute vähenemise või sõjaaja ametikoha ülesannete täitmise vahel on tuvastatud põhjuslik seos. Seejuures on kohtutäituril haldusmenetluse seaduse ( HMS ) §-st 6 tulenev uurimiskohustus. Uurimispõhimõtte eesmärgiks ei ole seejuures kogu tõendamiskoormuse panemine haldusorganile. Menetlusosalisel on samuti aktiivse kaasaaitamise kohustus (nt tõendite esitamise kohustus), et saavutada objektiivset lõpptulemust. Paragrahvi 1 punktiga 5 asendatakse RiKS § 13 lõikes 5 ja § 17 lõikes 5 toodud viide riigivastutuse seadusele viitega RiKS 6 1 . peatükile. Eelnõuga sätestatakse RiKS 6 1 . peatükis riigivastutuse erisused kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõj aseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Vt RiKS 6 1 . peatüki seletuskirja. Paragrahvi 1 punktiga 6 muudetakse RiKS § 15 lõiget 2 ja asendatakse viide riigikaitseliste sundkoormiste seadusele (RKSKS) viitega RiKS 5. peatüki 3. jaole, sest eelnõuga tuuakse asja sundkasutusse võtmise või selle sundvõõrandamise sätted RKSKS-st RiKSi. Sätte sõnastust muudetakse, sest sätte senine sõnastus on hõlmatud eelnõu § 82 1 lõikes 1 (asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine). Paragrahvi 1 punktiga 7 muudetakse viidet RiKS § 15 lõikes 3, § 24 lõikes 2 ja § 28 lõikes 1. Viide RiKS 5. peatüki 1. jaole asendatakse viitega 5. peatüki 1 1 . jaole, sest eelnõu kohaselt on töökohustus edaspidi reguleeritud RiKS 5. peatüki 1 1 . jaos. Paragrahvi 1 punktiga 8 muudetakse RiKS § 15 lõike 4 sõnastust. Muudetava lõike sõ nastus viiakse kooskõlla RiKSis eelnõuga tehtavate muudatustega – viide sundkoormistele asendatakse viitega isiku valduses oleva asja sundkasutusse võtmise ja selle sundvõõrandamisega ning viide riigivara ümberjaotamisele asendatakse viitega riigivara valitsemise üleandmisele või selle ajutiseks kasutamiseks võtmisega . Vt eelnõuga RiKSi lisatava 5. peatüki 3. jao ja riigivaraseaduse muutmise seletuskirja. Sätte sisu ei muutu. Paragrahvi 1 punktiga 9 muudetakse RiKS § 22 lõiget 2 ja asendatakse pikk vorm „sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoht“ lühivormiga „sõjaaja ametikoht“. Tegemist on tehnilise muudatu sega, mille tegemise põhjus on see, et viidatud pika vormi lühike variant, mida RiKS § 22 lõik es 2 kasutatakse, on toodud eelnõuga RiKSi lisatavas § 10 1 punktis 2 . Paragrahvi 1 punkti de ga 1 0 ja 1 2 muudetakse RiKS § 22 lõike 3 ja § 26 lõike 3 esimest lauset. Muudetavate lausete sõnastus viiakse kooskõlla RiKSis eelnõuga tehtavate muudatustega sarnaselt RiKS § 15 lõikes 4 tehtavate muudatustega – viide sundkoormistele asendatakse viitega isiku valduses oleva asj a sundkasutusse võtmis e le ja selle sundvõõrandamis e le ning viide riigivara ümberjaotamisele asendatakse viitega riigivara valitsemise üleandmisele või selle ajutiseks kasutamiseks võtmisel e . Vt eelnõuga RiKSi lisatava 5. peatüki 3. jao ja riigivaraseaduse muutmise seletuskirja. Sätete sisu ei muutu. Paragrahvi 1 punktiga 1 1 tunnistatakse kehtetuks RiKS § 25, kus on reguleeritud mobilisatsiooniregister. Eelnõuga viiakse RiKSi uus 5 2 . peatükk „Isikuandmete töötlemine ja andmekogud“, milles reguleeritakse ka mobilisatsiooniregistrit puudutav. Sisulise muudatusena sätestatakse viidatud peatükis , et edaspidi kehtestab mobilisatsiooniregistri põhimääruse mitte Vabariigi Valitsus, vaid mobilisatsiooni eest vastutav minister. Vt e elnõu § 82 15 seletuskirja. Paragrahvi 1 punktiga 1 3 täiendatakse RiKS 3. peatükki uue jaoga „Töö- ja teenistussuhted kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal“. Uus 3. peatüki 5. jagu kehtestatakse RiKS 112 SE 3. peatüki 5. jao eeskujul. Samas ei ole tegemist kõigi lisatavate paragrahvide näol uute sätetega – osade puhul muutub võrreldes kehtiva RiKSiga nende asukoht. Paragrahv 28 1 sätestab töötajatele ja ametnikele täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustuse panemise eriregulatsiooni. Selle paragrahvi näol on RiKSis tegemist uue regulatsiooniga. Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni kooskõlastamisel esitas Siseministeerium ettepaneku , et regulatsiooni väljatöötamisel tuleks lahendada küsimus, kuidas saab kaitseolukorras kaasata riigisektoris töötavaid inimesi pikema aja vältel avaliku võimu teostamisse või selle toetamisse, kui nad ei tööta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal. Teiseks tõi Siseministeerium välja, et kaitseolukorras peaks olema võimalik laiendada riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötava isiku riigikaitselisi ülesandeid väljapoole tema tavapärast töö- ja teenistussuhet ning tööandja tavapärast asukohta. Näiteks võib avaliku võimu teostamiseks või selle toetamiseks olla kaitseolukorras vaja rakendada Siseministeeriumis riigikaitselisel ametikohal töötav jurist tööle Riigikantseleis kas juristina või muul tööl, mida juristi kvalifikatsioon võimaldab tal teha. Vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 5 lg 1 punktidele 3 ja 8 lepivad töötaja ja tööandja töölepingu kirjalikus dokumendis kokku tööülesannetes ja töö tegemise kohas. Tööülesannete kirjeldus võib sisalduda ka ametijuhendis, mis on töölepingu lahutamatu osa. Seega töötajal on kohustus täita neid tööülesandeid ja selles asukohas, milles on kokku lepitud ja mis tulenevad töö iseloomust. Töötaja võib lähetada väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta, kuid seda üksnes tööülesannete täitmiseks (TLS § 21 lg 1). Seejuures rasedat ja töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last, võib töölähetusse saata üksnes tema nõusolekul, TLS § 12 kohaselt saab töölepingu tingimusi, sh kokkulepitud tööülesandeid, muuta üksnes poolte kokkuleppel. Samas ei pruugi iga tööülesanne sisalduda ametijuhendis, vaid võib tuleneda töö iseloomust või ka seadusest. Kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud uutes tööülesannetes, siis TLS § 17 lg 1 kohaselt peab tööandja korraldus olema seotud töölepingus, kollektiivlepingus või seaduses ettenähtud tööülesandega. Vastasel juhul on töötajal õigus sellest keelduda ning nimetatud korraldused on tühised (TLS § 17 lg 2). Tööandja võib töötajale alati teha ettepanekuid tööülesannete muutmiseks, kuid töötajal ei ole kohustust nõustuda, välja arvatud juhul, kui korraldus tuleneb hädavajadusest (TLS § 17 lg 4). Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel tööandja varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral. Eelkirjeldatud kahe näite puhul ei ole tegemist TLS tähenduses hädavajadusega. Arvestades, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal on nimetatud olukordade lahendamiseks vaja kiiresti jaotada personali asutuste vahel ning suunata töötajaid eri asukohtadesse, ei piisa TLSis sätestatust. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Ametijuhendis määratakse muu hulgas ametniku teenistusülesanded (ATS § 52 lg 1 p 1). ATS ei reguleeri erandliku teenistusliku alluvuse võimalust, st ametnikule korralduste andmist teise ametiasutuse poolt. Ametnik peab teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele (ATS § 51 lg 6). Ametnik ei pea ATSi järgi aitama kaasa teiste ametiasutuste ülesannete täitmisele, selleks ei saa teda ka sundida, kuivõrd ametijuhendit ei või ilma ametniku nõusolekuta muuta, kui muutuvad oluliselt ametniku teenistusülesanded või nende maht oluliselt suureneb (ATS § 52 lg 3 punktid 2 ja 4). ATS seob ametnikule teenistusülesannete andmise ametikohaga kindlas ametiasutuses. ATS § 53 kohaselt võib ametnikule anda vahetu juhi poolt täiendavaid ühekordseid teenistusülesandeid, mis ei tulene ametijuhendist ega õigusaktist, üksnes juhul, kui ametiasutuse töökoormus on ajutiselt suurenenud või kui see tuleneb hädavajadusest. Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel ametiasutuse varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal nimetatud olukordade lahendamise ning ametnike teise ametiasutusse suunamise vajaduse tekkimisel ei ole tegemist olukorraga, mis kvalifitseeruks ATSi tähenduses hädavajaduseks. Sarnaselt töötajatega saab ametnikku lähetada väljaspool alalise ametikoha asukohta üksnes teenistusülesandeid täitma. ATSi sätestatud regulatsioonid ei sobi kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal , kus personali on vaja kiiresti suunata teise asukohta või ametiasutusse teenistusülesandeid täitma. Paragrahvi lõike 1 järgi võib täidesaatva riigivõimu asutusega, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutusega või muu avaliku võimu kandjaga töö- või teenistussuhtes olevale töötajale ja ametnikule anda täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid, mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist, töölepingust ega õigusaktidest, kui see on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks. Tegemist on ATSi ja TLSi regulatsiooni erinormiga, mis võimaldab isikule panna täiendavaid töö- ja teenistusülesandeid, mis on vajalikud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks . Täiendavaid ülesandeid on volitatud töötajatele ja ametnikele panema need täidesaatva riigivõimu asutused, kohaliku omavalitsuse üksuse asutused või muud avaliku võimu kandjad, kes ise osalevad kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamisel või sõjaseisukorra lahendamisel , sh täites riigikaitseülesandeid, kui ka need, kellelt kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks abi palutakse (nt võimaldab see kaasata erinevate erialade eksperte ülikoolidest). Nimetatud täiendavad ülesanded pannakse riigikaitseseaduse alusel, mistõttu on tegemist õigusaktist tuleneva kohustusega, mis ei eelda eraldi töötaja või ametniku nõusolekut. Säilitamaks töö- või teenistussuhtest tulenevat teenistuslikku korraldust, võib täiendava töö- või teenistusülesande panna üksnes ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik või tema volitatud isik. Ametnikule või töötajale täiendavate ülesannete andmise volitus jääb üldjuhul ametiasutusele, kellega ametnikul või töötajal on vastavalt kas teenistus- või töösuhe. Isikule täiendavate ülesannete määramisel tuleb arvestada tema teadmisi ja oskusi, töökogemust ja ka terviseseisundit. Kui ametnikul või töötajal tuleb täiendavaid ülesandeid täita teises, tema ametikohaga mitteseotud asutuses või isiku juures, on ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omaval isikul volitus määrata volitatud isik, kes saab anda ametnikule või töötajale vahetult täiendavaid ülesandeid. Ametnik või töötaja, kes täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet teises ametiasutuses, on kohustatud täitma selle ametiasutuse suuniseid ja korraldusi ulatuses, mis on vajalik täiendava töö- või teenistusülesande täitmiseks, ning järgima teise ametiasutuse töökorraldust. Näiteks olukorras, kus Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooni valdkonnas tööl olevale ametnikule, kes ei tööta riigikaitselisel ameti- või töökohtal, antakse korraldus toetada Riigikantseleid kommunikatsioonitegevuses, on töö efektiivseks korraldamiseks mõistlik, et konkreetsed kommunikatsioonitegevusega seotud ülesanded määrab ametnikule Riigikantselei volitatud isik ning Kultuuriministeeriumi kantsler ei pea iga kord ametnikule korraldusi delegeerima. Silmas tuleb pidada, et ametniku teenistussuhe või töötaja töösuhe oma tegeliku tööandjaga ei katke – muutus toimub üksnes teenistuslikus korralduste andmise volitustes. Töötajale maksab töötasu ning ametnikule palka edasi tööandja, kellega töötajal on tööleping sõlmitud või kelle juurde on ametnik teenistusse nimetatud ( lõige 3 ). Lõige 2 annab aluse saata ametnik või töötaja ilma tema nõusolekuta täiendavat töö- ja teenistusülesannet täitma teise ametiasutusse ning väljaspool tema alalist töö- või teenistuskohta. Erinevalt TLSist ja ATSist võib töötaja ja ametniku lähetuse otsustada ilma tema nõusolekuta. Töötajale ja teenistujale hüvitatakse lähetuse korral, millega kaasneb töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus väljaspool ametniku alalise ametikoha ja töötaja alalise töökoha kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, sõidu- ja majutuskulud ( lõige 4 ). Täiendavate ülesannete panemisel tuleb arvestada olulisi asjaolusid, mis võivad takistada töötajal või ametnikul kohustuste täitmist ( lõige 5 ). Sellisteks asjaoludeks, mida tuleks ülesannete panemisel arvestada ja kaaluda, on näiteks rasedus või alla kolmeaastase või puudega alaealise lapse kasvatamine, perekondlikud kohustused, mis võivad kaasa tuua pereliikmete hooldamiskohustuse täitmata jätmise. Paragrahvis 28 2 sätestatakse palga ja töötasu maksmise erisused kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal . Säte on sarnane kehtiva RiKS §-ga 49, mille kohaselt võib riigieelarvest rahastatav riigikaitseülesannetega asutus ja isik ühepoolselt vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) tegemist on kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorraga ning 2) riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigikaitseülesannetega asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist. Kui isikud jätkavad kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni ajal töö- ja teenistusülesannete täitmist, sh ettenähtud riigikaitselisi töökohustusi, siis tuleb isikule jätkata määratud palga või töölepingus ettenähtud töötasu maksmist. Paragrahv sätestab töötasu ja palga vähendamise võimaluse. Sätete eesmärk on tagada asutuste ja ettevõtete toimimine ka tulude ja eelarve vähenemise olukorras, kus ei ole enam võimalik tagada samaväärsete tasude väljamaksmist. Eelnõus kasutatakse palga terminit ATSi tähenduses. ATS § 64 lõike 1 järgi koosneb ametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast ning lisatasudest. Töötasu kasutatakse eelnõus TLSi tähenduses, st töötasu on töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (TLS § 5 lg 1 p 5). Eelnõus ei täpsustata, kes on volitatud palka ja töötasu vähendama. Palga ja töötasu vähendamine toimub üldises korras, st isik või asutus, kes määras ametnikule palga või leppis kokku töötasus, on volitatud otsustama ka palga ja töötasu vähendamise üle. Näiteks ametnike palgaga seotud otsused teeb ametisse nimetamise õigust omav isik (vt ATS § 22 koosmõjus § 26 lg 1 p 5). Erinevalt kehtiva RiKS §- st 49 on eelnõu §-ga 2 8 2 antud kõigile riigieelarvest rahastatavatele asutustele ja isikutele volitus ühepoolselt vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu ( lõige 1 ) . Palga ja töötasu vähendamiseks peab olema tegemist kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni korraldamise ajaga ning sarnaselt RiKSiga peab kärbe olema põhjustatud riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarve või tööjõukuludeks planeeritud finantsvahendite vähenemisest. Riigieelarvest rahastatava asutuse või isiku puhul ei ole töötajate ja ametnike töötasu ja palga vähendamisel määrav, kas ta peab täitma riigikaitseülesandeid või mitte, vaid asjaolu, et tema eelarvet vähendatakse riigi rahaliste võimaluste vähenemise tõttu, sest riigieelarve vahendeid on vaja kasutada kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorrast või mobilisatsioonist tuleneva olukorra lahendamiseks, elanikkonna toimetulekuks või riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks ehk riigi toimimiseks vajalike ülesanne täitmiseks või teenuste osutamiseks. Eelarve kärpimisega võib kaasneda vajadus ükskõik millisel riigieelarvest finantseeritaval asutusel palkade ja töötasude vähendamiseks. Riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarve vähendamiseks tuleb eelnevalt muuta vastava aasta riigieelarve seadust. Asutus ja isik, kes ei ole riigieelarvest finantseeritav, võib ühepoolselt vähendada töötaja töötasu, kui tööjõukulude vähendamise põhjuseks on vajadus jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist, hoolimata eelarve tulude vähenemisest ( lõige 2 ) . Tulude vähenemine võib olla tingitud nii vajadusest täita riigi määratud riigikaitseülesandeid kui ka muudest asjaoludest (nt eksport turgude äralangemine, tootmise peatumine, eraisikute raksused tasuda teenuste eest jne). Elutähtsa teenuse osutajal, kes peab täitma riigikaitseülesandeid, võib tekkida raskusi teenuse osutamisega, kui eraisikud ei suuda kriisi ajal enam teenuse eest tasuda täishinnas, mistõttu vähenevad ettevõtte tulud, aga kulud jäävad eelduslikult samaks või võivad veel suurenedagi, kui kriisi ajal on vaja osutada teenust suuremas mahus. Elutähtsa teenuse jätkumine (nt elekter, gaas, küte, joogivesi, side, tervishoiuteenus) on kogu riigi huvides, nii kriisi lahendamise kui elanikkonna igapäevase toimetuleku huvides. Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi ametniku palka ja töötaja töötasu vähendada võrdeliselt rohkem ja pikema aja jooksul, kui on vähenenud asutuse ja isiku eelarve ja on ammendunud teised võimalused eelarve kulude vähendamiseks ( lõige 3 ) . Näiteks kui asutuse eelarve tulude maht on taas samas suuruses, mis oli enne eelarve vähendamist, tuleks maksta ka palka ja töötasu samas suuruses – sel juhul ei ole põhjendatud jätkuvalt maksta palka ja töötasu vähem kui enne. Eelarve teiste kulude vähendamise võimaluste ammendumise all on mõeldud seda, et kui asutuse või isiku eelarves on võimalik kulusid kärpida muude kulude arvelt, näiteks koolituskulud, ürituste korraldamise kulud, teatud arenduskulud jne, siis peaksid nende kulude vähendamise võimalused olema enne ammendunud, kui minnakse vähendama töötasu- ja palgakulusid. Näiteks kui avaliku sektori puhul võib valitsus anda korralduse vähendada kõigi või mõne asutuse eelarvet mingi protsendi võrra, tuleks kärped teha eelkõige teiste tööjõukulude arvelt ja alles nende ammendumisel minna palku vähendama. Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi palk ja töötasu olla väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Vabariigi Valitsus kehtestab TLS § 29 lõike 5 alusel määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära. Pärast kaitsevalmiduse alandamist, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni lõppemist tuleb asutusel ja isikul mõistliku aja jooksul ametniku palk ja töötaja töötasu taastada endises suuruses ( lõige 4 ) . Mõistlik aeg võib iga asutuse ja isiku puhul olla erinev, sest eri majandusharude kriisist väljumine võib toimuda erineva kiirusega. Tööandja peab palga ja töötasu taastama endises suuruses vastavalt võimalustele. Töötasu vähendamine on keelatud olukorras, kus ettevõtja soovib ettevõtte kasumit suurendada dividendide maksmise eesmärgil. Samuti ei või töötasu vähendada olukorras, kus ettevõtja kasutab eelarvevahendeid laenu andmiseks, sealhulgas tütar- või emaettevõtjale ( lõige 5 ) . Sätte eesmärk on vältida ettevõtjate kasumi suurendamist kriisiolukorras töötajate arvelt. Samas võib töötasu vähendada, kui laenu antakse riigile riigikaitseks vajalike kulude katteks või riik võtab välja riigikaitse kulude katmiseks tema omandis oleva ettevõtte kasumi . Paragrahv 28 3 sätestab riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohal töötavate isikute tööaja erisused. Eelnõu lõike 1 järgi võib riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohti omav asutus või isik kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal kehtestada riigikaitselist töökohustust täitvale isikule töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes (nt PPV, PäästeS jt) sätestatust erineva tööajakorralduse ja erinõuded töö- ja puhkeaja ning valve aja kestusele, piirangud ööajal ning riigipühal tehtavale tööle. Riigikaitselise töökohustusega mittekoormatud isikute tööaega piirata ei või. Erinevalt kehtiva RiKS § 45 lõikest 1 hindab vajadust kehtestada tavapärasest erinevat tööajakorraldus riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohti omav asutus või isik ise, mitte Vabariigi Valitsus. Asutuse ja isiku kohustus on täita talle määratud riigikaitseülesandeid. Asutus ja isik on võimelised kõige täpsemalt hindama, milline tööajakorraldus aitab kõige paremini kaasa kohustuste täitmisele ning piirab isikuid vähimal võimalikul viisil. Näiteks lühiajaline kriis ei pruugi kaasa tuua tööaja muutmise vajadust, sest kohustusi on võimalik täita ülesannete ja inimeste ümberjaotamisega. Samas võib nädal aega kestev kriis vajada intensiivsemat lähenemist kui kolmekuune. Eelnõu lõike 2 kohaselt peab tagama riigikaitselise töökohustusega isikule 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu, ning seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega. Sätte eesmärgiks on tagada, et tööandjad võimaldaks töötajale taastumiseks piisavalt puhkeaega. Erisuste kehtestamisel tuleb tagada otsuse proportsionaalsus ning kaaluda, kas lähtuvalt olukorrast on vaja kehtestada minimaalne puhkeaja kohustus ehk kuus tundi, või on võimalik lubada töötajatele ka näiteks kaheksa tundi puhkeaega. Paragrahvi 28 4 järgi katkestab sõjaseisukorra väljakuulutamine kõigi riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohal olevate isikute puhkused. Riigikaitselise töökohustusega isikud on kohustatud ilmuma töö- või teenistusülesannete täitmise asukohta viivitamata ( lõige 1 ) . Erandina on sätestatud perekonna ja alaealiste huvide ka itse eesmärgil, et sõjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja- ega lapsehoolduspuhkust ( lõige 2 ) . Samasisuline regulatsioon on kehtiva RiKSi §-s 50. Paragrahvi 1 punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks RiKS § 32, milles on sätestatud volitusnorm rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahjunõude menetlemise, kahju hüvitamise ja kahjuhüvitisest loobumise korra kehtestamiseks. Vastav regulatsioon viiakse eelnõuga RiKS 6 1 . peatükki, kus on sätestatud riigivastutuse erisused. Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine on edaspidi reguleeritud RiKS §-s 87 5 . Paragrahvi 1 punktiga 1 5 asendatakse RiKS 5. peatüki pealkiri „Töö- ja teenistussuhted“ pealkirjaga „Riigikaitselised kohustused“. Muudatus on seotud eelnõuga RiKS 5. peatükis tehtavate muudatuste ga. Pealkirja muutmise tingib 5. peatükki viidav ad uued 1. jagu „Riigikaitseülesanded“ ja 3. jagu „Asja sundkasutusse võtmine ja asja sundvõõrandamine“ – sellest tulenevalt on peatüki reguleerimisala nüüd laiem. Muudatus tehakse RiKS 112 SE 5. peatüki eeskujul, kus on samuti kõigepealt sätestatud riigikaitseülesanded, seejärel töökohustust puudutavad sätted ning siis asja sundkasutust ja asja sundvõõrandamist puudutavad sätted. Paragrahvi 1 punktiga 1 6 loetakse senine RiKS 5. peatüki 1. jagu „Töökohustus“ 1 1 . jaoks ja 5. peatükki täiendatakse uue 1. jaoga „Riigikaitseülesanded“ . Riigikaitselise kohustuse rakendamine on võtmetähtsusega, et tagada riigikaitseks vajalikud vahendid olukorras, kus riigil endal puuduvad olukorra lahendamiseks sobivad vahendid ja varud ning nende kasutusele võtmine ei ole tagatud ka tsiviilõiguslike lepingute kaudu. Siinkohal on oluline toetuse liikide järjestus ja hierarhia – kõigepealt ammendatakse riigivarast ja selle ümberjagamisest, lepingulistest suhetest ja muust sellisest tulenevad võimalused ning alles viimases järgus rakendatakse riigikaitselisi kohustusi. Riigikaitselised kohustused väljenduvad nii kaitseväekohustuse ja töökohustuse täitmises kui ka omandiõiguse riivega kaasnevas talumiskohustuses. Eelnõuga reguleeritakse riigikaitselased kohustused terviklikult RiKSis . Eesti julgeolekut ähvardava ohu kiireks ja edukaks tõrjumiseks on vaja, et iga asutus ja isik teaks oma riigikaitselisi kohustusi, nendega kaasnevaid ülesandeid ning suudaks neid täita. Riigikaitse arengukava järgi: „Laiapindse riigikaitse toimimise eeldusteks on riigikaitseliste ülesannete eelnev kindlaksmääramine ja selleks vajalike võimete loomine, ressursside ja võimete eesmärgipärane kasutamine, oluliste valitsusasutuste, põhiseaduslike institutsioonide või elutähtsate teenuste osutajate tegevuse toimimine kriisisituatsioonis või relvakonflikti ajal ning erinevate osaliste omavaheline ja koordineeritud koostöö. On oluline, et erinevad valitsusasutused või muud juriidilised isikud teavad, millist ülesannet nad peavad kriiside või relvakonfliktide ajal täitma. Samuti peab olema valmidus neid ülesandeid reaalselt täita ja vajaduse korral oma tavapäraseid tegevusi kiiresti ümber korraldada. Lihtsustatult öeldes on võimaliku kriisi või relvakonflikti puhkemisel sellega edukalt hakkama saamiseks oluline, et iga osaline täidab temale ettenähtud riigikaitselist ülesannet ja toetab teisi asutusi ühise eesmärgi saavutamiseks.”. Riigi julgeolekut ähvardava ohu korral tuleb täita palju ülesandeid, et kaitsta Eesti iseseisvust ja sõltumatust, territooriumi terviklikkust, põhiseaduslikku korda ning ühiskonna elukorraldust. Kui asutus või isik teab täpselt, mis on need kriitilised ülesanded kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ning mille täitmist riik temalt ootab, siis on võimalik selle ülesande täitmiseks valmistuda. Vastupidisel juhul võib juhtuda, et isik ei ole suuteline riiki abistama ega ülesandeid vajalikus ulatuses täitma. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole oluline, et avalik ülesanne oleks konkreetselt riigikaitseülesandena määratletud. Ükskõik milline riigiasutuse või KOVi üksuse avalik ülesanne võib olla riigikaitseülesanne, kui see ülesanne aitab kaasa riigikaitse eesmärgi saavutamisele. Praegu on riigikaitseülesanded sõnaselgelt seatud vaid täidesaatva riigivõimu asutustele ning tervishoiuteenuse osutajatele ( kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajatele) ja KOVidele. E elnõus täpsustatud riigikaitseülesannete määratlust, riigikaitseülesannete määramise ja täitmise üldtingimusi ja korda. Käesoleva eelnõuga aga ei määrata kindlaks asutuste ja isikute k onkreetsed riigikaitseülesanded, sest käesoleva eelnõu peamine eesmärk on asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise ning ühekordsete riigikaitseülesannete andmise regulatsiooni uuendamine. Paragrahvis 43 1 sätestatakse riigikaitseülesande l egaaldefinitsioon: riigikaitseülesanne on püsiv või ühekordne ülesanne, mida on vaja täita kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või nende toetamiseks . Püsiva ja ühekordse riigikaitseülesande täpsem regulatsioon on toodud järgnevates paragrahvides. Püsiv riigikaitseülesanne määratakse üldise kaitsevalmiduse tingimustes. Ühekordne riigikaitseülesanne määratakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ning see ei ole isikule või asutusele ette teada. Üldreeglina määratakse riigikaitseülesanded enne nimetatud olukordade tekkimist, et isikud ja asutused saaksid luua vajaliku valmiduse, kuid ettenägematuteks juhtudeks on ette nähtud võimalus määrata ka ühekordseid ülesandeid. Põhimõtteliselt võiksidki kõik riigikaitseülesanded olla määratud ex ante , sest mida paremini on kogu kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks vajalik tegevus läbi mõeldud ja selleks valmistutud, seda kiiremini on võimalik tegevus korraldada või olukord lahendada. Kuigi riik koostab ohustsenaariumeid ning hindab, kuidas võib üks või teine kriis tekkida ja areneda, ei ole võimalik kõiki olukordi ette ennustada ja nendeks valmistuda. Vähetõenäoliste kriisiolukordade jaoks isikutele ja asutustele kohustuste panemine tooks kaasa aga põhjendamatult suure ettevõtlusvabaduse piiramise. Isikute õiguste proportsionaalseks piiramiseks on riigil eelnõu järgi võimalus ülesandeid ka vastavalt tekkinud olukorrale ühekordse lt määrata (ühekordsed riigikaitseülesanded). Paragrahvis 43 2 on toodud püsiva riigikaitseülesande regulatsioon. Võrreldes kehtiva RiKSiga saab püsivat riigikaitseülesannet anda edaspidi ka FIEdele. Muus osas püsivate riigikaitseülesannete regulatsioonis võrreldes kehtiva RiKS §-ga 5 olulisi muudatusi ette ei nähta. Püsiv riigikaitseülesanne on selline ülesanne, mis on üldise kaitsevalmiduse ajal ehk tavapärases olukorras füüsilisest isikust ettevõtjale (edaspidi FIE ), juriidilisele isikule või täides aatva riigivõimu asutusele määratud ning mille täitmiseks peab isik ja asutus looma valmiduse. See ülesanne seondub viidatud asutuste ja isikute põhiülesannetega, tegevusaladega või eesmärkidega ( lõige 1 ) . Lõikest 1 tuleneb, et püsiv riigikaitseülesanne saab olla selline, mis seondub isiku ülesannete, tegevusala või eesmärgiga . See on oluline põhimõte. Konkreetsele isikule määratav ülesanne peab olema seotud tema igapäevase tegevusega – sellega, milleks tal on vajalikud teadmised ja oskused ning vahendid ja personal. Lihtsustatult öeldes, riigikaitseülesande saaja peab suutma seda ka täita. Näiteks ei saa tervishoiuteenuse osutajale teha ülesandeks toitlustada abivajajaid või toidutootjale ülesandeks koostada ilmaennustusi. Eelöeldu aga ei tähenda, et riigikaitseülesanded ei võiks erineda asutuse, KOVi või ettevõtja igapäevas test ülesannetest. R iigikaitseülesanne võib olla ka selline ülesanne, mida isik igapäevaselt ei täida. Küll aga peavad need ülesanded olema otseselt või kaudselt seotud tema tavapäraste ülesannetega või tegevusvaldkonnaga. Näiteks tervishoiuteenuse osutajate ülesanded on põhimõtteliselt needsamad, mida nad täidavad tavaolukorraski, kuid kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal peavad nad seda tegema veidi teistsugustel tingimustel. Näiteks peab kiirabi osutaja aktiveerima täiendavaid kiirabibrigaade ning teenindama kriisipiirkonnas esmajärjekorras raske ja elutohtliku seisundiga inimesi. KOVide puhul osutavad nad ka muidu sotsiaalhoolekannet ning peavad tagama abivajajatele vältimatu sotsiaalabi, kuid kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal peavad nad seda tegema tavapärasest suuremas ulatuses. Lõike 1 sõnastuses kasutatakse termineid „ülesanne”, „tegevusala” ja „eesmärk”, sest riigikaitseülesandega isik võib olla erinevas juriidilises vormis. Riigikaitseülesandeid võib määrata täidesaatva riigivõimu asutusele, KOVidele, eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ning FIEdele. Kõikide puhul on nende pädevus (ehk miks on juriidiline isik moodustatud) avatud õigusaktides erinevalt. KOVide puhul nimetatakse seda üldiselt ülesanneteks, eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde puhul tegevusalaks ja eesmärgiks. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul kasutatakse ka enamjaolt terminit „eesmärk”, aga mõnel juhul on nimetatud ka „ülesandeid”. Lõigetes 2– 4 sätestatakse, et püsiva riigikaitseülesande võib määrata: 1) ministeeriumile ja muule täidesaatva riigivõimu asutusele – seaduses või riigi kaitsetegevuse kavas (edaspidi ka KTK ), 2) KOVile – seaduses, 3) eraõiguslikule ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ning FIEle – seaduses või seaduse alusel. Ministeeriumi ja muu t äidesaatva riigivõimu asutustele määratakse riigikaitseülesanded seaduses või KTKs. KTK on dokument, milles ohuhinnanguid arvestades määratakse täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesandeid. Riigikaitseülesannete määramisel on eeldus, et need seonduvad ühel või teisel moel nende täitja hariliku tegevuse ning sellest tulenevalt tema pädevuse, kogemuse, vahendite ja võimetega. Täidesaatva riigivõimu asutuste puhul ei ole otseselt vaja, et riigikaitseülesanded otsustaks seadusandja, sest ülesande täitmiseks vajaliku pädevuse ja volitused on seadusandja juba seadusega määranud ning KTKs seda ei muudeta. Vabariigi Valitsus otsustab enesekorraldusõigusest lähtudes ise, milliseid ülesandeid täidesaatva riigivõimu asutustele seatakse. Sellega välditakse ülereguleerimist, sest õiguse üldaktides ei sätestata seda, mida saab paindlikult otsustada halduse siseaktides. Eelnõuga jäetakse siiski alles võimalus püsiva riigikaitseülesande määramiseks seadusega nagu see on sätestatud ka kehtiva RiKS § 5 lõikes 2, kuna käesoleva eelnõuga ei planeerita selles osas nii põhjalikke muudatusi kui oli plaanis teha RIKS 112 SE- ga. Kohalikele omavalitsustele määratakse riigikaitseülesanded üldreeglina seadusega. Nii on sätestatud ka kehtiva RiKS § 5 lõike 3 esimeses lauses. Selline reegel tuleneb PS §-st 154, mille järgi võib KOVile panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. PSis kasutatud terminit „seaduse alusel” tuleb Riigikohtu praktika järgi tõlgendada nii, et „ seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse /…/ piiramise seisukohast olulised küsimused. Täitevvõimule võib delegeerida /…/ seadusega kehtes tatud piirangute täpsustamise .” See tähendab, et seadusandja peab seaduses määrama riigikaitseülesande, kuid seda võib täidesaatev võim täpsustada. Näiteks kui KOVile määratakse riigikaitseülesandeks osaleda evakuatsiooni läbiviimisel ning evakueeritute eest hoolitseda, siis nende ülesannete tingimusi võib täpsustada ka määruses. Samuti võib määruses ette näha, millised täpselt peavad olema evakuatsioonikohad, millise toitlustuse peab evakueeritutele tagama jne. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu sellele, et eelnõu järgi on KOVile võimalik anda ka ühekordseid riigikaitseülesandeid. Eraõiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisest isikust ettevõtjale võib riigikaitseülesande määrata seaduses või seaduse alusel. Et riigikaitseülesande määramine võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige ettevõtlusvabadust, peab piirangu seadma seadusandja ise või andma selleks volituse. PSis sätestatud ettevõtlusvabadust riivab avaliku võimu iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. See tähendab, et kui riik soovib, et ettevõtja kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal toodaks või pakuks kaupu või osutaks teenuseid, sh millisel viisil ja ulatuses seda teha tuleb, piirab see ettevõtja ettevõtlusvabadust. Sellise piirangu kehtestamiseks peab seetõttu olema seaduslik alus. Selline seaduslik alus võib olla seaduses otsesõnu sätestatud riigikaitseülesanne või siis volitusnorm, mille alusel võib täidesaatev riigivõim riigikaitseülesandeid määrata. Juriidilise isikule, v.a riik ja KOV, ning FIEle määratakse riigikaitseülesanne reeglina seaduses või selle alusel antud õigusaktis, mis reguleerib isiku tegevusala, eesmärki või ülesandeid. Avalik-õigusliku juriidilise isiku korral on selleks eelkõige tema kohta käiv seadus, eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde korral võib see olla konkreetset valdkonda reguleeriv eriseadus, milles sätestatakse teatud tunnustele vastavatele isikutele ülesand eid. Näiteks otsustab TTKS § 58 1 lg 3 punkti 2 alusel valdkonna eest vastutav minister määrusega kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajatele valmisoleku tasemed ja selle sisu riigikaitseülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Määruses on sätestatud, mis on valmisolekutasemed ning mis on tervishoiuteenuse osutaja ülesanne iga valmisoleku taseme kehtimise ajal. See tähendab, et seaduses on antud üldine volitusnorm määruse andmiseks ning määrusega on kehtestatud, millised on tervishoiuteenuse osutajate riigikaitseülesanded. Samuti võib seaduses või seaduse alusel määrata riigikaitseülesandeid avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Lõike 1 punktis 3 nimetatud „avalik-õiguslik juriidiline isik” tähendab muid, riigist ja KOVist eraldiseisvaid avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid. Sellised avalik-õiguslikud juriidilised isikud on näiteks Eesti Haigekassa, Kaitseliit, ja Eesti Pank, advokatuur jne. Võrreldes kehtiva RiKSiga võib edaspidi riigikaitseülesand eid määrata ka FIEdele. Kehtiva RiKSi järgi FIEdele riigikaitseülesandeid määrata ei saa, kuid ettevõtja suurus või suutlikkus ega tema tegevusvaldkond ei sõltu tema õiguslikust vormist. Näiteks võivad FIEd osutada elutähtsat teenust – praegu osutavad HOSi § 36 lõike 4 punktis 2 nimetatud kohaliku tee sõidetavuse tagamise ehk teekorrashoiu teenust ka FIEd. Seetõttu peaks olema võimalik riigikaitseülesandeid seada kõikidele ettevõtjatele nende juriidilisest vormist olenemata. Püsivate riigikaitseülesannete määramine on oluline eelkõige planeerimisprotsessis, sh näiteks riigikaitseliste ameti- ja töökohtade määramisel ning riigikaitselise töökohustuse rakendamisel. Lõikes 5 sätestatakse üldine põhimõte, et püsiva riigikaitseülesandega isik ja asutus peavad olema valmis talle määratud riigikaitseülesannet täitma. Püsiva te riigikaitseülesannete määramise peamine eesmärk on tagada, et isikul või asutusel on piisavad vahendid, varud ja personal talle määratud ülesande koheseks ja kiireks täitmiseks. Riigikaitseülesannete kohese täitmise valmidus aitab suurema tõenäosusega vältida kriisi eskaleerumist ning kõige raskemate tagajärgede saabumist. Selleks et püsiva riigikaitseülesannetega isikud ja asutused saaksid oma ülesandeid täita, peavad nad olema selleks valmistunud ning läbi mõelnud, mida on neil ülesande täitmiseks vaja ja kuidas nad seda teevad. Piisavate vahendite olemasolu võib tähendada, et asutused ja isikud peavad soetama varusid või tagama varude olemasolu lepingutega. Riigikaitseülesannete määramisel on isikutel ja asutustel kohustus kulutada inim- ja materiaalset ressurssi riigikaitse seisukohalt väga olulise ülesande täitmise tagamiseks. Eelnõus ei sätestata täpselt, kuidas peab riigikaitseülesande täitmiseks valmistuma. See ei oleks ka võimalik, sest riigikaitseülesandeid on väga erinevaid ning ei ole võimalik ammendavalt ja täpselt sätestada, kuidas peab kõikideks püsivateks riigikaitseülesanneteks valmistuma. Riigikaitseülesannetega asutused ja isikud valmistuvad kõrgendatud kaitsevalmiduseks, sõjaolukorraks, mobilisatsiooniks ja demobilisatsiooniks ning nende lahendamiseks, lähtudes riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast. Samas on oluline tähele panna, et valmistumise nõudeid täpsustatakse seaduses või muus õigusaktis, millega riigikaitseülesann e määratakse. Näiteks TTKS § 58 1 lõike 3 alusel kehtestatud määruses on täpsustatud, mida peavad kiirabi ning statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajad riigikaitseks valmistumisel tegema. Näiteks tuleneb eelnimetatud määrusest kohustus korraldada personali kriisialast väljaõpet ning viia läbi õppuseid riigikaitseülesannete täitmise harjutamiseks. K a k ehtiva RiKS § 5 lõike 4 järgi peab riigikaitseülesandega asutus ja isik tagama oma riigikaitseülesannete täitmiseks vajalike vahendite ja varu olemasolu. Samuti ei ole ka kehtiva RiKSi järgi kehtestatud täpsemat regulatsiooni, kuidas ülesannete täitmiseks valmistumine peab toimuma ning millised on ülesande täitmise nõuded. Lisaks ei ole kehtestatud keskset määrust riigikaitseliste varude moodustamise, uuendamise, hoidmise ja jaotamise kohta. Eelnõuga ei nähta samuti ette eraldi volitusnormi riigikaitse varudega seonduvalt. Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud vahendid, sh varude moodustamine nähakse ette riigi kaitsetegevuse kavas lähtuvalt neile pandud riigikaitseülesannetest. Lisaks määratakse riigi kaitsetegevuse kavas, kas on vaja moodustada varud üldise elanikkonna toimetuleku toetamiseks (nt toidu-, ravimivaru jne). Riigi kaitsetegevuse kavas täpsustatakse, millises ulatuses varud moodustatakse, kes on varude moodustamise eest vastutav ja kuidas toimub varudega seotud korraldus. Mis puudutab ühekordseid riigikaitseülesandeid, siis see antakse olukorrast lähtudes ning sellest ette teatamata, ei ole ka võimalik selle ülesande täitmiseks eelnevalt valmistuda ning ülesanne täidetakse olemasolevate vahendite ja personaliga. Kui seda on vaja, võib ühekordse riigikaitseülesande täitmiseks kaasata lisavahendeid ja -personali piiravate meetmete, nt asja sundkasutuse või ühekordse töökohustuse rakendamise, kaudu. Paragrahvis 43 3 sätestatakse ühekordse riigikaitseülesande andmine ja täitmine. Lõikes 1 sätestatakse ühekordse riigikaitseülesande definitsioon – see on üksikjuhtumil antav konkreetne ülesanne. Mis tähendab seda, et see määratakse isikule või asutusele kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ning see ei ole isikule või asutusele ette teada. Lõike 2 järgi võivad Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus anda juriidilisele isikule, sh KOVile, või FIE-le ühekordse riigikaitseülesande, lähtudes tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist. Ühekordse riigikaitseülesande andmise eesmärgiks on luua täidesaatvale riigivõimule võimalus tsiviilsektori kaasamiseks vastavalt tekkinud olukorrale. Sarnane ühekordsete kohustuste panemise volitus on sä testatud ka kehtivas RiKS § 5 lõikes 3 ning RKSKS § -s 28. Erinevalt kehtivast õigusest on eelnõuga täpsustatud ühekordse riigikaitseülesande määramise tingimusi, ülesande adressaate ning ülesande andjaid. Lõikes on sätestatud kolm tingimust, mis peavad olema erakorralise s.o ühekordse riigikaitseülesande määramiseks täidetud: 1) ülesanne on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või nende toetamiseks – selle eesmärgi alla mahub väga palju erinevaid ülesandeid. Näiteks evakueeritute või mobiliseeritute transportimine, toiduainete tootmine, majutusteenuste osutamine jne. Kuna kõiki vajalikke tegevusi ei ole kunagi võimalik lõpuni ette ennustada, sest kriisid on väga erinevad, peab eesmärk olema sõnastatud piisavalt laialt, et see hõlmaks kõiki vajaminevaid tegevusi; 2) ülesannet ei ole võimalik täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisvalt tulemuslikult täita – kui ülesannet saavad täita riik või vabatahtlikud, ei saa ülesannet kellelegi teisele määrata. Selle tingimuse eesmärk on kaitsta haldusevälist isikut riigi eest, et riik ei delegeeriks oma ülesandeid kergekäeliselt olukorras, kus asutustel on olemas võimalused töö tegemiseks või on piisav arv vabatahtlikke või on piisavalt aega ülesande täitmiseks. Sisuliselt täpsustab tingimus proportsionaalsuse põhimõtet (täpsemalt selle vajalikkuse kriteeriumit); 3) ülesannet ei ole võimalik täita seaduses või selle alusel määratud või täitma volitatud muul isikul – praktikas võib ette tulla olukord, kus riigikaitseülesanne on määratud konkreetsele ettevõtjale, kellel aga ei ole ühel või teisel põhjusel võimalik ülesannet täita. Niisamuti võib isik, kellele on volitatud täitmiseks haldusülesanne (vt halduskoostöö seaduse § 3), olla kõrgendatud kaitsevalmidusest, sõjaseisukorrast, mobilisatsioonist või demobilisatsioonist tingituna võimetu oma ülesandeid täitma. Kui aga ülesannet peab Eesti riigi ja ühiskonna kaitsmiseks siiski täitma, on vaja selle täitmine kuidagi tagada. Sel juhul võib olla vaja ülesanne määrata teisele ettevõtjale või ettevõtjate ringile, kes ülesannet täita saavad. Tingimuse eesmärk on jällegi kaitsta kolmandat isikut ning suunata riiki eelnevalt põhjalikult hindama, kas ülesannet on võimalik täita ka muul moel. Ühekordse riigikaitseülesande saab määrata FIEdele ja juriidilistele isikutele, sh KOVidele. Kuigi KOVidele määratakse riigikaitseülesanded üldreeglina seaduses, võib ka KOVide puhul tekkida olukord, kus kõiki vajaminevaid ülesandeid pole ette nähtud ning neile on vaja ülesandeid anda ad hoc . KOVidele peab olema võimalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ülesandeid anda, sest KOVid täidavad mitmeid tsiviilelanikele olulisi riigi avaliku halduse ülesandeid. KOVid on need, kes tunnevad kohalikke olusid, kellel on ülevaade piirkonnas olemasolevatest ressurssidest, kelle palgal on sotsiaaltöötajad jm personal, kelle teadmisi ja oskusi on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal vaja. KOVid on need, kes tavaolukorras osutavad abivajajatele abi, olgu selleks vältimatu sotsiaalabi, kriisinõustamine vms. KOVidel on sellise ülesande täitmiseks vajalikud vahendid ja personal. KOVidel on ka kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal oluline roll täita, seda ennekõike elanikkonna eest hoolitsemisel. Seetõttu on oluline, et ka KOVidele oleks võimalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal anda ülesandeid, mille täitmise vajadust ei ole ette nähtud või mida ei ole muul põhjusel püsiva riigikaitseülesandena määratud. PS § 154 seab KOVidele riiklike ülesannete andmisel teatud piirangud: KOVidele on võimalik riiklikke ülesandeid anda kokkuleppel või seaduse alusel. Riigikohtu praktika järgi tähendab „ seaduse alusel ” üldreeglina seadust, määruses võib ülesandeid KOVidele delegeerida siis, kui need on seotud seadusest tulenevate ülesannete rakendamise seisukohalt ebaolulised küsimused ning selleks on sätestatud täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm. Lisaks sellele võib täitevvõimule delegeerida seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise. Seetõttu on oluline tähele panna, et ühekordse riigikaitseülesande võib anda, lähtudes isiku ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist. See tähendab, et ühekordne ülesanne, mis KOVile määratakse, peab lähtuma KOVi ülesannetest. Ühekordse ülesandena ei saa KOVile anda sellist ülesannet, mida KOV sisuliselt muidu ei täida. Näiteks võiks ühekordse ülesandena KOVile määrata sõjapõgenike majutamise. KOVil on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) alusel kohustus anda vältimatut sotsiaalabi igale tema territooriumil viibivale isikule, mitte ainult oma elanikele (SHS § 5 lg 2, 4 ja 5). Seega võib väita, et KOVil on kohustus pakkuda vältimatut sotsiaalabi (ehk riietust, majutust ja toitu) ka sõjapõgenikele, kui need tema territooriumil viibivad. Samas on selge, et kui sõjapõgenikke on palju, ületab nende eest hoolitsemine KOVide haldussuutlikkuse ning tegemist on riikliku ülesandega. Kui riik soovib kõrgendatud sõjaseisukorra ajal selle KOVile delegeerida, võib seda teha ühekordse riigikaitseülesande andmisega. Sellega aga antakse KOVile selline ülesanne, mida KOV täidab ka tavaolukorras, ainult et väiksemas mahus. Seega ei ole tegemist intensiivse riivega ning sisuliselt tehakse KOVile ülesandeks täita KOVi olemuslikku ülesannet tavapärasest suuremas mahus. Seda, et ühekordne ülesanne antaks KOVi ülesannetest lähtudes, peab riik järgima iga kord, kui KOVile mõnd ülesannet delegeerida soovitakse. Ülesande andmisel tuleb ka tuvastada, kas KOVil on selle ülesande täitmiseks olemas vajalikud inimesed ja vahendid. KOV saab ühekordse riigikaitseülesande täita ainult ülesande andmise ajal olemasoleva personali ja vahenditega. Kui KOVil ei ole võimalik ühekordset riigikaitseülesannet olemasoleva personali ja vahendite abil täita, on tal võimalik pöörduda ülesande andja poole ning paluda lisapersonali või -vahendite kaasamist muude piiravate meetmete kohaldamise kaudu. Igal juhul peab aga KOVile ühekordse riigikaitseülesande määramisel hindama seda, kas KOVil on võimalik seda ülesannet täita. Ühekordne riigikaitseülesanne antakse haldusaktiga. Haldusakti andmisele kohaldub HMS eelnõuga RiKSis sätestatud erisustega (vt eelnõuga RiKSi lisatav 5 1 . peatükk) . Ühekordse riigikaitseülesande andmine võib olla vajalik näiteks olukordades, kus riigil on vaja abi, et elanikele laiali jagada toitu, esmatarbekaupu või humanitaarabi. Niisamuti võib riigil olla kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal vajalik, et eraettevõtjad toodaksid riigile teatud kaupu või pakuksid teenuseid (nt transporditeenus). Kuna eelnõu ga ei sea ta täpsemaid tingimusi, millistes valdkondades võib ühekordseid riigikaitseülesandeid määrata, mis ulatuses vms, võib ühekordse riigikaitseülesande andmisega riivate intensiivselt põhiõigusi ja -vabadusi. Just seetõttu on eelnõus sätestatud, et ühekordse riigikaitseüleande andmise otsus te hakse kindlaksmääratud asutute poolt ehk ühekordse riigikaitseülesande andmise volitus on Kaitseväel, Kaitseressursside ametil ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutusel. Nimetatud isikute ring on sama, kes võivad võtta asja sundkasutusse või selle sundvõõrandada. Täidesaatva riigivõimu tasandil on võimalik hinnata, kuhu kõige paremini erasektori ressurssi suunata ja kuidas seda kasutada. Näiteks kui KOVidel on vaja ühekordse riigikaitseülesande kaudu eras ek torit kaasata, võivad nad pöörduda Vabariigi Valitsuse, Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe poole, kellel on volitused seda teha või Vabariigi Valitsuse puhul see edasi volitada . Samamoodi peavad käituma teised püsiva riigikaitseülesande täitjad. Ühekordseid riigikaitseülesandeid ei määrata seaduse alusel valitsusasutustele, sest selleks ei ole vaja eraldi seaduslikku alust. Kui täidesaatva riigivõimu asutus peab mingit ülesannet täitma, võib talle vastava korralduse anda peaminister või Vabariigi Valitsus vastavalt juhtimisvolitustele. Samasugune alus erinevate teenuste osutamiseks on sätestatud ka Soome hädaolukorraks val misoleku seaduses ( valmiuslaki ) , mille § 111 järgi võib kaitsevägi kohustada ettevõtteid, asutusi ning teisi teenuseosutajaid kaitseväele pakkuma toitlustus-, majutus-, parandus-, hooldus-, ehitus- ja muid sellesarnaseid teenuseid. Kuigi paragrahvis on loetletud osa pakutavatest teenustest, on tegemist siiski lahtise loeteluga, mille alusel on võimalik kohustada täitma väga erinevaid ülesandeid, mida kaitseväel võib vaja minna. Lisaks sellele on Soome valmiuslaki ’s ette nähtud eraldi alused kaupade (§ 110) ja sõidukite pakkumiseks (§ 112). Lõikes 2 sätestatakse põhimõte, et ühekordne riigikaitseülesanne peab olema seotud isiku põhitegevusega, s.o tema tavapäraste ülesannete, eesmärgi või tegevusalaga. Sama põhimõte on sätestatud üldiselt ka püsiva riigikaitseülesande juures. Selle sätte eesmärk on tagada, et isikul, kellele ülesanne määratakse, on selle täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused ning vahendid ja personal. Lõike 3 järgi võib ühekordse riigikaitseülesande andja nii üldise kaitsevalmiduse kui ka kõrgendatud kaitsev almiduse , sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ehk igal ajal kohaldada käesoleva eelnõuga RiKSi lisatava § 82 6 lõike 1 punktides 1–5 ja 8–10 nimetatud uurimistoiminguid. See on vajalik selleks, et selgitada välja millisel määral ja kas üldse on mõnel konkreetsel FIE-l või juriidilisel isikul võime mõnda konkreetset ühekordset riigikaitseülesannet tulevikus täita. Tegemist on HMSi mõttes toiminguga . Säte on sõnastatud käesoleva eelnõuga RiKSi lisatava § 82 3 lõike 4 eeskujul. Võrreldes viidatud sättega ei tehta ühekordse riigikaitseülesande võimalike adressaatide osas eelotsust nagu asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise korral. Põhjus on selles, et ühekordse riigikaitseülesande puhul ei ole tulevikus toimuvaid asjaolusid võimalik nii täpselt ette näha ja eelotsuse tegemine ei ole seetõttu võimalik (nt kas § 43 3 lõikes 2 toodud tingimused on konkreetsel ajahetkel täidetud või mitte). Lõike 4 järgi võib ühekordse riigikaitseülesande määrata kuni kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni lõppemiseni. Termin „ühekordne riigikaitseülesanne” ei tähenda, et ülesanne peab saama täidetud ühe sooritusega. Näiteks ei pea piirduma toidutootja ülesanne kindla koguse toidu tootmisega. Ülesannet võib olla vaja täita siiski pikemat aega kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning sooritust võib olla vaja korrata. Näiteks võib olla toidutootja ülesandeks toota oma tooteid teatud koguses teatud ajavahemike järel. Siiski ei ole võimalik ülesannet määrata pikemaks kui kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni lõpuni. Kui kõrgendatud kaitsevalmidus, sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon lõpetatakse, tähendab, et selle väljakuulutamise tinginud oht on tõrjutud ning enam ei saa isikuid samamoodi kohustada, sest ohtu, mis õigustab isikute õiguste riivet, enam pole. Samas ei tähenda see säte seda, et nt kui mobilisatsioon lõpeb ja algab demobilisatsioon, siis lõpeb ka sellise ühekordse riigikaitseülesande täitmise kohustus, mis anti seoses mobilisatsiooniga – see oleneb siiski ülesande olemusest, võib olla, et selle täitmine on vajalik kuni demobilisatsiooni lõpuni. Lõike 4 teise lause kohaselt ei või ülesande täitmise kohustuse panemine olla tingimuslik. Näiteks ei või esitada korraldust, et juhul, kui esineb olukord X, siis isik peab asuma ülesannet täitma. Lõikes 5 täpsustatakse, millal ühekordse riigikaitseülesande täitmine lõpeb. Eelnõu kohaselt lõpeb ühekordse riigikaitseülesande täitmine haldusaktis määratud tähtaja möödumisel. Ühekordse riigikaitseülesande täitmine lõpeb haldusaktis kindlaksmääratud ajal, olenemata sellest, kas ülesanne sai teostatud või mitte. Kui see ülesande täitmise tähtaeg möödub, ei pea enam ülesannet õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras täitma. Kui haldusaktis ei ole määratud ülesande tähtaega, siis piiritleb tähtaja kommenteeritava paragrahvi lõige 4 . Ühekordne riigikaitseülesanne lõpeb ka ühekordse riigikaitseülesande andja otsusega. Ühekordse riigikaitseülesande andja peab lõpetama ühekordse riigikaitseülesande täitmise, kui ülesande täitmine ei ole enam vajalik või ülesanne on täidetud. Kolmas võimalus puudutab FIEsid. Kuna FIE on vormilt füüsiline, mitte juriidiline isik, siis FIE surma korral loetakse ühekordne riigikaitseülesanne lõppenuks, kuivõrd ühekordne riigikaitseülesanne on lahutamatult seotud isikuga kellele riigikaitse kohustus pandi. Eelnõus ei ole eraldi alusena sätestatud, et ühekordne riigikaitseülesande täitmine lõpeb juriidilise isiku lõpetamisega. Juriidilise isiku lõpetamine ei ole niivõrd kiirelt toimuv protsess, kui füüsilise isiku surm, mis võib saabuda ootamatult. Juriidilise isiku lõppemiseks tuleb eelnevalt teha mitmeid toiminguid. Nimetatud aja sees saab haldusorgan kaaluda, kas ta paneb ühekordse riigikaitseülesande kellelegi teisele või täidab juriidiline isik oma kohustust kuni tema tegevuse lõpetamiseni. Paragrahvi 1 punkti de ga 1 7 ja 1 8 muudetakse RiKS § 44 lõikeid 1 ja 3–5. Muudatused tehakse RiKS 112 SE § 59 eeskujul. Eelnõu kohaselt on töökohustus Eesti kodaniku või Eestis alaliselt või püsivalt elava füüsilise isiku kohustus teha asjaomase asutuse nõudel tema kasuks riigikaitselist tööd kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal, kui töötegemine on vajalik asutusele või isikule määratud või antud riigikaitseülesannete täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks ( § 44 lg 1 ) . Isikule töökohustuse panemise kaudu tagatakse riigikaitseülesannetega isiku ja asutuse ning põhiseadusliku institutsiooni tegevuse jätkumine kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal, sh toetatakse nende riigikaitseks vajaliku avaliku võimu teostamisega seotud ülesannete täitmist olukordades, mis vajavad kiiret reageerimist või suuremahulist inimtööjõudu. Töökohustuse võib panna Eesti kodanikule või Eestis alaliselt või püsivalt elavale füüsilisele isikule. Välismaalase püsiv Eestis elamine välismaalaste seaduse § 6 tähenduses on välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel. Alaline elanik välismaalaste seaduse § 5 tähenduses on Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus. Eelnõuga ei tehta töökohustuse regulatsioonis ulatuslikke muudatusi. Võrreldes kehtiva RiKS §-ga 44 on eelnõus asendatud sundtöökohustuse mõiste ühekordse töökohustuse mõistega. Nimetatud muudatus tuleneb riigikaitseõiguse revisjoni aluseks olnud analüüsist, mille kohaselt tuvastati, et põhiseadusega on paremini kooskõlas kodanikukohustuse või ühekordse kohustuse mõiste. Ühekordne töökohustus on kodanikukohustus (ing civic duty ), mille puhul ei kohaldu rahvusvaheline sundtöö keeld (vaata EIÕKi artikli 4 punkt 3.d ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 8 punkt iv). Samuti on eelnõuga täpsustatud, et töökohustuse panemiseks peab olema vajadus riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks, enam ei ole nõutud, et sellise kohustuse panemiseks peab olema mitu riigikaitseülesannet. Töökohustuse võib panna eelnõu kohaselt ka siis, kui see on vajalik põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks. Töökohustuseks ei loeta tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmist, ajateenistust, reservteenistust ja asendusteenistust ( RiKS § 44 lõi ge 2 ) , sest tegemist on eriregulatsiooni alla käiva teenistuskohustusega. Samas võib töökohustus hõlmata tegevväelasi, kes täidavad rahuaja ametikoha ülesandeid, või Kaitseliidu liikmeid, kes ei ole sõjaaja ametikohale nimetatud või ei ole võetud tegevteenistusse sõjaaja ülesannete täitmiseks. Selles osas regulatsioon ei muutu ja eelnõus muudatusi ette ei nähta. Töökohustus jaguneb kaheks erinevaks kohustuseks ( § 44 lg 3 ) : 1) töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigikaitseülesande täitmise, sh elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega (riigikaitseline töökohustus); 2) töö- või teenistussuhteväline riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks üksikjuhtumil vajalik töö (ühekordne töökohustus). Ühekordne töökohustus on ühekordne otsus, millega isikut kohustatakse teatud tööd tegema . Riigikaitseliste töökohtade loetelu või selle määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus. Sõltuvalt Vabariigi Valitsuse otsusest võib esineda olukord, kus samasuguse töö tegija on riigikaitselise töökohustusega ja teine ei ole. Riigikaitselise töökohustuse ulatuse määramisel hinnatakse ohuolukorrast lähtuvalt, milline on tööjõu vajadus asutusele või isikule pandud riigikaitseülesande täitmisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega. Riigikaitselise töökohustuse eesmärk on tagada riigikaitseülesannete täitmine ja põhiseadusliku institutsioonide toimimine ning sellega riigi korralduse ja ühiskonna toimimise jätkusuutlikkus. Riigikaitselise töö tegemise kohustus on kõigil riigikaitseliste ülesannetega ameti- või töökohal töötavatel isikutel. Riigikaitselise töökohustuse määramisega ei või muuta isiku tööülesandeid. Eelnõu nagu ka kehtiva RiKS § 44 lõike 5 järgi ei tohi ühekordset töökohustust rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellega sarnanevast suhtest tulenevale tööle ning töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine. KorS § 16 annab korrakaitseorganile volituse kohustada muud isikut kui avaliku korra eest vastutavat isikut ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama. KorSi alusel saab korrakaitseorgan kohustada isikut ühekordse töö tegemiseks avaliku korra kaitse eesmärgil, samas kui RiKSi regulatsioon võimaldab kohustada isikut tööle ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Kehtiva RiKSi sundtöökohustuse regulatsiooni hinnates võib järeldada, et sundtöökohustuse eesmärk – ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine – on ühtlasi avaliku korra kaitse. Ka kehtiva RiKS § 53 lõike 3 punktis 1, mis reguleerib sundtöökohustust kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal, viidatakse tegevustele, mida võib pidada osaks avalikku korda ähvardava ohu tõrjumisest või korrarikkumise kõrvaldamisest: isikute ja vara transport, riigikaitseobjekti ettevalmistamine ja taristu korrastamine. Siiski tuleb arvestada, et seda tehakse riigi sõjalise kaitse korraldamise huvides. RiKSi ühekordse töökohustuse mõistet ja regulatsiooni on eelnõuga täpsustatud selliselt, et ühekordset tööülesannet rakendatakse riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks ( § 44 lg 5 ) . Sellega viiakse ühekordse töökohustuse sisu kooskõlla töökohustuse üldmõistega. Muudel juhtudel säilib võimalus kohustada isikut ühekordsele tööle KorSis või eriseadustes sätestatud alustel. Selleks et vältida kohustuste määramisel konfliktide tekkimist, peaks olema iga kord selge, kas tegu on riigikaitselise või korrakaitselise töökohustusega. Näiteks kui isikut kohustatakse tegema tööd sõjakahjustuse tõttu varisemisohtlikuks muutunud hoone turvaliseks muutmisel, on tegu korrakaitselise ülesandega. Teisalt kui samasugune tegu on vajalik selleks, et võimaldada tänaval Kaitseväele läbipääsu, on tegu riigikaitselise ülesandega. Probleem on selles, et nende näidete puhul on kohustuse panemiseks pädev organ ja selle seaduslik alus erinev ning õiguse rakendajal ja selle adressaadil peab olema võimalik täpselt aru saada, kes ja millisel õiguslikul alusel peab mida tegema. Kui eespool kirjeldatud küsimuses ei ole õigusselgust, võidakse isikule panna töökohustus valel alusel või jäetakse vajalik ülesanne üldse andmata, sest pädeva organi ametnikul puuduvad seadusest tulenevad üheselt mõistetavad käitumisjuhised. Samuti on võimalik, et mitu haldusorganit annab üksteisele vastukäivaid ülesandeid, paremal juhul põhjustab see viivitust kuni ülesannete kollisiooni lahendamiseni, halvemal juhul aga võib põhjustada selle, et mõlemad kriitilise tähtsusega ülesanded jäävad täitmata. Riigikaitseline töökohustus ei ole võrreldes kehtiva RiKS § 44 lõikega 4 eraldiseisvalt sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korraga seotud. Riigikaitseline töökohustus on seotud riigikaitseülesannete täitmisega ja põhiseaduslike institutsioonide toimimise tagamisega. Nimetatud tegevused sisaldavad ka vajalikke ülesandeid, et tagada sisejulgeolek ja põhiseaduslik kord. Paragrahvi 1 punkti de ga 19 ja 2 3 tunnistatakse kehtetuks RiKS § -d 45 , 49 ja 50 . Tööaja erisuste , palga ja töötasu maksmise ning puhkuse katkestamise regulatsioon id on viidud eelnõuga RiKS 3. peatükki, kuhu viiakse eelnõuga uus 5. jagu, milles on reguleeritud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal töö- ja teenistussuhteid puudutavad erisused. Vt eelnõu 3. peatüki 5. jao seletuskirja. Paragrahvi 1 punkti de ga 2 0 ja 2 1 muudetakse RiKS § 46 lõikeid 2 ja 3 ning lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Muud atused RiKS §-i 46 tehakse RiKS 112 SE § 60 eeskujul. Lõigetega 2 ja 3 muudetud sõnastuses antakse Vabariigi Valitsusele õigus määrata riigikaitse huvides täiendavaid ameti- ja töökohti, mis on vajalikud riigikaitse toimimiseks. Vabariigi Valitsus võib kehtestada täiendavad ameti- ja töökohad (st määrata ameti- või töökohad nende nimetuste loeteluna või üldtunnuse, näiteks valdkonna või struktuuriüksuse, kaudu) või nimeliselt nendel töötamise kohustusega isikud (st määrata nõude, et kindel isik, kellel on teatud hädavajalikud oskused või teadmised, töötaks riigikaitse eesmärgi huvides edasi kindlal ameti- või töökohal) või näha ette nende määramise tingimused (näiteks määrata igale asutusele ja juriidilisele isikule protsendi, mis tähistab maksimaalset osakaalu selle ameti- ja töökohtade koosseisust, mida võib määrata riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtadeks). Sel juhul jätab Vabariigi Valitsus täpsema määramisevõimaluse , st valik koosseisus olevate ameti- ja töökohtade osas, asutusele või isikule. Riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohti võib luua nii riigiasutuses, avalik-õigusliku juriidilise isiku juures kui ka muu juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja juures, kui neile on määratud riigikaitseülesanne või nad toetavad selle täitmist või täidavad ülesandeid, et tagada põhiseadusliku institutsiooni toimepidevus. Vabariigi Valitsus kehtestab täiendava riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade ja isikute määramise tingimused ja nende üle arvestuse pidamise korra määrusega. Võrreldes kehtiva seaduse §-ga 46 on sõnastusi täpsustatud nii põhimõtte kui Vabariigi Valitsuse määruse volitusnormi osas. Selgesõnaliselt tuuakse esile, et Vabariigi Valitsus võib kehtestada ametikohtade määramise tingimused, mis hõlmab ka protsenti koosseisust. See asendab seni kasutatud ebaselgemat väljendit „moodustamise ulatus“. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks senine lõige 3, sest see piiras Vabar iigi Valituse korralduse andmise õigust vaid k õrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal . Samas võib Vabariigi Valit s usel olla olukorrast lähtuvalt vajalik määrata riigikaitselisi töökohti ka muudes olukordades (nt püsiva riigikaitseülesande määramisel mobilisatsiooni teotamiseks jne). edaspidi võib lõikes 2 tulenevalt anda Vabariigi Valitsus anda riigikaitseliste töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ja neile nimeliselt määratud isikute loetelu korraldusega vastava vajaduse tekkimisel, sh ennetvalt ootamata ära erikorra tekkimist. Paragrahvi 1 punktiga 2 2 muudetakse RiKS § 47 punkti 2 ja § 52 lg 1 punkti 4. Tegemist ei ole sisulise muudatusega – RiKSi sõnastus viiakse kooskõlla töövõimetoetuse seadusega. Töövõimetoetuse seaduse jõustumisest 1. juulil 2016. a alates ei kasutata enam täielikult töövõimetu isiku mõistet, vaid puuduva töövõimega isiku mõistet. Paragrahvi 1 punkti de ga 2 4 –3 2 tehakse muudatused RiKS 5. peatüki 1 1 . jao ( kehtivas redaktsioonis 5. peatüki 1. jagu, uue numeratsiooni kohaselt 5. peatüki 1 1 . jagu ) 3. jaotises. Kehtivas RiKSis on selles jaotises reguleeritud sundtöökohustus. Kuna eelnõuga asendatakse sundtöökohustuse mõiste ühekordse töökohustuse mõistega, siis viiakse RiKSi vastavad muudatused. Sisulised muudatused on tehtud RiKS 112 SE §-de 64–67 eeskujul. Punktiga 2 4 muudetakse RiKS 5. peatüki 1 1 . jao 3. jaotise pealkirja. Sundtöökohustus asendatakse ühekordse töökohustusega. Punktiga 2 5 viiakse ühekordse töökohustuse jaotisesse uus § 51 1 , millega reguleeritakse ühekordse töökohustuse panemine. Kehtivas RiKSis on mõneti ebaloogiliselt kõige esimeseks paragrahviks sundtöökohustuse jaotises sellest töökohustusest vabastamist käsitlev paragrahv (§ 52) ja töökohustuse panemist käsitletakse alles järgmises paragrahvis – loogilisem on, et esimene paragrahv käsitleb töökohustuse panemist. Eelnõuga RiKSi lisatava §-ga 51 1 antakse valitsusasutusele ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse või tema volitatud isikule volitus panna riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks füüsilisele isikule ühekordne töökohustus ning sätestatakse ühekordse töökohustuse panemise tingimused. Selles sättes on võrreldes kehtiva RiKS §-ga 53 tehtud täpsustusi, mis tulevad eelnõus kasutatavates t mõistetest . Sättega ei ole laiendatud isikute ringi, kes on volitatud panema isikutele ühekordseid töökohustusi. Ühekordse töökohustuse võib isikule panna eeldusel, et isikul ei ole seadusest või halduslepingust tulenevaid riigikaitselisi kohustusi, töökohustus ei ole seotud isiku töö- või teenistussuhtega ning kohustuse täitmine ei nõua eriteadmisi. Näiteks võib ühekordse töökohustuse panijaks olla kohalik omavalitsus, kui sõjaseisukorra ajal on vaja korraldada kiiresti inimeste või kultuuriväärtuste evakueerimine. Töö- või teenistussuhtest tulenevat ühekordse töökohustusega sarnanevat tööd on käsitletud TLS § 44 lõikes 4 ja ATS § 39 lõikes 1. Ühekordse töökohustuse võib panna riigikaitseülesande täitmiseks või toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks vaid juhul, kui seda rakendada sooviv asutus ei saa ise või vabatahtlikuna kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ülesannet täita ning ühekordse töökohustuse täitmine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu seda tegevale isikule või tema varale ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. Eeltoodu tähendab, et ühekordset töökohustust ei panda, kui asutusel on olemas võimalused töö tegemiseks või on piisav hulk vabatahtlikke või on piisavalt aega ülesande täitmiseks panemiseks. Näiteks sõjaseisukorra toimumisel ei või Kaitsevägi isikule ühekordset töökohustust panna, kui sama töö on võimalik teha tegevteenistujate abil. Erinevalt kehtiva RiKS § 53 lõikest 3 ei sätesta § 51 1 lõige 1 eraldi, et ühekordse töökohustuse panemist võib kohaldada juhul, kui tegemist on vahetu vajadusega isikute ja vara transportimiseks, riigikaitseliste objektide ettevalmistamiseks või taristu korrastamiseks. Nimetatud tingimus on eelnõust välja jäetud, sest nimetatud ülesannete puhul on tegemist kas asutuste riigikaitseülesannetega, mis on niigi ühekordse töökohustuse panemise eelduseks, või on tegemist korrakaitseks vajalike tegevustega, kus kohalduvad KorSi isikute korrakaitsesse kaasamise sätted. Näiteks isikute riskipiirkonnast evakueerimine on politsei ülesanne. Kui politsei teeb seda riigikaitseülesannete täitmise tagamiseks, kohaldub kõnesolev paragrahv, kui korrakaitse eesmärgil, siis KorS. Ühekordset töökohustust täitvatel isikutel puuduvad volitused piiravate meetmete rakendamiseks. Nimetatud volitusi ei ole ühekordset töökohustust täitvatele isikutele ette nähtud, sest piiravate meetmete kohaldamine eeldaks eelneva väljaõppe läbimist. Eelneva väljaõppe eeldus aga välistab RiKS § 44 lõige 5 kohaselt ühekordse töökohustuse panemise. Ühekordse töökohustuse parimaks täitmiseks peab kohustuse panija töökohustuse panemise otsustamisel arvesse võtma kohustatava isiku terviseseisundit ja muid olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada töö tegemist ( § 51 1 lg 2 ) . Selles osas eelnõus võrreldes kehtiva regulatsiooniga (kehtiv RiKS § 53 lg 2) muudatusi ette ei nähta. Ühekordne töökohustus tuleb isikule teatavaks teha kirjalikult või suuliselt ( § 51 1 lg 3 ) (sama regulatsioon kehtiva RiKSi § 53 lõikes 4) . Seejuures peab kohustuse panija (haldusorgan) veenduma, et isik ka kohustusest aru saab. Ühekordse töökohustuse võib teha isikule teatavaks vahetult või kaudselt. Vahetu teatamine eeldab, et kohustus tehakse teatavaks inimesele otse ühekordse töökohustuse panija poolt. Kaudne teatamine eeldab, et panija on oma kohustuse teatavaks teinud kolmandale isikule, kellega on inimesel töö- või teenistussuhe ja kes annab vastava teate edasi. Ühekordse töökohustuse võib panna isikule kuni 48 tunniks, kuid see ei tohi ületada töö tegemiseks või ülesande täitmiseks vajalikku aega ( § 51 1 lg 4 ) (sama regulatsioon kehtiva RiKSi § 54 lõike 1 esimeses lauses) . Näiteks, kui ülesanne täidetakse 36 tunni jooksul, ei või isikut kohustada sama ülesande tõttu olema töökohustuses veel 12 tundi eeldusel, et äkki võib veel abi vaja minna. Niisamuti ei või töökohustuse täitmise kohustuse panemine olla tingimuslik (sama regulatsioon kehtiva RiKSi § 54 lõike 1 teises lauses) . Näiteks ei või esitada korraldust, et juhul, kui esineb olukord X, siis isik peab ilmuma ühekordset töökohustust täitma. Kui ühekordset töökohustust on vaja panna samale isikule korduvalt, tuleb panijal arvestada, et peale 48 tundi kestnud töökohustuse täitmist tuleb võimaldada isikule puhkeaega ja arvestada isiku kohustustega, nt tema tavapärane töökohustus ja perekondlikud kohustused. Töökohustuse täitmise ajal tuleb isikule samuti anda mõistlikus ulatuses puhkeaega ( § 51 1 lg 5 ) . Puhkeaeg võimaldab isikul taastuda ja aitab vältida võimalikke terviseriske. Ühekordset töökohustust täitvat isikut võib kohustada ilmuma töökohustust täitma koos vajalike töövahendite ja sõidukiga ( § 51 1 lg 6 ) (sama regulatsioon kehtiva RiKSi § 54 lõikes 2) . Näiteks võib kohustada isikut tulema tee taastamise töödele oma autoga. Kui isik peab töökohustuse täitmiseks kaasa võtma ka oma labida, millega tööd teha, siis on lisaks ühekordse töökohustuse panemisele tegemist ka asja sundkasutusse võtmise kohustuse kohaldamisega. Ühekordse töökohustusega isikule tekkinud kulud hüvitatakse eelnõu ga RiKSi lisatava § 87 6 kohaselt õiglase hüvitise maksmisega. Punktiga 2 6 asendatakse RiKS §-s 52 sundtöökohustuse mõiste ühekordse töökohustusega. Punktiga 2 7 muudetakse RiKS § 52 lg 1 punktide 9 ja 10 sõnastust. Viidatud punktide kohaselt ei panda ühekordset töökohustust sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele ja riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötavale isikule, kui ühekordne töökohustus takistab riigikaitselise töökohustuse täitmist. Võrreldes kehtiva RiKSiga on ühekordse töökohustuse täitmisest vabastatud kõik sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvad kaitseväelased, mitte ainult tegevväelased. Erand arvestab asjaolu, et ühekordset töökohustust võib rakendada kõrgendatud kaitsevalmiduse , sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Reservis oleva isikud, kes õppekogunemise või lisaõppekogunemise käigu s kutsutakse teenistusse, st nende sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma, on sellisel juhul reservteenistuses ning vastavalt KVTS § 5 lõikele 5 on nad reservväelased. Reservväelane täidab tegevväelasega sarnaselt sõjaaja ametikoha ülesandeid, mistõttu tema teistsugune kohtlemine ei ole mõistlik. Iga kaitseväeteenistuses olev isik on kaitseväelane (KVTS § 3 lg 1), mistõttu tuleks sõjaaja ametikoha ülesanded täitvate kaitseväeteenistuses olevate isikute võrdse kohtlemise tagamiseks vabastada kõik kaitseväelased ühekordsest töökohustusest. Samuti muudetakse ühekordse töökohustuse panemise lubatavust võrreldes kehtiva RiKSiga riigikaitselisel töö- või ametikohal töötavate isikute osas – kui kehtiva RiKSi kohaselt on töökohustustest vabastatud üksnes RiKS § 46 lõikes 1 nimetatud isikud ehk isikud, kelle ametikoht on seaduses otsesõnu nimetatud, siis eelnõu kohaselt on võrdse kohtlemise tagamiseks ühekordsest töökohustusest vabastatud kõik isikud, kes töötavad riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal. Punktiga 2 8 muudetakse RiKS § 52 lõike 3 sõnastust – tegemist on tehnilise muudatusega, mille sisu on sundtöökohustuse mõiste asendamine ühekordse töökohustuse mõistega. Punktiga 29 tunnistatakse RiKS §-d 53–55 kehtetuks. Paragrahvide 53 ja 54 regulatsioon on viidud eelnõuga §-i 51 1 . Paragrahvis 55 on reguleeritud sundtöökohustuse toetus – see asendatakse õiglase hüvitise maksmisega. Eelnõu kohaselt makstakse ühekordse töökohustusega isikule RiKSi lisatava § 87 6 järgi õiglast hüvitist. Punktiga 3 0 täiendatakse RiKSi §-ga 55 1 . Lisatav paragrahv annab ühekordse töökohustusega isikule töösuhte säilimiseks kaitsegarantii (kehtivas RiKSis on see reguleeritud § 56 lõikes 2 , mis tunnistatakse eelnõuga kehtetuks ) ning paneb riigile kohustuse isiku hukkumise või surma korral tagada isiku inimväärikas viimsele teekonnale saatmine. Lõige 1 sätestab keelu lõpetada ühekordse töökohustusega isikuga tööleping või teenistussuhe põhjusel, et isik täidab ühekordset töökohustust ega tee samal ajal tööd tööandja kasuks. Säte ei piira töövõtja õigust teha tööandjale ettepanek töösuhte lõpetamiseks. Lõige 2 annab õiguse, et töökohustuse täitmisel hukkumise või saadud vigastuse või haiges‎tumise tagajärjel saabunud surma korral korraldab riik isiku matused või katab isiku matuse korralda‎mise kulud.‎ Punktiga 3 1 muudetakse RiKS § 56 sõnastust – tegemist on tehnilise muudatusega, mille sisu on sundtöökohustuse mõiste asendamine ühekordse töökohustuse mõistega. Punktiga 3 2 tunnistatakse RiKS § 56 lõige 2 kehtetuks, sest vastav regulatsioon viiakse eelnõuga § 55 1 lõikesse 1. Nimetatud säte ei sobi oma olemuselt RiKS §-i 56, sest selles on reguleeritud töökohustuse lõppemist, kuid lõige 2 ei käsitle töökohustuse lõppemist, vaid hoopis annab isikule garantii, et töökohustuse täitmise tõttu ei või tööandja temaga töölepingut või teenistussuhet lõpetada. Paragrahvi 1 punktiga 3 3 täiendatakse RiKSi 5. peatükki uue 3. jaoga „Asja sundkasutusse võtmine ja asja sundvõõrandamine“ . Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RKSKS ning seniste sundkoormiste kohta käivad asjakohased sätt ed integreeritakse käesoleva eelnõuga RiKSi . Muudatus on tehtud RiKS 112 SE 5. peatüki 3. jao eeskujul. Kehtiv RKSKS pärineb 1995. aastast ning ei arvesta vahepeal õiguskorras toimunud ulatuslike ja süstemaatiliste muudatustega, mis tulenevad ennekõike RiKSist, HMSist, KorSist, VÕSist, samuti ei ole praegu võimalik rakendada ettevõtte sundvaldust äriseadustiku ja VÕSi raames. Eelnõuga on nimetatud üldseaduste kohalduvus ning nende erisused koondatud eelnõu vastavatesse peatükkidesse, mis reguleerivad mistahes piiravate meetmete kohaldamist. Näiteks sätesta takse eelnõu ga RiKSi uues 5 1 . peatük is haldusmenetluse erisused ja 6 1 . peatükis riigivastutuse erisused kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal . Riigikaitsega (kitsamas tähenduses) seotud andmekogud on aga koondatud eraldi 5 2 . peatükki andmekogude jakku. Eraldiseisvas seaduses dubleerivate normide esitamine oleks tarbetu ja võib rakendamisel tekitada vastuolusid. Kehtivas õiguses on riigikaitselised kohustused, isikutelt riigile vajalike asjade sundkasutusse võtmine ja asjade sundvõõrandamine, riigile kasuliku ühekordse töö tegemine ning riigikaitseülesannete täitmine reguleeritud eri seadustes eri alustel. RKSKSi § 2 kohaselt on koormised: 1) sundvõõrandamine (rekvireerimine); 2) sundkasutus ja sundvaldus; 3) veokohustus. Sundkoormiste määramise ja täitmise alused on sätestatud RKSKSis ja RiKSis. Kehtiva RiKSi jõustumisega 2016. aastal kaotati ära koormisena nimetatud töökohustus RKSKSis, analoogne meede sätestati RiKSis. Sundkoormiste regulatsiooni tervikuna ei uuendatud. RKSKSis puudub sundkoormise legaaldefinitsioon, loetletud on vaid koormiste liigid. Eelnõuga loobutakse sundkoormiste mõiste kasutamisest. Oma olemuselt on koormised riigikaitselised kohustused, mis väljenduvad omandi riivete talumiskohustuses. Sundkoormised sarnanevad oma olemuselt riikliku järelevalve meetmetega. PäästeSi, PPVSi, HOSi ja KorSi ning teiste eriseaduste alusel saab kohaldada riikliku järelevalve meetmetena asja sundvõõrandamist ja sundkasutusse võtmist. Sundkoormised eristuvad riikliku järelevalve meetmetest eelkõige oma eesmärgi poolest: nad on suunatud riigi sõjalise kaitse tagamisele, samas riikliku järelevalve meetmeid rakendatakse avaliku korra kaitseks. Sundkoormiste määramisel ja kohaldamisel ei ole tegemist ohutõrjelise ega ohuennetusliku (inspektsiooniline) riikliku järelevalvega, vaid riigi sõjalise kaitse ettevalmistamise ja sõjalise kaitse tagamise toetamisega. KorS § 1 lõike 6 järgi ei kohaldu KorS riigi sõjalisele kaitsmisele, sõjalise kaitse ettevalmistamisele, riigi rahvusvaheliste sõjalise kohustuse täitmisele ja julgeoleku tagamisele Kaitseväe julgeolekualal. Sõjalise riigikaitse valdkonnas on praktiline vajadus riivehalduse meetmete (asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine) järgi olemas. Eelnõuga sätestatakse üksnes asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise alused ja kord kujul, mis haakub RiKSi riigikaitseliste kohustuste ja KorSi meetmete loogikaga. Eelnõus on loobutud RKSKSis sätestatud veokohustuse reguleerimisest eraldi riigikaitselise kohustusena, kuna see partikularistlikult ning tarbetult reguleerib teatud liiki töökohustuse. Näiteks lisaks kohustusele anda riigi kasutusse sõiduk koos kohustusega sellega vedada , võivad olla vajalikud veel mitmesugused asja kasutusse andmise ning sellega seotud töökohustused. Samalaadne vajadus kohaldada asja sundkasutust või sundvõõrandamist kombineeritult ühekordse töökohustusega võib ilmneda mistahes tehnilise vahendi ning seda kasutada oskava isiku puhul. Näiteks võib olla vaja kohustada kopaomanikku tegema traktoriga kaevetöid, buldooseriomanikku tegema pinnasetöid, kraanajuhti tõstetöid, arvutiomanikku infotehnoloogilist tööd, laboririista omanikku laboritöid jne. Ebavajalik on kõigi selliste eri tehniliste vahendite teostamiseks luua eriliigilisi töökohustuse liike seaduses. Eelnõuga on ette nähtud, et sellisel juhul kohaldatakse isikule asja sundkasutust koos ühekordse töökohustusega, sõltumata konkreetsest tehnilisest abivahendist. RKSKS § 28 kohaselt on üks koormis (sundkasutuse alaliik) ettevõtte omanikule või valdajale kohustuslike riigikaitseliste ülesan nete andmine, samas kui kehtiva RiKS i § 5 reguleerib riigikaitseülesannete määramist ja täitmist. RKSKS §-des 27–29 sätestatud ettevõtte sundkasutusega seotud võimalused kajastuvad eelnõu s riigikaitseülesannete juures . Sundkaskasutuseks loetakse RKSKS § 29 järgi ka ettevõtte ajutist võtmist riigi valdusesse. Sellise eriregulatsiooni kohaldamine saab olla võimalik haldussunnimeetmena üksnes juhul, kui juriidiline isik peab tootma kaupa või pakkuma teenust talle määratud riigikaitseülesande raames, kuid ta seda ei tee. Esmalt tuleb võimalike haldussunnivahenditena kasutada ettevõtlusvabadust vähem piiravaid meetmeid, nt ettekirjutust, ning viimase abinõuna alles ettevõtte valduse ülevõtmist ( vt eelnõuga RiKSi lisatava § 90 1 selgitus). Eelnõuga on oluliselt lihtsustatud asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandam iseks volitatud haldusorganite pädevuse regulatsiooni. Haldusorgani sisemist pädevuse jaotust ja detailseid ülesandeid ei ole seaduses eraldi sätestatud. Nt volitus rakendada asja sundkasutusse võtmist antakse Kaitseväele, mitte Kaitseväe juhatajale. Kaitseväe-sisese ülesannete jaotuse saab kindlaks määratakse Kaitseväe juht, kelleks Kaitseväe korralduse seaduse ( KKS ) § 23 lg 1 kohaselt on Kaitseväe juhataja. Eelnõuga antakse pädevus Kaitseressursside Ametile, Kaitseväele ja valitsuse volitatud asutusele tervikuna – sellisel juhul tegutseb iga ametnik asutuse nimel ja asutusele antud volituste alusel lähtuvalt sisemisest pädevuse ja ülesannete jaotusest. RKSKSi alusel on kehtestatud riigikaitseliste sundkoormiste koondkava transpordivahendite ja teenuste (tegevusalade) kohta. Koondkava eesmärgiks on kinnitada varade /teenuste nomenklatuur ja kogused, mis on lubatud riigikaitselise sundkoormisena Kaitseväe poolt kasutusele võtta alates kõrgendatud kaitsevalmiduse kehtestam isest. Koondkava alusel määrab Kaitseressursside Amet praegu üldise kaitsevalmiduse ajal riigikaitselised sundkoormised. Muude vara liikide loetelusid ja koguseid ei ole kehtestatud. Eelnõus on loobutud seaduse tasemel riigikaitseliste sundkoormiste koondkava reguleerimisest. Nimetatud akt on haldusesisene planeerimisdokument, mille koostamist toetab tsiviiltoetuse register. Planeerimisdokumendi seaduse tasemel kohustuslikuna sätestamine pole vajalik. Eelnõuga kehtestatav asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsiooni peamine eesmärk on võimaldada kiiret, paindlikku ja tulemuslikku tsiviilsektori ressursside kaasamist kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal . Paragrahv 82 1 annab seadusliku aluse Kaitseväele ja Kaitseressursside Ametile asja sundkasutusse võtmiseks ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutusele kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasu tusse isiku valduses olev asi ning see sundvõõrandada, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävineb või kui asi ei ole kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav. Sätte lõikes 1 on esiteks nimetatud asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks pädevad organid, nendeks on Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet (KRA) või muu täidesaatva riigivõimu asutus. Vabariigi Valitsusele on jäetud paindlik võimalus anda täidesaatva riigivõimu asutusele volitus omandiõiguse riiveks. Näiteks kui valitsusasutusele on pandud riigikaitseülesanne täitmine, võib sellega sagedasti kaasneda ka vajadus, et sama asutus saaks ka asja sundkasutamise kohustust määrata. Oluline on, kas asja on vaja kasutusse võtta või võõrandada riigikaitse- või korrakaitsefunktsiooni täitmiseks. Avaliku korda ähvardava ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks saab korrakaitseorgan rakendada alati KorSis sätestatud samasisulisi meetmeid. Just seetõttu, et korrakaitseorganitel on KorSist lähtuv volitus kõigis kriisiolukordades, on eelnõu §-s 82 1 nimetatud meetme kohaldamise volitus antud KRAle ja Kaitseväele, kes üldjuhul ei ole korrakaitseorganid ning kellel puuduvad riikliku järelevalve meetmete rakendamise volitused. Välistatud on asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volituse andmine kohalikele omavalitsustele ja teistele halduse kandjatele. Ka KorSis kehtib põhimõte, mille järgi võivad omavalitsused ja muud halduse kandjad kasutada selliseid meetmeid, mis riivavad isikute õigusi ja vabadusi pigem vähe ja leebelt. Lisaks kaasneb asja sundkastusse võtmise ja sundvõõrandamisega vahetu sunni kohaldamise õigus. Riigi jõumonopoli õigus rakendada riigi nimel jõudu teise isiku vastu delegeerimine täidesaatvast riigivõimust väljapoole läheb tuumikülesannete delegeerimise keelu alla, sest tulenevalt riigi jõumonopolist erinevad riigivõimu organi volitused igamehe hädakaitseõigusest nii eelduste kui ka jõukasutuse lubatava ulatuse poolest. Teiseks on lõikes 1 sätestatud, et asja sundkasutus on lubatud ajutiselt ning üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal. Täiendavalt on lisatud tingimus, et meetme kohaldamine peab olema vältimatult vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või lisaõppekogunemise korraldamiseks. Samuti nähakse eelnõuga ette asja sundkasutus olukorras, kus see on vajalik rahvusvahelise sõjalise koostöö raames Eesti võetud kohustuste täitmiseks. Arvestades tänapäeva olukordade tekkimise ja sündmuste eskaleerumise kiirust peab Eestil ja liitlastel olema võimalus ka kiirelt reageerida. Näiteks võib liitlaste relvaõudude saabumine Eestisse toimuda enne kaitsevalmiduse kõrgendamist , mistõttu ei pruugi saabuvate vägede paigutamiseks olla piisavalt ruumi olemasolevatel Kaitseväe objektidel või on julgeoleku kaalutulustel kavandatud paiknemine piirkondadesse, kus majutamiseks sobivad Kaitseväe objektid puuduvad. Eeltoodust lähtuvalt võib tekkida vajadus liitlaste majutamiseks ja nende varustuse ladustamiseks täiendavate maa-alade hõivamiseks. Nimetatud piirang on põhjendatud ja vajalik põhiseadusest tulenevalt, kuna niivõrd ulatuslik omandi põhiõiguse piirang eelnõus ettenähtud kujul ei oleks lubatav nn tavaolukorras. Eelnõu kohaselt toimub riigikaitseülesande täitmine üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, seega on ka selle toetamine võimalik üksnes viidatud ajal. Näiteks võib toiduvaru laialijagamiseks olla vaja võtta sundkasutusse isikutele kuuluvaid transpordivahendeid. Lisaõppekogunemise võib lühialaliselt kokku kutsuda peale kaitsevalmiduse kõrgendamist või enne seda, nt olukorras, kus on vajalik võimalikule agressorile jõudu näidata (ing show of force ). Lisaõppekogunemisi võib näiteks reservis olevatele isikutele korraldada ka vajaduse korral rahuajal mobilisatsioonivalmiduse kontrolliks. Eelnõuga nähakse ette, et kui lisaõppekogunemine korraldatakse k õrgendatud kaitsevalmiduse ajal, siis võib selle läbiviimiseks samuti asju sundkasutusse võtta või võõrandada. Teatud juhtudel on asja sundkasutusse võtmisel juba teada, et asi kasutamise käigus hävineb või ei ole asi kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav, sellisel juhul võib asja sundvõõrandada ( lõige 2 ) . Sellised asjad, mida ei ole võimalik tagastada, on äratarvitatavad asjad, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkavad olemast, näiteks kütus, toit, vedelikud jne. Teatud juhtudel on asja kasutusele võtmisel juba teada, et see tõenäoliselt hävineb. Näiteks võetakse isikult kasutusele sõiduk, mida kasutatakse kaitsekilbina rahutuste mahasurumise ajal, kui märatsejad ründavad korrakaitseametnikke põlevate esemetega. Haldusorgan peab enne asja sundkasutusse võtmist hindama, kas asi on võimalik isikule tagastada või mitte. Kui hinnangu järgi tõenäosus asja tagastamiseks puudub või on vähene, siis võib haldusorgan asja kohe võõrandada. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega. Sundkasutusse võetud asi võetakse täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse, kuivõrd asja sundkasutuse eesmärgiks on riigi haldusülesande täitmisele kaasaaitamine. Niisamuti sundvõõrandatakse asi riigi omandisse. Võib esineda situatsioone, kus Kaitseväel või Kaitseressursside Ametil tekib edasilükkamatu vajadus asju sundvõõrandada või sundkasutusse võtta juba enne Vabariigi Valitsuse kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust. Tegemist on olukordadega, mille käigus on faktiliselt kaitsevalmiduse kõrgendamise tingimused täidetud ning ohu suurenemise vältimiseks on vaja kiiresti rakendada piiravaid meetmeid, kuid kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust ei ole Vabariigi Valitsus teinud ohtude kiire eskaleerumise tõttu. Eelkõige võib asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise vajadus tekkida lisaõppekogunemise korraldamise käigus või Eesti riigi kaitsmise eesmärgil Eestis viibivate välisriigi relvajõudude tegevuse toetamisel, kui reageerimine peab toimuma kiirelt. Kuivõrd asju soovitakse võtta riigikaitselistel eesmärkidel sundkasutusse või sundvõõrandada enne kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust, siis on eelnõu järgi meetme rakendamise volitus antud kõrgeimale täidesaatva riigivõimu tasandile ehk Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsusel on volitus otsustada asjade sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise üle enne kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust, kui see on vältimatult vajalik lisaõppekogunemise korraldamiseks või rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks ( lõige 3 ) . Selliseks erandlikuks juhuks on loodud eelnõus fiktsioon, mille kohaselt juhul, kui asi võetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse edasilükkamatul juhul enne Vabariigi Valitsuse langetatud kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust, loetakse alates Vabariigi Valitsuse otsuse jõustumisest, et kõrgendatud kaitsevalmidus esines juba asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusakti andmise ajal. Kui Vabariigi Valitsus kaitsevalmidust hiljem ei kõrgenda või Riigikogu ei kiida seda heaks , siis tuleb meetme kohaldamine lugeda õigusvastaseks tegevuseks ning tekkinud kahjud isikutele hüvitada ( lõige 4 ) . Tuleb rõhutada, et õigusvastane on üksnes meetme kohaldamine, mitte ohu tõrjumine tervikuna. Lisaks ei tähenda meetme õigusvastaseks lugemine ja võimaliku kahjunõude tekkimine, et riik esitab regressinõude meedet kohaldanud isiku vastu. Lisaks võib isikut kohustada toimetama sundkasutusse võetud või sundvõõrandatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad ( lõige 5 ) . Asja kohaletoimetamise kohustuse panemisel on tegemist ühekordse töökohustuse panemisega. Nii asja sundvõõrandamise, sundkasutusse võtmise kui ka sellega seotud töökohustuse täitmise eest makstakse isikule õiglast hüvitist eelnõu ga RiKSi lisatavas §-s 87 6 sätestatud tingimustel ja korras. Eraldi on lõikes 6 sätestatud, et kui isikule pannakse koos asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustusega ka asja kindlaksmääratud kohta toimetamise kohus tus, siis tuleb arvestada RiKS 5. peatüki 1 1 . jao 3. jaotises ühekordse töökohustuse kohta sätestatut (nt ühekordse töökohustuse kestus, puhkeaja andmise kohustus, töökohustusest vabastatud isikud jne). Seejuures tuleb arvestada, et kui ühekordse töökohustuse panemine ei või olla tinglik, siis asja sundasutuse või sundvõõrandamise korral võib ühekordne töökohustus olla tingimuslik, kui see on määratud eelotsuses kõrvaltingimusena. Eelnõu kohase RiKS 82 3 lõike 2 järgi võib eelotsuses kehtestada kõnealuses lõikes loetletud kõrvaltingimused, sh sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmiseks vajaliku lisakohustuse. Näiteks, kui ettevõtjal on kohustus viia riigikaitselise sundkoormisega koormatud veesõiduk sundkoormiste täitmisele pööramisel PPA määratud sadamasse, siis määrab ettevõtja juhtimisõigusega isiku, kes asub täitma PPA pandud ühekordset töökohustust (st toimetab veesõiduki ettenähtud kohta). Selline sõiduki või muu transpordivahendi toimetamine ettenähtud kohta sätestatakse eelotsuses lisatingimusena. Alates asja sundkasutusse võtmise haldusakti kehtima hakkamisest kuni selle kehtivuse lõppemiseni on isikul keelatud asja võõrandamine ( lõige 7 ) . Sama kehtib ka asja sundvõõrandamise haldusakti puhul ( lõige 8 ). Iga isiku kohustused asja sundkasutusse võtmisel või sundvõõrandamisel määratakse täpsemalt kindlaks haldusaktiga. Sätte eesmärgiks on vältida olukorda, kus isik pärast haldusakti kättesaamist võõrandab asja ning toimetab selle uue omaniku kätte. Keeld asja võõrandada ei kehti ajal, kui asja suhtes on tehtud üksnes eelnõu kohase RiKS § 82 3 alusel eelotsus. Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib kasutada vahetut sundi eelnõus sätestatud alustel ja korras ( lõige 9 ) . Vahetu sunni kui haldussunnimeetme kohaldamise õigus on vajalik, et lõpetada kiiresti isiku õigusvastane käitumine ja hoida ära kahjulikud tagajärjed, mis võivad kaasneda meetme rakendamise viivitusega. RKSK § 33 nimetab koormisena veokohustuse, mis on riiklik kohustus sõiduki, ujuvvahendi või õhusõiduki omanikule või valdajale teha riigikaitseliste vajaduste tõttu vedusid koos juhi või meeskonnaga. Nimetatud sundkoormis kätkeb endas tegelikult kaht eraldiseisvat koormist: 1) asja sundkasutust ning 2) töökohustust. Muude masinate või seadmete puhul, mis võivad samuti riigikaitseks vajalikud olla, sellist erisätet ei ole. Eksisteerib mitu võimalikku varianti, kuidas tagada veokohustust kas eraldi koormise või mitme koormise kombinatsioonina. Näiteks võib võtta vallasasja sundkasutusse ning määrata eraldi töökohustuse selle juhile (kelleks võib, aga ei pruugi olla sama isik, kes tavaliselt koormatavat masinat käitab). Teiseks võib seadusega kohustada teatud ettevõtjaid (näiteks transporditeenuse osutajaid) täitma veokohustust riigikaitseülesandena. Nimetatud kaalutlustel ei ole veokohustust eraldi riigikaitselise kohustusena sätestatud. Paragrahv 82 2 sätestab, millised asjad ja milliste tingimuste esinemisel ei kuulu sundkasutusele võtmisele ja sundvõõrandamisele ( lõige 1 ) . Esiteks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks. Selliseks varaks on näiteks seitsmeks päevaks vajalikud toiduained temale ja tema lähedastele ning eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev küttematerjal. Teiseks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele asi, mis on vältimatult vajalik teise isiku või asutuse riigikaitseülesannete täitmiseks, sh elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalikud asjad. Riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikku asja ei saa riik enda kasutusse võtta või sundvõõrandada, kuivõrd asi on vältimatult vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal teenuse või ülesande toimepidevuse tagamiseks isikule või asutusele, kellele on määratud või antud riigikaitseülesanne. Sellise erandi kehtestamist toetavad ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) 2016. aasta juunis toimunud Varssavi tippkohtumisel kokku lepitud vastupanuvõime arendamise põhimõtted (näiteks §-d 73 ja 135) , mille kohaselt liikmesriigid peavad oluliseks elutähtsate teenuste toimepidevust ning panustavad toimepidevuse tagamisse. Kolmandaks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele usulise ühenduse usuliste talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalik vallasasi. Kehtiva RKSKS § 16 p 2 näeb ette sarnase piirangu, mille kohaselt sundvõõrandamisele ei kuulu kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude vara, mida kasutatakse riitusteenistuseks. RKSKS § 23 viitenormi kaudu välistatakse samal alusel ka asja sundkasutusele võtmine. Eelnõuga säilitatakse samalaadne piirang, kuid „riitusteenistuse“ asemel kasutatakse väljendit „usulise talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalik vallasasi“ . Sellega on eelnõu terminoloogia viidud kooskõlla kehtiva kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) §-ga 3 lg 1, mis määratleb, et usulise ühenduse põhitegevus toimub talituse või teenistuse vormis. Sisuliselt aga määratleb kõnealune säte jätkuvalt seda, et sundkasutusse võtmisele või sundvõõrandamisele ei kuulu mitte igasugune usulisele ühendusele kuuluv vallasasi, vaid üksnes selline, mida kasutatakse usulise talituse või teenistuse korraldamiseks. Samuti on eelnõuga asendatud kehtiva RKSKS § 16 p 2 väljend „kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude“ terminiga „usuline ühendus“, viimaks sätet kooskõlla KiKoS § 2 lõikega 1, mille kohaselt usulised ühendused on kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid ning välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioonid. Neljandaks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele välisriigi esindusele või selles töötavale isikule kuuluv asi. Samalaadse piirangu näeb ette kehtiva RKSKS § 16 punkt 3, mille kohaselt ei kuulu sundvõõrandamisele või sundkasutusele võtmisele välisriikide saatkondadele, konsulaatidele, esindustele ja neis töötavatele välisriikide kodanikele kuuluv vara, mis on ametialaseks ja isiklikuks kasutamiseks. Välissuhtlemisseaduse (VäSS) § 9 lg 4 p 4 määratleb välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esinduse staatuse, sellest tulenevalt on uuendatud ka eelnõu sättes subjektide ringi, kelle asjad ei kuulu sundvõõrandamisele ega sundkasutusse võtmisele. VäSS § 5 lg 2 kohaselt on välisesindus kas diplomaatiline esindus, konsulaarasutus või erimissioon. Välisriigi esindus hõlmab kõiki neid mõisteid. Säte ise tuleneb rahvusvahelisest õigusest. Konsulaarsuhete Viini konventsiooni art 31 lg 4 kohaselt on konsulaarvaldused, nende sisustus ja muu vara ning sõidukid puutumatud riigikaitse ja ühiskondliku kasu eesmärgil sundvõõrandamise suhtes. Sama konventsiooni artikkel 52 vabastab konsulaarasutuse töötaja ka sundvõõrandamisega seotud või muudest sellesarnastest kohustustest. Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni art 22 lg 3 kohaselt on esinduse valdused, sisustus ja muu vara ning esinduse sõidukid puutumatud läbiotsimise, sundvõõrandamise, arestimise ja täitemenetluse suhtes. Sama konventsiooni artikkel 35 vabastab diplomaatilise esindaja ka sundvõõrandamisest ja muudest samalaadsetest kohustustest. Viiendaks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele asjad, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele ja sundkasutusse võtmisele. Näiteks on Eesti Vabariik ühinenud NATO ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppega, mille art 6 kohaselt on organisatsiooni valdused puutumatud ega kuulu läbiotsimisele, rekvireerimisele, konfiskeerimisele, sundvõõrandamisele ja on kaitstud muul moel sekkumise eest, olenemata sellest, kus ja kelle valduses vara asub. Samalaadsed piirangud võivad tuleneda ka muude rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesusest, näiteks on Eesti ka ÜRO, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, OECD ja veel mitme muu rahvusvaheliste organisatsiooni liige. Samuti võivad puutumatuse klauslid tuleneda ka muud laadi rahvusvahelistest kokkulepetest, millega Eesti Vabariik ühinenud on. Samalaadne piirang sisaldub ka kehtiva RKSKS § 16 punktis 4. Eelnõu lõikega 2 on teatud asjadele seotud täiendavad kasutusele võtmise ja võõrandamise piirangud. Kultuuriväärtusega asja või arhivaali võib sundkasutusse võtta või sundvõõrandada vaid juhul, kui muul viisil ei ole võimalik riigikaitselist vajadust rahuldada ning võimalusel välditakse kultuuriväärtuse või arhivaali hävimist või kahjusta mist. Kehtiva RKSKS § 16 punkt 1 välistab muuseumide ja arhiivide vara sundvõõrandamise või sundkasutusele võtmise. Nimetatud piirang on esiteks liiga lai, kuna hõlmab mistahes muuseumi või arhiivi omandis oleva vara sõltumata selle kultuuriväärtusest. Näiteks võib muuseumile või arhiivile kuuluda riigikaitseks vajalik ilma kultuuriväärtuseta, kuid muuseumi majandamiseks vajalik masin, kütus või mistahes muu vallasasi, mille sundvõõrandamise välistamine ei ole põhjendatud. Kultuuriväärtuse mõiste sätestab kehtivas õiguses muinsuskaitseseadus, muinsuskaitse alla võidakse võtta kultuuriväärtusega asi. Kehtivas õiguses sätestab kultuuriväärtuse mõiste samuti kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse § 2. Muuseumiseaduse § 2 lg 2 seob museaali samuti kultuuriväärtuse mõistega. Teisalt ei ole põhjendatud kehtivas RKSKSis sätestatud absoluutne keeld sellise asja sundkasutuseks, kuna muul moel ei oleks võimalik näiteks võtta sisse kaitsepositsiooni Tallinna vanalinna muinsuskaitsealuses hoones või kasutada näiteks kultuuriväärtusega vallasasja riigikaitseks. Eelnõusse on sisse jäetud ka arhiiviseaduse § 2 lõikest 2 tuleneva arhivaali välistus, kuigi praktikas ei saa arhivaale üldse riigikaitseks kasutada, kui siis ehk ainult hädaolukorras mingite ülimalt erandlike asjaolude kokkulangevuse korral, kui näiteks sissepiiratud arhiivis on vaja põletada põlevmaterjali ning midagi muud pole selleks võtta. Seega on eelnõus kultuuriväärtusega asja või arhivaali kaitse sätestatud erinevalt kehtivalt mitteabsoluutsena, st et teatud erandlikel juhtudel pole ka nende kasutamine riigikaitseks välistatud. Teiseks on piirang sätestatud asja tunnustest lähtuvalt, mitte enam selle muuseumile või arhiivile kuuluvuse tunnuse alusel. Sundkasutusse võib võtta ja sundvõõrandada võib isiku kasutuses oleva eluruumi juhul, kui talle on tagatud asenduseluruum. Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduse ( valmiuslaki ) kohaselt võidakse eluruumi omanikku kohustada andma teada oma valdusest (§ 52), sealhulgas eluruumist, kus on rohkem kui üks ruum leibkonna liikme kohta (§ 53) ning eluruume võidakse kohustada andma üürile isikutele, kelle vajadus on suurim, vahendades seejuures üürilepingut omaniku ja üürniku vahel. Kui pooled ei jõua üürilepingu tingimustes kokkuleppele, määrab need ametiasutus. Üürisumma määratakse kindlaks vastavalt mõistliku kohaliku hinnataseme järgi (§ 54). Samuti on valmiuslaki kohaselt iga maa, veeala, hoone, ruumi või laoala omanik või valdaja on kohustatud andma kaitseväele või kaitseministeeriumile üle oma valduse. Eluruumi, mida kasutatakse püsivalt elamiseks, võidakse kohustada üle andma üksnes juhul, kui esinevad iseäranis kaalukad sõjalised põhjused (§113). Seejuures on kaitseväel õigus nimetatud esemete ümberkujundamiseks: ehitada neile ladusid, kindlustusrajatisi, teid ja muud riigikaitseks vajalikku. Saksa sundkoormiste seaduse ( Bundesleistungsgesetz ) § 3 lg 4 kohaselt võidakse riigikaitseks sundkasutusse võtta ka eluruum, kuid seda üksnes juhul, kui isikule on tagatud asendusmajutus. Seega ei ole põhjendatud eluruumide täielik välistamine sundkasutusele võtmisest, kuid see peaks olema viimane abinõu. Esmajoones tuleks riigikaitseks kasutusele võtta kõikvõimalikke selleks sobivaid mitteeluruume. Riigikaitse laia käsituse kohaselt on riigikaitseks oluline ka elanikkonna toimetulek kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ning eluruumi kasutamise võimalus on toidu ja muu eluks hädavajaliku kõrval selle üks oluline osa. Ka sõjalise konflikti olukorras tuleb tagada tagala toimetulek ja toetus sõjategevusele ning kodutute tekkimine seoses asja sundkasutusega seda ei soodustaks. Seetõttu on eluruumi sundkasutus võimalik, kuid sel juhul tuleb tagada isikule riigi poolt asenduseluruum. Muu hulgas on asenduseluruumi leidmine võimalik näiteks sel teel, et võetakse sundkasutusse mõni teine eluruum, milles keegi sees ei ela. Esmajoones tuleb eluruumi sundkasutus kõne alla juhul, kui muu sobiv ruum tulenevalt olukorrast puudub. Eeltoodust lähtuvalt ei ole lõplikult välistatud eelloetletud asjade kasutusele võtmine või sundvõõrandamine ( lõige 3 ) . Näiteks kui elutähtsa teenuse osutamine on tagatud muude vahenditega või kui asja kasutamist ei toimu (näiteks ettevõtja on tegevuse suure riski tõttu lõpetanud) ning asja on vaja sõjalise kaitsevõime säilitamiseks, võib selle sundkasutusele võtta või sundvõõrandada. Täielikult on välistatud üksnes välisriigi esindusele ja neis töötavatele isikutele kuuluvad asjad ning asjad, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele ja sundkasutusse võtmisele (lõige 3) . Lisaks on oluline rõhutada, et asjade sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel tuleb HMSi järgi kaaluda kohustusega kaasnevaid mõjusid, sh kas on tagatud vara omaniku või valdaja majanduslik toimetulek, kuidas need mõjutavad teiste riigikaitseülesannete täitmist jne. Näiteks olenemata sellest, et eelnõuga ei ole välistatud põllutööks kasutatavate transpordivahendite kasutusele võtmine põllumajandustoodete tootmisega tegelevatelt isikutelt on mõju põllumajandusele üheks faktoriks, mida tuleb kaaluda asjade sundkasutusele võtmisel või sundvõõrandamisel või selle ettevalmistamisel. Kaitseressursside Ametile on antud suunis sundkoormiste määramisel arvestada, kas vara kasutatakse põllutööks ning muu samalaadse vara olemasolul koormata vara, mida põllutööks ei kasutata. Juhul kui alternatiivi põllutöödel kasutatavate transpordivahendite koormamiseks ei ole, pole võimalik siiski põllutöödeks kasutatavate transpordivahendite koormamist täielikult vältida. Paragrahviga 82 3 sätestatakse võimalus asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise määramiseks eelotsusega igal ajal. Kehtiva RKSKSi kohaselt sundkoormisi määratakse rahuajal või sõjaseisukorra ajal ning täidetakse sõjaseisukorra ajal, kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Eelnõus säilitatakse RKSKSi põhimõte, mille kohaselt toimub asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise otsustamine ning ka nende otsuste täideviimine reeglina kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal . Eelotsusega võib määrata kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks enne kaitsev almiduse kõrgendamist ehk igal ajal . Eelotsusega määratakse kindlaks eelkõige sõjaliseks kaitseks vajalikud tsiviilsektori vahendid. Teised täidesaatva riigivõimu asutused, kes osalevad avaliku korra kaitses, lähtuvad kriisiolukorra lahendamiseks vajalike erasektori vahendite kasutusele võtmisel KorSis ja teistes eriseadustes korrakaitseorganile ettenähtud volitustest. Avalikku korda ähvardavate ohtude tõrjumiseks on vaja, et korrakaitseorganitel oleks ülevaade erasektori ressurssidest, kuid mitte seada korrakaitsesündmusteks ja hädaolukordadeks valmistumisel nende kasutamisele prioriteete. Riikliku järelevalve üld- ja erimeetmeid rakendatakse avaliku korra kaitseks siis, kui vajadus tekib lähtuvalt asutusele antud piiravate meetmete kohaldamise volitustest. Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud kehtivast õigusest. HOSi, PäästeSi ja PPVSi alusel ei eristata asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise määramist ja elluviimist – need toimuvad ühel ajal. RKSKSist ja RiKSist ei selgu otsesõnu, kellele ja mis eesmärkidel rahuajal sundkoormisi määratakse. RKSKSi (§-d 1, 3, 17, 24) ja RiKSi (§ 15 lg 2) eri sätete koosmõjust võib aga järeldada, et sundkoormisi määratakse riigi (sõjalise) kaitse eesmärkidest lähtuvalt. Erinevalt kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal asja sundkasutamisest või sundvõõrandamisest võib väljaspool kõrgendatud kaitsevalmidust, sõjaseisukorda, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni eelotsuse teha üksnes Kaitseressursside Amet, kuivõrd eelotsused on vajalikud eelkõige sõjalise kaitse tagamiseks. Eelotsuse võib teha nii igal ajal . Eelotsusega määratakse enne asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemist kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mida riik võib vajada kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks . Eelotsuses nimetatud asja kohta tehakse kanne tsiviiltoetuse registrisse (edaspidi TTR ). Eelotsusega toimubki eelkõige valmistumine kõrgendatud kaitsevalmiduseks, sõjaseisukorraks, mobilisatsiooniks ja demobilisatsiooniks ning riigikaitseülesannete täitmiseks. Eelotsuse ettenägemine asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks juba enne kaitsevalmiduse kõrgendamist, sõjaseisukorda, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni on vajalik selleks, et riik oleks viidatud a jal paremini ette valmistatud ning saaks tsiviilressursse kasutusele võtta võimalikult kiiresti, ilma et peaks eelnevalt hakkama neid alles välja selgitama ning igal üksikjuhtumil haldusaktina kehtestama. See võimaldab kriitilisel hetkel olulist ajasäästu. Samuti võimaldab see haldusakti adressaatidel paremini ette valmistuda ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal kiiremini oma kohustusi täita. Samuti on sellisel juhul võimalik pidada asja sundkasutuse või sundvõõrandamisega seotud õigusvaidlused ära rahuajal ning mitte kulutada selleks aega kriisisituatsioonis, milleks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni aeg reeglina on. Teoreetiliselt on ka sundkasutuse või sundvõõrandamise puhul võimalik mitmeaastane kohtuvaidlus läbi mitme kohtuastme, sealhulgas ka haldusakti täitmise peatamine kohtu poolt, mistõttu iseäranis juhul, kui sellist õigusvaidlust võib prognoosida, on mõttekas see protsess läbi teha juba enne kriisisituatsiooni. Teisalt säilib alati võimalus määrata kohustusi ka kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal. Näiteks võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal olla vajalik teha ettevalmistusi isikutele kuuluvate asjade kasutusele võtmiseks ja sundvõõrandamiseks, kui on antud prognoos, et olukord võib eskaleeruda ning kuulutatakse välja sõjaseisukord. Millises vahekorras ja mis ulatuses määrata asja sundkasutuse või sundvõõrandamise kohustust eelotsusega juba üldise kaitsevalmiduse ajal ning mis mahus ja millistele esemetele kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, selleks on pädevate haldusorganite planeerimisdiskretsioon. Oma olemuselt on eelotsus samalaadne RKSKS § 3 alusel sundkoormise määramise haldusaktiga. Eelotsus on samuti haldusakt, mis võib olla antud ka üldkorraldusena. Eelotsus on haldusakt (vt HMS § 51 lg 1), kui konkreetset isikut (eelotsuse adressaat) kohustatakse olema valmis midagi tegema või mingit kohustust täitma (nt toimetama asi kindlaksmääratud kohta) või kui see on seotud asjaga ning asja igakordne omanik või valdaja on kohustatud olema valmis asja sundkasutusse andmiseks või asja sundvõõrandamiseks. Eelotsus on üldkorraldus (vt HMS § 51 lg 2), kui sellega määratakse asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise kohustus üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele. Erinevalt haldusaktist on üldkorralduses adressaatide ring määratud kindlaks üldise tunnuse alusel. Üldkorralduse tunnuseks võib HMSi järgi olla ka asja avalik-õigusliku seisundi muutmine – haldusakt ei reguleeri isiku tegevust, vaid asja õiguslikku seisundit. Näiteks määratakse haridusasutused sõjaseisukorra või muu väljakuulutatud erikorra ajal evakuatsiooni korraldamisel kohaliku omavalitsuse hallatavateks objektideks. Üldkorraldus peab vastama kõigile haldusakti tunnustele ja vorminõuetele, sealhulgas olema põhjendatud ja sisaldama õiget vaidlustamisviidet. Üldkorraldusest on mõned erandid. Üldkorralduse adressaate ei pea ära kuulama (vt HMS § 40 lg 3 p 6), kuid üldkorralduse andmiseks võib olla vaja avatud menetlust (vt HMS § 46 lg 1). Kui üldkorraldus ei ole vahetult tajutav, tuleks see avalikult teatavaks teha (vt HMS § 31 lg 1 p 2). Üldkorraldus on vahetult tajutav, kui see on näiteks edastatud sidevahendi või meedia kaudu. Üldkorraldust saab vaidlustada 30 päeva jooksul selle rakendamisest isiku suhtes või isikule sellest tuleneva kohustuse või piirangu tekkimisest. Eelnõu § 82 3 lõigetega 2 ja 3 säilitatakse RKSKS § 3 lõigetes 4 ja 5 sundkoormise määramise haldusaktile esitatud nõuded ja kõrval tingimuse seadmise võimalused. L õike 2 järgi võib eelotsuses kehtestada kõrvaltingimusi, mida on vaja asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kiireks ja paindlikuks täitmiseks. HMS § 53 lõike 1 kohaselt on kõrvaltingimus haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus või lisatingimus, samuti haldusakti kehtivusaja piiramine kindlaksmääratud tähtpäevast või tulevikus aset leida võivast sündmusest lähtudes või haldusakti hilisema muutmise, kehtetuks tunnistamise või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine. HMS § 53 lõike 2 punkti 3 alusel võib haldusorgan kehtestada kõrvaltingimuse, kui haldusakti andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Asja sundkasutusse võtmine või sundvõõrandamine toimub alati kaalutlusõiguse alusel. Lõige 2 täpsustab, mis kõrvaltingimusi võib Kaitseressursside Amet kehtestada. Kõrvaltingimuste kehtestamise otsustab haldusorgan samuti kaalutlusõiguse alusel ja üksnes nende asjade suhtes, kus peetakse vajalikuks adressaadi viivitamatut tegutsemist teatud asjaolude ilmnemisel (nt meedia kaudu teate avaldamisel) ja eeldatakse, et adressaat on sellisel juhul kohe valmis talle määratud kohustust täitma (sh on ta hoidnud vara korras, tal on vajalike erioskustega spetsialist vms). Erin ormina välistab kavandatava § 82 3 lõige 2 muude kõrvaltingimuste kehtestamise, kuid ei välista hiljem kohustuse täitmise otsustamisel kõrvaltingimuste kehtestamist üldises korras. Näiteks võib juhtuda, et asja sundkasutusse võtmise määramise ajal ei näe ametiisik vajadust määrata kõrvaltingimusi, kuid viis aastat hiljem, kui koormist on vaja rakendada, on olukord muutunud ja oleks vaja määrata ka kõrvaltingimused. Lõikes 3 nimetatakse, mis andmed haldusaktis olema peavad. Eelotsuses nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga, kui eelotsusega seatakse näiteks kõrvaltingimusi, peab eelotsusest nähtuma ka kõrvaltingimusega seonduv. Eelotsusel on HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt eelhaldusakti tähendus, mistõttu tema suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. Kaitseressursside Amet peab eelotsuse selle jõustumiseks asja omanikule ja valdajale teatavaks tegema pärast vastava otsuse tegemist (HMS § 61 lg 1). Lõikes 4 on ette nähtud, et eelotsuse tegemise haldusmenetluses võib Kaitseressursside Amet lisaks HMSis sätestatud menetlustoimingutele kohaldada järgmisi eelnõuga ettenähtud uurimistoiminguid, mis aitavad kaasa vajalike asjaolude väljaselgitamisele ning tõendite kogumisele: 1) isiku peatamine küsitlemiseks ning tema toimetamine ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet; 2) andmete pärimine ja saamine riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku andmekogust; 3) isikusamasuse tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel; 4) vallasasja vaatlemine meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas uste avamine ja muude takistuste kõrvaldamine; 5) olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega; 6) territooriumile, ehitisse või ruumi sisenemine, sealhulgas uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine; 7) territooriumi, ehitise või ruumi läbivaatamine, sealhulgas seal asuva vallasasja läbivaatamine ning uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine. Paragrahvis 82 4 on sätestatud asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise haldusmenetluse erisused, mis ei tulene eelnõu kohase RiKS 5 1 . peatükis sätestatud haldusmenetluse erisustest ning mis kohalduvad üksnes nimetatud kahe riigikaitselise kohustuse määramisel. Asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise sätete juures ei ole dubleerivalt reguleeritud neid haldusmenetluse erisusi, mis on juba sätestatud eelnõu kohase RiKS 5 1 . peatüki haldusmenetluse erisustes: haldusakti kättetoimetamise erisused, võimalus kohaldada riigikaitselisi kohustusi üldkorraldusega jms (vt eelnõu ga RiKSi lisatava 5 1 . peatüki selgitus). Lõikes 1 on sätestatud andmed, mis asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusaktis peavad sisalduma. Nendeks on kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu, kohustuse täitmise aeg ja koht ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga. Haldusakt peab andma adressaadile selguse, mida, millal, kus ja kuidas ta peab tegema. Kui eelotsuses on kehtestatud kõrvaltingimusi ning nende rakendamise vajadus ei ole muutnud, siis sisaldab haldusakt otsust asuda eelotsuses sätestatud tingimustel. Kuna eelotsuse tegemise ajaga võrreldes võivad kohustuse täitmise tingimused olla muutunud, siis koos asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise otsusega tuleb reguleerida ka eelotsuse muutmist, arvestades HMS §-des 64‒68 sätestatud tingimusi ja korda. Eelnõuga lisatavates sätetes ei ole sarnaselt kehtiva RKSKSi reguleeritud asja sundkasutusse võtmise või sunduvõõrandamise täitmise otsuses kõrvaltingimustega seonduvat. Kuna asja sundkasutusse võtmine või asja sundvõõrandamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, võib haldusorgan HMS § 53 lõike 2 punkti 3 kohaselt kehtestada haldusaktis või üldkorralduses, millega otsustatakse asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine, ka kõrvaltingimuse kohaldamise. Eelnõus ei ole täpsustatud, mis kõrvaltingimusi võib haldusorgan kehtestada. Näiteks võib olla vajalik kehtestada kõrvaltingimusena kohustus tuua asi haldusorgani poolt kindlaksmääratud asukohta. Kõrvaltingimused võivad olla seotud ka asja hooldamise või säilitamisega ning teavitamisega. Lõikes 2 on ette nähtud erisus HMS § 63 lõike 2 punktist 2, mille kohaselt haldusakt, millest ei selgu selle adressaat, on tühine. Lõikes 2 on erandina ette nähtud võimalus, et kui asja omanikku või valdajat ei õnnestu vaatamata mõistlikele pingutustele kindlaks teha, võidakse asja sundkasutust või sundvõõrandamist kohaldada asja suhtes ka ilma haldusakti adressaati kindlaks tegemata. Sel juhul asi tagastatakse ning õiglane hüvitis makstakse välja isikule, kes tõendab enda õigust asjale. Õigustatud isikuks on reeglina isik, kes asja õiguspäraselt valdab, sealhulgas näiteks omanik, üürnik, liisinguvõtja jne. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsioni ajal võib esineda situatsioone, kus on vaja riigikaitselisel eesmärgil võtta kasutusele asi, mille valdajat või omanikku ei õnnestu kindlaks teha. Näiteks juhul, kui on olemas küll liiklusvahend, kütus või muu asi, kuid selle omanik või valdaja on sõjategevuse tagajärjel hukkunud, evakueerunud või ei õnnestu muul põhjusel valdaja või omaniku isikut kindlaks teha, ei oleks võimalik asja riigikaitselistel eesmärkidel kasutusele võtta ilma kõnealust erandit sätestamata. Lõikes 3 on sätestatud, et asja sundkasutuse lõppemisel tagastatakse asi selle sundkasutusse andnud isikule või muule õigustatud isikule. Nimetatud säte määratleb, et alati ei pruugi isik, kes asja sundkasutusse andis, olla sama isik, kellel on õigus asi tagasi saada. Näiteks võidakse asi võtta sundkasutusse kolmanda isiku valdusest, kuid kuulub tagastamisele selle omanikule või muule isikule, kellel on õiguslik alus asja kasutamiseks. Lõikes 4 on sätestatud, et kui asi on muutunud kasutuskõlbmatuks, võib isik loobuda tagastatava asja vastuvõtmisest. Nimetatud säte võimaldab isikul otsustada, kas ta soovib asja tagasi oma valdusesse või mitte. Seejuures asja kasutuskõlbmatuks muutumisel on isikul õigus saada õiglast hüvitist, kui riik ei otsusta kasutuskõlbmatuks muutunud asja asendada samaväärsega või ei esine muud õiglase hüvitise maksmist välistavad asjaolud (vt eelnõu ga RiKSi lisatava § 87 6 lõiked 5 ja 6). Tagastatava asja vastuvõtmisest loobumine, asja üleandmine ja vastuvõtmine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (kirjalikult paberil, e-kirjaga, SMSiga jne) ( lõige 5 ) . Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm tähendab, et asja üleandmise-vastuvõtmise akt ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud, kuid peab sisaldama isikute nimesid, kes vastuvõtmis-üleandmistoimingu tegid (TsÜS § 79). Seejuures on oluline fikseerida asja nimetus, kogus ja muud olulised parameetrid, kuna nimetatud dokumendiga on asja valdajal või omanikul võimalik hiljem tõendada asjaolusid, mis on vajalikud asja sundkasutuse või sundvõõrandamisega seotud õiglase hüvitise maksmiseks või asja tagastamiseks. Eelnõuga ei ole kindlaks määratud, millised andmed aktis peavad sisalduma. Pooled saavad lähtuvalt üleantavast-vastuvõetavast asjast ja olukorrast otsustada, millised andmed akti kantakse. Lõikes 6 on sätestatud, et asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle peetakse keskset arvestust tsiviiltoetuse registris. Tsiviiltoetuse register on reguleeritud käesoleva eelnõu ga RiKSi lisatavas §-s 82 14 . Paragrahvi 1 punktiga 3 4 täiendatakse RiKSi kahe uue peatükiga – 5 1 . peatükiga „Haldusmenetluse erisused“ ja 5 2 . peatükiga „Isikuandmete töötlemine ja andmekogud“. Viidatud peatükid on eelnõusse toodud RiKS 112 SE 6. ja 7. peatüki eeskujul. 5 1 . peatükis sätestatakse erisused HMSst. ‎ Paragrahvis 82 5 on sätestatakse isiku ja asutuse kohustused haldusmenetluse läbiviimisel. HMSis on menetlusosalise või muu isiku talumiskohustus teatud haldusmenetluse toimingute suhtes tuletatav haldusorgani volitusest see toiming sooritada (nt paikvaatlus või asitõendi vaatlus), aga pole kohustust aktiivselt kaasa aidata. Kaasaaitamiskohustus (HMS § 38 lg 3) on ainult menetlusosalisel ning temalgi niivõrd, kui haldusakti andmine, toimingu sooritamine või halduslepingu sõlmimine on selle menetlusosalise huvides. Kui menetlus toimub riigikaitse eesmärgil avalikes huvides, piirava meetme kohaldamiseks või meetmete täitmise üle järelevalve tegemiseks, siis tuleb selgelt määrata ka menetlusosaliste ja menetlusse kaasatud isikute kohustus aidata haldusmenetlusel kaasa. Eelkõige tähendab see nii menetlusosaliste kui ka muude isikute kohustust esitada täielikku ja tõest teavet, andmeid ja tõendeid haldusmenetluses tähtsust omava kohta, tagada tasuta või enda kulul juurdepääs tõendi kogumiseks territooriumile, ehitisse, ruumi, kinnisasjale või vallasasjale, abistada haldusorganit territooriumi, ehitise, ruumi või vallasasja läbivaatamisel, abistada haldusorganit proovi või näidise võtmisel, mõõtmise teostamisel või isikule kuuluva looma kinnipidamisel ja ohjeldamisel. Isikul on keelatud haldusorganit haldusmenetluse teostamiseks takistada või eksitada. HMS § 39 lg 1 kohaselt võib haldusorgan võtta tunnistajalt ütlusi ning eksperdilt arvamuse üksnes tunnistaja või eksperdi nõusolekul. HMS § 39 lõigete 4–6 järgi on haldusorgan või isik, kelle taotlusel tunnistaja või ekspert kaasati, kohustatud maksma tunnistajale ja eksperdile tasu nende ülesannete täitmise eest ning sõidu-, korteri- ja päevaraha. Seevastu riigikaitse eesmärgil läbiviidavas haldusmenetluses on tunnistaja kohustatud andma ütlusi ja ekspert kohustatud andma arvamuse reeglina tasuta ja hüvitist saamata. Sellist erandit võib käsitleda isiku riigikaitselise kohustusena. Täielike ja tõeste ütluste andmine ning asjatundliku ja põhjaliku arvamuse andmine tuleb tagada eelkõige haldussunni ja karistuslike meetmetega. Samuti ei tulene HMSist isiku kohustust ilmuda istungile. HMS § 45 kohaselt võib haldusorgan arutada asja istungil, kui see on vajalik asja kiireks ja õigeks lahendamiseks. HMS § 42 lg 4 kohaselt võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata ja lõpetada haldusmenetluse, kui haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitanud isik jääb menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata. HMSist ei nähtu, kuidas tagab haldusorgan kutsutu ilmumise istungile siis, kui menetluse algatas haldusorgan avalikes huvides või seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Eelnõus sätestatakse kutsega kutsutud isiku kohustus ilmuda istungile või muule menetlustoimingule. Selle kohustuse tagamiseks on võimalik kasutada haldussundi või kohustust rikkunud isikut karistada. ‎ Paragrahvis 82 6 sätestatakse h aldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisel . Isikul tuleb taluda haldusorgani poolt uurimistoimingute läbiviimist. Isiku haldusmenetluse läbiviimise kaas aaitamiskohustusest (eelnõuga lisatav § 82 5 ) tuleb isiku talumiskohustus, st kohustus taluda tema suhtes haldusorgani kohaldatavaid uurimistoiminguid. Uurimistoimingud on sellised menetlustoimingud, mis sõltumata menetluse tulemina antavast haldusaktist, sõlmitavast halduslepingust või sooritatavast toimingust riivavad isiku põhiõigusi. Sisu poolest on uurimistoimingud sarnased riikliku järelevalve erimeetmetega (vt KorS §-d 30–52), kuid nende eesmärk ei ole iseseisvalt ohtu tõrjuda või rikkumist kõrvaldada, vaid üksnes selgitada välja asja sisuliseks lahendamiseks olulised asjaolud või koguda tõendeid. Haldusorgani volitused uurimistoimingute tegemiseks on sätestatud lõikes 1. Uurimistoimingud täpsustavad ja laiendavad haldusorgani volitusi haldusmenetluses ning haldusorganil on lisaks uurimistoimingutele volitus teha kõiki haldusmenetluse seaduses või muus seaduses sätestatud haldusmenet luse menetlustoiminguid (vt § 82 6 lg 1 punkt 10). Selles osas, milles uurimistoimingud langevad kokku mõne haldusmenetluse toimingu regulatsiooniga, on uurimistoimingute volitused erinormiks (nt volitus isiku küsitlemiseks annab aluse nõuda tunnistajalt ütluste andmist tema nõusolekust sõltumata, vrd HMS § 39 lõige 1). Uurimistoimingud annavad haldusorganile õigusliku aluse isiku küsitlemise eesmärgil peatamiseks ja ametiruumi toimetamiseks, andmete pärimiseks ja saamiseks andmekogudest, isikusamasuse tuvastamiseks, vallasasja vaatluseks ja olukorra jäädvustamiseks, proovide ja näidiste võtmiseks, mõõtmiste ja ekspertiisi teostamiseks ning vallasasja hoiule võtmiseks, valdusesse sisenemiseks ja selle läbivaatuseks. Erinevalt riikliku järelevalve meetme kohaldamisest, mis eeldavad konkreetsete eelduste tuvastamist haldusmenetluses enne riikliku järelevalve meetme kohaldamise otsustamist, võib uurimistoiminguid kohaldada pelgalt eesmärgiga saada asja sisuliseks lahendamiseks vajalikku teavet või tõendit. Seega ei too uurimistoimingute kohaldamine kaasa sellega seotud haldusmenetluse lõppemist ega asja sisulist lahendamist ning uurimistoimingute kohaldamise lubatavust saab vaidlustada ja hinnata ka selle tulemusena antava haldusakti vaidlustamise käigus. Üksnes juhul, kui isik leiab, et uurimistoimingu kohaldamine eraldiseisvalt rikkus tema põhiõigusi ja -vabadusi sõltumata asja sisulisest lahendist, saab ta uurimistoimingu kohaldamist vaidlustada. Uurimistoimingu kohaldamise vaidlustamine ega selle tühistamine ei too automaatselt kaasa haldusmenetluses antud haldusakti, sõlmitud halduslepingu või sooritatud toimingu kehtetust, vaid selle otsustab haldusorgan või -kohus eraldi (sh arvestades HMS § 58 sätestatut). Sekkuva halduse valdkonnas ei ole haldusorgani uurimistoimingute volitused piisavalt täpselt määratletud ning nende kasutamise tagamiseks puudub võimalus kohaldada sundi. Soodustava haldusmenetluse seisukohalt on üldiselt määratletud ning menetlusosalise enda algatusel või tunnistaja ja eksperdi nõusolekul põhinevad menetlustoimingud piisavad. Probleem kujuneb riivehalduse valdkonnas, kus riik sekkub omal algatusel ning isiku isiklikud ja varalised huvid on sageli sellega konfliktis. Seetõttu on vaja määratleda menetlustoimingu sooritamise õiguslik alus täpsemalt ning reguleerida selle tagamiseks haldussunni kasutamise võimalused. Piirava meetme ning nende täitmise tagamiseks antava haldusakti, sooritatava toimingu või sõlmitava halduslepingu õiguspärasus on lisaks menetlusosalisele ka avalikes huvides. Seega peab haldusorganil olema võimalus selgitada välja kõik piirava meetme või haldussunnivahendi kohaldamiseks või toimingu sooritamiseks olulised asjaolud. Selleks on haldusorganil avaliku võimu volitused nõuda näiteks menetlusosaliselt, muult isikult või asutuselt seletuse andmist, andmete ja dokumentide esitamist või vastamist päringule riiklikus registris või muus andmekogus. Sellele volitusele vastab menetlusosaliste ning muude isikute ja asutuste kohustus anda andmeid ja tõendeid ning vastata päringutele. Nende suhtes saab kohustuse täitmise tagamiseks kasutada haldussundi. Juurdepääsupiiranguga andmete kogumine ja päringutele vastuste saamise tingimused ja kord on määratud muu hulgas sellega, kes on haldusorgan (kas tal on juurdepääsõigus või -luba) ning millisel eesmärgil neid päringuid tehakse ja andmeid kogutakse. Üldisteks eranditeks on kaitsja, pihi- ja arstisaladus, mille kohta ei saa päringuid esitada ega andmeid koguda, kui andmesubjekt selleks eraldi nõusolekut ei anna. Seda, milline on kõnesoleva sätte ja muu õigusnormi vahekord, tuleb otsustada igal üksikjuhtumil eraldi. Eelnõukohane RiKS § 82 13 lõige 1 annab haldusorganile muuhulgas volituse piirava meetme kohaldamise ja selle täitmise tagamise eesmärgil töödelda isikuandmeid, sealhulgas selliseid andmeid nagu isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, kontaktandmed, terviseandmed, isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavad biomeetrilised andmed, isikuandmed, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühi ngusse kuulumine (vt § 82 13 selgitus). Näiteks sõja ajal on suurem tõenäosus verekontaktiks või vigastusteks ja seetõttu võib olla vajalik HIV-kandjate või teatud terviseseisundiga isikute (nt hemofiiliahaigete) välistamine teatud üksusest. Vastava teabe saamiseks on vaja saada andmeid riiklikust registrist. Isikutele ühekordse töökohustuse panemise otsustamisel võib isikute välistuse vajaduse põhjuseks olla teatud ravimite tarneraskused ja nende piiratud kättesaadavus. Sellise eristuse tegemiseks võivad olla vajalikud andmed riiklikust registrist. Üheks andmete kogumise viisiks on isiku küsitlemine. Küsitlemine on reguleeritud KorS §-s 30 ning seisneb eelkõige inimese peatamises ja temale küsimuste esitamises kohas, kus esineb ohukahtlus, oht või korrarikkumine. Küsitletaval on kohustus vastata küsimustele ning tema liikumisvabadust on piiratud seoses kohustusega vastata esitatud küsimustele (st ta ei või minna oma peatamiskohalt ära enne, kui korrakaitseorgan on peatamise lõpetanud). Ka eelnõus on peetud silmas olukorda, kus on vajalik piirava meetme kohaldamiseks või järelevalve tegemiseks koguda andmeid isikutelt, kelle suhtes on alust arvata, et neil võib olla haldusmenetluses olulist teavet. Kui küsitluse käigus ilmneb, et isikul on haldusmenetluses olulist teavet, mille kohta on vaja protokollida tunnistaja ütlused, siis võetakse isikult tunnistajana ütlused kohapeal või toimetatakse ta sellel eesmärgil ametiruumi. Erinevalt KorS § 30 alusel toimuvast küsitlemisest ei ole eelnõus reguleeritud küsitlemise eesmärki ohu tõrjumine või rikkumise kõrvaldamine, vaid selle abil üksnes kogutakse andmeid ja tõendeid haldusasja sisuliselt õigeks lahendamiseks. HMS § 38 lg 2 kohaselt võib haldusorgan kasutada tõendina asitõendit, kuid ei ole reguleeritud, kuidas haldusorgan saab asitõendit vaadelda või millised on haldusorgani volitused asitõendi suhtes. Asitõendi vaatlus ei tekita õiguslikke probleeme, kui omanik lubab asitõendit vaadelda või tegemist on peremehetu asjaga. Asitõend võib olla mistahes ese, mille vaatlemise või millest proovi või näidise võtmise või mille kohta antud eksperdi arvamuse tulemusena on võimalik saada haldusmenetluses olulist teavet. Asitõendi vaatlus võib piirata omaniku õigust asja vallata, kasutada ja käsutada. Asitõendi vaatlus võib toimuda kohapeal, kuid haldusorgan võib võtta asitõendi ka hoiule selle hilisemaks põhjalikumaks vaatlemiseks. Kui ei ole vaja võtta asitõendina hoiule eset tervikuna, siis võib võtta sellest näidise või proovi. Vallasasja võib võtta hoiule või sellest võib võtta näidise või proovi ka siis, kui see on vajalik hiljem eksperdi arvamuse küsimiseks või ekspertiisimaterjaliks. Vallasasja hoiule võtmise eesmärk on tõendi kogumine, mitte piirava meetme rakendamine; nt võib sõiduki võtta hoiule selleks, et ekspert saaks hinnata sõiduki vastavust nõuetele (haldusmenetluses tähtsust omav asjaolu), mille tulemusena saab haldusorgan otsustada sõiduki omaniku suhtes veokohustuse või muu koormise rakendamise (piirava meetme kohaldamine). HMS § 38 lg 2 kohaselt võib haldusorgan tõendina teostada paikvaatluse, kuid ei ole reguleeritud, kuidas haldusorgan paikvaatlust võib teha ning millised on tema avaliku võimu volitused paikvaatluse tegemisel. Paikvaatluse tegemine võib piirata isiku õigust omandit vabalt vallata ja kasutada, aga ka kodu ja valduse puutumatust ning eraelu puutumatust. Paikvaatlusega ei ole õiguslikult probleeme, kui paikvaatlust tehakse avalikus kohas või asja omanik on lubanud haldusorganil paikvaatlust teha. Kui haldusmenetlus toimub haldusorgani algatusel avalikes huvides, siis peab haldusorganil olema asja omaniku tahtest sõltumatult volitus siseneda paikvaatluse tegemiseks alale, ehitisse, ruumi või vallasasja ning vajadusel kõrvaldada selleks ka tõkkeid. Sellised volitused praegu HMSis puuduvad, kuid sarnaselt on reguleeritud KorS §-des 49 ja 50 valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus riikliku järelevalve meetmena. Paikvaatluse eesmärk on tõendi kogumine piirava meetme kohaldamise otsustamiseks, mitte piirava meetme rakendamine iseenesest; nt võib siseneda käitise territooriumile selleks, et välja selgitada selle käitise sobivus riigikaitseliste meetmete kohaldamiseks (haldusmenetlusest tähtsust omav asjaolu), mille tulemusena saab haldusorgan otsustada sundvalduse seadmise, sõjatehnika paigutamise või muu haldusakti andmise ( piirava meetme kohaldamine). Haldusmenetluse käigus võib tekkida vajadus tuvastada isikute isikusamasus ning fikseerida menetluse käigus kogutud teave pilti või heli salvestava seadmega. Selliste uurimistoimingute tegemiseks HMS samuti volitusi ette ei näe. Lõigetega 2 ja 3 nähakse ette haldussunnivahendid juhuks, kui isik ei täida uurimistoimingute läbiviimiseks kaasaaitamiskohustust ja seda nii haldu saktide andmisel (piirava meetme kohaldamisel) kui ka haldussunnivahendi kohaldamisel (järelevalve). Haldusorgan võib sellisel juhul kohaldada isiku suhtes sunniraha või vahetut sundi. Vahetut sun di võib kohaldada eelnõu §-s 90 2 sätestatud alustel ja korras. Eelnõukohase RiKS § 90 2 lg 1 järgi on vahetu sunni kohaldamine füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või re lvaga (lõige 1) (vt eelnõu § 90 2 selgitus). Vahetut sundi on lubatud seejuures kasutada eelnõu kohase RiKS § 82 5 punktides 3–6 sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Vahetu sunni kohaldamine võib seega tähendada nii isiku mõjutamist füüsilise jõu, erivahendi või relvaga, et näiteks sundida teda endale kuuluva ehitise juurde tulema, samuti et saada temalt võti või mõjutada teda sisestama uksekoodi või kasutama oma sõrme digijälge, et oleks võimalik siseneda talle kuuluvasse ehitisse, kui ka tema sundimist abistamiseks ehitise läbivaatamisel (nt peidetud relvade väljatoomisel) ja isiku mõjutamist, et ta peaks kinni endale kuuluva looma ning nt suukorvistaks koera ja paneks ta rihma külge kinni. Vahetut sundi ei või kohaldada selgituste, ütluste ja arvamuste saamisel ning dokumentide nõudmisel. Nimetatud toimingute läbiviimisel on vahetu sunni rakendamine välistatud, kuivõrd see võib endaga kaasa tuua PS §-ga 18 keelatud piinamise, julma või inimväärikust alandava kohtlemise ning mitte olla vastavuses uurimistoimingu eesmärgiga. Piirava meetme kohaldamise või järelevalve käigus haldusmenetluse läbiviimisel ei pruugi meedet rakendaval haldusorganil endal olla võimalik või otstarbekas kõiki uurimistoimingu id ise kohaldada , sellisel juhul saab ta volitada selle muule haldusorganile . Paragrahvis 82 7 reguleeritakse h aldusakti j a muu dokumendi kättetoimetamist. Haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kättetoimetamine kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tavapärasel viisil ei pruugi olla piisavalt tõhus. Oluline on dokumendi kättetoimetamine võimalikult kiiresti ning viisil, et see jõuaks aegsasti kõigi isikuteni, kellele see teave on mõeldud. Sealjuures tuleb arvestada, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ei pruugi isik viibida oma tavapärases elukohas ega pääseda juurde oma tavapärasele e-postile, mille tõttu peab haldusorganil olema võimalik dokumendid isikutele kätte toimetada muul võimalikult tõhusal viisil. Haldusakti kättetoimetamine muul viisil, kui see on reguleeritud haldusmenetluse seaduses, ei muuda põhimõtet, et koormav haldusakt ei jõustu isikule teadmata tagaselja, vaid kindlustab kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal haldusakti või selle olemasolu puudutava teabe jõudmise adressaadini. Sõltuvalt kättetoimetatavast haldusaktist, kutsest, teatest või muust dokumendist peab haldusorgan valima selle viisi, mille kaudu dokument kõige suurema tõenäosusega jõuab adressaadini või võimalikult suure hulga adressaatideni. Sätestatud on avatud loetelu kättetoimetamise võimalustest, mille tõttu võib haldusorgan meedia- või sideteenuste või muude selliste kanalite katkemise korral võtta kasutusele muid kohaseid meetmeid haldusaktide, kutsete, teadete ja muude dokumentide kättetoimetamiseks. Näiteks võib haldusakti või muu dokumendi avaldada interneti uudisteportaalis, muul asjakohasel veebilehel või arvutivõrgus, ajalehes või tele- ja radioprogrammides. Sätte mõte on suunata haldusorganit kasutama sellista kättetoimetamise viisi, mis konkreetseid asjaolusid arvesse võttes, tagaks kõige paremini eesmärki: dokumendi tegelik kättesaamine. Eelnõus loob seadusandja erandi tavalisest kättetoimetamise instituudist, eesmärgiga tagada tõhus kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni tinginud olukorra lahendamine. Kõnesolevas lõikes sätestatud kättetoimetamise viisid ei pruugi tagada seda, et isik saab tegelikult haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kätte. Sellele vaatamata see haldusakt jõustub tema suhtes formaalselt või kutse loetakse kättetoimetatuks ning haldusorgan saab asuda vajaduse korral seda sundtäitma. Sundtäitmise viisi ja isiku suhtes kohaldatavate meetmete valikul peab haldusorgan arvestama muu hulgas sellega, kas isik on tegelikult haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kätte saanud ning millisel viisil see kätte toimetati. Näiteks kutse kättetoimetatuks lugemisega ei saa ilmumata jäänud isiku puhul järeldada, et tegemist oleks õigusrikkujaga või et isik hoiaks kutses märgitud kohustusest kõrvale (viimane eeldab seda, et isik on tegelikult kutsest teada saanud ning otsustanud kutsest tulenevat mitte järgida), vaid need asjaolud tuleb eraldi süüteomenetluses või haldussunni kohaldamise meetme valikul välja selgitada. Küll annab see haldusorganile võimaluse hakata isikut taga otsima või teda sundtooma. Juhul, kui isik tõendab, et ta ei saanud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal haldusaktist, kutsest, teatest või muust dokumendist tegelikult teada, tuleb haldusorganil seda arvesse võtta haldussunni kohaldamisel ja süüteomenetluses. HMS § 29 kohaselt võib haldusorgan dokumendi kätte toimetada tööpäeviti ajavahemikul kell 8.00–20.00. Ajavahemikul kell 20.00–8.00 või puhkepäevadel võib dokumendi kätte toimetada adressaadi nõusolekul või viivitusest tuleneva kahju vältimiseks haldusorgani juhi loal. Muudel juhtudel võib isik keelduda dokumenti vastu võtmast. HMS §-des 28 ja 29 ei ole sätestatud piiranguid sellele, kus võib haldusakti või muu dokumendi kätte toimetada. Lõike 2 eesmärk on hoida ära võimalikud vaidlused selle üle, kas kättetoimetamise kohas ja ajal võis haldusakti või muud dokumenti kätte toimetada või mis on keeldumise tagajärjed. P iirava meetme kohaldamisel võib isik olla olulisel määral huvitatud selle meetme kohaldamise takistamisest. Lisaks majanduslikele motiividele võib isik poliitiliste või muude veendumuste tõttu püüda meetme kohaldamist takistada. Lõige 3 annab aluse haldusorganil kohaldada meedet selliselt, et isikule toimetatakse meetme kohaldamise haldusakt kätte meetme kohaldamise ajal või pärast meetme kohaldamist. Näiteks võib meediateenuse osutaja edastada avalikku korda ja riigi julgeolekut ohustava saate või teabe enne programmis märgitud aega, kui ta saaks ette teada haldusorgani kavatsusest selle teabe avaldamine keelata. Selline olukord on sarnane riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega ohu tõrjumiseks või rikkumise kõrvaldamiseks, kuna ka nendes olukordades on vaja meedet kohaldada edasilükkamatult. Samuti tuleb arvestada, et kätte on võimalik toimetada kirjalikus vormis haldusakti, kuid piirav meede võib olla antud muus vormis HMS § 55 lg 2 alusel. Kui haldusakt on antud suulises või muus vormis, siis ei kohaldata kõnesolevat sätet, vaid isik saab nõuda haldusakti kirjalikku väljastamist HMS § 55 lg 2 alusel. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa (HMS § 60 lg 2), mis on kohustuslik igaühe suhtes. Lisaks resolutiivosale peab haldusakt sisaldama HMS § 55 lõikes 4 nimetatud andmeid, HMS §-s 57 sätestatud vaidlustamisviidet ning HMS §-s 56 sätestatud põhjendusi. Kuna põhjenduste koostamine võib osutuda ajamahukaks, siis on edasilükkamatutel juhtudel lubatud haldusorganil teha kohe teatavaks üksnes haldusakti resolutiivosa koos nõutavate andmete ja vaidlustamisviitega. Haldusorgan esitab haldusakti põhjendused niipea, kui see on võimalik ehk viivitamata. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib olla põhjenduste koostamine ja esitamine objektiivselt võimalik alles õigusvaidluse käigus või pärast viidatud olukorra lõppemist sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest. Paragrahvis 82 8 reguleeritakse m e netlusosalise õiguste piiramist puudutavad erisused. ‎ Kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamise ning sõjaseisukorra lahendamise ajal võib esineda asjaolusid, kus piirava meetme kohaldamiseks on viivitamatu vajadus. Olukord on võrreldav riikliku järelevalve meetme kohaldamisega ohu tõrjumiseks või rikkumise kõrvaldamiseks, kui meedet on vaja kohaldada edasilükkamatult. Hea halduse põhimõtte tuumaks on selle isiku kaasamine menetlusse, kelle suhtes otsus tehakse. Kaasamine algab sellest, et asja ei otsustata tagaselja, vaid menetluse alustamisest teavitatakse isikut, talle selgitatakse menetlust ning tutvustatakse menetluses kogutud tõendeid ja kuulatakse ära tema vastuväited. Sellega tagatakse isiku inimväärikas kohtlemine haldusmenetluses. Lõike 1 järgi võib haldusorgan teavitamiskohustuse, selgitamiskohustuse, dokumentidega tutvumise kohustuse, vastuväidete esitamise ja ärakuulamiskohustuse jätta täitmata või seda piirata. Hea halduse põhimõtte osaks olevate menetlusosalise õiguste piiramine on lõike 1 kohaselt lubatav ja demokraatlikus ühiskonnas hädavajalik eelkõige järgmistel juhtudel: 1) piirava meetme kohaldamine tuleb otsustada viivitamata. Piirangu alus on sarnane HMS § 40 lõike 3 punktis 1 sätestatud ärakuulamisõiguse piiramise alusega ning on seotud meetme kohaldamise edasilükkamatusega. Kui piiravat meedet kohaldatakse vahetu ohu tõrjumiseks, siis ei ole üldjuhul võimalik tagada ühtegi menetlusosalise lõikes 1 nimetatud õigust, sest avalik huvi avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks kaalub isiku õiguste riive üles. Muudel juhtudel peab haldusorgan ka kiiretel juhtudel tagama menetlusosalistele nende õiguste kaitse niivõrd, kui see on piirava meetme kohaldamise asjaolusid arvestades võimalik; 2) menetlusosaline ei ole teada või see puudutab määratlemata hulka isikuid või paljusid isikuid, kelle kindlakstegemine ei ole mõistliku ajaga võimalik. Piirangu alus on sarnane HMS § 40 lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud ärakuulamisõiguse piiramise alusega. Mõiste „määratlemata hulk“ tähendab seda, et meedet kohaldatakse asja õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusena. Seevastu „paljusid isikuid“ tähendab nii konkreetselt määratletud suurt hulka isikuid (individuaalne paljude adressaatidega haldusakt) kui ka üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratavaid isikuid (üldkorraldus). Mõistet „mõistliku ajaga“ tuleb käsitada määratlemata õigusmõistena ning see sõltub konkreetse piirava meetme kohaldamise asjaoludest. Eelkõige puudutab see olukorda, kus menetlusosalisi on võimalik välja selgitada, see tähendab, et ei ole tegemist viivitamatu vajadusega kohaldada meedet, aga isikute hulk, puuduvad andmed või muud asjaolud teevad haldusorgani lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmise ajakulukaks ning raskendavad sellega piirava meetme õigeaegset kohaldamist. Mõlema eelnimetatud juhtumi esinemisel peab haldusorgan hindama enne menetlusõiguste piiramist, et menetlusosaliste õiguste tagamine ei mõjuta asja otsustamist. Kui haldusorgan teab, et mõne menetlusõiguse tagamine muudaks asja sisulist otsustamist, siis tuleb isikule võimaldada tema õiguste realiseerimine. Lõike eesmärgiks on võimaldada haldusorganil kiire haldusmenetluse läbiviimine, kui haldusorgan teab, mis on sisuliselt õige lahend. Sellises olukorras jätab haldusorgan tegemata paar menetlustoimingut, mida seadusandja nõuab, et haldusorgan tavaolukorras igal juhul teeks, et lahendi õigsuses veenduda. Menetlusosalise õiguste piiramise tõttu võib haldusorganil jääda asja lahendamisel tähelepanuta oluline asjaolu või teave. Näiteks asutakse kohaldama ühekordset töökohustust isiku suhtes, kes on sõiduki võõrandanud, kelle sõiduk on varastatud või hävinud. Kuna menetlusosalise õiguste piiramine on kõnesoleva sättega lubatud (st isik ei saa tugineda enda õiguste rikkumisele, mis on vaide või kaebuse lubatavuse eelduseks), siis peab menetlusosaline reeglina koos teabe, tõendi või vastuväite esitamisega taotlema haldusmenetluse uuendamist, mitte vaidlustama kohaldatud meetme õiguspärasust tühistamis- või tuvastamiskaebusega. Erinevalt vaidemenetlusest ja halduskohtumenetlusest lahendab menetluse uuendamise korral taotluse ja vajaduse korral viib läbi uuendatud haldusmenetluse asja otsustanud haldusorgan ise. Tavakorras uuendab haldusorgan haldusmenetluse vastavalt HMS § 44 lõikele 1. Kõnesoleva sätte alusel otsustab haldusorgan menetluse uuendamise kaalutlusõiguse alusel ning sõltumata menetluse uuendamise taotluse esitamise tähtaegadest. Samuti võib isik esitada menetluse uuendamise taotluse koos kohaste tõendite, andmete ja vastuväidetega ka haldussunni kohaldamise käigus või muus seotud menetluses ning sellisel juhul võib haldussunni kohaldamise õiguspärasus sõltuda sellest, kas haldusorgan oleks uute asjaolude selgumise tõttu pidanud menetluse uuendama või mitte. Paragrahvis 82 9 reguleeritakse haldusakti vormistamise erisused. Üldiselt antakse haldusakt kirjalikus vormis (HMS § 55 lg 2) ning kirjaliku vormiga on võrdsustatud ka elektrooniline vorm (HMS § 5 lg 6). Kirjalikuks vormiks on ka digitaalselt allkirjastatud või ajatempliga varustatud haldusakti saatmine e-posti, andmekogu vms kaudu. Haldusakti edastamine allkirjastamata e-posti, SMSi vms kujul võib olla käsitletav pelgalt vormistusveana (st puudub HMS § 55 lg 4 ettenähtud rekvisiit „allkiri“), aga kui haldusakti andja ja andmise fakt ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis vormiveaga. Kuna piirava meetmega sekkutakse isiku põhiõigustesse ja -vabadustesse, siis on otsustus meetme kohaldamise kohta haldusakt. Selle haldusaktiga määratakse kindlaks isiku kohustus taluda piirava meetme kohaldamist ning muud kohustused või õiguste piirangud. Sarnaselt riikliku järelevalve meetmega ei ole alati võimalik vormistada kirjalikku haldusakti enne meetme kohaldamist. Niisamuti on ettekirjutus meetme kohaldamise täitmise tagamiseks haldusakt (vt AtSS § 4 lg 1). Vastavalt HMS § 55 lg 2 teisele ja kolmandale lausele võib edasilükkamatu korralduse tegemiseks anda haldusakti muus vormis ning isiku, kellel on selleks põhjendatud huvi, taotlusel tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. „Muu vorm“ tähendab ükskõik millist muud viisi haldusakti tajuda. Muus vormis võib haldusakti anda märgi (nt liiklusmärk või muu silt), viipe või muu käeliigutusega (nt reguleerija märguanded), heli- või valgusmärgina (nt alarmsõiduki tuled ja helisignaal), suuliselt vahetult, telefoni või muu sidevahendi abil, heli- või videosalvestise, foto või filmina. Kirjalik vorm tähendab, et haldusakti kohta on koostatud dokument, mille sisu on autentselt võimalik taasesitada. Eeltoodud põhjusel tuleb muu vormina mõista ka nt teksti kuvamist ekraanil või selle projekteerimist pinnale või õhku. Lõikest 1 tulenevad järgmised erisused: 1) iga piirava meetme kohaldamist ja järelevalve käigus antud ettekirjutust tuleb käsitada haldusaktina. Mistahes piirava meetme kohta haldusakti või ettekirjutuse andmisel tuleb järgida haldusakti vormistamisele kehtivaid nõudeid (HMS §-d 55 ja 56) ning kõnesolevast paragrahvist (§ 82 9 ) tulenevaid erisusi; 2) haldusakti võib anda suulises või muus vormis edasilükkamatul juhul, mitte üksnes edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Oluline on juhtumi lahendamise edasilükkamatus, mitte konkreetse korralduse andmise edasilükkamatus. See tagab, et juhtumi lahendamisel kohalduvad ühesugused vorminõuded kõigile piiravatele meetmetele ja ettekirjutustele; 3) haldusakti võib anda suulises või muus vormis ka massilistel juhtudel. Massilise juhuna tuleb käsitada väga paljude erinevate individuaalsete haldusaktide andmist või vajadust toimetada haldusakt kätte paljudele isikutele. Massilise juhuna võib mõista ka üldiste tunnustega määratud adressaatidele suunatud või territooriumi õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorralduse andmist. Eristav tunnus on adressaatide või juhtumi kohta antavate individuaalsete haldusaktide paljusus; 4) isikul ei ole õigust nõuda õiguspäraselt muus vormis antud haldusakti vormistamist kirjalikult. HMS § 55 lg 2 kohaselt võib isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, nõuda haldusakti vormistamist kirjalikus vormis. Selline nõudmine võib takistada kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni kiiret korraldamist või sõjaseisukorra kiiret lahendamist (st kui ajaliselt oli haldusorganil võimalik piirava meetme haldusakt anda kirjalikult, siis oleks ta seda pidanud tegema kohe). Samas võib haldusorgan, kui asjaolud on muutunud, vormistada enda antud haldusaktid tagantjärele kirjalikult ja need menetlusosalistele saata – seda otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Samuti ei ole välistatud, et haldusakti väljastamist või selle sisu ja andmise asjaolude tõendamist nõuab vaiet lahendav haldusorgan või kaebust lahendav kohus. Seetõttu on lõikes 1 sätestatud, et võimaluse korral haldusorgan salvestab või protokollib suulises või muus vormis antud haldusakti andmise, selle sisu ja adressaadile ‎teatavaks tegemise. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal võivad haldusorgani ressursid olla sedavõrd ‎piiratud, et eraldi dokumendina haldusakti andmine, isegi kui see sisaldab ainult ‎resolutiivosa, nõutavaid andmeid ja vaidlustamisviidet, ‎on ülemäära töömahukas. Sellisel juhul on otstarbekas lahendada taotlused, ‎esildised ja muud avaldused, mis ei eelda eraldi haldusakti andmist, pelgalt ‎pealdise tegemisega taotlusel, esildisel või muul dokumendil (resolutsioon). ‎Infotehnoloogiliselt võib resolutsioon sisalduda ka andmekogus (nt ‎dokumendiregister), kui see on menetluse aluseks oleva dokumendiga üheselt ‎seostatav ja sellisena on võimalik resolutsiooni isikule kätte toimetada. ‎Resolutsioon peab sisaldama lühidalt haldusakti põhisisu ja olulisemaid ‎andmeid. Haldusakti vormistamine resolutsioonina ei välista, et isik nõuab ‎haldusakti põhjenduste väljastamist enne vaide või kaebuse esitamist või et ‎põhjendused nõuab välja vaiet lahendav haldusorgan või kaebust lahendav ‎halduskohus.‎ Haldusakti vormistamine resolutsioonina on lubatav eelkõige nendel juhtudel, kui haldusorganil oleks HMS § 40 lõike 3 järgi alus jätta isik enne haldusakti andmist või koormava toimingu sooritamist ära kuulamata, see tähendab, kui otsustatakse isiku enda esitatud andmete alusel või taotlus rahuldatakse täies ulatuses. Kui haldusorgan keeldub isiku taotluse rahuldamisest, siis võib selle vormistada resolutsiooniga eelkõige juhul, kui keeldumise faktilise aluse saab märkida lühidalt resolutsiooni teksti, see nähtub muust dokumendist või on üldteada asjaolu. Haldusakti vormistamine resolutsioonina on lubatav ka kõigil neil juhtudel, kui seaduse kohaselt võib haldusorgan anda haldusakti ilma põhjendusteta (edasilükkamatutel või massilistel juhtudel) või haldusorgan lõpetab tema enda algatusel algatatud haldusmenetluse. Selle paragrahvi lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada koostoimes. Lõikes 3 sätestatud haldusakti resolutsiooniga vormistamise ammendav loetelu ei välista haldusakti vormistamist resolutsioonina siis, kui haldusorgan märgib resolutsioonis kõik haldusakti andmed ning põhjendused. Kui hal dusakti andmisel ei lähtuta § 82 9 lõikes 3 toodud erisustest, vaid kõik HMS §-de 55 ja 56 nõuded on resolutsiooni tekstis lühidalt ja vähimas nõutavas ulatuses täidetud, siis võib haldusorgan vormistada oma haldusakti resolutsioonina ka kõnesolevas lõikes toodud piiranguid järgimata. ‎ Paragrahvis 82 10 reguleeritakse haldusakti teadmiseks edastamise ja avaldamis e erisused. Seda, kas piirava meetme kohaldamine toob kaasa rahvusvahelise organisatsiooni teavitamiskohustuse, saab kõige paremini hinnata meedet kohaldav haldusorgan siis, kui ta otsustab meetme kohaldamise. Eelnõu § 82 10 lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustus ei tingi, et piiravat meedet kohaldav haldusorgan peaks kooskõlastama meetme kohaldamise Välisministeeriumi või teavitamiskohustusega ministriga või neid muul viisil kaasama. Kohustus on teavitada Välisministeeriumi ja vastavaid ministreid pärast piirava meetme kohaldamise otsustamist. See ei tähenda, et Välisministeeriumi või muud vastavat ministeeriumi ei peaks muude ülesannete tõttu kaasama varasemas staadiumis selliste piiravate meetmete kohaldamise menetlusse, mis võivad tuua kaasa teavitamiskohustuse. Lõikega 2 antakse võimalus sätestada haldusaktis kohustus avaldada haldusakt viivitamata Riigi Teatajas. Kehtiva RiKS § 11 lõike 2 kohaselt kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks ning sõjaseisukorra lahendamiseks antud haldusakt avaldatakse muutmata kujul hiljemalt selle avaldamiseks esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas. Sätte eesmärgiks on võimaldada isikutel, kelle põhiõigusi ja -vabadusi konkreetne haldusakt piirab, saada haldusaktist ning selle sisust enne selle jõustumist teada, eriti arvestades, et kehtestatud nõuete ja piirangute rikkumise eest on ette nähtud ka karistus. Samas võib isikule haldusakti eelnõu kohaselt kätte toimetada ka selle internetiportaalis või veebilehel avaldamisega, mis tähendab, et haldusakt võib jõustuda juba enne Riigi Teatajas ava ldamist. Lähtuvalt eelnõukohase RiKS §-s 82 7 sätestatud kättetoimetamise eriregulatsioonist ei ole Riigi Teatajas vaja avaldada kõiki kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamisega ning sõjaseisukorra lahendamisega seotud haldusakte, vaid üksnes neid, mille puhul haldusorgan peab vajalikuks, et need oleksid laiemale isikute ringile kättesaadavad. Paragrahvis 82 11 sätestatakse k onkureeriva kohustuse kehtivus kõrgendatud kaitsevalmiduse , sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal . Kui adressaat peab täitma mitut kohustust, mida ta ei saa korraga täita, siis on ta käitunud õiguspäraselt, kui ta täidab ühte kohustustest, mis on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus. Sellisel juhul ei saa võtta adressaati kohustuse rikkumise eest vastutusele, kuna tema käitumine ei olnud õigusvastane. Selleks et tagada riigikaitse toimimine, on oluline selgitada välja juba haldusakti andmise ajal sellise konkureeriva kohustuse esinemine, mille täitmine võib õigustada haldusaktiga antava kohustuse mittetäitmist. Konkureeriv kohustus võib seisneda nii õiguslikus keelus (st üks õigusakt kohustab selleks, mida teine keelab ning mõlemat ei saa samal ajal teha) või faktilises võimatuses (st ühest õigusaktist tuleneva kohustuse täitmine muudab faktiliselt võimatuks teise kohustuse täitmise, isegi kui õiguslikult on lubatud mõlemat teha). Konkureeriv kohustus on õiguslikult siduv ka haldusakti andvale haldusorganile ning ta ei saa seda teisest õigusaktist tulenevat kohustust pelgalt eirata, vaid peab menetluses arvestama. Lisaks on adressaadil endal kaasaaitamiskohustus, mille järgi ta peab haldusorganile teada andma kõik konkureerivad kohustused. Riigikaitse eesmärgil ei ole võimalik jätta pelgalt haldusakti adressaadi otsustada, millist konkureerivatest kohustustest ta täidab, vaid haldusorgan peab õigusliku või faktilise vastuolu ise lahendama. Lõikes 2 on loetelu haldusorgani võimalikest tegevusvariantidest konkureeriva kohustuse kõrvaldamisel. Millist meetodit haldusorgan kasutab, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Haldusorgan võib võtta konkureeriva kohustuse täitmise üle ka siis, kui tegemist on põhimõtteliselt isikliku kohustusega (nt vanema kohustus hoolitseda lapse eest, pereliikme kohustus hoolitseda abivajava isiku eest), kuid mille täitmist on võimalik korraldada haldusorgani abil. Lõike punktid 1 ja 2 ei anna iseseisvalt õiguslikku alust teise haldusorgani või menetleva haldusorgani enda haldusakti kehtetuks tunnistamiseks või peatamiseks, vaid haldusorganil endal peab olema selleks seaduslik alus, mis tuleneb haldusakti andmist reguleerivast seadusest. Haldusorgan saab kasutada siin ka ametiabi ning taotleda haldusakti andmiseks pädevalt haldusorganilt ametiabi korras haldusakti kehtetuks tunnistamist või peatamist. Lõige 3 täiendab lõikes 2 nimetatud õiguslikke aluseid ning võimaldab haldusorganil määrata õiguslikult siduvalt kindlaks, kumba konkureerivatest kohustustest peab adressaat täitma. Säte on mõeldud eelkõige nendeks juhtudeks, kui konkureerivad kohustused tulenevad vahetult seadusest või määrusest. Erinevalt lõikes 2 sätestatust on lõikes 3 tegemist iseseisva avaliku võimu volitusega, mille alusel võib haldusorgan võtta üle kaalumise konkureerivate kohustuste vahel ning teha selle otsuse ära adressaadi eest. Sellega seoses võib haldusorganile minna üle ka õiguslik vastutus konkureerivate kohustuste täitmata jätmise eest. Haldusaktiga õiguslikult siduva konkureeriva kohustuse kindlaksmääramisel võib haldusorgan ka täiendavalt võtta üle konkureeriva kohustuse täitmise või abistada adressaati konkureeriva kohustuse täitmise korraldamisel. ‎ Paragrahvis 82 12 reguleeritakse v aide es itamise ja läbivaatamise tähtaja erisused. Paragrahv 82 12 sätestab vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaja osas võrreldes HMSiga erisused. HMS § 75 kohaselt tuleb vaie esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. HMS võimaldab seadustes vaidetähtaja osas s ätestada erisusi. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal on oluline, et võimalikud vaided haldusorgani antud haldusakti või toimingu peale esitataks haldusorganile kiiremini kui tavaolukorras. Nimetatud olukordades arenevad sündmused tavaolukorrast kiiremini ning seetõttu on võimalik haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamisega saada õiguskaitset üksnes suhteliselt lühikese aja jooksul. Lisaks isiku enda õiguskaitsele on vaide esitamise kaudu võimalik kõrvaldada ka objektiivselt õigusvastane haldusakt või lõpetada toiming ning see võib aidata kaasa olukorra õiguspärasele ja mõjusale lahendamisele (nt kui haldusorgan on haldusaktiga kohustanud isikut, kes ei ole kohustuse esemeks oleva vallasasja hävimise või võõrandamise tõttu objektiivselt või õiguslikult võimeline ettekirjutust täitma, siis on ka haldusorganil olukorra korraldamisel või lahendamisel oluline teada, et tema antud haldusakti ei saa täita, vaatamata selle formaalsele või ka materiaalsele kehtivusele, ning ta saab õiget adressaati kohustada). Lõike 1 järgi tuleb kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal esitada vaie haldusorganile 10 päeva jooksul. HMS § 84 lg 1 järgi lahendatakse vaie 10 päeva jooksul arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Vaide läbivaatamise tähtaega võib pikendada kuni 30 päeva võrra (HMS § 84 lg 2). HMS võimaldab seadustes vaide läbivaatamise tähtaja osas sätestata erisusi. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal on haldusorgani ressursid suunatud olukorra lahendamisele ning seetõttu võib 10-päevase ja ka 30-päevase tähtaja järgimine osutuda võimatuks. Peamine vaidemenetluse eesmärk on tagada, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks antud haldusaktid ja sooritatud toimingud oleksid täidetavad ja vastaksid kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise eesmärgile. Selleks, et haldusorganil oleks võimalik keskenduda kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamisele või sõjaseisukorra lahendamisele, on vaidemenetluse tähtaega lõikega 2 pikendatud 60 päevale. See võimaldab haldusorganil leida kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise kontekstis sobiva aja vaiete lahendamisega tegelemiseks, ilma et riigikaitse eesmärgid sellest kahjustatud saaksid. Eriti oluline on see siis, kui kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamine või sõjaseisukorra lahendamine toob kaasa suure hulga vaiete esitamise. 5 2 . peatükis sätestatakse isikuandmete töötlemine ja andmekogud . 1. jaos reguleeritakse isikuandmete töötlemine ja 2. jaos andmekogud. Paragrahvis 82 13 sätestatakse i sikuandmete töötlemine . Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 4 lõikes 2 sätestatakse: „Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse.“ Sellest tulenevalt ei kuulu isikuandmete kaitse selles osas, mis puudutab riigi julgeoleku tagamist (sh sõjalise kaitse korraldamine), Euroopa Liidu pädevusse. Riigi julgeoleku valdkonnas saavad liikmesriigid suveräänselt kujundada isikuandmete kaitse regulatsiooni, arvestades põhimõtteid, mis sisalduvad Euroopa Nõukogu 28.01.1981 sõlmitud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioonis. Eelnõus reguleeritakse isikuandmete kaitset selles osas, mis vajab seadusliku aluse, olulisuse põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja õigusselguse huvides õiguslikku reguleerimist. Lõige 1 sätestab üldnormi isikuandmete töötlemiseks, kui kohaldatakse piiravaid meetmeid, haldussunnivahendeid või viiakse läbi toiminguid, mis on vajalikud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks. Isikuandmeid võib töödelda ulatuses, mis on vajalik piiravate meetmete kohaldamiseks ning riigikaitseliste kohustuste andmiseks, kuivõrd ka riigikaitsekohustused on piiravad meetmed. Piiravate meetmete kohaldamine, mille raames võib töödelda isikuandmeid, hõlmab endas haldusmenetluses haldusakti andmist ning toimingute sooritamist. Piiravate meetmete täitmise tagamine hõlmab haldussunnivahendite kohaldamist. Lisaks võib isikuandmeid töödelda ka muude toimingute sooritamisel, mis on vajalikud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks ning mis ei ole seotud piiravate meetme kohaldamisega. Lõike 1 kohaselt võib töödelda isikuandmeid. Isikuandmed on teave füüsilise isiku (andmesubjekti) kohta, millega saab teda otse või kaudselt tuvastada. Lõikes on välja toodud loetelu olulisematest isikuandmetest, mida võib töödelda: isikunimi, isikukood, isiku asukohateave. Sättes rõhutatakse eraldi, et töödelda võib ka terviseandmeid, isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid ning isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine. Nimetatud andmed on eriliiki isikuandmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 9 lõike 1 tähenduses. Tegemist on üldise haldusorgani volitusega töödelda isikuandmeid, selleks et kohaldada piiravaid meetmeid ja haldussunnivahendeid ning sooritada toiminguid ehk täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid. Sätte lai sõnastus aitab tagada selle, et ükski meede ja toiming ei jääks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal kohaldamata selge õigusliku aluse puudumise tõttu. Oluline on arvestada, et isikuandmete töötlemine on muu hulgas ka andmete vaatamine ja andmete saamine teistest andmekogudest, mis omakorda on aluseks päringute tegemisel teistele teabevaldajatele, kes võivad omada informatsiooni, mis on vajalik haldusorganile piirava meetme kohaldamis eks . Lõikega 2 nähakse ette, et asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsuse tegemisel ja kohaldamise otsustamisel võib töödelda sundkasutusse võetava ja sundvõõrandamisele kuuluva vara omaniku või valdaja isikuandmeid. Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel lähtutakse eelkõige varast, kuid kohustuse teatavaks tegemiseks ja täitmiseks on vaja teada omaniku või valdaja andmeid (ees- ja perekonnanimi, elu- ja/või asukoht, isikukood). Vastavat teavet hoitakse tsiviiltoetuse registris. Paragrahv 82 14 sätestab tsiviiltoetuse registriga seonduva. Tsiviiltoetuse register on loodud kehtiva R KSKS § 4 2 alusel. Kõnesoleva paragrahviga säilitatakse tsiviiltoetuse register (TTR) R K SKSis nimetatud eesmärkidel ning täiendatakse neid. TTRis peetakse arvestust riigikaitseks, vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks, tsiviil-sõja liseks koostööks, kõrgendatud kaitsevalmiduse , hädaolukorra , sõjaseisukorra ning muude sündmuse lahendamiseks vajalike vahendite ja nende kasutamiseks vajalike andmete, elutähtsa teenuse osutajate, riigikaitselisi ameti- ja töökohti omavate tööandjate, asja sundkasutusse võtmise ning asja sundvõõrandamise üle. Võrreldes kehtiva õigusega on TTRis võimalik arvestust pidada ka kõrgendatud kaitsevalmiduse , hädaolukorra , sõjaseisukorra ning muude sündmuste, näiteks politsei- või päästeülesande, täitmiseks vajalike vahendite üle. Juba praegu kantakse TTRis andmeid, mida saab kasutada hädaolukorra või korrakaitsesündmuste lahendamisel. Enim on registri andmete kasutamise võimalusest võimalik kasu saada politseil ja Päästeametil (nt kütusehoidlate ja -tanklate andmed, masinate ja seadmete andmed, teede andmed, sadamate andmed jne). Päästeameti ja PPA sõnul on neil kindlaks tehtud sündmuste lahendamiseks võimalikud vajalikud lisaressursid, sealhulgas vabatahtlike ja võimalik vajaminev tsiviilisikute ressurss ning neid saab kasutada nii tavasündmuste kui ka hädaolukorra lahendamiseks. Nimetatud ressursside üle peab iga asutus ise arvestust. Tulevikus on TTRi andmeid võimalik täiendada, lähtudes ka hädaolukordade või korrakaitsesündmuste vajadustest. Kas ja millised täiendavad andmed TTRi kanda jäävad, täpsustatakse TTRi põhimääruse uuendamisel. Ühes andmekogus ühtse ülevaate pidamine aitab kokku hoida riigi ressursse ning eri ametitel ei ole vaja isikute poole korduvalt pöörduda nende varade kaardistamiseks. Registri vastutavaks töötlejaks on jätkuvalt Kaitseressursside Amet. Võrreldes RKSKS § -ga 4 2 ei kehtestata seadusega tsiviiltoetuse registri volitatud töötlejaid. Registri volitatud töötlejad määratakse üksnes Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tsiviiltoetuse registri põhimääruses. Põhimääruses sätestatakse muu hulgas andmete täpsem koosseis, andmeandjad, juurdepääs andmetele ja andmete väljastamise kord, säilitamise tähtajad ja muud korraldusküsimused. ‎ Paragrahvis 82 15 sätestatakse mobilisatsiooniregistriga seonduv. Sätet ei ole võrreldes kehtiva RiKS §-ga 25 oluliselt muudetud , v.a see, et registri põhimääruse kehtestab edaspidi mitte enam Vabariigi Valitsus, vaid mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister s.o kaitseminister . Kõnesoleva paragrahviga säilitatakse mobilisatsiooniregister RiKSis toodud eesmärkidel. Mobilisatsiooniregistri eesmärk on pidada arvestust sõjaaja ametikohtade täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle. Eelnõus tuuakse lisaks mobilisatsiooniregistri eesmärgile välja registris sisalduvate andmete üldine sisukirjeldus, mis peab aitama kaasa Kaitseväe sõjaaja koosseisu mehitamise ja varustamise ladusale toimimisele. Eelnõu kohaselt sisaldab mobilisatsiooniregister andmeid sõjaaja üksuste kohta, üksustes olevate sõjaaja ametikohtade ja nende täitmise ja varustamise kohta. Tulenevalt andmetest, mida mobilisatsiooniregister sisaldab, töödeldakse andmekogus isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. Registri asutab ja põhimääruse kehtestab mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister määrusega. Põhimääruses sätestatakse muu hulgas andmete täpsem koosseis, andmeandjad, juurdepääs andmetele ja andmete väljastamise kord, säilitamise tähtajad ja muud korraldusküsimused. Registri vastutav töötleja on Kaitseministeerium. Paragrahvi 1 punktiga 35 täiendatakse RiKSi uue 6 1 . peatükiga, milles kehtestatakse riigivastutuse erisused. Regulatsioon pärineb RiKS 112 SE 10. peatükist. Kahju hüvitamist reguleerivad üldseadustena VÕS ja RVastS. Lisaks nendele seadustele on kahju hüvitamine või talumiskohustusest tuleneva hüvitise maksmine reguleeritud veel mitmes seaduses, sealhulgas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses, kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses, HOSis jm. Samuti reguleerivad kahju hüvitamist või hüvitise maksmist mitmed määrused, sealhulgas Vabariigi Valitsusse ‎22.06.2017 määrus nr 109‎ „Eriolukorra ajal asja sundvõõrandamise ja sundkasutuse eest hüvitise arvutamise ja maksmise kord“, Vabariigi Valitsuse 23.12.2010 määrus nr 187 „Abipolitseiniku ülesande täitmise tõttu abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise tingimused ja kord“, Vabariigi Valitsuse 27.01.2011 määrus nr 18 „Päästetööl või demineerimistööl asja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulude hüvitamise ulatus ja kord“ ja teised. Selleks et tagada riigivastutuse selge regulatsioon riigikaitse valdkonnas, on viiakse eelnõu ga RiKS § -i 1 lõige 2 1 , millega on selgelt välistatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamisel muude õigusaktide kohaldamine riigivastutuse valdkonnas , v.a juhul kui nii pole ette nähtud . Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahjude hüvitamisele kohaldatakse RiKSi lisatava 6 1 . peatüki sätteid. Eelnõus on nähtud ette kaks erinevat viisi, kuidas kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju isikule hüvitada ning tagada konkreetse isiku õiguskaitse. Sõltuvalt sellest, kas isikule tekitati kahju haldusorgani poolt või kaasnes kahju isikule pandud kohustuse täitmisega ning kas haldusorgani tegevus oli õigusvastane või õiguspärane, on eristatud varalise kahju hüvitamist ja õiglase hüvitise maksmist. Varalise kahju hüvitamisega on tegemist siis, kui haldusorgani poolt õigusvastaselt kohaldatud piirava meetmega või muu õigusvastase tegevusega on kahjustatud isiku elu, tervist või vara. Õiglase hüvitise maksmisega on tegemist siis, kui haldusorgani poolt õiguspäraselt kohaldatud piirava meetmega kaasneva koormuse proportsionaalsuse tagamiseks heastatakse talle osa sellest koormusest. Paragrahv 87 1 sätestab riigivastutuse üldised põhimõtted kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamisel. Kui eelnõu ga RiKSi lisatava § 1 lõige 2 1 välistas RVastSi kohaldamise, siis eelnõu § 87 1 lõikes 1 nähakse ette, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõ jaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitatakse eelnõus ja selle ‎alusel sätestatud tingimustel ja korras. Eeltoodu tähendab, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riikliku järelevalve käigus tekitatud kahju hüvitatakse samuti eelnõu alusel. Oluline on tegevuste eesmärk – kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamine või sõjaolukorra lahendamine. Lõike 2 järgi ei hüvitata kahju, kui seaduses on nähtud ette õiglase hüvitise või sotsiaalse tagatise ‎maksmine, samuti kui käesoleva seadusega on kahju hüvitamine välistatud.‎ Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ja nende korraldamiseks ja olukordade lahendamiseks kohaldatud piiravate meetmetega põhjustatud või kaasnevat kahju võib isikule hüvitada mitmel viisil. Sõltuvalt sellest, kas isikule tekitati kahju haldusorgani poolt või kaasnes kahju isikule pandud kohustuse täitmisega ning kas haldusorgani tegevus oli õigusvastane või õiguspärane, on eristatud varalise kahju hüvitamist, õiglase hüvitise maksmist ning sotsiaalse tagatise väljamaksmist. Varalise kahju hüvitamisega on tegemist siis, kui haldusorgani poolt õigusvastaselt kohaldatud piirava meetmega on kahjustatud isiku elu, tervist või vara. Õiglase hüvitise maksmisega on tegemist, kui haldusorgani poolt õiguspäraselt kohaldatud piirava meetmega kaasneva koormuse proportsionaalsuse tagamiseks heastatakse talle osa sellest koormusest. Sotsiaalse tagatise väljamaksmisega on tegemist, kui piirava meetme kohaldamisega pannakse isik sellisesse olukorda, kus kõrgendatud riskist tulenevalt võib isikule tekkida kahju. Sotsiaalsed tagatised tulevad eelkõige muudest seadustest (nt sotsiaalsed tagatised vabatahtlikele päästjatele ja abipolitseinikele). Paragrahv 87 2 sätestab materiaalse kahju hüvitamise nõudeõiguse tingimused ja määratleb kahju hüvitamiseks kohustatud isiku. Riigivastutuse üldregulatsiooni sätestab riigivastutuse seadus. RVastS § 7 lõikest 1 tuleneb seaduse keskne põhimõte, et kahju hüvitamise ja tagajärje kõrvaldamise nõuet (sekundaarnõuet) saab esitada üldjuhul siis, kui isik on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguste kaitse ja taastamise nõude (primaarse nõude) esitamise võimaluse ammendanud või kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada. Riigivastutuse õiguses peab kannatanu ise aktiivselt tegema kõik endast sõltuva, et primaarnõue esitada. Kui kannatanu jätab põhjusel, mille eest ta ise vastutab, õiguste kaitse ja taastamise nõude esitamata või õigeaegselt esitamata, minetab ta ka kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse. Hüvitatakse nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu (RVastS § 8), samuti seaduses nimetatud mittevaraline kahju (RVastS § 9). RVastS § 11 lõigete 1 ja 3 kohaselt võib kannatanu nõuda avaliku võimu kandjalt haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist ning avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. RVastS sätestab süüta vastutuse erinevalt VÕSist. Erandina hüvitatakse mittevaraline kahju üksnes süü tingimusel (RVastS § 9 lõige 1) ning saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (RVastS § 13 lõige 2). Riigivastutuse korras kuulub hüvitamisele üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju (v.a RVastS §-is 16 sätestatud juhul). ErSS § 5 kohaselt hüvitatakse Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamisel tekitatud materiaalne kahju seadusega sätestatud alustel ja korras. ErSSis ei ole nähtud ette eraldi kahju hüvitamise ega õiglase hüvitise maksmise aluseid. Kuna tegemist on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahjuga, siis kohaldub kahju hüvitamisel RVastS. Kehtiva RiKS § 13 lõikes 5 sätestatakse, et kaitsevalmiduse kõrgendamise otsuse ja selle heaks kiitmata jätmise otsuse vahelisel perioodil kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigi-kaitseülesannete täitmisega ja piiravate meetmete kohaldamisega tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse isikule riigivastutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. RiKS § 13 lõige 5 on viiteline õigusnorm, mis seob omavahel kaitsevalmiduse kõrgendamise ja riigivastutuse regulatsioonid. Seetõttu tuleb kehtiva korra kohaselt kaitsevalmiduse kõrgendamise tõttu tekkinud kahju hüvitada RVastSis sätestatud üldistel tingimustel ja korras. Sarnaselt meetmetega, mida kohaldatakse, kui Riigikogu kiidab heaks kaitsevalmiduse kõrgendamise, tuleb sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku arutamise ajal riigikaitseülesannete täitmise ning piiravate meetmete kohaldamisega tekitatud kahju hüvitada RVastSis sätestatud tingimustel ja korras (RiKS § 17 lg 5). Kehtiv RiKS ei tee sisulisi erandeid kahju ulatuse ega selle hüvitamise tingimuste ja korra suhtes võrreldes RVastSiga. Isikule hüvitatakse sundkoormisega tekitatud kahju seadusega sätestatud korras (RKSKS § 8 lõige 1). RKSKS ei näe ette kahju hüvitamise erisusi sõjaseisukorra ajaks. Riigikaitselise sundkoormisega isikule tekitatud kahju hüvitatakse RVastSi alusel (RKSKS § 8 lõige 11). Nii kehtiva ErSSi kui ka RKSKSi ja RiKSi alusel tuleb tekkinud kahju hüvitada RVastSis sätestatud üldistel tingimustel ja korras, see tähendab, et kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada nii põhjuslik seos, haldusorgani tegevuse õigusvastasus kui ka mittevaralise kahju ja kaudse varalise kahju hüvitamisel süü, samuti peab isik kahju hüvitamise nõude esitamiseks olema esitanud RVastS § 7 lõike 1 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamise, jätkuva koormava toimingu lõpetamise või haldusorgani otsustamiseks kohustamise nõude. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisele aga kohaldub RVastS § 16 mõningate eranditega (nt RKSKS § 8 lg 2 välistab kahju hüvitamise, kui kahju on tekkinud sõjategevuse tõttu (RKSKS § 8 lõige 2)). Riigivastutuse üldregulatsiooni kohaldamine kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ei sobi, kuivõrd primaarnõuete esitamine võib olla õiguslikult, poliitiliselt või muul põhjusel problemaatiline. Samuti võib isikul endal kahju tõendamise kohustuse täitmine olla raskendatud – isikul puuduvad piisavad võimalused kahju tõendamiseks. Lähtuvalt eeltoodust on lõikes 1 sätestatud, et isikul on õigus nõuda kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist või tagajärgede kõrvaldamist. Erinevalt RVastS § 7 lõikes 1 sätestatust ei ole eelnõus kahju hüvitamise eelduseks õiguste kaitsmine RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. See erisus on tingitud peamiselt vajadusest koondada riigi ressurss kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks ning sõjaseisukorra kiireks ja eesmärgipäraseks lahendamiseks. RVastS §-des 3, 4 ja 6 ‎sätestatud esmase nõude esitamise kohustus on tõhus üksnes siis, kui sellise õiguskaitsevahendi kasutamisega kaasneb piirava meetme kehtivuse või täitmise peatamine. Paljudel juhtudel tuleb piirava meetme iseloomust lähtuvalt täita piirav meede kohe ning piiraval meetmel ei pruugi olla ‎ isiku jaoks kestvat mõju, mida saaks haldusakti kehtetuks tunnistamise või kestva toimingu lõpetamise nõudega kõrvalda (nt lühiajaline viibimiskeeld, asja sundkasutus vms). Isegi kui piiraval meetmel on kestev iseloom (nt pikaajaline viibimiskeeld, asja sundkasutus või sundvõõrandamine, töökohustus jne), siis kaaluvad kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal üldiselt avalikud huvid üles isiku õiguskaitse vajaduse ning piirava meetme kehtivuse või täitmise peatamine takistaks ülemäära kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamist ning sõjaseisukorra lahendamist. Seega on isiku õiguskaitse võimalik eelkõige kahju hüvitamisega, kui piirava meetme kohaldamine oli õigusvastane, või õiglase hüvitise maksmisega, kui piirava meetme kohaldamine oli õiguspärane ja seaduses on nähtud ette õiglase hüvitise maksmine. Isik võib kahju hüvitamist nõuda, kui kahju on tekkinud talle haldusorgani või ühekordset töökohustust täitva isiku või muu, seaduse alusel kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal kaasatud isiku poolt. Isikul ei ole alust nõuda riigilt kahju hüvitamist, kui kahju tekitanud osapool ei ole teada või kui kahju ei ole omistatav riigi või muu halduse kandja tegevusele. Eelnõuga säilitatakse isikule kohustus taotleda kahju hüvitamist ehk riik ei hüvita isikutele kahju automaatselt, nii nagu on sätestatud ka RVastSis. Küll võib haldusorganil olla kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võrreldes tavaolukorraga suurem tõendamise ja tekitatud kahju üle arvestuse pidamise kohustus, kuna isikute enda võimalused endale tekitatud kahju tuvastada ja tõendada on piiratud. Näiteks on käesoleva eelnõuga oluliselt lihtsustatud haldusakti kättetoimetamise regulatsiooni, mille tõttu õigusi piirav haldusakt võib jõustuda isegi siis, kui isik ei ole tegelikult enda õiguste piirangust teada saanud ega oska astuda vastusamme kahju ennetamiseks, selle vähendamiseks või enda õiguste kaitseks. Mida enam on haldusorgan kõnesoleva seaduse alusel või muu seaduse alusel piiranud isiku menetlusõigusi ja õiguskaitse võimalusi, seda suurem on tema enda tõendamiskohustus. ‎ S õjaseisukorra lahendamiseks ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja ‎demobilisatsiooni korraldamiseks haldusakti andnud ‎või toimingu sooritanud haldusorgan peab ‎pidama arvestust tekitatud kahju kohta ning ‎võimaluse korral heastama kahju esimesel võimalusel. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Val itsus määrusega (vt eelnõu § 87 4 lg 4 ). Õigus kahju hüvitamisele (PS § 25) on seotud õigusvastase kahju tekitamisega. Kui tegu, millega kahju tekitati, oli õiguspärane, siis saab kahju hüvitamist nõuda üksnes RVastS §-s 16 sätestatud asjaoludel. RVastS § 16 lõike 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamisel arvestada kahju tekkimise asjaolusid. Arvestades, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal on isiku põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piiravate meetmete kohaldamine lubatud ning kaudselt toimub kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal piiravate meetmete kohaldamine ka isiku enda huvides, oleks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine RVastS § 16 alusel ilmselt reeglina välistatud. Lõikes 2 sätestatakse üheselt, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal õiguspäraselt tekitatud kahju ei hüvitata. Eelnõuga RiKSi viidava § 87 2 järgi on kahju hüvitamise eeldused kokkuvõtvalt järgmised: 1) kahju olemasolu; 2) kahju on tekitanud haldusorgan või ühekordset töökohustust täitev isik või muu, seaduse alusel kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal kaasatud isik; 3) kahju tekitamine on olnud õigusvastane; 4) kahju on tekitatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal . Eelnõuga RiKSi viidavas §-s 87 6 on eraldi reguleeritud õiglase hüvitise maksmine nendel juhtudel, kui kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal on mõnele isikule pandud ebaproportsionaalselt suur kohustus. Õiglase hüvitise maksmise regulatsiooniga on hõlmatud kõik need juhtumid, kus eelnõu koostamisel võis näha ette õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise vajaduse. Selle tõttu täidab õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise range välistamine ka menetlusökonoomia põhimõtet, et selgelt vältida selliste tõenäoliselt perspektiivitute kaebuste esitamist. Lõike 4 kohaselt hüvitab kahju kannatanud isikule kahju selle hüvitamiseks kohustatud isik. Kahju hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks RVastS §-s 12 sätestatud korras. RVastS § 12 lg 1 järgi on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja (riik, KOV, muu avalik-õiguslik juriidiline isik), kelle tegevus oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes oli õigusaktist tulenevalt kohustatud tegutsema, kuid seda ei teinud või ei teinud õigeaegselt. RVastS § 12 lõige 2 täpsustab kahjuhüvitise seost kahju tekitanud avaliku võimu kandja siseste suhetega. Kahju kannatanud isiku jaoks ei ole põhimõtteliselt tähtsust, millises sisesuhtes oli võimuorganiga isik, kes selle organi nimel tegutsedes talle kahju tekitas. Oluline on ainult põhjusliku seose olemasolu tegevuse vahel, mis tõi kaasa kahju tekkimise, ja selle tegevuse teostamine avaliku võimu ülesandel tegutseva isiku poolt. Seetõttu loetleb seadus erinevaid seoseid, mis võimukandja nimel tegutseval füüsilisel isikul võib olla. Eelkõige on kahju tekkimine tõenäoline subordinatsioonisuhtes, mida tekitavad avaliku võimu nimel tegutsedes ametnikud (teenistussuhe). Samas võib avaliku võimu nimel tegutseda ka temaga lepingulises suhtes olev füüsiline isik. Füüsiline isik, kes võimu nimel tegutseb, ei vastuta kahju kannatanud isiku ees personaalselt. RVastS § 12 lõige 4 sätestab vastutuse jaotuse mitme avaliku võimu kandja poolt kahju tekitamisel. Mitme võimukandja vastutuse korral vastutavad nad kahju tekitamise eest solidaarselt. Seega võib võlausaldaja nõuda solidaarvõla korral kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt kahju tekitanud võimukandjatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Tagajärgede kõrvaldamisel võib tekkida olukord, kus kahju tekitanud avaliku võimu kandja ja tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti andmiseks pädev halduse kandja ei lange kokku. Sellisel juhul on tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti või toimingu kohustatud andma või sooritama pädev avalik u võimu kandja (RVastS § 12 lg 3 ). Eelnõu lõike 4 teise lausega on ette nähtud erand RVastS §-st 12. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, hüvitab kahju avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse. Isikule on jäetud lõikega 1 õigus kahju hüvitamise asemel nõuda talle tekitatud kahjulike tagajärgede kõrvaldamist. Lisaks on lõikega 3 antud kahju hüvitamiseks kohustatud isikule (avaliku võimu kandjale) õigus sõltumata isiku tahtest kõrvaldada kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ‎ antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed. RVastS § 11 lõike 2 kohaselt on avaliku võimu kandja tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui selleks on olemas õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks oluliselt rahalist hüvitist. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tuleb üldjuhul seada isiku õigustega võrreldes esikohale kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamise ning sõjaseisukorra lahendamise eesmärgid. Nendeks on eelkõige riigi ja selle institutsioonide säilitamine ja toimimise tagamine, elanikkonna kaitse ning elutähtsate teenuste toimimise tagamine. Õigusvastaselt antud haldusakti, sooritatud toimingu või sõlmitud halduslepingu tagajärgede kõrvaldamine kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib takistada muude piiravate meetmete ja toimingute sooritamist, eriti kui need haldusaktid, toimingud või halduslepingud on omavahel seotud. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ei vähene avalik huvi selle vastu, et riigivõimu teostataks õiguspäraselt, aga selle kõrval on oluline avalik huvi mõne viidatud olukorra tekitanud asjaolude kõrvaldamiseks ning nende olukordade lahendamiseks. Erinevalt RVastS §-s 11 sätestatust ei ole esmatähtis see, kas tagajärgede kõrvaldamine on säästlikum kahju hüvitamisest, vaid see, kas tagajärgede kõrvaldamine on enam kooskõlas kõrgendatud kai tsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise eesmärgiga. Samas ei ole välistatud, et tagajärgede vahetu kõrvaldamine võib aidata oluliselt kaasa avalike vahendite paremale kasutamisele. Kahju hüvitama kohustatud isikule (avaliku võimu kandja) jäetakse kaalutlusõigus otsustada, kas ta hüvitab kahju või kõrvaldab muul viisil haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed. Avaliku võimu kandja võib põhimõtteliselt kasutada õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks kõiki tema käsutuses olevaid õiguspäraseid vahendeid, faktilistest toimingutest kuni õiguslike nõuete esitamiseni kolmandate isikute vastu. See, et avaliku võimu kandja võib eelistada kahju hüvitamist tagajärgede kõrvaldamisele, ei tähenda, et isik jäetakse täielikult ilma riigi abita. Nii võib isikul olla õigus peavarjule ja toidule, ravile ja hooldusele olenemata sellest, kas avaliku võimu kandja otsustab õigusvastaselt tekitatud tagajärgi kõrvaldada või hüvitada kahju rahas. Paragrahv 87 3 sätestab hüvitamisele kuuluva kahju koosseisu, ulatuse, kahju hüvitamist välistavad asjaolud ning hüvitise suuruse määramise. Üldjuhul hüvitatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal üksnes õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju. Saamata jäänu tulu või mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik vaid erandjuhtudel ning õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on v älistatud . Samas on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal lubatud omandi ulatuslik piiramine ning selle kaudu on oluliselt piiratud ka isiku õigust saada hüvitist omandi hävimise, rikkumise või sellega seotud kasutus- ja käsutusõiguste piirangute korral (nt õiguspärases lahingutegevuses hoone hävimine ei ole õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju). Piirang kehtib siiski ainult selle kahju korral, mida avaliku võimu kandja või avaliku võimu ülesannet täitev isik põhjustab. Näiteks, kui marodöörid lõhuvad vara, siis on omanikul võimalik esitada nende vastu VÕSis sätestatud tingimustel ja korras kahju hüvitamise nõue. Eraõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine ei kuulu riigivastutuse alla, sh kui riik tegutseb eraõiguslikus suhtes. Lõike 1 järgi hüvitatakse isikule otsene varaline kahju rahas. Otsene varaline kahju võib seisneda eelkõige varast ilmajäämises või selle hävinemises, asja rikkumises või selle väärtuse vähenemises, aga ka suurenenud kohustustes ja kuludes. Olulise piiranguna nähakse eelnõus ette kahju hüvitamine üksnes rahas. See on tingitud eelkõige asjaolust, et piiravate meetmete kohaldamisega seoses ei ole reeglina võimalik esitada tühistamis- ega kohustamisnõudeid (RVastS §-d 3, 4 ja 6) ning õigusvaidlust peetakse pärast kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõ jaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni lõppemist. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorr a, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal on riigi ressursid koondatud eelkõike nende olukordade lahendamisele või tegevustele . Selline välistus ei tähenda, et haldusorgan ei võiks menetluse uuendamise (HMS § 44) ning haldusakti faktiliste tagajärgede kõrvaldamise või toimingu tagasitäitmisega (HMS § 85 punktid 1 ja 3) vähendada tekitatud kahju või kahju üldse kõrvaldada. Erinevalt riigivastutusest on haldusmenetluslike meetmete eesmärk kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamine ning sõjaseisukorra lahendamine ja isiku õigusi kaitstakse üksnes niivõrd, kui see on kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamise ning sõjaseisukorra lahendamise huvidega kooskõlas (nt kui asja sundkasutuse kohaldamisel on tekitatud asjale kahju, siis kõrvaldatakse see kahju eelkõige põhjusel, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või muul avaliku korra eesmärgil on vajalik asja kasutamine ka pärast sundkasutust, seevastu kui õiguskaitse seisukohalt oleks asja parandamine vajalik eelkõige selleks, et taastada omaniku õigus asja kasutada). Kõne s oleva paragrahvi lõikest 2 tulenevalt ei hüvitata reeglina saama ta jäänud tulu. Arvestades, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal on ohustatud riik ja ühiskond tervikuna, ei saa isikul olla õigustatud ootust tulu teenimisele, mille tõttu on saamata jäänud tulu hüvitamine üldjuhul välistatud. Saamata jäänud tulu hüvitamise piiramine o n seotud peamiselt sellega, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ei ole ühelegi isikule ettenähtav tulu saamine. Seetõttu peab isik kõigepealt tõendama, et ta oleks just kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni tingimustes kindlasti saanud tulu. Teisalt ei taga riik kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni tingimustes tulu kui omandi osa samal määral juba olemasoleva omandiga. Valdav osa õiguspäraselt kohaldatavaid piiravaid meetmeid vähendab isiku võimalust saada tulu. Isegi kui isikul jäi tulu saamata tema suhtes õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme tõttu, ei ole välistatud, et selle piirava meetme asemel sama või muu piirava meetme õiguspärasel kohaldamisel sellist tagajärge ei oleks saabunud (nt kui isiku suhtes jäeti ühekordne töökohustus kohaldamata põhjusel, et ta juba täitis õigusvastaselt määratud veokohustust, tuleks jätta saamata jäänud tulu hüvitamata). Seetõttu on ka õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme korral piiratud kahju hüvitamist juhtudega, kus saamata jäänud tulu hüvitamata jäämine oleks erakordselt ebaõiglane. Saamata jäänud tulu hüvitamine välistatakse täielikult, kui see tekkis seoses sõjaseisukorraga. PS § 130 teine lause lubab piirata riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise ning demokraatliku õigusriigi ja rahvusriigi säilimise huvides PS §-is 25 sätestatud õigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. S õjaseisukorra ajal on riigi ressursid suunatud olukorra lahendamisele ja kodanikkonna tegevus selles olukorras vastu pidamisele ning tulu saamine ei ole ühelegi isikule ettenähtav. Sättega on välistatud selle kahju (õigusvastaselt tekitatud saamata jäänud tulu) hüvitamine, mille talumist oodatakse sõjaseisukorra ajal igaühelt. Õigusvastaselt tekitatud saamata jäänud tulu eest hüvitise mitte saamine kui põhiõiguse piirang on sõjaseisukorra tingimustes riigikaitseliste kohustustega kaasneva paratamatu kulu ja kahjuna osa üldisest kodanikukohustusest. Ka EIÕK art 15 lg 1 lubab konventsiooniosalisel peatada sõja ajal või muus hädaolukorras EIÕK-ga võetud kohustuste täitmine ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik Koosmõjus PS §-dega 25 ja 130 ei saa seadusandja mittevaralise kahju hüvitamist täielikult välistada isegi sõjaseisukorra ajal. Küll aga saab seadusandja piirata mittevaralise kahju hüvitamise ulatust. Eelnõu lõikega 3 on oluliselt piiratud isiku õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamist võib nõuda üksnes õigusvastaselt isiku surma põhjustamise, isikule kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, piinamise, julma või alandava kohtlemise või isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise korra. Lõikes 3 tehakse viide VÕS § 134 lõikele 3, mille kohaselt võib isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Lõike 4 järgi kahju ei hüvitata, kui kahju kandmist võib oodata isikult üldise kodanikukohustuse osana. Üldise kodanikukohustusena tuleb mõista teatud õiguslikult määramata ühiskondlike ootuste täitmist (vrd eriti naiskodanike puhul PS §-ga 54, vrd ka ühekordne töökohustus eelnõus ). Välistatud on selle kahju hüvitamine, mis paratamatult kaasneb isikule sellise kohustuse täitmisega, mille täitmist oodatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal igaühelt. Sääraseks kohustuseks võib olla nt eratee omaniku kohustus võimaldada oma tee kasutamist kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise eesmärgil, kannatanule või abivajajale abi andmisega seotud kulutusi vms. Sellised kohustused võivad tuleneda ka liikmesusest vabatahtlikus organisatsioonis või väljaõppest, isegi kui need ei ole riigikaitseülesande või töökohustusena määratletud. Kuigi kõnesolevas eelnõus on esitatud eriregulatsioon, katab see üldnormina ka riigikaitseliste kohustuste ning põhiõiguste ja -vabaduste piirangutega kaasnevad paratamatud kulud ja kahju (sh ka sõjaseisukorra ajal õigusvastaselt tekitatud saamata jäänud tu lu eest hüvitise mittesaamine, vt lg 2). Säte lähtub põhimõttest, et riigikaitse on igaühe ja kõigi ühine kohustus, millega seotud kahju hüvitamine või õiglase hüvitise maksmine on võimalik erandjuhtudel. Riigi kaitsest osavõttu tuleb panustada kõigil riigi kodanikel (vrd PS § 124 lõige 1). Lõike 5 järgi lähtutakse kahju hüvitise suuruse määramisel RVastS §-st 13. RVastS §-s 13 reguleeritakse asjaolusid, mida arvestatakse kahju hüvitise suuruse määramisel. Need asjaolud on kohased ka kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamisel. Näiteks RVastS § 13 lg 1 määrab kindlaks hüvitise suuruse kindlaksmääramise üldised kriteeriumid ja RVastS § 13 lg 2 järgi vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada näiteks järgmisi asjaolu‎sid:‎ ‎1) ‎kas põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või aitas ta sellele kaasa; ‎‎2) ‎kas põhiõiguste ja -vabaduste piiramine toimus avalikes või isiku enda huvides;‎‎ 3) ‎isiku talumis- ja tegevuskohustust ning seadusega sätestatud erilist kohtlemist; ‎4) ‎millises osas tooks kahju hüvitamine kaasa avalike huvide või teiste isikute huvide ‎kahjustami‎se.‎ Eelkõige on kahju hüvitamine välistatud siis, kui isik ise enda tegevusega põhjustas selle olukorra, et tal tekkis kahju (nt üüris korteri isikutele, kes kavandavad terrorismikuritegu, riigivastast kuritegu vms ning kelle kinnipidamise käigus tekib korteris otsene varaline kahju). Eriti kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal on igaühel kõrgendatud hoolsuskohustus, et ta enda käitumisega ka kaudselt ei aitaks kaasa ega soodustaks raske kuriteo toimepanemist või muul viisil ei takistaks kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamist või sõjaseisukorra lahendamist. Paragrahv 87 4 sätestab kahju hüvitamise üldise korra, mida täpsustatakse lõike 4 alusel antava Vabariigi Valitsuse määrusega. Kahju hüvitamine on eelnõu § 87 4 järgi seotud isiku taotlusega. RVastS § 17 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamisel on lähtutud üldiselt samast kahjunõude esitamise tähtajast. Kahju hüvitamise tähtaeg on seatud sõltuvusse kahjust teada saamisega. Kui kõrgendatud kaitsevalmidus, sõjaseisukord mobilisatsioon või demobilisatsioon kestab pikemat aega ja isik ei saa selle aja jooksul nõuet esitada, siis saab kohus üldises korras tähtaja ennistada. T ähtaja ennistamise regulatsioon võimaldab kõrgendatud kaitsevalmidusest, sõjaseisukorrast, mobilisatsioonist ja demobilisatsioonist tulenevaid erisusi ja piiranguid piisavalt arvestada ja kaaluda igal konkreetsel üksikjuhtumil ning see ei suurenda oluliselt kohtute koormust. Samas puudub sättes kahju esitamise nõude absoluutne tähtaeg, mida kohus ei saaks ennistada. Kui isik suudab kohtule tõendada, et ta enam kui kümne aasta jooksul ei saanud objektiivsetel ja mõjuvatel põhjustel kaebust esitada, siis võib halduskohtus tähtaja ennistada. RVastS § 12 lõike 2 kohaselt loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt vastutab füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, kes andis füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti. Lõikes 2 on lähtutud samast põhimõttest. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, või juriidiline isik, kes täitis haldusorgani volitusel avaliku halduse ülesannet, esitatakse taotlus haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse või andis volituse avaliku halduse ülesande täitmiseks. Eriliigiliseks ülesandeks, mis ei pruugi kätkeda avaliku halduse ülesande täitmist, kuid on samavõrd oluline kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamisel ning sõjaseisukorra lahendamisel ja riigikaitse eesmärkide saavutamisel, on ühekordse töökohustuse täitmine. Eeldatakse, et ühekordse riigikaitseülesande täitmine on osa avaliku võimu kandja tegevusest, mille eest vastutab avaliku võimu kandja (RVastS § 12 lõiked 1–3). Sellest tulenevalt lahendab haldusorgan, kes määras ühekordse riigikaitseülesande, ka selle ülesande täitmisel tekitatud kahju hüvitamise. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel otsustab haldusorgan ka selle, kas ühekordset riigikaitseülesannet täites põhjustati kahju avaliku võimu kandja tegevuse käigus (RVastS § 12 lõige 1) või väljus avaliku võimu kandja määratud ühekordse riigikaitseülesande täitmise piirest. RVastS § 18 lõike 2 kohaselt lahendab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse kahe kuu jooksul alates selle saamisest. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal on avaliku võimu ressursid koondunud eelkõige olukorra lahendamiseks ning isiku huvi temale tekitatud kahju kiireks hüvitamiseks ei kaalu reeglina üles avalikku huvi olukorra kiireks ja mõjusaks lahendamiseks. Sellest tulenevalt on lõikes 3 nähtud ette tavaolukorrast pikem kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaeg – üks aasta alates taotluse saamisest. Pikem tähtaeg on vajalik ka selleks, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal on eelduslikult esitatud taotluste hulk tavaolukorraga võrreldes suurem ning suurenenud töömahu tõttu ei ole võimalik kõiki taotlusi tähtaegselt lahendada. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ei ole objektiivselt võimalik ka suunata ressursse taotluste lahendamis se, vaid keskenduda tuleb olukorra lahendamisele. Viimane võimaldab hoida ära uute kahjude tekkimist või tekkinud kahjude suurenemist ning on seetõttu nii avalikus kui ka kõigi võimalike mõjutatud isikute individuaalsetes huvides. Seevastu vajadus pikendada taotluste lahendamise tähtaega või võimalikud vaidlused taotluse lahendamise tähtaja pikendamise õiguspärasuse küsimustes üksnes suurendavad haldusorganite töökoormust ega aita tegelikult kaasa kõigi kahjude kiirele hüvitamisele või olukorra kiirele ja mõjusale lahendamisele. Kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Seadusega reguleeritakse kahju hüvitamisega seotud kõige olulisemad tingimused ja kord, kuid Vabariigi Valitsus saab määrusega neid tingimusi ja korda täpsustada. Õigusnorm kohustab Vabariigi Valitsust määrust kehtestama, aga jätab kaalutlusõiguse selle volituse sisustamiseks. Paragrahv 87 5 reguleerib rahvusvahelises sõjalises koost öös tekitatud kahju hüvitamist. Rahvusvaheline sõjaline koostöö on reguleeritud välislepingutega ning seetõttu lähtutakse kahju hüvitamise otsustamisel eelkõige välislepingutes sätestatust ( lõige 1 ). Ka praegu on nt NATO liikmesriigi relvajõudude Eestis tekitatud kahju hüvitamine reguleeritud NATO SOFAga, mis vastavalt artikli XV punktile 1 kehtib ka relvakonflikti korral välislepingus sätestatud eranditega. Riigisisest õigust kohaldatakse üksnes siis, kui see on välislepingus ette nähtud. Välislepingutes ei määrata siiski kindlaks, millist riigisisest õigusakti kahju hüvitamisele kohaldatakse, vaid nähakse üksnes ette, millal millise riigi õigust kohaldatakse. Lõikes 1 on täpsustatud, et rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamisele kohaldatakse eelduslikult riigivastutuse seadust. Selle täpsustuse eesmärk on vältida võimalikke vaidlusi selle üle, kas kahju hüvitamisel juhul, kui välisleping näeb ette Eesti õiguse kohaldamise, tuleks kohaldada avalik-õiguslikku või eraõiguslikku regulatsiooni (eriti juhul, kui rahvusvahelise sõjalise koostöö raames kaasatud osapoole enda õiguskorras ei eristata tsiviil- ja haldusõigust). Rahvusvahelist sõjalist koostööd reguleerivas lepingus ei ole üldjuhul nimetatud konkreetset haldusorganit, vaid haldusorgani määrab lepingupool oma riigisisese õigusega. Kuna riiki esindab rahvusvahelises sõjalises koostöös eelkõige Kaitsevägi, siis on pädevus seadusega määratud Kaitseväele ( lõige 2 ) . Kaitsevägi määrab HMS § 8 lõike 1 alusel enda keskelt kindlaks isikud, kes tema nimel seda ülesannet täidavad. Selleks võib olla ükskõik milline kaitseväelane või muu Kaitseväega õigussuhtes olev isik. Kaitsevägi võib moodustada ka erinevaid tööorganeid (komisjon, nõukogu vms) või protseduure (kooskõlastamine, sanktsioneerimine vms), ilma et see mõjutaks haldusvälise isiku suhtes asja otsustamise pädevust. Kaitseväe sisemine töökorraldus ei ole seaduse reguleerimise esemeks, kuid Kaitseväe enda kehtestatud korralduse õiguspärasuse ja otstarbekuse üle saab teostada teenistuslikku järelevalvet üldises korras. Kehtivas õiguses on rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamise otsustusõigus samuti Kaitseväel, kuid see on seaduse asemel sätestatud määrusega. Riigikaitse, välissuhtluse või muudel poliitilistel kaalutlustel võib olla vaja hüvitada teatud juhtudel kahju ka siis, kui riik õiguslikult kahju eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu hüvitamisele ( lõige 3 ) . Kehtivas õiguses on õiguslik alus, mille kohaselt võib hüvitada kahju, mille eest Eesti riik ei vastuta, nähtud ette Vabariigi Valitsuse 11.11.2016 määruse nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ § 1 lõikes 3. Selle määruse aluseks olevast volitusnormist ega kehtivast seadusest sellist kahju hüvitamise alust ei tulene. Seadusliku aluse põhimõttest tulenevalt ei saa määrusega sätestada erandeid seadusest tulenevate üldiste kahju hüvitamise aluste suhtes ning sellel põhjusel tuleb vastav säte viia üle seaduse teksti. Tegemist on formaalõigusliku muudatusega, mis ei muuda ex gratia hüvitatava kahju ulatust ega sisu. Sarnaselt kehtiva RiKS §-ga 32 nähakse lõikega 4 ette volitusnorm, mille alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning hüvitisest loobumise korra. Vabariigi Valitsus ei saa kehtestada täiendavaid õiguslikke aluseid kahju hüvitamiseks ega laiendada või piirata seadusest või välislepingust tulenevaid kahju hüvitamise aluseid. Paragrahv 87 6 nähakse ette õiglase hüvitise maksmise alused ja kord. Avaliku võimu kandja vastutuse piiramisel tuleb eristada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning talumis- või tegevuskohustuse ebavõrdsest jaotumisest tulenevat õiglase hüvitise maksmise kohustust. Õigus kahju hüvitamisele (PS § 25) on seotud õigusvastase kahju tekitamisega. Kui tegu, millega kahju tekitati, oli õiguspärane, siis saab tavaolukorras kahju hüvitamist nõuda RVastS §-s 16 sätestatud asjaoludel. Eelnõuga on õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisest täie likult loobutud (vt eelnõu § 87 2 lg 2). Muus osas on isik kohustatud taluma riigi poolt õiguspäraselt avaliku võimu teostamist. Vaatamata sellele, et isikul ei ole õigust kahju hüvitamisele, võib seadusandja näha ette õiglase hüvitise maksmise, kui muul juhul oleks talumiskohustus isikule ülemäära koormav. Riigil ei ole kohustust hüvitada igasugust õiguspärase tegevusega tekitatud kahju, kuid õigusriigi põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik saada kas või osalist hüvitist (õiglast hüvitist) juhul, kui tema õigusi on suures ulatuses piiratud, ilma et ta ise oleks selleks põhjust andnud. Samuti võib õiglase hüvitise maksmise küsimus tõusetuda ulatuslike piirangute ja kohustuse kehtestamisel, kui mõnele isikule kohalduv piirang või kohustus koormab teda ebavõrdselt teiste isikutega võrreldes. Seejuures tuleb arvestada, et õiguspärase tegevuse tagajärjel tekkiv kahju on osaliselt hõlmatud talumiskohustusega. Termin „õiglane hüvitis“ on PSis kasutusel seoses omandiõiguse sundvõõrandamisega. PS § 32 lõike 1 kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Tegemist on ainsa põhiõigusega, mida põhiseadus kaitseb õiglase hüvitise tagatise abil. Omandipõhiõiguse riiveteks on omandi võõrandamine omaniku nõusolekuta ning muud omandiõiguse kitsendused ja riived. Õiglase hüvitise maksmine ei ole välistatud ka muude piiravate meetmete käigus tekitatud kahju või kulu hüvitamisel, kui seadusandja soovib seda ette näha. Kui õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamisel on lähtekohaks kannatanu õiguste täielik taastamine, mida võib seaduses sätestatud alustel ja ulatuses piirata, siis õiglane hüvitis ei pea korvama kogu tekitatud kahju, vaid arvestab ka õiguskorrast tulenevat talumiskohustust. Õiguspäraselt kahju tekitamise juhtudel on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik maksta õiglane hüvitis välja ilma konkreetset kahju ja selle suurust igal üksikjuhtumil tuvastamata. Õiglase hüvitise maksmise peamine eesmärk on vähendada põhiõiguste ja -vabaduste piirangust või isikule pandud kohustusest tulenevat koormust. Õiglase hüvitise maksmine vähendab isiku suhtes kohaldatud piirangu või kohustuse intensiivsust ja ulatust ning tagab, et selline piirang või kohustus on eesmärgi suhtes proportsionaalne. Hüvitist makstakse õiguspäraselt kohaldatud piirangu või kohustuse talumise eest. Õiglast hüvitist makstakse konkreetsetel seaduses sätestatud juhtudel, mitte üldiselt kahju hüvitamise alternatiivina. Õiglast hüvitist tuleb tasuda üksnes siis, kui see on võrdõiguslikkuse tagamiseks vajalik ja sellega vähendatakse üksikisikule või grupile riigi või ühiskonna huvides pandud eriti intensiivse kohustuse või piiranguga kaasnevat koormavat mõju. Õiglase hüvitise kontseptsioon ei ole õiguskorras uus. Eri seaduste alusel makstakse omandiõiguse riivest ja talumiskohustusest tulenevaid erinevate nimetustega hüvitisi, kuid nende olemus vastab õiglase hüvitise kontseptsioonile (vt nt PäästeS §-d 44 –46, HOS §-d 29 ja 43, PPVS § 7 7 lg 7 ja 8, kehtiv RiKS § 55). Lõike 1 kohaselt on isikul õigus saada õiglast hüvitist järgmistel juhtudel: 1) ühekordse töökohustuse täitmise, 2) ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning 3) kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest.‎ Tegemist on suletud loeteluga, mis tähendab, et muudel juhtudel tuleb isikul taluda riigi või muu avaliku võimu kandja tegevust ilma kompensatsioonita. Erinevalt kahju hüvitamise regulatsioonist ei tule isikul õiglase hüvitise saamiseks esitada taotlust. Õiglast hüvitist makstakse kõigile isikutele, kellel on selleks õiguslik alus. Isikule jääb alati võimalus õiglasest hüvitisest loobuda. Kui lõike 1 kohaselt makstakse isikule õiglast hüvitist asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal, siis lõike 2 kohaselt kohaldatakse sama regulatsiooni ka sõjaseisukorra ajal korrakaitse eesmärgil asja sundkasutusse ‎võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise maksmisele. ‎Lõikega 2 välistatakse muude seaduste alusel omandiõiguse riivest tuleneva hüvitise maksmine, s h KorSi alusel . Lõige tagab sõjaseisukorra ajal isikute ühetaolise ja võrdse kohtlemise. Nii nagu kahju hüvitist, makstakse õiglast hüvitist üldiselt rahas ( lõige 3 ) . Samas ei pruugi õiglase hüvitise maksmine rahas olla isiku ega avaliku võimu kandja huvides. Rahas makstava õiglase hüvitise asemel võib määrata muu rahaliselt hinnatava toetuse või abi, kui see toetus või muu abi tagab isikule parema toimetuleku. Õiglase hüvitisena võib tagada isikule majutuse, toidu ja muu toimetuleku, osutada tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenust või tagada isiku ülalpeetavatele vajalikud teenused. Õiglase hüvitise maksmise eesmärk on vähendada kulu, kahju või muud koormavat mõju, mida põhiõiguse piirang või kohustus isikule tekitab. Õiglase hüvitise maksmine ei eelda seda, et isik tõendab kahju tekkimist või et kahju on üldse tekkinud. Küll välistab seadus õiglase hüvitise maksmise mõnel tüüpjuhul, kus isikule kahjulikku tagajärge ei teki. Eelkõige on selliseks tagajärjeks see, kui mõni muu isik võtab kohustuse täitmisega seotud kulu enda kanda. Nii ei maksta ühekordse töökohustuse täitmise eest isikule õiglast hüvitist, kui ‎tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu ( lõige 4 ) . ‎Ühekordse töökohustuse täitmine eest makstava õiglase hüvitise suurus sätestatakse lõike 9 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses. Õiglase hüvitise suurust ei plaanita selles osas võrreldes kehtiva õigusega suurendada. Kehtiva Vabariigi Valitsuse 28.01.2016 määruse nr 12 „Sundtöökohustuse toetuse ulatus ja maksmise kord“ § 1 lg 2 alusel makstakse sundtöökohustust täitvale isikule toetust töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alammäära summas iga sundtöökohustuse tunni eest. Ühekordse riigikaitseülesande täitmisega võib isikule tekkida otseseid kulusid, mille hüvitamata jätmine oleks ebaproportsionaalne. Näiteks pannakse hotellile riigikaitseülesanne ehk kohustus toitlustada kaitseväelasi ja evakueerituid. Toitlustamisega tekib hotellile otsene kulu, milleks on toiduainete soetamine. Otseste kulude hüvitamata jätmine oleks ettevõtjale liigse talumiskohustuse panemine. Hotelli varaline kaotus oleks võrreldes teiste majutusettevõtetega ebaproportsionaalselt suur. Lõike 5 järgi hüvitatakse isikule ühekordse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Eelnõu järgi ei pea isikule hüvitama kõiki otseseid kulusid, hüvitise suurus peab olema õiglane. Niisamuti näeb lõige 6 ette, et isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Näiteks, kui võõrandatakse isikule kuuluvaid toiduaineid või kütust, siis on õigustatud asjade hüvitamine. Nimetatud õigus õiglasele hüvitisele kehtib sõltumata sellest, mis liiki asjale õigust omandile piiratakse (nt liisingulepingu alusel kasutatav asi). Seejuures kuulub hüvitamisele ka põllumajandustehnika sundkasutus või sundvõõrandamine üldises korras lõike 6 alusel selleks õigustatud isikule. Õigustatud isikuks on reeglina isik, kes asja õiguspäraselt valdab, sealhulgas näiteks omanik, üürnik, liisinguvõtja jne. Vabariigi Valitsus kehtestab eraldi määrusega, millises ulatuses toimub asjade sundkasutuse ja sundvõõrandamise korral õiglase hüvitise maksmine. Õiglast hüvitist ei pea maksma rahas, kui kahjustatud hüve on võimalik asendada teise samaväärsega. Eelkõige puudutab see asendatavaid asju. Kui sundkasutusse võetud asi on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõ jaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal muutunud ‎kasutamiskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga ( lõige 7 ) .‎ Reeglina makstakse õiglast hüvitist põhiõiguste ja -vabaduste piirangut leevendava meetmena ning see ei sõltu konkreetse isiku käitumisest piirangu talumise või kohustuse täitmise käigus. Siiski on asjaolusid, mille ilmnemisel ei ole isikule hüvitise maksmine kooskõlas hüvitise eesmärgiga. Üldiseks õiglase hüvitise maksmist välistavaks asjaoluks on võimalus saada hüvitist mujalt. Selleks võib olla lepingupartner, kindlustus, tööandja või teine isik, kes katab kulud, mis riigikaitselise ülesande täitmise, sundkasutuse või sundvõõrandamise tulemusena tekivad. Välistus kehtib ka siis, kui isikul on võimalus saada hüvitist mujalt, sõltumata sellest, kas teine isik oma kohustust täidab (nt kui kindlustusselts keeldub hüvitist maksmast, siis ei anna see alust nõuda riigilt õiglast hüvitist, vaid isik peab lahendama vaidluse kindlustusandjaga). Lisaks on riigikaitseülesannete täitmise, asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise maksmine välistatud, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus ( lõige 6 ) . Riik ei saa võtta endale vastutust lahingutegevuse tõttu tekkinud kahju eest, isegi kui isik või tema vara asus lahingutegevuse piirkonnas riigikaitseülesande täitmise või vara suhtes kohaldatud sundkasutuse või sundvõõrandamise tõttu. ‎ Õiglase hüvitise maksmine on välistatud ka siis, kui riik oli sunnitud asja sundkasutusse võtma või sundvõõrandama isiku poolt seadusest tulenevate nõuete mittetäitmise tõttu. Näiteks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõ jaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal loomade hooletusse jätmise puhul on ikkagi tegemist loomakaitseseaduse nõuete olulise rikkumisega. Tavaolukorras tehakse sellisel juhul loomaomanikule ettekirjutusega kohustus korrakaitseorgani määratud tähtpäevaks loom võõrandada, tappa või hukata. Kui loomaomanik korrakaitseorgani määratud tähtpäevaks seda ei teinud, korraldab looma võõrandamise, tapmise või hukkamise korrakaitseorgan asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sellega seotud kulud nõutakse sisse looma omanikult ja juhul, kui looma võõrandamise, tapmise või hukkamisega saadakse tulu, siis ülejäänud tulu kuulub loomaomanikule, kellelt loom on ära võetud. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib esineda toidupuudus, mistõttu on riigil eesmärgipärasem loomade liha toiduks kasutada. Selleks tuleb riigil esmalt abitusse seisukorda sattunud loomad sundvõõrandada. Õigustatud isikule sellisel juhul õiglase hüvitise maksmist ette ei nähta, sest riik ei ole loomi sundvõõrandanud mitte enda otsestest vajadustest lähtuvalt, vaid selleks, et vältida loomadele tekkivaid kannatusi. Lõikes 8 sätestatakse, kes on kohustatud õiglast hüvitist maksma. Üldjuhul maksab õiglast hüvitist riik. Kuivõrd riigikaitseülesannete täitmise ning asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise korraldusi saab anda täidesaatva riigivõimu esindaja, siis maksab õiglast hüvitist isikule riik. Vabariigi Valitsus võib määrusega täpsustada, milline valitsusasutus on kohustatud makseid tegema. Kuivõrd ühekordseid ülesandeid saab lisaks valitsusasutustele anda ka kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus, siis on õiglase hüvitise maksmise kohustus pandud sellele avaliku halduse kandjale, kes määras ühekordse töökohustuse. Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja kord sätestatakse lõike 9 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses. Õiglase hüvitisega tuleb saavutada tasakaal üldiste huvide ja isiku õiguste vahel ilma kahjuhüvitist maksmata. Paragrahvi 1 punkti de ga 3 6 ja 3 7 muudetakse kehtiva RiKSi 7. peatüki pealkirja ja peatüki struktuuri . Eelnõu kohaselt on 7. peatüki pealkiri edaspidi „Järelevalve“. 7. peatüki §-dest 88–90 moodustatakse peatükki 1. jagu, mille pealkiri on „Riiklik ja haldusjärelevalve“. Samuti viiakse eelnõuga 7. peatükki 2. jagu „Riigikaitseline järelevalve“ . Muudatused tehakse RiKS 112 SE 11. peatüki eeskujul. Paragrahvi 1 punktiga 3 8 tunnistatakse kehtetuks RiKS § 88 lõige 1. Vt selle kohta eelnõu § 1 punkti 4 2 seletuskirja. Paragrahvi 1 punktiga 39 täiendatakse RiKS § 88 lõikega 1 1 ja sätestatakse, et ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle teeb haldusjärelevalvet ülesande andnud haldusorgan või tema volitatud haldusorgan. Järgnevalt on selgitatud, k uidas üldiselt riigikaitseülesannete üle järelevalvet tehakse. Ühekordsete riigikaitseülesannete üle tehakse riigikaitselist järelevalvet ( vt eelnõu § 1 punkti 42 seletuskirja) või haldusjärelevalvet olenevalt sellest, kes riigikaitseülesannet täidab. Kui riigikaitseülesande täitja on eraõiguslik juriidiline isik või FIE kui halduseväline isik, tehakse ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle riigikaitselist järelevalvet eelnõukohase RiKS § 90 1 alusel. 2. Kui riigikaitseülesande täitja on halduse kandja (juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja, kes täidab avaliku halduse ülesannet) , tehakse ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle haldusjärelevalvet VVSi alusel. Kuigi ka valitsusasutustel võib olla ühekordseid ülesandeid, millel on riigikaitseline eesmärk, ei anta neid valitsusasutustele ühekordse riigikaitseülesandena RiKSi § 43 3 tähenduses. Kui valitsusasutusele määratakse aga ülesanne n-ö tavapärasel viisil ehk tavalisest täidesaatva võimu hierarhiast lähtudes, siis tehakse selle täitmise üle teenistuslikku järelevalvet, nagu ka kõikide muude valitsusasutuse ülesannete täitmise üle. Püsivate riigikaitseülesannete üle tehakse kas riigikaitselist, haldus- või teenistuslikku järelevalvet olenevalt sellest, kes riigikaitseülesannet täidab. Kui riigikaitseülesande täitja on halduseväline isik (ehk eraõiguslik juriidiline isik või FIE , kes ei täida avaliku halduse ülesannet), tehakse riigikaitseülesande täitmiseks valmistumise ja selle täitmise üle riigikaitselist järelevalvet . Tegemist ei ole riikliku järelevalvega, sest KorSi reguleerimisala välistab riigikaitselisel eesmärgil tehtava järelevalve. Riigikaitseülesandeid täidetakse riigikaitse eesmärkidel. Järelevalve teostaja õigused sõltuvad sellest, kas tegemist on järelevalvega riigikaitseülesandeks valmistumise üle või ülesande täitmise üle kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal. Kui järelevalvet tehakse ülesande täitmiseks valmisoleku üle, võib järelevalve raames kohaldada korrakaitselisi meetmeid. See tähendab, et valdkondlikus seaduses, kus riigikaitseülesanne määratakse, sätestatakse ka järelevalvepädevus. Järelevalve tegijale (ehk haldusorganile) võib anda valdkondlikus seaduses volituse kohaldada mingeid korrakaitselisi meetmeid. See ei muuda järelevalvemenetlust ennast riiklikuks järelevalveks, tegemist on riigikaitse eesmärgi tagamiseks läbiviidava riigikaitselise järelevalvega, mille raames võib KorSis sätestatud meetmeid kohaldada, et ühelt poolt saavutada järelevalve eesmärki ning teiselt poolt anda isikutele tõhus õiguskaitse. Sellise lahendusega tagatakse kooskõla tavapäraselt toimuva riikliku järelevalve ja riigikaitseülesandeks valmistumise üle tehtava riigikaitselise järelevalve vahel. Kui aga tehakse järelevalvet riigikaitseülesande täitmise üle, on olukord teine. Sel juhul on kaitsevalmiduse kõrgendamine (st et on tuvastatud julgeolekut ähvardav suurenenud oht ) ning on õigustatud suurem isikute põhiõiguste ja -vabaduste riive. Sel juhul antakse järelevalve tegijale õigus kohaldada RiKSis sätestatud uurimistoiminguid, meetmeid ning haldussunnivahendeid, mis võivad isikute põhiõigusi ja -vabadusi enam riivata. Järelevalvepädevus ja volitused tuleb sätesta da selles seaduses, millega püsiv riigikaitseülesanne määratakse. Kui järelevalvet tehakse teise halduse kandja (nt KOVi v õi ka kolmada isiku, kellele on haldusülesande täitmine volitatud) üle, on tegemist haldusjärelevalvega , mille raames võib kohaldada VVSi §-des 75 1 ja 75 2 sätestatud meetmeid. Ka sel juhul võib anda järelevalve tegemiseks lisameetmeid viitega RiKSile. See tähendab, et kui riigikaitseülesande määramisel (ehk vastava seadusemuudatuse tegemisel) hinnatakse, et ülesande täitmise tagamiseks ei pruugi piisata vaid VVSis sätestatud meetmetest, võib sätestada, et järelevalve tegija võib lisaks (või VVSis sätestatud meetmete asemel) kohaldada ka RiKSis sätestatud uurimistoiminguid või muid haldusjärelevalve meetmeid (nt asendustäitmist). Kui järelevalve tegemiseks on vaja eraldi järelevalvepädevus ja volitused sätestada, tehakse seda seaduses, kus riigikaitseülesanne määratakse. Kui järelevalvet tehakse valitsusasutuse üle, on tegemist teenistusliku järelevalvega , mis on reguleeritud VVSi 7. peatükis. Oluline on seejuures tähele panna, et püsiva riigikaitseülesande määramisel peab igal puhul eraldi kaaluma, kuidas ülesande täitmise ja selleks valmistumise üle järelevalvet tehakse. Teisisõnu, kui riik peab vajalikuks isikule või asutusele püsiv riigikaitseülesanne määrata, peab eraldi tähelepanu pöörama ka sellele, kuidas reguleeritakse selle üle tehtavat järelevalvet. RiKSist ei tulene ühtset ja ühetaolist järelevalvet kõikide püsivate riigikaitseülesannete jaoks. Seda seetõttu, et valdkonnad, kus püsivaid riigikaitseülesandeid määratakse, on väga erinevad ning seda on ka nende üle tehtav järelevalve. Mõnel juhul ei ole üldse vaja eraldi järelevalvepädevust ja volitusi määrata, kuid enamjaolt on see siiski vajalik, aga võib suuresti erineda järelevalve tegemiseks antud volituste poolest. Kokkuvõtliku ülevaate riigikaitseülesannete üle tehtavast järelevalvest annab järgmine joonis 1. Joonis 1. Järelevalve riigikaitseülesannete üle Eelnõukohases RiKS § 88 lõikes 1 1 sätestatakse, kuidas tehakse haldusjärelevalvet ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle juhul, kui ülesande täitjaks on avaliku halduse kandja, näiteks KOV. Halduse kandja üle tehtav järelevalve ei ole riigikaitseline järelevalve, vaid haldusjärelevalve. Haldusjärelevalvet ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle teeb ülesande andnud haldusorgan või tema volitatud haldusorgan . Kui ühekordne riigikaitseülesanne määratakse haldusevälisele isikule, tehakse selle üle riigikaitselist järelevalvet eelnõu kohase RiKS § 90 1 alusel. Haldusjärelevalve pädevuse võib ühekordse ülesande andnud haldusorgan ka delegeerida. Sest kuigi tema teeb otsuse ühekordne riigikaitseülesanne määrata, määratakse ülesanded kõikides kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks ning sõjaseisukorra lahendamiseks vajalikes valdkondades. Need ülesanded on vajalikud kriisi lahendamiseks, kuid nende täitmine ei kuulu otseselt alati ülesande andja valdkondlikku pädevusse. Seega võib olla vaja järelevalve tegemine delegeerida sellele haldusorganile, kellel on pädevus vastavas valdkonnas ning vajalike teadmistega personal hindamaks, kas ülesannet täidetakse õigesti. Seetõttu antakse neile võimalus delegeerida järelevalvepädevus ka muule haldusorganile. Samamoodi võib ka haldusevälise isiku ühekordse riigikaitseülesande üle tehtava riigikaitselise järelevalve pädevuse delegeerida. Paragrahvi 1 punktiga 40 muudetakse RiKS § 88 lg 2 punkti 2. RiKS § 88 lõige 2 sätestab riigikaitseobjekti valve ja kaitsega seotud nõuete täitmise üle järeleval ve tegemiseks pädevad asutused. Riigikaitseobjektidele esitatud nõuete täitmise üle järelevalve on kas haldusjärelevalve või riiklik järelevalve, olenevalt sellest, kes on riigikaitseobjekti valdaja. Riigikaitseobjektide valdajatele seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teeb riiklikku ja haldusjärelevalvet Kaitsepolitseiamet, sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate riigikaitseobjektide üle erandina Kaitseministeerium. Kehtiva RiKSi kohaselt teeb sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate riigikaitseobjektide üle järelevalvet Kaitsevägi. Muudatust toetab ka see, et Vabariigi Valitsuse 27.04.2004 määruse nr 151 „Kaitseministeeriumi põhimäärus“ §-i 13 viidi 2019. aastal punkti 11 1 , mille kohaselt Kaitseministeerium suunab ja koordineerib ministeeriumi valitsemisal a objektide julgeoleku tagamist. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 111 lg 3 punkti 2 eeskujul. Paragrahvi 1 punktiga 4 1 tehakse RiKS §-s 89 muudatused, mis ei mu uda paragrahvis sätestatud sisu. Paragrahvis kasutusel olevad „korrakaitseorgan“ ja „järelevalveasutus“ tähistavad mõlemad Kaitsepolitseid ja Kaitseväge, eelnõuga asendatakse viidatud mõisted Kaitsepolitsei ja Kaitseväega. Muudatused tehakse selguse huvides RiKS 112 SE § 113 eeskujul. Paragrahvi 1 punktiga 4 2 täiendatakse RiKSi §-ga 89 1 ja sätestatakse haldusjärelevalve meetmed ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle järelevalve tegemisel. Lisatavas paragrahvis sätestatakse meetmed, mida võib kohaldada ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle haldusjärelevalve tegemisel. Ühekordse r iigikaitseülesande täitmise üle järelevalve tegemisel võib järelevalve tegija kohaldada RiKSi § 82 6 lg 1 sätestatud uurimistoiminguid, teha ettekirjutuse ning kohaldada ettekirjutuse täitmiseks § 90 1 lõikes 2 nimetatud sunnivahendeid. Kokkuvõttes on järelevalve tegijal õigus: peatada isik küsitlemiseks ning toimetada ta ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet; pärida ja saada andmeid riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku andmekogust; tuvastada isikusamasus isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel; vaadelda vallasasja meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi; jäädvustada olukord pilti või heli salvestava seadmega; võtta proove ja näidiseid, teostada mõõtmisi või ekspertiisi; võtta vallasasi hoiule; siseneda territooriumile, ehitisse või ruumi, sealhulgas avada uksi ja väravaid või kõrvaldada muid takistusi; vaadata läbi territoorium, ehitis või ruum, sealhulgas seal asuva vallasasi, ning avada uksi ja väravaid või kõrvaldada muid takistusi; teha ettekirjutus riigikaitseülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks; rakendada ettekirjutuse täitmiseks sunniraha ja asendustäitmist. Paragrahvi 1 punktiga 4 3 täiendatakse RiKS 7. peatükki uue 2. jaoga „Riigikaitseline järelevalve“. Kehtivas õiguses on siiani eristatud teenistuslikku järelevalvet, haldusjärelevalvet ja riiklikku järelevalvet. KorSi vastuvõtmisega kujundati põhimõtteline seisukoht, et riikliku järelevalve all mõistetakse eksternset järelevalvet, see tähendab, et selle eesmärgiks on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Oht on KorSi kohaselt seotud avaliku korra kaitsega. KorSis sätestatud haldussunni meetmed (nt vahetu sund) ei ole seega kohaldatavad kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal . Lisaks ei kohaldata KorSi Kaitseväe tegevusele riigi sõjalisel kaitsmisel ja sõjalise kaitse ettevalmistami sel (KorS § 1 lg 6). Kehtivas õiguses on puudu normid, mis reguleeriksid riigikaitse eesmärkidel rakendatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete täitmise tagamist ehk järelevalvet, mille puhul ei ole tegemist riikliku järelevalvega. Kõnesoleva jao sätted täidavad õiguskorras esineva tühimiku ning sätestavad vajalikud alusnormid järelevalve ja haldussunni kohaldamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal . Eelnõus on piiravate meetmete tagamiseks läbiviidavat järelevalvet nimetatud riigikaitseliseks järelevalveks . Riigikaitseline järelevalve ei hõlma teenistuslikku järelevalvet kui ühe halduse kandja (eelkõige riigi või KOVi) siseste, teenistuslikus alluvuses olevate organite vahelist järelevalvesuhet. Teenistusliku järelevalve sisu on riigiorganite puhul täpsemalt lahti kirjutatud VVS §-des 93–101 ja KOVi organite puhul kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 66¹. Riigikaitseline järelevalve ei hõlma ka haldusjärelevalvet. Haldusjärelevalvet käsitletakse haldusesisese (internse) järelevalve liigina, mille korral kontrollib üks halduse kandja (juriidiline või füüsiline isik, kes täidab avaliku halduse ülesannet) teise halduse kandja poolt haldusülesande täitmist, samuti sama halduse kandja organite vahel ja väljaspool alluvusvahekorda toimuvat seaduslikkuse ja otstarbekuse kontrolli. Teenistusliku järelevalve ja haldusjärelevalve regulatsioonid on kohaldatavad ka kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal . Paragrahv 90 1 sätestab järelevalve piiravate meetmete täitmise üle. Lõike 1 järgi võib haldusorgan teha piiravate meetmete kohaldamisel talumiskohustuse täitmiseks isikule ettekirjutuse. Ettekirjutusega määratakse kindlaks talumiskohustuse sisu ehk konkreetne tegu, mille isik peab tegema või millest ta peab hoiduma. Tegemist ei ole mitte algupärase isikut koormava haldusaktiga, vaid selle haldusakti täitmiseks kohaldatava meetmega. Ettekirjutuse kaudu suunab haldusorgan isikut selle poole, et isik täidaks oma põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet selliselt, nagu haldusorgan peab seda nõuetekohaseks. Eelnõu § 90 1 lõiget 1 tul eb lugeda koostoimes eelnõu § 82 6 lõikega 4, mille järgi võib piiravat meedet kohaldav haldusorgan teha järelevalvemenetluses (ettekirjutuse tegemine, sunniraha kohaldamine, asendustäitmine, vahetu sund) tõendite kogumise ja asjaolude väljaselgitamise ülesandeks muule haldusorganile. Eelnimetatud ülesannet täitval haldusorganil on haldusmenetluses samad volitused, mis järelevalvet tegeval haldusorganil. Lõike 2 kohaselt võib haldusorgan rakendada sellise ettekirjutuse täitmise tagamiseks, millega kohustatakse isikut tegema talumiskohustuse täitmiseks vajalik tegu või hoiduma teost või looma riigikaitseülesande täitmiseks vajalik valmisolek, asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (AtSS) sätestatud ‎korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on kuni 9600 eurot ‎ning juriidilise isiku suhtes kuni 30 000 eurot.‎ Eelnõus on kasutatud samasugust õiguslikku lahendust kui KorS § 23 lõigetes 3 ja 4. Haldussunni kohaldamise eelduseks on see, et sundtäidetav haldusakt on piisavalt konkreetne. Kui kohaldatav põhiõiguse ja -vabaduse piirang ise võib olla suhteliselt üldine, siis eelnõu § 90 1 lõike 1 alusel antav ettekirjutus on konkreetne ning määratleb üheselt ja kontrollitavalt selle teo, mida isik peab tegema või millest hoiduma. Seetõttu on sundtäidetav just ettekirjutus piirangu talumiseks, mitte piirangut kohaldav haldusakt iseenesest. Ettekirjutuse täitmiseks võib kohaldada ka vahetut sundi ( lõige 3 ) . Selles osas on regulatsioon sarnane KorS § 28 lõikega 3. Kuna vahetu sund hõlmab mistahes asja, looma või inimese füüsilist mõjutamist, siis juhul, kui ettekirjutuse andmine ei ole võimalik ‎ kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni kiire korraldamise või sõjaseisukorra kiire lahendamise vajaduse tõttu, võib vahetut sundi kohaldada ka ilma ettekirjutust tegemata (nt valdusesse sisenemiseks lõhkuma värava või aia vms).‎ Vahetu sunni rakendamise alused ja kord on sätestatud eelnõu §-s 90 2 . Sunnivahendeid ei rakendata mitte järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava eesmärgiga sundida adressaati ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi suhtes uuesti sama või mõnda muud sunnivahendit rakendada. Sunnivahendit kohaldatakse üksnes mahus, mis on ettekirjutuse täitmiseks minimaalselt vajalik, ja sunnivahendi kohaldamine lõpetatakse kohe, kui nõutav kohustus on täidetud. Riigikohus selgitab, et sunniraha ei ole karistus ja selle tasumise kohustus tekib alles siis, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Samuti ei ole sunniraha rakendamiseks tarvis vormistada uut otsust lisaks rikutud ettekirjutusele ja hoiatusele. Sunniraha võidakse ettekirjutuse jätkuva rikkumi se korral määrata ka korduvalt. Sarnaselt KorS § 12 lõikega 3 ning AtSS §-ga 13 tuleb asendustäitmine või vahetu sunni kohaldamine alati protokollida ( lõige 4 ) . Protokollimine tagab, et hiljem oleks võimalik asendustäitmise või vahetu sunni kohaldamise fakti ja asjaolusid piisava täpsusega tuvastada nt kahjunõude esitamisel või muu õigusvaidluse korral. Asendustäitmise erijuhtumiks on Vabariigi Valitsuse või tema volitatud haldusorgani poolt sõjaseisukorra ajal ettevõtte valduse ajutine ülevõtmine ( lõige 5 ) . Ettevõtte valdust võib ajutiselt üle võtta siis, kui ettevõtte omanikust juriidiline isik ei täida eelnõu § 10 lõikes 2 1 sätestatud talumiskohustust.‎ Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb, olenemata ettevõtja õiguslikust vormist. See hõlmab näiteks majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjaid, äriühinguid ja ühendusi jne. Ettevõtte ülevõtmisel võetakse üle konkreetse ettevõtja majandusüksus, nt äriühingu tootmisüksus. Riik asub teostama kontrolli ainult ülevõetud majandusüksuse (ettevõtte) üle, riik ei võta üle kogu ettevõtja tegevust. Kui riik võtab üle ettevõtte valduse, siis asub riik majandusüksuse kaudu majandustegevusse. Näiteks kui riik võtab üle äriühingu tootmise ning tootmiseks on vaja osta toormaterjali, siis on riik lepingu pooleks. Ettevõtte valduse ülevõtmise võimalus on sätestatud ka kehtiva RKSKS §-s 29. Lõikes 6 täpsustatakse, et § 90 1 ei kohaldata haldusjärelevalve tegemisel. Eelnõu §-s 90 1 ette nähtud riigikaitselist järelevalvet tehakse haldusevälise isiku üle, nagu ka riiklikku järelevalvet. Haldusjärelevalve tegemist reguleerib ennekõike VVS. Eelöeldu ei tähenda, et haldusjärelevalve tegemiseks ei või seaduses anda v olitust kohaldada ka RiKSi § 90 1 (vt nt eelnõu § 89 1 ), kuid see tuleb sel juhul otsesõnu seaduses nõnda sätestada. Paragrahvis 90 2 sätestatakse vahetu su nni kohaldamise alused ja kord. Termin „vahetu sund“ on määratletud sarnaselt KorS § 74 lõikes 1 sisalduva määratlusega ( lõige 1 ) . Termini määratlust on eelnõus korratud põhjusel, et riigikaitsele ega piiravatele meetmetele KorSi ei kohaldata. Vahetu sund tähendab füüsilise isiku, looma või asja mõjutamist füüsilise jõu, erivahendi või relvaga. Relvadeks on tuli-, gaasi-, pneumo-, külm-, heit- ja elektrišoki-, hoiatus- ja signaalrelvad ning akustilised relvad. Relvadena võib kasutada mistahes ametirelva ja vajadusel ka tsiviilrelva (nt kui politseiametnikul ei ole võimalik edasilükkamatus olukorras kasutada teenistusrelva, siis võib ta olemasolu korral oma ülesannete täitmiseks kasutada ka isiklikku tsiviilrelva). Eelnõuga ei piirata erinevate relvade kasutamist. Füüsilise jõu kasutamine võib seisneda nii isiku või looma kinnihoidmises, tõukamises, löömises või muus teos, millega võib kaasneda valu või tervisekahjustus, aga ka asja füüsilises mõjutamises viisil, mille tõttu see võib puruneda, sellele võib tekkida kahjustus või muu püsiv või kõrvaldatav mõjutus (nt pelgalt lukustamata ukse avamine ei ole vahetu sund, aga ukse lahtilöömine selliselt, et selle lukk või muu osa saab või võib saada kahjustada, on vahetu sunni kohaldamine). Riigi osalemine relvakonfliktis või muus sõjategevuses on reguleeritud vahetust sunnist eraldi ning seetõttu vahetu sunni kohta sätestatud meetmeid sellisele tegevusele ei kohaldata. Lõikes 2 on korratud erivahendi määratlusena KorS § 74 lõike 2 sõnastust. Kordamine on vajalik eelnõu terviklikkuse ja õigusselguse huvides, sest „erivahendit“ on kasutatud ka teistes õigusaktides pisut erin evas määratluses (nt VangS § 70 1 ). Erivahend on mistahes asi või loom, mis on mõeldud looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. Erivahenditeks on nt ohjeldusvahendid (käerauad, jalarauad, sidumisvahendid jms), teenistuskoer või muu teenistusülesannete täitmiseks välja õpetatud loom, lõikevahendid ja muud tööriistad uste, akende ja muude takistuste kõrvaldamiseks. Tunnuse „füüsiline mõjutamine“ poolest on see sarnane relvaga. Erivahendiga kaasnev füüsiline mõjutus ei puugi olla vähem intensiivne võrreldes relvaga (nt löökrelva kasutamisega kaasnevad kahjustused võivad olla vähem ohtlikud võrreldes koera hammustusega), vaid tegemist on pigem formaalse erisusega. Iga teenistuses kasutatav asi või loom ei pruugi olla erivahend, kui selle kasutamise eesmärk või peamine otstarve ei ole isiku, looma või asja füüsiline mõjutamine (nt narkokoera peamine otstarve on üksnes narkootikumi olemasolu kahtluse tuvastamine ja tema kasutamine selle kahtluse väljaselgitamiseks ei ole erivahendi kasutamine). Oluline on eristada erivahendeid ja enesekaitsevahendeid. Enesekaitsevahendid on asjad, mida kasutatakse peamiselt ametniku enda turvalisuse tagamiseks. Enesekaitsevahendid on näiteks kaitsekiiver, kaitsevest, kaitsekilp, eririietus, kaitseprillid või kaitsemask (vt nt siseministri 04.06.2014 määrus nr 22 „Politseiametniku enesekaitsevahendite loetelu ja enesekaitsevahenditele esitatavad nõuded“ § 2). Eelnõus ei ole reguleeritud enesekaitsevahendeid, kuna erivahendi definitsioon iseenesest välistab need erivahendi määratluse alt ning see, milliseid enesekaitsevahendeid mingis riigikaitsega seotud olukorras kasutada, reguleerivad teised seadused või tingivad seda sündmuse faktilised asjaolud. Erivahendi kasutamine ei ole vahetu sunni kohaldamine. Vahetu sunni kohaldamise eeldused on sõnastatud sarnaselt KorS § 28 lõikega 3. Vahetut sundi võib kohaldada, kui sunniraha või asendustäitmise kohaldamise teel ei ole ettekirjutuse täitmine saavutatav või kui sunniraha ega asendustäitmise kohaldamine ei ole võimalik või otstarbekas ( lõige 3 ) . Sätte eesmärk on rõhutada, et vahetu sunni kohaldamine on viimane abinõu ning haldusorgan peab tegema kõik mõistliku selleks, et piiravat meedet kohaldada ettekirjutuse ja asendustäitmise või sunnirahaga. Oluliseks erinevuseks võrreldes KorS § 28 lõikega 3 on tingimus „kohaldamine ei ole otstarbekas“. Osaliselt väljendatakse sellega KorS § 76 lõikes 1 nimetatud tunnust „õigel ajal võimalik“. Otstarbekus on siiski ulatuslikum mõiste ning hõlmab ka seda, kas asendustäitmise või sunnirahaga üldse on võimalik või säästlik, tõhus või mõjus piirava meetme eesmärki saavutada või kas sellega kaasnev viivitus on poliitiliselt või ühiskondlikult vastuvõetav. Lõike 4 järgi on vahetu sunni kohaldamise pädevus PPA-l, Kaitsepolitseiametil ja Kaitseväel. Nimetatud asutused saavad vahetut sundi kohaldada eelnõus sätestatud piirava meetmete ja uurimistoimingute täitmise tagamisel. Muu haldusorgan võib vahetut sundi kohaldada, kui vastav volitus on talle eel nõuga antud (näiteks eelnõu § 82 1 lg 9 järgi võib ka Kaitseressursside Amet ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus asja sundvõõrandamisel või asja sundkasutusse võtmisel kohaldada vahetut sundi). See ei tähenda, et KorSi või muu eriseaduse alusel piirava meetme kohaldamiseks antud ettekirjutuse täitmiseks ei võiks muu seaduse alusel kohaldada vahetut sundi selles seaduses sätestatud pädeva korrakaitseorgani poolt. Sätte eesmärk on määrata RiKSi alusel uurimistoimingu või piirava meetme talumiseks tehtud või muu ettekirjutuse täitmiseks vahetut sundi kohaldama pädevad haldusorganid. Sarnaselt KorS §-ga 78 tuleb lõike 5 järgi enne vahetu sunni kohaldamist isikut hoiatada. Hoiatamine võib olla nii kirjalik, suuline kui ka muus vormis väljendatud (nt märgi, signaali või hoiatuslasuga). Hoiatamise kohustust ei ole, kui isikut ei ole võimalik hoiatada (nt vahetu sunni kohaldamine on seotud ründe tõrjumisega). Lisaks olukorrast tingitud hoiatamise võimatusele võib hoiatamine olla välistatud ka seoses kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise kiire vajadusega. Vahetu sunni kohaldamiseks ei ole see, kui ametiisik tõrjub tema enda või teise isiku vastu suunatud rünnet, välja arvatud siis, kui ametiisiku ametiülesandeks on selliste rünnete tõrjumine, vaid sellisel juhul tegutseb isik hädakaitse seisundis. Samuti ei ole tegemist vahetu sunniga, kui isikud tegutsevad hädaseisundis (nt varustusest eraldatud ametiisikud tapavad looma toiduks, et vältida näljasurma). Ka kõnealusel juhul kehtib KorS §-s 77 sätestatud põhimõte, et vahetu sunni kohaldamisel vigastada saanud isikule tuleb esimesel võimalusel tagada esmaabi andmine ( lõige 6 ) . Vahetu sunni kohaldamise eesmärk ei ole ühelgi juhul isikule valu, kannatuste või vigastuse põhjustamine, vaid tegemist võib olla vahetu sunni kohaldamisega kaasneva paratamatu tagajärjega. Haldusorgani ülesanne on leevendada isiku kannatusi ja tagada talle kohane esmaabi niipea, kui see on olukorda arvestades võimalik. Eelnõuga ei nähta ette, et vahetu sunni rakendamine tuleks alati protokollida. Protokolli koostamise vajaduse otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS 18 lg 1). Eelkõige tuleb haldusorganil vahetu sunni kohaldamine protokollida, kui sellega võib kaasneda hiljem õigusvaidlus. Protokollimine tagab võimaluse tõendada vahetu sunni rakendamise asjaolusid – kelle suhtes, millal ja millisel õiguslikul alusel vahetut sundi rakendati, kui kaua sundi rakendati jms. Haldusorgan peab protokollima vahetu sunni kohaldamise ulatuses, mis on protokollimise eesmärki arvestades vajalik. Selle, millises ulatuses vahetu sunni kohaldamine protokollida, otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lõiked 1 ja 2), arvestades HMS § 18 lõikes 2 sätestatut. Paragrahvi 1 punktiga 4 4 täiendatakse RiKS § 91 lõiget 1 viitega RiKS §-le 28. Tegemist on selguse huvides tehtava muudatusega: demobilisatsiooni korraldamiseks antud põhiõigusi- ja vabadusi piirav haldusakt antakse RiKS § 28 alusel, mitte RiKS § 24 alusel. Paragrahvi 1 punktiga 4 5 muudetakse RiKS § 91 lõikes 1 sätestatud väärteo eest juriidilisele isikule määratava maksimaalse karistuse suurust – 20 000 eurot asendatakse 400 00 0 euroga. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 116 eeskujul. Karistuse määra suurendamisel on lähtutud eesmärgist hoida ära tulevasi õigusrikkumisi nii konkreetse süüdlase kui ka teiste ühiskonnaliikmete poolt. Maksimummäära olemasolu ei tähenda, et reaalselt kohaldatav rahatrahv oleks tingimata maksimaalne lubatav. Kuivõrd piiravad meetmed, mille puhul karistusõiguslik vastutus on ette nähtud, on väga erinevad, siis peab jääma kohtuvälisele menetlejale võimalikult suur kaalutlusõigus, et kohaldatavad karistused vastaksid proportsionaalsuse põhimõttele. Paragrahvi 1 punktiga 4 6 täiendatakse RiKSi §-ga 91 1 ja sätestatakse vastutus riigikaitseülesande täitmata jätmise eest. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 117 eeskujul. RiKSis sätestatakse väärteokoosseis kõikide riigikaitseülesannete täitmata jätmise puhuks, olenemata sellest, millises seaduses või millise seaduse alusel on need määratud. See tähendab, et RiKSi alusel võib väärteomenetlust alustada kõikide, nii püsivate kui ühekordsete riigikaitseülesannete täitmata jätmise korral. Oluline on tähele panna, et RiKSi §-s 91 1 sätestatud koosseisu alusel on võimalik väärteomenetlust alustada vaid riigikaitseülesande täitmata jätmise korral ning mitte siis, kui rikutakse riigikaitseülesande täitmiseks valmistumise nõudeid. Seda, kas ka valmistumise nõuete rikkumisele peaks olema võimalik teha karistusõiguslik etteheide, tuleb kaaluda iga riigikaitseülesande puhul eraldi. See tähendab, et kui seaduses püsiv riigikaitseülesanne sätestatakse, tuleb eraldi hinnata nii seda, kas on vaja kehtestada riigikaitseülesande täitmiseks valmistumise nõuded, kui ka seda, kas selliste nõuete rikkumist oleks vaja karistada väärteo korras. Kuna riigikaitseülesanded on seotud isiku tavapäraste ülesannete, tegevusala või eesmärgiga, on ka võimalik, et valmistumise nõuete rikkumise eest on võimalik isik vastutusele võtta juba olemasoleva väärteokoosseisu alusel. Näiteks kui elutähtsa teenuse osutaja ei täida HOSi § 37 lõike 2 alusel kehtestatud riigikaitseülesande täitmiseks valmistumise nõudeid, on võimalik alustada väärteomenetlust HOSi § 49 alusel (elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine). Kui isik ülesannet ei täida või teeb seda väiksemaks ulatuses või tingimustele mittevastavalt, võib FIEt karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (s.o kuni 1200 eurot) või arestiga, juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Rahatrahvide määrad on seatud maksimaalses ulatuses, mida karistusseadustik lubab (KarS § 47), sest riigikaitseülesande täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine võib tuua kaasa väga suure kahju, ohustada Eesti riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja elanikkonda. Näiteks on ettevõtjale tehtud ülesandeks toota kindel kogus toiduaineid, et toita evakueerituid. Kui ettevõtja seda ei täida, võib ohtu sattuda tuhandete inimeste elu ja tervis, kes on pidanud oma kodust lahkuma ning keda ei ole võimalik toita. Seetõttu on oluline, et isikud, kellele ühekordne riigikaitseülesanne määratakse, seda ka teeksid. Kõrgemad trahvimäärad aitavad preventiivselt neid selleks sundida. Riigikaitseülesanded on määratud täidesaatva riigivõimu asutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele, eraõiguslikele ning avalik-õiguslike juriidiliste isikutele, kes neid ka täidavad. KarS § 14 lg 3 järgi ei kohaldata riigile, kohaliku omavalitsuse üksusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule süüteovastutust. KarS § 14 lg 3 järgi ei kohaldata riigile, kohaliku omavalitsuse üksusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule süüteovastutust. Eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde karistusõigusliku vastutuse eesmärk on süüteo toime pannud juriidilisele isikule etteheite tegemine ning karistatavate tegude ärahoidmine tulevikus. Kehtivas õiguses on RKSKS §-s 42 3 sätestatud väärteovastutus (rahatrahv 300 trahviühikut) muu hulgas juhul, kui sundkasutusse võtmisel takistatakse ametiisikut. RKSKS hõlmab sundkasutusena ka ettevõtte sundkasutust. Ettevõtte sundkasutus on muu hulgas ettevõtte omanikule või valdajale kohustuslike riigikaitseülesannete andmine. Eelnõuga laiendatakse rahatrahvi määramise alust. Rahatrahvi saab eelnõuga määrata ühekordse riigikaitseülesande täitmata või mittenõuetekohase jätmise eest. See, kas tegevuse käigus takistatakse ametiisikut või välditakse kohustuse täitmist muul viisil, ei ole karistuse määramisel oluline, primaarne on isiku tegevuse või tegevusetusega kaasnev lõpptulemus. Lisaks diferentseeritakse karistuse määrasid lähtuvalt isiku juriidilisest staatusest. Paragrahvi 1 punktiga 4 7 muudetakse RiKS § 93 – muudatus on seotud sellega, et eelnõuga jäetakse välja sundtöökohustuse mõiste ja see asendatakse ühekordse töökohustuse mõistega. Seega ei ole tegemist uue väärteokoosseisuga. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 118 eeskujul. Ühekordse töökohustuse täitmata jätmine võib seisneda töökohustusest kõrvalehoidmises või selle täitmisest keeldumises või töökohustuse täitmise võimatusest teavitamata jätmises. Isiku suhtes ei saa kohaldada väärteovastutust juhul, kui isik täidab töökohustust mittenõuetekohaselt. Isikut, kes jätab talle pandud ühekordse töökohustuse täitmata või ei ilmu kohustust täitma või ei teavita asjaoludest, mis taksitavad ülesande täitmist, võib eelnõu kohaselt karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühiku ulatuses. Isikut võib karistada üksnes siis, kui ta jättis kohustuse täitmata mõjuva põhjuseta. Korduvalt ühekordsele töökohustuse täitmisele ilmumata jätmise korral karistatakse isikut juba kuni 30-päevase arestiga (RiKS § 93 lg 2). Erinevalt kehtiva RiKS §-st 93 on väärteokorras karistatav ka ühekordse töökohustuse täitmise võima tusest teatamata jätmine. RiKS § 52 sätestab alused, millal isik on ühekordsest töökohustusest vabastatud. Kui isikule on teada, et esineb ühekordsest töökohustusest vabastamise alus, siis tuleb tal sellest teavitada haldusorganit, kes soovib talle töökohustust panna. Kui isik ei teata sellistest asjaoludest, peab ta arvestama võimaliku väärteokaristusega. Paragrahvi 1 punktiga 4 8 muudetakse RiKS § 94 sätestatud väärteok oosseisu. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 119 eeskujul. Sarnaselt ühekordse töökohustuse täitmata jätmisega võib riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmine seisneda töökohustusest kõrvalehoidumises või selle täitmisest keeldumises, mitte aga mittenõuetekohases täitmises. Sarnaselt ühekordse töökohustuse täitmata jätmisega karistada isikut riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ja korduva kõrvalehoidmise eest arestiga kuni 30 päeva (viimane on sätestatud RiKS § 94 lõikes 2). Erinevalt ühekordse töökohustese täitmata jätmisest saab riigikaitselisel ameti- või töökohal töö tavat isikut karistada olenemata sellest, kas tal esines kohustuse täitmata jätmiseks mõjuv põhjus. Riigikaitselisel ameti- või töökohal töötavad isikud täidavad kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamisel või sõjaseisukorra lahendamisel olulisi ülesandeid ning neilt oodatakse suuremat panust ja vastutust oma tegevuses. Erinevalt kehtiva RiKS §-st 94 on väärteokorras karistatav ka töökohustuse täitmise võimatusest teatamata jätmine. Isikul on töö- või teenistussuhtest tulenevalt kohustus teavitada, kui ta ei saa täita kohustusi, mis tööandja on talle pannud. Nimetatud teavitamiskohustuse rikkumise korral võib isikule määrata väärteokaristuse. Riigikaitseline töökohustus tuleb isiku ameti- või töökohast. Kui isik ei täida oma ameti- või töökohast tulenevaid töökohustusi nõuetekohaselt, saab tema suhtes kohaldada ka tööõiguses ettenähtud vastutuse sätteid. Näiteks ametnikule saab teenistuskohustuste süülise rikkumise korral määrata distsiplinaarkaristuse ATSis sätestatud alustel ja korras. Paragrahvi 1 punktiga 4 9 täiendatakse RiKSi §-ga 95 1 ja sätestatakse karistus asja sundvõõrandamise või asja sundkasutamisele võtmise takistamise eest. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 120 eeskujul. Isikut võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta takistab ametiisikut asja sundvõõrandamisel või sundkasutusele võtmisel. Juriidilise isiku karistuse ülemmäär on kuni 400 000 eurot. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisuga, samasisuline koosseis on sätestatud kehtiva RKSKS §-s 42 3 , mille kohaselt kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal riigikaitseliseks vajaduseks vara sundvõõrandamise ja sundkasutusele võtmise õigusega ametiisiku tegevuse takistamise eest vara sundvõõrandamisel, sundkasutusele või sundvaldusesse võtmisel karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Erinevalt RKSKSist on eelnõuga ettenähtud erinev karistuse määr juriidilistele isikutele. Rahatrahvide määrad on seatud maksimaalses ulatuses, kuivõrd tegemist on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajaga , kus iga viivitus võib kaasa tuua suure kahju. Lisaks säilib KarS § 261 koosseis, mille järgi asja kasutusse andmise või asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest võidakse määrata kuriteokaristus. Paragrahvi 1 punkti de ga 50 –5 2 muudetakse RiKS § -i 96, milles on sätestatud RiKS §-des 91–95 1 toodud väärtegude kohtuvälised menetlejad. RiKS § 96 täiendatakse lõikega 1 1 ja sätestatakse eelnõuga RiKS §-s 91 1 sätestatud riigikaitseülesande täitmata jätmise väärteo menetleja – selleks on ministeerium, kelle valitsemisalasse kuuluv riigikaitseülesanne täitmata jäetakse. Muudatu s tehakse RiKS 112 SE § 122 lõike 2 eeskujul. RiKS § 96 lõikeid 3 ja 4 muud etakse. Muudatused tehakse RiKS 112 SE § 122 lõigete 3 ja 4 eeskujul. Lõike 3 järgi menetleb ühekordse töökohustuse täitmata jätmisega seotud rikkumist ühekordse töökohustuse pannud valitsusasutus või valla- või linnavalitsus, kelle käsutuses on teave, mis võimaldab tuvastada, kas tegemist on süüteokoosseisule vastava, õigusvastase ja süülise teoga. Tegemist ei ole sisulise muudatusega, muudetakse üksnes sätte sõnastust. Lõike 4 järgi menetleb riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmisega seotud rikkumist kas ministeerium, mille valitsemisalasse kuulub küsimus, mille täitmiseks riigikaitseline ameti- või töökoht on moodustatud, või valla- ja linnavalitsus tema korraldatava elutähtsa teenuse osutaja juures moodustatud riigikaitselise ameti- või töökoha korral. Võrreldes kehtiva RiKS § 96 lõikega 4 on menetluspädevust täiendatud. Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmist võib menetleda ministeerium, kui tema valitsemisalasse kuulub riigikaitselise ülesandega ameti- või töökoht või kui riigikaitselise ülesandega ameti- või töökoht on sellise asutuse või isiku koosseisus, kelle ülesanded seonduvad vastava ministeeriumi valitsemisalaga. Näiteks Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskuses on määratud riigikaitselased töökohad ning keskus kuulub Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse. Seega kui Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskuse töötaja jätab täitmata oma riigikaitselise töökohustuse, viib väärteomenetluse läbi Keskkonnaministeerium. Teise versiooni kohaselt on näiteks elektrienergia jaotus- ja müügiettevõte elutähtsa teenuse osutaja, kellel on ühtlasi näiteks riigikaitseülesanne tagada elektrienergiaga varustatus ka kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal . Ülesande täitmiseks on elektrienergia jaotus- ja müügiettevõte määranud ettevõtte siseselt kindlaks riigikaitselised töökohad. Elektrienergia varustamise kui elutähtsate teenuste toimepidevust korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seega kohtuväliseks menetlejaks, kui nimetatud elektrienergia jaotus- ja müügiettevõttes ei täida töötaja oma riigikaitselist töökohustust. Kui riigikaitseline töökoht on moodustatud kaugküttega varustamise, kohaliku tee sõidetavuse tagamiseks ning veega varustamise ja kanalisatsiooni teenuse osutaja juures, siis on riigikaitselise töökohustuse rikkumist pädev väärteokorras menetlema valla- või linnavalitsus, kellel lasub vastutus korraldada elutähtsa teenuse toimepidevust. Näiteks kui Tallinna Vesi on määranud riigikaitselased töökohad ning nimetatud töökohal töötav isik ei täida oma riigikaitselisi töökohustusi, menetleb tema rikkumist Tallinna Linnavalitsus. RiKS § 96 täiendatakse lõikega 6 , millega sätestatakse asja sundvõõrandamise ja asja sundkastutamisele võtmise takistamise väärteo kohtuvälised me netlejad. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 122 lõike 5 eeskujul. Politsei- ja Piirivalveamet menetleb üldjuhul asja sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmise takistamisega seotud rikkumisi. Kaitsevägi menetleb väärtegu üksnes juhul, kui asi võetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse Kaitseväe või Kaitseressursside Ameti poolt. Eelnõu §-ga 2 muudetakse autoveoseadust. Autoveoseaduse § 1 lõike 5 muudatus tuleneb RKSKSi kehtetuks tunnistamisest. Eelnõuga loobutakse riigikaitseliste sundkoormiste mõiste kasutamisest ning eelnõus ei nähta enam eraldi ette veokohustust. Veokohustus on eelnõu kohaselt hõlmatud ühekordse töökohustusega või riigikaitseülesandega. Eelnõu §-ga 3 muudetakse avaliku teabe seadust. Avaliku teabe seaduse paragrahvi 35 lõike 1 punkti 6 muudetakse seoses RKSKSi kehtetuks tunnistamisega ning riigikaitseliste sundkoormiste mõiste kasutamisest loobumisega. Teave tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks, kui see puudutab riigikaitseseaduse alusel kohaldatud asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise kohustust. Muudatusega ei laiendata teabele juurdepääsupiiranguid. Eelnõu §-ga 4 muudetakse Kaitseliidu seadust. Muudatused on tehtud RiKS 112 SE § 139 punktide 3 ja 4 eeskujul. Punktis 1 kavandatud muudatusega määratakse Kaitseliidu kui avalik-õigusliku juriidilise isiku riigikaitseülesanded. Need on KaLS § 4 lõike 1 punktides 2–4 ja punktis 7 sätestatud järgmised ülesanded: riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamine; Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises osalemine; tegevliikmetele sõjaväelise väljaõppe andmine KVTS § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras ning riigikaitseobjektide ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara ning Eesti välisesinduste valve. Riigikaitseülesandeid täidetakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või nende toetamiseks. Viidatud olukorrad või tegevused tingib üldjuhul oht Eesti riigi iseseisvusele ja sõltumatusele, territoriaalsele terviklikkusele, põhiseaduslikule korrale või kogu ühiskonna elukorraldusele ning teatud juhul tuleb selle lahendamiseks välja kuulutada sõjaseisukord, mille lahendamine eeldab kogu riigi pühendunud panustamist. Sellest tulenevalt peavad riigikaitseülesannetega asutused ja isikud kõrvale jätma või väiksemas mahus täima riigikaitse seisukohalt vähem tähtsaid ülesandeid ning keskenduma kõige kriitilisematele. Seetõttu sätestatakse eelnõus Kaitseliidu püsivate riigikaitseülesannetena üksnes neli kõige olulisemat KaLS § 4 lõikes 1 loetletud ülesannet. Püsivate riigikaitseülesannetena ei määrata Eesti kodanike isamaaliste ja rahvuslike tunnete tugevdamisel, kaitsetahte säilitamisel ja kasvatamisel osalemist, muu väljaõppe ja koolituse andmist ning kehakultuuri ja spordi väärtustamist elanikkonna hulgas. Kaitseliidu neljast riigikaitseülesandest kaks on suunatud Kaitseväe riigi sõjalise kaitsega seotud ülesannete toetamisele, sest neid täites valmistab Kaitseliit ette sõjalise kaitse võimet ja nõutud väljaõppe saanud isikuid selleks, et Kaitsevägi saaks asuda riiki sõjaliselt kaitsma. Kolmas, Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises osalemine on oluliselt laiem ülesanne ning katab nii riigi sisemise kui välise rahu kaitsmises o salemist . Neljas, riigikaitseobjektide ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara ning Eesti välisesinduste valve, toetab nii riigi sõjalist kaitsmist kui ka kogu Kaitseministeeriumi valitsemisala toimimist, sest KaLS § 69 lõike 2 alusel kehtestatud määruse järgi kuuluvad Kaitseliidu alaliselt valvatavate objektide hulka erinevate funktsioonide ja valdajatega hooned ja territooriumid ning Kaitseväe ajutised julgeolekualad. Punktiga 2 täpsustatakse KaLS § 12 punkti 1 sõnastust nii, et see oleks kooskõlas § 4 lõike 1 punktis 2 sätestatud Kaitseliidu ülesandega ning laiemalt ka KKS § 3 lõikes 1 sätestatud Kaitseväe ülesannetega. Selle abil väljendatakse selgemalt põhimõtet, et Kaitseliidul ei ole iseseisvat sõjalise kaitse võimet, mida rakendada, vaid ta valmistab riigi sõjalise kaitse võimet ette Kaitseväe tellimusel. KaLS § 4 lõike 1 punktide 2 ja 4 järgi valmistab Kaitseliit ette riigi sõjalise kaitse võimet ning annab ja korraldab tegevliikmetele sõjaväelist väljaõpet KVTS § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras. Need on omavahel seotud ülesanded, mille sisu on järgmine. Kaitseliidus riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamise raames saavad ettevalmistuse Kaitseväe sõjaaja üksused, mis koosnevad reservis olevatest isikutest, vabatahtlikult kaitseväekohustuse võtnud Kaitseliidu tegevliikmetest ja kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmetest, kes on andnud nõusoleku sõjaaja ametikohale nimetamiseks. Seejuures tuleb arvestada, et Kaitseliit ise ei nimeta oma liikmeid Kaitseväe koosseisus olevale sõjaaja ametikohale, vaid see on üksnes Kaitseväe pädevuses. Üksuste koosseisu kuuluvate isikute väljaõppe läbiviimine, üksustele määratud varustuse hooldamine ja hoidmine ning nende üksuste kasutamine toimub KaLS § 12 punkti 1 alusel Kaitseväe juhataja poolt kehtestatud riigi sõjalise kaitse võime ning valmisoleku nõuete kohaselt. Kaitseväe sõjaaja üksuste arv määratakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Nende üksuste mobiliseerimise ja formeerimise tegevuskavad, koosseisude ja varustuse tabelid, nõuded väljaõppele ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal täidetavateks ülesanneteks ettevalmistamise korra kehtestab Kaitseväe juhataja. Üksustesse kuuluvate isikute õppekogunemiste ajad ja osalevate isikute arvu kehtestab Kaitseväe juhataja ettepanekul Kaitseministeerium, lisaõppekogunemise korral teeb sellise otsuse Vabariigi Valitsus. Kaitsevägi varustab koostöös Kaitseministeeriumiga Kaitseliitu selle ülesande täitmiseks relvade, lahingutehnika, vormiriietuse ja muu sõjalise varustusega. Samuti võib Kaitseliit selle ülesande täitmiseks kasutada tasuta, Kaitseväe nõusolekul ja kokkulepitud ajal Kaitseväe harjutusvälju, lasketiire, sõjarelvi, lahingutehnikat, vormiriietust, muud sõjalist varustust ja vajalikke kinnistuid ning neil paiknevaid ehitisi. Mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal on Kaitseliidus ettevalmistuse saanud isikud kaitseväelastena Kaitseväe koosseisus ning asuvad seega Kaitseväe juhataja käsuliinis. Kaitseliidus riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamise ülesande täitmisel on määrava tähtsusega Kaitseliitu kuuluvate tegevliikmete hulk, kes sobivad väljaõppeliste, vanuseliste ning terviseseisundiga seotud nõuete järgi Kaitseväe sõjaaja üksuste koosseisu. Riigi üldine eesmärk on sõjaaja koosseisu hõlmatute arvu suurendamine ning neile asjakohase väljaõppe ja varustuse võimaldamine. Ka nendele Kaitseliidu tegevliikmetele, keda sõjaaja ametikohale ei nimetata, võimaldatakse sõjaväelist väljaõpet Kaitseväe juhataja kehtestatud korras ning antakse vajalikud esmased teadmised ja oskused riigi sõjalises kaitses osalemiseks. Need isikud mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal Kaitseväe koosseisus riigi sõjalises kaitsmises ei osale, kuid saavad täita KaLS § 4 lisatavas lõikes 6 nimetatud Kaitseliidu riigikaitseülesandeid, sealhulgas selliseid, mis toetavad riigi sõjalist kaitset, või olla kaasatud Kaitseväe ülesan nete täitmisse KaLS § 4 lõike 3 2 alusel, olles seejuures jätkuvalt Kaitseliidu tegevliikmed ja täites oma teenistuskohustust. Ka nende ülesannete täitmist on võimalik planeerida ja Kaitseliiduga kooskõlastada Kaitseministeeriumi valitsemisala riigi sõjalist kaitset puudutavates plaanides ning Kaitseväe juhataja kehtestatud Kaitseliidu valmisoleku nõuetes. Eelnõu §-ga 5 muudetakse liiklusseadust. Eelnõuga muudetakse liiklusseaduse § 190 6 lg 2 punkti 4 (teekasutustasu tagastamise alused) selliselt, et senine punkt 4 tekstiosa „veoautoga on täidetud riigikaitselise sundkoormise kohustust“ asendatakse tekstiosaga „veoautoga on täidetud riigikaitseülesannet või töökohustust.“ Nimetatud muudatus tuleneb RKSKSi kehtetuks tunnistamisest ning sundkoormiste termini kaotamisest. Veoautoga võidakse eelnõu kohaselt kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal täita kas riigikaitseülesannet või töökohustust. Nimetatud juhtudel peab säilima võimalus taotleda teekasutustasu tagastamist. Eelnõu §-ga 6 muudetakse maksukorralduse seadust. P unktiga 1 muudetakse maksukorralduse seaduse (MKS) maksusaladuse erisusi reguleeriva § 29 punkti 53. MKS § 29 punktis 53 asendatakse tekstiosa „riigikaitseliste sundkoormiste seaduse alusel riigikaitselise sundkoormise määramiseks ja teatavaks tegemiseks“ tekstiosaga „riigikaitseseaduses sätestatud riigikaitseülesande määramiseks ja täitmise tagamiseks, riigikaitseseaduses sätestatud asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise otsustamiseks ja täitmise tagamiseks“. Nimetatud muudatus tuleneb otseselt RKSKSi kehtetuks tunnistamisest, millest lähtuvalt ei kasutata eelnõus enam „sundkoormise“ terminit . Punktiga 2 MKS § 29 punkti 55 täpsustatakse, et viia regulatsio on vastavusse eelnõuga. MKS § 29 punktis 55 muudetakse viidet ja asendatakse termin „sundtöökohustus“ terminiga „ühekordne tööko hustus“ . Eelnõu §-ga 7 muudetakse perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste se aduste muutmise seadust, mille §-ga 17 tehakse kehtivas RiKSis muudatusi. Seoses käesoleva eelnõuga tehtavate muudatustega, asendatakse perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 17 punktis 1 viide RiKS §-le 50 viitega §-le 28 4 (puhkuse katkestamise regulatsioon sõjaseisukorra väljakuulutamisel liigub eelnõuga RiKS §-st 50 RiKS §-i 28 4 ). Eelnõu §-ga 8 tunnistatakse riigikaitseliste sundkoormiste seadus kehtetuks. RKSKS tunnistatakse kehtetuks, kuna selle asjakohased sätted on muudetud kujul integreeritud eelnõu teksti. Kehtiv RKSKS pärineb 1995. aastast ning ei arvesta vahepeal õiguskorras toimunud ulatuslikke ja süstemaatilisi muudatusi, mis tulenevad ennekõike RiKSist, HMSist, KorSist, VÕSist. Eelnõuga on nimetatud üldseaduste kohalduvus ning nende erisused koondatud eelnõu vastavatesse peatükkidesse, mis reguleerivad mistahes piiravate meetmete kohaldamist. Eelnõu §-ga 9 täiendatakse riigivaraseadust sätetega, mis võimaldavad hädaolukorras ja kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigivara lihtsamini üle anda või kasutada. Muudatus tehakse RiKS 112 SE § 168 eeskujul võttes arvesse Justiits min isteeriumi ettepanekuid RiKS 112 SE muutmiseks , mis olid seotud riigivaraseaduses planeeritavate muudatustega (vt viidatud kirja punkt 9). Riigivaraseaduse teist peatükki, mis käsitleb riigivara valitsemise üleandmist teisele riigivara valitsejale, täiendatakse erisätetega, mis reguleerivad erisusi hädaolukorras ja kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigivara valitsemisele andmisel või kinnisasjade kasutusse andmisel ühelt riigivara valitsejalt teisele või mõnele muule täidesaatva riigivõimu asutusele. Riigivara üleandmise või ajutisse kasutusse andmise otsustamine jääb riigivara valitseja või volitatud kasutaja (asja tegelik valdaja) ja riigivara kasutamist või üleandmist taotleva asutuse omavahelise kokkuleppe tasandile. Erisus nähakse ette selles osas, et vallasasju võidakse anda üle alaliselt või ajutiselt. Kinnisasjade korral ei peeta eelnõu kohaselt otstarbekaks anda üle valitsemist, vaid kavandatakse kinnisasi anda ajutiselt teisele täidesaatva riigivõimu asutusele kasutamiseks hädaolukorra või kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajaks. Kinnisasjade alaline üleandmine ei ole lihtsustatud korras hädaolukorra või kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajaks vajalik. Vallasasjade alaline üleandmine võib olla vajalik siis, kui juba üleandmisel on teada, et olukord kestab kauem või kui antakse üle äratarvitatavaid asju, mida ei ole võimalik tagastada (kütust, aineid vms). Samas kui on väärtuslikud vallasasjad, näiteks õhusõiduk, siis on mõistlik see senisele riigivara valitsejale tagasi anda, sest muidu peaks riigivara valitseja vajaduse korral sellise vara uuesti omandama. Kuna vara valitsemise ja kasutusse andmise erisused nõuavad ka riigivaraseaduse §-s 13 sätestatust erinevat riigivara üleandmise vormistamist, samuti kasutusse antud kinnisvara või üleantud vallasvara tagastamise, asendamise või kulude hüvitamise regulatsiooni, siis on eelnõu kohaselt peetud otstarbekaks anda volitusnorm Vabariigi Valitsusele kehtestada määrusega hädaolukorras ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigivara valitsemise üleandmise ning ajutisse kasutusse võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise kord. Vabariigi Valitsuse otsustada jääb, kas ja millises ulatuses üle antud ja tagastamata jäetud või äratarvitatud vara vastavale riigivara valitsejale asendatakse või väärtus hüvitatakse. Eelnõu §-ga 10 muudetakse tulumaksuseadust. Tulumaksuseaduse § 19 lg 3 punktis 12 tehakse normitehniline täpsustus seoses füüsilistele isikutele toetuste ja hüvitiste maksmise regulatsiooniga HOSis – kehtivas TuMSis viidatakse HOS §-le 45, mis aga ei reguleeri hüvitiste ja toetuste maksmist, vaid selles on sätestatud järelevalvepädevus. Eelnõuga viide parandata kse ja viide tehakse HOS §-le 44 , kus on sätestatud eriolukorra tööle rakendatud isiku sotsiaalsed tagatised. Teise muudatusena viiakse TuMSi viide riigikaitseseaduse §-le 55 1 – tulumaksuga ei maksustata ka RiKS alusel makstavat matuse korraldamise eest makstavat hüvitist. Eelnõu §-s 11 on sätestatud eelnõu jõustumisaeg – 1. jaanuar 2022. a. 4. E elnõu terminoloogia Eelnõus kasutatakse järgmisi uusi termineid. Püsiv riigikaitseülesanne – seaduse või selle alusel riigikaitseülesandena määratud ja täidetav ülesanne (vt eelnõu § 43 1 ja 43 2 selgitusi). Ühekordne riigikaitseülesanne – käesoleva seaduse alusel üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne (vt eelnõu § 43 1 ja § 43 3 selgitusi). Ühekordne töökohustus – töö- või teenistussuhteväline riigikaitsülesande täitmiseks või selle toetamiseks üksikjuhtumil vajalik töö. Ühekordset töökohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Ühekordse töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine (vt eelnõu § 51 1 selgitus). Õiglane hüvitis – ühekordse töökohustuse, riigikaitseülesande täitmise ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstav hüvitis (vt eelnõu § 87 6 selgitus). 5. E elnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole otseses puutumuses rahvusvahelise ega Euroopa Liidu (edaspidi EL ) õiguse normidega, kuid on nendega seotud. Euroopa Liidu lepingu art 4 punkti 4 kohaselt austab Euroopa Liit liikmesriikide põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 5 lõikele 2 tegutseb liit kooskõlas pädevuse andmise põhimõttega aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires. Pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele. ELTL artikli 346 järgi võib iga liikmesriik võtta selliseid meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. Seejuures konsulteerivad liikmesriigid omavahel, et astuda koos vajalikke samme, selleks et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate riigisiseste häirete puhul, sõja või endas sõjaohtu kätkeva tõsise rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi (ELTL art 247). 6. S eaduse mõjud Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni koostamisel tehti esmane mõjude hindamine kõikide oluliste muudatuste kaupa. Kõnesoleva eelnõu mõjude hindamisega täpsustakse esialgselt tuvastatud mõjusid , hinnatakse täiendavaid mõjusid ning esitatakse terviklik kokkuvõte üldistest eelnõukohase seaduse rakendamisega seotud mõjudest. Järgnevalt on selgitatud eelnõu peamisi mõjusid. I. Riigikaitselised kohustused Kavandatav muudatus: riigikaitseülesande määratlemine Püsiv riigikaitseülesanne defineeritakse sellise ülesandena, mis on füüsilisest isikust ettevõtjale (FIE), juriidilisele isikule või täidesaatva riigivõimu asutusele enne kõrgendatud kaitsevalmidust, sõjaseisukorda, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni seadusega või seaduse alusel määratud ning mille täitmiseks peab isik ja asutus looma valmiduse. Reeglina määratakse riigikaitseülesanded enne kaitsevalmiduse kõrgendamist, sõjaseisukorda, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni , et isikud ja asutused saaksid luua vajaliku valmiduse, kuid ettenägematuteks juhtudeks on sätestatud võimalus määrata ka ühekordseid ülesandeid. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: r iigikaitseülesannetega KOVi asutused, riigiasutused ja teised avalik-õiguslikud juriidilised isikud Riigikaitseülesannete definitsiooni täpsustamine iseenesest ei loo kellelegi õigusi ega kohustusi, kuigi selline täpsustus võib mõjutada riigikaitseülesannetega asutusi, kellele on seni olnud ebaselge, mida riigikaitseülesande all mõeldakse. Lahendusettepaneku elluviimisel ei muutu sihtrühma käitumine oluliselt. Tegemist ei ole regulatiivse normi, vaid legaaldefinitsiooni kehtestamisega. See tähendab, et see norm ei loo sihtrühmale uusi õigusi ega kohustusi ning sihtrühm ei pea muudatuse tõttu oma käitumist muutma. Ka mõju avaldumise sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid jõustumise ajal. Ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne, sest muudatuse eesmärk on selgitada riigikaitseülesande sisu ja täpsustada definitsiooni, st luua valmisolek riigikaitseülesande täitmiseks. Mõjutatud sihtrühma suurust on keeruline täpselt hinnata, sest praegu ei ole selge, millised on need asutused, kellel on riigikaitseülesanded. Iseenesest võivad kõik avalik-õiguslikud asutused ja KOVid riigikaitseülesannetega asutused olla, sest kõikide nende tegevus on suunatud Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse ning territoriaalse terviklikkuse kaitsmisele. Samas on selge, et tegelikult täidaksid riigikaitseülesandeid siiski vaid need asutused, kellele on need ülesanded seaduse alusel pandud. Tõenäoliselt on neid asutusi vähem kui pool kõikidest riigiasutustest ja KOVidest ning avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest. Kavandatav muudatus: püsiva riigikaitseülesande määramise korra kehtestamine Püsivate riigikaitseülesannete määramise korra sätestamine ei avalda mõju üheski mõju valdkonnas. Mõju avaldab see, kui üks või teine ülesanne riigikaitseülesandeks määratakse ning seda tuleb hinnata vastava eelnõu koostamisel. Näiteks kui on kavas sätestada, et leivatehased peavad sõjaseisukorras tootma kindla koguse leiba või olema valmis müüma riigile kindla osa toodangust kokkulepitud hinnaga, tuleb hinnata, kuidas avaldab selline muudatus mõju tootmisettevõtetele, Eesti elanikele ja riigiasutustele. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: FIEd Esmapilgul võib tunduda, et muudatus avaldab mõju kõikidele FIEdele, kellele võib edaspidi määrata riigikaitseülesandeid. Statistikaameti andmetel on Eestis 23 035 FIEt. Siiski avaldub mõju alles siis, kui neile konkreetne riigikaitseülesanne seaduse alusel määratakse. Näiteks kui riigikaitseülesandeks soovitakse määrata kohalike teede korrashoiu teenus, mida osutavad ka FIEd, tuleb muudatuse mõju analüüsida vastava eelnõu koostamisel. Seetõttu puudub eelnõus kavandatud muudatuse majanduslik mõju. Kavandatav muudatus: ühekordse riigikaitseülesande määramine Üldjuhul määratakse riigikaitseülesanded eelnevalt seadustes ja määrustes. Ühekordseid riigikaitseülesandeid määratakse vaid siis, kui on vaja täita ülesandeid, mida ei olnud võimalik ette näha ja neid eelnevalt määrata. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad, kellele ühekordne riigikaitseülesanne määratakse Muudatus avaldab mõju nendele ettevõtjatele, kellele ühekordne riigikaitseülesanne määratakse ning kes peavad riigikaitseülesande täitmiseks kasutama oma vahendeid. Sihtrühma on raske määratleda, sest muudatuse eesmärk on sätestada ettenägematuteks olukordadeks alused, kuidas määratakse riigikaitseülesandeid. Ühekordne riigikaitseülesanne võib hõlmata ettevõtja tegevusalast või eesmärgist lähtuvalt mistahes ülesannet, mis on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal täita . Ühekordne riigikaitseülesanne määratakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal vastavalt tekkinud vajadusele. Seetõttu on keeruline hinnata, millised on olukorrad, kus on vaja ühekordseid ülesandeid määrata, ja kellele neid määratakse. Sihtrühma suuruse saab kaudselt tuletada, hinnates, kui palju on Eestis selliseid ettevõtteid, kes osutavad kogu ühiskonnale vajalikke teenuseid. Kõige olulisemad on ühiskonna toimimiseks elutähtsad teenused. Elutähtsa teenuse osutajaid on Eestis 2018. aasta alguse seisuga umbes umbes 130–140. Lisaks nendele osutavad ühiskonna jaoks eriti olulisi teenuseid ka üldhuviteenuse osutajad. Üldhuviteenuse osutajad on automaatselt kõik elutähtsa teenuse osutajad, aga ka muud ettevõtjad, kes on seaduses üldhuviteenuse osutajana määratud. Nendeks on: vedajad, kes teostavad liinivedu 40 000 elanikuga v õ i suuremas KOVis – üle 40 000 elaniku oli 2018. aasta alguse seisuga Tallinnas, Narvas, Pärnus ja Tartus. Tallinnas osutavad liinivedu kaks vedajat (Tallinna Linnatranspordi AS ja MRP Linna Liinid O Ü ) , Narvas üks (Atko bussiliinid) , Pärnus üks (AS Sebe) ning Tartus ü ks (alates 1. jaanuarist 2019 AS GoBus) . Kokku 5 vedajat; vedajad, kes teostavad liinivedu Eesti mandri ning Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vahelistel parvlaevaliinidel – kokku 2 vedajat (TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping) ; universaalse postiteenuse osutajad – universaalset postiteenust osutab Eestis üks ettev õ te (AS Eesti Post) ; vä hemalt 40 000 elanikuga KOVis olmej äätmete veo teenust osutavad ettev õ tjad – Tallinnas on jäätmevedajaid viis (Ragn-Sells AS, Eesti Keskkonnateenused AS, Ekovir OÜ, Tallinna Jäätmekeskus, Tallinna Jäätme Taaskasutuskeskus ) , Narvas üks (OÜ Ekovir) , Pärnus üks (Ragn-Sells AS) ning Tartus kolm (OÜ Ekovir, Eesti Keskkonnateenused AS ja Ragn-Sells AS) . Kokku on ettev õ tteid, kes osutavad jäätmeveo teenust üle 40 000 elanikuga KOVis Eesti peale neli; kohalikke teid korras hoidvad ettev õ tjad – avalikest allikatest ei ole v õ imalik täpset nimekirja leida. Tallinnas osutavad teehooldust seitse ettev õ tjat (AS Eesti Keskkonnateenused, OÜ Jaaksoni Linnahooldus, OÜ N&V, Tallinna Teede AS, Upakkterminal EV O Ü , Tänavapuhastuse AS, Tallinna Teede AS) . V õ ib eeldada, et Tallinnas kui Eesti suurimas KOVis on teenuseosutajaid k õ ige rohkem ning teistes KOVides on vähemalt keskmiselt teenuseosutajaid vä hem. Seega v õ ib eeldada, et maksimaalselt on Eesti peale 553 kohalike teede hooldusega tegelevat ettev õ tjat. Samuti tuleb arvestada, et kui nad osutavad teenust üle 10 000 elanikuga KOVis, on nad ka elutähtsa teenuse osutajad. See tähendab, et need ettev õ tjad kajastuvad juba elutähtsa teenuse osutajate arvus. Sihtrühma suuruse hindamisel v õ ib seega aluseks v õ tta suurusjärgu maksimaalselt 500 ettev õ tjat ü le Eesti; maagaasi v õ rguettev õ tjad – kokku 24 ; loakohustusega tegevusalal tegutsevad v õ rguettev õ tjad – kokku umbes 35 ; vee-ettev õ tjad – iga KOV m ää rab vee-ettev õ tja, see tä hendab, et vee-ettev õ tjaid on Eestis kuni 79. Kuigi m õ ned vee-ettev õ tjad osutavad teenust mitmes KOVis ning osa vee-ettev õ tjatest on ka elutähtsa teenuse osutajad ja seet õ ttu arvestatud juba elutähtsa teenuse osutajate arvu sees, v õ ib sihtrühma suuruse määramiseks lugeda, et neid on maksimaalselt 79; v õ rguettev õ tjast soojusettev õ tja – täpset nimekirja ei ole v õ imalik avalikest allikatest leida, kuid et ühes v õ rgupiirkonnas osutab teenust ü ks v õ rguettev õ tja ning et Eestis on umbes 230 v õ rgupiirkonda , v õ ib eeldada, et ka selliseid ettev õ tjaid on maksimaalselt 230; multipleksimisteenuse osutajad ja sideettev õ tjad, kes osutavad kaabelleviteenust – suuremaid teenuseosutajaid on Eestis kolm (Telia, Elisa ja STV) . Elutähtsate ja üldhuviteenuse osutajaid võib seega Eestis olla maksimaalselt kuni 1100. Loetletud ettevõtjad on ühiskonna toimimiseks kõige olulisemate tegevusaladega ning võib eeldada, et kui tekib vajadus riigikaitseülesandeid määrata, siis just neile. Seega on sihtrühma suurus väike (Eestis on kokku 131 650 ettevõtjat). Muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist, sest kuna tegemist on ülesandega, mis määratakse olukorrast tulenevalt, ei ole võimalik selle täitmiseks valmistuda. Samas on oluline, et ülesande saab määrata ainult seoses ettevõtja tegevusalaga. See tähendab, et ettevõtja ei pea oma käitumises midagi muutma; ettevõtja teeb oma igapäevaseid tegevusi, kuid teeb seda riigi määratud tingimustel. Seega on muudatuse mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui ühekordne riigikaitseülesanne määratakse. Seda on võimalik teha kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal . Kuna nende väljakuulutamise tõenäosus on väga väike, avaldub mõju ebareeglipäraselt ja harva. Muudatusega kaasneb negatiivsete mõjude risk, sest riigile antakse õigus seada ettevõtjatele kohustusi, mis on neile koormav. Seejuures tuleb aga arvestada mitut olulist asjaolu. Esiteks seatakse riigikaitseülesanded ka ettevõtjate endi kaitseks. Ettevõtjad saavad ettevõtlusvabadust teostada vabalt valitud tegevusalal, vabalt valitud vormis ja viisil siis, kui Eesti riik ning ühiskond püsivad. Riigikaitseülesandeid saab määrata kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal , st et ülesanded määratakse sisuliselt Eesti riiki või ühiskonda ohustava ohu tõrjumiseks. Et eelnõu järgi on ülesande seadmine lubatud vaid kindlatel tingimustel ning seejuures peab järgima haldusmenetluse põhimõtteid, on selge, et seda saab teha vaid siis, kui ülesande täitmine on vajalik ning ilma selleta võib ohtu sattuda Eesti püsimajäämine. Seega on ülesannete seadmine ja täitmine ka ettevõtjate endi huvides. Teiseks on ettevõtjatel võimalik nõuda ülesande täitmise eest hüvitist. See tähendab, et ettevõtja ei täida ülesannet tasuta, vaid saab selle eest õiglast hüvitist. Nii võib tekkida isegi olukord, kus ettevõtja tulud on paremini kindlustatud võrreldes olukorraga, kus ühekordset riigikaitseülesannet ei oleks määratud. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: inimesed, keda riigikaitseülesande täitmine või täitmata jätmine otseselt mõjutab Ühekordse riigikaitseülesande täitmine võib avaldada mõju inimeste tervisele, kui täidetakse ülesannet, mis on seotud meditsiinisüsteemiga, evakueeritute või vigastatute eest hoolitsemisega vms. Mõju sihtrühma suurus sõltub kriisi ulatusest. Otsest mõju avaldab muudatus nendele, kes ülesannete mittetäitmise tõttu tegelikku kahju kannaksid. See tähendab, et sihtrühm hõlmab neid inimesi, kes asuvad kriisi piirkonnas ja vajavad õigel ajal abi. On ebatõenäoline, et neid inimesi on rohkem kui pool Eesti elanikkonnast. Muudatusel on positiivne mõju: kui riigil on võimalik nõuda kõigi kriisi lahendamiseks vajalike ülesannete täitmist, on suurema tõenäosusega võimalik kriis kiiresti lahendada ning kahju vähendada. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ega nõua sihtrühmalt tavaolukorras oma käitumise muutmist. 4. Kavandatav muudatus: töökohustuse, asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise regulatsioon 4.1. Riigikaitseliste kohustuste määramine ja täitmine Muudatusega reguleeritakse asja sundkasutus, asja sundvõõrandamine ning töökohustus RiKSis kui riigikaitselised kohustused. Koormistena mõistetud riigikaitselisi kohustusi hakatakse kohaldama üksnes vältimatu vajaduse korral, kui muud ressursid on ammendatud ning seaduses nähakse täpsemini ette juhud, millal ei ole asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine lubatud. Praegune koormiste regulatsioon koondatakse RiKSi ning RKSKS tunnistatakse eraldiseisva seadusena kehtetuks. Muudatustega vähendatakse ühtlasi sõjalise kaitsega seotud riigikaitseliste kohustuste määramiseks ja kohaldamiseks pädevate haldusorganite hulka oluliselt. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele ning sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud Mõju sihtrühm: riigi elanikud Seniste riigikaitseliste sundkoormiste reguleerimine riigikaitseliste kohustustena terviklikult RiKSis loob vajalikud eeldused, et kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra , mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal oleks võimalikult tõhusalt ning samas isiku põhiõigusi arvestades tagatud tsiviilressursside kaasamine riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisse. Kõrvaldatud on vastuolud RKSKSi ja RiKSi ning teiste seaduste vahel, et vältida seda, et haldusorganid annavad ühele ja samale riigikaitselise kohustuse adressaadile vastukäivaid ülesandeid. Teoreetiliselt võib riigikaitselise kohustuse täitmiseks kohustada peaaegu igaüht riigi elanikest. Tegelikult on mõjutatud sihtrühm sellest oluliselt väiksem ning sõltub kriisiolukorra tõsidusest, ulatusest ja kestusest. Väikesemahulise ja lühiajalise kriisi korral on sihtrühm väga väike, piirdudes näiteks üksikute isikutega, kelle vara või tööjõudu võidakse koormata. Samas ulatusliku, täiemahulise ja pikaajalise sõja korral on puudutatud sihtrühm suurem ja võib teoreetiliselt puudutada igaüht. Riskistsenaariumid põhiseaduslikku korda ning riigi julgeolekut kahjustavate kriisiolukordade kohta on piiratud juurdepääsuga või riigisaladusega kaitstud teave. Samuti on piiratud juurdepääsuga teave määratud sundkoormiste arv. Transpordivahendite r iigikaitseliste sundkoormiste koondkava lisaga on kinnitatud transpordivahendite kasutamise koondkava , kuid selle lisa on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave. Nimetatud regulatiivsete piirangute tõttu ei saa siinkohal esile tuua riskistsenaariume ning statistikat selle kohta, kui palju on siiani riigikaitselisi sundkoormisi määratud. Erinevalt tavaolukorras rakendatavatest seadustest võetakse koormised kasutusele üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal . Selliseid juhtumeid ei ole taasiseseisvunud Eesti Vabariigis siiani ette tulnud, seega on mõju sagedus väike. Kui mõju peaks siiski avalduma, toob see isikutele kaasa väiksemaid või suuremaid põhiõiguste riiveid, mis seisneb riigikaitse eesmärgil isikutele kuuluva vara sundkasutamises või sundvõõrandamises, samuti töökohustuse täitmises. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekib isikul tema jaoks ebasoovitava mõju talumiskohustus üldise hüvangu jaoks, et hoida ära riigile ja isikule endale tekkivat suuremat kahju. Muudatusel on positiivne mõju – tsiviilressursside õigeaegse kasutusele võtmisega on võimalik kriisi kiiremini ja tõhusamalt ohjata, vältides suurema kahju tekkimist elanikkonna tervisele, majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale. Mõju ulatus kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal sõltub kriisi ulatusest. Kuna ka kehtivas õiguses on sätestatud õiguslikud alused asjade sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks ning töökohustuse panemiseks, siis muudatustega ei kaasne olulist mõju sihtrühmale. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ning Kaitseministeerium Muudatustega kitsendatakse oluliselt nende haldusorganite hulka, kes on pädevad koormisi määrama ja kohaldama. See loob selgema vastutuse ning vähendab eos normikollisioone ja -konflikte, mis võivad tekkida praeguse regulatsiooni puhul. Kaitseministeerium vabaneb kohustusest anda koormiste kohaldamise üksikjuhtumite kohta haldusakte ning saab seetõttu keskenduda oma põhiülesannete täitmisele. Muudatustega ei kaasne riigiasutuste või KOVi asutuste ümberkorraldamist või muudatusi nende töökorralduses. Muudatusega kaasneb tavapärane riigiametnike koolituskulu uue regulatsiooni tundmaõppimiseks, mis mahub iga asutuse koolituseelarvesse. Seega on mõju ulatus väike. Samuti on mõju esinemise sagedus väike, kuna mõju esineb ainult regulatsiooni jõustumise ajal. Mõju valdkond: mõju majandusele või muu otsene või kaudne mõju Mõju sihtrühm: ettevõtjad ja elanikud Muudatu s võib teoreetiliselt mõjutada kõiki elanikke ning iga 131 650 majanduslikult aktiivset ettevõtjat. Sihtrühma suurus sõltub kriisiolukorra ulatusest, kuid tõenäoliselt ei avaldu mõju kõigile elanikele ja ettevõtjatele, kuna kõigi vara suhtes tõenäoliselt riigikaitselisi kohustusi ei seata ega töökohustusi määrata. Samuti on mõju esinemise sagedus väike, kuna muudatus avaldab mõju üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal . Riigikaitseliste sundkoormiste reguleerimine riigikaitseliste kohustustena RiKSis tähendab seda, et riik ei hangi kriisiolukorraks kõikvõimalikke varusid, vaid loob kavandatud õigusliku regulatsiooni abil õigusliku mehhanismi, kuidas vajaduse korral kaasata tsiviilsektori ressursse. Need on üldjuhul kriisi tekkimise ajal Eesti Vabariigi territooriumil asuvad asjad (nt seadmed, toiduained, tooraine), siin tegutsevate ettevõtjate ja füüsiliste isikute tööpanus. See, kas piirdutakse üksikute sõidukite kasutamisega või ulatuslikumalt transpordivahendite või tootmisseadmete sundkasutusega, sõltub sellest, milline kriis tekib ja kui kaua see kestab. Muudatusel on positiivne mõju, kuna asjade sundkasutuse võimalus kujuneb maksumaksjale odavamaks kui alternatiivne olukord, kus riik asuks kõikvõimalikke varusid oma vahenditest igaks juhuks soetama. Esiteks oleks varude mahtu ja sortimenti raske prognoosida, teiseks tuleks muidu kasutuna seisvaid seadmeid regulaarselt hooldada või piiratud tarbimisajaga varusid regulaarselt uuendada. Muudatuse mõju majandusele on seega positiivne: välditakse maksukoormuse ebamõistlikku tõstmist selleks, et riik saaks kõiki varusid kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajaks ette varuda, mis omakorda võimaldab majandusel normaalselt areneda. 4.2. Riigikaitseliste kohustuste määramise ja täitmisega seotud haldusmenetlus Eelnõuga võimaldatakse organil, kes määrab või täidab koormisena riigikaitselist kohustust, kohaldada selle tegevuse läbiviimiseks ja järelevalve tegemiseks vajalikke isiku õigusi riivavaid menetluslikke toiminguid, näiteks küsitlemine, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja läbivaatus, viibimiskeelu seadmineproovide ja näidiste võtmine. Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: koormisi kohaldav haldusorgan Koormisi kohaldav haldusorgan on ennekõike Kaitsevägi. Mõju seisneb ennekõike selles, et koormise kohaldamisel riigikaitselise kohustusena on Kaitseväel seaduslik võimalus selle kohustuse täitmist ka tegelikult tagada. Muudatusega luuakse võimalus kõrgendatud kaitsevalmidusest tingitud tegevusi, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni tõhusamalt korraldada või sõjaseisukorda tõhusamalt lahendada. Näiteks ei piisa asja sundkasutuse puhul praegusest regulatsioonist, kus selline õigus ja kohustus on küll ette nähtud, kuid puudub seadusest tulenev volitus rakendada vajalikke toetavaid meetmeid. Nii võib olla riigikaitseks vajaliku traktori sundkasutusele võtmiseks vaja tuvastada asja omaniku isikusamasus, siseneda valdusesse, vaadata valdus läbi, teha ettekirjutus ning vajaduse korral kasutada vahetut sundi ehk füüsilist jõudu. Kui kirjeldatud toetavate meetmete kasutamist ei ole seaduses ette nähtud, puudub Kaitseväel seaduslik võimalus tsiviilsektori ressursse kasutusele võtta, välja arvatud juhul, kui isik, kelle suhtes koormist rakendatakse, on tuvastatud ning ta on koormise rakendamisega kohe vabatahtlikult nõus ega peida oma vara. Muudatusel on positiivne mõju, kuna see võimaldab tagada kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks ning sõjaseisukorra lahendamis eks võetavate meetmete täitmist . Mõju sagedus on väike, sest mõju avaldub üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal . Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ja korrakaitseorganid Muudatuse tulemusena on üheselt selge, et RiKSi alusel riigikaitselise kohustuse panemine, sh koormisena, ei ole korrakaitseline ülesanne ning seega langeb ära risk, et riigikaitselise kohustuse panemisel lähevad segamini PPA kui üldkorrakaitseorgani ning Kaitseväe õigused, kohustused ja ressursid. Seega on riigikaitselise kohustuse kohaldamiseks pädev eelkõige Kaitsevägi ja Kaitseressursside Amet, erandina Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus . Muude RiKSis ettenähtud haldusorganite ega politsei ülesanne see ei ole, välja arvatud juhul, kui õigusliku aluse olemasolu korral kaasatakse politsei ametiabi korras. Muudatuse sihtrühm on seega väike, alla 5% avaliku sektori asutustest. Muudatus võimaldab kriisiks paremini valmistuda ning kriisi tekkimisel seda kiiresti ja tõhusalt lahendada, sest täpsustatakse sihtrühma ülesandeid ja volitusi. Seega vähendatakse ajakulu, mis kaasneks kriisiolukorras kattuvate pädevuste tõlgendamisega. Muudatuse tõttu ei ole sihtrühmal vaja oma käitumist muuta. Muudatusega kaasneb tavapärane täienduskoolituse vajadus, mis kaetakse asutuste eelarvest. Mõju valdkond: mõju majandusele, samuti sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju või muu otsene või kaudne mõju Mõju sihtrühm: ettevõtjad ja elanikud Muudatus võib teoreetiliselt mõjutada kõiki elanikke ning igaüht 131 650 majanduslikult aktiivsest ettevõtjast, Tõenäoliselt mõjutab muudatus aga väikest hulka elanikest ja ettevõtjatest, kuna kõigi suhtes tõenäoliselt piiravaid meetmeid ei kohaldata ega viida läbi menetlustoiminguid. Mõju esinemise sagedus on väike, kuna muudatus avaldab mõju üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal . Muudatusel puudub otsene mõju majandusele. Kaudne positiivne mõju majandusele seisneb aga selles, et muudatuste abil on võimalik kriise tõhusamalt lahendada. Mida tõhusamalt õnnestub kriisi levikule piir panna ja see lõplikult lahendada, seda väiksem on kahju majandusele ning seda kiiremini on võimalik puudutatud ettevõtjatel ja töötajatel naasta oma igapäevatöö ehk majandusliku lisandväärtuse loomise juurde. Samuti aitab kriisi tõhusam lahendamine vähendada kahju inimeste tervisele ja toimetulekule. II . Haldusmenetluse erisused Kavandatav muudatus: haldusmenetluse erisuste kehtestamine Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal või enne seda piirava meetme kohaldamisel kehtivad järgmised haldusmenetluse erisused: 1) menetlustoimingute sooritamise tagamiseks on võimalik teha isikule ettekirjutus kaasaaitamiskohustuse täitmiseks ning kohaldada haldussundi; 2 ) haldusakti võib anda ilma põhjendava osata või vormistada resolutsioonina menetlusdokumendil, kui põhjendatud haldusakti või eraldi dokumendina vormistatud haldusakti andmine pole võimalik (edasilükkamatud või massilised juhud) või menetlusosalise õiguskaitseks vajalik; 3 ) haldusorgan on volitatud peatama ‎konkureerivatest õigussuhetest ‎tuleneva kohustuse täitmise või muul viisil reguleerima konkureerivat õigussuhet, et tõhusalt ennetada või tõrjuda riigi ‎julgeolekut ähvardavat ohtu.‎ Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: elanikkond Muudatusega tagatakse isikute õiguskindlus, et konkureerivate kohustuste korral või riigikaitseliste ülesannete täitmise tõttu ei kaota nad oma omandit ega tööd ning saavad pärast kriisiolukorra möödumist naasta oma tavapärase elu juurde. Selgemad menetlusreeglid suurendavad kindlustunnet, et õiguste võimaliku rikkumise korral on võimalik saada tegelikku kohtulikku õiguskaitset, ilma et vaidluse põhiraskus langeks erinevate menetlus- ja pädevusnormide ebaselgusest tulenevate protsessuaalsete küsimuste lahendamisele. Kuna mõju avaldub eelkõige kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal ning niivõrd, kuivõrd konkreetne kriisiolukord või erikorra lahendamine eeldab meetmete kohaldamist, siis on selle mõju hindamise ulatus raskendatud. Arvestades, et kaitsevalmiduse kõrgendamise, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni läbiviimine ning sõjaseisukorra väljakuulutamise esinemine on vähetõenäoline ning seda esineb väga harva, on muudatuste mõju sihtrühmale väike ega eelda sihtrühmalt regulatsiooniga kohanemist. Lisaks, kuna ettepanekud puudutavad eelkõige regulatsiooni täpsustamist, sõltub nende mõju ka isikute õigusteadlikkusest, valmisolekust meetmete kohaldamist vaidlustada ja kohtute hoiakust menetlusnormide rikkumiste tagajärgedesse. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm (A): Kaitsevägi, erikorra juhid, riigikaitseülesandeid täitvad isikud ja asutused, teised haldusorganid‎ Mõju on suurem nende haldusorganite tegevusele, kelle põhiülesanne on kriisiolukorraks valmistuda ja sellele reageerida (Kaitsevägi, PPA, Päästeamet, kiirabi ja teised operatiivselt reageerivad üksused). Muudatuste tulemusel suureneb selgus, milline on kriisiolukorra lahendamisega seotud haldusorganite pädevus, avaliku võimu volitused ning missugust menetluskorda rakendatakse. Muudatused puudutavad haldusmenetluse reegleid selles osas, mis parendab haldusaktide andmist ja toimingute sooritamist erikorra lahendamise vajadustest lähtuvalt, kuid tagab samas õiguspäraste ja hea halduse põhimõttele vastavate haldusaktide andmise. Õigusselgus on vajalik haldusorganile, et ta võiks olla kindel, et isik on saanud oma kohustusest teadlikuks ja asub seda täitma või on talle pandud kohustuse vaidlustanud. Kõige enam takistabki haldusülesannete täitmist see, kui haldusorganid ei ole teadlikud, kas isik üldse on subjektiivselt oma kohustustest teada saanud ja saab asuda kohustust täitma. Kuigi menetluse õigusselgus ja isikutele pandud kohustuste tegelik täitmine on haldusorganitele väga oluline, avaldub tõenäoliselt see mõju väga harva, kuna kaitsevalmiduse kõrgendamise, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra väljakuulutamise esinemise sagedus on väga väike. Mõju sihtrühm (B): kaitseväekohustuslased, vabatahtlikult riigikaitsesse kaasatud isikud Muudatused haldusmenetluses suurendavad õigusselgust kaitseväekohustuslase ja vabatahtlikult riigikaitsesse kaasatud isiku suhtes. Muudatused lihtsustavad ja kiirendavad isiku jaoks menetlust ja suurendavad kindlust selles osas, kas ja milline kohustus tema suhtes kehtib. Muudatused võimaldavad haldusorganil lahendada konflikti riigikaitselise kohustuse ja muu juriidilise kohustuse vahel selleks, et isik saaks oma muid kohustusi rikkumata või süütegu toime panemata täita oma riigikaitselisi kohustusi ning naasta pärast kohustuste täitmist endise elu juurde. Muudatuste mõju sihtrühmale, muudatuse ulatus, sagedus ja negatiivne mõju sihtrühmale ‎sõltuvad suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning sellest, kelle suhtes ja kui intensiivselt oht ‎realiseerub. Eelduslikult on kaitsevalmiduse kõrgendamise, sõjaseisukorra väljakuulutamise, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni läbiviimise võimalus väike ja seetõttu tuleb ka mõju hinnata väikseks. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad, mittetulundusühingud ja sihtasutused Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtjaid 131 650, mittetulundusühinguid ‎üle 39 000 ja sihtasutusi üle 600.‎ Puutumus ‎on seotud kriisiolukorra ulatuse ja olemusega. Muudatused täpsustavad erikorra ajal antavate haldusaktide tingimusi ja korda. Haldusaktid, ‎mis võivad ettevõtjaid puudutada (näiteks koormiste määramine), muutuvad muudatuste järel ka ettevõtja jaoks selgemaks ja ‎ettenähtavamaks, sest täpsustatakse neid mõjutavate haldusaktide andmise tingimusi ja ‎korda. Kuna muudatustega ei ole kavas sisuliselt suurendada ega kitsendada volitusi, mis ‎ tulenevad kehtivast õigusest, ning eeldusel, et haldusorgan oleks ka kehtiva õiguse alusel ‎andnud õiguspärase haldusakti, puudub otsene mõju ettevõtjatele (vastupidise eelduse ‎korral paraneksid ettevõtjate võimalused kaitsta oma õigusi ülemääraste meetmete ‎kohaldamise eest). Võrreldes kehtiva õigusega võivad muudatused sisuliselt parendada ettevõtluskeskkonda, sest riigikaitselise ‎kohustuse panemisel peab haldusorgan arvestama ettevõtja muude kohustustega ning ‎vajaduse korral haldusaktiga need muud kohustused riigikaitselise kohustuse täitmise ajaks ‎peatama. Näiteks otsustama, kas veokohustusega seotud sõidukijuht peab täitma veokohustust või ‎kaitseväekohustust või kas ettevõtja peab jätkama elanikkonna kaitseks vajalikku tootmist või ‎täitma riigikaitseks vajalikku koormist. Sellega võetakse ettevõtjalt ka vastutus ‎kollideeruvate kohustuste täitmata jätmise eest, välja arvatud juhul, kui ettevõtja pidi sellist ‎olukorda muu kohustuse võtmisel ette nägema või tekitas kohustuste kollisiooni tahtlikult. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: riigiasutused ja KOVid Muudatused ei mõjuta riigiasutuste ega KOVide korraldust. Riigiasutuste ja KOVide juhtidel on muudatuste järel suurem kindlus, et nende haldusaktid täidetakse või vaidlused lahendatakse kiiresti ning see tagab õiguskindluse haldusülesannete täitmisel. Riigiasutused ja KOVid peavad oma õigusaktide väljatöötamise korralduses arvestama võimalusega, et kriisiolukorras on vaja õigusakte välja töötada ja menetleda kiirendatud korras. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal mõjutavad kavandatavad muudatused eelkõige Kaitseväge, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra lahendamise juhti ehk peaministrit ning kaasatud haldusorganeid. Mõju seisneb eelkõige selles, et osapooled teavad ‎paremini oma avaliku võimu volitusi, õigusi ja kohustusi ning tõenäoliselt on seetõttu õiguslikke ‎vaidlusi ja eriarvamusi vähem. Muul ajal muudatused sihtrühma ei puuduta. I II. Isikuandmete töötlemine ja andmekogud Kavandatav muudatus: riigikaitseks vajalike vahendite üle arvestuse pidamine Riigikaitseks ja tsiviilkriisideks vajalike tsiviiltoetuse varude üle arvestuse pidamine koondatakse ühte registrisse. Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Kõigi tsiviilressursside koondamine ühte tsiviiltoetuse registrisse (TTR) võimaldab paremini planeerida riigi tsiviilressursse nii hädaolukorraks kui ka kõrgendatud kaitsevalmiduseks ja sõjaseisukorraks . Üks ja seesama tehniline vahend, olgu selleks laev või õhusõiduk, võib olenevalt olukorrast olla vajalik nii hädaolukorra, eriolukorra kui ka kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra lahendamiseks. Kavandatud muudatuste kohaselt tuleb näiteks teatud veesõiduk kanda ühte registrisse, mitte eraldi Kaitseressursside Ameti hallatavasse tsiviiltoetuse registrisse ning eraldi ka PPA vastavasse andmekogusse. Teiseks on nii võimalik näha, kas teine organ on konkreetse asja juba kasutusse võtnud või mitte. See on kriisi kiireks ja tõhusaks lahendamiseks väga oluline. Kui näiteks Kaitsevägi näeb, et teine haldusorgan on juba konkreetse laeva akuutse reostuse tõrjumiseks kaasanud, ei hakka ta kulutama aega selle laevaomanikuga kontakteerumise ning selle asjaolu väljaselgitamisele, vaid saab võimaluse korral valida riigikaitselise ülesande täitmiseks kohe teise, vaba laeva. Selle tulemusena tugevneb riigi julgeolek seetõttu, et ollakse kriisiolukorraks paremini valmis ning kriisi tekkimisel suudetakse see tõhusamalt lahendada. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Teiste asutuste peetavate tsiviilressursside kohta teabe koondamine Kaitseressursside Ameti peetavasse tsiviiltoetuse registrisse võib tuua kaasa infosüsteemi arendamise kulu, samuti võib olla vaja töökorraldust muuta. Ennekõike kaasneb kulu PPA-le ning Päästeametile, samuti Kaitseressursside Ametile. Kaitseressursside Ameti andmetel arvestab nende praegune tsiviiltoetuse registri platvormi arendus juba muudatusest tulenevate lisanõudmistega. Kulu täpset suurust on võimalik hinnata eelnõu koostamise käigus pärast seda, kui asjaomased asutused on esitanud esialgsed kalkulatsioonid. Mõju valdkond: mõju elu- ja looduskeskkonnale Otsene mõju looduskeskkonnale puudub. Kaudne mõju võib samas olla märgatav. Näiteks keskkonnakatastroofi ning sõjalise konflikti samaaegse esinemise korral on võimalik kiiresti vajalik tsiviilressurss kaasata, ilma et mitu erinevat haldusorganit hakkaksid sama sundkasutatava eseme suhtes üksteist välistavaid korraldusi andma, sellega aega kaotama ning lõppkokkuvõttes riskima sellega, et ajakriitilise ülesande täitmine venib või jääb sootuks täitmata. Mõju elu- ja looduskkeskkonnale avaldub sel moel, et kavandatud muudatusega on võimalik kaasata vajalik tsiviilressurss ilma viivituseta, seetõttu on võimalik näiteks keskkonnakahju kiiremini kontrolli alla saada või likvideerida. See avaldab looduskeskkonnale positiivset mõju, sest praegusega võrreldes võib tsiviilressursi kaasamine viibida või ei suudeta seda ülesannete kollisiooni tõttu üldse kaasata. Mõju valdkond: mõju majandusele, samuti sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju, või muu otsene või kaudne mõju Mõju majandusele on ennekõike kaudne: kui tsiviilressursside koondamise tõttu tsiviiltoetuse registrisse on eelmistes punktides kirjeldatu kohaselt võimalik tagada kriisiolukorra tunduvalt tõhusam ja kiirem lahendamine, võib sellel olla väga suur mõju riigi majandusele, sotsiaalsele, sealhulgas demograafilisele olukorrale. Looduskatastroofi või sõjalise konflikti kiire ja tõhus lahendamine võimaldab naasta normaalse majandustegevuse juurde ning vältida edasisi kahjusid, hoida ära inimkaotusi ning seega mõjutada positiivselt demograafilist olukorda. Samuti võimaldab see inimestel taastada normaalse sotsiaalse elu, näiteks naasta igapäevatöö ning spordi, kultuuri- ja vabaajategevuste juurde, samuti kasutada tavapäraselt kriisist mõjutatud geograafilist ala. IV . Riigivastutuse erisused Kavandatav muudatus: riigivastutuse ja kahju hüvitamise erisuste kehtestamine Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal kehtivad järgmised riigivastutuse ja kahju hüvitamise erisused: kahju hüvitamine reguleeritakse riigikaitseseadusega ning riigivastutuse seadust, võlaõigusseadust või muud seadust kohaldatakse ainult viidatud juhtudel; välistatakse hüvitise maksmine selles osas, milles isik ‎ise vastutab tekkinud kahju eest või saab tulu; õiglase hüvitise maksmise alused ja kaalutlused määratakse seadusega kindlaks ja eristatakse kahju hüvitamisest; nähakse ette eraldi õiguslik alus maksta hüvitist rahvusvahelise ‎‎relvakonflikti käigus poliitilistel kaalutlustel;‎ täpsustatakse kahju hüvitamist rahvusvahelise sõjalise koostöö raames ja vastuvõtja riigi kohustusi kahju hüvitamisel. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: elanikkond Muudatused lihtsustavad õiglase hüvitise maksmist juhul, kui konkreetset isikut koormatakse riigikaitse huvides ülemäära või koheldakse teistest oluliselt erinevalt. Selles osas, milles muudatustega tagatakse õiguskindlus isikutele, et väga ulatuslike piirangute või koormiste korral ei kaota nad enda omandit ja tööd ning saavad pärast kriisiolukorra möödumist naasta oma tavapärase elu juurde, suurendab see üldist kindlustunnet ning sotsiaalset sidusust. Muudatustega tagatakse isiku õiguskaitse nendel juhtudel, kui tema õigusi on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal õigusvastaselt rikutud või õiguspärase meetmega kahjustatud. Eelkõige tähendab see tõendamiskoormuse vähendamist või selle ülekandmist haldusorganile. Eelnevast tulenevalt on muudatustel positiivne mõju sihtrühmale. Muudatus avaldab mõju üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal (v.a rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekkinud kahju) . Seega on mõju sagedus väike ja mõju esinemine ebatõenäoline. Mõju ulatus sõltub kriisi ulatusest, mistõttu ei ole seda võimalik täpselt prognoosida. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: Kaitsevägi, erikorra juhid, riigikaitseliste ülesannetega isikud ja asutused, teised haldusorganid Muudatused lihtsustavad ex gratia ja õiglase hüvitise maksmist selliselt, et relvakonfliktis osalemise, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal kohaldatud meetmed on ja näivad õiglased. Seetõttu on eeldatavalt vastuseis nendele meetmetele väiksem, elanikud on valmis enam koostööd tegema ja panustama ning välditakse ka ülearuseid kohtuvaidlusi (nt kahju hüvitise suuruse küsimuses). Mõju ‎ulatus sihtrühmale sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse, ‎ning kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Mõju avaldub üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal , mistõttu on mõju avaldumise sagedus väike ning ebatõenäoline. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtjaid Statistikaameti andmetel 131 650, mittetulundusühinguid üle 39 000 ja sihtasutusi üle 600. Puutumus on seotud kriisiolukorra ulatuse ja olemusega Hüvitised on nähtud ette juhuks, kui mõnda konkreetset ettevõtjat kahjustatakse teistest enam või ta minetab täielikult võimaluse enda majandustegevuse valdkonnas edasi tegutseda. Muudatuse kohaselt suurendatakse ettevõtjate kindlust, et neile makstakse õiglast hüvitist ‎olukorras, kus nad on kandnud kriisiolukorra ‎lahendamiseks ebaproportsionaalseid kulusid. Selle tulemusel on selgemini määratud nende äririskid ning talumiskohustuse ‎piirid. Nii muutub Eesti investeerimiskeskkonnana läbinähtavamaks ja ‎prognoositavamaks. Seega on muudatusel positiivne mõju. Mõju esinemise sagedus on väike ja selle esinemine ebatõenäoline, kuna mõju avaldub üksnes kriisiolukorras Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: riigiasutused, KOVid Kuna täpsustatakse riigivastutuse aluseid ja ‎õiglase hüvitise maksmise regulatsiooni ning õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused asendatakse seaduses selgelt määratud õiglase hüvitise regulatsiooniga, lihtsustab see hüvitise väljamaksmise korda, vähendab hüvitise suurusega seotud vaidlusi ning suurendab ettenähtavust väljamakstavate hüvitiste suuruse puhul. Eespool nimetatud muudatused mõjutavad mõningal määral riigi tegevust, sest täpsustuvad nii õiguslikud ‎alused kui ka vastutuse raamid. Väheneb regulatsiooni ebaselgus ja seetõttu ka võimalike õigus‎vaidluste hulk. Õiglase hüvitise regulatsiooniga väheneb kahju hüvitamise ‎nõuete hulk ja sellele kuluv töökoormus. Muudatustega ei laiendata riigivastutust, vaid ‎pigem täpsustatakse selle aluseid ja piire. Mõju valdkond: muu otsene või kaudne mõju Mõju sihtrühm: põhiõiguste ja -vabaduste kandjad Muudatuste eesmärk on täpsustada isikute põhiõigustesse ja -vabadustesse sekkumise tingimusi ja korda. Muudatused täpsustavad PS § 32 jt alusel makstava õiglase hüvitise regulatsiooni ning laiendavad seda teistele põhiõiguste ja -vabaduste piiramise juhtudele, kui isiku suhtes kohalduv piirang või koormis on ülemäärane või koormab teda teiste isikutega võrreldes ebavõrdselt. See ei kitsenda PS § 25 alusel õigust hüvitisele õigusvastaselt tekitatud kahju eest, kuid erikord võimaldab menetlust isiku jaoks lihtsustada ja esitada nõue siis, kui kriisiolukorra või erikorra asjaolud on ära langenud. Muudatused mõjutavad põhiõiguste ja -vabaduste kandjate õigust kahju ‎hüvitamisele ja õiglasele hüvitisele (PS §-d 12, 25, 32 jt), muutes kahju hüvitamise ‎või õiglase hüvitise maksmise t ingimused oluliselt selgemaks. V . Vastutus Vastutuse peatükis on sätestatud väärteokoosseisud ja -karistused RiKSis sätestatud kohustuste täitmata jätmise sanktsioneerimiseks. Võrreldes kehtiva õigusega on peamiste muudatustena tõstetud rahatrahvide määrasid maksimaalse lubatud piirini juriidiliste isikute jaoks. Samuti muudetakse karistatavaks ühekordse töökohustuse ja riigikaitselise töökohustuse täitmise võimatusest teavitamata jätmine. Muudatus on väheoluline, kuna karistusmäärade tõstmine maksimaalse lubatuni ei tähenda automaatselt nende kohaldamist. Igasugune karistuse kohaldamine peab jälgima proportsionaalsuse põhimõtet, mistõttu rahatrahv määratakse vastavalt rikkumise raskusele. Rahatrahvide m äärad on seatud maksimaalses ulatuses, mida karistusseadustik lubab (KarS § 47), sest RiKSis sätestatud kohustuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine v õ ib tuua kaasa väga suure kahju, ohustada Eesti riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja elanikkonda. 7. S eaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Üldised tegevused ja kulud Eelnõuga ja muudatuste rakendamisega kaasneb kohustus töötada välja rakendusaktid (vt seletuskirja punkt 8). Eelnõu ja muudatuste rakendamisega kaasneb asutustele ja isikutele, kelle ülesandeid, pädevust ja volitusi täiendatakse või muudetakse, vajadus viia ennast uue regulatsiooni ja muudatustega kurssi. Sellega võib kaasneda täiendava väljaõppe kulu. Samas ei ole tegemist püsikuluga, vaid ühekordse kuluga, mis mahub tavapärase täienduskoolituse raamidesse. Täienduskoolitustega seotud kulud kaetakse asutuste ja isikute eelarvest. Täidesaatvate riigivõimu asutuste püsivate riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja varud Riigile kaasnevate kulude suurus sõltub varude suurusest ja sellest, kas varud ostetakse riigi omandisse või tagatakse lepingulistel alustel (st varu kuulub ettevõtjale ning riik maksab selle eest, et mingi kokkuleppeline kogus on pidevalt saadaval, samuti kaetakse kasutusse mineva kauba kulu) ning millisel hulgal vajatakse vahendeid kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal. Täidesaatva riigivõimu asutuste püsivad riigikaitseülesanded ja nende täitmiseks vajalikud vahendid ja varud määratakse kindlaks riigi kaitsetegevuse kavas, eelnõuga ei kaasne täiendavate varude moodustamise või vahendite soetamise kohustust ja seega ka kulusid. Tsiviiltoetuse register Eelnõuga loobutakse sundkoormiste mõiste kasutamisest. RKSKSi sundkoormised sätestatakse eelnõus eraldi asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise meetmena. Lähtuvalt eeltoodust tuleb TTRi põhimääruses sätestatud andmete loetelusid täpsustada. Eelnõukohase RiKS § 82 14 lg 1 kohaselt peetakse lisaks RKSKS § 4 2 lõikes 1 sätestatule TTRis arvestust hädaolukorra ning muude korrakaitsesündmuste lahendamiseks vajalike vahendite üle. Kui hädaolukorra ning muude korrakaitsesündmuste lahendamiseks on vaja TTRis töödelda täiendavaid andmeid, siis tuleb ka TTRi põhimääruses esitada vastavate registrisse kantavate andmete loetelud. Muudatused TTRi andmetes võiva tuua kaasa vajaduse täiendada TTRi vastavaid andmevälju ja teha muid infotehnoloogilisi arendusi. Samuti võib muudatustega tekkida vajadus teha töökorralduslikke muudatusi Kaitseressursside Ameti, PPA ning Päästeameti töös ning viia läbi vastavaid koolitusi, et ka PPA ning Päästeamet oskaksid kasutada TTRi võimalusi ja sisestada registrisse vajalikke ressursse. Teisalt võib vabaneda teatav ressurss, mis PPA-l ning Päästeametil on seni kulunud samalaadsete ressursside üle arvestuse pidamiseks ning vastavate infotehnoloogiliste süsteemide arendamiseks. TTRiga seotud muudatusteks vajalik ressurss tuleb Kaitseressursside Ametile eraldada riigieelarvega. Kaitseministeerium on järgmiseks 3 aastaks (2022–2024) planeerinud TTRi arendustöödeks kolme aasta peale kokku 196 477 eurot , eeldusel et registrisse kantavate täiendavate andmetega seoses ei ole mahukad arendused vajalikud ning uutele volitatud töötlejatele (nt PPA ja Päästeamet) antakse juurdepääs tänase tehnilise lahenduse baasil. Kui PPA ja PäA soovivad näiteks, et TTRi andmed oleksid kättesaadavad veebipõhiselt kaugtöökohal (nt politseisõiduk või päästesõiduk), siis on arendussumma suurem. Kui võtta arvesse, et TTRi ja töötamise registri andmevahetuse korraldamine läks maksma u 150 000, siis PPAga ja Päästeametiga andmevahetuse loomine on eelduslikult kulukam, sest edastatavate andmete hulk on suurem. Ühe vaheregistriga andmevahetuse võimaluse loomise hinnaks on seni tehtud arenduste põhjal u 200 000. Seega kulu Siseministeeriumi valitsemisala eelarvele oleks u 400 000. Oluline on, et Siseministeeriumi maksimaalne arvestuslik kulu on seotud TTRi andmete võimaliku kättesaadavaks tegemisega veebipõhiselt. Sellise täiendava funktsionaalsuse väljaarendamine ei ole otseselt vajalik RiKSi eelnõu jõustumise ajaks, vaid seda on võimalik teha ka hiljem vastavalt riigieelarve rahalistele võimalustele ning arendusplaanidele. Kui on täpsustatud Siseministeerium soovid ja nende soove arvestav lähteülesanne, saab Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskust (SMIT) kaasates anda täpsema kalkulatsiooni. Õiglane hüvitis Eelnõus sätestatud õiglase hüvitise maksmise kohustusega kaasneb riigile või kohalikele omavalitsustele (ühekordse töökohustuse rakendamisel) kulu. Muudatusega seotud kulude suurus riigieelarvele või KOVi eelarvele sõltub sellest: kui tihti esineb kaitsevalmiduse kõrgendamist, sõjaseisukorra väljakuulutamist, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamist ; kui paljude isikute suhtes kohaldatakse töökohustust, asja sundvõõrandamist, asja sundkasutust või riigikaitseülesandeid ning kui pikaks ajaks kohustusi pannakse. Detailset kulude prognoosi ei saa seletuskirjas eeltoodu põhjustel esitada. Konkreetse juhtumi puhuks nähakse õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja kord ette Vabariigi Valitsuse määrusega. 8. R akendusaktid Seaduse rakendamiseks peab kehtestama järgmised uued rakendusaktid või kehtivate rakendusaktide uued terviktekstid: Vabariigi Valitsuse määrus „Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord“ RiKS § 46 lg 3 alusel; Vabariigi Valitsuse määrus „Tsiviiltoetuse registri põhimäärus“ RiKS § 82 14 lg 4 alusel; Kaitseministri määrus „Mobilisats iooniregistri põhimäärus“ RiKS § 82 15 lg 5 alusel; Vabariigi Valitsuse määrus „Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja mobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord“ RiKS § 87 4 lg 4 alusel; Vabariigi Valitsuse määrus „‎‎Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude ‎menetlemise, kahju ‎hüvitamise ‎ning kahjuhüvitise st loobumise kor‎d“ RiKS § 87 5 lg 4 alusel; Vabariigi Valitsuse määrus „‎Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja kord“ RiKS § 87 6 lg 9 alusel; Vabariigi Valitsuse määrus „Hädaolukorras ja kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigivara valitsemise üleandmine või ajutisse kasutusse võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise kord“ RVS § 12 lg 8 alusel. Eelnõu jõustumisel seadusena tuleb muuta järgmisi määruseid: Vabariigi Valitsuse 27.04.2004 määrust nr 151 "Kaitseministeeriumi põhimäärus"; kaitseministri 27.03.2013 määrust nr 25 „Kaitseressursside Ameti põhimäärus“ . Eelnõu jõustumisega muutuvad kehtetuks järgmised rakendusaktid (osade määruste kehtestamiseks on eelnõus sätestatud uus volitusnorm) : Vabariigi Valitsuse 13.10.2016 määrus nr 112 „Tsiviiltoetuse registri põhimäärus“ (RKSKS § 4 2 lõike 3); Vabariigi Valitsuse 05.07.2004 määrus nr 238 „Riigivara ümberjaotamise kord“ (kehtestatud RKSKS § 9 punkti 4 alusel); Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 143 „Mobilisatsiooniregistri põhimäärus“ (kehtestatud RiKS § 25 lõike 3 alusel); Vabariigi Valitsuse 11.11.2016 määrus nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ (RiKS § 32 alusel); Vabariigi Valitsuse 28.01.2016 määrus nr 12 „Sundtöökohustuse toetuse ulatus ja maksmise kord“ (kehtestatud RiKS § 55 lõike 2 alusel) . Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale (vt lisa). 9. S eaduse jõustumine Seadus e jõustumine kavandtakse §-s 11 . Seadus jõustub 1. jaanuaril 2022. a. 10. E elnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlatamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. Riigikaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde L isa Rakendusakti kavand 1 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS n r Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord Määrus kehte statakse riigikaitseseaduse § 46 lõike 3 alusel. § 1. Üldsätted Määrusega kehtestatakse: 1) riigi ametiasutuse, valitsusasutuse hallatava riigiasutuse, riigile kuuluva sihtasutuse ja riigikaitseliste ülesannetega avalik-õigusliku juriidilise isiku (edaspidi koos riigikaitseline asutus ) koosseisus olevate riigikaitseliste ülesannete täitmisega, sh elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega vahetult seotud riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade (edaspidi koos riigikaitselise töökohustusega ametikoht ) loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ametikoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord; 2) loetelu ametikohtadest, millel töötav isik loetakse ametikohale asumise kuupäevast kuni ametikohalt vabastamise kuupäevani riigikaitselise töökohustusega ametikohal töötavaks isikuks. § 2. Riigikaitselise töökohustusega ametikoha määramine § 3. Riigikaitselise töökohustusega ametikohtade loetelu § 4. Riigikaitselise töökohustusega ametikohtade arvestus § 5. Riigikaitselise töökohustusega ametikohal töötava kaitseväekohustuslase suhtes rakendatavate piirangute arvestus § 6. Määruse kehtetuks tunnistamine Vabariigi Valitsuse 29. septembri 2016. a määrus nr 103 „ Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord “ tunnistatakse kehtetuks. § 7 . Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister kaitseminister riigisekretär Rakendusakti kavand 2 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tsiviiltoetuse registri põhimäärus Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 82 14 lõike 4 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Tsiviiltoetuse registri ametlik nimetus (1) Registri ametlik nimetus on tsiviiltoetuse register(edaspidi register ). Registri ametlik lühend on TTR. (2) Registri ingliskeelne nimetus on Register of Civil Assets . § 2. Registri pidamise eesmärk Register on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on: 1) koondada ja hoida andmeid riigikaitseks vajalike vahendite kohta; 2) pidada arvestust riigikaitseks vajalike materiaalsete vahendite, vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks vajalike vahendite , tsiviil-sõjaliseks koostööks, hädaolukorra ja muude korrakaitsesündmuste lahendamiseks vajalike vahendite üle; 3) pidada arvestust asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõ randamise üle; 4) pidada arvestust elutähtsa teenuse osutajate üle; 5) pidada arvestust riigikaitselisi ameti- ja töökohti omavate tööandjate üle. § 3. Registri vastutav ja volitatud töötleja (1) Registri vastutav töötleja on Kaitseressursside Amet. (2) Registri volitatud töötleja on: 1) Kaitseressursside Amet; 2) elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus §-s 29 sätestatud teabe osas. § 4. Registri andmete õiguslik tähendus Registrisse esitatud ja kantud andmetel on informatiivne tähendus. 2. peatükk Registri ülesehitus § 5. Registri pidamine ja ülesehitus (1) Registrit peetakse ühetasandilise infotehnoloogilise andmekoguna, mis koosneb digitaalsetest registriandmetest. (2) Register koosneb: 1) digitaalsest registrist; 2) digitaalsest kanderaamatust; 3) digitaalsest geoinfosüsteemist. (3) Register on liidestatud infosüsteemide andmevahetuskihiga (edaspidi X-tee ). § 6. Registriandmete kaitse (1) Registri pidamisel kohaldatakse avaliku teabe seaduses, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõudeid. (2) Registriandmete turbeaste on keskmine (M) ja turvaklass on K2T2S2. (3) Registriandmete kaitsmiseks rakendatakse organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnoloogilisi meetmeid. (4) Andmete sisestamise, parandamise ja muutmise õigus antakse ainult isikule, kellel on seda vaja teenistus- ja töökohustuste täitmiseks. (5) Teave tehtud registritoimingute kohta salvestatakse. 3. peatükk Registrisse kantavad andmed § 7. Vastuvõtva riigi toetuse kontaktisikute andmed Eestis Vastuvõtva riigi toetust korraldava valitsusasutuse esindaja kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) isiku ees- ja perekonnanimi; 2) isikukood; 3) ametikoht; 4) e-posti aadress; 5) mobiiltelefoni number; 6) teave Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni vähemalt salastatud tasemel teabele juurdepääsu sertifikaadi olemasolu kohta. § 8. Asja sundvõõrandamiseks ja asja sundkasutusele võtmiseks volitatud isikute andmed Asja sundvõõrandamiseks ja asja sundkasutusele võtmiseks volitatud isikute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) ees- ja perekonnanimi; 2) isikukood; 3) töökoha või ametikoha nimetus; 4) elukoha aadress; 5) kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress ja mobiiltelefoni number; 6) tööpiirkond ja ülesanded. § 9. Kaitseväe sõjaväelinnakute andmed Kaitseväe sõjaväelinnakute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) linnaku nimi; 2) linnaku aadress; 3) peasissepääsu asukoha L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 4) kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber, e-posti ja veebilehe aadress; 5) laopinna olemasolu ja selle tüüp; 6) ladustatava varustuse klass; 7) töökohtade arv; 8) auditooriumite ja õppeklasside arv; 9) kasarmukohtade arv; 10) telkimisala olemasolu ja selle pindala; 11) toitlustuskoha maksimaalne toitlustatavate arv; 12) turvalise sidepidamise võimalus; 13) remonditöökodade olemasolu; 14) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 15) parkimisala suurus; 16) meditsiinikeskuse olemasolu ja voodikohtade arv selles; 17) pesupesemise võimalus; 18) kopteri maandumisväljaku olemasolu. § 10. Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade, harjutusalade, lasketiirude ning eraldiseisvate hoidlate ja depoode andmed (1) Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) harjutusvälja nimi; 2) veebilehe aadress; 3) asukoha aadress; 4) peasissepääsu asukoha L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 5) harjutava üksuse maksimaalne suurus; 6) kontaktisiku nimi, isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress; 7) alalise valve olemasolu; 8) laskeväljade arv; 9) granaadiviskekohtade arv; 10) lõhkamisala olemasolu; 11) tagatud ohuala raadius; 12) majutusvõimalus ja majutuskohtade arv; 13) laagripaiga olemasolu; 14) meditsiinipersonali olemasolu ja arv kohapeal; 15) toitlustuskoha maksimaalne toitlustatavate arv; 16) laopinna olemasolu territooriumil ja selle suurus; 17) kopteri maandumisplatsi olemasolu; 18) ümbruskonna kirjeldus; 19) ühendustee number ja kaugus ühendusteest; 20) andmed lasketiirude kohta; 21) laskeradade arv lasketiirus; 22) maksimaalne laskekaugus lasketiirus; 23) kasutamisega seotud piirangud. (2) Kaitseväe ja Kaitseliidu eraldiseisvate hoidlate ja depoode kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) objekti nimi; 2) objekti keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 3) objekti aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 4) lao pindala ja selle tüüp; 5) ohutustehnika kirjeldus; 6) pakendamisviiside kirjeldus; 7) turvalisuse aste; 8) ühendustee number ja kaugus ühendusteest; 9) kasutamisega seotud piirangud. (3) Kaitseväe merel paiknevate harjutusalade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) harjutusala nimetus; 2) harjutusala mõttelise keskpunkti rahvusvahelise geodeetiliste koordinaatide süsteemi ( World Geodetic System , edaspidi WGS ) koordinaadid; 3) harjutusala pindala ja suurim sügavus; 4) kontaktisiku nimi, isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress; 5) lähima ankruala kaugus harjutusalast; 6) harjutusala kaugus Miinisadamast; 7) suurim lubatud laskekaugus; 8) suurim lubatud laskekõrgus ilma õhuruumi broneeringuta; 9) veealuste operatsioonide harjutamise piirangud. § 11. Kaitseväe ja Kaitseliidu ning valitsusasutuste hoonete ja rajatiste ning nende käsutuses oleva varustuse andmed (1) Hoonete ja rajatiste kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) hoone või rajatise omanik ja tema kontaktandmed; 2) hoone või rajatise asukoht; 3) hoone või rajatise valveteenistuse telefoninumber; 4) hoone või rajatise asukoha L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 5) staabiruumide või kontoriruumide arv; 6) auditooriumite või õppeklasside arv; 7) ööbimiskohtade arv; 8) telkimisala olemasolu ja suurus; 9) toitlustusvõimalus ja maksimaalne toitlustatavate arv; 10) turvalise sidepidamise võimalus; 11) remonditöökodade olemasolu; 12) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 13) parkimiskohtade arv sõiduautode jaoks; 14) parkimiskohtade arv veoautode jaoks; 15) konteinerite ladustamisala mahutavus; 16) kopteri maandumisväljaku olemasolu; 17) kasutamisega seotud piirangud. (2) Varustuse kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) paadikomplektide arv; 2) staabitöö konteinerite arv; 3) telgikomplektid, milles saab ööbida rohkem kui kümme inimest; 4) telgikomplektid staabiruumi jaoks; 5) mobiilsed soojendid; 6) mobiilsed elektrigeneraatorid; 7) mobiilsed toitlustusjaamad; 8) sanitaarkonteinerite arv; 9) mobiilne pesemisjaam, kus saab pesta ja kuivatada varustust ja pesu; 10) mobiilsed valgusallikad keskmiste ja suurte mahtude jaoks; 11) kasutamisega seotud piirangud. § 12. Haiglavõrgu arengukava haiglate loetelus nimetatud haiglate ja kiirabibrigaadi pidajate andmed (1) Haiglavõrgu arengukava haiglate loetelus nimetatud haiglate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) haigla nim etus ; 2) registrikood; 3) haigla aadressiandmete süsteemi (ADS) aadress; 4) haigla kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber ja e-posti aadress; 5) haigla ravikorpuste keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 6) haiglas osutatavate teenuste loetelu; 7) haigla vastavus Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni klassifitseerimisstandardile; 8) haigla võimekus; 9) haigla voodikohtade üldarv; 10) intensiivravi voodikohtade arv; 11) voodikohtade hõivatus; 12) operatsioonilaudade arv; 13) erakorralise meditsiini teenistuse olemasolu ja voodikohtade arv; 14) kopteri maandumisplatsi olemasolu ja õhusõiduki suurim lubatud mass; 15) surnukuuri olemasolu ja mahutavus. (2) Kiirabibrigaadi pidajate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) kiirabibrigaadi pidaja nimi äriregistris; 2) äriregistrikood; 3) kiirabibrigaadi asukoht; 4) kiirabibrigaadi telefoninumber ja e-posti aadress; 5) arstibrigaadide arv; 6) õebrigaadide arv; 7) lisabrigaadide arv; 8) kiirabibrigaadi teeninduspiirkond. § 13. Kütusehoidlate ja -tanklate andmed Kütusehoidlate ja -tanklate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) kütusehoidla või -tankla asukoht; 2) kütusehoidla või -tankla omaniku nimi ja registrikood või isikukood; 3) maksimaalne bensiinimahutavus; 4) maksimaalne diislikütusemahutavus; 5) kütusehoidla tüüp; 6) kütusepumpamise kiirus; 7) kasutamisega seotud piirangud. § 14. Alajaamade andmed Alajaamade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) alajaama tunnus; 2) alajaama nimi; 3) alajaama keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 4) alajaama aadress; 5) alajaama tüüp; 6) alajaama nimivõimsus; 7) alajaamas kasutatav pingesüsteem; 8) alajaamaga ühendamise viisid ja liitumise võimalused. § 15. Sõidukite andmed (1) Sõidukite kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) sõiduki registreerimisnumber; 2) sõiduki kategooria; 3) sõiduki mark; 4) sõiduki mudel; 5) sõiduki kere tüüp; 6) Euroopa Liidu keretüübi kinnitusnumber; 7) sõiduki omaniku nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 8) sõiduki vastutava kasutaja nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 9) sõiduki tegeliku kasutaja nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 10) sõiduki mootori tüüp, töömaht ja võimsus; 11) VIN kood; 12) istekohtade arv sõidukis koos juhikohaga; 13) seisukohtade arv sõidukis; 14) sõiduki valmistamisaasta; 15) sõiduki värvus; 16) sõiduki tühi-, täis- ja registrimass; 17) sõiduki kandevõime; 18) telgede arv; 19) sõiduki veotelgede arv; 20) sõiduki registri teljekoormused; 21) piduritega haagise lubatud suurim mass; 22) piduriteta haagise lubatud suurim mass; 23) lisamärked; 24) kasutamisega seotud piirangud. (2) Õhusõidukite kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) õhusõiduki riiklik registreerimistunnus; 2) õhusõiduki tüüp; 3) õhusõiduki liik; 4) õhusõiduki kasutusotstarve; 5) õhusõiduki omaniku nimi; 6) õhusõiduki omaniku aadress; 7) õhusõiduki valdaja nimi; 8) õhusõiduki valdaja aadress; 9) õhusõiduki ehitusaasta; 10) õhusõiduki värvus; 11) õhusõiduki istekohtade arv; 12) õhusõiduki maksimaalne stardimass; 13) õhusõiduki lennukaugus ja -kõrgus; 14) kasutamisega seotud piirangud. (3) Veesõidukite kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) veesõiduki registreerimisnumber; 2) veesõiduki nimi; 3) veesõiduki reederi nimi, registrikood või -number või isikukood; 4) reederi nimi, registrikood või -number või isikukood; 5) reederi telefoninumber ja e-posti aadress; 6) veesõiduki Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni number; 7) veesõiduki mere liikuvteenistuse tunnusnumber; 8) ehitusaasta; 9) veesõiduki kutsung; 10) veesõiduki kodusadam; 11) veesõiduki tüüp tegevusala järgi; 13) veesõiduki jääklass; 13) veesõiduki maksimaalne kiirus ja opereerimiskiirus; 14) veesõiduki kere materjal; 15) veesõiduki kogu- ja puhasmahutavus; 16) veesõiduki üldpikkus, laius, süvis ja kandevõime; 17) veesõiduki reisijate arv; 18) veesõidukile pandud kohustused riigihaldusülesannete täitmisel; 19) kasutamisega seotud piirangud. § 16. Masinate ja seadmete andmed Masinate ja seadmete kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) nimetus; 2) registreerimisnumber; 3) paigaldise liik; 4) mark; 5) omaniku nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 6) valdaja nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 7) liikumiskiirus; 8) tõstevõime; 9) tõstekõrgus; 10) kasutamisega seotud piirangud. § 17. Raudtee taristu ja veeremi andmed (1) Raudteede kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) raudtee nimetus; 2) raudteejaama nimi; 3) jaamavahe; 4) rööbastee liigitus; 5) rööbastee alg- ja lõppobjekt; 6) rööbastee pikkus; 7) rööpmelaius; 8) rööpa tüüp; 9) raudtee omaniku või valdaja kontaktandmed. (2) Raudteeveeremi kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) vedurite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kiirus, tühimass, täismass ja kasutamise piirangud; 2) elektrirongivagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kiirus, tühimass, täismass, istekohtade arv ja kasutamise piirangud; 3) diiselrongivagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kasutatava kütuse liik, kiirus, täismass, istekohtade arv ja kasutamise piirangud; 4) reisivagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, küttesüsteemi olemasolu, kliimaseadme olemasolu, kiirus, tühimass, täismass, istekohtade arv, magamiskohtade arv ja kasutamise piirangud; 5) kaubavagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, mudel, kiirus, tühimass, täismass, kandejõud ja kasutamise piirangud; 6) eriveeremite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kandejõud, tõsteseadme kandejõud ja kasutamise piirangud; 7) eriotstarbeliste veeremite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kandejõud, tõsteseadme kandejõud ja kasutamise piirangud. (3) Raudtee laadimisplatvormide kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) laadimisplatvormi koordinaadid; 2) jaam; 3) asukoht raudteel, algus ja lõpp; 4) asukoht raudtee suhtes; 5) raudtee number; 6) laadimisplatvormi materjal; 7) laadimisplatvormi üldpikkus; 8) laadimisplatvormi kasulik pikkus; 9) laadimisplatvormi laius; 10) laadimisplatvormi vertikaalehitusgabariit; 11) laadimisplatvormi horisontaalehitusgabariit; 12) kasutamisega seotud piirangud. § 18. Teede andmed Teede kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) tee number, tee nimetus, algus- ja lõppkilomeeter, kattematerjal, kas tee on riigi, kohaliku omavalitsuse või eraomandis, sõiduvahendi kaalu ja gabariitide piirang, sildade arv, viaduktide arv, estakaadide arv, tunnelite arv; 2) sildade andmed, sealhulgas silla identifikaator, seotud tee, kaugus tee alguspunktist, asukoha X- ja Y-koordinaadid L-EST ristkoordinaatsüsteemis, pikkus, laius, normatiivne kandevõime, kandekonstruktsioonide materjal, sõiduvahendi kaalu ja gabariitide piirang, teede ja sildade sõjalise kandevõime klassifikaatori kood; 3) viaduktide andmed, sealhulgas viadukti identifikaator, seotud tee, kaugus tee alguspunktist, asukoha X- ja Y-koordinaadid L-EST ristkoordinaatsüsteemis, pikkus, laius, normatiivne kandevõime, kandekonstruktsioonide materjal, sõiduvahendi kaalu ja gabariitide piirang, teede ja sildade sõjalise kandevõime klassifikaatori kood. § 19. Sadamate andmed (1) Sadamate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) sadama nimi; 2) sadama kood; 3) sadama mõttelise keskuse WGS-koordinaadid; 4) sadama maa-ala pindala; 5) sadama akvatooriumi pindala; 6) sadama pidaja või valdaja nimi, registrikood või isikukood ning kontaktandmed; 7) sadama laevaliikluse korraldaja nimi, registrikood, telefoninumber, e-posti aadress ja veebilehe aadress; 8) sadama valveteenuse korraldaja nimi, registrikood, telefoninumber, e-posti aadress ja veebilehe aadress; 9) sadama valverežiimi kirjeldus; 10) sadama sissesõidutee andmetena faarvaatri laius ja sügavus; 11) sadama põhifunktsioonid; 12) sadama navigatsioonihooaja algus ja lõpp; 13) suurima sadamas teenindatava veesõiduki pikkus, laius ja süvis; 14) sadama raadioside töökanalid ja kutsung; 15) sadama turvaside olemasolu ja vahendite liigid; 16) sadama navigatsioonimärkide numbrid ja kirjeldus; 17) osutatavad sadamateenused; 18) kasutamisega seotud piirangud. (2) Osutatavate sadama- ja lisateenuste kohta kogutakse järgmisi andmeid: 1) stividoritööde tegemise võimalus; 2) laevaheitmete, sealhulgas jäätmete, pilsivee ja reovee vastuvõtu võimalus ja vastuvõetavad kogused; 3) kütusega varustamise võimalus ja kogused; 4) joogiveega varustamise võimalus ja kogused; 5) tuukritööde võimalus; 6) remondi- ja värvimistööde võimalus; 7) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 8) laeva sidesüsteemidega ühendamise võimalus; 9) laeva energiasüsteemidega ühendamise võimalus; 10) meditsiiniabi olemasolu; 11) raudteede iseloomustus; 12) maismaateede iseloomustus; 13) tõsteseadmete iseloomustus; 14) müra ja tolmu tekitavate tööde tegemise võimalus; 15) lahtise tulega keevitustööde tegemise võimalus; 16) pardataguste tööde tegemise võimalus; 17) paatide ja parvede veeskamise võimalus; 18) sadama skeem; 19) kopteri maandumisplatsi olemasolu; 20) veoautode pesemise võimalus; 21) ankrukohtade andmed, sealhulgas ankrukoha identifikaator, sügavus ja merepõhja iseloomustus; 22) ro-ro-tüüpi laeva rampide andmed, sealhulgas rambi identifikaator, pikkus, süvis ja kandevõime; 23) kaide andmed, sealhulgas kai identifikaator ja pikkus, vendri tüüp, haalamispollari tüüp, ro-ro-tüüpi reisiparvlaeva teenindamine, reisilaeva teenindamine; 24) ühistranspordiühenduse olemasolu. § 20. Lennuväljade ja kopteriväljakute andmed (1) Lennuväljade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) lennuvälja nimi; 2) lennuvälja aadress; 3) lennuvälja mõttelise keskpunkti WGS-koordinaadid; 4) lennuvälja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni(edaspidi ICAO ) kood; 5) lennuvälja põhifunktsioon; 6) lennuvälja omaniku või valdaja nimi, registrikood või isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress; 7) teenuse pakkuja nimi, registrikood, telefoninumber, e-posti aadress ja veebilehe aadress; 8) laadimiskiirus(tonni ööpäevas); 9) remontimisvõimalus; 10) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 11) terminali läbilaskevõime(inimest ööpäevas); 12) toitlustuskoha olemasolu; 13) kohtade arv toitlustuskohas; 14) lennuradade andmed, sealhulgas lennuraja identifikaator, pikkus, kandevõime, seisukord ja kattematerjal; 15) perroonide andmed, sealhulgas perrooni identifikaator, kandevõime ja pindala; 16) ladude andmed, sealhulgas lao identifikaator, liik ja pindala; 17) transporditehnika liigid ja hulk; 18) kasutatavate kütuste andmed, sealhulgas kütuse liik, kütusepumpamise kiirus, kütusehoidla mahutavus ja reservkütuse kogus; 19) õhusõidukite parkimiskohtade keskmine arv; 20) tõsteseadmete iseloomustus; 21) lennuvälja skeem; 22) kandevõime ACN-PCN meetodi järgi; 23) püüdursüsteemide olemasolu ja tüüp; 24) kasutamisega seotud piirangud. (2) Kopteriväljakute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) kopteriväljaku üldandmed: tüüp, nimetus, ICAO kood, kandevõime, kaugus lähimast linnast(km), viitepunkti koordinaadid N ja E ja lennutegevuse laad; 2) kopteriväljaku asukoha aadress; 3) kopteriväljaku kontaktandmed; 4) kopteriväljakul plaanitavad lennutegevused, raskeim õhusõiduk ja arvestuslik lennuoperatsioonide arv; 5) käitaja nimi, äriregistri, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri või riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riikliku registri kood või füüsilise isiku puhul isikukood; 6) käitaja tegevuskoha ja postiaadress ning muud kontaktandmed; 7) aeronavigatsiooniteenuse osutaja registrikood ja nimetus; 8) muu lisainfo või märkused; 9) kasutamisega seotud piirangud. § 21. Kaardikihtide andmed Kaardikihtide kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) Eesti põhikaart; 2) joonobjektid; 3) punktobjektid; 4) pindobjektid; 5) abiobjektid; 6) tärkandmed; 7) metaandmed; 8) aadressiandmed; 9) katastriandmed. § 22. Katastriüksuste andmed Katastriüksuste kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) katastritunnus; 2) asukoht ja olemasolul nimi; 3) omavalitsusüksuse nimetus; 4) keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 5) keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 6) üldpindala; 7) sihtotstarve; 8) omaniku, hoonestaja nimi, aadress ja isikukood, juriidilisel isikul asukoht, postiaadress ja registreerimisnumber; 9) kasutamisega seotud piirangud. § 23. Riigi tegevusvaru andmed Riigi tegevusvaru kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) lepinguga seotud ettevõtja ärinimi; 2) ettevõtja registrikood; 3) ettevõtja aadress; 4) füüsiline ja lepinguga tagatav ressurss, nomenklatuur ja nende kogused; 5) riigi tegevusvaru moodustamise, hoidmise ning uuendamisega seotud lepingute andmed. § 24. Jäätmekäitluskohtade andmed Jäätmekäitluskohtade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) jäätmekäitluskoha nimetus; 2) jäätmekäitluskoha tüüp; 3) jäätmekäitluskoha aadress; 4) jäätmekäitluskoha keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 5) jäätmekäitluskoha keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 6) ettevõtja registrikood või isikukood; 7) kontaktisiku nimi, telefoninumber ja e-posti aadress; 8) katastritunnus; 9) lubatud käideldavate jäätmete maksimaalne kogus(tonni aastas) jäätmeliikide kaupa. § 25. Ettevõtjate andmed Ettevõtjate, sealhulgas äriühingute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) ärinimi; 2) registrikood; 3) aadress; 4) õiguslik vorm; 5) tegevusalad; 6) sidevahendid, sealhulgas e-posti aadress ja telefoninumber. § 26. Puurkaevude andmed Puurkaevude kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) puurkaevu keskkonnaregistri kood; 2) puurkaevu L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 3) puurkaevu L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 4) puurkaevu tüüp; 5) puurkaevu sügavus; 6) puurkaevu tehniline seisund; 7) põhjaveetase puurkaevus; 8) puurkaevu tootlikkus; 9) teave puurkaevu omaniku või valdaja kohta; 10) kasutamisega seotud piirangud. § 27. Spordiehitiste andmed (1) Spordiobjektide kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) spordiobjekti nimetus; 2) spordiobjekti nimi; 3) spordiobjekti tüüp; 4) spordiobjekti kasutuses oleku staatus; 5) spordiobjekti omaniku nimi, registrikood või -number või isikukood; 6) spordiobjekti asukoha aadress; 7) kontaktisiku telefoninumber ja e-posti aadress; 8) spordiobjekti keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 9) spordiobjekti keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 10) katastritunnus; 11) spordiobjekti veebilehe aadress; 12) pesemisruumide arv; 13) dušikohtade arv; 14) saunade arv; 15) WC-kohtade, sealhulgas pissuaaride arv; 16) õpperuumide arv; 17) istekohtade arv õpperuumides; 18) statsionaarse toitlustuskoha olemasolu; 19) istekohtade arv toitlustuskohas; 20) voodikohtade arv; 21) fotod spordiobjektist; 22) kasutamisega seotud piirangud. (2) Lisaks lõikes 1 loetletud andmetele kantakse staadionite kohta registrisse järgmised andmed: 1) staadioni nimi; 2) staadioni pikkus ja laius; 3) ringraja pikkus. (3) Lisaks lõikes 1 loetletud andmetele kantakse jalgpalliväljakute kohta, mis ei ole staadionid, registrisse järgmised andmed: 1) jalgpalliväljaku nimetus; 2) jalgpalliväljaku pikkus ja laius; 3) väljaku kate. (4) Lisaks lõikes 1 loetletud andmetele kantakse spordihallide või võimlate kohta registrisse järgmised andmed: 1) spordisaali, -halli või võimla nimetus; 2) spordisaali, -halli või võimla pindala; 3) spordisaali, -halli või võimla pikkus, laius ja kõrgus. (5) Siselasketiirude, välilasketiirude või laskesuusatamistiirude kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) sise- või välilasketiiru või laskesuusatamistiiru nimetus; 2) laskeraja maksimaalne pikkus; 3) laskekohtade arv; 4) 10 m liikuva märklaua radade arv; 5) 50 m liikuva märklaua radade arv; 6) elektroonsete märklehtede või -laudade olemasolu; 7) kasutamisega seotud piirangud. (6) Jahilasketiirude kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) jahilasketiiru nimetus; 2) laskeraja maksimaalne pikkus; 3) kaevikrajal (inglise keeles trap ) laskmise võimalus; 4) kaarrajal (inglise keeles skeet ) laskmise võimalus; 5) jahipraktilise laskmise (inglise keeles sporting ) võimalus; 6) kasutamisega seotud piirangud. § 28. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise andmed (1) Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) vara omaniku nimi, registrikood või isikukood, asukoha või elukoha aadress, telefoninumber, e-posti aadress; 2) vara valdaja nimi, registrikood või isikukood, asukoha või elukoha aadress ning kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber ja e-posti aadress; 3) vara liik; 4) vara asukoht; 5) vara kasutuseesmärk; 6) vara iseloomustavad andmed; 7) eelotsuse alus; 8) eelotse kuupäev; 9) eelotsuse number; 10) märkused asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise rakendamise kohta. (2) Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise kohaldamise haldusakti kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) haldusakti kättetoimetamise viis; 2) haldusakti kättetoimetamise kuupäev; 3) haldusakti kätte toimetanud sundvõõrandamise ja sundkasutusele võtmise ametiisiku ees- ja perekonnanimi, ameti- või töökoht ning telefoninumber ja e-posti aadress; 4) haldusakti täitmise kuupäev. (3) Lõigetes 1 ja 2 loetletud andmed saadakse §-des 8–20 ja 22–27 loetletud andmete töötlemisel. § 29. Riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtadega tööandja arvestus Tööandja kohta, kelle juures on riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohti, kantakse registrisse järgmised andmed: 1) tööandja registrikood ja nimi; 2) riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohtade piirang ja piirangu alus; 3) teave elutähtsa teenuse osutamise kohta, sealhulgas teenuse osutamise piirkond; 4) teave riskianalüüsi ja plaani kinnitamise kohta; 5) elutähtsa teenuse osutamise algus ja lõpp; 6) elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või asutused. 4. peatükk Andmete esitamine ja kandmine registrisse ning juurdepääs registri andmetele § 29. Andmete esitajad ja andmete esitamine (1) Registrisse esitavad andmeid: 1) ministeeriumid; 2) elektrituru jaotusvõrguettevõtjad; 3) Kaitseliit; 4) Kaitseressursside Amet; 5) Kaitsevägi; 6) Keskkonnaagentuur; 7) Keskkonnaamet; 8) Lennuamet; 9) Maa-amet; 10) Maanteeamet; 11) Politsei- ja Piirivalveamet; 12) Päästeamet; 13) Riigi Kinnisvara Aktsiaselts; 14) Tehnilise Järelevalve Amet; 15) Terviseamet; 16) Veeteede Amet; 17) elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus. (2) Andmeid esitatakse registrisse paberil või, kokkuleppel volitatud töötlejaga, elektroonse andmevahetuse kaudu. § 30. Andmevahetus teiste andmekogudega (1) Register vahetab andmeid järgmiste riigi andmekogudega: 1) Eesti spordiregister; 2) ehitisregister; 3) kaitselennunduse õhusõidukite register; 4) keskkonnalubade infosüsteem; 5) keskkonnaregister; 6) kohtute registri kinnistusraamat; 7) laevakinnistusraamat; 8) liiklusregister; 9) maakataster; 10) majandustegevuse register; 11) mobilisatsiooniregister; 12) navigatsioonimärkide andmekogu; 13) raudteeliiklusregister; 14) sadamaregister; 15) teeregister; 16) tehnilise järelevalve infosüsteem; 17) tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklik register; 18) tsiviilõhusõidukite riiklik register; 19) äriregister; 20) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklik register; 21) töötamise register. (2) Andmevahetus lõikes 1 nimetatud andmekoguga toimub X-tee kaudu või elektroonsel andmekandjal, kui selles on kokku lepitud andmekogu volitatud töötlejaga. § 31. Andmete registrisse kandmise kord (1) Paragrahvi 29 lõikes 1 nimetatud ametiasutus või ettevõtja esitab andmekogu põhiandmed lõikes 2 sätestatud viisil. (2) Registritoiming tehakse § 29 lõikes 1 nimetatud füüsilise isiku, ametiasutuse või haldusorgani poolt volitatud töötlejale esitatud kirjaliku dokumendi alusel. Paragrahvi 30 lõikes 1 nimetatud ametiasutus või haldusorgan võib esitada andmeid andmevahetuse kaudu või elektroonsel andmekandjal, kui selles on kokku lepitud andmekogu volitatud töötlejaga. (3) Volitatud töötleja on kohustatud saadud andmete alusel tegema registritoimingu viivitamata, kuid mitte hiljem kui kümne tööpäeva jooksul pärast andmete saamist. § 32. Registrisse esitatud või kantud andmete õigsus (1) Registrisse esitatud andmete õigsuse ja ajakohasuse eest vastutab andmete esitaja. (2) Elektroonse andmevahetuse kaudu edastatud teabes vea tuvastamisel on andmete esitaja kohustatud registri volitatud töötlejale edastama õiged andmed. (3) Andmekogudest saadava teabe õigsuse eest vastutus sätestatakse vastava andmekogu asutamist ja pidamist reguleerivate õigusaktidega. § 33. Ebaõigete andmete parandamine ja täpsustamine (1) Esitatud andmete ebaõigsuse tuvastamisel või kui on tekkinud kahtlus registrisse kantud andmete tõepärasuses, sulgeb registri volitatud töötleja juurdepääsu nendele andmetele kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või nende parandamiseni. Esitatud andmete ebaõigsuse avastamisest või kahtlusest nende tõepärasuses teavitatakse viivitamata andmete esitajat või andmekogu volitatud töötlejat. (2) Registri volitatud töötlejal on õigus teha andmete esitajale või andmekogu volitatud töötlejale järelepärimisi andmete õigsuse kohta. § 34. Juurdepääs registrisse kantud andmetele ja registriandmete väljastamine (1) Register on piiratud juurdepääsuga ja registriandmed on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks. (2) Juurdepääs registriandmetele võimaldatakse juurdepääsuõiguse andmisega või andmete väljastamisega. (3) Registrile annab juurdepääsu ja registrile juurdepääsu õiguse võtab ära Kaitseressursside Ameti peadirektor või tema volitatud isik. (4) Registri volitatud töötleja peab arvestust juurdepääsuõigust omavate isikute üle. Arvestuse pidamiseks on vaja järgmisi andmeid: isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, andmete väljastamise põhjus, kuupäev ja väljastamise viis. 5. peatükk Andmete säilitamine, järelevalve registri pidamise üle, registri pidamise rahastamine ja registri likvideerimine § 35. Registriandmete säilitamine ja arhiveerimine (1) Registriandmeid ei arhiveerita. (2) Registrisse kantud andmed on ajakohased: 1) paragrahvi 29 lõikes 1 nimetatud ametiasutuse või ettevõtja esitatud teave kümme aastat esmasest kande tegemisest või kande muutmisest arvates; 2) paragrahvi 3 0 lõikes 1 loetletud andmekogust saadud teave kuni vastavast andmekogust kustutamiseni; 3) paragrahvi 15 lõikes 1 sätestatud andmed M kategooria sõiduki kohta kümme aastat alates sõiduki esmasest registreerimisest liiklusregistris, teiste kategooriate sõidukid kuni liiklusregistrist kustutamiseni ning Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite registris registreeritud sõiduk kuni registrist kustutamiseni. (3) Registrisse kantud andmete ajakohasuse lõppemisel andmed kustutatakse. (4) Registriandmete töötlemisel ja kustutamisel lähtutakse avaliku teabe seadusest ja arhiiviseadusest. § 36. Registritoimingute kohta teabe säilitamine (1) Registritoimingu kohta säilitatakse järgmisi andmeid: 1) toimingu tegija tuvastamist võimaldavad andmed; 2) toimingu tegemise kuupäev ja kellaaeg; 3) toimingu liik. (2) Lõikes 1 sätestatud andmeid toimingu kohta säilitatakse kolm aastat toimingu tegemisest arvates. § 37. Järelevalve registri pidamise üle (1) Järelevalvet registri pidamise üle teevad registri vastutav töötleja, Kaitseministeerium ja andmekaitse järelevalveasutus. (2) Järelevalve tegijal on õigus: 1) tutvuda registrisse esitatud või kantud andmetega ja registri pidamise dokumentidega; 2) siseneda ruumi, kus andmeid töödeldakse või kus paikneb töötlemiseks kasutatav seade; 3) saada teavet andmete registrist väljastamise ja kasutamise kohta. (3) Registri volitatud töötleja on kohustatud likvideerima registri pidamisel ilmnenud puudused järelevalve tegija ettekirjutuses määratud tähtajaks. § 38. Registri pidamise rahastamine Registri pidamist ning hooldus- ja arendustöid rahastatakse riigieelarvest registri volitatud töötleja eelarve kaudu. § 39. Registri likvideerimise kord (1) Registri likvideerimise otsustab Vabariigi Valitsus. (2) Register likvideeritakse vastavalt arhiiviseaduses ja avaliku teabe seaduses sätestatule. 6. peatükk Rakendussätted § 4 0 . Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister kaitseminister riigisekretär Rakendusakti kavand 3 KAITSEMINISTER MÄÄRUS Mobilisatsiooniregistri põhimäärus Määrus kehte statakse riigikaitseseaduse § 82 15 lõike 5 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Registri eesmärk Mobilisatsiooniregistri (edaspidi register ) eesmärk on pidada arvestust sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohtade (edaspidi sõjaaja ametikoht ) täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle. § 2. Registri volitatud töötleja Registri volitatud töötleja on Kaitsevägi. § 3. Registriandmete õiguslik tähendus Registriandmetel on informatiivne tähendus. § 4. Registri pidamine ja ülesehitus (1) Registrit peetakse ühetasandilise digitaalse andmekoguna. (2) Register koosneb: 1) andmetest sõjaaja üksuste, sõjaaja ametikohtade ja nimetatud isikkoosseisu ning mobilisatsiooni korraldamiseks vajalike materiaalsete vahendite kohta (edaspidi digitaalne register ); 2) menetlusprotsesside andmetest (edaspidi digitaalne kanderaamat ); 3) digitaalsest arhiivist. 2. peatükk Registriandmete koosseis § 5. Digitaalsesse registrisse kantavad andmed (1) Andmed sõjaaja üksuse kohta on: 1) üksuse nimetus; 2) üksuse koosseisuline kuuluvus; 3) üksuse kood; 4) üksuse tüüp; 5) üksuse tase; 6) üksuse valmidusaste; 7) üksuse staatus sõjaaja struktuuris; 8) üksuse moodustamise alguse ja lõpu kuupäev; 9) üksuse varustusaste; 10) üksuse kiirusklass; 11) üksuse formeerija; 12) üksuse formeerimiskoht; 13) üksuse kogunemiskoht; 14) teave üksuse loomise, muutmise ja lõpetamise kohta; 15) üksuse väljaõpe. (2) Andmed sõjaaja ametikoha kohta on: 1) sõjaaja ametikoha nimetus; 2) sõjaaja ametikoha kuuluvus; 3) sõjaaja ametikoha tüüp; 4) samalaadsete sõjaaja ametikohtade arv; 5) sõjaaja ametikohale nimetava isiku ametikoht; 6) teave sõjaaja ametikoha loomise, muutmise ja lõpetamise kohta; 7) sõjaaja ametikoha moodustamise alguse ja lõpu kuupäev; 8) sõjaaja ametikoha klassifikaator; 9) sõjaaja ametikohale kehtestatud tervisenõuded; 10) sõjaaja ametikohal nõutav auaste; 11) sõjaaja ametikohal nõutav riigisaladusele juurdepääsu loa vajadus ja tase. (3) Sõjaaja ametikohale nimetatava isiku, välja arvatud kutsealuse ja isiku, kes ei vasta sõjaaja ametikoha nõuetele, andmed on isiku: 1) ees- ja perekonnanimi või -nimed; 2) isikukood; 3) rahvastikuregistrijärgne elukoht; 4) kontakttelefon ja e-postiaadress ning kontaktaadress, kui see erineb rahvastikuregistrisse kantud aadressist; 5) omandatud või omandatav haridustase; 6) õppekava nimetus; 7) sõjaväelise väljaõppe tase; 8) mootorsõiduki juhtimisõigus; 9) töö- või ametikoht; 10) veregrupp ja reesusfaktor; 11) vastavus tervisenõuetele; 12) antropomeetrilised andmed; 13) omandatud sõjaväelise eriala arvestuskategooria; 14) sõjaväelise eriala arvestuse kood; 15) sõjaväeline auaste, selle andmise kuupäev ja käskkirja number; 16) isikuplaadi väljastamise kuupäev; 17) rahuaja ametikoht, ametikohale nimetamise otsuse number ja kuupäev; 18) sõjaaja ametikoht, ametikohale nimetamise otsuse number ja kuupäev; 19) mobilisatsioonist ja lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamise alus; 20) riigisaladusele juurdepääsu loa andmed; 21) Eestist lahkumise piirang. (4) Sõjaaja üksuse ja selle ametikohtade materiaalsete vahendite andmed on: 1) materiaalse vahendi nimetus; 2) materiaalse vahendi koodid; 3) materiaalse vahendi varustusklass; 4) materiaalse vahendi seotus sõjaaja üksuse või ametikohaga; 5) materiaalse vahendi liik; 6) materiaalse vahendi kirjeldus; 7) materiaalse vahendi mõõtühik; 8) materiaalse vahendi kogus; 9) materiaalse vahendi seisukord; 10) materiaalse vahendi asukoha või kogumiskoha andmed; 11) materiaalse vahendi omaniku ja valdaja ees- ja perekonnanimi või nimetus ning kontaktandmed; 12) materiaalse vahendi registrisse kandmise alus; 13) materiaalse vahendi komplekti kood ja tüüp. § 6. Digitaalne kanderaamat Digitaalsesse kanderaamatusse kantakse: 1) paragrahvi 10 lõikes 3 sätestatud andmed; 2) paragrahvi 16 lõikes 7 nimetatud väljavõtte väljastamise eesmärk, viis ja väljavõttesse kantud andmete loetelu; 3) paragrahvi 17 lõikes 1 sätestatud andmed. § 7. Digitaalne arhiiv Digitaalsesse arhiivi kantakse digitaalsest registrist kustutatud andmed. 3. peatükk Andmete esitamine registrisse, registritoimingud ja arhiveerimine § 8. Andmete esitaja Registrisse esitab andmeid Kaitsevägi. § 9. Andmevahetus (1) Register vahetab andmeid järgmiste andmekogudega: 1) kaitseväekohustuslaste register; 2) tsiviiltoetuse register. (2) Andmevahetus andmekogudega toimub riigi infosüsteemi andmevahetuskihi (X-tee) kaudu või muul elektroonilist andmevahetust võimaldaval viisil. § 10. Registritoimingud (1) Registritoiminguteks on: 1) andmete registrisse kandmine; 2) andmete muutmine; 3) andmete kustutamine. (2) Registritoiminguid teeb volitatud töötleja. (3) Registritoimingute kohta säilitatakse järgmised andmed: 1) registritoimingu tegija ees- ja perekonnanimi; 2) registritoimingu kuupäev ja kellaaeg; 3) registritoimingu liik. (4) Lõikes 3 sätestatud teavet säilitatakse kolm aastat toimingu tegemisest arvates. § 11. Andmete registrisse kandmine (1) Registri volitatud töötleja kannab saadud andmed registrisse kümne tööpäeva jooksul andmete saamisest arvates. (2) Registrikande aluseks olevate andmete õigsuse eest vastutab andmete esitaja. § 12. Registrikande alusdokumendid Registrisse andmete kandmise aluseks olevad dokumendid on: 1) üksuse sõjaaja struktuuri kinnitamise otsus; 2) üksuse või allüksuste koosseisutabel ja varustustabel; 3) isiku sõjaaja ametikohale nimetamise ja sealt vabastamise otsus; 4) sõjaaja üksustele või ametikohale määratud materiaalse vahendi kohta käiv dokumentatsioon. § 13. Andmete muutmine Volitatud töötleja võib andmeid muuta: 1) andmete parandamiseks; 2) uute andmete registrisse kandmiseks; 3) kande aluseks olevate andmete muutumisel; 4) kande aluseks olevate andmete tähtaja möödumisel; 5) muul õigusaktist tuleneval põhjusel. § 14. Andmete parandamine (1) Registriandmetes vea tuvastamisel või veast teadasaamisel on volitatud töötleja kohustatud pärast andmete kontrollimist ja ebaõigete andmete tuvastamist vea parandama. (2) Volitatud töötlejal on õigus vea tuvastamiseks ja parandamiseks pöörduda andmete saamiseks andmete esitaja poole. (3) Paragrahvi 9 lõikes 1 nimetatud andmekogu põhiandmetes olevast veast teadasaamisel edastab volitatud töötleja veateate vastava andmekogu vastutavale või volitatud töötlejale. (4) Volitatud töötleja on kohustatud teavitama ebaõigete andmete saajaid ja teatama õiged andmed viie tööpäeva jooksul pärast andmete parandamist registris. § 15. Andmete kustutamine (1) Kande aluseks olevate andmete muutmisel kantakse registrisse uued andmed ja varasemad andmed kustutatakse. (2) Kustutatud andmed kantakse digitaalsesse arhiivi. (3) Kustutatud andmeid säilitatakse kolm aastat nende digitaalsesse arhiivi kandmisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. 4. peatükk Juurdepääs registriandmetele ja andmete väljastamine § 16. Juurdepääs registriandmetele (1) Juurdepääs registrisse kantud andmetele on asutusel või isikul, kellel on selleks seadusest tulenev õigus. (2) Registriandmetele võimaldatakse juurdepääs kooskõlas riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusega. (3) Juurdepääs registriandmetele võimaldatakse juurdepääsuõiguse andmisega või väljavõttena registrist. (4) Juurdepääsu võimaldamiseks peab isik või asutus esitama volitatud töötlejale kirjaliku taotluse, milles tuleb esitada vähemalt järgmised andmed: 1) taotluse esitaja nimi või nimetus; 2) isiku- või registrikood; 3) taotluse allkirjastaja ees- ja perekonnanimi; 4) taotluse esitaja ametikoht, kui taotlejaks on juriidiline isik või ametiasutus; 5) juurdepääsuõiguse taotlemise vajaduse põhjendus ning viide andmete saamise aluseks olevale õigusnormile; 6) isiku, kellele juurdepääsuõigust taotletakse, ees- ja perekonnanimi, isikukood ning ameti- või töökoht; 7) juurdepääsu kestus; 8) isiku riigisaladusele juurdepääsu loa tase; 9) nende andmete kirjeldus või loetelu, millele juurdepääsuõigust taotletakse; 10) soovitav andmetele juurdepääsu viis. (5) Volitatud töötleja otsustab juurdepääsuõiguse andmise või sellest keeldumise ja juurdepääsuõiguse andmise ulatuse 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Volitatud töötlejal on enne juurdepääsuõiguse andmise otsustamist õigus küsida taotluse esitajalt lisateavet. (6) Juurdepääs digitaalsele registrile võimaldatakse vaid autentimisega või registri väljavõttega. Füüsilisele isikule võimaldatakse juurdepääs ainult registri väljavõttega. (7) Digitaalsele kanderaamatule ja digitaalsele arhiivile võimaldatakse juurdepääs vaid registri väljavõttega. Väljavõte koostatakse digitaalse või paberdokumendina. (8) Digitaalsesse registrisse juurdepääsuõigust taotlenud isik või asutus on kohustutud enda või oma esindaja juurdepääsuvajaduse lõppemisest enne selle kestuse lõppu teavitama volitatud töötlejat viivitamata. § 17. Juurdepääsuõigusega isiku tehtud päringute kohta teabe kogumine ja säilitamine (1) Digitaalsesse registrisse juurdepääsuõigusega isiku tehtud päringu kohta kogutakse vähemalt järgmisi andmeid: 1) päringu tegija isikukood; 2) vaadatud andmed; 3) päringu kuupäev ja kellaaeg. (2) Lõikes 1 sätestatud andmeid säilitatakse kolm aastat päringu tegemisest arvates. 5. peatükk Vastutava ja volitatud töötleja ülesanded § 18. Vastutava töötleja ülesanded Vastutav töötleja: 1) tagab registri pidamise vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele; 2) tagab organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega registriandmete tervikluse ja autentsuse, registriandmete kaitse, säilimise ning arhiveerimise; 3) vastutab koos volitatud töötlejaga isikuandmete töötlemise nõuete täitmise eest. § 19. Volitatud töötleja ülesanded Volitatud töötleja: 1) tagab registri pidamise vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele; 2) vastutab registritoimingute õiguspärasuse eest; 3) vastutab registrist andmete väljastamise nõuetele vastavuse eest; 4) tagab õigustatud isikutele juurdepääsu registrile; 5) vastutab isikuandmete töötlemise nõuete täitmise eest; 6) teeb registri vastutavale töötlejale ettepanekuid registri arendamiseks. 6. peatükk Järelevalve registri pidamise üle, registri pidamise finantseerimine ja registri likvideerimise kord § 20. Järelevalve (1) Järelevalvet registri pidamise üle teostavad registri vastutav töötleja ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktides määratud asutused vastavalt oma pädevusele. (2) Järelevalvet teostaval isikul peab riigisaladusele juurdepääsu õigus olema vähemalt tasemel „salajane”. § 21. Registri pidamise finantseerimine Registri pidamise kulu kaetakse riigieelarvest registri volitatud töötlejale selleks eraldatud vahenditest. § 22. Registri likvideerimine (1) Registri likvideerimise otsustab Vabariigi Valitsus. (2) Register likvideeritakse kooskõlas arhiiviseaduse, avaliku teabe seaduse ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse nõuetega. 7. peatükk Rakendussätted § 24. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. kaitseminister riigisekretär Rakendusakti kavand 4 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 87 4 lõike 4 alusel. § 1. R eguleerimisala § 2. Kahju hüvitamise taotlemine § 3. T aotluse läbivaatamine § 4. Kahju hüvitamine § 5. Määruse jõustumine peaminister kaitseminister riigisekretär Rakendusakti kavand 5 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Rahvusvahelises sõjalises koostöös ‎tekitatud kahju nõude menetlemise, ‎kahju ‎hüvitamise ‎ning kahjuhüvitisest loobumise kor‎d Määrus kehtes tatakse riigikaitseseaduse § 87 5 lõike 4 alusel. § 1. Reguleerimisala ja kohaldamisala § 2. Kahju hüvitamise taotlemine § 3. Taotluse läbivaatamine § 4 . Kahju hüvitamine § 5 . Kahjuhüvitise väljamaksmine § 6 . Kahjuhüvitise tagasimaksmine § 7 . Kahju hüvitamise nõudest loobumine § 8 . Määruse jõustumine peaminister kaitseminister riigisekretär Rakendusakti kavand 6 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Õiglase hüvitise maksmise täpsemad ‎ tingimused ja kord Määrus kehte statakse riigikaitseseaduse § 87 6 lõike 9 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Õiglase hüvitise ulatus § 3. Õiglase hüvitise määramine § 4. Õiglase hüvitise väljamaksmine § 5. Õiglasest hüvitisest loobumine §6. Määruse jõustumine peaminister kaitseminister riigisekretär Rakendusakti kavand 7 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Hädaolukorras ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigivara valitsemise üleandmine või ajutisse kasutusse võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise kord Määrus kehtestatakse riigivaraseaduse § 12 lõike 8 alusel. § 1. Üldsätted Määrusega kehtestatakse hädaolukorras ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ühelt riigivara valitsejalt teisele täidesaatva riigivõimu asutusele riigivara valitsemise üleandmise ja ajutisse kasutusse võtmise põhimõtted, vara tagastamise ning kulude hüvitamise korraldamise põhimõtted. § 2. Kinnisasja kasutuse üleandmine § 3. Vallasasja valitsemise üleandmine § 4. Riigivara tagastamine § 5. Kulude hüvitamine § 5. Määruse jõustumine peaminister riigihalduse minister riigisekretär Rakendusakti kavand 8 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2004. a määruse nr 151 „Kaitseministeeriumi põhimäärus“ muutmine Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2004. a määruse s nr 151 „Kaitseministeeriumi põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused: 1) § 2. Määrus jõustub …. Rakendusakti kavand 9 KAITSEMINISTER MÄÄRUS nr Kaitseministri 27. märtsi 2013. a määruse nr 25 „Kaitseressursside Ameti põhimäärus“ muutmine Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel. § 1. Kaitseministri 27. märtsi 2013. a määruse s nr 25 „Kaitseressursside Ameti põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused: 1) § 2. Määrus jõustub….