Kiri

Loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse parandamine Kokkuvõtte kaasamisest ning ülevaade välja pakutud lahendustest Kultuuriministeerium 2023 Sisukord Sissejuhatus .......................................................................................................................................... 3 I Kultuuri kaitse, inimese toimetuleku ning riigi kohustuste arusaam põhiseaduses ................... 4 Kultuuri põhiseadusega kaitstud tuum ............................................................................................... 4 Inimeste sotsiaalkaitse ning ühiskonna ja maksumaksja solidaarsuskohustuse ulatus ...................... 6 Töövõimelise inimese kohustus tagada enda ja pere toimetulek ....................................................... 8 Loomevabadus .................................................................................................................................... 9 Mittetulundusühingusse (nt loomeliitu) koondumise vabadus ........................................................ 10 II Probleemid ja sihtrühmad ............................................................................................................... 11 1. Probleemide kirjeldus ja nende tekke põhjused ........................................................................... 11 1.1. Sotsiaalkaitse kättesaadavus vabakutselistele loovisikutele ................................................. 13 1.2. Vabakutselise määratlemine ja toimetulek muutunud töömaastikul.................................... 14 1.3. Professionaalse loovisiku määratlemine ja toetamine .......................................................... 16 1.4. Loometöö väärtustamise ja õiglane tasu ............................................................................... 17 1.5. Loomeliitude roll ja huvikaitse ............................................................................................... 18 1.6. LLS eesmärkide, seaduse rakendamise ning loometoetuste maksmise küsimused .............. 18 2. Sihtrühm ........................................................................................................................................ 21 2.1. Vabakutselised loovisikud ...................................................................................................... 21 2.2. Vabakutselised loomealade tugiteenuste osutajad jt asendamatud taustajõud. .................. 22 2.3. Kindlas töösuhtes kultuuriprofessionaalid (loovisikud ja tugirollide täitjad). ........................ 22 2.4. Kultuuriasutused ja -korraldajad ............................................................................................ 22 2.5. Loomeliidud ............................................................................................................................ 23 2.6. Kollektiivse esindamise organisatsioonid ............................................................................... 23 2.7 Muud valdkondlikud erialaliidud ja esindusorganisatsioonid ................................................. 23 2.8. Muud tööandjad ..................................................................................................................... 23 2.9. Eesti Kultuurkapital ................................................................................................................ 23 2.10. Muud toetuste menetlejad, riigi- ja KOV asutused .............................................................. 24 2.11 Kõrgkoolid.............................................................................................................................. 24 2.12. Tööturuteenuste pakkujad ................................................................................................... 24 2.13. Kultuuripublik ja laiem üldsus, Eesti ühiskond ..................................................................... 24 III Hetkeolukord, uuringud ja analüüsid ............................................................................................ 24 3. Seotud strateegiad ja arengukavad ............................................................................................... 24 4. Tehtud uuringud ............................................................................................................................ 28 5. Kaasatud osapooled ...................................................................................................................... 30 1  6. Välisriikide praktika, mida probleemi lahendamiseks on analüüsitud .......................................... 31 IV Eesmärgid ........................................................................................................................................ 34 7. Soovitud olukorra kirjeldus ........................................................................................................... 34 7.1. Sotsiaalkaitse kättesaadavus vabakutselistele loovisikutele ................................................. 34 7.2. Vabakutselise määratlemine muutunud töömaastikul .......................................................... 36 7.3. Professionaalse loovisiku määratlemine ja võimalike toetuste sihtimine ............................. 37 7.4. Loometöö väärtustamine ja õiglane tasu ............................................................................... 39 7.5. Loomeliitude roll ja huvikaitse ............................................................................................... 40 7.6. LLS eesmärkide täpsustamine ja seaduse rakendamine, loometoetused ............................. 41 V Lahendused, mis eeldavad praktika, mitte seaduste muutmist .................................................. 43 8. Võimalikud mitteregulatiivsed lahendused ja analüüs alateemade kaupa .................................. 43 8.1. Sotsiaalkaitse kättesaadavuse parandamine ......................................................................... 43 8.2. Vabakutselised muutunud töömaastikul ............................................................................... 45 8.3. Professionaalsed loovisikud ................................................................................................... 47 8.4. Õiglane tasu ............................................................................................................................ 47 8.5. Loomeliitude roll ja huvikaitse ............................................................................................... 49 8.6. LLS rakendamine .................................................................................................................... 50 9. Mitteregulatiivsete lahenduste piisavus ....................................................................................... 50 VI Seaduste muutmist eeldavad lahendused ................................................................................... 51 10. Ülevaade protsessi käigus välja pakutud võimalikest regulatiivsetest lahendustest .................. 51 10.1. Sotsiaalkaitse tagamine vabakutselistele ............................................................................. 51 10.2. Vabakutselise töö selgem ja lihtsam raamistik .................................................................... 54 10.3. Professionaalse loovisiku staatus ......................................................................................... 55 10.4. Õiglane tasu .......................................................................................................................... 56 10.5. Loomeliidud professionaalsete loovisikute eestkõnelejana ................................................ 58 10.6. LLS muutmine ....................................................................................................................... 60 11. Regulatiivsete lahenduste vajalikkus........................................................................................... 63 VII Tagasiside ja edasine tegevuskava ............................................................................................. 63 Tagasiside küsimine ........................................................................................................................... 63 Edasine tegevuskava ......................................................................................................................... 63 Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed .............................................................................. 64 2 Sissejuhatus Kultuuriministeerium analüüsis aastatel 2021-23 põhjalikult vabakutseliste loovisikute toimetulekut, sotsiaalsete tagatiste kättesaadavust ja loometöö tasustamist. 2022. aasta jooksul kirjeldati laia osapoolte ringi kaasates ning kahe uuringu toel Eesti loovisikute heaolu mõjutavad põhiprobleemid, samuti otsiti koosloomes lahendusvariante olukorra parandamiseks.1 Rahvusvahelisest praktikast saadi ülevaade tänu võrgustikele ja ekspertrühmadele.2 Sama teema on aktuaalne ka teiste riikide jaoks, seega tähistab protsessi algatamisel Kultuuriministeeriumis sõnastatud eesmärk luua Euroopa parim süsteem vabakutselistele ühtlasi Euroopa-ülest eesmärki olukorda ühiselt muuta. Ka Euroopa Liidu Parlamendi kultuuri- ja sotsiaalkomisjonid on 2023. a kevadel välja tulnud ühise seadusandliku algatusega loovisikute töötingimuste parandamiseks.3 näiteks Maksuseaduste muutmine rahvusvaheline koostöö + -nt rulluv sotsiaalmaks- uuringud raportid Tasuvormide muutmine välisriikide kogemused -nt Kulka stipendiumid- AutÕS muutmine -autorite parem kaitse- VV memo 2023 LLS muutmine kokkuvõtte kaasamine koostamine -eesmärgid, definitsioonid, tasud, toetused jm- LLS ja Kultuuripoliitika kokkulepped praktika koosloome -nt õiglase tasu põhimõtted- jne ettevalmistus analüüs otsused ja VTK-d Siinne dokument ei ole õigusloome mõistes väljatöötamiskavatsus, vaid seda ette valmistav kaasamise etapp. Käimasolev protsess sai alguse loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse ehk LLS VTK nime all. Probleemide ring kasvas kiiresti suuremaks ühe seaduse reguleerimisalast ning paljud lahendused eeldavad laiapõhjalisemat lähenemist puudutades kõiki ebatraditsioonilistes vormides töötajaid. Endiselt tuleb muuta ka loovisikute ja loomeliitude seadust (edaspidi LLS), 4 aga ka paljusid seniseid praktikaid. Siinses dokumendis ei ole esitatud lõplikke lahendusi, vaid kaasamise ja analüüsi käigus välja pakutud peamisi valikuid. Järgnevalt luuakse eelistatud lahendustele selge fookusega seadusemuudatuste väljatöötamiskavatsused, milles võetakse arvesse ka siinsele kokkuvõttele antud tagasisidet, kommentaare ja täiendusi. Samuti pannakse eeloleva sügise jooksul kokku tegevuskava pikemat planeerimist või põhjalikumat analüüsi nõudvate sammude ettevalmistamiseks. Esitame siinkohal üldistatud ja süstematiseeritud kokkuvõtte seni arutatust. Ootame sellele tagasisidet ja täiendusi hiljemalt 18. septembriks 2023. 1 Ülevaade protsessist on leitav Kultuuriministeeriumi kodulehelt https://www.kul.ee/LLSVTK 2 Kultuuriministeeriumi kunstinõunik ja Euroopa Liidu asjade nõunik osalesid 2020-23 Euroopa Komisjoni avatud koordinatsiooni meetodi liikmesriikide ekspertide töörühmas loovisikute staatuse ja töötingimuste teemal. Ekspertrühma raport on leitav siit: https://op.europa.eu/en/publication-detail/- /publication/01fafa79-1a13-11ee-806b-01aa75ed71a1/language-en/format-PDF/source-288944402 Põhjalikum dialoog ja koostöö on toimunud Soome, Austria, Rootsi ja Hollandi ministeeriumide ja valdkondlike organisatsioonidega. 3 https://oeil.secure.europarl.europa.eu/oeil/popups/ficheprocedure.do?lang=en&reference=2023/2051(INL) – esimene arutelu peeti Brüsselis 29.06.2023. 4 Kehtiv loovisikute ja loomeliitude seadus on leitav siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/104032022007?leiaKehtiv 3 Dokument käsitleb järgmisi probleemistikke: 1. Sotsiaalkaitse kättesaadavus vabakutselistele loovisikutele 2. Vabakutselise määratlemine muutunud töömaastikul 3. Professionaalse loovisiku määratlemine 4. Loometöö väärtustamine ja õiglane tasu 5. Loomeliitude roll ja huvikaitse 6. Loovisikute ja loomeliitude seaduse ajakohastamine Kokkuvõte on struktureeritud alapeatükkide kaupa nii, et kõigepealt selgitatakse õiguslikku raamistikku: kultuuri kaitset põhiseaduses ning riigi, ühiskonna ja inimeste enda kohustusi. Seejärel antakse põhjalikum ülevaade loovisikute toimetulekuga seotud probleemidest nii nagu need tehti kindlaks laiapõhjalise kaasamise käigus. Samuti antakse selgitused puudutatud sihtrühmade kohta. Edasi tehakse ülevaade asjakohastest strateegiatest, teema kohta ilmunud uuringutest, analüüsidest ja rahvusvahelisest praktikast. Neljandas osas kirjeldatakse soovitud olukorda probleemide lõikes. Viiendas ja kuuendas osas kirjutatakse lahti võimalikud lahendused, mis on jaotatud praktilisteks ja õiguslikeks valikuteks. Võimalike lahenduste mõjusid on dokumendis hinnatud väga üldistavalt. I Kultuuri kaitse, inimese toimetuleku ning riigi kohustuste arusaam põhiseaduses Analüüsitava probleemistiku kontekstis on asjakohased põhiseaduse preambulis kirjas olev kultuuri olemasolu ja kestlikkus, inimeste piisav sotsiaalkaitse (PS §i 10 inimväärikus, §i 28 toimetulek) ning ühiskonna solidaarsuskohustuse ulatus kultuuritegelaste heaolu eest seismisel (PSi § 10 sotsiaalriigi põhimõte). Samuti ka PSi §-de 29 ja 31 töökoha vaba valiku õigus ja ettevõtlusvabadus, §i 38 loomevabadus ja §i 48 mittetulundusühingusse koondumise vabadus. Kultuuri põhiseadusega kaitstud tuum Põhiseaduse preambuli järgi tuleb tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kultuur on põhiseaduslik väärtus. Põhiseaduse kohustus tähendab ühtlasi riigile soorituskohustust tagada kultuuri olemasolu ja kestlikkus põhiseadusega nõutud ulatuses. Põhiseadus reguleerib kolme liiki ehk kolme erineva tähtsusega õiguseid, vabadusi, kohustusi ja väärtuseid. Kõige olulisemad on need, mida põhiseaduse sõnad justkui üldse piirata ei luba või siis kohustab riiki neid tagama, samuti põhiseaduslikku järku väärtused, mille seas on riigi ja ühiskonna kõige olulisemad. Teisel astmel on need, mille reguleerimise õigustused ja riigi kohustused on kirjeldatud põhiseaduses endas. Kolmandaid võib reguleerida mõistlikul õigustusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, nende sisustamisel on Riigikogul avar kaalutlusruum. Kõik kultuuri võimalikud osad ei ole põhiseaduslikku järku. Küll on põhiseaduse järku see osa kultuurist, mis esindab oma sisulise kaalu tõttu Eesti kultuuri kõige hinnalisemat osa, ehk millel on kõrge kunstiline või kultuuriväärtus, mis on nii öelda professionaalse kultuuri osa. See on ühiskonna tunnetatav osa ilma milleta pole kultuur kestlik. Selle osa toetamine on riigi põhiseadusest tulenev soorituskohustus. Selle osa kaitse tuleb seadusega luua ja selle olemasolu reaalses elus tagada. Põhiseadus ise ei määra kindlaks, mis täpselt moodustab kultuurivaldkonna põhiseadusega nõutud 4 tuumiku, vaid jätab otsustused parlamendi demokraatliku kultuuridebati tulemuseks. See sõltub nii ühiskondlikust väärtustunnetusest kui ka riigi rahalistest võimalustest. Eestis reguleerib kultuuri loetud hulk seadusi, millest suurem osa käsitlevad avalik-õiguslike asutuste (Eesti Kultuurkapital, Rahvusringhääling, Rahvusooper ja loomeülikoolid) tegevust, mõne loomevaldkonna korraldust (etendusasutuste seadus) või mõnd üksikut loomevaldkonnaga seotud aspekti (kunstiteoste tellimise seadus). Loovisikute ja loomeliitude seadusega on seadusandja riigile võtnud kaunite kunstide professionaalsel tasemel säilimise tagamise kohutuse. Põhiseadus ei anna juhiseid selle kohta, mitu teatrit on etenduskultuuri, mitu muuseumi on pärandkultuuri, mitu ja millises žanris kirjutavat kirjanikku on kirjanduskultuuri, mitu kunstnikku ja kunstigaleriid on kunsti säilimise ja edasi kestmise tagamiseks piisav. Samuti seda, kas teatrid, muuseumid ja muud kultuuriasutused peaksid/võiksid olla riiklikud, kohalikud või eraõiguslikud või millises vormis peaksid tegutsema vabakutselised loovisikud. See kõik on rahva valitud parlamendi kultuuripoliitilise valiku määrata, arvestades seda, mis on riigi ja ühiskonna jaoks oluline ning millised on riigieelarve võimalused. Riigikogul seadusandjana ja kultuuripoliitika kõige olulisemate valikute tegijana on õigus määratleda valdkondlikud prioriteedid, eesmärgid ja ootused, mida ta peab kultuurivaldkonnas ja selle arengus oluliseks. Seadusandjal on soovi korral alati võimalik seadusesse kirjutatud poliitilist valikut muuta ja olemasolevat riigi kohustust täpsustada. Teatrivaldkonnas on Riigikogu seadusandjana põhiseadusega nõutud etenduskultuuri ja -kunstilise osa määratlenud ennekõike etendusasutuse seaduses. 2003. aastal selgitati seletuskirjas, et teatritel on täita kindel osa riigi kultuuripoliitikas. Neist tähtsaim on eestikeelse ning professionaalse teatrikultuuri säilitamine ja arendamine kiiresti kommertsialiseerivas ja globaliseeruvas ühiskonnas.5 Kirjeldatud viisil on seadusandja määratlenud, millised on riigi ja ühiskonna rollid põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri tagamisel. See põhiseadusega nõutud miinimum tuleb reeglina rahastada riigieelarvest või siis luua stabiilne ja piisav rahastussüsteem, kuna see on ühiskonna ja maksumaksja jaoks oluline. See on ühtlasi põhiseaduse §s 3 sisalduv riigi kultuurivaldkonna tuumikülesanne. Riigikogu on näiteks etendusasutuste jaoks piiritlenud riigieelarvest rahastamise kohustuse riigi asutatud sihtasutustega. Nii valla ja linna kui ka erasektori muuseume, etendus-, näituse-, kontserdi- ja muid asutusi võib samuti riiklikult toetada, samas nende riiklikult rahastamise kohustust praegu kehtivate seaduste järgi ei ole (seadustes on kirjas sõna „võib“). Sellise võimaluse võib seadusandja luua, samuti ette näha selleks vajaliku riikliku rahastuse. Võib ka juba tehtud otsuseid muuta, kui selleks on olemas mõistlikud õigustused. Seega on praegu kehtiva süsteemi järgi näiteks linna- või valla teatri, muuseumi, kontserdisaali või galerii asutamine ja selle tegevuse kujundamine iga valla ja linna vaba valik. On tänuväärne, kui omavalitsus panustab kultuuri levikusse ja arendamisse. Sellisel kujul loob vald või linn põhiseaduse §i 154 alusel iseseisvalt vabatahtliku kohaliku kohustuse, samuti katab selle kohustusega kaasneva kulu oma eelarvest. Ka erasektori asutuste tegevus ja panus on oluline osa kultuurist. Selle tagamise riiklikku kohustust põhiseadusest ega Riigikogu vastu võetud seadustest aga ei tule. Kui riik on ette näinud riikliku rahastuse võimaluse nii linna- ja valla kui ka eramuuseumide, - spordiasutuste, -teatrite, -raamatukogude jt jaoks, siis on kõigil selle saamise tingimustele vastavatel isikutel õigustatud eeldada, et nende taotlusi lahendatakse õiguspäraselt vastavalt nendele reeglitele, mille on seadusandja seaduses või minister oma määruses kindlaks määranud. 5 Etendusasutuse seaduse (4 SE) seletuskiri. 5 Sarnane arusaam riigi ja ühiskonna rollidest ja kohustustest kehtib kõigi põhiseaduse preambuli kultuuri osaks olevate valdkondade kohta. Riigi tuumikülesanne on toetada, tagada ja edendada seda kultuuri osa, mis on põhiseaduse mõttes kõige olulisem. Kuidas ja kui palju, selle määrab kultuuripoliitika kujundajana Riigikogu – ulatuses, mis pole ilmselgelt põhiseadusega vastuolus, vaid on põhiseaduse järku kultuuri säilimiseks ja arenemiseks piisav. Riikliku kohustuse professionaalse kultuuri loojate ees on Riigikogu seadusandjana määratlenud LLSis, milles on praeguses sõnastuses lahendused arhitektuuri, audiovisuaalse kunsti, disaini, etenduskunsti, helikunsti, kirjanduse, kujutava kunsti ja stsenograafia alal töötavate vabakutseliste loovisikute toetamiseks. Eesmärk on samuti seaduses kirjas – toetada kultuurilist loovust ja kaunite kunstide professionaalsel tasemel säilimist ja arenemist ning loomeliitude kaudu parandada loovisikute loometegevuseks vajalikke tingimusi ja luua selleks tagatisi. Kõiki LLS-is nimetatud valdkondi ei ole seadusandja muus osas reguleerinud sama detailselt kui etenduskultuuri. Kultuurivaldkonda reguleerivad seadused peavad tagama kõikide kultuurivaldkondade toimetuleku põhiseadusega nõutud määral. Siinne analüüs, selle alusel kujunev arutelu ja alternatiivsed ettepanekud võivad anda varasema praktikaga võrreldes teistsuguseid põhimõttelisi lahendusi. Lõppeks määrab kultuuripoliitika põhimõtted ja valikud kindlaks ühiskondlik diskussioon ja tunnetus sellest, mis on oluline ja väärtuslik. Inimeste sotsiaalkaitse ning ühiskonna ja maksumaksja solidaarsuskohustuse ulatus Siinse analüüsi keskseid küsimusi on kultuurivaldkonnas tegutsevate inimeste normaalne majanduslik toimetulek. Riigi kohustused inimesi toetada mh puuduse korral, on kirjas põhiseaduse §-s 28, mis kohustab inimest toetama vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid sellisel kujul ja ulatuses, mille on Riigikogu määratlenud seaduses. Samuti on oluline §i 10 inimväärikuse põhimõte, mille üks idee on see, et inimese toimetulek ei tohiks langeda allapoole inimväärikuse piiri. Piisava toimetuleku sisustamine ja kindlaks määramine on Riigikogu sotsiaalpoliitiline võimalus ja kohustus. Seejuures on Riigikogul otsustamisel avarad võimalused; piiriks on mh inimväärikus ja riigieelarve võimalused. Põhiseaduse kommentaarides on selgitatud, et sotsiaalsete põhiõiguste tuum – õigus saada avalikult võimult piisavat abi, et elada mittealandavates tingimustes – on inimväärikuse põhimõtte osa.6 Riigikohus on § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud õigust („Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.“) pidanud üheks inimväärikuse väljenduseks.7 Kohus selgitas: „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks.“8 Lisaks abi andmisele on sotsiaalriigi põhimõtte osa ühiskonna sidususe eest seismine ning sotsiaalse vastutuse jagamine. Sotsiaalriigi põhimõte nõuab avalikult võimult kodanike majandusliku ja sotsiaalse heaolu edendamist, isegi kui juba on tagatud minimaalne äraelamine. Ühiskonnaliikmetele võrdsete võimaluste loomine ja heaolu õiglane jagamine on sotsiaalriigi põhimõtte lähtekoht. Nagu näha, on põhiseaduse sotsiaalriigi idee aidata eelkõige neid, kes ise toime ei tule. Neile on vajalik ühiskonna õiglane panus võrdsete võimaluste loomisel. Seetõttu on asjakohased nii PS § 12 võrdse kohtlemise põhimõte kui ka §i 29 vabadus valida tegevusala, elukutset ja töökohta (hankida 6 Põhiseaduse kommentaarid, selgitus §-le 10. 7 RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31. 8 RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 119. 6 ise vahendeid enda ja oma pere toimetulekuks). Riigikohus on öelnud, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud siis, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise – see on riigile põhiseadusest tuleneva kohustuse miinimummäär.9 Seega on sotsiaalriigi idee aidata inimesi, kes ise ennast teatud objektiivsel põhjusel aidata ei saa. Sellest omakorda tuleb arusaam, et esimesena peab inimene ise hankima omale ja oma perele ülalpidamise. Seetõttu on kohane arvestada PSi §-de 29 ja 31 töökoha vaba valiku ja ettevõtluse vabadustega (kohustustega), samuti PSi § 19 vaba eneseteostuse võimalusega. Selles mõttekäigus on sees idee inimese enda teadlikest valikutest ning vastutusest. Mida rohkem on inimesel endal võimalik toime tulla, seda väiksem on riigi abistamiskohustus. Põhiseaduse kommentaarides selgitatakse lisaks, et sotsiaalriigi põhimõte eeldab sotsiaalkindlustussüsteemi loomist ja selle rahastamist maksudest (sotsiaalmaks). PS § 28 järgi on riigil kohustus luua vanaduse, toitjakaotuse, töövõimetuse, töötuse olukordade jaoks toimiv kollektiivselt rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem, millega on liidetud oluline osa aktiivsest elanikkonnast. Selle süsteemi kaudu peab riik sissetulekukaotuse korral tagama kindlustushüvitiste saamise.10 Selle idee on arusaam, et võimalikult kõik panustavad ja saavad vastu abi siis, kui realiseerub sotsiaalne risk. Sotsiaalkindlustussüsteemi ülesanne on tagada piisav äraelamist võimaldav sissetulek inimestele ja peredele ajal, kui nad seda kõige enam vajavad. Maksustamisel tuleb arvestada isiku sissetuleku suurusega ning juba maksustamisel tagada suurem õiglus sissetulekute jagunemisel. Kuna riigieelarve moodustub suuresti maksudest ehk töötajate ja tööandjate, samuti ettevõtlussektori panusest, on riigieelarve vahendite kasutamine põhiseaduse järku küsimus, mille kasutus peab olema hoolikalt läbi mõeldud. 11 Edasi tuleb arvestada, et üksikisiku subjektiivne õigus nõuda majanduslikku raskusse sattumisel äraelamiseks piisavat sissetulekut riigilt on piiratud. Avalikul võimul on ulatuslik kaalutlusruum toetusmeetmete loomisel. Pakutava abi ulatus sõltub riigi võimalustest, mistõttu ei ole ka üldtunnustatud miinimumstandardit, millise tasemega sissetulek igaühele tagada. Orientiiriks saab näiteks võtta Statistikaametis arvutatava arvestusliku elatusmiinimumi.12 Olenevalt olukorrast võib lähtuda inimese toimetuleku hindamisel ka muust. Ühes kohtulahendis leidis kohus, et inimesele peab elamiseks jääma umbkaudu poole miinimumtöötasu suurune rahasumma.13 Riigi ülesanne on leida tasakaal üksikisikute ja perekondade vajaduste rahuldamise ning ettevõtluskeskkonna stimuleerimise vahel: toetuste süsteem ei tohi hakata ülemäära pärssima tulu teenimist ja majandusliku heaolu loomist erasektoris. Abi miinimumtaseme tagamise kohustus on sätestatud ka rahvusvahelises õiguses. Näiteks Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-d 14 ja 20–36 (vt ELPH selgitused).14 Töötingimusi, mille eesmärk on pakkuda igaühele piisavat sotsiaalset kaitset, sh tööelus, reguleerivad arvukad ILO konventsioonid. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 11 tunnustab „igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele“. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel 13 lg 1 järgi peab riik „tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid 9 RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16. 10 ESH komitee praktika kokkuvõte art 12 kohta (2018. a seisuga), MSKÕP art 9. 11 RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 21. 12 RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 21. 13 RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 49. 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET-EN/TXT/?from=EN&uri=CELEX%3A32007X1214%2801%29 7 vahendeid hankima, saab küllaldast abi“. Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme (art 12 lg 1), mis tagavad hüvitise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). PS § 28 lg 2 järgi reguleeritakse abi saamise õigus ja tingimused seadusega. Seda põhjusel, et eelarvet ning majandus- ja sotsiaalpoliitikat kujundab Riigikogu. Seega määrab piisava abi kindlaks Riigikogu, kes on üsna vaba otsustama, millal ja millises mahus võtab ühiskond sotsiaalse riski realiseerumisel tekkida võivad tagajärjed enda kanda.15 Riigikogu otsustusvabadust piiravad inimväärikuse ja sotsiaalsete põhiõiguste tuum.16 Kirjeldatud arusaamast tuleneb riigi kohustuse ulatus ja vastus küsimusele, kas tegu on: - toetuse või teenusega puudust kannatavatele inimestele või - toetuse või teenusega, mida inimene saab põhiseadusest tuleneva kohustuse tõttu nõuda, või - riigi või KOV osutatava vabatahtliku toetuse või teenusega.17 Sellest omakorda sõltub, kas kultuurivaldkonnas tegutsevate inimeste toetamine mitte üldise solidaarse sotsiaalkindlustussüsteemi raames, vaid eraldiseisva süsteemi alusel on/ei ole riigile põhiseadusest tulenev kohustus või otsustab riik neid inimesi ülejäänud samas olukorras olevate inimestega võrreldes erinevalt kohelda vabatahtlikult, ilma põhiseadusest tuleneva kohustuseta. Mõlemad lahendused on põhiseaduse järgi võimalikud, kui selleks on olemas mõistlik õigustus ning kui sellega ei tekitata meelevaldset ebavõrdsust võrreldavas olukorras olevate teiste inimeste jaoks. Töövõimelise inimese kohustus tagada enda ja pere toimetulek Eesti õiguskord peab soodustama inimeste igakülgset majanduslikku aktiivsust ja iseseisvat äraelamisvõimet.18 Riik tuleb appi siis, kui inimene mõne tunnustatud sotsiaalse riski tõttu jääb majanduselust välja. Vastupidine pole ühiskonna toimimise seisukohalt jätkusuutlik.19 PS § 29 lg 3 järgi korraldab riik kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel. See säte kohustab riiki võtma meetmeid, mis tagaksid võimalikult paljude inimeste majandusliku aktiivsuse, sest inimeste töine panus aitab ühiskonda edasi viia ning kindlustada selle üksikliikmete võimalusi eneseteostusele ja inimväärsele äraelamisele. Riigi roll on ühtlasi kujundada ning rakendada üldist majandus- ja tööhõivepoliitikat, mis tagab majanduse sujuva arengu, soodustab inimeste ettevõtlikkust ning tööga hõivatust. Vajalik on pidevalt analüüsida majanduse arengusuundasid ja tööturutrende, hinnata tööandjate vajadusi ja võtta sellest lähtuvaid meetmeid soodustamaks ettevõtjate tegevust. Näiteks luues vajaliku lihtsa õiguskeskkonna väikeettevõtluse arengu soodustamiseks. Oluline on teada tööjõuturu vajadusi ehk seda, milliste töökohtade olemasolu on ühiskonna arenguks vajalik. Sellest vajadusest tuleneb riigi kohustus kujundada tulemuslik täiskasvanute ümber- ja täiendõppesüsteem, mis võimaldab inimestel tööelu jooksul enda kutseoskusi täiendada ning uusi õppida, ja selle abil kohaneda tööturu vajadustega. Samuti on riigi kohustus abistada tööotsijaid töö leidmisel majandusolusid ja tööturuolukorda arvestavalt. Tööotsija ei tähenda üksnes töö kaotanud 15 RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14. 16 RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14. 17 RKPJKo 08.03.2011, 3-4-1-11-10, p 62; RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 68. 18 Põhiseaduse kommentaarid, selgitus §ile 29. 19 Vt seonduvalt RKPJKo 14.05.2013, 3-4-1-7-13, p 49. 8 isikut, vaid laiemalt tööealist inimest ehk inimest, kellelt eeldatakse, et ta teenib tööga endale ise elatist. Selle sisuks on riigi kohustus teha kogu tööealisele elanikkonnale, mitte üksnes töö kaotanutele, kättesaadavaks tasuta töövahenduse ja elementaarsed kutsenõustamise teenused, kuid riigi abi ei saa taandada üksnes sellele. PS § 29 lg 3 järgi on riigil tarvis arendada ja muuta tööealisele elanikkonnale kättesaadavaks ka kvaliteetsed muud tööturumeetmed, mis on vajalikud võimalikult paljude inimeste töise hõivatuse tagamiseks. Muu hulgas on riigil kohustus võtta kasutusele erimeetmed ohustatud gruppide (pikaajalised töötud, vähenenud töövõimega isikud, välismaalased) õppe ja oskuste osas, et nad saaksid siseneda või püsida tööturul. Ka tööhõivepoliitika kujundamisel on Riigikogul avar otsustusõigus, sh võimalus luua üldisest soodsamaid lahendusi mõne isikutegrupi jaoks. Seda siis, kui selleks on mõistlik õigustus, kui selleks on riigieelarveline võimekus ning kui sellega ei looda meelevaldset ebavõrdsust teiste sarnases olukorras olevate isikutegruppide jaoks. Loomevabadus Põhiseaduse kommentaarides on selgitatud, et PS § 38 näeb ette põhiõigusena kunstivabaduse, mis hõlmab igasugust tegevust, mis on sisult ja vormilt mahutatav mõiste „kunst“ alla.20 Selle osa on ka kultuur ja loomevabadus. Kaitstud on nii loomine kui eneseväljendus, seda nii teose sisu kui vormi osas. Kunst ja kultuur on määratlemata mõisted, mida sisustatakse situatsiooni eripära arvestades, kaasates vajadusel asjatundjad. Kunsti on kirjeldatud kui loomingulist tegevust, autori isiksuse vahetut väljendust, mille eesmärk on edastada tundeid, kogemusi või elamusi. Kohtupraktikas on kunstivabadust nimetatud lausa demokraatliku riigi möödapääsmatuks elemendiks.21 Oluline ei ole see, kas kunstiteos vaatajale meeldib või mitte või kas tema hinnangud teosele on negatiivsed. Kunst võib ka šokeerida ning olla poliitiliselt ebakorrektne ja vastuolus rahva enamuse, loomulikult ka vähemuse, veendumuste ja usuliste tunnetega.22 Kunst võib olla nii klassikaline maalikunst, kirjandus, teater vms kui ka avangard, mis ei mahu tavapäraste kategooriate alla. Kunstilise väljenduse žanr, stiil, sisu, vorm ega professionaalne tase ei ole § 38 lg 1 kaitseala piiritlemisel olulised. Niisamuti ei välista kunstivabaduse kaitsvat toimet kunstniku tegevuse poliitilised ega ärilised kaalutlused (nt reklaam). Kahtluse korral tuleb kunstivabaduse kaitseala tõlgendada laiendavalt. Samas on põhiseaduse kommnetaarides selgitatud, et kunsti mõiste alla ei ole põhjendatud meelevaldselt ja tingimusteta paigutada kõike (vägivalda, sõimu, alasti keha labast demonstreerimist). Peamised kunstivabaduse kandjad on (kõige avaramas mõttes) kunstnikud – isikud, kes loovad kunstiteoseid. Kunstniku staatusele tuginemine ei eelda akadeemilist kunstiharidust ega muud professionaalset ettevalmistust. Ehkki PS ei näe ette seadusereservatsiooni kunstivabaduse piiramiseks, on piirangud võimalikud konkureerivate põhiseaduslike väärtuste, ennekõike teiste isikute põhiõiguste kaitseks. Need pole aga siinses analüüsis teemakohased, mistõttu sellel teemal pikemalt ei peatuta. Põhiseaduse kommentaarides on lisaks selgitatud, et kunsti toetamine on riigi poliitiline otsus. Et PS preambuli kohaselt peab riik tagama eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise, on rahvuskultuuri toetamine vähemalt teatud ulatuses nõutud. 20 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, kommentaar §-le 38; https://pohiseadus.ee/sisu/3509/paragrahv_38. 21 Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, EIKo 40287/98, Alinak vs. Türgi, 29.06.2005. 22 Euroopa inimõiguste Kohtu otsus, EIKo 5493/72, Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976. 9 Mittetulundusühingusse (nt loomeliitu) koondumise vabadus Põhiseaduse kommentaarides selgitatakse, et PS § 48 annab igaühele õiguse koonduda mittetulundusühingutesse ehk ühinemisvabaduse.23 Eesmärk on anda üksikisikule võimalus oma huvide kaitseks või paremaks teostamiseks ühineda teistega, moodustades ühingu, mis seisab või tegutseb nende kõigi eest, samuti tagada õigus loodud ühinguga liituda või ühingu tegevuses muul viisil osaleda. Üksinda on raske ühiskonnas oma sõna kuuldavaks muuta, sageli on see võimalik vaid koostööd tehes. Nii kaitseb õigus koonduda mittetulundusühingutesse ühtlasi ka arvamuste paljusust, mis on demokraatia alustalaks. Ühinemisvabaduse kaitseta oleks poliitikas osalemine raske. Kolmas sektor saab tegutseda tänu ühinemisvabaduse olemasolule. Siinse analüüsi keskmes on sellisteks mittetulundusühinguteks ennekõike LLSis nimetatud loomeliidud, mille eesmärk on edendada ühte loomeala ja toetada oma liikmeks olevate loovisikute loometegevust (§ 4 lg 1). Ühinemisvabadus annab ühingutele õiguse valida, keda oma liikmeks võtta või sealt välja arvata. Isikutel pole õigust nõuda, et nad saaks mõne ühingu liikmeks. Samas kaitseb PS § 48 ka inimese õigust ühingusse mitte kuuluda, sh ka sealt välja astuda. Kirjeldatu kohustab riiki leidma selliseid lahendusi, kuidas toetada kultuurivaldkonna inimesi ka juhul, kui nad ei saa või ei soovi loomeliitu kuuluda. Mainitud põhiseaduse kommentaaris on selgitatud, et sellised kutseühendused, mis seavad valdkonnas tegutsemise eelduseks ühendusse kuulumise, riivavad ühinemisvabadust, sest sunnivad ühingu liikmeks astuma. Selliste kutseühenduste loomisel tuleb hinnata, kas vajadus teostada kontrolli ühenduse liikmete üle kaalub üles ühinemisvabaduse riive. Samuti tuleb arvestada isiku kohustust tasuda liikmemaksu, alluda liidu järelevalvele ja asjaolu, kas liitu kuulumine on eeldus muu põhiõiguse olemasolule. Ühinemisvabadus ei hõlma vaid õigust ühineda, vaid ka ühiselt (ühingu kaudu) oma eesmärkide nimel tegutseda. Seetõttu on §-ga 48 kaitstud ka õigus ühingu tegevust korraldada, saada ühingu tegutsemiseks vajalikke vahendeid ja neid vastavalt ühingu vajadustele kasutada. Samuti on ühinemisvabaduse oluliseks osaks nende rahastamiseks võimaluste loomine. Ühinemisvabadus hõlmab ühingu õiguse saada annetusi, liikmemaksu ja muud tulu, sh välisriigist. Põhiseaduse kommentaarides on selgitatud, et avalikul võimul ei ole kohustust rahastada mittetulundusühinguid võrdselt, sest mittetulundusühingud ei konkureeri omavahel. Rahastamise valiku võib teha ühingute eesmärkidest lähtudes, kuid rahastamise tingimused peavad olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad ning rahastamine peab toimuma ausalt ja erapooletult. Eeltoodud ülevaade on raamistikuks järgnevalt kirjeldatud probleemide mõtestamiseks ja lahendusideede konteksti asetamiseks. 23 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, kommentaar §-le 48; https://pohiseadus.ee/sisu/3519. 10 II Probleemid ja sihtrühmad 1. Probleemide kirjeldus ja nende tekke põhjused Loovisikute toimetulek ja sotsiaaltagatiste kättesaadavus neile on kultuuripoliitika tuumküsimusi. Kui 2004. aastal koostati loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) eelnõu, selgitati selle vajadust järgmiselt: „Vabakutselisel loovisikul puudub turvavõrk võimalikel loomingulistel või tervislikel kriisiperioodidel, eeskätt puudutab see sotsiaal- ja ravikindlustust. Seaduse eesmärgiks on tagada loovisikutele, eeskätt vabakutselistele loovisikutele elementaarne toimetulek ja sotsiaal- ning raviturva miinimum. Samuti peab seadus korrastama ja reguleerima loovisikuid ühendavate ja esindavate erialaliste loomeliitude kui mittetulundusühingute staatust ning funktsiooni. Seaduse kõige üldisemaks eesmärgiks oleva turvavõrgu loomine eeskätt vabakutselistele loovisikutele tähendaks eesti rahvuskultuuri järjepideva toimimise ja kvalitatiivse edenemise olulist toetamist, mis tõstaks loomeinimestes kindlustunnet ning tuleks nii pikas kui lühemas perspektiivis kasuks kogu eesti professionaalsele kultuurile ja kunstile. Eesti riigi väiksust arvestades on selge, et meil pole ega tule turumajanduse isetoimimise eelduseks olevat kultuuriturgu. Ilma riikliku süsteemse toeta jääb meie kunst kiratsema ja ühiskond ilma tema normaalseks toimimiseks hädavajalikust vaimsest keskkonnast.“24 Kehtiv LLS loodigi kirjeldatud probleemi leevendama, eesmärgiga toetada kultuurilist loovust ja kaunite kunstide professionaalsel tasemel säilimist ja arenemist. Keskse rolli loovisikute loometegevuseks vajalike tingimuste ja tagatiste loomisel said loomeliidud. Seaduses määratleti loovisiku mõiste, seades tingimuseks tegutsemise autori või esitajana (vähemalt) ühel kaheksast seaduses loetletud loomealast. Vabakutseline loovisik määratleti püsiva töösuhte puudumise kaudu, andes füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevale vabakutselisele loovisikule õiguse kasutada ärinimes vastavat viidet. Sissetuleku kaotamise korral sai loovisik võimaluse taotleda loometoetust. LLSis reguleeritud toetused ning teiste töö- ja sotsiaalkaitse õigusaktide lahendused ei taga tänaseks rahuldavalt loomevaldkonna vabakutseliste professionaalide toimetulekut ega seeläbi kultuuri jätkusuutlikkust. Pea kahekümne aasta jooksul on tööturg märgatavalt muutunud. Töölepingu alusel töötamise asemel on suurenenud erinevate töö- või ettevõtlusvormide populaarsus: väikese äriühingu (OÜ) või FIE vormis tegutsemine, ebaregulaarsete ja ajutiste teenuse tüüpi töösuhete ning tööampsude ja platvormitöö levik.25 26 Sotsiaalkaitse ebastabiilne kättesaadavus puudutab järjest rohkemaid töötegijaid väga erinevates valdkondades. Samas on muutunud ka loomingu ja kultuuri roll. Levinud on arusaam, et loovusel põhineb ja sellest sõltub ühiskonnas palju enam kui kaunite kunstide sfäär. Digimaailma ja sotsiaalmeedia arengute tõttu on plahvatuslikult avardunud avalikkuse mõiste ning kadunud ühtlasi teoste avalikult kättesaadavaks tegemise lävepakk. Küsimustele, mis on kultuur ja kes on looja, kes on loomeprofessionaal, tuleb muutunud oludes leida vastuseid teisiti kui paarkümmend aastat tagasi. Tulevikutöö kontekstis tuleks üle vaadata töötamise ja hõivega seotud eeldused sotsiaalkaitse süsteemis laiemalt.27 24 Loovisikute ja loomeliitude seaduse eelnõu (412 SE) ja seletuskiri. 25 Statistikaameti majandusüksuste ülevaate andmetel on näiteks osaühingute arv võrreldes 2005. aastaga 2022. aastaks kolmekordistunud. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__majandusuksused__ettevetjad/ER029/table/tableViewLayout2 26 Vallistu, J., Piirits, M. (2021) Platvormitöö Eestis 2021. Küsitlusuuringu tulemused. Arenguseire Keskus. 27 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2023–2027 näeb punktis 3.1.7. ette: „Muudame töötamise regulatsiooni kaasaegseks ja paindlikuks. Töötamist puudutav seadusandlus peab kohanduma töötamise muutunud olemusega, kaasama tööturule võimalikult palju inimgruppe ja võimaldama paindlikku töökoormust ja -korraldust, tagades sotsiaalsed garantiid.“ 11 2021. aastal leiti Praxise korraldatud uuringus: „Olukord vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse ja vabakutseliste toimetulekuga on 2021. aastal muret tekitav. Projektipõhise tööga seotud garantiid ei suuda loovisikute tegelike vajadustega kaasas käia ning ei ole vabakutseliste tegelikult tehtud panusega proportsionaalsed. Vabakutselisusega seotud sotsiaal- ja tööpoliitika on pigem reaktiivne ning selle asemel on vabakutselistele loovisikutele parimaks tagatiseks garantiide ja sissetulekutoe pakkumisel järjest enam muutumas hoopis [LLS alusel makstav] loometoetus, mille tingimused vajavad omakorda kaasajastamist. Vabakutseliste sissetulekud on väga ebaregulaarsed ja harvad, mis on nende sotsiaalkaitsega seotud probleemide tekke suurim põhjus. Iga teine loovisik sai viimase aasta jooksul töist tulu vähem kui kuuel kuul või ei saanud seda üldse. Kõik 12 kuud olid töiselt hõivatud kolmandik (35%), seevastu ühelgi kuul ei saanud töist tulu viiendik (21%) vabakutselistest loovisikutest. Tulude saamisel oli vabakutselistel nende suurus võrreldav kõikide hõivatute keskmisega.“28 Murettekitav on olukord autorite tasustamise ning loometöö väärtustamisega laiemalt, sh töösuhtes loovisikute puhul. Loometöö tasustamise ja loomepalkade mõju uuringus tõdes Civitta, et loomevaldkonna kõrgharitud tippspetsialistide madalad ning ebaregulaarsed töötasud on valdkonna nurjatu probleem ning ilma avaliku sektori sekkumiseta väheneks professionaalne looming piirini, kus küsimuse alla satuks Eesti kultuuri mitmekesisus ja jätkusuutlikkus.29 Kuigi kultuurialane tegevus on Eestis viimaste aastakümnetega kõigil traditsioonilistel loomealadel märgatavalt professionaliseerunud, valdkonnas tegutsevad lisaks loojatele spetsiifiliste oskustega tugiteenuste pakkujad, kelle mured, aga ka panus kultuuri säilimisse ja arengusse on tihti autoritega võrreldavad, ei arvesta kehtiv seadusandlus piisavalt nende töötajate vajadustega. LLS loomise ajaga võrreldes on mitmekesistunud professionaalide koosseis, keda oleks kultuuripoliitiliselt oluline täiendavate meetmetega toetada.30 Üle vaatamist vajavad kehtivad definitsioonid ja kriteeriumid. Õiglase tasu ja selle maksmise tingimused tuleb aga alles kokku leppida. Kultuur on globaliseeruva maailma taktis jõuliselt rahvusvahelistunud ning üha aktuaalsemad on piiriülese töötamisega seotud küsimused, eriti sotsiaalsete garantiide kontekstis. Ootused loomeliitude rollile nõustavate ja huvikaitset teostavate kodanikuühiskonna organisatsioonidena on samuti kasvanud. LLSi rakendamisele pani suure surve COVID-19 pandeemiast tingitud täiendavate toetuste eraldamine aastatel 2020-2021, mida sihtrühmale suunati läbi LLS-i leevendatud tingimustega süsteemi. Tavapärasele 1,5-1,7 miljoni euro suurusele loometoetuste aastaeelarvele lisaks jagati erakorralist kriisiabi vabakutselistele loovisikutele kokku 13,5 miljoni euro eest. Intensiivse rakendamise käigus ilmnesid mitmed LLSi puudused, mis ilmestasid, et seadus kehtival kujul enam muutunud vajadustega ei kohandu. Kogu sihtrühma puudutav probleemide ring on keeruline ja mitmetahuline. Lahenduste osas on vaja süsteemset laiapõhjalist lähenemist. Kuna paljud probleemid on tihedalt seotud kultuurivaldkonna korraldusega üldisemalt, või ka laiemalt maksu-, ettevõtlus- ja sotsiaalvaldkonna süsteemidega, ei piisa vaid ühe seaduse või kehtivate toetuspõhimõtete ülevaatamisest, üksikutest maksukorralduslikest muudatustest või pelgalt rahastuse korrastamisest. Seda, et probleem on süsteemne ja seotud laiemalt maailmas aset leidvate muutustega, kinnitab ka tõsiasi, et samal teemal toimuvad pandeemia järgselt arutelud kogu Euroopas. Rahvusvaheliselt on valminud 28 Koppel, K., Masso, M., Arrak, K., Michelson, A. (2021). Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus. Mõttekoda Praxis. 29 Koppel, K., Arrak, K., Konov, V., Parts, R. (2023). Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine. Civitta Eesti AS. 30 Kultuuri ametialadel töötas 2010. a 22 600 inimest ja 2018.a a 33 100 inimest. - https://andmed.stat.ee/et/stat/Lepetatud_tabelid__Sotsiaalelu.%20Arhiiv__Kultuur.%20Arhiiv__loomemajandus/KUT91 Loomeliitude liikmeskond kokku on 2005. aastaga võrreldes kasvanud 56%. Seaduse vastuvõtmisest alates on tunnustatud lisaks 7 loomeliitu. 12 resolutsioone, uuringuid ja soovitusi ning eri riikides on eksperimenteeritud ja ka ellu viidud väga erinevaid lahendusi. Nendega on siinse analüüsi koostamisel samuti arvestatud. Kultuuriministeeriumi tellitud uuringute (Praxis 2021, Civitta 2023) ning 2022. aastal vabakutseliste, loomeliitude, kultuurikorraldajate, ministeeriumite jt esindajate osavõtul läbi viidud arutelude tulemusel võib eristada kuueks alateemaks jaotuvat omavahel tihedalt põimunud põhiprobleemide ringi. Probleemid ei puuduta kõiki loovisikuid võrdselt või isegi sarnaselt, suured on erinevused ka loomealade vahel. Võimalikest reformidest võidaks aga kultuuri ökosüsteem tervikuna. sotsiaalkaitse kättesaadavus vabakutselistele vabakutselise toetused + LLS määratlemine rakendamine muutunud töömaastikul professionaalse loomeliidud ja loovisiku huvikaitse määratlemine loometöö õiglane tasustamine Uuringutest ja kaasamisvestlustest ilmnes, et vabakutseliste loovisikute jaoks on suurim tajutav probleem habras sotsiaalne kindlustunne, eelkõige katkendlik ligipääs tervishoiuteenustele, aga ka pensioniks kogumisega seotud mured. Lihtsustatult on selle mündi teine külg või ka probleemi peamine põhjus loometöö vähene ja ebaregulaarne tasustamine. Detailsemalt lähenedes vajab üle vaatamist nii loometöö määratlemise kui professionaalse loometöö tasustamisega seonduv, samuti huvikaitse küsimused ja vajaduspõhiste toetuste sihtimise temaatika. 1.1. Sotsiaalkaitse kättesaadavus vabakutselistele loovisikutele Vabakutseliste loovisikute seas on arvukalt neid, kellel ei kogune ebaregulaarsete, ebapiisavate või "vales” vormis makstud tasude tõttu maksulaekumisi või -staaži ravikindlustuse, töötuskindlustuse, pensioni, vanemahüvitise ja teiste panusel põhinevate tagatiste tarbeks. Ravikindlustuskaitse saamine sõltub panusepõhises sotsiaalkaitsesüsteemis maksulaekumise regulaarsusest. Minimaalse pensionistaaži saavutamiseks on sotsiaalmaksu miinimumi vaja tasuda samuti piisava stabiilsusega. Seda paljude loomealade toimeloogika ei võimalda. Keeruline toimetulek ja sellest tulenev stress mõjutavad paljude loovisikute vaimset heaolu, ravikindlustuse puudumise tõttu ebaregulaarne arstlik kontroll aga ohustab inimeste tervena elatud aastaid. Kõige teravam probleem on sihtrühma jaoks olnud katkendlik ligipääs ravikindlustusele (peaaegu pooltel vabakutselistest loovisikutest), tõsiselt teadvustatakse ka pensionistaaži piirmäära alla jäämisega seotud riske. Osade loomevaldkondade jaoks on tulevikus väljakutseks ka seni kehtinud 13 väljatöötatud aastate pensioni süsteemi muutmise tagajärjel tekkinud mure nt balletiartistide, solistide ja puhkpillimängijate toimetulekuga erialase karjääri lõpus, sh ümberõppe, aga ka noorte motiveerimisega seotud küsimused. Probleemi üks tuumpõhjus on ebaregulaarsete ja ebapiisavate sissetulekute kõrval loometöö tasustamisel selliste vormide kasutamine, millest mitte kõik (nt litsentsileping, ostu-müügileping, aga ka väga levinud stipendiumid) ei ole sotsiaalmaksuga maksustatavad ega sobilikud töö tasustamiseks. Kohati on selliste tuluvormide kasutamine sisuliselt põhjendatud, kuid garantiisid need loovisikule ei taga. Osapoolte endi kinnitusel on toimetulekuks paratamatu ettevõtlusvormide – nagu näiteks osaühingu – võimaluste kasutamisel levinud praktikana maksude „optimeerimine“ (osaliselt isiklike kulude katmine ettevõtte alt, palga asemel dividendide maksmine jms), millega aga võetakse riske tuleviku stabiilsuse arvelt. Regulaarsel igakuisel töötasul põhinev panusepõhine maksupoliitika ei arvesta piisavalt ebatraditsiooniliste töövormidega kaasnevat raskust igakuist miinimummäära pidevalt saavutada. Tegemist on laiema probleemiga, ebaregulaarsed sissetulekud või ka ebapiisav igakuine sotsiaalmaksuga maksustatav tasu ei kimbuta ainult kultuurivaldkonnas tegutsejaid. Suureks murekohaks ähvardab vabakutseliste loovisikute jaoks kujuneda pensionivaesuse risk, kuna pensioni staažiarvestus ei hõlma alates 1998. aastast enam loomeliidu liikmelisust nagu varem ning paljude tänaste vabakutseliste loovisikute maksustaaž, kohustused ja varad ei pruugi tagada kindlustatud vanaduspõlve. Kuigi vabatahtliku pensionikindlustuse nn kolmanda sambaga liitujaid on vabakutseliste loovisikute seas hinnanguliselt elanikkonna keskmisest rohkem, ei kogune neile seal piisavalt sääste. LLS-st lähtuv praktika ajutiselt sissetuleku kaotanud vabakutselistele loovisikutele 6-12 kuu pikkuste loometoetustega ravikindlustuse tagamiseks on sihtrühma hinnangul küll tänuväärt, kuid ajutise iseloomuga meetmena on see probleemi täielikuks lahendamiseks ebapiisav. Ravikindlustuse tagamise seisukohalt on meede ka kallis, kuna seisneb miinimumpalga maksetes (mis on paljudele loovisikutele siiski tänuväärt toetus toimetulekuks vaeghõive korral). Regulaarse ravikindlustuse puudumist ei lahenda ka seadusest tulenev nõue, et kahe järjestikuse loometoetuse määramise vahel peab olema 2-aastane paus. Puuduliku sotsiaalkaitse korral tuleb arvestada riskide kumuleerumisega tulevikus. Õigeaegselt lahendamata sotsiaalkaitse- ja terviseprobleemid ning põlvkondlik pensionivaesus võib tugevalt pärssida järgevate kümnendite kultuurielu. Suureneb koormus sotsiaal- ja kultuurieelarvele nii kõrgemate ravikulude kui täiendava toetusvajaduse näol, samuti võib kannatada kultuuri mitmekesisus tulevikus ning ebakindluse tõttu kokku kuivada kultuuritegijate järelkasv. 1.2. Vabakutselise määratlemine ja toimetulek muutunud töömaastikul Vabakutseline loovisik on LLSi järgi inimene, kes tegutseb seaduses nimetatud loomealal, ei ole avalikus teenistuses ega tööta töölepingu või sarnase iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel. 31 Kehtiva LLSi vabakutselise määratlus, mida kasutatakse loometoetuse maksmiseks, välistab igasuguse töölepingu alusel töötamise, isegi kui tegemist on osakoormusega hõivega. Lisatöö eest makstav palk annab sotsiaaltagatised, aga motiveerib loovisikuid omakorda nõustuma professionaalse loometöö kontekstis tasuga, mis ei ole töömahuga proportsionaalne. Nii võib loometöö tasustamise osas turul 31 LLS §2 lg 1 „(1) Loovisik käesoleva seaduse tähenduses on autoriõiguse seaduse tähenduses autor või esitaja, kes tegutseb järgmisel loomealal: 1) arhitektuur; 2) audiovisuaalnekunst; 3) disain; 4) etenduskunst; 5) helikunst; 6) kirjandus; 7) kujutav kunst või 8) stsenograafia.“ 14 tekkida moonutava hinnasurve nõiaring. Kui professionaalne pühendunud töö mõnel loomealal asendub hobikorras tegevusega, seab see küsimuse alla loomeala jätkusuutlikkuse ja kultuuri püsimise. Töösuhted ja tööturg on viimastel kümnenditel muutunud mitmekesisemaks, lisandunud on platvormitöö mudel, mikroettevõtlus ja iseendale tööandmine on sektorite üleselt väga levinud. Kui 2000. aastate algul oli vabakutselisena (kindla tööandjata hõivatuna) tegutsejate levinud ettevõtlusvormiks FIE, siis 2020ndate alguseks on valdav juriidiline tegevusvorm OÜ, kultuurisektoris ka MTÜ. Tihti kasutavad loovisikud mitut tegevus- ja lepinguvormi paralleelselt. FIE vormi suhtelise ebapopulaarsuse ühe põhjusena toovad loovisikud välja suurt isiklikku vastutust ja avansiliste maksukohustuste koormavust väikese sissetuleku puhul. Ettevõtluskonto32 võimalused, mis on suunatud üksikisikust teenusepakkujale, rahuldavad tänastel tingimustel väheseid, peamiselt põhjusel, et süsteemi kaudu on ettevõtetele teenuste osutamine keerukas, samuti ei võimalda konto arvata maha kulusid ning selle maksumäärad on suurema käibe korral teiste vormidega võrreldes ebasoodsad. Kõik vabakutselised loovisikud ei tegutse juriidilise isikuna. Sihtrühma seas on levinud ka litsentsi- ja autorilepingud jms võlaõiguslikud suhted. Professionaalset loomealast tegevust rahastatakse tihti ka stipendiumidega (peamiselt Eesti Kultuurkapitalist). Sageli kombineeritakse loomeettevõtlust või professionaalset loometööd stabiilse täis- või osakoormusega või ka ajutise lisatööga. Lisatööd tehakse nii erialaselt (seotud teenused vms), külgnevalt (nt õpetamine) või täiesti teisel alal. Civitta uuring loometöö tasustamisest tõi välja, et mida suuremad ja stabiilsemad on loomealal sissetulekud, seda tõenäolisemalt jäävad loovisikud lisatööd otsides nö oma liistude juurde, aga nt kunsti, kirjanduse ja rütmimuusika alal oli valdavaks teenistus teistest sektoritest.33 Valdav osa loovisikutest tegutseb väikestes, 1-2 inimesega osaühingutes, vahel kombineerivad oma tegevusi sama ettevõtte alla eri valdkondades tegutsevad abikaasad või pereliikmed. Selline ettevõte on praktikas paljuski füüsilise isiku (sisuliselt töötaja) juriidiline „laiend“ kuid nt statistikas on keeruline sellist tegevusvormi eristada. Väiksemad tegijad leiavad end tihti „OÜ-lõksust“ – koostööpartnerid eeldavad arvete esitamist, ettevõtte kuludesse saab kanda töö tegemisega seotud väljaminekuid, samas tuleb piisava sissetuleku teenimiseks, et ettevõtte arvelt oleks võimalik endale ka palka maksta, teha ülisuuri pingutusi. Üksikisiku või väikese ettevõtte läbirääkimispositsioon on nõrk. Kõik ettevõtte igakuise stabiilsuse ja töö korraldamisega seotud riskid on asutaja kanda ning ettevõtte administreerimisega on piisavate lisaoskuste puudumisel seotud ka täiendavad püsikulud (nt raamatupidamine, õigusalased konsultatsioonid jms). Mitme valdkonna puhul on loometegevuse sisendkulud kõrged ning tulud sedavõrd väikesed, et igati seaduslikke osa- või mittetulundusühingu majandamise reegleid järgides enda töötasuta jätmine võib olla loovisiku ainsaks võimaluseks – eluks vajaminev raha võetakse ettevõttest välja pigem dividendidena. Mõne tegevusmudeli puhul ei saa siiski välistada ka sularahas „mustalt“ arveldamise kultuuri. Viimaste aastate miinimumpalga hüppeline tõus paneb paljud iseendale tööandjad veelgi keerulisemasse olukorda, sest järjest kasvavad ka sotsiaalmaksu miinimummäärad. Seegi probleem on kultuurisektorist laiem. Läbi viidud uuringute põhjal võib hinnata, et töö eest muus vormis kui 32 Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023058. 33 Koppel, K., Arrak, K., Konov, V., Parts, R. (2023). Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine. Civitta Eesti AS. 15 sotsiaalmaksuga maksustatud tasu levik sihtrühmas, aga usutavasti ühiskonnas laiemalt, on suur ning sotsiaalmaksu laekumise ning tagatiste kättesaadavuse parandamiseks tuleks teemaga tegeleda kompleksselt. COVID-19 pandeemia järel on jõuliselt tõstatunud ka varem vähem tähelepanu pälvinud töötervishoiu ja vaimse tervise küsimused, millega iseendale tööandjatel on samuti keerulisem toime tulla. Ettevõtluskoormusega vabakutselisel ei ole üldjuhul aega personalitööks iseendaga ega aja mahavõtmiseks, et piisavalt puhata, end arendada, loomingut ette valmistada, tegeleda innovatsiooniga (sõltuvalt loomealast). Iseendale tööandjatel on suur oht läbi põlemiseks, sest majanduslikult võib olla keerukas puhkust võtta, eriti kui loovisik vastutab ka töötajate või partnerite sissetuleku eest. Viimaste aastate kriiside järel on hüppeliselt kasvanud ka loovisikute vajadus vaimse tervise toe järele, aga tuntavalt on halvenenud ligipääs psühholoogilisele ja psühhiaatrilisele abile. Kehtiv LLS jätab kirjeldamata iseendale tööandja rollis tegutsevate loovisikute võimalikud tegevusvormid. Juhul kui vabakutselistele loovisikutele ka edaspidi sihtida spetsiifilisi lahendusi, võiks kaaluda ja ajakohastada, milliste tunnuste alusel ja millistel eesmärkidel nende hõivevormi defineerida ning milliseid asjaolusid veel arvesse võtta. Loometoetuste eesmärgistamisel tuleb läbi mõelda, kas isiku professionaalse staatuse määratlemisel on prioriteetne, millises lepinguvormis või hoopis millise koormuse ja töömahuga on ta hõivatud, milline on tema ettevõtlusprofiil ja sellega kaasnev vastutus. Kaaluda tuleb, kas näiteks peaks toetuste määramisel arvestada ka taotlejaga seotud ettevõtete majandusseisu. Lisaks „vabakutselisuse“ kriteeriumidele ja töö võimalikele definitsioonidele on muutunud olukorras vaja üle vaadata ka valdkonna eripäradest lähtuvad vajadused, et loovisikuid ettevõtja ja iseendale tööandja rollis paremini toetada. Vabakutselised loovisikud võivad vajada abi oskuste arendamiseks, et kanda tööandja ja -võtja koondvastutust: tulla toime nii asjaajamise, loomise kui enda hoidmisega. Laiemalt tasub analüüsida kõigi iseendale tööandjate tegevusvorme ja toimetulekut ning soodustada laiemalt kahjulikest töövormidest loobumist ja töö tasustamist sotsiaalmaksuga maksustatud tululiikidega ka ettevõtluse korral. 1.3. Professionaalse loovisiku määratlemine ja toetamine LLS määratleb loovisiku autorluse ja loomealade loetelu kaudu. See avar alus kvalifitseerib loovisikuteks väga laia ringi elanikkonnast. Näiteks igaüks, kes on sotsiaalmeedias originaalloominguna käsitletavad kunstilise ambitsiooniga fotod avaldanud, saaks sissetuleku puudumise korral taotleda loometoetust loovisikuna kujutava kunsti alal. Toetuse võimalus puudub aga loomevaldkondade tehnilise toe professionaalidel või ka väikese koormusega töölepingu alusel hõivatud huvikooli õpetajatel, kes võivad olla samas tunnustatud loovisikud. Senine LLSi alusel makstavate loometoetuste praktika on tekitanud küsimuse, kellele ja millest lähtuvalt peaks kultuurieelarvest makstavad toetused (aga ka muud võimalikud meetmed) olema suunatud. Autoriõigus on professionaalse loovisiku määratlemiseks ainsa piiritleva lähtekohana tänaseks liiga avar raamistik. LLS-is toodud loomealade loetelu on aga kritiseeritud liiga piiravana. Seega vajab uuesti läbi vaidlemist seadusandja tasandil, kas ja kuidas täpselt loomealasid piiritleda ja loovisikukuid määratleda, et tagada kultuurilise loovuse ja kaunite kunstide professionaalsel tasemel säilimist ning arenemist. Kaaluda võiks, kas näiteks täna loovisiku liigituse alla mitte mahtuvad ajakirjanikud, loodus- või pressifotograafid, tätoveerijad, DJ-d, mänguloojad või teised võiksid samuti kuuluda kultuuriprofessionaalidele suunatud toetuste sihtrühma – millistel alustel ja miks – või ka küsimust, kas üldse loomealad kui sellised seaduses piiritletud peaksid olema. Siinkohal ei saa mööda ühelt poolt loomevabaduse ja kultuuri mitmekesisuse põhimõtetest ning teiselt poolt professionaalse kultuuri arengu sihtide ja kultuuripoliitika prioriteetide järgimisest. 16 Ajale on jalgu jäänud professionaalse loovisiku tunnustamise protsessi ning hindamise alused. Kehtiva seaduse alusel hinnatakse loometoetuse taotlemisel isiku viimaste aastate loomingulist aktiivsust ainult loomeliitu mittekuuluvate taotlejate puhul, kuid taoline loovisiku staatus või loomeliidu liikmelisus üksi ei pruugi tingimata tähendada aktiivset panustamist kultuuriellu. Samuti on täna LLS alusel tunnustatud 17 loomeliidus väga erinevad nii liikmete vastuvõtu kui nende aktiivsuse hindamise tingimused ja korrad. Võimalik vajadus sihtida toetusi või muid lahendusi aktiivsete professionaalsete loovisikute piiratud sihtrühmale eeldab ühtset, õiglast ja läbipaistvat süsteemi nende isikute määratlemiseks. Kultuuri jätkusuutlikkuse seisukohalt oluliste professionaalide probleemide lahendamiseks peab sihtrühma selgemalt piiritlema, muutmata süsteemi samas kalliks ja koormavaks. 1.4. Loometöö väärtustamise ja õiglane tasu Kuigi loometööd tehakse ja teoseid avalikkusega jagatakse, ei ole alati selle eest tasu ette nähtud või on see sümboolne. Samuti on loometöö puhul harva tasustatud ettevalmistavad või muud nö kaadritagused tegevused. Ka õiguste loovutamisega seotud tasudest ja hüvitistest ei piisa toimetulekuks, sest autoriõiguste turg või ka hüvitiste maksmise korraldus ei taga alati teoste loomiseks tehtud töö jätkusuutlikku kompenseerimist. Ainult oma loomingust ja loometööst elatuvaid autoreid on Eestis seetõttu väga vähe. Looming on pühendumist, vaimset ja füüsilist pingutust nõudev töö. Professionaalsed loovisikud on oma ala tippspetsialistid, kes on tihti põhjaliku erialase ettevalmistuse ja kõrge haridusega ning samas üldoskustega, mida hinnatakse ka teistes sektorites. Aruteludes on korduvalt rõhutatud, et ei ole õige mõtteviis, nagu oleks loovisikud toimetuleku osas abivajajad või toetustest sõltujad. Kultuuripoliitika võiks toetada ise ja normaalselt hakkama saamist. Selle eeldus on, et loometöö eest makstakse õiglast – töömahule vastavat ja sotsiaalseid garantiisid tagavas vormis – tasu. Ühelt poolt ei reguleeri täna kultuuri avaliku rahastamise tingimused vabakutseliste tasustamist mitte kuidagi (erinevalt näiteks riigi kultuuritöötajate suhtes sõlmitavatest osapoolte vahelistest palgalepetest), teiselt poolt on loovisikud väga altid tegutsema muude rahastusvormide, näiteks (kohalike ja rahvusvaheliste) stipendiumide toel, või oma tööpanust ka nö omafinantseeringuna tasuta projektidesse panustades. Vähestel loomealadel on laiemalt arutluse all olnud mõistlikud (või minimaalsed) tasumäärad, mida on võimalik kokku leppida kollektiivselt. Õiglase tasu mõiste on Eestis sisustamata ja vajab laiemat arutelu. Pikalt ei soosinud selliseid kokkuleppeid ka EL konkurentsiõigus, kuid 2022 septembris väljastas Euroopa Komisjon teatise, millega antakse suunised käsitleda iseendale tööandjaid töövõtjatega võrreldavalt. Lubatud on ka siseriiklikud sektoripõhised erandid konkurentsiõiguses.34 Kollektiivseteks läbirääkimisteks on kultuuris enamasti puudu ka organiseerunud tööandjate esindaja, kes taoliste tasude maksmise eesmärgiks võtaks. Nn “individuaalaladel” (kirjandus, kujutav kunst, teatav osa muusikast) on töösuhteid keerulisem ühtselt kirjeldada. Kohati väga sarnaseid probleeme on platvormitöö kontekstis Sotsiaalministeeriumi tellimusel analüüsinud Dr Kaire Holts, kelle peamine järeldus on, et nõrgas positsioonis iseendale tööandjatel oleks organiseerumisest ja kollektiivlepingutest palju võita.35 Kultuurielu korralduse, rahastamise, seniste kahjulike praktikate ja vabakutseliste nõrga kollektiivse esindatuse koosmõjus kujunenud loometöö alatasustamise nurjatu probleem vajab 34 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52022XC0930(02)&qid=1668591471335&from=EN 35 Holts, K. (2022) „Platvormitöö tegijate organiseerumine Eestis“ https://www.sm.ee/analuus-eesti-platvormitoo-tegijad-voiksid-voita-kollektiivlepingutest 17 süsteemset lahendust. Riigil on kultuurisektoris nii organisatsioonide asutaja kui rahastajana suur turujõud, arvestades, et valdav osa mittetulunduslikust kultuurist ja loomemajanduse ääremail toimuvast kultuurikorraldusest sünnib märkimisväärse avaliku panusega. Rahastamise tingimused täna loometöö tasustamisele tähelepanu ei pööra. Probleemi osaliseks lahenduseks loodud vähe institutsionaliseerunud erialade loomepalkade süsteem on õiguslikult reguleerimata. 1.5. Loomeliitude roll ja huvikaitse Eestis on hetkel 17 LLS alusel tunnustatud loomeliitu. Vabaühendustena on loomeliidud eelkõige oma liikmete esindusorganisatsioonid, millel on Eestis pikk väärikas ajalugu. Valdkonniti on neil ka täiendavaid rolle ning ülesandeid kultuurielu korraldamisel ja tugiteenuste tagamisel. Loomeliitudele langeb praegu peamine koormus vabakutselistele LLS-st tulenevate loometoetuste ja –stipendiumide vahendamisel. Liikmete või laiemalt oma valdkonna loovisikute õiguste kaitse, loomevabaduse eest seismine ja laiapõhjalisem huvikaitse on täna jõukohane vähestele. Loomeliitudele on pandud tuntav administratiivkoormus LLS alusel toetuste (ning stipendiumide, kui liikmete loometoetusteks raha ära ei kulu) jagamise korraldamiseks ja kontrolliks. Selle töö rahastamiseks võib liit täna kasutada kuni 15% pearahapõhisest loometoetuste eelarvest – ehk toetusteks vajaminevat raha tuleb kasutada nende maksmisega seotud kulude katteks. Eri loomealadel on erinev vabakutseliste osakaal, samuti oleneb loomeala ülesehitusest ja hõivemustritest, kui paljud vabakutselistest – ning kui pidevalt – toetust vajavad. See loob pearahapõhises süsteemis täna ebavõrdsust: mõne liidu toetusraha saab süsteemselt ja kiirelt otsa, teistel ei kulu see aga ära, või on vajadus hoopis suurema arvu stipendiumide, õppetoetuste vm järele. Pandeemia järel on mitmel loomeliidul saanud loometoetusteks ette nähtud raha otsa enne aasta lõppu, teatud juhtudel (nt Eesti Kunstnike Liit, Kinoliit jmt ) juba esimese kvartali jooksul. See omakorda näitab, et senine LLS-st lähtuv loometoetuste eelarve pearahapõhine jaotus ei ole jätkusuutlik ning vajab ülevaatamist. Loovisikute õiguste, toimetuleku ja tagatiste üle arutamisel on keskseks küsimuseks huvikaitse. Samal ajal ei ole loomeliitudele täna võrdselt kättesaadav avalik tegevustoetus (sõltub Eesti Kultuurkapitali valdkondlike sihtkapitalide poliitikast ja võimalustest) ega võimalused teenida omatulu ning sedakaudu arendada huvikaitse poolt oma tegevustes. See ei taga piisavat loovisikute õiguste kaitset ega loomevaldkondade arenguvõimalusi. Loomeliitude strateegilise koostöö alused riigiga ning roll huvikaitse organisatsioonidena tuleks kokku leppida. Eraldi küsimusena tõstatub, kas loomeliitude formaalne tunnustamine ministri poolt, nagu seda sätestab kehtiv LLS, on koostööks vajalik eeldus, või millistest kriteeriumidest lähtudes selline tunnustamine peaks toimuma. Juhul, kui loomeliitudel oleks tulevikus tänaste haldusülesannete asemel avaram strateegilise partneri roll, vajaksid nad ka teistsugust toetusmehhanismi tegevuste rahastamiseks. 1.6. LLS eesmärkide, seaduse rakendamise ning loometoetuste maksmise küsimused LLS on loodud tagama vabakutselistele loovisikutele sissetulekute puudumise ajal ravikindlustust. Vajaduspõhise loometoetuse maksmisega on loovisikutele tagatud ravikindlustus väljamaksete ajal (ning üks kuu peale toetuse lõppu). Üha suurema vabakutseliste arvu ja muutuva kultuurimaastiku tingimustes on selle eesmärgi täitmine kõigi abivajajate jaoks võimatu, samuti ei taga toetuse tingimused ebastabiilse sissetuleku korral pidevat kindlustuskaitset. 18 Viimastel aastatel ei piisa loometoetuste maksmiseks ette nähtud rahalistest vahenditest kõikide abile kvalifitseeruvate inimeste toetamiseks. Taotluste suur hulk pikendab menetlustähtaegu ning otsuste venimine, samas kui toetus määratakse taotlemise päevast, jätab taotlejad ette nähtud ulatuses ravikindlustusest ilma. Teiste sotsiaalkaitseliste tagatiste puhul LLS alusel makstav loometoetus täna piisavat kindlust ei loo. Toetus ei taga täiendavat panust nt vanemapalga arvestusse, sellelt ei arvestata II pensionisamba makseid jne. Põhjuseks loometoetuse olemus sotsiaaltoetuse tüüpi abiraha, mitte loometöö eest makstava tasuna. Sotsiaalkaitsesüsteemis ei ole üks toetus teise toetuse “sisendiks” ega võimendajaks. Sisuliselt ongi loometoetus tänasel kujul vabakutselise loovisiku “töötu abiraha”. Arvestades, et vabakutseline loovisik üldjuhul oma sissetulekute vormi ja ebaregulaarsuse tõttu töötuskindlustushüvitisele ja tihti ka töötutoetusele ei kvalifitseeru, on selline erandlik toetus ka sisuliselt põhjendatud. Tegemist on turutõrkelise sektori kohati paratamatu vaeghõive olukorra leevendamisega. Reeglid ja eesmärgid on loometoetuse ja töötute toetamise puhul teatud määral sarnased, kuid siiski mitte lõpuni võrreldavad. Alampalga suuruse kuue kuu kuni aasta pikkuse loometoetuse maksmisel lähtutakse abivajaduse (sissetuleku puudumine, täpsemalt alla poole miinimumpalka jääv sissetulek) kriteeriumist, samuti peab isik vastama ka seaduses kirjeldatud vabakutselise loovisiku tunnustele. Sissetuleku puudumist hinnatakse vaid tulumaksulaekumiste põhjal, mis tingib päris palju ebaõiglust ja ka võimalusi süsteemiga manipuleerida. Näiteks ei arvestata abivajaduse hindamisel isikuga seotud ettevõtete arvel oleva rahaga, mis võimaldab OÜ vormis arveid esitades jätta ettevõttest töötasu endale maksmata ning eraisikuna taotleda toetust, mis tagab ka sotsiaalsed garantiid. Ettevõtte arvel olevad vahendid võivadki aga olla sihtotstarbelised, nähtud ette loometöö sisendkulude katteks ning neist ei pruugi töötasu maksmiseks jätkuda - seega lihtsat ja õiglast viisi võimalike pettuste vältimiseks ei ole. Samamoodi ei “paista” tulumaksuarvestuses välja näiteks Kultuurkapitali stipendiumid, mis samas on just loomealase tegevuse rahastamisel levinud allikaks, millega aga sotsiaalseid garantiisid ei kaasne. Arvestades muude asjaolude kõrval nii loometöö eri vormis tasusid kui OÜ tegevusvormi tänast laia levikut, tuleks nii loometoetuse maksmise eesmärk, tingimused kui piirangud sihtrühma kontekstis põhjalikult üle vaadata. Põhimõttelise dilemmana tõstatub toetusvajaduse hindamise ja eesmärgi seadmise küsimus: kas loometoetus peaks edaspidi olema eelkõige puuduvate sissetulekute kompenseerimise nö hädaabi- meede neile professionaalidele, kellel hõive ja sissetulekud ajutiselt puuduvad, kuid kes töötutoetusele ei kvalifitseeru, või peaks toetus olema laiapõhjaline sotsiaaltagatiste loomise meede kõigile ebatüüpiliste sissetulekutega (professionaalsetele) loovisikutele. Kritiseeritud on piirangut, et loometoetus ei ole ette nähtud tudengitele ja pensionäridele, kellel on staatuse alustel ravikindlustus olemas. Viimase 18 aastaga on kasvanud nii alampalk kui selle suhe keskmisse brutopalka.36 Statistikaameti ostujõu kalkulaatorist lähtudes on 2005. a ja 2022. a alampalga ostujõu vahe enam kui kahekordne.37 Alampalga suurune loometoetus on seega muutunud arvestatavaks sissetulekuks toetusega tagatud garantiide kõrval. Lähiaastatel arvatavasti kiirelt kasvav pensionivaesus loovisikute seas38 saaks osalist leevendust kui toetuse saajate ringi 36 Alampalk on võrdluses keskmise palgaga kasvanud: 2005 oli alampalk 2690 krooni ehk 164 eurot, keskmine brutopalk 516 eurot (vahe 3,15-kordne). 2013. a alampalk oli 320 eurot ning keskmine palk 949 (2,97-kordne vahe). 2022. a oli alampalk 654 eurot ja keskmine palk 1685 (2,58-kordne vahe). 37 https://www.stat.ee/et/ostujou-kalkulaator (2004. a 164 eurose alampalga ostujõud oli 2022. a võrreldav 315 euro ehk ca ½ alampalgaga). 38 Rahvapensioni saajate hulk ilmselt sihtrühmas lähiaastatel suureneb, kuivõrd pensionile hakkab jääma põlvkond, keda enam ei mõjuta 1998. aastani kehtinud arvestus, mille kohaselt loomeliidu liikmelisus tagas pensionistaaži. 19 laiendada vajaduspõhiselt ka pensionäridele. Sama kehtib loominguliselt aktiivsete tudengistaatuses professionaalsete loovisikute puhul (sissetulek teadustööst on olemas vaid doktorantidel / nooremteaduritel; akadeemilisel puhkusel olles doktoranditoetust ei maksta), eriti arvestades elukestva õppe laialdast väärtustamist. Kehtiv LLS välistab loometoetuse saamise / vabakutselise loovisikuna määratlemise kõigi puhul, kes töötavad töölepingu alusel, arvestamata töösuhte mahu ja tasu suurusega. Lähtutud on eeldusest, et tööleping sõlmitakse üldjuhul täiskoormusega tööks ning selle eest makstakse vähemalt miinimumpalka, aga ka osakoormuse puhul tasub tööandja sotsiaalmaksu miinimummäära, mis tagab sotsiaalsed garantiid. Reaalsuses on näiteks huvihariduse juhendajatega tihti sõlmitud küll töölepingud, aga nende koormus võib olla nii väike, et muu teenistuse puudumisel oleks loometoetust vaja just sissetuleku tagamiseks. Abivajajate õiglast kohtlemist ei taga enam ka kehtiv 2 aasta pikkuse pausi kohustus kahe toetuse vahepeal. Sihtrühma ebaregulaarseid sissetulekuid ja nende ennustamatust silmas pidades on seda piirangut peetud liiga jäigaks. Näiteks makstakse autoritasusid tihti kord aastas, tasu on eelneva pikema perioodi teoste kasutamise eest, aga sellelt makstakse ka tulumaksu – mis tähendab, et katkeb loometoetuse saamine, mille uuendamisele on seatud piirang. Isik saab ühekordse pigem väikese tulu ja kaotab sellega garantiid. Vaeghõivatud professionaalide toimetuleku toetamise, või laiapõhjalise sotsiaalsete garantiide tagamise eesmärgiga meetme jätkamisel on oluline õigusselguse tagamine sihtrühma määratlemisel ja toetuste määramisel ning eri valdkondade professionaalide võrdne kohtlemine. Praegu määravad loometoetusi 18 erinevat organisatsiooni (liidud ja ministeerium) ning lähenemised, sh kriteeriumide tõlgendamine, on väga erinevad. Loomeregistri arendamine ja selle sujuvuse tagamine taotluste keskseks esitamiseks ja hindamiseks on kujunenud praktiliseks hädavajaduseks.39 Täna hinnatakse taotleja vastavust LLS tingimustele üksikpäringutega, see on ajamahukas ja pidev kontroll puudub. Kehtiva seaduse alusel makstakse loometoetust peamiselt loomeliitude liikmetele, vaid 5% loometoetuste eelarvest on eraldatud mitteliikmete reserviks. Sellest jätkub umbes 17 toetuse maksmiseks, mis pandeemia järel on saanud otsa iga aasta 1. jaanuari esimestel tundidel. Toetuste määramisel tuleks üle vaadata loomeliitu mittekuuluvate isikute õigused (arvestades muuhulgas, et liitumisvabadus ei saa olla liitumiskohustus) ning kujundada toetusvajadusele ning täpsustatud sihtrühma suurusele paremini kohanduv eelarve, et kõiki abivajajaid, kes toetusele kvalifitseeruvad, koheldaks võrdselt. Kvalifitseerimistingimusi tuleks samas kõigile loovisikutele võrdselt täpsustada ja muuta rangemaks tagamaks toetuse suunamine professionaalsetele loovisikutele. Täiendava küsimusena, mida kehtiv LLS ega ükski teine valdkondlik õigusakt ei reguleeri, tuleb läbi mõelda loometöö defineerimise vajadus, eriti õiglase tasustamise põhimõtte kontekstis. Samuti vajab selget regulatsiooni täna eksperimendina käivitatud loomepalkade meede (hetkel kirjaniku- ja kunstnikupalk), mis võiks olla osa laiemast loometöö alasest õigusaktist. LLS vajab valdkondadeülese õigusaktina põhjalikku kaasajastamist ja põhimõttelisi uuendusi, kuid on endiselt vajalik raamistik loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide reguleerimiseks. 39 Kehtiva seaduse nõuetest lähtuv arendus 2023. a suvel toimub. 20 2. Sihtrühm Kuigi kultuurisektori osakaal Eesti riigieelarves on Euroopa keskmisega võrreldes pigem suur, on väikese riigi ja ainulaadse keeleruumi turutõrgete tingimustes tegutsevate loovisikute toimetulek keeruline. See olukord vajab süsteemset muutust. Loovisikute heaolu ja loometöö rahastamise korraldus puudutab väga laia ringi seotud osapooli. Eurostati andmetel oli Eesti kultuuri- ja loomesektoris 2021. aastal hõivatud 4,9% tööealisest elanikkonnast ehk 32 200 inimest.40 See osakaal on langustrendis, kuid siiski kõrgem EL keskmisest (3,7%). Eestist suurem on see osakaal Hollandis ning väljaspool ELi ka näiteks Islandil ja Šveitsis. Meiega sarnane on kultuuri- ja loovtöö tegijate osakaal Sloveenias, Taanis ja Soomes. Konjunktuuriinstituudi andmetel loodi kultuuri- ja loomesektoris 2019. aastal 2,2% Eesti SKP-st. Loomemajandussektori kogutulu oli 2019. aastal 1,863 miljardit eurot.41 Praxise andmetel tegutses Eestis kultuurisektoris 2021. aastal 10 200 vabakutselist, kellest vaid kolmandik sai loometööst tulu 12 kuul aastas. Uuringu meetod laiendas sihtrühma võrreldes kehtiva LLS definitsiooniga, kõigi uuringus kirjeldatud isikute puhul ei ole tegemist loovisikutega (kaasatud olid ka taustajõud), samuti valdkonna professionaalidega. Pooltel Praxise küsitletud vabakutselistest oli katkendlik ravikindlustus või puudus see täiesti. Probleemi põhjuseks toodi välja peamiselt sissetulekute ebaregulaarsus ja tõsiasi, et loomingu eest saadavad tasud on tihti liiga väikesed.42 Civitta 2023. aastal valminud uuringu tulemused kinnitavad neid järeldusi ning annavad pildi loometöö madalast tasustamisest. Loometööd iseloomustab Eesti väike turg ja maksejõuliste klientide vähesus, samuti suur sõltuvus avalikust rahastusest, sh stipendiumidest. Loometöö eest saadav tasu moodustas keskmiselt kaks kolmandikku (67%) loovisikute kõikidest sissetulekutest ning uuringu valimisse kuulunud loovisikute keskmine tulu moodustas ligikaudu 80% Eesti keskmisest. 2022. aasta oktoobri seisuga teenis uuringu andmetel LLS-is hõlmatud loomealadel palgatulu 7100 inimest. Müügituluga ettevõtteid oli ligi 9000, kellest ligikaudu neljandik maksis dividende.43 Kultuuriministeeriumi valitsemisala kultuuritöötajaid, kellele on riigieelarvest tagatud vähemalt kultuuritöötaja miinimumpalk (2023. aastal 1600 eurot), on Eestis täistööajale taandatult 2489. Neist enamik töötab muuseumides, teatri- ja kontsertorganisatsioonides. Kõik nad panustavad kultuurielu toimimisse ja järjepidevusse, aga paljud neist ei ole loovisikud, st autorid, kelle teosteta kultuuri ei sünni. Teistes omandivormides töötajatele (sh KOV ja mittetulundussektor) palgamiinimumi garanteeritud ei ole. 2.1. Vabakutselised loovisikud Vabakutseliste loovisikute tegelikku arvu täpselt hinnata on keeruline, see on ajas muutuv ja sõltub määratlemise alustest. LLS alusel tunnustatud 17 loomeliidul on loomeliitude registri andmetel 2023. a märtsi seisuga 5904 liiget, kellest umbkaudu 1000 on pensioniealised. Kõik loomeliitude liikmed ei ole loominguliselt aktiivsed, samas on ka aktiivseid loovisikuid, kes loomeliitu ei kuulu. Aktiivsete loovisikute sihtrühmast rääkides arvestame eeltoodust lähtudes hinnangulise suurusjärguga 6000 isikut. Kõik need inimesed ei ole vabakutselised ega vaja pidevalt täiendavaid toetusi või sotsiaalkaitse meetmeid, kuid sihtrühmale suunatud poliitika kujundamisel tuleb arvestada, et 40 Samas ütlevad Statistikamet andmed, et 2021.a oli kunsti ja meelelahutuse ning vaba aja valdkonnas hõivatuid 2,4% (15 700 inimest), ja loome-, kunsti ja meelelahutustegevuses lisaks 0,7% (4 500 inimest), kokku seega kõigist hõivatutest 3,1% ehk 20 800 inimest: https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__tooturg__heivatud__aastastatistika/TT0200 41 https://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/1_Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_2021.pdf 42 Koppel, K., Masso, M., Arrak, K., Michelson, A. (2021). Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus. Mõttekoda Praxis. 43 Koppel, K., Arrak, K., Konov, V., Parts, R. (2023). Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine. Civitta Eesti AS. 21 loomevaldkondade sisemine mobiilsus on suur, tihti tegutsetakse paralleelselt mitmel alal ja mitmes vormis ning isiku staatus võib kiirelt muutuda nii välistest kui sisemistest teguritest tingitult. Praxise 2021. aasta uuringus loetletud 10200 kultuurisektori vabakutselist ei ole kõik professionaalsed loovisikud kultuuripoliitika kitsamas vaates. 2020-21 jagati vabakutselise loovisiku loometoetust tänu COVID-19 lisaeelarvetega eraldatud vahenditele kokku 3018 korral, paljud toetuse saajad olid korduvad taotlejad, st toetust maksti samale isikule mitmel korral järjest. Toetus on vajaduspõhine ja seda makstakse taotluse alusel seaduses kirjeldatud tunnustele vastavale isikule, kellel puudub sissetulek ning kes ei tööta töölepingu alusel, ei ole pensionär, tudeng, ajateenija ega viibi vanemapuhkusel. Kõik toetuse saajad ei olnud professionaalsed loovisikud, kelle looming tagaks neile tavaoludes sissetuleku või kes oleks vastavas loomevaldkonnas laiemalt tunnustatud. Kõik vabakutselised loovisikud ei vajanud toetusi ka kriisi tingimustes. Eeltoodut arvesse võttes võiks vabakutseliste professionaalsete loovisikute arvu, kes panustavad aktiivselt kultuuriellu, hinnata umbkaudu 3000-4000 isikule. 2.2. Vabakutselised loomealade tugiteenuste osutajad jt asendamatud taustajõud. Isikud, kes on kultuurivaldkonnas vabakutselisena professionaalselt hõivatud, kelle kutse ja roll on valdkonnaspetsiifiline ja asendamatu ning kes ei saaks täpselt samas rollis muus sektoris töötada, aga kes ei ole ise teoste autorid ja ei kuulu üldjuhul ka loomeliitudesse. Erandina koondab näiteks Kinoliit ka osa filmivaldkonna tehnilistest professionaalidest. Vabakutselist tugipersonali töötab hulgaliselt ka muusika (sh kontserdikorralduse), etenduskunstide ja kujutava kunsti valdkondades. Kuna paljud neist tegutsevad ettevõtjana ning kõiki tehniliste alade rolle ei ole ametikohtadena andmebaasides registreeritud, ei ole võimalik andmepõhiselt välja tuua selliste töötajate arvu loomealade üleselt. Nii loovisikud kui eriti tugiteenuste osutajad on tihti aktiivsed oma teenuste eksportijad ja võivad ajutiselt või pidevalt töötada ka välismaal. Hinnanguliselt on tugiteenuste osutajaid ja asendamatu valdkondliku taustatöö tegijaid umbes 2000 - 3000. 2.3. Kindlas töösuhtes kultuuriprofessionaalid (loovisikud ja tugirollide täitjad). Täiskoormusega töösuhtes loomeprofessionaalid (loovisikud ja asendamatud tehnilised eksperdid, kõrgharidust eeldaval ametikohal kultuuritöötajad), kes võivad ajutiselt vabakutselisena tegutseda mõnes karjääri faasis või ka põhitööga paralleelselt. Selliseid töötajaid on avaliku sektori asutustes, era- ja mittetulundussektoris. Neid inimesi on hinnanguliselt vähemalt 4000-5000, arvestades, et ainuüksi Kultuuriministeeriumi haldusalas töötab ligi 2500 kõrgharidusega kultuuritöötajat. Traditsioonilises töösuhtes loomeprofessionaalid on loometöö õiglase tasustamise kontekstis otseselt seotud sihtrühm, muus osas puudutavad siinses dokumendis kirjeldatud teemad neid kaudselt, kuid töötaja staatus võib nii tema enda soovil kui väliste tegurite mõjul kergelt muutuda. 2.4. Kultuuriasutused ja -korraldajad Loomeprofessionaalide tööandjad, kliendid, koostööpartnerid. Eesti kultuuri ökosüsteem on väike, igal loomealal tegutseb vaid loetud arv oma ala professionaale ning kõik nad ei saagi olla Eestis püsivalt hõivatud turu väiksuse tõttu. Seda olulisem on kõigile kultuurikorraldajatele vabakutseliste toimetulek ja stabiilsus, et talendid ei lahkuks jäädavalt Eestist ega oma erialalt ning et ajutise iseloomuga koostöö oleks kõigile osapooltele sobiv ja jätkusuutlik lahendus. 2019. aastal tegutses loomemajanduse sektoris 10 705 ettevõtet (11,2% Eesti ettevõtete koguarvust).44 Civitta 2023. aasta loometöö tasustamise uuringus hõlmati 9000 tulu teeninud ettevõtet. Neist kõik ei ole küll 44 https://ki.ee/publikatsioonid/valmis/1_Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_2021.pdf 22 kultuurikorraldajad, vaid arv hõlmab ka iseendale tööandjate juriidilisi kehasid, sh loovisikuid. Kultuuriministeeriumi toetussüsteemi andmetel on viimastel aastatel avalikke toetusi (sh COVID-19 kriisitoetusi) taotlenud kokku 1500 erinevat organisatsiooni kultuurivaldkondadest. 2.5. Loomeliidud 17 LLS alusel tunnustatud loomeliidu jaoks on teravad nii nende liikmeid (5904 isikut) kui neid organisatsioonina puudutavad küsimused. Enamik loomeliitudest on pika traditsiooniga suured organisatsioonid, mis täidavad lisaks LLS pandud kohustustele ka mitmeid teisi valdkondlikke funktsioone. Liitude suurus, töötajate arv ja töökorraldus, sellest tulenevalt ka administratiivne võimekus ja võimalused tulu teenimiseks on erinevad. Mõned loomeliidud nõustavad täna oma liikmeid sotsiaalküsimustes ning kõik tunnustatud loomeliidud on LLS alusel jagatavate loometoetuste vahendajana süsteemi oluline osapool ehk täidetakse ka kohati üsna koormavat haldusülesannet. 2.6. Kollektiivse esindamise organisatsioonid Autoriõigustega seotud ülesandeid teostavad oma liikmete huvide kollektiivsel kaitsel Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit, Fonogrammitootjate Ühing, Audiovisuaalautorite Ühing ja Eesti Näitlejate Liit. Neist EEL ja ENL on samal ajal ka tunnustatud loomeliidud. Hetkeseisuga puudub Eestis kirjandusvaldkonna autorite kollektiivse esindamise organisatsioon või autoriõiguse küsimustes pädev jõuline esindus. Kuigi autoritasud ega -hüvitised ei taga Eesti autoritele pea ühelgi juhul piisavat toimetulekut üksi, on aktiivse kasutuse korral tegemist märkimisväärse osaga sissetulekust aktiivsetele autoritele või nende pärijatele. Autorite vajadustest lähtuv autoriõiguse käsitlus on üha aktuaalsem digitaliseeruvas ja platvormiseeruvas maailmas, seega on ka KEO-de roll loovisikute jaoks kasvavalt tähtis. 2.7 Muud valdkondlikud erialaliidud ja esindusorganisatsioonid Loovisikute sotsiaalkaitse kättesaadavusele suunatud lahendused puudutavad otseselt nii LLS alusel tunnustatud loomeliite kui mitmeid teisi erialaorganisatsioone Eestis, seda nii üksikliikmete heaolu kui valdkonna arenguvõimaluste kontekstis. Puudutatud on ka organisatsioonid, mis esindavad valdkondi, mis ei ole kehtivas LLS-s loomealana märgitud (nt ajakirjandus, mänguloojad), või mis ei ole muudel põhjustel saanud (või soovinud) tunnustamist loomeliiduna LLS alusel (nt Tartu Kunstnike Liit). Selliste organisatsioonide arvu määrata on keeruline, viimaste aastate jooksul on Kultuuriministrilt tunnustamist taotlenud ja saanud erinevatel põhjustel keelduva vastuse 3 mittetulundusühingut. 2.8. Muud tööandjad Loovisikute tööandjad teistes sektorites. Civitta hinnangul teenivad loovisikud osa oma tulust külgnevatest või sootuks kultuurist väljapoole jäävatel aladel. Töötatakse nii haridusvaldkonnas (ülikoolid, üldharidus- ja huvikoolid) erialaõpetaja või õppejõuna, erinevatel loovust või erialaoskusi eeldavatel ametitel nt reklaaminduses, turismis vm, või ka teenindussektoris ja mujal. Loovisikute tööandjad väljaspool kultuurivaldkonda on siinse analüüsi kontekstis kaudselt seotud osapool. 2.9. Eesti Kultuurkapital Kultuuriministeeriumi kõrval on kultuuri suurim avalik rahastaja Eesti Kultuurkapital, kelle toetustest ja stipendiumidest suur osa makstakse eraisikutele või organisatsioonidele loometöö tegemiseks ja tellimiseks. Lahenduste elluviimisel võib Kultuurkapital seega mängida keskset rolli. Võimalikud 23 lisaülesanded ja töökorralduse muutmine tuleb välja töötada Kultuurkapitali juhtide ja nõukoguga koostöös. 2.10. Muud toetuste menetlejad, riigi- ja KOV asutused Avaliku sektori toetuste tingimused, eesmärgid ja kättesaadavus, aga ka nõustamine jm teenused ning nende teenuste disain, mis arvestaks ka loovisikute sihtrühmaga, on siinses dokumendis kirjeldatud probleemide ringi kontekstis tähtsaks komponendiks. Seotud osapoolteks on nii Kultuuriministeerium (loometoetuste vahendaja, taotlusvoorude korraldaja ja poliitika kujundajana), Riigi Tugiteenuste Keskus võimaliku toetuste või taotlusvoorude vahendajana tulevikus, Maksu- ja Tolliamet andmete edastajana loometoetuste maksjatele, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, maakondlikud arenduskesused, sotsiaalvaldkondade toetuste ja garantiide tagajad jpt. 2.11 Kõrgkoolid Loomeerialasid õpetavad kõrgkoolid valmistavad tudengeid ette toimetulekuks loovisikuna, loovisikud on ka nende kõrgkoolide õppejõududeks. Vastutus vilistlaste professionaalse toimetuleku ees ja vajadus õppekavade kujundamisel jälgida nii tööturu muutusi kui anda edasi ajakohaseid teadmisi, samuti võimalik partnerlus valdkonna organisatsioonidega elukestva õppe ja erialase täiendõppe korraldamisel teevad loomeülikoolidest käesolevas küsimuses olulise sihtrühma. 2.12. Tööturuteenuste pakkujad Siin dokumendis kirjeldatud probleemide puhul on tähtsaks osapoolteks ka erinevad tööturuteenuseid, koolitusi ja nõustamist pakkuvad asutused ja ettevõtted. Vabakutseliste täiend- ja ümberõppe puhul on erialaorganisatsioonide ja kõrgkoolide kõrval vajalik rohkem teadvustada ka Töötukassa rolli ning hinnata ka eranõustajate, mentorite, coachide jt teenuste vajalikkust. 2.13. Kultuuripublik ja laiem üldsus, Eesti ühiskond 2020. aastal osales kultuurielus üle 15-aastastest Eesti elanikest 73,8 %. Kultuuripoliitika eesmärgiks on seatud selle osakaalu kasvatamine 80%-ni aastaks 2030. Kitsalt rahaline mõõde kultuurikorralduse sisendkulude, sh loometöö õiglase tasustamise osas puudutab piletiostjaid, teisi maksvaid kliente ja maksumaksjaid. Professionaalsest kultuurist publiku või tegijana osasaamine vähemalt passiivselt on iga ühiskonna liikme jaoks pea vältimatu, sest loomevaldkondade professionaalne panus kujundab elu meie ümber küllalt totaalselt – ruumiloomest piltide, tekstide ja helideni. Seega puudutab loojate toimetulek, positsioon ja kultuuri kestmine ühiskonda väga laialt ning loovisikute toimetulek, sealhulgas jätkusuutlikkus maksumaksjatena, peaks olema kõigi ühine mure. III Hetkeolukord, uuringud ja analüüsid 3. Seotud strateegiad ja arengukavad Strateegia „Eesti 2035“ Eesti kultuuri säilimine ja areng on koostöömeelse ja hooliva ühiskonna alus. Riigi pikaajalise strateegia „Eesti 2035“ aluspõhimõtted sätestavad, et sihtideni jõudmise eelduseks on vabadusele, 24 õiglusele ja õigusele rajatud demokraatlik ja turvaline riik, kus austatakse õigus- ja sotsiaalriigi põhimõtteid ning kus säilib ja areneb eesti rahvus, keel ja kultuur.45 Arengukava „Kultuur 2030“ Riiklik arengukava Kultuur 2021-2030 seab sihi toetada kultuurivaldkonna asutusi, organisatsioone, loovisikuid ja ettevõtteid kriisidega toimetulekul, toetada kultuurivaldkonna vabakutseliste toimetulekut ja arendada paindlikku sotsiaalsete tagatiste süsteemi. Arengukavas on võetud eesmärk kohandada seadusandlust vastavalt muutuvatele tööturu vajadustele ja töövormide paindlikumaks muutumisele, et tagada kõikidele kultuurisektoris töötavatele inimestele sotsiaalsed garantiid (sh ravikindlustus ja pension), sõltumata nende sissetulekute regulaarsusest ja lepinguvormist. Samuti soovitakse tagada vabakutselistele ravikindlustuse, kui nad suudavad oma tegevusega teenida tulu mahus, mis võimaldab aasta peale kokku katta ravikindlustuse tagava miinimummakse, sõltumata teenitud tulu ebaregulaarsusest. Ka loometoetuste süsteemi on võetud eesmärgiks ajakohastada loovisikute paindlikumaks toetamiseks ning suurendada loomepalkade meetmete mahtusid tööturutõrkega valdkondades, sh tõsta kunstniku- ja kirjanikupalga saajate arvu.46 Heaolu arengukava 2023-2030 Jätkusuutliku ning ühiskonnas toimuvale arengule ja majandusarengule vastava tööhõivepoliitika elluviimine. Majanduse struktuurimuutuste ja töötajate tööalase mobiilsuse toetamine. Töötajate töövõimekao ennetamine ja hõives hoidmine. Vanemaealiste heaolu ja ühiskonnaelus osalemise toetamine. Vanemaealiste rahalise heaolu suurendamine ja pensionisüsteemi kujundamine. Naiste ja meeste majandusliku võrdsuse suurendamine.47 UNESCO 1980. a soovitused Enamik riike on UNESCOs 27.10.1980 vastu võetud soovitusi loovisikute staatuse tagamiseks järginud juba aastakümneid. Ka Eesti on neist põhimõtetest läbivalt lähtunud. UNESCO loovisikute staatuse soovitus sõnastab põhimõtte, et riigid peaksid aitama luua ja säilitada mitte ainult loomevabadust, vaid ka kultuuri loomiseks vajalikke materiaalseid tingimusi, ja et loovisikutel on õigus sotsiaalsele turvalisusele ja sotsiaalkindlustusele, sest nende heaolust sõltub kultuuri elujõud. Dokumendis on toodud ka loovisiku definitsioon kui “isik, kes loob kunstiteoseid või osaleb kunstiliselt nende loomises või taasloomises, kelle jaoks tema looming on elu lahutamatu osa, kes aitab sel moel kaasa kunsti ja kultuuri arengule ning keda tunnustatakse loovisikuna või kes soovib sellist tunnustust, olenemata sellest, kas tal on töösuhe või kas ta kuulub mõnda ühingusse või mitte.” 48 UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioon (2005) Eesti on liitunud UNESCO 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga, mis seab eesmärgiks tagada kunstilist vabadust ning kunstnike sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, samuti kõigi õigust kultuurist osa saada.49 Konventsiooni osalised on võtnud kohustuse muuhulgas luua keskkond, mis innustaks üksikisikuid ja ühiskonnarühmi looma, tootma, levitama ja turustama kultuuri ning tagama võimaluse sellest osa saada, tunnustades loovisikute ja teiste loometegevuses osalejate, nende tööd toetavate kultuurikogukondade ja -organisatsioonide panust ning nende keskset osa kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse rikastamisel. Euroopa parlamendi loovisikute staatuse ja taastepoliitika resolutsioon (2021) Dokument sõnastab rea põhimõtteid ja soovitusi liikmesriikidele kultuuri rolli tähtsustamiseks ühiskonnas ning loovisikute toimetuleku parandamiseks muuhulgas õiglase tasustamise ja 45 https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia 46 https://www.kul.ee/kultuur2030 47 https://www.sm.ee/heaolu-arengukava-2023-2030#heaolu-arengukava-20 48 https://unesco.ee/public/Loovisikute_staatuse_soovitus.pdf 49 http://en.unesco.org/creativity/convention 25 sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse tagamise kaudu, parandades loovisikute piiriülest liikuvust, autoriõigustelt saadavat tulu ning loomevabaduse tagamist. Kutsutakse üles Euroopa-üleste loovisikute õiglase kohtlemise aluspõhimõtete sõnastamisele. Ühe väga konkreetse soovitusena tuuakse välja näiteks loomeprotsessi sisendkulude maksuvabastus.50 Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) ülevaated (2021) ja raport (2023) ILO avaldas 2021. aastal kaks lühiülevaadet kultuurisektori väljakutsetest sotsiaalkaitse ja töötamise vormide asjus.51 52 Need annavad täpse probleemikirjelduse kõrval ka eri riikide praktikate näiteid ning soovitusi. 2023. a veebruaris toimus ILO arutelu kultuuri- ja meelelahutussektori tulevikutöö teemal. Selle ettevalmistamiseks pandi kokku põhjalik taustamaterjalide raport.53 Dokument annab globaalse haardega andmetiheda ülevaate kultuuri-meelelahutussektorist ja selle oleviku- ning tulevikuväljakutsetest. Seminaril arutati, kuidas kiirelt muutuvas multikriiside olukorras parimal viisil rakendada sektori majanduslikku potentsiaali, tagades samas väärikad töötingimused kõigile osapooltele. Eksperdid rõhutasid kohtumise järeldustes, et kultuurisektor on viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud põhjaliku muutuse nii digiarengute kui sotsiaalsete arnegute tuules ning selle majanduslik mõju sai eriti nähtavaks hiljutise COVID-19 pandeemia kontekstis. Kuigi AI ja digitaliseerimine on olnud kultuurivaldkondade arengu oluliseks mootoriks, tuleb neis märgata ka ohtu töötingimustele ning kultuuri jätkusuutlikkusele. Suure tähtsusega on valitsuste ja haridusasutuste koostöö oskuste arendamisel kultuuri arengu tagamiseks. Kuigi mitmekesised töötamise vormid loovad ligipääsu ja uudseid võimalusi, tuleb väga tähelepanelik olla garantiide ja õiglaste töötingimuste tagamisel töö vormist sõltumata. Nii nagu töövõtjad, on ohustatud ja nõrgas positsioonis ka sektori mikro- ja väikeettevõtjad, kellel ei ole suurkorporatsioonide ja platvormide kõrval piisavat säilenõtkust. Ekspertide hinnangul on sektoris ka murettekitavalt suur ebavõrdse kohtlemise risk, millega samuti tuleb otsustavalt rinda pista. Valitsustele pannakse südamele tagada kõigi kultuuri- ja meelelahutussektori töötegijate õiguste kaitse ning tugevdada sellekohast sotsiaaldialoogi. Julgustatakse rakendama sidusat tööregulatsiooni, sealhulgas tööaja, puhkuse ja miinimumtasude süsteemi, mis arvestaks sektori eripärade ja vajadustega. Autoriõiguste kaitse on valdkonna jaoks keskse tähtsusega ning riigid peaks tegema kõik, et autoritele nende teoste kasutamise eest õiglaselt tasutaks. Tõstatati ka piiriülese mobiilsuse ja sellega seonduvate murede lahendamise vajadus ning rõhutati tulevikuväljakutseteks valmistumisel investeeringuvajadusi nt rohepöörde kontekstis. 54 Euroopa Nõukogu loomevabaduse raport (2023) Annab ülevaate ja soovitused loomevabaduse tagamisega seotud erinevatest algatustest ja regulatsioonidest, ülevaate arengutest Euroopas, sh loomevabaduse piiramise juhtumitest ja probleemidest ning ohtudest, samuti soovitused edasisteks sammudeks. Riikidele antakse soovitus luua sõltumatu vaheisiku positsioon võimalike loomevabaduse piiramisega seotud kaebuste ja rikkumiste uurimiseks, samuti soovitatakse algatada lähteriigis taga kiusatud või ohustatud loovisikute ja põgenike toetamise meetmeid ning tagada kultuuriasutuste sõltumatus vältides muuhulgas poliitilist sekkumist juhtorganite kaudu. Kultuuri avalik rahastamine peab olema läbipaistev ja poliitiliselt kallutamata. Rahastamispõhimõtete väljatöötamine peab olema juhitud 50 https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-9-2021-0430_EN.html 51 ILO brief „Extending social protection to the cultural and creative sector“ - https://www.ilo.org/secsoc/information-resources/publications-and- tools/Brochures/WCMS_791676/lang--en/index.htm 52 ILO brief „Cooperatives and the wider social and solidarity economy as vehicles to decent work in the culture and creative sector“ - https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_emp/---emp_ent/---coop/documents/publication/wcms_825146.pdf 53 „The Future of Work in the Arts and Entertainment Sector“ - https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/--- sector/documents/publication/wcms_865323.pdf 54 https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/---sector/documents/meetingdocument/wcms_869662.pdf 26 poliitiliselt sõltumatute ekspertide poolt. Loovisikutele ja nende organisatsioonidele antakse soovitus võimalikke loomevabaduse rikkumisi dokumenteerida ning taga kiusatud loovisikuid moraalselt toetada. Samuti julgustatakse moodustama laiemat rahvusvahelist koostöövõrgustikku põhiõiguste küsimustes ideede ja teadmiste vahetamiseks. Rõhutatakse ka loomevabaduse alase teadlikkuse tõstmise ning avaliku diskussiooni algatamise vajadust ning laiapõhjalist selgitustööd loomevabaduse kui ühiskonna jaoks olulise aluspõhimõtte tähtsusest.55 Euroopa Komisjoni avatud koordinatsiooni meetodi ekspertrühma (OMC) soovitused (2023) 2020-23 koos käinud ekspertrühmas olid esindatud kõik EL liikmesriigid. Soovituste dokument koosneb neljast alateemast, milles antakse nii poliitikasoovitusi kui kirjeldatakse seniseid parimaid praktikaid. Sotsiaalkaitse kontekstis soovitatakse võtta lisaks kehtivatele õigusaktidele vastu loovisikuid käsitlevad sidusad eriõigusaktid, mis hõlmavad kõiki loovisikute tööga seotud küsimusi (tööhõive/töökorraldus, sotsiaalkindlustus, maksustamine), hõlmata seejuures vähemalt loovisikud, kes loovad või esitavad teoseid ning annavad oma loomingulise panuse autorina, kaaludes sarnaste probleemidega silmitsi seisvate teiste kultuuri- ja loometöötajate kaitset. Samuti antakse soovitus koguda poliitikakujundamise jaoks andmeid loovisikute olukorra kohta, tehes kindlaks kultuuri- ja loomesektoris tegutsevad töötajad, luues loovisikute ja kultuuritöötajate registrid. ELi üleselt soovitatakse luua loovisikute ja loometöötajate töötingimuste raamistik, milles kehtestatakse nõukogu soovituse või nõukogu järelduste abil suunised ja miinimumstandardid mittesiduvate meetmete loomiseks valdkondades, mis on asjakohased töötingimuste parandamiseks kultuuri- ja loomesektoris. Samuti soovitatakse riikidel jagada regulaarselt teavet sotsiaalkaitse alaste poliitikameetmete kohta ühise veebiplatvormi kaudu, tuginedes avatud koordinatsiooni meetodi töörühma töö käigus juba kogutud andmetele. Õiglase kohtlemise teemal antakse riikidele soovitus tagada loovisikutele õiglase tasu maksmise abikõlblikkus rahastusmeetmetes ning jälgida selle kriteeriumi täitmist. EL ja liikmesriigid peaksid soodustama ja toetama nii tugistruktuuride kui ka huvikaitse organisatsioonide loomist kultuuri- ja loomesektoris ning nende suutlikkuse ja mõjuvõimu suurendamist. Kultuuri- ja loomesektori poliitikakujundajad koos volitatud esindusorganite ja ekspertidega peaksid koostama valdkonna jaoks vastuvõetavad ja rakendatavad heade tavade juhendid. Need oleksid käsiraamatud või abivahendid, mis aitavad edendada õiglast, väärikat ja ohutut töökultuuri ja -keskkonda. Raport annab ka soovituse luua asjakohased sõltumatud struktuurid, et loovisikutel oleks võimalik teatada konfidentsiaalselt ebaõiglastest praktikatest (sh võimu kuritarvitamisest, ahistamisest, kiusamisest või diskrimineerimisest) ning saada nõu ja vajaduse korral abi vaidluste lahendamisel. Loovisikute hariduse osas soovitatakse riikidel arendada süsteemselt oskuste parandamist ja elukestvat õpet ning teha õppimisvõimalused hõlpsasti leitavaks ja rahastamise kaudu kättesaadavaks süsteemi pidevalt hinnates, täiendades ja parandades. Loomevabaduse kontekstis rõhutatakse vajadust paremini kaitsta loomevabadust Euroopa ja siseriiklike õigusaktide ning poliitiliste praktikate kaudu ning lisada kunstilise eneseväljenduse vabaduse monitoorimine ELi õigusriigi olukorda käsitlevatesse aruannetesse. Liikmesriigid peaksid soovituse kohaselt tagama kultuuri kättesaadavuse, võimaluse osaleda ja luua nii laiale avalikkusele kui professionaalsetele loovisikutele.56 55 https://rm.coe.int/free-to-create-council-of-europe-report-on-the-freedom-of-artistic-exp/1680aa2dc0 56 Raporti täistekst on leitav siit: https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/01fafa79-1a13-11ee-806b-01aa75ed71a1/language-en 27 Vabariigi valitsuse tegevusprogramm 2023-2027 Tegevusprogrammi punkt 3.1.7: „Muudame töötamise regulatsiooni kaasaegseks ja paindlikuks. Töötamist puudutav seadusandlus peab kohanduma töötamise muutunud olemusega, kaasama tööturule võimalikult palju inimgruppe ja võimaldama paindlikku töökoormust ja -korraldust, tagades sotsiaalsed garantiid,“ ja punkt 8.1.7: “Võtame eesmärgiks parandada loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi. Kaasajastame loovisikute ja loomeliitude seaduse. Avaliku sektori kultuuriasutused avaliku sektori poolt finantseeritud loometöö tasustamise osas võetakse suund töötasuvormidele, millega kaasnevad tööandjapoolsed maksude tasumised ja sotsiaalsed garantiid,” seavad suuna siin dokumendis kirjeldatud põhiprobleemide lahendamiseks lähiaastatel. 4. Tehtud uuringud Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile — kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses? Kaupo Koppel, Magnus Piirits, Märt Masso, Laura Aaben, Maris Vainre, Gerli Paat-Ahi, Tarmo Jüristo, Janek Saluse, Vootele Veldre. Mõttekoda Praxis 2018. Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuring rõhutab, et 2018. aastal oli ainult 86% Eesti tööealisest elanikkonnast ravikindlustusega püsivalt kaitstud, millega jäi Eesti EL ja OECD riikide võrdluses viimaste sekka. Paljude ravikindlustus on katkendlik, põhjuseks muuhulgas vaeghõive, kahjulikud töövormid ja deklareerimata töö, aga ka ravikindlustussüsteemi keerukus. Uuring järeldab, et senise eranditerohke süsteemi peenhäälestamise asemel aitaks ravikindlustuse katvust märkimisväärselt suurendada ainult liikumine universaalse ravikaitse süsteemi poole. Uuringu järeldused on siinses analüüsis teadmiseks võetud. 57 Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus. Kaupo Koppel, Märt Masso, Kadri Arrak, Aleksandr Michelson. Mõttekoda Praxis 2021. Uuring viidi läbi 2021 Kultuuriministeeriumi tellimusel kaardistamaks vabakutseliste loovisikute olukorda ja sotsiaaltagatiste kättesaadavust, hinnates viimast muret tekitavaks. Uuring hindab vabakutseliste arvuks loomesektoris 10200 isikut ning toob välja, et pooltel neist oli katkendlik ravikindlustus või puudus see üldse. Põhiliseks probleemi põhjuseks ebaregulaarsed ja ebapiisavad sissetulekud. Uuringu autorid rõhutasid, et kõiki vabakutseliste loovisikute probleeme aitaksid kõige paremini lahendada universaalsed, kõigile iseendale tööandjatele suunatud lahendused. Poliitikasoovitustena toodi välja muuhulgas ravikindlustuse tekkimise aluste muutmist, töötuskindlustusmakse hõivevormi neutraalseks muutmist, loometoetuse maksmise võrdsustamist töötamisega ja selle laiendamist avatud loetelule loomealadele, stipendiumide maksustamist sotsiaalmaksuga ning ettevõtluskoolitusi loovisikutele. Uuringu järelduste ja soovitustega on siinses analüüsis arvestatud.58 Loomevaldkondade kestlikkus Raivo Ruusalepp, Kats Kivistik, Mart Veliste, Andra Asser, Kristjan Kaldur, Helena Meier, Helli Toomsalu. Ernst & Young Baltic AS ja Balti Uuringute Instituut MTÜ, 2022 57 Uuringu täistekst on leitav siit: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/ravikindlustuskaitse_uuring_praxis.pdf 58 Uuringu täistekst on leitav siit: https://www.kul.ee/uudised/vabakutseliste-loovisikute-olukord-kinnistab-toimetulekuprobleemid-kaugemas-tulevikus 28 Kultuuriministeeriumi tellitud uuring kirjeldas loomevaldkondade olukorda, toimemudeleid ja kultuuri ökosüsteemi kestlikkuse tegureid ning esitas tulevikustsenaariumide analüüsi. Poliitikasoovitustes rõhutati vajadust parandada loovisikutele antavate sotsiaalsete garantiide süsteemi, ja võimestada sektori organisatsioone, et tagada vabakutseliste loovisikute kindlus ja soov jätkata valitud erialal muutuvate töövormide (nt tööampsud) ja töösuhete (nt projektipõhised töötajad) kaudu. Uuringu järelduste ja soovitustega on siinses analüüsis arvestatud.59 Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine Kaupo Koppel, Kadri Arrak, Vadim Konov, Raul Parts. Civitta Eesti AS, 2023 Kultuuriministeeriumi tellimusel valminud uuringu autorid tõdevad põhijäreldustes murelikult, et Eesti professionaalsete loometöötajate loometööst saadavad kogutulud on tööturul väikesed ja isegi suurima tuluga loomevaldkonnas jäädakse alla riiklikule keskmisele palgale. Erinevused valdkondade vahel on mitmekordsed, olles mitmes valdkonnas ka alampalgast väiksemad. Suurema sissetulekutega loovisikutel moodustas erialane loometöö tulu suurema osakaalu nende kõikidest tuludest, ühtlasi on neil vähem loomeala väliseid tegevusi ning vähem optimeeritakse maksudega. Väiksema tulu korral kompenseeritakse vähest loometöö tasu tööga teistes loomevaldkondades või ka väljaspool kultuuri. Uuringus rõhutatakse, et suur osa loometööst valmib täna jätkuvalt autorite ja korraldajate enda heaolu või pideva rahalise omaosaluse arvelt ning loometöötajate tänast toimetulekut ei ole võimalik parandada ilma lisarahastuseta, mis on suunatud töötasude suurendamisse. Loometööd mõjutab Eesti väike turg, mis toimib valdavalt turutõrke kontekstis ning ilma avaliku sektori toeta kaasneks professionaalse loomingu drastiline vähenemine piirini, kus kannataks kogu Eesti kultuuri mitmekesisus ja jätkusuutlikkus. Uuring analüüsis kaheksa loomevaldkonna toimepõhimõtteid ning rühmitas need loometöö iseloomu kaudu. Hinnati ka loomepalkade meetme mõju ning laiendamise vajadust, mille puhul tuleks uuringu autorite hinnangul läheneda rollipõhiselt. Kui kunstniku- ja kirjanikupalga puhul on lähtekoht peamiselt valdkonna suur vabakutseliste arv ja riigi rahastuse puudumine, siis kollektiivsete valdkondade puhul (klassikaline muusika, film, etenduskunstid), kus on suure tähtsusega individuaalsed võtmerollid (režissöör/lavastaja, stsenarist ja helilooja) tuleks hinnata perioode loomeprotsessis, mil töö on tasustamata. Uuringu järelduste ja soovitustega on siinses analüüsis arvestatud.60 Eesti tervishoiu rahastamise senised uuringud ja uuendatud stsenaariumid. Andres Võrk; Magnus Piirits. Poliitikaanalüüs. Sotsiaalministeerium, 2023 Sotsiaalministeeriumi raport võtab kokku senised uuringud ja uuendab arvutused Tervisekassa prognoositud defitsiidi suuruse ning selle rahastamise võimaluste kohta. Tervisekassa rahastamise täiendavate võimalustena käsitletakse siirdeid riigieelarvest, mis oleks seotud kindlustatutega võrdsustatud elanikkonna rühmade suurusega ja kaetaks üldistest maksutuludest, või lisatulu, mis tuleks sihtotstarbelisest ravikindlustuse maksust inimeste tuludelt. Spetsiaalse ravikindlustusmaksu kehtestamine (senise sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa asemel), mis kasutaks aga tulumaksuga sama maksubaasi, tooks kaasa täiendavad tulud erinevate stsenaariumide korral kuni 0,4% SKPst, mis kataks ära Tervisekassa lisavajaduse lähiaastateks, 2027. aastani, aga tulude suurus jääb samas sõltuma oluliselt dividenditulu ja muutuvate töövormide arengust ja nende tundlikkusest maksumääradele. Analüüsi järeldustega on siinses dokumendis arvestatud.61 59 Uuringu täistekst on leitav siit: https://kul.ee/uuringud#loomevaldkondade-uur 60 Uuringu täistekst on leitav siit: https://kul.ee/uuringud#vabakutselised-loovi 61 Uuringu täistekst on leitav siit: https://www.sm.ee/uudised/analuus-riigieelarvest-tervishoidu-lisaraha-suunamine-lahiaastatel-moodapaasmatu 29 5. Kaasatud osapooled Laiapõhjaline sihtrühmade kaasamine toimus nii probleemi kirjeldamiseks (veebruar-märts 2022) kui lahenduste otsimiseks ja disaininiks (aprill-september 2022). Siinsele dokumendile tagasiside küsimise käigus soovime sihtrühmade lõikes ka välja pakutud lahendusi valideerida, oodates kõigepealt ära kirjaliku tagasiside ning korraldades vajadusel 2023. a sügisel täiendavaid arutelusid. Protsessi on panustanud suur hulk asjassepuutuvate huvipoolte esindajaid: vabakutselised loovisikud, loomeliitude esindajad, kultuurikorraldajad, erialaorganisatsioonide eksperdid, kultuurivaldkonna tööandjad, aga ka ametnikud ja poliitikud. Kaasamiskutseid on saadetud sihtrühmade esindajatele valikuliselt, püüdes kaasatute ringi varieerida, vahetulemuste jagamine on olnud laiapõhjaline – kirjalikke ülevaateid protsessist said 210 isikut ja organisatsiooni. Protsessist anti jooksvalt ülevaadet Kultuuriministeeriumi kodulehe vastavas alamjaotuses.62 Suur tänu kõigile oma vaatenurga ja kogemuse jagajatele! Teie abil kujunes mitmekülgne tervikpilt eri loomealade ja -rollide vabakutseliste, loome- ja erialaliitude juhtide ja töötajate, suurte ja väikeste kultuuriasutuste juhtide ja töötajate ning loomeettevõtjate, poliitikakujundajate ja rakendajate perspektiivist. Probleemi kirjeldamise faasis toimus üks laiapõhjaline kohtumine kultuurivaldkonna esindajatega (Teamsi keskkonnas 19.01.2022),63 lisaks 12 grupi- ja individuaalintervjuud (kokku 92 isikuga) eri loomevaldkondade vabakutseliste, loomeliitude esindajate ning seaduse rakendajatega. Grupiintervjuud viis läbi Kultuuriministeeriumi kunstinõunik koostöös valdkonnanõunikega, kes aitasid kokku kutsuda loovisikud ja suunasid vajadusel vestlust erialaspetsiifikast lähtudes. Valdav osa intervjuudest olid väikese grupiga toimunud avameelsed vestlused, mille käigus vabakutselised loovisikud kirjeldasid oma igapäevapraktikat ja toimetuleku eripärasid. Intervjuude alusel pandi kokku üldistav probleemikirjeldus ning sõnastati viis sisulist põhiprobleemi (vabakutseliste) loovisikute toimetuleku ja sotsiaalkaitse kontekstis, millele tugines kogu järgnev protsess, sh ka käesoleva analüüsi struktuur. Lahenduste disaini protsessis kasutas Kultuuriministeerium ekspertabi Innotiimi Innosprindi64 ja Sotsiaalse Innovatsiooni Labori (SIL)65 koosloome töötubade näol. Innosprindi raames otsiti 2022. aasta aprillis ja mais lahendusi professionaalse loovisiku määratlemiseks. 5-liikmelise töörühmaga (Maiu Merihein, Merle Põld ja Maria-Kristiina Soomre Kultuuriministeeriumist ning ekspertidena Kadi-Ell Tähiste ja Maike Lond) kaasati intervjuude kaudu 10 loovisikut, loomeliidu juhti, valdkondlikku eksperti ja poliitikut probleemi ja lahenduste valideerimiseks. Töötati välja kriteeriumid ja protsessi mudel professionaalse loovisiku tunnustamiseks eksperthinnangu abil (vt Lisa 1). Koosloome töötoad 2022. aasta augustis keskendusid neljal ülejäänud teemal (sotsiaalkaitse, vabakutselise töö korraldamine, õiglane tasu ning loomeliitude roll) lahenduste otsimisele. Arutelu oli disainitud sihitud küsimuste kaudu, millele laudkondadesse jagunenult otsiti kolme sessiooni käigus aktiivses arutelus lahendusideid. Töötoad toimusid Kultuuriministeeriumis 12., 19. ja 25. augustil ja neil osales kokku 33 inimest (loovisikuid, loomeliitude juhte, ettevõtjaid, kultuuriasutuste juhte, ametnikke jt). Koosloome töötubade metoodika koostasid ja töötubasid juhendasid Rasmus Pedanik ja Kaie Koppel SIL-st. Töötubade kogemuse põhjal valmis SIL-il Riigikantselei tellimusel raport “Koosloome- metoodika kasutamine lahenduste disainiks seaduse väljatöötamiskavatsuse protsessis loovisikute ja 62 https://www.kul.ee/LLSVTK 63 https://youtu.be/ZGAx6_2QLFs?list=TLGGs_xDcnI_RuMzMTA1MjAyMw 64 https://www.riigikantselei.ee/innotiim 65 https://koosloome.ee/ 30 loomeliitude seaduse väljatöötamiskavatsuse ettevalmistusprotsessi näitel.“ Protsessi rahastati ühtekuuluvusfondide 2014-2020 rakenduskava prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetmest 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“. Kaasamise tulemuste ning loovisikute ja esindusorganisatsioonide kirjalike ettepanekute, uuringute, rahvusvaheliste raportite ja LLS senise rakendamise praktilise kogemuse analüüsimisel tehtud järelduste põhjal loodi võimalike lahenduste koondtabel, milles rühmitati probleemigruppide kaupa kokku ca 150 lahendust. See tabel on olnud siinse analüüsi kirjutamise aluseks. Välja pakutud lahendustest pisut enam kui pooled olid mitteregulatiivse iseloomuga, ülejäänute puhul eeldaks lahendus ka seaduste muutmist. Probleemi kandvate küsimuste – sotsiaaltagatiste ja õiglase tasustamise – kohta koostati 2022. aasta lõpul Vabariigi Valitsusele memorandum analüüsi ja ettepanekutega. Protsessi vältel on teemat korduvalt avatud ka ajakirjanduse veergudel. 6. Välisriikide praktika, mida probleemi lahendamiseks on analüüsitud Probleemi analüüsimisega samaaegselt osales Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Euroopa Komisjoni avatud koordinatsiooni meetodi ekspertrühma (OMC) töös, kus arutati loovisikute töötingimusi ning jagati eri riikide parimaid praktikaid. Ekspertrühma töös osalemine andis ligipääsu ülevaatlikule infole eri riikide sotsiaalkaitse- ja kultuuripoliitika süsteemidest ning sama teemaga tegelevate ametnike ja ekspertide laia kontaktide ringi. Tihedam koostöö ja mõttevahetus mitme riigi kolleegidega jätkub tänaseni. Siinkohal toome ära ülevaate olulisematest, aga ka eriilmelistest lähenemistest Euroopas rõhutamaks nii lahenduste pikaajalisust kui lähiaastate kriisidele järgnenud kiiret reageerimist. Eestis täna kehtiv loometoetuste mudel on meie väikesele ja õhukesele riigile kohandatud Saksamaa erikindlustuse kaudsel eeskujul. 6.1. Saksamaa loovisikute sotsiaalkindlustusfond (Künstlersozialkasse)66 Saksamaal on loomevaldkondade professionaalidele tagatud soodustingimustel sotsiaalsed garantiid loovisikute sotsiaalkindlustusfondi (KSK) kaudu. See asutus tegutseb alates 1981. aastast loovisikute sotsiaalkaitse seaduse alusel (KSVG - Künstlersozialversicherungsgesetz). Tegemist on Saksa sotsiaalkindlustuse edulooga, mis pakub oma liikmetele kõrget kaitsetaset ja aitab tagada loomevabadust. KSK peamised ülesanded on olla kontaktpunktiks kõikides kunstnike sotsiaalkindlustusega seotud küsimustes: tegemist on täitesaatva asutusega (ei ole kindlustus- ega rahastamisasutus). Loovisikutele kehtib prognoositud aastatulu põhjal arvestatud makse alusel kindlustus, mis tagab tervise-, pikaajalise hoolduse ja pensionikindlustuse, aga mitte tööõnnetuskindlustust ja töötuskindlustust. Võrreldes teiste FIEdega maksavad kindlustatud loomevaldkonna professionaalid ise vaid poole kogu sotsiaalkindlustusmaksest. Teise poole katab KSK sotsiaalkindlustusskeem. Fondi vahendid kogutakse järgmiselt: 20% tagab valitsus föderaalse toetuse kaudu, 30% loomingu kasutajad (kultuurikorraldajad) sotsiaalkindlustusmaksu kaudu ja 50% kindlustatud loovisikud sotsiaalkindlustusmakse kaudu. Fondiga liitumise eelduseks on loovisiku tegevus professionaalse füüsilisest isikust ettevõtjana/vabakutselisena, kellel ei ole rohkem kui üks töötaja. Loovisiku aastasissetulek peab 66 https://www.kuenstlersozialkasse.de/die-ksk/die-kuenstlersozialkasse 31 olema vähemalt 3900 eurot. Fond kontrollib, kas erikindlustuse eeldused on täidetud ja määrab kindlustusmakse suuruse loovisikule tema prognoositud aastatulu põhjal. Fond kogub kindlustatud loovisikute osamakseid, kultuurikorraldajate makstavat sotsiaalkindlustusmaksu ja föderaalset toetust ning suunab raha edasi asjaomastele kindlustusandjatele. Fondis oli 2020. aastal kokku üle 190 000 liikme. Sarnast erifondi praktikat rakendatakse ka näiteks Austrias. Rohkem toetustepõhine versioon samast mudelist kehtib Luksemburgis. 6.2. Prantsusmaa meelelahutussektori kindlustus (Intermittent du spectacle)67 Prantsusmaal on eraldi sotsiaalkaitse meede loodud meelelahutussektori (etenduskunstid, film, ringhääling, kontserdikorraldus jms) loovisikutele ja tehnilistele töötajatele, kelle töösuhe on "mittealaline" ja valdkonna eripärast tingitult ebastabiilne. Erisus loodi juba 1936. aastal filmivaldkonda silmas pidades, alates 1965. aastast on tegemist osaga üldisest töötuskindlustussüsteemist. Meetmele kvalifitseeruvad tähtajaliste lepingutega autorid, esitajad, töötajad ja tehnikud, kes pakuvad sektoris aktiivselt teenuseid ja on parasjagu “kahe lepingu vahel”. Meedet rahastatakse tööandjate töötuskindlustusmaksetest (4,05%) ja sotsiaalmaksust, samuti töötuskindlustuse lisamaksest, mida tasuvad nii töötajad (2,40%) kui ka tööandjad (5%). Sissemaksed koondatakse kõigi loome- ja kutsealade lõikes, olenemata töölepingu tüübist või staatusest. Soodustingimustel kindlustus tagab keskmise brutopäevaraha 56 € (tavaline töötutoetus 38 €) ning seda on võimalik saada kuni 12 kuu jooksul. 2020. aasta lõpus said hüvitist 120 000 abivajajat, mis moodustas 4% kõigist töötushüvitise saajatest. Enimlevinud toetuse maksmise valdkondadeks olid film, videoprojektsioon ja -montaaž ning muusika. 6.3. Austria õigluspõhimõtted (Fairness)68 Austrias alustati riiklikul tasandil loomevaldkonna õiglusprintsiipide (läbipaistvus, võrdsed võimalused, austav koostöö, õiglane tasu ja ausa mängu reeglid) välja töötamisega 2020. aastal, kaasates protsessi nii regioonide esindajaid kui loomesektorit. Just regionaalsel tasandil on ette võetud mitmeid algatusi õiglase tasustamise juurutamiseks kultuurikorralduses. Austria palgalõhe uuringu tulemused valmisid 2022. aasta jaanuariks, misjärel kutsuti kokku õiglase tasu fookusgrupid, et koostada vastav riiklik strateegia. Juba protsessi algusfaasis eraldas föderaalvalitsus täiendavaid rahalisi vahendeid loometöö tasustamiseks 2 miljoni euro ulatuses ning täiendavaid stipendiume 1,1 miljoni euro ulatuses noortele loovisikutele karjääri alustamiseks. Järgmiseks plaanitakse ajakohastada tööõiguse ja sotsiaalkindlustuse tingimusi etenduskunstide valdkonnas. Töötati välja ka valdkondade ülene õiglase kohtlemise koodeks (Fairness Codex) ning tööd alustab kultuurisektori ombudsman. 6.4. Hollandi ausa mängu kokkulepped (Fair Practice Code)69 Hollandi õiglase tasu ja ausa mängu kokkulepped (Fair Practice Code) on valdkonna rohujuuretasandi algatus (eestvedajaks mittetulundusühing Kunsten ‘92), mis pakub võimalusi organisatsioonidele kriitiliseks enesevaatluseks, korraldab koolitusi ja on kättesaadavaks teinud valiku tööriistu loomevaldkonna professionaalidele. Hetkel keskendutakse dialoogi arendamisele sektoris ja poliitikakujundamises kaasa rääkimisele ning valdkonna praktikutele suunatud kampaaniatele. Kokkuleppe rakendamine on loomevaldkondades avaliku rahastuse eelduseks. Kokkuleppega liitunud 67 https://fr.wikipedia.org/wiki/Intermittent_du_spectacle 68 https://www.bmkoes.gv.at/Kunst-und-Kultur/Fairness-Fair-Pay.html 69 https://fairpracticecode.nl/nl 32 lubavad läbivalt lähtuda õiglase tasu, õiglaste osakaalude ning õiglase toimeahela põhimõtetest solidaarsuse, läbipaistvuse, jätkusuutlikkuse, mitmekesisuse ja usalduse põhimõtteid järgides. 6.5. Soome pensionilisa loovisikutele (Taiteilijaeläke)70 Soomes on teenekal kultuuritegelasel võimalik taotleda kunstide edendamiskeskus TAIKE taotlusvooru kaudu pensionilisa. Selle meetmega lahendatakse probleemi, kus stipendiumide toel teoseid loonud ja karjääri teinud kultuuritegelastel ei ole sissetulekute iseloomu tõttu kogunenud piisavat pensionistaaži. Lisapensioni makstakse riigieelarvest kultuuritegelase täiendava pensioni seaduse (194/2016 “Laki ylimääräisistä taiteilijaeläkkeistä”) alusel. Pensioni väljamaksjaks on avaliku sektori pensionifond KEVA. Pensionilisa suurus oli 2022. aastal 1419,41 eurot kuus ja see on maksustatud. Välja jagati taotluste alusel 51 täissumma mahus täis- ja osapensione (pool summast). Taotleja peab olema vähemalt 60-aastane või püsivalt töövõimetu Soome resident, kelle püsisissetulekud jäävad alla kindlaks määratud tulupiiri. Täispensionilisa saamiseks ei tohi muud tulud ületada 1419,41 eurot kuus ning neile, kes teenivad kuni 2838,82 eurot, võib määrata osapensioni summas 709,70 kuus. Suurema tulu teenijale kultuuritegelase pensioni määrata ei saa. Taotlejate seast teeb valiku TAIKE komisjon piirkondlike nõukogude osalusel. Hinnanguliselt pälvib pensionilisa iga 9. taotleja ja loovisiku lisapensioni saajaid on Soomes hetkel tuhatkond. 6.6. Iirimaa baassissetuleku eksperiment71 2022. aasta kevadel alustas Iirimaa eksperimenti, millega COVID-19 pandeemiast taastumise ühe tegevusena määrati avatud taotlusvooru kaudu juhuvalimiga 2000 loovisikule 3 aasta pikkune garanteeritud baassissetulek 325 eurot nädalas (summa lähtub miinimumpalgast). Tegemist on Iiri valitsuse laiema taastepoliitika ühe meetmega, mitte valdkondliku algatusega, kuid see lähtub kultuurivaldkonna raportist “Life Worth Living” (2020). Pilootprojekti valimis on (taotlejate arvuga proportsionaalselt) 707 kunstnikku, 584 muusikut, 226 etenduskunstide esindajat, 204 filmitegijat, 184 kirjanikku ja 95 teiste alade esindajat. Projekti käivitamiseks eraldati 2022. aasta eelarvest 25 miljonit eurot. Tegemist ei ole universaalse baassissetuleku või kodanikupalgaga, vaid kitsalt kultuuripoliitilise eesmärgiga tegevusega, mis peab aitama toetada loovisikute toimetulekut ning testima poliitikameetme mõju valdkonnas. Taotlusi said esitada kõigi loomevaldkondade vähemalt 18-aastased professionaalidest autorid ja esitajad, kes suutsid näidata loomingulist aktiivsust oma erialal. Kuna tegemist on ühtlasi uurimusliku projektiga, julgustati taotlema kõiki vabakutselisi loovisikuid. Valimisse mitte sattunutest moodustati kontrollgrupp ning kolme aasta jooksul võrreldakse baassissetuleku saajate ja sellest ilma jäänute toimetulekut ning tehakse eksperimendist järeldused. Arvestades, et grupid on piisavalt suured ja võrreldaval lähtepositsioonil, saab järeldada et kõik märgatavad muutused ja erinevused nende vahel võivad tuleneda poliitikameetme mõjust. Kuna gruppide moodustamisel jälgiti ka mitmekesisuse ja demograafilise proportsionaalsuse printsiipi, saab uurida ka baassissetuleku mõju erinevatele tululõhedele. Iiri maksu- ja sotsiaalabisüsteemid tõlgendavad baassissetulekut tavalise tuluna ning vastavate piirmäärade olemasolul arvestatakse sellega näiteks sotsiaaltoetuste maksmisel. 70 https://www.finlex.fi/fi/laki/alkup/2016/20160194 https://www.taike.fi/fi/tietoa-taiteilijaelakkeesta 71 https://www.gov.ie/basicincomearts 33 IV Eesmärgid 7. Soovitud olukorra kirjeldus Loovisikute ja loomevaldkondadega seotud osapoolte jaoks on tähtis, et kõigile Eesti ühiskonda panustajatele oleksid kättesaadavad stabiilsed elu- ja töötingimused. Kultuurivaldkonna vabakutselised professionaalid, nagu ka teiste elualade iseendale tööandjad, vajavad ravikindlustust, kindlustunnet pensionipõlve suhtes ja teenuseid karjääri juhtimiseks ning tööelu korraldamiseks samaväärselt teiste töötegijatega. Kultuuri arengukava 2021-2030 tegevussuundades 1.1. – 1.7. on toodud sihid kõigi kultuuri- ja loometöö tegijate väärikaks kohtlemiseks.72 Alljärgnevalt loetletud eesmärgid ja alaeesmärgid lähtuvad kaasamisprotsessi käigus sõnastatud soovitud olukorrast, uuringute järeldustest ning riigi strateegiatest. Alaeesmärkide puhul on lühidalt lahti kirjutatud ka võimalikud lahendusvariandid nende saavutamiseks, mida põhjalikumalt avatakse dokumendi peatükkides 8 ja 10. 7.1. Sotsiaalkaitse kättesaadavus vabakutselistele loovisikutele Eesmärk: Sotsiaalkaitse on vabakutselistele loovisikutele kättesaadav ja ligipääsetav. Loometööd tasustatakse ja maksustatakse viisil, et see tagab sotsiaalkaitse nii töötamise ajal kui järel. Garantiide tagamisel võetakse arvesse loometöö eripära ning sissetulekute ebaühtlast laekumist. Vaeghõivatud loomeprofessionaalidele on olemas vajalikud teenused ja toetused. Alaeesmärgid: 7.1.1. Kõigil loominguliselt aktiivsetel vabakutselistel, ka ebaregulaarse sissetulekuga loovisikutel, on ravikindlustus. Eesmärgini saab jõuda näiteks rakendades universaalset ravikindlustusust kõigile elanikele, laiendades praegust erandite ringi ravikindlustuse tagamisega professionaalsele aktiivsele loovisikule või luues ravikindlustuse maksuosa eraldamise ja eraldi tasumise võimaluse loovisiku staatuse põhiselt. Erandid eeldavad laiapõhjalisi kokkuleppeid ühiskonnas. Kõne alla võivad tulla ka võimalikud sotsiaalmaksu arvestuse alased muudatused nagu maksu summeerimine aastapõhiselt või rulluvalt, maksu laiendamine teistele tululiikidele, võimalus, et loomeliit saaks osaliselt või täielikult tasuda sotsiaalmaksu oma liikmete eest ilma töötasu maksmata, võimalus sotsiaalmaksu “omaosaluseks” (täiendavaks juurdemakseks) miinimumist puudujääva osa ulatuses või aastapõhiselt vastava puudujäägi riigipoolse tasumise võimalus. Vabatahtliku ravikindlustuse lepingu tingimuste leevendamine teeks ravikindlustuse kättesaadavaks inimestele, kes pole varem ravikindlustussüsteemis kindlustatud olnud. 7.1.2. Nii loominguliselt aktiivsed kui ka loometöö lõpetanud loovisikud tulevad pensionipõlves toime. Kõigil professionaalsetel loovisikutel võiks karjääri eripäradest sõltumatult olla võimalik saada väärikat pensioni. Lisaks piisavale sissetulekule, mis võimaldaks pensioniks omal käel säästmist või pensionisüsteemis maksete süsteemset tasumist, pakuti kaasamisel selle eesmärgi täitmiseks välja näiteks spetsiaalse loovisikutele suunatud pensionifondi loomist või ka kultuuritegelastele vajaduspõhise pensionilisa maksmist. Pensionilisa rakendatakse nt Soomes, kus pensioniikka on jõudnud juba mitmed 72 „Kultuuri arengukava 2021-2030“ Kultuuriministeerium, Tallinn 2021. 34 põlvkonnad stipendiumide toel tegutsenud loojaid, kelle maksustaaž ei taga neile piisavat pensioni. Pensionivaesuse riski vältimine on vabakutseliste sotsiaalkaitse suurimaid väljakutseid lähiaastatel. Eestis võiks kõne alla tulla ka lahendus, et LLSi vajaduspõhiseid loometoetusi makstaks edaspidi ka pensionäridele. See oleks lahendus aktiivsetele pensionieas loovisikutele, kuid ei pakuks haavatavale sihtrühmale püsivat majanduslikku kindlust, eriti loometöö lõpetanutele. Universaalse lahendusena oleks iseenesest suure mõjuga rahvapensioni tõstmine tasemeni, mis tagaks piisava(ma) toimetuleku kõigile eakatele, või siis pensioni miinimumlävendi alandamine või arvestuse sidumine muu kui sotsiaalmaksustaažiga. Väljateenitud aastate pensioni asendusena tuleks kõne alla ka täiendava „võimendatud“ tööandjapensioni rakendamine, mis peaks aga üldise tööandjapensioni loomisel sobituma vastava erandina laiemasse süsteemi. 7.1.3. Töötamisega kaasnevad sotsiaaltagatised on ligipääsetavad ka iseendale tööandjatele. Vabakutseliste loovisikute sihtrühmale oleks sotsiaalsete garantiide puhul kõige rohkem abi toimivatest kogu elanikkonnale suunatud lahendustest, mis võtavad arvesse sissetulekute mitmekesisust, ebaregulaarsust ja kohatist ebapiisavust. Ühtsete poliitikamuudatuste korral võidaksid kõik hõivatud ja tasustatud vabakutselised teiste sarnastesse sihtrühmadesse kuuluvate isikutega võrdselt. Erandlikud staatusepõhised lahendused on vajalikud juhul, kui vastavad universaalsed lahendused ei teostu või ei taga sihtrühma probleemi lahendamist. Loovisikute sihtrühmale kitsamalt oleks eesmärgi saavutamiseks lihtsaim lahendus põhimõte, et kõikidele loovisikutele makstakse õiglast ja piisava suurusega ning õiglases vormis tasu, mis tagaks neile sotsiaal- ja tervisekaitse kehtiva maksusüsteemi alusel. Loometöö õiglasest tasustamisest tuleneks võimalus ise panustada teiste töötajatega võrdsetel alustel. Sel puhul on eelduseks valdkonna rahastuspõhimõtete ja –tingimuste ülevaatamine. Kaasa aitab ka sihtrühma suurem teadlikkus ning laiem ühiskondlik kokkulepe. 7.1.4. Maksupanusel põhinevad tagatised tekivad töö- ja tasuvormist sõltumatult. Lisaks ravi- ja pensionikindlustusele on sotsiaalkaitse süsteemis veel rida tagatisi, mille puhul võimalik hüvitis või toetus ja selle suurus sõltub inimese maksupanusest (nt vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis, töötuskindlustushüvitis, hooldushüvitis jms). Vastavate maksude laiendamisega teistele tululiikidele universaalselt, või erandlikult loovisikutele suunatud avalike toetuste maksustamisel sotsiaalmaksuga ja nende käsitlemisel võrreldavana töötasuga, saaks tagada senisest parema ligipääsu panusepõhisele sotsiaalkaitsele. 7.1.5. Tööturu meetmed ja toetused arvestavad vabakutselise tööga. Töötuskindlustuse laiendamine kõigile tegevusvormidele – sh FIE, OÜ juhatuse liige, võlaõiguslike lepingute ja ettevõtluskonto kasutajad – tagaks sihtrühmale parema ligipääsu tööturu meetmetele. Selle eesmärgi täitmiseks vääriks kaalumist idee kohendada ka tööampsudest saadava sissetuleku lubatavat lävendit, arvestada töötuskindlustusstaaži ka ajutise töötamise pealt ning kõigilt töötamisega võrreldavatelt tegevustelt makstavatelt sissetulekutelt (nt paljud stipendiumid). Sihtrühma teadlikkus Töötukassa teenustest võimaldaks vabakutselistele toimiva tugivõrgustiku, ümber- ja täiendõppe. Valdkondade ülene koostöö aitaks riigil paremini teenuseid sihtida. 7.1.6. Ajutiselt sissetuleku kaotanud professionaalseid vabakutselisi loovisikuid toetatakse tagatiste ja loometoetusega. Vaeghõive ei ole Eesti sotsiaalpoliitikas mõistena sisustatud ega meetmetega universaalselt kaetud. Võib väita, et LLS alusel makstav loometoetus on vabakutseliste loovisikute puhul ka vaeghõivest 35 tulenevaid riske maandanud. Kui selles vallas universaalseid poliitikamuudatusi ei plaanita, jääb loometoetus ka edaspidi loovisikutele vajalikuks “tööturu tõrkeid” pehmendavaks toetuseks. Vajaduspõhiste loometoetuste paremaks sihtimiseks ja loometöö jätkamise võimaldamiseks vabakutselisena peaks LLS tingimusi täpsustama ja ümber korraldama toetuste maksmise süsteemi. 7.2. Vabakutselise määratlemine muutunud töömaastikul Eesmärk: Loometööd hinnatakse väärikalt valdkonnast ja tegevusvormist sõltumatult. Vabakutselise loometöö korraldus on jätkusuutlik. Kõigil loomevaldkonnas vabakutselisena tegutsejatel on võimalik valida töötamiseks sobiv, lihtne ja jõukohase administratiivkoormusega vorm, millega on töö iseloomust sõltumatult võimalik tagada toimetulek ja sotsiaalsed garantiid. Kultuuritöö ei eelda eneseohverdust ning võimaldab hoolitseda oma tervise, erialase arengu ja töövõime püsimise eest ning täita kohustused lähedaste ees. Alaeesmärgid: 7.2.1. Vabakutseliste töö kultuurisektoris on kirjeldatud ja määratletud, töötamise vormid ajakohastatud ning kõiki töötajaid koheldakse sama tööd tehes võrdselt. Vabakutselistel on tugev huvikaitse. Iseendale tööandjate osakaal on kõikjal maailmas tööturul üha suurem. Rahvusvahelistes analüüsides rõhutatakse, et loomesektoris tuleb võtta ette kõik võimalik, et kaitsta professionaalide huve, kellest suur osa on läbi aegade töötanud vabakutselisena ja valdavalt projektipõhiselt. Kahjuks ei arvesta muutuv ühiskond ja töötingimused piisavalt loominguga tegelemise eripäradega. Vabakutselise staatus on kehtiva LLS kontekstis olnud oluline kriteerium loometoetuse määramisel. Sõltumatult toetuste ja või erandlike sihtmeetmete tingimustest on vabakutselise töö kirjeldamine vajalik töötaja ja ettevõtja rollide vahel selguse loomiseks. Kaasamise käigus ilmnes, et nii FIE ja OÜ vormis kui ajutiste võlaõiguslike lepingutega töötavad vabakutselised tunnevad vajadust lihtsama tegevusvormi järele, mis vähendaks isiku administratiiv- või finantskoormust peamiselt raamatupidamise osas. Sellise vormi saaks disainida näiteks muutes lihtsamaks teatud piirides tegutsevate OÜ-de nõudeid või kohendades ettevõtluskonto tingimusi sihtrühma vajadustega vastavaks. Huvikaitse tugevdamiseks on üks võimalik lahendus loomeliitude võimestamine. 7.2.2. Iseendale tööandjatele on loodud teenused töötervishoiu tagamiseks, sh ligipääs vaimse tervise teenustele, mis arvestavad loomevaldkondade spetsiifikaga. Vabakutselistest loovisikutest paljud ei käi täna katkendliku ravikindlustuskaitse tõttu regulaarselt arsti juures. Mitme looveriala puhul on aga olemas kõrgendatud ametihaiguste, terviserikete ja tööõnnetuste risk, mida peaks regulaarselt jälgima ja ennetama töötervishoiu ja tööohutuse põhimõtteid järgides. Pingelise vaimse ja füüsilise loometöö tegijatele tuleks koostöös Sotsiaalministeeriumi ja loomevaldkondade organisatsioonidega kujundada teenused tervise hoidmiseks ja jälgimiseks ning sellealaseks teadlikkuse tõstmiseks. 7.2.3. Iseendale tööandjatele on kättesaadavad tugiteenused administratiivse koormusega toimetulekuks. Väga paljud vabakutselised loovisikud on esile tõstnud ettevõtlusvormide nagu FIE ja OÜ kasutamisega seotud täiendavat administratiivkoormust, mis eriti keeruline kanda nendel, kelle jaoks väike teenistus paneb piirangud õigus- või raamatupidamisteenuste sisse ostmisele. Ka juhul kui selle 36 sihtrühma jaoks lahendaks tulevikus probleemi lihtsustatud ettevõtluskonto süsteem, on vajadus professionaalsele nõustamisele, tugiteenusele või vastavatele klastritele olemas. 7.2.4. Tööturu teenused on loomevaldkondade vabakutselistele kättesaadavad ja ligipääsetavad, sh erialase täiendõppe korraldamiseks. Karjäärinõustamise ja täiendõppe teenused on Töötukassas olemas, nende osas on vaja parandada sihtrühma teadlikkust ning koguda tagasisidet vajaduste ning ootuste osas. Iseendale tööandjad vajavad muuhulgas erialast täiendkoolitust professionaalse taseme säilitamiseks ja arendamiseks. Seda Töötukassa täna ei paku, kuid koostöös ülikoolide, loomeliitude jt osapooltega tuleks loovisikute elukestva õppe võimalused täiendava tähelepanu alla võtta. 7.2.5. Vabakutseliste loovisikute nõustamine ja professionaalsele arengule keskenduv coaching. Lisaks administratiivsele toele ja erialasele enesetäiendusele vajab iga oma ala professionaal vahel ka peegeldust, kõrvalpilku, asjatundlikku kaasamõtlemist. Seda nii kollektiiv- kui “individuaalaladel”. Eestis on vastava spetsialiseerumisega konsultante vähe. Vaja oleks välja õpetada eksperdid, kes vastavat tuge saaksid pakkuda ning luua teenuse kättesaadavaks tegemiseks sobiv süsteem. 7.2.6. Töö- ja puhkeaja ning puhkuse põhimõtetest peetakse kinni ka vabakutselise töö kontekstis. Puhkeaeg on Euroopa sotsiaalharta alusel reguleeritud töötaja tervise kaitseks ja inimväärikuse tagamiseks. Kaasamisel pakuti välja idee puhkusehüvitise / -tasu käsitlemiseks osana sotsiaalkaitse süsteemist. Idee vajab koostöös Sotsiaalministeeriumiga analüüsimist. Alternatiivina saaks kaaluda vabakutseliste vajaduspõhise puhkusetoetuse meetme või “sabatiaasta” põhimõtte juurutamist kultuurirahastuses, et toetada loometööks vajalikku “laadimisaega” ja vältida läbipõlemise ohtu ning vähendada muid terviseriske, tagades samas vajalikud garantiid. Läbivalt tuleks lähtuda põhimõttest, et vabakutselise loometöö tasustamisel arvestatakse puhkuseosaga tehtud töömahu ulatuses. Tegemist oleks nii majanduslikus kui hoiakuid kujundavas mõttes müksava mõtteviisi muutusega: ka vabakutseline peab võtma vabu päevi, tema puhkus on võrdselt nii tema “tööandja” ehk enese kui klientide (ehk lepingupartneri) vastutus. 7.3. Professionaalse loovisiku määratlemine ja võimalike toetuste sihtimine Eesmärk: Professionaalsed loovisikud on selgete kriteeriumide abil tunnustatud ja neile suunatud loomeregister on kaasaegne mugav “ühe ukse” digilahendus riigiga suhtlemisel, statistika kogumisel, teenuste ja võimalike toetuste tagamisel ning riigieelarve planeerimisel. Alaeesmärgid: 7.3.1. Selged kriteeriumid professionaalse loovisiku tunnustamiseks. Igaühel on õigus end loominguliselt väljendada, loomevabaduse põhimõte on kirjas põhiseaduses. Küsimus sellest, kes on kunstnik, on vabas ühiskonnas oluline eelkõige toetuste ja hüvede sihtimise ning avaliku raha jagamise põhjendatuse ja läbipaistvuse kontekstis. Küsimus, kes on professionaalne kunstnik ning kes ja mille alusel seda otsustab, kannab seda suuremat kaalu, et kultuuri kestmiseks üksnes harrastajatest ei piisa. Kriteeriumide sõnastamine on vajalik, sest loovuse suurem roll ühiskonna eri aladel ning sotsiaalmeedia lai levik teeb võimatuks avalikult kättesaadavaks tehtud autoriõiguse objektide alusel loovisikute laiapõhjalise tunnustamise. Professionaali ja hobikunstniku vajadused ja roll on selleks liiga erinevad, et luua kultuuripoliitilisi meetmeid kõigile loovust rakendavatele isikutele. 37 Kultuuripoliitika paremaks sihtimiseks tuleks piiritleda tunnused, millele vastamise põhjal hinnatakse loovisiku professionaalsust ja aktiivsust loomealal. 7.3.2. Loomealade loetelu LLSis on avatud, et tagada kultuuri mitmekesisus ja areng, kriteeriumid loovisikute toetamiseks lähtuvad professionaalsest panusest ja aktiivsusest. Kehtiva LLSi puhul, mis määrab 8 loomeala, millel tegutsejatele on ette nähtud toetused ja stipendiumid, on kritiseeritud kultuuripoliitiliselt kitsast vaadet, mis mõne eluala loovisikuid kohtleb ebavõrdselt. Mitme eluala esindajad on soovinud loomealade nimekirja täiendamist. Kiirelt muutuvas kultuuripildis oleks ilmselt mõistlik jätta loomealade loetelu avatuks, luues näidet ning professionaalsuse kriteeriumide kaudu selge mõttelise piiri kultuuri säilimisse ja arengusse antava loova panuse ning nö igamehe eneseväljenduse vahel. Loomevaldkondade ja teiste elualade eristamisel arvestataks ekspertide hinnanguid kunstilise kavatsuse olemasolust. 7.3.3. Arvestatakse ka nende loomevaldkonna töötajatega, kes ei ole autorid, vaid muu asendamatu osapool loomeprotsessis - professionaalid, kelle panus teose sündi on suur, oskused spetsiifilised ja teistel elualadel rakendamatud. Osa kultuurist on kollektiivne, autorist üksi teose sünniks ei piisa. Et tagada kultuuri jätkusuutlikkus, eriti olukorras kus näiteks sotsiaalsed garantiid tagatakse sihtrühma põhiselt erandite abil, tuleb loovisikute kõrval silmas pidada ka teisi valdkonna võtmetähtsusega panustajaid. 7.3.4. Loometoetustele kvalifitseerumine on läbipaistev ja lähtub võrdsest kohtlemisest (sh loomealade vahel). Aruteludes on olulisena tõstatatud küsimus, kas praegune loometoetus, mis loometöö õiglase tasustamise ja universaalsete garantiide ideaalolukorras täidaks eelkõige vaeghõive riskide maandamise ülesannet, peaks tulevikus olema pigem marginaalne kompenseeriv meede. Olenevalt lahenduste paketist ja rakendamise ajakavast jääb toetus veel mõneks ajaks siiski peamiseks viisiks ebaregulaarse ja puuduliku sissetuleku kompenseerimisel loomevaldkonna professionaalidele. Toetused võiksid lähtuda rangelt vajadusest ja eesmärgist kõigi loovisikute üleselt, mitte loomealade lõikes. Tänase proportsionaalse jaotuse asemel loomeliitude vahel tuleks lahendus leida nii, et kõik toetusele kvalifitseerujad, sõltumata loomealast, pääseksid sellele ligi samadel alustel. 7.3.5. Loomeregister on protsessi teenindav portaal, mis suunatud otse loovisikutele. Kaalutud on ideed arendada äriregistri juures olemas olevast ja loomeliitude infot koondavast loomeregistrist, loovisikute register, mis aitaks administreerida võimalikke toetusi, planeerida eelarveid ja hinnata loovisikute vastavust toetuste tingimustele. Loovisikule oleks see nö ühe-ukse kanal riigi toetuste ja infovahetuse jaoks, võimaldades taotleda tunnustamist loomevaldkonna professionaalina, tõestada aktiivsust loomealal ning vajadusel esitada taotlusi toetuste saamiseks. Tunnustus professionaalina oleks pikaajaline ekspertotsus, mida pidevalt uuendada ei ole vaja. 7.3.6. Loovisikute ja loometöö kohta kogutakse pädevat ja võrreldavat statistikat, mille abil uuendatakse regulaarselt loovisikutele suunatud teenuseid. Loomeregistrist oleks riigil õigus koguda põhjendatud anonüümset teavet loomealade arengu, toetusvajaduste jm seonduva hindamiseks ning poliitikakujundamiseks. Register annaks aktiivsetest professionaalidest aktuaalsema valimi tänaste ettevõtluspõhiste andmestikega võrreldes. Andmeid tuleks koguda ja analüüsida ka toetuste jagamisel, sh Kultuurkapitalis, et kõigil osapooltel oleks olemas päevakajaline andmestik loomevaldkondade seisukorrast. 38 7.4. Loometöö väärtustamine ja õiglane tasu Eesmärk: Loometöö eest tasutakse õiglaselt töösuhte vormist ja loomealast sõltumatult. Õiglane tasu arvestab teose loomiseks tehtud pingutuste ja kulutustega, teose eripärade ja valdkonna toimimispõhimõtetega. Töötasu suurus täistööajale taandatuna riigi rahastatud kultuuritegevuses vastab vähemalt kultuuritöötaja miinimumile ning tasu vorm tagab loometöö tegijale sotsiaalsed garantiid. Teoste kasutamise, esitamise ja omandamisega seotud õiguste hüvitamine toimib autoreid toetaval ja jätkusuutlikul viisil. Alaeesmärgid: 7.4.1. Loomevaldkondade üleselt on kokku lepitud “ausa mängu” põhimõtted, mis on muuhulgas orientiiriks riigi rahastusotsustele. Loometöö õiglase tasustamise üheks eelduseks on avaliku kultuurirahastuse tingimuste ülevaatamine. Sellele peab eelnema loomealade sees ja valdkondade üleselt ühtsete põhimõtete kokku leppimine loometöö kirjeldamiseks, töömahu ja sisendkulu arvestamiseks, tasuvormide täpsustamiseks ja tasustamise korraldamiseks. Rahvusvahelised analüüsid rõhutavad, et õiglaste töötingimuste tagamine loovisikutele ning kultuurisektori professionaalidele on riikide vastutus ning teemana laiem kui pelgalt tasu suurus. Riigid peavad arendama õiglase koostöö praktikaid ning seadma õigluse põhimõtted rahastamise lähtekohaks. 7.4.2. Loometöö tasustamise paremaks korraldamiseks lepitakse kõiki osapooli kaasates kokku miinimumtasu standardid ja õiglase tasu põhimõtted. Need võiksid edaspidi olla avalikult rahastatud kultuurikorralduse aluseks, ülejäänud korraldajatele soovituslikuks. Töö tasustamisel lähtutakse põhimõttest, et kokku lepitud miinimum ei tohiks muutuda maksimumiks. Valdkondlikud tasumiinimumid lähtuvad loomeala iseloomust, sisendkulude jaotumisest jm eripäradest, mistõttu lepitakse need kokku valdkonna sees ja võetakse võimalikult laiapõhjaliselt ning avalikult tasustamisel aluseks. Kokku lepitud miinimum ei tohi välistada suurema tasu maksmist ja muid kokkuleppeid, kuid valdkondade siseselt ja ka -üleselt on loometöö tasustamine läbipaistev, õiglane ja jätkusuutlik. 7.4.3. Avalikult rahastatud kultuurikorralduse eesmärk on loometöö tasustamine vormis, mis tagaks loovisikule võimalikult pika perioodi vältel sotsiaalsed garantiid ja stabiilsuse. Professionaalne loovisik, kelle loominguline panus on kultuuri säilimise, mitmekesisuse ja arengu seisukohalt keskne, peaks saama loometööga tegeleda nii, et toimetulekuks ei oleks vaja alternatiivset sissetulekut otsida. Stipendiumide, litsentsilepingute ning muude pigem ebaõiglaste töö tasustamise vormide asemel, sh arvete esitamine juhul kui vastava ettevõtte puhul pole teenuse täiendavad sisendkulud hinnastatud, tuleb loometöö eest maksta viisil, et tasustatud oleks kõik tööetapid, kaetud otsesed kulud ning loovisikul tekiksid töötamisega seotud garantiid. Loovisikute töö peaks tagama tegijale muuhulgas ka mõistliku töö- ja puhkeaja tasakaalu ning majandusliku ja sotsiaalse stabiilsuse. 7.4.4. Riigieelarvest rahastatud institutsioonide toetamisel ja selle kõrval arvestatakse kultuurieelarve koostamisel ka vabakutseliste autorite ja esitajatega. Aruteludes on peetud oluliseks, et riigieelarve koostamisel arvestatakse riigi asutuste ja strateegiliste partnerite tegevuse sees ja kõrval nii töölepingu alusel töötavate kultuuritöötajate kui kõigi teiste eeldatavat tööpanust võrdselt, sealjuures tagatakse kolmanda sektori asutuste tegevuse toetamisel vahendid ka loometöö õiglaseks tasustamiseks. 39 7.4.5. Loovisikutele suunatakse koolitused ja teenused loometööst efektiivsemalt tulu teenimiseks. Oluliseks on peetud, et valdkondlikud arenduskeskused, loomeliidud jt organisatsioonid töötavad välja valdkonnaspetsiifilised mudelid, tööriistakastid ja õpimaterjalid loovisikutele loometööst, teoste kasutusõigusest, digimaailma võimalustest jms, mis aitaks laiendada võimalusi loometööga jätkusuutlikuks tulu teenimiseks. 7.4.6. Tööturu tõrgete kompenseerimiseks on vajaduspõhised meetmed, mis arvestavad loomealade rahastuse ja töökorralduse tervikpilti. Valdkondades, tegevustes ja ametites, mille puhul esinevad olulised turu- või tööturutõrked, on peetud vajalikuks kaaluda, kas luua või laiendada meetmeid nagu nt loomepalgad, hüvitised, võimendatud autoritasud jms, et tagada tippvormis loovisikute võimalus pühenduda loometööle. Valdkonna asutuste, kollektiivse esindamise organisatsioonide, autorite ja loomeliitude koostöös võiks analüüsida autoriõiguste parema rakendamise võimalusi, et loomingu kasutamine oleks autoritele tasuv. Kirjanduse ja kirjastamise valdkonnas võiks täpsustada ja uuendada autorihüvitiste maksmise süsteemi ning kehtestada tasude arvestamiseks, sh piisavuse ja õigluse tagamiseks selged alused, uuendades selleks autoriõiguse seadust. Loomepalkade meetme arendamisel võiks lähtuda valdkondade ning kindlate loomerollide eripäradest, samuti iga valdkonna rahastamise suurest pildist, eelistades võimalusel võimendada tegelike töösuhete õiglast tasustamist kõigis etappides. 7.5. Loomeliitude roll ja huvikaitse Eesmärk: Loovisikutel on tugevad esindusorganisatsioonid ja vabakutselistel toimiv huvikaitse, ka “individuaalalade” loometöö tegijate hääl on ühiskonnas kuuldav. Lisaks sotsiaalsetele ja majanduslikele huvidele on kaitstud loomevabaduse põhimõte ja väärtustatud autoriõigused. Alaeesmärgid: 7.5.1. Loomeliitudel on suur ja oluline roll vabakutseliste huvikaitsel ja loovisikute esindamisel. Loovisikud võiksid olla süsteemselt kaasatud poliitikakujundamisse laiemalt ja sektorisisesesse dialoogi. Organiseerumine huvikaitseks ja liitumine eestkosteorganisatsioonidega võiks olla aktiivsem. Riik seab selged strateegilise partnerluse eesmärgid loovisikute huvide kaitsel, nõustamisel ja toetamisel, mille rahastamiseks võiks olemas olla sobiv ja piisava mahuga tegevustoetuste meede. Senine formaalne tunnustus haldusülesande täitmiseks võiks asenduda eesmärgistatud ja tagasisidestatud kahepoolse koostööga. Loovisikute huvikaitse organisatsioonid on aktiivsed, pädevad ja rahvusvaheliselt võrgustunud. 7.5.2. Loomevabaduse põhimõtete ning “ausa mängu” kokkuleppe täitmise tagamiseks kaalutakse sõltumatu vahendaja rolli loomist. Kultuuriministeerium ja selle rahastatavad institutsioonid tegelevad Eestis nii kultuuripoliitika kujundamise kui osalt ka rakendamisega. Võimalike konfliktide puhul ei pruugi ministeerium seega olla üksiku loovisiku jaoks mugav dialoogipartner. Arutelude käigus on leitud, et juhul kui loomevaldkondade üleselt sõlmitakse ausa mängu kokkulepe, millega loometöö tasustamise kõrval sätestatakse ka muud väärika ja õiglase kohtlemise aluspõhimõtted, võib osutuda vajalikuks sõltumatu vahemehe institutsiooni või rolli loomine. Tema ülesandeks oleks loovisikute õiguste, ausa mängu kokkulepete järelevalve ning vastavasisuline nõustamine. Sarnases rollis vaheisikuid on rakendatud ka teistes Euroopa riikides, nt Austrias. Eestis tagab loomevabadust põhiseadus, samuti 40 on riik liitunud kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitset ja edendamist käsitleva UNESCO 2005. aasta konventsiooniga. Põhiseaduse täitmise osas kaitseb kodanike huve ning vajadusel nõustab neid õiguskantsler, kuid loomeöös võib ette tulla tagakiusamist ja konflikte, mille puhul põhiõigused otseselt ohustatud ei ole. Vahemehe rolli võib sellises olukorras sobida täitma näiteks loomeliitude ülene roteeruv või valitav esindaja, kes oleks loovisikutele piisavalt lähedal ning oskaks kergemaid vaidlusi lahendada, aga vajadusel abi otsijat ka edasi suunata. 7.5.3. Autoriõiguste alane nõustamine on välja arendatud ja autorite teadlikkus paranenud. Parandatud on autorite teadlikkust oma õigustest ja võimalusi enda eest seista või liituda sobiva kollektiivse esindamise organisatsiooniga. Avardunud on võimalused teoste kasutamise eest tasu saada ning soovi korral lihtsalt ja mugavalt ise oma teoste kasutamise tingimusi jälgida ja määrata. 7.5.4. Loomeliitudel vm valdkondlikel organisatsioonidel on loovisikute nõustamise kompetentsid loomeala spetsiifikaga seotud õigus-, finants- ja sotsiaalküsimustes. Strateegiline partnerlus loovisikute toimetuleku toetamiseks ning organisatsioonide võimalused erinevate tugiteenuste pakkumiseks valdkondlikult või valdkondade üleselt on paranenud ning tagavad kultuuri ökosüsteemi sidususe. 7.5.5. Nii üksikud loovisikud kui esindusorganisatsioonid on kaasatud poliitikakujundamisse, toimub regulaarne dialoog kõigis otseselt ja kaudselt huvigruppi puudutavates küsimustes (sh väljaspool kultuuripoliitikat). Avaliku sektori kaasamiskultuur võiks olla parem ning loomevaldkondade esindusorganisatsioonid rohkem nähtavad, aktiivsed ja võimekad. Siis on loomevaldkondade hääl ühiskonna eri tasandite protsessides kuuldav ja sellega arvestatakse. Arvestada osatakse ka loomevaldkondade mitmekesisuse ja eripäradega. 7.5.6. Loomeliitude tegevuse toetamisel käsitletakse huvikaitse ja esindusorganisatsiooni tegevusi lahus valdkondlikest sisutegevustest. Võimalikud avalikud investeeringud loomeliitude varasse on vajaduspõhised ja seotud valdkondlike mujal täitmata sisufunktsioonide tagamisega. Ajalooliselt väga erineva toimeloogika ning erinevate varaliste võimaluste ja kohustustega ühingute roll valdkondlike tegevuste läbiviijana ei saa mõjutada loomeliidu rolli huvikaitse- ja esindusorganisatsioonina. Võrdse kohtlemise põhimõtete täitmiseks käsitletakse strateegilist partnerlust loovisikute esindamisel eraldi muudest võimalikest valdkondlikest funktsioonidest. 7.6. LLS eesmärkide täpsustamine ja seaduse rakendamine, loometoetused Eesmärk: LLS annab toimiva ja asjakohase seadusandliku raamistiku, millega defineeritakse muuhulgas loometöö ja reguleeritakse selle tasustamise üldpõhimõtted, kehtestatakse professionaalse vabakutselise loovisiku määratlemise alused, sätestatakse tingimused vajaduspõhiste toetuste ja sotsiaaltagatiste loomiseks ning loovisikute huvikaitse tagamiseks. Alaeesmärgid: 7.6.1. Seadus tagab õigusselguse ja ootuste juhtimise loovisikute toetamisel ja loometöö rahastamisel, määrates sihtrühmad ja kirjeldades protsesse. 41 LLS määratleb edaspidi selgelt professionaalse vabakutselise loovisiku määratlemise kriteeriumid, mida rakendatakse valdkondade üleselt. Seadus sätestab ka vastava tunnustuse kehtivuse, uuendamise ja vaidlustamisega seotud küsimused. 7.6.2. Seadus kirjeldab selgelt eesmärgid ja meetmed ning tingimused, mille korral loovisikute toimetulek ja sotsiaalsed garantiid tagatakse. LLSis on edaspidi kirjeldatud loometöö defineerimise ja selle tasustamise põhimõtted väljaspool tavapäraseid täiskoormusega töösuhteid, professionaalsete vabakutseliste loovisikute vaeghõivest tuleneva toetusvajaduse korral rakendatavad meetmed ja võimalikud muud sihtrühmale suunatud erisused. Seaduses reguleeritud meetmed võivad olla nii valdkondlikud kui valdkondade ülesed (nt loometoetus, loomepalgad vms). 7.6.3. Lihtne, ligipääsetav ja sujuv menetlus kõigile osapooltele. Toetuste, professionaalse loovisiku staatuse jms taotlemine on läbipaistev ja ühtne. Registripõhine “ühe ukse poliitika” kohtleb taotlejaid võrdselt. Toetusvajadus ja -õigus tuvastatakse registripõhiselt. Keerulisemaid juhtumeid lahendatakse keskselt, ühtsete reeglite alusel, protsessi kulgu saab taotleja jooksvalt jälgida. 7.6.4. Loometoetuste eelarve jaotub vajaduspõhiselt. Vaeghõivet kompenseerivate toetuste eelarve on ühtne ja selle maht sõltub toetuse lõplikust funktsioonist ning teistest poliitikavalikutest sotsiaalsete garantiide kontekstis. Eelarve kujuneb loovisikute registri alusel ning sellele kogutakse ka reservi võimalike kriiside operatiivseks lahendamiseks nt Töötukassa reservi eeskujul. Toetusi võiks jagada keskselt, kaasates loomeliite. Nii tagatakse toetuste jõudmine võimalikult paljude tegelike abivajajateni. Loomestipendiumide maksmise vajadus ja vorm analüüsitakse läbi Eesti Kultuurkapitali jaotuspõhimõtete kontekstis, et vältida dubleerimisi. 7.6.5. Senisega võrreldes täpsemalt sihitud loometoetuse tingimused on paindlikud ja arvestavad loometöö eripäradega nagu sissetulekute ebaregulaarsus. Kehtiva jäiga 2-aastase kohustusliku pausi asemel tagatakse loometoetuse katkestamise ja taastamise võimalus kindla perioodi vältel nö rulluvalt, et võimaldada loovisikule pikema aja jooksul jätkusuutlik toimetulek ajutistest üksikutest tuludest sõltumatult. Kindla perioodi jooksul kindla arvu kuude ulatuses toetuse tagamine, kui isiku vastavate kuude kogusissetuleku keskmine ei ületa kokku lepitud piirmäära, tagab loovisikute toimetuleku stabiilsuse ja kindlustab tuleviku pensionistaaži tagamise näol. 7.6.6. Loometoetuse sihtrühm ja võrdne kohtlemine Loometoetuste määramise tingimused vaadatakse üle ka sihtrühma piiritlemise osas. Pensionäride, tudengite jt puhul analüüsitakse toetusele võimaliku kvalifitseerimise asjaolusid ka väljaspool kehtivat ravikindlustuskaitset, mis seni on olnud välistamise aluseks. 42 V Lahendused, mis eeldavad praktika, mitte seaduste muutmist 8. Võimalikud mitteregulatiivsed lahendused ja analüüs alateemade kaupa Süsteemsed muudatused on igal juhul vajalikud. Hetkeolukorra säilitamine ei pruugi olla jätkusuutlik, kuna kehtiva seaduse alusel täna jagatavad loometoetused ei jaotu õiglaselt abivajajatele, ning selliselt loodud lahendus sotsiaaltagatiste osas ei ole vabakutseliste jaoks süsteemne ega pikaajaline, samuti on hetkel lahendamata loometöö õiglase tasustamisega seotud küsimused. Toimivad lahendused võivad eeldada kultuurirahastuse suurendamist või ümberkorraldamist, kuid ainult rahastuse kaudu, teiste asjaolude samaks jäädes, kogu keerulist probleemide ringi lahendada võimalik ei ole. Probleemistikku on aktiivselt selgitatud ka avalikkusele. Teadlikkuse tõstmine üksi loovisikute toimetulekut ja sotsiaalseid garantiisid ei paranda, kuid hoiakute muutmine aitab kindlasti kaasa parimate lahenduste leidmisele ja jõustamisele. II peatükis kirjeldatud probleemide lahendamiseks pakuti kaasamisel välja järgmisi mitteregulatiivseid ehk seaduse muutmist mittevajavaid lahendusi. 8.1. Sotsiaalkaitse kättesaadavuse parandamine Mitteregulatiivse lahendusena sotsiaalkaitse kättesaadavuse parandamisel tuleb kõne alla lahendus, kui parandatakse teadlikkust ja hoiakuid ühiskonnas laiemalt, et sotsiaalmaksu maksmine tööandjate ja -võtjate poolt oleks laiemalt väärtustatud ning et ka loovisikute tööd osataks näha tööna. Selle nimel saavad ministeeriumid, valitsussektori asutused, loomeliidud, teised valdkonna organisatsioonid ja kultuurikorraldajad teha tihedat koostööd. Hoiakute muutmine on eelduseks kahjulike töövormide vähenemisele ja maksukäitumise paranemisele. Uuringud on välja toonud vabakutseliste loovisikute peamise probleemina pigem tulude väiksust, mis maksulävendite saavutamist ei võimalda, seega ei ole ainult avalikkuse teavitamisega võimalik probleemi lahendada ega eesmärke saavutada. Töötasu maksmise õiglaste vormide osas tuleb Kultuuriministeeriumil ja laiemalt avalikul sektoril asuda suunanäitajaks. Loometöö tegemiseks tuleb sõlmida asjakohased lepingud, mille pealt makstakse ka maksud – olgu lepingu vormiks töö-, töövõtu- või käsundusleping või muu vastav vorm. Ministeeriumil rahastaja ja tingimuste seadjana on loometöö väärtustamist ka rahastustingimuste kaudu võimalik mõjutada. Sotsiaalkaitsega seotud spetsiifiliste probleemide puhul – nt piiride ülese sotsiaalkaitse küsimused mobiilse eluviisiga loovisikutele – tuleks kaaluda spetsialiseerunud nõustamise väljaarendamist. Piirideülene sotsiaalkaitse on laiem probleem ega puuduta ainult loovisikuid, kuigi loometöö eripäraks võiks lugeda lühiajalisi intensiivseid ja mitmeid riike hõlmavaid töösuhteid, mille ühildamine riiklike sotsiaalsüsteemidega on loovisikute murekohaks üle maailma. Väärika pensioni tagamiseks professionaalidele, kes ei ole aktiivse loometöö jooksul piisavalt panustanud pensionifondidesse ega -staaži, pole mõeldav jääda lootma universaalse pensionisüsteemi kõikihõlmavusele. Sotsiaalministeerium on 2023. aastal valmistamas ette ettepanekuid penisonisüsteemi võimalikuks muutmiseks, et tasakaalustada 2022. a lõpus valminud pensionisüsteemi analüüsis ilmsiks tulnud suurt pensionilõhet tulevikus.73 Probleem on loovisikute sihtrühmast palju laiem. Neile vabakutselistele, kes ei ole tänaseks piisavalt sotsiaalmaksuga 73 https://sm.ee/too-ja-pension/pension 43 maksustatud tasu teeninud ning kellel ei ole penisonieani jäänud aastate jooksul võimalik otsustavalt parandada oma sotsiaalmaksustaaži, võimalikud muudatused leevendust ei too. Arvestades probleemi teravust just suure vabakutseliste arvu ning suure turutõrkega loomevaldkondades, samuti viimaste kümnendite pensionisüsteemi muudatuste mõju “kuhjumist” selle sihtrühma puhul, tuleb lähikümnenditel põhjalikult analüüsida vajadust pensionilisa maksmiseks täiendava toimetulekut tagava toetusena loomevaldkonna eakatele. Lahendus ei kannaks universaalse ja isiku omavastutusel põhineva sotsiaalkaitse põhimõtteid, kuid aitaks ära hoida loomevaldkondade klassikute pensionivaesusest tulenevaid sotsiaalprobleeme valdkonnas. Euroopa praktikas on mitmeid näiteid eraldi sotsiaalkindlustusfondidest loovisikutele, kuhu panustavad võrdsetes osades riik, kultuurikorraldajad / loomeettevõtted ja loovisikud ise. Pensionisüsteemi perspektiivide kontekstis vääriksid Eesti võimalused ja vajadused läbi kaalumist. Eesti pensionisüsteemis on erinevaid vabatahtlikke fonde, väljaarendamisel on ka tööandjapensoni põhimõtted. Turutõrke, väikeste tasude ja riigi ning muude avalike toetuste suure osakaalu tõttu kultuurivaldkonnas ei pruugi omaette sotsiaalkaitse- või -kindlustuse fond Eestis olla mõttekas, samas oleks prekaarses seisus sihtrühma täiendavate meetmetega kindlasti vaja toetada. Sotsiaalsed tagatised on Eesti kehtivas sotsiaalkaitse süsteemis seotud maksustatud tulu saamisega. Järjepideva sotsiaalkaitse tagamiseks oleks peamiseks eelduseks loovisikutele makstav piisav ja õiglane tasu. Tasustamispõhimõtetes kokku leppides ja neid läbivalt muutes, oleks aktiivselt hõivatud loovisikutele võimalik sotsiaalsed garantiid tagada ka üldist süsteemi põhjalikult muutmata või erandeid loomata, eriti kui paralleelselt muuta sotsiaalmaksu arvestuse alused ravikindlustuse tagamiseks nö rulluvaks (regulatiivne lahendus). Osalist regulatiivset sekkumist, aga ka suuri muutusi hoiakutes, eeldaks kultuuri rahastajate, nt Kultuurkapitali, suunamuutus stipendiumide asemel pigem sotsiaalmaksuga maksustatud lepingute sõlmimiseks, mis loometööks toetuse saajale tagaks täiendavalt ka sotsiaalsed garantiid. Võimaliku leevendava lahendusena sotsiaalkaitse kättesaadavuse probleemile oli koosloome käigus arutluse all ka loovisikute täiendav hõive teistes valdkondades, töötamise võimaluste laiendamine alternatiivina loometoetusele, millega loovisikul tekiks võimalus anda oma panus nt haridusmaastikul. Loomevaldkondade kestlikkuse uuring on välja pakkunud soovituse luua loomeinimestele võimalus omandada mikrokraadina pedagoogika kvalifikatsioon, et asuda õpetama (kõrg)koolis.74 Seeläbi paraneks loomeinimeste võimalused teenida lisasissetulekut ning samas aitaks meede leevendada õpetajate puudust haridusasutustes. Haridus, sealhulgas kõrg- ja huviharidus, on juba praegu populaarseim loovisikute peamise või täiendava hõive sektor. Täiendavate või alternatiivsete hõivevõimaluste loomine võimaldaks vaeghõivatud loovisikutel panustada ühiskonda ning teenida täiendavat tulu sotsiaaltagatiste saavutamiseks. Loovisiku vajadusi arvestavate võimaluste tekitamine eeldab aga koordineeritud tellimust ja täiendavaid vahendeid teenuse administreerimiseks nt Töötukassa kaudu. Lahendus aitaks “lappida” vabakutselise loovisiku sotsiaalkaitse lünklikkust ja parandaks vaeghõivatud loovisikute staatust, kuid oleks täiendav kulu riigile, mistõttu peaks meetme eesmärk ja iseloom pakkuma ühtlasi lahendusi ka teistele ühiskonna probleemidele. Puudub täpsem teave, kui suurt hulka loovisikutest puudutab vaeghõive probleem ja kui suurel hulgal on tulud ebaõiglaselt madalad siiski täie tööpanuse ja piisava hulga tellimuse / publikuhuvi kiuste, samuti ei ole ülevaadet selliste isikute oskustest ega teiste sektorite vastavast 74 Raivo Ruusalepp, Kats Kivistik, Mart Veliste, Andra Asser, Kristjan Kaldur, Helena Meier, Helli Toomsalu. Ernst & Young Baltic AS ja Balti Uuringute Instituut MTÜ, 2022 44 tööjõuvajadusest. Sotsiaalkaitse tagamise eesmärki kirjeldatud lahendus täies mahus saavutada ei aitaks, kuid täiendava mitteregulatiivse võimalusena tuleks seda kindlasti kaaluda. Mitteregulatiivse täiendava meetmena pakuti välja ka sihitud teenuste, eelkõige vaimse tervise toe loomine, samuti puhkuse- ja töötervishoiu alane jm enesehoolega seonduv teadlikkuse, oskuste ja võimaluste arendamine. Lisaks tagatistele vajavad vabakutselised loovisikud ka ligipääsu teenustele. Kaasamise käigus tehti ka ettepanekuid pakkuda nt vaimse tervise alast nõustamist läbi erialaliitude, samuti luua puhkamiseks mõeldud toetused eesmärgiga töö ja puhkuse tasakaalu tähtsuse teadvustamine ning võimaluse loomine aja mahavõtmiseks nii, et toimetulek ei kannataks. Tegemist on laiema eriarstiteenuste kättesaadavuse, aga ka spetsialiseerumise küsimusega, millele võib leiduda nutikaid lahendusi loomeliitude, terviseala ekspertide ja erasektori koostöös. Arvestades sihtrühma eripärasid ja suurust, oleks ilmselt mõistlik kaaluda ka loomevaldkondadele spetsialiseerunud töötervishoiu teenuse väljatöötamist, mis keskenduks loovatele valdkondadele ja nende eripäradele, sektori-spetsiifilistele riskidele ja nende ennetamisele. Sellise teenuse korraldus ja rahastamine vajab täiendavat analüüsi. Töötervisehoiuga seonduvad teemad vabakutselistele võivad vajada ka regulatiivseid lahendusi, seda laiemalt kui ainult loovisikute lõikes. Kaasamise käigus kerkis teravalt esile ületöötamise teema, täpsemalt probleem, et vabakutselistel ei ole võimalik piisavalt ja regulaarselt puhata, seda nii majanduslikel kui “erialaspetsiifilistel” põhjustel (hooajaline töö, konkurents, ebakindlus tuleviku ees). Puhkamise ja enesehoole osas aitaksid kindlasti teadlikkuse kampaaniad, nügimine, aga ka rahastus- ja tasupõhimõtete kujundamine nii, et loometööga seotult oleks tagatud tasustatud puhkus. Täiendavate toetavate tegevustega koosmõjus oleks sellest põhimõttest kasu nii terviseprobleemide ennetamisel kui loovisikute üldise heaolu parandamisel. Peamist eesmärki sotsiaalkaitse tagamiseks ainult selle lahendusega ei saavuta. Sotsiaalkaitse kättesaadavuse parandamiseks vabakutselistele on võimalik palju ära teha ka seadusi muutmata, vaadates üle senised praktikad. Ainult rahastamise suurendamisest, töö tasustamise ja loometöö rahastamise põhimõtete muutmisest, teadlikkuse tõstmisest ja alternatiivse hõive korraldamisest süsteemseks probleemi lahendamiseks siiski ei piisaks. 8.2. Vabakutselised muutunud töömaastikul Vabakutseliste töötingimustest pädeva ülevaate saamiseks ja tingimuste parandamiseks tuleks teha poliitikavaldkondade ülest koostööd. Parandada tuleb loometöö alast statistikat, näiteks olemasolev tööjõustatistika alahindab kultuuri- ja loometöö tegijate arvu, kuna ei võta arvesse osaliselt loovat tööd. Samuti nende loovisikute kultuurilist rolli, kes „põhikohaga“ teevad muud tööd. Eurostati statistika on liiga üldine ega võimalda sektoripõhist võrdlemist, samuti puudub vastav palgastatistika. Süsteemselt tuleks jälgida kultuuri- ja loomevaldkonna vabakutseliste toimetulekut, sh sissetulekuid ja tasustamist, maksukäitumist, aga ka nt soolise palgalõhe ilmnemist ja üldist mitmekesisust (valdkondlik, sotsiaalne, vanuseline) kultuurisektoris.75 Võrreldav andmete aegrida aitab poliitikat edaspidi teadmistepõhiselt suunata ja mõjusid paremini hinnata. Kaasamise käigus sai selgeks, et just vähem teenivate ja toimetulekuraskustes vabakutseliste jaoks täna olemas olevad tegevusvormid ja praktikad loometegevuse jätkusuutlikkust ei taga. Tegevusvormile seatav ootus on, et see ei takistaks vaid toetaks loometööd ja professionaalset 75 The status and working conditions of artists and cultural and creative professionals. European Expert Network on Culture and Audiovisual (EENCA), 2020 - https://eenca.com/index.cfm/publications/the-status-and-working-conditions-of-artists-and-cultural-and-creative-professionals/ 45 arengut (ehk vorm ei dikteeriks sisu). Abi oleks paremini sihitud tugiteenustest ja üksikisikutest loojate võimestamisest korralduslikes-administreerivates tegevustes. Vabakutselised loovisikud on ise rõhutatult seda meelt, et tuleks kujundada soodne raamistik, mis võimaldaks neil ise hakkama saada. Ettevõtlus ei ole kultuuriloome kontekstis alati parim tegevusvorm, sest looming ei sünni üldjuhul tulu teenimise eesmärgil. Kasum ja kliendibaasi arendamine ei ole seega loovisiku tegevuses alati kesksed. Selleks, et ka OÜ vormis oleks võimalik edukalt loometööd teha, oleks vaja toetavat keskkonda. Paljud kaasamisel välja pakutud sellekohased ettepanekud toetaksid seejuures kõiki üksikisikutest väikeettevõtjaid. Loovisikud vajavad enda kinnitusel abi bürokraatiaga, samuti õigus- ja raamatupidamisküsimustes. End „ettevõtluslõksus“ leidnud loovisikud leidsid, et neid aitaksid spetsiaalsed ettevõtluse tugiteenused või infoliin, abi oleks ka informatiivsetest tegevusvormide võrdlustabelitest veebis, mis lihtsalt ja selgelt tooks vabakutseliste jaoks välja lepingu- ja juriidiliste vormide eripärad. Õigusküsimustes näeks sihtrühm nõustamisteenuse alternatiivina õigusabi-kindlustust, mis vajadusel tagaks ligipääsu pädevale õigusabile. Loomevaldkonna vabakutseliste võimalusi rahvusvaheliselt läbi lüüa parandaks valdkonnaspetsiifilised teenused, näiteks agentide või ka talendiagentuuri tugi. Huvipakkuva alternatiivina ettevõtlusele pakuti kaasamise käigus välja ka unustatud tegevusvormide kasutamist (a la ühistud, gildid) tugiteenuste jagamiseks ja tegutsemiseks klastritena. Kuna paljud loomealad on väga individuaalsed ning aktiivset suhtlust ei toimu valdkondade (aga ka põlvkondade) üleselt, pakuti välja ka idee „kolleegibörsist“ koostöö ja kogemuste vahetuse soodustamiseks. Need ideed suudaksid loovisikud ja valdkonna organisatsioonid ellu viia ka riigi sekkumiseta. Sama kehtib ka “parimate praktikate” juhendi kohta, mida vabakutselised sooviks, et leida lahendusi loometöö spetsiifilistele väljakutsetele, mis tulenevad nt töö- ja eraelu põimitusest (eluase peamise töökohana, reisimine vs lähetused) jms. Praxis on soovitanud suurendada Eesti Töötukassa või kohalike arenduskeskuste pakutavate loomevaldkonnaspetsiifiliste ettevõtluskoolituste või nõustamisteenuste mahtu, et loometegevusest võrsuv ettevõtlus, mis ei järgi tavapäraseid ärimudeleid, oleks toetatud, pöörates seejuures tähelepanu ka ettevõtlusvormide õiguskaitsele ning toimetulekustrateegiatele.76 Rahvusvahelised eksperdid rõhutavad, et täiendkoolitused loovisikutele ei peaks piirduma ettevõtlusalaste teadmiste, digioskuste jm-ga vaid sihtima ka loovisikute vajadust ühiskonda ja kogukonda panustada ning tugevdama nende sotsiaalseid ja inimlikke oskusi. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata ka erialaste koolituste ja täiendõppe süsteemsemale tagamisele ning nende võimalikult hästi ja täpselt sihtimisele.77 Valdkonna süsteemne dialoog Töötukassaga teenuste arendamiseks aitaks kaasa nii info liikumisele kui sihtrühma vajadustele kiirele reageerimisele. Toetavaid lahendusi võimaldaks ka valdkondade ülene OÜ-de või vabakutseliste kollektiivne esindamine. Nii oleks võimalik vabakutseliste (või ka ainult vabakutseliste loovisikute) töökorralduslikele muredele anda hääl, mida loomeliidud erialakesksete organisatsioonidena võib- olla esindama ei peakski. Kaasamisel kõlas ka ettepanek vabakutseliste 1:1 kohtumisteks poliitikakujundajate ja otsustajatega, mis aitaks kaasa nii tunnetuslikule „tõsiselt võtmisele“ (loovisikud tunneks, et nendega arvestatakse), kui reaalsele infovahetuse parandamisele vabakutseliste jaoks olulistel teemadel. Kui poliitikakujundajad ja -rakendajad kohtuvad vaid asutuste juhtide ja esindusorganisatsioonidega, jääb vaade paratamatult ühekülgseks. 76 Koppel, K., Masso, M., Arrak, K., Michelson, A. (2021). Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus. Mõttekoda Praxis. 77 The status and working conditions of artists and cultural and creative professionals. European Expert Network on Culture and Audiovisual (EENCA), 2020 46 Kuigi meetmete sihtimisel vabakutselistele loovisikutele tuleks nad täpsemalt ja selgemalt defineerida, on enamik vabakutseliste muresid iseendale tööandjatena lahendatavad tugiteenuste jm praktiliste meetmetega, nõustamise ja koolitustega, mis eeldavad küll lisarahastust, aga teostatavas mahus. Palju on võimalik teha ka valdkonnasiseselt, vabakutseliste enda või esindusorganisatsioonide koostöös. Valdkonna statistika kogumine võib eeldada süsteemsemat lähenemist ja võimalik et ka regulatiivset sekkumist. 8.3. Professionaalsed loovisikud Et meetmete sihtimiseks eristada läbipaistvalt, õiglaselt ja võrdset kohtlemist tagades professionaalsete loovisikute sihtrühma kõigist ülejäänud loovatest kodanikest ja autoritest, on vaja regulatiivseid meetmeid (seaduses täpsustatud definitsioone ja otsustusprotsesse). Mitteregulatiivselt saab sihtrühma soodsalt mõjutada vaid tõstes ühiskonna üldist teadlikkust loometöö olemusest ja väärtustades professionaalse loometöö tegijaid, iga üksikut karjääri. Professionaalsuse tunnuseks ei ole ainult erialane haridus või aktiivsus – selle eelduseks on ka pidev areng, aga ka teadmiste ja kogemuste jagamine. Loomeprofessionaalide täiendõppe, mõnel juhul ka lisaeriala omandamise toetamine elukestva õppe põhimõtteid järgides on üks viis professionaalsuse hoidmist toetada. Lisaks erialastele oskustele on oluline ka loovisikute ja teiste valdkonna professionaalide omavaheline kollegiaalne suhtlus, kogemuste vahetus. Professionaalset arengut ja erialase karjääri kujundamist toetav coaching-programm loojatele aitaks tagada kõrgetasemelise kultuuri jätkusuutlikkust. Programmi saaks luua kas erialaliitude, valdkondlike arenduskeskuste, Kultuurkapitali või ministeeriumi kaudu. Alustuseks saaks algatada koostöö näiteks riigi rahastusel välja õpetatud avaliku sektori coach-idega. Heaks platvormiks professionaalsele arengule suunatud teenuste arendamiseks võiks seejuures olla kunstnike ja kirjanike liidud: loomepalgaliste 3-aastase lepinguperioodi lõppemisel palgalt “väljumisega” seotud arengu- ja kaasamõtlemisvajadus on täna üks reaalne valdkondlik murekoht, mida taolise teenusega toetada. Professionaalsed loovisikud vajavad erialaspetsiifilisi tugiteenuseid, mille väljaarendamiseks tuleb tugevdada kogu valdkondlikku ökosüsteemi ning olla avatud juhtumipõhisteks rätseplahendusteks ka rahastamise kontekstis. 8.4. Õiglane tasu Üks viis liikuda loometöö õiglase tasustamise eesmärgi suunas, on loometöö kõigi etappide töömahu kirjeldamine ja sellekohaste tasumiinimumide kokkulepe, mis oleks loomevaldkondade-põhiselt läbi analüüsitud, osapooltega kooskõlastatud ning seejärel üldistatud valdkondade-üleselt võrreldavate aluspõhimõteni. Õiglase tasu arvutamise detailsed kriteeriumid (nt staaži väärtustamine, diferentseerimise alused jms) tuleks kirjeldada valdkonna eripäradest lähtudes. Loometöö tasustamine ja tasude kujunemine peaks olema läbipaistev ning kõigile osapooltele üheselt mõistetav. Selleks peaksid institutsioonide juhid, kultuurikorraldajad ja loomeliidud ning vabakutselised tegema eesmärkide sõnastamisel ja seniste praktikate reformimisel koostööd. Kultuurikorraldajad (jt osapooled) tööandjatena ning loovisikud ja nende esindusorganisatsioonid oleksid ausa mängu kokkuleppe peamised osapooled ja peaksid teadvustama ka oma vastutust leppest kinni pidamisel. Valdkondade ülene õiglase tasu kokkulepe eeldab ilmselt ka riigi suuremat rahalist panust kultuuri toetamisel või siis ümberkorraldusi olemasoleva eelarve piires. Riik saab seada valdkonnale ootused ja rakendada “ausa mängu” tingimusi ka organisatsioonide tegevuse rahastamise lähtekohana. Riik 47 saab enda asutuste kaudu tekitada häid praktikaid ja olla eeskuju nii tasustamise kui loometöö kasutamise osas (näiteks leppida kokku kohalike autorite osakaalu playlistides vms), samuti võtta vastustust töötingimuste kujundamisel, hakkamasaamise võimaldamisel ja bürokraatia vähendamisel, nügides ja julgustades juhtorganite või toetuslepingute abil organisatsioone valdkonnas eeskujudeks olema. Heaks näiteks loometöö väärtustamisest võib tuua mitmete riikide (sh Põhjamaad, Wales UK-s) praktika luua loometöökohad teiste sektorite organisatsioonides. Eraettevõttes või ka avaliku sektori asutuses luuakse loovisikule (kunstnik, luuletaja, koreograaf, interpreet vms) töökoht, mille põhiülesandeks on teoste loomine, aga selle kõrvalt ka organisatsiooni põhitegevuses osaline kaasamõtlemine, haridus- või heaoluprojektide läbiviimine vms. Selline sisuliselt kaasav koostöö aitab loomevaldkondi ka teiste elualadega paremini lõimida ning teiste sektorite töötajatel loometöö olemust paremini mõista. Selliste algatuste soosimine ja vajadusel nõustamine riigi poolt toetaks nii eraraha kaasamist üksikute loovisikute toimetuleku parandamiseks kui loometöö väärtustamist laiemalt. Hetkel kehtib riigi kultuuripoliitikas miinimumtasude kokkulepe riigi kultuuritöötajate osas. See praktika on aga omakorda tõestanud, et tasumiinimum ei saa olla ainus eesmärk, kuna on oht, et lähtekohana saab miinimumist ühtlasi maksimum. Kui riigieelarvest eraldataks palga(-tõusu) vahendeid lisaks riigitöötajatele ka muudes omandivormides töötavatele kultuuriinimestele, sh vabakutseliste töö tasustamiseks, aitaks see lahendada aga praegu väga teravaks kujunenud tululõhet valdkonnas. Näiteks vajavad süsteemset ülevaatamist ja eelistatult indekseerimist avalikult rahastatud honorarifondid (mh SA Kultuurilehe väljaannete näitel, kus avaldatakse nii kriitikat, publitsistikat kui suures mahus originaalteoseid, on honoraride ostujõud ja suhe keskmise palgaga teksti valmimisse pandud töömahuga võrreldes tuntavalt paigast ära). Loovisikute nõrka läbirääkija positsiooni arvestades rõhutati, et ausa mängu kokkulepe tuleks sõnastada nii, et tööandja või tellija ei maksa professionaalile miinimumkokkuleppest madalamat tasu, või tasu, mis ei taga isikule sotsiaalseid garantiisid (sh piisavat pensionistaaži), ka siis, kui loovisik ise oleks sellega nõus. Ühiskond peab tunnustama kultuuri väärtuslikuna ning seda ka tasustamisel välja näitama. Ebaõiglase tasu maksmine peaks olema taunitav. Vajalik on koguda süsteemselt andmeid ja statistikat loometöö tasustamise kohta, et tekiks võrdlusalus kokkuleppe toimimisest ja arenguvajadustest. Loomingu eest saadava tulu allikaks ei ole alati töösuhe. Autoritasud on loojale tihti märkimisväärne, aga harva piisav osa sissetulekust. Autoriõiguste jõulisem kaitse ja laiem teadvustamine võiks olla abiks loovisikute tulude mõningasele suurendamisele. Koos kollektiivse esindamise organisatsioonidega saab riigis teha teavituskampaaniaid ja vaadata üle kehtiva regulatsiooni rakendamisega seotud kitsaskohti. Autorite teadlikkuse ja võimaluste parandamiseks saab pakkuda koolitusi ja tööriistade arendamist, samuti arendada loovisikute oskusi autoriõiguste kõrval muu loominguga seotud (passiiv)tulu teenimiseks digimaailmast. Haridussüsteem, sh loomevaldkondade kõrgkoolid, saab laiapõhjalise ettevalmistuse või täiendkoolitusega valmistada inimesi paremini ette oma sissetulekuid planeerima ja töö eest õiglast tasu küsima või leidma sobivaid täiendavaid sissetulekuvõimalusi põhitegevuse kõrval. Täiendavate sissetulekute või töövõimaluste leidmiseks on juba olemas platvormitöö mudelid, kuid loovisikute sihtrühma hinnangul aitaks neid usaldusväärne infoportaal, mis vahendaks just kultuuritööga seotud pakkumisi, ja millel oleks üks keskne ja pädev hoidja mõne valdkondliku organisatsiooni või korraldaja näol. Üksikuid loometööga seotud projekte aitaks jätkusuutlikumalt ellu viia ka 48 ühisrahastus, mille võimaluste avardamiseks ja suuremaks levikuks peaks annetuskultuuri soodustama ja edasi arendama. Ekspertnõustamine nt Töötukassa, loomeliitude või muude valdkonna organisatsioonide juures, mille fookuses oleks just loometöö ja selle väljakutsed, on üks korduvalt valdkonna esindajate poolt tõstatatud vajadusi. Seoses väljateenitud aastate pensionide süsteemi muutmisega on Töötukassa välja arendamas täiendavaid karjääripöörde teenuseid, mille puhul on alustatud koostööd puudutatud loomevaldkondadega (balletiartistid, solistid jt). Lisaks sellele on Kultuuriministeerium vahendanud ka Töötukassa ja loomeliitude suhtlust olemasolevate teenuste alase teadlikkuse tõstmiseks ja sihtrühma vajaduste paremaks teadvustamiseks. Tööõiguse alal on loovisikud rõhutanud vajadust koolituste ja nõustamise järele, et tõsta teadlikkust oma õigustest ja parandada võimekust neid ka kaitsta. Ühtlasi rõhutati, et õiglase tasu juurutamiseks tuleb ka ise olla nõudlikum tellijate ja korraldajatega. Õiglane tasu loometöö eest oleks lahenduseks nii loovisikute toimetuleku kui tagatiste probleemile, kuid selle eesmärgini jõudmine peidab endas mitmeid ilmseid takistusi. Avalik kultuurirahastus keerulistes majandusoludes ning globaalsetes ahelkriisides kardetavasti kasvamas ei ole, seega lisarahastuse leidmine loometöö õiglaseks tasustamiseks üle kogu sektori on kindlasti keeruline. Arvestama peab ka paratamatusega, et päriselt õiglast kultuuri jaksame ühiskonnana ilmselt ülal pidada praegusest vähem. Juba välja kujunenud kultuuriasutuste ja – korraldajate praktikad ja ka loovisikute enda kinnistunud hoiakud võivad loometöö õiglasele tasustamisele samuti takistuseks osutuda. Sellest hoolimata on õigluse juurutamine igas loometöö vormis loovisikute toimetuleku parandamise peamine võti. 8.5. Loomeliitude roll ja huvikaitse Vabakutseliste loovisikute huvide süsteemsema kaitse tagaks riigi ja loomeliitude strateegiline partnerlus valdkondliku huvikaitse tegevuste elluviimiseks ja loovisikutele tugistruktuuri pakkumiseks. Selleks võib kaaluda ka vastavat tegevustoetust. Loomeliitude rolli näevad loovisikud eelkõige nende õiguste eest seisja, poliitilise dialoogi partneri ja valdkonna eestkõnelejana. Samuti on mitmes alavaldkonnas loomeliit oluline tegevuskeskkonna tagaja, kohati lausa tööandja (kultuurikorraldaja rollis). Eelmises punktis kirjeldatud tasumäärade teemal, aga ka näiteks kutsestandardite küsimuses vajavad loovisikud valdkondlikku eestkõnelejat ja kokkuleppijat. Loovisikute ootused liitudele esindusorganisatsioonidena keskenduvad tugitegevustele nagu näiteks enesetäiendamise ja infovahetuse toetamine, loometaristu (tööpinnad), loomingu vahendamine ja nähtavus (aastaraamatud, näitused), aga unistusena ka vaimse tervise toe vahendamine, tugiteenused väärikatele ja loovtöö eripäradega arvestav lastehoid. Nähakse vajadust edendada loomeliitude ja autorikaitse organisatsioonide koostööd, et suunata loovisikuid astuma kollektiivse esindamise organisatsioonidesse. Loovisikute hinnangul on teatud küsimustes vaja ka valdkondadeülest lähenemist ning teenuseid nagu õigus- ja finantsnõustamine või ka rahukohtuniku rollis probleemsete olukordade lahendamine, mille puhul tuleks töökorraldus ja vajadused läbi mõelda laiapõhjalisemalt. Loomeliitude jaoks on riigi partneriks olemine seotud võrdse ja väärika kohtlemisega. Nende hinnangul tuleks loomeliite kaasata ekspertidena võimalikult protsesside alguses, mitte heakskiitu andma protsessi lõpus. Samuti rõhutatakse, et partnerlus eeldab ka riigipoolset piisavat rahalist toetust. 49 Liikmete puhul peetakse oluliseks, et iga liige arvestaks valdkondlike kokkulepetega nagu näiteks võimalik õiglase tasu nõue, ehk solidaarsus teiste loovisikutega oleks liitumise ja kogukonnana tegutsemise aluspõhimõtteks. Huvikaitse osas annaks liitude hinnangul palju ära teha sotsiaalkampaaniate kaudu ühiskonna hoiakuid kujundades, milleks on mõistlik leida koostööpartnereid ja kaasamõtlejaid. Strateegilise partnerluse puhul on oluline selgelt kokku leppida osapoolte rollid ja ootused ning tagada, et loovisikute huvikaitse on terviksüsteemina laiapõhjaline, pädev ning jätkusuutlik. 8.6. LLS rakendamine Kehtiva loovisikute ja loomeliitude seaduse lünkade parandamiseks ei ole uuringute ega kaasamise käigus leitud ega välja pakutud mitteregulatiivseid lahendusi. 9. Mitteregulatiivsete lahenduste piisavus Eespool loetletud mitteregulatiivsetest lahendusideedest enamik on vajalikud ja kasulikud, kuid ükski toodud lahendustest üksi (või ka kõik koos), ei võimaldaks ilma seadusandlike muudatusteta probleemi täielikult kaotada ega täita loovisikute toimetuleku ja sotsiaaltagatiste kättesaadavuse parandamise eesmärki. Mitteregulatiivsetest lahendustest on vabakutseliste loovisikute probleemide lahendamiseks kõige kiiremini ja lihtsamalt võimalik rakendada avalikku teavitust ja kommunikatsiooni puudutavaid ettepanekuid. Loovisikutele suunatud nõustamine, sihitud infomaterjalide loomine, veebisisu ja portaalide käivitamine, mis hõlbustaksid loometöö korraldust ning tasustamist ja sihtrühma tööelu korraldamist, oleks samuti realistlikus ajaraamis teostatav. Kiire ja tõhus lahendus oleks ka see, kui kõik tellijad, asutused, ettevõtted jne maksaksid alati vabakutselistele õiglast tasu, mis oleks piisavalt suur ja sellises vormis, et sellega kaasneksid kõik vajalikud sotsiaaltagatised. Mida täpsemad andmed on iseendale tööandjate, sealhulgas vabakutseliste loovisikute ja nende loometöö tasustamise kohta, seda paremini saab sihtida poliitikamuudatusi, toetusi ja tegevusi. Samuti on nii laiemalt iseendale tööandjatest nano- ja mikroettevõtjate kui kitsamalt loovisikute huvide kaitseks vajalik parema kollektiivse esindamise praktika rakendamine, kultuurisektoris peamiselt loomeliitude kaudu. Korduvalt on ka siinses dokumendis rõhutatud, et loometöö õiglane tasustamine teeks loovisikutele kättesaadavamaks ka sotsiaalsed garantiid. Selle lahenduse eelduseks on valdkonna rahastuspõhimõtete ülevaatamine ja loometöö täiendav rahastamine vähemalt avaliku tellimuse osas. Eespool kirjeldatud muudatusideed ei taga süsteemseid lahendusi osalise või vaeghõive olukorras, eriti vanemaealiste juba karjääri lõpetavate loovisikute jaoks, või ka neile, kes lähima 10-15 aasta jooksul pensioniealiseks saavad ega ole pensionisüsteemis piisavalt kindlustatud. Samuti ei taga ainult hoiakute muutmine, õiglaste tasupõhimõtete rakendamine või ka huvikaitse parem korraldus üksi loomevaldkonna paremat vastupanu kriisidele ega kestlikku arengut. Enamik sotsiaalkaitse ja toimetuleku küsimusi vajavad siinse analüüsi põhjal väiksemaid või ka mahukamaid seaduseparandusi, milleks kaasamise käigus tehti ka arvukalt ettepanekuid. 50 VI Seaduste muutmist eeldavad lahendused 10. Ülevaade protsessi käigus välja pakutud võimalikest regulatiivsetest lahendustest Kaasamise ja analüüsi käigus välja pakutud ja esile kerkinud lahendustest pisut alla poole, ehk rohkem kui 60 lahendusideed eeldavad ühe või mitme seaduse muutmist. Alljärgnevalt kirjeldame kõiki selliseid lahendusi, neid sisu põhjal rühmitades ning kirjelduse raames ka võimalikku mõju prognoosides. Lähtuvalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist aastateks 2023-2027 esitatakse esimesed süstematiseeritud ettepanekud konkreetseteks seadusemuudatusteks eraldi väljatöötamiskavatsusena 2023. a sügisel. Siis hinnatakse ka eelistatud muudatustega kaasnevaid mõjusid põhjalikumalt. 10.1. Sotsiaalkaitse tagamine vabakutselistele 10.1.1. Sotsiaalmaksu laiendamine eri tululiikidele Loometöö tasustamise ja toetamise vormid, sealhulgas näiteks Eesti Kultuurkapitali stipendiumid ja toetused, aga ka litsentsitasud või universaalselt näiteks dividendid on praktikas sageli kasutusel tööpanuse tasustamiseks, kuid need tulud ei ole maksustatud sotsiaalmaksuga. Ühe üldise lahendusena sotsiaalkaitse paremaks tagamiseks vabakutselistele on mitmes kontekstis välja pakutud sotsiaalmaksu laiendamist eri tululiikidele, või ka tasustamise vormi vastavusse viimist loometöö olemusega. Lahendus eeldab kindlasti laiemat maksupoliitilist diskussiooni, kuid võimaldaks vabakutselistel sotsiaalkaitsesse rohkem panustada. Ainult loometöö-spetsiifiliste tululiikide – nagu stipendiumid – asendamine sotsiaalmaksuga maksustatud toetustega tagaks parema ligipääsu sotsiaalkaitsele loovisikute sihtrühma jaoks, kuid mitte piisavat täiendavat rahastust sotsiaalkaitse süsteemile, sh tervishoiule. Laiemalt levinud tululiikide – nagu nt dividendid – sotsiaalmaksuga maksustamine tagaks süsteemsema sotsiaalkaitse laiemale ringile iseendale tööandjatele. Nii ei loodaks loovisikutele kultuurivaldkonnas tegutsemise kontekstis uue maksukohustusega spetsiifilist erandit, vaid sotsiaalmaksukoormuse laiendamine kõigile töise sisuga tuludele ning seeläbi sotsiaalkaitsesse panustamine jaguneks ühiskonnas võrdsemalt. Selliste muudatuste tegemiseks tuleks muuta sotsiaalmaksuseadust ja tulumaksuseadust. Mõtteliselt sarnase lahenduse pakub välja ka Sotsiaalministeeriumi analüüs, milles on läbi arvutatud tervisemaksu lisamine tulumaksuga maksustatud tulule.78 10.1.2. Kultuurkapitali rahastuspõhimõtete muutmine ja selgem fookus loometöö tasustamisel Stipendiumi mõiste või sisu muutmise asemel oleks mõistlik stipendiumide maksmise praktika korrigeerimine. Eesti Kultuurkapitali rahastuspõhimõtete muutmisel on võimalik palju täpsemalt ja selgemalt piiritleda stipendiumi maksmise täpsed juhud ning kõik loometööga seotud rahastusotsused katta mõne muu, nt sisult käsunduslepingu iseloomuga eraldisega. Toetuse täpne vorm tuleb välja töötada analüüsides muuhulgas autoriõiguse ja loomevabaduse küsimusi ning vältides olukorda, kus Kultuurkapital muutuks praktikas loovisikute tööandjaks. Selleks, et kultuuri rahastamine sotsiaal- ja tulumaksu lisandumisega paljudele toetustele oluliselt ei kahaneks, tuleks üle vaadata Kultuurkapitali vahendite jaotus ja allikad ning viia vastavad muudatused sisse hasartmängumaksu seadusesse. Toetuseesmärkide ja –vormide selguse huvides tuleks muuta ka kultuurkapitali seadust. Selleks, et kirjeldatud alustel makstud toetuselt tasutav sotsiaalmaks tagaks isikule ravikindlustuse, tuleks muuta ka ravikindlustatu staatuse tagamise eeldusi ehk luua 78 Võrk, Andres; Piirits, Magnus (2023) Eesti tervishoiu rahastamise senised uuringud ja uuendatud stsenaariumid. Poliitikaanalüüs. 51 sotsiaalmaksu summeerimise võimalus (vt järgmine punkt), silmas tuleb pidada ka teiste sotsiaalsete garantiide tekkimise aluseid ning vajadusel teha neis korrektiive. 10.1.3. Sotsiaalmaksu summeerimine Ravikindlustuse tänasest parema kättesaadavuse ebaregulaarse sissetulekuga isikutele tagaks sotsiaalmaksu summeerimine praeguse ühe kuu asemel pikema perioodi vältel ehk nn “rulluv” arvestus nt aastapõhiselt. See tagaks aasta jooksul vähemalt 12-kordse sotsiaalmaksu kuumiinimumi tasunud isikule ravikindlustuse ka juhul kui maksu on makstud vaid ühel korral aastas. Lahendus ei tagaks ravikindlustust isikutele, kelle sissetulekutelt sotsiaalmaksu ei maksta või kes ei teeni piisavalt, et tagada sotsiaalmaksu miinimumi tasumine. Selle põhimõtte rakendamiseks tuleks muuta ravikindlustuse seadust. 10.1.4. Sotsiaalmaksu omaosalus Täiendavalt pakuti kaasamisel aastapõhise arvestuse korral välja võimalus “sotsiaalmaksu omaosaluseks” ehk summeeritud miinimumist puudujääva osa tasumist ise täiendavalt; või ka riigi poolset tasumist loovisikute registrisse kantud aktiivsele loovisikule (sektoripõhise erandina) – see annaks võimaluse rulluva arvestuse korral tagada ravikindlustuskaitse ka liiga väikese sissetulekuga sihtrühmale. See lahendus eeldaks sotsiaalmaksuseaduse muutmist. 10.1.5. Universaalne ravikindlustus Üks võimalus ravikindlustuse kättesaadavuse tagamiseks oleks muuta kehtivat ravikindlustussüsteemi kas kogu elanikkonna või kitsalt vabakutseliste loomeprofessionaalide jaoks. Sihtrühma jaoks eelistatud lahenduse – universaalse ravikindlustuse – loomiseks tuleks muuta maksu- ja ravikindlustuse arvestuse aluspõhimõtteid väga suures mahus. Lahendust eelistab sihtrühm põhjusel, et ravikindlustuse puudumist tajutakse vabakutseliste loovisikute ühe suurema probleemina ning universaalne lahendus võimaldaks selle tagada kõigile elanikele, loomata niigi eranditerohkes süsteemis veel ühte kitsast eelist. Sotsiaalministeeriumis valminud tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimivuse kuluvajaduste ja rahastamisvõimaluste detailanalüüsi andmetel suurendaks kõikidele inimestele ravikindlustuse tagamine süsteemi kulusid 2040. aastaks 0,3% võrra SKP-st.79 Muudatus eeldab suurt ühiskondlikku kokkulepet ja praeguse maksusüsteemi põhimõttelist muutust, mida praegusel ajal ei pruugi ühiskonnas olemas olla. 10.1.6. Sihtrühmapõhine täiendav erand ravikindlustussüsteemis Alternatiivina universaalsele lahendusele saab kaaluda sihtrühmapõhise ravikindlustuse erandi loomist ehk riigi poolt garantii andmist kindlatele tunnustele vastavatele professionaalsetele loovisikutele. Viimane sarnane erand on loodud näiteks usulise ühenduse registrisse kantud kloostri nunnadele või munkadele. Selline erand ei oleks kõigi iseendale tööandjate laia ringi ja sarnaseid lähteprobleeme arvestades põhjendatud ja õiglane, kuid kultuuripoliitiliselt olulise sihtrühma jätkusuutlikkuse tagamiseks on see analüüsi vääriv alternatiiv. Ühe ettepanekuna sellise lahenduse rakendamiseks pakuti kaasamise käigus välja näiteks idee anda ravikindlustuskaitse kõigile loomeliitude liikmetele või siis loomeregistris registreeritud professionaalsetele loovisikutele. Selline lahendus eeldaks ravikindlustuse seaduse muutmist ning muudatusest puudutatud sihtrühma suurus sõltuks kriteeriumidest, millega erandile kvalifitseerutaks. Loomeliidu või ka -registripõhise lahenduse korral tuleb vastavast aspektist muuta ka loovisikute ja loomeliitude seadust. Erandi rakendamine ja järelevalve oleks riigile küllalt töömahukas ja mõjutatud sihtrühm igal juhul kitsas. Samuti ei lahendataks sellega sihtrühma kõiki sotsiaalkaitse probleeme, vaid ainult ühte osa neist. 79 Samas 52 10.1.7. Ravikindlustuskaitse tagamine eraldi maksuarvestuse alusel Eeltoodud lahendusega sarnase tulemuse võiks anda idee luua sotsiaalsüsteemi sees ravikindlustuse eraldi taotlemise või ravikindlustuse maksuosa eraldi maksmise võimalus kas isikule endale või mõnele organisatsioonile isiku nimel. Selleks tuleks samuti muuta ravikindlustuse seadust ja lähtuvalt sellest, kas erand sihitakse kitsalt loovsikutele, ka loovisikute ja loomeliitude seadust nii, et see tagaks võimaluse ravikindlustuskaitse vajaduspõhiseks taotlemiseks läbi loomeliidu või loomeregistri. Sama tulemuse annaks seaduse muutmine nii, et kas loomeliidul või näiteks Kultuurkapitalil tekib õigus maksta liikme eest ainult sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa (ilma muude maksete või kohustusteta) ravikindlustuse tagamiseks. Sellisel juhul ei oleks isikule tagatud muud sotsiaalsed garantiid. 10.1.8. Motiveeriv turvavõrk ehk riigi lisagarantii Kaasamisel pakuti välja ka idee täiendava garantii tagamiseks loomeregistris registreeritud professionaalsetele loovisikutele (või ka laiemalt iseendale tööandjatele) kindla limiidi piires. Kui sihtrühma esindajal jääb igakuisest (või -aastasest) sotsiaalmaksu lävendist puudu, või ei saa ta mõnel kuul (kuupõhise arvestuse säilimise korral) sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, tagatakse see riigi poolt teatud summa piires (nt 6-kordne miinimummäär 18 kuu jooksul vms). Selline lahendus motiveeriks vabakutselisi sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenima, kuid annaks kindlustunde ja püsiva ravikindlustuse, kui sissetulekud on ebaregulaarsed. Selline lahendus eeldaks sotsiaalmaksuseaduse põhimõtete ülevaatamist. 10.1.9. Vaeghõivega seotud toetused Vaeghõive mõiste sisustamine seadusandluses ning vastavate toetussüsteemide tagamine tuleks lahendada sotsiaalpoliitika kontekstis tööealise elanikkonna suhtes üldiselt ning arutada läbi riigi võimalused seda sihtrühma universaalselt toetada. Sama eesmärki täidab loovisikutele kultuuripoliitilise erandina LLS alusel makstav loometoetus. Edaspidi tuleks loometoetuse tingimusi ajakohastada, lisada neisse üheltpoolt õiglaseid lahendusi võimaldav paindlikkus. Teisalt aga täpsustused toetusele kvalifitseerumise tingimustest. Kitsalt vabakutseliste professionaalsete loovisikute jaoks on see meede piisav ja peaks sihtrühma hinnangul kindlasti jätkuma eelpool kirjeldatud tingimustel, muutes selleks loovisikute ja loomeliitude seadust (vt punktid 10.6). 10.1.10. Töötuskindlustus Vabakutselistele, sealhulgas paljudele OÜ juhatuse liikmena tegutsejatele on täna kättesaamatud tööturutoetused. Sihtrühma paremaks hõlmamiseks on tehtud ettepanekuid muuta töötuskindlustus hõivevormi neutraalseks ning tõsta ka tööampsudest saadavate sissetulekute lubatavat lävendit. Samuti tagaks parema ligipääsu tööturu meetmetele ajutise töötamise arvestamine töötuskindlustusstaaži sisse. Nende lahenduste rakendamiseks tuleks muuta töötuskindlustuse seadust. Samuti tuleks LLS muutmisel kaaluda seaduse alusel makstava loometoetuse eesmärkide laiendamist ning loometoetuse võrdsustamist töötamisega. 10.1.11. Vabakutselise töötaja tervis Kuigi kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus kohaldub ka juriidilise organi juhatuse tööle, on seadusest tulenevad põhimõtted töötajate tervisekontrollist tervisega seotud kulutusteni (nt prillide hüvitamise kord) üksikisikutest vabakutseliste või ka OÜ vormis iseendale tööandjate jaoks eri põhjustel kättesaamatud. Vabakutseliste tervise hoidmine on oluline laiemalt kui kultuurisektoris, kus võib tegemist olla samas küllalt eripäraste riskidega, mis vajaks spetsialiseerunud töökeskkonna spetsialisti ja töötervishoiu arsti olemasolu ning teenuse keskset korraldust näiteks läbi loomeliitude. Kaaluda tuleks vastavate erandite sõnastamist TTOSis või LLSis. 53 10.1.12. Vabakutselise töötaja puhkusekindlustus Rööprähklemine viib kiire läbipõlemiseni. Töölepingu seadusega reguleeritud töö- ja puhkeaja miinimumnõuded ja puhkusega seotud põhimõtted rakenduvad hästi traditsioonilise töösuhte korral. Olukorras, kus iseendale tööandja on sunnitud üksi vastutama nii töötingimuste tagamise kui toimetuleku eest, olles läbirääkimistel klientide (praktikas sisuliselt tööandjatega) nõrgem osapool, kipub puhkeajast ja puhkamisest kinni pidamine kannatama. Enda väitel ei saa paljud loovisikutest vabakutselised ka oma tegevust hinnastades tasustatud puhkuse komponendiga arvestada. Selle probleemi lahenduseks pakuti kaasamisel lisaks võimalikele mitteregulatiivsetele toetustele välja puhkusekindlustus või -fond vabakutselistele sotsiaalsüsteemi osana. Lahendus võiks olla osa laiemast töötamise regulatsiooni ülevaatamisest tulevikutöö kontekstis või olla kitsalt professionaalsete loovisikute jaoks reguleeritud täiendava meetmena LLS-is. 10.1.13. Staatusepõhine penisonistaaži arvestamise erand Kaasamise käigus tehti korduvalt ettepanek ühe konkreetse hüve taastamiseks loomeliitude liikmetele: kuni 1998. aastani kehtinud pensionisüsteemi raames oli loomeliidu liikmelisus võrdsustatud töötamisega, ehk see läks arvesse pensionistaaži arvestamisel. Alternatiivina võiks loomeliidu liikmelisuse asemel sarnase arvestuse aluseks võtta toimiva loovisikute registri põhjal aktiivselt loometööga tegutsemise aastad. Alternatiivina võiks kaaluda ka teatud tingimustele vastava loometöö korral tellija või riigi poolt nö tööandja pensioni põhimõttel maksete tegemist loovisiku pensionikontole. Eeldaks pensionikindlustuse seaduse muutmist.80 10.1.14. Tööandja pensioni võimendamine väljateenitud aastate pensioni asemel Loomevaldkonna olulised sihtrühmad (nt baleriinid, solistid jt) jäävad seadusemuudatuste tulemusel tulevikus ilma seni kehtinud väljateenitud aastate pensioni lisagarantiist. Neile töötatakse hetkel välja täiend- ja ümberõppe võimalusi, aga arutelude käigus on ühe võimaliku motiveeriva ja kindlustunnet andva põhimõttena läbi käinud ka võimalus täiendava või võimendatud tööandja pensioni maksmisest nt III sambasse, mida isik võib karjääri lõppedes vajadusel ka koheselt kasutusele võtta. Kuna tööandja pensioni põhimõtted on hetkel laiemalt arutelu all, sõltub idee rakendatavus üldisest süsteemist, teema tuleks positiivse hinnangu korral kaasata vastavatesse aruteludesse. 10.2. Vabakutselise töö selgem ja lihtsam raamistik 10.2.1. Sobivam juriidiline tegevusvorm Töövaldkonna ekspertide ja eri sektorite esindajatega vajab põhjalikku süsteemset analüüsi töö ja töötaja mõistetega seonduv seadusandluses ja praktikas, et hinnata, kas oleks mõistlik nn tulevikutöö, sh platvormitöö ja iseendale tööd andvate vabakutseliste kontekstis pigem luua uusi juriidilisi vorme või laiendada olemasolevaid lahendusi varem erandlikuna eksisteerinud tegevusviisidele. Loomevaldkonna vabakutseliste suure väljakutsena on nähtud keerulist suhet ettevõtluse põhimõtete ja nõuetega. Seda muret aitaks leevendada praeguse FIE vormi ülevaatamine näiteks nii, et tänaseid mittetulundusühingu põhimõtteid laiendatakse üksikisikutele. Eeldaks muudatusi äriseadustikus. 10.2.2. Lihtsustatud maksuarvestus väikestele tegijatele Sihtrühma hinnangul oleks ettevõtluskonto tingimusi vaja oluliselt muuta, et need vastaksid loomevaldkonna vajadustele. Kuna enamikus loomevaldkondades on tegevusel ka märkimisväärsed sisendkulud, oleks võimalikuks lahenduseks näiteks lihtsustatud maksuarvestusega raamatupidamiskohustuseta “loomekonto” idee ettevõtluskonto eeskujul. Need muudatused 80 Vt ka https://sm.ee/pension/pension 54 eeldaksid äriseadustiku ning ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse muutmist. Kaasamisel rõhutati korduvalt, et hetkel kehtivad ettevõtluskonto tingimused, mis on suunatud eraisikute vaheliste teenuste lihtsustatud maksustamisele, vabakutselisi loovisikuid üldjuhul ei aita. Rahandusministeeriumis ette valmistatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse muutmise eelnõu näeb ette teatavaid leevendusi ettevõtjatele teenuste osutamisel, kuid ministeeriumidel tuleb läbi viia analüüs, kas väiksema käibega, kuid arvestatavate sisendkuludega vabakutseliste loovisikute probleemid saavad sellega lahenduse, või tuleks ka FIE / OÜ vormid üle vaadata sihtrühma vajadustest ja muutunud ettevõtlus- ning töömaastikust lähtuvalt. 10.2.3. Alustava looja madal maksulävepakk Noorte alustavate talentide toetamiseks käidi kaasamise käigus välja idee erialase eduga (sh loomingust saadava sissetulekuga) pöördvõrdelisest maksu- ja aruandluskohustusest professionaalidele, ehk loomerahust, arvestusega et tipp saab tugiteenused vajadusel ka sisse osta, aga tippu jõudmine nõuab suurt erialast pühendumist, mille kõrval õigus- ja finantsalane asjaajamine võib osutuda loomeprofessionaalile koormavaks lisakohustuseks. Sellise “maksurahu” eelduseks võiks näiteks olla toimiv loomeregister ja nt ettevõtluskonto kohandatud mudel, mis võimaldaks väiksemaid “otsi” kombineerides tagada noorele loojale sotsiaalsed garantiid. 10.2.3. Tulumaksusoodustus kultuurikandjatele Erandliku meetmena pakuti kaasamise käigus välja ka kindla (kuritarvitamist demotiveeriva) ülempiiriga tulumaksusoodustust professionaalse loovisiku töötasule, millel oleks selge kultuuripoliitiline mõõde ja eesmärk tunnustatud loovisikute panust ühiskonda soodustada. Selline soodustus innustaks loometulu deklareerimist tegija isiku kaudu (nt palgana välja võtmist) ning nügiks kahjulikest töövormidest loobuma. Lahendus saaks lähtuda professionaalse loovisiku staatusest loomeregistris (mis kehtestataks LLS-is, vt p 10.3) ning eeldaks selle staatuse defineerimist ja erandi sätestamist ka Tulumaksuseaduses. 10.2.4. Kollektiivne huvikaitse Korrigeerida tuleks konkurentsipiirangutest tulenevad põhimõtted, mille alusel “väikeettevõtjatel” kelleks on ka iseendale tööandjad, on olnud keeruline luua ametiühinguid või nt teha hinnakokkuleppeid peamiste partneritega, kellega on töösuhtele sarnase iseloomuga koostöö. Vajab kaalumist, kas Eesti seadused vajavad muutmist, et vabakutseliste töötajate huvikaitse laiemalt, ja vajadusel vabakutseliste loovisikute huvid kitsamalt, oleksid piisavalt esindatud ja kaitstud. Vastavad soovitused vabakutseliste võrdseks kohtlemiseks on teinud ka Euroopa Komisjon ning loovisikute kontekstis on nt kollektiivlepingute teemat tõstatatud ka Euroopa Parlamendis. 10.3. Professionaalse loovisiku staatus 10.3.1. Toetuste sihtimine aktiivsetele professionaalidele Loomevaldkondade jätkusuutlikkus ja loomevabadus sõltub professionaalse loometöö võimalikkusest ning selle töö tegijate toimetulekust. Et mitmeid siin dokumendis kirjeldatud lahendusi täpselt sihtida, tuleks kõigist loovatest isikutest eristada professionaalsed loovisikud. Kuna tegemist on potentsiaalselt hüvede tagamisega, peab selline määratlemine toimuma võrdset kohtlemist ja läbipaistvust tagavalt selgetel seaduses antud alustel. Võimalused loominguga tegeleda peavad mõistagi säilima ka kõigil professionaalse loovisiku staatuseta isikutel. Professionaalse loovisiku erisuse kui kultuuri rahastamise põhimõtte peab reguleerima seaduse tasandil, muutes selleks LLSi. LLS eesmärgi sõnastust tuleb täpsustada nii, et professionaalse loovuse toetamine ja arendamine oleks selgemalt määratletud. Seaduses peab täpsustama, mis eesmärgil loovisikuid rahaliselt toetatakse, ning kirjeldada tuleb kriteeriumid ja professionaalse loovisiku määratlemise protsess. 55 Professionaalse loovisiku määratlemiseks kriteeriumide kokku leppimise ettepanek on tehtud ka Euroopa Liidu Parlamendi loovisikute olukorra parandamise algatuses.81 10.3.2. Võtmerollide võrdne kohtlemine Loomevaldkondade toimimist ei taga vaid autorid. Jätkusuutliku professionaalse kultuurielu tagamiseks ja kõigi panustajate võrdseks kohtlemiseks on peetud oluliseks toetada autorite ja esitajate kõrval ka loomevaldkonna “muu asendamatut osapoolt”. Ehk siis neid professionaale, kelle panus teoste sündi on suur, oskused valdkonnaspetsiifilised ning muudel erialadel rakendamatud, aga kes ei ole autoriõiguse mõistes teoste loojad. Staatuse määramisel tuleks rakendada sama tunnustamise protsessi, mida ka autorite puhul. Seegi põhimõte tuleb lisada LLSi nii eesmärgi kui regulatsiooni tasandil. 10.3.3. Professionaalse loovisiku tunnustamise protsess on lihtne ja selge Loovisiku määratlemise aluseks on LLSis või sellel põhinevas määruses kirjeldatud objektiivsed aluskriteeriumid nagu aktiivne tegevus loomevaldkonnas (järjepidev teoste loomine ja ettevalmistamine sh viimastel aastatel), loomingu avalikkus, professionaalsus jms (vt ideekavand Lisa 1). Oluline tunnus on tegutsemine loomevaldkonnas ja roll vastaval alal. Samas tuleks erialade ja loomealade loetelu jätta – erinevalt senisest – pigem avatuks, filtriks kõrgemad nõuded professionaalsusele. 10.3.4. Loomeregister kui “ühe ukse” portaal loovisiku ja riigi vahel LLSis tuleb täpsustada loomeregistri eesmärki ja aluseid. Praegune register tuleks arendada tunnustatud professionaalsete loovisikute registriks, toimivaks tööriistaks loovisikutele ja toetuste maksjatele, kuhu kantakse info loometöö kohta ning mille kaudu saab loovisik ligipääsu võimalikult paljudele erialastele avalikele toetustele ja teenustele. 10.4. Õiglane tasu 10.4.1. Valdkondadeülene hea tava kokkulepe Loometöö õiglaseks tasustamiseks on tähtis nii tasu suurus kui vorm, et see tagaks sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse ning loovisiku toimetuleku tehtud tööpanusega proportsionaalselt. Selle eelduseks on omakorda piisav kultuuri rahastamine kõigis väärtusahela osades, sealhulgas kõigi loometöö etappide tasustamine, mis arvestab ka ettevalmistuse, loomingu sünniks vajaliku eksperimenteerimise, harjutamise jm elementidega, ning tagab sõltumatult töösuhte vormist loojale tööpanusega proportsionaalselt võimaluse ka puhata. Kultuuri avaliku rahastamise kontekstis on loometöö tasustamine praegu reguleeritud vaid etendusasutuste seadusest tulenevalt teatrite loominguliste töötajate puhul. Teistel loomealadel täna sarnane regulatsioon puudub. Juurutamaks praktikat, kus loometööd tasustatakse Eestis läbivalt samu õiglase kohtlemise põhimõtteid järgides ja töö tegijaid võrdselt koheldes, tuleks õiglase tasu aluspõhimõtted leppida kokku laiapõhjaliselt, aluse selliseks kokkuleppes võiks anda LLS. 10.4.2. Riiklik rahastus tagab õiglase tasu Õiglase tasu põhimõtteid võiksid läbivalt rakendada kõik riigilt toetust saavad kultuurikorraldajad. Valdkondades (või ka ametites), kus puuduvad institutsionaliseerunud tööandjad, oleks võimalikuks lahenduseks ka nt avalike tellimuste või subsideeritud töökohtade formaat. Näiteks kujutava kunsti valdkonnas praegu hankeloogikast lähtuv kunstiteoste tellimine tuleks töötasu aspektist ümber 81 Draft Report with recommendations to the Commission on an EU framework for the social and professional situation of artists and workers in the cultural and creative sectors (2023/2051(INL). Committee on Employment and Social Affairs, Committee on Culture and Education - European Parliament 2019-2024 (13.06.2023) 56 vaadata tagamaks üksikisikutest pakkujatele kindlus töötasu osas (hetkel on kunstnikul täisvastutus võidutöö teostuse eest, töötasu arvestust ei peeta). Riik ise võiks olla õiglase rahastuse eestvedaja ja eeskuju. 10.4.3. Loomepalga meede Tipp-professionaalidest üksikloojate tegevust tööturu-tõrkega valdkondades toetab loomepalga meede, mida täna on rakendatud kujutava kunsti ja kirjanduse valdkondades. Uuring kiitis meetme toimivust professionaalse loometöö võimaldajana nendes kahes valdkonnas ning andis soovituse kaaluda meetme laiendamist teatud kollektiivsete loomealade individuaalsetele võtmerollidele.82 Palkade mõju on hinnatud positiivseks, selle maksmise alused ja muud põhimõtted tuleks fikseerida loovisikute ja loomeliitude seaduses, sest hetkel puudub meetmel seadusandlik raamistik. 10.4.4. Tasude subsideerimine turutõrke korral Õiglase tasu põhimõtetega nõustumisest on vähe abi, kui tegevus ei tooda piisavas mahus tulu. Näiteks on kunstivaldkonna organisatsioonid teinud riigile ettepaneku luua näitusetasude toetusmeede näituste ettevalmistamiseks tehtud tööpanuse tasustamiseks kunstnikele. Paljudel Eesti näitusekorraldajatel ei ole võimalik kunstnike tööd tasustada, tegevustoetused KuM, Kulka või KOV eelarvest on piiratud, omatulu teenimine keeruline. Sellise toetusmeetme loomise eelduseks ei ole iseenesest seadusemuudatused, kuid tuleks kaaluda, kas loometöö tasustamise põhimõtte läbivaks kehtestamiseks oleks vajalik valdkondade ülene regulatsioon kui mitte seadusandja, siis rakenduslikul tasandil. Näiteks ühtse ja üldise kultuuri rahastamise seaduse üle on ka varem diskuteeritud ning see vajaks täiendavat õiguslikku analüüsi. 10.4.5. Autorikaitse süsteemi tõhustamine Autorite töö õiglase tasustamise kõrval on aktuaalne ka teoste kasutamise varaliste õiguste parem kaitse. Kuigi autoritasud on olemuselt hüvitised, mitte töötasud, ning nende eesmärk ei ole tagada autori sotsiaalseid garantiisid, on sellistel tasudel loometöö tegijate sissetulekus siiski kindel roll. Autoriõiguse seaduse rakendamine ja vajadusel parandamine autorite huvidest lähtudes eeldab kehtivate tingimuste analüüsi loovisikute vajadusi hästi tundva eksperdiga ning teiste riikide praktika põhjalikku uurimist nt EL direktiivide rakendamisel. 10.4.6. Laenutus- ja reprograafiahüvitised Autoriõiguse seaduses ja senises kirjanikele, tõlkijatele, kunstnikele, illustraatoritele, kirjastustele jt autorihüvitiste maksmise praktikas on mitmeid ebakõlasid, millele autorid ja seaduse rakendajad on tähelepanu juhtinud. Autoriõiguse seadust tuleks selles osas analüüsida ja kaaluda täpsustavaid lahendusi. Samuti võiks üle vaadata hüvitiste suuruse, arvutamise alused ja maksmise korra. Hüvitiste eelarve kujunemise põhimõtted võiks seaduses selgemalt määratleda. Kehtiv seadus määrab laenutus- ja reprograafiahüvitise makse arvutamise aluseks riigieelarves eraldatud summa, mis jagatakse laenutuste arvu jm kordajate alusel. Reprograafiahüvitist makstakse ilukirjanduse autoritele rahvusbibliograafia andmebaasis registreeritud teoste nimetuste arvu alusel. Riigieelarvelise eraldise kujunemise kohta seadus ega seletuskirjad aga juhiseid ei anna. Hüvitiste eelarve maht peaks selguma eelarveprotsessis, aga see ja ka summa jaotumine laenutus- ja reprograafiahüvitise vahel vajaks selgemat seadusandlikku alust. Praktikas on eeltoodu tähendanud, et riigieelarvelise eraldise summa on püsinud pea aastakümnete vältel sama ning kasvas alles 2020- 21 erakorraliste ja ühekordsete COVID-19 toetuste mõjul ajutiselt (30%) ning 2023 jõulisema huvikaitse tulemusena tunduvalt (63%). 82 Koppel, K., Arrak, K., Konov, V., Parts, R. (2023). Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine. Civitta Eesti AS. 57 “Õiglase” tasu mõistet kasutatakse seaduses vaid reprograafiahüvitise kontekstis ning seda ei ole eraldi sisustatud.83 2022. aastal hindasid kirjanike esindajad õiglaseks tasuks 30 senti laenutuselt ja laenutushüvitise (mitte reprograafiahüvitise) soovitud kogueelarveks 1,3 miljonit eurot.84 2023. aasta riigieelarves nähti SA AHF vahenditeks ette kokku 672 861 eurot, sellest 500 000 eurot laenutushüvitise maksmiseks. Et iga-aastaselt ei peaks huvigrupid eelarve arutelude käigus oma vajadusi tõestama, võiks kokku leppida ja seaduses kirjeldada hüvitiste eelarve arvestamise alused (näiteks raamatukogude teavikute või laenutuste arv) ning selle põhjal tuletada näiteks keskmisest brutopalgast vm elukallidust peegeldavast näitajast lähtuv indekseeritav arvestus.85 Kehtiva süsteemi alusel makstakse hüvitist autoritele, kes on selleks soovi avaldanud. Soovi avaldanud autoreid lisandub mõni protsent aastas, viimastel aastatel ilmselt teema aktiivsema tõstatamise tõttu üle 4% aastas. 2023. aastal on laenutushüvitise saamiseks soovi avaldanud 1675 autorit. Hüvitise summale kehtib ülempiir, mis on 4-kordne eelneva aasta keskmine brutopalk. Et tagada autorite parem toimetulek, võiks kaaluda hüvitise ülemmäära suurendamist näiteks 1,5 aasta alampalgani, et laenutajate seas populaarsematel autoritel oleks võimalik tasust vajadusel ka elatuda ja tasuda näiteks iseendale tööandjana ka sotsiaalmaksu.86 Arutelu vajaks ka hüvitiste alampiiri kehtestamise võimalus või näiteks väljamaksete teatava perioodi või piirsumma peale summeerimine (autorile makstaks välja hüvitis alles siis, kui on kogunenud kindel miinimumsumma), süsteemi haldamise optimeerimiseks. Läbi tuleks arutada ka võimaliku laenutajate omapanuse plussid ja miinused süsteemi jätkusuutlikuks rahastamiseks. 10.4.7. Loovisikute baassissetulek Kaasamise käigus pakkus Eesti Näitlejate Liit peamiselt Iirimaa eksperimendi eeskujul (vt III osas peatükk 6) välja loovkodaniku-palga idee. See eeldaks registripõhist ja kindlate kriteeriumide alusel tunnustatud loovisikute ringi määraltemist LLS-is. Loovisikutele, kelle tulu ühes kuus jääb alla riikliku miinimumi tagataks ettepaneku alusel loovkodaniku palk (näiteks riiklik alampalk). Kui loovisikul mingi tulu siiski on, makstakse talle alampalgast puudujääv osa. See lahendus koosmõjus sotsiaalmaksu aastapõhise arvestusega tagaks loovisikutele stabiilsuse, sotsiaalsed garantiid ja toimetuleku. Ettepaneku tegijate hinnangul parandaks selline meede loovisikute väärtustamist nendes loomevaldkondades, kus loometöö on pikaajaline tegevus, mida muude rahaliste vahenditega piisavalt ei kompenseerita, näiteks kujutav kunst, kus teoste loomine ja näituste ettevalmistamine kestab mitmeid kuid ning pahatihti on selle eest saadav tasu, tööle kulunud aja jagamisel kuude peale, väiksem kui riiklik alampalk. 10.5. Loomeliidud professionaalsete loovisikute eestkõnelejana 10.5.1 Strateegiline partnerlus riigi ja loomeliitude vahel Selleks, et luua toimivaid lahendusi, mis võimalikult hästi loovisikute vajadusi silmas peaks, on oluline tugev huvikaitse – loovisikuid esindav ja nende nimel kõnelev(ad) organisatsioon(id), mis neid toetaks, nõustaks ja aitaks kaitsta õigusi. Praegu puudub (etenduskunstide erandiga) Eesti 83 Mõistet ”õiglane” on kasutatud sätte autoriõigusesse toomisel 9.12.1999 vastu võetud autoriõiguse seaduse muutmise seaduses 174 SE: ”Autoril ei ole õigust keelata oma teose koopia laenutamist avalikest raamatukogudest, kuid autoril on õigus seaduses sätestatud korras saada õiglast tasu sellise laenutamise eest. Avalike raamatukogude nimekiri, millest laenutamisel tasu makstakse, tasu suurus, väljamaksmise tingimused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse poolt.” - seaduse seletuskiri vastavat põhimõtet ei täpsusta ning see on kadunud sätte hilisemal muutmisel. 84 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/laenutustasust/ 85 2022. aasta eest arvestati autoritele laenutushüvitist rahvaraamatukogude 3 814 067 elektrooniliselt registreeritud laenutuse põhjal. Kõigis Eesti raamatukogudes on Statistikaameti andmetel kokku ca 31 000 000 teavikut ning viimastel aastatel tehakse neis kokku umbkaudu 12-13 miljonit laenutust aastas. Ainult rahvaraamatukogudes (mille andmeid kasutatakse laenutushüvitise suuruse määramisel) on fondi kogusuurus ca 10 miljonit teavikut ning aasta laenutuste arv keskmiselt 9-10 miljonit korda (seda koos pikendustega ja kõikide laenutusühikute / väljaandetüüpide lõikes). 86 Neljakordne brutopalk võib tunduda suure summana, kuid kui lähtuda enim laenutatud autorite teoste populaarsusest ning hüvitamise põhimõttest, millega kompenseeritakse teose aktiivse turu kõrval tasuta vahendamist, võiks ka ülempiiri üle vaadata lähtuvalt autorite toimetulekust. 58 loovisikutel ametiühingu laadne organisatsioon. Loomeliitude (või ka muude ühenduste) arendamine loovisikuid ühendavaks huvikaitse-ekspertiisiga esindusorganisatsiooniks eeldab nii LLS sätete ümbervaatamist kui rahastuse ümberkorraldamist. Kehtiv seadus näeb ette, et loomeliidu staatus antakse ministri otsusega. Loomeliitude esindajate hinnangul annab selline mandaat liitudele moraalse tunnustuse. Taolise tunnustamise vajadus aga ka sellise korralduse võimalikud konfliktid tuleb läbi kaaluda aja jooksul muutunud rollide kontekstis. Loomeliitudele “tegevustoetuse” nime all eraldatakse praegu liitudele raha edasi jaotatavate loometoetuste maksmiseks. Läbipaistvam ja säästlikum oleks lahendus, kus vajaduspõhiseid loovisikute toetusi jaotataks abivajajatele keskselt ning liitudele tagataks edaspidi selgelt rolli- ja tulemuspõhine tegevustoetus, mille eesmärgid ja ootused on laiapõhjaliselt kokku lepitud. Sellisel juhul ei peaks ka loomeliidu staatuse üle otsustama minister formaalsete tunnuste põhjal, vaid loovisikud ise läbi demokraatlike protsesside. Huvikaitse riiklikul rahastamisel peaks olema aluseks strateegilise partnerluse hea tava. Muudatused selleks oleks vaja teha LLS-is. 10.5.2. Koondumisvabaduse põhimõtete tagamine Põhiseadusega tagatud õigus koonduda ühingutesse tagab ka õiguse mitte koonduda. See tähendab, et riik ei saa tagatisi sihtida üksnes kindlate mittetulundusühingute liikmetele, pannes sellega sihtrühmale sunni liitumiseks. Kui nt loometoetuste või muude hüvede puhul säilib kord, kus loomeliidu liikme staatus on hüve saamiseks piisav alus, tuleks seaduse tasandil üle vaadata liikmete vastuvõtu kord ja tingimused ning sätestada kõigile liitudele ühtsed reeglid. Loomeregistri väljaarendamisel ja tunnustuse kesksel määramisel langeks aga surve loomeliitudelt ära ning professionaalse loovisiku kriteeriumidele vastavust saaks tuvastada näiteks valdkondade ülese ekspertnõukogu kaudu. Nii jääks loomeliitudele ka edaspidi suurem vabadus oma liikmete vastuvõtu tingimusi ise määrata. Muudatusega LLSis seotaks loometoetuste tingimused lahti loomeliidu liikmelisusest, liidud oleksid riigi strateegilised partnerid ekspertiisi vahendamise kaudu. 10.5.3. Võimalike erandite loomine loomeliitude liikmetele Juhul kui siinses dokumendis kirjeldatud probleemidele kõige otstarbekamaks lahenduseks osutub loovisikutele erandlike hüvede tagamine ning professionaalse loovisiku määratlemisel on siiski mõistlik eelistada just loomeliitude liikmelisuse või liidu otsuse põhjal nende hüvede andmist, on vajalik vastavate tingimuste täpne kirjeldamine seaduses. Sellisel juhul annab riik liitudele sisuliselt riigi enda haldusülesande ning haldusorganina peavad liidud olema valmis otsuseid põhjendama ja kaitsma nendest põhimõtetest lähtuvalt. Liidud peavad tagama, et kõik hüved tagatakse üle liitude võrdsetel alustel ning vastavalt seadusandja sõnastatud eesmärgile. Vastavad muudatused tuleks sisse viia LLS-i. 10.5.4. Liitude toetused liikmetele Loomeliitude hinnangul on tähtis, et ka edaspidi jätkuks võimalus maksta liikmetele stipendiume riiklike meetmete kõrval. Seda eelistatult sõltumatult nt loometoetustest ja vastavate vahendite jäägist nagu täna, kuid siiski riigi rahastusel. Põhjenduseks on toodud, et kindla loomeala sees on loovisikute vajadused ja tegevus ning panus tihti paremini nähtavad ning selline täiendav võimalus jätaks nt Kultuurkapitalile tänasest väiksema koormuse loovisikutele nt ravimitoetuste vms vajalike aga erandlike toetuste tagamiseks. Üks toetusvajadus, mille puhul on välja toodud loomeliidu ekspertiisi tähtsust on näiteks erialased täiendkoolitused, sh nende keskne korraldamine. Selliste täiendavate toetuste või tegevuste eesmärk ja tingimused tuleks võimalikult selgelt kirjeldada LLSis, et tagada loomealade võrdne kohtlemine ja avaliku raha mõistlik ning läbipaistev kasutus. 59 10.5.5. Kutsestandardid, vaba looming ja õiglane tasu Kutsestandardite puudumist paljudel loomealadel, mis võimaldaks nt noortetreenerite või laulupeojuhendajate eeskujul välja töötada palgatoetuste meetmed, nähakse takistusena õiglaste tasude paremal tagamisel loovisikutele. Arvestades, et nn individuaalaladel puuduvad loovisikutel ka tööandjad, võib selline väljakutse olla päris keerukas ja bürokraatiamahukas, kuid loovisikud rõhutasid kaasamise käigus ootust, et loomeliidud peaksid seisma vastavate standardite loomise ning nende alusel loovisikute töö õiglase tasustamise eest. Põhjalikumat kaalumist ja osapoolte arutelusid eeldab vaba loomingu kontekstis kutsestandardite väljatöötamine just toetuste ja rahastamise eeldusena. Seni on kultuurialal kutseoskusi standardiseeritud eelkõige tehniliste rollide puhul. Erandina kehtivad kutsestandardid täna näiteks arhitektide tööle ning Arhitektide liidul on pikaajaline kogemus kutse andmisel ja koostööl Kutsekojaga. Hiljuti määrati kutsestandardid ka näiteks tantsuspetsialistidele. 10.5.6. Autoriõiguste eest seismine ja kollektiivne esindamine Loovisikud näevad loomeliitude rolli eelkõige just õiglase tasu põhimõtetest kinnipidamise jälgija ja survestajana. Tänastest loomeliitudest on vaid Eesti Esitajate Liit ja Eesti Näitlejate Liit ka kollektiivse esindamise ühingud. Muusika, audiovisuaal- ja kujutava kunsti autoriõiguste omajate huve esindab Eesti Autorite Ühing. Kõikide loomealade ja –rollide esindajatel autorikaitse ühinguid Eestis ei olegi, ometi on autorite õiguste küsimused nt digimaailmas üha teravamad ning üksikisikute võimalused enda huvide kaitsel järjest keerulisemad. Rahvusvahelised soovitused rõhutavad, et riigid peavad toetama autoriõiguste rakendamist ning tugevdama loojate/autorite positsiooni tasu- ja hinnaläbirääkimistes, sh platvormidega. EL autoriõiguse direktiivi tuleks rakendada autoreid keskmesse seades ja direktiivi põhimõtteid lahjendamata. Tuleks luua toetav keskkond dialoogiks sotsiaalpartneritega kollektiivse esindamise võimestamiseks. Kõigile töötajatele tuleks aga tagada võimalused kollektiivseks esindatuseks ning konkurentsireeglite rakendamisel tuleb silmas pidada töötegijate huve. Eesti tingimustes tähendaks selliste eesmärkide saavutamine eelkõige loomeliitude võimestamist kollektiivse esindamise ja läbirääkimiste osapoolena ning koostöö soodustamist erinevate autorikaitse organisatsioonide vahel. Samuti on just autoritel ja loovisikute organisatsioonidel suur roll autorikaitse alase teadlikkuse ja väärtushinnangute kujundajana laiemalt ühiskonnas. Autorite kaitse tugevdamiseks tuleks hinnata vajadust vaadata üle autoriõiguse seadus. 10.6. LLS muutmine 10.6.1. Seaduse eesmärgi täpsustamine LLS vajab põhjalikku ajakohastamist ka olukorras, kui siinses dokumendis kirjeldatud probleemidele kiirelt rakendatavaid lahendusi ei peaks leitama. Seaduse eesmärk tagada ajutiselt sissetuleku kaotanud vabakutselistele loovisikutele ravikindlustus ja sissetulek ei ole praegu piisava selguse ja täpsusega täidetav, sest kehtivas sõnastuses on vabakutselise loovisiku mõiste liiga lai ning toetuse tingimused samas liiga piiravad ebaregulaarsete ja ebapiisavate sissetulekutega loovisikutele. Seaduse muutmisel peab alustama eesmärgi täpsustamisest: selgemalt tuleb fookusesse võtta professionaalse loomingu toetamine ja selleks tingimuste tagamine. Kaaluda tuleb ka loometöö defineerimise vajadust, et seadusest kujuneks loovisikute, loometöö ja loomeliitude seadus. Seadus võiks loetleda ja defineerida erinevaid loometöö vorme, selgitada töö- ja puhkeaja võimalusi selles valdkonnas ja reguleerida töö tasustamise õiglased aluspõhimõtted. 60 10.6.2. Kuritarvituste vältimine Professionaalse loovisiku ja vabakutselise staatuse määratlemise üksikasjad tuleb seaduses täpselt sõnastada, et paremini välistada mh diletantluse toetamist või ka sissetulekute varjamist süsteemi kuritarvitamiseks (nt enda ettevõttest töötasu välja võtmata jättes). 10.6.3. Ühe ukse poliitika ehk loovisiku vaatest kujundatud teenused Kõigile osapooltele lihtsaim ja väikseima halduskoormusega oleks võimalikult paljude loovisikutele suunatud tegevuste, sh toetuste taotlemise korraldamine toimiva registri kaudu keskselt. Loovisikute registrisse võiks luua võimaluse loometeoste andmete üleslaadimiseks olemasolevatest registritest ning registriandmete ristkasutus vajaduspõhiselt, sh automaatne taotleja vastavuskontroll (lähtuvalt toetuste tingimustest nt Maksuameti andmetega taotleja nõusolekul). 10.6.4. Vajaduspõhise loometoetuse eesmärk Juhul kui vabakutseliste ebaregulaarse sissetulekuga kaasnevatest sotsiaalkaitse probleemidest enamik lahendatakse muude seaduste raames eespool pakutud lahenduste või nende kombinatsioonide abil, jääks LLSi alusel makstav loometoetus vabakutseliste loovisikute vaeghõivet reguleerivaks meetmeks ehk selle põhiline eesmärk oleks sissetuleku tagamine selle pikaajalise puudumise või ebapiisavuse korral. Kui toetuse eesmärk ei ole enam ravikindlustuse tagamine, tuleb üle vaadata ka toetuse sihtrühm ja muud tingimused. 10.6.5. Vajaduspõhise toetuse taotlemise tingimused Aruteludes on leitud, et toetusvajaduse hindamisel ei peaks lähtuma isiku ühe, viimase kuu sissetulekust nagu seni, vaid vaeghõive tuvastamiseks näiteks 6 kuu keskmisest, et välistada abivajaduse tahtlikku “ajastamist”. Kaasamise käigus rõhutati korduvalt vajadust täpsustada, et toetust tohivad saada vaid Eesti maksuresidendid. Õigusselguse tagamiseks võiks seaduses täpsemalt määratleda, millised lepingud või laiemalt tegutsemisvormid on käsitletavad vabakutselisusena. 10.6.6. Toetuse sihtrühm Sihtrühma määratlemisel tuleks lähtuda professionaalse loovisiku staatusest, sh aktiivsuse kriteeriumist, tõestatud abivajadusest, aga olenevalt toetuse eesmärgist (vt eespool) tuleks kaaluda senistest välistustest (pensionäri, õppuri, vanemapuhkusel või kaitseväe teenistuses olija staatus) loobumist võrdse kohtlemise tagamiseks. Kuigi nendel sihtrühmadel on olemas riiklikult garanteeritud ravikindlustus, võib sissetulekute puudumine või väiksus panna nad väga keerulisse olukorda. Elukestva õppe kontekstis võib tudengistaatuses olla ka kogenud professionaalne loovisik, sama tõenäoline on, et loomevaldkonna professionaal võib leida end rahvapensioni saamas. Toetuste laiendamisel nende kahe sihtrühma osas tuleks võrdse kohtlemise tagamiseks üle vaadata kõik välistused ning kirjutada toetuse saamise kriteeriumid - vajaduspõhisus - ühtsetel alustel. Registripõhise lahenduse rakendamisel on võimalik nii vajaduse tuvastamine kui tingimustele vastavuse hindamine automatiseerida: kui loometoetuse saamise ajal ei vasta loovisik enam toetuse saamise tingimustele, annab register sellest aegsasti märku ning loometoetuse maksmise saab õigeaegselt katkestada. 10.6.6. Vajaduspõhise toetuse maksmise periood Vajaduspõhise loometoetuse kestvuse ning vahepealse piirangu (nö kohustusliku pausi) praegused tingimused tuleks üle vaadata. Eelistada tuleks võimalust taotleda loometoetust ka pikema aja jooksul korduvalt lühemate perioodide kaupa (järjest 6 kuu asemel näiteks 2+2+2 kahe või kolme aasta lõikes vms), arvestades sissetulekute ebaregulaarsusega. Näiteks autoritasud makstakse paljudele kord aastas eelneva perioodi eest, aga praegustel tingimustel need võivad katkestada loometoetuse maksmise aastateks, kuigi on ühekordse iseloomuga tasu. Perioodi ja tingimuste täpsem regulatsioon kujuneks meetme disaini tervikvaates. 61 10.6.7. Loometoetuste eelarve kujunemine Loometoetuste reservi peamiseks allikaks on riigieelarve, kuid analüüsi vääriks ka kolmepoolne süsteem, kuhu panustaksid ka vabakutselised ise ning nende tööandjad - kultuurikorraldajad. Sellise süsteemi toimivana hoidmine oleks Eesti kultuurisektori väiksust arvestades hinnanguliselt küllaltki kallis. Tänane keskmise palga ja loovisikute arvuga seotud mudel on osapoolte hinnangul hea ja stabiilne ja samas piisavalt lihtne ning bürokraatiavaba eelarve planeerimise alus. Töökorraldust lihtsustaks veelgi loomeregistripõhine automatiseerimine. 10.6.8. Eelarve jagunemine Juhul kui peaks jätkuma loometoetuste jagamine läbi loomeliitude, tuleks üle vaadata toetussumma jagunemine liitude / loomealade vahel. Arvestades, et kõigi liitude liikmed ei vaja sarnastel tingimustel loometoetusi, võiks vahendeid eraldada mitte pearaha põhiselt, vaid reaalsete vajaduste / taotluste arvu või makstud toetuste järgi. Koosloome käigus pandi ka ette, et toetussumma võiks loomealale olla garanteeritud kolmeks aastaks ja seejärel toimuks vajaduste analüüs ja ülevaatus. Eelarve kasutamise ainus eesmärk peaks olema vajaduspõhiste loometoetuste maksmine. 10.6.9. Toetuste maksmine Praeguse lahenduse asemel, mille kohaselt jagavad vaeghõivatud vabakutselistele loovisikutele toetusi eelkõige loomeliidud neile pearahapõhiselt jaotatud vahendite arvelt, oleks optimaalsem vajaduspõhiste loometoetuste keskne maksmine. Loomealade erineva korralduse ja abivajaduse erineva mahu tõttu tagaks keskne jaotamine loovisikute võrdse kohtlemise. Toetuste taotlemine, määramine ja vastavuskontroll saaks toimuda loomeregistri vahendusel. 10.6.10. Toetuste jääk Juhul kui planeeritud eelarve ei kulu vajaduspõhistele toetustele ära, soovitatakse kaaluda senise stipendiumide maksmise asemel ka reservi loomist Töötukassa eeskujul. Samas peaks suuremate kriiside kontekstis jääma Vabariigi Valitsusele võimalus ka erakorraliselt vahendite lisamiseks toetussüsteemi, nagu seda tehti COVID-19 pandeemia ajal sisse viidud muudatustega. 10.6.11. Loometoetuste eesmärgi võimalik laiendamine Koosloome arutelude käigus jõuti vabakutselistele suunatud toetuste eesmärgi võimaliku laiendamiseni. Kõigil loomealadel ei ole probleemiks puuduvad või liiga väikesed sissetulekud, ometi on vabakutseliste (või ka kutseliste) professionaalide tegevuse toetamiseks loomeliitudel ja loovisikutel endil ootusi, mida tänase kultuuripoliitika kaudu ei lahendata. Näiteks erialane tipptasemel täiendkoolitus. Ka korduvalt välja toodud puhkusetoetust kui vajalikku meedet iseendale tööandjatele võiks käsitleda ühe lühiajalise loometoetuse erijuhtumina ning menetleda sarnase protsessi kaudu. Selle tingimuseks ei peaks aga olema sissetuleku puudumine või ettevõtte arvel olevad vabad vahendid. 10.6.12. Loomealade loetelu avamine PRAXIS on soovitanud laiendada loometoetust taotleda võivate (sh ka praegustega külgnevate) tegevusalade ringi. Soovitatakse kaaluda loovisikute ja loomeliitude seaduse § 2 toodud loetelu asemel jääda pigem üldisemate nimetuste juurde, mitte üritada täpselt määratleda ning nimetada kõiki abikõlblikke alasid eraldi. Kunstiliigid ja nende tähtsus kaasaegses kultuuris on pidevas muutumises. Üksiktegevusalade asemel üldisemate nimetamine võimaldab kohelda loomealasid võrdsemalt ning käia kaasas käia uute kunstiliikide tekkega. Selline lähenemine võimaldaks professionaalse loovisikuna muude tingimuste täitmisel tunnistada ja toetada ka näiteks ajakirjanduse alal tegevaid loovisikuid ilma, et kõik ajakirjanduslikke tekste loovad isikud oleksid õigustatult toetuse subjektid. Ajakirjanike Liit on ministeeriumile korduvalt teinud ettepanekuid loomeliiduna tunnustamiseks, et tagada eestikeelse ajakirjanduse areng ja säilimine. Loomealade 62 üldisema kirjelduse korral tuleb seaduse seletuskirjas läbi kirjeldada piisav hulk näiteid ja põhimõtteid, et tagada eesmärk sihtida toetusi tõesti kultuuri kestmisse panustavatele professionaalidele. 10.6.13. Loomepalkade regulatsioon Loomepalkade, mida täna kunstnikele ja kirjanikele ministeeriumi toel loomeliitudes makstakse, reguleerimine seaduses koos täpsustega nii palkade eesmärgi, maksmise korra kui tingimuste osas, samuti võimaliku palgameetme valdkondliku raamistiku täpsustamine tooks selgust ja kindlust kõige keerulisemas olukorras valdkondade vabakutselistele ning tagaks nende loomealade jätkusuutlikkuse. 11. Regulatiivsete lahenduste vajalikkus Paljudele kaasamise käigus tuvastatud aktuaalsetele probleemidele loovisikute, eriti vabakutseliste, toimetuleku ja sotsiaalsete tagatiste kättesaadavuse osas on võimalik lahendused leida vaid kehtiva seadusandluse muutmise kaudu – ainult nii tekib tegelik mõju ka senise praktika muutmisest. Vajalikud seadusemuudatused on võimalik jaotada väiksemateks ja kiiremini teostatavateks parandusteks (nt võimalik sotsiaalmaksu „rulluv“ arvestus, stipendiumide asemel muus vormis loometöö tasustamine) ja põhimõttelisemateks reformideks, mis vajavad põhjalikumat ettevalmistust (nt professionaalse kultuuri toetamine ja huvikaitse korraldus, võimalik sotsiaalkaitse rahastamise aluste muutmine vms). Osa universaalsetest (kogu elanikkonnale suunatud) lahendustest, mis loovisikute toimetulekut hõlpu tooks on ministeeriumides juba ka töös (nt nn ettevõtluskonto tingimuste ülevaatamine või ka tulevikutöö põhimõtete kaasamine regulatsioonidesse). VII Tagasiside ja edasine tegevuskava Tagasiside küsimine Palume dokumendis kirjeldatud probleemidele ja välja pakutud lahendusvariantidele tagasisidet nii kommentaaride, täienduste kui küsimuste kujul. Tagasiside palume esitada kirjalikult meiliaadressil [email protected] hiljemalt 18. septembriks 2023. Edasine tegevuskava Iga kavandatava muudatuse kohta, mille osas leitakse huvipoolte ning poliitikakujundajate seas üksmeel, koostatakse väljatöötamiskavatsus (VTK), milles hinnatakse ära ka muudatuse mõjud. Kavandatavad muudatused lähtuvad siinses dokumendis kirjeldatust ja sellele antud tagasisidest. Ka igale VTK-le on võimalik tagasisidet anda, muudatused kooskõlastatakse osapooltega. Valitsusliidu aluspõhimõtted ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm (lühendatult VVTP) näevad ette eesmärgi parandada loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi ja kaasajastada loovisikute ja loomeliitude seadus. Lisaks LLSi muutmisele nähakse ette ka KULKA seaduse analüüsimine parandamaks loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi. 2023. a novembris peaks valmima vastavad väljatöötamiskavatsused. VVTP-s on lisaks eeltoodule kavandatud ka ette valmistada analüüs ja ettepanekud uutele töövormidele (juhtimis- ja kontrollorgani liikmete, ettevõtluskonto omanike, füüsilisest isikust ettevõtjate) töötuskindlustuskaitse laiendamise võimaluste kohta, mis peaks valmima majandus- ja 63 infotehnoloogiaministri eestvedamisel maiks 2025. Sama ministeerium valmistab septembriks 2026 ette analüüsi ja ettepanekud töövõimetoetuse tingimuste aja- ja asjakohasuse kohta pakutava sotsiaalkaitse piisavuse ja vähenenud töövõimega inimeste tööturule kaasatuse soodustamiseks. Ka need teemad puudutavad teiste seas loovisikutest iseendale tööandjate heaolu. LLSi muutmisel kirjutatakse uus terviktekst. Teised seadusemuudatused, mis on vajalikud probleemidele lahenduste pakkumiseks, valmistatakse ette koostöös vastavate ministeeriumidega. Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Protsessi eestvedaja, sisuline analüüs Maria-Kristiina Soomre, kunstinõunik [email protected] Õiguslik analüüs Helen Kranich, õigusnõunik [email protected] Tagasisidet kaasamise korralduse kohta palume anda Maiu Merihein, arendusnõunik [email protected] 64 Lisa 1 Viidatud punktis 10.3. Innosprindi käigus välja pakutud kriteeriumide ideekavand professionaalse loovisiku määratlemiseks, kes peaks ligi pääsema professionaalsele loovisikule suunatud toetustele jms. Kriteeriumidest lähtuvalt hindaks loovisiku vastavust tema avalduse alusel ekspertidest koosnev komisjon, positiivse otsuse korral kantakse isik loovisikute registrisse, mille kaudu saab taotleda toetusi jm. Loovisik ei peaks vastama kõigile alakriteeriumidele, kuid tal peaks olema kõigis viies kategoorias professionaalse loovisiku tunnused. Ideekavand valmis 5 nädala jooksul disainiprotsessis, mille käigus intervjueeriti loovisikuid, loomeliitude esindajaid ja poliitikakujundajaid ning viidi läbi anonüümne hindamise eksperiment. AKTIIVSUS AVALIKKUS TASE/ PROFESSIONAALSUS ROLL TEGUTSEMINE (autor, esitaja, loomingulise LOOMEALAL kutse esindaja) ● On avaldanud ● Looming / esitus ● Tegemist ei ole konkreetse isiku ● Autor, kes loob ● Klassikalised loomealad: teoseid või on peab olema puhul huvi- või hobitegevusega. kultuurilist sisu (edastab etenduskunstid, helikunst, osalenud avaldatud avaldatud. Avalikkuse oma originaalloomingu filmikunst, arhitektuur, teoste valmimise esindajatel peab ● Erialane haridus ja/või pikaajaline kaudu / teoste disain, kirjandus, (kujutav- protsessides olema võimalik (kas (vähemalt 5 a) aktiivne erialane vahendusel tundeid, visuaal)kunst, digikultuur (nt valdkondlikku tasuta või tasu eest) tegevus/kogemus. Tudengite puhul kogemusi ja elamusi) või videomängud, netipõhine ekspertiisi nõudva loomingule ligi eeldus (üldjuhul) väljaspool esitaja. looming, aga mitte nt iga e- professionaalse pääseda. õppetööd valminud ja avaldatud raamat), kriitika. tugitegevusega. Kui teosed. ● Tugipersonal juhul, kui tegevus on kestnud ● Avalikkust on ta pakub olulist panust See loetelu on avatud: teostest / esitustest ● Looming / tegevus ei ole eksperdi uue teose sünnis (ilma "Professionaalseks rohkem kui 3 aastat, teavitatud. hinnangul selgelt diletantlik; konkreetse panuseta loomealaks loetakse eelkõige on avaldatud rohkem kui 2 teost. jääb teos sündimata), eeltoodud alad". /läbi tuleb rääkida ● Erialane tunnustus (nt auhinnad, mitte avalikkuse mõiste preemiad, stipendiumid, ● Loomealal tegutsemise ● 3 aasta jooksul järelelus/säilitamisel, piirid - internetis residentuurid). tuvastamiseks peab lähtuma loomingut ega ei reprodutseeri avalikustanud või avaldamise olemasolevaid eesmärgist: kas loodu pakub ● Koostööpartnerid (teose osalenud viimase 3 tingimused, lõikeid/mustreid vms. kunstilist elamust? Kas valmimisel või esitlemisel) on aasta jooksul avalikkuse esindajate edastab (subjektiivseid?) kultuuriväljal tunnustatud tegijad. avaldatud loomingu juurdepääsu ● Tugiteenust pakkuv tundeid, kogemusi ja Välistatud rendiüritused või valmimisprotsessis. tingimused jne/ isik ei saa objektiivselt elamusi, autori visiooni(?). üldsusele ilma professionaalse rakendada oma kutset hinnangu/konkursita osalemiseks ● Teatud põhjendatud ● Lisaks viimase 3 muus, kui avatud sündmused. juhtudel võib aasta jooksul loomevaldkonnas avalikustamisele peab (oskus/tegevus/roll on professionaalne looming ● Haridus/tunnustus/või partnerid loominguline tegevus spetsiifiline). väljenduda ka teenusena. võivad olla ka välismaal (ei pea olema järjepidev: Tuleks püüda hinnata ainult Eestis tegutsema); loometööga utilitaarsuse piiri - tegevuse alustamisest alates on ● Loometöö on peamine puhtalt utilitaarsed pidevalt midagi teinud sissetulekuallikas ja/või peamine eesmärgid (nt iluteenus) / avaldanud. Lüngad põhitegevus (hinnatakse koosmõjus viitavad, et tegu pigem ei ole loometöös on aktiivsusega); loominguga, vaid pigem nt objektiivselt teenuse või toodanguga ilma põhjendatud ● Loomingu/tegevuse kohta on originaalse loova/kultuurilise (loometee peab olema ilmunud kriitikat / analüüse / tulemuseta. alustatud). käsitlusi. ● Kriitiku kui professionaalse ● Põhjendatud juhul ● Loomingul/ tegevusel peab loovisiku määratlemisel on võimalik teha olema otsene seos loomevaldkonna tuleb arvesse võtta, et tema erandeid 3 aastase (kultuuri) püsimise/arendamisega; kirjutatud tekst peab olema tähtaja osas. teoste mõtestamine, mitte ● Loomingu puhul ei ole tegemist tutvustamine (analüüs, mitte Põhjendus saab olla olemasoleva loomingu v pärandi uudis). eriala iseärasustest kopeerimise, taastootmise või tulenev objektiivne taastamisega. asjaolu (nt teose valmimise protsessi pikkus vms). 65 Saatja: Maria-Kristiina Soomre <[email protected]> Saadetud: 07.07.2023 15:48 Adressaat: KUM min <[email protected]> Koopia: Maiu Merihein <[email protected]>; Helen Kranich <[email protected]>; Hannus Luure <[email protected]>; Katre Väli <[email protected]> Teema: LLSVTK - loovisikute sotsiaalsed garantiid - vahekokkuvõte ja tagasiside küsimine Tähtsus: Kõrgeim Manused: LLS_kaasamise kokkuv6te_PUHAS.pdf Head kaasamõtlejad ja kaasa mõtlema kutsutud loovisikud, loomeliitude esindajad, eksperdid ja kolleegid! Saadan teile tutvumiseks ja tagasiside andmiseks vahekokkuvõtte loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse parandamise teemal. See on süntees juba toimunud aruteludest ja pakutud lahendustest, mille põhjal asume ministeeriumis nüüd koostama poliitikamuudatuste ettepanekuid. Jääme teie kogenud ja teravat pilku aeg-ajalt appi paluma kogu teekonna jooksul, kuid see kokkuvõte ja siin kirjutatus kokku leppimine on järgmiste sammude nurgakivina ehk kõige olulisem. Seega oleme väga tänulikud kui võimalikult paljud teist leiaksid võimaluse see küllalt mahukas kokkuvõte läbi lugeda ja hinnata, kas midagi teie jaoks olulist on siit puudu, võiks olla põhjalikumalt või täpsemalt sõnastatud, või on millestki täiesti valesti aru saadud. Palun saatke kõik asjakohased mõtted, märkused, ideed ja küsimused hiljemalt 18. septembriks aadressil [email protected] (ka siin aadressireal), et saaksime nendega arvestada juba esimeste kavandatavate seaduseparanduste juures, millega alustame tööd kohe varsti. Kokkuvõte on leitav ka ministeeriumi kodulehelt: https://www.kul.ee/LLSVTK ja seda võib lahkelt ka kolleegidega jagada. Lugupidamisega Maria-Kristiina Soomre Kultuuriministeeriumi kunstinõunik