Pöördumine

Saatja: Ats Astover <[email protected]> Saaja: Ravimiamet, infohaigekassa-ee, TEHIK info Teema: Erisus Ravimiseadusest - allesjäänud retseptide väljatrükk koos brändinimega Tervitus Oluline osa kirjast: Palun kaaluda olukorda, kus patsiendile tema allesjäänud retseptide väljatrükil kassaprogrammist (s.o vist tegelikult digiretsepti moodul) on kuvamiseks kaks võimalust: a) toimeained (nagu praegu) b) viimati ostetud ravimite nimede järgi (Betaloc, Metforal jne) Väheoluline osa kirjast: See oleks nagu "juurdunud tava rikkumine" ja ei ole ravimiseadusega lubatud, aga tegelikult mul saab nüüd sügisel 20 aastat sellest hetkest kui ma kunagi proviisoriks õppima läksin, ja inimeste teadlikkus olukorrast, et kuskil on mingi "toimeaine" ei ole muutunud väga palju paremaks. "Aga miks te mulle seda ei anna, mis arst välja kirjutas?" küsitakse peaaegu alati, kui läheb patsiendiga diskussiooniks odavama geneeriku väljastamise teemal. Kui staažikad vererõhuravijad või II tüüpi diabeetikud veel mõnikord astuvad diskussiooni, siis AB on "Zinnat/Augmentin või mitte midagi!" väga levinud. Ehk tuleb see nende brändide olemasolust haiglaformularides? Praegusel hetkel oleme minu arust jõudnud punkti, kus see, et retseptiravimite reklaam üldsusele ei ole lubatud, võib olla isegi juba ebaeetilise maiguga. Juhin tähelepanu dr Eero Vasara videoloengule Kuressaare haigla arstidele COVID kriisi ajal, kus ta tsiteeris oma-aegset dermatoloogia õpet TÜs "300 diagnoosi ja kolm kreemi". Olukord ei ole ka siin väga palju muutunud: mul on selja taga 4 püstakut retseptiravimeid, millest poolteist on puhtalt vererõhuravimitele. Ja dermatoloogia saab mööndustega 2 sahtlit. See viimane lõik siis annab mõista, et tegelikult on (kuni selle hetkeni, kui te oma ravimiregistri lisafunktsionaalsuse tööle saate :), ja mitte arvestades seda totaalset vähemust, kes kasutab raviminfo.ee <http://raviminfo.ee> ja apteegiinfo.ee <http://apteegiinfo.ee> saite) ainult "üks inimene", kes teab, mis retseptiravimid ambulatoorse ravi jaoks parasjagu saada on. Ja see olen mina (ehk siis suvaline apteeker). Aga inimene on mõnikord valmis olema ilma ravimita, selmet võtta Paramaxi asemel Grindeksi preparaati või Betaloci asemel Metozoki. Seda teadlikkust kampaaniatega kindlasti parandab. Aga teie tegelete statistikaga ja mina üksikjuhtudega. Üksikjuhtudele kampaania ei mõju, sest inimene ei saa sellest sellest teemast lõpuni aru. Ma veel mäletan seda nõiajahti, mis tekkis, kui dr Vallo Matto julges sõna võtta meedias, et originaator ei ole geneerikuga samaväärne. Aga kullakesed, ei olegi ju patsiendi jaoks. Ja mitte "originaator vs geneerik", vaid 1 suvaline geneerik vs teine ka. Kutsuge seda platseeboefektiks või otsige laktoosi, või kahtlustame miskisugust probleemi TA molekuli ruumilise isomerismiga, mille tuvastamine ei ole spetsides vms, lõppeks vahet pole. Reaalsus on, et staažikad võtjad reeglina vahetavad ravimit prooviks, aga sageli vahetavad ka tagasi. Isegi kui biosaadavus on uuringutes sarnane. Reaalselt kliinilist subjektiivset ebamugavustunnet mõõta ei saa ja see paneb patsiendi ravimit tagasi vahetama, sõltumata kampaania edukusest paberil. Ja mitte ükski reklaam "teie subjektiivne ravikogemus selle geneerikuga on kehvem kui selle uue ja odavamaga" ei pädeks. Sest keegi ei mõõda seda mitte kunagi. Isegi mitte kvalitatiivsetes (vs kvantitatiivsetes) uuringutes (sulgudes olev osa on ilmselt ka tembeldatud ebaeetiliseks). Samuti juhin tähelepanu, et minu jaoks on kahjulikum müüa Metozoki, eksole. Või ükskõik missugust analoogi, v.a juhul kui minu marginaal hakkab jõudma 5 euro ja 11 sendini ka analoogravimi puhul. Kui te reklaamite välja, et "apteekide käive tuleb endiselt suurest osast ravimite müügist, hurraa!" siis mida see tegelikult tähendab. See ei tähenda seda, et äriedu tuleb tingimata ravimite müügist. Käive ei ole kasum. Vaid juba kahjuks seda, kus ma pean hakkama mõtlema lisamüükide tegemisele valdkonnast, kus juurdehindlus ei ole piiratud. Eetiliselt hall ala. Siin on minu arust kaks võimalikku tulevikusuunda (eeldades, et riigil raha juurde ei tule ja piisavalt otsusekindlat isikut, kes ei arva, et ravimid peaksid tingimata maksma 2.50 (Isaac Asimovi Muul) riigiametit mõjutama ei satu), apteegis töötavad kas robotid, või siis on see tartu BiteStopi variant, kus Subway, R-Kiosk ja apteek ühes, ja kuuluksid ka samale omanikule nt. Saab nii võileiva kui Escapelle ja Panadoli siirupi. Väga radikaalne samm nende tulevikusuundade neutraliseerimisek oleks nt piirata meditsiiniseadmete müük ainult läbi apteekide. Kondoomist pulssoksümeetrini. Kui ma nägin mõned aastad tagasi, et Norvasc ei ole soodusravimite nimekirjas, siis alguses see mind šokeeris ja mõtlesin, et nüüd küll ravimitootja tõmbab endale vee peale. Aga võta näpust. On inimesi, kes endiselt Norvasci võtavad. Ja kui vaadata, kui palju tööd ma pean Amlocardilt käibe saamiseks müümiseks tegema (alustuseks 2 tk rohkem müüma; kui keegi müüb valesti või kui soodus on määratud valesti või kui arstil pole retseptiõigust või kui on vaja sisse trükkida veterinaarretsept), on mul tegelikult mõistlikum müüa Norvasci. Ja nii need originaatorid siin käest ilmselt järjest käest libisema hakkavad sellises hinnavahemikus, kus tarbija endale ravimit veel lubada jaksab. Kuidas Eesti riik on suutnud kehtestada praeguse kontrolli ka selle hinnaosa üle ravimitel, mida ei kompenseerita, läheneb minu arust müstikale. Aga kellel võim, sellel ka vastutus! Ma olen seda meelt, et tarbija ei ole kunagi piisavalt tark apteegis, et jätta ta täiesti omapead. Aga praegu on tarbija segaduses. Eriti mis puudutab kõiki asju, mis on mul selja taga kapis ja ei tohi üldsusele nähtavad olla. Ja samuti. Igal ravimil on nimi. Ja see nimi on osa ravikogemusest (olgugi see nimi vaid mõnel juhul toimeaine+firmanimi). Kui nimesid ei nimetata, jätab see inimese jõustamata (nagu võlur Ged Meremaa triloogiast - sul on võim nende asjade üle, mille nime sa tead). Head Ats Astover 55671513 (Kui on vaja mind ameti järgi jälitada, siis Südameapteegi Tartu Annelinna Prismast leiab mind ka)