Kiri

EUROOPA KOMISJON Brüssel, 17.9.2025 COM(2025) 510 final 2025/0286 (NLE) Ettepanek: NÕUKOGU OTSUS, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll ET ET  SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST • Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Ettepaneku eesmärgid Käesolev ettepanek käsitleb Euroopa Liidu Nõukogu (edaspidi „nõukogu“) otsust, millega antakse liidu liikmesriikidele (edaspidi „liikmesriigid“) luba allkirjastada liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll (edaspidi „protokoll“)(1). Protokolli eesmärk on tugevdada riikide suutlikkust reageerida kuritegevusele tulemuslikult ning parandada ja täiendada sel eesmärgil kriminaalasjades vastastikuse abistamise 1959. aasta Euroopa konventsioonis (edaspidi „1959. aasta konventsioon“) ja selle esimeses kahes lisaprotokollis sätestatud vastastikuse abistamise menetlusi. Komisjon esitab ka ettepaneku nõukogu otsuse kohta, millega antakse liikmesriikidele luba protokoll Euroopa Liidu huvides ratifitseerida. Konventsioon koostati 1959. aastal ja see jõustus 1962. aastal. Sellest ajast saadik on kuritegevus muutunud üha rahvusvahelisemaks ning õiguskaitse- ja õigusasutused on selle tõrjumisel silmitsi mitmesuguste keerukate probleemidega. Sellised kuriteod nagu uimastikaubandus, terrorism, küberkuritegevus ja rahapesu on sageli seotud erinevates riikides asuvate kurjategijate, tunnistajate ja tõenditega. Seetõttu on rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades oluline ning peaks ka olema võimalikult kiire, tulemuslik ja tõhus. Liikmesriigid teevad kriminaalasjades omavahel tihedat koostööd, kuid nad peavad tulemuslikult suhtlema ka kolmandate riikidega, et tegeleda riikidevaheliste ohtudega. Selle koostöö aluseks on vastastikuse abi mehhanismid, sest neile tuginedes on õigus- ja õiguskaitseasutustel võimalik taotleda ja esitada tõendeid, teha menetlustoiminguid ja toetada riigipiire ületavaid uurimisi raamistikus, milles austatakse riikide suveräänsust ja õiguslikke tagatisi. Protokollis võetakse arvesse kuritegevuse muutuvat olemust, inimeste piiriülest liikumist ja uusi tehnoloogilisi arengusuundumusi. Sellega ajakohastatakse kehtivaid vastastikuse abi sätteid ning parandatakse seeläbi õigus- ja õiguskaitsealast koostööd. Peamised uuendused on järgmised: – kehtestatakse ühised koostööreeglid, mis käsitlevad i) tehniliste salvestusseadmete kasutamist teise protokolliosalise territooriumil ja ii) sidevahendite pealtkuulamist; – lisatakse olukordi, mille esinemisel võib taotleda ülekuulamise läbiviimist videokonverentsi teel; – prioriseeritakse elektrooniliste sidekanalite kasutamist pädevate asutuste vahel; – kehtestatakse vastastikuse abi taotluste õigeaegse täitmisega seotud kohustused ning – ajakohastatakse 1959. aasta konventsiooni või mõne selle protokolli alusel esitatud taotluse täitmise tulemusena ühelt osaliselt teisele edastatavate isikuandmete kaitse sätteid. Taust 1959. aasta konventsiooni eesmärk on parandada osalisriikide suutlikkust reageerida tulemuslikult kuritegevusele ning kehtestada ühiseeskirjad, mis käsitlevad rahvusvahelist koostööd kriminaalasjades, eelkõige vastastikuse abi valdkonnas. 1959. aasta konventsioon on rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö alusdokumendina laialdaselt tunnustatud ja (1) Protokolli tekst lisatakse ettepanekule nõukogu otsuse kohta, millega antakse liikmesriikidele luba protokoll liidu huvides ratifitseerida. ET 1 ET  sellega on ühinenud nii Euroopa Nõukogu liikmed kui ka mitteliikmed. See kõik näitab, et konventsioon on oluline nii piirkondlikult kui ka üleilmselt. 1959. aasta konventsioon on jätkuvalt peamine õiguslik alus, millega on reguleeritud liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheline vastastikuse abi andmine kriminaalasjades, eelkõige olukordades, kus spetsiifilisemaid kahepoolseid või piirkondlikke lepinguid ei ole. Kuigi 1959. aasta konventsiooni asemel kohaldatakse liikmesriikide vahel suures osas liidu õigust, kohaldatakse konventsiooni siiski piiratud ulatuses olukordades, kus vastavad liidu sätted puuduvad. Nii on tagatud järjepidevus ja õiguskindlus piiriüleses koostöös. 1959. aasta konventsiooni on täiendatud kahe lisaprotokolliga: 1978. aastal alla kirjutatud ja 1982. aastal jõustunud lisaprotokolli ning 2001. aastal alla kirjutatud ja 2004. aastal jõustunud teise lisaprotokolliga. 1959. aasta konventsiooniga saavad ühineda Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja kutse alusel ka muud riigid. Praeguseks on 1959. aasta konventsioonil 50 osalisriiki, sealhulgas kõik 27 ELi liikmesriiki. Lisaprotokolliga on ühinenud 42 riiki, sealhulgas kõik 27 ELi liikmesriiki, ning teise lisaprotokolliga 42 riiki, sealhulgas 26 ELi liikmesriiki. 1959. aasta konventsiooniga ei ole ette nähtud, et Euroopa Liit võiks sellega ühineda. Vajadust ajakohastada 1959. aasta konventsiooni ja selle teist lisaprotokolli on tunnistatud ning seepärast lisati uut protokolli puudutav ettepanek, sellisena nagu Euroopa Nõukogu ministrite komitee on selle heaks kiitnud, kriminaalasjades tehtavat koostööd käsitlevate Euroopa konventsioonide toimimisega tegeleva Euroopa Nõukogu eksperdikomitee (PC-OC, edaspidi „eksperdikomitee“) 2022.–2025. aasta volitustesse. Ajakohastust oli eelkõige vaja selleks, et võtta arvesse viimastel aastatel vastastikuse abistamise tavades toimunud kiireid muutusi, sealhulgas videokonverentside ja muude tehnoloogiliste vahendite suuremat kasutamist, eelkõige COVID-19 pandeemia ajal. Lisaks oli vaja kõrvaldada teatavad praktikute tuvastatud puudused. Erinevate delegatsioonide ettepanekute põhjal koostas eksperdikomitee uue protokolli. Liikmesriigid osalesid protokolli üle peetavatel läbirääkimistel. Eksperdikomitee vormistas protokolli lõplikult oma 86. istungil (12.–14. november 2024) ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee võttis selle vastu 4. juunil 2025. Protokoll on kavas allakirjutamiseks avada 18.– 19. septembril 2025. Ettepaneku põhjused Protokoll jõustub siis, kui kolm allakirjutanut on protokolli artikli 10 kohaselt väljendanud nõusolekut end sellega siduda. Protokolli allakirjutamise tseremoonia on planeeritud 18.– 19. septembriks 2025. Protokolli kiire jõustumine on liidu huvides mitmel põhjusel. Esiteks tagatakse protokolliga, et õigus- ja muudel pädevatel asutustel on paremad võimalused taotleda ja esitada tõendeid ning taotleda ja pakkuda muud abi, mis on kriminaaluurimisteks vajalik. Kehtivate vastastikuse abi menetluste lihtsustamise ja kiirendamise kaudu tugevdab protokoll riikide suutlikkust reageerida piiriülestele ohtudele. Protokoll täiendab algset konventsiooni ja selle kahte esimest protokolli, kohandades neid praeguste väljakutsetega. Teiseks tagatakse protokolliga, et tõendite hankimine ja muu abi andmine toimub viisil, mis võimaldab liikmesriikidel austada põhiõigusi, sh kriminaalmenetlusõigusi, õigust privaatsusele ja õigust isikuandmete kaitsele. Kui rahvusvaheliselt puuduvad selged reeglid näiteks tehniliste salvestusseadmete kasutamise kohta, võib olla eriti keeruline tagada, et toimivates tavades peetakse kinni õiguskindlusest, põhiõiguste austamisest ja kahtlustatavate isikute menetluslikest tagatistest kriminaaluurimises. ET 2 ET  Kolmandaks on protokoll kooskõlas liidu eesmärkidega, mis on sätestatud ELi 2025. aasta Euroopa sisejulgeoleku strateegias ProtectEU(2) ja mille eesmärk on tugevdada kontrolli raske ja organiseeritud kuritegevuse üle sel teel, et tugevdatakse õigusalast koostööd ja antakse ELi kriminaalõigussüsteemidele tulemuslikud vahendid, mille abil tegeleda tekkivate ohtudega. Strateegia täiendab olemasolevaid ELi ja rahvusvahelisi vahendeid, mille osalised EL ja/või selle liikmesriigid on, ning aitab seega kaasa ELi võitlusele piiriülese kuritegevuse vastu. • Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega Kehtiv liidu õigusraamistik hõlmab kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevaid vahendeid, mille hulka kuuluvad eelkõige direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, ja 2000. aasta konventsioon, mille nõukogu on koostanud Euroopa Liidu lepingu artikli 34 alusel Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades, ning kõnealuse konventsiooni 2001. aasta protokoll. Viimati nimetatud konventsioon ja 2001. aasta protokoll kehtivad endiselt suhetes liikmesriikidega, kelle suhtes direktiiv 2014/41/EL ei ole siduv. Lisaks on määruses (EL) 2023/2844 (digitaliseerimismäärus) ja direktiivis (EL) 2023/2843 (digitaliseerimisdirektiiv) sätestatud ühtne õigusraamistik, mis käsitleb elektroonilise side kasutamist pädevate asutuste vahel kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö menetlustes, sealhulgas direktiivi 2014/41/EL kohastes menetlustes. Kehtiv Euroopa Liidu õigusraamistik hõlmab ka nõukogu raamotsust 2009/315/JSK, mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu, ning määrust (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri (edaspidi „EPPO“) asutamisel. Tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid peaksid tagama, et EPPO saab talle määruse (EL) 2017/1939 artiklitega 22, 23 ja 25 antud pädevuste teostamisel teha protokolli alusel koostööd samal moel kui nende liikmesriikide riigisisesed prokurörid. Need õigusaktid ja kokkulepped puudutavad eelkõige protokolli artikleid 1, 2, 3, 4, 5, 6 ja 7. Lisaks on liit võtnud vastu mitu direktiivi, millega tugevdatakse kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõigusi, nimelt direktiivid 2010/64/EL, 2012/13/EL, 2013/48/EL, (EL) 2016/343, (EL) 2016/800 ja (EL) 2016/1919. Need õigusaktid puudutavad eelkõige protokolli artikleid 2, 3 ja 4. Üks konkreetne kaitsemeetmete kogum puudutab isikuandmete kaitset, mis on ELi aluslepingutest ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenev põhiõigus. Isikuandmeid võib töödelda ainult kooskõlas määrusega (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) ja direktiiviga (EL) 2016/680 (õiguskaitsedirektiiv). Igaühe õigus era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamisele on põhiõigus, mille oluline element on isiku sõnumite privaatsuse austamine. Elektroonilise side andmeid võib töödelda ainult kooskõlas direktiiviga 2002/58/EÜ (e-privaatsuse direktiiv). Need õigusaktid puudutavad eelkõige protokolli artiklit 7. Kolmandate riikidega on liit sõlminud mitmeid lepinguid. Nende hulka kuuluvad vastastikuse õigusabi lepingud, mille Euroopa Liit on sõlminud Ameerika Ühendriikide, Jaapani, Norra ja Islandiga, ning liidu ja Ühendkuningriigi vaheline kaubandus- ja koostööleping. Kaubandus- ja koostöölepinguga luuakse vastastikuse abi raamistik, mis täiendab 1959. aasta konventsiooni ja selle kahte esimest lisaprotokolli. • Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Protokoll ei mõjuta muid liidu poliitikavaldkondi. (2) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa sisejulgeoleku strateegia ProtectEU“ (COM(2025) 148 (final)). ET 3 ET  2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 218 lõikes 5 on sätestatud, et kui kavandatav leping ei ole seotud eranditult või peamiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga, esitab komisjon nõukogule ettepaneku. Nõukogu võtab vastu otsuse, millega antakse luba leping allkirjastada. Materiaalõiguslik alus sõltub ennekõike kavandatava õigusakti eesmärgist ja sisust. Ettepanekul on kaks peamist eesmärki ja komponenti: i) hõlbustada õigus- või muude pädevate asutuste vahelist koostööd kriminaalmenetlustes ja ii) kaitsta isikuandmeid sellise koostöö raames. Seega on materiaalõiguslik alus ELi toimimise lepingu artikli 82 lõige 1 ja artikli 16 lõige 2. • Liidu pädevus Protokollis sätestatakse normid vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades. See kuulub põhimõtteliselt ELi toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 punkti j kohaselt liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Lisaks sätestatakse protokollis isikuandmete kaitse normid. ELi toimimise lepingu artikli 3 lõike 2 kohaselt kuulub liidu ainupädevusse „rahvusvahelise lepingu sõlmimine, ... kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.“ Protokolli teatavad osad, eelkõige isikuandmete kaitse normid, kuuluvad valdkonda, mis on suures osas hõlmatud sisenormidega, mida need osad võivad mõjutada või mille kohaldamisala need võivad muuta. Seega kuulub protokoll liidu välisainupädevusse. Seega võivad liikmesriigid allkirjastada protokolli liidu huvides ELi toimimise lepingu artikli 16 lõike 2, artikli 82 lõike 1 ja artikli 218 lõike 5 alusel. • Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) Ei kohaldata. • Proportsionaalsus Selle ettepanekuga seotud liidu eesmärke, mis on esitatud eespool osas „Ettepaneku põhjused“, on võimalik saavutada ainult juhul, kui sõlmitakse siduv rahvusvaheline leping, millega tagatakse vajalikud koostöömeetmed ning põhiõiguste asjakohane kaitse. Protokolliga see eesmärk saavutatakse. Samuti on tõhusam ühineda sellise mitmepoolse lepinguga nagu kõnealune protokoll, kui alustada läbirääkimisi individuaalsete ELi mittekuuluvate riikidega kahepoolsel tasandil. Protokolli sätted piirduvad sellega, mis on vajalik selle põhieesmärkide saavutamiseks. Nendega saavutatakse õiglane tasakaal tulemusliku õigusalase koostöö tagamise vajaduse ja protokolliga hõlmatud meetmetest puudutatud isikute põhiõiguste kaitse vahel. • Vahendi valik Käesolev nõukogu otsuse ettepanek esitatakse kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikega 5, millega nähakse ette, et nõukogu võtab vastu otsuse, millega antakse liikmesriikidele luba leping liidu huvides allkirjastada. Käesolevas ettepanekus esitatud eesmärgi saavutamiseks ei ole võimalik kasutada muud õiguslikku vahendit. ET 4 ET  3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED • Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll Ei kohaldata • Konsulteerimine sidusrühmadega Ei kohaldata • Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine Ei kohaldata • Mõju hindamine Asjakohane mõju on esitatud käesolevas seletuskirjas. • Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine Ei kohaldata • Põhiõigused Protokolliga nähakse ette kaitsemeetmed, mis võimaldavad ELi liikmesriikidel täita rahvusvahelisest, ELi ja riigisisesest õigusest tulenevaid inimõigustealaseid kohustusi. Need kaitsemeetmed takistavad ka osalisriikidel seda protokolli kuritarvitamast, et panna toime inimõiguste rikkumisi või need seadustada. Protokollis käsitletakse kriminaalasjades tehtava rahvusvahelise koostöö meetmeid, täpsemalt järgmisi: i) vastastikuse abistamise menetlused; ii) tehniliste salvestusseadmete kasutamisest teavitamise kord edasilükkamatutes olukordades ning iii) sidevahendite pealtkuulamisest teavitamise kord, kui see toimub teise osalise territooriumil ilma selle osalise tehnilise abita. Sellised menetlused mõjutavad tõenäoliselt põhiõigusi, nagu õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele. Protokollis järgitakse õigustel põhinevat lähenemisviisi ning sätestatakse tingimused ja kaitsemeetmed kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste dokumentidega, sh Euroopa Nõukogu 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Eelkõige sisaldab protokoll isikuandmete kaitse erinorme. Protokolliga nähakse ette alus, millele tuginedes osalised saavad vajaduse korral teha teatavaid reservatsioone või esitada deklaratsioone või teateid. See sisaldab ka täiendavaid võimalusi keelduda vastastikuse abi taotluse või teate puhul koostööst konkreetsetes olukordades. Lisaks on selle alusel võimalik piirata teavitamiskorra kasutamist teatavate kuritegudega või keelata andmete kogumine kodudes ja kohtades, mis ei ole ette nähtud avalikuks kasutamiseks. 4. MÕJU EELARVELE Mõju liidu eelarvele puudub. Liikmesriikidel võivad tekkida protokolli rakendamisel ühekordsed kulud ja liikmesriikide ametiasutuste kulud võivad rahvusvahelise koostöö taotluste arvu eeldatava suurenemise tõttu mõõdukalt suureneda. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Rakenduskava ei ole. Seda seepärast, et liikmesriikidel tuleb hakata protokolli pärast selle allakirjutamist ja ratifitseerimist rakendama. ET 5 ET  • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Protokolli artiklis 1 käsitletakse sidekanaleid, mida tuleb kasutada vastastikuse abi taotluste puhul, omaalgatuslikus teabeedastuses, karistusregistritest teabe taotlemisel ning süüdimõistvatest kohtuotsustest ja meetmetest koopiate saamise taotlemisel ning menetlusega seotud teabe edastamisel. Sellega asendatakse 1959. aasta konventsiooni artikkel 15, mida on muudetud teise lisaprotokolli artikliga 4, ning 1959. aasta konventsiooni artikli 21 lõige 1. Artiklis 1 nimetatakse eelistatud meetodina turvalisi elektroonilisi sidevahendeid. Lisaks täpsustatakse selles sättes pädevate asutuste ringi, kes võivad esitada konkreetseid taotlusi sõltuvalt sellest, mis teemaga on tegemist. Protokolli artiklis 2 käsitletakse videokonverentsi teel toimuvaid ülekuulamisi ja sellega asendatakse teise lisaprotokolli artikkel 9. See artikkel kajastab COVID-19 pandeemia ajal tavades toimunud muutusi ja pakub suuremat paindlikkust viia ülekuulamine asjakohasel juhul läbi videokonverentsi teel. Artiklis sätestatakse menetlus, et taotleda tunnistaja või eksperdi ülekuulamist videokonverentsi teel vastavalt selles artiklis sätestatud normidele, millega kehtestatakse ka vajalikud kaitsemeetmed. Taotluse saanud osalisriik on kohustatud nõustuma korraldama ülekuulamise videokonverentsi teel, kui videokonverentsi korraldamine ei ole vastuolus tema õiguse põhiprintsiipidega ning kui tal on selliseks ülekuulamiseks tehnilised võimalused. Osalisriigid võivad omal äranägemisel hõlbustada süüdistatavate või kahtlustatavate isikute ülekuulamist videokonverentsi teel, kuid üksnes pädevate õigusasutuste ja asjaomase isiku nõusolekul kooskõlas riigisisese õiguse ja asjakohaste rahvusvaheliste kokkulepetega. Protokolli artikliga 3 kehtestatakse raamistik selliste tehniliste salvestusseadmete kasutamiseks, mis salvestavad asukohta, heli või kujutisi teise poole territooriumil. Artiklis sätestatakse, et võimaluse korral tuleks sellise jälgimise korraldamiseks teise osalisriigi territooriumil esitada eelnevalt taotlus. Taotluse rahuldamisest võib keelduda põhjusel, et taotluse saanud osalisriigi õiguse kohaselt ei oleks salvestamine sarnases riigisiseses asjas lubatud. Taotluse võib jätta rahuldamata ka 1959. aasta konventsiooni artiklites 2 ja 5 sätestatud alustel. Need alused hõlmavad juhtumeid, kus taotlus puudutab süütegu, mida taotluse saanud osalisriik käsitab poliitilise süüteona või sellega seotud süüteona, või kui taotluse saanud osalisriik leiab, et taotluse täitmine kahjustab tõenäoliselt tema suveräänsust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve. Artikliga 3 nähakse ette edasilükkamatud olukorrad, mil taotlust ei ole võimalik esitada enne tehnilise salvestusseadme sisenemist teise riiki. Sellistel puhkudel peab seadet kasutav osalisriik sellest teist osalisriiki viivitamata teavitama. Teavitatud osalisriik peab andma võimalikult kiiresti ja hiljemalt 96 tunni jooksul teada, kas seade võib jääda aktiivseks või kas ta valideerib varasema tegevuse. Kui salvestamine ei oleks teavitatud osalisriigi õiguse kohaselt sarnases riigisiseses asjas olnud lubatud, võib ta otsustada, et salvestamine ei ole lubatud või tuleb lõpetada. Menetlus annab teavitatud osalisriigile ka võimaluse kehtestada teatavaid tingimusi, sealhulgas seda, et: i)materjali, mis on salvestatud jälgitava isiku viibimise ajal tema territooriumil, ei tohi kasutada või tohib kasutada ainult teatavatel tingimustel; ii) salvestamise jätkamine või valideerimine sõltub sellest, kas esitatakse ametlik vastastikuse abi taotlus, või iii) tema territooriumil salvestatud andmed tuleks osaliselt või täielikult hävitada. Teavitav osalisriik ei või salvestisi kasutada kriminaalmenetluses tõendina ilma teavitatud osalisriigi sõnaselge loata. Artiklis 3 sätestatakse ka osalisriikidele võimalus deklareerida, et nad kohaldavad teavitamiskorra suhtes teatavaid piiranguid. Sellised piirangud võivad puudutada andmete kogumise keeldu kodudes ja kohtades, mis ei ole ette nähtud avalikuks kasutamiseks, ja/või lubade andmist ainult teatavate kuritegude uurimiseks. Protokolli artiklis 4 sätestatakse raamistik, mille alusel saavad osalisriigid taotleda teiselt osalisriigil side pealtkuulamist kriminaaluurimise raames. Taotluse saanud osalisriik võib ET 6 ET  keelduda taotluse rahuldamisest samadel alustel kui artikli 3 kohaste taotluste puhul. Taotluse saanud osalisriik võib kehtestada ka taotluste täitmiseks tingimusi, näiteks nõuda ebaoluliste salvestatud andmete hävitamist, teavitada pärast pealtkuulamist sellest pealtkuulatud isikut, piirata tõendite kasutamist taotluses täpsustatud eesmärkidega või kehtestada muid tingimusi, mida kohaldatakse sarnases riigisiseses asjas. Taotluse saanud osalisriigi õigusasutused võivad hävitada osa andmetest, mida peetakse ebaoluliseks või mille suhtes kehtib kutsesaladus, enne kui nad edastavad need taotluse esitanud osalisriigile. Samuti annab artikkel 4 osalisriigile võimaluse kohaldada vastastikusel kokkuleppel artiklis 3 sätestatud teavitamiskorda sidevahendite pealtkuulamise suhtes, mis toimub teise osalisriigi territooriumil ilma selle osalisriigi tehnilise abita. Protokolli artiklis 5 sätestatakse vastastikuse abi osutamisega seotud kulude tasumise normid, millega asendatakse 1959. aasta konventsiooni artikkel 20, mida on muudetud teise lisaprotokolli artikliga 5. Artiklis loetletakse konkreetsed kulud, mille taotluse esitanud osalisriik hüvitab, kui osalisriigid ei lepi kokku teisiti. Loetelu konkreetsetest kuludest, mille taotluse esitanud osalisriik hüvitab, on laiendatud, et hõlmata „telekommunikatsioonioperaatoritele või teenuseosutajatele elektroonilise side pealtkuulamise taotluste rahuldamisel tekkivad kulud ning vajaduse korral pealtkuulatud elektroonilise side transkriptsiooni, dekodeerimise või dekrüpteerimise kulud“. Protokolli artiklis 6 käsitletakse vastastikuse abi taotluste õigeaegset täitmist kriminaalasjades. Selles kehtestatakse üldpõhimõte, mille kohaselt tuleks selliseid taotlusi menetleda sama kiiresti ja prioriteetsusega kui võrreldavaid riigisiseseid asju. Protokolli artiklis 7 käsitletakse andmekaitset ja sellega asendatakse teise lisaprotokolli artikkel 26. Selles sätestatakse, et konventsiooni või selle protokollide alusel esitatud taotluse täitmise tulemusena edastatud isikuandmeid võib vastuvõttev osaline kasutada üksnes i) menetlustes, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni või mõnda selle protokolli; ii) otseselt seotud kohtu- või haldusmenetlustes või iii) avalikku julgeolekut ähvardava otsese ja suure ohu ärahoidmiseks. Andmeid võib kasutada muudel eesmärkidel, kui andmeid edastav osalisriik või andmesubjekt on andnud selleks eelnevalt nõusoleku. Osalisriigid võivad keelduda edastamast isikuandmeid, mis on saadud konventsiooni või selle protokollide alusel esitatud taotluse täitmise tulemusel, kui sellised andmed on kaitstud nende riigisiseste õigusnormidega ja/või kui vastuvõttev osalisriik ei ole seotud Euroopa Nõukogu konventsiooniga üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108), mida on ajakohastatud käesoleva konventsiooni muutmise protokolliga (CETS nr 223), välja arvatud juhul, kui vastuvõttev osalisriik kohustub tagama andmete kaitse nii, nagu seda nõuab edastav osalisriik. Iga konventsiooni või selle protokollide kohaselt esitatud taotluse alusel saadud isikuandmeid edastav osalisriik võib nõuda, et vastuvõttev osalisriik esitaks teavet selle kohta, kuidas andmeid kasutatakse. Peale selle võib iga osalisriik deklaratsiooniga nõuda, et kui tegemist on menetlusega, mille puhul ta oleks võinud keelduda isikuandmete edastamisest või kasutamisest konventsiooni või mõne selle protokolli sätte alusel või neid nende alustel piirata, ei kasutaks teine osalisriik tema edastavaid isikuandmeid ilma tema eelneva nõusolekuta. Protokolli ülejäänud artiklites sätestatakse konventsiooni ja selle protokollide tõlgendamisega seotud probleemide lahendamine kokkuleppel (artikkel 8); kokkuvõte selle kohta, kuidas protokolli sätted on seotud konventsiooni ja selle lisaprotokollide kehtivate sätetega (artikkel 9); osalisriikide poolt protokolli allakirjutamise ja selle jõustumise põhimõtted (artikkel 10); protokolliga ühinemine (artikkel 11); selle territoriaalne kohaldamine (artikkel 12); reservatsioonid ja deklaratsioonid (artikkel 13); denonsseerimine (artikkel 14) ja teated (artikkel 15). Artiklis 9 sätestatakse eelkõige see, et protokolli sätted ei piira 1959. aasta konventsiooni artikli 26 kohaldamist. Viimati nimetatud säte käsitleb seost ET 7 ET  1959. aasta konventsiooni ja muude lepingute vahel ning võimaldab konventsiooniosalistel, kes osutavad vastastikust abi ühtsete õigusaktide alusel, välistada omavahel 1959. aasta konventsiooni kohaldamise ja teavitada sellest vastavalt Euroopa Nõukogu peasekretäri. ET 8 ET  2025/0286 (NLE) Ettepanek: NÕUKOGU OTSUS, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 16 lõiget 2 ja artikli 82 lõiget 1 koostoimes artikli 218 lõikega 5, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut ning arvestades järgmist: (1) Euroopa Nõukogu ministrite komitee võttis kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmanda lisaprotokolli (edaspidi „protokoll“) vastu 4. juunil 2025 ja see on kavas allakirjutamiseks avada 18.–19. septembril 2025. (2) Protokolliga on ette nähtud vastastikust õigusabi parandavad ja hõlbustavad menetlused. Liikmesriikide ühinemine protokolliga peaks toetama Euroopa Liidu jõupingutusi võitluses organiseeritud kuritegevuse ja muude kuritegevuse vormide vastu rahvusvahelisel tasandil. See soodustab koostööd ELi liikmesriikidest protokolliosaliste ja kolmandatest riikidest protokolliosaliste vahel ning tagab samal ajal üksikisikute kõrgetasemelise kaitse. Sel eesmärgil on protokollis erinormid selliste isikuandmete kaitse kohta, mida edastatakse koostöö raames kolmandatest riikidest osalistele. (3) Liit on pädev võtma vastu norme protokolliga hõlmatud valdkondades ning on seda pädevust teostanud mitme õigusakti, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/41/EL(1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/680(2) vastuvõtmise näol. Protokolli teatavad osad, näiteks isikuandmete kaitse normid, kuuluvad valdkondadesse, mis on suures osas hõlmatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõikes 2 osutatud ühiseeskirjadega, mida protokoll võib mõjutada või mille kohaldamisala see võib muuta. (4) Selleks et tagada protokolli kooskõla liidu õiguse ja poliitikaga, protokolli ühtne kohaldamine liikmesriikides suhetes kolmandatest riikidest osalistega ning protokolli tulemuslik kohaldamine, võib olla asjakohane teha reservatsioone ja esitada deklaratsioone ja teateid. Liikmesriigid ei tohi siiski teha reservatsioone ega esitada deklaratsioone ega teateid allakirjutamise ajal ega enne seda, kui võetakse vastu (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT L 130, 1.5.2014, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2014/41/oj). (2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (ELT L 119, 4.5.2016, lk 89, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2016/680/oj). ET 9 ET  nõukogu otsus, millega antakse liikmesriikidele luba protokoll liidu huvides ratifitseerida. (5) Nõukogu määrusega (EL) 2017/1939(3) loodud tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid peaksid tagama, et Euroopa Prokuratuur saab talle kõnealuse määruse artiklitega 22, 23 ja 25 antud pädevuste teostamisel teha protokolli alusel koostööd samal moel kui nende liikmesriikide riigisisesed prokurörid. (6) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1725(4) konsulteeriti Euroopa Andmekaitseinspektoriga, kes esitas oma arvamuse [...]. (7) [Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud [... kirjaga] oma soovist osaleda käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.] [VÕI] [Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.] (8) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani Kuningriigi seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani Kuningriik käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. (9) Liit ei saa protokolli allkirjastada, kuna selle osalised saavad olla ainult riigid. Seega tuleks liikmesriikidele, kes tegutsevad ühiselt liidu huvides, anda luba protokoll allkirjastada, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE: Artikkel 1 Liikmesriikidele antakse luba allkirjastada liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll (edaspidi „protokoll“)(5). Artikkel 2 Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise kuupäeval. Brüssel, Nõukogu nimel president [...] (3) Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2017/1939/oj). (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2018/1725/oj). (5) Protokolli tekst avaldatakse koos otsusega, millega antakse ratifitseerimiseks luba. ET 10 ET  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: 04.12.2025 Kehtib kuni: 04.10.2030 Alus: AvTS § 35 lg 1 p 3 Teabevaldaja: Justiits- ja Digiministeerium Riigikantselei Meie 04.12 2025 nr 7-1/9816 [email protected] Rahukohtu 3 15161, Tallinn Seisukohad EL Nõukogu eelnõu kohta Esitame Teile Vabariigi Valitsuse istungile edastamiseks Eesti seisukohad nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Protokollilise otsuse eelnõu 2. Seletuskiri 3. Nõukogu otsuse eelnõu Reet Kase 53539706 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898  SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse otsuse juurde „Eesti seisukohad nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll” Euroopa Komisjon esitas 17. septembril 2025. aastal Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll1. Lisaprotokolli eesmärk on tugevdada riikide suutlikkust reageerida kuritegevusele tulemuslikult ning parandada ja täiendada sel eesmärgil kriminaalasjades vastastikuse abistamise 1959. aasta Euroopa konventsioonis ja selle esimeses kahes lisaprotokollis sätestatud vastastikuse abistamise menetlusi. Kuigi Eesti toetab liikmesriikide poolt lisaprotokolli allkirjastamist, ei saa nõustuda komisjoni eelnõuga, mille kohaselt kuulub konventsiooni allkirjastamine Euroopa Liidu ainuvälispädevusse. Eesti leiab, et lisaprotokolli allkirjastamine on üksnes liikmesriikide pädevuses ning seega ei pea vajalikuks EL Nõukogus otsuse vastuvõtmist. Eesti seisukohad nõukogu otsuse eelnõu kohta on järgnevad: - Eesti ei toeta nõukogu otsuse, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll, vastuvõtmist Euroopa Liidu Nõukogus. - Eesti leiab, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ja sõlmimine kuulub liikmesriikide pädevusse, sest lisaprotokoll ei muuda Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala ega mõjuta Euroopa Liidu õiguse rakendamist liikmesriikides. - Eesti saab toetada nõukogu otsuse vastuvõtmist juhul, kui selle sõnastus kajastab selgelt Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevust rahvusvahelise kriminaalkoostöö küsimustes ja seda, et lisaprotokolli allkirjastamine ei kuulu liidu ainuvälispädevusse. 1. Sissejuhatus Vabariigi Valitsuse seisukohad antakse Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll2 (edaspidi eelnõu). Nõukogu otsuse eelnõuga kiidetaks heaks ja antaks liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides Euroopa Nõukogu kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll (edaspidi lisaprotokoll), mis kiideti Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt heaks 4. juunil 2025. Lisaprotokolli eesmärk on tugevdada riikide suutlikkust reageerida kuritegevusele tulemuslikult ning parandada ja täiendada sel eesmärgil kriminaalasjades vastastikuse 1 COM(2025) 510. 2 COM(2025) 510. 1 abistamise 1959. aasta Euroopa konventsioonis ja selle esimeses kahes lisaprotokollis sätestatud vastastikuse abistamise menetlusi. Otsuse eelnõu kohaselt kuulub lisaprotokoll Euroopa Liidu välisainupädevusse, mistõttu on EL Nõukogu otsus vajalik selleks, et liikmesriigid saaksid lisaprotokolli allkirjastada. Eesti selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et lisaprotokolli allkirjastamine on üksnes liikmesriikide pädevuses ning seega ei pea vajalikuks EL Nõukogus otsuse vastuvõtmist. Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu ja seletuskirja koostasid Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Aare Pere ([email protected]), Euroopa Liidu asjade ja väliskoostöö juht Kristiina Krause ([email protected]), kommunikatsiooni ja väliskoostöö talituse nõunik Reet Kase ([email protected]) ning Välisministeeriumi juriidilise osakonna EL õiguse büroo nõunik Margo Roasto ([email protected]). Valdkonna eest vastutab Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Laidi Surva ([email protected]). 2. Ettepaneku menetlemise hetkeseis Nõukogu otsuse õiguslik alus: Komisjoni eelnõu menetlusõiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 218 lõige 5, mille kohaselt esitab komisjon nõukogule eelnõu ning nõukogu võtab vastu otsuse, millega antakse luba leping allkirjastada, kui kavandatav leping ei ole seotud eranditult või peamiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Eelnõu kohaselt oleks otsuse materiaalõiguslikuks aluseks ELTL artikli 82 lõige 1 (kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö) ja artikli 16 lõige 2 (andmekaitse). Eelnõul on kaks peamist eesmärki ja komponenti: i) hõlbustada õigus- või muude pädevate asutuste vahelist koostööd kriminaalmenetlustes ja ii) kaitsta isikuandmeid sellise koostöö raames. Eelnõu kohaselt tuleneb EL ainuvälispädevus sellest, et kuigi vastastikune õigusabi kriminaalasjades kuulub ELTL artikli 4 lõige 2 punkti j kohaselt liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse, siis ELTL artikli 3 lõike 2 kohaselt kuulub liidu ainupädevusse „rahvusvahelise lepingu sõlmimine, ... kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.“ Nii kuuluvad eelnõu kohaselt lisaprotokolli teatavad osad, eelkõige isikuandmete kaitse normid, valdkonda, mis on suures osas hõlmatud sisenormidega, mida need osad võivad mõjutada või mille kohaldamisala need võivad muuta. Hetkeseisu lühikirjeldus: Euroopa Komisjon esitas nõukogu otsuse eelnõu 17. septembril 2025. Eelnõu arutati esmakordselt EL Nõukogu COPEN töögrupi kohtumisel 3. oktoobril 2025 ja seejärel uuesti 7. novembril 2025, kus arutluse all oli eelkõige see, kas lisaprotokolli allkirjastamine on Euroopa Liidu ainuvälispädevuses. Suurem osa liikmesriike on seisukohal, et lisaprotokolli sõlmimine on üksnes liikmesriikide pädevuses, mistõttu leitakse, et EL Nõukogu ei peaks sellist otsust vastu võtma. Eesistuja palus komisjonil koostada kirjaliku dokumendi EL ainuvälispädevuse olemasolu selgitamiseks ning järgmine arutelu COPEN töögrupis on kavas 15. detsembril 2025. 2 Lisaprotokoll kiideti Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt heaks 4. juunil 2025 ning avati allkirjastamiseks 19. septembril 2025. Lisaprotokolliga saavad ühineda riigid, kes on 1959. aasta Euroopa konventsiooni liikmesriigid. Hetkeseisuga on lisaprotokolli allkirjastanud 17 riiki, sh 10 EL liikmesriiki. Ükski riik seni lisaprotokolli ratifitseerinud ei ole. 3. Eelnõu sisu Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 1959. aasta konventsiooni eesmärk on parandada osalisriikide suutlikkust reageerida tulemuslikult kuritegevusele ning kehtestada ühiseeskirjad, mis käsitlevad rahvusvahelist koostööd kriminaalasjades, eelkõige vastastikuse abi valdkonnas. Konventsioon on rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö alusdokumendina laialdaselt tunnustatud ja sellega on ühinenud nii Euroopa Nõukogu liikmed kui ka mitteliikmed. 1959. aasta konventsioon on jätkuvalt peamine õiguslik alus, millega on reguleeritud liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheline vastastikuse abi andmine kriminaalasjades, eelkõige olukordades, kus spetsiifilisemaid kahepoolseid või piirkondlikke lepinguid ei ole. Konventsioon koostati 1959. aastal ja see jõustus 1962. aastal. Sellest ajast saadik on kuritegevus muutunud üha rahvusvahelisemaks ning õiguskaitse- ja õigusasutused on selle tõrjumisel silmitsi mitmesuguste keerukate probleemidega. Sellised kuriteod nagu uimastikaubandus, terrorism, küberkuritegevus ja rahapesu on sageli seotud erinevates riikides asuvate kurjategijate, tunnistajate ja tõenditega. Seetõttu on rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades oluline ning see peaks ka olema võimalikult kiire, tulemuslik ja tõhus. Liikmesriigid teevad kriminaalasjades omavahel tihedat koostööd, kuid nad peavad tulemuslikult suhtlema ka kolmandate riikidega, et tegeleda riikidevaheliste ohtudega. Lisaprotokollis ongi arvestatud kuritegevuse muutuvat olemust, inimeste piiriülest liikumist ja uusi tehnoloogilisi arenguid. Sellega ajakohastatakse kehtivaid vastastikuse abi sätteid ning parandatakse seeläbi õigus- ja õiguskaitsealast koostööd. Peamised uuendused on järgmised: – kehtestatakse ühised koostööreeglid, mis käsitlevad:  tehniliste salvestusseadmete kasutamist teise protokolliosalise territooriumil ja  sidevahendite pealtkuulamist; – lisatakse olukordi, mille esinemisel võib taotleda ülekuulamise läbiviimist videokonverentsi teel; – prioriseeritakse elektrooniliste sidekanalite kasutamist pädevate asutuste vahel; – kehtestatakse vastastikuse abi taotluste õigeaegse täitmisega seotud kohustused ning – ajakohastatakse 1959. aasta konventsiooni või mõne selle protokolli alusel esitatud taotluse täitmise tulemusena ühelt osaliselt teisele edastatavate isikuandmete kaitse sätteid. Lisaprotokolli artiklis 1 sätestatakse, et vastastikuse õigusabi taotluste, karistusregistri andmete, kohtuotsuste kopeerimise ja muu menetlusteabe vahetamise eelistatud kanaliks on turvalised elektroonilised sidevahendid. Samuti määratakse, millised pädevad asutused võivad teha konkreetseid taotlusi, tagades, et suhtlus vastab iga osalisriigi siseriiklikule pädevusjaotusele, ning võimaldatakse rohkem pädevate asutuste otsesuhtlust. Artiklis 2 reguleeritakse ülekuulamisi videokonverentsi teel. Videokonverents tuleb võimaldada, kui see ei ole vastuolus taotluse saanud riigi õiguse põhiprintsiipidega ning tehnilised vahendid on olemas. See muudab ülekuulamisi paindlikumaks ja lühendab menetlusaegu. 3 Artiklis 3 käsitletakse tehniliste salvestusseadmete kasutamist teise riigi territooriumil. Üldjuhul tuleb selliseks tegevuseks esitada eelnev taotlus. Kiireloomulistes olukordades võib seadet kasutada ka ilma eelneva taotluseta, kuid teist riiki tuleb sellest kohe teavitada. Teavitatud riigil on õigus nõuda tegevuse lõpetamist, seada tingimusi või piirata salvestatud andmete kasutamist. Artiklis 4 käsitletakse elektroonilise side pealtkuulamise taotlusi. Taotluse saanud riik võib keelduda või seada tingimusi samadel alustel nagu artikli 3 puhul. Riik võib nõuda ebaoluliste või kaitstud andmete hävitamist ning piirata saadud andmete kasutamist üksnes taotluses märgitud eesmärgiga. Artikliga 5 ajakohastatakse vastastikuse õigusabi kulude jaotust ning täpsustatakse, et taotluse esitanud riik hüvitab mh telekommunikatsioonioperaatorite kulud pealtkuulamistaotluste täitmisel ning vajaduse korral pealtkuulatud side transkriptsiooni, dekodeerimise või dekrüpteerimise kulud. Artikli 6 kohaselt tuleb vastastikuse õigusabi taotlusi menetleda sama kiiresti ja prioriteetselt kui sarnaseid riigisiseseid menetlusi, et vältida tarbetuid viivitusi. Artiklis 7 käsitletakse isikuandmete kaitset ja sätestatakse, et konventsiooni või selle protokollide alusel saadud andmeid võib kasutada ainult algses või sellega otseselt seotud menetluses või vahetu ja tõsise julgeolekuohu vältimiseks. Andmete kasutamine muudel eesmärkidel eeldab andmeid edastanud riigi või andmesubjekti nõusolekut. Riigid võivad andmete edastamisest keelduda, kui vastuvõttev riik ei taga piisavaid andmekaitsemeetmeid, ning võivad piirata edastatud andmete edasist kasutamist oma tingimuste alusel. Samuti peab vastuvõttev riik andma teavet selle kohta, kuidas saadud andmeid kasutatakse, kui edastanud riik seda nõuab. Protokolli lõppsätetega (artiklid 8–15) reguleeritakse konventsiooni tõlgendamisega seotud küsimusi, selle allkirjastamist ja jõustumist, sellega ühinemist, selle territoriaalset kohaldamist, reservatsioone ja deklaratsioone ning denonsseerimist. 4. Eesti seisukohad 4.1 Eesti ei toeta nõukogu otsuse, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll, vastuvõtmist Euroopa Liidu Nõukogus. 4.2 Eesti leiab, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ja sõlmimine kuulub liikmesriikide pädevusse, sest lisaprotokoll ei muuda Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala ega mõjuta Euroopa Liidu õiguse rakendamist liikmesriikides. 4.3 Eesti saab toetada nõukogu otsuse vastuvõtmist juhul, kui selle sõnastus kajastab selgelt Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevust rahvusvahelise kriminaalkoostöö küsimustes ja seda, et lisaprotokolli allkirjastamine ei kuulu liidu ainuvälispädevusse. 4 Kuigi Eesti toetab liikmesriikide poolt lisaprotokolli allkirjastamist, ei saa nõustuda komisjoni eelnõuga, mille kohaselt kuulub konventsiooni allkirjastamine Euroopa Liidu ainuvälispädevusse. Komisjoni eelnõu kohaselt on EL ainuvälispädevuse aluseks ELTL artikli 3 lõige 2, mis annab Euroopa Liidule ainuvälispädevuse rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala. Eelnõu kohaselt on lisaprotokollil kaks peamist eesmärki – kriminaalmenetlusalane koostöö (ELTL artikli 82 lõike 1 alusel jagatud pädevuses) ning isikuandmete kaitse selliste menetluste raames (ELTL artikli 16 lõike 2 ja artikli 3 lõige 2 alusel EL ainuvälispädevuses). Eesti hinnangul ei ole isikuandmete kaitse lisaprotokolli iseseisev eesmärk, vaid üksnes kriminaalmenetlusalase koostöö võimaldamiseks vajalik kõrvaleesmärk. Euroopa Kohtu otsuses liidetud kohtuasjades C-626/15 ja C-659/16 p-s 77 on selgitatud, et „kui EL õigusaktiga taotletakse mitut eesmärki või sellel on mitu reguleerimiseset ning üks neist eesmärkidest või esemetest on määratletav peamisena, samas kui teised on üksnes kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus“.3 Samuti tuleneb Euroopa Kohtu arvamusest nr 2/15, et „selle analüüsimisel, millist laadi on rahvusvahelise lepingu sõlmimise pädevus, ei ole vaja arvesse võtta lepingu sätteid, mis on äärmiselt piiratud ulatusega.“4 Eesti hinnangul lisaprotokolli põhieesmärk kriminaalmenetlusalane koostöö kolmandate riikidega. Lisaprotokolli artiklis 7 reguleeritakse üksnes seda, kuidas tohib taotluse täitmisel saadud andmeid kasutada, ning lubatakse andmete edastamist piirata, kui vastuvõttev riik ei taga piisavat andmekaitset. Seega on andmekaitse lisaprotokolli kontekstis üksnes abistava tähendusega. Lisaks on liikmesriikidel kõigil juhtudel kohustus järgida EL õigust ning liikmesriikide sõlmitud rahvusvahelised lepingud ei või neid kohustusi muuta. Lisaprotokollis sätestatud andmekaitse põhimõtted on kooskõlas nii Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2014/41/EL (EIO) kui ka direktiiviga (EL) 2016/680 (õiguskaitsedirektiiv) ning komisjoni eelnõus ei selgitata konkreetseid viise, kuidas lisaprotokoll võiks mõjutada või laiendada EL andmekaitseõiguse kohaldamisala. EL õiguses pole lisaprotokolli peamist reguleerimisala - reegleid liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelise vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades - reguleeritud. Ka protokolli muud sätted ei too kaasa EL õigusnormide muutmist ega mõjuta liikmesriikide kohustust järgida EL õigust. Seetõttu ei ole täidetud ELTL artikli 3 lõike 2 tingimused ning lisaprotokoll ei kuulu EL ainuvälispädevusse. Vastupidine tõlgendus – et üksnes andmekaitse sätete lisamine rahvusvahelisele lepingule tooks kaasa EL ainuvälispädevuse – tähendaks, et kõik kolmandate riikidega sõlmitavad kriminaaljustiitskoostööd reguleerivad konventsioonid ja lepingud kuuluksid automaatselt EL välisainupädevusse. Kriminaalkoostöö õigusaktid sisaldavad paratamatult andmekaitsealaseid norme, mistõttu tähendaks selline lähenemine, et liikmesriigid ei saaks edaspidi iseseisvalt kolmandate riikidega lepinguid sõlmida või muuta ilma EL eelneva heakskiiduta. See aga tühistaks sisuliselt liikmesriikidele ELTL artikli 4 lõike 2 punktiga j jäetud jagatud pädevuse kriminaalmenetlusalase koostöö vallas. 3 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus C-626/15 ja C-659/16, komisjon vs. nõukogu (Antarktika merekaitsealad), EU:C:2018:925, punkt 77. 4 16. mai 2017. aasta arvamus A-2/15, vabakaubandusleping Singapuriga, EU:C:2017:376, punkt 217. 5 Järelikult ei ole võimalik anda liikmesriikidele luba lisaprotokolli allkirjastada eelnõus pakutud õigusliku aluse alusel. Lisaprotokolli allkirjastamine kuulub liikmesriikide pädevusse ning Eesti ei saa toetada eelnõu sellisel kujul. Samas, isegi kui lisaprotokoll ei kuulu EL välisainupädevusse, ei ole nõukogu otsuse vastuvõtmine iseenesest välistatud, kui teised liikmesriigid seda vajalikuks peavad. Rahvusvahelise kriminaalkoostöö valdkond on ELTL artikli 4 lõike 2 punkti j kohaselt liikmesriikide ja EL jagatud pädevuses. Seega võivad nii liit kui liikmesriigid oma pädevuse ulatuses sõlmida rahvusvahelisi lepinguid. Sellises olukorras võib EL soovi korral oma pädevuse raames otsustada lisaprotokolli allkirjastamise üle liikmesriikide tegevuse koordineerimise huvides, et tagada parem rahvusvaheline kriminaalkoostöö kolmandate riikidega. Eesti saab nõukogu sellise otsusega nõustuda vaid juhul, kui selles on selgelt ja ühemõtteliselt määratletud EL ja liikmesriikide jagatud pädevus ning kirjeldatud pädevuste ulatus, vältides muljet, et tegemist on liidu ainuvälispädevusega. 5. Otsuse eelnõu vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele Kuna komisjoni hinnangul on tegemist ainupädevusse kuuluva valdkonnaga, siis ei ole komisjon subsidiaarsuse küsimust nõukogu otsuse eelnõus analüüsinud. Nagu eespool selgitatud, on Eesti seisukohal, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ei ole EL välisainupädevuses, kuid võib olla EL ja liikmesriikide jagatud pädevuses. Jagatud pädevust toetava tõlgenduse puhul on nõukogu otsuse eelnõu kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Euroopa Liidu huvides on, et liikmesriikide koostöö ka kolmandate riikidega oleks tõhus. Lisaprotokoll täidab seda eesmärki, seega on EL huvides soodustada liikmesriikide poolt lisaprotokolli allkirjastamist ja sellega liitumist. 6. Otsuse majanduslikud, sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud Komisjoni esitatud nõukogu otsuse eelnõu võimaliku vastuvõtmisega ei kaasne Eestile mingeid mõjusid. Teatav mõju võib tekkida alles siis, kui Eesti lisaprotokolli allkirjastab ja ratifitseerib. Sellist mõju analüüsitakse täpsemalt lisaprotokolli allkirjastamise ja ratifitseerimise menetluse käigus. 7. Kooskõlastamine Otsuse eelnõu ja VV seisukohtade eelnõu koostati tihedas koostöös Välisministeeriumi EL bürooga ning need esitati arvamuse avaldamiseks Siseministeeriumile, kes kooskõlastas need ilma märkusteta. Ministeeriumid on käesolevad seisukohad kooskõlastanud EL koordinatsioonikogus. 6  EELNÕU VABARIIGI VALITSUS ISTUNGI PROTOKOLL Tallinn, Stenbocki maja .11.2025 Päevakorrapunkt nr … Eesti seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll 1. Kiita heaks justiits- ja digiministri esitatud seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll: 1.1 Eesti ei toeta nõukogu otsuse, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll, vastuvõtmist Euroopa Liidu Nõukogus. 1.2 Eesti leiab, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ja sõlmimine kuulub liikmesriikide pädevusse, sest lisaprotokoll ei muuda Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala ega mõjuta Euroopa Liidu õiguse rakendamist liikmesriikides. 1.3 Eesti saab toetada nõukogu otsuse vastuvõtmist juhul, kui selle sõnastus kajastab selgelt Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevust rahvusvahelise kriminaalkoostöö küsimustes ja seda, et lisaprotokolli allkirjastamine ei kuulu liidu ainuvälispädevusse. 2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud seisukohti. 3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud ettepanekud ja seisukohad Riigikogu juhatusele. Kristen Michal Keit Kasemets Peaminister Riigisekretär