Riigikogu õiguskomisjon
Meie 16.12.2025 nr 8-2/10046
[email protected]
Justiits- ja digiministri arvamus seoses
korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga
Käesolevaga esitan arvamuse 09.12.2025 Riigikogu menetlusse võetud Vabariigi Valitsuse esitatud
Korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu kohta. Justiits- ja digiministrina leian, et
Siseministeeriumi ettevalmistatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu viibimiskeelu kohta
ei taga piisavalt inimeste elu ja tervise ning põhiõiguste kaitset. Eelnõu puuduste kõrvaldamiseks on
vajalikud alljärgnevad korrektuurid.
1. Seaduses tuleb sätestada kriteeriumid, millest lähtuvalt viibimiskeelu kehtestamist
otsustatakse
Eelnõuga plaanitakse võimaldada viibimiskeelu kohaldamist lisaks senisele vahetu kõrgendatud ohu
tõrjumisele ka puhuks, kui on üksnes ohukahtlus, st korrarikkumist pole toimunud, kuid selle toimumist
ei saa välistada. Veenvaid näiteid seletuskiri sellise situatsiooni illustreerimiseks ei too. Samas ei ole
kehtestatud ohu väljaselgitamise ja riski hindamise süsteemi ja metoodikat, mida tuleks järgida, et
vältida alusetut viibimiskeelu kehtestamist. Eelnõu jätab inimeste kodust välja ajamise sisuliselt
politseiametniku kõhutunde küsimuseks.
2. Tuleb tagada, et viibimiskeelu rakendamisega ei ohustata inimeste elu ja tervist
Inimene võidakse kodust välja ajada ja eelnõus ei ole kuidagi lahendatud küsimus sellest, mis temast
edasi peaks saama. Talvel külmaga ja eriti maapiirkonnas võib see tähendada, et inimene lihtsalt
külmub hanges surnuks ja seda riigi tegevuse tulemusel. Seletuskirjas on mainitud lahendusena
kodutute varjupaika, mis ei pruugi maapiirkondades olla kättesaadav. Samuti ei ole eelnõus
reguleeritud, et viibimiskeelu kohaldamisel tuleks arvestada toimingule allutatava inimese tervislikku
seisundit. Seaduseelnõus tuleb selgelt sätestada, et viibimiskeelu rakendamisel peab politsei
veenduma, millises seisundis isik on ja et tal on, kuhu minna.
3. Tuleb tagada, et viibimiskeeluga ei asendataks kriminaalkaristust
Avalikus arutelus on korduvalt viibimiskeeldu nähtud kui politsei võimalust „reageerida perevägivallale“
ja kaitsta ohvrit korduvvägivalla eest. See vaatab mööda asjaolust, et kriminaalmenetluse alustamine
füüsilise vägivalla juhtumite, ebaseadusliku vabaduse võtmise või tapmise või tervisekahjustusega
ähvardamise puhul on kohustuslik ka juhul, kui kohe ei ole kõik asjaolud selged ja kõik tõendid koos.
Kriminaalmenetlus tagab, et asjaolud selgitataks välja ning vägivallatseja saaks kohase karistuse ja
suunataks vajalikesse sotsiaalprogrammidesse. Haldusmenetlus seda ei võimalda.
Sealjuures on tähelepanu vääriv seletuskirja argumentatsioon, et pikk viibimiskeeld on preventiivne
meede, mida inimene ise saab paremini käitudes vältida. See jutt osutab, et korrakaitselist
viibimiskeeldu peetakse karistuseks ja see on lubamatu. Muutes viibimiskeelu meetmeks, mida iga
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100
[email protected]/ www.justdigi.ee/ Registrikood
70000898
patrullpolitseinik saab rakendada ilma järelevalveta ja küllalt madala lävendiga, luuakse olukord, kus
kriminaalmenetlused on mugavam jätta alustamata ning seetõttu jäävad kurjategijad karistamata. See
tähendab, et korraga suureneb nii valeotsuse risk kui ka vea hind ning sisuliselt üritatakse
haldusõiguslikku ohutõrjemeedet kasutada karistusõiguse asendusrepressioonina.
4. Tuleb tekitada tõhus vaidlustamise ja hüvitamise mehhanism
Kuna viibimiskeeld jõustub kohe kehtestamisest (HMS § 61 ja 63) ja seda tuleb täita isegi siis, kui see
on õigusvastane, anname sellega politseile suure võimu, mille vastu ei ole inimesel võimalik ennast
kohtulikult kaitsta. Igasugune kohtulik vaidlustamine saab olla üksnes tagantjärele, kui kahju on juba
tehtud. Haldusmeetme rakendamisega tekitatud kahju hüvitamine on võimalik siis, kui meetme
rakendamine oli selle rakendamise ajal objektiivselt ebaseaduslik. Teisisõnu – kui politsei inimese
alusetult kodust välja ajab, pole inimesel mingit hüvitist nõuda, välja arvatud juhul, kui juba
viibimiskeelu kehtestamisel oli objektiivselt selge, et seda kehtestada ei tohi.
Olukorras, kus juba „ohukahtlusest“ piisab viibimiskeelu kehtestamiseks, on raske ette kujutada, kui
ebamõistlikud peavad politseinikud olema, et kodust välja aetud inimene tema suhtes toimunud
õiguserikkumise eest kahjutasu saaks. Samas on selge, et kui inimesel ei ole lubatud kodus olla, tuleb
tal teha arvestatavaid väljaminekuid endale toidu ja ulualuse hankimiseks. Ei ole õiglane, et isegi juhul,
kui korrakaitselist meedet rakendati õigusvastaselt, tuleb sellest tulenev majanduslik kahju kanda
korrakaitseorgani õigusvastase käitumise ohvril.
5. Tuleb tagada omandipõhiõigusega arvestamine
Eelnõu seletuskirjas seisab, et viibimiskeelu kohaldamisel võetakse arvesse “varasemaid väljakutseid,
laste ja teiste pereliikmete huve, korrarikkuja või ohu tekitaja isikut ja tema suhtumist toimepandusse,
kannatanu suhtumist korrarikkuja või ohu tekitaja isikusse ja tema käitumisse ning muid konkreetse
perevägivalla juhtumi faktilisi asjaolusid, mis võivad mõjutada juhtumi edasist kulgu“. Tegurite hulgas
pole meetmele allutatud inimese omandiõigust eluruumile isegi plaanis kaaluda ja see võib kaasa tuua
olukorra, kus eluruumi omanik saadetakse kodunt ära, tema asemel jääks koju isik, kellel eluruumis
viibimiseks puudub õiguslik alus.
Seaduses tuleb selgelt sätestada, et inimest ei tohi sundida oma eluruumist lahkuma olukorras, kus
tema omandis olevasse eluruumi jääb isik, kellel eluruumi kasutamiseks õiguslikku alust ei ole (nt
korteriomanikuga lähisuhtes olev külaline, kes korteriomanikuga tülli läks ja talle siis politsei kutsus).
Seaduses tuleb selgelt sätestada korrakaitseorgani kohustus tagada, et inimese vara ei jääks
viibimiskeelu kehtestamise tulemusel võõraste kätte ega järelevalveta.
6. Viibimiskeelu rakendamisega peaks kaasnema proaktiivne ohvriabiteenus
Eestis ei ole praegu kohustuslikult proaktiivset ohvriabi ja eelnõu ei näe seda ka ette, et ohvriabitöötaja
ise kontakteeruks ohvriga ja aitaks tal oma šokist üle saada ja abi leida. Kuni seda pole, ei ole mõtet
rääkida sellest, et antagu kanatanule 24h või 48h või 72h – kes ei pöördu teenusele, ei tee seda omal
algatusel ka nädala pärast. Seetõttu on oluline ja mh ka soovitatud rahvusvaheliste spetsialistide poolt,
et viibimiskeelu kehtestamisel ühele elukaaslasele hakkaks teisega tegelema ohvriabitöötaja, mitte ei
jäetaks kannatanut oma olukorras üksinda hakkama saama.
7. Viibimiskeelu kehtestamise lävend tuleks tõsta „olulise ohu tõrjumiseks“, et seadus oleks
põhiseaduspärane
Eelnõus plaanitakse viibimiskeelu kohaldamist võimaldada juba siis, kui ei ole veel selge seegi, et
oluline oht esineb. Seletuskirjas on adekvaatselt identifitseeritud põhiseaduslike õiguste riived ning
nenditud, et riive on intensiivne. Seletuskirjas ei ole piisava põhjalikkusega käsitletud õiguskorras
olemasolevaid meetmeid, mis võimaldaksid inimesi juba praegu kaitsta perevägivalla eest, sh
kriminaalmenetluse tagamise meetmeid (prokuröri kohaldatav lähenemiskeeld, kahtlustatava
kinnipidamine, vahi alla võtmine). See on viinud ka eksliku järelduseni, justkui oleks patrullpolitseiniku
kohaldatav kuni 72tunnine viibimiskeeld ohukahtluse kontrollimise eesmärgil proportsionaalne, st
vajalik ja mõõdukas abinõu.
Muu hulgas on tähelepanuväärselt jäänud kaalumata, kas eesmärgi aitaks saavutada ka regulatsioon,
mis võimaldaks viibimiskeeldu ilma kohtu loata rakendada kuni 48 tunniks (analoogselt nt
2
kahtlustatava kinnipidamisega), kuid kauemaks kui 48 tunniks isiku põhiõiguste piiramine toimuks
kohtu loal.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liisa-Ly Pakosta
justiits- ja digiminister
/*Lisaadressaadid:
[email protected]
Laidi Surva 57873003
[email protected]
3