Imre Hohensee Teie nr
Laagri Kinnisvara OÜ
[email protected] Meie 14.04.2025 nr 6-1/242069/2502683
Üleminekusätete puudumine käibemaksumäära tõstmisel
Austatud Imre Hohensee
Pöördusite õiguskantsleri poole, sest käibemaksuseaduses puuduvad üleminekusätted, mis
annaksid võimaluse pärast 24-protsendise käibemaksumäära jõustumist 2025. aasta 1. juulil
rakendada varem sõlmitud pikaajaliste lepingute puhul seni kehtinud käibemaksumäära. Leiate, et
kõrgema käibemaksumäära rakendamine kohe pärast selle jõustumist rikub kinnisvaraarendusega
tegelevate ettevõtjate õiguspärast ootust olukorras, kus kliendiga kokkulepitud hinnale ei saa enam
lisada suuremat käibemaksu.
Selgitasite, et kui Riigikogu tõstis käibemaksumäära 20 protsendilt 22 protsendile, olid seaduses
ette nähtud üleminekusätted, mis võimaldasid pärast seaduse jõustumist kindla aja jooksul
rakendada pikaajaliste lepingute puhul madalamat maksumäära. Märkisite, et selle põhjal tekkis
ettevõtjatel ootus, et samamoodi toimitakse käibemaksumäära tõstmisel ka edaspidi.
Leian, et Teie esitatud asjaoludel pole alust pidada käibemaksuseadust Eesti Vabariigi
põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. 2024. aasta 1. jaanuarist käibemaksumäära tõstes andis
Riigikogu tõesti võimaluse, et teatud tingimustel saavad ettevõtjad kohaldada madalamat
maksumäära ka pärast 2024. aasta 1. jaanuari. See asjaolu ei tekita siiski õiguspärast ootust, et
samasugune üleminekusäte kehtestatakse tingimata ka järgmiste maksutõusude korral.
Riigikohus on öelnud, et riik ei tohi käituda isiku suhtes sõnamurdlikult ning et igaühel peab olema
võimalik tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima1. Selle seisukoha põhjal
ei saa järeldada, et kehtivaid seadusi ei tohigi muuta. Riigikogu võib õigussuhteid ümber
kujundada vastavalt muutunud oludele.2
Maksuseaduste muutmisel mõjutatakse paratamatult ka varem tekkinud ja uue normi kehtivuse
ajal jätkuvaid õigussuhteid. Sellist mõju nimetatakse ebaehtsaks tagasiulatuvaks jõuks. Ebaehtne
tagasiulatuv jõud pole keelatud, sest vastasel juhul ei saaks parlament seadusi üldse muuta.
Muudatustega kohanemiseks tuleb jätta mõistlik aeg (vacatio legis ehk ajavahemik, mis jääb
seaduse avaldamise ja jõustumise vahele).
1
RKPJKo 30.09.1994, nr III-4/1-5/94, RKPJKo 02.12.2004, nr 3-4-1-20-04, p 13.
2
RKPJKo 02.12.2004, nr 3-4-1-20-04, p 14.
2
Riigikohtu hinnangul tuleb üldjuhul pidada piisavaks PS §-s 108 sätestatud vacatio legis’t.3
Selleks, et kohus tunnistaks sellest pikema jõustumisaja põhiseadusvastaseks, peavad olema
mõjuvad põhjused, näiteks õigusharu terviklik reform4 või muudatuse ootamatus või mastaapsus.5
Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti enne jõustumist, et
anda isikutele aega oma tegevus ümber korraldada.6
Riigikogu on seadnud eesmärgiks, et üldjuhul peab maksuseaduse muudatuse vastuvõtmise ja
jõustumise vahele jääma vähemalt kuus kuud (maksukorralduse seaduse § 41). Praegusel juhul on
seda põhimõtet järgitud: seadus võeti vastu 11.12.2024, avaldati Riigi Teatajas 02.01.2025 ning
uus käibemaksumäär hakkab kehtima 01.07.2025. Kuue kuu pikkune vacatio legis ei ole üldiselt
lühike aeg. Ka ei ole käibemaksumäära tõstmine sedavõrd keerulisi ettevalmistusi nõudev
muudatus, mis nõuaks poolest aastast pikemat kohanemisaega.
On tõsi, et kinnisvaraarendused on mahukad ning need projektid võivad kesta väga kaua.
Kirjutasite, et suuremate arendusprojektide elluviimine võib aega võtta 24–36 kuud. Riigikogu
võib, kuid pole kohustatud seda asjaolu arvestama. Pole põhjendatud eeldada, et mõnele
majandussektorile antakse käibemaksumäära tõstmisel alati pikem üleminekuaeg (nt kaks-kolm
aastat). Tavaliselt on üleminekusätete eesmärk leevendada lühikese etteteatamisega kaasnevaid
mõjusid, kuid praegusel juhul pole põhjust etteteatamisaega lühikeseks pidada. Kuna Riigikogu
plaanis julgeolekumaksu kehtestada tähtajaliselt, oleks pikaajaliste lepingute tarbeks ette nähtud
üleminekusäte tähendanud seda, et riik ei saagi pikaajalisi lepinguid sõlmivatest majandusharudest
käibemaksu arvel lisalaekumisi.
Rahandusministeerium selgitas õiguskantsleri nõunikule, et sel ajal, kui käibemaksumäära tõsteti
20 protsendilt 22 protsendile, rakendati madalamat maksumäära võimaldavat üleminekusätet ka
neis valdkondades, kus pikaajalise lepingu sõlmimist ei peeta tavaliselt vajalikuks. Nii olid
maksueelise saamiseks pikaajalisi lepinguid kasutanud ka jaemüügiettevõtted. Madalamat
maksumäära rakendati seega pikemat aega ka olukordades, milleks see ei olnud ette nähtud. Sellist
olukorda Riigikogu enam luua ei soovinud.
Viitasite, et tarbijakaitseseaduse § 7 kohaselt peab ettevõtja avaldama lepingus müügihinna ehk
lõpphinna (mis sisaldab käibemaksumäära) ning hiljem lepingut muuta ei saa.
Tarbijakaitseseaduse § 7 lõikest 7 tuleneb, et sätet kohaldatakse vallasasjana müüdava kauba
suhtes. Seega ei keela seadus kinnisvaraarendajal sõlmida kliendiga ka sellist lepingut, milles
jäetakse mõni hinnakomponent lahtiseks, viidates sellele, et lepingu täitmise ajal võib kehtida
teistsugune käibemaksumäär.
Rahandusministeerium selgitas, et lõpphinna asemel tuleks lepingus ette näha kauba või teenuse
hind, mille juurde on märgitud, et hinnale lisandub käibemaks või hinnale lisandub käibemaks
seaduses sätestatud määras. Nii saab ettevõtja vähendada maksumäära muutumisest tulenevat
riski. Kui ettevõtja pole seda teinud ning lepingut ei saa enam muuta, selleks et käibemaksutõusu
arvesse võtta, on ettevõtja võtnud riski.
3
Põhiseaduse §-s 108 on öeldud, et seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses
eneses ei sätestata teist jõustumistähtaega.
4
RKPJKo 02.12.2004, nr 3-4-1-20-04, p 27.
5
RKPJKo 02.12.2004, nr 3-4-1-20-04, p 28.
6
Vt RKHKo 05.10.2006, nr 3-3-1-33-06, p 18.
3
Kokkuvõtvalt: kinnisvaraarendajatel ei võinud tekkida õigustatud ootust, et pikaajaliste lepingute
alusel saab alati veel mitu aastat pärast lepingu sõlmimist rakendada lepingu sõlmimise ajal
kehtinud käibemaksumäära. Sellist lubadust seaduses sätestatud ei ole.
Selles vastuskirjas pole kujundatud seisukohta käibemaksuseaduse § 46 lõike 25 muutmise
põhiseaduspärasuse suhtes, kuna Te ei palunud seda hinnata. KMS § 46 lõikes 25 on sätestatud
tähtpäev, mis võimaldas käibemaksu tõstmisel 20 protsendilt 22 protsendile rakendada pikaajaliste
lepingute puhul madalamat maksumäära. See tähtpäev toodi julgeolekumaksu seadusega kuus
kuud varasemaks. Selle muudatuse põhiseaduspärasust on vajaduse korral otstarbekas hinnata
kohtus, kus saab anda hinnangu ka konkreetse ettevõtja põhiõiguste piirangu intensiivsusele.7
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Kristi Lahesoo 693 8409
[email protected]
7
Näiteks aktsiisitõusude kaasuses nentis kohus, et puuduvad täpsemad andmed selle kohta, mida ettevõtjad on varem
teinud ning milliseid ümberkorraldusi peavad maksutõusu tõttu tegema. RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 86.