Saatja:
[email protected] <
[email protected]>
Saaja: Info
Teema: [EIS] Eelnõu JUM/21-0285 - "Füüsilise isiku maksejõuetuse seadus" kooskõlastamine
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: JUM/21-0285 - Füüsilise isiku maksejõuetuse seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad: Õiguskantsleri Kantselei; Riigikohus
Kooskõlastamise tähtaeg: 30.03.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/fe389bab-a085-4d03-b5c5-fb5b962853f9
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/fe389bab-a085-4d03-b5c5-fb5b962853f9?activity=1
Kooskõlastatavad dokumendid on kirja manuses.
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main
Lisa 1
Riigikohtu arvamus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu kohta
1. Toetame mõtet võimaldada füüsilistel isikutel esitada ühtne maksejõuetusavaldus ja
vaadata avaldus läbi selliselt, et avalduse läbivaatamisel osaleb usaldusisik. Toetame
mõtet, et ühtne menetluskord võiks olla, sõltumata sellest, kas füüsiline isik taotleb enda
pankroti väljakuulutamist, pankroti väljakuulutamist koos kohustustest vabastamisega või
võlgade ümberkujundamist.
2. Kaaluda võib täiendusi, et FIMS-i üldsätetest oleks selge, et tegemist on hagita
menetlusega, mida saab algatada üksnes avalduse alusel. Samuti võib kaaluda, et täpsemalt
oleks sõnastatud, millal saab võlausaldaja esitada maksejõuetusavalduse võlgniku
nõusolekuta ning millisel juhul vaid võlgniku nõusolekul.
3. Kaaluda võib, et täpsemalt oleks sõnastatud ning juba üldsätetes välja toodud, kas kohus
on seotud võlgniku taotlusega valida n-ö menetlusliik – pankroti väljakuulutamine,
pankroti väljakuulutamine koos kohustustest vabastamisega või võlgade
ümberkujundamine. Erisusi hagita menetlusest on praegu eelnõus esimesena selgitatud
alles FIMS § 17 lg-s 3.
4. Ühtne menetlus ja kohtu suurem tegutsemisvabadus menetluse juhtimisel on toetamist
väärt ja aitavad kaasa sellele, et tegemist oleks võimalikult kiire ja sujuva menetlusega.
Menetluse kiirust soovitakse tagada ka kohtu tegevust suunavate tähtaegadega. Sellele
eesmärgile näib vastu töötavat määruse tegemine ja kaebeõiguse andmine iga väikese
menetlusetapi kohta. Kaaluda võib, kas näiteks otsustused usaldusisiku määramise,
avalduse läbivaatamise ja nõuete suuruse kohta ei võiks olla tehtud ühes määruses, mille
kohus teeks poolte väited ja vastuväited ära kuulates ühtsena. Praegu on kõigis kolmes
etapis võimalik kaevata eraldi. Kui määruskaebus esitatakse, siis iseenesest on küll
maakohtul võimalik menetlust jätkata, kuid praktikas tähendab see enamikul juhtudest
seda, et toimikud saadetakse kõrgema astme kohtusse ning kuni toimikud ära on,
maakohus menetlustoimingutega ei jätka.
5. Üldise märkusena võib välja tuua, et eelnõus on väga palju abstraktseid viitelisi sätteid,
mis raskendavad seadusetekstist arusaamist. Tihti on viited otstarbetult laiad ning oleksid
kergesti asendatavad paari lausega. Nende hulgas on abstraktseid viiteid „TsMS nõuetele“
või „PankrS-s sätestatud korrale“. Ebaotstarbekas on suunata seaduse rakendaja töötama
läbi kuni mitutsada paragrahvi, et saada aru ühest FIMS-i sättest, ning jätta seejuures
tõlgendamise küsimuseks, kuidas neid FIMS-i regulatsiooniga kohandada. Seadusandja
soovi teha eraldi regulatsioon füüsilise isiku maksejõuetusmenetluse kohta võib toetada
just seetõttu, et siis ei pea üsna juriidilise isiku keskselt kujundatud PankrS-i sätteid
füüsilisele isikule kohandama. Tarbetud viited töötavad neile eelistele vastu.
6. FIMS-i regulatsioon menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta on napp ning
ebapiisav, sisaldudes vaid FIMS §-s 7. Eeldades, et menetluskulu „kandmise“ all on
eelnõus mõeldud menetluskulude jaotust, võiks kaaluda regulatsiooni täiendamist selliselt,
et kaetud oleksid selgelt kõik menetluslikud olukorrad. FIMS § 7 lg-s 1 on viidatud, et
menetluskulud „kantakse“ (jaotatakse) vastavalt FIMS-is sätestatule, samas üksi teine säte
peale nimetatu menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist ei reguleerigi, kui just pole
ainsa lisandusena mõeldud FIMS § 62.
1/2
Lisa 1
7. Toetada võib seadusandja eesmärki, et vähendada füüsiliste isikute pankrotimenetluse
osakaalu ja suurendada võlgade ümberkujundamise menetlusi. Selle eesmärgi
saavutamiseks tuleks kasuks mõelda süsteemselt läbi eelnõus olev regulatsioon võlgniku
menetlusabi ja deposiidi kohta. PankrS-i kohaselt saab menetluskulude katteks deposiiti
küsida võlausaldajalt, mitte võlgnikult. See on ilmselt ka põhjendatud, sest maksejõuetult
võlgnikult ei ole mõtet menetluskulude katteks deposiiti raha küsida, ta on maksejõuetu.
FIMS-i sätete puhul jääb ebaselgeks, kas deposiiti küsitakse nüüd ka võlgnikult, kas
kõikide menetlusliikide puhul ning mis on selle õiguslik tagajärg, kui võlgnik deposiiti
raha ei tasu.
7.1. Võlgnikult deposiidi küsimise mõttekus ja kooskõla eesmärgiga suurendada võlgade
ümberkujundamise menetluste arvu, vähendades pankrotimenetlusi, on küsitav. Kui isik
on pöördunud maksejõuetuse tõttu kohtusse, siis mille arvel peaks ta deposiiti tasuma?
Pigem oleks loogiline jätta võlgniku deposiiti puudutavad sätted eelnõust välja ning viidata
kas üldsätetes või § 18 juures võlgniku võimalusele taotleda usaldusisiku tasu ja kulude
kandmiseks menetlusabi. Praegune regulatsioon FIMS § 62 lg-s 4 asub selgelt liiga
seaduse tagaotsas. Menetlusabi taotletakse ning selle andmine otsustatakse tavaliselt
pigem menetluse algusfaasis, mitte vahetult enne seda, kui menetluskulud jaotatakse,
kindlaks määratakse ning tuleb hakata väljamakseid tegema. Kui võlgnik on
makseraskustes, siis tõenäoliselt on täidetud ka TsMS-i kriteeriumid menetlusabi
saamiseks. Avalduse menetlusse võtmine, läbi vaatamata jätmine või menetluse
algatamine tuleks siduda mitte deposiidi maksmisega, vaid menetlusabi saamisega.
7.2. Kui seadusandja kindel soov on kohustada maksejõuetut võlgnikku deposiiti tasuma,
tuleks arvestada järgmisega. FIMS § 7 lg 7 kohaselt ei ole kohtul deposiidi küsimisel
kaalutlusõigust („määrab kohus“), reguleerimata on deposiidi tasumata jätmise õiguslik
tagajärg. Kui mõeldud on, et võlgnik peaks tasuma deposiiti, sõltumata valitud
menetlusliigist (pankrot, pankrot koos kohustustest vabastamisega või võlgade
ümberkujundamine), tuleks õiguslik tagajärg sätestada FIMS §-s 7 ning sõnastus peaks
hõlmama kõiki kolme menetlusliiki. Kohtu diskretsioon võiks samuti olla asjakohane. Kui
seadusandja eesmärk oli, et deposiiti küsitaks vaid võlgade ümberkujundamise menetluse
algatamisel, nagu on praegu sättes kirjas, on FIMS § 7 lg 7 üleliigne ja peaks asuma § 18
juures.
8. Abikaasade ühine maksejõuetusavaldus tekitab küsimuse, kas selle alusel tekib eraldi
pankrotimenetluse erikord (sarnaselt pärandvara pankrotiga), kus pankrotivõlgnikud on
abikaasad ühiselt, pankrotivara nende ühine vara ning maksejõuetuse kriteeriumid, mille
puhul tuleb hinnata neid ühe subjektina. Sellisel juhul võib PankrS vajada mahukaid
täiendusi.
9. Terminoloogiliselt vajavad tähelepanu sätted, mis reguleerivad kahekordset
kaebeõigust, õiguslikest tagajärgedest tuleks eristada menetluse lõppemise ja lõpetamise
aluseid, ettevõtte ja ettevõtja mõisteid, kohtu määratud menetlustähtaegu ja nende
pikendamist ning seaduses sätestatud menetlustähtaegu ja nende ennistamist.
2/2
Justiitsministeerium Teie 08.03.2021 nr 8-1/1583
[email protected]
Meie 05.04.2021 nr 6-6/21-8
Arvamuse avaldamine
Täname võimaluse eest avaldada arvamust füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu kohta.
Käesolevaga edastame arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kerdi Raud
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja
Lisa 1: Riigikohtu arvamus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu kohta
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post
[email protected]
www.riigikohus.ee