Justiitsministeerium Teie 18.02.2021 nr 8-2/1172
[email protected]
Meie 08.03.2019 nr 6-6/21-6
Arvamuse avaldamine
Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu
(339 SE) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kerdi Raud
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja
Lisa 1: Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (339 SE) kohta
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post
[email protected]
www.riigikohus.ee
Lisa 1
Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (339 SE) kohta
Identne eelnõu koos samasisulise seletuskirjaga esitati Riigikogu menetlusse ja ühtlasi
Riigikohtule arvamuse andmiseks pisut üle 3 aasta tagasi.1 Riigikohus jääb varem väljendatud
seisukohtade juurde. Kavandatud muudatusi on põhjendatud väga napilt, pealiskaudselt ja
küllaltki ebamääraselt, samas kui muudatused on päris põhjapanevad ning vajaksid laialdast
arutelu ja analüüsi. Muudatuste õigustamiseks on osutatud muu hulgas varem esitatud eelnõu
(339 SE) eeskujul 2016. aasta statistikale, mida ei ole paraku peetud vajalikuks uuendada
hiljutise statistikaga (nt 2019 või 2020) (vt seletuskirja lk 1–2). Samuti pole eelnõu terviklik,
kuna tekitab ebasüsteemsust karistusseadustiku eriosa sanktsioonisüsteemi. Kuigi eelnõu
eesmärk („suurendada alaealiste kaitset seksuaalse kuritarvitamise eest“, vt seletuskirja lk 1) on
iseenesest mõistagi oluline, ei pruugi kavandatavad muudatused selle saavutamisele just
kuigipalju kaasa aidata. Kokkuvõttes ei jäta eelnõu ja sellele lisatud seletuskiri muljet heast
õigusloomest.
(A) Eelnõu p 1 kohaselt muudetakse KarS § 145 lõiget 1 ja sõnastatakse see ümber
järgmiselt: „(1) Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga või
vähemalt kahekümne ühe aastase isiku poolt noorema kui kuueteistaastase isikuga
suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest –
karistatakse kuni viieaastase vangistusega.”
Eelnõu seletuskirjas on põhjendatud seda, miks tuleb KarS § 145 lg 1 objektide ringi hõlmata
ka kuni nooremad kui 16-aastased alaealised, kõigest üldsõnaliselt sellega, et suurendada
alaealiste kaitset seksuaalkuritegude eest. Seejärel on seletuskirjas märgitud järgmist: „Hetkel
kehtiva seaduse kohaselt on aktsepteeritav näiteks neljakümne aastase mehe või naise suguühe
viieteistaastase lapsega, kui see toimub mõlema poole nõusolekul. Paraku ei saa pidada seda
mõistlikuks arvestades laste täieliku vastutusvõime puudumist ja suuremat haavatavust“
(seletuskirja lk 2). Tsiteerituga põhjendused vanuse ülempiiri tõstmiseks seniselt kuni
14. eluaastalt kuni 16. eluaastale piirduvad.
Ehkki vanuse ülempiiri tõstmine võib olla kaalumist väärt, on eelnõu põhjendused selleks
täiesti ebapiisavad ja jätavad küsitavaks, kas ja miks on kehtivat õigust vaja möödapääsmatult
muuta. Kas näiteks 15-aastase seksuaalse enesemääramisõiguse kriminaalkaitse eelnõus
pakutud moel on ikka vajalik? See vajaks tuginemist teaduslikele uurimustele ja valdkonna
spetsialistide arvamusele, millest seletuskirjas ei räägita. Olgu võrdluseks ka märgitud,
et perekonnaseaduse § 1 lg 3 järgi võib kohus laiendada suisa vähemalt 15-aastase alaealise
teovõimet ja anda talle õiguse sõlmida juba abielu. Isegi kui näiteks 15-aastane alaealine on
nõus täisealisega suguühtesse astuma, kuid teda kasutatakse seejuures ära (nt kuritarvitatakse
saavutatud mõjuvõimu või usaldust), võib see olla karistatav kehtiva karistusseadustiku
redaktsiooni kohaselt KarS § 1432 („Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu
kasutades“) järgi.2
1
Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 561 SE. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/
eelnoud/eelnou/450a47c2-4ae8-4e38-82a2-ca1811521754/Karistusseadustiku%20muutmise%20seadus
(3.3.2021).
2
Paragrahv 1432: „ (1) Täisealise isiku poolt noorema kui kaheksateistaastase isikuga suguühtesse astumise või
muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest, ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades
saavutatud mõjuvõimu või usaldust, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 141 sätestatud vägivald või seisund,
milles inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse kahe- kuni kaheksa-
aastase vangistusega.“
1
Lisa 1
Edasi leitakse seletuskirjas, et „[l]ähtuvalt mitmetest piirangutest, mis kehtestavad
miinimumvanuse nõudeks kakskümmend üks eluaastat, on mõistlik ka antud küsimuses
sätestada miinimumvanuseks kakskümmend üks olemaks suguühtes noorema kui
kuueteistaastase lapsega“ (lk 2). Muid seisukohti selle seadusemuudatuse põhjendamiseks
eelnõu seletuskirjas esitatud ei ole. Lisaks sellele, et muudatuse vajalikkust on mõtestatud liiga
napisõnaliselt, on seda ka raske seostada kriminaalpoliitilise tarvidusega sätestada KarS § 145
lg 1 subjekti üheks eriliseks isikutunnuseks vanuse alampiir 21. Lisaks, kui kavandatava
KarS § 145 lg 1 eesmärk on kaitsta kuni 15-aastaste alaealiste normaalset sugulist arengut – see
tähendab, et ka 14- ja 15-aastasel alaealisel peaks olema seksuaalne enesemääramisõigus
oluliselt piiratum võrreldes praegusega –, siis kas on põhjendatud lugeda karistamisväärseks
21-aastase suguühe 15-aastasega, aga mitte näiteks 20-aastase suguühe 14-aastasega? Samal
ajal jääb eelnõu kohaselt KarS § 145 lg 1 järgi karistatavaks näiteks 18-aastase isiku suguühe
13-aastasega.
(B) Eelnõu p-de 2–7 kohaselt tõstetakse KarS § 178 lg-te 1 ja 11, § 1781 lg-te 1 ja 11 ning
§ 179 lg-te 1 ja 11 sanktsioonimäärasid kas kümne- või viieteistaastase vangistuseni.
Väljapakutud karistusmäärad on drakoonilised ega arvesta karistusseadustiku eriosa
sanktsioonisüsteemiga. Muudatusi on eelnõu seletuskirjas põhjendatud peaasjalikult sellega, et
senised maksimaalsed karistusmäärad ei ole proportsionaalsed, arvestades kõnesolevate
kuritegude raskust (vt nt seletuskirja lk 2). Riigikohus on varemgi juhtinud tähelepanu sellele,
et erinevates riikides erineval ajal tehtud uuringutes on üsna üheselt jõutud järeldusteni, mis on
õiguskirjanduses kokku võetud nii: "Täna valitseb üksmeel selles, et vaid osa kuritegevusele
kalduvatest inimestest mõtleb enne teo toime panemist järgi sel määral, mis muudab nad
"hirmutatavaks", ja sellelgi juhul ei mõju hirmutavana mitte karistuse raskus, vaid tõenäosus
vahele jääda. Sotsiaalpoliitiliselt saab sellest teha järelduse, et üldpreventiivset edu pole oodata
mitte karistuste karmistamisest, nagu avalikkuses ikka ja jälle nõutakse, vaid pigem
kriminaalmenetluse tõhustamisest (nt politsei tugevdamisest ja paremast koolitusest)." (Roxin.
Strafrecht. Allgemeiner Teil. Band I. 3. Auflage, § 3/25).
Ebaõigussisult ei ole KarS §-des 178, 1781 ja 179 sisalduvad kuriteokoosseisud võrreldavad nii
mõnegi teise kuriteokoosseisuga, mille maksimaalne karistusmäär on karistusseadustikus sama
või lähedane, nagu eelnõuga kavandatakse. Sanktsiooni maksimummäärana kümneaastane
vangistus on ettenähtud näiteks piraatlusel (KarS § 110 lg 1), inimkaubandusel alaealise
ärakasutamise eesmärgil (KarS § 175 lg 1), narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses
ebaseaduslikul käitlemisel (KarS § 184 lg 1) ja röövimisel (KarS § 200 lg 1). Sanktsiooni
maksimummäär viieteistaastane vangistus (tähtajalise vangistuse korral) on sätestatud näiteks
tapmise (KarS § 113 lg 1) ja inimkaubanduse enamohtliku koosseisu puhul (KarS § 133 lg 2).
Kõnealuseid kuritegusid pole võimalik raskusastmelt võrdsustada KarS §-des 178, 1781 ja 179
sätestatuga.
Samuti tekitaksid muudatused karistusseadustiku eriosasse ebajärjepidevust. Kavandades
KarS §-de 178, 1781 ja 179 sanktsioonivahemike märgatavat tõstmist, on samal ajal jäetud
eelnõus tähelepanuta muude alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude karistusmäärad.
Nimetamist väärivad näiteks alaealiselt seksi ostmine KarS § 1451 või ka suguühe või muu
sugulise iseloomuga tegu lapseealisega KarS § 145 järgi. KarS § 145 lg 1 näeb ette kuni
viieaastase ja lõige 2 kuni kaheksa-aastase vangistuse ning KarS § 1451 lg 1 sätestab kuni
kolmeaastase, lõiked 2 ja 3 vastavalt kuni viie- ja kuni kaheksa-aastase vangistuse. Neid võib
2
Lisa 1
pidada olemuslikult raskematekski kuritegudeks kui KarS §-des 178, 1781 ja 179 sätestatud
kuritegusid, kuid ometi jääksid KarS § 145 ja 1451 maksimaalsed karistusmäärad eelnõus
väljapakutud muudatuste korral võrreldes KarS §-dega 178, 1781 ja 179 valdavalt oluliselt
väiksemaks. Millega seda põhjendada?
(C) Eelnõu p-des 2, 4 ja 6 on KarS §-de 178, 1781 ja 179 objektidega hõlmatud kuni
nooremad kui 16-aastased isikud.
Vt ka alapunkt (A). Seda muudatust argumenteerib eelnõu koostaja üksnes tõigaga, et
„[a]rvestades alaealiste vastaste seksuaalkuritegude stabiilselt suurt osakaalu kõikidest
seksuaalkuritegudest, on mõistlik tõsta vanuse alampiiri kuueteistaastale“ (vt seletuskirja lk 2).
Seadusemuudatuse sisu arvestades on kaheldav, kuivõrd kaalukaks saab seda statistikat
muudatuse tegemiseks pidada, seda enam, et statistika puudutab 2016. aastat. Isegi kui
alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude osakaal kõikidest seksuaalkuritegudest on suur,
jääb eelnõu põhjal ebaselgeks, kas ja kuidas aitab selle vastu võidelda KarS §-de 178, 1781 ja
179 objektide (alaealiste) ringi laiendamine.
3