Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalves 5-20-6

Villu Kõve Teie 30.10.2020 nr 5-20-6 Riigikohus Meie 03.12.2020 nr 10-3/6408 [email protected] Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalves Austatud Riigikohtu esimees Küsisite Justiitsministeeriumi arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 5-20-6. Selle raames tunnistas Tallinna Halduskohus 26.10.2020 määrusega 3-20-1364 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata kultuuriministri 30.04.2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ § 4 lg 2 p 6 osas, mille kohaselt peab teatrivaldkonna taotleja olema esitanud hiljemalt 01.05.2020 repertuaaristatistika andmeid 2018. või 2019. a kohta statistikabaasi statistika.teater.ee (edaspidi ministri määrus). Kaebuse esitaja esitas need andmed alles 06.05.2020, mistõttu jäeti tema taotlus rahuldamata. Justiitsministeeriumi hinnangul on praeguses normikontrollis asjakohane arvestada 2020. a kevad- suve eriolukorra kontekstiga, riigi kulutuurisektori kohustuse ulatusega kriisiga toimetulekul ja haldusorganite hüppelise töökoormusega eriolukorra kriisi kõikvõimalike probleemide lahendamisel. Kriisi tingimustes võivad haldusorganite otsustusi legitiimse eesmärgi saavutamisel õigustada tavapärasest erinevad kaalutlused. Leiame, et kuigi ministri määrus riivas kaebuse esitaja õiguseid, on sellel põhiseaduspärased õigustused. Ministri määruse § 4 lg 2 punktis 6 sisalduval piirangul on COVID-19 eriolukorra kriisikonteksti ning riigi vabatahtlikult võetud ülesande iseloomu arvestades legitiimne eesmärk ning piirang on oma ulatuselt proportsionaalne. Ministri määrus on põhiseadusega kooskõlas. I. Vaidlustatud õigusnorm ja selle asjassepuutuvus 1. Ministri määruse § 4 lg 2 p 6: „(1) Taotlejaks võib olla 6) teatrivaldkonna taotleja on esitanud repertuaaristatistika andmeid 2018. või 2019. a kohta hiljemalt 1. mail 2020. a statistikabaasi statistika.teater.ee; on etendusasutus, millel on avalikult kättesaadav repertuaari ülevaade, sealhulgas lavastuste tutvustused koos loomingulise meeskonna nimekirjaga; on regulaarne etendustegevus ja avalikult kättesaadav mängukava ning loominguline ja tehniline meeskond, kes saab oma tegevuse eest tasu;“ 2. Norm on asjassepuutuv, kui selle kehtetuse tõttu oleks võimalik teha teistsuguse otsuse. Ministri määruse § 4 lg 2 p 6 esimeses lauseosas sisalduv imperatiivne tingimus ei võimalda kaalumist. Haldusorgan saaks teha teistsuguse otsuse üksnes siis, kui sellist sätet ei oleks. Seetõttu on ministri määruse § 4 lg 2 p 6 asjassepuutuv norm. II. Ministri määruse § 4 lg 2 p 6 kooskõla põhiseadusega Põhiseadusest tulenev riigi kohustus 3. Põhiseadusest ei tulene riigile kohustust toetada etendusasutusi ühekordse ja erakorralise rahalise abiga sellises ulatuses, nagu kehtestati määruses. Teatrikultuuri kestvus, selleks vajalik ja piisav arv etendusasutusi ja nende jätkusuutlikus tagatakse etendusasutuse seaduse alusel ja ulatuses – sellisena on seadusandja määratlenud riigi kohustuse etenduskultuuri tagamisel. Sellel eesmärgil on nimetatud seaduses riik määratlenud riigi toetatavate etendusasutuste ringi, toetamise korralduse ning etendusasutuste endi kohustused jätkusuutlikuks toimetulekuks. Olemas on ka finantseerimise korraldus (§ 15 jj). Juhul, kui kriisi oludes üldisest lahendusest ei piisa ja tekib oht Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 kultuuri säilimisele, võib kõne alla tulla riigi kohustus anda täiendavat abi. Ministri määruse kujul võttis aga riik endale vabatahtliku ülesande toetada teatrikultuuri valdkonda laiemalt ning leevendada eriolukorraaegse (ministri määruse § 5 p 4: „… tulude langus kitsalt eriolukorra ajal …“) kriisi majanduslikku mõju ka teistele etendusasutustele, kes etendusasutuse seaduse alusel riigi tegevustoetust ei saa. Toetuse eesmärk ei olnud pikaajaline ja püsiv abi igale etendusasutusele, vaid leevendada ühekordse toetusena kriisi majanduslikku mõju teatrisektoris. Üldjuhul ei kahjusta üldist teatrikultuuri kättesaadavust ja toimimist põhiseadusega nõutud ulatuses see, kui mõni etendusasutus lõpetab oma tegevuse majanduslikul vms põhjusel (nt Vanalinnastuudio ja NO99 teatri tegevuse lõpetamine). Mida kaugemal on ülesanne põhiseadusega nõutust, seda avaram on riigi kaalutlusruum. Mõistetavalt ei tohi lahendus olla meelevaldne. Ministri määruse koostamine, määruse ja asjassepuutuva normi eesmärgid 4. Ministri määrus koostati tavapäratus olukorras, kus puudus piisav aeg seda tavapärase põhjalikkusega ette valmistada, kaasata huvirühmi, läbida kooskõlastusring ning koostada põhjalikult läbi kaalutud lahendused. Kultuurisektor vajas eriolukorras riigi toetust kohe. Määruse eelnõu koostati ja menetleti, sh taotleti ja saadi Euroopa Komisjonilt riigiabi luba olematu aja jooksul. Ajakriitilisust arvestades koostati taotlusvooru tingimused nii, et need võimaldasid kiiret otsustamist (RKÜKo 22.04.2014, 3-3-1-51-13, p 76). Kriisiaja kontekstis õigustab ex ante hindamisel tulevikuolusid mitte teades tavapäraselt meelevaldsena tunduvaid lahendusi ka eriolukorra erakordselt suur töökoormus ja haldusorgani vähene inimressurss. Töökoormus oli kriisi tõttu märkimisväärselt suur ka ilma taotlusvooruga kaasnenud täiendavate ülesanneteta (osalemine eriolukorra korralduste ettevalmistamisel, ministri määruse koostamine ja menetlus Riigikantselei juures (valitsuse 28.04.2020 määruse1 nr 31 lg 2), eriolukorraga seonduvad kõikvõimalikud muud korralduslikud ülesanded jm). Võrrelda võib haldusorgani koormust 2009. a majanduskriisi ajal (RKHKo 27.05.2013, 3-3-1-16-13, p 29). Kõne all oleva taotlusvooru juures on asjakohane märkida, et Kultuuriministeeriumil tuli lühikese aja jooksul läbi vaadata nii etendusasutuste taotlused kui ka filmi, disaini, muusika, kunsti, muuseumi ja spordivaldkonna jm taotlused – ühtekokku 360 taotlust.2 5. Ministri määrusega seoses on kohane rääkida kahest eesmärgist.3 Esiteks määruse peamisest ja positiivse mõjuga eesmärgist – säilitada professionaalne teatrikultuur ja tagada eriolukorra piirangutest oluliselt mõjutatud valdkondlike organisatsioonide jätkusuutlikkus (määruse § 2 lg 1, § 5 p 3 jj). Selle eesmärgi saavutamiseks oli teatrite jaoks ette nähtud 4 000 000 eurot. Teine eesmärk (§ 4 lg 2 p 6 ning teised määruse tingimused) oli piiritleda võimalike taotlejate ringi nii, et ühelt poolt oleks neid piisavalt palju, et sektorina jääks tegutsema ja ühiskonnale teatrikultuuri pakuks võimalikult palju professionaalseid etendusasutusi (§ 4 lg 2 punktile 6 vastavate etendusasutused olid teada ja seda peeti üldise etendussektori püsimiseks piisavaks). Teisalt tagaks konkreetselt piiritletud taotlejate arv selle, et väljamakstav toetus oleks igale saajale piisavalt suur, et tegelikult kindlustada majanduslik jätkusuutlikkus (määruse § 2 lg 2) – see oli aluseks toetusfondi arvutamisel. Mida rohkem on toetuse saajaid, seda väiksem on väljamakstav toetus; mida avaramad on taotlemise tingimused, seda suurem haldusressurss kulub nende läbivaatamisele jne. Riigil ei ole teada täpset professionaalsete etendusasutuste arvu, mistõttu ei ole võimalik taotlusvooru tulemusi kaudseltki prognoosida. Teisena nimetatud määruse § 4 lg 2 punktis 6 sisalduva piirangu eesmärk on legitiimne ja see ei moonuta määruse peamist eesmärki. 6. Säte on põhiseaduspärane, kui see on lisaks legitiimsele eesmärgile oma ulatuselt proportsionaalne. Samuti arvestatakse, kas ja milline on riigi põhiseadusest tulenev tegutsemiskohustus. 7. Tallinna Halduskohtu 26.10.2020 otsuse punktist 3.3. nähtub määruse koostanud Kultuuriministeeriumi selgitus ministri määruse § 4 lg 2 punkti 6 mõttest. Ministeeriumi seisukoha järgi ei olnud selle mõte anda taotlejatele võimalust viia oma tegevus määruse nõuetele vastavaks (esitada aruanne), vaid see on objektiivne ja juba olemasolevatel andmetel põhinev kriteerium. Määrust koostades oldi teadlikud, et kõik valdkondlikud etendusasutused ei olnud vabatahtlikult statistikat esitanud, samas puudus riigil info, kui palju neid võiks olla. Aega tavapäraseks kaalumiseks ja 1 Vabariigi Valitsuse 28.04.2020 määrus nr 31 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete üldtingimused“ 2 Andmed saadud Kultuuriministeeriumilt 26.11.2020. 3 Andmed saadud Kultuuriministeeriumilt 20. ja 23.11.2020. kõikvõimalike alternatiivide leidmiseks riigil ei olnud. Seetõttu piiritleti toetatav etendusasutuste sektor asutuste ringiga, kelle kohta oli info olemas ja kelle suhtes sai menetluse läbi viia kiiresti. Sarnased lahendused on kirjas ministri määruse § 4 lg 2 teisteski sätetes filmi, muusika ja disainivaldkondade jaoks. Kui need ei oleks eriolukorra kriisiaja tingimused, võiks nii mõnigi neist tunduda sihtrühma võimalusi ebamõistlikult piiravana. Normi põhiseadusele vastavus 8. Vaidlust ei ole, et määruse formaalsete kriteeriumite tõttu ei olnud toetust võimalik taotleda kõikidel konkreetse valdkonna asutustel ja isikutel. Seetõttu koheldi sama valdkonna etendusasutusi erinevalt, millega kaasnes erinev mõju nende majanduslikule toimetulekule ehk nende varalistele õigustele (põhiseaduse § 32, RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18 ) ja ettevõtlusvabadusele (PS § 31). 9. Selleks, et ministri määrusest tingitud õiguse või vabaduse riive oleks põhiseaduspärane, peab sellel olema legitiimne eesmärk ning riive ise peab olema proportsionaalne. Praegusel juhul võivad kõne alla tulla ettevõtlusvabaduse, omandiõiguse ja võrdse kohtlemise riived. PS § 32 lg 2 näeb ette, et omandipõhiõiguse kitsendused sätestatakse seadusega. Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, see tähendab, et seda võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Sarnane loogika on ka ettevõtlusvabaduse (PS § 31) ja võrdsuspõhiõiguse riive õigustamisel (PS § 12 lg 1). 10. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes koheldakse kaebajat halvemini. Need on etendusasutused, kes olid või ei olnud vabatahtlikult esitanud repertuaaristatistika andmeid 2018. või 2019. a kohta hiljemalt 01.05.2020 statistikabaasi statistika.teater.ee. Riive proportsionaalsus 11. Ministri määruse § 4 lg 2 punktis 6 ei ole kaalumise võimalust. Kes ei olnud enne 01.05.2020 vabatahtlikult kõnealuseid andmeid esitanud, need toetust taotleda ei saanud. Kaalutlusõiguse välistamise eesmärk oli eriolukorra kriisi kontekstist tulenev tõhus ja riigi ressursse säästev menetlus toetamaks etendusasutusi võimalikult kiiresti (menetlusökonoomia). Sooviti, et teatrisektor tuleks lühiajalise majanduslangusega toime. Sellega kaasnev riive on sobiv, kuna soodustas ministri määruse peaeesmärgi saavutamist, suurendas otsustuskiirust ja vähendas võimalikest kaalutlusvigadest tingitud vaiete hulka. Nii oli võimalik kokku hoida menetlustele kuluvat aega ja raha. Abinõu on ka vajalik, kuna mistahes avaram lahendus suurendanuks menetluskoormust ja pikendanuks toetuse abivajajateni jõudmist, samuti oleks suure tõenäosusega olnud toetussummad väiksemad (kogusumma jagamine kõigi taotlejate vahel). 12. Kuigi taotleja esitas § 4 lg 2 punktis 6 kirjas olevad andmed kohe, kui sai sellest tingimusest teada, oli sellise tegevuse mittearvestamine taotlusvoorus määruse teadlik valik. Nii oleksid võinud teha ka teised sarnases olukorras olnud etendusasutused, kelle koguarv ei olnud teada. Selline lahendus oleks vastu töötanud eelmises punktis kirjeldatud eesmärkidele. 13. Riive võib tunduda kaebuse esitaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust negatiivselt mõjutavana üsna intensiivne ja ebaõiglane, kuna toetuse saamise tingimus on nõue, mille varasem täitmine ei olnud kohustuslik. Samas olid seda vabatahtlikku võimalust kasutanud teised etendusasutused ning nendest sai ministri määruse aluse toetust kaheksa etendusasutust (Kultuuriministeeriumist saadud teave, 26.11.2020). See arv on näitab, et riik toetas kaebuse esitajaga võrreldavas olukorras olevat teatrisektorit piisavalt. 14. Justiitsministeerium nõustub, et üldiselt ja tavapärasel ajal lasub riigil proportsionaalsuse kaalumise kohustus, nii nagu on kirjas Tallinna Halduskohtu otsuse punktides 30. jj. Seda mitte üksnes määruse § 4 lg 2 punktis 6, vaid kõikides teistes valdkondades. Küllap oleks tavaolukorras võinud vabatahtliku toetuse saamise tingimused olla statistika esitamise kohustuse osas leebemad (kõne alla oleks võinud tulla ka kõrge tasemega harrastusteatrite toetamine), taotluseid oleks olnud aega läbi vaadata pikema aja jooksul ja kaaluda kõike, mis on asjassepuutuvalt oluline. Samuti jagada toetuseid õiglaselt ja põhimõttel, et kuna taotlejaid on palju, siis n-ö fondivahendite piiratuse tõttu ei kata toetus mitte tegelikku abivajadust, vaid üksnes osa. Küllap poleks tavaolukorras eesmärgikski etendusasutuse ellujäämine, vaid pelgalt majandusliku olukorra parandamine. Praegune kontekst on aga eriolukord, kui kohati polnud võimalik täita isegi riigi põhiülesandeid. Riigil tuli vähendada nendegi ülesannete täitmist, mis on õigusaktidest tulenevalt riigi kohustused (nt hariduse, huvihariduse, arsti- ja sotsiaalabi jm avalike teenuste kättesaadavus, erinevate taotluste lahendamise tähtaegade järgimise võimatus jm). 15. Eriolukorra kontekstis on asjakohane võrrelda riivatava õiguse või vabaduse, sh riive mõju olulisust seda õigustava eesmärgi kaalukusega ning arvestada ülesande olemust ning riigi võimekust erinevate ülesannete täitmisel. 16. Nagu öeldud, oli ministri määruse peamine eesmärk teatrikultuuri järjepidevus ja toimetulek eriolukorra negatiivse majandusliku mõjuga, sama ka spordi, filmi, disaini, muusika, kunsti, ja muuseumi valdkondades. See on kaalukas avalik huvi ja õigushüve, mida nimetatakse põhiseaduse preambulis. Ministri määruse § 4 lg 2 punkti 6 eesmärgiks oli luua selgelt piiritletud korraldus, mis ühelt poolt võimaldab abi anda võimalikult paljudele valdkonnas tegutsejatele, teisalt ka asutustele, kelle arv on etteaimatav ning keda silmas pidades arvutati taotlusvooru rahaline fond nii, et saadav rahaline abi kataks võimalikult kogu tegeliku rahalise kaotuse ja võimaldaks nii jätkata kõrge kvaliteediga teatritegevust. Kolmandaks oli oluline, et taotlused vaadataks läbi võimalikult lühikese aja jooksul ja pigem õigusnormi formaalsetest nõuetest lähtuvalt. See oli mh vajalik haldusorgani eriolukorrast tingitud hüppelisest töökoormuse kasvust ning võimatusest viia haldusmenetlus läbi tavapärasel, põhjalikul moel. 17. Riive mõjuna ei olnud osadel etendusasutusel (kelle toetamise kohustust riigil ei ole) võimalik saada ühekordset toetust eriolukorra mõjul tekkinud majandusliku kahju leevendamiseks. Riigikohus on varasemas põhiseaduslikkuse järelevalves pidanud kohaseks arvestada normi tegelikku mõju, sh seda, kas meetmega saavutati soovitud eesmärk (RKPJKo 26.09.2007, 3-4-1-12-07, p 21). 18. Ministri määruse § 4 lg 2 punktist 6 lähtunud taotlusvooru tulemus näitas, et määruses silmas peetud peamine eesmärk, et suur osa n-ö kõrgkultuuri etendusasutustest saavad oma teatritegevust jätkata, sellega ka saavutati. Kultuuriministeeriumist 26.11.2020 küsitud ja saadud andmetel said mh toetust kaheksa kaebuse esitajaga võrreldavas olukorras olnud etendusasutust, kellel ei olnud statistika esitamise kohustust, kuid kes olid seda teinud vabatahtlikult. Taotlusvooru kogueelarve kulus täielikult taotluste rahuldamisele. 19. Ministri määruse erinevate valdkondade toetamiseks loodud formaalsete taotlustingimuste, sh ministri määruse § 4 lg 2 p 6 tõttu oli võimalik vaadata lühikese aja jooksul läbi 360 filmi-, disaini-, muusika-, kunsti-, muuseumi-, spordivaldkonna jm taotlust ning teha väljamaksed. 20. Siis, kui etendusasutus oli ja on kriisile vaatamata jätkusuutlik ka riigi abita, ei saa pidada abist ilma jäämisega kaasnenud riivet intensiivseks. Sellises olukorras tuleks ministri määruse § 14 lg 1 p 1 alusel isegi kaaluda toetuse osalist või täielikku tagasinõudmist. Kaebaja veebilehel (http://vgt.ee/) on näha tema tegevused. Sellest ei nähtu, et teater ei oleks jätkusuutlik. Mõistetavalt ei anna Justiitsministeerium puuduva täpse teabe tõttu hinnangut, kas ja milline oli kaebajale tekkinud riive tegelik mõju. Selle saab välja selgitada konkreetset kaebust lahendav kohus, mh hinnata kaebuse perspektiivikust. 21. Eeltoodud kaalutlustel leiab Justiitsministeerium, et ministri määruse § 4 lg 2 punkti 6 tingimusel, mille kohaselt võis taotluse esitada ainult see etendusasutus, kes oli varem vabatahtlikult esitanud repertuaaristatistika andmeid 2018. või 2019. a kohta hiljemalt 01.05.2020. a statistikabaasi statistika.teater.ee, on eriolukorra kontekstis legitiimne eesmärk ning tingimus on oma ulatuselt proportsionaalne. Täiendav märkus 22. Kuigi Justiitsministeerium analüüsis põhiseaduse järelevalve küsimust üldakti normikontrollina, soovime märkida, et kuigi ministri määrus on vormilt ja nimetuselt üldakt, on § 4 lg 2 punktil 6 teataval määral eelhaldusakti tunnused. Õigusliku aluse sellele määrusele annab riigieelarve seaduse § 531 lg 1, mille kohaselt kehtestab minister määrusega tingimused ja korra ministeeriumi valitsemisala vahendite arvelt riigisisese toetusprogrammi elluviimiseks, toetusprogrammist vahendite saamiseks ning saadud vahendite kasutamiseks, kui nimetatud tingimused ja kord ei tulene muust õigusaktist. Lisaks oli ministri määruses sisalduvate tingimuste ja korralduse kehtestamise alus ja ulatus üldaktina Vabariigi Valitsuse 28.04.2020 määrus nr 31 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete üldtingimused“ (edaspidi valitsuse määrus). Ministril oleks teoreetiliselt olnud võimalik kuulutada seaduse ja valitsuse määruse alusel toetusvoor konkreetsel kuupäeval välja tavapärasel konkursi või pakkumise väljakuulutamise kujul viidates määrusele. 4 Siis oleks see selgelt olnud eelhaldusakt. Määruse § 6 lg 2 kohustas aga ministrit teavitama üksnes taotluste esitamise tähtajast ja valdkondlikust eelarvest. Muus osas kohaldus vahetult määrus ise. Seetõttu võib küsida, kas kultuuriministri kehtestatud akt on täies ulatuses sisult määrus ja seega õigustloov akt või on seda kasvõi osaliselt pelgalt pealkirja poolest. Akti liigi määramisel ei saa lähtuda üksnes volitusnormi tekstis väljendatud seadusandja eelistusest, vaid hinnatakse akti liiki selle sisu järgi. Seda ei takista seadusandja määratud akti liik. Kui tegemist on isikule suunatud, tema õigusi vahetult puudutava aktiga, ei saa välistada akti üldaktiks nimetamisega seda, et isik saaks oma õigusi kaitsta vahetult akti peale halduskohtusse pöördudes. 23. Ministri määrus ei olnud mõeldud tavapäraseks, püsivaks ja piiritlemata arvu tulevikujuhtumeid reguleerivaks üldaktiks, vaid see koostati valitsuse määruse üldiste tingimuste raames eesmärgiga reageerida kiiresti ainult 2020. a märtsi-mai eriolukorra mõju tõttu tekkinud ootamatule olukorrale, kui etendusasutustel jäi lühikese aja jooksul saamata toimetulekuks vajalik tulu. Määruse tingimused on eriolukorra tingimuste (piirangute mõju) ja ajalise perioodi kontekstipõhised ja konkreetsed (ministri määruse § 5 p 4: „… tulude langus kitsalt eriolukorra ajal …“), need ei ole samal kujul kohased täna ja edaspidi. Määrusesse koondati normistik toetuse saamise tingimustest, taotlemise ja menetlemise korrast jm. Nii on ministri määruses sees nii õigustloovad õigusnormid ehk üldkohustuslikud, abstraktsed käitumiseeskirjad kui ka nõuetele vastavate, kuid määratlemata isikute ringile adresseeritud sisult üksikakti mõjuga sätted, millega reguleeritakse haldusakti adressaatide võimalusi (sarnane konkursi- või pakkumisteatele). Ministri määruse § 4 lg 2 p 6 tingimused on konkreetselt piiritletud üheks taotlusvooruks ja kohalduvad sellisena vahetult. Sätetel, millega määrati COVID-19 ja eriolukorra kontekstile vastavalt taotlusvooru läbiviija ja taotlejate jaoks üheselt siduvalt kindlaks taotluse esitamise nõuded, kvalifitseerimiseks vajalikud dokumendid ja kvalifitseerimistingimused, on eelhaldusakti tunnused. Nendega määrati õiguslikult siduvalt kindlaks toetuse saamiseks tähtsust omavad asjaolud. Need mõjutasid oma konkreetsuselt, otseselt ja vahetult taotlejate õigusi ja olid siduvad taotlust läbiviivale haldusorganile. Määruse adressaadid on objektiivselt kindlaksmääratavad määruses piiritletud tunnuste alusel. Määrust koostades ja taotlusvooru tingimusi kindlaks määrates olid võimalikud taotlejad ja nende arv teada. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg minister Helen Kranich 620 8110; [email protected] 4 Vrdl nt sama RES § 531 lg 1 alusel riigihalduse ministri 09.03.2018 määruse nr 15 § 11 lg-d 1 ja 3: „Ministeerium kuulutab taotlusvooru avatuks ja nimetab taotluste esitamise tähtpäeva teate avaldamisega ministeeriumi veebilehel … (3) Programmi taotlusvooru avamise teade peab sisaldama vähemalt järgmist teavet: 1) programmi nimi ja info taotlusvooru avamise kohta; 2) info avatud meetmete kohta; 3) toetuse saajate sihtgrupi kirjeldus; 4) taotluse esitamise tähtaeg ja koht; 5) viited lisainfo saamiseks.“