Kliimaministri määruse „Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ muutmine“ eelnõu

Kaitseministeerium Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 09.02.2024 nr 1-4/24/766 Regionaal- ja Põllumajandusministeerium Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 "Laevade ohutusnõuded" muutmise eelnõu Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks kliimaministri määruse „Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ muutmine“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kristen Michal kliimaminister Lisa: 1. Määruse eelnõu 2. Seletuskiri Sama: Põllumajandus- ja Toiduamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Laevajuhtide Liit, Eesti Kaugpüüdjate Liit, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing. Aleks Martin Rebane, 625 6307 [email protected] Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/ Registrikood 70001231  Kliimaministri määruse „Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ muutmine“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Määruse eelnõu on välja töötatud meresõiduohutuse seaduse (edaspidi MSOS) § 19 lõike 5 alusel. Määruses struktuurseid muudatusi tehtud ei ole, see on viidud vastavusse MSOS-i kehtiva redaktsiooniga. Kõnesolevale määrusele on aluseks olnud majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määrus nr 233 „Klassifitseerimata laevade seadistamise ja varustamise nõuded ning ohutusnõuded“, mille peatükkides olevaid sätteid on redigeeritud, vajadusel lisatud või kehtetuks tunnistatud. Lahendati mitmeid redaktsioonilisi, sisulisi ja terminoloogilisi küsimusi. MSOS-i 01. juuni 2021. a jõustunud MSOS-i muudatustega tunnistati klassifitseeritud ja klassifitseerimata laeva terminid kehtetuks. Seega tegelikkuses ei eksisteeri enam olukorda, kus laev kuuluks selgelt ainult klassifikatsiooniühingu või Transpordiameti tehnilise järelevalve alla. Sellest tulenevalt jäeti MSOS-ist välja klassifitseeritud laeva ja klassifitseerimata laeva terminid ja seaduse tekstis nimetatud alusel laevu enam ei eristata. Eelnõuga integreeritakse antud määrusesse ka hetkel kehtetu majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. detsembri 2004. a määrusest nr 222 „Kalalaevade ohutusnõuded, sõidupiirkonnad ning vastavuse tunnistuse, vabastuse tunnistuse ja varustuse nimekirja vormid“ (edaspidi kalalaevade ohutusmäärus) tulenevad nõuded, mis pole veel eelnõuga muudetavas määruses reguleeritud. Kalalaevade ohutusmääruse lisadeks olevaid tunnistuse vorme ei pea eelnõuga muudetavasse määrusesse ümber tõstma, vastavad vormid on toodud Euroopa Nõukogu direktiivis 97/70/EÜ. Kuna viidatakse tehnilistele normidele ning tunnistuse vorme pole direktiivi õigusselguse huvides mõtet määruses dubleerida, võib sellises erandkorras vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 28 lõikele 6 viidata otse Euroopa Liidu direktiivile, vt eelnõu punkti 2 seletust. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Määruse eelnõu ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meremajandusosakonna õigusnõunik Heiki Lindpere (teenistussuhe lõppenud) ning Kliimaministeeriumi merendusosakonna õigusnõunik Aleks Martin Rebane ([email protected]) koostöös Transpordiameti merendusteenistuse direktori Kristjan Truuga (5302 4258; [email protected]) ja Transpordiameti laevandusosakonna laevade üksuse juhtivspetsialisti Agnes Pilvega (5594 3380; [email protected]). Eelnõu kohta esitas õiguslikke ettepanekuid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Gerly Lootus ([email protected]). Keeletoimetuse tegi Justiitsministeeriumi keeletoimetaja Mari Koik. Eelnõu õiguslikku korrektsust kontrollis Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk (tel 626 2905, [email protected]). Eelnõuga muudetakse määruse 27. mail 2022 jõustunud redaktsiooni (RT I, 24.05.2022, 4). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 71 punktist. Eelnõu punktiga 1 tehakse keeleline muudatus ja asendatakse määruses läbivalt sõnapaar „avariielektrienergia allikas“ sõnaga „avariielektrienergiaallikas“. Eelnõu punktiga 2 muudetakse määruse § 1 lõiget 3. Kalalaevade ohutusmäärus on kehtetu, suurem osa sätteid on juba kõnesolevas määruses reguleeritud ning reguleerimata sätted integreeritakse antud eelnõuga määrusesse. Kalalaevade ohutusmääruses olid lisadena kehtestatud Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 97/70/EÜ, 11. detsember 1997, millega kehtestatakse vähemalt 24 meetri pikkustele kalalaevadele ühtne ohutuskord, lisas V olevad tunnistuse vormid. Käesoleval juhul tehakse viide direktiivi lisale ning vorme määruse lisadena ei kehtestata. Eelnõu punktiga 3 parandatakse määruse § 1 lõikes 4 viidatud määruse pealkirja, sest vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 9. märtsi 2005. a määruse nr 30 „Kohalikus rannasõidus sõitvate reisilaevade klassid, sõidupiirkonnad, ohutusnõuded ja ohutuse tunnistuse vorm” muutmisega muudeti ka antud määruse pealkirja. Eelnõu punktiga 4 täiendatakse määruse § 1 „Kohaldamisala“ lõigetega 5–7. Lõige 5 sisaldab endas üldist volitust Transpordiametile vabastada laevaomaniku või omaniku volitatud esindaja kirjalikult põhjendatud taotluse alusel laeva kõnesoleva määruse mis tahes nõude täitmisest, kusjuures ametil on diskretsioon taolise vabastuse ajalise kehtivuse määramisel. Taoline määruse nõuetest vabastamise volitus üldnormina võib olla muudetud samas määruses mingi valdkonna erinormiga ning see annab võimaluse lihtsustada kõnesoleva määruse teksti koostamist ja loobuda Riigi Teatajas (edaspidi RT) avaldatud viimases määruse versioonis järgmistest erinormidest: § 17, § 19 lg 8, § 26 lg 2, § 33 lg 1, § 35 lg 1, § 36 lg 3, § 44 lg 2, § 45 lg 1 ja § 60 lg 1. Sealjuures § 33 lg 1 ja § 35 lg 1 on üleliigsed konkreetsetele päästevahenditele, sest § 26 lg 1 annab Transpordiametile üldise volituse määruse 4. peatükis „Päästevahendid“ ja viimane ei osutu liigseks § 1 lg 5 kõige üldisemast volitusest seetõttu, et see on sisult erinev ja hõlmab ainult kõiki päästevahendeid järgmiselt: „Kõik päästevahendid vastavad konventsiooni SOLAS „Päästevahendite koodeksile“ (LSA), kui käesolevas määruses ei ole märgitud teisiti.“ Eelnõu analüüs näitab, et mõningatel juhtudel on määruses ette nähtud teatud möönduseks Transpordiameti kooskõlastus (vt § 16 lg-d 6 ja 7, § 761 lg-d 8 ja 9 ning § 762 lg 2). Igatahes ei ole kooskõlastuse korral nõutud mingi põhjendatud kirjaliku taotluse esitamist Transpordiametile laevaomaniku või tema esindaja poolt. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et määruse eelnõu § 1 lg 5 ei anna Transpordiametile piiramatuid volitusi vabastuste andmiseks, sest määruse § 1 lg-s 2 on sätestatud järgmist: „Juhul kui laevale rakenduvad rahvusvahelised konventsioonid, rakendatakse nende konventsioonide nõudeid.“ Sealjuures konventsiooni SOLAS lisa, mis on ametlikult tõlgitud ja RT-s avaldatud konsolideeritud tekstina 01.01.2017. a, annab I peatüki üldsätete A-osas reeglis 4 „Vabastused“1 järgmised volitused lipuriigi pädevale administratsioonile (loe: Transpordiametile): 1 Vt dokumente „Vabastustunnistuste väljastamine 1974. aasta SOLASi konventsiooni ja selle muudatuste alusel (koos muudatustega)“ (SLS.14/Circ.115), ja „Sadamariigi poolne SOLASi eranditega nõustumine“ MSC/Circ.606). „a) Administratsioon võib käesoleva reegli nõuetest vabastada laeva, mis ei tee tavaliselt rahvusvahelisi merereise, kuid millelt erandjuhul nõutakse ühe rahvusvahelise merereisi tegemist, tingimusel, et laev vastab ohutusnõuetele, mis on administratsiooni arvates ettevõetavaks merereisiks piisavad. b) Administratsioon võib anda uute tehniliste parameetritega laevale vabastuse käesoleva reegli II-1, II-2, III ja IV peatüki nõuetest, mille kohaldamine võiks tõsiselt takistada selliste parameetrite väljatöötamisega seotud uuringuid ja nende kasutamist rahvusvahelisi merereise tegevates laevades. Selline laev peab siiski vastama ohutusnõuetele, mis on selle administratsiooni arvates piisavad kavandatavaks tegevuseks ning mis tagavad laeva üldise ohutuse ja mida tunnustavad laeva poolt külastatavate riikide valitsused. Vabastuse andnud administratsioon edastab Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile (edaspidi: IMO) selle andmed ja põhjused ning IMO edastab need osalisriikide valitsustele teadmiseks.“ Lõige 6 loetleb need paragrahvid ja lõiked määruses, mis on kohaldatavad ainult teisaldatavale ujuvvahendile või -dokile, mis on meresõidul mehitamata ja pukseeritav, ning kui laeval puudub mehaaniline jõuseade. Lõige 7 täiendab lõiget 6 selles, et kui teisaldataval laeval või -dokil on eluruum (mehitatud sadamas või ankrualal olles) ja/või elektriseadmed, siis rakenduvad lisaks ülalmainitule tuleohutusnõuded, elektriohutusnõuded, käesoleva määruse peatükis 7 sätestatud keskkonnakaitsealased nõuded ning nõuded päästevahendite ja raadioseadmete kohta. Arvestades eriti määruse § 1 lõiget 2, mis viitab asjakohastele rahvusvahelistele konventsioonidele, on õigusselguse mõttes vaja kõnesoleva määruse objekti kohta regulatsiooni andes ja järelevalvet teostades pidada silmas kaht 1982. a ÜRO mereõiguse konventsiooni (edaspidi UNCLOS) põhiprintsiipi, mis on kehtestatud riikidele olenevalt sellest, kas nad osalevad kaubanduslikus meresõidus lipuriigina, rannikuriigina või kontrolli teostava sadamariigina. Esiteks, artikli 94 lõige 5 „Lipuriigi kohustused“ näeb ette ka kohustuse, et kehtestades meetmeid, mida lipuriigid võtavad meresõiduohutuse ja merekeskkonna kaitsmiseks, „ .. peavad riigid järgima üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid ning rakendama nendest kinnipidamise tagamise abinõusid“. Lipuriigi jaoks on need meetmed minimaalsed, mille kohta ka art 211 lg-s 2 on sätestatud järgmist: „Riigid võtavad vastu õigusaktid oma lipu all sõitvatelt või registrisse kantud laevadelt pärineva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks. Sellised õigusaktid on sama tõhusad kui pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud üldtunnustatud rahvusvahelised reeglid ja standardid.“ UNCLOS ei keela lipuriigil võtta oma laeva meresõidukõlbulikkuse tagamiseks rangemaid meetmeid, kui seda on rahvusvahelised konventsionaalsed meetmed. Teiseks, mis puudutab rannikuriike ja sadamariike, siis selleks, et need riigid ei sekkuks liialt rahvusvahelisse meresõiduvabadusse oma õigusloomega või järelevalvega, kehtestab UNCLOS art 21 lg 2 järgmist: „Nimetatud õigusakte ei kohaldata välisriikide laevade konstruktsiooni, ehituse, meeskonna ega varustuse suhtes, välja arvatud juhul, kui nendega jõustatakse üldtunnustatud rahvusvahelisi standardeid.“ Taolised rahvusvahelised normid ja standardid on oma ranguselt aga maksimaalsed, mille täitmist saab üks rannikuriik või sadamariik välismaa laevalt nõuda. Eelnõu punktiga 5 muudetakse määruse antud paragrahvi punktis 2 termin „tanker“ rahvusvahelise konventsiooni SOLAS eestikeelse tõlke 2017. a konsolideeritud teksti I peatüki üldsätete A-osa reegli 2 „Mõisted“ punktile h vastavaks, mis ei ühti ei MSOS-is ega muudetavas määruses ega ka „Mereleksikoni“ lk-l 427 toodud definitsiooniga. Viimane nimetab tankeriks „veolaeva, milles laevakeresse ehitatud mahuteis veetakse vedelat lasti“. „Mereleksikoni“ kohaselt „tuntakse nafta-, gaasi-, keemia- (msg. kemikaalide veoks), veini-, vee- jm tankereid“. Mitte kõik vedellastid, mida tankerid veavad, pole aga kergesti süttivad. Eelnõu punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks määruse § 2 punktid 8, 9 ja 12, sest terminid „rahvusvaheline meresõit“ ja „varjumispaik“ on MSOS § 2 lõike 1 punktides 21 ja 27 aktsepteeritavana määratletud ning neid määruse punktides 8 ja 9 teises sõnastuses dubleerida pole vaja. Terminit „tähttrükkimise telegraaf“ kasutatakse antud eelnõu jõustumise järel määruses vaid üks kord ning seetõttu tuleb mõiste avada teksti sees. Erandina sellest põhimõttest on määruse muutmise eelnõus jäetud kehtiva määruse § 2 punktis 3 termin „kalalaev“ samaks, nagu see on peaaegu identsena MSOS § 2 punktis 41, sest pelgalt täpsustusena sõna „mere“ lisamine definitsioonis sõnade „muu“ ja „elusvaru“ vahele ei tekita vastuväiteid. Termini „kalalaev“ esiletoomine nii MSOS-is kui ka määruses on vajalik seetõttu, et seda kasutatakse ka määruses laialdaselt. Eelnõu punktiga 7 muudetakse § 2 punkti 15 termini nimetus „polaarorbiitidel asuva satelliitsüsteemiks“. Lisaks täpsustatakse ka termini definitsiooni. Eelnõu punktidega 8 ja 9 on tehtud sisulisi muudatusi merealade definitsioonides. Määruse punktides 17–20 on toodud nelja mereala A1–A4 määratlused, millest selgub, missuguste raadiotelefoniside vahenditega side tagatakse ja missugusel sagedusel side toimub, ning eesmärk, milleks üks või teine sideviis eksisteerib. Nendest mereala A1 ja A3 määratlused vajasid sisulisi muudatusi. Eelnõu punktidega 10–12 lisatakse määruse §-i 3 punktid 21 , 71 ning 101 —103 . Punktidega 21, 71 , 102 ja 103 tuuakse välja ohtlike kemikaale mahtlastina või veeldatud gaasi vedavate laevade ehitust ja seadmeid kirjeldavad eeskirjad (koodeksid). Nimetatud eeskirjadele viidatakse eelnõu punktis 51. Eeskirjad on IMO poolt vastu võetud standardid ning nende alusel väljastatakse laevadele vastavad tunnistused, mis tõendavad laeva nõuetele vastavust ohtlike kemikaalide või veeldatud gaasi vedamiseks. Punktiga 101 lisatakse §-i 3 ingliskeelne lühend IAMSAR – rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamat. Eelnõu punktides 10, 11 ja 12 toodud lühendid olid määruses olemas, kuid selgituseta (§ 23 lg 1) või eestikeelse nimetusega. Samuti olid lühendid kasutusel merekõlblikkuse tunnistuse vormidel. Konventsiooni SOLAS rakendamise selguse seisukohast on oluline neid lühendeid koos teiste samasugustega selgitada õigusakti alguses. Eelnõu punktiga 13 lisatakse määrusesse § 31 „Laeva projekteerimine, ehitamine, ümberehitamine, seadistamine ja ümberseadistamine“, mis koosneb kahest lõikest. Esiteks on nõutud, et lisaks määruse nõuetele peab laev vastama mitte ainult nendele nõuetele, mis on või olid aluseks laeva projekteerimisel, ehitamisel ja seadistamisel, vaid olema ka vastavuses MSOS §-ga 191 , mis on aluseks laeva ümberehitamisel või ümberseadistamisel, juhul kui need nõuded ei ole vastuolus määrusega. Teine lõige sätestab, et Transpordiameti järelevalve all oleva laeva ümberehitamine ja ümberseadistamine kuulub kooskõlastamisele Transpordiametiga enne selle tegemist. Eelnõu punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks määruse §-d 4, 5 ja 6. Nendest § 4 enam ei ole kasutusel, sest ei toimu laevade jaotamist klassideks sõidupiirkonna järgi, § 5 on üle võetud eelnõu § 31 lõikega 1 ja § 6 lõike 3 redigeeritud sõnastusega arvestusega, et MSOS § 191 lõige 1 ei vaja dubleerimist. Eelnõu punktiga 15 lisatakse määrusesse täiendav üldnorm § 61 „Laeva töökeel“ vastavalt konventsiooni SOLAS V peatüki reegli 14 lõike 3 nõudele, mis loetleb üldise regulatsioonina, nagu ka MSOS § 241 , et nt tuleohutusplaan, häireplaan, treeningjuhendid, tulekustutussüsteemi kasutusjuhend, prügi käitlemise plaan jm oleksid laeva töökeeles. Määrus õigusaktina kinnitab Veeteede Ameti 22.03.2018. a ringkirjaga nr 5-1-7/724 kehtestatud nõuet, et laeva töökeele kohta tehakse logiraamatusse sissekanne. Eelnõu punktiga 16 täpsustatakse määruse 2. peatüki § 7 pealkirja järgmiselt: „Raadioseadmete funktsionaalsed nõuded“. Eelnõu punktiga 17 asendatakse seoses määruse § 7 lõike 1 muutmisega § 10 tabelis nimetatud punktinumbrid õigete numbritega, mis määravad ära, millal kõnesolevas sättes esitatud nõue ei kehti. Eelnõu punktiga 18 sõnastatakse ümber määruse § 7 lõike 1 punkt 6, sest eelnõuga muudetakse vastavaid viiteid. Eelnõu punktiga 19 muudetakse määruse § 9 lõike 1 punktide 6 ja 7 sõnastust. Nõuet täiendati lihtsustamise suunas: Tallinna laevaliikluse korraldamise süsteemi tööpiirkonna alal sõitvad laevad on antud nõudest vabastatud, mida tõendab ka kõnesoleva eelnõu punkt 19. Need laevad sõidavad VTS tööalas ja see on laevadele tiheda liiklusega ala, seepärast ei ole neil vaja täita EPIRB-i ja NAVTEX-i nõuet. Eelnõu punktidega 20 ja 21 muudetakse § 9 lõiget 11 , et redigeerida selle stiili, ning täiendatakse lõigetega 1² ja 13 . Muudatuse eesmärk on nõuete lihtsustamine. Laev vabastatakse eelnõu § 9 lõike 1 punktis 7 ja lõikes 1¹ toodud nõuetest, kui laev sõidab ainult Tallinna laevaliikluse korraldamise süsteemi tööpiirkonnas. Antud piirkonnas on küll tihe laevaliiklus, kuid seal toimub pidev laevaliikluse kontroll (VTS). Eelnõu punktiga 22 muudetakse § 9 lõike 4 sõnastust. Reservatsiooniga „välja arvatud lähisõite sooritaval kalalaeval ja kohaliku rannasõidu laeval“ välistatakse need laevad praegu kehtiva nõude kohaldamisalast, kuna see oli nende suhtes ebaproportsionaalne. Samuti täiendatakse sõnastust lühendiga CCIR, mis on mujal määruses kasutusel (parandatakse terminikasutust). Kalalaevades me ei nõua rahvusvahelise raadioside teatmikke (ITU). Transpordiamet töötas välja kaardi kaldajaamadega, mille kaudu saavad need laevad Läänemerel hädaolukorras ühendust võtta. Eelnõu punktiga 23 muudetakse § 10 nii, et selle pealkirjast jäetakse välja viide merealale A1 ning kogu tekst esitatakse kolmes lõikes. Sätte tekst asendatakse sissejuhatava lauseosaga ja asjakohase tabeliga laevade kohustusliku raadioseadmetega varustamise kohta olenevalt laeva sõidupiirkonnast merealadel A1–A4. Regulatsioon oli liiga keeruline, et üheselt aru saada, tabeli kujul on nõuded selgemalt esitatud ja kooskõlas COMSAR Circular 32-ga (IMO), mille nõudeid peab riik järgima. Eelnõu punktiga 24 tunnistatakse §-d 11–13 kehtetuks, sest eelnõu punktis 20 tehtud muudatus katab nimetatud paragrahvides sätestatu. Eelnõu punktiga 25 muudetakse § 14 lõike 1 punkti 4 seoses määruse § 12 kehtetuks tunnistamisega, selliselt, et viide laeva varustatusele „§ 12 lõike 1 punktis 1 nimetatud INMARSAT maapealse laevajaamaga“ asendatakse viitega eelnõuga määrusesse lisatava § 10 punktis 4 nimetatud satelliitside maapealse laevajaamaga. Eelnõu punktiga 26 muudetakse § 15 „Energiaallikad“ nii, et varasema kaheksa lõike asemel on 11 lõiget. Muudatuse eesmärk on lihtsustada tekstist arusaamist, jagada pikkades lõigetes olevad mõtted uute lõigete vahel, korrastada viited (eelkõige §-dele 10 ja 12, mida eelnõuga muudetakse) ning asendada kasutusel olev termin „reservelektrienergiaallikas“ terminiga „varuelektrienergiaallikas“ vastavas käändes. Eelnõu punktiga 27 muudetakse § 16 nii, et esiteks redigeeritakse lause stiili lõigete 2–5 alguses ja teiseks asendatakse lõike 5 lõpus viide meresõiduohutuse seaduse § 19 lõikele 4 sõnadega „meresõiduohutuse seadusega“. Lõige 9 lisatakse, sest lõikest 7 tehakse kaks lõiget, kuna kehtivas määruses on lõikes 7 kaks erinevat mõtet. Lõige 10 tuleb otse konventsiooni SOLAS lisa 4. peatüki reeglist 15.9.1. Eelnõu punktiga 28 muudetakse määruse 3. peatüki „Navigatsioonivahendid ja -seadmed“, lisades peatükki §-id 161 ja 162 . Varem 2. peatükis „Raadioseadmed ja energiaallikad“ taoline regulatsioon puudus, kuigi oli määruse 4. peatüki „Päästevahendid“ §-s 301 (allpool nähtub, et see paragrahv tunnistatakse eelnõuga kehtetuks) lakooniliselt esindatud. IMO navigatsiooni, side ning otsingute ja pääste alakomitee (NCSR) seisukoht selles küsimuses on, et nende kahe paragrahvi regulatsioon viiakse konventsiooni SOLAS raadioside peatükki – nii järgime rahvusvahelises regulatsioonis kavandatud muudatust. Varem olid raadioseadmete nõuded esitatud päästevahendite kontekstis (kehtivas määruses § 301 ). Ka IMO tahab konventsiooni SOLAS 3. peatükist (päästevahendid) raadioseadmed tuua ära 4. peatükki, mis tegeleb raadioseadmetega. Eelnõuga ühtlustame riigisisest ja rahvusvahelist praktikat. Eelnõu punktiga 29 tunnistatakse § 17 kehtetuks seoses eelnõu punktiga 4. Eelnõu punktiga 30 täpsustatakse 3. peatüki „Navigatsioonivahendid ja -seadmed“ § 19 pealkirja kõigepealt nii, et tegemist oleks üldnõuetega kõikidele laevadele olenemata kogumahtuvusest, ning seejärel asendatakse paragrahvi 17 lõiget 12 lõikega. Sõltumata laeva kogumahutavusest on riigil kohustus rakendada nõudeid oma jurisdiktsiooni all olevate laevade suhtes, tulenevalt konventsiooni SOLAS (V ptk reegli 19.2.1) regulatsioonist. Riigile on jäetud konventsiooniga teatud kaalutlusõigus normide rakendamisel, kuid see peab olema reguleeritud ka riigisiseses õiguses. Loobutud on ka üleliigsetest regulatsioonidest, mida praktikas ei rakendatud. Eelnõu punktiga 31 tuuakse määrusesse üle kalalaevade ohutusmääruse § 23 lõiked 4 ja 5. Üle ei tooda kalalaevade ohutusmääruse § 23 lõike 4 punkti 5, sest vastav punkt sätestatakse antud eelnõuga § 19 lõikes 5. Eelnõu punktiga 32 muudetakse § 20 nii, et lisatakse uus lõige 3, mis näeb ette vähemalt kahe laevakella olemasolu laeval, kui see väljub kohaliku rannasõidu piirkonnast. Eelnõu punktiga 33 muudetakse § 21 nii, et seda täiendatakse lõikega 3, mille kohaselt määruse § 21 lõikes 1 nimetatud seadmed peavad vastama konventsiooni SOLAS nõuetele laeval puhul, mille kiilupanek toimus varem kui 1. juulil 2002. Täpsustuseks tuleb mainida, et §-d 19–21 kohalduvad kumulatiivselt vastavalt reguleerimise objektile. Eelnõu punktiga 34 muudetakse määruse § 22 lõike 1 saatelauset, et vastavad nõuded kehtiksid ka kalalaevadele pikkusega 45 meetrit ja enam. Muudatus on vajalik, sest antud eelnõuga viiakse üle kalalaevade ohutusmääruses olevad nõuded, mis pole veel eelnõuga muudetavas määruses reguleeritud. Eelnõu punktiga 35 tunnistatakse kehtetuks määruse § 23 sest laevadele kogumahutavusega 3000 ja enam kehtib konventsioon SOLAS eranditult. Paragrahv on sisutühi ning praktikas seda ei kasutata. Eelnõu punktiga 36 muudetakse § 231 nii, et lõikes 1 lisatakse selguse mõttes sõna „alarmsüsteem“ järele lühend BNWAS. Sellega täpsustatakse, missugune on nõutud silla navigatsioonivahi alarmsüsteem laevadel kogumahutavusega 500 ja enam. Eelnõu punktiga 37 muudetakse § 25 nii, et selle kolm lõiget asendatakse kuue lõikega, mille eesmärgiks on täpsustada, kas laeval on nõutud korrigeeritud merekaardid või elektroonkaartide kuvamis- ja infosüsteem ECDIS, kas need on dubleerituna või mitte, ning kas on nõutud rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamatu IAMSAR III osa jm navigatsioonialased väljaanded. IAMSAR III nõue tuleneb SOLAS-e lisa V peatüki reeglist 21. Lõikes 4 nimetatud dokumendid ei pea tingimata olema laeva töökeeles, vaid kaptenile ja tüürimeestele arusaadavas keeles. Reeglina on laeva töökeel ka eelnimetatud isikutele arusaadav keel, kuid siiski võib esineda erandeid. Lõikes 5 kasutatakse terminit „reisiks kasutatavad merekaardid“ põhjusel, et see kitsendab lõikes 4 nimetatud merekaartide valikut. Laevas võib olla palju merekaarte, kuid just reisiks kasutatavate korrektuur ei tohi olla vanem kui kaks kuud. Lõikes 6 täpsustatakse, et laeval peab navigatsioonisillas olema üks komplekt kaarditöö instrumente laeva asukoha määramiseks ja kaarditöö tegemiseks, krenomeeter, sobilik binokkel merevaatluseks ning käsilood sügavuse mõõtmiseks. Eelnõu punktiga 38 muudetakse § 26 nii, et selle neli lõiget asendatakse kümne lõikega, mille eesmärgiks on täpsustada üldnõudeid päästevahenditele, sealhulgas nõuet, et täispuhutavaid päästeparvi hooldatakse kaldahoolduses vähemalt kord 12 kuu jooksul, nagu ka kaasaskantavaid kohvri tüüpi päästeparvi. Lõige 6 sätestab tingimused päästeparvede hoolduseks kaldal, mille kohta peab laeval olema vastav tunnistus, lõige 7 ja 8 näevad ette päästepaatide ja valvepaadi, mis ei pruugi kuuluda päästevahendite hulka, mootori kontrolli iga nädal ning nende varustuse kontrolli iga kuu koos kõikide teiste päästevahenditega. Kord kolme kuu jooksul kontrollitakse kõikide paatide manööverdamist vees. Mõlemad lõiked nõuavad kontrolli tulemuste kirjapanekut logiraamatus. Eelnõu punktiga 39 muudetakse § 27 nii, et selle kaheksa lõiget asendatakse nelja lõikega, mille eesmärgiks on täpsustada nõudeid kollektiivsetele päästevahenditele siseveekogu ja kohaliku rannasõidu reisilaevadele pikkusega alla 24 m. Sealjuures nii kohaliku rannasõidu kui ka siseveekogu reisilaeval Peipsi järvel peab olema päästeparvi arvestusega 110% pardal olevate inimeste arvust. Siseveekogu reisilaeval on lubatud kasutada LSA koodeksile mittevastavaid ja jäiku päästeparvi. Lõige 3 näeb ette nõuded valvepaadi olemasolu kohta nendel laevadel ning missugused teised abivahendid peavad olema merre kukkunu päästmiseks valvepaadi puudumisel. Eelnõu punktiga 40 muudetakse § 28 nii, et esiteks asendatakse paragrahvi pealkiri pealkirjaga „Kaubalaeva ja kalalaeva kollektiivsed päästevahendid“, millega sisuliselt ühendatakse kehtiva määruse §-d 28, 29 ja 30 ühte paragrahvi, § 28. Selle paragrahvi kaheksa lõiget asendatakse kuue lõikega. Toimus nõuete ühtlustamine ja päästevahendid peavad olema nii väikesel kaubalaeval, kalalaeval kui ka lootsikaatril. Eelnõu punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks §-d 29–301 , sest §-de 29 ja 30 nõuded sätestatakse §-s 28 ja § 301 nõuded §-s 161 . Eelnõu punktiga 42 muudetakse § 31 „Päästepaadi varustus“, täpsustades lõikes 1 üldnõuete sõnastust ja lõikes 2 varustuse loetelu. Selles lõikes on päästepaadi kohustusliku varustuse 31-punktiline loetelu asendatud selguse mõttes täielikult, kuigi varustuse detailsem kirjeldus kõikides punktides pole osutunud vajalikuks. Eelnõu punktiga 43 lisatakse määrusesse uus paragrahv, § 311 , mis täpsustab päästepaatidele esitatavaid nõudeid 21-s lõikes. Sõnastust parandati normitehnika nõuetele vastavaks, nõudeid analüüsiti ja ajakohastati. Eelnõu punktiga 44 muudetakse § 33 „Nõuded valvepaadile“ selliselt, et kõigepealt jäetakse välja lõige 1, sest seal korratakse määruse § 26 lõikes 1 sätestatud kõikidele päästevahenditele kehtivat üldnõuet. Sellega seoses muudetakse lõigete numeratsiooni ja asendatakse uue lõike 1 sissejuhatav lauseosa sõnastusega „(1) Valvepaat peab vastama järgmistele nõuetele:“. Uue lõike 1 punkt 17 tunnistatakse kehtetuks ja täpsustavalt redigeeritakse uue lõike 1 punkte 4, 5, 7, 9 ja 13. Uues lõikes 3 jäetakse ära viide IMO konkreetsele resolutsioonile, sest neid muudetakse tihti, ja asendatakse sõnastus järgmiselt: „Valvepaadi katsetamine enne laevale paigaldamist toimub kooskõlas IMO nõuetega.“ Uuena lisatakse lõige 4, mis sätestab täispuhutava valvepaadi hooldusele kehtivad nõuded. Eelnõu punktiga 45 muudetakse § 34 nii, et päästepaatide, päästeparvede ja valvepaatide veeskamisseadmetele ette nähtud nõuded, kasutamise praktika ja katsetuste tingimused määruse kaheksas lõikes asendatakse redaktsiooniliste parandustega. Paragrahvile lisatakse lõige 9, mis esitab päästeparve veeskamise meetodi või seadme tulemuslikkuse kohta nõuded, kui see toimub kas distantsaktiveerimise abil või päästeparve horisontaalkaugus veepinnast ei taga vabalangemise teel ohutut veeskamist. Eelnõu punktiga 46 muudetakse § 35 nii, et individuaalsetele päästevahenditele 13-s lõikes sätestatud nõuded asendatakse ja sõnastatakse täpsemalt koos mõnede sisuliste muudatustega. Sealhulgas muudetakse oluliselt § 35 lõiget 1, mis nõuab, et individuaalsed päästevahendid vastaksid konventsiooni SOLAS „Päästevahendite koodeksile“ (LSA) – see pole antud juhul vajalik, kuna määruse 4. peatükk „Päästevahendid“ üldnormina juba sisaldab § 26 lõikes 1 seda nõuet. Seda pole vaja dubleerida peatüki sees, kui see ei too kaasa muudatust regulatsioonis. Lõige 1 saab uue sisu, sätestades konkreetsed nõuded päästevestide asukohale, märgistusele, tulele ja ohutusele vettehüppamisel. Oluline on tähele panna, et lõikes 8 toodud nõuetes mehitatud laeva varustamise kohta päästerõngastega on varasem tabel asendatud kolme punktiga ning termin „sõidurajoon“ on lõikes 13 asendatud sõnaga „sõidupiirkond“. Eelnõu punktiga 47 muudetakse § 36, mis kehtestab määruse 5. peatükis „Tuletõrjevahendid“ esimese paragrahvina üldnõuded. 17 lakoonilist lõiget asendatakse 16 sisuliselt ja detailsuse astmelt redigeeritud lõikega. Suurt tähelepanu on pööratud tulekustutussüsteemide terminoloogiale vastavalt konventsiooni SOLAS kaasaegsele tõlkele. Nt termin „veekustutussüsteem“ on asendatud terminiga „surveveepihustusega kustutussüsteem“, termin „gaasitulekustutussüsteem“ terminiga „gaaskustutussüsteem“, lõikes 3 on kasutusele võetud uus termin „mahttulekustutussüsteem masinaruumis“. Ajakohastatakse nõudeid seoses konventsiooni SOLAS muudatustega (SOLAS 1999/2000 muudatus) ja uue konsolideeritud teksti terminoloogiaga. Üldised nõuded viiakse määruse alguse regulatsiooni ja need laienevad ka muudele nõuetele. Laevade klassifikatsiooni alusel eristamine jäetakse ära, sest see ei olnud enam asjakohane (vähe praktikat rakendmaisel ja ei teeninud eesmärki). Eelnõu punktiga 48 muudetakse paragrahvi 37 nii, et esiteks sõnastatakse selle pealkiri järgmiselt: „Tuletõrjevarustuse ja -vahendite kogus“ ning teiseks asendatakse nõutava koguse sätted seitsmes lõikes sisuliselt vajalike detailidega täiendatud viie lakoonilise lõikega, sh tuletõrjevarustuse asukoha määramise kohta ja võimaluste kohta, mida on millega võimalik selles varustuses asendada. Oluline muudatus on tabelis, mis varem sisaldas (lõikes 7) nõutavat tuletõrjevarustuse kogust, uues tabelis (lõikes 5) aga määratakse detailselt käsitulekustutite kogus laevas. Ajakohastamise selgitused, mis on esitatud seletuskirja eelmises punktis, käivad ka § 37 kohta. Eesmärk on tuua selgust nii regulatsiooni kui ka tõlgendamisse. Eelnõu punktiga 49 muudetakse § 38, mis on esimene üldnõudeid sätestav norm määruse 6. peatükis „Signaalseadmed ja -vahendid“, selliselt, et kehtivad seitse lõiget asendatakse kaheksa lõikega. Neist lõige 1 sisaldab täiendust pärast 1972. aasta rahvusvahelise laevakokkupõrgete vältimise eeskirja konventsioonile (COLREG) vastavuse nõuet järgmiselt: „Kui olemasoleval laeval kasutatakse teisaldatavaid juhtimisvõimetu laeva tulesid (NUC – Not Under Command), peavad need olema valmisolekus koheseks kasutamiseks ning nende paigaldus tagama parima nähtavuse 360° ulatuses teistele laevadele.“ Teiseks jäetakse lõikes 2 välja viide MSOS § 45 lõikele 2, kuna see pole määruses tavapärane. Kolmandaks on lihtsam lõikes 6 määratleda mitte laevad, kus käsiraamatu IAMSAR III osa on nõutav, vaid Läänemerega piirduvad kalalaevad, mis vabastatakse selle käsiraamatu omamise nõudest. Eelnõu punktiga 50 muudetakse § 39 kaks lõiget järgmiselt: lõike 1 puhul toimub pürotehnika nõutava koguse määramine mitte enam tabelis laevade klassidesse jaotamise järgi, vaid jaotuse aluseks saavad laeva sõidupiirkonnad (laevatatavad siseveed, kohalik rannasõit, lähisõit ja piiramatu sõidupiirkond) ning lõike 2 puhul on tegu pelgalt redaktsioonilise muudatusega, millele on lisatud pürotehnika, mis peab vastama LSA koodeksi nõuetele, õigeks asukohaks navigatsioonisild või selle lähedus. Eelnõu punktiga 51 muudetakse § 40 nii, et keskkonnakaitsealased nõuded viiakse kooskõlla MARPOL I lisa nõuetega ning lisatakse kohustus järgida ka MARPOL II lisa nõudeid. MARPOL on rahvusvaheline laevadelt pärineva merereostuse vältimise konventsioon , inglise keeles International Convention for the Prevention of Pollution from Ships ning mida järgivad kõik merendusega tegelevad maailma riigid. Konventsiooni üldine eesmärk on vähendada ja vältida laevade põhjustatud merereostust. Konventsioon sisaldab standardeid ja juhiseid, mis aitavad vältida nafta, kemikaalide, ohtlike ja kahjulike ainete, reovee, prügi ja muude laevadelt pärinevate saasteainete levikut merekeskkonnas. Konventsioon jõustus 1983. aastal ja alates sellest ajast on konventsioon olnud kõige tähtsam rahvusvaheline regulatsioon merekeskkonna kaitseks laevadelt pärineva saastuse eest. Konventsioonil on kokku kuus lisa, millest I lisa – naftareostuse vältimise eeskirjad, mis sisaldab naftareostuse vältimise meetmeid nii laevade normaalsel käitamisel kui ka õnnetusjuhtumite vältimiseks ning II lisa – mahtlastina veetavate kahjulike vedelainete põhjustatava reostuse kontrolli reegli, mis sisaldab ohtlike ja kahjulike ainete reostuse vältimise kriteeriume. Olemasolev määrus kohustab tankereid, mille kogumahtuvus on 150 ja enam või muu laev, mille kogumahtuvus on 400 ja enam, juhinduma MARPOL I lisas toodud nõuetest, kuid kuna MARPOL I lisa reegli 2 kohaselt kohaldatakse MARPOL I lisas toodud nõudeid kõikidele laevadele, täiendatakse määruse § 40 lõiget 1 selliselt, et laevad, mis on ehitatud ja varustatud seadmetega nafta ja naftasaaduste veoks mahtlastina, peavad täitma MARPOL I lisa toodud nõudeid. Lisaks täiendatakse määruse § 40 lõigetega 3—5, millega sätestatakse laevadele, millega veetakse ohtlike kemikaale mahtlastina või veeldatud gaasi, kohustus täita MARPOL II lisa nõudeid. Ohtlike kemikaale või veeldatud gaasi vedavad laevad peavad vastama IMO standarditele. Kuna olemasolev määrus ei sätesta keskkonnakaitselaseid nõudeid laevadele, mis veavad ohtlike kemikaale või veeldatud gaasi, lisatakse vastav kohustus ka kemikaali- ja gaasitankeritele. Eelnõu punktiga 52 muudetakse § 41 nii, et esiteks asendatakse sätte pealkiri pealkirjaga „Nõuded reoveega reostuse vältimiseks“, sarnane asendus tehakse lõikes 1, et asendada ebaõige sõnastus korrektsega, sest vältida tuleb merevee, mitte reovee reostumist reoveega laevalt, ning teiseks asendatakse lõike 1 punktis 1 sõnapaar „peab tagama“ sõnaga „tagab“. Kolmandaks täiendatakse lõiget 1 laevade kohutusega täita lisaks Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonile (HELCOM) ka MARPOL IV lisas toodud nõudeid. MARPOL IV lisa sisaldab reoveereostuse vältimise nõudeid sh keelab puhastamata reovee merre laskmise. Eelnõu punktiga 53 muudetakse § 42 nii, et olemasolevast seitsmest kehtivast lõikest säilivad lõiked 1 ja 10, kehtetud lõiked 7–9 jäetakse välja ning lõiked 2–6 asendatakse uute detailsemate nõuetega lõigetega arvestusega, et lõige 10 muudetakse lõikeks 7 sisu muutmata. Need nõuded prügireostuse vältimiseks käsitlevad prügi minimeerimist, vastava plaani koostamist ja plakatite väljapanekut laevas nii laeva töökeeles kui ka inglise keeles, prügi kogumist, hoiustamist, käitlemist ja äraandmist ning selleks vajalikke vahendeid. Tulenevalt MARPOL V lisa reegel 10 lõikest 3, peavad vähemalt laevad kogumahutavusega100 ja enam ning laevad, millega on lubatud vedada vähemalt 15 isikut, omama prügiraamatut. Kõik prügi käsitlevad tegevused kajastatakse prügiraamatus, mille vorm peab vastama konventsiooni MARPOL V lisa II liite nõuetele, ja kviitungeid prügi äraandmise kohta säilitatakse eraldi kaustas vähemalt kahe aasta jooksul. Eraldi sätestatakse võimalus pidada prügiraamatut elektroonilises keskkonnas. Eelnõu punktiga 54 muudetakse 8. peatüki pealkirja, et peatüki pealkiri läheks kokku peatükis olevate regulatsioonidega. Uueks pealkirjaks saab: „ÜLDHÄIRE ALARMSÜSTEEM, TREENINGJUHEND, ÕPPEHÄIRED JA ÕPPUSED“. Eelnõu punktiga 55 muudetakse 8. peatüki esimest paragrahvi, § 43 „Üldhäire alarmsüsteem, häireplaan ja juhendid tegutsemiseks hädaolukorras“ nii, et üheksa võrdlemisi lakoonilist lõiget asendatakse kaheksa detailsema lõikega. Näiteks kui lõikes 2 on nõutud, et „igale laevapereliikmele peab olema antud täpsed juhendid tegutsemiseks hädaolukorras“ ja lõikes 5 on varasema reegli järgi häireplaanis kirjeldatud laevapereliikmete kuut liiki kohustusi, siis nüüd on need asendatud selliselt, et lõikes 4 on nõutud, et „igal laevapereliikmel peab olema täpne juhis tegutsemiseks erinevates hädaolukordades“ ja lõikes 7 on sätestatud kõikidele laevapereliikmetele kohustused erinevates hädaolukordades ning käsitlemist vajavad 11 eri valdkonda. Kõnesolevasse paragrahvi integreeriti konventsiooni SOLAS üldised nõuded, mis häireplaanis peavad olema. Siin on tegemist mitte ainult redaktsiooniliste muudatustega, vaid regulatsiooni sisulise parandamisega. Just konkreetsete juhiste olemasolu igasuguste võimalike hädaolukordade puhuks, olgu häireplaanis või kui seda laevapereliikmete väikese arvu tõttu pole eraldi nõutud, edastatud kõigile laevas muul moel, tundub olevat vajalik, sest igal laevapereliikmel peab olema pärast laevale munsterdamist võimalus läbi mõelda oma tegevused erinevates hädaolukordades. Eelnõu punktiga 56 muudetakse § 44 „Laeva treeningjuhend“ selliselt, et lõige 2 jäetakse välja, kuna see volitusnorm Transpordiametile kõnesolevas sättes sätestatud nõuete vähendamiseks on kaetud juba määruse üldnormiga § 1 lõikes 5 ning kõnesolevas paragrahvis neid lõikeid enam ei sätestata. Alles jääb sama arv (18) punkte ja nende teksti vaid redigeeritakse ilma sisuliste muudatusteta. Eelnõu punktiga 57 täiendatakse määruse 8. peatükki paragrahvidega 44 1 – 443 . Muudatusega viiakse üle kalalaevade määruse §-d 8—10, mis sisaldavad õppustest osavõtmise nõudeid, muudatusega kehtestatakse õppustest osavõtmise nõudeid kõigile laevadele (mitte ainult kalalaevadele), millele antud määrus ja vastav säte kohaldub. Muudatus on kooskõlastatud Transpordiametiga. Kehtestav nõue ei ole liiga koormav, sest laevaomanik saab vastavalt eelnõuga lisatava § 1 lõike 5 alusel taotleda Transpordiametilt vabastust. Eelnõu punktiga 58 muudetakse 9. peatüki „Mehaanilised seadmed“ üldsätteid, § 45 selliselt, et esiteks tunnistatakse kehtetuks lõige 1, kuna eelnõu § 1 lõikega 5 on see lõige kaetud. Eelnõu punktiga 59 lisatakse vastavalt LSA koodeksile kütuse varu-, sette- ja kulutankide nõuete ossa kaks uut lõiget, lõiked 7 ja 8. Eelnõu punktiga 60 asendatakse §-s 47 lõikes 2 termin „sanitaarvesi“ täpsema terminiga „reovesi“. Eelnõu punktiga 61 sõnastatakse arusaadavuse huvides ümber lõige 6. Eelnõu punktiga 62 tehakse lõigetes 11–18 stiilimuudatusi, asendades kohustuslikkust rõhutav sõnastus kirjeldava sõnastusega, nagu õigusaktile kohane. Eelnõu punktiga 63 muudetakse § 48 nii, et lõike 1 punktid 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks. Väikse laeva suhtes seni kehtinud nõuded olid ülepingutatud ja ebaproportsionaalsed. Täiendused tehakse vastavalt konventsiooni SOLAS eesmärgile. Eelnõu punktiga 64 luuakse määruse § 50 uus lõige. Muudatus on tingitud kalalaevade ohutusmääruse § 23 lg 6 integreerimisega antud määrusesse. Vastav regulatsioon kehtestatakse ainult kalalaevadele pikkusega 45 meetrit ja enam. Eelnõu punktiga 65 muudetakse § 54. Paragrahvi pealkirja lõppu lisatakse järgmised sõnad: „ja alarmsüsteem mehitamata masinaruumis“ ning ühest lausest koosnev paragrahv asendatakse kolme detailse lõikega. Selle paragrahvi muutmise tingisid mitmed asjaolud: kehtivas määruses oli vaid üks üldine lause täpsustuseta, kuidas see alarmsüsteem peab olema konstrueeritud ja energiaga varustatud ning mis eesmärke täidab. Lisanduvad ka nõuded alarmsüsteemile mehitamata masinaruumis. Eelnõu punktiga 66 tunnistatakse § 60 lõige 1 kehtetuks, sest antud erinorm kui volitus teatud vabastuste andmiseks Transpordiametile on kaetakse eelnõuga lisatava § 1 lõikega 5 ega vaja dubleerimist. Eelnõu punktiga 67 muudetakse § 62 nii, et varasema seitsme lõike asemel on selles kaheksa ajakohastatud lõiget, millest mitmes on tehtud keelelisi ja redaktsioonilisi parandusi, kuid mis selguse mõttes on asjakohane sõnastada terviktekstina uues sõnastuses. Suurim sisuline muudatus on sätestatud lõikes 2, mis kehtestab, et avariienergiaallikaks võib laeval olla kas akupatarei või generaator. Kui laeval on avariielektrienergiaallikaks akupatarei, siis puudub vajadus vahepealse, kuni teise allika toimima hakkamiseni, toimiva muundurseadme järele laeval. Kehtiva määruse § 62 lõike 2 viimases lauses nimetatakse taolist muundurseadet aga ebakorrektselt „siirde avariielektrienergiaallikaks“. Termini „siirde-“ asemel võib kasutusel olla ka termin „autonoomne“. Juriidiliselt korrektne on piirduda antud juhul konventsiooni SOLAS lisa 1 konsolideeritud teksti reeglis 42 (avariielektrienergiaallikas reisilaevades) ja reeglis 43 (avariielektrienergiaallikad kaubalaevades) kasutatud terminiga „muundurseade“ – mõlemal juhul on reeglites kõigepealt punkt 1.1, mis sätestab järgmist: „Laevas peab olema autonoomne avariielektrienergiaallikas.“ Analüüsist järeldame, et omadussõna „autonoomne“ tähendabki antud kontekstis seda, et akupatareid loetakse autonoomseks, generaatorit aga mitte, seega on vaja muundurseadet, mis vastab sellele mõistele. Teisisõnu: taoline muundurseade ei ole ise avariielektrienergiaallikas, vaid selleks on generaator, millega muundurseade on seotud, kui laeval on selleks generaator. Nimelt konventsiooni SOLAS lisa 1 reeglite 42 ja 43 punktid 1.2 ja 1.3 algavad järgmiselt: „Avariielektrienergiaallika, sellega seotud muundurseadme, kui see on olemas…“ Nimetatud lõikes 2 on teises lauses sõnade „uue laeva“ järel sõnad „ja ümber ehitatud laeva“, mis laiendab selle nõude rakendusala. Eelnõu punktiga 68 täiendatakse §-i 761 lõikega 51 . Muudatusega viiakse eelnõuga muudetavasse määrusesse üle kalalaevade ohutusmääruse § 32 lõike 5 punktid 3 ja 4 ning kehtestatakse vaid kalalaevadele pikkusega alla 24 meetri. Eelnõu punktiga 69 täiendatakse § 763 lõiget 1. Muudatuse mõte on regulatsiooni lihtsustamine, sest praegune regulatsioon tekitab liigset kulu laevaomanikele, kuna väiksematel laevadel (kogumahutavusega 20 ja vähem) ei ole põhjendatud teostada kaalukontrolli regulaarselt. Rahvusvahelisest konventsioonidest ja Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega vastuolu siinkohal puudub. Eelnõu punktiga 70 täiendatakse määruse 18. peatükki paragrahvidega 76 5 ja 766. Muudatusega viiakse määrusesse üle kalalaevade ohutusmääruse § 32 lõigetest 10-15 ning §-st 34 tulenevad kalalaevade püstuvuse ja ohutuse lisanõuded. Eelnõu punktiga 71 täiendatakse määrust normitehnilise märkusega. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu nõukogu 11. detsembri 1997. a direktiiviga 97/70/EÜ, millega kehtestatakse vähemalt 24 meetri pikkustele kalalaevadele ühtne ohutuskord ja seda muutvate komisjoni 18. märtsi 1999. a direktiiviga 1999/19/EÜ, komisjoni 25. aprilli 2002. a direktiiviga 2002/35/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. a direktiiviga 2002/84/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. a määrusega (EÜ) nr 219/2009. 4. Määruse mõjud Määruse muudatused on peamiselt tehnilised, suunatud lihtsustamisele. Eksisteerib positiivne mõju, sest eelnõuga parandatakse ära kehtetu kalalaevade ohutusmäärusega tekkinud õiguslik puudujääk. Määrusel ei ole sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju ega mõju elu- ja looduskeskkonnale. Samuti ei mõjuta määrus majandust, riigi julgeolekut, välissuhteid, regionaalarengut ega riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldust. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ega tulusid või need on vabastuse uuendamise korral mitteolulised. Samuti ei too määruse rakendamine kaasa täiendavaid tegevusi. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ja ettepanekute tegemiseks Kaitseministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Põllumajandus- ja Toiduametile, Eesti Laevaomanike Liidule, Eesti Laevajuhtide Liidule, Eesti Kaugpüüdjate Liidule ning Eesti Meremeeste Sõltumatule Ametiühingule.  EELNÕU 04.01.2024 KLIIMAMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2024 nr Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ muutmine Määrus kehtestatakse meresõiduohutuse seaduse § 19 lõike 5 alusel. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruses nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruses asendatakse sõnad „avariielektrienergia allikas“ sõnaga „avariielektrienergiaallikas“ vastavas käändes; 2) paragrahvi 1 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kalalaevale pikkusega 24 m ja enam väljastatakse Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 97/70/EÜ, millega kehtestatakse vähemalt 24 meetri pikkustele kalalaevadele ühtne ohutuskord (EÜT L 34, 09.02.1998, lk 1–29) lisa V kohased tunnistused.“; 3) paragrahvi 1 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „Kohalikus rannasõidus sõitvate reisilaevade klassid, sõidupiirkonnad, ohutusnõuded ja ohutuse tunnistuse vorm“ tekstiosaga „Kohalikku rannasõitu tegeva reisilaeva ohutusnõuded, reisilaevade klassid, sõidupiirkonnad ja ohutuse tunnistusele kantavate andmete loetelu“; 4) paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 5–7 järgmises sõnastuses: „(5) Transpordiamet võib laeva omaniku kirjaliku põhjendatud taotluse alusel teha erandi ja vabastada laeva käesoleva määruse mis tahes ohutusnõude täitmisest meresõiduohutuse seadusest tuleneval alusel, kui on tagatud laeva ohutus. Vabastust ei anta, kui sellega rikutakse võetud rahvusvahelisi kohustusi. Transpordiameti antud vabastus kehtib laeva järgmise täisülevaatuseni. (6) Teisaldatavale ujuvvahendile või -dokile, mis on meresõidul mehitamata ja pukseeritav ning millel puudub mehaaniline jõuseade, kohalduvad ainult §-s 31, § 35 lõikes 9 ja lõike 10 punktis 4, § 36 lõigetes 4 ja 7, § 37 lõigetes 2, 4 ja 5, § 38 lõikes 1 ning §-des 75–764 sätestatud nõuded. (7) Kui lõikes 6 sätestatud teisaldataval ujuvvahendil või -dokil on eluruum, mis on mehitatud sadamas või ankrualal olles, või elektriseadmed valgustuseks või pumba käivitamiseks, kohalduvad lisaks lõikes 6 sätestatud nõuetele peatükkides 4 ja 5 ning ankrualas olles ka peatükkides 2 ja 10 ning §-des 40–42 sätestatud nõuded.“; 1 5) paragrahvi 2 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt: „2) tanker – kaubalaev, mis on ehitatud või kohandatud kergesti süttiva vedellasti veoks mahtlastina;“; 6) paragrahvi 2 punktid 8, 9 ja 12 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 2 punkt 15 sõnastatakse järgmiselt: „15) polaarorbiitidel asuv satelliitsüsteem – satelliitide süsteem, mis võtab vastu ja kannab üle õnnetuskoha määramise raadiopoi signaali, millega saab edastada hädahäiret sagedusribas 406 MHz ning kindlustada selle asukoha määramise;“; 8) paragrahvi 2 punkt 17 sõnastatakse järgmiselt: „17) mereala A1 – mereala, kus raadiotelefoniside tagatakse vähemalt ühe ülikõrgsagedusega (mereside sagedusribas 156–174 MHz) kaldaraadiojaamaga koos ööpäevaringse digitaal- selektiivse väljakutsetehnikaga, milles kasutatakse arvkoode, mis võimaldavad raadiojaamal saada sidet ja edastada informatsiooni teisele jaamale või jaamade grupile, ning mis vastab Rahvusvahelise Raadio Konsultatiivkomitee (International Radio Consultative Committee, lühendatult CCIR) soovitustele (edaspidi CCIR-i soovitus) hädahäire edastamise võimalusega;“; 9) paragrahvi 2 punkt 19 sõnastatakse järgmiselt: „19) mereala A3 – mereala, mis on väljaspool merealasid A1 ja A2 ja kus side tagatakse tunnustatud liikuva satelliitsideteenusega koos pideva hädahäire edastamise võimalusega;“; 10) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: „21 ) BCH (Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Dangerous Chemicals in Bulk) - ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks;“; 11) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses: „71 ) GC koodeks (Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Liquefied Gases in Bulk) - veeldatud gaasi vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks;“; 12) paragrahvi 3 täiendatakse punktidega 101 —103 järgmises sõnastuses: „101 ) IAMSAR (International Aeronautical and Maritime Search and Rescue Manual) – rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamat; 102 ) IBC koodeks (International Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Dangerous Chemicals in Bulk) - ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks; 103 ) IGC koodeks (International Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Liquefied Gases in Bulk) - rahvusvaheline veeldatud gaasi vedellastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks;“; 2 13) määrust täiendatakse §-ga 3¹ järgmises sõnastuses: „§ 31 . Laeva projekteerimine, ehitamine, ümberehitamine, seadistamine ja ümberseadistamine (1) Täiendavalt käesoleva määrus nõuetele peab laev vastama laeva projekteerimisel, ehitamisel, ümberehitamisel, seadistamisel ja ümberseadistamisel kehtinud nõuetele. (2) Transpordiametiga kooskõlastatakse viimase järelevalve all oleva laeva ümberehitamine ja ümberseadistamine enne nimetatud töödega alustamist.“; 14) paragrahvid 4, 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks; 15) määrust täiendatakse §-ga 61 järgmises sõnastuses: „§ 61 . Laeva töökeel Laeva töökeele kohta tehakse sissekanne laeva logiraamatusse.“; 16) paragrahvi 7 pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „§ 7. Raadioseadmete funktsionaalsed nõuded“; 17) paragrahvi 7 lõike 1 saatelauses asendatakse sõna „olevallaeval“ sõnadega „oleval laeval“ ja punkt 1 sõnastatakse järgmiselt: „1) välja arvatud § 10 tabeli punktides 1, 3, 4 ja 10 nimetatud juhtudel, hädahäire edastamine suunal „laev–kallas“ vähemalt kahe erineva ja üksteisest sõltumatu seadmega, millest kumbki kasutab erinevat raadiosideviisi;“; 18) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt: „6) asukoha kindlaksmääramise signaalide edastamine ja vastuvõtt kooskõlas § 19 lõikega 6;“; 19) paragrahvi 9 lõike 1 punktid 6 ja 7 sõnastatakse järgmiselt: „6) tunnustatud liikuva satelliitside teenuse pakkuja laiendatud grupi väljakutsesüsteemi meresõiduohutuse informatsiooni vastuvõtjaga, kui laev sõidab selle süsteemi kattealas ja NAVTEX-i teenistus puudub; 7) EPIRB seadmega, mida üks inimene saab käsitsi maha võtta ja kanda päästepaati või -parve ja mis on paigaldatud kergesti ligipääsetavasse kohta, mis laeva uppumise korral tõuseb vabalt veepinnale ja automaatselt aktiveerub ning mida saab käsitsi aktiveerida.“; 20) paragrahvi 9 lõige 11 sõnastatakse järgmiselt: „(1¹)Reisilaeval peavad kohas, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine, asuma sidevahendid kahepoolseks sideks otsingute ja päästmise olukorras lennundussagedustel 121,5 MHz ja 123,1 MHz.“; 3 21) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 1² ja 13 järgmises sõnastuses: „(1²) Lõike 1 punktis 6 sätestatud meresõiduohutuse informatsiooni vastuvõtja võib asendada lühilaine automaatse telegraafitehnikaga, mis vastab CCIR-i soovitusele, kui sellega on võimalik vastu võtta meresõiduohutuse informatsiooni ja kui laev sõidab ainult antud teenuse piirkonnas. (1³) Ainult Tallinna laevaliikluse korraldamise süsteemi tööpiirkonnas sõitev laev on § 9 lõike 1 punktis 7 ja lõikes 1¹ sätestatud nõuete täitmisest vabastatud.“; 22) paragrahvi 9 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: „(4) Raadioseadmete juurde kuuluv dokumentatsioon peab vastama CCIR-i põhikirja ja konventsiooni raadioeeskirja lisa 16 nõuetele, välja arvatud lähisõite sooritaval kalalaeval ja kohaliku rannasõidu laeval.“; 23) paragrahv 10 sõnastatakse järgmiselt: „§ 10. Raadioseadmed Raadiovarustus peab vastama paragrahvis 2 määratletud merealadel A1–A4 esitatud nõuetele järgmiselt: A1 A2 A3 A3 A4 Varustus Satelliitside HF- maapealse iga laevajaamaga 1.VHF DSC x x x x x 1.1. DSC valvevastuvõtu seade x x x x x 1.2. DSC kodeerimisseade x x x x x 1.3. Raadiotelefon x x x x x 2. MF DSC x x 2.1. DSC valvevastuvõtu seade x x 2.2. DSC kodeerimisseade x x 2.3. Raadiotelefon x x 3. MH/HF ja NBDP x x 3.1. DSC valvevastuvõtu seade x x 3.2. DSC kodeerimisseade x x 3.3. Raadiotelefon x x 4. Satelliitside maapealne laevajaam EGC- x vastuvõtjaga 5. Dubleeritud VHF DSC x x x 6. Dubleeritud MF/HF DSC ja NBDP x 7. Dubleeritud satelliitside maapealne x x laevajaam 8. NAVTEX-i vastuvõtja x x x x x 9. EGC-vastuvõtja x¹ x¹ x x 10. EPIRB x x x x x 11. SART või AIS-SART x x x x x 4  12. Päästevahendites kasutatavad kantavad x x x x x kahepoolse ULL raadioside seadmed 13. Sidevahendid kahepoolseks sideks x x x x x otsingute ja päästmise olukorras lennundussagedustel 121,5 MHz ja 123,1 MHz (reisilaevad) ¹) Väljaspool NAVTEX-i leviala“; 24) paragrahvid 11–13 tunnistatakse kehtetuks; 25) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt: „4) „kallas–laev“ suunalise satelliithädahäire vastuvõtuks, kui laev on varustatud satelliitside maapealse laevajaama EGC-vastuvõtjaga.“; 26) paragrahvi 15 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Merel oleval laeval tagatakse küllaldane elektrienergia raadioseadmete toimimiseks ja akupatareide toiteks, mida kasutatakse varuelektrienergiaallikana raadioseadmete ja nende juures asuvate valgustite energiaallikana. (2) Laev varustatakse varuelektrienergiaallikaga, mis varustab häda- ja ohutusesidet tagavaid raadioseadmeid toitega juhul, kui ei tööta põhi- ning avariielektrienergiaallikad . Varuelektrienergiaallikas peab tagama § 9 lõike 1 punktides 1 ja 2 nõutud VHF raadioseadme töö. (3) Lõikes 2 sätestatud varuelektrienergiaallikas peab tagama, sõltuvalt sellest, millise mereala tarbeks on laev seadistatud, § 10 tabeli punktis 2 ettenähtud MF raadioseadme, punktis 3 ettenähtud MF/HF raadioseadme või punktis 4 ettenähtud satelliitside maapealse laevajaama ja ühe lõikes 6, 7, 8 või 11 nimetatud seadme üheaegse töö järgmiselt: 1) uuel laeval vähemalt kolme tunni jooksul või vähemalt ühe tunni jooksul juhul, kui avariielektrienergiaallikas on võimeline tagama toite raadioseadmele vähemalt kuueks tunniks; 2) olemasoleval laeval vähemalt kuue tunni jooksul, kui avariielektrienergiaallikat ei ole ette nähtud või see ei vasta täielikult raadioseadmete elektrienergiaga varustamise nõuetele; 3) olemasoleval laeval vähemalt kolme tunni jooksul, kui avariielektrienergiaallikas vastab täielikult raadioseadmete elektrienergiaga varustamise nõuetele, või vähemalt ühe tunni jooksul, kui avariielektrienergiaallikas vastab täielikult raadioseadmete elektrienergiaga varustamise nõuetele ning on võimeline tagama raadioseadmele toite vähemalt kuue tunni jooksul. (4) Varuelektrienergiaallikas ei pea varustama üheaegselt toitega eraldi paigaldatud MF/HF raadioseadmeid. (5) Varuelektrienergiaallikas on sõltumatu laeva jõuseadmetest ja elektrisüsteemist. 5 (6) Kui lisaks VHF raadioseadmele võivad varuelektrienergiaallikaga olla ühendatud kaks või enam lõikes 3 nimetatud raadioseadet, tagatakse nende ning VHF raadioseadme üheaegne töö samas lõikes sätestatud perioodi vältel. (7) Lisaks lõikes 6 nimetatud raadioseadmete toitele tagatakse lõikes 3 sätestatud perioodi vältel kõikide teiste selliste raadioseadmete toide, mis võivad olla ühendatud varuelektriallikaga, või juhul kui ainult üks teistest raadioseadmetest võib olla ühendatud varuelektriallikaga samaaegselt VHF raadioseadmega, selle raadioseadme toide, mis tarvitab kõige rohkem energiat. (8) Varuelektrienergiaallikat võib kasutada elektrivalgustuseks kooskõlas § 8 lõike 2 punktiga 4. (9) Kui varuelektrienergiaallikas on laetav akupatarei, peavad selle kasutamisel olema täidetud järgmised tingimused: 1) peavad olema olemas akupatarei automaatse laadimise seadmed, millega tagatakse laadimine minimaalselt nõutud mahtuvuseni kümne tunni jooksul; 2) punktis 1 sätestatud meetodit kasutades kontrollitakse nende mahtuvust vähemalt üks kord 12 kuu jooksul ajal, kui laev ei ole merel. (10) Varuelektrienergiaallikaks olevate akupatareide asukoht ja paigaldus peavad tagama: 1) nende hoolduse nõuetekohase taseme; 2) küllaldase kasutusaja; 3) küllaldase ohutuse; 4) valmistajatehase sertifikaadis märgitud temperatuuri patarei laadimisel või tühikäigul; 5) täislaetud patareide vähemalt minimaalselt nõutud tööaja sõltumata ilmastikutingimustest. (11) Kui navigatsioonivahenditelt või muudelt seadmetelt saadava katkematu informatsiooni edastamine käesolevas peatükis sätestatud raadioseadmete normaalseks tööks on vajalik, nähakse ette vahendid katkematu informatsiooni edastamiseks pea- ja avariielektrienergiaallika rikke korral.“; 27) paragrahvi 16 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Seadmed peavad olema sellised, et nende põhiosad on hõlpsasti vahetatavad ilma keeruka kalibreerimise ja häälestuseta. (2) Võimalusel paigaldatakse seadmed nii, et oleks tagatud vaba juurdepääs tehniliseks hoolduseks ja remondiks laeval. (3) Tagatakse küllaldane informatsioon seadmete nõuetekohaseks kasutamiseks ja tehniliseks hoolduseks, arvestades IMO soovitusi. (4) Hoolduseks tagatakse küllaldane tööriistade ja tagavaraosade varu. 6 (5) Reeder tagab, et raadioseadmete hooldamisel tagatakse §-s 7 kehtestatud funktsionaalsete nõuete täitmine ning raadioseadmete vastavus IMO kehtestatud tehnilistele standarditele ja meresõiduohutuse seadusega kehtestatud nõuetele. (6) Merealadel A1 ja A2 sõitval laeval tagatakse raadioseadmete töö seadmete dubleerimisega, tehnilise hooldusega kaldal või tehnilise hoolduse ja remondiga merel või nende kombinatsiooniga. Raadioseadmete töö tagamise meetod kooskõlastatakse Transpordiametiga. (7) Merealadel A3 ja A4 sõitval laeval tagatakse raadioseadmete töö vähemalt kahe järgmise võimaluse kombinatsiooniga: 1) seadmete dubleerimine; 2) tehniline hooldus kaldal; 3) tehniline hooldus ja remont merel. (8) Transpordiamet võib sõltuvalt laeva tüübist ja kasutusmoodusest lubada laeval kasutada üht lõikes 7 sätestatud võimalust. (9) Paragrahvi 7 lõike 1 punktis 8 sätestatud tavaraadiosidet tagavate seadmete rike ei ole aluseks laeva merekõlbmatuks tunnistamiseks või laeva kinnipidamiseks sadamas, kus remondivõimalus puudub, tingimusel et laeval on täidetud kõik häda- ja ohutuseside funktsioonid. (10) Seadet EPIRB kontrollitakse kord 12 kuu jooksul ja selle kohta koostatakse raport. Kontrolli võib teostada tunnustatud kaldahooldusettevõtja.“; 28) määrust täiendatakse §-dega 16¹ ja 16² järgmises sõnastuses: „§ 16¹. Päästevahendite sidevahendid (1) Reisi-, kauba- ja kalalaevad kogumahutavusega 500 ja enam on varustatud vähemalt kolme komplekti süsteemi GMDSS nõuetele vastavate kantavate VHF raadiojaamadega. (2) Kauba- ja kalalaevad kogumahutavusega 300 ja enam ning reisilaevad pikkusega alla 24 meetri on varustatud vähemalt kahe komplekti merehäda ja -ohutuse ülemaailmse süsteemi GMDSS nõuetele vastavate kantavate VHF raadiojaamadega. (3) Kauba- ja kalalaevad kogumahutavusega vähem kui 300 on varustatud vähemalt ühe komplekti süsteemi GMDSS nõuetele vastavate kantavate VHF raadiojaamadega. § 16². Õnnetuskoha määramise seade EPIRB Laeval kogumahutavusega 500 ja enam peab mõlemal pardal olema vähemalt üks õnnetuskoha määramise seade SART või AIS-SART, mis vastab IMO kehtestatud nõuetele. Seade paigaldatakse kohta, kust seda on kerge viia päästepaati või -parve. Laeval kogumahutavusega kuni 500 peab olema vähemalt üks nimetatud seade.“; 29) paragrahv 17 tunnistatakse kehtetuks; 7 30) paragrahv 19 sõnastatakse järgmiselt: „§ 19. Nõuded laevadele sõltumata kogumahutavusest (1) Laeval peavad olema peamagnetkompass ja roolikompass, mis mõlemad on sõltumatud kõikidest energiatoiteallikatest. Roolikompass ei ole nõutav, kui on tagatud peamagnetkompassi näidu selge lugem roolimehele. Magnetkompassil peab olema pimedal ajal sõitmiseks valgustus, mis tagab kompassi valgustuse vähemalt kuue tunni jooksul pärast laeva põhielektrienergiaallika töö lakkamist. Kompassidel ei tohi olla õhumulli. (2) Laeval peab olema peilimisseade, millega on tagatud peilingu võtmine peamagnetkompassilt 360° horisontaalnurga ulatuses või nii palju kui võimalik. (3) Peab olema tagatud laeva navigatsiooniks kasutatavate magnetkompasside deviatsiooni hävitamise võimalus. Peamagnetkompassi deviatsioon viiakse miinimumini ja laeval peab olema jääkdeviatsiooni tabel või graafik. Jääkdeviatsiooni erinevuse korral rohkem kui ± 3º tabelis või graafikus näidatust tehakse uued deviatsioonitööd ning koostatakse uus jääkdeviatsiooni tabel või graafik. (4) Gürokompassi olemasolul laevas peetakse arvestust kompassi paranduste kohta vähemalt üks kord navigatsioonivahi jooksul. Gürokompassi puudumisel peetakse arvestust üks kord navigatsioonivahi jooksul, kui kaldamärgid võimaldavad seda. Kompassi paranduste arvestus märgitakse kompassi paranduste raamatusse või laeva logiraamatusse. Kui paranduse määramiseks kasutatakse gürokompassi, määratakse eelnevalt kaldamärkide abil kindlaks gürokompassi viga. (5) Laevas on ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi või maal asuvate raadionavigatsioonisüsteemide vastuvõtja või muud vahendid, mis on suutelised kogu kavandatava reisi vältel pidevalt tagama laeva asukoha automaatse määramise ja uuendamise. Nimetatud nõue ei kehti sisevee-laeval. (6) Laevas pikkusega 15 meetrit ja enam, mis osutab teenust väljaspool sadamaala, on 9 GHz sagedusribas töötav radar või muu vahend, mis võimaldab avastada, kuvada, määrata kaugust ja peilingut radar-transponderiteni SART ning teiste laevade, ehitiste, poide, kaldajoone ja navigatsioonimärgistuseni, et abistada laevajuhti navigeerimisel ja kokkupõrke vältimisel. (7) Radari juurde kuulub elektrooniline planšett (electronic plotting aid) või vahend, mis võimaldab elektroonilisel kujul näidata kaugust ja peilingut sihtmärgini, et määrata kokkupõrkeriski. (8) Lõigetes 6 ja 7 nimetatud seadmetesse peab olema edastatud kursi näit. (9) Laeval kogumahutavusega alla 150 peab olema radarpeegeldaja või vahend, mis võimaldab teistel laevadel teda avastada sagedusribades 9 GHz ja 3 GHz töötava radariga. 8 (10) Kui laeval on avariiroolimine, peab laeval olema telefon või muu sidevahend kursi või roolimisega seotud korralduste edastamiseks avariiroolimise korral. Avariiroolimise kohas ja sillas peab olema kasutusjuhend ja distantsjuhtimise struktuurskeem, kus on kirjas distantsjuhtimise ümberlülitamise protseduur. (11) Laeval, mille sõidupiirkond on rohkem kui 200 meremiili rannast, peavad olema sekstant, tähegloobus ja kronomeeter. Tähegloobust ei pea laevas olema, kui olemas on asjakohane astronoomilise tähekaardiga raamat või kättesaadav elektrooniline informatsioon. (12) Laeval peavad olema anemomeeter, aneroid-baromeeter, välisõhu termomeeter ja stopper, välja arvatud kohaliku rannasõidu ja sisevee-laeval.“; 31) määruse 3. peatükki täiendatakse paragrahviga 19 1 järgmises sõnastuses: „§ 191 . Lisanõuded kalalaeva navigatsioonivahenditele ja -seadmetele (1) Laeval pikkusega 45 meetrit ja enam peab lisaks §-s 19 nõutule olema: 1) vurrkompass, mille näit või mille repiiteri näit peavad olema roolimehele hästi nähtavad; 2) kajalood; 3) vahend kiiruse ja läbitud vahemaa mõõtmiseks; 4) aksiomeeter, sõukruvi pöörete näitur ning pööratavate labadega sõukruvi või põtkuri korral ka kruvi sammunäitur ja nende seadmete töörežiimi näiturid . (2) Laeval pikkusega 75 meetrit ja enam peab lisaks lõikes 1 ja §-s 19 nõutule olema: 1) üks või mitu vurrkompassi repiiterit, mis on paigaldatud nii, et on võimalik võtta peilingut 360° ulatuses; 2) kokkupõrke riski määramiseks vahend, mis on vähemalt sama tõhus kui peegelplanšett.“; 32) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Väljaspool kohaliku rannasõidu piirkonda peab laeval olema vähemalt kaks laevakella.“; 33) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Laeval, mille kiilupanek toimus enne 1. juulit 2002. a, peavad lõikes 1 sätestatud seadmed vastama konventsiooni SOLAS nõuetele.“; 34) paragrahvi 22 lõike 1 saatelauset täiendatakse pärast sõna „enam“ tekstiosaga „ning kalalaeval pikkusega 45 meetrit ja enam“; 35) paragrahv 23 tunnistatakse kehtetuks; 36) paragrahvi 231 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „alarmsüsteemiga“ tekstiosaga „BNWAS (Bridge Navigational Watch Alarm System)“; 9 37) paragrahv 25 sõnastatakse järgmiselt: „§ 25. Merekaardid ja navigatsioonialased väljaanded (1) Enne sadamast väljumist peavad laeval olema korrigeeritud merekaardid või elektronkaartide kuvamis- ja infosüsteem ECDIS, mis on dubleeritud, kui ei kasutata paberkaarte, ning korrigeeritud navigatsioonialased väljaanded, väljaanne „Teadaanded meremeestele“ ja korrigeeritud tõusu-mõõna tabelid planeeritava reisi jaoks, mis peavad hõlmama võimalikke varjumispaiku. (2) Merekaardid peavad olema piisava mõõtkavaga, et oleksid selgesti nähtavad planeeritava reisi võimalikud ohud, milleks on sügavused, madalikud ja takistused, ja navigatsiooniks vajalikud andmed, milleks on tuled, poid, majakad, liitsihid, rannajoon ja muud asukoha määramiseks vajalikud andmed. Läänemere sõidupiirkonnas ei pea laeval olema tõusu-mõõna tabelit. Kohalikus rannasõidus võivad navigatsioonialased väljaanded asuda laevaarvutis ja laevadel kogumahutavusega üle 500 kahes arvutis. Navigatsioonialaste väljaannete info peab olema vahitüürimehele kohe kättesaadav. (3) IAMSAR-i III osa peab olema järgmistel laevadel: 1) kohalikus rannasõidus sõitvad laevad kogumahutavusega 500 ja enam; 2) väljaspool kohalikku rannasõitu sõitvad laevad kogumahutavusega 150 ja enam, välja arvatud kalalaevad; 3) kalalaevad kogumahutavusega 500 ja enam, mis sõidavad väljaspool mereala A1. (4) Laevas kasutatavad merekaardid ja navigatsioonialased väljaanded on kaptenile ja tüürimeestele arusaadavas keeles. (5) Reisiks kasutatavate merekaartide ja navigatsioonialaste väljaannete korrektuur ei tohi olla vanem kui kaks kuud. (6) Laeval on laevakell, üks komplekt kaarditöö instrumente laeva asukoha määramiseks ja kaarditöö tegemiseks, krenomeeter laeva sillas, sobilik binokkel merevaatluseks ja käsilood sügavuse mõõtmiseks.“; 38) paragrahvi 26 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kõik päästevahendid peavad vastama LSA koodeksile, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. (2) Lähisõidus peab päästeparvede varustus vastama LSA koodeksi paketile B olemasolevatel kalalaevadel pikkusega alla 45 meetri, uutel kalalaevadel pikkusega alla 24 meetri, kaubalaevadel kogumahutavusega alla 500, riigihaldusülesandeid täitvatel laevadel ning kohaliku rannasõidu reisilaevadel. 10 (3) Kui laeva tulekaitse- või ohutusplaanile on kantud tegelikkusega vastavuses olevad päästevahendid, kasutatakse kooskõlas ajakohase IMO resolutsiooniga kehtestatud leppemärke. Kõik päästevahendid, varustus ning evakuatsiooniteed tähistatakse leppemärkidega. Tekil asuv avariiväljapääsuluuk märgistatakse mõlemalt poolt. (4) Kui päästevahendil olev juhend ei ole laeva töökeeles, kajastatakse see laeva töökeeles laeva treeningjuhendis vastavalt §-le 44. (5) Enne laeva sadamast lahkumist ja kogu sõidu ajal peavad kõik päästevahendid olema töökorras, asuma ettenähtud kohtadel ja olema valmis koheseks kasutamiseks. Päästevahenditele ligipääs ei tohi olla takistatud. Avariiväljapääsuteed peavad olema vabad takistustest ja ohutus seisukorras. (6) Täispuhutavaid päästeparvi hooldatakse kaldahoolduses vähemalt 17 kuu jooksul vastavalt tootja instruktsioonile. Hoolduse kohta peab laeval olema ülevaatuse tunnistus. (7) Valvepaadi ja päästepaadi mootoreid kontrollitakse töötavana vähemalt kolme minuti jooksul igal nädalal, sealhulgas kontrollitakse edasi- ja tagasikäiku. Kontrolli tulemus kantakse logiraamatusse. (8) Kord kuus kontrollitakse detailselt kõiki päästevahendeid. Kord kolme kuu jooksul manööverdatakse kõikide päästepaatide ja valvepaadiga vees. Kontrolli tulemus kantakse logiraamatusse. (9) Täispuhutava päästeparve vangliin on püsivalt kinnitatud laeva külge selliselt, et see avab laeva uppudes parve ja omab LSA koodeksi reegli 4.1.6 nõuetele vastavat vabastusseadet, mille abil laeva uppudes päästeparv vabaneb ja avaneb automaatselt. Päästeparv on tekile paigaldatud selliselt, et laeva konstruktsioonid ja seadmed ei takista päästeparvel laeva uppudes veepinnale tõusta. (10) Päästevahendisse mineku ala, kogunemiskoht ja ligipääsutee elu- ja tööruumidest on valgustatud vastavalt LSA koodeksi peatükile 10.“; 39) paragrahvi 27 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohaliku rannasõidu olemasolev reisilaev pikkusega alla 24 meetri peab olema varustatud päästeparvedega arvestusega 110 protsenti pardal olevate inimeste arvust. Päästeparved paigaldatakse parraste vahel võrdselt, kui see on võimalik. Ühe parve kasutuskõlbmatuks muutumise korral peab alles jäänud päästeparvede arv tagama 100 protsenti pardal olevate inimeste mahutavuse. (2) Sisevee-reisilaeval peavad päästeparved olema ainult Peipsi järvel sõites. Laev on varustatud päästeparvedega arvestusega 110 protsenti pardal olevate inimeste arvust. Lubatud on kasutada LSA koodeksile mittevastavaid ja jäiku päästeparvi. 11 (3) Kohaliku rannasõidu reisilaev peab olema varustatud vähemalt ühe valvepaadiga. Valvepaati ei nõuta kohaliku rannasõidu ja sisevee-reisilaeval kogumahutavusega alla 150 ja olemasoleval reisilaeval pikkusega alla 24 meetri. Valvepaadi puudumisel peavad olema merre kukkunu päästmiseks teised abivahendid, mille hulgas on vähemalt pardale ronimise vahend ja pootshaak. Abivahendid peavad võimaldama hoida kannatanut pardale tõstes võimalikult horisontaalses asendis. (4) Enne LSA koodeksi kehtima hakkamist ehitatud reisilaev peab olema varustatud valvepaadiga.“; 40) paragrahv 28 sõnastatakse järgmiselt: „§ 28. Kaubalaeva ja kalalaeva kollektiivsed päästevahendid (1) Rahvusvahelisi reise tegev kaubalaev kogumahutavusega alla 500 ja kalalaev sõltumata kogumahutavusest peavad olema varustatud päästepaadiga mõlemas pardas. Kaubalaev võib olla varustatud ainult ühe päästepaadiga, kui seda on võimalik vette lasta vaba langemise meetodil ahtrist ja päästepaat mahutab kõik laeva pardale lubatud inimesed. Laeval pikkusega alla 85 meetri võib päästepaadid asendada päästeparvedega mõlemas pardas, tagades kõigile laeva pardale lubatud inimestele kohad ühe parda päästeparvedel. Olemasolev kalalaev pikkusega alla 45 meetri ja uus kalalaev pikkusega alla 24 meetri võib olla varustatud ühe päästeparvega, kui seda on võimalik teisaldada pardast pardasse kahe inimese poolt viie minuti jooksul. (2) Kohaliku rannasõidu laeval võib olla üks päästeparv, kui seda on võimalik teisaldada pardast pardasse kahe inimese poolt viie minuti jooksul. Kasutada võib LSA koodeksile mittevastavaid päästeparvi, välja arvatud tankeril. Kui kasutatakse kaasaskantava kohvriga parve, peab see enne laeva sadamast lahkumist ja kogu sõidu ajal asuma navigatsioonisillas või peatekil evakuatsioonitee vahetus läheduses ja olema valmis koheseks kasutamiseks. (3) Sisevee-laeval peab päästeparv olema ainult Peipsi järvel sõites. Laeval võib kasutada LSA koodeksile mittevastavat ja jäika päästeparve. (4) Kohaliku rannasõidu kaubalaev sõltumata kogumahutavusest, rahvusvahelisi reise tegev kaubalaev kogumahutavusega alla 500, mehitatud teisaldatav ujuvvahend kogumahutavusega üle 300 ning kalalaev sõltumata kogumahutavusest ja sõidupiirkonnast peavad olema varustatud vähemalt ühe valvepaadiga, mis ei pea vastama LSA koodeksi nõuetele. Valvepaati ei nõuta kaubalaeval kogumahutavusega alla 300, olemasoleval kalalaeval pikkusega alla 45 meetri, uuel kalalaeval pikkusega alla 24 meetri, ujuvkraanal ja sadama akvatooriumil teisaldataval ujuvvahendil. Laeval, millel valvepaadi olemasolu ei nõuta, peavad olema abivahendid merre kukkunu päästmiseks, mille hulgas on vähemalt pardale ronimise vahend ja pootshaak. (5) Kaubalaeval, mis ei välju sadama akvatooriumist, võib päästeparved asendada veeülikondadega, tagades igale laevas olevale inimesele veeülikonna, mis vastab päästevestile esitatud nõuetele. 12 (6) Kohaliku rannasõidu ja sisevee-kalalaeval pikkusega alla 15 meetri ei ole päästeparv kohustuslik järgmistel juhtudel: 1) kalastatakse üksikult ning ei liiguta varjumispaigast kaugemale kui viis miili, sisevetel kaugemale kui üheksa kilomeetrit; 2) kalastatakse paarispüügil või grupis ning ei liiguta varjumispaigast kaugemale kui kümme miili, sisevetel kaugemale kui 18 kilomeetrit.“; 41) paragrahvid 29–301 tunnistatakse kehtetuks; 42) paragrahvi 31 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Päästepaadi varustuse hulka kuuluvad esemed peavad olema võimalikult väikesed ja kerged ning paigutatud kompaktsesse ja sobivasse pakendisse. Päästepaadi varustus kinnitatakse päästepaadi külge või paigutatakse konstruktsioonilistesse paadimahutitesse. Varustus kinnitatakse nii, et see ei segaks päästepaadi veeskamist, väljatõstmist ja inimeste päästepaati minekut. (2) Päästepaadi varustuse hulka kuulub: 1) küllaldane hulk uppumatuid aere koos tullidega, mis on kinnitatud paadi külge liinide või kettidega; 2) kaks pootshaaki; 3) üks uppumatu veekühvel (hauskar) ja kaks ämbrit; 4) ellujäämisjuhend kooskõlas asjakohase IMO resolutsiooniga; 5) kompassikoda, mis sisaldab efektiivset kompassi, mis on valgusküllane või varustatud sobiva valgustusvahendiga; 6) piisava suurusega ja erinevates meretingimustes küllaldase tugevusega ankrutross või tormiankur, mis on ühendatud kolme paadi pikkuse trossi või liiniga, mida on võimalik kätega kinni hoida, kui see on märg; 7) kaks tugevat vangliini pikkusega vähemalt kaks korda paadi pardaasukoha kaugus veeliinist väikseima ekspluatatsioonilise süvise korral või 15 meetrit, olenevalt, kumb arv on suurem; 8) kaks kirvest, millest üks on vööris ja teine ahtris; 9) joogivesi veekindlas nõus, arvestusega kolm liitrit inimese kohta või kaks liitrit juhul, kui paadis on veemagestaja võimsusega üks liiter vett inimese kohta; 10) üks liiniga varustatud roostevabast materjalist joogivee ammutamise nõu (plumps); 11) üks roostevabast materjalist mõõtühikutega märgistatud (gradueeritud) jooginõu; 12) õhukindlates pakendites toiduratsioon, mis on paigutatud veekindlasse pakendisse, arvestusega vähemalt 10 000 kJ inimese kohta; 13) neli langevarjuga raketti, mis vastavad LSA koodeksi reegli III/3.1 nõuetele; 14) kuus säratuld, mis vastavad LSA koodeksi reegli III/3.2 nõuetele; 15) kaks ujuvat suitsupoid, mis vastavad LSA koodeksi reegli III/3.3 nõuetele; 16) üks veekindel elektrilamp, millega on võimalik anda morsetähestikus signaale ja millega on kaasas komplekt veekindlas pakendis tagavarapatareisid ning tagavarapirn; 17) üks päevavalguses signaliseerimise peegel (päikesepeegel, heliograaf), millega signaliseerida teistele laevadele ja õhusõidukitele, koos kasutusjuhendiga; 18) veekindlas pakendis (vutlaris) või veekindlal alusel trükitud tabel päästesignaalidega, mis on välja toodud käsiraamatu IAMSAR III osas ja rahvusvahelises signaalkoodis; 19) vile või samaväärne helisignaali tekitaja; 13 20) veekindlas pakendis esmaabiapteek, mida pärast kasutamist on võimalik tihedalt sulgeda; 21) kuus merehaigusevastast tabletti ja üks hügieeni(okse)kott iga inimese kohta; 22) üks liigendnuga, mis on liiniga kinnitatud paadi külge; 23) kolm konserviavajat; 24) kaks ujuvat viskerõngast, mis on kinnitatud ujuva vähemalt 30 meetri pikkuse liini külge; 25) üks efektiivne käsikuivenduspump, välja arvatud juhul, kui päästepaat on automaatse kuivendussüsteemiga; 26) üks komplekt kalapüügivahendeid; 27) piisav kogus tööriistu paadimootoris ja sellega ühendatud seadmetes lihtsama parandustöö tegemiseks; 28) kantav tulekustuti põlevate naftasaaduste kustutamiseks mootorpaadis; 29) üks helgiheitja (prožektor), mis valgustab vähemalt 6º horisontaalses ja vertikaalses sektoris valgustugevusega 2500 kandelat vähemalt kolme tunni jooksul; 30) LSA koodeksi reegli II/2.5 nõuetele vastavad termilised kaitsevahendid vähemalt kümnele protsendile päästepaati lubatud inimestest, kuid vähemalt kaks kaitsevahendit; 31) efektiivne radarpeegeldaja, juhul kui paati ei ole paigaldatud seade SART. (3) Kinnises päästepaadis ei pea kompassil olema kaitsekoda, kui kompass on alaliselt kinnitatud juhtimiskohale. (4) Lõike 1 punktis 7 nimetatud vabastava mehhanismi külge kinnitatud vangliinidest üks asub paadi vööris, teine on kinnitatud kindlalt vöörtäävi külge või selle lähedale ja on kasutamiseks valmis.“; 43) määrust täiendatakse §-ga 311 järgmises sõnastuses: „§ 311 . Nõuded päästepaadile (1) Päästepaat on nõuetekohase ehituse, kuju ning mõõtmetega, et oleks tagatud vees olles piisav püstuvus ja vabaparras, kui paat on koormatud täiskoosseisu inimeste ja varustusega. Päästepaati peab olema võimalik ohutult veesata kõikides ilmastikuoludes 10° trimmi puhul ja kuni 20° kreeni puhul ükskõik millisesse pardasse. Päästepaadil on jäik kere ja see peab suutma säilitada positiivse püstuvuse vaikses vees ning püstiasendi täiskoosseisus inimeste ja varustusega, kui paadikerel on läbiv vigastus ühes kohas allpool veeliini, tingimusel et ei ole muid vigastusi ega ujuvmaterjali kadu. (2) Päästepaat on varustatud püsivalt kinnitatud tüübikinnitusplaadiga, millele on märgitud vähemalt järgmised päästepaadi andmed: 1) tootja nimi ja aadress; 2) mudel ja seerianumber; 3) valmistamise kuu ja aasta; 4) paati lubatud inimeste arv; 5) kere ehitusmaterjal; 6) täielikult varustatud ja mehitatud paadi kogumass. (3) Päästepaadi kere ja jäigad katted on mittepõlevast materjalist või kaetud tule levikut takistava värviga. 14 (4) Istekohad on pinkidel või kinnitatud toolidel. Iga istekoht on selgelt märgistatud. (5) Päästepaadil on rippredel, mida saab kasutada paadi mis tahes sissepääsu juures, et võimaldada vees olevatel inimestel pardale pääseda. Redeli alumine aste on päästepaadi alumisest veeliinist vähemalt 0,4 meetrit allpool. (6) Päästepaadi pinnad, millel inimesed võivad kõndida, on kaetud libisemisvastase kattega. (7) Päästepaadil on loomupärane ujuvus või paat on varustatud loomupäraselt ujuva materjaliga, mida merevesi, nafta ega naftasaadused ei ole võimelised kahjustama ja mis on piisav, et hoida päästepaati pinnal koos kogu selle pardal oleva varustusega, kui paat on üle ujutatud ja merele avatud. Ujuvat materjali ei tohi paigutada päästepaadi kerest väljapoole, välja arvatud juhul, kui tegemist on varustusega, mis on paati paigutatud lisaks käesolevas paragrahvis nõutule. (8) Päästepaat töötab diiselmootoriga. Päästepaadil ei tohi kasutada mootorit, mille kütuse leekpunkt on 43°C või väiksem ja mis määratakse suletud tiigli meetodil. Päästepaadi mootor on käsi- või kahe sõltumatu taaslaetava elektrienergiaallikaga käivitussüsteemiga. (9) Päästepaadis on vajalikud käivitusabivahendid. Käivitussüsteemid ja -abivahendid peavad mootori käivitama ümbritseva õhu temperatuuril –15°C kahe minuti jooksul pärast käivitusprotseduuri algust. Käivitussüsteemide tööd ei tohi takistada mootori korpus, istmed ega muud takistused. (10) Mootor peab suutma töötada vähemalt viis minutit pärast külmalt käivitamist, kui päästepaat on veest väljas. Mootor peab suutma töötada, kui päästepaat on kuni väntvõlli keskjooneni üle ujutatud. Väljalasketoru peab olema nii paigutatud, et välditud on vee sattumine mootorisse normaalse töö korral. (11) Päästepaadi propelleri võllistik peab võimaldama sõukruvi mootorist lahti ühendada ning vända edasi- ja tagasikäiku. (12) Päästepaadi puhul peab olema tagatud vees viibivate inimeste ohutus ja olukord, kus ujuv praht ei kahjusta veojõusüsteemi. (13) Päästepaadi mootor, käigukast ja lisaseadmed on suletud tulekindlasse korpusesse. Müra vähendamiseks kasutatakse meetmeid tasemeni, kus hüütud korraldus on kuuldav. Stardiakudel on põhja ja külgede ümber tiheda kattega veekindel korpus, mis tagab gaasi vajaliku ventilatsiooni. (14) Päästepaadi ja lisaseadmete töö ajal tekkiv elektromagnetiline kiirgus on piiratud selliselt, et see ei sega päästepaadis kasutatavate raadioseadmete kasutamist. (15) Käivitus-, raadio- ja helgiheitja akudel on laadimise võimalus laeva toiteallikast, mille saab lahti ühendada päästepaadile mineku kohas. Mootori käivitamiseks raadioakusid ei kasutata. 15 Mootorikäivituskoha lähedale nähtavasse kohta paigutatakse veekindel juhis mootori käivitamiseks ja käitamiseks. (16) Päästepaat, välja arvatud vabalangemisega päästepaat, on varustatud vähemalt ühe kuivendusklapiga, mis on paadikorpuse madalaima punkti lähedal ja avaneb automaatselt, kui paat on veest väljas, ja sulgub automaatselt, kui paat on vees. Iga kuivendusklapp on varustatud sulgemiseks korgi või punniga, mis kinnitatakse paadi külge trossi või ketiga. Kuivendusklapid on paadi seest hõlpsasti ligipääsetavad ja nende asukohad selgelt märgistatud. (17) Päästepaat on varustatud rooli ja roolipinniga. Rooliratta või muu kaugjuhtimissüsteemi rikke korral peab roolipinn olema võimeline rooli suunama. Rool on päästepaadi külge püsivalt kinnitatud. Roolipinn on rooliballeril või sellega ühendatud, välja arvatud juhul, kui päästepaadil on kaugjuhtimissüsteem. Kaugjuhtimissüsteemi olemasolul võib roolipinn olla eemaldatav ja kindlalt paigutatud rooliballeri lähedusse. Rool ja roolipinn asetsevad nii, et neid ei kahjustaks vabastusmehhanismi või sõukruvi töö. (18) Päästepaadi välisküljele veepiiri kohale ja vees oleva inimese käeulatusse on paigaldatud ujuv päästeliin või sobivad käepidemed. Neid ei tohi paigaldada rooli ja sõukruvi lähedusse. (19) Päästepaadil, mis ei ole ümberminekul isepüstuv, on kere põhjal inimeste paadi külge klammerdumiseks käepidemed. Käepidemed kinnitatakse paadi külge selliselt, et paadi küljest lahti tulemisel ei kahjusta nad paati. (20) Päästepaat on varustatud piisava hulga veekindlate panipaikadega, et tagada varustuse, joogivee ning toiduratsioonide hoidmine. Päästepaat on varustatud vihmavee kogumiseks ja hoiustamiseks vajalike vahenditega. (21) Päästepaadile on selgelt märgitud inimeste arv, kellele paat on ette nähtud. Päästepaadi vööri kummalegi pardale märgitakse ladina tähestiku suurtähtedega selle laeva nimi ja kodusadam, mille varustusse päästepaat kuulub. Laeva ja kodusadama nimi ning päästepaadi number peavad olema ülaltpoolt nähtavad.“; 44) paragrahvi 33 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Valvepaat peab vastama järgmistele nõuetele: 1) on kasutatav temperatuuril –30°C kuni +65°C; 2) on vastupidav korrosiooni, merevee, naftasaaduste ja päikesekiirte mõjule; 3) on hästi nähtavat värvi; 4) on märgistatud helkurribadega vastavalt IMO nõuetele; 5) on varustatud väljastpoolt piki pardaid, välja arvatud paadimootori ala, kinnitatud ujuva haardeliiniga ülalpool veeliini, kusjuures haardeliin peab olema vees olijale haaratavas ulatuses; 6) käsivintsi või talide abil alla lastaval valvepaadil on veeskamishaaki vabastav mehhanism, mis võimaldab haaki vabastada ka paadi täiskaalu 1,1 korda ületava raskuse puhul; 7) punktis 6 sätestatud mehhanismi asemel võib olla varustatud haagiga ja koos sobiva vangliiniga selle kasutamiseks, kui haagi vabastamise võimalus tekib, kui paat on vette lastud; 16 8) valvepaadile on põhivärvile kontrastse veekindla värviga kantud laeva kutsung, mis on ülevalt nähtav, vööriossa mõlemale pardale laeva nimi ja kodusadam ning paadil on selgesti märgitud lubatud inimeste arv; 9) selle konstruktsioon võib olla jäik, täispuhutav või kombineeritud ehk jäik põhi ja täispuhutavad pardad; 10) on vähemalt kolm meetrit pikk ja lühem kui kaheksa ja pool meetrit, välja arvatud kui valvepaadina kasutatakse päästepaati, mille pikkus ei ole piiratud ; 11) täiskoormatud valvepaadi vabaparras on vähemalt 100 millimeetrit pikk, kuid mitte lühem kui 1,5 protsenti valvepaadi pikkusest pardalati kohas, kus paadi kreeni korral vesi esimesena üle parda tuleb; 12) mahutab vähemalt kaks inimest istumisasendis ja ühe lamamisasendis; 13) valvepaat on varustatud mootoriga, mis võib olla rippmootor, ning mootori võimsus tagab paadi kiiruse vähemalt kuus sõlme; 14) valvepaat talub katmata hoidmist lahtisel tekil ja selle ujuvus on tagatud kümne päeva jooksul mis tahes meretingimustes; 15) täispuhutava ja kombineeritud konstruktsiooniga valvepaadi ujuvus on tagatud ühe või kahe ümarujukiga, kusjuures ühe ujuki kasutamisel peab ujuk olema jagatud vähemalt neljaks sektsiooniks ning kahe ujuki kasutamisel ei tohi suurema ujuki maht ületada 60 protsenti ujukite kogumahust; 16) ümarujukid tagavad valvepaadi ujuvuse ja positiivse vabaparda paati maksimaalselt lubatud inimeste (keskmise kaaluga 82,5 kilogrammi) arvuga ka juhul, kui üks veekindlatest sektsioonidest on õhust tühi; 17) ümarujukite maht peab olema vähemalt 0,17 m³ iga valvepaati lubatud inimese kohta; 18) iga ümarujuki sektsioon on varustatud tagasilöögiklapiga, mis võimaldab ujuki õhuga täita käsipumba või muu vahendi abil, ning vajadusel peab olema kaitseklapp; 19) täispuhutava paadi põhi ja teised kergesti vigastatavad kohad on tugevdatud hõõrderibadega; 20) kui puudub võimalus täita valvepaadi ujukid 30 sekundi jooksul, on valvepaat laeval täispuhutuna ning kaitstud otsese päikesekiirguse eest. (2) Valvepaati ei arvestata laeva kollektiivsete päästevahendite hulka, välja arvatud juhul, kui tegemist on päästepaadiga. (3) Valvepaadi katsetamine enne laevale paigaldamist toimub kooskõlas IMO nõuetega. (4) Täispuhutavat valvepaati võib parandada ainult selleks tunnustatud kaldahooldusettevõtja. Laeva pardal võib valvepaati parandada avariiolukorras ja sel juhul peab paadi nõuetele vastavust kinnitama tunnustatud kaldahooldusettevõtja. Täispuhutavat valvepaati hooldatakse vastavalt tootja instruktsioonidele.“; 45) paragrahvi 34 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Veeskamisseadmed tagavad täielikult varustatud päästepaadi, päästeparve või valvepaadi ohutu veeskamise 10° diferendi puhul ja kuni 20° kreeni puhul ükskõik millisesse pardasse koos inimestega ja ilma. 17 (2) Veeskamine peab olema võimalik gravitatsioonijõu mõjul, laeva energiaallikatest sõltumatult. (3) Veeskamisseadmed võimaldavad ühel inimesel päästevahendit veesata tekilt või päästevahendist. (4) Veeskamisseadmed on varustatud piduriga, mis tagab inimeste ja varustusega täielikult komplekteeritud päästevahendi veeskamisel selle peatamise ja kohal hoidmise. (5) Pääste- ja valvepaadi veeskamisseadmed on varustatud mehaanilise jõuajamiga vintsiga. Valvepaadi veeskamisseadmed tagavad inimeste ja varustusega täielikult komplekteeritud valvepaadi tõstmise kiirusega vähemalt 0,3 meetrit sekundis. (6) Päästepaadi ja valvepaadi vints on varustatud käsiajamiga, mille käitamisvahend ei tohi paadi veeskamisel pöörelda, ja tõstmisel mehaanilise jõuajamiga. Päästeparve tõstetakse käsiajamiga. (7) Päästepaatide, päästeparvede ja valvepaatide veeskamisseadmete lööpreid vahetatakse vähemalt iga viie aasta järel. (8) Veeskamisseadmeid katsetatakse üks kord viie aasta jooksul. Katsetatakse 1,1-kordse maksimaalselt lubatud koormusega. (9) Päästeparve, mida veesatakse distantsaktiveerimise abil, või kui päästeparve horisontaalkaugus veepinnast ei taga vabalangemise teel ohutut veeskamist, peab olema võimalik veesata vastavalt lõikes 1, 2 või 3 sätestatule, inimesteta parvel.“; 46) paragrahvi 35 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Päästevestide asukohad on kergesti ligipääsetavad ja selgelt märgistatud. Päästevesti tule aegumiskuupäev ei tohi olla möödunud ning tuli on kinnitatud päästevesti külge selliselt, et tulevalgus oleks nähtav üles, kui inimene on teadvuseta vees ja päästevest on nõuetekohaselt seljas. Tuli ei tohi tekitada vigastusi inimesele, kes hüppab päästevestiga kuni 4,5 meetri kõrguselt vette. (2) Igale laeval viibivale inimesele peab laevas olema päästevest. (3) Kohaliku rannasõidu ning sisevee-reisilaeval peab olema päästeveste kolm protsenti rohkem laeva pardale lubatud inimeste arvust. (4) Reisilaeval peavad olema lastele ettenähtud päästevestid, mille kogus peab vastama vähemalt kümnele protsendile reisijate arvust, kuid igal juhul peab olema päästevest igale laeval viibivale lapsele. (5) Vahiteenistuse tarbeks mõeldud päästevestid asuvad vahiteenistuse ruumides. Mehitamata masinaruumis on üks päästevest juhuks, kui meeskonnaliige viibib seal tööülesannete täitmiseks. Kui meeskonnaliikmete kõik päästevestid asuvad navigatsioonisillas või selle 18 vahetus läheduses avatud tekil, võib lõikes 2 nõutud päästevestide koguarv olla sillavahi võrra väiksem. (6) Sisevee-laeva päästevest ei pea vastama LSA koodeksi nõuetele. (7) Valvepaatide meeskondadele, kuhu kuulub vähemalt kaks inimest, on laevas sobiva suurusega vee- või ilmastikukindlad ülikonnad. Kui veeülikonnad vastavad LSA koodeksiga päästevestidele kehtestatud nõuetele, võivad need laeva varustamisel asendada päästeveste. (8) Mehitatud laev on varustatud päästerõngastega järgmiselt: 1) alla 15 meetri pikkune laev kahe päästerõngaga, millest üks on isesüttiva tulega ja teine päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit; 2) laev pikkusega 15–45 meetrit nelja päästerõngaga, millest kaks on isesüttiva tulega ja kaks päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit; 3) laev pikkusega 45 meetrit ja enam kaheksa päästerõngaga, millest kaks on isesüttiva tulega, kaks päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit, ja kaks isesüttiva tule ja automaatselt tööle hakkava suitsupoiga. (9) Ühetekilisel laeval ja teisaldataval ujuvvahendil võib olla neli päästerõngast, millest kaks on isesüttiva tulega ja kaks päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit. (10) Mehitamata laeval on vähemalt kaks päästerõngast, millest üks on isesüttiva tulega ja teine päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit. (11) Päästerõngad on laeval paigaldatud järgmiselt: 1) päästeliiniga päästerõngas asub mõlemas pardas, välja arvatud alla 15 meetri pikkusel laeval; 2) üks päästerõngas asub ahtris või selle vahetus läheduses; 3) automaatselt tööle hakkava suitsupoiga päästerõngad asuvad mõlemas pardas kiire veeskamise võimalusega navigatsioonisilla tekil; 4) ülejäänud päästerõngad on ühtlaselt jagatud üle laeva võimalusega neid kasutada parimal viisil. (12) Päästerõngastele on märgitud suurte tähtedega laeva nimi ja kodusadam. Päästerõngad on paigalduskohast kergesti kättesaadavad ja neid ei tohi laeva külge mingil viisil püsivalt kinnitada. Päästerõngas ei tohi olla samaaegselt päästeliiniga ja isesüttiva tulega. (13) Rahvusvahelisi reise sooritaval laeval, välja arvatud olemasoleval kalalaeval pikkusega alla 45 meetri ja uuel kalalaeval pikkusega alla 24 meetri, on liiniheitja, mille komplekti kuulub neli raketti ja neli liini. Kui liiniheitja komplekt koosneb ühest liinist ja ühest raketist, peab laeval olema neli sellist komplekti. Laeval pikkusega alla 24 meetri ja laeval, mille sõidupiirkond piirdub lähisõiduga, võib liiniheitja koosneda kahest raketist ja kahest liinist. (14) Kohaliku rannasõidu laeval on liiniheitja komplektis vähemalt kaks raketti ja kaks liini. Kui liiniheitja komplekti kuulub üks liin ja üks rakett, peab laeval olema kaks sellist komplekti. Liiniheitjat ei pea olema alla 24 meetri pikkusega laeval, sisevee-laeval, kalalaeval ja laeval, mille sõidupiirkonnaks on reid.“; 19 47) paragrahvi 36 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Laevas on konventsiooni SOLAS reeglile II-2/15.2.4 (SOLAS 1999/2000 muudatus) vastav laeva tulekaitseplaan, kus kasutatakse kehtestatud leppemärke vastavalt IMO nõuetele, mis kehtisid enne 2004. aasta 1. jaanuari ehitatud laevadele, või vastavalt asjakohastele juhistele laevadele, mis on ehitatud nimetatud kuupäevast hiljem. Laeva tulekaitseplaan on paigaldatud laevameeskonnale püsivalt nähtavale kohale. Laeva tuletõrjeseadmed ja -varustus, mis on raskesti märgatavad, on tähistatud vastavate leppemärkidega, et võimaldada neid kohe leida. (2) Laeval kogumahutavusega 150 ja enam on vähemalt kaks tuletõrjepumpa, millest üks on statsionaarne tuletõrjepump ja teine võib olla teisaldatav sõltumatu energiaallikaga tuletõrjepump. Laeval kogumahutavusega alla 150 on vähemalt üks tuletõrjepump, mis võib olla teisaldatav sõltumatu energiaallikaga tuletõrjepump. Teisaldatav sõltumatu energiaallikaga tuletõrjepump peab olema võimeline töötama vähemalt kolm tundi, asuma väljaspool masinaruumi, ilmastiku eest kaitstud ruumis sissepääsuga tekilt ning tagama veejoa rõhu ja ulatuse vastavuses lõikega 14. (3) Alla 24 meetri pikkuses laevas, kus puudub elektrigeneraator ja tuletõrjepumba käitamine peamasinalt on ebaefektiivne, võib tuletõrjepumba asendada mahttulekustutussüsteemiga masinaruumis, kus paiknevad sisepõlemismootor ja katel. (4) Uuel laeval masinaruumis või uuel laeval kogumahutavusega üle 50, millel on elu- ja magamisruumid, on tulekahju avastamise alarmsüsteem, mille indikaatorpaneel asub navigatsioonisillas. Tulekahju alarmsüsteem on kavandatud ja andurid paigaldatud nii, et tulekahju masinaruumis ja eluruumides avastatakse võimalikult kiiresti. Mehitamata masinaruumis on tulekahju avastamise alarmsüsteem. (5) Laeval, mille pea- ja abimasinate koguvõimsus ületab 375 kW või millel asub katel võimsusega üle 175 kW, on peale surveveepihustusega kustutussüsteemi statsionaarne gaaskustutussüsteem, mis vastab konventsiooni SOLAS reegli II-2/5 nõuetele. Hoiatussignalisatsioon peab käivituma vähemalt üks minut enne kustutamisel kasutatava gaasi laskmist ruumi. (6) Gaaskustutussüsteemi ei pea olema laeval kogumahutavusega alla 80 ja sama kogumahutavusega olemasoleval laeval, mille ehitusajal selle olemasolu vastavalt konventsioonile SOLAS ei nõutud. Gaaskustutussüsteemi puudumise korral peab olemasoleval laeval olema lõikes 7 nimetatud 45-liitrine vahtkustuti või samaväärses kogumahus mitu vahtkustutit või vahumoodustajat. (7) Laeval kogumahutavusega 150 ja enam on peale statsionaarse gaaskustutussüsteemi igas masina- ja katlaruumis 45-liitrine vahtkustuti või samas mahus mitu vahtkustutit või vahumoodustajat. Gaaskustutussüsteem ja vahtkustutid peavad laevas olema lisaks tulekustutitele. 20 (8) Olemasoleval reisilaeval pikkusega 40 meetrit ja rohkem ning kogumahutavusega 350 ja enam rahvusvahelisi reise sooritaval laeval, millel on igapäevaselt kasutatavad kinnised ruumid, on vähemalt kaks komplekti tuletõrjuja varustust ning vähemalt kaks komplekti hingamisaparaate ja avarii-hingamisaparaadid. (9) Tuletõrjuja varustuse komplekt sisaldab järgmist: 1) kogu keha kattev kaitseriietus, mille väline pind on veekindel; 2) hingamisaparaat, mille mahtuvus peab tagama hapnikuvaru vähemalt 30 minutiks ja maht on vähemalt 1200 liitrit; 3) avarii-hingamisaparaat, mis sisaldab hapnikuvaru vähemalt kümneks minutiks ning kaitseb silmi, nina ja suud avariikoldest põgenemise ajal; aparaadil on selge kasutus- ja hooldusjuhis ning sellele on märgitud säilivusaeg, tootmiskuupäev ning antud tootja heakskiit; 4) kummist või muust elektrit mittejuhtivast materjalist saapad; 5) jäik kaitsekiiver; 6) elektrilamp, mis tagab valgustuse vähemalt kolmeks järjestikuseks tunniks; 7) tuletõrjekirves, mille käepide on kõrgepingeisolatsiooniga; 8) 30-meetrine tulekindel signaalliin, mida on võimalik kinnitada tuletõrjuja hingamisaparaad i või eraldi vöö külge. (10) Lõike 12 punktis 1 nimetatud reisilaeval on vähemalt kaks suruõhu hingamisaparaati ja tuletõrjuja riietuse komplekti igas vertikaaltsoonis. (11) Lõike 12 punktis 1 nimetatud reisilaeval reisijate arvuga üle 36 on iga hingamisaparaatide paari kohta veeudu aplikaator, mis asub hingamisaparaadi paiknemise kohas. (12) Laeval on evakueerimiseks vajalikke avarii-hingamisaparaate järgmiselt: 1) reisilaeval on igas vertikaaltsoonis vähemalt kaks aparaati ja masinaruumis vastavalt seal tavaliselt viibivate inimeste arvule; 2) laeval kogumahutavusega 500 ja rohkem on eluruumide juures vähemalt kaks aparaati ja masinaruumis vastavalt seal tavaliselt viibivate inimeste arvule ning avarii-hingamisaparaad id on paigaldatud selliselt, et kõige efektiivsemalt aidata inimesel välja pääseda ruumidest, magamiskohast või lõksu jäämise kohast. (13) Laeva käsitulekustutile, 45-liitrisele vahtkustutile, hingamisaparaadile ja masinaruumi gaaskustutussüsteemile tehakse igal aastal kaldahooldus ja neil on seda kinnitavad tunnistused. (14) Surveveepihustusega kustutussüsteem tagab sellise rõhu ja ulatuse, et kui tuletõrjemagistraali on ühendatud kaks voolikut, ulatub üks veejuga igasse punkti laevas. Kui väiksemal laeval on ainult üks tuletõrjekraan ja -voolik, on veejoa tugevus ühendatud voolikus selline, et see ulatub igasse laeva punkti ja on kustutamiseks tõhus. (15) Juhul kui tuletõrjevarustusel olev juhend ei ole laeva töökeeles ja tõlget pole otstarbekas tuletõrjevahendile märkida, on laeva töökeelde tõlgitud juhend laeva treeningjuhendis. (16) Kõik tuletõrjevahendid on töökorras, asuvad ettenähtud kohtadel ja on koheseks kasutamiseks valmis. Tuletõrjevahenditele ligipääs ei tohi olla takistatud.“; 21 48) paragrahv 37 sõnastatakse järgmiselt: „§ 37. Tuletõrjevarustuse ja -vahendite kogus (1) Tuletõrjevoolikute arv on võrdne tuletõrjekraanide arvuga ja iga tuletõrjevoolik on ühendatud kombineeritud joatoruga. Reisilaevadel on tuletõrjevoolikud siseruumides ühendatud tuletõrjekraaniga. Tuletõrjevoolik ei tohi olla pikem kui 20 meetrit tekil ja 15 meetrit masinaruumis. Laeval kogumahutavusega alla 150 ei tohi tuletõrjevoolik olla pikem kui 15 meetrit tekil ja kümme meetrit masinaruumis. (2) Käsitulekustuti kaal ei ületa 23 kilogrammi. Käsipulberkustutis on vähemalt viis kilogrammi pulbrit. Käsisüsihappegaasi kustutis on vähemalt viis kilogrammi süsihappegaasi. Käsivahtkustuti maht on vähemalt üheksa liitrit. Kui käsitulekustuti asub laevaruumis, peab see asuma sissepääsu juures. Vahtkustutite asemel võib kasutada pulberkustuteid. (3) Käsitulekustutil on indikaator või plomm, mis kinnitab, et kustuti on töökorras ja kasutamata. Kui käsitulekustutit on kasutatud ning selle indikaatorilt või plommilt ei nähtu, et kustuti on töökorras, asendatakse käsitulekustuti esimesel võimalusel. (4) Laeval on tule kustutamiseks raudkang, kirves ja pootshaak. Kui laeval puudub kaks teineteisest sõltumatu toitega tuletõrjepumpa, peab laeval olema parda tagant veevõtuks sobilik ämber koos piisava pikkusega ühendatud liiniga. Kui laeval puudub surveveepihustusega kustutussüsteem, peavad olema vähemalt kaks sobilikku ämbrit koos piisava pikkuse ühendatud liiniga. (5) Nõutav käsitulekustutite kogus laevas: Nr Käsitulekustuti nimetus 1. Vahtkustuti 1 1.1 Alla 400 kogumahutavusega laeval igal tekil vähemalt (ei ole nõutud tekil, kus on 2 juba käsitulekustuti) Laeval kogumahutavusega üle 400 igal tekil vähemalt (ei ole nõutud tekil, kus on juba kaks käsitulekustutit) 1.2 navigatsioonisillas 1 1.3 masinaruumis: a) laeval kogumahutavusega kuni 150 1 b) laeval kogumahutavusega üle 150 2 1.4 kambüüsis 1 1.5 kergesti süttivate ainetega laoruumis (nõutud ainult juhul, kui see on eraldi ruum ja 1 5 m läheduses pole käsitulekustutit) 1.6 katlaruumis (nõutud ainult juhul, kui see on eraldi ruum ja 5 m läheduses pole 2 käsitulekustuteid) 1.7 jõuseadme keskjuhtimispuldis, nõutud ainult juhul, kui see on eraldatud uksega 1 ruum 1.8 Igal kaubatekil, kus veetakse sõidukeid, peab olema vähemalt iga 20 m kohta üks käsitulekustuti (käsitulekustutid peavad asuma nii, et ükski kaubaruumi punkt ei ole tulekustutist kaugemal kui 20 m, ja olema võrdselt jagatud parraste vahel, niivõrd kui see on mõistlik), millest üks peab asuma kaubateki sissepääsu juures. 22  1.9 Elu- ja teenindusruumides peavad käsitulekustutid asuma nii, et ükski ruumi punkt ei ole tulekustutist kaugemal kui 10 m kõndides. Vajadusel on nõutud lisa- käsitulekustutid. 2 Süsihappegaasikustuti: 2.1 navigatsioonisillas 1 2.2 avariielektrigeneraatori ruumis 1 2.3 masinaruumis a) kus peamasina koguvõimsus on väiksem kui 750 kW 1 b) kus peamasinate koguvõimsus on 750 kW või suurem 2 2.5 ruumis, kus asuvad elektrikilbid (nõutud ainult juhul, kui ruum on uksega eraldatud ülejäänud masinaruumist) ja mille pindala on: a) väiksem kui 15 m2 1 b) 15 m2 ja suurem 2 “; 49) paragrahvi 38 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Merelaeva tulede, märkide ja helisignaalseadmete koosseis, omadused ja paigutus vastab konventsioonile COLREG. Kui olemasoleval laeval kasutatakse teisaldatavaid juhtimisvõimetu laeva tulesid (NUC – Not Under Command), peavad need olema valmisolekus koheseks kasutamiseks ning nende paigaldus tagama parima nähtavuse 360° ulatuses teistele laevadele. (2) Sisevee-laeva signaaltulede ja -märkide ning helisignaalseadmete koosseis, omadused ja paigutus vastavad sisevetel liiklemise korra nõuetele. (3) Laeval kogumahutavusega 150 ja enam ning reisilaeval sõltumata suurusest on signaallamp signaliseerimiseks valgel ajal. Signaallambi jaoks tagatakse laeva peaelektrienergiaallikast sõltumatu toide. Signaallambi juurde peavad kuuluma kaks tagavarapirni. (4) Laeval pikkusega 45 meetrit ja enam, mis sõidab jääpiirkonnas, on helgiheitja-prožektor. Kalalaeva helgiheitja valgusjõud peab olema vähemalt 1 luks mõõdetuna 750 meetri kauguselt, kui kalastatakse jääpiirkonnas. Laeval pikkusega alla 45 meetri, mis sõidab jääpiirkonnas, on valgusti, millega on võimalik jääolusid jälgida. (5) Laeval kogumahutavusega 300 ja enam ning rahvusvahelisi reise sooritaval laeval, samuti kalalaeval pikkusega 45 meetrit ja enam sõltumata kogumahutavusest, on täiskomplekt rahvusvahelise signaalkoodi (International Code of Signals) lippe ja vimpleid. Käesolevas lõikes nimetamata tekklaeval on signaalkoodi lipud A, B, C, L, N ja O koos nende tähenduse kirjeldusega. (6) Laeval, mis sõidab väljaspool kohaliku rannasõidu piirkonda, on rahvusvaheline signaalkood ja korrigeeritud rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamatu IAMSAR III osa. Nimetatud käsiraamatut ei pea olema kalalaeval, mille sõidupiirkond piirdub Läänemerega. (7) Laeval kogumahutavusega 300 ja enam ja igal reisilaeval on avalike teadete süsteem. Avalike teadete süsteemi ei nõuta alla 24 meetri pikkuselt olemasolevalt reisilaevalt. (8) Illustreeritud päästesignaalide tabel asub laeva navigatsioonisillas.“; 23 50) paragrahvi 39 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Laev on sõltuvalt sõidupiirkonnast varustatud pürotehnikaga järgmiselt: 1) laevatatavad siseveed – kolm säratuld; 2) kohalik rannasõit – kuus säratuld; 3) lähisõit – kuus langevarjuraketti; 4) piiramatu sõidupiirkond – 12 langevarjuraketti. (2) Säratulede asemel võib kasutada langevarjurakette. Pürotehnika asub navigatsioonisillas või selle vahetus läheduses. Pürotehnika peab vastama LSA koodeksi nõuetele. Naftasaadusi vedava tankeri varustamine säratuledega on keelatud ning säratulede asemel kasutatakse langevarjurakette.“; 51) paragrahv 40 sõnastatakse järgmiselt: „§ 40 Nõuded nafta- ja muudest kahjulikest vedelainetest põhjustatava reostuse vältimiseks (1) Laev, mis on ehitatud ja varustatud seadmetega nafta ja naftasaaduste veoks mahtlastina, või kemikaalitanker, mis võib vedada naftat või naftasaadust mahtlastina (naftatanker), peab oma ehituse ja seadmetega varustatuse osas vastama MARPOL konventsiooni I lisa nõuetele. (2) Lõikes 1 nimetatud laev peab lisaks juhinduma järgmistest nõuetest: 1) õliseguste vete üleparda pumpamine on keelatud; 2) õliseguste vete äraandmine peab toimuma laeva vahendite või sadamas olevate vahendite abil; 3) kui laeval on masinaruumi pilsi kuivenduspump, siis peab torustikul olema rahvusvahelisele standardile vastav otsik pilsivee äraandmiseks kaldale või pilsivett vastuvõtvale laevale ning pilsivee pumba distantslüliti; 4) kviitungid pilsivee äraandmise kohta tuleb säilitada laevas eraldi kaustas vähemalt kahe aasta jooksul. (3) Laev, mis on ehitatud ja varustatud seadmetega veeldatud gaasi veoks mahtlastina (gaasitanker), kemikaali veoks mahtlastina, või naftatanker, mis veab muud kemikaali kui nafta või naftasaadus (kemikaalitanker), peab oma ehituse ja seadmetega varustatuse osas vastama MARPOL konventsiooni II lisa nõuetele. (4) Lõikes 3 nimetatud laev võib vedada kemikaali mahtlastina, kui tunnistuse laeva kõlblikkusest kemikaali veoks mahtlastina väljaandmise aluseks on: 1) rahvusvaheline ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks (IBC koodeks) või 2) ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks (BCH koodeks), kui laev on ehitatud enne 1. juulit 1986. a. (5) Lõikes 3 nimetatud gaasitanker võib vedada gaasi mahtlastina, kui tunnistuse laeva kõlblikkusest veeldatud gaasi veoks mahtlastina väljaandmise aluseks on: 1) rahvusvaheline veeldatud gaasi vedellastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks (IGC koodeks) või 2) veeldatud gaasi vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks (GC koodeks), kui laev on ehitatud enne 1. juulit 1986. a.“; 24 52) paragrahvi 41 pealkiri, lõige 1 ja punkt 1 sõnastatakse järgmiselt: „§ 41. Nõuded reoveega reostuse vältimiseks „(1) Laev, mille laevapere ja reisijate koguarv on enam kui 15 inimest või mille kogumahtuvus on 400 või enam, olenemata inimeste arvust pardal, peab vastama MARPOL konventsiooni IV lisa nõuetele ning laev, mille laevapere ja reisijate koguarv on enam s kui kümme inimest või laeva kogumahutavus on 200 või enam, olenemata inimeste arvust pardal, peab lisaks juhinduma reoveega reostuse vältimiseks 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonist järgmiselt: 1) reoveetank laevas on arvestusega 25 liitrit reovett inimese kohta ööpäevas ja tagab laevale kolmeööpäevase mahtuvusvaru;“; 53) paragrahvi 42 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Laev, olenemata kogumahutavusest ja inimeste arvust pardal, peab täitma MARPOL konventsiooni V lisa nõudeid. (2) Prügireostuse vältimist käsitlevad plakatid on üles pandud silda, kambüüsi, laevapere majutusruumidesse, peatekile ja reisilaevadel jalutustekile. Plakatid on laeva töökeeles ja laeval, mille sõidupiirkond võimaldab külastada välisriikide sadamaid , lisaks inglise keeles. (3) Laeval kogumahutavusega 100 ja enam ning laeval, mille pardale on lubatud võtta vähemalt 15 inimest sõltumata kogumahutavusest, ning ujuvplatvormil on meeskonnale kohustuslik prügi käitlemise plaan. Prügi käitlemise plaan on laeva töökeeles ja selles on määratud plaani elluviimise eest vastutav isik. Prügi käitlemise plaanis kirjeldatakse järgmisi toiminguid laeval: 1) prügi minimeerimine; 2) prügi kogumine, ladustamine, paigutamine, äraandmine ja kõrvaldamine; 3) pardal olevate prügiseadmete ja -vahendite kasutamine. (4) Laeval kogumahutavusega 100 ja enam ning laeval, mille pardal olevate inimeste arv on vähemalt 15 sõltumata kogumahutavusest, ning ujuvplatvormil peab olema prügiraamat. Kõik operatsioonid prügiga sõltumata sõidupiirkonnast fikseeritakse prügiraamatus. Kviitungeid prügi äraandmise kohta säilitatakse laevas eraldi kaustas vähemalt kaks aastat. Prügiraamatu vorm peab vastama MARPOL konventsiooni V lisa II liite nõuetele. (5) Prügiraamatut võib pidada elektrooniliselt, kui sissekande tegija on identifitseeritav, tagatud on sissekannete terviklikkus ning sissekanded peavad olema kaitstud kustutamise või hävitamise eest. Elektroonilise sissekande muutmisel peab algne tekst jääma nähtavaks. (6) Laeval on vähemalt nelja liiki kaanega suletavad ning tähistatud prügikonteinerid ohtlikele jäätmetele, plastijäätmetele, toidujäätmetele ja ülejäänud olmeprügile. Laevadel kogumahutavusega alla 150, välja arvatud reisilaevad el, on nõutud üks kaanega suletav prügikonteiner ning eraldi mahuti ohtlike jäätmete kogumiseks. (7) Masinaruumis on suletav metallkast õliste kaltsude kogumiseks.“; 25 54) peatüki 8 pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „8. peatükk ÜLDHÄIRE ALARMSÜSTEEM, TREENINGJUHEND, ÕPPEHÄIRED JA ÕPPUSED“; 55) paragrahvi 43 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Laeval on üldhäire alarmsüsteem üldhäiresignaali andmiseks, mis koosneb seitsmest või enamast lühikesest helist ja neile järgnevast ühest pikast helist. (2) Üldhäiresignaali antakse laevavile või -sireeniga ja lisaks elektrikella või -pasunaga või muu samaväärse seadmega, mida varustatakse elektrienergiaga laeva põhielektrienergiavõrgust ja avariielektrienergiavõrgust. Üldhäire alarmsüsteem peab olema selgesti kuulda kõikides laevapere elu- ja tööruumides. (3) Elektrikellad või -pasunad ei ole nõutud väiksemal laeval, kus laevavile või -sireeniga antud signaal või laeva navigatsioonisillast verbaalselt hüütud korraldus on selgesti kuulda igasse laevapere elu- ja tööruumi. (4) Igal laevapereliikmel peab olema täpne juhis tegutsemiseks erinevates hädaolukordades. (5) Laeval, mille laevapereliikmete arv on ohutu mehitamise tunnistuse järgi kuus või enam, ja reisilaeval on häireplaan. Häireplaan on laeva töökeeles ja asub nähtaval kohal navigatsioonisillal, masinaruumis ja laevapereliikmete majutusruumides. (6) Häireplaanis on lõikes 1 nimetatud üldhäiresignaali kirjeldus ja laevapereliikmete kohustused seoses üldhäirega. Häireplaanis on näidatud, millisel viisil antakse korraldus laev maha jätta. (7) Häireplaanis on kõikide laevapereliikmete kohustused erinevates hädaolukordades ning käsitletakse järgmisi valdkondi: 1) vee- ja tulekindlate uste sulgemine, klapid, illuminaatorid, valgusluugid (keilutid) ja muud avad; 2) varustuse kandmine päästeparve ja -paati; varustusse kuuluvad soojad tekid, toiduained, lisajoogivesi, pürotehnilised signaalvahendid, ravimid ja muu vajalik, näiteks logiraamat, meeskonnaliikmete dokumendid, hetkel kasutusel olevad navigatsioonikaardid ja binokkel; 3) päästeparve ja -paadi ettevalmistamine ja veeskamine; 4) teiste laeval olevate päästevahendite ettevalmistamine, laeva ohutusplaani järgimine; 5) avariiraadioside ja hädaolukorra sõnumi saatmine; 6) EPIRB-i, SART-i ja GMDSS-i aktiveerimine ja kaasavõtmine; 7) vajadusel langevarjuraketi või säratule aktiveerimine; 8) tuletõrjerühma koosseisu määramine, ülesanded ja varustus; 9) masinaruumi mahtkustutussüsteemi aktiveerimine; 10) tuletõrjepumba ettevalmistamine ja käivitamine; 11) reisijate eest vastutav isik. (8) Häireplaanis on kajastatud laeva juhtkonda kuuluvate isikute vastutusala ja isikute asendajad nende tegutsemisvõimetuse korral.“; 26 56) paragrahvi 44 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Laeval on treeningjuhend, mis asub igas messis, puhkeruumis või kajutis. Treeningjuhend võib koosneda mitmest voldikust ja sisaldab juhendeid ja informatsiooni laeva päästevahendite ja ellujäämismeetodite kohta kergesti arusaadavas vormis ja võimalusel koos illustratsioonidega. (2) Treeningjuhendi mis tahes osa võib koosneda informatsioonist, mis edastatakse audiovisuaalsete vahenditega. Treeningjuhend on laeva töökeeles. Treeningjuhend on laevapõhine, kajastades laeva pardal olevate päästevahendite kasutamise põhimõtteid. (3) Treeningjuhendis kajastatakse järgmist: 1) päästevesti ja veekostüümi selgapanek sõltuvalt olukorrast; 2) kogunemine kogunemispaikadesse; 3) päästepaati, päästeparve ja valvepaati asumine, nende veeskamine ja laeva parda juurest lahkumine; 4) päästepaadist ja päästeparvest toimuv veeskamine; 5) vabastamine veeskamisseadmest; 6) kaitsemeetodid ja vajaduse korral kaitseseadmete kasutamine veeskamisel; 7) veeskamisala valgustus; 8) päästevarustuse kasutamine; 9) otsimisseadmete kasutamine; 10) illustratsioonide abil päästevahendite raadioseadmete kasutamine; 11) ujuvankrute kasutamine; 12) mootori ja selle juurde kuuluvate seadmete kasutamine; 13) päästepaadi, päästeparve ja valvepaadi ülestõstmine, paigaldamine ja kinnitamine; 14) alajahtumise oht ja soojade riiete vajadus; 15) päästepaadi ja päästeparve ning varustuse kasutamine; 16) päästmismeetodid, kaasa arvatud helikopteri selliste päästeseadmete nagu kandetraksid, korv, kanderaam ja pükspoi ning kalda päästeseadmete ja liiniheitja kasutamine; 17) muud häireplaanis ettenähtud tegevused ja kohustused; 18) päästevahendite avariiremondi juhendid.“; 57) peatükki 8 täiendatakse paragrahvidega 44 1 – 443 järgmises sõnastuses: „§ 441 . Laeva õppused ja treeningud (1) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab iga laevapere liige igal kuul osa võtma vähemalt ühest laeva mahajätmise ja ühest tuletõrjeõppusest. Laeval pikkusega alla 45 m peab iga laevapere liige iga kolme kuu jooksul osa võtma vähemalt ühest laeva mahajätmise ja vähemalt ühest tuletõrjeõppusest. Juhul kui viimasest õppusest võttis osa vähem kui 75% laevapere liikmetest, tuleb 24 tunni jooksul laeva sadamast väljumisest korraldada tuletõrje- ja laeva mahajätmise õppus. (2) Tuletõrjeõppus peab hõlmama: 1) saabumist kogunemispaikadesse ja ettevalmistust häireplaanis nimetatud kohustuste täitmiseks tulehäire korral; 2) tuletõrjepumba käivitamist, kus kasutatakse vähemalt kaht veejuga, et kontrollida tuletõrjesüsteemi korrasolekut; 3) tuletõrjuja ja muu isikliku päästevarustuse korrasoleku kontrolli; 27 4) vastavate sidevahendite kontrolli; 5) veekindlate ja tulekaitseuste, tulekaitsesiibrite ja evakuatsioonivahendite korrasoleku kontrolli; 6) laeva mahajätmiseks vajalike seadmete kontrolli. (3) Laeva mahajätmise õppus peab hõlmama: 1) laevapere kutsumist alarmsüsteemiga kogunemispaikadesse, selgitust laeva mahajätmise vajadusest ja korraldust laeva mahajätmiseks kooskõlas häireplaaniga; 2) saabumist kogunemispaikadesse ja ettevalmistust häireplaanis nimetatud kohustuste täitmiseks; 3) kontrolli, et laevapere liikmed on sobivalt riietatud; 4) kontrolli, et päästevestid on õigesti selga pandud; 5) pärast vajalikku ettevalmistust vähemalt ühe päästepaadi parda taha rippu laskmist; 6) päästepaadi mootori käivitamist ja töötamist; 7) päästeparvede taavetite käitamist. (4) Igal järgneval lõikes 3 nimetatud õppusel tuleb võimaluse korral parda taha rippu lasta eelnevast õppusest erinev päästepaat. (5) Õppused tuleb võimalusel korraldada nii, nagu oleks tegelik hädaolukord. (6) Laeva mahajätmise õppusel tuleb häireplaanis ettenähtud meeskonnaga veesatud päästepaadiga manööverdada vähemalt üks kord kolme kuu jooksul. (7) Valvepaadid, mis ei ole samaaegselt päästepaadid, tuleb üks kord kolme kuu jooksul koos häireplaanis ettenähtud meeskonnaga veesata ja nendega manööverdada. (8) Kui pääste- või valvepaadi veeskamise õppused toimuvad laeva edasikäigul, tuleb sellised õppused nende ohtlikkuse tõttu läbi viia kaitstud vetel, kogemustega laevaohvitseri järelevalve all ja juhindudes seejuures vastavatest Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (edaspidi IMO) soovitustest. (9) Laeva mahajätmise õppuse käigustuleb kontrollida laevapere kogunemiseks ja laeva mahajätmiseks vajalikku avariivalgustuse korrasolekut. (10) Õppused viiakse läbi ettenähtud varustusega. Juhul kui laeval on täiendav varustus, tuleb ka seda kasutada õppuste käigus ja õppused vastavalt korraldada. § 442 . Väljaõpe ja juhendamine laeval (1) Mitte hiljem kui kahe nädala jooksul pärast laevapere liikme saabumist laevale, tuleb ta välja õpetada päästevahendite ja nende varustuse kasutamiseks. (2) Lisaks lõikes 1 sätestatule tuleb läbi viia täiendavad päästevahendite kasutamise ja päästmise juhendamised samade ajavahemike jooksul kui õppused. Iga üksik juhendamine võib käsitleda laeva päästevahendite erinevaid elemente, kuid kahe kuu jooksul tuleb hõlmata kõik laeva päästevahendid ja selle varustus. Iga laevapere liikme juhendamine peab sisaldama vähemalt: 1) laeva täispuhutavate parvede kasutamist koos hoiatusega naeltega jalanõude ja teravate esemete kasutamise osas; 28 2) esmaabi andmist, kaasa arvatud esmaabi alajahtumisel ning teistel juhtudel; 3) päästevahendite kasutamist karmides ilmastikutingimustes tormisel merel. (3) Kui laeval(e) on monteeritud taavetiga veesatavad päästeparved, peab nende kasutamise väljaõpe toimuma vähemalt iga nelja kuu möödumisel. Võimalusel tuleb õppuse käigus parv täis puhuda ja veesata. Selleks otstarbeks võib kasutada õppeotstarbelist päästeparve, mis ei kuulu laeva päästevarustuse hulka. Õppeotstarbeline päästeparv peab olema selgelt õppeotstarbelisena märgistatud. § 443 . Kanded logiraamatusse Õppuste läbiviimise kuupäevade, laeva mahajätmise ja tuletõrjeõppuse kirjelduse ning päästevahendite kasutamise õppuste kohta tuleb teha kanne laeva logiraamatusse. Kui õppusi ja treeninguid ei viidud läbi täismahus ning tähtaegselt, tuleb logiraamatusse teha kanne, mis selgitab läbiviidud õppuste mahu ja tähtaegade eiramise põhjuseid.“; 58) paragrahvi 45 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 59) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Kütuse varu-, sette- ja kulutankid, mis asetsevad kõrgemal topeltpõhja tankidest, on varustatud kiirelt suletavate klappidega, mida saab sulgeda ohutust kohast väljaspool masinaruumi, et vältida kütuse väljavoolu nende tankide kütusetorudest vigastuse korral või tulekahju ajal nendes ruumides. (8) Kütuse ja õlitanki mõõteklaas on tagantpoolt kaitstud klaasiga või sertifitseeritud voolikuga ning varustatud isesulguvate klappidega.“; 60) paragrahvi 47 lõikes 2 asendatakse sõna „Sanitaarvete“ sõnaga „Reovee“; 61) paragrahvi 47 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt: „(6) Juhul kui parvlaeva vabaparda kõrgus vaheseinte tekini on selline, et tekiserv sukeldub kreeninurgal üle 5°, tagatakse vee äravool otse parda taha küllaldase arvu vastava suurusega piigatitega.“; 62) paragrahvi 47 lõiked 11–18 sõnastatakse järgmiselt: „(11) Kuivenduspumbad, välja arvatud lisapumbad, mis on ette nähtud ainult piigiruumid e kuivendamiseks, on monteeritud nii, et tagatakse vee väljapumpamine igast vaheruumist. (12) Iga jõuajamiga pilsipump on võimeline pumpama vett läbi nõutud kuivendustorustiku kiirusega vähemalt kaks meetrit sekundis. Iseseisvatel jõuajamiga pilsipumpadel, mis on masinaruumis, asuvad imitorud masinaruumis, välja arvatud juhul, kui ei nõuta rohkem kui kahe imitoru monteerimist mis tahes ühte vaheruumi. Kui on ette nähtud kaks või enam imitoru, asub üks neist kummagi parda ääres. Imitorud on sobivalt paigaldatud ja masinaruumis asuva imitoru diameeter ei tohi olla väiksem kui põhikuivendustorustikul. 29 (13) Lisaks lõikes 9 sätestatud imitorudele on kõige võimsama jõuajamiga pumbaga ühendatud üks avariipilsi imitoru, mis on varustatud tagasilöögiklapiga ja asub masinaruumi pilsi tasapinnal. Avariipilsi imitoru diameeter on sama kui põhikuivenduspumbal. (14) Kingstonite ja imitorude klappide spindlid ulatuvad üle masinaruumi pilsikatete. (15) Kuivendustorustik kogu pikkuses kuni pumbani on teistest torustikest autonoomne. (16) Rakendatakse meetmeid, et vältida vaheruumi uputust kuivendussüsteemi imitoru purunemise või vigastamise tagajärjel mis tahes teises vaheruumis pärast laeva kokkupõrget või madalikule sõitu. Selleks paigaldatakse tagasilöögiklapid torudele, mille mõni osa asetseb pardale lähemal kui ühe viiendiku kaugusel laeva laiusest. (17) Kuivendussüsteemiga seotud jaotuskarbid, klapid ja kraanid asetsevad nii, et uputuse puhul saab ühe pilsipumbaga pumbata igast vaheruumist. Juhul kui kõikidel pumpadel on ühine torustik, nähakse ette võimalus kohapeal vaheseinte tekist kõrgemal kasutada imitorusid teenindavaid klappe. Juhul kui lisaks põhikuivendussüsteemile on ette nähtud avariikuivendussüsteem, peab see olema põhikuivendussüsteemist sõltumatu. (18) Kõik lõikes 17 nimetatud klappide ja kraanide käitamise seadmed, mida kasutatakse ülalpool vaheseinte tekki, on selgelt märgistatud ja varustatud vahendiga, mis näitab, kas klapp või kraan on avatud või suletud.“; 63) paragrahvi 48 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Reisilaeval, millel on: 1) kuni 200 reisijat, on peamasinalt käitatav pump ja üks autonoomse jõuajamiga pump, mis ise asub ja mille energiaallikas asub väljaspool masinaruumi; 2) üle 200 reisija, on üks peamasinalt käitatav pump ja kaks autonoomse jõuajamiga pumpa, millest üks peab asuma ja saama oma tööks vajaliku energia väljastpoolt masinaruumi. (2) Laeval, mis ei ole reisilaev, on kaks pumpa, millest üks võib olla peamasinalt käitatav pump ja vähemalt üks peab olema autonoomne jõuajamiga pump.“; 64) paragrahvi 50 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Kalalaeval pikkusega 45 meetrit ja enam peab olema võimalik avariiroolimise kohalt visuaalselt näha kursinäitu.“; 65) paragrahv 54 sõnastatakse järgmiselt: „§ 54. Mehaaniku väljakutse signalisatsioon ja alarmsüsteem mehitamata masinaruumis (1) Mehitamata masinaruumis on alarmsüsteem, mis on võimalusel konstrueeritud nii, et üksikute elementide rikke korral tagatakse kontrollitava seadme ohutus, ning millel on järgmised funktsioonid: 1) tagab helisignaali andmise keskjuhtimispuldis või peamasina juhtimiskohas ja iga signaali visuaalse näitamise vastavas asukohas; 2) on seotud mehaaniku kajuti ja messiga läbi selektorlüliti, et tagada side vähemalt ühega neist; 30 3) mis tahes olukorra tekkimisel, mis nõuab vahitüürimehe tegutsemist või tähelepanu, annab sillas heli- ja visuaalalarmi; 4) annab mehaaniku väljakutsesignaali, kui heli- ja visuaalsele alarmile ei pöörata ettenähtud aja jooksul tähelepanu. (2) Alarmsüsteem on pidevalt varustatud elektrienergiaga ja peab normaalse elektrivarustuse katkemise korral automaatselt ümber lülituma varuelektrienergiaallikale. Elektrivarustuse katkemine alarmsüsteemis peab esile kutsuma vastava alarmi. (3) Alarmsüsteem tagab enam kui ühe rikke üheaegse näitamise, kusjuures üks signaal ei tohi segada teise vastuvõttu. Alarm peab kestma seni, kuni see on vastu võetud, visuaalne näitamine kuni rikke parandamiseni.“; 66) paragrahvi 60 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 67) paragrahvi 62 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Laev on varustatud autonoomse avariielektrienergiaallikaga koos avariijaotuskilbiga, mis asub kergesti ligipääsetavas ruumis ülalpool vaheseinte tekki, ja see ruum ei tohi olla A kategooria masinaruumi jätk või ruum, kus asuvad peaelektrienergiaallikas või peajaotuskilp. (2) Avariielektrienergiaallikaks võib olla akupatarei, mis töötab ilma lisalaadimiseta või ülemäärase pingelanguseta, või generaator, mida käivitab sisepõlemismootor ja millel on sõltumatu kütusevarustus, ning kütuse leekpunkt ei tohi olla väiksem kui 43°C. Uue laeva ja ümber ehitatud laeva generaatoril peavad olema automaatsed käivitusseadmed, olemasoleva laeva generaatoril heakskiidetud käivitusseadmed. Kui avariielektrienergiaallikaks on generaator, nähakse ette sellega seotud muundurseade. (3) Avariielektrienergiaallikat peab saama efektiivselt käitada, kui laeva kreen on kuni 22,5° ja laeva diferent tasakiiluga võrreldes 10°. Generaatorit saab käivitada mis tahes välistemperatuuri juures. Reisilaeval peab generaator käivituma automaatselt pärast peaelektrienergiaallika äralangemist. (4) Avariijaotuskilp asub võimalikult lähedal avariielektrienergiaallikale. (5) Avariielektrienergiaallikas on võimeline töötama vähemalt kuue tunni jooksul ja tagama samaaegselt elektrienergia: 1) laeva avariikuivenduspumbale ja ühele tuletõrjepumbale; 2) avariivalgustusele; 3) navigatsioonituledele; 4) kõikidele sidevahenditele; 5) hädaolukorra alarmsüsteemile; 6) tulekahju avastamise süsteemile; 7) kõikidele seadmetele, mida kasutatakse signaalide andmiseks hädaolukorras, kui need on elektrilised ja saavad voolu peaelektrienergiaallikast; 8) elektriajamiga sprinklerpumbale, kui see on olemas; 9) laeva signaallambile, kui selle toide on laeva peaelektrienergiaallikast. 31 (6) Avariivalgustus reisilaevas on tagatud päästevahendite tekil ja poordi taga, kõikides koridorides, trepikodades ja väljapääsukohtades, masinaruumides ja kontrolljaamades, sprinklerpumba ruumis, navigatsioonisillas ja kaardiruumis. (7) Avariivalgustus kaubalaevas on tagatud päästevahendite tekil ja poordi taga, kõikides koridorides, trepikodades ja väljapääsukohtades, peamasinaruumis ja peageneraatorite ruumis, navigatsioonisillas ja kaardiruumis, tankeritel ka lastipumba ruumis. (8) Avariielektrienergiaallikas on võimeline elektrienergiaga varustama poole tunni jooksul jõuajamiga käitatavaid veekindlaid uksi ja nende juurde kuuluvaid juhtimisseadmeid, näitureid ja hoiatussignaali elektrivõrke ning lõikes 5 nõutud valgustust.“; 68) paragrahvi 761 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51 ) Alla 24 m pikkusega tekiga kalalaeva püstuvus peab lisaks lõikes 5 toodud nõuetele vastama järgmistele kriteeriumitele: 1) tekil asuva pakkimata kala kaalust või liikuvusest mõjutatud algmetatsentriline kõrgus peab olema vähemalt 500 mm; 2) laeva püstuvus, kui lastiruumi luuk on avatud ja püügivahendid on tekil, peab olema selline, et laeva kaldenurk kalakoti tõstmisel ei ületaks 10° või nurka, mille puhul tekk läheb parda juures vette. Nimetatud tingimuse täitmise korral võib algmetatsentriline kõrgus olla vähemalt 350 mm.“; 69) paragrahvi 763 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „Laeval“ tekstiosaga „kogumahutavusega 20 ja enam“; 70) peatükki 18 täiendatakse paragrahvidega 765 ja 766 järgmises sõnastuses: „§ 765 . Püstuvuse lisakriteeriumid kalalaevadele pikkusega 24 meetrit ja enam (1) Põhja Atlandi piirkonnas kalastava laeva püstuvuse informatsioonis tuleb ette näha järgmist jäätumist: 1) 30 kg/m 2 jääd avatud tekil ja ülekäigusildadel; 2) 7,5 kg/m2 jääd projekteeritud vertikaalpindadel mõlemal pardal ülalpool veepinda. (2) Pindade arvel, mille moodustavad reelingud, peelestik (välja arvatud mastid) ja taglas, suurendatakse jäätuvate projekteeritud vertikaalpindade suurust 5% võrra ja staatilisi momente 10% võrra. (3) Seineritel tuleb püstuvuse arvutamisel arvesse võtta ülalnimetatud jäätumist ka siis, kui seiner lahkub kalastuspiirkonnast püügivahenditega, ilma saagita ja 30% kütuse, vee jms varudega. (4) Laeval, mis kalastab väga tiheda triivjää piirkonnas põhja pool paralleelist 63° N ja meridiaanide 28° W ja 11° W vahel, tuleb püstuvuse informatsioonis ette näha järgmist jäätumist: 1) 40 kg/m2 avatud tekil ja ülekäigusildadel; 2) 10 kg/m2 projekteeritud vertikaalpindadel mõlemal pardal ülalpool veepinda. 32 (5) Läänemerel kalastava laeva püstuvuse informatsioonis tuleb ette näha järgmist jäätumist: 1) 15 kg/m2 jääd avatud tekil ja ülekäigusildadel; 2) 7,5 kg/m 2 jääd projekteeritud vertikaalpindadel mõlemal pardal ülalpool veepinda. (6) Laeval, mis kalastab jäätumise piirkonnas, peab olema võimalik eemaldada jääd laeva konstruktsioonidelt kõigi võimalike vahenditega, kas sulatades jääd kuuma vee, auru või kemikaalidega või jääd lahti raiudes. Laev peab olema varustatud vastavate voolikutega ja kemikaalidega. Jää raiumiseks tuleb laev varustada puuhaamrite, kangide, kirveste, metallkühvlite, lumelabidatega jne, arvestusega vähemalt igale laevapere liikmele üks tööriist, kuid laeval ei pea olema üle 12 tööriista jää raiumiseks. § 766 . Lisaohutusnõuded kalalaevadele pikkusega 24 meetrit ja enam eriliste püügiviiside korral (1) Kalalaevadel pikkusega 24 meetrit ja enam, mis tegelevad eriliste püügiviisidega nagu traalimine pardast väljaulatuvate poomidega, mille puhul laevale mõjuvad lisajõud, tuleb suurendada § 761 lõigetes 1–4 esitatud nõudeid järgmiselt: 1) staatilise püstuvuse diagrammi pindala suurendatakse 20% võrra; 2) metatsentriline kõrgus peab olema vähemalt 500 mm. (2) Lõike 1 punkti 1 kohaldatakse ainult nendele laevadele, mille peamasina võimsus kilovattides ei ületa järgnevates valemites toodud suurust: N = 0,6 L2 laevadele pikkusega 35 m või vähem ning N = 0,7 L2 laevadele pikkusega 37 m või enam, kus L on laeva kogupikkus (vahepealse pikkusega laevade koefitsient L jaoks määratakse interpoleerimisega 0,6 ja 0,7 vahel). (3) Kui peamasina võimsus ületab lõikes 2 toodud valemi kohaselt väljaarvestatud võimsust, suurendatakse lõike 1 punktis 1 toodud protsenti proportsionaalselt võimsuse suurenemisega. (4) Poomide kaldenurk stabiilsuse arvutamisel horisontaalpinna suhtes võib olla kuni 45°.“; 71) määrust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses: „1 Euroopa Liidu nõukogu 11. detsembri 1997. a direktiivi 97/70/EÜ (EÜT L 034, 09.02.1998, lk 1–29) ja seda muutvate komisjoni 18. märtsi 1999. a direktiivi 1999/19/EÜ (EÜT L 083, 27.03.1999, lk 48–49), komisjoni 25. aprilli 2002. a direktiivi 2002/35/EÜ (EÜT L 112, 27.04.2002, lk 21–33), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. a direktiivi 2002/84/EÜ (EÜT L 324, 29.11.2002, lk 53–58) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. a määruse (EÜ) nr 219/2009 (ELT L 87, 31.03.2009, lk 109–154).“. Kristen Michal kliimaminister Keit Kasemets /allkirjastatud digitaalselt/ kantsler /allkirjastatud digitaalselt/ 33