Teie 11.04.2025 nr 2-5/25-00668;
Riigikantselei RIIGIKOGU/25-0379/-
[email protected] 2T
Meie 07.05.2025 nr 1.1-11/1843-2
Seisukoha edastamine
võlaõigusseaduse muutmise seaduse
eelnõu (621 SE) kohta
Vabariigi Valitsusele on arvamuse andmiseks edastatud Eesti Keskerakonna fraktsiooni
algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (621 SE). Riigikantselei resolutsiooni
kohaselt peab Justiits- ja Digiministeerium edastama oma seisukoha ning
Rahandusministeerium peab Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoha läbi vaatama ja esitama
ettepaneku valitsuse arvamuse kujundamiseks.
30.04.2025 edastas Justiits- ja Digiministeerium oma seisukoha leides, et eelnõu seletuskirjas
ei ole põhjendatud, millistele andmetele tuginedes on valitud just eelnõus ette nähtud
lähenemine ning puudub analüüs selle kohta, kas seda saab krediidiandja kulusid arvesse
võttes pidada objektiivseks ja õiglaseks. Tegemist on laia ja olulise mõjuga
muudatusettepanekuga, millele peab eelnema põhjalik mõjuanalüüs. Justiits- ja
Digiministeerium ei toeta seetõttu eelnõu.
Lisaks Justiits- ja Digiministeeriumi toodud kaalutlustele juhime tähelepanu ka Euroopa
Kohtu 14.03.2024 otsusele kohtuasjas nr C-536/22, mis käsitles Justiits- ja Digiministeeriumi
kirjas viidatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivi1 art 25 lõiget 32.
Kohus leidis, et tõlgendus, mis välistab liikmesriikide võimaluse näha ette hüvitis
ennetähtaegse tagasimaksmise korral krediidiandja saamata jäänud tulu hüvitamiseks, oleks
vastuolus direktiivi eesmärgiga.3 Samuti märkis kohus, et direktiivi eesmärgid ei piirdu
sooviga pakkuda kõrgetasemelist tarbijakaitset, vaid hõlmavad ka elamukinnisvaraga seotud
krediidilepingute tõhusa ja konkurentsivõimelise siseturu loomist. Järelikult võib liikmesriigi
seadusandja – arvestades talle jäetud võimalust määrata kindlaks lubatavad kuluelemendid –
arvata hüvitatavate elementide hulka krediidiandja saamata jäänud tulu, kui ta leiab, et see on
vältimatult vajalik direktiivi eesmärkide edendamiseks oma elamukinnisvara turul. Kui
tegemist on korraga, mis ei võimalda krediidiandjatel oodatava lepingulise intressi kaotuse
eest hüvitist saada, siis võivad krediidiandjad valida strateegia, millel on potentsiaalselt
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud
tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010
(ELT 2014, L 60, lk 34).
2 Art 25 lõige 3: Liikmesriigid võivad ette näha, et krediidiandjal on õigus saada põhjendatud juhtudel õiglast ja objektiivset
kompensatsiooni selliste võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega, kuid et nad
ei või selle eest tarbijale määrata trahvi. Siinkohal ei või kompensatsioon ületada krediidiandja kantud rahalist kahju. Nende
tingimuste raames võivad liikmesriigid ette näha, et kompensatsioon ei või ületada teatavat taset või et see on lubatud ainult
teatava perioodi eest.
3 Otsuse punkt 46.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
soovimatu mõju direktiivi eesmärkidele – näiteks krediiditoodete valiku piiramine
pakkumuses või kõikidelt tarbijatelt kõrgemate intresside nõudmine.4
Rõhutame Justiits- ja Digiministeeriumi seisukohta, et on oluline analüüsida muudatusega
kaasnevaid potentsiaalseid mõjusid (positiivseid kui ka negatiivseid) nii tarbijatele kui ka
elamukinnisvaraturule. Muuhulgas on teada mitu krediidiasutust Eestis, kes praktikas
eelnimetatud hüvitist ei võta või võtavad seda vähendatud ulatuses. Seetõttu tasub jälgida, kas
ja millisel määral võib muutuda edaspidi teiste krediidiasutuste praktika.
Seega eeltoodud kaalutlustel teeb Rahandusministeerium Vabariigi Valitsusele ettepaneku
praegu mitte toetada Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud võlaõigusseaduse muutmise
seaduse eelnõu (621 SE).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jürgen Ligi
rahandusminister
Mirjam Rannula 5646 7227
[email protected]
4
Otsuse punkt 47.
2