EELNÕU
04.09.2017
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn
Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri1
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Nehatu looduskaitseala kaitse-eesmärk
(1) Nehatu looduskaitseala2 (edaspidi kaitseala) eesmärk on kaitsta:
1) eluslooduse mitmekesisust, eelkõige rannikulõukaid ja Litoriinamere rannalõukast tekkinud
Nehatu sood ning selle eri kinnikasvamisastmes jäänukjärvi, looduslikke ja poollooduslikke kooslusi,
vee- ja rannikulinnustiku pesitsus-, sulgimis- ja toitumisalasid ning rändepeatuspaiku, kaitsealuseid
liike, Porsiku kadakaid ning laane-, salu- ja soovikumetsi ja neile metsadele iseloomuliku elustiku
mitmekesisust;
2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku
loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. Need on
rannikulõukad (1150*)3, laiad madalad lahed (1160), rannaniidud (1630*), kadastikud (5130), kuivad
niidud lubjarikkal mullal (6210*), liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*), lood (6280*),
niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), puisniidud
(6530*), lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*), liigirikkad madalsood (7230), vanad
loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*), puiskarjamaad (9070), soostuvad ja soo-
lehtmetsad (9080*), lammi-lodumetsad (91E0*);
3) kaitsealuseid liike, mida Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku
linnustiku kaitse kohta (ET L 20, 26.01.2010, lk 7–25) nimetab I lisas, ning nende elupaiku. Need liigid
on merikotkas (Haliaeëtus albicilla), hüüp (Botaurus stellaris), laululuik (Cygnus cygnus), luha-sinirind
(Luscinia svecica cyanecula), roo-loorkull (Circus aeruginosus), välja-loorkull (Circus cyaneus), soo-
loorkull (Circus pygargus), rukkirääk (Crex crex), sookurg (Grus grus), punaselg-õgija (Lanius
collurio) ja vööt-põõsalind (Sylvia nisoria);
4) kaitsealuseid liike, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning
loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta nimetab II lisas, ning nende elupaiku. Need on
tiigilendlane (Myotis dasycneme), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja emaputk (Angelica
palustris);
5) kaitsealuseid ja ohustatud taimeliike ning nende kasvukohti. Need liigid on vahelmine-
näkirohi (Najas marina subsp. intermedia), lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus), valge tolmpea
(Cephalanthera longifolia) ja kärbesõis (Ophrys insectifera);
6) kaitsealuseid linnu- ja käsitiivaliste liike ning nende elupaiku. Need on mustsaba-vigle
(Limosa limosa), suurkoovitaja (Numenius arquata), rooruik (Rallus aquaticus), hallpõsk-pütt
(Podiceps grisegena), punajalg-tilder (Tringa totanus), põhja-nahkhiir (Epitesicus nilssonii) ja pargi-
nahkhiir (Pipistrellus nathusii);
7) hallhanede (Anser anser) koondumis- ja sulgimisalasid.
(2) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse
piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.
(3) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesoleva määrusega
sätestatud erisustega.
§ 2. Kaitseala asukoht
(1) Kaitseala asub Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Hõbesalu, Muriste, Nehatu, Paatsalu,
Pivarootsi ja Rame külas.
(2) Kaitseala välis- ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas 14.
§ 3. Kaitseala valitseja
Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.
§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused
Määruse seletuskirjas on esitatud põhjendused:
1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;
2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta;
3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta;
4) kaitstava loodusobjekti välispiiri ja vööndite piiride kulgemise kohta;
5) kaitsekorra kohta.
2. peatükk
KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED
§ 5. Lubatud tegevus
(1) Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu
kaitsealal, välja arvatud § 12 punktis 3 sätestatud ajal sihtkaitsevööndis.
(2) Telkimine ja lõkketegemine on kaitsealal lubatud õuemaal ja kohas, mis on kaitseala
valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Telkimine selleks ettevalmistamata ja
tähistamata kohas on lubatud piiranguvööndis ja kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis.
(3) Kaitsealal on lubatud:
1) sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine teedel;
2) jalgrattaga sõitmine radadel;
3) punktides 1 ja 2 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine järelevalve-
ja päästetöödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud töödel, kaitseala valitseja
nõusolekul teostataval teadustegevusel, liinirajatiste hooldustöödel ning kaitse-eeskirjaga lubatud
töödel, sealhulgas põllu- ning metsamajandustöödel.
(4) Kaitsealal on lubatud ujuvvahendiga sõitmine ja kalapüük.
(5) Kaitsealal on lubatud jahipidamine, välja arvatud linnujaht.
§ 6. Vajalik tegevus
(1) Poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu taastamiseks ja
säilitamiseks vajalik niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine ja
harvendamine või raadamine.
(2) Sooskoosluste esinemisaladel on nende taastamiseks vajalik kraavide sulgemine.
§ 7. Keelatud tegevus
Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:
1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;
2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid;
3) kehtestada detail- ja üldplaneeringut;
4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas
lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda;
5) anda projekteerimistingimusi;
6) anda ehitusluba;
7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda
vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;
8) jahiulukeid lisasööta.
§ 8. Tegevuse kooskõlastamine
(1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitseala
valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala
seisundit.
(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud
kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-
eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt
haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.
3. peatükk
SIHTKAITSEVÖÖND
§ 9. Sihtkaitsevööndi määratlus
(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate
looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks.
(2) Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit:
1) Muriste sihtkaitsevöönd;
2) Nehatu sihtkaitsevöönd;
3) Tõitse sihtkaitsevöönd.
§ 10. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk
(1) Muriste sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on sookoosluste taastamine ning looduslikule
arengule jätmine, metsa- ja poollooduslike koosluste soodsa seisundi tagamine, samuti kaitsealuse liigi
ja selle elupaiga kaitse.
(2) Nehatu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on Kiissa lahe rannikulõuka ja Nehatu soo kaitse,
sookoosluste taastamine ning looduslikule arengule jätmine, metsa- ja poollooduslike koosluste soodsa
seisundi tagamine ning veelindude rändepeatuspaikade ja kaitsealuste liikide ning nende elupaikade
kaitse.
(3) Tõitse sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on madalsookoosluse taastamine ning looduslikule
arengule jätmine, seda ümbritsevate poollooduslike- ja metsakoosluste soodsa seisundi tagamine, samuti
kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.
§ 11. Lubatud tegevus
(1) Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas.
(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud:
1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata
kohas;
2) kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja poollooduslike koosluste ilme ja
liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus;
3) koosluste kujundamine vastavalt kaitse eesmärgile;
4) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja loodusliku veerežiimi taastamine;
5) tootmisotstarbeta rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks, kusjuures rajatise püstitamisel
ehituskeeluvööndisse ei laiene rajatisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld;
6) tee ja tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks;
7) olemasolevate ehitiste hooldustööd;
8) adru ja pilliroo varumine.
§ 12. Keelatud tegevus
Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega:
1) majandustegevus;
2) loodusvarade kasutamine;
3) inimeste viibimine Muriste sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. juulini, välja arvatud
järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning
kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel.
4. peatükk
PIIRANGUVÖÖND
§ 13. Piiranguvööndi määratlus
(1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse.
(2) Kaitsealal on Nehatu piiranguvöönd.
§ 14. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk
Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on säilitada kaitseala maastikuilme ja tagada koosluste soodne
seisund, kaitsta Porsiku kadakaid, Paadrema jõe suudmeala, poollooduslikke kooslusi, elustiku
mitmekesisust ja kaitsealuseid liike.
§ 15. Lubatud tegevus
(1) Piiranguvööndis on lubatud:
1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega;
2) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas.
(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud:
1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata
kohas;
2) turberaie langi pindalaga kuni kaks hektarit;
3) lageraie hall-lepikutes langi pindalaga kuni üks hektar;
4) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine;
5) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise
püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld;
6) roo varumine külmumata pinnaselt.
§ 16. Keelatud tegevus
(1) Piiranguvööndis on keelatud:
1) uue maaparandussüsteemi rajamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul üksikkraavi
rajamine;
2) maavara kaevandamine;
3) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine;
4) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllu- ja õuemaal.
(2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala
valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.
5. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
§ 17. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 18. Määruse muutmine
(1) Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määruses nr 59 „Hoiualade kaitse alla võtmine
Lääne maakonnas” tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 13 tunnistatakse kehtetuks;
2) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 18 tunnistatakse kehtetuks;
3) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 19 tunnistatakse kehtetuks;
3) määruse lisas esitatud Kangruaadu hoiuala kaart tunnistatakse kehtetuks;
4) määruse lisas esitatud Oademetsa hoiuala kaart tunnistatakse kehtetuks;
5) määruse lisas esitatud Porsiku hoiuala kaart tunnistatakse kehtetuks.
(2) Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine
Pärnu maakonnas” lisas 3 esitatud Väinamere hoiuala kaart asendatakse käesoleva määruse lisas 2
esitatud kaardiga.
§ 19. Määruse kehtetuks tunnistamine
Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 2001. a määrus nr 39 „Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri”
tunnistatakse kehtetuks.
§ 20. Otsuste kehtetuks tunnistamine
(1) Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee 21. novembri 1984. a otsuse nr 267 lisa nr 1
„Haapsalu rajooni kohalikku tähtsust omavad looduskaitse objektid” V osa „Põlised puud” punkt 8,
millega võeti kaitse alla Porsiku kadakad (KLO1000069), tunnistatakse kehtetuks.
(2) Lihula rajooni TSN Täitevkomitee 25. aprilli 1958. a otsuse nr 34 „Looduskaitse olukorrast
Lihula rajoonis” lisa nr 1 „Kohaliku looduskaitse alla kuuluvad pargid ja looduslikult kaunid paigad
Lihula rajoonis” punkt 19, ENSV Pärnu rajooni TSN Täitevkomitee 27. septembri 1976. a otsus nr 253
„Looduskaitse objektide kohta rajoonis” lisa 3 „Pärnu rajoonis asuvate kohaliku tähtsusega
looduskaitseobjektide nimekiri” punkt 54 ja Pärnu Maakonnavalitsuse 12. juuli 1991. a määruse nr 319
„Kohaliku tähtsusega looduskaitse objektide kohta” lisa 1 „Kohaliku tähtsusega objektide nimekiri.
Kaitsealad, maastiku üksikelemendid” punkt 57, millega võeti kaitse alla Paatsalu põlispuude grupp ehk
endine Paatsalu park (KLO1200418), tunnistatakse kehtetuks.
§ 21. Menetluse läbiviimine
Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskirja kehtestamise menetlus viidi läbi keskkonnaministri
xx.… 2017. a käskkirjaga nr xxx algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise
tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas5.
§ 22. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse
seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja
kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta
(EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku
linnustiku kaitse kohta (ET L 20, 26.01.2010, lk 7–25).
2
Kaitseala on moodustatud ENSV Ministrite Nõukogu 11. juuli 1957. a määrusega nr 242 „Abinõudest
looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s” kaitse alla võetud Nehatu soo botaanilis-zooloogilise keeluala
põhjal. Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 2001. a määrusega nr 39 „Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri” nimetati
ala Nehatu looduskaitsealaks. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa
Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktist 66 ja punkti 2 alapunktist
517 jääb Nehatu looduskaitseala Väinamere linnu- ja loodusalale, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle
mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. Rahvusvahelise
tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni artikli 2 lõike 1 kohaselt on Nehatu
looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala).
3
Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ
I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.
4
Kaitseala välispiir ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud
Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis,
Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja maainfosüsteemis
(www.maaamet.ee).
5
Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee.
Jüri Ratas
Peaminister Siim Kiisler
Keskkonnaminister Heiki Loot
Riigisekretär
Lisa 1. Nehatu looduskaitseala
Lisa 2. Väinamere hoiuala
Vabariigi Valitsuse määruse
„Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada
ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva kaitseala kaitse-eesmärke ja
kaitsekorda, alaga liidetakse kõrval asuvad hoiualad ja kaitstavad looduse üksikobjektid, samuti
laiendatakse kaitstavat ala ning kehtestatakse uus kaitse-eeskiri.
Kaitseala asub Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Hõbesalu, Muriste, Nehatu, Paatsalu, Pivarootsi ja
Rame külas.
Nehatu looduskaitseala on moodustatud ENSV Ministrite Nõukogu 11. juuli 1957. a määrusega nr 242
„Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s” kaitse alla võetud Nehatu soo botaanilis-
zooloogilise keeluala põhjal. Looduskaitsealaks nimetati ala Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 2001. a
määrusega nr 39 „Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri”.
Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud
kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni,
kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega kaitse
alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane kaitsekord.
Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 13 lõike 1 alusel
olemasoleva looduskaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning laiendatakse kaitseala. Muudatuse on
tinginud vajadus tagada rahvusvahelise tähtsusega soo-, metsa- ja rannikuelupaigatüüpide ning
rannikulindude pesitsus- ja rändepeatuspaikade tõhusam kaitse. Kaitsealaga liidetakse Vabariigi
Valitsuse 28. veebruari 2006. a määrusega nr 59 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne maakonnas”
moodustatud Kangruaadu, Oademetsa ja Porsiku hoiualad. Samuti arvatakse kaitsealasse osa piirnevast
Väinamere hoiualast, mis on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 154
„Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas”. Kaitsealaga liidetakse ka kaitsealused
Porsiku kadakad (kaitse alla võetud Haapsalu rajooni TSN TK 21. novembri 1984. a otsusega nr 267)
ning osaliselt Paatsalu põlispuude grupp (kaitse alla võetud Lihula rajooni TSN TK 25. aprilli 1958. a
otsusega nr 34). Kaitseala hõlmab suures osas Natura võrgustikku kuuluva Väinamere loodus- ja
linnuala.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna kaitse
planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Anni Kurisman (tel 472 4721; e-post
[email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud Keskkonnaameti
looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele Saluveer (tel 447 7386, e-post
[email protected]), eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti üldosakonna
peajurist Lüüli Junti (tel 680 7435, epost:
[email protected]) ja SA Keskkonnaõiguse
Keskuse jurist Siim Vahtrus (tel 742 4524, e-post
[email protected]). Eksperdihinnangu on andnud
Raimo Pajula ja Kairi Sepp, keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post
[email protected]).
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta eluslooduse mitmekesisust, eelkõige rannikulõukaid ja
Litoriinamere rannalõukast tekkinud Nehatu sood ning selle eri kinnikasvamisastmes jäänukjärvi,
looduslikke ja poollooduslikke kooslusi, vee- ja rannikulinnustiku pesitsus-, sulgimis- ja toitumisalasid,
rahvusvahelise tähtsusega veelindude rändepeatuspaiku, kaitsealuseid liike Porsiku kadakaid ning
laane-, salu- ja soovikumetsi ja neile metsadele iseloomuliku elustiku mitmekesisust, samuti säilitada
kaitseala maastikuilme.
1
Alal kaitstakse elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning
loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi
loodusdirektiiv) nimetab I lisas. Need on rannikulõukad (1150*), laiad madalad lahed (1160),
rannaniidud (1630*), kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*), liigirikkad niidud
lubjavaesel mullal (6270*), lood (6280*), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba ja ürt-
punanupuga niidud (6510), puisniidud (6530*), lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*),
liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*),
puiskarjamaad (9070), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*), lammi-lodumetsad (91E0*). Sulgudes on
siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale.
Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.
Alal kaitstakse liike, mida Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku
kaitse kohta (ET L 20, 26.01.2010, lk 7–25; edaspidi linnudirektiiv) nimetab I lisas, ning nende elupaiku.
Need liigid on merikotkas (Haliaeëtus albicilla), hüüp (Botaurus stellaris), laululuik (Cygnus cygnus),
luha-sinirind (Luscinia svecica cyanecula), roo-loorkull (Circus aeruginosus), välja-loorkull (Circus
cyaneus), soo-loorkull (Circus pygargus), rukkirääk (Crex crex), sookurg (Grus grus), punaselg-õgija
(Lanius collurio) ja vööt-põõsalind (Sylvia nisoria).
Alal kaitstakse loodusdirektiivi II lisas nimetatud liike ja nende elupaiku. Need liigid on tiigilendlane
(Myotis dasycneme), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja emaputk (Angelica palustris).
Kaitsealustest ja ohustatud taimeliikidest kaitstakse vahelmist näkirohtu (Najas marina subsp.
intermedia), lääne-mõõkrohtu (Cladium mariscus), valget tolmpead (Cephalanthera longifolia) ja
kärbesõit (Ophrys insectifera) ning nende elupaiku.
Kaitsealustest linnuliikidest kaitstakse alal mustsaba-viglet (Limosa limosa), suurkoovitajat (Numenius
arquata), rooruika (Rallus aquaticus), hallpõsk-pütti (Podiceps grisegena) ja punajalg-tildrit (Tringa
totanus); käsitiivalistest põhja-nahkhiirt (Epitesicus nilssonii) ja pargi-nahkhiirt (Pipistrellus nathusii)
ning nende elupaiku.
Alal kaitstakse hallhanede (Anser anser) koondumis- ja sulgimisalasid.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eelduseks ohustatus, haruldus,
tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev
kohustus. Nehatu looduskaitseala kaitse alla võtmise eelduseks on ohustatus, haruldus, tüüpilisus ning
rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
Madalaveelised rannikuelupaigad on tüüpilised Lääne-Eesti laugetele rannaaladele. Need
elupaigatüübid kujunevad veetaseme kõikumise tagajärjel ning on rikka põhjaloomastikuga
veelindudele ja kurvitsalistele toitumisalaks olevad madalad veel ajuti merega ühenduses olevad või
sellest hiljuti maakerke tagajärjel eraldunud rannikulõukad (1150*) ning lainetuse eest hästi kaitstud
mitmekesise elustikuga laiad madalad lahed (1160). Nimetatud rannikuelupaigatüüpide ohustatus
sõltub Läänemere seisundist või selle halvenemisest. Rannikulõukad on haruldaste ja ohustatutena
lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning märgitud seal esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel
on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus. Rannikulõukad on meil levinud põhiliselt
Lääne-Eestis ja läänesaartel.
Madalakasvuliste niidutaimedega soontaimede poolest liigirikkad looduslikud või poollooduslikud
rohumaad rannaniidud (1630*) on Eestis kõige ulatuslikumalt levinud Lääne-Eesti mandriosas ja
saartel. Seal asuvad Euroopa suurimad ja terviklikumad rannaniidud, mistõttu on Eestil eriline vastutus
selle elupaigatüübi kaitsel. Madalmurused rannaniidud on paljude lindude, eeskätt kurvitsaliste olulised
pesitsus- ja toitumispaigad. Nende koosluste taimkatte kujunemist mõjutab ühelt poolt maakerge ning
teiselt poolt inimene koduloomi karjatades ja heina niites. Hoolduse lakkamisel kasvavad need
pilliroogu või võsastuvad. Rannaniidud on Eestis ohustatud, kuna nende püsimine sõltub traditsioonilise
niitmise ja karjatamise jätkumisest.
2
Lood ehk alvarid (6280*) ja kadastikud (5130) on poollooduslikud kooslused, mis on tüüpilised väga
õhukese mullakihiga ja tasase pinnamoega paepealsetele aladele, mis levivad peamiselt Lääne-Eestis ja
läänesaartel. Kadastik on kooslus, kus kadakas katab vähemalt kolmandiku alast. Looaladel on taimestik
tavaliselt hõre ja madal, kuid liigirikas: valitsevad kuivataluvad ja lubjalembesed liigid. Lood on
loodusdirektiivis märgitud esmatähtsa elupaigana ning nende levik on maailmas väga piiratud. Lisaks
Eestile leidub loopealseid arvestataval hulgal veel vaid Rootsi suurtel saartel, seepärast on meil eriline
vastutus nende kaitsmisel. Kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*) levivad Lääne-Eesti madalikul
ja läänesaartel, samuti Põhja-Eesti lavamaal. Need on olulised käpaliste kasvukohad. Liigirikkad
niidud lubjavaesel mullal (6270*) on levinud üle Eesti lubjavaeste liiv- ja liivsavimuldadega aladel.
Elupaigatüüp niiskuslembesed kõrgrohustud (6430) hõlmab kõrgemakasvuliste soontaimedega
rohustuid, mis palistavad kitsa ribana veekogude kaldaid, kuid ka metsaservi ning moodustavad
puhverala väärtuslikuma tuumala ümber. Õistaimede poolest liigirikkad aas-rebasesaba ja ürt-
punanupuga niidud (6510) on levinud kogu Eestis. Sellesse elupaigatüüpi arvatakse vähesel määral
väetatud rohumaad ja rohkem kui kümme aastat tagasi sööti jäänud põllumaad, millel looduslik taimkate
on taastunud. Nii Euroopas kui ka Eestis on kõik niiduelupaigad ohustatud, kuna elupaikade säilimiseks
on vajalik pidev hooldamise jätkumine, et vältida võsastumist ja metsastumist.
Puisniidud (6530*) on Eesti liigirikkaimad kooslused. Neid leidub mitmesuguste looduslike
tingimustega aladel, need on kujunenud võsa ja puude osalise raiumise, niitmise ja karjatamise
koosmõjul. Puisniitudel kasvab haruldasi ja ohustatud niiduliike, sh käpalisi, ning palju epifüütseid
samblaid ja samblikke. Väga mitmekesine on ka puisniite asustav selgrootute fauna (suurliblikad,
ämblikud, kärsaklased jm). Nii Euroopas kui ka Eestis on puisniidud jäänud järjest haruldasemaks
eelkõige vanade puisniitude hooldamise lakkamise tõttu: koosluse ilme ja liigirikkus püsivad vaid siis,
kui neid järjepidevalt hooldatakse. Kõige rohkem on Eestis puisniite säilinud ja viimasel kümnendil ka
taastatud läänesaartel, Lääne- ja Pärnumaal. Puiskarjamaad (9070) on elupaigatüüp, mille ilme on
kujunenud pikaajalise karjatamise mõjul ja püsib vaid juhul, kui jätkub tavapärane kasutus.
Puiskarjamaid leidub rohkem Lääne-Eestis ja sealsetel saartel.
Poollooduslikud ehk pärandkooslused on ühed liigirikkaimad elupaigad maailmas ning nende
säilitamine on Eesti riigi looduskaitse arengukava järgi üks olulisimaid looduskaitse vastutusvaldkondi
(Looduskaitse arengukava aastani 2020). Kõik pärandkooslused on Euroopas väga ohustatuks muutunud
ja Eesti on üks põhilisi nende elupaigatüüpide esinemisalasid. Rannaniidud (1630*), lood (6280*),
kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*), liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) ja puisniidud
(6530*) on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning märgitud seal esmatähtsate
elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus. Nende
elupaigatüüpide seisundi parandamisele tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata ning väljaspool
kaitseala ei ole võimalik kõrge loodusväärtusega elupaigatüüpide kaitset tagada. Kadastikud (5130),
aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) ning puiskarjamaad (9070) on tüüpilised kooslused
Lääne-Eesti rannikualadel ning niiskuslembesed kõrgrohustud (6430) on tähtsad elupaikade
mitmekesisuse säilitamise seisukohast.
Kaitse-eesmärgiks on seatud kaitsealal leiduvad sookooslused. Elupaigatüüpi lubjarikkad madalsood
lääne-mõõkrohuga (7210*) kuuluvad III kaitsekategooria taimeliigi lääne-mõõkrohu kasvukohad.
Niisuguseid kooslusi leidub peamiselt Saare- ja Hiiumaal, Muhus ning Lääne- ja Loode-Eestis. Eestimaa
Looduse Fondi (edaspidi ELF) tehtud soode inventuuri (Paal ja Leibak 2013) andmetel on Eestis
elupaigatüübi lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga pindala vähemalt 2200 ha, kusjuures 2/3 Eestis
sellised kooslused üldse puuduvad ning kogupindala poolest on Eesti Euroopas Rootsi ja Prantsusmaa
järel kolmandal kohal. Elupaigatüüp liigirikkad madalsood (7230) hõlmab liigirikkamat osa
madalsoodest, mis toituvad enamasti lubjarikkast põhjaveest. Valitsevad madalakasvulised tarnad ja
pruunsamblad, rohkesti leidub lubjalembeseid liike, muu hulgas käpalisi. Koos vähese looduskaitselise
väärtusega kooslustega võiks elupaigatüüpi liigirikkad madalsood kuuluvate alade kogupindala Eestis
küündida 35 000 ha-ni. ELF-i inventuuri hinnangul on elupaigatüüpi liigirikkad madalsood kuuluvad
elupaigad Eestis sooaladest kõige ohustatumad ning väljaspool Natura 2000 võrgustikku ei ole nende
soodsa looduskaitselise seisundi säilimine tagatud. Inventuuri tulemustes esitatud hinnangul kuuluvad
liigirikkad madalsood vähemalt boreaalse regiooni ulatuses Eesti vastutuskoosluste hulka, mis tähendab,
et nende kogupindala poolest oleme Euroopas esirinnas ning meie tegemistest või tegemata jätmistest
sõltub nende koosluste saatus.
3
Peamine oht sooelupaigatüüpidele on kuivendamine ja veerežiimi muutmine, soostuvate niidukoosluste
puhul ka võsastumine, metsastumine ja traditsioonilise põllumajandusliku kasutuse lõppemine.
Viimastel aastatel on lisandunud ohutegurina mõnel pool ka rekreatsiooni mõju (liigne tallamine).
Kaitsekorra jätkudes luuakse eeldused nende seisundi paranemisele.
Vanad loodusmetsad (9010*) hõlmavad eeskätt puutumatuid või vähese inimmõjuga vanu metsi, kuhu
kuuluvad nii okas- ja segametsad kui ka suurem osa lehtmetsi. Loodusmetsa iseloomustavad puude
erivanuselisus, häilulisus, eri kõdunemisastmes surnud puud nii seisva kui ka lamapuiduna, tüükad ja
jämedad kuivanud oksad, aukude ja õõnsustega puud, mis tagavad selliste metsade suure liigirikkuse.
Vanades loodusmetsades leiavad elupaiga paljud ohustatud taime- ja loomaliigid. Eestis haruldasse
elupaigatüüpi vanad laialehised metsad (9020*) kuuluvad lopsaka alustaimestikuga laialehised
metsad, mis on jäänukid aastatuhandete tagusest soojemast ja niiskemast kliimaperioodist. Need
kasvavad lainjatel moreentasandikel, oosidel, voortel, paekõlvikutel jt kõrgendikel, kus muld on
toitaineterikas ja kogu aasta veega hästi varustatud. Rohkem leidub selliseid metsi Pandivere ja Otepää
kõrgustikel, Harju-, Rapla- ja Läänemaal, Pärnumaa loodeosas ning Saaremaal. Soostuvad ja soo-
lehtmetsad (9080*) elupaigatüüpi kuuluvad nii soostuvad metsad, madalsoometsad kui ka lodumetsad.
Need levivad tasastel maadel, laugetes nõgudes või nõlvade jalamil, kus põhjavesi on maapinna lähedal
ja põhjaveetase on kõikuv. Soostuvaid ja madalsoometsi leidub rohkem Kesk- ja Loode-Eestis,
lodumetsi enam Kirde-, Kesk- ja Edela-Eestis. Lammi-lodumetsad (91E0*) levivad jõe- ja ojalammide
üleujutusaladel, samuti ajuti üleujutatavatel järvekallastel, kus muld on rikastunud tulvaveesettega.
Metsa liigiline koosseis ja struktuur oleneb sellest, millises lammiosas see kasvab. Lammi-lodumetsad
on kujunenud lammi madalamatel, seega kauemaks vee alla jäävatel osadel. Puurindes valitseb
sanglepp, kohati ka saar ja sookask. Metsaelupaigatüüpe ohustab eelkõige inimmõju: metsaraie ja
kuivendamine.
Kaitse-eesmärgiks seatud looduslikud metsakooslused vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad,
soostuvad ja soo-lehtmetsad ning lammi-lodumetsad on haruldaste ja ohustatutena lisatud
loodusdirektiivi I lisasse ning märgitud seal esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on
Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus. Natura 2007–2012. aasta aruandluse
(http://bd.eionet.europa.eu) kohaselt on Eestis vanu loodusmetsi 70 000 ha, vanu laialehiseid metsi 7
600 ha (alla 0,1%), soostuvaid ja soo-lehtmetsi on 40 000 ha ning lammi-lodumetsi 3 500 ha (alla 0,1%)
ning nende seisund on hinnatud ebasoodsaks.
Nehatu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks on seatud 25 haruldase, ohustatud, tüüpilise või
rahvusvahelisest kohustusest tuleneva liigi kaitse. Ülevaade nende liikide looduskaitseseaduse alusel
kehtestatud kaitsekategooriatest, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) kategooriatest, kaitse
alla võtmise eeldustest ning kuulumisest loodus- või linnudirektiivi lisadesse on esitatud tabelis 1.
Tabel 1. Nehatu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks seatud liigid
Punase
Kaitse- LiD LoD
Liik nimestiku Eeldus
kategooria lisa lisa
kategooria
merikotkas (Haliaeëtus albicilla) I ohulähedane haruldus I
hüüp (Botaurus stellaris) II ohulähedane tüüpilisus I
laululuik (Cygnus cygnus) II ohuväline tüüpilisus I
luha-sinirind (Luscinia svecica II ohualdis ohustatus,
cyanecula) haruldus
roo-loorkull (Circus aeruginosus) III ohuväline tüüpilisus I
välja-loorkull (Circus cyaneus) III ohulähedane haruldus I
soo-loorkull (Circus pygargus) III ohulähedane tüüpilisus I
rukkirääk (Crex crex) III ohuväline tüüpilisus I
sookurg (Grus grus) III ohuväline tüüpilisus I
punaselg-õgija (Lanius collurio) III ohuväline tüüpilisus I
vööt-põõsalind (Sylvia nisoria) III ohuväline tüüpilisus I
mustsaba-vigle (Limosa limosa) II ohulähedane haruldus II
suurkoovitaja (Numenius arquata) III ohuväline tüüpilisus
4
rooruik (Rallus aquaticus) III ohuväline tüüpilisus II
hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena) III ohulähedane haruldus
punajalg-tilder (Tringa totanus) III ohuväline tüüpilisus II
tiigilendlane (Myotis dasycneme) II ohulähedane ohustatus II
põhja-nahkhiir (Epitesicus nilssonii) II ohuväline tüüpilisus IV
pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) II ohuväline tüüpilisus IV
kaunis kuldking (Cypripedium II ohulähedane tüüpilisus II
calceolus)
emaputk (Angelica palustris) II ohulähedane tüüpilisus II
vahelmine-näkirohi (Najas marina II haruldane haruldus, ohustatus
subsp. intermedia)
lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus) III ohulähedane tüüpilisus
valge tolmpea (Cephalanthera II ohulähedane haruldus
longifolia)
kärbesõis (Ophrys insectifera) II ohulähedane tüüpilisus
Merikotkas on Eesti rannikualadel ning suurte siseveekogude ja jõgede lähedal levinud haudelind, kelle
arvukus on viimastel kümnenditel taastunud, kuid ajaloolist arvukuse taset ei ole seni saavutatud.
Hinnanguliselt elab Eestis 220–250 paari merikotkaid (Merikotka (Haliaeetus albicilla) kaitse
tegevuskava, Nellis 2013). Merikotkas eelistab pesitseda vanas metsas või selle servas, kus metsa vanus
on lehtmetsades 90 aastat ja okasmetsades 120–130 aastat. Merikotka populatsiooni ohustavad mitu
tegurit: jätkuv oht keskkonnamürkidest, eelkõige pliihaavlite ja muu pliid sisaldava laskemoona
kasutamine, sobivate pesapuude nappus, pesapaikade hävimine ja pesitsusaegne häirimine, lisaks
hukkumine elektriliinides, teedel ja tuuleparkides.
Hüüp on väikesearvuline haudelind, kelle levik on seotud suuremate rooaladega, seetõttu on hüübi
tähtsaimad pesitsusalad eeskätt Lääne-Eesti madalate merelahtede ja rannikujärvede roostikes. Hüübi
pesitsusaegseks arvukuseks Eestis on hinnatud 300–500 haudepaari ja arvukuse trendi mõõdukalt
suurenevaks (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2012, Elts et al. 2013).
Hüübid on pesitsuspaiga osas küllaltki nõudlikud ja eelistavad pesitsuspaikadena suuri
vabaveelaikudega roomassiive. Liiki ohustavad roostike liiga intensiivne majandamine, roostikes
asuvate veesilmade kadumine ja häirimine. Esmatähtis on arvestada, et liik vajab pesitsusperioodi
alguses pesa ja enese varjamiseks vana kasvavat pilliroogu, mistõttu tuleb liigi tähtsamates
pesitsuskohtades reguleerida talvist roolõikust ning vältida laiaulatuslikku rooalade lagedaks niitmist
(Roostikulindude kaitse tegevuskava eelnõu). Väinamere ümbrus on üks Eesti roostikerikkamaid
piirkondi, mistõttu on seal eriti oluline pöörata tähelepanu tüüpiliste roostikuliikide kaitsele.
Laululuik on Eestis üsna arvukas läbirändaja, kes peatub madalatel merelahtedel, järvedel ja
üleujutatud luhtadel. Rändavate laululuikede arvukuseks hinnati 2013. aastal üle 10 000 isendi.
Viimastel aastatel on suurenenud ka Eestis pesitsevate laululuikede arv (150–200 haudepaari), mistõttu
võib seda liiki pidada ka arvestatavaks pesitsejaks (Riiklik seire: Haned, luiged ja sookurg 2013). Liik
on Eestis harv talvituja, talvitujate arvukus sõltub jääoludest. Suured muutused maakasutuses ja
häirimise suurenemine rannavetes võivad ohtu seada luikede traditsioonilised peatuspaigad Eestis, mille
tulemusel halveneb lindude üldine füsioloogiline seisund ja väheneb asurkondade taastootmisvõime.
Luha-sinirind on sinirinna alamliik, kes on Eestis hajusa levikuga haruldane haudelind. Ta pesitseb
peamiselt pajustikes jõeluhtadel ja soodes, madalates, mõnikord pillirooga läbikasvanud põõsastikes,
kraavikallastel, lompide ja vanade turbaaukude ääres (Euroopa linnud, Jonsson 2000). Sinirinna
pesitsusaegseks arvukuseks Eestis on hinnatud 10–50 paari ja arvukus on arvatavalt stabiilne (Elts et al.
2013).
Roo-loorkull on kogu Eestis levinud väikesearvuline haudelind, viimastel kümnenditel on liik oma
levikut Eestis oluliselt laiendanud. Eestis pesitseb hinnanguliselt 800–1300 roo-loorkullipaari, liigi
arvukus suureneb (Elts et al. 2013). Kuigi liigi arvukus on ka rahvusvahelisel tasandil suurenev, on liik
ohustatuna lisatud linnudirektiivi I lisasse. Eestis on roo-loorkullid tihedamalt asustanud Lääne-Eesti
rannikualasid ning suuremaid saari. Roo-loorkull on pelglik linnuliik, kes vajab oma pesakoha ümbruses
5
kõrget taimestikku, ja seepärast on sobivaimaks pesitsusbiotoobiks kaldataimestik; jahti peavad linnud
ka luhtadel ja rannaniitude kohal. Roo-loorkulli ohustab peamiselt elupaikade kadumine, seepärast on
väga oluline reguleerida roolõikust ning säilitada pesitsusele eelneva aasta pilliroog.
Välja-loorkull on Eestis ebaühtlase levikuga (peamiselt Ida-Eestis) harv haudelind ja läbirändaja,
üksikud isendid ka talvituvad (Jonsson 2000). Liigi pesitsusaegne arvukus Eestis on 100–200 haudepaari
ja arvukus väheneb (Elts et al. 2013). Liigi arvukus on IUCN ohustatud liikide punase nimestiku
andmetel kahanev ka rahvusvahelisel tasandil. Välja-loorkull pesitseb luhtadel, madal- ja siirdesoodes
ning soistel raiesmikel, lääne pool ka nõmmrabadel. Rändel ja talvel peatuvad nad mitmesugusel
avamaastikul: põldudel, rannaniitudel, jõelammidel. Liigile mõjuvad suurimad ohutegurid on
toitumiseks ja pesitsemiseks sobivate avamaastike hävimine sööti jäämise, laiaulatusliku kuivenduse
või intensiivse põllumajandusliku tegevuse tagajärjel. Lisaks ohustavad välja-loorkulli pesitsusaegne
häirimine ja pestitsiidid.
Soo-loorkull on Eestis ebaühtlaselt levinud harv haudelind, keda võib peamiselt kohata Lääne-, Kirde-
ja Ida-Eesti luhtadel ja siirdesoodes (Jonsson 2000). Pesitsusaegset arvukust Eestis hinnatakse 500–800
haudepaarini ja arvukus on viimastel kümnenditel püsinud stabiilsena (Elts et al. 2013). Eesti ohustatud
liikide punase nimestiku järgi on liik ohulähedases seisundis ning rahvusvahelisel tasandil on liigi
arvukus IUCN ohustatud liikide punase nimestiku andmetel kahanev. Soo-loorkulli kohtab Eestis
niiskematel ja soostunud aladel, aga ka põldudel ja niitudel. Elupaigaks on põõsastike ja madalate
metsaribadega läbistatud sood ja jõeluhad. Liiki ohustab peamiselt pesitsuspaigaks olevate niiskete
alade veerežiimi muutused, eeskätt kuivendamine, lisaks toitumiseks sobivate avamaade võsastumine
niitmise ja/või karjatamise katkemisel ning pesitsusaegne häirimine.
Rukkirääk on laialt levinud haudelind, kes on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi ohuvälises
seisus. Rukkirääk elutseb valdavalt kuivemates elupaikades: aru- ja lamminiitudel, kultuurrohumaadel,
põldudel, madalsoodes jm (Jonsson 2000). Liigi arvukus on viimasel kümnendil pidevalt vähenenud,
eelkõige Lääne-Euroopas, seepärast on Eestil kui suhteliselt heas seisus rukkiräägu populatsiooniga alal
oluline tähtsus liigi elupaikade säilitamisel. Rukkiräägu arvukuse vähenemise peamiseks põhjuseks on
intensiivne põllumajandus (pesapoegade hukkumine kultuurmaadel).
Sookurg on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind, kes pesitseb hõredalt lage- ja põõsassoodel,
lamminiitudel ning kohati ka roostikes ja raiesmikel. Eestis on sookure arvukus viimastel aastakümnetel
suurenenud üle 20 korra. Sookurgi pesitseb Eestis 7000–8000 paari ja liigi arvukus suureneb (Elts et al.
2013). Rändel teevad sookured vahepeatusi kultuur- ja avamaastikel, nõmmedel ja rannaniitudel. Eestis
peatub igal sügisel 45 000 – 60 000 sookurge. Pesitsusajal on sookurg valdavalt loodusmaastike lind,
kes eelistab madal- ja siirdesoid ning servaroostikku või õõtsikuga ranniku- ja sisemaajärvi. Eestis
pesitseb oluline osa (ligi 8%) Euroopa sookurgedest ning sügisrändel peatub umbes 10% Euroopa
asurkonnast, seega on liigi kaitsmine Eestis üleeuroopalise tähtsusega. Peamised ohutegurid on
pesitsusala maastiku muutmine, maaparandustööd, karjatamine, küttimine ja häirimine pesitsusajal.
Väga oluline on tagada sookurgede ööbimiskogumite kaitse häirimise eest (Sookure (Grus grus) kaitse
tegevuskava 2009–2013, Leito 2008).
Punaselg-õgija on Eestis üldlevinud harilik haudelind, kes pesitseb poolavamaastikul: põõsasniitudel
ja -soodes, lookadastikes, võsades, raiesmikel, metsaservades, parkides (Jonsson 2000). Liigi arvukus
on viimastel aastatel pärast mõningast kahanemisperioodi taas suurenenud. Aastatel 1998–2002 hinnati
arvukuseks Eestis 20 000 – 35 000 haudepaari, nüüd 40 000 – 60 000 haudepaari. Praegu näitab liigi
arvukus Eestis mõõdukat kahanemist (Elts et al. 2013) ja IUCN ohustatud liikide punase nimestiku järgi
väheneb punaselg-õgija arvukus ka rahvusvahelisel tasandil. Liiki ohustab elupaikade hävimine ja
väikekiskjate suur arvukus.
Vööt-põõsalind elutseb Läänemere maades rannikul ja saartel, Lääne-Eestis on ta harilik, mujal harv
kuni väikesearvuline haudelind (Jonsson 2000). Liigi pesitsusaegseks arvukuseks Eestis hinnatakse
5000 – 10 000 paari ning arvukus kahaneb (Elts et al. 2013). Pesitsemiseks eelistab vööt-põõsalind
madalaid viirpuu-, kadaka- ja kibuvitsapõõsaid, pesitseb lookadastikes, kuivadel põõsasniitudel,
võsades. Peamised ohutegurid on elupaikade harimine, häirimine ja väikekiskjate suur arvukus.
6
Mustsaba-vigle on kahlaja, kes elutseb mererannikutel, soodes, luhtadel ja veekogude lähedal.
Mustsaba-vigle on Eestis ebaühtlase levikuga haudelind, keda võib kõige sagedamini kohata Lääne-
Eestis. Liigi seis Eestis on kehvapoolne, arvukuseks hinnatakse 400–700 haudepaari (Elts et al. 2013).
Mustsaba-vigle on kantud Eesti ohustatud liikide punasesse nimestikku ohulähedase liigina ning ka
rahvusvaheliselt on tegemist IUCN ohustatud liikide punase nimestiku alusel ohulähedase liigiga. Liigi
suurimad ohutegurid on suurte, vähemalt 50 ha pindalaga hooldatud rannaniitude kinnikasvamine ning
väikekiskjate suur arvukus.
Suurkoovitaja on üle Eesti hajusalt levinud haudelind, kelle arvukus Eestis väheneb (Elts et al. 2013).
Viimase arvukushinnangu kohaselt võiks Eesti alal pesitseda 2000–4000 paari suurkoovitajaid, meie
asurkond moodustab u 7% Euroopa asurkonnast. Suurkoovitajad asustavad mitmesuguseid
avamaastikke (jõeluhad, rannaniidud, põllumajandusmaastik, aga ka lagerabad ja sood) ning puuduvad
vaid piirkondadest, kus valdavad suured metsamassiivid. Eesti tingimustes on peamised ohutegurid
elupaikade hävimine ja kvaliteedi langus, mis on otseselt seotud põllumajandusliku tootmise
intensiivistumisega. Väiksema tähtsusega ohutegurid on kiskjad, häirimine ja keskkonnamürgid
(Suurkoovitaja (Numenius arquata) kaitse tegevuskava eelnõu).
Rooruik on väikesearvuline haudelind, kes elutseb taimestikurohketel merelahtedel ja siseveekogudel
ning pesitseb roostikes ja hundinuiastikes, sageli ka pilliroo ja muu kõrge taimestikuga (eelkõige
kõrgekasvulised tarnaliigid) soiste järvede ääres. Tema arvukus on suurem mitmekesisema taimestikuga
roostikuosades, kus pillirootukad vahelduvad hundinuialaikudega ja kus kasvab ohtralt ka muid taimi
(Roostikulinnustiku kaitse tegevuskava eelnõu). Hinnanguliselt pesitseb Eestis 1000–2000
rooruigapaari (Elts et al. 2013). Rahvusvahelisel tasandil on liik väheneva arvukusega (IUCN ohustatud
liikide punane nimestik). Ohutegurid on rooruigale roostike intensiivne majandamine ja mosaiiksuse
kadumine.
Hallpõsk-pütt on Eestis harv haudelind, kes pesitseb madalaveelistel ja taimestikurohketel järvedel ja
väiksematel veekogudel (Jonsson 2000). Liigile on eriti olulised veesilmadega fragmenteeritud
pillirooalad. Tema pesitsusaegseks arvukuseks Eestis hinnatakse 300–400 paari ning arvukus arvatavalt
väheneb (Elts et al. 2013). Rahvusvahelisel tasandil on hallpõsk-püti arvukus samuti vähenev (IUCN
ohustatud liikide punane nimestik). Ohutegurid on häirimine, reostus ja veekogude kinnikasvamine.
Punajalg-tilder on Eesti rannikualadel harilik, sisemaal väikesearvuline haudelind, kes pesitseb
niisketel niitudel (eriti rannakarjamaadel), luhtadel, soodes ja kultuurrohumaadel. Läbirändel ja talvel
peatub ta igat tüüpi madalatel randadel, kohati ka sisemaa märgaladel (Jonsson 2000). Vaatamata
rannaniitude hooldusele on punajalg-tildri arvukus Eestis kahanemas. Liigi pesitsusaegseks arvukuseks
hinnatakse Eestis 3000–6000 paari (Elts et al. 2013). Peamiseks ohuks punajalg-tildrile on sobivate
pesitsuspaikade kadumine lagedate niitude kinnikasvamise ja võsastumise tõttu, aga ka väikekiskjate
suur arvukus.
Alal kaitstakse kolme käsitiivalise liiki, kellest tiigilendlane on Eestis paiguti ja vähearvukalt levinud
(hinnanguliselt 5000 – 20 000 isendit), põhja-nahkhiir on laialt levinud ja arvukas (hinnanguliselt
100 000 – 300 000 isendit) ning pargi-nahkhiir samuti laialt levinud ning suhteliselt arvukas
(hinnanguliselt 20 000 – 50 000). Nahkhiirte elupaigad on suvised päevased varjepaigad, talvituspaigad,
üleminekuvarjepaigad ja lennupaigad. Nende toitumisalad on avatud puistud ja puudega ääristatud
veekogude kaldad. Nahkhiired on muutunud oluliselt sõltuvaks inimtekkelistest elupaikadest, eriti
talvituskohtadest, mis on tinginud vajaduse nahkhiirte aktiivseks kaitseks. Nahkhiiri ohustab häirimine
ja sobivate elupaikade, eriti talvitumispaikade kadumine (Nahkhiirte kaitse tegevuskava 2005–2009,
Masing et al. 2004). Nende ohustatusele viitavad ja kaitse vajadust rõhutavad mitu rahvusvahelist lepet,
sh Berni konventsioon, Bonni konventsioon ja selle raames sõlmitud Euroopa nahkhiirte kaitse leping
(EUROBATS). Euroopa Liidu õigusaktidest kaitseb nahkhiiri loodusdirektiiv, mille II lisasse on kantud
tiigilendlane ning IV lisasse põhja- ja pargi-nahkhiir.
Kaunis kuldking on lubjalembese liigina levinud hajusalt üle Eesti, vähem Lõuna-Eestis ja Ida-
Virumaal. Liik on Eestis põhiliselt metsataim, peamised elupaigad on salu-, loo- ja laanemetsad või neist
pikaajalise inimtegevuse tulemusena kujundatud puisniidud, harvem soo- ja kõdusoometsad. Liigi kaitse
tegevuskava andmetel on viimasel ajal täheldatud kauni kuldkinga arvukuse vähenemist: 2007. aastal
7
tehtud üleriigilise kauni kuldkinga inventuuri käigus ei leitud liigi isendeid ligikaudu veerandis varem
registreeritud leiukohtades. Metsataimena ohustab kaunist kuldkinga liiga järsk valgustingimuste
muutumine uuendusraie tulemusel (kuldkingale sobiv on veerand täisvalgusest), samuti kasvukohtades
mullapinna rikkumine metsaraie käigus (tallamine kokku- ja väljaveol, raiejäätmete jätmine kasvukohta)
ning muutused kasvukohtades kuivendus- ja ehitustegevuse tulemusel. Niitudel kasvavaid taimi ohustab
enim võsastumine.
Emaputk on põhiliselt levinud Lääne-Eesti ranniku ja läänesaarte niisketel ja märgadel soo- ja
rannaniitudel, kus pinnavesi püsib pidevalt piisavalt kõrgel. Emaputke arvukus väheneb ja Eesti
ohustatud liikide punase nimestiku järgi on liik ohulähedane. Emaputke (Angelica palustris) kaitse
tegevuskava eelnõu kohaselt ohustab liiki eelkõige kuivendus ja maakasutuse muutused (nt
ehitustegevus), samuti võsastumine.
Vahelmine näkirohi on meri-näkirohu alamliik, mida leidub Eestis harva. Peamised leiukohad jäävad
Lääne-Eesti rannikule ja kokku on teda leitud vaid 14 ranna- ja 4 Mandri-Eesti sisejärves (ajakiri Eesti
Loodus, Ott et al. 2012). Eesti ohustatud liikide punase nimestiku kohaselt on meri-näkirohi, sh selle
alamliigid, ohualtis seisundis ning tulenevalt kasvukoha eripärast ohustavad liiki enim veekogude
muutustega seotud ohutegurid, näiteks reostus ja veetaseme drastilised muutused. Peale selle mõjutab
liigi soodsat seisundit rohke veetaimestiku vohamine.
Lääne-mõõkrohi on levinud Lääne-Eestis ja Saaremaal. See on lubjalembene liik, mis eelistab kasvada
madalate ja kinnikasvavate veekogude kaldaosas ning madal- ja siirdesoodes. Lääne-mõõkrohi on Eestis
oma levila põhjapiiril (Kukk & Kull 2005). Peamine ohutegur on märgalade kuivendamine.
Valge tolmpea on Eestis levinud ainult läänesaartel ja Virtsu ümbruses. Seda võib kohata puisniitudel,
loopealsetel, kadastikes ning kuivemates loo- ja salumetsades. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku
kohaselt on valge tolmpea väheneva arvukusega ja ohulähedane käpaline. 1970-ndatest on liigi levila
kahanenud 22% (Orhideede kaitse tegevuskava eelnõu). Liiki ohustavad eelkõige kasvukoha muutused
võsastumise tõttu, valgustingimuste halvenemine ning otsene kasvukoha hävimine metsaraiete ja
arendustegevuse tõttu.
Kärbesõis on lubjarikaste niiskete niitude taim, mida leidub peamiselt Lääne-Eestis, läänesaartel levib
ta kohati isegi arvukalt. Kärbesõis kasvab niiskematel puisniitudel, lookadastikes, allika- ja
madalsoodes. Liik kasvab Eestis oma levila kirdepiiril, mistõttu on mujal Eestis tegemist haruldase
liigiga (Orhideede kaitse tegevuskava eelnõu). Kärbesõis on ohustatud elupaikade, avatud niiskete
niidualade kinnikasvamise tõttu ning liiki ohustab ka märgalade kuivendamine ja muutused
kasvukohtade veerežiimis.
Lisaks eelpool nimetatud loodusväärtustele on Nehatu looduskaitseala kaitse all hoidmine oluline
teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole nende kõikide eraldi kaitse-
eesmärgina nimetamine vajalik – eesmärgiks seatavate katusliikide, nende elupaikade ja koosluste
kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka nende kaitse. See tähendab, et kaitsekorra
väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest.
Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele liikidele, kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus või ka
neile liikidele, kelle elupaigalised eelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega.
Kaitseala kaitse-eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on
tegemist esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise esinemisalaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud
ka need liigid, kelle kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus
või kelle soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa ainult
isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende puhul
on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav kaitsekord tagab ka
nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel sisustatakse nende liikide puhul
kaitse-eesmärgi saavutamist (LKS § 14 lg 2) LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega
tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja
nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus
LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist,
kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud
8
nende liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal.
Teadaolevatest II ja III kaitsekategooria liikidest, mida ei ole loetletud kaitseala kaitse-eesmärgina,
esinevad kaitsealal veel II kaitsekategooria linnuliik valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos) ning
III kaitsekategooria linnuliikidest teder (Tetrao tetrix), täpikhuik (Porzana porzana), väike-kirjurähn
(Dendrocopos minor), musträhn (Dryocopus martius) ja hänilane (Motacilla flava); kahepaiksetest
harilik kärnkonn (Bufo bufo) ja rabakonn (Rana arvalis); taimedest harilik porss (Myrica gale), kuradi-
sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), vööthuul-
sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis), mets-õunapuu (Malus
sylvestris), värv-paskhein (Serratula tinctoria), soo-neiuvaip (Epipactis palustris), laialehine neiuvaip
(Epipactis helleborine), suur käopõll (Listera ovata), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), niidu-
asparhernes (Tetragonolobus maritimus), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha) ja kahelehine
käokeel (Platanthera bifolia); kaladest hink (Cobitis taenia) ning selgrootutest vasakkeermene pisitigu
(Vertigo angustior). Nimetatud liikide korral tuleb arvestada, et kaitseala valitseja võib tuginedes LKS
§ 55 sätestatud isendikaitse sätetele seada lisaks kaitse-eeskirjas toodud piirangutele liigispetsiifilisi
tingimusi, mis on vajalikud isendikaitseks.
Rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude
elupaikade konventsiooni artikli 2 lõike 1 kohaselt on Nehatu looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega
märgala (Ramsari ala). Ramsari konventsiooni eesmärk on kaitsta kogu maailma märgalasid, kuna
nende pindala ja väärtus väheneb pidevalt kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu
tõttu. Konventsioonis rõhutatakse märgalade suurt ökoloogilist rolli, seda eriti veelindude rände-,
puhke- ja pesitsuspaikadena. Kõik konventsiooniga liitunud riigid peavad võtma meetmed märgalade
kaitseks. Eesti riigil on kohustus kaitsta Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/147/EÜ
loodusliku linnustiku kaitse kohta I ja II lisas nimetatud ning I lisas nimetamata rändlinnuliike ning
nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse
kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike.
2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus
Nehatu soo võeti esimest korda kaitse alla 11. juulil 1957. a, kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu
määrusega nr 242 „Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s” moodustati Nehatu soo
botaanilis-zooloogiline keeluala. 2001. aastal moodustati Nehatu looduskaitseala, mille eesmärk on
Nehatu soo, praeguste ja endiste merelahtede roostike ning vee- ja rannikulinnustiku kaitse. Lisaks on
looduskaitseala vajalik metsavajakute kaitseks, kuna Metsanduse arengukavaga aastateks 2011−2020
on seatud eesmärk parandada metsade range kaitse tüpoloogilist esindatust.
Metsavajakute kontseptsiooni eesmärk on see, et metsade range kaitse tagaks Eestis vanadele (st
vähemalt 100 a) metsadele iseloomuliku elustiku säilimise. See kontseptsioon põhineb lühidalt kolmel
järgmisel alusväitel:
looduslike asurkondade elujõulisus oleneb nende elupaiga pindalast ning üldjuhul on olemas
kriitiline elupaiga hävimise maksimummäär, mille ületamisel sureb asurkond välja. Empiiriliste
uuringute põhjal on selleks määraks u 70–80% algse elupaiga kadu;
vanade metsade loodusliku pindala (osakaalu) saab arvutada looduslike puistuvahetushäiringute
sagedusest, mis erineb metsatüübiti. Sagedaste häiringutega metsades (nt põlengudünaamikaga
nõmmemetsad) on vanu metsi looduslikult vähem kui harvade häiringutega metsades (nt
häiludünaamikaga lodu- ja salumetsad) ning vastavalt on ka elustiku jaoks viimaseid vaja
suhteliselt rohkem;
range kaitse miinimumeesmärgiks on seega 20% iga kasvukohatüübi looduslikust vanade
metsade pindalast. Selle prognoosimisel on praktiline lähtuda praegusest metsapindalast, mis
on olnud ilmselt kõige pikaajalisem inimmõjuline seisund (sh enne järsku metsasuse langust 18.
9
sajandil; Lõhmus jt. 20041).
Nehatu looduskaitsealale jääb metsavajakuid 447 ha (neist laanemetsi on 76 ha, salumetsi 82 ha ja
soovikumetsi 289 ha ). Nendest 39 ha on ka praegu range kaitse all. Kaitseala kaitsekorra uuendamisega
vähendatakse metsavajakuid 162 ha ulatuses.
Nehatu looduskaitseala on maastikukompleks, kus sookooslused, rannikulõukad, niidud ja metsaalad
moodustavad ulatusliku elupaikade kompleksi, mis sobivad elupaigaks paljudele soo- ja rannikuala
liikidele. Ala jätkuv kaitse all hoidmine on oluline haruldaste ja ohustatud liikide ning loodusdirektiivi
elupaigatüüpide kaitse eesmärgil. Koosluste kaitsmise ja hea seisundi tagamisega garanteeritakse
vajalikud tingimused ka liikide elujõuliste populatsioonide säilimiseks. Kaitseala on oluline veelindude
rände- ja peatusalana ning tähtis ka roostikulindude pesitsuspaigana.
Nehatu looduskaitseala põhilised väärtused on seotud erinevate elupaikade olemasolu ja liigirikaste
kooslustega. Väga oluliseks väärtuseks on kaitsealal leiduvad sookooslused: lubjarikkad madalsood
lääne-mõõkrohuga (7210*) ja liigirikkad madalsood (7230). Liigirikkaid madalsoid levib Nehatu
looduskaitsealal umbes 10 ha ja nende looduskaitseline seisund on hinnatud heaks. Eestimaa Looduse
Fondi koostatud ja 2013. aastal valminud soode inventuuri andmetel on lubjarikkad madalsood Eesti
sookooslustest kogu Põhja-Euroopa ulatuses oma liigirikkuse poolest märkimisväärsed. Nehatu
looduskaitsealal on kõige ulatuslikumalt levinud esmatähtis elupaigatüüp lubjarikkad madalsood lääne-
mõõkrohuga, mille pindala on umbes 200 ha ning mille esinduslikkust ja üldist looduskaitselist väärtust
on hinnatud väga kõrgeks. Looduskaitseala keskmeks on Nehatu soo, mis on kujunenud endise merelahe
kinnikasvamise tagajärjel umbes 4500 aastat tagasi. Praegu leidub soos mitmeid väikseid reliktseid
madalaveelisi jäänukjärvi – Kangruaadu järv, Kiissa järv, Lammastejärv ning Kahvatu, Kiissa,
Käomardi ja Teotalli laht –, mis on ümbritsetud roo-õõtsiksooga. Madalsood liigendavad järskude
pervedega rabasaared, levinud on tihe roostik, mida liigendavad kohati ulatuslikud ja ühed suurimad
lääne-mõõkrohu kasvualad, mis on kõige esinduslikumaid Eestis. Nehatu soostik on mitmekesine ja
suhteliselt vähese inimmõjuga, mistõttu on see väga oluline pesitsuspaik paljudele kaitsealustele
linnuliikidele, sh soo-loorkullile, sookurele, punaselg-õgijale ja vööt-põõsalinnule.
Nehatu sood ümbritsevad endised puisniidud ja -karjamaad, mis on enamikus mingil ajahetkel
majandusest välja jäänud ja nüüdseks väärtuslikeks metsakooslusteks kujunenud. Mõned puisniidud ja
-karjamaad on ka praegu järjepideva hooldamise tulemusena säilinud. Nehatu looduskaitseala
äärealadel, kus inimasustus on tihedam, leidub mitmesuguseid Lääne-Eestile iseloomulikke
niidukooslusi (nt loopealsed, soostuvad niidud, kuivad aruniidud). Nehatu looduskaitsealale jääb ligi
200 ha poollooduslikke kooslusi: puisniidud (6530*), kadastikud (5130), niiskuslembesed kõrgrohustud
(6430), rannaniidud (1630*), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*), liigirikkad niidud lubjavaesel
mullal (6270*), lood ehk alvarid (6280*) ning aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510).
Kadastikud (5130) on kaitsealal levinud väiksel, 0,4 ha suurusel alal Rame küla maadel ning suuremal
alal kaitseala lõunaosas Paatsalu lahe idarannikul – seal on kadastike pindala kokku üle 20 ha. Enamik
Nehatu looduskaitseala kadastikest on kõrge looduskaitselise väärtusega ning üle poole ka hea
esinduslikkusega. Kaitseala kadastikud on tüüpiliseks pesitsuspaigaks linnudirektiivi I lisa liikidele
punaselg-õgijale ja vööt-põõsalinnule. Loodusid (6280*) on kaitsealal 11 ha-l ning esinduslikumad alad
asuvad kaitseala lääneservas, kõrge looduskaitselise väärtusega on neid seal umbes 8 ha. Kuivasid niite
lubjarikkal mullal (6210*) on kaitsealal ligi 15 ha väikeste niidualadena peamiselt äärealadel.
Niiskuslembeseid kõrgrohustuid (6430) on Nehatu looduskaitsealal üle 20 ha, need asuvad Kiissa,
Käomardi, Kahvatu ja Teotalli lahe ümbruses. Puisniiduna (6530*) on Nehatu looduskaitsealal
inventeeritud ligi 40 ha kooslusi, mille looduskaitselist väärtust on hinnatud keskmiseks või kõrgeks.
Puiskarjamaid (9070), mis on kujunenud pikaaegse karjatamise mõjul, on Nehatu looduskaitsealal
Nehatu külas inventeeritud üle 2 ha suurusel alal. See on keskmise esinduslikkusega puiskarjamaa ning
inventeerimisandmetel seda praegu ka karjatatakse.
1
Lõhmus, A., Kohv, K., Palo, A., Viilma, K. 2004. Loss of old-growth, and the minimum need for strictly
protected forests in Estonia. Ecological Bulletins 51: 401–411.
10
Nehatu looduskaitsealal on inventeeritud üle 15 ha rannaniite (1630*), mis asuvad Paatsalu lahe
ümbruses ning millest üle 13 ha esinduslikkus on hinnatud heaks. Rannaniidud on liigirikkad kooslused
ning on olulised kaitseala linnustiku ja ka taimestiku säilimise seisukohast, need on olulised
rannikulinnustiku pesitsus- ja kurvitsaliste toitumisalad. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niite (6510)
on kaitsealal alla 10 ha ning need on valdavalt keskmise esinduslikkusega. Sellesse elupaigatüüpi
kuuluvad kooslused ei ole Eestis eraldi looduskaitselise väärtusega, sest tegemist on kuni mõõdukalt
väetatud niiskete arurohumaade või isegi kultuurrohumaadega, kuid need võivad olla väärtuslikud
puhveralad muude väärtuslikumate elupaikade vahel ja ümber. Elupaigatüüp liigirikkad niidud
lubjavaesel mullal (6270*) asub 0,8 ha suurusel alal Kahvatu lahe rannikul ning on määratud kõrge
looduskaitselise väärtusega alaks. Lähemate aastakümnete jooksul, kui liigirikkus ja ohtruse
proportsioonid kultuurliikide ja looduslike koosluste liikide vahel on taastunud, on aas-rebasesaba ja
ürt-punanupuga niidud kujunenud liigirikkaks aruniiduks ning seega suureneb väärtusliku ja
esmatähtsana määratud 6270* elupaigatüübi pindala.
Nehatu looduskaitseala viimane lausaline metsaelupaigatüüpide inventuur toimus 2012. aastal ning selle
alusel inventeeriti metsakooslustest 106 ha vanadeks loodusmetsadeks (9010*), millest enamik on
keskmise esinduslikkusega. Suures osas on need endised puisniidud, mis pole jõudnud veel kõrgema
väärtusega loodusmetsaks kujuneda. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*) on looduskaitsealal ligi 90 ha
ning sellest ligi 2/3 on määratud potentsiaalseks elupaigaks, mis tähendab, et praegu puuduvad metsal
nõutavad tunnused või on elupaigatüübile iseloomulike tunnuselementide hulk või kvaliteet ebapiisav,
kuid nende kujunemiseks kas looduslikul teel või kergelt rakendatavate kaitsekorralduslike meetmete
abil on olemas head või väga hea väljavaated. Vanad laialehised metsad (9020*) on kaitsealal levinud
ligi 55 ha-l kaitseala äärealadel ning neist umbes pool on heas looduskaitselises seisundis. Lammi-
lodumetsad (91E0*) levivad kaitsealal Kahvatu sihtkaitsevööndis Paadrema jõe ääres 6,3 ha-l, kus
koosluse üldine looduskaitseline väärtus on hinnatud keskmiseks. Ligi kolmveerandil alal levib
sanglepp. Kaitseala metsades pesitseb üks paar merikotkaid ning metsad on vajalikud ka
nahkhiireliikidele, kes kasutavad varjepaikadena vanade puude õõnsusi ja lõhesid ning kelle
toitumispaikadeks on tihti vanad metsad, metsaservad ja lagendikud, samuti veekogude piirkond
(Nahkhiirte kaitse tegevuskava 2005−2009, Masing et al. 2004).
Kaitseala oluline väärtus on rannikuelupaigad rannikulõukad (1150*) ning laiad madalad lahed (1160),
mis on tähtsad nii iseseisva väärtusena kui ka kaitsealuste ja linnudirektiivi I lisas nimetatud liikide
kaitse seisukohalt. Enamik Nehatu looduskaitsealal asuvatest veesilmadest on jäänukid endise merelahe
ja hilisema Nehatu järve kinnikasvamisest, kuid rannikulõugasteks saab pidada vaid kaitseala lõunaosas
asuvaid Kiissa ja Käomardi lahte, sest neil on säilinud ühendus merega. Rannikulõukad ja laiad madalad
lahed on väga olulised kooslused, sest need on elupaigaks paljudele kaitsealustele liikidele: veekogusid
ümbritsevas roostikus pesitsevad luha-sinirinnad, roo-loorkullid, punajalg-tildrid, rooruigad, punaselg-
õgijad jne; veekogudel käivad toitumas erinevad nahkhiireliigid (nt põhja- ja pargi-nahkhiir ning
tiigilendlane). Lisaks on veekogud elupaigaks paljudele kalaliikidele ja haruldastele veetaimedele
(vahelmine näkirohi).
Nehatu looduskaitseala rannikulõugastes kasvab Eestis haruldane vahelmine-näkirohi. Kokku leidub
liiki Eestis 14 rannajärves, seega on märkimisväärne, et kaks leiukohta asuvad just Nehatu
looduskaitsealal, Kiissa ja Käomardi lahes. Mõlemast lahest leiti vahelmist näkirohtu esimest korda
2003. aastal, Kiissa lahest leiti 30 vahelmise näkirohu isendit ning Käomardi lahes leidus liiki
massiliselt. 2011. aasta vaatluste põhjal oli liigi arvukus vähenenud ning taimi leiti Kiissa lahes kahe
hajusa kogumikuna, mille ohtruseks hinnati „1” ehk üksikud taimed või väikesed kogumikud. Käomardi
lahes oli vahelmine näkirohi kolme hajusa kogumikuna ning isendite ohtruseks hinnati „3” ehk sageli
kohatav keskmisel hulgal (Nehatu looduskaitseala, Porsiku hoiuala, Kangruaadu hoiuala ja Oademetsa
hoiuala kaitsekorralduskava 2015–2024, edaspidi kaitsekorralduskava või KKK).
Kaitsekorralduskavaga on ette nähtud Käomardi lahe kui vahelmise näkirohu peamise kasvukoha
reostusallikate väljaselgitamine ja likvideerimine, mille tulemusel võiks liigi arvukus kaitsealal taas
suureneda.
Veekogude olemasolu on oluline kaitsealal leiduvatele nahkhiireliikidele (põhja- ja pargi-nahkhiir ning
tiigilendlane), kes käivad veekogude ääres toitumas. Olulisim nahkhiirte elupaik Nehatu
looduskaitsealal on Käomardi laht ja selle ümbrus. Esimesed loendusandmed sellest piirkonnast
11
pärinevad 1992. aastast, kui loendati 10 põhja-nahkhiirt, 5 pargi-nahkhiirt ja 45 tiigilendlast ning
elupaika peeti nende nahkhiireliikide jaoks väga oluliseks. Viimane vaatlus piirkonnast pärineb 2008.
aastast, kui Käomardi lahte peeti samuti nahkhiirte oluliseks elupaigaks. Kuna piirkonna
metsakooslused ning veekogude lähedus on nahkhiirte jaoks sobivaks elupaigaks, on alust eeldada, et
tegemist on liikide jaoks olulise alaga, seepärast on kaitsekorralduskavaga ette nähtud nahkhiirte
tulemusseire, et täpsustada eri nahkhiireliikide ja isendite arvu. Nahkhiired on muutunud oluliselt
sõltuvaks inimtekkelistest elupaikadest, eriti talvituskohtadest, ja see on tinginud vajaduse nahkhiirte
aktiivseks kaitseks (Nahkhiirte kaitse tegevuskava 2005−2009, Masing et al. 2004).
Kaitseala metsades, kus alustaimestikuni jõuab sobiv hulk valgust, on leitud kolm kauni kuldkinga
kasvukohta. Neist suurim, ligikaudu 3,8 ha suurune kasvukoht asub Nehatu looduskaitseala keskosas,
kus on endine võsastunud puisniit ning kuldkingi leiti seal esimest korda juba 1994. aastal. Viimati
külastati kasvukohta 2006. aasta riikliku seire käigus ning siis kuldkingi alalt ei leitud, kuid märgiti, et
tegemist on potentsiaalse kasvukohaga, mis vajaks mõnel järgneval aastal kontrollimist. Teine kauni
kuldkinga kasvukoht asub Nehatu looduskaitseala idaosas samuti endisel puisniidul, mis nüüdseks on
looduslikult vanaks laialehiseks metsaks kujunenud. Kasvukohas on registreeritud mõnekümne isendi
esinemine ning viimane vaatlus piirkonnas toimus 2009. aastal. Viimane, juhuslikult 2011. aastal leitud
kasvukoht asub kaitseala lääneosas kadakate ja lehtpuuvõsaga kinnikasvanud niidul, kus registreeriti
paari puhma olemasolu. Kuna tegemist oli juhuvaatlusega, võib taimede arv piirkonnas olla ka suurem.
Lisaks inventeeritud kasvukohtadele leidub Nehatu looduskaitsealal veel hulgaliselt potentsiaalseid
kauni kuldkinga kasvukohti.
Nehatu looduskaitseala lääneosas paikneval endisel karjamaal, mis on praegu üksikute kaskede ja
kadakatega puistu, on inventeeritud II kaitsekategooria käpalise valge-tolmpea kasvukoht. 1999. aastal
loendati seal 50 isendit, 2009. aasta riikliku seire käigus 30 isendit, kusjuures seirearuandes on märgitud,
et taimi loendati nende õitsemise lõpus, mistõttu kõiki isendeid ei pruugitud leida. Loopealsetel levib
samuti II kaitsekategooria taimeliik kärbesõis, mille leiukohti on alal praegu teada kaks. Ühe kasvukoha
suurus on umbes 0,4 ha ja sealt leiti 2011. aastal 20 taime, teine umbes 0,03 ha suurune, kust leiti
juhuslikult samuti 2011. aastal paar isendit. Kuna liigile sobilikke niidukooslusi leidub Nehatu
looduskaitsealal kümnetel hektaritel, võib arvata, et kärbesõie arvukus piirkonnas on suurem. Nehatu
looduskaitseala rannaniitudel kasvab sealsele piirkonnale tüüpiline loodusdirektiivi II lisas nimetatud ja
Eestis ohulähedane liik emaputk, mille peamised kasvukohad asuvad Lääne-Eesti rannikul. Emaputk
levib Nehatu looduskaitsealal ligi 10 ha suurusel alal Paatsalu lahe idaranniku rannaniidul.
Nehatu looduskaitseala metsades pesitseb üks paar I kaitsekategooria merikotkaid, kelle elupaik on
tsoneeritud eraldi sihtkaitsevööndisse. Keskkonnaregistri andmetel varises see ainus pesa 2000. aastal,
kuid kahel järgneval aastal oli see üles ehitatud ja asustatud. Pesitsemine on ebaõnnestunud, paar on
lihtsalt pesitsemise vahele jätnud või on pesa tühi olnud selle omanike vahetumise tõttu 12 aasta jooksul
vaid viiel aastal. Seitsmel aastal on lennuvõimestunud 11 noort lindu, mis on väga hea pesitsustulemus.
Merikotkaste pesitsusedukus sõltub enamasti saakobjektide rohkusest konkreetsel aastal, pesa asustanud
lindude vanusest, asustustihedusest ning häirimisest tulenevast mõjust munemis- või haudeperioodil.
Kotkaste soodsa seisundi tagamiseks on oluline jätta sihtkaitsevööndites olevad metsaalad raiumata, et
seeläbi oleksid tagatud liigile sobilikud pesapuud ja pesitsusaegne rahu (KKK).
Nehatu looduskaitseala niiskematel avamaadel võib kohata kaitse-eesmärgiks seatud
III kaitsekategooria linnuliike suurkoovitajat ja punajalg-tildrit. Nehatu soos on registreeritud ühe
suurkoovitajapaari pesitsemine 2003. aastal. Punajalg-tildri pesitsemine on registreeritud 2000. aastal
Nehatu soos ja 2006. aastal Käomardi lahe ääres, mõlemas kohas üks paar. Veidi rohkem on andmeid
2008. aastast, kui kolme vaatluspunktis Paatsalu lahe ääres registreeriti kokku 8 punajalg-tildri paari
pesitsemine.
Nehatu soostikus võib kohata soo-loorkulli, keda võib Nehatu looduskaitsealal pidada tüüpiliseks
liigiks, seal on registreeritud 1–2 paari pesitsemine. Kuivõrd liigile sobivaid niiskeid ja soiseid alasid
leidub Nehatu looduskaitsealal suures ulatuses, võib eeldada, et soo-loorkulli arvukus on suurem, kui
keskkonnaregistri kanded praegu kajastavad. Viimane keskkonnaregistrisse kantud vaatlus pärineb
2000. aastast.
12
Nehatu soos pesitsevate sookurgede arvukust hinnati 1990-ndate alguses 3–4 paarile ning 2000. ja 2001.
aastal 5–6 paarile. Nehatu soo on Eesti mastaabis ka oluline sookurgede sulgimisala ning on teada
sookurgede sügisrändeaegse ööbimispaigana. Tavapärane soos ööbivate sookurgede arv jääb
vahemikku 50–200 isendit, maksimaalselt on seal ööbimas olnud 1000 sookurge. (O. Vainu suulised
andmed; KKK).
Kuna Nehatu looduskaitseala hõlmab osaliselt ka rannikuala, on piirkonnal suur tähtsus rändel peatuvate
ja pesitsevate lindude jaoks. Nehatu looduskaitseala on piirkondliku tähtsusega rändeaegne laululuikede
peatuskoht. Kiissa ja Käomardi lahel loendati 2007. aastal kokku 52 isendit (Riiklik seire: Haned, luiged,
sookurg 2013). Käomardi lahe ääres on luha-sinirinna pesitsemine märgitud juba 1993. aastal.
Keskkonnaregistrisse on kantud 2006. aasta vaatlus, kui Käomardi lahe ääres tehti kindlaks kolm luha-
sinirinna territooriumi, ja kuna vaatluse ajaks oli läbiränne suures osas lõppenud, võib arvata, et luha-
sinirind pesitseb Nehatu looduskaitsealal endiselt, seega on Käomardi laht Eesti mastaabis oluline
pesitsusala (KKK). Kaitseala on oluliseks pesitsusalaks hallhanele, kelle arvukus Eestis on viimasel
paarikümnel aastal järjekindlalt vähenenud. Hallhani on Nehatu looduskaitseala piirides olevate
rannikulõugaste roostikes põline pesitseja, keda loendati viimati 2007. aastal toimunud lennuloenduse
käigus. Liigi arvukus ulatub kaitsealal 30 haudepaarini, mis on 4–5% Eesti asurkonnast (KKK). Hüübi,
kelle arvukus on Eestis ohulähedases seisus, kahe paari pesitsemine on kaitsealal juhuslike vaatlustega
registreeritud Lammastejärve äärses ja Illuste soo laugaste vahelises roostikus ning Kangruaadu järve
ääres. Olavi Vainu suulistel andmetel oli ta 2013. aastal kuulnud veel ka ühe hüübi häälitsemist nii
Kiissa kui ka Käomardi lahe ääres. Kahvatu lahel on 2002. aastal registreeritud kolme hallpõsk-püti
vaatlus (eElurikkuse andmebaas) ning 2006. aastal ühe paari pesitsemine Käomardi lahel. Läänemaal
on liigi pesitsemine teada vaid Silma ja Nehatu looduskaitsealal, seega on oluline neis piirkondades
hallpõsk-püti kaitse ja soodsa seisundi tagamine (O. Vainu). Roostikulindudest on Nehatu
looduskaitsealal registreeritud veel 4–6 roo-loorkulli- ja 4−5 rooruigapaari pesitsemine, aga andmed on
juhuslikest vaatlustest ja suhteliselt kesised. Võib arvata, et roostikulindude arvukus on seni arvatust
oluliselt suurem, kuna potentsiaalseid pesitsusalasid leidub Nehatu looduskaitseala roostikes hulgaliselt.
Kaitse-eesmärgiks on seatud mitu Lääne-Eestis tüüpilist III kaitsekategooria linnuliiki, kes on ühtlasi
linnudirektiivi I lisa liigid ning kelle arvukus Eestis väheneb. Need liigid on punaselg-õgija, vööt-
põõsalind ja rukkirääk. Nehatu soostikus inventeeriti 8 punaselg-õgija paari pesitsemine 2001. aastal
toimunud madalsoode haudelinnustiku inventuuri käigus. Hiljem on juhuslikke vaatluste käigus kohatud
punaselg-õgijaid ka 2003. ja 2006. aastal Illuste ja Nehatu soos ning 2009. aastal Paatsalu lahe ümbruse
rannikul. Vööt-põõsalinnu pesitsemist Nehatu looduskaitsealal on kirjeldatud 2001. ja 2005. aastal, kui
soostikus registreeriti vastavalt 3 ja 5 paari pesitsemine, 2008. ja 2009. aastast pärinevad andmed ka
Paatsalu lahe ümbrusest, kus kolmel vaatlusel on registreeritud kokku 3 vööt-põõsalinnu paari
pesitsemine. Rukkiräägu vaatlusi on Nehatu looduskaitsealal registreeritud 2003. aastal kahes kohas,
kus mõlemas pesitses üks paar. Illuste soos on registreeritud ka III kaitsekategooria linnuliigi välja-
loorkulli pesitsemine 2000. aastal, kui pesitses üks paar. Kuigi eespool nimetatud liikide vaatlusi on
keskkonnaregistris registreeritud üksikud, võib arvata, et nende arvukus kaitsealal on märksa suurem,
kuna sobivaid elupaiku soo- ja niidukooslustena leidub kaitsealal hulgaliselt. Niidu- ja sookooslustes
levinud liigina on kaitse-eesmärgiks seatud veel mustsaba-vigle, kelle kohta pärineb ainuke vaatlus
keskkonnaregistris Nehatu soos 2003. aastast, kui vaadeldi ühe paari pesitsemine.
Peale eespool nimetatud väärtuste on Nehatu looduskaitseala kaitse all hoidmine põhjendatud ka
asjaoluga, et tegemist on Natura võrgustiku Väinamere linnu- ja loodusalasse kuuluva alaga. Natura
2000 võrgustiku aladel tuleb tagada kaitstavate liikide ja elupaikade soodne seisund.
Lisaks on rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni artikli 2
lõike 1 kohaselt Nehatu looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala).
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Alates 2001. aastast on ala kaitse all looduskaitsealana. Looduskaitseseaduse § 27 kohaselt on
looduskaitseala kaitseala looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Kuna kaitsealal on peamiseks kaitse-eesmärgiks looduslike ja poollooduslike koosluste ning seal
13
leiduvate liikide kaitse, siis rakendatakse kaitstava loodusobjektina jätkuvalt looduskaitseala.
Looduskaitseala ja hoiuala kaitsekorra peamine erinevus on selles, et hoiualadel on kaitstava ala
valitsejal suurem kaalutlusruum kavandatavate tegevuste läbiviimiseks nõusoleku andmiseks,
nõusoleku andmiseks lisatingimuste esitamisega või nõusoleku andmisest keeldumiseks. Kaasneb
igakordne kohustus hinnata kavandatava tegevuse mõjusid kaitse-eesmärkidest lähtuvalt. LKS § 32
lõike 2 järgi on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille
kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu
elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.
Looduskaitsealal (ja teistel kaitstavatel aladel) reguleerib kaitsekorda kaitse-eeskiri koostoimes
looduskaitseseadusega. Looduskaitsealadel on võimalus kaitse-eeskirjaga seada kaitsealuste liikide
elupaigas, kasvukohas ja rändlindude koondumispaigas inimeste viibimisele teatud piiranguid, mis on
vajalikud alal leiduvate kaitsealuste liikide pesitsusedukuse tagamiseks. Eelkõige on oluline reguleerida
inimeste liikumist I kaitsekategooria linnuliigi pesapuu läheduses, kuna inimeste viibimine seal
pesitsusajal võib põhjustada kurna hülgamise. Kaitse-eesmärgiks seatud liikide elupaigad tuleb määrata
kaitseala sihtkaitsevööndisse. Liikumis- ja linnujahipiirangu seadmine ei ole võimalik hoiuala
kaitsekorraga. Samuti võimaldab looduskaitseala režiim metsaraie ja maaparandussüsteemide hoiutööde
reguleerimist, mis on vajalik, et oleks tagatud kaitseala eesmärgiks seatud soo- ja metsakoosluste kaitse.
Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.
Eeltoodule tuginedes on põhjendatud kaitsealaga piirnevate hoiualade ja vana kaitsekorraga kaitsealade
liitmine Nehatu looduskaitsealaga. Lisaks on sarnast kaitsekorda vajavate ja külgnevate kaitstavate
loodusobjektide kaitse ühe tervikliku alana otstarbekam, kuna muudab ala kaitsekorra hõlpsamini
mõistetavamaks. Valdavas osas ei too nende arvamine kaitseala koosseisu kaasa olulisi lisapiiranguid,
kuid võimaldab kaitse-eeskirjaga lubatud ja keelatud tegevusi täpsustada.
2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piir
Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad
loodusväärtused ning ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad.
Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid ning Eesti põhikaardile kantud
maastikuobjekte, nagu rannajoon, teed, elektriliinid, kiviaiad, kõlvikupiirid, veekogude, sh kraavide
kaldad, kusjuures kaks ainukest piirikraavi on kaitsealast välja jäetud, sest tegemist on ühiseesvoolu
(Kuuendiku pkr) ja tee toimimiseks vajaliku kraaviga. Kohtades, kus maastikulised alused puuduvad,
on piiritlemisel kasutatud maakatastri andmeid ja looduses tuvastatavate punktide vahelisi mõttelisi
sirgeid. Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja
maakatastri andmeid seisuga juuli 2017.
Valdav osa kavandatavast kaitsealast järgib senise Nehatu looduskaitseala, liidetavate hoiualade ja vana
kaitsekorraga kaitsealade piire, kusjuures piiri asukohta on kehtiva põhikaardi järgi vajaduse korral
korrigeeritud.
Planeeritavates piirides kaitseala kogupindala on 1187 ha, (sihtkaitsevööndite pindala on 782 ha ja
piiranguvööndite pindala 405 ha). Veeala on kaitsealal umbes 77 ha (sh mereala 6,5 ha), mereala ning
valdav osa järvedest jääb piiranguvööndisse. Looduskaitseala kogupindalast moodustavad eramaad ligi
378 ha (sellest 61 ha sihtkaitsevööndis) ja riigimaad ligikaudu 796 ha (sellest 626 ha sihtkaitsevööndis),
13 ha on jätkuvalt riigiomandis olev maa.
1163,8 ha moodustab juba varem kaitse all olnud ala:
Nehatu looduskaitseala pindala on Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 2001. a määruse nr 39
„Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri” kohaselt 1017 ha (sellest 67 ha sihtkaitsevööndis ja 950 ha
piiranguvööndis)
Porsiku kadakad 1,7 ha (arvatakse piiranguvööndisse)
Paatsalu põlispuude grupp 6,2 ha (arvatakse piiranguvööndisse). Paatsalu põlispuude grupi pindala
14
kokku on 10,2 ha, millest ligi 7 ha on juba kaitseala koosseisus ning 6,2 ha jääb ka edaspidi
Nehatu looduskaitseala koosseisu (vt täpsemalt Nehatu piiranguvööndi piirikirjeldus).
Kaitsealaga liidetavast alast oli varem hoiualal 181,6 ha (sellest arvatakse sihtkaitsevööndisse 48 ha).
Nehatu looduskaitsealaga liidetakse Kangruaadu hoiuala pindalaga 26,3 ha (2 ha
sihtkaitsevööndisse, 24,3 ha piiranguvööndisse), Oademetsa hoiuala pindalaga 9 ha
(sihtkaitsevööndisse), Porsiku hoiuala pindalaga 74,6 ha (36,5 ha sihtkaitsevööndisse, 38,1 ha
piiranguvööndisse). Väinamere hoiualast liidetakse Nehatu looduskaitsealaga 68,5 ha
(piiranguvööndisse).
Uut kaitstavat ala lisandub 23,2 ha, millest eramaa on 6,6 ha ja riigimaa 15,9 ha, ülejäänud on jätkuvalt
riigiomandis olev maa. Uutest aladest 20 ha arvatakse sihtkaitsevööndisse (sellest 5,1 ha on eramaa).
Uuest kaitstavast alast valdav osa on soo- ja metsaala Nehatu soo lõunaosas ja moodustab terviku juba
kaitse all oleva soo- ja metsaalaga.
Kaitsekord muutub rangemaks ehk endisest piiranguvööndist arvatakse sihtkaitsevööndisse ligi 643 ha
(sellest 48,2 ha eramaa). Hoiualast arvatakse sihtkaitsevööndisse 48 ha (sellest eramaa ligi 24 ha).
Varasemast sihtkaitsevööndist arvatakse piiranguvööndiks umbes 4,4 ha (1,9 ha arvatakse kaitse alt
välja; vt täpsemalt Muraste sihtkaitsevööndi piirikirjeldus). Vööndite piiritlemisel on lähtutud
kaitseväärtuste olemasolust ja ohutegurite vältimise võimalustest tulenevalt kaitsekorrast. Varasemalt
kaitseala piiranguvööndisse kuulunud alast arvatakse kaitse alt välja ligi 26 ha.
Seni kaitse all olnud alast arvatakse kaitse alt välja ligi 46,4 ha (sellest 19,5 ha on piiranguvööndisse
jääv eramaa), sellest oli varem piiranguvööndis 26 ha, sihtkaitsevööndis 1,9 ha, hoiualal 14,8 ha,
Paatsalu põlispuude grupp 3,4 ha (osaliselt ka looduskaitseala) ja Porsiku kadakad 0,3 ha. Kaitse alt
välja arvataval alal kaitset vajavaid loodusväärtusi ei ole ja kaitseala eesmärki see ei ohusta.
Õuealad, mis kaitse alt välja arvatakse, asuvad katastriüksustel Pouli (19502:001:0560), Alt Villemi
(86301:001:0106), Aadu (86301:001:0139) Lillevälja (86301:001:0031), Ööbiku (86301:001:0175),
Merelahe (86301:001:0113) ja Kopli (86301:001:0003). Kaitse-eeskirja eelnõu ekspertiisi ettepanekul
ei liideta kaitsealaga osa Väinamere hoiuala maismaaosast Toomla (86301:003:0215) ja Kangro
(86301:003:0212) katastriüksusel, kuna seal asub põllumajandusmaa (viimastel aastatel kasutatud
kultuurrohumaana), kus ei ole inventeeritud kaitsealuseid liike ega elupaiku ning selle kaitsmine ei ole
seega põhjendatud. Oluliste kaitseväärtuste puudumise tõttu jäävad kaitsealast välja ka Kõrgemäe
(86301:001:0091), Parmase (86301:001:0010), Nurga (86301:001:0220), Kasemetsa
(86301:001:0174), Jäänuka (86301:001:0221), Allikheina (19502:001:0075) ja Pannika
(86301:001:0164) katastriüksused. Kaitseala põhjaosas arvatakse välja transpordimaa katastriüksusel
16184 Rame-Paatsalu tee (19502:001:0005). Kopli (86301:001:0003), Ööbiku (86301:001:0175), Kiisa
(86301:001:0154), Kiisa (86301:001:0155) ja Nehatu tee (86301:001:0223) katastriüksuste servast jääb
kaitse alt välja elektriliin koos tee ja elektriliini vahelise alaga. Varbla metskond 18 (86301:001:0189),
Jõekääru (86301:001:0236), Varbla metskond 183 (86301:001:0338), Illuste (86301:001:0088) ja Tirbi
1 (86301:001:0227) katastriüksuste servast arvatakse kaitse alla Paadrema jõgi, mis oli varem kaitse alt
väljas. Samuti liidetakse piiride korrigeerimisel kiviaia järgi kaitsealaga kitsas riba Villemisauna
(86301:001:0236) katastriüksuse loodeservast.
Kaitse alt jääb välja transpordimaa katastriüksusel 16184 Rame-Paatsalu tee (19502:001:0006), mis oli
varem Oademetsa hoiualal, ning 16185 Hanila-Hõbesalu tee (86301:001:0069), mis oli Nehatu
looduskaitsealal. Lihula metskond 210 (19502:001:0307) katastriüksusel ei liideta kaitsealaga varem
Väinamere hoiualas olnud osa metsamaast, kuna seal ei leidu metsaelupaigatüüpe ega muid olulisi
loodusväärtusi. Metsaveere (19501:001:0446), Kadakaveere (19501:001:0447), Mummu
(19502:001:0252) ja Porsiku (19502:001:0248) katastriüksusest jäetakse kaitse alt välja osa, mida läbib
tee ning mille ümber ei ole inventeeritud väärtuslikke kooslusi ega kaitsealuseid liike. Väärtuseid ei ole
inventeeritud ka Vilguti (19502:001:0029) katastriüksuse edelaosas ning seetõttu seda osa eelnõuga
kaitsealasse ei kavandata. Piiride korrigeerimise tõttu väheneb kaitstava ala osakaal veel
Kivika (19502:001:0099), Kamsa (19502:001:0870) maaüksustel. Täielikult jäävad kaitsealalt piiride
korrigeerimise tulemusena välja Sooaluse (19502:001:0217), Tupessaare (19502:001:0097), Õuemaa
(19502:001:0059), Tammetõru (19502:001:0176), Kuti (86301:001:0133), Meste (86301:001:0124),
15
Villemi (19502:001:0239), Aadu (19502:001:0025), Põllu (19502:001:0187), Lauri (86301:001:0093),
Kadrioru (86301:001:0317), Saare (86301:001:0161), Havi (86301:003:0112) ja Aadu
(86301:001:0153) katastriüksused.
Eelnõu kohaselt liidetakse kaitsealale terves ulatuses Varbla metskond 152 (86301:001:0333),
Aaloelehe (19502:001:0153), 19502:001:0084, Appikese (19502:001:0154), Hundinuia
(19502:001:0155), Paadrema (86301:001:0219 ) ja Võsavillemi (19502:001:0241) katastriüksused.
Piiride korrigeerimise tõttu laiendatakse kaitseala Jaani (86301:001:0100), Ulase (19501:001:0469) ja
Varbla metskond 177 (86301:001:0336) katastriüksustel.
Täpsemad kaitseala ja selle vööndite piiritlemise põhjendused on esitatud allpool.
Kaitseala koosneb kuuest lahustükist, kõige põhjapoolsem lahustükk asub 16184 Rame-Paatsalu teest
(19502:001:0005) põhjas Lihula metskond 211 (19502:001:0308) katastriüksusel. Lahustüki välispiir
järgib täpselt katastriüksuse piiri.
Nehatu looduskaitseala suurima lahustüki põhjapiiriks on katastriüksuste piirid alates Porsiku
(19502:001:0248) katastriüksuse loodenurgast kuni Kaasiku (19502:001:0860) katastriüksuse
põhjapiiril sellega ristuva kiviaiani punktini koordinaatidega X: 479369,764 Y: 6492705,885. Erandiks
on sirge (otspunktidega X: 477998,673 Y: 6492987,039 ja X: 477925,410 Y: 6492863,372), mis
ühendab Lihula metskond 210 (19502:001:0307) katastriüksuse põhjapiiri läänepiiriga.
Siit saab alguse selle lahustüki idapiir, mis kulgeb mööda kiviaeda lõunasuunas. Jõudes kiviaial olevasse
nurgapunkti koordinaatidega X: 479347,100 Y: 6492510,870 suundub välispiir mõttelise sirgena u 50 m
lääne pool asuva kiviaia otsa (punkti koordinaatidega X: 479298,930 Y: 6492504,410). Edasi kulgeb
piir mööda kõlvikupiiri Lihula metskond 264 (19502:001:0125) katastriüksuse põhjapiirile (punkti
koordinaatidega X: 479283,690 Y: 6492394,810) ning sealt mõttelise sirgena Kivika (19502:001:0099)
katastriüksuse loodenurka. Sealt kulgeb piir mööda kiviaedu kuni jõuab punkti koordinaatidega
X: 479120,910 Y: 6492080,560. Erandiks selles lõigus on sirge, mis ühendab Kivika loodenurka sellest
u 40 m idas asuva kiviaia otspunktiga X: 479327,320 Y: 6492296,110). Samuti on sirgetega ühendatud
kiviaedade otspunktid (koordinaadid: X: 479364,970 Y: 6492279,680 ja X: 479388,110
Y: 6492284,660; X: 479422,410 Y: 6492152,370 ja X: 479415,720 Y: 6492140,600). Alates kiviaial
olevast punktist koordinaatidega X: 479246,360 Y: 6492020,660 kulgeb piir uuesti kiviaiaga ristumiseni
mööda kõlvikupiiri. Punktist koordinaatidega X: 479120,910 Y: 6492080,560 kulgeb piir mõttelise
sirgena Hundinuia (19502:001:0155) katastriüksuse idanurka. Siit alates kulgeb piir taas mööda
katastriüksuste piire kuni ristub 16184 Rame-Paatsalu tee (19502:001:0006) katastriüksusel punktis
koordinaatidega (X: 480530,207 Y: 6489178,330) elektriliiniga (tee jääb kaitsealalt välja). Esimene
erand selles lõigus asub Kamsa (19502:001:0870) katastriüksusel, kus sirge ühendab omavahel
Mudamulgu (19502:001:0156) katastriüksuse idapiiril olevat nurgapunkti (X: 479548,914
Y: 6490954,2898) Aaloelehe (19502:001:0153) katastriüksuse läänepiiril oleva nurgapunktiga
(X: 479606,770 Y: 6490956,445). Teine erand jääb katastriüksusele (19502:001:0086), kus piir kulgeb
alates punktist koordinaatidega X: 480376,180 Y: 6490870,456 mööda kiviaeda ning kiviaia lõpust
(X: 480483,070 Y: 6491022,330) mõttelise sirgena Aaloelehe katastriüksuse piirile (X: 480489,857
Y: 6491032,799).
Selle lahustüki lõunapiiriks on alates 16184 Rame-Paatsalu (19502:001:0006) tee ja elektriliini
ristumiskohast (punktist koordinaatidega X: 480530,207 Y: 6489178,330) elektriliin (elektriliin koos
selle 10 m kaitsetsooniga jääb kaitsealalt välja). Siin lõigus on kaitsealalt välja jäetud Kopli
(86301:001:0003), Ööbiku (86301:001:0175) ja Kõrgemäe (86301:001:0091) õuealad koos sinna viiva
teega, kusjuures Kõrgemäe katastriüksuseni jõudes kulgeb piir mööda seda ning alates Kõrgemäe
katastriüksuse ja 16185 Hanila-Hõbesalu tee (86301:001:0069) katastriüksuse ristumisest kulgeb piir
mööda eelnevalt nimetatud teekatastrit (tee jääb kaitsealalt välja).
Suurima lahustüki läänepiir algab Siimukese (19502:001:0157) katastriüksuse ja 16184 Rame-Paatsalu
tee (19502:001:0006) katastriüksuse ristumiskohast ning kulgeb põhiliselt mööda katastriüksuste piire,
kuni jõuab taas Porsiku (19502:001:0248) katastriüksuse loodenurka. Esimene erand selles lõigus jääb
Alt Villemi (86301:001:0106) katastriüksusele, kus sinna viiva teeni jõudes kulgeb piir mööda teeäärt
16
(tee jääb kaitsealalt välja) ning õuealani jõudes mööda seda (jääb samuti kaitsealalt välja). Õueala ja
kiviaia ristumisel suundub piir kiviaiale ning kulgeb mööda seda. Jõudes kiviaia otspunkti
koordinaatidega X: 478241,710 Y: 6489654,430 suundub piir mõttelise sirgena kõrval oleva Piiri
(86301:001:0230) katastriüksuse idapiirile punkti koordinaatidega (X: 478237,637 Y: 6489656,190).
Teine erand jääb Piiri (86301:001:0230) katastriüksusele, kus punktist koordinaatidega (X: 478186,445
Y: 6489587,296) kulgeb piir mõttelise sirgena sama katastriüksuse vastaspiirile punkti koordinaatidega
X: 478107,786 Y: 6489670,540. Kolmas erand jääb Lupsu (19502:001:0042) katastriüksusele, kus
välispiir kulgeb alates Piiri (86301:001:0230) katastriüksuse ja kõlviku ristumiskohast (X: 478230,019
Y: 6489810,583) mööda märgala kõlvikupiiri, kuni jõuab Appikese (19502:001:0154) katastriüksuse
lõunapiirile. Neljas erand jääb Vilguti (19502:001:0029) katastriüksusele, kus mõtteline sirge ühendab
Vilguti katastriüksuse nurgapunkti (X: 477573,168 Y: 6489969,179) Võsavillemi (19502:001:0241)
katastriüksuse nurgapunktiga (X: 477544,701 Y: 6489996,823). Viies erand jääb samuti Vilguti
(19502:001:0029) katastriüksusele, kus alates punktist koordinaatidega X: 477524,048 Y: 6490246,714
kulgeb piir mõttelise sirgena kõlvikupiirile punkti koordinaatidega X: 477328,404 Y: 6490509,152 ning
kulgeb mööda seda punktini koordinaatidega X: 477322,780 Y: 6490561,770, sealt mõttelise sirgena
kiviaial olevasse punkti koordinaatidega X: 477319,310 Y: 6490593,480. Viimaks kulgeb piir mööda
kiviaedu kuni Eilsepäeva (19502:001:0152) katastriüksusepiirini. Kuues erand jääb Ulase
(19501:001:0469) ja Porsiku (19502:001:0248) katastriüksuste vahelisele alale, kus alates Ulase
(19501:001:0469) katastriüksuse lõunapiirilt punktist koordinaatidega X: 477274,920 Y: 6491769,699
kulgeb piir mööda kiviaeda, jõudes Pouli (19502:001:0560) katastriüksuse õuealani, kulgeb piir mööda
seda (õueala jääb kaitsealalt välja). Õuealale viiva teeni jõudes kulgeb piir mööda teeäärt (tee jääb
kaitsealalt välja). Tee ja Porsiku katastriüksuse läänepiiri ristumisel suundub kaitseala välispiir mööda
katastriüksuse piiri.
Kõige väiksem Nehatu looduskaitseala lahustükk hõlmab endise Oademetsa hoiuala lahustüki ja jääb
16184 Rame-Paatsalu (19502:001:0006) teest idasse. Selle lahustüki lääne-, lõuna- ja idapiiriks on
Lihula metskond 64 (19502:001:0279) katastriüksuse piir. Põhjapiiriks on nimetatud katastriüksuse
lääne- ja idapiiri ühendav mõtteline sirge (otspunktide koordinaadid: X: 480732,773 Y: 6490948,732 ja
X: 480781,604 Y: 6490978,478).
Neljas Nehatu looduskaitseala lahustükk jääb 16185 Hanila-Hõbesalu (86301:001:0069) teest lõunasse.
Selle lahustüki põhjapiiriks on alates Nehatu tee (86301:001:0223) katastriüksuse loodenurgast
elektriliin (elektriliin koos selle 10 m kaitsetsooniga jääb kaitsealalt välja). Elektriliini ja 16185 Hanila-
Hõbesalu (86301:001:0069) tee ristumisel kulgeb välispiir mööda teekatastrit.
Alates Kiisa (86301:001:0155) katastriüksuse nurgapunktist algab selle lahustüki idapiir, mis kulgeb
esialgu mööda katastriüksuste piire. Villika (86301:001:0237) katastriüksuse põhjapiiril ristuva
kiviaiani jõudes suundub välispiir lõunasse mööda kiviaeda. Kiviaia otspunktist koordinaatidega
X: 480343,890 Y: 6488066,280 kulgeb piir mööda puuderivi kiviaiast u 60 m idas asuva teeni. Edasi on
välispiiriks tee (tee jääb kaitsealalt välja). Alates tee käänupunktist koordinaatidega X: 480417,013
Y: 6487312,588 kulgeb piir mööda (sadama) õueala piiri kaldajooneni. Edasi kulgeb piir mööda
kaldajoont kuni Merelahe (86301:001:0113) katastriüksuse piirini (X: 480253,831 Y: 6486841,514).
Selles lõigus on mõtteliste sirgetega ühendatud punktid koordinaatidega: X: 480365,755
Y: 6487121,844 ja X: 480379,826 Y: 6487093,347; X: 480369,991 Y: 6486884,202 ja X: 480350,400
Y: 6486826,519 ning X: 480263,120 Y: 6486832,450. Lisaks on selles lõigus kaitsealalt välja jäetud
Parmase (86301:001:0010) katastriüksus, kusjuures katastriüksust ja kaldajoont ühendavad mõttelised
sirged otspunktide koordinaatidega X: 480358,185 Y: 6486978,999 ja X: 480341,682 Y: 6486979,044
ning X: 480340,240 Y: 6486961,447 ja X: 480354,488 Y 6486961,663.
Merelahe (86301:001:0113) katastriüksuse piirilt algab selle Nehatu looduskaitseala lahustüki lõunapiir,
mis kulgeb kuni Nehatu tee (86301:001:0223) katastriüksuse edelanurgani. Siin kulgeb Nehatu
looduskaitseala välispiir peamiselt mööda katastriüksuste piire. Erandiks selles lõigus on sirge mis
ühendab Merelahe katastriüksuse lõunaosas selle idapiiri läänepiiriga (sirge otspunktide koordinaadid:
X: 480244,492 Y: 6486849,539 ja X: 480233,118 Y: 6486855,367). Lisaks on erandiks selles lõigus
sirge, mis ühendab Kiisa (86301:001:0155) katastriüksuse lõunapiiril olevat punkti koordinaatidega
X: 479587,806 Y: 6488060,325 Jaani (86301:001:0100) katastriüksuse lõunapiiril oleva punktiga
koordinaatidega X: 479452,489 Y: 6487828,424. Samuti ühendab mõtteline sirge Jaani katastriüksuse
17
lõunapiiril olevat punkti koordinaatidega X: 479376,996 Y: 6487796,937 Nehatu tee (86301:001:0223)
katastriüksuse lõunapiiril oleva käänupunktiga koordinaatidega X: 479097,509 Y: 6487866,636. Siit
algab lahustüki läänepiir, mis kulgeb mööda katastriüksuste piire, kuni jõuab taas Nehatu tee
(86301:001:0223) katastriüksuse loodenurka. Selles lõigus on erandiks Aadu (86301:001:0139)
katastriüksusele jääv osa, kus välispiir kulgeb alates katastriüksusel olevast punktist koordinaatidega
X: 478710,168 Y: 6488679,401 mööda kiviaeda ja õueala piiri sama katastriüksuse välispiirile punkti
koordinaatidega X: 478674,820 Y: 6488766,114.
Üks Nehatu looduskaitseala lahustükk asub Käomardi lahe ümber. Kaitseala välispiir kulgeb põhjas,
idas ja lõunas mööda Käomardi (86301:001:0188) katastriüksuse piiri. Läänest mööda teed, mis
Käomardi ja Lepiku taluni viib, kusjuures tee ei ole kaitsealasse hõlmatud.
Kaitseala lõunapoolseim lahustükk asub Paatsalu lahe idarannikul ning Kahvatu lahe ümber. Selle
kaitseala lahustüki põhjapiiriks on Lillevälja (86301:001:0031) katastriüksuse põhjapiir, kusjuures piir
saab alguse Paadrema jõe kaldal olevast punktist koordinaatidega X: 482197,950 Y: 6487666,060 ning
seal ühendab mõtteline sirge jõel olevat punkti Lillevälja katastriüksuse loodenurgaga. Kui katastripiir
ristub õuealaga suundub välispiir mööda õueala piiri lõuna suunas ning alates punktist koordinaatidega
X: 482453,925 Y: 6487520,444 kulgeb mõttelise sirgena punkti koordinaatidega X: 482552,233
Y: 6487498,010 ning taas mööda õueala piiri teeni. Edasi kulgeb välispiir mööda Paatsalu-Mõisa tee
serva (tee jääb kaitsealalt välja) kuni jõuab T-19101 Audru-Tõstamaa-Nurmsi (86301:001:0097)
teekatastrini.
Siit saab alguse selle lahustüki idapiir, mis kulgeb mööda T-19101 Audru-Tõstamaa-Nurmsi
(86301:001:0097) teekatastrit ning alates teekatastril olevast punktist koordinaatidega X: 482329,592
Y: 6486441,928 mööda katastriüksuste piire. Alates Roostiku (86301:003:0011) katastriüksuse ja
kiviaia ristumise kohast (X: 482143,958 Y: 6486264,078) kulgeb piir mööda kiviaeda. Kiviaia
otspunktist koordinaatidega X: 481828,587 Y: 6486207,185 kulgeb piir mõttelise sirgena Nurga
(86301:003:0020) katastriüksusel olevasse punkti koordinaatidega X: 481823,651 Y: 6486206,972.
Kuni Toomla (86301:003:0215) katastriüksusel oleva punktini koordinaatidega X: 481962,499
Y: 6486017,131 kulgeb piir mööda katastriüksuste piire, sealt alates aga mööda kõlvikupiiri. Jõudes
elektriliini äärde (elektriliin jääb kaitsealalt välja koos 3 m puhvriga) punkti koordinaatidega
X: 482145,575 Y: 6485712,919 suundub piir mõttelise sirgena u 40 m lõuna suunas Kangro
(86301:003:0212) katastriüksuse lõunapiirile punkti koordinaatidega X: 482148,030 Y: 6485672,808.
Edasi kulgeb välispiir mööda katastriüksuste piire ning moodustab siin selle lahustüki lõunapiiri. Alates
Havi (86301:003:0112) katastriüksuse edelanurgast kulgeb kaitseala välispiir mõttelise sirgena
kaldajoonele punkti koordinaatidega X: 481537,962 Y: 6485350,446 ning siis järgib piir kaldajoont.
Läänepiiriks ongi Paatsalu lahe kaldajoon kuni Varbla metskond 18 (86301:001:0189) katastriüksuse ja
kaldajoone ristumispunktini koordinaatidega X: 481703,957 Y: 6486722,319. Sealjuures on Nurga
(86301:003:0020) katastriüksusel asuv lautrikoht hõlmatud kaitsealasse, seal kulgeb kaitseala välispiir
üle lautrikoha sirgena, mille otspunktid on X: 481433,551 Y: 6485782 ja X: 481450,592
Y: 6485807,479. Lisaks on erandiks selles lõigus sirge, mis ühendab kaldajoonel olevaid punkte
koordinaatidega X: 481703,601 Y: 6486432,023 ja X: 481684,513 Y: 6486688,189. Edasi kulgeb
välispiir mööda katastriüksuste piire. Alates Paadrema jõel olevast punktist koordinaatidega
X: 481930,962 Y: 6486708,463 kulgeb välispiir mööda jõe paremat kallast kuni jõuab taas
alguspunktini.
Eelnõu järgi koosneb kaitseala tulenevalt kaitse-eesmärkidest, kaitsekorra eripärast ja majandustegevuse
piiramise astmest kolmest sihtkaitsevööndist (Muriste, Nehatu ja Tõitse) ja ühest piiranguvööndist
(Nehatu). Vööndite piiride määramisel on lähtutud kaitseväärtuste olemasolust ja kaitsekorrast
tulenevate ohutegurite vältimise võimalusest ning sellest, et piir oleks üheselt arusaadav ja looduses
tuvastatav. Piir kulgeb mööda teid, sihte, kraavikaldaid, kiviaedu, rannajoont, kõlvikupiire ja
kinnistupiire. Kohtades, kus looduses puuduvad selged piirid, kasutatakse looduses tuvastatavate
punktide vahelisi mõttelisi sirgeid, mille otspunktide koordinaadid on esitatud.
Sihtkaitsevööndi koosseisu on arvatud suurem osa kaitstavast alast, kuna seal on inventeeritud kõrge
18
loodusväärtusega soo- ja metsaelupaigatüübid ning sihtkaitsevööndi kaitsekord võimaldab välistada
majandustegevuse ja seada rangeid piiranguid tegevustele, mis võivad ohustada kaitsealuste liikide
elupaikade soodsa seisundi säilimist või taastamist (nt raiele, maaparandussüsteemide hoiutöödele,
roolõikusele). Elupaikade säilitamise kaudu hoitakse ka tüüpilist maastikuilmet ja kaitstakse looduse
mitmekesisust. Eraldi sihtkaitsevööndisse on arvatud I kaitsekategooria kaitsealuse linnuliigi merikotka
pesapuu ja ümbruskonna mets, sest sealne kaitsekord võimaldab seada ajalisi liikumispiiranguid, mis on
oluline liigi pesitsusedukuse tagamiseks.
Tõitse sihtkaitsevööndi (18 ha) kaitse-eesmärk on madalsookoosluse taastamine ning looduslikule
arengule jätmine, seda ümbritsevate poollooduslike- ja metsakoosluste soodsa seisundi tagamine, samuti
kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Tõitse sihtkaitsevöönd asub Nehatu soost põhja pool ning
selle keskmeks on ulatuslik sookooslus lubjarikas madalsoo lääne-mõõkrohuga. Ümber madalsoo
levivad veel kadastikud ning esmatähtsad elupaigad kuivad niidud lubjarikkal mullal, soostuvad ja soo-
lehtmetsad ning lood. Ligi poolel sihtkaitsevööndist levib Lääne-Eestile ja sealsetele saartele
iseloomulik III kaitsekategooria taimeliik lääne-mõõkrohi. Sookoosluste ning soostunud ja soo-
lehtmetsade kaitse ja areng tagatakse üksnes loodusliku protsessina.
Tõitse sihtkaitsevööndi moodustab endise Porsiku hoiuala põhjaosa, mis jääb lahustükina Rame-
Paatsalu teest põhja poole. Kaitsealasse ei võeta teed ja teemaad, mis oli varem hoiuala osa, kuna seal
puuduvad kaitset vajavad kooslused. Sihtkaitsevöönd asub tervenisti Lihula metskond 211
katastriüksusel (19502:001:0308) ja vööndi välispiir kattub katastriüksuse piiriga. Sihtkaitsevööndi
pindala on 18,3 ha.
Nehatu sihtkaitsevööndi (687 ha) kaitse-eesmärk on Nehatu soo kaitse, sookoosluste taastamine ning
looduslikule arengule jätmine, metsa- ja poollooduslike koosluste soodsa seisundi tagamine ning
veelindude rändepeatuspaikade ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Sealsed sooalad on olulised
sookure ning hallhane peatus- ja sulgimisalad ning mitme linnudirektiivi liigi pesitsusalad. Alal on
inventeeritud väga kõrge esinduslikkuse ja looduskaitselise väärtusega esmatähtis elupaigatüüp
lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga. Elupaigatüüpidest on Nehatu sihtkaitsevööndis veel
niiskuslembesed kõrgrohustud, kuivad niidud lubjarikkal mullal ning esmatähtsatest lood, puisniidud,
vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad ning soostuvad ja soo-lehtmetsad. Kaitsealustest
linnuliikidest on vööndis registreeritud laululuik, hüüp, valgeselg-kirjurähn, mustsaba-vigle, punajalg-
tilder, sookurg, roo-loorkull, punaselg-õgija, suurkoovitaja, vööt-põõsalind, soo-loorkull, teder, välja-
loorkull, rukkirääk, musträhn, rooruik ja väike-kirjurähn; taimedest kaunis kuldking, vahelmine
näkirohi, kärbesõis ja valge-tolmpea.
Nehatu sihtkaitsevöönd koosneb neljast lahustükist ning selle moodustab suures osas endine Nehatu
piiranguvööndi lahustükk Nehatu soo ümbruses (välja arvatud alad, mis jäävad eelnõuga määratud
Nehatu piiranguvööndisse). Endisest Kangruaadu hoiualast arvatakse Nehatu sihtkaitsevööndisse 2,1 ha
suurune osa Kangru-Aadu (19502:001:0650) ja Hundinuia (19502:001:0155) katastriüksusest, sest
sinna ulatub Nehatu soo, kus on inventeeritud kaitse-eesmärgiks seatud elupaigad niiskuslembesed
kõrgrohustud ja lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga. Sookoosluse kaitse ja säilimine saab
toimuda sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga alal. Endisest Oademetsa hoiualast arvatakse Nehatu
sihtkaitsevööndisse 9 ha. Kaitse alt jääb välja varem hoiualal olnud Rame-Paatsalu tee. Lõunapoolne
osa hoiualast, mis moodustab ümbritseva laialehise metsaga ühtse tervikliku metsamassiivi ja asub
vahetult Illuste soo läheduses, moodustab seega koos ümbritseva metsaga puhvri sookoosluse ümber.
Oademetsa hoiuala põhjapoolne osa arvatakse lahustükina Nehatu sihtkaitsevööndisse. Seal on
inventeeritud esmatähtis elupaigatüüp vanad laialehised metsad. Lisaks on Nehatu sihtkaitsevööndisse
arvatud Porsiku hoiuala lõunaosa, kus on inventeeritud esmatähtis elupaigatüüp vanad laialehised
metsad ning pool-looduslikud kooslused puisniidud ning aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud.
Nehatu sihtkaitsevööndiga on liidetud Nehatu soo äärealad, mis olid seni kaitse alt väljas. Piire on
laiendatud Villema katastriüksusel (19502:001:0144), kus on kaitsealasse arvatud 0,3 ha suurune osa,
ning Varbla metskond 152 (86301:001:0333) katastriüksusel (eelkõige laane-, salu- ja soovikumetsade
vajakute vähendamise eesmärgil), Aaloelehe (19502:001:0153) katastriüksusel, kus kaitsealasse on
liidetud kokku 6 ha. Lisaks laieneb Nehatu sihtkaitsevöönd 12,7 ha Varbla metskond 152
(86301:001:0333) ja 3,6 ha Kiisa (86301:001:0155) katastriüksustel. Nendele kaitseala laiendustele
19
ulatub kaitseala eesmärgiks seatud Eestis haruldane ja esmatähtis elupaigatüüp lubjarikkad madalsood
lääne-mõõkrohuga, mis paikneb valdavalt juba praegu kaitsealal, ning sookoosluse kaitse ja säilimine
on võimalik soo tervikliku kaitsega sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga alal. Sooalade kaitsmine ei saa
toimuda väljaspool kaitsealasid, kuna vajalik on seada piiranguid näiteks maaparandussüsteemide
rajamisele, mida saab teha kaitse-eeskirjaga, seepärast on oluline, et sookooslus oleks tervenisti
kaitsealasse hõlmatud.
Vööndi piiritlemisel on arvestatud, et piir kulgeks võimalikult palju mööda teid, piirdeid, kõlviku ja
katastriüksuste piire ning muid looduses tuvastatavaid maamärke. Kohtades, kus taolised piiritlemise
alused puuduvad, kasutatakse mõttelisi sirgeid.
Sihtkaitsevööndi suurim lahustükk (623 ha) asub Nehatu ja Illuste soo ümbruses. Vööndi põhjapiir saab
alguse Hundinuia (19502:001:0155) katastriüksuse loodenurgast (X: 477785,554 Y: 6492710,597) ning
kulgeb sealt mõttelise sirgena idas suunas kaitseala välispiiril olevasse punkti koordinaatidega
X: 478161,197 Y: 6492720,711. Edasi kulgeb piir mööda kaitseala välispiiri kuni punktini
koordinaatidega X: 478885,654 Y: 6492844,385. Erandiks on siin sirgetest koosnev lõik, kus vööndi
piir kulgeb välispiiril olevast punktist koordinaatidega X: 478461,312 Y: 6492817,051 u 210 m kagu
suunas punkti koordinaatidega X: 478595,781 Y: 6492655,778 ning sealt kirde suunas märgala servas
välispiiril olevasse punkti koordinaatidega X: 478757,073 Y: 6492952,624.
Selle sihtkaitsevööndi lahustüki idapiiriks on alates 16184 Rame-Paatsalu tee (19502:001:0006)
katastriüksusest kaitseala välispiir kuni Jaagomardi (86301:001:0172) katastriüksuse kirdenurgani.
Sealt saab alguse vööndi lõunapiir, mis kulgeb mööda katastriüksuste piire kuni jõuab Kiisa
(86301:001:0154) katastriüksuse piiri ja kõlvikupiiri ristumiskohani punkti koordinaatidega
X: 479992,540 Y: 6488997,390. Edasi kulgeb piir mööda kõlvikupiiri. Kõlvikupiiril olevast punktist
koordinaatidega X: 479766,010 Y: 6488765,370 kulgeb sihtkaitsevööndi piir mõttelise sirgena kaitseala
välispiirile punkti koordinaatidega X: 479755,513 Y: 6488767,259. Edasi kulgeb vööndi piir mööda
kaitseala välispiiri Appikese (19502:001:0154) katastriüksusel oleva punktini koordinaatidega
X: 477832,818 Y: 6489915,024. Esimene erand selles lõigus jääb Siimukese (19502:001:0157)
katastriüksusele, kus vööndi piir kulgeb välispiirilt (X: 479413,158 Y: 6488956,609) mõttelise sirgena
kirdesuunas kõlvikupiirile punkti koordinaatidega X: 479416,103 Y: 6488961,446 ning sealt mööda
kõlviku piiri kirde suunas. Jõudes kõlvikupiiril olevasse punkti koordinaatidega X: 479616,528
Y: 6489682,547 suundub vööndi piir mõttelise sirgena lääne suunas kõlvikupiiril olevasse punkti
koordinaatidega X: 479303,560 Y: 6489762,982. Sealt kulgeb piir lõuna suunas mööda märgala
kõlvikupiiri. Alates punktist koordinaatidega X: 479065,234 Y: 6489243,134 kulgeb piir mõttelise
sirgena välispiirile punkti koordinaatidega X: 478819,984 Y: 6489099,521. Teine erand saab alguse Alt-
Villemi (19502:001:0060) katastriüksusel välispiirilt punktist koordinaatidega X: 478704,298
Y: 6489509,154, sealt alates kulgeb sihtkaitsevööndi piir mööda kõlvikupiiri, kuni ristub Appikese
katastriüksuse lõunapiiriga. Siin kulgeb piir u 70 m mööda katastriüksuse piiri ning taas kõlvikuga
ristudes mööda seda lõuna suunas kuni välispiirini.
Selle Nehatu sihtkaitsevööndi lahustüki läänepiir algab Appikese (19502:001:0154) katastriüksusel
olevast punktist koordinaatidega X: 477832,818 Y: 6489915,024 ning kulgeb mõttelise sirgena u 500 m
põhja suunas Appikese katastriüksuse läänepiiril olevasse nurgapunkti koordinaatidega X: 477932,602
Y: 6490403,221. Sealt kulgeb piir mööda katastriüksuste piire. Alates katastriüksus 19502:001:0048
lõunapiiril olevast punktist koordinaatidega X: 477983,042 Y: 6490578,173 kulgeb piir mõttelise
sirgena kirde suunas sama katastriüksuse põhjapiirile punkti koordinaatidega X: 478055,767
Y: 6490697,798. Edasi kulgeb vööndi piir mööda katastriüksuste piire ning vahepeal ka mööda kaitseala
välispiiri, kuni jõuab taas Hundinuia (19502:001:0155) katastriüksuse loodenurka.
Nehatu sihtkaitsevööndi teine lahustükk (18 ha) asub Rame külas. Peaaegu kogu lahustükil on
inventeeritud esmatähtsad elupaigad vanad laialehised metsad (u 6 ha) ja puisniidud (üle 2 ha).
Metsakoosluste kaitse ja puisniitude soodsa seisundi tagamine saab toimuda sihtkaitsevööndi
kaitserežiimiga, kuna on vajalik seada piiranguid reietegevusele. Lahustükk asub Ulase
(19501:001:0469), Pouli (19502:001:0560) ja katastriüksusel katastritunnusega 19502:001:0892 ning
hõlmab endas osa endisest Porsiku hoiualast. Selle lahustüki ida-, lõuna- ja läänepiiriks on kaitseala
20
välispiir. Põhjaosas on vööndi piiriks Pouli katastriüksusel kulgev raja lõunaserv.
Nehatu sihtkaitsevööndi kolmas ja ühtlasi ka kõige väiksem (5 ha) lahustükk asub 16184 Rame-Paatsalu
teest idas. Peaaegu kogu lahustükil on inventeeritud esmatähtsad elupaigad vanad laialehised metsad
(u 4,7 ha). Metsakoosluste kaitse saab toimuda sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga, kuna on vajalik seada
piiranguid reietegevusele. Lahustükk paikneb Lihula metskond 64 (19502:001:0279) katastriüksusel
ning hõlmab endas endise Oademetsa hoiuala lahustüki. Lahustüki vööndipiir kattub kaitseala
välispiiriga.
Nehatu sihtkaitsevööndi neljas lahustükk (16 ha) paikneb Kiissa lahe lääneküljel ning jääb täielikult
riigimaale, Varbla metskond 152 (86301:001:0333) katastriüksusele ning osaliselt Kiisasauna
(86301:001:0222) katastriüksusel. Selle sihtkaitsevööndi lahustüki lõuna- ja läänepiiriks on kaitseala
välispiir. Põhjapiiriks on Kiisasauna katastriüksuse piir kuni kraavi käänupunktini koordinaatidega
X: 479842,047 Y: 6488186,199. Edasi kulgeb piir mööda kraavi kallast (kraav jääb
sihtkaitsevööndisse). Idapiiriks on alates kraavil olevast punktist koordinaatidega X: 480039,787
Y: 6488152,951 mõtteline sirge, mis kulgeb Varbla metskond 152 katastriüksuse kirdenurka. Edasi
kulgeb vööndi piir mööda katastriüksuse piiri kaitseala välispiirini.
Muriste sihtkaitsevööndi (77 ha) kaitse-eesmärk on sookoosluste taastamine ning looduslikule
arengule jätmine, metsa- ja poollooduslike koosluste soodsa seisundi tagamine, samuti kaitsealuse liigi
ja tema elupaiga kaitse. Eelnõukohase sihtkaitsevööndi pindala jääb suures osas samaks nagu varem.
See on ala, kus on vajalik seada ajaline liikumispiirang, mis tagaks I kaitsekategooria liigi merikotka
häirimatuse pesitsusajal. Merikotka olemasolu on ka eraldi vööndi loomise põhjuseks, kuna
sihtkaitsevööndis, kus merikotkas on, kehtestatakse liikumispiirang. Muriste sihtkaitsevööndisse ulatub
ka osa Illuste soost, kus asub kõrge esinduslikkusega lubjarikas madalsoo lääne-mõõkrohuga ning sood
ümbritsevad vanad loodus- ning laialehised metsad, samuti soostuvad ja soo-lehtmetsad ning puisniidud,
mis kõik on esmatähtsad elupaigad.
Muriste sihtkaitsevöönd asub 16185 Hanila-Hõbesalu teest lõunas. Varasema sihtkaitsevööndi piiridega
võrreldes korrigeeritakse piiri vööndi loodeosas, kus kaitseala piiranguvööndisse arvatakse siiani
sihtkaitsevööndisse kuulunud Aadu katastriüksus (86301:001:0139) (1,8 ha). Lisaks arvatakse
piiranguvööndisse osa (2 ha) Nehatu tee kinnistust, mis kuulus samuti varasemalt sihtkaitsevööndisse.
See ala arvatakse piiranguvööndisse kuna seal asuvate niidukoosluste kaitseks pole vaja
sihtkaitsevööndi rangusega kaitserežiimi rakendada. Muriste sihtkaitsevööndisse arvatakse 5,1 ha
suurune osa Jaani (86301:001:0100) katastriüksusest ning 0,5 ha suurune osa Varbla metskond 177
(86301:001:0336) katastriüksusest. Muriste sihtkaitsevööndi piir laieneb (11,4 ha) ka Kiisa
(86301:001:0155) katastriüksusel. See ala arvatakse sihtkaitsevööndisse, kuna sinna ulatub osa Illuste
soost, kus asub kõrge esinduslikkusega elupaigatüüp lubjarikas madalsoo lääne-mõõkrohuga ning
esinevad mitmed II ja III kaitsekategooria liikide leiukohad ja elupaigad.
Muriste sihtkaitsevööndi suurim lahustükk (77,2 ha) paikneb suuremas osas riigimaal, Nehatu tee
(86301:001:0223) katastriüksusel. Põhjas ja lõunas on vööndi piiriks kaitseala välispiir. Vööndi
läänepiiriks on suuremas osas samuti välispiir. Erandiks on lõik läänepiiri loodeosas, kus vööndipiir
suundub välispiirilt (punktist koordinaatidega X: 478793,343 Y: 6488588,133) mööda kõlvikupiiri
kiviaiani (punkti koordinaatidega X: 478856,140 Y: 6488635,039) ning kulgeb siis põhja poole
välispiirile mööda kiviaedu. Siinjuures on kiviaiad omavahel ühendatud mõttelise sirgega (punktide
koordinaadid: X: 478887,030 Y: 6488800,330 ja X: 478896,740 Y: 6488853,820). Idapiiriks on Kiisa
(86301:001:0155) katastriüksusel selle põhja ja lõunapiiri ühendav mõtteline sirge (otspunktide
koordinaadid: X: 479752,730 Y: 6488739,395 ja X: 479587,806 Y: 6488060,325), mis saab alguse
16185 Hanila-Hõbesalu teega paralleelselt kulgeva elektriliini äärest.
Piiranguvöönd hõlmab majanduslikult kasutatavaid alasid, kus on poolloodusliku kooslused, mille
kaitseks piiranguvööndi kaitsekord on piisav, aga ka alasid, kus on hoonestus ja muud rajatised,
põllumaad, väljakujunemata ja looduskaitse seisukohalt vähemväärtuslikud elupaigad (nt noorendikud),
kuhu kõrge loodusväärtusega elupaigatüüpe ja kaitstavate liikide olulisi elupaikasid ei jää, kuid mis
toimib sihtkaitsevööndi puhveralana ja tagab kaitseala sidususe. Piiranguvööndis asuvad õue- ja
puhkealad, kultuurrohumaad, majandusmetsad, looduskaitseliselt vähemväärtuslikud poollooduslikud
21
kooslused, mis on olulised puhvrina kõrge väärtusega ranniku-, niidu- ja metsakooslustele ning
linnuliikide elupaikadele, ja potentsiaalselt sobivad kaitstavate liikide esinemisalad. Piiranguvöönd
aitab säilitada maastiku terviklikkust ja leevendada negatiivset mõju sihtkaitsevööndis olevatele
kooslustele (eelkõige ehituslike, metsanduslike ja maaparanduslike tegevuste tulemusel veerežiimi
muutmist ja väärtuslike koosluste hävimist).
Nehatu piiranguvööndi (405 ha) kaitse-eesmärk on säilitada kaitseala maastikuilme ja tagada
koosluste soodne seisund, kaitsta Porsiku kadakaid, Paadrema jõe suudmeala, poollooduslikke kooslusi,
elustiku mitmekesisust ja kaitsealuseid liike. Piiranguvööndisse on arvatud poollooduslikud kooslused
rannikul, alad, kus esinevad elupaigad ei ole inventuuride tulemusel määratud kõrge looduskaitselise
väärtusega elupaikadeks, kuid on oluliseks puhvriks kõrgema väärtusega kooslustele. Nehatu
piiranguvööndis on esindatud elupaigatüübid kuivad niidud lubjarikkal mullal, aas-rebasesaba ja ürt-
punanupuga niidud, lood, puisniidud, kadastikud ning rannaniidud. Paadrema jõe madal suudmeala on
inventeeritud elupaigatüübina laiad madalad lahed, mis on väga mitmekesise põhjaelustikuga kooslus,
kust leiab toitu palju eri liike linde. Kadastikud on sobivaks pesitsuspaigaks punaselg-õgijale ja vööt-
põõsalinnule. Paatsalu lahe rannikul on registreeritud sinikael-pardi, punajalg-tildri, rästas-roolinnu ja
randtiiru pesitsemine. Seal on ka hallhaigru ja kurvitsaliste toitumisala (E. Mägi ja O. Vainu andmed
2009). Paatsalu lahe idarannikul jääb piiranguvööndisse kaitseala suurim rannaniit. Hästi hooldatud ja
kõrge väärtusega rannaniit on ainuke koht kaitsealal, kus ligi 10 ha suurusel rannaalal kasvab
II kaitsekategooria taimeliik emaputk. Tegemist on ohulähedase liigiga, kelle arvukus nii Eestis kui ka
maailmas pidevalt väheneb, seetõttu on oluline liigi kasvukohtade kaitsmine ja hea seisundi säilitamine.
Kõige arvukamad ja jõulisemad emaputke populatsioonid asuvad just hästi hooldatud rannaniitudel.
Rannaniidud on III kaitsekategooria liigi niidu-asparhernese ja käpalise kahkjaspunase sõrmkäpa
oluliseks kasvukohaks, samuti on rannaniidud pesitsuspaigaks kaitse-eesmärgiks olevatele
linnuliikidele, näiteks punajalg-tildrile ja suurkoovitajale. Kaitsealustest loomaliikidest ulatub
piiranguvööndisse kaitsealal levivate nahkhiirte elupaik ning taimeliikidest on inventeeritud värv-
paskheina kasvukoht, samuti leidub III kaitsekategooria käpalisi. Pivarootsi külas ulatub Nehatu soo
lääneserv väga väiksel määral (alla 1 ha) piiranguvööndisse, kuna vööndi piir kulgeb loogilisuse huvides
mööda katastripiiri. Kuna piirkonnas ei ole olemasolevaid maaparandussüsteeme ja piiranguvööndis on
uute süsteemide rajamine ka keelatud, on piiranguvööndi kaitserežiim seal piirkonnas piisav.
Nehatu piiranguvöönd koosneb 12 lahustükist, millest suur osa jääb endise piiranguvööndi aladele (v.a
alad, mis arvatakse sihtkaitsevööndisse). Lisaks liidetakse Nehatu piiranguvööndiga enamik endisest
Kangruaadu hoiualast (22,7 ha, ülejäänu Nehatu sihtkaitsevöönd), Porsiku hoiuala (37,8 ha, ülejäänu
liidetakse Tõitse ja Nehatu sihtkaitsevöönditega) ning Porsiku kadakad (1,7 ha). Porsiku kadakad
moodustavad ümbritsevate kooslustega ühtse terviku, vajavad sarnast kaitsekorda ja seepärast on
otstarbekas need kaitsealaga liita. Paatsalu põlispuude grupist jääb kaitseala piiranguvööndisse peaaegu
sama suur ala nagu varem (6,2 ha; väike osa u 0,6 haaratakse Kahvatu sihtkaitsevööndisse). Siiani
Nehatu looduskaitsealast välja jäänud osa põlispuude grupist ei võeta kaitse alla, kuna seal ei ole
inventeeritud metsaelupaigatüüpe. Vanadest pargipuudest on säilinud üksikud ning enamik on noor
segamets, mis ei kvalifitseeru kaitsealuseks elupaigatüübiks. Nehatu piiranguvööndiga liidetakse
kaitsealaga piirnev Väinamere hoiuala osa (62,9 ha), kus asuvad poollooduslikud kooslused
rannaniidud, kadastikud ja lood, aga paikneb ka hoonestus, põld või madalama looduskaitselise
väärtusega kooslus, , kuna piiranguvööndi kaitsekord on piisav sealsete elupaikade ja poollooduslike
koosluste soodsa seisundi tagamiseks. Eelnõu ekspertiisi hinnangul ei peaks kaitsealaga liitma
Väinamere hoiuala ligi 3,9 ha suurust ala Kangro (86301:003:0212) ja Toomla (86301:003:0215)
katastriüksusel, lisaks tuleks see välja arvata Väinamere hoiualast. Nimetatud ala on kasutuses
kultuurrohumaana, kus pole inventeeritud kaitsealuseid liike ning sel ei ole kõrget looduskaitselist
väärtust, seepärast pole selle hoiualal hoidmine ega looduskaitsealasse arvamine põhjendatud ning
eelnõuga tehakse ettepanek ala arvata välja Väinamere loodusalast.
Üks piiranguvööndi lahustükk jääb Käomardi lahe ümbrusesse ning selle pindala on 41 ha. Siin on
kaitse-eesmärgiks säilitada rannikulõuka maastikuilme, looduslike ja poollooduslike koosluste soodsa
seisundi tagamine, ohustatud ja kaitsealuste liikide ning nende elupaikade kaitse. Käomardi lahe ääres
on elupaigatüüpidest inventeeritud rannikulõukad, niiskuslembesed kõrgrohustud, liigirikkad
madalsood ja vanad laialehised metsad. Käomardi lahes leidub Eestis haruldast II kaitsekategooria
taimeliiki vahelmist näkirohtu ning see on liigi peamine kasvukoht kaitsealal; laht ja selle ümbruse
22
roostik on oluline lindude rände- ja pesitsusala. Tavaline peatuja Käomardi lahel on laululuik, roostikus
pesitseb luha-sinirind, kelle jaoks on tegemist Eesti mastaabis väga olulise pesitsusalaga, lisaks on
Käomardi lahe ääres registreeritud kahe roo-loorkulli- ning nelja rooruigapaari pesitsemine. Olavi Vainu
suulistel andmetel on ta Käomardi lahe ääres kuulnud ka hüüpi häälitsemas. Käomardi laht ja selle
ümbrus on olulisim nahkhiirte suvine varjepaik ning toitumisala Nehatu looduskaitsealal. See
piiranguvööndi lahustükk kattub valdavas osas endise Nehatu piiranguvööndi lahustükiga Käomardi
lahe ümbruses ning järgib kaitseala välispiiri Käomardi (86301:001:0188) katastriüksusel.
Järgmine suurem piiranguvööndi lahustükk (107 ha) jääb Kahvatu lahe ümbrusesse ning hõlmab endas
ka osa Väinamere hoiualast. Siin on kaitse-eesmärgiks säilitada Kahvatu lahe maastikuilme ja tagada
koosluste soodne seisund ning kaitsta poollooduslikke kooslusi, elustiku mitmekesisust ja kaitsealuseid
liike. Kahvatu lahel on registreeritud hallpõsk-püsti pesitsemine, lisaks inventeeritud roo-loorkulli ja
hänilase leidumine. Paadrema jõe ja Kahvatu lahe vahelisel alal levib esmatähtis elupaigatüüp lammi-
lodumetsad. Selle lahustüki vööndipiir ühtib kaitseala välispiiriga. Lääne osas on piiriks Paadrema jõgi
ja kaldajoon ning lõuna-, ida- ja põhjapiiriks peamiselt katastripiirid.
Kolmas suurem piiranguvööndi lahustükk (88 ha) jääb Kiissa lahe ümbrusesse ning hõlmab endas
valdavas osas endise Nehatu piiranguvööndi suurima lahustüki lõunaosa. Selle piiranguvööndi lahustüki
piir järgib põhja-, ida-, lõuna- ja osaliselt ka lääneosas kaitseala välispiiri. Läänepiiriks on loodepoolses
osas Muriste sihtkaitsevööndi väiksema lahustüki ida- ja põhjapiir, ning suurema lahustüki idapiir.
Muriste sihtkaitsevööndist lääes Nehatu tee (86301:001:0223) ja Aadu (86301:001:0139)
katastriüksustel asub veel üks piiranguvööndi lahustükk (4,5 ha), kuhu on arvatud vähemväärtuslikud
pool-looduslikud kooslused, mille soodsa seisundi säilimine on tagatud ka piiranguvööndi
kaitsekorraga. Selle lahustüki idapiiriks on Muriste sihtkaitsevööndi suurema lahustüki läänepiir.
Lõuna-, lääne- ja põhjapiiriks on kaitseala välispiir.
Ülejäänud piiranguvööndi lahustükid jäävad Nehatu looduskaitseala suurima lahustüki sisse. Alustades
lõunaosast 16185 Hanila-Hõbesalu tee äärest jäävad siin osaliselt piiranguvööndisse Kopli
(86301:001:0003), Ööbiku (86301:001:0175) ja Kiisa (86301:001:0154) katastriüksused ning tervenisti
Jaagomardi (86301:001:0172) katastriüksus. Selle lahustüki (16 ha) põhja-, ida- ja lõunapiiriks on
kaitseala välispiir. Loode- ja läänepiiriks on siin Nehatu sihtkaitsevööndi lõunapiir.
Järgmine piiranguvööndi osa (25 ha) jääb Siimukese (19502:001:0157) katastriüksusele, see on
puhveralaks Nehatu sihtkaitsevööndis paiknevatele sookooslustele. Selle piiranguvööndi lahustüki
lõunapiiriks on kaitseala välispiir. Lääne-, põhja- ja idaosas on piiriks Nehatu sihtkaitsevööndi piir.
Loodepoole jääb järgmine piiranguvööndi lahustükk (12 ha), mis paikneb samuti sooalade vahel ning
on sihtkaitsevööndis paiknevatele kõrge looduskaitselise väärtusega elupiagatüüpidele puhveralaks.
Vööndi piir järgib lõunaosas kaitseala välispiiri. Lääne-, põhja- ja idaosas on piiriks Nehatu
sihtkaitsevööndi piir.
Pivarootsi külas paiknev piiranguvööndi lahustükk (70 ha) hõlmab endise Porsiku hoiuala
lõunapoolsema lahustüki ning sellele alale jäävad madalama esinduslikkusega pool-looduslikud
kooslused. Vööndi piir kulgeb siin lõuna-, lääne- ja põhjaosas mööda kaitseala välispiiri. Idapool on
vööndi piiriks Nehatu sihtkaitsevööndi läänepiir.
Rame külla jääv piiranguvööndi osa (31 ha) paikneb suuremas osas Porsiku hoiualal. Selle lahustüki
vööndi piiriks on lääne- ja põhjaosas kaitseala välispiir. Idapiiriks on Nehatu sihtkaitsevööndi suurema
lahustüki põhja- ja läänepiir. Lõunas on vööndi piiriks osaliselt välispiir ning alates Pouli
(19502:001:0560) katastriüksust läbivast teest selle serv, mis on ühtlasi ka Nehatu sihtkaitsevööndi ühe
lahustüki põhjapiiriks (tee jääb sihtkaitsevööndisse).
Nehatu külla jäävad kolm piiranguvööndi lahustükki. Nendest kõige põhjapoolsem lahustükk (5 ha) jääb
Hundinuia (19502:001:0155) katastriüksusele, selle kirdeossa, mis on metsaala, kus ei ole inventeeritud
kaitsealuseid elupaigatüüpe, kuid mis moodustab olulise puhvri Nehatu soo ümber. Vööndi piir kulgeb
lääne- ja põhjaosas mööda kaitseala välispiiri ning ida- ja lõunaosas mööda mõttelisi sirgeid, mis on
23
ühtlasi ka Nehatu sihtkaitsevööndi piiriks.
Järgmine Nehatu külla jääv piiranguvööndi lahustükk (24,7 ha) hõlmab peaaegu terves ulatuses
Kangruaadu hoiuala. Siin on kaitse-eesmärgiks säilitada kaitseala maastikuilme ning peamiselt
poollooduslike koosluste soodsa seisundi tagamine. Selle lahustüki vööndipiir jälgib põhja-, ida- ja
lõunaosas kaitseala välispiiri. Läänepiiriks on Nehatu sihtkaitsevööndi idapiiri kirdeosa.
Kolmas Nehatu külas paiknev piiranguvööndi lahustükk (4,7 ha) jääb Tiigi (19502:001:0068)
katastriüksusele. Varem oli kogu katastriüksus piiranguvööndis, aga eelnõu järgi kavandatakse osa
arvata sihtkaitsevööndisse. Vööndi põhja ja idapiiriks on kaitseala välispiir. Lõunapiiriks on
katastriüksuse piir, mis on ühtlasi ka Nehatu sihtkaitsevööndi piir. Läänepiiriks on mõtteline sirge
(X: 478932,847 Y: 6491680,778 ja X: 478942,658 Y: 6491905,746), mis on samuti Nehatu
sihtkaitsevööndi piiriks.
2.5. Kaitsekord
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitseala kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal leiduvaid loodusväärtusi ning kaitse-
eeskirja, kaitseala tsoneeringu ja kaitseala kaitsekorra kohta koostatud eksperdiarvamust (Raimo Pajula
2015). Sooelupaigatüübid on inventeerinud 2010. aastal Heidi Höövel, Mihkel Tiido ja Tiit Hallikma
(ELF) ning metsa- ja niiduelupaigatüübid 2012. aastal ekspert Aivar Hallang (Metsaruum OÜ).
2010. aastal tegi elupaigatüüpide inventuuri Väinamere hoiuala piires ekspert Anneli Palo
(Tartu Ülikooli geograafia osakond, „Läänemaal, k.a Vormsi saarel, ja Pärnumaal paikneva Väinamere
hoiuala loodusdirektiivi elupaikade inventeerimise ja kaitsekorralduslike soovituste andmise aruanne”).
Lahtede veetaimestikku on uurinud Eesti Maaülikooli teadlased (Karus ja Feldmann 2012).
Haudelinnustiku kohta pärinevad andmed ornitoloogide Eve Mägi ja Olavi Vainu 2009. aasta
loendusandmetest.
Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal leiduvate liikide
ning looduslike ja poollooduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne saavutatavale
efektile. Leebem kaitserežiim seaks ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise ja kaitseväärtuste
säilimise. Nehatu looduskaitsealal vastab valdav osa niidualadest loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpide
kriteeriumitele, sookooslused on looduslikus seisundis ning metsakooslused inimtegevusest vähe
mõjutatud. Kaitseala vee- ja rannikuala asustavad väheneva arvukusega linnuliigid.
Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (PS § 32). Keskkonda mõjutava tegevuse
õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku
rikkuse säästva kasutamise põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju
hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku
üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse
säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi
saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärgiks on
alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse direktiivist 92/43/EMÜ riigile tulenev
kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda
õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala
moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavate tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala
eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut
vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi
(loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem
koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud
õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa
loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute
seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need
hävivad.
24
Metsamajanduse ja jahindusega seotud ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa võimaldada
juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda
rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus
ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja
ettevõtlusvabaduse riive.
Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud ühte
piiranguvööndisse ja kolme sihtkaitsevööndisse. Võrreldes kehtiva kaitse-eeskirjaga muutub kaitseala
tsoneering ja kaitsekord. Nehatu looduskaitsealaga liidetakse Porsiku, Kangruaadu ja Oademetsa
hoiuala ning osa Väinamere hoiualast ning Porsiku kadakad ja osa Paatsalu põlispuude grupist.
Seniste kaitse- ja hoiualade piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse käesoleva
määrusega kehtetuks Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 2001. a määrus nr 39 „Nehatu looduskaitseala
kaitse-eeskiri”, millega on kehtestatud Nehatu looduskaitseala kehtiv piir ja kaitsekord. Muudetakse
Vabariigi Valitsuse määrusi nr 59 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne maakonnas“ ja nr 154
„Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ ning tühistatakse punktid, millega on võetud kaitse
alla Kangruaadu, Oademetsa ja Porsiku hoiuala, tunnistatakse kehtetuks Kangruaadu, Oademetsa ja
Porsiku hoiuala kaart ning Väinamere hoiuala kaart asendatakse käesolevas eelnõus esitatud kaardiga.
Muudetakse Haapsalu rajooni TSN TK otsust ning tühistatakse punkt, millega on kaitse alla võetud
Porsiku kadakad, ja Pärnu Maakonnavalitsuse määrust, millega on kaitse alla võetud Paatsalu
põlispuude grupp.
2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted
Inimestel on lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja
arvatud määrusega sätestatud ajal sihtkaitsevööndis. Inimeste viibimine on keelatud Muriste
sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. juulini. Nimetatud sihtkaitsevööndis pesitseb üks paar merikotkaid
ja nende pesitsusaegse häirimatuse tagamiseks on liikumispiirangute rakendamine vajalik. Merikotkas
on väga tundlik pesitsusaegse häirimise suhtes ja võib kurna hüljata juba ühekordse häirimise
tulemusena. Liikumispiirang ei laiene järelevalve- ja päästetöödele, kaitseala valitsemise ja kaitse
korraldamisega seotud tegevusele ja kaitseala valitseja nõusolekul teostatavale teadustegevusele.
Liikumispiirangu välisel ajal väikese grupi inimeste kohalolek ning marjade, seente ja muude metsa
kõrvalsaaduste korjamine ei häiri olulisel määral kaitseala linnustikku ega kahjusta elupaiku.
Telkimine ja lõkketegemine on kaitsealal lubatud õuemaal ja kohas, mis on kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Telkimine selleks ettevalmistamata ja tähistamata
kohas on lubatud piiranguvööndis ja kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis. Selleks et mitte
kahjustada kaitsealal asuvaid kõrge väärtusega kooslusi, on suure kohapealse mõjuga telkimine ja lõkke
tegemine lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud.
Piiranguvööndis on telkimine lubatud ka selleks ettevalmistamata kohas, kuna seal ei asu selliseid kõrge
väärtusega loodusväärtusi, mida telkimine võiks kahjustada. Reguleerimata lõkketegemine võib seada
ohtu kaitseväärtuste säilimise (puuderaie lõkke tegemise eesmärgil jne), seetõttu on see tegevus
piiranguvööndis väljaspool õuemaad ja ettevalmistatud kohti lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul.
Telkimine ja lõkketegemine õuemaal ei sea ohtu kaitseväärtuste säilimist ning maaomanik vastutab
ohutuse ja ala korrashoiu eest. Lõket on lubatud teha ka koosluste hooldustööde käigus kaitseala
valitsejaga kooskõlastatud kohas. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval
kinnisasjal (sh õuealal) lõkketegemisel ja telkimisel tuleb arvestada keskkonnaseadustiku üldosa
seaduse §-des 35 ja 36 sätestatuga. Hetkel Nehatu looduskaitsealal ettevalmistatud lõkke- ja
telkimiskohad puuduvad ning lähitulevikus ei ole neid sinna ka planeeritud (kaitsekorralduskava).
Tegemist on peamiselt liigniiske ja raskesti ligipääsetava piirkonnaga, mistõttu külastajate huvi ala vastu
on suhteliselt väike.
Kaitsealal on lubatud sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine teedel. Jalgrattaga sõitmine on lubatud
ka radadel. Tee mõiste tuleneb ehitusseadustiku §-st 92. Maastikusõidukiga sõitmine teedel on lubatud
vastavalt liiklusseaduse § 154 lõikes 1 esitatud erisustele, mille alusel on maastikusõidukiga teedel
sõitmine lubatud jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole
25
mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning teel, kus seda lubab liikluskorraldusvahend. Sõidukiga sõitmine
väljaspool teid ning maastikusõidukiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala
valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel, liinirajatiste hooldustöödel ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas metsa- ja
põllumajandustöödel. Väljaspool teid on mootor- ja maastikusõidukitega sõitmine keelatud, kuna
tegemist on liigniiskete ja kohati tallamisõrnade kooslustega, mille pinnast ja taimkatet sõidukid tõsiselt
kahjustavad ning mis taastuvad väga aeglaselt. Mootorsõidukiga sõitmise lubamine ainult teedel on
õigustatud, sest erandina on lubatud vajalikel töödel sõita ka väljaspool teid, näiteks liinirajatiste
hooldustöödel rajatiste trassidel.
Kaitseala veealal on lubatud sõita ujuvvahendiga, samuti on lubatud kalapüük. Arvestama peab
liikumispiirangu ajaga Muriste sihtkaitsevööndis. Kalapüügiseaduse ja kalapüügi eeskirja kohane
tegevus ning ujuvvahendiga liikumine kaitsealal väljaspool eespool nimetatud liikumispiirangu aega
Muriste sihtkaitsevööndis ei ohusta kaitse-eesmärke, seetõttu pole neile tegevustele kaitse-eeskirjaga
erisusi seatud.
Kaitsealal on lubatud jahipidamine, välja arvatud linnujaht, mis on aasta ringi keelatud. Samuti tuleb
arvestada Muriste sihtkaitsevööndis viibimise keeluajaga. Nehatu looduskaitseala kuulub Väinamere
linnuala koosseisu ning on linnustiku jaoks väga oluline piirkond. Rannikualad on olulised lindude
koondumiskohad nii kevad- kui ka sügisrändel, sooalad on olulised sookurgede ja hallhanede
kogunemis- ja sulgimiskohad, kusjuures Nehatu soo on Matsalu rahvuspargi järel tähtsuselt teiseks
sookurgede koondumisalaks sügisrändel (O. Vainu). Linnujahi lubamine seaks ohtu linnuala kaitse-
eesmärkide soodsa seisundi. Jahipidamine lindude koondumispaikades peletab linnud peatumisaladelt,
mistõttu on nad sunnitud rännet jätkama enneaegselt, poolnälginuna ja alternatiivset puhkeala leidmata.
Näiteks on lindude häirimise vältimine kevadrändel üks väga oluline pesitsusedukust (otseselt seotud
ka lindude arvukusega) mõjutav tegur, mille tagamisel on märkimisväärne roll ka Eestil.
2.5.3. Vajalik tegevus
Poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilme ja liigikoosseisu taastamiseks ja
säilitamiseks vajalik tegevus nagu niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine
ja harvendamine või raadamine. Sookoosluste esinemisaladel on nende loodusliku veerežiimi
taastamiseks vajalik kraavide ajutine või alaline sulgemine. Koosluste hooldamine on vajalik tegevus,
kuna rikutud veerežiimiga sookoosluste ning hooldamata poollooduslike kooslustega (erinevad
niidutüübid), mis võsastuvad või kasvavad täis pilliroogu, pole võimalik täita kohustust tagada kaitse-
eesmärkidena nimetatud elupaigatüüpide soodsat seisundit.
Nehatu looduskaitsealal leiduvate keskkonnaregistrisse kantud poollooduslike koosluste pindala on
ligikaudu 200 ha, sh puisniite ligi 40 ha. Tegevuste täpsemad mahud on kavandatud 2015. aastal
kinnitatud Nehatu looduskaitseala, Porsiku, Kangruaadu ja Oademetsa hoiuala ning koostamisel oleva
Väinamere hoiuala maismaaosa kaitsekorralduskavade käigus. Kaitsekorralduskavas on koosluse
taastamistööna ette nähtud Illuste soo veerežiimi taastamine ning Tõitse sihtkaitsevööndit (endine
Porsiku hoiuala) läbiva kraavi sulgemine.
2.5.4. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga
Tegevus, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud vastavalt
looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta
katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha
maakorraldustoimingud, kehtestada detail- ja üldplaneeringut, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega
või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda, anda
projekteerimistingimusi, anda ehitusluba, rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis
ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee-erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist, ning
lisasööta jahiulukeid.
26
Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Kui
tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja
kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või
kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse
seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel
majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas lubatud
kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus tegevus
loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.
2.5.5. Sihtkaitsevöönd
2.5.5.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid
Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike
koosluste säilitamiseks. Kaitsealuste linnuliikide pesitsusalad ning loodusdirektiivi kõrge
loodusväärtusega niidu-, soo- ja metsaelupaigatüübid on arvatud sihtkaitsevööndisse, sest sealne
kaitsekord võimaldab seada ajalisi liikumispiiranguid, mis on olulised kaitsealuste linnuliikide
pesitsusedukuse tagamiseks, välistada majandustegevuse ja seada piiranguid muudele tegevustele, mis
võivad ohustada kaitsealuste liikide ja elupaikade soodsa seisundi säilimist või taastamist, sh
metsaraiele, ehitustegevusele, maaparandussüsteemide hoiutöödele ja pilliroo varumisele. Nehatu
looduskaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit.
Muriste sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on sookoosluste taastamine ning looduslikule arengule jätmine,
metsa- ja poollooduslike koosluste soodsa seisundi tagamine, samuti kaitsealuse liigi ja tema elupaiga
kaitse.
Nehatu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on Nehatu soo kaitse, sookoosluste taastamine ning
looduslikule arengule jätmine, metsa- ja poollooduslike koosluste soodsa seisundi tagamine ning
veelindude rändepeatuspaikade ja kaitsealuste liikide ning nende elupaikade kaitse, laane-, salu- ja
soovikumetsade ja neile metsadele iseloomuliku elustiku mitmekesisuse säilitamine ja taastamine.
Tõitse sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on madalsookoosluse taastamine ning looduslikule arengule
jätmine, seda ümbritsevate poollooduslike- ja metsakoosluste soodsa seisundi tagamine, samuti
kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.
2.5.5.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja
nõusolekul ettevalmistatud ja tähistatud kohas. Ettevalmistamata ja tähistamata kohas ning rohkem kui
50 osalejaga rahvaürituse korraldamine on lubatud ainult kaitseala valitseja nõusolekul. Selleks et mitte
kahjustada kõrge väärtusega elupaiku ning häirida elustikku, eelkõige linnustikku pesitsus- ja rändeajal,
on oluline, et suure kohaliku mõjuga rahvaüritusi lubatakse üldjuhul vaid selleks ettevalmistatud kohas.
Samas ei ole ala kaitsealale iseloomulike peamiselt niiskete ja raskesti ligipääsetavate koosluste tõttu
praegu ja eeldatavalt ka tulevikus külastajate seas väga populaarne, mistõttu ei ole seal ettevalmistatud
külastustaristut ning seda ei ole kavas ka lähiajal sinna rajada (kaitsekorralduskava). Kuid kaitsekorra
muutmisel on mõistlik arvestada tulevikus tekkida võiva vajadusega ettevalmistatud ja tähistatud
kohtade järele ning asjaoluga, et saabuv bussitäis külastajaid saaks korraga kaitsealale minna. Sellest
lähtuvalt on 50 inimese piirarv otstarbekas. Erandina võib kaitseala valitseja oma kaalutlusotsusega
lubada rahvaürituste korraldamist ka väljaspool selleks ettenähtud ja tähistatud kohta, kuid suunates
külastajad vähem tallamis- ja häirimistundlikesse piirkondadesse
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste
27
säilitamiseks ning poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus ja koosluse
kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Poollooduslike koosluste säilitamiseks on vajalik lubada
niitmist, loomade karjatamist ning puu- ja põõsarinde harvendamist või raadamist ulatuses, mis tagab
koosluste ilme ja liigikoosseisu säilimise. Koosluste kujundamise vajalikkust on käsitletud kinnitatud
kaitsekorralduskavas, kus on ette nähtud Porsiku kadakate säilitamiseks vajalikud hooldustööd. Need
on tegevused, mis on vajalikud elupaikade seisundi parandamiseks ja liigilise mitmekesisuse
suurendamiseks ning mille tegemist kaitseala valitseja saab vastavalt vajadusele suunata. Kooskõlastuse
andmisel saab kaitseala valitseja seada tingimusi tööde tegemise viisile ja ajale ning lubada koosluste
kujundamist väljaspool lindude pesitsusperioodi.
Kaitsela valitseja nõusolekul on lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja loodusliku
veerežiimi taastamine. Veerežiimi taastamise all peetakse eelkõige silmas sookooslustes ja niisketel
niitudel endise veerežiimi taastamist kraavide alalise või ajutise sulgemisega (nt Illuste soo veerežiimi
taastamine ning Tõitse sihtkaitsevööndi madalsoos kuivenduskraavi sulgemine). Need on tegevused,
mis on vajalikud elupaikade seisundi parandamiseks ja liigilise mitmekesisuse suurendamiseks ning
mille tegemist kaitseala valitseja saab vastavalt vajadusele suunata. Olemasolevate
maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul, kui nende hooldamine ei avalda ulatuslikku
negatiivset mõju ala loodusväärtustele ja see on vajalik, kui maaparandussüsteemi hooldamata jätmine
tekitaks kahju väljaspool kaitseala piiri asuvatele aladele. Kaitseala valitsejale antud küsimuses
kaalutlusõiguse andmise eesmärk on leida kompromiss maaparandussüsteemi toimimise ja
loodusväärtuste kaitse vahel. Hooldustööde lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse
potentsiaalset mõju ala loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hooldamata jätmine tekitaks kahju
väljaspool kaitseala asuvatele aladele. Maaparandussüsteemide hooldustööd, milleks on vajalik
kaitseala valitseja nõusolek, on näiteks puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse
taastamine sette eemaldamisega, truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine
ja voolutakistuse eemaldamine, välja arvatud kui voolusängist kõrvaldatakse voolutakistusena üksikuid
esemeid, nagu langenud puud, suuremad kivid, prügi. Samuti ei ole kaitseala valitseja nõusolekut vaja
rohttaimede niitmiseks. Samas on oluline, et ka nende tööde tegemisel arvestataks ala kaitse-eesmärgiga
ega kahjustataks loodusväärtusi.
Sihtkaitsevööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tootmisotstarbeta rajatise püstitamine
kaitseala tarbeks, kusjuures kaitse-eesmärgist lähtuvalt on lubatud rajatisi püstitada ka
ehituskeeluvööndisse. Seda võimaldab looduskaitseseaduse § 38 lõige 7, mis reguleerib
ehituskeeluvööndi korra erisusi. Kaitseala tarbeks võib osutuda vajalikuks mõne rajatise (nt infotahvli)
paigaldamine ehituskeeluvööndisse, mistõttu eeskirjaga seda lubatakse. Kaitseala tarbeks võivad
osutuda vajalikuks ka poollooduslike koosluste hooldamiseks vajalikud rajatised, nagu varjualused
kariloomadele. Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud ka tee ja tehnovõrgu rajatise
püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks ning olemasolevate ehitiste hooldustööd.
Tee ja tehnovõrgu rajatise rajamise lubamisel lähtub kaitseala valitseja loodusväärtuste olemasolust ja
lubab nimetatud rajatisi rajada siis, kui selle tulemusel ei kahjustata kaitsealuste liikide elupaiku või
kaitstavate elupaigatüüpide seisundit. Planeeritavates sihtkaitsevööndites on olemasolevateks rajatisteks
näiteks pinnasteed ning kõrg- ja keskpingeliinid, mille hooldus on vajalik, samuti vajavad hooldust
kaitseala tarbeks paigaldatud rajatised.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud adru ja pilliroo varumine. Kaitseala valitseja
nõusolek võimaldab seada adru ja roo varumisele tingimusi, mis välistavad kaitseväärtuste
kahjustamise, näiteks lubada varumist ainult külmunud pinnaselt või määrata selleks sobiv aeg. Pilliroo
varumine jäält ja külmunud pinnaselt ei kahjusta kaitsealuseid elupaiku, samuti on adru varumine
kaitsealal võimalik loodusväärtusi kahjustamata. Külmumata pinnaselt on roogu lubatud varuda käsitsi
ning kaitseala valitseja võib lubada külmumata pinnaselt roogu varuda ka kerge, laiade ratastega
masinaga, mis ei kahjusta pinnast. Kaitseala valitsejale jääb õigus määrata roovarumise koht ja
tingimused, arvestades, et roovarumine ei mõjutaks roostikus pesitsevate kaitstavate linnuliikide
soodsaid pesitsemistingimusi. Pilliroo varumisel saab kaitseala valitseja lähtuda kooskõlastuse andmisel
teadaolevatest kaitstavate roostikuliikide (linnuliikide) elupaikade asukohtadest ning võimaldada
roovarumist sellises kohas ja ajal, et see ei mõjutaks negatiivselt kaitsealuste liikide seisundit. Oluline
on alles jätta suuri ja sidusaid roostikumassiive, kuna kaitsealused liigid ei pesitse kohtades, kus on
talvel pilliroogu lõigatud. Praegu kaitsealal aktiivselt adru ei varuta. Samas, kui tulevikus peaks adru
28
kogumine päevakorda tõusma, saab kaitseala valitseja seada nimetatud tegevusele tingimusi ja suunata
adru varujaid nii, et selle kogumise käigus ei kahjustataks kaitseala kaitseväärtusi. Sarnaselt pilliroo
varumisele, saab kaitseala valitseja seada tingimusi adru kogumise ajale, et selle käigus ei häiritaks
rannikul pesitsevaid linde, või seada tingimusi adru kogumise kohale ja viisile, et tegevuse käigus ei
kahjustataks rannikuäärseid loodusdirektiivi elupaigatüüpe.
2.5.5.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades määrusega sätestatud erisustega, majandustegevus ja
loodusvarade kasutamine ning uute maaparandussüsteemide rajamine, mis võib märgalakooslusi ja seal
leiduvaid elupaiku oluliselt kahjustada. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele on
majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest
tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti
majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja
kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on
määrusega lubatud ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud kaitseala
valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitsealal lubatud
majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei kahjusta
kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.
Inimeste viibimine on keelatud Muriste sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. juulini. Piirangud
liikumisele ei laiene järelevalve- ja päästetöödele, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud
töödele ning kaitseala valitseja nõusolekul teostatavale teadustegevusele. Nimetatud ala on
I kaitsekategooria linnuliigi merikotka pesitsusala ning inimeste viibimine pesapaiga läheduses häirib
pesitsevaid linde ja põhjustab pesa hülgamist.
2.5.6. Piiranguvöönd
2.5.6.1. Piiranguvööndi eesmärgid
Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse ja kus
majandustegevuses tuleb arvestada looduskaitseseaduse ning kaitse-eeskirjaga kehtestatud tingimusi.
Kaitsealal on Nehatu piiranguvöönd. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on säilitada kaitseala maastikuilme
ja tagada koosluste soodne seisund, kaitsta Porsiku kadakaid, Paadrema jõe suudmeala, poollooduslikke
kooslusi, elustiku mitmekesisust ja kaitsealuseid liike. Piiranguvööndis asuvad poollooduslikud
kooslused, aga ka õue- ja puhkealad, kultuurrohumaad, majandusmetsad, looduskaitseliselt
vähemväärtuslikud poollooduslikud kooslused, mis on olulised puhvrina kõrge väärtusega ranniku-,
niidu- ja metsakooslustele ning linnuliikide elupaikadele, ja potentsiaalselt sobivad kaitstavate liikide
esinemisalad. Piiranguvöönd aitab säilitada maastiku terviklikkust ja leevendada negatiivset mõju
sihtkaitsevööndis olevatele kooslustele (eelkõige ehituslike, metsanduslike ja maaparanduslike
tegevuste tulemusel veerežiimi muutmist ja väärtuslike koosluste hävimist).
2.5.6.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus, arvestades määrusega sätestatud erisustega.
Piiranguvööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja
tähistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaüritus ettevalmistamata ja tähistamata kohas on
lubatud ainult kaitseala valitseja nõusolekul. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis
oleval kinnisasjal (sh õuealal) viibimisel tuleb arvestada keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 32,
33 ja 34 sätestatuga. Piiranguvööndis ei paikne nii olulisi loodusväärtusi, et kõikide rahvaürituse
korraldamine väljaspool ettevalmistatud kohta peaks olema keelatud või lubatud üksnes kaitseala
valitseja nõusolekul. Rahvarohke (üle 50 osalejaga) üritus on lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul,
29
et valitseja saaks seada tingimusi looduse kahjustamise vältimiseks, näiteks suunates inimesi vähem
tundlikumatele aladele või reguleerida kaitseala külastamise aega.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud metsa majandamine. Looduskaitseseadus
keelab piiranguvööndis uuendusraied, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. Kaitsealal on kaitseala
valitseja nõusolekul lubatud turberaie langi suurusega kuni 2 ha ning lageraie hall-lepikutes langi
pindalaga kuni 1 ha. Kuusikuid piiranguvööndis ei ole, seega nende raiet kaitse-eeskirjaga ei reguleerita.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 31 võib piiranguvööndis seada raielangi suurusele metsaseadusest
erinevaid piiranguid, kui need on vajalikud koosluse või kaitsealuse liigi säilimiseks. Piiranguvööndi
metsad on puhveralaks sihtkaitsevööndis paiknevatele väärtuslikele metsadele, seega on nende metsade
säilimine oluline üleminekualana lagedate niiduelupaikade ning metsaelupaikade vahel, vähendades
liikidele mõjuvat servaefekti. Kõige ilmsema ja tugevama efektiga on valgusolude ja sellega seotud
tegurite muutumine. Inimtekkeliste tegurite (nt lageraiete) puhul on iseloomulikuks servaefekti tõttu
vähenenud välisteguritest puutumata koosluste siseosa pindala. Mistõttu väheneb liikidele sobilike
elupaikade pindala mitte ainult raiete toimumise alal vaid ka sellega piirnevatel aladel. Uuendusraie
langi suuruse piiramisega tagatakse maastikuilme säilimine, koosluste ja liikide kaitse ning hoitakse ära
liiga kiired muutused metsade vanuse struktuuris, kuna välditakse intensiivset metsade majandamist ja
hoitakse kooslustes tekkinud häiringute tase madalal. Sagedaseimad looduslikud häiringud on esimese
rinde puude väljalangemisel 25–50 m läbimõõduga häilude teke. Sarnase mastaabiga ja looduslikku
dünaamikat matkivate lankidena tehtud raie meenutab looduslikke häiringuid rohkem kui
metsaseadusega maksimaalselt lubatud suurusega uuendusraie langid ning metsakoosluse kui terviku
taastumine toimub kiiremini. Suuremate lankide puhul ei uuene lank looduslikult nii efektiivselt,
mistõttu taastamisse peab sekkuma inimene. See omakorda viib paigast loodusliku tasakaalu. Kuna
lageraiel raiutakse lank lagedaks ühe raiekorraga, on sellest põhjustatud häiring suurem võrreldes
turberaiega ning seetõttu on lageraiel lubatud langi pindala väiksem. Lageraiet saab kaitsealal lubada
madalama looduskaitselise väärtusega metsades, s.o hall-lepikutes. Lageraie on seal põhjendatud, sest
need alad on üldjuhul muudest metsadest madalama looduskaitselise väärtusega. Samuti taastuvad hall-
lepikud looduslikult väga kiiresti ning tavaliselt on juba raiele järgneval aastal uus metsapõlvkond
kasvama hakanud. Kuna piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks on elustiku mitmekesisuse, kaitsealuste
liikide ja nende elupaikade kaitse, maastikuilme säilitamine ning koosluste soodsa seisundi tagamine,
siis on kaitse-eesmärkide saavutamiseks äärmiselt vajalik kaitse-eeskirjaga täpsustada raietingimusi, et
võimaldada piiranguvööndis nii metsa majandamist kui ka loodusväärtuste säilimist. Kaitseala valitsejal
on kaitse-eesmärgist lähtuvalt õigus seada tingimusi raielangi kujule, vanuskoosseisule ning raie
tegemise ajale. Uuendusraie puhul on kaitseala valitsejale antud küsimuses jäetud kaalutlusõigus, et raite
lubamisel saaks arvestada konkreetses asukohas olevaid tingimusi, sealhulgas liikide elupaiku, kuna
info (nt liikide elupaikade kohta) võib ajas muutuda.
Metsade majandamisel tuleb säilitada koosluse looduslik tasakaal ning liigiline ja vanuseline
mitmekesisus. Säte on vajalik, et anda kaitseala valitsejale võimalus seada tingimusi väärtuslike
üksikpuude või puugruppide säilitamiseks. Sageli on see vajalik, et säilitada puistu liigiline
mitmekesisus ja kaitsealuste liikide elupaigad. Sageli säilitatakse väärtuslikke laialehiseid puuliike.
Vanad õõnsuste ja paksu korbaga lehtpuud on elupaigaks lindudele, nahkhiirtele, samblikele ja
sammaldele, sageli leiab neilt kaitsealuseid liike. Samuti on vajalik jälgida, et pärast raiet oleks tagatud
liigiliselt mitmekesise puistu taastumine. Hooldusraiete käigus tuleb jälgida eri puuliikide järelkasvu
olemasolu. Hooldusraiete tegemisel saab taastuva puistu liigilist koosseisu reguleerida. Kasvama
jäetakse ja kasvutingimusi parandatakse okaspuudel ning väärtuslikel laialehistel puuliikidel. Oluline
on, et pärast uuendusraiet taastuks kasvukohale omane ja ümbritsevate elupaikadega sarnane puistu ning
kujuneksid kaitseala eesmärgiks nimetatud liikidele elupaigaks sobilikud metsakooslused.
Ekspertiisi ettepanekul on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud piiranguvööndis ka veekogude
veetaseme ja kaldajoone muutmine. Kuigi piiranguvööndisse ei jää sookooslusi ja seal asuvad veekogud
on looduslikud, ja seega pole nende veetaseme ja kaldajoone muutmine eeldatavalt põhjendatud ega
vajalik, siis piiranguvööndis asub ka näiteks lautrikoht, mille korrastamine võib osutuda vajalikuks.
Kaldajoone muutmise vajadus võib esile kerkida ka kaitseala läbivate kraavide või muude eesvoolude
puhul näiteks sildade või truupide uuendamisel. Veetaseme muutmise vajadus võib tekkida kraavide ja
eesvoolude hooldamise korral. Seega on otstarbekas jätta kaitseala valitsejale tulevikuks kaalutlusotsuse
võimalus.
30
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise,
püstitamine. Kaitseala tarbeks on lubatud ehitisi püstitada ka ehituskeeluvööndis, mida võimaldab
looduskaitseseaduse § 38 lõige 7, mis reguleerib ehituskeeluvööndi korra erisusi. Ehitiste hulka
kuuluvad muu hulgas teed ja tehnovõrgu rajatised. Kaitseala tarbeks võib osutuda vajalikuks mõne
ehitise (vaatetorni, infotahvli) paigaldamine ehituskeeluvööndisse, mistõttu eeskirjaga seda lubatakse.
Kaitseala valitseja lähtub nõusoleku andmisel inventeeritud loodusväärtuste asukohast ning ehitamine
on võimalik üksnes kohtades, kus pole inventeeritud kaitsealuste liikide elupaiku ega kaitsealuseid
elupaigatüüpe, mida ehitustegevus võib kahjustada.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud roo varumine külmumata pinnaselt. Roo varumine külmumata
pinnaselt võib oluliselt kahjustada tallamistundlikke niiskeid kooslusi, pinnast ja taimestikku, mille
taastumine on väga aeglane. Kui pilliroo varumine toimub käsitsi või pinnast mittekahjustavate
masinatega, on võimalik lubada pilliroo varumist ka külmumata pinnasel väljaspool lindude pesitsus- ja
rändeperioodi.
2.5.6.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, välja arvatud üksikkraavi rajamine
kaitseala valitseja nõusolekul. Maaparandussüsteemide rajamine on mõeldav liigniisketes kohtades,
kuid Nehatu looduskaitsealal levivad liigniisked sookooslused on kaitseala peamiseks eesmärgiks, seega
ei tohi sealsete koosluste säilitamiseks veerežiimi muuta. Veerežiimi muutmine kahjustab
elupaigatüüpide soodsat seisundit ja põhjustab muutusi koosluste liigikoosseisus. Üksikkraavide
rajamist võib kaitseala valitseja lubada liigniisketes piirkondades asuvate põllu- ja õuemaade
kuivendamiseks, kui sellega ei kahjustata kaitseala väärtusi. Samuti on piiranguvööndis keelatud
maavara kaevandamine, kuna see hävitab kaitsealused kooslused, ning puhtpuistute kujundamine ja
energiapuistute rajamine, kuna see vähendab eluslooduse mitmekesisust ja on vastuolus ala kaitse-
eesmärgiga. Keelatud on biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllu- ja
õuemaal, sest see kahjustab otseselt looduslikke elupaiku ja poollooduslikke kooslusi ning nende
soodsat seisundit, kuna põhjustab muutusi liigilises koosseisus.
Kuna igal talvel ei külmu pinnas piisavalt, siis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud puidu kokku- ja
väljavedu külmumata pinnaselt, kui pinnas seda võimaldab. Kaitseala valitsejal on seega võimalik
tulenevalt konkreetsetest oludest hinnata, kas puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt on
võimalik kahjustamata kaitseala loodusväärtusi.
3. Maaomanike seisukohad
Lisatakse pärast avalikustamist.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku
kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20,
26.1.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud direktiivi
eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata
bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil. Loodusdirektiivi artikli 3
lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab
panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis
nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku.
31
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000
võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktiga 66 on Natura 2000 võrgustiku linnualaks esitatud
Väinamere linnuala. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile
esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 517 on Natura 2000
võrgustiku loodusalaks esitatud Väinamere loodusala. Seetõttu tuleb Nehatu looduskaitsealal tegevuse
kavandamisel hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta
kehtivaid erisusi.
Väinamere loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12. novembri
2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile nr 92/43/EMÜ vastu
boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud
loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 012, 15.01.2008 lk 118–382). Viimati
ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja Euroopa Komisjoni
26. novembri 2015. a rakendusotsusega (EL) 2015/2371, millega võeti vastu boreaalses
biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu üheksas uuendatud versioon
(teatavaks tehtud numbri C(2015) 8214 all, ELT L 338, 23.12.2015, lk 436—676).
Kaitseala laienemise ja uute teadmiste tõttu kaitse all olevate loodusväärtuste kohta tehakse pärast
määruse jõustumist Euroopa Komisjonile ettepanek täiendada Väinamere linnuala kaitse-eesmärke
järgmiste Nehatu looduskaitsealal asuvate linnuliikidega: luha-sinirind (Luscinia svecica cyanecula) ja
soo-loorkull (Circus pygargus). Väinamere loodusala kaitse-eesmärkideks on kõik Nehatu
looduskaitsealal kaitstavad elupaigatüübid.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt käsitleb
nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende munade, pesade ja
elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning
kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas
kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige
ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja
veetmisega seotud vajadusi. Nehatu looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks linnudirektiivi
I lisas nimetatud mitmete linnuliikide kaitse.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Väinamere linnu-ja loodusala
piire. Väinamere loodusala piiri muutmisel arvatakse loodusalast välja õuealad, põllumajandusmaad
ning alad, kus elupaigatüüpe ei ole, loodusalasse sisse arvatakse peamiselt kõrge väärtusega soo- ja
metsakooslused. Kuna kaitsealasse liidetavad alad on kokku 23 ha ning kaitsealalt välja arvatavad alad
on kokku 42 ha, siis piirimuudatuste tõttu linnu- ja loodusala üldpindala muutub 19 ha võrra väiksemaks.
Täielikult arvatakse Natura 2000 võrgustikku kuuluvast alast välja katastriüksused katastritunnusega
19502:001:0005, 19502:001:0217, 19502:001:0075, 19502:001:0059, 19502:001:0176,
19502:001:0006, 86301:001:0069, 86301:001:0220, 86301:001:0091, 86301:001:0124,
86301:001:0212, 19502:001:0239, 19502:001:0025, 19502:001:0187, 19502:001:0252,
19501:001:0446, 19501:001:0447, 86301:001:0174, 86301:001:0221, 86301:001:0164,
86301:001:0010, 86301:001:0093, 86301:001:0133, 86301:001:0153, 86301:001:0317,
86301:003:0112 ja 86301:001:0161.
Väinamere loodus- ja linnuala piiride muutmisega liidetakse Natura 2000 võrgustiku alade hulka
katastriüksused katastritunnusega 19502:001:0098, 86301:001:0333, 86301:001:0236, 86301:001:0088
ja 86301:001:0227.
Natura 2000 võrgustikku kuuluva ala osakaal väheneb varem tervikuna või osaliselt võrgustikku
kuulunud katastriüksustel katastritunnusega 19502:001:0307, 19502:001:0099, 19502:001:0870, ,
86301:001:0003, 86301:001:0175, 86301:001:0154, 86301:001:0106, 19502:001:0029,
19502:001:0560, 86301:001:0113, 86301:001:0223, 86301:001:0139, 86301:001:0031,
86301:003:0215, 86301:003:0212, 86301:001:0189 ja 86301:001:0338.
32
Natura 2000 võrgustikku kuuluva ala osakaal suureneb katastriüksustel katastritunnusega
19502:001:0153, 19502:001:0084, 19502:001:0154, 19502:001:0241, 19502:001:0155,
19501:001:0469, 86301:001:0100, 86301:001:0336, 86301:001:0219, 86301:001:0219,
86301:001:0222.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa
inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Kaitseala piiride muutmine ja kaitse-eesmärkide
täpsustamine aitab kaasa väärtuslike soo- ja metsakoosluste, poollooduslike koosluste ning ohustatud ja
haruldaste liikide säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele. Kehtestatav kaitsekord arvestab
ala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab nende säilimise.
Uue määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju
välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse
sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on
elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020
(KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja
elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide
saavutamist.
Nehatu looduskaitsealaga hõlmatav ala on juba suuremas osas riikliku kaitse all, mistõttu puudub
määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele,
regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse kehtestamine ka
kehtestatud planeeringuid. Meile teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega ei ole, mistõttu
oluline mõju selles küsimuses puudub.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse maa-
maksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab
maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril. Maamaksuseaduse
§ 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu ei maksta ja § 4 lõike 2
kohaselt looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt makstakse maamaksu 50%
maamaksumäärast. Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskirja tsoneeringu kohaselt arvatakse 72 ha varem
piiranguvööndisse ja hoiualale kuulunud ala sihtkaitsevööndisse. Varem sihtkaitsevööndisse kuulunud
1,4 ha arvatakse piiranguvööndisse. Kaitseta ala arvatakse sihtkaitsevööndisse 5,1 ha. Samas arvatakse
26 ha varem piiranguvööndisse ja hoiualale kuulunud ala kaitse alt välja. Sellest tulenevalt laekub
maamaksu Lääneranna vallale vähem ligikaudu 585 eurot aastas (täpsemad arvutused tehakse pärast
avalikustamist).
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja,
mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele vastava tasu eest.
Kriteeriumid, mille järgi kaitstavat loodusobjekti sisaldavat kinnisasja omandatakse, on sätestatud
Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruses nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi
poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala
kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise
kord ja alused” (edaspidi kord). Korra § 3 lõike 1 kohaselt omandab riik kaitstava loodusobjekti kaitse
korraldamise eesmärgil kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist
ala kaitsekord oluliselt piirab ning mis asub kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või
sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti. Korra § 31 lõiked 2 ja 3 sätestavad juhud, kui kaitseala
sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis on kaitsekorra tõttu kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt
piiratud. Kaitseala piiranguvööndis paiknevate eraomandisse kuuluvate katastriüksuste sihtotstarbeline
kasutamine vastavalt korrale oluliselt piiratud ei ole.
Kaitsealale tekib pärast kaitse-eeskirja kinnitamist umbes 23,6 ha ulatuses kinnisasju, mille
33
sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel toimus
Lääneranna vallas 2017. aastal 2495,12 ha maatulundusmaaga 236 tehingut kogusummas 6 747 826
eurot, seega on ühe hektari hind keskmiselt 2704,4 eurot ning täiendava omandamiskohustusega 23,6 ha
maatulundusmaa sihtotstarbega eramaa riigile ostmise korral oleks selle hind umbes 63 824 eurot.
Tegemist on hüpoteetilise summaga, kuna maid omandatakse riigile maaomaniku taotluse alusel ning
arvestades seni esitatud maade omandamise taotluste hulka, on huvi maade riigile müümise vastu
eeldatavalt tagasihoidlik ja määruse jõustumine ei avalda olulist mõju juba võetud kohustustele. Vajalike
vahendite lisataotlust menetletakse üldises korras riigieelarve koostamise protsessis kooskõlas riigi
eelarvestrateegiaga ja arvestades eelarvelisi võimalusi.
Natura 2000 alal asuvale erametsamaale on õigus taotleda toetust, mida makstakse Maaelu Arengu
Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) ning kaasfinantseeritakse Eesti riigi eelarvest. Toetuse
eesmärk on kompenseerida metsaomanikele osaliselt looduse kaitsmise tõttu metsast saamata jäävat
tulu. Toetuse andmise tingimused ja kord on kehtestatud 22. aprilli 2015. a määrusega nr 39 „Natura
2000 erametsamaa toetusˮ, mille kohaselt on toetuse määr piiranguvööndis, hoiualal ja projekteeritaval
alal asuva metsaala ühe hektari kohta 60 eurot aastas ja sihtkaitsevööndis asuva metsaala ühe hektari
kohta 110 eurot aastas. Nehatu looduskaitseala uue tsoneeringu järgi suureneb erametsa osakaal
sihtkaitsevööndis 24,6 ha ja väheneb piiranguvööndis 10,7 ha. Kuna toetuse määr on piiranguvööndis
ja hoiualal sama, on need käesoleva hinnangu andmisel võrdustatud. Kaitseala kaitse-eeskirja
uuendamisega suureneb Natura 2000 erametsatoetuste hinnanguline riigile 2064 euro võrra aastas.
Metsatoetuse taotlejate arv on viimastel aastatel jäänud u 70% juurde võimalikust taotlejate arvust.
Seega võime prognoosida tegelikuks täiendavaks kuluks umbes 1 444,8 eurot aastas.
Riigimetsa läheb kaitse all mitteolevast metsast täiendavalt sihtkaitsevööndisse 13,4 ha (sellest küps või
valmiv mets 1,3 ha). Hoiualalt ja piiranguvööndist läheb riigimetsa sihtkaitsevööndisse 282,1 ha (sellest
küps või valmiv mets 231,9 ha). Kaitse all mitteolevast metsast läheb piiranguvööndisse 0,8 ha metsa
(sellest küps või valmiv mets 0,1 ha). Kehtiva kaitsekorra järgi piiranguvööndis ja hoiualal olevast
metsast arvatakse kaitse alt välja 5,6 ha (sellest küps või valmiv mets on 0,1 ha).
Vastavalt RMK arvutustele vähendab range kaitse (kaitseta ala sihtkaitsevööndisse minemisel)
puidukasutuse tulu Pärnu maakonnas keskmiselt 124 eurot hektari kohta aastas. Seega väheneb tulu
kaitse all mitteoleva riigile kuuluva metsamaa sihtkaitsevööndisse arvamisel 1 661,6 (küpse ja valmiva
metsa järgi 161,2) euro võrra aastas.
Lähtudes sellest, et hoiuala ja piiranguvööndi metsade majandamine oli varem kitsendatud ja vastavalt
RMK arvutustele on majanduspiirangutega metsade kavandatav raiemahtuks ligikaudu 1/10
majandusmetsa lankide keskmisest (Pärnumaal 12,4 eurot hektari kohta aastas). Seega väheneb
kaitsekorra muutmisel puidukasutuse tulu selles piirkonnas 3 498,0 (küpse ja valmiva metsa järgi
2 875,6) euro võrra aastas.
Kaitse all mitteoleva metsa piiranguvööndisse arvamisel väheneb puidukasutuse tulu 9/10
majandusmetsa lankide keskmisest (Pärnumaal 111,6 eurot hektari kohta aastas), seega väheneb
kaitsekorra uuendamisel tulu nendel aladel 89,3 (küpse ja valmiva metsa järgi 11,2) euro võrra aastas.
Samas kaitse alt (hoiualast ja piiranguvööndist) välja arvamisel tulu samavõrra suureneb. Seega
suurendab nende alade kaitse alt välja arvamine tulu 625,0 (küpse ja valmiva metsa järgi 11,2) euro
võrra aastas.
Arvestades lisanduvate piirangutega alal asuva küpse ja valmiva metsa osakaalu, kus lähima kümne
aasta jooksul oleks võimalik piirangute muutmiseta raiet teha, on saamata jääv tulu keskmiste määrade
järgi ligikaudu 4 623,9 (küpse ja valmiva metsa järgi 3 036,8) eurot aastas. Lisaks tuleb arvestada
sellega, et suur osa kõnealustest küpsetest ja valmivatest metsadest on madala boniteediga ja asub
märgalade vahetus läheduses niiske pinnasega aladel, kus puidu väärtus ja seega eeldatav tulu hektari
kohta on keskmisest väiksem ning raie teostamine ebasobiva pinnase tõttu raskendatud või ebatulus.
Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb keskmiselt 40% raieküpsetel aladel väljastatud
metsateatistest realiseerimata muudel põhjustel (ebasoodsad ilmastikuolud, puiduturu olukord jne).
Poollooduslike koosluste hooldamisega seoses ei kaasne riigile määruse kehtestamisega lisakulusid,
34
kuna hooldatava ala maht kaitseala laiendamisega ei suurene.
Erinevate looduskaitseliste toetuste ja maa riigile omandamise kulud ei ole seejuures summeeritavad,
vaid välistavad teineteist ehk juhul, kui maa riigile omandatakse, siis kaob ära toetuste maksmise
kohustus. Samuti, kui makstakse toetusi, ei ole samal ajal selle kinnisasja osas riigile omandamise
kulutusi.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Määruse vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades
halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on
üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi muutmisele, hõlmates
eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse
tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused on
konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või
käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30
päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt
kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest
arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
35
Lääneranna Vallavalitsus,
Keskkonnainspektsioon,
Veeteede Amet. 14.02.2018 nr 7-16/18/2261-2
Maanteeamet
Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskirja
muutmisest teavitamine
Austatud menetlusosaline
Looduskaitseseaduse alusel moodustatakse looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks,
uurimiseks ja tutvustamiseks looduskaitsealad. Looduskaitseala moodustatakse ja selle
kaitsekord kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Praegu kehtiv Nehatu looduskaitseala
2001. aastal kinnitatud kaitse-eeskiri vajab kooskõlla viimist kehtiva õigusega. Kaitseala
tsoneeringut ning kaitsekorda on vaja täpsustada, arvestamaks Eesti rahvusvahelisi kohustusi
looduskaitse vallas, haruldaste liikide nõudluste tagamist ning rakendamaks kaasaja
looduskaitse põhimõtete elluviimist kaitsealal.
Lisaks liidetakse kaitsealaga Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määrusega nr 59
„Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne maakonnas” moodustatud Kangruaadu, Oademetsa ja
Porsiku, hoiualad. Samuti arvatakse kaitsealasse osa piirnevast Väinamere hoiualast, mis on
kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 154 „Hoiualade kaitse alla
võtmine Pärnu maakonnas”. Kaitsealaga liidetakse ka kaitsealused Porsiku kadakad (kaitse alla
võetud Haapsalu rajooni TSN TK 21. novembri 1984. a otsusega nr 267) ning osaliselt Paatsalu
põlispuude grupp (kaitse alla võetud Lihula rajooni TSN TK 25. aprilli 1958. a otsusega nr 34).
Teavitame, et keskkonnaministri 24. novembri 2017. a käskkirjaga nr 1-2/17/1161 on algatatud
Vabariigi Valitsuse määruse „Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri” muutmise menetlus.
Kaitseala kaitse-eeskirja muutmise menetlust viib läbi Keskkonnaamet.
Edastame Teile määruse Vabariigi Valitsuse määruse „Nehatu looduskaitseala kaitse-
eeskiri“ eelnõu, seletuskirja ja kaardi.
Ootame põhjendatud ettepanekuid ning kutsume aktiivselt osalema avalikustatud kaitse-
eeskirja menetluses. Eesti loodusväärtuste kaitse on tagatud heas koostöös maaomanike ja
huvigruppidega ning Teie panus on meile oluline.
Eelnõu avalik väljapanek toimub 20.02.2018 kuni 23.03.2018. Palume Teil esitada oma
parandusettepanekud ja vastuväited kaitseala kaitse-eeskirja muutmise kohta kirjalikult
Keskkonnaameti Lääne regiooni aadressil Kiltsi tee 10, Haapsalu, 90403 Läänemaa või
[email protected] hiljemalt 23.03.2018.
Narva mnt 7a / 15172 Tallinn / Tel 680 7438 / Faks 680 7427 / e-post:
[email protected] /
www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658
Määruse eelnõu avalik arutelu toimub Kõmsi Rahvamajas (aadressil Keskuse tee 3, Kõmsi
küla) 16.04.2018 kell 15.00, kus tutvustatakse laekunud küsimusi ja ettepanekuid ning eelnõu
viimast seisu.
Kui Te hiljemalt 23.03.2018 ei ole parandusettepanekuid või vastuväiteid esitanud, arvestame,
et olete meie esitatud kaitse-eeskirja eelnõu muutmise ettepanekuga nõus.
Peale avalikustamist esitatakse määruse eelnõu ministeeriumidevahelisele kooskõlastamisele.
Määrus jõustub eeldatavasti 2019. a.
Kaitse-eeskirja kehtestamise järgselt tehakse ettepanek Natura 2000 võrgustikku kuuluva
Väinamere linnu- ja loodusala piiride korrigeerimiseks ning kaitse-eesmärkide muutmiseks.
Lisateave. Materjalidega, sealhulgas seletuskirjaga, saab tutvuda ka Keskkonnaameti Haapsalu
kontoris aadressil Kiltsi tee 10, Haapsalu, Pärnu kontoris aadressil Roheline 64, Pärnu ning
Lääneranna Vallavalitsuses aadressil Jaama 1, Lihula linn (ajavahemikul 20.02. kuni
23.03.2018) või küsida kaitse planeerimise spetsialistilt Anni Kurisman (e-post
[email protected], tel 472 4721). Materjalidega on võimalik tutvuda ka
Keskkonnaameti veebilehel www.keskkonnaamet.ee.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Nele Saluveer
juhtivspetsialist
kaitse planeerimise büroo
Lisad:
1) Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskirja muutmise määruse eelnõu 6 lehel,
2) Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskirja muutmise määruse eelnõu seletuskiri 35 lehel,
3) Nehatu looduskaitseala kaart 1 lehel
Sama: Riigimetsa Majandamise Keskus; Nehatu Külaselts; Vatla Jahiselts;
Pärnumaa Jahimeeste Liit; Fedevelop OÜ; Osaühing Metsagrupp; Katrin Riik;
Sören Villem Raudkivi
Anni Kurisman 472 4721
[email protected]
2 (2)