Kiri

Eesti Omanike Keskliit Teie 17.10.2022 nr KL-1/24 [email protected] Meie 28.03.2023 nr 10-4/7248-2 Seisukoht looduskaitseseaduse § 20 muutmise ettepanekule Lugupeetav Priidu Pärna Pöördusite 17.10.2022 Justiitsministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga algatada looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 20 muutmine ja näha ette ka kohaliku looduskaitse ala moodustamisel kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada eraomanikele tekkiv kahju või omandada kinnistud turuhinnaga. Kõnealune LKS § 20 näeb ette võimaluse võõrandada looduskaitseliste piirangutega kinnisasi (või osa sellest) riigile juhul, kui ala kaitsekord maa sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab. Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on sätestatud Vabariigi Valitsuse 16.07.2004 määruses nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi määrus nr 242). Leiate oma pöördumises, et LKS § 20 on vastuolus põhiseadusega (edaspidi PS), kuna selles ette nähtud kompensatsioonimeede ei laiene kohaliku kaitseala moodustamisele, kuigi kohaliku looduskaitseala moodustamisega eraomanikule kaasnevad kitsendused ja piirangud võivad olla samaväärsed või isegi ulatuslikumad nn riikliku kaitseala moodustamisega võrreldes. Toote välja, et eraomanikul puuduvad hetkel võimalused nõuda kaitseala koosseisu arvatava kinnistu omandamist kohaliku omavalitsuse poolt või mistahes muul asjakohasel moel kitsenduste seadmisega kaasneva kahju hüvitamist. Selgitame alljärgnevalt looduskaitseliste piirangute olemust, kohaliku omavalitsuse pädevust looduskaitse objekti kohaliku kaitse alla võtmisel, põhiseaduslikke nõudeid omandipiirangute hüvitamisele ja looduskaitseliste piirangute eest ette nähtud hüvitusmeetmeid. Lõpetuseks anname hinnangu, kas LKS § 20 ette nähtud regulatsioon on kooskõlas PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise kohustusega. I. Looduskaitsepiirangute olemus 1. Looduskeskkonna kaitsmise nõue tuleneb põhiseaduse (edaspidi PS) §-dest 5 ja 53. PS § 5 paneb riigile kohustuse kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav õiguslik režiim ning PS § 53 seab igaühele looduskeskkonna säästmise kohustuse. Paratamatult kaasneb looduskeskkonna kaitsmise eesmärgil kehtestatud nõuetega ka isikute põhiõiguste, eelkõige omandipõhiõiguse (§ 32) piiramine. Riigikohus on märkinud, et looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. 1 2. LKS § 4 sätestab, et kaitstavateks loodusobjektideks on kaitsealad, hoiualad, kaitsealused liigid ja kivistised, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise õigus on Vabariigi Valitsusel, püsielupaiga ja looduse üksikobjekti kaitse alla võtmise õigus on valdkonna eest vastutaval ministril ning kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmise õigus on volikogul (LKS § 10). Lisaks näeb looduskaitseseadus ette teatud liigid, mille püsielupaigad on automaatselt kaitstud. Viimasel juhul tingib ainuüksi seaduses loetletud liikidesse kuuluvate isendite faktiline kohalolu kinnisasjal selle, et nende pesapuude ümbruses rakenduvad looduskaitse nõuded ja nendest lähtuvad tegevuspiirangud maaomanikule. 3. Looduskaitsepiirangud kujutavad endast omandi kasutamise reegleid, mis keelavad teatud tegevused või näevad maaomanikule ette kohustuse kaitstava loodusobjekti valitsejat eelnevalt oma tegevusest teavitada või luba küsida. Sõltuvalt ala kaitsekorrast kohalduvad kaitse alla võetud objektidel maaomanikele erineva rangusega piirangud. Ala kaitsekorra üldise raamistiku paneb paika looduskaitseseadus ning kaitse alla võetavate loodusobjektide kaitsekorda täpsustatakse (võimalusel leevendatakse) kaitsealuste objektide kaitse-eeskirjades. 4. Looduskaitseseaduses sätestatud üldised kitsendused sõltuvalt objekti olemusest. Nt kaitsealade (rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitsealad) puhul eristatakse aladel kehtivaid kitsendusi erineva rangusastmega vööndite – loodusreservaat, sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd – kaupa. Kõige rangem kaitsekord kehtib loodusreservaadi vööndis, kus on keelatud sisuliselt igasugune inimtegevus, sealhulgas inimeste viibimine (LKS § 29). Pisut leebem on kaitsekord sihtkaitsevööndis, kus on nt keelatud mistahes majandustegevus, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti (LKS § 30). Piiranguvööndis on majandustegevus seaduses sätestatud ulatuses lubatud, kuid keelatud on nt ehitamine, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti (LKS § 31). II. Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmine 5. Seal, kus riiklik kaitse ei ole hädavajalik, sätestab looduskaitseseadus võimaluse kaitsta ka loodusobjekte, mille väärtus on eelkõige paikkondlik. Looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil on seega piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku omavalitsuse poolt (LKS § 43). 2 6. Sellisel juhul otsustab kohalik omavalitsus ise, millised kasutustingimused või piirangud antud maa-alal või üksikelemendi kaitsevööndis kehtivad. Piirangute kohaldamisel tuleb aga lähtuda looduskaitseseadusest ning piirangud ei saa olla rangemad, kui LKS §-s 31 sätestatud piiranguvööndi kaitsekord, mida võib kaitse-eeskirjaga või planeeringuga leevendada (LKS § 44 lg 1 ja § 31).3 1 RKPJKo 15.06.2021, 5-21-3/11, p 41. 2 Kaitstavaks loodusobjektiks võib kohalikuomavalitsuse tasandil olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal (LKS § 4 lg 7). 3 Vt looduskaitseseaduse eelnõu (279 SE) seletuskiri, lk 30. 2 III. Põhiseaduslikud nõuded omandipiirangute hüvitamisele 7. Põhiseadus nõuab expressis verbis hüvitise maksmist omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise korral. PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse põhiseaduslik kaitse ei tähenda, et eraomandi kasutamist ei võiks reguleerida ega piirata. Põhiseadus lubab omandipõhiõiguse piiramist üldistes huvides, kuid seab piiramise õiguspärasusele teatud tingimused. Omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisel kohustab PS § 32 maksma selle eest kohest ja õiglast hüvitist. Hüvitamise kohustus laieneb ka olukorrale, kus isikule jääb omand küll formaalselt alles, kuid selle kasutamisele seatud piirangud on nii intensiivsed, et ei võimalda omandit enam vallata, kasutada ega käsutada. Viimasel juhul jääb isikule n-ö omandi kest alles, kuid sisuliselt on omand sundvõõrandatud. 8. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. Isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab. Hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega. 4 9. Omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise ja omandikitsenduste piiritlemine võib praktikas olla keeruline. Teinekord võivad omandiõiguse kitsendused olla nii intensiivsed, et muudavad omaniku õiguse ja võimaluse oma omandit kasutada ja käsutada sisuliselt olematuks, mistõttu on tegemist de facto sundvõõrandamisega. Riigikohus on märkinud, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki arusaadavalt juhul, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. 5 10. Kui hüvitise maksmine on põhiseadusest tulenevalt kohustuslik, peab seadusandja PS §- st 14 tulenevalt kehtestama piisavad menetluslikud garantiid, tagamaks, et isikutel oleks võimalik saada põhiseaduslikult nõutavat hüvitist mõistliku aja jooksul. IV. Looduskaitsepiirangute hüvitusmeetmed 11. Looduskaitseseadus näeb looduskaitsepiirangutega maade omanikele ette mitmesugused hüvitusmeetmed (soodustused, toetused), milliste eesmärk on leevendada maaomanikule üldistes huvides kehtestatud piiranguid. Sealhulgas on seadusandja pidanud põhjendatuks lubada teatud tingimuste korral looduskaitsepiirangutega kinnisasja või selle osa riigile võõrandamist. 12. LKS § 20 järgi võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või tervikuna või osaliselt kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Kinnisasja omandamise ettepaneku tegemise õigus on kinnisasja omanikul, kaitstava loodusobjekti valitsejal või valdkonna eest vastutaval ministril. 13. Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, sätestab LKS § 20 lg 3 alusel kehtestatud määruse nr 242 § 31. Kõnealuste kriteeriumite 4 RKPJKo 15.06.2021, 5-21-3/11, p 40. 5 RKHKo 12.11.2018, 3-16-812/61, p 13. 3  alusel loetakse nt loodusreservaadis kehtiv kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, sihtkaitsevööndis kehtiv kaitsekord reeglina oluliselt piiravaks, v.a määruses sätestatud juhtudel. Seevastu piiranguvööndis kehtivat kaitsekorda ei loeta üldjuhul kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, v.a määruses sätestatud juhtudel. 14. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu (289 SE), millega korrastati looduskaitsepiirangutega kinnisasja riigile omandamise regulatsiooni, seletuskirjas selgitatakse, et LKS § 20 alusel maa riigile võõrandamise võimalus on üks hüvitusmeede PS § 32 lg 2 tähenduses avalikes huvides seadusega seatud kitsenduste hüvitamiseks olukorras, kus omanik ei saa enam talle kuuluvat kinnisasja kasutada enne piirangute kehtestamist kehtinud tingimuste kohaselt. Lisaks nähtub seletuskirjas, et: „LKS § 20 kohaselt omandab riik sellised looduskaitsepiiranguga kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud (mitte välistatud). Looduskaitsepiirangutega maa riigile võõrandamise võimalus on ette nähtud olukordades, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitletavad de facto sundvõõrandamisena PS § 32 lg 1 tähenduses, sest viimasel juhul kuuluks kohaldamisele kinnisasja sundvõõrandamise seadus (§ 3 lõike 1 p 9) ja seda juba looduskaitse alla võtmisel, kui kinnisasja kasutamise piirangud seatakse.“.6 15. Õiguskantsler on oma arvamuses looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõule (289 SE) märkinud, et olukorras, kus looduskaitselised piirangud üksnes kitsendavad kinnisasja sihipärast kasutamist, kuid ei muuda seda sisuliselt võimatuks, võib kitsenduse hüvitamiseks – juhul kui seadusandja seda teha on otsustanud – olla mitmeid erinevaid viise (maksusoodustused, ühekordne või perioodiline rahaline hüvitis, kinnisasja (osaline) omandamine) ning põhiseadus ei esita selle hüvitise „kohesusele“ nii rangeid tingimusi, kui see oleks sundvõõrandamise olukorras7. Samas ei välista õiguskantsler, et määruses nr 242 sätestatud kriteeriumite loetelu, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, hõlmab praktikas ka neid juhtumeid, kus tegemist pole üksnes kinnisasja kasutamist oluliselt kitsendavate looduskaitseliste piirangutega, vaid need piirangud on niivõrd intensiivsed, et isikul ei ole enam sisuliselt võimalik oma kinnisasja sihipäraselt kasutada, st tegemist on faktilise sundvõõrandamisega8. 16. Nõustume õiguskantsleri järeldusega, et praktikas võib ette tulla olukordi, kus looduskaitsepiirangud on niivõrd intensiivsed, et isikule jääb omand formaalses mõttes küll alles, kuid piirangute ulatuse ja intensiivsuse majanduslik mõju sarnaneb omanikupositsiooni kaotamisega, mistõttu isikul ei ole enam sisuliselt võimalik oma kinnisasja sihipäraselt kasutada. Määruse nr 242 § 31 lg 1 kontekstis võivad piirangud küündida faktilise sundvõõrandamiseni siis, kui kinnisasi asub suures ulatuses kaitseala loodusreservaadis, kus on keelatud igasugune inimtegevus. 17. Olukorras, kus loodusobjekti kaitse alla võtmisega kaasnevad piirangud on sedavõrd intensiivsed, et muudavad kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise sisuliselt võimatuks (de facto sundvõõrandamise olukord), nõuab põhiseadus kohest ja õiglast hüvitist, sõltumata sellest, milline haldusorgan loodusobjekti kaitse alla võttis. Hinnang, kas konkreetsel juhul on tegemist kinnisasja sisulise sundvõõrandamisega või kinnisasja riigile võõrandamise eelduseks olevate oluliste piirangutega LKS § 20 lg 1 ja määruse nr 242 § 3 1 tähenduses, sõltub konkreetse kaasuse faktilistest asjaoludest. 18. Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmisel võib kohalik omavalitsus küll ise otsustada, millised kasutustingimused või piirangud antud maa-alal või üksikelemendi kaitsevööndis kehtivad, kuid piirangud ei saa olla rangemad, kui LKS §-s 31 sätestatud piiranguvööndi kaitsekord, mida võib kaitse-eeskirjaga või planeeringuga leevendada (LKS § 44 lg 1 ja § 31). Arvestades eeltoodut, tuleks asuda seisukohale, et kohaliku omavalitsuse üksusele ei ole antud volitusi kohaldada loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmisel nii rangeid piiranguid, mis küündiksid sundvõõrandamiseni. Kui kohalik omavalitsus on oma pädevust ületanud ja kehtestanud seadusega lubatust rangemad piirangud, on isikutel põhiseadusest tulenev õigus 6 Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu (289 SE) seletuskiri, lk 5 jj. 7 Õiguskantsleri 05.11.2012 Arvamus seaduseelnõude 287 SE ja 289 SE kohta, lk 9. 8 samas, lk 11. 4  pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Ka valitsusasutustel on pädevus teha järelevalvet omavalitsusüksute haldusaktide õiguspärasuse üle teatud ulatuses (Vabariigi Valitsuse seaduse § 753). V. Võrdse kohtlemise kohustus 19. Regulatsioon, mis seab hüvitise saamise võimaluse sõltuvusse sellest, kas omandiõigusepiirangute kehtestajaks on riik või kohalik omavalitsus, võib olla vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. 20. PS § 12 lg-st 1 tuleneb mh kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on mitmes asjas rõhutanud, et lisaks võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb PS § 12 lg-t 1 tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses - seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.9 21. LKS § 44 lg-st 1 nähtuvalt rakendatakse kohaliku kaitse alla võetud maa-alal LKS §-s 31 sätestatud piiranguvööndi kaitsekorda, mida võib kaitse-eeskirjaga või planeeringuga leevendada. Määruse nr 242 § 31 lg 3 kohaselt ei loeta kaitseala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndi kaitsekorda üldjuhul kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Ala piiranguvööndi kaitsekord loetakse kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks nt juhul, kui hoonestamata kinnisasi on elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega ja kaitsekord keelab uute ehitiste püstitamise (määrus nr 242 § 31 lg 3 p 2). Seevastu, ala kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui kinnisasja sihtotstarve on elamumaa, ärimaa või tootmismaa ning sellel asub sihtotstarbele vastav hoone ning ala kaitsekord ei piira hoone kasutamist (samas lg 6 p 1). Kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid hinnatakse kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast (määrus nr 242 § 3 1 lg 7). 22. Kohalikul tasandil loodusobjekti kaitse alla võtmisel peab järgima samu põhimõtteid ja nõudeid, mis kohalduvad loodusobjekti riiklikul tasandil kaitse alla võtmisele. See on oluline nii põhiõiguste kaitse kui ka võrdse kohtlemise tagamiseks. Puudub mistahes mõistlik põhjendus isikute erinevaks kohtlemiseks, sõltuvalt sellest, milline haldusorgan loodusobjekti kaitse alla võtab ja sellega isikute põhiõigusi piirab. Kuivõrd LKS § 20 reguleerib eelduslikult olukordi, mil looduskaitse huvides kehtestatud piirangute intensiivsus ei küündi sundvõõrandamiseni, kuid mille puhul on seadusandja siiski otsustanud võimaldada maaomanikel võõrandada oluliste kitsendustega maa õiglase tasu eest riigile, tuleneb PS §-st 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest kohustus tagada samaväärne võimalus hüvitiseks ka loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise korral, kui sellega kaanevad kitsendused on sellise iseloomu ja mahuga, mis vastavad kinnisasja (riigile) võõrandamise eelduseks olevatele olulistele piirangutele LKS § 20 ja määruse nr 242 § 31 tähenduses. Lõpetuseks märgime, et PS §-st 14 koostoimes PS § 32 lg-ga 1 tuleneb seadusandjale kohustus kehtestada kompenseerimist nõudvate omandipõhiõiguse riivete puhuks hüvitise maksmise kohustus ning menetluskord, mis võimaldaks hüvitise maksmise mõistliku aja jooksul. Tulenevalt eeltoodust teeme Keskkonnaministeeriumile, kelle valitsemisalasse kuulub riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine ja asjakohaste õigusaktide eelnõude koostamine, ettepaneku algatada LKS muutmine, et näha selles ette alus LKS §-s 20 sätestatud hüvitusmeetme kohaldamiseks ka loodusobjekti 9 RKPJKo 3.04.2002, 3-4-1-2-02, p 17; RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13. 5 kohaliku kaitse alla võtmise korral, kui sellega kaanevad kitsendused on sellise iseloomu ja mahuga, mis vastavad kinnisasja (riigile) võõrandamise eelduseks olevatele olulistele piirangutele LKS § 20 ja määruse nr 242 § 31 tähenduses. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lea Danilson-Järg Minister /*Lisaadressaadid: Keskkonnaministeerium Mariann Salomets 6208135 [email protected] 6 Muinsuskaitseamet Pikk 2, 10123 Tallinn [email protected] Tallinnas 26.04.2023.a. Vastuväite esitaja: Eremka OÜ registrikood: 10898261 Savi 20/1 80041 Pärnu Vastuväite esitaja esindaja: vandeadvokaat Indrek Veso Advokaadibüroo Ruus & Veso Kaupmehe 10-11 10114 Tallinn tel: 52 045 35 e-mail: [email protected] VASTUVÄIDE Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõule 1. Asjaolud 1.1. Ermka OÜ-le (edaspidi Ermka) kuuluvad Rebala kaitsealas Endla kinnistu (24504:003:0157), Sanglepa kinnistu (24504:003:0152) ja Pajumardi kinnistu (24504:003:0147) (edaspidi Kinnistud), mille 2010.a. Eesti Vabariik võõrandas. 1.2. Eremka OÜ esitas 20.03.2018.a. Muinsuskaitseametile loataotluse metsaraie tegemiseks vastavalt metsamajandamiskavale. 1.3. 15.08.2019.a. sai Eremka Muinsuskaitseametilt kirja, milles teatati, et Muinsuskaitseamet on alustanud menetlust Jõelähtme vallas Maardu külas asuva kultuurimälestise Ohverdamiskoht „Hiiemets“ (reg nr 17697) piiride muutmiseks. 1.4. Eremka OÜ esitas 12.02.2020.a. Kultuuriministrile ja Muinsuskaitseametile nõude Maardu hiiemetsa moodustamise menetluses haldusakti andmiseks, kuna menetlus venis põhjendamatult. 1.5. Muinsuskaitseamet (edaspidi Amet) vastas nõudele 13.03.2020.a. ning lisas kirjale Kultuuriministri 27.07.1998 määruse nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ muutmise käskkirja eelnõu, millele palus vastus 30 päeva jooksul. 1.6. Eremka OÜ vastas Ameti 13.03.2020.a. esitatud eelnõule 13.04.2020.a. vastuväitega. 1.7. Amet tellis AB Artes Terrae OÜ-lt Maardu Hiiemetsa osas ekspertiisi, mis edastati Eremka OÜ-le 22.01.2021.a. 1.8. Amet esitas Eremka OÜ-le 13.03.2021.a. Kultuuriministri 27.07.1998 määruse nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkt 326 muutmise käskkirja eelnõu. 1.9. Eremka OÜ esitas 13.05.2021.a. oma vastuväite eelnõule. 1.10. Eremka OÜ esindaja Indrek Veso esitas Ametile 01.12.2022.a. nõude 4.5 aastat kestnud Maardu hiiemetsa menetluses otsuse tegemiseks. 1.11. Amet esitas kolmandat korda 08.02.2023.a. uuesti Kultuuriministri käskkirja eelnõu, millega p-iga 1 soovitakse otsustada kultuuriministri 27.07.1998. a määruse nr 20 muutmine „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkti 326 asendades nimetuse ohverdamiskoht „Hiiemets“ nimetusega ohvrikoht Hiiemets ja lisada sellele täiendava mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“. 1.12. Tänase päevani ei ole Maardu hiiemetsa loodusliku pühapaigana kaitse alla võetud, kuid selle asemel püütakse Kinnistute metsa kaitset täiendavalt läbi suruda läbi Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra muutmise. Eremka esitab oma vastuväite Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõule. 2. Õiguslik põhistus 2.1. Rebala muinsustaiseala kaitsekorra eelnõu p 6 kohaselt Muinsuskaitseala kaitse eesmärgiga seotud väärtused on: 1) muinasajast tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud terviklik pärandmaastik, mida ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed; 2) mitmekesine ja kultuurimälu hoidev loodus- ja elukeskkond; 2.2. Rebala eelnõu p 7 p 1 ja 4 kohaselt Muinasajast tänapäevani kujunenud pärandmaastiku väärtuslikumad kihistused on: 1) muinasaega ulatuv ajalooline maakasutus- ja asustusstruktuur ehk külad, teed ja erineva sihtotstarbega maade (metsa-, heina- karja- ja põllumaad) omavaheline paigutus ehk kõlvikud ning nende erinäoline ilme. 4) ajaloolise järjepidevusega metsased alad: Vandjala soo, Maardu hiiemets ja Männikuraba. 2  Eeltoodud Rebala eelnõu kohaselt üritatakse ajalooliselt Rebala muinsuskaitseala kaitse-eesmärgiks mitte olevale Maardu mõisa tagusele metsale anda arusaamatult ja kontekstist välja rebituna ajaloolise olulise kultuurilise ja traditsioonilise maastiku sisu. Eremka rõhutab, et Kinnistutel olev mets on hakanud kasvama seal alles peale teist maailmasõda, mistõttu on Eremka Kinnistute metsa vanuseks ca 80 aastat. Seega ei vasta tõele, et Kinnistud oleks säilinud muinasajast alates olulise kultuurilise tähtsusega mets, mida kinnitab ka 2011.a. A. Kraut ekspertiis. Samuti ei ole Eremka Kinnistutel oleva metsa puhul tegemist ajaloolise järjepidevusega metsaga, kuna Kinnistutel on mets on vaid ca 80 aastat vana ning varem (enne 20 saj.) ei ole Kinnistutel metsa olnud. Samuti ei ole Kinnistud ega mets 20 saj. eelselt olulise kultuurmaastiku tähendusega, kuna tegemist on tavalise 80 aastat vana metsaga. Seetõttu on vääral alusel eelnõuga hõlmatud Kinnistud Rebala kaitsealasse, kui ajaloolise järjepidevusega mets, mis peaks veel omakorda Ameti väidete kohaselt olema ka looduslik pühapaik, mida Kinnistu metsad ei ole. 2.3. Kehtiva Rebala määruse (kehtib alates 26.02.2016.a.) seletuskirja kohaselt (lk 1) Rebala on üks suurimaid arheoloogiamälestiste tihedusega piirkondi Eestis. Arvestades muististe erakordset rohkust Eesti ühel vanimal põllumajandusmaastikul, on Rebalas tegemist omalaadse agraarajaloolise kaitsealaga. Tähelepanuväärne ja ainulaadne seejuures on asjaolu, et mälestised paiknevad klindipealsele lavamaale iseloomuliku avatud maastikul, kus põllu- ja rohumaad on kujunenud ja kasutusel olnud ligi kolme aastatuhande jooksul. Täpsemad kaitse eesmärgid, millest juhindutakse, on sätestatud korralduse punktis 2. Neist tähtsaimad on säilitada Eesti põhjarannikul asuv ainulaadne, suure teadus- ning kultuuriväärtusega ajalooline põllumajandusmaastik, eelkõige avatud maastikud ja seda kujundavad elemendid, ning eksponeerida maaviljeluse ajaloos aastatuhandete jooksul toimunud arengut, säilitada ja luua võimalusi kultuuripärandi ning loodus kompleksseks ja süstemaatiliseks põllumajandusajalooliseks, arheoloogiliseks, etnoloogiliseks ja loodusteaduslikuks uurimiseks. Siit tulenebki, et Rebala kaitseala kaitse- eesmärgiks alates selle loomisest 1987.a. on avatud maastikud ning Kinnistutel peale teist maailmasõda kasvama hakanud mets ei oma mingit väärtust muistse ajaloolise põllumajandusmaastiku ja elamustruktuuri säilitamisel. Eremka on seisukohal, et kuna Kinnitud metsamaana ei kanna Rebala kaitseala kaitse-eesmärki, siis tegelikkuses tuleb Kinnistud sealt välja arvata. Hoolimata sellest, et Kinnistutel ei ole enne 20 saj. püha metsa olnud on loodusliku pühapaiga 5 aastat kestnud menetluse tuules üritatud eelnõuga luua Kinnistutele ajaloolist iidset väärtust, mida peaks nüüd eriti rangelt, mitmel tasandil kaitsma. See on kõik bürokraatlik formaalne sisu loomine, millel ei ole faktilise tegelikkusega ja Rebala kaitseala algse kaitse-eesmärgiga mingit pistmist. 2.4. Eremkal on kogu selle 5 aasta jooksul, mil Amet on vägisi püüdnud läbi suruda põhjendamatult suure Maardu hiiemetsa loodusliku pühapaigana kaitse alla võtmist, tekkinud arusaam Ameti käitumisest, et Ameti sooviks on kaitsta Tallinna lähedast metsa. Faktilisi tõendeid ei ole, et Kinnistute iga ruutmeeter oleks osa sakraalsest paigast, kus on enne 20 saj. läbi viidud riitusi ning nende riituste käigu oleks metsa kui sellist peetud oluliseks. 3 2.5. Rebala eelnõu seletuskirja p 2.1. 1) kohaselt Pärandmaastik hõlmab asustusalasid, arheoloogilist kultuurkihti, pärandniite, põllu-, heina- ja karjamaid ning ajalooliselt kujunenud metsaseid alasid. Pärandmaastikul on olulised kõik maastiku osad: arheoloogiapärand ja looduslikud kooslused, külad, ehitised, krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid, pärandkultuuri objektid ja piirkonnale iseloomulik kõrghaljastus. Siit justkui nähtub, et ajalooliselt on mets olnud oluline ja tähtis osa Rebala kaitsealalast, mis on faktiline vale, kui vaadata alates 1987.a. Rebala kaitseala kaitse-eesmärke. Kehtiva Rebala kaitseala seletuskirjas (lk 1) on kõrghaljastuse kohta ainult üks lause Ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga traditsiooniline avatud põllumajandusmaastik (edaspidi avatud maastik) on muinsuskaitseala kõige väärtuslikum ala, kus külatuumikute, teisal hajatalude vaheline avatus (kõrghaljastuse ja hoonestuse puudumine) on hästi säilinud. Siit ei tule kuskilt välja, et Rebala kaitseala väärtus oleks kõrghaljastus ja/või metsad. Kuidas küll 7 aastaga saab Rebala kaitse-eesmärk nii oluliselt muutuda/täieneda? Amet on Rebala eelnõu seletuskirja punktis 2.1. igasse võimaliku kohta, kus on vaja põhjendada kaitse alla võtmise vastavust Kultuuriministri 15.05.2019.a. määruse nr 23 (edaspidi Määrus 23) §-le 2 lisanud kaitse olulise kriteeriumite loetelusse metsa kõigi tegelikult ajalooliselt ja algse Rebala kaitseala kaitse- eesmärkide kõrval. Metsa, kui Rebala kaitseala olulist kaitse- eesmärki ei leia 7 aasta tagasi tehtud kehtiva Rebala kaitseala põhimääruse seletuskirjast. Eremka Kinnistud ja mets, kui selline, ei vasta Rebala kaitseala kaitse-eesmärke silmas pidades Määrus 23 § 2 riikliku kaitse kriteeriumitele. 2.6. Amet väidab Rebala eelnõu seletuskirja punktis 2.2. 1), et mets on oluline Määruse 23 § 9 p 1 kaitse alla olemise/võtmise oluliseks osaks/eelduseks. Amet ei ole Määrus 23 § 9 mõttest õigesti aru saanud, kuna mets on hakanud Kinnistutele ja enamusele „Maardu hiiemetsa“ alale kasvama peale II maailmasõda, mis ei saa kuidagi olla osaks ajaloolisest muinasajast alguse saanud põlluharimise, avatud maastike, talude ja külade keskkonnast. Kui Ameti sellisest laia ja ebaloogilisest tõlgendusest kaitse alla võtmise kriteeriumitest lähtuda, siis saab iga asja kaitse alla võtta, mis on vanem kui 10 aastat ja see asi on mingi ajaloolise kontekstiga kaugelt seostatav. Igasugusel asjal on ajalooline kontekst, küsimus on, kas see on relevantne ja kaitse-väärtuslik. Kinnistutel olev mets ei saa olla osaks ajaloolisest asustusmustrist ja kõlvikute struktuurist, kuna tegelik/algne Rebala kaitse- eesmärk oli 1979.a. fosforiidi kaevanduse rajamise tõkestamine ja ajalooline avatud maastik, täpsemalt põllud ja talud, mis eksisteerisid ilma Kinnistute metsata aastasadu enne, kui Kinnistutele mets kasvama hakkas 80 aastat tagasi. 2.7. Amet väidab Rebala eelnõu seletuskirja punktis 2.2. 1), et Rebala muinsuskaitsealal on hästi säilinud ajalooline keskkond, mille moodustavad inimese ja looduse koosmõjul kujunenud avatud maastik koos arheoloogiapärandiga, ajalooline maakasutuse ja asustusstruktuur ehk külade, teede, metsa, heina-, karja- ja põllumaade omavaheline paigutus, külavormid, külatänavad ja -teed ning kultuuriväärtuslik puit- ja paekivist hoonestus. Eremka rõhutab, et kuna mets ja kõlvikute struktuur, kui selline ei ole kunagi olnud Rebala kaitse-eesmärgiks. Pigem vastupidi, kuna Rebala kaitse-eesmärgiks on kaitseala moodustamisest alates olnud avatud 4  maastikud, mille alla mets kuidagi ei sobitu. Eremka rõhutab, et Määrus 23 § 9 p 1 nõuab, et ajalooline keskkond oleks terviklik ühtsetele teatud piirkonnale iseloomulike ehitiste koosluste säilitamine. Määrus 23 seletuskirja § 9 kohaselt Muinsuskaitsealade eesmärk on konkreetse piiritletud maa-ala ehituspärandi ja -traditsioonide säilitamine ja jätkamine. Ühtmoodi väärtuslikeks peetakse nii ehitiste detaile, materjale ja mastaape kui ka nende paiknemist maastikul või kinnistul. Muinsuskaitsealade maapind sisaldab enamasti olulist arheoloogilist informatsiooni. Seega on muinsuskaitsealade peamine kaitse-eesmärk erandliku elukondliku ajaloolise tüüpilise elukeskkonna säilitamine. Mets külade ja avatud maatiku vahel ei ole mingi erakorraline tähelepanuväärne nähus/väärtus. Eremka rõhutab, et Määrus 23 seletuskirja § 9 (lk 7) kohaselt Eestis kokku 12 muinsuskaitseala, millest ainult Rebala ei kaitse linna elukeskkonda/arhitektuuri. Määrus 23 seletuskirjas öeldakse, et Teistest mõnevõrra erinev on Rebala muinsuskaitseala, mille eesmärgiks on kaitsta piirkonna ajaloolist põllumajandusmaastikku. Seega ütleb ka Määrus § 23 seletuskiri, et mets ei ole kunagi olnud ega ole Rebala kaitseala kaitse-eesmärgiks ka Määrus 23 § 2 ja § 9 tähenduses. 2.8. Rebala eelnõu seletuskirja punktis 2.2. 4) (lk 8) on väidetud, et Valdavalt on Rebala muinsuskaitsealal jätkuvalt säilinud avatud maastik, sealjuures külades ja talumajapidamiste ümbruses on järjepidevalt kõrgem haljastus. Lisaks ilmestavad ala ajalooliselt kujunenud metsased alad, mis on looduslike taimekooslustega maa-alad, kus ajalooliselt ei ole olnud avatud maastikku. Nendeks aladeks on Vandjala soo, Maardu hiiemetsja Männikuraba. Asjaolu, et mets on kasvanud Eremka Kinnistutele peale II maailmasõda, ei muuda seda Määrus 23 § 9 lp 4 kohaseks traditsiooniliseks maastiku osaks, kui Rebala kaitseala eesmärk on kaitsta avatud maastikke/põllud ja talukohad, mis eksisteerisid aastasadu enne Kinnistutele metsa teket. Seda enam, et Määruse 23 § 9 p 4 kohaselt peetakse kaitseobjektiks spetsiifilist ilmekat haljasala või avatud maastiku, mitte suvalist metsa avatud maastiku serval. Kinnitute mets ei ole eriline ega spetsiifiline väärtus, mida peaks muinsuskaitseala osana kaitsma. Seega Rebala eelnõu seletuskirjas toodud õigustused metsa, kui õiguspärasest kaitse-eesmärgist, on alusetud ja väärad. 2.9. Rebala eelnõu seletuskirja punktis 2.2. 5) (lk 8) on väidetud, et Muinsuskaitseala kriteeriumitest tõusevad Rebala muinsuskaitseala puhul kõige enam esile ajaloolise keskkonna säilivuse ja ala terviklikkuse kriteeriumid. Eremkale kuuluvad Kinnistud ei kanna endas Rebala kaitse- eesmärki, kuna Kinnistud ei ole osaks avatud kultuurmaastikust ning Kinnistutele on mets kasvanud ca 80 aastat tagasi. Eremkale jääb arusaamatuks, miks on vaja Kinnistud vägisi jätkuvalt hõlmata Rebala kaitselasse, väites et need on väärtuslik muinsuskaitseala osa, kuigi faktiliselt ei vasta Kinnistud Määruse 23 § 2 ja § 9 tingimustele. Eremka rõhutab, et eelnõuga kavandatava Rebala muinsuskaitseala iga hektar peab vastama Määrus 23 § 2 ja § 9 tingimustele. Antud juhul see nii ei ole ning Kinnistud on vägisi hõlmatud Rebala muinsuskaitsealasse, kuigi Kinnistud ei oma Rebala kaitseala väärtusi, mida Rebala muinsuskaitseala kaitseb alates 1987.a. Antud juhul soovib Amet õigusvastaselt tekitada olematule „Maardu hiiemetsale“ nn topelt kaitset, mis ei ole põhjendatud ja õiguspärane. Amet ju soovib vägisi kaitse alla võtta „Maardu hiiemetsa“ loodusliku pühapaigana, mis ei õigusta 5  kuidagi selle hõlmamist Rebala muinsuskaitsealasse. Seega ei vasta Kinnistud Määruse 23 § 2 ja § 9 nõuetele, mistõttu tuleb Kinnistud jätta välja Rebala muinsuskaitsealast. 2.10. Määrus 23 seletuskirjas § 9 kohta öeldakse, et Muinsuskaitseala riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on säilinud on ajalooline keskkond, mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsioon maa-alal, arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või –elemendid, traditsioonilised maastikud ning terviklikkus. Punktides 1–5 avatakse nende kriteeriumite sisu. Eremka Kinnistud ja „Maardu hiiemets“ ei vasta eeltoodud kriteeriumitele. Eremka rõhutab, et mets ja Kinnistud peavad Rebala kaitsealasse kuulumiseks vastama kõigile Määrus 23 § 9 kriteeriumitele, mida rõhutab ka Määrus 23 seletuskiri § 9, millele mets ja Kinnistud ei vasta. Kinnistutel olev mets ei ole osaks traditsiooniliselt põllumajandus- avatud maastikust, kuna metsa teke on hilisem ja see ei ole olnud ka iseloomulikuks osaks kaitse-eesmärgiks olevate külade ja talude struktuurist. Seda enam, et Rebala eelnõu seletuskirja punktis 2.2. 2), 3) ja 5) (Määrus 23 § 9 punktid 2 ja 3) ei ole sõna mets üldse mainitud, mis näitab, et Kinnistud ja nendel kasvav mets ei vasta muinsuskaitseala kriteeriumitele. Metsa kaitsmine ka traditsioonilise põldude/avatudmaastiku külade lähedal ei saa olla MuKS ja Määruse 23 eesmärgiks. Metsa kaitsega tegeleb Eesti Vabariigis Keskkonnaamet looduskaitseseaduse alusel. 2.11. Kehtiva Rebala muinsuskaitseala põhimääruse § 2 lg 2 p 1 kohaselt Muinsuskaitseala eesmärgi saavutamisel juhindutakse järgmistest põhimõtetest Eesti põhjarannikul asuva ainulaadse, suure teadus- ning kultuuriväärtusega ajaloolise põllumajandusmaastiku, avatud maastiku ja seda kujundavate elementide säilitamine. Kehtiva Rebala põhimääruse seletuskirjas ei ole metsadest, kui olulisest ajaloolisest ja kultuurmaastiku osaks olevast väärtusest, midagi räägitud. Mets ei ole kunagi olnud osa Rebala kaitseala olulistest kaitsealustest väärtustest. Eremkad paneb imestama, et kui 7 aastat tagasi, kui kehtiv Rebala muinsuskaitseala põhimäärus jõustus, ei peetud metsa oluliseks muinsuskaitseala kaitset vajavaks väärtuseks, kuid nüüd peetakse kohati võsastunud metsa, millest kulgevad läbi elektriliinid, gaasitorustik ja Jõelähtme jõest Maardu järve veejuhe ja lähedal asuvate kortermajade heitvee puhastusseadmeid, väga väärtuslikuks kultuurmaastiku osaks. Seda enam, et Kinnistud ja seal kasvav mets ei vasta Määrus 23 § 2 ja 9 kriteeriumitele. 2.12. Eremka esindaja Indrek Veso esitas 19.02.2021.a. Ametile küsimuse, et Palun selgitage mulle, mida tähendab avatud maastik Rebala muinsuskaitseala põhimääruse tähenduses. Ameti Harjumaa nõunik Heli Pappel vastas 22.02.2021.a. (lisa 1), et Maakasutusest ja looduslikest tingimustest tulenevalt on Rebala maastikukaitseala üheks spetsiifilisemaks omaduseks ulatuslikud tasase reljeefiga looduslikud ja poollooduslikud avatud alad. See tähendab, et Rebala muinsuskaitsealal kaitstakse lagedat maastikku ja seal ei tohi ehitada keset põldu üksikuid hooneid või muid dominantseid mahtusid, mis varjavad kaugvaateid. Samuti ei või lasta põldudel, loopealsetel ja rohumaadel võsastuda ega sinna kõrghaljastust rajada. Eeltoodud Ameti meilist nähtub selgelt, et mis on tegelikult kehtiva ja alates 6  1987.a. moodustatud Rebala kaitseala tegelik kaitse-eesmärk. Seega on uus Rebala eelnõu, milles püütakse „Maardu hiiemetsale“ anda ebaloomulikult suur tähtsus, vastuolus 1987.a. alates tähtsaks peetud Rebala kaitseala väärtustega. „Maardu hiiemetsa“ ei ole loodusliku pühapaigana kaitse alla võetud, mistõttu on alusetu Rebala eelnõus põhjendamatult suurt tähtsust omistada Maardu mõisa tagusele metsale. 2.13. Rebala eelnõu p 27 2) ja MuKS § 52 lg 3 p 1 kohaselt peab Eremka küsima Ametilt nõusolekut raietööde teostamiseks Kinnistutel, kuna Kinnistud on hõlmatud Rebala muinsuskaitsealasse. Amet ei ole alates 2018.a. andnud nõusolekut Kinnistutel raie tegemiseks MuKS § 52 lg 3 p 1 alusel, kuna seal on väidetavalt igal ruutmeetril „Maardu hiiemets“. Samas on Rebala eelnõu p 27 2) vastuoluline, kui leevendusmeetmena on ette nähtud Ameti nõusolekul raie tegemine, samas ei ole raie teostamine vastuolus tegeliku Rebala kaitse- eesmärgiga, milleks on avatud maastik. Seda toetab ka kehtiv Rebala põhimääruse § 5 lg 4 p 2, mille kohaselt Muinsuskaitsealal paikneval kinnisasjal, millel ei paikne kinnismälestist või selle kaitsevööndit, ei ole vaja Muinsuskaitseameti kirjalikku luba järgmisteks tegevusteks raie- ja haljastustöödeks, mida ei tehta avatud maastikul. Eeltoodud kehtiv Rebala põhimääruse punkt ütleb selgelt, et tegelikkuses ei peaks raie tegemiseks Kinnistutel Ametilt luba küsima, kuna Rebala kaitse-eesmärgiks ei ole mets, kui selline. 2.14. Arvestades, et objektiivselt ei kanna Kinnistud Rebala kaitse-eesmärke avatud maastiku ja traditsioonilise põllumajanduslikku maastikupildi näol, siis ei tohiks Amet raiet keelata ka MuKS § 52 lg 3 p 1 alusel Rebala muinsuskaitseala ettekäändeks tuues. Eremka rõhutab, et Rebala muinsuskaitseala maid asuti esmalt 1979.a. kaitsma selleks, et vältida fosforiidikavanduse rajamist Jõelähtme valda, millest lähtuvalt 1987.a. moodustati Rebala muinsuskaitseala. Rebala muinsuskaitseala on ainus muinsuskaitseala, kus kaitstakse suuremat kultuurmaastiku ala. Kõikide teiste muinsuskaitsealade kaitse-eesmärk on kaitsta hoonetest ja tänavatest lähtuva linna ilmet või Lihula linnuse ja mõisakompleksi. Seega peab Rebala eelnõus iga ruutmeeter kaitse alla võetavast/täpsustatavast alast vastama kõigile Määrus 23 § 2 ja § 9 nõutele, mida antud juhul Kinnistud päris kindlasti ei vasta. 2.15. Rebala eelnõu seletuskirja punkti 10.5 (lk 26) on väidetud, et ajaloolise väärtusega on ka Maardu hiiemets, kus paikneb arheoloogiamälestis Ohverdamiskoht "Hiiemets" (registrinumbriga 17697). Nii Vandjala soo, Männikuraba kui ka Maardu hiiemetsa puhul ei ole tegemist ajalooliselt avatud maastikuga aladega, mistõttu ei kehti neile avatud vaadete hoidmise või taastamise kohustus ning need alad tuleb säilitada olemasoleval kujul. Eremka rõhutab, et kultuurimälestiste registris (registrinumbriga 17697) ohverdamiskoht hiiemets asub Mõisa tee 11 kinnistul (24504:003:0064), millest ca 6ha maa-ala pidas ka 2011.a. ekspertiisis põhjendatud kaitsealuseks hiiemetsaks ka A. Kraut. Seega eeltoodud põhjendustel ei saa Rebala kaitsealasse hõlmata ja jätta uute eelnõus kavandatud piirangutega Eremka Kinnistuid. Isegi, kui „Maardu hiiemets“ oleks omas sisult ajalooline looduslik pühapaik, siis ei saa Kinnistud sellel eesmärgil hõlmata ka Rebala muinsuskaitsealasse, kuna muinsuskaitsealasse hõlmamisel peavad Kinnistud vastama Määrus 23 § 2 j § 9 tingimistele. Asjaolu, et Vandjala soo, Männikuraba ja „Maardu hiiemets“ ei ole avatud maastikud, kuid olid 7  varasemalt hõlmatud Rebala kaitsealasse, ei anna õiguslikku alust nende alade Rebala kaitsealas hoidmiseks, kuna need ei kanna Rebala kaitseala kaitse-eesmärke. Eremka rõhutab, et Vandjala soo ja Männikuraba, mis on metsastatud maad hõlmati 1987.a. Rebala kaitsealasse just karjääride laiendamise ettekäändel. Amet soovib maha vaikida esmase Rebala kaitseala loomise tegeliku eesmärgid ja nüüd pookida juurde täiendavaid kaitse- eesmärke, mis võimaldaks Rebala kaitseala suurust säilitada ja suruda maaomanikele peale suuremaid omandiõiguse piiranguid. Kui Rebala kaitseala kaitse-eesmärgiks alates 1987.a. on olnud ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastiku terviklik säilimine, siis puudub Kinnistutel igasugune eraldiseisev väärtus Rebala kaitseala tähenduses. 2.16. Eremka rõhutab, et kehtiv Rebala muinsuskaitseala põhimäärus jõustus 7 aastat tagasi, mil Kinnistutel paiknev mets ei omanud mingit kaitseväärtuslikku tähtsust Rebala kaitseala avatud ajaloolise maastiku ja arhitektuuri säilitamisel. Nüüd 7 aastat hiljem (Maardu hiiemetsa laiendamise ja ajaloolise pühapaiga menetlus on kestnud juba 5 aastat) leitakse Rebala eelnõus, et Kinnistu metsad on osaks ajaloolise järjepidevusega metsalast „Maardu hiiemetsa“ näol. 2.17. MuKS § 11 lg 6 kohaselt Ajalooline looduslik pühapaik on olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Kinnistud ja suurem osa „Maardu hiiemetsast“ on olulise inimmõjuga, kuna sinna on rajatud kaks elektriliini, gaasitorustik ja Jõelähtme jõest Maardu järve veejuhe ja lähedal asuvate kortermajade heitvee puhastusseadmeid. Lisaks ei ole Ameti poolt soovitaval ajaloolisel looduslikul pühapaigal „Maardu hiiemets“ väljaspool Mõisa tee 11 kinnistut (24504:003:0064), eriti Kinnistutega seostatavat, enne 20 saj. pärimusliku teavet, et Kinnistutest igat ruutmeetrit oleks kasutatud ohverdamiseks, või peetud seda enne 20 saj. Kinnistutel olematut metsa pühaks muudel tähendustel. 2.18. Omandikitsenduste hüvitamine. Eremka on seisukohal, et Kinnistud ei kanna endas Rebala kaitseala kaitse-väärtusi ning need tuleb kaitselaast välja jätta. Juhul, kui Amet peaks Kinnistud hõlmama Rebala kaitsealasse, siis sellega kaasneb Kinnistute, kui maatulundusmaa sihtotstarbega maa eesmärgipärase metsamajandusliku tegevuse takistamine, mis on oluline omandiõiguse rikkumine. Eremka on metsamajandamisega tegelev ettevõte, kes omandas 2010.a. Kinnistud just metsa majandamise eesmärgil. 2.19. Eremka on seisukohal, et kuna Amet on juba 5 aasta jooksul korduvalt keeldunud Kinnistute metsateatiste menetluses nõusoleku andmisest Kinnistul raie teostamiseks ning on oma „Maardu hiiemetsa“ loodusliku pühapaigaks muutmise/moodustamise eelnõudes rõhutanud metsa tähtsust, siis on selge, et Amet senise mõttelaadi jätkumisel ei luba Amet Kinnistutel raiet teostada. Seetõttu on Eremka Kinnistutele Ameti poolt kehtestatud (MuKS § 52 lg 3 p 1) ja eelnõuga kehtestatavad piirangud raie mitte lubamisel sarnased LKS § 30 lg 2 kohase sihtkaitsevööndi piirangutena, mille puhul on keelatud majandustegevus ja uute ehitiste püstitamine. 2.20.Justiitsministeerium selgitas oma vastuses Eesti Omanike Keskliidule seoses LKS § 20 muutmisega 28.03.2023.a. (lisa 2) punktis 8, et Hüvitamiskohustus 8  saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega. Kuna Rebala eelnõuga ootamatult on asutud tähtsustama Maardu mõisa tagust metsa 40ha ulatuses (2021.a. sooviti kaitse alla võtta 63 ha), kui olulist pühapaiga metsa, mis tuleb säilitada olemasoleval kujul, siis on tegemis ulatusliku omandiõiguse riivega, mille puhul Ermka ei saa Kinnistuid kasutada metsamaa majandamise eesmärgil, mis on Kinnistute sihtotsarve ja Eremaka ettevõtlusvaldkond. Kui Kinnistud jäetakse osaks Rebala muinsuskaitsealast, siis peaks Eremka taluma avalikes huvides ebaproportsionaalseid omandiõiguse piiranguid, kus on metsa majandamise Kinnistutel ära keelatud. Rebala eelnõu p 27 2) leevendusmeede ei ole tõsiselt võetav leevendus, kui senine Ameti praktika ja retoorika näitab selgelt, et Kinnistutel raiet teha ei lubata ning Amet soovib iga hinna eest Kinnistutel metsa säilitada senisel kujul. Seega on tegemist metsa majandamise keelamisega metsamaal. 2.21. Riigikohus leidis otsuse nr 3-3-1-69-09 punktis 63, et: Olukorras, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleneb põhiseaduse (PS) §-st 32 kohustus maksta riive tasakaalustamiseks hüvitist. Rebala eelnõus ei ole sõnagagi mainitud hüvitusmeetmetest metsa majandamise keelamisega kaasneva omandiõiguse riive hüvitamiseks. Antud juhul on alates 2018.a., mil Eremka pöördus esmakordselt Ameti poole saamaks nõusolekut Kinnistutel raie tegemiseks, Amet keeldunud nõusoleku andmisest Kinnistutel raie teostamiseks. Amet väidab alates 2018.a., erinevalt 2011.a., mil teostati A. Kraut ekspertiis, et Kinnistud on osaks müstilisest hiiemetsast, mida pole varasemalt kunagi seal tähtsustatud ega ole tõendeid Kinnistute sakraalsest olemusest. Seega peab Eremka taluma piiranguid, mis on ebaproportsionaalsed ja mis ei võimalda Kinnistuid nende sihtotstarbekohaselt kasutada/majandada. 2.22. Riigikohus on leidnud, et kui üksikisiku õigusi piiratakse üldistes huvides rohkem kui see on konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleb riive tasakaalustamiseks maksta hüvitist (lahendid asjades nr 3-2-1-87- 14, 3-4-1-25-11). Kuna metsa majandamise piirang on oluline omandiõiguse riive, siis oleks pidanud Rebala eelnõuga kohe ette nägema hüvitismeetmed, kui nüüd soovitakse Kinnistutel kasvavat metsa kaitsta. 2.23. Justiitsministeerium selgitas oma kirja punktis 9, et Riigikohus on märkinud, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Eremkale arusaadavalt on ja soovitakse karmistada Rebala eelnõuga piiranguid Kinnistutele avalikes huvides, et säilitada olematut hiiemetsa kellelegi ja millegi jaoks (eesmärgid arusaamatud, kuna keegi Kinnistuid faktiliselt ei pea pühaks ja midagi seal ei tehta). Metsamaade puhul on omandiõiguse teostamine peamiseks ja ainumõeldavaks eesmärgipäraseks tegevuseks metsa majandamine (raie, kuna mets on juba nii vana ja pärast metsa uuendamine). Nüüd olukorras, kus Eremka ei saa Kinnistutel üldse metsa majandada, siis on tegemist sisuliselt de facto sundvõõrandamise olukorraga, kuna Kinnistute sihtotstarbe ja eesmärgipärane 9  metsamajandamine on keelatud. Sellest tulenevalt tuleb ette näha Kinnistute Rebala kaitsealasse jätmisel ka hüvitis Eremkale. 2.24. Justiitsministeerium selgitas kirja punktis 17, et Olukorras, kus loodusobjekti kaitse alla võtmisega kaasnevad piirangud on sedavõrd intensiivsed, et muudavad kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise sisuliselt võimatuks (de facto sundvõõrandamise olukord), nõuab põhiseadus kohest ja õiglast hüvitist, sõltumata sellest, milline haldusorgan loodusobjekti kaitse alla võttis. Eeltooduga Justiitsministeerium selgitas, et kui avalikõiguslike piirangutega muudetakse Kinnistute sihtotstarbeline kasutamine (metsa majandamine) võimatuks, siis tuleb Eremkale maksta kohest ja õiglast hüvitist. Maatulundusmaa sihtotsotstarbega metsamaa kõlvikuga Kinnisutel on nende sihtotstarbeline kasutamine metsa majandamine, milleks on käesoleval juhul raie teostamine. Raie keelamine metsamaal on vaadeldav kui de facto sundvõõrandamisena, kuna omanik ei saa Kinnistuid nende sihtotstarbe kohaselt kasutada/majandada. 2.25. Justiitsministeerium selgitas kirja lõpus, et Lõpetuseks märgime, et PS §-st 14 koostoimes PS § 32 lg-ga 1 tuleneb seadusandjale kohustus kehtestada kompenseerimist nõudvate omandipõhiõiguse riivete puhuks hüvitise maksmise kohustus ning menetluskord, mis võimaldaks hüvitise maksmise mõistliku aja jooksul. Amet soovib vaidetava avaliku hüve eesmärgil seada Kinnistutele ebaproportsionaalseid piiranguid, kuid siinjuures on ära unustatud, et piirangute kehtestamisel tuleb ette näha ka kompensatsioonimeetmed ja menetluskord. See on oluline omandiõiguse riive ja halduskohustuste rikkumine Ameti, kui riigiameti, poolt. Kuna Rebala eelnõuga soovitakse lisada Kinnistute mets/„Maardu hiiemets“ kaitseala kaitse-eesmärkide hulka, milleks Kinnistud varasemalt pole olnud, millega sisuliselt keelatakse ära Kinnistute metsa majandamine, , siis on tegemist de facto sundvõõrandamise olukorraga, mis tuleb Eremkale koheselt hüvitada. Amet on varasemalt oma seisukohtades korduvalt kinnitanud, et raiet Kinnistutel ei lubata teostada. Kuna Kinnistuid ei saa eesmärgipäraselt majandada, siis on Eremka ka varasemalt korduvalt pakkunud Ametile välja, et ostku riik Kinnistud ära turuhinnaga. Praegune olukord on sarnane looduskaitseliste sihtkaitsevööndi piirangutega, mille puhul LKS § 20 lg 1 kohaselt riik omandab oluliste piirangutega kinnistu. Kui Amet ja Vabariigi valitsus soovivad Rebala eelnõu sellisel kujul kehtestada, millega muudetakse võimatuks Kinnistutel metsa majandamine, siis tuleb riigil Kinnistud Eremkalt välja osta turuhinnaga. Kui Kinnistud jäetakse/hõlmatakse Rebala kaitsealasse ja Rebala eelnõu võetakse korraldusena vastu, millega sisuliselt keelatakse metsa maandamine Kinnistutel, ilma et Eremka Kinnistud ostetaks ära, siis on Eremka sunnitud riigi vastu pöörduma kohtusse. Tulenevalt eeltoodust palun mitte hõlmata Endla kinnistut (24504:003:0157), Sanglepa kinnistut (24504:003:0152) ja Pajumardi kinnistut (24504:003:0147) Rebala muinsuskaitselasse, kuna see on õigusvastane ning Kinnistud tuleb jätta välja Rebala kaitsealast Määruse 23 § 2 ja § 9 mittevastavuse tõttu. 10  Juhul, kui Amet ja Vabariigi Valitsus soovivad Endla kinnistut (24504:003:0157), Sanglepa kinnistut (24504:003:0152) ja Pajumardi kinnistut (24504:003:0147) jätta Rebala muinsuskaitselasse ning kehtestatakse uus Rebala muinsuskaitseala kaitsekord, siis tuleb riigil koheselt turuhinnaga välja osta Eremka OÜ-lt Endla kinnistu, Sanglepa kinnistu ja Pajumardi kinnistu. Lugupidamisega, allkirjastatud digitaalselt Indrek Veso vandeadvokaat Lisad: 1. Ameti Harjumaa nõunik Heli Pappeli 22.02.2021.a. e-mail 2. Justiitsministeeriumi 28.03.2023.a. vastus Eesti Omanike Keskliidule seoses LKS § 20 muutmisega 3. volikiri 11 Indrek Veso Saatja: Heli Pappel <[email protected]> Saatmisaeg: esmaspäev, 22. veebruar 2021 12:33 Adressaat: [email protected] Teema: RE: [VÄLJAST] avatud maastik Tere! Maakasutusest ja looduslikest tingimustest tulenevalt on Rebala maastikukaitseala üheks spetsiifilisemaks omaduseks ulatuslikud tasase reljeefiga looduslikud ja poollooduslikud avatud alad. See tähendab, et Rebala muinsuskaitsealal kaitstakse lagedat maastikku ja seal ei tohi ehitada keset põldu üksikuid hooneid või muid dominantseid mahtusid, mis varjavad kaugvaateid. Samuti ei või lasta põldudel, loopealsetel ja rohumaadel võsastuda ega sinna kõrghaljastust rajada. Lugupidamisega Heli Pappel Harjumaa nõunik Muinsuskaitseamet 5137669 [email protected] www.muinsuskaitseamet.ee Pikk 2, Tallinn, 10123 From: MKA info Sent: Monday, February 22, 2021 8:32 AM To: Heli Pappel <[email protected]> Subject: FW: [VÄLJAST] avatud maastik From: Indrek Veso [mailto:[email protected]] Sent: Friday, February 19, 2021 4:07 PM To: MKA info <[email protected]> Subject: [VÄLJAST] avatud maastik Tere Palun selgitage mulle, mida tähendab avatud maastik Rebala muinsuskaitseala põhimääruse tähenduses. Lugupidamisega, Indrek Veso 1