Tartu Linnavalitsus Teie 12.04.2024 nr 21.3-1.2/02960/
[email protected] Meie 20.05.2024 nr 1.2-5/971-2
Rahvastikuregistri seaduse rakendamisest
Tartu Linnavalitsus pöördus Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi poole küsimusega
rahvastikuregistri seaduse (RRS) rakendamispraktika kohta, mis puudutab
hoolekandeasutuses viibimise ajal elukoha andmete muutmist.
Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lõike 1 kohaselt on abivajajavale inimesele kohustatud
sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama tema
rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksus (KOV). RRS §
65 lõike 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta
alaliselt või peamiselt elab. Seejuures on igal inimesel õigus otsustada, kus ta elada soovib ja
samal ajal ka kohustus tagada registris elukoha andmete õigsus. Elukoha muutumisel tuleb
muuta ka elukoha andmed rahvastikuregistris. Siiski ei ole RRS § 70 lõike 2 punkti 2 kohaselt
isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks isiku asumine
ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse. Kuna hoolekandeasutuse
puhul on tegemist ajutise sotsiaalteenuse osutamise kohaga, aga mitte isiku püsiva elukohaga,
siis hoolekandeasutuse aadressi isiku elukohaks ei märgita. Kui isik on asunud ööpäevaringset
sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse kauemaks kui kolmeks kuuks, siis kantakse
rahvastikuregistrisse hoolekandeasutuse aadress isiku viibimiskoha aadressina (RRS § 96 lg
1 p 1).
Isiku elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmisega kaasnevad elukohajärgsele KOV-ile
õigusaktidest tulenevad kohustused isikule toetuste, teenuste ja muude hüvede
võimaldamiseks. See on ka mõistlik ja kooskõlas SHS § 3 lõike 1 punktis 6 sätestatud
põhimõttega tagada inimesele vajalikud teenused ja toetused kõige kättesaadavamal moel.
Väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust (edaspidi üldhooldusteenus)
saadakse üle Eesti, mitte vaid elukohajärgse KOV-i territooriumil või isegi selle läheduses.
Üldhooldusteenuse saamisel võib isikul tekkida vajadus saada oma elukohajärgsest KOV-ist
täiendavat abi, näiteks sotsiaaltransporditeenust või mõnda ühekordset toetust.
Üldhooldusteenuse saamine elukohast kaugemal ei muuda isiku elukohajärgse KOV-i
kohustust tagada isikule vajalikku abi. Kui isik vajab mõnda täiendavat sotsiaalteenust, siis
saab vajalikku abi tagada ka SHS § 5 lõikes 3 sätestatu kaudu – abi korraldab KOV, kelle
haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib, kooskõlastatult isiku rahvastikuregistrisse
kantud elukoha järgse KOV-iga. Seda põhimõtet toetab ka sotsiaalseadustiku üldosa seaduse
§ 9, mille kohaselt peavad hüvitisi andvad asutused ja isikud tegema omavahel koostööd isikut
vähim koormaval viisil. Kuigi isiku elukohajärgne KOV vastutab isiku abistamise eest, võib ta
teenuse osutamise omavahelisel kokkuleppel delegeerida isiku viibimiskoha järgsele KOV-ile,
kandes vajadusel sellega kaasnevad kulud. Näiteks ei ole mõistlik, et Tartu
sotsiaaltransporditeenuse osutaja sõidaks Maardusse, et viia isik Põhja-Eesti
Regionaalhaiglasse. Kui isikul või tema ülalpidajal ei ole sotsiaaltransporditeenuse eest
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
võimalik tasuda, abistab rahaliselt Tartu linn. Kohustus transporti korraldada on ka
üldhooldusteenust pakkuval asutusel (sotsiaalkaitseministri 19.06.2023 määruse nr 36 § 2 lg
7 p 5), abistades teenust saavat isikut takso või sotsiaaltransporditeenuse tellimisel või
osutades transporti üldhooldekodu poolt. Sellisel juhul võib isiku elukohajärgse omavalitsuse
kohustus piirdudagi üksnes vaid rahalise abiga, et katta transpordikulud.
Riigikohus on 9. detsembri 2019. a otsuses asjas nr 5-18-7, p-s 137 asunud seisukohale, mille
kohaselt ei ole omavalitsusüksusel kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist neile
registrijärgsetele elanikele, kes tegelikult elavad mõne teise omavalitsusüksuse territooriumil,
kuid see ei puuduta neid isikuid, kes viibivad teise KOV-i territooriumil sotsiaalteenuse saamise
tõttu. Esiteks ei ole KOV kohustatud sotsiaalteenuseid osutama vaid oma territooriumil, vaid
võib seda teha isikule sobivas kohas ka teise KOV-i territooriumil. Teiseks ei saa teise KOV-i
territooriumil sotsiaalteenust saavat isikut pidada seal püsivalt elavaks, kuna RRS kohaselt ei
ole tegemist mitte isiku elukohaga, vaid isiku viibimiskohaga, ja seetõttu ei saa isik reeglina
muuta hoolekandeasutuses viibides ka oma elukohaandmeid.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Hanna Vseviov
asekantsler
Ketri Kupper 5913 9135
[email protected]
Alice Sündema 5911 1796
[email protected]