Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse kohta

Justiitsministeerium Teie 25.09.2020 nr 8-1/5746 [email protected] Meie 15.10.2020 nr 6-6/20-27 Arvamuse avaldamine Tänan teid võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavat- suse kohta. Edastan Riigikohtu arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1. Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üld- menetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse kohta. Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üld- menetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse kohta I. Üldised märkused väljatöötamiskavatsuse kohta Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lg 1 p-de 3–6 kohaselt peab väljatöötamiskavatsus käsitlema järgmist teavet ja põhjendusi: küsimuse võimalikud lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav lahendus; valitud lahenduse sobivus kehtivasse õiguskorda; küsimuse lahendus Eestiga sarnase ühiskonnakorralduse ja õigussüsteemiga riikides; kavandatava regulatsiooni kirjeldus ja ülesehitus, sealhulgas regulatsiooni tasandi kindlaksmääramine, eelnõu eeldatav valmimise aeg ja regulatsiooni soovitav kehtivusaeg. Kahetsusväärselt ei vasta Riigikohtule arvamuse aval- damiseks saadetud väljatöötamiskavatsus eeltoodud nõuetele. Väljatöötamiskavatsuses ei ole käsitletud ka seda, kas või millises ulatuses võiksid võimalikud muudatused kriminaalmenetluses ja kriminaalmenetluse seadustikus mõjutada väärteo- menetlust ning väärteomenetluse seadustikku, arvestades eelkõige VTMS §-s 2 sätestatut (kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi). Arvestades eeltoodut ning arvamuse andmiseks antud lühikest aega, piirdub Riigikohus üksnes üldiste tähelepanekutega väljatöötamiskavatsuse mõne alateema kohta. II. Riigikohtu seisukohad ja märkused konkreetsete probleemide kaupa 1. Tõendamine ja tõendite avaldamine 1.1. Omaksvõtu instituut Omaksvõtu instituudi lisamise väärtus on küsitav. Võimalik, et nii selle loomine kui ka rakendamine tekitaks rohkem (piiritlemis)probleeme, kui võimaldaks saavutada menetluses kokkuhoidu. Lõpliku seisukoha kujundamiseks tuleks omaksvõtuga seonduvat põhjalikumalt analüüsida, millele viitab ka väljatöötamiskavatsuses (lk 4) toodud küsimuste ring. Sealjuures ei ole eraldi käsitletud edasikaebeõiguse ja edasikaebepiiride küsimusi. Kui selle õigusinstituudi juurutamisega kriminaalmenetluses siiski edasi minna, leidis suuremat toetust seisukoht, mis ei poolda omaksvõtu üksikasjalikku reguleerimist menetlusseadustikus. Omaksvõtt võiks olla nt üks tõendamisviis või vahend lihtsustamaks kohtu põhjendamis- kohustust. 1.2. Tõendite avaldamisega seotud ettepanekud Tegemist on eelkõige menetluse juhtimise küsimusega, mis ilmtingimata ei vaja detailsemat reguleerimist seadusega, vaid ühtse praktika kujundamist. Kohase alternatiivina tuleb kõne alla kohtunike koolitamine. Kui otsustatakse siiski seaduses täpsustada, ei tohi see viia olukorrani, kus sellega ühtlasi ahendatakse kohtuniku pädevust menetluse juhtimisel. Ebasoovitav tagajärg oleks tõlgendus, mille kohaselt võiks kohtunik menetluse juhtimisel kasutada vaid neid võtteid, mis on seadusesse selgelt kirja pandud. 1.3. Vaba jutustuse kui küsitlusetapi lubamine poolte kokkuleppel ja kohtu nõusolekul Pooldame küsitlemisel vaba jutustuse võimaluse loomist ristküsitlemise kõrvale, kuid mitte selle asemele. Näiteks väärteomenetluses kasutatakse ristküsitluse asemel vaba jutustust kombineerituna kohtumenetluse poolte ning kohtu esitatavate küsimustega (vt VTMS § 99 lg-d 2, 3 ja 5). 1/5  Lisa 1 2. Kohtuliku eelmenetlusega seonduv 2.1. Eelistungi pidamise kohustusest loobumine ning kirjalik kohtulik eelmenetlus Riigikohus üldiselt toetab esitatud ettepanekut. Tuleks määratleda nende küsimuste ring, millisel juhul peab eelistungi korraldama. Ülejäänud juhtudel võiks jätta kohtule kaalutlus- õiguse otsustada (nt menetlusökonoomiast lähtudes), kas istungi korraldamine on vajalik või mitte. 2.2. Kaitsja kohustamine esitada prokuratuurile teatud ajaks oma tõendid Tegemist on menetluse juhtimisega, mis vältimatult seadusega reguleerimist ei vaja. 2.3. Teised kohtuliku eelmenetlusega seotud ettepanekud 2.3.1. Süüdistusakti tagastamine puuduste kõrvaldamiseks Toetame ettepanekut, kuna süüdistusakti puuduste kõrvaldamise korral on otstarbekas, et asjaga tegeleks sama kohtunik. Kui puudusi kas üldse või kohtu antud tähtajaks ei kõrvaldata, tagastab kohus süüdistusakti prokuratuurile, kuid nimetatud tagastamise määrust peab saama vaid- lustada. Siinkohal märgib Riigikohus, et kuigi kohtul on KrMS § 262 lg 1 p 21 alusel võimalik anda kaitsjale tähtaeg kaitseaktis esinevate puuduste kõrvaldamiseks, ei ole kriminaalmenetluse seadustikus vastava nõude täitmata jätmise või mittetähtaegse täitmise tagajärgi reguleeritud. 2.3.2. Kohtule pädevuse andmine eelmenetluses õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kui on ilmne, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta ühelegi süüteokoosseisule Kuigi tegemist on äärmiselt erandliku olukorraga, võiks selline võimalus seaduses olemas olla. Edasikaebamine peaks toimuma nagu tavapärase õigeksmõistva otsuse puhul. 2.3.3. Kohtuekspertiisi määramise pädevuse laiendamine eelmenetlusele Kuivõrd ekspertiisi määramiseks peavad olema mingid tõenduslikud tugipunktid, siis reeglina toimub ekspertiisi määramine ikkagi põhimenetluses, kus uuritakse tõendeid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on korduvalt selgitatud, et ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt nt 2. detsembri 2011. a otsus nr 3-1-1-96-11, p 7.5). Samas ei saa välistada, et mingis olukorras võib olla võimalik ning vajalik otsustada ekspertiisi vajaduse üle ka tõendeid uurimata eelmenetluses. Sellekohast praktilist vajadust oskavad Riigikohtust paremini hinnata maakohtud. 3. Taotluste lahendamine 3.1. Üksiktaotluste lahendamine istungiväliselt kirjalikus menetluses Toetame sellise selgesõnalise võimaluse loomist. Täiendavalt osutame, et olukorras, kus mitme süüdistatavaga kriminaalasjas kutsutakse üksik- taotluse lahendamiseks kokku korraldav istung, mis puudutab vaid konkreetset süüdistatavat, võiks kohustada istungil osalema vaid puudutatud süüdistatava, tema kaitsja ning prokuröri. Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt peavad üht süüdistatavat puudutava üksik- küsimuse lahendamiseks kokku kutsutud korraldaval istungil osalema kõik kaitsjad (vt ka Riigi- kohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2017. a määrus nr 3-1-1-32-17, p 8). 3.2. Korduvate taotluste läbi vaatamata või tähelepanuta jätmise õiguse andmine Toetame sellise võimaluse loomist. 2/5  Lisa 1 4. Hõivatud menetlusosaliste ning kaitsja vahetamisega seonduv 4.1. Kaitsja valimise või vahetamise regulatsiooni muutmine Põhimõtteliselt toetame sellise regulatsiooni lisamist. Riigi õigusabi korras määratud kaitsjale tuleb sel juhul anda aega ettevalmistuseks ning asja materjalidega tutvumiseks. Kui süüdis- tataval on määratud kaitsja, aga süüdistatav soovib valitud kaitsja asumist määratud kaitsja asemele, siis peaks määratud kaitsja jääma menetlusse vähemalt seni, kuni valitud kaitsja saab asja täielikult üle võtta (st ei vaja enam lisaaega asjaga tutvumiseks). Siinkohal juhime tähelepanu Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 12 lg-le 4, mis keelab advokaadil võtta vastu ülesannet, kui tema töökoormus seda ei võimalda. Kui kohtunik peaks aga tuvastama paha- tahtliku menetluse venitamise, siis peaks menetlusse selle lõpuni jääma igal juhul riigi õigusabi korras määratud kaitsja. Olukorras, kus süüdistatav on valitud kaitsjast mingil põhjusel loobunud, annab kohus üldjuhul süüdistatavale mõistliku aja uue valitud kaitsja leidmiseks ning kui selle tähtaja jooksul uus valitud kaitsja kaitseülesannet üle ei võta, määrab kohus isikule kaitsja riigi õigusabi korras (vt ka KrMS § 43 lg 2). Selliselt toimides ei piira kohus süüdistatava õigust valida endale kaitsja. Endale kaitsja valimise õigus ei pea tähendama selle õiguse mitme- kordse kasutamise võimaldamist. 4.2. Asendusprokuröri määramise õiguse andmine kohtule Riigi erinevad asutused peaksid suutma koostööd teha ilma seadusesse kirjutatud juhtnöörideta, mistõttu seaduse täiendamist kohaseks ei pea. 5. Jälitustoimingutega seonduv 5.1. Kaotada jälitustoimingu loa õiguspärasuse vaidlustamise topeltmenetlus Riigikohus toetab topeltmenetluse kaotamist ning väljapakutud variantidest leidis toetust enim alapunktis a märgitud lahendus. Samas teeme ettepaneku analüüsida alternatiivina ka võimalust näha ette pikem vaidlustamistähtaeg, mis võimaldaks pooltel otsustada, kas vaidlustada jälitus- toimingu loa õiguspärasus kohtueelses menetluses või põhimenetluses. 5.2. Kohustada prokuratuuri lisama toimikusse (vajadusel osaliselt kinnikaetuna) jälitus- toimingute load ja taotlused hiljemalt kaitsjale toimiku tutvustamise ajal Kuivõrd vastav nõue tuleneb selgelt Riigikohtu praktikast (viidatud ka väljatöötamis- kavatsuses), puudub otsene vajadus seaduse täiendamiseks. 5.3. Näha ette, et jälitustoimingute lubade seaduslikkuse kontrolli teeb maakohtus kohtu- koosseisu eesistuja ainuisikuliselt Sellise erandi loomise (lubatavuse) suhtes ei kujunenud ühtset seisukohta. Märgime, et kohtu esimees saab konkreetses asjas anda ise rahvakohtunikele piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu loa (vt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 27 lg 5 p 2). Piiratud taseme loast enamasti jälitustoimingute lubade seaduslikkuse kontrollimiseks piisab. 5.4. Anda kohtule selgesõnaline õigus jälituslubade seaduslikkuse kontrolliks kohtulikus eelmenetluses Tegemist on tõendi (jälitustoimingu protokolli) lubatavuse kontrolliga, mis peaks toimuma põhimenetluses, kus tõendeid avaldatakse, uuritakse ja võetakse vastu. Ebaloogiline on kontrollida jälitustoimingu protokolli kui tõendi lubatavust enne tõendi enda vastuvõtmise taotlemist. Kriminaalasja üldmenetluses teatavasti kohus toimikut ega tõendeid enne põhi- menetlust ei näe. 5.5. Jälitustoimingu loa andmise korra muutmine Selles küsimuses ei kujunenud ühtset seisukohta. Soovitame analüüsida ja hinnata muutmis- perspektiivi ka teiste riikide kogemusele toetudes, mh kuidas tuleks sel juhul vormistada loa andmisest keeldumine. 3/5  Lisa 1 6. Kohtuniku asendamise ja puudumisega seotud küsimused 6.1. Kohtukoosseisu vahetumisel menetluse jätkamine poole pealt Toetame põhimõtteliselt ettepanekut ning leiame, et kui see seaduses kehtestada, oleks võimalik kohtukoosseisu vahetumisel jätkata menetlust poole pealt. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika meie hinnangul sellist võimalust samuti ei välista. 6.2. Kiireloomuliste menetlusotsuste tegemine asenduskohtuniku poolt Tegemist on toetamist vääriva ettepanekuga. Juhul, kui menetlusotsustuse teeb asendus- kohtunik, siis peaks pooli enne teavitama, et tagada võimalus esitada vajadusel taandamis- taotlus. 6.3. Kollegiaalse kohtukoosseisu menetlustoimingu tegemine korralduse alusel tegutseva kohtuniku poolt ainuisikuliselt On kaheldav, kas regulatsiooni muutmine maakohtu menetlust silmas pidades on vajalik. Eelduslikult ei ole tegu suure praktilise probleemiga ning võimalik ajaressursi kokkuhoid on minimaalne. Pigem võiks kaaluda mõju ja vajadust kõrgema astme kohtutes. Selle ettepanekuga edasimineku korral tuleks aga analüüsida, kas delegeerimine eeldab kohtukoosseisu häälte- enamust või ühehäälset otsustust. 7. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise aluste laiendamine Riigikohus ettepanekut ei toeta. Mõneti on küsimus laiem, kas tsiviilhagisid ja avalik- õiguslikke nõudeavaldusi peaks üldse lahendama kriminaalmenetluses. Kohtusüsteem tervi- kuna menetlusökonoomiast lähtudes ei võidaks, sest kohus peab igal juhul asjasse puutuvad nõuded lahendama. Pigem tuleks suunata praktikat või laiendada seadusega osaotsuse tegemise võimalusi (vt KrMS § 310 lg-d 3 ja 4). Samuti on võimalik maakohtutes süüteoasja menetlevale kohtunikule võimaldada tsiviilasjadele spetsialiseerunud kohtujuristi abi või vastastikuse koos- töö raames paluda halduskohtust abiks kohtujuristi. Lihtsustuseks nõusoleku küsimist kohtu esimehelt kui peaasjalikult administratiivse rolli täitjalt samuti ei toeta, sest tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist peaks saama vaidlustada ja sel juhul tekib küsimus, kas kohtu esimees on ringkonnakohtus ka menetlusosalise staatuses, põhjendamaks oma luba. Tõenäoliselt suuren- daks kohtu esimehe nõusoleku vajadus asjatult tema ülesannete ringi ning koormust. Vajadusel võiks kaaluda KrMS § 382 täiendamist konkreetset liiki kriminaalasjadega (nt on üldjuhul soodustuskelmuse kriminaalasjades avalik-õiguslikud nõudeavaldused või keerukamad riigi tsiviilhagid). VTK-s (vähemalt p-s 7) ei ole esitatud ideid, kuidas on kavas hakata tsiviilhagisid lihtsustatud korras läbi vaatamata jätma, st millisel alusel toimub tsiviilasjade lahterdamine keerukateks- mahukateks ja lihtsamateks; kas vastav otsustus on vaidlustatav jms. VTK keskendub vaid kahele tasakaalustavale meetmele, millest riigilõivuvabastusega võib iseenesest nõustuda. Riigikohus ei toeta lihtsustusena süüküsimuse siduvuse n-ö taastamist tsiviilkohtumenetluses. See võib pigem raskendada kannatanul kahjunõude maksmapanemist tsiviilkohtumenetluses, eriti näiteks juhtudel, kui kohtualune õigeks mõistetakse. Kuigi õigeksmõistev otsus kriminaal- asjas ei saaks formaalselt olla siduv tsiviilkohtumenetluses kas või juba erineva tõendamis- standardi tõttu, aga vaidlusi (asjatuid) võib see tekitada ikkagi. Riigikohtu arvates ei oleks sellise siduvuse sätestamine vajalik ka seetõttu, et kriminaalmenetluses tehtav otsus on ka tsiviilkohtumenetluses niikuinii dokumentaalse tõendina arvestatav. 8. Kohtuistungi korraldamine tehnilise lahenduse abil Nõustume, et kõike väljatöötamiskavatsuses märgitut tuleks põhjalikult analüüsida. Kui tehnilise lahenduse kaudu istungi pidamine puudutaks kõiki peale kohtu(niku), kes ise viibib istungisaalis, oleks tagatud ka avalikkusel (vabakuulajatel) võimalus istungil osaleda. 4/5  Lisa 1 Tehniliste vahendite abil istungist osavõttu on võimalik tagada samade vahenditega nagu tavalisest kohtusaalis toimuvast istungist osavõttu (eeldusel, et menetlusosalisel on üldse võimalik tehnilist lahendust kasutada), st kutses hoiatada võimalike sanktsioonide eest (trahv, arest, tagaotsimine, tõkendi muutmine, sundtoomine (KrMS §-d 127 ja 138–140) ning tagaseljaotsuse tegemine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2020. a määrus nr 1-19-8757/33, p 17)). Sundtoomist ning tagaotsimist (koos tõkendina kohaldatava vahis- tamisega) saab kasutada olukorras, kus tehnilise lahenduse asemel on kohus sunnitud korral- dama tavapärase istungi kohtusaalis. 9. Kohtulahendi põhistamise ja edasikaebamisega seotud ettepanekud 9.1. Kohtuotsuse põhistuste koostamine üksnes küsimustes, milles apellatsiooniteadete kohaselt kavatsetakse otsust vaidlustada Ettepaneku eesmärk on mõistetav, kuid kahtleme sügavalt selles, kas on võimalik ette näha ja hoida ära praktikas tekkida võivaid piiritlemis- ja rakendusprobleeme. 9.2. Hüppekassatsiooni võimaldamine poolte kokkuleppel Leiame, et üksikutel juhtudel saavutatav kokkuhoid ei kaalu üles rakendamisel tekkivaid prob- leeme. Teadaolevalt ei ole hüppekassatsioon ka tsiviilkohtumenetluses praktikas rakendunud. 9.3. Määruskaebemenetluse enesekontrollimenetluse etapi kaotamine Riigikohus ei ole ettepanekule põhimõtteliselt vastu. KrMS § 389 lg-t 2 arvestades oleks võimalik ajaline võit siiski vaid viis (kalendri)päeva. Kuigi enesekontrollimenetluses tühistab kohus harva vaidlustatud määruse ning teeb uue määruse, siis tuleb silmas pidada ka seda, et KrMS § 390 lg 5 kolmanda lause kohaselt võtab Riigikohus määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Seega võib enesekontrollimenetluse kaotamisega tekkida olukord, kus määruse koostanud kohus ei saa enda viga parandada, kuid samal ajal puuduvad KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses märgitud alused. 10. Istungi korraldamise kohustus täitmiskohtuniku asjades Peame esmatähtsaks õigust olla ära kuulatud. Millises vormis on seda igal konkreetsel juhul mõistlik teha, vajab detailsemat analüüsi. Seoses alapunktis a märgituga ei tohiks tekkida olukorda, kus kohus juba istungi või kirjaliku menetluse kasuks otsustades teeb nn eelotsuse asja lõpplahendi kohta või on asja lõpplahend pooltele aimatav. Selle teemaga seoses märgime, et kehtiv kriminaalmenetluse seadustik on täitmisküsimustes kohati vastuoluline. Näiteks otsustamaks, kas tegemata üldkasulik töö pöörata täitmisele, tuleb KrMS § 428 lg 2 kohaselt kohtul lahendada kriminaalhooldusametniku ettekande kohtusse saabumisest alates 10 päeva jooksul ja kuna küsimuse lahendamine on seotud isikult vabaduse võtmisega, siis KrMS § 432 lg 3 esimese lause kohaselt on istungi korraldamine kohustuslik. Praktikas ei ole üldjuhul võimalik kohtul mõlemat kohustust täita. 5/5