Arvamus

Justiitsministeerium Teie 05.10.2020 nr 8-1/5917 [email protected] Meie 30.10.2020 nr 6-6/20-29 Arvamuse avaldamine Tänan teid võimaluse eest avaldada arvamust kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta. Edastan Riigikohtu arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1. Riigikohtu arvamus kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu välja- töötamise kavatsuse kohta. Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK) kohta 1. Kohtute töökoormuse ühtlustamine Esmalt juhime tähelepanu, et VTK lk 3 viimane lõik on mõnevõrra eksitav, kuna ei kajasta seda, et 2020. a kevadel jagas justiitsminister KHN-i nõusolekul kaks Tartu Halduskohtu kohtunikukohta Harju Maakohtule ja Tartu Maakohtule (kummalegi üks). Toetada võib mõtete koondamist ja ettepanekute väljatöötamist juba väga pikaaegse probleemi lahendamiseks, milleks on kohtute ebaühtlane töökoormus. Mõne kohtu väga suur töökoormus võib mõjutada mh kohtunike tervist, mis võib lõppeda ka sooviga ametist viivitamatult lahkuda. See aga toob kaasa vajaduse uue kohtuniku järele, kuid vahepealsel ajal ka teiste kohtunike töökoormuse kasvu. Samas on oluline märkida, et koormuse täielik ühtlustamine ei peaks olema seadusandja eesmärk ning selle saavutamine pole ka reaalne. Kohtusse pöördumise sagedus erinevat liiki asjades, samuti asjade töömahukus on dünaamiline. Kohtusse laekunud asjade arv ei näita üheselt seda, kui suur on nendega seotud töökoormus. Lisaks erineb inimeste töökiirus. Teatud koormuse erinevusega tuleb leppida, vältides suurt üle- ja alakoormust. Kohtuasjade üleriigilise jaotamise võimalik regulatsioon, st eelkõige kohtualluvuse reeglite muutmine, ei tohi kaasa tuua kohtumõistmise kättesaadavuse olulist halvenemist PS § 15 lg 1 ja § 24 tähenduses. Võib nõustuda VTK-s nimetatuga, et teatud liiki kohtuasjades ei pruugi kohtuasjade üleriigiline jaotamine tuua kaasa menetlusosaliste õiguste suurt riivet ja seetõttu võiks ka selle teemaga edasi tegeleda. Põhimõtteliselt võib toetada näiteks täite- ja eeluurimisasjade üleriigilise jagamise võimalikkuse igakülgset analüüsi. Samas tekitab küsimusi plaan jagada üleriigiliselt kinnipeetavate kaebusi haldusasjades. VTK kohaselt on muudatuste eesmärk hajutada kõigis Eesti maakohtutes kohtunike töökoormus võimalikult võrdselt ja ühtlaselt, et tagatud oleks mõistlik menetlusaeg ja kvaliteetsed lahendid ning seeläbi suureneks ka menetlusosaliste rahulolu. Sellest võib aru saada, et halduskohtutes on töökoormus üldjoontes võrdselt jagatud ja kumbki neist ei tööta suure üle- ega ala- koormusega. VTK-s ei ole selgitatud, kuidas võiks kinnipeetavate kaebuste üleriigiline jaga- mine halduskohtute koormust mõjutada. Halduskohtute väiksemad kohtumajad – Pärnu ja Jõhvi omad – on juba integreeritud Tallinna ja Tartu halduskohtu alla. Nende töökoormust on senini vajadusel reguleeritud nii, et kohtu esimees korraldab asjade ümberjagamise oma käskkirjaga (KS § 12 lg 3 p 1). Enne muudatuse üle otsustamist tuleks kindlaks teha, et see probleemide lahendamise asemel neid juurde ei tekitaks. Kui küsimus taandub eelkõige maakohtutes kohtunike töökoormuse võimalikult võrdsele ja ühtlasele „hajutamisele“, võiks mõelda Harju Maakohtu ja Tartu Maakohtu suure koormuse algpõhjuste peale. Toetada tuleb mõistetavalt kõige selgemat ja lihtsamat varianti, milleks on uute kohtunikukohtade loomine. Pelgalt töö jagamine erinevate kohtumajade vahel hajutab küll töökoormust kohtunike vahel, kuid samavõrra hajutab see ka menetlusaegu, lahendite kvaliteeti ja menetlusosaliste rahulolu. Kusjuures viimane ei suurene, vaid pigem väheneb, kuna kõikvõimalikud suuremad muudatused alluvuse regulatsioonis, asjade menetlemine n-ö kaugemas kohtus (või mõne teise kohtu kohtuniku poolt) jääb pikemaks ajaks tekitama segadust ja toodab tõenäoliselt rahulolematust juurde. 1/8  Lisa 1 Mõistagi on võimalik, et seadusandjal annaks midagi ära teha selleks, et kohtuasjad hõlpsamini laheneks, nt mingit liiki kohtuasjades kohtudokumentide kättetoimetamise hõlbustamisega. Samuti võiks kaaluda, kas saaks nt tsiviilkohtumenetluses muuta kohtute tööpiirkondi nii, et määrata osa Harju maakonna valdu Pärnu või Viru maakohtu tööpiirkonda kuuluvateks. Praegu on kohtute tööpiirkonnad määratud rangelt maakondade kaupa. Selline muudatus aitaks vähendada Harju Maakohtu töökoormust n-ö alaliselt. Viimaks, mis puutub ühe maa- haldus- ja ringkonnakohtu loomisesse, siis praeguse seisuga Riigikohus selle lahendusega edasiminekut ei toeta. Selline lahendus eeldaks terve kohtute juhtimise mudeli ümbertegemist. Samas on suurte kohtumajade juhtimine juba praegu keeruline ja kohtumajade veelgi suuremaks paisutamine süvendaks olemasolevaid juhtimisprobleeme oluliselt. 2. Kohtunike suurem spetsialiseerumine Kohtunike suurema spetsialiseerumise mõte on aktsepteeritav, tagamaks tõhusamat õigusemõistmist aina keerulisemaks muutuvates õigussuhete maailmas. Riigikohtu halduskolleegium väljendab nii kohtunike kui ka nõunike tasandil valmisolekut võrgustikus kaasa lüüa. Haldusasjade puhul võiksid kõne alla tulla näiteks võrgustikud maksuasjades, riigihangetes ja keskkonnaasjades. Toetame plaani sätestada võimalus maksta lisatasu võrgustiku juhile. Mõistetavalt tuleb enne põhjalikult läbi mõelda, millega ja kuidas need võrgustikud tegelevad, kui suured need on, millised on võrgustiku juhi ülesanded, kuidas need võrgustikud aitavad kaasa konkreetse (erivaldkonna) kohtuasja õigele lahendamisele mõistliku aja jooksul ja kas need ei pane võrgustikus osalevale personalile varasemast suuremat töökoormust (nt osalemine õigusloomes, välissuhtluses). VTK jääb selles osas liiga üldsõnaliseks. Eraldi osakondade loomine võib kohtuasjade ühtlast ja paindlikku jagamist hoopis kahjustada. Toetame kohtutes kohati ka juba praegu toimivat paindlikku ja dünaamilist spetsialiseerumist, mis regulatiivseid muudatusi ei nõua. Vältida tuleks seda, et tekib üleriigiline ühe-kahe kohtuniku monopol mingi teema üle, kuna nii ei tule valdkonda värskeid ideid ja lahendusi ega kujune diskussiooni. 3. Kohtunike töövõimehüvitiste taastamine Toetame kohtunikele senise töövõimetuspensioniga võrreldavate sotsiaalsete tagatiste taastamist VTK p-s 3.1.2 märgitud põhjustel. Lisaks tuleks kaaluda ka kohtunike ülalpeetavate toitjakaotuspensioni taastamist, mis samuti töövõimereformi käigus tühistati. Kohustuslikus korras terviseekspertiisile saatmises näeme siiski ohte kohtunike sõltumatusele. On võimalik, et see tekitaks suuremaid probleeme kui need, mida lahendada soovitakse. 4. Kohtunike tagasisidestamine Riigikohus ei toeta ideed, et esimese astme kohtunikele annaks süsteemset ja formaliseeritud tagasisidet ringkonnakohtute esimehed, järgmistel põhjustel: 1) Kõigi oma piirkonna kohtunikest ülevaate saamine ja neile vajadusel tagasiside andmine oleks ringkonnakohtu esimehe jaoks ilmselgelt ülemäära töömahukas ülesanne. On küsitav, kas ringkonnakohtutes on ajalist ressurssi, et maakohtu kohtunike arvu (VTK viitab ka positiivsele tagasisidestamisele) arvestades tagasisidevestlustega 2/8  Lisa 1 tegeleda. Süsteemne tagasiside andmine eeldab konkreetse süsteemi väljatöötamist, edasi aga süsteemset andmete kogumist, st eranditult iga kohtulahendi läbitöötamist ja tähelepanekute kirjapanekut ning nende hilisemat analüüsimist ja üldistamist. See on tohutu töö ja VTK-st ei nähtu, kuidas ringkonnakohtud sellise koormusega toime tulevad. 2) Kohtunikueksamikomisjoni kogemuse põhjal on suurtes kohtutes juba praegu probleeme noorkohtunike töö kohta korraliku tagasiside kokkupanemisega. Noorkohtunike tööle tagasiside andmiseks töötati välja küsimustikud, millele ringkonnakohtud püüdsid vastata ning saatsid vastuseid kohtunikueksamikomisjonile. See initsiatiiv hääbus aga kiiresti. Vaatamata idee atraktiivsusele selgus praktikas, et eripalgeliste lahendite põhjal pole võimalik suuri üldistusi ja põhjalikumat analüüsi teha. Samuti on tõdetud, et hädapärase tagasiside andmine on operatiivsem ja tõhusam vahetult või kohtu esimehe kaudu. Seega pole praktikas selline tagasisidestamine tööle hakanud. 3) Ringkonnakohtu esimehe järelevalve hägustaks ja nõrgendaks olemasolevat kohtu esimehe järelevalverolli. Olgugi et ringkonnakohtul on ülevaade kohtuniku töö (lahendite) kvaliteedi kohta, ei tohiks luua olukorda, kus õigusemõistmise eest esimeses astmes vastutava esimese astme kohtu esimehest minnakse kohtuniku töö hindamisel ja tagasisidestamisel mööda. Esimese astme kohtu töö kvaliteedi eest vastutab maa- või halduskohtu esimees. Põhimõtte tasandil, kohtulahendite kvaliteeti toetava lisameetmena pole kohtulahendite tagasisidestamise süsteemi läbimõtlemine ja selleks vajaliku metoodika ning ressursi leidmine vale. Sellise süsteemi edu eelduseks on selge arusaam, millist lisaväärtust see kohtusüsteemile pakub, ning edu korral annab see tõesti ka võimaluse öelda, et kohtusüsteem annab endast süsteemina parima selleks, et õigusemõistmise kvaliteet oleks ühtlaselt väga heal tasemel. Praegu jääb VTK-s siiski pisut ebaselgeks juba see, millist probleemi soovitakse eelkõige lahendada. Põhiline probleem tundub olevat lahendite arusaadavus ehk siis selges ja loogilises (juriidilises) keeles kirjutamise oskus. Viidatakse aga ka kohtuniku teadmistele (p 4.1.1 esimene lõik), menetluslikele vigadele (p 4.1.1 viimane lõik) ja semutsemisele, ebaprofessio- naalsusele ja menetlusosalise häbiväärsele kohtlemisele (p 4.1.2). Neid kõiki ühesuguse koolituse või vestlusega lahendada ei ole ilmselt võimalik. Süstemaatiliste menetluslike vigade kõrvaldamine vestlusega, millel osalemine võib küll olla kohustuslik, aga millel kolleegiumi esimees ei saa kuidagi sanktsioneeritavalt kohustada maakohtunikku teatud liiki menetlus- vigasid tulevikus vältima, ei ole tõhus. Praktikas esineb tõesti kohtulahendeid, mis on pikad, lohisevad, ebaloogilised, struktureerimata jne (vt nt selle kohta Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-93-16, p 18). Sellised lahendid võivad aga mõnel juhul sündida sellest, et alama astme kohtunikul ei ole väga suure töökoormuse tõttu aega lahendit kirjutades mõelda lahendi stiili ja parima ülesehituse peale ega ka aega, lugemaks lahendi projekt väikeselt ajaliselt distantsilt uuesti üle. Ka on suuresti küsitav, millist tagasisidet saab kõrgem kohus üldse oma lahendi väliselt maakohtu kohtunikule anda. Kui ringkonnakohus tühistab ühe, teise, jne lahendi nt sarnaste menetlusõiguse rikkumiste tõttu, siis need lahendid ongi esmaseks tagasisideks kohtunikule. Ka vastupidisel korral, kui kohtuniku lahendid jäävad ringkonnakohtus n-ö püsima ja ehk enamgi veel (nt ringkonnakohus kordab ja rõhutab maakohtu seisukohti ülegi). Mõistetavalt jääb nii mõnigi kord kõrgema kohtu silma ka sellist, mida lahenditesse ei kirjutata, kuid n-ö 3/8  Lisa 1 süsteemse tagasiside andmine nendes küsimustes on peaaegu võimatu. Mittesüsteemse tagasiside andmine saab aga toimuda ilma regulatiivse abita. Olgu siis kas otse ringkonna- kohtust või maakohtu esimehe vahendusel. Kohtute seaduses ei ole vaja sätestada ringkonnakohtu või selle kolleegiumi esimehe (nagu ka maakohtu esimehe) pädevust kohtunikule konstruktiivse tagasiside andmiseks, kuivõrd neil on see pädevus niigi olemas. Tagasisidestamise formaliseeritusel ja kohustuslikkusel ei ole mingisugust iseseisvat väärtust. Tagasisidel on väärtus ainult ja üksnes juhul, kui see on asjalik, abistav ja sisuline ning tuleb lugupeetud ja tunnustatud kolleegilt. Sellise tagasiside andmine on ka kehtiva kohtute seaduse taustal võimalik, vajalik ja teretulnud. Mingisugust eraldi lahendite läbitöötamist ja analüüsimist ning formaliseeritud tagasiside andmist pole vaja. Kaaluda võiks, kas olemasolev järelevalve regulatsioon (KS § 45) vajaks täiendamist-tihen- damist, et pakkuda kohtu esimehele suuremat tuge. Samuti seda, kas kohtute esimehi annaks mingite meetmetega toetada, et neil oleks juhitöö tegemiseks piisavalt aega, personalituge, oskusi ja autoriteeti. Kui aga kavandatavast tagasiside süsteemist ei soovita loobuda, tuleb lahendada teisigi küsimusi, nagu: kas ka Riigikohus peaks andma konstruktiivset tagasisidet ringkonnakohtunike kohta; kas Riigikohus peaks andma tagasisidet ehk ka maakohtu kohtunike kohta (kasvõi nt osas, milles ringkonnakohus seda ei teinud) või kas tagasisidestamine peaks toimuma ka kohtu kolmeliikmelisele koosseisule (ka rahvakohtunikule?) jne. Ehk võiks kaaluda ka näiteks pensioneerunud kohtunikest ja ülikooli õppejõududest kompetentse komisjoni moodustamist. Viimane nõuaks muidugi väga hoolikaid valikuid nii komisjoni liimete kui ka funktsioonide osas. 5. Kohtujuristide arendamine Kohtujuristide instituudi arendamise mõte on iseenesest kiiduväärt ja Riigikohus toetab, et kohtujuristidele oleks tagatud väljakutseid pakkuv töö ja arenguvõimalus. Leiame aga, et VTK-s pakutud lahendus seda eesmärki ei täida. Kohane on VTK mitteregulatiivsete lahenduste p-s 5.2.1 viide töökorralduslikele võtetele, mida juba praegu on kohtutes võimalik rakendada selleks, et pakkuda kohtujuristidele võimalusi roteerumiseks. Kohtujuristi nimetab ametisse kohtuesimees ning kohtuesimehe ülesanne on korraldada ka tööd kohtus – ideaalis võiks mõelda ka sellele, mil moel arendada ja motiveerida kohtuteenistujaid ning astuda samme selleks, et süsteemselt toetada kohtujuristide koolitamist, mitmekülgsete oskuste omandamist jmt, mis omakorda toetab tulevikus ka nende võimalusi asuda ametisse kohtunikuna. Ometi näib, et praegu on kohtujuristi töö sisustamine jäetud pahatihti kohtuniku suvaks, millele kohtuesimehel, ammugi mitte kohtujuristil endal mõju ei ole (mõistagi on kohtujuriste, kes ei ole sellise probleemiga kokku puutunud ning kelle tööalase arengu soovi on suhtutud soosivalt). Nii on saanud tekkida olukord, kus on äärmiselt tugeva ja laia kogemuste pagasiga kohtujuriste, kes iga päev aitavad kohtuasju sisuliselt lahendada ja valmistavad ette ning ka kirjutavad sisulisi lahendeid, samal ajal kui on kohtujuriste, kes iga päev täidavad pigem tehnilisi ülesandeid väga kitsas valdkonnas ning tunnevad end selle töölõigu külge kinnistatud olevat. VTK kohaselt nähakse kohtujuristide ametialast arengut pidurdava faktorina eelkõige asjaolu, et kohtujuristid on seotud kindlate kohtunikega. Seega ei ole mitmekülgsete oskuste ja (õigusliku) silmaringi laiendamise võimaluse taga mitte regulatiivse lahenduse puudus, vaid töökorralduslikud küsimused, mida ei ole lahendatud 4/8  Lisa 1 selliselt, et kohtujuristidele oleks süsteemiüleselt tagatud võimalus kujuneda tugevaks sisujuristiks ning – soovi ja piisava küpsuse korral – võtta ette kandideerimine kohtunikuks. Vajadusel tuleks kaaluda kohtujuristide kohtunikest n-ö lahtisidumist, mis võimaldaks kohtujuristide ametiülesandeid ühtlustada ja vältida töö ühekülgsust seotuse tõttu ühe ning sama spetsialiseerunud kohtunikuga. Ainult tervitatav on ka VTK-s nimetatud vajadus kohtujuristide koolitamiseks. See on vald- kond, milleks kohtujuristide rolli arvestades on seni leitud kahetsusväärselt vähe vahendeid. Samas juhime tähelepanu, et toetada tuleb kõikide kohtujuristide arengut, sõltumata sellest, mis on kohtujuristi ametikohta täitva inimese eesmärk – on see siis kohtunikuks saamine või tõhusam ja kvaliteetsem töö kohtujuristina. Ametialased arenguvõimalused (täiendavate teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamine, mitte tõus karjääriredelil) ja koolitus ei saa olla privileeg vaid väljavalituile. Need tuleb tagada kõikidele kohtujuristidele ehk ei ole vähimatki õigustust keelduda arenguvõimaluste pakkumisest kohtujuristile, kel kohtunikuks saamise ambitsiooni ei ole (kuid kes võib olla viimasest mitu korda tugevamgi). Praeguse VTK eesmärk on koolitada 12–15 aktiivsemat ja tublimat kohtujuristi veel tublimateks kohtujuristideks. Seega tekib teatud aja pärast 12–15 inimese suurune stažeerijate grupp, kellel on pärast koolituste ja stažeerimise läbimist suurem ootus saada kohtunikuks. Selline ootus aga ei pruugi täituda küllaltki pika aja jooksul, kas siis vabade kohtade puudumise tõttu (kohtunikkonna n-ö suurema uuenemislaine lõppemise tõttu) või konkreetsel konkursil kellelegi teisele allajäämise tõttu. Tõenäoliselt kaaluvad võimekad ja koolitatud inimesed, kes ei saa töötada kohtunikuna ega ole rahul ka pigem senise tehnilise tööga (sõltuvalt kohtunikust) ega soovi saada ka kohtunikuabiks, tõsiselt kohtusüsteemist äraminekut. Teisisõnu, tekib küsimus, kas arvestatakse ka sellega, kui suur reaalne lootus on sellesse väiksesse gruppi kuuluvatel kohtujuristidel järgmiste lähiaastate jooksul kohtunikuks saada; kas üldse vabaneb piisav arv sobivaid kohtunike kohti. Kohtujuristi ametit ei saa võtta üksnes kohtunikuks kandideerimise eeletapina või koolitusena kohtunikueksamiks valmistumisel. Ka ei ole kohtujuristi amet mõeldud mööda erinevaid koh- tuid roteerumiseks, tutvumaks sellega, kuidas kuskil tööd tehakse. Stažeerimised tulevad kasuks, kui need on piisava pikkusega, võimaldades tegelikku, reaalset töötamist. Mõned n-ö tutvumispäevad ühes või teises kohtumajas võivad pakkuda vaheldust, kuid mitte arengut. Liiati ei saa jätta tähelepanuta, et selline tutvumine paneb koormuse ka neile kohtutele, kuhu tutvuja saadetakse. Praeguses VTK-s väljapakutud regulatiivne lahendus meenutab suuresti omaaegset kohtuniku ettevalmistusteenistust, millest pärast põhjalikku kaalumist 2016. aastaks otsustavalt loobuti. Kummastust tekitab juba lähtekoht tuua ringkonnakohtute juurde kohtujuristide stažeerimis- programm, „milles osalemist ei saa kohtuesimees ega veel vähem kohtunik, kelle antud ülesandeid kohtujurist täidab, kohtujuristile keelata“ ning milles esimese astme kohtunike väljasõelumine on ringkonnakohtute esimeeste ülesanne. Selline sõnastus seab kohtuesimehe võimalused kohtu töö juhtimiseks tugevalt kahtluse alla, viidates lisaks – loodetavasti vaid näivalt – vaikimisi ka ringkonnakohtute esimeeste selgemale silmale vääriliste kohtujuristide selekteerimisel. Põhiosa Eesti kohtunikest töötab esimeses astmes, seal asub ametisse ka valdav osa alustavaid kohtunikke. Mõistetamatu on, mil moel on sel juhul õigustatud kohtunikuametiks 5/8  Lisa 1 ettevalmistamisel omandada kogemusi ennekõike ringkonnakohtu juures – VTK kohaselt töötaksid väljavalitud kohtujuristid põhimahus ringkonnakohtu juures1. Kavatsusega nähakse ette võimalus anda ringkonnakohtute esimeestele volitus kohtujuristide stažeerimisprogrammi väljatöötamiseks. Selles programmis osalemiseks on kavatsuses soovitatud eeskujuks võtta Taani mudel kohtunikukandidaatide koolitamisel, kus ringkonnakohtute esimeestel on töökohustus korraldada oma kolleegiumis tulevaste esimese astme kohtunike väljasõelumine. VTK-s on jäänud selgitamata, mil moel haakuks see ettepanek praeguse kohtunikueksami ja -konkursside süsteemiga ning mil moel on põhjendatud praeguse mitmeastmelise ja kollektiivse valikuprotsessi (kohtunikueksamikomisjon, kohtute üldkogud, Riigikohtu üldkogu) väljavahetamine või täiendamine viidatud mudeliga. VTK-s välja pakutud regulatiivne lahendus sarnaneb 2016. aastani eksisteerinud kohtuniku ettevalmistusteenistusega ka selles, et erialase töö käigus kohtunikuks küpsemise asemel/kõrval nähakse kohtunikuks saamise eeldusena stažeerimist erinevates kohtuastmetes (ja ka väljaspool kohtusüsteemi). VTK-s küll viidatakse, et programmis osalemine toimub põhitöö kõrvalt, kuid praktikas on põhitööd muus organisatsioonis stažeerimisega võrdlemisi problemaatiline ühildada. Lähenemine on sisuliselt sama endise ettevalmistusteenistusega, kus kohtunikuks saamine kujunes lõpuks ühe- kuni kolmekuuliseks kulgemiseks ühest kohtust teise. Kahtlemata võivad sellised stažeerimised laiendada silmaringi, kuid need ei ole piisavad saamaks ettevalmistust kohtunikuametisse asumiseks ega asenda aastate jooksul sisulise töö käigus omandatud teadmisi ja oskusi. Teisalt – ja ehk veelgi olulisemalt – need ei ole vajalikud ning tekitavad asjatu vaheetapi juhul, kui tegu on aastate jooksul sisulise töö käigus kohtunikuametisse asumiseks valmis küpsenud tugeva praktikuga. Tuletame meelde, et ettevalmistusteenistuse omaaegse mandumise üks põhjusi oligi sellise kunstliku ettevalmistuse nõue praktikutele, kes oleksid olnud valmis asuma ametisse kohtunikuna, kuid ei näinud põhjust teha läbi paariaastast „vaatlusperioodi“ erinevates kohtuastmetes, mille käigus sisulise töö tegemise võimalus on pigem häiritud. Siinkohal on oluline vaadata vaid mõne aasta taha, mil ettevalmistusteenistuse erinevad variandid olid tõsiselt kaalumisel. 2014. aasta sügisel ellukutsutud kohtunikueksamikomisjoni ja koolitusnõukogu arutelul (millesse oli kaasatud ka Justiitsministeerium) erinevatest võimalustest kohtunikele kasvulava loomiseks oli üheks võimaluseks kohtunikukandidaadi teenistusega jätkamine seda varasemaga võrreldes tõhustades. Ettevalmistusteenistusse sise- nemisel tulnuks endiselt läbida õigusalaste teadmiste kontroll, kuid senisest karmim usaldus- väärsuse kontroll. Ettevalmistusteenistuse ajal toimunuks pidev kandidaadi hindamine, kehtes- tatud oleks nõuded juhendajatele. Teise võimalusena kaaluti paindlikku kohtuniku ette- valmistust, milles osalemine töö kõrvalt oleks olnud võrdne võimalus kõigile juristidele, sõltumata sellest, millisel ameti- või töökohal ta töötab. Ka selle variandi puhul nähti ette, et sellesse sisenemiseks tuleb kontrollida õigusalaseid teadmisi, teha psühholoogiline test, taustakontroll. Ettevalmistus oleks seisnud koolitustes ja praktikas, kusjuures koolituste läbimist oleks hinnatud. Kolmanda variandina oli valikus võimalus, et kohtuniku ettevalmistus toimub noorkohtuniku perioodil, ehk siis kohtuniku ametikoha spetsiifilisi koolitusi pakutakse juristidele, kes on näidanud oma teadmiste ja isiksuseomaduste sobivust kohtunikutööks. Eeltoodud variante kaaludes leiti, et Eestile on kohtunike kasvulava loomiseks kõige mõistli- 1 Kui lähtekohaks on võetud eeldus, nagu oleks kohtujuristi töö ringkonnakohtus a priori sisulisem, siis ei ole see Riigikohtu nõunikukonkurssidele tuginevas vaates kinnitust leidnud. 6/8  Lisa 1 kum variant viimane. Leiti, et ettevalmistusteenistus oli oma aja ära elanud ning sellega jätka- mine ei vasta kohtusüsteemi vajadustele. Toonaste põhjalike arutelude tulemusel kujunes seega kandvaks põhimõtteks kohtunikuks saamisel, et ametisse asuv kohtunik peab olema ametiks valmis küpsenud eelneva töö käigus, samuti mindi seni suuresti kohtuniku ettevalmistusteenistusele tuginenud järelkasvuskeemilt üle avatud ning kutsetevahelisel vabal liikumisel põhinevale lähenemisele. Senise lähenemise muutmise eesmärk oli teha kohtunikuamet atraktiivseks tugevatele praktikutele nii kohtu- süsteemi seest kui ka väljast, sh advokatuurist ja prokuratuurist. Praktika on näidanud, et valik oli põhjendatud – 2017. aastast ei ole esinenud varem nii tavalisi konkursside luhtumisi ning keskmine konkurss ühele kohtunikukohale on 4–5. Eelnev tähendab, et ka kohtujurist kui õigusala praktik peab suutma omandada kohtunikuametis vajalikud õigusteadmised ja -oskused, omama vajalikke isiksuseomadusi (nt olema piisavalt iseseisev, suutmaks õppida kohtunikueksamiks ilma konkreetsete näpunäideteta), olema moti- veeritud omandama teadmisi, mida näeb kohtunikuametis vaja olevat. Mõistagi saab kohtusüsteem kohtujuriste toetada ja peab seda tegema koolituste jm erialase toega ning töökorraldusega, mis annab võimaluse teha sisulist õigusalast tööd, kuid vastutus enda kohtunikuametiks ettevalmistamise eest lasub igal praktikul endal. Kuigi kohtujurist ei puutu otseselt kokku menetluse või istungi juhtimisega, siis motivatsiooni ja kohtunikuametis vajaliku iseseisvuse ning võimete olemasolul peaks ka kohtujurist suutma õppida muu hulgas teiste praktikast ja töövõtetest, nt jälgides kogenud kohtunike istungeid. Oluline küsimus kohtujuristide spetsiaalsesse ettevalmistusprogrammi suunamisel on seotud ka võrdse kohtlemisega. Praeguses avatud kohtunikuks saamise süsteemis on erinevatest juristide gruppidest tulevad kohtunikud võrdselt koheldud – kõigile pakutakse ametikohaspetsiifilisi koolitusi noorkohtuniku perioodil. VTK-s esitletud stažeerimisprogrammi käivitumisel püü- takse ühele grupile luua eelist, dubleerides seejuures noorkohtunike koolitusprogrammis pakutavat. Lisaks tuleb selliste stažeerimisprogrammide puhul küsida, kas on läbi mõeldud neile kuluvad ressursid ja ohud: mis tingimustel saab kohtujurist programmi kandideerida ja kuidas ta valitakse, kas on mingid tagajärjed, kui ta programmi pooleli jätab, kas teda hinnatakse jne. Kui omavalitsuskogud kaalusid 2014. aastal kohtuniku ettevalmistusteenistuse ja paindliku kohtuniku ettevalmistuse võimalusi, nähti ette ettevalmistusse sisenemisel õigusalaste teadmiste kontroll ja tausta sobivuse kontroll ehk siis oluliseks peeti, et piiratud ressursse ei kulutataks inimestele, kelle puhul võib hiljem ilmneda kohtunikuks saamist välistavaid asjaolusid. Ühelt poolt võib ressursi raiskamiseks pidada seda, kui kohtujuriste hakatakse koolitama, arvestades vaid nende soovi, mitte aga nende valmisolekut või sobivust kohtuniku- tööks. Teisalt toob täiendavate sõelumismeetodite kasutuselevõtt stažeerijate valimisel kaasa otsese arvestatava kulu testide, taustauuringute, julgeolekukontrollide vmt näol. Välistada ei saa olukordi, kus kohtujurist soovib enda arendamiseks saada kavatsuses toodud programmi koolitusi, omamata soovi kohtunikuks saada või siis sellest soovist hiljem loobudes – mis tähendab taas asjatut ressursikulu. Need probleemid ja ohud esinesid ka kuni 2016. aastani kehtinud kohtuniku ettevalmistusteenistusega. VTK-st ei ilmne, kas nendele küsimustele on mõeldud ning kui jah, siis mil moel saavad need ohud maandatud. Oluline oleks ära kuulata, mida arvavad sellest lahendusest kohtujuristid ise. 7/8  Lisa 1 6. Kohtunikuabide ametisse sisenemine Kui senine regulatsioon on osutunud või osutumas oluliseks takistuseks uute kohtunikuabide ametisse nimetamisel, tuleb toetada selle muutmist. Tasuta töö ettevalmistusteenistuse ajal tõesti väga atraktiivne olla ei saa. Selline ettevalmistusteenistus tuleks muuta, kuid selle asendamine kas ainult baaskoolitusega või ka erialase staaži nõudega või mingi muu lahendusega peaks ikkagi tagama, et kohtunikuabiks saaks inimesed, kes selle tööga algusest peale iseseisvalt hakkama saaksid. Või siis alguses võimalikult vähese juhendamisega. 7. Eestkoste järelevalve osakonna loomine Põhimõtteliselt võib nõustuda eestkoste järelevalve osakonna moodustamisega VTK-s nimetatud eesmärkidel. Märgime siiski seda, et osakonna loomine eeldab VTK kohaselt nelja uue kohtuteenistuja töölevõtmist; kuigi nende nelja teenistuja aastane töötasu kokku ei ole ilmselt sama kõrge kui VTK-s (p 1.2.1) märgitud kahe uue kohtuniku aastapalk, moodustab see siiski nimetatust üpris suure osa. Miks on otstarbekas, vajalik, võimalik taotleda seda raha, kuid mitte raha kahe uue kohtuniku ametikoha loomiseks, tuleks arutada ja selgitada. 8/8