Saatja: "Info Aadress" <
[email protected]>
Saaja: "Justiits- ja Digiministeerium" <
[email protected]>, "Karin Maisvee - JUSTDIGI" <
[email protected]>
Teema: Arvamus võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta
Kuupäev: 2025-11-03 10:45
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.
Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.
Tere
Edastame Teile Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu
1.11.2025 kirja nr 5.1-1/137-1 „Arvamus võlaõigusseaduse ja
tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta“.
Lugupidamisega
Heleri Vahemäe
Büroojuht
Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liit
Lõõtsa 2B
11415 Tallinn
Mob 5115521
Tel 6177 145
[email protected] <mailto:
[email protected]>
www.itl.ee <http://www.itl.ee/>
Pr Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Justiits- ja Digiministeerium Teie 10.10.2025 nr 8-1/8250-1
Suur-Ameerika 1
10122 TALLINN Meie 1.11.2025 nr 5.1-1/137-1
Arvamus võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta
Täname võimaluse eest anda tagasisidet Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2023/2673,
millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse
muutmise seaduse eelnõule (edaspidi: eelnõu).
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) esitab eelnõu kohta järgmised
tähelepanekud ja ettepanekud:
1. Täpsustada, milliseid teenuseid loetakse finantsteenusteks võlaõigusseaduse sidevahendi abil
sõlmitud lepingute jaos;
Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse võlaõigusseaduse (VÕS) paragrahvi 52 lõiget 3 ja sõnastatakse see
järgmiselt: „Finantsteenuseks käesoleva jao tähenduses loetakse investeerimis-, krediidi-, kindlustus-,
panga- ja makseteenuseid ning kogumispensioniga seotud teenuseid.“
Selles sättes esitatud teenuste loetelu on näitlik, mistõttu jätab see liiga laialdase tõlgendusruumi ega
loo piisavalt õigusselgust. Märgime, et näiteks kõik panga- ja makseteenused, mida pangad pakuvad
ja mis on loetletud ka makseasutuste- ja e- raha asutuste seaduses, ei saa olla finantseerimisteenused
käesoleva jao tähenduses. Samuti on küsitav ja jääb ebaselgeks, milliseid teenuseid hõlmab
krediiditeenus käesoleva jao mõistes.
Teeme ettepaneku vastavat loetelu õigusselguse huvides täiendada, et oleks üheselt selge ja
ettenähtav, milliseid finantsteenuseid loetakse vastava jao tähenduses finantsteenusteks.
Kui Te ei pea võimalikuks seda eelnõus täpsemaks kirjutada, siis palume seda teha vähemalt eelnõu
seletuskirjas. Leiame, et hetkel jääb eelnõu seletuskirjas antud selgitusest väheseks.
2
2. Kõrvaldada vastuolu seoses tarbijast kindlustusvõtja taganemisõigusega.
Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse VÕS paragrahv 433 lõike 1 kolmas lause ja sõnastatakse see
järgmiselt: „Sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingutele, välja arvatud käesoleva seaduse § 53 lõike
4 punktis 9 nimetatud lepingud, kohaldatakse §-s 56 sätestatut.
Eelnõu seletuskirjas (lk 31 -32) on kavandatava muudatuse osas selgitatud järgmist: „EL-i õigusega
vastuolu vältimiseks muudetakse võlaõigusseadust selliselt, et tarbijast kindlustusvõtja saaks
sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingust 14 päeva jooksul taganeda ka siis, kui talle on antud
kohene kindlustuskaitse või kui tegemist on vähem kui üheks aastaks sõlmitud
kahjukindlustuslepinguga.“
Seevastu VÕS §-s 56 sätestatud taganemisõigus kehtiks VÕS § 433 lõike 1 kolmandas lauses sisalduva
viite kaudu kõikidele sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingutele. Siinjuures tuleb tähele panna, et
VÕS § 53 lõike 4 punktis 9 nimetatud erand alla ühekuulise kestusega reisi- ja
pagasikindlustuslepingutele või samalaadsetele lühiajalistele kindlustuslepingutele jääb alles (tarbija
õiguste direktiivi uus finantsteenuse kaugturustuse peatükk, art 16b lg 2 punkt b).
Leidsime, et esineb vastuolu eelnõus sisalduva VÕS paragrahv 433 lõike 1 kolmanda lause muudatuse
kavatsuse eesmärgi ja kehtiva VÕS § 433 lõige 3 vahel.
Hetkel kehtiv VÕS § 433 lõige 3 sätestab, et kindlustusvõtjal ei ole taganemisõigust juhul, kui
kindlustusandja on andnud talle kohese kindlustuskaitse. Eelnõuga ei ole samas ette nähtud VÕS §
433 lõike 3 muutmist ega tühistamist, mistõttu jääb ebaselgeks, kas jätkuvalt on välistatud see,
et tarbijast kindlustusvõtja ei saa sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingust 14 päeva jooksul
taganeda, kui talle on antud kohene kindlustuskaitse.
Oleme seisukohal, et kui kindlustusandja on andnud kindlustusvõtjale kohese kindlustuskaitse, ei ole
asjakohane ega proportsionaalne võimaldada tarbijal 14 päeva jooksul lepingust taganemist, ning
teeme ettepaneku see eelnõuga võlaõigusseaduses selgelt sätestada.
Loodame, et leiate võimaluse ITL-i ettepanekuid arvesse võtta. Oleme valmis oma seisukohti
täiendavalt selgitama.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Doris Põld
Tegevjuht
Keilin Tammepärg,
[email protected]