(EIS) algatatud kooskõlastamine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Meie 17.07.2026 nr 8-1/5417-1 Seaduseelnõu parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks (eelnõu kooskõlastusringile) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja huvigruppidele arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828, ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame kolme nädala jooksul arvates käesoleva kirja saamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri Maarja-Liis Lall 54770628 [email protected] Lisaadressaadid: Kliimaministeerium Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eesti Tarbijakaitse Liit Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Kaupmeeste Liit Teenusmajanduse Koda Eesti E-kaubanduse Liit Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Riigikohus Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898 Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Balti Keskkonnafoorum Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit Eesti Elektritööstuse Liit Eesti Elektroonikatööstuse Liit Eesti Kaupmeeste Liit Eesti Keemiatööstuse Liit Eesti Masinatööstuse Liit Eesti Plastitööstuse Liit Eesti Ringmajandusettevõtete Liit Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit MTÜ Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus MTÜ Eesti Elektroonikaromu MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ Tarbijate Koostöökoda OÜ Eesti Pakendiringlus SA Rohetiiger Rootloop OÜ Tootjavastutusorganisatsioon OÜ Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum Eesti Omanike Keskliit Eesti Keskkonnaühenduste Koda Keskkonnaamet Keskkonnaagentuur MTÜ Paranduskelder Andmekaitse Inspektsioon 2  EELNÕU 14.07.2026 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (parandamisõigus) § 1. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „vastupidavuse“ sõnaga „, parandatavuse“; 2) paragrahvi 218 lõikes 31 asendatakse sõnad „kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest arvates uuesti“ tekstiosaga „parandamisest arvates uuesti ja pikeneb igal juhul ühe korra ühe aasta võrra. Kui tähtaeg on ühe korra juba pikenenud, nähakse selle edasine pikenemine ette üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes arvates selle parandamisest“; 3) paragrahvi 222 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Tarbijalemüügi korral peab müüja ostjat teavitama, et tal on käesoleva paragrahvi kohaselt õigus valida parandamise ja asendamise vahel ning et parandamise kasuks otsustamise korral pikeneb müüja vastutuse tähtaeg käesoleva seaduse § 218 lõike 31 kohaselt igal juhul ühe korra ühe aasta võrra.“; 4) paragrahvi 222 lõiget 42 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Kui müüja annab tarbijale parandamise ajaks laenuks asendusasja, sealhulgas taastatud asja, peab see toimuma tasuta. Tarbija taotlusel võib müüja anda asendamiskohustuse täitmiseks tarbijale taastatud asja. Taastamise all mõistetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punktis 18 määratletud tegevust.“; 5) seadust täiendatakse §-dega 6351–6354 järgmises sõnastuses: „§ 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine (1) Kui tarbijatöövõtulepingu esemeks on asja parandamine, võib parandusteenuse osutaja tarbijaga lepingu sõlmimiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi. (2) Parandusteenuse osutaja on ettevõtja, kes osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid osutav tootja ja müüja. (3) Euroopa parandusteabe vorm esitatakse tarbijale tasuta püsival andmekandjal ja mõistliku aja jooksul pärast tarbija esitatud taotlust kauba parandamiseks ning enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija tehtud siduvat pakkumist. (4) Kui puuduse olemuse ja parandamise viisi ning maksumuse hindamiseks on vaja kohapeal või kaugülevaatuse teel osutada diagnostikateenust, võib parandamisteenuse osutaja nõuda tarbijalt selleks vajalike kulude tasumist. Parandusteenuse osutaja teavitab tarbijat diagnostikateenuse maksumusest enne teenuse osutamist ja enne Euroopa parandusteabe vormi esitamist. 1 § 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu Euroopa parandusteabe vormis tuleb selgelt ja arusaadavalt esitada järgmine teave: 1) parandusteenuse osutaja isikut tuvastada võimaldavad andmed; 2) parandusteenuse osutaja asukoha aadress, samuti parandusteenuse osutaja telefoninumber ja e-posti aadress ning võimaluse korral muud veebipõhiste sidevahendite kontaktandmed, mis võimaldavad tarbijal parandusteenuse osutajaga kiiresti ja kättesaadaval viisil ühendust võtta ning tõhusalt suhelda; 3) parandatava kauba andmed; 4) puuduse laad ja soovitatud parandamise viis; 5) hind või kui hinda ei ole võimalik mõistlikult prognoosida, siis hinna arvutamise alused ja parandamise maksimaalne hind; 6) parandamise kestus; 7) teave ajutise asenduskauba kättesaadavuse kohta remondi ajal ja vajaduse korral sellise ajutise asendamise maksumus tarbijale; 8) selle koha aadress, kuhu tarbija kauba parandamiseks toimetab; 9) vajaduse korral teave parandusteenuse osutaja pakutavate abiteenuste, näiteks teisaldus-, paigaldus- ja transporditeenuste kohta, ning nende üksikasjalik kulu tarbijale; 10) Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaeg; 11) vajaduse korral lisateave. § 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus (1) Käesolevas jaos reguleeritud Euroopa parandusteabe vorm on käsitatav taotlusena sõlmida parandusteenuse leping vormis esitatud tingimustel. Kui tarbija nõustub Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaja jooksul selles esitatud tingimustega, on parandaja kohustatud osutama parandusteenust sellistel tingimustel. (2) Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul tarbija esitatud taotluse kättesaamisest arvates. Parandusteenuse osutaja ja tarbija võivad kokku leppida Euroopa parandusteabe vormi pikemas kehtivusajas. (3) Kui parandusteenuse osutaja on esitanud Euroopa parandusteabe vormi, ei saa ta tugineda kokkuleppele, mis kaldub tarbija kahjuks kõrvale käesoleva seaduse §-dest 6351–6354. § 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine Kui parandaja on tarbijale esitanud täieliku ja täpse Euroopa parandusteabe vormi, loetakse, et ta on täitnud teabe esitamise nõuded parandusteenuse: 1) põhiomaduste kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 2, § 48 lõike 1 punkti 4 ja § 54 lõike 1 punkti 4 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punkti 8 kohaselt; 2) osutaja nime ja kontaktandmete kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 1, § 48 lõike 1 punktide 1 ja 2 ning § 54 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punktide 1–3 ning infoühiskonna teenuse seaduse § 4 lõike 1 punkti 1 kohaselt; 3) hinna kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 4, § 48 lõike 1 punkti 6 ja § 54 lõike 1 punkti 6 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punkti 7 ja lõike 4 punkti 1 kohaselt; 4) osutamise korralduse ja parandusteenuse osutamiseks kuluva aja kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 5, § 48 lõike 1 punkti 9 ja § 54 lõike 1 punkti 9 kohaselt.“; 6) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L, 2024/1799, 10.07.2024).“. 2 § 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „kaupleja poolt“ sõnadega „ning seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija ees“; 2) seaduse 3. peatükki täiendatakse 11. jaoga järgmises sõnastuses: „11. jagu Tarbija parandamisõigus § 121. Parandamisõiguse kohaldamisala (1) Käesolevas jaos reguleeritud õigust kauba parandamisele kohaldatakse üksnes: 1) tarbija ostetud kauba suhtes, millele kehtivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohased parandatavuse nõuded, sealhulgas nõuded, millega lihtsustatakse toote demonteerimist, ning kauba või kauba konkreetse osa suhtes kohaldatavad nõuded, mis puudutavad juurdepääsu varuosadele ja parandamisega seotud teabele ja vahenditele; 2) juhul, kui võlaõigusseaduse §-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi korral ei kohaldu või on lõppenud. (2) Parandamine käesoleva jao tähenduses on puudusega asja viimine seisukorda, mis võimaldab seda kasutada ettenähtud otstarbel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punkti 20 tähenduses. § 122. Parandamisõigus (1) Tarbijal on õigus nõuda, et tootja parandaks kauba käesolevas jaos sätestatud tingimustel. (2) Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu. (3) Tootja võib parandamiskohustust täita allhanke korras. § 123. Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu (1) Kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu, täidab parandamiskohustust tema volitatud esindaja Euroopa Liidus. (2) Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust importija ning importija puudumise korral levitaja. (3) Volitatud esindaja, importija ja levitaja võivad oma parandamiskohustuse täita allhanke korras. (4) Termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja „levitaja“ kasutatakse käesolevas jaos toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses. § 124. Kauba parandamise tingimused (1) Kauba parandamine toimub tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on kauba tootjale kättesaadavaks teinud. (2) Kauba parandamise ajaks võib tarbijale pakkuda ajutiseks kasutamiseks asenduskauba kas tasuta või mõistliku tasu eest. (3) Kui parandamine ei ole võimalik, võib tootja pakkuda tarbijale taastatud kaupa. (4) Taastatud kauba all mõistetakse kaupa, mis on taastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punkti 18 tähenduses. 3 § 125. Parandamiskohustuse täitmise nõuded (1) Parandamisest ei tohi keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on juba varem parandanud muu isik. (2) Tootjad, kes teevad varuosad ja tööriistad kättesaadavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktidega hõlmatud kaupadele, peavad pakkuma neid hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seega kauba parandamist. (3) Keelatud on kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis takistavad kauba parandamist, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega. Eelkõige ei tohi tootjad takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud varuosi, ühilduvaid varuosi ja 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele, sealhulgas tooteohutuse või intellektuaalomandi õiguse nõuetele. § 126. Teave parandamiskohustuse kohta Ettevõtjad, kellel on käesoleva jao kohaselt parandamiskohustus, esitavad tarbijale tasuta, kergesti ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ning millises ulatuses seda tehakse. Ühtlasi tagatakse, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu tehtud kättesaadavaks soovituslik hinnakiri tüüpiliste parandustööde kohta. § 127. Tarbija õiguste kaitse (1) Kui parandamine ei toimu käesolevas jaos sätestatud või kokkulepitud tingimustel või kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. (2) Käesolevas jaos sätestatud tarbija õigus nõuda tootjalt parandamist ei piira tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud parandajal. (3) Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.“; 4) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses: „§ 671. Euroopa veebipõhine parandusplatvorm (1) Kui Euroopa Komisjon avab kasutamiseks Euroopa parandusplatvormi ühise veebiliidese eestikeelse versiooni, on Eesti tarbijatele parandusteenuseid osutavatel ettevõtjatel võimalik seal registreeruda. (2) Riikliku kontaktpunkti, kes täidab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 9 lõikes 4 nimetatud ülesandeid, nimetab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. (3) Valdkonna eest vastutav minister võib nimetada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kontaktpunktiks ka eraõigusliku juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmiseks. (4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega laiendada Euroopa parandusplatvormi riikliku osa kohaldamisala, et see hõlmaks mitte ainult parandajaid, vaid ka taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi.“; 5) seadust täiendatakse §-ga 744 järgmises sõnastuses: „§ 74⁴. Parandamiskohustuse rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-des 122_127 sätestatud parandamiskohustuse, varuosade ja tööriistade kättesaadavuse, parandamist takistavate meetmete võtmise keelu või parandamisteenuste kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. 4 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 6) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse arv „743“ arvuga „744“; 7) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L, 2024/1799, 10.07.2024)“. § 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse täiendamine Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses: „§ 141. Müügilepingu sätete erisused Enne võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist sõlmitud müügilepingutele kohaldatakse võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.“. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, ......................2026 Algatab Vabariigi Valitsus ............................2026 (allkirjastatud digitaalselt) 5  14.07.2026 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/18281 (edaspidi parandamisõiguse direktiiv). Eelnõu eesmärk on soodustada kaupade soetamisel ja kasutamisel nende kestvust, suurendades kaupade parandamise võimalusi. Eelnõu põhielemendid on: - parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele selliste kaupade suhtes, millele kehtivad Euroopa Liidus ühtsed parandatavuse nõuded.2 Selliste kaupade ja parandatavuse nõuete loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas. Parandamist saab tarbija taotleda juhul, kui puudustega toote puhul on selle müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaeg lõppenud. Tootja on kohustatud toote parandama mõistliku aja jooksul ja mõistliku hinna eest või, kui tootja ise soovib, tasuta. Oluline on ka, et parandamiskohustusega tootjad peavad pakkuma kutselistele parandajatele ja teatud juhtudel ka tarbijatele vajalikke varuosi ja tööriistu3 mõistliku hinnaga, et see ei takistaks parandamist; - kutselistel parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kliendiga suhtlemiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta. Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama. Tarbija jaoks tähendab see võimalust hõlpsalt võrrelda eri teenuseosutajate pakkumisi ja teha teadlik valik parima lepingupartneri kasuks; - Euroopa Komisjon loob ühtse Euroopa veebiplatvormi4, et teha tarbijatele kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliselt) parandusteenuseid osutavate ettevõtjate kohta. Liikmesriik 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L, 2024/1799, 10.07.2024). 2 Nende hulka kuuluvad praegu näiteks kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid, kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad, jahutus-külmutusseadmed, kuvarid, keevitusseadmed, tolmuimejad, serverid ja andmesalvestustooted, mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid, kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid, kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad ning kohtkütteseadmed. 3 Kohustus varuosa kättesaadavaks teha tuleneb juba parandatavuse nõudeid sisaldavatest komisjoni rakendusmäärustest, kuid EL-i parandamisõiguse direktiiviga lisatakse ettekirjutus, et need tuleb kättesaadavaks teha mõistliku hinnaga. 4 Liikmesriik võib ka otsustada, et ei kasuta Euroopa Komisjoni ühtset lahendust ja säilitab või loob omaenda siseriikliku parandusplatvormi, mis sellisel juhul peab olema koosvõimeline Euroopa platvormiga. 1  nimetab Euroopa Komisjoni abistamiseks riikliku kontaktpunkti. Paremad teabevõimalused peaksid soodustama parandusteenuste laiaulatuslikumat kasutamist; - modifitseeritakse müügilepingu reegleid, nähes ette seadusest tulenevate nõuete esitamise tähtaja pikenemise aasta võrra tarbijalemüügi korral juhul, kui tarbijad valivad asendamise asemel parandamise. Eelnõu mõjud Eesti tootjatele ei ole suured: Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on Euroopa Liidus kehtestatud parandatavuse nõuded ning mille parandamist peaksid Eesti ettevõtjad seetõttu pärast lepingujärgsete nõuete esitamise lõppemist tarbija soovil korraldama. Eelnõuga luuakse tarbijale müüja vastutuse tähtajaga seotud soodustusi juhul, kui tarbija valib asendamise asemel parandamise. Põhiline erisus on see, et kui tulevikus valib puudusega asja ostnud tarbija asja asendamise asemel selle parandamise, pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra kogu asjale, mitte ainult kõrvaldatud puudusele. Samas ei ole muudatus tervikuna väga suur, kuivõrd ka kehtiva õiguse järgi algab nii asendamise kui ka parandamise korral nõude esitamise tähtaeg uuesti. Kuigi eelnõukohase seadusega kasvab halduskoormus ülevõetava direktiivi lisas märgitud toodete valmistajatele (keda Eestis esialgne ei tuvastanud), võib Eestis halduskoormus selliste tootjate puudumise tõttu kasvada pigem direktiivi lisas nimetatud neil tootjate esindajatel, maaletoojatel ja turustajatel, kes peaksid teatud olukorras asuma tootjate asemele seoses parandamise organiseerimisega. Kõik müüjad peavad valmis olema selleks, et müüja vastutus pikeneb teatud olukorras juhul kui kui tarbija otsustab nõuda toote asendamise asemel hoopis toote parandamist, millisest võimalusest tuleb tarbijat ka teavitada. Muus osas halduskoormus parandamisteenuse osutajatel ja tarbijatel eelnõukohaste muudatustega ei kasva, sest üldised parandusteenuse osutamise reeglid (töövõtulepingu regulatsioon VÕS-s) jäävad samaks ning eelnõu pakutavad võimalused nagu registreerumine EL parandamisplatvormil või EL parandamisteabe vormi kasutamine on valikuvõimaluseks ja mitte kohustuseks. Teatud muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandusteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist ja seeläbi halduskoormus väheneb. Käesolev eelnõu on osa laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta. Halduskoormust leevendava lahendusena võib tuua välja ka käesoleval ajal Riigikogus menetletava eelnõu uue tarbijakrediidi direktiivi5 ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tema õiguste tugevat kaitset – leevendab ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ettevõtja peab tarbijale esitama (täpsemalt seletuskirja mõjuanalüüsi 6. osas). Eelnõu kohaselt ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoniseeriv ning Eesti on võtnud üle üksnes minimaalselt nõutu (täpsemalt selgitatud 5. osas „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele“). 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee ([email protected]). Tarbijakaitseseaduse muudatuste osa on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225, 18.10.2023). 2 ja tööstuse osakonna toote ohutuse nõunik Risto Jõgi ([email protected]). Eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Joel Kook ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud sama talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu on koostatud selleks, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799. See tuleks Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 31. juuliks 2026. Eelnõuga muudetakse: - võlaõigusseaduse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.11.2025, 16 ja - tarbijakaitseseaduse redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 32. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega. Eelnõu on seotud laiema EL tarbijaõigustiku muutmise paketiga, mh Riigikogus menetletavate seaduseelnõudega (nt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 947 SE (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)). Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. 2. Seaduse eesmärk Kasutuskõlblike kaupade parandamist ja taaskasutamist tuleb edendada nii seadusest tulenevate müügilepingujärgsete nõuete esitamise raames kui ka väljaspool seda. Vältida tuleb puudustega, kuid parandamise korral kasutuskõlblike kaupade enneaegset utiliseerimist, suunates tarbijaid selliseid kaupu parandama. Tulevikus on selliste kaupade tootjad, mille kohta on Euroopa Liidus kokku lepitud parandatavuse nõuded (nt pesumasinad, külmikud, nutitelefonid ja tahvelarvutid), kohustatud tarbija nõudel need kas tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul ära parandama. Parandatavuse nõudeid sisaldavate Euroopa Liidu õigusaktide loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas II. Parandatavuse nõuetest selgub ka parandamiskohustuse täpsem sisuline ja ajaline rakendusala. Lisaks peavad parandamiskohustusega tootjad pakkuma parandatavuse nõudeid sisaldavates Euroopa Liidu õigusaktides loetletud varuosi ja tööriistu mõistlike, parandamist mitte takistavate hindadega. Needsamad tootjad peavad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest kergesti ligipääsetaval viisil ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu tavapäraseid parandusteenuseid sisaldavatele hinnakirjadele. Oluline on ka, et tootjatel on tulevikus keelatud kas lepingutingimuste või riist- ja tarkvaratehnikate abil takistada tootjast sõltumatutel parandajatel kaupade parandamist. Selle raames on keelatud luua takistusi kasutatud varuosade või 3D-printeriga loodud varuosade kasutamisele, välja arvatud juhul, kui kaitsemeede on õigustatud ja tegemist on objektiivsete teguritega, näiteks intellektuaalomandi kaitsega. Eelnõuga luuakse parandamisõiguse direktiivist tuleneva vabatahtliku Euroopa parandusteabe vormi kasutamise võimalus. Kõikvõimalikud kutselised parandusteenuse osutajad võivad vabatahtlikult ja mõistliku aja jooksul pärast tarbijalt sellekohase soovi saamist pakkuda tarbijatele 3 parandusteabe vormi. Vorm sisaldab teavet parandamise hinna ja kestuse ning võimalike lisateenuste kohta. Kui teenuseosutaja soovib vormi pakkuda, tuleb teha seda tasuta. Juhul kui enne teenusehinna väljaselgitamist on vaja rike siiski diagnoosida, võib parandaja tarbija käest selleks vajalike kulude eest tasu võtta. Parandusteenuse osutaja on kohustatud olema vormis esitatud tingimustega seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks. Väiksemas mahus reformitakse tarbijalemüügi tingimusi (parandamisõiguse direktiiviga tehti kaupade müügi direktiivi6 muudatusi). Tulevikus loetakse lisaks vastupidavusele, funktsionaalsusele, ühilduvusele ja ohutusele ka parandatavust üheks muudest omadustest, mis moodustavad asja tavapärase kvaliteedi võlaõigusseaduse (VÕS) § 2171 lõike 3 punkti 2 tähenduses. Oluline on, et kui tarbija valib VÕS-i § 222 kohaselt lepingu täitmise nõude raames asendamise asemel parandamise, pikeneb VÕS-i § 218 lõike 31 teise lause kohaselt müüja vastutuse tähtaeg asja lepingutingimustele mittevastavuse eest üks kord 12 kuu võrra ja seda mitte ainult konkreetse puuduse, vaid kogu asja kohta. Lisaks peab tulevikus müüja ostjat teavitama, et tal on õigus valida parandamise ja asendamise vahel ja et parandamise kasuks otsustades pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra. Ettevõtja võib tarbija soovil puudusega asja asendamiseks anda tarbijale taastatud asja. Euroopa Komisjon on parandamisõiguse direktiiviga võtnud endale kohustuse luua Euroopa veebiplatvorm (täpsemalt Euroopa veebiplatvormi ühine veebiliides) selleks, et teha tarbijatele kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliste) parandusteenuste kohta. Veebiliides on kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes ning komisjon tagab selle tehnilise hoolduse. Liikmesriigid saavad seda veebiliidest kasutada oma platvormi riiklike osade sisustamiseks. Samas võivad liikmesriigid riikliku sektsiooni asemel otsustada luua ka oma riikliku platvormi või jätkata juba olemasoleva riikliku platvormi kasutamist. Sellisel juhul ühendatakse riiklik platvorm Euroopa Liidu veebiplatvormiga. Eesti (nagu enamik muid liikmesriike) on praegu otsustanud edasi liikuda ühtse EL veebiliidese kasutamisega. Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi võimalikke lahendusi, nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms. Direktiivi eelnõu avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti seisukohad7, mistõttu ei ole eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik. Ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv (mis tähendab, et valikukohad Eesti jaoks direktiivi ülevõtmisel on piiratud) ning vähesed võimalikud valikukohad teadvustati Eesti seisukohtade kujundamise käigus ja direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessi käigus. Justiits- ja Digiministeerium kaardistas ülevõtmise eel liikmesriikidele jäetud peamised 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 7 Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ, eelnõu kohta (kiidetud heaks Vabariigi Valitsuse 15. septembri 2022. a istungil ja 10. oktoobri 2022. a Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil). 4 valikukohad ning korraldas laiapõhjalise kaasamise, küsides eri osapooltelt8, kas nad peavad vajalikuks, et Eesti kasutaks direktiiviga talle jäetud lisavõimalusi teatud küsimuste põhjalikumaks reguleerimiseks. Esitatud küsimused puudutasid eeskätt Euroopa veebipõhisel platvormil esitatava info ulatust ning tarbijalemüügi reeglite muutmist juhul, kui tarbija valib puudusega kauba asendamise asemel parandamise. Kaasatavad üldiselt ei näinud vajadust minna kaugemale direktiivis miinimumina ettenähtust. Eelnõus on sellest lähenemisest kinni peetud. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs § 1. Võlaõigusseaduse muutmine Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 (asja omadused tarbijalemüügi korral). Sellega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 1, millega muudetakse kaupade müügi direktiivi9 artikli 7 lõike 1 punkti d, nähes ette, et parandatavus – koos vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisusega – on tarbijalemüügi puhul üks omadustest, mis moodustavad toote tavapärase kvaliteedi. Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse VÕS-i paragrahvi 218 lõiget 31 (müüja vastutuse tähtaeg, kui tarbija valib puudusega asja parandamise). Parandamisõiguse direktiiv näeb ette ka mõned kaupade müügi direktiivi muudatused. Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkti 2 alapunktiga a ja ühtlasi ühe olulisema täiendusena sätestatakse, et kaupade müügi direktiivi artiklisse 10 lisatakse uus lõige 2a, mille kohaselt juhul, kui artikli 13 lõike 2 kohaselt leiab kauba nõuetega vastavusse viimiseks õiguskaitsevahendina aset parandamine, pikendatakse müüja vastutuse tähtaega üks kord 12 kuu võrra. Parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 40 selgitab, et „selleks et motiveerida tarbijaid valima parandamist, et viia kaup nõuetega vastavusse müüja vastutuse piires, ning seega edendada parandamist, kui tarbija valib kauba nõuetele vastavusse viimiseks parandamise, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et pikendada müüja vastutuse tähtaega 12 kuu võrra, mis tuleb lisada kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtajale. Seda pikendamist tuleks kohaldada üks kord. Liikmesriigid võiksid siiski parandamist veelgi stimuleerida, nähes ette müüja vastutuse tähtaja täiendava pikendamise, kui parandamine toimub uuesti. Liikmesriigid võiksid samuti kehtestada või säilitada normid, millega müüja vastutuse tähtaega pikendatakse parandamise korral pikemaks ajaks kui 12 kuud.“ 8 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kliimaministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ Paranduskelder, Kliimaministeerium. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 5 Oluline on see, et kui rakendub müüja vastutuse tähtaja pikendamine, peab müüja vastutama mis tahes nõuetele mittevastavuse eest, mis esines kauba üleandmise ajal ja mis ilmneb kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtaja jooksul, mis hõlmab pikendamist. Ehk vastutuse ühekordne pikenemine ei piirdu üksnes konkreetse puudusega. Parandamisõiguse direktiiv ei piira samas liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada sätteid, millega nähakse ette vastutuse tähtaja edasine pikendamine üksnes parandatud osade suhtes kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/77110. Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas Eesti üldse peab kehtivat õigust muutma, kuivõrd VÕS-i § 218 lõige 31 (mis kehtestati seoses kaupade müügi direktiivi ülevõtmisega) sätestab: „Kui müüja asendab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest. Kui müüja parandab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest arvates uuesti.“ Omal ajal kaupade müügi direktiivi üle võttes täiendati mh VÕS-i § 218 lõikega 31, milles nähti ettevõtja vastutuse tähtaja uuesti algamise jaoks ette samasugune regulatsioon, nagu on ette nähtud aegumistähtaja jaoks VÕS-i §-s 227. Ülevõtmise eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sellise regulatsiooni loomiseks annab võimaluse direktiivi põhjenduspunkt 44, mille kohaselt direktiiviga ei reguleerita seda, millistel tingimustel on võimalik direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaja või aegumistähtaja kulgemine peatada või katkestada. Eestis on müügilepingu puhul VÕS-i §-s 227 sätestatud, et asja asendamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale ning asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. Müüja vastutuse tähtaja puhul aga samasugust sõnaselget reeglit kehtivas õiguses ei ole ning seetõttu peeti seda küsimust praktikas mõnevõrra ebaselgeks. Samas ei pruugi praegune olukord direktiivi nõuetele siiski ammendavalt vastata. Direktiiviga soovitakse, et müüja vastutaks parandamise korral minimaalselt kolme aasta ulatuses (vt põhjenduspunkti nr 40, mille kohaselt vastutuse pikendamine lisatakse järelejäänud vastutuse tähtajale; sama põhjenduspunkti lõpp nõuab, et liikmesriigid, kes lähtuvad aegumistähtaegadest, peavad tagama, et aegumistähtaeg on kokku minimaalselt kolm aastat). Eesti kehtiva regulatsiooni kohaselt oleks juhul, kui tarbija soovib müüjalt näiteks parandamist poole aasta möödudes alates tehingust, müüja vastutus kokku 2,5 aastat ehk vähem kui direktiivis soovitud kolm aastat. Kui tarbija asub parandamist taotlema ühe aasta möödudes ostust, oleks kolm aastat jällegi tagatud. Lisaks tuleb arvestada, et direktiiv ei seo parandamise korral vastutuse tähtaja pikendamist parandatud osaga, vaid direktiivi sõnastuse järgi pikeneb kogu vastutus. Seda tõlgendust toetab põhjenduspunkt nr 40, mille kohaselt võivad liikmesriigid tekitada parandatud osadele soodsamaid eriregulatsioone. Eelneva tõttu on seega vaja VÕS-i muuta. Eelnõus pannakse ette VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine selliselt, et 1) kaotatakse tingimus, mis seob vastutuse pikenemise eraldi üksnes parandatud osaga ning 2) selgitatakse, et parandamise puhul algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg parandamisest arvates uuesti ja pikeneb igal juhul ühe korra ühe aasta võrra. 10 Eriregulatsioon kehtib liikmesriikidele, kes ei näe müüja vastutuse jaoks ette kindlaid tähtaegu või näevad ette üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtaja, tagades, et müüja vastutus või parandamise korral õiguskaitsevahendite aegumistähtaeg on vähemalt kaks aastat ja 12 kuud, mis vastab direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse miinimumtähtajale ja selle tähtaja minimaalsele pikendamisele parandamise korral. 6 Samas selleks, et mitte koormata ebaõiglaselt müüjaid ning mitte võtta direktiivi üle ettenähtust rangemalt, on vastukaaluks sätestatud, et juhul kui vastutus on juba ühe korra ühe aasta võrra pikenenud, on edaspidine võimalik pikenemine seotud üksnes kõrvaldatud puuduse parandamisega. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 1 (tarbija teavitamine tema õigusest teha valik asendamise ja parandamise vahel ning selle valiku tagajärgedest). Selle muudatusega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 3. Sellega lisatakse kaupade müügi direktiivi artiklisse 13 uus lõige 2a, millega sätestatakse, et tarbijate teadlikkuse suurendamiseks peab müüja teavitama tarbijat tema õigusest valida puudusega eseme parandamise ja asendamise vahel. Lisaks peab müüja teavitama tarbijat eelisest, et parandamise korral pikeneb müüja vastutus üks kord 12 kuu võrra (VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine). Nagu parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 41 selgitab, peaks selline asjade korraldus soodustama kestlikku tarbimist ja edendama ringmajandust. Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 42 (tarbijale parandamise ajaks asendusasja andmine). Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punktiga 4 lisatakse kaupade müügi direktiivi artikli 14 lõikesse 1 täiendus, mille kohaselt võib müüja parandamise ajaks olenevalt asjaomase kaubakategooria eripärast, eelkõige tarbija vajadusest, et sellised kaubad oleksid alaliselt kättesaadavad, anda tarbijale tasuta laenuks asenduskauba, sealhulgas taastatud kauba. Lisaks võib müüja tarbija sõnaselge taotluse korral anda oma asendamiskohustuse täitmiseks tarbijale ka taastatud kauba. Nendest ideedest vajab seadusandlikul tasandil ülevõtmist see osa, mis puudutab taastatud kauba andmise abil puudusega asja asendamiskohustuse täitmist – oluline on, et tarbija on sellega selgelt nõustunud. Kui tarbija valib puuduste kõrvaldamiseks asja asendamise, võib müüja tarbija sõnaselgel soovil anda tarbijale taastatud asja ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määruse artikli 2 lõike 18 tähenduses. Määruse artikli 2 punkt 18 defineerib taastamist tegevusena, mille eesmärk on toote või kasutuselt kõrvaldatud toote ettevalmistamine, puhastamine, katsetamine, hooldamine ja vajaduse korral parandamine, et taastada selle tulemuslikkus või funktsionaalsus algselt disainimisetapis toote turule laskmise ajal ette nähtud kasutuse ja tulemuslikkustasemete vahemiku piires. Kehtiva õiguse kohaselt peab müüja uute asjade müügiks sõlmitud lepingute puhul tarbija nõudel aga alati võimaldama uut uueväärset asenduskaupa ja sellest ei saa VÕS-i § 237 kohaselt tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Parandamisperioodiks asendustoote pakkumine on müüja vaba valik, mis ei vaja seaduses eraldi regulatsiooni. Samas nõuab direktiiv, et see peab toimuma tasuta, nii et see asjaolu tuleks direktiivi üle võtvas seaduses siiski eraldi esile tuua. Asenduseseme pakkumine aitab vältida tarbijale olulisi ebamugavusi. Asendusese võib olla ka taastatud asi. Asendusasja laenuks andmine ei muuda müüja kohustust parandamine mõistliku aja jooksul lõpule viia; see ei saa õigustada ebamõistlikult pikka remondiaega (vt direktiivi põhjendus 42). Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-dega 6351–6354 (Euroopa parandusteabe vorm) järgnevalt. VÕS-i § 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine Lõikega 1 võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõike 1 esimene lause. Selle sätte kohaselt võivad parandusteenuse osutajad vabatahtlikult kasutada parandusteenuste osutamise lepingu puhul standardset Euroopa parandamisteabe vormi. See on loodud ettevõtja jaoks 7 võimalusena ja vormi kasutamise kohustust ei ole. Direktiivi eesmärk on, et Euroopa parandusteabe vorm võimaldaks tarbijatel hinnata ja hõlpsalt võrrelda parandusteenuseid, sealhulgas alternatiivseid pakkumisi. Samal ajal peaks see hõlbustama ettevõtetel (eelkõige mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel) teabe esitamist parandusteenuste kohta (vt direktiivi põhjendust 10). Direktiiv näeb ette, et parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta (direktiivi artikkel 4 ja direktiivi lisa I). Euroopa parandusteabe vorm sisaldab peamisi tingimusi, mis mõjutavad tarbijate otsuseid remondilepingu sõlmimisel, näiteks defekti liik, hind ja ajakava, mille jooksul parandaja kohustub asja remontima. Kui parandaja pakub lisateenuseid, näiteks transporti, tuleb märkida nende teenuste kulud. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks Euroopa parandusteabe vormil olev teave esitada tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivi (EL) 2019/88211 ligipääsetavusnõuetega. Lõikes 2 määratletakse termin „parandusteenuse osutaja“. Termin on direktiivis kujundatud veidi keeruliselt. Direktiivi kohaselt on parandajaks füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-, majandus-, ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega seotud parandusteenuste osutajad. Eestis on kasutusel termin „ettevõtja“ nt võlaõigusseaduse § 1 lõikes 6, mille kohaselt on ettevõtja isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asjaolul, kas parandusteenuseid osutav isik on tootjast või müüjast sõltuv või mitte, ei ole aga määratluse seisukohalt tähendust, kuna direktiivikohase tähenduse alla peab mahtuma iga ettevõtjana määratletav isik, kes parandusteenust osutab. Lõige 2 rakendab direktiivi artikli 4 lõiget 5. Remonditöökojad ei tohi muuta Euroopa remonditeabe vormis täpsustatud parandamistingimusi, sealhulgas hinda, vähemalt 30 kalendripäeva jooksul. § 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu Selle paragrahviga võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 4, loetledes info ja tingimused, mida Euroopa parandusteabe vorm peab sisaldama: teenuseosutajat identifitseerivad andmed, kontaktandmed, teenuse sisu kirjeldavad andmed, hinnaga seotud andmed, parandamiseks kuluv aeg, võimaliku ajutise asenduskaubaga seotud info, võimalikud abiteenused ning vormi kehtivusaeg. § 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus Parandusteenuse osutaja on kohustatud vormis esitatud tingimustega olema seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks. Parandusteenuse osutaja võib – vajaduse korral tarbija palvel – määrata pikema perioodi. Ettenähtud 30-päevase tähtaja eesmärk on anda tarbijale piisavalt aega eri pakkumiste võrdlemiseks. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse Euroopa parandusteabe vormi alusel, saab selles vormis sisalduv teave parandamistingimuste ja hinna kohta teenuste osutamise lepingu osaks (vt ka parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkti 13). 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 07.06.2019, lk 70–115). 8 Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama. Direktiivis ja seda üle võtvas seaduses loetletud teavet sisaldav Euroopa remonditeabe vorm kujutab endast taotlust vormil täpsustatud sisuga remondilepingu sõlmimiseks. Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul alates hetkest, kui tarbija taotluse kätte saab. Ettevõte võib taotlusele määrata pikema kehtivusaja. Direktiivi kirjelduse järgi tundub, et selliselt esitatud vormil on väga sarnane toime VÕS-i §-s 16 kirjeldatud pakkumusega: lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Direktiivi põhjal näib, et need tingimused on täidetud, kuivõrd vorm tuleb esitada potentsiaalsele lepingupoolele piisavalt määratletuna (ehk siis sellisena, et sealt nähtub selge soov olla lepinguliselt seotud konkreetse lepingupartneriga ning lepingu sõlmimiseks vajalikud põhitingimused, nagu lepingu ese, tähtaeg, hind) ning sel on seaduse kohaselt selline mõju, et kui tarbija ütleb „jah“, on parandaja kohustatud vormis kirjeldatud tingimustel teenust osutama. Tuleb meeles pidada, et suuremas plaanis ei soovita direktiiviga liikmesriikide tsiviilõiguse üldküsimusi reguleerida: nt ütleb direktiivi põhjenduspunkt 6, et parandamisõiguse direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte, näiteks lepingu sõlmimist, kehtivust, tühisust või õiguslikke tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kaasa arvatud lepingu lõpetamise tagajärgi, kui neid ei reguleerita kõnesoleva direktiiviga, ega õigust kahju hüvitamisele. Siit nähtub muidugi, et juhtudel, mil direktiiv toob kaasa mingi spetsiifilise regulatsiooni, võib see mõjutada ka liikmesriikide üldist lepinguõigust. Praegusel juhul näibki, et parandusteabe vormi reeglid mõjutavad vähemalt mingil määral lepingu sõlmimist. Samas ei ole praktikas tegu väga erilise olukorraga – ka ilma nende säteteta võib ettevõtja anda teada, et loeb end teatud ajaraamis mingi konkreetse pakkumusega seotuks. Parandamisõiguse direktiiv lihtsalt seob selle tagajärje spetsiifilise (parandusteabe) vormiga. Kui ettevõtja kasutab Euroopa parandusteabe vormi ja tarbija nõustub selles sätestatud tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud sellistel tingimustel parandama. Juhul kui ettevõtja ei osuta teenust pärast seda, kui tarbija on vormi heaks kiitnud, on tarbijal õigus nõuda kahju hüvitamist lepinguliste kohustuse rikkumise tõttu. § 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine Parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 6 sätestab, et juhul kui ettevõtja kasutab (tema jaoks vabatahtlikku) Euroopa parandusteabe vormi, siis (muutmaks vormi kasutamist ettevõtja jaoks atraktiivsemaks) loetakse, et ta on seeläbi täitnud terve rea muudest õigusaktidest tulenevaid teabe andmise kohustusi. Kõnesolevas paragrahvis loetletud sätetega võetakse üle järgmisi direktiive: - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta12; - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)13; - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul14. 12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88). 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (ELT L 178, 17.07.2000, lk 1– 16). 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36–68). 9 Eelnõu § 1 punktiga 6 ajakohastatakse võlaõigusseaduse normitehnilist märkust seoses Euroopa Liidu (EL) parandamisõiguse direktiivi ülevõtmisega. Kui seaduseelnõu koostatakse EL-i õiguse ülevõtmiseks, nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja(d), akti liik, number, pealkiri ja avaldamismärge (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 27 lõige 3). § 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine Reguleerimisala Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse tarbijakaitseseaduse § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala, et seadus hõlmaks lisaks kaupleja tegevusele ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija ees. Muudatus on seotud eelnõu järgmiste punktidega, millega võetakse üle parandamisõiguse direktiiv. Eelnõu kohaselt lisatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uus 11. jagu „Tarbija parandamisõigus“, milles sätestatakse tootja parandamiskohustus, selle täitmise tingimused ning sellega seotud teavitamiskohustused. Kehtiva tarbijakaitseseaduse § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus tarbijale kauba või teenuse pakkumist, müümist või muul viisil turustamist „kaupleja“ poolt. Samas näeb direktiiv (EL) 2024/1799 ette, et tarbijal tekib õigus nõuda „tootjalt“ teatavate kaupade parandamist olukorras, mis jääb väljapoole müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Seetõttu on vaja laiendada tarbijakaitseseaduse reguleerimisala, et see hõlmaks ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija suhtes. Muudatus loob õigusliku aluse paigutada tarbija parandamisõigust käsitlev regulatsioon tarbijakaitseseadusesse. Tarbijakaitseseadus on selle regulatsiooni jaoks sobiv õiguslik raamistik, kuna tegemist on tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis käsitleb tarbija õigust nõuda juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud, teatud tingimustel tootjalt kauba parandamist. Samuti reguleerib tarbijakaitseseadus juba tarbija teavitamist, järelevalvet ja vastutust ning eelnõuga lisatakse samasse seadusesse ka parandamiskohustusega seotud teavitamisnõuded, Euroopa veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsioon ja sanktsioonid. Seetõttu on parandamisõiguse regulatsiooni paigutamine tarbijakaitseseadusse süsteemselt põhjendatud. Parandamisõiguse kohaldamisala Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uue 11. jaoga „Tarbija parandamisõigus“, milles sätestatakse tarbija parandamisõiguse kohaldamisala ja tingimused ning parandamiskohustuse täitmise erinõuded. Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799 artiklites 5 ja 6 sätestatud tootja parandamiskohustuse ja teavitamiskohustuse ülevõtmisega. Uue jaoga luuakse riigisisene raamistik, mille alusel on tarbijal õigus nõuda teatavate kaupade parandamist väljaspool müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Samuti määratakse kindlaks, millistel tingimustel peab tootja või teatud juhtudel teine tarneahela osaline selle kohustuse täitma. 10 Tarbijakaitseseaduse 3. peatükki lisatakse uus 11. jagu, kuna nimetatud peatükk reguleerib kauba ja teenuse pakkumise, müümise ja turustamisega seotud tarbijaõigusi ja ettevõtja kohustusi. Kuigi parandamiskohustus on suunatud tootjale ning realiseerub müügijärgses etapis väljaspool kaupleja tavapärast vastutust, on tegemist siiski tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis on funktsionaalselt seotud tarbijale müüdud kauba kasutamise, parandamise ja selle kohta teabe saamisega. Uus jagu täiendab tarbijakaitseseaduse senist regulatsiooni, luues tarbijale lisaõiguse olukorras, kus võlaõigusseaduses sätestatud müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Eelnõu kohaselt ei asenda parandamisõigus olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, vaid lisab nende kõrvale veel ühe võimaluse pikendada ostetud kauba kasutusaega ning soodustada parandamist asendamise asemel. Seetõttu on tegemist tarbijakaitseseaduse senise regulatsiooni sisulise jätkuga, mitte tarbijakaitseseaduse süsteemist lahus seisva regulatsiooniga. Lõikega 1 sätestatakse, milliste kaupade suhtes ja millistes olukordades on tarbijal õigus nõuda tootjalt kauba parandamist. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 1 lõigetest 2 ja 3 ning artikli 5 lõikest 1. Direktiivi kohaselt kohaldatakse parandamisõigust tarbija ostetud kaupade suhtes juhul, kui kaubal esineb või ilmneb puudus väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust ning üksnes selliste kaupade suhtes, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud direktiivi II lisas loetletud liidu õigusaktides, ja parandamisõigust kohaldatakse nendes õigusaktides ette nähtud ulatuses. Seetõttu on eelnõus parandamisõiguse kohaldamisala piiratud üksnes nende kaupadega, mille suhtes on liidu õiguses juba kehtestatud parandatavuse nõuded. Selline lahendus tagab, et tootjale pandud parandamiskohustus on seotud üksnes selliste toodetega, mille puhul liidu õigus eeldab parandatavust ja millega seotud tehnilised eeldused, sealhulgas juurdepääs varuosadele või parandamisega seotud teabele, on vähemalt osaliselt juba ette nähtud. Direktiivi põhjenduspunktis 21 rõhutatakse, et parandamiskohustus peaks piirduma kaupadega, mille parandatavuse nõuded on liidu õigusaktides ette nähtud, et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada kohustuse proportsionaalsus. Seega ei kohaldu parandamisõigus kõikidele kaupadele, vaid üksnes nendele kaubakategooriatele, mille suhtes on liidu õiguses parandatavuse nõuded kehtestatud. Parandamiskohustus kehtib üksnes selles ulatuses, milles parandatavus on asjaomaste liidu õigusaktidega tagatud. See tähendab, et parandamiskohustuse sisu ja kestus võivad sõltuda konkreetsest tootest, selle komponendist ning sellest, milliste varuosade, tööriistade või parandamisega seotud teabe kättesaadavaks tegemist vastav liidu õigusakt nõuab. Direktiivi põhjenduspunkt 21 selgitab, et parandamiskohustus peab vastama parandatavuse nõuete kohaldamisalale, näiteks võib õigusakt hõlmata üksnes teatavaid komponente või näha ette varuosade kättesaadavuse teatava ajavahemiku jooksul. Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause kohaselt kehtib parandamiskohustus ainult niivõrd, kuivõrd direktiivi II lisas15 loetletud Euroopa 15 1) komisjoni määrus (EL) 2019/2023, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1015/2010 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 29–68); 11 Liidu õigusaktidega kehtestatakse vastavatele kaupadele parandatavuse nõuded. Praegu on sellisteks kaupadeks: - kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid; - kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad; - jahutus-külmutusseadmed; - kuvarid; - keevitusseadmed; - tolmuimejad; - serverid ja andmesalvestustooted; - mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid; - kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid; - kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad; - kohtkütteseadmed ja nendega seotud eraldi juhtseadised16. See parandamiskohustuse piirang aitab vältida tootjatele liigse koormuse panemist ja tagada, et tootjad suudavad oma parandamiskohustust täita (vt direktiivi põhjendus 21). Direktiivi põhjenduspunkti 25 kohaselt võib parandamiskohustuse alguspunktiks pidada parandamisõiguse direktiivi lisa II kohaldamisalasse kuuluvate kaupade turule laskmist ja lõpp-punktiks 2) komisjoni määrus (EL) 2019/2022, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate nõudepesumasinate ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 1016/2010 (ELT L 315, 05.12.2019. lk 134–155); 3) komisjoni määrus (EL) 2019/2019, millega kehtestatakse jahutus-külmutusseadmete ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 643/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 102–134); 4) komisjoni määrus (EL) 2019/2021, millega kehtestatakse kuvarite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 642/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 241–267); 5) komisjoni määrus (EL) 2019/1784, millega kehtestatakse keevitusseadmete ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ (ELT L 272, 25.10.2019, lk 121–136); 6) komisjoni määrus (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT L 192, 13.07.2013, lk 24–35); 7) komisjoni määrus (EL) 2019/424, millega kehtestatakse serverite ja andmesalvestustoodete ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 617/2013 (ELT L 74, 18.03.2019, lk 46–67); 8) komisjoni määrus (EL) 2023/1670, millega kehtestatakse nutitelefonide, muude mobiiltelefonide, juhtmeta telefonide ja tahvelarvutite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning muudetakse komisjoni määrust (EL) 2023/826 (ELT L 214, 31.08.2023, lk 47–94); 9) komisjoni määrus (EL) 2023/2533, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses kodumajapidamises kasutatavate trummelkuivatite ökodisaini nõuetega, muudetakse komisjoni määrust (EL) 2023/826 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 932/2012 (ELT L, 2023/2533, 22.11.2023); 10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ ja määrust (EL) 2019/1020 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2006/66/EÜ (ELT L 191, 28.07.2023, lk 1–118); 11) komisjoni määrus (EL) 2024/1103, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi juhtseadiste ökodisaini nõuetega ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) 2015/1188 (ELT L, 2024/1103, 19.04.2024). 16 See uus tootekategooria lisati parandamisõiguse direktiivi lisasse II 12. jaanuaril 2026. a komisjoni delegeeritud direktiiviga 2026/74, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799, millega edendatakse kaupade parandamist, II lisa, et lisada sellesse kodumajapidamises kasutatavad kohtkütteseadmed, nagu on sätestatud komisjoni määruses (EL) 2024/1103, mis käsitleb kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi juhtseadiste ökodisaini nõudeid (ELT L, 20.04.2026, lk 1–2). 12 parandatavuse nõuete kehtivuse lõppu. Parandatavuse nõuded võivad vastavalt direktiivi lisas II sisalduvatele rakendusmäärustele seisneda näiteks disaininõuetes, mis muudavad toote kokku- ja lahtivõtmise lihtsamaks, samuti teatud varuosade kättesaadavuse nõuetes. Nendes rakendusmäärustes on eraldi tootegruppide jaoks nähtud ette tähtajad, mille jooksul tootja peab tegema varuosad kättesaadavaks – olgu siis kas laiemale avalikkusele või kutselistele parandajatele. Sage tähtaeg on kümme aastat pärast konkreetse mudeli viimase eksemplari turulelaskmist. Ühe toote eri varuosadel võivad olla erinevad kättesaadavuse tähtajad. Parandamiskohustuse kehtivus sõltubki varuosade kättesaadavusele seatud tähtaegadest ja võib ühe toote puhul erineda olenevalt sellest, milline osa parandamist vajab. Näidetena parandamiskohustuse kohta võib esile tuua, et nutitelefonide puhul peavad varuosad, nagu akud, ekraanid või kõlarid, olema saadaval vähemalt seitse aastat pärast konkreetse toote viimase mudeli turulelaskmist (komisjoni määruse (EL) 2023/1670 lisa II punkt b). Kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja trummelkuivatite puhul kehtib aga varuosade, näiteks mootorite, pumpade, amortisaatorite ja vedrude kümneaastane kättesaadavusperiood (määruse II lisa punkt 8.1 – komisjoni määrus (EL) 2019/2023). Paranduskohustus kehtib ulatuses, milles parandatavus on asjakohaste nõuetega tagatud. Kui nutitelefoni aku on defektne, kehtib parandamiskohustus seitsme aasta jooksul alates toote turulelaskmisest. Defektse pesumasinamootori puhul on see periood kümme aastat. Kergsõidukite akusid sisaldavate kaupade (määruse (EL) 2023/1542 II lisa, artikli 11 punkt 10) puhul piirdub parandamiskohustus nende akude eemaldamise ja asendamisega. Lisaks sätestatakse lõikes 1, et parandamisõigus kohaldub üksnes olukorras, kus võlaõigusseaduse §-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi puhul ei kohaldu või on lõppenud. Sellega eristatakse selgelt kahte õiguskaitsesüsteemi. Müüja vastutusest tulenevad õiguskaitsevahendid, sealhulgas parandamine ja asendamine, kohalduvad võlaõigusseaduse alusel tarbijalemüügi puhul müüja vastutuse raames. Uues tarbijakaitseseaduse jaos sätestatud parandamisõigus seevastu annab tarbijale õiguse pöörduda teatavatel juhtudel tootja poole väljaspool müüja vastutuse kohaldamisala. Lõikes 2 esitatakse “parandamise” termin. Parandamisõiguse direktiiv määratleb parandamist, tehes viite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määruse artikli 2 punktile 20 (direktiivi artikli 2 punkt 3). Selle sätte kohaselt tähendab parandamine ühte või mitut meedet, mis on võetud defektse toote taastamiseks seisukorda, milles see täidab oma otstarvet ehk siis oluline on see, et objektiivselt vaadelduna oleks võimalik asja ettenähtud otstarbel kasutada. Võlaõigusseaduse §-st 641 tulenev töövõtulepingujärgne lepingule mittevastavuse defineerimine ei ole siin asjakohane. Seadusjärgse remondikohustuse täitmist ei määra esmajoones tootja ja tarbija subjektiivsed arusaamad parandamise kvaliteedist – millest lähtutakse VÕS-i §-s 641 –, vaid parandusteenus on seni täide viimata, kuni toode objektiivselt vaadatuna ei ole ettenähtud otstarbeks sobivas seisukorras. Seega on § 121 piiritlev säte, mis määrab kindlaks, milliste kaupade suhtes parandamisõigus kehtib ja millal see õigus tekib. Parandamisõigus ei kohaldu muudele kaupadele, mille suhtes ei ole liidu õiguses kehtestatud parandatavuse nõudeid, ega asenda müüja vastutusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, vaid täiendab neid väljaspool nende kohaldamisala. Parandamisõigus 13 Paragrahviga 122 sätestatakse tarbija parandamisõiguse sisu ja tootja parandamiskohustuse peamised tingimused. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artiklist 5 ning täpsustab selle kohaldamist Eesti õiguses. Lõike 1 kohaselt on tarbijal õigus nõuda, et tootja parandaks kauba seaduse 3. peatüki 11. jaos sätestatud tingimustel. Tegemist on direktiivist tuleneva keskse õigusega, mille eesmärk on võimaldada tarbijal nõuda parandamist otse tootjalt juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Selle õiguse eesmärk on direktiivi põhjenduspunkti 3 ja 15 kohaselt vähendada parandatavate kaupade enneaegset kõrvaldamist ning edendada kestlikumat tarbimist. Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt valib suur osa tarbijatest defektse kauba korral parandamise asemel selle asendamise uuega, mis soodustab parandatavate toodete enneaegset kasutusest kõrvaldamist.17 Mõjuanalüüsis on selle põhjustena muu hulgas välja toodud tarbijate eelistus uue kauba suhtes, parandamisega seotud ebamugavus ning piiratud läbipaistvus parandamise tingimuste puhul.18 Tootjale parandamiskohustuse kehtestamise näol on tegu direktiivi ühe võtmeelemendiga. Direktiivi artikkel 5 nõuab, et tootjad parandaksid tarbija taotlusel direktiivi rakendusalasse jäävaid kaupu direktiivi lisas II loetletud õigusaktides ettenähtud – nii sisulises kui ka ajalises – ulatuses. Direktiiv jätab lahtiseks, kuidas sellist tootja kohustust ja tarbija õigust õiguslikult kujundada. Tootja parandamiskohustust saaks käsitleda sunnina sõlmida teatud tingimustel tarbijaga parandamisteenuse osutamise leping ehk töövõtuleping, mille objektiks oleks asja parandamine. Kehtiva õiguse kohaselt on Eestis kohustus sõlmida leping üksikutel juhtudel. Muudel juhtudel lähtutakse VÕS-i § 9 lõikest 1 tulenevast lepinguvabaduse põhimõttest, mille kohaselt on lepingu sõlmimise aluseks poolte vaba tahe. Lepinguvabadus ei ole aga piiramatu, mistõttu võib seadusega kehtestada teatud juhtudeks kohustuse leping sõlmida. Eestis on piiratud õigust otsustada, kas leping sõlmida või mitte, eelkõige juhtudel, kui tegemist on eluks hädavajaliku toote või teenusega, näiteks elektri-, vee- ja kanalisatsiooni- ning sidelepingute puhul. Samas, direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, kuidas tootja parandamiskohustust õiguslikult ellu viia, ja liikmesriigid on kasutanud erinevaid lahendusi19. Saksamaa plaanib näiteks tootja parandamiskohustuse kehtestada eraldi jaona tsiviilseadustiku eriosas ilma kontraheerimissunnita. Tootja kohustus teatud kaupu parandada võetakse riigisisesesse õigusesse üle tarbija seadusjärgse nõudeõigusena tootja vastu20. Sellisena on seda tarbijal hõlpsam maksma panna, kuivõrd tootja ei saa oma parandamiskohustuse täitmist siduda lepingu sõlmimisega. Tootjatel ja tarbijatel ei ole siiski keelatud sõlmida parandamise kohta lepingut. Lepingu sõlmimine võib olla mõistlik eriti juhul, kui parandamine toimub tasu eest ning soovitakse fikseerida parandamise tingimustena hind ja võimalikud parandamistingimused. Lepingu sõlmimise võimalusele viidatakse ka direktiivi põhjenduspunktis 16. 17 European Commission. Impact Assessment Report accompanying the document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on common rules promoting the repair of goods and amending Regulation (EU) 2017/2394 and Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828. Brussels, 22.03.2023, SWD(2023) 59 final, lk 14–17. 18 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17. 19 Võimalikud on erinevad lähenemised. Teadaolevalt on Soome (Soome esindaja on eelnõu sisu kirjeldanud kohtumistel, mille Euroopa Komisjon on korraldanud direktiivi ülevõtmise arutamiseks) lahendanud selle küsimuse nii, et kohustus parandamiseks on samas ka kohustus sõlmida leping parandamiseks. 20 Entwurf eines Gesetzes zur Umsetzung der Richtlinie (EU) 2024/1799 zur Förderung der Reparatur von Waren, lk 25. https://dserver.bundestag.de/btd/21/059/2105923.pdf 14 Lõigetega 2 ja 3 sätestatakse tootja parandamiskohustuse piirangud ning võimalus täita kohustus allhanke korras. Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu. Võimatus hõlmab nii faktilist kui ka õiguslikku võimatust. Parandamine võib olla faktiliselt võimatu näiteks juhul, kui toodet ei ole tehniliselt võimalik taastada või puuduvad vajalikud varuosad. Parandamine võib olla õiguslikult võimatu näiteks juhul, kui see oleks vastuolus kohaldatavate õigusnormidega. Direktiivi põhjenduspunkti 24 kohaselt ei tohi tootja aga parandamisest keelduda puhtalt majanduslikel põhjustel, näiteks üksnes varuosade maksumuse tõttu. Samuti on tootjal õigus täita parandamiskohustus allhanke korras. Direktiivi põhjenduspunkti 17 kohaselt võimaldab see korraldada parandamist paindlikult, sealhulgas tarbijale lähemal asuva parandaja kaudu, kuid tootja või muu kohustatud isik jääb siiski vastutavaks parandamiskohustuse täitmise eest. Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu Paragrahviga 123 sätestatakse parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu. Lõike 1 kuni 3 kohaselt laieneb parandamiskohustus teatud juhtudel teistele tarneahela osalistele, kui tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud. Sellisel juhul täidab parandamiskohustust tootja volitatud esindaja Euroopa Liidus. Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust importija ning importija puudumise korral levitaja. Selline lahendus tuleneb direktiivi artikli 5 lõikest 3 ja põhjenduspunktist 20, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks oma õigust tegelikult kasutada ka siis, kui tootja asub väljaspool liitu. Tarbija jaoks tähendab see, et tal on võimalik pöörduda seaduses nimetatud vastutava isiku poole, ilma et ta peaks välja selgitama tootja ja teiste tarneahela osaliste omavahelisi sisemisi suhteid. Kohustatud isik, sarnaselt tootjale, võib ka sel juhul täita parandamiskohustuse allhanke korras. Lõige 4 sisustab eelnevates lõigetest kasutatud termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja „levitaja“ viitega toote nõuetele vastavuse seadusele. Kuna neid termineid ei ole tarbijakaitseseaduses iseseisvalt määratletud, kuid need on juba kasutusel toote nõuetele vastavuse seaduses, on põhjendatud lähtuda samadest määratlustest ka kõnesoleva seaduse raames. Sarnast lahendust kasutab tarbijakaitseseadus juba termini „tootja“ puhul, mis on § 2 lõike 1 punktis 5 seotud toote nõuetele vastavuse seaduse määratlusega. Eelnõus kasutatakse direktiivi eestikeelses versioonis termini „turustaja“ asemel toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatavat terminit „levitaja“, kuna tegemist on sisult sama tarneahela osalisega.21 Kauba parandamise tingimused Paragrahviga 124 sätestatakse kauba parandamise peamised tingimused. Lõigetes 1 kuni 3 sätestatakse parandamise peamised tingimused, mis tulenevad direktiivi artikkel 5 lõikest 2, mille kohaselt peab parandamine toimuma tasuta või mõistliku tasu eest ning mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on andnud tootjale juurdepääsu kaubale. Lisaks tuleneb viidatud sättest direktiivis, et tootja võib anda tarbijale parandamise ajaks laenuks asenduskauba ning kui parandamine ei ole võimalik, võib ta pakkuda tarbijale taastatud kaupa. Kui tootja pakub taastatud kaupa, toimub see poolte kokkuleppel. Eelnõus on need tingimused üle võetud. 21 Inglise keeles on kõnesoleval juhul kasutuses üks sõna „distributor“. 15 Mõistliku tasu nõue tähendab, et tootjal ei ole täielikku kaalutlusvabadust parandamise hinna kujundamisel. Direktiivi põhjenduspunkti 16 kohaselt võib parandamise hinnas arvesse võtta näiteks tööjõukulu, varuosade kulu, parandusseadmete käitamise kulusid ja tavapärast kasumimarginaali, kuid hind peab olema mõistlik ega tohi olla kujundatud viisil, mis heidutaks tarbijat parandamisõiguse kasutamisest. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaks vajadus sõlmida tarbija ja tootja vahel kokkulepe ning teiste parandajate konkurentsisurve suunama tootjat hoidma parandamise hinda tarbijale vastuvõetavana. Direktiiv võimaldab parandamiskohustust täita ka tasuta, näiteks juhul kui puudus kuulub müügigarantii alla. Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt mõjutavad tarbija otsust parandamise kasuks või kahjuks otseselt nii parandamise tingimuste ja maksumusega seotud ebakindlus kui ka parandamisega seotud ebamugavused, näiteks ajakulu, transpordivajadus ja ajutise asenduse puudumine.22 Lõige 4 sisustab “taastatud kauba” termini tehes otseviite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määrusele, millele parandamisõiguse direktiivi artikkel 2 punktis 10 vastava terminiga seoses viidatakse. Parandamiskohustuse täitmise nõuded Paragrahviga 125 keelatakse parandamist põhjendamatult takistavad keeldumised, piirangud ja takistused. Lõike 1 kohaselt ei tohi parandamisest keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on varem parandanud muu isik. Sätte eesmärk on välistada, et tootja või muu parandamiskohustusega isik piirab tarbija võimalust kasutada sõltumatute parandajate teenuseid ning seob parandamise üksnes oma teenindusvõrguga. Direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt võivad tavad, mis ajendavad tarbijaid arvama, et nende kaupa ei saa parandada üksnes seetõttu, et seda on varem parandanud või kontrollinud sõltumatu parandaja, mittekutseline parandaja või lõppkasutaja, kujutada endast eksitavat kauplemisvõtet. Samas ei välista kõnesolev säte õigust keelduda parandamisest muul seaduses lubatud alusel, eelkõige juhul, kui parandamine on objektiivselt võimatu. Lõikega 2 nähakse ette nõue, et tootjad, kes teevad varuosad ja tööriistad kättesaadavaks direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktidega hõlmatud kaupadele, peavad pakkuma neid hinnaga, mis ei tohi muuta parandamist ebamõistlikuks ja seega ei tohi takistada parandamist. Säte lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 4. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt on parandatavuse nõuete eesmärk tagada, et parandamine oleks tehniliselt teostatav mitte ainult tootja, vaid ka teiste parandajate jaoks, ning et parandajatel ja kohaldataval juhul tarbijatel oleks juurdepääs varuosadele, parandamisega seotud teabele ja tööriistadele. Kõnesolev säte reguleerib selle kohustuse hinnastamise aspekti ning selle eesmärk on vältida olukorda, kus varuosade või tööriistade hind muudaks parandamise sisuliselt kättesaamatuks või majanduslikult põhjendamatuks. Lõike 3 kohaselt on keelatud kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis takistavad kauba parandamist. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 6. Sätte eesmärk on vältida selliseid lepingulisi või tehnilisi piiranguid, mis muudavad parandamise põhjendamatult raskeks või praktiliselt võimatuks, näiteks piirates juurdepääsu diagnostikale, tarkvarale, ühilduvatele varuosadele või muudele parandamiseks vajalikele vahenditele. Direktiivi artikli 5 22 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17. 16 lõige 6 lubab selliseid piiranguid siiski juhul, kui need on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega liidu ja liikmesriigi õiguse alusel. Sama lõike kohaselt ei tohi tootja takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud varuosi, ühilduvaid varuosi ega 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad kohaldatavatele nõuetele, näiteks tooteohutuse või intellektuaalomandi kaitse nõuetele. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt peaks selline regulatsioon soodustama konkurentsi ning tooma tarbijatele kasu paremate teenuste ja madalamate parandushindade näol. Teave parandamiskohustuse kohta Paragrahviga 126 sätestatakse parandamiskohustusega isiku teavitamiskohustus parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta. Ettevõtjad, kellel on uue jao kohaselt parandamiskohustus, peavad esitama tarbijale tasuta, kergesti ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ja millises ulatuses seda tehakse. Lisaks tuleb tagada, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu kättesaadav soovituslik hinnakiri tavapäraste parandustööde kohta. Säte lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 5 ning artiklist 6. Direktiivi põhjenduspunkti 25 kohaselt tuleb selline teave teha tarbijale kättesaadavaks, ilma et tarbija peaks seda eraldi taotlema, ning teave peab olema esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaks teabes olema nimetatud parandamiskohustusega hõlmatud kaubad ning selgitatud, kas ja millises ulatuses neid parandatakse. Tootjale jääb vabadus valida sobiv teavitamisviis, näiteks veebisaidi, digitaalse tootepassi või müügikoha kaudu, tingimusel et teave on tarbijale hõlpsasti leitav ja arusaadav. Teavitamiskohustuse eesmärk on parandada tarbijate teadlikkust parandamise kättesaadavusest ja tingimustest ning toetada parandamisõiguse tegelikku kasutamist. Tarbija õiguste kaitse Paragrahviga 127 sätestatakse tarbija õiguste kaitse nõuded. Lõikes 1 sätestatakse, et kui parandamine ei toimu selles jaos sätestatud või kokkulepitud tingimustel või kui kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Selle sätte eesmärk on tagada, et parandamiskohustuse rikkumise korral ei jääks tarbija ilma tõhusast õiguskaitsest. Kuna parandamiskohustus tuleneb vahetult seadusest, võib selle täitmisega seoses tekkida võlaõigusseaduse § 3 lõike 6 tähenduses võlasuhe. Kui pooled lepivad lisaks kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, võib õigussuhte sisu mõttes olla tähendus ka nendel kokkulepetel. Lõige 5 ei näe tootjale ette eraldi hüvitamiskohustust kõigil juhtudel, kui tarbija kasutab mõnda muud parandajat, vaid tagab, et tootja kohustuse rikkumise tagajärgi hinnatakse võlaõigusseaduse üldreeglite alusel. Parandamiskohustus kujutab endast tarbija seadusest tulenevat nõudeõigust tootja või muu kohustatud isiku vastu. Selle õiguse tekkimine ei eelda lepingu sõlmimist, kuigi parandamise praktiline korraldamine võib toimuda poolte kokkuleppel, eelkõige parandamise hinna, tähtaja või muude tingimuste puhul. Kui parandamiskohustuse täitmise käigus sõlmitakse poolte vahel leping või lepitakse kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, kohaldatakse sellise kokkuleppe rikkumisele võlaõigusseaduse lepingulisi õiguskaitsevahendeid. Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib 17 tarbija tootja või muu kohustatud isiku põhjendamatu keeldumise või mittekohase täitmise korral nõuda kohtus seadusest tuleneva parandamiskohustuse täitmist seaduses sätestatud tingimustel. Sõltuvalt asjaoludest võivad lisaks tulla kõne alla ka kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse alusel, sealhulgas lepinguvälise vastutuse normide järgi. Lõike 2 kohaselt ei piira tootja parandamiskohustus tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud parandajal. See on kooskõlas direktiivi üldise eesmärgiga soodustada parandusteenuste turu toimimist ja konkurentsi ning tagada tarbijale laiem valik parandamisvõimaluste vahel. Direktiivi põhjenduspunktides 18 ja 23 rõhutatakse, et liidu õigusaktidest tulenevad parandatavuse nõuded peaksid soodustama parandamise tehnilist teostatavust ka teiste parandajate jaoks ning et direktiiv hõlbustab tarbijal valida lisaks tootjale ka teiste parandajate pakutavaid parandusteenuseid. Tarbija õigus pöörduda teise parandaja poole ei tähenda siiski automaatselt, et tootjal tekib kohustus sellise parandamise kulud hüvitada. Tootjal võib tekkida selliste kulude hüvitamise kohustus üksnes juhul, kui talle on enne antud mõistlik võimalus parandamiskohustust täita ja ta on seda kohustust rikkunud. Lõike 3 kohaselt on tarbija parandamisõiguse jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped tühised. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei ole tarbijale siduv lepingutingimus, mis välistab direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi sätete kohaldamise, kaldub neist tarbija kahjuks kõrvale või muudab nende toimet tarbija kahjuks. Tegemist on tarbijakaitsenormide imperatiivse iseloomu väljendusega. Säte tagab, et parandamisõiguse regulatsioonist ei ole võimalik tarbija kahjuks lepinguga kõrvale kalduda. Samal ajal ei välista see võimalust pakkuda tarbijale seaduses sätestatust soodsamaid tingimusi, mida direktiivi artikli 14 lõige 2 sõnaselgelt lubab. Euroopa veebipõhine parandusplatvorm Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse tarbijakaitseseadust sättega, mis võimaldab rakendada direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevat Euroopa veebipõhist parandusplatvormi puudutavat regulatsiooni. Muudatus on seotud eelkõige direktiivi artikliga 7, millega luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm, ning artikliga 9, milles sätestatakse riiklike kontaktpunktide määramine ja nende ülesanded. Direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 3 kohaselt luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm vahendina, mille eesmärk on võimaldada tarbijatel leida parandajaid ja vajaduse korral ka taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi. Platvorm koosneb riiklikest osadest, milles kasutatakse ühist veebiliidest, ning võib sisaldada linke liikmesriikide riiklikele veebiplatvormidele. Platvormi eesmärk on direktiivi põhjenduspunktide 26, 28 ja 31 kohaselt parandada teabe kättesaadavust parandamisvõimaluste kohta ja hõlbustada parandusteenuste leidmist, sealhulgas riikidevaheliselt. Direktiivi artikli 7 lõike 2 kohaselt töötab komisjon hiljemalt 31. juuliks 2027. a välja Euroopa veebiplatvormi ühise veebiliidese, mis peab olema kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes. Seejärel tagab komisjon ühise veebiliidese tehnilise hoolduse. Direktiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt kasutavad liikmesriigid üldjuhul oma riiklikes osades seda ühist veebiliidest. Erandina võivad liikmesriigid jätta loomata Euroopa veebiplatvormi riikliku osa, kui neil on vähemalt üks kogu nende territooriumi hõlmav riiklik veebiplatvorm, mis vastab direktiivis sätestatud nõuetele. 18 Direktiivi artikli 7 lõike 5 kohaselt on Euroopa veebiplatvormi riiklike osade kasutamine tarbijatele tasuta ning parandajatele vabatahtlik. Direktiiv jätab põhjenduspunkti 26 kohaselt liikmesriikidele võimaluse kehtestada registreerimisele juurdepääsutingimusi, sealhulgas eelneva heakskiidu või kutsekvalifikatsiooni nõudeid, kuid ei kohusta seda tegema. Eesti võtab direktiivi üle minimaalselt ega kasuta direktiivi võimalust kehtestada registreerimise juurdepääsutingimusi, et vältida ebaproportsionaalset halduskoormust ja vajadust pideva eelkontrolli järele. Riikliku kontaktpunkti regulatsioon tuleneb direktiivi artikli 9 lõikest 4. Selle artikli lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid hiljemalt 31. juuliks 2026. a teavitama komisjoni kas riiklikust kontaktpunktist, mille nad on Euroopa veebiplatvormi jaoks määranud, või riiklikest veebiplatvormidest, mille nad on loonud või loovad. Direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt vastutavad riiklikud kontaktpunktid eelkõige registreerimiseks juurdepääsu võimaldamise eest, liikmesriigi kehtestatud võimalike juurdepääsutingimuste täitmise tagamise eest ning komisjoni abistamise eest Euroopa veebiplatvormi riiklike osade käitamisel. Lõikes 1 sätestatakse, et riigisiseselt toetutakse otse direktiivi artikli 7 lõike 1 kohasele Euroopa Liidu loodavale lahendusele, mis võimaldab parandusteenuse osutajatel osaleda Euroopa veebiplatvormi Eesti riiklikus osas. Eesti on eelnõu koostamisel lähtunud lahendusest kasutada Euroopa Komisjoni loodavat ühist veebiliidest selmet luua oma riigisisene lahendus. Eraldi riikliku platvormi loomine nõuaks arendus- ja haldusressurssi ega ole Eesti hinnangul põhjendatud. Lõike 2 kohaselt nimetab riikliku kontaktpunkti valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. Selline lahendus võimaldab kontaktpunkti määrata paindlikult ja vajaduse korral korraldust muuta ilma seadust muutmata. Kuna kontaktpunkti ülesanded tulenevad vahetult direktiivi artikli 9 lõikest 4, ei ole vaja neid seaduses ammendavalt korrata. Sobivaks kontaktpunktiks on Eestis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), kes tulevikus puutub enim kokku direktiivi rakendamise küsimustega. Lõike 3 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister nimetada kontaktpunktiks ka eraõigusliku juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu. Direktiiv ei nõua, et kontaktpunkt oleks tingimata riigiasutus, ning selline lahendus võimaldab vajaduse korral kasutada tulevikus paindlikumat korraldusmudelit. Eelnõu koostamise ajal ei ole siiski plaanis kontaktpunkti ülesandeid eraõiguslikule isikule üle anda. Selline võimalus jäetakse seadusesse paindlikkuse tagamiseks tulevikus. Halduslepingu korral jääb avaliku ülesande täitmise eest lõppvastutus riigile. Lõike 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega laiendada Euroopa veebiplatvormi riikliku osa kohaldamisala. Direktiivi artikli 7 lõige 4 lubab liikmesriikidel laiendada oma riikliku osa kohaldamisala nii, et see hõlmaks lisaks parandajatele ka taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi. Eelnõuga võetakse direktiiv üle minimaalses vajalikus ulatuses ning praegu ei ole kavas platvormi riikliku osa kohaldamisala laiendada. Samas jäetakse selline volitus seadusesse, et tulevikus oleks võimalik turu arengu või poliitikavalikute muutumise korral kohaldamisala paindlikult laiendada ilma seadust muutmata. Parandamiskohustuse rikkumine Eelnõu § 2 punktiga 5 täiendatakse tarbijakaitseseadust uue vastutussättega, milles nähakse ette sanktsioonid parandamiskohustusega seotud nõuete rikkumise eest. Muudatus on seotud direktiivi 19 (EL) 2024/1799 artikliga 15, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid artiklite 4, 5 ja 6 alusel vastu võetud sätete rikkumise korral ning tagama, et kehtestatud karistused oleksid mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub seaduse §-des 122 ja 123 sätestatud parandamiskohustust, varuosade ja tööriistade kättesaadavuse nõudeid, parandamist takistavate meetmete kasutamise keeldu või parandamisteenuste kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustust. Säte hõlmab parandamisõiguse regulatsiooni keskseid kohustusi ja võimaldab tagada nende täitmise riikliku järelevalve kaudu. Lõike 2 kohaselt karistatakse sama teo eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Kõrgem sanktsioonimäär juriidilise isiku puhul on põhjendatud asjaoluga, et parandamiskohustuse rikkumised on praktikas seotud eelkõige ettevõtjate majandustegevusega ning võivad mõjutada suuremat hulka tarbijaid ja parandusteenuste turu toimimist. Sanktsiooni eesmärk on tagada, et kohustuste rikkumine ei oleks ettevõtjale majanduslikult soodsam kui nende täitmine. Eelnõu § 2 punktiga 6 sätestatakse, et eelmises punktis lisatud väärteo kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Praktikas lähtub TTJA järelevalve teostamisel siiski eeskätt korrakaitseseadusest ja haldusmenetluse seadusest. Järelevalve peamine eesmärk on õigusnõuete täitmise tagamine ja õigusvastase olukorra lõpetamine, mitte rikkumise eest karistamine. Seetõttu kasutatakse esmalt haldusjärelevalve meetmeid. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Väärteovastutuse sätestamise eesmärk on tagada direktiivis nõutud tõhusa sanktsioonimehhanismi olemasolu ja suurendada kohustatud isikute motivatsiooni seadusest tulenevaid kohustusi täita. Normitehniline märkus Eelnõu § 2 punktiga 7 täiendatakse tarbijakaitseseaduse normitehnilist märkust, lisades sellesse viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõuga võetakse nimetatud direktiiv üle tarbijakaitseseadusesse lisatava parandamisõiguse regulatsiooni, Euroopa veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsiooni ning vastutussätte kaudu. Normitehnilise märkuse täiendamine on tehnilist laadi muudatus, mille eesmärk on kajastada seadusega üle võetavat Euroopa Liidu õigusakti. Normitehniline märkus võimaldab saada ülevaate seaduse seosest Euroopa Liidu õigusega, kuid sellel ei ole iseseisvat regulatiivset tähendust. § 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse täiendamine §-ga 141 (rakendumise erisäte tarbijalemüügilepingute korral seoses parandamisõiguse direktiiviga) 20 Üleminekusättega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikkel 21, mille kohaselt direktiivi artiklit 16 ehk siis kaupade müügi direktiiviga seotud muudatusi ei kohaldata müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. a. Eelnõu kohaselt kohaldatakse enne võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist sõlmitud müügilepingutele võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse jõustumiseni kehtinud redaktsioonis. Selle rakendussätte eesmärk on tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega müügiõiguse muudetud sätetega kohanemiseks tarbijalemüügi korral. Direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt tuleb kohaldada kaupade müügi direktiivi muudatusi üksnes müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 31. juulist 2026. a, et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et kohaneda parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb üleminekusäte siduda direktiivi ülevõtva seaduse jõustumisajaga. Tootja parandamiskohustuse ja Euroopa parandusteabe vormiga seotud reeglite jõustumise jaoks direktiiv erisusi ette ei näe. Seega ei ole oluline, millal parandatavat kaupa müüdi. Küll aga tulevad ajalised piirangud parandamiskohustusele parandamisõiguse direktiivi II lisas loetletud EL-i õigusaktidest, mis sisaldavad toodete parandatavuse nõudeid. Lisas II loetletud rakendusmäärused hõlmavad üldjuhul ainult kaupu, mis lasti turule pärast vastava määruse jõustumist. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatavad terminid toetuvad võlaõigusseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse senistele terminitele. Kuivõrd parandamisõiguse direktiivis viidatakse süsteemselt ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele, tuleneb osa termineid ka sealt. Sellisel juhul tehakse eelnõus ka vastav viide ning antakse seletuskirjas lisaselgitused. Eelnõuga tekivad mõned uued kontseptsioonid, nagu: - tootja parandamiskohustus (tootja kohustus direktiivi lisas II nimetatud õigusaktides reguleeritud asju parandada); - Euroopa parandusteabe vorm (vorm, mida parandusteenuse osutajad võivad vabatahtlikkuse alusel kasutada, et tarbijal oleks võimalik pakkumisi paremini võrrelda); - Euroopa veebipõhine parandusplatvorm (Euroopa Komisjoni väljatöötatav ühine veebiliides, kus liikmesriikide parandusteenuste osutajatel on võimalik registreeruda, et tarbijatel oleks parem otsida ja leida enda jaoks sobivaid teenuseosutajaid). 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/182823. Nagu öeldud, kasutatakse direktiivi terminite puhul korduvalt viiteid ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele. Lisaks sellele on kogu direktiivi sisuline rakendusala tihedalt seotud Euroopa Komisjoni rakendusmäärustega, millega sätestatakse teatud kaupadele parandatavuse nõuded (need õigusaktid moodustavad direktiivi lisa II ja on loetletud seletuskirja allmärkuses nr 14). 23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L, 2024/1799, 10.07.2024). 21 Parandamisõiguse direktiiviga muudetakse ka Euroopa müügiõiguse direktiivi, kuivõrd teatud müügilepingu tingimused seoses nõuete esitamise ja parandamisega vaadatakse ümber. Lisaks tehakse seoses tarbija õigustega muudatusi veel paaris Euroopa Liidu õigusaktis: - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ; - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004. Eelnõus ei minda kaugemale direktiivis miinimumina nõutavast. Eelnõuga Eesti õiguses kavandatavad muudatused on vajalikud, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis on maksimaalselt harmoneeriv, ning lisanõudeid ei kehtestata. Seletuskirjale on lisatud vastavustabel direktiivi (EL) 2023/2673 ülevõtmise kohta. 6. Seaduse mõjud Kokkuvõte eelnõuga kavandatavate muudatuste mõjust Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on eelkõige majanduslik mõju, täpsemalt mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning teisalt oodatav mõju tarbijate käitumisele ja otsustele. Vähesel määral avaldub mõju ka riigiasutustele, eelkõige TTJA-le, ning kaudne mõju võiks avalduda ka keskkonnale jäätmekäitluse vaatevinklist. Kehtima hakkab ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja võib tarbija nõudmisel talle esitada (parandajal ei ole kohustust vormi esitamiseks). Loomisel on ka Euroopa veebipõhine tasuta parandusplatvorm, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, leida toodete parandajaid, kes on platvormiga vabatahtlikult liitunud. Parema teavituse eesmärgil määrab riik ühtse riikliku kontaktpunkti, milleks saab TTJA. Eelnõu olulisim muudatus seondub aga sellega, et tarbijad saavad pärast kauba müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaja lõppemist õiguse nõuda teatud toote parandamist, kui see on võimalik. Samal ajal keelatakse tootjatel parandamist takistada ning neil tuleb tarbijat teavitada tootja paranduskohustuse olemasolust ja hindadest enne teavitada. Direktiiv piiritleb tarbija sellise õiguse esialgu eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete, sh kergliikluses kasutatavate transpordivahendite, sidevahendite ning erinevate kodumasinate tootjate suhtes. Hõlmatud on aga ka mõned spetsialiseeritud valdkonnad, nagu nt teatud keevitusagregaatide valmistajad ning serverite ja andmesalvestustoodete tootjad. Eesti ettevõtted praegu üldiselt ei tooda direktiivi lisas nimetatud tooteid. Nende kaupade tootjad asuvad pigem teistes EL-i riikides või ka kolmandates riikides. Seetõttu võivad Eestis direktiivi ja eelnõuga tootjatele kehtestatavad parandamiskohustuse nõuded kanduda teatud juhtudel edasi Eestisse toodavate kaupade maaletoojatele, viimaste puudumise korral ka nende levitajatele juhul, kui väljaspool EL-i asuval tootjal puudub EL-is paiknev volitatud esindaja. Seega võib tootjale direktiiviga pandud kohustus kanduda edasi ka kaupade hulgi- ja jaemüüjatele Eestis või tootja siin paiknevale esindajale. Lisaks peavad muudatuste kehtima hakkamise järel kõik Eesti jaemüüjad edaspidi arvestama, et tarbijaid tuleb parandamisvõimalustest informeerida ning et kui tarbijale müüdud toodet parandatakse kahe aasta jooksul kauba üleandmisest, pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra juhul, kui tarbija valis kauba parandamise selle asendamise asemel. 22 6.1. Majanduslik mõju: tarbimiskäitumine Eeldatav mõju tarbijate käitumisele võib olla ühelt poolt ulatuslik, kuna muudatused puudutavad potentsiaalselt tervet Eesti elanikkonda, kes oma igapäevaelus kasutavad seadmeid oma kodumajapidamises, suhtlemiseks teiste inimestega või nt ka kergliiklusvahendina. Parandamisdirektiiv hõlmab levinumatest toodetest pesumasinaid, kuivateid, trummelkuivateid, nõudepesumasinaid, tolmuimejaid, külmkappe ja sügavkülmikuid, aga ka nuti- ja mobiiltelefone, tahvelarvuteid, telereid ja arvutikuvareid ning elektrilisi transpordivahendeid, nagu elektrilised jalgrattad, tõukerattad, rulad ja tasakaaluliikurid. Direktiivi lisaga on hõlmatud ka üksikud spetsiifilisemad tooted, mida kasutavad eelkõige just kutsealal töötavad isikud ehk enamasti ettevõtjad. Sellised tooted on nt teatud keevitusseadmed, aga ka suuremad serveri- ja andmesalvestussüsteemid, mistõttu need tavatarbijaid ehk füüsilisi isikuid üldjuhul ei puuduta. Kuna aga Euroopa Komisjon on näidanud üles soovi suurendada kohustuse alla kuuluvate toodete hulka, tuleb arvestada, et ilmselt aja jooksul direktiivi lisas olevate parandatavate seadmete nimekirja pikendatakse. 2026. aasta alguses elas Eestis 1 360 745 inimest24, kes moodustasid Statistikaameti andmetel 2025. aastal ligi 651 300 leibkonda25. Eeldatavasti on leibkondadel levinumatest toodetest olemas pesumasinad, tolmuimejad, külmikud, telerid ja nutitelefonid, jõudsalt on kasvamas ka kergliikurite arv kodumajapidamistes. Eestisse imporditi 2025. aastal ligi 85 000 telerit, monitori või projektsiooniseadet (eksporditi ehk välisriikidesse müüdi neid edasi samal ajal u 7200) ning rohkem kui 32 000 nõudepesumasinat (edasimüük 10 238)26. Nutitelefone ostsid Eesti inimesed 2026. aasta I kvartalis üle 55 000, mis aasta arvestuses tähendaks rohkem kui 200 000 uut nutitelefoni27. 2024. aastal imporditi Eestisse kokku ligi 1,4 miljonit nutitelefoni, mis viitab, et suures osas olid Eesti ettevõtjad üksnes selliste seadmete vahendajad tarneahelas. Tarbijaid mõjutavatest eelnõu muudatustest mitu on seotud kohustusega anda senisest paremini teavet toodete jätkusuutlikuma kasutuse võimaluste kohta. Esiteks peavad müüjad informeerima ostjaid võimalusest valida asja asendamise ja parandamise vahel ning viitama ka kaasnevale eelisele, kuna parandamisega pikeneb müüja vastutus. Teiseks peavad paranduskohuslastest tootjad või Eesti olukorras pigem tooteid importivad või seda turul kättesaadavaks tegevad hulgi- ja jaemüüjad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu paranduskohustuse alla kuuluvate parandusteenuste hinnakirjale, et tarbijal oleks selge, milliseid kaupu ja millises ulatuses parandada saab. Info on oluline nii parandamisteenust pakkuvatele ettevõtjatele kui ka vajaduse korral tarbijatele, kes sooviksid ise ostetud toodet parandada. Kehtima hakkab ka ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja (kes on otsustanud parandusteabe vormi kasutusele võtta) võib tarbija nõudmisel talle esitada ja mis peaks aitama tarbijal võrrelda parandusteenuste pakkumisi. Sama eesmärgiga loob Euroopa Komisjon tasuta Euroopa veebipõhise parandusplatvormi, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, otsida platvormiga liitunute hulgast toote parandajat ning samal ajal võrrelda pakutavate teenuste hindu üle Euroopa Liidu. Tootjad ei tohi samas takistada tarbijal vabalt valida endale ka tootjast sõltumatut parandajat. Ka toodetele sobivaid varuosi ja tööriistu tuleb pakkuda 24 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv 25 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/leibkonnad 26 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 27 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses- kvartalis-koige-populaarsemad 23 hinnaga, mis ei takista parandamist, et soodustada konkurentsi parandusteenuste turul. Nii müüjad kui ka tootjad võivad tarbijale pakkuda parandamise ajaks tasuta asendustoodet. Kõik meetmed kokku võiksid ühelt poolt suurendada tarbijate teadlikkust asjade parandamise võimalustest ning teisalt panna neid kaaluma asjast loobumise või selle väljavahetamise asemel parandamist. Siiski lähtub toodete parandamise kohustus tootja puhul pärast toote müügigarantii lõppemist toote parandamise üldisest võimalikkusest ning müüja puhul müügigarantii perioodi jooksul majanduslikust otstarbekusest ehk kui toote asendamine osutub kulude poolest mõistlikumaks, ei pea müüja arvestama tarbija soovi lasta toodet parandada. Toodete parandamist piirab nende vanus, kuna enamasti kohustuvad tootjad pakkuma toodetele varuosi üksnes teatud aja jooksul (üldiselt kümme aastat), misjärel sõltub selliste varuosade edasine pakkumine juba turuolukorrast ehk teistest võimalikest varuosatootjatest ning sellega seotud intellektuaalomandipiirangutest toodetele või nende varuosadele. Kavandatavad muudatused võiksid vähendada nii tarbijate kulutusi puudustega toodetega ümberkäimisel kui ka tarbetut koormust keskkonnale jäätmete hulga mõningase vähenemise näol. Tarbijate jaoks on seega tegemist lisavõimalusega käsitleda puudustega tooteid. Seetõttu võib sihtrühma käitumine küll muutuda, kuid kohanemisraskusi tarbijale ei teki, kuna nii müüjad kui ka tootjad kohustuvad tegema asjakohast teavitustööd. Ennekõike sõltub muudatuse tegelik mõju siiski tarbija tahtest toote parandamisega tegelema hakata, kuna see nõuab eeldatavasti asja väljavahetamisega võrreldes neilt siiski rohkem aega, tuues kaasa ka ebamugavusi ajal, kui toodet ei saa kasutada või tuleb leppida asendustootega, kui sellist võimalust pakutakse. Kaasneda võivad ka suuremad riskid (nt parandamiskulu prognoosimatus, transpordikulu, parandatud toote kvaliteet), kuna parandatava kauba tootja asub sageli välisriigis. Kaasneda võiv ebasoovitav mõju tarbijatele võib tekkida, kui parandamise korral osutub esialgne kulukalkulatsioon vea diagnoosimata jätmise tõttu ebatäpseks, ei osata arvestada nt transpordikulude või paranduse ajalise kestusega ning parandamine osutub kokkuvõttes kallimaks kui toote asendamine. Saadud negatiivsed kogemused võivad omakorda pelutada tarbijaid edaspidi selliseid teenuseid kasutamast, mistõttu on oluline, et parandusteenuste osutajad suudaksid võimalikult täpselt prognoosida tellijatele teenuste maksumust ja sellega kaasnevaid kõrvalkulusid (diagnostika, transport, varuosad, ajaline kulu) ning võimaluse korral pakkuda parandamise ajaks nt tasuta asendustooteid. Seda eesmärki üritab täita ka parandamisteabe vorm, mida esitamist ostja võib – juhul, kui parandaja on otsustanud, et ta oma tegevuses kasutab parandamisteabe vormi - parandamise korral taotleda. Objektiivne kuluhinnang on oluline ka seetõttu, et kuigi tarbijate õigus nõuda parandamisteenust laieneb, tuleks neid sellest hoolimata säästa endale majanduslikult kahjulikuks osutuvatest kokkulepetest, mis eelkõige puudutaksid toote parandamist müügigarantii lõppemise järel. Võimaliku ebasoovitava mõjuna väärib väljatoomist ka see, et tarbijate käitumise muutus võib avaldada kaudselt mõju ka turule üldisemalt, sh toodete hinnale, kuna uusi tooteid võidakse parandamise sagenemise tõttu osta edaspidi vähem. Tootjad võivad edaspidi olla rohkem huvitatud kvaliteetsemate ja vastupidavamate toodete turuletoomisest, kuid need oleksid seetõttu ka kallimad. Tarbija, kes laseb toote parandada, võib konkreetsel juhul küll hinnas võita, kuid üldplaanis võib muudatuste tõttu selliste toodete hind tõusta. Samas võib parandamisteenuste turu kasv tuua pikemas vaates kaasa konkurentsi suurenemise, mis omakorda võib avaldada survet selle teenuse hinna tarbijatele taskukohasena püsimisele. 6.2. Majanduslik mõju: mõju ettevõtlusele 24 Parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele kaupade suhtes, millele kehtivad EL-is ühtsed parandatavuse nõuded, võib Eestis uute seatavate kohustuste vaatenurgast mõjutada eelkõige nende toodete hulgi- ja jaemüüjaid, kuna direktiivi lisas nimetatud toodete valmistajaid siin tõenäoliselt ei ole või on väga vähe ning ka valmistatavate toodete hulk on väga väike ja pole mõeldud laiale tarbijaskonnale, nagu seda on direktiiviga silmas peetud elektrilised majapidamisseadmed või laiatarbe-sidevahendid. Statistikaameti andmetel tegeles 2024. aastal Eestis hulgimüügiga ligikaudu 9000 ettevõtet. Valdkondades, mis võivad olla seotud direktiivi reguleerimisalaga, tegutses aga kuni 2500 ettevõtet, sh info- ja sidetehnika valdkonnas u 350 ettevõtet. Jaekaubandusettevõtete arv küündib samuti 9000-ni, kuid nt elektriliste kodumasinate müügile spetsialiseerunud ettevõtteid oli 2024. aastal 69 ning info- ja sidetehnikale keskendus tegevusala järgi 258 ettevõtet28. Rõhutada tuleb, et tootjad või ettevõtted, kes tootja kohustust kannavad, ei pea parandusteenust siiski ise osutama, kui neil puudub vastav taristu või neil oleks mõistlikum alltöövõtu korras kasutada tarbijale lähemal asuvat parandajat. Siiski vastutab parandamise eest ka sel juhul tootja või tootja kohustust kandev ettevõtja. Muudatuste kohaselt võib tootja parandada asja kas tasuta või mõistliku tasu eest ning seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Keeldumise aluseks ei saa olla ka see, kui keegi on toodet juba varem parandanud või see osutub majanduslikult kulukaks. Siiski saab parandamisest loobuda, kui see osutub võimatuks. Kui tootja asemel kandub kohustus edasi esindajale, maaletoojale või turustajale. Kui aga eeldada, et direktiivis nimetatud kategooria toodete tootjateks on enamasti tuntud suurettevõtted, kellel on oma esindused EL-is, ei peaks parandamisega seotud kohustused hulgimüüjateni ega reeglina ka turustajateni Eestis üldse ulatumagi. Sama kehtib ka tootjale kehtestatava nõude korral teavitada tarbijat toote parandamisvõimaluste kohta (juhul, kui tootja teavitamiskohustus on edasi liikunud ahela järgmiste lülideni). Sihtrühma jaoks on aga positiivne, et kui tooteid hakatakse senisest enam parandama, hoidmaks neid kauem kasutuses, tekib ka vähem jäätmeid, mida tootjad on koostöös maaletoojate ja tootjavastutusorganisatsioonidega kohustatud vastasel korral kokku koguma. Selle kulu ärajäämisest võib tekkida ettevõtjale mõningane sääst. Mõnes valdkonnas, nagu nt elektroonika- ja elektriseadmete puhul, võib muudatus mõjutada Eestis asuvaid tootjaid aga otsesemalt. Neid on tõenäoliselt väga vähe, kuna direktiivi kohaldamisala on piiratud konkreetsete tootegruppidega, puudutades enamasti kodutarbijale mõeldud laiatarbetoodangut, mida Eestis ilmselt ei valmistatagi. 2024. aastal tegutses Eestis tarbeelektroonika tootmise valdkonnas küll 21 Eesti ettevõtet29, kuid on teadmata, kas neil võiks olla otsene puutumus direktiivi lisas toodud kaupade tootmisega. Tegemist võib olla nt välismaiste ettevõtjate Eesti filiaalidega, mis kohapeal tootmisega ei tegele, kuid vahendavad emaettevõtja tooteid või pakuvad toodete järelhooldust ning on oma tegevusala registreerinud nt emaettevõtja tegevusala järgi. Natuke annab Eesti tootjate selliste toodete tootmismahtudest aimu asjaolu, et 2025. aastal eksporditi Eesti päritolu telereid, monitore või projektsiooniseadmeid kokku 278 tükki (koguimport samal ajal oli 85 000 tk)30 ehk selles tootegrupis moodustas Eesti päritolu eksport 0,3% koguimpordist (re-eksporti arvesse võtmata). Sama kategooria nutitelefonide vastavad numbrid olid 2024. aastal 416 ja üle 200 00031 (2026. aasta kokkuvõte on tuletatud I kvartali 28 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud- kulud-kasum__aastastatistika/EM001 29 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud- kulud-kasum__aastastatistika/EM001 30 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 31 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses- kvartalis-koige-populaarsemad 25 müügiandmete põhjal), mis viitab sellele, et Eesti väikeste toodangumahtude taga võib olla toodete projektipõhine ümberseadistamine Eestis või prototüüpide või erilahendustega tegelemine, et anda toodetele siin erivajaduse korral viimane lihv. Mõned eelnõukohased muudatused mõjutavad direktiivi lisas toodud toodete müüjaid Eestis ka otsesemalt, kuna edaspidi tuleb neil tarbijaid parandamisvõimalustest ette teavitada ning lisaks koormab müüjaid mõjuna kohustus iga kord tarbija soovi korral parandamise kulu eraldi hinnata, et selgitada välja parandamise rentaablus. Põhjus peitub selles, et müüja võib tarbija soovi toodet parandada lasta ka eirata, kui parandamine osutuks kallimaks kui toote asendamine teisega. Halduskoormuse kasv müüjatele on aga seda suurem, mida suurem hulk tarbijaid sellise sooviga müüja poole pöörduma hakkab. Praegu on selliste prognooside tegemine võimatu, kuna tarbijate käitumise muutumist on eelnõu kohaselt tehtavate muudatuste põhjal võimatu täpsemalt ennustada. Samas võib näha ka müüjatele avalduvat mõju, mis kaasneb toote müügigarantii aasta võrra pikenemisega, kui puudus parandatakse, mis tähendab senisest pikemaajalise vastutuse võtmist müüdavate toodete eest. Sellega kaasneb risk, et esile kerkib veel puudusi, millega tuleb siis samuti tegeleda ning mis omakorda tähendab müüjatele kokkuvõttes nii suurenevat vajadust olla toote ostnud tarbijatega neil teemadel kontaktis kui ka vajadust olla valmis toote müügijärgsete kulude kasvuks. Need tuleb enda kanda võtta, kui tootjaga ei ole hüvitamises teisiti kokku lepitud. Seega võivad müüjate kulud kasvada ning ümbervaatamist võivad vajada ka tootjatega sõlmitud lepingud, milleks võivad soovi avaldada ka tootjad ise. Mõjutatud võivad olla ka hulgimüüjad ja maaletoojad, kes on samuti tootjalt tarbijani jõudva kauba tarneahela lülid. Mitu eelnõukohast muudatust puudutab otseselt ka kutselisi parandusteenuse osutajaid Eestis. Neist võivad saada tootjate asemel nt allhanke korras parandusteenuse osutajad, kui tootja või tema asemel kauba importija või turustaja peavad mõistlikuks valida tarbijale nt lähemal asuv parandusteenuse osutaja. Sageli on tootjatel tarneahel sellisena juba ka üles ehitatud. Kuna ettevõte ei pea osutama parandamisteenust tasuta, eriti kui seda tehakse allhanke korras tootjale, võib tarbijate aktiivsem sekkumine sooviga tooteid parandada lasta tähendada võimalikku käibe kasvu selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele ehk parandamisteenuste turu maht peaks edaspidi kasvama. Täpsemaid prognoose ei ole aga selles etapis võimalik teha, kuna palju hakkab sõltuma just tarbijate käitumisest. Parandusteenuse osutaja ei ole kohustatud kasutama ühtset parandusteabe vormi, kuid kui ta on teinud põhimõttelise otsuse vormi võimaldamiseks, siis peab ta selle tarbija soovil talle väljastama. Vormi kasutamine võib olla abiks ka oma teenuse täpsemal hinnastamisel, eriti kui tegemist on väiksemate ettevõtjatega. Tuleb siiski märkida, et teabevormi kasutades kohustub parandaja määratud tingimustel ja tarbija nõustumise korral pakkumisega 30 päeva jooksul pakutud hinnaga teenust osutama. Kuna direktiivi kohaselt piiritletakse parandusteenused direktiivi lisas nimetatud toodetega, on konkreetsete toodete parandusteenuseid osutavaid ettevõtteid mõnevõrra vähem kõigist turul sellist teenust pakkuvatest ettevõtjatest. Ilmselt leidub siiski ka ettevõtteid, kes selliste toodete parandamise teenust osutavad oma muu tegevuse, sh nt müügitegevuse kõrvalt. Selle võrra võib olla ettevõtjate ring jällegi suurem. Hinnanguliselt võib parandusteenuse osutamisega direktiivis loetletud valdkondades tegeleda Eestis kuni tuhat ettevõtjat, kuid pigem on see arv omajagu väiksem. Näiteks tegeles 2024. aastal arvutite ning tarbeesemete ja kodutarvete parandamisega (mis mh hõlmab kodumasinate, külmikute, pesumasinate, kuivatite, telerite ja mobiiltelefonide parandamist) kokku 578 ettevõtjat (0,4% kõigist Eesti ettevõtetest), neist 164 sideseadmete 26 valdkonnas (0,1% kõigist Eesti ettevõtetest)32. Kuna nimetatud ettevõtjad tegelevad ka direktiivi kohaldamisalast välja jäävate toodete parandamisega ning osa ettevõtjaid tegeleb toodete parandamisega oma põhitegevuse kõrval, ei saa mõjutatud ettevõtjate arvu paraku täpsemalt esile tuua. Eelnimetatud ettevõtjate müügitulu oli 2024. aasta andmetel kokku ligi 33,3 miljonit eurot, sh 11,4 miljonit eurot sideseadmete parandamise valdkonnas. See on võrreldav müügituluga 2017. aastal, kuna sinna vahele jääb ka 2020. aasta, mil sektorit tabas märkimisväärne müügitulu langus. Selliste ettevõtjate müügitulu aastal 2024 moodustas aga vaid 0,035% kõigi Eesti ettevõtete müügitulust33. See on ka mõistetav, kuna selle valdkonna 578 ettevõtjast 570 osutas teenuseid alla kümne töötajaga. Sideseadmete valdkonnas oli selliseid ettevõtjaid nt 164-st 162. Seetõttu võib hinnata, et parandusteenuseid võiks Eestis osutada mitu tuhat selle valdkonna spetsialisti, kes enamasti töötavad üsna väikestes ettevõtetes. Kaudse mõjuna võib parandamisteenuse tõttu kaasneda surve tõsta direktiivi lisas märgitud toodete hindu, kuna tootjatel võib suureneda huvi toota vastupidavamaid, kuid selle võrra kõrgema hinnaga tooteid. Kuigi see Eesti ettevõtteid ilmselt otse ei puuduta (kuivõrd Eesti ettevõtted vähemalt praeguse seisuga ei tooda lisas II loetletud tooteid), võivad mõningatel juhtudel kaasneda ka siinsetele ettevõtetele suuremad kulutused vajalike seadmete soetamiseks. Siiski ei ole enamasti selliste toodete näol tegemist suurte investeeringutega ettevõtete põhivarasse. Muudatused võivad avaldada vähest mõju ka taaskasutusorganisatsioonidele (tootjavastutusorganisatsioonidele) ning jäätmete kogumise, sorteerimise ja ümbertöötlemisega tegelevatele ettevõtjatele, sest direktiiv puudutab üksnes teatud toodete elutsükli võimalikke muudatusi, mis mõjutaksid vähesel määral ka jäätmete teket. Eurostati andmetel on Eesti ringlusse võetavate materjalide kasutamise poolest Euroopas üks edukamaid riike – 2024. aastal pärines ligi 21% meie majanduses kasutatavatest materjalidest taaskasutusest, samas kui EL-is keskmiselt oli see näitaja 12%.34 Kokkuvõttes võib öelda, et parandamisteemasid käsitlevad seadusemuudatused otseselt ettevõtjate halduskoormust ei vähenda, ehkki mõned muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandamisteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist. Samas on selle eelnõu kohane seadus osa laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta. Samal ajal menetletakse nt eelnõu 947 SE uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tõhusat õiguste kaitset – leevendab siiski ka ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ta peab tarbijale esitama. Enamik halduskoormust vähendavaid meetmeid tuuakse esile juba viidatud tarbijakrediiti reguleerivas eelnõus, kuid seal on ka mõningaid hõlbustusreegleid. 6.3. Mõju keskkonnale: mõju jäätmetele ja ringmajandusele ning keskkonnateadlikkusele Nii Euroopa Liidus kui ka Eestis on järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama ringmajandusele ning jäätmete võimalikult efektiivsele sorteerimisele ja taaskasutamisele. Eelnõuga kavandatavad muudatused aitavad seda suunda hoida ning võiksid parandamisteenuste kasutamise kasvu tõttu 32 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud- kulud-kasum__aastastatistika/EM001 33 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud- kulud-kasum__aastastatistika/EM001 34 Eurostati andmed. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_12_41/default/table?lang=en 27 aidata edaspidi vähendada puudustega toodetest muidu tekkivate jäätmete hulka. Siiski ei ole muudatuste mõju ühesuunaline, kuna ka toodete parandamisega kaasnevad mõned ebasoovitavad mõjud – nt parandamist vajavate toodete transportimine paranduskohta ja tagasi ning kulud, mis on seotud varuosade tootmise, tarnimise ja asendamise võime tugevdamise ja pikaajalise tagamisega. Siiski võib see üles kaaluda paljudest eri komponentidest koosnevate toodete ümbertöötlemisega seotud kulud võrreldes vaid ühe või mõne üksiku komponendi väljavahetamise ja ümbertöötlemise kuludega toote parandamise korral. Eestis kogutakse jäätmeid liigiti, tooted demonteeritakse ning eraldatakse materjalipõhiselt, kuid enamasti saadetakse sorteeritud osa teistesse riikidesse, kus asuvad suuremad tehased selliste materjalide taaskasutusse võtmiseks, mistõttu kaasneksid ümbertöötlemisega siiski riikidevahelised transpordi- ja sellega seotud kulud. Euroopa Komisjoni väljatöötatud meetmete koondmõju eelanalüüsis on hinnatud, et keskkonnale avaldub muudatuste järel CO235 heite vähenemise näol positiivne netomõju. Otsene ja tajutav mõju keskkonnale on siiski üksnes Eestit arvestades ilmselt väike ning sõltub osalt ka tarbijakäitumise muutuse ulatusest ning osalt sellest, kuivõrd kättesaadavad, sh hinna poolest, hakkavad olema direktiivi lisas nimetatud toodete varuosad Eesti tarbijatele. Teadlikkuse üldine kasv toodete parandamise võimalustest võib siiski tuua kaasa ka inimeste suureneva teadlikkuse keskkonnasäästlikkuse olulisusest, millel on kaudsed ja kaugemale ulatuvad mõjud. Siiski on tegemist vaid ühe väikese aspektiga üldises keskkonnateadlikkuses ning seetõttu on avalduvat mõju raske hinnata. 6.4. Mõju riigiasutustele tegevusele Direktiiviga seatud riikliku kontaktpunkti kohustusi hakkab eeldatavasti täitma TTJA ning praegu ei ole ette näha, et sellega kaasneksid märkimisväärsed lisakulud. Eeldatav mõju on seega väike, kuna direktiiviga ei eeldata Eestilt riigipoolse järelevalve sisseseadmist parandusteenuste osutamisel, vaid üksnes kontaktpunktiks olemist Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Lisaks otsustas Eesti, et ei loo direktiivi üle võttes eraldi riigisisest platvormi ettevõtjate andmete vahendamiseks, vaid laseb ettevõtjail kasutada 2027. aastal Euroopa Komisjoni loodava ühise platvormi teenuseid, mistõttu otseseid kulusid riigile ei kaasne. Siiski peab TTJA arvestama, et vajaduse korral tuleb vahendada Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile, kuid see sõltub ilmselt sellest, kuivõrd lihtne saab olema loodava euroopaülese platvormi kasutamine ning kuivõrd seda ka tegelikult kasutama hakatakse. Muudatusega suureneb ühtlasi TTJA järelevalvealane pädevus, kuna amet hakkab teostama järelevalvet tootja parandamiskohustuse täitmise üle. Selleks nähakse seaduses ette ka väärteovastutus parandamiskohustuse ning parandamisteenuse kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumise eest. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Eelnõu elluviimiseks ei ole vaja taotleda 35 Euroopa Komisjoni 2023. a koostatud mõjuanalüüs. https://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52023SC0059 28 lisarahastust, kuna kasvav töömaht kaetakse asutuse olemasoleva tööjõuressursi piires ning vajadusel viiakse läbi sisemised töökorralduslikud muudatused. 6.5. Mõju halduskoormuse muutumisele Halduskoormus kasvab muudatuste tulemusena eelkõige direktiivi lisas märgitud toodete valmistajatele, keda Eestis on eeldatavasti väga vähe või on nende tootmismahud väga väikesed või pole need tooted suunatud laiale tarbijaskonnale ehk kodumajapidamistele. Seetõttu võib tootjatele seatud kohustus teatud juhtudel (nt kui tootja ise või tema tootmisüksus ei asu mõnes EL-i riigis) kanduda edasi tootja esindajale, kes eeldatavasti asub samuti mõnes EL-i liikmesriigis, mitte Eestis. Siiski võib kohustus mingites olukordades kanduda edasi ka tootja kaupade maaletoojale või turustajale, sh hulgimüüjale või erakordsemal juhul jaemüüjale. Sellisel juhul oleks Eesti ettevõtja koormus seotud valdavalt tootja ja tarbija suhtluse vahendamisega toodete parandamise küsimustes ning tarbijate informeerimisega parandamise võimaluste kohta. Direktiivi lisas märgitud toodete jaemüüjad peavad aga arvestama, et nende toodete garantiiperioodi jooksul tuleb neil ostjaid informeerida parandamise võimalustest, sh sellest, et toote parandamise korral pikeneb müüjapoolne garantii aasta võrra ning see võib tingida vajaduse olla toote ostnud tarbijaga kontaktis senisest pikema aja jooksul, mil toodetega võivad probleemid ilmneda. Selline kontakt kliendiga on siiski tavapärane äripraktika, mistõttu kohanemisraskusi ei ole ette näha, kuid tulevikus võib eeldada selliste kontaktide arvu kasvu, mis nõuab müüjalt siiski rohkem tööaega. Kuigi koormus parandamisteenust osutavatele ettevõtjatele kaasneks ka parandamisteabe vormi esitamisega või oma andmete lisamisega EL-i parandamisplatvormile, ei ole tegemist kohustusega, vaid kaalutluskohaga olukorras, kus ettevõte näeks rohkem sellest tekkivat tulu kui kulu. Kuna teabevormile vastamise eest võib parandaja teatud juhtudel ka tasu küsida, hinnapakkumise tegemine on üldiselt ettevõtete tavapraktika ning ka üleeuroopalisele platvormile oma andmete lisamine on vabatahtlik, ei saa loetletut pidada halduskoormuse suurendajaks. Pigem võib eeldada, et standardvormi kasutamine ja info esitamine standarditud kujul võiks parandusteenuse osutaja tegevust lihtsustada. Tarbijatele ei tohiks direktiivi muudatustega aga lisakoormust tekkida, kuna uusi nõudeid või kohustusi neile sellega ei lisata. Tarbijatele jääb vabadus nõuda puudustega asja korral parandamisteenuse osutamist, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema. Samuti ei ole tarbijad kohustatud parandamisteenuse hinda küsides sellega nõustuma ning neil on võimalus ise otsustada, kas maksta tasu parandamisteenuse osutaja täpsema hinnakalkulatsiooni või toote puuduse täpsema diagnoosimise eest või sellest loobuda. Kuigi tarbijate käitumine võib muutuda, ei ole nad kohustatud oma käitumist muutma, mistõttu ei kasva ka nende halduskoormus. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Järelevalve seisukohast on kõige praktilisem mõju seotud kauplejate müügitingimuste ja tarbijatele antava teabe ajakohastamisega. Kuigi eelnõu ei sätesta otseselt kohustust kauplejatel oma müügitingimusi muuta, peavad kauplejad pärast regulatsiooni jõustumist oma tingimused, pretensioonide esitamise korra ja veebilehel tarbijatele avaldatava teabe sisuliselt üle vaatama. 29 Tarbijat tuleb teavitada sellest, et puudusega asja korral on tal õigus valida parandamise ja asendamise vahel ning et parandamise valimisel pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra. Eeltoodust tulenevalt võib järelevalve vaates tekkida vajadus hinnata, kas kauplejate tüüptingimused ja tarbijatele lepingueelselt avaldatav teave on uue regulatsiooniga kooskõlas. Samas ei ole tegemist täiesti uue järelevalvevaldkonnaga, vaid uuele regulatsioonile vastavuse kontrolli saab siduda olemasoleva tüüptingimuste ja tarbijale lepingueelselt avaldatava teabe kontrolliga. Regulatsiooniga tekib parandusteenuse osutajatel võimalus hakata kasutama Euroopa parandusteabe vormi. Seda vormi ei ole varem seaduses ette nähtud. Vormi kasutamisega seotud järelevalve saab olema pigem lihtne, sest vormi kasutamine on ettevõtjale vabatahtlik ja vorm on standardiseeritud. See tähendab, et vormi kasutamise kontrollimisel tuleb hinnata üksnes seda, kas tarbijale esitatud vorm vastab seaduses ette nähtud nõuetele. Uue regulatsiooni keerulisem osa puudutab tootja või muu vastutava isiku parandamiskohustust ning parandamise takistamise keeldu. Selle mõju järelevalvele võib olla sisulisem, kuid tõenäoliselt väiksema mahuga. Eestis on selliste toodete tootjaid teadaolevalt väga vähe ning seetõttu ei pruugi tootja parandamiskohustuse kontroll tuua täiendavaid järelevalvemenetlusi. Samas, kui järelevalvemenetlust on vaja alustada, siis saab olema menetlus ilmselt võrdlemisi keeruline. Näiteks võib olla vaja hinnata, kas parandamist takistatakse lepingutingimuste, riistvara või tarkvara kaudu, kas varuosad ja tööriistad on kättesaadavad või kas parandamisega seotud teave on tarbijale piisavalt avaldatud. Selliste juhtumite tõendamine võib olla tehniliselt ja sisuliselt keerulisem kui tavapärase lepingueelse teabe kontroll. Samuti saab TTJA muudatuste jõustumisel tarbijakaitseseaduses sätestatud uute väärtegude kohtuväliseks menetlejaks. Need väärteod puudutavad muu hulgas tootja parandamiskohustuse rikkumist ning parandamiskohustuse kohta käiva teavitamiskohustuse täitmata jätmist. Selliseid menetlusi on eelduslikult vähe, kuid tuleb arvestada, et väärteoteate laekumisel peab TTJA seda hindama ja vajaduse korral menetluse läbi viima. Seetõttu võib üksikute väärteoteadete korral kaasneda täiendav töökoormus, eriti kui rikkumise tuvastamine eeldab tehniliste asjaolude või parandamist takistavate meetmete sisulist hindamist. Lisaks saab TTJA olema kontaktpunktiks Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Alates 2027. aastast saavad ettevõtjad hakata kasutada Euroopa Komisjoni poolt loodavat ühist platvormi, mistõttu tuleb arvestada, et vajadusel peab TTJA vahendama Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile. Seda, kui palju selliseid pöördumisi võib tekkida, ei ole praegu võimalik ennustada. Kuigi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile lisanduvad direktiivist täiendavad ülesanded, on need siiski võimalik katta olemasoleva ressurssi arvelt. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada justiits- ja digiministri määrusega direktiivi lisas I olev Euroopa parandusteabe vorm. Täiendada tuleb tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamist korraldavat majandus- ja taristuministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate 30 asutuste nimetamine“.36 Euroopa Liidus korraldab liikmesriikidevahelist tarbijakaitsealast koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta37. Määruse lisas loetletakse tarbijakaitset reguleerivaid Euroopa Liidu õigusakte, mille puhul peavad liikmesriigid nimetama pädevad asutused, kes saavad riikidevahelistel juhtudel teha vajaduse korral nt järelevalve küsimustes omavahelist koostööd. Juhul kui nt Poola ettevõtja rikub reegleid ja see kahjustab Eesti tarbijat, on TTJA-l võimalik teavitada toimunust Poola sõsarasutust, kel on võimalik juhtumiga tegeleda. Parandamisõiguse direktiiviga lisatakse asutustevahelise koostöö määruse lisasse uue punktina (punkt 29) parandamisõiguse direktiiv. Seega vajab täiendamist Eesti riigisisese rakendusmääruse § 1 punkt 1, kus sätestatakse, et tulevikus on parandamisõiguse direktiivi rakendusalasse jäävates küsimustes Eestis riikidevahelise koostöö kontaktasutuseks TTJA. Sama punkti tuleks täiendada ka direktiiviga digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta38 (nimetatud koostöömääruse lisa punkt 28), sest näib, et selle direktiivi puhul on vahepeal ministri määruse täiendamine ununenud. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja39 § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Siinsel juhul rakendusakti kavandeid seletuskirjale ei lisata. Esiteks kehtestatakse direktiivi parandusõiguse direktiivi lisas ette nähtud vorm, mille puhul ei anta liikmesriigile valikut selle vormi sõnastuse määramisel. Vormi sisu selgitatakse eraldi lahti VÕS muudatustega. Seega on tegu tehnilise määrusega, kus ei ole liikmesriigi jaoks ühtki sisulist valikukohta. Teiste rakendusaktide puhul lisatakse olemasolevatesse määrustesse viited uuele direktiivile. Tegu on tehniliste, selgelt piiritletud muudatustega, mille puhul ei saa tekkida põhiseadusele vastavuse küsimust. Sellisel juhul puudub vajadus formaalselt rakendusakti eelnõu lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult ajakulu ja eelnõu materjalide mahtu. Eelnõuga nähakse ka ette, et valdkonna eest vastutav minister annab käskkirja, millega määratakse Euroopa Liidu parandusplatvormi Eesti riiklik kontaktpunkt. Kuivõrd tegemist ei ole Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega, ei pea eelviidatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja paragrahvi kohaselt vastava käskkirja kavandit seletuskirjas esitama. Ühtlasi on kõnealune volitusnorm oma sisult kitsas (kontakti nimetamine) ning selgelt piiritletud (direktiivis toodud ülesanded) ning sel juhul puudub ka vajadus käskkirja eelnõu formaalselt lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult eelnõu materjalide mahtu. 9. Seaduse jõustumine Parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks vajalikke norme tuleks direktiivi järgi kohaldada alates 31. juulist 2026. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb arvestada sellega, et seadus jõustub tavapärases korras, s.o kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 36 RT I, 07.01.2020, 3 37 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1–26). 38 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.05.2019, lk 1). 39 RT I, 22.05.2025, 8. 31 Märkimist väärib asjaolu, et direktiivist tuleneb eraldi üleminekunorm – nimelt näeb parandamisõiguse direktiivi artikkel 21 ette, et direktiivi artiklit 16 ei kohaldata müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. Seetõttu tehakse eraldi rakendussäte võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusesse. Selle regulatsiooniga antakse müüjatele aega kohaneda direktiivi nõudmisega, mille kohaselt on tarbijal hõlpsam esitada lepingust tulenevaid nõudeid juhul, kui ta valib puudusega kauba puhul parandamise (ja mitte asendamise). 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium teiste ministeeriumide ja eri huvirühmade arvamust parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute kohta. Seisukohad esitasid Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Keskkonnaamet, Kliimaministeerium, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Tagasiside andmise raames leiti üsna üksmeelselt, et Eesti võiks liituda Euroopa Komisjoni loodava ühtse veebiliidesega parandusteenuseid pakkuvate isikute reklaamimisel ning mitte hakata välja töötama omaenda riikidevahelise koosvõimega veebiplatvormi. Enamik vastanuid leidis ka, et alustada võiks n-ö klassikaliste parandusteenuseid osutavate isikute registreerimisega platvormil (seejuures lisanõudmisi kehtestamata) ning esialgu mitte kaasata paranduskohvikuid jm kogukondlikke algatusi. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Kliimaministeeriumile. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistele osalistele: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ Paranduskelder, Kliimaministeerium. 32  Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse seletuskirja lisa 1 Vastavustabel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828, ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu sätete vastavustabel Märge EL-i EL-i EL-i õigusakti normi sisuliseks Kommentaar õigusakti õigusakti rakendamiseks kehtestatavad norm normi riigisisesed õigusaktid ülevõtmise kohustus Art 1 lg 1 ei Lõikes sätestatakse direktiivi üldine eesmärk, ei vaja eraldi ülevõtmist. Art 1 lg 2 jah uus TKS § 121 lõige 1 punkt 2 Art 1 lg 3 jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1 ja § 125 lõige 2 Art 1 lg 4 ei Ei vaja eraldi ülevõtmist, eelnõuga ei ole plaanis kehtestada sätteid, mis nimetatud direktiivi kohaldamist piiraksid. Art 2 punkt jah VÕS § 1 lõige 5 1 Art 2 punkt jah uus VÕS § 6351 lõige 2 2 Art 2 punkt jah uus TKS § 121 lõige 2 3 Art 2 punkt jah VÕS § 208 lõige 4 Tarbijalemüügi 4 lepingu puhul sõlmib VÕS-i § 208 lg 4 kohaselt müügilepingu isik, kes müüb kaupa oma majandus- või kutsetegevuse raames ehk kes on ettevõtja VÕS-i § 1 lg 6 tähenduses. Art 2 punkt jah TKS § 2 lg 1 punkt 4 5 Art 2 punkt jah uus TKS § 123 lõige 4 6 33 Art 2 punkt jah uus TKS § 12 lõige 4 7 Art 2 punkt jah uus TKS § 123 lõige 4 8 Art 2 punkt jah TsÜS § 49 lõige 1, TsÜS § 50 Termini „kaup“ asemel 9 lõige 2; TKS § 2 lg 1 punkt 3 kasutatakse eelnõus sõna „asi“. Termin „asi“ on juba määratletud TsÜS-i § 49 lg-s 1. Vallasasja termin on kehtivas õiguses sätestatud TsÜS-i § 50 lg-s 2. Parandamiskohustus on sätestatud TKS-is ja selles seaduses on „kaup“ defineeritud viitega VÕS-ile. 2 Art 2 punkt jah uus VÕS § 222 lõige 4 10 Art 2 punkt jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1 11 Art 2 punkt jah VÕS § 111 12 Art 3 ei Ei vaja eraldi ülevõtmist, kuid selle põhimõttega on direktiivi ülevõtmisel läbivalt arvestatud. Art 4 lg 1 jah uus VÕS § 6351 lõiked 1 ja 3 Art 4 lg 2 jah uus VÕS § 6351 lõige 3 Art 4 lg 3 jah uus VÕS § 6351 lõige 4 Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 1 punkt a Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 2 punkt b Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 3 punkt c Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 4 punkt d Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 5 punkt e Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 6 punkt f Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 7 punkt g Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 8 punkt h 34 Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 9 punkt i Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 10 punkt j Art 4 lg 4 jah uus VÕS § 6352 punkt 11 punkt k Art 4 lg 5 jah uus VÕS § 6353 lõiked 1 ja 2 Art 4 lg 6 jah uus VÕS § 6354 punkt 1 punkt a Art 4 lg 6 jah uus VÕS § 6354 punkt 2 punkt b Art 4 lg 6 jah uus VÕS § 6354 punkt 3 punkt c Art 4 lg 6 jah uus VÕS § 6354 punkt 4 punkt d Art 5 lg 1 jah uus TKS § 122 Art 5 lg 2 jah uus TKS § 124 lõige 1 punkt a Art 5 lg 2 jah uus TKS § 124 lõige 1 punkt b Art 5 lg 2 jah uus TKS § 124 lõige 2 punkt c Art 5 lg 2 jah uus TKS § 124 lõige 3 punkt d Art 5 lg 3 jah uus TKS § 123 Art 5 lg 4 jah uus TKS § 125 lõige 2 Art 5 lg 5 jah uus TKS § 126 Art 5 lg 6 jah uus TKS § 125 lõige 3 Art 5 lg 7 jah uus TKS § 125 lõige 1 Art 5 lg 8 jah uus TKS § 127 lõige 2 Art 5 lg 9 ei See säte ei ole suunatud liikmesriikidele. Art 6 jah uus TKS § 126 Art 7 lg 1 ei Sättes kirjeldatakse Euroopa veebipõhist parandusplatvormi ja see ei sisalda liikmesriikidele ülevõtmiseks suunatud regulatsiooni. Art 7 lg 2 ei Säte on suunatud täitmiseks Euroopa Komisjonile (veebiliidese väljatöötamise kohustus). 35 Art 7 lg 3 osaliselt uus TKS § 671 lõige 1 Säte viitab vajadusele, et liikmesriik peab tegema valiku, kas hakkab tulevikus kasutama komisjoni loodavat veebiplatvormi ühist veebiliidest. Ülejäänud osa lõikest on suunatud liikmesriikidele, kes kavatsevad tulevikus kasutada omaenda riiklikku parandusplatvormi. Art 7 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 4 Art 7 lg 5 jah uus TKS § 671 lõige 1 Art 7 lg 6 ei Lõige 6 sisaldab kirjeldust selle kohta, milline täpselt saab olema komisjoni väljatöötatav ühine veebiliides (samadele tingimustele peavad vastama ka riiklikud platvormid). Kui liikmesriik valib ühise veebiliidese kasutamise, siis ei ole see lõige suunatud täitmiseks talle, vaid Euroopa Komisjonile, kes veebiliidese loob. Art 7 lg 7 ei Sama nagu lõike 6 puhul. Art 7 lg 8 ei See direktiivi säte ei sisalda õiguslikku regulatsiooni, vaid kirjeldab liikmesriigi tegevusi seoses platvormi reklaamimise ja tutvustamisega. Säte ei vaja riigisisesesse õigusesse eraldi ülevõtmist. Art 8 ei Euroopa Komisjoni moodustatava 36  eksperdirühma töös osalemine ei vaja seadusemuudatusi. Art 9 lg 1 jah uus TKS § 671 lõiked 2 ja punkt a Art 9 lg 1 ei See säte on suunatud punkt b liikmesriikidele, kes kavatsevad luua/säilitada oma riikliku parandusplatvormi. Art 9 lg 2 ei Tegu on liikmesriigi jaoks vabatahtliku sättega, mis tuleb üle võtta üksnes juhul, kui liikmesriik soovib kehtestada platvormil registreeruda soovivate parandajate jaoks lisatingimusi kvalifikatsiooni jms kohta. Samuti juhul, kui liikmesriik soovib pädevust enne seda, kui parandaja platvormil registreerub, parandaja vastava taotluse heakskiitmiseks. Eesti ei plaani kehtestada lisatingimusi ega soovi ka taotluste eelkontrolli võimalust. Art 9 lg 3 ei See säte ei vaja konkreetset ülevõtmist, eriti arvestades, et Eesti ei plaani lisatingimusi vms kehtestada. Art 9 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 2 Art 10 ei See säte on suunatud Euroopa Komisjonile. Art 11 lg 1 ei Selle sätte täitmine ei nõua seaduse muutmist. Art 11 lg 2 jah TKS VII ptk Art 12 ei Selle kohustuse täitmine ei vaja 37  seaduse muutmist. TTJA aktualiseerib infot tarbijate õiguste kohta Eestis jooksvalt oma kodulehel ja Euroopa Liidu ühtses digiväravas (portaalis „Your Europe“). Art 13 ei Meetme võtmine parandamise edendamiseks ei eelda seadusandlikke muudatusi. Art 14 lg 1 jah uus VÕS § 6353 lg 3 ja uus TKS § 127 lõige 3 Art 14 lg 2 ei Sätet, mille kohaselt teenuseosutaja võib tarbija suhtes rakendada soodsamaid tingimusi kui seadusest tulenev miinimum, ei vaja praegu eraldi ülevõtmist, kuivõrd seadused seda praegusel kujul ei takista. Art 15 jah uus TKS § 744 Art 16 jah uus VÕS § 2171 lg 3 punkt 2 punkt 1 Art 16 jah uus VÕS § 218 lg 31 punkt 2 (direktiivi (EL) 2019/771 art 10 täiendamin e lõikega 2a) Art 16 ei Muudatus pakub punkt 2 liikmesriigile (direktiivi võimalust kehtestada – (EL) või jätta kehtima – 2019/771 pikem tähtaeg nõuete art 10 lõike esitamiseks kui see, 3 mida muutmine) parandamisõiguse direktiiviga nähakse 38  ette juhul, kui tarbija valib asja asendamise asemel parandamise. Eesti jääb direktiivis pakutud miinimumi juurde. Art 16 ei See muudatus punkt 2 puudutab teistsuguse (direktiivi õigussüsteemiga (EL) liikmesriike kui Eesti 2019/771 (neid, kes ei ole müüja art 10 vastutuse jaoks täiendamin kehtestanud kindlaid e lõikega tähtaegasid või kes 5a) lähtuvad müüja vastutuse piiritlemisel üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtajast). Art 16 jah uus VÕS § 222 lg 1 teine lause punkt 3 Art 16 jah uus VÕS § 222 lg 4 ja lg 42 punkt 4 Art 17 jah TKS § 661 lg 3 Art 18 jah Täiendada tuleb ministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate asutuste nimetamine“. Art 19 ei Säte käsitleb Euroopa Komisjonile pandud järelhindamise kohustust ega vaja riigisisesesse õigusse ülevõtmist. Art 20 ei Säte on suunatud Euroopa Komisjonile. Art 21 jah Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse uus § 141 Art 22 ei VÕS-ile ja TKS-ile lisatavad normitehnilised märkused. 39 Art 23 ei Direktiivi jõustumise säte, ei vaja riigisisesesse õigusse ülevõtmist. Art 24 ei Direktiivi adresseerimise säte, ei vaja riigisisesesse õigusse ülevõtmist 40 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JDM/26-0825 - Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (parandamisõigus) Kohustuslikud kooskõlastajad: Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 07.08.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/33e586e9-e21f-426c-936d-a263a576b5a8 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/33e586e9-e21f-426c-936d-a263a576b5a8?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main