Arvamus perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtlusõigus) eelnõu kohta

Justiitsministeerium Teie 10.06.2020 nr 8-1/3766 [email protected] Meie 11.08.2020 nr 6-6/20-16 Arvamuse avaldamine Tänan teid võimaluse eest avaldada arvamust perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Edastan Riigikohtu arvamuse ja ettepaneku eelnõu täiendamiseks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1. Riigikohtu arvamus perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta Üldised märkused 1. Eelnõude kooskõlastamise ja tagasisidestamise protsess saab olla tulemuslik, kui eelnõud on ühtse seisukoha kujundamiseks võimalik asutuse sees arutada. Eelnõusid, mille kohta soovitakse kohtute arvamust, ei ole mõtet saata kooskõlastamiseks selliselt, et viimane arvamuse andmise aeg on juulis. Riigikohtu ja ka mitmete teiste kohtuasutuste praktikas on just juuli aeg, mil enamik kohtu personalist puhkab. Suvistele eelnõudele arvamuse andmise aeg võiks jääda septembrisse, mil korralised nõupidamised jälle toimuvad. 2. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg 2 näeb ette erandi olukordadeks, mil seaduseelnõu koostamisele ei pea eelnema väljatöötamiskavatsust (VTK). Käesoleva eelnõu aluseks olev VTK sisaldas muudatusi vaid vanema ja lapse suhtluskorra kohta. VTK ei sisaldanud ülekinnistamisega seotud muudatusi. Eelnõu eesmärk (p 2) ei sisalda ühtegi selgitust ülekinnistamise muudatuste kohta ega põhjendusi HÕNTE § 1 lg 2 erandi kohal- damiseks. 2.1. Seitsme aasta tagust Riigikohtu praktikat puudutavad küsimused ülekinnistamise kohta ei ole kiireloomulised (HÕNTE § 1 lg 2 p 1). Ka eelnõu koostajad ise nendivad, et vähemalt alates 2017. aastast on praktika ühtne. 2.2. Küll aga on oluline mõju vastupidiselt HÕNTE § 1 lg 2 p-le 5 sellel, kui seadusandja eirab EV põhiseadusest tulenevat õiguse üldpõhimõttena õiguse tagasiulatuva mõju keeldu. 2.3. Riigikohus ei toeta potentsiaalselt põhiseadusega vastuolus olevaid ning õigust tagasiulatuvalt muutvaid ülekinnistamisega seotud seadusemuudatusi, mille järele puudub igasugune praktiline vajadus ning mis vähendavad õigusselgust. Täpsemad märkused 3. PKS § 27¹ lg 5 ja § 42 lg 1. Eelnõus toodud kuju on ebatäpne. Kui tekstiosa viide lg-tele 2 ja 3 asemel oleks viide lg-tele 2–3, oleks seadusetekst üheselt arusaadav ka muudatusteta, kuid ühtse kirjastiili tagamiseks eelnõudes võib sellise tehnilise muudatuse teha. Kehtivas õiguses on neis sätetes aga viide PKS § 31 lg-tele 1–3. 4. PKS § 31 lg 1. Eelnõus on PKS § 31 lg 1 kehtetuks tunnistamist peetud seotuks ülekinnistamise küsimustega (VTK muudatuse p 5). Riigikohus leidis üksmeelselt, et muudatuse seos ülekinnistamise küsimustega jääb arusaamatuks ning on sellisena eesmärgipäratu ja ebavajalik. Lisaks on muudatus tehtud seadustehniliselt väga eba- õnnestunud kujul. Täiendavalt tooksime välja vastust vajavad tähelepanekud ja küsimused. 4.1. Mis on muudatuse eesmärk? Millisteks olukordadeks on säte ette nähtud, millist probleemi lahendatakse ning miks ei piisa lahendustena kehtivast õigusest koos kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega? Kõik need küsimused ning võimalikud lahendusvariandid oleks HÕNTE § 1 lg 1 kohaselt tulnud lahendada eelnõu VTK koostamise etapis. Kui ülekinnistamise muudatuste koostamisel oleks lähtutud HÕNTE-st, oleks juba VTK etapis ilmnenud, et ülekinnistamise küsimustega seoses puuduvad igasugused elulised asjaolud, mille jaoks PKS § 31 lg 1 kehtetuks tunnis- tamine vajalik oleks. 4.2. Asjaolu, kas varaühisuse varasuhe peaks olema üles ehitatud selliselt, et eelistatakse rohkem võlausaldajate huve ning võimaldatakse heauskne omandamine või piiratakse heauskset omandamist, et kaitsta nõrgemat abikaasat, on õiguspoliitiline küsimus. Küll 1/12  Lisa 1 aga peaks ka sellisel õiguspoliitilisel muudatusel olema eesmärk, mille jaoks muudatus on sobiv ja vajalik ning mis lahendab praktikas tõusetunud probleemid. Arusaamatuks jääb, miks on muudatus vajalik ning milliseid probleeme soovitakse sellega lahendada (HÕNTE § 1 lg 1 p 1). 4.3. Seletuskirjas ei ole PKS § 31 lg 1 muudatuse selgitavas alaosas välja toodud seost ülekinnistamise küsimustega, sellele on napilt viidatud eelnõu alguses. Õiguspoliitilisi seisukohti saab olla mitmeid, küll aga on kahjulik süsteemi ja seaduste pidev muutmine ilma, et praktilist vajadust muudatuste tegemiseks oleks. Muudatuse ainsa peamise eesmärgina PKS § 31 lg 1 juures on välja toodud vajadus taastada varem kehtinud õiguslik olukord, mil kinnisasjade heauskne omandamine ka abikaasade varaühisuse varasuhte korral oli võimalik. Ülekinnistamise küsimused muudatust ei õigusta ning mudelite edasi-tagasi muutmine ei saa olla seadusandja eesmärk. 4.4. Kuna on ebaselge, millist praktilist probleemi lahendada soovitakse ning rikutud on VTK koostamise ja lahenduste analüüsimise kohustust, on ka keeruline näha, milliseid alternatiivseid valikuid muudatuse tegemisel kaaluti (HÕNTE § 1 lg 1 p 3). Ilmne on see, et eelnõu seletuskirjas erinevaid lahendusi kaalutud pole. VTK kontekstis peab muutmine olema õigustatud praktilise vajadusega ning kaaluma üles õiguskindluse. 4.5. PKS § 31 lg 1 kehtetuks tunnistamine toob kaasa õigusselgusetuse. Käsitletakse üksnes kinnisasju, kuid on ilmne, et ühisvara hõlmab ka muid esemeid, sh vallasasju ja õigusi. Kuna PKS § 31 lg 1 kustutatakse tervikuna, puudutab muudatus kõiki ühisvara hulka kuuluvaid esemeid, süsteemset vastust vajavad seega järgmised küsimused: 4.5.1. Kas seadusandja tõlgendab kehtivat PKS § 31 lg 1 ja ka eelnõuga tehtava muuda- tuse järgset regulatsiooni selliselt, et see ei võimalda heauskselt omandada üksnes kinnisasju ja kinnisasjaõigusi? Käsutamine on vajalik ka vallasasjade puhul ning nõusoleku eelduse ümberlükkamise (PKS § 29 lg 1 teine lause) tagajärg on kehtivas õiguses käsutustehingu tühisus (eriregulatsiooni mujalt ei tulene). Kas seadusandja leiab, et muude ühisvara hulka kuuluvate esemete kui kinnisasjade puhul tuleneb eriregulatsioon mõnest muust sättest? 4.5.2. Kas seadusandja leiab, et kehtiv õigus ja eelnõuga tehtava muudatuse järgne regulatsioon tähendab, et vallasasjade heauskne omandamine vaatamata AÕS § 95 lg-le 3 on võimalik? 4.5.3. Kas seadusandja tõlgendab kehtivat PKS § 31 lg 1 selliselt, et kinnisasja hea- uskne omandamine on välistatud ka kinnisasja mitmekordsel võõrandamisel? Loogiline oleks, et kuna normiadressaat on abikaasa, siis kinnisasja teistkordsel võõrandamisel PKS § 31 lg 1 ei kohalduks (tehingupooled on kolmandad isikud) ning heauskne omandamine kinnistusraamatu kandele tuginedes oleks võimalik. Milleks on eelnõuga pakutav lahendus vajalik, kui kinnisasja mitmekordsel võõrandamisel heauskne omandamine võimalik on? 4.6. Võlausaldaja ja abikaasa kui nõrgema poole kaitse tasakaalustamine on õigus- poliitiline küsimus – kas säilitada abikaasa jaoks konkreetne ühisvara hulka kuulunud ese või anda talle kahju hüvitamise nõue PKS § 34 lg 3 alusel teise abikaasa vastu. Küll aga on seaduses eraldi reguleeritud abikaasade ühise eluaseme käsutamise ja kasutusse andmisega seostuv. See on eraldi nimetatud abikaasa lahusvara ning vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte kontekstis (vt PKS § 21, § 27¹; § 30; § 41, § 42). Eelnevast tuleb järeldada, et kehtivas õiguses sätestatud süsteem näeb ühisele eluasemele ette eripärase kaitse? Oluliseks peetakse eseme säilimist, mitte abikaasale selle väärtuse hüvitamist. Põhjendada tuleb, miks loobutakse abikaasade ühisvara hulka kuuluva ühise eluaseme elamiseks säilitamisest. See kahjustab abikaasade ja laste huve ning 2/12  Lisa 1 muudab ka abikaasade lahuselu ja lahutusega kaasnevad nõuded märksa väiksemaks (PKS §-d 23 ja 68). 4.7. Ei saa toetada PKS § 31 lg 1 kehtetuks tunnistamist pakutud kujul, sest see on õigustehniliselt ebaõnnestunud lähenemine. Praegu tuleneb teise abikaasa nõusoleku puudumise tagajärg PKS § 31 lg-st 1 – käsutustehing on tühine. Seega ei saa sellisel käsutusel olla kehtiva käsutuse toimet. Muudatused toovad kaasa õiguslik ebaselguse, vastata tuleb järgmistele küsimustele: 4.7.1. Kui kustutatakse § 31 lg 1, aga ülejäänud lõiked sättes jäävad samaks, siis milline tähendus on sellel, kui teine abikaasa ei kiida tehingut heaks? Kas tuleb hakata TsÜS-i kaudu tuletama? Kuidas tagab selline muudatus õigusselgust rohkem kui PKS-s õigusliku tagajärje sätestamine? 4.7.2. PKS § 31 lg 1 sobitub TsÜS süsteemiga tehingu tegemiseks nõusoleku saamisel ning selle tagajärgede osas (vt nt TsÜS §-d 11, § 111–114, 129). Sätete sõnastus ja loogika peaks PKS-s olema sarnane. Need ei ole sätted, mis reguleerivad heauskse omandamise võimalikkust. Kui jätta teovõime ja esindusõiguse erisused kõrvale, siis seaduses ei ole otseselt kirjas, et teise isiku asja omaniku loata võõrandamise tehingul ei oleks kehtiva käsutuse toimet. See tuletatakse üldisest põhimõttest, et asja käsutamise õigus on omanikul. Kui käsutuse teeb mitteomanik, siis saavad tehingul olla õiguslikud tagajärjed kas TsÜS § 114 abil (omanik on andnud eelneva nõusoleku või kiidab käsutuse tagantjärele heaks) või siis on täidetud heauskse omandamise eeldused. 4.7.3. Milleks on muudatuse korral vajalikud ning mida jäävad reguleerima PKS § 31 ülejäänud lõiked? Riigikohus leidis, et ülejäänud lg-te säilitamine kui lg 1 kehtetuks tunnistatakse on arusaamatu. Millist tehingut jääksid lg-d 2–4 reguleerima, kas ühe abikaasa sõlmitud kohustus- või käsutustehingut? Juhime tähelepanu, et Riigikohus on lahendis 2-16-9519/78, p 28 üle rõhutanud, et varaühisuse varasuhe ei saa piirata ühel abikaasal võlaõiguslike tehingute iseseisvalt tegemist. 5. PKS § 123 lg 1. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on muudatus suunatud kohtutele suunisena. Muudatus ei ole vajalik, kuid sellel ei ole ka kahjulikku mõju. Juhime tähelepanu järgmistele asjaoludele. 5.1. Kohtute kohustus arvestada vanema vägivaldsusega last puudutavates vaidlustes on iseenesest hõlmatud juba sätte olemasoleva sõnastusega. Lapse parimate huvide põhimõte (olemasolev sõnastus) hõlmab ka vajadust kaitsta last otsese ja kaudse vägivalla ohvriks langemise ja selle pealtnägemise eest. Seejuures on üldpõhimõte selgelt sätestatud ka juba LasteKS §-s 21. 5.2. Ka 2019. aastal tehtud muudatustes TsMS § 478 lg-s 2, § 551 lg-s 3, § 552¹ lg-s 1, § 558 lg-s 1 ja § 561 lg-s 1 kajastub kohtutele suunis arvestada last puudutavates menetlustes vanema vägivaldsusega menetluse eri aspektides. Kuna normiadressaat on kohus, on TsMS ka kohane seadus, milles sellist põhimõtet reguleerida. PKS § 123 lg 1 täiendus kordaks seda põhimõtet, ega annaks olulist lisandväärtust, TsMS sätted on suunisena kohtutele ka mõneti paremini sõnastatud, sest seal on täpsustatud olukordi, mil vägivaldsusega arvestada, nt TsMS § 561 lg 1 puhul perenõustamisele suunates või motiveerides neid asja kokkuleppel lahendama. 5.3. Võimalik, et seadusandja on leidnud, et eelnevaga ei ole veel hõlmatud kohtu kohustus arvestada vanema vägivaldsusega „lahendi tegemisel“ ning seetõttu tuleks seadust täiendada. Kui nii, siis tuleks seletuskirjas täpsustada, mida tähendab kohtute kohustus arvestada vanema vägivaldusega „lahendi tegemisel“. Samuti tuleks täpsustada, milline on täienduse reguleerimisala ning kuidas see suhestub eeltoodud ülejäänud sätetega, mis 3/12  Lisa 1 sarnase põhimõtte ette näevad. Vastasel juhul on tegemist deklaratiivse sättega, millel on regulatiivne sisu ja eraldiseisev tähendus puudub. 6. PKS § 143 lg 2¹. Toetada võib mõtet täpsustada seda, kas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaks määramise hagita menetlus saab toimuda üksnes vanema (või PKS § 143 lg 4 korral ka kolmanda isiku) avalduse alusel või on tegemist menetlusega, mille saab kohus algatada ka omal algatusel. Seni saab suhtluskorra menetluse algatada üksnes avalduse alusel, samas saab kohus suhtluskorda reguleerida ka omal algatusel esialgse õiguskaitse korras (PKS § 143 lg 5; TsMS § 551 lg 1). Selleks, et lahendus oleks süsteemne, tuleb läbi mõelda ja leida vastus järgmistele küsimustele: 6.1. Muudatuse kohaselt määrab kohus vanemate vaidluse puhul kindlaks suhtlusõiguse ulatuse ning selle teostamise korra. Eelnõu seletuskirja kohaselt on kohtul võimalus omal algatusel suhtluskord kindlaks määrata olukorras, mil vanemate vahel on mõni pooleliolev kohtumenetlus. Näide puudutab olukorda, mil üks vanematest on kohtusse pöördunud ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusega (PKS § 137), samas ei ole ta ise või teine vanem vastuavalduses suhtluskorra kindlaksmääramist taotlenud. Muudetava PKS § 143 lg 2¹ sõnastusest ei tulene, et kohtu võimalus menetlus omal algatusel algatada eeldab pooleliolevat kohtumenetlust. Selline piirang ei pruugi olla ka mõistlik. Võrdlusena võib välja tuua, et lapse heaolu ohustamise korral PKS § 134 lg 1 mõttes ei eelda abinõude kohaldamine mõnda pooleliolevat kohtumenetlust. PKS § 134 lg 2 teate saamisel saab kohus algatada eraldiseisva hagita asja omal algatusel. 6.2. Kui suhtluskorra menetluse algatamine kohtu poolt eeldab pooleliolevat kohtu- menetlust, tekib küsimus, milliste pooleliolevate menetluste raames saab kohus omal algatusel suhtluskorra kindlaks määrata. 6.2.1. PKS § 143 lg 2¹ piirab menetlused olukordadega, mil vanemad vaidlevad lapsega suhtlemise üle. Kas mõeldud on olukordi, mil mõne muu menetluse raames saavad kohtule teatavaks vanemate erimeelsused lapsega suhtlemisel? 6.2.2. Kas pooleliolevad menetlused, mille raames kohus saaks suhtluskorda regu- leerida on hagita perekonnaasjad või on hõlmatud ka hagiasjad, mh kas laps peab olema menetluse pool? Eelkõige võib kohus vanemate erimeelsustest lapsega suhtlemisel teadlikuks saada elatisevaidluses, abielu lahutamise või ühisvara jagamise vaidluses. TsMS § 550 lg 2 võimaldab abielu lahutamise ja elatisevaidluse raames suhtluskorra avaldust hagimenetluse raames lahendada, vara jagamise vaidluse kohta viidet pole. 6.3. Eelistada võiks lahendust, mille kohaselt ei eeldaks suhtluskorra kohtu omal algatusel kindlaks määramine pooleliolevat menetlust vanemate endi vahel või vanemate ja lapse vahel. Seda sarnaselt PKS § 134 menetlusele. 6.3.1. Sellisel juhul tuleks esmalt mõelda, kas täiendamist vajab TsMS § 550 lg 2, mis praegu loetleb vaid elatise ja abielu lahutamise vaidluse. 6.3.2. Kindlasti peaks jääma kohtutele kaalutlusõigus otsustamaks, kas lahendada suhtluskorra vaidlus koos mõne hagi või hagita asjaga või eraldi menetluses (vt ka TsMS-III komm lk 536–537). 6.4. Kui kohus algatab menetluse omal algatusel olgu eraldiseisvalt või mõne poolelioleva menetluse raames, tekib küsimus, kes kannab menetluskulud ning kas need võivad jääda ka riigi kanda, kui isikule pole menetlusabi antud (vt RKÜKo 3-2-1-134-16; vt ka TsMS § 172 ja § 139 lg 5). 4/12  Lisa 1 7. PKS § 143 lg 2². Vt märkusi PKS § 123 lg 1 muudatuste kohta. Muudatus ei ole vajalik, iseenesest ei too see kaasa ka midagi kahjulikku. Siiski kaks täpsustust: 7.1. PKS § 143² sätestab laiemalt, et suhtluse hooldaja saab määrata, kui see on lapse huvides. Seevastu võib PKS § 143 lg-st 2² aru saada, et suhtluse hooldaja saab määrata vaid eeldusel, et vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne. 7.2. Küsimusi võib tekitada eelduse „on alust arvata, et ta võib seda (vägivaldne) olla tulevikus“ sisustamine. Mis on seadusandja eesmärk? Kas vägivaldus tulevikus tuleb tõendada sarnaselt lähenemiskeelu rakendamise eeldustele VÕS § 1055 lg 1 mõttes või on muudatuse mõte rakendada suhtluse hooldaja instituuti igal juhul, kui see on lapse huvides. 8. PKS § 143 lg 5. Eelnõu täpsustus ei ole ilmtingimata vajalik, kuid sellest ei tule ka negatiivseid tagajärgi. Õigusselguse ja süsteemsuse tagamiseks võiks mõelda järgnevale: 8.1. Olemasoleval kujul eristas PKS § 143 lg-d 2¹ ja 5 asjaolu, et esimene reguleeris menetluse algatamist, teine PKS § 143 loetletud meetmeid koos esialgse õiguskaitsega TsMS § 551 lg 1 mõttes vanema ja lapse õigussuhet puudutavates asjades. 8.2. Pakutud sõnastuse korral näib, et PKS § 143 lg-te 2¹ ja 5 kohaldamisala kattub täielikult. Kui kohus saab menetluse algatada ja abinõusid kohaldada omal algatusel, ei ole eristust nende kahe lõike vahel vajalik teha. Mõlemad viitavad võimalusele suhtluskorda (sh selle üksikuid komponente) kohtus reguleerida sisuliselt nii vanema avalduse alusel, kui ka kohtu omal algatusel. 8.3. Eelnõu seletuskirjast peaks selguma, kuidas suhestuvad PKS § 143 lg-d 2¹ ja 5 pärast eelnõus tehtud muudatusi ning milline on PKS § 143 lg 5 kohaldamisala, mis pole hõlmatud sama sätte lg-ga 2¹. 8.4. Kui mõte on, et lg 2¹ reguleerib menetluse algatamist ja lg 5 ka meetmeid menetluse kestel, mh esialgset õiguskaitset, siis peaks täpsustused olema seletuskirjas. Vt ka TsMS § 551 lg 1. Võib ka täpsustada, et kohus ei ole vanemate taotlustega seotud ning saab suhtluskorra kindlaks määrata viisil, mis on lapse huvides, kuid mida kumbki vanem ei taotlenud. Näiteks määrata kindlaks vahelduv elukoht 2 nädala kaupa, kuigi vanemad taotlesid nädal-nädal suhtluskorda. 9. PKS § 143¹. Vahelduva elukoha kontseptsiooni sisse toomist võib toetada. Samuti võib toetada kriteeriume, mida hinnata suhtluskorra kehtestamisel.. Süsteemsema lähenemise tagamiseks peavad olema läbi mõeldud ning vastus leitud järgmistele küsimustele: 9.1. Kas kohus saab määrata vahelduva elukoha ka juhul, kui see on lapse huvides, kuid kumbki vanem ei ole sellist suhtluskorda taotlenud? 9.2. Arvestades, et eelnõu sõnastuse kohaselt säilib suhtluskorra asjades mitmeetapiline menetlus (TsMS § 562¹ lg 6; muutub vaid selle nimetus), on ebaselge, kas juhul kui kohus kinnitab vanemate kokkuleppe lapse vahelduva elukoha kohta, määrates selliselt suhtluskorra, on tegemist täitedokumendiga või mitte. 9.3. Seletuskirjas viidatakse, et vanem, kelle juures laps viibib, saab otsustada vaid tavahoolduse asju, vanemate ühine hooldusõigus säilib. Mõnel juhul võib olla aga vajalik ühele vanemale teatud küsimuses otsustusõiguse andmine. Tähelepanuta on jäänud vahelduva elukoha kontseptsiooni küsimus suhtlusõiguse ja ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude eristamiskriteeriumite osas. 9.4. Kuna täielikult muudetakse senist kontseptsiooni, mis eeldab, et laps elab ühe vanema juures ning külastab lahuselavat vanemat, tuleb ka vastavalt sõnastada PKS § 145, mis praegu reguleerib lapse kasvatamist vanemate lahuselu korral. 5/12  Lisa 1 9.5. Seletuskirjast nähtub, et vanema, kelle juures laps parasjagu viibib, õiguste maht jääb samaks (PKS § 145 lg 2). PKS §-s 1431 võiks nimetatud sättele viidata. 9.6. Seletuskirja järgi säilib vanematel ühine hooldusõigus ka vahelduva viibimiskohaga suhtluskorra puhul, st, et olulisi asju peavad nad ühiselt otsustama (PKS § 145). On ilmne, et vahelduva elukoha rakendumiseks praktikas vajavad lahendamist mitte üksnes tavahoolduse küsimused, vaid hooldusõiguse olulised küsimused (vt RKTKm 2-17-3347/128). Küsimused on eriti aktuaalsed 50-50 suhtluskordade ning rahvus- vaheliste paaride või erinevates linnades elavate vanemate puhul. Näide. Kui nelja-aastane lasteaialaps viibib kaks nädalat ühe ja kaks teise vanema juures, võib olla vajalik, et tal on kaks erinevat lasteaeda. Mõistlik võib olla, kui isa saab määrata lasteaia/lastehoiu ajaks, mil laps tema juures on, ema saaks samal ajal määrata lasteaia/lastehoiu ajaks, mil laps tema juures on. Sama küsimus võib tõusetuda huviringidega. Need ja sarnased küsimused ei pruugi mahtuda suhtluskorra määramise sisse. Täiendavalt võib vajalik olla ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine. Tekivad järgmised küsimused: 9.6.1. Kuidas ühise hooldusõiguse lõpetamise ja vahelduva elukohaga suhtluskorra instituute eristada? Küsimusi tekitab, millistel juhtudel on vahelduva elukoha puhul tarvilik lisaks suhtluse reguleerimisele ka ühine hooldusõigus lõpetada ehk kui ulatuslikke küsimusi hõlmab suhtluskord vahelduva elukoha korral. Nt kas juhul, kui vanem peab suhtlemiseks reisima lapsega teise linna või riiki, on suhtluskorra määruse kõrval täiendavalt vajalik, et tal oleks ka reisimise osas ainuhooldusõigus? Praktikas võib probleeme tekkida piiriületustega, kui küsitakse teise vanema nõusolekut. 9.6.2. Seni ei tulene seadusest selgelt võimalust jagada vanemate otsustusõigus või hooldusõigust ajalises mahus pooleks. Vahelduva elukoha korral peaks aga kohtutele olema selge, et otsustusõigust või ainuhooldusõigust on võimalik vanematele poolitatuna anda. Selleks saab lisada viite sättesse või selgituse seletuskirja. Praktikas on vajadus ka juba tõusetunud vt RKTKm 2-18-15686/183 (mh res p 3, p 18). 9.6.3. Võiks kaaluda elukoha ja viibimiskoha terminoloogia täpsustamist. Kehtiv PKS ja kohtupraktika räägivad hooldusõiguse osana viibimiskohast, mitte elukoha määramisest. Iseenesest võib isikul samal ajal olla mitu elukohta TsÜS § 14 mõttes, eemalviibimine ei muuda üht elukohtadest vahelduvaks, vaheldub viibimiskoht. Vt ka PKS § 124 lg 1, § 145 lg 3. 10. PKS § 143² ja TsMS § 562². Suhtluse hooldaja instituudi loomist võib toetada. Küsitav võib olla see, kas sätet praktikas rakendataks, sest eelnõuga nähakse ette, et suhtluse hooldaja tegevust peaks rahastama suhtluskorda rikkuv vanem, seda tõenäoliselt vastu enda tahmist. Teenus on selgelt vajalik, kuid selle toimimine eeldab riiklikku rahastus. Täiendavalt tuleb mõelda järgmistele küsimustele: 10.1. Riigikohus on praktikas korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et perekonna- asjade efektiivsem lahendamine eeldab riiklikult rahastatud lepitusteenust. Mitte sunnivahendid, vaid vanemate vaheline koostöö saab lõpptulemusena tagada lapse õiguse vanematega suhelda. 10.1.1. Suhtluse hooldaja instituut võiks konfliktsete vanemate korral olla suureks abiks vanemate suhete parandamisel ning suhtluskorra täitmise tagamisel, kuid see eeldaks riiklikku teenust. Esiteks on kaheldav, kas praegusel kujul leiduks spetsialiste, kes oleksid nõus suhtluskorra täitmisele kaasa aitama. Teiseks, kas leidub spetsialiste, kes oleksid nõus suhtluskorra täitmisele kaasa aitama, arvestades, et tasu peaksid nad saama suhtluskorda rikkuvalt vanemalt (PKS 6/12  Lisa 1 § 143² lg 6). Lapsega suhtlemist korraldavale isikule makstav tasu võib tema erialaoskuste tõttu esiteks olla vanema jaoks liiga kõrge, teiseks tekitada vanema trotsi hooldaja pädevuse sisu pärast, sest hooldaja sekkub vanema perekonnaellu ning vanem ei ole ise soovi avaldanud, suhtluse hooldaja määramiseks. 10.1.2. Arvestades, et on olemas mõningaid algatusi riikliku lepitusteenuse juuru- tamiseks, peame parimaks lahendust, et ka suhtluse hooldaja instituut oleks osa sellest lepitusteenusest. Arvame, et vastaval regulatsioonil on toime siis, kui teenus on riiklik. 10.2. Täiendavate täpsustustena võib küsida ka järgmist: Milline on sätte koostoime PKS § 143 lg-ga 2²? Kas suhtluse hooldaja meedet saab kohus rakendada omal algatusel ka siis, kui kumbki vanem suhtluse hooldaja määramist ei taotle, kuid see on vajalik lapse huvides või saab rakendada vaid vanema vägivaldsuse korral (PKS § 143 lg 2²)? 10.3. Seletuskirjas on viidatud, et suhtluse hooldaja saab määrata vaid nn teises etapis ehk sunnivahendite määramise menetluse käigus TsMS § 562¹ mõttes. See muudab seaduse vastuoluliseks ega ole otstarbekas. Sama puudutab suhtluse hooldaja määramise tähtajalisuse nõuet (PKS § 143² lg 5). 10.3.1. Esiteks oleks hooldaja määramine vaid sunnivahendite etapis TsMS § 562¹ (SE) mõttes vastuolus PKS § 143 lg-ga 2² (SE), mis ei sea eelduseks varasema suhtluskorra kokkuleppe või kohtulahendi olemasolu ning jõudmist sunni- vahendite määramise menetlusetappi. Selliselt ei saaks vanema vägivaldsuse korral määrata hooldajat enne, kui sunnivahendite etapis. 10.3.2. Seletuskirjas on õigesti viidatud, et kehtiv õigus ja kohtupraktika võimaldavad erieestkoste instituudi kaudu määrata suhtlemise kolmanda isiku vahendusel (PKS § 209, 3-2-1-100-14). Põhjendamatu oleks muudatustega senist lähenemist piirata. Põhjendamatu on ka senist lähenemist kitsendada tähtajalisuse nõudega. 10.3.3. Kui muudatuse mõte on, et suhtluse hooldaja on mingi muu instituut senise lähenemise kõrval ja pigem karistuslik sunnivahend suhtluskorda rikkuvale vanemale, siis peaks eelnõust selgelt tulenema, et säilib senine võimalus vahendada suhtlust erieestkostja instituudi kaudu igal põhjendatud juhul, kui see on lapse huvides. 10.4. Küsimusi tekitab ka suhtluse hooldaja tasu. Eelnõust ega seletuskirjast ei tulene, kuidas ja kelle arvel makstakse suhtluse hooldajale tasu ja hüvitatakse kulud. 10.4.1. Esiteks on ebaselge suhtluse hooldaja menetluslik staatus. Seda tuleks täpsustada ja lahti selgitada nii olukordadeks, mil suhtluskorda määratakse hagimenetluse (nt elatisevaidlus) kui ka hagita menetluse raames. Menetluslikust positsioonist lähtuvalt saab ka selgemaks suhtluse hooldaja tasu ja kulude määramise kord. 10.4.2. Kui muudatuse mõte on, et kohus määrab suhtluse hooldajale tasu nagu eksperdile ja kohus hüvitab ka tema kulud (olgu siis ettemaksu või riigi vahendite arvel), peaks see eelnõust või vähemalt seletuskirjast tulenema. Sellisel juhul on vajalik täpsustada suhtluse hooldaja tasumäärasid. Vajalikud oleksid sarnased täiendused nagu TsMS § 153–155 ja TsMS § 293. 10.4.3. Kui kohus ei maksa suhtluse hooldajale tasu sarnaselt eksperdile tasu määramisega, kas siis on suhtluse hooldajal võimalik esitada nõue suhtluskorda rikkunud vanema vastu tasu nõudmiseks kohtumääruse alusel, mis oleks täitedokumendiks? Sellisel juhul, millisel alusel on sellise kohtumääruse näol tegemist täitedokumendiga? 7/12  Lisa 1 10.5. PKS § 143² lg-tel 2–4 saab tähendus olla vaid juhul, kui seadusest nähtub ka see, millised on suhtluse hooldaja ülesanded. Suhtluse hooldaja ülesannetele on viidatud TsMS § 562² lg-s 1, sisuliselt on hooldaja ülesandeid selgitatud aga vaid seletuskirjas. 10.5.1. Selleks, et viidatud lõigete tähendus oleks selge, peaksid kokkuvõtvalt või vähemalt üldiste märksõnadega kajastuma ülesanded, kas seaduses või viidata TsMS § 562² lg-s 1 sätestatud ülesannetele. 10.5.2. Näide. Praegu jääb sisutuks lg-s 2 sätestatud nõue, et suhtluse hooldajal peab olema „selleks piisav“ erialane ettevalmistus. Teadmata, mis on hooldaja ülesanded, jääb selgusetuks, mille jaoks peab erialane ettevalmistus piisav olema. 10.5.3. Seletuskirja kohaselt saab hooldaja määrata lapse üleandmise korra ja täpsustada ärajäänud kohtumiste asendamist. Seadusest sellist õigust hooldajale ei tulene. Ebatäpne on öelda, et vanematel säilib täielikult ühine hooldusõigus ka hooldaja korral. Hooldaja pädevus laieneb vanemate õigusele lapse viibimiskohta määrata ja teeb erandi PKS § 124 lg 1 põhimõttest. Oma olemuselt on hooldaja määramine seega hooldusõiguse piirang ja riigi sekkumine vanema ja lapse vahelisse suhtesse. 11. AÕSRS § 12¹. Riigikohus on pakutud muudatuse vastu. Muudatus on ebavajalik. Tagasiulatuva mõjuga sätted on oma olemuselt problemaatiliselt, sest need on vastuolus põhiseaduses sätestatud õiguse üldpõhimõttega tagasiulatuva mõju keelu kohta. Tagasiulatuva mõju keelust kõrvale kaldumine on õigustatud vaid äärmistel juhtudel. Kindlasti pole praegune juht selline, mis keelust kõrvale kaldumist õigustaks. Ajaloolise ülekinnistamise probleemiga praegu seaduses tegelema hakata on ebamõistlik. Täiendavalt tuleks vastata järgmistele küsimustele: 11.1. Mis on muudatuse eesmärk? Millisteks olukordadeks on säte ette nähtud? Millist probleemi lahendatakse? Miks ei piisa kehtiva õiguse regulatsioonist koos kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega? Kõik need küsimused ning võimalikud lahendusvariandid oleks HÕNTE § 1 lg 1 kohaselt tulnud lahendada eelnõu VTK koostamise etapis. Kui ülekinnistamise muudatuste koostamisel oleks lähtutud HÕNTE-st, oleks juba VTK etapis ilmnenud, et puuduvad elulised asjaolud, mille jaoks AÕSRS § 12¹ vajalik oleks. 11.2. Eelnõu seletuskirja eesmärgis (p 2) ei sisaldu ülekinnistamise muudatuste eesmärki. Seletuskirjas arutatakse AÕSRS § 12¹ juures üldiselt ülekinnistamise küsimuste üle ning nenditakse, et ülekinnistamine on kinnistusraamatu andmete õigsuse ja kannete järjepidevuse tagamiseks vajalik. Muudatuse ainsa eesmärgina tuuakse välja soov vähendada uue kande tegemise vajadust puudutavaid olukordi. Põhjendamata on jäänud see, miks ei ole vaja tagada kinnistusraamatu kannete õigsust ja terviklikkust enne 2017. aastat. 11.3. Võimalus, mil enne 2017. aastat jagatud ühisvaraga seostuv ülekinnistamise küsimus praktikas kerkida võiks on olukord, mil abikaasad sõlmisid enne nimetatud kuupäeva ühisvara jagamise lepingu või jagasid ühisvara kohtulahendiga ning praegu nõuab ühisvara jagamist uuesti kas pankrotihaldur pankrotimenetluses või võlausaldaja täitemenetluses. 11.3.1. AÕSRS § 12¹ ei ole vajalik olukordadeks, mil ühisvara jagamise nõude esitab pankrotihaldur või võlausaldaja. Riigikohus selgitas lahendites 2-16-9434/88 ning 2-18-1611/44 nii pankroti- kui ka täitemenetluse kontekstis, et kui abikaasad on sõlminud ühisvara jagamise lepingu, siis ei saa halduri/võlausaldaja nõuet ühisvara jagamiseks rahuldada, sest nad saaksid maksma panna nõude vaid samas ulatuses, mis kuuluks võlgnikust abikaasale. 8/12  Lisa 1 Kui abikaasad on ühisvara jaganud (sõltumata sellest, kas kanne kinnistusraamatusse tehti), tuleb halduri või võlausaldaja ühisvara jagamise nõue jätta rahuldamata. Tagajärg on sama sõltumata sellest, kas ühisvara jagati lepinguga või kohtulahendi alusel. Seega ei ole võimalik, et haldur või võlausaldaja saaksid kuidagi abikaasade huve kahjustada. 11.3.2. Olukorras, mil ühisvara jagamise nõude esitaks uuesti üks abikaasadest, ei ole AÕSRS § 12¹ samuti asjakohane. Kohtulahendi puhul välistab sama ühisvara täiendava jagamise nõude TsMS § 457, mille kohaselt muutub jõustunud lahenda abikaasadele ühisvara jagamise nõude osas kohustuslikuks. Jõustunud kohtulahend on samade poolte vahel sama hagi aluse ja eseme tõttu hagi menetlusse võtmisest keeldumise või selle läbi vaatamata jätmise alus TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 423 lg 1 p 4 järgi. 11.3.3. AÕSRS § 12¹ muudatusel ei ole mõtet ega eesmärki, sest puuduvad elulised olukorrad, mil muudatus võiks vajalik olla. Seadusandja peaks sarnaselt VTK-le seletuskirjas välja tooma, millised on potentsiaalselt lahendamist vajavad olukorrad, milleks muudatus vajalik on ning kui neid eelnimetatute kõrval on, siis tooma välja lahendusvariandid ja põhjendama, miks kõige eelistatum on tagasiulatuva mõjuga ja õigusselgust vähendav rakendussäte. 11.4. Kui seadusandjale on teada praktilised olukorrad eelnimetatute kõrval, mil AÕSRS § 12¹ võiks olla asjakohane, saab muudatus olla kas potentsiaalselt põhiseadusega vastuolus, tugeva kinnistusraamatu põhimõtet õõnestav või lihtsalt igasuguse mõtteta. 11.4.1. Kui AÕSRS § 12¹ muudatus teha eelnõus toodud kujul, on see potentsiaalselt põhiseadusega vastuolus, minnes vastuollu õiguse üldpõhimõttega õiguse tagasiulatuva jõu keeluga. Äärmuslikke asjaolusid, mis õigustaksid keelust erandi tegemist, ei esine. Ülekinnistamine on ajalooline probleem. Vastata tuleks sel juhul ka küsimusele, milliseid nõudeid tuleb rakendada enne 2017. aastat jagatud ühisvara suhtes. Ilmne on, et ka toona kehtis AÕS § 64¹, mis näeb kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamise eeldusena ette kinnistusraamatu kande tegemise. Sama on selgitatud seletuskirjas viidatud Riigikohtu lahendites. AÕSRS § 12¹ oleks AÕS §-ga 64¹ vastuolus. See loob ulatusliku õigusliku ebaselguse. 11.4.2. AÕSRS § 12¹ muudatus saaks olla kooskõlas põhiseadusega juhul, kui muudatus teha tagasiulatuva mõjuta, sellisel juhul oleks muudatus eesmärgipäratu kannapööre kinnisasjaõiguste käsutamise regulatsioonis. Ka seletuskirjas endas on leitud, et alates 2017. aastast jäädakse AÕS § 64¹ ja praeguste Riigikohtu lahendites antud selgituste juurde. 11.4.3. Seega mõlemal kujul oleks muudatus eesmärgipäratu ja kehtiva õigusega vastuolus. Puudub probleem, mida seadusemuudatusega lahendada soovitakse. 11.5. Analüüsimata ja põhjendamata on kõik alternatiivsed võimalused. Kui VTK oleks nõuetekohaselt tehtud, oleks sellest nähtunud, et kui enne 2017. aastat tekkis ühisvara jagamisel küsimus, kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisomandisse või jagamise tulemusena ühe abikaasa ainuomandisse, ei ole ebaselguse kõrvaldamiseks vaja seadust muuta. Nii nagu Riigikohtusse jõudnud asjas 2-18-1611/44 ka toimiti, on lihtsaim viis selgus tagada, esitada abikaasal kinnistamisavaldus. Sealjuures ei jää abikaasa kaitseta, kui ta avalduse esitamisega viivitab, sest ükskõik, kas eseme kuulumisele abikaasade ühisomandisse soovib tugineda teine abikaasa, pankrotihaldur või võlausaldaja, ei saaks nad enda nõuet maksma panna (vt eeltoodut). 9/12  Lisa 1 12. TsMS § 562¹ ja § 563. (TsMS § 562² vt eespool PKS § 143²). Nõustuda võib sellega, et nii õiguskantsler kui ka Riigikohus on vanema ja lapse suhtlemise korra süsteemi muutmise vajadusele tähelepanu juhtinud. Peamine probleem on asjaolu, et mitmeetapiline suhtluskorra menetlus ei ole end õigustanud. Lisaks on levinud tõlgendus, et suhtluskorra asjades võiks kohus jäädagi tegema lahendeid, mis ei ole sundtäidetavad. Eelnevaga seostuvat on selgitatud hiljutises lahendis 2-17-13244/121. Täiendavalt lisab praegu ebaselgust PKS ja TsMS koostoime koos asjaoluga, et ebaselged on ka seosed lepitusmenetluse tulemuse ning kohtu tavapäraste võimaluste vahel jätta hagita menetluses avaldus menetlusse võtmata, läbi vaatamata või rahuldamata või vastupidi avaldus rahuldada. Seega võib suhtluskorra lahendite süsteemi muutmist igati toetada, arvestada tuleks aga seejuures, et muutmine peaks lahendama praegused probleemid. Kuna pakutud kujul ei muutu süsteemis sisuliselt midagi, peale nn teise etapi menetluse nimetuse (sunnivahendite määramine), ei anna muudatused praegusel kujul mingit olulist lisandväärtust. Seega peaks laiemalt ja täiendavalt mõtlema järgmistele aspektidele: 12.1. Kehtiva õiguse kohaselt on suhtluskorra lahendite tegemine kaheetapiline. Esimene etapp. Vanemate vahel on kokkulepe lapsega suhtlemise korraldamiseks. See võib aga ei pruugi olla kohtumäärus. Ühine on neile kokkulepetele see, et tegemist ei ole täitedokumentidega, kohtutäituri juures kokkuleppe sundtäitmist nõuda ei saa. Esimese etapi kokkulepe võib olla:  esimese etapi kohtumäärus, mis ei ole sundtäidetav (sh kompromiss)  notariaalne kokkulepe vanemate vahel  vanemate vahel väljakujunenud suhtluskord. Teine etapp. Suhtluskorra rikkumise tõttu pöördub vanem hagita menetluse avaldusega kohtusse, et algatataks lepitusmenetlus, millel on peamiselt kaks võimalikku tulemust:  lepitusmenetlus õnnestub, näiteks saavutatakse kompromiss suhtluskorra täitmise osas lepitusmenetluses või  lepitusmenetlus ei õnnestu, vanemad ei soovi ka perenõustaja juurde minna või on tulemusteta olnud varasem lepitus. Lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta tehakse kohtumäärus. Kohus saab suhtluskorda või vanemate hooldusõigust vajadusel muuta, mh teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise määrus, millega tekib täitedokument. 12.2. Seadusandja saab täpsustada, kuid eelnõu ja seletuskirja põhjal on eelnõus pakutud kujul süsteem põhimõtteliselt täpselt sama. Esimene etapp. Kui vanem pöördub kohtusse suhtluskorra kindlaks määramiseks, siis sundtäidetavat lahendit esimeses etapis ei tehta. Esimese etapi suhtluskord võib olla erinevates vormides (jääb endiseks TsMS § 562¹ lg-d 2 ja 3). Eripärane on see, et kui varem oli menetluse algatamiseks vaja avaldust, siis nüüd saab kohus ise menetluse algatada. Nii on ka praegu esimese etapi aluseks:  esimese etapi kohtumäärus, mis ei ole sundtäidetav (sh kompromiss)  notariaalne kokkulepe vanemate vahel  vanemate vahel väljakujunenud suhtluskord Teine etapp. Suhtluskorra rikkumise tõttu pöördub vanem avaldusega kohtusse. Muutunud on avalduse nimi, lepitusmenetluse läbiviimise asemel on eelnõu järgi nimetuseks sunnivahendite määramine. 10/12  Lisa 1  Kohus ei pea lepitusmenetlust läbi viima, kuid võib seda teha. See erineb vaid veidi praegusest süsteemist, sest ka praegu lepitusmenetlust sisuliselt ei korraldata, kui see või kohtuväline nõustamine on varem ebaõnnestunud (TsMS § 563 lg 1; vt ka TsMS- III komm perenõustamisest keeldumine). Aja kokkuhoidu muudatus ei anna, sisulist erinevust samuti pole. 12.3. Eelnevast tuleneb mitu ettepanekut.  Mõelda laiemalt, milline on suhtluskorra lahendite mudel, mida seadusandja soovib. Kas soov on lahendite etapilisus säilitada. Kui nii, siis oleks muudatused põhjendatud, kui regulatsioonist tuleneks nende erinev mõju võrreldes kehtiva õigusega. Praegu on muudatused sõnastuslikud.  Lisada eelnõusse eelnevaga sarnanes skeem suhtluskorra lahendite tulevase süsteemi kohta. See aitab seadusandja enda jaoks läbi mõelda olemasoleva ja uue süsteemi erinevused ning muudab õiguse rakendajatele muudatused arusaadavaks.  Lahendada eelnõuga olemasolevad probleemid (p 12 sissejuhatus), mh selgitada, millised on kohtu võimalused sunnivahendite rakendamise menetluses, kuidas need seostuvad kohtu menetluslike võimalustega hagita menetluses avaldus menetlusse võtmata, läbi vaatamata või rahuldamata jätta või vastupidi avaldus rahuldada, samuti poolte võimalus kompromiss sõlmida. o Millised on kohtu võimalused ning kohtumääruse täidetavus olukorras, mil sunnivahendite rakendamise avaldus on põhjendamatu (menetlusse võtmata, läbi vaatamata, rahuldamata avaldus). Kas kohtumäärus on sundtäidetav või võib kohus teha neil juhtudel lugematu arvu teise etapi kohtumääruseid, mis ei ole sundtäidetavad. o Kas teise etapi menetluses saab olla kaks lõpptulemit – rahuldatud avaldus ja kohtumäärus sunnivahendite määramise kohta või „püüd saavutada vanemate kokkulepet“ TsMS § 563 tähenduses või on ka kolmandaid valikuid. Mida eeltoodud tulemid tähendavad avalduse rahuldamise või mitte rahuldamise kontekstis? o TsMS § 563 muudatustega on välja jäetud kohtu võimalus suhtluskord või hooldusõigust muuta, mis lapse kasvades või asjaolude muutudes oli seni hea võimalus vanemate vahel kokkulepet saavutada. Küsitav on nende võimaluste kaotamine, lisaks on muudatused ka seletuskirjas põhjendamata ja käsitlemata. Vastata tuleks küsimusele kas ja kui, siis mil viisil saab kohus varasemat suhtluskorda muuta, millises menetluses ja millistel eeldustel. o Täpsustada tuleks lepituse korras sõlmitud kokkuleppeni jõudmise korda. Kas see eeldab samuti sunnivahendite määramise avalduse kohtule esitamist? Samuti näib, et kehtiva õigusega võrreldes muutusi pole, sest lepitusse suunamine asjakohastel juhtudel toimub endiselt alles pärast esimese etapi kokkuleppe nurjumist. Millega see põhjendatud on? 12.4. Riigikohus on juhtinud tähelepanu vajadusele, et vanemate vaheliste vaidluste lahendamiseks on vajalik riiklik teenus. Toetame suhtluskorra lahendite süsteemi, kus vaidlusi aitavad lahendada lepitajad, see eeldaks aga, et lepitusteenus oleks riiklikult rahastatud teenus. Mõne kohtumisega pikaajalisi lahkhelisid ei lahenda, kompetents ja kogemused saavad lepitajatel tekkida pideva nõudluse korral, praegune ad hoc projektipõhine lepitus on ebapiisav, ega aita kaasa professionaalse lepitusteenuse arengule. Kui asjaõigusleping kinnisomandi või muu kinnisasjaõiguse üleandmiseks oli sõlmitud enne 2017. aasta 1. jaanuari ning isik, kellele kinnisomand või muu kinnisasjaõigus üle anti, oli 11/12  Lisa 1 eelnevalt kantud selle õiguse ainsa omajana kinnistusraamatusse, loetakse, et õigus on läinud talle üle ilma kinnistusraamatusse sellekohase kande tegemiseta.“. 13. TMS § 179. Kuigi on ilmne, et toimivaid lahendusi aitab saavutada eelkõige vaid vanemate kokkuleppel asja lahendamisele suunamine, toetame põhimõtteliselt TMS süsteemi muutust asendada sunniraha trahvi ja arestiga, sest sunnirahal on juba praegu karistuslik iseloom ning selle rakendamine peaks kuuluma kohtu pädevusse. Mõningatele täpsustustele võib mõelda: 13.1. Ka tagasisides VTK-le tõime välja, et trahvi ja aresti süsteemis pole midagi uudset, enne sunniraha määramise võimalust täidetigi suhtluskorra lahendeid samuti trahvi ja aresti ähvardusel. Süsteemi muudeti, sest keskmiselt kestis iga trahvimenetlus 161 päeva ning leiti, et süsteem sellisena ei olnud efektiivne. Asjaolu, et muudatusega minnakse tagasi varem kehtinud süsteemi juurde, võiks olla seletuskirjas märgitud, seejuures võiks olla põhjendatud, milliseid erisusi on rakendatud nüüd, et vältida varasema regulatsiooni kitsaskohti. 13.2. Seletuskirjas tuleks täpsustada ja läbi mõelda trahvihoiatuse kättetoimetamise kord. Muu hulgas ei pruugi seletuskirja lugeja aru saada, mida on mõeldud ning milliseid juhte hõlmab selgitus, et ühest küljest peaks kohtutäitur trahvihoiatuse kätte toimetama, samas teeb seda kohus, kui kohtutäitur hoiatust kätte ei toimeta. Kas mõte on selline, et n-ö kohtutäituri avalduse puudused (trahvihoiatus on tegemata) kõrvaldab kohus? 12/12