Pöördumine

Saatja: Christman Roos <[email protected]> Saaja: Info Teema: Tsiviil- ja halduskolleegiumile: EL määruse 2019/1150 rakendamine Tere Kirjutan teile Harju Maakohtu soovitusel seoses 12. juulist 2020 kohalduva EL määrusega 2019/1150 (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32019R1150). Määruse subjektideks on infoühiskonna teenuse pakkujast veebipõhise vahendusteenuse pakkujad (nt osta.ee) ning veebipõhise otsingumootori teenuse pakkujad (nt neti.ee), kes pakuvad oma teenuseid „ärikasutajatele“ või „kommertsveebisaitide kasutajatele“. Kõnealune küsimus on seoses artikli 14 lg 1 rakendatavusega. See sätestab: „Organisatsioonidel ja ühendustel [lg 3 punkt c alusel mittetulunduslikud], kellel on õigustatud huvi esindada ärikasutajaid või kommertsveebisaitide kasutajaid, samuti liikmesriikide loodud avalik-õiguslikel asutustel, on õigus algatada liidus asuvates pädevates riigisisestes kohtutes menetlus kooskõlas menetluse algatamise liikmesriigi õiguskorraga, et peatada või keelata käesolevas määruses sätestatud nõuete rikkumine veebipõhiste vahendusteenuste pakkujate või veebipõhiste otsingumootorite pakkujate poolt.“ Põhjenduspunkt 45 täpsustab seejuures: „Komisjonile tuleks teatada nende organisatsioonide, ühenduste ja avalik-õiguslike asutuste nimed, mis on liikmesriikide arvates kvalifitseeritud algatama kohtumenetlusi käesoleva määruse kohaselt. Sellise teatamise käigus peaksid liikmesriigid konkreetselt viitama asjakohastele riigisisestele sätetele, mille alusel organisatsioon, ühendus või avalik- õiguslik asutus on asutatud, ning vajaduse korral viitama asjakohasele avalikule registrile, kus organisatsioon või ühendus on registreeritud. Selline lisavõimalus, et asutuse määrab liikmesriik, peaks tagama teatud õiguskindluse ja prognoositavuse, millele ärikasutajad ja kommertsveebisaitide kasutajad tugineda võivad. Samas on selle eesmärk muuta kohtumenetlused tõhusamaks ja lühemaks, mis tundub kõnealuses kontekstis asjakohane. Komisjon peaks tagama, et nende organisatsioonide, ühenduste ja avalik-õiguslike asutuste nimekiri avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Nimekiri peaks olema tõend kohtumenetlusi algatava organisatsiooni, ühenduse või avalik-õigusliku asutuse kohtumenetlusteovõime kohta. Kui on määramisega seotud kahtlused, peaks neid käsitlema liikmesriik, kes organisatsiooni, ühenduse või avalik-õigusliku asutuse määras. Neil organisatsioonidel, ühendustel ja avalik- õiguslikel asutustel, keda liikmesriik ei ole määranud, peaks olema võimalus algatada menetlus riigisisestes kohtutes tingimusel, et analüüsitakse õigusvõimet käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt.“ Samas nähtub sama artikli lõikest 5, et selliste organisatsioonide ja ühenduste ning avalik-õiguslike asutuste määramine on vabatahtlik („Liikmesriigid võivad määrata/…/“), mis tähendab, et kui määruses sätestatud kriteeriumitele vastavust pole varasemalt läbi viidud, peaks hageja vastavuse ja õigustatud huvi tuvastama kohus. Kuivõrd Eesti õigustikus puudub kollektiivhagi instituut, on tekkinud küsimus antud sätte rakendatavuses vaatamata EL määruse otsekohaldumisele. EL komisjoniga nõu pidades on komisjon viidatud, et tegemist on iseseisva õigusega (self-standing right), mis tuleneb antud määrusest ning milleks organisatsioonidel ja ühendustel ei pea olema eelnevat volitust esindatavatelt isikutelt kohtusse pöördumiseks, seega esindamine (TsMS § 217-218) ei näi olevat asjakohane. Harju Maakohus on juhtinud tähelepanu, et kohtusse pöördumise õigust reguleerib TsMS § 3, mille lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 3 lg 2 kohaselt seaduses ettenähtud juhul menetleb kohus tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seega, kas artikkel 14 lg-st 1 tuleneva õiguse tagamine mahub praeguse kohtumenetluse reglemendi piiridesse ning õigustatud huviga esindusorganisatsioonid ja -ühendused saavad pöörduda kohtusse ka selle otsekohalduva määruse alusel (vrd Arhusi konventsioon) või eeldab see eriseadusesse (nt infoühiskonna teenuse seadus) vastava õigusliku aluse sisse kirjutamist, nagu seda on tehtud tarbijakaitseseaduses (§ 19) direktiivi üle võtmisel? Võimalusel palun märku anda, kas vastust oleks võimalik saada nädala jooksul, arvestades 12.06 toimuvat infotundi, või eeldab see pikemat analüüsi. Lugupidamisega Christman Roos Siseturuosakonna nõunik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 639 7654 / [email protected]<mailto:[email protected]> Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / Eesti www.mkm.ee<http://www.mkm.ee/>