Riigikohus
Teie 13.04.2020
[email protected]
Meie 15.05.2020 nr 10-3/2377
Arvamuse andmine - haldusasi nr 3-18-1672
Riigikohus pöördus 13. aprillil 2020 justiitsministri poole, paludes avaldada arvamust, kas
lahendatavas haldusasjas on perehüvitiste seaduse (PHS) § 6 lõike 1 teine lause asjassepuutuv ning
kas see on põhiseadusega (PS) vastuolus, samuti kas haldusasja lahendamisel võib olla
asjassepuutuvaks mõni muu säte ning kas see säte on põhiseaduspärane.
Vaidluse all on küsimus, kas Sotsiaalkindlustusamet saab lapsevanema taotluse alusel määrata talle
lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse olukorras, kus neid hüvitisi saab teine, lahus elav vanem, kes
ei ole nõus toetuste saamise õiguse kasutamisega kordamööda.
Riigikohtu halduskolleegium (7. aprilli 2020. a määrus asjas nr 3-18-1672) peab
põhiseadusevastaseks PHS § 6 lõike 1 teist lauset, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Kui vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja
taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek.“
Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul on see säte vastuolus PS §-ga 12, §-ga 14 ja § 28 lõikega 4.
Vastuolu seisneb kolleegiumi arvates selles, et sarnases olukorras olevaid lapsevanemaid koheldakse
ebavõrdselt, et toetusi taotlevat vanemat suunatakse viima vaidlust maakohtusse, kuigi taotluse saaks
lahendada Sotsiaalkindlustusamet ja võimaliku järgneva vaidluse halduskohus, ning et kolmelapseline
pere jääb ilma põhiseadusega ettenähtud riigi erilisest hoolest lasterikastele peredele.
Olen seisukohal, et PHS § 6 lõike 1 teine lause Riigikohtu halduskolleegiumi märgitud ulatuses on
asjasse puutuv. Sättel on haldusasja lahendamise seisukohast otsustav tähtsus. Kui perehüvitise
saamise õiguse kordamööda kasutamiseks ei ole enam vaja hüvitist saava isiku nõusolekut, saab
Sotsiaalkindlustusamet määrata nii lapsetoetuse kui ka lasterikka pere toetuse lahus elavatele ja ühist
last võrdsete ajavahemike jooksul vaheldumisi kasvatavatele vanematele kordamööda ka üksnes
toetust mitte saava vanema taotluse alusel.
PHS § 1 lõike 1 kohaselt sätestab seadus perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende
määramise ja maksmise tingimused ja korra. PHS § 2 järgi on seaduse eesmärk toetada lastega
peresid ja laste kasvatamist. PHS § 3 lõige 1 sätestab, et perehüvitised on riigieelarvest
Sotsiaalministeeriumi kaudu finantseeritavad rahalised hüvitised, mida makstakse lastega perede
heaolu tagamiseks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on perehüvitised riiklikud peretoetused,
vanemahüvitis ja elatisabi. Vastavalt PHS §-le 15 on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele
laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Peretoetuste hulka
kuuluvad käesolevasse kohtuasja puutuvad lapsetoetus (PHS § 16 lg 1 p 1) ja lasterikka pere toetus
(PHS § 16 lg 1 p 5). PHS §-st 17 tuleneb, et õigus lapsetoetusele on lapsel (vt lõiked 1 ja 2). Lasterikka
pere toetuse saamise õigus on perel, kus kasvab vähemalt kolm last, ühe vanema (eestkostja vm
seaduses nimetatud isiku) kaudu, kellele seda toetust makstakse (PHS § 21). Ülal toodust võib
järeldada, et peretoetused (sh lapsetoetus ja lasterikka pere toetus) on ette nähtud laste ja perede
huvides, nende eesmärk on hüvitada laste kasvatamisega vanematel tekkivaid kulutusi ning sellise
toetamise kaudu ühtlasi soodustada laste sündide arvu suurenemist.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
Nõustun Riigikohtu halduskolleegiumi 7. aprilli 2020. aasta määruses haldusasjas nr 3-18-1672
esitatud seisukohaga, et PHS § 6 lõike 1 teises lauses sätestatu võimaldab peresid, sealhulgas
lasterikkaid peresid kohelda põhjendamatult ebavõrdselt. Kui peretoetuse saamise õigust kasutav
lahus elav vanem ei anna nõusolekut toetuse teise vanemaga kordamööda kasutamiseks, jääb teise
vanema pere ilma seadusega ette nähtud peretoetusest, kuigi mõlemas peres kasvab samasugune
arv lapsi. Sääraseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei ole mõistlikku põhjust. Seetõttu on vaidlusalune
säte vastuolus PS §-ga 12. Samuti jagan halduskolleegiumi seisukohta vaidlusaluse sätte vastuolust
PS §-ga 14 ja § 28 lõikega 4. Seadusandja on PS § 28 lõikes 4 sätestatu tagamiseks näinud küll ette
lasterikka pere toetuse, ent PHS § 6 lõike 1 teise lause tõttu ei pruugi see kõigi lasterikaste peredeni
jõuda. See aga tähendab nende perede põhiseadusega ette nähtud riigi erilisest hoolest ilma jätmist.
Eelnevat arvesse võttes olen seisukohal, et PHS § 6 lõike 1 teine lause on põhiseadusega
vastuolus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Raivo Aeg
minister