Hankija täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekiri

Riigihangete vaidlustuskomisjon 21 .0 4 .202 5 edastatud e-postiga [email protected] Riigihange nr 2 91815 Vaidlustaja: AS GoBus Registrikood 10085032 Vaidlustaja esindaja d : v andeadvokaat Erki Fels Vandeadvokaat Mari Kelve -Liivsoo Advokaadibüroo TGS Baltic e-post: [email protected] Hankija: MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus Registrikood 80213342 Hankija esindaja: vandeadvokaat Kristina Laarmaa Advokaadibüroo Laarmaa Tel 5216660 e-post: [email protected] HANKIJA VAST UVÄITED VAIDLUSTAJA 15.04.2025 MENETLUSDOKUMENDILE, VASTUVÄITED VAIDLUSTAJA MENETLUSKULUDELE JA HANKIJA TÄIENDAV MENETLUSKULUDE TAOTLUS I Vastuväited Vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendile Hankija jääb vastuses vaidlustusele esitatud kõikide seisukohtade juurde neid siinkohal kordamata ja piirdub vastuväidetes Vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendile viidetega hankija vastusele. VAKO pädevus hinnata hanketingimuste kooskõla määruse nr 1370/2007 regulatsiooni ga Vaidlustaja väidab oma 15.04.2025 menetlusdokumendi p 2.1 ja 3.1, et kuivõrd määrus 1370/2007 sisaldab erinorme avaliku liiniveo sektoris riigihangete kohta, siis peab VAKO mh hindama hanketingimuste kooskõla määruse 1370/2007 regulatsiooniga. Vaidlustaja eksib. Nagu hankija on juba vastuses vaidlustusele p 3 selgitanud, piirdub VAKO pädevus konkreetselt RHS- ga vastuolude tuvastamisega. Vaidlustaja loogika järgi võiks iga õigusakt, mis sisaldab hankes sõlmitava lepingu täitmise tingimuste kohta regulatsiooni, olla ühtlasi riigihanke eriregulatsioon. Nii nagu vaidlustuspraktikas on korduvalt kinnitust leidnud, et hankelepingu tingimuste vaidlustamisel ei hinda VAKO nende kooskõla VÕS regulatsiooniga nii analoogselt ei saa VAKO hinnata ka käesolevas Riigihankes ATL sätete kooskõla määrusega 1370/2007 seoses vedaja tasustamisega. Vaidlustaja on vaidlustuse üles ehitanud positsioonile, et vaidlustatud hanketingimused on vastuolus määruse 1370/2007 art 4 (1) alapunktiga b ja seetõttu rikuvad RHS läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Kõnealune säte art 4(1) alapunkt b on järgmine: Public service contracts and general rules shall : (a) (b) establish in advance, in an objective and transparent manner , ( i ) the parameters on the basis of which the compensation payment, if any, is to be calculated, and (ii) the nature and extent of any exclusive rights granted, in a way that prevents overcompensation. In the case of public service contracts awarded in accordance with Article 5(2), (4), (5) and (6), these parameters shall be determined in such a way that no compensation payment may exceed the amount required to cover the net financial effect on costs incurred and revenues generated in discharging the public service obligations, taking account of revenue relating thereto kept by the public service operator and a reasonable profit ; Vaidlustaja jätab tähelepanuta , et kollasega tähistatud osa art 4 (1) alapunktist b EI kohaldu avatud hankemenetluses sõlmitud A TL-dele, vaid üksnes sisetehingu alusel pandud avaliku teenindamise kohustusele (art 5(2)), väikse veomahuga otselepingule (art 5(4)), liiniveo katkemise vältimiseks sõlmitud erakorralise le otselepingule (art 5(5)) või raudteeveoks sõlmitud lepingu l e (art 5(6)). Seega on valed kõik Vaidlustaja viited sellele kuidas vedaja tasustamise tingimused peavad katm a vedaja reaalseid kulusid ja tagama mõistliku kasumi ning arvestama netofinantsmõju vedajale ( mh Vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.4 ja 3.37) – need ei kohaldu avatud hankemenetluses sõlmitud ATL-dele . Kuivõrd määruse 1370/2007 art 4 (1) alapunkt b kohaselt piirdub avatud hankemenetluses ATL-s vedaja tasustamise tingimuste regulatsioon kohustusega tagada objektiivsus ning läbipaistvus, siis on VAKO kontrolli ulatus samasugune sõltumata sellest, kas jaatada VAKO pädevust hinnata hanketingimusi määruse 1370/2007 alusel või mitte. Vaidlustaja on lihtsalt vaidlustuse valdavas osas rajanud ebaõigele arusaamale määruse 1370/2007 sisust, sest Vaidlustaja on läbivalt tsiteerinud nii määruse 1370/2007 sätteid kui ka Euroopa Komisjoni tõlgendussuuniseid hoopis teise õigusliku olukorra kohta – Vaidlustaja on tsiteerinud ja viidanud sätteid, mis reguleerivad vedaja tasustamist otselepingu või üldregulatsiooni alusel ühepoolselt pandud avaliku teenindamise kohustuse korral, ent need sätted ja juhised EI kohaldu avatud hankemenetluses sõlmitud avaliku teenindamise lepingu sisule (vt täpsemalt käesoleva menetlusdokumendi p 1.3 ). 1.2. Vaidlustatud hanketingimused on läbipaistvad, Vaidlustaja soovib vaidlustada hoopis tingimuste majanduslikku otstarbekust Vaidlustaja leiab, et vaidlustatud hanketingimused on vastuolus määruse 1370/2007 art 4 (1) (b) nõuetega läbipaistvuse kohustuse rikkumise tõttu. Vaidlustaja sisustab ebaõigesti läbipaistvuse põhimõtet. Hanketingimus on läbipaistvuse põhimõttega kooskõlas, kui see on sõnastatud ühemõtteliselt , ilma vastuoludeta ja kõikidele potentsiaalsetele pakkujatele arusaadavalt . Vaidlustaja ei ole väitnud, et vaidlustatud hanketingimused oleks talle arusaamatud, mitmetimõistetavad või v astuolulised . Vaidlustajale lihtsalt ei meeldi vaidlustatud hanketingimu st e sisu, sest Vaidlustaja ei soovi sellistel majanduslikel tingimustel ATL-t sõlmida. Vaidlustatud hanketingimustes on vedaja tasustamine reguleeritud selgelt ja läbipaistvalt – vedajale makstakse ATL kehtivuse kestel tasu vastavalt vedaja enda poolt pakutud liinikilomeetri hinnale. ATL ja tehnilise kirjelduse tingimused määravad vedaja kohustuste sisu ja mahu, millest lähtudes pakkuja kalkuleerib ATL täitmiseks vajalikud kulud lähtudes tema enda ärimudelist. Hanketingimustes ei peagi hankija pakkujale ette kirjutama, kuidas täpselt pakkuja kalkuleerib ATL täitmiseks vajalikke kulusid ja kujundab oma äritegevust kõige optimaalsemal viisil. Avaliku liiniveo sektoris pakkumuse hinnastamine ei erine mitte mingil moel muudes sektorites kestuslepingute hinnastamisest – pakkuja teab ise kõige paremini oma äri struktuuri ja optimeerimise viisi. Vaidlustaja on pikaajaline veoteenuse osutaja, sh avaliku liiniveo sektoris. Ka on Vaidlustajale kui valdkonna spetsialistile hästi teada, et ka avaliku liiniveo sektoris tegutsevate vedajate äristruktuur ja kulude struktuur on väga erinevad , seda ka erinevate ATL-de lõikes . Seetõttu ei ole mõeldav, et hankija kirjutab hanketingimustes ette nt kohustuslikud kulukomponentide osakaalud pakkumuse maksumusest hinnakujunduse läbipaistvuse tagamiseks – see piiraks ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust ja vabadust kujundada ise oma äri . Samal põhjusel ei saa ka mistahes statistilised valemid või indeksid, mis ei ole seostatavad konkreetse vedaja kuludega konkreetse ATL täitmisel, muuta indekseerimise kaudu vedaja tasu kujunemist mitte kuidagi vedaja jaoks ettenähtavamaks – nimelt konkreetse vedaja kulud konkreetse ATL täitmisel ei pruugi muutuda samal moel nagu majanduskeskkonna statistilised keskmised näitajad. Eelnev on leidnud kajastust Vaidlustaja enda poolt viidatud kohtuasjades, milles vaieldi ATL-s sisaldunud indekseerimisvalemi te rakendamise üle (sh kuid mitte ainult kohtuasi 3-21-958 ja kohtuasi 3-19-312) – nimelt kõikides neis kohtuasjades oli vedaja üheks argumendiks, et konkreetse vedaja reaalsed kulud, millega ta oli pakkumuse hinnastamisel arvestanud, ei muutunud samamoodi nagu statistilise valemi aluseks olnud valdkonna keskmised majanduslikud näitajad ja seetõttu ATL järgi indekseeritud vedaja tasu ei ole õiguspärane ning hankija EI tohiks ATL järgi vedaja tasu indekseerida . Ka ei ole mõeldav seostada vedaja tasu indekseerimist konkreetse vedaja enda pakkumuses näidatud kuluproportsioonidega, sest ATL kehtivuse kestel ei saa ka vedaja enda kulude proportsioonid jääda alati samaks – mõned kuluartiklid võivad väheneda samal ajal kui teised kuluartiklid suurenevad, ent kokkuvõttes jääb liinikilomeetri teenindamise kogukulu samaks. See, et vedaja enda pakkumuses pakutud kulukomponentide proportsioonidest lähtuv indekseerimine ei taga vedaja reaalsete kulude katmist ATL kehtivusperioodi jooksul on mh vaidluse all pooleli olevas kohtuasjas 3-23-1508. Vaidlustaja seisukohtades on ilmne vastuolu – Vaidlustaja heidab ette, et indekseerimisvalemi puudumise tõttu ei ole hanketingimused läbipaistvad, ent teisalt rõhutab, et majanduskeskkonna muutumine ATL 5-aastase kehtivusperioodi kestel on Vaidlustaja jaoks absoluutselt ettenägematu (ja Vaidlustaja üledramatiseeritud seisukohtade järgi on majanduslik olukord täna justkui veelgi ettenägematum kui COVID-perioodil ja Ukraina sõja alguses) ja seetõttu ei saa Vaidlustaja ise pakkujana majanduskeskkonna muutumise mõjusid arvestada pakkumuse hinnastamisel . Kui vedaja tasu indekseerimine oleks seotud statistiliste valemite kaudu sellise ettenägematu majanduskeskkonna muutustega, siis muutuks ju vedaja tasustamine indekseerimise tulemusena pakkuja jaoks täiesti läbipaistmatuks ja ettenägematuks , sest pakkujal puuduks pakkumust hinnastades igasugune kindlus selles, kuidas statistilise valemi alusel indekseerimise tulemusena vedaja tasu muutub ning kas ja kuidas indekseeritud tasu vedaja reaalsed kulud katab . Seega pole vaidlustatud hanketingimused mitte mingil moel läbipaistvuse põhimõttega vastuolus, vaid V aidlustaja etteheide on suunatud hanketingimuste majanduslikule otstarbekusele. Hankija on vastuses vaidlustusele p 4-6 juba selgitanud ja viidanud juurdunud kohtupraktikale, et hanketingimuste majanduslikule otstarbekusele vaidlustamisel hinnangut ei anta. Kui hanketingimus on majanduslikult eba otstarbekas, siis kannab hankija ise riski, et pakkumusi ei esitata üldse või on esitatud pakkumused sedavõrd kõrge maksumusega, et ületavad Riigihankeks planeeritud rahalisi vahendeid. 1.3. Määruse 1370/2007 regulatsioon avatud hankemenetluses sõlmitud avaliku teenindamise lepingus vedaja tasustamiseks ja vaidlustatud hanketingimuste proportsionaalsus Vaidlustaja mõistab ebaõigesti määrusest 1370/2007 tulenevaid reegleid avatud riigihanke tulemusena sõlmitud ATL-s vedaja tasustamise regulatsioonile. Hankija on määruse 1370/2007 sisu juba põhjalikult selgitanud vastuses vaidlustusele p 7 – 12 ega korda seda. Vaidlustaja on määrust 1370/2007 lugenud pinnapealselt ega erista avaliku teenindamise kohustuse tekkimise erinevaid õiguslikke aluseid. Nimelt lisaks avatud hankemenetluses sõlmitud ATL- dele võib avaliku teenindamise kohustus tekkida ka sisetehingu tulemusena (art 5(2)), väikse veomahuga otselepinguga (art 5(4)), liiniveo katkemise vältimiseks sõlmitud erakorralise otselepingu ga (art 5(5)) või ka haldusorgani poolt ühepoolselt antud akti alusel (nn general rule või nn üldeeskiri määruse 1370/2007 tähenduses) – nii nagu seda viitab nii määruse art 4(1) alapunkt b kui ka määruse art 6(1) ja määruse lisa 1 p 1 . Määruse 1370/2007 reeglistik vedaja tasustamise osas on erinev sõltuvalt avaliku teenindamise kohustuse tekkimise viisist. Nimelt nähtuvalt art 4(1)alapunkti b sõnastusest ja määruse 1370/2007 lisa 1 punktist 1 kohalduvad reeglid vedaja reaalsete kulude ja mõistliku kasumi tagamiseks üksnes siis, kui avaliku teenindamise kohustus on tekkinud määruse art 5(2), art 5(4), art 5(5) või art 5(6) sätestatud alustel, ehk juhul, kui avaliku teenindamise kohustus EI ole tekkinud avatud hankemenetluses . Määrusest 1370/2007 ei tulene hankijale avatud hankemenetluses mitte mingit kohustust pakkujatele ette kirjutada ega kontrollida, kas pakkuja pakutud hind katab kõik pakkuja reaalsed kulud ja võimaldab kasumit teenida . Hankija kohustused selles osas piirduvad tavapärase alapakkumuse kontrolliga . Seda kinnitab üheselt Euroopa Komisjoni tõlgendussuuniste teatis määruse 1370/2007 kohta, milles on avatud hankemenetluses sõlmitud ATL puhul vedaja tasustamise kohta märgitud p 2.4.1 järgmist: „ An open , transparent and non- discriminatory competitive tendering procedure within the meaning of Article 5(3) will minimise the public compensation that the competent authorities will need to pay to the service provider to obtain the level of public service imposed in the tender, thus preventing overcompensatio n . In such a case , there is no need to apply the detailed rules on compensation set out in the annex . “ Seega avatud hankemenetluse läbiviimine ise on piisav instrument välistamaks ülekompenseerimist (sest eelduslikult välistab selle avatud hankemenetlusega kaasnev konkurents) ning piisav ka selleks, et tagada vedaja reaalsete kulude katmine (sest iga vedaja, hinnastades oma pakkumuse ise, seisab ise hea oma äri jätkusuutlikkuse eest ja selle eest, et ATL täitmisega seotud reaalsed kulud saaks kaetud). Vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.37 on Vaidlustaja ebaõigesti viidanud Euroopa Komisjoni tõlgendussuunistele – nagu Vaidlustaja enda tekstist nähtub „ määruse lisa punkti 7 kohaselt peab hüvitamismeetod „olema suunatud sellele, et säilitada või arendada […] piisavalt kõrge kvaliteeditasemega reisijateveoteenuste osutamist “. Kuid määruse 1370/2007 lisa 1 EI kohaldu avatud hankemenetluses sõlmitud ATL- dele nagu määruse lisa 1 p 1 selgesõnaliselt ütleb. Vaidlustaja eksib ka 15.04.2025 menetlusdokumendi punktis 3.36, sest viitab taas otselepingute ja üldreeglite alusel tekkinud avaliku teenindamise kohustusele ( „ Määruse nr 1370/2007 põhjenduspunkti 27 kohaselt tuleks otselepingute või üldeeskirjade puhul tuleks hüvitise näitajad kehtestada selliselt, et hüvitissummad oleksid asjakohased ning et oleks tagatud „teenuste tõhusus ja kvaliteet “. “ ) Seetõttu on ka Vaidlustaja viited Euroopa Komisjoni tõlgendussuunistele läbivalt valed, sest need puudutavad avatud riigihanke väliselt tekkinud avaliku teenindamise kohustuse tasu. Vaidlustaja viide p 3.37 määruse art 2a lg 2 punktile b jääb üldse arusaamatuks, sellist sätet määruses ei ole. Netofinantsmõju tuleb vedaja tasustamisel arvestada vaid siis, kui avaliku teenindamise kohustus tekib määruse art 5(2), 5(4), 5(5) või 5(6) alusel ehk väljaspool avatud hankemenetlust (määruse 1370/2007 lisa 1 p 2). Vaidlustaja on 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.35 – 3.37 püüdnud põhjendada, et vaidlustatud hanketingimused on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna need ei ole kooskõlas määruse 1370/2007 normi eesmärgiga, ent kuna Vaidlustaja viited määruse 1370/2007 regulatsioonile on valed (s.t. puudutavad otselepinguid ja üldreeglite alusel pandud avaliku teenindamise kohustust), siis pole Vaidlustaja suutnud ka põhjendada hanketingimuste ebaproportsionaalsuse argumenti. Oma kulude kalkulatsiooni ja kasumi teenimise soovi peab arvestama iga pakkuja ise, hankija ei saa seda teha pakkuja eest. Hankija teostab avaliku liiniveo hangetes vajadusel alapakkumuse kontrolli täpselt nii nagu ka mistahes muu valdkonna riigihangetes , kus küsitakse pakkumuses fikseeritud hinda . Arusaamatuks jääb kuidas konkreetse vedaja reaalsetel kuludel põhineva pakkumuse maksumuse seostamine üldiste majanduskeskkonna statistiliste näitajatega (millel puudub seos konkreetse vedaja kuludega) saab pakkumuse hinnastamist ja ATL järgi reaalselt makstavat tasu muuta pakkuja jaoks läbipaistvamaks või veel enam, kuidagi hõlbustada alapakkumuse kontrolli teostamist . Kuivõrd Vaidlustaja ise leiab, et majanduskeskkonna muutumine lähitulevikus on absoluutselt ettenägematu, siis vastupidi teeks vedaja tasu muutumise seostamine selliste täiesti ettenägematute näitajatega ka võimatuks alapakkumuse kontrolli teostamise. 1.4. Nii Eesti kui Euroopa Kohtu kohtupraktika kinnitab, et vedajal puudub subjektiivne õigus nõuda vedaja tasu perioodilist indekseerimist Vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.7 – 3.12 leiab Vaidlustaja, et eelnev kohtupraktika hanketingimuste vaidlustamise kohta avaliku liiniveo hangetes vedaja tasu indekseerimise küsimuses pole asjakohane, sest eelnevates hangetes olid vaidluse all hanketingimustes kehtestatud indekseerimismudelid kui hanketingimused (ehk teisisõnu neis kohtuasjades polnud vaidluse all vedaja tasu indekseerimise puudumine , vaid vaieldi kehtestatud indekseerimismudeli õiguspärasuse üle ) . Hankija pole nõus. Kõikides Vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.7 – 3.12 viidatud kohtuasjades, kus vedajad soovisid indekseerimismudelite vaidlustamise kaudu saavutada endale sümpaatsema indekseerimismudeli kehtestamist, leidsid kohtud, et kuivõrd vedajatel pole üldse subjektiivset õigust nõuda, et vedaja tasu peaks indekseerima, siis seetõttu ei saanud indekseerimismudeli sätestamine hanketingimustes põhimõtteliselt vedajate subjektiivseid õigusi rikkuda. Nii on Tartu Halduskohus kohtuasjas 3-18-1047 otsuse p 13.2 sõnaselgelt sedastanud „ Kehtiv riigihankeõigus ei kohusta hankijat kestvuslepingute puhul esimesel ega ühelgi teisel aastal korrigeerima tasu, mida hankijal tuleb vedajatele lepingu alusel maksta “. Sama seisukohta on korranud Tartu Ringkonnakohus kohtuasjas 3-18-1031 otsuse p 9 „ Käesoleval juhul ei saa ringkonnakohtu arvates rääkida vedaja õiguste piiramisest, sest nagu vastustaja on osutanud, puudub vedajal tegelikkuses subjektiivne õigus sellele, et tema tasu lepinguperioodi jooksul indekseeritaks “. Vaidlustaja viitab 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.13 kohtuasjas 3-18-1946 tehtud Riigikohtu lahendile ja tsiteerib keeldu teha ilmset alapakkumust. See viide on asjassepuutumatu. Alapakkumuse kontroll toimub ka fikseeritud hinnaga riigihangetes vastavalt RHS-st tulenevatele reeglitele, mistõttu ei saa indekseerimismudeli puudumine muuta alapakkumuse kontrolli võimatuks nagu Vaidlustaja väidab. Pigem vastupidi – arvestades Vaidlustaja enda väidet, et majanduskeskkond on absoluutselt ettenägematu ATL 5-aastase kehtivuse jooksul, muudaks statistilisel valemil põhinev indekseerimismudel ka vedaja tasu muutumise täiesti ettenägematuks ja hoopis raskendaks (või isegi muudaks võimatuks) alapakkumuse kontrolli teostamise pakkumuste esitamise faasis. Vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.15 – 3.17 viitab Vaidlustaja Euroopa Kohtu lahenditele C-614/20 ja C-390/22 ning demonstreerib taas, et pole määruse 1370/2007 sisu üldse mõistnud ega suuda eristada reegleid avaliku teenindamise kohustuse kohta otselepingute ja üldeeskirjade alusel võrreldes avaliku teenindamise lepingu sõlmimisega avatud hankemenetluses. Nagu hankija juba vastuses vaidlustusele p 12 selgitas, oli kohtuasjas C-614/20 vaidluse all nn üldeeskirja ehk nn general rule alusel vedajale pandud kohustus kanda sõidusoodustusega isikute teenindamisel kulusid ning kohtuasjas C-390/22 oli vaidluse all otselepingu alusel vedaja tasustamise tingimused. Nagu hankija on eelpool osundanud, eristab määrus 1370/2007 otselepingute ja üldeeskirjade alusel avalikku liinivedu osutava vedaja tasustamist – sellistel juhtudel peab määruse art 4(1)(b) ja määruse lisa 1 p 1 kohaselt hankija kehtestama sellised tasustamise tingimused, mis võimaldavad vedaja reaalsete kulude katmist ja mõistlikku kasumit vastavalt määruse lisale 1. Seega on kohtuasjades C-614/20 ja C-390/22 tehtud lahendid asjassepuutumatud, sest kumbki neist ei puuduta avaliku hankemenetluse tulemusena sõlmitud avaliku teenindamise lepingus vedaja tasustamise tingimusi. Hankija jääb avaldatu juurde, et Euroopa Kohus on juba lahendis C-421/22 andnud hinnangu, et hanketingimustes ei pea ette nägema avaliku liiniveo vedaja tasu indekseerimist – Hankija on vastuses vaidlustusele p 15-16 seda põhjalikult selgitanud koos tsitaatidega kohtuotsusest ja kohtujuristi arvamusest. Vaidlustaja väidab ebaõigesti, et kohtuasjas C-421/22 vaidluse all olnud hanketingimused pole võrreldavad käesoleva Riigihanke tingimustega. Nagu hankija on juba osundanud, oli kohtuasjas C-421/22 vaidluse all 10-aastase ATL sõlmimine, millest vaid osaline indekseerimine oli ette nähtud perioodil 5-7 kehtivusaasta. Käesolevas Riigihankes sõlmitav ATL on 5-aastase kehtivusega. Euroopa Kohtu järeldused ja kohtujuristi argumendid kinnitavad, et vedajal puudub õigus nõuda mistahes kujul indekseerimist hanketingimustes ehk teisisõnu indekseerimismudeli puudumine ei põhjusta hanketingimuste õigusvastasust. Vaidlustatud hanketingimused ei piira ega välista mitte mingil moel võimalusi hankelepingu muutmiseks RHS § 123 alusel või HMS § 102 alusel. 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.43 – 3.47 kordab Vaidlustaja väidet, et vaidlustatud hanketingimustega on välistatud ATL muutmine RHS § 123 alusel ja HMS § 102 alusel. Hankija on need etteheited juba kummutanud vastuses vaidlustusele p 12 ja jääb selle juurde. Vaidlustaja ei mõista õiguslikku erinevust – RHS § 123 ega HMS § 102 ei anna lepingupartnerile subjektiivset nõudeõigust hankelepingu muutmiseks, vaid võimaluse sellises muutmises kahepoolselt hankijaga kokku leppida. Seega kui peaks esinema alused ATL muutmiseks, võib vedaja esitada hankijale sellekohase taotluse ning hankija peab haldusorganina taotluse lahendama – taotluse rahuldamata jätmine on kaalutlusotsusena vaidlustatav kohtus, mistõttu ei jää vedaja kaitseta, kui vedaja hinnangul on hankija keeldumine olnud kaalutlusõiguse teostamise reeglitega vastuolus. Kaalutlusotsuse vaidlustamise edukus tähendab, et kohus tühistab kaalutlusotsuse ja hankija peab tegema uue kaalutlusotsuse. Subjektiivne nõudeõigus ATL muutmiseks tähendaks, et vedaja saaks kohtusse pöörduda kohustamisnõudega. Need on õiguslikult erinevad instrumendid, mida Vaidlustaja õigusnõustajad võiks eelduslikult teada. Vaidlustaja demagoogia 15.04.2025 menetlusdokumendi p 3.46 – 3.47 on kohatu ja vaidlustusmenetluse efektiivset läbiviimist takistav – hankija ei ole oma vastuses vaidlustusele väitnud, et vedajal on subjektiivne nõudeõigus muuta hankelepingut RHS § 123 järgi ja HMS § 102 järgi nagu Vaidlustaja ebaõigesti väidab. Hankija on nii oma vastuses vaidlustusele kui ka käesolevas menetlusdokumendis selgelt väljendanud, et subjektiivne nõudeõigus ehk ühepoolne õigus nõuda lepingu muutmist RHS § 123 järgi puudub ja HMS § 102 tingimuste täitmisel on vedajal õigus pöörduda kohtusse vastavalt HMS § 102 sätestatud tingimustele . Vaidlustaja õigusnõustajad eelduslikult mõistavad juriidilist erinevust – subjektiivne nõudeõigus tähendab õigust nõuda ATL muutmist vedaja soovitud moel sõltumata sellest, kas hankija sellega nõustub või mitte. Subjektiivse nõudeõiguse ehk ühepoolse kujundusõiguse puudumine ei välista mitte mingil moel ATL muutmist RHS § 123 või HMS § 102 alusel kahepoolse kokkuleppega ega ka mitte õigust pöörduda kohtusse hankija kaalutlusotsuse vaidlustamiseks hankija keeldumisel lepingu muutmisest . II Vastuväited Vaidlustaja menetluskulude taotlusele Vaidlustaja on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist kokku 34,1 töötunni ulatuses. Vaidlustaja on määranud endale kaks vandeadvokaadist esindajat. Mitme esindaja rakendamine on põhjendatud, kui esindajad ei dubleeri üksteise tööd ega paisuta seetõttu kunstlikult õigusabikulusid. Vaidlustaja esitatud tööajaarvestusest isegi mitte ei selgu, kas tööd on teinud esindajatena nimetatud isikud ja kuidas on jagunenud nende vahel tööaeg – töö teostaja nimesid Vaidlustaja esitatud tööajaarvestusest (mis on arve lisa) ei selgu. Isegi kui eeldada, et tööajaarvestusest kajastatud töö on teinud Vaidlustaja esindajatena nimetatud vandeadvokaadid on Vaidlustaja esindajad kulutanud ca 30% rohkem tööaega võrreldes hankija õigusnõustajaga ilma et vaidlustaja koormus vaidlustusmenetluses oleks olnud hankijaga võrreldes suurem, mis suuremat tööajakulu õigustaks. Tööajaarvestuses on arusaamatult 14.04 kajastatud sündmus 1,8 töötunni ulatuses kui „vaidlustuse koostamine“, mis ei saa olla seotud käesoleva vaidlustusasja menetlemisega, sest vaidlustus oli VAKO-le esitatud juba enne 14.04.2025. Eelnevat arvestades saab hankija hinnangul pidada põhjendatuks vaidlustaja õigusabikulusid ulatuses, mis ei ületa hankija esindaja tööajakulu ehk maksimaalselt 22,4 töötunni ulatuses. III Hankija täiendav menetluskulude taotlus Hankija on eelnevalt esitanud taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks summas 2109 EUR ( va käibemaks) , mis vastas advokaadi tööajale 11,4 töötundi. Seoses vaidlustaja 15.04.2025 menetlusdokumendi analüüsiga ja käesoleva menetlusdokumendi koostamisega taotleb hankija täiendavalt õigusabikulude väljamõistmist 11 töötunni ulatuses tunnihinnaga 185 EUR (ilma käibemaksuta) vastavalt alljärgnevale: GoBus vaidlustus 17/04/2025 4 GoBus täiendavate seisukohtade analüüs , hankija vastuväidete koostamine Laarmaa, Kristina 185 740.00 GoBus vaidlustus 18/04/2025 4 GoBus täiendavate seisukohtade analüüs , hankija vastuväidete koostamine Laarmaa, Kristina 185 740.00 GoBus vaidlustus 20/04/2025 3 GoBus täiendavate seisukohtade analüüs , hankija vastuväidete koostamine Laarmaa, Kristina 185 555.00 Kokku taotleb hankija seega õigusabikulude väljamõistmist 22,4 töötunni ulatuses tunnihinnaga 185 EUR (ilma käibemaksuta) ehk kokku summas 4144 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades vaidluse mahtu ja keerukust on tegemist põhjendatud ja vajaliku õigusabikuluga. Kinnitan, et kõik õigusabikulud on kantud seoses käesoleva vaidlustusmenetlusega. Lugupidamisega Kristina Laarmaa Vandeadvokaat MTÜ Põhja- Eesti Ühistranspordikeskus volitatud esindaja Arve saaja Mittetulundusühing Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus Arve nr 2025-905 Meistri tn 14 Kuupäev 21.04.2025 Haabersti linnaosa, Tallinn Maksetähtpäev 01.05.2025 13517 Harju maakond Viivis 0,05% päevas Rg-kood 80213342 OÜ Advokaadibüroo Laarmaa KMKR nr EE100984864 Roosikrantsi tn 11 Tallinn 10119 Harju maakond Rg-kood 14964144 KMKR nr EE102258585 Kontaktisik Kadri Krooni Kliendileping nr. 20-001 Kirjeldus Kogus Ühik Hind Summa km-ta Õigusnõustamine perioodil 11.04.2025 - 20.04.2025; GoBus 11 tundi 185,00 2 035,00 vaidlustus Summa km-ta 22% 2 035,00 Käibemaks 22% 447,70 Arve kokku (EUR) 2 482,70 Arve väljastas: Kristina Laarmaa Telefon +3725216660 Swedbank SWIFT HABAEE2X E-post [email protected] IBAN EE622200221073661705 Põhja‐Eesti Ühistranspordikeskus 21.04.2025 GoBus vaidlustus Periood: 11.04.2025 ‐ 20.04.2025 tunnihind maksumus kuupäev tööaeg (h*) kirjeldus advokaat (KM‐ta) EUR (KM‐ta) EUR 17.04.2025 4.00 GoBus täiendavate seisukohtade Laarmaa, Kristina 185 740.00 analüüs, hankija vastuväidete koostamine 18.04.2025 4.00 GoBus täiendavate seisukohtade Laarmaa, Kristina 185 740.00 analüüs, hankija vastuväidete koostamine 20.04.2025 3.00 GoBus täiendavate seisukohtade Laarmaa, Kristina 185 555.00 analüüs, hankija vastuväidete koostamine Summa: 11.00 EUR 2,035.00 *0.1 h = 6 min OÜ Advokaadibüroo Laarmaa Roosikrantsi 11, Tallinn 10119 tel +3725216660 I [email protected]