KarS, KeeleS ja KrMS täiendamise eelnõu (vanglarent)

EELNÕU 10.11.2025 Karistusseadustiku, keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seadus § 1. Karistusseadustiku täiendamine Karistusseadustiku 5. peatükki täiendatakse §-ga 801 järgmises sõnastuses: „§ 801. Karistusest vabastamise piirang Käesolevas peatükis sätestatud vabastamise aluseid ei kohaldata kinnipeetava suhtes, kes kannab Eestis välislepingu alusel välisriigi kohtu mõistetud vangistust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“. § 2. Keeleseaduse täiendamine Keeleseaduse § 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Vanglas, kus viiakse välislepingu alusel ajutiselt täide välisriigi vanglakaristusi, koostatakse ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon eesti keeles ja tõlgitakse vajadusel välislepingus sätestatud võõrkeelde.“. § 3. Kriminaalmenetluse seadustiku täiendamine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised täiendused: 1) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis välislepingu alusel välisriigi vangistust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“; 2) paragrahvi 408 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „§-s 12“ tekstiosaga „ja §-s 50885“; 3) paragrahvi 4241 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Käesoleva lõike alusel ei vabastata kinnipeetavat, kes kannab Eesti vanglas välislepingu alusel välisriigi vangistust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses.“; 4) paragrahvi 474 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) kuriteo on toime pannud isik, kes kannab Eesti vanglas välislepingu alusel välisriigi vangistust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses.“; 5) seadustiku 19. peatükki täiendatakse 9. jaoga järgmises sõnastuses: „9. jagu Rahvusvaheline koostöö välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimisel § 50885. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimine 1 (1) Kui välisleping näeb ette välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise Eestis, esitab saatev välisriik vangistuse täideviimiseks Justiits- ja Digiministeeriumile välislepingus sätestatud vormi kohase taotluse. (2) Justiits- ja Digiministeerium kontrollib taotluse vastavust välislepingu nõuetele, tõlgib nõuetekohase taotluse eesti keelde ning edastab selle viivitamatult kohtule. Nõuetele mittevastav taotlus tagastatakse taotlevale riigile koos põhjendusega nõuetele mittevastavuse kohta. Käesolevas paragrahvis sätestatud välisriigi vangistuse täideviimise lubatavuse otsustamine allub Tartu Maakohtule. (3) Kohus tunnistab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks, kui sarnased teod on Eesti seaduste kohaselt karistatavad, täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning ajavahemik kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme aastat. Käesolevas lõikes sätestatud vangistuse täideviimise lubatavaks tunnistamist ei loeta kohtuotsuse tunnustamiseks. (4) Kohus lahendab taotluse istungit pidamata viie päeva jooksul määrusega ja edastab selle viivitamatult Justiits- ja Digiministeeriumile ning vangistust täideviivale vanglale. Kui kümne päeva jooksul esitatakse kohtule lahendamiseks enam kui 20 taotlust, lahendab kohus taotlused kümne päeva jooksul. Määrus võib olla koostatud pealdisena taotlusel. (5) Justiits- ja Digiministeerium teavitab taotlevat riiki keelduvast otsusest viivitamatult. Täideviimise lubatavaks tunnistamise korral kooskõlastab Justiits- ja Digiministeerium vangistust täideviiva vanglaga kuupäeva, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma, ning teavitab taotlevat riiki vangistuse täideviimise valmidusest. (6) Justiits- ja Digiministeerium, kohus ning vangla peavad taotluse lahendamisel oma töö korraldama selliselt, et ministeeriumil oleks võimalik taotlevat riiki kohtulahendist teavitada kümne päeva jooksul või 15 päeva jooksul, kui kümne päeva jooksul esitatakse Eestile enam kui 20 taotlust. § 50886. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks tunnistamise määruse vaidlustamine (1) Käesoleva seadustiku § 50885 alusel tehtud lubatavaks tunnistamise määrus tehakse kinnipeetavale arusaadavas keeles ja viisil viivitamatult kättesaadavaks välislepingu alusel välisriigis mõistetud vangistust täideviivas vanglas. (2) Käesoleva seadustiku § 50885 alusel tehtud maakohtu määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras. Määruse peale võivad määruskaebuse esitada menetlusosaline kinnipeetav, kaitsja ning Justiits- ja Digiministeerium.“. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, .........................2025. a Algatab Vabariigi Valitsus 2 ............................2025. a allkirjastatud digitaalselt 3  Karistusseadustiku, keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu kohaselt tehakse karistusseadustikus (KarS), keeleseaduses (KeeleS) ja kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) muudatused, mille eesmärk on võimaldada vastava välislepingu olemasolul viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi (teostada nn vanglarenti). Kavandatud muudatuse laiem eesmärk on lahendada Eesti tühjenevate vanglahoonete liigse kulukuse probleem ning tagada riigieelarve tasakaal. Eelnõu jõustumine ja seotud välislepingu sõlmimine looks riigile võimaluse anda Eesti vabanenud vanglapindu raha eest rendile välisriikidele. See aitaks riigil ka hoida hõivatuna väljaõppinud vanglapersonali juhuks, kui Eestis peaks vajadus vanglakohtade järele kasvama või tuleb lahendada mõni jõuasutuste ulatuslikku sekkumist nõudev erakorraline olukord. Eelnõuga ei seata ettevõtjatele, inimestele ega vabaühendustele uusi kohustusi ega nõudeid, mistõttu halduskoormus muudatuste tulemusena nimetatud sihtrühmadele ei muutu. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte: 1) karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 9; 2) keeleseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 30.01.2025, 3; 3) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.10.2025, 7. Eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõuga nr 682 SE1, millega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheline Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga (eelnõu koostamise ajal kehtinud 54. valitsuse tegevusprogramm), milles on kasutuseta vanglahoonete kulutõhusa kasutuse leidmine märgitud ära justiits- ja digiministri prioriteedina. Eelnõu on vähesel määral seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, kuna lepingu raames tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda EL-i andmekaitse regulatsioonist. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus (PS § 104 lg 2 p 14). 2. Seaduse eesmärk Vanglarendi eesmärk on Tartu Vangla pindade sihtotstarbelises kasutuses hoidmine ja selle personali hõivatuna hoidmine. Laiem eesmärk on vähendada riigi kulusid ja suurendada tulusid ning aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Samuti on valitsusliit 1 Kättesaadav veebis: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2b20b36b-00e5-4a4b-b6af- 263de4ff65d2/eesti-vabariigi-ja-rootsi-kuningriigi-vahelise-eesti-vabariigis-rootsi-kuningriigi-vanglakaristuste- taideviimise-kokkuleppe-ratifitseerimise-seadus/. 1 võtnud eesmärgi liikuda riigieelarve tasakaalu poole, mis tähendab riigieelarve kulude ja tulude ülevaatamist. Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes kolmandik (25 miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud 30 aastaks. See tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni. Samas on vangla niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on keerukas. Lepingut erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida Riigi Kinnisvara ASile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Kirjeldatud põhjustel on vanglate kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende hüvitamiseks tasub kaaluda võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida. Selleks on vaja sõlmida vastav välisleping. Eesti ei ole vanglaid varem välja rentinud, kuid seda on teinud teised Euroopa riigid, kellelt saadud kogemusega tasub ka Eestil võimaliku tulevase lepingu sõlmimisel arvestada. Vanglarendi lepinguid on varem täide viidud näiteks Norra ja Hollandi vahel, samuti Hollandi ja Belgia vahel. Lepingu sõlmimine on vähemalt ajutiselt aidanud leevendada vanglate ülerahvastatuse probleemi ning täidetud lepinguid võib pidada vastuvõtvate riikide jaoks tulusaks. Vanglarendi kulude ja tulude analüüs on rendilepingu kohustuslik eeldus. Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõus sisalduvate sätete rakendamine ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. See tähendab, et ainuüksi kõnesoleva seaduseelnõu jõustumisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju ning väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav (HÕNTE § 1 lg 2 p 5). Samuti pole väljatöötamiskavatsus nõutav ka eelnõu muudatustega seotud välislepingu sõlmimiseks (HÕNTE § 1 lg 2 p 3). Samas on välislepinguga kaasnevaid mõjusid põhjalikult hinnatud vastava eelnõu menetlemise protsessis ning vastavad analüüsid on leitavad välislepingu materjalide juures2. Lisaks avaldub käesoleva eelnõu mõju eeskätt kohtute töös, kes on eelnõu menetlusse aktiivselt kaasatud ning kelle tähelepanekutega on eelnõu koostamisel püütud võimalikult palju arvestada. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1 Karistusseadustiku (KarS) täiendus Seadustiku esimene muudatus seisneb selles, et KarS-i ennetähtaegse vabanemise regulatsiooni täiendatakse paragrahviga 801, mille kohaselt on vanglarendi projekti raames Eestisse karistust kandma toodud kinnipeetavate vabanemine KarS-i 5. peatüki alusel välistatud. Tegemist on ühest küljest klausliga, mis aitab tagada Eesti ühiskonna turvalisust, ning teisalt meetmega, mis aitab saatjariigil säilitada kontrolli kinnipeetavate vanglast vabanemise üle. Igal juhul on Eesti vaatest tegemist nn punase joonega, mille õiguslik põhjendus seisneb alljärgnevas. Vanglarendi eesmärk seisneb välisriigile ajutise vanglapinna pakkumises, et leevendada vanglakohtade puudujäägist tingitud probleeme selles riigis (samuti Tartu Vangla taristu säilitamine ja kulude/tulude optimeerimine Eesti vaatest). Vanglarendi, sh vangistuse täideviimise reeglid, lepitakse kokku välislepinguga ning üldised Eesti vangistuse täideviimise reeglid võõrkinnipeetavatele ei kohalduks. Kuna vangistuse täideviimine Eestis oleks üksnes ajutine ja kinnipeetavate Eestisse karistust kandma toomine ei toimuks hariliku kohtuotsuse tunnustamise protsessi teel (vt lähemalt KrMS-i muudatuste selgitused), ei kuulu nende kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise otsustamine Eesti kohtute pädevusse ning selline võimalus välistatakse. Ennetähtaegse vabanemise üle otsustamise pädevus jääb saatjariigile 2 Vt lähemalt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2b20b36b-00e5-4a4b-b6af-263de4ff65d2/eesti- vabariigi-ja-rootsi-kuningriigi-vahelise-eesti-vabariigis-rootsi-kuningriigi-vanglakaristuste-taideviimise- kokkuleppe-ratifitseerimise-seadus/. 2 ning vajaduse korral on võimalik vastavad klauslid selle rakendamiseks sätestada välislepinguga. Kuigi taoline erikohtlemine tähendab võrdsuspõhiõiguse riivet, ei tule seda pidada võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks. Põhiseaduse (PS) § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Riigikohtu järjepideva3 praktika kohaselt tuleb ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid. Kuigi võõrkinnipeetavad kannaks ajutiselt karistust Eesti vanglas, ei oleks nende olukord eeltoodud põhjustel õiguslikult samastatav teiste Eestis karistust kandvate kinnipeetavatega ning erisused režiimide vahel on põhjendatud. Arvestada tuleb, et taoliste välislepingute puhul on reeglina kinnipeetava vabanemise üle (jätkuvalt) võimalik otsustada saatjariigil. Konkreetne näide on võimalik tuua nt Rootsiga sõlmitava välislepingu pinnalt, mille kohaselt jäävad kinnipeetavad Eestisse saabudes endiselt allutatuks saatjariigi vabanemise regulatsioonile (vt lähemalt eelviidatud Rootsi välislepingu artikkel 19 lg 2 ja artikkel 22). 3.2 Keeleseaduse muudatused Keeleseaduse § 10 täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt koostatakse nn rendivanglas ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon eesti keeles ja tõlgitakse seejärel vajadusel lepingus sätestatud võõrkeelde. Muudatus on täpsemalt seotud kavandatava vanglarendi välislepingu artikli 14 lõikega 2, mille kohaselt koostatakse kõik ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon inglise keeles või tõlgitakse inglise keelde. Välislepingu eelnõule esitas arvamuse Eesti keelenõukogu, kes leidis järgmist: „Et riigiasutuse asjaajamine (sh ametlike dokumentide ja muu dokumentatsiooni koostamine) võiks toimuda võõrkeeles, peaks õigus selleks tulema seadusest. Kehtiva keeleseaduse nõuded oleks täidetud, kui ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon koostatakse eesti keeles ning tõlgitakse seejärel võõrkeelde.“ Kuigi sellise järelmini on võimalik jõuda ka lepingu tõlgendamisel koostoimes PS §-ga 52 ja KeeleS §-ga 10, arvestame õigusselguse huvides keelenõukogu arvamusega ning täiendame seadust vastavalt keelenõukogu ettepanekule. 3.3 Kriminaalmenetluse seadustiku täiendused Eelnõuga viiakse KrMS-i sisse viis täiendust. Esmalt lisatakse § 204 lõikesse 1 täiendav kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mis võimaldab menetluse lõpetada, kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust vanglarendi raames ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Ka kehtiv KrMS-i § 204 näeb ette mõned menetluse lõpetamise võimalused juhtudeks, mil kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik. Näiteks võib prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetada juhul, kui tegu on toime pandud Eesti Vabariigi territoriaalvetes paikneval laeval (lg 1 p 2), kui on tehtud otsus kurjategija välisriigile väljaandmise kohta (lg 1 p 4) või kui menetlusega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on vastuolus muude avalike huvidega (lg 2). Kõnealused sätted on seaduses sätestatud praktilis-õiguslikel kaalutlustel ja võimaldavad menetluse lõpetada juhtudel, mil kriminaalmenetluse läbiviimine Eestis ei ole mõistlik ja/või oleks vastuolus mõne teise riigi huvidega. Sellised kaalutlused võivad esineda ka rendivanglas toime pandud kuritegude menetlemisel, sest välisriikide vanglates reageeritakse kinnipeetavate õigusrikkumistele erinevalt. Näiteks võidakse teistes riikides kinnipeetavate omavahelisi konflikte, sõltuvalt olukorra tõsidusest, lahendada distsiplinaarmenetluse korras, samas kui Eestis alustataks kehalise väärkohtlemise juhtudel kriminaalmenetlust KarS-i § 121 alusel. Loodav menetluse lõpetamise alus võimaldab 3 Alates RKÜKo 17.03.2003 3-1-3-10-02, p 17. 3 potentsiaalselt vähendada selliste juhtumite arvu, kus saatjariiki suunataks rahvusvaheliste kriminaalkoostöömeetmete kaudu kinnipeetavaid karistama tegude eest, millele nad ise kriminaalkorras ei reageeriks (eelduslik vastuolu saatjariigi huvidega), või mis alternatiivselt tekitaks olukorra, kus võõrkinnipeetavad peaks karistuse kandmise järgselt jääma Eesti vanglasse kohtueelse menetluse ajaks vahi alla või (n-ö tavarežiimile) karistust kandma (vastuolu Eesti Vabariigi avalike huvidega). Eelnimetatud kaalutlustel ja ka selleks, et luua renditavas vanglas tingimused, mis sarnaneks võimalikult palju saatjariigi režiimiga, on otstarbekas sätestada KrMS-is õiguslik alus, mis võimaldab rendivangla kinnipeetavate toime pandud rikkumiste puhul kriminaalmenetluse lõpetada. Normi sõnastusest nähtub, et menetluse lõpetamine on prokuratuuri kaalutlusotsus ega kohusta prokuratuuri menetlust lõpetama iga kuriteo korral. Lõpetamine võiks aga olla soovitatav juhtudel, mil teoga pole tekitatud märkimisväärset kahju. Kuigi kõnesolev säte ei eelda kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, on kannatanul võimalik oma õiguste kaitseks menetluse lõpetamise määrust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras. Vastavalt pakutud normi sõnastusele ei ole menetluse lõpetamine lubatud rendivangla kinnipeetavate toime pandud kuritegude suhtes, mis on suunatud Eesti kodanike vastu või mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Selline välistus lähtub põhjendusest, et riik ei saa jätta reageerimata juhtumitel, mil mõni taolise välislepingu täitmise raames toime pandud kuritegu ohustaks Eesti riiki või rahvast. Sellised rünnakud hõlmavad nt vanglaametnike vastaseid ründeid, aga võivad seisneda ka nt üleskutses mõne riigivastase kuriteo toimepanemisele. Teise KrMS-i muudatusena täiendatakse seadustiku § 408 lõiget 5 pärast tekstiosa „§-s 12“ tekstiosaga „ja §-s 50885“. Täienduse tulemusena muutub kohtumäärus, millega kohus tunnistab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise Eestis lubatavaks, koheselt täidetavaks. Klausli eesmärk on tagada lepingu sujuvam täitmine. Sellise korraldusega on arvestatud ka näiteks välislepingu läbirääkimistel Rootsi Kuningriigiga. Klausel on kooskõlas Rootsi välislepingu artikli 19 punktidega 4 ja 5, mille kohaselt tuleb Eestil Rootsit taotluse järelmist teavitada (sõltuvalt esitatud taotluste arvust) kümne või 15 päeva jooksul. Arvestada tuleb, et määruskaebus on ette nähtud juhtudeks, mil kohus on taotluse lahendamisel teinud sisulise vea teo karistatavuse, karistusmäära raskuse või täitmise aegumise hindamisel. Määrust ei ole võimalik vaidlustada n-ö paigutusotsustuse aspektist, kuivõrd need vaidlused peetakse soovi korral ära enne taotluse Eestisse saatmist. Arvestades lepinguriikide õiguskordade sarnasust ja asjaolu, et taotluse kriteeriumid on lihtsasti hinnatavad, ei ole määruskaebused eeldatavasti kuigi perspektiivikad. Sel põhjusel (ühtlasi lepingu täitmise hõlbustamise huvides) nähakse ka ette, et maakohtu määrus kuulub täitmisele koheselt. Kolmanda KrMS-i täiendusena lisatakse KrMS-i § 4241 lõikesse 1 viide nn vanglarendi lepingule. Muudatusega välistatakse võimalus, et välisvang vabastatakse KrMS-is sätestatud eelviidatud erialusel. KrMS-i § 4241 võimaldab katkestada vangistuse täideviimise juhul, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile, saadetakse riigist välja või kui teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud isik on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda koos sissesõidukeeluga. Seda regulatsiooni ei kohaldata aga nn välisvangidele, sest nende vabastamine on saatjariigi pädevuses ning Eesti lepinguline ülesanne on üksnes vangistuse ajutine täideviimine Tartu Vanglas. Selle tagamiseks välistatakse sätte kohaldamine välislepingu alusel Eestis viibivatele kinnipeetavatele. Neljas KrMS-i muudatus on seotud kriminaalmenetluse üleandmisega. Seadustiku § 474 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11, mis võimaldab menetlust üle anda ka välisvangide toime pandud kuriteokahtluse korral. Sätte mõte on vältida Eesti ametkondadele lisakoormuse tekitamist ning võimaldada saatjariigil mõista uue teo eest liitkaristus varasema karistusega. Kriminaalmenetluse üleandmine on rahvusvahelise koostöö vorm, mida kasutatakse üldjuhul selleks, et soodustada kriminaalmenetluse lõpuleviimist näiteks tõendamise või 4 kohtumenetluse läbiviimise aspektist (isiku viibimine välisriigis või muu tugev seos taotluse adressaadiks oleva riigiga). Ka kõnealusel juhul soodustaks menetluse üleandmine kriminaalmenetluse lõpuleviimist (karistuse mõistmine) ning lisaks välislepingu täitmist, sest erinevalt Eestist, kes ei ole kinnipeetava karistuse suhtes teinud tunnustamisotsust, on täitval riigil võimalik mõista kinnipeetavale hõlpsasti liitkaristus. Kriminaalmenetluse üleandmine eeldab enamasti, et Eesti on omalt poolt kogunud kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks vajalikud tõendid ja teinud muud vajalikud toimingud. Alternatiivselt on võimalik kriminaalmenetlus läbi viia Eestis ning paluda kohtuotsuse tunnustamist saatjariigilt või jätta karistus täide viimata, kui süüdlane antakse üle saatjariigile ja ta Eestisse ei naase. Kõige sisulisema muudatusena täiendatakse seadustiku 19. peatükki 9. jaoga, mis sätestab rahvusvahelise koostöö regulatsiooni välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimiseks. Kuigi ka praegu võib leida Eesti vanglasüsteemist kinnipeetavaid, kellele on vanglakaristuse mõistnud mõni teine riik või organ, toimuks vanglarendi lepingu täitmine nendest juhtudest oluliselt erinevatel tingimustel4, sest vanglarendi raames ei läbiks kinnipeetavad harilikku kohtuotsuse tunnustamisprotsessi, mis välisriigi kohtuotsuse täitmisele eelneb. Kohtuotsuse tunnustamine tähendab kehtiva õiguse kohaselt seda, et Harju Maakohus hindab, kas konkreetse välisriigi otsuse täitmine oleks seaduspärane. Tunnustamise juhtumid võib omakorda liigitada kaheks selle alusel, kas otsuse tunnustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalmenetlusliku koostöö raames või mitte. Esimesel juhul on nõutav, et kinnipeetav on vähemalt Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus (vt KrMS § § 50836 lg 1 p 3). Teisel juhul on tunnustamise eeldus kinnipeetava Eesti kodakondsus (vt KrMS § 477 lg 2). Kuna vanglarendi raames Eestisse toodavatel kinnipeetavatel puuduks igasugune side Eestiga, ei sobi KrMS-is sätestatud tunnustamise mehhanismid välisriigi karistuste täideviimiseks vanglarendilepingu raames. Kui siia juurde arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse tunnustamise tagajärg on kinnipeetava karistuse täideviimise täielik ülevõtmine, mis ei ühti vanglarendi projekti ajutise iseloomuga, on selge, et vanglarendi raames karistuste täideviimiseks on vaja luua uus õiguslik raamistik. Eelnimetatud kaalutlustel sätestatakse vanglarendi teostamiseks kriminaalmenetluse seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik raamistik, mis võimaldab Eestil (ajutiselt) täidetavaks tunnistada välisriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule (elik selle alusel). KrMS-i lisatavas 19. peatüki 9. jaos on kaks paragrahvi: 50885 ja 50886. Lisatav § 50885 sätestab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise taotluse lahendamise korra. Esimese lõike kohaselt edastatakse taotlus esmalt Justiits- ja Digiministeeriumile (täpsemalt reguleeritud välislepingus). Selline korraldus on analoogne mitme teise rahvusvahelise kriminaalkoostöö instrumendiga, kus rahvusvahelist koostööd koordineerivaks keskasutuseks on Justiits- ja Digiministeerium. Teine lõige täpsustab ministeeriumi ülesandeid ja määrab kohtualluvuse. Ministeeriumi esmane roll on tuvastada, kas taotlus vastab nõuetele, ning vajadusel see koos põhjendusega saatjariigile tagastada. Põhjendus ei pea olema detailne, kuid peab tulevasi taotlusi silmas pidades suutma edasi anda taotluses esinenud puuduse. Kui taotlus on nõuetekohane, tõlgib ministeerium taotluse eesti keelde ja edastab selle Tartu Maakohtule, kellele välisriigi vangistuse täideviimise lubatavuse üle otsustamine on allutatud. Kolmas lõige sätestab taotluse lubatavaks tunnistamise eeldused. Lõike kohaselt tunnistab kohus välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks, kui sarnased teod on Eesti 4 Välisriikide tunnustatud kohtuotsuseid viiakse täide Eesti õiguse kohaselt. 5 seaduste kohaselt karistatavad, täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning ajavahemik kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme aastat. Sätte sõnastus pakub kompromissi menetlusökonoomia ning vabaduspõhiõiguse kaitse vahel (PS § 20). Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes, põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus, missuguse menetluse raames tuleks kontrolli teha või missuguseid konkreetseid protseduurireegleid kontroll peaks hõlmama. Lähtuda tuleb lõppeesmärgist – Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke kohtuotsuseid. Kolmandasse lõikesse on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis verbis turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga: karistuse täitmine tunnistatakse lubatavaks kohtuotsuse pinnalt. Kohtuotsuse nõue täidab PS-i § 20 seadusliku aluse kriteeriumit (PS-i § 20 p 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmiseks). Sarnase teo karistatavuse nõue tagab, et inimest ei hoitaks vangis teo eest, mis pole Eestis üldsegi karistatav. Samas on siinjuures oluline märgata, et piisab üksnes „sarnase teo“ karistatavuse tuvastamisest, mis tähendab, et kui konkreetsel teol esineb erinevaid kvalifikatsioone või privilegeeringuid, ei ole tarvilik tuvastada täpset koosseisu, millele tegu Eesti karistusseadustiku järgi vastaks. Näiteks kui taotluses on märgitud vangistuse kandmise aluseks „röövimine“, ei ole kohtul tingimata tarvis välja selgitada, missuguse KarS-i § 200 koosseisualternatiivi karistuse aluseks olev tegu täpsemalt täidab. „Karistuse karmuse“ nõue on suunatud karistusmäärade võrdlusele ja on kaitseklausel selle vastu, et isikut ei hoitaks teo eest Eestis ülemääraselt kauem vangis, kui Eesti seadused seda võimaldaks. See, mida kohus igal konkreetsel juhul peab võrdluses riigisisese õigusega ülemääraseks, on kohtu diskretsiooniotsus. Kindlasti peaks siia alla paigutuma juhtumid, mil saatjariigis vangistusega karistatud tegu on Eestis karistatav üksnes väärteona. Arvestades, et kohus ei tohi mõistetud vangistust lühendada, on karistuse ülemäärasuse tuvastamise ainus võimalik järelm taotluse rahuldamata jätmine. Täitmise aegumise keeld tagab kooskõla KarS-i § 82 lõikes 1 sätestatud keeluga. Protsessi hõlbustamiseks valiti aegumistähtajaks kolm aastat, kuna sellisel juhul puudub vajadus hakata tuvastama, kas tegu oleks Eestis kvalifitseeritav esimese või teise astme kuriteona (ja Eestisse saadetakse justnimelt kuriteo eest karistatud inimesed). Eelnimetatud piirangud täiendavad seadusliku aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel, menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks. Kõnesolevas lõikes reguleeritud otsustus tugineb olulisel määral liikmesriikide justiitsasutuste vahelisele koostööle ja usaldusele, kuid arvestades EL-i õigusruumi harmoniseerituse kõrget astet ning rahvusvahelise koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et mitmes aspektis (eriti nt kinnipeetava vanuse tuvastamisel) peaks Eesti igal juhul tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele. Teisisõnu tähendab see seda, et riikidevaheline usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii möödapääsmatult vajalik. Seadusandja peab neid aspekte ka välislepingut sõlmides arvesse võtma. Näiteks on Rootsi Kuningriigiga sõlmitava lepingu puhul arvestatud, et Rootsi on (lisaks EL-i ja EN-i liikmesusele) eeskujulik õigusriik, mistõttu ei pea Eesti kohtud Rootsi kohtute tööd „üle tegema“ ning piisab üksnes lihtsustatud kontrollist. See tähendab täpsemalt seda, et karistuse täideviimise lubatavuse üle otsustamisel ei ole kohtul vaja tutvuda süüdimõistva kohtuotsusega, vaid piisab ankeedis esitatud andmetega tutvumisest. 6 Neljanda lõike kohaselt lahendab kohus taotluse istungit pidamata viie päeva jooksul määrusega ja edastab selle viivitamatult Justiits- ja Digiministeeriumile ning vangistust täideviivale vanglale. Kui kümne päeva jooksul esitatakse kohtule lahendamiseks enam kui 20 taotlust, lahendab kohus taotlused kümne päeva jooksul. Määrus võib olla koostatud pealdisena taotlusel. Lõikes sätestatud tähtaja nõuded lähtuvad (Rootsi lepingu näitel) välislepingu artikli 19 lõikes 4 sätestatud raamistikust ja arvestavad ka sellega, et taotlus edastatakse ja tagastatakse ministeeriumi kaudu. Kaitseklauslina kohtute ülekoormamise vastu on lepingus ette nähtud tähtaja pikenemise klausel juhuks, mil saatjariik saadab Eestile lühikese ajavahemiku järel lahendamiseks üle 20 taotluse. Välislepingutes on võimalik kokku leppida täiendavates piirangutes. Näiteks ei tohi Rootsi vastava välislepingu artikli 19 lõike 1 kohaselt esitada rohkem kui 30 taotlust kümne päeva jooksul. Arvestades taotluste menetlemise lühikest tähtaega on normis ette nähtud, et taotluste lahendamine toimub kirjalikus menetluses ning määruse võib vormistada pealdisena taotlusel. Nende tingimuste puhul tuleb arvestada, et kinnipeetavatel on võimalik enda paigutamist Eestisse vaidlustada saatjariigis ja taotlust ei esitata juhtudel, mil vaidlus paigutamise üle on veel pooleli. Samuti ei tee Eesti kohtud isiku suhtes süüdimõistvat otsust, vaid teevad formaalse kontrolli, et tagada vangistuse täideviimise vastavus PS-i §-le 20. Lõige 5 sätestab tegutsemisalternatiivid nii kohtu keelduva kui ka lubatavaks tunnistamise korral. Keelduvast otsusest tuleb taotlevat riiki viivitamatult teavitada. Lubatavaks tunnistamise korral kooskõlastatakse vanglaga ka kuupäev, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma. Lõige 6 aitab tagada, et asjakohased Eesti riigiasutused lepingus sätestatud tähtaegadest kinni peavad. Lepingu rikkumine võib viia riikidevahelise õigusvaidluse ning isegi kahjunõude esitamiseni. Lisatav KrMS-i § 50886 sätestab välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks tunnistamise määruse vaidlustamise korra. Paragrahvi esimene lõige sätestab, et karistuse täideviimise lubatavaks tunnistamise määrus tehakse kinnipeetavale kättesaadavaks vangistust täideviivas (Eesti) vanglas. Selline korraldus on mõistlik, kuna aitab kindlustada, et lahend ei jõua kinnipeetavani ümberpaigutamise ettevalmistamise staadiumis (või koguni ümberpaigutamise ajal). Kuna maakohtu otsust saab vaidlustada Eestis, on kinnipeetaval sellise korralduse juures piisavalt aega, et määrus vajaduse korral vaidlustada, ning ringkonnakohus ei ole sunnitud tegema igakordseid tähtaja ennistamise määruseid. Mõistagi peab määrust kinnipeetavale tutvustama arusaadavas keeles ja viisil, et tal oleks võimalik oma õigusi kaitsta. Teise lõike kohaselt on maakohtu määrus vaidlustatav (üldises) määruskaebuse korras, kuna puudub vajadus eritingimuste sätestamise järele. Erandina on kitsendatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikute ringi: kaebuse võivad esitada väliskinnipeetav, tema kaitsja ning lepingu täitmisel keskset koordineerivat rolli täitev Justiits- ja Digiministeerium. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on vähesel määral seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, kuna lepingu raames tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda EL-i andmekaitse regulatsioonist. Samas lähtuvad Eesti vanglad ka praegu samast regulatsioonist, mis tähendab, et vangla töökorralduses põhimõttelisi muudatusi ei esine. 6. Seaduse mõjud 7 Eelnõu eesmärk on luua või täpsustada olemasolevat õiguslikku raamistikku selliselt, et Eestis oleks võimalik (võimalikult optimaalselt) välislepingu alusel täide viia välisriigis mõistetud vanglakaristusi. Eelkõige täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku vastavate taotluste lahendamise regulatsiooniga, mille alusel otsustab kohus välisriigi vangistuse Eestis täideviimise lubatavuse üle. Välislepingu sisulise täitmise mõjusid on hinnatud välislepingu menetlemise käigus. Eelnõu peamine mõju seisneb lisakoormuse tekkes Justiits- ja Digiministeeriumile ja kohtutele. Mõju seisneb selles, et kinnipeetavate vastu võtmise eeltingimus on välisriigis mõistetud vangistuse Eestis täideviimise lubatavaks tunnistamine kohtu poolt. Pärast paigutusotsuse tegemist (ja võimalike kaasnevate õiguslike vaidluste edukat lahendamist) välisriigis saadetakse taotlus konkreetse kinnipeetava vangistuse täideviimiseks Eestis Justiits- ja Digiministeeriumile. Ministeerium teeb eelkontrolli (kas vajalikud andmed on taotluses olemas) ning tõlgib taotluse eesti keelde, edastades selle seejärel kohtusse. Taotlusi hakkab eelnõu kohaselt lahendama Tartu Maakohus, kuna Tartu Vangla kuulub selle kohtu tööpiirkonda. Kohus kas tagastab puuduliku taotluse koos põhjendusega või lahendab selle sisuliselt. Taotluse rahuldamata jätmist tuleb samuti (lühidalt) põhjendada, et taotlejal oleks tulevikus võimalik oma tegevust korrigeerida. Taotluse rahuldamisel teavitab kohus sellest Tartu Vanglat ning Justiits- ja Digiministeeriumi, kes koordineerivad taotleja teavitamise vangistuse täideviimise võimalikkusest koos kuupäevaga, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma. Taotluste lahendamiseks on aega kümme päeva, mis sisaldab ka taotluse eel- ja järelkontrolli ministeeriumis. Sellest tingituna on kohtutele antud taotluse lahendamiseks aega viis päeva. Arvestades ülesande väga lühikest tähtaega, on lisatavate KrMS-i sätetega ette nähtud, et menetlus toimub kirjalikus formaadis ning kohtul on võimalik taotlus lahendada pealdisena. Kuna Eesti Vabariik ei tee taotluse lahendamisega sisulist süüdimõistvat kohtuotsust, vaid annab PS-i § 20 lõike 1 valguses üksnes formaalse hinnangu isiku karistusele, ei rikuta sellise korraldusega kinnipeetava õigusi. Samuti jääb kinnipeetavale võimalus kohtu otsus edasi kaevata (kuid ka siin tuleb arvestada, et kinnipeetav saab vaidlustada üksnes seda, kas kohus on taotluse lahendamisel teinud vea, mitte paigutamisotsust kui sellist, mida ta sai vaidlustada juba saatjariigis). Hinnanguliselt võib kohtul kuluda taotluse läbivaatamiseks umbes 15 minutit5. Kohus on siinjuures (seaduse piires) vaba otsustama, kuidas tööjaotus kohtusiseselt korraldatakse. Näiteks võib tõenäoliseks pidada seda, et taotluste lahendamine ei jää vaid ühe kohtuniku ülesandeks, vaid taotlusi lahendab parasjagu see kohtunik, kelle istungite graafik seda võimaldab. Samuti saavad kohtunikke taotluste lahendamisel vastavalt võimalustele abistada kohtujuristid (kuid lõppotsustajaks on asjas siiski kohtunik), samas kui istungisekretärid saavad teha tehnilisemaid töid nagu sissetulevate taotluste registreerimine jmt. Lepingus on ette nähtud, et Tartu Vanglas tuleb maksimaalselt majutada 600 kinnipeetavat, mis tähendab ka vastava arvu taotluste rahuldamist. Küll aga on vangla täitmine ette nähtud etapiviisiliselt, kuna lepingu artikkel 52 näeb ette üleminekusätte, mis jaotab kinnipeetavate mahutamise Tartu Vanglasse nelja etappi. Eeldusel, et lepingut asutakse täitma alates 2026. aasta kolmandast kvartalist, tähendaks see, et 2027. aasta kolmandaks kvartaliks peab kohus olema lahendanud vähemalt 600 taotlust. Tegelik lahendatavate taotluste arv võib olla suurem kui 600, kuna võib ette tulla, et mõnda taotlust ei rahuldata (kuid see vaadatakse siiski läbi). Samuti võidakse mõni Tartu Vanglasse paigutatud kinnipeetav saatjariiki „tagasi kutsuda“ nt 5 Lähim vaste taotluse lahendamisele praegu kehtivast õigusest on välisriigi kohtuotsuse tunnustamine, mis praktikute sõnul võib võtta umbes kaks tundi. Samas on käesoleva eelnõuga reguleeritav taotluse lahendamise kord oluliselt lihtsam, kuna ei eelda süüdimõistva kohtuotsuse läbitöötamist, vaid üksnes analoogse karistusnormi tuvastamist, karistuse pikkuse hindamist ning täitmise aegumise välistamist. 8 ennetähtaegse vabanemise tõttu, tervislikel kaalutlustel vmt põhjusel. See aga tähendab, et vabanenud koht täidetakse (uue taotluse teel) uue väliskinnipeetavaga. Eelduslikult on taotluste hulk lepingu täitmise alguses suurem, kuna aasta jooksul on vaja täita 600 vanglakohta. Hiljem taotluste hulk prognoositavalt väheneb, kuna taotlusi on vaja lahendada üksnes juhul, kui mõni koht on mingil põhjusel vabanenud. Selleks, et katta vanglarendi lepingust Tartu Maakohtule tekkivat lisakoormust, on hinnanguliselt vaja maakohtule eraldada lisaressurssi suurusjärgus 170 000 eurot aastas kuni lepingu täitmise lõppemiseni. Koormus kasvab tõenäoliselt ka Tartu Ringkonnakohtul (ja potentsiaalselt isegi Riigikohtul), kuna Tartu Maakohtu määrust, millega lahendati taotlus, on võimalik määruskaebuse korras edasi kaevata. Kaebeõigus on kinnipeetaval, tema kaitsjal ning Justiits- ja Digiministeeriumil. Koormuse täpne kasv on raskesti prognoositav, kuna see sõltub esitatud kaebuste arvust ja omakorda sellest, mil määral need kaebused on põhjendatud/vastuvõetavad. Eeldatavasti väheneb eelnõuga plaanitavatest muudatustest tingitud koormus iga järgmise kohtuastmega. Välistada ei saa võimalust, et mõni kinnipeetav taotleb ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, kuid sellisel juhul võib eeldada, et tegemist on ühekordse pretsedenti loova vaidlusega ning analoogseid kaebusi kohus tulevikus enam menetlusse ei võta. Kuna tegemist on välismaalastega, kes ei valda eesti keelt, kasvab kõikides kohtuinstantsides vajadus tõlke järele. Sellega peab lepingu täitmisel mh käesoleva eelnõu valguses arvestama. Vastavalt Rootsi Kuningriigiga sõlmitavale välislepingule (art 14 lg 3) peab vanglarendi raames kinnipeetavate õiguste kaitseks vajaliku tõlke tagama Eesti Vanglateenistus. Välistada ei saa võimalust, et kinnipeetavate seas on neid, kes valdavad mõnd Eestis vähelevinud keelt, millele on tõlgi leidmine keerulisem. Samas on riikide vahel praktilisel tasandil võimalik kokku leppida selliselt, et Eestisse saadetakse eelisjärjekorras kinnipeetavaid, kes valdavad nt inglise või muud siin levinud keelt. Muude alternatiivide puudumisel on võimalik tänapäeval ka nt kohtuistungeid korraldada vajadusel nii, et mõni istungile kutsututest (nt kinnipeetav ja tema tõlk) osaleksid istungil veebi vahendusel, mis muudab tõlgi leidmise lihtsamaks. Ei maksa unustada sedagi, et Eesti vanglates on viibinud varem ja viibib ka praegu eksootilise päritoluga kinnipeetavaid, kellele on vajadusel sobiv tõlk leitud. Lisaks tuleb arvestada, et kinnipeetavatel on maakohtu otsuse vaidlustamisel õigus taotleda õigusabi (sh kaitsja määramist). Kui kohus peab sellist vajadust põhjendatuks, mõjutab see Eesti Advokatuuri, kes sel juhul kaitsja abi tagab. Erinevalt kohtuotsuste tunnustamisest ei ole kõnesoleva taotluse lahendamisel kaitsja abi kohustuslik. Samuti ei ole ettenähtav kaitsja abi vajadus igal juhul, kui kinnipeetav otsustab maakohtu määruse edasi kaevata. Tegemist võib olla ilmselgelt põhjendamata kaebusega, või lihtsa matemaatilise arvutusega (nt kui kohus on täitmise aegumist valesti arvestanud). Ka muude taotluste puhul on prognoositav, et tegemist on faktivaidlustega, mis ei nõua tingimata advokaadi sekkumist menetlusse. Taotluste lahendamise analüüsi taustal on Justiits- ja Digiministeeriumil taotlustega seotud infovahetuses keskne roll, kuna taotlused edastatakse kohtule ministeeriumi kaudu ning ka vastus vangistuse täitmise võimalikkuse kohta antakse taotlejale ministeeriumi kaudu. See tähendab, et ministeeriumil tuleb töödelda sama arv taotlusi, mis Tartu Maakohtul, sh tagada nende tõlge suunal inglise-eesti ja eesti-inglise. Selle funktsiooni täitmiseks võib olla tarvis luua ministeeriumisse uus töö- või ametikoht (nt referent või nõunik). Suurenenud kinnipeetavate arv Eestis võib tähendada ka mõningast lisakoormust prokuratuurile, kuna ei ole välistatud, et mõne väliskinnipeetava suhtes tuleb johtuvalt legaliteedipõhimõttest alustada kriminaalmenetlust. KrMS-i § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust ja esindab riiklikku süüdistust kohtus. Samas teostab vanglatega seotud kriminaalasjades menetlustoiminguid reeglina vangla ise ning prokuratuuri roll on suunav (vanglad ja prokuratuur on kuriteokahtlusega tegude osas pidevas dialoogis). Statistika kohaselt alustati 2024. aastal kõigi vanglate peale kokku 343 kriminaalmenetlust, 9 kuid samas ka lõpetati 160 tükki (eelkõige KrMS-i § 199 alusel kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu). Menetluse lõpetamisel seisneb prokuratuuri roll peamiselt vastava loa andmises uurimisasutusele, kes menetluse oma määrusega lõpetab (KrMS § 200). Välistada ei saa ka kaebusi menetluse lõpetamise peale, mida lahendab esmajoones prokuratuur (KrMS § 207). 2024. aasta statistika kohaselt jõuab prokuratuuri ja kohtu menetlusse väike osa kõigist vangla poolt alustatud kriminaalmenetlustest. Kui alustatud kriminaalasjade koguarv oli 343, siis prokuratuuri menetluses olevate kriminaalasjade arv sel aastal oli 24, kohtu menetluses olevate asjade arv 36 ja aasta jooksul jõustunud kohtuotsuste arv 14. Oluline on välja tuua, et statistika on koostatud kõigi kolme vangla pinnalt, mille kinnipeetavate koguarv 2024. aastal oli 16506. Kuna Tartu Vanglasse plaanitakse eelnõu kirjutamise seisuga tuua maksimaalselt 600 välisvangi, võib prognoosida, et kriminaalmenetluste arv on proportsionaalselt väiksem. Samuti kasvab rendilepinguga kohtute töökoormus halduskaebuste vaatest, kuna suurenenud kinnipeetavate arv tähendab eelduslikult ka suurenenud halduskaebuste arvu. Samas tuleb siinjuures arvestada, et kinnipeetavate arv on aastaid olnud langustrendis ning 600 kinnipeetava lisandumine viiks süüdimõistetute arvu sarnasele tasemele 2022. aasta algusega. Kohtutele tuleb eraldada lisaressursi vastavalt vajadusele. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eeldataval kulude-tulude arvestusel tuleb meeles pidada, et seaduse rakendamisega ilma kaasneva välislepinguta kulusid ja tulusid ei teki. Lepingu ratifitseerimisel kasvab ülesande lisandumisega eelkõige kohtute ressursivajadus, milleks on vaja eraldada eelarvelisi vahendeid. Vastavad kulud kaetakse välislepingu arvelt saadavate tulude arvelt. Taotluste töötlemiseks võib olla vaja luua täiendav töö- või ametikoht ka Justiits- ja Digiministeeriumisse. Ka see kulu kaetaks sellisel juhul renditulu arvelt. Samas ei suleta välislepingu ratifitseerimise korral Tartu Vanglat ning isegi luuakse sinna uusi töö- ja ametikohti, mis mõjutab Tartu linna eelarvet positiivselt (laekuv maksutulu ja laiem positiivne mõju kohalikele kauplustele jms). 8. Rakendusaktid Käesoleva eelnõuga seonduvalt ei ole vaja muuta rakendusakte. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras, sest seaduse rakendamiseks ei ole vaja adressaatide tegevust ümber korraldada. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. Laekunud tagasisidet on käsitletud eelnõu lisas (märkuste tabel). Algatab Vabariigi Valitsus ………………...2025. a (allkirjastatud digitaalselt) 6 Vt lähemalt: Kuritegevuse ülevaade 2024. 10  Karistusseadustiku, keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 1 Märkuste ja ettepanekute tabel Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused Rahandusministeerium 1. Jääb arusaamatuks, miks ei ole eelnõu koostamisele Praeguseks on koostatud ja eelnenud väljatöötamiskavatsust (VTK). Seletuskirjas valitsuse poolt Riigikogule on VTK koostamata jätmise kohta märgitud, et eelnõus edastatud ka välislepingu sisalduvate sätete rakendamine ei ole võimalik ilma eelnõu. vastava välislepingu olemasoluta. Ka on seletuskirjas mitmel korral märgitud, et täpsem regulatsioon Käesolevast eelnõust nähtub ka lepitakse kokku välislepingus. Kuna aga välislepingut see, milliseid muudatusi Eesti sõlmitud ei ole, ei ole piisavalt selge, milliseid õiguskorras vaja teha on, et muudatusi Eesti õiguskorras teha vaja on. tagada lepingu edukas täitmine. Välissuhtemisseaduse § 24 lõike 2 kohaselt, kui riigisisene õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepinguga, algatab Vabariigi Valitsus, vastav ministeerium või Riigikantselei õigusakti vastavusse viimise välislepinguga. Arvestades, et kooskõlastatav eelnõu on iseseisva õigusjõuta ja tulevikus tekkida võiva olukorra lahendamisele suunatud, oleks VTKga olnud võimalik hinnata võimalikke valikuid, kuidas ja millisel hetkel (nt enne või pärast välislepingu sõlmimist) vanglarendiga seotud küsimusi Eesti õiguskorras lahendada. Kaitseministeerium 1. Kaitseministeeriumi vaatest on oluline, et Eesti täidaks Vanglataristu säilitamine temale rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi kriisiolukordadeks on olnud võimaliku relvakonflikti ajal. Eelkõige peame riigina üheks argumendiks, millega nn võtma kasutusele meetmed sõjavangide pikaajaliseks rendiprojekti kasuks majutamiseks ja tagama nende kinnipidamiseks otsustamisel on arvestatud. vajalikud tingimused, mis on sätestatud sõjavangide Samuti võimaldab välislepingu kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioonis. sõnastus kinnipeetavate Üheks võimalikuks pikaajaliseks kinnipidamiskohaks evakueerimist esimesel võiks Kaitseministeeriumi hinnangul olla ka Tartu võimalusel. vangla koos selle juurde käiva personaliga, eelkõige Vanglateenistusega. Siinjuures nendime, et Tartu vangla sulgemine ning Vanglateenistuse võimekuse vähenemine mõjutaks ka sõjaajal sõjavangide kinnipidamist, mille toimepidevus on Kaitseministeeriumi ja riigikaitse seisukohalt prioriteet. Tartu vangla jätkuv kasutuses hoidmine aitab ennetada olukorda, kus vajaduse tekkimisel ei ole hooneid  võimalik nende liigse amortiseerumise tõttu viivitamata kasutusele võtta. Kriisiolukorras on oluline, et võimalike rendilepingute ülesütlemine oleks praktilistel kaalutlustel võimalikult paindlik ning soodustatud lühikese etteteatamistähtajaga. Samuti tuleb arvestada ka vanglakohtade vabastamise vajadusega, sealhulgas välisriigi kodanikest kinnipeetavate kiire evakueerimisega vanglatest. Riigikaitselisest vaatepunktist on see vajalik tagamaks, et sõjaajal oleks võimalik teha asjakohaseid otsuseid sõjavangide pikaajalise kinnipidamise asukohtade määramise ja korraldamise osas. Välisministeerium 1. KrMS § 50885 muudatus näeb ette, et vastavalt Arvestatud, sõnastust Riigikogu ratifitseeritud välislepingule võib Eestis muudetud. ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse. Seletuskirjast nähtub, et kavandatud seadusmuudatused lähtuvad Rootsi ja Hollandiga peetud konsultatsioonidest, kus on arutatud võimaliku välislepingu sõlmimist nende kahe riigiga. Välisministeerium teeb ettepaneku läheneda rahvusvahelise koostöö küsimusele vabaks jäänud vanglakohtade kasutamisele laiemalt ning tõstatab küsimuse, kas seda tuleks piirata vaid Euroopa Liidu liikmesriikidega. Välisministeerium nõustub, et esialgu võiks praktikas koostöö piirduda EL liikmeriikides mõistetud karistuste täideviimisega, kuid edaspidi võib tekkida vajadus sõlmida välisleping ka mõne teise riigiga, mis ei kuulu Euroopa Liitu, ning sel juhul oleks vaja seadust uuesti muuta. Lisaks teeme ettepaneku laiendada seaduses koostöövõimalusi ja tuua eraldi välja rahvusvaheliste kohtute või tribunalide poolt süüdimõistetud isikute vanglakaristuste täitmine. 2. Eelnõu kohaselt toimub välislepingu alusel kohtuotsuse Arvestatud. Sõnastust täitmine Eestis „ajutiselt“. Välisministeerium teeb muudetud. ettepaneku kaaluda, kas sobivam võiks olla mõni muu sõnastus, mis vajadusel täpsustaks kohtuotsuse täitmise kestvust. 3. Rahvusvahelistel kohtutel ja tribunalidel on pädevus Mittearvestatud. Kuigi Justiits- raskeid rahvusvahelisi kuritegusid toimepannud isikuid ja Digiministeerium toetab süüdi mõista, kuid neil puudub mehhanism karistuste ettepanekuga taotletavat täideviimiseks ning selles osas tuginevad eesmärki, vajab nimetatud rahvusvahelised kohtud koostööle riikidega. Eesti on erinevatesse rahvusvahelise sõlminud kokkuleppe ÜRO Endise Jugoslaavia koostöö vormidesse astumine Rahvusvahelise Kriminaaltribunali kohtuotsuste igakordset eraldi arutelu ja täitmiseks. Eestile on teinud ettepaneku vanglakaristust vastavat otsustust. On kandvate isikute karistuse kandmise ülevõtmiseks ka tõenäoline, et selliste taotluste Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja Kosovo Erikohus. menetlemise kord erineks Samuti on loomisel agressioonikuriteo eritribunal. oluliselt rendilepingu omadest  Rahvusvaheliste kohtute otsuste täitmiseks tuleks ja vajaks seetõttu eraldi igaühega sõlmida üldine kokkulepe, milles lepitakse niikuinii regulatsiooni. kokku tingimused vanglakaristuse täitmiseks. Eeltoodud märkused puudutavad ka § 1561 sõnastust. 4. Samuti võiks analüüsida, kas seoses välisriigi või Arvestatud. VangS § 1 kohaselt rahvusvahelise kohtu kohtuotsuse täideviimisega on sätestab VangS vangistuse vaja muuta vangistusseaduse § 1, mis sätestab seaduse täideviimise korra ja reguleerimisala või kas lisaks konkreetsetele korralduse, eristamata (ja täiendustele §-des 20, 32 ja 76 oleks vaja lisada piiritlemata) vangistuse seadusesse üldine säte, mis võimaldab vangistuse õiguslikku alust. Mingit kandmise korras erisusi vastavalt välislepingus kokku kitsendust ei sea ka VangS § 2, lepitud tingimustele. mis defineerib kinnipeetava mõiste. Ka praegusel ajal kannavad Tartu Vanglas karistust sõjakurjategijad, kelle on süüdi mõistnud endise Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaaltribunal. 5. KrMS § 204 lg 1 p 6 täienduste kohaselt võib Arvestatud. Selgitame prokuratuur määrusega lõpetada kriminaalmenetluse, siinjuures, et tegemist on kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes võimaluse, mitte kohustusega kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust KrMS § 50885 ning vastav otsustus nõuab tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi igakordset kaalutlusotsustust. kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Ka kehtiv KrMS võimaldab KrMS § 50886 täienduste kohaselt võib samal alusel analoogsetes süüdistatava taotleda kriminaalmenetluse üleandmist välisriigile. riigist lahkumise olukordades Üldjuhul peaks riik ise kohut pidama tema menetluse lõpetada (vt nt KrMS territooriumil toime pandud kuriteo üle või vajadusel § 204 lg 1 p 2). Taoliste andma uurimiseks ja kohtupidamiseks üle välisriigile. otsustuste puhul tuleb Küsimus võib tõusetuda, kas selline regulatsioon võib igakordselt hinnata kahjustatud tekitada kuriteo toimepanemise uurimata ja karistamata õigushüve kaalu ja seda jätmise. kahjustava teo raskust, ohvri või selle esindaja suhtumist potentsiaalsele menetluse lõpetamisele ja muid kaalukaid asjaolusid. Siseministeerium 1. Seletuskirja leheküljel 5 on märgitud: „Pakutava KrMS Arvestatud. Normi sõnastust § 50885 sõnastuses on PS § 20 piiranguid arvesse muudetud. Vastavalt võetud. Normi kohaselt on võimalik vangistust täide välislepingule rahuldatakse viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud KrMS § taotlus kinnipeetava karistuse 4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa täideviimiseks Eestis, kui Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud kohtud on otsustanud, et karistuse maksimaalset määra ning karistuse sarnased teod on Eesti seaduste kohaselt karistatavad, täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi täideviidav karistus ei ole aegunud /…/ Maailmakuritegude kataloogi või selle ebamõistlikult karm ning puudumisel kahepoolse karistatavuse nõue, samuti ajavahemik kohtuotsuse karistuse ülemmäära ning täitmise aegumise piirangud jõustumise ja selle täitmisele täiendavad seadusliku aluse nõuet ning kindlustavad, et pööramise alguse vahel ei ületa  isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel, kolme aastat. Lepingu sõnastus menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt peegeldub ka KrMS sätte uues pikaks ajaks.“ sõnastuses. Ettepanek: Arusaadavuse parendamiseks soovitame sõnastust „maailmakuritegude kataloogi“ kasutama jäädes lisada selguse huvides viide taolise kataloogi algallikale. Kas tegu on alljärgneval lingil leitava allikaga? https://www.unodc.org/documents/data-and- analysis/statistics/crime/ICCS/ICCS_Implementation_ Manual.pdf 2. Seletuskirjas ei ole märgitud KrMS § 50885 Arvestatud. Vastav protseduurilist tegevust olukorraks, kus Eestisse eriregulatsioon kehtestatakse saadetakse tavapärasest kümme või sada korda enam KrMS-is detailsemalt. vanglakaristust kandma inimesi, mille täideviimise Täpsustatakse ka seletuskirja. lubatavust hakkab Harju Maakohus tunnistama. Samuti Kinnipeetava nõusolek ei ole tekib läbivaatamisele kuuluva materjali suure mahu nõutav ning vastavat tõttu rida küsimusi sellest, kas tunnistamine leiab aset paigutusotsust saab kinnipeetav vaidlustada Rootsis enne senisel moel või tuleks selleks otstarbeks seada erikord. tegelikku Eestisse saatmist. Tunnistamine võib võtta määramata aja, mis ei pruugi Protsess toimub kirjalikus olla sobiv välislepingu kokkulepete ja välisvangide menetluses. transpordi ajatamiseks. Kommentaar ja ettepanek: Seletuskirja leheküljel 4 tuleks selguse huvides märkida kohtu vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks tunnistamise protseduuri kohta selgitus ja vajadusel märge senise materjalide läbivaatamise korra täpsustamise vajalikkusest. Täiendavalt on tekkinud küsimus sellest, et kas selleks küsitakse kinnipeetavalt nõusolek ning kas protsess toimub kirjalikus menetluses või toimetatakse kinnipeetav selleks kohtusse. Kui kinnipeetav tuleb toimetada kohtusse, siis ilmselt kaasatakse saatmiseks ka PPA, milleks jällegi tuleb ressurss ette näha. 3. Seletuskirja leheküljel 5 on märgitud: „KrMS § 50885 lg Selgitame käesolevaga, et 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine rääkides lihtsustatud täideviimine kohtuotsuse tunnustamiseta, kui järelkontrollist on seletuskirjas kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi silmas peetud kohtulikku sõltumatu ja erapooletu kohus, süüdimõistetu on kontrolli, mille käigus täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse tunnistatakse konkreetse õigusvastasuse kohta /…/ Protsessi hõlbustamiseks on kinnipeetava karistuse täideviimine Eesti vanglas võimalik sätestada välislepingus ka tingimusi, millele lubatavaks. Tegemist on rendivanglas täide viidav karistus või süüdimõistetud eriotstarbelise lihtsustatud  isik peavad vastama. /…/ Plaani kohaselt toimuks menetlusega, kui kõrvutada rendivanglasse sobilike kinnipeetavate eelselektsioon protsessi hariliku saatjariigis ning Eesti poolel viidaks täide üksnes tunnustamismenetlusega. formaalne lihtsustatud järelkontroll. Kontrolli lõppeesmärk on teha kindlaks, et karistust saadetakse kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras karistatud vangistusega ning tema vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.“ Seletuskirja leheküljel 8 on märgitud: „Üks potentsiaalne risk, mida tuleks välislepingu sõlmimisel hinnata, on seotud rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. /…/ Riski maandamiseks tuleks enne välismaiste kinnipeetavate vastuvõtmist teha üksikasjalik ja põhjalik taustakontroll, et tuvastada nende võimalikud sidemed rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. /…/ Sarnaselt kuritegelike võrgustike ohuga tuleks hinnata radikaliseerumise riske. /…/ Ka seda riski saab maandada võõrkinnipeetavate taustakontrolli ja eelselektsiooni abil.“ Vanglarendi võimalikkuse aruteludel on Siseministeerium ja valitsemisalaasutused rõhutanud järjepidevalt, et Eesti peab saama ise otsustada välisriigist saadetud vangide nimekirja ja materjalide alusel, kas nende hulgas on sobivad või mittesobivad ehk hallatavate riskidega vangid. Seda võimaldab taustakontroll, mis ei saa olla lihtsustatud järelkontroll. Nii nagu seletuskirja leheküljel 8 märgitakse, tuleb erievate julgeolekuohtude tõrjumiseks kasutada põhjalikku taustakontrolli iga välisvangi suhtes, mis aitab selekteerida välja Eestile ohtlikud ja kõrge riskiga isikud, ning see võimaldab taoliste vangide olemasolul nende vastuvõtmisest keelduda. Selle tõttu palume seletuskirjas ühtlustada läbivalt Eesti poolt läbiviidavale välisvangide taustakontrollile omistatav tähtsus, üksikasjalikus ja põhjalikkus. 4. Seletuskirja leheküljel 7-8 on (mõju riigieelarvele Arvestatud. Lisaressursside käsitlemisel) märgitud: „2024. aastal on kulu ühe jaotus tuleb puudutatud kinnipeetava ülalpidamiseks 3500 eurot kuus (116 eurot asutuste vahel kokku leppida päev), kuid lepingueelsetel läbirääkimistel tuleks ühe enne lepingu täideviimist. koha rendihinda kokku leppides arvestada inflatsiooni Rendihinna sees on arvestatud ja palgasurvega. Tagada tuleb kulutused lisapersonalile, sisejulgeoleku kuludega täies taasühiskonnastavatele tegevustele, hariduse ja ulatuses (lähtuvalt SiMi tööoskuste andmisele, arstiabile, vanglateenistujate ettepanekuga). Samuti eriettevalmistusele nii keele kui ka kultuurilise eripära võimalike suurenevate arvestamiseks, samuti transpordile. Lisakulutused kohtukuludega. Hind 8500  peavad olema kaetud vanglarendilepinguga. /…/ eurot kinnipeetava kohta Välislepingu sõlmimisel tuleb arvestada ka kaasnevate sisaldab lisapersonali kulu, kuludega, mis ei ole seotud üksnes kinnipeetava tööoskuste andmist, majutamise ja järelevalvega. Näiteks võib olenevalt tervishoiuteenust jne. Lisaks välislepingus sätestatud vaidluste lahendamise korrast indekseeritakse lepingu tasu iga kasvada Eesti halduskohtute koormus ning suureneda -aastaselt 3,5% võrra. vajadus tõlkimise ja kinnipeetavate kohtuistungitele toimetamise järele. Kõiki neid asjaolusid tuleb lepinguliste läbirääkimiste käigus arvesse võtta.“ Kommentaar ja ettepanek: Esitatud loetelust on välja jäänud julgeoleku ja siseturvalisuse tagamisega tekkivad püsikulud. Palume need olulised kulukomponendid loetellu lisada. Samuti tuleks märkida seletuskirja, et seadusemuudatuse ja välislepingu ratifitseerimise järgselt on vajalik soovitavalt 3 kuu jooksul lisaressursside eraldamine loetelus toodud tegevuste alustamiseks ja välisvangide vastuvõtmise valmisoleku loomiseks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 1. Eelnõu ja seletuskirja põhjal jääb ebaselgeks, millises Selgitatud. Vangistuse osas kohaldatakse vanglarendi vangidele VangS sätteid, täideviimist on reguleeritud näiteks kas neile kohaldub ka § 41, töötamine välislepingu artiklis 6, mille väljaspool vanglat jmt? Seletuskirjas on märgitud, et punkti 1 järgi kohaldatakse vanglarendi raames vangistuse täideviimisele üldist lepingu ja VangS-i regulatsiooni ei kohaldata, vaid kohaldatakse koostöömemorandumi raames välislepingus sätestatud tingimusi. Samas tehakse Rootsi karistuste täideviimisele eelnõuga VangS-s vanglarendi vange puudutavaid vanglas, sealhulgas muudatusi (nt välistused, et vanglarendi vangi ei kinnipeetavate õigustele ja paigutata avavanglasse, lühiajalisele väljasõidule ei kohustustele, Eesti õigust ja lubata, ei vabastata ennetähtaegselt vangistusest jmt). muid Eesti õigusakte Palume seletuskirjas selgemalt välja tuua, millises osas (üldreegel). Artikli punktis 2 on kohalduvad vanglarendi vangidele VangS sätted. sätestatud aga välistused nende VangS-i sätete kohta, mida ei kohaldata. 2. Seletuskirja mõjude osas on märgitud, et arvestatud on Arvestatud, seletuskirja kulutustega vanglateenistujate eriettevalmistusele nii täiendatud. Täiendav väljaõpe keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, kuid sisaldab inglise keele õpet ning jääb ebaselgeks, mida see täpsemalt tähendab. Kas see kultuuri, radikaliseerumist jm. tähendab ka vajadusel vanglaametnike mahukamat Väljaõppe täpne sisu töötatakse keeleõpet? Ja kui jah, siis millises mahus? Palume välja koostöös Rootsiga ning seletuskirja vastavat osa täpsustada. Sisekaitseakadeemia Vanglateenistuse kolledži eestvedamisel. Sotsiaalministeerium 1. 1. Palume vangistusseaduse § 49 lõigetes 1 ja 3 Mittearvestatud. välistada nn välisvangid. 1 Tervisekassa korraldab ja rahastab tervishoiuteenuseid Eesti kinnipeetavatele. Välislepingu alusel Eestisse saadetavatele kinnipeetavatele Tervisekassa tervishoiuteenuste osutamist korraldama ei hakka. Neile saab tervishoiuteenuseid korraldada muul moel. Välisvangide rahastuse saab korraldada nagu on haiglate tasulised teenused. Teenusepakkuja ja tellija (vangla) lepivad kokku tingimustes ja arveldamise põhimõtetes. Tervishoiuteenuseid hakkab rahastama nagunii välisriik, mitte Tervisekassa ega Eesti riik. Sõnastusettepanek eelnõu täiendamiseks: Palume täiendada eelnõu §-i 1 uute punktidega 3 ja 4, muutes järgmiste punktide numeratsiooni, järgmiselt: „3) paragrahvi 49 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Tervishoidu vanglas rahastatakse riigieelarveliste võimaluste piires tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisustega ning välja arvatud isiku, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses, eest.“; 4) paragrahvi 49 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: (3) Tervishoiuteenuste osutamise kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule (edaspidi vanglas kinni peetav isik), välja arvatud isikule, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses, korraldab Tervisekassa. 2. Peame oluliseks välislepingus välistada meie riigi Mittearvestatud. sotsiaalsed tagatised (va tervishoiuteenused, vt kirja punkt 1). Eesmärgiks vältida olukordi, kus välisvangid võiksid teenuseid, toetusi või hüvitisi saada ning mis tekitaks lisakoormuse riigieelarvele või menetlevatele asutustele. Näiteks võib tegu olla kuriteo- või vägivallaohvri või muu kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud isikuga, kellele aga siis Sotsiaalkindlustusamet ei hakkaks teenuseid osutama, vaid see oleks saatjariigi kohustus. 3. Palume selgitada isiku vabanemise protsessi ja Kinnipeetav saadetakse enne rahvusvahelise kaitsega seonduvaid aspekte. Hetkel jäi vabanemist piisava ajavaruga ebaselgeks, kas ja kuidas nähakse vanglarendi puhul tagasi Rootsi. Vanglast rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalust ja seda eriti vabanemine toimub Rootsis. neil juhtudel, kus vanglarendi teenusel võib olla Rahvusvahelise kaitse kolmanda riigi kodanik, keda võib vabanemise järgselt taotlemise riski on välislepingu oodata EL-ist väljasaatmine. On oluline hinnata riski, teksti koostamisel teadvustatud, kas vangistusest vabanemisel võiks isik muutuda kuid kuna kinnipeetavaid ei rahvusvahelise kaitse taotlejaks ning Eesti saadeta Eestis kolmandatesse sotsiaalteenuste kliendiks. riikidesse, vaid tagasi Rootsi (ja  sedagi enne vabanemist), ei ole taolise taotluse rahuldamine tõenäoline. Lisaks on lepingusse lisatud klausel juhuks, mil kinnipeetav esitab nö viimasel Eestis viibimise hetkel rahvusvahelise kaitse taotluse – sellisel juhul katab kõik menetluse kestel kinnipeetavast tulenevad seotud kulud Rootsi. 4. Juhime tähelepanu, et eelnõus esinevad mõningad Arvestatud. Seletuskirja normitehnilised vead. Palume need parandada. Näiteks muudetud. on eelnõu lõpus puudu pidevjoon. Riigikohus 1. Tasu eest välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristuste Arvestatud. Kinnipeetavatele täideviimine toimub eelnõu kohaselt Eesti tagatakse Eestis kõik territooriumil ja Eesti ametnike poolt. Niisiis on põhiõigused ning neil on õigus väljaspool kahtlust, et lõppastmes vastutab niisuguste oma õiguste kaitseks pöörduda kinnipeetavate põhiõiguste tagamise eest Eesti riik. Eesti kohtute poole (nn Neile kinnipeetavatele peavad olema tagatud kõik Eesti metavaidlusi ei teki). põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist (EIÕK) tulenevad põhiõigused. Pole välistatud, et Täiendavate kinnipeetavate nende kinnipeetavate eriline staatus võimaldab neid toomisel Tartu Vanglasse on mõnes küsimuses n-ö tavapärases korras karistust kohtuvaidluste arvu kasv kandvatest Eesti kinnipeetavatest erinevalt kohelda , tõepoolest prognoositav. Mh kuid see saab parimal juhul muuta üksnes mõne tuleb arvestada täiendavate konkreetse põhiõiguse lubatava riive ulatust, mitte tõlkekuludega. kinnipidamise üldisi põhimõtteid. Eeltoodust johtub esmalt, et sõltumata sellest, milline vaidluste lahendamise kord välislepingus kokku leppida, peavad Eesti kohtud lahendama vanglarendi raames Eestisse toodud kinnipeetavate kaebusi. Kuigi on võimalik, et teatud olmeküsimuste üle vaidlemiseks nähakse ette vaidluste lahendamise kord teise lepingupoole kohtus, peavad Eesti kohtud igal juhul läbi vaatama kaebusi, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist (nt inimväärikust alandav kohtlemine või kinnipidamistingimused). Seejuures tuleb tähele panna, et mida enam püüda välislepinguga vaidluste lahendamist suunata välisriigi kohtusse, seda enam tekib vaidlusi selle üle, kas asja tuleb lahendada Eesti  kohtus või mitte. Sellised metavaidlused võivad olla keskmiselt õiguslikult keerukamad kui vaidlused kinnipidamistingimuste eneste üle. Teisisõnu, sõltumata välislepingus kokku lepitust on vanglarendi korral Eesti kohtute koormuse kasv ilmselt vältimatu. Sellega kaasneb paratamatult ka tõlkekulude kasv, millele eelnõu seletuskirja lk-l 8 on ka viidatud. Eesti kohtud peavad täitma oma põhiseaduslikku ülesannet ja lahendama kõik PS § 15 lg 1 alusel lubatavad pöördumised ja PS § 24 lg 5 alusel lubatavad edasikaebused (ja lubamatuse korral seda põhjendama). Seda sõltumata sellest, kui palju kohtusse pöördutakse. Niisiis tähendab iga lisanduv asi sama ressursi juures paratamatult, et keskmiselt lahendatakse kohtuasju natuke kauem kui enne. Kui lisanduvate asjade hulk ja keerukus on märkimisväärne, on märkimisväärne ka keskmise menetlusaja pikenemine. Pikem menetlusaeg omakorda on kulu tervele ühiskonnale (näiteks saabumata õigusselguse tõttu ootel oleva investeeringu kaudu). Seepärast oleks vajalik, et seaduseelnõu mõjude analüüs ja sellest lähtuv vanglarendi hinnastamine kajastaks mitte üksnes kitsalt vanglateenistuse tulusid ja kulusid (nagu on see seletuskirja lk 7 viimases lõigus), vaid võtaks arvesse kulusid laiemalt nii kogu avalikule sektorile kui ka ühiskonnale tervikuna. Potentsiaalse kohtuvaidluste hulga prognoosimisel tuleb arvestada ka eeldatavate kinnipeetavate demograafiliste tunnustega, mis võib keelebarjäärist ja kultuurikonfliktide tõttu põhjustada rahulolematust. Samuti tuleb arvestada sellega, kuidas need kinnipeetavad ise suhtuvad Eestisse saatmisesse ning kas välislepingus on võimalik sellest tulenevast rahulolematusest tekkivaid riske maandada. 2. Eelnõu seletuskirja lk-l 3 on väljendatud veendumust, Arvestatud. Vangistuse et kavandatav vangistusseaduse (VangS) § 1561 välistab täideviimist on reguleeritud VangS-i üldiste sätete kohaldamise vangistuse välislepingu artiklis 6, mille täideviimisel vanglarendi raames. Seletuskirja kohaselt punkti 1 järgi kohaldatakse määratakse kohaldatav materiaalõigus kindlaks lepingu ja välislepinguga. Kuigi tõenäoliselt saab välislepinguga koostöömemorandumi raames kindlaks määrata kinnipidamistingimused, mis erinevad Rootsi karistuste täideviimisele VangS-i sätetest, ei tulene kavandatava VangS § 1561 vanglas, sealhulgas tekstist iseenesest, et VangS-i üldised sätted ei kinnipeetavate õigustele ja kohalduks. Eelnõu tekst viitab pigem vastupidisele, sest ette on nähtud VangS § 20 lg 4 ja § 32 lg 6 p 2, mis kohustustele, Eesti õigust ja välistavad vanglarendi raames Eestis karistust kandvale muid Eesti õigusakte kinnipeetavale avavanglasse paigutamise ja lühiajalise (üldreegel). Artikli punktis 2 on väljasõidu. Need sätted oleksid täiesti ülemäärased, kui sätestatud aga välistused nende VangS-i üldised sätted mingil juhul ei kohalduks. Ka VangS-i sätete kohta, mida ei sisuliselt on vajadus VangS-i üldisi sätteid kohaldada kohaldata. pigem tõenäoline. See oleks välditav vaid juhul, kui  välislepingus reguleeritakse kogu vangistuse täideviimine üksikasjalikult. Vastasel juhul tuleb tekkivate lünkade täitmiseks kohaldada ikkagi VangS- i. Võimalikult suures ulatuses VangS-i kohaldamine oleks mõistlik. Tegemist on nii vanglateenistusele kui ka kohtutele tuttava õigusega. Kui vanglarendi kinnipeetavate suhtes tuleb kohaldada täiesti teistsugust õigust, võib see esmalt tekitada n-ö ühilduvusprobleeme vanglaametnike jaoks. Näiteks oleks sellisel juhul asjakohane kontrollküsimus, milline õigus kohaldub, kui vanglarendi kinnipeetav on vangla territooriumil väljaspool oma eluosakonda (nt saatmisel meediku juurde) ja puutub kas või möödaminnes kokku tavarežiimil olevate kinnipeetavatega. Samuti tekitab kinnipidamist reguleerivate normistike paljusus raskusi kohtutele. Probleem ainult võimendub, kui vanglarendi kokkulepped sõlmitakse rohkem kui ühe riigiga. Eeltoodud põhjustel oleks asjakohane, et Eesti riik valmistaks ette reeglid, mille järgi kinnipidamine toimuma hakkaks, kusjuures tugineda saaks olemasolevale VangS-is sätestatud kinnipidamisrežiimile. See saaks toimuda kas eelnõu normistiku tihedamaks muutmise kaudu või nn tüüptingimuste ettevalmistamisega, mis kujutaks endast Eesti lähtekohta välislepingu sõlmimisel. Esmalt annaks see võimaluse üldse vanglarendi üle paremini sisuliselt arutleda, kuid seejärel vähendaks see oluliselt õiguslikku segadust vangistuse täideviimisel ja selle üle kohtuliku kontrolli teostamisel 3. Tähelepanu väärib, et eelnõu seletuskirjas on küll Vanglateenistus on korduvalt põgusalt viidatud varasematele Norra ja Hollandi ning kohtunud Hollandi Hollandi ja Belgia vahel sõlmitud vanglarendi Norgerhaven’i lepingutele, kuid nende kogemus on täielikult vangladirektoriga. Lisaks on analüüsimata jäetud. Pole selgitatud, kuidas kujunes töövarjutamas käinud Hollandis vangistuse täideviimisel kohaldatav õigus ja vaidluste Ter Apel vanglas kohapeal kui lahendamine ning milliseid probleeme selle käigus ette ka Rootsi erinevates vanglates. tuli. See võiks olla väärtuslik õppematerjal eelviidatud Võrreldud on tööpraktika probleemide teadvustamisel ja vältimisel. erinevusi ja sarnasusi. Intervjuude käigus on küsitud õpikohti varasema vanglarendi kohta ning vajadused planeerimisel arvesse võetud. Töövarjutamiste ja intervjuude käigus ei ole tuvastatud asjaolusid, mis muudaksid rendivangla ellu viimise eriti keerukas. Need kohad, mis  vajavad adresseerimist on arvesse võetud. 4. Eelnõu pinnalt ei ole lõpuni selge Eesti karistusseaduse Arvestatud, eelnõusse lisatud (karistusseadustiku) kohaldatavus kinnipeetavale, kes KarS täiendused, mis välistavad kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust. kinnipeetava vabastamise (kinnipeetavate vabastamist otsustatakse Rootsis, välisleping välistab üksnes VangS vabastamise sätete kohaldumise, mistõttu tuli välistused eraldi sätestada ka KarS-is). 5. Eelnõu näeb uue sättena ette KarS § 762 , mille kohaselt Arvestatud. Kinnipeetavate erirežiimil olevat kinnipeetut ennetähtaegselt vabanemise välistused on vangistusest tingimisi ei vabastata. Sellist sätestatud välislepingus otsustuspädevust seletuskirja kohaselt välislepinguga (VangS) sätted ning vajalikud üle ei võeta, kuna Eesti vaatest on tegu nn punase välistused viiakse käesoleva joonega. Tulenevalt karistuse täitmise ajutise eelnõuga sisse ka KarS-i ja ülevõtmise olemusest on nimetatud välistus KrMS-i. Liitkaristuse põhimõtteliselt lubatav, kuid arusaamatuks jääb vajadus mõistmise osas märgime, et lisada keeld karistusseadustikku. Olles karistuse sellele ei kohaldata erisusi, kuid täitmise ajutise ülevõtmise kohustuslik tingimus, piisaks selle sätestamisest konstitutsioonilises vastavalt Riigikohtu praktikale, menetlusseaduses (nt KrMS § 50885 lg-s 3) ja tuleb taolistel juhtudel vangistuse täideviimist reguleerivas VangS § 76 lg-s 8 liitkaristuse mõistmisel arvesse (suunatuna vanglateenistusele). Lisaks tekib küsimus, võtta ka teise liikmesriigi poolt et kas sarnase erisätte puudumise tõttu kohalduks mõistetud karistust. sellistele kinnipeetutele KarS § 79 (karistuse kandmisest vabastamine isiku parandamatu haiguse tõttu). Teiseks saab KarS §-ga 762 kehtestatavat keeldu tõlgendada viisil, et see rakendub vaid olukorras, kus Eesti karistusseadust kohaldatakse kinnipeetu Eestis viibimise ajal toimepandud kuriteole (kui kriminaalmenetlust ei lõpetata (KrMS § 204 lg 1 p 6) või ei anta üle välisriigile (KrMS § 50886)). Kui kriminaalmenetlus viiakse läbi Eestis ja karistusseadustiku alusel mõistetakse ka karistus, tuleks täiendavalt läbi mõelda, milliste reeglite järgi toimub karistuse mõistmine (nt KarS § 65 (liitkaristuse hilisem mõistmine)) ja hiljem selle täideviimine. Praegu on seletuskirjas piirdutud üldsõnalise tõdemusega, et täpsem regulatsioon uute kuritegude menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus. 6. Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et kõnealused Arvestatud, selgitatud. Viidatud kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda. Kuigi see juhtudel on võimalik vastav on mõistlik eesmärk, tuleb arvestada, et selle eranditeta otsustus teha Rootsi saavutamine ei pruugi olla õiguslikult võimalik. Eelnõu ametivõimudel (nt kinnipeetava seletuskirjas on need riskid analüüsimata. Esmalt on tervise halvenedes  need riskid puhtõiguslikud. Erandlikul juhul võib olla transporditakse kinnipeetav vaja põhiõiguste (eeskätt inimväärikuse) tagamiseks lepingu kohaselt tagasi Rootsi. kinnipeetav vabastada isegi siis, kui teine lepingupool sellega nõus ei ole. Näiteks võib selline vajadus tekkida siis, kui Eesti ametivõimud on tuvastanud, et kinnipeetav on parandamatult haigestunud ning tema terviseseisundi ja kannatuste tõttu ei teeni kinnipidamine enam ühtegi ratsionaalset eesmärki. Teisalt võib olla võimalik seda riski ennetada või maandada välislepingu (tüüp)tingimustega. Seetõttu oleks soovitav miinimumina vähemalt seletuskirja sellest aspektist täpsustada. Vt ka eespool märkus KarS § 79 kohta. Esineb ka poliitilisema iseloomuga riske. Praegune aeg on väga sobiv meenutamaks, et riikidevahelised suhted ei püsi alati muutumatuna. Välisleping loob selle pooltele õiguslikke kohustusi, kuid niisamuti loovad õiguslikke kohustusi tavalised riigisisesed lepingud ja õigusnormid. Ometi on sageli probleeme nende kohustuste rikkumisega. Rikkumiste vältimiseks või nende tagajärgede leevendamiseks on õiguskorras olemas abinõud kohustuste täitmise tagamiseks, rikkumise kõrvaldamiseks või rikkuja karistamiseks. Välislepingute puhul on niisugused abinõud haprad. Samuti on võimalik, et vanglarendi kinnipeetavate tagasisaatmine ei osutu võimalikuks objektiivsetel põhjustel, mh Eestis või teises lepingupooleks olevas riigis puhkenud kriisi tõttu. Sellest hoolimata ei ole PS § 20 p-st 1 tulenevalt võimalik inimesi kinni pidada üle kohtuotsusega mõistetud karistusaja. Seejärel tuleb isik vabastada. Kuigi teatud aja võib niisuguseid viibimisaluseta Eestis viibivaid vabastatud isikuid kinni pidada VSS-is sätestatud alustel ja korras, toimuks see juba Eesti riigi kulul. Samuti on selline kinnipidamine selgelt piiritletud kestuse ja ajas üha rangemaks muutuvate alustega (VSS § 25 lg-d 1 ja 2). Äärmuslikul juhul, kui isiku väljasaatmine pole võimalik sõltumata sellest, et ta teeb Eesti ametivõimudega koostööd, võib olla vaja inimväärikuse põhimõtte järgimiseks tema viibimine Eestis seadustada. 7. Eelnõu seletuskirjas on vanglarendi puhul viidatud ka Kriisiolukordade jaoks on eesmärgile tagada Eestis piisava vanglainfrastruktuuri välislepingus eraldi artikkel, ja kvalifitseeritud ametnikkonna säilimine. See on mis võimaldab organiseerida mõistlik, kuna ilmselt on veel vara tõdeda, et vajadus vanglapinna vabastamise vanglakohtade järele on Eestis pöördumatult vähenenud esimesel võimalusel. Samuti alla piiri, kus saaks sulgeda ühe vangla, mis pealegi on võimaldab leping vähendada isegi Euroopa kontekstis kaasaegne. Ebaselge on aga, selle täitmise mahtu või koguni kuidas saab Eesti riik käituda olukorras, kus vajadus selle ülesütlemist korraliselt või nimetatud infrastruktuuri ja ametnikkonna järele tekib. erakorraliselt.  Küsimus on seda teravam, mida kiiremini niisugune vajadus tekkida võib. Riigiprokuratuur 1. Prokuratuuri hinnangul võiks KrMS §-s 50886 sisaldada Arvestatud. Menetluse lihtsalt viidet KrMS § 474 korras toimuvale üleandmise säte viidud KrMS § üleandmisele. Samas on prokuratuuri hinnangul 474 alla. iganenud KrMS § 474 lg-st 2 tulenev nõue kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia edastamise kohta. Seaduses võiks anda ka selge võimaluse digitaalselt materjale edastada. Kui teha eraldi säte, siis tuleks arvestada, et Eesti liigub järjest rohkem ise digitaalsetele toimikutele ja seega tuleks ka praegune sõnastus üle vaadata. Tartu Halduskohus 1. Eelnõu seletuskirjas esitatud nn vanglarendi mõjude Arvestatud. Tagamaks analüüs on väga napisõnaline, jättes regulatsiooni kinnipeetavate põhiõiguste põhiosas, seejuures ka Eesti vanglas karistuse kaitse samal tasemel teiste Eesti täideviimisel tekkivate vaidluste lahendamise vanglates karistust kandvate üksikasjalikuma korralduse välislepingu objektiks. kinnipeetavatega, samuti Isegi, kui välislepinguga lepitakse kokku kohaldatav vältimaks keerulisi vaidlusi materiaalõigus ja vaidluste lahendamine välisriigi kohtualluvusest, on kohtus, pole välistatud, et kokkulepe ei hõlma siiski võõrkinnipeetavate kõiki võimalikke vaidlusküsimusi ammendavalt ja vangistusega seotud vaidlused vähemalt osaliselt tuleb tekkivaid vaidlusi lahendada Eesti kohtutes, sh halduskohtutes, kohaldades allutatud Eesti kohtutele. välislepingus reguleerimata juhtudel ka Eesti õigust (näiteks kehtivaid vangistusõiguse norme) ning õiguse üldpõhimõtteid. Arvamuse avaldamiseks esitatud Välislepingu läbirääkimistel on eelnõu ja seletuskiri ei võimalda kahjuks prognoosida meeles peetud, et Eesti kohtutele tekkida võivat täiendavat koormust väliskaristuste täideviimisega vanglarendi kavatsuse realiseerumisel. Arusaama Eesti Eestis võib kasvada kohtute halduskohtute pädevusse kuuluvatest vangistuse koormus. Samas ei ole üheselt täideviimisest võrsuvate vaidluste iseloomust ja hulgast ennustatav, kui suureks kujuneb aitab siiski mõista senine märkimisväärne vaidluste kaebuste hulk. Näiteks hulk ja sisu halduskohtutes. Seega ei tohiks mingil juhul moodustavad arvestatava hulga tähelepanuta jätta, et kohtute, seejuures juba aastaid Eesti kinnipeetavate kaebustest ülekoormusega töötanud halduskohtute, töökoormuse väike osa kasvu korral vajavad kohtud täiendavat ressurssi nii vanglapopulatsioonist, samuti kohtunikukohtade, ametnike töötasu kui ka tõlkekorralduse näol. Vastasel korral seaks riigile ühelt tuleb arvestada ka teatavate poolt küll majanduslikult kasulik vanglarendi idee vaidluste aktuaalsusega ja selle teisalt teravalt löögi alla õigusemõistmise kui ühe riigi kadumisega mingis tuumikfunktsiooni korrakohase toimimise ning ajaperioodis (ajaloolise näitena takistaks riigi enda elanike ja ettevõtete juurdepääsu nt kambripind jms). Eelnevale õigusemõistmisele. vaatamata on selge, et kohtute lisanduva töö katmiseks tuleb kohtutele eraldada lisaressursse. Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 1. Harju Maakohus toetab eelnõu eesmärki. Samas soovib Arvestatud, taotluste kohus täpsustada, et eelnõu KrMS § 50885 lg 2 kohaselt menetlemise korda oluliselt tunnistab kohus vangistuse ajutise täideviimise täpsustatud, mh seletuskirja tunnustamiseta lubatavaks, kui isik on süüdi mõistetud vastavalt täiendatud. KrMS § 4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud. Seega peab siiski kohus igal juhul tegema otsustuse ajutise täideviimise kohta olgu see siis tunnustamiseta või tunnustamisega. Seletuskirjast aga ei nähtu, kas selline menetluse viiakse läbi KrMS § 481 alusel samuti Harju Maakohtus või saaks seda otsustust teha ka vangla asukohajärgne kohus. Samuti ei nähtu seletuskirjast, milline on muudatuse mõju kohtu(-te) koormusele. Tartu Maakohus 1. Regulatsioon välisriigi kohtuotsusega mõistetud Arvestatud, eelnõu ja vangistuse ajutise täideviimise kohta on ebaselge. seletuskirja vastavalt Selgusetuks jääb, millises menetlusvormis kohus ikkagi täiendatud. seda teeb, mida KrMS § 50885 lg 2 silmas peab, ehk et, mil moel kohus vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks tunnistatakse? Seletuskiri sellele selget vastust ei anna. Ühelt poolt tundub, et soovitakse mitte kohaldada KrMS §-e 481 ja 482, samas räägib seletuskiri läbivalt, et kohus tunnistab lubatavaks või keeldub sellest. Kahjuks ei saa selgust ka seletuskirja osast, mis käsitleb mõjuanalüüse. Analüüsitud on põgusalt vaid mõju halduskohtutele. Seletuskirjas märgitakse tõsi järgmist: „Sellest lähtub ka KrMS § 50885 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu kohus, süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse õigusvastasuse kohta.“ Nagu öeldud, ei ole vaatamata sellele selgitusele võimalik eelnõu enda teksti pinnalt sellisele järeldusele jõuda. Normi enda sõnastus viitab selgelt sellele, et kohus tunnistab. Tallinna Halduskohus 1. Eelnõu seletuskirjas on analüüsimata mõju Arvestatud, seletuskirja kohtusüsteemile, sh halduskohtutele. Seletuskiri vastavalt täiendatud. piirdub halduskohtumenetlust puudutavas osas lausega „Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti halduskohtute koormus“. TlnHK hinnangul eeldab kohtu poolt eelnõule kooskõlastuse andmine vastava  mõju täpsemat analüüsimist ja kajastamist eelnõu seletuskirjas, sh kohtute kasvava koormuse leevendusmeetmete selget nimetamist. 2. Lisaks ei ole eelnõu seletuskirjas analüüsitud eelnõu ja Arvestatud. Peamine HKMS § 4 lg 3 vastavust. Välisriigi kohtuotsusega haldusõiguslik kaebus, mis välisriigis vangistusse mõistetud isiku vangistuse lepingu täitmise pinnalt võib ajutine täideviimine Eestis võib tingida haldus- ja tõusetuda, on halduskohtumenetlusi, mis seonduvad välisriigi ümberpaigutamine Rootsi võimude (või rahvusvahelise organisatsiooni või selle vanglast Eesti vanglasse. Seda organi) tegevusega. otsust on aga kinnipeetaval õigus vaidlustada juba Rootsis ning paigutamist Eestisse ei toimu enne, kui nimetatud vaidlus on saanud lõpplahendi. Samuti ei välista Rootsi meile teadaolevalt absoluutselt kaebuste esitamist Rootsi Kuningriigi vastu, kuigi otseselt vangistuse (lepingule vastava) täideviimise kaebused lahendatakse eelduslikult Eesti kohtus sarnaselt teiste kinnipeetavatega. 3. Samuti ei ole seletuskirjas analüüsitud eelnõu vastavust Arvestatud. Euroopa Liidu andmekaitse õiguse nõuetele. Näiteks on Euroopa Kohus kohtuasjas C-505/19 märkinud, et isikuandmete suhtes mistahes toiming, näiteks isikuandmete salvestamine liikmesriigi andmebaasidesse, kujutab endast direktiivi 2016/680 kohaldamisalasse kuuluvat isikuandmete töötlemist. Seega ei pruugi olla täpne eelnõu seletuskirja seisukoht „Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega“. Tartu Ülikooli õigusteaduskond 1. Muutmist vajab ka VangS § 1 seaduse reguleerimisala Mittearvestatud. VangS § 1 osas, et selguks, et VangS kehtib (v.a. nende kohaselt sätestab VangS paragrahvide osas, kus on ette nähtud erand) ka tulevase vangistuse täideviimise korra ja KrMS § 50885 alusel kinnipeetavate osas. korralduse, eristamata (ja piiritlemata) vangistuse õiguslikku alust. Mingit kitsendust ei sea ka VangS § 2, mis defineerib kinnipeetava mõiste. Ka praegusel ajal kannavad Tartu Vanglas karistust sõjakurjategijad, kelle on süüdi mõistnud endise  Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaaltribunal. 2. Uue KarS-i paragrahvi, KarS § 762 loomise asemel Arvestatud, KarS-i täiendatud sobiks pakutud tekst loogiliselt paremini KarS § 76 hoopis kogu peatükki hõlmava lõikeks 31. välistusklausliga. 3. KrMS-i uue paragrahvi, KrMS § 50885 teise lõike Arvestatud. Eelnõu sõnastust sõnastus oleks seaduse lugejatele arusaadavam kui seal muudetud. sõna „tunnustamiseta“ asendada sõnadega „kohtuotsuse tunnustamise eraldi menetlemiseta“ Eesti Advokatuur 1. Eelnõu ega seletuskiri ei adresseeri küsimust, kuidas Välislepingu teksti käsitleda tõenäoliselt tekkivaid olulisi erinevusi Eesti läbirääkimiste käigus on kinnipeetavate ja kehtestatava regulatsiooni ja kõrvutatud Eesti ja Rootsi välislepingute alusel siia saadetavate isikute kohtlemise vanglarežiimi ning proovitud režiimis ning vastavatest erinevustest tekkivaid leida ühisosa, mis ühelt poolt probleeme. Näitena võib tuua vangide töötamise tagaks sujuva režiimivahetuse kohustuse küsimuse. Eesti kinnipeetavate suhtes Rootsi kinnipeetavatele, kuid kohaldatavad töötamise tingimused (majapidamistööd teisalt ei tekitaks ja nende eest makstav tasu) ei vasta Euroopa Nõukogu põhjendamatuid ebavõrdse kehtestatud „Euroopa Vanglareeglistiku“ (mis on küll soovituslik) nõuetele ja seetõttu on põhjendatud alus kohtlemise momente Eesti eeldada, et Eestiga nn vanglarendi lepingu sõlmiv riik kinnipeetavatele. Vaatamata võib vastavas välislepingus nõuda, et lepingu alusel siia režiimide lähendamisele tuleb saadetavate isikute suhtes Eestis üldiselt rakendatavaid arvestada sellega, et teatud vangide töötamise tingimusi ei kohaldataks. On küsitav, erisused Rootsi kinnipeetavate kas eelnõuga planeeritud VangS § 1561 ja KrMS § 50885 puhul on vajalikud. Näiteks ei lg 3 on piisavad selleks, et vältida vastuolusid kehtivas anna Rootsi lepinguga Eesti õiguses. Samuti ei näe eelnõu ette mehhanisme selle kohtutele üle oma vältimiseks, et riikide kahepoolse lepinguga kinnipeetavate (ennetähtaegse) fikseeritakse välisriigist siia toodud vangidele näiteks vabastamise otsustamise oluliselt paremad kinnipidamistingimused võrreldes pädevust. Konkreetselt töötasu Eesti seaduste alusel kinni peetavate isikutega, mis küsimuse osa selgitatud annab vanglate nn tavapopulatsioonile põhjuse välislepingu vastava artikli rahulolematuseks. Eelnõu vastuvõtmisel tekib seletuskirjas: sisuliselt on situatsioon, kus siseriiklikus õiguses praktiliselt puudub töötasu maksjaks endiselt nn väljerenditud vanglakohtadele paigutatud isikute režiimi ja kohtlemist käsitlev regulatsioon ning Rootsi Kuningriik, kuigi see eeldatakse kõige sellega seonduva sätestamist toimub ülekande- ja välislepingus. Selline olukord loob võimaluse konverteerimistasude objektiivselt samas olukorras olevate (kuriteo eest vältimiseks Eesti vanglakaristust kandvate) isikute olulisel määral vanglateenistuse kaudu. erinevaks kohtlemiseks olenevalt sellest, kas nad on siia saadetud nn vanglarendi lepingu alusel või kannavad Eestist karistust muul alusel. Õiguspoliitiliselt on see tõsine probleem, mille vältimiseks ega lahendamiseks eelnõu ühtegi hooba ei anna. 2. Eelnõu ei sisalda sätteid keele ja haldusmenetluse Arvestatud, õiguste kaitse kohta. Ilmselgelt ei saa eelnõu rakendamisel eeldada, et tagamiseks on vastav klausel selle alusel siia saadetud isikud valdaksid eesti keelt või välislepingus eraldi (ja peaksid selle omandama. Seetõttu ei saa neile ka korduvalt) välja toodud. kohaldada praegu vangistuses ja sellega seotud haldusmenetluses praktikas rakendatavat nõuet, et kõik taotlused, kaebused jms peavad olema eestikeelsed. Seaduse tasandil vajab lahendamist see, et välislepingu alusel siia saadetud isik saaks enda huve puudutavaid taotlusi ja kaebusi esitada keeles, mida ta valdab, selles keeles tehakse talle teatavaks ka teda puudutavad haldusaktid jm tema õigusi ja kohustusi määrav teave ning et ka üldisemal tasandil saab ta ametnikega vajadusel suhelda keeles, mis ei ole eesti keel.  Riigikantselei Meie 16.11.2025 nr 8-1/9225-1 KarS, KeeleS ja KrMS täiendamise eelnõu (vanglarent) esitamine Vabariigi Valitsuse istungile Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile karistusseadustiku, keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu, mille eesmärk on võimaldada vastava välislepingu olemasolul viia Eesti vanglas täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Märkuste tabel Martin Ziehr 620 8118 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898 EELNÕU 10 . 1 1 .202 5 Karistusseadustiku , keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seadus § 1 . Karistusseadustiku täiendamine Karistusseadustiku 5. peatükki täiendatakse § -ga 80 1 järgmises sõn a stuses: „ § 80 1 . Karistusest vabastamise piirang Käesolevas peatükis sätestatud vabastamise aluseid ei kohalda ta kinnipeetava suhtes, kes kannab Eesti s välislepingu alusel välisriigi kohtu mõistetud vangistust kriminaalmenetluse seadustiku § 508 85 tähenduses . “ . § 2. Keeleseaduse täiendamine Keeleseaduse § 10 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „( 1 1 ) Vanglas, kus viiakse välislepingu alusel ajutiselt täide välisriigi vanglakaristusi, koostatakse ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon eesti keeles ja tõlgitakse vajadusel välislepingus sätestatud võõr keelde. “. § 3 . Kriminaalmenetluse seadustiku täiendamine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised täiendused : 1) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 1 1 järgmises sõnastuses: „ 1 1 ) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis välislepingu alusel välisriigi vang i stust käesoleva seadustiku § 508 85 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“; 2 ) paragr ahvi 408 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „ §-s 12 “ tekstiosaga „ ja §-s 508 85 “; 3) paragrahvi 424 1 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „ Käesoleva lõike alusel ei vabastata kinnipeetavat, kes kannab Eesti vanglas välislepingu alusel välisriigi van gis tust käesoleva seadustiku § 508 85 tähenduses. “ ; 4 ) paragrahvi 474 lõiget 1 täiendatakse punktiga 1 1 järgmises sõnastuses: „ 1 1 ) kuriteo on toime pannud isik , kes kannab Eesti vanglas välislepingu alusel välisriigi vangistust käesoleva seadustiku § 508 85 tähenduses.“ ; 5 ) seadustiku 19. peatükki täiendatakse 9. jaoga järgmises sõnastuses: „9. jagu Rahvusvaheline koostöö välisriigi kohtuotsusega mõistetud vang i stuse täideviimisel § 508 85 . Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimine ( 1 ) Kui välisleping näeb ette välisriigis mõistetud vang i stuse täideviimis e Eestis, esitab saatev välisriik vangistuse täideviimiseks Justiits- ja Digiministeeriumile välislepingus sätestatud vormi kohase taotluse. ( 2 ) Justiits- ja Digiministeerium kontrollib taotluse vastavust välislepingu nõuetele , tõlgib nõuetekohase taotluse eesti keelde ning edast ab selle viivitamatult kohtule. Nõuetele mittevastav taotlus tagastatakse taotlevale riigile koos põhjendusega nõuetele mittevastavuse kohta . Käesolevas paragrahvis sätestatud välisriigi vang istuse täideviimise lubatavuse otsustamine allub Tartu Maakoh tule. ( 3 ) Kohus tunnistab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks, kui sarnased teod on Eesti seaduste kohaselt karistatavad, täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning ajavahemik kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme aastat . Käesolevas lõikes sätestatud vangistuse täideviimise lubatavaks tunnistami st ei l o e ta kohtuotsuse tunnu stamiseks. ( 4 ) Kohus lahendab taotluse istungit pidamata viie päeva jooksul määrusega ja edastab selle viivitamatult Justiits- ja Digiministeeriumile ning vangistust täideviiv ale vanglale . Kui kümne päeva jooksul esitatakse kohtule lahend ami seks enam kui 20 taotlust, lahendab kohus taotlused kümne päeva jooksul. Määrus võib olla koostatud pealdisena taotlusel. (5) Justiits- ja Digiministeerium teavitab taotlevat riiki keelduvast otsusest viivitamatult. Täideviimise lubatavaks tunnistamise korral kooskõlastab Justiits- ja Digiministeerium vangistust täideviiva vanglaga kuupäeva, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma , ning teavitab taotlevat riiki vangistuse täideviimise v almidus est . ( 6 ) Justiits- ja Digiministeerium , kohus ning vangla peavad taotluse lahendamisel oma töö korraldama selliselt, et ministeeriumil oleks võimalik taotle vat riiki kohtulahendist teavitada kümne päeva jooksul või 15 päeva jooksul , kui kümne päeva jooksul esitatakse Eestile enam kui 20 taotlust. § 508 86 . Välisriigi kohtuotsusega mõistetud v angistuse täideviimise lubatavaks tunn istamise määruse vaidlustamine (1) K äesoleva seadus tiku § 508 85 alusel tehtud lubatavaks tunnistamise määrus tehakse kinnipeetavale arusaadavas keeles ja viisil viivitamatult kättesaadavaks välislepingu alusel välisriigis mõistetud vangistust täideviivas vanglas . (2) Käesoleva seadus tiku § 508 85 alusel tehtud maakohtu määrus on vaidlustatav määrus kaebus e korras . M ääruse peale võivad määruskaebuse esitada menetlus osaline kinnipeetav, kaitsja ning Justiits- ja Dig iministeerium. “. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, .........................2025. a Algatab Vabariigi Valitsus ............................2025. a allkirjastatud digitaalselt K aristusseadustiku , keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku täienda mise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu kohaselt tehakse karistusseadustikus ( KarS ) , keeleseaduses ( KeeleS ) ja kriminaalmenetlus e seadustikus ( KrMS ) muudatused, mille eesmärk on võimaldada vastava välislepingu olemasolul viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi (teostada nn vanglarenti). Kavandatud muudatuse laiem eesmärk on lahendada Eesti tühjenevate vanglahoonete liigse kulukuse probleem ning tagada riigieelarve tasakaal. Eelnõu jõustumine ja seotud välislepingu sõlmimine looks riigile võimaluse anda Eesti vabanenud vanglapindu raha eest rendile välisriikidele. See aitaks riigil ka hoida hõivatuna väljaõppinud vanglapersonali juhuks, kui Eestis peaks vajadus vanglakohtade järele kasvama või tuleb lahendada mõni jõuasutuste ulatuslikku sekkumist nõudev erakorraline olukord. Eelnõuga ei seata ettevõtjatele, inimestele ega vabaühendustele uusi kohustusi ega nõudeid, mistõttu halduskoormus muudatuste tulemusena nimetatud sihtrühmadele ei muutu. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on koostanud Justiits - ja Digi ministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiits - ja Digi ministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte: 1 ) karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 9; 2) keeleseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 30.01.2025, 3; 3 ) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.10.2025, 7. Eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõuga nr 682 SE , millega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheli n e Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe . Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga ( eelnõu koostamise ajal kehtinud 54. valitsuse tegevusprogramm ) , milles on kasutuseta vanglahoonete kulutõhusa kasutuse leidmine märgitud ära justiits- ja digiministri prioriteedina . Eelnõu on vähesel määral seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega , kuna lepingu raames tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda EL -i andmekaitse regulatsioonist. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus (PS § 104 lg 2 p 14). 2. Seaduse eesmärk Vanglarendi eesmärk on Tartu V angla pindade sihtotstarbelises kasutuses hoidmine ja selle personali hõivatuna hoidmine. Laiem eesmärk on vähendada riigi kulusid ja suurendada tulusid ning aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Samuti on v alitsusliit võtnud eesmärgi liikuda riigieelarve tasakaalu poole, mis tähendab riigieelarve kulude ja tulude ülevaatamist. Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes kolmandik (25 miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud 30 aastaks. See tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni. Samas on vangla niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on keerukas. Lepingut erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida Riigi Kinnisvara AS i le (RKAS) par a ndustöödele kulunud summa jääk. Kirjeldatud põhjustel on vanglate kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende hüvitamiseks tasub kaaluda võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida. Selleks on vaja sõlmida vastav välisleping . Eesti ei ole vanglaid varem välja rentinud, kuid seda on teinud teised Euroopa riigid, kellelt saadud kogemusega tasub ka Eestil võimaliku tulevase lepingu sõlmimisel arvestada. Vanglarendi lepinguid on varem täide viidud näiteks Norra ja Hollandi vahel, samuti Hollandi ja Belgia vahel. Lepingu sõlmimine on vähemalt ajutiselt aidanud leevendada vanglate ülerahvastatuse probleemi ning täidetud lepinguid võib pidada vastuvõtvate riikide jaoks tulusaks. Vanglarendi kulude ja tulude analüüs on rendilepingu kohustuslik eeldus. Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõus sisalduvate sätete rakendamine ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. See tähendab, et ainuüksi kõnesoleva seaduseelnõu jõustumisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju ning väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav (HÕNTE § 1 lg 2 p 5). Samuti pole väljatöötamiskavatsus nõutav ka eelnõu muudatuste ga seotud välislepingu sõlmimiseks (HÕNTE § 1 lg 2 p 3). Samas on välislepingu ga kaasnevaid mõjusid põhjalikult hinnatud vastava eelnõu menetlemise protsessis ning vastavad analüüsid on leitavad välislepingu materjalide juures . Lisaks avaldub käesoleva eelnõu mõju eeskätt kohtute töös, kes on eelnõu menetlusse aktiivselt kaasatud ning kelle tähelepanekutega on eelnõu koostamisel püütud võimalikult palju arvestada. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1 Karistusseadustiku ( KarS ) täiendus Seadustiku esimene muudatus seisneb selles, et KarS-i ennetähtaegse vabanemise regulatsiooni täiendatakse paragrahviga 80 1 , mille kohaselt on vanglarendi projekti raames Eestisse karistust kandma toodud kinnipeetavate vabanemine KarS-i 5. peatüki alusel välistatud. Tegemist on ühest küljest klausliga, mis aitab tagada Eesti ühiskonna turvalisust, ning teisalt meetmega, mis aitab saatjariigil säilitada kontrolli kinnipeetavate vanglast vabanemise üle. Igal juhul on Eesti vaatest tegemist nn punase joonega, mille õiguslik põhjendus seisneb alljärgnevas. Vanglarendi eesmärk seisneb välisriigile ajutise vanglapinna pakkumises, et leevendada vanglakohtade puudujäägist tingitud probleeme selles riigis (samuti Tartu V angla taristu säilitamine ja kulude/tulude optimeerimine Eesti vaatest). Vanglarendi, sh vangistuse täideviimise reeglid , lepitakse kokku välislepinguga ning üldised Eesti vangistuse täideviimise reeglid võõrkinnipeetavatele ei kohalduks. Kuna vangistuse täideviimine Eestis oleks üksnes ajutine ja kinnipeetavate Eestisse karistust kandma toomine ei toimuks hariliku kohtuotsuse tunnustamise protsessi teel (vt lähemalt KrMS -i muudatuste selgitused), ei kuulu nende kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise otsustamine Eesti kohtute pädevusse ning selline võimalus välistatakse. Ennetähtaegse vabanemise üle otsustamise pädevus jääb saatjariigile ning vajaduse korra l on võimalik vastavad klauslid selle rakendamiseks sätestada välislepinguga . Kuigi taoline erikohtlemine tähendab võrdsuspõhiõiguse riivet, ei tule seda pidada võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks. Põhiseaduse ( PS ) § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid. Kuigi võõrkinnipeetavad kannaks ajutiselt karistust Eesti vanglas, ei oleks nende olukord eeltoodud põhjustel õiguslikult samastatav teiste Eestis karistust kandvate kinnipeetavatega ning erisused režiimide vahel on põhjendatud. A rvestada tuleb , et taoliste välislepingu te puhul on reeglina kinnipeetava vabanemise üle (jätkuvalt) võimalik otsustada saatjariigil . Konkreetne näide on võimalik tuua nt Rootsiga sõlmitava välislepingu pinnalt, mille kohaselt jäävad kinnipeetavad Eestisse saabudes endiselt allutatuks saatjariigi vabanemise regulatsioonile (vt lähemalt eelviidatud Rootsi välislepingu artikkel 19 lg 2 ja artikkel 22) . 3.2 Keeleseaduse muudatused Keeleseaduse § 10 täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt koostatakse nn rendivanglas ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon eesti keeles ja tõlgitakse seejärel vajadusel lepingus sätestatud võõr keelde. Muudatus on täpsemalt seotud kavandatava vanglarendi välislepingu artikli 14 lõi kega 2 , mille kohaselt koostatakse kõik ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon inglise keeles või tõlgitakse inglise keelde . V älislepingu eelnõule esitas arvamuse Eesti keelenõukogu, ke s leidis järgmist: „ Et riigiasutuse asjaajamine (sh ametlike dokumentide ja muu dokumentatsiooni koostamine) võiks toimuda võõrkeeles, peaks õigus selleks tulema seadusest. Kehtiva keeleseaduse nõuded oleks täidetud, kui ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon koostatakse eesti keeles ning tõlgitakse seejärel võõrkeelde . “ Kuigi sellise järelmini on võimalik jõuda ka lepingu tõlgendamisel koostoimes PS §-ga 52 ja KeeleS §-ga 10, arvestame õigusselguse huvides keelenõukogu arvamusega ning täiendame seadust vastavalt keelenõukogu ettepanekule. 3.3 Kriminaalmenetluse seadustiku täiendused Eelnõuga viiakse KrMS -i sisse viis täiendust. Esmalt lisatakse § 204 l õike sse 1 täiendav kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mis võimaldab menetluse lõpetada, kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust vanglarendi raames ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Ka kehtiv KrMS -i § 204 näeb ette mõned menetluse lõpetamise võimalused juhtudeks, mil kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik. Näiteks võib prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetada juhul, kui tegu on toime pandud Eesti Vabariigi territoriaalvetes paikneval laeval ( lg 1 p 2), kui on tehtud otsus kurjategija välisriigile väljaandmise kohta (lg 1 p 4) või kui menetlusega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on vastuolus muude avalike huvidega (lg 2). Kõnealused sätted on seaduses sätestatud praktilis õiguslikel kaalutlustel ja võimaldavad menetluse lõpetada juhtudel, mil kriminaalmenetluse läbiviimine Eestis ei ole mõistlik ja/ või oleks vastuolus mõne teise riigi huvidega. Sellised kaalutlused võivad esineda ka rendivanglas toime pandud kuritegude menetlemisel, sest välisriikide vanglates reageeritakse kinnipeetavate õigusrikkumistele erinevalt. Näiteks võidakse teistes riikides kinnipeetavate omavahelisi konflikte, sõltuvalt olukorra tõsidusest, lahendada distsiplinaarmenetluse korras, samas kui Eestis alustataks kehalise väärkohtlemise juhtudel kriminaalmenetlust KarS -i § 121 alusel. Loodav menetluse lõpetamise alus võimaldab potentsiaalselt vähendada selliste juhtumite arvu, kus saatjariiki suunataks rahvusvaheliste kriminaalkoostöömeetmete kaudu kinnipeetavaid karistama tegude eest, millele nad ise kriminaalkorras ei reageeriks (eelduslik vastuolu saatjariigi huvidega), või mis alternatiivselt tekitaks olukorra, kus võõrkinnipeetavad peaks karistuse kandmise järgselt jääma Eesti vanglasse kohtueelse menetluse ajaks vahi alla või (n-ö tavarežiimile) karistust kandma (vastuolu Eesti Vabariigi avalike huvidega). Eelnimetatud kaalutlustel ja ka selleks, et luua renditavas vanglas tingimused, mis sarnaneks võimalikult palju saatjariigi režiimi ga , on otstarbekas sätestada KrMS-is õiguslik alus, mis võimaldab rendivangla kinnipeetavate toime pandud rikkumiste puhul kriminaalmenetluse lõpetada. Normi sõnastusest nähtub, et menetluse lõpetamine on prokuratuuri kaalutlusotsus ega kohusta prokuratuuri menetlus t lõpetama iga kuriteo korral. Lõpetamine võiks aga olla soovitatav juhtudel, mil teoga pole tekitatud märkimisväärset kahju. Kuigi kõnesolev säte ei eelda kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, on kannatanul võimalik oma õiguste kaitseks menetluse lõpetamise määrust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras. Vastavalt pakutud normi sõnastusele ei ole menetluse lõpetamine lubatud rendivangla kinnipeetavate toime pandud kuritegude suhtes, mis on suunatud Eesti kodanike vastu või mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Selline välistus lähtub põhjendusest, et riik ei saa jätta reageerimata juhtumitel, mil mõni taolise välislepingu täitmise raames toime pandud kuritegu ohustaks Eesti riiki või rahvast. Sellised rünnakud hõlmavad nt vanglaametnike vastaseid ründeid , aga võivad seisneda ka nt üleskutses mõne riigivastase kuriteo toimepanemisele. Teise KrMS -i muudat usena täiendatakse seadustiku § 408 lõiget 5 pärast tekstiosa „ §-s 12 “ tekstiosaga „ ja §-s 508 85 “ . Täienduse tulemusena muutub kohtumäärus, millega kohus tunnistab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise Eestis lubatavaks, koheselt täidetavaks . Klausli eesmärk on tagada lepingu sujuvam täitmine . Sellise korraldusega on arvestatud ka näiteks välislepingu läbirääkimistel Rootsi Kuningriigiga. Klausel on kooskõlas Rootsi välislepingu artikli 19 punktidega 4 ja 5, mille kohaselt tuleb Eestil Rootsit taotluse järelmist teavitada (sõltuvalt esitatud taotluste arvust) kümne või 15 päeva jooksul . Arvestada tuleb, et määruskaebus on ette nähtud juhtudeks, mil kohus on taotluse lahendamisel teinud sisulise vea teo karistatavuse, karistusmäära raskuse või täitmise aegumise hindamisel. Määrust ei ole võimalik vaidlustada n - ö paigutusotsustuse aspektist, kuivõrd need vaidlused peetakse soovi korral ära enn e taotluse Eestisse saatmist. Arvestades lepinguriikide õiguskordade sarnasust ja asjaolu, et taotl use kriteeriumid on lihtsasti hinnatavad, ei ole määruskaebus ed eeldatavasti kuigi perspektiivikad. Sel põhjusel (ühtlasi lepingu täitmise hõlbustamise huvides) nähakse ka ette, et maakohtu määrus kuulub täitmisele koheselt. K olmanda KrMS -i täiendusena lisatakse KrMS -i § 424 1 lõikesse 1 viide nn vanglarendi lepingule. Muudatusega välistatakse võimalus, et välisvang vabastatakse KrMS-is sätestatud eelviidatud erialusel. KrMS -i § 424 1 võimaldab katkestada vangistuse täideviimi s e juhul, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile, saadetakse riigist välja või kui teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud isik on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda koos sissesõidukeeluga. Seda regulatsiooni ei kohaldata aga nn välisvangidele , sest nende vabastamine on saatjariigi pädevuses ning Eesti lepinguli ne ülesan ne on üksnes vangistuse ajutine täideviimine Tartu V anglas . Selle tagamiseks välistatakse sätte kohaldamine välislepingu alusel Eestis viibivate le kinnipeetavate le. Neljas KrMS -i muudatus on seo tud kriminaalmenetluse üleandmisega. Seadustiku § 474 lõiget 1 täiendatakse punktiga 1 1 , mis võimaldab menetlust üle anda ka välisvangide toime pandud kuriteokahtluse korral. Sätte mõte on vältida Eesti ametkondadele lisakoormuse tekitamist ning võimaldada saatjariigil mõista uue teo eest liitkaristus varasema karistusega. Kriminaalmenetluse üleandmine on rahvusvahelise koostöö vorm, mida kasutatakse üldjuhul selleks, et soodustada kriminaalmenetluse lõpuleviimist näiteks tõendamise või kohtumenetluse läbiviimise aspektist (isiku viibimine välisriigis või muu tugev seos taotluse adressaadiks oleva riigiga). Ka kõnealusel juhul soodustaks menetluse üleandmine kriminaalmenetluse lõpuleviimist (karistuse mõistmine) ning lisaks välislepingu täitmist, sest erinevalt Eestist, kes ei ole kinnipeetava karistuse suhtes teinud tunnustamisotsust, on täitval riigil võimalik mõista kinnipeetavale hõlpsasti liitkaristus. Kriminaalmenetluse üleandmine eeldab enamasti , et Eesti on omalt poolt kogunud kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks vajalikud tõendid ja teinud muud vajalikud toimingud. Alternatiivselt on võimalik kriminaalmenetlus läbi viia Eestis ning paluda kohtuotsuse tunnustamist saatjariigilt või jätta karistus täide viimata , kui süüdlane antakse üle saatjariigile ja ta Eestisse ei naase. Kõige sisulisema muudatusena täiendatakse seadustiku 19. peatükki 9. jaoga, mis sätestab ra hvusvahelise koostöö regulatsiooni välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimiseks. Kuigi ka praegu võib leida Eesti vanglasüsteemist kinnipeetavaid, kellele on vanglakaristuse mõistnud mõni teine riik või organ, toimuks vanglarendi lepingu täitmine nendest juhtudest oluliselt erinevatel tingimustel , sest vanglarendi raames ei läbiks kinnipeetavad harilikku kohtuotsuse tunnustamisprotsessi, mis välisriigi kohtuotsuse täitmisele eelneb. Kohtuotsuse tunnustamine tähendab kehtiva õiguse kohaselt seda, et Harju Maakohus hindab, kas konkreetse välisriigi otsuse täitmine oleks seaduspärane. Tunnustamise juhtumid võib omakorda liigitada kaheks selle alusel, kas otsuse tunnustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalmenetlusliku koostöö raames või mitte. Esimesel juhul on nõutav, et kinnipeetav on vähemalt Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus (vt KrMS § § 508 36 lg 1 p 3). Teisel juhul on tunnustamise eeldus kinnipeetava Eesti kodakondsus (vt KrMS § 477 lg 2). Kuna vanglarendi raames Eestisse toodavatel kinnipeetavatel puuduks igasugune side Eestiga, ei sobi KrMS-is sätestatud tunnustamise mehhanismid välisriigi karistuste täideviimiseks vanglarendilepingu raames. Kui siia juurde arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse tunnustamise tagajär g on kinnipeetava karistuse täideviimise täielik ülevõtmine, mis ei ühti vanglarendi projekti ajutise iseloomuga, on selge, et vanglarendi raames karistuste täideviimiseks on vaja luua uus õiguslik raamistik. Eelnimetatud kaalutlustel sätestatakse vanglarendi teostamiseks kriminaalmenetluse seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik raamistik , mi s võimaldab Eesti l ( ajutiselt ) täide tavaks tunnistada väli sriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule (elik selle alusel). KrMS -i l isatavas 19. peatüki 9. jaos on kaks paragrahvi: 508 85 ja 508 86 . Lisatav § 508 85 sätestab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise taotluse lahendamise korra. Esimese lõike kohaselt edastatakse taotlus esmalt Justiits- ja Digiministeeriumil e (täpsemalt reguleeritud välis lepingus ) . Selline korraldus on analoogne mitme teise rahvusvahelise kriminaalkoostöö instrumend i ga, kus rahvusvahelist koostööd koordineerivaks keskasutuseks on Justiits- ja Digi ministeerium . Te ine lõige täpsustab ministeeriumi ülesandeid ja määrab kohtualluvuse. Ministeeriumi esma ne roll on tuvastada , kas taotlus vastab nõuetele , ning vajadusel see koos põhjendusega saatjariigile tagastada. Põhjendus ei pea olema detailne, kuid peab tulevasi taotlusi silmas pidades suutma edasi anda taotluses esinenud puuduse. Kui taotlus on nõuetekohane , tõlgib ministeerium taotlus e eesti keelde ja edastab selle Tartu Maakohtule, ke llele välisriigi vangistuse täideviimise lubatavuse üle otsustamine on allutatud. Kolmas lõige sätestab taotluse lubatavaks tunnistamise eeldused. Lõike kohaselt tunnistab kohus välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks, kui sarnased teod on Eesti seaduste kohaselt karistatavad, täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning ajavahemik kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme aastat. Sätte sõnastus pakub kompromissi menetlusökonoomia ning vabaduspõhiõiguse kaitse vahel (PS § 20). Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes, põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus, missuguse menetluse raames tuleks kontrolli te h a või missuguseid konkreetseid protseduurireegleid kontroll peaks hõlmama. Lähtuda tuleb lõppeesmärgist – Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke kohtuotsuseid. Kolmandasse lõikesse on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis verbis turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga : karistuse täitmine tunnistatakse lubatavaks kohtu otsuse pinnalt. Kohtu otsuse nõue täidab PS -i § 20 seadusliku aluse kriteeriumit ( PS -i § 20 p 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmiseks). Sarnase teo karistatavuse nõue tagab , et inimest ei hoitaks vangis teo eest, mis pole Eestis üldsegi karistatav. Samas on siinjuures oluline märgata, et piisab üksnes „sarnase teo“ karistatavuse tuvastamisest, mis tähendab, et kui konkreetsel teol esineb erinevaid kvalifikatsioon e või privilegeeringuid , ei ole tarvilik tuvastada täpset koosseisu, mille le tegu Eesti karistusseadustiku järgi vastaks. Näiteks kui taotluses on märgitud vangistuse kandmise aluseks „röövimine“ , ei ole kohtul tingimata tarvis välja selgitada, missuguse KarS -i § 200 koosseisualternatiivi karistuse aluseks olev tegu täpsemalt täidab. „ K aristuse karmuse“ nõue on suun a t ud karistusmäärade võrdlusele ja on kaitseklausel selle vastu, et isikut ei hoitaks teo eest Eestis ülemääraselt kauem vangis, kui Eesti seadused seda võimaldaks. See, mida kohus igal konkreetsel juhul peab võrdluses riigisisese õigusega ülemääraseks, on kohtu diskretsioon i otsus. Kindlasti peaks siia alla paigutuma juhtumid, mil saatjariigis vangistusega karistatud tegu on Eestis karistatav üksnes väärteona. Arvestades, et kohus ei tohi mõistetud vangistust lühendada, on karistuse ülemäärasuse tuvastamise ain us võimalik järelm taotluse rahuldamata jätmine. T äitmise aegumise keeld tagab kooskõla KarS -i § 82 lõikes 1 sätestatud keeluga. Protsessi hõlbustamiseks valiti aegumistähtajaks kolm aastat, kuna sellisel juhul puudub vajadus hakata tuvastama, kas tegu oleks Eestis kvalifitseeritav esimese või teise astme kuriteona (ja Eestisse saadetakse justnimelt kuriteo eest karistatud inimesed). Eelnimetatud piirangud täiendavad seadusliku aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel, menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks. Kõnesolevas lõikes reguleeritud otsustus tugineb olulisel määral liikmesriikide justiitsasutuste vahelisele koostööle ja usaldusele, kuid arvestades EL-i õigusruumi harmoniseerituse kõrget astet ning rahvusvahelise koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et mitmes aspektis (eriti nt kinnipeetava vanuse tuvastamisel) peaks Eesti igal juhul tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele. Teisisõnu tähendab see seda, et riikidevaheline usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii möödapääsmatult vajalik. Seadusandja peab neid aspekte ka välislepingut sõlmides arves se võt ma. Näiteks on Rootsi Kuningrii giga sõlmitava lepingu puhul arvestatud, et Rootsi on (lisaks EL -i ja EN -i liikmesusele) eeskujulik õigusriik , mistõttu ei pea Eesti kohtud Rootsi kohtute tööd „üle tegema“ ning piisab üksnes lihtsusta t ud kontrollist. See tähendab täpsemalt seda, et k aristuse täideviimise lubatavuse üle otsustamisel ei ole kohtul vaja tutvuda süüdimõistva kohtuotsus ega , vaid piisab ankeedis esitatud andmet ega tutvumisest . Neljanda lõike kohaselt lahendab kohus taotluse istungit pidamata viie päeva jooksul määrusega ja edastab selle viivitamatult Justiits- ja Digiministeeriumile ning vangistust täideviivale vanglale. Kui kümne päeva jooksul esitatakse kohtule lahendamiseks enam kui 20 taotlust, lahendab kohus taotlused kümne päeva jooksul. Määrus võib olla koostatud pealdisena taotlusel. Lõikes sätestatud tähtaja nõuded lähtuvad (Rootsi lepingu näitel) välislepingu artikli 19 lõikes 4 sät estatud raamistikust ja arvestavad ka sellega, et taotlus edastatakse ja tagastatakse ministeeriumi kaudu . Kaitseklauslina kohtute ülekoormamise vastu on lepingus ette nähtud tähtaja pikenemise klausel juhuks, mil saatjariik saadab Eestile lühikese ajavahemiku järel lahendamiseks üle 20 taotluse . Välislepingutes on võimalik kokku leppida täiendavates piirangutes. Näiteks ei tohi Rootsi vastava välislepingu artikli 19 l õike 1 kohaselt esitada rohkem kui 30 taotlust kümne päeva jooksul. Arvestades taotluste menetlemise lühikest tähtaega on normis ette nähtud, et taotluste lahendamine toimub kirjalikus menetluses ning määruse võib vormistada pealdisena taotlusel. Nende tingimuste puhul tuleb arvestada, et kinnipeetavatel on võimalik enda paigutamist Eestisse vaidlustada saatjariigis ja taotlust ei esitata juhtudel, mil vaidlus paigutamise üle on veel pooleli. Samuti ei tee Eesti kohtud isiku suhtes süüdimõistvat otsust, v aid teevad formaalse kontrolli, et tagada vangistuse täideviimise vastavus PS -i §-le 20. Lõige 5 sätestab tegutsemisalternatiivid nii kohtu keelduva kui ka lubatavaks tunnistamise korral. Keelduvast otsusest tuleb taotlevat riiki viivitamatult teavitada. Lubatavaks tunnistamise korral kooskõlastatakse vanglaga ka kuupäev, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma. Lõige 6 aitab tagada , et asjakohased Eesti riigiasutused lepingus sätestatud tähtaegadest kinni peavad. Lepingu rikkumine võib viia riikidevahelise õigusvaidluse ning isegi kahjunõude esitamiseni. Lisatav KrMS -i § 508 86 sätestab välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks tunnistamise määruse vaidlustamise korra. Paragrahvi esimene lõige sätestab, et karistuse täideviimise lubatavaks tunnistamise määrus tehakse kinnipeetavale kättesaadavaks vangistust täideviivas (Eesti) vanglas. Selline korraldus on mõistlik, kuna aitab kindlustada, et lahend ei jõua kinnipeetavani ümberpaigutamise ettevalmistamise staadiumis (või koguni ümberpaigutamise ajal) . Kuna maakohtu otsust saab vaidlustada Eestis, on kinnipeetaval sellise korralduse juures piisavalt aega, et määrus vajaduse korral vaidlustada , ning ringkonnakohus ei ole sunnitud tegema igakordseid tähtaja ennistamise määruseid. Mõistagi peab määrust kinnipeetavale tutvustama arusaadavas keeles ja viisil , et tal oleks võimalik oma õigusi kaitsta. Teise lõike kohaselt on maakohtu määrus vaidlustatav (üldises) määruskaebuse korras , kuna puudub vajadus eritingimuste sätestamise järele. Erandina on kitsendatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikute ringi : kaebuse võivad esitada väliskinnipeetav , tema kaitsja ning lepingu täitmisel keskset koordineerivat rolli täitev Justiits- ja Digiministeerium. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on vähesel määral seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, kuna lepingu raames tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda EL -i andmekaitse regulatsioonist. Samas lähtuvad Eesti vanglad ka praegu samast regulatsioonist, mis tähendab, et vangla töökorralduses põhimõttelisi muudatusi ei esine. 6. Seaduse mõjud E elnõu eesmär k on luua või täpsustada olemasolevat õiguslikku raamistikku selliselt , et Eestis oleks võimalik (võimalikult optimaalselt) välislepingu alusel täide viia välisriigis mõistetud vanglakaristusi. Eelkõige täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku vastavate taotluste lahendamise regulatsiooniga, mille alusel otsustab kohus välisriigi vangistuse Eestis täideviimise lubatavuse üle. Välislepingu sisulise täitmise mõjusid on hinnatud välislepingu menetlemise käigus. Eelnõu peamine mõju seisneb lisakoormuse tekkes Justiits- ja Digiministeeriumile ja kohtutele. Mõju seisneb selles, et kinnipeetavate vastu võtmise eeltingimus on välisriigis mõistetud vangistuse Eestis täideviimise lubatavaks tunnistamine kohtu poolt. Pärast paigutusotsuse tegemist (ja v õimalike kaasnevate õiguslike vaidluste edukat lahendamist ) välisriigis saadetakse taotlus konkreetse kinnipeetava vangistuse täideviimiseks Eestis Justiits- ja Digiministeeriumile. Ministeerium te e b eelkontrolli (kas vajalikud andmed on taotluses olemas ) ning tõlgib taotluse eesti keelde, edastades selle seejärel kohtusse. Taotlusi hakkab eelnõu kohaselt lahendama Tartu Maakohus, kuna Tartu Vangla kuulub selle kohtu tööpiirkonda. Kohus kas tagastab puuduliku taotluse koos põhjendusega või lahendab selle sisuliselt. Taotluse rahuldamata jätmist tuleb samuti (lühidalt) põhjendada, et taotlejal oleks tulevikus võimalik oma tegevust korrigeerida. Taotluse rahuldamisel teavitab kohus sellest Tartu Vanglat ning J ustiits- ja Digiministeerium i, kes koordineerivad taotleja teavitamise vangistuse täideviimise võimalikkusest koos kuupäevaga, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma. Taotluste lahendamiseks on aega kümme päeva, mis sisaldab ka taotluse eel- ja järelkontrolli ministeeriumis. Sellest tingituna on kohtutele antud taotluse lahendamiseks aega viis päeva. Arvestades ülesande väga lühikest tähtaega, on lisatavate KrMS -i sätetega ette nähtud, et menetlus toimub kirjalikus formaadis ning kohtul on võimalik taotlus lahendada pealdisena. Kuna Eesti Vabariik ei tee taotluse lahendamisega sisulist süüdimõistvat kohtuotsust, vaid annab PS -i § 20 l õike 1 valguses üksnes formaalse hinnangu isiku karistusele , ei rikuta sellise korraldusega kinnipeetava õigusi. Samuti jääb kinnipeetavale võimalus kohtu otsus edasi kaevata (kuid ka siin tuleb arvestada, et kinnipeetav saab vaidlustada üksnes seda, kas kohus on taotluse lahendamisel teinud vea, mitte paigutamisotsust kui sellist, mida ta sai vaidlustada juba saatjariigis) . Hinn an guliselt võib kohtul kuluda taotluse läbivaatamiseks umbes 15 minutit . Kohus on siinjuures (seaduse piires) vaba otsustama, kuidas tööjaotus kohtusiseselt korraldatakse. Näiteks võib tõenäoliseks pidada seda, et taotluste lahendamine ei jää vaid ühe kohtuniku ülesandeks, vaid taotlusi lahendab parasjagu see kohtunik, kelle istungite graafik seda võimaldab. Samuti saavad kohtunikke taotluste lahendamisel vastavalt võimalustele abistada kohtujuristid (kuid lõppotsustajaks on asjas siiski kohtunik), samas kui istungisekretärid saavad teha tehnilisemaid töid nagu sissetulevate taotluste registreerimine jmt. Lepingus on ette nähtud, et Tartu Vanglas tuleb maksimaalselt majutada 600 kinnipeetavat, mis tähendab ka vastava arvu taotluste rahuldamist. Küll aga on vangla täitmine ette nähtud etapiviisiliselt , kuna lepingu artik kel 52 näeb ette üleminekusätte, mis jaotab ki nnipeetavate mahutamise Tartu Vanglasse nelja etappi. Eeldusel, et lepingut asutakse täitma alates 2026. aasta kolmandast kvartalist, tähendaks see, et 2027. aasta kolmandaks kvartaliks peab kohus olema lahendanud vähemalt 600 taotlust. Tegelik lahendatavate taotluste arv võib olla suurem kui 600, kuna võib ette tulla, et mõnda taotlust ei rahuldata (kuid see vaadatakse siiski läbi) . Samuti võidakse mõni Tartu Vanglasse paigutatud kinnipeetav saatjariiki „tagasi kutsuda“ nt ennetähtaegse vabanemise tõttu, tervislikel kaalutlustel vmt põhjusel . See aga tähendab, et vabanenud koht täidetakse (uue taotluse teel) uue väliskinnipeetavaga . Eelduslikult on taotluste hulk lepingu täitmise alguses suurem, kuna aasta jooksul on vaja täita 600 vanglakohta. Hiljem taotluste hulk prognoositavalt väheneb, kuna taotlusi on vaja lahendada üksnes juhul, kui mõni koht on mingil põhjusel vabanenud. Selleks, et katta vanglarendi lepingust Tartu Maakohtule tekkivat lisakoormust, on hinnanguliselt vaja maakohtu le eraldada lisaressurssi suurusjärgus 170 000 eurot aastas kuni lepingu täitmise lõppemiseni. Koormus k asvab tõenäoliselt ka Tartu Ringkonnakohtul (ja potentsiaalselt isegi Riigikohtul), kuna Tartu Maakohtu määrust, millega lahendati taotlus, on võimalik määruskaebuse korras edasi kaevata. Kaebeõigus on kinnipeetaval, tema kaitsjal ning Justiits- ja Digiministeeriumil. Koormuse täpne kasv on raskesti prognoositav, kuna see sõltub esitatud kaebuste arvust ja omakorda sellest, mil määral need kaebused on põhjendatud/vastuvõetavad. Eeldatavasti väheneb eelnõuga plaanitavatest muudatustest tingitud koormus iga järgmise kohtuastme ga . Välistada ei saa võimalust, et mõni kinnipeetav taotleb ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist , kuid sellisel juhul võib eeldada, et tegemist on ühekordse pretsedenti loova vaidlusega ning analoogseid kaebusi kohus tulevikus enam menetlusse ei võta . Kuna tegemist on välismaalastega, kes ei valda eesti keelt, kasvab kõikides kohtuinstantsides vajadus tõlke järele. Sellega peab lepingu täitmisel mh käesoleva eelnõu valguses arvestama. Vastavalt Rootsi Kuningriigiga sõlmitavale välislepingule (art 14 lg 3) peab vanglarendi raames kinnipeetavate õiguste kaitseks vajaliku tõlke tagama Eesti Vanglateenistus. Välistada ei saa võimalust, et kinnipeetavate seas on neid, kes valdavad mõnd Eestis vähelevinud keelt, millele on tõlgi leidmine keerulisem. Samas on riikide vahel praktilisel tasandil võimalik kokku leppida selliselt, et Eestisse saadetakse eelisjärjekorras kinnipeetavaid, kes valdavad nt inglise või muud siin levinud keelt. Muude alternatiivide puudumisel on võimalik tänapäeval ka nt kohtuistungeid korraldada vajadusel nii, et mõni istungile kutsututest (nt kinnipeetav ja tema tõlk) osaleksid istungil veebi vahendusel, mis muudab tõlgi leidmise lihtsamaks. Ei maksa unustada sedagi , et Eesti vanglates on viibinud varem ja viibib ka praegu eksootilise päritoluga kinnipeetavaid, kellele on vajadusel sobiv tõlk leitud. Lisaks tuleb arvestada, et kinnipeetavatel on maakohtu otsuse vaidlustamisel õigus taotle da õigusabi (sh kaitsja määramist). Kui kohus peab sellist vajadust põhjendatuks, mõjutab see Eesti Advokatuuri, kes sel juhul kaitsja abi tagab. Erinevalt kohtuotsuste tunnustamisest ei ole kõnesoleva taotluse lahendamisel kaitsja abi kohustuslik . Samuti ei ole ettenähtav kaitsja abi vajadus igal juhul, kui kinnipeetav otsustab maakohtu määruse edasi kaevata. Tegemist võib olla ilmselgelt põhjendamata kaebusega, või lihtsa matemaatilise arvutusega (nt kui kohus on täitmise aegumist valesti arvestanud). Ka muude taotluste puhul on prognoosit av , et tegemist on faktivaidlustega , mis ei nõua tingimata advokaadi sekkumist menetlusse. T aotluste lahendamise analüüsi taustal on Justiits- ja Digi ministeeriumil taotlust ega seotud infovahetuse s keskne roll, kuna taotlused edastatakse kohtule ministeeriumi kaudu ning ka vastus vangistuse täitmise võimalikkuse kohta antakse taotlejale ministeeriumi kaudu. See tähendab, et ministeeriumil tuleb töödelda sama arv taotlusi, mis Tartu Maakohtul, sh tagada nende tõlge suunal inglise-eesti ja eesti-inglise. Selle funktsiooni täitmiseks võib olla tarvis luua ministeeriumisse uu s töö- või ametikoht (nt referent või nõunik) . Suurenenud kinnipeetavate arv Eestis võib tähendada ka mõningast lisakoormust prokuratuurile, kuna ei ole välistatud, et mõne väliskinnipeetava suhtes tuleb johtuvalt legaliteedipõhimõttest alustada kriminaalmenetlust. KrMS -i § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust ja esindab riiklikku süüdistust kohtus. Samas teostab vanglatega seotud kriminaalasjades menetlustoiminguid reeglina vangla ise ning prokuratuuri rol l on suunav (vanglad ja prokuratuur on kuriteokahtlusega tegude osas pidevas dialoogis). Statistika kohaselt alustati 2024. aastal kõigi vanglate peale kokku 343 kriminaalmenetlust, kuid samas ka lõpetati 160 tükki (eelkõige KrMS -i § 199 alusel kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise tõttu). Menetluse lõpetamisel seisneb prokuratuuri roll peamiselt vastava loa andmises uurimisasutusele, kes menetluse oma määrusega lõpetab ( KrMS § 200). Välistada ei saa ka kaebusi menetluse lõpetamise peale, mida lahendab esmajoones prokuratuur ( KrMS § 207). 2024. aasta statistika kohaselt jõuab prokuratuuri ja kohtu menetlusse väike osa kõigist vangla poolt alustatud kriminaalmenetlustest. Kui alustatud kriminaalasjade koguarv oli 343, siis prokuratuuri menetluses olevate kriminaalasjade arv sel aastal oli 24, kohtu menetluses olevate asjade arv 36 ja aasta jooksul jõustunud kohtuotsuste arv 14. Oluline on välja tuua, et statistika on koostatud kõigi kolme vangla pinnalt, mille kinnipeetavate koguarv 2024. aastal oli 1650 . Kuna Tartu V anglasse plaanitakse eelnõu kirjutamise seisuga tuua maksimaalselt 600 välisvangi, võib prognoosida, et kriminaalmenetluste arv on proportsionaalselt väiksem. Samuti kasvab rendilepinguga kohtute töökoormus halduskaebuste vaatest, kuna suurenenud kinnipeetavate arv tähenda b eelduslikult ka suurenenud halduskaebuste arvu. Samas tuleb siinjuures arvestada, et kinnipeetavate arv on aastaid olnud langustrendis ning 600 kinnipeetava lisandumine viiks süüdimõistetute arvu sarnasele tasemele 2022. aasta algusega. Kohtute le tuleb eraldada lisaressurs i vastavalt vajadusele. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eeldatava l kulude-tulude arvestusel tuleb meeles pidada, et s eaduse rakendamisega ilma kaasneva välislepinguta kulusid ja tulusid ei teki. Lepingu ratifitseerimisel kasvab ülesande lisandumisega eelkõige kohtute ressursivajadus , milleks on vaja eraldada eelarvelisi vahendeid. Vastavad kulud kaetakse välislepingu arvelt saadavate tulude arvelt. Taotluste töötlemiseks võib olla vaja luua täiendav töö- või ametikoht ka Justiits- ja Digiministeeriumisse. Ka see kulu kaetaks sellisel juhul renditulu arvelt. Samas ei suleta välislepingu ratifitseerimise korral Tartu Vanglat ning isegi luuakse sinna uusi töö- ja ametikohti, mis mõjutab Tartu linna eelarvet positiivselt (laekuv maksutulu ja laiem positiivne mõju kohalikele kauplustele jms ). 8. Rakendusaktid Käesoleva e elnõu ga seonduvalt ei ole vaja muuta rakendusakte. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras, sest seaduse rakendamiseks ei ole vaja adressaatide tegevust ümber korraldada. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitat i kooskõlastamiseks ministeeriumi d ele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. Laekunud tagasisidet on käsitletud eelnõu lisas (märkuste tabel). Algatab Vabariigi Valitsus ………………...2025. a (allkirjastatud digitaalselt) K aristusseadustiku , keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus e eelnõu seletuskirja juurde LISA 1 Märkuste ja ettepanekute tabel Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused Rahandusministeerium 1. Jääb arusaamatuks, miks ei ole eelnõu koostamisele eelnenud väljatöötamiskavatsust (VTK). Seletuskirjas on VTK koostamata jätmise kohta märgitud, et eelnõus sisalduvate sätete rakendamine ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. Ka on seletuskirjas mitmel korral märgitud, et täpsem regulatsioon lepitakse kokku välislepingus. Kuna aga välislepingut sõlmitud ei ole, ei ole piisavalt selge, milliseid muudatusi Eesti õiguskorras teha vaja on. Välissuhtemisseaduse § 24 lõike 2 kohaselt, kui riigisisene õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepinguga, algatab Vabariigi Valitsus, vastav ministeerium või Riigikantselei õigusakti vastavusse viimise välislepinguga. Arvestades, et kooskõlastatav eelnõu on iseseisva õigusjõuta ja tulevikus tekkida võiva olukorra lahendamisele suunatud, oleks VTKga olnud võimalik hinnata võimalikke valikuid, kuidas ja millisel hetkel (nt enne või pärast välislepingu sõlmimist) vanglarendiga seotud küsimusi Eesti õiguskorras lahendada. Praeguseks on koostatud ja valitsuse poolt Riigikogule edastatud ka välislepingu eelnõu . Käesolev a st ee l nõu st nähtub ka see, milliseid muudatusi Eesti õiguskorras vaja teha on , et tagada lepingu edukas täitmine. Kaitseministeerium 1. Kaitseministeeriumi vaatest on oluline, et Eesti täidaks temale rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi võimaliku relvakonflikti ajal. Eelkõige peame riigina võtma kasutusele meetmed sõjavangide pikaajaliseks majutamiseks ja tagama nende kinnipidamiseks vajalikud tingimused, mis on sätestatud sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioonis. Üheks võimalikuks pikaajaliseks kinnipidamiskohaks võiks Kaitseministeeriumi hinnangul olla ka Tartu vangla koos selle juurde käiva personaliga, eelkõige Vanglateenistusega. Siinjuures nendime, et Tartu vangla sulgemine ning Vanglateenistuse võimekuse vähenemine mõjutaks ka sõjaajal sõjavangide kinnipidamist, mille toimepidevus on Kaitseministeeriumi ja riigikaitse seisukohalt prioriteet. Tartu vangla jätkuv kasutuses hoidmine aitab ennetada olukorda, kus vajaduse tekkimisel ei ole hooneid võimalik nende liigse amortiseerumise tõttu viivitamata kasutusele võtta. Kriisiolukorras on oluline, et võimalike rendilepingute ülesütlemine oleks praktilistel kaalutlustel võimalikult paindlik ning soodustatud lühikese etteteatamistähtajaga. Samuti tuleb arvestada ka vanglakohtade vabastamise vajadusega, sealhulgas välisriigi kodanikest kinnipeetavate kiire evakueerimisega vanglatest. Riigikaitselisest vaatepunktist on see vajalik tagamaks, et sõjaajal oleks võimalik teha asjakohaseid otsuseid sõjavangide pikaajalise kinnipidamise asukohtade määramise ja korraldamise osas. Vanglataristu säilitamine kriisiolukordadek s on olnud üheks argumendiks, millega nn rendiprojekti kasuks otsustamisel on arvestatud. Samuti võimaldab välislepingu sõnastus kinnipeetavate evakueerimist esimesel võimaluse l . Välis ministeerium 1 . KrM S § 508 85 muudatus näeb ette, et vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule võib Eestis ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse. Seletuskirjast nähtub, et kavandatud seadusmuudatused lähtuvad Rootsi ja Hollandiga peetud konsultatsioonidest, kus on arutatud võimaliku välislepingu sõlmimist nende kahe riigiga. Välisministeerium teeb ettepaneku läheneda rahvusvahelise koostöö küsimusele vabaks jäänud vanglakohtade kasutamisele laiemalt ning tõstatab küsimuse, kas seda tuleks piirata vaid Euroopa Liidu liikmesriikidega. Välisministeerium nõustub, et esialgu võiks praktikas koostöö piirduda EL liikmeriikides mõistetud karistuste täideviimisega, kuid edaspidi võib tekkida vajadus sõlmida välisleping ka mõne teise riigiga, mis ei kuulu Euroopa Liitu, ning sel juhul oleks vaja seadust uuesti muuta. Lisaks teeme ettepaneku laiendada seaduses koostöövõimalusi ja tuua eraldi välja rahvusvaheliste kohtute või tribunalide poolt süüdimõistetud isikute vanglakaristuste täitmine. A rvestatud , sõnastust muudetud . 2. Eelnõu kohaselt toimub välislepingu alusel kohtuotsuse täitmine Eestis „ajutiselt“. Välisministeerium teeb ettepaneku kaaluda, kas sobivam võiks olla mõni muu sõnastus, mis vajadusel täpsustaks kohtuotsuse täitmise kestvust. A rvestatud. Sõnastus t muudetud. 3 . Rahvusvahelistel kohtutel ja tribunalidel on pädevus raskeid rahvusvahelisi kuritegusid toimepannud isikuid süüdi mõista, kuid neil puudub mehhanism karistuste täideviimiseks ning selles osas tuginevad rahvusvahelised kohtud koostööle riikidega. Eesti on sõlminud kokkuleppe ÜRO Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali kohtuotsuste täitmiseks. Eestile on teinud ettepaneku vanglakaristust kandvate isikute karistuse kandmise ülevõtmiseks ka Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja Kosovo Erikohus. Samuti on loomisel agressioonikuriteo eritribunal. Rahvusvaheliste kohtute otsuste täitmiseks tuleks igaühega sõlmida üldine kokkulepe, milles lepitakse kokku tingimused vanglakaristuse täitmiseks. Eeltoodud märkused puudutavad ka § 156 1 sõnastust. Mittearvestatud. Kuigi Justiits- ja Digiministeerium toetab ettepanekuga taotletavat eesmärki, vajab nimetatud erinevatesse rahvusvahelise koostöö vormidesse astumine igakordset eraldi arutelu ja vastavat otsustust. On tõenäoline, et selliste taotluste menetlemise kord erineks oluliselt rendilepingu omadest ja vajaks seetõttu eraldi niikuinii regulatsiooni. 4 . Samuti võiks analüüsida, kas seoses välisriigi või rahvusvahelise kohtu kohtuotsuse täideviimisega on vaja muuta vangistusseaduse § 1, mis sätestab seaduse reguleerimisala või kas lisaks konkreetsetele täiendustele §-des 20, 32 ja 76 oleks vaja lisada seadusesse üldine säte, mis võimaldab vangistuse kandmise korras erisusi vastavalt välislepingus kokku lepitud tingimustele. Arvestatud. VangS § 1 kohaselt sätestab VangS vangistuse täideviimise korra ja korralduse, eristamata (ja piiritlemata) vangistuse õiguslikku alust. Mingit kitsendust ei sea ka VangS § 2, mis defineerib kinnipeetava mõiste. Ka praegusel ajal kannavad Tartu Vanglas karistust sõjakurjategijad, kelle on süüdi mõistnud endise Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaaltribunal . 5 . KrMS § 204 lg 1 p 6 täienduste kohaselt võib prokuratuur määrusega lõpetada kriminaalmenetluse, kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust KrMS § 508 85 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. KrMS § 508 86 täienduste kohaselt võib samal alusel taotleda kriminaalmenetluse üleandmist välisriigile. Üldjuhul peaks riik ise kohut pidama tema territooriumil toime pandud kuriteo üle või vajadusel andma uurimiseks ja kohtupidamiseks üle välisriigile. Küsimus võib tõusetuda, kas selline regulatsioon võib tekitada kuriteo toimepanemise uurimata ja karistamata jätmise. Arvestatud. Selgitame siinjuures, et tegemist on võimaluse, mitte kohustusega ning vastav otsustus nõuab igakordset kaalutlusotsustust. Ka kehtiv KrMS võimaldab analoogsetes süüdistatava riigist lahkumise olukordades menetluse lõpetada (vt nt KrMS § 204 lg 1 p 2). Taoliste otsustuste puhul tuleb igakordselt hinnata kahjustatud õigushüve kaalu ja seda kahjustava teo raskust , ohvri või selle esindaja suhtumist potentsiaalsele menetluse lõpetamisele ja muid kaalukaid asjaolusid. Siseministeerium 1. Seletuskirja leheküljel 5 on märgitud: „Pakutava KrMS § 508 85 sõnastuses on PS § 20 piiranguid arvesse võetud. Normi kohaselt on võimalik vangistust täide viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud KrMS § 489 6 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud /…/ Maailmakuritegude kataloogi või selle puudumisel kahepoolse karistatavuse nõue, samuti karistuse ülemmäära ning täitmise aegumise piirangud täiendavad seadusliku aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel, menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks.“ Ettepanek: Arusaadavuse parendamiseks soovitame sõnastust „maailmakuritegude kataloogi“ kasutama jäädes lisada selguse huvides viide taolise kataloogi algallikale. Kas tegu on alljärgneval lingil leitava allikaga? https://www.unodc.org/documents/data-and-analysis/statistics/crime/ICCS/ICCS_Implementation_Manual.pdf A rvestatud. Normi sõnastust muude tud . Vastavalt välislepingule rahuldatakse taotlus kinnipeetava karistuse täideviimiseks Eestis, kui kohtud on otsustanud, et sarnased teod on Eesti seaduste kohaselt karistatavad, täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning ajavahemik kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme aastat. Lepingu sõnastus peege ldub ka KrMS sätte uues sõnastuses . 2. Seletuskirjas ei ole märgitud KrMS § 508 85 protseduurilist tegevust olukorraks, kus Eestisse saadetakse tavapärasest kümme või sada korda enam vanglakaristust kandma inimesi, mille täideviimise lubatavust hakkab Harju Maakohus tunnistama. Samuti tekib läbivaatamisele kuuluva materjali suure mahu tõttu rida küsimusi sellest, kas tunnistamine leiab aset senisel moel või tuleks selleks otstarbeks seada erikord. Tunnistamine võib võtta määramata aja, mis ei pruugi olla sobiv välislepingu kokkulepete ja välisvangide transpordi ajatamiseks. Kommentaar ja ettepanek: Seletuskirja leheküljel 4 tuleks selguse huvides märkida kohtu vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks tunnistamise protseduuri kohta selgitus ja vajadusel märge senise materjalide läbivaatamise korra täpsustamise vajalikkusest. Täiendavalt on tekkinud küsimus sellest, et kas selleks küsitakse kinnipeetavalt nõusolek ning kas protsess toimub kirjalikus menetluses või toimetatakse kinnipeetav selleks kohtusse. Kui kinnipeetav tuleb toimetada kohtusse, siis ilmselt kaasatakse saatmiseks ka PPA, milleks jällegi tuleb ressurss ette näha. Arvestatud. Vastav eriregulatsioon kehtestatakse KrMS-is detailsemalt. Täpsustatakse ka seletuskirja. Kinnipeetava nõusolek ei ole nõutav ning vastavat paigutusotsust saab kinnipeetav vaidlustada Rootsis enne tegelikku Eestisse saatmist. Protsess toimub kirjalikus menetluses. 3. Seletuskirja leheküljel 5 on märgitud: „KrMS § 508 85 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu kohus, süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse õigusvastasuse kohta /…/ Protsessi hõlbustamiseks on võimalik sätestada välislepingus ka tingimusi, millele rendivanglas täide viidav karistus või süüdimõistetud isik peavad vastama. /…/ Plaani kohaselt toimuks rendivanglasse sobilike kinnipeetavate eelselektsioon saatjariigis ning Eesti poolel viidaks täide üksnes formaalne lihtsustatud järelkontroll . Kontrolli lõppeesmärk on teha kindlaks, et karistust saadetakse kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras karistatud vangistusega ning tema vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.“ Seletuskirja leheküljel 8 on märgitud: „Üks potentsiaalne risk, mida tuleks välislepingu sõlmimisel hinnata, on seotud rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. /…/ Riski maandamiseks tuleks enne välismaiste kinnipeetavate vastuvõtmist teha üksikasjalik ja põhjalik taustakontroll , et tuvastada nende võimalikud sidemed rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. /…/ Sarnaselt kuritegelike võrgustike ohuga tuleks hinnata radikaliseerumise riske. /…/ Ka seda riski saab maandada võõrkinnipeetavate taustakontrolli ja eelselektsiooni abil.“ Vanglarendi võimalikkuse aruteludel on Siseministeerium ja valitsemisalaasutused rõhutanud järjepidevalt, et Eesti peab saama ise otsustada välisriigist saadetud vangide nimekirja ja materjalide alusel, kas nende hulgas on sobivad või mittesobivad ehk hallatavate riskidega vangid. Seda võimaldab taustakontroll, mis ei saa olla lihtsustatud järelkontroll. Nii nagu seletuskirja leheküljel 8 märgitakse, tuleb erievate julgeolekuohtude tõrjumiseks kasutada põhjalikku taustakontrolli iga välisvangi suhtes, mis aitab selekteerida välja Eestile ohtlikud ja kõrge riskiga isikud, ning see võimaldab taoliste vangide olemasolul nende vastuvõtmisest keelduda. Selle tõttu palume seletuskirjas ühtlustada läbivalt Eesti poolt läbiviidavale välisvangide taustakontrollile omistatav tähtsus, üksikasjalikus ja põhjalikkus. Selgita me käesolevaga, et rääkides lihtsustatud järelkontrollist on seletuskirjas silmas peetud kohtulikku kontrolli , mille käigus tunnistatakse konkreetse kinnipeetava karistuse täideviimine Eesti vanglas lubatavaks. Tegemist on eriotstarbelise lihtsustatud menetlusega, kui kõrvutada protsessi hariliku tunnustamismenetlusega. 4. Seletuskirja leheküljel 7-8 on (mõju riigieelarvele käsitlemisel) märgitud: „2024. aastal on kulu ühe kinnipeetava ülalpidamiseks 3500 eurot kuus (116 eurot päev), kuid lepingueelsetel läbirääkimistel tuleks ühe koha rendihinda kokku leppides arvestada inflatsiooni ja palgasurvega. Tagada tuleb kulutused lisapersonalile, taasühiskonnastavatele tegevustele, hariduse ja tööoskuste andmisele, arstiabile, vanglateenistujate eriettevalmistusele nii keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, samuti transpordile. Lisakulutused peavad olema kaetud vanglarendilepinguga. /…/ Välislepingu sõlmimisel tuleb arvestada ka kaasnevate kuludega, mis ei ole seotud üksnes kinnipeetava majutamise ja järelevalvega. Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti halduskohtute koormus ning suureneda vajadus tõlkimise ja kinnipeetavate kohtuistungitele toimetamise järele. Kõiki neid asjaolusid tuleb lepinguliste läbirääkimiste käigus arvesse võtta.“ Kommentaar ja ettepanek: Esitatud loetelust on välja jäänud julgeoleku ja siseturvalisuse tagamisega tekkivad püsikulud. Palume need olulised kulukomponendid loetellu lisada. Samuti tuleks märkida seletuskirja, et seadusemuudatuse ja välislepingu ratifitseerimise järgselt on vajalik soovitavalt 3 kuu jooksul lisaressursside eraldamine loetelus toodud tegevuste alustamiseks ja välisvangide vastuvõtmise valmisoleku loomiseks. Arvestatud. Lisaressursside jaotus tuleb puudutatud asutuste vahel kokku leppida enne lepingu täideviimist. Rendihinna sees on arvestatud sisejulgeoleku kuludega täies ulatuses (lähtuvalt SiMi ettepanekuga). Samuti võimalike suurenevate kohtukuludega. Hind 8500 eurot kinnipeetava kohta sisaldab lisapersonali kulu, tööoskuste andmist, tervishoiuteenust jne. Lisaks indekseeritakse lepingu tasu iga -aastaselt 3,5% võrra. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 1. Eelnõu ja seletuskirja põhjal jääb ebaselgeks, millises osas kohaldatakse vanglarendi vangidele VangS sätteid, näiteks kas neile kohaldub ka § 41, töötamine väljaspool vanglat jmt? Seletuskirjas on märgitud, et vanglarendi raames vangistuse täideviimisele üldist VangS-i regulatsiooni ei kohaldata, vaid kohaldatakse välislepingus sätestatud tingimusi. Samas tehakse eelnõuga VangS-s vanglarendi vange puudutavaid muudatusi (nt välistused, et vanglarendi vangi ei paigutata avavanglasse, lühiajalisele väljasõidule ei lubata, ei vabastata ennetähtaegselt vangistusest jmt). Palume seletuskirjas selgemalt välja tuua, millises osas kohalduvad vanglarendi vangidele VangS sätted. Selgitatud. Vangistuse t äideviimist on reguleeritud välislepingu artiklis 6 , mille punkti 1 järgi kohaldatakse l epingu ja koostöömemorandumi raames Rootsi karistuste täideviimisele vanglas, sealhulgas kinnipeetavate õigustele ja kohustustele, Eesti õigust ja muid Eesti õigusakte (üldreegel) . Arti kli punktis 2 on sätestatud aga välistused nende VangS-i sätete kohta, mida ei kohaldata. 2. Seletuskirja mõjude osas on märgitud, et arvestatud on kulutustega vanglateenistujate eriettevalmistusele nii keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, kuid jääb ebaselgeks, mida see täpsemalt tähendab. Kas see tähendab ka vajadusel vanglaametnike mahukamat keeleõpet? Ja kui jah, siis millises mahus? Palume seletuskirja vastavat osa täpsustada. Arvestatud, seletuskirja täiendatud. Täiendav väljaõpe sisaldab inglise keele õpet ning kultuuri, radikaliseerumist jm. Väljaõppe täpne sisu töötatakse välja koostöös Rootsiga ning Sisekaitseakadeemia Vanglateenistuse kolledži eestvedamisel. Sotsiaal ministeerium 1. 1. Palume vangistusseaduse § 49 lõigetes 1 ja 3 välistada nn välisvangid. 1 Tervisekassa korraldab ja rahastab tervishoiuteenuseid Eesti kinnipeetavatele. Välislepingu alusel Eestisse saadetavatele kinnipeetavatele Tervisekassa tervishoiuteenuste osutamist korraldama ei hakka. Neile saab tervishoiuteenuseid korraldada muul moel. Välisvangide rahastuse saab korraldada nagu on haiglate tasulised teenused. Teenusepakkuja ja tellija (vangla) lepivad kokku tingimustes ja arveldamise põhimõtetes. Tervishoiuteenuseid hakkab rahastama nagunii välisriik, mitte Tervisekassa ega Eesti riik. Sõnastusettepanek eelnõu täiendamiseks: Palume täiendada eelnõu §-i 1 uute punktidega 3 ja 4, muutes järgmiste punktide numeratsiooni, järgmiselt: „3) paragrahvi 49 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Tervishoidu vanglas rahastatakse riigieelarveliste võimaluste piires tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisustega ning välja arvatud isiku, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses, eest.“; 4) paragrahvi 49 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: (3) Tervishoiuteenuste osutamise kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule (edaspidi vanglas kinni peetav isik), välja arvatud isikule, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 508 85 tähenduses, korraldab Tervisekassa. Mittearvestatud . 2. Peame oluliseks välislepingus välistada meie riigi sotsiaalsed tagatised (va tervishoiuteenused, vt kirja punkt 1). Eesmärgiks vältida olukordi, kus välisvangid võiksid teenuseid, toetusi või hüvitisi saada ning mis tekitaks lisakoormuse riigieelarvele või menetlevatele asutustele. Näiteks võib tegu olla kuriteo- või vägivallaohvri või muu kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud isikuga, kellele aga siis Sotsiaalkindlustusamet ei hakkaks teenuseid osutama, vaid see oleks saatjariigi kohustus. Mittearvestatud. 3. Palume selgitada isiku vabanemise protsessi ja rahvusvahelise kaitsega seonduvaid aspekte. Hetkel jäi ebaselgeks, kas ja kuidas nähakse vanglarendi puhul rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalust ja seda eriti neil juhtudel, kus vanglarendi teenusel võib olla kolmanda riigi kodanik, keda võib vabanemise järgselt oodata EL-ist väljasaatmine. On oluline hinnata riski, kas vangistusest vabanemisel võiks isik muutuda rahvusvahelise kaitse taotlejaks ning Eesti sotsiaalteenuste kliendiks. Kinnipeetav saadetakse enne vabanemist piisava ajavaruga tagasi Rootsi. Vanglast vabanemine toimub Rootsis. R ahvusvahelise kaitse taotlemise riski on välislepingu teksti koostamisel teadvustatud, kuid kuna kinnipeetavaid ei saadeta Eestis kolmandatesse riikidesse, vaid tagasi Rootsi (ja sedagi enne vabanemist) , ei ole taolise taotluse rahuldamine tõenäoline. Lisaks on lepingusse lisatud klausel juhuks, mil kinnipeetav esitab nö viimasel Eestis viibimise hetkel rahvusvahelise kaitse taotluse – sellisel juhul katab kõik menetluse kestel kinnipeetavast tulenevad seotud kulud Rootsi. 4. Juhime tähelepanu, et eelnõus esinevad mõningad normitehnilised vead. Palume need parandada. Näiteks on eelnõu lõpus puudu pidevjoon. Arvestatud. Seletuskirja muudetud. Riigikohus 1. Tasu eest välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristuste täideviimine toimub eelnõu kohaselt Eesti territooriumil ja Eesti ametnike poolt. Niisiis on väljaspool kahtlust, et lõppastmes vastutab niisuguste kinnipeetavate põhiõiguste tagamise eest Eesti riik. Neile kinnipeetavatele peavad olema tagatud kõik Eesti põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist (EIÕK) tulenevad põhiõigused. Pole välistatud, et nende kinnipeetavate eriline staatus võimaldab neid mõnes küsimuses n-ö tavapärases korras karistust kandvatest Eesti kinnipeetavatest erinevalt kohelda , kuid see saab parimal juhul muuta üksnes mõne konkreetse põhiõiguse lubatava riive ulatust, mitte kinnipidamise üldisi põhimõtteid. Eeltoodust johtub esmalt, et sõltumata sellest, milline vaidluste lahendamise kord välislepingus kokku leppida, peavad Eesti kohtud lahendama vanglarendi raames Eestisse toodud kinnipeetavate kaebusi. Kuigi on võimalik, et teatud olmeküsimuste üle vaidlemiseks nähakse ette vaidluste lahendamise kord teise lepingupoole kohtus, peavad Eesti kohtud igal juhul läbi vaatama kaebusi, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist (nt inimväärikust alandav kohtlemine või kinnipidamistingimused). Seejuures tuleb tähele panna, et mida enam püüda välislepinguga vaidluste lahendamist suunata välisriigi kohtusse, seda enam tekib vaidlusi selle üle, kas asja tuleb lahendada Eesti kohtus või mitte. Sellised metavaidlused võivad olla keskmiselt õiguslikult keerukamad kui vaidlused kinnipidamistingimuste eneste üle. Teisisõnu, sõltumata välislepingus kokku lepitust on vanglarendi korral Eesti kohtute koormuse kasv ilmselt vältimatu. Sellega kaasneb paratamatult ka tõlkekulude kasv, millele eelnõu seletuskirja lk-l 8 on ka viidatud. Eesti kohtud peavad täitma oma põhiseaduslikku ülesannet ja lahendama kõik PS § 15 lg 1 alusel lubatavad pöördumised ja PS § 24 lg 5 alusel lubatavad edasikaebused (ja lubamatuse korral seda põhjendama). Seda sõltumata sellest, kui palju kohtusse pöördutakse. Niisiis tähendab iga lisanduv asi sama ressursi juures paratamatult, et keskmiselt lahendatakse kohtuasju natuke kauem kui enne. Kui lisanduvate asjade hulk ja keerukus on märkimisväärne, on märkimisväärne ka keskmise menetlusaja pikenemine. Pikem menetlusaeg omakorda on kulu tervele ühiskonnale (näiteks saabumata õigusselguse tõttu ootel oleva investeeringu kaudu). Seepärast oleks vajalik, et seaduseelnõu mõjude analüüs ja sellest lähtuv vanglarendi hinnastamine kajastaks mitte üksnes kitsalt vanglateenistuse tulusid ja kulusid (nagu on see seletuskirja lk 7 viimases lõigus), vaid võtaks arvesse kulusid laiemalt nii kogu avalikule sektorile kui ka ühiskonnale tervikuna. Potentsiaalse kohtuvaidluste hulga prognoosimisel tuleb arvestada ka eeldatavate kinnipeetavate demograafiliste tunnustega, mis võib keelebarjäärist ja kultuurikonfliktide tõttu põhjustada rahulolematust. Samuti tuleb arvestada sellega, kuidas need kinnipeetavad ise suhtuvad Eestisse saatmisesse ning kas välislepingus on võimalik sellest tulenevast rahulolematusest tekkivaid riske maandada. Arvestatud. Kinnipeetavatele tagatakse Eestis kõik põhiõigused ning neil on õigus oma õiguste kaitseks pöörduda Eesti kohtute poole ( nn metavaidlusi ei teki) . Täiendavate kinnipeetavate toomisel Tartu Vanglasse on kohtuvaidluste arvu kasv tõepoolest prognoositav. Mh tuleb arvestada täiendavate tõlkekuludega. 2. Eelnõu seletuskirja lk-l 3 on väljendatud veendumust, et kavandatav vangistusseaduse (VangS) § 156 1 välistab VangS-i üldiste sätete kohaldamise vangistuse täideviimisel vanglarendi raames. Seletuskirja kohaselt määratakse kohaldatav materiaalõigus kindlaks välislepinguga. Kuigi tõenäoliselt saab välislepinguga kindlaks määrata kinnipidamistingimused, mis erinevad VangS-i sätetest, ei tulene kavandatava VangS § 156 1 tekstist iseenesest, et VangS-i üldised sätted ei kohalduks. Eelnõu tekst viitab pigem vastupidisele, sest ette on nähtud VangS § 20 lg 4 ja § 32 lg 6 p 2, mis välistavad vanglarendi raames Eestis karistust kandvale kinnipeetavale avavanglasse paigutamise ja lühiajalise väljasõidu. Need sätted oleksid täiesti ülemäärased, kui VangS-i üldised sätted mingil juhul ei kohalduks. Ka sisuliselt on vajadus VangS-i üldisi sätteid kohaldada pigem tõenäoline. See oleks välditav vaid juhul, kui välislepingus reguleeritakse kogu vangistuse täideviimine üksikasjalikult. Vastasel juhul tuleb tekkivate lünkade täitmiseks kohaldada ikkagi VangS-i. Võimalikult suures ulatuses VangS-i kohaldamine oleks mõistlik. Tegemist on nii vanglateenistusele kui ka kohtutele tuttava õigusega. Kui vanglarendi kinnipeetavate suhtes tuleb kohaldada täiesti teistsugust õigust, võib see esmalt tekitada n-ö ühilduvusprobleeme vanglaametnike jaoks. Näiteks oleks sellisel juhul asjakohane kontrollküsimus, milline õigus kohaldub, kui vanglarendi kinnipeetav on vangla territooriumil väljaspool oma eluosakonda (nt saatmisel meediku juurde) ja puutub kas või möödaminnes kokku tavarežiimil olevate kinnipeetavatega. Samuti tekitab kinnipidamist reguleerivate normistike paljusus raskusi kohtutele. Probleem ainult võimendub, kui vanglarendi kokkulepped sõlmitakse rohkem kui ühe riigiga. Eeltoodud põhjustel oleks asjakohane, et Eesti riik valmistaks ette reeglid, mille järgi kinnipidamine toimuma hakkaks, kusjuures tugineda saaks olemasolevale VangS-is sätestatud kinnipidamisrežiimile. See saaks toimuda kas eelnõu normistiku tihedamaks muutmise kaudu või nn tüüptingimuste ettevalmistamisega, mis kujutaks endast Eesti lähtekohta välislepingu sõlmimisel. Esmalt annaks see võimaluse üldse vanglarendi üle paremini sisuliselt arutleda, kuid seejärel vähendaks see oluliselt õiguslikku segadust vangistuse täideviimisel ja selle üle kohtuliku kontrolli teostamisel Arvestatud . Vangistuse täideviimist on reguleeritud välislepingu artiklis 6, mille punkti 1 järgi kohaldatakse lepingu ja koostöömemorandumi raames Rootsi karistuste täideviimisele vanglas, sealhulgas kinnipeetavate õigustele ja kohustustele, Eesti õigust ja muid Eesti õigusakte (üldreegel). Artikli punktis 2 on sätestatud aga välistused nende VangS-i sätete kohta, mida ei kohaldata. 3. Tähelepanu väärib, et eelnõu seletuskirjas on küll põgusalt viidatud varasematele Norra ja Hollandi ning Hollandi ja Belgia vahel sõlmitud vanglarendi lepingutele, kuid nende kogemus on täielikult analüüsimata jäetud. Pole selgitatud, kuidas kujunes vangistuse täideviimisel kohaldatav õigus ja vaidluste lahendamine ning milliseid probleeme selle käigus ette tuli. See võiks olla väärtuslik õppematerjal eelviidatud probleemide teadvustamisel ja vältimisel. Vanglateenistus on korduvalt kohtunud Hollandi Norgerhaven’i vangladirektoriga. Lisaks on töövarjutamas käinud Hollandis Ter Apel vanglas kohapeal kui ka Rootsi erinevates vanglates. Võrreldud on tööpraktika erinevusi ja sarnasusi. Intervjuude käigus on küsitud õpikohti varasema vanglarendi kohta ning vajadused planeerimisel arvesse võetud. Töövarjutamiste ja intervjuude käigus ei ole tuvastatud asjaolusid, mis muudaksid rendivangla ellu viimise eriti keerukas. Need kohad, mis vajavad adresseerimist on arvesse võetud. 4. Eelnõu pinnalt ei ole lõpuni selge Eesti karistusseaduse (karistusseadustiku) kohaldatavus kinnipeetavale, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust. Arvestatud, eelnõusse lisatud KarS täiendused, mis välistavad kinnipeetava vabastamise ( kinnipeetavate vabastamist otsustatakse Rootsis, välisleping välistab üksnes VangS vabastamise sätete kohaldumise , mistõttu tuli välistused eraldi sätestada ka KarS-is) . 5. Eelnõu näeb uue sättena ette KarS § 76 2 , mille kohaselt erirežiimil olevat kinnipeetut ennetähtaegselt vangistusest tingimisi ei vabastata. Sellist otsustuspädevust seletuskirja kohaselt välislepinguga üle ei võeta, kuna Eesti vaatest on tegu nn punase joonega. Tulenevalt karistuse täitmise ajutise ülevõtmise olemusest on nimetatud välistus põhimõtteliselt lubatav, kuid arusaamatuks jääb vajadus lisada keeld karistusseadustikku. Olles karistuse täitmise ajutise ülevõtmise kohustuslik tingimus, piisaks selle sätestamisest konstitutsioonilises menetlusseaduses (nt KrMS § 508 85 lg-s 3) ja vangistuse täideviimist reguleerivas VangS § 76 lg-s 8 (suunatuna vanglateenistusele). Lisaks tekib küsimus, et kas sarnase erisätte puudumise tõttu kohalduks sellistele kinnipeetutele KarS § 79 (karistuse kandmisest vabastamine isiku parandamatu haiguse tõttu). Teiseks saab KarS §-ga 76 2 kehtestatavat keeldu tõlgendada viisil, et see rakendub vaid olukorras, kus Eesti karistusseadust kohaldatakse kinnipeetu Eestis viibimise ajal toimepandud kuriteole (kui kriminaalmenetlust ei lõpetata (KrMS § 204 lg 1 p 6) või ei anta üle välisriigile (KrMS § 508 86 )). Kui kriminaalmenetlus viiakse läbi Eestis ja karistusseadustiku alusel mõistetakse ka karistus, tuleks täiendavalt läbi mõelda, milliste reeglite järgi toimub karistuse mõistmine (nt KarS § 65 (liitkaristuse hilisem mõistmine)) ja hiljem selle täideviimine. Praegu on seletuskirjas piirdutud üldsõnalise tõdemusega, et täpsem regulatsioon uute kuritegude menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus. Arvestatud. Kinnipeetavate vabanemise välistused on sätestatud välislepingus (VangS) sätted ning vajalikud välistused viiakse käesoleva eelnõuga sisse ka KarS-i ja KrMS-i. Liitkaristuse mõistmise osas märgime, et sellele ei kohaldata erisusi, kuid vastavalt Riigikohtu praktikale, tuleb taolistel juhtudel liitkaristuse mõistmisel arvesse võtta ka teise liikmesriigi poolt mõistetud karistust. 6. Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda. Kuigi see on mõistlik eesmärk, tuleb arvestada, et selle eranditeta saavutamine ei pruugi olla õiguslikult võimalik. Eelnõu seletuskirjas on need riskid analüüsimata. Esmalt on need riskid puhtõiguslikud. Erandlikul juhul võib olla vaja põhiõiguste (eeskätt inimväärikuse) tagamiseks kinnipeetav vabastada isegi siis, kui teine lepingupool sellega nõus ei ole. Näiteks võib selline vajadus tekkida siis, kui Eesti ametivõimud on tuvastanud, et kinnipeetav on parandamatult haigestunud ning tema terviseseisundi ja kannatuste tõttu ei teeni kinnipidamine enam ühtegi ratsionaalset eesmärki. Teisalt võib olla võimalik seda riski ennetada või maandada välislepingu (tüüp)tingimustega. Seetõttu oleks soovitav miinimumina vähemalt seletuskirja sellest aspektist täpsustada. Vt ka eespool märkus KarS § 79 kohta. Esineb ka poliitilisema iseloomuga riske. Praegune aeg on väga sobiv meenutamaks, et riikidevahelised suhted ei püsi alati muutumatuna. Välisleping loob selle pooltele õiguslikke kohustusi, kuid niisamuti loovad õiguslikke kohustusi tavalised riigisisesed lepingud ja õigusnormid. Ometi on sageli probleeme nende kohustuste rikkumisega. Rikkumiste vältimiseks või nende tagajärgede leevendamiseks on õiguskorras olemas abinõud kohustuste täitmise tagamiseks, rikkumise kõrvaldamiseks või rikkuja karistamiseks. Välislepingute puhul on niisugused abinõud haprad. Samuti on võimalik, et vanglarendi kinnipeetavate tagasisaatmine ei osutu võimalikuks objektiivsetel põhjustel, mh Eestis või teises lepingupooleks olevas riigis puhkenud kriisi tõttu. Sellest hoolimata ei ole PS § 20 p-st 1 tulenevalt võimalik inimesi kinni pidada üle kohtuotsusega mõistetud karistusaja. Seejärel tuleb isik vabastada. Kuigi teatud aja võib niisuguseid viibimisaluseta Eestis viibivaid vabastatud isikuid kinni pidada VSS-is sätestatud alustel ja korras, toimuks see juba Eesti riigi kulul. Samuti on selline kinnipidamine selgelt piiritletud kestuse ja ajas üha rangemaks muutuvate alustega (VSS § 25 lg-d 1 ja 2). Äärmuslikul juhul, kui isiku väljasaatmine pole võimalik sõltumata sellest, et ta teeb Eesti ametivõimudega koostööd, võib olla vaja inimväärikuse põhimõtte järgimiseks tema viibimine Eestis seadustada. Arvestatud, selgitatud. Viidatud juhtude l on võimalik vastav otsustus teha Rootsi ametivõimudel (nt kinnipeetava tervise halvenedes transporditakse kinnipeetav lepingu kohaselt tagasi Rootsi. 7. Eelnõu seletuskirjas on vanglarendi puhul viidatud ka eesmärgile tagada Eestis piisava vanglainfrastruktuuri ja kvalifitseeritud ametnikkonna säilimine. See on mõistlik, kuna ilmselt on veel vara tõdeda, et vajadus vanglakohtade järele on Eestis pöördumatult vähenenud alla piiri, kus saaks sulgeda ühe vangla, mis pealegi on isegi Euroopa kontekstis kaasaegne. Ebaselge on aga, kuidas saab Eesti riik käituda olukorras, kus vajadus nimetatud infrastruktuuri ja ametnikkonna järele tekib. Küsimus on seda teravam, mida kiiremini niisugune vajadus tekkida võib. Kriisiol ukordade jaoks on välislepingus eraldi artikkel, mis võimaldab organiseerida vanglapinna vabastamise esimesel võimalusel. Samuti võimaldab leping vähendada selle täitmise mahtu või koguni selle ülesütlemist korraliselt või erakorraliselt. Riigiprokuratuur 1. Prokuratuuri hinnangul võiks KrMS §-s 508 86 sisaldada lihtsalt viidet KrMS § 474 korras toimuvale üleandmisele. Samas on prokuratuuri hinnangul iganenud KrMS § 474 lg-st 2 tulenev nõue kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia edastamise kohta. Seaduses võiks anda ka selge võimaluse digitaalselt materjale edastada. Kui teha eraldi säte, siis tuleks arvestada, et Eesti liigub järjest rohkem ise digitaalsetele toimikutele ja seega tuleks ka praegune sõnastus üle vaadata. Arvestatud. Menetluse üleandmise säte viidud KrMS § 474 alla. Ta rtu Halduskohus 1. Eelnõu seletuskirjas esitatud nn vanglarendi mõjude analüüs on väga napisõnaline, jättes regulatsiooni põhiosas, seejuures ka Eesti vanglas karistuse täideviimisel tekkivate vaidluste lahendamise üksikasjalikuma korralduse välislepingu objektiks. Isegi, kui välislepinguga lepitakse kokku kohaldatav materiaalõigus ja vaidluste lahendamine välisriigi kohtus, pole välistatud, et kokkulepe ei hõlma siiski kõiki võimalikke vaidlusküsimusi ammendavalt ja vähemalt osaliselt tuleb tekkivaid vaidlusi lahendada Eesti kohtutes, sh halduskohtutes, kohaldades välislepingus reguleerimata juhtudel ka Eesti õigust (näiteks kehtivaid vangistusõiguse norme) ning õiguse üldpõhimõtteid. Arvamuse avaldamiseks esitatud eelnõu ja seletuskiri ei võimalda kahjuks prognoosida Eesti kohtutele tekkida võivat täiendavat koormust vanglarendi kavatsuse realiseerumisel. Arusaama Eesti halduskohtute pädevusse kuuluvatest vangistuse täideviimisest võrsuvate vaidluste iseloomust ja hulgast aitab siiski mõista senine märkimisväärne vaidluste hulk ja sisu halduskohtutes. Seega ei tohiks mingil juhul tähelepanuta jätta, et kohtute, seejuures juba aastaid ülekoormusega töötanud halduskohtute, töökoormuse kasvu korral vajavad kohtud täiendavat ressurssi nii kohtunikukohtade, ametnike töötasu kui ka tõlkekorralduse näol. Vastasel korral seaks riigile ühelt poolt küll majanduslikult kasulik vanglarendi idee teisalt teravalt löögi alla õigusemõistmise kui ühe riigi tuumikfunktsiooni korrakohase toimimise ning takistaks riigi enda elanike ja ettevõtete juurdepääsu õigusemõistmisele. Arvestatud. Tagamaks kinnipeetavate põhiõiguste kaitse samal tasemel teiste Eesti vanglates karistust kandvate kinnipeetavatega, samuti vältimaks keerulisi vaidlusi kohtualluvusest, on võõrkinnipeetavate vangistusega seotud vaidlused allutatud Eesti kohtute le. Välislepingu l äbirääkimistel on meeles peetud, et väliskaristuste täideviimisega Eestis võib kasvada kohtute koormus. Samas ei ole üheselt ennustatav, kui suureks kujuneb kaebuste hulk. Näiteks moodustavad arvestatava hulga Eesti kinnipeetavate kaebustest väike osa vanglapopulatsioonist, samuti tuleb arvestada ka teatavate vaidluste a ktuaalsusega ja selle kadumisega mingis ajaperioodis (ajaloolise näitena nt kambripind jms). Eelnevale vaatamata o n selge, et kohtute lisanduva töö katmiseks tuleb kohtutele eraldada lisaressursse. Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 1. Harju Maakohus toetab eelnõu eesmärki. Samas soovib kohus täpsustada, et eelnõu KrMS § 508 85 lg 2 kohaselt tunnistab kohus vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks, kui isik on süüdi mõistetud KrMS § 489 6 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud. Seega peab siiski kohus igal juhul tegema otsustuse ajutise täideviimise kohta olgu see siis tunnustamiseta või tunnustamisega. Seletuskirjast aga ei nähtu, kas selline menetluse viiakse läbi KrMS § 481 alusel samuti Harju Maakohtus või saaks seda otsustust teha ka vangla asukohajärgne kohus. Samuti ei nähtu seletuskirjast, milline on muudatuse mõju kohtu(-te) koormusele. Arvestatud, taotluste menetlemise korda oluliselt täpsustatud, mh seletuskirja vastavalt täiendatud. Tartu Maakohus 1. Regulatsioon välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise täideviimise kohta on ebaselge. Selgusetuks jääb, millises menetlusvormis kohus ikkagi seda teeb, mida KrMS § 508 85 lg 2 silmas peab, ehk et, mil moel kohus vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks tunnistatakse? Seletuskiri sellele selget vastust ei anna. Ühelt poolt tundub, et soovitakse mitte kohaldada KrMS §-e 481 ja 482, samas räägib seletuskiri läbivalt, et kohus tunnistab lubatavaks või keeldub sellest. Kahjuks ei saa selgust ka seletuskirja osast, mis käsitleb mõjuanalüüse. Analüüsitud on põgusalt vaid mõju halduskohtutele. Seletuskirjas märgitakse tõsi järgmist: „Sellest lähtub ka KrMS § 508 85 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu kohus, süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse õigusvastasuse kohta.“ Nagu öeldud, ei ole vaatamata sellele selgitusele võimalik eelnõu enda teksti pinnalt sellisele järeldusele jõuda. Normi enda sõnastus viitab selgelt sellele, et kohus tunnistab. Arvestatud, eelnõu ja seletuskirja vastavalt täiendatud. Ta llinna Halduskohus 1. Eelnõu seletuskirjas on analüüsimata mõju kohtusüsteemile, sh halduskohtutele. Seletuskiri piirdub halduskohtumenetlust puudutavas osas lausega „Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti halduskohtute koormus“. TlnHK hinnangul eeldab kohtu poolt eelnõule kooskõlastuse andmine vastava mõju täpsemat analüüsimist ja kajastamist eelnõu seletuskirjas, sh kohtute kasvava koormuse leevendusmeetmete selget nimetamist. Arvestatud, seletuskirja vastavalt täiendatud. 2. Lisaks ei ole eelnõu seletuskirjas analüüsitud eelnõu ja HKMS § 4 lg 3 vastavust. Välisriigi kohtuotsusega välisriigis vangistusse mõistetud isiku vangistuse ajutine täideviimine Eestis võib tingida haldus- ja halduskohtumenetlusi, mis seonduvad välisriigi võimude (või rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi) tegevusega. Arvestatud. Peamine haldusõiguslik kaebus , mis lepingu täitmise pinnalt võib tõusetuda, on ümberpaigutamine Rootsi vanglast Eesti vanglasse. Seda otsust on aga kinnipeetaval õigus vaidlustada juba Rootsis ning paigutamist Eestisse ei toimu enne, kui nimetatud vaidlus on saanud lõpplahendi. Samuti ei välista Rootsi meile teadaolevalt absoluutselt kaebuste esitamist Rootsi Kuningriigi vastu , kuigi otseselt vangistuse (lepingule vastava) täideviimise kaebused lahendatakse eelduslikult Eesti kohtus sarnaselt teiste kinnipeetavatega. 3. Samuti ei ole seletuskirjas analüüsitud eelnõu vastavust Euroopa Liidu andmekaitse õiguse nõuetele. Näiteks on Euroopa Kohus kohtuasjas C-505/19 märkinud, et isikuandmete suhtes mistahes toiming, näiteks isikuandmete salvestamine liikmesriigi andmebaasidesse, kujutab endast direktiivi 2016/680 kohaldamisalasse kuuluvat isikuandmete töötlemist. Seega ei pruugi olla täpne eelnõu seletuskirja seisukoht „Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega“. Arvestatud. Tartu Ülikooli õigusteaduskond 1. Muutmist vajab ka VangS § 1 seaduse reguleerimisala osas, et selguks, et VangS kehtib (v.a. nende paragrahvide osas, kus on ette nähtud erand) ka tulevase KrMS § 508 85 alusel kinnipeetavate osas. Mittearvestatud. VangS § 1 kohaselt sätestab VangS vangistuse täideviimise korra ja korralduse , eristamata (ja piiritlemata) vangistuse õiguslikku alust. Mingit kitsendust ei sea ka VangS § 2, mis defineerib kinnipeetava mõiste. Ka praegusel ajal kannavad Tartu Vanglas karistust sõjakurjategijad, kelle on süüdi mõistnud endise Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaaltribunal. 2. Uue KarS-i paragrahvi, KarS § 76 2 loomise asemel sobiks pakutud tekst loogiliselt paremini KarS § 76 lõikeks 3 1 . Arvestatud, KarS-i täiendatud hoopis kogu peatükki hõlmava välistusklausliga. 3. KrMS-i uue paragrahvi, KrMS § 508 85 teise lõike sõnastus oleks seaduse lugejatele arusaadavam kui seal sõna „tunnustamiseta“ asendada sõnadega „kohtuotsuse tunnustamise eraldi menetlemiseta“ Arvestatud . Eelnõu sõnastust muudetud. Eesti Advokatuur 1. Eelnõu ega seletuskiri ei adresseeri küsimust, kuidas käsitleda tõenäoliselt tekkivaid olulisi erinevusi Eesti kinnipeetavate ja kehtestatava regulatsiooni ja välislepingute alusel siia saadetavate isikute kohtlemise režiimis ning vastavatest erinevustest tekkivaid probleeme. Näitena võib tuua vangide töötamise kohustuse küsimuse. Eesti kinnipeetavate suhtes kohaldatavad töötamise tingimused (majapidamistööd ja nende eest makstav tasu) ei vasta Euroopa Nõukogu kehtestatud „Euroopa Vanglareeglistiku“ (mis on küll soovituslik) nõuetele ja seetõttu on põhjendatud alus eeldada, et Eestiga nn vanglarendi lepingu sõlmiv riik võib vastavas välislepingus nõuda, et lepingu alusel siia saadetavate isikute suhtes Eestis üldiselt rakendatavaid vangide töötamise tingimusi ei kohaldataks. On küsitav, kas eelnõuga planeeritud VangS § 156 1 ja KrMS § 508 85 lg 3 on piisavad selleks, et vältida vastuolusid kehtivas õiguses. Samuti ei näe eelnõu ette mehhanisme selle vältimiseks, et riikide kahepoolse lepinguga fikseeritakse välisriigist siia toodud vangidele näiteks oluliselt paremad kinnipidamistingimused võrreldes Eesti seaduste alusel kinni peetavate isikutega, mis annab vanglate nn tavapopulatsioonile põhjuse rahulolematuseks. Eelnõu vastuvõtmisel tekib situatsioon, kus siseriiklikus õiguses praktiliselt puudub nn väljerenditud vanglakohtadele paigutatud isikute režiimi ja kohtlemist käsitlev regulatsioon ning eeldatakse kõige sellega seonduva sätestamist välislepingus. Selline olukord loob võimaluse objektiivselt samas olukorras olevate (kuriteo eest vanglakaristust kandvate) isikute olulisel määral erinevaks kohtlemiseks olenevalt sellest, kas nad on siia saadetud nn vanglarendi lepingu alusel või kannavad Eestist karistust muul alusel. Õiguspoliitiliselt on see tõsine probleem, mille vältimiseks ega lahendamiseks eelnõu ühtegi hooba ei anna. Välislepingu teksti läbirääkimiste käigus on kõrvutatud Eesti ja Rootsi vanglarežiimi ning proovitud leida ühisosa, mis ühelt poolt tagaks sujuva režiimivahetuse Rootsi kinnipeetavatele, kuid teisalt ei tekitaks põhjendamatuid ebavõrdse kohtlemise momente Eesti kinnipeetavatele. Vaatamata režiimide lähendamisele tuleb arvestada sellega, et teatud erisused Rootsi kinnipeetavate puhul on vajalikud. Näiteks ei an na Rootsi lepinguga Eesti kohtutele üle oma kinnipeetavate ( ennetähtaegse ) vaba stamise otsustamise pädevust. Konkreetselt töötasu küsimuse osa selgitatud välislepingu vastava artikli seletuskirjas: sisuliselt on töötasu maksjaks endiselt Rootsi Kuningriik, kuigi see toimub ülekande- ja konverteerimistasude vältimiseks Eesti vanglateenistuse kaudu. 2. Eelnõu ei sisalda sätteid keele ja haldusmenetluse kohta. Ilmselgelt ei saa eelnõu rakendamisel eeldada, et selle alusel siia saadetud isikud valdaksid eesti keelt või peaksid selle omandama. Seetõttu ei saa neile ka kohaldada praegu vangistuses ja sellega seotud haldusmenetluses praktikas rakendatavat nõuet, et kõik taotlused, kaebused jms peavad olema eestikeelsed. Seaduse tasandil vajab lahendamist see, et välislepingu alusel siia saadetud isik saaks enda huve puudutavaid taotlusi ja kaebusi esitada keeles, mida ta valdab, selles keeles tehakse talle teatavaks ka teda puudutavad haldusaktid jm tema õigusi ja kohustusi määrav teave ning et ka üldisemal tasandil saab ta ametnikega vajadusel suhelda keeles, mis ei ole eesti keel. Arvestatud, õiguste kaitse tagamiseks on vastav klausel välislepingus eraldi (ja korduvalt) välja toodud.