Eelnõu kooskõlastamiseks esitamine

Eelnõude Infosüsteem 30.05.2022 nr 5-5/22/2245 ministeeriumid Riigikantselei Eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Esitame kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse määruse "Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord" eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet Minister Arvamuse andmiseks: Kaitseressursside Amet Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus Kaitsevägi Lisa: 20220523_A_OI_Oiglase-hyvitise-kord;SK.docx 20220523_A_OI_Oiglase-hyvitise-kord;EN.docx Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502  23.05.2022 Vabariigi Valitsuse määruse „ Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord “ eelnõu seletuskiri Sissejuhatus Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on täpsustada k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ühekordse tööülesande, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise ja asja sundvõõrandamisega tekitatud õiglase kahju hüvitamise tingimusi ja korda. Riigikogus 16.02.2022 vastu võetud r iigikaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus ega ( RT I, 10.03.2022, 1 ) riigivastutuse erisustega. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimustel ja korras (riigikaitseseaduse § 87 6 ) ning võlaõigusseadust ega riigivastutuse seadust ei kohaldata. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud õiglase hüvitise maksmise tingimuste ja korra põhialused on nähtud ette riigikaitseseaduse § 87 6 ning käesoleva määrusega täpsustatakse tingimusi ja korda. Eelnõu ettevalmist aja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusloometalituse juhtaja Guido Pääsuke ( [email protected] ) ja õigusloome nõunik Sander Põllumäe ( [email protected] ) . Märkused Eelnõu on seotud riigikaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega ( RT I, 10.03.2022, 1 ) . Eelnõu ei ole seotud Euro opa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ga. Määruse eesmärk Eelnõukohase määruse eesmärk on täpsustada kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal õiglase hüvitise maksmise tingimusi ja korda. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb üheteistkümnest paragrahvist. Eelnõu § 1 lõikes 1 määratakse kindlaks määruse reguleerimisala. Määrusega reguleeritakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise (edaspidi õiglane hüvitis ) maksmise tingimusi ja korda. Õiglase hüvitise maksmise tingimused on määratud kindlaks riigikaitseseaduse § 87 6 ning käesolev määrus täpsustab neid. Õiglase hüvitise maksmise korda ei ole riigikaitseseaduses reguleeritud ning riigivastutuse seaduse § 17 ja § 18 kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise maksmisele ei kohaldu (vt riigikaitseseaduse § 1 lõige 2 1 ) . Sellest tulenevalt reguleeritakse määruses õiglase hüvitise maksmise kord niivõrd, kui see ei tulene haldusmenetluse seadusest. Eelnõu § 1 lõikes 2 määratakse kindlaks määruse kohaldamisala. Määrust kohaldatakse isiku, kellele on seaduse alusel või haldusaktiga pandud ühekordne töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise kohustus või kellele kuuluv asi on võetud sundkasutusse või sundvõõrandatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, ja tema õigusjärgla s e (edaspidi isik ) suhtes. Määruses on sarnaselt riigivastutuse seaduse § 87 6 , kus on samuti kasutatud sõna „isik“ , kasutatud õigustatud isiku suhtes lühiterminit „isik“ . Sõltuvalt konkreetsest rakendamise juhtumist võib olla tegemist füüsilise isikuga, kes täitis ühekordset töökohustust või vahetult täitis ühekordset riigikaitseülesannet, või kelle asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati, samuti tema õigusjärglane. Tegemist võib olla ka juriidilise isikuga, kellele määrati ühekordne riigikaitseülesanne või kelle asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati, samuti tema õigusjärglane. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala hõlmavad volitusnormi tervikuna ning ei sisalda teistest volitusnormidest tulenevaid regulatsioone. Eelnõu § 2 reguleeritakse õiglase hüvitise maksmise alused , millest määruse rakendamisel lähtutakse. Sellised lähtekohad on vaja välja tuua eelkõige põhjusel, et puudub õiglase hüvitise maksmise üldregulatsioon. Need lähtekohad on ka järgnevate sätete tõlgendamise aluseks. Õiglase hüvitise maksmise üldine alus on järgmine: „ Õiglast hüvitist makstakse ulatuses, milles riik on avalikes huvides koormanud isikut rohkem või piiranud tema õigusi rohkem, kui see tuleneb avalik-õiguslike kohustuste täitmises üldiselt ühiskon na liikmeid koormab või on hõlmatud isiku üldisest kodanikukohustusest . “ Õiglase hüvitise maksmise aluseks ei ole pelgalt see, et isiku õigusi piiratakse või ta kannab enda kohustuste täitmisega seotud kulu. Oluline on see, et isiku õigusi piiratakse õiguspärase lt üldsuse huvide ilmselgelt ebavõrdselt teiste isikutega ning sellise koorma isiku kanda jätmine oleks ebaõiglane. Is ikul ei ole õigust õiglasele hüvitisele selles osas, mis tema õigusi ei piiratud enam, kui olid piiratud enamuse või teiste ühiskonna liikmete õigused seoses kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal (nt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5 4 järgi on igal kodanikul kohustus kaitsta Eesti iseseisvust, mille tõttu ei hüvitata reeglina igaühe kulusid selle kohustuse täitmisel) . Samuti ei ole isikul õigust õiglasele hüvitisele juhusliku õiguspärase kahju korral (nt isiku elu, tervis või vara saavad kahjustada õiguspärase sõjategevuse käigus). Õiglast hüvitist makstakse siis, kui avalik võim kohaldab isiku suhtes sihiteadlikult õiguspäras t riigikaitselis t piirangut , millega just seda isikud koormatakse ebavõrdselt teiste isikutega ning see kahju on oluline (nt kohustab riik ettevõtjat tootma riigikaitseks vajalikke seadmeid; võtab riik kasutusse isikule kuuluvad sõiduki; kohustab riik inimest kindla ajaperioodi vältel tegema tööd jne). Õiglast hüvitist ei maksta siis, kui isikule tekib kahju riigi tegevuse tagajärjel või isik on riigi tegevuse tõttu enda käitumist muutma , kuid riigi kohaldatav meede pole sellele isikule suunatud (nt isik ei saa Kaitseväe tegevuse tõttu kasuta da teed enda kauba vedamiseks; ettevõtja ei saa jätkata tootmist töötajate mobiliseerimise tõttu). Mitte-oluliseks kahjuks peetakse massiteabevahendi valdaja, elektroonilise side ettevõtja või muu isiku poolt teadete ja haldusaktide avaldamist, mille puhul tasu maksmist ei ole ette nähtud (vt riigikaitseseaduse § 15 lõige 4 ). Õiglase hüvitise eesmärk ei ole asetada isikut olukorda, kus ta oleks olnud siis, kui tema suhtes riigikaitselist piirangut ei oleks kohaldatud, vaid jaotada riigikaitse eesmärgil isikule pandud koormise kulusid tema ja ülejäänud ühiskonna liikmete vahel, kes kõik sellest kasu saavad. Õiglase hüvitise eesmärk on vähendada riigikaitselise piirangu kui põhiõiguse riivega kaasnevat koormavat mõju isikule ja tagada selle meetme proportsionaalsus. Riigikaitselised piirangud on õiguspärased põhiõiguste riived, mida isik peab enda suhtes taluma, aga konkreetsele isikule kaasneva negatiivse mõju vähendamiseks on nähtud ette hüvitis. Hüvitisega tasakaalustatakse riive negatiivne mõju isikule ja taotletav riigikaitseline eesmärk ning saavutatakse põhiõiguste riive proportsionaalsus. Eelnõu § 3 reguleeritakse õiglase hüvitise taotluse lahendamise menetlusnorme. Eelnõu § 3 lõike 1 on ühendatud ühte sättesse kolm regulatsiooni: õiglase hüvitise taotlus esitatakse haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või rakendas asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist, ning sama haldusorgan on ka pädev taotlust lahendama (vt ka määruse § 9) . Haldusorgan , kes määras ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või rakendas asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist , omab õiglase hüvitise määramiseks vajalikku teavet ning saab seetõttu kõige tõhusamalt teha õiglase hüvitise määramise otsuse ; õiglase hüvitise maksmine toimub üksnes isiku taotluse alusel ja haldusorgan enda algatusel õiglast hüvitist ei maksa (taotluse-reservatsiooniga haldusmenetlus) . Taotluse-reservatsiooniga haldusmenetluses ei saa haldusorgan anda isiku taotluseta automaatset haldusakti või ise ilma taotluseta algatada haldusmenetlust. See ei välista, et isikut teavitatakse taotluse esitamise võimalusest ning abistatakse haldusorgani poolt taotluse koostamisel (nt eeltäidetud vorm) , aga menetluse alustamiseks on vajalik isiku tahteavaldus; taotlus õiglase hüvitise maksmiseks tuleb esitada kirjalikus vormis . Haldusmenetluse seaduse § 5 lõikes 6 võrdustatakse elektrooniline asjaajamine kirjaliku asjaajamisega ning seetõttu ei ole määruses täpsustatud, et kirjaliku vormi nõue on täidetud ka elektroonilise taotluse, mis on digitaalselt allkirjastatud, esitamisega. Sellega on määruses kehtestatud seaduse alusel taotlusele kohustusliku vormi nõue haldusmenetluse seaduse § 14 lõike 1 tähenduses ning haldusmenetluse seaduse § 14 lõige 2 ei ole eelnõus reguleeritava kahju hüvitamise taotluse esitamisel kohaldatav. Võrreldes kahju hüvitamise taotlusega, mille võib esitada kolme aasta jooksul pärast kahjust teada saamist, on õiglase hüvitise taotlemise tähtaeg oluliselt lühem. Eelnõu § 3 lõike 2 kohaselt tuleb õiglase hüvitise taotlus esitada kolme kuu jooksul alates ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise või asja sundkasutuse lõppemisest või asja sundvõõrandamise otsuse tegemisest . Kui õigusvastase kahju tekkimisel võib kahju kannatanud isik saada alles aja möödudes kahju tekkimisest ja selle asjaoludest teada, siis ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande kohaldamisel või asja sundkasutuse või sundvõõrandamise rakendamisel saab isik s ellest kohaselt teada ning ei ole reeglina takistatud taotluse esitamisel. Seega on kolm kuud piisav aeg, et isik saaks otsustada õiglase hüvitise taotluse esitamise. Samuti tuleb arvestada, et kriisiolukorras võib raha väärtus muutuda ning ülemäärasel viivitamisel kaotada taotlus oma mõtte. Tavaolukorras kehtiv üldine 30-päevane kaebetähtaeg võib kriisiolukorras olla liiga lühike. Seda eriti ühekordse riigikaitseülesande korral, kus osa kulusid võib ilmneda alles järgmise kuul käibedeklaratsiooni koostamise käigus. Haldusmenetluses taotlusele esitatavad nõuded on üldiselt reguleeritud haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 2. Eelnõu § 3 lõikes 3 on kehtestatud täpsemad nõuded osas, mis puudutavad õiglase hüvitise taotlusele esitatavaid nõudeid . Õiglase hüvitise taotluses märgitavad andmed on järgmised: taotluse esitaja ja isiku andmed . Taotluse esitaja võib olla füüsiline isik või juriidiline isik. Kui taotluse esitaja ja isik , kellele määrati ühekordne töökohustus, kes täitis ühekordset riigikaitseülesanded, kelle asja sundkasuta ti või kelle asi sundvõõrandati, ei lange kokku, tuleb taotluse märkida mõlema isiku andmed. Kui langevad kokku, siis ei ole vaja andmeid korrata. Määratluse kohaselt võib taotluse esitada ka isiku, kellele vahetult kahju tekitati, õigusjärglane (nt äriühing, kelle le määrati ühekordne riigikaitseülesanne , on hiljem ühinenud teise äriühinguga vms). Õiglase hüvitise t aotluses tuleb märkida isiku- või ärinimi, isiku- või registrikood ning kontaktandmed . Isikunimeks on füüsilise isiku ees- ja perekonnanimed vastavalt ametlikule nimekujule temale väljastatud isikut tõendavas dokumendis. Isikukoodiks on riigi poolt väljastatud isikukood. Isikukoodi puudumisel märgib füüsiline isik enda sünniaja kuupäeva täpsusega. Ärinimeks on isiku äriregistrisse või muusse vastavasse registrisse (nt mittetulundusühingute ja sihtasutuste register) kantud ärinimi koos juriidilise isiku liigi tähisega. Registrikoodiks on juriidilise isiku äriregistrisse või muusse vastavasse registrisse kantud registrikood. Kohustuslikeks kontaktandmeteks on füüsilise isiku elukoha aadress või juriidilise isiku asukoha aadress ning isiku telefoninumber ja e-postiaadress. Muudeks kontaktandmeteks võivad olla lisa-aadressi andmed, välisriigi aadressi või sidevahendi andmed, videokõne või kiir vestluse aadressi andmed (näiteks Skype, Zoom, Google Meet, Microsoft Teams ja teised), Eestis viibiva esindaja või prokuristi kontaktandmed või muu teave isikuga ühenduse saamiseks; riigikaitselist piirangut kohaldanud haldusorgani andmed . Õiglase hüvitise taotluses tuleb märkida ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise otsuse teinud haldusorgani nimetus ning otsuse tegemise aeg . Lisaks haldusorgani nimetusele võib märkida registrikoodi või kontaktandmed, aga nende märkimine ei ole kohustuslik. Kui isikule on teada meedet kohaldanud ametiisiku nimi ja ametinimetus või muud a ndmed, mis aitavad kaasa õiglase hüvitise taotluse lahendamisele , siis tuleb ka need andmed kahju hüvitamise taotlusesse märkida. Kui need andmed ei ole isikule õiglase hüvitise taotluse esitamise ajal teada, siis selgitatakse need välja haldusmenetluse käigus; õiglase hüvitise maksmise aluseks olevad asjaolud . Õiglase hüvitise taotluses tuleb märkida haldusakti, millega ühekordset töökohustust või ühekordset riigikaitseülesannet kohaldati või asja sundkasutamist või sundvõõrandamist rakendati andmed. Dokumendi olemasolu korral tuleb viidata konkreetse dokumendi a ndja, kuupäeva, liigi ja numbri täpsusega dokumendile või selle konkreetsele osale. Samuti tuleb märkida õiglase hüvitise maksmise aluseks oleva ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutuse või asja sundvõõrandamise koht, aeg ja muud tehiolud. Samuti t uleb kirjeldada, milles seisnesid kulud ja kahju, mida isik seoses ühekordse töökohustuse täitmise, ühekordse riigikaitseülesande täitmise või asja sundkasutuse talumisega kandis, samuti sundvõõrandatud asja turuväärtuse määramiseks vajalikud andmed ja tõendid. Õiglase hüvitise taotluses tuleb nimetada tõendid, mis on kulu või kahju tekitamise kohta olemas ning millised asjaolud on nendega tõendatud. Taotlusele tuleb lisada dokumentaalsed tõendid ( kuludokumendid, tööandja tõend tasu maksmise kohta ja muud dokumendid); muud taotluse lahendamisega seotud olulised asjaolud . Õiglase hüvitise taotluses tuleb märkida ka muud taotluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud. Need asjaolud sõltuvad igast konkreetsest üksikjuhtumist. Oluline on kindlasti isiku enda või kolmanda isiku osavõtt kahju tekkimisel või vastutus tagajärgede ärahoidmisel, ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel teenitud tulu või säästetud kulu, võimalused saada kindlustuselt või kolmandalt isikult hüvitist, toetust või teenust seoses tekkinud kahjuga. Õiglase hüvitise taotluse haldusmenetluse seisukohalt võib olla oluline isiku viibimine välisriigis, kaitseväeteenistuses või haiglaravil, mille tõttu ta ei saa isiklikult menetlustoimingutest osa võtta. Kui taotluse esitab isiku õigusjärglane, siis peab ta tõendama õigusjärglust ja esitama sellekohased tõendid. Haldusmenetluse seaduse § 36 kohaselt on haldusorgan kohustatud selgitama isikule menetlust isiku taotlusel ning § 57 kohaselt peab haldusaktis sisalduma vaidlustamisviide. Määruse § 3 lõikes 4 on haldusorganile pandud kohustus täiendavalt teavitada isikut, kellele ta on määranud ühekordse töökohustuse, kes täidab ühekordset riigikaitseülesannet või kelle suhtes on rakendatud asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist õiglase hüvitise maksmise tingimusest ja korrast. Kui haldusorgan on rikkunud teavitamise kohustust ja isik on sellel põhjusel laskunud õiglase hüvitise taotluse tähtaja mööda, siis ennistab haldusorgan taotluse esitamise tähtaja enda algatusel või isiku taotluse alusel . Õiglase hüvitise taotlemine toimub riigikaitselise piirangu määramisest eraldiseisvas haldusmenetluses. Õiglase hüvitise taotlemisel ei vaidlustata riigikaitselise piirangu haldusakti ega taotleda selle muutmist. Riigikaitselise piirangu määramisel ja täitmisel ei pruugi isikule olla arusaadav, et tal on võimalik saada hüvitist. Õigusel põhineva haldusmenetluse ja piirangu proportsionaalsuse tagamiseks peab haldusorgan andma isikule teavet võimalike hüvitiste kohta. Isikult ei saa eeldada, et ta kriisiolukorras selgitaks välja õiglase hüvitise saamise tingimusi ja korda, mille tõttu teavitamiskohustuse rikkumis tagajärjena on määratud tähtaja ennistamine. Tähtaja ennistamine on kohustuslik, kui esineb põhjuslik seos tähtaja möödalaskmise ja haldusorgani poolt teavitamiskohustuse rikkumise vahel. Töökohustus on Eesti kodaniku või muu Eestis alaliselt või püsivalt elava füüsilise isiku kohustus teha kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigikaitselist tööd, kui töö tegemine on vajalik riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks (riigikaitseseaduse § 44 lõige 1) . Ühekordne töökohustus on töö- või teenistussuhteväline riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks üksikjuhtumil vajalik töö. Ühekordset töökohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Ühekordse töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine. (riigikaitseseaduse § 44 lõige 5) Riigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 4 sätestatakse: „ Isikule hüvitatakse ühekordse töökohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. “ Eelnõu § 4 lõikes 1 on see säte regulatsiooni selguse ja terviklikkuse huvides taasesitatud ning järgnevates lõigetes seda täpsustatakse. Eelnõu § 4 lõike 2 kohaselt makstakse isikule õiglast hüvitist ühekordse töökohustuse täitmise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alamäära ulatuses. Töötasu alammäär kehtestatakse töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel . A lates 1. jaanuarist 2022. a tunnitasu alammääraks 3,86 eurot ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 654 eurot (Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „ Töötasu alammäära kehtestamine “ § 1) . Sätte eesmärk on leida tasakaal riigi rahaliste vahendite säästliku kasutamise ning isikule sissetuleku tagamise vahel. Õiglase hüvitise maksmine ei heasta isikule saamata jäänud tasu ega eelda, et isikul ühekordse töökohustuse rakendamise hetkel üldse oli sissetulek , vaid sellega jagatakse kriisiolukorras isikule pandud koormust teiste ühiskonnaliikmete vahel . Eelnõu § 4 lõike 2 alusel makstav õiglane hüvitis ei pruugi vastata tehtava töö iseloomule ega täitjalt oodatavale kvalifikatsioonile. Reeglina on ei ole ühekordse töökohustuse panemise eelduseks erialane väljaõpe ega hariduse omandamine ( vt riigikaitseseaduse § 44 lõige 5 teine lause ) , mille tõttu saab kohustada eelkõige lihttöödeks, mida igaüks kiire juhendamisega kohapeal teha suudab. Seaduses ei ole siiski välistatud keerulisemate ning väljaõpet või kvalifikatsiooni eeldavate ühekordsete töökohustuste panemine, kui isikul on vastava väljaõpe või kvalifikatsioon. Sellisel juhul ei ole töötasu alammäära aluseks võtmine õiglane. Eelnõu § 4 lõige 3 reguleeritakse olukorda, kus erandina on ühekordse töökohustuse määramisel arvestatud isiku väljaõpet või kvalifikatsiooni. Sellisel juhul määrab haldusorgan õiglase hüvitise kaalutlusõiguse alusel nõutavale kvalifikatsioonile vastava ameti- või töökoha keskmise bruto palga alusel . Brutopalgaks on Statistikaameti avaldatud viimane kuuskeskmine brutopalk nõutavale kvalifikatsioonile vastava ameti- või töökoha l tegevusala või majandussektori klassifikaatori järgi . R iigikaitseülesanne on püsiv või ühekordne ülesanne, mis on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahe ndamiseks või nende toetamiseks (riigikaitseseaduse § 43 1 ). Ühekordne riigikaitseülesanne on üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne (riigikaitseseaduse § 43 3 lõige 1) . Ühekordne riigikaitseülesande võib k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele, tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes (riigikaitseseaduse § 43 3 lõige 2). Ühekordne riigikaitseülesanne mõjutab isiku majandus- või kutsetegevust, avaliku võimu või muu haldusülesande täitmist või seda liiki juriidilise isiku eesmärkide saavutamist. R iigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 5 sätestatakse: „ Isikule hüvitatakse ühekordse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles ühekordse riigikaitseülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. “ Eelnõu § 5 lõikes 1 on see sä te regulatsiooni selguse ja terviklikkuse huvides taasesitatud ning järgnevates lõigetes seda täpsustatakse. Eelnõu § 5 lõikes 2 on täpsustatud, milliseid kulusid arvestatakse eelkõige ühekordse riigikaitseülesande täitmise õiglaste kuludena. Eelkõige hüvitatakse isikule esemete, ainete ja materjalide, mida nad ühekordse riigikaitseülesande täitmisel ära kasutavad, soetusmaksumus. Samuti hüvitatakse isikule töötajate töötasu, ametnike palga ning teenust osutavate isikute tasu ja maksude kulud. Seega hüvitatakse eelkõige isiku ühekordse riigikaitseülesande täitmisega seotud otsesed muutuvkulud. Isiku perioodi- ja püsikulusid reeglina ei hüvitata (vt allpool). Samuti ei hüvitata teenistujatele makstavate hüvitiste (nt tööõnnetus) või klientidele makstavate viiviste või leppetrahvide kulusid. Töötajate töötasu, ametnike palga ning teenust osutavate isikute tasu ja maksude kulud peavad olema seotud otseselt ühekordse riigikaitseülesande täitmisega. Juhtimis- ja üldhalduspersonali kulusid (juhatus, kantselei, õigusteenus, raamatupidamine jms) ei hüvitata. Erandina võivad perioodi- või püsikulud omada suurt osakaalu ühekordse riigikaitseülesande täitmisel. Nii võivad kütte, elektri, vee, gaasi ja muude üldhalduskulude tähtsus tootmises olla suur (nt seadmete tööks kuluv kütus või elekter). Samuti võib olla vajalik ehitise või seadme ümberehitamine või uue seadme ostmine ühekordse riigikaitseülesande täitmiseks. Sellisteks erandlikeks juhtudeks antakse eelnõu § 5 lõikes 3 õiguslik alus täiendavate ühekordse riigikaitseülesande täitmisega seotud kulude hüvitamiseks. Juhul, kui tegemist püsikulude hüvitamisega, on selle sätte alusel võimalik haldusorganil sõlmida ka isikuga haldusakti asemel haldusleping, milles määrata kindlaks püsikulu hüvitamise määr ja seadme kasutamine pärast ühekordse riigikaitseülesande täitmist. Määrusega antakse võimalus haldusorganil leppida ühekordset riigikaitseülesannet täitva isikuga kokku õigelase hüvitise maksmise muu viis. Sellisel juhul sõlmivad haldusorgan ja ühekordset riigikaitseülesannet täitev isik haldusakti asemel halduslepingu (vt haldusmenetluse seaduse § 98 ), milles määravad kokkuleppel kindlaks õiglase hüvitise arvutamise viisi (näiteks ühikuhind, ajahind vms). See võimaldab paindlikumalt reguleerida õiglase hüvitise arvestamist ja maksmist erijuhtudel (näiteks annab haldusorgan materjali või teeb osa tööst) või keerulise protsessi (näiteks ühekordse riigikaitseülesande täitmine toimub osana muust tööprotsessist) korral. Õiglase hüvitise määramine ei välista iseenesest saamata jäänud tulu hüvitamist. Ühekordse töökohustuse, asja sundvalduse või sundvõõrandamise puhul saamata jäänud tulu küsimus ei tõusetu ja piisab kulu suuruse määramisest. Majandustegevuses võib olla oodatav tulu tulevikutehingutena varana kirjendatud ning seetõttu on oluline selgesõnaliselt saamata jäänud tulu välistav norm. Eelnõu § 5 lõikes 4 ongi sätestatud, et isikule ei hüvitata ühekordse riigikaitseülesande tõttu saamata jäänud tulu. Lisaks tulevikutehingutele hõlmab saamata jäänud tulu ka sõl mitud lepingute ülesütlemisest , keeldutud tellimustest või muud saamata jäänud tulu. Riigikaitseseaduses ei ole inimesele, kes täitis ühekordset töökohustust või osales vahetult ühekordse riigikaitseülesande täitmisel, nähtud ette sotsiaalseid tagatisi. Määrusega ei kehtestata sotsiaalseid tagatisi, kuid antakse haldusorganile volitus õiglase hüvitise suurendamiseks juhul, kui inimene haigestus või sai vigastada. Inimese haigestumise või vigastuse korral ei korva ainuüksi töötasu alammääralt või keskmiselt palgalt arvestatud õiglane hüvitis inimese ohverdust üldsuse ees ning selle koorma inimese enda kanda jätmine oleks ilmselgelt ebaõiglane. Riigikaitseseaduse § 87 6 teises lauses sätestatakse: „ Õiglase hüvitise asemel võib isikule määrata muu toetuse või abi, kui muu toetus või abi tagaks isikule parema toimetuleku, või kompenseerida muul sobivamal viisil isiku huvide kahjustamise. “ Määruses on sellest tulenevalt antud haldusorganile volitus inimese le , kes täitis ühekordset töökohustust või osales vahetult ühekordse riigikaitseülesande täitmisel ning kelle töövõime on selle tõttu puudub või on vähenenud, kaalutlusõiguse alusel maksta ühekordset hüvitist kuni kahe aasta Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära summas või hüvitada ravi- ja ravimite kulud, mida ravikindlustuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt ei hüvita Eesti Haigekassa. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan hindama, kas isikul on muid võimalusi toetuse või ravi saamiseks, milline on tema enda osa kahju tekkimisel ja muid kohaseid asjaolusid. Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse või sundvõõrandada isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks (riigikaitseseaduse § 82 1 lõiked 1 ja 2). Asja sundkasutamine on asja kasutamine omaniku või otsese valdaja tahte vastaselt. Asja sundvõõrandamine on asja võõrandamine riigile omaniku tahte vastaselt ja õiglase hüvitise eest. Asja sundkasutuse või sundvõõrandamise rakendamisega koos võib kohaldada ühekordset töökohustust või ühekordset riigikaitseülesannet, kui asja kasutamine eeldab eriteadmisi, oskusi või kvalifikatsiooni. Riigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 6 sätestatakse: „ Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus või asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati isiku poolt seadusest tulenevate nõuete täitmata jätmise tõttu. “ Eelnõu § 7 lõikes 1 on see säte regulatsiooni selguse ja terviklikkuse huvides taasesitatud ning järgnevates lõigetes seda täpsustatakse. Eelnõu § 7 lõike 2 kohaselt ei hüvitata asja sundkasutusse võtmisel asja kasutuseelist. Kasutuseelis on hüve, mida omanik või otsene valdaja saaks asja üürimisel, rentimisel või muul viisil kasutusse andmisel või tasu, mida ta peaks maksma teiselt isikult asja kaustusse saamisel. Majandus- ja kutsetegevuses hõlmab kasutuseelis ka asjalt saadavat vilja. Asja sundkasutuse rakendamisel ei maksta omanikule ega valdajale asja üüri- või renditasu ega tasu asjast saadava vilja eest. Õiglane hüvitis hõlmab üksnes isiku otseseid kulusid õiglases ulatuses. Kasutuseelis e saamata jäämine on asja omaniku või valdaja jaoks saamata jäänud tulu. Riigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 7 sätestatakse: „ Kui sundkasutusse võetud asi on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga. “ Eelnõu § 7 lõikes 3 on seda täpsustatud. Sundkasutusse võetud asja kasutuskõlbmatuks muutumisel või hävimisel hüvitatakse samaväärse asja keskmine turuhind või asendatakse see samaväärse asjaga. Sundvõõrandamisel hüvitatakse isikule asja keskmine turuhind. Keskmine turuhind on asja harilik väärtus ehk hind, millega saaks asja müüa või osta turul. Hüvitise maksmisel võetakse aluseks asja turuhind asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise rakendamise hetkel. Sundkasutusse võetud asja hävimisel saab h aldusorgan kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas hüvitada asja hind või asendada see samaväärse asjaga – isik ei saa nõuda hüvitise maksmist rahas, vaid üksnes õiguspärast kaalumist (vt määruse § 7 lõike 5 selgitust allpool). Haldusorgan võib vähendada hüvitist niivõrd, kui asja väärtus oleks vähenenud asja tavapärase kasutamise korral. Asja sundvõõrandamisel hüvitatakse asja keskmine turuhind rahas. Eelnõu § 7 lõike 4 kohaselt hüvitatakse s undkasutusse võetud asja kahjustamisel asja väärtuse vähenemine. Haldusorgan võib hüvitise maksmise asemel asja enda kulul remontida. Seda, kas hüvitada asja väärtuse vähenemine või asi enda kulul remontida, otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Isikul ei ole õigust nõuda asja väärtuse vähenemise hüvitamist rahas, vaid õiguspärast kaalumist ja otsustamist. Seda tasakaalustab õigus keelduda asja tagasivõtmisest (vt eelnõu § 7 lõige 5 selgitust allpool). Hüvitist ei maksta asja sundkasutamise käigus tavapärase kulumise eest. Tavapärase kulumisena mõeldakse asja kulumist selle kasutamisel tavaolukorras selle kasutusotstarbest lähtuvalt (näiteks maasturi kasutamiseks sõiduks maanteedel ja tänavatel). Asja tavapärasest erineva kulumise riski kannab asja sundkasutusse võtnud haldusorgan (näiteks kasutatakse maasturit sõiduks metsas ja maastikul, kus võib olla maasturit kahjustavaid kive ja kände, tavapärasest raskema või ohtlikuma koorma vedamiseks või muul tavapärasest erineval viisil). Asja sundkasutusse võtmisel võib asi hävida või saada kahjustada. Haldusorganil on reeglina kaalutlusõigus otsustada, kas asi asendada, remontida või hüvitada rahas. Isik ei saa reeglina nõuda hüvitamist rahas, vaid õiguspärast kaalumist asja otsustamisel. Liigitunnustega määratud asi on reeglina asendatav, kuid vaidlusi võib põhjustada asendatava asja kvaliteet vms tunnused. Siin on oluline, et haldusorgan peab andma samaväärse asja ja pooled võivad olla eri meelt selles, kas asi on samaväärne. Individuaalse tunnusega asi ei ole reeglina asendatav, kuid selle asemel võib anda samaväärse asja või selle kahjustumisel asi remontida. Siiski võib olla olukordi, kus asja kasutusomadused, väljanägemine või muud omaniku või valdaja jaoks olulised tunnused muutuvad niivõrd, et ei saa eeldada õiguspärast huvi saada asi tagasi. Majandus- või kutsetegevuses kasutatava asja puhul võib isik minetada õiguspärase huvi asja tagasisaamise vastu ka põhjusel, et ta on lõpetanud majandus- või kutsetegevuse või pankrotistunud (segi, kui see ei ole seotud asja sundkasutusega). Selleks, et haldusorgan saaks erandina arvestada olulisi asjaolusid, mille tõttu isik (sh algse omaniku õigusjärglane) ei ole huvitatud asja tagasisaamisest, on eelnõu § 7 lõikes 5 antud haldusorganile kaalutlusõiguse alusel hüvitada asja vääruse rahas. Isik peab põhjendama, miks ta keeldub sundkasutusse võetud asja tagasivõtmisest, ning tõendama enda väidete aluseks olevaid asjaolusid. Riigikaitse seaduses sätestatud riigivastutusele ei kohaldata riigivastutuse seadust ega võlaõigusseadust, kui riigikaitse seaduses ei ole sätestatud teisiti (riigikaitseseaduse § 1 lõige 2 1 ) . Riigikaitseseaduse § 87 6 ei ole sätestatud õiglase hüvitise maksmise piiranguid. Samas on õiglane hüvitis juba määratluse järgi piiratud ulatusega õiguskaitsevahend. Riigivastutuse seaduse § 13 vastutuse piiramise tingimusi ei saa analoogia korras kasutada riigikaitseseaduse § 1 lõike 2 1 tõttu. Õiglase hüvitise maksmine isikule on eelnõu § 8 lõike 1 kohaselt piiratud eelkõige siis, kui õiglast hüvitist saama õigustatud isik või teine isik, kelle eest isik vastutab, pani toime kuriteo või väärteo . See lähtub põhimõttest, et kuriteo või väärteo toimepanemine väljub selgelt ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või asja sundkasutusse võtmise piiridest. Oluline on see, et süüteo pani toime isik, kelle suhtes õiglase hüvitise maksmist otsustatakse, mistahes osavõtu või subjektiivse koosseisu vormis. Kui süüteo paneb toime haldusorgani teenistuja, siis ei välista see õiglase hüvitise maksmist, kuid annab haldusorganile aluse regressinõudeks. Õiglase hüvitise maksmine on välistatud ka siis, kui õiglast hüvitist saama õigustatud isik või isik, kelle eest isik vastutab, põhjustas kahju tekkimise, aitas sellele oluliselt kaasa või jättis võtmata kasutusele kahju ärahoidmiseks vajalikud meetmed . Osavastutuse puhul puudutab piirang seda osa, mille eest õiglast hüvitist saama õigustatud isik vastutab. Eelkõige puudutab see ühekordse riigikaitseülesande täitmist, kui isik jätab järgimata vajaliku hoolsuse ja selle tõttu tekib kahju. See säte võib kohalduda ka juhul, kui isik annab sundkasutusse asja, mis ei ole tehniliselt korras, ning kahju asjale tekib enne üleandmist esinenud varjatud puuduse tõttu. Eelnõu § 8 lõike 1 punktis 3 on välistatud õiglase hüvitise maksmine ka isikule, kes oli enda põhjustatud joobeseisundis. Ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel toob joobeseisundis viibimine reeglina kaasa selle, et isik tuleb töölt kõrvaldada kuni kainenemiseni. Selle aja eest isikule tasu ei maksta. Riigikaitseseaduse § 87 6 ega käesoleva määrusega ei laiendata isikule sotsiaalseid garantiisid . Küll annab määruse § 6 haldusorganile volituse kaaluda hüvitise maksmist või ravikulude hüvitamist ühekordse töökohustuse täitmise või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel osalemise tekkinud haiguse või vigastuse korral. Eelnõu § 8 lõikes 2 sätestatakse, et s ellise hüvitise maksmine on välistatud, kui kahju tekkis isiku enda tegevuse, eelkõige enesetappu katse või enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest, tulemusena. Eelnõu § 8 lõike 3 kohaselt ei maksta õ iglast hüvitist, kui sundkasutusse võetud asi hävib sundkasutusse võtmisest sõltumatutel asjaoludel. See säte on analoogiline riigivastutuse seaduse § 13 lõike 1 punktiga 2, kuid reguleerib üksnes asja sundkasutusse võtmist. Sätet tuleb rakendada koostoimes määruse § 7 lõikes 1 sätestatud õiglase hüvitise maksmise tingimustega, mis kehtivad nii asja sundkasutuse kui ka asja sundvõõrandamise korral. Sundkasutusse võtmisest sõltumatu asjaolu on see, mis oleks esinenud või oleks võinud esineda ka siis, kui asja ei oleks võetud sundkasutusse (näiteks kukub tormi ajal sundkasutusse võetud sõidukile puu, mille tõttu sõiduk saab oluliselt kahjustada või hävineb). Oluline on see, et asjaolu, mille tõttu kahju tekkis või asi hävines, ei olnud seotud asja sundkasutusega, mitte muud tehiolud (näiteks ei ole oluline, et asja sundkasutusse mitte võtmise korral oleks sõiduk olnud teises kohas ja siis ei oleks tormi ajal talle see puu peale kukkunud). Eelnõu § 8 lõike 4 kohaselt ei maksta õiglast hüvitist , kui kahju tekkis sõjategevuse tagajärjel . Tegemist on üldise põhimõttega, et kahju ei hüvitata ja õiglast hüvitist ei maksta, kui kahju tekkis sõjategevuse tagajärjel. Kahju on tekkinud sõjategevuse tagajärjel, kui isik, kes täidab ühekordset töökohustust või ühekordset riigikaitseülesannet või kelle asja suhtes on rakendatud asja sundkasutust saab kahju sõjategevuses (nt tema juhitav sõiduk satub tule alla, tema tehast pommitatakse või sundkasutusse võetud asi satub miinile). Kõik need tagajärjed väljuvad ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või asja sundkasutuse rakendamise piiridest, isegi kui nad on sellega kaudselt seotud (n äiteks tehast pommitati põhjusel, et ettevõtja täidab ühekordset riigikaitseülesannet ; sõiduk sattus miinile seoses laskemoona vedamisega ). Asja sundvõõrandamise puhul on oluline omandi ülemineku hetk, st kui asi hävib sõjategevuses enne omandi üleminekut, siis hüvitist ei maksta, aga kui omand on üle läinud ja asi hävineb pärast seda, siis see õiglase hüvitise maksmist ei mõjuta. Haldusorgani otsustab õiglase hüvitise maksmise kolme kuu jooksul alates taotluse saamisest. Kolm kuud on ka aktiivse sõjategevuse korral aeg, mille jooksul normaalne töökorraldus taastub vähemalt osaliselt. Isikud, kes on kaasatud ühekordse riigikaitseülesande täitmisesse või täidavad ühekordset töökohustust peavad saama hüvitise mõistliku aja jooksul, et ennast ülal pidada ja täita enda varalisi kohustusi. Kui ühekordse töökohustuse eest hüvitise maksmine peab toimuma võimalikult koheselt pärast töö tegemist, siis asja sundvõõrandamise hüvitise määramine võib toimuda reeglina pikema aja jooksul. Õiglase hüvitise määramine toimub haldusaktiga. Haldusorgan määrab õiguslikult siduvalt kindlaks õiglase hüvitise suuruse ning tuvastab menetluse käigus olulised asjaolud. Hüvitise määramise haldusakt on vaidlustatav hüvitise väljamaksmisest eraldiseisvalt. Kuna haldusakti vormistamine, kättetoimetamine, täitmine ja vaidlustamine on õigusaktides reguleeritud, siis määruses seda regulatsiooni ei korrata. Reeglina makstakse õiglane hüvitis rahas (riigikaitseseaduse § 87 6 lõige 3 esimene lause). Eelnõu § 10 lõikes 1 täpsustatakse seda, et reeglina kantakse õiglane hüvitis taotluses nimetatud arvelduskontole. See tagab, et hüvitise maksmine on üheselt tõendatav. Eelnõu § 10 lõikes 2 reguleeritakse neid juhtumeid, kus isik põhjendatult soovib saada hüvitist välisriigi krediidiasutuse arvelduskontole või muu makseasutuse kontole. Muud makseasutused on reguleeritud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses ning nende eriliike määrus ei erista. Lõikes sätestatakse põhimõte, et hüvitise väljamaksmisega seotud kulud, välja arvatud riigisisese sularahata arvelduse kulud, kannab hüvitise saaja. Kaetud on nii see juhtum, kui krediidi- või makseasutus ise võtab makselt laekumisel mingi summa või konverteerib summa teise valuutasse makse saajale kahjuliku intressi või vahendustasuga, kui ka see, kui kahju tekitanud haldusorgan peab maksma täiendavaid tasusid sellise makse tegemise eest (need arvatakse enne ülekande tegemist väljamakstavalt summalt maha). Hüvitise väljamaksmisega seotud kulud ja mahaarvamised arvutatakse pärast kahju hüvitamise kohta haldusakti andmist ning ei pruugi üldse või täies ulatuses sisalduda haldusakti põhjenduses. Tegemist on osaga haldusakti täitmisest, mitte kahju hüvitamise otsuse tegemisel tehtava otsustusega. Isikul on õigus nõuda õiglast hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise kohustus ei saa riiki jääda ülemäära pikaks ajaks koormama. Selleks on oluline määrata kindlaks õiglase hüvitise taotluse esitamise tähtaja kõrval ka selle materiaalõiguslik loobumine. Kui isik loobub õiglasest hüvitisest, siis õiglase hüvitise nõuet ei teki või see lõppeb. Õiglase hüvitise nõuet ei teki, kui isik on etteulatuvalt loobunud õiglase hüvitise nõudest. Kui isik loobub õiglase hüvitise nõudest pärast nõude tekkimist, siis nõue sellega lõppeb. Kuna tegemist on üldise nõude käsutamise regulatsiooniga, mis on tuletatav võlaõigusseadusest, siis ei ole seda määruses korratud. Reguleeritud on konkludentne nõudest loobumine ja solidaarsest nõudest loobumine. Eelnõu § 11 lõike 1 kohaselt loetakse isik nõudest loobunuks, kui haldusorgan on teavitanud isikut õigusest saada õiglast hüvitist ning isik ei ole täh taja jooksul esitanud taotlust õiglase hüvitise saamiseks. See annab võimaluse riigil lugeda nõue lõppenuks. Kui isik esitab hiljem taotluse õiglase hüvitise saamiseks, siis tuleb lisaks tähtaja ennistamisele (menetlusõiguslik küsimus) hinnata ka seda, kas isik oli nõudest kehtivalt loobunud või mitte (materiaalõiguslik küsimus). Isegi, kui taotluse esitamise tähtaeg ennistatakse, võib haldusorgan haldusmenetluse käigus jõuda järeldusele, et isik on konkludentselt nõudest loobunud ja jätta sellel põhjusel taotluse rahuldamata. Oluline on, et tähtaeg tuleb ennistada ja isik ei ole nõudest loobunud, kui haldusorgan on jätnud täitmata õiglase hüvitise taotlemise võimalustest teavitamise kohustuse. Haldusorgan peab tõendama, et isikule on teavitus kätte toimetatud (kas koos haldusaktiga või eraldi dokumendis, sellel ei ole õiguslikku tähendust). Kui isik ei ole määruse § 3 lõikes 4 sätestatud teavitust kätte saanud või haldusorgan ei suuda selle kättetoimetamist tõendada, siis tuleb õiglase hüvitise taotluse esitamise tähtaeg ennistada ja nõudest loobumise küsimus ei tõusetu. Kui õiglast hüvitist on õigustatud saama mitu isikut solidaarselt, siis saab iga isik loobuda nõudest üksnes enda suhtes. Selleks, et solidaarne nõue lõppeks ka teiste solidaarvõlgnike suhtes, tuleb nad menetlusse kaasata ja viia läbi haldusmenetlus. Haldusmenetluse alustamiseks tuleb eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt esitada kirjalik avaldus. Selle avalduse lahendamise käigus tuleb kaasata teised solidaarvõlgnikud ja selgitada välja, kas teised solidaarvõlgnikud on nõus nõudest loobumisega. Kui teised solidaarvõlgnikud ei vaidle nõudest loobumisele vastu või on sellega , võib nõudest loobumise avalduse rahuldada kõigi solidaarvõlgnike suhtes. Sellisel juhul õiglase hüvitise nõue lõppeb kõigi solidaarvõlgnike suhtes . Käesolev säte ei reguleeri solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Nõudest loobumine kui tahteavaldus kehtib ka õigusjärglaste suhtes. Kuna õiglase hüvitise nõue ei ole tsiviilõiguslik nõue, siis on vaidluste vältimiseks eelnõu § 11 lõikes 3 sätestatud, et õigusjärglased ei saa samuti õiglase hüvitise nõuet esitada, kui isik on kehtivalt nõudest loobunud. See kehtib nii juhul, kui isik on loobunud õiglase hüvitise nõuetest etteulatuvalt , kui ka pärast nõude tekkimist. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatakse kehtivas õiguses olemasolevaid termineid, uusi termineid kasutusele ei võeta. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei oma puutumust Euroopa Liidu õigusega Määruse mõjud E elnõu täpsustab seaduses sätestatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise või asja sundvõõrandamisega tekitatud kahju õiglase hüvitise maksmise taotluse esitamise ja lahendamise tingimusi ja korda . Määrusel on eelkõige mõju Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet (alates 1. septembrist 2022. a Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse) ja Vabariigi Valitsuse korraldusele. Määrusel puuduvad mõjud sotsiaalsele ja demograafilisele olukorrale, riigi julgeolekule ja välissuhtlusele, majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule. Eelnõukohase määrusega kehtestatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise või asja sundvõõrandamisega tekitatud kahju õiglase hüvitise maksmise taotluse esitamise ja lahendamise täpsemad tingimused ja kord. Asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise rakendjaks on eelkõige Kaitsevägi ja Vabariigi Valitsuse ning Kaitseressursside Amet (alates 1. septembrist 2022. a Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus) ülesandeks on eelnevalt määrata kindlaks sundkastusse võetavad või sundvõõrandatavad asjad. Ühekordse töökohustuse võib panna riigikaitseseaduse § 51 1 lõike 1 alusel k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal iga valitsusasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus ja tema volitatud isik . Ühekordse riigikaitseülesande või panna riigikaitseseaduse § 43 3 lõike 1 alusel k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet (alates 1. septembrist 2022. a Riigi Kaitseinvesteeringute K eskus ) ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus . Nendele haldusorganitele tekib eelnõukohase määruse alusel kohustus teavitada riigikaitselise piirangu rakendamisel isikut õiglase hüvitise saamise õigusest ning viia läbi haldusmenetlus õiglase hüvitise määramiseks. Haldusmenetluse läbiviimine on tuletatav ka seadusest, kuid eelnõukohase määrusega on seda täpsustatud. Kuna määrus on kohaldatav vaid kehtestatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal , siis on selle kohaldamise sagedus eelduslikult madal. Eelnõukohases määruses sätestatud isiku õiglase hüvitise saamise võimalusest teavitamise kohustuse ning konkludentse loobumise regulatsiooniga luuakse suurem õigusselgus selles, millised on isiku õigused õiglast hüvitist saada ning riigi kohustused isikute suhtes õiglase hüvitise maksmisel. Sellega väheneb oluliselt määratlematus ning eelduslikult muutub õiglaste hüvitiste maksmine tõhusamaks. E eldatavad kulud ja tulud Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsioon või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise või asja sundvõõrandamisega seotud õiglase hüvitise maksmisega eeldatavad kulud ja tulud on arvestatud r iigikaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus e eelnõu nr 417 SE koostamisel. Eelnõu kohase määruse rakendamine ei mõjuta seaduse koostamisel arvestatud eeldatavaid kulusid ega tulusid, sest määrusega üksnes täpsustatakse seaduses sätestatud tingimusi. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlast amiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Kaitseväele , Kaitseressursside Ametile ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele . EELNÕU 23.05.2022 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 87 6 lõike 9 alusel. § 1. Reguleerimis- ja kohaldamisala (1) Määrusega reguleeritakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise (edaspidi õiglane hüvitis ) maksmise tingimusi ja korda. (2) Määrust kohaldatakse isiku, kellele on seaduse alusel või haldusaktiga pandud ühekordne töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise kohustus või kellele kuuluv asi on võetud sundkasutusse või sundvõõrandatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, ja tema õigusjärglase (edaspidi isik ) suhtes. § 2. Õiglase hüvitise maksmise alused Õiglast hüvitist makstakse ulatuses, milles riik on avalikes huvides koormanud isikut rohkem või piiranud tema õigusi rohkem, kui see tuleneb avalik-õiguslike kohustuste täitmisel üldiselt ühiskonna liikmeid koormab või on hõlmatud isiku üldisest kodanikukohustusest. § 3. Õiglase hüvitise taotlemine (1) Õiglase hüvitise saamiseks esitab isik haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või rakendas asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist, kirjaliku taotluse (edaspidi õiglase hüvitise taotlus ). (2) Õiglase hüvitise taotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul alates ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise või asja sundkasutuse lõppemisest või asja sundvõõrandamise otsuse tegemisest. (3) Taotluses märgitakse järgmised andmed: 1) füüsilisest isikust taotluse esitaja ees- ja perekonnanimi või selle puudumisel sünniaeg; 2) juriidilisest isikust taotluse esitaja ärinimi ja registrikood; 3) taotluse esitaja elu- või asukoha aadress, telefoninumber, e-postiaadress ja muud kontaktandmed; 4) ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise otsuse teinud haldusorgani nimetus ning otsuse tegemise aeg; 5 ) õiglase hüvitise maksmise aluseks olevad asjaolud; 6 ) muud õiglase hüvitise maksmise otsustamisel tähtsust omavada asjaolud. (4) Haldusorgan teavitab isikut, kellele ta on määranud ühekordse töökohustuse, kes täidab ühekordset riigikaitseülesannet või kelle suhtes on rakendatud asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist õiglase hüvitise maksmise tingimusest ja korrast. Kui haldusorgan on rikkunud teavitamise kohustust ja isik on sellel põhjusel laskunud õiglase hüvitise taotluse tähtaja mööda, siis ennistab haldusorgan taotluse esitamise tähtaja enda algatusel või isiku taotluse alusel. § 4. Õiglane hüvitis ühekordse töökohustuse täitmise eest (1) Isikule hüvitatakse ühekordse töökohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. (2) Isikule makstakse õiglast hüvitist ühekordse tööülesande täitmise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alamäära ulatuses. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel makstav tasu olek s ühekordse töökohustuse sisu ja selle täitjalt oodatavat kvalifikatsiooni arvestades ilmselgelt ebaõiglane, siis võib haldusorgan maksta õiglase hüvitisena tasu nõutavale kvalifikatsioonile vastava ameti- või töökoha Statistikaameti avaldatud viimase kuukeskmise bruto palga alusel. § 5. Õiglane hüvitis ühekordse riigikaitseülesande täitmise eest (1) Isikule hüvitatakse ühekordse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsese ne kulu õiglases ulatuses. Isikule ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles ühekordse riigikaitseülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. (2) Ühekordse riigikaitseülesande täitmise õiglaseks kuluks on eelkõige järgmised kulud: 1) kulunud esemete, ainete ja materjalide soetusmaksumus; 2) osalenud töötaja ja ametniku töötasu- ja palgakulu; 3) teenust osutanud isikule makstud tasu ja maksud. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel makstav hüvitis oleks ühekordse riigikaitseülesande täitmise tegelikke dokumentaalselt tõendatud kulu arvestades ilmselgelt ebaõiglane, siis võib haldusorgan hüvitada isikule täiendavalt kütte, elektri, vee, gaasi ja muude ühekordse riigikaitseülesande täitmisega seotud otsese kulu. Haldusorgan võib leppida ühekordset riigikaitseülesan net täitva isikuga kokku muu õiglase hüvitise . (4) Isikule ei hüvitata ühekordse riigikaitseülesande tõttu saamata jäänud tulu. § 6. Hüvitis haiguse või vigastuse korral Inimesele, kes täitis ühekordset töökohustust või osales vahetult ühekordse riigikaitseülesande täitmisel ning kelle töövõime selle tõttu puudub või on vähenenud, võib haldusorgan maksta ühekordset hüvitist kuni kahe aasta Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära summas või hüvitada ravi- ja ravimite kulu, mida ravikindlustuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt ei hüvita Eesti Haigekassa. § 7. Õiglane hüvitis asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eest (1) Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsene kulu õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus või asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati isiku poolt seadusest tulenevate nõuete täitmata jätmise tõttu. (2) Asja sundkasutusse võtmisel ei hüvitata asja kasutuseelist. (3) S undkasutusse võetud asja kasutuskõlbmatuks muutumisel või hävimisel hüvitatakse samaväärse asja keskmine turuhind või asendatakse see samaväärse asjaga. Sundvõõrandamisel hüvitatakse isikule asja keskmine turuhind. Hüvitise maksmisel võetakse aluseks asja turuhind asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise rakendamise hetkel. Haldusorgan võib vähendada hüvitist niivõrd, kui asja väärtus oleks vähenenud asja tavapärase kasutamise korral. (4) Sundkasutusse võetud asja kahjustamisel hüvitatakse asja väärtuse vähenemine. Haldusorgan võib hüvitise maksmise asemel asja enda kulul remontida. Hüvitist ei maksta asja sundkasutamise käigus tavapärase kulumise eest. (5) Kui isik põhjendatult keeldub sundkasutusse võetud asja tagasivõtmisest, siis võib haldusorgan hüvitada asja väärtuse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimustel ja korras. § 8. Õiglast hüvitist välistavad asjaolud (1) Õiglast hüvitist ei maksta, kui isik või teine isik, kelle eest isik vastutab: 1) pani toime kuriteo või väärteo; 2) põhjustas kahju tekkimise, aitas sellele oluliselt kaasa või jättis võtmata kasutusele kahju ärahoidmiseks vajalikud meetmed; 3) oli enda põhjustatud joobeseisundis. (2) Käesoleva määruse § 6 sätestatud ühekordset hüvitist või ravikulude hüvitist ei maksta, kui haigus või vigastus tekkis isiku enda tegevuse tulemusena, eelkõige enesetappu katse ega enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest, tulemusena. (3) Õiglast hüvitist ei maksta, kui sundkasutusse võetud asi hävib sundkasutusse võtmisest sõltumatutel asjaoludel. (4) Õiglast hüvitist ei maksta, kui kahju tekkis sõjategevuse tagajärjel. § 9. Õiglase hüvitise määramine (1) Haldusorgan otsustab õiglase hüvitise määramise kolme kuu jooksul taotluse saamisest arvates. (2) Haldusorgan otsustab õiglase hüvitise määramise või sellest keeldumise haldusaktiga. § 10. Õiglase hüvitise väljamaksmine (1) Õiglane hüvitis kantakse üle taotluses nimetatud arvelduskontole. (2) Õiglase hüvitise välisriigi krediidiasutuse arvelduskontole või muu makseasutuse kontole maksmise korral ei vastuta haldusorgan ajalise viivituse eest, mis on tekkinud makse tegemise ja arvelduskontole raha laekumise vahel, ega õiglase hüvitise suuruse erinevuse eest, mis on tekkinud välisriigi krediidiasutuse teenustasude maksmise või valuutakursi muutumise tõttu makse tegemise ja selle kontole laekumise vahelisel ajal. Haldusorgan võib vähendada hüvitise summat nende teenustasude võrra, mida tema peab makse teostajana kandma. § 11. Õiglasest hüvitisest loobumine (1) Kui haldusorgan on teavitanud isikut õigusest saada õiglast hüvitist ja isik ei ole esitanud tähtaegselt taotlust õiglase hüvitise saamiseks, siis eeldatakse, et ta on loobunud õiglasest hüvitisest. (2) Kui üks õiglast hüvitist solidaarselt saama õigustatud isikutest on taotlenud õiglase hüvitise maksmist, siis peab isik hüvitisest loobumiseks esitama kirjaliku avalduse. (3) Kui isik on loobunud õiglasest hüvitisest, siis ei ole tema õigusjärglasel õigust iseseisvalt hüvitist nõuda. Kaja Kallas peaminister Kalle Laanet kaitseminister Taimar Peterkop riigisekretär