Kiri

Justiitsministeerium 22.11.2024 nr 2-2/2977-1 Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu Austatud Liisa-Ly Pakosta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitab Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Erkki Keldo majandus- ja tööstusminister Lisad: 1) eelnõu; 2) eelnõu seletuskiri; 3) seletuskirja lisa (avaliku konsultatsiooni tagasiside) Mari-Liis Aas +372 625 6459 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158  Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri Lisa Nr Esitaja ja ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus Justiitsministeerium 1. Seletuskirjas (lk 13) on selgitatud, et muudatused on Arvestatud. Eelnõu seletuskirja on täiendatud ning täpsustatud on, et TKS § 4 kooskõlas ka võlaõigusseadusest (VÕS) tuleneva lg 9 esimene lause „Kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud lepingu muutmise regulatsiooniga; nimelt nähakse arveedastusviisi igal ajal muuta“ näeb tarbijale ette õiguse VÕS § 13 lõike 1 alusel võimalus lepingut muuta ka kestvuslepingu ühepoolseks muutmiseks kooskõlas VÕS § 13 lg- seaduses sätestatud juhtudel ehk kõnesoleval juhul saab ga 1. lepingu muutmise võimaluse näha ette TKS-ga. Palume seletuskirjas täpsustada, millised kavandatavad sätted TKS-is konkreetselt annavad õiguse lepingu ühepoolseks muutmiseks VÕS § 13 lg 1 järgi. Juhime tähelepanu, et Riigikohus on leidnud, et "Lepingut võib VÕS § 13 lõike 1 järgi muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. See kehtib ka tüüptingimustega lepingu puhul. Tüüptingimusi kasutavale lepingupoolele ei tulene seadusest õigust muuta lepingutingimusi ühepoolselt, nagu võib järeldada kohtulahenditest. Tüüptingimuste ühepoolse muutmise õigus peab tulenema konkreetsest seaduse sättest või lepingutingimusest." (RKTKo 7.04.2014. a nr 3-2-1- 12-14, p 32). VÕS-i kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et seaduses ettenähtud lepingu ühepoolse muutmise õigust võib pool kasutada seaduses ettenähtud eelduste olemasolul, st sõltumatult teise poole nõusolekust. Poolte kokkulepet ei ole vaja seega siis, kui seaduses on ette nähtud poole õigus lepingut 1  muuta. Näiteks ei ole lepingu muutmiseks vaja poolte kokkulepet SMGS-i art 21 §-s 1 sätestatud olukorras ehk veotakistuse esinemisel raudteel. Tüüptingimuste ühepoolne muutmine ei ole lubatud muudel kui konkreetsest seadusesättest või lepingutingimusest tulenevatel alustel 2. EN § 1 p-ga 1 muudetakse TKS § 4 lõiget 4. Selgitatud. Eelnõusse on sätestatud kaupleja kohustus väljastada tarbijale Kavandatava muudatuse tulemusel peaks tarbija teatud vaikimisi, s.t ilma tarbija nõudmiseta paberostukviitung olukorras, juhtudel ise omaalgatuslikult aktiivselt reageerima ostu kus tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või tõendava dokumendi saamiseks. Palume kaaluda, mis kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada. meetmed tuleks täiendavalt eelnõusse lisada selleks, et Lisaks väljastatakse tarbijale paberostukviitungit alati siis, kui tagada tarbija õiguste parem kaitse, arvestades ostu tarbija seda ostuhetkel kauplejalt küsib. tõendava dokumendi olulisust. Leiame, et selline lahendus, kus tarbijale tuleb esitada paberil ostu Eelnõusse on kavandatud, et kaupleja ei pea vaikimisi paber- tõendav dokument üksnes tarbija nõudmisel (st tarbija ostukviitungit väljastama juhul, kui kaupleja poolt tarbijale peab ise omaalgatuslikult ja aktiivselt paberostutšeki pakutav kliendikaart, mida tarbija ostmisel kasutab, võimaldab saamiseks tegutsema), ei pruugi olla mõistlik, tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja arvestades seda, et tarbijatele soovitakse õiguskorras lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest tagada kõrgetasemeline kaitse. Nimelt, seletuskirjas (lk müügigarantiis ettenähtud tingimustel. 2) on leitud, et tarbija jaoks on oluline ostuhetkel hinnata, kas ta võib näiteks tulevikus võimalike Lisaks on eelnõu seletuskirja korrigeeritud ning selgitatud, et kuigi pretensioonide esitamiseks vajada ostukviitungit või olukorras, kus tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus peaks jõudma mitte. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kohtusse, kehtib reegel, et igaüks tõendab oma väited ise, on (TTJA) on seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu praktikas sellest tarbija kasuks irdutud. tõendada ka pangakonto väljavõttega. Samuti on MKM leidnud lisas 1 (lk 11), et "Samas võrdsustab TTJA Samuti on ka tarbijavaidluste komisjon (TVK) toonud oma pangakonto väljavõtte samamoodi ostukviitungiga." juhendis välja, et kui tarbija esitab avalduse tarbijavaidluste Kaldume arvama, et pangakonto väljavõttega on komisjonile, tuleb avaldusele esitada juurde maksekorraldus ehk võimalik tõendada müügilepingu võimalikku makset tõendav dokument. TVK loeb maksekorralduseks sõlmimist ja kaupluses tasumist, kuid võimalik ei ole maksekorralduse, pangakonto väljavõtte, sularahatšeki, kviitun- üldjuhul tõendada seda, milline konkreetne ese gi. kauplusest osteti (ehk müügilepingu eset). See aga 2 tähendaks, et tarbija peaks suutma teatud juhtudel Lisaks viis Eesti Kaupmeeste Liit enne VTK koostamist läbi vaidluse korral muude tõenditega tõendada, milline küsitluse, kus uuriti kauplejate valmisolekut ostukviitungeid konkreetne ese kauplusest osteti. Näiteks peaks tarbija tagantjärgi n-ö välja võtta. Kaupmeeste poolt on selleks kohtumenetluses, kas taotlema kohtult tõendite valmisolek, kui ost on sooritatud pangakaardiga või ost on kogumist või paluma kohtult hea usu põhimõttest registreeritud kliendikaardiga. Sellest tulenevalt kõnealune säte ka lähtuvalt erandlikku tõendamiskoormise ümber- sellisel kujul sõnastati. pööramist. Kõik need meetodid tähendaksid tarbijale suure tõenäosusega täiendavat ajalist ja rahalist Samuti ei ole kauplejal ka kehtiva regulatsiooni kohaselt kohustus lisakulu, mis võib tekitada olukorra, et oma õiguste väljastada igal juhul ostukviitungit - nimelt sätestab TKS § 4 lg 5, jõustamine on tarbijale keerulisem ja seetõttu võib ta et väiksema kui 20 euro suuruse ostusumma korral väljastatakse loobuda oma õiguste kaitsmisest. Tarbijate õiguste ostukviitung tarbija nõudmisel. tagamise vajadusele on juhtinud tähelepanu ka lisas 1 Tallinna Linnakantselei. Palume ka selgitada väidet: "Hilisem tõendamiskoor- mus (et see kaup osteti just sealt) on jätkuvalt kauplejal, s.t seda põhimõtet muudatustega ei muudeta." (vt MKM-i vastus Lisa 1, lk 8). Kaupleja on TKS § 2 lõike 1 p 2 järgi isik, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või kutsetegevusega (st kaupleja ei ole tarbija). Kahtleme, kas tõendamiskoormis ikka lasub kauplejal, pigem on selline tõendamiskoormus tarbijal. TsMS § lõike 1 esimese lause järgi peab "kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti". TTJA on 2020. a selgitanud, et kui kõik ostud on tehtud ühe kaardimaksega, siis ühe asja ostu tõendamine pangakonto väljavõttega on keeruline ja soovitanud hoida alles ostutšekk kui kõige kindlam viis ostu tõendamiseks. Pangakonto väljavõte on nö teine ostu tõendav dokument. 3 3. EN § 1 p 1 (TKS § 4 lõige 4) järgi on paberdokumendi Arvestatud. TKS § 4 lg 4 sõnastust on muudetud nii, et kauplejal on kohustus esitamise kohustus ka juhul, kui klient kasutab väljastada ostu tõendav paberdokument mh juhul, kui tarbija kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija säilitada kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist. ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja Märgime, et kaupleja võib tarbijale pakkuda ka lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest garantiid (VÕS § 155), mis võib olla pikem kui müügigarantiis ettenähtud tingimustele. seadusjärgne kaheaastane lepingutingimustele mittevastavuse vastutuse periood. Täiendavalt juhime Seega on muudatuste puhul arvestatud ka kaupleja poolt teatud tähelepanu, et asja asendamisel ja parandamisel juhtudel antava müügigarantiiga (VÕS § 230) kui ka sellega, et pikeneb seadusjärgne vastutuse aeg (VÕS § 218 lõige asja asendamisel ja parandamisel pikeneb seadusjärgne vastutuse 31). Palume kaaluda, kas neid olukordi tuleks aeg (VÕS § 218 lõige 31). kavandatavas regulatsioonis arvesse võtta. 4. EN § 1 p 3 (TKSi § 4 lõige 51) – eelnõust nähtub, et Arvestatud TKS § 4 lõike 51 mõte on see, et kauplejal puudub kohustus muudatuste tagajärjel puudub kauplejal edaspidi üldine osaliselt. väljastada paberostukviitung juhul, kui tarbija on andnud nõusole- kohustus väljastada tarbijale ostu tõendav dokument nn ku ostukviitungi edastamiseks digitaalselt (näiteks klienditee- digitaalsel kujul (tarbija e-postile või klienditeenindus- ninduskeskkonda või e-postiaadressile). Seda mõtet on seletuskir- keskkonda või internetipanka), sõltumata tarbija nõud- jas selgitatud. Lõikes 4 on sätestatud eraldi juhud, millal kaupleja misest. Seletuskirjas (lk 2) on selgitatud: "Seega, kuigi on kohustatud paberostukviitungi tarbijale väljastama. muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust ostukviitungit vaikimisi väljastada, on tarbijal võimalik Eelnõu seletuskirja on vastavalt muudetud, et oleks üheselt aru- ostu hetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning saadav, et paberostukviitungi ning digitaalselt saadetud ostukvii- kauplejal on kohustus see paberil väljastada või saata tungi puhul on mõlemal juhul tegemist kirjalikku taasesitamist ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt." võimaldava vormiga. Seega tundub olevat võimalik tõlgendus, et juhul, kui tarbija küsib paberostukviitungit, on vaid sellisel juhul Samuti on eelnõu lõiget 51 täiendatud vastavalt, et tarbija peab võimalik kauplejal ostutšekk esitada tarbija nõusolekul andma kauplejale sõnaselge nõusoleku digitaalse ostukviitungi talle digitaalselt, kuid kauplejal pole kohustust omaal- edastamiseks gatuslikult nn digitaalsel kujul ostutšekki tarbijale edastada. Palume täiendavalt analüüsida ja selgitada, Mis puudutab püsiva andmekandja kasutamise nõude millal on kauplejal digitaalse dokumendi (ostutšeki) kehtestamist, siis eelnõu koostajad ei pea seda vajalikuks. Ka tänasel päeval edastavad osad kauplejad (peamiselt toidupoed) 4 esitamise kohustus ja selgemalt õigusaktis see nõue tarbija nõusolekul ostukviitungeid klienditeeninduskeskkonda, sõnastada. mis ei ole tarbija mõjussfääris. See on siiani hästi toimunud, sest Seonduvalt kavandatava TKS § 4 lõigetega 4 ja 51 kauplejad on tarbijaid sellise lahenduse poole läbi kampaaniate ka juhime tähelepanu ka järgnevale. Seletuskirja põhjal suunanud ning praktikas ei ole probleeme esinenud. võib jõuda järeldusele justkui oleks paberostukviitung õiguslikult midagi muud võrreldes nn digitaalselt edas- tatava ostukviitungiga. Õiguslikult aga on mõlemal juhul tegemist kirjalikku taasesitamist võimaldava vormiga. Seega palume täpsustada, kas termineid mõistetakse ja kasutatakse eelnõus korrektselt. Nimelt, seletuskirjas (lk 5) on selgitatud, et "Kui kaupleja esitab tarbijale ostukviitungi kirjalikku taasesitamist võimal- davas vormis, ei ole vaja paberostukviitungit edasta- da." ja "Samuti sätestatakse, et tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetav arve peab sisaldama vähemalt lõikes 4 olevat kohustuslikku teavet." Kehtivast TKS § 4 lõikest 4 tuleneb kauplejale kohustus esitada tarbijale kirjalikus või tarbija nõus- olekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kauba müümist või teenuse osutamist tõendav doku- ment. TsÜS § 78 lõike 1 järgi nõuab kirjalik vorm tehingupoolte poolt omakäelist allkirjastamist, tehingu kirjaliku vormiga loetakse reeglina võrdseks ka elek- trooniline vorm (TsÜS § 80 lõige 1). TsÜS § 80 lõige 2 kohaselt peab tehing elektroonilise vormi järgimiseks olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjas- tatud (TsÜS § 80 lg 3 kolmanda lause järgi on elektroo- niliseks allkirjaks ka digitaalallkiri). Kuna tavapärased paberostutšekid, mis kauplustes väljastatakse, ei ole eelduslikult reeglina omakäeliselt (ega eelduslikult ka 5 elektrooniliselt allkirjastatud), ei saaks sellised paber- ostutšekid olla kirjalikule vorminõudele vastavad TsÜS § 78 lõike 1 järgi. See, et ostutšekk väljastatakse pabe- ril, ei muuda seda automaatselt kirjalikule vorminõude- le vastavaks. Võimalik tundub olevat järeldus, et selli- sed paberostutšekid vastavad kirjalikku taasesitamist võimaldavale vormile (TsÜS § 79) nagu seda võiksid olla ka nn digitaalsed ostutšekid. Kirjalikku taasesita- mist võimaldava vormi sisu sätestab TsÜS § 79. TsÜS- i kommenteeritud väljaandes on leitud, et sellisele vorminõudele vastaks näiteks see, kui info on talletatud paberkandjale või arvutis, aga sellele vormile võib vastata ka faksi, e-kirja või SMS-i saatmine. Oluline on, et salvestatud infot oleks hiljem võimalik lugeda, andmekandja võimaldaks infot püsivalt salvestada, infot saaks kirjalikult taasesitada (st lihtsalt loetavalt kirjatähtedena taasesitada, sh arvuti- või telefoniekraa- nil). Märgime, et igal juhul peaks olema tarbijale tagatud hilisem ligipääs muutmata kujul ostutšekile. Palume kaaluda, kas kavandatavate muudatuste puhul võiks olla asjakohane rääkida püsiva andmekandja mõistest (VÕS § 111) ja kas selliselt võiks olla võimalik tagada tarbijate õigusi paremini. Nimelt, arvesse tuleks ka võtta erinevaid võimalikke negatiivseid takistusi – näiteks, mida peaks tarbija tegema siis, kui kliendi- teeninduskeskkond ühel päeval enam ei tööta või muul põhjusel tarbija ei saa enam endast mittesõltuvatel põhjustel klienditeeninduskeskkonda, st ostu tegemist tõendavale dokumendile või arvele enam ligi? Kui 6 kaupleja esitab tarbijale pärast ostu näiteks paberostu- tšeki, on paberostutšekk tarbija nn mõjusfääris ja vastutusalas ning kui tarbija nt kaotab paberostutšeki ära, on see juhtunud eelduslikult tarbijast (mitte kauple- jast) lähtuvatest põhjustest. Ostutšeki edastamine elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda tähendaks aga seda, et ostutšekk ei pruugi olla tarbija nn mõju- sfääris, vaid ligipääs ostu tõendavatele dokumentidele on kaupleja tagada. Sellest lähtuvalt palume kaaluda, kas kavandatavate muudatuse puhul võiks olla asja- kohane rääkida püsiva andmekandja mõistest, mille sätestab VÕS § 111. Püsiva andmekandja termin tule- neb EL õigusest ja püsivaks andmekandjaks võivad olla paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROM-id, DVD-d, mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad, tekstisõnumid ning muud meediumid, mis vastavad VÕS §-s 111 nimetatud kriteeriumidele. Püsivaks andmekandjaks ei ole veebilehed, mis nimetatud tunnustele ei vasta. Oluline on ka see, et püsiv andmekandja ja kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm ei ole samatähendus- likud terminid. Mis puudutab kavandatavas TKS § 4 lõikes 51 nime- tatud tarbija antud nõusolekut, siis palume kaaluda, mis viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptin- gimustes või peaks tarbija selleks eraldi nõusoleku andma, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise valiku tegema, sisestama andmed vms. Vaadates teisi TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust "sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS § 551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Palume seega ka kaaluda, 7  kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks aidata kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele. TsÜS § 68 lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste ning kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud, et "sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või kirja- likult. 5. EN § 1 p 4 (TKS § 4 lõige 6) – palume selgitada, Selgitatud. Kuivõrd eelnõus on toodud välja, et kauplejal on õigus nõuda millistest tingimustest lähtuvalt oleks kauplejal õigus tarbijalt postikulude hüvitamist, siis ei pea eelnõu koostaja nõuda tarbijalt kulude hüvitamist. Seletuskirjas (lk 5) vajalikuks eraldi sätestada, et tarbijalt nõutav summa ei tohi on leitud, et "Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii ületada kulu, mis tekib kauplejal sellise arveedastusviisi elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti kasutamise eest. teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis kauple- Lisaks on lõike 6 (tulenevalt eelnõu muudatustest lõige 61) jate hinnangul on praegu summas 1 eurot. Kauplejal on sõnastust täpsustatud selliselt, et tarbijal on võimalik ise valida, õigus nõuda sellisel juhul tarbijal postikulude hüvita- millisesse kanalisse on kaupleja kohustatud tarbijale tasuta arve mist, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb edastama. Sõnastuse muutmisega eemaldatakse võimalus tarbijale edastada tasuta." Märgime, et VÕS § 281 kõnealust sätet tõlgendada tarbija suhtes kahjulikult. sätestab tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava lepingu puhul. Palume ka kaaluda, kas oleks vajalik lisada VÕS § 281 lõikega 2 analoogiline säte, mis pii- raks kaupleja õigust nõuda kulude hüvitamist selliselt, et tarbijalt nõutav tasu ei või ületada kulu, mis tekib kauplejal sellise arveedastusviisi kasutamise eest. Seletuskirjast (lk 5) on võimalik järeldada, et TKS § 4 lõike 6 eesmärk peaks olema see, et tarbija üks ja mittedubleeriv valitav arveedastusviis peab olema igal juhul tasuta. Palume hinnata, kas säte võib võimaldada tarbijale kahjulikku tõlgendust, mille kohaselt tarbija üksainus valitav arve edastusviis ei pea igal juhul ole- ma tasuta, vaid kõigest vähemalt üks arveedastusviis terves valikus, mille hulgast tarbija saab/peab valiku 8 langetama, peab olema tasuta. Selliselt võivad tekkida nt olukorrad, kus kaupleja saaks otsustada, et üks ja ainus arve tasuta arve edastusviis on e-postiga arve edastamine, kuid postiaadressile paberarve saamine oleks igal juhul tasuline, sh ka siis, kui see oleks ainus tarbija valitud arveedastusviis. Juhul, kui selline tarbi- jale kahjulik tõlgendus on võimalik, paluksime sätte sõnastust täpsustada. Sellise võimaliku riski tõenäosuse esinemist kinnitab lisas 1 EKTK punktis 5 esitatud kommentaar: "Näiteks kui tarbija on tellinud endale e- arve ja kaupleja on andnud teada, et e-arve saamine on tasuta, kuid muud arve saatmise viisid mitte, siis ei tohiks tarbijal olla õigust nõuda kauplejalt, et tasuta kanaliks oleks paberarve saatmine. Seega tarbijal peaks olema õigus muuta tasuta kanalit üksnes teatud juhtudel, näiteks siis, kui kaupleja on tasuta kanaliks määranud e-arve, kuid tarbija ei soovi e-arvet, vaid soovib saada arvet oma meilile." Lisaks palume sätet täpsustada selliselt, et sättest enesest oleks selgelt aru saada, kas säte kehtestab loetelu kõikidest lubatavatest arveedastusviisidest või sätestab loetelu nendest arveedastusviisidest, mida kaupleja peab tarbijale igal juhul pakkuma tasuta (v.a juhul, kui tarbija soovib saada sama arvet dubleerival viisil). Seletuskirjas (lk 5) on leitud, et kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda tasuta kanalina ei käsitata. Leiame, et kavandatavast sättest ei tulene selgelt välja see, et säte reguleerib kohustuslikku tasuta kanalites arvete edastamist, mitte üldiselt arvete edastamist. Leiame, et seega võib tekkida segadus ja küsimus, kas kauplejal on õigus edastada arveid ka 9  muude kanalite vahendusel, kui tarbija sellist edastus- viisi soovib valida (nt e-arve). Hetkel võib sättest järeldada, et tegu on kinnise loeteluga, mis ei võimalda kauplejal pakkudagi teisi (tasuta) arveedastusviise. 6. EN § 1 p 5 (TKS § 4 lõige 7) – palume kaaluda, mis Arvestatud. TKS § 4 lõikesse 61 on lisatud sarnaselt kehtivale seadusele säte, viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise et vaidluse korral tõendab tarbijalt nõusoleku saamist kaupleja. nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptingi- mustes või peaks tarbija eraldi selleks andma nõus- oleku, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise valiku tegema, sisestama andmed vms). Vaadates teisi TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust "sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS § 551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Paluksime seega ka kaaluda, kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks aidata kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele. TsÜS § 68 lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste ning kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud, et "sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või kirjalikult. Lisaks palume selgitada, miks on tõendamiskoormuse ümberpöördumise põhimõte võrreldes kehtiva TKS § 4 lõikega 7 kavandatavast sättest välja jäetud. Palume sellest lähtuvalt ka kaaluda, kas tarbija huvides oleks see, kui selline lause lisada kavandatava TKS § 4 lõikesse 7. Kehtiv TKS § 4 lg 7 sätestab teises lauses, et tarbijalt nõusoleku saamist tõendab vaidluse korral kaupleja. 7. EN § 1 p 7 (TKS § 4 lg 9) – üheselt ei ole selge, mida Arvestatud. TKS § 4 lg 9 sõnastust on muudetud järgmiselt: „Kui kaupleja teeb tähendab lauseosa: "kui kaupleja on tarbijale sellist tarbijale arve edastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija tahteavalduse tegemise viisi pakkunud." Palume sellega nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja vastavasisulises selgitada, mida täpsemalt on selle lauseosa all mõeldud 10 ja kuidas praktikas peaks kauplejapoolne tahteavalduse tahteavalduses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole tegemise viisi pakkumine välja nägema. muudatusega nõus.“ Kavandatav säte ei pruugi olla sellises sõnastuses Lisaks on tarbija õiguste kaitsmiseks lisatud eelnõusse kaupleja kooskõlas TsÜS § 68 lõikega 3. Palume sätet seega ka poolne kohustus teavitada tarbijat vaikimise tagajärgedest – TKS täpsustada. TsÜS § 68 lõige 3 sätestab: "Vaikimist või § 4 lg 9 kolmas lause. tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast." Juhime tähelepanu, et Riigikohus on leidnud, et tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine (RKTKm 02.12.2020. a, nr 2-18-9475, p 13.1). Seega peaks vaikimise või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise ehk vaikimise või tegevusetuse konkreetne õiguslik tagajärg tulenema seadusest (nt, et vaikimine loetakse millegagi nõustumiseks, saabub kindel tagajärg). Hetkel jääb sätte teise lause sisu arusaamatuks ja sätet oleks võimalik justkui tõlgendada selliselt, et kauplejal oleks ühepoolne õigus otsustada selle üle, kas ja milline tähendus anda tarbija võimalikule vaikimisele või tegevusetusele. Sellisel juhul ei tulene tarbija vaikimise või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise alus ei seadusest, eelduslikult ka mitte lepingust ega lepingupoolte praktikast lähtuvalt, vaid kaupleja enese otsustusõigusest lähtuvalt. See ei ole kooskõlas TsÜS § 68 lõikega 3. Mõned näited kehtivast õigusest: nt sätestab VÕS § 20 lõige 3, et /…/ "tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks." VÕS § 99 lõige 1 sätestab, et "Ettevõtjal ei teki tarbijale tellimata asja saatmise, teenuse osutamise või muu 11  soorituse tegemise korral tarbija vastu nõudeid. Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta tarbija nõustumuseks." VÕS § 719'1 lõike 2 esimene lause "Makseteenuse pakkuja ja klient võivad kokku leppida, et klient on andnud nõusoleku muuta lepingut ka sellisel juhul, kui makseteenuse pakkuja klient ei ole enne muudatuse jõustumist teatanud, et ei ole muudatusega nõus." Palume ka kaaluda, kas tarbija huve võiks paremini aidata tagada see, kui kauplejal oleks ka konkreetne kohustus teavitada tarbijat sõnaselgelt ja üheselt mõistetavalt vaikimise tagajärgedest. Selline kaupleja kohustus võiks aidata tagada seda, et kui mingil põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-posti aadress õige, ei ole enam kasutuses või tarbija ei saa e- postile ligi vms, siis on tarbija tähelepanu juhitud sellele, et arveid hakatakse edastama ilma tarbija poolse aktiivse sekkumiseta e-posti aadressile. Selliselt oleks tarbija muudatusest teadlik ja tal oleks võimalus, kas e-posti aadress ära muuta või astuda aktiivseid samme, et temale paberarvete edastamine jätkuks. Näiteks toome kehtivast õigusest VÕS § 7191 lõike 2 teise lause: "Sellisel juhul peab makseteenuse pakkuja teavitama klienti vaikimise tagajärgedest ja õigusest leping käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt üles öelda.". 8. Palume arvestada ka kirjale lisatud eelnõu failis Arvestatud. esitatud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu seletuskirja kohta. Eesti Kaupmeeste Liit 12  Eesti Kaupmeeste Liit toetab jätkuvalt eelnõus välja Teadmiseks toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas- võetud. tamisest loobumist ja suundumist paberivaba arvelda- mise suunas. Kaubandus-Tööstuskoda 1. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 1 välja Teadmiseks toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas- võetud. tamisest loobumist. Kaubanduskoja hinnangul on tegemist hea muudatusega, sest seeläbi vähenevad ette- võtete kulud ja koormus ning muudatusega kaasneb positiivne mõju keskkonnale. 2. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 4 toodud Teadmiseks põhimõtet, et kaupleja peab tarbijale tagama vähemalt võetud. ühe tasuta arveedastusviisi, võimaldades tarbijal valida, kas arve edastatakse tarbija posti- või e-postiaadressile või arveteavitusena lühisõnumi teel tema mobiiltelefo- ninumbrilt ning kui tarbija soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel, siis on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu. 3. Kaubanduskoda leiab, et eelnõu seletuskirjas ei ole pii- Selgitatud. Vt vastust Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu savalt põhjendatud, miks loobuti eelnõus punktist, kommentaarile nr 2. mille kohaselt on kauplejal võimalik loobuda paberarve saatmisest juhul, kui tarbija on vormistanud endale e- arve (eelnõu seletuskiri lk 3-4) ning millistele andme- tele tuginedes antud punktist eelnõus loobuti. Kauban- duskoda palub kaaluda varianti lisada eelnõusse punkt, mille kohaselt juhul, kui tegemist on kestvuslepinguga ning tarbija on avaldanud kauplejale oma e-posti aadressi või tellinud e-arve, ei pea kaupleja tarbijale tasuta paberarve võimalust pakkuma. 13  Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni Liit 1. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Teadmiseks (ITL) tänab ja tunnustab Majandusja Kommunikatsi- võetud. ooniministeeriumit tarbijakatseseaduse muutmise eel- nõu (edaspidi: eelnõu) ettevalmistamisel ettevõtjate varase ja konstruktiivse kaasamise eest erinevate lahendusvariantide kaalumisel. Leiame, et eelnõuga on võetud õige suund ebavajalike paberarvete ja ostu- kviitungite hulga vähendamiseks ning meil on hea meel tõdeda, et ITLi ettepanekuid eelnõule eelnenud välja- töötamiskavatsusele (edaspidi: VTK) on (osaliselt) ar- vestatud. ITL on eelnõud analüüsinud ja esitab käes- olevaga oma küsimused ja täiendavad ettepanekud. 2. ITL-i hinnangul on oluline ja väga positiivne, et eelnõu Selgitatud. Seletuskirja ja eelnõud on vastavalt täiendatud. Seletuskirjas oleva võimaldab lõpetada kauplejal paberarve saatmise, kui e-arve kohta käiva selgituse mõte on olnud selles, et kui tarbija on ta teavitab tarbijat eelnevalt arvesaamise kanali muut- valinud/tellinud endale e-arve siis ei tohiks lugeda arve edastamist misest ja annab talle võimaluse valida mõni muu arve posti vms teel dubleeriva arve saatmiseks, mille eest on kauplejal saamise viis. Leiame, et põhjendatud on ühtse loogika võimalik küsida postikulude hüvitamist. kasutamine igas olukorras, sh ka e-arve panka tellimise järgselt – kaupleja teavitab tarbijat eelnevalt paberarve Samas näiteks olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve ning saatmise lõpetamisest, andes talle võimaluse soovi lisaks saadetakse talle arveid ka posti teel, kuid tarbija on eelnevalt korral paberarve taastada või valida mõni muu arve edastanud kauplejale endaga suhtlemiseks e-postiaadressi või saamise viis. Meie hinnangul eelnõu tekst nimetatud mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja teha tarbijale ettepaneku lähenemist ka võimaldab ja peabki võimaldama (eel- arve saamise kanali muutmiseks (seda võimaldab TKS § 4 lg 9), nõu § 1 p 4 ja p 5). Samas on hetkel seletuskiri (vt kuid seejuures ei tohi tekkida olukorda, kus kaupleja loeb e-arve eelnõu § 1 p 4 kohta käivad kommentaarid seletuskirjas tasuta kanaliks ning küsib tarbijalt posti teel saadetava arve eest lk 5) eelnõu ja eelkirjeldatud põhimõttega teatavas vas- postikulude hüvitamist. tuolus, mis võib tekitada praktikas segadust tõlgendus- tes, asuda pidurdama keskkonnasäästlikele e-arvetele Seletuskirjas oleva info mõte on olnud selles, et vanemad tarbijaid, üleminekut ja soosida alusetut topeltarvete esitamist. kes on tellinud endale e-arve, et ei peaks igakordse arve 14  Palume eemaldada seletuskirjast (lk 5) eksitav lõik: maksmisega kellegi abi paluma, ei satuks olukorda, kus tal ei ole „Kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda võimalik arve sisuga tutvuda. tasuta kanalina ei käsitata. Eelnev tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest küsida postikulude hüvitamist ehk lugeda seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK-le välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega tutvumiseks. Seega, kui tarbija on tellinud endale e- arve ning tänasel päeval saadetakse talle ka arveid posti teel, siis ei anna e-arve olemasolu kauplejale õigust vaikimisi loobuda paberarve saatmisest. 4. Eelnõu sätestab, et tarbija peab saama valida arveedas- Arvestatud. Eelnõu ning seletuskirja on vastavalt muudetud/täiendatud selli- tusviiside vahel (paberarve või arve e-posti aadressile selt, et lähtutakse tehnoloogianeutraalsusest ning sellest, et tarbijal või arveteavitus lühisõnumiga) ning seda mitte üksnes on võimalik valida üksnes nende arveedastusviiside vahel, mida kestvuslepingute puhul, vaid ka ühekordsete lepingute kaupleja oma klientidele pakub. sõlmimisel. Selguse mõttes palume eelnõus ja seletus- kirjas täpsustada, et lühisõnumiga arveteavitus on kaupleja pakutavas arveedastusviiside valikus juhul, kui kauplejal on selleks tehniline võimalus ja kaupleja sellist võimalust pakub. Eelnõu praeguse versiooni kohaselt jääb tarbijale (tasuta) paberarve nõudmise võimalus alles ja meie hinnangul võib alati vaikimisi valikus olla ka e-posti aadressile arve saatmise võima- lus. Palume eelnõu materjalides täpsustada, et teavituska- nalite valik sõltub kauplejate tehnilistest võimalustest. Seejuures ei tohi kindlasti eelnõu ja seletuskirjaga piiratatulevikus tekkida võivaid erinevaid innovaatilisi 15  lahendusi ja tuleb lähtuda tehnoloogianeutraalsuse põhimõttest 5. ITL rõhutab jätkuvalt vajadust ajakohastada ka elek- Teadmiseks troonilise side seaduses sätestatud lepingu muudatus- võetud. test teavitamise korda. Olukorras, kus kogu ettevõtlus- sektor teeb tänu käesoleva eelnõuga kavandatavatele muudatustele digihüppe, on sidesektor endiselt surutud kasutama aegunud teavitusviise. Oleme veendunud, et analoogselt paberarvetega ei tohiks kehtiv regulatsioon enam nõuda ka keskkonnajalajälge asjatult kasvatavaid paberkandjal teavitusi. Eesti Omanike Keskliit Eesti Omanike Keskliit on tutvunud tarbijakaitsesea- Teadmiseks duse muutmise seaduse eelnõuga. Kiidame muudatu- võetud. sed heaks. 16  20.11.2024 Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on muuta tarbijale ostu tõendava dokumendi (edaspidi ostukviitung) ja arve edastamist reguleerivaid kehtiva tarbijakaitseseaduse (TKS) norme nii, et väheneks asjatult väljaprinditavate ostukviitungite ning posti teel tarbijale saadetavate paberarvete hulk. Eelnõu laiem eesmärk on vähendada kauplejate keskkonnajalajälge ning suunata tarbijaid paberostukviitungite või paberarvete saamisest loobuma. Seejuures on eelnõu koostamisel arvestatud suuremat kaitset vajavate tarbijate (eelkõige vanemaealiste) soovi/vajadust saada ka pärast muudatuste jõustumist paberostukviitungeid ja/või igakuiseid paberarveid. Ostukviitungeid ning paberarveid reguleerivaid õigusnorme muudeti viimati 2015. aastal ning kuigi valdavalt on need muudatused oma eesmärgi saavutanud, on praktikas siiski tekkinud vajadus neid õigusnorme veelgi muuta. Koos tehnoloogia arenguga on muutumas tarbijate käitumisharjumused ning ka suur osa kauplejaid mõtlevad oma keskkonnajalajälje vähendamisele. Lisaks on tänu infoühiskonna arengule kauplejatel võimalik edastada arveid viisidel, mida 2015. aastal veel ei olnud või mis ei olnud siis nii laialdaselt kasutusel. Selline uus edastusviis on näiteks arveteate edastamine lühisõnumina (Short Message Service ehk SMS) tarbija mobiiltelefonile või ostukviitungite puhul kviitungi säilitamine konkreetse kaupleja mobiilirakenduses. Seega on oluline, et ostukviitungeid ja paberarveid reguleerivad õigusnormid käiks ajaga ja tehnoloogia arenguga kaasas ning et need võimaldaksid kauplejatel oma keskkonnamõju vähendada. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas ([email protected], tel 625 6459). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Ragnar Kass ([email protected]) ja Käddi Tammiku ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel ([email protected]). 1.3. Märkused Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õigusakti ülevõtmise või rakendamisega. Eelnõu näeb ette tarbijakaitseseaduse 1. jaanuaril 2025. a jõustuva redaktsiooni RT I, 04.07.2024, 22 muutmise. Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mis saadeti 13. oktoobril 2023. a huvirühmadele kooskõlastamiseks ja tagasiside saamiseks.1 Väljatöötamiskavatsus annab ülevaate eelnõu algatamise põhjustest ning selle aluseks olevate uuringute ja 1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/07acbed1-25fe-4d8b-986a-e9d4244cd57c. 1 kaasamisprotsessi detailidest. Vältimaks dubleerimist ei ole neid siinses seletuskirjas korratud. Seadus on kavandatud jõustuma 1. juulil 2025. a. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega. 2. Seaduse eesmärk Ostukviitungid Seaduse muudatuste üks eesmärk on vähendada asjatult väljaprinditavate ostukviitungite hulka, kuivõrd tänapäeval prinditakse kauplustes (peamiselt toidupoodides) iga päev välja tuhandeid paberostukviitungeid, mida tarbija enamjaolt tegelikult ei vaja. Kehtiva seaduse kohaselt kohustub kaupleja tarbijale väljastama kirjalikus või tarbija nõusolekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostukviitungi juhul, kui tarbija ostusumma on suurem kui 20 eurot, kuid muudatuste jõustudes selline nõue kaob. Kauplejad on ka omal algatusel teinud olulisi ja suuri samme, et oma keskkonnajalajälge vähendada: näiteks paljude toidukaupluste kliendikaartide omanikele on antud võimalus teha klienditeeninduskeskkonnas või konkreetse kaupluse mobiilirakenduses vastav muudatus, mille kohaselt ei prindita paberostukviitungit vaikimisi välja, vaid tarbija saab ostukviitungiga tutvuda kaupleja klienditeeninduskeskkonnas või saadetakse see tarbijale e-posti teel. Selge on see, et mitte kõik poed ei ole sellist muudatust teinud ning paljudes kauplustes puudub kliendikaardi või iseteeninduskassa kasutamise võimalus. Lisaks on Eestis suur hulk tarbijaid, kes eri põhjustel ei ole ise altid iseteeninduskassasid kasutama ning neile väljastatakse paberostukviitung vaikimisi, kuigi paljudes olukordades (peamiselt toidupoodide puhul) tarbijad ostukviitungit ei vajagi. Lisaks sooritatakse suur hulk oste pangakaarti kasutades, millega on hiljem võimalik ostu tegemist konkreetsest poest ning kuupäeval lihtsasti tõendada. Kuivõrd tarbijakaitseseadusest ega ka ühestki muust seadusest ei tulene, et ostukviitung on ainus ostu tõendav dokument, on tarbijal võimalik ostu sooritamist tõendada ka muude tõenditega, sh pangakonto väljavõttega. Seetõttu muudetakse kehtivat seadust selliselt, et kaupleja kohustub tarbijale väljastama paberostukviitungi üksnes juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ning ei kasuta kliendikaarti või kasutab sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Lisaks säilib ostukviitungi väljastamise kohustus juhul, kui tarbija teavitab ostuhetkel kauplejat paberostukviitungi saamise soovist. Sellest tulenevalt, kuigi muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust paberostukviitungit vaikimisi väljastada (v.a sularahamaksega seotud erandid), on tarbijal võimalik ostuhetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning kauplejal on kohustus see paberil väljastada või saata ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt tarbija e- postiaadressile või teha ostukviitung klienditeeninduskeskkonnas kättesaadavaks. Paberarved Paberarvete puhul puudub kauplejatel kehtiva seaduse kohaselt võimalus omal algatusel loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus tarbija on endaga suhtlemiseks andnud kauplejale näiteks oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Seega saadetakse tänasel 2  päeval osadele tarbijatele (näiteks Telia AS-i puhul 4,7% ja Elisa AS-i puhul 9–10% tarbijatele) vanast harjumusest paberarveid, kuigi tõenäoliselt oleks suur osa nendest tarbijatest, kellele praegu saadetakse paberarveid, valmis saama arveid ka elektrooniliselt, e-posti või arveteatena lühisõnumi teel. Kuivõrd posti teel saadetavate arvete eest ei ole kauplejatel kehtiva seaduse alusel õigus küsida lisatasu, kuigi see tähendab kauplejatele lisakulu (kauplejatelt saadud info kohaselt maksab ühe paberarve saatmine kauplejale keskmiselt 1 euro), siis ei ole tarbijad motiveeritud pöörduma ka kaupleja poole ning teavitama kauplejat oma valmisolekust paberarve saamisest loobuda. Kauplejad on teinud mitmesuguseid omaalgatuslikke kampaaniaid (näiteks Telia kampaania „Murrame harjumusi, mitte puid“), mille eesmärk on olnud panna tarbijad loobuma paberarvete saamisest, kuid lisaks kampaaniate korraldamisele pakub püsivamat lahendust seadusemuudatuse tegemine. Ka avalik sektor on siin näidanud head eeskuju ning alates 1. juulist 2019 on võimalik avalikule sektorile saata üksnes e-arveid ning ühe põhjusena on toodud mh välja, et paberarvete saatmine on kulukas.2 Sellest lähtudes on paberarvete saatmist reguleerivate õigusnormide eesmärk hoogustada elektrooniliste arvete kasutamist tarbijate seas, võttes samal ajal arvesse seda, et osa ühiskonnaliikmetest vajab siiski ka paberarveid (eelkõige vanemaealised, kellel puudub või on vähene digivõimekus). Sellest tulenevalt on muudatused kujundatud selliselt, et tarbijatele saadetakse arveid eelkõige elektrooniliselt, kuid kauplejatel on kohustus saata paberarveid nendele tarbijatele, kes seda soovivad või vajavad. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, teiste seaduste ja ELi õigusega. Tarbijakaitseseaduse muutmine, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate paberarvete ning ostukviitungite hulka, ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Seaduse muudatused on puutumuses põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega. Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsetele meetmetele. Ettevõtlus- vabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks.3 Ettevõtja õigust olla vaba riigi sekkumisest on kohus käsitlenud laialt. Riigikohus peab sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni ettevõtlusvabadust riivavaks.4 Seejuures aga piisab ettevõtlusvabaduse piiramiseks igast mõistlikust põhjusest, kuivõrd tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.5 Seadusemuudatus on vastutulek Eesti Kaupmeeste Liidu ning SA Rohetiigri tehtud ette- panekule, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate ostukviitungite ja paberarvete hulka nii kulude optimeerimise kui ka keskkonnasäästlikkuse eesmärgil. Muudatused eeldavad kauplejatelt teatavaid kulutusi, näiteks kassasüsteemide ümberseadistamist, kuid 2 https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/riigi-raamatupidamine/e-arved 3 https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31, p 7. 4 Samas, p 7. 5 RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15, p 19. 3  see kulu ei ole Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul kuigi suur. Samuti on tõenäoline, et osad kauplejad jätkavad tegutsemist kehtivas seaduses sätestatud põhimõtte alusel. Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse tarbijakaitseseadust ja teisega nähakse ette eelnõu jõustumine seadusena. Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TKS-i § 4 lõiget 4, nähes ette, et kaupleja kohustub esitama tarbijale kauba või teenuse eest tasumise korral ostu kinnitava pabertõendi (eespool ja edaspidi ostukviitung) sõltumata ostusumma suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung tarbijale esitada, kui ostusumma on vähemalt 20 eurot) üksnes siis, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja ilma kliendikaarti kasutamata või kasutades kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Samuti säilib tarbijal võimalus saada ostukviitung, kui ta sellest soovist kauplejat ostuhetkel teavitab. Enne VTK koostamist viis Eesti Kaupmeeste Liit erineva suuruse ja käibega ettevõtete seas läbi küsitluse, mille käigus uuriti kauplejate valmisolekut tagantjärgi ostukviitungeid väljastada. Küsitlusele vastas 78 kauplejat ning küsitlusest nähtus, et kauplejatel on valmisolek tagantjärgi ostukviitungeid väljastada, kui ost on registreeritud vähemalt kliendikaardiga. Lisaks nähtus küsitlusest, et sularaha kasutatakse väiksemate ostusummade puhul ning ost sooritatakse pangakaardiga, kui ostusumma on suurem. Mis puudutab ostu tõendamist, siis on TTJA 2019. a avaldanud seisukoha, et tarbijal on võimalik ostu tõendada mh pangakonto väljavõttega – sellega on tarbijal võimalik tõendada müügilepingu sõlmimist ning tehingu tegemise kuupäeva. Tarbijakaitseseaduses ega ka muus seaduses ei ole sätestatud, et ostukviitung saab olla ainsaks tõendiks ostu sooritamisest. Seega on tarbijal võimalik ostu tõendada ka muude tõenditega, sh pangakonto väljavõttega. Praktika on, et isegi, kui kehtiva seaduse alusel väljastatakse tarbijale paberostukviitung, siis need ikkagi kipuvad kaduma ja/või neil olev tint aja jooksul kuluma ning tarbijad tõendavad ostu sooritamist muude vahenditega kui paberostukviitung. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikest 1 tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, on kohtuvälises praktikas toimunud muutus, mille kohaselt peavad kauplejad piisavaks tõendiks ka pangakonto väljavõtet. Sellise seisukoha on TTJA avaldanud ka oma juhendis „Pretensiooni esitamine ja garantii ning kaebuse lahendamine6“ 2019. aasta lõpus, mis tähendab, et sellest on lähtutud pea viis aastat ning kauplejad on sisult ümberpöördunud tõendamiskoormuse tänaseks omaks võtnud. Seda näitab ka tarbijavaidluste komisjoni praktika, mille kohaselt juhul, kui tarbija pöördub kaebusega komisjoni ning tal on võimalik lisada oma avaldusele juurde vaid ostu tõendava dokumendina pangakonto väljavõte, on seda peetud piisavaks tõendiks. Pigem käivad vaidlused selle üle, kas kauba puuduse tekitas tarbija tegevus või mitte. 6 https://www.ttja.ee/sites/default/files/failid/dokumendid/juhend_- _pretensiooni_esitamine_ja_garantii_ning_kaebuse_lahendamine.pdf 4 Seega saab asuda seisukohale, et tänaseks on välja kujunenud praktika, kus kauplejad aitavad kaasa tarbija ostu tõendamisele või alternatiivselt panustavad aktiivselt selle ümber lükkamisse, et konkreetne kaupleja oli see, kellega müügileping sõlmiti/kellelt konkreetne toode osteti. See annab alust arvata, et juhul, kui tarbija ning kaupleja vaheline vaidlus jõuab kohtusse ning kohtul tekib kahtlus, oleks kohus aldis hea usu põhimõttest lähtuvalt tõendamiskoormuse ümber pöörama selliselt, et kauplejal tekiks kohustus tõendada, mis oli see, mida tarbija tema käest ostis pangakonto väljavõttel nähtuva tehingu käigus ostis, kui mitte asja, millel on esinenud puudus. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 41, milles sätestatakse andmed (samad andmed on sätestatud ka kehtiva seaduse §-s 4), mis peavad tarbijale esitatavas ostu tõendavas dokumendis sisalduma. Need andmed on: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev; 3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa. Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks TKS-i § 4 lõige 5, kuivõrd seadusemuudatustega kaotatakse ära kaupleja kohustus väljastada tarbijale vaikimisi ostukviitung olukorras, kus ostusumma on suurem kui 20 eurot. Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 51, millega nähakse ette, et lõikes 4 sätestatud paberostukviitungi esitamise kohustust ei kohaldata olukorras, kus tarbija on andnud kauplejale sõnaselge nõusoleku ostukviitungi edastamiseks oma e-postiaadressile või sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse klienditeeninduskeskkonda või interneti- panka. Sedasi toimivad tänasel päeval osa jaekauplejaid, kes on suunanud tarbijaid valima digitaalse ostukviitungi näiteks klienditeeninduskeskkonnas. Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse TKS-i § 4 lõike 6 neljas lause, mis sätestab: „arve esitatakse tarbija valikul tema postiaadressile või e-posti aadressile“, kehtetuks. Asjakohane regulatsioon kavandatakse muudetud sõnastuses uude lõikesse 61. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse TKS-i § 4 uute lõigetega 61 ja 62. Lõikes 61 sätestatakse, et kaupleja peab tarbijale tema valikul tagama vähemalt ühe tasuta arveedastusviisi. Tarbijal peab olema võimalus valida, arveedastus oma posti- või e-posti aadressile. Kuigi osad kauplejad pakuvad oma klientidele lisaks klassikalistele arveedastusviisidele (e-post ja/või tavapost) ka näiteks arveteate saatmist sõnumiga tarbija mobiiltelefoninumbrile, siis siiski kõik kauplejad seda võimalust tarbijatele ei paku. Seega on tarbijatel võimalik lisaks posti- või e-posti aadressile arveedastusviisile valida ka nende arveedastusviisidel vahel, mida konkreetne kaupleja tarbijatele täiendavalt pakub. Tarbija valikut peab vaidluse korral tõendama kaupleja. Lisaks lähtutakse eelnõu tekstis ka tehnoloogianeutraalsusest, et mitte piirata tulevikus tekkida võivaid innovaatilisi lahendusi ning sellest tulenevalt ei tooda sättes välja kõiki võimalikke arveedastusviise, mida kauplejad tänasel päeval tarbijatele pakuvad. Lõikes 62 sätestatakse, et kui tarbija soovib arvet mitmel viisil ja üks neist on arve edastamine postiaadressile, on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauplejal puudub õigus nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist, kui tarbija on valinud teiseks arveedastusviisiks e-arve. 5 Kuivõrd arve esitamine on eeldus selleks, et tarbija saaks kauplejale saadud kauba või teenuse eest tasuda, tuleb tarbijale tagada tema enda valikul üks tasuta kanal (näiteks e-post, mobiiltelefon või tavapost), mille kaudu kaupleja tarbijale arve tasuta saadab. Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis kauplejate hinnangul on praegu 1 euro. Kauplejal on õigus nõuda sellisel juhul tarbijalt postikulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb tarbijale edastada tasuta. Kuigi e-arve saadetakse elektroonilise kanali kaudu, siis seda saatmisviisi tasuta kanalina ei käsitata. See tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest nõuda postikulude hüvitamist ehk pidada seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK kohta välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega tutvumiseks. Näiteks on tõenäoline olukord, et vanemad inimesed on vormistanud endale e-arve, kas ühekordselt panka pöördudes või nooremate lähedaste abiga, et vältida olukordi, kus igakuiselt tuleks pöörduda panka või küsida lähedaste abi arve(t)e tasumiseks. See ei tähenda aga seda, et kui tarbija on edastanud kauplejale endaga suhtlemiseks e-postiaadressi või mobiiltelefonumbri, siis ei võiks kaupleja teha TKS § 4 lg 9 alusel tarbijale ettepaneku arve saamise kanali muutmiseks. Kui tarbija aga pöördub kaupleja poole sooviga saada jätkuvalt paberarveid, ei tohiks tekkida olukordi, kus kaupleja loeb e-arve tasuta kanaliks ning küsib tarbijalt arve posti teel saatmise eest postikulude hüvitamist. Riigikohus on oma 24. novembri 2015. a lahendi nr 3-2-1-135-15 punktis 17 leidnud, et näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ning talle saadetakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis arve tasuta e-posti teel, siis võib temalt paberarvete saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks võib pidada ka lühisõnumit. Kui postiaadressile ning e-posti aadressile saatmise võimalus on olemas ka kehtiva seaduse puhul, siis arveteate saatmine lühisõnumiga mobiiltelefonile on uus saatmisviis, mida kehtiv seadus teha ei võimalda. Arutelude käigus selgus, et arveteate edastamist lühisõnumiga mobiiltelefonile kasutavad paljud kauplejad (seni saadeti arveteade lühisõnumiga tarbija mobiiltelefonile dubleerivalt) ning suur osa tarbijatest on selle muudatuse omaks võtnud (näiteks Telia AS ning Elisa AS saadavad iga kuu teateid arve suuruse kohta lühisõnumiga ca 30 000 kliendile). Kohustuslikud andmed, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama, on loetletud raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2, milles sätestatakse, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument (arve) sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa. Arveteade ei ole arve selle klassikalises tähenduses, kuivõrd lühisõnumi kaudu ei ole võimalik saata kogu infot, mis arvel kajastub. Arveteate saatmisel on seega oluline, et 6 arveteatelt edasi liikumine kogu arve nägemiseks on tarbija jaoks võimalikult lihtne ega nõua suuri lisapingutusi. Eelnõu § 1 punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 4 lõige 7 ja lõikes 8 sisalduv volitusnorm, mida ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta 1. märtsil ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise täpsemad nõuded. Seega ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis tekitab normi adressaadis või rakendajas ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega, kuid määruse andjal ei ole olnud selleks reaalset vajadust. Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 9, mille kohaselt on kestvuslepingu puhul tarbijal igal ajal võimalik arveedastusviisi muuta. Kestvusleping on leping, mis on suunatud püsivate või korduvate kohustuste täitmiseks. Tulenevalt kestvuslepingu olemusest, s.t sellest, et tegemist on lepinguga, mis on suunatud püsivate või korduvate kohustuste täitmiseks, nähakse lõikes 9 ette kaupleja võimalus teha tarbijale arveedastusviisi muutmise ettepanek. Tegemist on VÕS § 13 lg-st 1 tuleneva alusega (seadusest tulenev alus lepingu muutmiseks), mille kohaselt nähakse tarbijale tarbijakaitseseadusega ette võimalus arve saamise kanalit igal ajal muuta. Kaupleja ei pea võimaldama tarbijal arveedastusviisi tasuta muuta. Lisaks nähakse kavandatud lõikega 9 ette, et kui kaupleja on teinud tarbijale arveedastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega nõustunuks, kui ta pole kaupleja vastavasisulises tahteavaluses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole muudatustega nõus. Eelnõukohase § 4 lõike 9 teise lause eesmärk on võimaldada kauplejal olukorras, kus tarbija on talle varem andnud endaga kontakteerumiseks/suhtlemiseks e-posti aadressi, edastada arveid tarbija e-posti aadressile, teavitades sellest tarbijat ette – näiteks teavitades tarbijat paberarvel, et edaspidi saadetakse arved tarbija e-posti aadressile, kuid kui tarbija soovib ka edaspidi paberarveid saada, tuleb tal kauplejaga ühendust võtta (näiteks helistades kaupleja klienditeenindusse). Seega tuleks praktikas teha kaupleja poolne tahteavaldus viisil, milles kaupleja seni tarbijaga suhelnud/arveid saatnud on. Eelnõu kohaselt tuleb kauplejal määrata tarbijale kindel tähtaeg, mis aja jooksul peab tarbija võtma kauplejaga ühendust, kui ta ei nõustu arve saamise viisi muudatustega. Kaupleja on kohustatud tarbijat teavitama ka vaikimise tagajärgedest ehk sellest, et kui tarbija ei pöördu näiteks kaupleja klienditeeninduse poole arve saamise kanali muutmiseks, siis loetakse tema vaikimist selleks, et ta nõustub arve saamise kanali muutmisega. See aitab tagada selle, et kui mingil põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-postiaadress õige, ei ole enam kasutusel, tarbija ei saa kauplejale eelnevalt antud e-postile ligi, on tarbija tähelepanu juhitud sellele, et arveid hakatakse edaspidi ilma tarbija aktiivse sekkumiseta saatma tarbija poolt eelnevalt antud e-posti aadressile. Sellisel juhul on tarbijal võimalik astuda aktiivseid samme, et talle paberarvete edastamine jätkuks. Tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse tahteavalduseks kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lõikega 4. Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad muudatused 1. juulil 2025. aastal. 7 Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvarade ümberseadistamiseks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ostukviitungite ja paberarvete väljastamine kauplejalt tarbijale ei ole Euroopa Liidu õigusaktidega reguleeritud, seega on tegemist liikmesriigi pädevuses oleva küsimusega. 6. Seaduse mõjud Muudatus 1 Kauplejal säilib ostukviitungi vaikimisi väljastamise kohustus olukorras, kus tarbija sooritab ostu sularahas ilma kliendikaarti kasutamata või kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Tarbijal säilib võimalus küsida kauplejalt ostuhetkel ostukviitungit ning kauplejal säilib kohustus see tarbijale paberil väljastada või see tarbija nõusolekul näiteks tema e-posti aadressile saata. sihtrühm: kõik jaekauplejad, kes pärast muudatuste jõustumist muudavad oma kassasüsteeme selliselt, et need ei prindiks enam paberostukviitungeid sõltumata ostusummast vaikimisi välja, v.a sularahas ja kliendikaarti registreerimata tehtud või selliste kliendikaartidega tehtud ostud, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel. mõju: muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Seaduse muudatusel, mille kohaselt kassasüsteemid ei prindi enam paberostukviitungeid sõltumata ostusummast vaikimisi välja, on valdavalt positiivne mõju. Ettevõtete (jaekauplejate) jaoks on positiivne majanduslik mõju, sest vähenevad majanduskulud. Keskkonnamõju on positiivne, sest väheneb märkimisväärselt jäätmete teke. Jaekauplustes oste tegevatele tarbijatele olulisi muutusi ei kaasne ning TTJA töökoormus võib lühiajaliselt kasvada, kuid pikemaajalisemat mõju see kaasa ei too. Mõju ulatus: Muudatused puudutavad jaekauplejaid, kellel on füüsilised kauplused. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2022. aasta (uuem statistika ei ole veel kättesaadav) seisuga 23 149 kauplejat, kes tegelesid hulgi- või jaekaubandusega, kuid kõik neist ei olnud VTK sihtrühm, kuivõrd siia alla on hõlmatud ka e-kaubandus, mida eelnõuga tehtavad muudatused ei puuduta. Eesti Kaupmeeste Liidu poolt läbiviidud küsitlusele vastas kokku 78 erineva suuruse ja käibega kauplejatelt. Võimekus ja valmisolek teha selliseid muudatusi on eelkõige suurematel kauplustel. Muudatused puudutavad enamjaolt just toidukaupluseid, kellel on suurel hulgal füüsilisi kaupluseid, kus prinditakse igapäevaselt välja väga suurel hulgal ostukviitungeid ja kellel on suurem võimekus ostukviitungeid oma süsteemides 8  säilitada. Muudatus ei puuduta kõiki jaekauplejaid, vaid üksnes neid, kes soovivad või kellel on võimekus vastavaid muudatusi oma kassasüsteemides teha. Seega on kauplejatel võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tarbijatele paberostukviitungite vaikimisi väljastamist. Mõju ulatus on üks kord suur, kuivõrd kauplejad peavad muudatustega kaasatulemiseks esmalt oma kassasüsteeme muutma selliselt, et nende süsteemid ei prindiks enam vaikimisi ning olenemata ostusummast ostukviitungeid välja (v.a sularahamaksega seotud erandid). Paberostukviitungite väljaprintimist reguleerivate õigusnormide muutmisel on jaekauplejatele peamiselt positiivne mõju, kuivõrd paberostukviitungeid ei prinditaks enam vaikimisi välja (v.a sularahamaksega seotud erandid). Näiteks tegi Eestis tegutsev jaekaupleja Rimi 2022. aastal oma iseteeninduskassades muudatuse, mille kohaselt ei prindita paberostukviitungit enam vaikimisi välja, vaid paberostukviitungi saamiseks tuleb tarbijal teha ekraanil vastav linnuke – sellega on Rimi hoidnud Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit, sellest 6,8 miljonit Eestis.7 Samalaadseid muudatusi on teinud ka teised jaekauplejad, kes ei ole andmeid kokkuhoiu kohta avalikult avaldanud. Jaekauplejatele võib avaldada lühikest aega negatiivset mõju ühekordne kassasüsteemide ümberseadistamine nii, et paberil ostukviitungeid ei prinditaks enam igal juhul vaikimisi välja. Kulu suurus sõltub suuresti sellest, kui keerukas on jaekauplejate kasutatav kassasüsteem. Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul, kes oli väljatöötamiskavatsuse koostamise protsessi kaasatud, ei ole kassasüsteemide ümberseadistamise kulu märkimisväärne. Pärast muudatuste tegemist vähenevad jaekauplejate koormus ning tindi- ja paberikulud, sest ostukviitung prinditakse tarbijale välja üksnes siis, kui tarbija selleks ostuhetkel soovi avaldab, v.a eespool mainitud sularahamaksetega seotud erandid, mille puhul säilib kauplejal kohustus ostukviitung tarbijale ostuhetkel vaikimisi anda. Tindi- ja paberkulu vähenemine konkreetses kaupluses sõltub suuresti kliendibaasi suurusest ehk sellest, kui palju kliente konkreetset kauplust külastab. Mida suurem on kauplus ning tema kliendibaas, seda suurem on ka kokkuhoid. Mõju avaldumise sagedus: suur Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: keskmine Riskide avaldumise sagedust on praegu keeruline prognoosida, kuid hinnalisemate toodete (näiteks tehnikatoodete) puhul on tarbijal alati võimalik küsida ostu sooritamise ajal ostukviitungit ning osad kauplejad pakuvad kliendikaardi omanikele ka võimalust saada ostukviitung e-posti teel, mis omakorda vähendab riskide avaldumise sagedust. Samuti on suurematel kauplejatel olemas näiteks võimalus, et tarbija logib oma kliendikontole sisse ning saab seal ostukviitungida tutvuda/seda hiljem kasutada, kui tarbija soovib esitada puudustega toote osas näiteks kauplejale pretensiooni. Kuivõrd tarbijal on alati võimalik ostu sooritamisel ostukviitung saada, siis on ka tarbija enda huvides hinnata, milliste toodete puhul võib ta tulevikus ostukviitungit vajada ja milliste puhul mitte – suure tõenäosusega 7 Rimi Eesti Food AS. Vastutustundliku ettevõtluse raport 2022. Kättesaadav veebis: https://www.rimi.ee/ettevottest/vastutustundliku-ettevotluse-raport-2022. 9 on see vajalik kallimate toodete puhul ning väiksema tõenäosusega vajatakse ostukviitungit näiteks toidupoodidest toidu ostmise puhul. Muudatus ei puuduta kõiki kauplejaid, vaid üksnes neid, kes on valmis muutma oma kassasüsteeme selliselt, et paberostukviitungeid enam vaikimisi välja ei prindita, v.a sularahamaksetega seotud erandid. Ebasoovitavad mõjud avalduvad selles, et kauplejal võib tekkida täiendav koormus selles osas, kui tarbija soovib esitada kauplejale pretensiooni ning tõendab ostu pangakonto/kliendikaardi väljavõttega. See tähendab seda, et kaupleja peab oma süsteemist konkreetse ostukviitungi leidma – see ei ole aga eelduslikult väga mahukas, sest pangakonto väljavõttel oleva kuupäeva ning kellaaja või kliendikaardi alusel on ostukviitungi n-ö taastamine üsna lihtne töö. Lisaks ei ole tarbija poolt pretensioonide esitamine ka igapäevane tegevus. Leevendavaid meetmeid kauplejatele otseselt mõeldud ei ole, kuid üheks leevendavaks meetmeks saab pidada seda, et kauplejatel on võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata praeguse praktikaga ja printida paberostukviitungeid endiselt vaikimisi välja. Mõju olulisus: oluline Sihtrühm: kõik jaekauplustes oste sooritavad tarbijad Mõju ulatus Paberostukviitungite väljastamist reguleerivate õigusnormide muutmine nõuab tarbijatelt esialgu harjumist olukorraga, kus kaupleja ei väljasta enam paberostukviitungit olenemata ostukorvi suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung väljastada, kui ostusumma on suurem kui 20 eurot), v.a juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ilma kliendikaarti kasutamata või kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Samuti säilib tarbijal võimalus küsida kauplejalt ostu hetkel ostukviitungit kas siis paberkujul või tarbija nõusolekul võib kaupleja selle saata ka näiteks tarbija e- postiaadressile. Mõjude avaldamise sagedus: suur Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Tarbijakaitseseadusesse lisatakse säte, mille kohaselt tuleb kauplejal väljastada tarbijale ostukviitung vaikimisi, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja ei kasuta kliendikaarti või kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel Selle eesmärk on vältida olukordi, kus tarbija soovib esitada näiteks kauplejale pretensiooni, kuid tal puudub võimalus ostu ning ostu sooritamise kuupäeva tõendada. Seega sellise sätte lisamise eesmärk on kaupleja ja tarbija vahelisi vaidlusi juba ennetavalt vältida. Mõju olulisus: väheoluline 10 Kaasnev mõju: keskkonnamõju Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberostukviitungite asjatul väljaprintimisel on arvestatav koormus keskkonnale, mille mõju on muudatuste jõustumisel võimalik vähendada. Muudatuse jõustudes väheneb oluliselt jäätmete teke (paberostukviitungite hulk, mis visatakse pärast ostu sooritamist prügikasti). Nagu eespool välja toodud, siis tegi näiteks jaekauplus Rimi 2022. aastal iseteeninduskassade süsteemides muudatuse, mille kohaselt ei väljastata paberostukviitungeid enam vaikimisi, vaid paberkviitungi saamiseks tuleb tarbijal teha iseteeninduskassa ekraanil vastav linnuke. Sellise muudatuse tulemusel hoidis Rimi terves Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit. Pärast muudatuste jõustumist saaks sama praktikat edukalt kasutada ka kassiiriga kassade puhul ning sellisel juhul hoiaksid kauplejad kokku märgatavas koguses paberit, mida praegu asjatult välja prinditakse. 1. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA Mõju ulatus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui riikliku järelevalveasutuse koormus võib ostukviitungeid reguleerivate õigusnormide muutmisega seoses esialgu küll suureneda, kuid see peaks vähenema kohe, kui tarbijad on muudatustega harjunud ning need omaks võtnud. On tõenäoline, et tarbijad pöörduvad pärast muudatuste jõustumist TTJA poole, kes peab uut korda tarbijatele selgitama. Eeldatavasti on pöördumiste arv siiski vähene, sest kauplejad võivad tarbijaid ka ise muudatustest tarbijaid teavitada (näiteks panna kassade juurde vastavad sildid) vms ning tarbijatel on võimalik küsida ka konkreetselt kauplejalt selgitusi. Eeldatavasti võib muudatus tuua kaasa töökoormuse ajutise kasvu, kuid ei eelda asutuse tööprotsesside muutmist. Mõju avaldumise sagedus: algselt võib kokkupuude olla keskmine, kuid muudatustega harjumisel pigem väike. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Mõju olulisus: väheoluline 1. muudatus: kaupleja peab tagama tarbijale ühe tasuta kanali arve saatmiseks, võimaldades arvet tellida postiaadressile, e-posti aadressile või kui kaupleja seda võimaldab, siis arveteatena lühisõnumiga mobiiltelefonile või muu kanali kaudu. Tarbija nõusolekul võib kaupleja kasutada arve edastamiseks sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavat elektroonilist klienditeeninduskeskkonda või internetipanka. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, võib kaupleja tarbijat varem teavitades saata edaspidi arveid tarbija e-posti aadressile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arveid saada mõne muu kanali kaudu. E-posti aadressi puudumise korral võib kaupleja tarbijat teavitades saata arveteate lühisõnumiga mobiiltelefonile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arvet mõne teise kanali kaudu saada. Muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Kestvuslepingute arvete saatmise muudatusel on ettevõtete jaoks positiivne majanduslik mõju (majandamiskulude ja postikulude kokkuhoid) ning väheneb lisaks ka halduskoormus (ühele kliendile 11 saadetakse üks arve). Samuti avaldub positiivne keskkonnamõju (paberarvete hulk väheneb). Tarbijatele ja TTJA muudatustega olulisi mõjusid ei kaasne. 1. sihtrühm: kestvuslepingute alusel tarbijatele teenuseid osutavad kauplejad. Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisega tegeleb 590 ettevõtjat; veevarustuse, kanalisatsiooni, jäätme- ja saastekäitlusega tegeleb 318 ettevõtjat; info ja sidega 12 122 ettevõtjat ning finants- ja kindlustustegevusega 9 834 ettevõtjat. Mõju ulatus Kauplejate halduskoormus väheneb, kuivõrd kauplejal puudub edaspidi kohustus saata dubleerivaid paberarveid posti teel juhul, kui tarbijal on näiteks oma e-posti aadress või tarbija on edastanud kauplejale oma telefoninumbri. Kauplejatele tähendab paberarvete dubleerivast saatmisest loobumine ka majanduslikku kokkuhoidu, sest kauplejate edastatud info kohaselt on ühe paberarve saatmise kulu kauplejale ca 1 euro. Kindlasti on neid tarbijaid, kes soovivad edaspidigi saada paberarveid (peamiselt vanemaealised) ning nende saamist tuleb neile tarbijatele tasuta võimaldada, kuid muudatustel on positiivne mõju keskkonnale, sest paberarvete saatmise vajadus väheneb. Mõju avaldumise sagedus: keskmine Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: väike Mõju olulisus: väheoluline 2. sihtrühm: tarbijad, kes tarbivad teenuseid kestvuslepingute alusel Mõju ulatus: kõik tarbijad (peamiselt vanemaealised), kes soovivad tulevikus saada paberarvet, seda ka saavad. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, siis on kauplejal õigus eeldada, et tarbija seda ka kasutab ning sellest lähtudes võib kaupleja edastada arved posti teel saatmise asemel elektrooniliselt tarbija e-posti aadressile. Kui tarbijal ei ole oma e-posti aadressi, kuid ta on kauplejale andnud oma mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja edastada info arve suuruse kohta (n-ö arveteade) tarbijale lühisõnumiga. Samas tuleb mõlemal juhul anda tarbijale võimalus arve saamise kanalit muuta, kuid see on ühekordne tegevus ehk kui tarbija ei soovi saada arvet e-posti ega arveteadet lühisõnumi teel, siis tuleb tal kauplejat sellest lihtsalt teavitada. Lisaks on kauplejal kohustus teavitada tarbijat vaikimise tagajärgedest. Mõjude avaldumise risk: väike Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Mõju olulisus: väheoluline 3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA Mõju ulatus TTJA töökoormus tarbijate pöördumiste arvu kasvu tõttu eeldatavasti ei suurene, kuivõrd tarbijatel on ka pärast muudatuste jõustumist võimalik paberarvet saada: selleks tuleb üks kord kaupleja poole pöörduda ning edaspidi on kauplejal kohustus saata tarbijale ikkagi paberarve. 12 Mõju avaldumise sagedus: väike Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Mõju olulisus: väheoluline Kaasnev mõju: keskkonnamõju Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberarvete dubleerival saatmisel on arvestatav koormus keskkonnale, mida muudatuste jõustumisel on võimalik vähendada. Paberarvete puhul hoiaksid kauplejad samuti suurel määral paberit kokku, lõpetades dubleerivate paberarvete edastamise neile tarbijatele, kellele saadetakse vanast harjumusest paberarve topelt. Selge on see, et teataval määral saadavad kauplejad paberarveid tarbijatele posti teel edaspidigi (peamiselt vanemaealistele tarbijatele), kuid dubleeriva paberarve saatmise lõpetamine on oluline keskkonnahoid. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid. 8. Rakendusaktid Eelnõu rakendamisega ei kaasne vajadust rakendusakte muuta ega kehtestada. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 1. juulil 2025. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvara ümberseadistamiseks. 10. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu on läbinud 2024. a augustis avaliku konsultatsiooni. Eelnõu saadeti kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Eesti Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Infotehnoloogia Liidule, SA-le Rohetiiger, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Omanike Keskliidule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, MTÜ-le Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile. Eelnõule on andnud oma tagasiside Justiitsministeerium, Eesti Kaupmeeste Liit, Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ja Eesti Omanike Keskliit. Huvigruppide arvamustega on võimaluse korral ka arvestatud. Täpsemalt saab arvestatud ja arvestamata jäetud märkuste ja ettepanekute kohta lugeda seletuskirja lisast. Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile. Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024. a. (allkirjastatud digitaalselt) 13  EELNÕU 20.11.2024 Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seadus § 1. Tarbijakaitseseaduse §-s 4 tehakse järgmised muudatused: 1) lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohesel tasumisel kohustub kaupleja esitama tarbijale ostu tõendava paberdokumendi tarbija nõudmisel. Ostu tõendav paberdokument esitatakse ka juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. 2) paragrahvi täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: (41) Ostu tõendavas dokumendis sisaldub vähemalt: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev; 3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.“; 3) lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Ostu tõendava paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud sõnaselge nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks oma e-posti aadressile või sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda või internetipanka.“; 5) lõike 6 neljas lause tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi täiendatakse lõigetega 61 ja 62 järgmises sõnastuses: „(61) Tarbijale tagatakse vähemalt üks tasuta arveedastusviis. Tarbijal peab olema võimalus valida arveedastus tema e-posti või e-postiaadressile. Olenemata muudest arveedastusviisi valikuvõimalustest, peab tarbijal olema võimalus valida arveedastus tema posti- või e- postiaadressile. Tarbija valikut tõendab vaidluse korral kaupleja. (62) Kui tarbija soovib saada arvet mitmel viisil ja üks neist on arve edastus postiaadressile, on kauplejal õigus nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauplejal ei ole õigust nõuda postikulude hüvitamist, kui teiseks arveedastusviisiks on masintöödeldav arve (e-arve).“; 7) lõiked 7 ja 8 tunnistatakse kehtetuks; 8) paragrahvi täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) Kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud arveedastusviisi igal ajal muuta. Kui kaupleja teeb tarbijale arve edastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja vastavasisulises tahteavalduses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole muudatusega nõus. Kaupleja on kohustatud tarbijat teavitama vaikimise tagajärgedest.“. 1 § 2. Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juulil. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, …………….. 2024. a. Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024. a. (allkirjastatud digitaalselt) 2