Eesti kahju hüvitamise regulatsiooni vastavus Euroopa Liidu
õigusele autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste
rikkumise korral
Justiitsministeerium
28.02.2020
Henrik Trasberg
Intellektuaalse omandi ja
konkurentsiõiguse talitus
Õiguspoliitika osakond
SISUKORD
SISSEJUHATUS ...................................................................................................................... 3
1. KAHJU HÜVITAMISE SÜSTEEM AUTORI- JA SELLEGA KAASNEVATE
ÕIGUSTE RIKKUMISEL EESTIS JA EUROOPA LIIDUS.............................................. 5
Õiguskaitsevahendid kahju hüvitamiseks autori- ja kaasnevate õiguste rikkumisel
Eesti õiguses........................................................................................................................... 5
Jõustamisdirektiivis sätestatud õiguskaitsevahend kahju hüvitamiseks
intellektuaalomandi õiguste rikkumisel.............................................................................. 7
2. EESTI ÕIGUSE VASTAVUS JÕUSTAMISDIREKTIIVIS SÄTESTATUD
KAHJUHÜVITISE MÄÄRAMISE ESIMESELE ALTERNATIIVILE............................ 8
3. EESTI ÕIGUSE VASTAVUS JÕUSTAMISDIREKTIIVIS SÄTESTATUD
KAHJUHÜVITISE MÄÄRAMISE TEISELE ALTERNATIIVILE................................ 13
VÕS § 127 lg 6 teise lause kooskõla jõustamisdirektiiviga ............................................. 14
VÕS § 127 lg 6 teise lause rakendamine kohtupraktikas................................................ 17
4. KINDLASUMMALISE KAHJUHÜVITISE VÄLJAMÕISTMINE KAHEKORDSE
HÜPOTEETILISE LITSENTSITASU SUURUSES .......................................................... 18
KOKKUVÕTE ....................................................................................................................... 21
2
Justiitsministeerium on käesolevalt analüüsinud Eesti kahju hüvitamise regulatsiooni ja selle
rakendamist kohtupraktikas autoriõiguse ning autoriõigusega kaasnevate õigustega seotud
rikkumiste korral, et tuvastada, kas kehtiv regulatsioon tagab õiguste omajatele tõhusa ja
kõrgetasemelise kaitse ning on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist
2004/48/EÜ tulenevate nõuetega. Analüüsi raames on hinnatud ka õiguste omajate
esindusorganisatsioonide ettepanekuid olemasoleva süsteemi muutmiseks.
SISSEJUHATUS
Autoriõiguse seaduse (AutÕS)1 eesmärk on mh tagada kultuuri järjepidevus ning luua
autoritele, teose esitajatele, fonogrammitootjatele, televisiooni- ja raadioteenuse osutajatele,
filmi esmasalvestuse tootjatele ja andmebaasi tegijatele soodsad tingimused teoste ja muude
kultuurisaavutuste loomiseks ja kasutamiseks (vt § 1 lg 1). Autoriõigus võimaldab õiguste
omajal otsustada, kas ja millisel moel on teistel lubatud loodud teost kasutada, sh kopeerida,
muuta, levitada ja üldsusele suunata, ning teenida oma loomingu kasutamise eest tulu. Teose
loomisel tekkiv ainuõigus motiveerib autoreid panustama loometegevusse aega ja ressursse.
Sarnaselt tagavad AutÕS 8. peatükis toodud autoriõigusega kaasnevad õigused majandusliku
stiimuli, loomaks esitusi, helisalvestisi, televisiooni- ja raadiosaateid ning filme. Autoriõiguse
süsteemi kaudu tagatav teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kaitse soodustab
ka tööhõivet ning parandab konkurentsivõimet loomevaldkondades. Selleks, et autoriõiguse
süsteem saaks eesmärgipäraselt toimida, peab olema tagatud, et õiguste omajal on võimalik
teose või kaasneva õiguse objekti loomisel tekkivaid ainuõigusi ka tõhusalt kaitsta, sh kasutada
õiguskaitsevahendeid juhul, kui autori- või kaasnevaid õigusi rikutakse.
Probleemi olemus. Suur osa digitaalses formaadis teoseid, eriti muusika- ning
audiovisuaalseid teoseid, on nii legaalsete kui ka illegaalsete kanalite kaudu kergesti
kättesaadavad. Selliseid teoseid on lihtne kopeerida, edastada, teha kolmandatele isikutele
kättesaadavaks ja muul moel kasutada, kusjuures õiguste omajal on väga keeruline (või paljudel
juhtudel sisuliselt võimatu) kontrollida ja takistada oma teose loata kasutamist. Sellest lähtuvalt
on autori- ja kaasnevate õiguste rikkumise korral üheks olulisemaks õiguskaitsevahendiks
kahju hüvitamise nõude esitamine, mille eesmärk on kompenseerida õiguste omajale kahju,
mida teose või kaasnevate õiguste objekti õigusvastane kasutamine talle põhjustas.
Kahju hüvitamise nõude esitamise teeb autoriõiguse ja kaasnevate õiguste rikkumisel praktikas
keeruliseks asjaolu, et kuigi rikkumisi on palju, on neist igaühega tekitatud kahju sageli väga
väike ning rikkumise ja tekkinud kahju tõendamise keerukuse tõttu ei ole kahju hüvitamise
nõude esitamine õiguste omajate jaoks tihti otstarbekas. Õiguste omajate kollektiivse
esindamise organisatsioonid on korduvalt juhtinud Justiitsministeeriumi tähelepanu asjaolule,
et autorid ja nende esindajad ei ole motiveeritud kahjunõudega kohtusse pöörduma, kuivõrd
kahju sissenõudmisega kaasnevad kulud ületavad eelduslikult saadava kahjuhüvitise.2 See, et
kahju tõendamise keerukus ja kulukus on autoriõiguse rikkumise tõttu kahju hüvitamise nõude
1
Autoriõiguse seadus. – RT I, 19.03.2019, 55.
2
Näiteks Eesti Autorite Ühingu 17.04.2018. a kiri Justiitsministeeriumile.
3
esitamisel oluline praktiline probleem, nähtub ka Euroopa Komisjoni poolt läbiviidud
uuringust.3
Õiguste omajate väljakutsed kahju hüvitamise õiguskaitsevahendi kasutamisel autoriõiguse või
sellega kaasnevate õiguste rikkumisel tõstatavad kahtluse, kas Eesti vastav regulatsioon on
kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/48/EÜ intellektuaalomandi
õiguste jõustamise kohta4 (edaspidi jõustamisdirektiiv), mis näeb mh ette tingimused kahju
hüvitamise nõude sisule ja menetlusele intellektuaalomandi õiguste rikkumise puhul ning mille
eesmärk on tagada õiguste omajate kõrgetasemeline kaitse EL liikmesriikides.5
Intellektuaalomandi õiguste kõrgetasemelise kaitse saavutamiseks näeb jõustamisdirektiiv ette,
et kahjuhüvitise summa arvestamisel võetakse arvesse iga konkreetse juhtumi eripära ning
tagatakse õiguste omajale kogu tekkinud kahju hüvitamine, ilma et õiguste omajal lasuks
seejuures ebaproportsionaalselt kõrge koormis kahju suuruse tõendamisel.6 Seetõttu on
jõustamisdirektiiviga sätestatud standard sobiv mõõdupuu, hindamaks, kas Eesti kahju
hüvitamise regulatsioon tagab õiguste omajatele tõhusa kaitse autoriõiguse või sellega
kaasnevate õiguste rikkumise vastu.
Käesoleva analüüsi peamine eesmärk on hinnata, kas Eesti kahju hüvitamise regulatsioon
ja selle rakendamine on kooskõlas Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega
autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise korral. Analüüsi teine ning
eelnevaga seotud eesmärk on hinnata, kas autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste
rikkumise korral kohalduv kahju hüvitamise reeglistik vajab muutmist. Selle raames
analüüsitakse ka Eesti Autorite Ühingu poolt Justiitsministeeriumile tehtud ettepanekut näha
autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumise korral ette fikseeritud suuruses
kahjuhüvitis, mis vastab kahekordsele nn hüpoteetilisele litsentsitasule, mida rikkuja oleks
pidanud õiguste omajale teose või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti kasutamise eest
maksma.7
Analüüsi ülesehitus. Analüüs on jaotatud neljaks peatükiks – esimeses kolmes peatükis
analüüsitakse Eesti kahju hüvitamise regulatsiooni autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate
õiguste rikkumise korral ning selle rakendamise vastavust Euroopa Liidu õigusest tulenevatele
nõuetele. Neljandas peatükis on hinnatud Eesti Autorite Ühingu ettepanekut.
3
Vt Komisjoni 29.11.2017. a teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomiteele „Suunised intellektuaalomandi õiguste jõustamist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu
29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ teatavate aspektide kohta“. COM(2017) 708 final (Komisjoni
suunised), lk 3; Euroopa Komisjon. Public consultation on the evaluation and modernisation of the legal
framework for the enforcement of intellectual property rights, 07.12.2015, lk 10, 26–28. Kättesaadav:
http://ec.europa.eu/DocsRoom/documents/18661/attachments/1/translations/en/renditions/native.
4
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ, 29.04.2004, intellektuaalomandi õiguste jõustamise
kohta. – ELT L 157, lk 45–86 (eestikeelne eriväljaanne: ptk 17, kd 2, lk 32–39).
5
Vt jõustamisdirektiivi põhjendus 10.
6
Vt EKo 17.03.2016, C-99/15, Liffers, p 24; jõustamisdirektiivi põhjendused 10, 17 ja 26.
7
Eesti Autorite Ühingu 17.04.2018. a kiri Justiitsministeeriumile.
4
1. KAHJU HÜVITAMISE SÜSTEEM AUTORI- JA SELLEGA KAASNEVATE
ÕIGUSTE RIKKUMISEL EESTIS JA EUROOPA LIIDUS
Käesoleva peatüki eesmärk on anda ülevaade, millistel õiguslikel alustel on võimalik nõuda
autori- ja sellega kaasnevate õiguste rikkumise tulemusel tekitatud rahalise kahju hüvitamist
Eestis, ning lühidalt tutvustada jõustamisdirektiiviga sätestatud kahju hüvitamise
õiguskaitsevahendit.
A. Õiguskaitsevahendid kahju hüvitamiseks autori- ja kaasnevate õiguste rikkumisel
Eesti õiguses
AutÕS § 817 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate
õiguste rikkumise korral. Rahalise nõude esitamist võimaldab kaks paralleelset
õiguskaitsevahendit – autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja võib teose või
autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti (näiteks esituse) õigusvastase kasutamise korral
nõuda:
1) teose või kaasnevate õiguste õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja
mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043 ja/või
2) teose või kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist
vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039.8
Lisaks rahalistele nõuetele on õiguste omajatel nende õiguste rikkumise või rikkumise ohu
korral võimalik nõuda ka (i) teose või kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise või
sellega ähvardamise lõpetamist; (ii) rikkumisest hoidumist tulevikus rikkujalt ja isikult, kelle
teenuseid kasutati rikkumise eesmärgil, (iii) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti
taastamist esialgsel kujul, (iv) õiguste objekti koopia muutmist spetsiifiliste vahenditega ning
(v) rikkumise kõrvaldamiseks tema õigusi rikkuvate kaupade ning põhiliselt kaupade
tootmiseks või valmistamiseks vajalike materjalide ja seadmete suhtes mõistlike abinõude
rakendamist, muu hulgas nende hävitamist või tagasivõtmist või lõplikku eemaldamist
turundusvõrgust.9
AutÕS § 817 lg-st 1 nähtuvalt on rahalise nõude esitamine võimalik nii kahjuhüvitisena
vastavalt VÕS §-le 1043 kui ka alusetu rikastumise sätete alusel vastavalt VÕS §-dele 1037 ja
1039.
Kahju hüvitamine vastavalt VÕS §-le 1043. VÕS § 1043 kohaselt peab kannatanule
õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või
vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju
tekitamine õigusvastane muu hulgas siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase
õiguse või valduse rikkumisega. Autoriõiguse või kaasnevate õiguste rikkumine on käsitatav
omandiga sarnase õiguse rikkumisena eelviidatud klausli tähenduses.10
8
AutÕS § 817 lg 1 p-d 1 ja 3.
9
Vt AutÕS § 817 lg 1 p 2 ning lg 2, VÕS § 1055 lg-d 1 ja 3..
10
RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641, p 21.2.
5
VÕS § 1043 võimaldab õiguste omajal nõuda talle tegelikult tekitatud ja tõendatud kahju
hüvitamist. Sellel alusel välja mõistetud kahjuhüvitise eesmärk on asetada õiguste omaja
olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju tekitatud (VÕS § 127 lg 1). Sisuliselt
tähendab see seda, et tuleb hinnata, milline olnuks kahjustatud isiku olukord, kui kahju
tekitanud tegu ei oleks tehtud, ning kõrvutada see tegeliku olukorraga, milles kahju on tekkinud.
Hüvitise suurus on hinnang sellele, mis on nende kahe olukorra varaline vahe (nn
diferentsihüpotees).11 Hüvitatav kahju võib VÕS § 128 järgi olla nii varaline (otsene varaline
kahju või saamata jäänud tulu) kui ka mittevaraline.
VÕS § 127 lg 6 teine lause sätestab intellektuaalomandi õiguste rikkumisel kahjuhüvitise
väljamõistmise kohta erinormi. Selle sätte kohaselt, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse,
autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see
on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida
rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Viidatud säte
võimaldab kohtul mõista välja hinnanguliselt õiglane hüvitis ka olukorras, kus kahju täpset
suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Sellisel juhul otsustab kohus kahju suuruse TsMS § 233
lg 1 järgi oma siseveendumuse kohaselt, hinnates seadusest juhindudes kõiki tõendeid
igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.12
Rikkumise teel saadu väljaandmine vastavalt VÕS §-dele 1037 ning 1039. Lisaks VÕS §-
st 1043 tulenevale kahju hüvitamise nõudele võimaldab AutÕS § 817 lg 1 p 3 õiguste omajal
nõuda rikkujalt ka teose või kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu
väljaandmist vastavalt alusetu rikastumise sätetele (VÕS §§ 1037, 1039). VÕS § 1037 lg 1
kohaselt kohustub õigustatud isiku omandit, valdust või õigust (sh autoriõiguseid või
kaasnevaid õiguseid) rikkunud isik hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku
väärtuse. Rikkumise teel saadu harilik väärtus on intellektuaalomandi õiguse rikkumise puhul
eelkõige litsentsitasu, mida rikkuja pidanuks õiguse objekti sellise kasutamise eest tasuma.13
Seega on VÕS § 1037 lg-s 1 sätestatud nõue vähemalt osaliselt alternatiiv VÕS § 1043 alusel
esitatavale saamata jäänud tulu (vt VÕS § 128 lg 4) nõudele. Täiendavalt võimaldab VÕS §
1039 nõuda pahauskselt rikkujalt ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist.
Menetluslikud küsimused. Kahju hüvitamise nõude menetluslikke küsimusi, sh kahju
tõendamisega seonduvat reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS).14
Tõendamiskoormise osas kehtib üldine põhimõte, et kahjustatud isik peab tõendama nii kahju
olemasolu kui ka kahju suuruse, samuti põhjusliku seose kahju tekitaja käitumise ja kahju
tekkimise vahel.15
11
Vt diferentsihüpoteesi kohta P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016
(VÕS I. Komm vlj), § 127, komm 4.5.
12
Vt ka T. Tampuu. Lepinguväliste võlasuhete õigus. Tallinn: Juura 2007, lk 138.
13
Vt P. Varul jt, Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009 (VÕS III. Komm vlj), §
1037, komm 3.1.2.a.
14
Tsiviilkohtumenetluse seadustik. – RT I, 19.03.2019, 22. Vt TsMS 18. peatükk.
15
VÕS I. Komm vlj, 7. ptk, komm 7. RKTKo 8.01.2013, 3-2-1-173-12, p 17. Vt ka TsMS § 230 lg 1, § 232 lg 1
ja § 233 lg 1.
6
B. Jõustamisdirektiivis sätestatud õiguskaitsevahend kahju hüvitamiseks
intellektuaalomandi õiguste rikkumisel
Nagu sissejuhatuses selgitatud, peab Eesti õigus vastama jõustamisdirektiivi nõuetele, mis
sätestab õiguskaitsevahendite, sh kahju hüvitamise nõude, minimaalsed tingimused
intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral. Ka Eesti kahju hüvitamise regulatsiooni
tõlgendamine ning rakendamine autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumisel peab
toimuma kooskõlas jõustamisdirektiivi ja vastava Euroopa Kohtu praktikaga.16
Jõustamisdirektiivi artikli 13 lg 1 kohaselt peavad Euroopa Liidu liikmesriigid võimaldama
õiguste omajatel nõuda kohtu kaudu nende õiguseid rikkunud isikult kahjutasu, mis on
proportsionaalne õiguste omajal rikkumise tagajärjel tekkinud kahjuga.17 Artikkel 13 lg 1
kohaselt määrab kohus kahjutasu suuruse:
1) võttes arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, nagu näiteks negatiivsed majanduslikud
tagajärjed, sealhulgas kannatanud osapoole kaotatud tulu, rikkuja poolt teenitud mis tahes
ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, nagu
näiteks rikkuja poolt õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju
või
2) alternatiivina võib asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu suuruse, lähtudes peamiste
tegurite üldsummast, nagu näiteks vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis
oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi
kasutamiseks autoriõigusi.
Eeltoodust nähtuvalt sätestab jõustamisdirektiivi artikli 13 lg 1 kaks alternatiivset viisi, millest
lähtuvalt peab kohtul olema võimalik kahjutasu suurust määrata. Sisuliselt seisneb kahe
alternatiivi erinevus selles, et esimene eeldab kõigi kahju hüvitamisega seotud asjakohaste
aspektide tuvastamist ja tõendamist. Kahjuhüvitise suurus määratakse sellisel juhul kindlaks
neid aspekte kumulatiivselt hinnates. Teise alternatiivi puhul määratakse hüvitis kindla
summana, ilma kahju tegelikku suurust täpselt tuvastamata ja tõendamata. See võimaldab
kohtul mõista välja kohane kahjuhüvitis olukorras, kus esimese alternatiivi alusel on
kahjuhüvitise määramine keeruline. Artikli 13 lg 1 seega tagab, et kahju hüvitamise
õiguskaitsevahend intellektuaalomandi õiguse rikkumise puhul oleks paindlik ja võimaldaks
16
Euroopa Kohus on leidnud, et direktiiviga ette nähtud kohustuste ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste
õigusnormide rakendamisel peab mh lähtuma nende tõlgendamisel võimalikult suures ulatuses asjaomase
direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, et saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Vt nt EKo
4.07.2006, C-212/04 Adeneler jt, p 111; 27.02.2014, C-351/12 OSA, p 44. Vt ka RKTKo 29.11.2017, 2-14-
56641/69, p 21.3; 27.11.2019, 2-16-17491/52, p 16.2 viimane lõik. Euroopa Kohus on siiski täpsustanud, et
riigisisese õiguse tõlgendamisel kooskõlas EL õigusega on teatavad piirid – eelkõige ei või direktiiv olla aluseks
riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (vt C-351/12 OSA, p 45).
17
Kahju hüvitamise õiguskaitsevahend on jõustamisdirektiivi artikli 13 lg-s 1 sätestatud järgmiselt: „Liikmesriigid
tagavad, et pädevad kohtuasutused määravad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkuja, kes teadlikult rikkus
või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel
õiguste valdajale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu.“
7
kohtul välja mõista õiglane kahjuhüvitis ka siis, kui hüvitise suuruse tõendamine on võimatu
või ebaproportsionaalselt kulukas.
Eesti õigusesse on üle võetud mõlemad jõustamisdirektiiviga ette nähtud viisid
kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramiseks. VÕS § 127 lg 1 sätestab diferentsihüpoteesist
lähtuva põhimõtte, mille kohaselt hüvitatav on kogu tegelikult tekkinud kahju, võttes arvesse
VÕS § 127 lg-st 4 tulenevat põhjusliku seose nõuet ning lg-tes 2, 3 ja 5 sätestatud kitsendusi.
Selline kahjuhüvitise kindlaksmääramise meetod vastab sisuliselt jõustamisdirektiivi artikli 13
lg-s 1 sätestatud esimesele alternatiivile, kuivõrd kohus hindab eraldiseisvalt kõiki kahju
ulatusega seotud asjaolusid ning määrab kahjuhüvitise, mis vastab tõendatud asjaolude pinnalt
tuvastatud kahju suurusele. Alternatiivselt võib kohus VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel mõista
välja kahjuhüvitise kindlas summas, andes hinnangu kahju tõenäolisele suurusele lähtuvalt
asjakohastest teadaolevatest teguritest. See vastab jõustamisdirektiivi artikli 13 lg-s 1 sätestatud
teisele alternatiivile.
Järgnevad kaks peatükki järgivad jõustamisdirektiivi loogikat, mille kohaselt peab riigisiseses
õiguses eksisteerima kaks paralleelset meetodit kahjuhüvitise väljamõistmiseks
intellektuaalomandi õiguste rikkumisel. Teises peatükis analüüsitakse, kas Eesti kahju
hüvitamise regulatsioon võimaldab õiguste omajal nõuda kogu tegelikult tekkinud kahju
hüvitamist kooskõlas jõustamisdirektiivi artiklis 13 sätestatud esimese alternatiiviga.
Kolmandas peatükis analüüsitakse Eesti kahju hüvitamise regulatsiooni vastavust
jõustamisdirektiivi artiklis 13 sätestatud teisele alternatiivile.
2. EESTI ÕIGUSE VASTAVUS JÕUSTAMISDIREKTIIVIS SÄTESTATUD
KAHJUHÜVITISE MÄÄRAMISE ESIMESELE ALTERNATIIVILE
Jõustamisdirektiiv näeb ette, et kahju hüvitamise regulatsioon peab võimaldama tekitatud kahju
täies mahus hüvitamise.18 Lisaks õiguste omajal tekkinud otsese varalise kahju hüvitamisele
tuleb jõustamisdirektiivi artikli 13 lg 1 kohaselt asjakohastel juhtudel arvestada hüvitise
väljamõistmisel ka järgmiste aspektidega:
õiguste omaja kaotatud tulu,
rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja
sobivatel juhtudel (lisaks majanduslikele teguritele) muud tingimused, nagu näiteks
rikkuja poolt õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju.
Jõustamisdirektiiv ning seda käsitlev Euroopa Kohtu praktika ei täpsusta, millised on
asjakohased juhud, mil tuleks arvestada õiguste omaja kaotatud tulu või rikkuja teenitud
ebaõiglast tulu. Samuti ei ole täpsustatud, millised on lisaks moraalsele kahjule muud asjaolud,
mida tuleks kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada – oluline on see, et riigisisene õigus
võimaldaks kogu tegelikult tekkinud kahju hüvitamise.19 See, kuidas seda täpselt saavutada, on
suures osas jäetud liikmesriikide otsustada.
18
EKo 17.03.2016, C-99/15 Liffers, p 25.
19
Samas.
8
Hüvitatava kahju liigid ja ulatus Eestis. Kahju hüvitamise nõude sisu ja ulatust reguleerib
VÕS 7. peatükk. VÕS § 127 lg 1 kehtestab nn totaalreparatsiooni põhimõtte, mille eesmärk on
asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks
olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.20
On oluline silmas pidada, et hüvitatava kahju ulatuse määratlemisel tuleb arvestada mitme
kitsendusega: esiteks, kahju kuulub hüvitamisele eeldusel, et kahju põhjustaja teo ja tekkinud
kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). See tähendab, et kahju peab olema tekkinud
selle isiku teo tagajärjel, kellelt kahju hüvitamist nõutakse.21 Õiguskirjanduses on siiski leitud,
et põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena kahju tekitaja teo ja tagajärje vahel, st
tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuste rikkumise vahetu tagajärg.22
Teiseks ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse
või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127
lg 2).23 Sisuliselt piirab see tingimus kahjuhüvitise ulatust, kuivõrd autoriõiguse ja sellega
kaasnevate õiguste kontekstis tuleb vaadata, milliseid õiguste omaja huvisid AutÕS-is
sätestatud ainuõigused kaitsevad ja millised olid nendele huvidele vastavad kohustused, mis
rikkujal lasusid.24 Sellest lähtuvalt on võimalik hinnata, millise tagajärje (kahju) ärahoidmisele
olid sellised kohustused suunatud.25
Lisaks tuleb arvestada, et kahjuhüvitise summast tuleb maha arvata igasugune kasu, mida
kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel – eelkõige hõlmab see kahjustatud isiku poolt
säästetud kulusid (VÕS § 127 lg 5). Autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumise
korral seisneb õiguste omaja kahju paljudel juhtudel selles, et ta jääb ilma litsentsitasust, mida
õiguste objekti õiguspäraseks kasutamiseks oleks tulnud maksta. Seega tuleb VÕS § 127 lg 5
kohaselt kahjuhüvitise summast maha arvestada nt vajalikud kulutused, mida õiguste omaja
oleks kandnud litsentsilepingu sõlmimisega seoses.26 Arvestama peab sellega, et VÕS § 127 lg
5 sõnastuse kohaselt on keelatud maha arvestada säästetud kulusid juhul, kui kasu
mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
Oma olemuselt vastab Eestis kehtestatud totaalreparatsiooni põhimõte jõustamisdirektiiviga
kehtestatud nõudele võimaldada kahju täies mahus hüvitamist. Eelkirjeldatud kahjuhüvitise
kitsendused on samuti suunatud õiglase hüvitise tagamisele ning on kooskõlas
jõustamisdirektiivi loogikaga mitte võimaldada kahju hüvitamise õiguskaitsevahendi
kuritarvitamist.27
Otsese varalise kahju ja õiguste omaja kaotatud tulu hüvitamine. VÕS § 128 lg 1 kohaselt
võib hüvitatav kahju olla nii varaline kui ka mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene
varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab
20
Vt ka VÕS I. Komm vlj, § 127, komm 4.5.
21
Vt selle kohta rohkem VÕS I. Komm vlj, § 127, komm 4.10.
22
Samas.
23
Vt selle kohta lähemalt VÕS I. Komm vlj, § 127, komm 4.6.
24
Samas, komm 4.6.1.
25
Samas.
26
Vt ka RKTKo 30.11.2005, 3-2-1-123-05, p 32.
27
Vt jõustamisdirektiivi artikli 3 lg 2 ning EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p-d 30 ja 31.
9
kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise
ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud (VÕS § 128 lg
3). Sealhulgas hõlmab selline kahju mõistlikke kulusid, mida isik peab tegema kahju
ärahoidmiseks, vähendamiseks või hüvitise saamiseks, muu hulgas näiteks kahju kindlaks
tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). Sellest nähtuvalt
on otseseks varaliseks kahjuks, mis on VÕS kahju hüvitamise regulatsiooni kohaselt hüvitatav,
ka rikkumise tuvastamise ja uurimisega seotud kulutused,28 mille nõudmine peab olema
jõustamisdirektiivi põhjenduste kohaselt võimalik.29 Ka Riigikohus on selgitanud, et AutÕS-s
sätestatud autori varaliste õiguste kaitse eesmärk on kaitsta autorit mh sellise kahju eest, mis on
tingitud tema õiguste jõustamisest.30 Sealhulgas on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus on
tuvastatud rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul
õigus mõista rikkujalt õiguste omaja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud
mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud.31
Paljudel juhtudel ei vähene autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumise tulemusel
õiguste objekti väärtus, mis annaks aluse nõuda VÕS § 128 lg-s 2 sätestatud otsese varalise
kahju hüvitamist. Peamine kahju, mis õiguste omajal tema õiguste rikkumise tulemusel tekib,
on seotud sellega, et autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse objekti kasutatakse ilma, et selle
eest makstaks tasu, mida õiguste omaja sellise kasutamise eest harilikult küsiks. Seega jääb
õiguste omaja ilma võimalusest teenida tulu, mida ta tavaliselt oma teose või näiteks esituse
sellise kasutamise eest saaks Eesti õiguses on sellist saamata jäänud litsentsitasu võimalik
nõuda eelkõige VÕS § 1037 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1037 lg
1 kohaselt on õiguste omajal õigus nõuda rikkujalt rikkumise teel saadu hariliku väärtuse
hüvitamist, mis intellektuaalomandi õiguse rikkumise puhul on üldjuhul litsentsitasu, mida
rikkuja pidanuks õiguse objekti sellise kasutamise eest tasuma.32 Teoreetiliselt võib
hüpoteetilise litsentsitasu hüvitamist nõuda ka saamata jäänud tuluna VÕS § 128 lg 4 mõttes,33
mis on defineeritud kui kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud
ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks
esinenud. Riigikohus on siiski leidnud, et „autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb
autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena“.34 Praktikas
on levinud ka lähenemine, mille kohaselt õiguste omaja kaotatud hüpoteetiline litsentsitulu
hüvitatakse rikkumisega tekitatud kahjuna VÕS § 127 lg 6 kohaselt, mis võimaldab kohtul
mõista välja kahjuhüvitise intellektuaalomandi õiguse rikkumise korral kindla summana,
lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa
vastava õiguse kasutamiseks.35
28
Vt ka VÕS I. Komm vlj, § 128, komm 4.2.4.
29
Jõustamisdirektiivi põhjendus 26.
30
RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 22.
31
Samas.
32
P. Varul jt, VÕS III. Komm vlj, § 1037, komm 3.1.2.a.
33
Vt saamata jäänud tulu kohta VÕS I. Komm vlj, § 128, komm 4.3.
34
RKTKo 13.12.2006, 3-2-1-124-06, p 14.
35
Vt nt HMKo 10.05.2019, 2-18-2401 p 7; HMKo 01.07.2019, 2-18-9786, p 9. VÕS § 127 lg 6 teise lause sisu ja
selle rakendamist on lähemalt analüüsitud järgmises peatükis.
10
Rikkuja teenitud ebaõiglase tulu väljamõistmine. Rikkuja võib rikkumise tulemusel teenida
ebaõiglast tulu, mis võib seisneda näiteks piletitulus, mida rikkuja teenib avaliku kontserdi
korraldamise eest, kus esitatakse teoseid ilma õiguste omaja eelneva nõusolekuta ning tasu
maksmata. Rikkuja ebaõiglaselt teenitud tulu ei kuulu VÕS § 1043 alusel hüvitamisele, kuna
selline tulu ei sisaldu VÕS §-s 128 sätestatud hüvitatava kahju liikide loetelus. Seega ei ole
rikkuja ebaõiglaselt teenitud tulu kahju hüvitamise regulatsiooni mõttes kahju.
Rikkuja teenitud ebaõiglast tulu on aga võimalik nõuda alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS
§§ 1037, 1039). VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õiguste rikkuja hüvitama õiguste omajale
rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1039 sätestab, et rikkujalt, kes teadis oma
õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule
väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Sellist õigust on autoriõiguse
rikkumise kontekstis kinnitanud ka Riigikohus.36 Seejuures on rikkumisega saadud tulu
väljaandmise nõuet võimalik esitada kumulatiivselt kahju hüvitamise nõudega.37 See tähendab,
et kahju (nt saamata jäänud litsentsitasu) hüvitamist on võimalik nõuda VÕS § 1043 alusel ning
täiendavalt on võimalik nõuda rikkuja poolt rikkumisega saadud tulu VÕS § 1039 alusel
tingimusel, et seaduses sätestatud eeldused nii kahjuhüvitise nõude kui ka alusetu rikastumise
sätete alusel esitatava nõude rahuldamiseks on täidetud.
Kohtumenetluse raames tekkivaid õigusabikulusid ei loeta varaliseks kahjuks VÕS § 128 lg
2 tähenduses, vaid nende hüvitamine toimub TsMS 18. peatüki alusel.38 Autoriõiguse või
sellega kaasnevate õiguste rikkumisel kannab menetluse kulud üldjuhul rikkuja, juhul kui otsus
tehti tema kahjuks (TsMS § 162 lg 1 ja lg 2). Sealhulgas võib õiguste omaja kasuks välja mõista
ka vajalikud kohtuvälised kulud, eelõige näiteks esindaja kulud (TsMS §§ 162 lg 2, 175 lg 1).
Menetluskulude rahalise suuruse määrab vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohus
(TsMS § 174 lg 1).
Mittevaralise kahju hüvitamine. Jõustamisdirektiivi artikli 13 lg 1 esimese alternatiivi
kohaselt võib kahjutasu suuruse määramisel arvesse võtta ka mittemajanduslikke tegureid,
näiteks õigusrikkumisega põhjustatud moraalset kahju.
AutÕS § 817 lg 1 p 1 sätestab, et autoriõiguse või kaasneva õiguse rikkumisel võib õiguste
omaja nõuda mh mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Oluline on aga täheldada,
et vastava nõude esitamisel VÕS § 1043 alusel tuleb arvestada ka VÕS 7. peatükis sätestatud
kitsendusi mittevaralise kahju hüvitamisele.
VÕS § 128 lg 5 kohaselt mõistetakse mittevaralise kahju all eelkõige kahjustatud isiku füüsilist
ja hingelist valu ning kannatusi. Kuigi VÕS 7. peatükk ei sätesta ammendavat loetelu
juhtumitest, mil mittevaralise kahju hüvitamist on võimalik nõuda, peetakse seaduses
nimetamata juhtumitel mittevaralise kahju hüvitamist äärmiselt erandlikuks.39 Autoriõiguse või
sellega kaasnevate õiguste rikkumisel võiks mittevaralise kahju hüvitamine olla võimalik juhul,
kui sellise rikkumise näol on tegemist isikuõiguse rikkumisega, mille puhul on mittevaralise
36
RKTKo 13.12.2006, 3-2-1-124-06, p 14.
37
Vt nõuete kumulatiivse esitamise kohta VÕS III. Komm vlj, § 1037, komm 3.1.3.
38
VÕS I. Komm vlj, § 128, komm 4.2.4; RKTKo 14.10.2014, 3-2-1-84-14, p 24.
39
I. Kull jt. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 262. Vt ka VÕS I. Komm vlj, § 128, komm 4.4.
11
kahju hüvitamine võimalik lähtuvalt VÕS § 134 lg-test 2 ja 6. Riigikohus on aga leidnud, et
autoriõiguse rikkumine on käsitatav omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena VÕS §
1045 lg 1 p 5 tähenduses, mis tähendab, et autoriõigused (sh AutÕS §-s 12 loetletud isiklikud
õigused) ei ole käsitatavad selliste isikuõigustena, mille rikkumise korral oleks mittevaraline
kahju hüvitatav VÕS § 134 lg-te 2 ja 6 alusel.40 Absoluutsete õiguste rikkumise korral
VÕS § 134 mittevaralise kahju hüvitamist ette ei näe.41
Vaatamata eeltoodule on Riigikohus siiski sätestanud kaks võimalust, kuidas autoriõiguse või
sellega kaasnevate õiguste rikkumisel võib olla võimalik hüvitada ka mittevaraline kahju:
1) mittevaralise kahju hüvitis mõistetakse autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse
rikkumisel välja VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel või
2) autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumise käigus on rikutud ka sellist õigust,
mis kuulub VÕS § 1046 lg 1 kaitsealasse.42
Mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel on analüüsitud järgmises
peatükis.
Mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmine olukorras, kus autoriõiguse või sellega
kaasneva õiguse rikkumise käigus on rikutud ka sellist õigust, mis kuulub VÕS § 1046 lg 1
kaitsealasse, tähendab, et autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumise käigus on ühtlasi
pandud toime isiku au teotamine, isiku kujutise õigustamatu kasutamine või muu tegu, mis
riivab autori eraelu puutumatust või muud VÕS § 1046 lg-ga 1 hõlmatud isiklikku õigust.
Näiteks muusikateose ilma loata esitamine avalikul üritusel, mille raames levitatakse vihakõnet,
on ühelt poolt autori varaliste õiguste rikkumine AutÕS § 13 lg 1 p 7 kohaselt, mis iseenesest
ei annaks õiguste omajale alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Samal ajal võib üldsus
hakata muusikateost või selle esitajat sellise kasutamise tõttu seostama vihakõne levitava
sõnumiga, mis võib tekitada autorile või esitajale olulist mainekahju ja kujutada endast seeläbi
isikliku õiguse rikkumist § 1046 lg 1 mõttes, andes seega õiguste omajale õiguse nõuda ka
mittevaralise kahju hüvitamist.
Niivõrd kui autori või muu õiguste omaja isiklikke õigusi on VÕS § 1046 lg 1 kohaselt rikutud,
võimaldab VÕS § 134 lg 2 mõista mittevaralise kahju hüvitisena kannatanule välja mõistliku
rahasumma, kusjuures kahjuhüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning
kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5).
Lisaks võib VÕS § 134 lg 6 kohaselt arvestada mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel
ka vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes sealhulgas
arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.
40
RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 21.2. Isiklikeks õigusteks, mille rikkumise korral on võimalik nõuda
mittevaralise kahju hüvitamist, on näiteks isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku
nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikliku õiguse rikkumine – vt
VÕS § 1046 lg 1.
41
RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 21.2. Erandiks on VÕS § 134 lg-s 4 sätestatud juhtum, mis aga
autoriõiguse rikkumise kontekstis ei ole relevantne – nimetatud sätte kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist
omandi rikkumise korral nõuda kui asi on hävinud või kaotsi läinud ning kahjustatud isikul on hävinud või
kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu.
42
RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p-d 21.3–21.5.
12
Jõustamisdirektiivist, Euroopa Komisjoni suunistest ega Euroopa Kohtu praktikast ei tulene, et
autoriõiguse või kaasnevate õiguste, sh isiklike õiguste rikkumise korral peab igal juhul olema
võimalik nõuda ka mittevaralise kahju hüvitamist. Jõustamisdirektiivi sõnastuse kohaselt tuleb
mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla „sobivatel juhtudel“. Selliseks eriliseks asjaoluks, mis
võib anda aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, peetakse nii õiguskirjanduses kui ka
erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskordades näiteks olukorda, kui kannatanule
põhjustatakse emotsionaalselt stressi, kahjustatakse isiku mainet või pannakse toime muu
sarnane isikliku õiguse rikkumine.43 Seega ei ole jõustamisdirektiiviga vastuolus seada
mittevaralise kahjuhüvitise nõude võimalikkus sõltuvusse asjaolust, kas autoriõiguse või
sellega kaasnevate õiguste rikkumise käigus on pandud toime ka au teotamine või muu VÕS §
1046 lg 1 kaitsealasse kuuluva isikliku õiguse rikkumine.
Kokkuvõtteks nähtub eeltoodust, et kehtiv kahju hüvitamise regulatsioon võimaldab nõuda nii
tegelikult kantud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu, sh hüpoteetilise litsentsitasu
hüvitamist kui ka pahatahtliku rikkuja poolt rikkumisega teenitud tulu väljaandmist. Samuti on
teatud juhtudel võimalik autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumisel nõuda
mittevaralise kahju hüvitamist. Sellest saab järeldada, et Eesti õiguskord on hüvitatava kahju
liikide ja ulatuse osas kooskõlas jõustamisdirektiiviga kehtestatud nõuetega ning võimaldab
õiguste omajal nõuda välja kogu tekitatud kahju koos rikkuja poolt saadud tuluga.
3. EESTI ÕIGUSE VASTAVUS JÕUSTAMISDIREKTIIVIS SÄTESTATUD
KAHJUHÜVITISE MÄÄRAMISE TEISELE ALTERNATIIVILE
Vaatamata sellele, et Eesti kahju hüvitamise regulatsioon võimaldab õiguste omajal välja nõuda
kogu tekitatud kahju koos rikkuja poolt saadud tuluga, on õiguste omajad
Justiitsministeeriumile esitatud seisukohtades korduvalt leidnud, et kahju hüvitamise meede ei
paku tõhusat kaitset õiguste rikkumise vastu, kuivõrd mh kahju tõendamise keerukuse tõttu ei
ole kahjunõude esitamine kuigi perspektiivikas. Ka Euroopa Komisjoni poolt läbiviidud
uuringust nähtuvalt on autoriõiguse rikkumise tõttu kahju hüvitamise nõude esitamisel üheks
oluliseks praktikas ilmnenud probleemiks kahju tõendamise keerukus ja kulukus, arvestades, et
paljude rikkumiste puhul on kahjunõue võrdlemisi väike.44 Lähtuvalt jõustamisdirektiivi
loogikast on eelkõige kahjuhüvitise kindlas summas väljamõistmine, s.o VÕS § 127 lg 6 teise
lause järgi, sobiv meede, tagamaks, et ebaproportsionaalsed tõenduslikud raskused ei takistaks
põhjendamatult kahjuhüvitise nõudmist. Sellest lähtuvalt on järgnevalt analüüsitud, kas
kindlasummalise kahjuhüvitise väljamõistmise võimalus on Eesti õiguses tagatud kooskõlas
jõustamisdirektiivi eesmärgiga ning Euroopa Kohtu praktikaga.
43
Intellektuaalomandiga seotud õigusrikkumiste Euroopa vaatluskeskus. Damages in Intellectual Property,
2010, lk 4, kättesaadav:
https://euipo.europa.eu/ohimportal/documents/11370/80606/Damages+in+intellectual+property+rights/b0d7097
9-2af3-48cf-870b-9ed1139d917a. Vt ka Komisjoni suunised, lk 4.
44
Vt Komisjoni suunised, lk 3 ning Euroopa Komisjon. Public consultation on the evaluation and modernisation
of the legal framework for the enforcement of intellectual property rights, 07.12.2015, lk 10, 26–28. Kättesaadav:
http://ec.europa.eu/DocsRoom/documents/18661/attachments/1/translations/en/renditions/native.
13
A. VÕS § 127 lg 6 teise lause kooskõla jõustamisdirektiiviga
Jõustamisdirektiivi artiklis 13 sätestatud teise alternatiivi kohaselt peavad liikmesriigid
tagama, et intellektuaalomandi õiguse rikkumisel on kahjuhüvitist võimalik nõuda kindlas
summas, võimaldades seeläbi kahju hüvitamist ka olukorras, kus kahju suuruse tõendamine on
keeruline. Selline kahjuhüvitise väljamõistmise alus on Eesti õiguses sätestatud VÕS § 127 lg
6 teises lauses, mille kohaselt, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega
kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik,
määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja
pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks.
Jõustamisdirektiivi nõuded VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamiseks. Euroopa Komisjoni
hinnangul on kahjuhüvitise väljamõistmine kindlas summas alternatiiv sellisele „meetodile,
mille puhul nõutakse kõigi kahju tekkimisega seotud asjakohaste aspektide tuvastamist ja
kvantifitseerimist.“45 Komisjoni suuniste kohaselt ei ole jõustamisdirektiiviga kooskõlas
olukord, kus teist alternatiivi (ehk VÕS § 127 lg 6 teises lauses sätestatut) saab kasutada üksnes
juhul, kui esimese kasutamine ei ole võimalik, vaid kohtul peab olema võimalik valida, kas
konkreetsel juhul kohaldada kahjuhüvitise määramisel esimest või teist jõustamisdirektiivis
sätestatud kahju hüvitamise meetodit.46
VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaselt võib kohus määrata kahjuhüvitise kindla summana siis, kui
see on „mõistlik“. Sellest sõnastusest nähtuvalt ei ole kahjuhüvitise väljamõistmine teise
alternatiivi alusel piiratud üksnes selliste juhtudega, mil kahju hüvitamise üldreeglitest ei ole
võimalik lähtuda, vaid kohtul on lai diskretsioon otsustamaks, millal nimetatud sätet kohaldada.
Seejuures võib kohus mõista kahjuhüvitise välja kindla summana ka siis, kui õiguste omaja ise
ei ole sellele sättele tuginenud.47 Seeläbi vastab kehtiv regulatsioon jõustamisdirektiivi nõudele
võimaldada määratleda kahjuhüvitis kõigi kahju tekkimisega seotud asjakohaste aspektide
tuvastamise ja kahju tegeliku suuruse kindlakstegemise teel või, alternatiivselt, kahjuhüvitise
kindla summana väljamõistmise teel, sõltuvalt sellest, kumma meetodi kasutamine on
konkreetsel juhul mõistlik.
Jõustamisdirektiivi sõnastusest nähtuvalt on kahjuhüvitise kindla summana väljamõistmine
lubatud üksnes „asjakohastel juhtudel“,48 milleks eelkõige on olukorrad, kus kahju täpse
suuruse tõendamine on võimatu või keeruline.49 Seejuures täpsustab jõustamisdirektiiv, et
kahju kindlas summas väljamõistmise meedet ei tohi rakendada viisil, mis võimaldaks
45
Komisjoni suunised, lk 4.
46
Samas.
47
TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus mh, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada, ning § 437 lg 7 kohaselt
ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vt ka RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-145-16, p 12
(„TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti
tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Seega ei ole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud
asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust.“)
48
Jõustamisdirektiivi artikli 13 lg 1 p b. Seda on kinnitanud ka Euroopa Kohus – vt EKo 17.03.2016, C-99/15
Liffers, p 19.
49
Jõustamisdirektiivi põhjendus 26 kinnitab, et kahju hüvitamist kindlas summas võib nõuda „näiteks juhtudel,
kui on keerukas täpselt määratleda kahju tegelikku suurust“.
14
kahjustatud isikul kahju hüvitamise õiguskaitsevahendit kuritarvitada.50 See tähendab, et VÕS
§ 127 lg 6 teist lauset ei saa tõlgendada selliselt, et kõikide intellektuaalomandi õiguse
rikkumiste puhul oleks alati võimalik kahjuhüvitise väljamõistmine kindla summana, vaid
kohus peab hindama, kas konkreetse juhtumi puhul on VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamine
mõistlik. Võib argumenteerida, et kuivõrd kõnealuse kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramise
meetodi eesmärk on eelkõige võimaldada kohast hüvitist sellistel juhtudel, kus kahju täpse
suuruse tõendamine on ebaproportsionaalselt keeruline, siis asjakohaseid juhtumeid, mil seda
meetodit tuleks kasutada, tuleb tuvastada lähtuvalt sellest, millist pingutust või kulutusi nõuaks
kogu tekkinud kahju tõendamine. Seejuures tuleb kohtutel arvestada sellega, et kahju täpse
suuruse tõendamisele esitatud nõuded ei tohiks muuta kahju hüvitamise õiguskaitsevahendit
autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumise korral niivõrd ebaefektiivseks, et õiguste
omajate jaoks ei oleks mõistlik oma õigusi kaitsta.
Hüvitatava kahju ulatus VÕS § 127 lg 6 järgi. Jõustamisdirektiivi artikli 13 sõnastuse
kohaselt peaks kindlas summas kahjuhüvitis lähtuma „peamiste tegurite üldsummast“, võttes
seejuures arvesse vähemalt „autoritasude või honoraride summat, mis oleks võidud saada, kui
rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi“.
Jõustamisdirektiivi põhjendus 26 näeb ette, et kindla summana määratava kompensatsiooni
suurus peab põhinema objektiivsetel kriteeriumidel. Jõustamisdirektiivi eesmärkidest lähtuvalt
tuleks objektiivset kriteeriumi mõista selliselt, et kahjuhüvitise suurus tuleb määratleda viisil,
mis tagab, et kohtu poolt välja mõistetav summa on võimalikult lähedal sellele summale, milles
kahju objektiivselt hinnates tõenäoliselt tekkis, isegi kui kahju suurust selle summa terves
ulatuses ei ole võimalik tõendada. See tähendab muuhulgas, et kindlas summas kahjuhüvitis
peaks lisaks autoritasude summale (mis on sisuliselt hüpoteetiline litsentsitasu rikkuja poolt
kasutatud teose, esituse või muu õiguste objekti kasutamise eest) võtma arvesse ka õiguste
valdajale tekkinud kulusid, sh kulutusi rikkumise tuvastamisele ja uurimisele.51 Ka Euroopa
Kohus on kinnitanud, et kahjuhüvitise kindla summana väljamõistmisel ei piisa üksnes sellest,
kui õiguste omajale hüvitatakse hüpoteetiline litsentsitasu, mida tulnuks maksta, kui rikkuja
oleks saanud õiguste omajalt litsentsi teose kasutamiseks.52 Lisaks võimalikele rikkumise
tuvastamise ja uurimisega seotud kuludele ei võimaldaks pelgalt litsentsitasu maksmine tagada
näiteks makstavatelt summadelt intressi maksmist ega võimaliku mittevaralise kahju
hüvitamist.53 On ilmne, et kohtu poolt objektiivsete kriteeriumide alusel kindla summana
määratud kahjuhüvitis ei pruugi alati olla täpselt võrdne tegelikult tekkinud kahju suurusega.
Euroopa Kohus on aga sedastanud, et selliselt arvutatud kahjuhüvitis ei peagi olema tegelikult
tekkinud kahjuga täpselt samaväärne.54
VÕS § 127 lg 6 teine lause on oma sõnastuselt eelnevaga kooskõlas. Kuivõrd kohus võib
kahjuhüvitise kindla summana väljamõistmisel lähtuda muu hulgas hüpoteetilisest
litsentsitasust, saab ta asjakohasel juhul arvesse võtta ka teisi asjaolusid, mis kahju suurust
mõjutavad. Ka praktikas on kohtud mitmel juhul mõistnud VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel
50
Jõustamisdirektiiv, artikli 3 lg 2.
51
Jõustamisdirektiivi põhjendus 26.
52
EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p 30.
53
Samas. Vt ka EKo 17.03.2016, C-99/15 Liffers, p 18.
54
EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p 26.
15
välja kahjuhüvitise, mis on suurem kui hüpoteetiline litsentsitasu.55 Samas ei ole Eesti kohtute
praktika VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel väljamõistetava kahju ulatuse osas ühetaoline – seda
asjaolu on põhjalikumalt käsitletud peatüki järgmises alajaotises.
Mittevaralise kahju hüvitamine VÕS § 127 lg 6 alusel. Euroopa Kohtu praktika kohaselt
peab asjakohasel juhul olema võimalik mittevaralist kahju arvesse võtta ka olukorras, kus
kahjuhüvitis määratakse nn teise alternatiivi alusel ehk kindla summana.56 Euroopa Kohtu
praktikale tuginedes on ka Riigikohus kinnitanud, et asjakohasel juhul võib VÕS § 127 lg 6
teise lause alusel kahjuhüvitist välja mõistes võtta arvesse mittevaralist kahju.57
Euroopa Kohtu kohtujurist Melchior Wathelet on leidnud, et lähtuvalt jõustamisdirektiivi
loogikast ei ole kahjuhüvitise kindlas summas väljamõistmise eesmärk muuta hüvitatava kahju
ulatust, vaid vastav jõustamisdirektiivist tulenev võimalus puudutab üksnes kahju hindamise
kriteeriumide sisustamist, võimaldades õiguste omajale madalama tõendamiskoormise
kahjuhüvitise suuruse määramisel.58 Selle loogika kohaselt peaks mõlema kahjuhüvitise
suuruse määramise alternatiivi alusel olema võimalik mõista välja hüvitis mittevaralise kahju
eest samadel juhtumitel ning sisuliselt samas ulatuses.
Riigikohus on varasemalt selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamine VÕS § 127 lg 6 teise
lause kohaselt ei eelda, et seejuures oleks rikutud ka VÕS § 1045 lg 1 p-i 4 ja § 1046 lg-t 1.59
Sellest nähtuvalt on võimalik, et autoriõiguse või kaasnevate õiguste rikkumisel on kahe
mittevaralise kahju hüvitamise aluse kohaldamisala mõnevõrra erinev – VÕS § 127 lg 6 teise
lause alusel võib olla võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist ka siis, kui selline kahju
nö üldreegli kohaselt, s.o lähtuvalt VÕS § 1046 lg-st 1 ning § 134 lg-test 2, 5 ja 6, hüvitamisele
ei kuulu.
Ülalviidatud kohtujuristi kommentaari kontekstis on oluline täheldada, et Riigikohtu
lähenemine ei ole vastuolus jõustamisdirektiiviga: direktiiv ei näe liikmesriikidele ette
kohustust järgida seal toodud loogikat, niivõrd kui liikmesriikides on tagatud õiguste omajatele
soodsam kaitse.60 Teiseks tuleb silmas pidada, et viidatud Riigikohtu lahend ei sätesta, millisel
juhul on VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel võimalik mittevaralist kahjuhüvitist välja mõista.
Kuigi mittevaralise kahju hüvitamine VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaselt otseselt ei eelda
VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 rikkumist, ei tähenda see automaatselt, et igasugune AutÕS §
12 lg-s 1 toodud autori isiklike õiguste rikkumine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju
tekkimise. Võib argumenteerida, et ka VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel mittevaralise
kahjuhüvitise väljamõistmiseks peab olema toime pandud autori au teotamine või muu sarnase
isikliku õiguse rikkumine, mis oleks paljudel juhtudel hüvitatav ka VÕS § 1045 lg 1 p 4 ning §
1046 lg 1 alusel. Seega vajab kohtupraktikas täpsustamist, millisel juhul võimaldab VÕS § 127
lg 6 teine lause mittevaralise kahju hüvitamist.
55
Vt nt TlnRnKo 7.10.2014, 2-13-45775/31, HMKo 20.04.2017, 2-16-17339/14.
56
Vt EKo 17.03.2016, C-99/15, Liffers, p-d 15 ning 27.
57
RKTKo 30.10.2017, 2-14-56641/69, p-d 21.3–21.5.
58
Vt selle kohta kohtujuristi Melchior Wathelet 19.11.2015. a ettepanekut Euroopa Kohtu kohtuasjas C-99/15
Liffers, p-d 25–29.
59
RKTKo 30.10.2017, 2-14-56641/69, p 21.3.
60
EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p 22.
16
Üheks esimeseks juhtumiks, kus eelviidatud Riigikohtu lahendile viidates mõisteti õiguste
rikkujalt VÕS § 127 lg 6 teisele lausele viidates välja hüvitis mittevaralise kahju eest, on Harju
Maakohtu 18. detsembri 2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2019. a otsused tsiviilasjas
nr 2-17-14515. Selles asjas võimaldasid kohtud mittevaralise kahju hüvitamist § 127 lg 6 järgi
ka olukorras, kus VÕS § 1045 lg-s 4 ja §-s 1046 kaitstud õigushüvede rikkumist ei tuvastatud,
vaid mittevaralise kahju hüvitamise tingis asjaolu, et oluliselt ja pikaajaliselt rikuti autori õigust
autorinimele, autorsusele ja teose puutumatusele.61
B. VÕS § 127 lg 6 teise lause rakendamine kohtupraktikas
Eesti senises kohtupraktikas leidub maa- ja ringkonnakohtu lahendeid, kus kohus on VÕS §
127 lg 6 teise lause alusel mõistnud välja kindlas summas kahjuhüvitise summas, mis lisaks
hüpoteetilisele litsentsitasule võtab arvesse ka õiguste omajal tekkinud kulutusi.62 Tsiviilasjas
nr 2-13-45775 mõistis Harju Maakohus õigustatud isiku kasuks välja kahekordse litsentsitasu,
leides, et „[k]aks korda suurema hüvitise maksmine on proportsionaalne ja kooskõlas autorite
varaliste õiguste kaitse eesmärgiga.“63 Samuti põhjendas maakohus oma otsust argumendiga,
et „makstav hüvitis peab olema kohaselt suurem litsentsilepingu alusel makstavast tasust
(litsentsitasust), sest vastasel juhul puuduks muu hulgas kontserdikorraldajatel stiimul lepingute
sõlmimiseks ja õiguspäraseks käitumiseks.“64 Apellatsioonimenetluses nõustus Tallinna
Ringkonnakohus nii maakohtu otsuse resolutsiooni kui ka selle põhjendustega.65
Eesti kohtupraktikas leidub ka lahendeid, kus kohus on keeldunud VÕS § 127 lg 6 teise lause
kohaldamisel suurema kui ühekordse hüpoteetilise litsentsitasu väljamõistmisest.66 Näiteks
tsiviilasjas nr 2-16-16109 nõudis autorite kollektiivse esindamise organisatsioon autoriõiguse
rikkujalt VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel kahjuhüvitist kahekordse litsentsitasu suuruses,
hüvitamaks seeläbi õiguste omajatele nii saamata jäänud litsentsitasu kui ka kahju
sissenõudmisega tekkinud kulud. Tallinna Ringkonnakohus mõistis VÕS § 127 lg 6 alusel välja
ühekordse litsentsitasu. Seoses võla sissenõudmiseks tehtud mõistlike kulude hüvitamisega
leidis kohus, et kahjustatud isikul on tema autoriõiguse rikkumise korral õigus selliste kulude
hüvitamist nõuda, kuid selleks peab nõude esitaja „kohtu ette tooma ja tõendama asjaolud, mille
alusel saab kohus järeldada, et hagejal tekkisid konkreetsed võla sissenõudmisega seotud
kulud“, kusjuures asjaolu, et „võla sissenõudmisega tavaliselt kulud tekivad, ei õigusta
litsentsitasu kahekordses määras nõudmist.“67 Seega pole Eesti kohtupraktika VÕS § 127 lg 6
teise lause alusel väljamõistetava kahju ulatuse osas ühetaoline.
Euroopa Komisjon on jõustamisdirektiivi rakendamise kohta antud suunistes järeldanud, et
„kahjuhüvitise kindlaksmääramisel kindlas summas ei tohi mingil juhul piirduda vaid
hüpoteetilise autoritasu/honorari ühekordse summaga ning võib olenevalt juhtumist hõlmata
61
TlnRnKo 24.05.2019, 2-17-14515/69, p 13.4.3. Vt ka HMKo 18.12.2018, 2-17-14515/48, p-d 239–243.
62
TlnRnKo 7.10.2014, 2-13-45775/31; HMKo 20.04.2017, 2-16-17339/14.
63
HMKo 14.03.2014, 2-13-45775/22, p 21.
64
Samas.
65
TlnRnKo 7.10.2014, 2-13-45775/31, p 6.
66
Vt TrtRnKo 16.10.2013, 2-12-24099/49; TlnRnKo 28.12.2017, 2-16-16109/49.
67
TlnRnKo 28.12.2017, 2-16-16109/49, p 13.
17
suuremat summat.“68 Oluline on aga märkida, et Komisjoni suunised ei ole liikmesriikide
kohtutele õiguslikult siduvad.69 Teiseks, eelviidatud väide on Komisjoni tõlgendus Euroopa
Kohtu lahenditest Liffers ning OTK.70 Nii lahendis Liffers kui OTK selgitas Euroopa Kohus, et
lisaks hüpoteetilisele litsentsitasule peab õiguste omajal olema võimalik nõuda
jõustamisdirektiivi artikli 13 lg-s 1 sätestatud teise alternatiivi alusel ka muu kahju hüvitamist.71
Samas ei ole Euroopa Kohus piiranud kahe kahjuhüvitise meetme paralleelset rakendamist
selleks, et tagada tekkinud kahju täies ulatuses hüvitamine.72 Seega ei ole iseenesest
jõustamisdirektiiviga vastuolus mõnest Eesti kohtu lahendist nähtuv lähenemine, mille kohaselt
hüpoteetiline litsentsitasu mõistetakse välja kindla summana VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel
ning ülejäänud kahju kuulub hüvitamisele ulatuses, milles sellise kahju tekkimine on tõendatud.
Siiski tuleb arvestada, et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumise puhul on paljudel
juhtudel kahju täpne tõendamine võimatu või ebaproportsionaalselt kulukas. Nii
jõustamisdirektiivi tekstist, põhjendustest kui ka Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et vähemalt
mõningatel juhtudel on põhjendatud ka hüpoteetilist litsentsitasu ületava kahju (eelkõige
rikkumise tuvastamise, uurimise ja nõuete esitamise kulude) hüvitamine kindlasummalise
kahjuhüvitise osana.73 Järelikult oleks jõustamisdirektiivi sõnastuse ja eesmärgiga kooskõlas
lähenemine, mille kohaselt olukordades, kus õiguste omaja on lisaks hüpoteetilisele
litsentsitasule nõudnud ka täiendava kahju hüvitamist, ning sellist nõuet vähemalt põhistanud
vastavalt TsMS §-le 235, peaks kohus igakordselt hindama, kas antud juhtumi asjaoludest
nähtuvalt on põhjendatud täiendavate kulude väljamõistmine VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel.
4. KINDLASUMMALISE KAHJUHÜVITISE VÄLJAMÕISTMINE KAHEKORDSE
HÜPOTEETILISE LITSENTSITASU SUURUSES
Üks Euroopa Kohtu praktikast ilmnev näide võimalikust objektiivsest kriteeriumist, millest
kahjuhüvitise kindla summana väljamõistmisel lähtuda, on kahekordne hüpoteetiline
litsentsitasu. Euroopa Kohus on leidnud, et kahekordne hüpoteetiline litsentsitasu on üldjuhul
objektiivne ning tegelikult tekkinud kahjuga piisavalt proportsionaalne kriteerium, mille
kasutamine kindlas summas kahjuhüvitise väljamõistmisel vastab jõustamisdirektiivi
nõuetele.74 Seega ei pea Euroopa Kohus kahekordse hüpoteetilise litsentsitasu määra kasutamist
kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramiseks enamikel juhtudel jõustamisdirektiiviga vastuolus
olevaks. Üksnes juhul, kui selliselt arvutatud kahjuhüvitis ületab tegelikult tekkinud kahju
68
Komisjoni suunised, lk 5.
69
Komisjoni suunised, lk 3.
70
Vt Komisjoni suunised, lk 5.
71
EKo 17.03.2016, C-99/15, Liffers, p-d 15, 25 ning EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p 30.
72
Pigem tundub Euroopa Kohus kinnitavat mõlema kahju hüvitamise alternatiivi samaaegse rakendmise
võimalikkust lahendis Liffers – vt EKo 17.03.2016, C-99/15, Liffers, p 27. Nimetatud lahendist nähtub, et
hüpoteetilise litsentsitasu väljamõistmisel jõustamisdirektiivi artikli 13 lg 1 teise alternatiivi alusel ei saa olla
välistatud samaaegselt ka sellise kahjuhüvitise nõudmine, mis on sätestatud artikli 13 lg 1 esimeses alternatiivis.
73
Vt nt jõustamisdirektiivi põhjendus 26; EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p 30; EKo 17.03.2016, C-99/15 Liffers,
p 18.
74
EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p-d 25–31.
18
„selgelt ja märkimisväärselt“, võib kahjuhüvitis, mis on välja mõistetud kahekordse
hüpoteetilise litsentsitasuna, olla direktiiviga vastuolus.75
Jõustamisdirektiivi põhjendus 26 täpsustab, et direktiivi artikli 13 lg 1 teise alternatiivi eesmärk
ei ole sätestada liikmesriikidele kohustust kehtestada karistuslik kahjuhüvitis, vaid määrata
objektiivsetel kriteeriumidel põhinev hüvitis, võttes ühtlasi arvesse õiguste omajatele tekkinud
kulusid.76 Sisuliselt nähtub sellest, et jõustamisdirektiiv ei keela, kuid ka ei nõua karistusliku
kahjuhüvitise kehtestamist.77
Eesti Autorite Ühing on teinud Justiitsministeeriumile ettepaneku näha VÕS § 127 lg 6
teise lause alusel väljamõistetava kindlas summas kahjuhüvitise suurusena autoriõiguse
rikkumisel ette kahekordne hüpoteetiline litsentsitasu. Euroopa Liidu liikmesriikidest on selline
lahendus kehtestatud näiteks Poolas.78
Ettepanekut põhjendatakse sellega, et kui kohus mõistab VÕS § 127 lg 6 alusel välja ühekordse
hüpoteetilise litsentsitasu, ei kaasne õigusrikkuja jaoks litsentsilepingu sõlmimata jätmisega
märkimisväärset majanduslikku riski, mistõttu puudub teose kasutajatel tihti piisav stiimul
litsentsilepingu sõlmimiseks. Kahekordne litsentsitasu seevastu omaks preventiivset mõju
õigusrikkumiste ärahoidmisel. Eesti Autorite Ühing toob välja, et preventiivsel eesmärgil
kehtestatud kahjuhüvitise summat õigustab ka asjaolu, et autoritel on paljudel juhtudel võimatu
takistada oma teose loata kasutamist, mistõttu võib kahju hüvitamise nõude esitamine (ja selle
preventiivne mõju) olla õiguste omajate jaoks ainus võimalik meede selleks, et piirata oma teose
õigusvastast kasutamist.
Eelneva analüüsi põhjal ei ole kindlasummalise kahjuhüvitise suuruse (sh eeldusliku)
fikseerimine kahekordse hüpoteetilise litsentsitasuna siiski otstarbekas. VÕS § 127 lg 6 teise
lause praegune sõnastus ei takista kahjuhüvitise väljamõistmist kahekordse hüpoteetilise
litsentsitasu ulatuses. Jõustamisdirektiivist tulenevalt on kohtutel kohustus lähtuvalt asjaoludest
iga kord hinnata, kas ning millisel määral mõista kahjustatud isikule VÕS § 127 lg 6 teise lause
alusel lisaks hüpoteetilisele litsentsitasule välja ka täiendav kahju, sh tekkinud kulud. Seeläbi
on tagatud paindlikkus VÕS § 127 lg 6 kohaldamisel, hoides ära olukorrad, kus kahekordne
75
Sel juhul kujutab kahekordne hüpoteetiline litsentsitasu endast sellist õiguste kuritarvitamist, mis oleks
jõustamisdirektiivi artikli 3 lg 2 kohaselt keelatud. Vt ka EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p 31.
76
Jõustamisdirektiivi põhjendus 26.
77
Ka Euroopa Kohus on selgitanud, et kuigi kahju kindlas summas hüvitamise võimaluse eesmärk ei ole panna
liikmesriikidele kohustust näha ette karistusliku iseloomuga kahjuhüvitis, siis ei keela jõustamisdirektiiv niisugust
meedet kehtestada – vt EKo 25.01.2017, C-367/15 OTK, p 28.
78
Ustawa z dnia 4 lutego 1994 r. o prawie autorskim i prawach pokrewnychi (Poola 4.02.1994. a autoriõiguse ja
sellega kaasnevate õiguste seadus) artikli 79 lg 1 sätestab järgmist:
„Autori varaliste õiguste omaja, kelle õigusi on rikutud, võib õigusi rikkunud isikult nõuda:
1. rikkumise lõpetamist;
2. rikkumise tagajärgede kõrvaldamist;
3. kahju hüvitamist:
a) üldpõhimõtete alusel või
b) makstes kahekordse või autori varaliste õiguste süülise rikkumise korral kolmekordse summa
nõuetekohasest tasust, mille ta oleks pidanud maksma, kui õiguste omaja oleks teose kasutamiseks loa andnud;
4. teenitud tulu üleandmist.“
Oluline on täheldada, et Poola Konstitutsioonikohtu otsusega tunnistati viidatud artikli lg 3 p b kehtetuks osas, mis
sätestab, et autori varaliste õiguste süülise rikkumise korral võib nõuda kolmekordset hüpoteetilist litsentsitasu –
Trybunału Konstytucyjnego 23.06.2015. a otsus SK 32/14 (Dz. U. poz. 932).
19
hüpoteetiline litsentsitasu selgelt ületaks tegelikult tekkinud kahju, samas võimaldades õiguste
omajal põhjendatud juhtudel saada VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel hüvitise kogu tegelikult
tekkinud kahju ulatuses.
Lisaks on Eesti õiguskorras ka teine õiguskaitsevahend, mille kohaldamine omab olulist
preventiivset mõju. VÕS §-s 1043 sätestatud kahjuhüvitise kõrval on õiguste omajal VÕS §
1037 lg 1 ja § 1039 alusel õigus nõuda pahauskselt rikkujalt ka rikkumisega saadud tulu
väljaandmist. Tulu väljanõudmise õigusega kaasneb rikkujale oht jääda õigusvastase
käitumisega vähemalt osaliselt ilma tulust, mida teoste, esituste või muu õiguste objekti
õigusvastase kasutamisega teenitakse. See aitab tagada, et õigusvastane tegevus ei tooks
rikkujatele varalist kasu ja omab seeläbi olulist preventiivset mõju. Seejuures võimaldavad
viidatud sätted nõuda rikkumisega saadud tulu väljaandmist ilma, et õiguste omaja peaks ise
tõendama, millist tulu rikkumise tulemusel saadi,79 mis vähendab nõude suuruse tõendamisega
seotud raskusi.
Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumist aitab ära hoida ka karistusseadustiku
(KarS) vastav regulatsioon. KarS § 2241 lg 1 kohaselt on autori või autoriõigusega kaasneva
õiguse omaja varalise õiguse rikkumine varalise kasu saamise eesmärgil väärtegu, mis on
karistatav rahatrahviga. Teose või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti ebaseaduslik avalik
esitamine, üldsusele näitamine, edastamine, taasedastamine või kättesaadavaks tegemine kutse-
või majandustegevuses on KarS § 223 lg 1 kohaselt kuritegu ja karistatav rahalise karistuse või
kuni üheaastase vangistusega, kui rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületab
kahtekümmend miinimumpäevamäära.80 Nimetatud sätted tagavad karistusliku elemendi
autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumisel ning toimivad samuti preventiivse
meetmena rikkumiste ärahoidmiseks.
Lõpetuseks on oluline märkida, et seadusega fikseeritud kahekordne litsentsitasu
kahjuhüvitisena tooks kaasa olukordi, kus väljamõistetud kahjuhüvitis ületaks selgelt ja
märkimisväärselt tegelikult tekkinud kahju, mille tulemusel selline kahjuhüvitis oleks vastuolus
VÕS § 127 eesmärgiga hüvitada kannatanule tegelikult tekkinud kahju. Sellisel juhul omandaks
kahjuhüvitis sisuliselt karistusliku iseloomu, mis oleks suure tõenäosusega vastuolus Eesti
Vabariigi põhiseadusega, kuna karistusliku iseloomuga kahjuhüvitis on oma olemuselt
karistusõiguse funktsiooni realiseerimine tsiviilõigusliku süsteemi kaudu, võimaldamata
seejuures isikule KarS-i, kriminaal- ja väärteomenetluse seadustike ja põhiseadusega ettenähtud
garantiisid.81
79
VÕS § 1039 teine lause.
80
Miinimumpäevamäära suurus on KarS § 44 lg 2 kohaselt 10 eurot.
81
Vt K. Sein. Should Estonian Law Provide for an Award of Punitive Damages? – Juridica International 12/2007,
lk-d 49, 50, 54. Näiteks oleks VÕS alusel isiku karistamine madalama tõendamisstandardiga kui karistusõiguses
ning ei võtaks arvesse süütuse presumptsiooni (VÕS § 1043 rikkumisel eeldatakse rikkuja süüd lähtuvalt VÕS §
1050 lg-st 1).
20
KOKKUVÕTE
Käesoleva analüüsi põhjal saab kokkuvõtlikult järeldada, et Eesti õiguskord on kooskõlas
jõustamisdirektiiviga kehtestatud nõuetega, võimaldades autoriõiguse ja sellega kaasnevate
õiguste omajatel nende õiguste rikkumise korral nõuda nii saamata jäänud tulu (eelkõige
hüpoteetilise litsentsitasu), õiguste jõustamisega seotud kulude (sh rikkumise tuvastamise,
uurimise ja nõuete esitamise kulude) kui ka mittevaralise kahju hüvitamist ning lisaks ka
pahatahtliku rikkuja poolt rikkumisega teenitud tulu väljaandmist. Seeläbi on õiguste omajatele
tagatud võimalus õiguste rikkumisega tekitatud kahju täielikuks hüvitamiseks. Seejuures
võimaldab VÕS § 127 lg 6 teine lause mõista kohtul õiguste omaja kasuks välja õiglane hüvitis
ka olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik tõendada või see on väga keeruline.
Siiski vajab Eesti kohtupraktika ühtlustamist selle osas, milline on VÕS § 127 lg 6 teise lause
alusel väljamõistetava kahjuhüvitise ulatus. Lähtudes jõustamisdirektiivi sõnastusest ja
eesmärgist, peaks õiguste omajatel olema teatud juhtudel võimalik nõuda VÕS § 127 lg 6 teise
lause alusel lisaks hüpoteetilisele litsentsitasule ka muu kahju hüvitamist (sh õiguste
jõustamiseks kantud kulude hüvitamist). Üksnes sellisel juhul on tagatud, et
ebaproportsionaalsed tõenduslikud raskused ei takista põhjendamatult kahjuhüvitise nõudmist
ning õiguste omajatele on tagatud tõhus ja kõrgetasemeline kaitse. Samuti vajab kohtupraktikas
täpsustamist, milliste rikkumiste korral on võimalik mõista õiguste omajale välja mittevaralise
kahju hüvitis VÕS § 127 lg 6 teise lause järgi.
Analüüsi koostamise üheks ajendiks oli õiguste omajate esindusorganisatsiooni ettepanek
fikseerida VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel väljamõistetava kahjuhüvitise suuruseks
autoriõiguse rikkumisel kahekordne hüpoteetiline litsentsitasu, mida rikkuja oleks pidanud
õiguste omajale teose või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti kasutamise eest maksma.
Analüüsi tulemustest nähtuvalt ei ole sellise süsteemi kehtestamine Eestis otstarbekas, kuna
seaduse praegune sõnastus, arvestades ka jõustamisdirektiivi koos seda sisustava Euroopa
Kohtu praktikaga, võimaldab ka täna põhjendatud juhtumitel nõuda kahju hüvitamist
kahekordse hüpoteetilise litsentsitasu ulatuses. VÕS § 127 lg 6 teise lause kõrval võimaldab
alusetu rikastumise instituut nõuda pahauskselt rikkujalt ka rikkumisega saadud tulu
väljaandmist, mis aitab tagada, et õigusvastane tegevus ei tooks rikkujatele varalist kasu ja
omab seeläbi olulist preventiivset mõju. Seejuures on regulatsiooni praegune sõnastus paindlik,
aidates ära hoida olukordi, kus väljamõistetud kahjuhüvitis ületaks selgelt ja märkimisväärselt
tegelikult tekkinud kahju.
21
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Meie 04.03.2020 nr 10-1/1540
[email protected]
Lubja 4
10115, Tallinn
Analüüs "Eesti kahju hüvitamise regulatsiooni vastavus Euroopa Liidu õigusele autoriõiguse
ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumisel"
Justiitsministeeriumil on valminud analüüs autoriõiguse ning autoriõigusega kaasnevate õiguste
rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni kohta. Analüüsi eesmärk oli hinnata, kas Eesti
kehtiv õigus tagab autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatele tõhusa ja
kõrgetasemelise kaitse ning on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega – täpsemalt Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiiviga 2004/48/EÜ (jõustamisdirektiiv). Analüüsi raames hinnati ka Eesti Autorite
Ühingu poolt Justiitsministeeriumile tehtud ettepanekut kehtestada autoriõiguse rikkumisel
kahjuhüvitis, mis vastab kahekordsele nn hüpoteetilisele litsentsitasule, mida rikkuja oleks pidanud
õiguste omajale teose või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti kasutamise eest maksma.
Analüüs on lisatud manusena käesolevale kirjale ning on kättesaadav aadressil:
https://www.just.ee/et/uudised-pressiinfo/uuringud.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kai Härmand
asekantsler
Henrik Trasberg
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898