Arvamus kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta

Lisa 1 Riigikohtu arvamus kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta Riigikohus jääb oma 7. oktoobri 2019. a arvamuses antud seisukohtade juurde. Tähelepanuta ei saa jätta eelnõu normitehnilisi ja sõnastuslikke probleeme, sh eelnõu ja seletuskirja lahknevusi. Samuti võinuks eelnõu arutamiseks jätta kohtunikkonnale rohkem aega. Täiendavalt märgime, et eelnõus reguleerituist on kaheldamatult keskseima tähendusega esimese astme kohtunike ajutiselt teise sama astme kohtusse nn kaasamise instituut. Riigikohus leiab, et selles küsimuses on tegemist osaliselt ebaselge, organisatoorset tööd ja kulutusi tingiva ning kaasatava kohtuniku kallist tööaega (mh lähetustasud ja lähetuste ajakulu) raiskava korraga. Kohtunike ja asjade ajutine liigutamine, sh osaliselt kohtuniku enda nõusolekuta (!), on mitmeti problemaatilised, sh olukorras, kus kohtuniku töökoht ja mõnes menetluses ka kohtualluvus on seotud/määratud kohtumajade täpsusega. Riigikohus leiab sarnaselt oma arvamusega samal teemal koostatud VTK kohta, et parim moodus kohtute töökoormuse probleem lahendada on vähemalt kahe kohtunikukoha süsteemi juurdetoomine. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on selle mooduse kasutamine kahjuks takistatud rahanduspoliitilistel põhjustel. Samas toob ka eelnõu seadusena vastuvõtmine seletuskirja kohaselt kaasa kulusid – palgavahe katmist puudutavalt vähemalt 14 483 eurot, millele lisanduvad lähetuskulud, mille suurust ei ole seletuskirjas prognoosida võetud. PS § 24 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi viia tema vaba tahte vastaselt üle seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Eelnõus on kohtualluvuse muutmise keelu järgimiseks ette nähtud lahendus, mille kohaselt asju mitte ei anta teise kohtu lahendada, vaid teise kohtu kohtunikud kaasatakse abivajava kohtu juurde kohtuasju lahendama. Seejuures jagatakse kaasatud kohtu kohtunikele ringkonnakohtute esimeeste otsusega kindlaks määratud kohtuasju nende kodukohtus kehtestatud tööjaotusplaani alusel. Kuigi eelnõu lahenduse abil on kohtualluvuse muutmise keeluga vähemalt näiline kooskõla saavutatud, on selle hinnaks lahenduse raskesti mõistetavus. Koos hädavajalike keeleliste täpsustuste tegemisega, millest tuleb juttu edaspidi, tuleks hoolikalt läbi mõelda, kas lahendus on ka sisuliselt kooskõlas kohtualluvuse muutumatuse keeluga, arvestades selle keelu eesmärke. Eelnõuga KS §-ga 451 täiendamisel ei ole esmalt kontseptuaalselt selge, miks peavad ühe esimese astme kohtuniku kaasamist teise esimese astme kohtusse otsustama (sealjuures ühiselt) just ringkonnakohtute esimehed. Ringkonnakohtud täidavad apellatsioonikohtute funktsioone ja kontrollivad esimese astme kohtulahendite seaduslikkust esitatud apellatsioonkaebuste ja määruskaebuste alusel. Vähemalt üldjuhul ei peaks ringkonnakohtud ega nende esimehed tegelema administratiivselt selliste küsimustega, mis puudutavad korrakohase õigusemõistmise tagamist esimese astme kohtutes. Kaaluda võiks vähemasti KHN-le siin rolli andmist. Nõustuda ei saa eelnõust järeldatavaga, et kohtunike kaasamine KS tulevase § 451 alusel toimub sundkorras (menetluslähetus on eelnõu kohaselt vabatahtlik, kaasamise juures selline regulatsioon puudub). Kuigi ajutiselt, kuid siiski määramata ajaks sundkorras teise teenistuskohta tööle üleviimine võiks toimuda vaid kohtuniku nõusolekul või äärmisel juhul KHN otsuse alusel. Probleemseks võib pidada, et kohtuniku jaoks sundkorras kaasamise maksimumtähtaega eelnõuga ette ei nähta. Lisame, et eelnõus võiks olla sätestatud vähemalt ajavahemik, mille möödudes tuleb kaasamise vajadust uuesti hinnata, et kaasataval kohtunikul oleks mingigi pidepunkt kaasamise võimaliku kestuse osas. Eelnõust ei nähtu tagajärgi, kui 1  Lisa 1 kohtunik ei ole kaasamisega nõus. Samuti ei nähtu sealt kriteeriumeid, mille alusel peaks välja valitama see kohtunik, kelle kaasamiseks teeb esimese astme kohtu esimees ettepaneku ringkonnakohtu esimeestele. Läbi ei ole mõeldud selle kohtu esimehe rolli, kelle kohtu kohtunikke ringkonnakohtute esimeeste otsusega kaasama hakatakse, rääkimata kaasatavate kohtunike valimise ja nende ärakuulamise regulatsiooni puudumisest. Ei eelnõust ega seletuskirjast selgu, kuidas määratletakse kaasatud kohtunike koormus vastavalt põhitöökohal ja kaasatuna teise kohtu asjade lahendamisele. Seletuskirja lk 10 toodud kinnitus, et „[k]kohtute infosüsteemis lisaarendusi § 451 rakendamiseks teadaolevalt vaja teha ei ole“, on KIS olemasolevate rakendusprobleemide valguses ebapiisav. Seda enam, et täpsemad jagamiskriteeriumid on eelnõus ja seletuskirjas jäetud lahtiseks. § 451 lg 1 sõnastust tuleks muuta, et meetme sisu oleks selgelt mõistetav ja eristatav kohtuniku menetluslähetusest. Eelnõu järgi kaasavad ringkonnakohtute esimehed abivajava kohtu koosseisu „teise kohtu kohtuniku“ „enda määratud kohtuasja lahendamiseks“. Seega otsustavad ringkonnakohtute esimehed, milline teise kohtu kohtunik millist konkreetset kohtuasja lahendama asub. Riigikohus saab eelnõus väljapakutud meetme sisust aru nii, et ringkonnakohtute esimehed teevad põhimõttelise otsuse võtta abi vajava kohtu asjade lahendamise juurde appi teise kohtu kohtunikud (see otsus hõlmaks seega kõiki, mitte konkreetseid teise kohtu kohtunikke). Seega ei kaasaks ringkonnakohtute esimehed mitte konkreetseid kohtunikke, vaid see, milline kohtunik abivajava kohtu koosseisu kaasatakse, selgub pärast kohtuasjade jaotamist vastavalt kaasatud kohtu tööjaotusplaanile. Samuti tuleks ringkonnakohtute esimeestel otsustada, millised üldiste tunnuste alusel määratletud kohtuasjad teise kohtu kohtunike vahel jagamisele lähevad (see võib hõlmata näiteks kohtuasja kategooriat ja numbrit, mis väljendab seda, iga mitmes kohtusse saabuv selle kategooria asi teise kohtu kohtunikele jagatakse). Säte peaks tagama ka kohtuasjade jagamise juhuslikkuse (KS § 37 lg 2 p 2). § 45 1 lg 1 teine lause ei taga kohtuasjade jagamise juhuslikkust. Kui ringkonnakohtute esimehed on eelnevalt sama sätte esimese lause alusel määranud kindlaks konkreetse(d) kohtuasja(d), mis jagamisele läheb (lähevad) ja konkreetse(d) kohtuniku(d), kes abivajava kohtu koosseisu kaasatakse, ei ole võimalik enam midagi juhuslikkuse põhimõtte alusel jagada. Sätte sõnastust tuleks täpsustada nii, et selle tekstist oleks võimalik selgelt järeldada, et maakohtu koosseisu saab kaasata üksnes teise sama astme maakohtu kohtunikke ja halduskohtu koosseisu üksnes teise sama astme halduskohtu kohtunikke. Praegusest tekstist pole see välja loetav ning välistada ei saa ohtu, et § 451 lg 1 alusel hakatakse maakohtute koosseisu kaasama halduskohtute kohtunikke ja vastupidi. Sellega seotud probleeme selgitas Riigikohus juba VTK kohta esitatud arvamuses. Üksnes asjaolust, et § 451 teises lõikes on eraldi nimetatud erandlik olukord, kus maakohtu kohtunikke saab kaasata halduskohtute koosseisu, ei saa õigusselgelt järeldada, et muudel juhtudel on teise liigi kohtu kohtuniku kaasamine välistatud. Lisada tuleks nõue, et enne otsust kaasata kohtuasju lahendama teise kohtu kohtunikud, tuleb ära kuulata appi võetava kohtu esimehe seisukoht. Lisada tuleks ka nõue, et kohtuniku/kohtunike kaasamine teise kohtu töösse ei tohi kaasa tuua olukorda, kus abistav kohus ise sattub seetõttu ülekoormusse ehk korrakohast õigusemõistmist 2  Lisa 1 ohustavasse olukorda. Teise kohtu kohtunike kaasamine on põhjendatud ainult juhul, kui appi võetav kohus töötab alakooormusega. Vastasel juhul ei ole välistatud olukord, et kaasatakse kohus, kes töötab kas normaal- või juba ise ülekoormuse olukorras. See põhimõte peaks tagama ka selle, et kui kõik kohtud töötavad vähemalt normaalkoormusega ja kui siis mõnes kohtus tekib ülekoormus, siis peab riik kas looma täiendavaid kohtunikukohti või võtma muid meetmeid koormuse normaliseerimiseks Seaduses võiks olla sätestatud maksimaalne ajaline piir, millest kauemaks ei tohi teist kohut kaasata (näiteks üks aasta). Mõistetavalt oleks ringkonnakohtute esimeestel võimalik otsustada lahenduse kohaldamine ka maksimaalsest piirist lühemaks ajaks. Abivajava kohtu asju saaks teise kohtu kohtunikele jagada tähtaja saabumiseni. Pärast tähtaja saabumist saaksid teise kohtu kohtunikud neile jagatud asjad lõpuni lahendada. Küsitavusi tekitab KS § 451 lg 1 sõnastuse osa „...kui on ilmne, et kohtus, mille esimees taotluse esitas, ei ole õigusemõistmise korrakohast toimimist võimalik tagada käesoleva seadustiku § 45 lõikes 11 sätestatud meetmetega“. Õigusemõistmise korrakohane toimimine hõlmab vähemalt KS § 45 lg 11 kohaselt eelkõige mõistliku menetlusaja küsimuse. Eestis on teadaolevalt Euroopa riikidega võrreldes menetlusajad keskmiselt ühed lühemad ja eelnõu eesmärk ei ole konkreetses menetluses kohtuniku „järje peale aitamine“, vaid kohtunike töökoormuse ühtlustamine. Seega, mis on õigusemõistmise korrakohane toimimine eelnõu tähenduses?ˇ KS § 451 lg 1 räägib „enda määratud kohtuasjast“ ja kohtuniku kaasamisest ainsuses. Sellega haakub ka viide KS § 45 lg-le 11, mis nimetab üksikuid sekkumist vajavaid kohtuasju. Lõike teine lause räägib juba kohtuasjadest mitmuses. Vastavalt pakutud sõnastusele on võimalik kaasamine vaid teise ringkonnakohtu piirkonna kohtust, sest vastupidisel juhul puudub võimalus ringkonnakohtute esimeestel ühise otsuse vastuvõtmiseks. KS § 451 lg 2 rakendamiseks (maakohtunik sundkorras haldusasju lahendama) valmisoleku või koolituse kohta eelnõu seletuskirjast põhjendusi ei leia. Täpsustada tuleks, et maakohtu kohtunikke saab kirjeldatud hädaolukorras kaasata üksnes kinnipidamiseks loa andmise ja kinnipidamise pikendamise taotluste lahendamisse. Massilise sisserände olukord ei anna alust jagada maakohtute kohtunikele muid haldusasju, mille lahendamine eeldab spetsialiseerunud halduskohtuniku teadmisi. See seisukoht laieneb ka varjupaiga andmisest keeldumise ja väljasaatmise otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisele. Tegu on keerulise, rahvusvahelise ja Euroopa õigusega läbipõimunud õigusvaldkonnaga. Halduskohtunikel on selliste asjade lahendamiseks pikaajaline kogemus ja täiendkoolitustel omandatud põhjalikud teadmised. Spetsialiseerumata kohtunike kaasamisega nende asjade lahendamisse võib sattuda ohtu kohtulahendite kvaliteet. Seejuures oleks oluline pakkuda maakohtu kohtunikele spetsiifilist ettevalmistust ka sisserändajate kinnipidamise taotluste lahendamiseks. KS § 451 lg 3 nimetab ka võimalust (võimalik, et ka kohustust) arutada asja kaasatud kohtu(maja)s, mis teeb ebaselgeks lähetuse olemuse selle paragrahvi ja § 583 mõttes. Mis on lähetuste erinevus, v.a kui ühel juhul peab kohtunik olema nõus, aga teisel juhul mitte. Lähetused ise on mõlemal juhul n-ö ajutised tööülesande mujal täitmised. KS § 451 lg 4 on ülearune, kuna juba kohtuniku menetlusse määratud asja ümberjagamise regulatsioon sisaldub KS § 45 lg-s 11 ja lisatava paragrahvi esimene lõige teeb ka vastava viite. 3  Lisa 1 KS § 583 kohta vt eespool kommentaar § 451 lg 3 juurde. Lisaks, kas „korrakohase õigusemõistmise tagamine“ on samatähenduslik kui §-s 451? Läbi tuleks mõelda, kuidas tagada selle lahenduse puhul kohtuasjade jagamise juhuslikkus. Seletuskirja kohaselt jagatakse teisest kohtust suunatud kohtuasjad kohtuniku kodukohtu tööjaotusplaani alusel juhuslikkuse printsiipi jälgides. Kuidas saab juhuslikkuse printsiipi jälgida olukorras, kus teisest kohtust tulnud asju jagatakse vaid ühele, menetluslähetuses olevale kohtunikule? Loogilisem oleks lahendus, kus menetluslähetuses olev kohtunik kaasatakse vastavalt temale ettenähtud koormusele sihtkoha kohtu tööjaotusplaani. Lisaks on siiski oluline ka võõrast kohtust tulnud asjade arvestamine kodukohtu tööjaotusplaanis, kuna see tagab kohtunikule adekvaatse töökoormuse – teisest kohtust tulnud asjade võrra peaks vähenema tema töökoormus kodukohtus. Selle loogika alusel jääb siiski arusaamatuks seletuskirja selgitus, mille kohaselt võib menetluslähetuses oleval kohtunikul lubada töötada osalise töökoormusega. Kui kohtuniku töökoormus jääb summaarselt endiseks, siis miks peaks teise kohtu kohtuasjade lahendamine andma alust kohtuniku töökoormust vähendada? Selgitamist vajaks, millise kohtu esimees teeb järelevalvet menetluslähetuses oleva kohtuniku üle teisest kohtust saadud asjade lahendamisel. KS § 99 lg-s 13 ettenähtud pikk tähtaeg omal soovil lahkumisest etteteatamisel võib olla PS-vastane (vrd ATS 1-kuuline tähtaeg). Teisalt võib kohtunikuameti eluaegsus seda piisavalt tasakaalustada. KS § 991 täiendamine lg-ga 6: Kas „korrakohase õigusemõistmise tagamine“ on samatähenduslik kui §-des 451 ja 583? Kui pidada silmas vaid pooleliolevate asjade lõpetamist, millest vaatamata eelnõu enda laiemale sõnastusele räägib seletuskiri, siis sisustamisel probleeme ei teki. Kuigi paragrahv ise reguleerib vanuse tõttu vabastamist, räägib lg 6 ls 1 ka omal soovil vabastamisest. Seega ei pruugi kõigil vabastatud kohtunikel olla õigust pensionile, millest räägib järgnev lause. Kui õigusemõistmise volituste säilitamine kohtunikele enne pensioneerumist pooleliolevate asjade lõpetamiseks on mõistetav, siis problemaatiline on volituste hilisem taastamine. Säte ei räägi volituste tähtaja määratlemise tingimustest, samuti võib tekkida probleem uue taustakontrolli vajadusega, kui ametist vabastamise ja volituste taastamise vaheline periood on aastatepikkune. Küsitav on, kas nimetatud regulatsioon on motiveeriv vanaduspensioni eas kohtunikele. Eelnõu kohaselt ei kaota selline kohtunik õigust kohtunikupensionile ja talle makstakse lisaks 25% kohtuniku ametipalgast, kokku seega 100% ametipalgast (kuna pensioni suurus on 75% ametipalgast). Sellisel juhul oleks vanaduspensionieas kohtunikul soodsam jätkata teenistust senises korras, saades ametipalgale lisaks ka tavalist vanaduspensioni. Küsitav on volituste taastamine selleks, et keegi teeks kohtuniku tööd vähendatud palga eest, kuivõrd koormusepiirangut vmt regulatsioon ei sisalda ja võimaldaks justnagu kaasata ka kohtunikupensioni mittesaavaid kohtunikke. 4  Lisa 1 Kuidas suhestub kuni 72-eluaastani volituste pikendamise võimalus pensioneerunud kohtunike nende soovil uuesti ametisse rakendamisega, st kas 72 ülempiir kohaldub volituste kavandatava säilitamise või taastamise olukorras või mitte? Kuigi seletuskiri räägib vaid I ja II astme kohtunike volituste säilitamisest ja taastamisest, siis normi sõnastusega ei ole välistatud ka riigikohtunikke. 5  Justiitsministeerium Teie 18.12.2019 nr 8-1/7050 [email protected] Meie 21.01.2020 nr 6-6/19-40 Arvamuse avaldamine Tänan võimaluse eest avaldada arvamust kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta. Käesolevaga edastan arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee