Patsientide ohjeldusmeetmete rakendamine vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel

EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SOM/25-0464 - Patsientide ohjeldusmeetmete rakendamine vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 17.10.2025 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ab857348-214b-418a-b767-3a9e61148966 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ab857348-214b-418a-b767-3a9e61148966?activity=4 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main EELNÕU 23.09.2025 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seadus (ohjeldusmeetmete rakendamine) § 1. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenuste korraldamise seadust täiendatakse §-dega 33–37 järgmises sõnastuses: „§ 33. Ohjeldusmeetmete rakendamine (1) Tervishoiuteenuse osutaja võib vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeetmeid, kui patsient pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ja seetõttu on tekkinud otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele ning muud vahendid ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja suuline rahustamine, ei ole osutunud küllaldaseks. (2) Ohjeldamiseks võib kasutada järgmisi meetmeid: 1) füüsiline ohjeldamine – patsiendi kinnihoidmine füüsilise jõu abil eesmärgiga piirata tema liikumist ja liigutuste ulatust; 2) ohjeldamine ravimite abil – patsiendile rahutussümptomite leevendamiseks ravimite manustamine; (3) mehaaniline ohjeldamine – selleks spetsiaalselt ette nähtud mehaaniliste vahendite kasutamine eesmärgiga piirata patsiendi liikumist ja liigutuste ulatust. Mehaanilist ohjeldamist võib rakendada jälgimisruumis. Mehaanilise ohjeldamise ajal peab olema tagatud, et ohjeldatav ei ole teiste patsientide nägemisulatuses. (3) Ohjeldusmeetmeid võib rakendada arsti otsuse alusel. Vältimatu vajaduse korral võib füüsilise või mehaanilise ohjeldamise alustamise otsustada õde, informeerides ohjeldusmeetme rakendamisest viivitamata arsti, kes otsustab meetme rakendamise jätkamise vajaduse. (4) Patsiendi suhtes rakendatav ohjeldusmeede peab olema tekkinud otsese ohuga proportsionaalne ning võimalikult vähe riivama patsiendi õigusi ja vabadusi. Ohu möödumisel lõpetatakse ohjeldusmeetme rakendamine viivitamata. (5) Tervishoiutöötaja selgitab patsiendile ohjeldusmeetme rakendamise põhjuseid ja konkreetseid tegevusi, mida ohjeldusmeetme rakendamisel kasutatakse. (6) Patsiendi ravi ei tohi ohjeldusmeetme rakendamise ajal katkeda. § 34. Ohjeldusmeetme rakendamise jälgimine (1) Patsient, kelle suhtes ohjeldusmeedet rakendatakse, peab olema tervishoiutöötaja pideva järelevalve all. (2) Arst või vältimatu vajaduse korral õde peab kontrollima selle patsiendi seisundit, kelle suhtes on ohjeldusmeedet rakendatud, ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt patsiendi seisundile kuni meetme rakendamise lõpetamiseni. Patsiendi jälgimine ohjeldusmeetme rakendamise ajal ja ohjeldusmeetme jätkamise vajadus dokumenteeritakse. 1 (3) Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 35. Ohjeldusmeetme rakendamise dokumenteerimine (1) Tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerib ohjeldusmeetme rakendamise kohas ja viisil, mis võimaldab anda kiire ja üldistatud ülevaate tervishoiuteenuse osutaja rakendatud ohjeldusmeetmete kohta. (2) Patsiendil on õigus teha omapoolseid märkusi tema suhtes ohjeldusmeetme rakendamise kohta. Patsiendi kirjalikud märkused ohjeldusmeetme rakendamise kohta lisatakse ravidokumentide juurde. Patsiendil on õigus saada väljavõte andmetest ohjeldusmeetmete rakendamise kohta. § 36. Ohjeldusmeetme rakendamise järgne vestlus (1) Pärast patsiendi suhtes ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamist viib tervishoiuteenuse osutaja temaga esimesel võimalusel läbi vestluse eesmärgiga vältida ohjeldusmeetme rakendamist tulevikus ja teavitada patsienti tema õigustest seoses ohjeldusmeetme rakendamisega. (2) Ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta patsiendile selgituste andmise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 37. Ohjeldusmeetme rakendamisest teavitamine (1) Otsusevõimetu patsiendi seaduslikku esindajat või tema puudumise korral patsiendi omakseid teavitatakse ohjeldusmeetme rakendamisest esimesel võimalusel. Omasteks loetakse patsiendi abikaasat, registreeritud elukaaslast, vanemaid, lapsi, õdesid ja vendi. Omasteks võib lugeda ka muid patsiendile lähedasi isikuid, kui see tuleneb patsiendi elukorraldusest. (2) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud viivitamata teavitama Terviseametit igast juhtumist, mille korral ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest. (3) Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise korra ja esitatavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“. § 2. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. juulil. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 2025. a Algatab Vabariigi Valitsus 2025. a 2  Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga luuakse selge õiguslik alus ohjeldusmeetmete rakendamiseks vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel, kui patsiendi psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu ei ole ta otsusevõimeline ning seetõttu on tekkinud otsene oht patsiendi enda või teiste isikute elule või tervisele. Praktikas on probleemiks juhtumid, kus patsiendi terviseseisundist tingitud käitumine muudab tervishoiuteenuse osutamise võimatuks ning tekib otsene oht patsiendi enda, tervishoiutöötaja või teiste patsientide elule või tervisele. Sellistes olukordades tuleb vahetu ohu vältimiseks rakendada ajaliselt piiratud ohjeldusmeetmeid. Kehtiv õigus lubab tervishoiuteenuse osutamisel ohjeldusmeetmeid rakendada üksnes juhul, kui patsient on paigutatud statsionaarsesse psühhiaatriaosakonda tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi raames. Praktikas esineb aga olukordi, kus patsient viibib ravil vabatahtlikult või saab tervishoiuteenust väljaspool psühhiaatriaosakonda – näiteks intensiivravis, erakorralise meditsiini osakonnas või kiirabis, kus ohjeldusmeetmetega sekkumise vältimatu vajadus on erinevatel põhjustel (nt alkoholi või narkootiliste ainete joove, deliirium) suhteliselt sagedane. Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab selleks olema seadusest tulenev selge alus. Õigusliku raamistiku loomine ohjeldusmeetmete rakendamiseks tagab patsientide ja tervishoiutöötajate ohutuse, tervishoiuteenuste ühtlase kvaliteedi ja ravi tulemuslikkuse. Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasnev pidev jälgimis- ja dokumenteerimiskohustus suurendab mõnevõrra tervishoiuteenuse osutajate halduskoormust, kuid teisalt väheneb halduskoormus vaidlusaluste olukordade lahendamisel, mille menetlemise protsessi võib kuluda märkimisväärne hulk töötajate ja juhtkonna tööaega. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik Made Bambus ([email protected]). Seletuskirja mõjuanalüüsi on koostanud Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Gerli Põdra ([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kaidi Meristo ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) redaktsiooni RT I, 02.01.2025, 78. 1 Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu koostamisel on tuginetud Eesti rahvastiku tervise arengukavale 2020–20301, mis toetab inimkeskset ja põhiväärtusi austavat tervishoiukorraldust. Eelnõu ei ole seotud Euroopa õiguse rakendamisega. Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. Eelnõu väljatöötamisel olid kasutusel Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Pärnu Haigla, Tallinna Kiirabi ja Tartu Kiirabi töötajate hulgas korraldatud anonüümse küsitluse tulemused. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Muudatuste jõustumise ajaks on planeeritud 1. juuli 2026. a. Riigikogu sotsiaalkomisjoni 12. mai 2025. a istungil andsid Sotsiaalministeeriumi esindajad ülevaate VTK-st, kus tõstatati ka küsimus ohjeldusmeetmete reguleerimise vajadusest sotsiaalhoolekande ja hariduse valdkonnas. Käesolev eelnõu käsitleb siiski ohjeldusmeetmete rakendamist üksnes valitud tervishoiuteenuste osutamisel. Sotsiaalvaldkonnas on asjakohase regulatsiooni vajadus praegu analüüsimisel ning kavandatavad muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel asjakohast regulatsiooni kehtestatud, on käimasolev kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekandesüsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb ohjeldusmeetmete regulatsiooni kujundamisel paralleelselt arvestada ka muudetavate teenusemudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik. 2. Seaduse eesmärk Seaduse eesmärk on võimaldada vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel rakendada ohjeldusmeetmeid patsiendi suhtes, kui patsiendi psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu ei ole ta otsusevõimeline ning seetõttu on tekkinud otsene oht patsiendi enda või teiste isikute elule ja tervisele. Õiguskantsler2 on juhtinud tähelepanu, et kehtiv õigus patsiendi eelneva nõusolekuta ohjeldusmeetmete rakendamist vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel ei võimalda3. Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab selleks vastavalt PS § 20 lõikele 2 olema seadusest tulenev selge alus. Olukorra õiguslik reguleerimatus suurendab nii inimõiguste rikkumise kui ka tervishoiuteenuse kvaliteedi halvenemise riski. Õigusliku aluseta tegutsemine võib viia olukorrani, kus patsiendi õigusi rikutakse meelevaldselt või ebaproportsionaalselt, tervishoiutöötaja väldib sekkumist õigusliku ebakindluse tõttu, ohjeldusmeetmeid ei 1 Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 | Sotsiaalministeerium. 2 Õiguskantsleri 31.01.2023 märgukiri nr 6-1/221695/2300520 tervise- ja tööministrile. 3 ÜRO on 10.12.1984 vastu võtnud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ja selle fakultatiivse protokolli. Eesti ühines konventsiooniga 01.06.2002 ja fakultatiivne protokoll jõustus Eesti Vabariigi suhtes 17.01.2007. Alates 2007. aastast täidab õiguskantsler seaduse kohaselt eelnimetatud konventsiooni alusel ennetusasutuse funktsiooni, mis tähendab ka kohustust kontrollida kõiki asutusi, kus peetakse isikuid nende tahte vastaselt või kus võidakse piirata nende põhiõigusi. 2 dokumenteerita ega kontrollita, puudub selgus õiguskaitse taotlemise võimaluste osas, samuti on tervishoiutöötajate koolitus ebaühtlane ja mittesüsteemne. Eeltoodust tulenevalt keskendub eelnõu vajadusele luua seaduslik alus ohjeldusmeetmete rakendamiseks nendes olukordades, mida kehtiv õigusruum ei hõlma, kuid kus patsiendi ohjeldamine tervishoiuteenuse osutamiseks ja tema enda või teiste isikute elu ja tervise kaitseks on vältimatu. Kavandatud regulatsiooni järgi täiendatakse TTKS-i ohjeldusmeetmete rakendamise regulatsiooniga, võttes eeskujuks juba praktikas toimivad, psühhiaatrilise abi seaduses (PsAS) sätestatud ohjeldusmeetmete rakendamise põhimõtted ja kohandades neid vastavalt. See tähendab järgmist:  Tervishoiuteenuse osutaja võib rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeedet üksnes juhul, kui see on tegeliku otsese ohu kõrvaldamiseks vältimatult vajalik patsiendi enda või teiste isikute elu või tervise kaitseks.  Ohjeldusmeetmeid rakendatakse ainult viimase abinõuna, kui kõik teised olukorda deeskaleerivad meetmed on osutunud ebapiisavaks või ebatõhusaks.  Rakendatav ohjeldusmeede peab olema proportsionaalne ja sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks. Ohjeldusmeede peab olema võimalikult leebe, arvestades patsiendi seisundit, käitumist ja olukorra asjaolusid.  Ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse patsiendi seisundi kliinilisest hindamisest ning meetme rakendamine toimub arsti või vältimatu vajaduse korral õe otsusel ja pideval jälgimisel.  Ohjeldusmeedet võib rakendada lühikest aega, üksnes nii kaua, kui see on vältimatult vajalik ohu kõrvaldamiseks. Patsiendi seisundit ja meetme kestust tuleb regulaarselt hinnata ning meede tuleb lõpetada esimesel võimalusel.  Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida kõik ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus, meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg. Ohjeldusmeetme rakendamisel teavitatakse patsiendi seaduslikku esindajat või patsiendi omast esimesel võimalusel, kui see on teostatav ja patsiendi huvides.  Terviseamet teeb riiklikku järelevalvet kehtestatud nõuete täitmise üle. Lisaks tuleb tervishoiuteenuse osutajal teavitada viivitamata Terviseametit igast juhtumist, mille korral ohjeldusmeetmete rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest.  Õiguskantsler täidab ÜRO 10.12.1984 piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ja selle fakultatiivse protokolli kohast ennetusasutuse funktsiooni. See tähendab ka kohustust kontrollida kõiki asutusi, kus võidakse piirata isikute põhiõigusi.  Patsiendil või tema seaduslikul esindajal on õigus esitada kaebus ohjeldusmeetme rakendamise õiguspärasuse hindamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud tagama kaebemenetluse läbipaistvuse ja sõltumatuse. Sotsiaalministeerium analüüsis VTK koostamise käigus välja toodud kitsaskohti ja lahendusettepanekuid. Peamise muudatusena on loobutud ohjeldamise regulatsiooni laiendamisest PsAS-is ja see on viidud üle TTKS-i. Vastavalt 25. mail 2025. a jõustunud HÕNTE muudatusele on lisatud halduskoormuse tasakaalustamise võimalused. Vastavalt saadud tagasisidele on ühtlustatud ja täpsustatud mõisteid, et saavutada võimalikult täpne sõnastus ja sellega seonduv õigusselgus. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Eelnõu sisu 3 Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimesega muudetakse TTKS-i, millesse lisatakse tervishoiuteenuse osutamisel ohjeldusmeetmete rakendamist võimaldav regulatsioon. Teine paragrahv sätestab seaduse jõustumise. Eelnõu §-ga 1 täiendatakse TTKS-i §-dega 33–37, mis reguleerivad ohjeldusmeetemete rakendamist. TTKS § 33 sätestab ohjeldusmeetmete rakendamise põhiprintsiibid. Lõike 1 järgi võib tervishoiuteenuse osutaja vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamiseks rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeetmeid, kui patsient pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ja seetõttu on tekkinud otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele ning muud vahendid ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja suuline rahustamine, ei ole osutunud küllaldaseks. Niisiis võimaldab muudatus kasutada edaspidi vajaduse korral vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi osutamisel patsiendi ohjeldamist. Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa patsiendile osutatavast tervishoiuteenusest ning selle puhul kehtib üldine patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohtustus. Otsusevõimetu patsiendi puhul võib ohjeldusmeedet rakendada ka patsiendi nõusolekuta, kuid seda vaid juhul, kui: 1) ohjeldusmeetme rakendamise vajadus on tingitud tervishoiuteenuse osutamise vajadusest; 2) oht patsiendi enese või teiste isikute elule või tervisele on tingitud patsiendi terviseseisundist tulenevast ohtlikust käitumisest; 3) patsient on ohjeldamise vajaduse ajal otsusevõimetu4, tema terviseseisund piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 4) tekkinud oht on otsene. Isiku ohtlikkuse sisustamisel on oluline, et oht ei ole jõudnud veel realiseeruda, kuid isiku ohtlikkus lähitulevikus peab olema pigem kindel kui tõenäoline.5 Ohtlikkust tuleb hinnata pigem rangete standardite kohaselt. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus isikust lähtuv oht põhineb prognoosil, peavad tema vabadusõiguse riiveks esinema kaalukad põhjused, mis peavad üles kaaluma isikult vabaduse võtmise6; 5) ohjeldusmeetmete rakendamata jätmine ohustab patsiendi enda või teiste isikute elu või tervist; 6) muud, vähem intensiivsed vahendid ohu kõrvaldamiseks (nt rahulik ja sõbralik vestlus, selgituste andmine arusaadavas keeles, vaikse ja sobiliku valgustusega keskkonna loomine, tähelepanu hajutamine, võimaluse korral lähedase kaasamine) ei ole küllaldased. Isiku ohjeldamine on niivõrd intensiivne meede, et see on õigustatud üksnes juhul, kui on kaalutud teisi, leebemaid meetmeid ning leitud, et need ei ole piisavad, et kaitsta inimest ennast või teisi inimesi.7 Praktilisi näiteid olukordadest, millele muudatus laieneb: Näide 1. Kiirabi Psühhoaktiivsete ainete mõju all olev isik ründab kiirabitöötajat transportimise ajal. Seni puudus selge alus ohjeldusmeetme (nt mehaaniline fikseerimine ohjeldusrihmadega) 4 VÕS § 767 kohaselt on patsient otsusevõimetu, kui ta on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama. 5 RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15. 6 RKKKm 19.12.2012, 3-1-1-121-12. 7 EIKo 34806/04, X. vs. Soome, 03.07.2012. 4 rakendamiseks. Muudatus lubab ohjeldusmeetme rakendamist proportsionaalselt, dokumenteeritult ja pideva järelevalvega. Lubamatu ohjeldamise näiteid kiirabis:  Inimene on joobe tõttu segadusseisundis, kuid ta ei ole agressiivne ning tema käitumine ei kujuta endast ohtu ei talle endale ega ka teistele. Kiirabitöötajad otsustavad inimese pelgalt ennetuseks siiski kogu transportimise ajaks ohjeldusrihmadega fikseerida, kuigi otsest vägivalda ega ohtu pole.  Kiirabi kutsutakse isikule, kes on ärev ja räägib segaselt. Ta keeldub autosse minemast, kuid ei ole vägivaldne ega ohusta kedagi. Kiirabi surub ta maapinnale ja hoiab teda kinni kuni politsei saabumiseni. Ohjeldusmeetmeid võib rakendada ainult siis, kui on otsene oht isiku enda või teiste isikute elule või tervisele. Pelgalt rahutus või segadus ei ole piisav alus füüsilise piirangu rakendamiseks. Füüsiline piiramine peab olema viimane abinõu pärast teiste võimaluste (nt rahustav vestlus, rahuliku keskkonna loomine, lähedase kaasamine) ammendumist. Näide 2. Statsionaarne eriarstiabi (intensiivravi) Patsient on narkoosijärgselt rahutu, rebib endalt veenikanüüle, hingamismaski või muud aparatuuri, sonde või dreene. Muudatus võimaldab õiguspärast ajutist ohjeldamist (nt füüsilist kinnihoidmist, mehaanilist ohjeldusrihmadega fikseerimist), kuni oht möödub. Lubamatu ohjeldamise näiteid intensiivravis:  Patsient ärkab narkoosist, avab korraks silmad ja liigutab rahutult käsi, kuid ei proovi aktiivselt eemaldada kanüüle ega muid seadmeid. Tervishoiutöötajad kinnitavad ta ohtu ennetava meetmena automaatselt rihmadega voodi külge, ilma et reaalset ohtu oleks hinnatud.  Patsient fikseeritakse mehaaniliselt, sest ta rebis kanüüli. Pärast rahunemist ja teadvuse selginemist jäetakse rihmad igaks juhuks peale, kuigi oht on kadunud. Ennetav ohjeldamine ilma konkreetse ohuta on keelatud, iga olukorda tuleb hinnata individuaalselt ja ohjeldamine on lubatud vaid otsese ohu korral. Dokumenteerimine ja pidev järelevalve on seadusest tulenevad nõuded. Ohjeldus ilma neid tingimusi täitmata on ebaseaduslik. Näide 3. Statsionaarne õendusabi Dementsusega patsient muutub agressiivseks, ründab personali või teisi patsiente või käitub muul viisil, mis on ohtlik nii talle endale kui ka ümbritsevatele. Seni polnud selge, kas sellise patsiendi puhul tohib rakendada ohjeldusmeetmeid (nt füüsiline ohjeldamine, mehaaniline ohjeldamine, ravimite manustamine ehk farmakoloogiline ohjeldamine). Muudatus võimaldab seaduslikku sekkumist, säilitades patsiendi eneseväärikuse ja ümbritsevate turvalisuse. Lubamatu ohjeldamise näiteid statsionaarses õendusabis:  Dementsusega patsient on desorienteeritud, tõuseb korduvalt voodist ja jalutab ringi, kuid ei ole agressiivne ega kujuta endast otsest ohtu. Töötajad otsustavad ta siiski mehaaniliselt voodi külge fikseerida, „et ta kuhugi ei läheks“.  Patsient ründab teist patsienti, sekkutakse, olukord rahuneb, kuid patsient jäetakse igaks juhuks pikemaks ajaks mehaaniliselt fikseerituks isegi siis, kui ta enam agressiivselt ei käitu. Ohjeldamine tuleb lõpetada kohe, kui vahetu oht on kõrvaldatud. Ohjeldamise järelevalve ja olukorra hindamine peavad olema pidevad. 5  Patsient on rahutu, kõnnib palju ringi, räägib valjuhäälselt, hüüab solvanguid, küsib korduvalt samu küsimusi ja võib segada teiste patsientide rahu, kuid ta ei ole agressiivne ega kujuta endast otsest ohtu ei endale ega teistele. Sõnaline agressioon ei õigusta füüsilise jõu kasutamist. Näide 4. Õendusabi osutamine üldhooldekodus Alates 2020. aastast rahastab Tervisekassa õendusteenust üldhooldekodudes. Õde hindab hooldekodu elanike terviseseisundit, aitab jälgida ja ellu viia arsti poolt patsiendile koostatud raviplaani. Arsti loal võib õde teha patsiendile selliseid raviprotseduure nagu näiteks valuravi, samuti anda ravimeid või eemaldada haavaõmbluseid. Õde tegeleb ka nõustamise ja haiguste ennetamisega. Näiteks jälgib õde hooldekodu elanike meeleoluhäirete ja dementsuse tunnuseid. Üldhooldekodus osutatav õendusabi ei ole statsionaarne õendusabi. Seega, üldhooldekodu õendusabile eelnõus planeeritav regulatsioon ei laiene, mis tähendab, et ohjeldusmeetmete rakendamine üldhooldekodu patsientidele õendusabi osutamise raames ei ole lubatud. Saadud kogemuse pinnalt liigutakse edasi ka sotsiaalteenustega. Sotsiaalvaldkonnas puudutab ohjeldamine lisaks üld- ja erihooldekodudele ka näiteks kinniseid lasteasutusi, kus praegu toimub kinnise lasteasutuse ja erihoolekandeteenuse ümberkorraldamine, mistõttu on mõistlik vaadata ohjeldusmeetmeid koostoimes teenusemudelite muutmisega, mitte hakata tegema üksikuid muudatusi. Näide 5. Ohjeldusmeetmete kasutamine kinnipidamisasutustes Kinnipidamisasutuses osutatav tervishoiuteenus ei ole statsionaarne eriarstiabi ega statsionaarne õendusabi. Seega ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenuse osutajal võimalust kasutada ohjeldusmeedet kinnipidamisasutuses kinnipeetavast patsiendi suhtes, v.a juhul, kui tegemist on vältimatu abi või kiirabi teenusega. Ühelgi juhul ei saa tervishoiutöötaja kaasata tervishoiuteenuse osutamisel kinnipeetavast patsiendi ohjeldamiseks vanglaametnikku. Vanglaametnikel on vangistusseadusest tulenevalt teised õiguslikud alused ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Inimese suhtes ohjeldusmeetme kasutamisel peab olema selgelt eristatav, millisel õiguslikul alusel see toimub. Lõike 2 järgi on ohjeldusmeetmetena lubatud kasutada füüsilist ohjeldamist (patsiendi kinnihoidmine füüsilise jõu abil eesmärgiga piirata tema liikumist ja liigutuste ulatust), mehaanilist ohjeldamist (mehaaniliste vahendite, sealhulgas ohjeldamisrihmade kasutamine eesmärgiga piirata patsiendi liikumist ja liigutuste ulatust) ja ohjeldamist ravimite abil (patsiendile tema tahte vastaselt rahutussümptomite leevendamiseks ravimite manustamine). Farmakoloogilist ohjeldamist käsitatakse ohjeldusmeetme rakendamisena siis, kui see on kas ühekordne või erakorraline ravimimanustamine ja sellele peab eelnema kliiniline hindamine, mida dokumenteeritakse. Esmast farmakoloogilist ohjeldamist võib kasutada üksnes arsti korraldusel. Õde saab manustada ravimeid ainult arsti otsusel ja raviplaani alusel. Mehaanilise ohjeldamise vahendid peavad olema spetsiaalselt selleks ette nähtud, need peavad vastama kehtestatud ohutus- ja hügieeninõuetele ning nende kasutamine peab toimuma viisil, mis ei põhjusta patsiendile asjatut valu või tervisekahjustust ega alanda patsiendi eneseväärikust. Seetõttu kohaldatakse mehaanilist ohjeldamist väljaspool teiste patsientide nägemisulatust (eralduskardinate kasutamine). Ohjeldusmeetme rakendamise üle otsustav tervishoiutöötaja hindab enne võimalikku ohjeldusmeetme rakendamist patsiendi seisundit ja otsustab ohjeldusmeetme rakendamise ainult siis, kui sellest tulenev kasu kaalub üles võimaliku patsiendi kahjustamise riski. 6 Eraldusruumi paigutamine on ohjeldusmeetmena endiselt lubatud vaid raske psüühikahäirega patsiendi suhtes, kes on tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks paigutatud haigla psühhiaatriaosakonda (PsAS § 14). Kõigi rakendatud ohjeldusmeetmete kohaldamine tuleb dokumenteerida ning tagada patsiendi pidev jälgimine ja vajaduse korral meditsiiniline sekkumine kogu meetme rakendamise vältel. Pidev jälgimine tähendab kindla intervalliga ja kindlaksmääratud kriteeriumite alusel ohjeldatud patsiendi jälgimist ja selle dokumenteerimist. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub samadel alustel, nagu teiste pidevat jälgimist vajavate patsientide puhul. Lõike 3 järgi võib ohjeldusmeetmeid rakendada arsti otsuse alusel. Vaid vältimatu vajaduse korral ehk neil juhtumitel, kus on vaja kiiresti reageerida patsiendi enda või teiste isikute elu või tervist ohustavatele olukordadele ning arst ei ole kohe kättesaadav (nt arst ei viibi palatis või osakonnas või kui on tegemist kiirabi õebrigaadiga), võib füüsilise või mehaanilise ohjeldamise alustamise otsustada õde. Sel juhul on õel aga kohustus viivitamata informeerida ohjeldusmeetme rakendamisest arsti, kes otsustab meetme rakendamise jätkamise vajaduse.8 Farmakoloogilist ohjeldamist võib kasutada üksnes arsti korraldusel, sest õde saab manustada ravimeid ainult arsti otsusel ja raviplaani alusel. Lõike 4 järgi peab patsiendi suhtes rakendatav ohjeldusmeede olema tekkinud otsese ohuga proportsionaalne. Ohjeldusmeetme rakendamise vajaduse üle otsustamisel lähtutakse patsiendi terviseseisundist otsuse tegemise hetkel. Patsiendi varasem ohtlik käitumine ja/või lähedaste/ seadusliku esindaja soov ei saa olla ohjeldusmeetme rakendamise alustamise aluseks. Lõike 5 järgi tuleb tervishoiutöötajal selgitada patsiendile ohjeldusmeetme rakendamise põhjuseid ja tegevusi, mida ohjeldusmeetme rakendamisel kasutatakse. Ohjeldusmeetme rakendamine toimub võimaluse korral alati koostöös patsiendiga ning ohjeldusmeetme rakendamise vajadust tuleb patsiendile selgitada. Kui ohjeldusmeetme rakendamise käigus ei ole patsiendi terviseseisundi tõttu selgituste andmine võimalik, selgitab arst talle ohjeldusmeetme rakendamisega seotud asjaolusid meetme rakendamise järgsel vestlusel. Lõike 6 järgi ei tohi patsiendi ravi ohjeldusmeetme rakendamise ajal katkeda, see peab toimuma järjepidevalt ja ohutult (nt infusioonravi, enteraalne toitmine). Seega peab ohjeldusmeetmeid kasutama viisil, mis selle tagavad. TTKS § 34 sätestab ohjeldusmeetme rakendamise jälgimise kohustuse. Lõike 1 järgi peab patsient, kelle suhtes ohjeldusmeedet rakendatakse, olema tervishoiutöötaja pideva järelevalve all. Mehaanilist ohjeldamist võib rakendada vaid jälgimisruumis. Sätte eesmärk on tagada ohjeldusmeetmete rakendamise vastavus proportsionaalsuse ja inimväärikuse põhimõtetele, dokumenteeritavus ja järelevalve. Tagada tuleb patsiendi kehaasendi mugavus, talle tuleb pakkuda juua ja tualetis käimist. Fikseeritud kehaosas tuleb jälgida ja dokumenteerida nahakahjustuste puudumist (värvus, terviklikkus, tundlikkus), palpeerida pulssi ja mõõta kehatemperatuuri ning tagada ravi järjepidevus (intravenoosne infusioonravi, enteraalne toitmine) ja ohutus. 8 EIK on asjas Varbanov vs. Bulgaaria (EIKo 31365/96, Varbanov vs. Bulgaaria, 05.10.2000) rõhutanud, et erakorralistel juhtudel on võimalik isikut ohtlikkuse põhjendusel paigutada raviasutusse, kuid sellele peab järgnema juhtumi ja isiku asjakohane meditsiiniline hinnang. Samuti rõhutatakse spetsialisti arvamuse tähtsust Euroopa Nõukogu soovituses, milles märgitakse, et tahtest olenematu meditsiinilise sekkumise kohaldamist saab läbi viia vaid juhul, kui selle vajadust on hinnanud arst, kellel on nõutav kompetents ja kogemus ning tegevus on kooskõlas siduvate ja usaldusväärsete erialastandarditega. 7 Lõige 2 sätestab arsti (või vältimatu vajaduse korral õe) kohustused ohjeldusmeetme rakendamise ajal. Arst või õde peab kontrollima selle patsiendi seisundit, kelle suhtes tehakse on ohjeldusmeedet rakendatud, ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt patsiendi terviseseisundile kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajaduse otsustab alati arst. Dokumenteerimiskohustus on kõikidel tervishoiutöötajatel, kes esmaselt otsustavad ohjeldusmeetme rakendamise vajalikkuse üle ja teevad selle kohta esmase sissekande ning jälgivad patsienti ohjeldamise kestel. Lõike 3 järgi kehtestab ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse valdkonna eest vastutav minister määrusega. PsAS § 141 lõike 3 alusel kehtestatud määruse9 järgi peab tervishoiutöötaja ravimite abil ohjeldamise korral hindama patsiendi seisundit ravimi toimet arvestades vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni ja ravimi toime lõppemiseni. Mehaanilisel ohjeldamisel peab tervishoiutöötaja hindama isiku seisundit vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Arst peab ohjeldusmeetme rakendamisel hindama isiku seisundit ja ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord nelja tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Määruse kohaldamisala on plaanis laiendada ka TTKS-i ohjeldusmeetmete regulatsioonile. Sellekohane sotsiaalministri määruse kavand on lisatud seletuskirjale. TTKS § 35 sätestab ohjeldusmeetme rakendamise dokumenteerimise. Lõike 1 järgi dokumenteerib tervishoiuteenuse osutaja ohjeldusmeetme rakendamise ravidokumentatsioonis viisil, mis võimaldab anda kiire ja üldistatud ülevaate rakendatud ohjeldusmeetmete kohta ning mis tagab sisulise ja süsteemse andmekogumise. Dokumenteerimine annab tervishoiuteenuse osutajale ja järelevalvele ülevaate ohjeldamisjuhtumite ulatusest ja vastavusest ning vajaduse korral võimaluse puuduste kiireks kõrvaldamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja kehtestab ohjeldusmeetmete rakendamise ja jälgimise juhendid ja vormid. Kokkuvõttes paranevad järelevalve ja tervishoiuteenuse kvaliteet. Täiendavad nõuded tervishoiuteenuse dokumenteerimisele on TTKS § 42 alusel kehtestatud sotsiaalministri määrusega.10 Lõike 2 järgi on patsiendil, kelle suhtes on ohjeldusmeedet rakendatud, õigus teha omapoolseid märkusi ohjeldusmeetmete rakendamise dokumentatsiooni. Sätte eesmärk on võimaldada patsiendil esitada ravidokumentatsiooni lisamiseks enda arvamus ohjeldusmeetme rakendamise ja sellega kaasnenud isikuõiguste piiramise kohta. Samuti on tal õigus saada väljavõte andmetest ohjeldusmeetmete rakendamise kohta. TTKS § 36 sätestab ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse kohustuse. Lõike 1 järgi on tervishoiuteenuse osutajal kohustus viia läbi vestlus patsiendiga, kelle suhtes on ohjeldusmeedet rakendatud, et selgitada talle tema õigusi ning võimaluse korral vältida ohjeldusmeetmete rakendamise vajadust tulevikus. 9 Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu. Riigi Teataja. 10 Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord. Riigi Teataja. 8 Lõike 2 järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta patsiendile selgituste andmise tingimused ja korra. PsAS § 143 lõike 2 alusel kehtestatud määruse11 järgi antakse patseindile talle arusaadaval viisil selgitusi toimunud ohjeldamise põhjustest, kuulatakse ära tema arvamus ja otsitakse võimalusi ohjeldusmeetmete rakendamise vältimiseks tulevikus. Patsienti teavitatakse tema õigusest teha ohjeldusmeetme rakendamise kohta märkusi, mis lisatakse isiku haigusloole. Samuti teavitatakse patsienti tema õigusest saaada väljavõte tema ravidokumentidesse kantud andmetest ohjeldusmeetmete rakendamise kohta. Määruse kohaldamisala on plaanis laiendada ka TTKS-i ohjeldusmeetmete regulatsioonile. Sellekohane sotsiaalministri määruse kavand on lisatud seletuskirjale. TTKS §-s 37 sätestatakse ohjeldusmeetme rakendamisest teavitamise kohustus. Lõike 1 järgi teavitatakse otsusevõimetu patsiendi seaduslikku esindajat või tema puudumise korral patsiendi omakseid ohjeldusmeetme rakendamisest esimesel võimalusel. Omasteks loetakse patsiendi abikaasat, registreeritud elukaaslast, vanemaid, lapsi, õdesid ja vendi. Omasteks võib lugeda ka muid patsiendile lähedasi isikuid, kui see tuleneb patsiendi elukorraldusest. Sätte eesmärk on vähendada ohjeldusmeetmete rakendamise kuritarvitamise ja inimeste väärkohtlemise ohtu olukorras, kus patsient ei saa enda kaitseks ise midagi teha. Lõike 2 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud viivitamata teavitama Terviseametit igast juhtumist, mille korral ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest. Säte on vajalik, et vähendada ohtu sellise olukorra tekkeks, kus patsiendi suhtes kohaldatakse ohjeldusmeedet pikka aega ning tal ei ole võimalik enda õiguste kaitseks midagi ette võtta. Ohjeldusmeetme rakendamine üle 24 tunni on oma olemuselt erakordne meede. Sellest teavitamise korral saab Terviseamet vajaduse korral üksikjuhtumi põhjal kohe alustada järelevalvet. Lõike 3 järgi kehtestab Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise korra ja esitatavate andmete loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. PsAS § 144 lõike 2 alusel kehtestatud määruse12 järgi tuleb Terviseametile esitada tervishoiuteenuse osutaja nimi, teate koostaja nimi ja kontaktandmed ning teate koostamise kuupäev, patsiendi haigusloo number, ohjeldusmeetme rakendamise põhjus, rakendatud ohjeldusmeetme liik, ohjeldusmeetme rakendamise alguse kuupäev ja kellaaeg, ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamise kuupäev ja kellaaeg, ohjeldusmeetme rakendamise koht, teave selle kohta, kas patsiendi suhtes on sama haigusjuhu puhul eelnevalt ohjeldusmeetmeid rakendatud ning eelnevalt rakendatud ohjeldusmeetme rakendamise algus- ja lõpuaeg. Määruse kohaldamisala on plaanis laiendada ka TTKS-i ohjeldusmeetmete regulatsioonile, kehtivat määrust vastavalt kohandades. Sellekohane sotsiaalministri määruse kavand on lisatud seletuskirjale. Paragrahvis 2 kehtestatakse eelnõu seadusena jõustumise aeg, milleks on 1. juuli 2026. a. Enne eelnõu rakendamist on vajalik anda tervishoiuteenuse osutajatele ajavaru, et ette valmistada juhendmaterjalid ja jälgimisvormid ning viia läbi töötajate koolitused. 3.2. Eelnõu põhiseaduspärasus 11 Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu. Riigi Teataja. 12 Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu. Riigi Teataja. 9 PS § 28 esimene lõige sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Selle sätte kohaselt peab riik tagama tervishoiuteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi, eriti olukordades, kus isik ei suuda oma tervise eest ise seista. Riigil tuleb tagada, et tervishoiuteenuse osutamisel võetaks kasutusele sobivad meetmed inimese elu ja tervise kaitseks. Eelnõus sätestatu on suunatud just sellele eesmärgile, et tagada patsiendile, kes pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline, õigeaegne, adekvaatne ja inimese põhiõigusi tagav abi. Eelnõu eesmärk on tagada inimeste elu ja tervise kaitse, ennetades olukordi, kus patsiendile tervishoiuteenuse osutamisel kaasneb patsiendi psüühikahäirest või kehalisest haigustest tingitud käitumise tõttu otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele. Kuigi tervisepõhiõigus on kaalukas põhiõigus, mille realiseeritavus annab eeldused teiste põhiõiguste realiseerimiseks, ei saa sellele automaatselt omistada suuremat kaalu kui mõnele teisele põhiõigusele, vaid seda tuleb kaaluda koos teiste põhiõigustega.13 PS § 20 lõige 1 sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, välja arvatud kindlalt piiritletud eesmärkidel ja tingimustel, mis tulenevad § 20 lõikest 2, kus isiku vabaduse võtmist õigustavaks eelduseks on muu hulgas sätestatud vaimuhaigus14, alkolholism15 või narkosõltuvus ning tingimus, et ta on seetõttu endale või teistele ohtlik.16 Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab selleks olema seadusest tulenev selge alus. Kavandatav regulatsioon lubab vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamiseks rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeetmeid, kui patsient pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ning seetõttu on tekkinud otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja suuline rahustamine, ei ole osutunud küllaldaseks. PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tuleneb, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev ehk legitiimne eesmärk ja riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik, mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades.17 Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.18 13 RKPJKo 18.06.2019, 5-19-26/13; RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14; RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13. 14 PsAS-is ja SHS-is kasutatakse terminit „psüühikahäire“, mis on samas defineeritud kui kehtivale rahvusvahelisele psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline seisund või käitumishäire. Nimetatud klassifikaator on avaldatud Sotsiaalministeeriumi veebilehel. 15 Alkohooliku kinnipidamist on EIK käsitanud Witold Litwa kaebuses Poola vastu (EIKo 26629/95, Litwa vs. Poola, 04.04.2000). EIK rõhutas, et seda terminit ei tule mõista meditsiinilises mõttes, vaid alkohoolikuks konventsiooni tähenduses saab pidada ka isikut, kelle alkoholist tulenev käitumine ohustab avalikku korda või teda ennast. 16 Ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele, eelkõige füüsilist ohtu enda või teiste isikute elule või tervisele (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). 17 RKPJKo 21.06.2019. aasta otsus nr 5-18-5, p 65. 18 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 30. 10 Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi hinnata kolmeastmeliselt – kõigepealt abinõu sobivust, seejärel vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.19 Sobivus Meede on sobiv, kui see aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele. Eelnõu eesmärk on tagada inimese elu ja tervise kaitse, ennetades olukordi, kus patsient pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ning seetõttu kujuneb otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele. Tegemist on legitiimse eesmärgiga PS § 28 tähenduses. Olukordades, kus patsiendi terviseseisundist tingitud käitumine muudab talle raviteenuste osutamise võimatuks, ohustades seega tema elu või tervist, aga võib ohustada ka teiste isikute elu või tervist, on ohjeldusmeetmete rakendamine tihti ainus võimalik lahendus tekkinud otsese ohu vältimiseks. Õigusliku raamistiku loomine ohjeldusmeetmete rakendamiseks tagab patsientide ja tervishoiutöötajate ohutuse, tervishoiuteenuste ühtlase kvaliteedi ja ravi tulemuslikkuse. Seega on muudatus sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks. Vajalikkus Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne muu, vähem piirava vahendiga. Ohjeldusmeetmete lubamine ka vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi või õendusabi osutamisel võib reaalses kriitilises olukordades olla vältimatult vajalik ja ainus tõhus viis ohu maandamiseks. Ohjeldusmeetmete rakendamisele alternatiivsed meetmed (nt üksnes suuline veenmine või vestlus) ei pruugi olla piisavad olukordades, kus isikul puudub vaimse häire tõttu enesekontroll. Planeeritava regulatsiooni järgi on ohjeldusmeetmete rakendamine lubatud vaid äärmuslikel juhtudel ja alles siis, kui vähem invasiivsed meetmed ei osutu küllaldaseks. Olukorras, kus ei ole võrreldavaid ja eelnõu eesmärgi saavutamiseks sama tulemuslikke alternatiive, tuleb meetmeid pidada vajalikuks. Mõõdukus Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Tervise kaitse on põhiseaduslik väärtus, mille tagamine võib õigustada ka intensiivset riivet. Vabaduse võtmise kohaldajail tuleb aga alati hinnata selle põhjendatust, kestust ja mõjusid ning kaaluda, kas konkreetses olukorras on selle eesmärki võimalik saavutada ka vähem riivavate meetmetega.20 Ohjeldusmeetmete rakendamine on niivõrd intensiivne meede, et see on õigustatud üksnes juhul, kui on kaalutud teisi, leebemaid meetmeid, ning leitud, et need ei ole piisavad, kaitsmaks inimest ennast või teisi inimesi. Eelnõu sätestab selged piirid ohjeldusmeetmete kohaldamiseks. Otsese ohu olemasolu ja leebemate meetmete ebapiisavuse hindamise nõue, st nõue kohaldada ohjeldusmeetmeid vaid vältimatult vajaliku (viimase) abinõuna isiku elu ja tervise kaitseks, kohustus rakendada meedet lühikest aega, vaid reaalse vahetu ohu ajal ning arsti otsusel või kinnitusel, tagavad meetme kasutamise mõõdukuse. Meetme rakendamise dokumenteerimise (kontrollitavuse) ja tervishoiutöötaja poolt patsiendi pideva jälgimise nõue, Terviseameti tehtav 19 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 31. 20 Kolk, T, Truu, M. Põhiseaduse § 20 kommentaarid, p 51. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Sihtasutus Iuridicum, 2020. 11 järelevalve, õiguskantsleri kontrollimehhanismid ja kohtulik kontroll vähendavad ohjeldusmeetmete meelevaldse kasutamise ja patsiendi väärkohtlemise ohtu. Seega saab meedet pidada proportsionaalseks. Ohjeldusmeetmete rakendmine puudutab ka PS §-s 18 sätestatud keeldu allutada isikuid piinamisele, julmale, ebainimlikule või inimväärikust alandavale kohtlemisele. See keeld on absoluutne inimõigus, mis tähendab, et sellest keelust ei tohi mitte mingis olukorras kõrvale kalduda. Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist ohjeldusmeedet kui kõige intensiivsemat ohjeldamist võib rakendada üksnes jälgimisruumis jaet ükski patsient, kelle suhtes meedet rakendatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust alandavat või julma kohtlemist. Järeldus Eelnõus kavandatud muudatused teenivad legitiimset eesmärki – kaitsta inimeste elu ja tervist. Loetletud abinõud on proportsionaalsed, need aitavad kaasa eelnõu eesmärgi saavutamisele ning kaaluvad üles riive õigusele vabadusele ja isikupuutumatusele. Tervikuna saab eelkirjeldatut arvestades kinnitada, et eelnõus sätestatu on kooskõlas põhiseadusega. 4. Eelnõu terminoloogia Seadusemuudatusega ei võeta kasutusele uut terminoloogiat. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on vastavuses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni21 artikliga 3, mis keelab piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise, ja artikliga 5, mis sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele; Euroopa Liidu põhiõiguste harta22 artiklitega 1, 3 ja 6, mis tagavad inimväärikuse, füüsilise ja vaimse puutumatuse ning isikuvabaduse; ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga23, mis keelab vaimse tervise häirete alusel diskrimineerimise ning seab piirid sundravi ja füüsiliste piirangute kasutamisele; ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase konventsiooniga24 ning Euroopa Nõukogu soovituste ja juhistega, mis rõhutavad, et igasugune ohjeldusmeede peab olema põhjendatud, ajaliselt piiratud, dokumenteeritud ja allutatud tõhusale järelevalvele. 6. Seaduse mõjud Kehtiv regulatsioon võimaldab ohjeldusmeetmete rakendamist üksnes tahtevastase psühhiaatrilise abi raames statsionaarses psühhiaatriaosakonnas ega kata olukordi, kus patsiendi käitumine kujutab otsest ohtu, kuid ravi toimub väljaspool haigla psühhiaatriaosakonda või vabatahtlikul alusel. Kavandatava muudatuse eesmärk on laiendada seaduslikku regulatsiooni vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi kontekstis, et tagada võimalus õiguspäraseks sekkumiseks ka nendes olukordades. Mõju avaldub eelkõige kolmele sihtrühmale: patsientidele, tervishoiutöötajatele ja tervishoiuteenuse osutajatele. Patsientide jaoks paraneb turvalisus ja õiguste kaitse, töötajatele luuakse selge tegutsemisraamistik ning tervishoiuteenuse osutajatel tekib kohustus 21 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Riigi Teataja. 22 Euroopa Liidu põhiõiguste harta. 23 Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll. Riigi Teataja. 24 ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastane konventsioon. 12 ajakohastada juhendid ja korrad ning tagada töötajate pädevus ohjeldusmeetmete rakendamiseks. Õigusselguse suurenemine on muudatuse oluline kaasnev mõju, kuid kuna see ei too kaasa sisulisi muutusi sihtrühmadele, ei käsitleta seda mõjuanalüüsis eraldi. Muudatuste elluviimisel on oodata eeskätt sotsiaalset mõju – see hõlmab mõju tervisele, töökeskkonnale, heaolule ja põhiõigustele. Tervishoiuteenuse osutajatele avaldub ka mõõdukas administratiivne ja vähene majanduslik mõju, sealhulgas vajadus väiksemateks infotehnoloogilisteks arendusteks. Teisalt paraneb praegune olukord, kus vaidlusaluste juhtumite menetlemisega kaasnab märkimisväärne tööajakulu. Mõjude olulisust on hinnatud sihtrühma suuruse, mõju ulatuse, avaldumise sageduse ja ebasoovitavate mõjude riski alusel. Sihtrühm 1: inimesed, kellel ohjeldusmeetmeid rakendatakse Sihtrühma kuuluvad vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi saajad. Potentsiaalne ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus on suurim intensiivravis, erakorralise meditsiini osakonnas ja kiirabis viibivate patsientide puhul. Ohjeldusmeetmete rakendamist kasutatakse patsientidel viimase abinõuna vaid juhul, kui patsiendi psüühikahäirest tingitud käitumine kujutab otsest ohtu tema enda või teiste isikute elule või tervisele. 2024. aastal sai statsionaarset eriarstiabi ligikaudu 119 000 ja statsionaarset õendusabi enam kui 13 700 patsienti. Intensiivravi osutati enam kui 34 000 isikule.25 Eesti haiglate erakorralise meditsiini osakondades ja muudes erakorralise abi vastuvõttudes osutati 2024. aastal teenust enam kui 507 000 patsiendile, kellest 84 000 hospitaliseeriti.26 Kiirabi andis 2023. aastal abi ligi 169 000 patsiendile 268 000 korral.27 Täpset statistikat ohjeldusmeetmeid potentsiaalselt vajavate patsientide kohta saadaval ei ole, kuid tõenäoliselt jääb nende arv alla 5% kogurahvastikust (ehk alla 69 000 isiku aastas)28, mistõttu on mõjutatud sihtrühma suurus väike. Kavandatav muudatus suurendab patsiendiohutust, vähendab enese, teiste patsientide ja tervishoiutöötajate vigastamise riski, võimaldades sekkuda, kui leebemad vahendid ei toimi. Samuti vähendab see ohjeldamata jätmisest või selle ebaõigest kasutamisest tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi, sest muudatus tagab, et meetmeid rakendatakse vaid õiguspäraselt, minimaalselt ja sihipäraselt ning ohjeldamisel jälgitakse patsiente ohutuse tagamiseks. Positiivne mõju avaldub ravitulemuste kvaliteedis, näiteks olukordades, kus ohjeldusmeetmetega takistatakse raviseadmete eemaldamist, ravivea või trauma teket. Seeläbi toetab muudatus ravi eesmärgipärast ja tõhusat kulgu, vähendades vajadust katkestada ravi seetõttu, et patsiendi käitumine muutub kontrollimatuks. Muudatused loovad selge, kitsalt piiritletud õigusraamistiku, mis lubab ohjeldusmeetmetega sekkuda ainult vältimatu ohu korral ning sealjuures tuginetakse meetmete rakendamisel proportsionaalsuse, ajutisuse ja viimase abinõu põhimõttele. Loodav õigusraamistik seab esikohale patsiendi inimväärikuse: kehalist puutumatust piiratakse vaid hädavajalikus ulatuses, iga otsus peab olema läbipaistev, põhjendatud ja dokumenteeritud, sekkumise ajal tagatakse pidev jälgimine ning pärast meetme rakendamist peetakse taastav vestlus, et selgitada põhjusi ja vähendada traumajärgset mõju. Ohjeldamine on lubatud üksnes siis, kui oht patsiendi või teiste isikute elule või tervisele ületab sekkumisest tuleneva võimaliku kahju. Ohjeldusmeetmete rakendamise vajalikkuse otsuse langetab pädev tervishoiutöötaja, kes vastutab sekkumise meditsiinilise ja eetilise põhjendatuse eest. Inimestel, kelle suhtes on 25 Tervisekassa. Kõik teenused | Tervisekassa. 26 Tervise Arengu Instituut. KE33: Erakorraliste patsientide lahkumine haigla liigi järgi. PxWeb. 27 Tervisekassa. Kiirabikaartide analüüs 2023. 28 Statistikaamet. RV0212: RAHVASTIK AASTA ALGUSES JA AASTAKESKMINE RAHVAARV SOO JA VANUSE JÄRGI. Statistika andmebaas. 13 ohjeldusmeetmeid rakendatud, on võimalus enda õiguste kaitseks teha omapoolseid märkusi kasutatud ohjeldusmeetmete rakendamise kohta ning see info lisatakse ravidokumentide juurde. Kavandatavad muudatused vastavad Eesti Vabariigi põhiseadusele ja rahvusvahelistele inimõiguste standarditele. Kokkuvõttes on mõju ulatus patsientide sihtrühma jaoks keskmine ning mõju avaldumise sagedus sõltub tervishoiuteenuste kasutamise kestusest ja patsiendi psühholoogilisest seisundist teenuse osutamise ajal. Näiteks operatsioonilt naasnud desorienteeritud patsiendi puhul võib mõju olla lühiajaline ja väikese sagedusega, samas kui statsionaarsel ravil viibiva dementse patsiendi puhul võib sekkumisvajadus olla korduv ja kestvam. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk on keskmine: ohjeldusmeetmed on oma olemuselt vabadusõigust piiravad ja võivad harvadel juhtudel põhjustada ka füüsilist kahju, kuid sobivate ja nõuetekohaste ohjeldusmeetmete kasutamine on vähem kahjustav kui ohjeldamata jätmine. Samal ajal aitab õigusselge regulatsioon koos rakendamistingimuste täpsustamisega vältida meelevaldsust ning suunab tervishoiutöötajaid tegutsema läbimõeldult, tõenduspõhiselt ja õiguspäraselt. Eelnevat arvesse võttes on patsientidele avalduv mõju oluline: muudatuste keskmes on nii turvalisuse suurendamine kui ka põhiõiguste kaitse tugevdamine olukordades, kus meditsiiniline sekkumine on vältimatu. Sihtrühm 2: tervishoiutöötajad Kavandatav muudatus mõjutab otseselt vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi osutamisega seotud tervishoiutöötajaid, kellel tekib õiguspärane võimalus rakendada ohjeldusmeetmeid olukordades, kus patsiendi käitumine seab ohtu nende elu või tervise. Tervise Arengu Instituudi andmetel töötas 2024. aasta seisuga tervishoiusüsteemis kokku 27 806 spetsialisti, kellest tegutsevaid tervishoiutöötajaid oli umbes 16 000. Arste oli 2024. aastal 4911, sealhulgas 285 anestesioloogi ja intensiivraviarsti, 218 erakorralise meditsiini arsti ja 352 kirurgi. Õdesid oli kokku 9374, sealhulgas 836 anesteesia- intensiivraviõde ja 917 erakorralise meditsiini õde.29 Statsionaarse ravi osutamisega seoses kuuluvad sihtrühma ka paljude muude erialade arstid ja õed ning kõik kiirabibrigaadide töötajad (108 brigaadis)30. Peamine mõju avaldub erakorralise meditsiini, intensiivravi ja kiirabi töötajatele, kes moodustavad umbes 16% kõikidest tervishoiutöötajatest. Mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine. Ohjeldusmeetme rakendamise otsuse võib vältimatul vajaduse korral langetada iga selleks temaatilise koolituse läbinud õde, mitte üksnes arst. See toetab olukordi, kus sekkumine viibib, sest arst ei ole alati kohapeal, ning järgitakse kaasaegset praktikat, mis annab pädevatele õdedele suurema otsustusõiguse. Muudatused annavad tervishoiutöötajatele selge õigusliku aluse sekkuda olukorras, kus patsiendi käitumine seab ohtu tema enda või teise isikute elu või tervise. Võimalik, et seni õigusliku ebakindluse tõttu tegemata jäänud sekkumised nüüd teostuvad, kuid samal ajal väheneb põhjendamatu või ebaõige ohjeldamine. Selgus vähendab juriidilist ebakindlust ja võimaldab tegutseda kiiresti, vähendades seeläbi nii patsientide, kolleegide kui ka enda vigastamise riski. Suurenevad tööohutus ja töötajate psühholoogiline turvatunne. Meetmete rakendamine on vajalik tervishoiuteenuste kvaliteedi hoidmiseks ja ravi tulemuslikkuse tagamiseks. Eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuse tarbeks tervishoiutöötajate seas tehtud küsitlusuuringu põhjal kasutas ohjeldusmeetmeid iga päev keskmiselt 9% vastanutest ning 29 Tervise Arengu Instituut. THT001: Tervishoiutöötajad, täidetud ametikohad ja ületunnid ameti järgi. PxWeb. 30 Tervise Arengu Instituut. TTO30: Kiirabiasutused, brigaadid ja kiirabiautod. PxWeb. 14 vähemalt ühel korral kuus kokku keskmiselt 45% vastanutest. Kuivõrd uuring põhines vaid 70 tervishoiuasutuses töötava isiku vastustel, siis põhjapanevaid järeldusi ohjeldusmeetme kasutamise vajaduse sageduse kohta teha ei saa. Muudatusega kaasneb töötajate täiendkoolituse läbimise vajadus, mis mahub tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuete määrusega kehtestatud erialase täiendkoolituse nõuete raamidesse ega too kaasa püsivat lisakoormust. Töötajatele ei kaasne ohjeldusmeetmete rakendamise võimaluse tekkimisega olulist töökoormuse suurenemist, kuid seoses kasutatud meetmete dokumenteerimise kohustusega töötajate halduskoormus vähesel määral siiski suureneb. Teisalt on ohjeldusmeetmete õigeaegse ja õiguspärase rakendamisega võimalik vältida ravitöö katkestusi ning seeläbi personali tööaega kokku hoida (halduskoormuse vähenemine). Kokkuvõttes on tervishoiutöötajatele avalduva mõju ulatus ja mõju avaldumise sagedus olenevalt töö iseloomust väike kuni keskmine. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk on väike ning on vähesel määral seotud lisanduva ajaga, mis kulub dokumenteerimisele. Arvestades, et ka mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine, on tervishoiutöötajatele avalduv mõju oluline oma kvaliteedis, kuid mõõdukas mahus. Kokkuvõttes on tervishoiutöötajatele avalduv mõju oluline. Sihtrühm saab pakkuda kvaliteetset teenust senisest ohutumas keskkonnas, lähtudes seejuures õiguslikust alusest. Sihtrühm 3: tervishoiuteenuse osutajad 2024. aastal rahastas Tervisekassa statsionaarse eriarstiabi või iseseisva õendusabi teenust 47 tervishoiuteenuse osutajale (edaspidi TTO) (sh 24 statsionaarset eriarstiabi ja 37 õendusabi pakkuvat asutust). Intensiivravi pakkuvaid asutusi oli 20 ning erakorralise meditsiini osakond oli 19 asutuses.31 Kiirabiasutusi ehk kiirabibrigaadi pidajaid, kus töötab 108 kahe- kuni kolmeliikmelist kiirabibrigaadi, on Eestis kokku 10.32 Kõikidest ettevõtetest (2024. aasta seisuga 158 378) moodustab sihtrühm33 alla 1%, mistõttu puudutab sihtrühm küll väikest, kuid kõrge vastutustasemega asutuste rühma. Seadusemuudatus ühtlustab seni killustunud praktika, vähendab õigusvaidluste ja mainekahju riski ning toetab raviasutuste vastutuskindlustust (väheneb kahjunõuete tõenäosus ja kindlustusmaksete surve). Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuete määruse kohaselt on TTO- del kvaliteedisüsteemi osana kohustus koostada asutusesisesed juhendid ja koolitusmaterjalid, et tagada patsientide ohutus ja tervishoiuteenuste kvaliteet. Muudatuste jõustumisel tekib TTO- del vajadus uute juhendmaterjalide koostamiseks ja koolituste läbiviimiseks, mida saab rakendada kvaliteedisüsteemi raamides. Kuna aga lisanduvad ohjeldusmeetmete rakendamisega seotud teemad, suureneb pisut TTO-de halduskoormus seoses ajutise administratiivse töökoormuse kasvuga. Seadus sätestab, et ohjeldusmeetmeid tohib rakendada ainult vastava pädevusega töötaja, mistõttu peab iga TTO korraldama või tagama oma personalile täienduskoolituse. Koolitus peaks katma ohjeldusmeetme rakendamise, jälgimise, dokumenteerimise ja ohjeldusmeetme rakendamise järel peetava vestluse põhimõtted. Koolituse maht ja vorm ei ole kindlaks määratud: selle võib läbi viia sisekoolitusena, osta sisse teenusena või kasutada erialaliitude 31 Tervisekassa. Kõik teenused | Tervisekassa. 32 Tervise Arengu Instituut. TTO30: Kiirabiasutused, brigaadid ja kiirabiautod. PxWeb. 33 Statistikaamet. ER021: STATISTILISSE PROFIILI KUULUVAD ETTEVÕTTED TEGEVUSALA (EMTAK 2008) JÄRGI. Statistika andmebaas. 15 pakutavaid koolitusi. Hinnanguliselt võiks vajaliku sisu ära katta 4–8-tunnine koolitus, mistõttu saaks seda potentsiaalselt rakendada ka olemasoleva erialase täiendõppe plaani raamides. Lisaks tekib TTO-del vajadus asutusesiseste dokumentide (nt sisekorraeeskirjad, ohjeldusprotokollid ja riskihindamise vormid) ajakohastamiseks või loomiseks, kuid tegemist on ühekordse tööga, mille saab samuti teha tavapärase kvaliteedisüsteemi raames. TTO-d vastutavad selle eest, et tervishoiutööötajad kõik rakendatud ohjeldusmeetmed korrektselt dokumenteeriksid. Seda lihtsustab standardne elektroonne vorm, mis eeldab väiksemahulisi IT-arendusi TTO infosüsteemis (lisakulu asutustele suurusjärgus mõned tuhanded eurod). Uue andmekogu loomiseks vajadus puudub. Nimetatud halduskoormuse suurenemist tasandavad ühekordsed IT- ja sisekorrakulud väiksema vigastuste arvu, töökatkestuste harvenemise ja kindlustusvaidluste vähenemise kaudu. Lisaks on halduskoormust vähendavad asjaolud mainitud tervishoiutöötajate sihtrühma all. Kokkuvõttes toob muudatus TTO-dele kaasa peamiselt ühekordse kohanemiskoormuse, ent toob püsiva kasu õigusliku selguse, teenuste kvaliteedi ja tööohutuse osas. Andmekaitsealane mõjuhinnang Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. Mõju halduskoormusele Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasnev pidev jälgimis- ja dokumenteerimiskohustus suurendab mõnevõrra tervishoiuteenuse osutajate halduskoormust, kuid teisalt väheneb halduskoormus vaidlusaluste olukordade lahendamisel, mille menetlemise protsessi võib kuluda märkimisväärne hulk töötajate ja juhtkonna tööaega. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele täiendavaid tegevusi ega kulusid, riigi kulud võivad mõningal määral väheneda seoses võimalike kohtuvaidluste vähenemisega. 8. Rakendusaktid Eelnõu rakendamiseks muudetakse sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määrust nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“. Seni PsAS § 141 lõike 3, § 143 lõike 2 ja § 144 lõike 2 alusel kehtestatud määruse preambulit täiendatakse viitega TTKS § 34 lõikele 3, § 36 lõikele 2 ja § 37 lõikele 2 ning määruse sõnastuses tehakse vastavad kohandused. Määruse muutmise kavand on lisatud seletuskirjale. Muutmist vajab ka sotsiaalministri 24. oktoobri 2024. a määrus nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“, lisades määrusesse tervishoiuteenuse osutaja kohustuse koostada ohjeldusmeetmete rakendamise juhend. Volitusnormi ei ole vaja määruse muutmiseks muuta, mistõttu ei ole seletuskirjale lisatud ka määruse muutmise kavandit. 9. Seaduse jõustumine 16 Seadus jõustub 1. juulil 2026. a. Muudatustega laiendatakse ohjeldusmeetmete rakendamise regulatsiooni kohaldamisala ning täpsustatakse dokumenteerimis- ja järelevalvenõudeid. Muudatused mõjutavad mitmeid tervishoiuteenuse osutajaid (sh kiirabi, eriarstiabi, õendusabi), kes vajavad aega sisekorraeeskirjade/juhendite täiendamiseks, töötajate juhendamiseks ja vajaduse korral infosüsteemide kohandamiseks. Lisaks tuleb tervishoiuteenuse osutajatele tagada võimalus tutvuda uue regulatsiooniga ja viia vajaduse korral läbi täiendkoolitused personalile, kes tegelevad ohjeldusmeetmete otsustamise, dokumenteerimise ja järelevalvega. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu koostamisse on panustanud lai ring eksperte ja asjaomaseid huvirühmi. Eelnõu koostamisele eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mille eesmärk oli kaardistada probleemi olemus, hinnata regulatiivse sekkumise vajalikkust ja kirjeldada võimalikke õiguslikke lahendusvariante. Eelnõu aluseks olev VTK edastati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele: Justiits- ja Digiministeerium, Õiguskantsleri Kantselei, Terviseamet, Tervisekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Õdede Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Kiirabi Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Patsientide Liit, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukoda. Enne VTK ettevalmistamist saadeti anonüümne küsimustik Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Pärnu Haigla, Tallinna Kiirabi ja Tartu Kiirabi ravijuhtidele või ülemarstidele, kes jagasid seda asjaomastes struktuuriüksustes (nt erakorralise meditsiini osakond, kirurgiakliinik, sisekliinik, nakkuskliinik, õendusabikliinik ning anestesioloogia- ja intensiivravikliinik). Kogutud tagasiside aitas täpsemalt kindlaks määrata probleemkohti ja valdkondi, millele kavandatav regulatsioon peaks laienema. Riigikogu sotsiaalkomisjoni 12. mai 2025. a istungil andsid Sotsiaalministeeriumi esindajad komisjonile ülevaate VTK sisust ja sellele saadud tagasisidest. Seaduseelnõu koostajad on kahel korral kohtunud ka Õiguskantsleri Kantselei esindajatega, et tutvustada kavandatavaid muudatusi ning koguda sisendit nende põhiseaduspärasuse ja rakendatavuse kohta. Kohtumine Justiits- ja Digiministeeriumi esindajatega toimus 4. juunil 2025. a eesmärgiga täpsustada tervishoiuteenuse liike ja seaduse kohaldamisega seotud konteksti, millele kavandatav regulatsioon laieneb. Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Õiguskantsleri Kantseleile, Terviseametile, Tervisekassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Patsientide Liidule, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukojale ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukojale eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Eelnõu kohta esitatud arvamused ja ettepanekud on esitatud eelnõu seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelis. Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a 17  Tervishoiuteenuste osutamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendmine) eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 KOOSKÕLASTUSTABEL Eelnõu kooskõlastamisel saabunud märkused ja ettepanekud Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar Õiguskantsleri Büroo Eelnõuga plaanitavad muudatused võimaldavad ka vabatahtlikul ravil oleva Arvestatud. Eelnõud ja seletuskirja muudetud. inimese liikumisvabadust piirata ilma selgete ajaliste piirideta ja välise kontrollita kitsa ringi meedikute otsusel, sest ohjeldamine seotakse lahti senisest seosest tahtest olenematu raviga. See võib kaasa tuua ohu, et inimene on tegelikult ohjeldatud pikka aega ning tal ei ole võimalik enda õiguste kaitseks midagi ette võtta, sest ta on ohjeldatud. Kas eelnõu ei vajaks selles küsimuses täiendamist ja ohjeldatava inimese õiguste kaitseks paremaid tagatisi? Justiits- ja Digiministeerium (mitteametlik ja esmane tagasiside) VTK kooskõlastamisel märkisime, et EN ettevalmistamise käigus tuleb Selgitame. Seoses tagasisidega eelnõule oleme loobunud PsAS regulatsiooni analüüsida ka olemasolevate ohjeldusmeetmete regulatsioonide kohasust ja laiendamisest ning loonud vajaliku regulatsiooni TTKS koossisus. hinnata nende muutmise või täiendamise vajadust. PsAS § 14 ja järgnevad normid reguleerivad vaid tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi saaja suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamist, mis otsesõnu ei kohaldu PsAS §-s 17 nimetatud psühhiaatrilisele sundravile, kus tegemist on sarnase olukorraga kui tahtest olenematul ravil Valitsuskabineti 21.05.2020. a istungil kiideti heaks Justiitsministeeriumi ja Selgitame. Seletuskirjas on, et eelnõu käsitleb ohjeldusmeetmete rakendamist Sotsiaalministeeriumi ühine memorandum, kus mh on viidatud vajadusele üksnes valitud tervishoiuteenuste (kiirabi, vältimatu abi, statsionaarne kaaluda ohjeldusmeetmete lubamist teatud olukordades ka kohtumäärusega eriarstiabi ja statsionaarne õendusabi) osutamisel. Sotsiaalvaldkonnas on ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutatud täisealiste isikute suhtes. vastava regulatsiooni vajadus hetkel analüüsimisel ning kavandatavad Palusime eelnõu seletuskirjas esitada ülaltoodud analüüs. muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat regulatsiooni kehtestatud on käimasolev kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekande süsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb ohjeldusmeetmete 1 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar regulatsiooni kujundamisel arvestada ka paralleelselt muudetavate teenusmudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik. Kooskõlastamiseks esitatud seaduseelnõu seletuskirjas puudub teave VTK Arvestatud. Seletuskirja täiendatud: sotsiaalministeerium analüüsis VTK kooskõlastamise tulemusest ning eelnõu vastavusest meie märkustele. See koostamise käigus välja toodud kitsaskohti ja lahendusettepanekuid. Peamise kohustus tuleneb hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 42 lg- muudatusena viisime sisse ettepaneku, millega loobusime ohjeldamise st 2. Palume seletuskirja vastava informatsiooniga täiendada. regulatsiooni laiendamisest psühhiaatrilise abi seaduses ja viisime regulatsiooni tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. Vastavalt 25. mail 2025 jõustunud HÕNTE muudatusele lisasime halduskoormuse tasakaalustamise võimalused. Vastavalt saadud tagasisidele ühtlustasime ja täpsustasime mõisteid, et saavutada võimalikult täpne sõnastus ja sellega seonduv õigusselgus. Eelnõu § 1 punktiga 1 täpsustatakse PsAS § 1 lõikes 1 sätestatud seaduse Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. reguleerimisala selliselt, et sellesse kuulub psüühikahäire käsitlemine (ohjeldusmeetmete rakendamine) ka vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi käigus. Seletuskirjas ei ole viidatud, millises õigusaktis on selgitatud vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ning statsionaarse õendusabi olemus. Palume see lisada. Kehtivas PsAS-is neid termineid määratletud ei ole. Eelnõu § 1 punkt 2: paragrahvi 14 lõike 1 muudatuse osas rõhutatakse Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. seletuskirjas (lk 5), et ennetav ohjeldamine ilma konkreetse ohuta on keelatud, iga olukorda tuleb hinnata individuaalselt ja ohjeldamine on lubatud vaid tegeliku ohu korral. Dokumenteerimine ja pidev järelevalve on seadusest tulenev nõue. Ohjeldus ilma nende tingimusteta on ebaseaduslik. Palume seletuskirja täiendada sätetega, kust vastavad nõuded tulenevad. Seletuskirjas puuduvad selgitused selle kohta, miks § 14 lõike 1 teksti on Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud vastavalt. võrreldes kehtiva sõnastusega lisandunud „mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida“. Seletuskirjas räägitakse „vahetust ohust“, eelnõu tekstis on aga kirjas „otsene oht“. Kas vahetu oht ja otsene oht on samad? Seletuskirjas ei ole selgitatud, miks on enesevigastuse terminist loobutud. Palume täpsemalt selgitada, mida tähendab otsene oht isiku julgeolekule, mille poolest see erineb ohust isiku enda või teise elule, 2 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar tervisele. Millised on muud vahendid lisaks vestlusele, veenmisele ja suulisele rahustamisele? Eelnõu § 1 punktiga 4 tunnistatakse seaduse § 14 lõike 3 kolmas lause Selgitame. Muudatus on viidud kooskõlla reaalse elu olukordadega, kus arsti kehtetuks. See tähendab, et seadusest jäetakse välja lause: ei viibi pidevalt osakonnas, seega kiiret sekkumist vajavates olukordades ei „Enne ohjeldusmeetme rakendamist peab arst isiklikult ja vahetult hindama saa aega kulutada arsti kutsumisele, lisaks töötavad kiirabis õebrigaadid, kus isiku seisundit ning tegema otsuse ohjeldusmeetme rakendamise vajaduse ja arsti füüsiliselt ei ole. rakendatava ohjeldusmeetme kohta.“ Muudatuse eesmärk ei ole võrdsustada arste ja õdesid ohjeldamiste otsuse Seletuskirjas märgitakse, et muudatus võimaldab kiiremat ja paindlikumat tegemisel, vaid katta õdede pädevuse ja otsustamisõigusega need olukorrad, esmast tegutsemist juhtumites, kus on vaja kiiresti reageerida isiku või teiste kus arsti füüsiliselt kohal pole. Arsti teavitamise eesmärk on seotud sellega, elu või tervist ohustavatele olukordadele ning kus arsti füüsiline kohapealne et ohjeldamise lõpetamise või jätkamise otsust peab õde arstiga kohalolek ei pruugi olla viivitamata võimalik. konsulteerima. Paragrahvi 14 lõike 3 esimene ja teine lause jäävad kehtima. Sel juhul tekib küsimus, mis eesmärk on arsti teavitamisel, kui arst tegelikult ei hinda isiku seisundit, ei tee otsust. Mis on sellisel juhul teavitamise eesmärk? Eelnõu § 1 punkti 7 kohaselt asendatakse PsAS § 141 lõikes 2 lauseosa Arvestatud. Seletuskirja muudetud. „vajaduse märgib arst isiku haigusloos“ lauseosaga „vajadus dokumenteeritakse“. Sõnastus hakkaks olema seega järgmine: Ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajadus dokumenteeritakse. Seletuskirjas on selgitatud seda järgmiselt. Muudatus aitab kaasa suuremale paindlikkusele praktikas (sh kiirabi, erakorraline meditsiin, statsionaarne õendusabi) ja vastavusele (digitaalse) ravidokumentatsiooni korraldusele, kus erinevad tervishoiutöötajad võivad teha sissekandeid ning ka selgemale õiguskeelele, mis ei eelda üksnes arsti sekkumist olukordades, kus otsustusvõime ja vastutus võib olla ka teistel erialaspetsialistidel. Muudatus ei vähenda meditsiinilist vastutust ega kvaliteedinõudeid, vaid loob tööjaotust võimaldava raamistiku. Ei ole arusaadav, mida tähendab selgemale õiguskeelele kaasaaitamine. Palume seda seletuskirjas täpsustada. Paragrahvi 141 lõike 2 esimene lause jääb kehtima. Ehk koos muudatusega Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. näeks lõige välja selliselt: 3 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar (2) Arst peab kontrollima isiku, kelle suhtes on rakendatud ohjeldusmeedet, seisundit ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt isiku seisundile kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajadus dokumenteeritakse. Kas sellest tuleks aru saada, et arsti kontroll jääb läbivalt kehtima, sõltumata sellest, kes ohjeldusmeedet rakendas? Milline arst on see, kes peab seda kontrollima? Palume seletuskirja vastava informatsiooniga täiendada. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 3 järgi korraldab Tervisekassa Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. tervishoiuteenuste osutamise kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskuse sihtrühm on Tallinna Vangla, Viru Vangla ja Tartu Vangla kinnipeetavad ja vahistatud, kellele pakutakse keskuses järgmiseid teenuseid: erakorraline ja vältimatu abi ööpäevaringselt, esmatasandi arstiabi, ambulatoorne eriarstiabi (psühhiaatria, nakkushaigused, radioloogia, oftalmoloogia, neuroloogia, ortopeedia, kirurgia, hambaravi) ning statsionaarne psühhiaatriline abi. Lisaks osutatakse politsei poolt kainenema toodud isikutele erakorralist ja vältimatut abi ööpäevaringselt. See tähendab, et patsient võib olla ka vanglas kinni peetav isik, kelle suhtes tuleb eristada vanglaametniku õigust VangS alusel ohjeldusmeetme kohaldamiseks ja tervishoiuteenuse osutaja õigust meetme kohaldamiseks PsAS alusel. Seletuskirjas tuleks selgelt välja tuua, et tervishoiuteenuse osutaja võimalus kasutada ohjeldusmeedet kinnipeetavast patsiendi puhul ei tähenda ühelgi juhul võimalust kaasata selleks vanglaametnikku. Vanglaametnikel on VangS- ist tulenevalt teised õiguslikud alused ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Inimese suhtes ohjeldusmeetme kasutamisel peab olema selgelt eristatav, millisel õiguslikul alusel see toimub. Juhime tähelepanu, et 25. mail 2025 jõustunud HÕNTE muudatusega Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. kehtestati halduskoormuse tasakaalustamise reegel, mille kohaselt tuleb iga halduskoormust suurendava nõudega kavandada muudatused ka halduskoormuse vähendamiseks (HÕNTE § 1 lg 41). Käesoleva eelnõuga lisandub tervishoiuteenuste osutajatele kohustus korraldada tervishoiutöötajatele täiendkoolitusi. Palume ette näha ka halduskoormust 4 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar tasakaalustav muudatus. Info halduskoormuse suurenemise ja tasakaalustamise kohta tuleb kajastada eelnõu seletuskirja sisukokkuvõttes (HÕNTE § 41 lg 2 p 3). Käesoleva eelnõuga esitatud rakendusakti eelnõu kavandiga nähakse ette, et Selgitame. tervishoiuteenuse osutaja koostab ohjeldusmeetmete rakendamise juhendi. Juhendi koostamise vajadus on seotud määrusega Tervishoiuteenuste Tekib küsimus, kas tegelikult on vaja lisaks seaduses ja määruses sätestatule kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded (24.10.2024), kus § 6 lõikes ka kolmandat täiendavat allikat, millega ohjeldusmeetme rakendaja kursis 6 on kirjeldatud tervishoiuteenuse osutaja poolt vastavalt oma olema peab. Arusaadav on, kui juhendi eesmärk on vaid seaduse ja määruse tegevusvaldkonnale patsiendiohutuse tagamiseks ja riskide vähendamiseks sisu täpsustada, kuid ka sellisel juhul palume kaaluda sellise täiendava allika rakendatavaid juhendeid: koostamise nõude lisamise vajalikkust. 1) patsientide identifitseerimine patsiendi raviteekonna vältel organisatsioonis; 2) patsiendi teadva nõusoleku küsimine; 3) haiglanakkuse ennetamine ja leviku tõkestamine tervishoiuteenuse osutamisel kooskõlas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega kehtestatud nõuetega; 4) kätehügieeni soostumuse parandamine; 5) ravimite, sealhulgas antibakteriaalsete ravimite ohutu määramine, ravimite ohutu jaotamine ja manustamine kooskõlas ravimiseadusega kehtestatud nõuetega; 6) kukkumisriskide ennetamine ja hindamine patsiendi raviteekonna vältel organisatsioonis; 7) lamatiste ennetamine, sealhulgas lamatise tekke riski hindamine ja nende ravi; 8) kirurgilise ohutuse tagamine. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et määrust täiendatakse kohustusega koostada patsientide ohjeldamise juhend, kuna see on otseses seoses patsientide ohutuse ja osutatava tervishoiuteenuse kvaliteediga. Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise raamistikust, mille eesmärk on ennetada ohujuhtumeid, vähendada vigastuste riski ja säilitada patsiendi väärikus. 5 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar Kõik juhenditega reguleeritud valdkonnad on tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedisüsteemi osad, mistõttu peab tööandja läbi viima ka regulaarseid koolitusi. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja Arvestatud. Muudatused eelnõusse ja seletuskirja sisse viidud. failis tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume eelnõu esitada Arvestatud. Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks pärast praegusel kooskõlastamisel saadud arvamuste läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu parandamist, et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale. Põhja-Eesti Regionaalhaigla Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi Arvestatud. Regulatsioon viidud TTKS-i. (psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise regulatsioon panna seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi. Meie ettepanekuks on täiendada seadust uue peatükiga või eraldiseisva paragrahviga, mis reguleeriks eraldiseisvalt psühhiaatrilist abi teistel erialadel tervishoiuteenuste osutamise käigus Palume seletuskirjas selgitada täpsemalt sõna „pidev“ tähendust (paragrahvi Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. 14.1 lõike 1 esimese lause täiendus). Näiteks kas pidevuse kriteerium on Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub tervishoiuteenuse osutaja poolt täidetud videovalve kaudu (õde jälgib kaamerapilti reaalajas õepostis) kehtestatud juhendi alusel. Pidev jälgimine tähendab kindla intervalliga kindlaksmääratud kriteeriumite alusel ohjeldatud patsiendi jälgimist ja ohjeldusperioodi dokumenteerimist. Me ei pea õigeks seletuskirjas märgitut, et ohjeldusmeetmete rakendamisega Arvestatud. Seletuskirja muudetud. kaasneb dokumenteerimiskohustus, kuid standardse elektroonse vormi kasutamisel on tegemist mõneminutilise ajakuluga. Vastupidi on ohjeldamismeetmete õigeaegse ja õiguspärase rakendamisega võimalik vältida ravitöö katkestusi ning seeläbi personali tööaega kokku hoida. See (et tegemist oleks vaid mõneminutilise ajakuluga) ei lähe kokku eelnõu üldise loogikaga, et ohjeldamine on erandlik meede ning tuleb tagada selle kontrollitavus. Eelnõu autorid on ka ise märkinud seletuskirjas näiteks, et „Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida kõik ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus, 6 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg.“ Või et „Ohjeldamise järelvalve ja olukorra hindamine peavad olema pidevad.“ Või et „Planeeritava regulatsiooni järgi on ohjeldusmeetmete rakendamine lubatud vaid äärmuslikel juhtudel ja alles siis kui vähem 2 (2) invasiivsed meetmed ei osutu küllaldaseks.“ Seega peame vajalikuks eelnõus ja seletuskirjas justnimelt rõhutada tervishoiutöötajate, kes otsustavad ohjeldamise kui ka teostavad ohjeldamist, väga põhjalikku dokumenteerimiskohustust, mis tagaks hiljem ka ohjeldamise põhjendatuse kontrollimise nii tervishoiuteenuse osutaja enda, patsiendi kui ka riiklike pädevate asutuste poolt. Eelnõust tulenevalt tõusetus küsimus, kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks Selgitame. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub tervishoiuteenuse osutaja teostada ka koolitatud hooldaja (kutsega hooldaja) kehtestatud juhendite ja kriteeriumite alusel ning võib intervallilise jälgimise puhul tähendada ka seda, et ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub näiteks vaheldumisi õe ja hooldaja poolt. Kuid pideva jälgimise vastutus on tervishoiutöötajal. Seaduses märgitakse, et mehaanilise ohjeldamise korral saab seda viia läbi Selgitame. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub samadel alustel, nagu teiste üksnes jälgimisruumis ning seda rõhutatakse üle ka eelnõu seletuskirjas – pidevat jälgimist vajavate patsientide puhul. Eralduskardinad on piisav meede „Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist eraldamise nõude täitmiseks, intensiivravipalatis see enamasti teisiti ohjeldusmeedet, kui kõige intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes lahendatud ei saagi olla. jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle suhtes meedet kasutatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.“ Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava osakonna isolatsioonipalatis? Eesti Psühhiaatrite Selts EPS hinnangul ei tuleks ohjeldusmeetmetega seonduvat reguleerida mitte Arvestatud. Ohjeldusmeetmete rakendamisega seonduvat reguleeritakse Psühhiaatrilise abi seaduse vaid näiteks Võlaõigusseadusega. eelnõu kohaselt TTKS-is. Ohjeldusmeetmete aluseks olev tervislik seisund peaks olema sõnastatud nii, et see ei eeldaks psüühikahäiret ega psüühikahäire diagnoosimist. Ohjeldusmeetmete rakendamine võib olla vajalik erinevate haiguste ja Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja vastavalt muudetud. seisundite korral, mille puhul ei ole täidetud psüühikahäire diagnostilised kriteeriumid ning ei ole ka asjakohane diagnoosida psüühikahäiret. Näiteks: hüpoglükeemiast tingitud rahutus, ainetest ja ravimitest (sh narkoos) tingitud 7 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar teadvushäired ja inadekvaatne (sh ohtlik) käitumine, epileptilise hoo järgsed seisundid jt neuroloogilised haigused jne. Ohjeldamist vajavate seisundite kodeerimine psüühikahäiretena toob tõenäoliselt kaasa psüühikahäirete üle- ja väärdiagnoosimise. Juhime ka tähelepanu, et väljend „...psüühikahäire piirab tema võimet oma Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud. käitumisest aru saada või seda juhtida“ on sellises sõnastuses piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmisel ning tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel juriidiliseks kriteeriumiks, mis nõuab õiguslikku analüüsi, mille pädevust tervishoiuteenuse osutajal ei ole. Eelnõu seletuskirjas punktis “Seaduse eesmärk” on välja toodud lause: Mitte arvestatud. Patsiendi omaste teavitamine on kooskõlas üldlevinud “Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida kõik rahvusvahelise praktikaga ja teenib tervishoiuteenuse osutamise avatuse ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus, eesmärki. meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg. Ohjeldusmeetme rakendamisel teavitatakse patsiendi seaduslikku esindajat või patsiendi omast esimesel võimalusel, kui see on teostatav ning patsiendi huvides”. EPS hinnangul viimane lause ei ole vajalik. Esiteks on see tingimuslik ja jääb ebamääraseks kas ja millal on teavitamine vajalik. Jääb ka ebaselgeks, milliseid patsiendi huve nimetatud teavitamise kaitseb. Sõnapaar “esimesel võimalusel” loob ka segaduse, et kas arst peaks lähedast teavitama hilisõhtul, öösel jne. Selline teavitamine oleks sageli häiriv nii lähedastele, kui ka seaduslikele esindajatele. Ohjeldusmeetme rakendamisel võiks lähedase või seadusliku esindaja teavitamine olla arsti otsus vastavalt vajadusele. Eelnõu seletuskirja punktid 5 ja 6 selgitavad ettepanekuid paragrahvi 14.1 Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud. muutmiseks: “Kehtiva redaktsiooni kohaselt peab pideva järelevalve all olema vaid isik, kelle suhtes rakendatakse mehhaanilist ohjeldusmeedet. Teiste ohjeldusmeetmete puhul on sätestatud vaid tervishoiutöötaja järelevalve kohustus, kuid see võib olla ka perioodiline. Kõik ohjeldusmeetmed on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende rakendamise ajal isik olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast kohtlemist…” Selline regulatsioon ei ole realistlikult järgitav, arvestades tervishoiutöötajate ressursi mahtu ning ka näiteks ravimitega ohjeldamisel ravimite toime kestvuse ebamäärasust ja võimalikku päevi kestvat toimet. Ka käesolevalt PsAS-s sätestatud nõuet, et mehaaniliselt ohjeldatud patsient oleks 8 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar tervishoiutöötaja pideva vahetu järelevalve all, ei ole alati ja kõikjal võimalik sellisena rakendada. Hooldaja ei ole tervishoiutöötaja ning õenduspersonali ressurss ei võimalda alati ohjeldatud patsiendi pidevat ja vahetut jälgimist. Võimaliku muudatusena võiks kaaluda, et sõna tervishoiutöötaja asendatakse Selgitame. Vahetu jälgimine on asendatud pideva jälgimisega, mis eelnõu näiteks mõistega „õendus-hooldustöötaja“. Ja teatud olukordades võiks kõne tähenduses on juhendiga kindlaksmääratud intervalliga kindlaksmääratud alla tulla parameediku poolne jälgimine. „Vahetu“ osas tuleks täpsustada, kas näitajate jälgimine ja dokumenteerimine. Pidevat jälgimist võib kombineerida ka reaalajas videopildi jälgimine oleks aktsepteeritav. hooldustöötajaga, kuid pideva jälgimise vastutus on siiski tervishoiutöötajal. Punkti “eelnõu sisu ja võrdlev analüüs; näide 3- statsionaarne õendusabi” all Selgitame. Eelnõu koostamisel on arvestatud asjaoluga, et õe otsuse alusel on välja toodud lause “Sõnaline agressioon ei õigusta füüsilise jõu võib toimuda vaid füüsiline ja mehhaaniline ohjeldamine. Esmane otsus kasutamist”. EPS hinnangul sõnaline agressioon üksi ei õigusta mehaanilise rahustava ravimi manustamiseks ei ole õdede pädevuses. ohjeldamise kasutamist, kuid kuna sõnaline agressioon võib kiirelt Lähtusime läbivalt põhimõttest, et ohjeldamist rakendatakse otsese ohu eskaleeruda füüsilise agressioonini, siis sõnalise agressiooni puhul füüsilise ilmnemisel. jõu kasutamine (näiteks kinni hoidmine) ning vajadusel ka ravimi manustamine peaks olema arsti otsus, mis omakorda võib vältida seda, et lõpuks peaks patsienti mehaaniliselt ohjeldama Seaduse muudatuse punktides 9. ja 10. peaks muudatusettepanekud olema Arvestatud. Eelnõu muudetud. vastavalt „teises lauses" (käesolevalt „esimeses") ja „kolmandas lauses" (käesolevalt „teises"). Eesti Õdede Liit Praktikas on aga palju olukordi, kus ohjeldusmeetmete vajadus tekib ilma Arvestatud. Eelnõu muudetud. psühhiaatrilise diagnoosita. Lisaks selgitame, et vastavalt põhiseaduse §-le 20, võib ohjeldusmeetmeid EÕL leiab, et ohjeldusmeetmete reguleerimine üksnes PsAS-i raames ei ole rakendada üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Määrus ei ole niivõrd piisav. Ohjeldusmeetmete teemat tuleks käsitleda tervishoiuteenuste intensiivse isikuvabaduse piiramise reguleerimiseks piisav instrument. korraldamise seaduse (TTKS) § 3.2 raames patsiendiohutuse küsimusena ning töötada välja eraldi määrus, mis reguleerib ohjeldusmeetmete kasutamist kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud. EÕL peab oluliseks, et ohjeldusmeetme rakendamise otsuse võiks teha pädev Teadmiseks võetud. Eelnõu järgi võib vältimatu vajaduse korral füüsilise või tervishoiutöötaja, mitte ainult arst. See võimaldab kiiret ja õiguspärast mehaanilise ohjeldamise alustamise üle otsustada õde, informeerides sekkumist ohuolukordades, eriti kiirabis ja erakorralises meditsiinis. ohjeldusmeetme rakendamisest viivitamata arsti, kes otsustab ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajaduse. Rakendusaktides tuleks täpsustada pädevus- ja koolitusnõuded õdedele, kellel on õigus ohjeldusmeetme otsustamiseks ja rakendamiseks. 9 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar Eelnõu seletuskiri viitab koolitusvajadusele, kuid ei sätesta selgeid Selgitame. Viide määrusele Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse miinimumnõudeid. Arvestades, et ohjeldusmeetmed on intensiivne tagamise nõuded, kus valdkondlik juhendmaterjal ja ka koolitused on põhiõiguste riive ja nendega kaasnevad riskid patsiendile ja personalile, on tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedisüsteemi osa. Ohjeldusmeetmete vajalik ühtne, kohustuslik ja regulaarselt uuendatav juhendmaterjal ja rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise raamistikust. väljaõpe. Nii juhendites kui koolitustel peab keskne rõhk olema ennetusel – s.o agressiivse või vägivaldse käitumise deeskaleerimisel ja ohjeldusmeetmete vältimisel. Arvestades, et eelnõu kohaselt võib tervishoiutöötaja piirata isiku põhiõigusi (sh liikumisvabadust) üksnes äärmuslikes ja õigustatult dokumenteeritud olukordades, peab tal olema teadmine ja pädevus kasutada kõiki alternatiivseid võimalusi enne ohjeldamismeetmete rakendamist. EÕL toetab muudatust, millega dokumenteerimiskohustus ei piirdu Selgitame. Tervishoiuteenuse osutaja töötab välja organisatsioonisisese haiguslooga, vaid hõlmab kõiki ravidokumente. Samas on vajalik ühtne juhendi, jälgimisvormid ning tagab asjaomaste töötajate koolituse. Samas on standardvorm ja juhend, et tagada ühtne praktika üle Eesti. Oluline on juba praegu on suuremates haiglates juhendid olemas ning ühtlustamine ja kehtestada selged, üheselt mõistetavad ja praktiliselt teostatavad rakendamine kvaliteedisüsteemi osana jääb tervishoiuteenuse osutajate dokumenteerimisnõuded, mis arvestavad eri tervishoiuvaldkondade – sh juhtkonna pädevusse. Läbimõeldud ja hea praktika näited (LTKH, PERH) on kiirabi – töökorralduslikke eripärasid. Oluline on, et dokumenteerimisel ei abiks juhendite ühtlustamisel. kajastuks üksnes rakendatud ohjeldusmeetmed, vaid ka kõik eelnevalt rakendatud deeskaleerivad sekkumised, millega püüti vältida ohjeldusmeetmete kasutamist. Selline terviklik dokumenteerimine on oluline patsiendi põhiõiguste kaitse seisukohalt ning loob aluse kvaliteedihindamiseks, juhtumianalüüsiks ja personali praktilise pädevuse arendamiseks. Eesti Haiglate Liit Ohjeldusmeetmete ja muude ohutusmeetmete vajadus esineb mitmesuguste Arvestatud. Eelnõu muudetud. terviseseisundite korral (sh deliirium, äge insult, metaboolsed häired, narkootikumimürgistus, võõrutusseisund, äge stressreaktsioon jne), mis ei kuulu PsAS mõjualasse, kuid nõuavad kohest tegutsemist patsiendiohutuse ja personali turvalisuse tagamiseks. Toetame ohjeldusmeetmete rakendamise võimaluse laienemist ka psühhiaatriavälistele ravivaldkondadele. Pakutud lahendus ei lahenda olulisi praktilise probleeme. Eelnõu kohaselt Arvestatud osaliselt, selgitame. Eelnõu kohaselt võib vältimatu vajaduse jääks ohjeldusmeetmete kasutamine sidusaks psühhiaatrilise abi osutamise ja korral füüsilise või mehaanilise ohjeldamise alustamise otsustada õde, F-peatüki diagnoosi püstitamisega (RHK-10 järgi), mida võivad teha üksnes informeerides ohjeldusmeetme rakendamisest viivitamata arsti, kes otsustab arstid. See ei kata adekvaatselt olukordi eriarstiabis, kiirabis ja õendusabis, 10 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar kus ohjeldusmeetmete rakendamise vajadus võib tekkida ka ilma ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajaduse. Farmakoloogilist psühhiaatrilise diagnoosita ja sageli ilma arsti kohese kohalolekuta. Seetõttu ohjeldamist ei saa algatada õde. ei taga eelnõu praegune lahendus vajalikku õiguslikku alust patsientide ja personali ohutuse tagamiseks kõigis vastavates tervishoiuvaldkondades. Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi Arvestatud. Eelnõu muudetud. (psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise regulatsiooni lisamist seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi Teeme ettepaneku kaaluda eraldiseisva õigusliku regulatsiooni välja Arvestatud. Eelnõu muudetud. töötamist, mis käsitleb patsiendiohutust ja ohjeldusmeetmete kasutamist kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud. Selline lahendus looks ühtse, tervikliku ja praktiliselt rakendatava raamistiku, mis arvestaks eriarstiabi, kiirabi ja õendusabi eripärasid ning võimaldaks kiiret ja õiguspärast sekkumist ka arsti kohese kohalolekuta. Eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud ohuolukorrad, mille puhul on patsiendi Selgitame: Patsiendi asendi toestamine ei ole ohjeldusmeede ega kuulu selle ohjeldamine näidustatud ja ka ohjeldusmeetmete valiku soovitused. Praktikas eelnõu reguleerimisalasse. on olnud probleemiks patsiendi ohjeldamine tema nõrkuse/halvatuse korral ülakeha liikumisulatuse piiramiseks kehavööga. Tegemist ei ole otseselt ohu vältimisega patsiendi elule ja tervisele, kuigi on võimalus kukkumisohule ja/või ebasobivale kehaasendile või vajab patsient regulaarselt asendimuutust (lamatiste ennetus), või on vaja ratastooliga transpordil vältida kukkumist. Toestamist võib ta vajada oma üldseisundi (nt habras geriaatriline patsient) tõttu funktsionaalses voodis. Oleks mõistlik lisada ohjeldamise näidustusena ka nõrkuse/halvatusega patsient, kes vajab pikemat (vastavalt oma jõuvarudele) ohjeldamist kõikide nõuete kohaselt. Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud Selgitame. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub samadel alustel, nagu ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava teiste pidevat jälgimist vajavate patsientide puhul. osakonna isolatsioonipalatis? Eralduskardinad on piisav meede eraldamise nõude täitmiseks. Kas pidev järelevalve hõlmaks ka seda, kui patsient on kaamera vaateväljas? Selgitame. Jah, kuid ohjeldatud patsient ei saa olla üksi, ilma et kindla intervalliga oleks mõõdetud tema elutähtsad näitajad, näiteks hinnatud nahavärvi- ja terviklikkust ohjeldatud jäsemel, pakutud juua jne. Seega on kaamera võimalusel hea abimees patsiendi jälgimisel, kuid see ei asenda patsiendi voodi juures käimist ja toimingute tegemist. 11 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar Peame positiivseks, et ka õe otsusel võib rakendada ohjeldusmeetmeid. Selgitame. Jah, kindlaksmääratud intervalliga võib õde hooldajaga jälgimist Kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks teostada ka koolitatud hooldaja jagada. (kutsega hooldaja)? TÜK patsientide nõukoda Eelnõus on vaid väike osa lahendusest. Vastav muudatus oleks vaja teha Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud. tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse, sest selline vajadus võib tekkida ka väljaspool psühhiaatrilise abi osutamise konteksti, patsient võib olla joobes vms. Kaasata tuleks ka lähedased, sest sageli pole patsient ise võimeline enda eest seisma. Selgusetuks jääb, millised on võimalikud ravidokumendid. Kus saavad lähedased teada, kui selliseid meetmeid on kasutatud? Eesti Arstide Liit Nõustume eelnõus esitatud muudatustega ja leiame, et tegemist on Täname toetuse eest. läbimõeldud ning hästi sõnastatud arendusega, mis olulisel määraral korrastab meie õigusruumi, tagab patsientidele inimväärika kohtlemise tervishoiuasutustes ja kaitseb tervishoiutöötajate õigusi Eesti Puuetega Inimeste Koda Jääme juba VTK-s edastatud tagasiside juurde, mille osas leidsime, et vastav Arvestatud. Eelnõu muudetud. regulatsioon ei peaks paiknema PsAS-s, vaid pigem TTKS-s. Leiame jätkuvalt, et ühtse arusaama ja selguse huvides on kõige asjakohasem lisada ohjeldusmeetmete laiendatud regulatsioon TTKS-i. Piirdudes regulatsiooniga PsAS-s võib tekkida arusaam, et meedet võib kohaldada ainult psühhiaatrilise abi korras ravile võetud patsientidele mitte patsientidele, kes võivad kehalisest haigusest/ajutisest psüühikahäirest/otsusevõimetusest tingituna vajada ohjeldusmeetmete kohaldamist. Lähtudes eeldusest, et ohjeldusmeetmete laiendamise vajadus on suunatud Arvestatud. Eelnõu muudetud. eelkõige somaatiliste haigustega patsientidele, kelle puhul ei ole meetme kohaldamise eelduseks psüühikahäire olemasolu RHK mõttes leiame, et vastav regulatsioon peaks paiknema kas TTKS-s või võlaõigusseaduse 41.peatükis, mille § 767 reguleerib tervishoiuteenuse osutamist otsusevõimetule patsiendile. 12 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar Lisaks tõstatame taaskord küsimuse otsusevõime hindamise aluste kohta. Selgitame. Käesoleva regulatsiooniga lahendame juhtumid, kus patsiendi Oleme seisukohal, et riiklikul tasandi tuleb tervikdokumendina/juhisena luua terviseseisundist tingitud käitumine muudab tervishoiuteenuse osutamise otsusevõime hindamise alused ja kriteeriumid, mis on praktiliseks võimatuks ning tekib otsene oht patsiendi enda, tervishoiutöötaja või teiste töövahendiks arstidele ning omab olulist kaalu ka patsiendi jaoks. patsientide elule või tervisele. Tavaliselt on need olukorrad, mis tekivad väga Otsusevõime hindamise vahend on tööriistaks arstile, kes peab äkki ja nõuavad kohest reageerimist, laiapindset ja üldist otsusevõime ohjeldusmeetme kui inimese õigustesse maksimaalsel määral sekkuva hindamise vajadust need ei tähenda. meetme kohaldamisel kaaluma meetme õigustatust. Vastava juhiseta on aga tervishoiutöötajal otsuse tegemisel lubamatult suur subjektiivne kaalutlusruum, mis võib tekitada võimaluse meetme väär- või liigkasutuseks. Eelnev võimaldab järeldada, et ohjeldusmeedet saab ka kehaliste põhihaiguste Arvestatud. Eelnõu muudetud ehk laiendatud kohaldamisala korral kasutada üksnes siis, kui inimesel on diagnoositud psüühikahäire. Arvestades asjaolu, et mitteadekvaatset käitumist võib esineda sageli ka lühiajaliselt (nt narkoosi järgselt, tugevate valude korral, diabeedist tingitud veresuhkru kõikumiste ajal, värske trauma või muu vaimselt raske üleelamise järgselt jms), siis ei tohi meetme kohaldamise eelduseks olla psüühikahäire diagnoosimine. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et ohjeldusmeetme rakendamise otsuse Arvestatud. Koolitused on tervisehoiuteenuse osutaja kvaliteedisüsteemi osa võib langetada “iga selleks pädev tervishoiutöötaja”, suurem otsustusõigus on ja selle peavad läbima kõik asjaomased töötajad. Ohjeldamise otsus on arsti ka “professionaalsetel ja pädevatel” õdedel, ohjeldusmeetmeid tohib otsus, erandjuhtudel õe otsus ja mitte kunagi ei ole see hooldaja otsus. rakendada ainult “vastava pädevuse saanud töötaja”. Pädevus saamiseks peab iga TTO korraldama oma personalile täienduskoolituse, koolituse maht ja vorm ei ole kindlaks määratud. Rõhutame, et kõikidele osapooltele, eelkõige patsientidele peab juba eelnõu tasandil olema üheselt selge asjaolu, kes on viidatud “pädev ja professionaalne (tervishoiu)töötaja”. EPIKoja hinnangul saab vastavaks töötajaks olla vaid arst või õde, kes on läbinud vastava täiendava koolituse. Lisaks kordame, et tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine peab tähendama Selgitame. Ohjeldusmeetmete rakendamist käsitletakse tervishoiuteenuste põhjalikke ja regulaarseid ehk korduvaid koolitusi, mis peavad lisaks osutaja kvaliteedisüsteemi osana. meetmete kohaldamise õiguslikele ja praktilistele alustele, dokumenteerimise nõuetele, andmekaitsele jms hõlmama ka meetme kohaldamise aluseks oleva patsiendi tunnetust ja vaadet meetme kohaldamisele selle ajal ja järgselt. EPIKoja seisukoht on, et arvestades muudatuse ulatust ja sekkumist inimese põhi-ja inimõigustesse ei saa koolituse sisustamist jätta iga TTO enda 13 Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar määratleda, vaid vastav koolituskava peab olema reguleeritud Sotsiaalministri määruse tasandil. Mõistame, et käesolev eelnõu reguleerib ohjeldusmeetmete kohaldamist Võtame teadmiseks. EPIKoda kui patsiente esindav katusorganisatsioon on üksnes tervishoiuteenust osutamisel, kuid arvestades teema olulisust ning sotsiaalministeeriumi strateegiline partner, kelle kaasatus on oluline ka Sotsiaalministeeriumi vastutusala, mis hõlmab ka sotsiaalvaldkonda peame sotsiaalvaldkonna arendusprotsessides. vajalikuks rõhutada, et kuigi EPIKoda ei ole senini vastavatesse aruteludesse/analüüsi protsessi kaasatud, siis soovime olla sisulises arutelus juba võimalikult algses analüüsi etapis. 14  Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu seletuskirja juurde Lisa 2 KAVAND SOTSIAALMINISTER MÄÄRUS Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruse nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ muutmine Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 34 lõike 3, § 36 lõike 2 ja § 37 lõike 2 alusel. § 1. Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruse nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ muutmine Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruses nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ tehakse järgmised muudatused: (1) määruse preambulit täiendatakse pärast tekstiosa „§ 144 lõike 2“ tekstiosaga „ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 34 lõike 3, § 36 lõike 2 ja § 37 lõike 2“; (2) paragrahvi 3 punkti 5 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 4 punktis 2“ tekstiosaga „või tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 35 lõikes 2“; (3) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 144 lõikes 1“ tekstiosaga „ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 35 lõikes 2“. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2026. a.  Justiits- Ja Digiministeerium Meie 08.10.2025 nr 1.2-2/26-18 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seadus (ohjeldusmeetmete rakendamine) Saadame kooskõlastamiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamise) eelnõu. Ootame kooskõlastust ja tagasisidet 17. oktoobriks k.a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister Lisa: 1. TTKS_Eelnõu 2. TTKS_Seletuskiri 3. Tagasiside_Eelnõule 4. Rakendusakti_Kavand Made Bambus [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952