Kiri

EXPLANATORY MEMORANDUM 1. CONTEXT OF THE PROPOSAL • Reasons for and objectives of the proposal Equality bodies play a fundamental role in the non-discrimination architecture of the EU. They are public organisations that assist victims of discrimination, m onitor and report on discrimination issues, and contribut e to raising awareness of people’s rights and the valu e of equality. Equality bodies are so far required by EU law to combat discrimination on the grounds of racial and ethnic origin and sex in specific fields . N ational law often provides for a broader remit . The aim of this proposal is to establish binding standards for equality bodies in the field of equal treatment and equal opportunities between women and men in matters of employment and occupation , including self-employment . A separate proposal has been adopted to establish binding standards for equality bodies in the area of equal treatment between persons irrespective of their racial or ethnic origin, equal treatment in the area of employment and occupation between persons irrespective of their religion or belief, disability , age or sexual orientation as well as between women and men in matters of social security and in the access to and supply of goods and services. Together with th e parallel proposal, this proposal aims at creating a strengthened framework for equality bodies in the European Union to promote equal treatment and equal opportunities and combat discrimination on all grounds and in the fields set out by the Equality Directives referred to below. As regards the prohibition of discrimination based on sex, equality bodies were first introduced with an amendment of Directive 76/207/EEC on the implementation of the principle of equal treatment for men and women as regards access to employment, vocational training and promotion, and working conditions . Directive 76/207 , as amended, provided that Member States shall designate a body or bodies for the promotion, analysis, monitoring and support of equal treatment of all persons without discrimination on the grounds of sex. Together with other directives on the prohibition of discrimination based on sex (which did not yet include provisions about equality bodies), Directive 76/207 was repealed and replaced by Directive 2006/54/EC on the implementation of the principle of equal opportunities and equal treatment of men and women in matters of employment and occupation (recast) . Directive 2010/41/EU on the application of the principle of equal treatment between men and women engaged in an activity in a self-employed capacity contains a provision pertaining to equality bodies which is identical in its content to the provision of Directive 2006/54/EC . Directive s 2006/54/EC and 2010/41/EU set out the competences of equality bodies as including: Providing independent assist ance to victims of discrimination in pursuing their complaints about discrimination , conducting independent surveys concerning discrimination , publishing independent reports and making recommendations on issues relating to discrimination exchanging available information with corresponding European bodies . Two other equality D irectives entrusted equality bodies with the same mission in their respective fields : the Racial Equality Directive ( 2000/43/EC) and the Gender Equality Directive in the field of goods and services (2004/113/EC) . Two other equality D irectives , the Employment Equality Directive ( 2000/78/EC) and the Gender Equality Directive in the field of social security (79/7/EEC) , do not include provisions on equality bodies. In practice, however, many Member States chose to entrust equality bodies with all the grounds and fields of discrimination covered by these two D irectives and sometimes more , through national law. A vast majority of Member States have now set up ‘multi-grounds’ equality bodies that deal with several grounds of discrimination and fields, often going beyond those protected by EU law. However, this is not th e case in all Member States, and in a few cases , equality bodies do not yet cover the grounds and fields of Directives 2000/78/EC and 79/7/EEC. Other legal instruments and proposals also contain provisions on equality bodies by cross-reference to Directive 2006/54/EC . Thus, Directive (EU) 2019/1158 on work-life balance for parents and carers (hereafter referred to as the Work-Life Balance Directive) entrusts the equality bodies designated pursuant to Directive 2006/54/EC with competence relating to discrimination falling within the scope of that Directive. As a lex specialis to Directive 2006/54/EC , the Commission’s proposal on Pay Transparency (hereafter referred to as the proposed Directive on Pay Transparency) proposes to strengthen the powers of the equality bodies established under Directive 2006/54/EC in matters regarding equal pay for the same work or work of equal value, by granting them litigation powers and by equipping them with appropriate resources to carry out their functions in regard to matters falling within the scope of that future instrument. The existing EU e quality D irectives do not include provisions on the actual structure and functioning of equality bodies , but only require that they have certain minimum competences , and that they act independently within the exercise of their remit . Due to the wide margin of discretion left to the Member States in implementing these provisions , there are significant di fferences between equality bodies across Member States, in particular as regards their mandate, powers, leadership, independence, resources, accessibility and effectiveness . This affects the fulfilment of the ir objectives under EU law. While their differences are partly due to the variety of legal traditions and legal systems in Member States, the situation also reflects different levels of ambition and achievement in Member States in pursuing the objectives of the Directives. To ensure that equality bodies can achieve their full potential, contribute effectively to the enforcement of all e quality D irectives and help victims of discrimination access justice, the Commission adopted a Recommendation on standards for equality bodies in 2018 . I n particular it aimed to address challenges resulting from the broad and incomplete provisions on equality bodies in the EU Directives . In 2021 the Commission published a report on the application of the Racial Equality Directive and the Employment Equality Directive. The report looked into the implementation of the Commission’s 2018 Recommendation and was accompanied by a more detailed Staff Working Document on equality bodies . The report highlighted that equality bodies have emerged as necessary and valuable institutions for change at the level of individuals, institutions and society at large. However, most of the issues the Recommendation aimed at addressing remained unresolved , hindering some equality bodies in carrying out their role in an effective way . Pr otection against discrimination, enforcement of the Directive s and promotion of equality and awareness-raising among the general public and national institutions remained unequal across the EU . This showed that the Recommendation was not sufficient. The Commission therefore committed to assess ing whether to propose possible legislation to strengthen the role of national equality bodies by 2022. The retrospective analysis set out in the analytical document that accompanies this proposal confirmed this assessment . It concluded that the ambition of ensuring the implementation and enforcement of EU law on combating unequal treatment and discrimination and increasing their prevention has not been fully achieved. Levels of discrimination remain high, and victims’ awareness of their rights remains low. Underreporting is still a considerable problem; public awareness about and knowledge of discrimination remain limited. Many equality bodies are not properly equipped , in terms of powers and resources, to assist victims effectively. The European Parliament and the Council have expressed their support to adopting new rules to strengthen equality bodies. In 2021, the European Parliament called on the Commission to propose legislation on standards for equality bodies, providing them with a stronger mandate and adequate resources to safeguard the equal treatment of persons with disabilities, and ensure accessible information dissemination for all. In 2022, the Council invited Member States to support robust equality bodies and adopt a legislative framework enabling them to carry out their role independently, and provide them with the adequate resources to carry out their tasks effectively. Moreover, the European Economic and Social Committee underlined the need for g reater support for national equality and human rights bodies, especially as regards improving their independence and increasing their staffing and financial resources ; and expressed support for a Commission's initiative on the effectiveness of national equality bodies and developing their potential, their multiple roles and their capacities . The refore, as announced in its work programme for 2022 , th e Commission is proposing binding rules to strengthen the role and independence of equality bodies. This is part of the Commission’s work to wards a Union of equality for all , as set out in the political guidelines of the Commission for 2019-2024 . The goal of this Directive is to set out standards on equality bodies, addressing their mandate, tasks, independence, structure, powers, accessibility and resources, to ensure that they can, alongside other actors: (a) effectively contribute to the enforcement of Directive 2006/54/EC , including the Work-Life Balance Directive, and Directive 2010/41/EU; (b) effectively assist victims of discrimination to access justice; (c) promote equal treatment and prevent discrimination . This proposal builds on the substance of the existing provisions on equality bodies contained in Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU to replace them with a strengthened and more detailed set of rules. The new rules incorporate all the minimum obligations that were provided for by the two Directives. • Consistency with existing policy provisions in the policy area By replacing the relevant provisions of Directive 2006/54/EC, this proposal will also apply to equality bodies when tackling discrimination covered by Directive (EU) 2019/1158 on work-life balance for parents and carers , according to Article 15 of the latter. T he proposed Directive on Pay Transparency i s a lex specialis to Directive 2006/54/EC . I f, as a result of the decision-making procedure, higher minimum standards were to be established by the future Directive on Pay Transparency for equality bodies in matters relating to equal pay for the same work or work of equal value, as compared to those set out in the present proposal, those higher standards should have priority over the ones set out in this Directive. The EU and all Member States are Parties to the United Nations Convention on the Rights of Persons with Disabilities which includes the obligation to prohibit discrimination on the basis of disability and to guarantee to persons with disabilities equal and effective legal protection against discrimination on all grounds. • Consistency with other Union policies Other EU instruments provide for a specific role for equality bodies. The Free M ovement Directive tackles discrimination on the grounds of nationality and unjustified restrictions or obstacles to the right to the free movement of Union workers and members of their family . It provi des for ‘ bodies for the promotion, analysis , monitoring and support of equal treatment of Union workers and members of their family without discrimination on grounds of nationality, unjustified restrictions or obstacles to their right to free movement ’ and specifies that ‘t hose bodies may form part of existing bodies at national level which have similar objectives ’ . Most Member States have chosen to put an equality body in charge of these cases of discrimination . W hile the grounds and fields in question are not covered by this proposal, horizontal measures to improve the functioning , accessibility and independence of equality bodies may also have a positive effect on the exercise of their competence under the Free M ovement Directive. The Common Provisions Regulation for shared management funds requires the Member States to involve equality bodies throughout the preparation, implementation , and evaluation of such programmes, including through participation in monitoring committees . The s trategy to strengthen the application of the Charter of Fundamental Rights in the EU (the ‘ Charter ’ ) includes the involvement of equality bodies in training on the Charter and cooperation and coordination with other relevant actors on Charter-related activities. T he proposal for a Directive on combating violence against women and domestic violence also provides for a potential role for equality bodies set up pursuant to Directives 2004/113/EC, 2006/54/EC and 2010/41/EU . It leaves Member States the flexibility to involve an equality body or another body to perform the tasks laid down in the proposed Directive, in terms of independent assistance and advice to victims of violence against women and domestic violence; publishing independent reports and mak ing recommendations in the field; and exchang ing information with corresponding European bodies. By strengthening the assistance to individuals and groups that are discriminated against to access justice across the European Union , t his proposal is complementary to EU legislation already adopted in the field of victims’ rights and access to justice ( on legal aid , alternative dispu te resolution mechanisms and collective redress ) and to combat s trategic lawsuits against public participation . Equality bodies alongside o mbudspersons and n ational human rights i nstitutions (NHRIs) are also essential components of the system of checks and balances in a healthy democracy. Attempts to restrict their operating space can present a threat to the rule of law. The 2022 Rule of Law Report highlights that these bodies need structural guarantees of independence and sufficient resources to work effectively, and several of these bodies in the Member States continue to face challenges . By strengthening their effectiveness, independence and resources, this proposal will also help improve the contribution of equality bodies in all those fields where they play an important role. This proposal is also in line with the European Pillar of Social Rights , notably its second and third principles on Gender Equality and on Equal Opportunities. Given that the Union advances equality in its external policy, with this proposal it leads by example in promoting equality bodies and strengthening their independence. At the same time, the strengthening of equality bodies will also benefit non-EU citizens who experience discrimination in the EU on the grounds and in the fields covered by the Equality Directives. 2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY • Legal basis The aim of the two parallel proposals of this initiative is to strengthen the role and independence of equality bodies under all the Directives already adopted in the field of equal treatment: Directives 79/7/EEC, 2000/43/EC, 2000/78/EC, 2004/113/EC, 2006/54/EC and 2010/41/EU. As these Directives were adopted under two different legal bases, with two different adoption procedures, this initiative consists of two essentially identical proposals, with two different legal bases. This proposal for standards for equality bodies in matters of equal treatment between women and men in matters of employment, occupation, including self-employment is based on Article 157(3) TFEU, which provides for “the European Parliament and the Council, acting in accordance with the ordinary legislative procedure, and after consulting the Economic and Social Committee ” to adopt “ measures to ensure the application of the principle of equal opportunities and equal treatment of men and women in matters of employment and occupation, including the principle of equal pay for equal work or work of equal value ” and which is the legal basis for Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU. The parallel proposal is based on Article 19(1) of the Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU), which provides a legal basis for secondary legislation, such as Directives, to take action to combat discrimination based on sex, racial or ethnic origin, religion or belief, disability, age or sexual orientation. More precisely, Article 19(1) TFEU stipulates that , ‘(W)ithout prejudice to the other provisions of the Treaties and within the limits of the powers conferred by them upon the Union, the Council, acting unanimously in accordance with a special legislative procedure and after obtaining the consent of the European Parliament, may take appropriate action to combat discrimination based on sex, racial or ethnic origin, religion or belief, disability, age or sexual orientation’. • Subsidiarity (for non-exclusive competence) Equality and non-discrimination are fundamental EU values, enshrined in Article 2 of the Treaty on European Union ( TEU ) and protected by Article 21 and 23 of the Charter. They should be sufficiently protected everywhere across the EU. The present initiative does not introduce legislation in a new area. It revises already existing legislation to increase its effectiveness. There is already common agreement that EU-level action is necessary in this area and that it is in line with the principle of subsidiarity. As explained above , the existing legislative measures are not sufficient to address the challenges faced by equality bodies, in ensuring the implementation and enforcement of EU law combating unequal tre atment and discrimination and increas ing prevention. This results in an insufficient and unequal level of protection against discrimination across the EU. The analysis of the situation before the adoption of provisions on equality bodies clearly demonstrated the added value of the EU intervention . Prior to the establishment of EU provisions on equality bodies in the EU Equality Directives , equality bodies existed only in few Member States. At the same time, t he 2021 Staff Working Document on equality bodies and the analy tical document accompanying this proposal clearly show that the 2018 Recommendation on standards for equality bodies had a limited impact. Less than half of the Member States reported taking measures as a follow- up to the Recommendation and only f our Member States reported that they were working on legislative reforms. This shows that only a binding EU initiative will ensure that sufficient progress is achieved in all Member States and will address the significant differences in the level of protection against discrimination , in particular discrimination based on sex in matters of employment and occupation, including self-employment across the EU. This proposal sets out minimum standards taking into account the diversity of legal traditions in the Member States and fully respecting their institutional autonomy . It allows Member States to set higher standards. The strengthening of equality bodies will also help strengthen economic and social cohesion by ensuring that people in all Member States enjoy a common minimum level of protection against discrimination, with comparable rights to redress, while taking into account of the diversity of Member States systems . Common minimum standards in this field are also important for the functioning of the single market. In the context of the free movement of people, it is essential to guarantee the fundamental right of non-discrimination in a uniform way across the EU and to ensure access to protection from discrimination and to redress mechanisms in all Member States. • Proportionality Article 5(4) TEU provides that ‘[u]nder the principle of proportionality, the content and form of Union action shall not exceed what is necessary to achieve the objectives of the Treaties’. The current provisions on equality bodies and the 2018 Recommendation have not fully achieved the objecti ve of implemen ti ng and enforc ing EU law on combating unequal treatment and discrimination and increasing prevention . This is due to the wide latitude left to the Member States on how to apply the provisions on equality bodies in the Directives, and to the non-binding nature of the Recommendation. Soft measures have not been effective enough to safeguard people’s fundamental right to non-discrimination. The proposed initiative sets minimum standards to be implemented by Member States. Those minimum standards are expected to significantly improve the level of protection against discrimination, which will have a considerable positive impact on the situation of (potential) victims of discrimination. In setting minimum standards , the proposal fully respects Member States’ competencies and procedural autonomy a nd leaves them discretion to decide how to implement the proposed measures and set more favourable standards for the functioning of equality bodies. • Choice of the instrument A leg al instrument in the form of a D irective makes it possible to strengthen equality bodies and guarantee common minimum standards, while leaving Member States discretion as to how to implement the new requirements in light of their national context. This approach is in line with the original form of the EU intervention in this field , while at the same time addressing current challenges. Under the proposal, t he existing provisions on equality bodies in Directives 2006/54/ EC and 2010/41/EU will be deleted . A new Directive will be dedicated to equality bodies and will bring together all relevant provisions for their effective functioning as regards the grounds and fields covered by Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU . Deleting the current provisions also means that the current list of tasks of equality bodies can be clarified and supplemented , for example by explicitly adding the provision of prevention and promotion activities, which were not clear enough in the exist ing provisions. 3. C OLLECTION OF EXPERTISE, ANALYSIS AND STAKEHOLDER CONSULTATIONS • Collection of expertise and analysis The Commission awarded a contract for a study to support the preparation of a retrospective and prospective analytical document , with a view to a legislative proposal on binding standards for equality bodies . The analytical document accompanies both this proposal and the parallel proposal covering equal treatment and equal opportunities between women and men in matters of employment and occupation, including self-employment . It includes a retrospective analysis of existing EU provisions on equality bodies, and a prospective analysis of a possible further EU intervention. A fully-fledged evaluation and impact assessment were not carried out for the following reasons: (1) Proportionality - the limited scope of the EU intervention The proposals are solely focused on equality bodies that are covered by one Article in four Equality Directives (and not included in two other Equality Directives). The said Article is almost identical in the four Directives. The proposals do not amend the other provisions of the Directives. The proposals are also based on the existing 2018 Commission Recommendation on standards for equality bodies , which was assessed in 2021 . Therefore, a fully-fledged evaluation of the relevant Directives in their entirety was considered neither proportionate nor necessary. (2) The absence of simplification potential The retrospective analysis shows that the existing provisions on equality bodies in the Equality Directive s are too narrow and vague. There is no simplification potential in these provisions. The feedback on the implementation of the 2018 Recommendation never pointed to any need for simplification or any administrative burden. (3) The difficulty of assessing impacts In the area of equality and non-discrimination, economic, social, and environmental impacts are difficult to quantify and monetise and data availability is limited. The social impact of the activities of equality bodies, such as assisting victims of discrimination and preventing or promoting equal treatment in general, cannot be measured in the absence of comprehensive equality data. This is a challenge that this proposal will help address by requiring equality bodies to collect data on their own activities, conducting surveys, and giving them the possibility to play a coordination role in the collection of equality data by other public or private entities. Retrospective analysis of existing legislation The retrospective analysis address es the effectiveness, efficiency, coherence, EU added value and relevance of the EU provisions on equality bodies in the Equality Directives and the 2018 Recommendation . The effectiveness of the existing EU framework for equality bodies has been assessed as limited as regards progress in the fight against and prevention of discrimination. Some progress has been made, especially in Member States where equality bodies did not exist before the EU intervention. However, the desired effects were not fully achieved. The analysis has shown that levels of discrimination remained high, while victims’ awareness of their rights remained low. Underreporting is still a considerable problem and public awareness about and knowledge of discrimination remains limited. Many equality bodies are not properly equipped , in terms of powers and resources , to assist victims effectively. The efficiency of the existing EU framework for equality bodies was assessed as limited as regards the ability of equality bodies to fight and prevent discrimination, and inconclusive as regards costs and benefits, mainly due to the limited data availability. The retrospective analysis has shown that the current EU framework provided by the Directives is too general and narrow in scope and does not address the setup, efficiency or resources of equality bodies. This situation has not been mitigated by the more detailed 2018 Recommendation due to its non-binding nature. The retrospective analysis has shown that equality bodies’ resources are a considerable problem in this context, as they vary greatly between Member States and are insufficient for most equality bodies to be able to fulfil all their tasks effectively. The coherence of the existing EU framework has been assessed as positive overall at all levels. The analysis has shown that coherence with the Treaties and the Charter is high, as the EU framework aims to enhance equality and non-d iscrimination, which are among the founding values of the EU. Equality is also a fundamental right protected by the Charter. While international instruments, such as the United Nations ‘Principles Relating to the Status of National Human Rights Institutions’ (the so-called ‘Paris Principles’) an d Recommendation No 2 of the European Commission against Racism and Intolerance (ECRI) from the Council of Europe are more detailed due to their different legal nature, the various instruments are consistent on substance . The EU added value has been assessed as positive. The analysis has shown that at the time of the adoption of Directive 2000/43, only about half of the then EU-15 Member States had an equality body with a limited mandate , and only one Member State of the remaining EU-12 had an equality body before the process of accession . S takeholders consulted at the time of the study confirmed that equality bodies would not have been set up in a ll Member States without the EU taking action. The fact that levels of discrimination remain high throughout the Member States show s that action at EU level is still needed. However , it would need to be more detailed and concrete than the cur rent legal framework to provide more legal clarity on the measures to be implemented by the Member States. The relevance of the EU framework’s original objectives in the light of the original and current needs has been assessed as positive. However, the original legal framework for equality bodies has been considered as too narrow and vague. This view is broadly shared by all stakeholders, especially equality bodies, civil society organisations (CSOs), and Member States. The analysis has shown that there is overwhelming support for taking further action to tackle the issues identified above and to make sure that equality bodies have the resources to address new challenges in the field of non-discrimination, such as those related to the use of automated systems, the frequency and seriousness of which have increased with technological development. Considering all the above, a number of lessons learned were identified, as indicated below. Due to the vagueness of the current provisions on equality bodies, equality bodies face several problems in Member States, as explained below. Even though the 2018 Recommendation aimed at addressing these issues, it had only limited impact due to its non-binding nature , hence the proposed binding legal instrument to tackle them more effectively . Resources and independence The analysis has shown that lack of resources is a recurrent problem that significantly hamper s the functioning of equality bodies. Similarly, lack of independence hampers equality bodies carrying out their tasks and objectives effectively . Assistance to victims The assistance provided to victims and the powers granted to equality bodies to this end vary greatly between Member States. To ensure a minimum level of protection of the fundamental right of non-discrimination, more specific common rules in this area would be beneficial. Litigation powers are powers of particular interest in this regard. To be able to assist all victims of discrimination, it is also important to ensure that equality bodies are accessible to all victims of discrimination without barriers. T he Employment Equality Directive and the Gender Equality Directive in the field of social security currently do not contain provisions on equality bodies. However, the retrospective analysis has shown that levels of discrimination on the grounds and fields covered by th ose Directive s remain high in Member States. Knowledge of discrimination The retrospective analysis show s that the regularity with which equality bodies conduct independent research, carry out surveys and publish reports varies greatly. The same is true of the collection of primary and secondary data on equality. Given the fact that awareness about and knowledge of discrimination remain insufficient, clearer rules are needed in this area. Cooperation The extent to which equality bodies cooperate and share information with each other and with relevant national, European , and international authorities or bodies varies between Member States. Such excha nges would however be beneficial to share knowledge and create synergies. Prospective analysis on possible new EU action W hen it comes to policy options for a possible new EU action , n on-legislative options have already been tested without fully producing the expected results. N on-legislative interventions have included: (a) the set ting-up of an active network of equality bodies financed by the Commission (Equinet), (b) the non-binding 2018 Commission Recommendation, (c) exchanges of best practices, and (d) direct funding through the Citizens, Equality, Rights and Values Programme (‘CERV’). While all these measures produced positive effects and will remain in place in the future , the Recommendation , due to its non-binding nature, was only partial ly implement ed . That is why the only policy option examined beyond the status quo was the adoption of new legislation. An analysis of the type of measures that should be incl uded in the new legislation was carried out per policy measure, as further explained below. Th e objectives of the EU intervention can be grouped under three main goals for equality bodies : help enforce the six Equality Directives , effective ly assist victims of discrimination to access justice , and promote equal treatment and prevent discrimination . The analysis identified 21 objectives to tackle th e problems explained above. T o reach the se objectives , t hree operational objectives were identified as key , namely ensuring that : equality bodies are free from external influence so that they can exercise all their tasks independently , equality bodies have the necessary resources to perform all their tasks , and if an equality body is part of a multi-mandate body, there is an internal structure (a so c alled ‘firewall’ ) that guarantees sufficient independence, focus and resources for the equality mandate. 48 measures , falling under 11 thematic blocs , that could be included in legislation to help achieve the above objectives, were selected for further analysis. The analytical document investigated the proposed measures on the basis of the five criteria of effectiveness , efficiency , coherence , EU added value and relevance . The assessment of EU added value, relevance and coherence was done for the proposed legislative initiative as a whole , while the assessment of effectiveness and efficiency was done per thematic bloc, looking at individual measures. For some measures, a full assessment was not possible due to limited availability of data or method ological constraints. This is especially true for efficiency. The study concludes that new d irectives, respecting the principles of subsidiarity and proportionality, would be the appropriate response. 44 measures identified were retained to be included in the proposals. A small number of Member States already empower their equality bodies with a fairly comprehensive set of resources and powers , while most of the others only partially meet the above objectives. The need for and extent of adaptation arising from new EU rules would therefore vary, for each policy measure, depending on the situation in each Member State as regards the features of their equality body (or bodies) . Other expertise and analysis T he Commission also used the information gathered during the preparation of the Staff Working Document on the implementation of the Commission Recommendation on standards for equality bodies published on 19 March 2021 . It included contributions received as well as pre-existing information from the Member States, the European Network of Equality Bodies (Equinet), the EU Agency for Fundamental Rights (FRA) , the European Commission against Racism and Intolerance ( ECRI ) , equality bodies, civil society and the European Network of legal experts in gender equality and non-discrimination. It also built on good practices that were shared during the Good Practice Exchange Seminar co-organised by the Commission and the Swedish government in June 2019 . The Commission drew on additional existing sources from the European Institute for Gender Equality (EIGE) and the European Network of National Human Rights Institutions (ENNHRI) to gather evidence that was used to s upport the analytical document. Finally, the Commission took into account the findings of a study on possible gaps in legal protection against discrimination on grounds of racial or ethnic origin, carried out as provided for in the anti-racism action plan. The study investigated possible gaps in the protection mechanisms set out in the Racial Equality Directive, including the role of equality bodies. The study confirmed that equality bodies are perceived as a (very) important protection mechanism in the fight against discrimination. The respondents to the targeted survey carried out as part of the study confirmed this finding. It found that equality bodies – given their competences, especially if reinforced – could enhance the effectiveness of other protection mechanisms. In addition to the role of equality bodies, the protection mechanisms that may contribute to the prevention of and protection against discrimination include provisions on defence of rights and victimisation, sanctions, positive action, and dialogue. The study identified some potential gaps in relation to these existing mechanisms (e.g. sanctions, defence rights) and mechanisms/measures that could enable the use of more proactive/preventive approaches while tackling discrimination (e.g. national action plans, equality duties, equality data collection). It recommended a larger role for equality bodies in relation to: (a) information, awareness raising, guidance and training , (b) d efence of rights including investigative and litigation powers, alternative dispute resolution and sanctions , (c) the use of equality data , (d) dial ogue, cooperation and collaboration , and , (e) positive action/equality duties . • Stakeholder consultations N umerous consultation activities were carried out in preparation of th is legislative initiative . T here is strong support from stakeholders for new EU measures in the field. A total of 182 respondents replied to the Open Public Consultation. The contractor conducted around 100 interviews and received 84 replies to specialised onl ine surveys. A total of 239 stakeholders participated in three workshops and a final conference to brainstorm on key topics and possible measures. In parallel, the Commission organised four meetings to inform and consult Member States representatives. Regular stakeholders’ presentations were also given . These activities were targeted to a very wide range of stakeholders, so as to reach out to all interested parties and gather their input and opinio ns. Among others, the following stakeholders were consulted: all equality bodies, the Equinet , the FRA and the EIGE, representatives of all Member States at ministry level, key academics and experts in the field of anti-discrimination, civil society organisations , social partners including representatives of employers at the EU level, and EU residents ( EU citizens and third country nationals) . A Youth Policy Dialogue entitled ‘ Equality bodies that work for all of us’ was organised by Commissioner Dalli on 24 May 2022 with young activists in the field of equality. It was part of the 2022 European Year of Youth and aimed to further broaden the consultation activities ahead of this proposal. Participants confirmed that few young people would refer to an equality body if their rights had been infringed. They insisted on the need for strengthened cooperation between equality bodies and youth organisations, also at grassroots level. The proposal to adopt new EU rules to address the abo ve issues received overwhelming support in the consultation activities . F or instance, 97.2% of respondents to the open public consultation consider ed that establishing strong and effective equality bodies is (very) important . S takeholders were in favour of EU rules on : i ndependence (including transparent and competence-based selection of leadership, and budgetary independence) , s ufficient resources (human resources, financial resources and a ppropriate premises) , c overage of all grounds and fields of discrimination falling under the Equality Directives , e asy complaint submission and accessibility , l itigation powers and investigative powers for all equality bodies , e nforcement of equality bodies binding decisions and possibility of impos ing sanctions , awareness-raising of the existence of equality bod ies in the general population and in groups at risks of discrimination , p romotion of equality and prevention of discrimination , c ollection of data by equality bodies on their activities and access to equality data collected by other public and private entities, to produce regular reports , and c oordination and cooperation with public authorities, stakeholders (e.g. CSOs and social partners) and international/EU bodies . Stakeholders supported the most ambitious choices in the above areas. According to a large majority of stakeholders, the future legislation should make the Member States responsible for putting in place the conditions allowing e quality bodies to fully play their role, as equality bodies cannot effectively deliver on their goals without the appropriate means and powers. At the same time, they highlighted that the adoption of strengthened binding minimum standards for equality bodies should consider the diversity of legal traditions in the Member States and respect their institutional autonomy. The following elements were stressed as important in this respect: Binding decision-making powers (quasi-judicial function) should not be imposed on all equality bodies; instead, Member States should be able to decide whether to entrust equality bodies with binding decision-making powers and the best way to ensure their effectiveness. A centralised peer-review accreditation system of equality bodies should not be set up at this stage; instead, regular monitoring by the Commission ac cording to a list of indicators should enable assess ment of the extent to which the initiative’s objectives have been achieved and its requirements fulfilled by Member States. In making sure that the services of equality bodies are available to all potential victims, some degree of flexibility is important as regards the physical presence of equality bodies throughout the national territory of the Member States (e.g. Member States should be free to organise this presence as they wish, for instance through a fixed network of offices, regular local visits (‘flying offices’ ) or cooperation with local CSOs. Member States should ensure that equality bodies have the appropriate mandate, conditions and tools to fulfil their missions, without prescribing how they should fulfil them in any given case (e.g. they would have the power to act in court, but not th e obligation to do so). All these aspects were considered and reflected in this proposal. • Fundamental rights The objectives of this proposal are in line with and aim to support the application of the Charter, in particular Article 21 which prohibits any discrimination on any grounds, such as sex, race, ethnic origin, religion or belief, disability, age or sexual orientation, and Article 23, which provides that ‘equality between women and men must be ensured in all areas, including employment, work and pay’ . Article 26 recognises the right of persons with di sabilities to benefit from measures designed to ensure their independence, social and occupational in clusion and participation in public life . 4. BUDGETARY IMPLICATIONS The initiative does not create additional costs for the European Commission and its agencies. To support the monitoring of the implementation of this Directive, the FRA and the EIGE would collect and analyse relevant data. This type of task is already covered by the existing mandates of the FRA and the EIGE and can be performed without additional resources. 5. OTHER ELEMENTS • Implementation plans and monitoring, evaluation, and reporting arrangements Member States must transpose this Directive within 18 months of its entry into force and communicate their transposition measures to the Commission. To assess how effectively this initiative achieves its objectives, Member States will report on its implementation every 5 years and the Commission will adopt an implementation report on the basis of information provided by the Member States and data collected by the FRA and the EIGE according to a list of indicators to be developed by the Commission in close cooperation with these agencies and Equinet. The Commission plans to set up an expert group to consult Member States on those indicators . • Detailed explanation of the specific provisions of the proposal Article 1 – Purpose, subject matter and scope This provision specifies the purpose, subject matter and scope of the Directive. It clarifies that the minimum requirements established by the Directive apply to equality bodies within the scope of Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU . Article 2 – Designation of equality bodies This Article provides for the designation of one or more equality bodies by Member States, to tackle discrimination under the scope of Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU . It mirrors the equivalent provision contained in these Directives. Even if all Member States have designated equality bod ies by now, it is necessary to keep the ob ligation to designate and set up at least one in the new Directive, since the current provisions will be deleted. The provisions contained in Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU and specifying the competences or tasks of equality bodies will also be deleted. They have been incorporated in this Directive, alongside new competences and tasks as follow: Independence: Article 3, Assistance to victims of discrimination: Article s 6 to 9 , Opinions and recommendations: Articles 8, 1 3 and 1 4 , Surveys and reports: Articles 1 4 and 1 5 , and Cooperation: Article 1 2 . Article 3 – Independence Independence is a fundamental feature to ensure the proper functioning of equality bodies and the fulfilment of their mission. This provision establishes a general obligation of independence for equality bodies, whereas the provisions of the Equality Directives only require them to act independently within the exercise of their competences. Specific requirements that contribute to and/or guarantee this independence are listed in this provision. They concern the legal structure, accountability, budget, staffing, organisational matters of equality bodies, and rules applicable to their staff and leadership to ensure their competence and independence. Moreover, this provision requires Member States to ensure that the internal structure of equality bodies guarantees the independent exercise of their mandate and competences. The (internal) structure of equality bodies conditions their ability to exercise their competences and deliver on their tasks effectively. For instance, taking decisions or issuing opinions on a case requires equality bodies to act with impartiality, whereas supporting victims may require equality bodies to take their side. S ome equality bodies are part of bigger entities that have several mandates, such as NHRIs or ombudspersons. In these cases there can be a conflict between these different mandates, in terms of resources – especially when the equality mandate has been added to the other mandate(s) – and in terms of exercise of powers. For example, Ombudspersons are usually required to act with impartiality, which is not always compatible with assisting victims, including before the courts. These tensions can be solved by adopting an appropriate structure for the body, where these powers and/or mandates are exercised by different dedicated departments or staff members, i.e. by putting structural ‘firewalls’ in place. Article 4 – Resources Adequate resources are a pre-condition for the effective functioning of equality bodies and the fulfilment of their mission. This provision establishes a general obligation for Member States to equip equality bodies with sufficient resources to fulfil all their tasks and exercise all their competences effectively. It further specifies circumstances and/or areas that Member States are to take into account when determining financial resources: any increase in competences or tasks, the need for special expertise to use automated systems to address potential risks of discrimination , sufficient reserve to face litigation costs that may be difficult to predict, and the structure of the equality body as part of a multi-mandate body. Article 5 – Prevention , promotion and awareness raising The fight against discrimination begins with taking the necessary measures to prevent it. The protection mechanisms put forward by the existing equality Directives are essentially retrospective (after an incident of discrimination has taken place), individualised and victim-centred. The Directives do not include comprehensive preventive mechanisms, and preve ntion was not explicitly part of the original equality bodies’ tasks. As regards the promotion of equal treatment, equality bodies were first called ‘ bodies for the promotion of equal treatment ’ in Directive 2000/43/EC, and then ‘ bodies for the analysis, monitoring and support of equal treatment ’ in subsequent equality D irectives. Their role in the promotion of equal treatment was therefore always apparent, but never explicitly specified in the Directives. This provision now clarifies the role of equality bodies in the promotion of equal treatment and in the prevention of discrimination that is closely related. This Directive aims at establishing them as public entities , in charge of fostering knowledge and building capacities of public and private entities on matters related to equal treatment, with the goal of preventing (re )occurrences of discrimination. This provision also aims at ensuring that Member States adopt a strategy to address the low level of awareness of equality rights and of the services provided by equality bodies, considering the specific characteristics of different target groups. Article 6 – Assistance to victims This provision specifies how equality bodies are to assist victims upon receiving their complaints, by providing relevant and targeted information on the legal framework, available remedies, the services offered by the equality body, the confidentiality rules applicable, the protection of personal data and the possibilities of obtaining psychological support ( even though equality bodies themselves are not in charge of providing such support). Equality bodies may gather information voluntarily submitted by the parties involved . They must issue a preliminary assessment of all complaints and inform the complainant of their assessment and the follow-up they suggest. Depending on their assessment of the case, they can select and suggest to the complainant a follow-up according to Articles 7, 8 and 9. Article 7 – Amicable settlement This Article requires Member States to provide for the possibility of an amicable resolution of disputes, led by the equality body itself or another existing dedicated entity, upon agreement of all parties to engage in such a process. It leaves to the Member States to determine the modalities of the process, according to national law. Article 8 - Opinions and decisions This provision allows equality bodies to investigate possible cases of discrimination and issue a motivated opinion (non-binding) or decision (binding), following a complaint or on their own initiative. If they already have sufficient information voluntarily submitted by the parties involved , they can issue such opinions/decisions without requesting further information. All parties should benefit from appropriate due process rights, including the right to be heard. Until now, equality bodies had the competence to make recommendations on any issue relating to discrimination. The term ‘recommendation’ has been kept in this Directive to refer to policy recommendations under Article s 13 , 14 and 1 5 . Some equality bodies also used this competence to make ‘recommendations’ in individual cases. To distinguish these two situations, this Directive uses the term ‘opinion’ to refer to the competence of equality bodies to issue conclusions in individual cases. These opinions are not legally binding. Some equality bodies have the power – under national rules - to issue binding decisions, when Member States so determine. While this Directive does not aim to give this power to all equality bodies in all Member States, it addresses the situations where equality bodies have such power under national rules and seeks to ensure the enforcement of binding decisions. Where discrimination has occurred, issuing opinions and decisions are a means to put an end to a situation of discrimination, but also an opportunity to prevent further similar situations. Whenever relevant, equality bodies are required to include preventive measures in their opinions and decisions, in addition to specific measures to remedy the situation. To encourage and follow-up on the implementation of the opinions or decisions, Member States are required to put in place appropriate mechanisms for follow-up to opinions, such as feedback obligations, and for enforcement of decisions. Article 9 – Litigation This Article grants litigation powers to equality bodies in order to ensure that the principle of equal treatment laid down in Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU is complied with. The provisions apply also to equality bodies when tackling discrimination covered by Directive (EU) 2019/1158 on work-life balance for parents and carers by virtue of the reference in Article 15 of the latter to Article 20 of Directive 2006/54/EC that is being replaced by the provisions of this Proposal . Litigation powers allow equality bodies to concretely support victims in accessing justice, but also to elicit legal interpretation of rules and social change via strategic litigation. In that regard, being able to act in their own name, in the public interest, in the absence of an identified victim and in support or on behalf of several victims is particularly important. Finally, the possibility for equality bodies to submit oral or written statements to the courts (e.g. amicus curiae) usefully complements these litigation powers, as it is less resources-intensive for equality bodies, but still allows them to submit their expert opinion to courts. This provision also ensures that equality bodies’ rights to act in court respect the principles of fair trial and equality of arms. The equality body will not be allowed to submit in proceedings evidence which the alleged perpetrator or any third party was legally bound to provide in previous investigations on the same case. This will not apply where the equality body acts as a party in proceedings on the enforcement or judicial review of an own decision or acts as amicus curiae. Article 10 – Procedural safeguards The procedures laid down in Article 6 to 9 must be framed by appropriate procedural safeguards for natural and legal persons involved, as regards the rights of defence, confidentiality and judicial review. Member States are responsible for defining such safeguards in accordance with national rules. Article 11 – Access, accessibility and reasonable accommodation To be able to provide assistance to all victims of discrimination, it is essential that equality bodies be accessible to all people without barriers, and that they provide free services to complainants throughout the territory of the Member States , including in rural and remote areas . This provision also requires the accessibility of all services , as well as the provision of reasonable accommodation for persons with disabilities. Article 1 2 – Cooperation Co operation with other public and private entities is essential to promote equal treatment and non-discrimination, inform equality bodies’ work and coordinate their action with those of other entities. Article 1 3 – Consultation This provision aims to ensure that equality bodies are regularly consulted by the government and other public institutions on public policies involving questions of equality and non- discrimination, thanks to the adoption of timely and transparent procedures. It also enables equality bodies to make recommendations on such public policies, a competence that equality bodies have had since their creation under EU law. This provision thereby helps strengthen their role as public experts in equal treatment matters. Article 1 4 – Data collection and access to equality data This provision sets out equality bodies’ (i) obligations to collect data on their own activities, (ii) powers to conduct surveys, (iii) powers to access and process statistics collected by other public or private entities, and (iv) possibility to play a coordination role in the collection of equality data by other public or private entities. Equality bodies will thus contribute to the collection of equality data that will feed their own reports, the monitoring report of the Commission referred to in Article 16, and public knowledge on equal treatment and discrimination in the Member States. In addition, this provision ensures that equality bodies can make recommendations on the collection of equality data in the Member States. The collection of equality data is key for raising awareness, sensitising people, quantifying discrimination, showing trends over time, proving the existence of discrimination, evaluating the implementation of equality legislation, demonstrating the need for positive action, and contributing to evidence-based policymaking. Article 1 5 – Reports and strategic planning The goal of this provision is to ensure that equality bodies regularly plan and publicly report on their work and on the state of equal treatment and non-discrimination. By making data available on their own activities, on the number of complaints received by grounds and fields, and on discrimination in general in the Member States, equality bodies will foster public knowledge about discrimination and about their own work. In turn, this knowledge will help them make informed decisions about the future organisation of their work, their priorities for the coming years, and how to best allocate their resources. Article 1 6 – Monitoring According to this provision, the Commission will set a list of common indicators to monitor the implementation of this Directive and draw up an application report. In preparing the indicators the Commission may seek advice from FRA and EIGE . The list of indicators will cover the resources, independent functioning, activities , and effectiveness of equality bodies and any changes in their mandate, powers or structure. Member States and stakeholders would be consulted at both national and EU level, and the indicators developed by Equinet will be taken into account. This Article also introduces an obligation for Member States to communicate to the Commission every 5 years all relevant information concerning the implementation of the Directive on the basis of the indicators mentioned above, allowing the Commission to review the implementation of the Directive and to draw up its implementation report. Article 1 7 – Minimum requirements This is a standard "non-regression" provision that is relevant to Member States which have, or may wish to adopt, legislation providing for a higher level of protection than th e one guaranteed by the Directive. It provides that there should be no lowering of the conditions already in place for the functioning of equality bodies by Member States when implementing this Directive. Article 18 – Processing of personal data Any personal data collected by equality bodies to fulfil their tasks, for instance when handling a complaint, should be processed in accordance with the General Data Protection Regulation . This Article specifies that equality bodies may collect personal data only where necessary for the fulfilment of a task under th is Directive . Additional safeguards should be adopted whenever equality bodies have to process sensitive personal data to carry out one of their tasks. Article 19 – Deletion of current provisions on equality bodies This Article amends Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU to delete existing provisions on equality bodies and specifies that all references to the deleted provisions are to be construed as references to this Directive. Article 21 further specifies the date of entry into force of this Article to ensure that there will be no gap in the functioning of equality bodies. Article 20 – Transposition This Article establishes the maximum period that Member States have to bring into force the Directive into national law and communicate the relevant texts to the Commission. This period is set at 18 months from the entry into force of this Directive. Article 21 – Entry into force This is a standard provision stipulating that the Directive is to enter into force on the twentieth day following its publication in the Official Journal. It also ensures that the current provisions on equality bodies will remain in force until the new provisions apply. Article 2 2 – Addressees This is a standard provision on addressees, making clear that the Directive is addressed to the Member States. 2022/0400 (COD) Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on standards for equality bodies in the field of equal treatment and equal opportunities between women and men in matters of employment and occupation, and deleting Article 20 of Directive 2006/54/EC and Article 11 of Directive 2010/41/EU THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION, Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular Article 157(3 ) thereof , Having regard to the proposal from the European Commission, After transmission of the draft legislative act to the national parliaments, Having regard to the opinion of the European Economic and Social Committee , Having regard to the opinion of the Committee of the Regions , Having regard to the opinion of the European Data Protection Supervisor , Acting in accordance with the ordinary legislative procedure, Whereas: (1) The Treaties and the Charter of Fundamental Rights of the European Union recognise the right to equality and the right to non-discrimination as essential values of the Union , and t he Union has already adopted s everal Directives on the prohibition of discrimination . (2) Pursuant to Article 157(3) TFEU, the European Parliament and the Council shall adopt measures to ensure the application of the principle of equal opportunities and equal treatment of men and women in matters of employment and occupation, including the principle of equal pay for equal work or work of equal value. (3) The purpose of this Directive is to lay down minimum requirements for the functioning of equality bodies to improve their effectiveness and guarantee their independence in order to strengthen the application of the principle of equal treatment as derived from Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU . (4) Directive 2006/54/EC prohibits discrimination based on sex, in matters of access to employment and occupation, including promotion, and to vocational training, working conditions, including pay, and occupational social security schemes. (5) Directive 2010/41/EU prohibits discrimination between men and women engaged in an activity in a self-employed capacity. (6) Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU require Member States to designate one or more bodies for the promotion of equal treatment, including the analysis, monitoring and support of equal treatment of all persons without discrimination on the grounds covered by the respective Directives (hereinafter ‘equality bodies’). They require Member States to ensure that the competences of these bodies include providing independent assistance to victims, conducting independent surveys concerning discrimination, publishing independent reports and making recommendations on any issue relating to such discrimination. They also require Member States to ensure that the tasks of these bodies include the exchange of information with corresponding European bodies, such as the European Institute for Gender Equality. (7) Directive 2000/43/EC of the Council and Directive 2004/113/EC of the European Parliament and the Council also provide for the designation of equality bodies . (8) All Member States have established equality bodies pursuant to Directive 2006/54/EC and 2010/41/EU. A diverse system of equality bodies has been put in place , and good practices have emerged. However, many equality bodies face challenges, in particular concerning the resources , independence and powers necessary to perform their tasks . (9) Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU leave a wide margin of discretion to Member States as regards the structure and functioning of equality bodies. This results in significant differences between the equality bodies established in the Member States, in terms of the bodies' mandate s , competences, structures, resources and operational functioning. This , in turn , means that protection against discrimination differs from one Member State to another. (10) To ensure that equality bodies can effectively contribute to the enforcement of Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU by promoting equal treatment, preventing discrimination and offering assistance to all individuals and groups that are discriminated against to access justice across the Union, it is necessary to adopt binding minimum standards for the functioning of those bodies . The new standards should draw on the lessons learnt through the application of Commission Recommendation 2018/951 , building on some of its provisions and laying down new rules where necessary. They should also draw from other relevant instruments, such as the General Policy Recommendation N°2 on equality bodies adopted by the European Commission against Racism and Intolerance (ECRI) and the Paris Principles adopted by the United Nations and applicable to national human rights institutions. (11) The same binding minim um standards for the functioning of equality bodies as regards the matters covered by Directives 79/7/EEC , 2000/43/EC, 2000/78/EC and 2004/113/EC are provided for in Directive (EU) …/… [ on standards for equality bodies in the field of equal treatment between persons irrespective of their racial or ethnic origin, equal treatment in the field of employment and occupation between persons irrespective of their religion or belief, disability, age or sexual orientation, equal treatment between women and men in matters of social security and in the access to and supply of goods and services, and deleting Article 13 of Directive 2000/43/EC and Article 12 of Directive 2004/113/EC ] . (12) This Directive should apply to equality bodies ’ action as regards the matters covered by Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU . The standards should only concern the functioning of equality bodies and should not extend the material or personal scope of those Directives. (13) This Directive applies to equality bodies when tackling discrimination covered by Directive (EU) 2019/1158 on work-life balance for parents and carers by virtue of the reference in Article 15 of the latter to Article 20 of Directive 2006/54/EC that is being replaced by the provisions of this Directive. (14) The proposed Directive to strengthen the application of the principle of equal pay for equal work or work of equal value between men and women through pay transparency and enforcement mechanisms should be considered lex specialis to the enforcement provisions of Directive 2006/54/EC that will be replaced by this Directive. Any higher minimum standards established by the future Directive on Pay Transparency for equality bodies in matters relating to equal pay for the same work or work of equal value, including in pay transparency, as compared to those set out in this Directive, should prevail over those set out in this Directive. (15) In promoting equal treatment, preventing discrimination and assisting victims of discrimination, equality bodies should pay particular attention to discrimination based on several of the grounds protected by Directives 79/7/EEC, 2000/43/EC, 2000/78/EC , 2004/113/EC , 2006/54 /EC and 2010/41/EU . (16) Equality bodies can only effectively play their role if they are able to act with complete independence without being subject to any external influence. For that purpose, Member States should take into account a number of criteria that contribute to the independence of equality bodies. Equality bodies should not be set up as part of a ministry or body taking instructions directly from the g overnment. Any staff member or person holding a managerial position – for example as member of a board managing the equality body, h ead o f the equality body, deputy or in case of interim – should be independent, qualified for their position , and selected through a transparent process. Equality bodies should be able t o manage their own budget and resources, including by selectin g and managing their own staff, and be able to set their own priorities . (17) To ensure that equality bodies can exercise all their competences and fulfil all their tasks, Member States should ensure that the internal structure of equality bodies allows the independent exercise of their var ious competences. Particular attention should be paid to situations where bodies are required both to be impartial and to offer support to victims. This is particularly relevant where the equality body holds binding decision-making powers requiring impartiality or is part of a multi-mandate body where another mandate requires impartiality. An internal structure ensuring a strict separation between the relevant competences and tasks should guarantee that the equality body can effectively exercise them . (18) The lack of appropriate resources is a key issue hampering the ability of equality bodies to adequately fulfil their tasks. Therefore, Member States should ensure that equality bodies receive sufficient funding, can hire qualified staff and have appropriate premises and infrastructure to carry out each of their tasks effectively, within reasonable time and within the deadlines established by national law. Their budgetary allocation should be stable, except in case of increase in competences, planned on a multi- annual basis, and allow them to cover costs that may be difficult to anticipate such as costs linked to litigation. To ensure that equality bodies are provided with s ufficient resources, their budget should for instance not suffer cuts that are significantly higher than the average cuts to other public entities; similarly, their annual growth should at least be pegged to the average growth in funding to other entities. Resources should increase proportionally if equality bodies’ tasks and mandate are expanded. (19) Automated systems, including artificial intelligence, repre sent a useful tool to identify discrimination patterns , but algorithmic discrimination is also a risk. E quality bodies should therefore have access to qualified staff or services , able to use automated systems for their work on the one hand and to asses s them as regard s their compliance with non-discrimination rules on the other hand . Particular attention should be devoted to equip ping equality bodies with appropriate digital resources, be it directly or by way of subcontracting. (20) Equality bodies, alongside other actors , have a key role to play in the prevention o f discrimination and the promotion of equality. T o address the structural aspects of discrimination and to contribute to social change, they should promote equality duties, good practices, positive action and equality mainstreaming among public and private entities, and provide them with relevant training, information, advice, guidance and support. They should communicate with public and private entities and groups at risks of discrimination and engage in public debate in order to combat stereotypes and raise awareness about diversity and its benefits, a key pillar of the Union’s e quality s trategies. (21) Beyond prevention, a central task of equality bodies is to provide assistance to victims of discrimination. This assistance should always include the provision of key information to complainants and a preliminary assessment of their complaint, based on the initial information gathered from the parties on a voluntary basis. Member States should be in charge of defining the modalities under which the equality body would issue this assessment, such as the timeframe of the process or procedural safeguards against repetitive or abusive complaints. (22) To ensure that all victims are able to complain, it should be possible to submit complaints in various ways. Member States should also pay due regard to Commission Recommendation 2018/951 under which submission of complaints should be possible in a language of the complainant's choosing which is common in the Member State where the equality body is located. To address one of the causes of underreporting, namely, fear of reprisals, and without prejudice to Directive (EU) 2019/1937 on the protection of persons who report breaches of Union law , confidentiality should be offered to witnesses and whistle-blowers, and as far as possible, to complainants. (23) To offer a possibility for a quick, affordable, out of court resolution of disputes, Member States should provide for the possibility for parties to seek an amicable resolution to their disputes, by the equality body or another existing dedicated entity. They should define the modalities of the amicable settlement process according to national law. (24) Where the equality bodies suspect a possible violation of the principle of equal treatment laid down by Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU , they sh ould be able to act further following a complaint or on their own initiative. (25) Evidence is key in determining whether discrimination has taken place and it is often in the hands of the alleged perpetrator. Equality bodies should therefore be able to access the necessary information to establish discrimination and cooperate with the relevant public services – such as labour inspectorates or education inspectorates. Member States should establish an appropriate framework for the exercise of this competence, in accordance with national rules and procedures. (26) On the basis of the evidence gathered, either voluntarily or through an investigation, equality bodies should provide their assessment to the complainant and the alleged perpetrator. Member States should determine the legal value of this assessment that can be a non-binding opinion or a binding enforceable decision. Both should state the reasons for the assessment and include, where necessary, measures to remedy any breach found and to prevent further occurrences. To ensure the effectiveness of equality bodies’ work, Member States should adopt appropriate measures for the follow - up of opinions and the enforcement of decisions. (27) To promote their work and equality law, equality bodies should be able to publish a summary of their opinions and decisions without disclosing personal data . (28) Equality bodies should have the right to act in court proceedings in civil or administrative law matters in order to contribute to ensuring the respect of the principle of equal treatment laid down in Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU . While those court proceedings should be subject to national procedural law, including national rules on admissibility of actions, such rules, and in particular any condition of legitimate interest, cannot be applied in a way so as to undermine the effectiveness of the equality bodies’ right to act. T he powers of investigation and decision-making and the right to act in court proceedings given to equality bodies by this Directive will facilitate the practical implementation of the current provisions of Directives 2000/43/EC, 2000/78/EC and 2004/113/EC on the burden of proof and defence of rights. Under the conditions provided for in this Directive, equality bodies will be able to establish facts “from which it may be presumed that there has been direct or indirect discrimination”, thereby fulfilling the conditions provided for in Article 8 of Directive 2000/43/EC, Article 10 of Directive 2000/78/EC and Article 9 of Directive 2004/113/EC. Their support will therefore facilitate access to justice for victims. (29) Legal standing allows equality bodies to act on behalf or in support of victims, allowing them to access justice where procedural and financial barriers or a fear of victimisation often deters them. Legal standing also allows equality bodies to strategically select the cases they decide to pursue in front of national courts, and to contribute to the proper interpretation and application of equal treatment legislation. (30) Some instances of discrimination are difficult to fight because there is no complainant pursuing the case themselves. In its judgment in Case C-54/07 (Feryn) , which was brought by an equality body in its own name, the Court of Justice confirmed that discrimination can be established even in the absence of an identified victim. It is therefore important that equality bodies can act in their own name, to defend the public interest. (31) Equality bodies should also be able to submit oral or written statements to the courts - e.g. amicus curiae – as a lighter way to support cases with their expert opinion. (32) E quality bodies’ rights to act in court must respect the principles of fair trial and equality of arms . Therefore, except where the equality body act s as a party in proceedings on the enforcement or judicial review of a n own decision or acts as amicus curiae, the equality body should not be allowed to submit in court proceedings evidence obtained through previous investigations of the same case which the alleged perpetrator or any third party was legally bound to provide . (33) To ensure the respect of individual rights, Member States should frame the powers of equality bodies with appropriate procedural safeguards, ensuring that key principles such as the right of defence, the right to judicial review and the right to confidentiality are appropriately protected. (34) The provisions on the equality bodies’ right to act in court proceedings do not alter the rights of victims and of associations, organisations or other legal entities that enforce the rights of victims which have, in accordance with the criteria laid down by their national law, a legitimate interest in ensuring that Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU are complied with, as laid down in those Directives. (35) The effectiveness of equality bodies’ work also depends on giving groups at risk of discrimination full access to their services. In a survey conducted by the European Union Fundamental Rights Agency , 71% of members of ethnic or immigrant minority groups reported to be unaware of any organisation offering support or advice to victims of discrimination. A key step to support this access is for Member States to ensure that people know their rights and are aware of the existence of and services offered by equality bodies. This is particularly im portant for disadvantaged groups and groups whose access to th at information can be hindered, for example by their economic status, their disability, their literacy or their lack of access to online tools. (36) Access to equality bodies’ services and publications on an equal basis for all should be guaranteed. For that purpose, potential barriers to access to equality bodies’ services should be identified and addressed. Services should be free of charge for complainants. Member States should also make sure that th e services of equality bodies are available to all potential victims throughout their territory, for example through the establishment of local offices, including mobile ones , the organisati on of local campaigns or cooperation with local delegates or civil society organisations. (37) The Union and all Member States are parties to the UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities (UNCRPD) , which includes the obligation to prohibit discrimination on the basis of disability and to guarantee to persons with disabilities equal and effective legal protection against discrimination on all grounds. This Directive should be interpreted in a manner consistent with the UNCRPD . T o guarantee equal and effective legal protection and access for persons with disabilities to all services and activities of eq uality bodies , it is necessary to ensure accessibility , in accordance with requirements set out in Directive (EU) 2019/882, and reasonable accommodation. Equality bodies should ensure physical and digital accessibility by preventing and removing the barriers that persons with disabilities may face in accessing their services and information, and provide reasonable accommodation, taking necessary and appropriate modification and adjustments where needed in a particular case . (38) Enabling equality bodies to regularly coordinate and cooperate at different levels, on a long-term basis, is key for mutual learning, coherence and consistency, and it may broaden the outreach and impact of their work. Equality bodies should co operate, in particular , with other equality bodies in the same Member State and in other Member States – including in the framework of the European N etwork of Equality Bodies ( Equinet ) – and with public and private entities at local, regional, national, Union and i nternational level, such as civil society organisations, data protection authorities, trade unions, labour and education inspectorates, law enforcement bodies, agencies with responsibility at national level for the defence of human rights, authorities managing Union funds, National Roma Contact Points, consumer bodies , and national independent mechanisms for the promotion, protection and monitoring of the UNCRPD. Such cooperation should not involve the exchange of personal data (i.e. equality data in the form that individuals can be identified). (39) Equality bodies cannot fully play their role as expert s in equal treatment if they are not consulted sufficiently early during the policymaking process on matters related to rights and obligations derived from Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU . Therefore, Member States should establish transparent procedures to ensure that consultation in a timely manner. They should also allow equality bodies to make recommendations and publish them. (40) Equality data are crucial for raising awareness, sensitising people, quantifying discrimination, showing trends over time, proving the existence of discrimination, evaluating the implementation of equality legislation, demonstrating the need for positive action, and contributing to evidence-based policymaking . Equality bodies have a role to play in contributing to the development of relevant equality data for those purposes, for example by organising regular roundtables gathering all relevant entities. They should also collect and analyse data on their own activities or conduct surveys and should be able to access and make use of statistical information collected by other public or private entities – such as the national statistical offices, national courts, labour and education inspectorates, trade unions or civil society organisations - concerning the matters they are entrusted with under Directives 2 006/54/EC and 2010/41/EU. That statistical information should not contain any personal data. (41) In addition to publishing an annual report on their activities, equality bodies should regularly publish a report featuring an overall assessment of the situation regarding discrimination falling under their mandate in the Member State s . That report should provide information for public and private entities and serve as a guide to determine the equality bodies ’ priorities for the future. Reports should not contain any personal data. (42) T o determine their vision for the f uture and identify their organisation's goals and objectives, equality bodies should adopt a multi-annual p rogramme . This should allow them to ensure the coherence of their different strands of work over time and address systemic issues of dis crimination falling under their mandate as part of a long-term action plan. (43) In order to assess the effectiveness of this Directive it is necessary to establish a mechanism to monitor its application and, in addition to monitoring compliance, assess its practical effects. The Commission should be in charge of that monitoring and regularly draw up an application report. In order to ensure uniform conditions for the implementation of Member States’ reporting obligations pursuant to Article 16(2) as regards the practical effects of this Directive, implementing powers should be conferred on the Commission to establish a list of relevant indicators, on the basis of which data should be collected. This monitoring should not involve the processing of personal data. (44) This Directive lays down minimum requirements, thus giving the Member States the option of introducing or maintaining more favourable provisions. The implementation of this Directive should not serve to justify any regression in relation to the situation which already prevails in each Member State. (45) This Directive builds on the rules laid down in Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU by introducing strengthened standards for the functioning of equality bodies. Previous provisions on equality bodies in Article 20 of Directive 2006/54 /EC and Article 11 of Directive 2010/41/EU should therefore be deleted . (46) This Directive aims at ensuring the functioning of equality bodies according to minimum standards, with a view to impro v ing their effectiveness and guarantee ing their independence , to strengthen the application of the principle of equal treatment. Since th e objective of this Directive cannot be sufficiently achieved by the Member States and should therefore be achieved at Union level, the Union may adopt measures, in accordance with the principle of subsidiarity as set out in Article 5 of the Treaty on European Union. In accordance with the principle of proportionality as set out in that Article, this Directive, which limits itself to setting minimum standards, does not go beyond what is necessary to achieve that objective. (47) Any processing of personal data by equality bodies under this Directive should be carried out in full compliance with Regulation (EU) 2016/679. Member States should ensure that the tasks of equality bodies are clearly laid down in law, in accordance with Article 6(1), point (e), of Regulation (EU) 2016/679, read in conjunction with Article 6(2) and (3) of that Regulation. Equality bodies should process personal data only to the extent necessary to fulfil their tasks under this Directive which aims to enforce the fundamental rights and obligations derived from Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU . Individual s whose personal data are processed should be informed about their rights as data subjects, including the remedies available to them at national level. (48) Where the fulfilment of the tasks of equality bodies requires the processing of special categories of personal data, namely data on racial or ethnic origin, religion or belief, disability or sexual orientation, Member States should also ensure that national law respects the essence of the right to data protection and provides for suitable and specific measures to safeguard the fundamental rights and the interests of the data subject, in accordance with Article 9(2), point (g), of Regulation (EU) 2016/679 . Such safeguards should include for example internal policies and measures to ensure data minimisation, including through anonymisation of personal data, where possible; to apply pseudonymisation and encryption to personal data; to prevent unauthorised access and transmission of personal data; and to ensure that personal data is not processed longer than is necessary for the purposes for which they are processed. (49) The European Data Protection Supervisor was consulted in accordance with Article 42(1) of Regulation (EU) 2018/1725 and delivered an opinion on [date] . HAS ADOPTED THIS DIRECTIVE: Article 1 Purpose, subject matter and scope 1. This Directive lays down minimum requirements for the fun ctioning of equality bodies to improv e their effectiveness and guarantee their independence in order to strengthen the application of the principle of equal treatment as derived from Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU. 2. The obligations placed on Member States and the tasks of equality bodies under this Directive shall cover the rights and obligations derived from Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU. Article 2 Designation of equality bodies Member States shall designate one or more bodies (hereinafter referred to as ‘equality bod ies’ ) to exercise the competences laid down in this Directive. Equality bodies may form part of agencies with responsibility at national level for the defence of human rights or the safeguarding of individuals' rights. Article 3 Independence 1. Member States shall take measures to ensure that equality bodies are independent and free from external influence in performing their tasks and exercising their competences, in particular as regards their legal structure, accountability, budget, staffing, and organisational matters. 2. Member States shall provide for transparent rules and safeguards concerning the selection, appointment, revocation and potential conflict of interest of the staff of equality bodies, in particular persons holding a managerial position, in order to guarantee their competence and independence. 3. Member States shall ensure that appropriate safeguards are in place, in particular in the internal structure of equality bodies, to guarantee the independent exercise of their competences, notably where some require impartiality and others focus on support to victims. 4. Member States shall ensure that appropriate safeguards are in place in the internal structure of multi-mandate bodies to guarantee the autonomous exercise of the equality mandate. Article 4 Resources 1. Member States shall ensure that each equality body is pro vided with the human, technical and financial resources necessary to perform all its tasks and to exercise all its competences effectively, on all the grounds and in all fields covered by Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU including in the event of increases in competences, increases in complaints, litigation costs and the use of automated systems. 2. Where equality bod ies are part of a body in charge of several mandates , paragraph 1 shall apply specifically to the equality mandate and its support staff and systems . Article 5 Prevention, promotion and awareness raising Member States shall: (a) adopt a strategy to raise awareness of the general population, throughout their territory, with particular attention to individuals and groups at risk of discrimination, on the rights under Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU and on the existence of equality bodies and their services ; (b) ensure that equality bodies engage in the prevention of discrimination and in the promotion of equal treatment , and adopt a strategy defining how they will engage in public dialogue, communicate with individuals and groups at risk of discrimination, provide training and guidance, and promote equality duties, equality mainstreaming and positive action among public and private entities. In doing so, Member States and equality bodies shall take into consideration the most appropriate communication tools and formats for each target group. They shall focus in particular on disadvantaged groups whose access to information can be hindered, for example by their economic status, age, disability, literacy, nationality , residence status or their lack of access to online tools. Article 6 Assistance to victims 1. Member States shall ensure that equality bodies are able to provide assistance to victims as set out in paragraphs 2 to 4. 2. Equality bodies shall be able to receive complaints of discrimination, orally, in writing and online . 3. E quality bodies shall provide assistance to victims, initially by informing them on the legal framework, including advice targeted to their specific situation, on the services offered by the equality body and related procedural aspects, as well as on available remedies, including the possibility to pursue a case in court. E quality bod ies shall also inform victim s about the confidentiality rules applicable, on the protection of personal data and on the possibilities to obtain psychological or other types of relevant support from other bodies or organisations. 4. Equality bodies shall issue a preliminary assessment of a complaint based on information voluntarily submitted by the parties involved. Member States shall define the precise modalities under which the equality body will issue such preliminary assessment. Equality bodies shall inform the complainants of their preliminary assessment and whether it will close their complaint or whether there are grounds to pursue it further, including via the procedures laid down in Articles 7, 8 and 9. Article 7 Amicable settlements Equality bodies shall be able to offer the parties the possibility to seek an amicable resolution to their dispute. T hat process shall be subject to the agreement of the parties and may be led by the equality body itself or by another existing dedicated entity, in which case the equality body may formulate observations to that entity. Engaging in such a process shall not prevent the parties from exercising their right of access to court. Article 8 Opinions and decisions 1. Member States shall ensure that where, following a complaint or on their own initiative, equality bodies consider that the principle of equal treatment laid down in Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU may have been breached, those bodies are empowered to further investigate the case. 2. Member States shall provide for a framework which enables equality bodies to carry out fact-finding. In particular, that framework shall provide equality bodies with effective rights to access information which is necessary to establish whether discrimination has occurred. It shall also provide for appropriate mechanisms for equality bodies to cooperate with relevant public bodies for that purpose. 3. Member States may also provide that the alleged perpetrator and any third party is legally bound to provide any information and documents requested by equality bodies. 4. Member States shall ensure that equality bodies record in writing their assessment of the case, including establishing the facts and a reasoned conclusion on the existence of discrimination. Member States shall determine whether this is to be done by means of non-binding opinions or by means of binding enforceable decisions. Where appropriate, opinions and decisions shall include specific measures to remedy any breach found and to prevent further occurrences. Member States shall establish appropriate mechanisms for follow-up to opinions, such as feedback obligations, and for enforcement of decisions. Equality bodies shall publish summaries of their opinions and decisions, without disclosing personal data. Article 9 Litigation 1. Member States shall ensure that equality bodies have the right to act in court proceedings in administrative and civil law matters relating to the implementation of the principle of equal treatment laid down in Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU in a ccordance with paragraphs 2 to 5, without prejudice to national rules on the admissibility of actions. 2. The right to act in court proceedings shall include: (a) the right of the equality body to act as a party in proceedings on the enforcement or judicial review of a decision taken pursuant to Arti cle 8(4); (b) the right of the equality body to submit observations to the court as amicus curiae ; (c) the right of the equality body to initiate or participate in proceedings on behalf or in support of one or several victims; in this case, the approval of the victims shall be necessary. 3. Member States shall ensure that the equality body can initiate court proceedings in its own name, in particular in order to address structural and systematic discrimination in cases selected by the equality body because of their abundance, their seriousness or their need for legal clarification. 4. Member States shall ensure that , except in cases referred to in paragraphs 2(a) and (b), the equality body does not submit in court proceedings evidence that it has obtained through the exercise of powers pursuant to Article 8 (3) . 5. Member States shall ensure that no investigations pursuant to Article 8(2 ) to (4 ) are initiated or continued while court proceedings on the same case are pending. Article 10 Procedural safeguards Member States shall ensure that, in the procedures referred to in Articles 6, 7, 8 and 9, the rights of defence of natural and legal persons involved are duly protected. Member States shall ensure that equality bodies guarantee confidentiality of witnesses and whistle-blowers, and as far as possible, of complainants. Deci sions referred to in Article 8(4 ) shall be subject to judicial review, in accordance with national law. Article 11 Access , accessibility and reasonable accommodation 1. Member States shall guarantee access to equality bodies’ services and publications on an equal basis for all and ensure that there are no barriers to submission of complaints. 2. Member States shall ensure that equality bodies provide all their services at no cost to complainants , throughout their territory , including in rural and remote areas . 3. Member States shall ensure accessibility and provide reasonable accommodation for persons with disabilities to guarantee their equal access to all services and activities of equality bodies, including assistance to victims, complaint handling, amicable settlement mechanisms, information and publications, and prevention, promotion and awareness-raising activities. Article 1 2 Cooperation Member States shall ensure that equality bodies have appropriate mechanisms in place to cooperate, within their respective fields of competence, with other equality bodies within the same Member State, and with relevant public and private entities , including civil society organisations, at national, regional , local level as well as in other Member States and at Union and international level. Article 1 3 Consultation Member States shall put in place transparent procedures to ensure that the government and other public institutions consult equality bodies on legislation, policy, procedure, programmes, and practices related to the rights and obligations derived from Directives 2006/54/EC and 2010/41/EU in a timely manner . They shall ensure that equality bodies have the right to make recommendations on those matters , to publish th em and to require feedback from the authorities concerned. Article 1 4 Data collection and access to equality data 1. Member States shall ensure that equality bodies collect data on their activities, with a view to producing the reports referred to in Article 1 5, points (b) and (c). 2. The data collected shall be disaggregated by grounds and fields covered by Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU , and in accordance with the indicators referred to in Article 1 6 . The personal data collected shall be anonymised and, where not possible, pseudonymised. 3. Member States shall ensure t hat equality bodies can access statistics related to the rights and obligations derived from Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU collected by public and private entities including public authorities, trade unions, companies, and civil society organisations where they deem such statistics necessary to make an overall assessment of the situation regarding discrimination in the Member State, and for drawing up the report referred to in Article 1 5, point (c). 4. Member States shall allow equality bodies to make recommendations on which data is to be collected in relation to the rights and obligations derived from Directives 2006/54 /EC and 2010/41/EU , to public and private entities including public authorities, trade unions, companies and civil society organisations. Member States shall also allow equality bodies to play a coordination role in the collection of equality data . 5. Member States shall ensure that equality bodies may conduct independent su rveys concerning discrimination. Article 1 5 Reports and strategic planning Member States shall ensure that equality bodies: (a) adopt a multi-annual programme setting out their priorities and prospective activities, including the strateg y referred to in Article 5, point (b); (b) produce and make available to the public an annual activity report, including their annual budget, staff and financial reporting; (c) publish a report, with recommendations, at least every four years, on the state of equal treatment and discrimination, including potential structural issues, in their Member State. Article 1 6 Monitoring 1. The Commission shall, by means of an implementing act, establish a list of common indicators to measure the practical effects of this Directive. When preparing the indicators, the Commission may seek advice from the European Union Agency for Fundamental Rights and the European Institute for Gender Equality. Those indicators shall cover the resources, independent functioning, activities, and effectiveness of equality bodies, as well as evolutions in their mandate, powers or structure, ensuring the comparability, objectivity and reliability of the data collected at national level. 2. By [ 5 years after the date of transposition ], and every 5 years thereafter, Member States shall provide the Commission with all relevant information regarding the application of this Directive, including data on its practical effects collected on the basis of the indicators referred to in paragraph 1 of this Article , and in particular taking into account the reports drawn up by the equality bodies under Article 14 , points (b) and (c). 3. The Commission shall draw up a report on the application and practical effects of this Directive, based on the information referred to in paragraph 2 and additional relevant data collected at national and Union level, in particular from stakeholders, by the European Union Agency for Fundamental Rights and the European Institute for Gender Equality. Article 1 7 Minimum requirements 1. Member States may introduce or maintain provisions which are more favourable than the minimum requirements laid down in this Directive. 2. The implementation of this Directive shall under no circumstances constitute grounds for a reduction in the level of protection against discrimination already afforded by Member States in the matters covered by this Directive. Article 1 8 Processing of personal data 1. Member States shall ensure that equality bodies may collect personal data only where necessary for the fulfilment of a task under this Directive . 2. Member States shall ensure that when equality bodies process special categories of personal data, namely data on racial or ethnic origin, religion or belief, disability or sexual orientation, suitable and specific measures are provided to safeguard the fundamental rights and the interests of the data subject . Article 1 9 Art icle 20 of Directive 2006/54 /EC and Arti cle 11 of Directive 2010/41/EU are deleted . References to the bodies for the promotion of equal treatment referred to in those Art icles shall be construed as references to the equality bodies referred to in Art icle 2 of this Directive . Article 20 1. Member States shall bring into force the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with this Directive by [ 18 months] at the latest. They shall immediately inform the Commission thereof . When Member States adopt those provisions, they shall contain a reference to this Directive or be accompanied by such a reference on the occasion of their official publication. Member States shall determine how such reference is to be made. 2. Member States shall communicate to the Commission the text of the main provisions of national law which they adopt in the field covered by this Directive. Article 21 This Directive shall enter into force on the twentieth day following that of its publication in the Official Journal of the European Union . Article 19 shall apply from [ date referred to in Article 20(1) ]. Article 2 2 This Directive is addressed to the Member States. Done at Brussels, For the European Parliament For the Council The President The President SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST • Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Võrdõigusasutustel on ELi mittediskrimineerimise raamistikus oluline roll. Need on avalik-õiguslikud organisatsioonid, kes abistavad diskrimineerimise ohvreid, jälgivad olukorda ja teatavad diskrimineerimisest ning aitavad suurendada teadlikkust inimeste õigustest ja võrdõiguslikkuse väärtusest. ELi õiguse kohaselt on võrdõigusasutuste ülesanne seni olnud võidelda rassilise ja etnilise päritolu ning soo alusel diskrimineerimise vastu konkreetsetes valdkondades. Siseriiklikus õiguses on sageli ette nähtud laiem pädevus. Käesoleva ettepaneku eesmärk on kehtestada võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavad siduvad nõuded naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste valdkonnas tööhõive ja elukutse küsimustes, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise valdkonnas. Vastu on võetud eraldi ettepanek, et kehtestada võrdõigusasutuste suhtes siduvad nõuded isikute võrdse kohtlemise valdkonnas sõltumata isiku rassilisest või etnilisest päritolust, isikute võrdse kohtlemise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sõltumata isiku usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, naiste ja meeste võrdse kohtlemise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas ning seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega. Koos paralleelse ettepanekuga on käesoleva ettepaneku eesmärk luua Euroopa Liidu võrdõigusasutuste jaoks tugevam raamistik, et edendada võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi ning võidelda diskrimineerimisega kõikidel alustel ja kõikides valdkondades, mis on sätestatud võrdõiguslikkuse direktiivides, millele on viidatud allpool. Seoses soolise diskrimineerimise keeluga nähti võrdõigusasutuste loomine esmakordselt ette siis, kui muudeti direktiivi 76/207/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) . Muudetud direktiiviga 76/207 nähti ette, et liikmesriigid määravad asutuse või asutused, kelle ülesanne on edendada, analüüsida, jälgida ja toetada kõikide isikute võrdset, soolise diskrimineerimiseta kohtlemist, ja teevad nende asutuste jaoks vajalikud korraldused. Koos teiste soolise diskrimineerimise keeldu käsitlevate direktiividega (mis ei sisaldanud veel sätteid võrdõigusasutuste kohta) tunnistati direktiiv 76/207 kehtetuks ja asendati direktiiviga 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) . Direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta sisaldab võrdõigusasutusi käsitlevat sätet, mis on sisult identne direktiivi 2006/54/EÜ sättega. Direktiivides 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL on sätestatud võrdõigusasutuste pädevus, sealhulgas: diskrimineerimise ohvrile sõltumatu abi osutamine, kui ta esitab diskrimineerimise tõttu kaebuse, diskrimineerimist käsitlevate sõltumatute uuringute korraldamine, sõltumatute aruannete avaldamine ja soovituste esitamine diskrimineerimisega seotud küsimustes ning kättesaadava teabe vahetamine vastavate Euroopa asutustega. Kahes muus võrdõiguslikkuse direktiivis anti võrdõigusasutustele nende vastavates valdkondades samad ülesanded: rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv (2000/43/EÜ) ning soolise võrdõiguslikkuse direktiiv kaupade ja teenuste valdkonnas (2004/113/EÜ) . Kaks muud võrdõiguslikkuse direktiivi – võrdse tööalase kohtlemise direktiiv (2000/78/EÜ) ja direktiiv (79/7/EMÜ) soolise võrdõiguslikkuse kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas – ei sisalda võrdõigusasutusi käsitlevaid sätteid. Tegelikkuses on aga paljud liikmesriigid siiski otsustanud usaldada siseriikliku õiguse alusel võrdõigusasutustele kõik nende kahe direktiiviga reguleeritud diskrimineerimise põhjused ja valdkonnad ning mõnikord veelgi enam . Enamik liikmesriike on nüüdseks loonud mitut valdkonda hõlmavad võrdõigusasutused, kes tegelevad mitme diskrimineerimise põhjuse ja valdkonnaga, mille hulka sageli kuuluvad ka põhjused ja valdkonnad, mis ei ole kaitstud ELi õigusega. See ei ole aga nii kõigis liikmesriikides ning mõnel juhul ei tegele võrdõigusasutused veel direktiivide 2000/78/EÜ ja 79/7/EMÜ kohaldamisalasse kuuluvate põhjuste ja valdkondadega. Ristviidete kaudu direktiivile 2006/54/EÜ sisaldavad ka muud õigusaktid ja ettepanekud sätteid võrdõigusasutuste kohta. Seega antakse direktiiviga (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu (edaspidi „töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiiv“) direktiivi 2006/54/EÜ kohaselt määratud võrdõigusasutustele pädevus seoses kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluva diskrimineerimisega. Komisjoni ettepanekus tasustamise läbipaistvuse kohta (edaspidi „kavandatav tasustamise läbipaistvuse direktiiv“) tehakse direktiivi 2006/54/EÜ suhtes kohaldatava erinormina ( lex specialis ) ettepanek tugevdada direktiivi 2006/54/EÜ alusel loodud võrdõigusasutuste õigusi küsimustes, mis on seotud võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmisega ning anda neile kohtuvaidlustega seotud õigused ja asjakohased vahendid oma ülesannete täitmiseks küsimustes, mis kuuluvad kõnealuse tulevase õigusakti kohaldamisalasse. Kehtivad ELi võrdõiguslikkuse direktiivid ei sisalda sätteid võrdõigusasutuste tegeliku struktuuri ja toimimise kohta, vaid nõuavad üksnes, et neil oleks teatav miinimumpädevus ja et nad tegutseksid oma pädevuse piires sõltumatult. Kuna liikmesriikidele on jäetud nende sätete rakendamisel suur kaalutlusruum, on võrdõigusasutuste vahel liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi, eelkõige seoses nende volituste, õiguste, juhtimise, sõltumatuse, vahendite, juurdepääsetavuse ja tulemuslikkusega. See mõjutab nende ELi õigusest tulenevate eesmärkide täitmist. Kuigi nende erinevused on osaliselt tingitud liikmesriikide õigustraditsioonide ja õigussüsteemide mitmekesisusest, kajastab olukord ka erisugust ambitsiooni- ja saavutuste taset liikmesriikides direktiivide eesmärkide saavutamisel. Tagamaks, et võrdõigusasutused saaksid teostada oma täielikku potentsiaali, aidata tulemuslikult kaasa kõigi võrdõiguslikkuse direktiivide täitmise tagamisele ja aidata diskrimineerimise ohvritel pääseda juurde õiguskaitsele, võttis komisjon 2018. aastal vastu soovituse võrdõiguslikkust edendavate asutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta . Eelkõige oli selle eesmärk lahendada probleeme, mis tulenevad ELi direktiivide laia tähendusega ja mittetäielikest sätetest võrdõigusasutuste kohta. 2021. aastal avaldas komisjon aruande rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi ja võrdse tööalase kohtlemise direktiivi kohaldamise kohta. Aruandes vaadeldi komisjoni 2018. aasta soovituse rakendamist ja sellele oli lisatud üksikasjalikum komisjoni talituste töödokument võrdõigusasutuste kohta . Aruandes rõhutati, et võrdõigusasutused on osutunud vajalikuks ja väärtuslikuks institutsiooniks, mille kaudu on võimalik saavutada muutusi nii üksikisikute, institutsioonide kui ka kogu ühiskonna tasandil. Enamik probleeme, mida soovituses püüti käsitleda, jäid siiski lahendamata ja see takistab mõnel võrdõigusasutusel oma ülesandeid tulemuslikult täita. Kaitse diskrimineerimise eest, direktiivide täitmise tagamine ja võrdõiguslikkuse edendamine ning üldsuse ja riiklike institutsioonide teadlikkuse suurendamine on ELis endiselt ebaühtlane. See näitas, et soovitusest ei piisanud. Seepärast lubas komisjon hinnata, kas teha 2022. aastaks ettepanek võimaliku õigusakti kohta, millega tugevdatakse rii klike võrdõigusasutuste rolli. Käesolevale ettepanekule lisatud analüütilises dokumendis esitatud tagasivaatav analüüs kinnitas seda hinnangut . Selles jõuti järeldusele, et eesmärki kindlustada ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimise vastu võitlemist ning nende suuremat ennetamist käsitlevate ELi õigusaktide rakendamine ja täitmise tagamine ei ole täielikult saavutatud. Diskrimineerimise määr on endiselt kõrge ja ohvrite teadlikkus oma õigustest on jätkuvalt väike. Teatamata jätmine on endiselt märkimisväärne probleem; üldsuse teadlikkus diskrimineerimisest ja teadmised selle kohta on endiselt piiratud. Paljudel võrdõigusasutustel ei ole ohvrite tulemuslikuks abistamiseks piisavalt õigusi ega vahendeid. Euroopa Parlament ja nõukogu on väljendanud toetust uute normide vastuvõtmisele võrdõigusasutuste tugevdamiseks. 2021. aastal kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles esitama ettepanekut võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavaid nõudeid käsitlevate õigusaktide kohta, millega antaks neile suuremad volitused ja piisavad vahendid, et kaitsta puuetega inimeste võrdset kohtlemist ning tagada kõigile kättesaadava teabe levitamine. 2022. aastal kutsus nõukogu liikmesriike üles toetama tugevaid võrdõigusasutusi ja võtma vastu õigusraamistiku, mis võimaldab neil täita oma ülesandeid sõltumatult, ning tagama neile oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks piisavad vahendid. Lisaks rõhutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et võrdõiguslikkuse ja inimõigustega tegelevaid riiklikke asutusi on vaja rohkem toetada, eelkõige tugevdada nende sõltumatust ning suurendada personali ja rahalisi vahendeid; ning väljendas toetust komisjoni algatusele, mis käsitleb riiklike võrdõigusasutuste tulemuslikkust ning nende potentsiaali, mitmete rollide ja suutlikkuse arendamist . Seetõttu, nagu teatati 2022. aasta tööprogrammis, teeb komisjon ettepaneku siduvate normide kohta, et suurendada võrdõigusasutuste rolli ja sõltumatust. See on osa tööst, mida komisjon teeb kõigi jaoks võrdõigusliku liidu saavutamiseks , nagu on sätestatud komisjoni poliitilistes suunistes aastateks 2019–2024 . Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavad nõuded, milles käsitletakse nende volitusi, ülesandeid, sõltumatust, struktuuri, õigusi, juurdepääsetavust ja vahendeid, tagamaks, et nad saavad koos teiste osalejatega (a) aidata tõhusalt kaasa direktiivi 2006/54/EÜ, sealhulgas töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiivi ning direktiivi 2010/41/EL täitmise tagamisemisele; (b) abistada diskrimineerimise ohvreid tulemuslikult õiguskaitsele juurdepääsemisel; (c) edendada võrdset kohtlemist ja hoida ära diskrimineerimist. Käesolev ettepanek põhineb direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL võrdõigusasutusi käsitlevate kehtivate sätete sisul, et asendada need rangemate ja üksikasjalikumate normidega. Uued normid sisaldavad kõiki kahe direktiiviga ette nähtud miinimumkohustusi. • Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega Direktiivi 2006/54/EÜ asjakohaste sätete asendamise kaudu kohaldatakse käesolevat ettepanekut võrdõigusasutuste suhtes ka siis, kui nad võitlevad direktiiviga (EL) 2019/1158 reguleeritud diskrimineerimise vastu kooskõlas kõn ealuse direktiivi artikliga 15. Kavandatav tasustamise läbipaistvuse direktiiv on direktiivi 2006/54/EÜ suhtes erinorm. Kui otsustamismenetluse tulemusena kehtestatakse tulevase tasustamise läbipaistvuse direktiiviga võrdõigusasutustele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise küsimustes käesolevas ettepanekus sätestatutega võrreldes rangemad miinimumnõuded, peaksid need rangemad nõuded olema käesolevas direktiivis sätestatud nõuete suhtes ülimuslikud. EL ja kõik liikmesriigid on ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mis sisaldab kohustust keelata diskrimineerimine puude alusel ning tagada puuetega inimestele võrdne ja tulemuslik õiguskaitse igasuguse diskrimineerimise eest. • Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Muudes ELi õigusaktides on võrdõigusasutustele ette nähtud konkreetne roll. Vaba liikumise direktiivis käsitletakse kodakondsusel põhinevat diskrimineerimist ning põhjendamatuid piiranguid või takistusi liidu töötajate ja nende pereliikmete vabale liikumisele. Selles nähakse ette asutused, kes tegelevad „liidu töötajate ja nende pereliikmete võrdse kohtlemise edendamise, analüüsi, seire ja toetamisega neid kodakondsuse alusel diskrimineerimata, vaba liikumise õigust põhjendamatult piiramata või takistamata“ ning täpsustatakse, et „[n]imetatud asutused võivad olla siseriiklikul tasandil olemasolevate sarnaste eesmärkidega asutuste osad“ . Enamik liikmesriike on otsustanud määrata nende diskrimineerimisejuhtumitega tegelema võrdõigusasutuse. Kuigi käesolev ettepanek ei hõlma asjaomaseid põhjusi ja valdkondi, võivad võrdõigusasutuste toimimise parandamiseks võetavad horisontaalsed meetmed mõjutada ka nende vaba liikumise direktiivist tuleneva pädevuse teostamist. Jagatud eelarve täitmise alla kuuluvaid fonde käsitlevas ühissätete määruses nõutakse, et liikmesriigid kaasaksid võrdõigusasutused selliste programmide ettevalmistamisse, rakendamisse ja hindamisse, sealhulgas seirekomisjonides osalemise kaudu . Strateegia põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) kohaldamise tugevdamiseks ELis hõlmab võrdõigusasutuste kaasamist hartat käsitlevasse koolitusse ning hartaga seotud tegevuste alast koostööd ja koordineerimist teiste asjaomaste osalejatega. Direktiivi ettepanekus naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise kohta nähakse ette ka direktiivide 2004/113/EÜ, 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL alusel loodud võrdõigusasutuste võimalik roll. See jätab liikmesriikidele paindlikkuse kaasata võrdõigusasutus või muu asutus täitma kavandatavas direktiivis sätestatud ülesandeid, mis on seotud naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite sõltumatu abistamise ja nõustamisega; selles valdkonnas sõltumatute aruannete avaldamise ja soovituste andmisega ning teabe vahetamisega vastavate Euroopa asutustega. Tõhustades abi üksikisikutele ja rühmadele, keda diskrimineeritakse juurdepääsul õigusemõistmisele kogu Euroopa Liidus, täiendab käesolev ettepanek juba vastu võetud ELi õigusakte ohvrite õiguste ja õiguskaitse kättesaadavuse valdkonnas (õigusabi, alternatiivsed vaidluste lahendamise mehhanismid ja kollektiivsed õiguskaitsevahendid ) ning üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide vastu võitlemist . Võrdõigusasutused koos ombudsmanide ja riiklike inimõiguste kaitse asutustega on samuti tugeva demokraatia kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi olulised osad. Katsed piirata nende tegutsemisruumi võivad ohustada õigusriiki. 2022. aasta aruandes õigusriigi olukorra kohta rõhutatakse, et need asutused vajavad tulemuslikuks tööks struktuurseid sõltumatuse tagatisi ja piisavaid vahendeid ning mitu neist liikmesriikide asutustest seisavad jätkuvalt silmitsi probleemidega . Käesoleva ettepanekuga suurendatakse võrdõigusasutuste tulemuslikkust, sõltumatust ja vahendeid ning aidatakse ühtlasi parandada ka nende panust kõigis valdkondades, kus neil on oluline roll. Käesolev ettepanek on kooskõlas ka Euroopa sotsiaalõiguste sambaga, eelkõige selle teise ja kolmanda põhimõttega, mis käsitlevad soolist võrdõiguslikkust ja võrdseid võimalusi. Kuna liit seisab oma välispoliitikas võrdõiguslikkuse eest, näitab ta selle ettepanekuga head eeskuju võrdõigusasutuste edendamisel ja nende sõltumatuse tugevdamisel. Samal ajal saavad tugevamatest võrdõigusasutustest kasu ka kolmandate riikide kodanikud, kes puutuvad ELis kokku diskrimineerimisega võrdõiguslikkuse direktiividega reguleeritud põhjustel ja valdkondades. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Käesoleva algatuse kahe paralleelse ettepaneku eesmärk on tugevdada võrdõigusasutuste rolli ja sõltumatust vastavalt kõigile võrdse kohtlemise valdkonnas juba vastu võetud direktiividele 79/7/EMÜ, 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ, 2004/113/EÜ, 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL. Kuna need direktiivid võeti vastu kahel erineval õiguslikul alusel kahe erineva vastuvõtmismenetlusega, koosneb käesolev algatus kahest sisuliselt identsest ettepanekust, millel on kaks erisugust õiguslikku alust. Käesolev ettepanek võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta naiste ja meeste võrdse kohtlemise valdkonnas tööhõive ja elukutse küsimustes, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise valdkonnas, põhineb ELi toimimise lepingu artikli 157 lõikel 3, milles on sätestatud, et „seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega võtavad Euroopa Parlament ja nõukogu meetmeid, et tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte, sealhulgas võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamine tööhõive ja elukutse küsimustes“, ning mis on direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL õiguslik alus. Paralleelne ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 lõikel 1, milles on sätestatud õiguslik alus teisestele õigusaktidele, näiteks direktiividele, et võtta meetmeid eesmärgiga võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Konkreetsemalt on ELi toimimise lepingu artikli 19 lõikes 1 sätestatud: „Ilma et see piiraks aluslepingute teiste sätete kohaldamist ja talle liidu poolt antud volituste piires, võib nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt ja pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.“ • Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) Võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine on ELi põhiväärtused, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ning kaitstud harta artiklitega 21 ja 23. Need peaksid olema kogu ELis piisavalt kaitstud. Käesoleva algatusega ei kehtestata õigusakte uues valdkonnas. Sellega vaadatakse läbi juba kehtivad õigusaktid, et suurendada nende tulemuslikkust. Juba on jõutud ühisele kokkuleppele, et selles valdkonnas on vaja ELi tasandi meetmeid ja et need on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Nagu eespool selgitatud, ei piisa olemasolevatest seadusandlikest meetmetest, et lahendada võrdõigusasutuste ees seisvad probleemid ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimise vastu ja suuremale ennetamisele suunatud ELi õiguse rakendamise ja täitmise tagamise kaudu. Selle tagajärg on ebapiisav ja ebavõrdne kaitse diskrimineerimise vastu kogu ELis. Võrdõigusasutusi käsitlevate sätete vastuvõtmisele eelnenud olukorra analüüs näitas selgelt ELi sekkumise lisaväärtust . Enne võrdõigusasutusi käsitlevate ELi sätete kehtestamist ELi võrdõiguslikkuse direktiivides olid võrdõigusasutused olemas vaid vähestes liikmesriikides. Samal ajal näitavad võrdõigusasutusi käsitlev komisjoni talituste 2021. aasta töödokument ja käesolevale ettepanekule lisatud analüütiline dokument selgelt, et 2018. aasta soovitusel võrdõiguslikkust edendavate asutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta oli piiratud mõju. Vähem kui pooled liikmesriigid on teatanud, et on võtnud soovituse järeltegevusena meetmed, ning üksnes neli liikmesriiki on teatanud, et nad töötavad seadusandlike reformide kallal. See näitab, et ainult siduva ELi algatusega tagatakse, et kõigis liikmesriikides saavutatakse piisav edu ning kõrvaldatakse ELis diskrimineerimisvastase kaitse taseme märkimisväärsed erinevused, eelkõige soolise diskrimineerimise korral tööhõive ja elukutse küsimustes, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise valdkonnas. Käesolevas ettepanekus sätestatakse miinimumnõuded, milles võetakse arvesse liikmesriikide õigustraditsioonide mitmekesisust ja austatakse täielikult nende institutsioonilist sõltumatust. See võimaldab liikmesriikidel kehtestada rangemad standardid. Võrdõigusasutuste tugevdamine aitab tugevdada ka majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, tagades, et kõigis liikmesriikides on inimestel ühine miinimumkaitse diskrimineerimise eest koos võrreldava õigusega õiguskaitsele, samal ajal võetakse arvesse liikmesriikide süsteemide mitmekesisust. Selle valdkonna ühised miinimumnõuded on olulised ka ühtse turu toimimiseks. Inimeste vaba liikumise kontekstis on oluline kindlustada kogu ELis ühetaolisel viisil põhiõigus mittediskrimineerimisele ning tagada kõigis liikmesriikides juurdepääs kaitsele diskrimineerimise eest ja õiguskaitsemehhanismidele. • Proportsionaalsus Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 4 on sätestatud: „Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale“. Võrdõigusasutusi käsitlevate kehtivate sätetega ja 2018. aasta soovitusega ei ole täielikult saavutatud eesmärki rakendada ELi õigusakte, milles käsitletakse võitlust ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimise vastu ning tulemuslikumat ennetamist, ja tagada nende täitmine . See on tingitud liikmesriikidele jäetud ulatuslikust tegutsemisruumist võrdõigusasutusi käsitlevate direktiivisätete kohaldamisel ja soovituse mittesiduvusest. Pehmed meetmed ei ole olnud piisavalt tulemuslikud, et kaitsta inimeste põhiõigust mittediskrimineerimisele. Kavandatud algatusega kehtestatakse miinimumnõuded, mida liikmesriigid peavad rakendama. Need miinimumnõuded peaksid märkimisväärselt parandama kaitset diskrimineerimise eest ning neil on suur positiivne mõju diskrimineerimise (potentsiaalsete) ohvrite olukorrale. Miinimumnõuete kehtestamisel austatakse ettepanekus täielikult liikmesriikide pädevust ja menetlusautonoomiat ning jäetakse liikmesriikidele kaalutlusõigus otsustada, kuidas kavandatud meetmeid rakendada ja kehtestada võrdõigusasutuste toimimiseks soodsamad nõuded. • Vahendi valik Direktiivi vormis õigusakt võimaldab tugevdada võrdõigusasutusi ja tagada ühised miinimumnõuded, kuid jätab samal ajal liikmesriikidele kaalutlusõiguse selles, kuidas uusi nõudeid oma riigis rakendada. See lähenemisviis on kooskõlas ELi sekkumise algse vormiga selles valdkonnas, olles samal ajal suunatud praeguste probleemide lahendamisele. Ettepanekust jäetakse välja direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL võrdõigusasutusi käsitlevad kehtivad sätted. Uus direktiiv on suunatud võrdõigusasutustele ja koondab kõik asjakohased sätted nende tulemuslikuks toimimiseks direktiividega 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL reguleeritud põhjuste ja valdkondade puhul. Kehtivate sätete väljajätmine tähendab ka seda, et võrdõigusasutuste praegust ülesannete loetelu on võimalik täpsustada ja täiendada, näiteks lisada sinna sõnaselgelt sätte ennetus- ja edendustegevuse kohta, mis ei olnud seni piisavalt selge. 3. EKSPERDITEADMISTE KOGUMINE, ANALÜÜS JA KONSULTEERIMINE SIDUSRÜHMADEGA • Eksperditeadmiste kogumine ja analüüs Komisjon sõlmis lepingu uuringu tegemiseks, et toetada tagasivaatava ja tulevikku suunatud analüütilise dokumendi koostamist, et koostada seadusandlik ettepanek võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate siduvate nõuete kohta. Analüütiline dokument on lisatud nii käesolevale ettepanekule kui ka paralleelsele ettepanekule, milles käsitletakse naiste ja meeste võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi tööhõive ja elukutse, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise küsimustes. See sisaldab võrdõigusasutusi käsitlevate kehtivate ELi sätete tagasivaatavat analüüsi ja ELi võimaliku edasise sekkumise tulevikku suunatud analüüsi. Täielikku hindamist ja mõju hindamist ei viidud läbi alljärgnevatel põhjustel. (1) Proportsionaalsus – ELi sekkumise piiratud ulatus Ettepanekutes keskendutakse üksnes võrdõigusasutustele, mis on reguleeritud nelja võrdõiguslikkuse direktiivi ühe artikliga (ja mida ei ole käsitletud kahes teises võrdõiguslikkuse direktiivis). Nimetatud artikkel on neljas direktiivis peaaegu identne. Ettepanekutega ei muudeta direktiivide teisi sätteid. Ettepanekud põhinevad ka komisjoni 2018. aasta soovitusel võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta, mida hinnati 2021. aastal. Seepärast ei peetud asjaomaste direktiivide täielikku hindamist tervikuna proportsionaalseks ega vajalikuks. (2) Lihtsustamisvõimaluste puudumine Tagasivaatav analüüs näitab, et võrdõiguslikkuse direktiivide võrdõigusasutusi käsitlevad kehtivad sätted on liiga kitsad ja ebamäärased. Neid sätteid ei ole võimalik lihtsustada. Tagasisides 2018. aasta soovituse rakendamise kohta ei viidatud kunagi lihtsustamisvajadusele ega halduskoormusele. (3) Mõju hindamise keerukus Võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise valdkonnas on majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju raske kvantifitseerida ning rahasse arvestada ja andmete kättesaadavus on piiratud. Võrdõigusasutuste tegevuse sotsiaalset mõju, nagu diskrimineerimise ohvrite abistamine ja ennetamise või võrdse kohtlemise edendamine üldiselt, ei saa mõõta, kui võrdõiguslikkuse kohta puuduvad põhjalikud andmed. Käesolev ettepanek aitab seda probleemi lahendada ja selles nõutakse, et võrdõigusasutused koguksid uuringute kaudu oma tegevuse kohta andmeid ning neile antakse võimalus täita koordineerivat rolli, kui võrdõiguslikkuse kohta koguvad andmeid teised avalik-õiguslikud või eraõiguslikud üksused. Kehtivate õigusaktide tagasivaatav analüüs Tagasivaatavas analüüsis on vaatluse all võrdõiguslikkuse direktiivide ja 2018. aasta soovituse võrdõigusasutusi käsitlevate ELi sätete tulemuslikkus, tõhusus, sidusus, ELi lisaväärtus ja asjakohasus . On hinnatud, et võrdõigusasutusi käsitleva kehtiva ELi raamistiku tulemuslikkus on diskrimineerimise vastu võitlemisel ja selle ennetamisel tehtud edusammude osas piiratud. Teatavaid edusamme on tehtud, eriti liikmesriikides, kus võrdõigusasutusi ei olnud enne ELi sekkumist olemas. Soovitud mõju ei saavutatud siiski täielikult. Analüüs on näidanud, et diskrimineerimise määr on endiselt kõrge, samal ajal kui ohvrite teadlikkus oma õigustest oli jätkuvalt väike. Teatamata jätmine on endiselt märkimisväärne probleem ning üldsuse teadlikkus diskrimineerimisest ja teadmised selle kohta on endiselt piiratud. Paljudel võrdõigusasutustel ei ole ohvrite tulemuslikuks abistamiseks piisavalt õigusi ega vahendeid. Leiti, et võrdõigusasutuste ELi raamistiku tõhusus on piiratud, pidades silmas võrdõigusasutuste suutlikkust võidelda diskrimineerimise vastu ja seda ennetada, ning kulude ja tulude osas ebaselge, peamiselt andmete piiratud kättesaadavuse tõttu. Tagasivaatav analüüs on näidanud, et praegune direktiivides sätestatud ELi raamistik on liiga üldine ja kitsas ega käsitle võrdõigusasutuste ülesehitust, tõhusust ega vahendeid. 2018. aasta üksikasjalikum soovitus ei leevendanud olukorda, kuna soovitus ei ole siduv. Tagasivaatav analüüs on näidanud, et võrdõigusasutuste vahendid on selles kontekstis märkimisväärne probleem, sest need on liikmesriigiti väga erinevad ega ole piisavad selleks, et enamik võrdõigusasutusi saaksid täita kõiki oma ülesandeid tulemuslikult. Kehtiva ELi raamistiku sidusust hinnati üldiselt kõigil tasanditel positiivseks. Analüüs on näidanud, et sidusus aluslepingute ja hartaga on suur, kuna ELi raamistiku eesmärk on edendada võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist, mis on ühed ELi alusväärtused. Võrdõiguslikkus on ka hartaga kaitstud põhiõigus. Kuigi rahvusvahelised õigusaktid, nagu ÜRO „Inimõiguste edendamise ja kaitsega tegelevate riiklike asutuste staatust käsitlevad põhimõtted“ (nn Pariisi põhimõtted) ning Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni soovitus nr 2 oma erineva õigusliku olemuse tõttu üksikasjalikumad, on eri vahendid sisuliselt ühtsed. ELi lisaväärtusele anti positiivne hinnang. Analüüs näitas, et direktiivi 2000/43/EÜ vastuvõtmise ajal oli ainult umbes pooltel tollastest EL 15 liikmesriikidest piiratud volitustega võrdõigusasutus ja ainult ühel ülejäänud EL 12 liikmesriigist oli võrdõigusasutus enne ühinemisprotsessi. Sidusrühmad, kellega uuringu ajal konsulteeriti, kinnitasid, et ilma ELi meetmeteta ei oleks võrdõigusasutusi kõigis liikmesriikides loodud. Kuna diskrimineerimise määr püsib kõigis liikmesriikides kõrge, on endiselt vaja võtta meetmeid ELi tasandil. Siiski peaksid need olema praegusest õigusraamistikust üksikasjalikumad ja konkreetsemad, et tagada liikmesriikide rakendatavate meetmete osas suurem õiguslik selgus. ELi raamistiku algsete eesmärkide asjakohasust esialgsete ja praeguste vajaduste valguses on hinnatud positiivseks. Võrdõigusasutusi käsitlevat algset õigusraamistikku on siiski peetud liiga kitsaks ja ebamääraseks. Seda seisukohta jagavad üldiselt kõik sidusrühmad, eelkõige võrdõigusasutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja liikmesriigid. Analüüs on näidanud, et on olemas ülekaalukas toetus edasistele meetmetele nimetatud probleemide lahendamiseks ja selle tagamiseks, et võrdõigusasutustel oleksid vahendid, et lahendada mittediskrimineerimise valdkonnas uusi probleeme, näiteks automatiseeritud süsteemide kasutamisega seotud probleeme, mille sagedus ja tõsidus on tehnoloogia arenedes kasvanud. Eeltoodut arvesse võttes tehti kindlaks mitmed saadud kogemused, mis on esitatud järgmistes osades. Võrdõigusasutusi käsitlevate kehtivate sätete ebamäärasuse tõttu on neil liikmesriikides hulk probleeme, nagu on selgitatud järgmistes osades. Kuigi 2018. aasta soovitusega püüti neid probleeme lahendada, oli sellel mittesiduvuse tõttu vaid piiratud mõju, seega on kavandatud siduv õigusakt vajalik nende tulemuslikuks lahendamiseks. Vahendid ja sõltumatus Analüüs on näidanud, et vahendite puudumine on korduv probleem, mis takistab märkimisväärselt võrdõigusasutuste toimimist. Samuti takistab sõltumatuse puudumine võrdõigusasutustel täitmast tulemuslikult oma ülesandeid ja eesmärke. Ohvrite abistamine Ohvritele antav abi ja sel eesmärgil võrdõigusasutustele antud õigused varieeruvad liikmesriigiti suuresti. Mittediskrimineerimise põhiõiguse minimaalse kaitse tagamiseks oleks kasulik, kui selles valdkonnas kehtiksid konkreetsemad ühised normid. Sellega seoses pakuvad erilist huvi kohtuvaidlustega seotud õigused. Selleks et aidata kõiki diskrimineerimise ohvreid, on oluline ka tagada, et võrdõigusasutused oleksid kõigile ohvritele takistusteta juurdepääsetavad. Võrdse tööalase kohtlemise direktiiv ja soolise võrdõiguslikkuse direktiiv sotsiaalkindlustuse valdkonnas ei sisalda praegu võrdõigusasutusi käsitlevaid sätteid. Tagasivaatav analüüs on siiski näidanud, et diskrimineerimise määr asjaomastes direktiividega reguleeritud põhjuste ja valdkondade puhul on liikmesriikides endiselt kõrge. Teadmised diskrimineerimisest Tagasivaatav analüüs näitab, et võrdõigusasutuste sõltumatute uurimuste koostamise, uuringute läbiviimise ja aruannete avaldamise korrapärasus varieerub suuresti. Sama kehtib ka võrdõiguslikkust käsitlevate esmaste ja teiseste andmete kogumise kohta. Arvestades asjaolu, et teadlikkus diskrimineerimisest ja teadmised selle kohta on endiselt ebapiisavad, on selles valdkonnas vaja selgemaid norme. Koostöö See, mil määral võrdõigusasutused teevad koostööd ja jagavad teavet omavahel ning asjaomaste riiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste asutuste või organitega, erineb liikmesriigiti. Selline teabevahetus oleks aga kasulik teadmiste jagamiseks ja koostoime loomiseks. ELi võimalike uute meetmete tulevikku vaatav analüüs Seoses poliitikavalikutega võimalike uute ELi meetmete võtmiseks on muid kui seadusandlikke variante juba katsetatud, ilma et see oleks toonud täiel määral oodatud tulemusi. Muud kui seadusandlikud sekkumised on hõlmanud järgmist: (a) komisjoni rahastatava võrdõigusasutuste aktiivse võrgustiku (Equinet) loomine; (b) komisjoni 2018. aasta mittesiduv soovitus; (c) parimate tavade vahetamine ning (d) otserahastamine kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi (CERV) kaudu. Kuigi kõigil nendel meetmetel oli positiivne mõju ja need jäävad ka edaspidi toimima, rakendati soovitust selle mittesiduvuse tõttu ainult osaliselt. Seepärast on ainus poliitikavalik, mida lisaks praegusele olukorrale uuriti, uute õigusaktide vastuvõtmine. Iga poliitikameetme juures analüüsiti, millist liiki meetmeid tuleks uutesse õigusaktidesse lisada, nagu siinkohal on täpsemalt selgitatud. ELi sekkumise eesmärgid võib liigitada võrdõigusasutuste kolme põhieesmärgi alla: aidata tagada kuue võrdõiguslikkuse direktiivi täitmist, tulemuslikult abistada diskrimineerimise ohvreid õiguskaitsele juurdepääsemisel ning edendada võrdset kohtlemist ja hoida ära diskrimineerimist. Analüüsis määrati kindlaks 21 eesmärki kirjeldatud probleemide lahendamiseks. Nende eesmärkide saavutamiseks määrati kindlaks kolm tegevuseesmärki: täpsemalt tuleks tagada, et võrdõigusasutused on vabad välisest mõjust, et nad saaksid täita kõiki oma ülesandeid sõltumatult; võrdõigusasutustel on kõigi oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ning kui võrdõigusasutus on mitmes valdkonnas tegutseva asutuse osa, on olemas sisestruktuur (nn tulemüür), mis tagab piisava sõltumatuse, tähelepanu ja vahendid, et täita võrdõiguslikkuse valdkonna volitusi. Täiendavaks analüüsiks valiti 48 meedet, mis kuuluvad 11 temaatilise bloki alla ja mille võiks lisada õigusaktidesse, et aidata saavutada nimetatud eesmärke. Analüütilises dokumendis uuriti kavandatud meetmeid viie kriteeriumi alusel: tulemuslikkus, tõhusus, sidusus, ELi lisaväärtus ja asjakohasus . ELi lisaväärtust, asjakohasust ja sidusust hinnati kavandatud seadusandliku algatuse kui terviku puhul, samas kui tulemuslikkust ja tõhusust hinnati temaatiliste plokkide kaupa, võttes arvesse eraldiseisvaid meetmeid. Mõne meetme puhul ei olnud täielik hindamine võimalik andmete piiratud kättesaadavuse või metodoloogiliste piirangute tõttu. See kehtib eriti tõhususe kohta. Uuringus jõutakse järeldusele, et uued direktiivid, milles järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, oleksid asjakohased. 44 kindlaks määratud meedet jäeti ettepanekutesse lisamiseks alles. Vähesed liikmesriigid juba annavad oma võrdõigusasutustele küllaltki ulatuslikud vahendid ja õigused, kuid enamik teisi täidab nimetatud eesmärke vaid osaliselt. Uutest ELi normidest tulenev kohandamise vajadus ja ulatus varieerub seega iga poliitikameetme puhul ja sõltub igas liikmesriigis võrdõigusasutuse(te) omadustest . Muud eksperditeadmised ja analüüs Komisjon kasutas ka teavet, mis koguti võrdõiguslikkust edendavate asutuste suhtes kohaldatavaid nõudeid käsitleva komisjoni soovituse rakendamist käsitleva ja 19. märtsil 2021 avaldatud komisjoni talituste töödokumendi ettevalmistamisel . See hõlmas liikmesriikidelt, Euroopa Liidu riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste võrgustikult (Equinet), Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametilt, rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjonilt (ECRI), võrdõigusasutustelt, kodanikuühiskonnalt ning soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õigusekspertide Euroopa võrgustikult saadud vastuseid ning olemasolevat teavet. Samuti tugineti headele tavadele, mida jagati heade tavade vahetamise seminaril, mille korraldasid ühiselt komisjon ja Rootsi valitsus 2019. aasta juunis. Komisjon kasutas analüütilise dokumendi toetamiseks kasutatud tõendite kogumiseks täiendavaid olemasolevaid allikaid Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudilt (EIGE) ja Euroopa inimõiguste asutuste võrgustikult (ENNHRI). Samuti võttis komisjon arvesse rassilise või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastase õiguskaitse võimalikke lünki käsitleva uuringu tulemusi; uuring viidi läbi vastavalt rassismivastasele tegevuskavale. Uuringus uuriti võimalikke lünki rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis sätestatud kaitsemehhanismides, sealhulgas võrdõigusasutuste rollis. Uuring kinnitas, et võrdõigusasutusi peetakse diskrimineerimisvastases võitluses (väga) oluliseks kaitsemehhanismiks. Uuringu raames korraldatud eriuuringus osalejad kinnitasid seda järeldust. Selles leiti, et võrdõigusasutused – arvestades nende pädevust, eriti kui seda laiendatakse – võivad suurendada muude kaitsemehhanismide tulemuslikkust. Lisaks võrdõigusasutuste rollile hõlmavad kaitsemehhanismid, mis võivad aidata kaasa diskrimineerimise ennetamisele ja selle eest kaitsmisele, sätteid õiguste kaitse ja ohvristamise, sanktsioonide, positiivsete meetmete ja dialoogi kohta. Uuringus tehti kindlaks mõned võimalikud lüngad seoses nende olemasolevate mehhanismidega (nt sanktsioonid, kaitseõigused) ja mehhanismide/meetmetega, mis võiksid võimaldada proaktiivsemate/ennetavamate lähenemisviiside kasutamist diskrimineerimise vastu võitlemisel (nt riiklikud tegevuskavad, võrdõiguslikkusega seotud kohustused, võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumine). Selles soovitati võrdõigusasutuste suuremat rolli seoses järgmisega: (a) teavitamine, teadlikkuse suurendamine, juhendamine ja koolitus, (b) õiguste kaitse, sealhulgas uurimise ja kohtuvaidlustega seotud õigused, vaidluste kohtuväline lahendamine ja sanktsioonid, (c) võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kasutamine, (d) dialoog, koostöö ja kaastöö ning (e) positiivsed meetmed / võrdõiguslikkusega seotud kohustused . • Konsulteerimine sidusrühmadega Asjaomase seadusandliku algatuse ettevalmistamiseks korraldati arvukalt konsultatsioone. Sidusrühmad toetavad tugevalt uusi ELi meetmeid selles valdkonnas. Avaliku konsultatsiooni raames laekus kokku 182 vastust. Töövõtja viis läbi ligikaudu 100 intervjuud ja sai spetsiaalsetele veebiküsitlustele 84 vastust. Kokku osales 239 sidusrühma kolmel seminaril ja lõppkonverentsil, kus käsitleti põhiteemasid ja võimalikke meetmeid. Samal ajal korraldas komisjon neli kohtumist, et teavitada liikmesriikide esindajaid ja nendega konsulteerida. Samuti toimusid korrapärased sidusrühmade ettekanded. Need tegevused olid suunatud väga paljudele sidusrühmadele, et jõuda kõigi huvitatud isikuteni ning koguda nende seisukohti ja arvamusi. Muu hulgas konsulteeriti järgmiste sidusrühmadega: kõik võrdõigusasutused, Equinet, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja EIGE, kõigi liikmesriikide esindajad ministeeriumi tasandil, diskrimineerimisvastase võitluse valdkonna peamised teadlased ja eksperdid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, sotsiaalpartnerid, sealhulgas tööandjate esindajad ELi tasandil, ning ELi elanikud (ELi kodanikud ja kolmandate riikide kodanikud). Volinik Dalli korraldas 24. mail 2022 noorte võrdõiguslikkuse valdkonna aktivistide osalusel noorte poliitikadialoogi „Võrdõigusasutused, mis töötavad meie kõigi jaoks“. Dialoog oli osa Euroopa noorteaastast 2022 ja selle eesmärk oli laiendada enne käesoleva ettepaneku esitamist konsultatsioonitegevust veelgi enam. Osalejad kinnitasid, et vähesed noored pöörduksid võrdõigusasutuse poole, kui nende õigusi oleks rikutud. Nad rõhutasid vajadust tugevdada koostööd võrdõigusasutuste ja noorteorganisatsioonide vahel, seda ka rohujuure tasandil. Ettepanek võtta nimetatud probleemide lahendamiseks vastu uued ELi normid pälvis konsultatsioonide käigus ülekaaluka toetuse. Näiteks 97,2 % avalikule konsultatsioonile vastanutest leidis, et tugevate ja tulemuslike võrdõigusasutuste loomine on (väga) oluline. Sidusrühmad pooldasid ELi norme järgmistes valdkondades: sõltumatus (sealhulgas läbipaistev ja pädevuspõhine juhtkonna valimine ning eelarveline sõltumatus); piisavad vahendid (inimressursid, rahalised vahendid ja asjakohased ruumid); kõigi võrdõiguslikkuse direktiivide kohaldamisalasse kuuluvate diskrimineerimise põhjuste ja valdkondade reguleerimine; lihtne kaebuste esitamine ja juurdepääsetavus; kohtuvaidluste ja uurimisega seotud õigused kõigile võrdõigusasutustele; võrdõigusasutuste siduvate otsuste täitmine ja sanktsioonide kehtestamise võimalus; teadlikkuse suurendamine võrdõigusasutuste olemasolust elanikkonna ja diskrimineerimise ohus olevate rühmade seas; võrdõiguslikkuse edendamine ja diskrimineerimise ennetamine; oma tegevuse kohta andmete kogumine võrdõigusasutustes ja juurdepääs teiste avalik-õiguslike ja eraõiguslike üksuste kogutud võrdõiguslikkust käsitlevatele andmetele, et koostada korrapäraseid aruandeid, ning koordineerimine ja koostöö avaliku sektori asutuste, sidusrühmade (nt kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalpartnerid) ja rahvusvaheliste/ELi asutustega. Sidusrühmad toetasid nimetatud valdkondades kõige ambitsioonikamaid valikuid. Enamiku sidusrühmade arvates peaksid liikmesriigid tulevaste õigusaktide kohaselt vastutama selliste tingimuste kehtestamise eest, mis võimaldavad võrdõigusasutustel täita täiel määral oma ülesandeid, kuna võrdõigusasutused ei suuda saavutada oma eesmärke tulemuslikult ilma asjakohaste vahendite ja õigusteta. Samal ajal rõhutasid nad, et võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate rangemate siduvate miinimumnõuete vastuvõtmisel tuleks arvesse võtta liikmesriikide õigustraditsioonide mitmekesisust ja austada nende institutsioonilist sõltumatust. Sellega seoses rõhutati järgmisi olulisi elemente. Kõigile võrdõigusasutustele ei tohiks kehtestada siduvat otsustusõigust (kohtulaadne funktsioon); selle asemel peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, kas anda võrdõigusasutustele siduv otsustusõigus, ja milline on parim viis nende tulemuslikkuse tagamiseks. Võrdõigusasutuste vastastikuse hindamise tsentraliseeritud akrediteerimissüsteemi ei tohiks praeguses etapis luua; selle asemel peaks komisjonipoolne korrapärane järelevalve näitajate loetelu alusel võimaldama hinnata, mil määral on algatuse eesmärgid saavutatud ja liikmesriigid täitnud algatuse nõuded. Selleks et tagada võrdõigusasutuste teenuste kättesaadavus kõigile võimalikele ohvritele, on oluline teatav paindlikkus seoses võrdõigusasutuste füüsilise kohalolekuga tervel liikmesriigi territooriumil (nt liikmesriikidel peaks olema vabadus korraldada sellist kohalolekut nii, nagu nad soovivad, näiteks kontorite püsiva võrgustiku, regulaarsete kohalike külastuste ( flying office ) või kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö kaudu). Liikmesriigid peaksid tagama, et võrdõigusasutustel on oma ülesannete täitmiseks asjakohased volitused, tingimused ja vahendid, kirjutamata ette, kuidas nad peaksid oma ülesandeid igal konkreetsel juhul täitma (nt neil oleks õigus osaleda kohtuvaidluses, kuid mitte kohustus seda teha). Kõiki neid aspekte on kaalutud ja kajastatud käesolevas ettepanekus. • Põhiõigused Käesoleva ettepaneku eesmärgid on kooskõlas hartaga, eelkõige selle artikliga 21, millega keelatakse igasugune diskrimineerimine soo, rassi, etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel, ning artikliga 23, milles on sätestatud, et „[n]aiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk“, ning kooskõlas eesmärgiga toetada harta kohaldamist. Artikliga 26 tunnustatakse puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane kaasamine ning osalemine avalikus elus. 4. MÕJU EELARVELE Algatus ei tekita Euroopa Komisjonile ega selle ametitele lisakulusid. Käesoleva direktiivi rakendamise järelevalve toetamiseks koguvad ja analüüsivad Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja EIGE asjakohaseid andmeid. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja EIGE praegused volitused juba hõlmavad seda liiki ülesandeid ning neid saab teostada lisavahenditeta. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi üle võtma 18 kuu jooksul pärast selle jõustumist ja teavitama komisjoni ülevõtmismeetmetest. Selleks et hinnata, kui tulemuslikult saavutatakse algatuse eesmärke, annavad liikmesriigid selle rakendamise kohta iga viie aasta järel aru ning komisjon võtab liikmesriikide edastatud teabe, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja EIGE kogutud andmete põhjal vastu rakendamisaruande vastavalt näitajate loetelule, mille komisjon töötab välja tihedas koostöös asjaomaste ametite ja Equinetiga. Komisjon kavatseb luua eksperdirühma, kes konsulteerib liikmesriikidega nende näitajate teemal. • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Artikkel 1 – Eesmärk, reguleerimisese ja -ala Selles sättes määratletakse direktiivi eesmärk, reguleerimisese ja kohaldamisala. Selles selgitatakse, et direktiiviga kehtestatud miinimumnõudeid kohaldatakse võrdõigusasutuste suhtes, mis kuuluvad direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL kohaldamisalasse. Artikkel 2 – Võrdõigusasutuste määramine Selle artikliga nähakse ette, et liikmesriigid määravad ühe või mitu võrdõigusasutust, et võidelda diskrimineerimise vastu direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL kohaldamisalas. See vastab nende direktiivide samaväärsele sättele. Isegi kui kõik liikmesriigid on praeguseks määranud võrdõigusasutused, tuleb uues direktiivis säilitada kohustus määrata ja luua vähemalt üks asutus, kuna kehtivad sätted jäetakse välja. Direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL sätted, millega täpsustatakse võrdõigusasutuste pädevus või ülesanded, jäetakse samuti välja. Need on lisatud käesolevasse direktiivi koos järgmiste uute pädevuste ja ülesannetega. Sõltumatus: artikkel 3 Diskrimineerimise ohvrite abistamine: artiklid 6–9 Arvamused ja soovitused: artiklid 8, 13 ja 14 Uuringud ja aruanded: artiklid 14 ja 15 Koostöö: artikkel 12 Artikkel 3 – Sõltumatus Sõltumatus on võrdõigusasutuste nõuetekohase toimimise ja nende ülesannete täitmise keskne element. Selle sättega kehtestatakse võrdõigusasutustele üldine sõltumatuse kohustus, kuna võrdõiguslikkuse direktiivide sätted kohustavad neid tegutsema sõltumatult üksnes oma pädevuse piires. Käesolevas sättes on loetletud erinõuded, mis aitavad sellele sõltumatusele kaasa ja/või tagavad selle. Need puudutavad võrdõigusasutuste õiguslikku struktuuri, vastutust, eelarvet, personali, organisatsioonilisi küsimusi ning nende töötajate ja juhtkonna suhtes kohaldatavaid norme, et tagada nende pädevus ja sõltumatus. Lisaks nõutakse selle sättega, et liikmesriigid tagaksid, et võrdõigusasutuste sisestruktuur kindlustab nende volituste ja pädevuse sõltumatu täitmise. Võrdõigusasutuste (sise)struktuur määrab kindlaks nende suutlikkuse teostada oma pädevust ja täita oma ülesandeid tulemuslikult. Näiteks otsuste tegemiseks või juhtumi kohta arvamuste esitamiseks on nõutav, et võrdõigusasutused tegutseksid erapooletult, samas kui ohvrite toetamine võib nõuda, et võrdõigusasutus asuks nende poolele. Mõni võrdõigusasutus on sellise suurema üksuse osa, mis tegutseb mitmes valdkonnas, näiteks riiklikud inimõiguste kaitse asutused või ombudsmanid. Sellistel juhtudel võib nende volituste vahel tekkida vahendite kasutamisel (eriti kui võrdõiguslikkuse valdkonna volitused on lisatud teistele volitustele) ja õiguste teostamisel konflikt. Näiteks on ombudsmanid tavaliselt kohustatud tegutsema erapooletult, mis ei sobi alati kokku ohvrite abistamisega, sealhulgas kohtutes. Neid pingeid on võimalik lahendada, kui asutuse jaoks võetakse vastu asjakohane struktuur, kus neid õigusi ja/või volitusi teostavad spetsiaalsed osakonnad või töötajad, st kehtestatakse struktuursed nn tulemüürid. Artikkel 4 – Vahendid Piisavad vahendid on võrdõigusasutuste tulemusliku toimimise ja nende ülesannete täitmise eeltingimus. Selle sättega kehtestatakse liikmesriikidele üldine kohustus anda võrdõigusasutustele piisavad vahendid kõigi nende ülesannete täitmiseks ja kogu oma pädevuse tulemuslikuks teostamiseks. Lisaks täpsustatakse selles asjaolud ja/või valdkonnad, mida liikmesriigid peavad rahaliste vahendite kindlaksmääramisel arvesse võtma: pädevuse laienemine või ülesannete lisandumine, vajadus eriteadmiste järele, et kasutada automaatseid süsteeme võimalike diskrimineerimisriskide maandamiseks, piisav reserv, et tulla toime tekkinud kohtukuludega, mida võib olla raske prognoosida, ning võrdõigusasutuse struktuur mitmes valdkonnas tegutseva asutuse osana. Artikkel 5 – Ennetus, edendamine ja teadlikkuse suurendamine Võitlus diskrimineerimise vastu algab vajalike meetmete võtmisega selle ennetamiseks. Kehtivates võrdõiguslikkuse direktiivides ette nähtud kaitsemehhanismid on põhimõtteliselt tagasiulatuvad (pärast diskrimineerimise asetleidmist), individualiseeritud ja ohvrikesksed. Direktiivid ei sisalda terviklikke ennetusmehhanisme ja ennetamine ei kuulunud sõnaselgelt algsete võrdõigusasutuste ülesannete hulka. Seoses võrdse kohtlemise edendamisega nimetati võrdõigusasutusi direktiivis 2000/43/EÜ kõigepealt „võrdset kohtlemist toetavateks organiteks“ ning seejärel hilisemates võrdõiguslikkust käsitlevates direktiivides „asutusteks, kelle ülesanne on analüüsida, jälgida ja toetada võrdset kohtlemist“. Seega oli nende roll võrdse kohtlemise edendamisel alati ilmne, kuid direktiivides ei ole seda kunagi sõnaselgelt sätestatud. See säte selgitab nüüd võrdõigusasutuste rolli võrdse kohtlemise edendamisel ja sellega tihedalt seotud diskrimineerimise ennetamisel. Käesoleva direktiivi eesmärk on luua need avaliku sektori asutustena, mis vastutavad avaliku ja erasektori asutuste teadmiste edendamise ning nende suutlikkuse suurendamise eest võrdse kohtlemisega seotud küsimustes, eesmärgiga vältida diskrimineerimise (korduvat) esinemist. Selle sätte eesmärk on ka tagada, et liikmesriigid võtaksid vastu strateegia, et tegeleda vähese teadlikkusega võrdõiguslikkusega seotud õigustest ja võrdõigusasutuste osutatavatest teenustest, võttes arvesse eri sihtrühmade eripära. Artikkel 6 – Ohvrite abistamine Selles sättes täpsustatakse, kuidas võrdõigusasutused peavad ohvrit pärast temalt kaebuse saamist abistama ning andma asjakohast ja sihipärast teavet õigusraamistiku, kättesaadavate õiguskaitsevahendite, võrdõigusasutuse osutatavate teenuste, kohaldatavate konfidentsiaalsusreeglite, isikuandmete kaitse ja psühholoogilise toe võimaluste kohta (isegi kui võrdõigusasutused ise ei vastuta sellise toetuse andmise eest). Võrdõigusasutused võivad koguda asjaomaste poolte vabatahtlikult esitatud teavet. Nad peavad andma kõigile kaebustele esialgse hinnangu ning teavitama kaebuse esitajat oma hinnangust ja järelmeetmetest, mida nad soovitavad. Olenevalt juhtumile antud hinnangust võivad nad valida ja soovitada kaebuse esitajale järelmeetmeid vastavalt artiklitele 7, 8 ja 9. Artikkel 7 – Vaidluse lahendamine kompromissiga Selles artiklis nõutakse, et liikmesriigid näeksid ette võimaluse vaidluste rahumeelseks lahendamiseks, mida juhib võrdõigusasutus ise või mõni muu olemasolev spetsiaalne üksus, kui kõik pooled on nõus sellises protsessis osalema. See jätab liikmesriikidele õiguse määrata kindlaks protsessi üksikasjad vastavalt siseriiklikule õigusele. Artikkel 8 – Arvamused ja otsused See säte võimaldab võrdõigusasutustel uurida võimalikke diskrimineerimise juhtumeid ja esitada kaebuse alusel või omal algatusel põhjendatud arvamus (mittesiduv) või otsus (siduv). Kui neil on juba piisavalt teavet, mille asjaomased pooled on vabatahtlikult esitanud, võivad nad esitada selliseid arvamusi/otsuseid ilma lisateavet nõudmata. Kõik pooled peaksid saama kasutada asjakohaseid nõuetekohase menetluse õigusi, sealhulgas õigust olla ära kuulatud. Seni oli võrdõigusasutustel pädevus anda soovitusi kõikides diskrimineerimisega seotud küsimustes. Käesolevas direktiivis on säilitatud mõiste „soovitus“, et viidata artiklite 13, 14 ja 15 kohastele poliitikasoovitustele. Mõned võrdõigusasutused kasutasid seda pädevust ka soovituste andmiseks üksikjuhtudel. Selleks et neid olukordi eristada, kasutatakse käesolevas direktiivis mõistet „arvamus“, et viidata võrdõigusasutuste pädevusele esitada üksikjuhtudel järeldused. Need arvamused ei ole õiguslikult siduvad. Mõnel võrdõigusasutusel on vastavalt siseriiklikele õigusnormidele õigus teha siduvaid otsuseid, kui liikmesriigid nii otsustavad. Kuigi käesoleva direktiivi eesmärk ei ole anda seda õigust kõigile võrdõigusasutustele kõigis liikmesriikides, käsitletakse selles olukordi, kus võrdõigusasutustel on siseriiklike õigusnormide kohaselt selline õigus, ning püütakse tagada siduvate otsuste täitmine. Kui diskrimineerimine on toimunud, on arvamuste ja otsuste esitamine vahend diskrimineerimise lõpetamiseks, aga ka võimalus ennetada sarnaseid olukordi. Vajaduse korral peavad võrdõigusasutused lisama oma arvamustesse ja otsustesse lisaks konkreetsetele meetmetele olukorra parandamiseks ka ennetavad meetmed. Arvamuste või otsuste rakendamise soodustamiseks ja järelmeetmete võtmiseks peavad liikmesriigid kehtestama asjakohased mehhanismid, et võtta arvamuste järelmeetmeid, näiteks kohustus anda tagasisidet, ning tagada otsuste täitmine. Artikkel 9 – Kohtuvaidlused Selle artikliga antakse võrdõigusasutustele kohtuvaidlustega seotud õigused, et tagada direktiivides 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine. Sätteid kohaldatakse ka võrdõigusasutuste suhtes, kui nad võitlevad direktiiviga (EL) 2019/1158 (milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu) reguleeritud diskrimineerimisega, kuna viimati nimetatud direktiivi artiklis 15 viidatakse direktiivi 2006/54/EÜ artiklile 20, mis asendatakse käesoleva ettepaneku sätetega. Kohtumenetlusega seotud õigused võimaldavad võrdõigusasutustel konkreetselt toetada ohvreid õiguskaitse saamisel, aga ka taotleda õigusnormide õiguslikku tõlgendamist ja sotsiaalseid muutusi strateegiliste kohtuvaidluste kaudu. Sellega seoses on eriti oluline võimalus tegutseda enda nimel, avalikes huvides, tuvastatud ohvri puudumisel ja mitme ohvri toetuseks või nimel. Võrdõigusasutuste võimalus esitada kohtutele suulisi või kirjalikke avaldusi (nt amicus curiae ) täiendab kasulikul viisil neid kohtuvaidlustega seotud õigusi, kuna see on võrdõigusasutuste jaoks vähem ressursimahukas, kuid võimaldab neil siiski esitada kohtutele oma eksperdiarvamuse. Selle sättega tagatakse ka, et võrdõigusasutuste õigus kohtus tegutseda järgib õiglase kohtumenetluse ja poolte võrdsuse põhimõtteid. Võrdõigusasutusel ei ole lubatud esitada menetluse käigus tõendeid, mida väidetav diskrimineerija või mis tahes kolmas isik oli õiguslikult kohustatud sama juhtumi varasemate uurimiste käigus esitama. See ei kehti juhul, kui võrdõigusasutus osaleb enda otsuse täitmise või kohtuliku läbivaatamise menetluses või tegutseb amicus curiae ’na. Artikkel 10 – Menetluslikud tagatised Artiklites 6–9 ette nähtud menetlused peavad olema seotud asjaomastele füüsilistele ja juriidilistele isikutele ettenähtud asjakohaste menetluslike tagatistega, mis puudutavad õigust kaitsele, konfidentsiaalsusele ja kohtulikule läbivaatamisele. Selliste tagatiste kindlaksmääramine vastavalt siseriiklikele normidele on liikmesriikide ülesanne. Artikkel 11 – Juurdepääs, kättesaadavus ja mõistlikud abinõud Selleks et pakkuda abi kõigile diskrimineerimise ohvritele, on oluline, et võrdõigusasutused oleksid kõigile takistusteta juurdepääsetavad ning et nad osutaksid kaebuse esitajatele tasuta teenuseid kogu liikmesriigi territooriumil, sealhulgas maapiirkondades ja äärealadel. See säte nõuab ka kõigi teenuste kättesaadavust ning mõistlike abinõude võtmist puuetega inimeste jaoks. Artikkel 12 – Koostöö Koostöö muude avalik-õiguslike ja eraõiguslike üksustega on hädavajalik, et edendada võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist, pakkuda teavet võrdõigusasutuste töö jaoks ja koordineerida nende tegevust teiste üksuste tegevusega. Artikkel 13 – Konsulteerimine Selle sätte eesmärk on tagada, et valitsus ja muud avalik-õiguslikud asutused konsulteeriksid võrdõigusasutustega korrapäraselt võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise küsimustega seotud avaliku poliitika osas tänu õigeaegsete ja läbipaistvate menetluste vastuvõtmisele. Samuti võimaldab see võrdõigusasutustel anda sellise avaliku poliitika kohta soovitusi, nagu on olnud võrdõigusasutuste pädevus alates nende loomisest ELi õiguse alusel. See säte aitab seega tugevdada nende rolli avaliku sektori ekspertidena võrdse kohtlemise küsimustes. Artikkel 14 – Andmete kogumine ja juurdepääs võrdõiguslikkust käsitlevatele andmetele Selles sättes nähakse ette võrdõigusasutuste i) kohustused koguda andmeid oma tegevuse kohta, ii) õigus viia läbi uuringuid, iii) õigus pääseda juurde teiste avalik-õiguslike või eraõiguslike üksuste kogutud statistikale ja seda töödelda ning iv) võimalus täita koordineerivat rolli võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumisel teiste avalik-õiguslike või eraõiguslike üksuste poolt. Võrdõigusasutused aitavad seega koguda võrdõiguslikkust käsitlevaid andmeid, mis on aluseks nende endi aruannetele, artiklis 16 osutatud komisjoni järelevalvearuandele ning üldsuse teadmistele võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise kohta liikmesriikides. Lisaks tagatakse selle sättega, et võrdõigusasutused saavad anda soovitusi võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumiseks liikmesriikides. Võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumine on ülioluline, et suurendada teadlikkust, köita inimeste tähelepanu, teha kindlaks diskrimineerimise mõõde, kajastada aja jooksul täheldatud suundumusi, tõendada diskrimineerimisjuhtumeid, hinnata võrdõiguslikkusalaste õigusaktide rakendamist, näidata vajadust rakendada positiivseid meetmeid ning anda panus tõenduspõhisesse poliitikakujundamisse. Artikkel 15– Aruanded ja strateegiline planeerimine Selle sätte eesmärk on tagada, et võrdõigusasutused kavandavad korrapäraselt oma tööd ning annavad aru oma tööst ning võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise olukorrast. Tehes kättesaadavaks andmed oma tegevuse, põhjuste ja valdkondade kaupa saadud kaebuste arvu ning liikmesriikides esineva diskrimineerimise kohta üldiselt, suurendavad võrdõigusasutused üldsuse teadlikkust diskrimineerimisest ja oma tööst. Need teadmised omakorda aitavad neil teha teadlikke otsuseid oma tulevase töökorralduse, järgmiste aastate prioriteetide ja vahendite parimal viisil eraldamise kohta. Artikkel 16 – Järelevalve Selle sätte kohaselt koostab komisjon ühiste näitajate loetelu, et jälgida asjaomase direktiivi rakendamist ja koostada kohaldamisaruanne. Näitajate koostamisel võib komisjon küsida nõu Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametilt ja EIGE-lt. Näitajate loetelu hõlmab võrdõigusasutuste vahendeid, sõltumatut toimimist, tegevust ja tulemuslikkust ning nende volituste, õiguste või struktuuri muudatusi. Liikmesriikide ja sidusrühmadega konsulteeritakse nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning arvesse võetakse Equineti väljatöötatud näitajaid. Selle artikliga kehtestatakse ka liikmesriikidele kohustus edastada komisjonile iga viie aasta järel direktiivi rakendamise kohta eespool nimetatud näitajate alusel kogu asjakohane teave, mis võimaldab komisjonil direktiivi rakendamise läbi vaadata ja koostada rakendamisaruande. Artikkel 17 – Miinimumnõuded See on standardne kaitse taseme säilitamise säte, mis on asjakohane liikmesriikide puhul, kes on kehtestanud või võivad soovida vastu võtta õigusaktid, millega nähakse ette direktiiviga tagatud kaitsetasemest kõrgem tase. Selles on sätestatud, et kui liikmesriigid rakendavad käesolevat direktiivi, ei tohiks nad muuta leebemaks tingimusi, mille nad on võrdõigusasutuste toimimiseks juba kehtestanud. Artikkel 18 – Isikuandmete töötlemine Kõiki isikuandmeid, mida võrdõigusasutused koguvad oma ülesannete täitmiseks, näiteks kaebuse menetlemisel, tuleks töödelda kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega . Selles artiklis täpsustatakse, et võrdõigusasutused võivad koguda isikuandmeid ainult juhul, kui see on vajalik käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks. Kui võrdõigusasutused peavad töötlema tundlikke isikuandmeid, et täita üht oma ülesannetest, tuleks võtta täiendavaid kaitsemeetmeid. Artikkel 19 – Võrdõigusasutusi käsitlevate kehtivate sätete väljajätmine Selle artikliga muudetakse direktiive 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL, et jätta välja võrdõigusasutusi käsitlevad kehtivad sätted, ning täpsustatakse, et kõiki viiteid väljajäetud sätetele tuleb käsitada viidetena käesolevale direktiivile. Artiklis 21 täpsustatakse käesoleva artikli jõustumise kuupäeva, tagamaks, et võrdõigusasutuste toimimises ei esineks lünki. Artikkel 20 – Ülevõtmine Selle artikliga kehtestatakse pikim ajavahemik, mille jooksul liikmesriigid peavad jõustama direktiivi riiklikus õiguses ja edastama asjaomased tekstid komisjonile. Asjaomase ajavahemiku pikkuseks on kehtestatud 18 kuud alates direktiivi jõustumisest. Artikkel 21 – Jõustumine See on standardsäte, mille kohaselt direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Samuti tagatakse sellega, et kehtivad võrdõigusasutusi käsitlevad sätted jäävad jõusse kuni uute sätete kohaldamiseni. Artikkel 22 – Adressaadid See on standardsäte, mille kohaselt on direktiiv adresseeritud liikmesriikidele. 2022/0400 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste valdkonnas tööhõive ja elukutse küsimustes ning millega jäetakse direktiivist 2006/54/EÜ välja artikkel 20 ja direktiivist 2010/41/EL artikkel 11 EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 157 lõiget 3, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust , võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust , võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust , toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatakse õigust võrdõiguslikkusele ja õigust mittediskrimineerimisele liidu põhiväärtustena ning liit on juba võtnud vastu mitu diskrimineerimiskeeldu käsitlevat direktiivi. (2) ELi toimimise lepingu artikli 157 lõike 3 kohaselt võtavad Euroopa Parlament ja nõukogu vastu meetmed, et tagada naiste ja meeste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte, sealhulgas võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamine tööhõive ja elukutse küsimustes. (3) Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada võrdõigusasutuste toimimise miinimumnõuded eesmärgiga parandada nende tulemuslikkust ja tagada nende sõltumatus, et tugevdada direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist. (4) Direktiiviga 2006/54/EÜ keelatakse sooline diskrimineerimine töö saamise ja kutsealale pääsemise, sealhulgas edutamise, kutseõppe, töötingimuste, sealhulgas töötasu, ja kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemide valdkonnas. (5) Direktiiviga 2010/41/EL keelatakse füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste diskrimineerimine. (6) Direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL kohaselt peavad liikmesriigid määrama asutuse või asutused, mille ülesanne on edendada võrdset kohtlemist, sealhulgas analüüsida, jälgida ja toetada kõikide isikute võrdset kohtlemist nii, et neid ei diskrimineeritaks nende direktiividega reguleeritud põhjustel (edaspidi „võrdõigusasutused“). Neis nõutakse, et liikmesriigid tagaksid, et nende asutuste pädevusse kuulub diskrimineerimise ohvritele sõltumatu abi osutamine, diskrimineerimist käsitlevate sõltumatute uuringute korraldamine ning sõltumatute aruannete avaldamine ja soovituste esitamine diskrimineerimise küsimustes. Samuti peavad liikmesriigid tagama, et nende asutuste ülesannete hulka kuulub teabevahetus vastavate Euroopa asutustega, näiteks Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga. (7) Võrdõigusasutuste määramine on ette nähtud ka nõukogu direktiiviga 2000/43/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/113/EL . (8) Kõik liikmesriigid on loonud võrdõigusasutused vastavalt direktiividele 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL. Loodud on võrdõigusasutuste mitmekesine süsteem ja välja on töötatud head tavad. Paljudel võrdõigusasutustel on siiski probleeme, eelkõige seoses oma ülesannete täitmiseks vajalike vahendite, sõltumatuse ja õigustega . (9) Direktiivid 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL jätavad liikmesriikidele võrdõigusasutuste struktuuri ja toimimise osas ulatusliku kaalutlusõiguse. Seetõttu erinevad liikmesriikides loodud võrdõigusasutused oluliselt nii oma volituste, pädevuse, struktuuri, vahendite kui ka toimimise poolest. See omakorda tähendab, et kaitse diskrimineerimise eest on liikmesriigiti erinev. (10) Tagamaks, et võrdõigusasutused saaksid aidata tulemuslikult kaasa direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL täitmise tagamisele, edendades võrdset kohtlemist, ennetades diskrimineerimist ning pakkudes õiguskaitse kättesaadavuse tagamisel kogu liidus abi kõigile diskrimineeritud üksikisikutele ja rühmadele, on vaja võtta vastu nende asutuste toimimise siduvad miinimumnõuded. Uued nõuded peaksid tuginema komisjoni soovituse 2018/951 kohaldamisel saadud kogemustele ning aluseks tuleks võtta selle teatavad sätted ja kehtestada vajaduse korral uued normid. Need peaksid põhinema ka muudel asjakohastel vahenditel, näiteks rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni vastuvõetud üldisel poliitilisel soovitusel nr 2, milles käsitletakse võrdõigusasutusi, ning ÜRO vastuvõetud Pariisi põhimõtetel, mida kohaldatakse riiklike inimõiguste kaitse institutsioonide suhtes. (11) Võrdõigusasutuste toimimise samad miinimumnõuded nõukogu direktiividega 79/7/EMÜ , 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ ja 2004/113/EÜ reguleeritud küsimustes on sätestatud direktiivis (EL).../... [ võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta isikute võrdse kohtlemise valdkonnas sõltumata isiku rassilisest või etnilisest päritolust, isikute võrdse kohtlemise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sõltumata isiku usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, naiste ja meeste võrdse kohtlemise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas ning seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning millega jäetakse direktiivist 2000/43/EÜ välja artikkel 13 ja direktiivist 2004/113/EÜ artikkel 12 ] . (12) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada võrdõigusasutuste tegevuse suhtes direktiividega 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL reguleeritud küsimustes. Nõuded peaksid puudutama üksnes võrdõigusasutuste toimimist ega tohiks laiendada asjaomaste direktiivide materiaalset või isikulist kohaldamisala. (13) Käesolevat direktiivi kohaldatakse võrdõigusasutuste suhtes, kui nad võitlevad direktiiviga (EL) 2019/1158 (milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu) reguleeritud diskrimineerimisega, kuna viimati nimetatud direktiivi artiklis 15 viidatakse direktiivi 2006/54/EÜ artiklile 20, mis asendatakse käesoleva direktiivi sätetega. (14) Kavandatavat direktiivi, millega tugevdatakse meeste ja naiste võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamist tasustamise läbipaistvuse ja täitmise tagamise mehhanismide kaudu, tuleks pidada erinormiks direktiivi 2006/54/EÜ täitmise tagamise sätete suhtes, mis asendatakse käesoleva direktiiviga. Kõik rangemad miinimumnõuded, mis kehtestatakse võrdõigusasutustele töötasusid käsitleva tulevase direktiiviga võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise küsimustes, sealhulgas tasustamise läbipaistvuse kohta, peaksid olema käesolevas direktiivis sätestatud nõuete suhtes ülimuslikud. (15) Võrdse kohtlemise edendamisel, diskrimineerimise ennetamisel ja diskrimineerimise ohvrite abistamisel peaksid võrdõigusasutused pöörama erilist tähelepanu diskrimineerimisele mitmel direktiividega 79/7/EMÜ, 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ, 2004/113/EÜ, 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL kaitstud põhjusel. (16) Võrdõigusasutused saavad täita oma rolli tulemuslikult ainult siis, kui nad saavad tegutseda täiesti sõltumatult ja ilma välise mõjuta. Selleks peaksid liikmesriigid võtma arvesse mitmeid kriteeriume, mis aitavad kaasa võrdõigusasutuste sõltumatusele. Võrdõigusasutusi ei tohiks luua osana ministeeriumist või asutusest, mis saab juhiseid otse valitsuselt. Iga töötaja või juhtival ametikohal olev isik – näiteks võrdõigusasutuse juhatuse liikmena, võrdõigusasutuse juhina, asetäitjana või ajutise liikmena – peaks olema sõltumatu, tal peaks olema oma ametikoha jaoks vajalik kvalifikatsioon ja ta peaks olema valitud läbipaistva menetluse teel. Võrdõigusasutused peaksid saama hallata oma eelarvet ja vahendeid, sealhulgas valides ja juhtides oma töötajaid, ning seada oma prioriteedid. (17) Selleks et võrdõigusasutused saaksid teostada kogu oma pädevust ja täita kõiki oma ülesandeid, peaksid liikmesriigid tagama, et võrdõigusasutuste sisestruktuur võimaldab neil kasutada oma mitmesuguseid pädevusi sõltumatult. Erilist tähelepanu tuleks pöörata olukordadele, kus asutused peavad olema erapooletud ja pakkuma ohvritele tuge. See on eriti asjakohane juhul, kui võrdõigusasutusel on erapooletust nõudev siduv otsustusõigus või kui ta on sellise mitmes valdkonnas tegutseva asutuse osa, kus teises valdkonnas tegutsemine nõuab erapooletust. Sisestruktuur, mis tagab asjaomaste pädevuste ja ülesannete range lahususe, peaks kindlustama, et võrdõigusasutus saab neid tulemuslikult teostada. (18) Asjakohaste vahendite puudumine on peamine probleem, mis takistab võrdõigusasutustel oma ülesandeid nõuetekohaselt täita. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et võrdõigusasutused saavad piisavalt rahastust, saavad värvata kvalifitseeritud töötajaid ning et neil on asjakohased ruumid ja taristu, et täita kõiki oma ülesandeid tulemuslikult, mõistliku aja jooksul ja siseriiklikus õiguses ettenähtud tähtaegade jooksul. Nende eelarveeraldised peaksid olema stabiilsed, välja arvatud pädevuse suurenemise korral, kavandatud mitmeks aastaks ning võimaldama neil katta kulusid, mida võib olla raske ette näha, näiteks kohtuvaidlustega seotud kulud. Et tagada võrdõigusasutustele piisavad vahendid, ei tohiks nende eelarvekärped olla oluliselt suuremad kui muude avaliku sektori asutuste keskmised eelarvekärped; samuti peaks nende iga-aastane kasv olema seotud vähemalt teiste üksuste rahastamise keskmise kasvuga. Kui võrdõigusasutuste ülesandeid ja volitusi laiendatakse, tuleks vahendeid proportsionaalselt suurendada. (19) Automatiseeritud süsteemid, sealhulgas tehisintellekt, on kasulik vahend diskrimineerimismustrite kindlakstegemiseks, kuid ka algoritmiline diskrimineerimine on oht. Seepärast peaks võrdõigusasutustel olema juurdepääs kvalifitseeritud töötajatele või teenistustele, kes ühelt poolt saavad kasutada automatiseeritud süsteeme oma töös ja teiselt poolt hinnata nende vastavust mittediskrimineerimise eeskirjadele. Erilist tähelepanu tuleks pöörata võrdõigusasutuste varustamisele asjakohaste digiressurssidega kas otse või alltöövõtu korras. (20) Võrdõigusasutustel on koos teiste osalejatega diskrimineerimise ennetamisel ja võrdõiguslikkuse edendamisel oluline roll. Selleks et tegeleda diskrimineerimise struktuuriliste aspektidega ja aidata kaasa sotsiaalsetele muutustele, peaksid nad edendama võrdõiguslikkusega seotud kohustusi, häid tavasid, positiivseid meetmeid ja võrdõiguslikkuse peavoolustamist avaliku ja erasektori üksustes ning pakkuma neile asjakohast koolitust, teavet, nõustamist, suuniseid ja tuge. Nad peaksid suhtlema avaliku ja erasektori üksuste ja diskrimineerimisohus rühmadega ning osalema avalikus arutelus, et võidelda stereotüüpide vastu ning suurendada teadlikkust mitmekesisusest ja selle eelistest, sest mitmekesisus on liidu võrdõiguslikkuse strateegiate tugisammas. (21) Lisaks ennetamisele on võrdõigusasutuste keskne ülesanne pakkuda diskrimineerimise ohvritele abi. See abi peaks alati hõlmama kaebuse esitajatele põhiteabe andmist ja nende kaebuse esialgset hindamist, mis põhineb pooltelt vabatahtlikult kogutud esialgsel teabel. Liikmesriigid peaksid vastutama selle eest, et määrata kindlaks kord, mille alusel võrdõigusasutus sellise hinnangu annab, näiteks protsessi ajakava või menetluslikud tagatised korduvate või kuritahtlike kaebuste vastu. (22) Tagamaks, et kõik ohvrid saavad kaebuse esitada, peaks olema võimalik esitada kaebusi mitmel viisil. Liikmesriigid peaksid pöörama nõuetekohast tähelepanu ka komisjoni soovitusele 2018/951, mille kohaselt peaks olema võimalik esitada kaebusi keeles, mille valib kaebuse esitaja ja mis on üldkasutatav liikmesriigis, kus asub võrdõigusasutus. Selleks et tegeleda teatamata jätmise ühe põhjusega, nimelt hirmuga survestamise ees, ning ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2019/1937 (liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta) kohaldamist, tuleks tunnistajatele ja rikkumisest teatajatele ning võimaluse korral kaebuse esitajatele pakkuda konfidentsiaalsust. (23) Selleks et võimaldada vaidluste kiiret, taskukohast ja kohtuvälist lahendamist, peaksid liikmesriigid nägema pooltele ette võimaluse leida oma vaidlusele võrdõigusasutuse või mõne muu olemasoleva spetsiaalse asutuse kaudu kohtuväline lahendus. Nad peaksid määrama kindlaks korra vaidluse lahendamiseks kompromissiga vastavalt siseriiklikule õigusele. (24) Kui võrdõigusasutused kahtlustavad direktiivis 2006/54/EÜ või 2010/41/EL sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikku rikkumist, peaks neil olema võimalik kaebuse alusel või omal algatusel meetmeid võtta. (25) Tõendid on määrava tähtsusega, et teha kindlaks, kas diskrimineerimine on aset leidnud, ja need on sageli väidetava diskrimineerija käes. Seepärast peaks võrdõigusasutustel olema võimalik pääseda juurde teabele, mis on vajalik diskrimineerimise tuvastamiseks, ja teha koostööd asjaomaste avalike teenistustega, nagu töö- või haridusinspektsioonid. Liikmesriigid peaksid kehtestama selle pädevuse teostamiseks asjakohase raamistiku kooskõlas siseriiklike õigusnormide ja menetlustega. (26) Võrdõigusasutused peaksid kas vabatahtlikult või uurimise käigus kogutud tõendite põhjal esitama kaebuse esitajale ja väidetavale diskrimineerijale oma hinnangu. Liikmesriigid peaksid määrama kindlaks, millise õigusjõuga on selline hinnang, mis võib olla mittesiduv arvamus või siduv ja täidetav otsus. Mõlemas tuleks esitada hindamise põhjused ja vajaduse korral meetmed tuvastatud rikkumise heastamiseks ja edasiste juhtumite ärahoidmiseks. Võrdõigusasutuste töö tulemuslikkuse tagamiseks peaksid liikmesriigid võtma asjakohaseid meetmeid arvamuste järelmeetmete võtmiseks ja otsuste täitmiseks. (27) Võrdõigusasutustel peaks oma töö ja võrdõiguslikkust käsitleva õiguse edendamiseks olema võimalik avaldada oma arvamuste ja otsuste kokkuvõte ilma isikuandmeid avaldamata. (28) Võrdõigusasutustel peaks olema õigus osaleda kohtumenetlustes tsiviil- või haldusõiguse küsimustes, et aidata kaasa direktiivides 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisele. Kuigi nende kohtumenetluste suhtes tuleks kohaldada siseriiklikku menetlusõigust, sealhulgas siseriiklikke õigusnorme hagide vastuvõetavuse kohta, ei saa selliseid norme ja eelkõige õigustatud huvi tingimust kohaldada viisil, mis kahjustab võrdõigusasutuste tegutsemisõiguse tulemuslikkust. Käesoleva direktiiviga võrdõigusasutustele antud uurimis- ja otsustusõigus ning kohtumenetluses osalemise õigus hõlbustavad direktiivide 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ ja 2004/113/EÜ tõendamiskoormist ja õiguste kaitset käsitlevate kehtivate sätete praktilist rakendamist. Käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel on võrdõigusasutustel võimalik esitada asjaolud, „mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine“, täites seega direktiivi 2000/43/EÜ artiklis 8, direktiivi 2000/78/EÜ artiklis 10 ja direktiivi 2004/113/EÜ artiklis 9 sätestatud tingimusi. Seetõttu hõlbustab nende toetus ohvrite juurdepääsu õiguskaitsele. (29) Kaebeõigus võimaldab võrdõigusasutustel tegutseda ohvrite nimel või nende toetuseks, võimaldades neile juurdepääsu õigusemõistmisele tingimustes, kus menetluslikud ja rahalised takistused või ohvristamise hirm neid sageli heidutavad. Kaebeõigus võimaldab võrdõigusasutustel valida ka strateegiliselt juhtumid, millega nad otsustavad siseriikliku kohtu poole pöörduda, ning aidata kaasa võrdset kohtlemist käsitlevate õigusaktide nõuetekohasele tõlgendamisele ja kohaldamisele. (30) Mõne diskrimineerimisjuhtumiga on raske võidelda, kuna puudub kaebuse esitaja, kes juhtumiga ise tegeleks. Oma otsuses kohtuasjas C-54/07 (Feryn), mille esitas võrdõigusasutus enda nimel, kinnitas Euroopa Kohus, et diskrimineerimist on võimalik kindlaks teha ka tuvastatud ohvri puudumise korral. Seepärast on oluline, et võrdõigusasutused saaksid tegutseda enda nimel, et kaitsta avalikke huve. (31) Võrdõigusasutustel peaks olema võimalik esitada kohtutele suulisi või kirjalikke avaldusi, nt amicus curiae , mis on lihtsam viis pakkuda kohtuasjas toetust oma eksperdiarvamusega. (32) Võrdõigusasutuste õigus kohtus tegutseda peab järgima õiglase kohtumenetluse ja poolte võrdsuse põhimõtet. Seetõttu ei tohiks võrdõigusasutustel olla lubatud esitada kohtumenetluses tõendeid, mis on saadud sama juhtumi varasemate uurimiste käigus ning mille väidetav diskrimineerija või mis tahes kolmas isik oli õiguslikult kohustatud esitama, välja arvatud juhul, kui võrdõigusasutus tegutseb enda otsuse täitmise või kohtuliku läbivaatamise menetluses poolena või toimib amicus curiae ’na. (33) Selleks et austada üksikisikute õigusi, peaksid liikmesriigid kehtestama võrdõigusasutuste õigustele asjakohased menetluslikud tagatised, tagades, et nõuetekohaselt on kaitstud sellised kesksed põhimõtted nagu õigus kaitsele, õigus kohtulikule läbivaatamisele ja õigus konfidentsiaalsusele. (34) Sätted, milles käsitletakse võrdõigusasutuste õigust osaleda kohtumenetluses, ei muuda ohvrite ning ohvrite õigusi kaitsvate ühingute, organisatsioonide või muude juriidiliste isikute (kellel on kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega õigustatud huvi tagada direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL järgimine) õigusi, nagu need on sätestatud kõnealustes direktiivides. (35) Võrdõigusasutuste töö tulemuslikkus sõltub ka sellest, kas diskrimineerimisohus olevatele rühmadele antakse täielik juurdepääs nende teenustele. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud uuringu raames teatas 71 % etniliste või sisserändajate vähemusrühmade liikmetest, et nad ei ole teadlikud ühestki organisatsioonist, mis pakub diskrimineerimise ohvritele tuge või nõu. Selle juurdepääsu toetamise põhimeetmena peavad liikmesriigid tagama, et inimesed teaksid oma õigusi ning oleksid teadlikud võrdõigusasutuste olemasolust ja pakutavatest teenustest. See on eriti oluline ebasoodsas olukorras olevate rühmade ja rühmade puhul, kelle juurdepääsu sellele teabele võib takistada näiteks nende majanduslik seisund, puue, kirjaoskuse tase või veebipõhistele vahenditele juurdepääsu puudumine. (36) Kõigile tuleks tagada võrdsel alusel juurdepääs võrdõigusasutuste teenustele ja väljaannetele. Selleks tuleks kindlaks teha ja kõrvaldada võimalikud võrdõigusasutuste teenustele juurdepääsu takistavad tegurid. Teenused peaksid olema kaebuse esitajatele tasuta. Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et võrdõigusasutuste teenused on kõigile potentsiaalsetele ohvritele kättesaadavad kogu nende territooriumil, näiteks kohalike büroode, sealhulgas mobiilsete büroode loomise, kohalike kampaaniate korraldamise või kohalike delegaatide või kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö kaudu. (37) Liit ja kõik liikmesriigid on ühinenud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mis sisaldab kohustust keelata diskrimineerimine puude alusel ning tagada puuetega inimestele võrdne ja tulemuslik õiguskaitse diskrimineerimise eest mis tahes alusel. Käesolevat direktiivi tuleks tõlgendada kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Selleks et tagada puuetega inimestele võrdne ja tulemuslik õiguskaitse ning kõigi võrdõigusasutuste teenuste ja tegevuste kättesaadavus, on vaja tagada juurdepääsetavus kooskõlas direktiivis (EL) 2019/882 sätestatud nõuetega ja mõistlikud abinõud. Võrdõigusasutused peaksid tagama füüsilise ja digitaalse juurdepääsetavuse, ennetades tõkkeid, millega puuetega inimesed võivad teenustele ja teabele juurdepääsul kokku puutuda, ja kõrvaldades need, ning pakkuma mõistlikke abinõusid, tehes vajaduse korral konkreetsel juhul vajalikke ja asjakohaseid muudatusi ja kohandusi . (38) Vastastikuse õppimise, sidususe ja järjepidevuse seisukohast on väga oluline võimaldada võrdõigusasutustel pikaajaliselt korrapäraselt koordineerida ja teha koostööd eri tasanditel ning see võib laiendada nende töö ulatust ja mõju. Võrdõigusasutused peaksid tegema koostööd eelkõige sama liikmesriigi ja teiste liikmesriikide muude võrdõigusasutustega, sealhulgas Euroopa Liidu riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste võrgustiku (Equinet) raames, ning kohaliku, piirkondliku, riikliku, liidu ja rahvusvahelise tasandi avaliku ja erasektori üksustega, nagu kodanikuühiskonna organisatsioonid, andmekaitseasutused, ametiühingud, töö- ja haridusinspektsioonid, õiguskaitseasutused, riigi tasandil inimõiguste kaitse eest vastutavad ametid, liidu vahendeid haldavad asutused, romade riiklikud kontaktpunktid, tarbijaasutused ning riiklikud sõltumatud mehhanismid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni edendamiseks, kaitsmiseks ja järelevalveks. Sellise koostöö hulka ei tohiks kuuluda isikuandmete (st võrdõiguslikkust käsitlevad andmed sellisel kujul, et üksikisikuid on võimalik tuvastada) vahetamine. (39) Võrdõigusasutused ei saa täita täiel määral oma rolli võrdse kohtlemise ekspertidena, kui nendega ei konsulteerita direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevate õiguste ja kohustustega seotud küsimustes piisavalt varakult. Seepärast peaksid liikmesriigid kehtestama läbipaistvad menetlused, et tagada õigeaegne konsulteerimine. Samuti peaksid need võimaldama võrdõigusasutustel anda soovitusi ja need avaldada. (40) Võrdõiguslikkust käsitlevad andmed on väga olulised, et suurendada teadlikkust, köita inimeste tähelepanu, teha kindlaks diskrimineerimise mõõde, kajastada aja jooksul täheldatud suundumusi, tõendada diskrimineerimisjuhtumist, hinnata võrdõiguslikkusalaste õigusaktide rakendamist, näidata vajadust võtta positiivseid meetmeid, anda panus tõenduspõhisesse poliitikakujundamisse . Võrdõigusasutustel on oma roll nende eesmärkide jaoks asjakohaste võrdõiguslikkust käsitlevate andmete väljatöötamises, näiteks korraldades korrapäraseid ümarlaudu, kus osalevad kõik asjaomased üksused. Samuti peaksid nad koguma ja analüüsima andmeid oma tegevuse kohta või korraldama uuringuid ning neil peaks olema võimalus saada ja kasutada statistilist teavet, mille on kogunud teised avalik-õiguslikud või eraõiguslikud üksused, nagu riiklikud statistikaametid, kohtud, töö- ja haridusinspektsioonid, ametiühingud või kodanikuühiskonna organisatsioonid, kui see teave puudutab küsimusi, mis on neile usaldatud direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL alusel. Asjaomane statistiline teave ei tohiks sisaldada isikuandmeid. (41) Lisaks oma tegevuse aastaaruande avaldamisele peaksid võrdõigusasutused avaldama korrapäraselt aruande, milles antakse üldine hinnang liikmesriikides nende tegevusvaldkonnas toimuvale diskrimineerimisele. Aruanne peaks andma teavet avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele üksustele ning olema suuniseks võrdõigusasutuste tulevikuprioriteetide kindlaksmääramisel. Aruanded ei tohiks sisaldada isikuandmeid. (42) Võrdõigusasutused peaksid võtma vastu mitmeaastase programmi, et määrata kindlaks oma tulevikuvisioon ja organisatsiooni eesmärgid. See peaks võimaldama neil tagada aja jooksul oma erinevate töösuundade sidususe ja tegeleda pikaajalise tegevuskava raames nende tegevusvaldkonda kuuluvate süsteemsete diskrimineerimisprobleemidega. (43) Selleks et hinnata käesoleva direktiivi tulemuslikkust, on vaja kehtestada mehhanism selle kohaldamise jälgimiseks ning lisaks nõuete täitmise järelevalvele hinnata ka selle praktilist mõju. Asjaomase järelevalve ja kohaldamisaruande korrapärase koostamise eest peaks vastutama komisjon. Selleks et tagada ühetaolised tingimused, et täita artikli 16 lõike 2 kohast liikmesriikide aruandluskohustust käesoleva direktiivi praktilise mõju kohta, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et koostada loetelu asjakohastest näitajatest, mille alusel tuleks andmeid koguda. Järelevalve ei tohiks hõlmata isikuandmete töötlemist. (44) Käesolevas direktiivis sätestatakse miinimumnõuded, võimaldades liikmesriikidel kehtestada soodsamaid sätteid või need säilitada. Käesoleva direktiivi rakendamisega ei või põhjendada liikmesriigis valitseva olukorra halvenemist. (45) Käesolev direktiiv tugineb direktiivides 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL sätestatud normidele, kehtestades võrdõigusasutuste toimimisele rangemad nõuded. Seepärast tuleks direktiivi 2006/54/EÜ artiklist 20 ja direktiivi 2010/41/EL artiklist 11 jätta välja võrdõigusasutusi käsitlevad varasemad sätted. (46) Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada võrdõigusasutuste toimimine vastavalt miinimumnõuetele eesmärgiga parandada nende tulemuslikkust ja kindlustada nende sõltumatus, et tugevdada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist. Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seepärast tuleks need saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Asjaomases artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale, piirdudes miinimumnõuete kehtestamisega. (47) Võrdõigusasutused peaksid käesoleva direktiivi alusel töötlema isikuandmeid täielikus kooskõlas määrusega (EL) 2016/679. Liikmesriigid peaksid tagama, et võrdõigusasutuste ülesanded on õigusnormides selgelt sätestatud kooskõlas määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punktiga e koostoimes asjaomase määruse artikli 6 lõigetega 2 ja 3. Võrdõigusasutused peaksid töötlema isikuandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik, et täita oma käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid, mille eesmärk on tagada direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevate põhiõiguste ja kohustuste kasutamine. Üksikisikuid, kelle isikuandmeid töödeldakse, tuleks teavitada nende õigustest andmesubjektina, sealhulgas õiguskaitsevahenditest, mis on neile liikmesriigis kättesaadavad. (48) Kui võrdõigusasutuste ülesannete täitmiseks on vaja töödelda isikuandmete eriliike, nimelt andmeid rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude või seksuaalse sättumuse kohta, peaksid liikmesriigid ka tagama, et siseriiklikus õiguses austatakse andmekaitseõiguse olemust ning nähakse ette sobivad ja konkreetsed meetmed põhiõiguste ja andmesubjekti huvide kaitsmiseks kooskõlas määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõike 2 punktiga g. Selliste kaitsemeetmete hulka peaksid kuuluma näiteks sise-eeskirjad ja abinõud, et tagada võimalikult väheste andmete kogumine, sealhulgas võimaluse korral isikuandmete anonüümimise kaudu; rakendada isikuandmete pseudonüümimist ja krüpteerimist; takistada volitamata juurdepääsu isikuandmetele ja nende edastamist ning tagada, et isikuandmeid ei töödelda kauem, kui on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, milleks neid töödeldakse. (49) Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas määruse (EL) 2018/1725 artikli 42 lõikega 1 ning ta esitas arvamuse [kuupäev], ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: Artikkel 1 Eesmärk, reguleerimisese ja kohaldamisala 1. Käesolevas direktiivis sätestatakse võrdõigusasutuste toimimise miinimumnõuded eesmärgiga parandada nende tulemuslikkust ja tagada nende sõltumatus, et tugevdada direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist. 2. Käesoleva direktiiviga liikmesriikidele pandud kohustused ja võrdõigusasutuste ülesanded hõlmavad direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevaid õigusi ja kohustusi. Artikkel 2 Võrdõigusasutuste määramine Liikmesriigid määravad ühe või mitu asutust (edaspidi „võrdõigusasutused“), kes teostavad käesolevas direktiivis sätestatud pädevust. Võrdõigusasutus võib moodustada sellise ameti osa, mille ülesanne on tegeleda riigisisesel tasandil inimõiguste või üksikisiku õiguste kaitsega. Artikkel 3 Sõltumatus 1. Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et võrdõigusasutused on oma ülesannete täitmisel ja pädevuse teostamisel sõltumatud ning vabad välisest mõjust, eelkõige oma õigusliku struktuuri, vastutuse, eelarve, personali ja organisatsioonilistes küsimustes. 2. Liikmesriigid näevad ette läbipaistvad normid ja kaitsemeetmed võrdõigusasutuste töötajate, eelkõige juhtival ametikohal olevate isikute valimise, ametisse nimetamise, ametist vabastamise ja võimaliku huvide konflikti kohta, et tagada nende pädevus ja sõltumatus. 3. Liikmesriigid tagavad, et eelkõige võrdõigusasutuste sisestruktuuris on kehtestatud asjakohased kaitsemeetmed, et kindlustada nende pädevuste sõltumatu teostamine, eeskätt siis, kui mõned pädevused eeldavad erapooletust ja teised pädevused on suunatud ohvrite toetamisele. 4. Liikmesriigid tagavad, et mitmes valdkonnas tegutsevate asutuste sisestruktuuris on kehtestatud asjakohased kaitsemeetmed, et kindlustada asutuse volituste sõltumatu täitmine võrdõiguslikkuse valdkonnas. Artikkel 4 Vahendid 1. Liikmesriigid tagavad, et igale võrdõigusasutusele antakse personal ning tehnilised ja rahalised vahendid, mis on vajalikud kõigi tema ülesannete täitmiseks ja kõigi tema pädevuste tulemuslikuks teostamiseks kõikide põhjuste puhul ja kõigis valdkondades, mida reguleeritakse direktiividega 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL, sealhulgas pädevuse laienemise, kaebuste arvu suurenemise, kohtukulude tekkimise ja automatiseeritud süsteemide kasutamise korral. 2. Kui võrdõigusasutus on mitmes valdkonnas tegutseva asutuse osa, kohaldatakse lõiget 1 konkreetselt võrdõiguslikkuse valdkonna volituste ning selle tugitöötajate ja -süsteemide suhtes. Artikkel 5 Ennetamine, edendamine ja teadlikkuse suurendamine Liikmesriigid (a) võtavad vastu strateegia, et suurendada kogu oma territooriumil elanikkonna teadlikkust direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevatest õigustest ning võrdõigusasutustest ja nende teenustest, pöörates erilist tähelepanu diskrimineerimisohus olevatele isikutele ja rühmadele; (b) tagavad, et võrdõigusasutused tegelevad diskrimineerimise ennetamise ja võrdse kohtlemise edendamisega ning võtavad vastu strateegia, milles määratakse kindlaks, kuidas nad osalevad avalikus arutelus, suhtlevad diskrimineerimisohus olevate isikute ja rühmadega, pakuvad koolitust ja suuniseid ning edendavad võrdõiguslikkusega seotud kohustusi, võrdõiguslikkuse peavoolustamist ja positiivseid meetmeid avaliku ja erasektori üksuste seas. Seejuures võtavad liikmesriigid ja võrdõigusasutused arvesse iga sihtrühma jaoks kõige asjakohasemaid teavitusvahendeid ja -viise. Nad keskenduvad eelkõige ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, kelle juurdepääsu teabele võib takistada näiteks nende majanduslik seisund, vanus, puue, kirjaoskuse tase, kodakondsus, elanikustaatus või veebipõhistele vahenditele juurdepääsu puudumine. Artikkel 6 Ohvrite abistamine 1. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused on võimelised pakkuma ohvritele abi, nagu on sätestatud lõigetes 2–4. 2. Võrdõigusasutustel peab olema võimalik võtta vastu kaebusi diskrimineerimise kohta nii suuliselt, kirjalikult kui ka veebis. 3. Võrdõigusasutused abistavad ohvreid ning teavitavad neid kõigepealt õigusraamistikust, mille hulka kuulub nõustamine vastavalt ohvri konkreetsele olukorrale, võrdõigusasutuste pakutavatest teenustest ja seonduvatest menetluslikest aspektidest, samuti kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest, sealhulgas võimalusest pöörduda kohtusse. Võrdõigusasutused teavitavad ohvreid ka kohaldatavatest konfidentsiaalsusreeglitest, isikuandmete kaitsest ning võimalustest saada psühholoogilist või muud liiki asjakohast tuge teistelt asutustelt või organisatsioonidelt. 4. Võrdõigusasutused annavad kaebuse kohta esialgse hinnangu, mis põhineb asjaomaste poolte vabatahtlikult esitatud teabel. Liikmesriigid määravad kindlaks täpse korra, mille alusel võrdõigusasutus esialgse hinnangu annab. Võrdõigusasutused teavitavad kaebuse esitajaid oma esialgsest hinnangust ja sellest, kas kaebuse menetlemine lõpetatakse või kas on alust seda edasi menetleda, sealhulgas artiklites 7, 8 ja 9 sätestatud menetluste kaudu. Artikkel 7 Vaidluse lahendamine kompromissiga Võrdõigusasutused võivad pakkuda pooltele võimalust lahendada vaidlus kompromissiga. See protsess toimub poolte nõusolekul ja seda võib juhtida võrdõigusasutus ise või mõni teine olemasolev spetsiaalne üksus, kellele võrdõigusasutus võib esitada tähelepanekuid. Selles protsessis osalemine ei takista pooltel kasutamast oma õigust pöörduda kohtusse. Artikkel 8 Arvamused ja otsused 1. Liikmesriigid tagavad, et kui võrdõigusasutused leiavad kaebuse põhjal või omal algatusel, et direktiivis 2006/54/EÜ või 2010/41/EL sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet võib olla rikutud, on neil asutustel õigus juhtumit põhjalikumalt uurida. 2. Liikmesriigid kehtestavad raamistiku, mis võimaldab võrdõigusasutustel teavet koguda. Eelkõige antakse selle raamistikuga võrdõigusasutustele tegelik õigus pääseda juurde teabele, mis on vajalik diskrimineerimise tuvastamiseks. Samuti nähakse sellega ette asjakohased mehhanismid, et võrdõigusasutused saaksid sel eesmärgil asjaomaste avaliku sektori asutustega koostööd teha. 3. Lisaks võivad liikmesriigid sätestada, et väidetav diskrimineerija ja mis tahes kolmas isik on õiguslikult kohustatud esitama teabe ja dokumendid, mida võrdõigusasutused nõuavad. 4. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused dokumenteerivad kirjalikult juhtumile antud hinnangu, sealhulgas kindlakstehtud faktid ja põhjendatud järelduse diskrimineerimise olemasolu kohta. Liikmesriigid otsustavad, kas selleks tuleb koostada mittesiduv arvamus või siduv ja täidetav otsus. Kui see on asjakohane, sisaldavad arvamused ja otsused konkreetseid meetmeid tuvastatud rikkumise heastamiseks ja edasiste juhtumite ärahoidmiseks. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased mehhanismid arvamuste järelmeetmete võtmiseks, näiteks tagasiside andmise kohustuse, ja otsuste täitmiseks. Võrdõigusasutused avaldavad isikuandmeid avaldamata oma arvamuste ja otsuste kokkuvõtted. Artikkel 9 Kohtuvaidlused 1. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutustel on õigus osaleda kohtumenetlustes haldus- ja tsiviilasjades, mis on seotud direktiivides 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisega vastavalt lõigetele 2–5, ilma et see piiraks hagi vastuvõetavust käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohaldamist. 2. Õigus osaleda kohtumenetluses hõlmab järgmist: (a) võrdõigusasutuse õigus tegutseda poolena artikli 8 lõike 4 kohaselt tehtud otsuse täitmise või kohtuliku läbivaatamise menetlustes; (b) võrdõigusasutuse õigus esitada kohtule amicus curiae märkusi; (c) võrdõigusasutuse õigus algatada menetlus või osaleda menetluses ühe või mitme ohvri nimel või toetuseks; sellisel juhul on vajalik ohvri(te) nõusolek. 3. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutus saab algatada kohtumenetlusi enda nimel, eelkõige selleks, et tegeleda struktuurse ja süstemaatilise diskrimineerimisega juhtumite puhul, mille võrdõigusasutus on ise valinud nende arvukuse, raskusastme või õigusliku selguse vajaduse tõttu. 4. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutus ei esita kohtumenetluses tõendeid, mis on saadud artikli 8 lõike 3 kohaste õiguste kasutamise käigus, välja arvatud lõike 2 punktides a ja b osutatud juhtudel. 5. Liikmesriigid tagavad, et artikli 8 lõigete 2–4 kohaseid uurimisi ei algatata ega jätkata samal ajal, kui samas asjas on pooleli kohtumenetlus. Artikkel 10 Menetluslikud tagatised Liikmesriigid tagavad, et artiklites 6, 7, 8 ja 9 osutatud menetlustes kaitstakse nõuetekohaselt asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute kaitseõigust. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused kindlustavad tunnistajate ja rikkumisest teatajate ning võimaluse korral kaebuse esitajate konfidentsiaalsuse. Artikli 8 lõikes 4 osutatud otsuste suhtes kohaldatakse kohtulikku läbivaatamist vastavalt siseriiklikule õigusele. Artikkel 11 Juurdepääs, kättesaadavus ja mõistlikud abinõud 1. Liikmesriigid tagavad kõigile võrdse juurdepääsu võrdõigusasutuste teenustele ja väljaannetele ning kindlustavad, et kaebuste esitamist ei takistata. 2. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused osutavad kaebuse esitajatele tasuta kõiki teenuseid kogu riigi territooriumil, sealhulgas maapiirkondades ja äärealadel. 3. Liikmesriigid tagavad puuetega inimestele juurdepääsu ja näevad ette mõistlikud abinõud, et kindlustada neile võrdne juurdepääs võrdõigusasutuste kõikidele teenustele ja tegevustele, mille hulka kuuluvad ohvrite abistamine, kaebuste käsitlemine, vaidluste lahendamine kompromissiga, teave ja väljaanded ning ennetus-, edendamis- ja teadlikkuse suurendamise meetmed. Artikkel 12 Koostöö Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutustel on asjakohased mehhanismid, et teha oma pädevuse piires koostööd sama liikmesriigi teiste võrdõigusasutustega ning asjaomaste avaliku ja erasektori üksustega, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonidega riiklikul, piirkondlikul, kohalikul tasandil ja muudes liikmesriikides ning liidu ja rahvusvahelisel tasandil. Artikkel 13 Konsulteerimine Liikmesriigid kehtestavad läbipaistvad menetlused tagamaks, et valitsus ja muud avalik-õiguslikud asutused konsulteerivad õigeaegselt võrdõigusasutustega direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevate õiguste ja kohustustega seotud õigusaktide, poliitika, menetluste, programmide ja tavade küsimuses. Nad tagavad, et võrdõigusasutustel on õigus anda nendes küsimustes soovitusi, avaldada need ja nõuda asjaomastelt asutustelt tagasisidet. Artikkel 14 Andmete kogumine ja juurdepääs võrdõiguslikkust käsitlevatele andmetele 1. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused koguvad oma tegevuse kohta andmeid, et koostada artikli 15 punktides b ja c osutatud aruanded. 2. Kogutud andmed jaotatakse direktiividega 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL reguleeritud põhjuste ja valdkondade kaupa ning kooskõlas artiklis 16 osutatud näitajatega. Kogutud isikuandmed muudetakse anonüümseks või kui see ei ole võimalik, siis pseudonüümitakse. 3. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutustel oleks juurdepääs direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevate õiguste ja kohustustega seotud statistikale, mida koguvad avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud üksused, sealhulgas riigiasutused, ametiühingud, äriühingud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, kui nad peavad sellist statistikat vajalikuks, et anda üldine hinnang diskrimineerimise olukorrale liikmesriigis ja koostada artikli 15 punktis c osutatud aruanne. 4. Liikmesriigid lubavad võrdõigusasutustel anda avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele üksustele, sealhulgas riigiasutustele, ametiühingutele, äriühingutele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele soovitusi selle kohta, milliseid andmeid tuleb direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevate õiguste ja kohustuste kohta koguda. Liikmesriigid lubavad võrdõigusasutustel täita võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumisel ka koordineerivat rolli. 5. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused võivad läbi viia diskrimineerimist käsitlevaid sõltumatuid uuringuid. Artikkel 15 Aruanded ja strateegiline planeerimine Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused (a) võtavad vastu mitmeaastase programmi, milles sätestatakse nende prioriteedid ja tulevane tegevus, sealhulgas artikli 5 punktis b osutatud strateegia; (b) koostavad igal aastal tegevusaruande, mis sisaldab aastaeelarvet ning personali- ja finantsaruannet, ning teevad selle üldsusele kättesaadavaks; (c) avaldavad vähemalt iga nelja aasta tagant soovitusi sisaldava aruande võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise olukorra ning võimalike struktuursete probleemide kohta oma liikmesriigis. Artikkel 16 Järelevalve 1. Komisjon kehtestab rakendusaktiga ühiste näitajate loetelu, et mõõta käesoleva direktiivi praktilist mõju. Näitajate ettevalmistamisel võib komisjon küsida nõu Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametilt ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudilt. Need näitajad hõlmavad võrdõigusasutuste vahendeid, sõltumatut toimimist, tegevust ja tulemuslikkust, samuti nende volituste, õiguste või struktuuri muudatusi, ning nendega tagatakse riikide tasandil kogutud andmete võrreldavus, objektiivsus ja usaldusväärsus. 2. Liikmesriigid esitavad komisjonile [ viis aastat pärast ülevõtmise kuupäeva ] ja seejärel iga viie aasta tagant kogu asjakohase teabe käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, sealhulgas direktiivi praktilist mõju käsitlevad andmed, mis on kogutud käesoleva artikli lõikes 1 osutatud näitajate alusel, võttes eelkõige arvesse aruandeid, mille võrdõigusasutused koostavad artikli 14 punktide b ja c alusel. 3. Komisjon koostab käesoleva direktiivi kohaldamise ja praktilise mõju kohta aruande, mis põhineb lõikes 2 osutatud teabel ning täiendavatel asjakohastel andmetel, mille Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut on riikide ja liidu tasandil eelkõige sidusrühmadelt kogunud. Artikkel 17 Miinimumnõuded 1. Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada sätted, mis on soodsamad kui käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuded. 2. Käesoleva direktiivi rakendamine ei õigusta mingil juhul selle diskrimineerimisvastase kaitse taseme alandamist, mis käesoleva direktiiviga reguleeritavates küsimustes juba varem liikmesriikides kehtis. Artikkel 18 Isikuandmete töötlemine 1. Liikmesriigid tagavad, et võrdõigusasutused võivad koguda isikuandmeid ainult juhul, kui see on vajalik käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks. 2. Liikmesriigid tagavad, et kui võrdõigusasutused töötlevad isikuandmete eriliike, täpsemalt andmeid rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude või seksuaalse sättumuse kohta, nähakse ette sobivad ja konkreetsed meetmed, et kaitsta andmesubjekti põhiõigusi ja huve. Artikkel 19 Direktiivist 2006/54/EÜ jäetakse välja artikkel 20 ja direktiivist 2010/41/EL artikkel 11. Viiteid asjaomastes artiklites osutatud võrdset kohtlemist edendavatele asutustele käsitatakse viidetena käesoleva direktiivi artiklis 2 osutatud võrdõigusasutustele. Artikkel 20 1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [18 kuud]. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 21 Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Artiklit 19 kohaldatakse alates [artikli 20 lõikes 1 osutatud kuupäev]. Artikkel 22 Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Sotsiaalministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/22-02629 Resolutsiooni teema: Võrdõigusasutustele kohaldatavate nõuete direktiivide eelnõud Adressaat: Sotsiaalministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgnevate algatuste kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli: - Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste valdkonnas tööhõive ja elukutse küsimustes ning millega jäetakse direktiivist 2006/54/EÜ välja artikkel 20 ja direktiivist 2010/41/EL artikkel 11, COM(2022) 688. - Ettepanek: Nõukogu direktiiv võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta isikute võrdse kohtlemise valdkonnas sõltumata isiku rassilisest või etnilisest päritolust, isikute võrdse kohtlemise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sõltumata isiku usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, naiste ja meeste võrdse kohtlemise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas ning seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning millega jäetakse direktiivist 2000/43/EÜ välja artikkel 13 ja direktiivist 2004/113/EÜ artikkel 12, COM(2022) 689 EISi toimiku nr: 22-0762 Tähtaeg: 30.01.2023 Adressaat: Justiitsministeerium, Kultuuriministeerium, Rahandusministeerium, Siseministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Sotsiaalministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõude kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu). Tähtaeg: 06.01.2023 Lisainfo: Eelnõusid on kavas arutada valitsuse 09.02.2023 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (01.02.2023) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 30.01.2023. Kinnitaja: Katrin Juhandi, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 18.12.2022 Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme [email protected], 693 5201   Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste valdkonnas tööhõive ja elukutse küsimustes ning millega jäetakse direktiivist 2006/54/EÜ välja artikkel 20 ja direktiivist 2010/41/EL artikkel 11  Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on standards for equality bodies in the field of equal treatment and equal opportunities between women and men in matters of employment and occupation, and deleting Article 20 of Directive 2006/54/EC and Article 11 of Directive 2010/41/EU  Ettepanek: Nõukogu direktiiv võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta isikute võrdse kohtlemise valdkonnas sõltumata isiku rassilisest või etnilisest päritolust, Nimetus isikute võrdse kohtlemise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sõltumata isiku ANDMED usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, ALGATUSE naiste ja meeste võrdse kohtlemise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas ning seoses KOHTA kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning millega jäetakse direktiivist 2000/43/EÜ välja artikkel 13 ja direktiivist 2004/113/EÜ artikkel 12  Proposal for a Council Directive on standards for equality bodies in the field of equal treatment between persons irrespective of their racial or ethnic origin, equal treatment in the field of employment and occupation between persons irrespective of their religion or belief, disability, age or sexual orientation, equal treatment between women and men in matters of social security and in the access to and supply of goods and services, and deleting Article 13 of Directive 2000/43/EC and Article 12 of Directive 2004/113/EC  COM(2022) 688  COM(2022) 688 Esitamise kuupäev: - tavamenetlus Eelnõu nr 07.12.2022 Menetluskord EL-is:  COM(2022) 689  COM(2022) 689 - ühehäälsus RKKTS § 1521 lg 1 1. p1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist SEISUKOHA 2. RKKTS § 1521 lg 1 - algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik, sotsiaalne või muu mõju VALITSUSSE p2 TOOMISE ALUS 3. RKKTS § 1521 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue 4. VVS § 201 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine) 5. VVS § 201 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is)) 09.02.2023 (KOK VALITSUSELE Kuupäev 01.02.2023; EL menetluse ESITAMINE kaasvastutajate ajakava sisendi andmine 06.01.2023) Kaasata kõik asjasse puutuvad partnerid ja huvigrupid, sh SISERIIKLIK Vastutav Kaasatud JuM, RaM, KuM, Sotsiaalpartnerid, MENETLUS min SoM ministeeriumid SiM huvigrupid soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ning õiguskantsler EELNÕU ÜLEVAADE Euroopa Komisjon avaldas 7. detsembril 2022. a. direktiivide eelnõud võrdõigusasutuste standardite kokkuleppimiseks, et tugevdada nende rolli ja sõltumatust. Algatus koosneb kahest sisuliselt identse direktiivi ettepanekust, kuna algatusega seotud kuus direktiivi põhinevad kahel erineval õiguslikul alusel, mis nõuavad erinevat vastuvõtmismenetlust. Võrdõigusasutuste ülesandeid (sh diskrimineerimisohvrite abistamine, diskrimineerimisjuhtumite seire ja aruandlus, teadlikkuse tõstmine) täitev üks või mitu asutust on kehtivate võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste direktiivide alusel juba kõigis liikmesriikides loodud/määratud, ent nende mandaadi, sõltumatuse, õiguste, juhtimise, rahaliste jm vahendite, samuti teenustele ligipääsetavuse osas on riikide vahel suured erinevused. Eelnõude eesmärk on õiguslikult siduvate standardite abil ebaühtlust vähendada ja aidata seeläbi kaasa diskrimineerimisohvrite paremale kaitsele ning diskrimineerimise ennetamisele. Eelnõudega laiendatakse võrdõigusasutuste volitusi. Kui seni näeb EL õigus võrdõigusasutustele ette rolli seoses nelja direktiivi elluviimisega (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv (2000/43/EÜ), soolise võrdõiguslikkuse direktiiv kaupade ja teenuste valdkonnas (2004/113/EÜ), soolise võrdõiguslikkuse direktiiv tööhõive valdkonnas (2006/54/EÜ) ja soolise võrdõiguslikkuse direktiiv füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise valdkonnas (2010/41/EL), siis eelnõudega laiendatakse nende volitusi veel kahele olemasolevale 1/2 Alustatud: 07.12.2022 Muudetud:  direktiivile – võrdse tööalase kohtlemise direktiivile (2000/78/EÜ) ja soolise võrdõiguslikkuse direktiivile sotsiaalkindlustuse valdkonnas (79/7/EMÜ). Võrdõigusasutuste sõltumatuse suurendamiseks kehtestatakse nõue, et sellised asutused peavad olema vabad välisest mõjust, eelkõige seoses nende ülesehituse, vastutuse, eelarve, personali ja korralduslike küsimustega. Eelnõude kohaselt peavad liikmesriigid ka eraldama võrdõigusasutustele inim-, tehnilised ja rahalised vahendid, mis on vajalikud kõigi nende volituste tulemuslikuks kasutamiseks. Ettepaneku kohaselt peaksid võrdõigusasutused (ja ka liikmesriigid laiemalt) töötama selle nimel, et ennetada diskrimineerimist ja edendada võrdset kohtlemist, sh tõstes avaliku ja erasektori organisatsioonide teadlikkust ja võimekust võrdse kohtlemise küsimustes, samuti teadlikkust võrdõigusasutuste poolt pakutavatest teenustest. Nad peaksid korrapäraselt koostama ka aruandeid võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise olukorra kohta, sh nende endi tegevuse kohta, samuti nähakse neile ette õigus anda soovitusi näiteks võrdõigust puudutavate andmete kogumise osas. Võrdõigusasutustele antakse selge roll õigusloome- ja poliitikakujundamise protsessis - avaliku sektori asutused peavad õigeaegselt nendega konsulteerima ning kaaluma nende soovitusi diskrimineerimise ja võrdse kohtlemisega seotud küsimustes. Teadmiste jagamiseks ja koostoime loomiseks peaksid võrdõigusasutused tegema koostööd ka teiste asjaomaste sidusrühmadega. Eelnõudega soovitakse suurendada võrdõigusasutuste volitusi ka diskrimineerimisjuhtumite lahendamisel. Nad peavad andma kaebuse esitajatele juhtumi kohta esialgse hinnangu, vajaduse korral teavet õigusraamistiku, abisaamise võimaluste jms kohta, saavad uurida diskrimineerimisjuhtumeid, esitada arvamusi või siduvaid otsuseid (sõltuvalt liikmesriikide valikust) ning osaleda diskrimineerimisjuhtumeid käsitlevatel kohtuprotsessidel. Võrdõigusasutustel on samuti võimalik teha menetluses osalevatele pooltele ettepanek kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi, näiteks lepitusmenetlust või vahendamist. Lisaks nähakse eelnõudes ette, et võrdõigusasutuste teenused peavad olema tasuta ja kõigile ohvritele, sealhulgas puuetega inimestele, võrdsetel alustel kättesaadavad. Ettepaneku kohaselt peavad liikmesriigid direktiivid üle võtma 18 kuu jooksul selle vastuvõtmisest. Direktiivides kavandatud meetmete mõju hindamiseks ja liikmesriikidest kogutavate andmete võrreldavuse tagamiseks koostab Euroopa Komisjon koostöös EL Põhiõiguste Ameti (FRA), Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) ja Euroopa võrdõigusasutuste võrgustikuga (Equinet) mõõdikud. Iga viie aasta tagant esitab komisjon võrdõigusasutuste olukorra kohta ELis aruande. VÕIMALIKUD SOTS-MAJ. MÕJUD VÕIMALIKUD ÕIGUSLIKUD MUUDATUSED MÕJU EELARVELE KOMMENTAARID SEISUKOHAD EESTI SEISUKOHT TEISTE RIIKIDE SEISUKOHAD KOMMENTAARID 2/2 Alustatud: 07.12.2022 Muudetud: Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne. Eelnõu toimik: 18.2/22-0762 - COM(2022) 688 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste valdkonnas tööhõive ja elukutse küsimustes ning millega jäetakse direktiivist 2006/54/EÜ välja artikkel 20 ja direktiivist 2010/41/EL artikkel 11 Arvamuse andmine eelnõu kohta Sotsiaalministeeriumile vastavalt Riigikantselei 18.12.2022 resolutsioonile. Osapooled: Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Siseministeerium; Rahandusministeerium Tähtaeg: 06.01.2023 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9a809ac8-d05d-4a39-9df5-24049f996c72 Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9a809ac8-d05d-4a39-9df5-24049f996c72?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main