(EIS) algatatud kooskõlastamine

EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: HTM/22-1633 - Vabariigi Valitsuse määruste muutmine Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Sotsiaalministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 20.01.2023 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/74983501-baf6-4941-989d-3528ab3635d4 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/74983501-baf6-4941-989d-3528ab3635d4?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main Kooskõlastamiseks: Ministeeriumid 30.12.2022 nr 8-1/22/5592 Eesti Linnade ja Valdade Liit Arvamuse avaldamiseks: Eesti Haridustöötajate Liit Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus Eesti Õpetajate Liit Õpetajate Ühenduste Koostöökoda Eesti Õpilasesinduste Liit Eesti Lastevanemate Liit Eesti Koolijuhtide Ühendus Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsuse määruse „Vabariigi Valitsuse määruste muutmine“ eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee. Palume Teie kooskõlastust või arvamust eelnõude infosüsteemis nimetatud tähtaja jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas minister Lisad: 1. Eelnõu 2. Eelnõu lisad (33) 3. Seletuskiri Indrek Kilk 735 0144 [email protected] Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 5 (muudetud sõnastuses) Gümnaasium Ainevaldkond „Matemaatika“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Matemaatikaõpetuse eesmärk gümnaasiumis on kujundada õpilastes eakohane matemaatikapädevus, mis annab vahendid ja mõõdikud meid ümbritseva maailma uurimiseks ja kirjeldamiseks. Matemaatikapädevus hõlmab nii matemaatika sisemise loogika kui ka sotsiaalse, kultuurilise ja isikliku rolli mõistmist ja väärtustamist. Kõik see on seotud igapäevaeluliste ja teaduslike probleemide lahendamisega ning eeldab probleemilahendamise põhioskuste saavutamist. Matemaatika õpetusega taotletakse, et gümnaasiumi lõpuks kujuneks välja vastutustundlik ja ennastjuhtiv õppija, kes: 1) arutleb ja argumenteerib loogiliselt; 2) leiab probleemile matemaatilise lahendustee ja matemaatika vahendid selle lahendamiseks; 3) modelleerib probleemi matemaatiliselt, st tõlgib probleemi matemaatika keelde; 4) kasutab probleemide lahendamisel ja saadud tulemuste esitlemisel erinevaid matemaatilisi esitusviise ja abivahendeid; 5) kasutab oskuslikult matemaatika sümboolikat ja keelt; 6) suhtleb matemaatilistel teemadel, selgitab esitatud lahendusi; tõlgendab saadud tulemusi, andes neile ka omapoolse hinnangu. 1.2. Ainevaldkonna õppeaine arvestuslik maht Ainevaldkonna õppeained on kitsas matemaatika ja lai matemaatika, mille kohustuslikud kursused on järgmised: Kitsas matemaatika – 8 kursust: „Arvuhulgad. Avaldised. Võrrandid ja võrratused“; „Trigonomeetria“; „Vektor tasandil. Joone võrrand“; „Tõenäosus ja statistika“; „Funktsioonid I“; „Funktsioonid II“; „Planimeetria. Integraal“; „Stereomeetria“. Lai matemaatika – 14 kohustuslikku kursust: „Avaldised ja arvuhulgad“; „Võrrandid ja võrrandisüsteemid“; „Võrratused. Trigonomeetria I“; „Trigonomeetria II“; „Vektor tasandil. Joone võrrand“; „Tõenäosus, statistika“; „Funktsioonid. Arvjadad“; „Eksponent- ja logaritmfunktsioon“; „Trigonomeetrilised funktsioonid“; „Funktsiooni piirväärtus ja tuletis“; „Tuletise rakendused“; „Integraal. Planimeetria“; „Sirge ja tasand ruumis“; „Stereomeetria“; „Matemaatika rakendused, reaalsete protsesside uurimine“. Lisaks kohustuslikele kursustele võib kooli õppekavas kirjeldada ja rakendada valdkonnaülesed valikkursusi, mis lõimivad matemaatikaõpetust teiste valdkondadega ja/ või pakuvad süvenemist võimaldavaid teemakäsitlusi. Valikkursused võib kool koostada ise või valida GRÕK lisades 8–13 esitatud kursuste hulgast. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus Matemaatikaõpetuse peamine eesmärk on matemaatikapädevuse kujundamine. Matemaatika valdkond koosneb kahest ainest – kitsast ja laiast matemaatikast. Üldjuhul teeb õpilane kitsa ja laia matemaatika vahel valiku gümnaasiumisse õppima asudes või vastavalt kooli õppekavas seatud korrale. Lai matemaatika ja kitsas matemaatika erinevad nii sisu kui ka käsitluslaadi poolest. Laias matemaatikas käsitletakse mõisteid ja meetodeid, mida on vaja matemaatikateaduse olemusest arusaamiseks. Rakendusülesannete lahendamise kõrval on tähtsal kohal tõestamine ja põhjendamine. Kitsa matemaatika õpetamise eesmärk on matemaatika rakenduste vaatlemine, et kirjeldada inimest ümbritsevat maailma teaduslikult ning tagada elus toimetulek. Nii kitsa kui laia matemaatika eesmärgi saavutamiseks vajalik keskkond luuakse matemaatika mõistete, sümbolite, omaduste ja seoste, reeglite ja protseduuride käsitlemise ning intuitsioonil ja loogilisel arutelul põhinevate mõttekäikude esitamise kaudu. Nii kitsas kui ka lai matemaatika annavad õpilasele vahendid ja oskused rakendada vajalikke matemaatilisi meetodeid teistes õppeainetes. Õpilased, keda matemaatika rohkem huvitab, võivad kasutada valikainete õpiaega, üleriigilisi süvaõppevorme ja individuaalõpet. GRÕK lisades 8–13 esitatud valikkursusi võib lisada nii kitsale kui ka laiale matemaatikale. Kitsa matemaatika järgi õppinud õpilased saavad üle minna laiale matemaatikale ja laia matemaatika järgi õppinud õpilased kitsale matemaatikale. Ülemineku tingimused sätestab kool oma õppekavas. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Matemaatika valdkonna õppeainete õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppetegevus on õppijakeskne, toetab õpimotivatsiooni hoidmist ja õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, kes suudavad teha valikuid, võtta vastutust oma õppimise eest ja tulevad toime muutunud olukorras ning on valmis kavandama oma edasist haridusteed. Gümnaasiumis õppetegevust kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsitluste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära, muutusi ühiskonnas ja maailmas ning seostatakse neid omavahel; 3) taotletakse, et õpilase õpikoormus on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks, õpilast suunatakse oma õppimist mõtestama ja kavandama ning õpikoormust jagama; 4) luuakse võimalus rakendada teatud aja tagant e-õppepäevi või -nädalaid; 5) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele ning pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 6) võimaldatakse nii individuaalset kui ka koos teistega õpet, kujundatakse õpiharjumusi ja - oskusi, mõtestatakse ja analüüsitakse õppimist, suunatakse tegema teadvustatud ja teadlikke valikuid, võtma vastutust oma õppimise eest; 7) õpilasi kaasatakse õppetegevuste kavandamisse ja juhtimisse, pakutakse võimalusi analüüsida ja mõtestada õppeprotsessi nii enda õppimise ja õpistrateegiate kui ka õpetaja juhitud õppe korraldamise aspektist; 2 8) kavandatakse aeg õpitava tähenduslikkuse, eesmärkide, õpitulemuste ning hindamiskriteeriumide mõtestamiseks ning eneserefleksiooniks, õpitakse andma ja vastu võtma tagasisidet; 9) rakendatakse uurivat, probleeme lahendavat ja teaduspõhist õpet, kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja analüüsi soodustavaid õppetegevusi, laiendatakse õpilaste teadmisi mitmekülgselt, tutvustatakse näiteid valdkonna teadussaavutustest ja aktuaalsetest probleemidest, arendatakse oskusi ja kujundatakse hoiakuid; 10) rakendatakse ja kasutatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õppekeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid, arendatakse info kriitilise otsimise ja hindamise pädevust, arvestades autoriõiguse ja uurijaeetikaga. Õppetegevuse kavandamisel on õpetajal professionaalne õigus valida koostöös õpilastega käsitletavat õppesisu, lähtudes õpilaste eelnevatest teadmistest ja oskustest ning arvestusega, et taotletavad õpitulemused oleksid saavutatud ning üld- ja valdkonnapädevused kujundatud. 1.6. Hindamine Hindamine on õppeprotsessi osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise tulemusena/abil saab õpilane tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja õpistrateegiate valikuteks. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppetegevuse kui iseenda pädevuste arendamiseks. Hindamise alus on valdkonna ainekavades kirjeldatud õpitulemused kooliastmete kaupa. Hindamisega toetatakse kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste ja oskuste omandamist, hoiakute kujunemist ning valdkonnapädevuse saavutamist. Ainealaste teadmiste ja oskuste kõrval antakse tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemisele antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangute abil. Selleks rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste ja kirjalike hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kursuse kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Õpilane kaasatakse hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh erialaste terminite õigele kasutusele ja õigekirjale, mis üldjuhul ei mõjuta tööle antavat hinnangut ja hinnet. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamise võimaldamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme, et veenduda õpitulemuste saavutamises. Selleks et paremini aru saada õpilastel tekkinud raskustest, õpilünkadest või lahendusideedest, saab hindamismeetodina kasutada näiteks tagasiside testi nii paberil kui ka virtuaalses 3 keskkonnas, kontrolltööd, intervjuud, diagnostilist testi, päevikupidamist, õpilaste kirjutist, valjusti mõtlemist (läbirääkimine), ülesannete lahenduste esitlust jmt. Nimetatud meetodite põhjal saab õpilasele anda õppeteema kohta jooksvat tagasisidet aine ning ainevaldkonna teadmiste ja oskuste ning õpilase hoiakute ja väärtuste kohta. Kokkuvõtva hindamismeetodina sobib kirjaliku kontrolltöö või testi kõrvale ka intervjuu vormis teadmiste ja oskuste kontroll. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub püstitatud õppe-eesmärkidest ja eeldatavast õpitulemusest. Õpet kavandades ning sellest tulenevalt ka hinnates võetakse aluseks tunnetuslikud protsessid: 1) faktide, protseduuride ja mõistete teadmist (meenutamine, äratundmine, info leidmine, arvutamine, mõõtmine, klassifitseerimine/järjestamine jmt); 2) teadmiste rakendamise oskust (meetodite valimine, matemaatilise info eri viisidel esitamine, modelleerimine, rutiinsete ülesannete lahendamine jmt); 3) arutlemisoskust (põhjendamine, analüüs, süntees, üldistamine, tulemuste hindamine jmt). Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkond Õpilast toetava õppekeskkonna kujundamise aluseks on õppekava üldosas sätestatud sotsiaalse, vaimse ja füüsilise õppekeskkonna kujundamise põhimõtted. Matemaatika õpetamisel luuakse õpilastele õppimist väärtustav keskkond, et tekiks positiivne suhtumine õppimisse. Õpilastele tagatakse jõukohased ülesanded ja eduvõimalus. Õpilastes arendatakse uskumust, et oma võimekuse arendamiseks tuleb pingutada ning ebaõnnestumise korral tuleb rohkem harjutada või kasutada teistsuguseid strateegiaid. Õppekeskkond luuakse selline, kus iga õpilane saab maksimaalselt areneda, arvestades tema individuaalsust ja potentsiaali, oskusi ja huve. Vaimselt ja emotsionaalselt toetavale õppekeskkonnale on omane: 1) vastastikune lugupidamine, üksteise aktsepteerimine ja abivalmidus; 2) ühised selged eesmärgid, kus nii õpetaja kui ka õpilased teavad, miks ning millisel eesmärgil midagi tehakse, ja on huvitatud nende eesmärkide saavutamisest; 3) toetav õhkkond, kus nii õpetajal kui ka õpilasel on lubatud katsetada, eksida ja oma vigu tunnistada; tunnustatakse ideede ja arvamuste paljusust; 4) jagatud vastutus, st õpetaja vastutab keskkonna ja õpitingimuste loomise eest ja õpilased õppimise eest. Oluline on suunata õpilasi mõtlema teadmiste suhtelisuse üle, et õpilased teadvustaksid õppimist kui teadmiste konstrueerimist, mitte kui faktide päheõppimist. Kool võimaldab: 1) õpet lisaks klassiruumis (kus on tahvel ja tahvlile joonestamise vahendid) korraldada ka mujal, nt kooliõues, arvutiklassis, looduses, muuseumides, teaduskeskustes, keskkonnahariduskeskustes, ettevõtetes, asutustes ja virtuaalses õppekeskkonnas; 2) vajaduse korral kasutada klassis internetiühendusega IKT vahendeid ning esitlustehnikat, tasandiliste ja ruumiliste kujundite komplekte ning taskuarvutite komplekti. 2. Ainekavad 2.1. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud kitsas ja laias matemaatikas 4 Kitsas matemaatika Lai matemaatika Gümnaasiumi lõpetaja: Gümnaasiumi lõpetaja: 1) kasutab õpitud rutiinseid matemaatilisi 1) kasutab lisaks õpitud rutiinsetele argumente (teoreemid, valemid, meetodid) matemaatilistele argumentidele (teoreemid, ja esitab lihtsamaid arvutustel põhinevaid valemid, meetodid) ka rangeid matemaatilisi põhjendusi ja loogilisi järeldusi; põhjendusi ja tõestusi ning esitab neid, arutledes 2) esitab igapäevateadmistel põhinevaid seejuures loogiliselt ja loovalt; loogilisi argumente ja teeb lihtsamaid 2) esitab igapäevateadmistel põhinevaid mitmesammulisi loogilisi järeldusi; loogilisi argumente, teeb lihtsamaid 3) leiab lihtsamale matemaatikaülesandele mitmesammulisi loogilisi järeldusi ja hindab sobiva lahendustee sarnaste õpitud erinevate argumentide tõesust ja strateegiate seast; kehtivusvaldkondi; 4) leiab lahendustee ja matemaatilised 3) leiab lihtsamale matemaatikaülesandele vahendid lihtsamate 1–2sammulist sobiva lahendustee sarnaste õpitud strateegiate lahendusstrateegiat nõudvate probleemide seast ning analüüsib ühe ja sama ülesande (ka mittematemaatiliste) lahendamiseks; erinevaid võimalikke lahendusteid, vastavaid 5) tunneb ära matemaatikas õpitud mudelite matemaatilisi protseduure, saadud tulemuse abil lahenduvad reaalelulised probleemid kontrollimise viise ja kasutatud abivahendite ning esitab tuttava reaalelulise situatsiooni kasutuspiire ning -võimalusi; matemaatilise mudeli (1–2 sammu); 4) leiab lahendustee ja matemaatikavahendid 6) tõlgendab ja hindab saadud matemaatilist mitmeastmelist lahendusstrateegiat nõudva tulemust vastavas kontekstis; kompleksse probleemi lahendamiseks. 7) valmistab ja kasutab matemaatika Seejuures kasutab ta loovalt samm-sammulist standardseid esitusvahendeid nii eluliste järelduselt järeldusele liikumist, hüpoteeside situatsioonide kirjeldamisel kui ka teistes püstitamist, põhjendamist ja ümberlükkamist; õppeainetes; 5) tunneb ära matemaatikas õpitud mudelite abil 8) valib sobiva esitusviisi ning tõlgendab lahenduvad reaalelu probleemid, esitab tuttava või muudab antud esitusi arukalt; reaalelulise situatsiooni matemaatilise mudeli 9) sooritab elementaarseid lahendus- ja (1–2 sammu); teisenduskäike, kasutades vahetult 6) tõlgendab ja hindab saadud matemaatilist matemaatilisi sümboleid ja valemeid ning tulemust vastavas kontekstis ning kohandab digitaalseid ja mittedigitaalseid õpitud matemaatilist mudelit loovalt vastavalt abivahendeid; muutunud tingimustele; 10) sooritab õpitud formaalseid 7) modelleerib kompleksset reaalelulist matemaatilisi protseduure ja käsitleb situatsiooni, määrates selleks vajalikud matemaatilisi objekte tuttavas kontekstis; muutujad ja neile püstitatud tingimused ning 11) leiab matemaatilise sisuga lühitekstidest valmistab ja kasutab matemaatika standardseid vajalikku informatsiooni, kusjuures esitusvahendeid nii eluliste situatsioonide informatsiooni paigutus tekstis vastab kirjeldamisel kui ka teistes õppeainetes; üldjoontes selle matemaatilise töötlemise 8) hindab erinevaid esitusvahendeid sammude järjekorrale; eesmärgipäraselt ja probleemile vastavalt, käib 12) suudab arusaadavalt selgitada asjakohaselt ja arusaadavalt ümber mitmeetapilisi arutlusi ja lahendusteid ning mitteusaldatavate/-sobivate esitusvormidega ja saadud tulemust; arendab kasutatavaid esitusvahendeid 13) mõistab teiste isikute esitatud probleemile vastavalt; matemaatilise sisuga tekste. 9) sooritab elementaarseid lahendus- ja teisenduskäike, kasutades vahetult matemaatilisi sümboleid ja valemeid ning digitaalseid ja mittedigitaalseid abivahendeid; 10) esitab sisukalt ja täielikult probleemi mitmeetapilise lahendustee või 5  argumentatsiooni (ka digitaalselt) ja käsitleb matemaatilisi objekte tuttavas kontekstis; 11) mõistab teiste isikute esitatud matemaatilise sisuga tekste ning leiab matemaatilise sisuga tekstidest vajalikku informatsiooni, kusjuures informatsiooni paigutus tekstis ei pea tingimata vastama selle matemaatilise töötlemise sammude järjekorrale; 12) suudab arusaadavalt selgitada mitmeetapilisi arutlusi ja lahendusteid ning saadud tulemust; 13) võrdleb, hindab ja vajadusel korrigeerib teiste inimeste suulisi ja kirjalikke matemaatilise sisuga tekste. 2.2. Kitsas matemaatika 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Kitsa matemaatika eesmärk on õpetada aru saama matemaatika keeles esitatud teabest, kasutada matemaatikat igapäevaelus esinevates olukordades, tagades sellega sotsiaalse toimetuleku. Kitsa kava järgi õpetatakse kirjeldavalt ja näitlikustavalt, matemaatiliste väidete põhjendamine toetub intuitsioonile ning analoogiale. Olulisel kohal on rakendusülesanded ja IKT tarkvara kasutamine. 2.2.2. Õpitulemused I kursus „Arvuhulgad. Avaldised. Võrrandid ja võrratused” Kursuse lõpus õpilane: 1) leiab hulkade ühendi, ühisosa ja antud hulga osahulga; 2) eristab arvuhulki N; Z; Q; I ja R, selgitab nende kuuluvusseoseid; 3) märgib arvteljel reaalarvude piirkondi; 4) eristab võrdust, samasust, võrrandit ja võrratust; 5) lahendab ühe tundmatuga lineaar- ja ruutvõrrandeid ning -võrratusi, samuti lihtsamaid murdvõrrandeid (maksimaalselt 2 murdu) ning ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteeme; 6) sooritab tehteid astmete ja juurtega (teine kuni neljas juur), teisendades viimased ratsionaalarvulise astendajaga astmeteks; 7) teisendab lihtsamaid (kaks tehet ja sulud) ratsionaal- ja irratsionaalavaldisi; 8) lahendab lihtsamaid reaalelulise kontekstiga probleeme võrrandite ja võrrandisüsteemide abil. II kursus „Trigonomeetria” Kursuse lõpus õpilane: 1) defineerib mis tahes nurga siinuse, koosinuse ja tangensi; 2) loeb trigonomeetriliste funktsioonide graafikuid; 3) teisendab kraadimõõdus antud nurga radiaanmõõtu ja vastupidi; 4) teisendab lihtsamaid trigonomeetrilisi avaldisi (rakenduvad maksimaalselt 3 erinevat trigonomeetrilist seost); 5) rakendab trigonomeetriat, siinus- ja koosinusteoreemi ning kolmnurga pindala valemeid kolmnurga lahendamisel; 6) leiab rööpküliku ja hulknurga pindala, tükeldades need sobivalt kolmnurkadeks; 7) arvutab ringjoone kaare kui ringjoone osa pikkuse ning ringi sektori kui ringi osa pindala; 8) lahendab lihtsamaid reaalelulise kontekstiga planimeetria probleeme. 6 III kursus „Vektor tasandil. Joone võrrand” Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab vektori mõistet, leiab vektori koordinaadid ja kahe punkti vahelise kauguse tasandil; 2) liidab ja lahutab vektoreid ning korrutab vektorit arvuga nii geomeetriliselt kui ka koordinaatkujul; 3) leiab vektorite skalaarkorrutise, rakendab vektorite ristseisu ja kollineaarsuse tunnuseid geomeetria probleemide lahendamisel; 4) tunneb sirget, ringjoont ja parabooli ning teab nende võrrandeid ja vastastikuseid asendeid tasandil; 5) joonestab sirgeid, ringjooni ja paraboole nende võrrandite järgi nii paberil kui ka arvutis; 6) koostab sirge võrrandi, kui sirge on määratud punkti ja tõusuga, tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga, kontrollib tehtut arvutis; 7) määrab võrranditega antud sirgete vastastikused asendid tasandil, kontrollib tehtut tarkvaraliste lahenduste abil; 8) koostab ringjoone võrrandi keskpunkti ja raadiuse järgi; 9) leiab kahe joone lõikepunktid (üks joontest on sirge) nii paberil kui ka tarkvaraliste lahenduste abil; 10) kasutab vektoreid ja joone võrrandeid geomeetriaprobleemide lahendamisel, kontrollides saadud tulemuste õigsust tarkvaraliste lahenduste abil. IV kursus „Tõenäosus ja statistika” Kursuse lõpus õpilane: 1) eristab juhuslikku, kindlat ja võimatut sündmust; 2) teab sündmuse tõenäosuse mõistet ning oskab leida soodsate ja kõigi võimaluste arvu (loendamine, kombinatoorika), arvutab sündmuse tõenäosuse ja rakendab seda lihtsamaid elulisi ülesandeid lahendades; 3) teab juhusliku suuruse jaotuse olemust ning arvkarakteristikute tähendust, kirjeldab ja visualiseerib jaotust histogrammi ning jaotusfunktsiooni abil; 4) teab valimi ja üldkogumi mõistet, mõistab statistilise otsustuse usaldatavuse tähendust, teab valimi koostamise ja andmete kogumise reegleid ja oskab andmeid süstematiseerida ning visualiseerida; 5) kirjeldab juhuslikku suurust arvkarakteristikute ja diagrammide abil ning teeb nendest järeldusi uuritava nähtuse kohta; 6) visualiseerib IKT abil kahe juhusliku suuruse vahelist sõltuvust ja hindab seose iseloomu ning tugevust intuitiivselt ja korrelatsioonikordaja (seose tugevuse karakteristiku) abil; 7) püstitab uurimisküsimuse, kogub andmestiku ja analüüsib seda IKT abil statistiliste vahenditega; 8) analüüsib andmestiku kogumise ja statistiliste otsustega seotud vigu. V kursus „Funktsioonid” Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab funktsiooni mõistet ja üldtähist ning funktsiooni käigu uurimisega seonduvaid mõisteid, 2) skitseerib ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid (paberil ning arvutis) ja kirjeldab nende põhjal funktsiooni peamisi omadusi; 3) teab, et eksponent- ja logaritmfunktsioon on teineteise pöördfunktsioonid; 4) teab arvu logaritmi mõistet ja selle omadusi ning logaritmib ja potentseerib lihtsamaid avaldisi; 5) lahendab lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrrandeid astme ning logaritmi definitsiooni ja logaritmi omaduste vahetu rakendamise teel; 6) saab aru liitprotsendilise kasvamise ja kahanemise olemusest ning lahendab selle abil lihtsamaid reaalsusega seotud ülesandeid; 7) lahendab graafiku abil trigonomeetrilisi põhivõrrandeid etteantud lõigul. 7  VI kursus „Jadad. Funktsiooni tuletis” Kursuse lõpus õpilane: 1) saab aru arvjada ning aritmeetilise ja geomeetrilise jada mõistest; 2) rakendab aritmeetilise ja geomeetrilise jada üldliikme ning n esimese liikme summa valemit, lahendades lihtsamaid elulisi ülesandeid; 3) selgitab funktsiooni tuletise mõistet, funktsiooni graafiku puutuja mõistet ning funktsiooni tuletise geomeetrilist tähendust; 4) leiab õppekavakohaste funktsioonide tuletisi; 5) koostab funktsiooni graafiku puutuja võrrandi antud puutepunktis ja kontrollib saadut arvutis; 6) selgitab funktsiooni kasvamise ja kahanemise seost funktsiooni tuletisega, funktsiooni ekstreemumi mõistet ning ekstreemumi leidmist; 7) leiab ühe muutuja polünoomi kujul esitatud funktsioonide nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkonnad, kasvamis- ja kahanemisvahemikud, maksimum- ja miinimumpunktid ning skitseerib nende järgi funktsiooni graafiku ning kontrollib saadut arvutis; 8) lahendab lihtsamaid ekstreemumülesandeid. VII kursus „Planimeetria. Integraal” Kursuse lõpus õpilane: 1) tunneb ainekavas nimetatud geomeetrilisi kujundeid ja selgitab nende põhiomadusi; 2) kasutab elulisi ülesandeid lahendades õpitud geomeetria ja trigonomeetria mõisteid ning põhiseoseid; 3) tunneb algfunktsiooni mõistet ja leiab määramata integraale (polünoomidest); 4) tunneb ära kõvertrapetsi ning rakendab määratud integraali arvutades Newtoni-Leibnizi valemit; 5) arvutab määratud integraali järgi tasandilise kujundi pindala. VIII kursus „Stereomeetria” Kursuse lõpus õpilane: 1) kirjeldab punkti asukohta ruumis koordinaatide abil ning sirgete ja tasandite võimalikke vastastikuseid asendeid ruumis (võrranditeta käsitlus); 2) selgitab ja rakendab kahe sirge, sirge ja tasandi ning kahe tasandi vahelise nurga mõistet (võrranditeta käsitlus); 3) tunneb ainekavas nimetatud tahk- ja pöördkehi ning nende omadusi; 4) kujutab tasandil ruumilisi kujundeid ning nende lihtsamaid lõikeid tasandiga (näiteks telglõige ja ühe tahuga paralleelne lõige); 5) arvutab ainekavas nõutud kehade joonelemendid, pindala ja ruumala; 6) rakendab lihtsamaid ruumilisi probleeme lahendades trigonomeetria-, planimeetria- ja stereomeetriateadmisi. 2.3. Lai matemaatika 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Lai matemaatika annab ettekujutuse matemaatika tähendusest ühiskonna arengus ning selle rakendamisest igapäevaelus, tehnoloogias, majanduses, loodus- ja täppisteadustes ning muudes ühiskonnaelu valdkondades. Selle tagamiseks lahendatakse rakendusülesandeid ja kasutatakse vastavat IKT tarkvara. Tähtsal kohal on tõestamine ja põhjendamine. 2.3.2. Õpitulemused I kursus „Avaldised ja arvuhulgad“ Kursuse lõpus õpilane: 1) leiab hulkade ühendi, ühisosa ja antud hulga osahulga; 8 2) selgitab naturaalarvude hulga N, täisarvude hulga Z, ratsionaalarvude hulga Q, irratsionaalarvude hulga I ja reaalarvude hulga R omadusi ja nende hulkade kuuluvusseoseid, märgib arvteljel reaalarvude piirkondi; 3) esitab arvu juure ratsionaalarvulise astendajaga astmena ja vastupidi; 4) sooritab tehteid astmete ning võrdsete juurijatega juurtega; 5) teisendab lihtsamaid ratsionaal- ja irratsionaalavaldisi (kaks tehet ja sulud); 6) näeb ja lahendab arvutuste ja teisenduste abil lahenduvaid reaalelulisi ja teaduslikke probleeme (sh protsentülesanded). Tõlgendab ja esitleb saadud tulemusi. II kursus „Võrrandid ja võrrandisüsteemid” Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab võrduse, samasuse ja võrrandi, võrrandi lahendi, võrrandi- ja võrratusesüsteemi lahendi ning lahendihulga mõistet; 2) selgitab võrrandite ning nende süsteemide lahendamisel rakendatavaid samasusteisendusi; 3) lahendab ühe tundmatuga lineaar-, ruut-, murd- ja lihtsamaid juurvõrrandeid (kaks juurt) ning nendeks taanduvaid võrrandeid; 4) lahendab lihtsamaid üht absoluutväärtust sisaldavaid võrrandeid; 5) lahendab võrrandisüsteeme; 6) tunneb ära õpitud võrrandite/võrrandisüsteemide abil lahenduvad reaalelulised/teaduslikud probleemid; 7) leiab või koostab sobiva võrrandi/võrrandisüsteemi probleemi lahendamiseks; 8) lahendab ainealase või reaalelulise probleemi võrrandite ja/või võrrandisüsteemide abil ning tõlgendab ja esitleb saadud tulemust. III kursus „Võrratused. Trigonomeetria I“ Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab võrratuse omadusi, võrratuse ja võrratusesüsteemi lahendihulga mõistet ning kirjeldab vastavaid lahendihulki arvteljel; 2) selgitab võrratuste ning nende süsteemide lahendamisel rakendatavaid samasusteisendusi; 3) lahendab lineaar-, ruut- ja murdvõrratusi ning lihtsamaid võrratusesüsteeme; 4) kasutab lihtsustamisülesannetes trigonomeetria põhiseoseid ja täiendusnurga trigonomeetrilisi funktsioone. 5) leiab digivahendite abil teravnurga trigonomeetriliste funktsioonide väärtused ning nende väärtuste järgi nurga suuruse; 6) lahendab täisnurkse kolmnurga; 7) tunneb ära probleemid, mis on lahendatavad täisnurkse kolmnurga geomeetria abil. Tõlgib need matemaatika keelde ning lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab ja esitleb saadud tulemusi IV kursus „Trigonomeetria II“ Kursuse lõpus õpilane: 1) teisendab kraadimõõdus antud nurga radiaanmõõdus olevaks nurgaks ja vastupidi; 2) arvutab ringjoone kaare kui ringjoone osa pikkuse ning ringi sektori kui ringi osa pindala; 3) defineerib mis tahes nurga siinuse, koosinuse ja tangensi; tuletab ning teab siinuse, koosinuse ja tangensi vahelisi seoseid; 4) tuletab nurkade 0o, 30o, 45o, 60o, 90o, 180o, 270o, 360o siinuse, koosinuse ja tangensi täpsed väärtused; rakendab taandamisvalemeid, negatiivse ja täispöördest suurema nurga valemeid; 5) kasutab digivahendeid trigonomeetriliste funktsioonide väärtuste ning nende väärtuste järgi nurga suuruse leidmisel; 6) tuletab kahe nurga summa ja vahe valemid ning kahekordse nurga siinuse, koosinuse ja tangensi valemid; 7) teisendab lihtsamaid trigonomeetrilisi avaldisi valemikogu abil; 8) tõestab siinus- ja koosinusteoreemi, lahendab mistahes kolmnurga ning arvutab selle pindala; 9 9) tunneb ära ainealased ja reaalelulised probleemid, mis on lahendatavad kolmnurga ja ringi kohta õpitut rakendades. Tõlgib need matemaatika keelde, lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab ja esitleb saadud tulemusi. V kursus „Vektor tasandil. Joone võrrand“ Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab mõisteid vektor, ühik-, null- ja vastandvektor, vektori koordinaadid, kahe vektori vaheline nurk; 2) liidab ja lahutab vektoreid ning korrutab vektorit arvuga nii geomeetriliselt kui ka koordinaatkujul; 3) leiab vektori pikkuse, lõigu keskpunkti koordinaadid, kahe vektori skalaarkorrutise ning rakendab neid geomeetriaprobleemide lahendamisel; 4) kasutab vektorite ristseisu ja kollineaarsuse tunnuseid geomeetriaprobleemide lahendamisel; 5) koostab sirge võrrandi (kui sirge on määratud punkti ja sihivektoriga, punkti ja tõusuga, tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga) ning teisendab selle üldvõrrandiks, kontrollib tehtud arvutis; 6) määrab kahe sirge vastastikuse asendi tasandil, lõikuvate sirgete korral leiab sirgete lõikepunkti ja sirgete vahelise nurga, kontrollib tehtut arvutis; 7) koostab hüperbooli, parabooli ja ringjoone võrrandi; joonestab ainekavas esitatud jooni nende võrrandite järgi nii paberil kui ka arvutis; leiab kahe joone lõikepunktid, kontrollib tehtut arvutis. VI kursus „Tõenäosus, statistika“ Kursuse lõpus õpilane: 1) eristab juhuslikku, kindlat ja võimatut sündmust; selgitab sündmuse tõenäosuse mõistet ja omadusi; 2) selgitab permutatsioonide, kombinatsioonide ja variatsioonide tähendust ning leiab nende arvu; 3) selgitab sõltuvate ja sõltumatute sündmuste korrutise ning välistavate ja mittevälistavate sündmuste summa tähendust, arvutab reaalse eluga seotud sündmuste tõenäosusi; 4) selgitab juhusliku suuruse jaotuse olemust ning juhusliku suuruse arvkarakteristikute (keskväärtus, mood, mediaan, standardhälve) tähendust; kirjeldab binoom- ja normaaljaotust; 5) selgitab valimi ja üldkogumi mõisteid ning andmete süstematiseerimise ja statistilise otsustuse usaldatavuse tähendust; teab valimi koostamise põhimõtteid; 6) arvutab juhusliku suuruse jaotuse arvkarakteristikuid ning teeb nende alusel järeldusi jaotuse või uuritava probleemi kohta; 7) selgitab valimist hinnatud arvkarakteristiku usalduspiirkonna mõistet, leiab jaotusfunktsiooni abil üldkogumi keskväärtuse usalduspiirkonna; 8) koostab IKT vahendite abil tabeleid ja graafikuid andmete ja jaotuse visualiseerimiseks; 9) visualiseerib IKT vahendite abil kahe juhusliku suuruse hajuvusdiagrammi, kirjeldab sõltuvuse tugevust korrelatsioonikordaja abil; 10) püstitab uurimisküsimuse, kogub vajaliku andmestiku, analüüsib seda statistiliste vahenditega IKT abil ja hindab võimalikke statistiliste otsustustega seotud vigu. VII kursus „Funktsioonid. Arvjadad“ Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab funktsiooni mõistet ja üldtähist ning funktsiooni uurimisega seonduvaid mõisteid; 2) kirjeldab graafiliselt esitatud funktsiooni omadusi; skitseerib graafikuid ning joonestab neid nii paberil kui ka arvutis; 3) leiab valemiga esitatud funktsiooni määramispiirkonna, nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkonna nii algebraliselt kui ka arvutis; kontrollib, kas funktsioon on paaris või paaritu ja analüüsib arvutipõhiselt nende graafikute sümmeetria omadusi; 4) kirjeldab funktsiooni y = f (x) graafiku seost funktsioonide y = f (x) + a, y = f (x + a), y = f (ax), y = a f (x) graafikutega, visualiseerib vastavaid seoseid arvutis konkreetsete näidetega; 5) selgitab arvjada, aritmeetilise ja geomeetrilise jada ning hääbuva geomeetrilise jada mõistet; 10 6) selgitab aritmeetilise ja geomeetrilise jada üldliikme valemeid ning tuletab nende jadade n esimese liikme summa valemid ning hääbuva geomeetrilise jada summa valemi; 7) selgitab jada piirväärtuse olemust ning arvutab piirväärtuse; teab arvude π ja e tähendust; 8) tunneb ära ainealased ja reaalelulised probleemid, mis lahenduvad aritmeetilise ja geomeetrilise jada abil. Tõlgib need matemaatika keelde, lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab, hindab ja esitleb saadud tulemusi. VIII kursus „Eksponent- ja logaritmfunktsioon“ Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab liitprotsendilise kasvamise ja kahanemise olemust; 2) lahendab reaalelulisi liitprotsendilise kasvamise ja kahanemise probleeme, hindab kriitiliselt saadud tulemusi; 3) kirjeldab eksponentfunktsiooni, sh funktsiooni y = ex omadusi; 4) selgitab arvu logaritmi mõistet ja selle omadusi; logaritmib ning potentseerib lihtsamaid avaldisi, vahetab logaritmi alust; 5) kirjeldab logaritmfunktsiooni ja selle omadusi; 6) oskab leida eksponent- ja logaritmfunktsiooni pöördfunktsiooni; 7) joonestab paberil ja tarkvaraliste lahenduste abil eksponent- ja logaritmfunktsiooni graafikuid ning loeb graafikult funktsioonide omadusi; 8) lahendab lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrrandeid ning -võrratusi (loga f(x) suurem/väiksem kui loga g(x)); 9) tunneb ära ainealased ja reaalelulised probleemid, mis on kirjeldatavad ja lahendatavad eksponentsiaalsete ja/või logaritmiliste mudelite abil. Tõlgib need matemaatika keelde, lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab, hindab ja esitleb saadud tulemusi. IX kursus „Trigonomeetrilised funktsioonid. Funktsiooni piirväärtus ja tuletis“ Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab funktsiooni perioodilisuse mõistet ning leiab siinus-, koosinus- ja tangensfunktsiooni perioodi; 2) joonestab nii paberil kui ka tarkvaraliste lahenduste abil siinus-, koosinus- ja tangensfunktsiooni graafikuid ning loeb graafikutelt nende funktsioonide omadusi; 3) leiab algebraliselt lihtsamate trigonomeetriliste võrrandite erilahendid etteantud piirkonnas, kasutades üldlahendi valemit või funktsiooni graafikut; 4) selgitab funktsiooni piirväärtuse ja tuletise mõistet ning tuletise füüsikalist ja geomeetrilist tähendust; 5) esitab liitfunktsiooni lihtsamate funktsioonide kaudu; 6) rakendab funktsioonide summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletise leidmise eeskirja, leiab funktsiooni esimese ja teise tuletise ning liitfunktsiooni tuletise, kasutades etteantud tuletiste tabelit. X kursus „Tuletise rakendused“ Kursuse lõpus õpilane: 1) koostab funktsiooni graafiku puutuja võrrandi etteantud kohal, kontrollib saadut tarkvaraliste lahenduste abil; 2) selgitab funktsiooni kasvamise ja kahanemise seost funktsiooni tuletise märgiga, funktsiooni ekstreemumi mõistet ning ekstreemumi leidmist; 3) leiab funktsiooni kasvamis- ja kahanemisvahemikud, ekstreemumid, funktsiooni graafiku kumerus- ja nõgususvahemikud ning käänupunkti, kontrollib saadut tarkvaraliste lahenduste abil; 4) uurib ainekavas etteantud funktsioone täielikult ja skitseerib funktsiooni leitud omaduste põhjal selle graafiku, kontrollib saadut tarkvaraliste lahenduste abil; 5) leiab funktsiooni suurima ja vähima väärtuse etteantud lõigul; 11 6) tunneb ära ainealased ja reaalelulised probleemid, mis on kirjeldatavad ja lahendatavad õpitud funktsioonide kui mudelite uurimise abil. Tõlgib need matemaatika keelde, lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab, hindab ja esitleb saadud tulemusi. XI kursus „Integraal. Planimeetria“ Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab algfunktsiooni mõistet ning leiab lihtsamate funktsioonide määramata integraale põhiintegraalide tabeli ja integraali omaduste järgi; 2) selgitab kõvertrapetsi mõistet ning rakendab määratud integraali leides Newtoni-Leibnizi valemit; 3) arvutab määratud integraali abil kõvertrapetsi pindala, mitmest osast koosneva pinnatüki ja kahe kõveraga piiratud pinnatüki pindala ning lihtsama pöördkeha ruumala; 4) selgitab geomeetriliste kujundite ja nende elementide omadusi, kujutab vastavaid kujundeid joonisel; uurib IKT vahendite abil geomeetriliste kujundite omadusi ning kujutab vastavaid kujundeid joonisel; 5) lahendab planimeetria arvutusülesandeid ja lihtsamaid tõestusülesandeid; 6) tunneb ära ainealased ja reaalelulised probleemid, mis on lahendatavad tasandigeomeetrias õpitud kujundite omadustega. Tõlgib need matemaatika keelde, lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab ja esitleb saadud tulemusi. XII kursus „Sirge ja tasand ruumis“ Kursuse lõpus õpilane: 1) kirjeldab ja määrab punkti asukoha ruumis koordinaatide abil; 2) selgitab ja rakendab ruumivektori mõistet, lineaartehteid vektoritega, vektorite kollineaarsuse ja komplanaarsuse tunnuseid ning vektorite skalaarkorrutist; 3) kirjeldab sirge ja tasandi vastastikuseid asendeid; 4) arvutab kahe punkti vahelise kauguse, vektori pikkuse ning kahe vektori vahelise nurga; 5) määrab kahe sirge, sirge ja tasandi, kahe tasandi vastastikuse asendi ning arvutab nendevahelise nurga stereomeetria ülesannetes; 6) tunneb ära ainealased ja -välised probleemid, mis on lahendatavad ruumigeomeetrias õpitud seoste abil. Tõlgib need matemaatika keelde, lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab ja esitleb saadud tulemusi. XIII kursus „Stereomeetria“ Kursuse lõpus õpilane: 1) omab süsteemse ettekujutuse hulktahukate ja pöördkehade liikidest, tuletab nende pindala ja ruumala arvutamise valemeid; 2) kujutab joonisel prismat, püramiidi, silindrit, koonust ja kera ning nende lihtsamaid lõikeid tasandiga; 3) arvutab kehade pindala ja ruumala ning nende kehade ja tasandi lõike pindala; 4) tunneb ära ainealased ja reaalelulised probleemid, mis on mudeldatavad ruumigeomeetrias õpitud kujunditega ja nende omadustega. Tõlgib need matemaatika keelde, lahendab matemaatiliselt ning tõlgendab ja esitleb saadud tulemusi. XIV kursus „Matemaatika rakendused, reaalsete protsesside uurimine“ Kursuse lõpus õpilane: 1) selgitab matemaatilise modelleerimise ning selle protseduuride üldist olemust; 2) tunneb lihtsamate mudelite koostamiseks vajalikke meetodeid ja funktsioone; 3) kasutab mõningaid loodus- ja majandusteaduse olulisemaid mudeleid ning meetodeid; 4) lahendab tekstülesandeid võrrandite abil; 5) märkab reaalse maailma valdkondade mõningaid matemaatikamudelitega kirjeldatavaid seaduspärasusi ja seoseid; 6) koostab kergesti modelleeritavate reaalsuse nähtuste matemaatilisi mudeleid ning kasutab neid tegelikkuse uurimiseks; 7) kasutab IKT vahendeid ainealaseid ja -väliseid probleeme lahendades. 12  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 6 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Sotsiaalained“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Sotsiaalainete pädevusega taotletakse õppija toimetulekut iseendaga, suutlikkust toimida lähikonnas, valmisolekut ja oskust olla aktiine ja vastutustundlik kodanik, oskust mõtestada ühiskondlikke suhteid minevikuühiskondades lähtuvalt ajaloolisest kontekstist ja üldinimlikest väärtustest. Sotsiaalainete õpetamise kaudu taotletakse, et gümnaasiumi lõpuks õpilane: 1) tunneb huvi kogukonna, rahva ja maailma arengu vastu, mõistab ühiskonnas toimunud ja toimuvate muutuste põhjusi, tagajärgi ja seoseid; 2) tunneb huvi enda arengu vastu, hindab ennast adekvaatselt, analüüsib oma võimalusi, usub endasse ja kavandab oma tulevikku, võtab vastutuse oma tuleviku kujundamise eest, väärtustab loovust ja ettevõtlikkust ning arendab endas neid omadusi ja pädevusi; 3) austab demokraatiat ja inimõigusi, teab oma õigusi ja kohustusi, järgib seadusi, üldinimlikke väärtusi ja üldtunnustatud käitumisnorme, kujundab oma arvamuse ning on vastutustundlik ja aktiivne ühiskonnaliige, on lojaalne Eesti riigile; 4) valdab infootsimise meetodeid, hindab kriitiliselt allikate usaldusväärsust ja teabe sisu; väärtustab teaduspõhist maailmapilti; 5) aktsepteerib inimeste individuaalseid erinevusi, kultuurilist ja maailmavaatelist mitmekesisust, suhtub neisse sallivalt, kui need pole inimväärikust alandavad või inimsusevastased; 6) tunnetab oma rolli Eesti kultuuripärandi hoidja ja kandjana, väärtustab inimkonna kultuuripärandit ja aktsepteerib kultuurerinevusi; 7) hoolib endast ja teistest, järgib tervislikke eluviise, käitub turvaliselt enda ja teiste inimeste suhtes, hoiab keskkonda, on teadlik tarbija; 8) võtab vastutuse inimesena, kodanikuna, perekonna- ja ühiskonnaliikmena. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonna õppeained on ajalugu, inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus. Õppeained jagunevad kohustuslikeks ning valikkursusteks. Sotsiaalainete valdkonna ainekavades esitatud taotletavate õpitulemuste ja õppesisu koostamisel on aluseks võetud kohustuslike kursuste arv kooliastmes. Kohustuslikud kursused õppeainete kaupa on järgmised: ajalugu – 6 kursust: „Üldajalugu“, „Eesti ajalugu I (kuni 16. ja 17. sajandi vahetuseni)“, „Eesti ajalugu II (kuni 19. sajandi lõpuni)“, „Lähiajalugu I – Eesti ja maailm 20. sajandi esimesel poolel“, „Lähiajalugu II – Eesti ja maailm 20. sajandi teisel poolel“, „Lähiajalugu III – 20. sajandi arengu põhijooned: Eesti ja maailm“; inimeseõpetus – 1 kursus: “Perekonnaõpetus”; ühiskonnaõpetus – 2 kursust: „Ühiskonna areng ja demokraatia“, „Majandus ja maailmapoliitika“. Lisaks kohustuslikele kursustele võib kooli õppekavas kirjeldada ja rakendada valdkonnaüleseid valikkursusi, mis lõimivad sotsiaalainete õpetust teiste valdkondadega ja/ või pakuvad süvenemist võimaldavaid teemakäsitlusi. Valikkursused võib kool koostada ise või valida GRÕK lisades 8–13 esitatud kursuste hulgast. 1 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Sotsiaalainetes käsitletakse inimese ja ühiskonna toimimist minevikus ning tänapäeval. Sotsiaalainete õppimine aitab arendada tervikpilti ühiskonnast ning kujundab oskust mõista minevikunähtuste alusel toimuvat arengut. Sotsiaalainete vahendusel areneb võime näha ühiskonna arengus erinevaid seoseid ning teha teadlikke valikuid, lähtudes ühiskondlikest väärtustest, normidest ja reeglitest; toimida kõlbelise ja vastutustundliku inimesena ning ühiskonnaliikmena. Sotsiaalainete teemade käsitlemisega toetatakse soolise võrdõiguslikkuse edendamist ühiskonnas. Ajalooõpetuse eesmärk on kujundada õppijaid, kes on suutelised analüüsima ja mõistma maailma, milles nad elavad, ning tunnevad asjaolusid ja sündmusi, mis on maailmas juhtunud. Ajalooõpetuses omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks teadmisi oma kodukoha ning maailma minevikust ja kultuuripärandist ning erinevatest väärtussüsteemidest. Aine vahendusel hakkab õpilane teadvustama, analüüsima, kriitiliselt hindama ja tõlgendama minevikusündmusi ning -protsesse, nende omavahelisi seoseid ja seoseid tänapäevaga ning ajaloosündmuste erineva tõlgendamise põhjusi. Inimeseõpetuse eesmärk on toetada õpilase sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut, õppides tundma ennast, kujundama vastutustundlikult oma suhteid, tundma perekonna rolli ühiskonna ning inimese elus, olema terviseteadlik, aus, hooliv ja õiglane. Ühiskonnaõpetuses omandavad õpilased teadmised, oskused, väärtused ja hoiakud ühiskonnas toimimiseks ning vastutustundlike otsuste tegemiseks. Õppeaine eesmärk on luua eeldused kodanikuidentiteedi ja ühiskonna sidususe tugevnemiseks ning aktiivse kodaniku kujunemiseks, toetada dialoogivalmidust maailma erinevalt mõistvate inimeste vahel, samuti õpilase enese teadlikkust maailmavaate küsimustes. Valdkonnasisese lõiminguga taotletakse, et õpilane areneks terviklikuks isiksuseks, kes suhtub endasse ja teistesse positiivselt, arvestab kaasinimestega, lähtub oma tegevuses üldinimlikest väärtustest ning märkab ja mõistab ühiskonnas toimuvat, on valmis ühiskonnaelus osalema, võtab vastutuse oma otsuste ja valikute eest ning mõistab üksikisiku rolli globaalsel tasandil; kes teeb majanduslikke otsuseid rahatargalt ja vastutustundlikult, oskab elatada ennast ja oma peret, teenida tulu, maksab kohusetundlikult makse ja panustab selle kaudu ühiskonna arengusse. Kõigi sotsiaalvaldkonna õppeainete seisukohalt on tähtis koostööoskus ja konstruktiivsete lahenduste leidmise oskus. Õppesisu käsitluses teeb aineõpetaja valiku arvestusega, et kirjeldatud õpitulemused, üld- ja valdkonnapädevused oleksid saavutatavad. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Sotsiaalvaldkonna õppeainete õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab ainevaldkonna õppeainete eesmärgipärane lõimimine teiste valdkondade õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppetegevus on õppijakeskne, toetab õpimotivatsiooni hoidmist ja õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, 2 kes suudavad teha valikuid, võtta vastutust oma õppimise eest ja tulevad toime muutunud olukorras ning on valmis kavandama oma edasist haridusteed. Gümnaasiumis õppetegevust kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevustest, taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsitluste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära, muutusi ühiskonnas ja maailmas ning seostatakse neid omavahel; 3) taotletakse, et õpilase õpikoormus oleks mõõdukas, jaotuks õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätaks piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks, õpilast suunatakse oma õppimist mõtestama ja kavandama ning õpikoormust jagama; 4) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele ning pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 5) võimaldatakse nii individuaalset, paaris- kui ka rühmaõpet, kujundatakse õpiharjumusi ja - oskusi, mõtestatakse ja analüüsitakse õppimist, suunatakse tegema teadvustatud ja teadlikke valikuid, võtma vastutust oma õppimise eest; 6) kaasatakse õpilasi õppetegevuste kavandamisse ja juhtimisse, pakutakse võimalusi analüüsida ja mõtestada õppeprotsessi nii enda õppimise ja õpistrateegiate kui ka õpetaja juhitud õppe korraldamise aspektist; 7) kavandatakse aega õpitava tähenduslikkuse, eesmärkide, õpitulemuste ning hindamiskriteeriumide mõtestamiseks ning eneserefleksiooniks, õpitakse andma ja vastu võtma tagasisidet; 8) rakendatakse uurivat, probleeme lahendavat ja teaduspõhist õpet, kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja analüüsi soodustavaid õppetegevusi, laiendatakse õpilaste teadmisi mitmekülgselt, tutvustatakse näiteid valdkonna teadussaavutustest ja aktuaalsetest probleemidest, arendatakse oskusi ja kujundatakse hoiakuid; 9) rakendatakse ja kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õppekeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid, arendatakse info kriitilise otsimise ja hindamise pädevust, arvestades autoriõiguse ja uurijaeetikaga; 10) võimaldatakse siduda õpet koolivälise, sh ühiskonnaeluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane ja õpilasele tähenduslik ning kujundaks õppija arusaama maailmas toimuvast, suutlikkust siduda kohalikku ja globaalset; Õppetegevuse kaudu laiendatakse ainevaldkonna teadmisi ja kujundatakse oskusi. Ajalooõpetus on valdavalt uurimispõhine, kasutatakse esmaseid ja teiseseid allikaid. Kõikides sotsiaalvaldkonna ainetes tuleb lisaks põhiteemadele käsitleda ka ühiskonnas asetleidvaid muutusi ning kasutada õppe ilmestamiseks näiteid ümbritsevast elust. 1.6. Hindamine Hindamine on õppeprotsessi osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise tulemusena saab õpilane tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja õpistrateegiate valikuteks. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppetegevuse kui iseenda pädevuste arendamiseks. Hindamise alus on valdkonna ainekavades kirjeldatud õpitulemused kooliastmete kaupa. Hindamisega toetatakse kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste ja oskuste omandamist, hoiakute kujunemist ning valdkonnapädevuste saavutamist. Ainealaste teadmiste ja oskuste kõrval antakse tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute 3 kujunemise kohta. Hoiakute kujunemisele antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangute abil. Selleks rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kursuse kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Õpilane kaasatakse hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Arutluste, juhtumianalüüside, loominguliste tööde ja projektülesannete puhul hinnatakse arvamuste ja seisukohtade argumenteeritust, seostatust ja veenvust, õpilase seisukohtadele minevikusündmuste, ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Praktiliste ja loominguliste ülesannete sooritamisel hinnatakse nii protsessi kulgu kui tulemust, probleemide märkamise ja analüüsi oskust, suutlikkust rakendada teoreetilisi teadmisi praktiliselt õpisituatsioonis. Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh erialaste terminite, isiku-, riikide- ja kohanimede, rahvusvaheliselt aktsepteeritud lühendite õigele kasutusele ja õigekirjale, mida arvestatakse hindamisel vastavalt ülesande eesmärgile ja kokkulepitud hindamiskriteeriumidele. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamise võimaldamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub püstitatud õppe-eesmärkidest ja eeldatavast õpitulemusest. Hindamismeetodite valikul arvestatakse õpilaste vanuselisi iseärasusi, individuaalseid võimeid ning valmisolekut ühe või teise tegevusega toime tulla. Ajaloos hinnatakse õpilaste teadmisi ja oskusi tähtsamate ajaloosündmuste ja -nähtuste analüüsi nõudvate ülesannete kaudu. Allikaanalüüsi puhul hinnatakse allikast olulise info leidmist, selle tõlgendamist ja võrdlemist, kommenteerimist ning usaldusväärsuse üle otsustamist. Arutluse puhul hinnatakse kirjutise vastavust teemale, ajastu- ja teemakohaste faktide teadmist, analüüsi, võrdlemise, seoste loomise ja järelduste tegemise oskust ning isikliku suhtumise väljendamist põhjendatud hinnangute kaudu. Inimeseõpetuses hinnatakse õpilaste teadmisi ja oskusi ning nende seostamise oskust. Õpilase hoiakuid ja väärtushinnanguid mõõdetakse ja tagasisidestatakse vaatluse, õpilase antud hinnangute ja otsustuste ning juhtumianalüüsi alusel. Ühiskonnaõpetuses hinnatakse arutlusoskust, erinevate allikate, sh õigustekstide tõlgendamist ja analüüsi, ühiskondlike probleemide analüüsi ja oma seisukoha kujundamise ning selle põhjendamise oskust; aga ka kodanikuvalmidust ja -vastutust ühistegevuses osalemise, ühiskonnaliikmele kohustuslike toimingute, sh vajalike dokumentide täitmise oskuse jt eakohaste ülesannete kaudu. Väitluses hinnatakse oskust kuulata aktiivseltteise osapoole väiteid ning oskust esitatud väidetele tõenduspõhiste argumentidega vastata. Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 4 1.7. Õppekeskkond Õppimist toetav õppekeskkond kujundatakse viisil, kus luuakse kultuuritundlik, üksteist austav, kaasav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu. Aktsepteeritakse erinevate seisukohtade olemasolu, arutletakse nende üle ning hinnatakse neid lähtudes allikatest, tõenduspõhistest faktidest ning demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetest. Kool võimaldab viia õpet läbi ruumis, kus on 1) mööbli ümberpaigutamise võimalus liikumist eeldavateks tegevusteks nagu rühmatööd, dramatiseeringud, rolli- ja õppemängud; 2) internetiühendus nii õpetajal kui õpilastel, digitehnoloogia ning audiovisuaalse esitluse ja videoühenduse kasutamise võimalused. Kool võimaldab: 1) korraldada õpet väljaspool klassiruumi, nt mäluasutuses või ametiasutuses; 2) kasutada ainekava eesmärke toetavaid õppematerjale ja -vahendeid; 3) õppekäike ja kohtumisi erinevate valdkondade esindajatega. Ainekavad 2.1. Ajalugu 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Ajaloo õppimise käigus omandatakse pädevused, mis on vajalikud oma elu korraldamiseks ajalooteadvuse toel ühiskonnale omases ajaloolises kultuuris. Ajalooõpetus toetab ajaloolise mõtlemise kujunemist. Ajalooline mõtlemine tähendab suutlikkust märgata tähenduslikkust ajaloos, oskust kasutada esmaallikaid tõendusmaterjalina, tunda ära muutusi ja ajaloosündmuste järjepidevust, analüüsida põhjusi ja tagajärgi, tajuda ajaloolist konteksti ja mõista ajalooliste tõlgenduste eetilist mõõdet. Ajalooõpetus aitab õpilasel omandada kultuuriruumis ning ajalookeskkonnas orienteerumiseks vajalikke teadmisi ja oskusi ning teadvustada ja analüüsida minevikunähtuste muutlikkust, tõlgendatavust, omavahelisi seoseid ning seoseid tänapäevaga. Käsitletakse inimeste igapäevaelu ja maailmapilti, ühiskonda, kultuuri ja mõtteviisi, sh väärtushinnangute muutumist, ning ajaloolisi isikuid ja sündmusi, lähtudes mitmeperspektiivsuse põhimõttest, mis tähendab erinevate vaatenurkadega arvestamist. Gümnaasiumi ajaloo õppesisu korraldamise üle otsustatakse kooli õppekavas. Võimalik on korraldada õpe kursuste kaupa või lõimida Eesti- ja üldajaloo ainesisu. Kui Eesti ajalugu õpitakse iseseisvate kursustena, peaks esmalt käsitlema vastavaid üldajaloo teemaplokke, mis annavad avarama konteksti Eesti ajaloole. Gümnaasiumi ajalooõpetuses tähtsustatakse probleemikeskset käsitlust, analüüsides hinnanguid ja tõlgendusi erinevast seisukohast lähtudes. Mõistmaks, et ajalookirjutamine sõltub ajast ning ajaloouurija seisukohast, kujundatakse kriitilist suhtumist erinevatesse mõtteviisidesse, võrreldakse ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist eri allikais ning hinnatakse allikate usaldusväärsust. Avatud arutelu käigus tuleks analüüsida klassis esilekerkivaid küsimusi, arvamusi ja seisukohti, sh tundlikke ja vastuolulisi teemasid, mis on põhjustatud oluliste väärtuste ja huvide konfliktist või nende aluseks olevate faktide või väidete vaidlustamisest. Tundlike ja vastuoluliste teemade käsitlemine ajalooõpetuses eeldab erinevate seisukohtade ärakuulamist ja nende üle arutamist; mitmeperspektiivne ajalooõpe lubab käsitada tundlikke ajalooteemasid laiemas võrdlevas kontekstis ja eri osapoolte seisukohast või rollist lähtudes. Ajaloosündmuste mitmetahulise käsitluse kaudu on võimalik vältida mineviku vastasseisude ülekannet praegustele grupiidentiteetidele. Ajalooõpetus arvestab õpilaste kultuurilise taustaga, suhestades õppeprotsessi õpilaste ajalookultuuriga. Kultuuritundlik ajalooõpetus tähendab ajalooteemade mitmeperspektiivset käsitlemist ja erinevate ajalookogemuste arvestamist, kuid samas tuleb vältida relativismi, st kõigi vaatenurkade võrdselt asjakohaseks tunnistamist. Erinevate vaatenurkade võrdlemisel 5 saab toetuda üldhumanistlikele väärtustele ja ajalooteaduslikele põhimõtetele (tõendipõhisus, allikakriitilisus jms). Ajalooõpetuses väärtustatakse kultuurilist mitmekesisust, sh kujundatakse mõistmist, et mitmekesisus on ühiskonna rikkus ja arengu tingimus. Teadvustatakse õppija rolli kultuuripärandi säilitajana ning edasikandjana. Ajalooõpetus toetab õppija enesemääratluse kujunemist, aga ka võimet asetada end kellegi teise olukorda, vaadelda maailma kellegi teise seisukohast lähtudes. Õppijat suunatakse uurimise, arutluse ning analüüsi kaudu looma seoseid ja tegema järeldusi, kujundama isiklikku suhtumist ning põhjendama seda argumenteeritult. Kriitilise mõtlemise kujundamiseks käsitletakse erinevaid allikaid jt õppetekste, mis annavad ajaloosündmustele hinnangu erinevast seisukohast lähtudes. Ajalooprobleemide analüüsimise kaudu rikastub väärtussüsteem, kujuneb rahvuslik ja kultuuriidentiteet, sallivus ja pooldav suhtumine demokraatlikesse väärtustesse, areneb õpilase ajalooline mõtlemine ning rikastub ajalooteadvus. Ajaloo mõistmisele aitavad kaasa ekskursioonid, õppekäigud, ajaloo- ja ilukirjandus, teater ja kino, meedia, internet, eri inimesed ning paigad. Selle kogemuse ühendamisel koolis õpituga kujuneb õpilasel järk-järgult arusaam ajaloost. Õpilaste maailmapilti rikastab ainetevaheline integratsioon ning lähedaste teemade käsitlus erinevatest aspektidest lähtudes. Ajalooõpetuse kaudu kujundatakse koos teadmiste laiendamisega erinevaid oskusi: 1) ajas orienteerumise oskus; oskus leida, analüüsida ja mõista seoseid ning mõtestada sündmuste ja nähtuste ajaloolise tausta kujunemist; 2) ajaloomõistete tundmine ja kontekstis kasutamise oskus; erialase sõnavara laienemine; 3) ajaloo kohta küsimuste esitamise ning neile vastates erinevate lahenduste pakkumise oskus; 4) funktsionaalne kirjaoskus, kriitilise mõtlemise oskus, arutlusoskus, järelduste tegemise ja seoste loomise ning oma seisukoha kujundamise ja põhjendamise oskus; 5) empaatia, oskus asetada end kellegi teise olukorda ajastut arvestades, koostöö- ja konfliktilahendusoskus; 6) allikaanalüüsi ja ajalookaardiga töötamise oskus, erinevatest teabeallikatest info leidmise, kasutamise, kriitiline hindamise ja analüüsi oskus, allika usaldusväärsuse hindamise oskus; 7) suulise ja kirjaliku eneseväljenduse, referaadi ja ajaloo uurimistöö koostamise oskus, oskus kasutada IT-vahendeid info hankimiseks ja tulemuste esitlemiseks. Oskuste kujundamine ajalooõpetuses on pidev protsess ning see toimub erinevate õppeteemade käsitlemise kaudu. Oskuse eeldatavat saavutustaset kirjeldatakse gümnaasiumi lõpus õpitulemustena. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud 1. Analüüsib ajalooperioodide iseloomulikke tunnuseid, vaimulaadi ja erinevuste põhjusi, mõistab ja analüüsib ajaloolise arengu jätkuvust ja muutuste põhjusi, mõistab minevikus elanud inimeste elu ajaloolises kontekstis ning üksiksiku valikute ja otsuste tähtsust inimkonna ajaloo kujundamisel. 2. Analüüsib Eesti ajalugu Euroopa ja maailma ajaloo kontekstis ning mõistab vastastikuseid seoseid. 3. Mõistab tänapäeva Eesti ühiskonna kujunemise ajaloolist tausta, tunneb ära mineviku mõjutusi. 4. Mõistab, et inimeste eluviisi, väärtushinnanguid ja ühiskonnaelu mõjutavad religioon ja ideoloogiad, mõistab teaduse ning kultuuri arengu ja tehnoloogiliste muutuste mõju ühiskonnale ja nende vastastikuseid seoseid. 5. Mõistab suurriikide mõju maailma majandusele ning poliitikale eri ajastuil, analüüsib riikidevahelist koostööd ja konfliktide lahendamise viise. 6. Analüüsib demokraatlike ja mittedemokraatlike riikide arengu põhijooni. 7. Mõistab ajaloosündmuste ja -protsesside erineva tõlgendamise põhjusi ja tagajärgi, analüüsib kriitiliselt infot, eristab fakti arvamusest. 6 8. Tunneb inimkonna kultuurisaavutusi ja mõistab kultuuri järjepidevust. 9. Mõtestab enda rolli kultuuri kandjana ja kultuuripärandi säilitajana, teadvustab kultuurilist mitmekesisust ja kultuuri rolli enesemääratlemises. 10. Mõistab inimtegevuse ja keskkonna vastastikust mõju. 2.1.3. Õpitulemused Õpilane: 1) teab ajaloo perioode, neile iseloomulikke tunnuseid ja vaimulaadi ajaloolises arengus; 2) mõistab inimese, ühiskonna ja kultuuri olemuslikke seoseid erinevatel ajalooperioodidel, analüüsib väärtushinnangute ja väärtusruumi muutumist ajas; 3) iseloomustab ja võrdleb ajastuid erinevate ühiskonnaelu valdkondade kaudu; 4) teab Euroopa ja maailma ajaloo pöördelisi sündmusi ja protsesse, mõistab nende tähtsust ja mõju ühiskonna arengus; 5) rekonstrueerib minevikus elanud inimese elu, arvestades ajastu eripära ning inimese sotsiaalset ja kultuuritausta, rakendades empaatiat; 6) toob näiteid ajaloost, kuidas üksikisiku valikud on muutnud arusaamasid ühiskonnas tervikuna või kitsamas valdkonnas; 7) mõistab ajaloolise arengu järjepidevust Eestis, sealhulgas kodukoha ajaloo näitel ja Euroopa ajaloo kontekstis; 8) seostab Eesti ajalugu Euroopa ja maailma ajalooga, tuues esile erinevate ajalooperioodide eripära; 9) analüüsib näidete kaudu, kuidas Euroopa ja maailma kultuuri, majanduse ja poliitika areng on mõjutanud Eesti ühiskonda erinevatel ajalooperioodidel; 10) toob näiteid ristiusu mõjust Eesti ühiskonnaelu eri valdkondadele; 11) selgitab, millest sõltus eri ajastutel inimeste sotsiaalmajanduslik staatus Eestis ja Euroopas; 12) selgitab allikatele tuginedes tänapäeva Eesti ühiskonnale iseloomulike ilmingute ja arengute ajaloolist tausta, hinnangute muutumist ajas ja põhjendab nende tagamaid; 13) teab, kuidas Eesti haldusjaotus on ajas muutunud ning selgitab muutuste põhjusi; 14) analüüsib Eesti ühiskonnaelu erinevate suurriikide koosseisus, lähtudes erinevast perspektiivist; 15) teab religioonide ja ideoloogiliste õpetuste tekkelugu, leviku põhjusi ning mõju ühiskonna arengule; 16) analüüsib, millistest teguritest võisid olla mõjutatud inimeste ideoloogilised valikud; 17) selgitab näidete abil tehnoloogia arengu ja ühiskonna vastastikust mõju; 18) analüüsib näidete toel hariduse arengut erinevatel ajaperioodidel, mõistab, kuidas mõjutas haridus ühiskonna arengut ja inimese elu; 19) tunneb inimkonna kultuurisaavutusi ajastu kontekstis, selgitab näidete abil nende tähtsust oma ajas ning nende mõju järgnevatele ajastutele, mõistab kultuuri järjepidevust; 20) analüüsib kultuuri ja teaduse ajaloolist arengut, nimetab teaduse ja tehnika arengu saavutusi ning kirjeldab nende rakendamist erinevast perspektiivist; 21) teab Euroopa suurriikide ja Ameerika Ühendriikide kujunemislugu; 22) toob näiteid suurriikide poliitilisest ja majanduslikust arengust ja koostööst eri ajastutel, selgitades koostöö eesmärke; 23) analüüsib erinevatest perspektiividest kolonialismi majanduslikke, poliitilisi ja eetilisi aspekte, tuues välja koloniaalimpeeriumide tekke ja lagunemise põhjused; 24) analüüsib 20.–21. sajandi suurriikide arengujooni ja tähtsuse muutumist rahvusvahelistes suhetes; 25) toob näiteid demokraatia kujunemisloost; 26) võrdleb inimeste õigusi, kohustusi ja vabadusi demokraatlikus ühiskonnas ja diktatuuris ning kujundab oma seisukoha; 27) analüüsib demokraatia avaldumist ühiskonnaelus ja poliitikas uusajast tänapäevani; 7 28) analüüsib riikide poliitilist arengut 20. sajandil, kõrvutades demokraatlikku ja diktatuuriühiskonda; 29) tõlgendab ajaloosündmusi allikatele tuginedes erinevast vaatenurgast; 30) mõistab, et nii ajalooallikas kui ka ajaloonarratiiv on mõjutatud selle autorist, loomise asjaoludest, ajastust ning tõlgendajast; 31) selgitab näidete varal sündmuste või protsesside erineva tõlgendamise põhjusi ning ühekülgse ajalookäsitluse tagajärgi; 32) eristab fakti arvamusest, hindab allikaid kriitiliselt, tunneb ära valeuudise; 33) märkab minevikupärandit ja väärtustab seda ajalooallikana, mõtestades selle tähendust; 34) mõistab, kuidas kultuuripärand peegeldab minevikuühiskonda, analüüsib kultuuri arengu põhijooni ning seostab neid ühiskonnas toimunud muutustega; 35) toob näiteid eesti kultuurist minevikus, saab aru eesti kultuuri järjepidevusest ja erinevatest mõjutustest; 36) toob näiteid erinevate kunstistiilide avaldumisest, sh Eesti kunstis; 37) analüüsib näidete toel, kuidas loodus on mõjutanud inimtegevust ning inimtegevus loodust. 2.2. Inimeseõpetus 2.2.1. Õppeaine kirjeldus. Kursus “Perekonnaõpetus” Inimeseõpetuse perekonnaõpetuse kursuses keskendutakse perekonnaelu psühholoogiale, sotsioloogiale, eetikale, perekonnaõigusele, majandamisele ja perekonna rollile ühiskonnas. Kursus toetab õpilase enesearengut, aitab mõtestada ja analüüsida oma rolli perekonnas, arendada vastutustunnet nii isiklikus kui ka ühiskonnaelus. Perekonnaõpetuse kursus kujundab eelkõige õpilaste enesemääratlus-, sotsiaalse ja väärtuspädevuse arenemist. Õpilane õpib tundma ühiskonnas toimuvaid demograafilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja ajaloolisi protsesse ning nähtusi, mis mõjutavad pereelu struktuure ja protsesse. Õpe valitakse rõhuasetusega elulähedasele ainekäsitlusele, toetades õpilase arusaama õpitava vajalikkusest. Õppe ja metoodika seisukohalt on tähtsad: 1) mitmekesised õppemeetodid, sh aktiivõppemeetodid ning praktilised ülesanded; 2) üksi- ja ühisõppe võimaldamine; 3) õppe sidumine koolivälise ning igapäevaeluga, nt projektitööd, uurimistööd, kohtumised erinevate inimestega jne; 4) mitmekesised õpitulemuste kontrollimise ja hindamise vormid. Väärtuskasvatus ja hoiakute kujundamine toimub üksteist mõistvas õhkkonnas, et arendada õpilaste positiivset mõtlemist oma arengu- ja toimetulekuvõimalustest. Soodne sotsiaalne õppekeskkond toetub eelkõige õpilaste isikupärale ja isiklike seisukohtade austamisele ning võimalusele vabalt arvamust avaldada, olla algatusvõimeline, osaleda ja tegutseda nii üksi kui ka koos teistega. Gümnaasiumi inimeseõpetuse kursus keskendub paarisuhtele, perekonnaga seotud teemadele ning vanemlusele. Õpitakse, kuidas luua ja hoida toetavaid inimsuhteid. Oluline rõhk on perekonna väärtustamisel, enda rolli teadvustamisel suhetes ja tulevase lapsevanemana. Kujundatakse valmisolekut võtta vastutus oma suhete eest. Kursuse jooksul analüüsitakse ühiskonna mõju perekonnaelule. 2.2.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud 1. Mõistab, kuidas ühiskond mõjutab pereväärtusi, traditsioone, hoiakuid, sealhulgas laste kasvatamist ja suhtumist seksuaalsusesse, mõistab, kuidas on kooselu vormid ja perekonna roll aja jooksul muutunud. 2. Mõistab inimese arengu võimalusi perekonnas, paarisuhtes ja lapsevanemana, võtab vastutuse oma rolli eest, arvestades teiste pereliikmetega. 3. Teab, kuidas pereelu, sealhulgas abielu on õigusaktidega reguleeritud, oskab sellega igapäevaelus arvestada ja vajadusel leida asjatundlikku õigusabi. 8 4. Mõistab suhetega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, inimeste võrdse kohtlemise vajalikkust ning võtab vastutuse oma suhete eest. 5. Kasutab teaduspõhiseid allikaid perekonna, suhete ja tervisega seotud info ja abivõimaluste leidmisel. 6. Mõistab inimliku läheduse ja armastuse erinevaid avaldumisviise. 7. Mõistab seksuaalse arengu individuaalsust. 8. Mõistab paarisuhete dünaamikat ja võtab vastutuse. 9. Mõistab perekonna rolli traditsioonide hoidja ja kandjana, väärtustab sotsiaalsete suhete, tavade ja kommete toetavat mõju peresuhetele. 10. Mõistab tervisliku eluviisi ja turvalise käitumise tähtsust inimese elus ja iseenda sotsiaalset vastutust tervisekäitumises. 11. On teadlik tarbija ja oskab koostada perekonna eelarvet, arvestades pere võimaluste ja pereliikmete vajadustega. 12. Mõistab vanemlikku vastutust erinevas vanuses laste arengu toetamisel. 2.2.3. Õpitulemused Perekond ühiskonnas 1) selgitab näidete abil, kuidas ühiskond ja kultuur on läbi ajaloo mõjutanud pereväärtusi ja ‑traditsioone ja laste kasvatamise põhimõtteid; 2) analüüsib ühiskonna ja kultuuri, sh traditsioonide mõju seksuaalsusele ja seksuaalsuhetele. 3) analüüsib näidete alusel soostereotüüpide põhjusi, nende piiravat mõju inimese minapildile, käitumisele, suhetele ja valikutele; 4) toob näiteid erinevatest kooseluvormidest ajaloos ja tänapäeval ning analüüsib, kuidas need täidavad perekonna ülesandeid; 5) analüüsib perekonna tähtsust inimese jaoks elu erinevatel perioodidel. Suhted ja vastutus perekonnas Õpilane: 1) selgitab, milles seisneb põlvkondi ühendavate sidemete tugevdav ja toetav mõju pereelule; 2) analüüsib enda huvide, hobide ja ettevõtmiste toetavat mõju enesearengule ja peresuhetele; 3) analüüsib, kuidas paarisuhe ja ema / isa roll mõjutavad inimese arengut; 4) analüüsib perekondlike toetavate ja probleemsete, sh vägivaldsete suhete mõju inimese arengule ja elule; 5) toob näiteid pereelu, sh abielu ja laste elu reguleerivatest õigusaktidest ja analüüsib, kuidas need sätestavad perekonnaliikmete õigusi ja kohustusi; 6) toob näiteid riiklikest institutsioonidest, mis tegelevad perepoliitika elluviimisega, toob näiteid riikliku perepoliitika rakendamisest, sh toetustest ja teenustest; 7) analüüsib, kuidas sõltub perekonna ülesannete täitmine igast pereliikmest, millised on pereliikmete võimalused üksteist toetada ja abistada, millised on pereliikmete õigused oma ajale, ruumile ja materiaalsetele kulutustele; 8) teab, et lähisuhe, sh abielu põhineb vastastikusel austusel ning partnerite õiguste ja vajadustega arvestamisel; 9) analüüsib lahkumineku ja abielulahutuse põhjusi, tagajärgi ning oskab vajadusel leida psühholoogilist ja õigusabi; 10) selgitab leina olemust ja kirjeldab leinast ülesaamise võimalusi; 11) toob näiteid peretraditsioonidest ning selgitab tavade ja kommete tähtsust perekonnasuhetes; 12) selgitab lähisuhete ja sotsiaalse võrgustiku tähtsust inimese elus; 13) mõistab iga inimese õigust võrdsele ja lugupidavale kohtlemisele; 14) mõtestab enda kogemusest lähtuvalt armastuse tähendust, paarisuhte ja seksuaalse läheduse dünaamikat ning neid mõjutavaid tegureid, õigusi ja kohustusi suhte erinevates etappides; 15) analüüsib seksuaalsuhet kui inimliku läheduse avaldumisvormi ja selle seotust armastusega; 9 16) teab, et turvaline ja vastastikku rahuldust pakkuv seksuaalkäitumine põhineb partnerite võrdsel kokkuleppel, selgitab soostereotüüpide mõju inimese arengule ja seksuaalkäitumisele; 17) arvestab perekonna eelarve kavandamisel pereliikmete vajadusi, pere majanduslikku olukorda ja võimalusi; 18) selgitab koduse kasvatuse mõju lapse arengule; 19) analüüsib lapse ja vanema vahelise kiindumussuhte kujunemist ning kasvatusstiilide mõju sellele; 20) toob näiteid lapse õigustest ja abi saamise võimalustest laste õiguste kaitsmisel. Tervis ja turvalisus Õpilane: 1) kasutab usaldusväärseid allikaid tervise, suhete ja sotsiaalmajanduslike küsimuste kohta info otsimisel ja probleemide lahendamisel, järgides autoriõiguse ja intellektuaalse omandi kaitse põhimõtteid, viidates ja refereerides nõuetekohaselt; 2) toob näiteid pereliikmete füüsilist, emotsionaalset, sotsiaalset ja vaimset tervist mõjutavatest teguritest; 3) analüüsib planeeritud ja planeerimata rasedusega kaasnevaid valikuid ning neid mõjutavaid tegureid, oskab leida vajadusel abi; 4) teab, mis on kohtingu-, lähisuhte- ja seksuaalvägivald ning mis on inimkaubandus ja kust otsida vajadusel abi; 5) analüüsib kohtingu- ja lähisuhtevägivalla põhjusi ja tagajärgi ning ennetamise ja abi saamise võimalusi; 6) analüüsib, kuidas mõjutab pereliikme sõltuvushäire peresuhteid, kirjeldab kaassõltuvuse olemust ja teab, kust vajadusel abi otsida. 2.3. Õppeaine ühiskonnaõpetus 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Gümnaasiumi ühiskonnaõpetus peab olema vastavuses tänapäeva sotsiaalteaduste arengu ja ühiskonna vajadustega. Õpilased omandavad sotsiaalse kirjaoskuse, s.o teadmised, oskused ja hoiakud, mida on vaja, et tulla vastutustundlikult toime muutuvas ning mitmekultuurilises keskkonnas. Õppeaine eesmärk on luua eeldused, et kujuneks aktiivne, kompetentne ja vastutustundlik kodanik, kes suudab kohaneda muutustega, oskab ennast arenguga suhestada, oma kodanikupositsiooni kujundada, võtab vastutuse oma otsuste eest ning on avatud uutele ideedele ja elukestvale õppimisele. Õppeaine omandamisega valmistuvad õpilased toimima teadlike kodanikena demokraatlikus ühiskonnas. Gümnaasiumi ühiskonnaõpetus käsitleb nüüdisaegse ühiskonna sotsiaalseid suhteid ning protsesse ja tutvustab ühiskonnaelu põhivaldkondade (majanduse, poliitika, õiguse) korraldust ning toimimist. Kõiki valdkondi analüüsitakse nii ühiskonna kui terviku kui ka indiviidi positsiooni ja rollide põhjal. Põhikoolis omandatud teadmisi Eesti riigi ja ühiskonna toimimisest laiendatakse Euroopa ning maailma probleemide käsitlemisega. Eesti ja Euroopa temaatika kõrval arutatakse ka olulisi globaalseid ühiskonnaprobleeme. Õpilane puutub ühiskonnas kokku erinevate eluvaldkondade ja situatsioonidega. Et toetada õpilase sotsialiseerumist ning ühiskondliku kompetentsuse kujunemist, hõlmab ainekava mitmekesiseid teemasid inimõigustest autoriõiguste ja tarbijakaitseni. Kiiresti muutuvas ühiskonnas jääb õpetaja ülesandeks pöörata tähelepanu aktuaalsetele teemadele ja probleemidele ning arutada õpilastega nende üle. Seejuures toetatakse nii õpilaste dialoogipidamise oskuse kui ka iseseisva kriitilise analüüsioskuse ja otsustusvõime kujunemist. See aitab õpilastel seada isiklikke eluplaane ning mõista erinevate vaadetega ning demograafiliste ja sotsiaalmajanduslike tunnustega inimesi. Ühiskonnaõpetuse kaks kursust koosnevad viiest teemavaldkonnast: ühiskond ja selle areng; riik ja poliitika demokraatlikus ühiskonnas; majanduse toimimine; üleilmastumine, jätkusuutlik areng; kommunikatsioon ja infopädevus. 10 Riigi ja demokraatliku riigivalitsemise teemavaldkonnas käsitletakse riigi funktsioone ja demokraatliku valitsemise põhimõtteid. Ühiskonna ja selle arengu teemavaldkonnas käsitletakse ühiskonna toimimist ning kodaniku võimalusi ja vastutust. Majandust käsitlev teemavaldkond valmistab noori ette majanduselus osalemiseks, sh hindama realistlikult oma ressursse, toimima rahatargalt; aitab kujundada noorte valmisolekut erinevateks karjäärivalikuteks. Rahvusvahelise suhtluse, üleilmastumise ja jätkusuutliku arengu käsitlemisel laiendavad õpilased oma teadmisi rahvusvahelistest organisatsioonidest ja globaalsetest väljakutsetest. Eesmärk on õppida nägema, kuidas saab igaüks muuta maailma turvalisemaks ja humaansemaks. Ühiskonnaõpetus kujundab õpilastes järgmisi väärtusi ja hoiakuid: seaduslikkus ja isiklik vastutus, sotsiaalne õiglus ja kodanike võrdne kohtlemine, inimõiguste austamine, intellektuaalomandi väärtustamine, salliv suhtumine erinevustesse, lugupidav suhtumine erinevatesse kultuuridesse, säästev eluviis ning orienteeritus elukestvale õppele, eelarvamuste, sh rassismi ja ksenofoobia taunimine. Ühiskonnaõpetuses lõimuvad teiste sotsiaalainete teadmised, oskused ja väärtushinnangud ning eelmistes kooliastmetes õpitu, ühtlasi süvenevad teooria õppimise ja praktilise tegevuse kaudu varem omandatud teadmised ühiskonnast. Õpitavat käsitletakse nii, et ühelt poolt omandavad õpilased tervikpildi vastastikku seotud sootsiumist, kuid teiselt poolt oskavad sotsiaalsest kontekstist tulenevalt alati hinnata oma positsiooni ja valikuid. Ühiskonnaõpetus on tihedalt seotud ajaloo, geograafia, bioloogia ja inimeseõpetusega. Näiteks käsitletakse geograafias põhjalikumalt rahvastiku-, linnastumis- ja maailmamajandusprobleeme ning nende seoseid üleilmastumisega. Samal ajal süvendab ühiskonnaõpetus ajalooõpetuse kaudu saadud teadmisi riigist. Õiguse, riigikaitse, filosoofia ja usundiõpetuse valikkursused avardavad veelgi õpilaste teadmisi oma ja teistest kultuuridest ning ühiskonnast, toovad enam esile mitmekultuurilisuse ja globaliseerumise dimensiooni, et luua seoseid ning märgata sarnast ja erinevat. Õppematerjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ja igapäevaeluga seostatult. Suurt tähelepanu pööratakse õpilastes aine vastu huvi äratamisele, õpimotivatsiooni kujundamisele. Õppes rakendatakse aktiivõppemeetodeid nagu arutelud, juhtumianalüüsid, uurimisprojektid ning kaasalöömine kodanikualgatuslikes ettevõtmistes. Olulised on uurimuslikud õpivõtted, millega õpilased omandavad probleemide esitamise, hüpoteeside sõnastamise, töö plaanimise ja tegemise, kriitilise mõtlemise ning tulemuste tõlgendamise ja esitamise oskused. Aine omandamisele aitavad kaasa õppekäigud, ekskursioonid, kohtumised erinevate inimestega jms. Õppekirjandusele lisaks kasutatakse erinevaid materjale ja teabetekste, dokumente, elektroonilisi andmebaase, õppefilme jms. 2.3.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud 1. Tunneb riigivorme ja riigi ülesandeid, väärtustab ja järgib demokraatia põhimõtteid, inim- ja kodanikuõigusi, kaitseb oma huve ja õigusi, arvestades teiste inimeste õigusi. 2. Tunneb nüüdisühiskonna ülesehitust ja ühiskonnaelu valdkondi: majandus, õigus, sotsiaalelu, kultuur, haridus, kommunikatsioon. 3. On aktiivne kodanik ja suhestab ennast ühiskonna arenguga, osaleb aktiivselt ja vastutustundlikult ühiskonnaelus, sh kodanikualgatusprojektides koostöös kogukonna, avaliku sektori ja teiste partneritega. 4. Mõistab majanduse toimimise põhialuseid ning tarbija ja ettevõtja rolli, huve ja õigusi ühiskonnas, analüüsib enda majanduskäitumist; järgib majandusliku mõtlemise põhialuseid tarbijana. Mõistab ettevõtluse kui ühiskonna toimimise põhilise alustala rolli ühiskonnas väärtuse loojana, tööandjana, riigi rikkuse tagajana, peamise maksumaksjana ja ühiskonnaelu mõjutajana. 11 5. Mõistab riikidevahelise poliitilise, majandusliku ning kultuurisuhtluse põhimõtteid, sise- ja välispoliitilisi toimemehhanisme, tunneb tähtsamaid rahvusvahelisi organisatsioone ja Eesti osa nendes. 6. Leiab, hindab, süstematiseerib ja kasutab infot kriitiliselt, loob uut teavet, arvestab autoriõiguste ja intellektuaalse omandi kaitsega, oskab leida ja kasutada õigustekste. 2.3.3. Õpitulemused Riik ja demokraatlik riigivalitsemine Õpilane: 1) teab riigi toimimise põhimõtteid ja ülesandeid; 2) tunneb ja väärtustab demokraatia põhimõtteid, inim- ja kodanikuõigusi ning järgib neid, märkab inim- ja kodanikuõiguste alaseid väljakutseid ühiskonnas ja reageerib nendele oma võimaluste piires; 3) mõistab inimeste õigust individuaalsetele, kultuurilistele- ja maailmavaatelistele erinevustele, kui need ei ole inimsusevastased; 4) teab valimiste üldisi põhimõtteid, mõistab valimiste tähtsust ühiskonnas ja enda vastutust valijana; 5) eristab demokraatlikku ja mittedemokraatlikku otsustusprotsessi nii ühiskonnas kui ka kogukonnas; selgitab näidete põhjal konsensuse, kompromissi ja enamushääletuse erinevust; 6) oskab kaitsta oma huve ja õigusi, arvestades teiste inimeste õigusi, ning seisab vastu demokraatlike väärtuste eiramisele. Ühiskond ja selle areng Õpilane: 1) selgitab näidete kaudu erinevate ühiskonnaelu valdkondade toimimist ja omavahelisi seoseid; 2) hindab adekvaatselt oma eneseteostusvõimalusi ühiskonnas, töö- ja eraelus ning on valmis neid ellu viima; 3) teab oma võimalusi tööturul ja arvestab nendega valikute tegemisel; mõistab elukestva õppe olemust ja vajadust; 4) mõistab oma võimalusi mõjutada ühiskondlikke protsesse aktiivse kodanikuna nii koolis kui ka väljaspool, mõistab erinevate ühiskonnasektorite koostöö tähtsust; 5) analüüsib näidete põhjal kodanikuaktiivsuse mõju kogukonnale või ühiskonnale; 6) mõistab Eesti ühiskonna mitmekesisust, arvestab erinevaid arusaamu; 7) mõistab indiviidi võimalusi maailmakodanikuna ja selle tähendust. Majanduse toimimine Õpilane: 1) mõistab majandusliku mõtlemise põhialuseid ning ettevõtja ja tarbija huve ja õigusi ühiskonnas; 2) tunneb riigi eelarve- ja maksupoliitika põhimõtteid, nende mõju üksikisikule ja ühiskonnale; 3) väärtustab maksude maksmist kui kodaniku ja ettevõtja panust ühiskonna heaolusse; 4) väärtustab säästva majanduse põhimõtteid; 5) väärtustab sotsiaalse ettevõtluse ja õiglase kaubanduse põhimõtteid, mõistab üksikisiku tarbimisvalikute mõju nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil; 6) planeerib oma majanduskäitumist ja teeb otsuseid vastutustundlikult; 7) mõistab töösuhteid, väärtustab vastustundlikku käitumist töötaja ja tööandjana; 8) teab, et intellektuaalse omand on seadusega kaitstud. Üleilmastumine ja jätkusuutlik areng Õpilane: 1) teab tähtsamaid rahvusvahelisi organisatsioone ja nende tegevusvaldkondi; 2) toob näiteid vastastikuse abistamise põhimõtetest, sh rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu; 12 3) teab riikide majandusliku, poliitilise ja kultuurilise koostöö võimalusi, toob näiteid ja mõistab koostöö olulisust; 4) teab ja mõtestab aktuaalseid rahvusvahelisi sündmusi, sealhulgas kriisiolukordi; 5) analüüsib inimõiguste alaseid väljakutseid maailmas, sealhulgas väikerahvaste õigusi suurriikide koosseisus. Kommunikatsioon, infopädevus Õpilane: 1) mõistab teabe edastamise erinevaid võimalusi ja mõju; 2) oskab infot leida, kriitiliselt hinnata, süstematiseerida ja kasutada ning luua uut teavet, arvestades autoriõiguste ja intellektuaalse omandi kaitset; 3) oskab leida ja kasutada õigustekste, sealhulgas rahvusvahelisi. 13  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 7 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Võõrkeeled“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Võõrkeeleõppe tulemusena kujuneb õpilastel eakohane võõrkeelepädevus vähemalt kahes võõrkeeles, mis tähendab, et õpilane: 1) mõistab ja vahendab võõrkeeles esitatut; 2) suhtleb eesmärgipäraselt ja olukohaselt nii kõnes kui kirjas; 3) loob ja esitab nii suuliselt kui kirjalikult eri liiki tekste; 4) tunneb õpitavat keelt kõnelevate piirkondade/kogukondade kultuuri; 5) mõistab oma kultuuri ja teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi ning väärtustab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 6) väärtustab võõrkeelte oskust ja on motiveeritud keeli õppima; 7) kasutab võõrkeelseid veebikeskkondi, teadvustades nende võimalikke ohte; 8) omandab edasiseks keelte õppimiseks vajalikud oskused ja kohandab need enda vajadustele vastavaks. 1.2. Ainevaldkonna õppeained ja maht „Eesti keele arengukava 2021–2035” strateegiline eesmärk 3 (Õpe: kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt ja väärtustavad teiste keelte oskust) seab eesmärgiks, et „kvaliteetne võõrkeeleõpetus tagab, et iga eestimaalane valdab peale emakeele veel vähemalt kaht keelt”, mistõttu kuuluvad ainevaldkonda vähemalt kaks võõrkeelt. Gümnaasiumis õpitakse kohustuslikke võõrkeeli B2- või B1-keeleoskustasemel. Kooli õppekava kohaselt võivad õpitavateks võõrkeelteks olla inglise, prantsuse, saksa, vene või muu keel. Õpperühmi moodustades arvestatakse õpilaste keeleoskuse taset ja soove ning kooli võimalusi. Õpilasel, kes õpib eesti keelt teise keelena ainekava alusel, on üks kohustuslik võõrkeel. B2-keeleoskustasemega võõrkeeleks on keel, mida õpilane varasemate õpingute tulemusena valdab kõrgemal keeleoskustasemel (nt B1 põhikooli lõpus) ning milles õpilase eesmärk on jõuda B2-keeleoskustasemele, sõltumata sellest, kas õpitav keel oli põhikoolis A- või B- võõrkeel või on õpilane seda keelt õppinud väljaspool kooli. B1-keeleoskustasemega võõrkeeleks on keel, mille õppimine algab madalamalt keeleoskustasemelt (nt A2 põhikooli lõpus) ja milles õpilase eesmärk on jõuda B1- keeleoskustasemele, sõltumata sellest, kas õpitav keel oli põhikoolis A- või B-võõrkeel või on õpilane seda keelt õppinud väljaspool kooli. Õppeainete kohustuslike kursuste mahud on: 1) B2-keeleoskustasemega võõrkeeles 5 kursust 2) B1-keeleoskustasemega võõrkeeles 5 kursust Õppeainete valikkursuste mahud on: 1) B2-keeleoskustasemega võõrkeeles 2 valikkursust 2) B1-keeleoskustasemega võõrkeeles 4 valikkursust Võõrkeeltes jagatakse kohustuslikud kursused kahe õpitava keele vahel võrdselt. Peale kohustuslike kursustetöötab kool välja valikkursusi vähemalt ülaltoodud mahus: B2- keeleoskustasemega võõrkeeles vähemalt 2 valikkursust ning B1-keeleoskustasemega võõrkeeles vähemalt 4 valikkursust, mida õppijad saavad valida mistahes soovijate arvu puhul. B2-keeleoskustasemega võõrkeele (eriti inglise keele) puhul on soovitatavad valdkondade ülesed LAK-õppe kursused, B1-keeleoskustasemega võõrkeele puhul aga süvendatud keeleõppekursused. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Võõrkeelte ainevaldkonna eesmärk on tagada, et õpilastel kujuneks eri keeltes välja suutlikkus mõista, väljendada ja tõlgendada kontseptsioone, mõtteid, tundeid, fakte ja arvamusi nii suuliselt kui ka kirjalikult (kuulamine, rääkimine, lugemine ja kirjutamine) mitmesugustes ühiskondlikes ja kultuurisituatsioonides, lähtudes enda vajadustest ja soovidest. Võõrkeeleoskus hõlmab suutlikkust mõista kõnet, algatada, jätkata ja lõpetada vestlusi ning lugeda, mõista ja koostada tekste eri tasemetel ja eri keeltes lähtuvalt isiklikest vajadustest. Mitmekeelsus loob aluse mitmekultuurilise maailma mõistmisele ja väärtustamisele ning laiendab erinevate keelevahendite abil õpilase eneseväljendusvõimalusi. Võõrkeelte õppimine arendab süsteemset mõtlemist. Keeleõppe eesmärk on suurendada inimese keelepagasit, kus ühe võõrkeele oskus ja sellealased teadmised toetatavad teis(t)e võõrkeel(t)e omandamist. Võõrkeelte õppes lähtutakse Euroopa keeleõppe raamdokumendi põhimõtetest ning selle sõsarväljaandes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Kõigi võõrkeelte, õpitulemusi on raamdokumendile toetudes kirjeldatud ühtsetel alustel. Raamdokumendi põhimõtete rakendamine õppes võimaldab arvestada õppija eripära, lubab erineva edasijõudmisega õpilastel seada endale jõukohaseid õpieesmärke ning anda tagasisidet saavutatu kohta, toetades õpimotivatsiooni ning iseseisva õppija kujunemist. Keeleõpe ei piirdu teatud keeleoskustaseme saavutamisega mingiks hetkeks. Tähtis on toetada õpilaste motivatsiooni, suunata neid oma oskusi arendama, pakkuda tuge enesekindluse arengule ning võimaldada neile keelekogemusi ka väljaspool kooli, mis kõik loob eelduse elukestvaks õppeks. Keeleõpe on pidev protsess, kus edasimineku tagab ainult järjepidevus. Võõrkeelte lõiming teiste õppeainetega ning õppimist soodustava õppekeskkonna loomine toetavad suhtluspädevuse omandamise kõrval ka teiste üldpädevuste saavutamist. Õppijad arendavad oskust võrrelda oma keelt ja kultuuri teistega, mõista ja väärtustada nende eripära, olla sallivad ning vältida eelarvamuslikku suhtumist võõrapärasesse. Teiste kultuuride tundmine aitab teadlikumalt tajuda oma keele ja kultuuri spetsiifikat. Võõrkeeleõpe eeldab avatud ja paindlikku metoodilist käsitust, et kohandada õpet õpilase vajaduste järgi. Õpilaskeskse võõrkeeleõppe tähtsamad põhimõtted on: 1) õppija aktiivne osalus õppes, tema teadlik ja loov võõrkeele kasutamine; 2) õppija vastutus oma õppeprotsessi juhtimise ja õpitulemuste eest; 3) keeleõppes kasutatava materjali sisu autentsus ning vastavus õpilase vajadustele ja huvidele; 4) erinevate suhtluspädevust arendavate õppemeetodite kasutamine; 5) õpetaja kui õpilase koostööpartner ja nõustaja mitmekeelsuse pädevuse arendamisel; 6) vigade käsitlemine õppimise loomuliku osana, nende parandamine vastavalt õppe- eesmärgile. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Võõrkeelte õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja - hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Võõrkeeleõpetuse kaudu saab toetada teadmiste omandamist teistes ainevaldkondades ning ainetevaheliste seoste teadvustamist. Eriti hästi sobivad selleks lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) kursused. 2 Ainevaldkonnas toetatakse üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi vastavalt kooli eripärale. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õpet kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, gümnaasiumi sihiseadest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, gümnaasiumi lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega, toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) võimaldatakse õppida üksi ning koos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et õpilased kujuneksid aktiivseiks ning iseseisvaiks õppijaiks; 4) arvestatakse õpilaste individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse selleks diferentseeritud sisu ja raskusastmega ning sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) hoitakse tähelepanu all motivatsiooni ja huvi säilimist ning kasvatamist, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi. 6) kasutatakse autentset keelematerjali ning nüüdisaegset õppekirjandust, sh digimaterjale ja - vahendeid; 7) mitmekesistatakse nii füüsilist kui digiõppekeskkonda mh virtuaalsuhtlusvõrgustikega, võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik. Õppesisu sätestatakse kooli valdkonnakavas, valiku teeb võõrkeeleõpetaja koostöös õppijatega arvestusega, et see toetab õpitulemuste, üldpädevuste ja valdkonnapädevuse ning ainepädevuste saavutamist. 1.6. Hindamise põhimõtted Õpitulemuste hindamise eesmärk on toetada õpilase arengut, innustada õpilast sihikindlalt õppima, suunata tema enesehinnangu kujunemist, hoida huvi võõrkeelte õppimise vastu ning luua niiviisi alus elukestvale võõrkeeleõppele. Hindamisel lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest. Rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Sõnaline hinnang sisaldab juhiseid edasiseks, annab tagasisidet lisaks õpitulemuste saavutatusele väärtushinnangute ja - hoiakute ning õpioskuste saavutamise kohta ning suunab ennast analüüsima, võttes vajaduse korral abiks nt Euroopa keelemapi või õpimapi. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. 3 Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Kool korraldab õppe: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse kõiki õpilase pingutusi ja õpiedu; 2) soovitatavalt rühmades, mille suurus on kuni 15 õpilast; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks (nt rühmatööd, õppemängud) inventari ümber paigutada; 4) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale; 5) kasutades ka kooliväliste füüsiliste ja digiõppekeskkondade võimalusi, nt muuseumid, näitused, teater, kino, kontserdid, õpilasvahetus, õppereisid, kohtumised õpitavat keelt emakeelena kõnelejatega jne, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt- ja reisiõpe) ja -tegevusi. 2. Ainekavad 2.1. Võõrkeeled 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Gümnaasiumis õpitakse võõrkeelt tasemepõhiselt. Õppes kasutatakse kommunikatiivse keeleõppe põhimõtteid ning aktiivõppemeetodeid. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel. Rakendatakse paaris- ja rühmatööd, toetatakse võõrkeelse suhtlus- ja esinemisoskuse väljakujunemist, nt väitlused, referaadid, uurimistööd, esitlused, sh multimeedia, suhtlusportaalid, blogid jne. Õpilasi ergutatakse kasutama keelt ka teiste ainete õppimisel ja väljaspool kooli. Gümnaasiumi keeletunnis suheldakse õpitavas võõrkeeles. Teemavaldkonnad on ühised nii B1- kui ka B2-keeleoskustasemega võõrkeeltele. Kuus teemavaldkonda (inimene ja ühiskond; inimene ja keskkond; Eesti ja maailm; kultuur ja looming; haridus ja töö; teadus ja tehnoloogia) ja nende alateemad on igapäevaelus omavahel läbi põimunud ning nii käsitletakse neid ka keeleõpetuses. Teemasid käsitledes peetakse silmas kursuse keeletaset, õpilaste huve ning teemade päevakohasust. Sõnavara ja grammatika omandatakse keelt kontekstis eesmärgipäraselt kasutades ning gümnaasiumi lõpuks jõutakse keelereeglite teadliku rakendamiseni. Kultuuriteadlikkuse kujundamisel juhitakse õpilase tähelepanu emakeeles ja õpitavas võõrkeeles suhtlemise erinevustele ning neid erinevusi selgitavatele kultuurinähtustele. Õppes on endiselt oluline õpioskuste arendamine, mis toetab edasisi võõrkeeleõpinguid ning paneb aluse elukestvale õppele. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud B2-sihttasemega võõrkeel B1-sihttasemega võõrkeel Gümnaasiumilõpetaja on omandanud Gümnaasiumilõpetaja on omandanud võõrkeeleoskuse B2-tasemel, mis tähendab, võõrkeeleoskuse B1-tasemel, mis tähendab, et ta … et ta … 1) saab kuulates aru erinevat tüüpi 1) saab kuulates aru erinevat tüüpi autentsetest tekstidest ja tuleb igapäevases autentsete tekstide põhisisust ja tuleb suhtluses edukalt toime; igapäevases suhtluses enamasti toime; 4  2) vestleb spontaanselt ja ladusalt; selgitab 2) osaleb ettevalmistuseta suulises oma vaatenurka ning kaalub kõnealuste vestluses, kui kõneaine on tuttav; väljendab seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi; mõtteid võrdlemisi ladusalt, kuid 3) mõistab lugedes erinevat liiki üldsõnaliselt; faktipõhiseid ja kirjandustekste, ehkki 3) mõistab lugedes igapäevaelu käsitlevaid spetsiifilised terminid ja idiomaatilised faktipõhiseid ja lihtsaid kirjandustekste; väljendid võivad tekitada raskusi; 4) kirjutab seotud teksti reaalsest või 4) kirjutab erilaadilisi sidusaid ja loogilisi kujuteldavast sündmusest; tekste, vajadusel sünteesides ja hinnates 5) kasutab võõrkeelseid teatmeallikaid mitmest allikast pärit infot ja seisukohti; (tõlkesõnaraamatut, internetti) vajaliku info 5) kasutab võõrkeelseid teatmeallikaid otsimiseks ka teistes valdkondades; (seletussõnaraamatut, internetti) vajaliku 6) kasutab õpitavat keelt, et tarbida kultuuri info otsimiseks ka teistes valdkondades; (kirjandust, muusikat, filmikunsti, meediat); 6) kasutab õpitavat keelt, et tarbida kultuuri 7) käitub erinevates olukordades vastava (kirjandust, muusikat, filmikunsti, meediat); kultuuri suhtlusnormide kohaselt; 7) selgitab oma ja teisele kultuurile omaseid 8) seab eesmärke ja hindab nende kultuuritavasid ning nende erinevuste tõttu saavutatuse taset ning valib ja vajaduse tekkida võivaid arusaamatusi; korral muudab oma õpistrateegiaid; 8) seab eesmärke ja hindab nende 9) kasutab võõrkeeleõppes omandatud saavutatuse taset ning valib ja vajaduse teadmisi ja oskusi teiste õppeainete korral muudab oma õpistrateegiaid; omandamisel ja vastupidi. 9) kasutab võõrkeeleõppes omandatud teadmisi ja oskusi teiste õppeainete omandamisel ja vastupidi. 2.1.3. Õpitulemused B2-sihttasemega võõrkeel Õpilane: 1) mõistab üksikasjalikult, mida talle vestluses öeldakse; 2) eristab kirjakeelse loengu või ettekande põhiteemat; 3) jälgib keerukat mõttekäiku tuttaval teemal selge hääldusega esitatud loengust; 4) mõistab kõneleja seisukohta ja eristab seda esitatud faktidest; 5) mõistab isegi mürarikkas keskkonnas normaalse kiirusega edastatud teadaandeid ja sõnumeid; 6) räägib aktiivselt kaasa vabas mõttevahetuses, kui kõneaine on tuttav; 7) esitab, põhjendab ja kaitseb oma arvamust, annab asjakohaseid selgitusi ja kommentaare; 8) võrdleb erinevaid teoseid, nende teemasid, tegelasi ja stseene, tuues välja sarnasusi ja erinevusi ning selgitades nendevaheliste seoste tähtsust; 9) esitab selgeid, üksikasjalikke kirjeldusi ja ettekandeid mitmesugustel teemadel; 10) vajadusel kaldub ettevalmistatud tekstist spontaanselt kõrvale ja peatub kuulajaskonda huvitavatel küsimustel; 11) vastab esinemisjärgsetele küsimustele ladusalt, sundimatult ja pingutuseta; 12) kasutab küllalt tõhusalt prosoodilisi vahendeid (rõhku, intonatsiooni, rütmi) oma sõnumi edastamiseks, kuigi kõnes võib märgata teiste keelte mõju; 13) omab suurt aktiivset lugemissõnavara, kuid raskusi võib olla haruldaste idioomide mõistmisega; 14) mõistab kaasaegseid probleemartikleid ja ülevaateid, kus autorid väljendavad lahknevaid hoiakuid ja eriarvamusi; 15) mõistab, kas tekstis esitatakse fakte või püütakse lugejat milleski veenda; 16) loeb erinevaid tekste ajaviiteks suurel määral iseseisvalt, kasutades valikuliselt asjakohaseid teatmeallikaid; 5 17) kirjutab selgeid, üksikasjalikke kirjeldusi tegelikest või kujuteldavatest sündmustest ja kogemustest. Mõttekäik on selgelt jälgitav ja tekst järgib žanrinõudeid; 18) kirjutab arvamuskirjutisi, esitades põhjendatud poolt- või vastuväiteid ning selgitades võimalike seisukohtade eeliseid ja puudusi; 19) kirjutab argumenteeritud ettekandeid vm tekste, sünteesides eri allikatest pärit infot ja arutluskäike; 20) kirjutab vajadusel abimaterjale kasutades piisavalt õigesti, et pidada kirjavahetust ametiasutustega. B1-sihttasemega võõrkeel Õpilane: 1) mõistab olulist teavet autentses igapäevaelu tekstis; 2) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega ning visuaalsete vahenditega illustreeritud esitlust või ettekannet; 3) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega monoloogi, kui kõneldakse üsna aeglaselt; 4) järgib üksikasjalikke juhtnööre, kui teema on tuttav; 5) mõistab teadaandeid lennu- või muus jaamas, lennukis, bussis ja rongis, kui hääldus on selge, kõneldakse tavalise kiirusega ja taustamüra on minimaalne; 6) avaldab arvamust, edastab ja küsib teavet igapäevaelu sündmuste või isiklike asjade kohta; 7) kirjeldab kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning põhjendab ja selgitab lühidalt oma seisukohti ja plaane; 8) toob välja tähtsamad sündmused selge ülesehitusega ja igapäevakeeles kirjutatud jutustuses ning selgitab nende tähtsust ja nendevahelisi seoseid; 9) esineb ettevalmistanuna üldsõnaliselt endale tuttaval teemal, väljendudes võrdlemisi selgelt ja arusaadavalt; 10) vastab esinemisjärgsetele küsimustele, kuid võib paluda küsimust korrata; 11) edastab oma sõnumi arusaadavalt, kuigi rääkimise ajal on märgata teiste keelte rõhu, intonatsiooni ja/või rütmi mõju; 12) mõistab sündmusi, tundeid ja soove kirjeldavaid isiklikke kirju ja postitusi määral, mis lubab pidada regulaarset kirjavahetust; 13) mõistab sageli esinevate sõnadega kirjutatud meediatekstides kohtade, sündmuste, selgelt väljendatud tunnete ja seisukohtade kirjeldusi; 14) mõistab sündmustikku lihtsamates, selge süžeega ilukirjandustekstides, mis koosnevad peamiselt sageli esinevatest sõnadest; 15) kirjutab igapäevaseid tarbetekste; 16) kirjeldab tegelikku või kujuteldavat sündmust või kavandatud tegevust; 17) vahendab lihtsa seotud tekstina kogemusi, kirjeldab tundeid ja reaktsioone ning põhjendab neid; 18) kirjutab arutlust ja üksikasjalikke kirjeldusi mitmesugustel tuttavatel teemadel. 6  Vabariigi Valitsuse 6. Jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 8 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkondlikud valikkursused 1. Ainevaldkond „Keel ja kirjandus“ 1.1. Valikkursus „Draama ja teater“ Valikkursuse kirjeldus Õppe vältel loetakse ning analüüsitakse draamateoseid, vaadatakse ja mõtestatakse ühiselt teatrietendusi ning täidetakse lihtsamaid dramatiseerimisülesandeid. Valikkursuse jooksul omandatakse nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi. Teatriajalugu hõlmab pelgalt väikese osa kogu valikkursuse mahust, kuid on nüüdisteatri mõistmise seisukohalt siiski vajalik. Põhitähelepanu pööratakse draama olemuse ja teatritegemise spetsiifika selgitamisele ning etenduse analüüsile. Võimaluse korral on soovitatav käia professionaalses teatris, kuid analüüsiks sobib ka kooliteatri etendus. Et tutvuda eesti teatriklassikaga, võib kasutada arhiivisalvestusi. Teater on olemuselt erinevate kunstiliikide sulam, ühendades muusika, tantsu, kirjanduse, (video)filmi ja kujutava kunsti, mis võimaldab lõimida valikkursust kunsti- või muusikaõpetusega. Eraldi pööratakse valikkursuses tähelepanu eesti teatri kujunemisele ja praegusele arengule. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane mõistab draamakunsti põhialuseid ja teatri tähendust meie kultuuris. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) eristab peamisi draamažanre, nimetab nende tunnuseid ja olulisemaid draamateoseid; 2) on lugenud läbi ühe draamateose ning analüüsib selle kompositsiooni ja tegelasi; 3) tunneb näitekirjanduse ja teatri põhimõisteid; 4) leiab seoseid kirjanduse, teatri, kujutava kunsti ja teiste meediumide vahel; 5) määrab lavastuse stiili, arvestades nii lavastaja, muusikakujundaja, kunstniku, valgus- ja kostüümikunstniku tööd kui ka näitlejate mängu; 6) arutleb teatrietenduse üle, hindab selle väärtusi, analüüsib kujundikeelt ning sõnastab oma vaatamiskogemuse; 7) kirjutab teatriarvustuse, rakendades õpitud mõisteid ja mõtestades lavastuses kasutatud teatrimärke; 8) teab olulisemaid tähiseid eesti teatri ajaloost; 9) on vaadanud õppeperioodi vältel vähemalt kaht teatrietendust või nende salvestusi; 10) seostab lavastust nii võrdlevalt kui ka eristavalt tänapäeva eluolu ja nähtustega, iseenda ning üldinimlike probleemide ja väärtustega. Õppesisu Draama olemus. Näidend. Draama mõiste. Tegelaskõne: dialoog ja monoloog, repliik ja remark. Tegelase analüüs: muutumatu ja muutuv tegelane, avatud ja suletud tegelane. Näitleja rolliloome. Draama keskendatus inimestevahelisele suhtlemisele ning elu teatraalsusele. Draamateose aeg ja ruum. Konflikt, intriig ning probleem. Draamateose kompositsioon. Vaatus, stseen. Dramaatika žanrid. Dramaatika põhižanrid: tragöödia, komöödia, draama, tragikomöödia. Ajaloolised žanrid: liturgiline draama, müsteerium, moralitee, miraakel. Commedia dell’ arte ja tänapäeva improvisatsiooniline teater. Performance ja happening. Farss, jant ning sketš. Püstijalakomöödia. Koomika liigid: situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomika. Kuuldemäng ja lugemisdraama. Sõnadeta lavastus. Tantsulavastus. Muusikalavastus. Füüsiline teater. Postdramaatiline teater. Vormiotsingud. Dokumentaaldraama, rühmatöö meetod. Teatri tähendus ja funktsioonid. Teatri ühiskondlik ja poliitiline tähendus. Teatri ja tegeliku elu piiride hägustumine. Lavastajatöö. Teater kui kollektiivne kunst: dramaturg, lavastaja, näitleja, helikujundaja, muusikakujundaja, kunstniku, valguskunstniku ja kostüümikunstniku roll lavastuse valmimisel. Kirjanduse ja teatri suhted: dramatiseering, stsenaarium, libreto, lavastus, etendus. Lavastuse stiil ja atmosfäär. Etenduse vastuvõtt ja teatrikriitika. Teatriarvustus. Eesti teatri ajalugu. Lydia Koidula ja August Wiera teater. Kutselise teatri sünd. Karl Menning. Estonia teatri ja Draamateatri asutamine. Hommikteater. Lavastajad: Andres Särev, Kaarel Ird, Voldemar Panso, Jaan Tooming, Mati Unt, Merle Karusoo, Elmo Nüganen, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Nüüdisteater. Repertuaariteater ja projektiteater. Mõisted: commedia dell’ arte, dialoog, draama, dramatiseering, dramaturg, etendus, farss, happening, intriig, jant, karakter, karakterikoomika, komöödia, konflikt, kuuldemäng, lavastus, liturgiline draama, lugemisdraama, miraakel, monoloog, moralitee, müsteerium, performance, postdramaatiline teater, projektiteater, remark, repertuaariteater, repliik, situatsioonikoomika, sketš, stseen, stsenaarium, sõnakoomika, tragikomöödia, tragöödia, vaatus. Käsitletavaid draamateoseid. Merle Karusoo „Meie elulood“ või „HIV“; August Kitzberg „Kauka jumal“; Mart Kivastik „Külmetava kunstniku portreed. Viinistu triloogia“; Andrus Kivirähk „Eesti matus“ või „Voldemar“; Lydia Koidula „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“; Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“; Madis Kõiv „Tagasitulek isa juurde“; Oskar Luts „Tagahoovis“; Siim Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”, NO99 “GEP”, “Ühtne Eesti suurkogu”, “Savisaar”; Hugo Raudsepp „Mikumärdi“; Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“; Juhan Smuul „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“; Anton Hansen Tammsaare „Juudit“ või „Kuningal on külm“; Jaan Tätte „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest“ või „Sild“; Mati Unt „Phaeton, Päikese poeg“; Eduard Vilde „Tabamata ime“. 1.2. Valikkursus „Eesti keele allkeeled ehk eesti keele püsivariandid“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus annab ülevaate eesti keele keelevariantidest ehk allkeeltest ja näitab, mis on nende erinevused, millest need tulenevad ning kuidas neid kasutatakse. Valikkursuse sisu jaguneb kolmeks suuremaks teemaplokiks: kirjakeel (sh ilukirjanduskeel, tarbetekstide keel), suuline keel (sh netikeel kui suulise ja kirjakeele vahel paiknev keel) ning murdekeel (sh sotsiolektid) ja ilukirjanduskeel kui nende süntees. Valikkursuse läbimine aitab õpilastel mõista eesti keele mitmekesisust, arendab keelekasutusoskust ning õpetab valima keelevahendeid erinevates suhtlussituatsioonides. Valikkursus toetab gümnaasiumi eesti keele kohustuslikes valikkursustes õpitut ja süvendab kirjandusteoste käsitlemisel keeleliste aspektide mõistmist. Et anda ülevaade eesti keele allkeeltest, vajab õpetaja tunni organiseerimiseks lisaks õpikule lisamaterjali (erinevaid kirjalikke ja suulise keele tekste, ülesandeid jm). Valikkursuse jooksul lahendatakse praktilisi ülesandeid, arutletakse probleemide üle, analüüsitakse tekstide keelevahendite kasutust, tehakse projektitöid, koostatakse lühemaid uurimistöid ning esitletakse oma töid. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) oskab eristada eesti keele olulisemaid allkeeli; 2) väärtustab eesti kultuuri mitmekesisust; 3) oskab arvestada suhtlemisel inimeste väärtushinnangute erinevusi; 4) oskab ennast selgelt, asjakohaselt ja viisakalt väljendada, arvestades olukordi; 5) oskab olukorra kohaselt kasutada sobivat allkeelt. 2 Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) eristab peamisi allkeeli; 2) iseloomustab õppematerjalidele toetudes eesti keele allkeeli; 3) kasutab sobivat allkeelt, arvestades suhtlusolukordi; 4) oskab analüüsida erinevate tekstide keelekasutust allkeeltest lähtuvalt; 5) oskab vajaduse korral kasutada normingulist kirjakeelt. Õppesisu Allkeeled Allkeeled ja nende olemus. Varieerumine allkeelte sees. Kirjakeel ehk keel, mida kõik mõistavad Kirjakeel kui normingute süsteem. Kirjakeele olemus. Kirjakeel, keelekohustus ja keeleviga. Kirjakeele staatus. Kirjalik suhtlus. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid. Terminid ja muud sõnad. Autoritekst ja tsitaadid. Grammatilised erinevused ja nende põhjused. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid. Suuline suhtlus. Vahetu ja vahendatud suhtlus. Dialoog ja monoloog. Argi- ja avalik suhtlus. Anonüümne ja mitteanonüümne suhtlus. Spontaanne ja toimetatud tekst. Ühiskeelne ilukirjandus. Suuline keel ehk keel, mida kasutame argisuhtluses Suuline keel. Suuline morfoloogia ja morfosüntaks. Suulised laused. Dialoogi ehitus ja dialoogi keel. Tagasiside ja uus teadmine. Argisuhtlus ja argikeel. Kirja ja kõne erinevuste põhjused. Netikeel, selle erijooned ja registrid. Netidialoogi eripära. Netidialoogi keelelised erijooned. Murdekeel ehk keel, milles on meie juured Murded ja nende jagunemine. Kohamurded. Sotsiaalmurded. Viipekeel. Murrete tüpoloogia. Eesti peamurded ja murderühmad. Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded. Südaeesti ja kirderanniku murderühmad. Murded ja suuline keel. Traditsioonilised kohamurded. Südaeesti murded. Kirderanniku murded. Lõunaeesti murded. Murre kirjakeeles. Murdeaktsendid. Pärandkeeled ja regionaalkirjakeeled. Släng. Murdekirjandus. 1.3. Valikkursus “Eesti romaan” Valikkursuse kirjeldus Valikkursus keskendub eesti kirjandusele ja selle süvakäsitlusele, seades esiplaanile ilukirjandusliku stilistika. Kursus väärtustab eesti kirjandust, eelkõige romaani, sest pärast gümnaasiumi lõpetamist puutub enamik õpilastest ilukirjanduse lugejana enim kokku just selle žanriga. Romaanide süvakäsitlus aitab õpilasel eesti kirjandust ja kogu kultuuri sügavamalt mõista ja väärtustada ning tekitab suuremat huvi eesti kirjanduse lugemise vastu. Kursus lõimub valikkursusega „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine” ning eesti keele kursusega „Teksti keel ja stiil”, mis ei keskendu ilukirjanduslikule stiilile. Kursus võimaldab arendada nii keele-, kirjandus kui ka üldpädevusi. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane mõistab eesti romaanikirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja rahvuskultuurilist tähtsust ning kujundab kirjanduse kaudu oma esteetilisi ja eetilisi hoiakuid. Õpitulemused: 1) loeb läbi vähemalt neli romaani eesti autoritelt; 2) teab eesti romaani arengulugu; 3) selgitab eesti romaani ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust, kirjeldab autori ja lugeja rolli kirjanduslikus kommunikatsioonis; 5) arutleb kirjandustekstide eetiliste ja esteetiliste väärtuste üle, põhjendab oma kirjanduslikke eelistusi ning jagab lugemiskogemusi; 6) analüüsib ja hindab romaani poeetikat, väljendusvahendite mitmekülgsust ja tähendust; 3 7) selgitab ja kasutab praktikas peamisi tekstianalüüsis vajalikke mõisteid ja kujundeid ning analüüsib ilukirjanduslikku keelt ja stiili. Õppesisu Eesti romaani arengu ülevaade esimestest eesti romaanidest tänapäevani. Tänapäeva eesti romaani arenguid ja suundumusi. Eesti romaanivõistlused ja kirjandusauhinnad. Romaanide vastuvõtt kriitikas. Teose sotsiaalne taust, kultuuriline ja ajalooline kontekst. Kirjaniku ja lugeja suhtlus tähenduse loojana. Eesti romaani sisuline ja vormiline mitmekesisus. Eri ajastute, voolude, žanrite ja stiilide näiteid eri autorite romaaniloomingu (võrdluse) põhjal. Eri kirjanike loomingu kokkupuutepunkte. Kirjanikule omased teemad, kujutamislaad ja kujundiloome narratiivi ja tähenduse loomisel. Kirjaniku individuaalsus. Kirjaniku koht ajastus, traditsioonis ja rahvuskirjanduses. Autoripositsioon teoses. Sarnase teema, situatsiooni, tegelase, miljöö, aja ja ruumi kujutamise võrdlus eri kirjanike teostes. Keel kui ilukirjandusliku stiili loomise vahend. Teksti keelekasutuse ja sisu seosed. Ilukirjandusteksti tähenduste paljusus. Autoreid ja teoseid. Järgnev autorite ja teoste loend kergendab analüüsiks sobivate näidete leidmist, loend on avatud ja võimaldab tekstitööks teoseid valida ka sellest väljapoolt. Eduard Vilde “Mäeküla piimamees”; August Gailit “Toomas Nipernaadi”, “Ekke Moor”, “Üle rahutu vee”; Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus”, “Kõrboja peremees”, “Põrgupõhja uus Vanapagan”; Karl Ristikivi “Nõiduse õpilane”, “Mõrsjalinik”, “Hingede öö”; Arved Viirlaid “Ristideta hauad”; Bernard Kangro “Jäälätted”; Gert Helbemäe ”Ohvrilaev”; Ain Kalmus “Juudas”; Jaan Kross “Keisri hull”, “Taevakivi”, “Paigallend”; Mats Traat “Karukell, kurvameelsuse rohi”, “Tants aurukatla ümber”, “Inger”; Mihkel Mutt “Hiired tuules”, “Rahvusvaheline mees”, “Eesti ümberlõikaja”; Nikolai Baturin “Karu süda”, “Kentaur”; Ene Mihkelson “Katkuhaud”, “Ahasveeruse uni”; Madis Kõiv “Aken”, “Päev”; Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”, “Ajaloo ilu”, “Varjuteater”; Leelo Tungal “Seltsimees laps”, “Samet ja saepuru”; Toomas Vint “Üüriline”; Peeter Sauter “Indigo”; Mati Unt “Sügisball”, “Mõrv hotellis”, „Via Regia“; Emil Tode “Piiririik”; Tõnu Õnnepalu “Paradiis”, “Mandala”, “Flandria päevik”; Andrus Kivirähk “Liblikas”, “Mees, kes teadis ussisõnu”; Urmas Vadi “Kirjad tädi Annele”, “Tagasi Eestisse”; Jan Kaus “Maailm ja mõni”, “Ma olen elus”; Rein Raud “Vend”; Jaan Kaplinski “Seesama jõgi”; Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”; Maarja Kangro “Klaaslaps”; Indrek Hargla Apteeker Melchiori romaanid; Armin Kõomägi “Lui Vutoon”; Tiit Aleksejev “Palveränd”, Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”; Mari Saat “Lasnamäe lunastaja”; Meelis Friedenthal “Kuldne aeg”, “Mesilased”, Olavi Ruitlane “Kroonu”, “Vee peal”; Jim Ashilevi “Kehade mets”. Mõisteid: ajalooline romaan, arenguromaan, autoripositsioon, epopöa, krimiromaan, modernistlik romaan, narratiiv, omaelulooline kirjandus, postmodernistlik romaan, psühholoogiline romaan, realistlik romaan, sotsiaalolustikuline romaan, ulmeromaan. Käsitletavad tekstid. Käsitletavad tekstikatkendid ja tervikteosed valitakse nii, et need võimaldavad käsitleda kursuse õppesisu ja õppekava läbivaid teemasid ning toetavad üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist. 1.4. Valikkursus „Kirjandus ja film“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus keskendub kirjanduse ja filmi kokkupuutepunktidele. Kuna süsteemne filmiõpetus üldjuhul nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis puudub, antakse valikkursuse jooksul õpilastele esmane ülevaade sellest, kuidas film tänapäeval valmib. Valikkursuse põhirõhk on filmikeele (poeetika) õpetamisel, mis on omakorda valikkursuse alateema „Film kui kirjandusteose tõlgendus“ vältimatu alus. Et anda ülevaade filmikunsti olemusest, õpetada filmi- ja kirjandusteose ühe- ja erilaadse poeetika mõistmist, vajab õpetaja tunni organiseerimiseks piisavalt visuaalset õppematerjali (filmilõike linateose valmimise etappidest, lähivaatluseks filmide ja kirjandusteoste 4 katkendeid jms), ent ka tänapäevaseid tehnovahendeid (videoprojektorit, arvutit vm multimeediavahendeid). Soovitatav on mõne lihtsama filmimonteerimisprogrammi abil monteerida ka kaadreid, et paremini mõista filmikujundi olemust. Valikkursuse jooksul käsitletavad tervikteosed (nii filmid kui ka kirjandusteosed) valib õpetaja, õpilastel on soovitatav enne filmi vaatamist läbi lugeda vastav kirjandusteos. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) omab põhiteadmisi filmi olemusest ja vastuvõtust ning mõjust vaatajale; 2) tajub filmikeele poeetikat kirjandusteoste tõlgendamisel. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) kirjeldab üldjoontes filmi valmimise käiku; 2) tunneb filmi peamisi poeetikavõtteid; 3) mõistab filmikujutise tinglikkust, filmikujundit kui tähenduse kandjat, režissööri autorihoiakut ja sõnumit; 4) võrdleb kirjandusteost ning selle põhjal valminud filmi, lähtudes filmi- ja kirjanduse poeetikast; 5) arutleb filmi ja kirjandusteose esteetika ning seal väljendatud eetiliste väärtushinnangute üle, sõnastab oma vaatamis- ja lugemiskogemuse; 6) kirjutab kirjandusteose katkendi põhjal lühistsenaariumi ning kadreerib selle; 7) kirjutab filmiarvustuse, kasutades valikkursuse jooksul õpitut ning hinnates filmis ja kirjandusteoses esil või varjul olnud väärtusi; 8) tunneb peamisi filmiliike ja iseloomustab filmikunsti arengusuundi; 9) teab eesti kirjanduse ainetel valminud väärtfilme. Õppesisu Filmi loominguline meeskond ja valmimine. Stsenaariumi periood: osalevad stsenarist, režissöör, produtsent; tulem – valmis stsenaarium. Stsenaariumi etapid: ideekavand (sünopsis), arendus, stsenaariumi variandid. Süžeeliinid ja areng: proloog, ekspositsioon, sõlmitus, intriig, kulminatsioon, lahendus, epiloog. Filmimise ettevalmistus: osalevad režissöör, operaator, kunstnik, produtsent; tulem – filmi lavastusprojekt. Režiistsenaarium ja kadreering, lavastusprojekt kui filmi mudel. Näitlejate valik ja näitlejaproovide filmimine. Võttekohtade otsimine ja dekoratsioonide planeerimine. Võtteperiood: osaleb kogu filmirühm; tulem – filmitud materjal. Meeskonnatöö filmi võtteperioodil. Režissööri osa filmirollide kujundamisel. Liikuv kaamera: panoraamid, peale- ja ärasõit. Rakurss (võttepunkt). Stoppkaader ja aegluup. Varjatud kaamera. Kombineeritud võtted. Valgus, värv ja heli. Duublid ja variandid. Produtsendi roll filmi loomisel. Autorifilm ja produtsendifilm. Järeltootmine: osalevad režissöör, monteerija, helirežissöör, operaator, produtsent; tulem – valmis film. Filmi lõplik sünd montaažis. Monteeritud filmi värvikorrektsioon. Helilooja töö. Audiovisuaalse terviku tekkimine. Filmipoeetika ja -esteetika. Tinglikkus filmis. Kinematograafiline nägemine ja mõtlemine. Filmikujund kui kunstiline üldistus. Filmi poeetikavõtted: metafoor, sümbol, allegooria, hüperbool, personifikatsioon. Assotsiatiivne mõtlemine kui filmipoeetika mõistmise eeldus. Illustratiivsus – nähtuste poeetilise avamise vastand. Poeetikavõtete kasutamine filmis ja kirjanduses. Mustvalge ja värvifilm. Kaader ja plaan. Kaader kui katkestamata filmivõte. Kaadri kompositsioon. Montaaž kui uute ajalis-ruumiliste ja emotsionaalsete suhete loomise viis. Filmi süžee ja faabula. Kaadrisisene ja kaadritevaheline montaaž. Montaaži rütm. Detailid. Montaaži fraas, stseen, episood. Sündmuste olustikulis-loogiline, assotsiatiiv-kujunduslik, paralleel- ja temaatiline montaaž. Montaaži elementide, st kaadrivahetuse leidmine kirjandusteosest, proosalõigu, episoodi või stseeni põhjal kadreeringu tegemine. 5 Filmi kokkupuuteid kirjanduse, kujutava kunsti, arhitektuuri, teatri ja muusikaga. Filmikeele intertekstuaalsus. Muusika kui helifilmi dramaturgiline komponent. Muusika ja emotsioonide kujundamine. Paus, muusika ja tegevuse kontrapunkt, unisoon, juhtmotiiv, mürad. Tänapäeva filmikunsti jooni ja suundi. Uue filmikeele otsingud. Filmiliikide ja žanride segunemine ning uute kujunemine. Dokumentaalsus mängufilmis. Tõsielufilmi poeetikavõtted. Kommertsfilmi olemus ja ideoloogiline funktsioon. Kultusfilm. Väärtfilm. Nüüdisaegne poliitiline film ja propagandafilmid. Rahvusvahelised filmifestivalid. Film kui kirjandusteose tõlgendus. Filmi ja kirjanduse suhted. Eesti ja maailmakirjanduse klassika ainetel valminud filme. Kirjandusteost illustreeriv ekraniseering ning kirjandusteose loominguline töötlus. Üht ja sama kirjandusteost erinevalt tõlgendavad filmid. Kirjandusteoste põhjal valminud väärtfilme. Kirjandusteose ja filmi võrdlev analüüs. Filmikriitika. Filmiretsensiooni kirjutamine. Mõisted: autorifilm, detail, dramaturgia, duubel, filmikriitika, filmipoeetika, filmiretsensioon, kaader, kommertsfilm, kultusfilm, montaaž, motiiv, plaan, produtsendifilm, rakurss, režissöörifilm, stsenaarium, süžee, väärtfilm. Käsitletavaid filme ja kirjandusteoseid. Valikkursuse jooksul loeb õpilane läbi vähemalt kaks kirjandusteost ja vaatab nende põhjal tehtud filme: 1) „Georgica“, režissöör Sulev Keedus. Q Film, 1998. Stsenarist Madis Kõiv; 2) „Hukkunud alpinisti hotell“, režissöör Grigori Kromanov. Tallinnfilm, 1979. Boriss Strugatski ja Arkadi Strugatski samanimelise jutustuse ainetel; 3) „Ideaalmaastik“, režissöör Peeter Simm. Tallinnfilm, 1980. Karl Helemäe jutustuse motiividel; 4) „Indrek“, režissöör Mikk Mikiver. Tallinnfilm, 1975. Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ II osa põhjal; 5) „Karu süda“, režissöör Arvo Iho. „Faama Film“ ja „Cumulus Projekt“, 2001. Nikolai Baturini samanimelise romaani ainetel; 6) „Kolme katku vahel“, režissöörid Virve Aruoja, Jaan Tooming. ETV, 1970. Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel; 7) „Kõrboja peremees“, režissöör Leida Laius. Tallinnfilm, 1979. Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani ainetel; 8) „Mina olin siin“, režissöör René Vilbre. Stuudio Amrion, 2008. Sass Henno samanimelise jutustuse põhjal; 9) „Nimed marmortahvlil“, režissöör Elmo Nüganen. OÜ Taska Productions, 2002. Albert Kivika samanimelise romaani ainetel; 10) „Nipernaadi“, režissöör Kaljo Kiisk. Tallinnfilm, 1983. August Gailiti „Toomas Nipernaadi“ ainetel; 11) „Põrgupõhja uus Vanapagan“, režissöörid Grigori Kromanov, Jüri Müür. Tallinnfilm, 1964. Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani ainetel; 12) „Surma hinda küsi surnutelt“, režissöör Kaljo Kiisk. Tallinnfilm, 1977. Stsenarist Mati Unt; 13) „Sügisball“, režissöör Veiko Õunpuu. Kuukulgur Film, 2007. Mati Undi samanimelise lühiromaani ainetel; 14) „Tants aurukatla ümber“, režissöör Peeter Simm. Eesti Telefilm, 1987. Mats Traadi samanimelise romaani ainetel; 15) „Ukuaru“, režissöör Leida Laius. Tallinnfilm, 1973. Veera Saare samanimelise romaani ainetel; 16) „Viimne reliikvia“, režissöör Grigori Kromanov. Tallinnfilm, 1969. Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ ainetel; 17) „Tõde ja õigus“, stsenarist ja režissöör Tanel Toom, filmistuudio Allfilm 2019, Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osa põhjal; 18) “November”, režissöör Rainer Sarnet, 2017. Andrus Kivirähki romaani “Rehepapp” ainetel. 6 1.5. Valikkursus „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse raames omandab õpilane võtted ja teadmised kirjandusteose iseseisvaks analüüsiks ning oskused erinevat laadi kirjanduse tõlgendamiseks. Tekstianalüüs ja -tõlgendus eri vaatepunktidest on lahutamatu kirjanduse poeetika tundmisest ning kujundlikkuse mõistmisest selle mõttelises-tundelises ühtsuses ja mitmetähenduslikkuses. Seepärast õpitakse tundma eepika, lüürika ja dramaatika poeetilisi väljendusvahendeid juba põhikoolis. Kirjanduse mõistmise ning analüüsioskuse süvendamise ja laiendamisega tegeldakse valikkursuse vältel. Järgitakse teksti- ja lugejakeskse kirjandusõpetuse põhimõtteid, väärtustatakse lugejat, tõstetakse esile tema arvamusi ja hoiakuid, rõhutatakse tekstiga suhtlemise tunnetuslikku ja kogemuslikku külge. Õpitulemused 1) loeb läbi vähemalt kolm proosa- või draamateost, lisaks novelle eesti ja välisautoritelt ning ühe eesti autori luulekogu; 2) selgitab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust, kirjeldab autori ja lugeja rolli kirjanduslikus kommunikatsioonis; 3) analüüsib ja tõlgendab loetud proosa- ja draamateoste sisu ja vormivõtteid: nimetab teema, sõnastab probleemi ja peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelassuhteid ja -kõnet, sündmustikku ning kompositsiooni; 4) analüüsib ja tõlgendab loetud luuletuste sisu ja vormivõtteid: nimetab teema ja põhimotiivid, iseloomustab vaatepunkti, kujundi- ja keelekasutust, riimi, rütmi ja salmilisust, kirjeldab meeleolu ning sõnastab mõtte; 5) arutleb kirjandustekstide eetiliste ja esteetiliste väärtuste üle, põhjendab oma kirjanduslikke eelistusi ning jagab lugemiskogemusi; 6) seostab kujundliku keelekasutuse eripära ja stiili proosa-, draama- või luuleteksti sõnumiga; 7) võrdleb ilukirjandust teiste kunstiliikidega, toob näiteid luule ja muusika seoste kohta; 8) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid. Soovituslik õppesisu Kirjanduse olemus ja väärtus. Kirjanduslik kommunikatsioon: autor, teos, lugeja. Autori ja teose seosed. Omaelulooline kirjutamine. Autori hoiakute ja kogemuste kajastusi. Autori koht ajastus ja rahvuskirjanduses. Kirjandusteose ja lugeja dialoogiline suhe. Lugeja kui kaasautor. Sõnakunstiteose sisu ja vormivõtted. Proosateksti analüüs, tõlgendamine ja mõistmine. Proosateksti narratiiv: lugu, tekst ja jutustamine (jutustaja ja vaatepunkt). Tekstuaalne autor, jutustaja, tegelane, nende omavahelised suhted. Mina- ja tema-jutustus, sisemonoloog. Süžee ja faabula. Teema, motiiv, detail, kujund. Moto. Teose miljöö, aja- ja ruumikujutus. Tegelase analüüs. Tegelase iseloom ja hoiakud, tunde- ja mõttemaailm, sotsiaalne positsioon, välimus, kujutamise kujundlik aspekt. Tegelase suhe iseendaga, teiste tegelastega ja teda ümbritseva maailmaga. Karakter ja tüüp. Teose kompositsioon. Teose algus ja lõpp. Sissejuhatus, teema arendus, haripunkt, pööre ja lahendus. Konflikt ja intriig. Puänt. Teose probleemistik ja ideestik. Põhiidee. Alltekst kui varjatud tähenduskiht. Allusioon. Paroodia. Intertekstuaalsus. Draamateksti analüüs, tõlgendamine ja mõistmine. Draamateose tegelaskond. Tegelaskõne: remark, repliik, monoloog ja dialoog. Draamateose kompositsioon. Vaatus ja stseen. Luuleteksti analüüs, tõlgendamine ja mõistmine. Luule olemus. Luule keel, hääl ja väärtus. Lüürika kui sisemine enesevaatlus, tunde- ja mõtteväljendus. Lüüriline eneseväljendus luules. Lüürilise mina vaatepunkt. Lüüriline kirjeldus luules. Luule eepilisus ja dramaatilisus. Luule kui värsskõne. Luuletuse sisu ja vorm. Stroof. Vabavärss. Luulekeele kujundlikkus. Luule musikaalsus: rütm (värsimõõdud) ning riim (alg- ja lõppriim). Stilistilised võtted: kõla-, kõne- ja lausekujundid. Keeleluule. Piltluule. Koomiline stiil luules. 7 Käsitletavad tekstid. Käsitletavad tekstikatkendid ja tervikteosed valitakse nii, et need võimaldavad käsitleda kursuse õppesisu ja õppekava läbivaid teemasid ning toetavad üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist. Mõisted: alltekst, allusioon, anagramm, dialoog, draama, dramaatika, eepika, ellips, epiteet, faabula, grotesk, intertekstuaalsus, iroonia, isikustamine, kalambuur, keeleluule, kordus, luule, lüürika, metafoor, metonüümia, miljöö, monoloog, motiiv, narratiiv, paroodia, piltluule, proosa, puänt, remark, repliik, retooriline lause, riim, rütm, siire, sisemonoloog, stroof, sümbol, süžee, teema, vaatepunkt, vabavärss, võrdlus, värsimõõt. Käsitletavaid autoreid: Ernest Hemingway, Hermann Hesse, Erich Maria Remarque, Jerome David Salinger, Anton Tšehhov, Oscar Wilde, Virginia Woolf jt. August Gailit, Mehis Heinsaar, Juhan Smuul, Anton Hansen Tammsaare, Mats Traat, Friedebert Tuglas, Mati Unt, Peet Vallak, Tõnu Õnnepalu, Artur Alliksaar, Betti Alver, Ernst Enno, Doris Kareva, Ilmar Laaban, Kalju Lepik, Juhan Liiv, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Marie Under, Debora Vaarandi, Juhan Viiding, Henrik Visnapuu jt. 1.6. Valikkursus „Kõne ja väitlus“ Valikkursuse kirjeldus Suulise tekstiloome valikkursus keskendub suulise eneseväljenduse, eesmärgistatud kuulamise ja argumenteeritud esinemise ning tagasiside arendamisele. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) väljendab ennast suulises keelekasutuses selgelt ja sobivalt; 2) argumenteerib veenvalt ning oskab kaitsta oma seisukohti; 3) rakendab kriitilist mõtlemist. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb tüüpilisi suhtlusolukordi, kõne liike ning avalikule esinemisele esitatavaid nõudmisi; 2) argumenteerib veenvalt ja oskab kaitsta oma seisukohti; 3) moodustab ja esitab teemakohaseid küsimusi; 4) koostab ning esitab eri liiki kõnesid (olmekõne, akadeemiline ja kohtukõne); 5) teeb ettekande näitvahenditega; 6) jälgib tolerantselt ja kriitiliselt diskussiooni ning annab tagasisidet. Õppesisu Kõne kui suhtlusolukord. Kommunikatsioonimudel. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Suhtlustõkked. Kõne veenvuse tegurid. Kehakeel. Argumenteerimine ja emotsionaalsus. Kõne koostamine ja esitamine. Kõne kui suulise monoloogi ja dialoogi liigid (ettekanne, sõnavõtt, koosolek, läbirääkimised, väitlus, repliik vm). Kõne eesmärgid. Kõne osad. Suulise kõnesündmuse ettevalmistamise etapid. Näitlikustamine. Esinemishirm. Parakeel. Esinemisstiil ja -kultuur. Kõne kuulamine ning kõnele reageerimine. Repliik ja küsimuste esitamine. Erinevad kuulajatüübid. Kuulamistakistused. Väitlemine. Väitluse olemus. Jaatav ja eitav kaasus. Kaasuse ülesehitus: teema, tuumsõnad, definitsioon, kriteerium, argumentatsiooni struktuur, tõestusmaterjal, topos. Ümberlükkamine, taastugevdamine. Ristküsitlus. Kohtunikutöö ja tagasiside andmine. Õppe kavandamine ja korraldamine 1) praktilised tööd; 2) heli- ja videosalvestused ning nende analüüs. Õppekeskkond 1) kaasõpilaste seisukohti austav ja arvestav õhkkond; 2) digivahendid (videokaamera, diktofon, mikrofon); 3) õpperuumi mööbli ümberpaigutamise võimalus. 8 1.7. Valikkursus „Kõnekultuur“ Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) valdab kõnekultuuri põhimõisteid; 2) valib sobivaid keelendeid, võttes arvesse suhtlusvaldkonda ja -situatsiooni ning adressaadi eripära; 3) rakendab praktikas teadmisi peamistest keelenormidest (ortoeepilistest, leksikaalsetest, morfoloogilistest, süntaktilistest, stilistilistest); 4) ehitab loogiliselt ning õigesti liht- ja liitlauseid ning paigutab tekstiosad loogiliselt; 5) kasutab tekstides keele kogu rikkust, sh väljendusrikkaid keelendeid; 6) arvestab kõneetiketti; 7) loob õppe-teaduslike ja avalike esinemiste tekste, toetudes teadmistele heast keelekasutusest ning järgides teksti loogilisele struktuurile esitatavaid nõudmisi. Õppesisu Kõnekultuuri põhimõisted. Keel ja isik. Isiku keelekultuur ja ühiskonna keelekultuur. Raamatulik (ametlik) keel, kõnekeel. Kõne põhiomadused. Kirjakeele normid ja variandid. Kõneetikett. Kõne põhiomadused: sisukus, loogilisus, kohasus, täpsus, puhtus, õigsus, rikkus, ilmekus. Kõne sisukus, informatiivsus. Kõne loogilisus. Loogilisuse tingimused. Tüüpilised ebaloogilisused. Keelendite kohasus: stiililine, kontekstiline, situatiivne. Kõne kohasus ja puhtus. Kohane sõnade valik. Sõnakasutuse täpsus. Sünonüümid, paronüümid, mitmetähenduslikud sõnad, homonüümid. Laensõnad, kantseleikeelendid, kõnestambid, historismid. Parasiitsõnad, žargonismid, ebasündsad väljendid. Õigekeelsus kui kirjakeele normide järgimine. Kõne rikkus ja mitmekesisus. Sõnamoodustusviisid kõnes. Kõne väljendusrikkus. Pseudoväljendusrikkus (ilutsemine). Kirjakeele normid. Ortoeepianormid. Ortoeepianormide rikkumise sagedused. Sõnade ühilduvus: leksikaalne, grammatiline, stilistiline. Tüüpilised ühildumisvead. Morfoloogianormid. Nimi-, omadus- ja arvsõnade (suulises kõnes), asesõnade, tegusõna pöörde- ja soovormide, kesksõnade ja gerundiumide vormide moodustamise ning kasutamise vead. Süntaksinormid. Käändelise rektsiooni, gerundiumi kasutamise, aluse ja öeldise ühildumise tüüpilised vead. Sõnajärjevead lauses. Stiilinormid ja nende liigid. Tüüpilised reeglite rikkumise juhud. Kõneetikett. Kõne-eetika peamised reeglid. Žargonismid, ebasündsad väljendid, nende kasutuse lubatud kõnepiirid. 1.8. Valikkursus „Maailmakirjandus antiikajast 18. sajandini“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus toetab gümnaasiumi kirjandushariduse suunitlust – kirjaniku kunstimaailma omaksvõttu ajaloolis-kirjanduslikus aspektis – avaral kultuurifoonil, mille moodustab Lääne- Euroopa kirjandus. Valikkursus hõlmab antiikaega, keskaega, renessanssi ja valgustusajastut. Valikkursus on kirjandusajaloolise suunitlusega, kuid kronoloogilise järgnevuse suhtes paindlik. Sisu valikul on arvestatud ka problemaatilis-temaatilist vaatenurka klassika käsitlemisel. Valikkursus sisaldab kirjandusteoseid, mida peetakse maailmakultuuri suurimateks saavutusteks ning mis on mõjutanud rahvuskirjanduste arengut. Valikkursuse õppimine arendab esteetiliselt, võimaldab kunstiliste kujundite kaudu tutvuda Euroopa kultuuri lätetega ning kogeda aegumatuid üldinimlikke kõlbelisi väärtusi, mis on aktuaalsed tänapäevalgi. Eeldatakse, et õpilased tutvuvad kõige eredamate antiikaja, keskaja, renessansi, klassitsismi ja valgustusajastu kirjandusteostega. Terviklikuks lugemiseks ning üksikasjalikumaks käsitlemiseks on soovitatav valida igast epohhist üks silmapaistvam teos, 9 mis peaaegu täielikult kajastab selle epohhi esteetilisi kujutlusi ja kõlbelisi ideaale. Kui valikkursust õpitakse pärast põhikursusi, tuleks erilist tähelepanu pöörata kirjanduspärandi kajastumisele järgnevate ajastute, eriti 19. sajandi kirjanduses. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) saab ettekujutuse maailmakultuuri kui ühtse terviku arengust, mis avaldub rahvuskirjanduste mitmekesisuses; 2) õpib seostama kauge mineviku teoseid tänapäevaga, mõistma ja hindama nende üldinimlikku aegumatut väärtust; 3) saab ettekujutuse maailmakultuuri kui ühtse terviku arengust, mis avaldub rahvuskirjanduste mitmekesisuses; 4) tutvub antiikaja, keskaja, renessansi ja valgustusajastu kirjandussuundade ning žanridega; 5) arendab süveneva lugemise ja kirjandusteose analüüsi oskusi. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) iseloomustab õppematerjalidele toetudes antiik-, keskaja, renessansi- ja valgustuskirjandust, tähtsamaid žanre, autoreid ning nende teoseid; 2) tunneb ning mõistab õpitavate kirjandusteoste sisu ja problemaatikat; 3) mõistab ning hindab kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 4) väljendab oma argumenteeritud arvamust loetud teosest suulises ja kirjalikus vormis ning vormistab neid korrektselt; 5) teeb loov- ja uurimistöid ning ettekandeid; 6) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost, tunneb teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos. Õppesisu Temaatika. Maailmavaate iseärasused antiikajal, keskajal, renessansis ja valgustusajastul. Elu kui kõrgem väärtus antiik-, keskaja, renessansi- ja valgustuskirjanduses. Inimese meelemaailm. Hea ja kurja teema antiik-, keskaja, renessansi- ja valgustuskirjanduses. Konflikti iseärasused eri ajastute kirjandusteostes. Mõisted. Kirjandusteos ja tegelikkus (teose loomise ajastu iseloomustus ning probleemide aktuaalsus sel ajal). Antiikkirjandus. Keskaja kirjandus. Renessansikirjandus. Valgustuskirjandus. Kirjandusteos ja kunstniku maailmavaade. Kirjandusteos ning maailmakirjanduse suunad ja traditsioonid. Kirjandusteos ning lugejavastuvõtt. Kirjandusteose roll inimese vaimses ja kultuurilises arengus. Klassitsism, sentimentalism, romantism. Eepos, lüürika, draama. Sonett, komöödia, tragöödia, jutustus, novell, romaan. Teose põhikonflikt. Kirjandusteose süžee. Lüüriline süžee. Teose kompositsioon. Teose ajaloolis-kultuuriline kontekst. Teose kangelane, tema karakteristika. Lüüriline kangelane. Arutlusteemasid. Inimene ja teda ümbritsev maailm. Inimene ja saatus. Ühist ning erinevat selle probleemi käsitluses maailmakirjanduse tuntud teoste autoreil. Inimsaatuse eri palged: alistumine, võitlus, mäss. Inimese kõlbelise valiku probleem. Valik au ja kohustuse vahel. Valik kohustuse ja inimtunnete (armastuse, truuduse) vahel. Vagadus ning patustamine. Õilsus ja madalus. Valik isikliku kättemaksu ning üldise kurjusega võitlemise vahel. Inimtunnete ja ühiskondlike eelarvamuste kokkupõrge. Idealistlikud kangelased ning ümbritsev väikekodanlik maailm. Inimene ja perekond. Isade ja poegade probleem. Probleem, kas teadmine teeb inimese tugevamaks või hukutab ta. Kirjandustekste käsitlemiseks. Lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse alljärgnevast loendist vähemalt neli teost. 10 Antiikkirjandus. Kreeka ja Rooma müüdid (valikuliselt), Homeros „Ilias“ või „Odüsseia“ (fragmendid), Sappho luuletused (valikuliselt), Aischylos „Aheldatud Prometheus“, Sophokles „Antigone“, Euripides „Medeia“, Aristofanes „Pilved“, Gaius Valerius Catulluse luuletused (valikuliselt), Horatiuse luuletused (valikuliselt). Keskaja kirjandus. „Nibelungide laul“ (fragmendid), „Tristan ja Isolde“ (fragmendid), keskaja lüürika, „Jutustus möödunud aastatest“ (fragmendid), „Lugu Igori sõjaretkest“, Dante „Jumalik komöödia“ või „Põrgu“ (fragmendid). Renessansikirjandus. Francesco Petrarca sonetid, William Shakespeare „Hamlet“, sonetid. Klassitsismi- ja valgustuskirjandus. Pierre Corneille „Cid“, Molière „Tartuffe“, Johann Wolfgang von Goethe „Faust“ I osa, fragmendid, Gavril Deržavin „Jumal“, „Külaelu kiituseks“, Deniss Fonvizini komöödiad valikuliselt, Nikolai Karamzin „Vaene Liisa“. Õppetegevus Kirjandusteose probleemide analüüs eeldab, et õpilased on enne tutvunud selle kirjandusperioodi (antiikaja, keskaja, valgustusaja) ajaloolis-kultuurilise eripäraga, kuhu käsitletav teos kuulub. Teoste iseseisvale lugemisele järgneb arutelu dispuudi, diskussiooni, seminari või konverentsi vormis. Õpitakse pähe luuletekste ja analüüsitakse neid, valmistatakse ette suulisi ja kirjalikke ettekandeid, referaate ning esitlusi, kirjutatakse kirjandeid, esseid ja uurimistöid. 1.9. Valikkursus „Maailmakirjandus 20. sajandi II poolel kuni 21. sajandi alguseni“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus tutvustab õpilastele maailmakirjanduse põhitendentse, hõlmates perioodi 1960. aastaist tänapäevani. Selle perioodi kirjandus on äärmiselt mitmekülgne nii oma kunstiliste suundumuste kui ka problemaatika poolest. Seadmata ülesandeks detailset tutvumist kõigi voolude ja suundadega, eeldab valikkursus tähtsamate maailmakirjanduse nähtuste käsitlust (neomütoloogiline romaan, intellektuaalne proosa, romaan-mõistujutt, postmodernistlik kirjandus). Kirjandusteoste loendit koostades on lähtutud eeskätt teoste kunstiväärtusest, esitatud probleemide tähtsusest ning nende mõtestamise sügavusest, kuid loendisse on lülitatud ka mõni autor, kelle loomingut seostatakse nn massikirjandusega. Tutvumist massibelletristikaga on vaja, sest see on tänapäeva kirjanduse lahutamatu osa. Kirjandusteoste loend ei ole ammendav, sest kirjutatakse pidevalt uusi huvitavaid teoseid, mida võib lülitada loetavate ja käsitletavate tekstide hulka. Valikkursus aitab õpilasel orienteeruda raamatute tulvas, eristada tõsiseid teoseid meelelahutuslikust belletristikast ning mõista tõelise kirjanduse ja kitši erinevust. Kirjanduse loendist valib õpetaja õpilaste ettepanekuid arvestades 4–5 tähtsamat romaani ja jutustust terviklikuks analüüsiks, arvestades õpilaste huve, teoste probleemide aktuaalsust ning tekstide jõukohasust. Samal ajal on kirjanduse nimekiri avatud: õpetaja võib seda täiendada maailmakirjanduse uute teostega, mis on ilmunud kvaliteetses tõlkes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub viimase poolsajandi maailmakirjanduse põhitendentsidega ja huvitavamate kirjanike 2) loominguga; omandab arusaama maailmakirjandusest kui ühtsest protsessist; 3) arendab teoste iseseisva kompleksse analüüsi oskusi ning kujundab suhtumist loetusse; 4) arendab kunstimaitset ning õpib süvenemisega ja mõtestatult lugema; 5) tunneb vajadust lugeda ilukirjandust ning mõistab, et ilukirjandus on inimese vaimse kultuuri lahutamatu osa. Õpitulemused Õpilane: 1) teab ja analüüsib tänapäeva maailmakirjanduse üksikuid teoseid ning mõistab nende problemaatikat; 11 2) analüüsib ja tõlgendab loetud proosateoste sisu: nimetab teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelaste suhteid, olustikku, sündmustikku ning kompositsiooni; 3) mõistab ning hindab kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 4) väljendab oma argumenteeritud arvamust loetud teosest suulises ja kirjalikus vormis ning vormistab neid korrektselt; 5) teeb loov- ja uurimistöid ning ettekandeid; 6) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosateost, tunneb teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos. Õppesisu Temaatika. Maailmakirjandus viimasel poolsajandil: suundumuste ning tendentside mitmekesisus. Nüüdisühiskonna väärtused ning nende devalvatsioon. Postmodernism kirjanduses: esteetilised printsiibid, maailma ja inimese kujutamise iseärasused. Meeleheitefilosoofia. Alternatiivne kirjandus. Massikirjandus. Inimese võõrandumise ja üleüldise mittekommunikatiivsuse probleem. Kõlbelise enesemääratluse probleem. Seesmise vabaduse ja sotsiaalse sõltumatuse probleem. Mõisted: alternatiivne kirjandus, neomütologism, filosoofiline romaan, filosoofiline mõistujutt, psühholoogiline proosa, bojevik, thriller, detektiivromaan, õudusromaan, katastroofiromaan, fantasy. Arutlusteemasid. Inimese eneseteostus muutuvas maailmas: kõlbeliste orientiiride ning väärtuste ümberhindamine. Kindlakskujunenud stereotüüpide eitamine. Nüüdisühiskonna väärtused. Inimene multimeediaruumis. Individuaalne ja massiteadvus. Konformism ja protestikäitumine. Eemaldumine reaalsusest kui olemasolevate probleemide lahendamatuse ja ühiskonna parandamatuse tunnistamine. Muutuva maailma tajumise ja teadvustamise paradoksid. Sallivuse teema tänapäeva maailmakirjanduses. Kirjandustekste käsitlemiseks. Lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse neli teost alljärgnevast loendist: Christopher Buckley „Siin suitsetatakse“; Frédéric Beigbeder „99 franki“ või „Siili elegantsus”; Anthony Burgess „Kellavärgiga apelsin“; Heinrich Böll „Hoolitsevas piiramisrõngas“; Jorge Luis Borges „Markuse evangeelium“, „Сообщение Броуди“; Stephen King „Unenägude püüdja“ või teised; Paulo Coelho „Alkeemik“; Janusz Leon Wiśniewski „Одиночество в сети“; Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“; Mario Vargas Llosa „Kutsikad“; Iris Murdoch „Meri, meri”; Haruki Murakami „Aluspind“ („Подземка“); Bernard Werber „Inglite impeerium“; Milorad Pavic „Raudne eesriie“; Chuck Palahniuk „Kaklusklubi“; Françoise Sagan „Прощай, грусть”; John Fowles „Daniel Martin“; Irwin Shaw „Rikas mees, vaene mees“; Umberto Eco „Roosi nimi“; Éric-Emmanuel Schmitt „Oskar ja roosa daam”, „Noi lapsed”; Daniel Keyes „Lilled Eldžeronile”; Tennessee Williams „Tramm nimega „Iha“; Bernhard Schlink „Ettelugeja“ („Чтец”); James Graham Ballard „Betooni saar”; Alex Garland „Rand”. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppes kombineeruvad õppe eri liigid, kuid loengumeetodit rakendatakse minimaalselt. Prioriteetsed on õpilaste iseseisva töö vormid: suuliste esinemiste ja kirjalike sõnavõttude, ülevaadete, referaatide ning retsensioonide ettevalmistamine ja esseede kirjutamine. Valikkursuse eesmärke on võimalik saavutada üksnes pideva ja süstemaatilise lugemise korral. Põhirõhk pannakse iseseisvale kodusele lugemisele, mida täiendatakse lugemise eri liikide rakendamisega tunnis. See on hädavajalik kas või selleks, et kirjandustunnis kõlaks kunstiline sõna, et kirjandusteost tajutaks esmajoones kunstiteosena. Teoseid arutatakse ning analüüsitakse diskussioonide, dispuutide, lugejakonverentside ning seminaride vormis. 12 1.10. Valikkursus „Tänapäeva vene kirjandus“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus avardab õpilase võimalusi mõista kirjaniku kunstilist maailma ajaloolis- kirjanduslikus kontekstis. Valikkursus hõlmab perioodi 20. sajandi 80. aastate lõpust kuni tänapäevani. Nende aastate kirjandus (eriti viimased kümme aastat) on õpilasele iseseisvaks mõistmiseks keeruline, sest tänapäeva kultuuriloolise arengu etapp asub evolutsioonilise kriisi perioodis. Kirjandusteaduses ei ole ühist seisukohta, kuidas kvalifitseerida uue kirjanduse mõistet. Seepärast on õpilastel uusi teoreetilisi teadmisi omandades vaja õpetaja abi. Kirjandusteost käsitledes tugineb õpilane omandatud teoreetilistele ja praktilistele teadmistele ning oma isiklikule elukogemusele. Valikkursusesse on valitud nüüdisaja kirjanduse teoseid, mille probleemiasetus on gümnaasiumiõpilasele lähedane. Valikkursuse õppimine aitab õpilastel orienteeruda probleemides, mida on vahelduva eduga tõstatatud tänapäeva vene kirjanduses, ning kujundada oma suhtumist nendesse. Kirjandusklassika eelneva õppimise ja oma isikliku kogemuse toel kujuneb õpilasel püsivam huvi lugemise vastu ning laieneb silmaring. Õpilased tutvuvad tänapäeva vene kirjanduse huvitavamate teostega, analüüsivad nende kunstilisi iseärasusi ja kõlbelist problemaatikat. On tähtis, et õpilased mõistaksid kirjanduse erinevate suundade teoste esteetilist eripära, kuid mõtestaksid neis teostes käsitletavaid probleeme ka oma elukogemuse prisma läbi. Kirjandusteoste loend on soovituslik: õpetaja otsustab ise, mis teoseid käsitletakse põhjalikumalt, mida ülevaate korras. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub tänapäeva vene kirjanduse põhitendentsidega ning tänapäeva vene kirjanike loomingu ja huvitavamate teostega; õpib nüüdiskirjanduses nägema traditsioone ning uuenduslikkust; 2) arendab kirjandusteoste probleemse ja kirjandusteadusliku analüüsi vilumusi ning kujundab isiklikku suhtumist loetusse; 3) arendab oma kunstimaitset, õpib süvenenult ja teadlikult lugema; 4) tunneb vajadust ilukirjanduse lugemise järele ning mõistab, et kirjandus on inimese vaimse kultuuri lahutamatu osa. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) teab ja analüüsib tänapäeva vene kirjanduse üksikuid teoseid; 2) analüüsib ning tõlgendab loetud luuletuste, proosateoste sisu- ja vormivõtteid: nimetab teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelaste suhteid, olustikku, sündmustikku ning kompositsiooni; 3) mõistab ning hindab kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 4) väljendab oma argumenteeritud arvamust loetud teosest suulises ja kirjalikus vormis ning vormistab neid korrektselt; 5) teeb loov- ja uurimistöid ning ettekandeid; 6) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosateost, tunneb teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos. Õppesisu Temaatika. 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kirjandus. Uus vaade sõja kujutamisele. Tänapäeva vene kirjanduse kangelane piirsituatsioonis ning tema katsed mõista elu mõtet uue realismi teostes. Kõlbelise degradeerumise probleemid. Inimese kõlbelise valiku probleem. Massikirjandus ja selle orientatsioon massilisele nõudlusele. Peresuhted tänapäeva vene kirjanduses. Maailma mõistmine kaosena. Kirjandus kui intellektuaalne mäng. Mõisted: tänapäevane kirjandusprotsess; intertekstuaalsus (teksti suhe teiste kirjandusallikatega); kirjandustraditsioonide järgimine ning uuenduslikkus; tänapäeva vene kirjanduse žanrid (traditsioonilised ja uued); fantasy ehk fantastiline romaan; avantüüriromaan, nn uus detektiivromaan; kontseptualism tänapäeva luules, massikirjandus. 13 Arutlusteemasid: Uus vaade sõja kujutamisele. Loogiliste ja ajaliste seoste rikkumine kunstiteose kangelase teadvuses. Ajaloolise mälu kadumine inimestel. Inimese piiritu püüd materiaalsele heaolule ning selle tagajärjed meie ajal. Tänapäeva kirjandustegelase iseärasused vene kirjanduses. Põhiteemasid ja probleeme tänapäeva vene kirjanduses. Kirjandustekste käsitlemiseks. Lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse 4 teost alljärgnevast loendist: Sergei Kaledin „Rahupaik“; Svetlana Aleksievitš „Tsinki poisid”; Aleksander Varlamov „Lõhe“; Dmitri Lipskerov „Leevikese liha“; Sergei Minajev „Duxless“; Andrei Gelasimov „Õrn vanus”; Andrei Rubaniv „Хлорофилия“; Vladimir Sorokin „Tuisk“; Jevgeni Griškovetsi jutustused; Dina Rubina jutustused; Viktoria Tokareva jutustused; Zahhar Prilepin „Valge ruut” või teised jutustused; Juz Aleškovski „Предпоследняя жизнь. Записки везунчика“; Dmitri Bõkov „Kalender“ või teised teosed; Pavel Sanajev „Похороните меня за плинтусом“; Olga Slavnikova „Стрекоза, увеличенная до размеров собаки“ või teised; Aleksei Slapovski „Синдром Феликса“ või teised; Boris Akunin „Алтын толобас“ või teised; Aleksandra Marinina jutustused; Sergei Lukjanenko „Mustand”, „Puhtand” või teised; Nik Perumov „Алиедора“ või teised. Tänapäeva lüürika: Timur Kibirov, Dmitri Prigov, Igor Irtenjev. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppes kombineeruvad õppe eri liigid, kuid loengumeetodit rakendatakse minimaalselt. Rakendatakse erinevaid iseseisva töö vorme: teoste lugemine, diskussioon, dispuut, seminar. Õpilased koostavad ülevaateid, retsensioone, referaate, esitlusi; kirjutavad kirjandeid, teevad uurimistöid. 1.11. Valikkursus „Vene kirjandus 19. sajandi II pooles: realism“ Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) iseloomustab õppematerjalidele toetudes realistlikku kirjandust ja tähtsamaid žanre ning nimetab autoreid ja nende teoseid; 2) analüüsib ning tõlgendab loetud luuletuste, proosateoste sisu- ja vormivõtteid: nimetab teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelaste suhteid, olustikku, sündmustikku ning kompositsiooni; 3) mõistab ning hindab kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 4) väljendab oma argumenteeritud arvamust loetud teosest suulises ja kirjalikus vormis ning vormistab neid korrektselt; 5) teeb loov- ja uurimistöid ning ettekandeid; 6) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli pikemat proosateost, tunneb teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos. Õppesisu Temaatika Realism vene kirjanduses. Realistlik isiksusekontseptsioon. Tüüp ja prototüüp. Realistliku teose süžee ja konflikt. Kirjanduse žanrisüsteemi areng: psühholoogiline romaan, sotsiaal-filosoofiline romaan, romaan-epopöa, sotsiaal-olustikuline draama, psühholoogiline draama. Psühhologismi areng proosas ja draamas. Kodanliku lüürika ja nn puhta kunsti poeesia. Psühhologism luules. Luuletsükli mõiste (Fjodor Tjuttšev, Afanassi Fet). Kirjandusteost illustreeriv ekraniseering ning kirjandusteose loominguline töötlus. Kirjandusteose ja filmi võrdlev analüüs. Mõisted: realism, uued inimesed, nihilism, liigne inimene kui kirjandusteoste kangelane, naise emantsipatsioon, kodanikuluule, puhas kunst, luuletsükkel, sotsiaal-filosoofiline romaan, psühholoogiline romaan, sotsiaal-olustikuline draama, psühholoogiline draama, rahvalikkus, historism, romaan-epopöa, novell. 14 Arutlusteemasid. Kõlbelised otsingud ja isiksuse enesemääratlus. Isiksuse ja ühiskonna konflikt, keskkonna mõju inimese vaimuelule. Saatuse probleem, elu mõte ja surma saladus. Tõelised ja mittetõelised väärtused. Põlvkondade probleem. Inimene perekonnas. Inimene ajaloolise murrangu ajal. Raha võim. Nihilism 19. sajandi II poole kirjanduses. Naise kuju realistlikus kirjanduses. Sotsiaalsed teemad 19. sajandi II poole lüürikas. Inimese tundemaailm lüürikas. Olmetegelased 19. sajandi II poole kirjanduses. Teoseid terviklikuks käsitlemiseks. Lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse vähemalt neli romaani ja 1–2 draamateost alljärgnevast loendist: Honoré de Balzac „Šagräännahk“ või „Gobseck“; Ivan Turgenev „Isad ja pojad“; Aleksandr Ostrovski „Äike“ või „Kaasavaratu”; Nikolai Nekrassovi luuletused; Fjodor Tjuttševi luuletused; Afanassi Feti luuletused; Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“; Henrik Ibsen „Nukumaja“; Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“ (ülevaade, fragmendi lugemine ja analüüs); Anton Tšehhovi jutustused, „Kirsiaed“ või „Onu Vanja”; Guy de Maupassant’i novellid. 2. Ainevaldkond „Kehaline kasvatus“ 2.1. Valikkursus „Kehalised võimed ja liikumisoskused“ Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursuse õpetamisega taotletakse, et õpilane: 1) mõistab kehalises vormis olemise tähtsust inimese tervisele ja töövõimele ning liikumisoskuste osa selle saavutamises; 2) täiustab oma olemasolevaid liikumisoskusi, omandab uusi teadmisi ja oskusi tervist ning töövõimet parandava liikumise ohutuks harrastamiseks; 3) analüüsib oma kehalise võimekuse taset ning liigub/spordib teadlikult oma tervise tugevdamiseks ja töövõime parandamiseks; 4) arendab koostööoskusi kaaslastega. Valikkursuse lühikirjeldus Valikkursusel keskendub õpilane oma kehalise vormi ja kehalise töövõime arendamisele ning motoorsete oskuste täiustamisele. Omandatud teadmised ja oskused toetavad õpilase tervise ja töövõime arengut ning loovad aluse elukestvale liikumisharrastusele. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) valdab ülevaadet tervise aluseks olevatest kehalistest võimetest (kehalise võimekuse liikidest) ning tunneb nende arendamise võimalusi; 2) analüüsib oma kehalise töövõime ja motoorsete oskuste taset ning kavandab treeningu nende edendamiseks; 3) parandab kehalise kasvatuse tundides omandatud motoorseid oskusi ning õpib süvendatult sooritama üht uut kehalist tegevust/liikumisviisi; 4) kinnistab kehalist töövõimet parandava liikumise/sportimise ohutus- ja hügieeninõuetega seotud teadmisi; teab, kuidas käituda ja abistada õnnetusjuhtumite, traumade jms puhul; 5) teeb koostööd kaaslastega; abistab, julgestab ja juhendab neid tunnis/treeningul; 6) väärtustab kehakultuuri rahvusliku ja rahvusvahelise kultuuri osana; 7) osaleb aktiivselt tundides; leiab enda kehalise töövõime parandamiseks sobiva liikumisviisi/spordiala ja harrastab seda ka väljaspool kehalise kasvatuse tunde. Õppesisu Teadmised kehalise töövõime arendamiseks ja liikumisoskuste õppimiseks. Kehalised võimed, nende mõju tervisele; kehaline võimekus kui tervise alus. Kehaliste võimete arendamise ja kehaliste harjutuste õppimise printsiibid ning meetodid, treeningu ülesehitus. Kehalise treeningu kavandamine (treeningplaanide koostamine): eesmärkide seadmine, vahendite ja meetodite valik, tagasiside kogumine. Kehaliste võimete arendamine. Erinevate kehaliste võimete (aeroobse vastupidavuse, lihasjõu, painduvuse, kiiruse, osavuse/koordinatsiooni) arendamise võimalused (jõusaalitreening, aeroobika, streching jms) ja harjutamise metoodika. 15 Motoorsete oskuste arendamine. Kehalise kasvatuse kohustuslikel kursustel õpitud spordialade ja liikumisviiside tehnika täiustamine; uute spordialadega tutvumine ja nende tehnika õppimine. Kooli valikul vähemalt kahe spordiala harrastamine. Liikumine ja tervis. Ohutus- ja hügieeninõuded spordialade õppimisel ning kehaliste võimete arendamisel. Enesekontrollikatsed (vastupidavus-, jõu- ja painduvuskatsed) ning enesekontrollivahendite (pulsitester jm) kasutamine. Lihashooldus. Esmaabi. Osalemine spordiüritustel. 2.2. Valikkursus „Liikumine välistingimustes“ Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) mõistab väljas liikumise tähtsust ja selle soodsat mõju tervisele; 2) omandab uusi teadmisi ja oskusi väljas liikumise ohutuks harrastamiseks; 3) rakendab väljas liikumist oma tervise tugevdamiseks, töövõime parandamiseks ning organismi karastamiseks; 4) kinnistab koostööoskusi kaaslastega ja arusaamu keskkonda säästvast liikumisest/sportimisest. Valikkursuse lühikirjeldus Valikkursus toetab õpilast elukestvaks liikumisharrastuseks vajalike teadmiste ja oskuste omandamisel, tervise tugevdamisel ja organismi karastamisel. Väljas (sh looduses) liikumine soodustab õpilase kehaliste võimete arengut, rekreatsiooni ja keskkonnateadlikku käitumist. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) analüüsib väljas liikumise organismi karastavat, tervist tugevdavat, töövõimet parandavat ja taastavat mõju; seab eesmärgid, pakub vahendeid ja võimalusi väljas liikumiseks, et tugevdada enda tervist ning suurendada kehalist aktiivsust; 2) parandab kehalise kasvatuse kohustuslikel kursustel omandatud (väljas liikumiseks kasutatavaid) motoorseid oskusi, õpib sooritama ühte uut väljas liikumise viisi; 3) kinnistab väljas liikumise ohutus- ja hügieeninõuetega seotud teadmisi; teab, kuidas käituda väljas juhtuda võivate õnnetusjuhtumite (traumade, külmumise jms) puhul; 4) teeb spordialade õppimise ja kehalise treeningu ajal koostööd kaaslastega, abistades, julgestades ning juhendades neid; 5) osaleb aktiivselt tundides; leiab endale sobiva väljas liikumise viisi ja harrastab seda ka väljaspool kehalise kasvatuse tunde; 6) väärtustab kehakultuuri rahvusliku ja rahvusvahelise kultuuri osana; 7) hindab keskkonda ning suhtub sellesse säästvalt; tunneb looduses liikumist reguleerivaid seadusi. Õppesisu Teadmised väljas liikumise harrastamiseks. Väljas liikumise mõju organismile; soovitused liikumisviisi valikuks (k.a varustuse, riietuse valik) ning harrastamiseks. Keskkonda säästev liikumine: looduses liikumist reglementeerivad õigusaktid. Isikliku tervistava liikumisharrastuse kavandamine, lihtsamate treeningplaanide koostamine (eesmärkide seadmine, vahendite ja meetodite valik, tagasiside plaanimine). Väljas liikumiseks kasutatavad liikumisviisid/spordialad, nende tehnika ja harjutamise metoodika. Kooli valikul harrastatakse vähemalt kaht ala: liikumisviisid – kõnd, kepikõnd, jooks; orienteerumine (sh suusa- ja rattaorienteerumine); rulluisutamine; suusatamine; uisutamine; treening terviserajal; mõni uus liikumisviis jms. Väljas liikumine ja tervis. Ohutus- ja hügieeninõuded. Enesekontrollikatsed (UKK 2 km käimise test, Cooperi test, kasutades erinevaid liikumisviise jms); enesekontrollivahendite (sammuloenduri, pulsitestri jms) kasutamine. Esmaabi. Osalemine spordiüritustel. 16 2.3. Valikkursus “Tantsuõpetus” Valikkursuse kirjeldus Tantsuõpetuse kaudu omandab õpilane teadmisi ja kogemusi keha liikumise seaduspärasustest ja liikumisviiside mitmekesisusest. Tantsuõpetuse keskseks ülesandeks on toetada õpilase kehalist ja vaimset arengut praktilise õppe kaudu. Tantsutundides õpitakse ja harjutatakse tunnetuse ja liigutustegevuse kaudu, ühendatakse tantsutehnika ja loov eneseväljendus. Tantsuõpetus avab ja avardab võimalusi tantsuga tegeleda, tekitab huvi loomingulise tegevuse vastu ning kujundab anatoomiliselt korrektset kehahoidu. Tantsuõpetus toetab õpilase sotsiaalset, intellektuaalset ja emotsionaalset arengut; harmoonilise isiksuse kujunemist ning elukestva tervisliku liikumisharjumuse kujunemist. Tantsuõpetus võimaldab õpilasel tunda end kultuurikandjana, saada teadmisi pärimuskultuurist, tajuda kultuuritraditsioonide muutumist, kujundada suhtumist erinevatesse kultuuriilmingutesse, võrrelda massikultuuri, kõrgkultuuri ja pärimuskultuuri. Eesti ja maailma tantsukultuuri tutvustamisega kujundatakse õpilaste silmaringi ning sotsiaalkultuurilisi väärtushinnanguid. Tantsuõpetus hõlmab: 1) tantsimine ja tantsu loomine; 2) tantsu vaatamine ja analüüsimine. Tantsuõpetus austab Eesti tantsupraktikas väljakujunenud traditsioone ja on avatud erinevatele tantsustiilidele. Tantsuõpetus on aine, mille koostisosad on üksteisega mitmetähenduslikus ja tihedas seoses, seetõttu on neid keeruline eraldada. Tantsu vaatamise oskuste kujundamine on tähtis komponent tantsuõpetuses. Õpilaste silmaringi arendamiseks on vajalikud õppekäigud (sh virtuaalsed) etenduspaikadesse ja mujale. Õpitavad üldkultuurilised teadmised põhinevad teadlikkusel kohalikust, oma riigi ja Euroopa kultuuripärandist ning nende rollist maailmas. Oluline on tantsuelu korraldamine oma koolis, et õpilastel tekiks esinemise ja vaatamise harjumus ning sündmuste korraldamise kogemus. Läbivate teemade, ühiste temaatiliste rõhuasetuste, õppeülesannete ja -viiside abil toetab tantsuõpetus kõigi teiste õppeainete omandamist. Tantsuõpetuse lõimimine gümnaasiumi teiste õppekursustega eeldab kokkulepitud õppekorralduse ja hindamispõhimõtete järgimist, õpetajatevahelist koostööd pädevuste täpsustamisel, õpetuse eesmärkide püstitamisel, õppesituatsioonide loomisel ja erinevatele ainetele ühiste probleemide ja mõistestiku määratlemisel. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Tantsuõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) huvitub tantsust kui kunstiliigist; 2) väärtustab tantsu inimese, kultuuri ja igapäevaelu rikastajana. Teab ja hoiab rahvuskultuuri traditsioone, osaleb selle edasikandmises. Mõistab ja austab erinevaid kultuure; 3) tunnetab, teadvustab ja arendab tantsulise liikumise kaudu oma enesekontrolli ja eneseväljendamise võimeid; 4) arendab läbi ühistegevuste sotsiaalseid võimeid, sealhulgas suhtlemisoskust; 5) omandab teadmisi ja praktilist kogemust keha liikumise seaduspärasustest ja liikumisviiside mitmekesisusest, tunneb tantsuvaldkonda selle erinevates stiilides ja vormides; 6) väärtustab tantsu vaimse ja füüsilise tervise ning emotsionaalse intelligentsuse arendajana; 7) mõtleb ja tegutseb loovalt ning väljendab end loominguliselt tantsuga seotud tegevuste kaudu; 8) väärtustab eetilist ja esteetilist väljendusviisi, oskab seostada tantsukunsti teiste kunstiliikide ning eluvaldkondadega; 9) tajub tantsu kui elukestva liikumisharrastuse tähendust, teab tantsu ja sellega seonduvate valdkondade edasiõppimise võimalusi. Tantsuõpetus koosneb 35-tunnilistest kursustest, mida võib rakendada ükshaaval, vabas järjestuses ja/või omavahel integreerituna: 1. Rahvatants. 17 2. Standard- ja ladina tantsud. 3. Kaasaegne tants. 4. Klassikaline tants. 5. Tantsukompositsioon. Rahvatants, 35 tundi Õppesisu Rahvatantsu õpe koosneb pärimustantsu ja/või eesti rahvusliku lavatantsustiili õppimisest. Õpetaja valib õppesisu vastavalt enda pädevustele ja kogemustele ning õpilaste ettevalmistusele. Praktiline ja teoreetiline õpe on integreeritud. Vanema astme rahvatantsuõppes kinnistatakse pärimustantsude tantsimiseks vajalikke teadmisi ning individuaalseid, paaris- ja grupitöö oskusi harjutades põhiliikumisi ning õppides rakendama traditsioonilisi improvisatsiooni- ja varieerimisviise. Õpitakse tundma kodukandi või Eesti erinevate piirkondade tantsupärimuse iseloomulikke jooni ja tüüpilisi tantse ning teiste rahvaste tantsutraditsioone. Tutvutakse eesti lavalise rahvatantsu treeningsüsteemi, oskussõnavara ja põhielementidega ning kasutatakse neid koreograafiliste jadade õppimisel ja loomisel. Tähelepanu all on iseseisva tantsulise mõtlemise süvendamine, loomingulise eneseväljenduse toetamine, õpilaste võimete edasiarendamine ja rakendamine. Õpitakse leidma rahvuslikus tantsuloomingus ideede väljendamiseks kasutatud kompositsioonivõtteid ja neid ka ise rakendama, luues õpilaste osavõtul grupi- ja individuaalkoreograafiaid, kus pööratakse tähelepanu tantsijate asetusele ruumis, tegevuse ajastatusele, tasanditele, suundadele, muusikale. Rahvatantsu ajaloo ning tantsupärimuste käsitlemisel eelistatakse praktilisi tegevusi ning pööratakse tähelepanu ka nüüdiskultuuridele ning lähiajaloo perioodidele, stiilide ja žanrite erinevustele. Tantsu seostatakse teiste kunstiliikidega (muusika, kujutav kunst) ning loomeprojektides tehakse koostööd pärimusmuusika, rahvusliku käsitöö, multimeedia, sõnateatri vm valdkondadega. Tantsusündmustel osalemine sisaldab etenduste, kontsertide külastamist, esinemist, osavõttu festivalidest, õpitubadest, loomingulistest projektidest või ühistantsimistest, sh tantsupidudest. Rahvatantsuõpe hõlmab ka erinevate esituste vaatamist ja nende üle arutlemist. Kultuurilise järjepidevuse hoidmiseks ja identiteeditunde tugevdamiseks väärtustatakse kohalikku tantsutraditsiooni ja tutvutakse rahvusvahelise tantsueluga õppides ka teiste rahvaste tantse, erinevate koreograafide töid, osaledes festivalidel jne. Õpitulemused Rahvatantsu läbinud õpilane: 1) mõtleb loovalt 2) on teadlik anatoomiliselt õigest kehahoiust; 3) omab kehalise eneseväljenduse ja esinemise kogemust; 4) tunneb õpitu piires ära erinevaid pärimustantse ja nende tantsimiseks sobiva muusika; 5) valdab eesti rahvatantsu oskussõnavara õpitu piires; 6) õpib, harjutab ja treenib eesmärgipäraselt, on koostöövalmis, oskab kavandada ja hinnata enda panust rühmatöös; 7) osaleb eri laadi pärimus- ja rahvatantsusündmustel ning tunneb neist rõõmu tantsija või vaatajana; 8) jälgib tantsu ja tantsusündmusi, räägib tantsust analüüsivalt ning põhjendades oma arvamust; 9) mõistab teadmiste ja pidevõppe tähtsust ning omab valmisolekut rahvatantsu kui elukestva liikumisharrastusega tegelemiseks. Standard- ja ladina tantsud, 35 tundi Eesmärk on anda ülevaade põhilistest ladina ja standardtantsudest, nende ajaloost, tänapäevasest kasutusest; õpetada neid tantse algtasemel tantsima. Õppesisu 18 Tähelepanu all on iseseisva tantsulise mõtlemise süvendamine, loomingulise eneseväljenduse toetamine, õpilaste võimete edasiarendamine ja rakendamine. Käsitletavad tantsud: aeglane valss, Viini valss, tango, quickstep (fokstrott), samba, cha-cha- cha, rumba, jive. Õpetaja soovil võib lisaks käsitleda veel erinevaid moesolevaid vm seltskonnatantse (nt salsa, mambo vm). Soovituslikud figuurid Aeglane valss: paremalepööre, vasakule pööre, kinnine vahetus. Viini valss: paremalepööre, vasakulepööre, kinnine vahetus. Tango: kõnnid, edasiliikuv külgsamm, edasiliikuv lüli, kinnine promenaad, vasakulepööre Quickstep (ka fokstrott): seltskonnatantsu jaoks kohandatud põhiliikumine (veerandpöörded paremale ja vasakule) rütmiga aeglane, aeglane, kiire, kiire. Edaspidi quickstepis veerandpööre paremale, progressiivne chasse, lock step. Samba: põhiliikumine paremale ja vasakule, põhiliikumine kõrvale, whisk, daami voltapöörded paremale ja vasakule. Cha-cha-cha: põhiliikumine, checkid promenaadi ja vastandpromenaadi asendist, käsikäes, paigalpöörded paremale ja vasakule, daami käe-alt-pöörded paremale ja vasakule. Rumba: Seltskonnatantsuna on soovitav kasutada ruutrumbat: põhiliikumine, lahkuliikumine, daami käe-alt-pöörded, checkid, promenaad. Käsitleda võib ka kuuba rumbat: põhiliikumine, checkid promenaadi ja vastandpromenaadi asendist, käsikäes, paigalpöörded paremale ja vasakule, daami käe-alt-pöörded paremale ja vasakule. Jive: põhiliikumine, kohavahetus paremalt vasakule, kohavahetus vasakult paremale, kätlemine, hip bump. Õpilane: 1) õpib tundma ja kasutama ladina ja standardtantsudes esinevaid lihtsamaid figuure; 2) omandab teadmised kinnisest ja lahtises tantsuhoiust, oskab seda kasutada; 3) eristab ja kasutab erinevatele tantsudele iseloomulikku liikumistehnikat; 4) omandab algteadmisi lihaskonnast ja tasakaalustatud treenimisest; 5) mõistab hingamisharjutuste tähtsust ja hingamise seoseid liikumisega; 6) eristab erinevaid ladina ja standardtantse ning tunneb nende ajaloolist ja kultuurilist tausta; 7) õpib tantsu juhtima (meespartner) ja juhtimist kuulama (naispartner); 8) tantsib erinevaid ladina ja standardtantse. 9) oskab märgata ladina ja standardtantsude seoseid teiste tantsuliikidega; 10) osaleb esinemistel ja õppekäikudel, koolis korraldatavatel tantsuõhtutel; 11) saab ülevaate tantsuga seotud elukutsest ja võimalustest tantsu õppida; 12) osaleb meeleldi tantsulistes tegevustes ning väärtustab tantsuoskust kui eluks vajalikku. Õpitulemused 1) suudab omandada ja taasesitada ladina ja standardtantsudes käsitletud liikumiskombinatsioone; 2) suudab kombineerida õpitud figuure. Meespartner oskab juhtida tantsu, naispartner oskab juhtimist kuulata; 3) jälgib tantsu ja räägib tantsust, põhjendades oma arvamust. Kaasaegne tants, 35 tundi Õppesisu Eesmärk on kinnistada õpilase eelnevaid teadmisi kehatööst, liigutussooritusest, väljendusoskusest ning laiendada teadmisi kaasaegse tantsu valdkonnast. Tutvutakse nii praktiliselt kui teoreetiliselt erinevate modern- ja kaasaegse tantsu koolkondadega ning nende treeningsüsteemi põhimõtetega. Traditsioonilised moderntantsu koolkonnad on: Cunningham, Graham, Limon, Horton. Kaasaegsed treeningpõhimõtted on: improvisatsioon, somaatilised liikumispraktikad jne. Õpetaja võib valida õppesisu vastavalt oma kogemustele ja vastavalt õpilaste ettevalmistusele. Tutvutakse liigutuste omavahelise koostoimimisega ja seaduspärasustega: liigutuste ja aeg- ruumi suhetega ja seostega tantsukunsti meediumite vahel (selleks võib kasutada Labani 19 liikumisteooria, Laban/Bartenieff liikumise analüüsi jt.). Õpe on praktiline, mille raames tutvustatakse ka käsitletavate teemade ajaloolist tausta. Iseseisva tööna kuulub õppesisusse tantsuetenduste/filmide/näituste külastamine, millele järgneb nähtu arutlus ja analüüs, mis on vajalik isikliku seisukoha ja arusaama kujunemiseks. Õpitulemused Õpilane 1) teadvustab oma keha liikumisharjumusi ja suudab sooritada liikumised fokusseeritult; 2) tunneb ära kaasaegseid liikumistehnikaid ja põhimõtteid õppesisu raames; 3) pöörab tähelepanu kehatöö ja liikumise tervislikele aspektidele; 4) teadvustab oma füüsilist ja loomingulist arengupotentsiaali läbi eneseanalüüsi; 5) omab eneseväljenduse ja esinemise kogemust; 6) oskab iseseisvalt ja grupis töötada; 7) valdab tantsuterminoloogiat õpitu raames; 8) on külastanud tantsuetendusi, -näitusi, -üritusi; 9) arutleb ja mõtestab nähtut ning kogetut. Klassikaline tants, 35 tundi Õppesisu Eesmärk on õpilase eelnevaid tantsuoskusi täiendada teadmistega balletist ja sellele stilistikale omastest väljendusvahenditest: klassikalise tantsu kehatööst, liigutussooritusest, väljendusoskusest ning tutvustada balletti kui väljakujunenud lavatantsu stiili. Tutvutakse nii praktiliselt kui teoreetiliselt balleti treeningsüsteemi põhimõtetega. Kaasaegsed treeningpõhimõtted on: osalemine iseseisvas ja grupitöös, vaatlus ja eneseanalüüs. Õpetaja võib valida õppesisu vastavalt oma kogemustele ja vastavalt õpilaste ettevalmistusele ning siduda balleti stilistikat teiste stilistikatega. Õpe on praktiline, mille raames tutvustatakse ka käsitletavate teemade ajaloolist tausta ja arenguetappe. Iseseisva tööna kuulub õppesisusse balletietenduste/ filmide/ kontsertide/ videote vaatamine, millele järgneb nähtu arutlus ja analüüs, mis on vajalik isikliku seisukoha ja arusaama kujunemiseks. Õpitulemused Õpilane 1) teadvustab oma keha liikumisharjumusi ja suudab sooritada liikumised fokusseeritult; 2) tunneb ära balleti kui lavakunsti ning klassikalise tantsu treeningsüsteemi ja nende põhimõtted õppesisu raames; 3) teab balleti kehahoiakut, jalgade- ja käte positsioone, plie’ ja grand plie’,d, baaselemente par terre, baashüppeid kahelt jalalt kahele jalale; 4) valdab rütmi ja omab muusikalist taju; 5) valdab stilistikale vajalikku koordinatsiooni õpitu raames ja oskab kasutada ruumi; 6) pöörab tähelepanu kehatöö ja liikumise tervislikele aspektidele; 7) teadvustab oma füüsilist ja loomingulist arengupotentsiaali läbi eneseanalüüsi; 8) oskab kasutada teadmisi balleti baasist teistes tantsustilistikates; 9) oskab iseseisvalt töötada arendades füüsilist mälu ja töötada grupis; 10) valdab tantsuterminoloogiat õpitu raames; 11) on külastanud balletietendusi, kontserte; 12) arutleb ja mõtestab nähtut ning kogetut. Tantsukompositsioon, 35 tundi Õppesisu Tantsukompositsiooni sisuks on tantsude loomise ja kokkuseadmise algteadmiste õppimine. Õpetaja tutvustab õpilasele tööd tantsuloomise algelementidega: erinevaid mooduseid ruumis ja ajas liikumisel, tööd tantsuidee, karakterite ja liikumiskvaliteetidega, liikumisjooniste loomist, liikumiste ja tegevuste sidumise võimalusi omavahel ning ka muusika ja helidega jne. Õpetaja valib materjali edastamisviisi (näit tantsu- või liikumistehnika, praktiliste näidete 20 ja teooria osa jne) vastavalt oma kogemustele ning õpilaste ettevalmistusele. Praktiline ja teoreetiline õpe on integreeritud. Vanema astme tantsukompositsiooni õppes süvendatakse ja avardatakse õppija teadmisi ning kogemusi töös tantsu loomiseks vajalike algelementidega ning õpitakse neid praktiliste ülesannete kaudu rakendama. Individuaalse- ja grupitöö loovülesannete kaudu rakendatakse kompositsioonireegleid, katsetatakse erinevaid lähenemisviise tantsude kokkuseadmisel ja teiste kunstidega (muusika, disain, fotograafia, stsenograafia jne) sidumisel. Tähelepanu all on õppija individuaalse tantsulis/kinesteetilise mõtlemise süvendamine, loomingulise eneseväljenduse toetamine ja grupitöö, õpilaste loominguliste võimete edasiarendamine ja füüsiline rakendamine. Tantsukompositsiooni põhitõdede käsitlemisel eelistatakse praktiliste tegevuste tihedat integreerimist teoreetilise õppega ning pööratakse tähelepanu erinevate tantsutehnikate ning lahenduste käsitlemisele. Loomeprojektides tehakse koostööd muusika, käsitöö, kujutava kunsti, multimeedia, sõnateatri jt valdkondadega. Tantsusündmustel osalemine sisaldab etenduste, kontsertide külastamist, esinemist, osavõttu festivalidest, õpitubadest, loomingulistest projektidest. Olulisel kohal on nähtu – kogetu arutelu ja analüüs. Õpitulemused Tantsukompositsiooni aluste õppe läbinu 1) mõtleb loovalt; 2) on teadlik tantsukompositsiooni loomise alustest; 3) tunneb õpitu piires erinevaid tantsu loomise ja etendamise vorme; 4) valdab tantsukompositsiooni sõnavara õpitu piires; 5) suudab teha loomingulisi valikuid ja loomingulist tööprotsessi lõpuni viia; 6) omab kehalise eneseväljenduse kogemust; 7) oskab iseseisvalt etteantud materjaliga tööd teha; 8) on koostöövalmis, oskab kavandada ja hinnata enda panust rühmatöös; 9) osaleb eri laadi loomeprojektides ning tunneb neist rõõmu looja-, tantsija või vaatajana; 10) jälgib tantsu ja tantsusündmusi, räägib tantsust analüüsivalt põhjendades oma arvamust; 11) mõistab teadmiste ja pidevõppe tähtsust ning omab valmisolekut loovalt lähenema erinevatele lavalistele ning tantsuelulistele situatsioonidele. Hindamine Õpitulemusi hinnates lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa ja teiste hindamist reguleerivate õigusaktide käsitlusest. Tantsuõpetuses hinnatakse õpilase tööpanust ja tema individuaalset arengut, õpilase teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi; harjutus- ja loomeprotsessides osalemist ning iseseisva mõtlemise ja analüüsi võimet. Tantsuõppes on soovituslik kasutada pigem protsessipõhist suulist ja/või kirjalikku sõnalist hindamist või tagasisidet. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ning vastavuses õpitulemustega. Hindamise aluseks on soovitav võtta erinevaid õpitulemuste kontrollimise vorme (test, praktiline tund, eneseanalüüs, essee jne). Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamismeetodeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. Õppekeskkond Tantsutunnid planeeritakse tunniplaani osana ja viiakse läbi selleks sobivates ruumides. Tantsutunnid toimuvad soovituslikult spetsiaalselt sisustatud ruumis: tantsusaalis, kus on vetruv tantsupõrand, ventilatsioon, kaetavad peeglid, põrandapind vähemalt 10×10 meetrit, puhas kõrgus vähemalt 3,5 meetrit, heliisolatsioon, kaasaegne heli- ja videotehnika, klaver või süntesaator, arvuti, projektor ja ekraan jms. Tunde võib läbi viia ka aulas või mõnes muus tantsuõpetuseks sobivas ruumis. Tantsutunnis on osalejatel sobiv riietus ja jalatsid. Tantsusaali kõrval on abiruumidena riietumis- ja pesemisvõimalused. Tantsusaalis on õppevahendid paigutatud nii, et neid oleks käepärane kasutada, ning neil on kindlad hoidmise kohad. 21 Muud vahendid: 1) õppekirjandus; 2) video- ja fonoteek (CDd, DVDd, VHSid); 3) võimlemismatid; 4) erinevad vahendid füüsise arendamiseks. 3. Ainevaldkond „Kunstiained“ 3.1. Valikkursus „Koorilaul Valikkursuse kirjeldus Gümnaasiumi valikainega “Koorilaul” taotletakse koorilaulu kui rahvusliku kultuuritraditsiooni väärtustamist ja laulupidude traditsiooni jätkusuutlikkuse hoidmist. Ühise musitseerimise kaudu teadvustatakse ja süvendatakse õpilase isiklikku suhet muusikasse. Koorilaulul, kui sotsiaalsel tegevusel, on positiivne mõju õpilase vaimsele ja füüsilisele tervisele, ka aitab see kaasa elukestva muusikaharrastuse kujundamisele. Koorilaul lõimub paljude ainetega – kunst, eesti keel ja kirjandus, sotsiaalained, võõrkeeled, kehaline kasvatus. Koorilaulu tundides õpitakse tundma ja väärtustama eesti ja maailma vokaalmuusika pärandit; kujundatakse arusaam muusikast kui rahvaste vahelisest suhtlemiskeelest. Laulmise kaudu toetatakse põhikoolis omandatud muusikalise kirjaoskuse rakendamist. Laulude õpetamisel rakendatakse nii traditsioonilisi kui ka tänapäevaseid infotehnoloogial põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid. Erinevate ajastute vokaalmuusika näidete kuulamise kaudu kujundatakse teadlikku ja kriitiliselt mõtlevat muusikakuulajat ning kontserdikülastajat. Õpilased saavad teavet valdkonnaga haakuvate erialade, nendele esitatavate nõuete ja õppimisvõimaluste kohta. Valikkursus sisaldab teoreetilist ja valdavalt praktilist osa. Koorilaulu töövormideks on koorilaulu tund, laululaager, hääleseade ja lavalise liikumise töötuba, laulupeo eelproov jm. Laulurepertuaari valikul lähtutakse põhimõttest, et see oleks eakohane, muusikaliselt mitmekesine ja kunstiliselt väärtuslik, arendaks lauljate vokaalset võimekust ning arvestaks õpilaste huve ja esinemise vajadusi. Vokaalselt võimekamad õpilased saavad võimaluse osaleda koori töös solistidena või ansamblite koosseisus. Pillimänguoskusega õpilastele võimaldatakse koori instrumentaalsaatja roll, või musitseerimine saateansamblis. Rakendatakse põhikoolis omandatud pillimänguoskusi ning avardatakse musitseerimisvõimalusi nii individuaalselt kui ka erinevates pillikoosseisudes. Võimaluse korral arvestab koorijuht õpilaste ettepanekutega õppetöö kavandamisel ja repertuaari valimisel ning kaasab õpilasi erinevate muusikasündmuste korraldamisel. Koorilaulu aruande vormideks on erinevad esinemised: kontsert, festival, konkurss, kategooriasse laulmine, laulupidu jm. Õpilane on kohustatud koorilaulu valikainega liitumisel eelpool nimetatud tegevustes osalema. Valikkursuse läbimist hinnatakse vastavalt kooli hindamisjuhendile eristavalt või mitteeristavalt. Hindamise tingimused ja põhimõtted sätestatakse koorilaulu valikaine hindamisjuhendis. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Õpilane: 1) teadvustab ennast rahvuskultuuri kandjana: väärtustab Eesti koorimuusika traditsioone, on nende edasikandja koorilauljana ja osaleb laulupidude protsessis; 2) huvitub koorimuusikast kui kunstiliigist, omandab teadmisi heliloojate loomingust laulurepertuaari kaudu; väärtustab koorikultuuri erinevaid ilminguid, teadvustab ja arendab muusikaliste tegevuste kaudu oma võimeid; 3) teadvustab ja mõistab koorilaulu rolli rahvusliku identiteedi kujundajana, vaimse, füüsilise ja emotsionaalse heaolu tasakaalustajana ning muusikalise suhtlemise võimalusena; on kujundanud valmisoleku elukestvaks muusikaharrastuseks; 4) rakendab omandatud muusikateadmisi ja -oskusi muusika analüüsimisel ja musitseerimisel; teostab enda loomingulisi ideid ning väärtustab kaaslaste erinevaid ideid ja lahendusi; 22 5) suhtub kriitilis-loovalt muusika ja kultuurimaastiku ilmingutesse ning muusikaüritustel ning õppekäikudel kogetusse; oskab oma arvamusi teadmiste põhiselt analüüsida ja tõlgendada; 6) tegutseb eetiliselt ja ohutult (sh autoriõigusi arvestades) nii reaalsetes kui ka virtuaalsetes kultuurikeskkondades. Õppesisu, mõistete loend ja praktilised tööd Valikkursus sisaldab nii teoreetilist kui ka praktilist osa. Teoreetilises osas tegeldakse laulu meloodia ja tekstide mõtestamise ja tõlgendamisega, tutvutakse autorite ja ajastutega, mis aitab mõista kultuuripärandit ja -konteksti. Võõrkeelse lauluvara omandamisel õpitakse tundma ja kasutama erinevaid võõrkeeli. Repertuaari õppimisel rakendatakse põhikoolis omandatud muusikalisi teadmisi ja oskusi sh muusikalist kirjaoskust. Praktilises osas rakendatakse järgnevaid tegevusi: 1) hääleseade kooris, grupis ja individuaalselt; 2) laulmis- ja hingamistehnikate omandamine; 3) kaanonite, a cappella ja saatega 3-, 4- ja enamahäälsete koorilaulude laulmine; 4) tähtpäevadeks ja temaatilisteks sündmusteks olulise ja vajaliku repertuaari omandamine (jõulu- ja kevadkontsert, Eesti Vabariigi aastapäev jne); 5) üleriigiliste laulupidude ja maakondlike laulupäevade repertuaari omandamine, laulupeo protsessis osalemine; 6) suurvormide laulmise kogemuse saamine; 7) osalemine erinevates kooriprojektides; 8) lavalise käitumise põhimõtete omandamine ja nende rakendamine praktikas; 9) õpilase isikupärase esinemisoskuse kujundamine ja ettevõtlikkuse suunamine tegevusi planeerides ning korraldades; 10) silmaringi ja teadmiste avardamine kontsertide, muusikaetenduste ja õppekäikude kaudu. Koorilaulu aruande vormideks on esinemine, kontsert, festival, konkurss, kategooriasse laulmine, laulupidu. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) osaleb aktiivselt koorilaulu tundides, esinemistel ja teistes valikkursuse raames ette nähtud tegevustes; 2) on omandanud õpitud repertuaari; esitab õpitud laulude partii iseseisvalt noodist või peast vastavalt oma vokaalsetele võimetele; 3) kasutab häält turvaliselt ning kahjustamata; kasutab laululist hingamist vastavalt laulu fraseerimise vajadusele; artikuleerib laulusõnu selgelt ning kuuldavalt; 4) osaleb vajadusel erinevate ansamblite töös, kuulab ja arvestab kaaslasi; 5) analüüsib ja tõlgendab laulutekstide sõnumit ja muusikalisi väljendusvahendeid kasutades omandatud muusikateoreetilisi teadmisi; 6) väljendab kuuldud muusika kohta oma arvamust ning võrdleb, analüüsib ja argumenteerib, toetudes teadmistele ning muusika oskussõnavarale; 7) loob ajastute vahelisi seoseid laulu autori(te) ja kaasaja vahel; 8) leiab koorimuusika alast infot erinevatest teabeallikatest, kasutades nüüdisaegseid infotehnoloogia võimalusi; 9) orienteerub autorikaitse seadustes ning teadvustab intellektuaalse omandiga kaasnevaid õigusi ja kohustusi; 10) osaleb organisatsiooni töös, võttes vabatahtlikult organisatsioonile vajalikke individuaalseid ülesandeid ning osaleb koori ühistes tegevustes; 11) määratleb end laulupeo traditsiooni austajana ja edasikandjana koorilauljana või muusikateadliku publikuna; väärtustab ühislaulmist kui rahvuslikku kultuuritraditsiooni. Lõiming (õppeaine põhikursuste ja teiste ainevaldkondade vahel) 23 Valikkursus on enam seotud gümnaasiumi muusikaloo ja muusika kuulamisega. Koorilaulude lahtimõtestamisel ja tõlgendamisel tutvutakse autorite ja ajastutega, mis aitavad mõista kultuuripärandit ja -konteksti. Rakendatakse ja süvendatakse põhikoolis omandatud muusikalisi teadmisi ja oskusi (sh muusikalist kirjaoskust) kõigis muusikalistes tegevustes: musitseerimine (laulmine, pillimäng, omalooming), muusika kuulamine ja muusikalugu. Valikkursus lõimub teiste ainevaldkondadega – keel ja kirjandus ning võõrkeeled (laulu tekstide mõistmine), sotsiaalained (ajalugu ja ühiskonnaõpetus - erinevate ajalooperioodide peegeldused koorilauludes; koorikultuur ja rahvuslik identiteet; intellektuaalse omandi kaitse), loodusained (bioloogia - hääleorgan ja hääle tekitamise lihased ning füüsika - heli omadused - kõrgus, tugevus, tämber), kehaline kasvatus (rütmika, muusikaline liikumine), kunst (teos, autor, loomeprotsess, tõlgendamine). Koorilaulus on võimalik teha koostööd teiste ainete ja ainevaldkondade piire ületavate õppeprojektide kaudu. Inimeseks olemine, sotsiaalsed suhted ja maailm avaldub oma erinevates vormides koorilaulu aines ning on seeläbi seotud kõigi ainevaldkondadega. Füüsiline keskkond Kool 1) võimaldab järgmiste vahendite kasutamise: naturaal- või digiklaver ja klaveritool, noodipuldid, internetiühenduse ja helikaardiga arvuti; 2) korraldab õpet kahes eraldi klaveri ja/või süntesaatoriga varustatud ruumis, kus on võimalik kasutada rühmatööd ja liikumiseks vajalikke pindu (klassiruum ja aula). Õpikeskkond ei piirdu vaid klassiruumiga, sõltuvalt vajadusest võib valikkursuse tegevusi läbi viia laiendatud õpikeskkonnas, näiteks esinemised erinevates kontserdipaikades, kontserdi- ja teatrikülastused, laululaagrid, maakondlikud laulupäevad ja üleriigilised laulupeod, festivalid, konkursid jm. Õppekäigud kultuuriloolistesse paikadesse, kontsertidele ja muusikaetendustele aitavad kaasa kultuuri- ja väärtuspädevuse kujunemisele ning loovad kultuurilist ühtsustunnet. 3.2. Valikkursus „Kunst nüüd“ Valikkursus on sissejuhatus kaasaegse kunsti küsimuste, meetodite, autori- ja vaatajapositsioonide juurde. 35-tunnine valikkursus ühendab kaasaegse maailma, õppimise ja nüüdiskunsti loomise, kogemise ja mõtestamise. Kindlate teoste ja töövõtete õppimise asemel on kesksel kohal kunsti kui keele loomise ja vastuvõtmise oskuste arendamine, kunsti kui eri valdkondi lõimiva meediumi ning kunsti kui loomingulise dialoogipartneri tajumine. Valikkursus on ühest küljest seotud professionaalse kunstimaailma ja kunstnike kasutatavate autentsete töövõtete tundma õppimisega (näiteks ideeloome, teema edasiarendus või näituse koostamine ja kriitika sõnastamine), teisalt käsitletakse universaalseid loovuse arendamise ja rakendamise tehnikaid, mis tulevad kasuks ka teiste erialade igapäevases töös. Valikkursus käigus kogeb õppija loomingulise protsessi ülesehitamist ja mõtestamist. Kesksel kohal on õppija huvist ja motivatsioonist lähtuvad valikud nii teemade, kunstiliste kujundite, kunstitehnikate kasutamise ja seisukohtade väljendamisel. Õppijate isikupära ja loovus on soositud ja enese mõtestamine toetatud. Valikute tegemise ja refleksiooni abil arendab õppija kriitilist mõtlemist. Valikkursus toetub kunstimaailma mitmekesisusele ja kunsti seotusele erinevate õppeainetega, valikkursuse alus on kunsti seos maailma ja iseenda mõtestamisega. Kunstiga koos on lihtne ja asjakohane toetada üldpädevuste arengut. Kultuuri- ja väärtuspädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, enesemääratluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, ettevõtlikkuspädevus ja digioskused on kaasaegse kunstiga vahetult seotud. Valikkursus võimaldab lõimingut nii kunsti kohustuslike valikkursustega kui ka teiste ainevaldkondadega. Valikkursuse „Kunst ja kunstiajalugu“ õppesisuga on valikkursus seotud eriti läbi kunstilise kujundi loomise võtete ning seoste kunstilooga. Nii valikkursus kui kohustuslik valikkursus „Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil“ käsitlevad teemade ja seisukohtade paljusust 21. 24 sajandi kunstis: teadus, innovatsioon, ökoloogia, identiteet, soolisus, eetika; rahvusvahelised nüüdiskunsti näituseid ja kunsti globaliseerumist ning nüüdiskunsti nähtusi võrdlevad teemad. Valikkursus täiendab ja süvendab järgmiste kunsti õpitulemuste või nende osade saavutamist: 1) iseloomustab kunsti arengusuundi ja seostab muutusi ühiskonnaelu korralduse, religiooni, teaduse, tehnoloogia jm mõjudega; on salliv kultuurierinevuste suhtes; 2) märkab ning mõistab kunsti ja visuaalkultuuri mõjusid ühiskonnale ning keskkonnale; võrdleb ja analüüsib kunstiteoseid; 3) tõlgendab ja analüüsib nüüdiskunsti teoseid ja erinevaid teostusviise (nt maal, installatsioon, video, kohaspetsiifiline kunst jt) ning seostab nüüdiskunsti teiste valdkondadega (nt teadus, meedia, reklaam, poliitika); 4) rakendab oma ideede väljendamiseks sobivaid visuaalseid jm kunstilisi väljendusvahendeid ning tehnilisi töövõtteid ja -vahendeid; oskab ning julgeb eksperimenteerida; 5) esitleb oma loomingut ja uurimistulemusi, kasutades aineterminoloogiat; 6) on oma loovates lahendustes eetiline, mõistab kunstniku vastutust; 7) arvestab keskkonna- ja kultuuripärandi kaitse nõudmisi. Valikkursus süvendab teistes ainevaldkondades omandatud õpitulemusi ning omakorda toetab teadmiste mõtestamist läbi isiklike seoste loomise kunsti analüüsi- ja loomeprotsessis. Valikkursuse raames suunatakse ühes õppeülesandes looma seoseid kaasaegse kunsti teemade ja teiste õppeainete vahel: 1) väljendatakse end eesti keeles selgelt ja eesmärgipäraselt nii suuliselt kui kirjalikult, kasutatakse eri laadi teabeallikaid, hinnatakse neid kriitiliselt tekstide loomisel; 2) kasutatakse võõrkeelseid teabeallikaid info otsimiseks; 3) kunstiteoste analüüsimisel ja loomisel, info otsimisel, selekteerimisel, refereerimisel ja kriitilisel analüüsil arvestatakse kultuurilise, ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga. Kunstiga seostatakse nüüdisühiskonna kujunemist, struktuuri ja valdkondi. Valikkursus võimaldab läbi isikliku panuse ja uurimise luua tähenduslikke seoseid poliitiliste, ühiskondlike ja/ või kultuuriliste arengusuundade ja probleemidega, kirjeldada ideoloogiliste ning tehnoloogiliste muutuste mõju inimeste eluviisile ja väärtushinnanguile ja suhestuda ühiskonna arenguga läbi kunsti analüüsi ja loomise; 4) valikkursus toetab suhtlemis- ja juhioskuste arendamist, koostöö tegemist ja väärtustamist; 5) valikkursus loob seoseid kunstis, looduses ja ühiskonnas toimuvate lokaalsete ja globaalsete nähtuse vahel, analüüsitakse looduse ja ühiskonna vastastikmõjusid kunsti kaudu, arvestatakse teaduse ja tehnoloogia arengusuundadega ja nendega kaasnevate probleemidega kunstiteoste analüüsil ja loomisel. Valikkursus toetab vastutustundlikku suhtumist elukeskkonda, oskust langetada loodus- ja sotsiaalse keskkonnaga seotud kompetentseid otsuseid ning prognoosida otsuste tagajärgi kunstiteoste loomisel. Õppe ja kasvatuseesmärk Valikkursuse läbimisel suunatakse õppijat looma isiklikku ja teadlikku sidet meid tänapäeval ümbritseva kunstiga ja selle abil ka suhestuma maailmaga terviklikult. Õpitulemused Valikkursuse läbinud õpilane 1) analüüsib nüüdiskunsti teoseid erinevatest vaatepunktidest lähtuvalt (isiklik vaatajapositsioon, kunstitaktikad, temaatika, sõnum, kontekst, interdistsiplinaarsus jne); 2) mõtestab end teose autorina, nüüdiskunsti vaataja ning näituse või kunstisündmuse kuraatorina; 3) mõistab teema, konteksti ja kontseptsiooni ning valitud väljendusvahendite seost; 4) loob põhjalikult uurides ja arendades kahe ja kolme- või neljamõõtmelise teose; 5) kasutab õpitud mõisteid ülesannete sooritamisel. Õppesisu Valikkursuse sisu moodustab tänapäeva kunsti tundma õppimine vaataja, autori ja kuraatori vaatepunktist; põhjaliku loomeprotsessi läbi tegemine, kunsti ja enese analüüs. Käsitletavad mõisted: 25 1) kaasaegne kunst, nüüdiskunst, biennaal, kontseptualism, popkunst, kohandav esteetika (apropriatsioon); 2) moraalinormid, sotsiaalsed kokkulepped, usk ja ebausk, tabu, eetika, esteetika; kontseptuaalsed, abstraktsed, kehalised, minimaalsed, popkultuurilised, internetikultuuriga seotud kunstitaktikad; 3) kaasaegse kunsti olulisemad teemavaldkonnad: identiteet (ealine, seksuaalne, rahvuslik, usuline, rassiline jm), poliitika, ökoloogia, virtuaalreaalsus; 4) ideeloome, teema, assotsiatsioon, juhuslik sisend, kontseptsioon, kunstnikupositsioon, juhtlause (slogan); 5) kunstiline kujund, vastandus, võrdlus, hüperbool, metafoor, ellips, allegooria, asendus, narratiiv. 6) näitus, kuraator, kuraatoripositsioon, saatetekst, etikett, kataloog, kunstikriitika, galerii, muuseum, kunstisündmus, kujundaja, graafiline disainer, hariduskuraator; 7) installatsioon, video, animatsioon, readymade; video kompositsioonielemendid (narratiiv, tempo, rütm, kaadriplaanid, lokatsioon, karakterid), installatsiooni kompositsioonielemendid ( vorm, maht, ruum, materjal, valgus, interaktiivsus); 8) performance ja häppening: konkreetne ja abstraktne lugu, karakterid, ruum, tempo, kestvus. Praktilised tööd: visandiploki täiendamine õppe kestel, analüüsid, kokkuvõtted, ettekanded, mõistekaardid, interneti ressursside kasutamine, virtuaalnäituse (ja õpilastööde näituse) kureerimine, kavandamine, visuaalse ja verbaalse juhtlause vormistamine, T-särgi kujunduse loomine, kunstitööde loomine, näitusekülastused, kunstiteoste analüüs. Hindamine Valikkursuse läbimise edukuse hindamisel võetakse arvesse järgmisi hindamiskriteeriumeid: 1) sõnastab enda arvamuse nüüdisaegse kunsti teoste kohta; 2) tunneb ära erinevaid kunstitaktikaid; 3) kasutab mõnda kaasaegse kunsti taktikat enda teoses, nimetab taktikat ja põhjendab teost; 4) põhjendab oma seisukohta kunstis lubatu ja keelatu kohta; 5) nimetab olulisemaid teemasid, mida kaasaegses kunstis käsitletakse; 6) loob seoseid kaasaegse kunsti teostes käsitletud teemade ja erinevate ainevaldkondade / õppeainete vahel; 7) genereerib ja arendab lihtsate tehnikate abil ideid; 8) analüüsib ja uurib oma huvisid ning loob seoseid kaasaegse kunsti ja ennast huvitavate teemade vahel; 9) kirjeldab, millised on kunstniku, kuraatori, näituse kujundaja, graafilise disaineri, hariduskuraatori rollid kunstimaailmas ning märkab nende panust näituse loomisel; 10) kureerib näituse ning põhjendab oma valikuid ja kuraatoripositsiooni näituse saatetekstis; 11) analüüsib kunstnikupositsioonide, sõnumite ja kunstilise kujundi kasutamist kunstiteostes; 12) sõnastab oma seisukoha seoses valitud teemaga, vormistab selle lööva visuaalse ja verbaalse sõnumina ning põhjendab seda; 13) loob vastavalt kontseptsioonile kahemõõtmelise ning kolme- või neljamõõtmelise loovtöö, milles väljendub: 1) valitud teema, 2) kujundatud isiklik positsioon, 3) kunstiline kujund ning kus on kasutatud kogutud materjali; 14) teab kolme- ja neljamõõtmelise kujutamise baaselemente ja komponeerimise põhimõtteid; 15) analüüsib enda teoseid ja loomisprotsessi ning põhjendab oma valikuid teoste saatetekstides; 16) valmistab ette koostöös teistega näituse, esitluse, screening’u vm valminud töödest; 17) analüüsib enda ja teiste töid, annab konstruktiivset tagasisidet; 18) analüüsib külastatud kunstinäitust või valitud teoseid analüüsiküsimuste abil; 19) mõtestab end kunsti vaatajana. Õppekeskkond 26 Kool korraldab valikkursuse läbiviimise klassis, kus on selleks vajalikud tingimused ja vahendid: 1) pind üksi- ja rühmatööks; 2) piisav valgustus tööpinnal ning vesi ja kanalisatsioon; 3) erinevate kunstitehnikate töövahendid ja -materjalid; 4) tööde kuivatamise, hoiustamise ja eksponeerimise võimalused; 5) kunstiraamatud ja -ajakirjad, ligipääs digitaalsetele õppematerjalidele ja internetile; 6) esitlustehnika ja klassi pimendamise võimalus, skänner ja printer. 4. Ainevaldkond „Loodusained“ 4.1. Valikkursus „Elementide keemia“ Valikkursuse kirjeldus Keemia valikkursus tugineb gümnaasiumi kohustuslikes keemiakursustes omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning lõimub teistes loodusainetes õpitavaga, toetades teiste õppeainete õpet. Valikkursus süvendab gümnaasiumi kohustuslikes keemiakursustes omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi, võimaldab sügavamalt mõista keemiliste protsesside üldisi seaduspärasusi, avardada silmaringi meie ümber ja meis endis esinevate ainete ning nendega toimuvate keemiliste protsesside kohta. Õpilased saavad süsteemse ülevaate tähtsamate keemiliste elementide ja nende ühendite omadustest, keemia tulevikusuundumustest ning keemiaga seotud elukutsetest, mis aitab neil valida ka elukutset. Valikkursusega taotletakse õpilaste keemiaalase ja üldise loodusteadusliku maailmapildi avardumist ning luuakse tugev alus edasiseks haridustee jätkamiseks loodusteaduste erialadel. Seejuures omandatakse igapäevaelu probleemide lahendamise ning kompetentsete ja eetiliste otsuste tegemise oskused, mis suurendavad õpilaste toimetulekut loodus- ja sotsiaalkeskkonnas. Selle kaudu kujunevad õpilastel olulised pädevused ning omandatakse positiivne hoiak keemia ja teiste loodusteaduste suhtes ning mõistetakse loodusteaduste tähtsust inimühiskonna majanduse, tehnoloogia ja kultuuri arengus. Õpilastel kujuneb vastutustundlik suhtumine elukeskkonnasse ning õpitakse hindama oma tegevuse võimalikke tagajärgi. Omandatud teadmised, oskused ja hoiakud on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt, õpilaskeskselt ja igapäevaeluga seostatult. Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ning võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu jne. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppega kaasneb õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Suurt tähelepanu pööratakse õpilaste iseseisva töö oskuste arendamisele, oskusele kasutada erinevaid teabeallikaid, eristada olulist ebaolulisest ning rakendada oma teadmisi probleeme lahendades. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb huvi keemia ja teiste loodusteaduste vastu, mõistab keemia tähtsust ühiskonna arengus, tänapäeva tehnoloogias ja igapäevaelus ning on motiveeritud elukestvaks õppeks; 2) lahendab keemiaprobleeme teaduslike meetoditega, rakendades süsteemset loogilist mõtlemist, analüüsi- ja järelduste tegemise oskust ning loovust; 3) on omandanud sügavama arusaama keemia põhimõistetest ja keemiliste protsesside üldistest seaduspärasustest; 4) mõistab looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vastastikuseid seoseid ning saab aru nende mõjust elukeskkonnale ja ühiskonna jätkusuutlikule arengule; 5) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse ning väärtustab tervislikku ja säästvat eluviisi; 6langetab kompetentseid otsuseid, tuginedes teaduslikele, majanduslikele, eetilis-moraalsetele seisukohtadele ja õigusaktidele, ning hindab oma tegevuse võimalikke tagajärgi; 27 7) on omandanud ülevaate keemiaga seotud elukutsetest ning rakendab keemias omandatud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) selgitab elektronvalemite järgi elementide aatomiehitust (esimese nelja perioodi piires) ja teeb nende põhjal järeldusi; 2) hindab kovalentse sideme polaarsust, lähtudes sidet moodustavate elementide elektronegatiivsuste erinevusest; eristab polaarseid ja mittepolaarseid aineid; 3) analüüsib osakestevahelise sideme tüübi ning molekulidevaheliste (füüsikaliste) jõudude mõju ainete omadustele ja kasutamise võimalustele praktikas ning esitab sellekohaseid näiteid; 4) seostab metallide ja nende ühendite omadusi nende rakendusvõimalustega praktikas ning rolliga looduses, sh elusorganismides; 5) koostab reaktsioonivõrrandeid metallide ja nende ühendite iseloomulike reaktsioonide kohta (õpitud reaktsioonitüüpide piires); 6) seostab mittemetallide ja nende ühendite omadusi nende rakendusvõimalustega praktikas ning rolliga looduses, sh elusorganismides; 7) koostab reaktsioonivõrrandeid mittemetallide ja nende ühendite iseloomulike reaktsioonide kohta (õpitud reaktsioonitüüpide piires); 8) teeb teemaga seotud arvutusi reaktsioonivõrrandite põhjal, arvestades ainete lahuste koostist, reaktsiooni saagist jne. Õppesisu Ainete ehitus Aatomi elektronkihid ja alakihid, elektronvalemid. Kokkuvõte keemilise sideme tüüpidest: mittepolaarne ja polaarne kovalentne side, iooniline side, metalliline side, vesinikside. Molekulide vastastikmõju, molekulidevahelised (füüsikalised) jõud. Ainete omaduste sõltuvus keemilise sideme tüübist ja aine struktuurist, kristallivõre tüübid. Põhimõisted: orbitaal, elektronvalem, mittepolaarne ja polaarne kovalentne side, ioonsed ja kovalentsed ühendid, molekulidevahelised (füüsikalised) jõud, kristallivõre. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: ainete struktuuri uurimine ja võrdlemine molekulmudelite või arvutiprogrammide järgi. Tähtsamaid metalle ja nende ühendeid Metallide ja nende ühendite omaduste võrdlev iseloomustus: aktiivsed metallid (leelis- ja leelismuldmetallid), p-metallid (Al, Sn, Pb), tuntumad d-metallid (Fe, Cr, Cu, Ag, Zn, Hg); nende kasutamise valdkonnad. Metallide reageerimine lämmastikhappe ja kontsentreeritud väävelhappega. Metalliühendid looduses, sh elusorganismides, tähtsamad biometallid. Raskmetalliühendite keskkonnaohtlikkus. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: teemakohane uurimuslik eksperimentaaltöö. Tähtsamaid mittemetalle ja nende ühendeid Mittemetallide ja nende ühendite omaduste võrdlev iseloomustus: halogeenid, hapnik ja väävel, lämmastik ja fosfor, süsinik ja räni. Mittemetallide ja nende ühendite kasutamise valdkonnad. Mittemetallid ja nende ühendid looduses, sh elusorganismides. Süsiniku, hapniku, lämmastiku ja väävli ringkäik looduses. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: 1) teemakohane uurimuslik eksperimentaaltöö; 2) erinevatest teabeallikatest leitud materjali põhjal teemakohase lühikokkuvõtte või ülevaate koostamine (võib ka rühmatööna). 4.2. Valikkursus „Elu keemia“ Valikkursuse kirjeldus Keemia valikkursus „Elu keemia“ tugineb gümnaasiumi kohustuslikes keemiakursustes omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning lõimub tihedalt gümnaasiumi bioloogias 28 õpitavaga, käsitledes eluslooduses toimuvate bioloogiliste protsesside keemilisi aluseid ning võimaldades bioloogias õpitut sügavamalt mõista. Valikkursus võimaldab õpilastel eluslooduses kulgevate keemiliste protsesside seaduspärasusi sügavamalt mõista, selgitada ja prognoosida. Taotletakse õpilaste keemiaalase ja üldise loodusteadusliku maailmapildi avardumist ning luuakse tugev alus edasiseks haridustee jätkamiseks loodusteadustega seotud erialadel. Seejuures omandatakse igapäevaelu probleemide lahendamise ning kompetentsete ja eetiliste otsuste tegemise oskused, mis suurendavad õpilaste toimetulekut loodus- ja sotsiaalkeskkonnas ning aitavad neil ka elukutset valida. Selle kaudu kujunevad õpilastel olulised pädevused, omandatakse positiivne hoiak keemia ja teiste loodusteaduste suhtes ning mõistetakse loodusteaduste tähtsust inimühiskonna majanduse, tehnoloogia ja kultuuri arengus. Õpilastel kujuneb vastutustundlik suhtumine elukeskkonnasse, õpitakse väärtustama tervislikku ja säästvat eluviisi. Omandatud teadmised, oskused ning hoiakud on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt, õpilaskeskselt ja igapäevaeluga seostatult. Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu jne. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppega kaasneb õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Suurt tähelepanu pööratakse õpilaste iseseisva töö oskuste arendamisele, oskusele kasutada erinevaid teabeallikaid, eristada olulist ebaolulisest ning rakendada oma teadmisi probleeme lahendades. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb huvi keemia ja teiste loodusteaduste vastu, mõistab keemia tähtsust ühiskonna arengus, tänapäeva tehnoloogias ja igapäevaelus ning on motiveeritud elukestvaks õppeks; 2) lahendab keemiaprobleeme teaduslike meetoditega, rakendades süsteemset loogilist mõtlemist, analüüsi- ja järelduste tegemise oskust ning loovust; 3) on omandanud süsteemse ülevaate elusloodusega seotud keemia põhimõistetest ja keemiliste protsesside seaduspärasustest; 4) mõistab looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vastastikuseid seoseid ning saab aru nende mõjust elukeskkonnale ja ühiskonna jätkusuutlikule arengule; 5) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse ning väärtustab tervislikku ja säästvat eluviisi; 6) langetab kompetentseid otsuseid, tuginedes teaduslikele, majanduslikele, eetilis- moraalsetele seisukohtadele ja õigusaktidele, ning hindab oma tegevuse võimalikke tagajärgi; 7) on omandanud ülevaate keemiaga seotud elukutsetest ning rakendab keemias omandatud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb struktuurivalemite põhjal ära tähtsamad õpitud biomolekulid ja vastupidi ning esitab nende biomolekulide keemilise ehituse lihtsustatud skeemide kujul; 2) selgitab õpitud biomolekulide (sh vitamiinide jms ainete) rolli organismide ehituses ja talitluses, samuti inimese toitumises; 3) avaldab teaduslikult põhjendatud seisukohti levinud müütide ja väärarusaamade kohta toitumise valdkonnas; 4) selgitab ensüümkatalüüsi iseärasusi võrreldes tavaliste katalüütiliste reaktsioonidega; 5) selgitab rakus toimuvaid metabolismiprotsesse üldistatult, sidudes neid ainevahetuse energeetikaga; 6) selgitab statsionaarse tasakaalu eripära võrreldes termodünaamilise tasakaaluga ning näitab selle põhimõttelist osa elu eksisteerimises; 7) lõimib oma teadmiste tasandil füüsika-, keemia- ja bioloogiakursuses õpitut elusorganismide ehituse ning talitluse kohta; 8) selgitab keemiliste infokanalite alusel organismide talitlusi ja ökoloogilisi nähtusi. 29 Õppesisu Isomeeria. Biomolekulid Geomeetriline isomeeria: cis-transisomeeria, kiraalsus. Biomolekulid. Sahhariidid; monosahhariidid, disahhariidid, struktuursed ja varupolüsahhariidid. Lipiidid: rasvad, fosfolipiidid; rakumembraanid, lipiididega seotud toitumisprobleemid. Valgud: kodeeritavad aminohapped, lihtvalgud, liitvalgud, valkudega seotud toitumisprobleemid. Nukleiinhapped: nukleosiidid, nukleotiidid, nukleiinhapped. Põhimõisted: biomolekul, kiraalsus. Metabolismi skeemid. Ensüümkatalüüs Metabolismi skeemid (lihtsustatud skeemidena): glükolüüs, tsitraaditsükkel, hingamisahel, ettekujutus biosünteesist. Ensüümkatalüüs: ensüümid, koensüümid, vitamiinid, ensüümkatalüüsi erijooned. Põhimõisted: metabolism, ensüüm, koensüüm, ensüümkatalüüs. Ainevahetuse energeetika. Elu füüsikaline keemia Ainevahetuse energeetika, fotosüntees, biosfääri energeetiline skeem. Elu füüsikaline keemia: keemiline tasakaal ja statsionaarne tasakaal, entroopia, elu füüsikaline olemus, elu tekke probleemidest. Põhimõisted: statsionaarne tasakaal, entroopia. Keemiline info looduses Keemiline info looduses raku tasandil (ATP/AMP näitel, virgatsained jne), organismi tasandil (hormoonid, virgatsained), liigisiseselt (feromoonid) ja liikide vahel (allelomoonid). Põhimõisted: keemiline info, virgatsained. 4.3. Valikkursus „Füüsika ja tehnika“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus on üles ehitatud õpilasele jõukohaste füüsikalis-tehnoloogiliste probleemide lahendamisele. Õpilane teeb konkreetse probleemiga seonduvaid põhjendatud ja kompetentseid otsuseid, arvestades probleemi loodusteaduslikke, tehnoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilisi dimensioone. Seejuures hoitakse tasakaalus varasemates, eelkõige füüsika, ent ka teiste loodusainete kohustuslikes valikkursustes omandatud teadmiste rakendamine uutes kontekstides ning uute tehnoloogiliste teadmiste ja oskuste omandamine lähtuvalt nüüdisaja kõrgtehnoloogia väljatöötluste füüsikalisest sisust. Valikkursuse struktuur põhineb üldjuhul kolmeastmelisel mudelil: 1) probleemi tuvastamine (nt teravikmikroskoopias ilmnev vajadus teha kontrollitavaid nanoskoopilisi manipulatsioone); 2) probleeme lahendav ja sageli uurimuslikul käsitlusviisil põhinev uute teadmiste omandamine (piesoelektrikud ja nende omadused); 3) sobiva tehnoloogilise lahenduseni jõudmine (piesoelektrilised andurid ja täiturid). Palju kasutatakse praktilisi töid, millega määratakse peamiselt uuritava materjali või tehnilise seadme omadusi, kuid need võivad anda ka uusi füüsikalisi teadmisi. Valikkursuse õppesisu loetelus esitatakse 15 moodulit, igaüks mahuga 3–6 õppetundi. Nende hulgast valib õpetaja koostöös õpilastega enne selgitatud vajaduste või huvide põhjal kuni 8 moodulit. Moodulid on õppesisu loetelus esitatud nende käsitlemise soovitatavas järjestuses. Moodulite sisu uuendatakse pidevalt kooskõlas teaduse ja tehnoloogia arenguga ning teadmistepõhise ühiskonna vajadustega. Kui kohustusliku valikkursuse ja valikkursuse õppesisus on samad teemad, lisandub kohustusliku valikkursuse kvalitatiivkäsitlusele valikkursuses kvantitatiivkäsitlus. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et valikkursuse läbinud õpilane omandaks: 1) oma tõenäolises tulevases tehnilis-tehnoloogilises ametis kasulikke teadmisi; 2) oskuse tuvastada füüsikalis-tehnilisi probleeme tavaelus; 30 3) oskuse leida asjakohast ning usaldusväärset teavet meie tehnoloogilises keskkonnas ilmnevate probleemide lahendamise kohta; 4) loodusteadusliku meetodi, sh uurimusliku käsitlusviisi kasutamise probleeme lahendades; 5) oskuse teha põhjendatud tehnilis-tehnoloogilisi otsuseid lihtsamates situatsioonides; 6) loomingulise ja kriitilisel mõtlemisel baseeruva vaate tehnoloogilistele probleemidele; 7) suulise ja kirjaliku tehnoloogilise kommunikatsiooni oskusi; 8) loodusteaduslikke ja tehnoloogilisi teadmisi väärtustava hoiaku ning valmiduse elukestvaks õppeks; 9) oskuse hinnata tehnoloogilisi riske ning prognoosida uute tehnoloogiliste lahenduste mõju keskkonnale. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) oskab leida füüsikalis-tehnoloogilisi probleeme ja nende lahendusteid argielu situatsioonidest; 2) analüüsib ja teeb põhjendatud otsuseid valitud füüsikalis-tehnoloogilisi näidisprobleeme lahendades; 3) lõimib uued tehnoloogilised teadmised varem omandatud loodusteaduslike baasteadmistega ühtseks tervikuks; 4) kirjeldab mingi füüsikalis-tehnoloogilise probleemi parajasti kasutuses olevat lahendust ning analüüsib selle eeliseid ja puudusi; 5) analüüsib füüsikalis-tehnoloogiliste lahendustega kaasnevaid keskkonna- või personaalriske ja nende riskide minimeerimise võimalusi; 6) mõistab füüsikaliste loodusteaduste ning vastavate tehnoloogiate olemust ja kohta ühiskonnas ning suhestatust kooli loodusteaduslike õppeainetega; 7) on seesmiselt motiveeritud täiendama oma füüsikalis-tehnoloogilisi teadmisi terve elu vältel. Õppesisu 1. Aero- ja hüdrodünaamika. Keskkonna takistusjõud. Teised õhusõidukile mõjuvad jõud. Vedelike voolamine torudes. Inimese ja looma vereringe, diastoolne ja süstoolne vererõhk. Hüdroturbiin. 2. Elastsuslained. Elastse deformatsiooni energia. Võnkumiste ja lainete energia. Võnkumiste liitumine. Võnkumiste spekter. Doppleri efekt helilainete korral. Helitugevus. Detsibell. Müra ja mürakaitse. 3. Ebatavalised faasid ja faasisiirded. Gaaside veeldamine. Madalate temperatuuride saamine. Krüovedelikud ja krüogeenika. Allajahutatud ja ülekuumendatud vedelikud. Härmatumine (sublimatsioon), aine sulamistemperatuuri sõltuvus rõhust. Süsihappelumi ja teised mitte-H2O jääd. Lahused ja faasisiirded. 4. Soojusmasinad ja energiamajandus. Termodünaamika I printsiibi ilmnemine isoprotsessides. Adiabaatiline protsess. Ideaalne soojusmasin. Soojusmasina kasutegur. Ringprotsess. Pööratavad ja mittepööratavad protsessid. Reaalsed soojusmasinad (auruturbiin, ottomootor, diiselmootor, stirlingmootor) ja nende kasutegurid. Energiaallikad, energia muundamine, transport ja salvestamine. 5. Entroopia ja negentroopia. Entroopia mõiste käsitlused. Info, energia ja aine entroopiliselt seisukohalt. Maa ja universumi entroopia ning negentroopia. Mittetasakaalulised protsessid. Rakendused: külmuti ja soojuspump. 6. Kondensaator ja induktiivpool. Plaatkondensaatori mahtuvus. Kondensaatorite ehitus ja liigid. Laetud kondensaatori energia. Kondensaatorite kasutusnäited. Pika ja peenikese pooli induktiivsus. Vooluga induktiivpooli energia. Ülijuhtiva mähisega elektromagnetid ja nende kasutamine. 7. Juhid ja dielektrikud. Dielektrikute polarisatsioon. Varjestamine. Aine dielektriline läbitavus. Piesoelektrikud ja ferroelektrikud. Rakendused: piesoelektrilised andurid ja täiturid, elektronkaal, kvartskell. 31 8. Ainete magnetilised omadused. Aine magnetiline läbitavus. Dia- ja paramagneetikud. Kõvad ja pehmed ferromagneetikud. Ferromagneetiku domeenstruktuur ja hüsterees. Rakendused: elektromagnetid ja magnetiline infosalvestus. 9. Elektrivool vedelikes ja gaasides. Elektrolüüs. Faraday I seadus elektrolüüsi kohta. Elektrolüüsi rakendusnäiteid. Sõltuv ja sõltumatu gaaslahendus. Kasutusnäited. 10. Pooljuhtelektroonika. Juhi, pooljuhi ja mittejuhi erinevused tsooniteoorias. Pooljuhtide omajuhtivus ja selle rakendused: termotakisti, fototakisti, pooljuht-kiirgusdetektor. Pooljuhtide legeerimine. Elektronjuhtivus ja aukjuhtivus. pn-siire. Alaldi, fotodiood, valgusdiood, dioodmaatriks, CCD-maatriks, pooljuhtlaser. Päikesepaneelid. Bipolaar- ja väljatransistor. Kiip, selle kasutamine analoog- ja digitaallülitustes. 11. Vahelduvvoolu kasutamine. Vahelduvvoolu iseloomustavad suurused. Elektriohutus. Kaitsemaandus. Kaitsmed. Aktiiv-, induktiiv- ja mahtuvustakistus vahelduvvooluahelas. Näivtakistus. Kogutakistus. Ohmi seadus vahelduvvooluahela kohta. 12. Vahelduvvoolumasinad. Alalisvoolumootor ja -generaator. Trafo talitlus, trafode kasutamine. Vahelduvvoolugeneraator ja asünkroonmootor. Vahelduvvoolu võimsustegur. Kolmefaasiline vool. Elektrienergia tootmine, ülekanne ja jaotamine Eesti näitel. 13. Elektromagnetvõnkumised ja -lained. Võnkering. Elektromagnetlainete tekitamine. Elektromagnetlainete skaala. Raadiolained ja nende levimine. Raadioside põhialused. Raadiolokatsioon ja GPS. Nüüdisaegsed sidevahendid. 14. Optilised seadmed. Valguskiir. Valguse sirgjooneline levimine. Valguse täielik peegeldumine. Valgusjuhid ja nende kasutamine. Optilised süsteemid (objektiiv, teleskoop, mikroskoop), nende lahutusvõime. Polariseeritud valgus ja selle saamine. Rakendused: polaroidprillid ja vedelkristallekraan. 15. Fotomeetria. Inimsilma valgustundlikkus. Valgustugevus ja valgusvoog. Valgustatus. Ruuminurk. Ühikud: kandela, luumen ja luks. Luksmeeter. Erinevate valgusallikate valgusviljakused. Õppetegevus Kasutatakse järgmisi õppemeetodeid: 1) konkreetses kontekstis vajaliku füüsikalis-tehnoloogilise info leidmine õppetekstidest ja veebist; teadmiste kinnistamine interaktiivsete õppevideote ja arvutimudelitega; 2) kas reaalsuses praktiliselt või katsevahendite puudumise korral virtuaalselt tehtavad uurimistööd, et määrata eelkõige vaatlusaluse materjali või tehnilise seadme omadused; 3) rühmatöö, et leida ja analüüsida füüsikalis-tehnoloogilisi probleeme ning otsida neile lahendusi; 4) mingi tehnoloogilise lahenduse või selle alternatiivide olemust kirjeldava ning analüüsiva essee kirjutamine; esseede vastastikune hindamine; 5) loovust arendavad tegevused: plakati loomine, arvutiesitluste koostamine, debatid ja rollimängud, ajurünnak; 6) Cmapi meetodi kasutamine, et teadvustada ja kinnistada vaadeldava temaatika sisemisi olemuslikke seoseid; 7) uuenduslike projektide kavandamine. 4.4. Valikkursus „Geoinformaatika“ Valikkursuse kirjeldus Geoinformaatika valikkursuses tutvutakse geoinfosüsteemide olemusega, saadakse ülevaade maailmas ja Eestis kasutatavatest veebipõhistest geoinfosüsteemidest ning nende rakendustest. Geoinformaatika valikkursuse õppimine tugineb põhikooli ja gümnaasiumi geograafiakursuses omandatud teadmistele ja oskustele ning on tihedalt seotud matemaatikas ja informaatikas õpitavaga. GISiga seotult käsitletakse põhjalikumalt temaatilisi kaarte, kaardi mõõtkava, erinevaid koordinaatsüsteeme ja projektsioone. Õpilased saavad ülevaate GISis kasutatavaist andmeist, nende liikidest ning kvaliteedist. 32 Valikkursus on orienteeritud praktilisele tegevusele ja digivahendite kasutamise oskuste arendamisele. Õpilased valmistavad teemakaarte nii Eesti kui ka maailma kohta ning analüüsivad neid. Ruumiandmete ja kaartidega töötades arenevad õpilaste matemaatilise ja ruumilise mõtlemise ning kaartide lugemise ja tõlgendamise oskused; ühtlasi saadakse algteadmised ruumi plaanimisest. GISi analüüsides omandavad õpilased lisaks majanduse ja sotsioloogia põhitõdesid. Ligi pool valikkursuse mahust on mõeldud praktilisteks tegevusteks. Õpilased tutvuvad internetis olevate kaardiserveritega ja nende kasutamise võimalustega. Võrreldakse vektor- ja rasterandmeid ning töötatakse nendega. Õpilased valmistavad teemakaarte nii Eesti kui ka maailma kohta ning analüüsivad neid. Valikkursuse jooksul saavad õpilased ruumi planeerimise algoskused. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) huvitub arvutite ja muu nüüdisaegse tehnoloogia kasutamisest geograafias; 2) saab ülevaate geoinformaatika (GI) valdkonna põhimõistetest ja geoinfosüsteemide (GIS) rakendustest; 3) oskab leida erinevaid ruumiandmeid ning anda hinnangut nende kvaliteedile; 4) oskab lõimida ruumiga seotud andmeid maailma ja Eesti kohta; 5) mõistab ning väärtustab GISi vajalikkust ja tõhusust ruumi haldamises ning plaanimises; 6) avardab ja mitmekesistab karjääri valikuvõimalusi; 7) arendab graafilist, matemaatilist ja ruumilist mõtlemist; 8) tõhustab ning mitmekesistab arvuti kasutamise oskust. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) on huvitatud arvutite ja nüüdisaegsete tehnovahendite kasutamisest geograafias; 2) on omandanud ülevaate geoinformaatika valdkonna põhimõistetest ning GISi rakendustest; 3) leiab erinevaid ruumiandmeid ning hindab nende kvaliteeti; 4) suudab lõimida ruumiga seotud andmeid maailma ja Eesti kohta; 5) mõistab ning väärtustab GISi vajalikkust ja tõhusust ruumi haldamises ning plaanimises; 6) suudab mõelda ruumiliselt, rakendada matemaatikas õpitut ruumiga seotud ülesandeid lahendades ning lugeda ja tõlgendada kaarte; 7) kasutab oskuslikult IKT vahendeid ruumiga seotud probleemülesandeid lahendades. Õppesisu GISi mõiste, komponendid ja kasutusvaldkonnad. Geograafilised andmed, nende liigid ja kogumise viisid. Geograafilised andmebaasid. Metaandmete mõiste ja vajalikkus. Kaardiprojektsioonid, nende vajalikkus ja valik geoinfosüsteemides. Kaardi mõõtkava, mõõtkava liigid ja vahemaade mõõtmine. Mõõtkava olemus GISis. Geograafilised ja ristkoordinaadid. Koordinaatide süsteem Eestis. GISi analüüsid. Päringud ja nende liigid: ruumipäringud ning atribuutpäringud. GISi analüüsitulemuste esitamine. Teemakaartide liigid ja nende vormistamise põhimõtted. Praktilised tööd ja IKT kasutamine: 1) tutvumine erinevate kaardiserveritega; 2) tutvumine vektor- ja rasterandmetega eri tarkvarade abil; andmete allalaadimine; 3) rist- ja geograafiliste koordinaatide määramine, et mõista nende kasutamist GISis; 4) tutvumine erinevas projektsioonis kaartidega ja nende ühildamine; 5) temaatiliste kaartide koostamine Eesti ning maailma andmete põhjal; 6) erinevate GISi analüüside tegemine koostatud kaartide põhjal. 4.5. Inimgeograafia valikkursus „Globaliseeruv maailm“ Valikkursusel „Globaliseeruv maailm“ on täita oluline roll niisuguse õpilase teadlikkuse kujunemisel ja aktiivseks maailmakodanikuks saamisel, kelle jaoks on tähtsad ühiskonna 33 säästev ja jätkusuutlik areng, õiglus, sallivus, kaasamine ning koostöö. Valikkursus tugineb gümnaasiumi geograafia kohustuslikes valikkursustes omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning on tihedalt seotud ajaloos ning ühiskonna- ja majandusõpetuses õpitavaga. Õppesisu lõimub maailmaharidusega, mis loob võimaluse mõista üleilmastumise põhjusi ja mõjusid ning olla peamiste rahvusvaheliste arengueesmärkide ja jätkusuutliku inimarengu põhimõtete tundmise kaudu aktiivne kodanik. Valikkursus võimaldab süvendatult arutada eri regioonide aktuaalseid probleeme arenenud ja arengumaade näiteil. Maailma loodusliku, kultuurilise, demograafilise ja majandusliku mitmekesisuse ning eripära tundmine lubab toime tulla globaliseeruvas maailmas. Regioone õppides rõhutatakse eelkõige loodusolude, rahvastiku, kultuuri, majanduse ja ühiskonna arengut vastastikustes seostes. Õppes omandatakse igapäevaeluga seonduvate probleemide lahendamise ning kompetentsete otsuste tegemise oskused, mis suurendavad õpilaste toimetulekut loodus- ja sotsiaalkeskkonnas. Õppe vältel arenevad õpilaste oskused teabeallikaid kasutada ning neis leiduvat teavet kriitiliselt hinnata. See aitab kaasa sääraste teadmiste ja oskuste kujunemisele, mis võimaldavad ühiskonnas esinevaid protsesse mõista ning selgitada. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) huvitub maailma eri regioonide aktuaalsetest probleemidest ning uurib nende põhjusi ja võimalikke tagajärgi nii kohalikul kui ka üleilmsel tasandil; 2) analüüsib loodusolude, rahvastiku, kultuuri, majanduse ja ühiskonna arengu vastastikuseid seoseid õpitud piirkonna näitel; 3) mõistab globaliseerumise mõjusid maailma erinevatele regioonidele; 4) väärtustab maailma looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust; 5) osaleb teadliku ja aktiivse kodanikuna probleemide ning konfliktide lahendamisel; 6) kasutab geograafiainfo leidmiseks nii eesti- kui ka võõrkeelseid usaldusväärseid teabeallikaid. Valikkursuse õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) on kursis maailma eri regioonide aktuaalsete probleemidega, teab nende põhjusi ning võimalikke tagajärgi; 2) toob näiteid loodusolude, rahvastiku, kultuuri, majanduse ja ühiskonna arengu vastastikuste seoste kohta õpitud regiooni näitel; 3) toob näiteid globaliseerumise mõjude kohta maailma eri regioonidele; 4) väärtustab looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust ning peab lugu eri rahvaste kommetest ja traditsioonidest; 5) leiab nii eesti- kui ka võõrkeelsetest allikatest maailma eri piirkondade kohta geograafiainfot ning tõlgendab, üldistab ja hindab seda kriitiliselt; 6) osaleb aktiivselt probleemide ja konfliktide lahendamisel, põhjendades ning kaitstes oma seisukohti ja valikuid argumenteeritult. Õppesisu Valikkursuse õppesisu täpsustatakse valikkursuse alguses õpetaja ja õpilaste koostöös. Õppesisu komplekteerides lähtutakse põhimõttest, et kaetud oleksid kõik teemad maailma eri regioonide näiteil. Valitud teema esitatakse võimalikult probleemipõhiselt konkreetse regiooni, piirkonna, riigi või linna näitel. Näidisjuhtumi valikul lähtutakse selle olulisusest nii kohalikus kui ka regionaalses või globaalses kontekstis. Näidisjuhtumi analüüs peab võimaldama saavutada valikkursuses nõutavaid õpitulemusi. Käsitletavad probleemid on õpilastele tähtsad ning neil on tänapäeva ühiskonnas suur kandepind, motiveerides õpilasi õppima sügavuti nii loodus- kui ka sotsiaalainetega seotud mõisteid, teooriaid ja seaduspärasusi nüüdisteaduse kontekstis. Allpool loetletud teemad aitavad valikuid teha. 34 Loodusressursside kasutamine ja selle mõju keskkonnale 1. Geograafilise asendi, loodusressursside, rahvastiku ja kultuuri mõju majanduse arengule. 2. Maavarade kaevandamisega kaasnevad keskkonna- ja sotsiaalprobleemid. 3. Energiaressursside kasutamisega kaasnevad probleemid, nende võimalikud lahendused. 4. Nüüdisaegse tehnoloogia rakendamine arengumaades ja arenenud riikides. 5. Metsade majandusliku kasutamisega kaasnevad keskkonna- ja sotsiaalprobleemid. 6. Põllumajanduse mõju keskkonnale arenenud riikides ja arengumaades. 7. Veeprobleemid, nende põhjused ja tagajärjed ning võimalikud lahendused. 8. Loodusressursid konfliktide allikana. 9. Maailmamere reostumise ja kalaressursside nappusega seotud probleemid. Rahvastikuprotsesside mõju ühiskonna arengule 1. Demograafilisest situatsioonist tulenevad probleemid ühiskonnas ja rahvastikupoliitikas (konkreetse riigi näitel). 2. Rändega kaasnevad probleemid lähte- ja sihtriigile. 3. Pagulasprobleemid nüüdismaailmas. 4. Haiguste levik ning sellega seotud probleemid. 5. Lapstööjõu kasutamine ja nüüdisaegne orjakaubandus. 6. Ülelinnastumine ning sellega kaasnevad probleemid. 7. Keskkonnaprobleemid suurlinnades. Erinevused regioonide ja riikide vahel ning riikide sees 1. Piirkondlike erinevuste põhjused (konkreetse riigi näitel) ja sellest tulenevad probleemid. 2. Mitmekultuurilise ühiskonna eelised ja probleemid. 3. Kultuuride vääritimõistmine ja selle tagajärjed, kultuuridevahelised konfliktid. 4. Regioonide linnamustrid (Google Earth’i põhjal). 5. Regioonide põllumajandusmustrid (Google Earth’i põhjal). Kaubanduse ja tarbimisega seotud konfliktid ning nende lahendamine 1. Rahvusvaheline kaubandus ja globaalne ebaõiglus. 2. Õiglane kaubandus ja selle võimalused nüüdisaegses maailmas. 3. Arengumaade toiduprobleemid, nende põhjused ja võimalikud lahendused. 4. Vaesus ja humanitaarabi tänapäeva maailmas. Globaalsed keskkonnaprobleemid ja nende mõju eri regioonidele 1. Kliimamuutused ja nende regionaalsed tagajärjed. 2. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjused ning sellega kaasnevad probleemid. 3. Mullastiku vaesumine ja muldade hävimisega kaasnevad probleemid. 4. Kõrbestumine, selle põhjused ja vältimise võimalused. 5. Relvakonfliktidega kaasnevad sotsiaalsed ja keskkonnaprobleemid. 4.6. Valikkursus „Keemia alused“ II Valikkursuse kirjeldus Valikkursus süvendab gümnaasiumi kohustuslikus keemiakursuses „Keemia alused“ omandatud teadmisi ja oskusi aine ehitusest, reaktsioonide energeetikast, kiirusest ja tasakaalust ning hapetest ja alustest. Valikkursus on vajalik teiste keemia valikkursuste paremaks mõistmiseks. Aatomi ja aine ehituse põhjalikum tundmaõppimine võimaldab mõista reaktsioonimehhanisme. Reaktsiooni energeetika käsitlemine võimaldab mõista keemiliste ja bioloogiliste protsesside toimumise võimalikkust ja suunda. Hapete ja aluste süvendatud käsitlus aitab paremini aru saada ainete omadustest ja keemilistest protsessidest nii keemias kui eluslooduses. Õpitulemused 1) tunneb huvi keemia vastu, mõistab keemia tähtsust ühiskonna arengus, tänapäeva tehnoloogias ja igapäevaelus; 35 2) kasutab keemiainfo leidmiseks keemiliste elementide perioodilisustabelit, lahustuvustabelit, metallide pingerida ja teisi teabeallikaid, analüüsib saadud teavet ning hindab seda kriitiliselt; 3) on omandanud süsteemse ülevaate keemia põhimõistetest ja keemiliste protsesside seaduspärasustest, kasutab korrektselt keemiasõnavara looduses toimuva selgitamiseks; 4) rakendab omandatud eksperimentaaltöö oskusi ainete omaduste ja looduse seaduspärasuste tundmaõppimiseks, kasutab säästlikult ja ohutult aineid nii keemialaboris kui ka igapäevaelus; 5) sooritab keemiaalase sisuga arvutusi, hindab arvutustulemuste vastavust reaalsusele; kasutab keemias omandatud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides. Aine ehitus Õpitulemused 1) selgitab aatomites ja ioonides elektronide paiknemist elektronskeemi, elektronvalemi ja ruutskeemi abil, liigitab keemilisi elemente s-, p-, d- ja f- elementideks; 2) selgitab kompleksühendite ehitust; nimetab lihtsamaid kompleksühendeid; valmistab kompleksühendeid ja uurib nende omadusi. Õppesisu Elektronkatte ehitus: alakihid ja aatomorbitaalid. Elektronvalemid ja ruutskeemid. s-, p-, d-, ja f-elemendid. Kompleksühendid. Mõisted Elektronvalem, kompleksühend, ligand. Praktilised tööd Kompleksühendi valmistamine ja selle omaduste uurimine. Redoksprotsessid Õpitulemused 1) uurib redoksreaktsioonide kulgemist; tasakaalustab redoksreaktsioonide võrrandeid elektronbilansi meetodil; 2) koostab galvaanipaare ja/või viib läbi vesilahuste elektrolüüsi; seostab katse tulemusi metallide elektrokeemilise aktiivsuse reaga (pingereaga). Õppesisu Redoksreaktsioonide võrrandite tasakaalustamine elektronbilansi meetodil. Elektrokeemilised redoksreaktsioonid galvaanielementides ja/või vesilahuste elektrolüüsil. Mõisted Galvaanielement. Praktilised tööd 1) redoksreaktsioonide uurimine; 2) erinevate galvaanipaaride koostamine ja nende elektromotoorjõu (väljundpinge) võrdlemine; 3) vesilahuste elektrolüüsi saaduste uurimine. Keemilise reaktsiooni energeetika, kiirus ja tasakaal Õpitulemused 1) määrab eksperimentaalselt keemilise reaktsiooni entalpiamuudu; rakendab Hessi seadust; selgitab katalüüsi põhimõtet, eristab homogeenset ja heterogeenset katalüüsi; uurib eksperimentaalselt katalüsaatorite toimet; 2) analüüsib keemilise reaktsiooni kiiruse võrrandis sisalduvat infot; 3) avaldab keemilise reaktsiooni tasakaalukonstanti ning aine lahustuvuskorrutist; uurib erinevate tegurite toimet tasakaaluasendile ning seostab katsetulemusi tasakaalukonstandiga. Õppesisu Keemilise reaktsiooni entalpiamuut, Hessi seadus. Keemilise reaktsiooni kiiruse võrrand. Katalüüs. Tasakaalukonstant ja lahustuvuskorrutis. Mõisted Hessi seadus, entalpiamuut, homogeenne katalüüs, heterogeenne katalüüs, reaktsiooni kiiruse võrrand, tasakaalukonstant, lahustuvuskorrutis. 36 Praktilised tööd 1) keemilise reaktsiooni entalpiamuudu määramine; Hessi seaduse rakendamine; 2) katalüsaatorite toime keemilise reaktsiooni kiirusele uurimine; 3) keemilise tasakaalu asendit mõjutavate tegurite toime uurimine. Happed ja alused Õpitulemused 1) uurib soolade hüdrolüüsi vees; põhjendab reaktsioonivõrrandi abil hüdrolüüsuva soola lahuse keskkonda; 2) arvutab tugevate ja nõrkade hapete ning aluste lahuste pH-d; valmistab kindla kontsentratsiooniga happe ja aluse lahuse ning määrab selle pH; 3) selgitab puhverlahuste toimimise põhimõtet ning nende tähtsust eluslooduses ja tehnoloogilistes protsessides; valmistab puhverlahuse ja uurib selle omadusi; 4) selgitab happe ja aluse mõistet Lewisi elektronteooria põhjal. Õppesisu Soolade hüdrolüüs. Nõrkade hapete ja aluste dissotsiatsioonikonstant. pH arvutused. Puhverlahused. Lewisi happed ja alused. Mõisted (soola) hüdrolüüs, dissotsiatsioonikonstant (Ka ja Kb), puhverlahus, Lewisi hape, Lewisi alus. Praktilised tööd 1) soola lahuse keskkonna uurimine; 2) kindla kontsentratsiooniga happe või aluse lahuse valmistamine ja selle pH määramine; 3) puhverlahuse valmistamine ja selle omaduste uurimine. Lõiming (õppeaine põhikursuste ja teiste ainevaldkondade vahel) Valikkursus süvendab keemia põhikursustes õpitut: 1) ettekujutus elektronkatte ehitusest; 2) arusaam redoksreaktsioonidest ja metallide elektrokeemilisest aktiivsusest; 3) kvantitatiivne käsitlus keemilise reaktsiooni soojusefektist, kiirusest ja tasakaalust; 4) arusaam elektrolüütide lahustes kulgevatest keemilistest protsessidest ja nende mõjust lahuste omadustele. Valikkursus lõimub ülejäänud loodusvaldkonna õppeainetega ja teiste ainevaldkondadega: 1) füüsika – kiirgusspektrid; alalisvool, vooluallikas, elektrivool vedelikes; termodünaamika; 2) bioloogia – peamiste katioonide ja anioonide esinemine ning tähtsus rakkudes ja organismides; ensüümid; fotosüntees kui redoksprotsess; homöostaas (puhverlahused); 3) matemaatika – (kümnend)logaritmi mõiste. Füüsiline keskkond Kool korraldab keemia valikkursuste õppe praktiliste tööde sooritamiseks vajaduse korral rühmades. Praktilised tööd viiakse läbi klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud ning spetsiaalse kattega töölauad, kahe õpilase kohta vähemalt üks mobiilne andmete kogumise komplekt põhiseadme ja erinevate sensoritega ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonivahendid õpetajale. Demonstratsioon- ja õpilaskatsete tegemiseks on tõmbekapp. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks vajalike katsevahendite ja reaktiivide ning demonstratsioonivahendite soetamise ning sobivad hoiutingimused. 4.7. Valikkursus „Keemiliste protsesside seaduspärasused“ Valikkursuse kirjeldus Keemia valikkursus tugineb gümnaasiumi kohustuslikes keemia valikkursustes omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning lõimub teistes loodusainetes õpitavaga, toetades samaaegu teiste õppeainete õpet. Valikkursus süvendab gümnaasiumi kohustuslikes keemiakursustes omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi, võimaldab sügavamalt mõista keemiliste protsesside üldisi seaduspärasusi ja kulgemise erinevaid mehhanisme ning annab ettekujutuse keemilistes protsessides avalduvatest kvantitatiivsetest seostest. Õpilased saavad 37 süsteemse ülevaate keemiliste protsesside füüsikalistest alustest ja põhilistest seaduspärasustest, keemia tulevikusuundumustest ning keemiaga seotud elukutsetest, mis aitab neil valida ka elukutset. Valikkursusega taotletakse õpilaste keemiaalase ja üldise loodusteadusliku maailmapildi avardumist ning luuakse tugev alus edasiseks haridustee jätkamiseks loodusteadustega seotud erialadel. Seejuures omandatakse igapäevaelu probleemide lahendamise ning kompetentsete ja eetiliste otsuste tegemise oskused, mis suurendavad õpilaste toimetulekut loodus- ja sotsiaalkeskkonnas. Selle kaudu kujunevad õpilastel olulised pädevused, omandatakse positiivne hoiak keemia ja teiste loodusteaduste suhtes ning mõistetakse loodusteaduste tähtsust inimühiskonna majanduse, tehnoloogia ja kultuuri arengus. Õpilastel kujuneb vastutustundlik suhtumine elukeskkonnasse ning õpitakse hindama oma tegevuse võimalikke tagajärgi. Omandatud teadmised, oskused ja hoiakud on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt, õpilaskeskselt ja igapäevaeluga seostatult. Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ning võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu jne. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppega kaasneb õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Suurt tähelepanu pööratakse õpilaste iseseisva töö oskuste arendamisele, oskusele kasutada erinevaid teabeallikaid, eristada olulist ebaolulisest ning rakendada oma teadmisi probleeme lahendades. Valikkursuse õpetamist toetab aktiivõppe avar õppemetoodiline valik: rollimängud, arutelud, väitlused, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised tööd (nt igapäevaelu, tootmise, keskkonnaprobleemide vms seotud keemiliste protsesside uurimine ning analüüs, protsesse ja objekte mõjutavate tegurite mõju selgitamine, komplekssete probleemide lahendamine) jne. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb huvi keemia ja teiste loodusteaduste vastu, mõistab keemia tähtsust ühiskonna arengus, tänapäeva tehnoloogias ja igapäevaelus ning on motiveeritud elukestvaks õppeks; 2) lahendab keemiaprobleeme teaduslike meetoditega, rakendades süsteemset loogilist mõtlemist, analüüsi- ja järelduste tegemise oskust ning loovust; 3) on omandanud sügavama arusaama keemia põhimõistetest ja keemiliste protsesside üldistest seaduspärasustest; 4) mõistab looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vastastikuseid seoseid ning saab aru nende mõjust elukeskkonnale ja ühiskonna jätkusuutlikule arengule; 5) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse ning väärtustab tervislikku ja säästvat eluviisi; 6) langetab kompetentseid otsuseid, tuginedes teaduslikele, majanduslikele, juriidilistele ja eetilis-moraalsetele seisukohtadele, ning hindab oma tegevuse võimalikke tagajärgi; 7) on omandanud ülevaate keemiaga seotud elukutsetest ning rakendab keemias omandatud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) selgitab keemiliste reaktsioonide soojusefekte, lähtudes keemiliste sidemete tekkimisel ja lagunemisel esinevatest energiamuutustest; 2) analüüsib keemilise reaktsiooni kiirust mõjutavate tegurite toimet ning selgitab keemiliste protsesside kiiruse rolli keemilises tehnoloogias, looduses ja igapäevaelus; 3) selgitab välistegurite mõju keemilisele tasakaalule (Le Chatelier’ printsiibi alusel) ning rakendab neid põhimõtteid tasakaalureaktsioone analüüsides; 4) selgitab happelisust/aluselisust tänapäevase käsitluse järgi ning hindab lahuste pH väärtusi lahustunud ainete omaduste (pK) põhjal; 38 5) selgitab puhverlahuste põhimõtet ning nende rolli tehnoloogilistes protsessides ja eluslooduses; selgitab, mis on radikaal ja radikaalreaktsioonid (alkaanide näitel); 6) tunneb ära elektrofiilsed ja nukleofiilsed tsentrid ning mõtestab selle alusel asendusreaktsioone; 7) selgitab alkeenide ja karbonüülühendite liitumisreaktsioone, lähtudes elektrofiilsuse ja nukleofiilsuse mõistest; 8) selgitab aromaatsete ühendite, sh fenoolide ja aromaatsete amiinide omadusi sidemete delokalisatsiooni kaudu. Õppesisu Keemiliste protsesside soojusefektid Keemilise sideme energeetiline põhjendus, ekso- ja endotermilised reaktsioonid, keemilise reaktsiooni soojusefekt. Keemilise reaktsiooni suunaga seotud probleemid keemiatööstuses, looduses ja igapäevaelus. Põhimõisted: ekso- ja endotermiline reaktsioon, reaktsiooni soojusefekt. Keemilise reaktsiooni kiirus ja tasakaal Reaktsiooni kiiruse sõltuvus temperatuurist. Reaktsiooni energiaskeem, ettekujutus reaktsiooni aktiveerimisenergiast. Reaktsioonide aktiveerimise võimalused. Katalüüsi põhimõte, homogeenne ja heterogeenne katalüüs (tutvustavalt), katalüüsi rakendamine keemilises tehnoloogias. Ensüümkatalüüs, selle tähtsus organismides toimuvate protsesside reguleerimises. Keemiline tasakaal, pöörduva keemilise reaktsiooni tasakaalu nihkumine (Le Chatelier’ printsiip), keemilise tasakaalu iseloomustamine tasakaalukonstandi abil (tutvustavalt). Keemilise reaktsiooni kiiruse ja tasakaaluga seotud probleemid keemiatööstuses, looduses ning igapäevaelus (reaktsioonide kiirendamine või aeglustamine, tasakaalu nihutamine). Põhimõisted: reaktsiooni aktiveerimisenergia, katalüüs, ensüümkatalüüs, keemiline tasakaal, tasakaalukonstant. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: 1) mitmesuguste reaktsioonide kiirust ja/või tasakaalu mõjutavate tegurite toime uurimine; 2) teemakohase lühikokkuvõtte koostamine internetist jm teabeallikatest leitud materjali põhjal. Happed ja alused Hapete ja aluste tänapäevane käsitlus. Tasakaalud nõrkade hapete ja aluste lahustes, hapete ja aluste dissotsiatsioonimäära mõjutavad tegurid, lahuste pH. Hapete ja aluste tugevuse kvantitatiivne iseloomustamine (dissotsiatsioonikonstant, pK). Happelised oksiidid jt aprotoonsed happed. Puhverlahused, nende roll tehnoloogias ja eluslooduses kulgevates keemilistes protsessides (tutvustavalt). Põhimõisted: happe või aluse dissotsiatsioonikonstant, pK, aprotoonne hape, puhverlahus. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: teemakohane uurimuslik eksperimentaaltöö. Reaktsioonide mehhanism Kovalentse sideme katkemise viisid: radikaaliline, iooniline. Radikaalid, elektrofiilid, nukleofiilid. Reaktsioonivõrrandi analüüsimine: reaktsioonitsenter, ründav osake, lahkuv rühm. Aatomite vastastikmõju molekuli struktuuris: sideme polariseeritus, sideme delokalisatsioon, laengu delokalisatsioon (karboksüülhape, fenool). Reaktsioonitüübid: radikaaliline asendus, nukleofiilne asendusreaktsioon ja nukleofiilne liitumine polaarsele kaksiksidemele, elektrofiilne liitumine kaksiksidemele ning elektrofiilne asendus aromaatses tuumas, estri ja amiidi reaktsioonid. Põhimõisted: radikaal, radikaalreaktsioon, nukleofiil, elektrofiil, reaktsioonitsenter, lahkuv rühm, delokalisatsioon, aromaatne tsükkel. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: teemakohane uurimuslik eksperimentaaltöö. 39 4.8. Valikkursus „Orgaaniline keemia II“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus süvendab gümnaasiumi kohustuslikus keemiakursuses „Orgaanilised ained“ omandatud teadmisi ja oskusi orgaanilistest ainetest ning nendevahelistest reaktsioonidest. Valikkursus avardab arusaama orgaaniliste ainete paljususest: tutvutakse täiendavate aineklassidega ning käsitletakse põhjalikumalt isomeeriat. Reaktsioonimehhanismide tundmaõppimine aitab mõista, kuidas kulgevad keemilised reaktsioonid orgaaniliste ainetega. Õpitulemused 1) tunneb huvi keemia vastu, mõistab keemia tähtsust ühiskonna arengus, tänapäeva tehnoloogias ja igapäevaelus; 2) kasutab keemiainfo leidmiseks keemiliste elementide perioodilisustabelit, lahustuvustabelit, metallide pingerida ja teisi teabeallikaid, analüüsib saadud teavet ning hindab seda kriitiliselt; 3) on omandanud süsteemse ülevaate keemia põhimõistetest ja keemiliste protsesside seaduspärasustest, kasutab korrektselt keemiasõnavara looduses toimuva selgitamiseks; 4) rakendab omandatud eksperimentaaltöö oskusi ainete omaduste ja looduse seaduspärasuste tundmaõppimiseks, kasutab säästlikult ja ohutult aineid nii keemialaboris kui ka igapäevaelus; 5) sooritab keemiaalase sisuga arvutusi, hindab arvutustulemuste vastavust reaalsusele; kasutab keemias omandatud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides. Ainete liigitamine ja nomenklatuur Õpitulemused 1) eristab σ- ja π-sidet; seostab molekulide ruumilist kuju hübriidsete orbitaalide ning sidemete suunaga; 2) tunneb järgmiste orgaaniliste ainete funktsionaalseid rühmi ning struktuuriühikuid: alkaanid, alkeenid, alküünid, areenid, halogeeniühendid, alkoholid, alkoholaadid, fenoolid, eetrid, nitriilid, amiinid, aldehüüdid, ketoonid, karboksüülhapped, estrid, amiidid, karboksüülhapete anhüdriidid ja halogeenderivaadid; koostab nende lihtsamate esindajate struktuurivalemeid ja nimetusi, lähtudes süstemaatilise nomenklatuuri põhimõtetest. Õppesisu Süsivesinike liigitamine, hübridisatsioon. Süsivesinike derivaatide liigitamine. Süstemaatilise nomenklatuuri põhimõtted. Mõisted hübridisatsioon, σ-side, π-side, alküün, alkoholaat, eeter, nitriil, ketoon, fenool, happe anhüdriid, happe halogeenderivaat. Struktuur ja omadused Õpitulemused 1) eristab stuktuuriisomeere (ahela-, asendi- ja funktsiooniisomeere) ja stereoisomeere ning koostab nende struktuurivalemeid; määrab geomeetriliste ja optiliste isomeeride konfiguratsiooni; 2) selgitab aatomite vastastikmõju molekulis, seostades sideme polaarsust elektrofiilsete ja nukleofiilsete tsentrite tekkega molekulis ning sideme delokalisatsiooni ja laengu delokalisatsiooni ainete reaktsioonivõimega ja happelis-aluseliste omadustega; 3) selgitab kovalentse sideme katkemisvõimalusi; eristab radikaale, nukleofiile ja elektrofiile. Õppesisu Struktuuriisomeeria ja stereoisomeeria. Aatomite vastastikmõju molekulis. Orgaaniliste ainete happelis-aluseliste omaduste tugevuse võrdlemine. Mõisted struktuuriisomeeria, stereoisomeeria, geomeetriline isomeeria, optiline isomeeria, radikaal, nukleofiil, elektrofiil, nukleofiilne tsenter, elektrofiilne tsenter, sideme delokalisatsioon, laengu delokalisatsioon. Praktilised tööd 40 1) geomeetriliste ja optiliste isomeeride molekulimudelite koostamine ja võrdlemine, sh arvutiprogrammi abil; 2) alkoholi ja fenooli happelisuse võrdlemine; alküülamiini ja aminobenseeni aluselisuse võrdlemine. Reaktsioonimehhanismid Õpitulemused 1) selgitab radikaalse asendusreaktsiooni mehhanismi alkaani ja halogeeni reaktsiooni näitel; 2) eristab SN1 ja SN2 mehhanismi nukleofiilses asendusreaktsioonis; analüüsib nende reaktsioonide mehhanisme, kasutades vastavat terminoloogiat (reaktsioonitsenter, ründav osake, lahkuv rühm); 3) uurib erinevate nukleofiilide tugevust; 4) selgitab aromaatses tuumas kulgeva elektrofiilse asenduse mehhanismi; võrdleb ja uurib areenide, fenoolide ja aromaatsete amiinide reaktsioonivõimet; 5) analüüsib elektrofiilse liitumise mehhanismi kaksiksidemele alkeenis; rakendab Markovnikovi reeglit; selgitab katalüüsi hüdraatimisel; 6) analüüsib nukleofiilse liitumise mehhanismi polaarsele kaksiksidemele; 7) koostab nimetatud mehhanismide järgi kulgevate keemiliste reaktsioonide võrrandeid. Õppesisu Kovalentse sideme katkemine; radikaalid, nukleofiilid ja elektrofiilid. Reaktsioonimehhanismi analüüsimine. Radikaaliline asendusreaktsioon. Nukleofiilne asendusreaktsioon. Elektrofiilne asendusreaktsioon. Elektrofiilne liitumisreaktsioon. Nukleofiilne liitumisreaktsioon. Mõisted radikaaliline asendusreaktsioon, nukleofiilne asendusreaktsioon, ründav osake, lahkuv rühm, katkev side, elektrofiilne asendusreaktsioon, elektrofiilne liitumisreaktsioon, Markovnikovi reegel, nukleofiilne liitumisreaktsioon. Praktilised tööd 1) vee ja leelise toime halogeeniühendile võrdlemine; nukleofiilse asendusreaktsiooni uurimine; 2) benseeni, fenooli ja aminobenseeni omaduste uurimine; 3) elektrofiilse liitumisreaktsiooni uurimine; eteeni saamine ja reageerimine broomiveega. Lõiming (õppeaine põhikursuste ja teiste ainevaldkondade vahel) Valikkursus süvendab keemia põhikursustes õpitut: 1) ettekujutus molekulide ehitusest, sh sidemetest molekulides; 2) ülevaade täiendavatest orgaaniliste ühendite klassidest ja vastavate ühendite nomenklatuurist; 3) arusaam struktuuri mõjust aine omadustele, sh isomeeria liikide käsitlus; 4) arusaam orgaaniliste ainete keemilistest omadustest, sh keemilistest reaktsioonidest mehhanismide tasandil. Valikkursus lõimub ülejäänud loodusvaldkonna õppeainetega ja teiste ainevaldkondadega: 1) füüsika – valgus kui elektromagnetlaine, elektromagnetlainete skaala, footoni energia; 2) bioloogia – organismide koostis, biomolekulid, mutatsiooniline muutlikkus; 3) matemaatika – stereomeetria. Füüsiline keskkond Kool korraldab keemia valikkursuste õppe praktiliste tööde sooritamiseks vajaduse korral rühmades. Praktilised tööd viiakse läbi klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud ning spetsiaalse kattega töölauad, kahe õpilase kohta vähemalt üks molekulimudelite komplekt ning üks mobiilne andmete kogumise komplekt põhiseadme ja erinevate sensoritega ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonivahendid õpetajale. Demonstratsioon- ja õpilaskatsete tegemiseks on tõmbekapp. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks vajalike 41 katsevahendite ja reaktiivide ning demonstratsioonivahendite soetamise ning sobivad hoiutingimused. 4.9. Valikkursus „Rakendusbioloogia“ Valikkursuse kirjeldus Rakendusbioloogial on oluline koht õpilaste loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemises. Valikkursus tugineb bioloogia kohustuslikes kursustes saadud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning seostub gümnaasiumi keemias, geograafias, füüsikas, matemaatikas ja teistes õppeainetes õpitavaga. Ühtlasi kinnistuvad gümnaasiumi teistes kursustes saadud teadmised ja oskused bioloogia seaduspärasustest, teooriatest, tulevikusuundumustest ning nendega seotud rakendustest ja elukutsetest, aidates valida ka elukutset. Õppimine on probleemipõhine ja õpilaskeskne ning lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest ja ealistest iseärasustest ning tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppe rõhuasetused on loodusteaduslikule meetodile tuginev uurimuslik käsitlus ning loodus-, tehnoloogia- ja sotsiaalkeskkonda siduvate probleemide lahendamine, millega kaasneb õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Bioloogiateadmised ja -oskused omandatakse suurel määral loodusteaduslikule meetodile tuginevate uurimisülesannete kaudu, mille vältel saavad õpilased probleemide esitamise, hüpoteeside sõnastamise, katsete või vaatluste plaanimise ning nende tegemise, tulemuste analüüsi ja tõlgendamise oskused. Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kaasates otstarbekaid verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme. Seejuures omandatakse igapäevaeluga seonduvate probleemide lahendamise ja pädevate otsuste langetamise oskused, mis suurendavad õpilaste toimetulekut loodus- ja sotsiaalkeskkonnas. Õppes pööratakse suurt tähelepanu õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele. Selle suurendamiseks kasutatakse mitmekesiseid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, rollimänge, diskussioone, ajurünnakuid, mõistekaartide koostamist, õueõpet, õppekäike jne. Kõigis õppe etappides kasutatakse tehnovahendeid ja IKT võimalusi. Õppides omandatakse erinevate, sh elektroonsete teabeallikate kasutamise ja neis leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste bioloogiateadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad neil erinevaid loodusnähtusi ning protsesse mõista, selgitada ja prognoosida. Seejuures kujundatakse bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse suhtes positiivset hoiakut, mis arvestab igapäevaelu probleemide lahendamisel teaduslikke, majanduslikke, sotsiaalseid, õiguslikke ning eetilis-moraalseid aspekte. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) arendab loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast kirjaoskust, loovust ning süsteemset mõtlemist; 2) tunneb huvi bioloogia ja teiste loodusteaduste vastu, saab aru nende tähtsusest igapäevaelus ning on motiveeritud elukestvaks õppeks; 3) saab süsteemse ülevaate elusloodusest ja selle tähtsamatest protsessidest ning kasutab korrektset bioloogiasõnavara; 4) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse, väärtustab bioloogilist mitmekesisust ning vastutustundlikku ja säästvat eluviisi; 5) kasutab bioloogiainfo leidmiseks erinevaid, sh elektroonilisi teabeallikaid, ning hindab kriitiliselt neis sisalduvat teavet; 6) rakendab bioloogiaprobleeme lahendades loodusteaduslikku meetodit; 7) langetab igapäevaeluga seotud kompetentseid otsuseid, tuginedes teaduslikele, majanduslikele, eetilis-moraalsetele seisukohtadele ja õigusaktidele, ning prognoosib otsuste tagajärgi; 8) on omandanud ülevaate bioloogiaga seotud elukutsetest ning rakendab bioloogias saadud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides. 42 Õpitulemused ja õppesisu Rakendusbioloogia suunad Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) seostab rakendusbioloogiat bioloogiaga ja teiste loodusteadustega; 2) toob näiteid rakendusbioloogia valdkondade kohta põllumajanduses, toiduaine- ja ravimitööstuses ning energeetikas; 3) analüüsib rakendusbioloogia seost isikliku igapäevaeluga; 4) selgitab bioloogia alus- ja rakendusuuringute seoseid; 5) analüüsib ja hindab eri organismirühmade rakendusbioloogilisi rakendusi ning toob nende kohta näiteid; 6) selgitab raku- ja embrüotehnoloogia tegevusvaldkondi ning toob nende kohta näiteid; 7) lahendab raku- ja embrüotehnoloogiaga seotud dilemmaprobleeme; 8) seostab rakendusbioloogiat säästva arenguga. Õppesisu Rakendusbioloogia eesmärk ja seos bioloogiaga ning teiste loodusteadustega. Rakendusbioloogia ajalooliselt väljakujunenud valdkonnad põllumajanduses (nt sordi- ja tõuaretuses), toiduaine- ja ravimitööstuses ning energeetikas, nende osa majanduses ja igapäevaelus. Bioloogia alus- ja rakendusuuringute seosed. Loomade, taimede ja seente klassikalised ning nüüdisaegsed rakendusbioloogilised võimalused. Bakterite rakendusbioloogiline tähtsus, nende kasutamine tööstuses ja igapäevaelus. Ülevaade raku- ja embrüotehnoloogia tegevusvaldkondadest ning meetoditest: meristeempaljundus, embrüosiirdamine, kloonimine, tüvirakkudel põhinev rakuteraapia. Rakendusbioloogia seos säästva arenguga. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: uuring rakendusbioloogia seostest toiduainetööstusega vabalt valitud toiduainerühma näitel. Geenitehnoloogia Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) toob näiteid geenitehnoloogia rakendusvaldkondade kohta ning selgitab kasutatavaid meetodeid; 2) analüüsib taimede ja loomade geenitehnoloogiliste rakenduste positiivseid ja negatiivseid külgi; 3) selgitab geenitehnoloogia rakendamise võimalusi meditsiinis ning sellega seotud eetilis- moraalseid probleeme; 4) analüüsib probleeme, mis seostuvad geneetiliselt modifitseeritud organismide kasutamisega inimtoiduks; 5) lahendab geenitehnoloogiaga seotud dilemmaprobleeme ning suhtub vastutustundlikult geenitehnoloogia rakendamisega kaasnevatesse riskidesse; 6) on omandanud ülevaate rakendusbioloogia arengusuundadest Eestis ning valdkonnaga seotud elukutsetest. Õppesisu Geenitehnoloogia rakendusvaldkonnad, selles kasutatavad meetodid. Viiruste ja bakterite geenitehnoloogilised kasutusvõimalused. Geenitehnoloogia rakendamine taimedel ja loomadel, sellega kaasnevad riskid. Geenitehnoloogia seos meditsiiniga ning sellega seotud eetilis-moraalsed aspektid. Geneetiliselt modifitseeritud organismide kasutamine toiduks. Geenitehnoloogiaga kaasnevad teaduslikud, majanduslikud, õiguslikud ja eetilis-moraalsed aspektid. Rakendusbioloogia Eestis ning valdkonnaga seotud elukutsed. Praktilised tööd ja IKT rakendamine: 1) geenitehnoloogilistest meetoditest ülevaate saamine, sh arvutimudeli abil; 2) geenitehnoloogiline uurimistöö arvutikeskkonnas. 43 4.10. Valikkursus „Teistsugune füüsika“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus on üles ehitatud õpilasele jõukohaste mikromaailma füüsika ja/või kosmoloogia probleemide lahendamisele. Õpilast juhendatakse tegema konkreetse probleemiga seonduvaid põhjendatud ja kompetentseid otsuseid, arvestades probleemi loodusteaduslikke, tehnoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilisi dimensioone. Seejuures hoitakse tasakaalus varasemates, eelkõige füüsika, ent ka teiste loodusainete kohustuslikes kursustes omandatud teadmiste rakendamine uutes kontekstides ning uute teadmiste ja oskuste omandamine lähtuvalt vaadeldavate kontseptsioonide füüsikalisest sisust. Valikkursuse õppesisus esitatakse 15 moodulit, igaüks mahuga 3–6 õppetundi. Nende hulgast valib õpetaja koostöös õpilastega enne selgitatud vajaduste või huvide põhjal kuni 8 moodulit. Moodulid on õppesisu loetelus esitatud nende käsitlemise soovitatavas järjestuses. Moodulite sisu tänapäevastatakse pidevalt kooskõlas uute teadmiste saamisega mikrofüüsikas ja kosmoloogias ning teadmistepõhise ühiskonna vajadustega. Konkreetse kooli õpilaskonna soovil võib valikkursuse korraldada ka puhtalt mikromaailma füüsika või puhtalt kosmoloogia valikkursusena, valides käsitlemiseks ainult vastavad moodulid. Samade teemade esinemise korral kohustusliku kursuse ja valikkursuse õppesisus lisandub kohustusliku kursuse kvalitatiivkäsitlusele valikkursuses kvantitatiivkäsitlus. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et valikkursuse läbinud õpilane omandaks: 1) oma tõenäoliseks tulevaseks loodusteadusliku uurimistööga seotud ametiks kasulikke teadmisi; 2) oskuse tuvastada mikro- ja megamaailma füüsikaga seonduvaid nähtusi tavaelus; 3) oskuse leida asjakohast ning usaldusväärset teavet valitud mikro- ja megamaailma nähtuste kohta; 4) loodusteadusliku meetodi, sh uurimusliku käsitlusviisi kasutamise, et aru saada mikromaailma ja universumi seaduspärasustest; 5) oskuse anda põhjendatud hinnanguid mikromaailma ja universumi kirjeldamisel kasutatavatele füüsikalistele mudelitele; 6) loomingulise, füüsikateadmistel ja kriitilisel mõtlemisel põhineva vaate Maa ja universumi senist arengut käsitlevatele kontseptsioonidele; 7) suulise ja kirjaliku suhtluse oskusi aatomi-, tuuma- ja kiirgusfüüsikas ning kosmoloogias; 8) aatomi-, tuuma- ja kiirgusfüüsika- ning kosmoloogiateadmisi väärtustava hoiaku ja valmiduse elukestvaks õppeks; 9) oskuse hinnata tuuma-, kiirgus- ja/või kosmosetehnoloogiaga kaasnevaid keskkonna- ja/või personaalriske ning nende minimeerimise võimalusi. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) oskab etteantud tekstidest leida mikromaailma füüsika või kosmoloogia probleeme; 2) analüüsib näidisprobleeme ja teeb põhjendatud otsuseid neid lahendades; 3) kirjeldab mingi probleemi parajasti kasutatavat lahendust ning analüüsib selle eeliseid ja puudusi; 4) nimetab mingi tuuma-, kiirgus- ja/või kosmosetehnoloogia probleemi lahendusega kaasnevat keskkonna- ja/või personaalriski ning selle minimeerimise võimalusi; 5) mõistab osakestefüüsika ja/või kosmoloogia heuristilist tähtsust inimkonnale ning nende suhestatust kooli loodusteaduslike õppeainetega; 6) on seesmiselt motiveeritud täiendama oma maailmapilti kogu elu vältel. Õppesisu 1) Relatiivsusteooria. Relativistlik mõtlemisviis. Absoluutkiiruse printsiibi esitused. Samaaegsuse suhtelisus. Ajavahemike suhtelisus. Pikkuste suhtelisus. Kiiruste liitmine suurte kiiruste korral. Massi sõltuvus kiirusest. Raske ja inertse massi samaväärsus kui üldrelatiivsusteooria alus. Kõvera aegruumi mudel. 44 2) Aatomid ja nende uurimine. Planetaarne aatomimudel, Bohri mudel ja nüüdisaegne aatomimudel. Valikureeglid kui jäävusseadused. Kvantarvude lubatud väärtused. Keemiliste elementide perioodilisuse süsteem. s-, p-, d- ja f-orbitaalid füüsikas ning keemias. Elektronmikroskoop, tunnelmikroskoop ning aatomjõumikroskoop. 3) Kvantmehaanika. Elektronide difraktsioon, leiulained ja määramatusseos. Lainefunktsioon kvantmehaanikas. Osakeste tunnelleerumine. Kvantmehaanika tõlgendused. Kvantteleportatsioon. 4) Kiirgused ja spektrid. Kiirguse tekkimine, ergastuse eluiga, lainejada. Spontaanne ja stimuleeritud kiirgus. Laser. Laserite kasutamine. Kiirgusspekter. Neeldumisspekter. Pidevspekter, joonspekter. Spektraalanalüüs ja selle kasutamine. Infravalgus. Ultravalgus. Röntgenikiirgus, selle saamine ja kasutamine. 5) Soojuskiirgus. Mustkiirguri kiirgusspektri omadused. Stefani-Boltzmanni seadus ja Wieni nihkeseadus. Mustkiirguri spektri lühilainelise osa seletamine Plancki kvanthüpoteesi abil. Soojuskiirguse rakendused. 6) Fotoefekt. Punapiir. Einsteini võrrand fotoefekti kohta. Footoni parameetrid. Välis- ja sisefotoefekt. Fotoefekti rakendused: päikesepatarei, fotoelement, CCD element. Valguse rõhk. Fotokeemilised reaktsioonid. 7) Tuumafüüsika. Nukleonid. Tuumajõud. Isotoobid. Massidefekt. Seoseenergia. Eriseoseenergia. Tuumareaktsioonid: sünteesireaktsioon ja lagunemisreaktsioon. Sünteesireaktsioon looduses ja selle perspektiivid energiatootmisel. Uute raskete elementide süntees. Osakeste eraldumine lagunemisreaktsioonides. Radioaktiivsus. Ahelreaktsioon. 8) Radioaktiivsusega kaasnevad kiirgused. Ioniseeriva kiirguse liigid, nende omadused. Radioaktiivse lagunemise seadus. Poolestusaeg. Allika aktiivsus. Kiirguse intensiivsuse sõltuvus kaugusest. Looduslikud ja tehislikud kiirgusallikad. Tuumafüüsika meetodid meditsiinis, arheoloogias ja paleontoloogias. Kiirgusohutuse alused. Isikudoosi piirmäär. 9) Standardmudel. Aine algosakesed ja välja kvandid. Aine algosakesi iseloomustavad suurused. Leptonid ja kvargid. Barüonid ja mesonid. Antiosakesed. Kiirendid ja osakeste detektorid. Inimkonna ressursside piiratus kui põhiprobleem sisemise nähtavushorisondi edasinihutamisel. 10) Astronoomia ajalugu ja metoodika. Astronoomias kasutatavad vahendid ja nende areng. Optiline astronoomia ja raadioastronoomia. Kosmilise kiirguse mõõtmine. Hubble’i kosmoseteleskoop. Spektraalmõõtmised. Doppleri efekt. Astronoomia ja kosmoloogia Eestis. 11) Kosmosetehnoloogiad. Kosmoselende võimaldav tehnika. Mehitatud kosmoselennud. Tehnoloogilised piirangud kosmilistele kauglendudele. Teadusuuringud kosmoses. Kosmosetehnoloogia rakendused: satelliitnavigatsioon, keskkonna kaugseire, satelliitside. Militaartehnoloogiad kosmoses. 12) Päikesesüsteem. Maa-rühma planeedid. Hiidplaneedid. Planeetide kaaslased ja rõngad. Päikesesüsteemi väikekehad. Planeedisüsteemide tekkimine ja areng. 13) Tähed. Lähim täht Päike. Päikese atmosfääri ehitus. Aktiivsed moodustised Päikese atmosfääris. Tähtede siseehitus. Tähesuurus. Tähtede põhikarakteristikud: temperatuur, heledus, raadius ja mass. Hertzsprungi-Russelli diagramm. Muutlikud tähed ja noovad. Valged kääbused, neutrontähed, mustad augud. Tähtede areng. 14) Galaktikad. Linnutee koostisosad ja struktuur. Täheparved. Galaktikad. Galaktikate parved. Universumi kärgstruktuur. Tume aine ja varjatud energia. 15) Kosmoloogilised mudelid. Kosmoloogiline printsiip. Universumi evolutsioon. Suure Paugu teooria ning selle füüsikalised alused: kosmoloogiline punanihe ja reliktkiirgus. Antroopsusprintsiip. Õppe kavandamine ja korradalmine Kasutatakse järgmisi õppemeetodeid: 1) vajaliku info leidmine õppetekstidest ja veebist; 2) teadmiste kinnistamine interaktiivsete õppevideote ja arvutimudelitega; 3) rühmatöö mingi probleemi olemust analüüsides; 45 4) mingi probleemi olemust kirjeldava essee kirjutamine ning esseede vastastikune hindamine; 5) loovust arendavad tegevused: plakati loomine, arvutiesitluste koostamine, debatid ja rollimängud, ajurünnak; 6) Cmapi meetodi kasutamine, et teadvustada ja kinnistada vaadeldava temaatika sisemisi olemuslikke seoseid. Füüsiline õppekeskkond Virtuaalsete uurimistööde tegemiseks peavad õpilased kasutama veebi lülitatud ja vastava tarkvaraga arvuteid. Uuritav materjalinäidis (nt radioaktiivne preparaat) või tehnoseade (valgustajur) koos vajalike mõõteriistadega peab reaalselt eksisteerima vähemalt ühes eksemplaris, millega õpetaja saab teha demo- ja osaluskatseid. Valikkursuse efektiivsuse suurendamiseks on kindlasti vaja loodusteadusainete õpetajate koostööd ning täienduskoolitust. Valikkursuse eduka korraldamise võimaldamiseks koostatakse uued õppematerjalid. 5. Ainevaldkond „Matemaatika“ 5.1. Valikkursus „Arvuteooria elemendid I” Õppe-eesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) saab parema ettekujutuse täisarvude esitusest kümnendsüsteemis, arvude seostest, põhitulemustest ning tõestusvõtetest, mis on tänapäeval olulised arvutiteaduses ja teistes eluvaldkondades; 2) mõistab ja suudab kasutada põhilisi tõestusmeetodeid, tõestades põhitulemusi ning lahendades ülesandeid; 3) arendab loovat ja paindlikku matemaatilist mõtlemist. Õppeaine kirjeldus Valikkursus koosneb neljast põhivaldkonnast: 1) täisarvu esitus kümnendsüsteemis; 2) täisarvude jaguvus, jääkide aritmeetika; 3) alg- ja kordarvud, aritmeetika põhiteoreem; 4) eriliste omadustega arvude klassid. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) kasutab ülesandeid lahendades täisarvu sobivat esitust kümnendsüsteemis (järk)arvude summana; 2) defineerib täisarvude jaguvuse mõistet ja tõestab jaguvusseose põhiomadusi; 3) kasutab jaguvuse põhiomadusi jaguvustunnuseid tuletades ja klassikalisi (tõestus)ülesandeid lahendades; 4) defineerib jäägiga jagamise mõistet ja tõestab jääkide aritmeetika põhilauseid; 5) kasutab jääkide aritmeetikat klassikalisi (tõestus)ülesandeid lahendades; 6) defineerib alg- ja kordarvu ning kahe täisarvu suurima ühisteguri ja vähima ühiskordse mõistet; 7) sõnastab (võimaluse korral tõestab) aritmeetika põhiteoreemi ning kasutab seda (tõestus)ülesandeid lahendades; 8) selgitab algoritme täisarvude suurima ühisteguri ja vähima ühiskordse leidmiseks ning kasutab neid (tõestus)ülesandeid lahendades; 9) esitab ülevaate mõne nn huvitavate arvude klassi kuuluva arvude liigi (nt kolmnurkarvude, sõbralike arvude jm) päritolust ning omadustest. Õppesisu Täisarvude esitus kümnendsüsteemis: täisarvu esitus (järk)arvude summana. Täisarvu ja selle astmete kümnendesituse viimased numbrid. Täisarvude jaguvus ja jääkide aritmeetika. Jaguvus. Jaguvusseose omadused. Jäägiga jagamine. Jaguvustunnused. 46 Arvude kordsed ja tegurid. Alg- ja kordarvud. Suurim ühistegur, vähim ühiskordne. Aritmeetika põhiteoreem. Huvitavad arvud. Hulknurkarvud, täiuslikud ja sõbralikud arvud jm. 5.2. Valikkursus „Arvuteooria elemendid II” Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) saab parema ettekujutuse tänapäeval kasutatavate arvusüsteemide ülesehitamise erinevatest võimalustest ja printsiipidest ning arvutiteaduses rakendust leidnud arvuteooria alusmõistetest ja põhitulemustest; 2) mõistab ning suudab kasutada erinevaid tõestusmeetodeid, tõestades tulemusi ja lahendades tõestusülesandeid; 3) arendaks loovat ja paindlikku matemaatilist mõtlemist. Õppeaine kirjeldus Valikkursus koosneb viiest põhivaldkonnast: 1) matemaatilise induktsiooni printsiip; 2) kongruentsid; 3) arvusüsteemid; 4) ratsionaalarvude kanooniline esitus; 5) Eukleidese algoritm. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) selgitab matemaatilise induktsiooni printsiibi olemust ja rakendusvõimalusi ning kasutab matemaatilise induktsiooni printsiipi erineva raskusastmega (tõestus)ülesandeid lahendades; 2) defineerib täisarvude jäägivõrdsuse ehk kongruentsuse mooduli järgi ning tõestab kongruentside põhiomadusi; 3) rakendab kongruentse (tõestus)ülesandeid lahendades; 4) selgitab arvusüsteemide ülesehituse erinevaid printsiipe ja toob ajaloolisi näiteid erinevate süsteemide kohta; 5) teisendab kümnendsüsteemi arve mõne teise alusega süsteemi arvudeks ja vastupidi, teeb tehteid kümnest erineva alusega süsteemi arvudega; 6) esitab naturaalarvu kanoonilisel kujul ning leiab selle arvu kõigi positiivsete jagajate arvu ja jagajate summa; 7) teab ratsionaalarvu esitusi taandumatu murruna ja kanoonilisel kujul ning kasutab neid ülesandeid lahendades; 8) kasutab Eukleidese algoritmi täisarvude suurima ühisteguri leidmisel ja ratsionaalarvu esitamisel ahelmurruna; 9) lahendab kahe tundmatuga lineaarseid diofantilisi võrrandeid. Õppesisu Matemaatilise induktsiooni printsiip: printsiip ja selle rakendused ülesandeid lahendades. Kongruentsid: täisarvude kongruentsus mooduli järgi. Kongruentside põhiomadused. Kongruentside kasutamine arvuteooria (tõestus)ülesannetes. Arvusüsteemid: positsioonilised ja mittepositsioonilised arvusüsteemid. Näiteid erinevate alustega arvusüsteemide ja nende ülesehituse printsiipide kohta. Kanooniline esitus: positiivse täisarvu kanooniline esitus ja rakendused. Ratsionaalarvu esitus taandumatu murruna ning kanooniline esitus. Eukleidese algoritm: suurima ühisteguri leidmine. Lineaarsete kahe muutujaga diofantiliste võrrandite lahendamine. Ratsionaalarvu esitus ahelmurruna. 47 5.3. Valikkursus „Diskreetse matemaatika elemendid I” Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane 1) saab ettekujutuse tänapäeval kiiresti areneva ja olulise matemaatika valdkonna, nn diskreetse matemaatika probleemidest ning nende esmastest lahendusmeetoditest (nende seas Dirichlet’ printsiip, invariandid); 2) oskab kasutada diskreetsele matemaatikale omaseid põhjendamise ja tõestamise võtteid lihtsamaid (tõestus)ülesandeid lahendades ning vormistada korrektselt lahendusi; 3) arendab loovat ja paindlikku matemaatilist mõtlemist. Õppeaine kirjeldus Valikkursus koosneb kolmest põhivaldkonnast: 1) loogikaülesanded; 2) Dirichlet’ printsiip; 3) invariantide meetod. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) lahendab õppesisus loetletud lihtsamaid loogika tüüpülesandeid, kasutades vajaduse korral sobivalt valitud tabeleid, skeeme ja jooniseid; 2) sõnastab Dirichlet’ printsiibi ja tõestab seda vastuväiteliselt; 3) rakendab Dirichlet’ printsiipi ja selle üldistust sõnalisi ning arvudega seotud lihtsamaid (tõestus)ülesandeid lahendades; 4) sõnastab Dirichlet’ printsiibi analoogi geomeetrias ja kasutab seda lihtsamaid planimeetriaülesandeid lahendades; 5) kasutab Dirichlet’ printsiipi tasandi osade värvimisega seotud lihtsamaid (tõestus)ülesandeid lahendades; 6) selgitab invariantide meetodi olemust ja oskab nimetada mõningaid täisarvudega seotud invariante (nt paarsus, arvude summad, korrutised, jäägid); 7) lahendab lihtsamaid ülesandeid mängudest ja arvude tabelitest, valides sobiva invariandi. Õppesisu Loogikaülesanded (hulkade elementide vahelise vastavuse leidmine): kes-on-kes-tüüpi ülesanded, ülesandeid tõerääkijate ja luiskajate määramiseks ning kaalumistest ja valamistest. Dirichlet’ printsiip: printsiibi olemus ja selle (vastuväiteline) tõestus. Printsiibi üldistus. Printsiibi rakendamine sõnalisi ja arvuteooria ülesandeid lahendades. Dirichlet’ printsiibi analoog geomeetrias ning selle rakendamine lihtsamaid geomeetria- ja värvimisülesandeid lahendades. Invariandid: paarsuse ja muude täisarvudega seotud invariantide kasutamine mängudega ja arvude tabelitega seotud lihtsamates ülesannetes. 5.4. Valikkursus „Diskreetse matemaatika elemendid II” Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) saab ettekujutuse tänapäeval kiiresti areneva ja olulise diskreetse matemaatika kahe valdkonna kombinatoorika ning graafide teooria lihtsamatest probleemidest ja nende lahendusmeetoditest; 3) oskab kasutada diskreetsele matemaatikale omaseid põhjendamis- ja tõestusvõtteid (tõestus)ülesandeid lahendades ning vormistada korrektselt lahendusi; 3) arendab loovat ja paindlikku matemaatilist mõtlemist. Õppeaine kirjeldus Valikkursus koosneb kolmest põhivaldkonnast: 1) matemaatiline induktsioon; 2) kombinatoorika elemendid; 3) sissejuhatus graafiteooriasse. 48 Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) sõnastab matemaatilise induktsiooni printsiibi klassikalise variandi (sammuga 1) ning selgitab induktsiooni aluse (baasi) ja sammu tähtsust; 2) kasutab matemaatilise induktsiooni printsiipi erineva raskusastmega (tõestus)ülesandeid lahendades; 3) sõnastab kombinatoorika põhireeglid (liitmis- ja korrutamisreegli) ja selgitab nende olemust ning kasutab (tõestus)ülesande kontekstile vastavat põhireeglit objekti valikuvõimaluste arvutamiseks; 4) defineerib kordumisteta ühendid (permutatsioonid, variatsioonid ja kombinatsioonid) ja tuletab nende arvu leidmise valemid ning kasutab neid ülesande kontekstist lähtuvalt (tõestus)ülesandeid lahendades; 5) selgitab kordumistega ühendite (permutatsioonide, variatsioonide ja kombinatsioonide) mõisteid ning kasutab nende arvutamise valemeid lihtsamaid ülesandeid lahendades; 6) tunneb graafi mõistet ning sellega seotud põhimõisteid ja võtteid (serv, tipp, tipu aste, servade loendamine) ning lahendab sellekohaseid ülesandeid; 7) sõnastab ja tõestab teoreemi graafi paarituarvuliste tippude arvust ning kasutab seda lihtsamaid ülesandeid lahendades; 8) tunneb graafide liike (Euleri graaf, sidus graaf, puu, orienteeritud graaf) ning lahendab lihtsamaid ülesandeid; 9) sõnastab tarviliku ja piisava tingimuse selleks, et graaf oleks Euleri graaf, ning lahendab selle tingimuse abil lihtsamaid ülesandeid; 10) kirjeldab mõnda valikkursuse temaatikaga seotud ajaloolist probleemi või tutvustab mõistete lisamise ja tulemuste tõestamisega seotud persoone. Õppesisu Matemaatilise induktsiooni printsiip: printsiip, induktsiooni alus ja samm. Ülesannete lahendamine matemaatilise induktsiooni printsiipi kasutades. Kombinatoorika elemendid: liitmis- ja korrutamisreegel. Kordumisteta permutatsioonid, variatsioonid ja kombinatsioonid ning nende omadused. Liitmis- ja korrutamisreeglite rakendamine ülesandeid lahendades. Kordumistega permutatsioonid, variatsioonid ja kombinatsioonid. Sissejuhatus graafiteooriasse: graafi tipp, serv. Servade loendamine, tipu aste. Teoreem: suvalises graafis on paarisarv paaritu astmega tippe. Euleri graaf. Sidus graaf. Mittesidusa graafi sidususkomponendid. Tarvilik ja piisav tingimus selleks, et graaf oleks Euleri graaf. Puu. Samaväärsed tingimused selleks, et graaf oleks puu. Orienteeritud graaf. 5.5. Valikkursus „Loogika” Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) on omandanud ülevaate loogika ajaloolisest arengust ja mõningatest kasutusvaldkondadest; 2) defineerib õigesti mõisteid ning oskab parandada vigaseid definitsioone; 3) mõistab tõestamise vajalikkust ning oskab kasutada vastavaid matemaatilisi vahendeid; 4) määrab lause tõeväärtust (teades komponentlausete tõeväärtusi) komponentlausete tõeväärtuste järgi; 5) selgitab, kuidas tekivad paradoksid. Valikkursuse kirjeldus Valikkursuses sisalduvad mõisted, mis on õpilasele tuttavad juba põhikoolist (definitsioon, teoreem, eeldus, väide), kuid lisanduvad ka uued mõisted (teoreemide liigid, kvantorid, laused, paradoksid). Tähelepanu pööratakse matemaatilise teksti esitamisele kvantorite abil ning lihtsamate lausete tõeväärtuse määramisele. Analüüsitakse tuntumaid paradokse ja uuritakse, kuidas paradoksid tekivad. 49 Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) määrab mõiste sisu ja mahtu ning liigitab mõisteid; 2) defineerib mõisteid, leiab etteantud definitsioonides ebatäpsusi ja vigu; 3) eraldab teoreemist eelduse ja väite ning moodustab antud teoreemi järgi pöördteoreemi, vastandteoreemi ja pöördvastandteoreemi ning tõestab teoreemi; 4) kasutab matemaatilist teksti kirjutades kvantoreid; 5) teeb tehteid lausetega ning määrab lause tõeväärtust; 6) selgitab paradokside teket. Õppesisu Mida õpetab loogika? Ajalooline taust. Mõiste. Mõiste defineerimine ja liigitamine. Otsustus. Loogikalause. Lause tõeväärtus. Tehted lausetega. Eitus. Disjunktsioon ja konjunktsioon. Implikatsioon. Ekvivalents. Liitlaused, nende tõeväärtuse leidmine tabeli meetodiga. Loogikaseadusi. Eituse eitus. Vasturääkivuse seadus. Välistatud kolmanda seadus. Järelduvusseos. Tõestamine. Aksioom. Teoreem. Pöördteoreem. Vastandteoreem. Pöördvastandteoreem. Vastuväiteline tõestus. Tarvilikud ja piisavad tingimused. Paradoksid. 5.6. Valikkursus „Majandusmatemaatika elemendid” Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) saab ettekujutuse teda ümbritseva majandusmaailma toimimist kirjeldavatest põhilistest matemaatilistest mudelitest ja nende rakendamise viisidest; 2) oskab kasutada matemaatikat mõistlike otsuste langetamiseks oma majanduskäitumises. Õppeaine kirjeldus Valikkursus koosneb kolmest põhivaldkonnast: 1) protsentarvutuse rakendused majandusülesandeid lahendades (indeksid, maksustamine, hindade kujunemine, valuutaga seotud arvutused); 2) majandusprotsesside modelleerimine funktsioonide abil (nõudlus, pakkumine, kulu, tulu, puhastulu, reklaamitulu, kauba tellimine); 3) finantsmatemaatika alused (intressid, viivised, laenud). Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) selgitab hinnaindeksite tähendust ja arvutamist kui protsentarvutuse üht rakendust; 2) kasutab protsentarvutust hinnaindeksite, sh tarbijahinnaindeksite arvutamiseks ja tõlgendamiseks; 3) selgitab põhiliste maksuliikide tähendust (tulu-, sotsiaal-, käibe-, aktsiisimaks jt) ning arvutuskäike kui protsentarvutuse rakendusi; 4) kasutab protsentarvutust palgakulude ja kauba hinna kujunemise selgitamisel ning leidmisel (lihtsamad juhud); 5) selgitab raha ja valuutaga seotud põhilisi mõisteid (kurss, konverteerimine, inflatsioon, reaalpalk) ning oskab neid lihtsamatel juhtudel leida ja arvutada; 6) selgitab funktsioonide kasutamist nõudluse, pakkumise, turutasakaalu, kulu, tulu ja puhastulu ning reklaamitulu modelleerimiseks, oskab neid mudeleid (eelkõige lineaarseid mudeleid) lihtsamatel juhtudel koostada ja rakendada; 7) selgitab liht- ja liitintressi mõistet ning oskab neid rakendada hoiustamise ja laenamisega seotud olukordade ohjamiseks (arvete tasumine, viivised, hoiuste tulusus, laenude kulukus ja kustutamine õppelaenu ja eluasemelaenu näitel). Õppesisu Protsentarvutuse põhiülesanded. Indeksid. Tarbijahinnaindeks. Põhilised maksud, nende arvutamine (tulu-, sotsiaal-, käibe- ja aktsiisimaksu näitel). Palgakulud. Kauba hinna kujunemine. Valuuta kurss ja konverteerimine. Inflatsiooni arvutamine tarbijahinnaindeksi abil. Reaalpalk. Nõudlus- ja pakkumisfunktsioonid. Turutasakaal. Kulu-, tulu- ja 50 puhastulufunktsioonid. Reklaamitulu funktsioon. Liht- ja liitintress. Arved ja viivised. Hoiuste tulusus. Laenude kulukus eluaseme ja õppelaenu näitel. 5.7. Valikkursus „Planimeetria I. Kolmnurkade ja ringide geomeetria” Õppe-eesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb kolmnurkade ja ringide geomeetria alusmõisteid ja põhitulemusi ning valdab nende tõestamise põhimeetodeid (paralleelsus, kongruentsus, sarnasus, piirdenurkade meetod); 2) oskab kasutada õpitud meetodeid klassikalisi sünteetilise geomeetria tüüpülesandeid lahendades ning teha korrektseid jooniseid; 3) arendab loovat ja paindlikku matemaatilist mõtlemist. Õppeaine kirjeldus Valikkursus koosneb kolmest põhivaldkonnast: 1) paralleelsed sirged; 2) kolmnurkade kongruentsus ja sarnasus; 3) ringjoonega seotud nurgad ja lõigud, ringjoonte lõikumine ning puutumine. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) defineerib sirgete paralleelsuse mõistet, sõnastab paralleelsuse tunnused ja tõestab neid; 2) kasutab paralleelsuse tunnuseid ja kiirteteoreemi, lahendades tüüpülesandeid ning (tõestus)ülesandeid; 3) defineerib kolmnurkade võrdsuse (kongruentsuse) ja sarnasuse mõisted, sõnastab võrdsuse (kongruentsuse) ja sarnasuse tunnused ning tõestab neid tunnuseid; 4) oskab kasutada kongruentsuse ja sarnasuse meetodeid (tõestus)ülesandeid lahendades; 5) sõnastab ja tõestab teoreemi täisnurkse kolmnurga täisnurga tipust tõmmatud kõrgusest ja selle järeldused (Pythagorase, Eukleidese ja kõrguse teoreem) ning Pythagorase teoreemi pöördteoreemi; 6) selgitab kolmnurkade võrdsuse ja kolmnurkade pindvõrdsuse mõiste erinevust ning lahendab sellekohaseid ülesandeid; 7) teab kolmnurga võrratusi ja kasutab neid (tõestus)ülesandeid lahendades; 8) teab põhitulemusi piirdenurga ning ringjoone kõõlu ja puutuja vahelise nurga suuruse kohta ning kasutab neid (tõestus)ülesandeid lahendades; 9) sõnastab ja tõestab teoreemid ringjoone kahest kõõlust, lõikajast, puutujast ning lõikajast ja puutujast ning kasutab tulemusi (tõestus)ülesandeid lahendades; 10) lahendab lihtsamaid (tõestus)ülesandeid ringjoonte lõikumise ja puutumise kohta. Õppesisu Paralleelsed sirged. Sirgete paralleelsus. Sirgete paralleelsuse tunnused. Kiirteteoreem. Ajalooline ülevaade sirgete paralleelsuse küsimusest (nn paralleelide aksioomi küsimus). Kolmnurk. Kolmnurkade võrdsuse (kongruentsuse) ja sarnasuse definitsioonid ning tunnused. Teoreem täisnurkse kolmnurga täisnurga tipust tõmmatud kõrgusest ja selle järeldused (Pythagorase, Eukleidese ja kõrguse teoreem). Pythagorase teoreemi pöördteoreem. Kolmnurkade pindvõrdsus. Kolmnurga võrratus. Ring, ringjoon. Kesk- ja piirdenurgad. Piirdenurga suurus. Thalese teoreem. Nurk kõõlu ja puutuja vahel. Teoreemid ringjoone kahest kõõlust, kahest lõikajast ning puutujast ja lõikajast. Ühest punktist ringjoonele tõmmatud puutujalõikude võrdsus. Punkti potents ringjoone suhtes. Kahe ringjoone sisemine (välimine) puutumine. 5.8. Valikkursus „Planimeetria II. Hulknurkade ja ringide geomeetria” Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 51 1) tunneb hulknurkade ja ringide geomeetria alusmõisteid ja põhitulemusi ning valdab nende tõestamise põhimeetodeid (paralleelsus, kongruentsus, sarnasus, piirdenurkade meetod, lisakonstruktsioonide meetod); 2) oskab loovalt kasutada õpitud meetodeid sünteetilise geomeetria (tõestus)ülesandeid lahendades ning teha korrektseid lihtsamaid jooniseid sirkli ja joonlauaga ja/või IKT vahendite abil, kasutades mõnda dünaamilise geomeetria programmi; 3) arendab loovat ja paindlikku matemaatilist mõtlemist. Õppeaine kirjeldus Valikkursus koosneb neljast põhivaldkonnast: 1) hulknurkade (nelinurkade) liigitus ja põhiomadused; 2) kõõlnelinurk; 3) kolmnurgaga seotud lõigud (kesklõigud, mediaanid, nurgapoolitajad, kõrgused, keskristsirged) ja ringjooned (sise- ja ümberringjoon); 4) konstruktsioonülesanded. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tuletab valemid hulknurga sise- ja välisnurkade summa ning diagonaalide arvu leidmiseks ning kasutab neid (tõestus)ülesandeid lahendades; 2) defineerib hulknurkade võrdsuse (kongruentsuse) ja sarnasuse mõiste ning kasutab kongruentsuse ja sarnasuse meetodeid (tõestus)ülesandeid lahendades; 3) tunneb nelinurkade (ruudu, ristküliku, rombi, rööpküliku, trapetsi) definitsioone ja omadusi ning kasutab neid (tõestus)ülesandeid lahendades; 4) sõnastab ning tõestab tarvilikke ja piisavaid tingimusi selleks, et nelinurk oleks kõõlnelinurk, kasutab kõõlnelinurkade meetodit (tõestus)ülesandeid lahendades ning nelja punkti ühel ringjoonel asumist põhjendades; 5) defineerib kolmnurgaga seotud lõikude (kesklõik, mediaan, nurgapoolitaja, kõrgus, keskristsirge) mõisted ja tõestab nende põhiomadusi ning kasutab saadud tulemusi (tõestus)ülesandeid lahendades; 6) kasutab erinevaid meetodeid tõestamaks, et iga kolmnurga kolm mediaani (nurgapoolitaja, keskristsirge, kõrgus) lõikuvad ühes punktis; 7) teab, milliste lõikude lõikepunktis asuvad kolmnurga sise- ja välisringjoone keskpunktid, ning kasutab seda teadmist (tõestus)ülesandeid lahendades; 8) saavutab teatud vilumuse põhiliste konstruktsioonülesannete lahendamisel sirkli ja joonlauaga. Õppesisu Hulknurk: kumerad ja mittekumerad hulknurgad, korrapärased hulknurgad. Hulknurga sise- ja välisnurkade summa. Hulknurga diagonaalid. Hulknurkade kongruentsus (võrdsus) ning sarnasus. Tarvilikud ja piisavad tingimused selleks, et nelinurk oleks ruut (ristkülik, romb, rööpkülik, trapets). Kõõlnelinurk. Tarvilikud ja piisavad tingimused selleks, et nelinurk oleks kõõlnelinurk: samale kaarele toetuvad piirdenurgad, teineteise vastas asuvad piirdenurgad, diagonaalide lõikude pikkuste korrutis (ringjoone lõikuvate kõõlude omadus), Ptolemaiose teoreem. Nelja punkti asumisest ühel ringjoonel. Lõigud ja ringjooned kolmnurgas: kolmnurga kesklõigud, kesklõikude ja nendest moodustatud kolmnurga omadused. Tarvilik ja piisav tingimus selleks, et punkt asuks antud nurga poolitajal (antud lõigu keskristsirgel). Teoreemid kolmnurga mediaanide (nurgapoolitajate, kõrguste, keskristsirgete) lõikumisest ühes punktis. Kolmnurga sise- ja ümberringjoon. Konstruktsioonülesanded. Põhikonstruktsioonid sirkli ja joonlauaga (antud nurga poolitaja, lõigu keskristsirge, sirgele antud punktist ristsirge või paralleelsirge konstrueerimine, kolmnurga sise- ja ümberringjoone konstrueerimine, ringjoone puutuja konstrueerimine, lõigu 52 jaotamine antud suhtes, hulknurkade konstrueerimine). Ajalooline ülevaade klassikaliste konstruktsioonülesannete (ringi kvadratuuri, kuubi duplikatsiooni, nurga trisektsiooni) tegemise võimalikkusest. 6. Ainevaldkond „Sotsiaalained“ 6.1. Valikkursus „Inimene ja õigus“ Valikkursus kuulub ühiskonnaõpetuse valikkursusena ainevaldkonda „Sotsiaalained“, pakkudes „õigusliku mõtlemise tööriistakasti“ järgmiste sotsiaalainete õpetamise eesmärkide saavutamiseks: 1) suutlikkust mõista ühiskondlike muutuste põhjuseid ja tagajärgi; 2) luua tulevikustsenaariume ja -visioone mingis ühiskondlikult või isiklikult olulises valdkonnas; 3) tunda ja austada inimõigusi ja demokraatiat, olla teadlik kodanikuõigustest ja kodaniku vastutusest, käituda nende teadmistega kooskõlas; 4) ära tunda ja väärtustada kultuurilist eripära ning järgida üldtunnustatud käitumisreegleid ja ühiskondlikke väärtusi; 5) huvituda oma rahva, kogukonna ja maailma arengust, kujundada oma arvamus ning olla aktiivne ja vastutustundlik kodanik. Võimalused üldpädevuste kujundamiseks. Üldpädevused kujunevad õppeainetes taotletavate õpitulemuste, läbivate teemade käsitlemise ja õpetajate omavahelise koostöö kaudu. Valikkursuse kaudu kujundatavad üldpädevused on: 1) kultuuri- ja väärtuspädevus – suutlikkus hinnata inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide ja eetika seisukohast; tajuda, analüüsida ja väärtustada oma seotust teiste inimestega, ühiskonnaga, loodusega, oma ja teiste maade ja rahvaste kultuuripärandiga ning nüüdiskultuuri sündmustega; väärtustada kunsti ja loomingut; hinnata üldinimlikke ja ühiskondlikke väärtusi, väärtustada inimlikku, kultuurilist ja looduslikku mitmekesisust; teadvustada oma väärtushinnanguid ja arvestada nendega otsuste langetamisel; olla avatud, salliv ja koostööaldis ning panustada ühiste eesmärkide saavutamisse. 2) sotsiaalne ja kodanikupädevus – suutlikkus ennast teostada; toimida aktiivse, teadliku, abivalmis ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut; teada ja järgida ühiskondlikke väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid; austada erinevate keskkondade, sh suhtluskeskkondade reegleid ja ühiskondlikku mitmekesisust, inimõigusi, religioonide ja rahvuste omapära; teha koostööd teiste inimestega erinevates situatsioonides; aktsepteerida inimeste ja nende väärtushinnangute erinevusi ning arvestada neid suhtlemisel; suutlikkus mõista globaalprobleeme, võtta kaasvastutus nende lahendamise eest; väärtustada ja järgida jätkusuutliku arengu põhimõtteid; tunnetada end dialoogivõimelise ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja kogu maailma kontekstis, arendada meediakirjaoskust ja kriitilist mõtlemist, sh põhjuse ja tagajärje seoste äratundmise, argumendi ja väite eristamise ning allikakriitilisuse arendamise kaudu. 3) enesemääratluspädevus – analüüsida oma käitumist erinevates olukordades; käituda ohutult ja järgida tervislikke eluviise; lahendada oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid probleeme; käituda inimsuhetes sõltumatult; kavandada oma karjääri. 4) õpipädevus – kasutada erinevaid õpistrateegiaid ja õpitut erinevates olukordades ja probleeme lahendades; seostada omandatud teadmisi varemõpituga; analüüsida edasiõppimise võimalusi; 5) suhtluspädevus – suutlikkus ennast selgelt, asjakohaselt ja viisakalt väljendada, arvestades olukordi ja mõistes suhtluspartnereid ning suhtlemise turvalisust; väärtustada kokkuleppel põhinevat suhtlemisviisi; ennast esitleda, oma seisukohti esitada ja põhjendada; lugeda ning eristada ja mõista teabe- ja tarbetekste ning ilukirjandust; koostada eri liiki tekste, kasutades korrektset viitamist, kohaseid keelevahendeid ja sobivat stiili; 53 6) ettevõtlikkuspädevus – näha probleeme ja neis peituvaid võimalusi, aidata kaasa probleemide lahendamisele; mõelda kriitiliselt ja loovalt, arendada ja hinnata enda ja teiste ideid; 7) digipädevus – olla teadlik digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti; järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus. Võimalused valdkonnapädevuse kujundamiseks. Ennekõike toetab toetab valikkursus sotsiaal- ja kodanikupädevuste kujundamist. Valikkursusel õpitu aitab väärtustada ja järgida jätkusuutliku arengu põhimõtteid ning tunnetada end dialoogivõimelise ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja kogu maailma kontekstis. Valikkursuse läbimine pakub oskusi ja teadmisi valdkonna „Keel ja kirjandus“ pädevuste omandamiseks. Valikkursusel käsitletavad teemad tegelevad muuhulgas inimlike vooruste ja pahede, väärtuste ja puudustega, keskenduvad üldinimlikele ideaalidele (nt vabadus). Toetatakse eetiliste ja humanistlike väärtuste ning hoiakute kujundamist. Valikkursuse läbinu on keeleteadlikum, tunneb erinevaid suhtlusolukordi ja kasutab konteksti sobivat suulist ja kirjalikku keelt. Õpetuses kasutatav metoodika toetab argumendiõpetust, kuulamis- ja suulise kõne oskust, meediakirjaoskust ja kriitilise mõtlemise võimet ning aitab kaasa arusaama kujunemisele autorlusest, plagiaadist, tsensuurist. Valikkursuse läbinul on süvendatumad teadmised ja oskused „Loodusainete“ ainevaldkonna eesmärkide saavutamiseks, et hinnata vajadust luua muutuvates oludes uusi õigusnorme, tuginedes loodusteaduslikele, sotsiaalsetele, majanduslikele ja eetilis-moraalsetele seisukohtadele. Valikkursusel käsitletavad teemad aitavad selgitada bioloogilise mitmekesisuse kaitse olulisust, andmekaitse ja privaatsuse küsimusi. Võimalused lõiminguks teiste õppeainete ja ainevaldkondadega. Valikkursus toetab lõimingut kõigi teiste valdkondade õppeainetega: 1) keele ja kirjanduse valdkonna ja valikkursuse eesmärgid ühtivad taotluses arendada suutlikkust väljendada end selgelt ja asjakohaselt nii suuliselt kui ka kirjalikult, lugeda ja mõista õigustekste; kasutada sobivat stiili ja ainesõnavara, sh dokumentide, lepingute jmt vormistamisel. Lisaks täieneb teksti kriitilise analüüsi oskus ja meediakirjaoskus. Valikkursuse läbinutel on mitmekülgsem võimalus krimikirjanduse ja õigusvaldkonna probleemide käsitlemisel kirjandusteostes ning lisateadmised autoriõiguse kaitse osas; 2) võõrkeelte ja teiste maade kultuuri õppimist toetavad valikkursuse läbimisel saadud teadmised erinevatest õiguskultuuridest ja traditsioonidest, erinevuste mõistmine, suhtlemine mitmekultuurilises ühiskonnas. Liikudes erinevates õigusruumides osatakse arvestada neis kehtiva õiguskorraga. Ühiselt arendatakse sallivust ja erinevuste aktsepteerimist; 3) matemaatika valdkond toetab õigusõpetust, pöörates tähelepanu täpsusele, mis on seotud ajaarvamise (õigusakti kehtivus, aegumise jm tähtaegade arvutamine) ja ressursside plaanimisega (nt aeg, mis kulub menetlustes). Head võimalust matemaatilise pädevuse lõimiseks pakuvad võlgnevustega seotud kaasuste lahendamine ja protsendi arvutamine (nt intressi juures). Samuti on mitmed teemad tugevalt seotud majandusõpetusega (nt majanduslike ja sotsiaalsete või keskkonnahuvide kaalumine, tööelu ja ettevõtlus, intellektuaalomandiõigus ja loomemajandus ning turuolukorra muutumine selles vallas). Paraneb oskus probleeme esitada ja loogiliselt arutleda, sobivaid lahendusstrateegiaid leida ja neid rakendada ning lahendusideid analüüsida; 4) loodusained toetavad valikkursusel käsitletavate teemade osas oluliste baasteadmistega: inimese areng (kehaline enesemääratlemine), rahvastikuprotsessid (perekonnaõigus, ränne); majandusressursid (omand, igaüheõigus, maavara, leping). Väärtuskasvatuse ühisosaks on ühiskonna jätkusuutlikkus õigusliku regulatsiooni eesmärgina; 5) kunstiainete ja valikkursuse eesmärk on kultuuriloomingu väärtustamine (intellektuaalomandi kaitse), eneseteostus põhiõigusena, õiguskultuur rahvakultuuri osana; 54 6) kehalise kasvatuse aine eesmärkide saavutamisel toetab õigusõpetus arutelusid, mis puudutavad meditsiinisaavutuste rolli ühiskonna arengus, ausa koostöö põhimõtete järgimist (doping, fair play, spordiala reeglitest kinnipidamine mh kohtunikutöös). Valikkursus pakub mitmekesiseid võimalusi erinevate läbivate teemade rakendamiseks: 1) õigusvaldkonna elukutsete tutvustamine aitab õpilasel teha otsuseid karjäärivalikul, 2) õigusteadlikkus ning enda kui ühiskonnaliikme rolli tajumine, oma õiguste ja kohustuste tundmine ning argumenteerimisoskus toetavad kodanikualgatust ja ettevõtlikkust; 3) inimõiguste ning Eesti ja Euroopa õiguskorra alusväärtuste, filosoofia ja kujunemisloo tundmaõppimine kujundab kultuurilist identiteeti ja arusaamu jätkusuutlikust arengust, 4) kaasuste lahendamine ja infopäringud ning juriidilise teksti või argumendi sõnastamine nõuavad teabekeskkondade kasutamise oskust, sh meediakirjaoskust ja kriitilist mõtlemist; 5) inimõiguste ja nende alusväärtuste ning vähemuste õiguste ja kogukonna temaatika käsitlemine toetab väärtuskasvatust ja kultuurilise mitmekesisuse hindamist, 6) arutelud väärtustest, millest lähtub seadusandlus, toetavad tervise ja ohutuse, innovatsiooni ning kõlbluse teemade käsitlemist. Õppe- ja kasvatuseesmärgid. Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) omandab esmase õigusalase kirjaoskuse, sh oskuse ära tunda õiguslikke probleeme elulistes olukordades, määratleda nende olemus ning valida sobiv õiguskaitsevahend; 2) kujundab oma õiglus- ja õigustunnetust, väärtuspädevust, sallivust ja austust teiste inimeste ning erinevate tõekspidamiste vastu, järgib üldtunnustatud käitumisreegleid ning on seaduskuulekas; 3) kujundab teadlikkust õigusküsimustes, arendab tahet ja võimet osaleda avalikes diskussioonides. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õppija 1) tunneb ja väärtustab euroopaliku õigusruumi põhimõtteid ja oskab valida seaduskuuleka käitumisviisi; 2) tunneb elulistes situatsioonides ära õigusliku probleemi, tõlgendab õigustekste, valib sobiva õiguskaitsevahendi ja -viisi ning koostab argumenteeritud lahenduskäigu probleemile; 3) kasutab eesmärgipäraselt digitaalseid õigusteabe keskkondi ja -registreid; 4) põhjendab oma käitumise valikuid õiguslike argumentidega; 5) hindab oma karjäärivaliku võimalusi õiguselukutsete vallas. Õppesisu Õppesisu kujundatakse esimestel tundidel koostöös õpilastega, valides lisaks esimesele moodulile kuni kaks süvendatult õpitavat moodulit. Eesti euroopaliku õigusruumi osana 1) õigusriigi põhimõtted ja põhiõigused; 2) õiguse allikad; 3) euroopaliku õigusruumi kujunemine Eestis; 4) Euroopa Liidu õiguse mõju Eesti õigusruumile; 5) inimõigused ja nende kaitse Euroopas; 6) õiguse rakendamine; 7) kohtumenetluse üldpõhimõtted. Isikutevahelised varalised suhted 1) tsiviilõiguse põhimõisted; 2) leping õiguste ja kohustuste alusena; 3) tarbija õigused Euroopa Liidus; 4) laenamine ja tagatised; 5) eluasemega seotud õigused ja kohustused; 6) tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Isiklikud ja perekondlikud õigussuhted 55 1) isiklikud õigused; 2) õigused autorina, õigused teiste isikute teose kasutajana; 3) lapse ja vanema õigussuhe; 4) õigused ja kohustused kooselus ja abielus; 5) õigus pärida ja pärandada. Töö- ja majanduselu 1) töötamine töölepingu alusel; 2) teenuste osutamine töövõtu- ja käsunduslepingu alusel; 3) avalik teenistus; 4) töötus; 5) kandideerimine ja värbamine; 6) ettevõtlus; 7) mittetulundussektor; 8) õiguselukutsed. Mina ja kogukond 1) kultuuriline, rahvuslik, hariduslik ja religioosne enesemääratlusõigus kogukonnas; 2) vabaühendustes ja kodanikualgatustes osalemine; 3) avalik võim ja kogukonnaliikmed; 4) karistused ja karistusõigus; 5) küberruum ja virtuaalkogukonnad. Õppe kavandamine ja korraldamine Valikkursuse läbiviimisel on oluline roll praktilisel õppel ja erinevate aktiivõppe meetodite kasutamisel. Praktiliste tööde ja teoreetilise materjali osakaalu võib määratleda suhtega 2:1. Valikkursus lähtub valdkondadest, millega inimesed oma igapäevaelus kokku puutuvad, suur osa õppest toimub kaasuseid analüüsides. Lähtealus on inimene ning tema õiguste ja vajaduste kaitsmine elulistes situatsioonides. Kõigis valdkondades tegeletakse ka õiguskorra aluspõhimõtetega. Kõikide valdkondade käsitlus peab hõlmama järgmisi aspekte: 1) põhiõigused ja inimõigused; 2) moraal, õiglus, eetika; 3) õigusnormi poolt kaitstav hüve; 4) õiguskaitsevahendi valik ja rakendamine; 5) Euroopa ühtne õigusruum. Õppesisu koostades on pööratud tähelepanu olulisema teoreetilise materjali omandamisele ja kinnistamisele praktiliste näidete ja põhiprintsiipide rakendamise kaudu. Õppesisu aitavad omandada institutsionaalsete ja tehniliste lahenduste tundmaõppimine ja kasutamine. Õppeprotsessi kavandatakse nii teoreetilist käsitlust, arutelusid kui ka praktilisi ülesandeid. Hindamisviis valitakse kooli eripärast lähtudes. Võimalikud on kõik erinevad hindamisviisid, mis toetavad õppija arengut. 6.2. Valikkursus „Psühholoogia” Valikkursuse kirjeldus Valikkursus „Psühholoogia” on oluline ühiskondlikult aktiivse ja teadliku inimese kujunemiseks. Läbi praktiliste ülesannete seostub õpilastel teooria oskustega, mis on vajalikud inimese igapäevaseks toimetulekuks. Valikkursus tugineb Gurungi jt 2016. aastal valminud mudelile sissejuhatava psühholoogiakursuse õpetamiseks ning MTÜ Miro poolt läbi viidud analüüsist saadud infole. Valikkursuse lähtepunktide valikul on ainekava koostajad taotlenud psühholoogiateaduse ülevaatlikku ja mitmekülgset käsitlemist ning valikteemad annavad õpilasele võimaluse praktilisemaks, huvipakkuvamaks ja elulähedasemaks õppimiseks, mis samaaegselt kinnistavad lähtepunktide teoreetilisi teadmisi ja sotsiaalainete üldpädevuste omandamist. Teoreetiliste psühholoogiaalaste teadmiste omandamise ning nende praktilise mõtestamise kaudu toetab õpilase iseseisvat toimetulekut, aitab tal mõista teisi inimesi, kujundab 56 psühholoogiliste teadmiste kaudu mõtestatud hoiakuid ja väärtuseid, on tugipunktiks isiksuse arenemisel ning annab teadmised ja oskused elukvaliteedi parandamiseks ja säilitamiseks. Õppes omandavad õpilased igapäevase eluga seonduvate probleemide lahendamise ning adekvaatsete otsuste langetamise oskused, mis suurendavad toimetulekut erinevates sotsiaalsetes olukordades ning aitavad mõista ühiskonna erinevaid protsesse ja inimeste erisusi. Õppe käigus täiustuvad õpilaste teabeallikate kasutamise ning neis leiduva teabe kriitilise hindamise oskused. See aitab välja kujuneda teadmistel ja oskustel, mis võimaldavad ühiskonnas esinevaid protsesse mõista ning selgitada. Ettekannete, arutluste ja grupitööde käigus areneb õpilase suutlikkus väljenduda selgelt ja asjakohaselt nii kõnes kui ka kirjas. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Gümnaasiumi valikkursuse eesmärgid on toetada tervikliku, iseseisva ja teisi arvestava inimese kujunemist, taotledes, et õpilane omandab teadmisi psühholoogia põhiliste seaduspärasuste ja nende uurimise kohta ning mõistab nende rakendamise võimalusi igapäevaelus. Psühholoogia valikkursuse õppe- ja kasvatuseesmärgid toetavad sotsiaalainete valdkonna üldpädevuste omandamist. Õpitulemused Valikkursust läbiv õpitulemus: Õpilane mõistab, kuidas psühholoogiateadus tavaelus rakendub, kuidas väljenduvad individuaalsed ja kultuurilised erinevused ning kuidas need teadmised psühholoogiateaduse kaudu saadud on. Mõistab psüühika ehitust, süsteemsust ja toimimist, oskab analüüsida iseennast ja teisi sotsiaalses keskkonnas ning suhtlemisel inimeste erinevustega arvestada, hindab keskkonnategurite mõju inimkäitumisele ning teab tervisliku eluviisi põhitõdesid. Õpitulemused on teemaploki põhised ning ei ole üks-ühele seostatavad arvestusliku tundide jagunemisega moodulis. Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1. On tutvunud psühholoogia tegevusvaldkondadega, teeb vahet teadusliku ja rahvapsühholoogia vahel rakendades kriitilist mõtlemist. 2. Mõistab inimpsüühikaga seotud bioloogilisi ja füsioloogilisi aluseid ja mehhanisme, sh häirete kujunemist ja sõltuvuskäitumist. 3. Teab peamisi mälu ja õppimise toimimise mehhanisme ja protsesse, oskab kasutada õpistrateegiaid ja õppimist mõtestada. Mõistab erineva informatsiooni vastuvõtu- ja töötlusmehhanisme. 4. On omandanud ülevaate isiksusest, sotsiaalsest tajust, võrdlemisest ja rühmaprotsessidest. Kirjeldab põhiemotsioone ja nende väljendusviise. Oskab kirjeldada vajaduste, eesmärkide ja motivatsiooni omavahelisi seoseid. 5. Oskab vaimset tervist hoida, sellega seonduvaid probleeme võimalusel ennetada; tunneb tervisliku eluviisi põhimõtteid, sh mõistab mõtete, tunnete ja käitumise koostoimimise tähtsust vaimse tervise hoidmisel. 6. Mõistab psühholoogiaõppe rakenduslikke võimalusi edasiste õpingute ja karjäärivaliku osas. Õppesisu Õpikäsitlus on elulähedane ja võtab arvesse õpilase huvi ja pakutavate teadmiste vajalikkust ning prioriteetsust, arvestades seejuures ühiskonnas toimuvaid muutuseid. Valikkursuse õppekava koosneb neljast põhimoodulist ja ühest sissejuhatavast moodulist, mis omakorda jagunevad alateemadeks. Moodulid järgnevad üksteisele nii, et iga eelneva mooduli läbimine toetab järgmises moodulis omandatavaid teadmisi. Iga mooduli lõpus on valikteemad, mille seast saab õpetaja koos õpilastega valida kaks teemat, vastavalt õpilaste vajadustele, huvidele ja tulevikuplaanidele. Valikteemad on esitatud põhimoodulite lõpus ja lahti kirjeldatud õppeprotsessi kirjelduses. Moodulite ja valikteemade juures väljatoodud maht tundides on soovituslik ning õpetaja saab sõltuvalt õpilaste eelnevatest teadmistest ja süvendatud huvist valikteemade arvelt näiteks pühenduda ka põhjalikumalt põhimooduli materjali omandamisele. 57 Õppesisus käsitletavad teemad on õpilastele asjakohased, motiveerides õpilasi lisaks põhimoodulitele ka huvidepõhiseid teadmisi omandama. Psühholoogia – mis see on? 1. Psühholoogia peamised harud ja uurimismeetodid. 2. Teadusliku ja rahvapsühholoogia võrdlemine. Tunnetuse ja tegevuse bioloogiline alus – kuidas ma ehitatud olen? 1. Inimese närvisüsteem: perifeerne ja kesknärvisüsteem. 2. Aju ehitus ja funktsioonid. 3. Meeleelundid ja aistingud. 4. Psüühiliste häirete bioloogiline alus. 5. Sõltuvushaigused, sõltuvuslik käitumine. 6. Psühhotroopsed ained. Kognitiivne psühholoogia – kuidas ma infot vastu võtan ja talletan? 1. Taju, tajuliigid ja omadused. 2. Mõtlemine, mõtlemise elemendid, probleemide lahendamine ning keele ja mõtlemise seosed. 3. Mälu, mäluliigid ja protsessid. 4. Õppimine, teadmised, oskused, õppimisviisid. 5. Tahtlik ja tahtmatu tähelepanu. Sotsiaal- ja isiksusepsühholoogia – kuidas ma maailmaga suhestun? 1. Isiksus, vaimne võimekus ja individuaalsed erinevused. 2. Emotsioonid ning nende väljendamine. 3. Vajadused, eesmärgid ja motivatsioon. 4. Sotsiaalne taju, sotsiaalne võrdlemine. 5. Rühmaprotsessid. 6. Konflikti olemus ja lahendusmeetodid. Vaimne tervis – kuidas ma ennast tervena hoian? 1. Tervislik eluviis ja selle põhimõtted. 2. Levinumad vaimsed häired ning psühholoogilise abi võimalused. Õppe kavandamine ja korraldamine Valikkursus „Psühholoogia gümnaasiumile” eeldab õpilase aktiivset osalemist õppes. Valikkursuse vältel saavad õpilased rakendada tunnist saadud teadmisi praktiliste ülesannete lahendamisel, kinnistades seeläbi teadmisi. Õpetajal on soovituslik lasta õpilastel läbi viia erinevaid katseid, koostada mini-uurimus või kirjutada essee. Õppe jooksul saab õpetaja kutsuda õpilaste ette mõne praktiseeriva psühholoogi, kes tutvustab enda tööd ning vastab õpilaste küsimustele. Oluline on õppe sidumine igapäevase eluga, viies igal asjakohasel juhul õpe klassiruumist välja ja kasutades õpiväljundite saavutamiseks infotehnoloogilisi vahendeid. Näiteks on võimalus külastada muuseumeid, teadus- ja terivishoiuasutusi või kutsuda mõni erialane organistasioon endale külla. Hindamine Hindamisel lähtub õpetaja gümnaasiumi riiklikus õppekavas kirjeldatud hindamise eesmärgist, rakendades õppekavas väljatoodud kujundava hindamise põhimõtteid. Hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist ning antakse tagasisidet seniste tulemuste ja vajakajäämiste kohta. Hindamiseks rakendab õpetaja õppe kestel toimuvat suulist ja kirjalikku hindamist, mis keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega, andes õigel ajal ja võimalikult täpset tagasisidet, mis toetavad õpilase arengut. Õpetaja kaasab õpilased enese ja kaaslaste hindamisse, soovi korral kasutab õpimappe. Soovitatav on valikkursuse hindamisel õpetajal hinnata iga moodulit ja valikteemat eraldi. Mooduli ja valikteemade hinnete ning arvestuslike ülesannete põhjal kujuneb kogu valikkursuse hinne. Hindamisel võtab õpetaja arvesse õpilase aktiivsust tunnis, iseseisvaid ja grupitöid, kirjalike tööde esitamist ning mooduli teadmistel põhinevaid vahearvestusi. Praktiliste ja iseseisvate 58 ülesannete sooritamisel võib õpetaja lähtuda põhimõttest arvestatud/mittearvestatud, teadmistel põhinevaid vahearvestusi saab hinnata hindelise väärtusega. Ainealaste teadmiste ja oskuste hindamise tulemusi väljendab õpetaja koolisisesele hindamissüsteemile vastavate hinnetega. Õpitulemused on teemaploki põhised ning ei ole üks ühele seostatavad arvestusliku tundide jagunemisega moodulis. Õpitulemusi on soovitatav kasutada alusena hindamismeetodite valikul ning hinde kujunemisel. Suuliste ja kirjalike ülesannete puhul õpilane: 1) selgitab ja kirjeldab mõistete sisu ning nende seoseid; 2) selgitab oma arvamusi, hinnanguid, seisukohti ja suhtumisi, seostades neid omandatud teadmistega ja igapäevaeluga; 3) eristab, rühmitab, võrdleb ja analüüsib olukordi, seisundeid, tegevusi ning tunnuseid lähtuvalt õpitulemustest; 4) demonstreerib faktide, mõistete ning seaduspärasuste tundmist lähtuvalt õpiülesannete sisust. Praktiliste ülesannete puhul õpilane: 1) rakendab teoreetilisi teadmisi praktiliselt õpisituatsioonis; 2) demonstreerib õpitulemustes määratud oskusi õpisituatsioonis; 3) kirjeldab õpitulemustes määratud teadmiste ja oskuste rakendamist igapäevaelus. 6.3. Valikkursus „Üldajalugu – maailma ajalugu: tsivilisatsioonid väljaspool Euroopat“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus koosneb üheksast teemast. Valikkursust võib õpetada ülevaatena kõigist teemadest või käsitleda valikuliselt vähemalt nelja teemat sügavamalt. Valikkursuse õppe- ja kasvatuseesmärgid, õpe, hindamine ja füüsiline õpikeskkond lähtuvad ajaloo ainekava põhimõtetest. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursuse lõpus õpilane: 1) iseloomustab ja võrdleb väljaspool Euroopat asuvate tsivilisatsioonide ühiskonda, kultuuri ja vaimulaadi ning mõistab ajaloolise arengu järjepidevust; 2) väärtustab kultuurilist mitmekesisust; 3) analüüsib ideoloogiliste ja tehnoloogiliste muutuste mõju inimeste eluviisile ning väärtushinnangutele; 4) analüüsib ja võrdleb tsivilisatsioone Euroopas ning väljaspool Euroopat, toob esile sarnasusi ja erinevusi ning leiab näiteid vastastikuste mõjude kohta tsivilisatsioonide arengus; 5) kasutab erinevaid teabeallikaid, sh ajalookaarte ja põhjendatud seisukohti, mõistab ajaloosündmuste ja -protsesside erineva tõlgendamise põhjusi ning hindab allika või käsitluse usaldusväärsust; 6) suudab rekonstrueerida minevikus elanud inimeste elu, vaadeldes maailma nende pilgu läbi ning võttes arvesse ajastu eripära. Õpitulemused ja õppesisu Esiaeg ja tsivilisatsioonide teke Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) iseloomustab esiaja arengujärke ja saavutusi ning analüüsib seoseid ja järjepidevust arengus; 2) teab antropogeneesi põhijärke ja analüüsib erinevaid käsitlusi inimese kujunemisest; 3) analüüsib tsivilisatsioonide kujunemise põhjusi ja arengut, iseloomustab näidete kaudu tsivilisatsioonide peamisi tunnuseid; 4) teab esiaja allikaid ning teeb allikate alusel järeldusi esiaja arengu kohta; 5) näitab kaardil varajaste tsivilisatsioonide asualasid. Õppesisu 59 Esiaja arengujärgud. Inimese põlvnemine. Inimene ja loodus. Mõtlemise ja kõne tekkimine. Kunsti alged. Inimkonna arengu ebaühtlus. Kütid, kalastajad ja korilased. Maaharijad ja karjakasvatajad. Metallide kasutuselevõtt. Varajaste tsivilisatsioonide peamised tunnused. Egiptus Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) analüüsib Egiptuse riiklust, ühiskonda ja igapäevaelu, loob seoseid mineviku ning tänapäeva vahel; 2) iseloomustab näidete kaudu Egiptuse kultuuripärandit ning religiooni, teaduse ja kirja arengut; 3) teab Egiptuse ajaloo allikaid. Õppesisu Riigi tekkimine. Ühiskond ja eluolu. Religiooni põhijooned. Surnutekultus. Kirjandus. Teadus. Egiptus tänapäeval. Mesopotaamia ja Ees-Aasia Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) analüüsib riiklust, ühiskonda ning igapäevaelu Mesopotaamias ja Ees-Aasias ning loob seoseid mineviku ja tänapäeva vahel; 2) iseloomustab näidete kaudu Mesopotaamia ja Ees-Aasia kultuuripärandit ning religiooni, kirja, kirjanduse ja teaduse arengut; 3) tunneb iisraeli rahva ajaloo põhisündmusi ja monoteistliku religiooni kujunemist; 4) teab tähtsamaid kirjalikke allikaid. Õppesisu Sumeri linnriigid: ühiskond ja eluolu. Semiidid. Vana-Babüloonia. Hammurabi koodeks. Babüloonia ühiskond ja eluolu. Assüüria. Uus-Babüloonia. Babüloni ehitised. Religiooni põhijooned. Kangelaseepika ja Gilgameš. Teadus. Indoeurooplased, küsimus nende päritolust. Hetiidi impeerium. Pärsia impeerium. Foiniikia ja Iisrael: Foiniikia linnriigid, kaubandus ja meresõit. Kultuurikontaktid. Iisrael: ülevaade iisraeli rahva ajaloost. Monoteismi kujunemine ja Vana Testament. Mesopotaamia ja Ees-Aasia alad tänapäeval. India Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb India ajaloo tähtsamaid arengujärke Induse tsivilisatsioonist Euroopa kolonisatsiooni alguseni ning loob seoseid mineviku ja tänapäeva vahel; 2) analüüsib India ühiskonda, eluolu, religioone ja kultuuripärandit; 3) teab India ajaloo allikaid. Õppesisu Induse kultuur. Aarjalaste sisseränd. Riikluse ja ühiskonna areng. Kastid. Veedad. Brahmanism. Budism. Hinduism. Sanskrit. Kirjandus. Teadus. Kunst. Islami levik Indias. Hiina Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb Hiina ajaloo peamisi arengujärke tsivilisatsiooni tekkest kuni keisririigi lõpuni ning loob seoseid mineviku ja tänapäeva vahel; 2) iseloomustab Hiina ühiskonda, eluolu, religiooni ja kultuuripärandit; 3) teab Hiina ajaloo allikaid. Õppesisu Vana-Hiina tsivilisatsiooni kujunemine. Keisririigi teke. Riigi ja ühiskonna korraldus. Ametnikkond. Religioon ja filosoofia: konfutsianism, taoism. Hieroglüüfkiri. Kirjandus. Teadus. Leiutised. Kunst. 60 Ameerika Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb Kesk-Ameerika ja Andide tsivilisatsiooni peamisi arengujärke nende tsivilisatsioonide tekkest kuni eurooplaste koloniaalvallutuseni, loob seoseid mineviku ja tänapäeva vahel; 2) iseloomustab ja võrdleb Kesk-Ameerika ning Andide tsivilisatsiooni ühiskonda, eluolu, religiooni ja kultuuripärandit; 3) teab Ameerika põlisrahvaste (maiade, inkade, asteekide) ajaloo allikaid ning teeb allikate alusel järeldusi Ameerika varasemate tsivilisatsioonide kohta. Õppesisu Kesk-Ameerika tsivilisatsioon: maiad, asteegid. Andide tsivilisatsioon: inkad. Riigi ja ühiskonna korraldus. Religioon. Tähtsamad kultuurisaavutused. Ameerika tsivilisatsioonide häving. Araabia maad Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb islami teket ja levikut Aasias ja Vahemere maades ning iseloomustab islami mõju ühiskonnale; 2) analüüsib araabia kultuuripärandit, toob näiteid araabia kultuuri mõju kohta Euroopale, loob seoseid mineviku ja tänapäeva vahel; 3) teab araabia ajaloo allikaid. Õppesisu Islami teke ja levik. Muhamed. Koraan. Religiooni osa igapäevaelus. Abielu ja perekond. Sunna. Islami uskumused ja tavad. Sunniidid, šiiidid. Araabia vallutused, Araabia kalifaat ja selle lagunemine. Eri rahvaste kultuuri ühtesulamine. Arhitektuur. Kirjandus. Teadus. Araabia kultuuri mõjud Aasia ja Euroopa kultuurile. Aafrika tsivilisatsioonid Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb tähtsamaid Aafrika kultuure ning loob seoseid mineviku ja tänapäeva vahel; 2) iseloomustab Aafrika põlisrahvaste kultuuride erijooni; 3) teab Aafrika ajaloo allikaid ning teeb allikate alusel järeldusi Aafrika ajaloo kohta. Õppesisu Etioopia riik ja kultuur. Lääne-Aafrika kultuurid: Ghana ja Mali, kontaktid Vahemere maadega; Joruba kultuur. Zimbabwe kultuur. Aafrika langemine Euroopa riikide võimu alla. Kolonisatsiooni tagajärjed Aafrikale. Aafrika tänapäeval. 6.4. Valikkursus „Üldajalugu – Euroopa maade ja Ameerika Ühendriikide ajalugu“ Valikkursus koosneb kuuest teemast. Valikkursust võib õpetada ülevaatena kõigist teemadest või käsitleda valikuliselt vähemalt nelja teemat sügavamalt. Valikkursuse õppe- ja kasvatuseesmärgid, õpe, hindamine ning füüsiline õpikeskkond lähtuvad ajaloo ainekava põhimõtetest. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Gümnaasiumi lõpetaja: 1) eristab Euroopa kultuuriareaale, selgitab nende eripära kujunemise põhjusi ja ajaloolisi tagamaid ning tähtsust Euroopa ajaloo kujunemisel ja seoseid tänapäevaga; 2) analüüsib Euroopa riikide ühiskonda, kultuuri ning vaimulaadi, arengu sarnasusi ja erinevusi, vastastikuseid seoseid ning ajaloolise arengu järjepidevust; 3) tunneb Ameerika Ühendriikide ajaloo põhijooni ning selle seost Euroopa ajalooga; 61 4) analüüsib Euroopa ajaloo mõju Eestile ning seostab Eesti ajalugu Euroopa ajaloo üldiste protsessidega poliitikas, majanduses ja kultuuris; 5) väärtustab kultuurilist mitmekesisust ning teadvustab oma rolli kultuurikandjana ja kultuuripärandi säilitajana; 6) analüüsib ideoloogiliste ning tehnoloogiliste muutuste mõju inimeste eluviisile ja väärtushinnangutele; analüüsib riikidevahelist koostööd ning konfliktide lahendamise viise; 7) kasutab erinevaid teabeallikaid, sh ajalookaarte ja põhjendatud seisukohti, mõistab ajaloosündmuste ja -protsesside erineva tõlgendamise põhjusi ning hindab allika või käsitluse usaldusväärsust; 8) rekonstrueerib minevikus elanud inimeste elu, vaadeldes maailma nende pilgu läbi ning võttes arvesse ajastu eripära. Õpitulemused ja õppesisu Prantsusmaa Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) teab Frangi riiki Prantsusmaa eelkäijana, tunneb Prantsuse riigi kujunemise olulisemaid etappe; 2) teab reformatsiooni ajal katoliku usu püsimajäämise põhjusi; 3) teab valgustusliikumise, Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade tähendust Euroopa ajaloo taustal; 4) mõistab Prantsusmaa ajaloo seoseid Euroopa ajaloo protsessidega; 5) väärtustab Prantsusmaa kultuuripärandit, teab tähtsamaid kultuuri- ja ajaloo-objekte ning leiab nende kohta infot; 6) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid generaalstaadid, pärtliöö, žirondiinid, jakobiinid; 7) teab, kes olid Henri IV, kardinal Richelieu, Louis XIV, Napoleon Bonaparte, Robespierre, Clodovech, Karl Suur ja Napoleon III, ning iseloomustab nende tegevust. Õppesisu Frangi riik. Keskaegne Prantsusmaa. Saja-aastane sõda. Reformatsioon Prantsusmaal. Hugenottide sõjad. Absolutismi kujunemine Prantsusmaal. Louis XIV. Barokk-kultuuri õitseng. Prantsusmaa revolutsiooni eelõhtul. Revolutsiooni põhietapid ja tagajärjed. Revolutsioonisõjad. Napoleoni sõjad ja ümberkorraldused Euroopas. Bourbonide restauratsioon. Juulimonarhia. Teine keisririik. Pariisi Kommuun. Kolmas vabariik. Koloniaalpoliitika. Suurbritannia Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) teab normannide tähendust Inglismaa kujunemisel; 2) teab Inglismaa reformatsiooni eripära; 3) seletab parlamentarismi ning modernse demokraatia kujunemist; 4) selgitab Suurbritannia tõusu juhtivaks koloniaalvõimuks; 5) analüüsib Suurbritannia ajaloo seoseid Euroopa ajalooga; 6) väärtustab Suurbritannia kultuuripärandit, teab tähtsamaid kultuuri- ja ajalooobjekte ning leiab nende kohta infot; 7) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid Magna Charta, puritaanid, õiguste bill, toorid ja viigid, tööstusrevolutsioon; 8) teab, kes olid püha Patrick, William Vallutaja, Henry VIII, Elizabeth I, Cromwell, Victoria ja Richard I Lõvisüda, ning iseloomustab nende tegevust. Õppesisu Inglismaa enne normannide vallutusi. Keskaegne Inglismaa. Rooside sõda. Reformatsioon Inglismaal. Elizabeth I. Kuninga ja parlamendi vastasseis Charles I ajal. Kodusõja puhkemine, selle konfessionaalsed jooned. Cromwelli diktatuur. Restauratsioon. Isikuvabaduse ja parlamentarismi kindlustumine 17. sajandi lõpul ja 18. sajandil. Inglismaa tõus juhtivaks 62 koloniaalvõimuks. Kuninganna Victoria ajastu. Parlamendireform. Iiri küsimus. Hiilgav isolatsioon välispoliitikas. Briti koloniaalimpeerium. Saksamaa Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) teab Karl Suure keisririiki; 2) teab Saksamaa partikularismi põhjusi ja reformatsiooni osa selles; 3) kirjeldab Preisimaa põhijooni, sh valgustusreforme; 4) iseloomustab Saksamaa ühinemist ja Saksa keisririigi arengut enne Esimest maailmasõda; 5) väärtustab Saksamaa kultuuripärandit, teab tähtsamaid kultuuri- ja ajaloo-objekte ning leiab nende kohta infot; 6) teab, kes olid Karl Suur, Karl V, Friedrich II, Otto von Bismarck, Otto Suur, Martin Luther ja Wilhelm II, ning iseloomustab nende tegevust. Õppesisu Karl Suure keisririik. Saksa Rahva Püha Rooma riik. Saksamaa partikularism. Kuurvürstid. Habsburgide valduste kasv Karl V ajal. Reformatsiooni mõju Saksamaa arengule. Kolmekümneaastane sõda. Brandenburgi-Preisimaa tõus. Friedrich II valgustatud absolutism. Preisimaa häving ja uuenemine. Rahvusluse tõus Saksamaal. 1848.–1849. aasta revolutsioon. Saksamaa ühendamine. Saksa keisririik enne Esimest maailmasõda. Skandinaavia Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) iseloomustab Skandinaavia ajaloolise arengu sarnasust ja eripära võrreldes muu Euroopaga; 2) teab tähtsamaid poliitilisi arengusuundi Läänemere regioonis tervikuna, poliitiliste jõudude vahekorda ning selle muutumist; 3) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid viikingid, normannid, varjaagid, ruunikiri, saaga, Valhalla; 4) väärtustab Skandinaavia maade kultuuripärandit, teab tähtsamaid kultuuri- ja ajaloo- objekte ning leiab nende kohta infot; 5) teab, kes olid Leif Eriksson, Knut Suur, Gustav I Vasa, Gustav II Adolf, Karl XI ja Karl XII, ning iseloomustab nende tegevust. Õppesisu Skandinaavia ühiskond varakeskajal. Viikingid. Ristiusustamine ja riikide teke. Skandinaavlaste muistne maailmapilt. Kalmari unioon. Luteri usu kindlustumine Skandinaavia maades. Rootsi suurvõimu ajastu Läänemere ruumis. Skandinaavia maade arengu põhijooni pärast Põhjasõda. Bütsants ja Venemaa Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) teab õigeusu kiriku kujunemist Bütsantsis ning Bütsantsi riigi ja ühiskonna põhijooni; 2) iseloomustab Venemaa ühiskonna arengu ja valitsemise eripära, püüdu euroopastumisele ning vastandumist Euroopale; 3) iseloomustab õigeusu mõju Venemaa arengule ja kultuurile ning seletab Moskva kui nn kolmanda Rooma kontseptsiooni; 4) kirjeldab Vene ekspansionismi põhisuundi ja tulemusi; 5) väärtustab Bütsantsi ja Venemaa kultuuripärandit, teab tähtsamaid kultuuri- ja ajaloo- objekte ning leiab nende kohta infot; 6) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid patriarh, metropoliit, ikoon, kirillitsa, veetše, družiina, opritšnina, vanausulised, dekabristid, slavofiilid, narodnikud; 63 7) teab, kes olid Justinianus, Rjurik, Vladimir Püha, Jaroslav Tark, Ivan III Suur, Ivan IV Julm, Peeter I, Katariina II, Aleksander I, Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II, ning iseloomustab nende tegevust. Õppesisu Bütsantsi riik ja ühiskond pärast Lääne-Rooma langemist. Kreekakatoliku kiriku kujunemine. Bütsants ristisõdade ajastul. Türgi ekspansiooni algus. Konstantinoopoli langemine. Slaavlased ja Kiievi riik. Keskaegne Novgorod. Venemaa Kuldhordi ülemvõimu all. Moskva kui nn kolmas Rooma. Ivan Julm ja opritšnina. Vene ekspansionism 16.–19. sajandil ning selle tulemused. Segaduste aeg ja Romanovite dünastia võimuletulek. Õigeusu kirik vaimuelu kujundajana. Kirikulõhe. Peeter I Venemaa euroopastajana. Katariina II valgustatud absolutism. Aleksander I reformid. 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda. Detsembrimäss. Läänlased ja slavofiilid. Aleksander II ja pärisorjuse kaotamine. Terrorism. Narodniklus. Moderniseerimine, rahvuslus ja venestamine. Ameerika Ühendriigid Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) teab Põhja-Ameerika inimasustuse kujunemist enne koloniseerimist; 2) teab ja seletab Ameerika Ühendriikide tekkimist ning valitsemise ajaloolisi juuri, eriti iseseisvussõja ja kodusõja tähendust ühiskonna arengule; 3) tunneb põhja, lõuna ja lääne eripära Ameerika ühiskonna arengus; 4) väärtustab Ameerika Ühendriikide kultuuripärandit, teab tähtsamaid kultuuri- ja ajaloo- objekte ning leiab nende kohta infot; 5) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid iseseisvusdeklaratsioon, farmerlus, abolitsionism; 6) teab, kes olid George Washington, Thomas Jefferson ja Abraham Lincoln, ning iseloomustab nende tegevust. Õppesisu Põhja-Ameerika koloniseerimine. Inglismaa ja Prantsusmaa rivaliteet Põhja-Ameerikas. Inglise kolooniate lahkulöömine ning Ameerika Ühendriikide iseseisvussõda. Poliitiline süsteem. Uute territooriumide hõlvamine läänes. Orjanduse küsimus. Lõuna ja põhja eripära. Kodusõda ja selle tagajärjed. Lõuna rekonstruktsioon. Tööstuslik tõus. Reformid majandusvabaduse tagamiseks ja sotsiaalsete olude parandamiseks. 64  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 9 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Informaatika” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Informaatika õppimise peaeesmärgiks gümnaasiumis on see, et valdkonna vastu sügavamat huvi tundvad õpilased omandaksid erialased informaatikateadmised ja -oskused, mis loob neile võimalused planeerida enda tulevast tööelu ja karjääri IKT-ga seonduvatel erialadel või ka nutikamal tehnoloogiauuenduste rakendamisel IKT-ga kaudsemalt seotud ametites. Samas annab antud aine õppimine võimaluse tekitada huvi ja saada esmased teadmised antud valdkonna võimaluste osas, et edaspidist karjäärivalikut planeerida. Gümnaasiumi informaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) rakendab gümnaasiumis omandatud informaatikateadmisi ja oskusi praktikas; 2) oskab anda ülevaate digiühiskonna toimimisest ning informaatika ja küberturvalisuse ajaloost; 3) eristab seaduslikke ja ebaseaduslikke tegevusi toetudes IKT ja kübervaldkonda reguleerivatele seadustele, rakendab täiendavaid ohutus- ja turvameetmeid küberkeskkonnas; 4) nimetab, selgitab ja kasutab informaatika ja küberkaitse ning küberkuritegevuse valdkonna põhimõisteid; 5) on kursis IT valdkonna arengutega ühiskonnas ja oskab kaardistada olemasolevaid digilahendusi ja uuringuid probleemvaldkonnas; 6) on aktiivne õppija, panustades digilahenduse disaini, arenduse või juurutamise rühmatööprojekti kas arendaja, disaineri, analüütiku, testija, süsteemiadministraatori, projektijuhi või küberspetsialisti rollis; 7) suudab analüüsida digiteenuse sihtrühma probleeme ja vajadusi ning sõnastab seonduva digilahenduse arendusnõuded ning esitleb arendusprotsessi tulemusi eri sihtrühmade tarbeks; 8) kasutab digilahenduse arendusprojektis ja õppetegevuses vajaliku info leidmiseks erinevaid, sh digitaalseid teabeallikaid, analüüsib ning hindab kriitiliselt neis sisalduvat teavet; 9) oskab märgata, hinnata ja vältida turvariske, mis võivad ilmneda digilahenduse kasutamisel ning arvestab digitegevustes teiste inimeste privaatsusega ja isikuandmete kaitsega; 10) langetab digilahenduse loomisel kompetentseid otsuseid, tuginedes teaduslikele, majanduslikele ja eetilis-moraalsetele seisukohtadele, arvestades õigusakte ning prognoosides otsuste tagajärgi ja võimalikke mõjusid; 11) omab ülevaadet informaatikaga seotud erialadest, elukutsetest ja edasiõppimisvõimalustest ning rakendab informaatika õppeaines saadud teadmisi ja oskusi karjääri planeerides. 1.2. Õppeaine kirjeldus Gümnaasiumi informaatikaõppe keskmes on rühmatöö vormis teostatav uurimuslik digilahenduse arendusprojekt, mis on otstarbekas teostada 11. klassis. Digilahenduse arendusprojekti eesmärk on tulevastele digilahenduste loojatele ja tellijatele/kasutajatele vajalike praktiliste informaatikateadmiste ja -oskuste kujundamine. Samas kujundatakse ka õpilaste loovust ja koostööoskusi, disainmõtlemise ning informaatika valdkonnateadmisi ja - oskusi, mida saab üle kanda väljapoole IKT valdkonda. Arendusprojekti metoodika toetub nüüdisaegsele õpikäsitlusele, kuna õppijad on selle kavandamisse ja teostamisse kaasatud ennastjuhtivalt, ettevõtlikult, loovalt ja koostöiselt. Samuti tagatakse arendusprojekti kavandades ja juhendades lõiming teiste õppeainete ja läbivate teemadega ning kõigi üldpädevuste kujundamine. Digilahenduse arendusprojekti võivad õpilased teha kas praktilise töö või arendusuuringuna, mis võimaldaks neil selle projekti tulemuste põhjal kaitsta gümnaasiumi lõpetajalt nõutav uurimistöö. Sellises arendusprojektis osalemine eeldab õpilaselt vastavalt tema rollile projektis teatud oskuste omandamist eelnevalt pakutavatel informaatika valikkursustel: 1) programmeerimine ; 2) tarkvaraarendus (mille eelduseks on programmeerimise kursuse läbimine või vastavate oskuste omandatus juba põhikoolis); 3) tarkvaraanalüüs ja testimine; 4) kasutajakeskne disain ja prototüüpimine; 5) digiteenused. Lisaks ülalmainitud viiele uuele valikkursusele ja nendega seotud digilahenduse arendusprojektile võivad gümnaasiumid informaatika ainekava osana endiselt pakkuda ka 2011. aastal õppekavasse ilmunud valikaineid (Robootika ja mehhatroonika, 3D- modelleerimine, Geoinformaatika, Arvuti kasutamine uurimistöös) ning uut Küberkaitse valikkursust. Taotletavad oskused omandatakse probleemülesannete lahendamise kaudu, mille juures arvestatakse õpilase kui isiksuse individuaalset eripära, huvisid ning vajadust arendada tema võimeid mitmekülgselt. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppe rõhuasetuseks on eluliste probleemülesannete lahendamine, millega kaasneb õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Lisaks teadmistele ja oskustele kujundatakse informaatika õppeaine kaudu õpilastes ka positiivne ja enesekriitiline hoiak infotehnoloogiaga seonduvate karjäärivalikute suhtes, tutvustades mitte üksnes „puhta” arvutiteaduse ja infotehnoloogia erialasid, vaid ka uusi tehnoloogiaga seonduvaid õppesuundi loodus-, sotsiaal- ja humanitaarteadustes, näiteks bio-, keskkonna-, keele-, muusika-, finants- ja haridustehnoloogia, e-valitsemine ja e-õigus. Gümnaasiumi informaatikaõpe ei eelda põhikoolis omandatud eelnevaid programmeerimisoskusi. Gümnaasiumi informaatika õppesisu ja õpitulemused on rakendatavad ka kutsekeskhariduse üldainete mooduli raames, kuid tarkvaraprojekti teemasid on soovitatav kohandada vastavalt õppekavarühma vajadustele. 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Digilahenduse arendusprojekti eesmärk on tulevastele digilahenduste loojatele ja tellijatele/kasutajatele vajalike praktiliste IKT oskuste kujundamine. Samas kujundatakse ka õpilaste loovust ja koostööoskusi, disainmõtlemise ning informaatika valdkonnateadmisi ja - oskusi, mida saab üle kanda väljapoole IKT valdkonda. Arendusprojekti metoodika toetub nüüdisaegsele õpikäsitlusele, kuna õppijad on selle kavandamisse ja teostamisse kaasatud ennastjuhtivalt, ettevõtlikult, loovalt ja koostöiselt. Samuti tagatakse arendusprojekti kavandades ja juhendades lõiming teiste õppeainete ja läbivate teemadega ning asjakohaste üldpädevuste kujundamine. Digilahenduse arendusprojekti võivad õpilased teha kas praktilise töö või arendusuuringuna, mis võimaldaks neil selle projekti tulemuste põhjal kaitsta gümnaasiumi lõpetajalt nõutav uurimistöö. Küberkaitse kursus on seotud ka kodanikukasvatuse, riigikaitse õpetuse, majanduse toimemehhanismide (kahju küberkuritegevusest), inimese ja õigusruumi, psühholoogia teemadega. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus on mõõdukas; 3) võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega, et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks; 2 4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) rakendatakse nüüdisaegseid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid; 6) laiendatakse õpikeskkonda: veebipõhine personaalne õpikeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused, ettevõtted jne; 7) tagatakse, et õppe vältel õpitakse headest tavadest lähtuvat veebikäitumist, sealhulgas virtuaalsetes võrgustikes ning ametlikke infosüsteeme (e-kool, e-õppekeskkond, kooli ja omavalitsuse koduleht) kasutades; 8) pakutakse valikkursusi kas eraldiseisvate kursustena või kogu kontseptsiooni järgides, mille puhul valivad erinevad õpilased 10. klassis 1–2 kursust ja teevad 11. klassis meeskonnana digilahenduse arendusprojekti; 9) kombineeritakse võimalusel veebipõhist õpet auditoorse õppega, rakendades ümberpööratud klassiruumi (Flipped Classroom) metoodikat, mille puhul õpilased õpivad e-õpiku abil iseseisvalt uue osa kodus selgeks, tunnis aga tegeldakse juba õpitu praktilise rakendamisega rühmatöö-ülesannete vormis. 1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest. Informaatika õpitulemuste saavutatuse kohta antakse õpilasele tagasisidet õppeprotsessi käigus lähtudes õpilase õpiülesannetest. Kokkuvõtvalt hinnatakse kursuse lõpus. Õpiülesanded võivad olla tehtud kas üksi või rühmatööna. Hindamiskriteeriumid ja hindamise korraldus kirjeldatakse kooli õppekavas. Soovitavalt hinnatakse informaatikaõppes: 1) õppe plaanipärasust, loomingulisust ja ratsionaalsust; 2) õppekavas ettenähtud õpitulemuste saavutamist ning seonduvate pädevuste olemasolu veenvat tõendamist; 3) loodud materjalide tehnilist teostust, esteetilisust ja originaalsust 4) õpilasepoolset praktilise tegevuse mõtestamist; 5) õpilase isiklikku arengut kursuse jooksul. Hindamisel võib kasutada kombinatsiooni järgmistest alternatiivsetest hindamisviisidest: kujundav hindamine, enesehindamine, partnerhindamine, rühmatöö-ülesannete hindamine (iga rühmaliikme panuse hindamine). 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Õppekeskkonna kujundamisel tagatakse: 1) internetiühendusega arvutite jm digitehnoloogia, projektori, kõlarite, kõrvaklappidega ruum, kus on soovitavalt võimalik laudu, toole ümber paigutada; 2) vajadusel isikliku sülearvuti või nutiseadme kasutamise võimalus; 3) rühmatöötehnikaid toetavad töövahendid ja -materjalid; 4) multimeedia salvestus- ja töötlusvahendid ning printeri kasutamise võimalus. 2. Kursuste kavad 2.1. Kursus „Programmeerimine“ 2.1.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) oskab kirjeldada ja kasutada programmi elemente (muutuja, tsükkel, funktsioon jne) ühes programmeerimiskeeles; 2) oskab analüüsida probleeme, mille lahendamiseks piisab kursusel käsitletavast materjalist, ning valib probleemi lahendamiseks sobiva algoritmi; 3) oskab luua algoritmi põhjal töötava programmi; 3 4) oskab testida loodud programmi tööd, leiab ja parandab puudused; 5) oskab analüüsida etteantud programmikoodi ilma seda käivitamata. Õppesisu Programm. Andmetüübid (arvud, sõned, tõeväärtused). Muutujad. Loogilised avaldised. Tingimuslause. Tsükkel. Sõned. Järjend (massiiv). Alamprogrammid, funktsioon. Andmevahetus 2.2. Kursus „Tarkvaraarendus“ 2.2.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursusel osalemise soovituslikuks eelduseks on valikkursuse “Programmeerimine” läbimine või samaväärsete oskuste omandamine (nt. põhikooli informaatikaõppe raames). Kursuse lõpul õpilane: 1) kirjeldab ja kasutab programmi elemente (andmestruktuurid, kahekordne tsükkel, rekursioon jne) ühes programmeerimiskeeles; 2) analüüsib programmikoodi ilma seda käivitamata; 3) analüüsib ülesannet, mille lahendamiseks tarkvararakendust hakkab looma ning valib selleks sobiva algoritmi. Samuti analüüsib ülesannet, mille lahendamiseks valib sobiva algoritmi ja tulemusena loob tarkvararakenduse. 4) loob koostöös teistega tarkvararakenduse toimiva prototüübi, mis lahendab etteantud ülesande; 5) loob tarkvararakenduse prototüübi jaoks vajalikud lisad (nt sobiva struktuuriga andmebaas, liidestumine seadmetega vms); 6) lohandab tarkvararakenduse kasutajaliidest; 7) leiab lähtekoodist vead, silub lähtekoodi. 8) haldab koostöös teistega programmeerija tööülesandeid ja lähtekoodi versioonihalduse keskkonnas. Õppesisu Ülevaade rakenduse loomise etappidest nii tarkvaraarenduse üldises plaanis kui kursusel loodava rakenduse jaoks (soovituslikud mudelid, testimine, silumine jms). Tarkvararakenduse prototüübi loomine järk-järgult. Andmevahetus failidega. Lihtne statistiline andmetöötlus. Kahemõõtmelised andmestruktuurid. Kahekordne tsükkel. Rekursioon. 2.3 Kursus „Kasutajakeskne disain ja prototüüpimine“ 2.3.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Kursuse lõpul õpilane: 1) kirjeldab disainiprotsessi ülesehitust, komponente, nõudeid ja edutegureid; 2) selgitab interaktiivse ja kasutajaid kaasava disainimeetodi eeliseid ja puudusi; 3) kavandab, viib läbi ja dokumenteerib kasutajaid kaasava disainisessiooni; 4) analüüsib kogutud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid, sõnastab vajadused; 5) disainib koostöös teistega tarkvararakenduse paberprototüübi ja interaktiivse prototüübi; 6) valideerib kasutajatega loodud prototüüpi, esitleb tulemusi; 7) analüüsib prototüübi kasutajakogemust etteantud meetodeid kasutades; 8) hindab enesearengut ja enda panust meeskonnaliikmena. Õppesisu Olemasolevate või sarnaste keskkondade/rakenduste kaardistamine käsitletavas probleemvaldkonnas. Arendatava lahenduse vajaduste ja väärtuste kaardistamine, eesmärgi sõnastamine. Persoonade ja neil põhinevate kasutusstsenaariumide loomine, valideerimine. Disainiartefaktid: mõistekaardid, eskiisid, piltstsenaariumid, mudelid, ekraanivaated. Paberprototüüpimine, interaktiivsete prototüüpide koostamise teenused. Prototüübi kasutajakogemuse analüüs 4 läbijalutamise, intervjuu ja valjustimõtlemise tehnika abil. Meeskonnatöö ja enda panuse hindamine arendusprojektis. Prototüübi ja disainiprotsessi esitlus, liftikõne. 2.4. Kursus „Tarkvara analüüs ja testimine“ 2.4.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) kasutab tarkvara analüüsi ja testimise käigus korrektset oskussõnavara; 2) analüüsib olemasolevate/konkureerivate tarkvaralahenduste eeliseid ja puudusi antud valdkonnas; 3) teostab tarkvara nõuete analüüsi, sõnastab selle põhjal tarkvara funktsionaalsed ja mittefunktsionaalsed arendusnõuded; 4) planeerib tarkvaraprojekti testimise protsessi ja osalejate rollid; 5) sõnastab eesmärgi, uurimisprobleemi ja uurimisküsimused tarkvara analüüsi ja testimise kontekstis, koostab testiidee ja testilood; 6) testib tarkvara konkreetse metoodikaga, kogudes kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmeid, analüüsib ja visualiseerib kogutud andmeid arvutiga; 7) dokumenteerib ja esitleb testimise tulemusi uurimistöö vormis, kirjeldab ja järgib testimise dokumentatsiooni koostamise põhimõtteid. Õppesisu Tarkvara kvaliteet: toode/teenus, nõuded ja protsessid. Tarkvara analüüs ja testimine, nende liigid ja etapid. Nõuete analüüs, funktsionaalsed ja mittefunktsionaalsed nõuded. Testimismeetodid: staatilised vs. dünaamilised, musta ja valge kasti meetodid. Testimise tasandid: ühiku, integratsiooni, süsteemi ja omaksvõtu testimine. Testimise tüübid: funktsionaalne, eksperthinnangul põhinev, mittefunktsionaalne. Testimisandmete kogumine, töötlemine ja visualiseerimine. Testidokumentatsiooni ja uurimisaruande koostamine. 2.5. Kursus „Digiteenused“ 2.5.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) nimetab digiteenuseid erinevate eluvaldkondade kodanikele (sh õpilastele); 2) kirjeldab valitud digiteenuse toimimist, osi ja funktsionaalsusi; 3) võrdleb kahte erinevat riigi/kohaliku infosüsteemi kasutamisjuhendit ja dokumentatsiooni, toob välja sarnasused ja erinevused; 4) analüüsib enda käitumist noortele suunatud digiteenuse kasutajana; 5) nimetab levinud turvariske digiteenuste kasutamisel ja arendamisel; 6) võrdleb kahe erineva idufirma (startup'i) elutsüklit: uurib välja, kuidas nad alustasid, arenesid, milline on nende maine, kellele nad oma teenused suunavad jne; 7) põhjendab tehtud tehnoloogilisi valikuid ja samme loodud projektis nii süsteemi, tehnoloogia, seadmete jms turvalisuse kui ka praktilisuse vaatenurgast (ettevõtja, arendaja, projektijuht, kasutaja/klient). Õppesisu E-riik, e-identiteet ja riiklikud digiteenused Eestis. Õpilasi enim mõjutavad avalikud e-teenused Eestis, kohalikus omavalitsuses ja koolis. Iduettevõtted Eestis ja maailmas. IKT alused (infosüsteemi arhitektuur), olulised koosvõime ja toimimise printsiibid (X-tee, once-only printsiip, koostalitusvõime, turvalisus, avaandmed jne). Teenuste juhtimise tsükkel: strateegia, disain, juurutamine, käitamine, parendamine. Digiteenuseid puudutavad seadused ja regulatsioonid (GDPR, isikuandmete kaitse seadus, EIDAS, teenuslepped). Digiteenuste arendamine: arendusprojekti algatamine, planeerimine, teostamine, juurutamine. Digiteenuste riskide liigid, nende hindamine ja vältimine. Küberturvalisus digiteenuste kontekstis. 5 Intsidentide haldus, infoturve (andmete käideldavus, terviklus ja salastatus; ISKE; andmete omanik ja tema ülesanded). 2.6. Kursus „Digitaru“ 2.6.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) kirjeldab digilahenduse sihtrühma ja selle vajadusi, sõnastab projekti eesmärgid ja tulemid (arendusnõuded); 2) analüüsib olemasolevaid digilahendusi valitud valdkonnas; 3) panustab digilahenduse arendusprojekti aktiivse rühmaliikmena kas programmeerija, disaineri, analüütiku, testija, projektijuhi vms rollis ja on teadlik oma ülesannetest ja vastutusest, oskab tegutseda meeskonnas; 4) tunneb digilahenduse loomise ülesehitust, orienteerub peamises terminoloogias ja teab erinevaid meetodeid; 5) mõistab projekti riske ja oskab nendega arvestada; 6) koostab projekti dokumentatsiooni, kasutusjuhendid jms; 7) esitleb projekti tulemusi erinevatele sihtrühmadele; 8) kasutab projektijuhtimiseks sobilikku tarkvara/vahendeid; 9) teostab digilahenduse arendusprojekti. Õppesisu Projektimeeskonna moodustamine ja rollide jagamine. Lähteülesande koostamine: probleemi analüüsimine ja sõnastamine, projekti ulatuse määramine, kulude/tulude analüüsimine, riskide määratlemine. Projektiplaani koostamine meeskonnas, ülesannete jagamine, ajaplaneerimine (Gantti graafik). Arendusprojekti teostamine: tööde/projekti ulatuse juhtimine, kommunikatsioon, koodi kirjutamine, testimine ja kvaliteedi kontrollimine, probleemide lahendamine, tagasiside andmine. Aruandlus, tulemuste esitlemine, dokumentatsiooni koostamine. 2.7. Kursus „Küberkaitse“ 2.7.1 Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Küberkaitse õppekavaga taotletakse, et õpilane: 1) oleks Eestile lojaalne isik, kellel on positiivne hoiak ja valmidus vajaduse korral Eestit ja liitlasi kaitsta ning kes tegutseb lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest; 2) järgiks demokraatlikke väärtusi ning oleks vastutustundlik; 3) mõistab küberkaitse seotust erinevate ühiskonnaelu valdkondadega ja tulevikutrendidega; 4) teab Eesti e-riigi ning küberkaitse korraldust, e-riigi lahenduste ülesehituse põhimõtteid ning valdkondlikke õigusakte; 5) teab küberkaitse, kõrgtehnoloogiliste konfliktide ning küberkuritegevuse ajalugu; 6) valdab lihtsamaid võtteid koduse IT-võrgu ja laiatarbeseadmete turvalisuse tagamiseks ning kaitsmiseks enamlevinud küberturbeintsidentide eest; 7) tunneb digitaalse ohutuse aluseid (sh. isiku- ja tervisekaitse) ja kasutab neid teadlikult omaenda ja teiste turvalisuse tõstmiseks; 8) hindab ja analüüsib vastuvõetavat infot kriitiliselt; 9) kirjeldab ja dokumenteerib küberintsidendi ning koostab asjakohase teatise pädevale ametiasutusele; 10) rakendab küberkaitse alaseid teadmisi ja oskusi tulevase eriala valikul. 6 Õppesisu Sissejuhatus infoühiskonda. Digiühiskonna kultuur ja eetika. Infoühiskonna tehniline struktuur (taristu) näitena e-Eesti ülesehitus ja komponendid. Küberturvalisuse ajalugu ja intsidendid. Inforuum ja andmed. Inforuum, info manipulatsioon. Enamlevinud küberpettused: õngitsemine, petukirjad, petulehed, kontode kaaperdamine jne. Pettuse tuvastamine:. petulehtede ja -kirjade näidised. Identiteet, identimine, (mitmefaktoriline) autentimine ja autoriseerimine. Andmete kogumine, hoiustamine ja jagamine. Küberkiusamine. Asjade interneti turvalisus, tark maja. Küberrünnak ja selle liigid. Tarkvarapiraatlus. Suurandmed ja digitaalne jalajälg. Globaalne kontroll, tsensuur ja tehnoloogiline sõltuvus/abitus. Euroopa Liidu digitaalne turg, kaupmehe ja kliendi turvakäitumine. Seadused ja regulatsioonid. Küberjulgeoleku õiguslikud alused (seadusandlik raamistik). Minu õigused ja kohustused andmete kogumisel ja kasutamisel. Avalikest allikatest (sh. sotsiaalmeediast) informatsiooni kogumine ja selle väärkasutamine (sh tööandja/töötaja poolt), mainekujundus, privaatsus asutuse sees, küberkiusamine asutuses. Sotsiaalmeedia turvalisus, privaatsus. Õigus olla unustatud. Tehnoloogia ja küberhügieeni alaste otsuste mõju keskkonnale, füüsilisele ja vaimsele tervisele. Eetika. Tuleviku trendid. Meetmed. Seadmed meie ümber; tingmärgid, turvalisus. IP aadress, logi, kellaaeg, sündmuste korrelatsioon. IPv4 versus IPv6. Erinevad IT süsteemid ning kuidas on need seotud igapäevase eluga (telefon, e-post, Facebook, pangakaardid, tark tarneahel (EDI), X-tee jne). Viirus, tulemüür, viirusetõrje, turvaline failide/programmide allalaadimine ja paikamine. Võrgumured. Logid. Abi leidmine intsidentide korral: Veebikonstaabel, RIA, tarbijakaitse, andmekaitse inspektsioon, Lasteabi. Enesetäiendamine. Edasiõppimise võimalused valdkonnas. Küberkaitsega seotud ametid. Karjääri planeerimine, õppimis- ja töötamisvõimalused, teadustöö / uurimistöö võimalused. 7  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 10 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Karjääriõpetus” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Kursusega taotletakse, et õpilane: 1) väärtustab õppimist elukestva protsessina; 2) arendab oma õpioskusi, suhtlemisoskusi, koostöö- ja otsustamispädevusi; 3) analüüsib oma väärtusi, õpitulemusi ja senist töökogemust; 4) teadvustab oma huvisid, võimeid, ja oskusi, mis võimaldavad adekvaatse enesehinnangu kujunemist ning konkreetsete karjääriotsuste langetamist, 5) teadvustab oma infovajadusi, arendab info hankimise ning infootsingu pädevusi, analüüsib ja kasutab asjakohast informatsiooni oma karjääri kujundamisel; 6) on teadlik erinevatest tööturu üldistest suundumustest, töövaldkondadest, ametitest/elukutsetest, töösuhteid reguleerivatest õigusaktidest, haridus- ja koolitusvõimalustest, soorollide osatähtsuse vähenemisest muutuvas töömaailmas; 7) arendab soovi ja oskust endale eesmärke seada ja nendeni jõudmiseks süsteemselt tegutseda; 8) võtab teadlikult vastutuse oma karjäärivalikute ja -otsuste eest, kavandab oma karjääri ja viib otsused ellu; 9) analüüsib oma kogemust uurijana ning teadvustab oma tugevusi ja arenguvajadusi. 1.2. Õppeaine kirjeldus Valikõppeaine „Karjääriõpetus“ keskendub õppija karjääri kujundamise pädevuste arendamisele. Õppeaine raames käsitletakse teemasid, mis kujundavad õpilases valmisolekut iseseisva otsustamisvõime arendamiseks, erinevate elurollide täitmiseks ja elukestvaks õppeks, optimaalseks rakenduseks tööturul ning rahulolu ja eneseteostuse saavutamist isikliku karjääri kujundamisel. Karjääriõpetus võimaldab ühiskonna inimressurssi tööturul paremal viisil rakendada, viies inimeste oskused ja huvid kokku töö- ja õppimisvõimalustega. Karjääriõpetus aitab kaasa sellele, et uut põlvkonda ei piiraks stereotüüpsed soorollid. Karjääriõpetuse valikkursuse kava gümnaasiumile on koostatud kooskõlas põhikooli III kooliastme karjääriõpetuse valikõppeaine ainekavaga. Mõlemas kooliastmes on karjääriõpetuse peateemad samad, käsitlemisel on vajalik tagada ea- ja asjakohasust arvestavalt järjepidevus ning süsteemsus. Suur osa enesetundmisega seotud teemadest võimaldab õpilasel jälgida oma arengut. Karjääriõpetuse sisu erisus gümnaasiumis ja põhikooli III kooliastmes seisneb peamiselt teemade rõhuasetuses, käsitluse sügavuses või ulatuses. Korduvaid teemasid käsitledes kasutatakse erinevaid meetodeid, avatakse teemade erinevaid tahke, pakkudes üldisemat või detailsemat infot ja vähemal või suuremal määral iseseisvust eeldavaid ülesandeid jms. Karjääriõpetuse sisu laiendab teadmisi erinevatest oskuste omandamise võimalustest ja võimaldab näha alternatiive isiklikul õpiteel. Haridustee kavandamisele lisaks valmistuvad gümnaasiumi lõpetajad põhjalikumalt töömaailma sisenemiseks. Kursuse käigus eeldatakse gümnaasiumiastme õpilastelt suuremat iseseisvust, valmisolekut ennast analüüsida ja selle tulemusi kaaslastele esitleda. Valikõppeaine kursus koosneb neljast osast: Eneseteadlikkuse arendamine aitab õpilasel kujundada enesemääratluspädevusi ning eneseanalüüsile tuginedes langetada edasise haridustee ja tööeluga seotud teadlikke otsuseid. Käsitletakse sotsiaalsete ja õpipädevuste seoseid tulevaste õpingute ja tööeluga. Õpiharjumuste teadlik kujundamine sidustatuna karjääriplaanis püstitatud lühema- või pikemaajaliste eesmärkidega toetab enesearengut väärtustava hoiaku kujunemist. Võimaluste analüüs. Õppimisvõimaluste, erinevate töövaldkondade ja tööturu suundumuste tundmine on vajalik, et õpilane oskaks teadlikult kavandada oma karjääri. Kujuneb valmisolek paindlikuks reageerimiseks tööturul toimuvatele kiiretele muutustele ja elukestvaks õppeks. Tööturuga praktilise tutvumise käigus saavad õpilased ülevaate erinevatest töövaldkondadest ja õpivad pöörama tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele karjäärivalikutes. Õpilase ettevõtlikkuse kujunemisele aitavad kaasa praktilised õpitegevused. Planeerimise ja otsustamise põhimõtete tundmine aitab õpilasel süstematiseerida informatsiooni iseendast, tööturu võimalustest ja seostada seda oma tulevikuplaanidega. Õpilane analüüsib enda karjäärivalikuid mõjutavaid tegureid. Õpilasel kujunevad teadmised ja oskused eesmärkide püstitamiseks, karjäärialaste otsuste teadlikuks langetamiseks, võimalike probleemide äratundmiseks ja lahendamiseks ning töö ja eraelu ühildamiseks. Tegutsemine. Õppija algatab ja viib ellu tegevusi haridustee jätkamiseks või tööle asumiseks ja seal püsimiseks. Kujunevad teadmised ja oskused, kuidas tegutseda isikliku karjääri kujundamisel läbimõeldult ja asjatundlikult. Õppija tuleb asjatundlikult toime planeeritud karjääritee tagasilöökidega ning tegutseb isikliku karjääri kujundamisel elukestvat õpet väärtustades. Valikõppeaine kursus „Karjääriõpetus“ keskendub õpilase adekvaatse enesehinnangu kujunemisele. Õpilane tunneb erialade, ametite ja elukutsete vahelisi seoseid. Ta oskab näha ja mõistab töömaailmas toimuvat ja on teadlik selle mõjust isiklikule karjäärile. Soolise võrdõiguslikkuse printsiibi käsitlemine karjääri kujundamisel suurendab õpilaste teadlikkust, et valikuid saab teha enda soovide ja eelduste järgi ning valida saab ka neid elukutseid, mis traditsiooniliselt on olnud sooliselt eelistatud. Karjääriõppes õpitakse väärtustama sallivust ja valikuvabadust. Karjääriõpetus aitab õpilasel luua enda jaoks tervikpilt teistes õppeainetes, kursustel ja erinevates elusituatsioonides omandatud teadmistest, oskustest ja kogemustest, mis on aluseks karjääriotsuste langetamisel. Õpilane teadvustab oma vastutust ja on motiveeritud isiklikku karjääri teadlikult kujundama. Karjääriõpetuse valikaine ja õpitulemuste saavutamisele aitab kaasa vajaduspõhine koostöö erinevate kooliväliste partneritega (sh karjääriteenuste osutajate ja ettevõtetega). 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks Karjääriõpetuse õpitulemused ja nende saavutamiseks rakendatavad õppemeetodid toetavad teiste üldpädevuste (väärtus-, sotsiaalne-, enesemääratlus-, õpi-, suhtlus-, matemaatika- ja ettevõtluspädevus) saavutamist ning lõimingut erievate õppeainete ja läbivate teemadega. Mitmeid karjääri kujundamisega seotud mõisteid ja teemasid käsitletakse ka teistes õppeainetes, kuid sisu ja rõhuasetused on erinevad. Näiteks eneseanalüüsi aluseks olevate mõistetega tutvutakse eelnevalt psüholoogiastundides, inimese- ja suhtlemisõpetuses, töömaailma käsitletakse ettevõtlus- ja majandusõppes- ja ühiskonnaõpetuses jne. Sarnaste teemade käsitlemine mitmes õppeaines aitab õpilasel mõista ainete omavahelisi seoseid, luua õpitust tervikpilti, seostada õpitut igapäevaeluga ja väärtustada õppimist kui elukestvat protsessi. Õppekava läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine” õppesisus on palju kattuvusi karjääriõpetuse õppesisuga. Kõiki kooliastmeid hõlmava õppeprotsessi jooksul omandatud karjääri planeerimise alased teadmised ja oskused on üheks eelduseks karjääriõpetuse õpitulemuste saavutamiseks. Lõimingut toetab ka õppekeskkonna laiendamine väljapoole klassiruumi, koolisisesed ja -välised sündmused (näiteks karjääripäevad ja õpilaskonverentsid), suunamine huvitegevuse ja mitteformaalse õpikogemuse analüüsimisele, koostöö kooliväliste partneritega, õppemeetodid jne. Konkreetsed lõimingut toetavad tegevused kirjeldatakse kooli õppekavas. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Karjääriõpetuse kursus gümnaasiumile koosneb 35 ainetunnist. Konkreetne õppesisu täpsustatakse kursuse alguses õpetaja ja õpilaste koostöös. Alateemade ja nende käsitlemise mahu kindlaksmääramisel, praktiliste tegevuste valimisel jne lähtutakse iga konkreetse 2 õpperühma vajadustest, võttes arvesse, kas, kui palju ja kuidas on muud karjääri kujundamist toetavad tegevused ning personaalne nõustamine õppekava raames sellele konkreetsele õpperühmale kättesaadavad. Kursust õpetades on soovitatav korraldada järgmisi õppetegevusi: 1) rollimängud ja teised aktiivõppe meetodid, multifunktsionaalsed meetodid; 2) eneseanalüüsi ja töövaldkonna tundmise küsimustike ning mõttearenduslehtede täitmine; 3) auditoorsed loengud või iseseisev töö veebikeskkonnas teoreetiliste teadmiste omandamiseks; 4) diskussioonid, väitlused; 5) infootsing erinevatest allikatest, info kriitiline analüüs; 6) essee kirjutamine; 7) uurimistöö koostamine; 8) intervjuu läbiviimine, nt konkreetse ametiala esindajaga; 9) ettevõtete külastused; 10) töö- ja õpilasvarjuks olemine; 11) iseseisev töö, nt erinevate tööaladega tutvumiseks; 12) karjääriplaani koostamine; 13) õpi- või arengumapi mapi koostamine; 14) avalik esinemine jne. Õppetegevuste valikul lähtutakse konkreetse õpperühma õpilaste vajadustest, optimeerides õppetegevused teiste õppeainete ja tunniväliste tegevustega. Soovitatav on eelistada loengutele aktiivõppe meetodeid, kasutada multifunktsionaalsed meetodeid, mida on hõlbus siduda muu õppetegevusega teistes õppeainetes. 1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest, sh kujundava hindamise põhimõtetest. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, üldpädevuste saavutatust arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust taotletavatele õpitulemustele. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Võib kasutada nii eristavat kui ka mitteeristavat hindamist. Karjääriõpetuse käigus ei hinnata õpilase hoiakuid ega väärtusi, vajaduse ja võimaluse korral antakse õpilasele nende kohta tagasisidet. Hindamisel väärtustatakse õpilaste isikupära ja toetatakse arengut. Õpilane peab olema hindamises aktiivne partner, kuna see toetab eneseanalüüsi oskuste kujunemist. On soovitatav, et kursuse jooksul koostab õpilane personaalse õpi- või arengumapi, millesse kogub eneseanalüüsi, ettevõtete külastuse töölehed jt õpiülesannete tulemused ning muud huvipakkuvad elukutsete või erialadega seotud materjalid. Õpi- või arengumapi esitlemist saab hinnata kursuse kokkuvõtva hindena. Hindamise põhimõtteid ja korraldust tutvustatakse õppijatele kursuse alguses. Hindamisobjektid on: 1) praktilised tööd: CV koostamine; essee; ettevõtte külastuse ja töövarjupäeva konspekt või kokkuvõte, isiklik karjääriplaan (õpiplaan) jms; 2) praktilise tegevuse mõtestamine; 3) infootsing ja -analüüs; 4) loomingulisus ja ratsionaalsus õppeülesannete lahendamisel; 5) teadlikkuse kujunemine peamistest karjääriotsust mõjutavatest teguritest; 6) õppetöö käigus loodud materjalid; 7) iseseisev analüüs. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Õpilastele on tagatud järgmised tingimused ja vahendite kasutamine: 1) ainekavas kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks vajalik õppevara; 2) karjääri kujundamisega seotud kirjanduse ja teiste asjakohaste allikate kättesaadavus; 3 3) nutitarkvara karjääri kujundamisega seotud info otsimiseks; 4) mitmekesine õppekeskkond. 2. Kursuse kava 2.1. Karjääriõpetus 2.1.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Eneseteadlikkuse arendamine Kursuse läbinud õppija: 1) analüüsib enda isiksust ja kasutab eneseanalüüsi tulemusi oma elutee planeerimisel ning karjäärivalikute tegemisel; 2) analüüsib oma õpitulemusi, senist õpikogemust ning arenguvajadust seoses lähemate ja kaugemate karjäärieesmärkidega; 3) väärtustab elukestvat õpet kui elustiili muutuvas maailmas ja kavandab oma isikliku õpitee; 4) mõistab, kuidas positiivse enesehinnangu ja eneseusu säilitamise oskus mõjutab karjääri kujundamist. Õppesisu: Teadlik ja eesmärgistatud eneseanalüüs. Eneseanalüüsi komponendid ja vahendid. Oma ressursside avastamine ja kasutamine. Minapilt. Enesehinnang. Enda ning teiste väärtustamine. Soovid ja unistused. Motivatsiooni mõjutavad tegurid. Õpioskused ja - motivatsioon. Tulemuslikult ja tõhus suhtlemine. Kohanemist mõjutavad ja soodustavad isikuomadused, hoiakud ja harjumused. Saavutused. Oma tugevuste ja arenguvajaduste kaardistamine. Arenguuskumus. Võimaluste analüüs Kursuse läbinud õpilane: 1) tunneb tööturu suundumusi, erinevaid töövaldkondi ja ameteid ning on teadlik võimalustest ja nõuetest muutuval tööturul; 2) mõtestab tööga seotud väärtuste ja hoiakute muutusi ühiskonnas ning seostab neid iseenda väärtuste ja valikutega; 3) mõistab hariduse ja tööturu vahelisi seoseid ning vajadust pidevaks enesearendamiseks; 4) otsib usaldusväärset infot õppimisvõimaluste ja -tingimuste kohta Eestis ja välismaal ning kasutab seda oma karjääri kujundamisel; 5) analüüsib asjakohase info põhjal karjäärivõimalusi ning oskab leida alternatiive õppimise ja töötamisega seotud valikute langetamiseks. Õppesisu: Tööturg ja tööjõuturg. Sotsiaalsete, demograafiliste, tehnoloogiliste, tööstuslike arengusuundade mõju töömaailmale. Muutuv töökeskkond. Nõudlus ja pakkumine tööturul. Tööandjate ootused töötajale. Tulevikutöökohad ja -oskused. Tööväärtused. Kutsekvalifikatsioonisüsteem. Ettevõtlus ühe karjäärivõimalusena. Sooline võrdõiguslikkus töösuhetes. Töö ja tervise seosed. Õppimisvõimalused peale gümnaasiumi. Õppetasemed, liigid ja vormid. Formaalne ja mitteformaalne õppimine. Õppimisvõimalused ja tingimused välismaal. Isikliku õpitee kavandamine. Karjääriinfo hankimine, analüüsimine, hindamine ja kasutamine. Planeerimine ja otsustamine Kursuse läbinud õpilane: 1) mõistab oma isikliku karjääri tähendust, mõtestab karjääri kujundamist kui jätkuvat otsuste tegemise protsessi ning võtab vastutuse oma karjääri paneerimisel; 2) arvestab karjääri kujundamisel erinevate elurollide tasakaalus hoidmise olulisust ja teab võimalusi selle saavutamiseks; 3) koostab karjääriplaani oma eesmärkide saavutamiseks tuginedes oma seniste õpingute ja töökogemuste käigus kujunenud teadlikkusele iseendast ja oma valikuid mõjutavatest teguritest ning arvestades alternatiivsete valikuvõimalustega; 4) kasutab vajaduspõhiselt karjääriteenuseid. 4 Õppesisu: Karjääri kujundamine kui elukestev protsess. Karjääristsenaariumid. Edu ja ebaedu. Karjääriotsuseid mõjutavad tegurid, isiklikud ressursid ja piirangud. Väärtuste mõju valikutele. Elurollid. Õppimise ja töötamise, töö ja eraelu ühitamine. Aja planeerimine. Alternatiivide kaardistamine ja nendega arvestamine. Eesmärkide seadmine ja hindamine. Otsustamine. Lühi- ja pikaajaline karjääriplaan. Karjääriteenused. Tegutsemine Kursuse läbinud õpilane: 1) omab erinevaid õpi- ja töökogemusi ning analüüsib neid seostes oma eesmärkidega; 2) on teadlik oma õigustest ja kohustustest töötaja ja tööandjana; 3) teab ametitega seotud terviseriske ning on teadlik oma vastutusest enda ja teiste tervise hoidmisel; 4) oskab otsida tööd erinevatest allikatest; 5) saab aru kandideerimisprotsessi olemusest ja etappidest, oskab võrrelda enda vastavust konkursil esitatud nõuetega ning koostada kandideerimiseks vajalikke dokumente; 6) oskab tulla toime tagasilöökidega isikliku karjääritee kujundamisel, täpsustada eesmärke ning leida alternatiivseid karjäärivõimalusi. Õppesisu: Tööga tutvumise ja töökogemuse omandamise võimalusi. Alaealise töötamise piirangud. Töötaja õigused ja kohustused. Töösuhteid reguleerivad õigusaktid. Erinevad töötamise vormid, sh lühiajalised. Töö otsimine. Infoallikad, nende hindamine. Tööpakkumised. Kandideerimiseks valmistumine ja kandideerimine töö- või õppekohale. Kandideerimiseks vajalikud dokumendid. Ebaedust õppimine. Alternatiivid. Eesmärkide ja karjääriplaani korrigeerimine. 5  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 11 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Majandus- ja ettevõtlusõpe” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Majandus- ja ettevõtlusõpetuse kursusega taotletakse, et õpilane: 1) saab aru ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning vastastikustest seostest nii üksikisiku, ettevõtte, riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil; 2) omandab teadmisi majandusest ja ettevõtlusest, probleemide lahendamise ja uurimise oskusi ning kujundab ettevõtlikku, keskkonda väärtustavat ning säästvat eluhoiakut, mis võimaldab tal olla ettevõtlik kodanik, kompetentne töötaja, teadlik tarbija ja eetiline ettevõtja; 3) mõtestab ettevõtlus-, töö- ja karjäärivõimalusi, lähtudes enda huvidest, eesmärkidest, arengupotentsiaalist, oskustest ja keskkonnast, rakendades loovust, uuendusmeelsust, ja riskijulgust; 4) analüüsib ettevõtete, riikide ja maailmamajanduse kujunemist ning toimimist, mõistab üksikisiku, ettevõtete ja riikide koostööd ja vastutust globaalsete probleemide lahendamisel ja jätkusuutliku arengu tagamisel. 1.2. Õppeaine kirjeldus Majandus- ja ettevõtlusõpetuse valikkursused selgitavad majanduse põhialuseid ja ühiskonnas toimuvaid majandusprotsesse, ettevõtluse rolli inimeste ja ühiskonna vajaduste ja probleemide lahendamisel. Kursuste sisu aitab paremini mõista inimese ja keskkonna vastastikuseid seoseid ning ressursinappust, mis sunnib riike, ettevõtteid ja inimesi tegema väga erinevaid valikuid ning langetama õiglasemaid otsuseid säästva eluviisi kasuks. Õpilased saavad teavet ettevõtja ameti ja erinevate elukutsete, elukutsetele esitatavate nõuete ja erinevate töövormide kohta, analüüsivad tööturu nõudmisi ja pakkumisi, töötaja ja tööandja (ettevõtja) rolli, õpivad nägema ja hindama oma soove ning võimalusi elukutsevalikuks. Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ja õpilase igapäevaeluga ning majanduses toimuvaga seostatult. Majandus- ja ettevõtlusõpetuse valikaine koosneb kahest kursusest: „Majandusõpetus“ ja „Ettevõtlusõpetus“, mõlema maht on 35 tundi. Majandusõpetuse kursus on jagatud seitsmeks suuremaks teemaks: majanduse olemus, nõudmine ja pakkumine turul, inimene kui ressursside omanik, ettevõtlik töötaja ja rahatark tarbija, ettevõtlus, raha ja finantsmajandus, valitsuse osa majanduses ja rahvusvaheline majandus. Ettevõtlusõpetuse kursus on jagatud neljaks suuremaks teemaks: ettevõtluskeskkond, ettevõtte alustamine, turg ja turundus ning finantsid 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Majandus- ja ettevõtlusõpetuse valikkursused võimaldavad lõimingut kõigi riiklikus õppekavas olevate ainetega. Väga oluline on lõiming matemaatika ja informaatikaga, eesti ja võõrkeelte, geograafia ja teiste loodusainetega, ajaloo- ja ühiskonnaõpetusega ning need valikkursused toetavad karjääriõpet ja elukutsevalikut. Üldpädevusi kujundatakse õpilaste ja õpetajate vahelises koostöös ning lõimingus teiste õppeainetega. Näiteks: õpilase teabe ja tehnoloogiapädevuse arendamiseks kasutatakse õppes nüüdisaja tehnoloogilisi vahendeid ja veebikeskkondi; matemaatikapädevust toetavad tabelite, diagrammide lugemine ja koostamine, majandusarvutused; suhtluspädevust toetavad funktsionaalne lugemine, info analüüs, arutlus- ja esinemisoskuse kujundamine, sõnavara täienemine erinevate infoallikatega töötamisel, teemakohaste mõistete tundmine; enesemääratluspädevust toetab enda isikuomaduste ja ettevõtlikkuse hindamine ning analüüs. Läbivad teemad: Elukestev õpe ja karjääri planeerimine – ettevõtliku töötaja ja ettevõtja karjäär; Tehnoloogia ja innovatsioon – uudsete ideede leidmine ja tehnoloogia võimalused nende elluviimiseks, IKT vahendite kasutamine; Keskkond ja jätkusuutlik areng – ressursside nappus ja jätkusuutlik kasutus, keskkonnasäästlik tootmine ja tarbimine; Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus – aktiivne osalemine rühmatöös, äriidee või projekti teostamisel; Väärtused ja kõlblus –tarbija vajaduste mõistmine, ettevõtja eetika; Teabekeskkond ja kultuuriline identiteet – info leidmine kohaliku ettevõtluse kohta, kultuurilisi eripärasid arvestav ettevõtluskeskkond 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Kahe valikkursuse maht on 35 + 35 tundi. Kooli eripärast lähtuvalt ja teemade süvendatud käsitlemiseks saab mõlemat valikkursust laiendada 70 tunnini, kokku 140 tunnini. Õppetegevust kavandades ja korraldades lähtutakse õppekava üldpädevustest, eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega. Õpetaja võtab aluseks majandusõpetuse ja ettevõtlusõpetuse valikkursuste kavad ja õppeprotsessi kirjeldused, arvestab enda pädevust (nt on õpetajal majandusharidus, hea projektijuhtimise või ettevõtlusalane kogemus), kooli ja piirkonna võimalusi ning õpilaste ettepanekuid. Majandus- ja ettevõtlusõpetuses rakendavad õpilased nüüdisaegseid infotehnoloogilisi õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid, kasutavad, analüüsivad ja hindavad mitmesugust ajakohast statistikat. Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemi- ja tegevuspõhiselt ning seostatult õpilase igapäevaeluga ja majanduses toimuvaga. Õppeprotsessis on olulisel kohal uurimuslik tegevus, arutelu, diskussioon, ajurünnak, väitlus; rollimäng, rühmatöö, projektides osalemine, praktilised ülesanded, õppekäigud ettevõtetesse ja asutustesse, kohtumised erinevate elukutsete esindajatega koolis ja nende töö jälgimine töövarjuna töökohal; allikmaterjali, info ja juhtumite kriitiline analüüs, referaatide ja lühiuurimuste koostamine jms. Vähemalt viis tundi mõlema ainekava mahust on soovitav rakendada erinevateks kohtumisteks ja õppekäikudeks vastavalt kohalikele võimalustele. Õppetegevuse kavandamisel on soovitav planeerida koostööd erinevate partneritega ning võimalusel lõimida õpet programmide ja õppematerjalidega, mis toetavad ettevõtlikkuspädevuse, finantskirjaoskuse ja või ettevõtlusega tegelemiseks vajalike pädevuste arengut. Majandusõpetuse valikkursuse maht on 35 tundi, kuid kooli soovil ja võimalusel saab teemasid põhjalikumalt käsitledes jagada kursuse kaheks osaks- mikroökonoomika ehk isikliku majanduse ja ettevõtluse teemadeks ning makroökonoomika ehk riigi ja rahvusvahelise majanduse teemadeks, kogumahuga 70 ainetundi. Majandusõpetuse üheks õppevormiks on majanduse modelleerimise ülesannete lahendamine, mis võimaldab õpilastel omandada majanduse põhiprintsiipide vahelisi seoseid. Majandusõpetus võib anda sisendi uurimusliku töö läbiviimiseks gümnaasiumi lõpetamise tingimusena. Ettevõtlusõpetuse valikkursuse maht on 35 tundi, mida saab vastavalt valitud võimalustele suurendada 70 tunnini. Ettevõtlusõpetus tugineb ettevõtlusõppe programmi raames välja töötatud ettevõtluspädevuse mudelile. Ettevõtlusõpetus võib anda sisendi praktilise või uurimusliku töö läbiviimiseks gümnaasiumi lõpetamise tingimusena. Ettevõtlusõpetuse kursuse läbimiseks saab kasutada järgmisi võimalusi: 1) õpilasfirma programm, mille raames viiakse läbi praktiline tegevus ettevõtte loomisest kuni lõpetamiseni; 2) äriplaani või ärimudeli koostamine, mille käigus tehakse teoreetiliselt läbi ettevõtte loomiseks vajalikud etapid äriideest finantsarvutusteni; 3) õpetaja võib omal valikul kombineerida eelnevaid meetodeid – osa õpilasi osaleb õpilasfirmas, teised teevad projekte jne; 2 4) kool ja õpetaja valivad ise meetodid ja oma õpetamise teekonna, kuidas ainekavas nimetatud õpitulemusteni jõuda. Kool ja õpetaja võivad kooli võimalustest ja eripärast lähtuvalt majandust ja ettevõtlust õpetada lõimitult, ühtse ainekava alusel. 1.5. Hindamine Valikaine õpitulemuste hindamine lähtub gümnaasiumi riikliku õppekava üldosas toodud hindamisalustest ja teistest hindamist reguleerivatest dokumentidest, sh kooli õppekavas sätestatud hindamisjuhendist. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute või numbriliste hinnetega. Hindamise aluseks on töö iseseisev sooritus, loovus ja vormistamise korrektsus. Hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning kasutada saadud teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks. Hinnatakse teadmisi ja nende rakendamise oskusi, loovust ülesannete lahendamisel, üldpädevuste saavutatust, sh õpioskusi. Olulisel kohal on kujundav hindamine, mille kaudu arendatakse arutluse, põhjendamise ja seoste loomise oskust, õpilase iseseisvat ja rühmatööd, kirjalike tööde vormistamise nõuetega arvestamist ja üldist korrektsust. Majandusõpetuse kursuse hinne võib kujuneda kontrolltööde, praktiliste tööde ning iseseisvate tööde või ettekannete hinnetest ja hindamisel arvestatakse kooli hindamisjuhendit. Sõltuvalt valitud õpetamismeetodist võib ettevõtluskursuse sooritada lõputöö, õpilasfirma tegevusaruande, äriplaani esitamise ja kaitsmisega või kontrolltööde, praktiliste tööde ja hindamisülesannete tulemuste esitamisega iga teema kohta. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Õppekeskkond toetab kavandatavate õpiväljundite saavutamist, soodustab loovust ning kriitilise mõtlemise oskust, arendavate ülesannete lahendamist ja praktiliste tegevuste läbiviimist igapäevaeluga seostatult. Õpilaste teabe ja tehnoloogiapädevuse arendamiseks kasutatakse õppes tehnoloogilisi vahendeid, sh IKT võimalusi. Kool korraldab õpet vastavalt püstitatud eesmärkidele ning selleks valitud meetoditele. Õpet viiakse läbi klassis, kus saab rühmatöö tegemiseks mööblit ümber paigutada, kasutada internetiühendust ning näidata audiovisuaalset materjali. Õppe sidumiseks igapäevaeluga võimaldab kool õpet ja õppekäike väljaspool kooli (nt ettevõtetes, asutustes) ning erinevate elualade spetsialistide kaasamist õppe läbiviimisesse. 2. Kursuse kava 2.1. Kursus „Majandusõpetus 2.1.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursuse läbinud õpilane: 1) mõistab ja selgitab majandusringlust ja majandussüsteeme, turumajanduse põhimõtteid ja kasutab majanduse põhimõisteid; 2) tunneb kodumajapidamiste ressursside ja isiklike oskuste tähtsust toimetuleku eeldusena; 3) teeb eesmärgipäraseid säästlikke valikuid tarbimisel ja finantsteenuste kasutamisel; 4) tähtsustab haridust ja elukestvat õppimist karjääriteel ja tööturul, oskab vormistada elulookirjeldust ja kaaskirja. 5) tunneb ettevõtluse põhimõisteid, analüüsib ettevõtete rolli turumajanduses; 6) selgitab kvalifitseeritud tööjõu, innovaatilise tehnoloogia ning ressursside efektiivse ja keskkonnasäästliku kasutamise otsest mõju tootlikkusele; 7) mõistab raha väärtust, analüüsib keskpanga rolli raharingluse korraldajana ning kommertspankade ülesandeid maksete teostajana ja vahendajana raharingluses; 3 8) mõistab üksikisiku ja ettevõtte kohustusi riigi ees, maksude tähtsust ühiskonna toimimisel ning valitsuse poliitikat majandusliku stabiilsuse, riigikaitse, ühishüviste ja sotsiaalse turvalisuse tagamisel; 9) hindab Eesti majanduse arengusuundi ja võimalusi rahvusvahelises majanduses, mõistab jätkusuutliku majanduse globaalseid eesmärke ja probleeme, väärtustab keskkonda. Majanduse olemus (5 tundi) Õppesisu Soovid ja vajadused. Nappus ja kompromiss, alternatiivkulu. Majandusringlus. Majanduse põhivalikud: Mida? Kuidas? Kellele? Tootmistegurid: loodusressursid, inimressursid ja kapital. Tootmisvõimaluste piir. Turumajanduse alused: eraomand, hinnasüsteem, turukonkurents. Majandussüsteemid: turu-, käsu-, tava-, ja segamajandus. Majandusteaduse harud mikro- ja makroökonoomika. Põhimõisted: nappus, alternatiivkulu, kompromiss, kasumimotiiv, tootmisvõimaluste piir, konkurents, mikroökonoomika, makroökonoomika Nõudmine ja pakkumine turul (3 tundi) Õppesisu Nõudlus, pakkumine, tasakaaluhind, nõudluselastsus, hinnamõju. Pakkumise ja nõudluse tabelid ja graafikud. Nõudluse ja pakkumise muutused, neid mõjutavad tegurid. Turuhind ja turu tasakaal, defitsiit ja ülepakkumine. Põhimõisted: Nõudlus, pakkumine, tasakaaluhind, nõudluselastsus, hinnamõju, defitsiit, ülepakkumine. Inimene kui ressursside omanik, ettevõtlik töötaja ja arukas tarbija (6 tundi) Õppesisu Isiklik ja pere eelarve. Pere ressursside rakendamine. Arukas rahakasutus, säästmine, laenamine, investeerimine, pension ja kindlustus. Tarbija ja arukas tarbimine, tarbijakaitse. Tööjõud ja tööhõive tööturul, tööpuuduse liigid. Nõuded haridusele ja pädevusele töökohal, oskuste ja kogemuste tähtsus, elukestev õpe ja isiklik areng. Tööle kandideerimine, elulookirjelduse ja kaaskirja koostamine, töölevõtu vestlus. Erinevad lepingulised töövormid. Palgad. Maksud ja maksed töötasult. Töötaja, juhi ja alluva rollid. Töösuhteid reguleerivad õigusaktid. Põhimõisted: investeerimine, liitintress, tööturg, töötaja, tööandja ja töötu, CV ja kaaskiri, tööleping, käsundus- ja töövõtuleping, renditöö, kaugtöö, sotsiaalmaks, tulumaks, töötuskindlustusmakse, pensionikindlustusmakse. Ettevõtlus (5 tundi) Õppesisu Kasumimotiiv ja ettevõtlikkus. Äriideed ja ettevõtte edutegurid. Innovatsiooni, tehnoloogia, tootlikkuse ja kvalifitseeritud tööjõu tähtsus ettevõtluses. Ettevõtte vormid Eestis. Ettevõtte alustamine ja rahastamine. Toodete ja teenuste hinna kujunemine. Turg ja turundus. Ettevõtete väärtpaberid ja börs. Vastutustundlik ja sotsiaalne ettevõtlus. Ringmajandus. Ettevõtluse roll majandusringluses ja riigis. Põhimõisted Ettevõtlikkus ja ettevõtlus, äriidee, ärimudel ja äriplaan; FIE, osaühing, aktsiaselts, täis- ja usaldusühing, tulundusühistu, frantsiis, iduettevõte; MTÜ ja sihtasutus; vastutustundlik ja sotsiaalne ettevõtlus; ringmajandus; algkapital, omakapital ja võõrkapital, börs; omahind, innovatsioon ja tootlikkus, mastaabisääst, kvaliteet; turundus, sh digiturundus, sihtrühm ja 4  väärtuspakkumine; ettevõtte tasuvus ja kasum. Ettevõtte palgafond ja maksud- käibemaks, sotsiaalmaks, tulumaks. Raha ja finantsmajandus (5 tundi) Õppesisu Raha funktsioonid ja roll majanduses. Pangandussüsteem, keskpanga ja kommertspankade ülesanded raharingluses. Finantsasutuste pakutavad teenused. Eesti ja eurosüsteemi rahanduspoliitika. Finantssüsteemi toimimine- raha väärtuse muutumine ja hinnastabiilsuse tagamine, inflatsiooni ja deflatsiooni mõju majanduses. Tarbijahinnaindeks. Põhimõisted: raha funktsioonid, raha aegväärtus, eurosüsteem, hinnastabiilsus, inflatsioon, deflatsioon, tarbijahinnaindeks, krüptovara. Valitsuse osa majanduses (5 tundi) Õppesisu Valitsuse roll majanduses ja ülesanded turu reguleerimisel. Riigieelarve moodustamine, tulud ja kulud. Eesti riigi eelarve, eelarve puudujääk ja riigivõlg. Erinevad maksusüsteemid, nende eelised ja puudused. Otsesed ja kaudsed maksud Eestis, maksupoliitika. Fiskaal- ja monetaarpoliitika. Majanduse tsüklilisus, valitsuse roll riigi stabiilse arengu tagamisel. Põhimõisted: välismõjud, ühishüvised, riigieelarve; proportsionaalne, progressiivne ja regressiivne maksusüsteem, otsesed ja kaudsed maksud; fiskaal- ja monetaarpoliitika, majandustsüklid. Rahvusvaheline majandus (5 tundi) Õppesisu Riikide võrdlemine ja rühmitamine erinevate majandusnäitajate alusel: sisemajanduse kogutoodang, inimarengu indeks, tarbijahinnaindeks. Rahvusvaheline majandus, riikide suhteline ja absoluutne eelis, spetsialiseerumine. Kaupade eksport, import, kaubanduspiirangud. Rahvusvahelised maksed -valuutad, valuutaturg ja vahetuskursid, maksebilanss ja jooksevkonto. Rahvusvahelised majandusorganisatsioonid, Euroopa Liit ja vabakaubandus. Globaliseerumine maailmamajanduses, riikide erinev arengutase ja tööränne, ressursside ammendumine ja keskkonnaprobleemid. Jätkusuutlik majandus ja õiglane kaubandus. Põhimõisted: sisemajanduse kogutoodang (SKT), inimarengu indeks (IAI), tarbijahinnaindeks (THI); suhteline ja absoluutne eelis, spetsialiseerumine; vabakaubandus ja kaubanduspiirangud- tollimaks, kvoodid, standardid, dumping; maksebilanss ja jooksevkonto; globaliseerumine, jätkusuutlik majandus, õiglane kaubandus; 2.2. Kursus „Ettevõtlusõpetus“ 2.2.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursuse läbinud õpilane: 1) mõistab, analüüsib ja hindab erisuguseid võimalusi ettevõtluseks; 2) on ettevõtlik ja tunneb ettevõtluse põhimõisteid; 3) teab, mida teha oma ettevõtte asutamiseks ja juhtimiseks; 4)suhtub positiivselt ettevõtlusesse ning oskab hinnata endas ettevõtjale vajalikke omadusi ja neid arendada; 5) saab aru turgude toimimisest ja kavandab turundusstrateegia; 6) koostab lihtsa ärimudeli, hindab vajalikke ressursse ja kavandab nende kasutamist; 5 7) mõistab ja selgitab majandusringlust ja maksusüsteemi, teeb eesmärgipäraseid valikuid finantsteenuste kasutamisel. Ettevõtluskeskkond (5 tundi) Õppesisu Ettevõtlikkus ja ettevõtlus; ettevõte, ettevõtja roll ja vastutus; ettevõtluskeskkond, ettevõtluse võimalused ja riskid; äriidee ja selle kavandamine, rühmatöö tähtsus (ülesanded, vastutus, tööjaotus, aja planeerimine); ettevõtluse rolli ja olulisuse mõtestamine ühiskonna toimimisel. Põhimõisted Ettevõtlikkus, ettevõtlus, äriidee, tööandja, ettevõtluskeskkond, SWOT analüüs Ettevõtte alustamine ( 9 tundi) Õppesisu Ettevõtlusvormid, ärimudeli või äriplaani koostamine ja analüüsimine, ettevõtte asutamise tingimused ettevõtte põhikirja jt asutamiseks vajalike dokumentide koostamine, ettevõtte tegevuse planeerimine, ressursid (tööjõud, tooraine, kapital), kasum, ettevõtte tasuvus ja selle hindamine enda ärimudelis. Põhimõisted Ettevõtluse põhivormid FIE, osaühing, aktsiaselts täis- ja usaldusühing, tulundusühistu, frantsiis, iduettevõte; MTÜ ja sihtasutus ettevõtluses; sotsiaalne ja vastutustundlik ettevõtlus, ringmajandus; algkapital, ressursid, investeerimine, ärimudel ja äriplaan, strateegiline juhtimine, missioon, visioon; väärtuspakkumine, ettevõtte tasuvus. Turg ja turundus (10 tundi) Õppesisu Nõudlus, pakkumine ja turu tasakaal, konkurents, turunduse eesmärgid ja -tegevused. Toote ja teenuse, tarbija ja turu analüüs, sihtrühma määratlemine ja turundustegevuste valimine. Konkurentsi analüüs ja turueeliste selgitamine. Turundusmeetmed ja reklaam. Ärieetika. Põhimõisted Turundus, müügistrateegia, reklaam, turu segmenteerimine, sihtrühm, digiturundus; nõudlus, pakkumine ja turu tasakaal, konkurents, bränd ja kaubamärk. Finantsid (7 tundi) Õppesisu Ärimudeli või Õpilasfirma tulude ja kulude arvestus, ressursside säästlik kasutus, püsi- ja muutuvkulud, omahind ja müügihind, töö tootlikkuse ja kvaliteedi tähtsus hinna kujunemisel; majandusarvestuse põhimõtted ja reguleerivad õigusaktid, eelarve, bilansi ja kasumiaruande koostamine. Põhimõisted Finantseerimine ja investeerimine, eelarve, püsi- ja muutuvkulud, omahind, tootlikkus, bilanss, aktiva, passiva, käive, maksud ja maksed. 6  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 12 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Riigikaitse” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Riigikaitseõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) on Eestile lojaalne kodanik, kellel on positiivne hoiak ja valmidus vajaduse korral Eestit kaitsta ning kes tegutseb lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest; 2) järgib demokraatlikke väärtusi, üldkehtivaid moraalinorme ja eetika põhimõtteid ning aktsepteerib inimeste ja nende väärtushinnangute erinevusi; 3) teab riigikaitse korraldust ja riigikaitse seotust erinevate ühiskonnaelu valdkondadega; 4) väärtustab riigikaitset, Kaitseväge ja vabatahtlikku tegevust Kaitseliidus; 5) on omandanud esmased oskused hädaolukordades käituda abivalmi ja vastutustundliku kodanikuna; 6) hindab digivahendite abil, sh meediast ja sotsiaalmeediast saadud info asjakohasust ja usaldusväärsust ning toimib sellest lähtuvalt vastutustundliku kodanikuna, toetades ühiskonna demokraatlikku arengut; 7) kasutab asjakohast digitehnoloogiat ja on teadlik digikeskkonna ohtudest ning järgib digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus. 1.2. Õppeaine kirjeldus Riigikaitse on valikõppeaine, mille maht on kaks kursust, s.o 70 tundi. Üks kursus (35 tundi) moodustab teoreetilise osa ning teine kursus (35 tundi) on praktiline kursus (võimaluse korral Kaitseliidu või Kaitseväe struktuuriüksuses või välilaagris). Praktilise kursuse, sh välilaagris osalemise eeldus on teoreetilise kursuse vastava osa läbimine. Kool korraldab riigikaitseõpetuse oma võimaluste järgi kas teoreetilise ja praktilise osa lõimitult või eraldi kursustena. Teoreetiline ja praktiline õpe on ainekavas õppeteemade all lõimitult. Õpetaja valikul käsitletakse teatud teemasid süvitsi ja teatud teemasid ülevaatlikult, et vältida õpilase ülekoormatust. 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Riigikaitseõpetuse kaudu toetatakse üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi vastavalt kooli eripärale ja kooli õppekavas sätestatule. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õpet kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab õpilasele piisavalt aega puhata ja huvialadega tegelda; 3) võimaldatakse õppida üksi ja koos teistega, et toetada õpilase kujunemist aktiivseks, abivalmiks ja vastutustundlikuks kodanikuks ning iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks; 4) kasutatakse nüüdisaegseid e-õppekeskkondi ja -vahendeid ning õppijakeskseid õppemeetodeid; 5) õppetegevus välilaagris viiakse läbi Kaitseväe ja Kaitseliidu ohutuseeskirjade ja väljaõpet reguleerivate eeskirjade alusel. 1.5. Hindamine Hindamise eesmärk on saada ülevaade kursuse õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust lähtudes kursuse eesmärkidest. Hinnatakse nii teadmisi ja nende rakendamist kui ka õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste (eeskätt sotsiaalne ja kodanikupädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, digipädevus) saavutatust. Laagris hinnatakse praktilisi sooritusi. Ohutushoiutesti positiivne sooritus on eelduseks praktilisel laskeharjutusel osalemiseks. Kui koolil puuduvad võimalused praktilise õppe läbiviimiseks, siis praktilise õppe õpitulemusi ei taotleta. Praktilise õppe õpitulemuste saavutamata jäämine ei mõjuta kursuse üldist arvestamist. Hindamise korraldus lähtub kooli õppekavas sätestatust. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Kool korraldab valdava osa õpet klassis ning võimaldab õppe sidumiseks igapäevaeluga õpet ja õppekäike väljaspool klassiruumi. Välilaager toimub maastikul, lasketiirus ja Kaitseliidu või Kaitseväe struktuuriüksuses. Välilaagris kasutatakse individuaal- ja allüksuse varustust ning õpitulemuste saavutamiseks vajalikke õppevahendeid. Kool viib relva- ja laskeõppe läbi vaid juhul, kui on võimalik tagada õppeks vajalikud tingimused, vahendid ja pädevad õppe läbiviijad. Sotsiaalne ja vaimne õppekeskkond põhineb lugupidamisel ja üksteise seisukohtade arvestamisel. Kõiki õpilasi koheldakse eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, austades nende eneseväärikust ja isikupära. Õpetajad ja välilaagri läbiviijad loovad klassiruumis ja välilaagris õpilastele võimaluse näidata initsiatiivi, osaleda otsustamises ning tegutseda nii üksi kui ka koos kaaslastega. Märgatakse ja ennetatakse õpilaste omavahelist kiusamist ja vägivalda. 2. Kursuste kavad 2.1. Kursus „Riigikaitse“ 2.1.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Eesti sõjaajalugu Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) seletab näidete kaudu, kuidas sõjapidamine on ajaloo jooksul muutunud ning selgitab sõdade eripalgelist mõju ühiskonnale ja inimeste saatusele (oma perekonna näitel); 2) nimetab Eesti ja Euroopa sõjaajaloo tähtsamaid sündmusi ning nende põhjusi maailma ajaloo kontekstis; analüüsib sõja tagajärgi ja mõju ning seoseid ühiskondlike protsessidega; 3) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid sõda, sõjaajalugu, sõjandus, sõjateadus, strateegia, taktika, heidutus, üldine sõjaväekohustus, palgasõjavägi, massiarmee; 4) teab, kes olid Michael Andreas Barclay de Tolly, Johan Laidoner, Aleksander Tõnisson, Julius Kuperjanov ja Johan Pitka ning iseloomustab nende tegevust. Õppesisu Sõjapidamise muutus ajaloo jooksul. Sõja mõiste. Sõjapidamise muutumine vana- ja keskajal. Palgaväe teke. Üleminek üldisele sõjaväekohustusele. Alalised armeed. Massiarmeed. Ohvitserkonna kujunemine. Tehnika mõju sõjandusele. Sõda ja majandus. Sõjavastane liikumine. Sõjapidamise ulatus (maailmasõjad) ja sotsiaalne mõju 20. sajandi esimesel poolel. Rahvasteliit. Eesti sõjaajalugu üldise sõjaajaloo kontekstis. Ristisõdade ajastu ja muistne vabadusvõitlus. Eestlaste sõjaline organisatsioon muinasajal. Malev. Suurriikide võitlused Vana-Liivimaa pärast. Saja-aastase sõja sündmused Eestis (1558–1661). Põhjasõda ja selle tagajärjed Eestile. Vene impeeriumi sõjad ja Eesti. Sõjalised koormised. Sõjaväeteenistus Eesti alal. Sõjalised kaitserajatised. Esimene maailmasõda ja Eesti iseseisvuse sünd. Rahvusväeosad. Vabadussõda 1918–1920. Kooliõpilaste roll Vabadussõjas. Tartu rahu. Eesti riigikaitse 1920–1940. Teine maailmasõda ja Eesti. Eestlased Saksa armees ja Punaarmees. Soomepoisid. Metsavendlus. 2 Okupatsiooniarmee kohalolek. Mõjud ühiskonnale, keskkonnale ja majandusele. Eestlased Nõukogude armees. Nõukogude armee lahkumine Eestist. Eesti riigikaitse taastamine. Valikud Eesti riigikaitse taasloomisel. Eesti riigikaitsepoliitika kujunemine ning riigikaitsestruktuuride peamised suunad ja olulisemad sündmused. Tänapäeva sõjalised kriisid, sõjad ja relvakonfliktid Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) toob näiteid 20. sajandi teise poole ja nüüdisaegsete sõjaliste kriiside ja konfliktide kohta, analüüsib nende tunnuseid, põhjusi ja arenguid; 2) kirjeldab rahvusvahelise julgeolekukeskkonna erinevaid arenguetappe ning võrdleb külma sõja aegset ja tänapäevast julgeolekukeskkonda; 3) iseloomustab peamisi julgeolekuga tegelevaid rahvusvahelisi organisatsioone (NATO, EL, ÜRO, OSCE); 4) nimetab massihävitusrelvade põhitüüpe, kirjeldab nende kasutamise eesmärke ja tagajärgi; 5) iseloomustab ja kasutab kontekstis mõisteid sõjaline kriis ja konfliktid, infosõda ja hübriidsõda, traditsiooniline ja asümmeetriline oht, küberturvalisus, psühholoogiline kaitse, massihävitusrelv, terrorism, heidutus. Õppesisu Rahvusvahelised kriisid ja konfliktid 20. sajandi teisel poolel valitud näidete toel. Julgeoleku riskid ja ohud, rahvusvaheline poliitika ja selles osalejad, riikidevahelised suhted. Kollektiivne kaitse ja julgeolek: ÜRO, NATO, Euroopa Liit. Rahvusvahelise sekkumise põhjused ja tagajärjed. Kriisid ja kriisikolded külma sõja ajal: Korea sõda, Kuuba kriis, Vietnami sõda. Rahvusvahelised rahuoperatsioonid. Tuumaajastu. Võidurelvastumine ja relvastuskontroll. Rahvusvaheline humanitaarõigus: eesmärk ja otstarve. Relvastuse areng. Nüüdisaegsed rahvusvahelised konfliktid (alates 1990. aastast). Asümmeetrilised ohud. Infosõda, infooperatsioonid, informatsiooniline mõjutustegevus. Hübriidrünnakud ja -sõda. Küberkonfliktid ja küberturvalisus. Psühholoogiline kaitse. Relvastuse areng. Massihävitusrelvad (tuumarelv, bioloogiline relv, keemiarelv). Liigid ja toime ning kahjustavad mõjud. Relvade kasutamine ajaloos. Massihävitusrelva leviku piiramine. Kaitsevahendid erinevatele massihävitusrelva tüüpidele. Kaitsevahendite areng. Individuaalsed ja kollektiivsed kaitsevahendid. Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning riigikaitse juhtimine Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) kirjeldab Eesti riigikaitse laia käsituse põhimõtteid, eesmärke ning üldist korraldust; 2) kirjeldab Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhijooni rahvusvaheliste suhete ning Euroopa ja maailma julgeoleku kontekstis; 3) nimetab Eesti peamised julgeolekuohud; 4) kirjeldab Eesti riigikaitse juhtimist ja nimetab erinevate osapoolte ülesanded; 5) nimetab Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesandeid ja kirjeldab ülesehitust ning võrdleb nende erinevusi; 6) kirjeldab Kaitseväe ja Kaitseliidu traditsioone ning sümboolikat; tunneb ära kaitseväelase vormiriietuse, auastmetunnused ja eraldusmärgid; 7) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid riigikaitse lai käsitus, kaitsevõime, heidutus, asümmeetrilised ohud. Õppesisu Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika. Ohud Eesti julgeolekule. Eesti julgeolekupoliitika põhimõtted ja eesmärgid. Iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse, sh liitlassuhted. Eesti osalemine NATOs. 3 Riigikaitse lai käsitus. Erinevate institutsioonide roll riigikaitses. Ühiskonna kaasatus riigikaitsesse ja erinevate elualade seotus riigikaitsega. Kodaniku osalemine riigikaitses. Eesti riigikaitse juhtimine. Erinevate institutsioonide ülesanded riigikaitse juhtimises. Kaitsevägi. Struktuur ja ülesanded. Kaitseväe juhtimine. Struktuuriüksused, nende põhiülesanded ja sümboolika. Kaitseliit. Struktuur ja ülesanded. Kaitseliidu sõjaväeline ja kollegiaalne juhtimine. Kaitseliidu struktuuriüksused. Kaitseliidu traditsioonid ja sümboolika. Kaitseliidu liikme roll riigikaitses osalemisel. Võimalused osaleda Kaitseliidu tegevuses. Kaitseväeteenistus Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) väärtustab aja- ja reservteenistuse läbimist, et olla vajadusel valmis osalema riigikaitses; 2) teab oma ülesandeid ja rolli riigikaitses osalemisel; 3) väärtustab vabatahtlikult ajateenistuse läbimist; 4) kirjeldab ja võrdleb ajateenistuse, asendusteenistuse, reservteenistuse ja tegevteenistuse eesmärke ja korraldust; 5) kirjeldab tegevväelase elukutset ja elukutse omandamise võimalusi; 6) seletab ja kasutab kontekstis mõisteid kaitseväekohustus, kaitseväeteenistus, ajateenistus, tegevteenistus, reservteenistus, kaitseväekohustuslane, kutsealune, ajateenija, tegevväelane, reservis olev isik, õppekogunemine. Õppesisu Kaitseväeteenistus. Teenistuse liigid. Kaitseväeteenistuskohustus. Kaitseväekohustuslase, sh kutsealuse õigused ja kohustused. Ajateenistus. Ajateenistusse kutsumine ja kutsumisest vabastamine. Ajapikenduse andmise alused. Ajateenistuse kestus. Ajateenija õigused ja kohustused ning sotsiaalsed garantiid. Ajateenistuse korraldus ja väljaõpe. Asendusteenistus. Usulistel või kõlbelistel põhjustel ajateenistuse asendamine asendusteenistusega. Teenistuskohad. Asendusteenistuse kestus. Reservteenistus. Reservis oleva isiku õigused ja kohustused. Õppekogunemised. Tegevteenistus ja tegevväelase elukutse. Väljaõpe, haridus, teenistuskäik ja karjäärivõimalused. Riviõpe Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) kirjeldab rivikorra kujunemise ajalugu ja kasutamise vajadust näidete toel; 2) selgitab rivikorra tähtsust tänapäeval meeskonnatunnetuse ja ühtekuuluvuse ning distsipliini alusena; 3) kasutab esmaseid rivivõtteid paigal ja liikumisel ning demonstreerib distsiplineeritust, püsivust, tähelepanuvõimet, reaktsiooni, täpsust, rühti ja kehalist koordinatsiooni. Õppesisu Rivikord. Ajalooline ülevaade rivikorra kujunemisest. Üksuste riviline juhtimine ja liikumine lahinguväljal ajalooliste näidete toel. Praktiline riviõpe. Kohustused enne rivistumist ning rivis. Liikumine ja tegevused rivis. Rivikord väljaõppe korraldamisel. Rivi juhtimine. Käsklused ja käemärgid. Tervitamine. Relvaõpe ja ohutushoid Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) teab relva kasutamise põhimõtteid ja head tava ning relva kasutaja vastutust; 2) teab relva ja laskemoona ohutu käsitsemise põhimõtteid; 3) kirjeldab relva ja padruni tööpõhimõtteid; 4 4) kirjeldab kuuli lendu ja seda mõjutavaid tegureid; 5) nimetab Kaitseväes ja Kaitseliidus kasutatavaid relvi ja relvasüsteeme. Õppesisu Relv. Relva kasutamisega seotud tavad, põhimõtted ja väärtushinnangud. Kaitseväes ja Kaitseliidus kasutatavad relvad. Ballistika. Padruni tööpõhimõte. Ülevaade ballistikast. Kuuli lennujoone kuju, tabatav ja tabamatu ala. Kuuli lendu ja hajumist mõjutavad tegurid. Ohutusnõuded. Ohutusnõuded relva ja laskemoona käsitsemisel. Topograafia ja orienteerumine Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) määrab paberkaardil kasutatavat mõõtkava ja teisendab seda maastikul sammupaaridesse; 2) nimetab topograafilise kaardi leppemärke ja iseloomustab kaardil kajastatud objekte; määrab objektide vahelisi ruumilisi seoseid; 3) määrab kaardil malliga direktsiooninurga ja looduses maastikul kompassi järgi asimuudi; 4) selgitab direktsiooninurga ja asimuudi erinevusi ning põhjuseid; 5) orienteerub kaardi ja kompassi järgi. Õppesisu Topograafia sissejuhatus. Kaardi mõõtkava. Kaardi leppemärgid. Leppemärkide jaotus. Kaardi reljeef. Reljeefi erinevad vormid ning nende iseloomustus. Kompass, magnetiline asimuut ja direktsiooninurk. Kaartidel kasutatavad põhjasuunad. Magnetiline deklinatsioon. Direktsiooninurk. Magnetiline asimuut. Suunaparand. Kompass ja selle kasutamine. Kompassi kasutamise piirangud. Magnetilise anomaalia alad. Kaardi orienteerimine, maastikul orienteerumine, käsi-GPSi kasutamine. Kaardi orienteerimine kompassi, joonobjekti, punktorientiiri, taevakehade järgi. Asimuudi määramine maastikul ja selle järgi liikumine. Üldised juhised ning piirangud käsi-GPSi kasutamiseks maastikul. Esmaabi välitingimustes Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) hindab olukorda õnnetuse korral, teab abi kutsudes ja andes õiget tegutsemisjärjekorda ning kasutab erinevaid kannatanu transportimise võtteid; 2) analüüsib ohtusid, mis võivad õnnetuskohal esineda ning teab, kuidas kaitsta ennast ja abivajajat võimalike ohtude eest; 3) teab elupäästva ja jätkuva esmaabi võtteid ja kasutab neid; 4) teab käepäraseid ja meditsiinilisi abivahendeid ja kasutab neid; 5) annab esmaabi erakorralise haiguse, õnnetuse või mürgistuse korral ning traumakannatanule. Õppesisu Tegutsemine õnnetuse korral. Ohu hindamine ja ohutuse tagamine, päästmine otsesest ohust, sh Rauteki haaret kasutades. Kannatanu seisundi hindamine. Tegevuste järjekord kannatanu esmasel ülevaatusel. Sündmuskoha tähistamine. Elupäästev esmaabi. 112-abikutse. Jätkuv esmaabi. Elupäästev esmaabi. Elustamise ABC. Elupäästev esmaabi traumakannatanule. Suure välise verejooksu sulgemine abivahenditega ja abivahenditeta. Hingamisteede vabastamine ja vabana hoidmine. Teadvuse tasemed, teadvusetuse põhjused. Teadvuseta kannatanu abistamine. Šoki mõiste, liigid ja esmaabi. Kliiniline ja bioloogiline surm. Esmaabi vigastuste ja haigestumiste korral. Jäsemetraumade fikseerimine. Sobivad asendid erinevate vigastuste ja haigestumiste korral. Termolina kasutamine. Heimlichi võte. Allergia. Termilised traumad: põletused, päikesepiste, kuumarabandus, kuumakurnatus, külmumine, alajahtumine (hüpotermia). Uppumine. Mürgistused. Alkoholimürgistus. Narkootikumide üledoos. Maohammustus. Putukate pisted. Võõrkeha hingamisteedes. 5 Siseturvalisus ja elanikkonnakaitse Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) kirjeldab Eestis toimuda võivaid hädaolukordi; 2) loetleb siseturvalisuse tagamisega tegelevaid ametkondi ja nende ülesandeid; 3) teab, kuidas riik erinevate hädaolukordade puhul tegutseb ning kirjeldab elanikkonnakaitse korraldust riigis ja oma kodukohas; 3) kirjeldab enda ja oma pere ettevalmistusi erinevateks hädaolukordadeks ja elutähtsate teenuste katkestusteks (elekter, side, küte jmt); 4) kirjeldab enda käitumist ja teiste abistamist erinevate hädaolukordade puhul; 5) kasutab digivahendeid, et leida teavet ohtudest nii kodukandis kui ka välisriiki reisides. Õppesisu Erinevad hädaolukorrad Eestis. Ohtude hindamine ja nende ennetamine. Erinevate hädaolukordade riskid: loodusõnnetus, tehnoloogiline õnnetus, kiirgusõnnetus, äkkrünnak, massirahutus, epideemia, transpordiõnnetus jmt. Hädaolukordades tegutsemine. Siseturvalisuse eest vastutavate ametkondade ülesanded hädaolukorras. Kohaliku omavalitsuse roll siseturvalisuse tagamisel. Kodanikuühenduste (vabatahtlikud päästjad, abipolitseinikud, naabrivalve jt) roll siseturvalisuse tagamisel. Esmane iseseisev hakkamasaamine ja abivajajate abistamine. Ulatuslik evakuatsioon. Elutähtsad teenused. Elutähtsate teenuste ülevaade ja nende katkestuste mõju inimestele ja ühiskonnale. Elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamine. Igaühe võimalused valmistuda elutähtsate teenuste katkestusteks. Elanikkonnakaitse. Hädaolukordadeks valmisolek ja elanikkonnakaitse põhimõtted. Inimeste kohustused ning põhiõiguste ja vabaduste piiramine erinevate hädaolukordade ajal. Eriolukord, erakorraline seisukord, sõjaolukord. Hättasattumine välisriigis. Välisriiki reisimise ettevalmistamine digivahendite abil. Tegutsemine välisriigis hädaolukorda sattudes hankides digivahendite abil infot ja hinnates selle asjakohasust ja usaldusväärsust. Riskikommunikatsioon. Teabeallikad, kust leida teavet piirkonna ohtude kohta. Ohuteabe ja hoiatuste edastamise vahendid. Allikad, kust leida hädaolukordades teavet käitumisjuhistest ja olukorra lahendamisest. 2.2 Kursus „Praktiline õpe“ 2.2.1 Kursuse õpitulemused ja õppesisu Kursusel (35 tundi) arendatakse ja harjutatakse isiku ja meeskonna välitingimustes erinevates situatsioonides hakkamasaamist. Esmalt harjutatakse majutuse, sh hügieenialade rajamist ja toitlustuse korraldamist välitingimustes ning üksikisiku ja meeskonna varustuse kasutamist. Harjutatakse orienteerumist kompassi ja kaardiga valgel ja pimedal ajal erineval maastikul. Praktiline esmaabi hõlmab tegevuste harjutamist õnnetuspaigal ning elupäästvat ja jätkuvat esmaabi. Välilaagri rajamine ja eluolu välitingimustes, sh toitlustamine, keskkonnakaitse Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) rajab välitingimustes majutus-, söögi- ja hügieenialad; 2) täidab välitingimustes toitlustamise ja hügieeni reegleid; 3) valmistab ette välitingimustes sooja toidu ja kasutab 24 h kuivtoidupakki; 4) lõpetab välilaagri vältides reostust ja metsatulekahju. Õppesisu Harjutatakse majutuse ja toitlustuse korraldamist välitingimustes koos telkide, söögi- ja hügieenialade püstitamise ning sooja toidu valmistamisega. 6 Üksikisiku ja meeskonna varustus Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane kasutab välitingimustes hakkamasaamiseks vajalikku üksikisiku ja meeskonna varustust otstarbekohaselt ja õigesti. Õppesisu Õpitakse tundma individuaal- ja rühma varustuse otstarvet ning seda õigesti kasutama. Topograafia ja liikumine maastikul Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane orienteerub kaardi ja kompassi järgi vähe- ja keskmiselt liigendatud maastikul päevaajal ja öösel üksi ja koos teistega kasutades erinevaid liikumisviise; tunneb öist orienteerumist piiravaid tegureid. Õppesisu Harjutatakse kaardi ja kompassi kasutamist vähe- ja keskmiselt liigendatud maastikul, oma asukoha määramist, kauguste määramist ning objektidele osutamist erineval maastikul ja erinevas valguses. Esmaabi välitingimustes Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) kasutab üldiseid esmaabivõtteid erakorralise haigestumise, mürgistuse või õnnetusjuhtumi korral; 2) kasutab erinevaid kannatanu transportimise võtteid; 3) kasutab käepäraseid ja meditsiinilisi abivahendeid. Õppesisu Harjutatakse üldiseid esmaabivõtteid, erinevaid kannatanu transportimise võtteid ja käepäraste abivahendite valmistamist ja kasutamist. Relvaõpe lasketiirus Relva- ja laskeõpe viiakse läbi vaid juhul, kui koolil on võimalik korraldada õppekäik lasketiiru. Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) järgib relva ja laskemoonaga ümberkäimise ohutuseeskirju ja -nõudeid; 2) käitub lasketiirus turvaliselt laskmiskäskluste järgi; 3) võtab iseseisvalt laskeasendeid ja kasutab õiget päästmistehnikat; 4) sooritab ohutult tiirulaskmise praktilisi harjutusi juhendaja kontrolli all. Õppesisu Harjutatakse tsiviilkäibes lubatud sõjaväerelva ja laskemoona ohutut käsitsemist ning erinevaid laskeasendeid juhendaja kontrolli all. 7  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 13 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Usundiõpetus” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikõppeainega „Usundiõpetus“ taotletakse, et õpilane: 1) oskab suhelda lugupidavalt erinevate maailmavaadete esindajatega ning arutleda maailmavaateliste küsimuste üle; tunneb enda ja teiste käitumises ära eelarvamusliku suhtumise ning oskab sellele vastu seista nii enda kui ka kaaslaste õiguste rikkumisel; 2) toob näiteid usuvabaduse põhimõtete toimimise, piiride ja nende rikkumise kohta ühiskonnas ning religiooni ja poliitika seoste kohta; 3) iseloomustab ajaloolisi tegureid usundite levikul Eestis; tunneb Eestis levinud usulisi liikumisi, nimetab nende õpetuse seisukohti ja igapäevast avaldumist; 4) kirjeldab õpitud usundite põhilisi ideid, allikaid ja usupraktikaid; kasutab eripalgelisi ja tasakaalustatud põhjendusi mõnede usundite ja maailmavaadete sarnasuste ja erinevuste kohta; 5) arutleb erinevate maailmavaadete mõju üle inimese ja ühiskonna tasandil nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes; argumenteerib eksistentsiaalsete ja moraalsete küsimuste üle tuues välja eri usundite ja maailmavaadete seisukohti, seejuures sobivalt kasutades eetikaga seotud mõisteid ja mudeleid; 6) tunneb religiooni uurimise lihtsamaid teaduslikke meetodeid; oskab otsida teavet usundite ja muude maailmavaadete kohta ning kasutada eri liiki allikaid eesmärgipüstitust silmas pidades ning hinnata ning põhjendada oma teabeallikate usaldusväärsust ja asjakohasust; 7) on teadlik oma peamistest väärtushoiakutest ning analüüsib väärtuste rolli enda ja teiste inimeste toimimises; sõnastab oma maailmavaate põhijooni analüüsides neid käsitletud usundite valguses. 1.2. Õppeaine kirjeldus Usundiõpetus on usu- ja mõttevabaduse põhimõtetest lähtuv õppeaine, kus õpilane õpib: 1) tundma erinevaid usundeid ja maailmavaatelisi liikumisi; 2) märkama religiooni väljendumist kultuuris ning inimese ja ühiskonna elus; 3) arutlema eksistentsiaalsete küsimuste ja väärtuste üle. Usundiõpetus lähtub ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sõnastatud usu- ja mõttevabaduse tunnistamise põhimõttest. Religioonialane haritus on usuvabaduse tagamise eeltingimusi ühiskonnas. Usundiõpetuses õpivad õpilased neid oskusi, mis on vajalikud elamiseks pluralistlikus ühiskonnas ning maailmas, kus tuleb kokku puutuda erinevate usundite ja maailmavaadete esindajatega. Seetõttu pannakse usundiõpetuses rõhku selliste oskuste ja hoiakute kujunemisele, millel põhineb üksteisemõistmine, respekt, avatus ning valmisolek dialoogiks ja koostööks. Religioonialane haritus aitab mõista maailma kultuuripärandit, sest religioon on olnud ja on kõigis ühiskondades inimeste elu ning kultuuri üks kujundajaid; inspiratsiooniallikas kirjandusele, kunstile ja muusikale. Usundite ja maailmavaadete tundmaõppimine on tasakaalustatud ja lähtub teaduslikust käsitlusest. Usundiõpetuse tundides õpitakse tundma religiooni mitmekesist pärandit ning tänapäeva nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes. Läbi aegade on inimesed püüdnud religioossete ja sekulaarsete maailmavaadete abil mõtestada inimeseks olemise ja elu mõttega seotud küsimusi, olles avatud loovuse, tõe, headuse ja ilu ideedele, kuid usundid ja maailmavaated on tekitanud ka vastasseise ja pingeid. Seetõttu aitab usundite ja maailmavaadete tundmine tõlgendamiste, samastumiste, võrdluste ja vastanduste kaudu õppijatel mõelda elu suurte küsimuste üle. Õpilased omandavad teadlikult ja kriitiliselt teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis toetavad nende kõlbelist arengut, vastutustundlikku eetilist elamisoskust ning maailmavaate kujunemist. Kui õpilased pole põhikoolis usundiõpetust õppinud, alustatakse gümnaasiumis usundiõpetuse õppimist põhikooli kursusest „Üks maailm, erinevad religioonid“ või integreeritakse selle teemasid gümnaasiumi kursustesse „Eesti usuline maastik” ja „Inimene ja religioon”. Kursuse „Inimene ja religioon“ läbimine eeldab vähemalt ühe usundeid käsitleva kursuse eelnevat läbimist. 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Usundiõpetuse kaudu toetatakse õppekava alusväärtuseid, üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi vastavalt kooli eripärale ja kooli õppekavas sätestatule. Usundiõpetus pakub mitmeid võimalusi ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inimeseõpetuse, kirjanduse, kunsti ja loodusainetega. Usundiõpetuse õppematerjali seostatakse õpilaste varasemate teadmiste ja kogemustega; tähtis on tutvuda kodukoha ja sealsete religiooniga seotud kultuuriväärtustega ning luua seoseid õpilaste küsimuste ja probleemidega. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 3) võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks; 4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õppematerjale ja -vahendeid; 6) laiendatakse õpikeskkonda: erinevate usundite pühapaigad, muuseumid, näitused, arvutiklass; 7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, vestlus, diskussioon, väitlused, probleemide püstitamine, küsimuste ja oma seisukohtade sõnastamine ning põhjendamine, probleemülesannete lahendamine, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine; loovmeetodid: draama, kunstiline eneseväljendus, muusikal; õppekäigud, kohtumised oluliste (soovitatavalt kohalike) isikutega, sümboolika tundmaõppimine, tutvumine ümbruskonnas tegutsevate konfessioonide õpetuslike põhijoonte, tegevusvaldkondade ja institutsioonidega, mis selle rüpes tegutsevad (nt kloostrid, laste- ja noortetöö, hoolekanne, muinsuskaitse jmt); religioossete tekstide analüüs, religiooni uurimisel kasutatavate teaduslike meetodite rakendamine. Referaatide koostamine ja ettekandmine aitab kujundada esmaseid uurimistöö kogemusi ja esinemisoskust. Kirjaliku eneseväljenduse oskust aitab arendada lühiarutluse kirjutamine; 8) on kesksel kohal kriitilise mõtlemise arendamine ning analüüsi- ja argumenteerimisoskus maailmavaatelistes küsimustes. Samal ajal tuleb õpilastel harjuda mõttega, et sageli ei ole arutluse tulemuseks mitte probleemi lahendus, vaid selle sügavam mõistmine. Tähtis on omandada põhimõisted, liigitada usundeid, saada üldine ülevaade erinevate ajastute usulise eluolu iseloomulikest joontest ning tundma õppida usulist mitmekesisust nii Eestis kui mujal maailmas. 2 1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest ja kooli õppekavas sätestatust. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, üldpädevuste saavutatust suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Hoiakuid ega väärtusi ei hinnata, nende kohta antakse õpilasele tagasisidet. Väärtusi ja hoiakuid võimaldavad analüüsida juhtumianalüüsid, debatid ja arutelud. Hinnata saab seisukohtade asjakohast argumenteerimist, arutluskäigu loogilisust ja veenvust. Õpilane on hindamises aktiivne osaline, tema selgitustel, põhjendustel ning eneseanalüüsil on oluline roll. Hindamine väärtustab lahenduste erinevusi ja õpilaste isikupära. Hindamine on vahend õpilase arengu toetamiseks. Hindamismeetodeid valides arvestatakse õpilaste vanust, nende individuaalseid võimeid ning valmisolekut ühe või teise tegevusega toime tulla. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpitulemuste kontrollimise vormid on mitmekesised ning vastavuses õpitulemustega. Õpilane teab, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Sotsiaalne ja vaimne õppekeskkond põhineb lugupidamisel ja üksteise seisukohtade arvestamisel. Kõiki õpilasi koheldakse eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, austades nende eneseväärikust ja isikupära. Erinevaid maailmamõistmise viise käsitledes julgustatakse empaatilist suhtumist ning vastastikust lugupidamist. Usundiõpetust korraldades ja õpetades peab austama õpilaste tõekspidamisi ning nendega arvestama. Õpetajad loovad klassiruumis ja õppekäikudel õpilastele võimaluse näidata initsiatiivi, osaleda otsustamises ning tegutseda nii üksi kui ka koos kaaslastega. Soovitatav on kaasata õpilasi usundiõpetuse ainesisu valikutesse. Märgatakse ja ennetatakse õpilaste omavahelist kiusamist ja vägivalda. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus saab rühmatööks ja ümarlauavestluseks mööblit ümber paigutada. Kool korraldab arvutit ning internetiühendust vajavate tööde tegemise klassis, kus on vähemalt üks arvuti kahe õpilase kohta. Kool võimaldab ainekava eesmärke toetavaid esitlusvahendeid ning õppe sidumiseks igapäevaeluga korraldada õppekäike vähemalt kaks korda kursuse jooksul. 2. Kursuste kavad 2.1. Kursus „Eesti usuline maastik“ 2.1.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Kursusel õppinu: 1) iseloomustab Eesti usulisi olusid käsitletud ajastuil; 2) teab Eesti usuelu reguleerivate peamiste õigusaktide põhisisu; 3) tunneb usundite klassifitseerimise viise ning analüüsib klassifitseerimisega kaasnevaid väärtushinnanguid; 4) nimetab Eestis levinud suuremaid usundeid ning eristab suuremaid konfessioone ja usulisi rühmitusi: a) tunneb Eestis levinud usundite ja kirikute sümboolikat; b) nimetab nende õpetuslikki põhiseisukohti ning võrdleb õpitud usundite ja kristlike konfessioonide üldisi erinevusi ning sarnasusi; c) võrdleb erinevate usundite avaldumisvorme; 5) oskab näha religiooni rolli ühiskonnaelus ja inimsuhetes: a) mõistab religiooni mõju ühiskonnale; b) oskab oma tegevuses arvestada inimeste usuliste tõekspidamistega; c) suhtub erinevatesse usulistesse tõekspidamistesse lugupidavalt ja sallivalt, kuid vajaduse korral ka kriitiliselt; reflekteerib oma hoiakute ja suhtumiste üle enda omast erinevasse (usulisse või sekulaarsesse) maailmavaatesse; 3 6) sõnastab oma maailmavaate põhijooni ning võrdleb enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud usundite ja konfessioonide omadega. Usuliste olude kujunemine Eestis Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane 1) nimetab suuremaid konfessioone ning usundeid Eestis ning võrdleb erinevate statistiliste tulemuste saamise põhjusi; 2) iseloomustab käsitletud ajastute Eesti usulisi olusid, nimetades põhijooni ja erinevusi; 3) selgitab näidete varal religiooni ja kultuuri vastastikust mõju. Õppesisu Muinasaeg, ristiusustamine, reformatsioon, pietism ja ratsionalism, venestamine, Eesti Vabariigi aeg, nõukogude okupatsioon, religioossus tänapäeva Eestis, sekulariseerumine. Eesti usuline kaart. Usundid, konfessioonid, usulised liikumised ja sekulaarsed maailmavaated Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) eristab Eestis levinud suuremaid konfessioone ja usulisi rühmitusi: a) tunneb Eestis levinud usundite ja kirikute sümboolikat; b) nimetab nende õpetuslikki põhiseisukohti, võrdleb õpitud usundite ja kristlike konfessioonide üldisi erinevusi ning sarnasusi; c) võrdleb erinevate usundite avaldumisvorme igapäevaelus (sealhulgas noorte elus); 2) kirjeldab individuaalse religioossuse ja uusvaimsuse avaldumisvorme; 3) tunneb mittereligioossete maailmavaadete aluseid; 4) analüüsib lihtsamaid religioosseid tekste; 5) oskab näha religiooni rolli ühiskonnaelus ja inimsuhetes: a) analüüsib religiooni mõju ühiskonnale ja ühiskonna mõju religioonile; b) oskab oma tegevuses arvestada inimeste usulisi tõekspidamisi; c) suhtub erinevatesse usulistesse tõekspidamistesse lugupidavalt ja sallivalt, kuid vajaduse korral ka kriitiliselt, reflekteerib oma hoiakute ja suhtumiste üle endast erinevasse (usulisse või sekulaarsesse) maailmavaatesse; 6) sõnastab oma maailmavaate põhijooni ning võrdleb enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud usundite ja konfessioonide omadega. Õppesisu 1) Eestis ajalooliselt pikemalt tegutsenud kristlikud konfessioonid: roomakatoliku kirik, õigeusu kirik, vanausulised; luteri kirik, sh vennastekogudused; 2) valik teisi Eestis esindatud kristlikke konfessioone (valikul arvestada paikkondliku eripäraga); 3) muinas- ja rahvausund, taara- ja maausulised; 4) valik Eestis esindatud teisi usundeid; 5) individuaalne religioossus, uusvaimsus ja eneseabipraktikate usulised juured; 6) sekulaarsed maailmavaated Eestis. Ainekursuse kokkuvõte Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) teab Eesti usuelu reguleerivaid peamisi õigusakte, analüüsib nende valgel usuvabaduse järgmist ja aktuaalseid religiooniga seotud küsimusi; 2) oskab leida ja hinnata allikaid religiooniga seotud informatsiooni kohta, koostab lühiuurimuse ühest olulisest Eesti usulisest mõtlejast või kultuuritegelasest. Õppesisu Eesti usuelu korraldus, usuvabadusega seotud küsimused tänases Eestis ühiskonnas. Olulisi usulisi mõtlejaid ja kultuuritegelasi Eestis (nt prohvet Maltsvet, Jakob Hurt, paljasjalgne Tõnisson, piiskop Platon, Uku Masing, Arthur Võõbus, Toomas Paul, Ain Kalmus 4 (Evald Mänd), Hugo Lepnurm, Fanny de Sievers; Linnart Mäll; Laine Villenthal, Anu Raud, Sven Grünberg, Jüri Arrak, Urmas Sisask, Arvo Pärt, jne). 2.2. Kursus „Inimene ja religioon“ 2.2.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Kursusel õppinu: 1) oskab näha religiooni rolli inimese ja ühiskonna elus: a) mõistab, et religioon on mitmetahuline nähtus*; analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju inimese ja ühiskonna elule nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes; oskab nimetada religiooni individuaalse ja sotsiaalse mõõtme olulisemaid aspekte; b) analüüsib näidete varal religioosse keele eripära, võrdleb religioosse ja teadusliku mõtlemise erinevusi ning sarnasusi; tunneb ära varjatud religioossust; c) analüüsib erinevate teabeallikate mõju inimeste arusaamade kujundamisele religioonist; d) arutleb teaduse ja religiooni mõju üle eetiliste valikute tegemisel; 2) analüüsib jõukohaseid religioosseid tekste; 3) mõistab, et religioossusel on erinev tähendus, religioossus väljendub erineval viisil erinevate inimeste jaoks ja erinevatel eluetappidel ning on seotud ajalooliste teguritega; 4) analüüsib religioossete konfliktide põhjusi; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise; pakub võimalusi erinevate religioossete vaadetega inimeste dialoogiks ja koostööks; 5) oskab näha religiooni, väärtuste ning moraalsete tõekspidamiste seoseid üksikisiku ja ühiskonna elus; suudab argumenteerides kaasa rääkida tänapäeva eetilistes küsimustes; 6) arutleb religioossete ja maailmavaateliste probleemide üle; 7) arutleb enda maailmavaate mõju üle käsitletud eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid otsides ning oma eetilisi otsuseid tehes, võrdleb seda suuremate religioonide põhikäsitlustega; 8) tunneb lihtsamaid religiooni teadusliku uurimise viise ja meetodeid ning oskab mõnda neist rakendada. Religiooni põhimõisted Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) nimetab religiooni dimensioone ja võrdleb usuteaduse distsipliinide arusaamu religioonist; 2) nimetab suuremaid usundeid maailmas ning võrdleb erinevate statistiliste tulemuste saamise põhjusi; 3) tunneb usundite klassifitseerimise viise ning analüüsib klassifitseerimisega kaasnevaid väärtushinnanguid; oskab kavandada lihtsamat küsitlust, kasutades mõnda religioonisotsioloogias kasutatavat mõõdikut. Õppesisu Religiooni mõiste. Religiooni uurimise võimalusi. Maailma usuline kaart. Religioon ja mõistmine Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) analüüsib näidete varal religioosse keele eripära, võrdleb religioosse ja teadusliku mõtlemise erinevusi ning sarnasusi ning nende suhestamise erinevaid viise; 2) eristab maailmavaadet maailmapildist ning võrdleb religioosset ja mittereligioosset maailmapilti; 3) oskab näha religiooni, väärtuste ning moraalsete tõekspidamiste omavahelisi seoseid üksikisiku ja ühiskonna elus; arutleb teaduse ja religiooni mõju üle eetiliste valikute tegemisel; 4) suudab argumenteerides kaasa rääkida tänapäeva eetilistes küsimustes, kaaluda seejuures erinevaid seisukohti, kasutab asjakohaselt õpitud eetikamõisteid ja moraalifilosoofilisi suundi. Õppesisu Arvamuste paljus ja tõde. Religioosne keel. Maailmapilt ja maailmavaade. Religioosne ja mittereligioosne maailmapilt. Teaduse ja religiooni suhted (nt loomine ja evolutsioon). 5 Eetika ja religiooni kokkupuutepunkte (nt loodushoid; tehisintellekti arendamine; seksuaalsus ja soolisus; elu alguse ja lõpuga ning tervisekäitumisega seotud küsimused). Deontoloogiline, teleoloogiline moraalifilosoofia ja vooruseetika. Kesksed teemad usundites Õpitulemused Õpilane: 1) analüüsib jõukohaseid religioosseid tekste; 2) võrdleb erinevaid arusaamu pühast (jumalast) ja inimesest ning kirjeldab nende omavahelisi seoseid; 3) arutleb, kuidas erinevates usundites vastatakse põhilistele eksistentsiaalsetele küsimustele nii õpetuses kui usupraktikas arvestades usundite sisemist mitmekesisust; arutleb enda maailmavaate mõju üle käsitletud eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid otsides, võrdleb seda suuremate religioonide põhikäsitlustega; 4) tunneb religiooniuuringute lihtsamaid uurimismeetodeid ning oskab mõnda neist rakendada; 5) arutleb enda maailmavaate mõju üle käsitletud eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid otsides, võrreldes seda õpitud religioonide käsitlustega. Õppesisu Püha mõiste. Erinevad jumalakäsitlused. Sakraalne aeg ja ruum. Loomulik ja üleloomulik. Ettemääratus ja juhus. Erinevad inimesekäsitlused. Inimese elu eesmärk. Üleminekuriitused. Kurjuse ja kannatuse probleem. Religioon üksikinimese elus Õpitulemused Õpilane: 1) oskab näha religiooni rolli inimese elus ning tunneb varjatud religioossust; 2) tunneb lihtsamaid religioonipsühholoogia uurimismeetodeid ning oskab mõnda neist rakendada; 3) analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju inimese elule nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes; oskab nimetada religiooni individuaalse mõõtme tähtsamaid aspekte; 4) mõistab, et religioossusel on erinev tähendus ja see väljendub erinevate inimeste jaoks erinevatel eluetappidel erisugusel viisil ning on seotud ajalooliste teguritega. Õppesisu Miks inimesed usuvad? Kuidas määratletakse usklikkust? Usuline kogemus ja selle mitmekesisus. Erinevad spiritualiteedid. Inimese religioosne areng. Religioon ja ühiskond Õpitulemused Õpilane: 1) oskab näha religiooni ja kultuuri seoseid ning religiooni rolli ühiskonnaelus; 2) analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju ühiskonnaelule nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes; oskab nimetada religiooni sotsiaalse mõõtme olulisemaid aspekte; 3) analüüsib erinevate teabeallikate mõju inimeste arusaamade kujundamisele religioonist; 4) analüüsib religioossete konfliktide põhjusi; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise; pakub võimalusi erinevate religioossete vaadetega inimeste dialoogiks ja koostööks; 5) arutleb religioossete ja maailmavaateliste aktuaalsete probleemide üle; oskab otsida teavet usundite ja muude maailmavaadete kohta ning kasutada eri liiki allikaid eesmärgipüstitust silmas pidades ning hinnata ning põhjendada oma teabeallikate usaldusväärsust ja asjakohasust. Õppesisu Religioon ja kultuur. Usu- ja südametunnistusevabadus. Religioon ja poliitika. Religioon ja majandus. Religioon ja meedia. 6 Suhted eri usundite vahel: koostöövõimalused, usulised konfliktid. Religioon tänapäeval. Sekulariseerumine. Fundamentalism. Religiooni privatiseerumine. Kvaasireligioossed nähtused. 7  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 14 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Uurimistöö alused” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikõppeainega „Uurimistöö alused“ taotletakse, et õpilane: 1) märkab uurimist väärivaid probleeme, sõnastab uurimistöö eesmärgi(d), uurimisküsimuse(d) ja/või hüpoteesi(d); 2) eesmärgistab oma tegevuse, oskab kavandada ja ellu viia uurimistöö erinevaid etappe; 3) oskab iseseisvalt juhendi järgi töötada; 4) kasutab erinevaid teabeallikaid ning hindab kriitiliselt neis sisalduvat infot; 5) omab ülevaadet andmete kogumise, töötlemise ning analüüsimise meetoditest; 6) loob seoseid, argumenteerib ja teeb järeldusi ning kujundab oma seisukoha allikatele ja oma analüüsi tulemustele tuginedes; 7) esitab, analüüsib ja põhjendab oma töö tulemusi; 8) oskab koostada uurimistöö retsensiooni ja anda ning võtta vastu konstruktiivset tagasisidet; 9) analüüsib oma kogemust uurijana ning teadvustab oma tugevusi ja arenguvajadusi. 1.2. Õppeaine kirjeldus Valikõppeaine läbimisel kujuneb õpilasel esmane uurimispädevus, mis on vajalik iseseisva uurimistöö kavandamiseks ja elluviimiseks. Selleks omandab õpilane õppeainet läbides algteadmised uurimistöö olemusest, meetoditest, etappidest, struktuurist, vormistamisest ja kaitsmisest ning harjutab uurimistöö erinevate etappide elluviimist. Uurimine on eelkõige protsess ja töömeetod, mille käigus õpilane analüüsib uuritavat probleemi või valdkonda süsteemselt ja asjakohaselt struktureeritud viisil ning järgib tööd koostades teaduslikkuse põhimõtteid. Valikõppeaine läbimisel õpib õpilane seega allikaid kriitiliselt käsitlema, oma tööd eesmärgistama ning eesmärgi saavutamiseks asjakohaseid uurimisviise kasutama. Allikatega töötades kujundab õpilane oma seisukohad usaldusväärsetele allikatele tuginedes ning hindab uue informatsiooni valguses kriitiliselt nii teiste autorite kui ka omaenda seniseid arvamusi. Õpilane õpib eristama teaduslikku allikat mitteteaduslikust allikast ning väljendama ennast argumenteeritult ja faktidele tuginedes. Allikatega töötades õpib õpilane märkama uurimist vajavaid probleeme ning leiab fookuse iseseisva uurimistöö läbiviimiseks gümnaasiumiõpingute jooksul. Uurimistöö olemuse, protseduuri ja meetoditega tutvumise tulemusel õpib õpilane mõistma seoseid uurimisprobleemi, uurimisküsimuse ja uurimismeetodi vahel, sõnastama uurimisprobleemi ja uurimisküsimus ning valima uurimisküsimuse käsitlemiseks sobiva(d) meetodi(d). Uurimispädevuse osaks on ka oskus oma töö tulemusi tutvustada, mistõttu areneb õppeaine läbimisel ka õpilase avaliku esinemise oskus. Õpilane õpib oma tööd etteantud ajaraami sees informatiivselt esitlema ja selle üle arutlema ning konstruktiivset tagasisidet vastu võtma ja tagasisidestama ka õpingukaaslaste iseseisvaid töid. Uurimispädevuse kujunemiseks ning omandatud oskuste ja teadmiste iseseisvaks rakendamiseks on võtmetähtsusega oma kogemuse, isikliku arengu ja tehtud töö järjepidev analüüsimine ning oma tugevuste ja arenguvajaduste määratlemine. 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Valikõppeaine on tihedalt seotud eesti keele, infotehnoloogia, loodusainete, matemaatika ja sotsiaalainete valdkonnaga. Esmase uurimispädevuse kujunemist toetavad muuhulgas kirjalik eneseväljendusoskus ja korrektne keelekasutus, uurimistöö läbiviimiseks vajaliku riist- ja tarkvara kasutamise oskus, matemaatika sümbolite ja esitusvahendite kasutamise oskus, infootsingu oskus ning oskus eri liiki tekste lugeda ja analüüsida. Lisaks toimub uurimispädevuse areng erinevate õpitulemuste saavutamise kaudu ka kõigis nimetatud valdkondades, mistõttu eeldab valikõppeaine eesmärgipärane õpetamine mõtestatud lõimingut kõigi asjakohaste ainevaldkondadega. Valikõppeaine raames on võimalik käsitleda kõiki läbivaid teemasid ning toetada kõigi üldpädevuste arengut, sõltuvalt õpilastele huvipakkuvatest teemadest. Eelkõige toetatakse õppeaine raames aga ettevõtlikkuspädevuse, suhtluspädevuse, enesemääratluspädevuse ja õpipädevuse arengut, sest õppeaine fookuses on teabekeskkonna kriitiline analüüsimine, oma töö eesmärgistamine ja kavandamine ning oma seisukohtade selge ja asjakohane väljendamine. Kuna valikõppeaine toetab õpilasuurimuse läbiviimist ja valmimist, eeldab kursus selget ja läbimõeldud kohta kooli uurimistööde läbiviimise, juhendamise ja kaitsmise protsessis. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Valikõppeaine kursuse maht on 35 tundi ning selle õpitulemused ja õppesisu on esitatud ühe kursuse mahus. Õppeaine jagunemine auditoorseteks tundideks, iseseisvaks tööks ja/või e- õppevormideks määratakse kooli õppekavas. Valikõppeaine toetamiseks koostab kool uurimistööde läbiviimise üksikasjaliku juhendi, mida kursuse raames õpilastele tutvustatakse. Juhendis fikseeritakse uurimistöö struktuur, viitamise, vormistamise ja kaitsmise nõuded, määratakse juhendaja ja retsensendi roll ning hindamise põhimõtted. Õpilane ei pea valikõppeaine läbimise käigus viima iseseisvalt läbi terviklikku uurimistööd, kuid õppetöös luuakse õpilasele võimalused uurimistöö iseseisvaks läbiviimiseks vajalike oskuste kujunemiseks. Õppetööd korraldades luuakse võimalusi: 1) iseseisvaks ja grupitööks; 2) erinevat tüüpi allikate otsimiseks ja analüüsimiseks; 3) uurimisprobleemi, uurimiseesmärgi, uurimisküsimuste ja hüpoteeside omavaheliste seoste mõistmiseks; 4) akadeemilise kirjutamise harjutamiseks; 5) ühiskondlikult aktuaalsete teemade üle arutlemiseks; 6) erinevate andmekogumismeetodite katsetamiseks; 7) konstruktiivse tagasiside andmiseks ja vastuvõtmiseks ning vastastikuseks retsenseerimiseks; 8) kooli uurimistööde juhendiga tutvumiseks; 9) oma tugevuste ja arenguvajaduste analüüsimiseks ning oma kogemuse reflekteerimiseks; 10) avalikuks esinemiseks ja aruteluks. 1.5. Hindamine Õpilasele tutvustatakse kursuse algul, mida, millal ja mille alusel hinnatakse. Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust kirjalike, suuliste ja/või praktiliste tööde alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Õpilane on hindamisel aktiivne partner, kes analüüsib ja tagasisidestab nii iseenda kui ka kaasõppijate tööd. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Õppekeskkond korraldatakse moel, et see pakuks õpilastele vajalikku tuge iseseisvaks ja/või grupis töötamiseks. Esmatähtis on luua vaimne õpiruum, mis toetab õpilase õppimist ja arengut ning arusaamist teadusliku uurimistöö protsessist. Selleks luuakse õpilasele võimalusi aruteluringide, akadeemiliste diskussioonide, õppekäikude, varasemate uurimistöödega tutvumise ning pideva eneserefleksiooni ja analüüsimise kaudu. 2 Aine õppimisel kujundatakse ja kasutatakse ka virtuaalset õppekeskkonda, sh tehakse kursuse materjalid kättesaadavaks sobivas veebikeskkonnas, juhendatakse õpilasi internetis leiduvate infoallikate, juhendite ja materjalide leidmisel ning nendega töötamisel. Kool toetab võimaluste piires eksperimentide või katsete läbiviimist ning võimaldab õpilasele ligipääsu valikaine õppimiseks vajalikele vahenditele (sh veebikeskkonnad, tarkvara, riistvara, katsevahendid). 2. Kursuse kava 2.1. Uurimistöö alused 2.1.1. Kursuse õpitulemused ja õppesisu Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) tunneb teadusliku uurimistöö koostamise põhimõtteid; 2) sõnastab uurimisprobleemi, uuringu eesmärgi, uurimisküsimuse(d) ja vajadusel hüpoteesi(d) ning kavandab iseseisvalt uurimistöö; 3) teab peamisi kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmete kogumise meetodeid; 4) katsetab erinevate uurimisküsimuste käsitlemiseks sobilikke andmete kogumise meetodeid ja tunneb põhjalikumalt vähemalt ühte meetodit; 5) leiab, kasutab ja tõlgendab kriitiliselt uurimistööks vajalikke allikaid ning analüüsib allikate asjakohasust; 6) kasutab eri tüüpi andmete töötlemiseks ja analüüsimiseks sobilikke kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid ning esitab andmeid sobival kujul; 7) tunneb uurimistöö läbiviimiseks vajalikke ohutusnõudeid ja eetikanorme; 8) tunneb kooli uurimistööde koostamise juhendis määratletud uurimistöö vormistamise ja viitamise nõudeid; 9) tunneb akadeemilise kirjutamise eripära ning väljendab oma seisukohti argumenteeritult ja allikatele viidates; 10) arutleb oma töö teemal ning kaitseb oma töö tulemusi nii suuliselt kui kirjalikult; 11) annab konstruktiivset tagasisidet ning võtab teistelt saadud tagasisidet arvesse; 12) retsenseerib uurimistööd; 13) teab oma tugevusi ja parenduskohti uurijana. Õppesisu Uurimistöö olemus. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimus. Uurimistöö eesmärgid ja tunnused. Mõistete defineerimine. Uurimistöös kasutatavad meetodid. Meetodite liigid ja valik. Valmisandmestikud ja allikad (ametlik statistika, statistilised andmebaasid, arhiivimaterjalid, varasemad uurimused, muud dokumendikogud). Andmekogumismeetodid (vaatlus, eksperiment, mõõtmine, intervjuu, ankeetküsitlus, uurijapäevik, hinnanguskaala jne). Valimi koostamine ja suurus, tulemuste usaldusväärsus. Andmekogumismeetodi rakendamine valimile. Isikuandmete kaitse ja uurimiseetika. Andmetöötlusmeetodid (kirjeldav statistika, korrelatsioon jne). Analüüsimeetodid (võrdlemine, reastamine, analüüs, süntees, üldistamine, argumenteerimine). Seoste loomine, tulemuste analüüs ja arutelu. Andmete esitlemise viisid (loendid, tabelid, graafikud, diagrammid jt). Uurimistöö etapid. Koostöö juhendajaga. Teema valik ja piiritlemine. Töö allikatega (elektrooniline teabeotsing, allikakriitilisus ja plagieerimise vältimine). Uurimistöö kava koostamine. Uurimisküsimuse ja vajadusel hüpoteesi sõnastamine. Andmete ja informatsiooni (faktide) kogumine ja analüüs. Uurimistöö tulemuste tõlgendamine ja üldistamine. Uurimistöö kirjalik vormistamine. Uurimistöö struktuur. Tiitelleht. Sisukord. Sissejuhatus. Põhiosa (peatükid ja alapeatükid). Kokkuvõte. Kasutatud materjalid. Lisad. Retsensioon. Resümee (emakeeles ja A-võõrkeeles). Tabelid ja joonised. Asjakohasus, paigutus. Vormistamisnõuded. 3 Stiil ja keel. Akadeemiline kirjastiil. Loetavus ja mõistetavus. Terviklikkus ja sidusus. Lauseehitus ja sõnavalik. Objektiivsus. Ajavormid. Loetelud. Lühendite ja numbrite kasutamine tekstis. Õigekeel. Viitamine ja vormistamine. Tsitaat ja refereering. Plagiaadi tähendus. Tekstisisene viitamine. Joonealune viitamine. Allikaloend (artikkel, raamat, õigusaktid, arhiivimaterjalid, elektroonilised allikad, dokumendid ilma isikuandmeteta jne). Allikakriitika. Kaitsmine. Kaitsmise protseduur. Töö tulemuste esitlemine. Avalik esinemine ja arutlemine. Retsenseerimine ja tagasiside. Retsensioon ja selle koostamine. Konstruktiivse tagasiside andmine ja vastuvõtmine. Eneseanalüüs ja refleksioon. 4  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 15 Ainevaldkondade ülesed valikkursused 1. Valikkursus „3D-modelleerimine“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus põhineb kolmel oskusel: 1) tehnilise joonestamise algtõdede omandamine; 2) 3D-modelleerimistarkvara kasutamine toote loomiseks; 3) arvuti teel juhitava CNC ehk arvprogrammjuhtimisega freespingi seadistamise algtõdede ning selle juhttarkvara kasutusoskuse omandamine. Lõiming teiste ainetega: 1) valikkursuse edukaks läbimiseks on vaja matemaatilisi vilumusi ja oskusi, eeskätt ruumilist mõtlemist ning ettekujutust erinevatest arvulistest mõõtkavadest ja -ühikutest; 2) esteetiliselt nauditavate ning samal ajal praktiliste toodete disainimine toetab kunstipädevuse ja uuendusliku mõtlemise kujunemist; 3) CNC-freespingi kasutamine nõuab ettekujutust erinevate materjalide (puidu, alumiiniumi, plasti jms) ning nende töötlemiseks mõeldud tööriistade (eri tüüpi freesiterade) omadustest, mida käsitletakse töö- ja tehnoloogiaõpetuses. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) arendab loovust ning süsteemset ja ruumilist mõtlemist; 2) oskab seada eesmärke ning plaanib oma tegevust etappide kaupa; 3) vastutab ideede ja plaanide elluviimise eest ning rakendab meeskonnatöövõtteid; 4) kasutab erinevaid teabeallikaid tehnoloogilist protsessi plaanides ja hindab kriitiliselt neis sisalduvat infot; 5) mõistab nüüdisaegse tehnoloogia tähtsust riigi majanduses. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) mõistab tootedisaini olulisust igapäevaelus ning oskab näha seost teooria ja praktika vahel; 2) on omandanud ülevaate põhilistest 3D-tarkvaraprogrammidest ning oskab ühte neist praktiliselt kasutada toote modelleerimiseks; 3) mõistab CNC-freespingi näitel arvuti teel juhitavate tehnoloogiliste seadmete toimimise loogikat; 4) suudab põhjendada enda tehtud sisulisi ja tehnoloogilisi valikuid, dokumenteerida tööd ning esitleda töö tulemust. Õppesisu Valikkursuse õppesisu on jaotatud viieks teemaks, igaühes kirjeldatud taotletav õpitulemus. Tootedisaini üldised alused Õpitulemus. Õpilane mõistab tootedisaini tähtsust meie igapäevaelus ning oskab näha seost teooria ja praktika vahel. Õppesisu. Disaini mõiste, meetod ja kriteeriumid. Lühiülevaade tarbekunsti ning disaini ajaloost. Tehnoloogia mõiste, meetod ja kriteeriumid. Arvuti teel juhitavad seadmed ning nende kasutamise valdkonnad. 3D-modelleerimistarkvara kasutamine Õpitulemus. Õpilasel on ülevaade põhilistest 3D-tarkvaraprogrammmidest ning ta oskab ühte neist praktiliselt kasutada toote modelleerimiseks. Õppesisu. Programmi käivitamine. Faili avamine ja salvestamine. Käsklusribade ülevaade. Tahkkeha, pöördkeha, kiri – eskiis ja keha moodustamine. Virtuaalne koost. Pindade sobivus ning vajalikud vahed. CNC-freespingi juhttarkvara kasutamine Õpitulemus. Õpilane oskab praktiliselt kasutada pingi juhttarkvara. Õppesisu. Loodavale failile nime andmine ja 3D-modelleerimisprogrammis loodud detaili toomine töölauale. Tooriku loomine. Joonestuskeskkonna kontroll ja omadused. Joonestamine. Materjali lisamine. Tooriku muutmine läbipaistvaks. Kinnituskeha loomine. Kinnituskeha (tooriku) mõõtmete korrigeerimine. Freesimise tehnoloogia määramine. Tööriista loomine või valimine programmi raamatukogust. Geomeetria seaded. Koordinaatide süsteemi paigaldamine. Geomeetria määramine. Detaili geomeetria määramine. Tooriku geomeetria määramine. Kinnituskeha (lõiketera liikumiseks keelatud ala) geomeetria määramine. Operatsioonide loomine. Musta töötluse loomine. Puhastöötluse loomine. Töötluste loomise jätkamine. Töödeldava ala määramine. Tööradade genereerimine. Postprotsessor. Teise poole töötlemine. CNC-freespingi seadistamine Õpitulemus. Õpilane mõistab CNC-freespingi näitel arvuti teel juhitavate tehnoloogiliste seadmete toimimise loogikat ning oskab seadistada õppes kasutatavat pinki. Õppesisu. Tooriku kinnitamine freespingi töölauale. Vaheplaadi koordinaatide süsteemi nullpunkti määramine. Tooriku koordinaatide süsteemi nullpunkti seadistamine vaheplaadi korral. Vaheplaadi ehitus ja tooriku märkimine. Programmi parandamine, kui koordinaatide süsteemi nullpunkt on paigutatud tooriku alumisele küljele. Lõikeriista (freesi) lisamine programmi raamatukokku ning lõikeriistade raamatukogu kasutamine. Ettenihkekiiruse muutmine, tolmuimeja automaatse lülituse lisamine ja tooriku vahetuse positsiooni lisamine. Tööriistade (freeside) lisamine programmi tööriistaloetellu. Tegevuse dokumenteerimine ja tagasiside Õpitulemus. Õpilane suudab põhjendada oma sisulisi ja tehnoloogilisi valikuid, dokumenteerida tööd ning esitleda töö tulemust. Õppesisu. Disaini ja tooteprotsessi dokumenteerimine (tekst, fotod, video). Esitluse koostamine disaini ja tooteprotsessist õppija valitud web 2.0 keskkonnas. Esitluse ettekandmine. Õppe kavandamine ja korraldamine Valikkursus kavandatakse viisil, et seda läbides saab õpilane võimaluse 1) töötada õpetaja juhendamisel ning õppida iseseisevalt, et omandada 3D- modelleerimisprogrammi kasutamise oskus; 2) disainida toode 3D-modelleerimisprogrammiga; 3) seadistada CNC-freespinki ning valida materjali ja tööriistu; 4) koostada esitlus toote disainimisest ja freesimisest ning esitleda seda kaasõpilastele; 5) analüüsida enda ja kaasõpilaste loodud toodete omadusi, osaleda teemakohases arutelus; 6) osaleda õppekäigul tehnoloogiaettevõttesse ja/või tehnoloogiaharidust andvasse kõrgemasse või kutseõppeasutusse. Õppekeskkond 1. 3D-modelleerimistarkvara ning CNC-freespingi juhttarkvara olemasolu. 2. Arvutid, mis võimaldavad kasutada 3D-modelleerimistarkvara. 3. CNC-freespink koos selle juurde kuuluva kaitsekabiiniga. 4. Kulumaterjalide olemasolu (eri tüüpi freesiterad, puit, plast). 2 2. Valikkursus „Arhitektuur kui elukeskkond” Valikkursuse kirjeldus Valikkursus “Arhitektuur kui elukeskkond” on sissejuhatav kursus arhitektuuri ehk meie igapäevasesse ruumilisse keskkonda. Valdkondade ülene kursus seob kolm suurt ja läbivat teemat: inimene, kultuur, keskkond. Ruum on kõikjal meie ümber, oleme alati ruumis ja ei saa sellest kunagi väljuda, kui ka tahaksime. Igaühel on ruumiga oma suhe ja iga ruum räägib selle loonud ühiskonna lugu. Maailmas või ka koduümbruses rännates näeme uusi keskkondi, märkame neis midagi tuttavat ja midagi eksootilist, midagi paeluvat, midagi arusaamatut, midagi elevusttekitavat ja midagi tüütavat. Mida just, sõltub inimesest. Õppe käigus õpitakse märkama enda ümber olevat ruumi ja uuritakse selle eripära, otsitakse võimalusi ümbritseva muutmiseks ja selle arengus osalemiseks. Valikkursus kujundab visuaalset kirjaoskust, ruumilist analüüsioskust, süstemaatilist mõtlemist, loomingulisust, ettevõtlikkust, kodanikuna tegutsemist ja teistega arvestamist — oskuseid, mis on vajalikud väga paljudel erialadel. Valikkursuse iga tund pakub aktiivse osalemise võimalust (erinevaid õppetegevusi ja loovülesandeid). Valikkursus “Arhitektuur kui elukeskkond” arendab divergentset mõtlemist, analüüsivõimet, visuaalset kirjaoskust, loomingulisust, ettevõtlikkust, empaatiavõimet — oskuseid, mis on vajalikud väga paljudel erialadel. Valikkursusel läbimine toetab oluliste pädevuste arengut, mille tulemusena õpilasel kujuneb divergentne mõtlemine, st ta leiab ühele küsimusele või probleemile erinevaid vastuseid või lahendusi; oskus ühendada teaduslikku mõtteviisi loomingulise lähenemisega ning analüüsida mitmeid valdkondi siduvaid olukordi eri vaatenurkadest; tahe olla empaatiline, eetiline ja salliv. Ehitatud keskkond on suurepärane platvorm, mis toob kokku erinevate valdkondade teadmised, kombineerib need elulisel viisil ning õpetab mõistma üht meie igapäeva olulist osa. Selle juures on oluline oskus küsimustele ja probleemidele teistmoodi läheneda. Üheainsa sobiva vastuse asemel keskendutakse küsimuse tundmaõppimisele, lahenduste paljususe märkamisele ning kontekstist ja eesmärgist sõltuvate valikute läbimõtlemisele. See annab edaspidises elus ette tulevate otsuste tegemiseks vajaliku osavuse ja leidlikkuse. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega “Arhitektuur kui elukeskkond” taotletakse eelkõige, et õpilane: 1) mõistab inimese ja ehitatud keskkonna vahelisi vastastikuseid seoseid ning inimest ja elu ruumi loomisel kesksena; 2) märkab ruumi tervikuna ja selle nüansse, oskab seda kirjeldada ning seostada vorme ja funktsioone, ruumi kujundust ja meeleolu; 3) mõistab arhitektuuri kui inimese elu kujundavat valdkonda, tunneb selle mõju ja oskab tuua näiteid soodustavast ja pärssivast mõjust; 4) tunneb huvi ehitatud keskkonna kui elukeskkonna vastu, saab aru selle tähtsusest igapäevaelus ja ühiskonna arengus ning selle planeerimise põhimõtetest; 5) mõistab teaduslike meetodite ja loova mõtlemise suhet arhitektuuris, oskab mõlemaid ruumist visiooni luues kasutada. Õpitulemused Valikkursuse lõpuks õpilane: 1) analüüsib ruumi inimesest lähtuvalt; 2) oskab kirjeldada ruumi soosivat või pärssivat mõju eri tegevustele ning väärtustab mitmekesiseid tegevusi pakkuvat ruumi; 3) mõistab arhitektuuri elukeskkonnana, ühiskondliku protsessina, kultuurivaldkonnana ja süsteemide loomisena; 4) abstraheerib keskkonda, ruumikasutust ja oma ideid ning esitab neid skeemidena; 3 lahendab ruumilisi küsimusi, kasutades nii teaduslikku kui loovat mõtlemist; 5) tunneb huvi arhitektuuri kui elukeskkonna ja kultuurivaldkonna vastu ning teab ruumiga seotud erialade arvukust. Õppesisu Valikkursuse õppesisu on õppesisu on jaotatud 15 teemaks 1. Sissejuhatus. Arhitektuur kui inimese loomulik elukeskkond. 2. Inimene ja ruum. Mõõdud ja meeled. 3. Ruumikunst. 4. Maja. Elamine. 5. Väliruum, siseruum. Maastikuarhitektuur, sisearhitektuur. 6. Paberil ja ekraanil. Arhitektuur kahes mõõtmes. 7. Konstruktsioonid ja materjalid. 8. Makett — arhitekti tööriist. 9. Säästev arhitektuur. 10. Ruum ja teised liigid. Loomad, linnud, taimed ehitatud keskkonnas. 11. Ruumiteadus, ruumikultuur. 12. Tulevikuarhitektuur. 13. Ruumipoliitika. 14. Linn, suurlinn. 15. Planeerimine. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppesisu teemad on soovituslikult jaotatud 17 kontakttunniks kestusega 2 x 45 minutit. 15 tundi kavandatakse õppeteemade käsitlemiseks ning kahe paaristunni jooksul saavad õpilased osaleda õppekäigul ning anda tagasisidet omandatule. Õpitegevused lähtuvad valikkursuse neljast läbivast põhimõttest ja tunni ülesehituse seitsmest taotlusest. Valikkursuse “Arhitektuur kui elukeskkond” läbivad põhimõtted on: 1. Arhitektuur on alati loodud inimese jaoks. 2. Arhitektuur on ehitatud keskkond, ühiskondlik protsess, kultuurivaldkond ja süsteemide loomine. 3. Parim viis arhitektuuriga tutvuda on kohapeal. 4. Tunnustatakse mitmekülgset mõtlemist ja aktiivset osalemist. Valikkursuse “Arhitektuur kui elukeskkond” tundide ülesehitusel taotletakse järgmist: 1) iga õppetund peab andma õpilasele võimaluse aktiivselt osaleda; 2) teema avamisel kasutatakse konkreetseid arhitektuuri näiteid, mis on esitatud fotode, piltide või videoklippidena (kui objekte pole võimalik külastada); 3) kasutatavate näidete peamine väärtus on sisuline ja aitab leida vastust küsimusele, kuidas lahendati mingi probleem; 4) näidetega tutvumisel julgustatakse sisulist arutelu ja välditakse esteetilisi kategooriaid; 5) tundi mitmekesistatakse õpilaste endi kogetavate väikeste ülesannetega; 6) kasutatakse valikkursuse toimumise kohta ja hetke ruumi teemadele tähelepanu pööramiseks; 7) lähtutakse Tea! Mõtle! Loo! põhimõttest. Õppekeskkond Valikkursuse rakendamisel välditakse tunni toimumist ainult ühes klassiruumis, õppeks kasutatakse koolihoone erinevaid võimalusi (erinevaid ruume, sh ruume, mis ei ole klassid) ja minnakse ka hoonest välja. Näidete valimisel ja õppekäigu plaanimisel arvestatakse paikkondliku eripäraga. 4 Hindamine Valikkursuse hindamisel on soovitatav kasutada üksnes kujundavat hindamist. Kujundava hindamise põhimõtted on toodud õppeprotsessi kirjelduses õppesisu peatükis iga teema juures eraldi. Kursuse lõpus on võimalik kasutada ühte paaristundi (2 x 45 min) kokkuvõtva tagasiside kogumiseks ja andmiseks. Kujundavat hindamist kasutatakse jooksvalt. Valikkursuse hindamine toimub mitteeristavalt (arvestatud / mittearvestatud). 3. Valikkursus „Arvuti kasutamine uurimistöös“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursus seondub informaatika-alaste teadmiste omandamisega, kuid keskendub informaatika põhiküsimustele üsna kitsas kontekstis, mis on piiritletud otseselt gümnaasiumis tehtava uurimistöö vajadustega. Informaatika on info struktuuri, loomist, hankimist, töötlemist, tõlgendamist, edastamist ning esitamist käsitlev teaduse ja tehnika haru. Praktiliste tegevuste kaudu tutvuvad õpilased meetodite ning tarkvaravahenditega, mis lihtsustavad uurimisandmete kogumist, töötlemist, analüüsi ja esitlemist. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tuleb toime arvuti kasutamisega uurimistööd tehes, sh andmeid kogudes, töödeldes ja analüüsides ning uurimistulemusi esitades; 2) valib andmete kogumiseks ja töötlemiseks sobivad meetodid ning tarkvara; 3) esitab mõttekaid hüpoteese ja katsetaks nende kehtivust; 4) teeb kogutud uurimisandmete põhjal järeldusi ning põhjendaks neid. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) leiab info sobivast allikast, hindab selle usaldusväärsust ja koostab korrektse viitekirje; 2) viitab allikatele tekstis korrektselt; 3) koostab erinevaid küsimuste tüüpe ja vastuste skaalasid sisaldava veebipõhise küsimustiku; 4) korraldab veebipõhise ankeetküsitluse ning esitab küsitluse teel kogutud andmestiku elektroonilise andmetabelina; 5) kodeerib, sorteerib ja filtreerib andmed andmetabelis; 6) koostab andmetabeli põhjal risttabeli ja sagedustabeli ning eri tüüpi diagramme; 7) esitab kirjeldavad ja statistilised karakteristikud (keskmised, standardhälve, miinimum, maksimum, kvartiilid) koos oma selgitustega; 8) hindab hüpoteesi üldistatavust valimilt üldkogumile ning nullhüpoteesi kehtivust sobivalt valitud testi abil; 9) vormistab korrektselt uurimisaruande; 10) koostab uurimisaruande põhjal esitluse ning kannab selle ette. Õppesisu Valikkursus jaguneb seitsmeks viietunniseks õppeteemaks, millest viimane on iseseisev töö oma lõpparuandega õpetaja juhendamisel. Esimesed kuus õppeteemat keskenduvad järgmistele: 1. Infootsing internetis ja raamatukogus. Töö allikatega ja viitamine. Viitekirje vormistamine ning viidete haldamine spetsiaalse tarkvaraga. 2. Uurimisandmete kogumine. Tunnuste tüübid. Küsimuste tüübid ja vastuste skaalad. Veebipõhise küsimustiku koostamine spetsiaalse tarkvaraga. 5 3. Andmetöötluse alused. Andmetabeli koostamine tabelarvutustarkvaraga. Andmete kodeerimine, sorteerimine ja filtreerimine, sagedustabeli ja risttabeli koostamine. Kirjeldav statistika: keskväärtus, mood, mediaan, standardhälve, kvartiilid. Andmete visualiseerimine diagrammidega. 4. Järeldav statistika: üldistus valimilt üldkogumile, usaldusnivoo, nullhüpotees, statistiliselt olulise erinevuse tuvastamine (z-test, t-test, hii-ruut-test). 5. Andmetöötlus kvalitatiivse uuringu puhul: andmestiku kodeerimine, kategooriate moodustamine. 6. Uurimisaruande vormindamine: tabelid, joonised, laadid, sisukord, indeks, päis, jalus, joonealused märkused. Uurimisaruande põhjal esitluse koostamine ja ettekandmine. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpet kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) jälgitakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 3) võimaldatakse õppida üksi ning koos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks; 4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) kasutatakse standardset kontoritarkvara, nüüdisaegset veebipõhist õpikeskkonda ning tasuta kättesaadavaid veebipõhiseid töövahendeid ja õppematerjale; 6) suurendatakse andmeid kogudes õpikeskkonda arvutiklassist väljapoole: looduskeskkond, raamatukogu, kooliõu, muuseumid, näitused, ettevõtted jne; 7) tehakse õpiülesandeid õpetaja etteantud näidisandmestiku baasil; ainult erandjuhul võib kasutada õpilaste endi kogutud andmeid, sest üldjuhul on see kursus siiski ettevalmistus oma uurimistöö tegemisele, mitte osa sellest; 8) ei anta õpilastele üldjuhul arvuti kasutamist eeldavaid kodutöid, et tagada kõigile õpilastele võrdsed võimalused ja sarnase tarkvara kasutamine; 9) tagatakse kursuse lõpul kõigile õpilastele võimalus esitleda oma uurimistöö kokkuvõtteid. Õppekeskkond Kool peab valikkursuse pakkumisel tagama järgmiste vahendite kasutamise: 1) üldjuhul igal õpilasel eraldi arvutitöökoht, erandjuhul mitte rohkem kui kaks õpilast ühe arvuti taga; 2) standardne kontoritarkvara; 3) õpilase oma sülearvuti kasutamise võimalus (toide, võrguühendus, töölaud); 4) esitlustehnika; 5) failide salvestamise võimalus võrgukettale või kooli pakutavasse/toetatud veebikeskkonda; 6) lisaseadmed (printer, mälupulk); 7) juurdepääs infosüsteemidele (e-kool, intranet või veebipõhine sisuhaldussüsteem, rühmatöökeskkond); 8) arvutitöökohtadel reguleeritavad toolid, arvutilauad, sundventilatsioon, aknakatted; 9) erineva operatsioonisüsteemiga arvutid; 10) isikutunnistuse kasutamise võimalus (kaardilugejad, juhtprogrammid); 11) kõrvaklapid ja mikrofonid; 12) digitaalne foto- ja videokaamera. 6 Hindamine Hindamisel lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest. Õpitulemuste omandamisele antakse kujundavat tagasisidet jooksvalt õpiülesannete põhjal ning kokkuvõtvalt valikkursuse lõpus üldjuhul e-portfoolio abil. E-portfoolio on personaalne veebipõhine keskkond, millesse õpilane kogub pikema aja jooksul enda tehtud tööd ja refleksioonid oma õpikogemustest. Kursuse lõpus koostab õpilane e- portfooliosse kogutud materjalidest oma pädevusi kõige paremini tõendava valiku ning kaitseb seda võimaluse korral avalikult. Õpiülesanded ja e-portfoolio võivad olla tehtud kas üksi- või rühmatööna. Portfoolio kaitsmise põhjal saadud hinne on valikkursuse kokkuvõttev hinne. Nii jooksvate õpiülesannete tegemise kui ka e-portfoolio esitluse puhul hinnatakse: 1) õppe plaanipärasust, loomingulisust ja ratsionaalsust; 2) õppekavas ettenähtud õpitulemuste saavutamist ning seonduvate pädevuste olemasolu veenvat tõendamist; 3) arvutiga loodud materjalide tehnilist teostust, esteetilisust ja originaalsust; 4) õpilasepoolset praktilise tegevuse mõtestamist; 5) õpilase arengut. 4. Valikkursus „Sissejuhatus asjade internetti“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse koostamise alus on digipädevuste mudel gümnaasiumile ja digipädevuse kirjeldus Euroopa Liidu Nõukogu 22. mai 2018. a soovituses võtmepädevuste kohta elukestvas õppes. Asjade internet, ka nutistu, võrkvärk (inglise keeles Internet of Things, IoT) tähendab seadmeid, mis on mingil moel ühendatud andmesidevõrku ning mis saavad oma ülesande jaoks olulise info kogumise ja vahetamisega iseseisvalt hakkama. Inimese ülesanne on kogutud andmete põhjal õigete järelduste tegemine ning seeläbi vastavate otsuste vastuvõtmine. Selliste seadmete kasutusvõimalused täienevad iga päevaga, alustades personaalsest meditsiinist ja targast kodust ning lõpetades kodumasinate, targa linna ning isejuhtivate sõidukitega. Valikkursus võimaldab õpilastel saada ülevaade asjade internetist, selle olemusest ja toimimisest, neljandast tööstusrevolutsioonist ja sellest, kuidas värkvõrk meie elu muudab (s.o nutikatest lahendustest kodus, tööstuses, põllumajanduses, hariduses, tervishoius ja hoolekandes), aga ka värkvõrgu kasutegurist ja väljakutsetest. Valikkursus algab ülevaatega digitaalsesse transformatsiooni, selgitatakse asjade interneti toimimise põhimõtteid ning tutvustatakse värkvõrgu seoseid suurandmete, masinõppe, tehisintellekti, infovõrkude ja pilveteenustega läbi erinevate värkvõrgu näidete maailmast ja Eestist (nutikad linnad, nutikad kodud, sõidukid, liftid jm). Õpitav toetab õpilase arusaama infovõrkudest, nutiseadmetest ning nende koostoimimisest inimese elu hõlbustamiseks. Valikkursus koosneb seitsmest teemat. Iga uus teema algab teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu ja iseseisev töö omandatud teadmiste kinnistamiseks. Valikkursuse käigus töötatakse grupitööna välja nutilahendi mudel, mida esitletakse kaasõpilastele. Valikkursuse käigus omandatut on võimalik arendada jätkates õpinguid kutsehariduskeskustes erinevatel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialadel. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) teab interneti selle osa toimimise põhimõtteid, kuhu kuuluvad omavahel andmesidevõrgu kaudu ühendatud füüsilised esemed, nt sõidukid, kodutehnika ja muud seadmed, millesse on sisse ehitatud elektroonika riistvara, tarkvara, sensorid ja ajamid; 2) omab ülevaadet värkvõrguga seotud tehnoloogiatest ja võimalustest (pilvelahendused, suureandmetel põhinev analüütika, tehisintellekt jm); 3) huvituks innovatsioonist ja STEM valdkonnast. 7 Õpitulemused Valikkursuse läbinud õpilane: 1) selgitab värkvõrgu olemust, vajalikkust, komponente ja toimimist; 2) teab, kuidas värkvõrk inimeste igapäevaelu hõlbustab; on kursis pilvelahenduste, suureandmete ja tehisintellektiga ning mõistab nende seoseid värkvõrguga; 3) hindab värkvõrgu tugevaid ja nõrku külgi ning ohtusid, mõistab värkvõrgu eeliseid ja väljakutseid ühiskonnas; 4) teab värkvõrguga seotud sotsiaalseid ja eetilisi aspekte. Õppesisu Kõik õppeteemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu gruppides, praktiliste ülesannete lahendamine grupis ja/või iseseisvalt. Õppesisu jaguneb järgmiselt: 1) sissejuhatus (1 tund): digitaalne transformatsioon, internet ja asjade internet; 2) värkvõrgu areng (3 tundi): neljas tööstusrevolutsioon, poliitikad ja regulatsioonid seoses IoT- ga, tehnoloogiad, mis viisid IoT-ni; 3) värkvõrguga seotud tehnoloogiaid (8 tundi): pilvelahendused, suurandmetel põhinev analüütika, tehisintellekt, robootika teoreetilist; tehnoloogilised ökosüsteemid: suurandmed ja sünergia IoT vahel; IoT ning SCADA ja M2M; 4) värkvõrgu komponendid ja toimimine (4 tundi): IoT süsteemi komponendid, IoT toimimise põhimõtted ja protokollid; standardid, arhitektuur ja koostalitlusvõime (4 tundi teoreetilist); 5) IoT näiteid maailmast ja Eestist (7 tundi, sh iseseisev töö): nutikad linnad, nutikad kodud, IoT tööstuses, hariduses, tervisevaldkonnas ja hoolekandes, nutikas põllumajandus, intelligentsed liiklussüsteemid, nutirõivad, stressi mõõtmine kehaanduritega jms. 6) värkvõrgu probleemid (4 tundi): tehnoloogia tugevad ja nõrgad küljed, eetilised aspektid, privaatsusprobleem, stress; 7) IoT tulevik ja väljakutsed (4 tundi, sh iseseisev ja grupitöö). Õppe kavandamine ja korraldamine Valikkursuse maht on 35 tundi, millest 5 tundi moodustab juhendatud iseseisev töö. Õppetegevust kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- ja projektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed loengud; 2) õppekäigud; 3) iseseisev töö erinevate materjalide ja allikatega; 4) grupitöö (teemast lähtuva eesmärgi ja ajalise raamistiku seadmine, ülesannete jaotamine, eesmärgini jõudmine, tulemuste esitlemine, järelduste tegemine); 5) projekti vormistamine arvutil juhendi järgi; 6) ettevalmistus grupitöö avalikuks esitlemiseks; 7) avalik esinemine. Praktilised ülesanded: 1) projekt grupitööna nutilahenduse mudeli väljatöötamiseks vabalt valitud teemal; 2) loovtöö (nt kehasensorite abil stressi ja tähelepanu mõõtmine, nutirõivad, nutiauto vms); 3) loovuse arendamine värkvõrgu tulevikumudelite visandamisel. Õppetöö on soovitatav läbi viia nii, et oleks kombineeritud teoreetiline õpe, veebipõhine praktiline töö grupis ja iseseisvalt. Grupitöö tegemine võtab õpilastelt aega arvestuslikult 5 õppetundi. 8 Õppekeskkond Soovitatavalt toimuvad auditoorsed tunnid, sh iseseisev töö ning avalik esitlus klassiruumis, kus on internetiühendusega arvutid ja projektor. Veebipõhise e-õppe korraldamine eeldab juurdepääsu vastavale õpikeskkonnale. Õppekäikudel (vastavalt võimalusele) TTÜ Asjade Interneti Arenduskeskusesse saab tutvuda erinevate nutiseadmete, sensorite, robotite jms-ga. 5. Valikkursus „Digitaalne jalajälg“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse koostamise aluseks on digipädevuste mudel gümnaasiumile ja digipädevuse kirjeldus Euroopa Liidu Nõukogu soovituses võtmepädevuste kohta elukestvas õppes. Valikkursus panustab kaasaegses infoühiskonnas edukalt hakkama saamisele ja õpilaste digipädevuse tõstmisele. Õppetöö toimub kombineeritud õppe vormis (auditoorne õpe, veebipõhine praktiline töö ja rühmatöö). Valikkursuse eesmärk on luua õpilastele võimalused mõista digitaalse info ja andmete rolli kaasaegses ühiskonnas ning teadvustada privaatsuse ja digitaalse jälgimisega seotud temaatikat, keskendudes üksikisiku digitaalse jalajälje teemale. Valikkursuse läbinud õpilane on digipädevam, oskab digitaalsest infost ja andmetest kasu saada, analüüsida enda ja kaaslaste digitaalseid jalajälgi ning mõistab internetiprivaatsuse ja digitaalse jälgimise problemaatikat internetis. Valikkursus koosneb üheksast suuremast õppeteemast. Iga uus teema algab teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb kas arutelu, praktiline ja/või iseseisev töö omandatud teadmiste kinnistamiseks. Valikkursuse käigus valmib grupitööna digitaalse jalajälje analüüs, mida esitletakse kursuse lõpus kaasõpilastele. Valikkursuse käigus omandatut on võimalik arendada jätkates õpinguid kutsehariduskeskustes erinevatel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialadel. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane 1) omandab valmisoleku digitaalsete vahendite vastutustundlikuks kasutamiseks, järgides digitaalse etiketi, digivahendite ja -keskkondade ohutu kasutamise põhimõtteid. 2) planeerib teadlikult enda digitaalse identiteedi haldust, võttes arvesse digivahendite ja - keskkondade turvalise ja eetilise kasutuse põhimõtteid 3) suhtub kriitiliselt interneti näilisse anonüümsusesse ning on kursis eetiliste aspektidega privaatsuse ja jälgimise temaatikas internetis. Õpitulemused Valikkursuse läbinud õpilane: 1) leiab digitaalset informatsiooni, hindab seda kriitiliselt ning kasutab oma igapäevaelu toimingutes; 2) tuvastab ja analüüsib enda ja kaaslaste digitaalseid jalajälgi ning võrdleb enda ning teiste digitaalset identiteeti reaalse identiteediga; 3) kujundab ja haldab turvaliselt oma digitaalset identiteeti ja digitaalset jalajälge; 4) mõistab digitaalse jälgimisega seotud eetilisi probleeme ning käitub internetis turvaliselt. Õppesisu Õppeteemade käsitlemist alustatakse teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb kas arutelu gruppides või praktiliste ülesannete lahendamine grupis ja/või iseseisvalt: 1) sissejuhatus ja mõisted (3 tundi): digitaalsus, digitaalne informatsioon, digitaalne identiteet, digitaalne jalajälg, privaatsus internetis, digitaalne jälgimine. Täpsustakse kursuse lõpul esitletava grupitöö teema ning antakse juhiseid selle tegemiseks (tuvastada ja uurida teise grupi 9 liikmete digitaalseid jalajälgi ja hinnata, mida negatiivset ja positiivset isik oma jalajäljest saada võib); 2) digitaalne informatsioon ja andmed (4 tundi, sh praktiline töö): analoog- ja digitaalne vorming, digitaalse vormingu eelised, vahetegemine info, andmete ja teadmuse vahel, reaalajas täienevad andmed ning nendest arusaamine, avaandmed, igapäeveluks vajalikud digitaalsed andmed. Õppeteemad, sh teoreetiline, iseseisev ja praktiline töö: 1) digitaalsete infoallikate usaldusväärsuse hindamine (4 tundi, sh praktiline töö): usaldusväärsed ja mitteusaldusväärsed infoallikad, väärinfo. Praktilise töö ülesanded: info otsimine internetist suunitlusega allikakriitilisusele (nt õpilased saavad ülesande otsida mõne teema või probleemi kohta infot, valivad välja neile usaldusväärsena tunduva info ja selgitavad oma valikuid), leitud allikate ja info tõeväärtuse hindamine; 2) digitaalne identiteet (9 tundi, sh 5 tundi iseseisvat tööd): isiku tuvastamine süsteemides; bioloogiline ja digitaalne mina ning nende erisused, minu erinevad minad sotsiaalmeedia erinevatel platvormidel ja ametlikel lehtedel, oma digitaalsete minade analüüs ning analüüsitulemuste esitlus klassis; 3) andmed, mida koguvad me kohta veebilehed ja sotsiaalmeedia platvormid: milliseid andmeid me ise jätame, küpsised ja mida firmad nendega teevad (teoreetiline 1 tund); 4) minu digitaalne jalajälg (3 tundi, sh praktiline töö): jalajälje erinevad tüübid (passiivsed ja aktiivsed, kontrollitavad ja kontrollimatud, vajalikud ja kahjulikud), digitaalse jalajälje uurimisest. Praktiline töö: oma digitaalse jalajälje tuvastamine ja analüüs; 5) privaatsus ja selle ohustamine internetis (4 tundi, sh grupitöö). Eetilised ja õiguslikud aspektid. Kahju, mida inimene võib saada teiste inimeste ja asutuste poolsest jälgimisest. Digitaalse jalajälje ärakasutamisi äriühingute, institutsioonide ja värbajate poolt; 6) digitaalse jalajälje enda kasuks pööramine (2 tundi): jalajälje minimeerimine ning oma veebiajaloost kasu saamine; 7) ohutult ja tulemusrikkalt internetis (2 tundi); 8) grupitööde esitlemine ja tagasisidestamine (3 tundi). Praktilise tööna teevad õpilased a) harjutusi info ja andmete eristamiseks, b) lahendavad ülesandeid reaalses elus vajalike andmete ja info leidmise ja interpreteerimise kohta (nt epideemia leviku olukorras reaalajas muutuvate andmete tõlgendamine), c) harjutusi reisi-, liiklus- ja terviseinfo leidminseks, andemetest aru saamiseks ja nende tõlgendamiseks (nt info leidmine planeeritava reisi korraldamiseks minimaalsete kuludega jms). Õppe kavandamine ja korraldamine Valikkursuse maht on 35 tundi, millest 7 tundi on juhendatud iseseisvat tööd. Õppetegevust kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- ja projektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Õppetöö on soovitatav läbi viia kombineeritud õppe vormis (teoreetiline õpe, veebipõhine praktiline töö grupis või iseseisvalt). Grupitöö kestuseks on kavandatud aega arvestuslikult 7 tundi. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed loengud ja praktiline töö veebipõhises õpikeskkonnas; 2) iseseisev töö erinevate materjalide ja allikatega; 3) infoallikate, sh digitaalse jalajälje kriitiline analüüs; 4) grupitöö (teemast lähtuva eesmärgi ja ajalise raamistiku seadmine, ülesannete jaotamine, eesmärgini jõudmine, tulemuste esitlemine, järelduste tegemine); 5) praktilise töö vormistamine arvutil juhendi järgi; 6) ettevalmistus grupitöö avalikuks esitlemiseks; 7) avalik esinemine. Praktilise tööna teevad õpilased järgmist: 10 1) harjutused, eristamaks andmeid, informatsiooni ja teadmisi; 2) igapäevaelus vajalike andmete leidmine internetist, nende tõlgendamine, hindamine ja analüüs ning seostamine reaalse eluga; 3) oma digitaalsete minade uurimine, võimaluste leidmine oma digitaalse jalajälje minimeerimiseks ja jäljest kasu saamiseks; 4) digitaalsete jalajälgede tuvastamine, nende hindamine tüüpidele vastavalt (passiivsed/aktiivsed, kontrollitavad/kontrollimatud, kasulikud/kahjulikud); 5) enda ja kaaslaste digitaalsete jalajälgede analüüs; 6) grupitöösuutlikkuse edendamine. Õppekeskkond Soovitatavalt toimuvad valikkursuse auditoorsed tunnid, sh praktiline töö ning avalik esinemine klassiruumis, kus on internetiühendusega arvutid ja projektor. Veebipõhise e-õppe korraldamine eeldab juurdepääsu vastavale õpikeskkonnale. 6. Valikkursus „Disain“ Valikkursuse kirjeldus Paljude inimeste jaoks tähendab disain eelkõige väljanägemist. Kuid valdkonda süvenemisel saab määravaks hoopis see, kuidas asjad toimivad (Steve Jobs, Apple). Disainiga puutume kokku kõikjal, ilma et me seda enamasti enesele teadvustaks. Disainil võib olla väga erinevad väljendusviise: esteetiline, tehnoloogiline, kultuuriline, ergonoomiline, sotsiaalne, emotsionaalne, käitumuslik, majanduslik, tööstuslik, ökoloogiline. Disaini olulisim ülesanne on mõista kasutaja vajadusi, lahendada tegelikke probleeme ja parandada elukvaliteeti. Disain on oskus luua lahendusi, tooteid ja teenuseid, mis on tulusamad, lihtsamad ja huvitavamad, inimsõbralikumad, ilusamad, loodust säästvamad ja turvalisemad. Disain teeb elu paremaks. Disaini kursuse raames luuakse õpilastele võimalus mõelda ja töötada nagu disainer. Töötades meeskonnas ja kasutades disainitööriistu läbitakse disainiprotsess - lähenetakse elulistele küsimustele funktsionaalselt: küsitakse küsimusi ja otsitakse neile vastuseid; uuritakse, mida tegelikult vajatakse, kuidas asjad töötavad ning millise kogemuse nende kasutamine annab; katsetatakse ja kontrollitakse, kuidas asjad välja paistavad ja tegelikult on. Seda kõike selleks, et teadlikult juhitud loomeprotsessi kaudu pöörata probleemid võimalusteks. Valikkursuse raames saavad õpilased ülevaate levinumatest disaini meetoditest ja tööriistadest. Õppimise keskmes on disainiprotsessi etapid ning nende protsessisisene loogika: probleemi tuvastamine ja sõnastamine, uurimuslik osa analüüsist kuni järeldusteni, ideede genereerimine, kontseptsiooni loomine ning kommunikeerimine, idee/ lahenduse arendamine, vormistamine ja esitlemine Meeskonnatööna teostavad õpilased projekti, mis hõlmab kõiki disainiprotsessi etappe, mille kaudu saavad õpilased disaini metoodikate rakendamise ja loova disainiprotsessi läbimise praktilise kogemuse. Meeskonnatöös osalemine kujundab õpilastes koostööoskusi kaasõpilaste erinevate teadmiste, oskuste ja kogemuste rakendamise kaudu. Valikkursuse läbimisel omandavad õpilased oskuse otsida, kasutada, analüüsida ja hinnata mitmesuguseid statistilisi materjale ning kasutada infotehnoloogilisi vahendeid. Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ja inimeste igapäevaeluga, keskkonnaga ning maailmas toimuvaga seostatult. Õpilased saavad teavet valdkonnaga haakuvate erialade, nendele esitatavate nõuete ja õppimisvõimaluste kohta. Valikkursuse edukaks läbimiseks on piisavad põhikooli lõpetajalt eeldatavad üldpädevused. Kursus hõlmab nii teoreetilist, kuid valdavalt praktilist osa. Esmalt tutvuvad õpilased disaini olemusega laiemalt, disaineri tööriistade ning töökultuuri ja disainimeetoditega. Nende paremaks mõistmiseks viiakse läbi lühiharjutusi ja tuuakse reaalseid näiteid. Praktilises osas läbitakse disainiprotsess probleemi tuvastamisest kuni lahenduseni. Õppe keskmes on eelkõige disainiprotsessi struktuur ja selle loogiline mudel, püüeldakse küll innovaatilise lahenduse 11 suunas, kuid ei käsitleta seda peaeesmärgina. Kursus võimaldab kõikide üldpädevuste loomulikku lõimimist õppetöösse nii teooria kui praktika kaudu. Õppeülesannetes luuakse igapäevaeluga sarnanevaid olukordi, õpitakse endale ülesandeid püstitama, nende lahendamist juhtima ja oma tööd analüüsima. Valikkursus loob platvormi ainevaldkondade vaheliseks lõiminguks. Olenevalt läbiviidavast disainiprojektist, on kursuse raames võimalik omavahel seostada ja süvendada õpilaste varasemaid teadmisi ja oskusi erinevatest valdkondadest ning nende baasil arendada terviklikuma maailmapildi kujunemist. Kuna tegemist on reaalse elu probleemide lahendamisega, siis annab lahenduskäikude otsimine võimaluse rakendada erinevates ainevaldkondades omandatut ning õpilased suunatakse vastavalt vajadusele tegema süvendatud uurimistööd. Kursuse läbiviimist toetab koostöö eri ainevaldkondade õpetajate vahel ning vajadusel mitme õpetaja ühine tegevus kursuse kavandamisel ja läbiviimisel. Valikkursus võimaldab rakendada riikliku õppekava läbivaid teemasid. Enam tähelepanu pööratakse teemadele keskkond ja jätkusuutlik areng, kodanikualgatus ja ettevõtlikkus, tehnoloogia ja innovatsioon ning kultuuriline identiteet. Läbivate teemade fookus võib aastate lõikes erineda sõltuvalt kursuse käigus lahendatavatest disainiprobleemidest. Valikkursuse maht on kokku 35 akadeemilist tundi. Valikkursus läbitakse meeskonnatöö formaadis. Õppe- ja kasvatuseesmärgid: 1) tutvustada disaini kui loovat probleemide lahendamise printsiipi; 2) arendada õpilaste arusaamist ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning vastastikustest seostest nii üksikisiku, ettevõtte, riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil; 3) arendada õpilastes ettevõtlikku ja keskkonda väärtustavat ning säästvat eluhoiakut; 4) arendada probleemide uurimise ja lahendamise oskust; 5) anda informatsiooni disaini valdkonnaga seotud elukutsete ja edasiõppimisvõimaluste kohta. Õpitulemused Valikkursuse läbinud õpilane: 1) on tutvunud disaini rolliga ühiskonnas, tehnoloogia arengus ja majanduses; 2) omab ülevaadet disaini tekkepõhjustest ja arengust ning kaasaja disainiprobleemistikust; 3) on läbinud disainiprotsessi ja omab kogemust selle rakendamisel probleemide lahendamiseks; 4) tunneb peamisi disaini tööriistu ja meetodeid ning omab rolli meeskonnatöös; 5) on rakendanud konstruktiivset analüüsivõimet, verbaalset ja visuaalset kommunikatsiooni, empaatiavõimet, meeskonnatöö oskusi ning esitlusoskusi. Õppesisu Kursus sisaldab nii teoreetilist kui praktilist osa. Esmalt tutvustatakse disaini laiemalt, disaineri tööriistu ning töökultuuri ja disainimeetodeid. Nende paremaks mõistmiseks viiakse läbi lühiharjutusi ja tuuakse reaalseid näiteid. Kursuse praktilises osas läbitakse disainiprotsess probleemi tuvastamisest kuni lahenduseni. Õppe fookuses on eelkõige disainiprotsessi struktuur ja selle loogiline mudel, püüeldakse küll innovaatilise lahenduse suunas, kuid ei käsitleta seda peaeesmärgina. Õppesisu kavandatakse järgmiste teemadena: 1) üldine sissejuhatus disaini, lühiülevaade disainiprobleemidest; 2) tutvumine disaini töökultuuri ja meetoditega; 3) probleemi tuvastamise meetodid; 4) grupitöömeetodite õppimine ja rakendamine; 5) projekti koostamine, grupitöö organiseerimine; 6) informatsiooni kogumise ja organiseerimise meetoditega tutvumine; 7) fookuse seadmine, probleemi sõnastamine ja eesmärgi seadmine; 12 8) analoogide uurimuse analüüs ja järelduste tegemine; 9) lähteülesande koostamine; 10) ajurünnak ja uute ideede loomine; 11) uute ideede kavandamine ja visandamine, kontrollimine ja parendamine; 12) vormistamine ja esitluseks ettevalmistamine; 13) lõppesitlus ja vastastikune tagasisidestamine; 14) õppimine: plaan ja tegelikkus, kuidas projekt kulges ja MIKS? Enesekriitiline analüüs ja järelduste tegemine. Õppe kavandamine ja korraldamine Arutlusoskuse ja iseseisva mõtlemise arendamiseks on õpilane tunnis valdavalt aktiivse tegutseja rollis. Õpetaja on õpilastega sarnaselt uurivas, küsivas või õppivas ning sealhulgas eksivas rollis, kuid on oma professionaalsete teadmiste ja arendatud oskustega nõu, hinnanguid ning sihte andev juhendaja. Õpilase ülesanne on õppida teadlikult rakendama disainerliku mõtlemise viise. Õpilane väljendab ning selgitab oma isiklikke ja tunnis omandatud vaateid ning on vastavalt õpetaja juhistele seejuures konstruktiivne, salliv, korrektne ja järjekindel. Õpetaja tagasisidestab õpilaste katsetusi pidevalt ning annab soovitusi ja juhiseid edaspidiseks õppimiseks. Arutluste juhtimise ning mõistete ja käsitlusviiside tutvustamise kõrval on õpetaja ülesanne toetada õpilase identiteedi ja maailmavaate kujunemist. Sestap ei tohi õpetaja oma isiklike filosoofiliste vaadetega prevaleerida ning peab tutvustama ka vastanduvaid seisukohti ning andma õpilastele võimaluse põhjendada ja kujundada välja oma isiklikku seisukohta. Õpilasel on oma visandiraamat (projektivihik), kuhu ta dokumenteerib vabas vormis projekti jooksul tekkinud mõtteid, ideid ja uurimismaterjale. Dokumenteerimise vorm on vaba, selle töötab välja õpilane, arvestades õpetaja soovitusi. Visandiraamat fikseerib eri osapooltelt saadud informatsiooni ja fakte ning hoiab neid tervikuna koos. Selline dokumenteerimine annab protsessi käigus võimaluse vajadusel ajas tagasi minna, kontrollida ja värskendada mälu ning taastada mingit konkreetset tegevust või arutluskäiku protsessis. Kogutud materjal võib osutuda tulevases elus abivahendiks, mis aitab sarnaseid projekte taasluua. Õppe käigus läbitav disainiprotsess jäljendab võimalikult palju reaalset elu, mistõttu on oluline õpilase vahetu osalemine õppes. Seeläbi kujundatakse õpilases arusaama, mille kohaselt disainivaldkonnas väiksema osalusega meeskonnaliikmed eemaldatakse projektidest. Disainiprotsess on meeskonnatööd eeldav terviklik distsipliin, millest teadmisi ja oskusi omandada on võimlaik üksnes protsessis vahetult osaledes. Füüsiline õpikeskkond Valdav osa õppest toimub ruumis, kus laudu ja toole on võimalik ümber paigutada rühmatööks; tagatud peab olema internetiühendus ning vajadusel arvuti või nutiseadme kasutamise võimalus. Õpikeskkond ei piirdu vaid klassiruumiga, sõltuvalt projekti teemadest võib tunde läbi viia teemat puudutavas keskkonnas, sihtgruppi külastades või rollimänge läbides. Vastavalt võimalusele kasutada ära paikkondlikke ressursse. Hindamine Hindamisel lähtutakse gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatust. Hindamise põhiline ülesanne on vahetud ja asjakohase tagasiside kaudu toetada õpilase arengut, sealjuures on tähtis õpilase enda roll hindamises. Õpilasele tutvustatakse kursuse alguses, mida, millal ja mille alusel hinnatakse. 13 7. Valikkursus „Draamaõpetus“ Valikkursuse kirjeldus Draamaõpetus on valikkursus, mis toetab kõikide teiste ainete õppimist. Selles kasutatakse teatrivahendeid ja draamatehnikaid õppija loovuse, suhtlemisoskuste ja ettevõtlikkuse arendamiseks ning inimsuhete mõistmiseks. Õpilased õpivad verbaalsete ja mitteverbaalsete draamatehnikate kaudu väljendama oma ideid, mõtestama inimsuhteid, kavandama loovalt draamakeskkondi, tegutsema erinevates situatsioonides ning hindama enese ja teiste toimetulekut kujutletavates olukordades. Koostöine draamategevus toimib kui sotsiaalne laboratoorium, kus on võimalik arendada elulisi oskusi ja võimeid: empaatiat, sallivust, koostöö-, läbirääkimis-, eneseväljendus-, enesekehtestamis- ja refleksioonioskusi, pingetaluvust ja kriitilist mõtlemist. Draama kaudu saab turvaliselt käsitleda õppijaile olulisi tundlikke teemasid ja harjutada erinevaid sotsiaalseid situatsioone. Draama kui kunstivorm kujundab väärtushinnanguid, toetab õpilase kultuurilist identiteeti, ettevõtlikkust ja vastutuse võtmist kodanikuna. Draamaõpetuses väärtustatakse protsessi, mitte lõpptulemust. Oluline on, et lisaks igas tunnis antavale tagasisidele reflekteeriks õpilane draamaõpetuse kursuse lõppedes kogu õppeprotsessi, sh enese panust ühisloomesse ja koostööoskust kaaslastega. Samuti reflekteerib protsessis osaleja enese toimetulekut, arengut ja saavutusi draamakursusel. Selleks võib kasutada loovtegevuslikke refleksioonimeetodeid: hetke märkimist, pilditehnikat, elavat skulptuuri jne. Draamaõpetus arendab järgmisi õppekavas ettenähtud üldpädevusi: 1) kultuuri- ja väärtuspädevus – suutlikkust hinnata inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast; tajuda, analüüsida ja väärtustada oma seotust teiste inimeste ja ühiskonnaga, käitumistavade ning kultuurisündmustega; ühiselt loodu väärtustamist ning ilumeele kujundamist; oma väärtushinnangute teadvustamist ja kujundamist; 2) sotsiaalne ja kodanikupädevus – suutlikkust ennast teostada; toimida aktiivse, teadliku, abivalmi ja vastutustundliku kodanikuna; ühiskondlike väärtuste ja kõlbluspõhimõtete tundmist ja järgimist; ühiskondliku mitmekesisuse, inimõiguste, religioonide ja rahvuste omapära väärtustamist; koostööoskusi erinevates situatsioonides; teiste inimeste ja nende väärtushinnangute erinevuste arvestamist suhtlemisel; kaasvastutuse võtmist ühiskonnaprobleemide lahendamisel; 3) enesemääratluspädevus – suutlikkust mõista ja hinnata adekvaatselt oma nõrku ja tugevaid külgi, arvestada oma võimeid ja võimalusi; analüüsida oma tundeid ja käitumise motiive erinevates olukordades; 4) õpipädevus – suutlikkust organiseerida õppekeskkonda, kavandada õppimist ja seda kava järgida; kasutada erinevaid õpistrateegiaid erinevates olukordades ja probleeme lahendades; seostada erinevates õppeainetes omandatud teadmisi uute ülesannetega; analüüsida oma teadmisi, oskusi ja motivatsiooni; 5) suhtluspädevus – suutlikkust ennast selgelt väljendada nii sõnaliselt kui ka teadlikult kehakeele vahendeid kasutades, mõista suhtluspartneri intonatsiooni, miimikat ja žeste, arvestades suhtluspartneri eesmärke ja tundeid; 6) ettevõtlikkuspädevus – suutlikkust pakkuda uusi ideid, tutvustada neid teistele ja viia ellu; näha probleeme ja neis peituvaid võimalusi, aidata kaasa probleemide lahendamisele; seada eesmärke, koostada lühi- ja pikaajalisi plaane; korraldada ühistegevusi ja neist osa võtta, näidata algatusvõimet ja vastutada tulemuste eest; reageerida loovalt, uuendusmeelselt ja paindlikult muutustele; mõelda kriitiliselt ja loovalt, arendada ja hinnata oma ja teiste ideid; 7) digipädevus – suutlikkust leida ja säilitada digivahendite abil tekste ja audiovisuaalset infot. Draamaõpetuses omandatavad oskused toetavad kõigi teiste ainete omandamist. Draamaõpetus on sisuliselt lõimitav kõigi teiste ainevaldkondadega, kuid eelkõige 1) keele ja kirjandusega – kirjanduslikke materjale kasutatakse lähtepunktina draamaetüüdide ja lühilavastuste puhul, aga ka erinevate probleemide ja teemade nähtavaks tegemisel ja analüüsimisel; 14 2) liikumisõpetusega – arendatakse koordinatsiooni ja liigutuste täpsust, kujundatakse kehalist aktiivsust, õpitakse füüsilise ja vaimse pingutuse tasakaalustamiseks vajalikke lõdvestumistehnikaid; 3) ajalooga – uuritakse inimese käitumist ja mõtteviisi erinevatel ajastutel; inimeseõpetuse ja ühiskonnaõpetusega – tutvutakse inimese erinevate rollidega ühiskonnas, õpitakse märkama stereotüüpe ja vältima eelarvamusi; 4) kunstiõpetuse, tehnoloogia ja disainiga – kujundatakse kostüüme, lavakompositsioone, rekvisiite: 5) muusikaõpetusega – muusikat kasutatakse erinevates loovülesannetes. Draamaõpetuse keskmes on eelkõige läbivad teemad „Väärtused ja kõlblus“ ning „Kultuuriline identiteet“. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“ eesmärgiseadega on kooskõlas kõik ainevaldkonnas taotletavad pädevused: õpipädevus, suuline eneseväljendusoskus, kehakeele kasutamine. Arendatakse õpilaste suhtlus- ja koostööoskusi, suutlikkust oma arvamust kujundada ja väljendada ning probleeme lahendada. Draamategevus võimaldab õpilasel arendada oma ainespetsiifilisi huvisid ning loomevõimeid, mis kindlustavad aluse aktiivseks osalemiseks sotsiaalses ja kultuurielus ka pärast kooli lõpetamist. Läbivad teemad „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ ning „Tervis ja ohutus“ on tagatud draamaülesannetega, mis kujundavad õpilase sotsiaalselt aktiivseks, keskkonnateadlikuks, vastutustundlikuks ning tervist ja turvalisust väärtustavaks inimeseks. Läbiva teema „Teabekeskkond“ käsitlemine ainevaldkonna õppeainetes hõlmab eri allikatest (sh internetist) teabe hankimist, selle kriitilist hindamist ja kasutamist erinevates harjutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid: 1. Teadmised: õpilane mõistab draama kui kunstiliigi toimimise põhimõtteid, tunneb erinevaid draamatehnikaid ja eakohasel tasemel teatriterminoloogiat. 2. Oskused: õpilane arendab draamatehnikate kaudu sotsiaalseid oskusi, eneseväljendust ja loovust ning arusaamist inimsuhetest ja ühiskonnast, analüüsib ja tagasisidestab teatrietendust. 3. Hoiakud: õpilane väärtustab loomingulist koostööd, ideede paljusust ja võtab vastutuse draama tööprotsessi ja tulemuse eest. Õpitulemused Valikkursuse läbinud õpilane 1) rakendab oma ideid individuaalses ja ühistegevuses, väärtustab enese ja teiste loovust; 2) tunneb erinevaid draamatehnikaid ja kasutab neid sotsiaalse tegelikkuse tundma õppimiseks ja sellega toime tulemiseks; 3) tunneb oma individuaalseid füüsilisi ja psüühilisi ressursse, teab oma tugevusi ja nõrkusi, arendab oma kehakeelt ja eneseregulatsiooni oskusi; 4) osaleb sotsiaalsetes tegevustes, julgeb võtta vastutust; 5) arendab oma esinemisoskusi: teeb ennast publikule nähtavaks ja kuuldavaks ning oma sõnumi arusaadavaks; 6) mõistab draama kui kunstiliigi toimimise põhimõtteid, tunneb teatriterminoloogiat ja annab ausat, konstruktiivset ja heatahtlikku tagasisidet teiste sooritusele. Õppesisu Õppesisu on jaotatud üheksaks osaks vastavalt kujundatavatele teadmistele ja oskustele, mis omandatakse, kasutades draamaõpetusele omaseid töövõtteid ja tehnikaid. 1. Teadmised, oskused: keskendumine ja tähelepanu Õpitulemused: Õpilane 1) keskendub draamaülesande täitmisel eesmärgile; 2) märkab teiste draamaesitlustes tähenduslikke detaile ja mõtestab neid; 3) panustab loovalt ühistegevustesse; 15 4) arvestab teiste ideede ja vajadustega; 5) järgib koostegevuse reegleid; 6) viib alustatud tegevuse lõpuni. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: stseenide kavandamine ja esitamine, esituse analüüs, etüüd. 2. Teadmised, oskused: Kehakeel (miimika, žest, hoiak, rütm, tempo) Õpitulemused: Õpilane 1) valib oma sõnumi edastamiseks teadlikult kehakeele väljendusvahendid; 2) analüüsib teiste esinejate kehakeelt; 3) kasutab kehakeelt oma enesetunde korrigeerimiseks või kujundamiseks; 4) teadvustab žestide ja inimestevaheliste ruumisuhete erinevat tähendust eri kultuurides; 5) edastab sõnadeta ja hoolikalt valitud kehakeelt kasutades karakteri, suhteolukorra või sündmuse. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: pilditehnika, aegluubis liikumine, loovtants, rütmiharjutused, pantomiim, peegeldamine, lõdvestumisharjutused. 3. Teadmised, oskused: töö häälega. Õpitulemused: Õpilane 1) valib oma sõnumi edastamiseks teadlikult hääle tugevuse, kõrguse, tooni ja kõnetempo; 2) kasutab ja hoiab oma häält tervislikult. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: Hingamisharjutused, artikulatsiooniharjutused, tekstipõhised harjutused, hääleimprovisatsioonid, sõnalised improvisatsioonid, monoloogi, dialoogi, proosa- või luuletekstide esitamine. 4. Teadmised, oskused: improvisatsioon. Õpitulemused: Õpilane 1) kuulab ja märkab partnerit ning võtab vastu mängusituatsiooni; 2) võtab vastu ja arendab teiste ideid, pakub välja oma lahendusi; 3) improviseerib üksi või koos kaaslastega etteantud žanris; 4) võtab vastutuse ja vajadusel juhirolli; 5) loob ettevalmistamatult või väikese ettevalmistusajaga teemakohase stseeni või dialoogi. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: improvisatsioon, etüüd 5. Teadmised, oskused: lugude jutustamine. Õpitulemused: Õpilane 1) jutustab tervikliku, alguse ja lõpuga loo, arvestades adressaati ja kasutades kuulaja(te) tähelepanu köitmiseks otstarbekaid verbaalseid ja mitteverbaalseid vahendeid; 2) võtab arvesse publiku reaktsioone. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: individuaalne ja rühmatööna loo jutustamine; loo jutustamine pilditehnikas, rekvisiitide, heli- või valgusefektide abil; loo jutustamine kuuldemänguna; protsessdraama ja selle võttestik. 6. Teadmised, oskused: töö tekstiga. Õpitulemused: Õpilane 1) analüüsib esitamisele tuleva või esitatud teksti sõnumit, meeleolu ja keele kujundlikkust; 2) arutleb draamateksti dialoogi ja remarkide põhjal erinevate tegelaskujude ja nende motiivide üle; 3) valib teksti esitamiseks sobivad väljendusvahendid. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: tekstianalüüs: vaatepunkt, sündmused, tegelased, ülesehitus - kulminatsioon, kujundlikkus, peamõte; teksti esitamine, etüüd. 16 7. Teadmised, oskused: rolli loomine. Õpitulemused: Õpilane 1) kujundab improviseeritud stseenis või lühilavastuses tervikliku rollilahenduse, kasutab selleks sobilikke draamavahendeid: sõna, keha, häält, liikumist, miimikat, rekvisiiti, maski või kostüümi; 2) eristab temperamendile ja iseloomule vastavaid liikumise, kehakeele ja hääle vahendeid ja rakendab neist sobivaid stseenis karakterit luues; 3) kasutab rolli loomisel oma teadmisi või koolis õpitut. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: roll seinal, tegelaskuju elulugu, kuum tool, karakteri loomine ja analüüs, individuaalne ja rühmatöö. 8. Teadmised, oskused: dramatiseerimine ja lavastamine. Õpitulemused: Õpilane 1) dramatiseerib meediauudise, luuletuse, laulu, muinasjutu, lühema proosapala või sündmuse oma elust; 2) määrab sündmuse, koha, aja ning tegelased; 3) selgitab oma dramatiseeringu kontseptsiooni, põhjendab dramatiseeringu aspekte ja valikuid – žanrit, ülesehitust, süžeed, tegevuskohta, tegelasi, dialoogi; 4) lavastab ühe stseeni oma dramatiseeringust või osaleb kellegi teise dramatiseeringus kas näitleja, valgustaja, kostüümikunstniku, grimeerija, helikujundaja või rekvisiitorina Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: alustekstide analüüs, dramatiseeringu loomine, teiste dramatiseeringute tagasisidestamine, rühmatöö, etüüd, improvisatsioon. 9. Teadmised, oskused: etenduse vaatamine ja analüüs. Õpitulemused: Õpilane 1) vaatab õppeaasta jooksul vähemalt ühte professionaalse teatri etendust ja analüüsib seda koos teistega või kirjutab retsensiooni; 2) märkab teiste draamaesitustes või nähtud teatrietenduses tähenduslikke detaile ja mõtestab neid. Töövõtted ja tehnikad, reflekteerimine, tagasisidestamine: suuline või kirjalik tagasiside etendusele; etenduse analüüs: kontseptsioon, žanr, stiil, lugu, ülesehitus, kujundlikkus, näitlejate mäng, heli- ja valguskujundus, kostüümid, rekvisiidid, teema ajakohasus ja olulisus; oma arvamuse sõnastamine ja argumenteerimine Õppekeskkond Optimaalne draamatunni pikkus on 90 minutit. Õppimine draama kaudu on kõige tulemuslikum, kui ühes grupis on 16–20 õppijat. Draamatunniks sobib hästi õhutatav, mööblita või kergesti teisaldatavate toolide ja laudadega ruum, kus on ka heli- ja soovitavalt valgustehnika võimalused. Draamategevuse ohutuse tagamiseks peab põrand olema puhas. Draamatundi tulevad õppijad mugavas, liikumist võimaldavas riietuses ja vahetusjalatsites. Hindamine Hindamine on arvestuslik (arvestatud/mittearvestatud). Hinnatakse õpilase aktiivset osalemist ja nii ideelist kui ka tegevuslikku panust draamaülesannete täitmisel. Draamaõpetaja annab vastavalt vajadusele kursuse vältel õpilastele nende arengu kohta tagasisidet. Draamas väärtustatakse protsessi samavõrd kui tulemust. 8. Valikkursus „Eakate abistamine koduses keskkonnas“ Valikkursuse kirjeldus Kursuse koostamisel on lähtutud kutsestandardis „Hooldustöötaja, tase 4“ kompetentsidest (abistamine elamistoimingutes ja hooldustegevuste läbiviimine, majapidamistööde 17 korraldamine, töö eakatega) ja kutsehariduse 4. taseme kutseõppe õppekavast „Hooldustöötaja“, piiritledes käsitlust eaka toetamisega väärika vananemise teekonnal koduses keskkonnas. Kursus on mõeldud gümnaasiumiõpilastele, et tutvustada hooldustegevusi eakaga ning kujundada õpilastes oskused, toetamaks eakat väärika vananemise teekonnal koduses keskkonnas. Kursuse jooksul tutvuvad õpilased vananemisega seotud protsessidega, õpivad teostama lihtsamaid hooldustoiminguid koduses keskkonnas, lähtudes eaka individuaalsetest vajadustest ja füüsilisest seisundist, mõistavad eaka sotsialiseerumise vajadust ja panustavad loovalt eaka aktiviseerimisse. Kursus koosneb seitsmest suuremast teemaplokist. Iga uus teema algab teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu, praktiline ja/või iseseisev töö omandatud teadmiste kinnistamiseks. Rühmatööna koostavad meeskonnad eelnevalt loengutes läbitud teemade (nt vananemisega seotud muutused; eetika (sh suhtlemine) ja konfidentsiaalsus) põhjal eetilised põhimõtted eakaga suhtlemiseks ning esitavad selle ettenähtud tähtajaks. Kursuse käigus omandatut on võimalik edasi arendada, jätkates õpinguid erinevatel sotsiaaltöö ja nõustamise valdkonna erialadel (nt hooldustöötaja, tegevusjuhendaja) kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Õpetusega taotletakse, et õpilased mõistavad vananemisprotsessi, oskavad juhendada ja toetada eakat igapäevaelu toimingutes ning sooritada lihtsamaid hooldustoiminguid koduses keskkonnas. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) omab ülevaadet vananemisega seotud toimetuleku probleemidest ja abivajaduse kujunemisest; 2) teab a- ja antiseptika ning isikukaitsevahendite kasutamise põhimõtteid, järgib neid erinevate hooldustoimingute tegemisel; 3) kavandab ja viib läbi eakale sobivaid ja jõukohaseid aktiviseerivaid tegevusi; 4) käitub eetiliselt, arvestades eaka tausta ning erivajadusi; 5) abistab ja juhendab eakat igapäevaelus toimetulekul, säilitades maksimaalselt eaka iseseisvuse ning enesekontrolli; 6) tunneb ergonoomilisi töövõtteid ja abivahendeid ning juhendab eakat erinevate abivahendite kasutamisel. Õppesisu Kõik teemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu gruppides, praktiliste ülesannete lahendamine grupis ja/või iseseisvalt. Õppesisu teemad on järgmised: 1) vananemisega seotud füüsilised, psüühilised ja sotsiaalsed muutused ning nende mõju igapäevaelus toimetulekule (2 tundi); 2) a- ja antiseptika põhimõtted (sh kätepesu, käte antiseptika, pindade puhastamine ja desinfitseerimine); isikukaitsevahendid, nende kasutamise põhimõtted ja tingimused (2 tundi), 3) eaka aktiviseerimine (2 tundi); 4) eetika (sh suhtlemine) ja konfidentsiaalsus (2 tundi); 5) eaka abistamine ja juhendamine (sh märkamine) tervise ja toimetuleku probleemidest lähtuvalt (sh hooldustoimingud) (2 tundi); 6) eaka terviseedenduse võimalused (2 tundi); 7) ergonoomika ja abivahendid, nende kasutamise põhimõtted (2 tundi); 8) praktilised harjutusülesanded erinevate teemade põhiselt (14 tundi); 9) õppekäigud hooldekodusse ja/või eakate päevakeskusesse (2 tundi); 18 10) iseseisev töö (5 tundi). Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht on 35 tundi, millest 28 tundi moodustab kontaktõpe sh 14 tundi teoreetiline ettevalmistus veebis ja/või auditooriumis ning 14 tundi praktilist tööd simulatsioonikeskuses või eakate päevakeskuses, 2 tundi moodustavad õppekäigud hooldekodusse või eakate päevakeskusesse ning 5 tundi teevad õpilased juhendatud iseseisvat tööd. Õppetegevust kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- ja projektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed loengud ja praktiline töö veebipõhises õpikeskkonnas; 2) õppekäigud hooldekodus ja/või eakate päevakeskuses; 3) iseseisev töö erinevate materjalide ja allikatega; 4) simulatsiooniülesannete lahendamine; 5) grupitöö – koostada nõuetekohaselt ja esitada tähtaegselt loengutes läbitud teemade (vananemisega seotud muutused ja eetika (sh suhtlemine) ja konfidentsiaalsus) põhjal kirjeldus eetilistest põhimõtetest eakaga suhtlemiseks (teemast lähtuva eesmärgi ja ajalise raamistiku seadmine, ülesannete jaotamine, eesmärgini jõudmine, tulemuste esitlemine, järelduste tegemine); 6) ettevalmistus grupitöö avalikuks esitlemiseks; 7) avalik esinemine. Loengud vahelduvad praktiliste ülesannete täitmisega individuaalselt ja grupis nii klassiruumis kui ka veebikeskkonnas, simulatsioonikeskuses ning hooldekodus või eakate päevakeskuses. Loenguid toetab veebipõhine õpikeskkond, kuhu on võimalik laadida teemakohaseid õppematerjale. Praktilised harjutusülesanded: 1) teostatakse nõuetekohaselt kätehügieeni; 2) tutvutakse isikukaitsevahenditega ja harjutatakse nende kasutamist; 3) mõõdetakse arteriaalset vererõhku, kehatemperatuuri, veresuhkrut, kasutades sobivaid töövahendeid; 4) harjutatakse ergonoomilisi liikumis-, liigutamis- ja tõstmisvõtteid; 5) õpitakse tundma ja kasutama erinevaid liikumise abivahendeid – ratastool, käimisraamid, kargud jne; 6) tutvutakse erinevate igapäevaelu lihtsustavate abivahenditega – lugemisluup, haaratsid, erinevad söögi- ja köögiriistad, riietumise abivahendid jne; 7) tutvutakse erinevate hooldusabivahendite ja nende kasutamisega – mähkmed, sidemed, uriinipudelid, siibrid, funktsionaalne voodi, pesukindad jne; 8) tutvutakse meetoditega ja abivahenditega eakate aktiviseerimiseks koduses keskkonnas ning toimetulekuks iseseisvalt igapäevaelu toimingutega (hügieenitoimingud, toidu valmistamine; toas, treppidel ja õues ohutult liikumine, kodumasinatega töötamine, abistamine vajaliku info ja teenuste leidmisel, ajakirjade-, ajalehtede koos lugemine (ette lugemine), ristsõnade lahendamine, mälutreeningud (koos fotoalbumite vaatamine ja meenutamine), eaka jaoks olulise teekonna kaardistamine (kodukauplus, raamatukogu, päevakeskus, jne) ja ohtude märkamine ja märkimine. Valikkursuse lõpetamise tingimus: õpilased lahendavad individuaalselt situatsioonülesande, mis sisaldab eaka kodus tehtavate toimingute kirjeldamist ja tegevuste põhjendamist. Õppekeskkond Vajalik on töökorras arvuti, mis on varustatud internetiühenduse, kontoritarkvara, kõlarite ja kaameraga. 19 Õppekäikudel hooldekodusse või eakate päevakeskusesse on vajalikud vahetusjalanõud (osalemisvõimalus eakate aktiviseerimiseks). Simulatsioonikeskuses praktiliste ülesannete harjutamisel on vajalikud vahetusjalanõud (mitte toasussid), sobiv tööriietus (soovitatavalt püksid, T-särk). Õpilasel peavad olema lühikesed lakkimata küüned, ehted (sõrmused, käe- ja kaelaketid, käekellad) peavad olema eemaldatud. Õpilast instrueeritakse enne praktilist tegevust kohapeal. Täpsem instrueerimine toimub enne praktikume. Praktilise töö ülesannete täitmiseks simulatsioonikeskuses on vajalikud kätehügieeni teostamise vahendid, arteriaalse vererõhu mõõtmise aparaadid, kehatemperatuuri mõõtmise vahendid, veresuhkru mõõtmise aparaat; muud erinevad liikumise, seismise, tõusmise, riietumise, söömise ja joomise abivahendid. 9. Valikkursus „Filosoofia“ 9.1. Üldalused Õppe- ja kasvatuseesmärgid Gümnaasiumi filosoofiaõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb ära filosoofilisi küsimusi, teab nende eri lahendusi ja mõistab filosoofia käsitlusviisi loomust; 2) koostab kehtivaid arutluskäike, mõtestab lahti teiste omi ning rakendab seejuures filosoofilise mõtlemise võtteid; 3) mõtestab oma kogemusest lähtudes lahti praktilise ja teoreetilise filosoofia küsimusi; 4) iseloomustab filosoofia ajaloo perioode mõningate olulisemate käsitluste, mõistete ja autorite kaudu; 5) hindab kriitiliselt oma uskumusi ja väärtushoiakuid õppeaines omandatu valguses. Õppeaine kirjeldus Filosoofia esimeses kursuses „Sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse“ on rõhk filosoofilise mõtlemise viiside tundmaõppimisel ja võtete harjutamisel arutluses. Teine kursus „Tänapäeva filosoofilised küsimused“ süvendab esimesel kursusel omandatud põhioskusi, pöörates tähelepanu teadmisviiside, väärtuste ning ühiskonna ja keskkonna filosoofilisele käsitlemisele. Teisel kursusel osalemise eelduseks on esimesel kursusel omandatud mõtlemisvõtted ning põhiteadmised ainevaldkonnast. Kursuste õppetegevuste tuumaks on õpilase mõtlemisoskuste arendamine, teadmis- ja eluvaldkondade olulisi aruteluteemasid filosoofilise mõtlemise vahenditega käsitlemise kaudu ning selle kaudu õpilaste arusaamise kujundamine filosoofia ainevaldkonna loomusest ning rakendustest. Õppeaine on moodustatud kolmest peamisest käsitlusalast: 1) filosoofia ainevaldkond; 2) filosoofiline mõtlemine; 3) arutlusteemad filosoofilistest küsimustest. Need käsitlusalad moodustavad filosoofiaõppest ligikaudu võrdsed osad. Filosoofia ainevaldkonnaga tutvudes omandatakse teadmisi filosoofia mõistetest, valdkondadest, harudest, ajaloost ja rollist. Filosoofilise mõtlemise viise harjutatakse nende võtete korrektse rakendamise kaudu suulises ja kirjalikus vormis. Arutlusteemadeks on filosoofilised küsimused teadmisviiside, väärtuste ning ühiskonna ja keskkonna kohta. Õppeaine aluseks on filosoofia akadeemilise uurimisvaldkonna tulemused, mida esitatakse õpilasele jõukohaselt ja tähenduslikult ning didaktiliselt otstarbekohaselt. Filosoofia ainevaldkond Valikaine eesmärk on arendada õpilaste suutlikkust arutleda ainevaldkonna teemade üle. Selleks õpitakse peamisi mõisteid ja käsitlusviise, mis on olulised ainevaldkonna mõistmiseks, esmane ülevaade filosoofia ajaloo periodiseeringust ja perioodidele iseloomulikest 20 mõtteliinidest. Filosoofia ajaloo käsitlemine mõtteliinide kaudu tähendab keskendumist perioodidele iseloomulikele ideedele, nende muutumisele ja rollile filosoofia ajaloos. Filosoofiline mõtlemine Filosoofia eripära on arutluse kandev roll õppimisel. Seetõttu on filosoofilise mõtlemise suuline ja kirjalik harjutamine õppeaine olemuslik osa, mida arendatakse argumenteerimise ja tõlgendamise harjutamise kaudu. Eesmärk on õppida rakendama argumenteerimise ja tõlgendamisetehnikaid korrektselt vabas filosoofilises arutelus ning töös filosoofilise tekstiga. Filosoofilise mõtlemise viiside omandamiseks õpitakse peamisi arutlustehnilisi termineid ja praktilisi ning levinud võtteid. Head tavad väljenduvad asjakohases suhtumises filosoofilisse arutlusse, sh tõsises suhtumises argumentidesse ja lugupidavas suhtumises nende esitajasse, lugeja ning kuulaja austamises, mõtete arusaadavas väljendamises ning arutelule ja kriitikale avatuses. Filosoofiline arutelu aitab analüüsitavat teemat mõtestada. Kriitilises arutelus lähtutakse erinevatest filosoofilistest eeldustest ja käsitlusviisidest. Arutluses filosoofiliste seisukohtade üle ei piirduta arvamuse avaldamisega, vaid ühtlasi põhjendatakse ning arutatakse eri põhjenduste paikapidavuse üle, rakendades kriitilise mõtlemise tööriistu. Arutlusteemad filosoofilistest küsimustest Õppetegevuste põhiosa moodustab filosoofiliste küsimuste avamine filosoofilise mõtlemise vahenditega. Filosoofilised küsimused lähtuvad teadmisviisidest, väärtustest ning ühiskonna ja keskkonna kestlikkusest. Arutlusõpe koosneb teoreetilisest ning praktilisest osast. Teoreetilises osas tutvutakse järk-järgult teemade käsitlemiseks vajalike mõistete ja käsitlusviisidega. Praktilise suunitlusega konkreetseid arutlusküsimusi valides ning neid mõtestades arvestatakse õpilase kogemusega, st millega ta oma elus on kokku puutunud või mis on tema jaoks tähenduslik. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Oma ajaloolise rolli tõttu teadusharude kujunemises on filosoofia olemuslikult valdkondade piire ületav ning lõimiv katusõppeaine. Võimalusel võiks kavandada lõimingut mõne teema või probleemi käsitlemisel eri õppeainete õpetajate koostöös. Lõimumispunktide leidmisel tuleks lähtuda muuhulgas: 1) filosoofilise mõtlemise viisidest ja näitlikustada nende seoseid õppeainete aluseks olevate teadusharude meetodite, tõendamise viisi ja kasutatavate keeleliste vahenditega; 2) filosoofia ajaloolistest mõtteliinidest ja näitlikustada nende seoseid õppeainete aluseks olevate teadusharude ja nende uurimisala arengulooga; 3) filosoofia arutlusteemade seostest eri õppeainete ainesisu ja oskustega, ning kodaniku-, väärtus-, tehnoloogia-, enesemääratluse jt õppekava üldpädevustega Lõiming ei peaks piirduma seoste loomisega eri õppeainete vahel, vaid võiks hõlmata ka õppekäike ja aktiivset dialoogi teadusasutuste vm instituutide ja nende kõneisikutega väljastpoolt kooli. Filosoofilise mõtlemise õppimist lõimitakse iseäranis õppeainetega, mis arendavad suulist ja/või kirjalikku arutlus- ning väljendusoskust. Lõiming reaal- ja loodusainetega annab võimaluse vaadelda mõtlemise vormilist rangust ja tõenduspõhisust kooskõlas avastuslikkusega, lõiming humanitaarainetega keelelist täpsust kogemuse kultuuriliste ja ühiskondlike aspektide väljendamisel. Vältimatu on leida mõtlemisvõtete vallas lõimimiskohad loogika ja matemaatika, kunsti ja kirjanduse õppeainete, samuti uurimistöö aluste kursustega. Koos teiste õppeainetega toetab filosoofia õpilaste kujunemist aktiivseks tõlgendajaks passiivse vastuvõtja asemel, pakkudes vahendeid ja praktikat ühiskonnas oluliste aruteluteemade kriitiliseks tõlgendamiseks. Filosoofia õppeaine toetab kriitilise mõtlemise arendamise kaudu õpilaste meedia- ja infopädevuse kujunemist. 21 Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Arutlusoskuse ja iseseisva mõtlemise arendamiseks peab õpilane olema tunnis valdavalt aktiivses rollis. Õpetaja on õpilastega sarnaselt uurivas, küsivas või õppivas ning sealhulgas eksivas rollis, kuid on oma suuremate teadmiste ja arendatud oskustega nõu, hinnanguid ning sihte andev autoriteet. Õpilase ülesanne on õppida jälgima filosoofilise mõtlemise viise ja rakendama selle võtteid. Õpilane väljendab ning selgitab isiklikke ja tunnis omandatud vaateid ning püüab olla seejuures filosoofiliselt adekvaatne ja järjekindel. Õpetaja tagasisidestab õpilaste katsetusi jooksvalt ja annab soovitusi ning juhiseid edaspidiseks. Õpilaste aktiivsuse suurendamiseks on otstarbekas kaasata nad õppetunni kavandamisse ja juhtimisse, muuta õpe uurivaks ning õpilaste eelteadmiste, huvide ja võimetega arvestavaks. Selle juures võib olla oluline roll koolivälise tegelikkusega suhestumisel, ühiskonnas toimuvate debattide analüüsimisel kriitilise mõtlemise abil, kasutades erinevaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid. Arutluste juhtimise ning mõistete ja käsitlusviiside tutvustamise kõrval on õpetaja ülesanne toetada õpilase identiteedi ja maailmavaate kujunemist. Õpetaja ei tohi esitleda ega peale suruda oma isiklikke filosoofilisi vaateid, vaid peab tutvustama ka neist eristuvaid ja neile vastanduvaid seisukohti ning andma õpilastele võimaluse põhjendada ja kujundada välja oma isiklikku seisukohta. Filosoofiakursuste kolme käsitlusala, st filosoofia ainevaldkonna, filosoofilise mõtlemise ja filosoofiliste küsimuste aruteluteemade omavahelist proportsiooni jälgides on võimalik õpet dünaamiliselt kohandada konkreetse kooli või klassi vajadustega, nt filosoofia ajaloo mõtteliine võib esimese ja teise valikkursuse vahel ümber tõsta või mugandada neid seoses arutlusteemade valikuga. Hindamise põhimõtted Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest. Hindamise täpsem korraldus määratakse kooli õppekavas. Hindamise põhiline ülesanne on toetada õpilase arengut, kujundades positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnangu, kusjuures tähtis on õpilase enda roll hindamises, pakkudes võimalusi enesehindamiseks. Kontrolli ning hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase ainealasest arengust ning kasutada saadud teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. Õpitulemuste kontrollimise ja hindamise vormid peavad olema mitmekesised. Filosoofias hinnatakse eelkõige neid spetsiifilisi oskusi, mille kujundamine on filosoofiaõpetuse peamisi eesmärke, st filosoofilise arutluse mõistmist ja selle koostamist, filosoofilise mõtlemise viiside rakendamist, oluliste filosoofia mõistete selgitamist ja kontekstis kasutamist. Hinnatavad ülesanded arendavad loovust ning iseseisvat mõtlemist, kuid eeldavad filosoofia mõistete ja mõtlemisvõtete plaanipärast rakendamist. Filosoofias on pideva mõtlemisviiside tagasisidestamise vajaduse tõttu kaalukas kujundav hindamine. Kokkuvõttev hindamine on filosoofiaõppes teisejärguline, kuid piisav rahuldava taseme tuvastamiseks. Aktiivse suulise arutlusoskuse hindamiseks sobib individuaalne või rühmaväitlus, teste on võimalik teha mõistete definitsioonide ja seoste tundmise või loogikaülesannete vallas. Soovitatav on olulise hindamisvormina kasutada essee koostamist. Esseed koostatakse etapiviisil, liites omavahel kujundava ja kokkuvõtva hindamise võtteid. Essee puhul hinnatakse eelkõige arutlusoskust; kirjanduslikku meisterlikkust ja originaalsust tunnustatakse teisejärgulisena, kuid nõutakse elementaarsete emakeele- ja kompositsioonireeglite järgimist. Paremate esseekirjutajate julgustamine ja juhendamine üleriiklikul filosoofiaolümpiaadi eelvoorus osalemiseks on hea viis toetada andekamate õpilaste eneseteostust. 22  Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Filosoofia õppimiseks loob võimalused keskkond, kus kõigil õpilastel on turvaline arutluskäike väljendada ning süsteemselt toetatakse ka nende osalemist, kelle jaoks avalik arvamuse avaldamine ja esinemine pole loomulik. Kuna õppeviiside hulka kuuluvad nii kirjalikud harjutused, suuline väitlus kui aktiivsed meetodid ja digivahendite kasutamine, on parimad ruumid sellised, kus saab igaüks endale leida mugava viisi õppetöös osalemiseks. Kool võimaldab viia õpet läbi ruumis, kus on: 1) mööbli ümberpaigutamise võimalus liikumist eeldatavateks tegevusteks nagu rühmatööd, ringivestlused jt rolli- või õppeharjutused; 2) internetiühendus nii õpetajal kui õpilastel, digitehnoloogia ning audiovisuaalse esitluse ja videoühenduse kasutamise võimalused. Kool võimaldab: 1) korraldada õpet väljaspool klassiruumi, mh mälu- või ametiasutuses; 2) kasutada füüsilisi ning digitaalseid õppematerjale ja -vahendeid, mh digikeskkonnad essee ühiskirjutamiseks ja hindamiseks, väitluse läbiviimiseks ja hindamiseks, argumentatsioonivigade kaardid väitluse tagasisidestamiseks; 3) õppekäike ja kohtumisi eri valdkondade esindajatega. 9.2. Kursuste kavad 9.2.1. Kursus „Sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse“ Õpitulemused ja õppesisu Filosoofia ainevaldkond Esimese kursuse ainevaldkonnaspetsiifilise teema eesmärk on anda esmane ülevaade filosoofia ainevaldkonnast ja sellele iseloomulikust käsitluslaadist. Teema moodustab kursuse mahust kuni neljandiku. Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) iseloomustab filosoofia ainevaldkonda ja filosoofilist käsitlusviisi, eristades seda teaduste jt eluvaldkondade omast; 2) eristab filosoofia valdkondi ja arutleb neile omaste küsimuste üle; 3) iseloomustab filosoofia ajaloo perioode mõningate neile omaste käsitluste, mõistete ja autorite kaudu. Õppesisu Filosoofia valdkonnad. Filosoofilised küsimused ja nende eripära. Filosoofia ajaloo periodiseering. Perioodidele iseloomulikud filosoofilised küsimused ja valdkonnad ning neid küsimusi esitavad ja valdkondi käsitlevad filosoofid. Filosoofilise mõtlemise algus ja selle tähendus. Mõtlemise ja filosoofia roll inimelus, kultuuris ning ajaloos. Filosoofia ning teadus, religioon, kirjandus ja elu. Filosoofilise mõtlemise ja käsitletavate arutlusteemadega seonduvad olulised mõisted, mõtteliinid ning filosoofid koos oma iseloomulike väidetega. Käsitletavad mõtteliinid: 1) antiikfilosoofia ja filosoofilise mõtlemise kujunemine; 2) keskaja filosoofia ja mõtlemise rakendamine usu teenistusse; 3) uusaja filosoofia ning eksperimentaalse loodusteaduse sünd; 4) uusaja filosoofia ja indiviidi/subjekti esile kerkimine; 5) uusaja filosoofia ning valgustusmõtlemine. Filosoofiline mõtlemine Filosoofilise mõtlemise osa eesmärk on tutvuda filosoofiale iseloomuliku keelega, õppida tundma vajalikku terminoloogiat ning harjutada selle kasutamist. Filosoofilist mõtlemist harjutatakse, kasutades selleks kesksete arutlusteemade õppesisu. Filosoofiline mõtlemine moodustab kuni poole kursuse mahust. 23 Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) tunneb mõningaid tähtsamaid arutlus- ja tõlgendustehnilisi termineid ning märkab nende rakendamise kohti filosoofilises arutluses; 2) tunneb filosoofilise arutluse häid tavasid ning märkab nende rakendamise kohti lugemises, kõnelemises, väitluses ja kirjutamises; 3) sõnastab korrektseid filosoofilisi küsimusi ning arutleb vastuste üle, jäädes filosoofilisele arutlustasandile ja järgides argumentatsioonireegleid; 4) loeb filosoofilist teksti ning koostab juhendamisel lihtsama filosoofilise essee. Õppesisu Keel. Teaduskeel, loomulik keel, filosoofia keel. Lause, otsustus, väide ja argument. Mõiste ja definitsioon. Eeldused ning varjatud eeldused. Järeldamine, korrektsus ja tõesus. Argumendi kehtivus. Tõlgendus ja kontekst. Põhjendus ja seletus. Kooskõla ning vasturääkivus. Tähendus ja tõde. Küsimus, filosoofiline küsimus ning küsimuste korrektsus. Argumentatsioon ja retoorika. Filosoofilise arutelu head tavad. Mõtlemine ja väljendamine. Essee kirjutamine. Arutlusteemad filosoofilistest küsimustest Arutlusteemade eesmärk on eelkõige harjutada filosoofilist mõtlemist. Nende üksikasjalikum ja süsteemsem avamine võib jääda teise kursuse osaks. Soovi korral võib esimesel kursusel keskenduda põhjalikumalt ainult ühele arutlusteemale ning võtta selle jaoks osa õppesisu teisest kursusest. Säärasel juhul tuleb esialgu kõrvalejäetu teisel kursusel kompenseerida. Kursuse mahust moodustavad arutlusteemad kuni neljandiku. Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) arutleb teadmisviiside, väärtuste ning ühiskonna ja keskkonna lihtsamate filosoofiliste küsimuste üle, eristades filosoofilist arutelu tavaarutelust; 2) väärtustab filosoofilist arutlust ja selle tulemusi, kuid annab endale aru tulemuste suhtelisusest, st nende seotusest eri käsitlusviiside ning aluseeldustega. Õppesisu Teadmisviisid. Teadmise olemus, tunnetusteooria. Teadmise ja tunnetusviiside ning võimete eristus. Teadmise seos uskumuse ja õigustusega. Seosed õppeainete ja eluvaldkondadega. Väärtused ja normatiivsed süsteemid (moraal, religioon, õigus). Väärtuste olemus, aksioloogia. Väärtuste ja tegude kooskõla. Väärtuse ja fakti erinevus. Väärtuste universaalsus ning suhtelisus. Ühiskond ja keskkond. Õigluse olemus, poliitikafilosoofia. Ühiskonna ja elukeskkonna korraldamine. 9.2.2. Kursus „Tänapäeva filosoofilised küsimused“ Õpitulemused ja õppesisu Filosoofia ainevaldkond Teise kursuse eesmärk on tutvuda põhjalikumalt filosoofia ainevaldkonna pakutava mõtlemise ajaloo käsitlusega ning mõtestada filosoofia eri rolle tänapäeva maailmas. See osa moodustab kuni kolmandiku kursuse mahust. Õppesisu teemade loetelu on mõeldud ettepanekutena, mille seast teeb õpetaja valiku vastavalt oma õpilaste huvidele ja kogemusele. Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) mõtestab filosoofia erinevaid rolle tänapäeva maailmas, lähtudes omandatud teadmistest filosoofia harudest, koolkondadest ja neile vastavatest rakendusaladest; 2) iseloomustab filosoofia ajaloo klassikasse kuuluvaid olulisemaid käsitlusi ning mõiste- ja ideeajaloolisi pöördepunkte; 24 3) iseloomustab filosoofia ajaloo perioode mõningate neile omaste käsitluste, mõistete ning autorite kaudu. Õppesisu Filosoofia harud. Filosoofia rakendused teaduses jm eluvaldkondades. Filosoofia tänapäeval. Mõisteajalugu. Käsitletavatele arutlusteemadele ning filosoofia ajaloo perioodidele iseloomulikud mõisted ja mõtteliinid ning neid esindavad filosoofid. . Käsitletavad mõtteliinid: 1) tänapäevase teadmise ja teaduse mõistmise ajaloolised juured; 2) tänapäeval olulisi teadusekäsitlusi; 3) tänapäeval olulisi eetikateooriaid; 4) tänapäeval olulisi inimesefilosoofia voole; 5) tänapäeval olulisi ühiskonnafilosoofia ja keskkonnafilosoofia alusseisukohti. Filosoofiline mõtlemine Filosoofilise mõtlemise eesmärk on süvendada esimesel kursusel omandatud põhiteadmisi ja - oskusi ning tutvuda väidete formaliseerimise ja allikatekstide tõlgendamise põhitõdedega. See osa moodustab kuni neljandiku kursuse mahust. Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) rakendab mõningaid kriitilise mõtlemise ja filosoofilise tõlgendamise võtteid filosoofilises arutluses; 2) rakendab peamisi filosoofilise arutluse häid tavasid seminaris osaledes, jõukohast allikateksti mõtestades ning esseed koostades. Õppesisu Formaliseerimine. Näide formaliseeritud keele ja selle kasutamise kohta. Tõlgendamine, hermeneutiline ring. Allikatekstide lugemine. Seminari läbiviimine. Arutlusteemad filosoofia küsimustest Teisel kursusel on arutlusteemade süstemaatiline käsitlemine juba omaette eesmärk ning seda tehakse, toetudes esimesel kursusel omandatud filosoofilise mõtlemise viisidele. Arutlusteemasid mõtestatakse eri vaatenurkadest ning seoses filosoofiaajalooliste mõtteliinidega. Lähtuvalt kooli või klassi eripärast võib arutlusteemade omavahelisi proportsioone muuta. Arutlusteemade käsitlemine moodustab kuni poole kursuse mahust. Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) arutleb teadmisviiside ja teaduslikkuse filosoofiliste küsimuste üle, toetudes omaenda kogemusele; 2) arutleb väärtuste ja nende toimimise filosoofiliste küsimuste üle, lähtudes elementaarsest väärtusõpetuse oskussõnavarast ning tuginedes oma kogemustele; 3) arutleb ühiskonda ja keskkonda käsitlevate filosoofiliste küsimuste üle; 4) teadvustab enda aktiivselt mõtlevat rolli elu- ja teadusvaldkondade, väärtusküsimuste ning ühiskonna ja keskkonna küsimuste mõtestamisel ning arutleb selle mõtestamise filosoofilise iseloomu üle. Õppesisu Teadmisviisid. Tõeteooriad (vastavus- ja kooskõlateooria, pragmatistlik teooria, tõeminimalism ehk liiasusteooria). Teaduslik meetod. Teadusliku teadmise areng (hüpotees, eksperiment, teooria). Teadus ja tehnoloogia, inseneriteadused. Induktsioon ja deduktsioon. Teadusharud ning nende tunnetamise viisid. Humanitaar-, sotsiaal- ja reaalteadus. Pseudoteadus. Subjektiivsus, intersubjektiivsus ning objektiivsus. Fakt ja arvamus. Väärtused. Eetikateooriad (lähtudes kohusest, tagajärjest ja voorusest). Normatiivsus ja deskriptiivsus (metaeetika, normatiivne eetika). Kasu ja kohustus. Pluralism ja sallivus. 25 Vahendväärtused ja iseväärtused. Väärtusrelativism ja -absolutism. Väärtusotsustuste loomus ning inimesekäsitlus. Hüve ja nauding. Ühiskond ja keskkond. Filosoofilised ühiskonnateooriad. Vabaduse määratlused. Holism ning individualism. Areng ja keskkond. Keskkonnafilosoofia. Antropotsentrism ja moraalikommuniteedi küsimus või tehnoloogiline areng ja tehisintellekt. Jaotav õiglus. 10. Valikkursus “Inimene nüüdisaegses teabekeskkonnas” Valikkursuse kirjeldus. Valikkursus haakub tihedalt sotsiaalainete kui ka keele ja kirjanduse valdkonna eesmärkidega, kuid omab tihedat kokkupuudet ka teiste ainevaldkondade, üldpädevuste ja läbivate teemadega. Valikkursus integreerib õppija igapäevase meediakasutuse tema teadmistega ühiskonnast, meediast, poliitikast, esteetikast ja inimeste omavahelisest suhtlemisest. Aktiivõppemeetoditel ja koosõppimisel (peamiselt ümberpööratud klassiruumil) põhinev kursus aitab õppijal paremini mõista nüüdisühiskonnas toimuvaid infoprotsesse ning enda osa nendes, arendades ka õpilaste praktilisi oskusi teadlike otsuste tegemiseks. Arvestades kursuse sisu kiiret muutumist, peab õpetaja olema valmis olukorraks, kus uus informatsioon jõuab temani samal ajal, kui õpilasteni. See eeldab õpetajalt valmisolekut juhtumipõhiseks kaalutlemiseks, õpilastega ühiseks infootsinguks ning kriitilise mõtlemise baasoskuste rakendamiseks kiiresti muutuvas olukorras. Valikkursus koosneb neljast teemast, mis on omakorda jaotatud alateemadeks. Iga alateema puhul on kirjeldatud taotletavad õpitulemused ning nende saavutamist toetav õpisisu. Õppe- ja kasvatuseesmärgid: Valikkursuse läbinud õpilasel on eeldused 1) kujuneda teabeteadlikuks inimeseks, kes tajub ja teadvustab ümbritsevat teabekeskkonda, suudab seda analüüsida ning toimida selles oma eesmärkide ja ühiskonnas omaksvõetud kommunikatsioonieetika kohaselt; 2) kujundada endas välja teabe ja teabeallikate kriitilise hindamise oskused ning harjumus neid rakendada igapäevaste otsuste tegemisel. Õpitulemused Valikkursuse lõpuks õpilane 1) tunneb tänapäevast teabekeskkonda ja selle arengut kujundavaid tehnoloogilisi, õiguslikke, poliitika- ja majandusprotsesse; 2) teeb iseseisvalt motiveeritud valikuid tänapäevases teabekeskkonnas; 3) leiab oma teabevajaduse kohaselt eritüübilist informatsiooni ja hindab seda kriitiliselt 4) suudab oma valikuid põhjendada ja nende üle arutleda; 5) tajub ja sõnastab infoprotsessis osalejate kommunikatiivseid taotlusi; 6) mõistab oma infokäitumise võimalikku mõju endale, suhtluspartneritele ja ühiskondlikele protsessidele. 1. Teabekeskkond ja selle osalised 1.1. Meediamajanduse alused Õpitulemused. Õpilane 1) omab ülevaadet meediakeskkonnast ja selle osadest 2) on tutvunud meediamajanduse põhiprotsessidega ja mõistab oma osa neis; 3) nimetab faktoreid, mis võivad mõjutada meediakanali sisu; 4) on kursis meediaprotsesse reguleeriva seadusandluse ja eneseregulatsiooni mehhanismidega. Õppesisu Internetis leidub suur valik erinevad infokanaleid ja kommunikatsiooniplatvorme. Digikanalite sisu reguleerib valik erinevaid regulatsioone, kokkuleppeid ja piiranguid ning ennekõike 26 eneseregulatsioon ja eetiline taust. Nendest lähtumine varieerub kanalite lõikes oluliselt ning silmas tuleb pidada ka meedia jätkuvat hübridiseerimist ning auditooriumi segmenteerumist. Üha enam mõjutab sisu ka muutuv ajakirjanduse majandusmudel ning arenevad tehnilised lahendused ning auditooriumi ootused ajakirjandusele. Infokanaleid saab sisu ja formaadi koosmõju põhjal jagada mitmetesse kategooriatesse. Üks võimalik näide: traditsiooniliste ajakirjandusväljaannete uudisteportaalid (ERR, Postimees, Delfi, Õhtuleht jne); - hobilehed; maailmavaate portaalid (Objektiiv, Rahvuslane, feministeerium); erakondade uudistesaidid (uueduudised, eestiuudised, vabaduudised, kesknädal); erialaekspertide blogid (poliitika.guru, propastop, rahajutud); üksikisiku blogid (poliitikute blogid, ekspertide blogid, moe ja ilu blogid jne); propagandaväljaanded (Sputnik, Baltnews, Baltija); nalja ja pilalehed (lugejakiri, pilkaja, torkaja); -sotsiaalmeedia platvormid. 1.2. Algoritmid ja personaliseeritud sisu Õpitulemused. Õpilane 1) teab profileerimise põhialuseid ja nende mõju kuvatavale sisule; 2) toob näiteid personaliseeritud otsingutulemuste ja turundussõnumite kohta. Õppesisu Inimese digitaalne jalajälg. Inimeste digitaalsest käitumis- ja tarbimisharjumisest on huvitatud suures plaanis kõik internetis tegutsejad, olgu selleks siis digiväljaanded, e-poed, meelelahutuskeskkonnad, aga ka avaliku sektori asutused. Käitumisharjumuse jälgimise eesmärgid varieeruvad keskkondade funktsioonidest lähtuvalt ning andmeid kogutakse alates keskkonna enda funktsionaalsuse parandamisest, kaubandusliku tarbijakäitumise paremast mõistmisest, kuni poliitilise profileerimiseni eesmärgini välja. Andmete kogumise tehnikad – isikustatud ja isikustamata andmed, küpsised, kasutajate registreerimine, sotsiaalmeediakeskkondade kasutajaprofiili andmed, nende ristkasutus, kliendikaardid kaubanduses, nutikellad, spordiäpid jne. Informatsioonitulv ja seda ohjav algoritm. Algoritmid ei ole iseenesest ei halvad ega head. Tegemist on tehnilise vahendiga, et kaitsta oma kasutajaid infoülekülluse eest. Suurandmed, algoritmid ja ennustav analüüs. 1.3. Integreeritud turunduskommunikatsioon Õpitulemus. Õpilane oskab märgata kommerts-/ makstud sisu, saab aru selle toimimise põhimõtetest ja taotlustest ning leiab selle kuvamise põhjused. Õppesisu Mida kogenum on inimene, seda raskem on tema käitumist mõjutada. Tulemuse saavutamiseks läheb vaja järjest keerukamaid võtteid inimeste tarbimisharjumuste suunamiseks ning üha laiaulatuslikumat kohalolu kõikvõimalikes kanalites. Valik samaaegselt ja kihiti kasutatavaid mõjutustehnikaid, mille kaudu püütakse inimeste tarbimisharjumusi suunata: reklaam massimeedias ja avalikus ruumis; sisuturundus meediakanalites; suhtekorraldus; üritusturundus; tootepaigutus; sponsorlus; tarbijamängud; lojaalsusgrupid ja -programmid; mõjuisikud. 1.4. Inimene sotsiaalmeedias, meedias ja väljaspool meediat Õpitulemused. Õpilane 1) oskab kirjeldada vahetu ja vahendatud suhtlemise eripärasid; 2) on kursis tehnoloogilise determineerituse põhimõttega; 3) analüüsib kriitiliselt oma meediakäitumist ja kohandab seda vastavalt olukorrale. Õppesisu Igapäevane suhtluskontaktide arv üha kasvab, kuid vahetu suhtluse osakaal järjest kahaneb. Suhtluskanalid ja nende iseärasused kommunikatsiooni kujundamisel. Avatud, suletud ja varjatud netikogukonnad. 27 Sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad sotsiaalmeedia igapäevasuhtluses. Sotsiaalmeedia grupid, persoonid ja libapersoonid. Ühepoolne suhtlus, dialoog ning näiline kahekõne. Suhtlusmullid, nendes valitsev maailmavaateline piiratus ja ühetaolisuse kontsentreerumine. Päri ja vastuvoolu sõnumite vastuvõtt, mõju inimesele ja maailmatunnetusele. Sotsiaalmeedia kaaskondsete mõju maailmavaate ja tõekspidamiste kujunemisele, nende roll ja personaalsus. Trollimine, vaenamine, vihakõne, laetud teemad ning reaktsioon nendele. Stereotüübid. Vahetu ja vahendatud suhtluse kombineerimine, suhtlusmodaalsuste arv ja osakaal. 2. Mõjutustegevus 2.1. Võitlus tähelepanu pärast, tähelepanumajandus Õpitulemus. Õpilane märkab erinevaid tähelepanu taotlejaid, teab nende erinevusi Õppesisu Infokülluse nõiaring – mida rohkem on infot, seda rohkem on vaja selle seest eristuda Praeguseks on ringi jagatud senine tähelepanu reserv. Suhtluskanalite arvu kasvuga killustub tähelepanu hulk ning piseneb “tähelepanuühik”. Tähelepanu saavutamisest on saanud ellujäämisvõitlus, millest võtavad osa kõik ühiskonna osad, alates kaupmeestest ning lõpetades riigiga. Tekkinud on tähelepanumajandus. Kõik, kellele langeb kasvõi hetkeks suurema hulga inimeste tähelepanu, saab seda “edasi müüa” tähelepanunäljas olijatele, olgu nendeks siis mingi kindla toote müüjad või riigiametid. Kampaaniad (liiklusohutus, vaimse tervise toetamine, muretelefon, siseturvalisus, tervisedendus). Sotsiaalse aja kiirenemine. 2.2. Kommunikatiivsed eesmärgid ja taotlused Õpitulemused. Õpilane 1) mõistab, et kommunikatsiooniprotsessis osalejatel on oma avalikud ja varjatud eesmärgid; 2) on võimeline tegema lihtsamaid taustauuringuid avalikes andmebaasides; 3) analüüsib vahetu ja vahendatud kommunikatsiooni episoode osalejate taotlustest lähtuvalt. Õppesisu Kommunikatsioon mõjutab inimese käitumist. Tähelepanu killustumisega ja tähelepanu taotlejate arvu kasvu ning igapäevaste suhtlussündmuste hulga pideva suurenemisega on vaja üha põhjalikumalt ja täpsemalt tuvastada kommunikatsiooni eesmärk ja motivatsioon. Eeldusel, et tähelepanul on järjest kasvav väärtus, tasub alati küsida, miks ma seda infot saan ning kes ja miks minuga suhtleb. Kas minu käest tahetakse midagi saada On selleks raha, hääl valimistel, kodaniku toetus mõne huvigrupi projektile, minu tutvusringkond ja nende tähelepanu. 2.3. Influencerid, youtuuberid, mikrokuulsused. Õpitulemused. Õpilane 1) tunneb ära tähelepanu püüdmise võtted ning mõistab, miks need talle mõjuvad; 2) tunneb mikrokuulsuste ja nende loodud materjali vahendajate ärimudelit ja mõistab nende taotlusi; 3) analüüsib mikrokuulsuste kommunikatiivseid eesmärke. Õppesisu Sotsiaalmeedia erinevate formaatide tekkimisega on igaühele antud võimalus panna püsti oma tähelepanumüügi „kiosk“. Ligipääs miljarditele silmapaaridele ning konkurents nende pärast tekitab vajaduse olla silmapaistev, märgatud ja jälgitud. 28 Seda on asunud realiseerima nii need, kelle igapäevatöö on seda lihtsam, mida rohkem paistavad nad ühiskonnas silma (näiteks poliitikud, sportlased, meelelahutustähed), kui ka need, kes on märganud selles võimalust teenida igapäevast sissetulekut Vahendid on üsna võrdselt ligipääsetavad kõigile ning see on tekitanud enneolematu konkurentsi auditooriumini jõudmisel. 2.4. Propaganda- ja mõjutusvõtted sotsiaalmeedia Õpitulemused. Õpilane 1) eristab mõjutusvõtteid sotsiaalmeedia keskkondades; 2) kirjeldab nende toimimispõhimõtteid ning tuua näiteid igapäevaelust. Õppesisu Sotsiaalmeedia algoritmide üldistest põhimõtetest lähtuvad tehnilised võtted – võimendavad libakontod, suhtlusgrupid ja nende liikmeskonna sissetõmme, botid, sisu levimine gruppides. Avalik propaganda – pooltõed, emotsioonidel mängimine, infograafikud, meemid, eksitavad pealkirjad, artiklid kahtlastest kanalitest, libakontode valepostituste jagamine. Tegevused libavõrgustikega – toetava „enamuse“ fooni loomine, massiline vastuargumentide esitamine, floodimine postituse voost välja surumiseks, isiklikud rünnakud ja naeruvääristamine, solvamine ja tasalülitamine kommentaariumides. 3. Andmed, faktid ja nende kontrollimine 3.1. Internet ja selle erinevad osad Õpitulemus. Õpilane kirjeldab interneti erinevaid osasid, selgitada nende olemust ning tuua näiteid. Õppesisu Interneti jagunemine – avalik internet, süvaveeb, tumeveeb. Avalik veeb, indekseerimine ja otsingusüsteemid. Süvaveeb, registrid, indekseerimata pildipangad, andmebaasid, open data andmekogud, repositooriumid jne Tumeveeb, TOR-lehitseja. 3.2. Faktikontrolli võtted Õpitulemus. Õpilane kontrollib infoühiku sisu tõesust. Õppesisu Uudise või muu ajakirjandusliku materjali õigsuse tuvastamine klassikalise skeemi järgi: tuvasta allikas, loe kogu materjal läbi, tuvasta autor ja tema taust, otsi toetavaid fakte mujalt kanalitest, kontrolli materjali avaldamise aega, selgita välja, kas tegemist võib olla naljaga, jälgi oma eelhäälestust/kallutatust, küsi ekspertide arvamust. Lisateemad: allikapesu; libadomeenid; pealkirjade morfoloogia; astroturfing; teaduspesu. Faktikontroll poliitilise ja teadusinfo puhul. Faktikontrolli algatused teistes Euroopa Liidu riikides. 3.3. Otsingutehnika Õpitulemus. Õpilane kasutab erinevaid tehnilisi lahendusi internetist info leidmiseks. Õpisisu Avalikest allikatest info otsimine. Avalik veeb vs süvaveeb. Erinevad otsingumootorid. Tagurpidi pildiotsing (Google, Yandex, Reveye, Tineye jne). Failid ja nende metadata. Google dorking (häkkimine) + Yandex, Bing, DuckDuckGo, Twitter jne. Geolokatsioon – Instagram, Twitter, Echosec. Kohtulahendite register OSINT; PAI. 29 Avalikest allikatest info otsimise meistriklass: Bellingcat; Atlantic Council DFRLab; Rail Baltica; Amnesty International. 3.4. Kodanikuajakirjanduse eri vormid ja võimalused, veendumusmeedia, avalikest allikatest pärinev info. Kuidas info tekib? Õpitulemused. Õpilane 1) teab toimetusliku protsessi põhilisi elemente (andmete otsimine, kontrollimine, sidustamine, vormistamine, levitamine); 2) eristab toimetusliku protsessi läbinud materjali sellisest, kus toimetuslik protsess puudub. Õppesisu Traditsioonilise ajakirjanduse tööpõhimõtted – toimetuse, meediaorganisatsiooni ja peatoimetaja vastutus. Kodanikuajakirjanduse väljaanded Eestis. Populaarsemad blogikeskkonnad. Uudiste agregaatorid; RSS; Google alerts, Google Ads. 4. Info ja selle kaitse 4.1. Avaliku info olemus, poolavalik ja privaatne sfäär Õpitulemused. Õpilane 1) mõistab info avaldamise erinevaid võimalusi ja tagajärgi; 2) on teadlik info avaldamise piirangutest ja nende põhjustest (nt kolmandate isikute kohta käiv informatsioon, süütuse presumptsioon jne); 3) eristab privaatset ja avalikku informatsiooni. Õppesisu Avalik, privaatne ja poolavalik teave. Pildistamise, filmimise ja materjali avaldamise regulatsioon ja eetika. Privaatsus ja avalik internetiühendus. Näotuvastus ja avalik sfäär. Videovalve ja selle analüüs. 4.2. Internet näeb ja mäletab kõike! Õpitulemus. Õpilane teab, millised tagajärjed on isikut puudutava info avaldamisel. Õppesisu Tea, mida internet sinu kohta sisaldab. Personaalne info on nii sotsiaalmeediasse postitamine, kommenteerimine kui ka laikimine ja jagamine. Õigus olla unustatud. Surnud kontod. Info kustutamise võimalused. Interneti arhiiv (Google, web.archive.org). Kestev audio jälgimine ja analüüs sotsiaalmeediakanalite poolt. 4.3. Igal teol on tagajärjed Õpitulemus. Õpilane teab põhilisi õiguslikke aluseid info kaitsmiseks, reguleerimata ja reguleeritud aspekte. Õppesisu Autoriõigused ja internet; vihakõne, laimamine; identiteedivargus; sõnavabadus vs solvamine. Kust saada abi? Veebikonstaabel; AKI juhendmaterjalid. 4.4. Oma andmete kaitsmine, edastamine, kasutamine Õpitulemused. Õpilane 1) kasutab tehnilisi lahendusi oma andmete kaitsmiseks ja informatsioonilise enesemääramise õiguse teostamiseks; 2) austab enda ja teiste privaatsust. Õppesisu Informatsioonilise enesemääramise õigus. 30 Privaatsusseaded sotsiaalmeediakeskkondades. Pildid ja videod internetis. Kust ilmuvad reklaamid veebikeskkondadesse. Panopticlick. Erinevate veebilehitsejate omapärad (Chrome, Firefox, IE). IP aadress ja VPN. Uus valdkond – IOT. 2FA. Õppe kavandamine ja korraldamine Valikkursus hõlmab teemasid, milles õpetaja võib enda tunda ebakindlalt, kuivõrd tegu on väga uute nähtustega teabeväljal. Seetõttu on soovitav kaasata nii valikkursuse planeerimisse kui sisustamisse ka õpilaste kogemus ja teadmised. Soovitatav on kasutada ümberpööratud klassiruumi põhimõtet, mille puhul õpilastega arutatakse läbi järgmise tunni teema ja alateemad, mis õpilastele võiksid huvi pakkuda. Õpilaste kodune ülesanne seisneb ühele konkreetsele alateemale vastuse leidmises ning selle esitamises kaasõpilastele. Õpetaja hinnangu kohaselt võib see olla teema, milles õppija on juba kaaslastest pädevam või siis innustab teda oma mugavustsoonist väljuma. Õpetaja roll valikkursusel peaks olema pigem küsimuste ja probleemide sõnastamine ja kriitilise mõtlemise toetamine. Esmatähtis ei ole hetkel toimivate teabeprotsesside “teadmine”, vaid kujundada õpilaste oskust iseseisvaid otsuseid teha. Kursuse käigus peab õpetaja olema valmis ka õpilastelt õppima või koos nendega informatsiooni otsima ja hindama. Lisaks ümberpööratud klassiruumi põhimõttele on soovitav kasutada õpilasi kaasavaid, kriitilist mõtlemist arendavaid õpistrateegiaid nagu arutelud, juhtumipõhine kaalutlemine, projektid, iseseisvad pisiuurimused, väitlus, verbaalne ja audiovisuaalne sisuloome jms. Valikkursuse kava on koostatud arvestusega, et õpetaja ja õpilased kasutavad seda raamistikuna, milles teha oma rõhuasetused. Seetõttu on ka teemade ajaline maht täpselt määratlemata. Teabekeskkonna kiireid muutusi arvestades võivad ühel aastal rohkem tähelepanu nõuda ühed, teisel aastal teised teemad. Seetõttu on soovitatav kasutada võimalikult ajakohast ja värsket meediamaterjali. Kuivõrd valikkursuse eesmärk on vastata võimalikult täpselt teabekeskkonnas toimuvatele ajakohastele protsessidele, kooli eripäradele ja õppija vajadustele, siis on mõistlik kaasata kursuse läbiviimisse ka teiste õppeainete õpetajaid. Integreeritum õpiprotsess annab õppijale parema ettevalmistuse vaadelda ühiskonnas toimuvaid protsesse tervikuna. Ühiskonnaõpetuse, ajaloo, muusika jt õpetajaid võib õppetöösse kaasata ekspertide ja külalistena, kui nende vaateviis võimaldab õpilastel käsitletavatest teemadest paremini aru saada. Võimaluse korral tasub õppetöösse kaasata eksperte, nagu näiteks kohaliku omavalitsuse esindaja, kooli info- ja huvijuht, IT-õpetaja, kohaliku meediaväljaande või sotsiaalmeedia haldaja, sisuturundus- ja kommunikatsioonifirmade esindajad jne. Õppekeskkond Kool korraldab õpet lähtuvalt ainekavas seatud eesmärkidest, kasutades soovitatud meetodeid ning tegevusi. Kuna kursus võimaldab õpilastele ja õpetajatele suurt valikuvabadust nii õppe sisu kui meetodite osas, tuleb õpet planeerides arvestada ka kooli üldiste meediakasutuspõhimõtete ja praktikatega. Valikkursuse edukaks korraldamiseks on vaja hoolikalt kaalutleda järgmisi aspekte: õpperuum peab võimaldama audiovisuaalse meediasisu esitamist, soovituslik on dokumendikaamera olemasolu trükitud materjalide keskkonnasäästlikuks esitamiseks; kui koolis on lubatud/ toetatud oma nutiseadmete kasutamine õppetöös, siis tuleb enne kursuse algust veenduda, et kooli WIFI võimaldab kõiki kursusel vajalikke toiminguid(sh sotsiaalmeedia kasutamist ning kannatab välja piisavalt koormust. Ehkki paljudel õpilastel on võimalus kasutada ka mobiilset internetti, ei saa selle kasutamist kulukuse tõttu õppijatelt eeldada. Samuti peab kool valmistuma selleks, et kõigil õppijatel ei ole internetivõimekusega 31 seadet ning neil on õigus eeldada kooli seadme kasutamist. Oma seadme kasutamist toetab asjaolu, et õpilane tunneb oma seadet, ent tähelepanu hajumine on samuti tõenäoline. Kooli seadmete või arvutiklassi kasutamisel peab õpetaja veenduma, et seaded võimaldavad kõiki kursuse spetsiifikale vastavaid toiminguid; grupitööde ja arutelude läbiviimiseks on soovitav, et klassi sisustus võimaldaks mõningast ümberpaigutamist. Digimaterjalide jagamise ja grupisuhtluse turvalisust tagab kooli olemasolevate digiplatvormide kasutamine või ainult seda kursust silmas pidades loodud platvormide olemasolu ning oluline on jälgida, et kursuse materjalid (sh õpilaste loodud sisu) ei oleks avalikult ligipääsetav, kuna õpiprotsessi huvides on teatav kaitstus ja eksimisvõimalus hädavajalik. Hindamine Riiklikust ja kooli õppekavast lähtuvalt võib valikkursust hinnata nii eristavalt kui mitteeristavalt. Mitte-eristavat hindamist toestatakse õpilase eneserefleksiooniga: teabeteadlik inimene peaks adekvaatselt eristama ja mõistma seda, mida ta teab, sellest, mida ta ei tea või ei saagi teada. Rakendada võib ka vastastikust või enesehindamist, samuti kirjeldavat ja edasiviivat tagasisidet, loomaks õppijais valmisolekut ka tulevikus oma oskusi arendada. 11. Valikkursus „Joonestamine“ Valikkursuse kirjeldus Joonestamisel on praktilise tähtsusega koht õpilaste mõtlemise ja ruumikujutlusvõime arendamisel ning tehnika- ja tehnoloogiaalase graafilise kirjaoskuse kujunemisel. Kursus tugineb varasematele matemaatika, osaliselt ka kunsti ja tööõpetuse kohustuslikel kursustel omandatud teadmistele, oskustele ning hoiakutele. Luuakse süsteemne ülevaade joonestamiseks vajalikust mitmekesisest teabest. Kinnistuvad kursuse jooksul omandatud sõnavara ja teadmised ruumigeomeetriast, süvenevad õpilaste oskused lahendada probleemülesandeid graafiliselt. Kujunevad välja teadmised joonestamisega seotud rakendustest ja hoiakud, mis toetavad õppijate karjääriplaneerimist ning elukutsevalikut. Õppe vältel õpitakse analüüsima ruumigeomeetrilisi objekte ning lahendama probleemülesandeid graafiliselt. Omandatakse erinevate, sh elektroonsete teabeallikate kasutamise ja neis leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste joonestamisteadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad neil analüüsida, mõista, selgitada ning lahendada ruumigeomeetrilisi probleeme. Seejuures kujundatakse positiivne hoiak joonestamise kui matemaatikateaduse rakendusliku osa suhtes, mis aitab kaasa uue kavandamisele ja loomisele ning arvestab probleeme lahendades teaduslikke, majanduslikke, sotsiaalseid, eetilis-moraalseid aspekte ja õigusakte. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Joonestamise valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb huvi tehnika, tehnoloogia ja/või disaineri loova töö vastu, saab aru selle rakenduslikust tähtsusest ning on motiveeritud iseseisvalt õppima; 2) arendab ruumikujutlusvõimet, mõtlemist, tähelepanu, graafilist kirjaoskust, loovust ja täpsust; 3) on omandanud süsteemse ülevaate ruumigeomeetrilistest objektidest ja probleemülesannete graafilistest lahendusmeetoditest ning kasutab korrektset joonestamissõnavara; 4) suhtub lugupidavalt ja vastutustundlikult kaasinimeste loomingusse ning väärtustab võimet ja oskust ise uut luua; väärtustab töö läbimõeldust, korrektsust ning praktilisust; 5) kasutab iseseisvalt erinevaid, sh elektroonilisi teabeallikaid joonestamisteabe leidmiseks ning hindab kriitiliselt neis sisalduvat teavet; 6) rakendab ruumigeomeetrilisi probleeme lahendades teaduslikku meetodit; 7) saab ülevaate joonestamisteabe rakendamisega seotud elukutsetest ning kasutab 32 joonestamiskursusel omandatud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides ning oma edaspidises elus; 8) võtab vastu igapäevaeluga seotud kompetentseid otsuseid, tuginedes teaduslikele, majanduslikele, eetilis-moraalsetele seisukohtadele ja õigusaktidele, ning prognoosib otsuste tagajärgi. Õpitulemused Kursuse lõpus õpilane: 1) väärtustab joonestamisteadmisi, -oskusi ja -hoiakuid tehnika- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse tähtsate komponentidena ning on sisemiselt motiveeritud elukestvaks õppeks; 2) on omandanud süsteemse ülevaate jooniste vormistamise, projekteerimise, jooniste saamise meetodite ja ruumigeomeetriliste objektide kohta ning nimetab objektide määramisandmed; 3) analüüsib ning kirjeldab joonise järgi objektide kuju ja suurust, objekti osade vastastikust asendit ja asukohta ruumis tasandiliste kujutiste abil ning loeb jooniselt infot objekti kuju, suuruse ja tema osade vastastikuse asendi kohta; 4) analüüsib ning hindab projektsioonide lihtsust, mõõdetavust ja piltlikkust ning vormistab joonised tavakohaselt; 5) lahendab ruumigeomeetrilisi probleeme teaduslikul meetodil graafiliselt tasandiliste kujutiste abil ning on omandanud ülevaate joonisega esitatud graafilise teabe erinevatest esitusvõimalustest, sh infotehnoloogilistest vahenditest; 6) oskab kriitiliselt hinnata tarkvaravahendite sobivust joonestamiseks; 7) on omandanud arenenud ruumikujutluse, tähelepanu ja iseseisva mõtlemise võime; 8) toob näiteid joonestamise rakendusvaldkondade kohta ning selgitab joonestamisteadmiste ja -oskuste osa tehnikateaduses ning tehnoloogias, disaini jt rakenduslike loovtööde jaoks ning igapäevaelus; 9) suhtub oma ja teiste töösse vastutustundlikult; 10) väärtustab loovust ning mitmekülgselt läbimõeldud lahendusi, hindab vastutustundlikku ja säästvat eluviisi ning saab aru nende mõjust elukeskkonnale ja ühiskonnale; 11) kasutab erinevaid joonestamisalase, sh elektroonilise info allikaid, analüüsib, sünteesib ja hindab neis sisalduvat teavet ning rakendab seda tulemuslikult objekte projekteerides ja ruumigeomeetrilisi probleeme lahendades; 12) kasutab joonestamist õppides ja probleeme lahendades otstarbekalt tehnovahendeid, sh IKT võimalusi. Õppesisu Joonistele esitatavad nõuded: normkiri, jooned, joonise formaat, kirjanurk ja raamjoon. Geomeetrilised konstruktsioonid: paralleel- ja ristsirgete joonestamine, sirglõigu, ringjoone ja nurga jaotamine osadeks. Projekteerimine ja selle liigid: tsentraal- ja paralleelprojekteerimine. Jooniste saamise põhilised meetodid. Kvooditud ristprojektsiooni meetodi olemus. Monge'i meetodi olemus. Punkt: koordinaadid; kaks- ja kolmvaade. Sirge: määramisandmed, jälgpunktid; kaks- ja kolmvaade. Sirge asend ekraanide suhtes: üld- ja eriasend. Eriasendiline sirge: horisontaal, frontaal, profiilsirge. Kahe sirge vastastikune asend: paralleelsed, lõikuvad ja kiivsed sirged. Sirglõigu pikkuse ja kaldenurga tuletamine. Tasand: määramisandmed. Tasandi asend ekraanide suhtes: üld- ja eriasend. Tasandilise objekti tõelise suuruse tuletamine. Aksonomeetria meetodi olemus. Liigid. Ristisomeetria teljestiku konstrueerimine, punkti ristisomeetriline kujutis. Geomeetrilised kehad: liigid (tahk- ja pöördkehad) ja jaotus (korrapärane, mittekorrapärane, sümmeetriline, ebasümmeetriline); kehade kaks- ja kolmvaated. Punkt geomeetrilisel kehal: punkti puuduva projektsiooni tuletamine. Geomeetriliste kehade tasandilised lõiked. Geomeetriliste kehade pinnalaotused. 33 Õppe kavandamine ja korraldamine. Lähtuvalt konkreetsetest õppe-eesmärkidest, käsitletavast teemast ja eeldatavatest õpitulemustest rakendatakse joonestamistundides järgmisi tegevusi: 1) joonestamiseks vajaliku info otsimine eri allikatest, sh elektroonilistest, ning sellele järgnev info analüüs, süntees ja hindamine; 2) ruumigeomeetriliste probleemide graafiline lahendamine koolis (kodus) ja arvutipõhises õpikeskkonnas; 3) praktilised, sh uurimistööd klassis (kodus) ja IT-keskkonnas; 4) dilemmaprobleemide lahendamise rühmatöö IT-keskkonnas; 5) joonestustöö plaanimine, tegemine, vormistamine ja kaitsmine. Füüsiline õppekeskkond Joonestustööde tegemiseks on vaja joonestusvahendeid ja -paberit ning näitlikustamisvahendeid. 12. Valikkursus “Kust tuleb ja kuhu kaob raha?” Valikursuse kirjeldus Valikkursuse koostamisel on lähtutud kutsestandardis „Raamatupidaja, tase 5“ esitatud kompetentsidest (finantsarvestus, juhtimisarvestus), piiritledes käsitlust perekonna kui majandusüksuse majandustegevuse planeerimise ja korraldamisega. Samuti on arvestatud gümnaasiumi riikliku õppekava lisades 3 (matemaatika valdkonnakava) ja 10 (majandus- ja ettevõtlusõppe valikkursus) esitatut. Juba üsna varajases eas on mitmed olulised küsimused seotud rahaga. Mis on raha, mida ja kui palju selle eest osta saab? Edasi tulevad küsimused, et kuidas tekivad sissetulekud, kuidas raha kasvatada ja kui palju sissetulekutest peab maksudena riigile loovutama. Kursusel antakse algteadmised pere kui majandusüksuse majandamisest, riskide maandamisest raha kasvatamisel ning eraisiku kohustustest riigi ees, arvestades majanduse toimimist. Valikkursus annab vajalikud eelteadmised jätkukursuseks ettevõtlusõpe ja ka kutsehariduses õpetatavatel erialadel (raamatupidaja, väikeettevõtja, turundusspetsialist jt) jätkamiseks, kus on vaja baasteadmisi majandusest, sh tuludest ja kuludest. Kuna majandus põhineb enamasti loogikal ja ka nö „talupojamõistusel“, siis selle eelduseks on loogiline mõtlemine, mistõttu on kursuse kohustuslik teema erialaste matemaatika- ja loogikaülesannete lahendamine, s.o protsentarvutus, ristkorrutis ja võrrandid, mis on vajalikud töötasude ja käibemaksu arvestamisel. Samuti tehted pikkus-, pindala-, mahu- ja kaaluühikutega, mis on hädavajalikud kodumajapidamises ning finants- ja maksuarvestuses. Valikkursuse käigus õpilased 1) omandavad baasteadmised tabelarvutusprogrammist MS Excel, koostavad erinevaid pere kui majandusüksuse eelarveid etteantud vormil, arvutavad kokku pere sissetulekud ja väljaminekud ehk tulud ja kulud (sh ka näiteks mingi peresündmuse eelarve koostamine). Õpitakse välja arvutama puudujäägid ja ülejäägid ehk kasum ja kahjum, samuti tulusid ja kulusid ning maksukohustust füüsilise isiku seisukohalt; 2) analüüsivad kassa- ja tekkepõhiseid tulusid ja kulusid ning pakuvad lahendusi säästmiseks; 3) vaatlevad varasid ja kohustisi ning tulusid ja kulusid ettevõtja seisukohalt ning õpivad koostama bilanssi ja kasumiaruannet, tutvuvad ettevõtja maksukohustustega; 4) saavad ülevaate rahast ja selle ekvivalentidest ning erinevatest valuutadest ja valuutade eurodesse arvutamisest, vaatlevad erinevaid raha hoiustamise võimalusi ja tehinguid väärtpaberitega, lahendavad Excelis erinevaid raha kasvatamise ülesandeid; 5) tutvuvad töötasu erinevate liikidega ja õpivad kasutama internetis palgakalkulaatorit, õpivad 34 arvutama, kui palju makse ja makseid tuleb töötasult riigile maksta, samuti teevad palgaarvestuse läbi Excelis; 6) tutvuvad tulumaksu ja käibemaksu olemuse ning arvestamise meetoditega. Valikkursuse käigus omandatut on võimalik edasi arendada, jätkates õpinguid erinevatel maksuarvestuse ja maksunduse erialadel (avaliku sektori asutuse finantsist, maksuspetsialist, raamatupidaja), mida on võimalik õppida kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Kursuse läbinud õpilane: 1) tunneb majanduse, finants- ja maksuarvestuse olulisemaid mõisteid ja põhimõtteid ning rakendab omandatud teadmisi perekonna kui majandusüksuse majandustegevuse planeerimisel ja korraldamisel; 2) omab ülevaadet majandusarvestuse ja maksunduse valdkonnas edasiõppimise võimalustest ja tööturul vajalikest kompetentsidest. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb raamatupidamises kasutatavaid mõisteid ja põhimõtteid ning oskab pidada lihtsat majandusarvestust; 2) koostab enda ja pere eelarve, analüüsides tulusid ja kulusid; 3) tunneb kodumajapidamise ressursside ja isiklike oskuste tähtsust toimetuleku eeldusena; 4) kirjendab ja dokumenteerib lihtsamaid igapäevaste toimingute käigus toimunud majandussündmusi perekonnas; 5) oskab luua seoseid erinevate raamatupidamisaruannete vahel; 6) arvestab maksud ja maksed vastavalt kehtivatele seadustele. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht kokku on 35 tundi, millest 30 tundi on kontakttunnid ja 5 tundi juhendatud iseseisev töö. Kontakttundidest moodustab teoreetiline osa 5 tundi ja praktiline töö arvutiklassis 25 tundi. Iseseisev töö sisaldab iga teema kohta kodus lahendamiseks antavaid ülesandeid. Õppetegevust kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- ja projektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed loengud ja praktiline töö veebipõhises õpikeskkonnas; 2) iseseisev töö erinevate materjalidega; 3) iseseisva töö vormistamine arvutil juhendi järgi. Praktiliseks tööks võib olla isikliku ja pere eelarve koostamine tabelarvutusprogrammis MS Excel, samuti ürituse eelarve koostamine vmt. Õppetöö on soovitatav läbi viia kombineeritud õppe vormis (teoreetiline õpe, veebipõhine praktiline töö grupis ja/või iseseisvalt). Iseseisev töö, sisaldab iga teema kohta kodus lahendamiseks antavaid ülesandeid, võtab õpilastelt aega arvestuslikult 5 tundi. Õppesisu Kõik õppeteemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb praktiliste ülesannete lahendamine grupis ja/või iseseisvalt. Õppeteemad on järgmised: 1) erialased arvutusülesanded (2 tundi): matemaatika tekst- ja loogikaülesanded, protsentarvutus (liht- ja liitprotsent), ristkorrutis, võrdeline suhe; 2) tabelarvutustarkvara MS Excel võimalused finantsteabe sisestamisel ja korraldamisel (2 tundi): andmete sisestamine, valemite ja funktsioonide kasutamine, andmeanalüüsi võimalused. 35 3) isiklik ja pere eelarve; sissetulekud ja väljaminekud; kulude struktuur; eelarve koostamine Excelis (2 tundi); 4) baasteadmised ettevõtlusest ja erinevatest ettevõtluse vormidest: osaühing, aktsiaselts, mittetulundusühing, füüsilisest isikust ettevõtja jt (2 tundi); 5) varad ja kohustised, laenukohustised, maksuvõlad jt; bilansi koostamine nii Excelis kui ka majandustarkvaras Merit (4 tundi); 6) kassa- ja tekkepõhine tulude ning kulude arvestus nii ettevõtja kui ka füüsilise isiku seisukohalt; kasum ja kahjum; kasumiaruande koostamine nii Excelis kui ka majandustarkvaras Merit (4 tundi); 7) käibe- ja põhivara arvestus, varude arvestus, põhivara amortisatsioonimeetodid (4 tundi); 8) raha ja investeerimine, tehingud väärtpaberitega, raha aegväärtus; laenud; valuutaarvestus (2 tundi); 9) töötasu ning maksude ja maksete arvestus töötasudelt, tutvumine maksudeklaratsiooniga vorm TSD; maksuvaba tulu arvestus, füüsilise isiku tuludeklaratsiooni vorm A koostamine (4 tundi). 10) käibemaksuarvestus, 0%, 9% ja 20% käive, maksuvaba käive (4 tundi); 11) iseseisev töö (5 tundi). Õppekeskkond Õpe toimub arvutiklassis, kasutades tabelarvutustarkvara MS Excel ja majandustarkvara Merit. Klassis on dataprojektor ja WIFI kasutamise võimalus. Ruumid peavad vastama tervisekaitse nõuetele. 13. Valikkursus "Küberkaitse" Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse eesmärk on anda õpilastele ettekujutus küberkaitse olemusest ja distsipliinidest ning võimaldada neil omandada algteadmised antud valdkonnas. Ainekavas sisalduva õppetegevuse kaudu omandatakse küberkaitse valdkonna üldised teadmised, mis kinnistatakse praktilise tegevuse kaudu. Õppeaine eesmärk on panna alus turvalise küberkeskkonna põhimõtete mõistmisele, kujundada õpilaste turvateadlikkust ja valmisolekut vajadusel toetada kogukondliku küberturvalisuse teadlikkuse tõstmist. Valikkursuse moodustavad viis küberkaitsealast teemat. Esimene teema „Infoühiskond ja isiklik turvalisus“ ei eelda erialateadmisi küberkaitsest, kuid eeldab, et informaatika ja ühiskonnaõpetuse baasalused, samuti õppijate digipädevusmudeli III aste on põhikoolis omandatud ning et õpilastel on olemas valdkonna keerukuse mõistmiseks vajalikud pädevused digitaalses ohutuses ja küberhügieenis. Baaskursuse alusel saab kool luua oma kooli ainekava. Kursuse rakendamist toetavad erinevad õppekäigud ja väliskülalised sh Kaitseliidu Küberkaitse üksusest, kohalikust omavalitsusest, infoturbespetsialistid ja juristid nii avalikust kui ka erasektorist ja ülikoolidest. Küberhügieen on käesoleva kursuse kontekstis defineeritud kui kasutaja poolt asjakohaste turbemeetmete kasutusele võtmine IT süsteemide ja seadmete kasutamisel ning küberturvalisuse parimate praktikate järgimine. Lisaks baaskursusele koostab kool kursused, mis võimaldavad õpilastel arendada oma huvist ja võimalustest tulenevaid kompetentse: 1) tehnilised küberkompetentsid (kaitse ja rünne); 2) võrguturve ja haldus; 3) droonid ja robootika küberkaitse teenistuses; 4) riik, meditsiin ja küberkaitse jne. Valikkursuse lõiming teiste ainevaldkondadega. Baaskursus „Infoühiskond ja isiklik turvalisus“ on multidistsiplinaarne kursus, millel on tihedaid kokkupuutepunkte mitmete teiste gümnaasiumi õppekava õppeainetega: 36 1) ühiskonnaõpetus – kodanikukasvatus, riigikaitse korraldus, kaitseväe ja Kaitseliidu struktuur, Euroopa Liit, NATO ja ÜRO, rahvusvahelised kriisid ja konfliktid, Eesti kaitsepoliitika; üldajalugu –sõjaajalugu, kriiside ja konfliktide tekkepõhjused ning tagajärjed, rahvusvahelised kriisid ja konfliktid, Euroopa Liit, NATO ja ÜRO; 2) riigikaitseõpetus – militaarstruktuurid, riigikaitse ülesehitus; 3) eesti keel – terminoloogia, töö juriidiliste tekstidega, suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus; 4) võõrkeeled – terminoloogia; 5) karjääriõpetus - karjääri ja edasise õppimise planeerimine; 6) majandus- ja ettevõtlusõpe - ühiskonna toimemehhanismid, majanduse edukuse ja kahju seos digitaalse valdkonna arengu ja küberkuritegevusega; 7) inimene ja õigus - õigusruum, inimese kohustused ja õigused; 8) psühholoogia - psühholoogiline sõda, sotsiaalne manipulatsioon; 9) füüsika ja tehnika - digitaalsed seadmed, andmete ülekanne, võrk; 10) globaliseeruv maailm - veebipõhised andmebaasid, teabeallikad, majanduse areng ja inimtegevuse mõju; 11) uurimustöö alused/arvuti kasutamine uurimistöös – teaduslik metoodika tegevuste planeerimises, analüüsis; 12) rakenduste loomine ja programmeerimine – andmete sorteerimine, filtreerimine ja esitamine, analüüsimine; 13) filosoofia - küsimuste äratundmine, küsimine, arutluskäikude koostamine, väärtused ühiskonnas, eetika. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) oleks Eestile lojaalne isik, kellel on positiivne hoiak ja valmidus vajaduse korral Eestit ja liitlasi kaitsta ning kes tegutseb lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest; 2) järgiks demokraatlikke väärtusi ning oleks vastutustundlik; 3) mõistab küberkaitse seotust erinevate ühiskonnaelu valdkondadega ja tulevikutrendidega; 4) teab Eesti e-riigi ning küberkaitse korraldust, e-riigi lahenduste ülesehituse põhimõtteid ning valdkondlikke õigusakte; 5) teab küberkaitse, kõrgtehnoloogiliste konfliktide ning küberkuritegevuse ajalugu; 6) on omandanud esmased oskused koduse IT-võrgu ja laiatarbeseadmete turvalisuse tagamiseks ning kaitsmiseks enamlevinud küberturbeintsidentide eest; 7) tunneb digitaalse ohutuse aluseid (sh. isiku- ja tervisekaitse) ja kasutab neid teadlikult omaenda ja teiste turvalisuse tõstmiseks; 8) hindab ja analüüsib vastuvõetavat infot kriitiliselt; 9) oskab küberintsidenti kirjeldada ja dokumenteerida ning koostada asjakohase teatise pädevale ametiasutusele; 10) oskab omandatud teadmisi ja oskusi rakendada praktikas ja tulevase eriala valikul. Õpitulemused, õppesisu, õppe maht. Õpitulemus Õppe- Õppesisu maht tundides 1. teema: Sissejuhatus infoühiskonda. Õpitulemuste omandatust hinnatakse essee / arutelu põhjal. 1) Oskab anda ülevaate 2 Digiühiskonna kultuur ja eetika. digiühiskonna toimimisest Infoühiskonna tehniline struktuur (taristu) näitena e-Eesti ülesehitus ja komponendid. 37 2) Teab infoturbe ajalugu, 2 Küberturvalisuse ajalugu ja intsidendid. tähtsamaid küberrünnakuid ning esimeste viiruste kirjutamise asjaolusid 3) Teab, selgitab ja rakendab 2 Mõisted: Andmed, Andmekaitse, küberkaitse ja küberkuritegevuse Andmekogu, Andmete töötlemine, valdkonna põhimõisteid Autoriseerimine, Avalik võti, Avarii (Disaster), Avatekst, Avatus (Exposure), Dark Web, Deep Web Dekrüpteerimine, Dešifreerimiseks, Ekstranet, Elutähtis teenus, Foori protokoll (Traffic Light Protocol), Küberkriminalistika (Forensics), Haavatavus (Vulnerability), Hübriidsõda, Identiteet, Identiteedi vargus, Identifitseerimine, Informatsioon, Infosüsteem, Infovara, Internet, Intranet, Intsident (Incident), IP aadress, Isikuandmed, Jadašifer (stream cipher), Käideldavus, Kaitsetus (Exposure), Konfidentsiaalsus, Krüpteerimine, Krüptoalgoritm, Krüptograafia, Krüptogramm, Küberkuritegu, Kübersõda, Lunavara (Ransomware), MAC aadress, Marsruuter, Nimeserver, Nõrkus (Vulnerability), Nuhkvara, Oht (Threat), Õngitsemine, Pahavara, Plokkšifer (block cipher), Probleem (Problem), Räsi, Risk, Ründeskript (exploit), Salajane võti, Seiresüsteem, Sertifikaat, Server, Šifreerimine, Signeerimine, Sündmus (Event), Terviklus, Trollid, Tulemüür, Turvaauk, Turvameede, Uss (worm), Vara (asset), Viirus, Virtuaalne privaatvõrk, Võrgulüüs Lühendid: 3DES, AES, ARP, AV, BYOD, CA, CERT, CHAP, CRC, DDoS, DES, DoS, EDI, ETO, FTP, FW, GMT, HIPAA, HMI, HTTP, IDEA, IDS, IMAP, IOT, IPS, ISKE, ISO, LAN, MIME, NAT, NTP, OSINT, PAN, PAP, PCI-DSS, PGP, PKI, PLC, POP / POP3, RC4, RSA, S/MIME, SCADA, SMTP, SNMP, SSH, SSL, TCP, TLS, UDP, UTZ, VPN, WAN, WEP, WPA 2. teema: Inforuum ja andmed. Õpitulemuste omandatust hinnatakse juhtumite analüüsi ja praktiliste ülesannete põhjal. 1) Oskab kriitiliselt hinnata ja 1 Inforuum, info manipulatsioon. analüüsida teavet 2) Eristab erinevaid küberpettuste 2 Enamlevinud küberpettused: õngitsemine, tüüpjuhtumeid nende tagajärgede petukirjad, petulehed, kontode kaaperdamine ja potensiaalse kahju järgi jne. Kuidas ära tunda pettust. Petulehtede ja - kirjade näidised. 38 3) Arvestab digitegevustes teiste 2 Identiteet, Identimine, (mitmefaktoriline) inimeste privaatsusega ja autentimine ja autoriseerimine. Andmete isikuandmete kaitsmisega kogumine, hoiustamine ja jagamine. Küberkiusamine. 4) Analüüsib ja esitab seisukohti 2 IoT, Küberrünnak (ddos), eemaldamine (sh. ning toob näiteid tehnoloogiliste piraatlus), sõltuvused, suurandmed (s.h. uuenduste mõju kohta inimeste digitaalne jalajälg), globalne kontroll ja elu- ja töökeskkonnale nii tsensuur; Tark maja. minevikus, tänapäeval kui ka tulevikus 3. teema: seadused ja regulatsioonid. Õpitulemuste omandatust hinnatakse meeskonnatööna sooritatud juhtumi analüüsi, soovitavalt ühe tüüplepingu analüüsi põhjal. 1) Eristab seaduslikke ja 2 Küberjulgeoleku õiguslikud alused ebaseaduslikke tegevusi toetudes (seadusandlik raamistik). EL digitaalne turg IKT ja kübervaldkonda (kaupmees ja klient). reguleerivatele seadustele, et kaitsta enda õigusi 2) Analüüsib erinevate 2 Andmete kogumine ja kasutamine, Minu organisatsioonide (nt 3 erinevat õigused ja kohustused (seadused). Avalikest tüüpi) tüüptingimusi allikatest (sh. sotsiaalmeedia) informatsiooni küberohutuse valdkonnas. kogumine, kasutamine, mainekujundus (tööandja/töötaja), privaatsus asutuse sees, küberkiusamine asutuses. Sotsiaalmeedia. Õigus olla unustatud. 3) Selgitab ja väldib terviseriske 1 Tehnoloogia ja küberhügieeni alaste otsuste seonduvalt digivahendite, mõju keskkonnale, füüsilisele ja vaimsele digitehnoloogia (alates tervisele. Eetika. Tuleviku trendid. ergonoomika aspektidest kuni tehnoloogiasõltuvuseni) ja toob näiteid, kuidas digikeskkond võib muuta elu paremaks või halvemaks, lähtudes sellest, kuidas seda kasutatakse ja mis reegleid järgitakse 4. teema: meetmed. Õpitulemuste omandatust hinnatakse praktiliste ülesannete soorituse ja turvaauditi (digikäitumise ja seadmete kasutamise osas) läbiviimise põhjal. 1) Rakendab täiendavaid ohutus- 6 Seadmed meie ümber; tingmärgid, turvalisus. ja turvameetmeid IP aadress, logi, kellaaeg, sündmuste küberkeskkonnas. korrelatsioon. IPv4 versus IPv6. Erinevad IT süsteemid ning kuidas on need seotud igapäevase eluga (telefon, e-post, Facebook, pangakaardid, tark tarneahel (EDI), X-tee jne). 2) Teeb veaotsinguga kindlaks 7 Pahavara, tulemüür, viirusetõrje, turvaline tehnilised probleemid ning leiab failide/programmide allalaadimine ja võimalikud lahendused. paikamine, võrgumured. 3) Oskab kirjeldada ja 2 Logid. Abi leidmine nt. Veebikonstaabel, dokumenteerida toimunud RIA, tarbijakaitse, andmekaitse inspektsioon, intsidenti ning koostada vastava Lasteabi, IT-teadlik tuttav vms. teatise pädevale ametiasutusele. 39  5. teema: enesetäiendamine. Õpitulemuse omandatust hinnatakse digipädevuste kaardistamisel, st küberhügieeni testi sooritamise põhjal vastavalt digipädevuste mudelile. 1) Hindab oma digipädevuse taset 2 Edasiõppimise võimalused valdkonnas. ja leiab puudujäägid oma Küberkaitsega seotud ametid. Karjääri teadmistes ning planeerib planeerimine, õppimis- ja edasiõppimise võimalust töötamisvõimalused, teadustöö / uurimistöö võimalused. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) käsitletakse teemasid baastasemel ning võimalikult praktiliselt ja elulähedaselt; tuuakse näiteid reaalsest elust ja olukordadest Eestis ning mujal maailmas; 2) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 3) lõimitakse teoreetilised teemad teiste õppeainetega (vt. Lõiming); 4) tagatakse tulemus erinevate teemade kordamise ning järgnevate teemadega seoste loomise kaudu; 5) õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab õpilasele piisavalt aega läbitud teemade kinnistamiseks; 6) võimaldatakse õppida individuaalselt ja üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ning rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks õppijateks ning loovateks ja kriitiliselt mõtlevateks isiksusteks, kes oskavad töötada ka meeskonnas; 7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: paaris- ja rühmatöö, vestlus, diskussioon, väitlus, arutelu, seminar, projektõpe, simulatsioon; skeemi, plaani, tabeli koostamine; praktilised ja uurimistööd; infootsing teabeallikatest ja infoanalüüs; referaadi ja ettekande koostamine; allikaanalüüs (dokument, tekst, statistika jms); töö erinevate e-riigi vahenditega (riigiportaal, e-teenused, teabepäring, õigusaktid internetis); 8) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 9) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid; 10) laiendatakse võimalusel õpikeskkonda: näitused, küberkaitsega seotud institutsioonide külastamine, võistlused, virtuaalmasinate kasutamine jne; 11) ollakse sõltumatu tarkvaratootjast: õpe ehitatakse üles rohkem kui ühe tarkvaratootja või - platvormi kasutamisele. Kool peaks tutvustama vähemalt kaht erinevat tehnilist lahendust: arvuti operatsioonisüsteeme (nt MS Windows, macOS, GNU/Linux) ning samuti nutiseadmete operatsioonisüsteeme (nt Android, iOS, Windows Phone). Füüsiline õppekeskkond Kursusel osalemine eeldab, et õpilasele oleksid tagatud järgmised vahendid ja võimalused: 1) eraldi arvutitöökoht igal õpilasel, kuid loenguid võib viia läbi ka arvutiteta ruumis; 2) esitlusvahend (nt. dataprojektor); 3) failide salvestamise võimalus võrgukettale või kooli pakutavasse/ toetatud veebikeskkonda; 4) juurdepääs infosüsteemidele ja internetile (e-kool, intranet või veebipõhine sisuhaldussüsteem, rühmatöö keskkond, videoteek, e-koolikott); 5) kursuse läbiviimiseks vajalik tehniline baas nt. kõrvaklapid ja mikrofonid, võrguseadmed ning need vastavad kehtivale tervisekaitse nõuetele ja soovitustele jne; 6) teised konkreetse valikõppeaine ainekavade läbi viimiseks on vajalikud vahendid: kirjanduse ja näidete kogum, eritarkvara vastavalt ülesannete iseloomule. 40 Hindamine Hindamisel kasutatakse sõnalist mitteeristavat hindamist (arvestatud/ mittearvestatud). Õpitulemusi hinnatakse E-portfoolio alusel. E-portfoolio on personaalne veebipõhine keskkond (platvormi valib kool/õpilane ise), kuhu õpilane kogub kokkuvõtteid tunnis õpitud/ käsitletud teemade kohta (milliseid teemasid tunnis käsitleti, mida õppis jne). Õpiülesanded sooritatakse ja e-portfooliot peetakse kas üksi või rühmatööna; E-portfoolio on üldiselt avalik, aga peab võimaldama ka piiratud ligipääsuga sisu. 14. Valikkursus „Lapsehoidja töö alused“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse koostamisel on lähtutud kutsestandardis „Lapsehoidja, tase 4“ kompetentsidest (lapse kasvukeskkonna ja arengu toetamine, koostöö lapsevanemaga) ja kutsehariduse õppekavast „Lapsehoidja“. Kursuse eesmärk on tutvustada õpilastele lapsehoidja töö põhimõtteid ja kujundada valmisolek õpingute jätkamiseks. Kursusel keskendutakse väikelapse arengu toetamisele tema sotsiaalsete oskuste kujunemisel, järgides kutse-eetikat. Valikkursuse käigus kujundatakse õpilases iseseisva töö oskust, probleemide lahendamise ja otsuste tegemise oskust, algatusvõimet ning suhtlemisvalmidust; arendatakse isikuomadusi ja võimeid nagu ausus, vastutustunne, empaatiavõime, lapse-sõbralikkus, loovus, järjekindlus, pingetaluvus, kohanemisvõime, emotsionaalne stabiilsus. Valikkursus koosneb neljast suuremast teemast. Iga teema algab teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu, praktilised harjutusülesanded grupis ja/või iseseisev töö omandatud teadmiste kinnistamiseks. Valikkursus käigus koostatakse grupitööna loovmängude portfoolio, mida esitletakse kaasõpilastele. Õpitu kinnistamiseks ja lapsehoidja tööst parema ülevaate saamiseks toimuvad õppekäigud koolieelsesse lasteasutusse (lasteaed, lastesõim) või laste päevahoidu. Valikkursuse käigus omandatut on võimalik edasi arendada, jätkates õpinguid lapsehoidja erialal kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane omandab esmased teadmised ja oskused, kuidas luua väikelapsele arengut toetav turvaline kasvukeskkond ning toetada imiku ja väikelapse eneseteenindus- ja regulatsioonioskusi igapäevastes tegevustes. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) omab ülevaadet lapsehoidja töö spetsiifikast ja tööturul nõutavatest kompetentsidest; mõistab lapse füüsilise, psüühilise ja sotsiaalse arengu seaduspärasusi ja arengu toetamise vajadust ja võimalusi; 2) kujundab turvalise väikelapse arengut toetava kasvukeskkonna, arvestades lapse individuaalsust (sh sugu, vanust) ja vajadusi; 3) märkab ja jälgib lapse tervislikku seisundit, tuginedes sealhulgas vanematelt/spetsialistidelt saadud infole; 4) planeerib päevategevusi, sh mängulisi tegevusi, lähtudes lapse vanusest, individuaalsetest vajadustest ja lapse heaolust; 5) omandab teadmised ja oskused, et märgata imiku ja väikelapse tervist kahjustavad ohte ning oskab neid ohte ennetada. Õppesisu Kõik teemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu gruppides, praktiliste harjutusülesannete lahendamine grupis ja/või iseseisvalt: 1. Lapse kasvukeskkonna toetamine: 41 1) kasvukeskkonna ohutegurid; 2) lapse kasvukeskkonna kujundamine; 3) lastekaitse ja sotsiaalhoolekande alused; 4) lapsehoidja kutse-eetika. Lapse arengu toetamine: 5) mängulised tegevused; 6) lapsekeskne kasvatus igapäevategevustes; 7) lapse loovuse arendamine; 8) eneseteeninduse oskuste kujundamine; 9) sotsiaalse arengu toetamine; 10) päevarežiimi kujundamine; 11) hooldustoimingud; 12) lapse arenguetapid. 2. Lapse tervise edendamine: 13) lapse tervist ohustavad tegevused; 14) väikelapse esmaabi. 3. Koostöö lapsevanema või hooldajaga: 15) suhtlemine ja konfidentsiaalsus; 16) koostöö perega; 17) kommunikatsioon ja infovahetus. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht on 35 tundi, sh 30 kontakttundi (sh õppekäik) ja 5 tundi juhendatud iseseisvat tööd. Õppetegevust kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- ja projektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Valikkursus on üles ehitatud, lõimides omavahel teooria ja praktilised tegevused. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed loengud; 2) praktilised harjutusülesanded (nt väikelapse elustamine, hooldustoimingud simulatsiooninukul); 3) õppekäigud lastehoiuga tegelevatesse asutustesse; 4) iseseisev töö erinevate allikatega; 5) situatsioonülesannete lahendamine ja rollimängud; 6) grupitöö: loovmängude portfoolio koostamine ja esitlus; 7) grupitöö ja iseseisva töö ülesande esitluse ettevalmistamine; 8) avalik esinemine. Õppetöö on soovitatav läbi viia kombineeritud õppe vormis (auditoorne või veebipõhine teoreetiline ettevalmistus, praktilised harjutusülesanded grupis või iseseisvalt). Füüsiline õppekeskkond Valikkursuse läbiviimiseks on vajalik avar ruum teisaldavate laudade ja toolidega, kontoritarkvara ja internetiühendusega varustatud arvuti ja projektor, simulatsiooninukk esmaabi koolituseks ja hooldustoiminguteks. 16. Valikkursus „Loodusteadused, tehnoloogia ja ühiskond“ Valikkursuse lühikirjeldus valikkursus on üles ehitatud õpilastele tähtsate probleemide lahendamisele, mille vältel tehakse põhjendatud ja asjatundlikke otsuseid, arvestades loodusteaduslikke, tehnoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilisi mõõtmeid. Seejuures hoitakse tasakaalus varem loodusteaduslikes õppeaineis omandatud teadmiste rakendamine uutes kõrgemat järku 42 mõtlemist nõudvates kontekstides ning omandatakse uusi õppeainete üleseid teadmisi ja oskusi, lähtudes nüüdisaegsete sotsiaalteaduslike probleemide loodusteaduslikust sisust. Jätkusuutlik areng kajastub oskustes ja hoiakutes, mis aitavad kujundada teadlikku ja aktiivset kodanikku, kes oskab hinnata alternatiivseid lahendusi, põhjendada oma valikuid, koostada oma eesmärkide saavutamiseks tegevusplaane ning osaleda nende elluviimises, tuginedes loodusteaduslikele teadmistele. Kursuse struktuur põhineb kolmeastmelisel mudelil: 1) probleemide tuvastamine igapäevaelu olukordades; 2) uurimuslikul käsitlusviisil põhinev uute teadmiste omandamine, et lahendada probleeme; 3) sotsiaalteadusliku otsuse tegemine ja selle põhjendamine. Lahutamatu osa on eksperimentaaltööd, mis modelleerivad nii reaalelu situatsioone kui on suunatud ka uute loodusteaduslike teadmiste omandamisele. Esitatakse kuni 15 nelja-viieõppetunnilist aineteülest moodulit, millest õpetaja valib õpilaste vajaduste ja oma kompetentsuse põhjal õpetamiseks vähemalt kuus. Moodulite sisu uuendatakse pidevalt tänapäeva teaduse ja tehnoloogia arengu ning teadmiste põhise ühiskonna vajaduste järgi ning koostöös õpetajate ja teadlastega koostatakse uusi mooduleid. Kõik moodulid seostavad kolme valdkonda: ühiskonda, tehnoloogiat ja loodusteadusi, lõimudes teiste õppeainetega, sh sotsiaalainetega. Moodulid esitatakse õpilastele õppematerjalide komplektina. Peale selle koostatakse õpetajale lisamaterjalid, mis annavad lisateavet nii metoodiliste lahenduste kui ka õppeainete ülese loodusteadusliku teabe kohta. Mooduleid soovitatakse õpetada erinevate loodusainete õpetajate koostöös. Hindamise põhimõtted fikseeritakse moodulite eripära põhjal. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) omandab interdistsiplinaarseid teadmisi, et mõista saavutusi ja suundumusi loodusteadustes; 2) lõimib erinevates loodusainetes omandatud teadmised ja oskused ühtseks tervikuks; 3) oskab määrata loodusteaduslikke probleeme argielusituatsioonides; 4) oskab leida teavet sotsiaalse kandepinnaga loodusteaduslike probleemide kohta; 5) kasutab loodusteaduslikku meetodit, sh uurimuslikku käsitlusviisi reaalelu probleeme lahendades; 6) oskab teha põhjendatud sotsiaal-teaduslikke otsuseid; 7) arendab loovat ja kriitilist, sh uuenduslikku mõtlemist; 8) arendab kirjalikku ja suulist suhtlusoskust, käsitledes sotsiaal-teaduslikke probleeme; 9) väärtustab loodusteaduslikke teadmisi ning on valmis elukestvaks õppeks; 10) oskab hinnata riskitegureid ning prognoosida loodusteaduste ja tehnoloogia saavutuste mõju keskkonnale. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) leiab loodusteaduslikke probleeme sotsiaalse kandepinnaga argielusituatsioonidest; 2) teeb põhjendatud otsuseid, lahendades sotsiaal-teaduslikke probleeme; 3) seostab uued ainetevahelised teadmised varem omandatud loodusteaduslike teadmistega ühtseks tervikuks; 4) selgitab käsitletud sotsiaal-teaduslike probleemide loodusteaduslikku tausta nüüdisaja teaduse kontekstis; 5) koostab loodusteadusliku sisuga kriitilise essee argieluprobleemidest; 6) mõistab teaduse ning tehnoloogia olemust ja kohta ühiskonnas ning suhestatust kooli loodusteaduslike õppeainetega; 7) toob näiteid ainetevaheliste sotsiaal-teaduslike situatsioonide kohta ühiskonnas ning esitab nende lahendamise skeeme, sh tuginedes mõistekaardi metoodikale; 43 8) oskab kavandada meeskonnatööl põhinevat sotsiaal-teadusliku probleemi lahendamist ning hinnata selle riskitegureid; 9) näitab oskust ja tahet töötada meeskonnas ning sallivust kaaslaste arvamuse suhtes; 10) väärtustab uurimisel põhinevat probleemide lahendamist; 11) on seesmiselt motiveeritud täiendama loodusteaduslikke teadmisi kogu elu. Õppesisu Õppesisu lõplik täpsustus sõltub konkreetse gümnaasiumi kohustuslike loodusainete ainekavadest ning teistest valikkursustest, mida koolis rakendatakse. Püütakse välistada dubleerivat uute teadmiste kujundamist ning sarnaste probleemide käsitlemist eri õppeaineis, tuginedes erinevaile metoodikaile. Käsitletavad probleemid on õpilastele elulised ning nüüdisaja ühiskonnas laia kandepinnaga, motiveerides õpilasi õppima sügavuti nii keemia, füüsika, bioloogia kui ka geograafia mõisteid, teooriaid ja seaduspärasusi tänapäeva teadusele iseloomulikus kontekstis. Õppeteemad hõlmavad nelja valdkonda: keemia, bioloogia, füüsika ning geograafia: 1. Kliimamuutused: milline on Eesti tulevik? 2. Viirused: milline on meie tulevik? 3. Osooniaugud ja ultraviolettkiirgus: kas risk elule? 4. Toidulisandid: kas poolt või vastu? 5. Materjalid, mida kasutame olmes: kas teeme põhjendatud valikuid? 6. Elektromagnetilised kiirgused: kuidas mõjutavad olmevahendid meie elu ja tervist? 7. Geneetiliselt modifitseeritud toit: kas hea või halb? 8. Alternatiivsed energiaallikad: kas biodiisel on lahendus? 9. Kaalu langetavad preparaadid: kas farmaatsiatööstus teenib inimeste huve? 10. Liiklusõnnetused: kas libisemine, valesti valitud kiirus, joobes juhtimine või tehnoloogilised vead? 11. Mürgised kemikaalid meie ümber: kui suur on risk? 12. Lõhnad: kas ainult parfümeeria? 13. Alkomeeter, rasvamõõtur, vererõhu- ja pulsimõõtur jne: kellele ja miks, tõde ja risk. 14. Säästlik energiakasutus kodus: kas soojas ja pimedas või valges ja külmas? 15. Kas isetehtud seep on tänapäeva maailmas elujõuline? 16. Paberitööstus: kas see on probleem ka Eestis? Õppe kavandamine ja korraldamine Õpet kavandades ja korraldades: 1) leitakse rühmatöös probleeme ning tehakse otsuseid ja praktilisi töid; 2) tehakse uurimuslikke praktilisi töid; 3) arendatakse loovust (plakatid ja slaidiprogrammid); 4) korraldatakse debatte, rollimänge ja ajurünnakuid; 5) kavandatakse ning kaitstakse uuenduslikke projekte; 6) kirjutatakse kriitilisi esseid; 7) kasutatakse mõistekaardi meetodit, et konstrueerida ja kinnistada teadmisi ning leida ainetevahelisi seoseid; 8) otsitakse loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast infot erinevatest allikatest, sh võõrkeelsetest ja elektroonilistest; 9) laiendatakse õpikeskkonda, käies ettevõtetes ja teadusasutustes. Õppekeskkond 1. Praktiliste tööde tegemiseks on vaja klassiruumi. Õpilased jaotatakse rühmadesse, et korraldada katseid (igas moodulis üks tund). 2. Koolil on arvutiklass või internetiühendusega arvutite kasutamise võimalus. 44 3. Loodusteaduslike õppeainete õpetajad teevad koolis koostööd. 4. Loodusteaduste õpetajad on valmis täiendama ja teisendama õppematerjale ning oskavad seda teha, tuginedes mooduli õpetamise praktikale ning õpilaste eripärale (relevantsuse tagamine). 5. Internetis on kättesaadavad lisalugemiseks mõeldud õppematerjalid. 16. Valikkursus “Maalritööde baasoskused” Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse koostamisel on kasutatud ehitusviimistluse eriala kutsekeskharidusõppe õppekava moodulite „Tasandustööd“ ja „Maalritööd “ õpiväljundeid. Ehitusvaldkonnas hariduse ja töökogemuse omandanud hea oskustööline on alati hinnatud ning ehitusobjektidele tööle oodatud. Samas on iga ehitustöö juures oma spetsiifika, mida on kasulik teada tööde tellijana, kuid praktilised oskused tulevad kasuks ka enda tarbeks lihtsamate remonditööde tegemisel. Valikkursuse eesmärk on tutvustada õpilastele ehituse valdkonna erialasid ja tööde tehnoloogilist järjekorda maalri eriala näitel. Õpitakse tundma ehituses kasutatavaid mõisteid ja termineid, maalritöödel kasutatavaid erinevaid töövahendeid, materjale ja nende kasutustingimusi, samuti töö- ja keskkonnaohutusnõudeid ehitustöödel. Õppe käigus arendatakse ruumilist nägemist ja mõtlemist. Valikkursus koosneb kuuest suuremast teemast, mis sisaldavad nii teoreetilist ettevalmistust kui ka praktilisi harjutusülesandeid. Spetsiifilisemaid teemasid käsitletakse ülevaatlikult, keskendudes eelkõige nendele, mis on otseselt seotud praktiliste ülesannetega. Praktiliste harjutusülesannete käigus tehakse tutvust esmaste töövõtetega aluspinna ettevalmistamisel, värvi pinnale kandmisel ja värvitud pinna viimistlemisel. Enne praktilisele tööle asumist toimub tööohutus-alane juhendamine. Valikkursuse lõpuks on õpilane iseseisvalt viimistlenud kvaliteedinõuete kohaselt vesialuselise värviga siseruumis paikneva seinapinna. Sügavama huvi korral on edasi õppides võimalik omandada ka põhjalikumad teadmised ja oskused ehitusviimistluse või maalri erialal kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane tutvub ehituse valdkonna eripäraga, omandab baasteadmised maalritööde tehnoloogilisest järjekorrast, kasutatavatest materjalidest, töövahenditest ning esmastest töövõtetest ja tööohutusnõuetest tööde tegemisel. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) omab ülevaadet erinevatest ehituserialadest ja maalri kutse spetsiifikast; 2) teab maalritöö põhietappe (pindade ettevalmistamine, värvi pinnale kandmine, värvitud pindade hooldamine), maalritöödel kasutatavaid materjale, nende liike ja kasutustingimusi, töövahendeid ja tööde tehnoloogilist järjekorda; 3) kavandab juhendamisel tööprotsessi, valib materjalid ja töövahendid etteantud tööülesandele vastavalt; 4) valmistab juhendamise järgi ette ja viimistleb ruumi sisepinna värviga, järgides maalritööde tehnoloogilist järjekorda ja etteantud kvaliteedinõudeid; 5) järgib maalritööde tegemisel energiatõhusa ehitamise põhimõtteid ning töötervishoiu, töö- ja keskkonnaohutusnõudeid; 6) analüüsib juhendamisel oma tegevust siseruumis asuva seinapinna värvimisel. Õppesisu Kõik teemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgnevad praktilised harjutusülesanded baasoskuste omandamiseks. Õppesisu teemad on järgmised: 45 1) ülevaade ehituse valdkonnast. Ehituses kasutatavad mõisted ja terminid; erineva taseme kutsed ja tööturul vajalikud kompetentsid; 2) materjalid ja töövahendid. Krundid, pahtlid, värvid, õlid, lakid, nende liigitus, otstarve ja kasutusvõimalused ruumide siseviimistluses. Värvi koostiselemendid (sideaine, täiteaine, lahusti ja vedeldi, pigment, lisaaine) ja nende ülesanne. Materjalide tootjapoolsed paigaldusjuhendid. Ilmastiku ja keskkonnanõuded viimistlustöödel. Viimistlusmaterjalide ladustamise ja säilitamise põhimõtted. Töövahendid, valikupõhimõtted ja hooldamine; 3) aluspinnad. Nõuded erinevatele aluspindadele (mineraalsed pinnad, puitpinnad, metallpinnad). Mõõdistamine. Loodimine. Tasandustööde tehnoloogiline järjekord. Kvaliteedinõuded (Viimistluse RYL 2010 klass 2). Energiatõhusa ehitamise põhimõtted; 4) materjalide kulu ja mahu arvutused. Pindala, ruumala ja protsentarvutamise eeskirjad. Materjalide kulunormid. Erialased arvutusülesanded. Tööaja planeerimine; 5) tööde tehnoloogiline järjekord. Nõuded töökoha korraldamisele. Mitteviimistletavate pindade kaitsmine, kasutatavad materjalid. Tootjapoolsed paigaldusjuhendid. Materjalide ja töövahendite valimine tehnoloogiale vastavalt, nende ettevalmistamine tööks. Viimistletud pindadele esitatavad kvaliteedinõuded (DIN ja RYL põhjal). Tööde teostamise tehnoloogiline järjekord. Värvitud pinna hooldamine; 6) töökeskkonna ohutus ja -tervishoid. Töökeskkonna ja -tervishoiunõuded maalritöödel. Füüsikalised, keemilised, bioloogilised ja füsioloogilised ohutegurid ja meetmeid nende vähendamiseks. Nõuded kemikaalidega töötamisel. Töövahendite tööks ettevalmistamine, hooldamine ja korrashoid. Jäätmete sorteerimine ja utiliseerimine. Isikukaitsevahendid ja nende kasutamise nõuded. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht on 35 tundi, millest 30 moodustab kontaktõpe (sh 6 tundi teoreetiline ettevalmistus veebis või auditooriumis ja 24 tundi praktilist tööd) ja 5 tundi on juhendatud iseseisvat tööd. Õpet kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Valikkursus lõimib teooriaõpet ja praktilisi tegevusi. Õpe on soovitav läbi viia kombineeritud õppena, kus paralleelselt toimub nii auditoorne või veebipõhine teoreetiline ettevalmistus, kui ka praktilised harjutusülesanded grupis või iseseisvalt: 1) auditoorsed või veebipõhised loengud teoreetiliseks ettevalmistuseks; 2) praktilised harjutusülesanded; 3) õpetaja juhendatav iseseisev töö õpitu kinnistamiseks; 4) eneseanalüüs 5) iseseisva töö esitluse ettevalmistamine; 6) avalik esinemine. Kogu valikkursuse mahust moodustab praktiline töö 80%. Kursus lõpeb iseseisvalt sooritatud praktilise töö esitlusega. Enne praktilisele tööle suundumist tutvustatakse õpilastele õppelaboris kehtivaid reegleid, tutvutakse laboriga ja selle sisustusega, näidatakse, kus ja kuidas tööriistu pesta ja hooldada, enne iga uue tööriista kasutuselevõttu teeb juhendaja ohutusalase juhendamise. Näidatakse, kus asuvad lähimad evakuatsiooniteed ohuolukorras. Praktiliste harjutustööde ülesanded: 1) aluspindade ettevalmistamine: töökoha ettevalmistamine, töövahendite ja materjalide valik; seinapindade tasapinnalisuse ja loodsuse kontrollimine, mõõdistamine, vajadusel pindade puhastamine; 2) aluspindade tasandamine ja kruntimine: töökoha ettevalmistamine, materjalide ja töövahendite valik; pahteldustööd (pahtli paranduste tegemine või lauspahteldus), I kihi lihvimine, II kihi pahteldamine ja lihvimine nõutava tasasuse saavutamiseks; värvitava pinna kruntimine; 46 3) värvimine: töökoha ettevalmistamine, materjalide ja töövahendite valik; esimese värvikihi pinnale kandmine ja lõppviimistlus kvaliteedinõuetele vastavalt; 4) töökoha korrashoid: töökoha koristamine, töövahendite korrastamine ja puhastamine ning materjalide ja töövahendite ladustamine; 5) juhendajaga oma tegevuse analüüsimine siseruumi seinapinna värvimisel. Iseseisva tööna lahendatakse erialaseid arvutusülesandeid: etteantud seinafragmendi mõõdistamine, seina pindala ja sellest lähtuvalt kasutatavate materjalide vajaduse (materjalikulu) arvutamine kulunormide järgi. Õppekeskkond Praktiliste harjutusülesannete läbiviimiseks on vajalik hästi ventileeritud ning valgustatud ruum (õppelabor), mis on piisavalt suur õppestendide ehitamiseks vastavalt õpilaste arvule. Õppestend peaks koosnema mitmest külgepidi ühendatud vertikaalsest pinnast viisil, et seal moodustub nii sise- kui ka välisnurk. Tagatud peab olema jäätmete keskkonnasäästliku utiliseerimise võimalus. Töö- ja isikukaitsevahendid: 1) mõõtmistööd: lood, mõõdulint, pliiats; 2) pindade puhastamine: pahtlilabidas, lihvimistald, terashari, lihvimiskivi, hari, kühvel, ämber; 3) kruntimine: pintsel, rull, ämber, teip, katmispaber/kile; 4) tasandustööd (pahteldamine, lihvimine): erineva laiusega pahtlilabidad, ämber, segutrell, nuga või käärid, lihvimistald, pikendatav vars lihvimistallale, tolmuimeja, hari, kühvel; 5) värvi pinnale kandmine: silikoonipüstol, pintsel, rull, värvialus, akutrell vispliga värvi segamiseks, pikendatav vars rullile, teip, katmiseks kile või paber, üldised koristusvahendid. Kõikidele õppijatele peavad olema tagatud vajalikud isikukaitsevahendid: kindad, tolmumaskid, kaitseprillid jne. 17. Valikkursus “Matkamine looduses” Valikkursuse lühikirjeldus Valikkursuse maht on 35 akadeemilist tundi, mis läbitakse meeskonnatööna. Kursuse raames omandavad õpilased põhiteadmisi matkamisest. Meeskonnatööna planeerivad ning organiseerivad õpilased matka ise. Valikkursus algab teoreetiliste ja praktiliste tundidega, mille raames tutvuvad õpilased erinevate matkaliikidega, õpivad leidma infot erinevate matkaradade kohta, tutvuvad Eesti ja Euroopa hea matka tavadega, õpivad matkamisega seonduvat terminoloogiat, tutvuvad erinevate navigeerimis- ja orienteerumisvõimalustega, tutvuvad matkamisvarustusega, õpivad andma esmaabi jms. Praktilistes tundides rakendatakse teoreetilisi teadmisi, sh õpitakse meeskonnas matkamist ning tempo valikut, parandatakse oma füüsilist vormisolekut. Valikkursus lõpeb praktilise matkaga, kus eelnevalt õpitud teadmisi saab kinnistada praktiliselt ning terviklikult. Kursuse sisu on paindlik, igal koolil on võimalik valida matkatüüp vastavalt võimalustele, õpilaste võimekusele ja tahtele. Valikkursuse läbimisel omandavad õpilased oskuse otsida, kasutada, analüüsida ja hinnata mitmesuguseid materjale ning kasutada infotehnoloogilisi vahendeid. Õpitav materjal esitatakse võimalikult eluliselt. Valikkursuse edukaks läbimiseks on vajalikud ning piisavad põhikooli lõpetaja üldpädevused. Kursus võimaldab kõikide gümnaasiumi riiklikus õppekavas § 4 toodud üldpädevuste loomuliku lõimimise õppetöösse nii teooria kui ka praktika kaudu. Õppeülesannetes luuakse elulisi näiteid ning olukordi. Õpitakse püstitama ülesandeid, nendele lahendust otsima ja tööd analüüsima. Praktilised ülesanded aitavad õpilastel loomulikult ja lihtsalt ülesandeid lahendada ja analüüsida. 47 Valikkursus võimaldab õppeainete vahelist lõimingut, mida soodustab koostöö eri ainevaldkondade õpetajate vahel ning vajadusel mitme õpetaja, kooli personali või külalisesineja kaasamine kursuse läbiviimisel: 1) kehaline kasvatus / liikumisõpetus (üldfüüsiline ettevalmistus, liikumine, liikumiskiirus, seltskonnamängud); 2) matemaatika (teekonna pikkus, kestus ja aeg jms); 3) geograafia (kaart, kompass); 4) inimeseõpetus ja psühholoogia (vaimne valmisolek, grupidünaamika, tahteomadused); 5) eesti keel (projektide koostamised ja raha taotlemised); 6) bioloogia (keskkond, ohutus, looduse hoidmine). Valikkursuse raames saab rakendada kõiki riikliku õppekava läbivaid teemasid. Kursuse sisust ning ainevaldkonnast lähtuvalt pööratakse enam tähelepanu järgmistele teemadele: elukestev õpe, keskkond ja jätkusuutlik areng, kodanikualgatus ja ettevõtlikkus, teabekeskkond, tehnoloogia ja innovatsioon, tervis ja ohutus, väärtused ja kõlblus. Õpitulemused Õpilane: 1) tunneb matkamise terminoloogiat ja põhitehnikaid ning oskab neid tegevustes sihipäraselt kasutada; 2) teab, kuidas kontrollida oma varustust, vajadusel kuidas ning kus hooldada; 3) tunneb matkamise ohutusreegleid ja aitab tagada kaaslaste ohutust; 4) oskab hinnata inimtegevuse tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes; 5) tunneb rühma suhetes toimimise põhireegleid; 6) oskab leida teavet erinevatest allikatest ja kasutada seda; 7) oskab ennast matkaks ette valmistada (nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt). 8) oskab hinnata oma suutlikkust, oma varustust. Õppesisu Kursus sisaldab: 1) infotundi ning meeskondade moodustamist; 2) info leidmist (matkarajad, infopunktid, projektid); 3) ülevaadet matkamisest (ajalooline ülevaade, matkamise hea tava, matkaorganisatsioonid); 4) erinevate matkaliikide tutvustust, looduses liikumise võimalusi ja terminoloogiat; 5) matkavarustuse tutvustamist (sh laagrisse jäämine); 6) esmaabi; 7) menüü koostamise õpetamist (toidu valmistamise eripärad matkal); 8) orienteerumise õpetamist (nii nutiseadmetega kui ka ilma); 9) matka planeerimist; 10) soovitusi füüsiliseks ja vaimseks ettevalmistumiseks;  ööbimisega matkamist. Valikkursus lõpeb praktilise matkaga, kus eelnevalt õpituid teadmisi saab kinnistada praktiliselt. Hindamine Kursuse läbimiseks on vajalik teoreetiliselt omandatud teadmisi rakendada matkal ning esitada kõik praktilised ja kirjalikud tööd. Kursuse edukaks läbimiseks õpilane: 1) teab matkamise terminoloogiat ja põhitehnikaid ning oskab neid tegevustes sihipäraselt kasutada; 2) teab, kuidas kontrollida oma varustust ning kuidas ning kus seda hooldada; 3) tunneb matkamise ohutusreegleid ja aitab tagada enda ja kaaslaste ohutust; 4) oskab hinnata inimtegevuse tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes; 48 5) teab rühma toimimise põhireegleid; 6) oskab leida erinevatest allikatest teavet ja seda sihipäraselt kasutada; 7) oskab matkaks ette valmistuda (nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt), hindab oma suutlikkust, vastupidavust ning oma varustust. Õppekeskkond Vastavalt vajadusele toimub osa õppest klassiruumis (või võimlas, aulas, matisaalis vms), tagatud peab olema internetiühendus ning vajadusel (tahvel)arvuti või nutiseadme kasutamise võimalus. Õpikeskkond ei piirdu vaid klassiruumiga – praktilised tunnid võib läbi viia õues. Võimalusel võib ära kasutada paikkondlikke ressursse. Ööbimisega matk võiks soovitatavalt toimuda looduses. 18. Valikkursus „Mehhatroonika ja robootika“ Valikkursuse lühikirjeldus Valikkursusel käsitletakse mehhatroonika- ja robootikasüsteemi põhimõisteid ning süstemaatikat, nende süsteemide kasutusvaldkondi ning eripära, seadmete projekteerimise üldisi aluseid; mehaanika, elektroonika ja tarkvara tervikuks lõimimise üldpõhimõtteid; sissejuhatust anduritehnikasse ja ülevaadet sellest, andurite kasutamise üldpõhimõtteid; sissejuhatust mikrokontrolleritesse ja nende programmimisse; sissejuhatust täitursüsteemidesse ja nende tööprintsiipidesse ning mehhatroonikasüsteemi ideeprojekti koostamist. Valikkursus on üles ehitatud moodulstruktuurina, võimaldades korraldada praktilisi projekte konkurssidena, koolidevahelise võistluse või eriprojektidena. Õpet toetab sisuliselt ja metoodiliselt mehhatroonikavaldkonna õpetajate võrgustik ning tugikeskkond internetis. Õppeaine koosneb omavahel integreeritud neljast teemast, mida toetavad läbivalt praktilised harjutused ja praktiline meeskonnaprojekt. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) on omandanud ülevaate mehhatroonikast ja robootikast maailmas ning Eestis; 2) tunneb huvi tehnikavaldkonna vastu; 3) teab robootikasüsteemide ehitust ja komponente; 4) oskab lahendada lihtsamaid praktilisi tehnikavaldkonna probleeme mehhatroonika ja robootika abil; 5) on omandanud ülevaate erinevatest anduritest ja mootoritest ning tunneb nende tööpõhimõtet; 6) oskab kasutada ja programmeerida mikrokontrollereid; 7) oskab oma tööd dokumenteerida ning esitleda; 8) on omandanud ja omaks võtnud tee-seda-ise mõtteviisi. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) tunneb mehhatroonika ja robootika terminoloogiat, põhimõisteid ning aluspõhimõtteid; 2) tunneb erinevate andurite ja täiturite ehitust ning füüsikalisi toimeprintsiipe; 3) oskab valida nõuete järgi sobiva mehhatroonikakomponendi; 4) oskab programmeerida mikrokontrollerit vähemalt ühes programmeerimiskeeles; 5) oskab projekteerida ja valmistada lihtsama mehhatroonikasüsteemi; 6) oskab oma loodud toodet dokumenteerida; 7) oskab oma loodud toodet esitleda ja tutvustada suuremale publikule; 8) on motiveeritud ennast täiendama ning tehnikateaduste valdkonnas edasi õppima. 49 Õppesisu Mehhatroonika- ja robootikasüsteemi projekteerimine: integreeritud süsteemide projekteerimise eripära; oma töö plaanimine, ohutushoid; projekteerimise abivahendid ja tarkvarad; robootika komponendid, sh elektroonika komponendid; sobivate komponentide leidmine ja andmelehtede lugemine; oma töö dokumenteerimine ja esitlemine. Mikrokontrollerid: erinevad mikrokontrollerid ja nende arhitektuur; mikrokontrolleri ehitus ja käsustik; mikrokontrolleri programmeerimine, programmi silumine ja kompileerimine. Sensoorika: ülevaade anduritest ja nende kasutusaladest; digitaal- ja analoogandurid; analoogdigitaalmuundur. Täiturmehhanismid: elektrimootorid ja nende juhtimise eripära; alalisvoolumootori juhtimine (H-sild, kiiruse juhtimine); servomootori juhtimine (pulsilaiuse modulatsioon); samm-mootori juhtimine; ülevaade alternatiivtäituritest (lineaarmootor, solenoid, tehislihas). Praktiline projekt: roboti või praktilise mehhatroonikasüsteemi ehitus. Õppe kavandamine ja korraldamine Iga teema sisaldab sissejuhatavat teoreetilist ülevaadet, millele järgnevad praktilised harjutused (v.a esimene moodul). Pärast viimast teemat jätkub õppeaine praktilise tööga – meeskonnaprojektiga, milleks võib olla robot või muu praktiline probleem, mida saab lahendada mehhatroonika- või robootikasüsteemiga. Meeskonnatööd tehes esitletakse tulemusi perioodiliselt teistele meeskondadele ja juhendajale. Esitluste ajal tutvustatakse projekti arengut, tehnilist lahendust ja tekkinud probleeme. Aine lõpeb praktilise töö tulemuse esitlemisega (nt robotivõistlus, töötava lahenduse demonstreerimine vms). Praktilised tegevused: 1) harjutused mikrokontrolleriga; 2) harjutused andurite ja mootoritega; 3) lihtsa mehhatroonikasüsteemi projekteerimine ja valmistamine rühmatööna (2–3 liiget meeskonnas); 4) info otsimine elektroonilistest allikatest (k.a temaatilised foorumid, näidisprojektid ja videomaterjal); 5) loovust arendavad tegevused: oma lahenduse väljatöötamine mingile tehnilisele probleemile; 6) meeskonnatööoskuste arendamine: aja ning töömahu plaanimine, probleemilahenduse viisid, eelarvestamine; 7) oma töö esitlemine (võimaluse korral avalikult publikule); 8) uuenduslike projektide kavandamine. Õppekeskkond Praktiliseks õppeks on vaja arvutit ning mehhatroonika/robootika õppekomplekti, mis sisaldab nüüdisaegset programmeeritavat mikrokontrollerit, sensoorikat ja täitursüsteeme. Sõltuvalt praktilisest meeskonnaprojektist võib vaja minna lisavahendeid ning tööriistu, et lahendus välja töötada. Soovitatav tarkvara: 1) mikrokontrolleri programmeerimise IDE; 2) elektroonikaskeemide koostamise tarkvara; 3) CAD-süsteem; 4) esitlemise tarkvara. 50 19. Valikkursus “Nutikas koristamine” Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse koostamisel on kasutatud osaliselt kutsestandardis „Puhastusteenindaja, tase 3“ esitatud kompetentse (tööks ettevalmistamine, hoolduskoristuse tegemine, suurpuhastuse tegemine), piiritledes kompetentsi tegevusnäitajate sisu kodu koristus eripäraga. Puhtusest sõltub palju rohkem kui oskame arvata. Samas on puhtust sageli raske määratleda ja kirjeldada. Kõik me soovime, et meid ümbritseks puhas ja korrashoitud ruum. Puhtust saab luua vaid koristades, kuid tihti keskendume koristades töö tegemisele, mitte tulemusele. Näiteks mõtlematult koristustarvikuga vehkides võime mikroobe ühest kohast teise kanda ja imestada, miks vajalikud pinnad on ikka veel tolmused ja määrdunud. Praktilise koristuse oskus on väga oluline, et koristamine muuta lihtsamaks ja töö tulemuslikumaks. Oskuslikul koristamisel eemaldab iga liigutus maksimaalselt mustust, mis antud ruumis olla ei tohi. Oskuslikult koristatud ruumid loovad meeldiva üldmulje ning ohutu ja tervisliku elukeskkonna. Seega on puhtusel meie igapäevases elus oluline, kuid tihti teadvustamata roll, millest sõltub meie tervis, töövõime ja heaolu. Just teadlikkusel on oluline roll arukate koristusotsuste tegemiseks. Võib öelda, et koristamise näol on tegemist heaoluteenusega. Valikursuse eesmärk on arendada õpilasel neid oskusi, mis võimaldab lihtsalt ja efektiivselt koristada kodu, märgata puhtust ja mustust ning koristamise võimalikke puudujääke erinevates ruumides. Samuti annab valikkursuse läbimine ettekujutuse puhastusteeninduse valdkonnast ja seal töötamise võimalustest laiemalt. Valikkursuse jooksul omandatut on võimalik edasi arendada, jätkates õpinguid puhastusteeninduse erialadel, mida on võimalik õppida kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) väärtustab puhtust igal pool enda ümber ning teab, millist mõju avaldab meie tervisele ja heaolule siseruumide puhtus; 2) tunneb karjäärivõimalusi puhastusteeninduse valdkonnas. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) kaardistab koduse koristuse vajaduse, võttes arvesse esinevat mustust ning soovitud puhtuseastet; 2) tunneb koristustarvikuid ja teab puhastusainete valiku põhimõtteid, doseerib ja kasutab puhastusaineid õigesti; 3) teab aseptilise koristuse põhimõtet ja järgib seda koristamisel; 4) planeerib oma kodu koristuse ning koristab kodu efektiivselt ja mugavalt, vältides enamlevinud vigu; 5) võrdleb ja analüüsib enda oskuste arengut kodukoristuse osas: kulunud aeg, ressursid, tulemus (enda tegevused enne ja pärast kursuse läbimist). Õppesisu 1. Mis on koristamise eesmärk? Puhtuse/mustuse mõju tervisele, heaolule, töövõimele jne. Mustuse märkamise õpetamine. Erinevate uuringute tutvustamine, mis kajastavad siseruumide puhtuse mõju tervisele. Puhtuse olulisuse teadvustamine. Praktiline töö: rühmatööna arutelu, mis juhtub, kui ühe nädala, ühe kuu jooksul ei koristata kooli, haiglat, kauplust? 2. Millist mustust leidub? Mille poolest mustused erinevad? Mis on must, miks „puhas“ on suhteline mõiste? Absoluutne puhtus, puhtuse erinevad tingimused olenevalt objektist. Nähtav või nähtamatu mustus (näiteks mikroorganismid). Mustuse erinev koostis ja kinnitumisviis. 51 Erineva mustuse eemaldamisviisid eri tehnikate ja töövõtete abil. Kuiva lahtise mustuse eemaldamine kuivemate meetoditega, kinnitunud mustuse eemaldamine märgmeetoditega. Koristusaine valimine mustusele vastavalt, otsused koristustarviku, -aine, -meetodi valimisel. Praktiline töö: sobivas ruumis või asutuses – kodu, koolimaja, avalikud kohvikud, bensiinijaamad – mustuste kaardistamine: millist mustust valitud asukohas leidub, mida peaks eemaldama? 3. Mis mõjutab mustuse eemaldamist? Mustuse eemaldamise neli olulist mõjutegurit ehk nn Sinneri ring - puhastusaine (ehk keemia), mõjuaeg, temperatuur, mehaanika - ja optimaalse tasakaalu leidmine nende tegurite vahel. Aseptiline tööviis koristamisel: koristuse järjekord, tarvikute kasutus, puhtus jms, mis tagavad mustuse kokku kogumise, väldivad laiali kandmist ühelt pinnalt teisele. Praktiline töö: katsed konkreetses situatsioonis, muutes ühte mõjutegurit, hinnates, kuidas muutus mõjutas saavutatud tulemust. Näiteks erinev mõjuaeg või erineva pH-ga aine. 4. Kuidas koristusaineid valida ja kasutada? Koristusainete liigitus pH alusel (setete eemaldamine happeliste ainetega (pH 0–2), rasvade eemaldamine aluseliste ainetega (pH 12– 14), igapäevases koristuses kasutatavad neutraalsed ained (pH 5–8), koristusainete kasutamise eripärad, kasutusturvalisus, võimalikud probleemid ainete segunemisel, tootekaartidega tutvumine – millist infot otsida pakendilt. Desinfitseerivate ainete eripära. Tüüpilised vead koristusainete kasutamisel. Oluline info koristusainete kohta: kasutusturvalisus, võimalikud kaitsevahendid, kuidas doseerida, pH väärtus, kasutatava pesulahuse temperatuur, aine kasutamise eripära. Praktiline töö: 1) kodus leiduvate koristusainete inventuur ja analüüs: milliseid aineid kodus on olemas, mida vajatakse, mida mitte; 2) kaupluses saada olevate koristusainete analüüs; 3) rühmatööna koristusainete pH mõõtmine lakmuspaberiga; 4) erinevate koristusainetega töölahuste valmistamine ehk koristusainete doseerimine. 5. Koristustarvikud. Olulisemate koristustarvikute tutvustamine ning kasutamise õpetamine. Praktiline töö: erinevate koristustarvikute kasutamine koduse koristuse planeerimisel, töövõtete harjutamine järgnevate koristustarvikutega: 1) mikrokiust tolmulapp, klaasipuhastuslapp; 2) niisutuspudel; 3) põranda puhastamiseks põrandakuivataja, -pühkija ja/või erinevad põrandamopid; poolpikavarrega kühvel, põrandahari, -kuivatajaerinevat värvi nõudepesuharjad; 4) kraanihari; 5) klaasipesutarvikud: pesur ja kuivataja; 6) seinakuivataja; 7) painutatav tolmuluud; 8) ühekordseks kasutuseks mõeldud tarvikud: melamiinist plekieemaldusnuustik, seebivill, õlilapp; 9) erinevad koristusained. 6. Koristusmasinad. Kodu koristamise seisukohalt võimalikud koristusmasinad on tolmuimeja, aurupesur vms. Masinate tutvustus. Praktiline töö: pikalt kasutusel olnud tekstiilvaiba puhastamine tolmuimejaga: tolmuimejasse panna puhas tolmukott, seejärel imeda vaipa u 20 korda ja hinnata iga kord, kui palju mustust kogunes tolmukotti. Analüüsitakse võimalikku tagajärge olukorras, kus sellist vaipa oleks hakatud pesema ilma eelneva põhjaliku imemiseta. 7. Koristusmeetodid. Sobiv koristustekstiilide niisutus mustuse eemaldamiseks. Kuivad, väheniisked (pind jääb niiske, kuivab u 1–3 sekundit), niisked (pind kuivab kuni 30 sekundit), märjad (kuivab kauem kui 30 sekundit) lapid/mopid ehk koristustekstiilid. Märgmeeto järgne 52 kuivatamine. Pinnakatte kapriissus märjemate meetodite osas, niiskusastme kasutamisel lähtumine pinnakattest. Praktiline töö: 1) koristustekstiilide niisutamine, õige niiskusastme saavutamine; 2) erineva niiskusastmega koristustekstiilid ja nende kasutamine. Näiteks WCs seinte puhastus erinevalt niisutatud lappidega, tõdemaks, milliselt niisutatud lapp on kõige tõhusam. Kui võimalik, võib enne ja peale puhastust seina vaadata UV lambiga; 3) põranda puhastamisel kuiva, väheniiske, niiske, märja meetodi võrdlus. Võimalusel pinnamustuse (hallikas kiht, mis jääb märgadest koristusmeetoditest) eemaldamine: märjalt pühkimine ja seejärel põrandakuivataja või -pühkijaga pinnale jäänud niiskuse kokku kogumine. 8. Tüüpruumide koristamine, tuginedes eelnevalt õpitule (WC, kontor, elutuba vms). Koristamise planeerimisse optimeerimine. Praktiline töö: teatud ruumi või ala koristuse optimeerimine üksi, paaris- või rühmatööna, mis võib olla valikkursuse lõputööks: 1) kaardistatakse senine tegevus, fikseerides koristuseks kulunud aeg, kasutatud ained, tarvikud; 2) plaanitakse uus koristusviis; 3) koristatakse uuel viisil, võrreldakse uuenduslikult koristamisele kulunud aega, kasutatud ressursse ning tuuakse selgelt välja muudatustest saadud kasu. 9. Tüüpilised eksimused koristuses. Olulised kohad, mis tihti jäävad puhastamata. Koristuse tulemusel pindadele jäänud ebameeldivad kihid, mis hakkavad omakorda mustust kinnitama ja mille tekkepõhjus on märgade meetodite kasutamisest, kui pindasid korralikult ei kuivatata. Koristusaine üledoseerimine, vees olevad mineraalid ja mustuse kogus. Pprobleemsete kohtade märkamine ja probleemide tekkimise ennetamine. Praktiline töö: 1) puutepindade kaardistamine: jälgida, milliseid pindasid näiteks õpilased koolis puutuvad, hinnata nende puhtust, leida nende puhastamiseks sobivaim viis; 2) kaardistada kodus puutepinnad ja määratleda, kuidas neid puhastada; 3) võimalusel teha puhtuse mõõtmisi enne ja peale puhastust. 10. Karjäär puhastusteeninduses. Tööturu vajadus koolitatud inimeste, eeskätt juhtide järele. Tehnoloogia arengu mõju puhastusvaldkonnale, sh infotehnoloogilised lahendused. on Rrinevad karjäärivõimalused valdkonnas. Praktiline töö: 1) koristusvaldkonna podcastide kuulamine; 2) kohtumised koristusvaldkonna spetsialistide ja juhtidega; 3) analüüs rühmatööna: puhastusteeninduse loodav väärtus; karjäärivõimalused koristusvaldkonnas. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht on 35 tundi, millest 30 tundi moodustab kontaktõpe ja 5 tundi on juhendatud iseseisvat tööd. Iga õppeteema sisaldab teoreetilist sissejuhatust ja praktilisi tegevusi, mis on näitena kirjeldatud õppesisu juures. Õpetaja roll on innustada õppijaid, esitleda efektiivseid koristusviise. Õpilastel tuleks lasta maksimaalselt katsetada, märgata, analüüsida, arutelda. Praktilised ülesanded: 1) harjutused koristustarvikute, puhastusainetega, sh -ainete õige doseerimine; rühmatööd, näiteks puutepindade, „unustatud mustuste“ analüüs jne; 2) info otsimine puhastusvaldkonnas karjäärivõimaluste, koristusainete ja -tarvikute kohta; 3) uuenduslike vaatenurkade kavandamine – oma kodu vm objekti koristuse optimeerimine, eesmärgiga saavutada minimaalse aja ja ressurssidega soovitud puhtus, tuues selgelt välja arendusest saadava kasu. 53 Valikkursust on võimalik suures osas läbi viia e-õppena, lisaks praktiline tegevus kodus (individuaalselt) või ühiselt õppekeskkonnas. Õppekeskkond Teoreetiliseks õppeks on vajalik internetiühenduse ja kaasaegse kontoritarkvaraga varustatud arvutite kasutamise võimalus. Praktilisteks tööks on oluline põhiliste koristustarvikute olemasolu, mis oma päritolult on professionaalsed, kuid sobivad kodu efektiivseks koristuseks. Samuti tuleb käsitleda koristustekstiilide õige hoolduse ja tööjärgse puhastamisega seonduvat. Tarvikute puudumisel tuginetakse õppefilmidele. Soovitatav minimaalne praktiline varustatus (vt ka eespool): 1) mikrokiust tolmulapid, klaasipuhastuslapid; 2) niisutuspudel; 3) põranda puhastamiseks põrandakuivataja, -pühkija ja/või erinevad põrandamopid(vastavatele tarvikutele piisavalt lappe, moppe); 4) poolpika varrega kühvel, hari, põrandakuivataja; 5) erineva värvitähistusega nõudepesuharjad; 6) kraanihari; 7) klaasipesutarvikud: pesur ja kuivataja; 8) seinakuivataja; 9) painutatav tolmuluud; 10) ühekordseks kasutuseks mõeldud tarvikud: melamiinist plekieemaldusnuustik, seebivill, õlilapp; 11) erinevad koristusained; 12) isikukaitsevahendid: kasutatavate koristusainetega sobivad kaitsekindad, erandjuhul kaitseprillid, hingamisteede kaitsevahendid. 20. Valikkursus “Perearhiivi korrastamine ja kirjeldamine” Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse koostamisel on kasutatud osaliselt sekretäri- ja kontoritöö erialade riikliku õppekava bürootöö eriala põhiõpingute moodulite õpiväljundeid ning kutsestandardi „Arhiivikorrastaja, tase 4“ kompetentside „Arhiveerimine“ ja „Arhiivi säilitamine ja kaitse“ tegevusnäitajaid. Valikkursusel osalemise eelduseks on valikkursuse „Perearhiivi loomine“ läbimine. Valikkursusel omandatakse arhiivikorrastamise ja -kirjeldamise põhivõtted ja -tehnikad ulatuses, mis on vajalikud juba eelnevalt loodud perearhiivi korrastamiseks ja kirjeldamiseks; tutvutakse erinevatel andmekandjatel (paberkandjal, digitaalses vormingus) olevate dokumentide säilitamise võtete ja vormingutega, arvestades dokumentide (sh fotod, filmid, heli- ja videosalvestised jms) säilitamisele esitatavaid nõudeid ja nende kodustes tingimustes säilitamise võimalusi. Õpet toetab sisuliselt ja metoodiliselt Rahvusarhiivi arhiivikool, virtuaalne uurimissaal (VAU) ja arhiivi infosüsteem (AIS). Kursus koosneb kuuest omavahel integreeritud teemast. Iga teema sisaldab sissejuhatavat teoreetilist ülevaadet, millele järgnevad praktilised harjutused. Valikkursuse jooksul korrastab, täiendab ja kirjeldab õpilane iseseisva tööna oma perearhiivi, mida kursuse lõpus esitletakse ka kaasõpilastele. Valikkursuse käigus omandatut on võimalik edasi arendada, jätkates õpinguid arhiivikorrastaja või bürootöö erialadel kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane mõistab perekonda kui arhiivimoodustajat ning omandab oskuse koondada terviklikuks perearhiiviks erinevatel andmekandjatel olevaid dokumente, arvestades arhiividokumentide säilitamisele esitatavaid nõudeid ja koduse säilitamise eripära. 54 Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) koondab terviklikuks perearhiiviks erinevatel andmekandjatel (paberkandjal, digitaalses vormingus) olevaid dokumente (sh fotod, filmid, heli- ja videosalvestised jms); 2) valib arhiivi säilitamiseks sobivaima lahenduse, kasutades sobivaid arhiivitarvikuid ja - vorminguid; 3) täiendab perearhiivi korrastamise skeemi erinevatel andmekandjatel dokumendirühmadega; 4) korrastab füüsiliselt paberalusel dokumendid, lähtudes nende väärtusest (moodustab säilikud, kinnitab dokumendid säilimist tagavalt, pealkirjastab ja tähistab säilikud); 5) kirjeldab perekonna arhiivi, kasutades mitmetasandilise kirjeldamise tehnikat, tagades dokumentide leitavuse; 6) kirjeldab arhiivimoodustajat (perekond, suguvõsa), arvestades perearhiivide kirjeldamisele esitatavaid nõudeid. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht on 35 tundi, millest 30 tundi on auditoorset tööd ja 5 tundi on juhendatud iseseisev töö. Õpet kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- ja projektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Valikkursus on üles ehitatud teooriat ja praktilisi tegevusi lõimides. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed loengud või veebipõhine teoreetiline ettevalmistus; 2) praktilised harjutusülesanded; 3) õppekäigud; 4) iseseisev töö (loodud perearhiivi korrastamine ja kirjeldamine); 5) iseseisva töö esitluse ettevalmistamine; 6) avalik esinemine. Valikkursus koosneb kuuest suuremast teemast. Iga teema sisaldab sissejuhatavat teoreetilist ülevaadet, millele järgnevad praktilised harjutused. Viimase teema läbimisel jätkub valikkursus iseseisva praktilise tööga (lõputöö), milleks on eelmise kursuse käigus loodud perearhiivi korrastamine, täiendamine ja kirjeldamine. Valikkursus lõpeb iseseisva töö esitlusega kaasõpilastele. Õppesisu Kõik teemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu gruppides, praktiliste harjutusülesannete lahendamine grupis ja/või iseseisvalt. Õppesisu teemad on järgmised: 1. Arhiivikorrastamise eesmärgid ja nõuded. Erinevatel andmekandjatel dokumendid – paberdokumendid, fotod, masinloetavad andmekandjad (diapositiivid, helilindid, helikassetid, videolindid), digitaalsed andmekandjad. (Kontaktõpe 3 tundi, sh praktiline töö 1 tund.). 2. Dokumentide säilitamise lahendused. Dokumentide väärtusest lähtudes säilitustingimuste valik. Kodustes tingimustes säilitamise eripärad. Arhiivitarvikud. Digitaalse säilitamise eripärad. Arhiivivormingud. Varukoopiate tegemine. Õppekäik Rahvusarhiivi, meeskonnatöö, praktilised harjutused. (Kontaktõpe 5 tundi, sh praktiline töö 2 tundi ja õppekäik 2 tundi.). 3. Perearhiivi korrastamise skeemi täiendamine erinevatel andmekandjatel dokumentidega. Meeskonnatöö – võrdlustabeli koostamine erinevate perearhiivide korrastamise skeemide alusel. (Kontaktõpe 4 tundi, sh praktiline töö 2 tundi.). 4. Paberalusel dokumentide füüsiline korrastamine. Eeltööd säilikute moodustamiseks – dokumentide puhastamine, parandamine. Säilikute moodustamise võtted ja dokumentide süstematiseerimine säiliku piires. Dokumentide kinnitamine säilimist tagavalt, lehtede nummerdamine, säilikute pealkirjastamine ja tähistamine. Praktiline töö: perearhiivi füüsiline korrastamine õpetaja juhendamisel. (Kontaktõpe 8 tundi, sh praktiline töö 7 tundi.). 55 5. Arhiivikirjeldamine, sh perearhiivi kirjeldamine. Mitmetasandilise kirjeldamise tehnika. Dokumentide leitavuse tagamine. Praktiline töö: perearhiivi kirjeldamine õpetaja juhendamisel. (Kontaktõpe 6 tundi, sh praktiline töö 5 tundi.). 6. Arhiivimoodustaja kirjeldamine. Perekond kui arhiivimoodustaja ja selle kirjeldamise eripärad. Praktiline töö: arhiivimoodustaja kirjeldamine õpetaja juhendamisel. (Kontaktõpe 4 tundi, sh praktiline töö 3 tundi.). 7. Iseseisev töö: eelnevalt õpilase loodud perearhiivi füüsiline korrastamine ning kirjeldamine ja töö esitlemine kaasõpilastele (5 tundi). Õppekeskkond Praktiline õpe toimub klassiruumis ja õpilase kodus. Õppeks on vaja perearhiivi koosseisu kuuluvaid dokumente ja tarvikuid (registraatorid, kiirköitjad, mapid, kiletaskud, karbid, fotokarbid ja -albumid) dokumentide süstematiseerimiseks. Samuti on vaja internetiühenduse ja kaasaegse kontoritarkvaraga varustatud arvuteid. Soovitatav rakendustarkvara: 1) MS Excel; 2) MS Word; 3) esitlustarkvara. 21. Valikkursus „Perearhiivi loomine“ Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse loomise aluseks on sekretäri- ja kontoritöö erialade riiklik õppekava bürootöö eriala põhiõpingute moodulid ja arhiivikorrastaja 4. taseme kutsestandardi kompetentsid B.2.1 ja B.2.2. Igaühel meist on oma perekonnalugu. Tihti antakse seda edasi suuliselt, kuid mälestustes kipuvad kronoloogia, inimeste ja kohanimed segamini minema. Aja möödudes ei pruugi me mäletada fotodel kujutatud isikuid, rääkimata sündmusest, selle toimumise ajast ja kohast. Paljude inimeste jaoks on probleem see, kuidas leida üles kõik vajalikud tõendid ja tunnistused oma CV jaoks. Alati leidub inimesi, kes oma perekonda puudutavaid materjale (tõendid, tunnistused, kirjad, fotod jms) teadlikult koguvad ja süstematiseerivad. Üheks võimaluseks perekonnaloo talletamisel ja säilitamisel on luua perearhiiv. Küsimusele ”Milleks meile perearhiiv?” võib vastata Karl Ristikivi sõnadega: „Me hakkame hiljem palju rohkem märkama.“ Valikkursusel käsitletakse perearhiivi loomise vajadust ja eesmärke ning selle tähtsust perekonna (suguvõsa) jaoks oluliste dokumentide säilitamisel, perekonnaloo talletamisel ja uurimisel. Teoreetilise ja praktilise õppetöö vormis tutvutakse arhiivinduse põhimõistete ning arhiivi moodustamise põhimõtetega; selgitatakse dokumentide liigitamise ja väärtuse hindamise vajalikkust. Õpet toetab sisuliselt ja metoodiliselt Rahvusarhiivi arhiivikool ja virtuaalne uurimissaal internetis. Valikkursus koosneb omavahel integreeritud kuuest teemast, mida toetavad läbivalt praktilised harjutused ja iseseisev töö oma pere arhiivi loomisel. Valikkursuse jooksul omandatut on võimalik edasi arendada, jätkates õpinguid arhiivikorrastaja või bürootöö erialadel, mida on võimalik õppida järgmistes kutseõppeasutustes Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikursusega taotletakse, et õpilane: 1) mõistab perearhiivi väärtust ja vajalikkust perekonnaloo talletamisel; 2) eristab perearhiivi koosseisu kuuluvaid dokumendiliike ja oskab hinnata nende väärtust perekonnaloo jäädvustamise seisukohalt; 3) oskab koostada perearhiivi korrastamise skeemi ja rühmitab dokumendid selle alusel. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) mõistab arhiivide, sh perearhiivi rolli ajaloos ja dokumentide säilitamise vajalikkust; 56 2) selgitab välja ja liigitab perearhiivi koosseisu kuuluvad dokumente; 3) eristab perearhiivi kuuluvaid dokumente väärtuse järgi; 4) koostab perearhiivi korrastamise skeemi; 5) rühmitab dokumendid vastavalt korrastamise skeemile. Õppesisu Kõik teemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb arutelu gruppides, praktiliste harjutusülesannete lahendamine grupis ja/või iseseisvalt. Õppesisu teemad on järgmised: 1. Arhiivinduse roll ja eesmärgid ning ja põhimõisted (arhiiv, arhiivimoodustaja, dokument, sari, säilitustähtaeg, säilik, arhiiviskeem, nimistu). Perearhiivide eripära arhiivide süsteemis. (Kontaktõpe 3 tundi.). 2. Arhiivi moodustamise põhimõtted (päritolupõhimõte, algse korra austamise põhimõte) ja nende ajalooline kujunemine. Praktilised harjutused dokumentide päritolu määratlemiseks. (Kontaktõpe 4 tundi, sh praktiline töö 2 tundi.). 3. Dokumendiliigid, sh perearhiivi kuuluvate dokumentide liigitamine. Sarjade moodustamine. Mõttekaardi koostamine pere dokumentidest. (Kontaktõpe 6 tundi, sh praktiline töö 5 tundi.). 4. Dokumentide väärtus, sh perearhiivi koosseisu kuuluvate dokumentide eristamine väärtuse järgi. Õppekäik Rahvusarhiivi või arhiivikooli tund Rahvusarhiivis. (Kontaktõpe 6 tundi, sh praktiline töö 3 tundi ja õppekäik 2 tundi.). 5. Arhiiviskeem, sh perearhiivi korrastamise skeemi koostamine. Võrdlustabeli koostamine erinevate arhiiviskeemide alusel. (Kontaktõpe 6 tundi, sh praktiline töö 4 tundi.). 6. Perearhiivi koosseisu kuuluvate dokumentide rühmitamine ja tervikliku perearhiivi moodustamine. Rühmatöö dokumentide rühmitamisel. (Kontaktõpe 5 tundi, sh praktiline töö 4 tundi.). Iseseisev töö (5 tundi). Õpilase perearhiivi loomine: dokumentide korrastamise skeemi koostamine ja dokumentide rühmitamine terviklikuks perearhiiviks. Õppe kavandamine ja korraldamine Kursus koosneb kuuest suuremast teemaplokist. Iga teema sisaldab sissejuhatavat teoreetilist ülevaadet, millele järgnevad praktilised harjutused. Viimase teema läbimisel jätkub valikkursus iseseisva praktilise tööga (lõputöö), milleks on perearhiivi loomine. Kursus lõpeb lõputöö esitlusega kaasõpilastele. Õpet kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- ja projektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Kursus on üles ehitatud, lõimides omavahel teooria ja praktilised tegevused. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed loengud või veebipõhine teoreetiline ettevalmistus; 2) praktilised harjutusülesanded; 3) õppekäigud; 4) iseseisev töö (perearhiivi loomine); 5) iseseisvat tööd tutvustava esitluse ettevalmistamine; 6) avalik esinemine. Õppekeskkond Praktiline õpe toimub klassiruumis ja õpilase kodus. Õppeks on vaja perearhiivi koosseisu kuuluvaid dokumente ja tarvikuid (registraatorid, kiirköitjad, mapid, kiletaskud, karbid, fotokarbid ja -albumid) dokumentide süstematiseerimiseks. Samuti on vaja internetiühenduse ja kaasaegse kontoritarkvaraga varustatud arvuteid. Soovitatav rakendustarkvara: 1) MS Excel; 2) MS Word; 3) esitlustarkvara. 57 22. Valikkursus “Plaatija baasoskused” Valikkursuse kirjeldus Valikkursuse koostamisel on kasutatud kutsestandardi „Plaatija, tase 4 esmane kutse“ alusel koostatud samanimelise kutseõppe õppekava moodulite „Plaaditavate pindade ettevalmistamine“, „Hüdroisolatsioonitööd siseruumides“, „Seina- ja põrandapindade plaatimine“ õpiväljundeid. Ehitusvaldkonnas hariduse ja töökogemuse omandanud hea oskustööline on alati hinnatud ning ehitusobjektidele tööle oodatud. Samas on iga ehitustöö juures oma spetsiifika, mida on kasulik teada tööde tellijana, kuid praktilised oskused tulevad kasuks ka enese tarbeks kodus lihtsamate remonditööde tegemisel. Valikkursuse eesmärk on tutvustada õpilastele ehituse valdkonna erialasid ja tööde tehnoloogilist järjekorda plaatija eriala näitel. Õpitakse tundma ehituses kasutatavaid mõisteid ja sõnavara, erinevaid plaatimistöödel kasutatavaid töövahendeid, materjale ja nende kasutustingimusi, samuti töö- ja keskkonnaohutusnõudeid ehitustöödel. Kogu kursuse mahust moodustab praktiline töö 66%. Valikkursus koosneb 6 suuremast teemast, mis sisaldavad nii teoreetilist ettevalmistust kui ka praktilisi harjutusülesandeid. Spetsiifilisemaid teemasid käsitletakse ülevaatlikult, keskendudes eelkõige nendele, mis on otseselt seotud praktiliste ülesannetega. Praktiliste harjutusülesannete käigus tehakse tutvust esmaste töövõtetega aluspinna ettevalmistamisel, plaatimisel ja plaaditud pinna viimistlemisel. Valikkursuse lõpuks on õpilane iseseisvalt plaatinud kvaliteedinõuete kohaselt tasapinnalise seinapinna. Valikkursus lõppeb oma töö esitluse ja eneseanalüüsiga (mis õnnestus ja kus näen veel arengukohti). Sügavama huvi korral on võimalik edasi õppides omandada ka põhjalikumad teadmised ja oskused ehitusviimistluse või plaatija erialal kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Õpetusega taotletakse, et õpilane omandab baasteadmised plaatimistööde tehnoloogilisest järjekorrast, kasutatavatest materjalidest, töövahenditest ning esmastest töövõtetest ja tööohutusnõuetest siseruumi seinapinna plaatimisel. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) omab ettekujutust erinevatest ehituserialadest ja plaatija kutse spetsiifikast; 2) omab ülevaadet plaatkattega kaetavate pindade ettevalmistamiseks, hüdroisoleerimiseks ja plaatimiseks kasutatavatest materjalidest, nende liikidest ja kasutustingimustest, töövahenditest ja tööde tehnoloogilisest järjekorrast; 3) kavandab tööprotsessi, valib materjalid ja töövahendid pindade ettevalmistamiseks, hüdroisoleerimiseks ja plaatimiseks, lähtudes etteantud tööülesandest; 4) valmistab ette aluspinna ning plaadib tasapinnalise seinapinna keraamiliste plaatidega, järgides etteantud kvaliteedinõudeid; 5) vuugib plaaditud pinnad ja viimistleb deformatsioonivuugid kvaliteedinõuete kohaselt, kasutades sobivaid materjale ja töövahendeid; 6) järgib plaatimistöödel energiatõhusa ehitamise põhimõtteid ning töötervishoiu, töö- ja keskkonnaohutusnõudeid. Õppesisu Kõik õppeteemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgnevad praktilised harjutusülesanded baasoskuste omandamiseks. Õppeteemad on järgmised: 1) ülevaade ehituse valdkonnast. Ehituses kasutatavad mõisted ja sõnavara; erineva taseme kutsed ja tööturul vajalikud kompetentsid; 58 2) materjalid ja töövahendid. Tasandussegud. Krundid. Hüdroisolatsiooni materjalid (niiskustõkked, veetõkked, kangad). Plaatmaterjalide liigitus, kasutusotstarve, plaatide füüsikalised omadused (külma-, kuuma-, niiskus-, kulumiskindlus, survetugevus). Plaatimissegud ja -liimid. Vuukimissegud. Hermeetikud. Materjalide tootjapoolsed paigaldusjuhendid. Materjalide kasutusvõimalused. Töövahendid, valikupõhimõtted ja hooldamine; 3) aluspinnad. Nõuded erinevatele aluspindadele. Mõõdistamine. Loodimine. Tasandus-ja hüdroisolatsioonitööde tehnoloogiline järjekord. Kvaliteedinõuded (Viimistluse RYL 2010 klass); 4) energiatõhusa ehitamise põhimõtted; 5) materjalide kulu ja mahu arvutused. Pindala, ruumala ja protsentarvutamise eeskirjad. Materjalide kulunormid. Erialased arvutusülesanded. Plaadijaotuskava koostamine; 6) plaatimise tehnoloogiline järjekord. Nõuded töökoha korraldamisele. Tootjapoolsed paigaldusjuhendid. Materjalide ja töövahendite valimine vastavalt tehnoloogiale. Plaatide lõikamine ja töötlemine. Tööde teostamise tehnoloogiline järjekord. Deformatsioonivuugid. Plaaditud pinna viimistlemine ja puhastustööd. Plaaditud pinna hooldamine; 7) töökeskkonna ohutus ja -tervishoid. Töökeskkonna ja -tervishoiunõuded plaatimistöödel. Nõuded kemikaalidega töötamiseks. Töövahendite hooldamine ja korrashoid. Jäätmete sorteerimine ja utiliseerimine. Isikukaitsevahendid ja nende kasutamise nõuded. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht on 35 tundi, millest 30 tundi moodustab kontaktõpe (sh 7 tundi teoreetilist ettevalmistust veebis ja/või auditooriumis ja 23 tundi praktilist tööd) ja 5 tundi juhendatud iseseisvat tööd. Valikkursus lõpeb iseseisvalt sooritatud praktilise töö esitlusega. Õpet kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Valikkursusel on lõimitud teooriaõppe ja praktilised tegevused. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed või veebipõhised loengud teoreetiliseks ettevalmistuseks; 2) praktilised harjutusülesanded; 3) juhendatud iseseisev töö õpitu kinnistamiseks; 4) eneseanalüüs; 5) iseseisva töö esitluse ettevalmistamine; 6) avalik esinemine. Praktilised harjutustööd ja nende soovituslik maht akadeemilistes tundides on järgmised: 1) seinapinna ettevalmistamine (4 tundi). Aluspinna puhastamine, loodimine, kruntimine, tasandamine, hüdroisolatsiooni pealekandmine; 2) plaadijaotuskava koostamine ja kandmine seinapinnale (1 tund). Seinapinna mõõtudest ja etteantud plaatmaterjalist lähtudes plaadijaotuskava koostamine, seinale kandmine ja juhtsiini nõuetekohane paigaldamine; 3) töövahendite ja materjalide valimine ning ettevalmistamine töökohal (2 tundi). Mitteplaaditavate pindade katmine, vee ja elektriühenduse olemasolu kontroll; materjalikulu arvutamine; töökoha, materjalide ja töövahendite ettevalmistamine; 4) keraamiliste plaatide mõõtu lõikamise ja töötlemise harjutused (2 tundi). Keraamiliste plaatide sirgjooneline lõikus ja servade lihvimine, arvestades eelnevalt koostatud plaadijaotuskava; 5) tasapinnalise seinafragmendi plaatimine (10 tundi). Ettevalmistatud seinapinna plaatimine eelnevalt koostatud plaadijaotuskavale vastavalt. Plaadiliimi valmistamine. Plaadiliimi pealekandmise ja lahti kammimise harjutused, plaatimisristide ja/või -nööri kasutamine ja plaatmaterjalide paigaldamine ning liimile survestamine, järgides tasapinnalisust. Vuukidesse 59 ja plaadipindadele paisunud plaadiliimi eemaldamine. Töökoha korrashoid ja jääkide utiliseerimine; 6) plaaditud pinna vuukimine ja deformatsioonivuukide silikoonimine (3 tundi). Plaaditud pinna ja vuukide puhastamine, niisutamine. Vuugisegu valmistamine ja pealekandmine vuugitallaga. Vuukidele nõgususe andmine, kasutades sobivaid töövahendeid (nt elektrikaabli jupp või vuugipesukäsn). Deformatsioonivuugi (nt alumine vuuk enne põrandat) silikoonimine ja sellele eelnev kaitseteipimine; 7) plaaditud pinna lõppviimistlus, kvaliteedi kontroll ning juhendajaga analüüs (1 tund); 8) plaaditud pinna puhastamine. Kvaliteedi kontrolli vesiloodiga nii loodsuse kui ka tasapinnalisuse suhtes. Juhendaja tagasiside ja eneseanalüüs edaspidiseks arenguks plaatimistöödel; 9) kõikide praktiliste tööde teostamisel tuleb rangelt järgida töö- ja keskkonnaohutuse nõudeid (sh jäätmete utiliseerimine) ning energiatõhususe põhimõtteid. Iseseisva töö ülesanded: 1) erialased arvutusülesanded: etteantud seinafragmendi mõõdistamine, seina pindala ja sellest lähtuvalt materjalide vajaduse (materjalikulu) arvutamine kulunormide järgi (2 tundi). 2) erinevate plaatmaterjalide võrdlus omaduste ja kasutusvaldkondade järgi, kasutades IT- vahendeid ja veebikeskkonda (3 tundi). Õppekeskkond Praktiliste harjutusülesannete läbiviimiseks on vajalik hästi ventileeritud ning valgustatud ruum (õppelabor), mis on piisavalt suur õppestendide ehitamiseks vastavalt õpilaste arvule. Arvestada tuleb tolmu tekkega, liimi- ja veepritsmete jms sattumisega põrandapindadele. Tagatud peab olema jäätmete keskkonnasäästliku utiliseerimise võimalus. Elektrilised töövahendid: segumikser ja vesiplaadilõikur (võimalik asendada mehhaanilisega). Muud töövahendid: pintslid, värvirullid, mõõte- ja märkevahendid, seguanumad, liibid, segukammid, tõstekellud, plaatimisristid ja/või plaatimisnöörid, lihvimisvahendid, vuukimisvahendid, silikoonipüstolid, pesu- ja koristusvahendid. Kõigile õppijatele peavad olema tagatud vajalikud isikukaitsevahendid: kindad, tolmumaskid, kaitseprillid jne. 23. Valikkursus „Rahvusvaheline projektijuhtimine“ Valikkursuse lühikirjeldus Valikkursus läbimisel kujuneb õpilasel esmane projektijuhtimispädevus, mis on vajalik iseseisvalt ühe tervikliku rahvusvahelise projekti planeerimiseks ja elluviimiseks. Õpilane omandab kursust läbides algteadmised projekti olemusest, eelarve koostamisest, tegevuskava loomisest, mitteformaalsest õppest, meeskonnajuhtimisest, kultuuridevahelisest õppest, partnerlusest, kommunikatsioonist, aruandlusest ja harjutab projekti erinevate etappide elluviimist. Projektijuhtimine on protsess, mille käigus õpilane analüüsib põhjalikult mõnda probleemi, pakub sellele võimaliku lahenduse, sõnastab realistliku eesmärgi ja planeerib tegevuskava idee elluviimiseks arvestades tema kasutuses olevaid ressursse, sealjuures ka inimressurssi. Valikkursuse raames arenevad õpilase juhtimispädevus, analüüsivõime ja planeerimisoskus. Valikkursuse läbimisel õpib õpilane probleeme analüüsima, sõnastama võimalike lahendusettepanekuid ja planeerima idee elluviimiseks vajalikke tegevusi. Fookus on ka projekti eri etappide omavahelisel seostamisel. Projekti planeerimise esimeses etapis arendab õpilane ideed, mille tarbeks tuleb kaardistada mingi valdkonna või teema hetkeolukord ning mõtestada lahti realistlik muutus, mida projekt saavutada üritab. Õpilane õpib analüüsima, põhjuste ja tagajärgede vahel seoseid looma. Lahenduse kavandamisel planeerib õpilane vajalikud tegevused, arvestades seejuures rahaliste, ajaliste ja teiste ressursside olemasolu. Rahvusvahelise projekti puhul õpib õpilane koostöö 60 kavandamist ning tutvub võimalike partnerite leidmise võimalustega. Rahvusvahelise projekti puhul õpib õpilane kultuuridevahelist õpet toetama ja sellega arvestama. Samuti areneb oma idee võimalikele partneritele tutvustamise käigus õpilase eneseväljendus võõrkeeles. Rahvusvahelised projektid kuuluvad mitteformaalse õppe valdkonda ning valikkursuse käigus õpib õpilane eristama informaalset, formaalset ja mitteformaalset õpet. Õpilane omandab valikaine läbimise jooksul oskuse kasutada mitteformaalse õppe meetodeid. Protsessi käigus õpib õpilane läbi praktiliste kogemuste tööd meeskonnas ning meeskonna juhtimist. Lisaks tuleb õpilasel idee arendamise käigus oma ideid tutvustada ning idee tagamaid selgitada. Arenevad sotsiaalsed oskused ja eneseväljendusoskus. Valikaine raames tutvub õpilane projekti kommunikatsiooni planeerimisega, erinevate taotluskeskkondadega ning planeerib ka projekti kokkuvõtte tegemist. Projektijuhtimise pädevuse kujunemiseks ning omandatud oskuste ja teadmiste iseseisvaks rakendamiseks on võtmetähtsusega oma isikliku arengu ja tehtud töö analüüsimine ja tugevuste määratlemine. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega „Rahvusvaheline projektijuhtimine“ taotletakse, et õpilane: 1) märkab lahendamist väärivaid probleeme, mis on aktuaalsed ka rahvusvahelisel tasandil, sõnastab saavutatava eesmärgi ja pakub välja tegevusplaani olukorra muutmiseks; 2) eesmärgistab oma tegevuse, oskab kavandada ja ellu viia projekti erinevaid etappe; 3) teab milliste meetodite abil on võimalik ideid genereerida; 4) oskab iseseisvalt idee reaaliseerimiseks tegevust planeerida; 5) oskab planeerida ressursside kasutust, sealhulgas eelarve koostamist; 6) oskab valida oma idee jaoks sobivaid rahvusvahelisi partnereid; 7) loob seoseid, argumenteerib ja teeb järeldusi; 8) esitab, analüüsib ja põhjendab oma ideed ja tegevuskava; 9) oskab analüüsida projektikavandit ja anda sellele tagasisidet; Õpitulemused Kursuse läbinud õpilane: 1) tunneb mitteformaalse õppimise põhimõtteid ja meetodeid; 2) tunneb projektijuhtimise põhitõdesid ning oskab neid igapäevaelus rakendada; 3) tunneb rahastusvorme ja -võimalusi ning oskab neid võimalusi kasutada; 4) oskab analüüsida projekti etappe ja ennetada riske; 5) teab rahvusvahelise projekti eripärasid; 6) omab valmisolekut kohalikku ja/või rahvusvahelist projekti läbi viia. Õppesisu Projekti olemus. Projekt, projektijuhtimine, mitteformaalne õppimine ja sellega seotud mõisted. Mitteformaalse õppe võimalused projektikogemuse kaudu. Meeskond. Meeskond ja meeskonna moodustamine. Erinevad rollid meeskonnas. Grupidünaamika. Meeskonnatöö printsiibid. Juhtimise korraldamine. N-ö ideaalne projektijuht ja tema rollid. Projektiidee arendamine. Projekti etapid ja elutsükkel. Projektiideede otsimine. Ideede leidmise meetodid. Euroopa Liidu noorsootöö- ja noorteprogramm Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpus, programmide võimalused. Projektiideede kooskõlastamine programmi eesmärkidega. Projekti vajalikkkus ja seos taotlusvormiga. Projekti vajalikkus: teema aktuaalsus ja motivatsioon. Infoallikad ja infootsing teema kohta. Rahastaja tingimused. Programmi Erasmus+ taotlusvorm. Taotlusvormi täitmine. 61 Projekti eesmärk ja osalejad. Eesmärgi seadmine ja sõnastamine. Visioon, projekti eesmärk, ülesanded ja tulemused. Otsene ja kaudne sihtgrupp. Turu-uuring sihtgrupi seas. Noorte aktiivne osalus. Kaasatus. Partnerlus. Partnerlus ja koostöösuhete loomine. Partnerite kohustused. Partnerid. Partnerite otsing ja valik. Partnerotsingu vorm. Partnerite omavaheline suhtlemine. Esimene kontakt partneriga. Partnerlusleping. Projekti tegevuskava. Projekti tegevused ja ajakava. Projekti ettevalmistamine. Elluviimine. Hindamine ja järeltegevused. Projektilaat. Põhitegevuste planeerimine. Põhitegevuste tegevuskava koostamine. Mitteformaalse õppimise meetodid. Mitteformaalse õppimise meetodid. Mitteformaalse õppimise meetodite katsetamine (planeerimine, läbiviimine, analüüs). Õppimine projektis. Õ ppimine ja õppimise toetamine. Õ ppimist soodustava keskkonna loomine. Võtmepädevused ja õpiväljundid. Refleksioon ning õppimise ja saavutuste tunnustamine. Noortepass. Refleksiooni meetodid. Kultuuridevaheline õpe. Rahvusvahelise projekti eripärad. Kultuur ja kultuuridevahelised erinevused. Kultuuridevaheline õppimine ja dialoog. Simulatsioon. Projekti praktiline korraldus. Projekti praktiline korraldus. Töökeel ja osalejate keeleline toetus. Vajalik sõnavara. Kohalike partnerite planeerimine. Kulude planeerimine ja eelarve koostamine. Hinnapäringud, oma- ja kaasfinantseeringu tingimused. Sponsorite kaasamise võimalused, võimalike toetajate analüüs. Riskianalüüs ja turvalisus. Projekti mõju ja nähtavus. Projekti mõju ja selle hindamine. Mõju hindamise kriteeriumid ja indikaatorid. Projekti turundamine ehk nähtavus. Turundusplaani koostamine. Tulemuste levitamine ja rakendamine. Jätkusuutlikkus, pärast projekti lõppu kavandatavad tegevused. Hindamine ja kokkuvõte. Taotluste hindamine ja hindamiskriteeriumid. Projektide aruandlus. Projektide esitamine ja kaitsmine. Kursuse kokkuvõte ja analüüs. Muud rahastusvõimalused (noortekohtumised, riiklikud ja kohalikud toetused, teised rahvusvahelised rahastusvõimalused). Õppe kavandamine ja korraldamine Valikkursuse maht on minimaalselt 35 tundi ning õpitulemused ja õppesisu on esitatud selliselt, et kursuse eesmärkide saavutamine on ühe kursuse raames võimalik. Küll aga on soovituslik õpetada rahvusvahelist projektijuhtimist kahe kursuse mahus (70 tundi), sest sellisel juhul jääb õpilastele rohkem aega oma ideede arendamiseks ning on õpilastel on võimalik oma projekt ka reaalselt ellu viia. Õppeaine jagunemine auditoorseteks tundideks, grupitööks, iseseisvaks tööks ja/või e-õppevormideks määratakse kooli õppekavas. Õpilane ei pea valikkursuse raames rahvusvahelist projekti ellu viima, kuid ta omandab oskused selle tegemiseks. Valikkursuse jooksul läbitakse kogu planeerimise protsess kuni taotluse valmimiseni. Valikkursus omab praktilist väljundit, sest võimaldab taotleda enda ideedeks rahastust. Projektitaotluse esitamine ja positiivse rahastusotsuse korral projekti elluviimine ei ole kohustuslik osa valikkursusest. Õppetööd korraldades luuakse võimalusi: 1) iseseisvaks ja grupitööks; 2) erinevat tüüpi lahenduste otsimiseks ja analüüsimiseks; 3) probleemi, eesmärgi, lahenduse ja mõju omavaheliste seoste mõistmiseks; 4) projektitaotluse kirjutamise harjutamiseks; 5) ühiskondlikult aktuaalsete teemade üle arutlemiseks; 6) konstruktiivse tagasiside andmiseks ja vastuvõtmiseks ning vastastikuseks tagasisidestamiseks; 8) erinevate rahastajate tingimustega tutvumiseks; 9) oma tugevuste ja arenguvajaduste analüüsimiseks ning oma kogemuse reflekteerimiseks; 10) avalikuks esinemiseks ja aruteluks; 62 11) taotleda rahastust projektiidee elluviimiseks. Õppekeskkond Õppekeskkond korraldatakse moel, et see pakuks õpilastele vajalikku tuge iseseisvaks ja grupis töötamiseks. Esmatähtis on luua vaimne õpiruum, mis toetab õpilase õppimist ja arengut ning arusaamist projektijuhtimise protsessist. Projektid kuuluvad mitteformaalse hariduse alla ning valikkursust läbi viies tuleks rakendada võimalikult palju mitteformaalse hariduse meetodeid. Selleks luuakse õpilasele võimalusi aruteluringide, katsetamiseks vaba õhkkonna, varasemate rahvusvaheliste projektidega tutvumise ning pideva eneserefleksiooni ja analüüsimise kaudu. Õppimisel kujundatakse ja kasutatakse ka virtuaalset õppekeskkonda, sh tehakse kursuse materjalid kättesaadavaks sobivas veebikeskkonnas, juhendatakse õpilasi internetis leiduvate infoallikate, juhendite ja materjalide leidmisel ning nendega töötamisel. Hindamine Õpilasele tutvustatakse kursuse algul, mida, millal ja mille alusel hinnatakse. Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust kirjalike, suuliste ja/või praktiliste tööde alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust taotletavatele õpitulemustele. Õpilane on hindamisel aktiivne partner, kes analüüsib ja tagasisidestab nii iseenda kui ka kaasõppijate tööd. 24. Valikkursus „Rakenduste loomise ja programmeerimise alused“ Valikkursuse lühikirjeldus Valikkursuse käigus tutvustatakse järgmisi põhiteemasid: 1) rakenduste loomise põhimõtted; 2) mudelid ja modelleerimise alused; 3) algoritmimise ja programmimise alused. Teemasid ei läbita järjestikku, vaid sobiva käsitluse valib õpetaja, arvestades kasutatavat programmeerimisvahendit, kursuse suunitlust, oma metoodilisi kogemusi ja eelistusi jmt. Rakenduste loomise põhimõtteid ja põhifaase tutvustatakse praktilise töö kaudu, koostades mõningad projektid, mis sisaldavad modelleerimise, analüüsi ning disaini elemente. Modelleerimises on peamine koostada ja esitada algoritme unifitseeritud modelleerimiskeele UML abil realiseeritavate programmide jaoks. Klassimudelite olemust võib tutvustada võrdlemisi lühidalt ja üldiselt, arvestades, et õppija oskaks lugeda nendega esitatud süsteemide ja andmete struktuure ning saaks neist aru. Põhiosa ajast kulub programmimise ja algoritmimise aluste omandamisele praktilise töö ja e-õppe materjalide kasutamise kaudu. Valikkursuse eesmärkide saavutamiseks on tähtis teadvustada programmide ja programmjuhtimise olemust, koostades praktilises töös programme ning realiseerides neid arvutil. Et seda protsessi lihtsustada ja kiirendada ning mitte tekitada õpilastes vastumeelsust aine vastu, peaks esimene või ainus keel olema võimalikult lihtsa süntaksiga, atraktiivne ning multimeedia vahendite kasutamist võimaldav programmimiskeel või -keskkond. Viimasel ajal on kiiresti arenenud ning levinud spetsiaalsed nn programmeerimise õppimise keeled ja keskkonnad (Scratch, Alice, Game Maker, uue põlvkonna Basic- ning Logo-põhised keeled jm). Need on mõeldud algajaile, eeskätt lastele ja noortele programmeerimise õppeks. Võrreldes traditsiooniliste vahenditega (nt Pascal) võimaldavad need õppijal omandada programmimise ning algoritmimise põhitõed ja -oskused 2–3 korda kiiremini. Esimeseks keskkonnaks (keeleks) võib olla kiiresti leviv Massachusettsi Tehnoloogia Instituudis (MIT) loodud ja arendatav vabavaraline Scratch. Arvestades kursuse eesmärke ja mahtu, võib Scratchi kõrval lühidalt tutvustada selliseid vahendeid nagu Alice, MS Small Basic, rakenduste arendussüsteem Visual Basic (VBA), Python vm. 63 Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) arendab loovust, loogilist, analüütilist ja algoritmilist mõtlemist ning süsteemset käsitlusviisi probleeme ja ülesandeid lahendades; 2) teadvustab programmjuhtimisega süsteemide tööpõhimõtet ning info esitamise ja töötlemise põhiprotsesside olemust; 3) tunneb rakenduste ja programmide loomise vahendeid ning põhimeetodeid; 4) omandab programmide ja algoritmide koostamise ning probleemide lahendamise baasoskused programmjuhtimisega süsteemide abil; 5) tutvub objektorienteeritud modelleerimise, analüüsi ja disaini põhimõtetega; 6) saab aru objektide ja andmete olemusest, nende omadustest ning nendega täidetavatest tegevustest algoritmides ja programmides; 7) omandab algoritmimise ning programmimise põhikontseptsioonid ja mõisted ning oskused kavandada, koostada, siluda ja testida programme, mis koosnevad mitmest koostoimivast üksusest (protseduurist); kasutab objekte, skalaarandmeid ja massiive ning kirjeldab eri liiki protsesse. Õpitulemused Valikkursuse lõpus õpilane: 1) eristab ja oskab kirjeldada rakenduste loomise põhifaase: ülesande esitus, analüüs, disain, realisatsioon; 2) teab ning oskab võrrelda ja hinnata rakenduste loomise erinevaid vahendeid ning meetodeid; 3) nimetab ja kirjeldab objektorienteeritud modelleerimise, analüüsi ja disaini põhimõisteid ning saab aru unifitseeritud modelleerimiskeeles (UML) esitatud klassi- ja tegevusdiagrammidest; 4) teab programmide loomise, töötlemise, täitmise, silumise ning testimise põhimõtteid; 5) eristab ning oskab programmides ja algoritmides kasutada eri liiki andmeid (arve, tekste, tõeväärtusi, graafika- ja heliandmeid) ning on omandanud ettekujutuse nende esitusviisidest arvutis; 6) teab konstantide, muutujate, massiivide ja objektide olemust ning kasutab neid otstarbekalt algoritmides ja programmides; 7) eristab ning oskab kasutada eri liiki operatsioone, avaldisi ja funktsioone väärtuste leidmiseks; 8) teab omistamise operatsiooni olemust ning oskab seda kasutada algoritmides ja programmides; 9) teab ja oskab kasutada vahendeid andmete lugemiseks väliskeskkonnast ning kirjutamiseks väliskeskkonda; 10) teab graafikaandmete peamisi vorminguid, oskab määrata tegevusi graafikaobjektidega ning kasutada vahendeid ja meetodeid graafiliste kujundite joonestamiseks; 11) oskab algoritmides ja programmides kasutada protsesside juhtimise vahendeid ning kirjeldada eri liiki protsesse: järjestikused protsessid (jada), tsüklilised protsessid (kordused), hargnevad protsessid (valikud) ja paralleelprotsessid; 12) oskab programmides luua ja kasutada massiive ning kirjeldada tüüpalgoritme nendega: summade ja keskmiste arvutamine, ekstreemumite leidmine, otsimine ning sortimine; 13) oskab korraldada programmide jaotamist üksusteks (protseduurideks, funktsioonideks või skriptideks) ning korraldada nende vahel koostööd ja andmevahetust. Õppesisu Rakenduste loomise põhimõtted. Rakenduse olemus. Rakenduste loomise meetodid ja vahendid. Üldotstarbelised programmeerimissüsteemid ja -keeled. Rakendusprogrammid ja nende 64 arendusvahendid. Võrgurakenduse loomise vahendid. Rakenduste loomise põhifaasid: ülesande esitus, analüüs, disain, realisatsioon. Mudelid ja modelleerimise alused. Mudeli olemus. Mudelite liigid. Geomeetrilised, matemaatilised ja füüsikalised mudelid. Matkimismudelid. Objektorienteeritud modelleerimine ja modelleerimiskeel UML. Objektid ja klassid. Objektide omadused ja tegevused. Sündmused. Seosed objektide ja klasside vahel, klassidiagrammid. Tegevused ja tegevusdiagrammid. Tegevusdiagrammide kasutamine algoritmide esitamiseks. Algoritmimise ja programmeerimise alused. Programmi olemus. Programmide loomise, töötlemise ja täitmise põhimõtted. Programmeerimiskeeled ja -süsteemid. Laused ning programmiüksused: protseduurid, funktsioonid ja skriptid. Translaatorid: interpretaatorid ja kompilaatorid. Algoritmi olemus. Algoritmide esitusviisid: tegevusskeemid, algoritmikeeled, programmeerimiskeeled jm. Objektide ja andmete käsitlemine programmides. Objektide omaduste, meetodite ja sündmuste kasutamine. Andmete liigid ja organisatsioon. Konstandid ja muutujad. Massiivid. Operatsioonid andmetega. Avaldised ja funktsioonid. Omistamine. Andmete lugemine väliskeskkonnast ja kirjutamine väliskeskkonda. Graafikaandmete kasutamine programmides. Graafikaobjektide importimine. Programmi loodud (joonestatud) graafilised kujundid. Graafikaobjektide põhiomadused ja nende muutmine. Tüüptegevused graafikaobjektidega. Animatsioon. Protsesside liigid algoritmides ja programmides: järjestikused protsessid (jada), tsüklilised protsessid (kordus), hargnevad protsessid (valik), paralleelprotsessid. Eri liiki protsesside kirjeldamise ja täitmise põhimõtted. Korduste liigid: lõpmatu kordus, etteantud kordamisarvuga kordus, eel- ja järelkontrolliga iteratiivsed kordused. Valik ühest, kahendvalik ja mitmene valik. Massiivid. Massiivide põhiomadused: nimi, dimensioon, mõõtmed, dünaamilisus. Massiivide määratlemine ja loomine. Viitamine massiivide elementidele. Tüüpalgoritmid massiividega: summade ja keskmiste arvutamine, ekstreemumite leidmine, otsimine, sortimine jmt. Koostöö ja andmevahetus programmiüksuste vahel. Pöördumised ning teadete saatmine. Globaalsed ja lokaalsed andmed. Kasutajaliidese loomine. Programmide silumine ja testimine. Programmide vormistamine. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpitakse arvutiklassis praktikumide ja seminaride vormis. Õpet peab toetama elektroonsete õppematerjalide komplekt: teooria põhiosad, harjutused, näited, lingid, elektroonsed töövihikud jm. Õpilased teevad iseseisvalt (kas klassis või kodus) 3–4 tööd, mis on hindamise aluseks. Füüsiline õppekeskkond on programmeerimise õppekeskkond. 25. Valikkursus “Teenindusõpetus” Valikkursuse kirjeldus Kursuse koostamisel on kasutatud kutsestandardi „Abikelner, tase 3“ kompetentsi „Teenindamine ja müügitöö“ ning „Spaateenindaja, tase 4“ kompetentsi „Kliendi teenindamine“ tegevusnäitajad. Valikkursusel saavad õpilased tutvuda klienditeenindaja tööga erinevates teenindusettevõtetes ja saada teada, kuidas saada heaks teenindajaks. Teenindusõpetus aitab mõista, miks ja kuidas teenindada, ning õppida tundma teenindaja rolli ja vastutust ning klientide võimalikke ootusi teenindusele. Valikkursus on jagatud kolmeks suuremaks teemaks: teeninduskultuur ja klienditeeninduse põhimõtted; ettevalmistustööd teeninduseks ja teenindaja tööd klientide teenindamisel teenindusettevõttes; toitlustusteeninduse põhimõtted ja toimingud. Kõik teemad sisaldavad nii teoreetilist ülevaadet kui ka praktilist õpet. Arutletakse töösse suhtumise teemal, milline mõju 65 on heal teenindusel ettevõtte sisekliimale, klientidele, töötaja ja ettevõtte mainele ning arengule. Praktiliste harjutuste käigus saavad õpilased kogemuse teenindaja töö eripärast iluteeninduses ja toitlustusettevõttes. Valikkursuse läbinud õpilane mõistab klienditeeninduse põhimõtteid ja omandab oskuse teenindada klienti külastajateekonna vältel, tutvustades ja müües juhendatult pakutavaid teenuseid ja tooteid. Üldpädevustest kujundatakse õpilase suhtluspädevust, kultuuri- ja väärtuspädevust ning arendatakse teeninduslikku mõtlemist, head teenindust väärtustavat hoiakut, teenindusoskusi ja teenindusvalmidust. Sügavama huvi korral on võimalik edasi õppides omandada ka põhjalikumad teadmised ja oskused majutuse ja toitlustuse valdkonna erialadel kutseõppeasutustes. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikkursusega taotletakse, et õpilane: 1) mõistab klienditeeninduse põhimõtteid ja hea teeninduse mõju töötaja ning ettevõtte arengule ja mainele; 2) omandab teadmised, oskused, hoiakud ja sotsiaalse valmiduse, teenindamaks kliente erinevates teenindusolukordades. Õpitulemused Valikkursuse läbinud õpilane 1) mõistab klienditeeninduse põhimõtteid ja tähtsust ettevõtte arengule ja mainele; 2) planeerib juhendamisel oma tööd, arvestades ettevõtte tööpäeva; 3) teeb juhendamisel abitöid teenindusruumide ja vahendite ettevalmistamisel, sh katab laudu ja kohandab eelkatet vastavalt juhistele; 4) teenindab juhendamisel külastajaid kogu külastajateekonna vältel, arvestades külastajate vajadusi ja soove, suheldes külastajatega oma vastutusala piires, neid abistades ning tooteid ja teenuseid tutvustades; 5) serveerib juhendamisel lihtsamaid toite ja jooke. Õppesisu Kõik teemad algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgnevad praktilised harjutusülesanded baasoskuste omandamiseks. Õppesisu teemad on järgmised: 1. Klienditeeninduse olemus (12 t) 1.1 teeninduse olemus ja peamised mõisted teeninduses, teenindusmõttelaad ja -valmidus, teenindusühiskond; 1.2. kliendid ja nende ootused teenindusele (sh 1 t iseseisvat tööd); 1.3. toote ja teenuse erinevused; 1.4. teeninduseetika ja teenindaja isikuomadused (konfidentsiaalsus kliendi ja ettevõtte suhtes, hea tava) 1.5. külastajateekond ja selle erinevad etapid, esmamulje kujunemine (sh 1 t iseseisvat tööd); 1.6. teenindaja hoiakud, roll ja ülesanded, välimus, suhtumine töösse, kolleegi; 1.7. teenindussõnavara, suhtlemistsoonid, rollid, isiksuse tüübid; 1.8. hooliv ja tähelepanelik teenindamine. 2. Klientide teenindamine teenindusettevõttes (9 t) 2.1. suhtlemine kliendiga erinevates teenindussituatsioonides (sh 1 t iseseisvat tööd); 2.2. teenuste, toodete tutvustamine ja müümine, klientide nõustamine; 2.3. klientide teenindamine, sh vastuvõtmine ja ärasaatmine; 2.4. keerulised situatsioonid teeninduses. 3. Klientide teenindamine toitlustusettevõttes (14 t) 3.1. toitlustusteeninduse tähtsus ja vajalikkus; 3.2. lauakatmis- ja serveerimisvahendid; 66 3.3. toitlustusteeninduse liigid: iseteenindus e selveteenindus, osaline teenindus, täisteenindus; 3.4. abikelneri tööülesanded; 3.5. ettevalmistustööd teenindamiseks ja laudade katmiseks, töö planeerimine, laudade eelkatte tegemine hommikusöögiks, lõuna- ja õhtusöögiks (sh 1 t iseseisvat tööd); 3.6. ruumide ja laudade kohandamine ja kaunistamine (sh 1 t iseseisvat tööd); 3.7. roogade ja jookide (sh kohv ja tee) serveerimine, portsjonroogade laualetoomise tehnika, vaagnalt serveerimine, kandikult serveerimine, taldrikute ja klaaside koristamise tehnika; 3.8. klientide teenindamine, sh vastuvõtmine, menüü tutvustamine, tellimuse vastuvõtmine, serveerimine, arveldamine, ärasaatmine. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppe maht on 35 tundi, millest 30 tundi moodustab kontaktõpe (sh 10 tundi teoreetilist ettevalmistust veebis ja/või auditooriumis ja 20 tundi praktilist tööd) ja 5 tundi juhendatud iseseisvat tööd. Õpet kavandades on soovitatav lähtuda aktiivõppe põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, et arendada koostööoskust ja vastutustunnet. Valikkursus on üles ehitatud, lõimides omavahel teooriaõppe ja praktilised tegevused. Õppetöö läbiviimisel on soovitatav kombineerida järgmisi õppetegevusi: 1) auditoorsed või veebipõhised loengud teoreetiliseks ettevalmistuseks; 2) praktilised harjutusülesanded õpetaja juhendamisel; 3) iseseisev töö töö e-õppematerjalidega; 4) õppekäigud teenindusettevõtetesse; 5) probleemülesannete lahendamine; 6) rollimängud erinevate teenindussituatsioonide lahendamiseks; 7) eneseanalüüs; 8) iseseisva töö esitluse ettevalmistamine; 9) avalik esinemine. Kogu valikkursuse mahust moodustab praktiline töö 66%. valikkursus lõpeb iseseisvalt sooritatud praktilise töö esitlusega. Iseseisevate tööde näidisteemad: 1) iseloomustada ennast kliendina konkreetse näite põhjal; 2) külastajateekonna kaardistamine konkreetse teenindusettevõtte näitel; 3) teenindusettevõtte külastajate vajaduste ja soovide kindlakstegemine; 4) konkreetse teenindusettevõtte näitel kirjalik töö, milles kirjeldatakse teenindaja rolli ja ülesandeid, teenindusliike; 5) lauakate ja kaunistuse planeerimine valitud söögikorra serveerimiseks. Praktilised tööd õpetaja juhendamisel on 1) klientide teenindamisel, toodete ja teenuste pakkumisel, laudade katmisel õppeklassis; 2) õppekäik, mille tulemusena koostavad õpilased teeninduskvaliteedi analüüsi. Õppekeskkond Söögisaali imiteeriv sisustus vähemalt nelja laua ja toolidega, lauapesu (tekstiilid), serveerimisvahendid, serviis, klaasid ja söögiriistad, kohvivalmistamise seade, külmkapp, nõudepesumasin või nõudepesu võimalus, koristustarvikud ja -ained. 67  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 16 (muudetud sõnastuses) Õppekava läbivad teemad 1. Läbiv teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine“ Läbiva teema käsitlemisega gümnaasiumis taotletakse õpilase kujunemist isiksuseks, kes on valmis õppima kogu elu, täitma erinevaid rolle muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas ning kujundama oma elu teadlike otsuste kaudu, sealhulgas tegema sobivaid haridus- ja tööalaseid valikuid. 1.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) tutvuma erinevate ametite/elukutsetega, haridus- ja koolitusvõimalustega, pöörama tähelepanu praktilistele tööotsimisoskustele; 2) koostama isiklikku karjääriplaani; analüüsima võimalikke alternatiivseid karjäärivalikuid ja nende mõju pikemas perspektiivis; 3) analüüsima tööd reguleerivaid õigusakte, ettevõtte ja töötaja õigusi ja kohustusi ning kohalikku majanduskeskkonda; 4) tutvuma teabega edasiõppimise ja töö leidmise võimaluste kohta (sealhulgas ettevõtlus); luuakse võimalused saada karjäärinõustamist. 1.2. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine“ käsitlemine gümnaasiumis Arendatakse iseseisva õppimise oskust ja vastutusvõimet ning oskust iseseisvalt leida ja analüüsida oma arengu vajadustest tulenevat infot edasiõppimise võimaluste kohta ja koostada karjääriplaan. Õppetegevus võimaldab vahetult kokku puutuda töömaailmaga, nt ettevõtte külastused, õpilastele tutvustatakse erinevate ainevaldkondadega seotud ameteid, erialasid. Tähelepanu pööratakse praktilistele tööotsimisoskustele ja sellekohaste õigusaktide tundmaõppimisele. Õpilastele vahendatakse karjääriinfot (sealhulgas ettevõtlus) ning neile luuakse võimalused kasutada karjääriteenuseid (karjääriõpe, -info ja -nõustamine). 2. Läbiv teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ Läbiva teema käsitlemisega gümnaasiumis taotletakse õpilase kujunemist keskkonnateadlikuks ja sotsiaalselt aktiivseks inimeseks, kes elab ning toimib vastutustundlikult, pidades silmas jätkusuutlikku tulevikku, ja on valmis leidma lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele. 2.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) väärtustama bioloogilist (sealhulgas maastikulist) ja kultuurilist mitmekesisust ning ökoloogilist jätkusuutlikkust; 2) kujundama isiklikke keskkonnaalaseid seisukohti, osalema kodanikualgatuse korras keskkonnaasjade otsustamisel, pakkudes välja lahendusi keskkonnaprobleemidele nii isiklikul, ühiskondlikul kui ka ülemaailmsel tasandil; 3) aru saama loodusest kui terviksüsteemist ning inimese ja teda ümbritseva keskkonna vastastikustest seostest, inimese sõltuvusest loodusressurssidest; 4) aru saama inimkonna kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku, tehnoloogilise ja inimarengu erinevate tunnuste vastastikusest seotusest, inimtegevusega kaasnevatest riskidest; 5) võtma vastutust jätkusuutliku arengu eest ja omandama jätkusuutlikku arengut toetavad väärtushinnangud ning käitumisnormid. 2.2. Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ käsitlemine gümnaasiumis Gümnaasiumis harjutavad õpilased keskkonnaalastes küsimustes otsuste langetamist ja hinnangute andmist, arvestades nüüdisaja teaduse ja tehnoloogia arengu võimalusi (sealhulgas piiranguid), normdokumente ning majanduslikke kaalutlusi. Kujundatakse valmisolekut tegelda keskkonnakaitseküsimustega kriitiliselt mõtleva kodanikuna nii isiklikul, ühiskondlikul kui ka ülemaailmsel tasandil ning rakendada loodussäästlikke ja jätkusuutlikke tegutsemis- ning majandamisviise. 3. Läbiv teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ Läbiva teema käsitlemisega gümnaasiumis taotletakse õpilase kujunemist aktiivseks ja vastutustundlikuks kogukonna- ja ühiskonnaliikmeks, kes mõistab ühiskonna toimimise põhimõtteid ja mehhanisme ning kodanikualgatuse tähtsust, on ühiskonda lõimitud, toetub oma tegevuses riigi kultuurilistele traditsioonidele ja arengusuundadele, osaleb poliitiliste ning majanduslike otsuste tegemisel. 3.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) väärtustama demokraatiat, koostööd, kodanikualgatust ja vabatahtlikkusel põhinevat tegutsemist ning konfliktide rahumeelset ja vägivallatut lahendamist; 2) mõistma avaliku, ettevõtlus- ja mittetulundussektori seoseid ja toimimist, nende aluseks olevaid põhimõtteid, õigusi ja kohustusi; 3) mõistma enda kui üksikisiku rolli poliitilises ja majanduslikus süsteemis, võimalusi ja vajadust mõjutada ühiskonnas toimuvat ning omandada oskused otsustamisprotsessides osalemiseks; 4) mõistma ettevõtluse rolli ühiskonnas, ettevõtlusega seotud negatiivseid ja positiivseid mõjusid ning kujundama kaalutletud seisukohti ettevõtlusega seotud eetilistes küsimustes; analüüsima ettevõtlusega kaasnevaid riske ja nende vähendamise võimalusi. 3.2. Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlus“ käsitlemine gümnaasiumis Gümnaasiumis on peamine eesmärk kujundada õpilastes vajalikke praktilisi oskusi kohalikul ja riigi tasandil otsustamiseks ning majanduselus osalemiseks. Klassi- ja kooliväliste tegevuste ning projektide kaudu süvendatakse õpilaste teadlikkust ühiskonna poliitilisest ja majanduslikust toimimisest, et õpilased saaksid oma kogemuse kaudu tunnetada aktiivseks ja informeeritud kodanikuks olemise eeliseid. 4. Läbiv teema „Kultuuriline identiteet“ Läbiva teema käsitlemisega gümnaasiumis taotletakse õpilase kujunemist kultuuriteadlikuks inimeseks, kes mõistab kultuuri osa inimeste mõtte- ja käitumislaadi kujundajana ja kultuuride muutumist ajaloo käigus, omab ettekujutust kultuuride mitmekesisusest ja kultuuriga määratud elupraktikate eripärast, väärtustab omakultuuri ja kultuurilist mitmekesisust, on kultuuriliselt salliv ja koostööaldis. 4.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) mõistma ennast kultuuri kandjana, edasiviijana ja kultuuride vahendajana; 2) mõistma kultuuridevahelise suhtlemise ja koostöö tähtsust ühiskonna jätkusuutlikkuse kujundajana, osalema kultuuridevahelises kommunikatsioonis; 3) olema salliv ja suhtuma lugupidavalt teiste kultuuride esindajatesse ning nende tavadesse ja loomingusse, taunima diskrimineerimist; 4) tundma õppima ja väärtustama oma ja teiste kultuuride pärandit ja eripärasid, toetudes ühelt poolt erinevates õppeainetes õpitule ja seda üldistades, teiselt poolt ka omaalgatuslikult loetule, nähtule ja kogetule; 5) teadvustama, tundma õppima ja võrdlema mineviku ja nüüdisaja ühiskondade kultuurilist mitmekesisust; 6) omandama teadmisi kultuuride (sealhulgas eesti rahvuskultuuri) kujunemise ja vastastikku rikastavate mõjutuste kohta. 4.2. Läbiva teema „Kultuuriline identiteet“ käsitlemine gümnaasiumis Õppeprotsess gümnaasiumis toetab jätkuvalt omakultuuri väärtustamist, huvi ja eelarvamustevaba ning teadlikku suhtumist teistesse kultuuridesse. Õpilase teadmisi (Eesti ja maailma, eelkõige Euroopa Liidu liikmesriikide) erinevatest kultuuridest laiendatakse ja 2 sünteesitakse tervikuks ajaloo, ühiskonnaõpetuse, muusika, kunstiajaloo, filosoofia, religiooni ajaloo, kirjanduse, võõrkeelte jm tundides. Oluline on luua võimalusi erinevate rahvaste ja kultuuridega tutvumiseks nii kirjanduse, interneti, meedia kui ka vahetu kogemuse kaudu. Õpilasi julgustatakse arutlema selle üle, mida toob endaga kaasa elamine teises kultuuriruumis. 5. Läbiv teema „Teabekeskkond ja meediakasutus“ teadlikuks ja analüüsivaks inimeseks, kes tajub ja teadvustab adekvaatselt ümbritsevat teabekeskkonda, suudab kriitiliselt analüüsida ja kasutada meediamaailma sisu ja allikaid, austab intellektuaalset omandit, oskab luua kvaliteetset meediasisu, arvestades oma eesmärke ja ühiskonnas omaksvõetud suhtlemise norme ning toimib turvaliselt ja vastutab oma käitumise eest end ümbritsevas teabekeskkonnas. 5.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) määrama oma teabevajadusi ja leidma sobivat teavet; 2) kujundama tõhusaid teabeotsingumeetodeid, mis hõlmavad endas erinevate teavikute ja teabekeskkondade kasutamist; 3) arendama kriitilise teabeanalüüsi oskust; võrdlema erinevaid diskursiivseid praktikaid (nt seltskonnameedia, kohtupraktika, meelelahutus, sõprade omavaheline suhtlus jpt) ning neis valitsevaid suhtlemisnorme; 4) mõistma meedia kui majandusharu üldisi toimimismehhanisme, sealhulgas meedia osa tööturul; 5) analüüsima avalikus ruumis kehtivaid reegleid ning kirjeldama võimalikku tegevust nende rikkumise korral. 5.2. Läbiva teema „Teabekeskkond ja meediakasutus“ käsitlemine gümnaasiumis Gümnaasiumiõpilane teeb meediatarbijana iseseisvaid valikuid ning põhjendab neid, lähtudes oma erinevatest huvidest ja vajadustest. Õpilane on kursis avalikus ruumis tegutsemise reeglitega ning taunib nende rikkumist. Ta mõistab meediamajanduse rolli ühiskonnas, tutvub globaliseerumise mõjudega meedia sisule ja inimeste meediakasutusharjumustele. Läbiva teema ja aineõppe koosmõjul suudab õpilane oma sõnumi vormistada ja seda otstarbekalt edastada. 6. Läbiv teema „Tehnoloogia ja innovatsioon“ Läbiva teema käsitlemisega gümnaasiumis taotletakse õpilase kujunemist uuendusaltiks ja nüüdisaegseid tehnoloogiaid eesmärgipäraselt kasutada oskavaks inimeseks, kes tuleb toime kiiresti muutuvas tehnoloogilises elu-, õpi- ja töökeskkonnas. 6.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) omandama teadmisi tehnoloogiate toimimise ja arengusuundade kohta erinevates eluvaldkondades; 2) mõistma tehnoloogiliste uuenduste mõju inimeste töö- ja eluviisile, elukvaliteedile ja keskkonnale nii tänapäeval kui ka minevikus; 3) aru saama tehnoloogilise, majandusliku, sotsiaalse ning kultuurilise innovatsiooni vastastikustest mõjudest ja omavahelisest seotusest; 4) mõistma ja kriitiliselt hindama tehnoloogilise arengu positiivseid ja negatiivseid mõjusid ning kujundama kaalutletud seisukohti tehnoloogia arengu ja selle kasutamisega seotud eetilistes küsimustes; 5) kasutama info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (edaspidi IKT) eluliste probleemide lahendamiseks ning oma õppimise ja töö tõhustamiseks; 6) arendama loovust, koostööoskusi ja algatusvõimet innovaatiliste ideede rakendamisel erinevates projektides, osalema koostöös kaasõpilaste ja/või tehnoloogiafirmaga innovaatilises arendusprojektis. 6.2. Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon“ käsitlemine gümnaasiumis 3 Gümnaasiumis käsitletakse läbivat teemat eelkõige rühmatööna teostatavate uurimis- ja arendusprojektide vormis, püüdes võimaluse korral kaasata kodukandi innovaatilisemaid tehnoloogiafirmasid või teaduskeskusi. Eesmärgiks on positiivsete hoiakute kujundamine tehnoloogilise innovatsiooni ja sellega seonduvate karjäärivõimaluste suhtes. Samuti tuleb gümnaasiumiastme lõpuks tagada kõigi õpilaste valmisolek IKT kasutamiseks igapäevaelus, õpingutes ja töös. 7. Läbiv teema „Tervis ja ohutus“ Läbiva teema käsitlemisega gümnaasiumis taotletakse õpilase kujunemist vaimselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt ja füüsiliselt terveks ühiskonnaliikmeks, kes on võimeline järgima tervislikku eluviisi, käituma turvaliselt ja kaasa aitama tervist edendava turvalise keskkonna kujundamisele. 7.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) hindama informatsiooni usaldusväärsust tervise, ohutuse ja turvalisusega seotud otsuste tegemiseks; 2) oma tervist edendama, ohutult ja turvaliselt käituma; 3) tutvuma enamlevinud haiguste, vigastuste ja surma põhjuste, nende riskitegurite ning ennetamise võimalustega; 4) märkama ja hindama tegureid, mis toetavad tervist ja heaolu; 5) aitama kaasa tervist toetava, ohutu ja turvalise keskkonna loomisel; 6) seadma tervise ja ohutusega seotud pikemaajalisi eesmärke ning analüüsima ja hindama nende täitmist; 7) käituma enda ja teiste elu ning tervist säästvalt, ohte ennetavalt; 8) lahendama tervise, ohutuse ja turvalisusega seotud probleemolukordi erinevatest rollidest lähtuvalt; 9) argumenteerima tervise-, ohutuse ja turvalisusega seotud teemadel isiklikul, kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil; 10) hindama keskkonna ja erinevate olukordade riske (ohtlik-ohutu, põhjus-tagajärg); 11) märkama, võtma vastutuse ja sekkuma ennast säästvalt erinevates ohuolukordades; 12) analüüsima tervise tegureid, ohutuse ja turvalisusega seotud olukordi ja käitumist, hindama selle tagajärgi; 13) kutsuma abi ja andma esmast abi; 14) väärtustama ja kujundama tervist, ohutust ning turvalisust toetavat keskkonda ja käituma vastutustundliku kodanikuna; 15) hindama kriitiliselt sotsiaalseid norme ja keskkonda ning vajadusel tegema ettepanekuid nende muutmiseks; 16) olema oma käitumisega eeskujuks. 7.2. Läbiva teema „Tervis ja ohutus“ käsitlemine gümnaasiumis Gümnaasiumis on põhiliseks läbiva teema käsitlemise vormiks õpilaste praktiline tunniväline terviseedenduslik ja turvalisust toetav tegevus, sealhulgas nooremate juhendajatena ja projektide väljatöötajatena ning rakendajatena oma koolis või ka riiklikul tasandil. 8. Läbiv teema „Väärtused ja kõlblus“ Läbiva teema käsitlemisega gümnaasiumis taotletakse õpilase kujunemist kõlbeliselt arenenud inimeseks, kes tunneb üldinimlikke ja ühiskondlikke väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid, järgib neid koolis ja väljaspool kooli, ei jää ükskõikseks, kui neid eiratakse ja sekkub vajaduse korral oma võimaluste piires. 8.1. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 4 1) analüüsima kriitiliselt ja argumenteeritult väärtusi ja kõlbelisi norme, erinevaid väärtussüsteeme, nende seoseid ajaloolis-kultuurilise kontekstiga, religiooniga ja maailmavaatega; 2) arutlema isiklike väärtushoiakute ja kõlbeliste tõekspidamiste üle; tegema mõtestatud maailmavaatelisi ja kõlbelisi valikuid ning neid põhjendama; 3) tegutsema erinevaid vaateid ja seisukohti respekteerides ning kaitsma ja põhjendama oma seisukohti; 4) ette nägema, võimaluse korral vältima ja lahendama väärtuste ja kõlbeliste normidega seotud konfliktsituatsioone; 5) mõistma, et mitmekesisus on ühiskonna rikkuse ja arengu tingimusi. 8.2. Läbiva teema „Väärtused ja kõlblus“ käsitlemine gümnaasiumis Gümnaasiumis on kesksel kohal kriitilise mõtlemise ja argumenteerimisoskuse arendamine, asjakohase teabe kogumine ja üldistuste tegemine, tuues esile seoseid erinevate valdkondadega, varasemate teadmiste ja kogemustega ning väärtussüsteemide, maailmapildi ja maailmavaate küsimustega. Soovitavate käitumisviiside kujunemist tõhustab õpilase osalus demokraatlikes diskussioonides, kooli õpilasomavalitsuse ja muude sarnaste organisatsioonide töös ning kaasatus koolielu korraldamisse. 5  Vabariigi Valitsuse määruse „Vabariigi Valitsuse määruste muutmine“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Määruste muudatuse eesmärk on ajakohastada põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad ning luua seeläbi olukord, kus aineõppes õpitakse seda, mis on tänases maailmas ja õppija enda jaoks asjakohane ning kus aineõppe käigus toimub süsteemselt ka üldpädevuste arengu toetamine. Kehtivad riiklikud õppekavad koostati aastatel 2008–2010: põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (edaspidi PLRÕK) võeti vastu detsembris 20101 ning põhikooli riiklik õppekava (edaspidi (PRÕK) ja gümnaasiumi riiklik õppekava (edaspidi GRÕK) võeti vastu jaanuaris 20112. Viimane suuremahuline muudatus õpitulemustes ja õppesisus tehti põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades aastal 2014. Põhikooli lihtsustatud riiklikus õppekavas muudeti mõningaid õpitulemusi loodusõpetuse, inimeseõpetuse ja tööõpetuse ainetes 2011. aastal. Õppekavade ajakohastamist hakati kavandama uuesti 2016. aastal. Arvesse võeti kiireid muutusi ühiskonnas ning tehnoloogia kiiret arengut. Tuginedes Vabariigi Valitsuse tegevuskavale 2015–2019, kinnitas minister (Maris Lauri) 08. novembril 2016. a lähteülesande põhikooli ja gümnaasiumi ainekavade arendamiseks. Lähteülesandega seati õppekavade arendamise eesmärkideks: 1) õppekavade üldosades toodud rõhuasetuste (sh üldpädevuste) integreerimine aineõppesse; 2) ainekavade ülekoormatuse vähendamine; 3) rõhuasetuse liikumine sisendipõhise õppimise korraldamiselt väljundipõhisele õppele; 4) kaasava ja eri tasemetel lihtsustatud õppe eesmärkide ja käsituse seostamine riiklike õppekavade eesmärkide ja käsitusega. Nende eesmärkide määratlemise aluseks olid kehtivate õppekavade rakendumise ajal ainevaldkonnakavades tuvastatud probleemid, mille põhjused olid suurel määral õpitulemuste kirjeldustes: 1) ainekavade õpitulemused kirjeldavad õpilaste omandatavaid teadmisi, kuid ei kirjelda piisaval määral õpilastes kujundatavaid oskusi ja hoiakuid ning on riiklike õppekavade alusväärtuste, üldpädevuste ja ainevaldkonnakavade üldosadega vähe seotud; 2) ainekava õpitulemuste hulk ja detailsus ei jäta piisavalt aega ja võimalust kohandada õppesisu ja -viise õpilasest lähtudes ega motiveeri õpetajaid teadlikult toetama ainevaldkondlike pädevuste kujunemist; 3) õppetegevustena sõnastatud õpitulemused ei toeta tagasiside andmist õpilastes kujundatavatele oskustele ja hoiakutele; 4) õpitulemused, mis moodustavad kohustusliku õppe mahu, ei jäta koolidele piisavalt võimalusi pakkuda õpilastele valikuid ega koostada kooli eripärast lähtuvat kooli õppekava ning suurendavad koormust eelkõige gümnaasiumis; 5) detailselt preskriptiivne õppekava ei toeta õpilase kaasamist õppe kavandamisse ja eesmärgistamisse, kuigi see aitaks luua valmisoleku elukestvaks õppimiseks ja iseseisva õppija kujunemiseks. 1 Kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 2010. a määrusega nr 182, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/112042022009 2 Kehtestatud Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrustega nr 1 ja 2, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/112042022010, https://www.riigiteataja.ee/akt/123042021011 Probleemide lahendamiseks formuleeriti arendustöö töörühmadele antud ülesannetena järgmised lähtekohad: 1) seostada valdkonnapädevus õppekava üldosas kirjeldatud alusväärtuste ja üldpädevustega selliselt, et valdkonnapädevuse arengu toetamisel toimuks ka väärtuskasvatus ning üldpädevuste arengu toetamine; 2) sõnastada nii valdkonnapädevus kui ka õpitulemused selliselt, et õppetöö keskmes oleks mitte ainealaste teadmiste ja oskuste omandamine, vaid maailmas toimetulekuks vajalike pädevuste kujunemine; 3) sõnastada kooliastme õpitulemused sellisel üldistusastmel, mis võimaldab koolile ja õpetajale suuremat paindlikkust õppesisu valikul ning õppetöö korraldamisel; 4) arvestada valdkonnapädevuse, õpitulemuste ja õppesisu kirjeldamisel uuemate teaduslike teooriate, ainevaldkondades ja maailmas toimunud muutuste ning nüüdisaegse õpikäsitusega; 5) vähendada õppesisu ja õpitulemusi teemade samal üldistustasemel kordamise või mitte eakohase õppesisu arvelt. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade üldosi otsustati õppekavaarenduse käigus suurel määral mitte muuta ning viia sisse vaid sellised muudatused, mis toetavad ainevaldkonnakavade eesmärgipärast rakendumist. Põhikooli lihtsustatud riiklikus õppekavas ajakohastati nii õppekava üldosa kui ka kõiki selle lisasid (lihtsustatud õpe, toimetulekuõpe ja hooldusõpe) vastavalt töörühmadele antud ülesannetele: 1) ajakohastada õpitava nüüdisaegsus ja tähenduslikkus olukorras, kus õppesisu ei ole uuendatud alates 2010. aastast; 2) sõnastada õpitulemused lihtsustatud õppekava järgi õppivate õpilaste jaoks jõu- ja võimetekohaselt olukorras, kus seoses lihtsustatud õppekavale suunamise praktika muutumise kaudu õpivad õppekava järgi oluliselt nõrgema kognitiivse ja vaimse võimekusega õpilased kui 10 aastat tagasi; 3) luua suurem sidusus põhikooli riikliku õppekava ja põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava vahel, et lihtsustada õpetaja tööd olukorras, kus tal tuleb kaasavalt õpetada ühes klassiruumis mõlema õppekava järgi. Õppekavade ajakohastamiseks moodustati 2017. aastal riigihanke „Riiklikes õppekavades esitatud õpitulemuste analüüs ning ettepanekud õpitulemuste arendamiseks põhikoolis ja gümnaasiumis“ raames valdkondlikud töörühmad, kus olid esindatud kõigi valdkonnaainete eksperdid. Töörühmade moodustamisel lähtuti põhimõttest kaasata igasse töörühma nii ainedidaktika ja eripedagoogika õppejõud kui ka tegevõpetajad, sh nii aineliitude esindajad kui ka tunnustatud õppekirjanduse autorid. Ülevaade arendusse kaasatud inimestest on esitatud käesoleva seletuskirja lisas. Töö viidi läbi kolmes etapis. I etapis (oktoober-detsember 2017) kaardistati ainevaldkonniti probleemid, mis takistavad ainekavade rakendamist; toodi välja kaasajastamist vajavad aspektid ning esitati ettepanekud muudatusteks koos selgituste ja põhjendustega, kuidas need olukorda parendavad. Seejärel koostati ainevaldkonna õpetamise aluspõhimõtted ning võrdleva analüüsi abil sõnastatud ettepanekud ainevaldkonna pädevuse, õppe- ja kasvatuseesmärkide ning võimaliku õppesisu ajakohastamiseks kooliastmeti. I etapi tulemuste kohta koostas Tallinna Ülikool mais 2018 eksperthinnangud, esitades hinnangud ja ettepanekud ainevaldkonnapädevuse ja õppe- ja kasvatuseesmärkide nüüdisajastamise tulemuste kohta. Tagasisidega arvestati arenduse II etapis. II etapis (märts-mai 2018) koostati ettepanekud õpitulemuste kirjeldusteks kooliastmeti. II etapi tulemuste kohta andsid eksperthinnangud oktoobris 2018 haridusteadlased Tallinna ja Tartu Ülikoolist, kes analüüsisid 2 hariduspsühholoogilisest ja kasvatusteaduslikust aspektist, kas kirjeldatud õpitulemused on eakohased ja elulised. Tagasisidega arvestati II etapi tulemuste viimistlemisel. II etapis (märts- mai 2018) esitati ka ettepanekud lihtsustatud õppe ning toimetuleku- ja hooldusõppe õpitulemuste nüüdisajastamiseks. I ja II etapis esitatud ettepanekute alusel koostatud põhikooli õpitulemusi katsetati 2019/2020. õppeaastal seitsmes üldhariduskoolis koostöös Tallinna ja Tartu Ülikoolidega. Uute ainekavade laialdane katsetamine oli esmakordne praktika Eesti õppekavaarenduse ajaloos. Ülikoolid koostasid katsetamise alusel raporti3, milles analüüsisid katsetamises osalenud õpetajate ja koolijuhtide tagasisidet uutele õpitulemustele ning koolide ettepanekuid õpetajate koolituseks lähtuvalt vajadusest koostada ajakohane kooli õppekava. 2021. algatas Haridus- ja Teadusministeerium õppekavaarenduse III etapi, et saada valmis Vabariigi Valitsuse määruste lisad tervikuna, st koostada lisaks ajakohastatud ainekavadele ka ainevaldkonnakavade üldalused ning põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lisad lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppeks. Kuivõrd valdkonnapädevuste ja õpitulemuste kirjelduste koostamise ettepanekud olid esitatud kaks aastat varem, oli töörühmade ülesandeks ka vajadusel varasemate ettepanekute redigeerimine. 2021–2022. aastal analüüsiti lisaks ainevaldkonnakavadele ka õppekavade üldosade muutmise vajadust. Põhikooli riikliku õppekava ja gümnaasiumi riikliku õppekava üldosadesse viidi sisse muudatused, mis toetavad ainevaldkonnakavade eesmärgipärast rakendumist. Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava üldosa ning lisade üldaluseid ajakohastati eesmärgiga tagada senisest suurem õppe käsituse ja eesmärkide ühtlus põhikooli riikliku õppekavaga. 2021. aastal ajakohastati spetsiaalselt moodustatud töörühmade poolt koostöös Haridus- ja Noorteameti ning Eesti Teadusagentuuriga ka õppekavades nimetatud ainevaldkondade ülesed valikainekavad (ettevõtlusõpetus, informaatika, karjääriõpetus ja usundiõpetus põhikoolis ning karjääriõpetus, majandus- ja ettevõtlusõpe, riigikaitse, usundiõpetus ja uurimistööde alused gümnaasiumis). Eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna üldhariduse valdkonna nõunik Pille Liblik (tel 735 4018; [email protected]), nõunik Merlin Linde (tel 735 0190; [email protected]), nõunik Mare Oja (tel 735 4066; [email protected]), peaekspert Kristiina Paist (tel 735 0242; [email protected]), peaekspert Hele Liiv-Tellmann (tel 735 0674; [email protected]), peaekspert Liia Varend (tel 735 0636; [email protected]), peaekspert Kärt-Katrin Pere (tel 735 0358; [email protected]), keskhariduse arendusjuht Mari Tikerpuu (tel 735 0126; [email protected]) ja Tiina Pau. Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Indrek Kilk (tel 735 0144; [email protected]). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Määruse eelnõu koosneb kolmest paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 2010. a määrust nr 182 „Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava”. PLRÕK-i määruse tekst esitatakse ajakohastatuna. Muudatuse tegemisel on lähtutud põhikooli riikliku õppekava üldosa sisust ja struktuurist, et tekitada kahe riikliku õppekava vaheline kooskõla. Samas on PLRÕK siiski iseseisev, spetsiifiliste erisustega loogiline tervik. Eelnevast tulenevalt on muudetud sõnastusi, vormistust, paragrahvide ja lõigete numbreid. 3 Vanari, K.; Lamesoo, K.; Poll, K.; Leppik, K. (2021). Lõpparuanne projektile “Riikliku õppekava katsetamise uuringu läbiviimine”. Tallinna Ülikool. Tartu Ülikool. 3 Muudatuste kajastamisel on lähtutud põhimõttest, et kui PRÕK juba sätestab midagi ja see laieneb ka PLRÕKi alusel õppivatele õpilastele, viidatakse vastavale põhikooli riikliku õppekava paragrahvile. Õppetasemeid puudutavad erisused on esitatud määruse lisades 1, 2 ja 3. Punktiga 1 muudetakse määruse § 1 lõiget 1. Kehtivast regulatsioonist on jäetud välja sõna „intellektipuudega”. Muudatus lähtub vajadusest laiendada sihtgruppi, kellele PLRÕK-i saab rakendada. Punktiga 2 muudetakse määruse § 1 lõiget 2. Lõikesse 2 on kehtivale tekstile lisatud sõna „üldjuhul”. Muudatus tuleneb PLRÕK-i sihtgrupi laiendamisest, kuid üldjuhul on see õppekava siiski mõeldud kerge, mõõduka, raske või sügava intellektipuudega õpilastele. Punktiga 3 nähakse määruses ette uued sätted – määruse paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 21 ja 22. Lõikes 21 sätestatakse – Põhjendatud juhtudel võib lihtsustatud riiklikku õppekava rakendada koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel ja vanema nõusolekul pervasiivse ja/või spetsiifilise segatüüpi arenguhäirega õpilasele, keda kool on toetanud tõhustatud ja eritoe tingimustel, sealhulgas õpitulemuste vähendamine või asendamine või kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamine, järjepidevalt vähemalt ühel õppeaastal ning sellest hoolimata on õpilasel ületamatud raskused õppetöös. Erandkorras õppekava muutmise soovituse tegemisel võib kooliväline nõustamismeeskond võtta arvesse ka koolieelses lasteasutuses rakendatud toetusmeetmeid ning nende mõju. Muudatus lähtub vajadustest tagada olukord, kus igale õpilasele, sõltumata diagnoosist või selle puudumisest, tagatakse jõukohane õpe sobiva õppekava alusel. Õppekava ei saa olla ainult ühele diagnoosile põhinev (mida kehtiv PLRÕK on). Tänapäeval tuleb õpetamisel lähtuda lapse vajadustest. Praktika näitab, et PLRÕK alusel õppivate laste eripärad on mitmekesisemad kui ainult intellektipuue (vaimne alaareng). Kindlasti on üheks tuge vajavaks sihtrühmaks pervasiivse ja/või segatüüpi arenguhäiretega lapsed, kes teatud juhtudel ei tule toime põhikooli riikliku õppekava nõuetega (ka õpitulemuste vähendamine ei aita). PLRÕK-i määramine ühele diagnoosile põhinevalt (intellektipuue/vaimne alaareng) pole tänapäeval laste vajadusi arvestades piisav. PLRÕK kui vahend lapsele võimetekohase õppe piiritlemiseks peab olema laiemale sihtrühmale rakendatav, sest kognitiivne profiil võib olla mõnel lapsel väga ebaühtlane. Võivad kaasneda kõne- või keelepuuded, mistõttu võib lapsele olla jõukohane hoopis toimetuleku õppetase. Lapse õppetaseme määramisel tuleb lähtuda tema vajadustest, mitte liikuda aste-astmelt madalamale õppekavale ja/või -tasemele. Lõikes 22 sätestatakse – Põhjendatud juhtudel võib lihtsustatud riikliku õppekava rakendada nõustamismeeskonna soovitusel põhihariduseta koolikohustusliku ea ületanud isikule, kes on pikemat aega aktiivsest õppest eemal olnud ning ei ole seetõttu võimeline õppima põhikooli riikliku õppekava alusel. 4 Muudatus võimaldab võimetekohase ligipääsu haridusele neile täiskasvanud õppijatele, kes on olnud aktiivsest õppetööst pikemat aega eemal ja on oma elukorralduse ja/või -viisidega kaotanud märkimisväärse osa õpivilumustest ja -võimest. Täienduse aluseks on eelkõige vangistuses viibijate vajadused olukorras, kus riiklik õppekava on eeltoodud põhjustel äärmiselt keerukas ning väljub isiku lähimast arengutsoonist, kuid PLRÕK-i kohaldamise muud, üldised alused ei ole täidetud. Lisatud sättega antakse täiskasvanud õppijale voli taotleda PLRÕKi alusel õppimist ning jäetakse taotluse sisuline kontroll koolivälisele nõustamismeeskonnale. Punktiga 4 muudetakse määruse § 1 lõike 4 sõnastust järgmiselt - Määruse lisades esitatakse õppe- ja kasvatuseesmärgid, taotletavad pädevused, õppekorralduse alused ja õppeainete õpitulemused lihtsustatud õppes (lisa 1) ja toimetulekuõppes (lisa 2) ning tegevusvaldkondade õpitulemused hooldusõppes (lisa 3). Muudatusega muudetakse sarnasemaks PLRÕK-i ja PRÕK-i määruste lisade üldaluste ja ainekavade struktuur. Punktiga 5 on kehtestatud paragrahvide 2–6 regulatsioon tervikuna uues sõnastuses. § 2. Põhikooli riikliku õppekava üldosa kohaldamine Paragrahvi 2 pealkirja on lisatud sõna „üldosa”. Kehtiv sõnastus jätab tõlgendamise võimaluse, et PLRÕK-i üldosa lähtub nii PRÕKi üldosast kui ka lisadest. Määruse § 2 lõige 1 on sisuliselt ümber sõnastatud – Lihtsustatud riikliku õppekava rakendamisel lähtutakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 15 lõike 2 alusel kehtestatud põhikooli riikliku õppekava (edaspidi põhikooli riiklik õppekava) üldosast, võttes arvesse käesolevas määruses ja selle lisades esile toodud erisusi. Üldosa erisusi kirjeldatakse alljärgnevates paragrahvides ning määruse lisades. Lihtsustatud riikliku õppekava üldosas kehtivad põhikooli riikliku õppekava üldosast järgmised paragrahvid: põhihariduse alusväärtused, õppimise käsitus, õppekeskkond, õpilase ja vanema teavitamine ning nõustamine, mittestatsionaarses õppes kohaldatavad erisused. Paragrahvi 2 lõike 2 regulatsioonist lähtuvalt rakendatakse III kooliastme loovtöö korraldamisel järgmiseid erisusi – Lihtsustatud õppe või toimetulekuõppe õpilane sooritab loovtöö juhul, kui kooli õppenõukogu on otsustanud, et loovtöö sooritamine on õpilase individuaalset eripära arvestades võimalik. Hooldusõppe õpilased loovtööd ei soorita. Muudatuste eesmärk on paragrahvi ühtlustamine ja kooskõla loomine sisu ja osaliselt ka struktuuri osas PRÕKiga. Täiendus loob võimaluse lihtsustatud ja toimetulekuõppe tasemetel loovtöö koostamise kui kool seda õpilase arengu toetamisel vajalikuks peab. § 3. Õpilase individuaalse arengu toetamine Põhikooli lõpetamist puudutavad sätted, mis on kehtiva määruse §-s 3, on edaspidi nähtud ette määruse §-s 5 ning paragrahvis 3 käsitletakse õpilase individuaalse arengu toetamisega seonduvat. Individuaalse õppekavaga seonduv regulatsioon, mis on samuti osa õpilase individuaalse arengu toetamisest on seni ette nähtud muudetava määruse §-s 5. Määruse 5 regulatsiooni ülesehitus on pärast muutmist ajatelge arvestades loogilisem - õpilase arengu toetamisest tuleks (lisaks praktilises tegevuses) ka regulatsiooni mõttes rääkida enne tema poolt kooli lõpetamist. Paragrahvi 3 lõikes 1 sätestatakse – Lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppe korraldamisel lähtutakse põhikooli riiklikus õppekava §-s 17 ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-des 18 ja 21 kehtestatud õpilase individuaalse arengu toetamiseks kohaldatavatest erisustest. Sisuliselt on esitatud viited asjakohastele sätetele, kus kohaldatav regulatsioon asub, regulatsiooni ise üle kordamata. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 18 lõikes 2 on sätestatud, et kui haridusliku erivajadusega õpilasele koostatud individuaalse õppekavaga nähakse ette riiklikus õppekavas sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine või kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamine, võib individuaalset õppekava rakendada koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel. Sama paragrahvi lõike 21 kohaselt koostatakse kõikidele toimetuleku- ja hooldusõppe õpilastele individuaalne õppekava. Paragrahvi 21 lõikes 2 sätestatud keele- ja kultuuriõppe läbiviimiseks kohaldatavad erisused lihtsustatud õppe tasemel kehtestatakse sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud Vabariigi Valituse määrusega. Põhikooli riikliku õppekava § 17 lõike 7 kohaselt võib kool õpilase individuaalse arengu toetamiseks või tema varasema õpi- või töökogemuse arvestamiseks kokkuleppel õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanemaga teha muudatusi või kohandusi õppesisus, õppekoormuses, õppekorralduses ja õppekeskkonnas, kui sellega ei kaasne õppeaja muutumist võrreldes nominaalse õppeajaga ega riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamist või asendamist. Kokkulepe vormistatakse kooli ja õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema vahel õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardil. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt koostab kool õpilasele individuaalse õppekava juhul, kui: 1) õpilasele rakendatakse õppekorraldust, mille puhul õpilane on väga vähesel määral kaasatud klassis läbiviidavasse õppesse; 2) õpilase õppekava erineb klassile koostatud õppekavast; 3) õpilase klassi läbimise aega või nominaalset õppeaega muudetakse; 4) kooliväline nõustamismeeskond on andnud õpilase arengu toetamiseks soovituse vähendada või asendada riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemusi või vabastada õpilane kohustusliku õppeaine õppimisest. Paragrahvi 3 lõikes 2 sätestatakse – Toimetuleku- ja hooldusõppes rakendatavad individuaalse õppekava erisused esitatakse lisades 2 ja 3. Toimetuleku- ja hooldusõppe õpilaste puhul tuleb silmas pidada ka muudetava määruse lisades toodud erisusi ning kohaldada erisust, kui vastavas asjas on erisus ette nähtud. Kooli õppekava koostamist puudutavad sätted, mis olid varem määruse §-s 4, on edaspidi sätestatud määruse §-s 6 ning määruse uues redaktsioonis käsitletakse paragrahvis 4 õpilaste hindamise ja klassi lõpetamisega seonduvat. § 4. Hindamine ja klassi lõpetamine Paragrahvi 4 lõikes 1 sätestatakse – Lihtsustatud õppe õpilaste hindamisel ja järgmisesse klassi üleviimisel lähtutakse põhikooli riikliku õppekava §-des 19–22 sätestatud põhimõtetest. Põhikooli riikliku õppekava §-de 19–22 näol on tegemist hindamist ja klassi lõpetamist puudutava regulatsiooniga põhikoolis õppiva õpilase jaoks. Paragrahvis 19 on nähtud ette hindamise eesmärk, on antud hindamise definitsioon, õpilase õigused seoses 6 hindamisega; paragrahvis 20 on nähtud ette kujundava hindamisega seonduv (sh definitsioon); paragrahvis 21 on nähtud ette hindepallid (viiepalli süsteemis hindamine, hinnetega – 5/väga hea, 4/hea, 3/rahuldav, 2/puudulik ja 1/nõrk), hinnete vahemikud protsendina maksimaalsest võimalikust tulemusest (punktide arvust), kirjalike sõnaliste hinnangute kasutamine lubatavus, järelevastamise ja järeltööde tegemisega seonduv; paragrahvis 22 on nähtud ette kokkuvõtva hindamise ja õpilase järgmisse klassi üleviimisega seonduv. Paragrahvi 4 lõikes 2 sätestatakse – Toimetuleku- ja hooldusõppe hindamise ning järgmisesse klassi üleviimise erisused kirjeldatakse lisades 2 ja 3. Toimetuleku- ja hooldusõppe õpilaste puhul tuleb silmas pidada ka muudetava määruse lisades toodud erisusi, ning kohaldada erisust, kui vastavas asjas on erisus ette nähtud. Põhikooli lõpetamine, mis oli varem määruse §-s 3, on edaspidi sätestatud määruse §-s 5. Arvestades ajatelje loogilisust, käsitletakse määruse uues redaktsioonis §-s 3 õpilase individuaalse arengu toetamise teemasid, mis eelnevad põhikooli lõpetamisele. § 5. Põhikooli lõpetamine ning erisused õppeajas Paragrahv 5 lõiked 1–5 on kehtiva määruse paragrahvis 3 lõigetes 1–4 sätestatud regulatsioon. Selguse huvides on viidatud lõikeid lõigete sisulist mõtet muutmata mõnel puhul selgemalt sõnastatud ja struktureeritud ning esitatud mitme eraldi lõikena. Paragrahvi 5 lõikes 1 on sätestatud – Lihtsustatud õppel õppiv õpilane sooritab eesti keele ja matemaatika koolieksami ning kooli poolt kohustuslike õppeainete hulgast valitud õppeaine koolieksami, lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 30 lõike 2 alusel kehtestatud tingimustest ja korrast. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 30 lõikes 2 on sätestatud, et põhikooli lõpueksamid on põhikooli ühtsete ülesannetega eksamid ja kooli kinnitatud materjalidega põhikooli koolieksamid. Nimetatud lõike teine lause sätestab, et põhikooli lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimuste ja korra kehtestab haridus- ja teadusminister. Haridus- ja teadusminister on 15. detsembril 2015. a kehtestanud määruse nr 54 "Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord". Nimetatud määruse § 10 lõike 4 kohaselt sooritab lihtsustatud õppel olev põhikoolilõpetaja põhikooli lõpetamisel järgmised koolieksamid: 1) eesti keele eksam; 2) matemaatikaeksam; 3) kooli poolt määratud kohustuslike õppeainete hulgast valitud õppeaine valikeksam. Kui põhikooli koolieksam võib nimetatud määruse § 22 lõike 1 kohaselt olla kas kirjalikus, suulises, kirjalikus ja suulises vormis, siis lihtsustatud õppel olevate õpilaste puhul võib eksam olla ka praktilise töö vormis. Lisaks sellele on nimetatud määruses kehtestatud ka eritingimused üldise, tõhustatud- ja eritoe saajatele, mida tuge saavad õpilased võivad eksamitöö tegemisel kasutada (vt määruse § 16). Paragrahvi 5 lõike 2 sõnastust ei ole muudetud võrreldes kehtiva määruse § 3 lõike 2 sõnastusega. Paragrahvi 5 lõikes 3 on sätestatud – Põhikooli lõputunnistus väljastatakse õppenõukogu otsuse alusel lihtsustatud õppe õpilasele, kelle viimased aastahinded kõikides õppeainetes on vähemalt 7 „rahuldavad“ ning kes on sooritanud eesti keele ja matemaatika koolieksami ning kooli poolt kohustuslike õppeainete hulgast valitud õppeaine koolieksami. Tegemist on kehtiva määruse § 3 lõike 1 sõnastuse korrigeeritud versiooniga. Paragrahvi 5 lõikes 4 on „lõpueksamihinne“ asendatud tekstiga „lõpueksami tulemus alla 50 protsendi maksimaalsest tulemusest“. Kuna üldjuhul on rahuldava tulemuse saavutamiseks vajalik 50 protsendi künnise saavutamine, siis ei ole muudatusel õpilaste jaoks lõpetamise tingimuste täitmisel suurt mõju. Paragrahvi 5 lõikes 5 sätestatakse – Põhikooli lõputunnistus väljastatakse õppenõukogu otsuse alusel toimetuleku- või hooldusõppe õpilasele, kes on läbinud temale koostatud individuaalse õppekava. Tegemist on kehtiva määruse § 3 lõike 4 korrigeeritud sõnastusega, sisu muutmata. Paragrahvi 5 lõikes 6 sätestatakse – Toimetulekuõppe ja hooldusõppe õpilastele võib kooli õppekavaga ja/või individuaalse õppekavaga sätestada nominaalseks õppeajaks põhikoolis 11 õppeaastat. Tegemist on sisulises mõttes uue regulatsiooniga. Lõige on lisatud eesmärgiga määruse üldosas ära markeerida toimetuleku- ja hooldusõppe õpilaste põhihariduse õppeaja pikendamise võimalus 11 õppeaastani. TÕK/HÕK õpilase seisukohast on võimalikult pikaajaline haridussüsteemis viibimine äärmiselt oluline. Tingituna intellektipuudega laste psüühiliste protsesside eripärast ja võimalikest kaasuvatest puuetest, on nende jaoks ümbritsevast keskkonnast kogemuste saamine ning uute oskuste ja teadmiste omandamine tunduvalt aeglasem kui tavaarenguga laste puhul. Kehtiv määrus võimaldab pikendada TÕK ja HÕK õpilaste põhihariduse omandamise õppeaega kahe aasta võrra (9 + 2). Põhihariduse õppe pikendamise (kuni kahe aasta võrra) aluseks on lapsevanema avaldus õppeaja pikendamise kohta hiljemalt 9. klassi I poolaastal, misjärel on kooli õppenõukogul õigus otsustada, kas õpilase õppeaega pikendatakse või mitte. Ohukohtadeks, et õpilasele ei võimaldata pikendatud (põhihariduse) õpet (+2 aastat), oli sellise sätestuse puhul: lapsevanem ei esitanud (õigel ajal) avaldust ja/või kool ei rahulda mingil põhjusel avaldust. Nimetud ebakindlus tegi keeruliseks ka TÕK/HÕK õpilase õppetöö planeerimise (õppemahu jaotamise) õppeaastate lõikes, sest puudub teadmine, kas õpilane on koolis 9 või 11 aastat. Määruse muudatusega sätestatakse kooli õppekavas ja/või individuaalses õppekavas kindel nominaalne õppeaeg. Lapsevanema jaoks muutub seeläbi lihtsamaks erivajadusega lapse hariduse omandamisega seonduva korraldamine, kuna ta ei pea enam esitama koolile avaldust lapse õppeaja pikendamiseks. See annab lapsevanemale kindlustunde ning võimaldab planeerida lapsega seonduvat paindlikumalt (õppimine, vaba aeg, jätkuõpe jms). Õpetaja saab haridusliku erivajadusega õpilase individuaalses õppekavas iga-aastaselt planeerida arendus- ja õppetegevust lähtudes õpilase nominaalse õppeaja pikkusest. Kehtivas määruses sätestatu põhjal ei tea õpetaja üheksanda klassi alguses (tegelikkuses on selle teadmise järgi 8 vajadus oluliselt varemgi) õpilasele individuaalset õppekava koostades, kas õpilane jätkab pikendatud põhihariduse õppes või mitte. See toob kaasa olukorra, kus puudub teadmine, kas õpilane vajab juba jooksval õppeaastal üleminekuplaani või jääb ta edasi pikendatud (nominaalsele) õppele ning nimetatud plaani koostamine lükkub ülejärgmisesse õppeaastasse. Muudatus võimaldab koolil töö planeerimisel arvestada sellega, et õpilane õpib koolis kuni kooli õppekavas kehtestatud nominaalse õppeaja lõpuni (11 aastat). Seega 11 aasta pikkuse nominaalse õppeaja sätestamine määruses tagab kõikidele huvirühmadele – õpilasele, lapsevanemale, õpetajatele ja koolile kindlustunde, et õpilane saab parima võimaliku hariduse ning jätkub sujuv üleminek kas jätkuõppesse, tööturule või sotsiaalsüsteemi. Sarnane võimalus on PRÕK § 17 lõigetes 3–6 nähtud liikumis-, kõne-, kuulmis- ja nägemispuudega õpilastele ette kooli õppekava või individuaalse õppekavaga sätestada tavapärasest pikem nominaalne õppeaeg (10 või 11 õppeaastat). PLRÕKi lisades 2 ja 3 vastavate punktide sõnastused on ühtlustatud põhikooli riikliku õppekavaga (§ 17 lõigetega 3– 6). Paragrahvi 5 lõikes 7 sätestatakse – Põhikooli lõpetanud lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppe õpilastele võib kool pakkuda kooli pidaja otsusel lisaõpet ühe õppeaasta võrra, lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 50 sätestatud nõuetest. Tegemist on jällegi nö viitava normiga. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 50 on sätestatud, et lisaõpet võib pakkuda nii lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppe alusel põhikooli lõpetanutele kui ka põhikooli riikliku õppekava järgi põhikooli lõpetanutele, kellele tulenevalt hariduslikust erivajadusest on vaja pakkuda täiendavat ettevalmistust ja tuge õppe sujuvaks jätkamiseks või tööturule üleminekuks. Lisaõppesse võetakse õpilasi, kes on saanud põhikooli lõputunnistuse samal aastal ja kes ei ole valmis õpinguid jätkama või tööturule suunduma või kes ei pääsenud soovitud õppeasutusse. Lisaõppes osalevatele õpilastele kohaldatakse õigusaktides statsionaarses õppes põhiharidust omandavate õpilaste kohta sätestatut põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvist 50 tulenevate erisustega. Lisaõppe kestus on üks õppeaasta. Lisaõppes osalejale võimaldatakse juhendatud õpet 1050 õppetunni ulatuses. Juhendatud õpe koosneb üldhariduslikust õppest, kutsealasest ettevalmistusest ning sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamisest. Kutsealast ettevalmistust tehakse koostöös kohase kutseõppeasutuse või tööandjaga. Igale lisaõppes olijale koostatakse üleminekuplaan, kus määratakse tema konkreetne õppe sisu ja päevakava. Üleminekuplaani koostamisel arvestatakse õpilase teadmisi ja oskusi, õpilase ning vanema soove ja vajadusi ning kooli võimalusi. Paragrahvis 6 sätestatakse kooli õppekava koostamise ja ülesehitusega seonduv. Kooli õppekava puudutav regulatsioon asus seni määruse §-s 4. § 6. Kooli õppekava koostamise alused ja ülesehitus Paragrahvi 6 lõikes 1 sätestatakse – Kooli õppekava koostatakse riiklike õppekavade alusel, lähtudes põhikooli riiklikus õppekavas sätestatust ja arvestades põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava erisusi. 9 Põhikooli riikliku õppekava § 24 sätestab, et riikliku õppekava alusel koostab põhikool kooli õppekava, mis on põhikooli õppe- ja kasvatustegevuse alusdokumendiks ning milles kirjeldatakse õppe rõhuasetused ja tegevused õppekava täitmiseks. Kooli õppekava koostades peetakse silmas kooli ja paikkonna eripära, kooli töötajate, lastevanemate ja õpilaste soove ning kasutatavaid vaimseid ja materiaalseid ressursse ning selle koostamises osalevad kõik koolis õppe- ja kasvatusalal töötavad isikud ning vajadusel teised koolitöötajad. Kool kaasab õppekava koostamisse õpilasi, lapsevanemaid ja teiste huvirühmade esindajaid. Kooli õppekava koostamise, rakendamise ja arendamise demokraatliku korralduse eest vastutab direktor. Kooli õppekava kehtestab direktor. Kooli õppekava ja selle muudatused esitatakse enne kehtestamist arvamuse avaldamiseks kooli hoolekogule, õpilasesindusele ja õppenõukogule. Paragrahvi 6 lõikes 2 on sätestatud – Kui koolis korraldatakse õpet nii põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava kui ka põhikooli riikliku õppekava järgi, siis koostatakse kooli õppekavas ühine üldosa lähtudes põhikooli riikliku õppekava §-i 24 lõikes 6 sätestatust ning arvestades käesolevas määruses kirjeldatud erisusi. Kehtiv õigusraamistik ei anna ühest infot, kuidas kooli õppekava koostada, kui koolis toimub õpe nii põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava kui põhikooli riikliku õppekava alusel. Lõike eesmärk on luua selgus kooli õppekava koostamiseks viidatud olukorras. Paragrahvi 6 lõikes 3 on sätestatud – Kooli õppekavas esitatakse: 1) lihtsustatud õppe ning toimetulekuõppe puhul üldosa ning õppekorralduse üldalused ja õppeainete ainekavad; 2) hooldusõppe puhul üldosa ning õppekorralduse üldalused ja tegevusvaldkondade kavad. Muudatuse vajadus lähtub asjaolust, et lihtsustatud ja toimetulekuõppes on õppeained, aga hooldusõppes tegevusvaldkonnad. Kehtivas PLRÕKis on hooldusõppe erisus kooli õppekava struktuuris välja toomata. Selguse huvides on toodud välja vajadus kirjeldada kooli õppekavas lisaks üldosale ja ainekavale ka vastava õppetaseme (lisas) õppekorralduse üldalused. PLRÕKi õppetasemete üldalused hõlmavad: õppe- ja kasvatuseesmärke, põhikooli sihiseadet vastaval õppetasemel, vastava õppetaseme taotletavaid pädevusi, õppe- ja kasvatustöö rõhuasetusi, hooldusõppe puhul ka õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtteid, kõigi õppetasemete puhul õppekorralduse aluseid ning toimetuleku- ja hooldusõppe puhul hindamist. Paragrahvi 6 lõikes 4 on sätestatud - hooldusõppe puhul ei pea kooli õppekava üldosas kirjeldama läbivate teemade ja lõimingu rakendamist. Paragrahvi 6 lõikes 5 on sätestatud – Kui kooli õppenõukogu otsusega korraldatakse loovtöö sooritamine lihtsustatud ja toimetulekuõppe õpilastele, siis esitatakse kooli õppekava üldosas loovtöö temaatika valiku, juhendamise, töö koostamise ja hindamise põhimõtted. Õpilaste puhul, kes ei ole võimelised loovtööd tegema, on õpilase IÕK-s võimalik see muu õppeülesandega asendada. Samas loovtöö tegemine kui selline, peaks määruses sätestatud olema nii selleks, et ühtlustada PRÕKi ja PLRÕKi alusel põhikooli lõpetamise tingimusi kui anda ka PLRÕKi õpilastele võimalus oma loovust arendada ja väljendada. 10 Paragrahvi 6 lõikes 6 sätestatakse – Koolis, kus õpet viiakse läbi erinevate riiklike õppekavade alusel, esitatakse kooli õppekava osana nii ainevaldkondade ainekavad, mis lähtuvad põhikooli riiklikust õppekavast kui õppeainete ainekavad ja/või tegevusvaldkondade kavad, mis lähtuvad põhikooli lihtsustatud riiklikust õppekavast. Nii nagu kehtiv õigusraamistik ei anna ühest infot, kuidas kooli õppekava üldosa koostada, kui koolis toimub õpe nii põhikooli riikliku kui põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel, on mitmeti mõistetav ka kooli kohustus õppeainete ainekavade ja/või hooldusõppe puhul tegevusvaldkondade kavade koostamisel. Lisatud lõige kohustab kooli olukorras, kus õpe toimub üldjuhul põhikooli riikliku õppekava alusel, kuid õpetatakse ka põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel õppijaid või vastupidi, koostama lisaks ainevaldkondade õppeainete ainekavadele (PRÕK) ka õppeainete ainekavad ja tegevusvaldkondade kavad (PLRÕK). Kui tegemist on kooliga, kus õpe toimub ainult põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel, koostab kool põhikooli lihtsustatud riiklikust õppekavast lähtuvad õppeainete ainekavad ning tegevusvaldkondade kavad. Paragrahvi 6 lõikes 7 sätestatakse – Kooli õppekavas kirjeldatakse õppeainete ainekavade ja tegevusvaldkondade kavade sisu järgmiselt: 1) lihtsustatud õppe õppeainete õpitulemused ja õppesisu klassiti; 2) toimetulekuõppe õppeainete õpitulemused ja õppesisu arengutasemete kaupa; 3) hooldusõppe tegevusvaldkondade õpitulemused ja õppesisu arengutasemete kaupa. Muudatusega loodi ühtne lähenemine põhikooli riikliku õppekava §-i 24 lõikega 7. Punktiga 6 täiendatakse määrust §-ga 7, kus nähakse ette rakendussätted, mille kohaselt rakendatakse muudatusi 1. septembrist 2024. a. Kuna nimetatud kuupäevaks peavad koolid enda õppekava ja õppekorralduse muudatustega kooskõlla viima. Punktidega 7–9 asendatakse määruse lisad 1–3 eelnõu lisadega 1–3. PLRÕK Lisa 1. Lihtsustatud õpe Lisasse 1 on lisatud struktuuri selguse ja korrastamise ning PRÕK ainevaldkonnakavadega ühtlustamise eesmärgil esimese punkti „Õppe- ja kasvatuseesmärgid“ ette termin koos seda tähistava roomanumbriga „I Üldalused“ ning neljanda punkti „Õppetegevused ja õpitulemused õppeaineti“ ette termin koos seda tähistava roomanumbriga „II Ainekavad“. Üldaluste plokis on Lisas 1 (ka seni) esitatud õppe- ja kasvatuseesmärgid, lihtsustatud õppe tasemel taotletavad pädevused ja õppekorraldus. Ainekavade plokis esitatakse nii nagu ka kehtivas määruse lisas, kõik lihtsustatud õppe ainekavad. Lisa 1 üldaluste stuktureerimisel ja ajakohastamisel on lähtutud PRÕK-i üldosa sisust ja struktuurist aga osaliselt ka PRÕK-i ainevaldkonna kavade üldalustest. Alljärgnevalt on üldistatult välja toodud punktid, mida muudeti ja/või ajakohastati. 11 I Üldalused 1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid 1.1. Põhikooli sihiseade lihtsustatud õppes Kehtiva PLRÕK Lisa 1 punkt 2. Õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted nimetati ümber Põhikooli sihiseade lihtsustatud õppes. Peatüki sisu ajakohastati, sisulised kordused ning metoodilist laadi sisu, mis sobitub paremini metoodilistesse juhendmaterjalidesse, on määruse lisast välja jäetud. 1.2. Pädevused Esitatud on põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud üldpädevuste loetelu, mis on kohandatud lihtsustatud õppe õpilastele jõukohaseks. 2. Taotletavad pädevused ning õppe ja kasvatuse rõhuasetused arenguperioodide kaupa Taotletavate (arenguperioodide põhiste) pädevuste loetelud ning õppe ja kasvatuse rõhuasetused ajakohastati. Nende esituse järjekord muudeti lähtudes põhikooli riikliku õppekava üldosas kehtestatust. Esimesena esitatakse taotletavad pädevused (nt 2.1. Taotletavad pädevused 1.–2. klassis) ning teisena õppe ja kasvatuse rõhuasetused (nt 2.2. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 1.–2. klassis) arenguperioodi kaupa. Pädevuste esitamine arenguperioodide kaupa toetab õppetegevuse korraldamist, arvestades lihtsustatud õppe õpilaste kõne ja kognitiivset arengut. 3. Õppekorraldus Õppekorralduse punkti (kehtivas PLRÕKis lisa 1 punkt 4) ajakohastati tervikuna. Aluseks võeti põhikooli riikliku õppekava üldosa (§-de 14 ja 15) struktuuri ja sisu. Ühtlustati ka osa õppeainete nimetused vastavalt põhikooli riiklikus õppekava ainenimetustele: A-võõrkeel, muusika, kunst. Loodusõpetuse kui eri õppeaineid lõimiv õppeaine (loodusõpetus, geograafia ning füüsika ja keemia alused) ning tööõpetuse (tööõpetus (1.–4. kl), käsitöö ja kodundus (5.–9. kl), tehnoloogiaõpetus (5.–9. kl)) õppeainete puhul peeti otstarbekaks säilitada erinevused võrreldes põhikooli riikliku õppekava kohustuslike õppeainete nimetustega. 3.1. Läbivad teemad Lisati eraldi alapunkt täiendusega, et läbivad teemad on üldpädevuste ning arenguperioodide pädevuste ja õppeainete lõimingu vahendiks ning neid arvestatakse koolikeskkonna kujundamisel. 3.2. Õppe ja kasvatuse korralduse alused Seoses võõrkeele õppe erisustega lihtsustatud õppes esinevad kehtiva PLRÕKi lisa 1 punktis 4.6. Tunnijaotusplaan erinevused nädala õppetundide arvus eesti keelest erineva õppekeelega õpilastele. Selleks, et 3. ja 4. klassis eesti keelest erineva õppekeelega õpilaste nädala õppetundide arv oleks sarnane eesti õppekeelega õpilastele, vähendati 3. ja 4. klassis vene vm emakeele tundide arvu 1 võrra ja lisati see valikaine tunniressursiks. Peeti oluliseks, et eesti keelest erineva õppekeelega 3.–4. klassi õpilased saaksid samuti omandada valikaineid sest vene vm emakeele õpetust saab korraldada lõimitult teiste õppeainetega (nt töö tekstidega loodusõpetuses vm aines). Eesmärk oli, et 3. ja 4. klassi nädala tunnimaht ei tõuseks. Kohustuslike ja valikõppeainete nädalatundide arv nädalas eesti keelest erineva õppekeelega õpilastele lisati eraldi tabelina. 12 Õppekorralduse 5. punkti, mis sätestab lihtsustatud õppe tasemel võõrkeele õppimist täiendati seoses eesti keelsele õppele üleminekuga lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõigetest 2, 6 ja 10015 . II Ainekavad 4. Õppetegevused ja õpitulemused õppeaineti Punktid 4.1–.4.11 on esitatud samadel alustel. 4.1. Aine nimetus (nt Eesti keel). 4.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Ajakohastati kõikide õppeainete õppe- ja kasvatuseesmärgid (kehtivas PLRÕKis nimetatud „Õpetuse eesmärgid“), mida konkreetse aine õpetamisega taotletakse õpilase lähtekohast põhikooli lõpuks. 4.1.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Kehtivas PLRÕK Lisas 1 on ainekavades (nt eesti keele ainekavas), esitatud punkt 6.1.2 „Eesti keele õppe rõhuasetused 1.–2. klassis”. Selgema struktuuri loomise eesmärgil lisati ainekavasse alapunkt 4.1.2. pealkirjaga „Õppetegevuse kirjeldus arenguperioode kaupa” ning vastavalt numereerimata ala-alapunktid „Õppetegevus 1.–2. klassis“, „Õppetegevus 3.–5. klassis“ jne. Õppetegevuse kirjeldused on kokkuvõtvad punktid senistest konkreetse õppeaine konkreetse arenguperioodi rõhuasetusest. 4.1.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa. Õpitulemused ajakohastati ning esitati lisaks klassidele ka kooliastmete kaupa. Tööõpetuse ainekava täiendati lisaks eeltoodule valikuvõimalusega osaleda õpperühmades vastavalt soovidele ja huvidele, mitte soopõhiselt. Sarnaselt põhikooli riikliku õppekavaga on oluline, et vähemalt 10% õppeks vahetavad õpilased õpperühmi. Tehnoloogia ainekavas lisati täiendus „Tehnoloogiaõpetuse õpitulemused vahetatud õpperühmades esitatakse kooli tööõpetuse ainekavas.“ Sama laieneb ka kodunduse õpitulemuste kohta vahetatavates õpperühmades. PLRÕK Lisa 2. Toimetulekuõpe Lisasse 2 on lisatud struktuuri selguse ja korrastamise ning PRÕK ainevaldkonnakavadega ühtlustamise eesmärgil esimese punkti „Õppe- ja kasvatuseesmärgid“ ette termin koos seda tähistava roomanumbriga „I Üldalused“ ning viienda punkti „Õppetegevus, rõhuasetused ja õpitulemused õppeainete kaupa„ ette termin koos seda tähistava roomanumbriga „II Ainekavad“. Lisa 2 üldaluste ja ainekavade muutmisel lähtuti põhikooli riikliku õppekava üldosast, mõnel puhul ka ainevaldkonnakavadest samuti PRLÕK Lisa 1 struktuurist. Lisa 2 sõnastus on muudetud konkreetsemaks, selgemaks ja kergemini mõistetavaks. Välja on jäetud kordused, paragrahvide ülesehitus on muudetud loogilisemaks. Selgema arusaadavuse huvides on lisatud, liidetud või ümber tõstetud erinevaid punkte, seetõttu on muudetud kehtivat numeratsiooni. Alljärgnevalt on üldistatult välja toodud punktid, mida muudeti ja/või ajakohastati. 13 I Üldalused 1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid 1.1. Põhikooli sihiseade toimetulekuõppes Antud punkti alla on ühendatud loogiliseks tervikuks kehtiva PLRÕK Lisa 2 punkt 1 Õppe- ja kasvatuseesmärgid ning punkt 2 Õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted. Lisatud on toimetulekuõppes oluline kontsentrilisuse printsiip. 1.2. Pädevused Lähtudes põhikooli riikliku õppekava § 4 punktist 4 on lisatud toimetulekuõppele kohandatud üldpädevused. 2. Taotletavad pädevused ning õppe ja kasvatuse rõhuasetused arengutasemete kaupa Määruses on oluline välja tuua arengutasemete kaupa taotletavad pädevused ning õppe ja kasvatuse rõhuasetused. Rõhuasetused annavad õpetajale info lapse psüühiliste protsesside arengu tasemest, millest tuleb õppetöö planeerimisel lähtuda. Näiteks kui õpilane on esimesel arengutasemel, siis toetub ta õppetöös veel väga palju tajudele ja peab saama õpitavat vahetult kogeda ja täiskasvanut ning kaaslasi matkida. Teisel ja kolmandal arengutasemel omandab õppija uut infot peamiselt vahetult saadavast praktilisest kogemusest, kuid lisandub oskus õpitud teadmisi seostada varasemate teadmiste, kogemuste ning sellega seotud kujutluspiltidega. Pädevusete esitamise vormistus ühtlustati PLRÕK lisaga 3. 3. Õppekorraldus 3.1. Õppe ja kasvatuse korraldus määratakse kooli õppekavas, lähtudes käesoleva määruse lisas 2 sätestatud nõuetest ja ülesannetest. Kehtivas PLRÕKis punkt 4.1. Sisu jäi samaks kuid numeratsioon muutus. 3.2. Punktis on lahti kirjutatud õppetöö läbiviimise põhimõtted arengutasemete kaupa, sh õpilase arengutasemete määramine. 3.3. Lisatud on selgitus mõistete „klass” ja „arengutase” kasutamise kohta. Õppetööd planeeritakse iga õpilase arengutasemest lähtuvalt õppeainete kaupa, mitte klasside põhiselt. Näide: 7. klassi õpilane võib olla matemaatikas I arengutasemel, enamus õppeainetes II arengutasemel ning emakeeles juba III arengutasemel. 3.4. Lisatud on õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardi koostamise kohustus vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 46 lõikele 7. 3.5. Lisatud on täiendus IÕK-s vajadusel arvestada erisusi õpilase õppekeeles. Lähtuvalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 18 lõikest 1 võib kool teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas ning õpetada toimetuleku- ja hooldusõppel olevat õpilast kooli või klassi õppekeele asemel muus keeles. Ka õppekeeles tehtav erisus peab olema IÕK-s välja toodud. 3.6. Lisatud on individuaalse õppekava (IÕK) koostamist sätestavad punktid, mida kehtiva PLRÕK lisas 2 ei ole kajastatud. 14 3.9. Punktis on info, et õppetöö toimub õpperühmades ning nende komplekteerimisel on soovitatav lähtuda õpilaste arengutasemetest mitte vanustest. Lisatud on täiendus, et õppetööd rühmas viivad läbi õpetaja ja abiõpetaja(d) või õpetaja-abi(d). Toimetulekuõppes on kõikidel lastel individuaalne õppekava, mis eeldab individuaalselt õppetööd iga õpilasega. Õpilased on arengutasemelt enamasti väga erinevad. Iseseisva töö tegemise võime on toimetulekuõppe õpilastel vähene ning seetõttu ei ole õpetaja üksinda võimeline tagama kõikidele õppijatele jõukohase õppe rakendamist. 3.10. Toimetulekuõppel õpilasele võib kooli õppekavaga ja/või individuaalse õppekavaga sätestada nominaalseks õppeajaks põhikoolis 11 õppeaastat. 10. ja 11. õppeaastal koostatakse õpilasele kohustuslike ja valikainete kohta individuaalne õppekava kuni 32 nädalatunni ulatuses. Kooli põhjendatud otsus õppeaja pikendamisest keeldumise kohta vormistatakse kirjalikult ja toimetatakse õpilase vanemale või eestkostjale kätte posti teel või antakse kätte allkirja vastu hiljemalt 9. klassi esimesel poolaastal. Seni kehtinud nõue, kus põhihariduse õppe pikendamise avalduse esitab lapsevanem 9. klassi I poolaastal ning õpilase õppeaja pikendamise üle otsustab kooli õppenõukogu, võeti punktist välja. Täpsem selgitus käesoleva punkti muudatuse kohta on toodud seletuskirjas PLRÕK määruse üldosa selgituste juures. 3.12. Punktiga muudeti tunnijaotusplaani. 7.–9. klassis jäetakse elu- ja toimetulekuõppe ning matemaatika tundide arv samaks 6. klassiga 7. klassis valikõppeainete arvelt ning 8. ja 9. klassis tööõppe arvelt arvestades, et matemaatika ja elu- ja toimetulekuõpe on igapäevaseks hakkama saamiseks olulisemad. Tööõppe osakaalu saab suureneda pikendatud nominaalse õppeaja ja lisaõppe aastatel. Kehtiva PLRÕK lisa 2 punkt 4.11. on tõstetud punktiks 3.14. Kehtiva PLRÕK lisa 2 punktid 4.12. ja 4.13. on eelnõust välja jäetud, kuna nende sisu on kirjeldatud sihiseade ja rõhuasetuste all. 4. Hindamine Hindamine peab võimaldama õpilasele kohest positiivset tagasisidet anda, mis motiveeriks õppijat õppima ning pingutama. Teistele õpilasega tegelevatele täiskasvanutele peab olema võimalik anda pidevat jooksvat infot õpilase edusammude kohta. Sellest lähtuvalt on tehtud järgnevad muudatused ja täiendused. 4.1. Toimetulekuõppes korraldatakse õppetöö ning õpikeskkond lähtudes iga õppija võimetest ja individuaalsetest iseärasustest. Hindamine võimaldab motiveerida õppijat õppetöös osalema ning annab infot õpilase arengutasemest temaga tegelevatele täiskasvanutele. Lisatud uus punkt. 4.2. jäi samaks, mis kehtiva PLRÕKi lisa 2 punkt 5.2. 4.3. Hinnangu põhieesmärkidena kohaldatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud eesmärke, rõhutades seejuures, et hindamise eesmärgiks on: 1) toetada õpilase võimetekohast arengut; 2) motiveerida õpilasi õpiülesandeid sooritama ja märkama oma töö tulemuse vastavust 15  näidisele või etalonile; 3) suunata õpilase võimalikult adekvaatse enesehinnangu kujunemist; 4) suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja potentsiaalse arengu toetamisel; 5) anda õpilasele, õpetajale, kooli juhtkonnale, lapsevanemale (eestkostjale, hooldajale) teavet õpilase arengudünaamikast. Kehtiva PLRÕK lisa 2 punkt 5.3, mida on täiendatud õpilase võimetekohase arengu toetamise sättega. Õpilase enesehinnangu mõjutamine on asendatud suunamisega. 4.4. Lisatud õpilasele suulise positiivse tagasiside andmise vajalikkus, kuna toimetulekuõppe tasemel õppivale õpilasele on oluline kohene verbaalne tagasiside tehtud töö kohta. Paljud toimetulekuõppel õppijad ei suuda omandada mõtestatud lugemisoskust, seega ei ole kirjalikud kokkuvõtted ega ka tähekombinatsioonid nende õppimist toetavad, vaid eelkõige infoks õpilasega tegelevale täiskasvanule. 4.5. Ära on jäetud PLRÕK lisa 2 punktis 5.4. kajastatud hinnang „tuleb toime rahuldavalt“. Kui laps tuleb õppeaines rahuldavalt toime, siis see tähendab, et ta vajab juba mingit abi. Seega on korrektsem kasutada hinnangut "tuleb toime abiga", vajadusel täiendada, millise abiga õpilane toime tuleb. Hinnangut „tuleb toime“ ja „tuleb toime abiga“ täpsustatakse alati sõnalise kirjeldusega, millega õpilane toime tuleb. Kuna ainult hinnangud ei võimalda teistel lapsega tegelevatel spetsialistidel ja lapsevanemal mõista, millise õpitava oskuse kohta antud hinnang kuulub, siis on alati oluline täiendada tähelist hinnangut lühikirjeldusega. Kõik punktis toodud hinnangud on varustatud lühenditega vastavalt „tuleb toime“ (TT), „tuleb toime abiga“ (TA) ja „ei tule toime“ (ET). Lisatud punkt 4.7. Iga õppeperioodi lõpus lisatakse kokkuvõtvatele hinnangutele sõnaline tagasiside. Õppeaasta lõpus antavale kokkuvõtvale hinnangule lisandub kirjalik individuaalse õppekava põhjal koostatud saavutatud õpitulemusi kirjeldav tagasiside. Sõnaline lõpphinnang „tuleb toime” või „tuleb toime abiga” ei anna lapsega tegelevatele täiskasvanutele informatsiooni, millega õpilane täpsemalt juba toime tuleb ning seetõttu vajab see alati täpsustavat sõnalist selgitust nii jooksval hindamisel kui ka perioodi või õppeaasta lõpphindamisel. Kokkuvõttev hinnanguleht on aluseks järgmise aasta individuaalse õppekava koostamisel. II Ainekavad 5. Õppetegevus, rõhuasetused ja õpitulemused õppeainete kaupa Õppeainete õppetegevused, rõhuasetused ja õpitulemused on ajakohastatud. Ebakõlad likvideeriti ning sisu ühtlustati õppeainete üleselt. PLRÕK Lisa 3. Hooldusõpe PLRÕK lisa 3 üldaluste ja tegevusvaldkondade kavade muutmisel lähtuti nii põhikooli riikliku õppekava üldosa kui PLRÕK lisade 1 ja 2 struktuurist. Lisa 3 sõnastus on muudetud konkreetsemaks, selgemaks ja kergemini mõistetavaks. Välja on jäetud kordused, punktide 16 ülesehitust on muudetud loogilisemaks. Ühtse struktuuri loomise ja sisulise selguse huvides on lisatud, liidetud või ümber tõstetud erinevaid punkte, seetõttu on muudetud kehtivat numeratsiooni. Korrigeeritud on õppe ja kasvatuse rõhuasetusi ja taotletavaid pädevusi arengutasemete kaupa. Tegevusvaldkondade kirjeldused, mille puhul on tehtud täiendus võrreldes kehtiva PLRÕK lisaga 3 – sotsiaalsed- ning igapäevaoskused on esitatud eraldi tegevusvaldkondadena, kuna hooldusõppe õpilaste sotsiaalsed oskused võivad suures osas erineda tema eneseteenindusega seotud oskustest. Üldistatult on välja toodud punktid, mida muudeti ja/või ajakohastati. 1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Lisati hooldusõppe sihiseade (1.1) ja hooldusõppele kohandatud taotletavate pädevuste kirjeldused (1.2). Rõhuasetus on arengu terviklikkusel ja võimalikult suurel osalusel/kaasatusel ühiskondlikus elus. 1.3. Õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted Põhilised muudatused on tingitud muutustest hariduspoliitikas (tegevusvaldkondade lõimimine, õpilase individuaalsuse ja sotsiaalsete suhete väärtustamine). 1.3.1. Uue mõistena on sisse toodud tervikõppe printsiip varasema „õppetöö läbiviimisele tegevusvaldkondade kaupa“ asemel. Samuti on rõhuasetus liikunud „puuduliku arengu kompenseerimiselt“ õpilase tugevuste arvestamisele ja eneseteenindusoskuste keskseks seadmiselt sotsiaalsete oskuste tähtsustamisele. 1.3.4. Laiendatud on individuaales õppekava (edaspidi IÕK) koostamise aluseid, lisatud on tegevusvaldkondade loetelu. 1.3.5. Koostöö IÕK koostamisel on korrigeeritud ja koondatud. 1.3.6. Õpikeskkond on kirjeldatud varasemast detailsemalt. Sisse on toodud õpilase aktiivsuse soodustamise ja mitmekesise sotsiaalse keskkonna põhimõte. 1.3.8. Muudetud on õppe- ja kasvatustegevuse kirjeldust. Kehtiva PLRÕK lisas 3 on need kirjeldatud tegevusvaldkondade kaupa. PLRÕK määruse eelnõus esitatud õppe- ja kasvatustegevused õpitervikute kaupa praktiliste, eakohaselt eluliste tegevustena. Nii arenevad tegevusvaldkondade oskused loomulikus omavahelises seoses. Oskuste omandamine toimub minimaalsete tegevussammude/osaoskuste kaupa, omandatud osaoskusi rakendatakse ahelana. 2. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused ning taotletavad pädevused eri arengutasemetel 2.1. Arengutasemete õppe ja kasvatuse rõhuasetused toetuvad tegevusvaldkondade kirjeldustele ja on muudetud varasemaga võrreldes kompaktsemaks. 2.2. Taotletavad pädevused arengutasemete kaupa Pädevused on koostatud lähtuvalt õppe ja kasvatuse rõhuasetustest. 17 3. Õppekorraldus Punkt ajakohastati. Sõnastusi on täiendatud sisu toetava selgitusega. 3.2. Kehtiv PLRÕK lisa 3 sätestab neli tegevusvaldkonda. PLRÕK määruse muudatuse eelnõu lisas 3 on esitatud viis tegevusvaldkonda. Sotsiaalsed oskused ja igapäevaoskused on lahku viidud, sest õpilaste sotsiaalsed oskused võivad suures osas erineda tema eneseteenindusega seotud oskustest. Juurde lisatud termin „tervikõpe“ – hooldusõppes on kõik tegevusvaldkonnad omavahel lõimitud, tegevusvaldkondade piirid tervikõppes praktiliselt puuduvad. Õppimine ja individuaalses õppekavas püstitatud õpitulemusteni jõudmine toimub eluliste praktiliste tegevuste kaudu kogu päeva jooksul. 3.3. Sõnastust on täiendatud, lisatud on selgitus, et õpilane võib erinevates tegevusvaldkondades olla erineval tasemel. Sõna „tasandil“ asendatud „arengutasemega”. Punktist eemaldatud IÕK lause, mis on tehtud eraldi punktiks (3.8). Lisatud on täiendus, et IÕK-s tuleb vajadusel arvestada erisusi õpilase õppekeeles. Lähtuvalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 18 lõikest 1 võib kool teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas ning õpetada toimetuleku- ja hooldusõppel olevat õpilast kooli või klassi õppekeele asemel muus keeles. Ka õppekeeles tehtav erisus peab olema IÕK-s välja toodud. 3.4. Punkti on täpsustatud ja täiendatud. Eesmärk selgitada, et hooldusklassi õpilane ei pruugi järgmisesse klassi liikudes liikuda kõrgemale arengutasemele, vaid võib jääda samale arengutasemele või progresseeruva kuluga haiguse puhul liikuda ka madalamale arengutasemele. 3.5. Sõnastus muudetud ajakohasemaks, lisatud tugipersonali termin (kool pakub tugiteenuseid). Kehtivas määruses kajastatud „abiõpetaja“ on asendatud „abipersonaliga“. Õppeasutustes võivad olla erinevad ametinimetused (nt abiõpetaja, õpetaja abi, tegevusjuhendaja jne). Õppetegevusi viiakse läbi ka väljaspool kooli (nt õppekäigud, väljasõidud), mistõttu lisatud sellekohane täiendav lause/selgitus. 3.7. Lisatud õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardi koostamise kohustus ja alused vastavalt PGS § 46 lõikele 7. 3.8. Täpsustatud IÕK sisu. Kirjeldus muudetud põhjalikumaks. Koolid saavad kirjeldusele toetudes sisendit täiendada vastavalt oma kooli õpilaste eripärale ja vajadustele. 3.9. Sõnastust on muudetud järgmiselt: Hooldusõppe tasemel õpilasele, kelle nominaalseks õppeajaks põhikoolis on 11 õppeaastat, koostatakse individuaalne õppekava kuni 20 nädalatunni ulatuses igal täiendaval õppeaastal. Vanema avalduse esitamine ning kooli õppenõukogu otsus õpilase õppeaja pikendamise kohta põhikoolis võeti punktist välja. 4. Hindamine Täpsustati hindamise põhimõtteid. Hooldusõppe õppetaseme õpilaste hindamise juurde on lisatud vajadusel õpilase reaktsioonide ja tegevuste kirjeldamine, sest praktiline kogemus on 18 näidanud, et antud sõnalistest hinnangutest sageli ei piisa. Ära on jäetud hinnang „tuleb rahuldavalt toime“. 5. Tegevusvaldkonnad 5.1. Kognitiivsed oskused I arengutase vastab 0–6-kuulise lapse arengule. Oskusi on juurde lisatud või täiendatud võrreldes kehtiva PLRÕK lisas 3 esitatuga. Osaliselt on kehtiva PLRÕK lisa 3 I arengutasemel oskused tõstetud II arengutasemele. II arengutase vastab 6–18-kuulise lapse arengule. Oskusi on juurde lisatud või täiendatud võrreldes kehtiva PLRÕK lisas 3 esitatuga. Osaliselt on kehtiva PLRÕK lisa 3 II arengutaseme oskused tõstetud III arengutasemele. III arengutase vastab 18–24-kuulise lapse arengule. Oskusi on juurde lisatud või täiendatud võrreldes kehtiva PLRÕK lisas 3 esitatuga. 5.2. Kommunikatsioon I arengutase vastab 0–6-kuulise lapse arengule. Oskusi on juurde lisatud või täiendatud võrreldes kehtiva PLRÕK lisas 3 esitatuga. Uue teemana lisatud kehaviiped. II arengutase vastab 6–18-kuulise lapse arengule. Oskusi on juurde lisatud või täiendatud võrreldes kehtiva PLRÕK lisas 3 esitatuga. Osaliselt on kehtiva PLRÕK lisa 3 II arengutaseme oskused tõstetud III arengutasemele. III arengutase vastab 18–24-kuulise lapse arengule. Oskusi on juurde lisatud või täiendatud võrreldes kehtiva PLRÕK lisas 3 esitatuga. Osaliselt on kehtiva PLRÕK lisa 3 III arengutaseme oskused tõstetud II arengutasemele. 5.3. Motoorika Motoorika tegevusvaldkonnas lähtub astmete jaotus õpilase liikumisvõimest ja pole seotud tema kognitiivse arenguga. Kirjeldamisel lähtuti 5-astmelisest jaotusest Gross Motor Function Classification System (GMFCS) 6–12 a lastele, milles tasemed I ja II vastavad kehtiva PRLÕK lisa 3 järgi III arengutasemele, III vastab II arengutasemele ja IV ja V on vastavuses I arengutasemega. Selline jaotus muudab ülevaate selgemaks ja süsteemsemaks. 5.4. Sotsiaalsed oskused Sotsiaalsete oskuste tegevusvaldkonna kirjeldused on esitatud tabelis kahes alavaldkonnas (kontakt, tegutsemine). Kuna hooldusõppe õpilaste sotsiaalsed oskused võivad suures osas erineda tema eneseteenindusega seotud oskustest, on igapäevaoskused esitatud eraldi tegevusvaldkonnana. 5.5. Igapäeva oskused Arvestades, et hooldusõppe õpilaste sotsiaalsed oskused võivad suures osas erineda tema eneseteenindusega seotud oskustest, siis on igapäevaoskused toodud välja eraldi tegevusvaldkonnana. 5.6. Tegevusvaldkondade pädevused Tegevusvaldkondade pädevused on koostatud muudetud tegevusvaldkondade kirjelduste põhjal. Eelnõu §-ga 2 muudetakse Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrust nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“. Punktiga 1 sõnastatakse tervikuna uues sõnastuses muudetava määruse § 1 lõiked 5 - 8. 19 Paragrahvi 1 lõige 5 – Muudatusega ühtlustatakse mõisted üldosas ja lisades. Paragrahvi 1 lõige 6 – Muudatusega esitatakse ainevaldkondade loetelu tähestikulises järjekorras. Õpilase arengu toetamiseks on kõik riiklikus õppekavas määratletud õppeained võrdse tähtsusega ja nende koondamine ainevaldkondadesse peab seda arusaama ühiskonnas võimendama. Senine ainevaldkondade esitusviis, mis algas keele ja kirjanduse valdkonna nimetamisega ja lõppes kehalise kasvatuse valdkonna nimetamisega, on ühiskonnas kujundanud arusaama, nagu oleks ainevaldkonnad loetelus esitatud hierarhiliselt. Ainevaldkondade esitamine tähestikulises järjekorras ei võimalda tõlgendamist, mille kohaselt mõnda valdkonda peetakse teistest tähtsamaks või perifeersemaks ja mis sellise tõlgenduse kohaselt loob väärarusaama ning võib mõjutada õppijakeskse õppe korraldamist. Paragrahvi 1 lõige 7 – Punktis 4 esitatud usundiõpetuse valikaine kohta lisatakse samasse punkti täpsustus, et valikõppeainet õpetatakse vaid riiklikus õppekavas esitatud ainekava järgi. Tegemist ei ole sisult uue muudatusega. Seni oli kohustus õpetada usundiõpetust vaid riikliku ainekava järgi esitatud eraldi lõikes (kehtiva regulatsiooni kohaselt § 1 lõikes 8). Muudatusega ühtlustatakse usundiõpetuse õpetamisele seatava tingimuse esitamise viis gümnaasiumi riiklikus õppekavas esitatuga. Paragrahvi 1 lõige 8 – Lisas 13 esitatakse ainevaldkondade üleste valikõppeainete kavad. Määrust on täiendatud lisaga, kuhu on koondatud riikliku tellimuse tulemusel valminud erinevaid valdkondi ja õppeaineid lõimivad valikainekavad, mida koolil on soovi korral võimalik kasutada, toetamaks õpilaste üldpädevuste arengut. Punktiga 2 täiendatakse §-i 1 uue lõikega – 81. Määrusesse on lisatud uus regulatsioon, mis annab põhikoolile võimaluse ise koostada valikõppeainete kavasid tingimusel, et need toetavad kooli õppekava eesmärkide täitmist. Kehtivas sõnastuses sätestas määrus koolile võimaluse valida valikaineid ja kohustas kooli oma õppekavas esitama valikõppeainete valiku põhimõtted (vt ka PRÕK § 24 lõige 6 punkt 2), kuid ei andnud selgesõnalist võimalust koolile ise valikõppeainete koostamiseks. Samas, kui gümnaasiumis see võimalus on olemas ja ka paljud põhikoolid soovivad kasutada enda koostatud valikõppeaineid, mis toetavad üldpädevuste kujundamist, lisaks nendele neljale, mida pakub PRÕK paragrahvi 1 lõikes 7 ning mille seast on koolil õigus teha valik oma õppekavas. Punktiga 3 muudetakse § 1 lõike 9 sõnastust – täpsustatud on lisa pealkiri ja number. Punktiga 4 täiendatakse määruse § 4 lõike 4 punktis 7 sätestatud regulatsiooni. Ettevõtlikkuspädevuse kirjeldusse lisatakse finantskirjaoskuse komponent, mille arendamisega tuleb arvestada pädevuse kujundamisel. Finantskirjaoskus ehk rahatarkus on oskuste, teadmiste, hoiakute ja käitumiste kogum, mis on vajalik rahaasjades arukate otsuste tegemiseks ja oma pere majandusliku heaolu tagamiseks: Finantskirjaoskus hõlmab muuhulgas oskust koostada eelarvet, teadmisi investeerimise põhitõdedest ning säästvat ja vastutustundlikku hoiakut raha suhtes. Muudatuse vajalikust põhjendab Rahandusministeeriumi juhtimisel tehtud 20 uuring4, mis tuvastas, et rahatarkusega mitte tegelemine alates põhikoolist suurendab tõenäosust, et liiga suur hulk inimesi kogeb täiskasvanueas finantsvaldkonnas ebaõnnestumist. Rahatarkuse omandamine alates nooremast koolieast suurendab tõenäosust kujundada säästmis- ja mõistlikke tarbimisharjumusi. Finantskirjaoskust nimetatavad rahvusvahelised analüütikud5 üheks 21. sajandi tulevikuoskuseks. Punktiga 5 muudetakse paragrahvi 4 lõike 7 esimese lause sõnastust – sisuliselt on asendatud senine tekst "kooliastmete õppe- ja kasvatuseesmärkide" tekstiga "kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste, oskuste ja hoiakute". Muudatus on tingitud määruse lisade 1–8 struktuuri ja sisu muudatustest, millega vähendati ainevaldkonnakavade sihiseade mitmetasandilisust. Uutes ainevaldkonnakavades esitatakse taotletavad väljundid kolmel tasandil: „valdkonnapädevus“, mis kirjeldab põhikooli lõpuks taotletavat ainevaldkonnaainete ülest pädevust ning hõlmab ka üldpädevusi, „kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud“, mis kirjeldavad ülevaatlikult kooliastme lõpuks taotletavaid õpitulemusi õppeainete lõikes ning „õpitulemused“, mis kirjeldavad detailsemalt õppeainete raames taotletavaid õpitulemusi ning toetavad seega kooli ja õpetajad õppetöö kavandamisel. Kõik kolm kirjeldatud astet on hierarhilises seoses ning ehk kõik õpitulemused lähtuvad kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest oskustest ja hoiakutest ning viimased omakorda lähtuvad valdkonnapädevusest. Punktiga 6 muudetakse paragrahvi 6 lõike 5 sõnastust. Muudatusega jäetakse välja sulgudes esitatud mittetäielik loend võimalikest õppetöö toimumiskohtadest väljaspool kooli ruume, sest võimalusi õppetöö läbiviimiseks on oluliselt rohkem ja osaliselt on võimalused loetletud ainevaldkonnakavades. Lisatud on õpilase vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamise nõue, mida on oluline järgida nii füüsiliselt väljaspool kooli viibides kui ka virtuaalses õppekeskkonnas. Punktiga 7 muudetakse paragrahvi 14 pealkirja. Läbivatele teemadele on lisatud täiend „õppekava“, mis täpsustab nende käsitlemisulatust. Punktiga 8 muudetakse paragrahvi 14 lõike 3 punkti 1 sõnastust. Muudatusega viiakse läbiva teema nimetus ja sisu kooskõlla kaasaegse karjääri kujundamise pädevusmudeliga6. Läbiva teema uus nimetus on „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine“. „Karjääri planeerimine“ (career planning) kui üks karjääri kujundamise alapädevus asendatakse laiema mõistega „karjääri kujundamine“ (career management/career design). Karjääriõpetus ei hõlma ega sihi vaid karjääriplaani koostamist ega antud oskuse kujundamist, vaid toetab pädevusi, mis on vajalikud elukaareüleste valikute tegemiseks. Samuti ei ole karjääri kujundamise sihiks vaid erialase kutse valimine, vaid laiemalt edasise töö- ja/või haridustee kavandamine, mistõttu asendatakse läbiva teema kirjelduses taotlus teha „mõistlikke kutsevalikuid“ taotlusega teha „sobivaid haridus- ja tööalaseid valikuid“. Punktiga 9 muudetakse paragrahvi 14 lõike 3 punkti 5 sõnastust. Muudatusega laiendatakse läbivat teemat ja täpsustakse, et teabekeskkond hõlmab ka meediakasutust. Läbiva teema uus nimetus on "Teabekeskkond ja meediakasutus". Lisatud on allikakriitilisus, autorluse austamine, ja vastutuse võtmine meediasuhtluses. Täiendus tuleneb 4 Turu-Uuringute AS. (2019). Eesti elanike finantskirjaoskuse ehk rahatarkuse uuring. Uuringu algataja: Rahandusministeerium 5 OECD (2010). OECD Learning Compass 2030. A Series of Concept Notes. 6 SA Innove (2016). Karjääri kujundamise pädevuste toetamine. 21 EL audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artiklist 33a7, mille lõige 1 kohustab liikmesriike rakendama meetmeid meediakirjaoskuse arendamiseks. Punktiga 10 tehakse muudatus määruse § 14 lõikes 4. Number „12“ asendatakse numbriga „14“, kuna määruse lisa number, milles esitatakse õppekava läbivate teemade kirjeldused, oli varem vale. Punktiga 11 muudetakse määruse § 15 lõike 1 sõnastust. Muudatusega täpsustatakse kooli õppekorraldusdokumendid, milles kirjeldatakse õppe ja kasvatuse korralduse aeg ning viisid, samuti täpsustatakse seadusandlus, millest tuleb kirjeldamisel lähtuda. Muudatuse on tinginud sage ebakõla kooli õppekava ja muu dokumentatsiooni ning tegeliku õppekorralduse vahel. Punktiga 12 asendatakse määruse § 15 lõikes 2 tekst „üldõpetuslikku õpet“ sõnaga „üldõpet“. Muudetud sõna on keeleliselt korrektsem kasutada, võrreldes kehtiva sõnastusega. Punktiga 13 tehakse muudatus määruse § 15 lõikes 3. Nädalatunnid, mille alusel kujuneb õpilaste õppekoormus, esitatakse kooliastmete kaupa, kuid võrreldes määruse kehtiva regulatsiooniga esitatakse nädalatunnid ainevaldkondade, mitte õppeainete kaupa. Koolil on kohustus oma õppekavas määrata kindlaks ainevaldkonda kuuluvate õppeainete nädalatundide jaotus klasside kaupa selle arvestusega, et õpilased saavutaksid taotletavad õpitulemused ja kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud (vt muudetava määruse lisad 1–8 ja määruse § 15 lõige 33). Nädalatundide arvestuslik jaotus õppeainete kaupa esitatakse määruse lisades. Muudatus aitab rõhutada määruse üldosas esitatud aineõpetuse valdkondlikkuse põhimõtet, et suunata koole rakendama uurivat ja avastusõpet, praktilisi töid ja õppeainete vahelist lõimingut, sh lõimitud aine- ja keeleõpet ning laiemalt luua võimalused õpilaste individuaalse arengu toetamiseks. Muudatusega ei tekitata olukorda, kus mõne aine tunde jääb vähemaks, sest õpitulemused on kirjeldatud lähtuvalt lisades 1–8 esitatud arvestuslikust tundide arvust, kuid muudatusega antakse koolidele suurem paindlikkus lähtuda nädalatundide jaotamisel õpilaste tegelikust õpivõimekusest ja/või kooli õppekavast tulevast sihiseadest. Muudatus mõjutab kooli koostöist ja ainevaldkondade ülest õppekava koostamist ning avardab kooli võimalusi õppetöö kavandamisel ja korraldamisel. Muudatus on seotud käesolevas määruses tehtava muudatusega (vt punkt 15 – määruse paragrahvi 15 täiendamine lõikega 33). Punktiga 14 tehakse muudatus § 15 lõikes 31. Muudatusega eristatakse sätted, mis reguleerivad eesti keele õpet eesti õppekeelega klassis ja vene või muu õppekeelega klassis ning võõrkeelte õpet, et luua suurem õigusselgus eesti keele õppimisel sihtgruppide vajadustest lähtuvalt. Senine esitusviis, kus samas lõikes esitati eesti keele ja võõrkeelte õpetamise regulatsioon, oli vormiliselt ebatäpne ja võimaldas ebaselget tõlgendust. Muudatusega täpsustatakse tingimused, mis puudutavad eesti keele õpetamist ja kirjanduse õpetamist nii eesti kui ka muu emakeelega õpilasele. Muudatusega esitatakse täpsemalt, et eesti õppekeelega koolis õpivad kõik õpilased õppeainet, mille nimetus on „eesti keel“, välja arvatud need õpilased, kelle emakeel ei ole eesti 7 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1808 millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda 22 keel või kes on saabunud välisriigist ja kes on eesti õppekeelega koolis õppinud vähem kui kuus aastat. Need õpilased võivad eesti keelt õppida „Eesti keel teise keelena” ainekava alusel. Lõikest on välja jäetud õppeaine nimetusest kirjandus, sest sellisel kujul oli õppeaine nimetus eksitav ja kõik õpilased nii eesti kui ka muu õppekeelega klassis õpivad, sõltumata emakeelest, eraldi õppeainet nimetusega „kirjandus“. Punktiga 15 täiendatakse §-i 15 lõigetega 32 ja 33. Lõikes 32 sätestatu oli seni esitatud lõikes 31. Täiendusena on lisatud õpilase võimalus valida B-võõrkeele õppima asumisel kahe või enama võõrkeele vahel. Regulatsiooni täiendus tuleneb sellest, et tihti pakutakse koolides vaid üht B-võõrkeelt, milleks on vene keel, ja õpilastel puudub võimalus reaalselt valida. Samal ajal on üha rohkem gümnaasiume, kus B1 tasemel vene keele õpet ei pakuta ning põhikooli lõpetamise järel on õpilastel keerulisem järgmisel haridustasemel jätkata. Samuti on A-võõrkeelte loendist eemaldatud vene keel, et viia sätestatu kooskõlla põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 15 lõike 3 punktiga 2. Lõikes 33 sätestatu näol on tegemist sisulises mõttes uue regulatsiooniga, mis täpsustab käesolevas määruses § 15 lõikes 3 tehtud muudatust ning selles sätestatakse, et lõikes 3 esitatud ainevaldkondade nädalatundide arvu täpsustakse õppeainete kaupa määruse lisades 1–8. Seejuures on määruse lisades esitatud õppeainete nädalatundide arv arvestuslik ning koolil on kohustus oma õppekavas määrata õppeaine nädalatundide arv klassiti arvestades nõuet saavutada taotletavad õpitulemused ja kooliastme lõpuks teadmised, oskused ja hoiakud. Punktiga 16 muudetakse määruse § 15 lõike 4 sõnastust. Muudatus on seotud põhikooli ja gümnaasiumiseaduse muudatustega, milles määratletakse, et kooli õppekeel on eesti keel ja muu õppekeele rakendamiseks on võimalik taotleda luba klassiti, mistõttu on ka muu õppekeelega klassi tunnijaotusplaan ja konkreetne tunnimahu kasutamine määratud erinevalt. Vaba tunnimahu ressurss jääb samaks. Punktiga 17 muudetakse määruse § 15 lõike 5 sõnastust. Muudatus on tingitud määruse lisade 1–8 struktuuri ja sisu muudatustest, millega vähendati ainevaldkonnakavade sihiseade mitmetasandilisust. Uutes ainevaldkonnakavades esitatakse taotletavad väljundid kolmel tasandil: „valdkonnapädevus“, mis kirjeldab põhikooli lõpuks taotletavat ainevaldkonnaainete ülest pädevust ning hõlmab ka üldpädevusi, „kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud“, mis kirjeldavad ülevaatlikult kooliastme lõpuks taotletavaid õpitulemusi õppeainete lõikes, ning „õpitulemused“, mis kirjeldavad detailsemalt õppeainete raames taotletavaid õpitulemusi ning toetavad seega kooli ja õpetajad õppetöö kavandamisel. Punktiga 18 muudetakse määruse § 15 lõike 7 sõnastust. Muudatusega taotletakse lisaks muusika kutsealase eelkoolitusega ka tantsu kutsealase eelkoolitusega kooli III kooliastmes õigust asendada kunstiainete, tehnoloogia ja kehalise kasvatuse ainevaldkondade õpitulemused erialaõppest lähtuvate õpitulemustega. Muudatus on vajalik, et vähendada muusika ja tantsu kutsealase eelkoolitusega õpilaste õppe eripärast tulenevat liigset õppekoormust. Punktiga 19 muudetakse määruse § 16 lõike 3 sõnastust. Muudatusega täpsustatakse kooli poolt pakutavate karjääriteenuste sisu ja korraldust. Eduka karjääri kujundamise eelduseks on süsteemne ja mitmekülgne õpilase pädevuste arengu toetamine, mistõttu rõhutatakse muudatusega, et koolil tuleb võimaldada õpilastele nii karjääriõpet, karjääriinfot kui ka karjäärinõustamist, mitte valikuliselt ainult mõnda nimetatud teenustest. Samuti täpsustatakse muudatusega, et karjääriteenuste korraldus koolis peab olema süsteemne ja vajaduspõhine. Muudatus lähtub õpilase vajadusest langetada põhikooli lõppedes 23 otsus kutseõppeasutuses või gümnaasiumis edasiõppimise ja/või tööturule sisenemise osas ning see omakorda eeldab, et kool on nii aineõpetuse käigus kui ka teisi karjääriteenuseid pakkudes toetanud iga õpilase arusaamist õppimisvõimalustest, tööturust, oma tugevustest ja arenguvajadustest ning iseseisvast toimetulekust maailmas laiemalt. Punktiga 20 jäetakse määruse § 17 lõike 7 tekstist välja sõna „õppekoormuses“. Muudatuse eesmärgiks on viia õpilase individuaalse arengu toetamiseks kohaldatavad erisused kooskõlla põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 18 lõikega 1, mis sätestab, et koolil on võimalus kokkuleppel õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul lapsevanemaga teha muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas juhul, kui sellega ei kaasne nädalakoormuse või õppe intensiivsuse olulist kasvu või kahanemist võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamist või asendamist. Sellest tulenevalt on loetelust jäetud välja kooli võimalus teha kohandusi õpilase õppekoormuses ilma individuaalset õppekava koostamata, sest see ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kooskõlas. Koolil on jätkuvalt võimalus teha individuaalse õppekavaga muutusi ka õpilase nominaalses õppeajas ja õppekoormuses ning vähendada või asendada õpitulemusi lähtuvalt õpilase individuaalsetest vajadustest koolivälise nõustamismeeskonna ettepanekul ja kokkuleppel õpilase ja/või lapsevanemaga. Punktiga 21 muudetakse määruse § 18 lõike 1 sõnastust. Muudatus on tingitud määruse lisade 1–8 struktuuri ja sisu muudatustest, millega vähendati ainevaldkonnakavade sihiseade mitmetasandilisust. Uutes ainevaldkonnakavades esitatakse taotletavad väljundid kolmel tasandil: „valdkonnapädevus“, mis kirjeldab põhikooli lõpuks taotletavat ainevaldkonnaainete ülest pädevust ning hõlmab ka üldpädevusi, „kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud“, mis kirjeldavad ülevaatlikult kooliastme lõpuks taotletavaid õpitulemusi õppeainete lõikes ning „õpitulemused“, mis kirjeldavad detailsemalt õppeainete raames taotletavaid õpitulemusi ning toetavad seega kooli ja õpetajad õppetöö kavandamisel. Punktiga 22 muudetakse määruse § 20 lõike 2 sõnastust. Muudatus on tingitud määruse lisade 1–8 struktuuri ja sisu muudatustest, millega vähendati ainevaldkonnakavade sihiseade mitmetasandilisust. Uutes ainevaldkonnakavades esitatakse taotletavad väljundid kolmel tasandil: „valdkonnapädevus“, mis kirjeldab põhikooli lõpuks taotletavat ainevaldkonnaainete ülest pädevust ning hõlmab ka üldpädevusi, „kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud“, mis kirjeldavad ülevaatlikult kooliastme lõpuks taotletavaid õpitulemusi õppeainete lõikes ning „õpitulemused“, mis kirjeldavad detailsemalt õppeainete raames taotletavaid õpitulemusi ning toetavad seega kooli ja õpetajad õppetöö kavandamisel. Punktiga 23 muudetakse määruse paragrahvi 23 lõiget 1. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on põhikooli üheks lõpetamise tingimuseks vähemalt rahuldava tulemusega eesti keele eksami, matemaatikaeksami ning ühe eksami omal valikul sooritamine. Selle asemel näeb eelnõu ette vähemalt 50 protsendile maksimaalsest tulemusest eesti keele eksami, matemaatikaeksami ning ühe eksami omal valikul sooritamine. Kuna üldjuhul on rahuldava tulemuse saavutamiseks vajalik 50 protsendi künnise saavutamine, arvestades põhikooli riikliku õppekava § 21 lõikes 3 sätestatut, siis ei ole muudatusel õpilaste jaoks põhikooli lõpetamise tingimuste täitmisel suurt mõju. Punktiga 24 muudetakse määruse paragrahvi 23 lõikeid 12 ja 2. Lõikest 12 on välja jäetud senine esimene lause – Kui õpilane on sooritanud B2-tasemega ühitatud eesti keele teise keelena ühtsete ülesannetega lõpueksami ja selle alusel on talle väljastatud eesti keele B2-taseme tunnistus, hinnatakse tulemust hindega „väga hea” – põhjusel, et eksamit enam hindega ei 24 hinnata. Seetõttu ei saa seni kehtinud lause olla enam asjakohane. Lõiget 2 on muudetud samal põhjusel, kuna kehtiv regulatsioon näeb ette võimaluse pidada põhikooli lõpetanuks ka isiku ning väljastada talle lõputunnistus, kui ta on saanud nõrga või puuduliku (hinded „1“ ja „2“) eksamihinde (maksimaalselt kaks eksamit). Punktiga 25 täiendatakse § 24 lõike 5 sõnastust. Muudatusega peab kool, kus toimub õpe nii põhikooli riikliku õppekava kui ka põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel, arvestama kooli õppekava koostamisel mõlema nimetatud määrusega. Kehtiv õigusraamistik ei anna ühest infot, kuidas kooli õppekava koostada, kui koolis toimub õpe nii põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava kui põhikooli riikliku õppekava alusel. Lõike eesmärk on luua selgus kooli õppekava koostamiseks viidatud olukorras ning täpsustada, et sellisel juhul esitatakse kooli õppekava tervikuna ning selle osadena mõlemast riiklikust õppekavast lähtuvad ainevaldkondade kavad, ainekavad ja/või tegevusvaldkondade kavad. Punktiga 26 muudetakse §-i 24 lõike 6 punktide 1 ja 2 sõnastusi. Punkti 1 sõnastust on laiendatud ja lisatud kohustus esitada kooli õppekava üldosas ka võimalused lõimida õppeaineid valdkonna sees ja valdkondade üleselt, samuti põhimõtted, millest lähtuvalt koolis korraldatakse kõigi üldpädevuste kujundamine ja läbivate teemade käsitlemine. Muudatus lähtub vajadusest luua selgemad seosed õppe kavandamisel ja korraldamisel kooli tasandil riikliku õppekava eesmärkide, kooli õppekava üldosa ja valdkonnakavadel põhineva õppe korraldamise vahel. Muudatus on seotud vajadusega reguleerida õpetajate koostöö ja töö planeerimise põhimõtteid õppetegevuse kavandamisel ja korraldamisel. Punktist 2 jäetakse seetõttu välja „läbivate teemade ja lõimingu rakendamine“ ning asendatakse sõna „valikaine“ sõnaga „valikõppeaine“, mis on tulenevalt määruse tekstist õige termin. Punktiga 27 muudetakse § 24 lõike 7 sõnastust. Kehtivat sõnastust täpsustatakse ja kehtestatakse kooli kohustus esitada kooli õppekava ainevaldkondade kavades lisaks klassiti esitatavatele õpitulemustele ja õppesisule ka üldpädevuste arengu toetamise kirjeldus, läbivate teemade käsitlus ning õppeainete lõimingu rakendamine vastavas ainevaldkonnas. Lisaks täpsustakse, et kooli õppekavaga määratakse ära õppeainete praktiliste tööde kirjeldused klasside kaupa, mida riiklik õppekava ette ei kirjuta. Punktiga 28 täiendatakse §-i 24 lõikega 8. Muudatus loob suurema õigusselguse käesoleva määruse § 15 lõikes 2 üldõpetuse kasutamise regulatsiooniga ja täpsustab õpitulemuste esitamist olukorras, kus kool kasutab õppe korraldamisel üldõpetust. Muudatusega antakse võimalus koolile üldõpetuse rakendamisel esitada õpitulemused klassiti nii, et õppeaineid ei eristata, tingimusel, et lõimitult õpetatavate õppeainete õpitulemused on selgelt tuvastatavad. Samuti täpsustakse, et kui kool lõimib vaid osasid õppeaineid või kasutab üldõpetust vaid osades õppeainetes, siis nende õppeainete õpitulemused, mida lõimitult ei õpetata, tuleb esitada eraldi õppeainete kavade kaupa. Muudatus annab põhikoolidele suurema autonoomsuse ja õigusselguse korraldada lõimitud õpet, mis lähtub vajadusest saavutada taotletavad õpitulemused klassiti ja teadmised, oskused ning hoiakud kooliastmete lõpuks. Punktiga 29 täiendatakse paragrahvi 25 lõikega 10, kus nähakse ette rakendussätted, mille kohaselt rakendatakse muudatusi 1. septembrist 2024. a. Kuna nimetatud kuupäevaks peavad koolid enda õppekava ja õppekorralduse muudatustega kooskõlla viima. Punktidega 30–42 asendatakse määruse lisad 1–13 eelnõu lisadega 4–16 (konkreetse määruse lisad 1–13). 25 Punktiga 43 täiendatakse muudetavat määrust lisaga 14 (eelnõu lisa 17). Põhikooli riikliku õppekava lisades 1–8 esitatud ainevaldkonnakavade muutmine Määruse lisadega kehtestatud ainevaldkonnakavade muutmise vajaduse tingis asjaolu, et ehkki 2010. aastal riiklike õppekavade üldosades sätestatud õppe- ja kasvatuseesmärgid, põhimõtted ja rõhuasetused on nüüdisaegsed ning õppija arengut toetavad, ei toimu õppimine ja õpetamine kõikides Eesti koolides üldosades kirjeldatust lähtuvalt. Osaliselt on põhjused selles, et õpitulemused, mis moodustavad väljundipõhises õppes ainekavade tuuma, on nõrgalt seostatud ainevaldkondade üldalustes ja õppekavade üldosades sätestatuga. Kehtivad ainekavad on koostatud pigem tegevuskavana, mitte väljundipõhise õppe raamistikuna. Õpitulemused on neis kirjeldatud valdavalt tegevuste või sooritustena, mille põhjal on keeruline otsustada ja hinnata, mil määral õppekava üldosas sätestatud ja ainevaldkonnakavades kirjeldatud õppe- ja kasvatuseesmärgid on saavutatud ehk millised on õpilaste omandatud õpitulemused ja kooliastme lõpuks kujunenud teadmised, oskused ja hoiakud. Lisaks soodustavad senisel viisil kirjeldatud õpitulemused õppe kavandamisel ja korraldamisel pigem teema- ja teadmiste ülekandmise põhist ehk valdavalt ainekeskset ja sisendipõhist õpet. Õpilastes kujundatakse pigem vähe 21. sajandil toime tulekuks vajalikke oskusi ning uute teadmiste ülekandmine ei ole tasakaalus varemõpitu kinnistamisega. Samas takerduvad koolid, kes on valmis nüüdisaegseid õpetamispraktikaid rakendama, ainekavade paljusõnalisusse ja üksnes teadmiste, mitte oskuste ja pädevuste kujundamisele. Ülalnimetatud probleemide lahendamise aluseks on neli põhimõtet ehk alljärgnevalt loetletud uus, taotletav olukord: 1) ainevaldkonnakava tervikuna kehtestab standardi ehk kirjeldab seda, mis on ühtmoodi kohustuslik kõigile ainevaldkonnakava rakendajatele; 2) ainevaldkonnakava kui määruse lisa on valdkonnaspetsiifiline dokument, mis täpsustab detailsemalt seda, mida tähendab õppekava üldosa sätetest lähtumine valdkonna aineõppes; 3) ainevaldkonnakava loob eeldused ja jätab võimalused selleks, et õppeprotsessis oleks aega kujundada õpilaste ainevaldkondlikke ja üldisi oskusi ning pädevusi praktiliste tegevuste kaudu, omandatud teadmiste kinnistamiseks, õpitavas tähenduslikkuse ja seoste loomiseks, valikute tegemiseks ja õpilaste otsustussuutlikkuse kujundamiseks; 4) ainevaldkonnakavas on selgelt struktureeritud õppeainete õpitulemused, mis moodustavad standardi õpilaste õppimisel ja hindamisel ning kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud ainevaldkondade ja/või õppeainete kaupa. Eelnõuga kehtestatakse määruse lisade 1–8 uus ülesehitus: 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus 1.2. Ainevaldkonna õppeained ja maht 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks 1.5. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted 1.6. Hindamine 1.7. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted 2. Ainekavad 2.1. Õppeaine nimetus 2.1.1. Õppeaine kirjeldus 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised oskused ja hoiakud 26 2.1.3. Kooliastme õpitulemused Lisade ülesehituse muudatus on ajendatud vajadusest vähendada võrreldes kehtivaga õppe- ja kasvatuseesmärkide paljusust ja mitmeti mõistetavust ühe õppeaine sees eri tasanditel ning rõhutada kooli õppekava ülesannet riikliku õppekava üldosa ja lisade rakendamisel. Õppe- ja kasvatuseesmärk ainevaldkonnas on kujundada õpilastes vastav valdkonnapädevus ning saavutada kooliastme lõpuks määratud teadmised, oskused ja hoiakud ning õpitulemused, Eelnõuga muudetakse määruse lisade 1–8 ainevaldkonnakavade üldaluste sisu nii, et iga ainevaldkonnakava üldalustes on lahti kirjutatud need määruse üldosa põhimõtted, mida rakendatakse kõigis ainevaldkondades valdkonna spetsiifikat arvestades. Varasemaga võrreldes on ainevaldkonnakavade üldalustes esile tõstetud aspektid, mida on vaja silmas pidada kooli õppekava koostamisel ja ennastjuhtiva õppija kujunemisel. Lisade 1–8 punktis 1.1. on ajakohastatud selgitus selle kohta, et valdkonda kuuluvate õppeainete õpetamise eesmärk on kujundada põhikooli lõpuks vastava valdkonna pädevus ning esitatakse valdkonnapädevuse sisu. Kõikide ainevaldkondade valdkonnapädevuste ajakohastamisel lähtuti riikliku õppekava üldosa alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevuse, üldpädevuste ja õpitulemuste vahelisest sidususest; rahvusvahelistel analüüsidel põhinevatest soovitustest 21. sajandi oskuste arendamiseks; nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest; õpilase arengu dünaamikast ning psühhomotoorsest arengust. Lisade 1–8 punktis 1.2. täpsustakse õppekava üldosa § 15 lõikes 3 esitatud nädalatundide arvu. Üldosas on nädalatundide arv esitatud ainevaldkonna põhiselt ning lisades selgitatakse, et ainevaldkonda kuuluvate õppeainete nädalatunnid esitatakse riiklikus õppekavas arvestuslikena. Seejuures on koolidel kohustus kooli õppekavas määrata õppeainete nädalatundide jagunemine kooliastmete sees ja õppesisu klasside kaupa. Nädalatundide määramise tingimus on see, et oleks tagatud õpitulemuste ning kooliastmete lõpuks taotletavate teadmiste, oskuste ja hoiakute saavutamine. Nädalatundide arvestuslikkus tähendab seda, et õpitulemuste koostamisel on lähtutud põhimõttest, et neid oleks võimalik saavutada punktis 1.2. esitatud nädalatunde rakendades. Koolil on õigus muuta klassi tunnijaotusplaani vastavalt õpilaste võimetele, suutlikkusele ning õpilaste / klassi/ õpperühma individuaalsusest ja õpivõimekusest lähtuvalt. Muudatusega tõstame esile kooli õppekava rolli õppeainete kaupa nädalatundide kindlaks määramisel ja õppesisu kavandamisel. Lisade 1–8 punktis 1.3. „Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming“ on senise esitusviisiga võrreldes esitatud üldisemalt ning näiteid valdkonnasisese lõimingu kohta määruse lisades ei esitata. Lõimingu rakendamine kirjeldatakse kooli õppekavas. Muudatusega taotletakse, et kooli õppekava koostamisel ei osutuks senine näitepõhine mitteammendav loetelu piiravaks asjaoluks. Valdkonnasisese lõimingu peab iga kool määratlema oma õppekavas, võttes aluseks vajaduse saavutada õppeainete õpitulemused, kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud ning valdkonna- ja üldpädevused. Lisade 1–8 punktis 1.4. „Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks“ on varasemaga võrreldes koondatud kokku senised kolm eraldi punkti. Võrreldes kehtivaga on välja jäetud lõimingunäited, mis õigusakti lisas mõjuvad kohustuslikena, kuid ajas/sisus kiiresti muutuvatena võivad seada piiranguid koolidele õppekava koostamisel. Muudatusega tõstetakse esile seda, et valdkonnaülene lõiming ja läbivate teemade käsitlemine on vahend õpilaste üldpädevuste arengu toetamiseks; õpilase kaasamine lõimivasse õppesse toetab ennastjuhtiva õppija kujunemist; toimiva lõimingu tagab üksnes eri õppeainete õpetajate süsteemne ja järjepidev koostöö. Muudatusega taotletakse seda, 27 mis RÕK üldosas on üldisemalt öeldud: kool peab määrama oma õppekavas kindlaks selle, kuidas üldpädevused, läbivad teemad ja lõiming koolis korraldatakse. Lisade 1–8 punkti 1.5. „Õppetegevuse kavandamine ja korraldamine“ on senisega võrreldes täpsustatud ja täiendatud, lähtudes sellest, et õppetegevuse kavandamisel ja korraldamisel võtaks kool ja õpetaja arvesse õppekava üldosas sätestatud alusväärtusi, üldpädevuste arendamist, kooliastme lõpu taotlusi ja õppe rõhuasetusi. Õppemeetodite näiteid ja metoodilisi soovitusi lisades üldjuhul ei esitata. Punkti täiendati järgmiste märksõnadega, mis on nüüdisaegse õppe korraldamisega vältimatult vajalikud: ennastjuhtiva õppija kujunemine; vajadus teha õppetöö kavandamisel ja korraldamisel õpetajate vahel koostööd; arvestamine õpilaste eelteadmiste, individuaalsuse, sh erivajaduse ja huviga; õpikoormuse mõistlik jagunemine; võimaluse tagamine valikute tegemiseks ja vastutuse võtmiseks; õpilase kaasamine õppetegevuse kavandamisesse ja õppeprotsessi mõtestamisse; õppe elulähedus ja tähenduslikkus; vajadus reageerida õpilaste elu- ja õpiraskustele; arvestamine arengutega ainevaldkonnas, teadussaavutustega ja didaktika uusimate käsitlustega. Punktis esitatud loetelu ei korda RÕK üldosa sätestust, vaid laiendab seda kirjeldades erisused, millega arvestada eri valdkondade ja õppeainete õppetegevuse kavandamisel ja korraldamisel. Lisade 1–8 punkt 1.6. „Hindamine“ on senisega võrreldes põhjalikumalt lahti kirjutatud, kuna hindamise sätted õppekava üldosas ei anna õpetajale piisavalt informatsiooni selle kohta, millega nüüdisaegses aineõpetuses hindamisel tuleks arvestada. Punkti täpsustamisel on lähtutud sellest, et kõikides ainevaldkonnakavades oleks ühtsetel alustel esitatud hindamise eesmärk nii õpilase kui ka õpetaja vaatest, hindamise alus, hindamise viisid, õpilase roll hindamisel, sh vajadus kaasata õpilane hindamisse aktiivselt ja vajadus teda informeerida hindamise kriteeriumidest, hindamisviiside valiku põhimõtted, hindamise korraldus kooli õppekavas. Senisega võrreldes on kooli autonoomia toetamiseks täpsustatud diagnostilise, kujundava ja kokkuvõtva hindamise ülesandeid, lähtudes sellest, et hindamise aluseks on vajadus saavutada õppeaine õpitulemused ning valdkonnapädevuse ja kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste, oskuste ja hoiakute kujunemine. Hindamise korralduse kirjeldamisel on lähtud sellest, et hindamine on osa õppetegevuse kavandamisest ja korraldamisest ning et hindamisel arvestatakse kooli õppekavas sätestatut. See annab koolidele võimaluse ja ühtlasi kohustab neid hindamise erisused kooli õppekavas põhjalikumalt lahti kirjutama. Arvestades, et õpilase maailmavaate kujunemisel on suur roll kodul ja kooliväliselt kogetul, rõhutati, et õpilase isiklikud seisukohad ei kuulu hindamisele, kuid õpetaja on kohustatud võimaldama õpilastel nende üle arutleda ja vajadusel andma sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Muudatusega tuuakse esile, et mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamise alused aineõpetuses toimuvad vastavalt kooli õppekavas kehtestatud korrale. Lisade 1–8 punktis 1.7. „Õppekeskkond“ on senisega võrreldes rohkem avatud kooli ja õpetaja kohustus vaimse ja sotsiaalse keskkonna kujundamisel. Füüsilisele keskkonnale esitatavad nõuded on ajakohastatud. Muudatusega rõhutatakse, et õppekeskkond on tervik, peab toetama õppimist ja lähtuma õppimisele seatud eesmärkidest ning et kandev roll vaimse ja sotsiaalse õppekeskkonna kujundamisel on õpetajal. Lisade 1–8 punktis 2. „Ainekavad“ esitatakse õppeainete nimetused, õppeainete kirjeldused ning õppeainete kaupa õpitulemused kahel tasemel: kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud üldistatumal tasemel ning õpitulemused detailsemal tasemel. Muudatusega vähendatakse õpieesmärkide ja õpitulemuste senist segadusttekitavat mitmetasandilisust 28 ainekavades ning luuakse õppetöö sihiseadele selge struktuur: põhikooli lõpuks eeldatakse, et õpilane saavutab valdkonna õppeaineid lõimiva valdkonnapädevuse ja seda toetavad kooliastmeti taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud, mis omakorda on õppetöö tõhusa kavandamise võimaldamiseks kirjeldatud kooliastmeti õpitulemustena. Seejuures on tagatud kõigi tasandite vahel selge sidusus ning nii õpitulemused kui valdkonnapädevused toetavad muuhulgas ka üldpädevuste saavutamist. Tulenevalt määruse lisades 1–8 esitatud ainevaldkondade kavade ülesehituse muutmisest asendatakse määruse üldosa tekstis mõiste "kooliastme õppe- ja kasvatuseesmärk" läbivalt mõistega "kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud“ sobivas käändes. Kõikide ainevaldkondade õppeainete õpitulemused: 1) on ajakohastatud kooskõlas digipädevusmudeliga ja ettevõtluspädevuse maatriksist lähtudes ning arvestades koolikatsetuste tulemusi ning uute uuringute tulemuste ja didaktika teoreetiliste põhimõtete alusel; 2) on ühtlustatud sõnastuses ja üldistusastmes, sõnastatud ümber väljundipõhiseks ja õppijakeskseks; 3) võimaldavad juhendatud õppe kõrval kavandada aega omandatud teadmiste kinnistamiseks, õppimist ja arengut toetava tagasiside andmiseks, oskuste rakendamiseks praktilistes ülesannetes ja ühiskonnas aktuaalsete küsimuste ning läbivate teemade käsitlemiseks nii kogu õppe käigus kui ka õppetunni raames; 4) vanemates kooliastmetes toetuvad nooremate kooliastmete õpitulemustele ja võimaldavad leida aega kõrgemate mõtlemisoskuste arendamiseks. Lisa 1 Ainevaldkond „Keel ja kirjandus“ muutmine Ajakohastatakse valdkonnapädevuse kirjeldus lähtuvalt keele- ja kirjandusõpetuse aluspõhimõtetest: 1) õpilase isiksuse kujundamine, tema huvide, võimete ja vajadustega arvestamine, õpilase lugemisharjumuste ja -oskuste, identiteedi ja maailmapildi kujundamine; 2) tegelemine väärtuskasvatusega, õpilase esteetiliste hoiakute ja tõekspidamiste kujundamine, mõtte- ja tundemaailma arendamine; 3) suhtlemis- ja väljendusoskuse arendamine sh sotsiaalsed ja kommunikatiivsed oskused, suuline ja kirjalik väljendusoskus; 4) tekstide, sh kirjandustekstide sisu, väljenduse ja vormivõtete analüüsimine, tõlgendamine ja mõistmine sh mitmekülgsem ja sügavam (kirjandus)tekstide ehituse ja tähenduse ning kujundliku keelekasutuse mõistmine ja sõnaloome väärtustamine; 5) loominguline eneseväljendamine sh loovvõimed ja loominguline eneseväljendus nii suulises kui ka kirjalikus vormis eri laadis ja žanris tekstide kaudu; 6) kultuuripärandi väärtustamine, keele- ja kirjandusteadmiste omandamine, rahvuskultuuri, aga ka teiste kultuuride pärandi tundma õppimine, keele- ja kirjandusteadmiste omandamine nii diakroonilisel kui ka sünkroonilisel viisil. Keele ja kirjanduse valdkonnas muudetakse õppeainete nimistut. Varasema kirjandus ja kirjandus vene õppekeelega koolis ainekavade asemel on nüüd ühtne kirjanduse ainekava, mille rakendamine ei sõltu enam kooli või klassi õppekeelest. Samuti on toodud keele ja kirjanduse valdkonda võõrkeelte valdkonnast üle eesti keel teise keelena ainekava. Eesti keel ei ole Eesti Vabariigis võõrkeel vaid on muu emakeele õppija jaoks esimene õpitav keel. Ühtlustatakse õpitulemused eesti ja vene keele kui emakeele ainekavades, mis loovad eeldused õpilaste võrdseks kohtlemiseks ja tagavad õppe kvaliteedi sõltumata õpilaste kodusest keelest ja klassi õppekeelest. Õpitulemused kirjeldatakse viisil, mis toetavad õppes õpilasekeskset 29 lähenemist, eluliste situatsioonide ja kontekstide käsitlemist, praktiliste ülesannete lahendamist, hoiakute ja pädevuste järjepidevat kujundamist jpm. Senistes ainekavades olid eesti keele ja vene keele kui emakeele õpitulemused kirjeldatud erinevalt. Kirjanduse taotletavad õpitulemused eesti koolis ja muu õppekeelega klassis, kus kirjanduse ainekavad on siiani olnud väga erinevad, ühtlustatakse ning esitatakse nüüdisaegse kirjandusõpetuse põhimõtetest lähtudes. Kontsentriline ja loominguline lähenemine kirjandusele kui kultuuri- ja kunstinähtusele võimaldab kirjandusteoseid käsitleda võrdlevalt teema- ja probleemipõhiselt, sisust ja vormist lähtuvalt, keele- ja kujundikasutuse või mõne muu põhimõtte alusel. Kirjanduse ainekavas loobutakse soovituslike autorite ja teoste nimistust üldiselt, nimetatakse üksnes eesti kultuuri järjepidevuse ja põlvkondliku sidususe kujunemiseks olulise lugemisvara soovitused. Loetelu on Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi samasisulise arutelu tulemus. Üldjuhul valitakse käsitletavad tekstikatkendid ja tervikteosed kõigis kooliastmetes kas soovituslikul või vabavalikulisel viisil nii, et need võimaldavad proportsionaalselt käsitleda õppesisu ja jõuda õpitulemusteni, lõimida käsitlusse õppekava läbivaid teemasid ning toetada üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist. Kirjanduse ühtse ainekavaga taotletakse, et ka muu õppekeelega klassis eeldab õpitulemuste saavutamine eesti kirjanduse ja kultuuri tundmist. Seni puudusid vene õppekeelega põhikooli kirjanduse ainekavas eesti kirjanduse ja kultuuri tundmist eeldavad õpitulemused täielikult. Eesti keele ja vene keele emakeelena ainekavades ühtlustatakse kooliastmete teadmised, oskused ja hoiakud, et õpilase keeleoskuse areng ja tema üldise arengu dünaamika oleks terviklikult suunatav ja jälgitav. Esimeses kooliastmes loobutakse õpitulemuste esitamisel osaoskustest, sest esimeses kooliastmes toimub keele areng tervikuna väga kiirelt ja kõiki osaoskusi arendatakse samaaegselt. Seetõttu ei ole osaoskuste eristamine põhjendatud. Vene keele õpitulemuste kirjeldamisel on struktuuriline erinevus eesti keelest. Nimelt loobutakse vene keeles osaoskuste-põhisest esitusest ja õpitulemused on ühtse loeteluna sarnaselt esimesele kooliastmele ka teises ja kolmandas kooliastmes. Eesti keele ainekavas on õpitulemused teises ja kolmandas kooliastmes jätkuvalt esitatud osaoskuste kaupa, kusjuures osaoskus „õigekeelsus ja keelehoole“ on nimetatud ümber osaoskuseks „keeleteadlikkus“. Esimeses kooliastmes vähendatakse vene keele tundide mahtu 19-lt 13-le, kuna vene (või muu õppekeelega) klassis alustatakse juba esimeses klassis eesti keele kui teise keele õppimist ja nimetatud õppe mahtu tõstetakse. Esimese kooliastme vene keele õpitulemused on koostatud arvestusega, et klassi õppekeelest lähtuvalt on vene keel (või muu õppekeel) ka aineõppe läbiviimise keel, mistõttu rakendatakse keeleõpet lõimituna kõikides ainetundides ning vene keele (või muu õppekeele) areng ei toimu ainult keeletundides. Seejuures eesti keele kui teise keele mahtu tõstetakse I kooliastmes 6-lt tunnilt 12-le. Teises ja kolmandas kooliastmes tõstetakse samuti eesti keele kui teise keele nädalatunni mahtu 12-lt tunnilt 15-le ja vähendatakse vastavalt vene keele tunde teises kooliastmes 8 ja kolmandas kooliastmes 3 nädalatunnini. Muudatusega suurendatakse vene või muu õppekeelega klassis läbi viidava eesti keele õppe nädalatundide arvu kõigis kooliastmetes ning tõstetakse põhikooli lõpuks saavutatav keeletase seniselt tasemelt B1 tasemele B2. Tuginedes Eesti keele arendamise strateegiale 2004–20108 seati juba kehtiva määrusega eesmärgiks liikuda põhikoolis eesti keele õppes taseme B2 poole. Sellest tulenevalt vastavad hetkel kehtivas ainekavas tasemel väga hea saavutatud 8 Haridus- ja Teadusministeerium (2004). Eesti keele arendamise strateegia 2004-2010. 30 õpitulemused keeletasemele B2 ning tasemel hea saavutatud õpitulemused keeletasemele B1. Käesoleva muudatusega luuakse aga olukord, kus tasemel hea saavutatavad õpitulemused vastavad keeletasemele B2. Muudatus on kooskõlas ka Eesti keele arengukavas 2021–20359 seatud eesmärgiga minna valdavalt üle eestikeelsele kooliharidusele. Kuivõrd eestikeelsele kooliharidusele üleminek ei saa toimuda järsult, vaid peab olema süsteemne ja järkjärguline, siis kooskõlaliselt eestikeelse hariduse tegevuskavaga on üheks esimeseks sammuks luua võimalused põhihariduse raames saavutada piisav keeletase edasisteks eestikeelseteks õpinguteks. Muudatus on kooskõlas ka 2017. aastal avaldatud Eesti keeleseisundi aruandega10, kus selgus, et eesti keele kui teise keele õppe põhirõhk tuleks suunata põhikooli, sest põhikoolist saadud parem eesti keele oskus tagab parema toimetuleku gümnaasiumis või kutseõppes ning tööturul, st eesti keele oskus teise keelena kasvatab selgelt konkurentsieelist ja -võimet. Samuti rõhutati aruandes, et eelkõige vajab tuge just varane keeleõpe ning riiklikult oleks tarvis pakkuda rohkem väljavaateid õppida eesti keeles nii lasteaias kui ka põhikoolis, mistõttu suurendatakse muudatusega ka eesti keele kui teise keele õppetundide arvu I kooliastmes. Kehtiva määruse kohaselt õpitakse eesti keelt teise keelena I kooliastmes 6 nädalatundi ning II ja III kooliastmes kummaski 12 tundi. Määruse muutmisega luuakse olukord, kus eesti keelt teise keelena õpitakse muu õppekeelega klassides esimeses kooliastmes 12 nädalatundi ehk suurendatakse nädalatundide arvu I kooliastmes 6 tunnilt 12 tunnile. Muudatusega ei suurendata õpilaste õppekoormust tervikuna, sest eesti keel teise keelena tundide arvu tõstmise arvelt vähendatakse vene keele nädalatunde I kooliastmes seniselt 19 tunnilt 13 tunnile. Nädalatundide arvu muudatus omakorda toetab ka senisest kõrgema eesti keele taseme saavutamist põhikooli lõpuks. II ja III kooliastmes tõstetakse eesti keelt teise keelena tundide arvu ühe nädalatunni võrra ja vähendatakse selle võrra vene keele tundide arvu. Võrreldes seniste ainekavadega, kus on palju kordusi ja kattuvusi ühe osaoskuse sees, jäetakse õpitulemustest välja üksikud keelereeglid ning õpitulemused suunatakse õigekirjaoskusele üldisemalt. Detailsemad soovitused õigekirja, keelereeglite jm õpetamiseks esitatakse edaspidi rakendamist toetavates metoodilistes dokumentides. Muudatusega kirjeldatakse õppeainete õpitulemused kooliastmete kaupa vähem detailsetena nii, et tervikuna jääks õppe korraldamisel aega valikute võimaldamiseks, omandatud teadmiste kinnistamiseks, tagasiside andmiseks, iseseisvaks õppeks ning oskuste ja otsustussuutlikkuse kujundamiseks. Lisa 2 Ainevaldkond „Kehaline kasvatus“ muutmine Kehalise kasvatuse õppe põhimõtteline ümbermõtestamine ja muudatused ainekavas on ajendatud vajadusest leida nüüdisaegseid viise selleks, et põhikoolis kaasa aidata õpilaste kehalise aktiivsuse tõstmisele, liikumisteadmiste, -oskuste, -hoiakute ja -harjumuste kujundamisele. Seni ei kajastunud ainekavas huvi ja motivatsiooni äratamine individuaalsete võimete arendamiseks, õpilase aktiivsus seada eesmärke oma võimete arendamiseks. Muudatused õppeaines toovad esiplaanile kriitilise analüüsimise, tegevuse juhtimise, loovate probleemilahenduste leidmise. Kehalise kasvatuse ümberkujundamine liikumisõpetuseks on laiem protsess kui ainult ainekavade muutmine. Õpitulemuste ajakohastamine tingis vajaduse vaadata üle ka õppesisu asjakohasus ning õppimisstrateegiate ajakohasus, mis esitatakse ainekava rakendamist toetavates metoodilistes soovituslikes materjalides. Senine ainekava esitas õpitulemused üheksa spordiala kaupa, jättes arvestamata spordi- ja liikumisvaldkonnas toimunud muudatused viimastel kümnenditel. Ajakohastatud õpitulemused 9 Haridus- ja Teadusministeerium (2020). Eesti keele arengukava 2021-2035. 10 Lukk, M., Koreinik, K., Kaldur, K., Vihman, V.-A., Villenthal, A., Kivistik, K., Jaigma, M., Pertšjonok, A. (2017). Eesti keeleseisund. Tartu: Tartu ülikool ja Balti Uuringute Instituut (IBS). 31 on kirjeldatud viie ainekava läbiva valdkonnana, milles võetud suunad ja rõhuasetused arvestavad nii eluks vajaminevate üldoskuste kui ka spetsiifiliste oskustega, et tagada liikumispädevuse kujunemine st kehaline kirjaoskus ning valmisolek iseseisvalt liikumist harrastada. Ainekavas on kirjeldatud õpitulemused viisil, mis võimaldab võrrelda ja hinnata eeldavaid muutusi õpilase arengus kooliastmete kaupa kõigis viies liikumisvaldkonnas: Kehalised võimed ja vormisolek. Õpilane arendab, jälgib digitaalse kehaliste võimete arengukaardi abil ja analüüsib teadlikult kogu kooliaja vältel oma kehalisi võimeid ja nende arengut. Üks kord kooliastme jooksul kavandatakse tervisega seotud kehaliste võimete mõõtmist: jõud, painduvus ja aeroobne vastupidavus. Mõõtmise tulemused on aluseks individuaalsete eesmärkide seadmisel ning tagasisideks kehaliste võimete ja nende arengu kohta ega ole seotud õpilaste hindamisega. Kehaline aktiivsus on ainekavas esmakordselt kirjeldatud eesmärgiga aidata kaasa teadmistele kehalise aktiivsuse põhimõtetest nii tunnis kui ka vabal ajal, oskusele jälgida ja reguleerida oma kehalist koormust. Liikumine ja kultuur lõimib liikumisvõimalusi erinevate eluvaldkondadega ja aktiivse osalemisega loodusliikumises, väljaspool kooli toimuvatel liikumis- ja spordiüritustel kas osaleja või vabatahtlikuna, loob eeldused liikumise ja spordi seostamiseks kultuuri ja traditsioonidega, ausa mängu põhimõtete järgimiseks. Vaimne ja kehaline tasakaal keskendub tegevused, mis aitavad ennetada stressi ja pinget (nt hingamis- ja keskendumisharjutused) ning õpilane saab kogemuse ja teadmise kasutada neid harjutusi väljaspool õppeainet pingeliste olukordadega toimetulemisel. Muudatused loovad eelduse õppe paindlikuks kavandamiseks ja korraldamiseks, jättes koolidele võimaluse valida liikumistegevusi oskuste arendamiseks ja eesmärkideni jõudmiseks. Selline lähenemine annab võimaluse kasutada kooli ja paikkonna tugevusi ja võimalusi, sh kavandada õpet koostöös kohalike spordiklubidega, ja tuua õppeainesse selliseid liikumis- ja sporditegevusi, mis on vabal ajal noorte hulgas populaarsed ja kättesaadavad. Muudatustega rõhutatakse, et õpe on õppijakeskne, toetab erinevate võimete ja terviseseisundiga õpilaste õpimotivatsiooni hoidmist ja aktiivset õppes osalemist ning individuaalset tervise hoidmist liikumise abil. Lisa 3 Ainevaldkond „Kunstiained“ muutmine Ajakohastatud valdkonnapädevus lähtub sellest, et õppija on elukestvas arengus, mistõttu valdkonnapädevus on sõnastatud universaalsena ega sõltu sellest, millises vanuses inimesed pädevust omandavad. Valdkonnapädevuse omandamise tase põhikoolis on täpsemalt määratletud kooliastmete lõpuks taotletavate teadmiste, oskuste ja hoiakute kirjeldustes. Kesksel kohal on kunstiainete õppimises mõisted teadvustab, uurib, katsetab, tõlgendab, mõtestab ja reflekteerib, osalemine kunstide kommunikatsiooniprotsessis ning loova eluhoiaku kujundamine. Kunstiõpetus Ainekava õpitulemuste ajakohastamise käigus võeti põhikoolis kasutusele osaoskused Tea- Mõtle-Loo, et senisega võrreldes paremini toetada õpilaste võimete arengut, lahti öelda liigsest tehnikakeskusest ja vältida õpitulemustes esinevaid sisulisi kordusi. Muudatustega taotletakse senisest suuremat vabadust otsustada, kuidas õpitulemusi saavutada nii, et õppe keskmes oleks õpilase areng ning selle kõrval arvestataks muutusi kunstimaailmas. Ajakohastatud õpitulemustes on kesksel kohal õpilaste analüüsi- ja mõtestamisoskuste arendamine ning sihipärane kunstiga tegelemine: idee arendamine ja sellele parima võimaliku lahendi leidmine. Ainekava õpitulemused võimaldavad teha enam valikuid erinevate stiilide, ajastute tundma õppimisel, analüüsil, võrdlemisel, lähtudes sellest, millised on õpilaste huvid ja arengu 32 vajadused. Õpitulemused lähtuvad 21. sajandi oskuste kujundamise põhimõtetest: välja selgitamine, teadmine, mõistmine; planeerimine ja ideede arendamine; loomingu teostamine; refleksioon, analüüs ja kriitika. Muusika Senises ainekavas olid valdkonnapädevus, aine õppe- ja kasvatuseesmärgid, õpitulemused ja õppesisu tagasihoidlikus sidususes; ei olnud õpitulemuste kirjeldused sõnastatud väljundipõhiselt, sisaldades õppe- ja kasvatuseesmärkidega seonduvat ja metoodilisi soovitusi; vajas ajakohastamist ja kriitilist lähenemist ühise lauluvara repertuaar ja selle rakendamine muusikatundides; ei lähtutud järjepidevalt õpilaste individuaalsete võimete arendamisel eakohasuse printsiibist. Õpitulemuste ajakohastamisel on õppe keskmesse seatud eesmärgistamise, kavandamise ja korraldamise kaudu õpilase muusikaliste, kui ka üldvõimete arendamise, mis toimub erinevate muusikaliste tegevustena, samuti õpilase ja muusika vahelise suhte teadvustamine ja süvendamine. Õpitulemuste sõnastamisel seati keskmesse õpilase areng ning võimalus arvestada õppe kavandamisel ja korraldamisel õppija vajadustega ja selle kõrval arvesse võtta muutusi helikunsti maailmas. Ainekava ajakohastamisel täiendati ja korrigeeriti järgmist: Laulmine. Õpitulemustes uuendati ühislaulude repertuaari vastavalt õpetajate poolt tehtud ettepanekutele ja õppesisu täpsustati sellele vastavalt. Pillimäng. Õpitulemusi täpsustati (nt muusikalise kommunikatsiooni aspektist, õppesisu sh pillide valiku otsustab kool). Omalooming. Õpitulemustes kajastub uudsena kriitilis-loova mõtlemise arendamine, reflektsioon ja enesehinnang loodule jm. Muusika kuulamine. Õpitulemustes on kesksel kohal fantaasia ja loova mõtlemise ergutamine, analüüsi-, sünteesi- ja tõlgendamisoskuse arendamine. Lisa 4 Ainevaldkond „Loodusained“ muutmine Ainevaldkonnakava ajakohastamise käigus viidi sisse muudatused, mille tulemusena: 1) jääb õppes piisavalt vabadust loovaks lähenemiseks, sh üldpädevuste ning valdkonnapädevuse arendamiseks, kõrgemat järku mõtlemisoskuste kujundamiseks ning läbivate teemade käsitlemiseks, samuti loodusvaldkondliku pädevuse suuremaks seostamiseks õpitulemustega; 2) pööratakse suuremat tähelepanu hoiakulistele, uurimuslikele ning otsuse tegemisega seotud õpitulemuste sõnastamisele; 3) jääb koolidele suurem võimalus nende paikkondliku vm eripära arvestamiseks loodusainete õppes; 4) on võimalik vähendada eriti III kooliastmes õpilaste ülekoormust ning saada juurde aega praktiliste tegevuste jaoks, sest kõikide õppeainete kavades vähendati õpitulemuste mahtu sh teoreetilist osa ja võimalusel detailsusastet; 5) on õpitulemused kirjeldatud väljundipõhiselt. Suur osa teadmisi ja oskusi kujuneb mitte ühe konkreetse, vaid mitme teema õppimise käigus. Lisaks võimaldab väljundipõhine esitusviis õpitulemust kirjeldada üldisemal tasemel ning jätab õpetajale rohkem autonoomiat õppe korraldamiseks lähtuvalt konkreetse klassi ning õpilase võimetest ning vajadustest; 6) toetavad ainekavad õpikäsitust, mis hõlmab mitme lahendiga probleemide lahendamist (nt otsuse tegemise-, dilemma- ja disainiprobleemide), keskendumist kõrgemat järku mõtlemist nõudvate oskuste kujundamisele; 7) pööratakse tähelepanu pseudoteaduslike teadmiste ja informatsiooni eristamisele teaduslikest ja tõenduspõhistest allikatest ning teadlaste rolli ja kuvandi atraktiivsusele, mis 33  on senisest põhjalikumalt avatud põhikooli valdkonnapädevuses ja ainevaldkonna kirjelduses; 8) hõlmavad ainekavad uuemaid teaduslikke teooriaid, kaasaegse õpikäsituse ning haridustehnoloogia arengu apekte ja selle kasutamist, sh koostöist õppimist; 9) võimaldavad nii õpitulemused kui ka praktiliste tööde loetelu (õppeprotsesside kirjelduses) luua seoseid loodusteaduste ja õpilase igapäevase elu ning kogemuste vahele; 10) suurenevad õpitulemuste lõimingu võimalused ainevaldkonna sees, mis võimaldab vähendada õppemahtu, õppes seoseid ja tähenduslikkust luues. Loodusõpetus II kooliastme loodusõpetuse õpitulemused esitati teemadest lahus (sarnaselt I kooliastmega) ja vähendati teemade hulka. Õpitulemusi on ajakohastatud kooskõlas STEM lähenemisega õppele, mis aitab õpilastel näha loodusainete olulisust, omavahelisi seoseid ning rakendusvõimalusi; mõista, kuidas tehnoloogia panustab teaduse arengusse ning vastupidi; teaduse ja tehnoloogia arenguga seotud riske; teadvustada paremini STEM-valdkonnaga seotud karjäärivõimalusi ning seeläbi tõsta õpilaste motivatsiooni õppida loodusteadusi. II kooliastme loodusõpetuses on võimalus koosluste õpetamisel valida oma kodu- või koolilähedasi kooslusi. II kooliastme loodusõpetuses lõimitakse keskkonnateema koosluste käsitlusse, see jätab enam aega praktiliste tööde, õuesõppe jaoks. Loodusteadusliku meetodi käsitlus on jäetud III kooliastme loodusõpetuse kursusesse, kuid kõik õppeained toetavad selle omandamist praktiliste tegevustega. Bioloogia III kooliastme bioloogias vähendati elusorganismide käsitlemisel detailsuse astet (näit. taimerühmade paljunemine üldistatult mitte taimerühmade kaupa jt). Vähendati vähemtuntud organismirühmade käsitlemist. Geograafia Rõhutatud on õpitulemustes rohkem hoiakulisi, väärtushinnangute aspekte: teadusuuringute olulisust, säästva arengu olulisuse mõistmist jms. Rohkem arutlemist kui lihtsalt teadmiste esitamist. Võimalusel teema käsitlemist kodukohast lähtudes. Teemade käsitlemine on seotud rohkem keskkonnaprobleemidega. Kaasajastatud on majandusgeograafia õppesisu ja õpitulemused (see puudutab eelkõige 9. klassi), tõime tagasi metsamajanduse käsitlemise 9. klassi, uuena globaliseerumise ja rahvusvahelised firmad. Füüsika Vähendati õpitulemuste arvu, et oleks piisavalt aega kujundada õppeprotsessi vastvalt õpilaste huvidele ja võimetele. Lisati õpilaste käelisi ja uurimuslikke oskusi arendavaid õpitulemusi. Koondati valemid ühte õpitulemusse, et oleks väljatoodud ülesannete lahendamise olulisus. Suurendati kõrgemat järku mõtlemist eeldavate õpitulemuste osakaalu. Keemia Eakohasust ja käsitlussügavust ning õppemahtu silmas pidades on välja jäetud mitmeid õpitulemusi, mis tulevad põhjalikumalt käsitlemisele gümnaasiumis või mis jääksid põhikoolis madalamat järku teadmiste tasemetele (keemiliste elementide omaduste perioodilisus, molekulaarsed ja mittemolekulaarsed ained, korrosioon iseseisva teemana, vesiniksoolad jms). Õpitulemusi on teatud määral üldistatud ja koondatud. Mitmete seniste õpitulemuste verbe on muudetud, et oleks täpsemini aru saada uuendatud õpitulemuste suunatus eksperimentaalsele tegevusele või nad suunaksid kõrgemat järku mõtlemise tasanditele. 34 Lisa 5 Ainevaldkond „Matemaatika“ muutmine Ainevaldkonnakava ajakohastamise käigus viiakse sisse muudatused, mille tulemusena: 1) on õpitulemuste sõnastus konkreetsem ja selgepiirilisem, andes juhiseid kui detailselt või üldiselt konkreetset õpitulemust käsitleda. See toetab keskendumist matemaatilise kontseptsiooni mõistmisele ja aitab ennetada olukorda, kus ainetunnis drillitakse järjest keerukamate näidete ja arvudega; 2) kooliastmete lõpuks taotletavate teadmiste, oskuste ja hoiakute määratlemise alus on valdkonnapädevus, vajadus kujundada matemaatilist kirjaoskust ning pöörata tähelepanu kõrgemate mõtlemisoskuste kujundamisele ja õppija ainealase enesearengu teadvustamisele; 3) õpitulemuste kirjeldustes esitatakse selgemalt erisused kooliastmete kaupa õpitulemuse omandamiseks vastavalt õpilase arengu dünaamikale, nt I kooliastmes „ümardab arvu etteantud täpsuseni“, II kooliastmes „ümardab arvu etteantud täpsuseni ning saab aru ümardamise vajalikkusest“, III kooliastmes „analüüsib ümardamise vajadust ja rakendab osaoskust vastavalt sisule“; 4) osad õpitulemused tõstetakse järgmisesse kooliastmesse, et arvestada enam õpilaste eakohasusega; 5) osad õpitulemused jäetakse välja, kaaludes põhjalikult järgnevate kooliastmete õppesisu ja matemaatika õpetamise eesmärke; 6) õppe- ja kasvatuseesmärgid, mille saavutamiseks ei ole võimalik kirjeldada õpitulemusi, jäetakse ainekavadest välja. Hulk teadmisi, oskuseid ja hoiakuid on osa protsessist ning nende saavutamine toimub õppeprotsessis läbivalt kõikide teemade käsitlemisel, nt II kooliastme hoiak „on teadlik õppija, kes kasutab enda jaoks sobivaid õpimeetodeid ja hindab oma arengut matemaatiliste teadmiste ja oskuste omandamisel“ tegelemine on osa õppeprotsessist, sõltumata sisuteemast; 7) kirjeldatakse õpitulemused uues teemas „probleemide lahendamine“, mis hõlmab nii tekstide mõistmist, eluliste probleemide põhjal matemaatilise mudeli, võrrandi või võrrandisüsteemi koostamist jne. Teema õpitulemused annavad võimaluse käsitleda probleeme ja ülesandeid, millel on kokkupuutepunkte ka teiste ainetega; 8) lisatakse õpitulemused arvutipõhise statistika õppe rakendamiseks. Lisa 6 Ainevaldkond „Sotsiaalained“ muutmine Ainevaldkonnakava ajakohastamise käigus viiakse sisse muudatused, mille tulemusena rõhutatakse valdkonna õppeainetes järgmisi nüüdisaegset õpet toetavaid aspekte: 1) infoga töötamise oskus selle teadlikust otsimisest kuni analüüsimiseni nii meedia- kui ka eri tüüpi allikate kriitilise hindamise näitel; kujundada oskust rakendada õppetöös omandatud infootsingu pädevusi elus; 2) arvestada nii globaalsel tasandil kui Eesti strateegiadokumentides ja analüüsides sõnastatud nüüdisaegse ühiskonna väljakutsetega: tööturg, mitmekultuuristumine, keskkonnakriis, infoühiskond, demokraatia ja inimõiguste väärtustamine vs äärmuslikud vaated jms; 3) arvestada õppe kavandamisel 21. sajandi oskustega, nagu uue väärtuse loomine, vastutuse võtmine ning pingete ja dilemmade lahendamise oskus. Muudatused õpitulemustes: 1) täpsustatakse õpitulemuste kirjeldusi, pidades silmas, milliste pädevustega õppijat eri kooliastme lõpuks eeldatakse; 2) õpitulemustes sisalduvad peamised teemad ja põhimõisted, mis aitavad õpetajat õppeprotsessi kavandamisel; õpitulemuste sõnastus eeldab teadmiste ja oskuste seostatult arendamist; keskendutakse oskustele, nagu kriitiline mõtlemine ja allikaanalüüs, seoste 35  loomine ja järelduste tegemine, probleemide lahendamine, oma seisukoha kujundamine ja selle põhjendamine, vastutuse võtmine; 3) digipädevuse arendamiseks on ajakohastatud võimalused IT-vahendite kasutamiseks ja töötamiseks digitaalses keskkonnas ning programmidega, nt ajateljed, kaardid, virtuaaltuurid, digitaalsed arhiiviallikad, riigiasutuste kodulehed jms; 4) õpitulemustega jäetakse õpetajale valikuvabaduse võtta õppetööd kavandades arvesse õpilaste individuaalne areng ja huvi, õppeteema rõhuasetused ja luua seoseid lähiümbrusega/kodukohaga; 5) valdkonna õppeainete õpitulemustega toetatakse hindamise korraldamist viisil, mis võimaldab anda tagasisidet õpilaste oskustele ja käitumisviiside demonstreerimisele õpisituatsioonis vastavalt vanuseastmele, nt I kooliastmel kirjeldamine, selgitamine ja näidete toomine, aga ka analüütilise mõtlemise aluseks oleva, nagu põhjendamine, seostamine ja eristamine; 6) õpitulemused kirjeldatakse viisil, mis eeldab nende saavutamiseks õppetööd ka väljaspool klassiruumi, nagu õppekäigud, tunnid mäluasutustes, tegevus kohalikus kogukonnas jms. Inimeseõpetus Inimeseõpetuse eesmärk on toetada õpilase sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut, õppides tundma ennast, kujundama vastutustundlikult oma suhteid, tundma perekonna rolli ühiskonna ning inimese elus, olema terviseteadlik, aus, hooliv ja õiglane. Ainekavasse on lisatud ühiskonna arengust tulenevad aktuaalsed teemad, nagu tervisekäitumine, vaimne tervis, LGB-teemad. Ajalugu Ajalooõpetuse eesmärk on, et aine vahendusel hakkab õpilane teadvustama, analüüsima, kriitiliselt hindama ja tõlgendama minevikusündmusi ning -protsesse, nende omavahelisi seoseid ja seoseid tänapäevaga ning ajaloosündmuste erineva tõlgendamise põhjusi, ning mõistma, et kõik seisukohad ei ole võrdselt asjakohased. Õpitulemustes käsitletakse teadmisi ja oskusi seotult ning üksikteadmiste ees on eelistatud nende kontekstis kasutamise oskust.. Õppes pööratakse suurenenud rändega seonduvalt rohkem tähelepanu kultuurilisele mitmekesisusele ja kultuuripärandi kaitsmisele globaliseeruvas maailmas, kultuuritundlikule lähenemisele õppes, mitmeperspektiivsusele ja uurimisoskuste arendamisele. Ühiskonnaõpetus Ühiskonnaõpetuse eesmärk on luua eeldused kodanikuidentiteedi ja ühiskonna sidususe tugevnemiseks ning aktiivse kodaniku kujunemiseks, kes on valmis ühiskonnas eakohaselt toimima, toetada dialoogivalmidust maailma erinevalt mõistvate inimeste vahel, samuti õpilase enese teadlikkust maailmavaate küsimustes. Ainekavasse lisatakse ühiskonna arengust tulenevad aktuaalsed teemad, nagu rahatarkus, võrdsus ja võrdõiguslikkus, rändega ja kestliku arenguga seonduvad küsimused globaliseeruvas maailmas. Lisa 7 Ainevaldkond „Tehnoloogia“ muutmine Ainevaldkonnakava ajakohastamise käigus viiakse sisse muudatused, mille tulemusena 1) ajakohastatakse valdkonnapädevus taotlusega kujundada 21. sajandi oskusi, mis lähtub vajadusest seostada valdkonnapädevus tugevamalt õppekava üldpädevuste kujundamisega; 2) koostatakse õpitulemused viisil, mis loob senisega võrreldes suuremad eeldused kooli tasandil õpet kavandades ja korraldades loobuda soostereotüüpidest. Sooneutraalsuse põhimõtteid arvestava õppe korraldamisele on ühemõtteliselt juhitakse tähelepanu ka ainevaldkonna üldalustes; 36 3) sõnastatakse valdkonda kuuluvate õppeainete õpitulemused kõikidele õppeainetele ühtselt, mitte ainekeskselt nagu on see kehtivas ainekavas. Õpitulemusi võib saavutada erinevate õppeaine osade ja teemade, tehnoloogiate, tööliikide käsitlemisel, kuid lähtutud on kontsentrilisuse põhimõttest, et õpiülesanded ja -tegevused muutuvad aste-astmelt keerulisemaks. Lisaks loob selline õpitulemuste kirjeldamine paremad eeldused soopõhisest õppest loobumiseks koolis, sest ei ole eristatud, milliseid õpitulemusi peavad saavutama poisid ja milliseid tüdrukud; 4) õpitulemused esitatakse valdkonna õppeainest sõltumata üldistatud kujul ning need võimaldavad kavandada ja korraldada õpet põhimõttel „ideest teostuseni“ nii, nagu esitatakse ka valdkonnapädevust saavutada aitavad baasteadmised ning oskused; 5) valdkonna õppeainete õppimine jaotatakse teemaplokkideks – kavandamine ja disain, materjalid ja töövahendid, töötamine ja protsess, materjalide töötlemisviisid, esemeline ja toidukultuur, igapäevaeluks vajalikud teadmised ja oskused –, mis sõltumata õppeainest ja õpilase soost võimaldavad saavutada taotletavad õpitulemused; 6) õpitulemustes pööratakse senisega võrreldes rohkem tähelepanu roheteadlikkusele ja kestlikule arengule ning kujundatakse tasakaal traditsiooniliste käsitööoskuste ning digitehnoloogiate kasutamise oskuste vahel. Võrreldes senise ainekavaga ei ole uuendatudainekavas esitatud erinevate tehnoloogiate loetelu, kuna materjalide, tehnikate ning tehnoloogiate areng on prognoosimatu ning õigusakt ei võimalda neid ammendavalt kirjeldada. Tehnoloogiate valik ajakohastatud õppesisus sõltub konkreetsest eesmärgist ja taotletavatest õpitulemustest. Täpsem sisu ning soovitused esitatakse ainekava rakendamist toetavates metoodilistes soovituslikes materjalides. Lisa 8 Ainevaldkond „Võõrkeeled“ muutmine Ainevaldkonnas muudetakse peamiselt rõhuasetusi, näiteks tuuakse kehtiva määrusega võrreldes enam fookusesse mitmekeelsus, mitmekultuurilisus ja õppetöö eluläheduse olulisus. Lisaks riiklikele strateegiadokumentidele tuginevad muudatused ka 2018. aastal ilmunud Euroopa keeleõppe raamdokumendi lisaköitel11, milles on Euroopa keeleõppe raamdokumendi12 endaga võrreldes rohkem keele osaoskuste kirjeldusi ja milles rõhutatakse vahendamisoskust. Ainevaldkonnakava ajakohastamise käigus viiakse lisaks sisse muudatused, mille tulemusena: 1) täiendatakse ja kaasajastatakse ainevaldkonnapädevust, tõstes esile vajaduse kujundada mh eakohane võõrkeelepädevus vähemalt kahes keeles, tuues sisse vahendamise oskuse, rõhutades keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse väärtustamist; 2) seatakse A- ja B võõrkeeltes kooliastmete lõpuks taotletavatele teadmistele, oskustele ja hoiakutele ühtsemad nõuded, lähtudes sihttasemest; 3) esitatakse õppeteemad üldiselt ja soovituslikena, mille alusel õpetaja teeb valiku õppesisus, lähtudes vajadusest arendada keeleoskust ja keeleteadlikkust ning kujundada kultuuriteadlikkust; 4) kujundatakse võõrkeelte õppes digipädevust, keskendudes õppeteemade käsitlemise kaudu järgmisele: turvalisus liikluses ja virtuaalkeskkondades; vaba aeg ja meedia, sh online- meedia; päevakajalised uudised, sotsiaalmeedia turvaline kasutamine. Autentsete meediatekstide kasutamine kõigis kooliastmetes; 11 Council of Europe (2018). Common European Framework of Reference for Languages: Learning, teaching, assessment – Companion võlume with new descriptors, Strasbourg: Council of Europe Publishing. 12 Euroopa Nõukogu (2007). Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 37 5) pööratakse õpitulemuste hindamisel tähelepanu häälduspädevusele; 6) rõhutatakse ka vigade käsitlemist õppimise loomuliku osana; 7) viiakse õpitulemuste kirjeldused kooskõlla Euroopa keeleõppe raamdokumendiga, mis seab õppes rõhuasetuse kommunikatiivsele keeleõppele, mitte niivõrd keele struktuuri ja grammatika omandamisele, eriti õppe alguses. Seeläbi saab õppija võimalikult varakult keelt suhtlussituatsioonides kasutada, nähes keeleoskuse praktilisust ning saades sellest eduelamuse ja motivatsiooni enesearenguks. Õppeaine eesti keel teise keelena ainekava viiakse võõrkeelte ainevaldkonnakavast keele ja kirjanduse ainevaldkonnakavasse. Lisa 9 Valikõppeaine „Ettevõtlusõpetus“ muutmine Ajakohastatud valikõppeaines rõhutatakse vajadust ettevõtlusõppele läheneda võimalikult probleemipõhiselt ning seostatult õpilase igapäevaeluga. Ettevõtlusõpetuse kursuse ainekava töötati välja programmi „Edu&Tegu“ raames õpilaste ettevõtluspädevuse13 arengu toetamiseks. Kuna mitmed organisatsioonid on välja töötanud erinevaid programme ja õppematerjale majandus- ja ettevõtlusõpetuse mitmekesistamiseks, siis on mõttekas planeerida õppetegevustes koostööd erinevate partneritega nagu Junior Achievement Eesti, Ettevõtlik kool, „Tagasi kooli“ ja Töötukassa ning võimalusel lõimida õpet nende pakutavate programmide ja õppematerjalidega. Lisa 10 Valikõppeaine „Informaatika“ muutmine Valikõppeaine kava muudatuste aluseks võeti 2017. aasta põhikooli informaatika kontseptsioon14. Muutuse peamiseks ajendiks oli ühiskonna ja tehnoloogia areng ning see, millised on muutunud ootused õpilaste tehnoloogia kasutamise oskusele. Lisaks sõnastuse parandustele põhikooli valikaine kavas tehtud põhilised muudatused: 1) I kooliastmele lisati õppeteema „Digiseade töövahendina“; 2) II kooliastme õppeteema „Digimeedia“ õppesisusse lisati tehis- ja liitreaalsus (VR, AR) teema; 3) II kooliastmele lisati samuti õppeteema „Digiseade töövahendina“; 4) III kooliastmes lisati kaks uut teemat seniste õppeteemade asemele „Infoühiskonna tehnoloogiad“ ja „Digiloovtöö“. Lisa 11 Valikõppeaine „Karjääriõpetus“ muutmine Karjääri kujundamise pädevused on üldpädevused, mida iga inimene ja õppija kasutab karjääri kujundamisel kogu oma elu jooksul ning mille sihipärane arendamine loob isikule eeldused valmisolekuks juhtida oma elu, tehes eneseteadlikke ja vastutustundlikke valikuid. Karjääri kujundamise pädevuste arengu toetamiseks valmis 2016. aastal karjääri kujundamise pädevusmudel15 koos juhendmaterjaliga koolidele. Pädevusmudeli piloteerimise etapp toimus 2017. aastal ning aasta lõpuks sõnastati täpsustatud õpitulemused ka pädevusmudelis. Käesoleva muudatuse lähtekohaks on seega „Karjääriõpetuse“ senise sisu uuendamine ja kooskõlla viimine piloteeritud mudeliga, mis kirjeldab karjääri kujundamise pädevusi neljas tegevuspädevuse valdkonnas: (1) eneseteadlikkuse arendamine; (2) võimaluste analüüs; (3) planeerimine; (4) tegutsemine. Lähtudes karjääri kujundamise pädevuste mudelist on ainekavas õpitulemused kirjeldatud viidatud neljas teemavaldkonnas senise kolme 13 Arro, G., Jaani, J., Loogma, K, Malleus, E., Titov, E., Toding, M., Täks, M., & Venesaar, U. (2018). Ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe süsteemne arendamine Eestis. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 14 Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (2017). Kontseptsioon „Uued õppeteemad põhikooli informaatika ainekavas nüüdisaegsete IT-oskuste omandamise toetamiseks“. 15 SA Innove (2016). Karjääri kujundamise pädevuste toetamine. 38 teemavaldkonna asemel, lisandus „tegutsemine“. Viimane võimaldab selgemalt esile tuua õppija rolli ja vastutuse enese valikute juhtimisel ning vajaduse õppemeetodite ja õppekeskkondade mitmekesistamiseks. Olulisim nii õpitulemuste kui õppesisuga seotud muudatus seisneb „karjääri planeerimise“ (career planning) kui ühe karjääri kujundamise alapädevuse asendamises laiema mõistega karjääri kujundamine (career management/career design). Karjääriõpetus ei hõlma ega sihi vaid karjääriplaani koostamist ega antud oskuse kujundamist, vaid toetab pädevusi, mis on vajalikud elukaareüleste valikute tegemiseks. Kolmanda kooliastme õpitulemuste kirjeldustele lisandus täpsustus, mis on realistlikum ja jõukohasem: eneseanalüüsi ja karjääriplaani koostamine toimub juhendamisel, mitte iseseisvalt. Puudub argumenteeritud alus eelduseks, et kõik põhikoolilõpetajad on valmis iseseisvalt ja objektiivselt enda isiksust analüüsima ning edasisi valikuid juhendamiseta tegema. Seetõttu on lisatud „analüüsib juhendamisel oma väärtusi, võimeid; koostab juhendamisel esmase karjääriplaani“. Ka on selgemalt lisandunud ootus kooliväliste partneritega koostööks. Õppe sisu uuendamise tulemusena on korrigeeritud õpitulemusi, millel on suurem üldistusaste, et võimaldada õpetajale suuremat vajadust arvestada õppeprotsessis õpprühma vajadusi (sh mida varem on omandatud läbiva teema raames). Õppesisus on enam tulevikkusuunatust ning õppeaine kirjeldus on senisest kontsentreeritum. Lisa 12 Valikõppeaine „Usundiõpetus“ muutmine Usundiõpetuse valikaines sõnastati ajakohastamise raames õpitulemused õppijakeskseks, kirjeldati turvalise õppekeskkonna saavutamise vajadust, tõsteti esile teabe otsimisega seotud oskused: allikakriitilisus, sh digivahendid, usulise fenomeni uurimine (sotsioloogiline) ja küsimuste esitamise oskus. Õpitulemused täpsustati ja sõnastati oskuste kirjeldustena, mis jätaksid õpetajatele õppeprotsessi korraldamisel rohkem vabadust. Põhikooli usundiõpetuse tulemusena tunnevad õpilased lähemalt vähemalt viit usundit, nende seas eesti rahvausundit ja kristlus, aga ka paikkondlikku eripära. Lisa 13 „Ainevaldkondade ülesed valikõppeained“ muutmine Õppekavade ajakohastamise tulemusena on koostatud uus määruse lisa, kuhu on koondatud nelja valdkondadeülese valikõppeaine ainekavad, mis ei ole seotud ühegi lisades 1–8 esitatud ainevaldkonnaga, ehkki pakuvad nendega lõimise võimalusi. Kui lisades 9–12 on esitatud valikõppeained, mis on riiklikult olulise strateegilise tähtsusega, siis lisaks on koostatud ka selliseid erinevaid valdkondi lõimivaid valikõppeainete kavasid, mis toetavad koole õpilaste üldpädevuste ja valdkonnapädevuste arengu toetamisel, läbivate teemade käsitlemisel, või muul moel õpilaste toimetulekut 21. sajandil. Lisas on esitatud valikõppeainete „Ettevõtlikuna töömaailma“, „Draamaõpetus“, „Tantsuõpetus“ ja „Teadusliku mõtlemise alused“ kavad. Koolil on jätkuvalt õigus ise otsustada, milliseid valikõppeaineid õpilastele pakkuda ning valikainekavade esitamine määruses ei kohusta koole neid rakendama. Lisa 14 „Õppekava läbivad teemad“ muutmine Lisa punktis 1 esitatud läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” muudatusega viiakse läbiva teema nimetus kooskõlla kaasaegse karjääri kujundamise pädevusmudeliga16. Varasema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“ asemel on läbiva teema uus nimetus „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine“. „Karjääri planeerimine“ (career planning) kui üks karjääri kujundamise alapädevus asendatakse laiema mõistega „karjääri kujundamine“ (career management/career design). Karjääriõpetus ei hõlma ega sihi vaid karjääriplaani koostamist ega antud oskuse kujundamist, vaid toetab pädevusi, mis on vajalikud elukaareüleste valikute tegemiseks. Samuti ei ole karjääri kujundamise sihiks vaid erialase kutse valimine, vaid laiemalt 16 SA Innove (2016). Karjääri kujundamise pädevuste toetamine. 39 edasise töö- ja/või haridustee kavandamine, mistõttu asendatakse läbiva teema kirjelduses taotlus teha „mõistlikke kutsevalikuid“ taotlusega teha „sobivaid haridus- ja tööalaseid valikuid“. Lisa punktis 5 esitatud läbiva teema „Teabekeskkond ja meediakasutus“ kirjeldus viiakse kooskõlla EL audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikliga 33a17, mille lõige 1 kohustab liikmesriike rakendama meetmeid meediakirjaoskuse arendamiseks. Sellest tulenevalt laiendatakse läbivat teemat ja täpsustati, et teabekeskkond hõlmab ka meediakasutust. Varasema nimetuse „Teabekeskkond“ asemel on läbiva teema uus nimetus "Teabekeskkond ja meediakasutus". Lisatud on allikakriitilisus, autorluse austamine, internetiturvalisus ja vastutuse võtmine meediasuhtluses. Lisa punktis 7 esitatud läbiva teema „Tervis ja ohutus“ kirjeldus viidi kooskõlla viimaste valdkondlike arengutega. 2017. aastal valmis riigiametite esindajatest ja ohutuse teema ekspertidest koosneva töörühma koostöös läbiva teema „Tervis ja ohutus“ ohutuse alateema õpetajaraamat18, kus lisaks teema käsitlemise juhistele, võimalikele õppeülesannetele ja hindamisvõimalustele sõnastati ka põhikooli lõpuks taotletavad ohutuseteemalised õpitulemused. Sellest tulenevalt asendati määruse lisa 14 punktis 7.2. kirjeldatud oskuste omandamisele suunatud tegevuste loetelu õpetajaraamatus kirjeldatud uute õpitulemuste saavutamisele suunatud tegevuste loeteluga. Võrreldes kehtiva lisaga on loetelu pikem ja detailsem ning annab seega täpsema ülevaate tervise ja ohutuse alastest vajalikest teadmistest ja oskustest. Rõhutatud on eelkõige vajadust kujundada õpilastes julgust proaktiivseks ohutusealaseks käitumiseks endale tervise ja ohutuse alaste eesmärkide seadmisel, esmase abi andmisel ja oma käitumise analüüsimisel. Eelnõu §-ga 3 muudetakse Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrust nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“. Punktiga 1 muudetakse määruse § 1 lõike 3 sõnastust seoses määruse lisade muutmisega. Lõikes sätestatakse, et lisades esitatakse kõikide ainevaldkondade kavad, kuid võrreldes seni kehtiva ülesehitusega esitatakse lisades 1–7 üksnes kohustuslike õppeainete kavad ainevaldkonniti. Ainevaldkondlikud valikkursused, mis seni esitati kõikide ainevaldkonnakavade punktis 3, esitatakse eraldi lisana 8. Eraldi lisana esitamine võimaldab vajadusel teha paindlikumalt täiendusi ja muudatusi valikkursuste kavades, ilma et oleks vaja muuta kõiki ainevaldkonnakavasid. Uue sätestusena on määruse lisasse 15 koondatud sellised valikkursused, mille õppimine ei ole otseses seoses ühegi ainevaldkonnaga, kuid mille läbimine võimaldab toetada õpilaste üldpädevuste arengut, käsitleda erinevaid läbivaid teemasid, omandada eluks vajalikke oskusi, lõimida erinevaid eluvaldkondi või muul moel toetada õpilaste teadmiste ja oskuste arengut toimetulekuks edasises elus. Ainevaldkondade üleste valikkursuste senine sidumine konkreetse ainevaldkonnaga on tekitanud koolides õppekava koostamisel segadust. Punktiga 2 täiendatakse määruse §-i 1 lõigetega 4–9. Lõige 4 – muudatusega täpsustatakse lõikes 3 nimetatud ainevaldkonnakava sisu. Lõige 5 – muudatusega esitatakse ainevaldkondade loetelu tähestikulises järjekorras. Õpilase arengu toetamiseks on kõik riiklikus õppekavas 17 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1808 millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda 18 Diana Haak, Juta Jaani jt (2017). Läbiva teema „Tervis ja ohutus“ ohutuse alateema üldine osa. 40 määratletud õppeained võrdse tähtsusega ja nende koondamine ainevaldkondadesse peab seda arusaama ühiskonnas võimendama. Senine ainevaldkondade esitusviis, mis algas keele ja kirjanduse valdkonna nimetamisega ja lõppes kehalise kasvatuse valdkonna nimetamisega, on ühiskonnas kujundanud arusaama, nagu oleks ainevaldkonnad loetelus esitatud hierarhiliselt. Ainevaldkondade esitamine tähestikulises järjekorras ei võimalda tõlgendamist, mille kohaselt mõnda valdkonda peetakse teistest tähtsamaks või perifeersemaks ja mis sellise tõlgenduse kohaselt loob väärarusaama ja võib mõjutada õppijakeskse õppe korraldamist. § 1 lõikes 6 sätestatakse ainevaldkondlike valikkursuste esitamine lisas 8. Siiani on nimetatud valikkursused olnud ainevaldkonnakavade osa. Eraldi esitamine pakub suuremat paindlikkust valikkursuste sisu muutmisel. § 1 lõige 7 – esitatakse kuue valdkondade ülese valikõppeaine kavad, mis sisaldavad kas vähemalt kahte kursust ning moodustavad seega õppeaine või käsitlevad selliseid valdkondi, millega tegelemine on kõrge riikliku tähtsusega, et luua gümnaasiumis tingimused Eesti riigi ja haridusvaldkonna arengukavas 2035 strateegiliste eesmärkide täitmiseks: informaatika, karjääriõpetus, majandus- ja ettevõtlusõpe, uurimistöö alused. Lisaks esitatakse samas lõikes ka praegu kehtiv kohustus õpetada riigikaitset ja usundiõpetust üksnes riiklikus õppekavas esitatud ainekava kohaselt. Võrreldes kehtiva määrusega ei esitata filosoofiat enam eraldi valikõppeainena, vaid filosoofiakursused esitatakse määruse lisas 15 koos teiste valdkondade üleste valikkursustega, rõhutamaks vajadust õppida filosoofiat mitte ainult eraldi filosoofiakursustena, vaid ka lõimituna ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse, meediaõpetuse ning kunstiainetega. Muudatusega luuakse parem selgus õppe korraldamiseks õpilastele valikute pakkumiseks. Muudatusega jääb koolile alles õigus ise koostada ja rakendada valikkursuste kavasid ja arvestada valikkursustena väljaspool kooli õpitut. § 1 lõikes 8 sätestatakse ainevaldkondade üleste valikkursuste kavade esitamine lisas 15. Viimastel aastatel on koostatud hulgaliselt selliseid valikkursusi, mida gümnaasiumid rakendavad igapäevaselt, kuid mida ühegi ainevaldkonnaga otseselt siduda oleks meelevaldne. § 1 lõikes 9 sätestatakse lisa 16 esitamine. „Õppekava läbivad teemad“ on kehtiva määruse lisa 14. Punktiga 3 täiendatakse määruse § 4 lõike 3 punktis 7 sätestatud regulatsiooni. Ettevõtlikkuspädevuse kirjeldusse lisatakse finantskirjaoskuse komponent, mille arendamisega tuleb arvestada pädevuse kujundamisel. Finantskirjaoskus ehk rahatarkus on oskuste, teadmiste, hoiakute ja käitumiste kogum, mis on vajalik rahaasjades arukate otsuste tegemiseks ja oma pere majandusliku heaolu tagamiseks: Finantskirjaoskus hõlmab muuhulgas oskust koostada eelarvet, teadmisi investeerimise põhitõdedest ning säästvat ja vastutustundlikku hoiakut raha suhtes. Muudatuse vajalikust põhjendab Rahandusministeeriumi juhtimisel tehtud uuring19, mis tuvastas, et rahatarkusega mitte tegelemine alates põhikoolist suurendab tõenäosust, et liiga suur hulk inimesi kogeb täiskasvanueas finantsvaldkonnas ebaõnnestumist. Rahatarkuse omandamine alates nooremast koolieast suurendab tõenäosust kujundada säästmis- ja mõistlikke tarbimisharjumusi. Finantskirjaoskust nimetatavad rahvusvahelised analüütikud20 üheks 21. sajandi tulevikuoskuseks. Punktiga 4 muudetakse § 4 lõikes 4 esitatud ainevaldkondade loendit tähestikuliseks, et rõhutada kõikide ainevaldkondade võrdset tähtsust riiklikus õppekavas. 19 Turu-Uuringute AS (2019). Eesti elanike finantskirjaoskuse ehk rahatarkuse uuring. Uuringu algataja: Rahandusministeerium 20 OECD (2010). OECD Learning Compass 2030. A Series of Concept Notes. 41 Punktiga 5 muudetakse paragrahvi 4 lõike 5 teist lauset kooskõlas määruse lisades 1–7 tehtud muudatustega. Punktiga 6 tunnistatakse paragrahvid 8 ja 9 kehtetuks. Gümnaasiumi ainevaldkonnad ja valikõppeained on nimetatud eelnevalt §-s 1. Õppeainete kursused nimetatakse määruse lisades 1–15, sh täpsustatakse kohustuslike ja valikkursuste nimetused ja maht. Õppekorralduse alused esitatakse §-s 11. Punktiga 7 täpsustatakse § 10 pealkirja. Muudatus rõhutab läbivate teemade käsitlemise ulatust. Punktiga 8 muudetakse § 10 lõike 3 punkti 1 sõnastust. Muudatusega viiakse läbiva teema nimetus ja sisu kooskõlla kaasaegse karjääri kujundamise pädevusmudeliga21. Läbiva teema uus nimetus on „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine“. „Karjääri planeerimine“ (career planning) kui üks karjääri kujundamise alapädevus asendatakse laiema mõistega „karjääri kujundamine“ (career management/career design). Karjääriõpetus ei hõlma ega sihi vaid karjääriplaani koostamist ega antud oskuse kujundamist, vaid toetab pädevusi, mis on vajalikud elukaareüleste valikute tegemiseks. Samuti ei ole karjääri kujundamise sihiks vaid erialase kutse valimine, vaid laiemalt edasise töö- ja/või haridustee kavandamine, mistõttu asendatakse läbiva teema kirjelduses taotlus teha „mõistlikke kutsevalikuid“ taotlusega teha „sobivaid haridus- ja tööalaseid valikuid“. Punktiga 9 muudetakse § 10 lõike 3 punkti 5 sõnastust. Muudatusega laiendatakse läbivat teemat ja täpsustatakse, et teabekeskkond hõlmab ka meediakasutust. Läbiva teema uus nimetus on "Teabekeskkond ja meediakasutus". Lisatud on allikakriitilisus, intellektuaalse omandi austamine, ja vastutuse võtmine meediasuhtluses. Täiendus tuleneb EL audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artiklist 33a22, mille lõige 1 kohustab liikmesriike rakendama meetmeid meediakirjaoskuse arendamiseks. Punktiga 10 tunnistatakse § 10 lõige 4 kehtetuks. Läbivate teemade kirjelduste esitamine on kehtestatud määruse § 1 lõikes 9. Punktiga 11 muudetakse §-i 11 sõnastust. Lõikes 1 täpsustatakse, et õpilase õppekoormus gümnaasiumis on 96 kursust, mis ei ole sisuliselt uus muudatus, kuid rõhutatakse, et õppekoormus võib olla ka suurem kui 96 kursust. Seda juhul, kui kooli õppekavas on õppekoormuse suurendamine kehtestatud ja põhjendatud ning kui konkreetsel õpilasel on soov enda õppekoormust suurendada. Muudatusega on soov täpsustada, et kui õpilane valib kooli vastavalt õppesuunale, siis on tema enda soov õppida selles koolis ja järgida kooli õppekava mahtu. Samuti on muudatusega soov rõhutada, et riikliku õppekava õpitulemuste saavutamiseks ei pea läbitavate kursuste arvu tingimata suurendama ning sellega õpilase õppekoormust suurendama, kuid seda võib eesmärgipäraselt ja poolte kokkuleppel teha. Paragrahvi 11 lõikes 2 esitatakse tähestikulises järjekorras ainevaldkondade nimetused ja valdkonna kohustuslike kursuste arv, mis kooli õppekavas jagatakse kohustuslike õppeainete kaupa nii, et taotletavad õpitulemused ja gümnaasiumi lõpuks nõutavad teadmised, oskused ja hoiakud oleksid saavutatavad. 21 SA Innove (2016). Karjääri kujundamise pädevuste toetamine. 22 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1808 millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda 42 Paragrahvi 11 lõikes 3 sätestatakse osaliselt eesti keelest erineva õppekeelega koolis või klassis eesti keeles õpetatavate õppeainete loetelu. Kuna võõrkeeleõppes on eeldus, et üldjuhul toimub õpe õpitavas sihtkeeles, arvestatakse võõrkeeleõpe lubatud kuni 40%lise muus keeles toimuva õppe hulka. Paragrahvi 11 lõigetes 4 ja 5 täpsustatakse õpilase kohustuslikku õppekoormust, arvestades kohustuslike õppeainete ja kooli poolt pakutavate valikkursustega, sealhulgas riigikaitse valikkursuse „Riigikaitse“ ning õpilasuurimus või praktiline töö. Riigikaitse valikkursuse „Riigikaitse“ lisandumine on põhjendatav asjaoluga, et täna peaaegu kõik keskhariduse tasemel haridust pakkuvad õppeasutused juba õpetavad õpilastele valikõppeainena riigikaitset. Ning lisaks sellele on see põhjendatav ka üleüldise ühiskondlike arengutega seoses (sh sõda Ukrainas jne). Paragrahvi 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatakse kooli kohustus pakkuda valikkursusi kõigis § 1 lõikes 5 loetletud ainevaldkondades ja kõigis § 1 lõikes 7 loetletud valikõppeainetes. Muudatusega on soov üheaegselt rõhutada mitmekesiste valikkursuste pakkumise olulisust ning luua koolile paindlikumad võimalused valikkursuste pakkumisel. Kehtiv määrus kohustab kooli pakkuma igas ainevaldkonnas kindlat arvu valikkursusi, mis piirab koolide võimalusi suunapõhise õppe korraldamisel ja erinevaid ainevaldkondi lõimivate valikkursuste pakkumisel. Muudatusega taotletakse olukorda, kus õpilasel on võimalik õppida süvendatult konkreetse ainevaldkonna õppeaineid, kuid sõltumata õppesuuna valikust, jääb õpilasele siiski võimalus valida valikkursusi ka teistest ainevaldkondadest ning selle kaudu mitmekesistada tema õppimist. Kool ei pea pakkuma valikkursusi matemaatikas, kui kool pakub laia matemaatika õpet 14 kursuse ulatuses, sest sellisel kujul on matemaatika puhul tegemist kõige suurema kursuste arvuga ainevaldkonnaga. Samas on koolil aga soovi korral võimalik ka matemaatikas valikkursusi pakkuda. Paragrahvi 11 lõikes 8 täpsustatakse, et kool võib õpet kavandada ja läbi viia koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega õppetöös laiemalt, mitte ainult valikkursuste raames. Paragrahvi 11 lõige 9 on kehtiva määruse lõike 10 täpne esitus. Paragrahvi 11 lõikes 10 sätestatakse sarnaselt põhikooliga muusika ja tantsu kutsealast koolitust pakkuvas gümnaasiumis asendada kunstiainete ja kehalise kasvatuse valdkonna riiklikud õpitulemused erialaste õpitulemustega. Muudatus on vajalik, et vähendada õpilaste kutseõppe ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete läbimisest tingitud ülekoormust. Paragrahvi 11 lõikes 11 jääb sõnastus samaks, asendatakse viited lõigetele 3 ja 4–6 viidetega lõigetele 4 ja 5–7. Punktiga 12 muudetakse §-i 12 lõike 2 sõnastust. Muudatusega täpsustatakse kooli poolt pakutavate karjääriteenuste sisu ja korraldust. Eduka karjääri kujundamise eelduseks on süsteemne ja mitmekülgne õpilase pädevuste arengu toetamine, mistõttu rõhutatakse muudatusega, et koolil tuleb võimaldada õpilastele nii karjääriõpet, karjääriinfot kui ka karjäärinõustamist, mitte valikuliselt ainult mõnda nimetatud teenustest. Samuti täpsustatakse muudatusega, et karjääriteenuste korraldus koolis peab olema süsteemne ja vajaduspõhine. Muudatus lähtub õpilase vajadusest langetada gümnaasiumi lõppedes otsus edasiõppimise ja/või tööturule sisenemise osas ning see omakorda eeldab, et kool on nii aineõpetuse käigus kui ka teisi karjääriteenusi pakkudes toetanud iga õpilase arusaamist õppimisvõimalustest, 43 tööturust, oma tugevustest ja arenguvajadustest ning iseseisvast toimetulekust maailmas laiemalt. Punktiga 13 muudetakse § 13 lõike 2 sõnastust. Muudatus on tingitud vastuolust lõike sees ning on vaja selgelt eristada, millisel juhul on vaja õpilasele individuaalse õppekava rakendamine ja millisel juhul mitte. Samuti on selgemalt lisatud varasema õpi- või töökogemusega arvestamise võimalus. Punktiga 14 muudetakse § 16 lõike 2 sõnastust. Muudatus on tingitud määruse lisade 1–7 struktuuri ja sisu muudatustest ning täpsustab, millise tasandi õppe- ja kasvatuseesmärkide kohta peab õpilane saama suulist või kirjalikku tagasisidet. Punktiga 15 muudetakse § 19 lõike 5 sõnastust. Lõike uue sõnastusega on täpsustatud gümnaasiumi jooksul läbitavate kursuste kooli õppekavas esitamise viisi. Kehtiva määruse kohaselt tuleb esitada kõik kursused – nii kohustuslikud kui ka valikkursused – ainevaldkondade kaupa, kuid nii gümnaasiumi riiklikus õppekavas kui ka koolipraktikas on esitatud mitmeid valikkursusi, mis on ainevaldkondi lõimivad või nende ülesed, mistõttu ei ole nende esitamine ainevaldkondade kaupa asjakohane. Kuivõrd kohustuslikud kursused on need, mille kaudu peaks õpilane gümnaasiumi lõpuks saavutama ainevaldkonnakavas esitatud pädevused, siis jääb muudatusega koolile kohustus esitada valdkonniti ainult kohustuslike kursuste kavad. Valikkursuste kavad võib kool esitada eraldi või valdkonniti, vastavalt oma kooli eripärale. Punktiga 16 muudetakse § 19 lõike 6 punktide 2 ja 3 sõnastust. Punktist kaks jäetakse välja „õppeainete vahelise lõimingu põhimõtted“ ning punktis 3 sätestatakse, et kool esitab oma õppekavas „üldpädevuste kujundamise ja õppekava läbivate teemade käsitlemise põhimõtted, õppeainete ja ainevaldkondade vahelise lõimingu põhimõtted ning õppekeskkonna mitmekesistamiseks kavandatud tegevused“. Muudatusega rõhutatakse, et lõiming võib olla nii õppeainete vaheline kui ka ainevaldkondade vaheline ning võrreldes kehtiva määrusega sätestatakse, et kooli õppekavas tuleb esitada ka läbivate teemade käsitlemise põhimõtted. Muudatusega rõhutatakse, et kirjeldatud aspektide läbimõtlemine peaks nii kooli õppekava koostamisel kui ka õppetöö läbiviimisel moodustama terviku. Punktiga 17 täiendatakse § 19 lõikega 7. Uue lõikega sätestatakse, et kooli õppekavas esitatavate kohustuslike kursuste, valikõppeainete ja valikkursuste kavades esitatakse üldpädevuste arengu toetamise kirjeldus, läbivate teemade käsitlus ning õppeainete lõiming teiste ainetega. Uus lõige on tingitud määruse lisade 1–7 struktuuri ja sisu muudatustest, kus võrreldes kehtiva määrusega ei ole esitatud üldpädevuste arengu toetamise, läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu võimalusi ning kus seega jäetakse koolile suurem vabadus ise otsustada ja kirjeldada, kuidas toimub üldpädevuste arengu toetamine, läbivate teemade käsitlemine ja lõiming konkreetses koolis. Punktiga 18 täiendatakse paragrahvi 20 lõikega 7, kus nähakse ette rakendussätted, mille kohaselt rakendatakse muudatusi 1. septembrist 2024. a. Kuna nimetatud kuupäevaks peavad koolid enda õppekava ja õppekorralduse muudatustega kooskõlla viima. Punktidega 19–31 asendatakse määruse lisad 1–14 eelnõu lisadega 18–31 (konkreetse määruse lisad 1–14). Punktidega 32 ja 33 täiendatakse määrust lisadega 15 ja 16 (eelnõu lisad 32 ja 33). 44 Gümnaasiumi riikliku õppekava lisade 1–7 ehk ainevaldkonnakavade muutmine Määruse lisadega kehtestatud ainevaldkonnakavade muutmise vajaduse tingisid samad asjaolud, mis tingisid ka põhikooli riikliku õppekava lisadeks olevate ainevaldkonnakavade muutmise. Need asjaolud on nimetatud käesoleva seletuskirja paragrahvi 2 juures toodud selgitustes. Ka probleemide lahendamise tulemusena kujundatud uus, taotletav olukord ja eelnõuga muudetavate määruse lisadega 1–7 kehtestatud ainevaldkonnakavade sisu ja ülesehituse muutmine kattub paragrahvi 2 juures toodud selgitustega. Järgnevalt on toodud välja erisused gümnaasiumi riikliku õppekava lisades 1–7 võrreldes põhikooli riikliku õppekava lisadega 1–8: Punktis 1.1. „Valdkonnapädevus“ on ajakohastatud selgitus selle kohta, et valdkonda kuuluvate õppeainete õpetamise eesmärk on kujundada gümnaasiumi lõpuks vastava valdkonna pädevus ning valdkonnapädevuse sisu. Punktis 1.2. „Ainevaldkonna õppeained ja maht“ esitatakse ainevaldkonna õppeainete kohustuslikud kursused ja nimetatakse, et lisaks kohustuslikele kursustele võib iga kool välja töötada valikkursusi, mis on soovituslikult valdkonnaülesed, st lõimivad valdkonna õppeaineid muude valdkondadega ja pakuvad süvenemist võimaldavaid teemakäsitlusi või valida valikkursusi määruse lisadeks olevate valikkursuste seast. Punktis 1.5. „Õppetegevuse kavandamine ja korraldamine“ on senisega võrreldes täpsustatud ja täiendatud, võttes arvesse seda, et õppe kavandamisel peab plaanima aega ühiskonnas ja ümbritsevas elus aset leidvate muutuste analüüsimiseks ja seoste märkamiseks, selleks, et suunata õpilasi oma õppimist mõtestama ja kavandama ning õpikoormust jagama; selleks, et suunata õpilasi mõtestama ja analüüsima õppimist, tegema teadvustatud ja teadlikke valikuid, võtma vastutust oma õppimise eest; selleks, et rakendataks uurivat, probleeme lahendavat ja teaduspõhist õpet, kasutataks mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja analüüsi soodustavaid õpitegevusi, laiendataks õpilaste teadmisi mitmekülgselt, tutvustataks näiteid valdkonna teadussaavutustest ja aktuaalsetest probleemidest, arendataks oskusi ja kujundatakse hoiakuid. Õppe kavandamisel ja korraldamisel gümnaasiumis tuleb pöörata tähelepanu sellele, et arendataks info kriitilise otsimise ja hindamise pädevust, arvestades autoriõiguse ja uurijaeetikaga ning kujundaks õppija arusaama maailmas toimuvast, suutlikkust siduda kohalikku ja globaalset. Punktis 2. „Ainekavad“ alapunktide numeratsioon ja sisu esitatakse sõltuvalt asjaolust, kas valdkonnas on mitu õppeainet või üks õppeaine. Gümnaasiumi õpitulemused esitatakse üldjuhul kursuste kaupa, mitte tervele kooliastmele üldistatult. Erandiks on sotsiaalainete valdkonnakava, kus valdkonnasisese lõimingu toetamiseks sõnastatakse õpitulemused kursusteüleselt. Ainevaldkonnapädevuste ja õpitulemuste ajakohastamisel gümnaasiumis lähtuti samadest asjaoludest, mis on nimetatud käesoleva eelnõu paragrahvis 2 ja seletuskirja vastavas osas. Kõikide ainevaldkondade õppeainete õpitulemused võimaldavad ajakohastamise tulemusena plaanida aega õpilaste kõrgemate mõtlemisoskuste arendamiseks. Järgnevalt on ainevaldkondade kaupa välja toodud muudatused gümnaasiumi riikliku õppekava lisades 1–7. Lisa 1 Ainevaldkond „Keel ja kirjandus“ muutmine Gümnaasiumi eesti keele, vene keele ja kirjanduse ainekavades muudetakse põhi- ja valikkursuste sisu nii, et põhikursuste õppimine aitaks lisaks ainealaste teadmiste 45 omandamisele senisest enam kujundada üldpädevusi ja 21. sajandi oskusi. Muudatusega kaasneb suurem võimalus pakkuda õpilaste huvidest ja vajadustest lähtuvaid ainealaseid valikkursuseid. Kirjanduse ainekavas loobutakse soovituslike autorite ja teoste nimistust üldiselt, nimetatakse üksnes eesti kultuuri järjepidevuse ja põlvkondliku sidususe kujunemiseks olulise lugemisvara soovitused. Loetelu on Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi samasisulise arutelu tulemus. Käsitletavad tekstikatkendid ja tervikteosed valitakse kas soovituslikul või vabavalikulisel viisil nii, et need võimaldavad proportsionaalselt käsitleda õppesisu ja jõuda õpitulemusteni, lõimida käsitlusse õppekava läbivaid teemasid ning toetada üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist. Vene keele ainekavas on asendatud kursus „Kõnekultuur“ kursusega „Meedia ja mõjutamine“. Meediateadlikkuse kujundamisele suunatud kursus puudus seni gümnaasiumides, kus õpiti vene keele ainekava alusel. Kirjanduse kursused on tervikuna muudetud. Kohustuslikud kursused on: „Pärimus ja kirjandus“, „Identiteet ja eesti kirjandus”, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses I“, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses II“, „Kirjandus ja ühiskond“. Nimetatud „Identiteet ja eesti kirjandus“ on konkreetselt eesti kirjandust käsitlev terviklik kursus. Eesti keel teise keelena ainekava liikus võõrkeelte valdkonnast keele ja kirjanduse valdkonda. Eesti keele teise keelena ainekavas tõstetakse oodatavat keeleoskuse taset gümnaasiumi lõpuks C1. Olgu mainitud, et juba hetkel kehtiva ainekavagi järgi on väga hea õpitulemus pea kõigis osaoskustes B2.2–C1. Lisa 2 Ainevaldkond „Kehaline kasvatus“ muutmine Kehalise kasvatuse muudatused lähtuvad samast põhimõttest, mis on kirjeldatud põhikooli riikliku õppekava kehalise kasvatuse ainevaldkonna muudatuste juures. Õppeaine kujundati sisuliselt ümber liikumisoskusi arendavaks ja liikumispädevuse kujunemist toetavaks sh arvestades vajadust tagada inimese vaimne ja füüsiline tasakaal. Õppijakeskne õpe toetab erinevate võimete ja terviseseisundiga õpilaste õpimotivatsiooni hoidmist ja aktiivset õppes osalemist ning individuaalset tervise hoidmist liikumise abil. Lisa 3 Ainevaldkond „Kunstiained“ muutmine Kunstiainete ainevaldkonnakava üldaluste muudatused lähtuvad samadest põhimõtetest, mis on kirjeldatud põhikooli riiklikus õppekavas kunstiainetes puhul. Kunstiõpetus Muudatuse tulemusel täiendati ja korrigeeriti gümnaasiumi kahe kursuse õpitulemusi ja õppesisu: 1) I kursus „Kunsti roll eri ajastuil“, millele lisati Eri ajastute kunsti võrdlevad teemad (valitakse 1–3 teemat) ja Loomingulised projektid. 2) II kursus „Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil”, millele lisati Eri ajastute kunsti võrdlevad teemad (valida 1-3 teemat) ja Loomingulised projektid. Gümnaasiumi lõpuks taotletavate teadmiste, oskuste ja hoiakute kirjeldusi täiendati ning kaasajastati lähtuvalt põhimõttest Tea-Mõtle-Loo, et võimaldada tänapäevast lähenemist kunstiajaloole. Muudatusega taotletakse, et kronoloogiline ja võimalikult paljusid kunstinähtusi käsitlev õpe lähtuks ajastuid võrdlevatest teemadest, mille ajatelge käsitletakse üldistatult. Keskset kohta omab seoste loomine, milles õppeteemade käsitlusel rõhutatakse kunsti seoseid ühiskonnas ja kultuuris toimunuga, ajastu mõtteviisi, religiooni ja valitsemiskorra, tehnika ja majandusega; luuakse õpilastele võimalus eri ajastute kunstinähtusi seostades arutleda 46 kunstiteoste väljendusvahendite, loomise eesmärkide, tähenduse ja sotsiaalse rolli üle. Korrigeeriti loominguliste projektide õppesisu, mis on seotud Mõtle-osa võrdlevate teemadega ning aitavad õpitut mõtestada, kinnistada ja laiendada. Loominguliste projektide puhul peetakse oluliseks õpilase isiklikku vaatenurka ja nüüdisajast lähtuvat tõlgendamisoskuse kujunemist. Muudatus loob eeldused kunstiloo alaste teadmiste paremaks seostamiseks ning analüüsi- ja sünteesioskuse kujundamiseks, lõimides seda ajaloo, ühiskonnaõpetusega, kirjanduse ja muusikalooga, loominguliste ja uurimuslike projektidega, õppekäikudega. Uudsena on gümnaasiumi õpitulemused ja õppesisu struktureeritud sarnaselt põhikooliga lähtuvalt 21. sajandi oskuste kujundamise põhimõtetest: välja selgitamine, teadmine, mõistmine; planeerimine ja ideede arendamine; loomingu teostamine; refleksioon, analüüs ja kriitika. Muusika Muudatuste tulemusena lähenetakse kursusekavades muusikaloole üldistatult, et õpilasel tekiks taustsüsteem võrdlevate teemade käsitlemiseks. Senised õpitulemused keskendusid kronoloogilisele käsitlusele, kuid muusikaloo ajatelje roll on vajalik muusikakultuuri üldise muutumise selgitamisel ja põhjendamisel. Kesksel kohal on seosed peamiste faktide ja näidete abil, mis aitab õpilasel luua seoseid ajaloo, kunsti ja ajastu mõtteviisi vahel. Muusikaõppe fookuses on õpilase individuaalsete muusikaliste võimete ja oskuste arendamine erinevate muusikaliste tegevuste kaudu. Õpitulemusi ühendavateks märksõnadeks on isikupärase, loova ja kriitilise mõtlemise arendamine, oskus anda hinnangut, võrrelda, tõlgendada, uurida, katsetada, muusikaline kommunikatsioon jt. Oluline koht õppes on õpilase ja muusika vahelise suhte teadvustamisel ja süvendamisel, mis on lähteks muusikalise identiteedi kujunemisele. Enese ja kaaslaste tegevuse ja analüüsi kaudu õpitakse tundma üksteise võimeid, teadmisi, oskusi ning isikupära, sh praktilise musitseerimise kaudu, mida senine ainekava vähe võimaldas. Kursuste õpitulemused on selgelt struktureeritud, võrreldes varasemaga on nad vähem ambitsioonikad gümnasistide jaoks ja koosnevad komponentidest: muusikaline eneseväljendus (laulmine, pillimäng, omalooming), muusika kuulamine ja muusikalugu. Muusika kuulamine ja muusikalugu moodustavad ühtse terviku ning seda käsitletakse laiemalt, et luuakse õppes seoseid kultuuri, visuaalse kunsti ja ajalooga. Õppes on kandev osa eri ajastute muusika kirjeldamisel ning võrdlemisel, mis aitab leida ka seoseid mineviku ja tänapäeva vahel. Erinevate ajastute muusika kuulamisel tähtsustub analüütilise mõtlemise oskus: muusika tõlgendamine ja mõtestamine, oma arvamuse väljendamine ning selle argumenteeritud põhjendamine, toetudes teadmistele ja muusika oskussõnavarale. Lisa 4 Ainevaldkond „Loodusained“ muutmine Gümnaasiumi loodusainete ainekava muudatuste tulemusena: 1) on võimalik vähendada õpilaste ülekoormust ning saada juurde aega praktiliste tegevuste jaoks, sest kõikide õppeainete kavades vähendati õpitulemuste mahtu sh teoreetilist osa ja võimalusel detailsusastet; 2) pööratakse rohkem tähelepanu kõrgemat järku probleemide lahendamise oskusele (analüüsi- ja sünteesioskus, loovmõtlemise oskus, oskus teha tõenduspõhiseid ning kaalutletud otsuseid ning järgida ühiskonnas väärtustatud hoiakuid); 3) pööratakse senisest suuremat tähelepanu õpilaste positiivsete hoiakute kujundamisele loodusteaduste õppimise suhtes ning samuti nende teadlikkuse suurendamisele LTT valdkonna karjääri suhtes; 4) pööratakse enam rõhku teaduse ning teaduslike teadmiste olemusele, selgitatkse kuidas eristada tõenduspõhist infot kellegi isiklikust arvamusest. Arusaamist peaks aitama süvendada uurimusliku lähenemise kasutamise suurem tähtsustamine loodusteaduste tundides; 47 5) rõhutatakse, et loodusteadustel on eriline roll teiste õppeainete seas õpilaste jätkusuutlikku arengut toetavate teadmiste, hoiakute ning sellega seotud kodanikuaktiivsuse kujundamisel; 6) ajakohastati õppeainete sisu. Füüsika Vähendati õppesisu detailsust ja kvantitatiivset käsitlust nõudvate teemade arvu, et anda õpetajale vabamad käed õppeprotsessi kujundamisel vastavalt õpilaste võimekusele ja huvidele ning et jääks rohkem aega praktilisteks töödeks. Suurendati kõrgemat järku õpitulemuste osakaalu. Lisati teemasid, mis on olulised kaasaegse teaduse ja tehnoloogia oluliste suundade mõistmiseks (CERN’i uuringud, materjaliteadus, nanotehnoloogia ja selle rakendused, näiteks muutmälu). Vähendati kvantitatiivset käsitlust (valemid, arvutamine) nõudvate teemade arvu, eelistades nähtuste kvalitatiivset käsitlemist, mis vähendab kursuse mahtu ja võimaldab teha rohkem praktilisi töid ning õppetööd diferentseerida. Valemid koondati üheks õpitulemuseks. Rõhutatakse, et õpilastel on õigus kasutada õpitegevuses valemite lehte. Bioloogia Muudetud on kursuste ülesehitust ja vastavalt sellele teemade järjekorda kursustes. Lisatud on rohepöörde teema. Keemia Õpitulemused on sõnastatud eraldiseisvana õppesisust, lisatud on uurimuslikke oskusi, rõhutatud on tarvilikke ja olemuslikke seoseid (“seostades”). Selgemalt on õpitulemustes esile toodud kõrgemat järku mõtlemistasandeid (“prognoosib”, “valib” jne). Geograafia Õpitulemustes on rõhutatud rohkem hoiakulised, väärtushinnangulised aspektid nagu teadusuuringute olulisus, säästva arengu olulisuse mõistmine jms. Õpitulemused keskenduvad enam arutlemist ja analüüsi, info leidmist, kasutamist ja tõlgendamist nõudvatele oskustele. Rohkem rõhku keskkonnaprobleemidele, inimtegevuse ja keskkonna vastastikuste seoste mõistmisele. Pööratakse rohkem tähelepanu kaasaegsete (GIS) tehnoloogiate kasutamisele (interaktiivsete kaartide koostamine ja kasutamine). Lisa 5 Ainevaldkond „Matemaatika“ muutmine Gümnaasiumi matemaatika ainekava muudatuste tulemusena pööratakse senisest enam tähelepanu probleemi lahendamise oskuse kujundamisele. Matemaatika kui töövahend omandab õpilase jaoks tähenduse just läbi selle, et seda kasutatakse nii igapäevaeluliste kui ka erinevates õppeainetes esile tulevate probleemide lahendamisel. Gümnaasiumi ainekava üldalustesse on lisatud võimalus rakendada teatud aja tagant e-õppepäevi või -nädalaid. Gümnaasiumis õppimisel on oluline osata planeerida oma aega ning arendada iseseisvat õppimist, kasutades IKT vahendeid ning matemaatikapädevuse kujunemise eeldus kõige üldisemas plaanis on probleemilahendamise põhioskuste saavutamine. Õppijate iseseisva töö tegemise oskuse kujunemist ja digioskuste arendamist toetab õppekorralduslik võimalus teha matemaatikas teatud aja tagant e-õppepäevi või -nädalaid sõltuvalt kooli võimalustest. Gümnaasiumi õpitulemused hõlmavad lisaks matemaatilisele teemakäsitlusele ka vastava teema probleemülesannete ära tundmist ja õpitu rakendamist probleemülesannete lahendamisel. Ainekavasse on toodud mitmete teemade juures visualiseerimine IKT vahenditega ning mitmete matemaatiliste nähtuste uurimine arvuti abil. Seeläbi õpitakse matemaatilisi IT- vahendeid kasutama edasises elus praktilisi ja teoreetilisi probleeme lahendades. Lisaks võimaldab IT-vahendite kasutamise oskus vabastada õppeaega keerukamate graafikute 48 uurimiseks, kui kõiki graafikuid ei pea käsitsi joonestama koos sellele juurde kuuluva eelnevate arvutustega. Nii kitsas kui laias matemaatikas hõlmavad tõenäosuse ja statistika kursuse õpitulemused andmete visualiseerimist ning järelduste tegemist. Lisa 6 Ainevaldkond „Sotsiaalained“ muutmine Sotsiaalainete ainevaldkonnakava üldaluste muudatused lähtuvad samadest põhimõtetest, mis on kirjeldatud põhikooli riiklikus õppekavas sotsiaalainete puhul. Õpitulemused suunavad kasutama uurimispõhiseid õppetegevusi, otsima, analüüsima ja kasutama informatsiooni eri allikatest, seostama õpitavat õpilastele tähenduslike näidete ja igapäevaeluga. Uuendusena on gümnaasiumi ainesisu avatud üldistatud õpitulemuste kaudu, andes koolile võimaluse korraldada õpet ajaloos nii kursuste kaupa kui ka eesti ajaloo ja üldajaloo kursusi lõimides. Lisa 7 Ainevaldkond „Võõrkeeled“ muutmine Muudatuste tegemisel lähtuti lisaks Euroopa keeleõppe raamdokumendile23 ja 2018. aastal ilmunud Euroopa keeleõppe raamdokumendi lisaköitele24 ka „Eesti keele arengukava 2021– 202525“ strateegilisest eesmärgist, milleks on vähemalt kahe keele oskus lisaks emakeelele. Muudatuste tulemusena täiendatakse ja kaasajastatakse ainevaldkonnapädevust, tõstes esile vajaduse kujundada mh eakohane võõrkeelepädevus vähemalt kahes keeles, tuues sisse vahendamise oskuse ning rõhutades keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse väärtustamist. Eesti keel teise keelena ainekava viiakse keele ja kirjanduse valdkonda. Ainevaldkonnakava ajakohastamise käigus viiakse sisse muudatused, mille tulemusena: 1) seatakse B2- ja B1-sihttasemega võõrkeeltes on gümnaasiumi lõpuks taotletavatele teadmistele, oskustele ja hoiakutele ühtsemad nõuded, lähtudes sihttasemest. Õppeteemad esitatakse üldiselt ja soovituslikena, mille alusel õpetaja teeb valiku õppesisus, lähtudes vajadusest arendada keeleoskust ja keeleteadlikkust ning kujundada kultuuriteadlikkust; 2) kujundatakse võõrkeelte õppes digipädevust, keskendudes õppeteemade käsitlemise kaudu järgmisele: turvalisus liikluses ja virtuaalkeskkondades; vaba aeg ja meedia, sh online- meedia; päevakajalised uudised, sotsiaalmeedia turvaline kasutamine. Autentsete meediatekstide kasutamine kõigis kooliastmetes; 3) pööratakse õpitulemuste hindamisel tähelepanu häälduspädevusele; 4) rõhutatakse ka vigade käsitlemist õppimise loomuliku osana; 5) tuuakse eraldi välja õpilaste suunamine võõrkeeli kasutama ka teiste õppeainete õppimisel, mitte vaid üldiselt väljaspool keeletundi. Muudatused õpitulemustes Õpitulemuste kirjeldused ajakohastati kooskõlas Euroopa keeleõppe raamdokumendiga, mis seab õppes rõhuasetuse kommunikatiivsele keeleõppele, mitte niivõrd keele struktuuri ja grammatika omandamisele. Seeläbi saab õppija võimalikult varakult keelt suhtlussituatsioonides kasutada, nähes keeleoskuse praktilisust ning saades sellest eduelamuse ja motivatsiooni enesearenguks. Lisa 8 „Ainevaldkondlikud valikkursused“ muutmine 23 Euroopa Nõukogu (2007). Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 24 Council of Europe (2018), Common European Framework of Reference for Languages: Learning, teaching, assessment – Companion võlume with new descriptors, Council of Europe Publishing, Strasbourg 25 Haridus- ja Teadusministeerium (2021). Eesti keele arengukava 2021-2025. 49 Õppekavade ajakohastamise tulemusena on koostatud kaks uut määruse lisa, kuhu on koondatud (1) ainevaldkondlike valikkursuste kavad ja (2) ainevaldkondade üleste valikkursuste kavad. Kehtivas määruses on ainevaldkondlikud valikkursused esitatud ainevaldkonnakavades ning koolil kehtib ka kohustus pakkuda igas ainevaldkonnas konkreetset arvu valikkursusi. Lisaks on ainevaldkonnakavades esitatud ka valikkursused, mis kuuluvad ainevaldkonna alla tinglikult ning on oma olemuselt pigem erinevaid ainevaldkondi lõimivad. Käesoleva eelnõuga sisseviidavate muudatuste tulemusena jääb koolile kohustus pakkuda valikkursusi kõigis ainevaldkondades, kuid ei ole ette kirjutatud, millises mahus igas ainevaldkonnas valikkursusi pakkuma peab. Muudatusega luuakse olukord, kus koolil on senisest paindlikumad võimalused nii ainevaldkondlike kui ainevaldkondade üleste valikkursuste pakkumiseks. Lisaks on koolil võimalik ise otsustada, kas pakutavad ainevaldkondlikud ja ainevaldkondade ülesed valikkursused valitakse määruse lisades esitatud valikkursuste hulgast või luuakse ise valikkursuste kavad. Seega on käesoleva lisa koostamise taotlus tagada ainevaldkonnakavade kompaktsus ning samaaegselt esitada koolile ka riiklikud soovitused valikkursuste pakkumiseks. Lisa 9 Valikõppeaine „Informaatika“ muutmine Kaasajastati põhikooli ja gümnaasiumi informaatika valikaine kava, võttes aluseks 2018. aasta gümnaasiumi informaatika kontseptsioon26. Muutuse peamiseks ajendiks oli ühiskonna ja tehnoloogia areng ning see, millised on muutunud ootused õpilaste tehnoloogia kasutamise oskusele. Võrreldes kehtiva lisaga täiendati gümnaasiumi valikainekava ka valikkursusega "Küberkaitse". Lisa 10 Valikõppeaine „Karjääriõpetus“ muutmine Karjääri kujundamise pädevused on üldpädevused, mida iga inimene ja õppija kasutab karjääri kujundamisel kogu oma elu jooksul ning mille sihipärane arendamine loob isikule eeldused valmisolekuks juhtida oma elu, tehes eneseteadlikke ja vastutustundlikke valikuid. Karjääri kujundamise pädevuste arengu toetamiseks valmis 2016. aastal karjääri kujundamise pädevusmudel27 koos juhendmaterjaliga koolidele. Pädevusmudeli piloteerimise etapp toimus 2017. aastal ning aasta lõpuks sõnastati täpsustatud õpitulemused ka pädevusmudelis. Käesoleva muudatuse lähtekohaks on seega „Karjääriõpetuse“ senise sisu uuendamine ja kooskõlla viimine piloteeritud mudeliga, mis kirjeldab karjääri kujundamise pädevusi neljas tegevuspädevuse valdkonnas: (1) eneseteadlikkuse arendamine; (2) võimaluste analüüs; (3) planeerimine; (4) tegutsemine. Lähtudes karjääri kujundamise pädevuste mudelist on ainekavas õpitulemused kirjeldatud viidatud neljas teemavaldkonnas senise kolme teemavaldkonna asemel, lisandus „tegutsemine“. Viimane võimaldab selgemalt esile tuua õppija rolli ja vastutuse enese valikute juhtimisel ning vajaduse õppemeetodite ja õppekeskkondade mitmekesistamiseks. Olulisim nii õpitulemuste kui õppesisuga seotud muudatus seisneb „karjääri planeerimise“ (career planning) kui ühe karjääri kujundamise alapädevuse asendamises laiema mõistega karjääri kujundamine (career management/career design). Karjääriõpetus ei hõlma ega sihi vaid karjääriplaani koostamist ega antud oskuse kujundamist, vaid toetab pädevusi, mis on vajalikud elukaareüleste valikute tegemiseks. Lisandunud on ootus kooliväliste partneritega koostööks. Õppe sisu uuendamise tulemusena on korrigeeritud õpitulemusi, millel on suurem üldistusaste, et võimaldada õpetajale suuremat vajadust arvestada õppeprotsessis õpperühma vajadusi (sh mida varem on omandatud läbiva teema raames). Õppesisus on enam tulevikkusuunatust ning õppeaine kirjeldus on senisest kontsentreeritum. 26 Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (2018). Kontseptsioon „Gümnaasiumi informaatikaõpe“. 27 SA Innove (2016). Karjääri kujundamise pädevuste toetamine. 50 Lisa 11 Valikõppeaine „Majandus- ja ettevõtlusõpe“ muutmine Ajakohastatud valikõppeaines rõhutatakse vajadust majandus- ja ettevõtlusõppele läheneda võimalikult probleemipõhiselt ning seostatult õpilase igapäevaelu ja majanduses toimuvaga. Kursuste uuenenud sisu aitab paremini mõista inimese ja keskkonna vastastikuseid seoseid ning ressursinappust, mis sunnib riike, ettevõtteid ja inimesi tegema väga erinevaid valikuid ning langetama õiglasemaid otsuseid säästva eluviisi kasuks. Kuna majanduses on viimase 10 aasta jooksul toimunud mitmeid muutusi, siis ainekavad kajastavad neid eri teemade juures. Võrreldes varasema ainekavaga on majandusõpetuse õppesisu rohkem suunatud vastutustundliku, keskkonnateadliku kodaniku ja tulevase ettevõtliku töötaja kujundamisele ning õpilaste finantskirjaoskuse arendamisele. Tööjõu uued oskused tööturul, elukestva õppimise teadvustamine ja uued töövormid nagu renditöö ja kaugtöö toetavad ettevalmistust tööturule sisenemiseks. Teadlikkus pikaajalisest rahaasjade planeerimisest, investeerimisest ja säästlikust tarbimisest aitavad teha õigeid valikuid ja rahatarku otsuseid iseseisvas elus. Rahvusvahelise majanduse õpetamisel on rõhk globaliseerumisest põhjustatud muutustel majanduses ja riikide arengutasemes, töörändel ja keskkonnaprobleemidel, tähtsustatakse jätkusuutlikku majandust ja õiglast kaubandust. Ettevõtluse teemade käsitlemisel on rõhuasetus keskkonnateadlikul ja jätkusuutlikul majandamisel ning ressursisäästlikul jäätmeringlust teostaval ringmajandusel. Lisandunud on uued ettevõtlusvormid nagu iduettevõtted ja frantsiis, samuti mittetulunduslikud ja sotsiaalse ettevõtluse vormid. Õpetajal on võimalus valida õpetamisel põhjaliku äriplaani ja ülevaatliku, kiiresti muudetava ärimudeli koostamise vahel. Ettevõtlusõpetuse kursuse ainekava töötati välja programmi „Edu&Tegu“ raames õpilaste ettevõtluspädevuse28 kujundamiseks. Kursuse läbimiseks ja õpitulemuste saavutamiseks saab kasutada nelja erinevat võimalust ja neid ka omavahel kombineerida. Ettevõtlusõpetuse kursus on jaotatud neljaks suureks teemaks: ettevõtluskeskkond, ettevõtte alustamine, turg ja turundus, finantsid. Selline jaotus järgib ettevõtte loomise ja tegutsemise loogikat, mis aitab õpilastel mõista ettevõtluse toimimist ja tulevikus ise alustada ettevõtlusega. Kool ja õpetaja võivad kooli võimalustest ja eripärast lähtuvalt majandust ja ettevõtlust õpetada eraldi kursustena või omavahel lõimituna, õpetaja poolt kombineeritud ühtse ainekava alusel. Kuna mitmed organisatsioonid on välja töötanud erinevaid programme ja õppematerjale majandus- ja ettevõtlusõpetuse mitmekesistamiseks, siis on mõttekas planeerida õppetegevustes koostööd erinevate partneritega nagu Junior Achievement Eesti, Ettevõtlik kool, „Tagasi kooli“ ja Töötukassa ning võimalusel lõimida õpet nende pakutavate programmide ja õppematerjalidega. Lisa 12 Valikõppeaine „Riigikaitse“ muutmine Valikõppeaine ajakohastamise tulemusena rõhutatakse riigikaitseõpetuses enam digipädevust, sotsiaalset ja kodanikupädevust, et toetada abivalmis ja vastutustundliku kodaniku kujunemist ning valmisolekut teha koostööd. Suhtlus- ja meediapädevuse kaudu edendatakse teadlikkust, et mitte sattuda infosõja ohvriks. Uute teemaplokkidena toodi sisse psühholoogiline kaitse ja infosõda, siseturvalisus ja elanikkonnakaitse. Pere ettevalmistused hädaolukordadeks ja elutähtsate teenuste katkestusteks jms, on aktuaalsed muutunud julgeolekukeskkonna tingimustes. Konkretiseeriti kaitseväeteenistuse õpitulemusi, et õpilased mõistaksid, miks on aja- ja reservteenistus olulised valmisoleku kujundajana oma riiki kaitsta ning tänapäeva 28 Arro, G., Jaani, J., Loogma, K, Malleus, E., Titov, E., Toding, M., Täks, M., & Venesaar, U. (2018). Ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe süsteemne arendamine Eestis. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 51 sõjaliste kriiside, sõdade ja relvakonfliktide õpitulemusi, täpsustati nüüdisaegsete rahvusvaheliste konfliktide periodiseeringut. Lisa 13 Valikõppeaine „Usundiõpetus“ muutmine Valikõppeaine ajakohastamise tulemusena sõnastatakse usundiõpetuse valikaines õpitulemused õppijakeskseks, kirjeldatakse turvalise õppekeskkonna saavutamise vajadust, tõstetakse esile teabe otsimisega seotud oskused: allikakriitilisus, sh digivahendid, usulise fenomeni uurimine (sotsioloogiline) ja küsimuste esitamise oskus. Õpitulemused täpsustati ja sõnastati oskuste kirjeldustena, mis jätaksid õpetajatele õppeprotsessi korraldamisel rohkem vabadust. õppeainekirjeldusse toodi sisse soovitus alustada maailmausundite kursusega, kui seda pole põhikoolis õpitud, lisati uued arusaamad religiooniuuringutes, tehti terminoloogilised muudatused. Valikkursuses „Eesti usuline maastik“ soovitatakse õpetajal teha õppetöö kavandamisel valik erinevate kristlike konfessioonide hulgast. Lisa 14 Valikõppeaine „Uurimistöö alused“ muutmine Ajakohastatud valikõppeaines rõhutatakse, et valikkursus „Uurimistöö alused“ on vaid üks osa õpilasuurimuste koostamise ja elluviimise protsessis ning esmase uurimispädevuse kujunemisel ning et koolile peab jääma autonoomia otsustamaks, kuidas uurimistööde juhendamise ja elluviimise protsess toimub ning milliseid õppeaineid lõimides uurimispädevuse kujunemine tagatud on. Kehtiva määruse lisas olevaga võrreldes liigub valikkursuse fookus seetõttu uurimistöö valmimiselt uurimisoskuste kujunemisele. Eraldi tähelepanu on pööratud ka eneseanalüüsi- ja refleksioonioskuste teadlikule arendamisele. Lisatud on uued õpitulemused, mille keskmes on oma seisukohtade argumenteeritud ja allikatele tuginev väljendamine, retsenseerimine, allikate asjakohasuse hindamine, akadeemilise kirjutamise eripära ja uurimiseetika normide tundmine. Rõhutatakse, et õpilane ei pea õppeaine läbimise käigus viima iseseisvalt läbi terviklikku uurimistööd, kuid õppetöös luuakse õpilasele võimalused uurimistöö iseseisvaks läbiviimiseks vajalike oskuste kujunemiseks ning valikõppeaine toetamiseks koostab kool uurimistööde läbiviimise üksikasjaliku juhendi, mida kursuse raames õpilastele tutvustatakse. Uuendatud valikainekavas rõhutatakse ka vajadust kujundata õpitulemuste saavutamiseks õppimist toetav keskkond, luues võimalusi ja tuge nii iseseisvaks kui grupitööks, tagada vaimse õpiruumi (aruteluringid, akadeemilised diskussioonid, õppekäigud, varasemate töödega tutvumine jms) ja virtuaalse õpikeskkonna olemasolu ning viies kooli võimaluste piires läbi ka eksperimente ja katseid. Lisa 15 „Ainevaldkondade ülesed valikkursused“ muutmine Lisaks kohustuslikele kursustele on koolil kohustus pakkuda õpilastele valikkursusi, millest vähemalt osa on ainevaldkondlikud. Ülejäänud valikkursuste mahus on koolil võimalik pakkuda nii ainevaldkondlikke kui ka ainevaldkondi lõimivaid valikkursusi. Kehtiva määruse lisades on ainevaldkonniti esitatud peamiselt ainevaldkondlikud valikkursused ning üksikud valdkondadeülesed valikkursused, mis on tinglikult liidetud mõne konkreetse ainevaldkonnaga. Tulenevalt aga üldpädevuste ja läbivate teemade interdistsiplinaarsusest, on reaalne vajadus eelkõige rohkemate valdkondadeüleste valikkursuste kavade järele. Seega on käesoleva lisa koostamise taotlus anda koolile kompaktne ülevaade valdkondadeülestest valikkursustest, mille kavad on välja töötatud ning esitada riiklikud soovitused valdkondi lõimivate valikkursuste pakkumiseks. 52 Lisa 16 „Õppekava läbivad teemad“ muutmine Lisa punktis 1 esitatud läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” muudatusega viiakse läbiva teema nimetus kooskõlla kaasaegse karjääri kujundamise pädevusmudeliga29. Varasema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“ asemel on läbiva teema uus nimetus „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine“. „Karjääri planeerimine“ (career planning) kui üks karjääri kujundamise alapädevus asendatakse laiema mõistega „karjääri kujundamine“ (career management/career design). Karjääriõpetus ei hõlma ega sihi vaid karjääriplaani koostamist ega antud oskuse kujundamist, vaid toetab pädevusi, mis on vajalikud elukaareüleste valikute tegemiseks. Samuti ei ole karjääri kujundamise sihiks vaid erialase kutse valimine, vaid laiemalt edasise töö- ja/või haridustee kavandamine, mistõttu asendatakse läbiva teema kirjelduses taotlus teha „mõistlikke kutsevalikuid“ taotlusega teha „sobivaid haridus- ja tööalaseid valikuid“. Lisa punktis 5 esitatud läbiva teema „Teabekeskkond ja meediakasutus“ kirjeldus viiakse kooskõlla EL audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikliga 33a30, mille lõige 1 kohustab liikmesriike rakendama meetmeid meediakirjaoskuse arendamiseks. Sellest tulenevalt laiendatakse läbivat teemat ja täpsustati, et teabekeskkond hõlmab ka meediakasutust. Varasema „Teabekeskkond“ asemel on läbiva teema uus nimetus "Teabekeskkond ja meediakasutus". Lisatud on allikakriitilisus, intellektuaalse omandi austamine, internetiturvalisus ja vastutuse võtmine meediasuhtluses. Lisa punktis 7 esitatud läbiva teema „Tervis ja ohutus“ kirjeldus viidi kooskõlla viimaste valdkondlike arengutega. 2017. aastal valmis riigiametite esindajatest ja ohutuse teema ekspertidest koosneva töörühma koostöös läbiva teema „Tervis ja ohutus“ ohutuse alateema õpetajaraamat31, kus lisaks teema käsitlemise juhistele, võimalikele õppeülesannetele ja hindamisvõimalustele sõnastati ka gümnaasiumi lõpuks taotletavad ohutuseteemalised õpitulemused. Sellest tulenevalt asendati määruse lisas 14 punktis 7.2. kirjeldatud oskuste omandamisele suunatud tegevuste loetelu õpetajaraamatus kirjeldatud uute õpitulemuste saavutamisele suunatud tegevuste loeteluga. Võrreldes kehtiva lisaga on loetelu pikem ja detailsem ning annab seega täpsema ülevaate tervise ja ohutuse alastest vajalikest teadmistest ja oskustest. Rõhutatud on eelkõige vajadust kujundada õpilastes julgust proaktiivseks ohutusealaseks käitumiseks endale tervise ja ohutuse alaste eesmärkide seadmisel, esmase abi andmisel ja oma käitumise analüüsimisel. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Euroopa Liidu õigus ei reguleeri eelnõuga seonduvat. 4. Määruse mõjud Kavandatavate muudatuste sihtgrupp on õpilased, koolijuhid, lapsevanemad, kohalikud omavalitsused ja õpetajad. Seisuga 19. mai 2022. a õpib Eesti Vabariigi üldhariduskoolide statsionaarses õppes sõltumata asutuse omandivormist põhi- ja keskharidustasemel kokku 156 786 õpilast. Koolides töötab kokku 16 569 õpetajat. Seega puudutab kavandatav muudatus suurt 29 SA Innove (2016). Karjääri kujundamise pädevuste toetamine. 30 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1808 millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda 31 Diana Haak, Juta Jaani jt (2017). Läbiva teema „Tervis ja ohutus“ ohutuse alateema üldine osa. 53 osa Eesti elanikkonnast ja avaldab mõju haridussüsteemile, sh otsest mõju 175 õppepäeval aastas õpilastele, õpetajatele, kelle kokkupuude muudatuste mõjuga on regulaarne. 1) Sotsiaalne, sh demograafiline mõju Määruse muudatuste peamiseks eesmärgiks on tagada üldpädevuste areng aineõppes. Selleks lõimitakse üldpädevused ainevaldkonnakavades nii valdkonnapädevuste kui ainealaste õpitulemustega. Üldpädevuste ja 21. sajandi oskuste kujundamine toetab õpilaste valmisolekut edasise õpitee ja karjääri valikul ning loob eelduse toimetulekuks täiskasvanud kodanikuna, sh töökoha leidmisel ja hakkama saamisel kaasaja töökohtade oskusnõuetega. Digitehnoloogia võimaluste kasutamine, probleeme lahendav ja uurimuslik õpe on eelduseks innovatsioonile ühiskonnas, aitavad tagada sotsiaalset õiglust ja vähendada sotsiaalset lõhet. Kultuuritundlik, mitmeperspektiivne, demokraatlik õpe ning avatud diskussioon erinevate arvamuste üle tugevdavad sotsiaalset ja ühiskondlikku sidusust. Positiivset mõju võrdsele kohtlemisele sh erivajadustega õpilase huve silmas pidades ja soolise võrdõiguslikkuse suurendamisele ühiskonnas omavad käsitletud teemad eelkõige sotsiaalainetes ja tehnoloogiavaldkonna õppeainetes ning seda toetab demokraatlik koolikultuur, mille tagamiseks on muudatustes läbivalt esile tõstetud õpilaste kaasamist hindamisse ja õppetegevuse kavandamisse. 2) Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Avatud suhtlemist erinevate riikidega toetab tutvumine maailma kultuuride, ajaloo ja keeltega. Kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse väärtustamine suurendab ühtekuuluvustunnet ning vähendab konflikte. Keelteoskus ja kultuuritaju annab võimaluse paremaks suhtluseks ja koostööks erinevate riikidega ning ka siseriiklikult erineva taustaga kogukondade vahel. Ennastjuhtivaid ja elukestvas õppes õppijaid kujundades loome ühiskonda, mille liikmed soovivad õppida Eestis ja mujal, luues partnerlussidemeid üle maailma, mis rahvusvahelist koostööd suurendavad. Iga 21. sajandi oskustega kodanik aitab ka Eesti positiivse kuvandi loomisele kaasa. Kriitilise mõtlemise ja analüüsivõime arendamine kogu Eesti õpilaskonnas vähendab mistahes propaganda ja libauudiste faktidena nägemist, mis julgeolekut võiks ohustada. Julgeolekulast teadlikkust tõstetakse ka valikõppeaine „Riigikaitse“ ning valikkursuse „Küberkaitse“ raames. 3) Mõju majandusele Muudatused toetavad teoreetiliselt õpitu rakendamist praktiliste ülesannete kaudu, kujundada vastutustundlikku ühiskonnas toimivat kodanikku, kes mõistab majanduse toimimise ja jätkusuutlikkuse põhimõtteid, sh maksude tasumise, sotsiaalse ettevõtluse jm olulisust, on rahatargad. Kaudne mõju majandusele avaldub selles, et kõikide ainevaldkondade kavades pööratakse olulist tähelepanu õpilaste karjäärivõimalustele, milleks valdkonda kuuluvate õppeainete õppimine ja valdkonnapädevuse kujunemise loob eakohased eeldused. Õige karjäärivalik ja õpiteed võivad avaldada mõju majandusele tulevikus. Õppekavadesse on toodud uuendusena sisse ka finantskirjaoskuse mõiste ning õpitulemuste näol on rõhutatud ka finantskirjaoskuse arengu toetamist. Majandusalase teadlikkuse tõusule on spetsiifiliselt suunatud ka põhikooli valikõppeaine „Ettevõtlusõpetus“ ning gümnaasiumi valikõppeaine „Majandus- ja ettevõtlusõpetus“, mis muuhulgas toetavad ka ettevõtlikku mõtteviisi kujunemist ning julgustavad õpilasi ettevõtlusega tegelema. Õppekavade uuendamisel jäävad küll valdkonnad ja õppeained samaks, aga kuna muudatused toimuvad õppeainete sisus (mõnes aines on muutused põhimõttelisemad ja mõnes väiksemad), siis võib teatud õppeainetes tekkida vajadus uue või ajakohastatud õppevara järele, mis vastab kehtiva õppekava lisadele. Õppematerjali pakkumise ja koostamise eest vastutavad eraturul tegutsevad kirjastused. Kuna õppematerjalide koostamise protsess on aja- ja rahamahukas 54 protsess, võib kirjastustele tekkida eelkõige ajalise ressursi puudus, et koolidele pakkuda ajakohastatud või uusi õppematerjale. Eelnõu ei mõjuta uute ettevõtete pääsu turule (pigem võib luua võimalusi uute ettevõtete sisenemisele), kuid võib mõjutada õppematerjalide hinnataset, mis omakorda võib mõjutada õppematerjalide kättesaadavust koolide jaoks. 4) Mõju elu- ja looduskeskkonnale Otsest mõju looduskeskkonnale ei kaasne. Muudatused elukeskkonnale realiseeruvad keskkonnateadlikkuse, keskkonnaalaste hoiakute, käitumise või väärtuste kujunemise kaudu. Muudatused soodustavad kestva arengu põhimõtete omaksvõtmist ja seeläbi heaolu suurendamist. Muudatustega taotletavates õpitulemustes on loodud soodsad tingimused rohepöörde fookuse teadvustamisele aineõppes, samuti innovatsiooniks, mis toetab ainetevahelist ja -valdkonnaülest lõimingut. Õppimiseks sobilikule keskkonnale esitatavates nõuetes on lähtutud vajadusest tagada füüsilise keskkonna kõrval ka sotsiaal- emotsionaalselt turvalised võimalused õppimiseks ja arenguks. Kõikide ainevaldkonade muudatustes on arvestatud vajadusega pöörata õpilaste tähelepanu rohepöörde põhimõtetele. 5) Mõju regionaalarengule Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole otsest mõju Eesti piirkondade arengule ega regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisele. Kavandatavad muudatused, mis on seotud määruse rakendamisega, toovad täpsemalt esile õppes kohaliku kultuuripärandiga arvestamise ja säästva eluhoiaku kujundamise õpilastes võib kaudselt positiivselt mõjutada mõne piirkonna traditsiooniliste tegevusalade kestlikkust ning kultuuriliste ja looduslike eripärade säilimise jätkusuutlikkust. Eelnõuga kavandatavad muudatuse võivad positiivselt mõjutada piirkondlike vabaühenduste ja ettevõtete kaasamist õppe korraldamisse. Eelnõu mõjutab kooli töötajate, eeskätt õpetajate koolitusvajadust õppekava rakendamisel. Eelnõuga kavandatavad muudatused ei suurenda kohalike omavalitsuse üksuste finantssuutlikkust ega halduskoormust. 6) Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Otsene mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub. Muudatuste rakendamine võib kooli pidajale tuua kaasa lisakoormuse seoses koolide õppekavade uuendamise ja õppekorralduslike muudatustega. Õppekava ajakohastamine loob olukorra, kus on vajadus õppevara ajakohastamisele. Vajadus uue või ajakohastatud õppevara järele võib tekitada olukorra, kus riigieelarvelist õppekirjanduse toetust õpilase kohta peab tõstma, sest vastav toetus on püsinud pikemaajaliselt samal tasemel, kuid õppematerjalide arendustegevused (digiteerimine, trükkimine jne) on vahepealsel ajal tõusnud. Eraturul tegutsevad kirjastused ei pea (teatavate eranditega) enda huvide või pädevuste seisukohast võimalikuks koostada erivajadustega õpilastele mõeldud õppekirjandust. Peamiseks põhjuseks on väike sihtrühm. Seetõttu on lihtsustatud ja toimetuleku õppekaval õppivate õpilaste jaoks õppematerjali väljaandmine jäänud riigi ülesandeks. Seega peab HEV õppevara ajakohastamise kulud katma riigieelarvelistest vahenditest. 7) Muud otsesed või kaudsed mõjud Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk ajakohastatud õppekavade rakendumisel on väike, sest kavandatud muudatused ei piira kellegi õigusi ega võimalusi. Siiski võivad kaasneda riskid riiklike õppekavade jõustumise järgselt muudatuste elluviimisel. Kuivõrd muudatusi tehti nii nõuetes kooli õppekava ülesehitusele kui ka kõigis ainevaldkonnakavades (sh sõnastati uued õpitulemused), eeldab ajakohastatud õppekavade edukas rakendumine kõigis koolides kooli õppekava uuendamist. Muudatustega võib kaasneda kohanemisraskusi koolijuhtidel, õpetajatel ja koolipidajatel, kes ei ole seni võtnud omaks nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtteid ning kes ootavad õppekavalt suuremat preskriptiivsust. Nüüdisaegsest õpikäsitusest lähtuv 55 õppekorraldus on koolides rakendunud ebaühtlaselt ning õppekava muudatustega kaasnev suurenenud vabadus õppetöö sisustamisel ja organiseerimisel toob kaasa ka vajaduse toetada koole oma õpekavade loomisel. Ka õpetajate arusaamad lõimitud, diferentseeritud ja/või õppijast lähtuvast õppetöö kavandamisest on endiselt erinevad, mistõttu rakendub nüüdisaegne õpikäsitus erinevates koolides erineval määral. Õpilastel võib tekkida raskusi kooli vahetamisel, kui koolide õppekavad on liiga erinevad ning lapsevanematel ei pruugi olla piisavat usaldust kooli kavandatava õppekorralduse ega õppekava jaotuse vastu. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Riskide ja võimalike ebasoovitavate mõjude maandamiseks on vaja: 1) sihipäraselt ja järjepidevalt kujundada koolide, õpetajate, õpilaste ja teiste huvigruppide arusaama muudatuste sisust ja vajalikkusest alates määruste jõustumisest kuni nende rakendumisaja lõpuni; 2) ajakohastada koolijuhtide ja õpetajate esma- ja täiendkoolituse sisu, toetamaks õppekavamuudatuste rakendumiseks vajalike pädevuste arengut; 3) toetada koole kooli õppekavade uuendamisel; 4) luua soovituslikke juhendmaterjale koolidele ja õpetajatele muutustega edukamaks toimetulekuks (õppeprotsesside kirjeldused, õpetajaraamatud, metoodilised juhendid jm); 5) uuendada või ajakohastada õppevara, sh võimaldada õppevara digikujul; 6) luua koolidele ja õpetajatele võimalusi parimate praktikate jagamiseks ning kujundada positiivne kommunikatsioon õppekavamuudatuste ümber; 7) tõsta koolipidaja teadlikkust õppekavast ja motiveeritust toetada koolijuhte paikkondlikult omanäoliste ja õppijatest lähtuvate kooli õppekavade loomisel. Kavandatavate muudatuste rakendumist toetavad plaanitud arendused õpetajate ettevalmistuses ja täiendkoolituses ning vastava õppevara sh metoodiliste soovituslike materjalide uuendamine või puuduvate materjalide väljatöötamine. Uuenenud õppekava rakendumise toetamiseks koostatakse õppeprotsesside kirjeldused, kus antakse metoodilisi ja õppevaraalaseid soovitusi õppetöö kavandamiseks ja läbiviimiseks. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras, kuid seda rakendatakse alates 1. septembrist 2024. a. Määruse üldises korras jõustumine võimaldab koolidel asuda õppekavasid muutma ja oma õppekorraldust muudatustega kooskõlla viima 2023/2024. õppeaasta lõpuks. 7. Eelnõu kooskõlastamine ja huvigruppide kaasamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Eesti Haridustöötajate Liidule, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendusele, Eesti Õpetajate Liidule, Õpetajate Ühenduste Koostöökojale, Eesti Õpilasesinduste Liidule, Eesti Lastevanemate Liidule ja Eesti Koolijuhtide Ühendusele. Tõnis Lukas minister 56  Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 2010. a määruse nr 182 „Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava“ Lisa 1 (muudetud sõnastuses) LISA 1. Lihtsustatud õpe I Üldalused 1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid 1.1. Põhikooli sihiseade lihtsustatud õppes Lihtsustatud õppe sihiseade lähtub põhikooli riikliku õppekava üldosas § 3 sätestatust, arvestades seejuures lihtsustatud õppel õpilaste individuaalseid hariduslikke erivajadusi. (1) Lihtsustatud õppe põhiülesanne on toetada ja suunata tõhustatud või eritoega õpilase arengut. Iga õpilase hariduslike erivajaduste ületamiseks või vähendamiseks rakendatakse temale sobilikke eripedagoogilisi meetodeid. Vajaduse korral koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, milles esitatakse vähendatud või ka kõrgendatud nõuded õpitulemustele. (2) Lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 46, lõikest 7 koostatakse igale lihtsustatud õppe õpilasele individuaalse arengu jälgimise kaart (IAJK). Individuaalse õppekava koostamisel lähtutakse õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardil olevast teabest. (3) Lihtsustatud õppe sisu on valdavalt suunatud praktiliste oskuste ja teadmiste omandamisele. Õpetamine, kasvatamine ja arengu toetamine toimub valdavalt praktilise õppeviisi (harjutamise) kaudu. Reegleid ja teoreetilisi teadmisi õpetatakse minimaalselt, aga sel määral, et üldistada ja teadvustada praktiliselt omandatut. (4) Kooli õppe- ja kasvatusprotsessis kujundatakse õpilastel suutlikkust ja oskusi, et pingutada jõukohasel viisil ning teha koostööd nii eakaaslaste kui ka erinevate täiskasvanutega. Taotletakse, et õpilastel kujuneksid teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad neil (vajadusel suunamise või abiga) jälgida, hinnata ning kohandada oma käitumist ja õpitegevust. (5) Väärtushoiakute kujundamisel taotletakse, et õpilane tunneb vastutust oma tegude tagajärgede eest, järgib üldlevinud väärtusi, määratleb end riigi kodanikuna. (6) Lihtsustatud õppel põhikooli lõpetaja on praktilist tööd väärtustav ja kutseõppeks valmis olev ühiskonnaliige. Kool aitab kaasa õpilaste kasvamisele isiksusteks, kes on motiveeritud jätkama õpinguid ja tulevad võimalikult iseseisvalt toime erinevates rollides: perekonnas, võimetekohasel tööl ja avalikus elus. (7) Teadmiste, väärtushinnangute ja praktiliste oskuste kujunemist toetab järjepidev koostöö erinevate osapoolte vahel. Tähtis on õpetajate, tugispetsialistide ja lastevanemate koostöö (ühised nõudmised, samalaadne abi jms). Vajadusel kaasatakse tugispetsialiste väljastpoolt kooli, kohaliku omavalitsuse esindajaid jt. 1.2. Pädevused (1) Lihtsustatud õppes käsitatakse pädevust kui võimetekohaste teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumit, mis tagab suutlikkusse teatud tegevusalal või -valdkonnas loovalt, ettevõtlikult ja paindlikult toimida. (2) Lihtsustatud õppes eristatakse üldpädevusi ja arenguperioodidel taotletavaid pädevusi. Pädevuste kujundamist kirjeldatakse kooli õppekavas. (3) Üldpädevused kujunevad kõigi õppeainete kaudu ning tunni- ja koolivälises tegevuses. Üldpädevuste kujunemist jälgivad ja suunavad õpetajad ning tugispetsialistid omavahelises koostöös ning kooli ja kodu koostöös. (4) Lihtsustatud õppes taotletavad üldpädevused on kohandatud lähtuvalt riikliku õppekava § 4 punktist 4. Õpilastel kujundatavad üldpädevused on: 1) kultuuri- ja väärtuspädevus – tunnetab end oma rahvuse liikmena ja Eesti kodanikuna, väärtustab maailma eri rahvaste ja kultuuride mitmekesisust, suhtub teistest rahvustest inimestesse eelarvamuste vabalt ja lugupidavalt, tunneb ja austab oma keelt ja kultuuri ning väärtustab eesti keele ja kultuuri säilimist ja arengut; tunneb ja järgib üldtunnustatud väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid, ei jää ükskõikseks, kui neid eiratakse, ning sekkub vajaduse korral oma võimaluste piires; 2) sotsiaalne ja kodanikupädevus – on aktiivne ja vastutustundlik kodanik, kes on huvitatud oma kooli, kodukoha ja riigi demokraatlikust arengust; teab oma peamisi õigusi ja kohustusi, oskab nende eest seista, arvestab rühma huvisid ja isiklikku huvi; järgib vastutustundlikult ühiselu reegleid, konflikte lahendades arvestab seadusi ning moraalinorme; 3) enesemääratluspädevus – mõistab ja väärtustab iseennast ja enda arengut, hindab adekvaatselt oma võimeid ja toimetulekut igapäevaelus, juhib oma käitumist erinevates olukordades; väärtustab tervislikku eluviisi, on füüsiliselt aktiivne; 4) õpipädevus – õpib vastavalt oma võimetele, planeerib õppimist, sh enesekontrolli, järgib kavandatut. Täidab korrektselt jõukohaseid ülesandeid individuaalselt ja rühmas, kasutab sobivaid teabevahendeid. On avatud uutele teadmistele ja oskustele; 5) suhtluspädevus – suhtleb olukorda ja suhtlemispartnereid arvestades, esitab oma soove, selgitab oma seisukohti, osaleb arutelus; loeb, mõistab, kirjutab ja loob tekste iseseisvaks toimetulekuks vajalikul tasemel, kasutab teabevahendeid; mõistab ja kasutab võõrkeeles lihtsamaid igapäevaseid väljendeid ning fraase, tuginedes vajadusel abivahenditele; 6) matemaatika-, loodusteaduste- ja tehnoloogiaalane pädevus – lahendab elulisi probleemsituatsioone, kasutades omandatud matemaatilisi, loodusteaduslikke ja/või tehnoloogiaalaseid teadmisi-oskusi ning (abi)vahendeid; mõistab inimese ja keskkonna vahelisi seoseid, suhtub elukeskkonda vastutustundlikult ja hoolivalt, elab ning tegutseb loodust ja keskkonda säästvalt; 7) ettevõtlikkuspädevus – on tegutsemisaldis, väärtustab praktilist tööd ja omab valmisolekut kutse- ja elukestvaks õppeks. Hindab adekvaatselt oma võimeid. Püstitab ja täidab endale seatud eesmärke ning võtab vastutuse oma tegude eest. 8) digipädevus – orienteerub ja tegutseb infotehnoloogilises maailmas eesmärgipäraselt ja turvaliselt. Otsib ja kasutab infot, tunneb lihtsamaid programme ja keskkondi. Järgib digikeskkonnas üldkehtivaid moraali- ja väärtuspõhimõtteid. (5) Lihtsustatud õppe puhul tuleb arvestada õpilaste arenguperioode, mis jagunevad järgmiselt: 1.–2. kl, 3.–5. kl, 6.–7. kl, 8.–9. kl. Selline jaotus, mis ei ühti kooliastmetega, tuleneb õpilaste arengu seaduspärasustest – muutustest õppijate kognitiivses arengus ning kõne ja isiksuse arengus. Eri arenguperioodidel taotletavad pädevused kirjeldavad kokkuvõtvalt õpilase arengut eakohaste üldpädevuste ning õpitulemuste kaudu. (6) Lihtsustatud õppe puhul esitatakse õpitulemused ainekavades kooliastmeti ja klassiti. Õpitulemuste esitamine klassiti toetab õppe planeerimist vastavalt õpilase potentsiaalsele arenguvallale ning võimaldab seada õpilasele jõukohaseid õppeeesmärke. 2. Taotletavad pädevused ning õppe ja kasvatuse rõhuasetused arenguperioodide kaupa 2.1. Taotletavad pädevused 1.–2. klassis 2. klassi lõpuks õpilane: 1) tunneb end oma pere liikmena, oma klassi ja kooli õpilasena; 2) osaleb klassi ühistegevuses; 3) kontakteerub ühistegevuses teiste inimestega, palub abi ja osutab ise abi kaaslastele; 4) kuulab ja vastab küsimustele; väljendab ennast 3–4-sõnaliste lihtlausetega; 5) eristab oma-võõrast-ühist; 6) hoiab korras oma välimuse; hoiab puhtust ja korda; hoiab korras oma koolitarbed; 7) leiab täiskasvanu suunamisel paberilehelt ja raamatu leheküljelt vajalikku teavet; 8) täidab ülesanded koostegevuses, eeskuju ja näidise järgi, omandatud oskuste piirides suulise korralduse kohaselt; 2 9) viib kokku eseme, selle kujutise ja keelelise väljendi; tunneb kirjelduse järgi ära tuttavaid esemeid ja nähtusi; 10) vaatleb ning võrdleb täiskasvanu juhendamisel esemeid ja nähtusi; järjestab ja rühmitab esemeid ning nende kujutisi ühe-kahe tajutava tunnuse (kuju, suuruse, värvuse) alusel; 11) loeb jõukohast õpitud teksti lühikeste sõnade ja/või kõnetaktide kaupa; 12) arvutab õpitud arvuvalla piires ning mõõdab täiskasvanu abiga; 13) tunneb rõõmu liikumisest, loovast ja käelisest tegevusest; 14) käitub õpitud oskuste piires viisakalt, ohutult ja ümbrust hoidvalt; hindab oma ja teiste käitumist õige / vale, meeldib /ei meeldi tasandil. 2.2. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 1.–2. klassis (1) Esimesel arenguperioodil on põhitaotluseks õpilaste kohanemine koolieluga, õpilase rolli mõistmine ja vastavate alusoskuste omandamine: kuulamine, adekvaatne reageerimine küsimustele ja korraldustele, vaatlemine, osalemine dialoogis, tegevusse lülitumine ning ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumine. Õppeeesmärgiks on elementaarse lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuse omandamine. (2) Õpetaja suunamisel õpivad õpilased tundma lähiümbrust ning igapäevaelu nähtusi. Lisaks iseendaga seonduva teadvustamisele kujundatakse õpilastel ka arusaamist mina-meie-suhetest. See kujuneb kontaktis ning koostegevuses täiskasvanu ja klassikaaslastega, osalemisel õppemängudes ja ühistegevustes. (3) Õpilaste koolivalmidus ja võimed on erinevad, seetõttu diferentseeritakse ülesandeid, nende täitmiseks kuluvat aega ning õpetaja osaluse ja abi osakaalu. Õpetaja osaleb laste tegevustes suurel määral. Õpilased täidavad õpiülesandeid koostegevuses, matkimise, näidise järgimise toel ja omandatud oskuste piirides suulise korralduse järgi. Õpilaste tegevust verbaliseerib valdavalt õpetaja. (4) Õpilased vajavad õppetegevustes palju materialiseerimist ja näitlikke vahendeid. Õpilaste juhendamisel kasutatakse lühikesi suuliseid korraldusi. Peamiseks õppemeetodiks on praktiline harjutamine. Olulisel kohal on õppimine praktilise tegevuse või didaktilise mängu kaudu. (5) Õppetöö korraldamisel on eelistatud üldõpetuslik tööviis või üldõpetuse ja aineõpetuse kombineeritud variant. 2.3. Taotletavad pädevused 3.–5. klassis 5. klassi lõpuks õpilane: 1) osaleb jõukohaselt ühistegevuses, abistab kaaslasi; alustab ja jätkab dialoogi; väljendab ennast arusaadavalt (sh lühitekstide abil); 2) mõistab omandisuhteid oma-võõras-ühine ja käitub vastavalt; 3) hoolitseb oma välimuse ja tervise eest; 4) hoiab puhtust ja korda kodus ja koolis; käitub looduses hoolivalt; 5) oskab õppida üksi ning koos teistega, paaris ja rühmas, vormistab oma õpiülesanded nõuetekohaselt; 6) täidab ülesandeid eeskuju, näidise ja õpitud oskuse piirides verbaalse korralduse (sh kirjaliku juhendi) järgi; kasutab õpiülesannete täitmisel tuttavaid abivahendeid (sh lihtsaid skeeme ja sümboleid); 7) kirjeldab oma õpitegevust nii tegevuse ajal kui ka tagantjärele; kasutab täiskasvanu suunamisel õpitud enesekontrollivõtteid; 8) vaatleb sihipäraselt, võrdleb ning rühmitab etteantud rühmitusaluse järgi esemeid ja nähtusi; kirjeldab neid õpetaja küsimuste ja tugisõnade abil; 9) loeb õpitud teksti ladusalt, leiab ja mõistab suunamisel tekstides sisalduvat teavet; 10) eristab tuttavates olukordades ja oma tegevuses põhjust, tagajärge ja eesmärki; arvestab teadaolevaid motiive ja tingimusi käitumisaktide hindamisel, väljendab käitumisaktis ilmnenud iseloomuomadusi; 3 11) arvutab ja mõõdab õpitud oskuste piires; 12) oskab täiskasvanu juhendamisel kasutada lihtsamaid arvutiprogramme ning kodus ja koolis kasutatavaid tehnilisi seadmeid; 13) käitub koolis ja avalikes kohtades viisakalt, tunneb ja järgib lihtsamaid kombeid; kirjeldab täiskasvanu suunamisel oma käitumist konfliktsituatsioonis; 14) oskab ohtlikke olukordi vältida ja ohuolukorras abi kutsuda; oskab ohutult liigelda; 15) austab oma kodupaika, kodumaad ja Eesti riiki, tunneb selle sümboleid ning täidab nendega seostuvaid käitumisreegleid. 2.4. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 3.–5. klassis (1) Teisel arenguperioodil jätkub positiivse suhtumise kujundamine õppimisse, keskendutakse õpiharjumuste ja -oskuste ning püsivuse arendamisele. Õpetaja olulisim ülesanne on toetada iga õpilase eneseusku ja motivatsiooni. (2) Tähelepanu pööratakse eneseväljendusoskuse ja -julguse kujundamisele, põhiliste suhtlemis- ja koostööoskuste omandamisele, sh üksteist toetavate suhete kujunemisele õpilaste vahel. (3) Õpilased vajavad jätkuvalt suunamist ja õpitegevuse reguleerimist, sh eeskuju ja näidiseid õpiülesannete sooritamisel. Sisekõne kujunemine võimaldab neil arendada oma oskusi õpitegevuse kavandamisel ja reguleerimisel: orienteerumist ülesandes, planeerimist, algoritmide ja tuttavate abivahendite valikut ning kasutamist, enesekontrolli sooritamist. (4) Õpilastel kujundatakse oskust mõista ning järgida lühikesi ja lihtsaid tööjuhiseid, nii suulisi kui ka kirjalikke lihtkorraldusi. (5) Peamiseks õppemeetodiks on praktiline harjutamine. Õpilased vajavad õpitegevustes abivahendeid, näitlikkust, sh algoritme. 2.5. Taotletavad pädevused 6.–7. klassis 7. klassi lõpuks õpilane: 1) mõistab oma rolli pereliikmena, sõbrana, kaaslasena ja õpilasena ning käitub vastavalt rollile; peab kinni kokkulepetest; 2) oskab kaaslast kuulata ja teda tunnustada; oskab oma arvamust rahulikult väljendada ja selgitada; mõistab, et inimesed ja seisukohad võivad olla erinevad; 3) oskab keskenduda õppeülesannete täitmisele, kasutab omandatud õpivõtteid ja tuttavaid abivahendeid; 4) oskab koostada päevakava ja seda järgida; mõistab töö vajalikkust; 5) oskab märgata õppetöös tekkivaid raskusi, küsib vajadusel abi ja kasutab seda; 6) oskab oma tegevust õppesituatsioonis kavandada, vajalikke tegevusi valida ja rakendada, tulemust kontrollida ja hinnata; 7) vaatleb sihipäraselt, võrdleb ning rühmitab esemeid ja nähtusi; kirjeldab neid tugisõnade abil; teeb järeldusi; loeb lihtsat plaani, tabelit, diagrammi ja kaarti; 8) loeb õpitud teksti ladusalt, leiab teavet oma teadmistele vastavatest tekstidest ning esitab seda suuliselt ja kirjalikult vastavalt õpitud oskustele; 9) arvutab ja mõõdab õpitud oskuste piires; 10) oskab kasutada arvutit ja internetti suhtlus- ja õppevahendina; 11) hindab objektiivselt kaaslaste käitumist, saab aru iseloomude ja võimete erinevustest; lahendab konflikte rahumeelselt; 12) oskab kirjeldada oma käitumist, mõista ja tunnistada oma eksimusi ning vajadusel korrigeerida oma käitumist/tegevust; 13) väärtustab tervislikke eluviise, on teadlik tervist kahjustavatest teguritest ja sõltuvusainete ohtlikkusest; 14) väärtustab säästvat eluviisi, huvitub loodusest ja oskab looduses käituda. 4 2.6. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 6.–7. klassis (1) Kolmandal arenguperioodil keskendutakse jätkuvalt õpiharjumuste ja õpioskuste kujundamisele, samuti püsivuse, iseseisvuse ning eesmärgistatud töötamise ja valikute tegemise oskuste arendamisele. (2) Jätkuvalt pööratakse tähelepanu eneseväljendusoskuse ja -julguse kujundamisele, põhiliste suhtlemis- ja koostööoskuste arendamisele. Tähtsal kohal on oma arvamuse väljendamise ja selgitamise, kaaslaste arvamuste aktsepteerimise, suhtlusprobleemide lahendamise ning viisaka käitumise oskuste kujundamine. (3) Vajalik on toetada iga õpilase eneseusku ja õpimotivatsiooni. Oluline on kujundada oskust märgata õppetöös tekkivaid raskusi, küsida vajadusel abi ja seda kasutada. (4) Õppeprotsessis on suur osakaal praktilisel harjutamisel. Õpilaste juhendamisel lähtutakse algoritmidest, oluline on suunata õpilasi aktiivsemalt algoritme ka iseseisvalt kasutama, sh oma tegevust kontrollima. 2.7. Taotletavad pädevused 8.–9. klassis 9. klassi lõpuks õpilane: 1) tunnetab end oma riigi kodanikuna ning järgib ühiselu norme; 2) väärtustab oma rahvust ja kultuuri teiste rahvuste ning kultuuride seas, suhtub inimestesse eelarvamusteta, tunnustab inimeste, vaadete ja olukordade erinevusi; 3) suhtleb vastavalt olukorrale, arvestab suhtluspartneriga; 4) arvestab rühma huvisid ja isiklikku huvi, peab kinni kokkulepetest, on usaldusväärne ja tunneb vastutust oma tegude eest; 5) esitab oma soove, selgitab oma seisukohti, osaleb arutelus ja arvestab teistega; mõistab kompromisside vajalikkust; oskab seista oma õiguste eest ning lahendada konflikte rahumeelselt, arvestades ühiselunorme; 6) lahendab lihtsamad eriolukorrad, astub vastu ebasoovitavatele ahvatlustele ning eetiliselt või õiguslikult vääradele ettepanekutele; 7) täidab korrektselt jõukohaseid ülesandeid individuaalselt ja rühmas; mõistab ülesannete õige tõlgendamise ning enesekontrolli tähtsust, kasutab omandatud õpivõtteid; 8) loeb, kirjutab ja loob tekste iseseisvaks toimetulekuks vajalikul tasemel; 9) oskab kasutada jõukohaseid teabevahendeid, sh arvutit ja internetti suhtlusvahendina ning infootsingul; 10) teab oma tugevaid ja nõrku külgi ning huvisid; väärtustab praktilist tööd ja õppimist ning on valmis jätkama õpinguid kutseõppes; 11) mõistab igapäevaelus ilmnevaid inimese ja keskkonna seoseid, suhtub vastutustundlikult elukeskkonda ning elab ja tegutseb loodust ja keskkonda säästes; 12) väärtustab ja järgib tervislikku eluviisi ning on füüsiliselt aktiivne. 2.8. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 8.–9. klassis (1) Neljandal arenguperioodil on põhitaotluseks vastutustundliku suhtumise ja võimalikult iseseisvate õpi- ja tööoskuste kujundamine. Eesmärgiks on, et õpilased tulevad igapäevaelus toime iseseisvalt ning jätkavad õpinguid vastavalt oma võimetele. (2) Jätkuvalt on olulisel kohal suhtlemis- ja koostööoskuste kujundamine, õpimotivatsiooni hoidmine ja tõstmine. Kujundatakse oskust oma arvamust väljendada, põhjendada ja kaitsta, hinnata oma tugevaid ja nõrku külgi ning teadvustada oma huvisid. (3) Tähtsal kohal on enesejuhtimise oskuste kujundamine, suurendatakse õpilaste iseseisvust oma tegevuse kavandamisel, sooritamisel ja tulemuse hindamisel. Järjepidevalt harjutatakse valima ning rakendama eesmärgi saavutamiseks vajalikke tegevusi ja vahendeid ning kasutama enesekontrollivõtteid. 5 (4) Õppeprotsessis on suur osakaal praktilisel harjutamisel, õppesisu ja omandatavaid oskusi seostatakse igapäevaeluga. 3. Õppekorraldus 3.1. Õppekava läbivad teemad (1) Läbivate teemade eesmärke, oodatavaid tulemusi ja nende käsitlemist kirjeldatakse kooli õppekavas, kohandades põhikooli riikliku õppekava läbivaid teemasid. (2) Läbivad teemad on üld- ja arenguperioodide pädevuste ning õppeainete lõimingu vahendiks ning neid arvestatakse koolikeskkonna kujundamisel. 3.2. Õppe ja kasvatuse korralduse alused (1) Õppe ja kasvatuse korraldus määratakse kooli õppekavas, lähtudes käesolevas lisas esitatud nõuetest ja ülesannetest. (2) Õpe võib olla korraldatud mitmel viisil: kõiki õppeaineid õpitakse kogu õppeaasta vältel või erinevate õppeainete õpetamine toimub teatud ajal õppeaastas; kasutatakse üldõpetuslikku õpet, mille puhul keskendutakse teatud teemadele, eristamata tavapäraseid ainetunde. (3) Õppeained jagunevad kohustuslikeks õppeaineteks ja valikõppeaineteks. Kohustuslike õppeainete kavad esitatakse käesolevas lisas. Valikõppeainetele koostab ainekavad kool. (4) Kohustuslike ja valikõppeainete nädalatundide arv on järgmine: Õppeained Õppetundide arv nädalas eesti õppekeelega õpilasele I II III IV V VI VII VIII IX Klass Eesti keel 7 9 8 8 7 6 6 6 6 A-võõrkeel - - - - 2 2 2 2 2 Matemaatika 5 5 5 5 5 5 4 5 5 Loodusõpetus 1 1 2 2 2 4 4 4 4 Ajalugu - - - - - 1 2 2 1 Inimeseõpetus 1 1 1 2 2 2 2 2 1 Muusika 1 1 1 1 1 1 1 1 1 Kunst 1 1 1 1 1 1 1 1 1 Tööõpetus 2 2 2 2 4 4 4 5 7 Kehaline kasvatus 2 3 3 2 2 2 2 2 2 Valikõppeained - - 2 2 2 2 2 2 2 Kokku 20 23 25 25 28 30 30 32 32 Õppeained Õppetundide arv nädalas eesti keelest erineva õppekeelega õpilasele Klass I II III IV V VI VII VIII IX Vene keel või muu 7 9 7 7 7 6 6 6 6 õppekeel Eesti keel teise keelena - - 2 2 2 2 2 2 2 Matemaatika 5 5 5 5 5 5 4 5 5 Loodusõpetus 1 1 2 2 2 4 4 4 4 Ajalugu - - - - - 1 2 2 1 Inimeseõpetus 1 1 1 2 2 2 2 2 1 Muusika 1 1 1 1 1 1 1 1 1 Kunst 1 1 1 1 1 1 1 1 1 Tööõpetus 2 2 2 2 4 4 4 5 7 Kehaline kasvatus 2 3 3 2 2 2 2 2 2 6  Valikõppeained - - 1 1 2 2 2 2 2 Kokku 20 23 25 25 28 30 30 32 32 (5) Võõrkeelena õpitakse ühte keelt. Eesti õppekeelega õpilaste puhul on selleks A-võõrkeel, mille õppimist alustatakse 5. klassist ning mille valib kool arvestades oma võimalusi ja õpilaste soove. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikest 6 ja 10015 tulenevalt eesti keelest erineva õppekeelega õpilase puhul on võõrkeeleks eesti keel teise keelena, mille õppimist alustatakse 3. klassis. Lisaks keeletundidele on soovitatav õpetada eesti keelt lõimituna teiste õppeainetega (nt kunsti, tööõpetuse ja kehalise kasvatusega). Õpilasele, kelle emakeel ei ole õppekeel võib A-võõrkeele või valikainete tundide asemel pakkuda keele- ja kultuuriõpet tema emakeeles. Lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikest 2 võib keele- ja kultuuriõppe korraldamiseks vaba tunnimahu puudumisel õpilase suurimat nädala õppekoormust suurendada ühe tunni võrra. (6) Loodusõpetust õpitakse lõimitud õppeainena, milles on ühendatud loodusõpetus, geograafia, füüsika ja keemia alused. (7) Tööõpetus sisaldab kolme valdkonda: tööõpetus (1.–4. kl), käsitöö ja kodundus (5.–9. kl) ning tehnoloogiaõpetus (5.–9. kl). Alates 5. klassist moodustab kool õpilaste soovide ja huvide põhjal õpperühmad, millesse jagunedes on õpilastel võimalus õppida kas käsitööd ja kodundust või tehnoloogiaõpetust. Õpperühmadesse jagunemine ei ole soopõhine. Vähemalt 10% õppeks vahetavad õpilased õpperühmad nii, et käsitöö ja kodunduse asemel on tehnoloogiaõpetus ning tehnoloogiaõpetuse asemel käsitöö ja kodundus. Teemade järjestus õppeaastas kavandatakse käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse õpetajate koostöös. Käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse õpitulemused vahetatud õpperühmades esitatakse kooli tööõpetuse ainekavas. Kooli õppekava võib koostada ka nii, et 5.–9. klassis õpetatakse mõlemat valdkonda ühendatult, mis võimaldab anda õpilastele vajalikul määral teadmisi ja oskusi nii käsitöö ja kodunduse kui ka tehnoloogiaõpetuse alal. (8) Lähtudes piirkonna ja kooli võimalustest ning õpilaste soovidest võib kool valida ka tööõpetuse ainekavas puuduva õppesuuna. Valitud tööõpetuse suunale koostab ainekava kool. (9) Mittestatsionaarses õppes ei kuulu kehaline kasvatus kohustuslike õppeainete hulka. (10) Kooli omapära ja piirkondliku eripära arvestamiseks võib eesti keelest erineva õppekeelega koolis valikainete õpetamiseks ning lõimitud aine- ja keeleõppe rakendamiseks kooli hoolekogu nõusolekul muuta tunnijaotusplaani, kuid tööõpetuse tundide arvu vähendamata. Seejuures tuleb tagada taotletavate õpitulemuste saavutamine kooliastme lõpuks. Neid erinevusi kirjeldatakse kooli õppekavas ning neist teavitatakse õpilaste vanemaid. (11) Kooli hoolekogu nõusolekul võib põhikool oma tegevuses juhinduda waldorfpedagoogika põhimõtetest ja püüdlustest ning korraldada sellest tulenevalt õpet viisil, kus lihtsustatud õppe I ja II kooliastme õpitulemusi ei taotleta vastava kooliastme lõpuks. Vastavad erisused määratakse kooli õppekavas ning kooli õppekava kooskõlastatakse Eesti waldorfpedagoogika põhimõtteid järgivaid koole ühendava organisatsiooniga. (12) Kool võib otsustada, et III kooliastmes teevad õpilased loovtöö. Sellisel juhul esitatakse kooli õppekava üldosas neile õpilastele jõukohase loovtöö temaatika valiku, juhendamise, töö koostamise ja hindamise põhimõtted. (13) Õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul võib kool vanema ja direktori või direktori volitatud õpetaja või mõne teise õppe- ja kasvatusalal töötava isiku kokkuleppe korral arvestada kooli õppekava välist õppimist või tegevust, sealhulgas õpinguid mõnes teises üldhariduskoolis kui kooli õppekava osa, kui see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratud õpitulemusi. II Ainekavad 7 4. Õppetegevused ja õpitulemused õppeaineti 4.1. Eesti keel 4.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Eesti keele õpetuse peamine ülesanne on toetada õpilaste kõne arengut, rõhutades eriti kõnest arusaamise kujundamist. Eesti keele õpetamisega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) oskab kuulata ja kõnele adekvaatselt reageerida; osaleb dialoogis ja väljendab oma mõtteid kuulajale arusaadavalt; 2) kavandab oma tegevust kõne abil, kommenteerib ning hindab seda, reguleerib oma ja teiste tegevust vastavalt üldistele käitumisnormidele; 3) loeb jõukohast teksti, mõistab selle sisu ja mõtet; 4) kirjutab arusaadavalt, teeb märkmeid, mõistab ja koostab tarbekirja; 5) on omandanud elementaarse ülevaate eesti keele süsteemist, tunneb põhitermineid; 6) valdab praktiliselt eesti keele lauseehitust, igapäevast sõnavara ja sõnade muutevorme, saab aru sõnade ja lausete otsesest tähendusest ning oma kogemuste piires ka pragmaatilisest tähendusest; 7) kasutab eesti keelt õpitegevuses ja igapäevases elus; tõlgendab igapäevast lihtsat verbaalset teavet; 8) tunneb ilukirjanduslike tekstide liike, omab elementaarset ülevaadet rahvuskirjandusest ja oskab nimetada mõnda kirjanikku; 9) tunneb ja jälgib oma võimete kohaselt üldinimlikke kõlbelisi arusaamu, valdab vastavat tavasõnavara. 4.1.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 1.–2. klassis on põhitaotluseks õpilaste kohanemine koolieluga, turvatunde ja eduelamuste kogemine ning valmisoleku kujunemine edasiseks edukaks õppetööks. Kuna õpilaste koolivalmidus ja võimed on erinevad, diferentseeritakse õppeülesandeid ja nende täitmiseks kuluvat aega. Õpilased suudavad osaleda õppetegevustes õpetaja suunamisel ja õpetajaga koostöös. Õpilased vajavad õppetegevustes palju materialiseerimist ja näitlikke vahendeid, sh algoritme. Eesmärgiks on saavutada elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassis tegeletakse õpiharjumuste ja -oskuste ning püsivuse kujundamisega. Tähelepanu pööratakse eneseväljendusoskuse ja -julguse kujundamisele, põhiliste suhtlemis- ja koostööoskuste omandamisele, sealhulgas üksteist toetavate ja väärtustavate suhete kujunemisele õpilaste vahel. Õpilased vajavad jätkuvalt õppetegevuse reguleerimist. Peamiseks õppemeetodiks on praktiline harjutamine õpetaja suunamisel, õppetegevustes kasutatakse materialiseerimisvahendeid, näitlikkust, sh algoritme. Õpilased suudavad mõista ja järgida lühikesi, lihtsaid suulisi ja kirjalikke tööjuhiseid. Vaja on tähelepanu pöörata esemete, nähtuste, sündmuste tunnustele ja neid väljendavate sõnade õpetamisele. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassis tegeletakse iseseisvuse kujundamise ja eesmärgistatud töö oskuste ning valikute tegemise oskuste arendamisega. Õpilased suudavad mõista ja täita suulisi ning kirjalikke tuttavaid töökorraldusi. Oluline on kasutada algoritme ning suunata õpilasi aktiivsemalt ka iseseisvalt algoritme järgima ja kasutama, sh oma tegevust kontrollima. Jätkuvalt on õppeprotsessis suur osakaal praktilisel harjutamisel. Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassis tegeletakse oma tegevuse kavandamise ja hindamisega. Õpetatakse valima ning rakendama tulemuse saavutamiseks vajalikke tegevusi ja vahendeid ning enesekontrollivõtteid. Õppesisu ja omandatavaid oskusi seostatakse igapäevaeluga. Kujundatakse oskust oma 8 arvamust väljendada, põhjendada ja kaitsta, hinnata oma tugevaid ja nõrku külgi ning teadvustada oma huvisid. Arendatakse oskust kuulata ja lugeda jõukohaseid tekste, mõista suulist kõnet, luua keeleliselt korrektseid ning suhtlussituatsioonile vastavaid lihtsaid suulisi ja kirjalikke tekste. 4.1.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) osaleb ühistegevuse ajal dialoogis (küsimus-vastus, teade-küsimus), kasutab viisakusväljendeid; 2) loeb õpitud teksti valdavalt 2–3-silbiliste sõnade kaupa; 3) leiab õpitud tekstist küsimuste-korralduste järgi sõnu, lauseid ja lõike, vastab küsimustele, sh annab elementaarse hinnangu tegevusaktile; 4) annab abistavaid materjale kasutades ja koostöös õpetajaga tekstilähedaselt edasi õpitud pala sisu; 5) võrdleb tajutavate tunnuste alusel abistavale materjalile toetudes kahte tuttavat objekti; 6) mõistab ja koostab skeemide toel kuni 5-sõnalisi lihtlauseid, kasutades õpitud nimi-, omadus- ja tegusõnavorme; 7) koostab sõnaühendeid õpitud sõnavormidega erinevates funktsioonides; 8) muudab ja määrab õpetaja suunamisel graafilistele orientiiridele ning skeemidele toetudes üksikhäälikutest koosnevates sõnades veaohtlike häälikute pikkuse; 9) kirjutab pärast analüüsi õigesti 2–3-silbilisi üksikhäälikutest koosnevaid sõnu; 10) kirjutab lugema õpitud lausete ärakirjas 1–2-silbilisi sõnu originaalteksti täiendavalt vaatamata; kontrollib suunamisel kirjutatu õigsust. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) väljendab oma mõtet vähemalt baaslausega; 2) alustab dialoogi oma tarvete rahuldamiseks ja/või vastab dialoogi repliigile, kasutab elementaarseid viisakusväljendeid; 3) tunneb suuri ja väikseid trükitähti; 4) loeb veerides 1–3-silbilisi lihtsa häälikulise struktuuriga sõnu; 5) saab oma kogemuste piires aru loetud baaslausete ja vähelaiendatud lihtlausete tähendusest; 6) eristab sõnu kuuldud lauses; 7) mõistab, koostab (tegevuse, pildi ja/või skeemi alusel) ning kasutab kontekstist või situatsioonist lähtuvalt sensomotoorsele kogemusele toetuvaid 3–4-sõnalisi lihtlauseid; 8) häälib kuni 5-häälikulisi sõnu, määrab häälikujärje sõnas, koostab analüüsitud sõnade (noop)skeeme; 9) määrab koostöös õpetajaga võrdleva hääldamise abil häälikute pikkuse 1–2-silbilistes sõnades ja kasutab sõnu analüüsides sobivaid sümboleid (sh noope); 10) laob analüüsitud sõnu sümbolite ja tähtedega, teeb analüüsitud sõnade ärakirja vähemalt tähthaaval; 11) kirjutab eelnevalt analüüsitud sõnu väikeste kirjatähtedega. Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) alustab ja/või jätkab tuttavas situatsioonis dialoogi, kasutab viisakusväljendeid; 2) kõneleb õpetaja suunamisel 3–4 lausega oma tegevusest; 3) iseloomustab objekti 2–3 tajutava tunnuse alusel õpetaja suunamisel; 4) mõistab, koostab ja kasutab suulises kõnes tunnetuslikele ja oma kogemustele toetuvat laiendatud 4–5-sõnalist lihtlauset; 5) loeb õpitud teksti lühikeste sõnade ja pikemaid sõnu kõnetaktide kaupa; 9 6) vastab analüüsitud lühiteksti põhjal suuliselt küsimustele, nimetab tekstis kirjeldatud tegelasi ja sündmusi abivahenditele (pildid, pildiseeriad, küsimused, sõnalünkadega laused) toetudes; 7) leiab õpitud tekstist küsimuste-korralduste abil sõnu ja lauseid, vastab küsimustele lause ja/või lõigu sisu kohta valiklugemise abil, järjestab sisu järgi pildiseeria; 8) eristab häälikuid ja määrab häälimisele toetudes nende järjekorra sõnas; määrab häälikurühma tabeli alusel; 9) muudab ja määrab võrdleva häälduse ja abivahendi toel 1–2-silbilistes sõnades lihthääliku pikkuse; 10) kirjutab analüüsitud 1–2-silbilisi sõnu häälikkoostist moonutamata; 11) teeb lugema õpitud 3–4-sõnalise lause ärakirja lühikeste sõnade ja kõnetaktide kaupa. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) osaleb ühistegevuse ajal dialoogis (küsimus-vastus, teade-küsimus), kasutab viisakusväljendeid; 2) loeb õpitud teksti valdavalt sõnade kaupa; 3) leiab õpitud tekstist küsimuste-korralduste järgi sõnu, lauseid ja lõike, vastab küsimustele, sh annab hinnangu tegevusaktile; 4) annab abivahendeid kasutades ja koostöös õpetajaga tekstilähedaselt edasi õpitud pala sisu; 5) kirjeldab ja võrdleb tajutavate tunnuste alusel abistavale materjalile toetudes kahte tuttavat objekti; 6) mõistab ja koostab kuni 5-sõnalisi lihtlauseid, kasutades õpitud nimi-, omadus- ja tegusõnavorme; 7) koostab sõnaühendeid õpitud sõnavormidega erinevates funktsioonides; 8) muudab ja määrab graafilistele orientiiridele ning skeemidele toetudes üksikhäälikutest koosnevates sõnades veaohtlike häälikute pikkust; 9) kirjutab pärast analüüsi õigesti 2–3-silbilisi üksikhäälikutest koosnevaid sõnu; 10) kirjutab lugema õpitud lausete ärakirjas 1–2-silbilisi sõnu originaalteksti täiendavalt vaatamata; kontrollib suunamisel kirjutatu õigsust. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) küsib ja edastab teavet tuttavates situatsioonides, järgib üldtunnustatud käitumisnorme; 2) osaleb oma õpitegevuse planeerimisel, kasutab suunamisel enesekontrollivõtteid, küsib abi, valib ja kasutab abistavaid materjale; 3) loeb õpitud teksti kõne tempos õigesti ja ladusalt; loeb jõukohast tundmatut teksti peamiselt süntagmade kaupa; 4) täidab endamisi lugedes jõukohaseid sisulisi ja keelelisi ülesandeid; 5) annab abistavate materjalide toel edasi kuuldud või loetud tekstilõikude sisu (valikjutustamine); kirjeldab situatsioone ja objekte plaani alusel; 6) hindab tekstis kirjeldatud tegelaste käitumise vastavust moraalinõuetele; 7) mõistab ja kasutab õpitud liht- ja koondlausemalle; mõistab kaheosaliste liitlausete tähendust, eristab osalausetega väljendatud suhteid ja seoseid; 8) moodustab liitsõnu ja tuletisi õpitud mallide ulatuses, mõistab liitsõnade ja tuletiste tähendust; 9) analüüsib sõnavormi koostist ja tähendust; moodustab sõnavorme, esitab suunamisel süntaksi- ja morfoloogiaküsimusi; 10) kasutab sõnade õpitud muutevorme eri funktsioonides (tegusõna muutevorme õpetaja abiga); 10 11) kirjutab sõnu õigesti, rakendab õpitud tähekasutus- ja ortograafiareegleid; kasutab vajaduse korral individuaalseid abimaterjale, rakendab õpitud enesekontrollivõtteid; 12) teeb ärakirja lauseosade või lühikeste lausete kaupa ja kontrollib tulemust. Õpitulemused 4. klassis Õpilane: 1) osaleb ühistegevuse ajal üksteise tegevust reguleerivas dialoogis, kirjeldab ja annab hinnanguid tegevustele; 2) loeb õpitud teksti õigesti sõnade ja süntagmade kaupa, arvestab kirjavahemärke; loeb õppimata teksti vähemalt sõnahaaval; 3) leiab küsimuste-korralduste alusel tekstist sõnu, lauseid ja lõike (sh peamõttele osutavaid lauseid); 4) vastab küsimustele teksti kohta (nimetab põhjuslikke seosed, annab hinnanguid tegevustele); 5) tuletab õpetaja juhendamisel tekstis sõnastamata teabe, toetudes oma kogemustele ja teadmistele; 6) annab abivahenditele toetudes tekstilähedaselt ja valikuliselt edasi teksti või lõigu sisu; kirjeldab ja võrdleb esemeid rühmas (kuni 3 objekti); 7) mõistab, koostab ja kasutab kõnes kuni 6-sõnalist lihtlauset ja sihitisosalauset; laiendab lihtlauset skeemide ja süntaksiküsimuste abil; 8) analüüsib ja moodustab käändevorme skeemide abil, rakendab neid õpitud funktsioonides oma kõnes; 9) kirjutab õigesti üksikhäälikutest koosnevaid kuni 4-silbilisi sõnu; kasutab suunamisel enesekontrollivõtteid; 10) sooritab 4–5-sõnalise lause ärakirja sõnahaaval ja kontrollib tulemust. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) väljendab tuttavates situatsioonides oma seisukohti; küsib abi, järgib üldtunnustatud käitumisnorme; 2) kasutab koostegevuses eri tüüpi dialoogirepliike, teeb kokkuvõtteid ühistegevusest; 3) sooritab tuttavaid õpitoiminguid suuliste ja kirjalike hargnenud korralduste alusel, sh osaleb tegevuse planeerimisel, valib ja kasutab abivahendeid; 4) loeb õpitud teksti ladusalt häälega või endamisi vaikselt; täidab valiklugemise ülesandeid; 5) osaleb õpetaja suunamisel lõigu ja teksti peamõtte sõnastamisel; osaleb jutustamiseks vajaliku abivahendi koostamisel ja annab sellele toetudes tekstilähedaselt edasi loetu sisu lõikude kaupa; 6) annab hinnangu tekstis kirjeldatud tegevustele, põhjendab oma arvamust; 7) mõistab ja kasutab kuni 6-sõnalist lihtlauset; rakendab lauses sõnade muutevorme õpitud funktsioonides; 8) tunneb ära õpitud koond- ja liitlausete liike tekstis ja tekstiväliselt; oskab neid suunamisel moodustada; 9) analüüsib ja moodustab sõnavorme algoritmi alusel; 10) rakendab tähekasutusreegleid; kasutab õpitud enesekontrollivõtteid õpetaja juhendamisel; 11) sooritab 4–5-sõnalise lause ärakirja peamiselt sõnapaaride kaupa ja kontrollib tulemust. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) küsib ja edastab teavet tuttavates situatsioonides, järgib üldtunnustatud käitumisnorme; 2) osaleb oma õpitegevuse planeerimisel, kasutab suunamisel enesekontrollivõtteid, küsib abi, valib ja kasutab abivahendeid; 3) loeb õpitud teksti kõne tempos õigesti ja ladusalt ning jõukohast tundmatut teksti peamiselt süntagmade kaupa; 4) täidab endamisi lugedes jõukohaseid sisulisi ja keelelisi ülesandeid; 11 5) annab abivahendite toel edasi loetud tekstilõikude sisu (valikjutustamine); kirjeldab situatsioone ja objekte plaani alusel; 6) hindab tekstis kirjeldatud tegelaste käitumise vastavust moraalinõuetele; 7) mõistab ja kasutab õpitud liht- ja koondlausemalle; mõistab kaheosaliste liitlausete tähendust, eristab osalausetega väljendatud suhteid ja seoseid; 8) moodustab liitsõnu ja tuletisi õpitud mallide ulatuses, mõistab liitsõnade ja tuletiste tähendust; 9) analüüsib sõnavormi koostist ja tähendust; moodustab sõnavorme, esitab suunamisel süntaksi- ja morfoloogiaküsimusi; 10) kasutab sõnade õpitud muutevorme eri funktsioonides (tegusõna muutevorme õpetaja abiga); 11) kirjutab sõnu õigesti, rakendab õpitud tähekasutus- ja ortograafiareegleid; kasutab vajaduse korral individuaalseid abivahendeid, rakendab õpitud enesekontrollivõtteid; 12) teeb ärakirja lauseosade või lühikeste lausete kaupa ja kontrollib tulemust. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) suhtleb ja käitub partnerit arvestades olukorrale vastavalt, järgib üldtunnustatud moraalinorme, esitab oma soove, selgitab seisukohti suuliselt ja kirjalikult korrektses eesti keeles, osaleb arutelus; 2) valdab võimetekohaste tekstide funktsionaalse lugemise oskust; 3) nimetab mõnda eesti kirjanikku ja on tutvunud tema loominguga; 4) kasutab teabe hankimiseks eriliigilisi tekste ja erinevaid allikaid, suudab elementaarselt konspekteerida; koostab referaadi eelneva analüüsi või plaani alusel; 5) koostab erinevaid õpitud tarbekirju näidiste alusel; 6) edastab loetud või kuuldud teksti sisu suuliselt või kirjalikult korrektses eesti keeles; 7) tunneb eri lausetüüpe, mõistab õpitud lausemallide tähendust, kasutab neid kõnes; 8) järgib õpitud tähekasutus- ja ortograafiareegleid, suudab ise oma tööd kontrollida, leida ja parandada õigekirjavigu. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) mõistab suhtlemisel seisukohtade võimalikku erinevust, selgitab oma seisukohti, hangib vajadusel täiendavat teavet teistelt inimestelt; 2) annab hinnangu tekstis kirjeldatud tegelaste käitumisele ja põhjendab seda viidetega tekstile, oma kogemusele või kehtivatele moraalinormidele; 3) iseloomustab tekstis kirjeldatud tegelasi plaani järgi, rühmitab neid teadaolevate tunnuste alusel; 4) selgitab talle mõistetavate sündmuste ajalisi ning põhjuslikke seoseid; 5) loeb jõukohast tundmatut teksti kõne tempos, õpitud teksti elementaarse ilmekusega; 6) hangib tekstist teavet õpetaja juhendamisel; 7) rakendab õpetaja juhendamisel temaatilise lugemise oskust, täidab endamisi lugedes sisulisi ja keelelisi ülesandeid; 8) taastab analüüsitud teksti sisu vastavalt püstitatud ülesandele (valikuliselt, temaatiliselt, kokkuvõtlikult), vajaduse korral kasutab teksti analüüsimisel ühiselt koostatud abivahendeid; 9) koostab pärast ühist ettevalmistust lühikese kirjaliku ümberjutustuse, kokkuvõtte või referaadi kavale, tugisõnadele või sõnaühenditele toetudes; 10) mõistab ja kasutab õpitud liht- ja koondlausemalle; 11) mõistab ja kasutab suunamisel kõnes eri suhteid (aeg, põhjus, koht, tagajärg, eesmärk jms) väljendavaid kaheosalisi liitlauseid; 12) tuletab sõnu õpitud liidetega; moodustab liitsõnu; 13) kasutab kõnes sõnade käände- ja pöördevorme, analüüsib sõnavormide koostist; 12 14) tunneb ja rakendab kirjutamisel tähekasutus- ja ortograafiareegleid, vajadusel abimaterjalidele toetudes või õpetaja suunamisel. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) hindab oma ja teiste käitumise otstarbekust ja moraalinõuetele vastavust tavasituatsioonides, iseloomustab plaani järgi tegelasi ja tegelasrühmi ning nende käitumist; 2) märkab ja hindab kaaslaste käitumise (sh sõnakasutuse) sobivust, reageerib adekvaatselt kaaslaste erinevatele ja vastandlikele seisukohtadele; 3) analüüsib suunavate küsimuste abil dialoogi; 4) kasutab teabe saamiseks õpetaja juhendamisel erinevaid allikaid; 5) tutvustab kaaslastele ühte loetud raamatut; 6) loeb ja analüüsib jõukohast teksti ning täidab ülesandeid õpitud mõistmisstrateegiate ulatuses; 7) esitab küsimusi teksti kohta mõistmisstrateegiatest lähtuvalt; 8) märgistab suunamisel olulist teavet väljendavaid teabeüksusi tekstis, teeb märkmeid tekstide põhjal; 9) taastab õpitud teksti suuliselt erineval viisil: tekstilähedaselt, temaatiliselt, kokkuvõtlikult, tegelase seisukohalt; vajadusel rakendab tuttavaid abivahendeid; 10) kirjeldab abiga tegevusi ja sündmusi oma kogemuste ja eri õppeainete materjalide põhjal; 11) koostab pärast ühist arutelu tekstilähedase kirjaliku ümberjutustuse, kokkuvõtte või referaadi; 12) koostab õpitud tarbekirja etteantud näidise järgi; 13) tunneb ära ja moodustab pöörde- ja käändevorme, vajadusel toetub näidisele; 14) tuletab sõnu õpitud liidetega, mõistab ja kasutab kõnes tuletisi. 15) kasutab õpitud lausemalle suulises ja kirjalikus tekstis; 16) kasutab omandatud õigekirjaoskusi iseseisvates kirjalikes töödes, oskab vajadusel kasutada abistavat materjali. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) suhtleb ja käitub partnerit arvestades olukorrale vastavalt, järgib üldtunnustatud moraalinorme, esitab oma soove, selgitab seisukohti suuliselt ja kirjalikult korrektses eesti keeles, osaleb arutelus; 2) valdab võimetekohaste tekstide funktsionaalse lugemise oskust; 3) nimetab mõnda eesti kirjanikku ja on tutvunud tema loominguga; 4) kasutab eriliigilisi tekste ja erinevaid allikaid teabe hankimiseks, suudab elementaarselt konspekteerida; koostab referaadi eelneva analüüsi või plaani alusel; 5) koostab erinevaid õpitud tarbekirju näidiste alusel; 6) edastab loetud või kuuldud teksti sisu suuliselt või kirjalikult korrektses eesti keeles; 7) tunneb eri lausetüüpe, mõistab õpitud lausemallide tähendust, kasutab neid kõnes; 8) järgib õpitud tähekasutus- ja ortograafiareegleid, suudab ise oma tööd kontrollida, leida ja parandada õigekirjavigu. 4.2. A-võõrkeel 4.2.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Võõrkeele õpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) õpib kuulama ja mõistma lihtsat igapäevast võõrkeelset kõnet; osaleb vestluses; 2) omandab võõrkeele häälduse, intonatsiooni ja rütmi; 3) omandab sõnavara, mis on vajalik elus toimetulekuks; 4) realiseerib oma kõnesoovi eluliselt vajalikes situatsioonides; 5) tõlgendab igapäevast lihtsat verbaalset teavet (reklaam, kuulutused jne); 6) täidab lihtsamaid tarbekirja blankette, individuaalset ankeeti; 13 7) kasutab vajaduse korral sõnaraamatuid, vestlussõnastikke; 8) omandab elementaarsed keeleüksused ja kasutab neid kõnes. 4.2.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 5. klassis 5. klassis on võõrkeeleõpetus eelkõige propedeutilise suunitlusega: õpilasi valmistatakse ette keeleoskuse omandamiseks. Oluline on, et õpilased saaksid elementaarsed teadmised võõrkeele eripärast, et nad hakkaksid tajuma keelele omast kõla, intonatsiooni. Võõrkeeleõpetuse eesmärk on õpetada kasutama keelt loomulikes suhtlusolukordades. Õpetaja ülesandeks on luua klassis võimalikult loomulik keelekeskkond. Sellele aitavad kaasa erinevad õppemeetodid, mille käigus kujundatakse suhtlus- ja käitumisoskusi. 5. klassis on esmatähtis kuulamisoskuse ja kuuldust arusaamise arendamine. Õpilasi õpetatakse aktiivselt kuulama, eristama üksikuid sõnu ja väljendeid, aga ka hääletooni ja intonatsiooni. Kuulamisoskuse kujundamine on vahetult seotud matkimise ja järelekordamisega ning artikulatsiooniaparaadi arendamisega. Oluline on õpetada märkama ka kõneleja miimikat ja žeste, sest need toetavad kõne mõistmist. Õpilane omandab oskuse reageerida initsiatiivsele repliigile (küsimus, teade, korraldus). Õppetöös kasutatakse suulise eelnevuse printsiipi: see, mida laps hakkab lugema ja kirjutama, omandatakse eelnevalt suulises kõnes. Kompleksselt arendatakse kõiki osaoskusi, peamiseks õppemeetodiks on praktiline harjutamine. Olulisel kohal on tajutavate abivahendite kasutamine mälu arendamisel, seoste loomise õpetamine. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassis hakkab õpilaste tunnetustegevuse tase võimaldama aktiivsemalt ja iseseisvamalt õppetegevuses osaleda. Kujundatakse elementaarseks suhtlemiseks vajalik sõnavara. Õpitakse moodustama ning kasutama grammatiliselt õigeid lauseid õpitud sõnavara ja keeleteadmiste piires. Kujundatakse õpilaste kõnelemissoovi ja suhtlemisjulgust, arendatakse sõnade hääldus- ja kirjapildi kokkusobitamist ning lugemisoskust. Kõneoskuse arendamisel õpetatakse õpilasi kasutama kompensatoorseid strateegiaid (üle küsimine, uuesti alustamine) ja mitteverbaalseid väljendusvahendeid (žestid, miimika, imiteerimine). Peamiseks õppemeetodiks on jätkuvalt praktiline harjutamine. Jätkuvalt kasutatakse ka suulise eelnevuse printsiipi: see, mida õpilane hakkab lugema ja kirjutama, omandatakse eelnevalt suulises kõnes. Kompleksselt arendatakse kõiki osaoskusi. Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassis kujundatakse ja kinnistatakse võõrkeeleteadmisi ja -oskusi, mis aitavad õpilasel edaspidi iseseisvas elus toime tulla. Põhiülesandeks on kõnekeele arendamine. Kujundatakse arusaamist kõnest ja tekstist, stimuleeritakse kõnelemissoovi eluliselt vajalikes situatsioonides, õpetatakse orienteeruma igapäevases võõrkeelses teabes, õpetatakse iseseisvalt sõnastikke kasutama ning täitma lihtsamaid tarbekirja vorme. Jätkuvalt kujundatakse keele kõiki osaoskusi. 4.2.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) saab aru õpitud sõnadest ja lühikestest lausetest, kui räägitakse aeglaselt, hääldab õigesti õpitud sõnu; 2) reageerib adekvaatselt väga lihtsatele küsimustele ja juhistele; 3) osaleb dialoogis õpitud lausemallide piires; 4) oskab teha ärakirja õpitud lühikestest tekstidest; 5) oskab öelda arve; 6) tunneb ja järgib esmaseid viisakusnorme; 14 7) on saavutanud eel-A1 (Pre-A1) keeleoskustaseme. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) tunneb tähestikku; 2) tunneb ära õpitud sõna kirjapildi; 3) tunneb õpitud sõnad/väljendid ära suulises kõnes ja lühikestes kirjalikes tekstides; 4) oskab õpitud sõnu/väljendeid lugeda, hääldada ja tõlkida; 5) oskab vastata jah/ei küsimustele ja teistele lihtsatele küsimustele õpitud sõnavara piires; 6) oskab öelda arve 1–10 ja 10–1; 7) oskab kirjutada lihtsamaid õpitud sõnu/väljendeid. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) saab aru õpitud sõnadest, lühematest lausetest ja neis sisalduvatest väljenditest; 2) oskab neid lugeda õige hääldusega; 3) oskab vastata lihtsamatele küsimustele õpitud teemade piires; 4) reageerib adekvaatselt suulistele ja kirjalikele korraldustele; 5) suudab osaleda dialoogis õpitud lausemallide piires; 6) oskab öelda arve; 7) oskab teha ärakirja õpitud lühikestest võõrkeelsetest tekstidest. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) saab kuulates aru lihtsate tekstide põhisisust õpitud sõnavara piires; 2) oskab end suuliselt tutvustada, rääkida oma hobidest ja pereliikmetest õpitud lausemallide piires; 3) mõistab kaardi või e-kirjaga saadetud lühikesi sõnumeid; 4) täidab lihtsat ankeeti isikuandmetega ja kirjutab näidise järgi lihtsaid sõnumeid; 5) kasutab õpetaja juhendamisel endale sobivaid keeleõppestrateegiaid ja keeleõppe abivahendeid (sõnaraamatut, internetti); 6) teab õpitava keele maa(de) kultuuri(de) põhijooni; 7) on saavutanud A2 keeleoskustaseme. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) saab aru selgelt hääldatud väljenditest, lausetest ning dialoogidest õpitu piires; 2) saab aru lihtsamatest kirjalikest tekstidest, oskab neid lugeda ja tõlkida; 3) oskab vastata küsimustele teksti põhjal suuliselt ja kirjalikult; 4) mõistab kirjalikke lühikesi korraldusi; 5) osaleb dialoogis õpitud lausemallide piires; 6) oskab rääkida endast, oma perest ja lähiümbrusest õpitud sõnavara ning grammatika piires; 7) oskab kirjutada lühemaid lauseid enda ja oma pere kohta; 8) oskab juhendamisel leida teavet veebist ja kasutada arvuti abi õppetöös; 9) on saavutanud A1 keeleoskustaseme. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) saab aru dialoogidest ja tekstidest õpitud teemade piires; 2) oskab leida neist vajalikku infot ja vastata küsimustele; 3) mõistab kirjalikke tööjuhiseid; 4) oskab kasutada lihtsamaid viisakusväljendeid vestluse alustamiseks ja lõpetamiseks, osaleb lihtsates lühikestes igapäevaelu suhtlussituatsioonides; 5) oskab moodustada lihtsamaid küsimusi; 6) oskab kirja panna oma isikuandmeid (täita formulari), kirjutada õnnesoove; 15 7) oskab kirjutada lühitutvustust oma igapäevaeluga seotud tegevuste kohta; 8) oskab õppe-eesmärkidel kasutada lihtsamaid digikeskkondi, saata e-kirja. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) saab aru dialoogidest, lühikestest juttudest, sõnumitest ja teadetest tuttavatel teemadel; 2) tunneb õpitava maa üldisemaid kultuurilisi iseärasusi; 3) loeb nii lühikesi ilukirjanduslikke kui ka faktilist infot sisaldavaid tekste ja leiab vajalikku infot; 4) oskab tutvustada suuliselt ennast, oma perekonda, oma huvialasid ja tegevusi ning oma lähiümbrust õpitud sõnavara ja lausemallide piires; 5) oskab väljendada oma arvamust ja tundeid õpitud lausemallide piires; 6) oskab rääkida minevikus toimunud sündmustest; 7) oskab kirjutada lihtsaid sõnumeid ja tekste ning saata ja vastata e-kirjale; 8) oskab kasutada õpitud veebilehekülgi ja digiseadmeid; 9) on saavutanud A2 keeleoskustaseme. 4.3. Eesti keel teise keelena 4.3.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Eesti keele kui teise keele õpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) mõistab lihtsat igapäevast eestikeelset kõnet, kasutab õpitud sõnu ja lausemalle vestluses; 2) realiseerib oma kõnesoovi eluliselt vajalikes situatsioonides; 3) mõistab suulisi ja kirjalikke lihtsaid tekste, tõlgendab igapäevast lihtsat verbaalset teavet (reklaam, kuulutused jne); 4) oskab kirjutada lihtsaid sõnumeid ja tekste (sh tarbetekste); 5) kasutab eestikeelseid teatmeallikaid (nt sõnaraamatuid, internetti) vajaliku info otsimiseks ka teistes valdkondades ja õppeainetes; 6) tunneb Eesti tuntumaid vaatamisväärsusi, kirjanikke, meediaväljaandeid, õppeasutusi ning teab eesti kultuuri iseärasusi. 4.3.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 3.–5. klassis 3. klassis algab eesti keele õppimine suulise kursusega, mis kestab 1–2 kuud: kujundatakse positiivset suhtumist eesti keele õppimisse, pakutakse eduelamusi ja turvatunnet. Uue keelekeskkonnaga tutvumiseks õpitakse koostöös õpetajaga eesti keelt teistest keeltest kuulmise järgi eristama, matkima kuuldud häälikuid, häälikuühendeid, sõnu ja lühikesi lauseid. Hääldusharjutusteks kasutatakse eakohaseid tekste. Suheldakse mänguliselt lihtsates elulistes olukordades. Õpitakse kuulama, jälgima, korraldusi mõistma ja täitma, tuttavas dialoogis osalema. Kõnelemisoskuse arendamiseks julgustab õpetaja õpilasi küsima, täpsustama ja kehakeelt kasutama. Õpitakse tegevuste ja näitvahendite abil lauseid moodustama ning viisakusväljendeid kasutama. Tehakse ärakirja, kirjutatakse lihtsamaid sõnu, väljendeid ja lauseid. Tähtsaim on igakülgselt ja jõukohaselt suulist eneseväljendusoskust arendada. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassis arendatakse õpilaste suulist ja kirjalikku väljendusoskust keele kõiki osaoskusi pidevalt harjutades. Harjutamisel on alati toeks pildid, sõnaühendid, tugisõnad, -laused, lausemallid, õpetaja suunavad küsimused jm. Õpilasi julgustatakse suhtlema, üksteist toetama ning väärtustama. Keeleteadmised omandatakse praktilise tegevuse ja konteksti kaudu. Tehakse ärakirja, koostatakse mallide järgi lauseid ning moodustatakse nendest lühitekste. Koostöös õpitakse tekstist tundmatuid sõnu otsima, loetu põhjal küsimustele vastama, küsimusi esitama. Tehakse oma tegevusest ja ühisüritustest suulisi kokkuvõtteid, osaletakse igapäevaelu dialoogides, valitakse esitatud repliikide hulgast vestlusse sobivaid. Õpitakse kasutama igapäevaeluks vajalikke digivahendeid. Suureneb lugemise ja kirjutamise osa, kinnistuvad 16 esmased õpi- ja digioskused, turvalise käitumise harjumused. Koostöös teiste aineõpetajatega rakendatakse lõimitud õpet. Motiveeritakse õpilast eesti keelt kasutama igapäevategevustes ja suhtluses, luues selleks õpilastele huvitavaid olukordi (õppekäigud, teater, spordivõistlus). Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassis arendatakse peamiselt õpilaste iseseisvust, õpetatakse tegema valikuid ning täitma kindla eesmärgiga ülesandeid. Suur tähtsus on praktilisel harjutamisel, näitlikustamisel ja kordamisel, et õpilased suudaksid mõista ja täita suulisi ja kirjalikke tuttavaid töökorraldusi, luua seoseid. Et iseseisvat keelekasutust suurendada, õpetatakse esitama teavet olukorrast lähtuvalt, selgitama oma seisukohta kaaslastele, põhjendama oma arvamust, nõustuma või loobuma, tegema ettepanekuid jne. Kuulamisoskuse arendamiseks kuulavad õpilased eestikeelset kõnet, vestlusi ning teevad õpetaja abiga nende põhjal kokkuvõtteid ja järeldusi. Lugemisvarasse kuuluvad peamiselt tarbetekstid: kuulutused, reklaamid, juhendid, ametikirjad. Suulise ja kirjaliku väljendusoskuse arendamisel pööratakse enim tähelepanu sellele, kuidas hankida teavet, kuidas seda mõista ning suuliselt ja kirjalikult edastada. Kirjutamine on seotud praktiliste vajadustega: koostatakse tarbetekste, täidetakse blankette õpetaja juhendamisel. Õpilased oskavad nimetada mõnd tuntumat Eesti vaatamisväärsust, meediaväljaannet, eesti lastekirjandusteost ning huvipakkuvat õppeasutust. Tegeldakse põhjalikumalt mõne huviala ja õppeaine sõnavaraga. Õpilased oskavad kasutada õpitud digivahendeid, sh lugeda, saata e-kirja, sõnumit jt. 4.3.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) tunneb eesti tähestikku; 2) tunneb kõnes ja kirjas ära õpitud sõnad; 3) nimetab tuttavaid esemeid; 4) vastab lihtsatele küsimustele õpitu ulatuses; 5) teeb õpitud sõnadest ärakirja; 6) oskab öelda arve 1–10; 7) teab Eesti riigi ja rahvuslikke sümboleid; 8) suhtub positiivselt eesti keele õppimisse. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) tunneb eesti tähestikku; 2) tunneb kõnes ja kirjas ära õpitud sõnad; 3) nimetab tuttavaid esemeid; 4) vastab lihtsatele küsimustele õpitu ulatuses; 5) teeb õpitud sõnadest ärakirja; 6) oskab öelda arve 1–10; 7) teab Eesti riigi ja rahvuslikke sümboleid; 8) suhtub positiivselt eesti keele õppimisse. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) loeb sõnu, väljendeid ja lauseid ning teeb nendest ärakirja; 2) mõistab lihtsat, lühikeste lausetega kõnet, osaleb dialoogis tuttaval teemal; 3) saab aru lihtsatest isiklikest küsimustest ja igapäevaelus vajalikest juhenditest, hoiatustest; 4) saab aru lihtsatest kirjalikest tekstidest; 5) reageerib adekvaatselt suulistele ja kirjalikele korraldustele; 6) tuleb suulises suhtluses toime eakohastes igapäevastes olukordades; 7) oskab öelda arve 1–50; 8) oskab esitada lühikesi küsimusi õpitud sõnavara ja lausemallide põhjal; 17 9) kirjeldab suunavate küsimuste abil suuliselt ja kirjalikult ennast ja oma lähiümbrust; 10) teab mõnda luuletust või juttu eesti lastekirjandusest. Õpitulemused 4. klassis Õpilane: 1) oskab hääldada õpitud sõnu; 2) saab aru õpitud sõnadest ja lühematest lausetest; 3) oskab öelda arve 1–12; 4) oskab vastata lihtsamatele küsimustele õpitud teemadel; 5) saab aru õpetaja suulistest selgelt hääldatud juhenditest; 6) teeb ärakirja sõnapaaridest ja lihtsamatest väljenditest; 7) kirjutab enda kohta lühikesi lauseid õpitud lausemallide põhjal; 8) osaleb dialoogis õpitud sõnavara ja lausemallide põhjal; 9) tunneb Eesti traditsioone ja tähtpäevi. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) mõistab lihtsaid kirjalikke tekste, sõnumeid ja juhendeid; 2) oskab öelda arve 1–20; 3) osaleb dialoogis õpitud sõnavara ja lausemallide põhjal; 4) kirjeldab lühidalt iseennast ja oma lähiümbrust; 5) tuleb igapäevastes tüüpolukordades toime suulise suhtlusega; 6) teeb ärakirja lihtsamatest lausetest või lühitekstidest; 7) vastab lihtsamatele küsimustele; 8) nimetab Eesti suuremaid linnu, saari, oma kodukoha vaatamisväärsusi. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) mõistab lihtsat, lühikeste lausetega kõnet, osaleb dialoogis tuttaval teemal; 2) saab aru lihtsatest küsimustest ja igapäevastest korraldustest; 3) saab aru lihtsatest kirjalikest tekstidest, sh mõnest eesti lasteluuletusest; 4) täidab õpitud suulisi ja kirjalikke korraldusi; 5) tuleb suuliselt toime igapäevaelu olukordades; 6) oskab öelda arve 1–50; 7) oskab esitada lühikesi küsimusi õpitud sõnavara ja lausemallide põhjal; 8) kirjeldab suuliselt ja kirjalikult ennast ja oma lähiümbrust. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) saab aru suuliste ja kirjalike lihtsate tekstide sõnavarast ja kasutab neid sõnu suulises suhtluses õpitud lausemallide põhjal; 2) tunneb Eesti tuntumaid vaatamisväärsusi, rahvuslikke traditsioone ja rahvakombeid; 3) kirjeldab suuliselt oma lähiümbrust ja igapäevaeluga seotut, osaleb suulises vestluses tuttavatel ja huvipakkuvatel teemadel; 4) kirjutab kogemuse põhjal lühikesi, lihtsaid sündmuste kirjeldusi; 5) teab mõningaid eesti kirjanikke ja suuremaid meediaväljaandeid; 6) oskab õpitud digivahendite kaudu kirjutada lihtsaid sõnumeid ja tekste, saata e-kirja ning vastata e-kirjale; 7) teab mõningaid Eesti õppeasutusi, saab kõrvalise abiga aru suulisest ja kirjalikust teabest jätkuõppimise ja töö leidmise kohta; 8) oskab öelda arve 1–100. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 18 1) saab aru selget teavet sisaldavast igapäevasest kõnest; 2) saab aru lihtsamatest kirjalikest tekstidest, sh eesti lastejuttudest, oskab neid lugeda; 3) leiab lihtsamast tekstist vajalikku teavet; 4) tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades teeninduses, osaleb dialoogis õpitud lausemallide põhjal; 5) kirjeldab oma lähiümbrust lühikeste lausetega; 6) kirjutab lühikesi lihtsaid sõnumeid, sh isiklikke kirju, teateid igapäevaelu kohta; 7) oskab juhendamisel leida teavet veebist ja kasutada arvuti jm digivahendite abi õppetöös; 8) oskab öelda arve 1–100. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) saab aru õpilaste igapäevaeluga seotud suulisest kõnest; 2) mõistab tuttavatel teemadel kuuldud lihtsamaid tekste; 3) suhtleb suuliselt igapäevastes olukordades tuttavatel teemadel; 4) kirjutab kogemuse põhjal lühikesi, lihtsaid sündmuste kirjeldusi; 5) saab aru kirjalike tekstide peamisest sisust ja tuttavate teemade võtmesõnadest, sh töö- ja loodusõpetuse sõnavarast; 6) saab aru olulisest teabest igapäevaelus: menüü, juhendid, lihtsamad küsimustikud jm; 7) nimetab mõningaid Eesti ajaloo olulisemaid sündmusi, Eesti vaatamisväärsusi, oskab neist mõnda lühidalt kirjeldada; 8) oskab õppes kasutada lihtsamaid digikeskkondi, saata e-kirja; 9) oskab öelda arve 1–100. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) saab aru suuliste ja kirjalike lihtsate tekstide sõnavarast ja kasutab neid sõnu suulises suhtluses õpitud lausemallide ulatuses; 2) tunneb Eesti tuntumaid vaatamisväärsusi ja kultuurilisi iseärasusi; 3) kirjeldab suuliselt oma lähiümbrust ja igapäevaelu, osaleb suulises vestluses tuttavatel ja huvipakkuvatel teemadel; 4) kirjutab kava alusel kogemuse põhjal lühikesi lihtsaid sündmuste kirjeldusi; 5) teab mõningaid eesti kirjanikke ja suuremaid meediaväljaandeid; 6) oskab kasutada õpitud digivahendeid: saata e-kirja ja vastata e-kirjale, kirjutada lihtsaid sõnumeid ja tekste, sh tarbetekste; 7) oskab öelda arve 1–100; 8) on tutvunud edasiõppimise võimalustega Eestis, saab kõrvalise abiga aru suulisest ja kirjalikust teabest jätkuõppimise ja töö leidmise kohta. 4.4. Matemaatika 4.4.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Matemaatikaõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) saab aru matemaatika vajalikkusest oma elus ja tegevuses, tunneb rõõmu matemaatikaga tegelemisest; 2) omandab iseseisvaks tööks ja koostööks vajalikud oskused ning hoiakud; 3) õpib ümbritseva maailma esemeid ja nähtusi struktureerima (järjestama, võrdlema, rühmitama, loendama, mõõtma); 4) oskab suunamisel otsida matemaatikaalast teavet, kasutab õpetaja juhendamisel või iseseisvalt sobivaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid; 5) tunneb õpitud matemaatilisi mõisteid ja seoseid, rakendab matemaatikateadmisi ning lahendab jõukohaseid probleemsituatsioone teistes õppeainetes ja igapäevaelus. 4.4.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 19 1.-2. klassis saavad õpilased esmased kogemuslikud kujutlused esemete ja suuruste maailmast, hulkadest, vormist, ruumist ja ajast, arvudest 20 piires ning arvude liitehitusest. Õpitakse tundma lihtsamaid geomeetrilisi kujundeid, omandatakse esmased kujutlused mõõtmisest ja mõõtühikutest. Õpitakse opereerima hulkadega, sooritama liitmis- ja lahutamistehteid ning rakendama neid matemaatiliste jutukeste koostamisel ning eluliste probleemsituatsioonide lahendamisel. Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassis omandavad õpilased kujutluse arvudest 1000 piires, arvude kümnendkoostise ja rakendab seda arvutamisel ning eluliste probleemide lahendamisel. Omandatakse kujutlused korrutamise ja jagamise olemusest ning rakendatakse neid korrutamis- ja jagamistabeli ülesannete lahendamisel. Omandatakse kujutlus mõõtühikute süsteemist ja õpitakse arvutama nimega arvudega. Õpitakse eristama, nimetama, mõõtma ja joonestusvahenditega joonestama tasapinnalisi geomeetrilisi kujundeid. Kujuneb arusaam elus ettetulevate probleemide sõnastamisest tekstülesandena. Omandatakse oskus esemeliselt ja skemaatiliselt modelleerida lihtsamaid liht- ja liitsituatsioone. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassis omandavad õpilased kujutluse arvudest 100 000 piires, õpivad eristama arvu järke ja klasse. Lahendatakse geomeetriaülesandeid, sooritatakse nelja aritmeetilist tehet naturaal- ja nimega arvudega õpitud arvuvalla piires. Omandatakse kujutlused harilikust ja kümnendmurrust, õpitakse leidma osa tervikust ja tervikut tema osa järgi. Kujuneb oskus rakendada tekstülesandest omandatud teadmisi analoogiliste seostega eluliste probleemide modelleerimisel ja lahendamisel. Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassis kasutavad õpilased omandatud arvutusoskust igapäevaste eluliste probleemide modelleerimisel ja lahendamisel. Süvenevad õpilaste teadmised ja oskused opereerimisest arvudega 1 000 000 piires. Täpsustuvad ja laienevad teadmised geomeetrilistest kujunditest ja nende omadustest, tekib kujutlus pindalast ja ruumalast. Õpilased lahendavad rakenduslikke tekstülesandeid, loevad ja koostavad lihtsamaid andmestikke ja diagramme. 4.4.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) märkab suunamisel matemaatikaga seonduvat ümbritsevas elus; 2) kasutab õpetajaga koostegevuses sobivaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid; 3) mõistab õpitud matemaatilist keelt; 4) oskab sihipäraselt vaadelda objekte ja nähtusi ning märgata ja kirjeldada nende erinevusi ja sarnasusi; 5) lahendab koostegevuses õpetajaga õpitud matemaatilisi probleemsituatsioone; 6) tunneb huvi matemaatika õppimise vastu. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) orienteerub ruumis ja tasapinnal küsimuse kus? ja korralduse pane ...! alusel; 2) võrdleb ja järjestab esemeid suuruse, pikkuse, laiuse ja kõrguse järgi; 3) opereerib hulkadega (oskab hulki võrrelda, võrdsustada ja ühendada ning eraldada osahulka); 4) nimetab, kirjutab ja võrdleb arve 10 piires; 5) teab arvude koostist 10 piires; 6) liidab ja lahutab 10 piires; 7) teab rahaühikuid; 20 8) eristab ja konstrueerib praktiliselt geomeetrilisi kujundeid ring, kolmnurk, nelinurk ja teab nende nimetusi; 9) teab nädalapäevade ja aastaaegade järgnevust toetudes abivahenditele; 10) lahendab ja koostab abiga matemaatilisi jutukesi. Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 1–20; 2) vastandab hulgaelemente arvuga (20 piires); 3) määrab arvu koha naturaalarvude reas; 4) eristab ühe- ja kahekohalisi arve, arvus kümnelisi ja ühelisi; 5) liidab ja lahutab 20 piires järku ületamata; 6) lahendab kolme arvu liitmise või lahutamise liitülesandeid; 7) seostab ajasuhteid eile, täna, homme, üleeile ja ülehomme nädalapäevadega; 8) määrab aega täistundides; 9) kasutab mõõtmisel pikkusühikut sentimeeter; 10) mõõdab joonlaua abil lõigu pikkust sentimeetrites; 11) joonestab punktide järgi joonlaua abil kolmnurka ja nelinurka; 12) kasutab õpitud rahaühikuid ostu-müügitehingute sooritamisel poemängus; 13) lahendab abiga ühetehtelisi tekstülesandeid summa ning vahe leidmiseks. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 1–100; 2) teab arvude ehitust kümnendsüsteemis (100 piires); 3) võrdleb arve; 4) liidab ja lahutab arve 20 piires; 5) liidab ja lahutab arve 100 piires; 6) teab mõõtühikuid meeter, kilogramm, liiter ning rahaühikuid euro ja sent; 7) liidab ja lahutab ühenimelisi arve; 8) määrab õpetaja juhendamisel aega täis- ja pooletunnise täpsusega ning kalendri järgi päevades; 9) joonestab sirglõigu ja nelinurga mõõdu järgi; 10) lahendab abiga ühe- ja kahetehtelisi tekstülesandeid. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) märkab ja mõistab matemaatikaga seonduvat ümbritsevas elus; 2) kasutab õpetaja juhendamisel sobivaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid; 3) mõistab ja rakendab koostegevuses õpetajaga õpitud matemaatilist keelt; 4) nimetab objekte ja nähtusi ning nende tunnuseid, võrdleb ja rühmitab neid ühe-kahe tunnuse alusel; 5) lahendab õpitud matemaatilisi probleemsituatsioone ja hindab saadud tulemuse reaalsust õpetaja juhendamisel; 6) tunneb huvi matemaatika aine vastu. Õpitulemused 4. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 100 piires; 2) teab Rooma numbreid I–V; 3) liidab ja lahutab 100 piires; 4) korrutab ja jagab toetudes korrutustabelile; 5) lahendab kahe- ja kolmetehtelisi avaldisi; 6) leiab osa tervikust; 21 7) teab mõõtühikut millimeeter; 8) oskab lugeda termomeetri näitu kraadides; 9) tunneb kella (veerand- pool-, kolmveerand- ja täistund); 10) liidab ja lahutab ühe- ja mitmenimelisi arve; 11) joonestab lõike etteantud mõõdu järgi; 12) teab nurkade liike; 13) lahendab koostöös õpetajaga kahetehtelisi tekstülesandeid. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 1000 piires; 2) eristab järguühikuid, oskab määrata nende arvu; 3) teab Rooma numbreid I–X; 4) liidab ja lahutab arve 1000 piires; 5) korrutab ja jagab ühekohalise arvuga 100 piires; 6) korrutab ja jagab ühekohalise arvuga 1000 piires; 7) lahendab kahe- ja kolmetehtelisi avaldisi; 8) saab aru mõiste harilik murd olemusest; 9) leiab osa arvust 1000 piires; 10) teab mõõtühikuid gramm, tonn, kilomeeter; 11) määrab aega kella ja kalendri järgi; 12) liidab ja lahutab nimega arve 1000 piires; 13) korrutab ja jagab ühenimelisi arve 1000 piires; 14) eristab ringi ja ringjoont; 15) lahendab kahetehtelisi tekstülesandeid. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 10 000 piires; 2) ümardab arvu etteantud järguni 10 000 piires; 3) teab Rooma numbreid I–XX; 4) liidab ja lahutab arve 10 000 piires; 5) korrutab ja jagab arve 10 000 piires; 6) lahendab mitmetehtelisi avaldisi; 7) mõistab lihtmurru, liigmurru ja segaarvu olemust; 8) liidab ja lahutab lihtmurde; 9) leiab ühe ja mitu osa arvust; 10) mõistab kümnendmurru olemust; 11) liidab ja lahutab kümnendmurde; 12) teab mõõtühikuid detsimeeter, detsiliiter ja milliliiter; 13) arvutab ajavahemikke; 14) liidab ja lahutab nimega arve 10 000 piires; 15) korrutab ja jagab nimega arve 10 000 piires; 16) eristab lõikuvaid, ristuvaid ja paralleelseid sirgeid; 17) eristab kolmnurkade liike; 18) arvutab hulknurga ümbermõõtu; 19) lahendab kolmetehtelisi tekstülesandeid toetudes lahendusplaanile. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) märkab ja mõistab matemaatikaga seonduvat ümbritsevas elus ning kirjeldab seda arvude või geomeetriliste kujundite abil; 2) kasutab õpetaja juhendamisel või iseseisvalt sobivaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid; 22 3) mõistab ja rakendab õpitud matemaatilist keelt igapäevaelus; 4) liigitab objekte ja nähtusi ning kirjeldab neid mitme tunnuse järgi; 5) loeb, mõistab ja lahendab õpitud matemaatilisi probleemsituatsioone; 6) püstitab ülesande lahendamiseks vajalikud küsimused, selgitab valitud lahenduskäiku, hindab saadud tulemuse reaalsust ja teostab enesekontrolli; 7) on teadlik õppija, kes mõistab matemaatika olulisust, on huvitatud ja tunneb vajadust matemaatikateadmisi omandada. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 100 000 piires; 2) ümardab arvu etteantud järguni 100 000 piires; 3) teab Rooma numbreid I–XXX; 4) liidab ja lahutab 100 000 piires; 5) korrutab ja jagab 100 000 piires; 6) lahendab mitmetehtelisi avaldisi; 7) teisendab harilikke murde; 8) taandab harilikke murde; 9) korrutab ja jagab harilikke murde; 10) leiab terviku tema osa järgi; 11) liidab ja lahutab kümnendmurde; 12) korrutab ja jagab kümnendmurde; 13) kasutab arvutamisel pikkus-, raskus-, mahu-, aja- ja rahaühikute seoseid; 14) arvutab aritmeetilise keskmise; 15) arvutab hulknurga ümbermõõdu; 16) joonestab sümmeetrilisi kujundeid; 17) lahendab kolmetehtelisi tekstülesandeid toetudes lahendusplaanile. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 1 000 000 piires; 2) ümardab arve etteantud järguni 1 000 000 piires; 3) teab Rooma numbreid I–XXXV; 4) liidab ja lahutab 1 000 000 piires; 5) korrutab ja jagab 1 000 000 piires; 6) lahendab mitmetehtelisi avaldisi; 7) liidab ja lahutab harilikke murde; 8) korrutab ja jagab harilikke murde; 9) liidab ja lahutab kümnendmurde; 10) korrutab ja jagab kümnendmurde; 11) arvutab pindala; 12) eristab ruumilisi kujundeid; 13) joonestab sümmeetrilisi kujundeid; 14) lahendab kolmetehtelisi tekstülesandeid toetudes lahendusplaanile. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) teab naturaalarve 1 000 000 piires; 2) teab Rooma numbreid I–XXXV; 3) liidab ja lahutab, korrutab ja jagab 1 000 000 piires; 4) teisendab murde; 5) sooritab nelja aritmeetilist tehet kümnendmurdudega; 6) teab protsendi praktilist tähendust; 7) sooritab protsentarvutusi; 23 8) arvutab ruumala; 9) leiab infot diagrammilt; 10) lahendab probleemsituatsioonide põhjal mitmetehtelisi tekstülesandeid. 4.5. Loodusõpetus 4.5.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Loodusõpetuse õpetamisega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) tunneb huvi looduse vastu, käitub looduses hoolivalt ja turvaliselt, teab looduskaitse põhimõtteid; 2) oskab vaadelda loodusobjekte ja -nähtusi, teha praktilisi töid ja esitada tulemusi; 3) tunneb ning kirjeldab loodusobjekte ja -nähtusi, mõistab elus ja eluta keskkonna seoseid; 4) mõistab inimtegevuse mõju keskkonnale, väärtustab keskkonnasäästlikku eluviisi; 5) leiab loodusteaduslikku teavet, kasutades tekste, plaane, kaarte ja mudeleid ning viies läbi vaatlusi ja katseid; sõnastab saadud teavet suuliselt ja kirjalikult. 4.5.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 1.–2. klassi õppetegevuses keskendutakse looduse vahetule kogemisele ja praktilisele tegevusele. Õpetaja osalusel ja suunamisel õpivad õpilased tundma lähiümbrust ning igapäevaelu nähtusi, õpivad märkama, vaatlema, võrdlema ja kirjeldama ümbritsevate objektide ja nähtuste tajutavaid tunnuseid. Õppetegevuses on olulisel kohal liigitamis- ja järjestamisoskust kujundavad tegevused. Kuna sel arenguperioodil on lihtsustatud õppes õpilastel juhtivaks psüühiliseks protsessiks taju, tuleb õppetegevuses kasutada kujutluspiltide loomiseks palju esemelist ja kujutavat näitlikustamist. Ülekaalus on praktiline tegutsemine ja õppemäng. Valdavalt suuline õpitegevus peab arvestama õpilaste kõne arengu taset. Vähesel määral kasutatakse 1. klassi lõpust alates lihtsaid lugemis- ja kirjutamisülesandeid, arvestades seejuures vastavate oskuste arengut. Õpetaja osaleb õppetöös suurel määral. Järjepidevalt on vaja suunata õpilaste tunnetustegevust ja kõnet. Õpilaste õppetegevust tuleb reguleerida koostöös ja eeskuju järgi, tegevusakte peab saatma õpetaja kõne. Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassis on õppetegevuses jätkuvalt ülekaalus looduse vahetu kogemine, praktiline tegevus ja õppemäng. Vajalike kujutluspiltide loomist toetab esemeline ja kujutav näitlikkus, lisandub ka tinglik näitlikkus (lihtsad joonised, tabelid, Eesti kaart). Õpilaste tunnetustegevuse areng võimaldab varasemalt kujundatud taju- ja mälukujutlusi täpsemaks muuta ning suurema hulga tunnuste abil laiendada. Õpetaja suunamisel areneb objektide, nähtuste, tegevuste jm kirjeldamis-, võrdlemis-, rühmitamis- ja üldistamisoskus. Õpetaja abiga kujunevad jõukohase õppematerjali ulatuses põhjus-tagajärg seoste mõistmise ja järelduste tegemise oskused. Järk-järgult suureneb õpitegevuses kirjaliku kõne osakaal – jõukohaste õppetekstide häälega lugemine ja analüüs õpetaja suunamisel, jõukohaste kirjalike ülesannete sooritamine. Õpetaja osalus õpilaste tegevuses püsib, õpiülesandeid sooritatakse suulise juhendamise, eeskuju ja näidise järgi. Tähelepanu pööratakse lihtsate kirjalike töökorralduste mõistmisele ning nende täitmisele. Õpetaja ülesandeks on järjepidevalt kujundada õpilaste enesejuhtimise ning koostööoskusi, et järgnevatel õppeperioodidel oleks võimalik jõukohasel viisil iseseisvat tööd ning koostöiseid õppeviise (paaris- ja rühmatööd) rakendada. Õpetaja juhendamisel ja abiga on õpilased suutelised jõukohasel viisil tehnoloogiavahendeid kasutama, näiteks otsima pildilist teavet, sooritama õpitud teadmiste kinnistamiseks lihtsaid õpiülesandeid. Peamised raskused tehnoloogiavahendite kasutamisel tulenevad õpilaste tunnetustegevuse ja kirjaoskuse arengu puudulikkusest. 24 Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassis võimaldab õpilaste tunnetustegevuse ja kõne areng laiendada jõukohasel viisil õpitavate objektide, nähtuste ja protsesside ning nende tunnuste hulka, seda nii õpilase kodukoha kui ka Eesti kontekstis. Kujutluspiltide loomiseks ja täpsustamiseks kasutatakse õpet loomulikus keskkonnas, praktilisi töid ja katseid, kujutavat ja tinglikku näitlikkust; kogemustel põhinevate mälukujutluste aktiveerimiseks ka verbaalset näitlikkust. Lisaks näitkatsete vaatlusele sooritavad õpilased õpetaja juhendamisel ka ise lihtsamaid praktilisi töid ja katseid. Järjepideva jõukohase arendustegevuse käigus pareneb õpilaste kirjeldamis-, võrdlemis-, rühmitamis- ja üldistamisoskus. Õpetaja suunamisel arenevad põhjus-tagajärg seoste mõistmise ja järelduste tegemise oskused. Jõukohasel viisil toetub teadmiste-oskuste omandamine kirjalikule õppematerjalile. Õpetaja suunamisel loevad õpilased jõukohaseid õppetekste häälega ja osaliselt endamisi, analüüsivad neid õpetaja suuliste ja kirjalike küsimuste-korralduste abil; otsivad teavet tabelitest, joonistelt ja skeemidelt; sooritavad kirjalikke õpiülesandeid. Õpetaja osalus õpilaste tegevuses väheneb järk-järgult, õpiülesannete täitmisel suureneb kirjalike tööjuhiste ja kirjalike abivahendite roll. Nende mõistmine ja kasutamine vajab jätkuvalt õpetaja suunamist. Õpilaste iseseisva tegutsemise ja koostööoskuste arenemine võimaldab sooritada jõukohaseid tegevusi paaris- ja rühmatöödena. Õpetaja juhendamisel kasutavad õpilased sobiva raskusastmega õpitegevuses meedia- ja tehnoloogiavahendeid – otsivad ja loevad jõukohast loodusalast infot, kasutavad seda õpiülesannete sooritamisel. Õpilastele on jätkuvalt keeruline info lugemine, selekteerimine, teksti produtseerimine. Õpetaja ülesanne on reguleerida õpitegevuse raskusastet, arvestades õpilaste tunnetustegevuse ja kirjaoskuse arenguga. Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassis laienevad jõukohase õpitegevuse käigus õpilaste loodusalased teadmised, parenevad seoste mõistmise oskused, seda nii kodukoha, Eesti kui ka maailma kontekstis. Varasemate õppeperioodidega võrreldes pööratakse rohkem tähelepanu elementaarsete keemia- ja füüsikateadmiste ning -oskuste kujundamisele. Õpilastele valmistab põhikooli lõpuni raskusi reaalselt mittetajutavate nähtuste ning protsesside mõistmine. Õppe eesmärgiks on eelkõige ümbritseva maailma praktiline mõistmine. Kujutluspiltide loomiseks ja täpsustamiseks kasutatakse õpet loomulikus keskkonnas, praktilisi töid ja katseid, kujutavat, tinglikku ning jõukohasel viisil ka verbaalset näitlikkust. Suureneb õpilaste roll ja iseseisvus katsete planeerimisel ja läbiviimisel. Põhjus-tagajärg seoste mõistmist ja järelduste tegemist suunab õpetaja. Õpetaja juhendamisel otsivad õpilased teavet erinevatest allikatest, kasutades seejuures ka meedia- ja tehnoloogiavahendeid. Õppeinfo mõistmiseks ja kasutamiseks vajavad nad jätkuvalt suunatud analüüsi – suuliseid ja kirjalikke küsimusi-korraldusi. Õpetaja ülesanne on aidata hinnata ning mõista leitud info usaldusväärsust. Õpilaste oskuste areng võimaldab jõukohases õpitegevuses iseseisva töö osakaalu suurendada. Seejuures vajavad õpilased jätkuvalt õpetaja suunamist ja abivahendeid. Õpilaste iseseisva tegutsemise ja koostööoskuste arenemine võimaldab sooritada jõukohaseid õppetegevusi paaris- ja rühmatöödena. 4.5.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) märkab ja vaatleb täiskasvanu juhendamisel ümbritseva keskkonna objekte, nähtusi ja protsesse; kirjeldab neid abivahenditele tuginedes 4–5-sõnaliste lausetega (3–5 lauset); 2) tunneb ära ning nimetab kodukoha tuntumaid taimi ja loomi; võrdleb ja rühmitab neid õpetaja suunamisel erinevate õpitud tunnuste alusel; 25 3) teab kuude nimetusi ja järgnevust, rühmitab neid vastavalt aastaajale; 4) liigub ja käitub turvaliselt, väärtustab looduses viibimist; märkab täiskasvanu suunamisel oma kodukoha elurikkust ning suhtub sellesse hoolivuse ja austusega, hoolib elusolenditest ja nende vajadustest. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) orienteerub täiskasvanu abiga kodus, koolis ja kooliteel; 2) tunneb ära ja nimetab õpitud taimi, loomi ja loodusnähtusi; kirjeldab neid õpetaja küsimustele toetudes 2–4-sõnalise lausega ja rühmitab neid erinevate tunnuste alusel; 3) tunneb ära ja nimetab aastaaegu ja aastaaegadele iseloomulikke loodusnähtusi; nimetab aastaaegade järjestust; 4) käitub looduses hoolivalt, hindab enda ja teiste käitumist looduses õige/vale põhimõttel. Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) tunneb ära ja nimetab õpitud taimi ning loomi, lähiümbruse eluta looduse objekte ning nähtusi; kirjeldab neid abile tuginedes 3–5-sõnaliste lausetega (3–4 lauset); 2) võrdleb õpetaja suunamisel õpitud elusorganisme 2–3 tajutava tunnuse alusel; rühmitab neid õpetaja suunamisel ning eristab õpitud kuuluvusrühmi; 3) tunneb ära ja nimetab aastaaegu, kirjeldab nende põhitunnuseid; järjestab abivahendite toel aastaajale vastavate kuude nimetusi; 4) märkab ja toob õpetaja küsimustele toetudes näiteid elusolendite vajadustest. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) kirjeldab abivahenditele tuginedes 4–5-sõnaliste lausetega (3–5 lauset) eluta looduse objekte ning nähtusi; võrdleb ja rühmitab neid õpetaja suunamisel erinevate tunnuste alusel; 2) teeb koostegevuses täiskasvanuga lihtsamaid ilmavaatlusi, iseloomustab abivahenditele tuginedes ilma ning valib ilmale vastava välisriietuse; 3) märkab ja kirjeldab abivahenditele tuginedes 4–5-sõnaliste lihtlausetega looduses ja inimtegevuses toimuvaid aastaajalisi muutusi; 4) teab kuude nimetusi ja järgnevust, rühmitab neid vastavalt aastaajale; 5) tunneb ära ja nimetab kodukoha tuntumaid taimi ja loomi; rühmitab neid õpetaja suunamisel erinevate tunnuste alusel ning nimetab õpitud kuuluvusrühma; 6) kirjeldab ning võrdleb abivahenditele tuginedes õpitud taimede välisehitust ja elupaiku ning õpitud loomade välisehitust, liikumisviisi ja toitumist; 7) liigub looduses turvaliselt, kahjustamata loodust ja iseennast; hoolib elusolendite vajadustest. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) tunneb huvi Eesti looduse, selle uurimise ja loodusainete õppimise vastu; 2) vaatleb, kirjeldab ja võrdleb abivahenditele tuginedes õpitud elus ja eluta looduse objekte, nähtuseid ja protsesse, selgitab abiga nende vahelisi seoseid ning tähtsust looduses; 3) loeb ja mõistab õpetaja abiga jõukohaseid loodusalaseid õppetekste, tabeleid, skeeme ja jooniseid; kasutab õpiülesannete täitmisel lihtsat plaani, Eesti kaarti; 4) leiab etteantud allikatest lihtsamat loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast teavet; hindab õpetaja abiga kasutatud allikate usaldusväärsust; kasutab õppimiseks ja teabe otsimiseks meedia- ja tehnoloogiavahendeid; 5) viib õpetaja juhendamisel läbi lihtsaid praktilisi töid, teeb tugisõnadele toetudes tulemuste põhjal kokkuvõtteid, seostab saadud teadmisi igapäevaelus ettetulevate olukordadega; 6) mõistab inimtegevuse ja keskkonna seoseid kodukoha kontekstis; väljendab hoolivust ja lugupidamist kõigi elusolendite vastu; käitub turvaliselt, järgib tervislikke eluviise. Õpitulemused 4. klassis 26 Õpilane: 1) tunneb ära ning nimetab kodukoha taimi, loomi ja seeni; kirjeldab ja võrdleb abivahenditele tuginedes neid iseloomustavaid tunnuseid (välisehitus, elupaik, eluviis); toob näiteid loomade ning mürgiste taimede ja seentega seotud ohtudest; 2) eristab ja rühmitab õpitud selgroogseid ning selgrootuid loomi, maismaataimi ja kübarseeni; 3) järjestab taimede ja loomade arengu etappe kujutavaid seeriapilte, kirjeldab õpitud elusorganismide arengut tuginedes pildiseeriale; 4) näitab enda kehal ja nimetab õpitud kehaosasid; 5) võrdleb abivahendile tuginedes inimeste elu maal ja linnas; 6) toob näiteid puhta vee ja õhu, mulla, valguse ning soojuse tähtsusest elusolenditele; 7) teeb õpetaja juhendamisel lihtsamaid vaatlusi ja praktilisi töid, valides sobivaid vahendeid ning järgides ohutusnõudeid; kirjeldab abivahenditele tuginedes vaadeldut ja oma tegevust. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) näitab ja nimetab näitvahendil inimese elundkondade tähtsamaid elundeid, kirjeldab tugisõnade toel nende ülesandeid; 2) saab aru lihtsast plaanist, leiab kooliümbruse plaanilt tuttavaid objekte; 3) leiab Eesti kaardil oma kodukoha, Eesti suuremad saared, järved, jõed ja linnad; 4) toob näiteid oma kodukoha looduslikust mitmekesisusest ja inimeste tegevusest (sh olulisemad asutused ja ettevõtted, inimeste tegevusalad); 5) toob abivahenditele toetudes näiteid organismide vaheliste seoste kohta looduses, koostab lihtsamaid toiduahelaid; 6) nimetab ja kirjeldab abivahenditele toetudes maailmaruumi objekte ning nähtusi (Päikesesüsteem, öö ja päeva vaheldumine). Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) teab ja nimetab põhi- ning vaheilmakaari; määrab neid kaardil; 2) saab aru lihtsast plaanist ja kaardist; leiab Eesti kaardil Läänemere, õpitud saared, jõed, järved, linnad; koostab õpetaja juhendamisel lihtsamaid mõõtkavata plaane; 3) võrdleb abivahenditele tuginedes taimede, loomade, seente ja bakterite eluavaldusi; selgitab nende tähtsust looduses; toob näiteid nende mõju kohta inimese organismile; 4) kirjeldab ja võrdleb abivahenditele toetudes õpitud koosluste (erinevad veekogud, asula) elutingimusi, teab nende tüüpilisemaid liike; koostab koosluste kohta toiduahelaid ja lihtsamaid toiduvõrgustikke; 5) teab vee ja õhu omadusi ning tähtsust elusorganismidele; toob näiteid, kuidas inimene mõjutab oma tegevusega vee ja õhu puhtust; jälgib oma pere veetarbimist, toob näiteid vee säästmise võimalustest; 6) teab mulla tähtsust elusorganismidele ja selgitab abivahenditele tuginedes mulla kaitse vajadust; 7) mõõdab temperatuuri ja pikkust, valides sobivad mõõtmisvahendid; 8) viib õpetaja juhendamisel läbi lihtsaid praktilisi töid, teeb tulemuste põhjal kokkuvõtteid, seostab saadud teadmisi igapäevaelus ettetulevate olukordadega. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) väärtustab nii kodukoha kui teiste maade looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust; 2) toob näiteid inimtegevuse mõjust ümbritsevale keskkonnale; väljendab hoolivust ja lugupidamist kõigi elusolendite vastu; käitub turvaliselt; kirjeldab näidete abil jätkusuutliku, säästva ja vastutustundliku eluviisi põhimõtteid ning järgib neid; 3) toob näiteid tervislikest eluviisidest ja järgib neid, kasutab elementaarseid esmaabivõtteid; 27 4) kavandab õpetaja juhendamisel ning viib ohutult läbi lihtsamaid praktilisi töid, valides sobilikud mõõtevahendid; teeb tulemuste põhjal kokkuvõtteid ja järeldusi; seostab saadud teadmisi igapäevaelus ettetulevate olukordadega; 5) käsitseb ohutult ja otstarbekalt olmeseadmeid, tööriistu ning kodukeemiat, selgitab nende kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid; 6) leiab õpetaja suunamisel erinevatest allikatest jõukohast loodusteaduslikku infot; hindab õpetaja abiga kasutatud allikate usaldusväärsust; kasutab õppimiseks, koostööks ja info otsimiseks meedia- ja tehnoloogiavahendeid. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) eristab ja rühmitab õpitud elusorganisme erinevate tunnuste järgi; selgitab abivahenditele tuginedes keskkonnatingimuste mõju elusorganismidele; toob näiteid taimede ja loomade kohastumustest Eesti looduse näitel; 2) kirjeldab ja võrdleb abivahenditele tuginedes koosluste (veekogud, aed, põld, niit, mets, soo) elutingimusi; teab nende tüüpilisemaid liike; koostab koosluste kohta toiduahelaid ja lihtsamaid toiduvõrgustikke; 3) toob näiteid inimtegevuse mõjust ümbritsevale keskkonnale; mõistab koosluste tähtsust ning selgitab näidete varal nende kaitsmise vajadust; 4) näitab Eesti asukohta Euroopa kaardil; kirjeldab abivahenditele tuginedes Eesti asendit; kasutab erinevaid kaarte Eesti asendi, pinnavormide ja kliima kirjeldamisel; 5) nimetab Eesti loodusvarasid ja toob nende kasutamise näiteid; selgitab abiga loodusvarade säästliku kasutamise vajadust. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) mõõdab õpetaja juhendamisel ruumala, massi, vahemaid looduses ja kaardil ning aega; seostab saadud mõõtmistulemusi igapäevaelus ettetulevate olukordadega; 2) kavandab ning viib õpetaja juhendamisel ohutult läbi praktilisi töid, teeb tulemuste põhjal kokkuvõtteid ja järeldusi, seostab saadud teadmisi igapäevaelus ettetulevate olukordadega; 3) kirjeldab tugisõnade abil õpitud ainete/materjalide omadusi ja toob näiteid nende kasutamise kohta igapäevaelus; taaskasutab võimaluse piires materjale ja esemeid; 4) leiab õpetaja suunamisel kaartidelt, loodusalastest tekstidest, tabelitest ja graafikutest teavet loodusvööndite kohta, seostab organismide kasvukohti ja kohastumisi vastava loodusvööndiga, kirjeldab inimtegevust ja selle mõju piirkonna loodusele; 5) rühmitab elusorganisme, toob näiteid erinevate organismide seostest looduses; 6) väärtustab nii kodukoha kui teiste maade looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust ja järgib jätkusuutliku arengu põhimõtteid. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) seostab inimese elundkondi nende põhifunktsioonidega, kasutab elementaarseid esmaabivõtteid; 2) toob näiteid tervislikest eluviisidest ja järgib neid; 3) kirjeldab abivahenditele tuginedes Eesti asendit; toob näiteid kodukoha tööstus-, teenindus- või põllumajandusettevõtte tegevuse kohta; 4) koostab teabeallikate põhjal Euroopa riigi tutvustuse ja reisiplaani, esitleb seda kaaslastele; 5) käsitseb ohutult ja otstarbekalt olmeseadmeid, tööriistu ning kodukeemiat; selgitab nende kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid; 6) kirjeldab ja selgitab õpitud nähtuste iseloomulikke tunnuseid ning toob näiteid nende avaldumise kohta igapäevaelus; 7) leiab internetist vajalikku ja jõukohast loodusteaduslikku infot ning hindab abiga selle usaldusväärsust; 8) kirjeldab jätkusuutliku, säästva, vastutustundliku eluviisi põhimõtteid ja järgib neid. 28 4.6. Ajalugu 4.6.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Ajalooõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) tunneb huvi mineviku vastu; teab, et minevik on olnud muutuv ja väga mitmekesine; 2) omab üldist ettekujutust Eesti ajaloost ja sellega seoses üldjoontes kogu maailma ajaloost; 3) kirjeldab abivahendite toel olulisi ajaloosündmusi, inimeste eluviisi ja tegevusalasid õpitud ajastutel; 4) teab, et maailmas toimunud sündmused on otseselt või kaudselt mõjutanud nii Eestis kui ka mujal Euroopas toimunud sündmusi; teab, et poliitikal on suur roll maailma riikide omavahelistes suhetes; 5) nimetab oma põhiõigusi ning kohustusi Eesti Vabariigi kodanikuna, kirjeldab Eesti riigi valitsemiskorda; 6) teab ja väärtustab kombeid ning traditsioone oma kultuuris; väärtustab kultuurilist mitmekesisust ning määratleb end oma rahva liikmena; 7) leiab infot eri teabeallikatest, oskab hinnata erinevate teabeallikate usaldusväärsust. 4.6.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 6.–7. klassis 6. klassis algav ajaloo õppimine võimaldab õpilastel suhestuda minevikuga. Ajalooõpetuses lähtutakse õpilasest kui ajaloos osalejast. Õpilasel kujundatakse arusaam, et ajalugu on ka tema enda lugu. Toetutakse õpilase isiklikele kogemustele ning eelnevatele teadmistele ja kujutlustele, kesksel kohal on nende aktualiseerimine ja süstematiseerimine. Ajalooga tutvumine algab enamasti õpetaja suunamisel ja juhendamisel, kasutatakse praktilisi õpiülesandeid (nt vanematelt ja vanavanematelt teabe kogumine oma pere ja suguvõsa kohta). Korraldatakse õppekäike muuseumidesse ja ajaloolistesse paikadesse, vaadatakse õppefilme. Õppetegevuse käigus omandatakse mitmesuguseid oskusi (küsimuste esitamine, teabe hankimine, eneseväljendamine), arendatakse koostööoskusi ja kujutlusvõimet. Ajalootunnis kasutatavad õpitegevused (lugemine, küsimustele vastamine, arutlemine, jutustuse kuulamine, ümberjutustamine) toetavad õpilaste psüühiliste protsesside ja kõne arengut, sealhulgas sõnavara rikastumist. Uut teemat käsitlema asudes selgitatakse välja õpilase eelteadmised ja laiendatakse sõnavara, et vältida võimalike väärkujutluste kinnistumist ja uute kujunemist. 6. klassis omandatakse teadmisi õpilase lähiümbruse kohta, 7. klassis keskendutakse juba laiemalt Eesti ajaloo ja üldajaloo õppimisele. Ajaloo õpetamisel on väga oluline muuseumide, ajalooga seotud paikade ja mälestiste külastamine, ajalugu tutvustavate filmide vaatamine ja muul viisil näitlikustamine. Õppetegevus 8.–9. klassis 8. ja 9. klassis keskendutakse Eesti ajaloo seostele Euroopa ja maailma ajalooga. Euroopas ja maailmas toimunud sündmusi käsitletakse eeskätt Eesti ajaloo paremaks selgitamiseks ja ilmestamiseks. Rõhutatakse, et Euroopas toimunud sündmused on tugevasti mõjutanud Eestis toimunud sündmusi (sõjad, revolutsioonid, tootmissuhete muutused jms). Ajalooõpetuse puhul seni olulisena rõhutatud põhimõtetele lisandub 8.–9. klassis tähelepanu pööramine otsestele ja kaudsetele põhjuslikele seostele. 8. klassi ajalooõpetuses on oluline tuua selgelt esile seosed varem õpituga, 9. klassis on põhitähelepanu lähiajaloo sündmustel, kuna just neil on igapäevaelus kõige tajutavam mõju õpilasele, tema perele/suguvõsale ja keskkonnale. Kesksel kohal on õpetaja ja õpilase koostöö. Õpilane vajab õpetaja tuge ja juhendamist põhikooli lõpuni. Arvestades õpilaste lugemisraskusi, loetakse teksti klassis ühiselt ning analüüsitakse seejärel loetut õpetaja suunamisel, et tagada selle mõistmine. Peale uute mõistete omandamise on olulisel kohal ka sõnavara laiendamine üldisemalt. Põhikooli lõpuni on vajalik näitlikustamine, teavet ei saada ainult õppetekstidest, vaid ka 29 teistest allikatest (õpetaja jutustus, õppefilm, kaardid, fotod jne). Suur osa näitlikustamisest toimub teabe- ja sidetehnikavahendite toel. Õppe raames tehakse õppekäike muuseumidesse ja ajaloolistesse paikadesse, näidatakse filme, mis kajastavad minevikus toimunud sündmusi jne. 4.6.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) tunneb huvi oma pere, kodukoha ja kodumaa vastu; 2) mõistab ajatelje abil sündmuste ajalist järgnevust ja ajaloo jaotamist ajastuteks; 3) tajub eluolu ja esemelise keskkonna muutumist läbi aja; 4) teab, kuidas muutus inimeste eluolu muinasajal; 5) teab mõnd olulist ajaloolist isikut ja tema rolli ajaloos. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) tunneb huvi oma perekonna ajaloo ja sellega seotud minevikusündmuste vastu; 2) teab, et kodukoht ja elutingimused on ajaloo käigus muutunud; 3) tajub mineviku ja oleviku seoseid; 4) mõistab ajalist järgnevust ajateljel, omab üldist ettekujutust kodukoha ajaloo perioodidest. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) teab, kuidas on läbi ajaloo muutunud eestlaste eluolu ja esemeline keskkond; 2) teab mõningaid Eesti ajalugu mõjutanud sündmusi Euroopa ja maailma ajaloos; 3) teab uusaja ja lähiajaloo sündmusi Eesti ajaloos; 4) mõistab oluliste isikute rolli Eesti, Euroopa ja maailma ajaloos; 5) mõistab ajatelje abil sündmuste ajalist järgnevust ja ajaloosündmuste täpset dateerimist; 6) teab Eesti Vabariigi valitsemiskorda ja seda, kuidas riik toimib; väärtustab oma kodumaad ja selle kodanikuks olemist. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) selgitab õpitava ajalooperioodiga seostuvaid olulisemaid põhimõisteid; 2) nimetab tähtsamat muinasajast ja selle perioodidest (kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg), kirjeldab muinasaja inimese eluviisi ja tegevusalasid; 3) teab vanaaja kultuure ja oskab nimetada ajastu olulisemaid saavutusi ja leiutisi; 4) kirjeldab kõige üldisemal kujul keskaja olemust; 5) teab keskaja Euroopa eluolu muutusi, avastusi ja leiutisi; 6) teab olulisemaid sündmusi, mis leidsid aset keskajal Eesti aladel. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) selgitab üldisi fakte uusaja sündmustest ja inimeste elu-olust Eestis kuni Esimese maailmasõja lõpuni; 2) nimetab Euroopa ja maailma uusaja tähtsamaid sündmusi, mis on mõjutanud Eesti ajalugu; 3) tunneb huvi Eesti mineviku vastu Euroopas; 4) teab, et Euroopas toimunud sündmused on oluliselt mõjutanud Eesti ajalugu; 5) kirjeldab, kuidas majanduslikud ja ühiskondlikud muutused on mõjutanud inimeste elukorraldust; 6) teab, et inimeste teadmised on kujunenud suhtlemises teiste rahvastega; 7) kõrvutab ajateljel mõningaid olulisi Eestis ja Euroopas toimunud sündmusi; 8) tunneb ajaperioodi iseloomulikke tunnuseid. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 30 1) selgitab üldisi fakte uusaja sündmustest ja inimeste eluolust Eestis Esimese maailmasõja lõpust tänapäevani; 2) tunneb huvi Eesti riigi mineviku vastu; 3) teab, et maailmas toimunud sündmused on otseselt või kaudselt mõjutanud nii Eestis kui ka mujal Euroopas toimunud sündmusi; 4) omab üldist ettekujutust Eesti ajaloost ja sellega seoses üldjoontes kogu maailma ajaloost; 5) mõistab, et eri ajastute kultuuri-, teaduse- ja tehnikasaavutused on olnud edasiviivaks jõuks riikide (ka Eesti) arengus; 6) teab, et poliitikal on suur roll maailma riikide omavahelistes suhetes; 7) kujutab ajateljele toetudes ette maailmas toimunud olulisemaid sündmusi; 8) nimetab oma põhiõigusi ning kohustusi Eesti Vabariigi kodanikuna; 9) kirjeldab Eesti riigi valitsemiskorda; 10) väärtustab oma kodumaad ning Eesti Vabariigi kodanikuks olemist. 4.7. Inimeseõpetus 4.7.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Inimeseõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) tunneb oma keha ning mõistab inimese kasvamise ja arenemisega seotud muutusi ning vastutust (nt seksuaalsuse olemus ja sellega seotud vastutus, töövõime jne); 2) hoiab oma tervist, järgides tervislikku eluviisi, käitub nii, et ei sea ohtu enda, teiste inimeste ega keskkonna turvalisust; 3) märkab ja mõistab kaaslaste ning iseenda emotsionaalseid seisundeid, käitumisviise; oskab neid hinnata ja nendega toime tulla; 4) hoiab puhtust ja korda; orienteerub eluasemega seotud küsimustes, omandab teadmised ja oskused majandamiseks, koduse elu korraldamiseks; 5) suudab täiskasvanu suunamisel eristada ning teadvustada oma oskusi ja võimeid, otsib erinevatest teabeallikatest võimetekohaseid jätkuõppevõimalusi ja teeb enda jaoks optimaalseid valikuid; 6) tunneb huvi ümbritseva ühiskonnaelu vastu; 7) tunneb olmesuhtlemiseks vajalikke kodanikuõigusi ja -kohustusi, järgib sotsiaalseid nõudeid ja käitumisetiketti. 4.7.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 1.–2. klassis on inimeseõpetuse põhisisuks lähiümbruse märkamine, selle teadvustamine (suhtes mina ja meie) ning sotsiaalse kompetentsuse arendamine. Õpitakse koos tegutsema nii matkides kui ka eeskuju ja juhendamise järgi. Omandatakse baassõnavara ja -lausungimalle ning elementaarseid (olme)suhtlusoskusi: teise inimese kuulamine, ütluste mõistmine ja nendele reageerimine (vastusrepliigid dialoogis), dialoogi alustamine ja jätkamine tuttavas situatsioonis jms. Õpitakse (mängu)asjade kasutamist ja hoidmist, mängus osalemist, reeglitest kinnipidamist, mängu algatamist, rollide ja vajalike mänguasjade jagamist jne. Kohati võib olla keeruline rollimängudes osalemine. Õpilased vajavad pidevat motiveerivat tagasisidet oma tegevuse ja saavutuste kohta. Võrreldavate situatsioonide ja illustratsioonide (joonised, fotod) toel õpitakse märkama ja eristama (puhas/must, meeldib / ei meeldi jne) ümbritsevate esemete, ruumide ja inimeste (sh iseenda) esteetilisi omadusi. Õpitakse eristama isiklikke, võõraid ja ühiseid esemeid, neisse heaperemehelikult ja turvaliselt suhtuma ning neid kasutama. Õpitakse ka märkama ja eristama eakaaslaste käitumisviise. Harjutatakse viisakat käitumist (tervitamine, palumine, tänamine, eakaaslase ja täiskasvanu poole pöördumine, võimalik keeldumine jne). 31 Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassis kujuneb jätkuvalt õpilaste oskus märgata ja eristada oma lähiümbrust (selle esemeid, nähtusi, sündmusi, tegevusi jms). Õpilased tutvuvad eesti rahvakommete ja traditsioonidega (rõhuasetus pere ja kodukoha traditsioonidel). Tegevus- ja suhtlussituatsioonides õpitakse tundma ja järgima ühiskonnas aktsepteeritavaid käitumisnorme. Õpitakse märkama, eristama ja mõistma igapäevaelu olukordi, sealhulgas ohuolukordi, verbaalseid ja mitteverbaalseid eneseväljendusviise, tundeid jms. Täiendatakse ühis- ja koostegevuse oskusi (sh hooliv ja teisi arvestav suhtlemine) ja viisaka käitumise oskusi. Õpetaja abiga saab õpilane aru pere ja koduga seotud teemadest, teadvustab laste ning vanemate vastastikuseid õigusi ja kohustusi. Järjepidevalt kujundatakse õpilaste sotsiaalset teadlikkust ja verbaalset aktiivsust: õpilased kirjeldavad abivahendite toel enda ja kaaslaste tegevust ja emotsionaalset seisundit. Õppimist toetavad aktiivõppemeetodite kasutamine, õppekäigud, praktilised ülesanded, lühipalade lugemine ja analüüsimine. Järjest enam võimaldab tunnetustegevuse tase õpilastel aktiivsemalt ja iseseisvamalt osaleda (õpi)tegevuste kavandamisel, sooritamisel ja kontrollimisel ning abivahendite valimisel ja kasutamisel. Praktiliste ja tekstis kirjeldatud situatsioonide analüüsil pööratakse tähelepanu nendes osalejate tegevusviisidele, motiividele ja kavatsustele, situatsioonide tingimustele, tegevuste tulemustele ja tagajärgedele. Õpitakse juhendamise järgi situatsioonidele alternatiivseid lahendusi leidma ning kaaslastele soovitusi andma. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassis täienevad õppetegevuse käigus õpilaste sotsiaalsed suhtlemis- ja käitumisoskused. Harjutatakse suhtlemist ja koostegevuse reguleerimist dialoogis (osalemine rühmatöödes, rollimängudes, kutse koostegevusele, vastused küsimustele ja teadetele, dialoogi alustamine küsimuse ja teatega, nõustumine ja loobumine, alternatiivne ettepanek, oma arvamuste selgitamine ja kaitsmine). Individuaal- ja rühmatööde tulemuste esitlemise, enda ja teiste tegevuste kommenteerimise kaudu suureneb õpilaste verbaalne aktiivsus, kujunevad avaliku esinemise esmased oskused. Õpitakse mõistma ja nimetama tegevuse eesmärke, tingimusi, põhjuseid ja tagajärgi, käitumisaktis ilmnevaid emotsioone. Juhendamisel leitakse seoseid tegevus-, suhtlus- ja käitumisakti vahel, tehakse järeldusi ning planeeritakse ja/või korrigeeritakse edasist tegevust/käitumist. Arenguliselt on õpilaste jaoks oluline pöörata tähelepanu muutustele enda organismis ja käitumises (seksuaalsus, suhtlemine ja käitumine vastassugupoolega, noormehe ja neiu rollid eri situatsioonides jms) ning oma tervisekäitumisele (sh hoolitsemine oma füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervise eest, enesekehtestamine, riskikäitumine). Õpitakse märkama ja teadvustama kultuurilisi erinevusi. Alustatakse ettevalmistust iseseisvaks majandamiseks, teadlikuks ja säästlikuks tarbimiseks (prügi sorteerimine, pakendiinfo jmt). Inimeseõpetuse temaatika ja õpilaste oskused võimaldavad sel perioodil rohkem kasutada IKT- vahendeid. Õppetegevus 8.–9. klassis Põhikooli lõpuastmes on kõige olulisem toetada õpilasi iseseisvaks toimetulekuks. Vanuseliselt on oluline tähelepanu pöörata ühiskonnaõpetusega seotud teemadele: eri eluvaldkondadega seotud õigusaktid ja lepingud, ameti valik ja edasiõppimisvõimalused, töötaja õigused ja kohustused, otstarbekad ja vastutustundlikud valikud/otsused, iseseisev raha kasutamine ja säästlik tarbimine, eluasemega seotud küsimused. Õpilased tutvuvad ja õpivad kasutama teabeallikaid, nõustamis- ja kriisiabivõimalusi; omandavad teadmise, kuidas otsida, küsida ja kasutada elus vajaminevat teavet ja abi. 32 Õpilane harjutab iseseisva elu alustamise ja soolise küpsemisega seotud rollikäitumist. Teab turvalise seksuaalkäitumise põhimõtteid ja oma vastutust selles, tunneb ära lähisuhtevägivalla. Oluline on teadvustada pere loomise ja laste saamisega seotud vastutust. Õppetegevuses rakendavad õpilased eelnevatel aastatel omandatud eri situatsioonidele vastavaid suhtlemisoskusi. Kujuneb oskus hinnata oma ning kaasinimeste individuaalset ja rühmakäitumist (põhjus-tagajärg seosed, otstarbekus, vastavus ühiskonnanormidele). 4.7.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) alustab ja jätkab dialoogi (vastab küsimusele, esitab küsimusi, nõustub või loobub kutsest); 2) teab viisaka käitumise reegleid, püüab neid täita; 3) hindab õpisituatsioonis enda ja kaaslaste igapäevast käitumist (õige/vale, meeldib / ei meeldi); 4) tunneb ära ja nimetab näoilme ja hääletooni järgi kaaslaste 4–6 emotsiooni; 5) nimetab, mille poolest ta teistega sarnaneb ja mille poolest teistest erineb, teab oma keha osasid; 6) räägib õpetaja suunamisel ja abivahendite toel tervisliku eluviisi põhimõtetest: liikumine, toitumine, puhkus ja enese eest hoolitsemine; 7) hoolitseb oma hügieeni eest, hoiab puhtust ja korda; 8) teab, mis on perekond, kodu, kodukoht ja kodumaa, ning Eesti riigi sümboleid; 9) liikleb ohutult kooliteel ning palub abi õnnetusjuhtumi korral. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) tutvustab ennast, nimetades oma nime, kooli, klassi, kodu asukoha, õdede- vendade ja vanemate nimed; 2) nimetab küsimuste abil oma lemmiktegevusi; 3) osaleb ühistes (õppe)mängudes ja järgib meelde tuletamisel mängureegleid; 4) vastab dialoogi repliigile, alustab dialoogi oma soovide ja vajaduste väljendamiseks; 5) tunneb ära kaaslaste tegevuses ning õppesituatsioonis õige ja vale käitumise; 6) teeb vahet endale ja teistele kuuluvate asjade vahel; 7) teab oma kehaosi (pea, kael, kõht, selg, käed, jalad, juuksed ja nägu); 8) järgib õpetaja meeldetuletusel hügieeninõudeid igapäevaste tegevuste käigus (käte pesemine, taskuräti kasutamine jms); 9) märkab õpetaja suunamisel ümbritsevate esemete välimust, esemete ja ruumide puhtust ning korrashoidu; korrastab õpetaja juhendamisel oma töölauda ja lähiümbrust; 10) nimetab nädalapäevi, ööpäeva osasid ja aastaaegu õiges järjestuses; 11) teab, kuidas ohutult sõiduteed ületada, ja käitub vastavalt; 12) teab, et elab Eestis; 13) teab Eesti lipu värve nende õiges järjestuses. Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) alustab ja jätkab dialoogi tuttavates situatsioonides; kutsub õpetaja suunamisel kaaslasi tuttavat (õppe)mängu mängima, jagab mänguasju; 2) tavasituatsioonides suhtlemisel tervitab, palub, tänab, vabandab; käitub söögilauas viisakalt (palub, tänab, räägib vaikse häälega, hoiab puhtust); 3) teab oma vanust, sünnipäeva ja kodust aadressi, nimetab oma kodukoha; 4) kirjeldab tegevusi, mis talle rõõmu pakuvad; 5) hindab õpetaja abiga kaaslaste igapäevast käitumist skaalal õige/vale-, meeldib / ei meeldi; 6) eristab oma, võõrast ja ühist asja ning mõistab, et võõrast asja ei tohi loata võtta; 7) tunneb ära ja nimetab näoilmele ja hääletoonile vastava emotsiooni (4 erinevat); 33 8) tunneb ära situatsiooni, kus kellelegi tehakse liiga; 9) järgib ise ja õpetaja meeldetuletusel hügieeninõudeid igapäevaste tegevustes (käte pesemine, taskuräti kasutamine jms); 10) nimetab näitvahenditele toetudes tervisele kasulikke toite; 11) nimetab oma lähisugulasi; 12) teab võimalusi, kuidas abistada pereliikmeid kodustes töödes; 13) teab oma vanemate ja koolitöötajate ameteid; 14) tunneb kella täistundides; 15) teab sagedasemaid ohtusid kooliteel liiklemisel ja võõraste inimestega suhtlemisel; 16) oskab pöörduda täiskasvanu poole abi saamiseks. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) alustab ja jätkab dialoogi (küsimus – vastus, teade – küsimus, kutse koostegevusele, nõustumine, loobumine); 2) nimetab, mille poolest ta teistega sarnaneb ja mille poolest teistest erineb; 3) hindab õpisituatsioonis enda ja kaaslaste igapäevast käitumist skaalal õige/vale-, meeldib / ei meeldi; 4) teab erinevates kohtades ja olukordades viisaka käitumise reegleid; 5) tunneb näoilme ja hääletooni järgi ära ja nimetab kaaslaste 4–6 emotsiooni; 6) teab oma keha puhtuse ning välimuse eest hoolitsemise vahendeid ja vajalikkust; 7) teab terve ja haige inimese tunnuseid; märkab oma enesetunnet ning teavitab sellest kaaslasi; 8) teab, et ravimeid võetakse haige olles, et ravimid võivad olla inimese tervisele ohtlikud; 9) kirjeldab tervise hoidmise viise: mitmekesine toit, uni ja puhkus, liikumine ja sport; 10) kõneleb õpetaja suunamisel oma perekonnast: pere suurus, pereliikmete nimed, õdede- vendade vanus, vanemate tegevus; 11) küsimustele toetudes räägib enda ja pereliikmete tegevusest pühade tähistamisel; 12) teab, mis on tema kodukoht ja kodumaa; väärtustab Eestit – oma kodumaad; tunneb Eesti sümboleid (lipp, vapp, hümn; suitsupääsuke, rukkilill); 13) tunneb kella täis- ja pooltundides; 14) nimetab positiivseid vaba aja veetmise võimalusi; 15) teab ohtlikke kohti ja olukordi kooliteel ja koduümbruses ning valib ohutu tee sihtpunkti; 16) palub ohuolukorras ja õnnetusjuhtumi korral abi. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) märkab ja aktsepteerib inimeste erinevusi (rahvus, välimus, vanus, tervis jm); 2) leiab õpetaja juhendamisel infot erinevatest teabeallikastest (sh tekstidest ja internetist); 3) tunneb kella ja kalendrit ning seostab seda oma elu tegevuste ja sündmustega; 4) mõistab oma õigusi ja kohustusi (suhtlemine, käitumine, õppetöö) ning teadvustab põhjuseid ja tagajärgi; 5) analüüsib ja hindab enda ja kaaslaste käitumist ning kasutab tuttavates olukordades situatsioonist lähtuvalt erinevaid väljendusviise; 6) teab murdeeaga seotud muutusi ning oma välimuse, hügieeni ja tervise eest hoolitsemise võimalusi; 7) teab riskikäitumisega kaasnevaid ohtusid liikluses, vees, tule kasutamisel, toitumisel, uimastite tarbimisel ja internetis suhtlemisel, oskab abi küsida; 8) teab olmejäätmete käitlemise viise koduses majapidamises, oskab prügi sorteerida; 9) selgitab, milleks kasutatakse raha; mõistab, et tema soovide täitumine sõltub vajadustest ja pere sissetulekust. Õpitulemused 4. klassis 34 Õpilane: 1) osaleb üksteise tegevust reguleerivas dialoogis (teade – teade); 2) nimetab ning võrdleb oma ja sõprade vaba aja tegevusi, huvisid; 3) analüüsib õpetaja juhendamisel situatsioonide, oma ja kaaslaste käitumise ning emotsionaalsete seisundite põhjuseid ja tagajärgi; 4) jälgib kaasõpilaste tegevust ja vajaduse korral abistab neid; 5) tunneb koolielus ära konfliktsituatsiooni ning teab, mis juhtudel on vaja sellest täiskasvanule/õpetajale teatada; 6) teab enda tervist tugevdavaid ja nõrgestavaid tegureid (toitumine, liikumine, uni) ja harjumusi ning nende mõju füüsilisele tervisele ja õppimisvõimele; 7) nimetab oma lähisugulasi ja selgitab abistavate küsimuste toel kodu ja perekonna tähtsust oma elus; 8) kirjeldab oma pere traditsioone; 9) kirjeldab ja väärtustab oma kodukohta; 10) tunneb kella veerandtunnise täpsusega, seostab kellaaegu oma päevakavaga; 11) leiab koostegevuses teavet koolistendilt ja kooli kodulehelt; 12) teab erinevaid ameteid; mõistab töö vajalikkust ja väärtuslikkust; 13) planeerib täiskasvanu abiga oma taskuraha kulutamist; 14) sorteerib täiskasvanu suunamisel klassis ja kodus tekkivaid olmejäätmeid; 15) teab ja kirjeldab turvalise käitumise viise igapäevaelus (liiklemine kooliteel, jalgrattaga sõitmine, tulekahju vältimine, käitumine veekogu juures ja metsas). Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) märkab ja mõistab erisusi oma ja kaaslaste tegevustes, arvamustes; 2) osaleb eri tüüpi dialoogides (teade – küsimus – vastus jne); 3) kirjeldab oma käitumist toimunud konfliktsituatsioonis; 4) kirjeldab ja analüüsib õpetaja suunamisel oma ja kaaslaste emotsionaalseid seisundeid ning käitumist (soovid, põhjus-tagajärg); 5) kirjeldab oma välimuse, hügieeni ja tervise eest hoolitsemise võimalusi, teab hoolitsematuse tagajärgi; 6) kirjeldab uimastite (alkoholi, tubaka) tarbimise mõju õppimisvõimele ja käitumisele; 7) jutustab tugikava abil pühade ja rahvakommete tähistamisest oma perekonnas; teab erinevaid rahvuskombeid; 8) mõistab oma kohustusi ja vastutust seoses õppetööga; 9) määrab aega minutilise täpsusega; koostab õpetaja abiga endale päevakava; 10) otsib õpetaja juhendamisel teavet teatmeteostest või internetist; 11) teab, kuidas suhelda sotsiaalmeedias; 12) teadvustab reklaamide eesmärke; 13) mõistab, et tema soovide täitumine sõltub vajadustest ja pere sissetulekust; 14) kirjeldab vee ja elektri säästliku tarbimise võimalusi kodus ning koolis; 15) nimetab olmejäätmete käitlemise viise koduses majapidamises; 16) kirjeldab ja teadvustab pürotehnika jt ohtlike ainete väärkasutusega kaasnevaid tagajärgi. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) märkab ja jätab suhtlemisel meelde kaaslaste seisukohti, eristab kohast ja kohatut käitumist/suhtlemist; 2) analüüsib ja hindab õpetaja suunamisel enda ja kaaslaste emotsionaalseid seisundeid ja käitumist (käitumise eesmärk, põhjus–tagajärg suhe); 3) kasutab tuttavates olukordades suhtlemissituatsioonist, -partnerist ja -eesmärgist lähtuvalt erinevaid väljendusviise; 4) mõistab vabandamist kui oma süüst/eksimusest arusaamist ja kahetsemist; 35 5) kirjeldab ja hindab plaanile toetudes oma huvisid ja toimetulekut koolis (õnnestumised, raskused jms); 6) teab inimese organismi üldist ülesehitust, tunneb joonisel inimfiguuris ära elutähtsad organid; 7) nimetab ebatervisliku toitumise võimalikke tagajärgi, oskab valida erinevate toitude hulgast tervisele kasulikke; 8) teab murdeeaga seotud muutusi inimese kehas ja käitumises, mõistab arengu individuaalsust; 9) kirjeldab uimastite mõju organismile ja käitumisele; 10) hoolitseb oma välimuse eest ja valib olukorrale vastavad rõivad; 11) koostab õpetaja juhendamisel kodu korrashoiuga seotud tegevuste plaani (tööde järjekord, vahendid, tööjaotus); 12) hangib õpetaja juhendamisel teavet kaaslastelt (küsimuste esitamine) ja eriliigilistest tekstidest (internet, meedia, teatmeteosed, sõiduplaanid); 13) oskab kasutada kodukoha ühistranspordi sõiduplaane; 14) mõistab telefoni ja meedia (sh arvutimängud, sotsiaalmeedia, televisioon jmt) otstarbeka kasutamise vajalikkust ning teab võimalikke riske; 15) teab kodukeemia ja ravimite väärkasutuse tagajärgi ja selle ennetamise võimalusi; 16) kirjeldab peamisi tule- ja veeohutuse nõudeid ning käitumisstrateegiaid vastavate õnnetusjuhtumite korral. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) mõistab ühiselu reegleid; suhtleb tavasituatsioonides vastavalt olukorrale ning reageerib adekvaatselt kohatule käitumisele enda ja teiste suhtes; 2) väärtustab turvalisi lähisuhteid; teab peremudeleid ja kirjeldab pereliikmete rolli perekonnas; mõistab lapse saamisega seotud vastutust; 3) mõistab seksuaalsuse olemust ja seksuaalse arengu individuaalsust; teab turvalise seksuaalkäitumise põhimõtteid ja oma vastutust selles; 4) teab oma tugevusi ja nõrkusi; otsib erinevatest teabeallikatest võimetekohaseid jätkuõppevõimalusi ja teeb enda jaoks optimaalseid valikuid; 5) teab, kuidas kodust ja tööelu korraldada (eluaseme soetamine, raha teenimine ja kulutamise planeerimine; lepingutega seotud kohustused ja õigused); 6) mõistab riskikäitumisega kaasnevaid ohtusid (liiklus, vesi, nutivahendite kasutamine, toitumine, uimastid), oskab ohuolukorras reageerida; 7) oskab küsida teavet ning kasutada erinevaid teabeallikaid (sh nõustamis- ja kriisiabi leidmiseks); 8) teab riigi toimimise üldisi põhimõtteid (sh tervishoiusüsteemi, maksude suhtes); tunneb end Eesti kodanikuna. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) selgitab ja kaitseb õpetaja suunamisel oma seisukohti, mõistab suhtluspartnerite seisukohtade võimalikku sarnasust/erinevust, oskab reageerida kohatule käitumisele; 2) teadvustab oma positiivseid ja negatiivseid iseloomujooni (3–4), oskab õpetaja suunamisel nimetada negatiivsete omaduste parandamise võimalusi; 3) kirjeldab ja hindab plaani abil oma ja kaaslaste emotsionaalseid seisundeid ning käitumist (motiivid, tingimused, tulemused; reageerimine (eba)õnnestumisele jms); 4) järgib viisakusreegleid, teeb kaaslastele ettepanekuid, vastab nii positiivsetele kui ka negatiivsetele ettepanekutele situatsioonile vastavaid moraalinorme ja käitumisreegleid arvestades; 5) väärtustab (lähi)suhetes sallivust, hoolivust, abistamist ja lugupidamist; 36 6) kirjeldab, kuidas hoolitseda oma tervise eest (toitumine, kehaline aktiivsus, puhkamine, tervist kahjustavate tegevuste vältimine, arstiabi); 7) oskab endale ja teistele ohtlikes situatsioonides ütelda „ei“ ning vajaduse korral abi kutsuda; demonstreerib õpisituatsioonis hädaabi numbrile helistades olulise teabe andmist; 8) mõistab seksuaalsuse olemust ja seksuaalse arengu individuaalsust; teab, kust leida infot noorte nõustamisteenuste kohta; 9) koostab oma tegevuste kohta nädalaplaani (tegevuste ajaline järjekord, oma soovide ja võimalustega arvestamine); 10) hangib õpetaja juhendamisel teavet teistelt inimestelt ning erinevatest infoallikatest; edastab kaaslastele teavet (abiks kavapunktid); 11) nimetab sidepidamise viise tänapäeval ja minevikus, kasutab otstarbekalt tänapäevaseid sideteenuseid (e-kirjavahetus, telefon, Internet, sotsiaalmeedia); oskab kirjutada e-kirja; 12) teadvustab internetisuhtluses valitsevaid ohte ning mõistab, millist informatsiooni enda ja teiste kohta on sobilik ja turvaline avaldada; 13) mõistab ja oskab kirjeldada töö tähtsust (tulemus, eesmärk, tingimused); 14) oskab nimetada oma pere olulisemaid sissetuleku- ja kuluallikaid; 15) teab jäätmete individuaalseid ja ühiskondlikke käitlemisvõimalusi ja -viise; oskab jäätmeid sorteerida. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) arvestab ühistegevuses suhtluspartnerite erinevate (sh vastandlike) arvamustega; 2) annab hinnangu oma ja kaaslaste käitumisviiside kohasusele situatsioonis; pakub õpisituatsioonis olukordadele sobivaid lahendusi; 3) teab rühma mõju inimese käitumisele ja demonstreerib õpisituatsioonis oskust keelduda tegevusest, mis kahjustab teda ennast ja teisi; 4) nimetab oma emotsioone ja teab erinevaid võimalusi emotsioonide reguleerimiseks; 5) kirjeldab peamisi tervist tugevdavaid ja toetavaid tegureid; teab ja oskab igapäevaelus teha tervislikke valikuid seoses oma füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervisega; 6) teab tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja unereźiimi põhimõtteid ning mõistab nende rakendamise olulisust igapäevaelus; 7) kirjeldab oma tervislikku seisundit, oskab pöörduda abi saamiseks arsti poole (registreerimine vastuvõtule, kojukutse, hädaabi); 8) teab, mida tähendab ravikindlustus ning oskab nimetada tervishoiuteenuseid; 9) väärtustab lähisuhteid, oskab kontakti luua ning teab, kuidas suhteid hoida; tunneb ära lähisuhtevägivalla; 10) teab turvalise seksuaalkäitumise põhimõtteid (sh rasedusest hoidumine) ja mõistab seksuaalelu alustamisega seotud vastutust; eristab lubatud ja lubamatut seksuaalkäitumist; 11) teab ja leiab olulisi infoallikaid terviseteabe, nõustamis- ja kriisiabi võimaluste kohta kodukohas või selle lähiümbruses; teab, millal ja kuidas pöörduda õiguskaitseorganite poole; 12) mõistab riskikäitumisega kaasnevaid ohtusid liikluses, vees, toitumisel, nutivahendite kasutamisel, uimastite omamisel ja tarbimisel; 13) hoolitseb oma riiete eest ja valib olukorrale sobiva riietuse; teab riiete hooldusmärkide tähendusi; 14) teab erinevaid panga- ja e-teenuseid ning vastavaid veebikeskkondi; 15) teadvustab oma võimete, teadmiste ja oskuste tugevusi/nõrkusi; 16) teab sobiva elukutse omandamise võimalusi. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) valib suhtlemisviisi vastavalt olukorrale ja kasutab asjakohaseid suhtlemise osaoskusi (kuulab vestluspartnerit, esitab küsimusi, selgitab oma seisukohti, otsib lahendust erimeelsustele, tunnistab oma eksimusi); 37 2) hindab oma ja kaaslaste käitumise vastavust ühiskonnas kokkulepitud normidele ja reeglitele; 3) teab erinevaid peremudeleid ning kirjeldab pereliikmete rolli ja vastutust perekonnas; 4) teab kooselu reegleid ja norme toetavates inimsuhetes, väärtustab hoolivust, ausust, õiglust ja vastutustunnet; 5) mõistab lapse saamisega seotud vastutust, kirjeldab lapse arengut ja vanemate rolli lapse kasvamisel; teab peamisi pere ja laste elu reguleerivad seadusi ja sotsiaaltoetusi; 6) oskab planeerida raha teenimise ja kulutamisega seotud tegevusi; 7) kirjeldab eluaseme omandamise, sisustamise ning hooldamisega seotud vajadusi, võimalusi, ohtusid ja kohustusi; 8) hindab nõustaja suunamisel oma võimeid, teadmisi, oskusi, jätkuõppe võimalusi ja tingimusi ning teeb enda jaoks sobiva karjäärivaliku; 9) teab oma peamisi õigusi ja kohustusi töötajana, nimetab info ja abi saamise võimalusi tööõigusega seotud küsimustes; 10) mõistab lepinguta töötamise ja ümbrikupalgaga seotud riske ja negatiivseid tagajärgi; tunneb töö otsimisel ära inimkaubandusele viitavad märgid; 11) teab riigi toimimise üldisi põhimõtteid (tervishoiusüsteem, maksud jm); 12) oskab küsida teavet kaasinimestelt ja kasutada info leidmiseks erinevaid teabeallikaid. 4.8. Muusika 4.8.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Muusikaõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) tunneb rõõmu muusika kuulamisest ja musitseerimisest; 2) tunneb huvi muusika vastu, kuulab erinevat muusikat; 3) julgeb muusika saatel liikuda ja kaaslastele esineda; 4) kirjeldab kuulatud muusikat, väljendab muusika-alastes vestlustes oma eelistusi ja arvamusi, kasutades õpitud sõnavara; 5) väärtustab muusikat ja muusikategevust inimese, kultuuri ja igapäevaelu rikastajana. 4.8.2. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 1.–2. klassi muusikaõpetuses on olulisel kohal vaba emotsionaalne eneseväljendus, rõõm muusikast. Seda arendatakse eri viisil musitseerides – lauldes, pilli mängides, muusika saatel liikudes. Ühiselt tegutsedes kujundatakse eri sotsiaalseid oskusi: üksteise kuulamine, lihtsatele küsimustele vastamine, koos musitseerimine jms. Sellel kooliastmel on muusikaõpetuses oluline roll laulumängudel. Muusikatunnis õpitud laulumänge ja liisusalme soovitatakse kasutada ka teistes ainetundides ning klassi- ja koolipidudel. Muusikatundides pööratakse tähelepanu helide, müra ja kõne eristamisele. Praktilise tegevuse käigus tekitatakse ise mitmesuguseid helisid vahendite ja/või oma häälega. Õpetaja suunamisel kuulatakse eri rütmis ja tempos muusikapalu; tutvutakse kiire ja aeglase, rõõmsa ja kurva muusikaga. Helivältusi väljendatakse koostegevuses õpetajaga konkreetsete ja mõistetavate rütmisõnadega, meloodia kõrguse muutusi tähistatakse käeliigutustega. Muusikaõpetuse kaudu koordineeritakse liigutusi, arendatakse rütmitunnet, silma ja käe koostööd. 4.8.2.2. Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassi muusikaõpetuses on olulisel kohal laulmine ning muusika rütmis liikumine (liigutused kehaga, käega, liikumine ruumis). Eesmärgiks on hoida ning suurendada huvi ja soovi muusikalistes tegevustes osaleda. Ühise musitseerimise kaudu arendatakse õpilaste rütmitunnet, silma ja käe koostööd, liigutuste koordinatsiooni; kujundatakse muusikalise eneseväljendamise julgust ja oskuseid, suhtlemis- ja koostööoskusi. 38 Laulude valikul arvestatakse õpilaste kõne mõistmise taset ning võimalikke hääldusprobleeme. Laulmisel rõhutatakse täpset ja selget diktsiooni, välditakse ülikiiret artikuleerimist vajavaid laule. Õpilased omandavad mõne pilli esmased mänguvõtted. Õppetegevus 6.–7. klassis 6—7. klassi õppetegevuses tuginetakse omandatud teadmistele ja oskustele. Esmane on positiivsete emotsioonide saamine muusika tegemisest või kuulamisest. Arendatakse õpilaste rütmi- ja meloodiataju, muusikalist maitset, silmaringi, esinemisjulgust, suhtlemis- ja koostööoskusi. Õpetaja suunamisel kuulatakse tundides ühiselt erineva raskuse ja keerukusega muusikat. Pööratakse tähelepanu ka rahvusmuusikale, kujundatakse hoiakut seda hoida. Arendatakse oskust väärtustada enda ja teiste loomingut, samuti kultuurisündmusi (sh virtuaalseid) ja nendel osalemist. Kujundatakse oskust väljendada oma arvamusi ja eelistusi ning sallivat suhtumist erinevustesse. Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassis arendatakse jätkuvalt õpilaste individuaalseid muusikalisi võimeid ja huvisid, võimaldatakse erinevaid esinemiskogemusi (laulmine ja pillimäng; esinemine solistina, ansamblis, kooris). Õpilastele tutvustatakse eri ajastute muusikat, tuntumaid heliloojaid ning dirigente Eestis. Õpitakse tundma muusika eri žanre, kirjeldama kuulatud muusikat ning väljendama oma arvamusi ja eelistusi. Arendatakse oskust väärtustada enda ja teiste loomingut, Eesti muusikapärandit ja kaasaegset muusikat. Olulisel kohal õppetegevuses on kontserdi-, teatri- ja muuseumikülastused (sh virtuaalsed). 4.8.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) on omandanud esmased koostegemise oskused kõigis muusikalistes tegevustes; 2) tunneb rõõmu laulmisest ja pillimängust, muusikalisest liikumisest ja muusika kuulamisest; 3) on saanud esmase ühislaulmise kogemuse, kasutab saateks lihtsamaid lastepille ja kehapilli; 4) omab muusika kuulamise kogemusi, suudab väljendada oma muusikalisi elamusi; 5) rakendab omandatud muusikalisi teadmisi ja oskusi muusikalistes tegevustes. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) laulab loomuliku hääletooni ja kehahoiakuga; 2) teeb vahet kõrgel ja madalal helil; 3) teeb vahet kiirel ja aeglasel muusikal; 4) eristab erinevaid hääli ja müra muusikast; 5) tunneb rütmivorme TA, TI-TI; 6) mängib õpitud rütme nii keha- kui ka rütmipillidel kaasa; 7) liigub lihtsa muusika rütmis, oskab kasutada liisusalme; 8) tunneb ära Eesti hümni, käitub hümni laulmise ajal õigesti, püüab kaasa laulda; 9) oskab peast mõnda õpitud lastelaulu; 10) osaleb õpitud laulumängudes, hoiab rivi ja sõõri. Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) teeb vahet pikal ja lühikesel helil ja reageerib nendele erinevalt; 2) väljendab muusika sisu ja karakterit liikumise kaudu; 3) tunneb rütmivorme TA, TI-TI, PAUS; 4) mängib õpitud rütme tuttavate laulude saateks kaasa; 5) mängib lihtsamaid kaasmänge keha- ja rütmipillidel; 39 6) laulab lihtsamate regilaulude kooriosa kaasa; 7) laulab peast 3–4 lastelaulu; 8) mõtleb välja liigutusi tuttavates laulumängudes ja liisutustes; 9) tunneb Eesti hümni, käitub hümni laulmise ajal õigesti, püüab kaasa laulda; 10) osaleb õpitud laulumängudes. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) oskab peast 3–4 lastelaulu; 2) laulab tuttavaid laule ilmekalt ja õige kehahoiuga; 3) rakendab keha-, rütmi- ja plaatpille lihtsamates ostinaatodes ja/või kaasmängudes; 4) tunneb rütmivorme TA, TI-TI, PAUS, TA-A; 5) viipab käega kaheosalist taktimõõtu; 6) eristab kurvakõlalist meloodiat rõõmsakõlalisest; 7) kirjeldab kuulatud muusikapala iseloomu (kurb/rõõmus; aeglane/kiire); 8) laulab Eesti hümni vastavalt võimetele kaasa; 9) eristab ja iseloomustab rahvakalendri tähtpäevadega seotud traditsioone, osaleb laulmisel; 10) osaleb õpitud laulumängudes. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) tunneb rõõmu nii individuaalsetest kui ka ühistest muusikalistest tegevustest ja väärtustab musitseerimist; 2) arendab oma muusikalisi võimeid ja osaleb aktiivselt muusikalistes tegevustes – laulmises, pillimängus, omaloomingus ja muusikalises liikumises; 3) osaleb aktiivselt muusikalises loomeprotsessis, katsetab oma ideid erinevates muusikalistes tegevustes; 4) suhtub lugupidavalt enda ja kaaslaste loomingusse, põhjendab ja analüüsib oma arvamusi ja valikuid; 5) mõistab enda seotust Eesti kultuuripärandiga ja väärtustab laulu- ja tantsupeo traditsiooni; 6) märkab ja teadvustab kultuurilist mitmekesisust ja suhtub lugupidavalt erinevatesse rahvuskultuuridesse; 7) leiab muusikaalast infot erinevatest teabeallikatest, käitub ohutult virtuaalmaailmas. Õpitulemused 4. klassis Õpilane: 1) teab peast 3–4 lastelaulu, sealhulgas vastavalt võimetele Eesti hümni; 2) laulab tuttavaid laule võimalikult selge diktsiooni, kõlava tooni ja õige kehahoiuga; 3) tunneb 3-osalist taktimõõtu ja rütmivältust TA-A-A; 4) viipab käega 3-osalist taktimõõtu; 5) mõistab terminite orkester ja orkestrijuht/dirigent tähendust; 6) eristab vokaalmuusikat instrumentaalmuusikast; 7) on tutvunud mõne lihtsama muusikainstrumendi esmaste mänguvõtetega ja kasutab neid musitseerides. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) laulab peast 5–6 laulu, sealhulgas Eesti hümni; 2) laulab vaba ja kõlava tooni ning selge diktsiooniga; 3) saab aru väljenditest valjult, vaikselt, valjenedes, vaibudes; 4) teeb vahet 2- ja 3-osalisel taktimõõdul; 5) iseloomustab kuulatud muusikat abivahendite toel; 6) on tutvunud eesti rahvapillide ja rahvamuusikaga; 7) on omandanud mõne lihtsama muusikainstrumendi esmased mänguvõtted ja kasutab neid musitseerides; 40 Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) laulab peast 5–6 laulu, sealhulgas Eesti hümni; 2) laulab vaba ja kõlava tooni ning selge diktsiooniga; 3) eristab kuulamise järgi marssi, valssi ja polkat; 4) tunneb levinumaid rahvalaule, rahvalaulu liike; 5) laulab regilaulu, teab regilaulu esitamise traditsioone; 6) tunneb eesti olulisemaid rahvapille nii välimuse kui ka kõla järgi, teab nende nimetusi; 7) teab mõningaid olulisemaid fakte eestlaste laulu- ja tantsupeost; 8) on tutvunud erinevate kooriliikidega; 9) eristab abivahenditele toetudes kõrget ja madalat mees- ja naishäält; 10) teab, mis on häälemurre, tunneb häälehoiu põhimõtteid ja rakendab neid häälemurde perioodil. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) väärtustab muusikat ja muusikalisi tegevusi oma igapäevaelu rikastajana; 2) osaleb aktiivselt musitseerimise protsessis, rakendab omandatud muusikaalaseid teadmisi ja oskusi – muusikalist kirjaoskust; 3) on tutvunud muusika erinevate stiilidega ja arutleb täiskasvanu suunamisel kuuldud muusika üle; 4) katsetab muusikalises tegevuses erinevaid ideid, hindab isikupära ja väljendusrikkust; 5) tunnetab ja rakendab liikudes muusika karakterit ja väljendusvahendeid; 6) väärtustab kodukoha ja Eesti muusikapärandit ning nüüdismuusikat; 7) tegutseb eetiliselt ja ohutult nii reaalsetes kui ka virtuaalsetes kultuurikeskkondades, suhtub kriitiliselt infotehnoloogia ja meedia loodud keskkonda. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) laulab peast 5–6 laulu, sealhulgas Eesti hümni; 2) laulab pingevabalt, õige hingamise ja selge diktsiooniga; 3) on tutvunud sümfooniaorkestri erinevate pillirühmadega; 4) tunneb keel-, puhk- ja löökpille; 5) oskab kuuldeliselt eristada erinevaid instrumente; 6) on tutvunud nootide silpnimetustega ja nootide asetusega noodijoonestikul; 7) eristab kuulamise järgi duur- ja moll-helilaadi; 8) tunneb helivältusi ja rütme TA, TI-TI,TIRI-TIRI, TAI-RI, TA-A, TA-A-A, TA-A-A-A ja pause. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) laulab peast 5–6 laulu, sealhulgas Eesti hümni; 2) laulab pingevabalt, õige hingamise ja selge diktsiooniga; 3) tunneb taktimõõte 2, 3, 4; 4) suudab kaasa mängida lihtsamaid rütmistruktuure; 5) oskab lahendada lihtsamaid rütmiülesandeid; 6) on tutvunud pop-muusika ajalooga ja nüüdismuusikaga. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) laulab peast 5–6 laulu, sealhulgas Eesti hümni; 2) laulab pingevabalt, õige hingamise ja selge diktsiooniga; 3) tunneb järgmisi muusikažanre: ooper, operett, muusikal, ballett, sümfoonia; 5) on tutvunud üldtuntud näidetega klassikalisest muusikast; 6) väärtustab eesti rahvamuusikat ja oskab nimetada eesti rahvapille; 41 7) on mängujuhiks noorematele õpilastele mängudepäeval, suudab liikumismänge juhtida. 4.9. Kunst 4.9.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Kunstiõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) suudab luua erinevaid kunstitöid, kasutades õpitud teadmisi ja oskusi, tunneb rõõmu kunstist ja sellega tegelemisest; 2) kasutab töövahendeid ja materjale sihipäraselt, ohutult ja säästvalt; 3) töötab iseseisvalt ja teeb koostööd kaaslastega; 4) kirjeldab kunstitöid ning väljendab oma eelistusi ja arvamusi, kasutades (kunsti)oskussõnavara; väärtustab isikupära ja erinevaid lahendusi; 5) tunneb huvi kunstiteoste ja Eesti kunstipärandi vastu, väärtustab enda ja teiste inimeste loomingut. 4.9.2.Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 1.–2. klassis on kunstiõpetuse peamine roll on olla siduvaks õppeaineks, kinnistada käelise tegevuse ja eri meelte kaudu teistes õppeainetes omandatud teadmisi ja oskusi. Õpetusega taotletakse, et õpilane tahab ja julgeb end loominguliselt väljendada. Juhtiv meel on selles vanuses taju. Õpilane täidab ülesandeid valdavalt koostegevuses eeskuju ja näidise järgi, omandatud oskuste piires ka suulise korralduse järgi. Erinevate vahendite kasutamise ja näitlikustamise kaudu kujuneb õpilastel vaatlus- ja võrdlemisoskus, areneb tähelepanu, nägemis-, kompimis- ja ruumitaju ning motoorika. Õpitakse kõikide meeltega tajuma objekte ja kujutisi enda ümber, õpitakse eristama värvusi ja erinevaid materjale. Motoorika arengut toetavad võimetekohaselt omandatavad maalimise, joonistamise, rebimise, lõikamise, liimimise, voolimise ja voltimise baasoskused. Töö käigus areneb õpilaste kõne (kuulamine, suuliste lühikorralduste täitmine, suuline väljendusoskus), kuna õpilane saadab oma tegevust kõnega. Õpitakse töötama grupis ning jagama ühiskasutuses olevaid töövahendeid. Õpetaja suunamisel õpitakse valima eesmärgist lähtuvaid töövahendeid ja -võtteid; kujunevad korraharjumused ja oskused ning püsivus oma töö lõpule viimiseks. Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassi õpilased õpivad arutlema, olulist teisejärgulisest eristama, esemeid eri põhimõtete järgi ühendama ja esemete eri tunnuseid üksteisest eristama, neid kunstitöödes kujutama. Õpilaste taju ja peenmotoorika arengut toetavad keerukamad ja pingutust nõudvad töövõtted – detailsemad joonistused, voolimistööd, lõikamine kääride ja/või paberinoaga, värvide segamine maalimisel jms. Ühistegevuses rakendavad õpilased õpetaja suunamisel omandatud õpioskusi, vajades seejuures pidevat meelde tuletamist ja kordamist. Järjepideva õpetuse tulemusena õpitakse oma tegevust kavandama ja kontrollima. Õpetaja juhendamisel omandatakse esmased digivahendite kasutamise oskused. Õpitakse kirjeldama oma tööprotsessi, väärtustama oma ja kaaslaste töid ning erinevaid lahendusi. Õpetaja abiga teadvustatakse kunstilise tegevuse terapeutilisi omadusi oma emotsioonide kujutamisel. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassi õpilased suudavad meelde jätta lihtsamate töövõtete ja nende kasutamise järjekorda. Õpilased õpivad tööprotsessi kavandama. Kirjeldavad suunavate küsimuste abil, milline võiks olla planeeritava töö tulemus. Tööde valmimisel kommenteerivad õpilased oma töid ja annavad neile hinnangu. 42 Harjutamise tulemusena õpitakse kujutama inimest eri poosides, järgides proportsioone. Õpitakse tundma elementaarseid kujunduspõhimõtteid ning neid oma töös kasutama. Õpetaja suunamisel kasutatakse omandatuid mõisteid, vesteldes lihtsamatel kunstiga seotud teemadel. Kunstiga seotult kujundatakse erinevate digivahendite ja -keskkondade kasutamise oskusi, sealhulgas ka autoriõigustega arvestamist. Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassi õpilased töötavad nii iseseisvalt kui ka rühmas, rakendavad õpetaja juhendamisel eelmistel aastatel omandatud teadmisi ja oskusi, valides ning kasutades sobivaid töövahendeid ja -võtteid. Süveneb oskus ise oma tööd kavandada, luua, viimistleda ning tulemust hinnata. Õpitakse leidma olulist aine- ja teemaalast teavet, eristama olulist teavet vähemolulisest. Kujuneb oskus käituda turvaliselt nii digitaalsetes kui ka füüsilistes keskkondades, arvestada ühiskondlike normide ja riskidega. Õpetusega taotletakse, et õpilased oskaksid ja tahaksid end oma võimete piires kunstiliselt väljendada. Kujundatakse teadmist ja arusaamist kunstist kui hobist ja vaimse tervise toetajast. 4.9.3. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) tunneb rõõmu loomingulisest ja käelisest tegevusest ning õppeprotsessis osalemisest; 2) tunneb ära ja nimetab õpitud töövahendeid ja tehnikaid, kasutab neid kunstitöödes oma võimetest lähtuvalt (vajadusel õpetaja abiga); 3) teostab kahe- ja kolmemõõtmelisi kunstitöid nii spontaanselt kui ka kavandades, kasutab omandatud tehnikaid ja töövõtteid, töötab keskkonnasõbralikult; 4) viib alustatud töö iseseisvalt või abiga lõpule; 5) oskab jagada ühiskasutuses olevaid töövahendeid, peab kinni rühmas kokkulepitud reeglitest; 6) hoiab õpetaja juhendamisel korras töökoha ja oskab enda järel koristada; 7) tegutseb võimalikult iseseisvalt ja teeb koostööd, arvestab kaaslastega; 8) kirjeldab etteantud lihtsate küsimuste abil enda tööprotsessi ja tulemust, oma ja kaaslaste töid ning väärtustab erinevaid lahendusi. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) tunneb ära ja kasutab õpetaja juhendamisel erinevaid materjale ja vahendeid (nt paber, värvipliiatsid, viltpliiatsid, guašid, plastiliin, savi, looduslik materjal, voolimisalus, joonlaud jms); 2) tunneb ära ja nimetab õpitud värvusi; 3) joonistab šablooni või orientiiri abil lihtsamaid kujundeid, vajadusel õpetaja abiga; 4) rebib sirgjooneliselt, lõikab silma järgi ning sirgjoonelist kontuuri mööda paberitükke ja ribasid, vajadusel abi kasutades; 5) liimib liimipulgaga paberit, vajadusel abi kasutades; 6) voldib paberilehe pooleks ja/või neljaks, vajadusel abi kasutades; 7) voolib rullimise, veeretamise ja lamendamise teel lihtsamaid kujundeid ja esemeid, vajadusel õpetaja abiga; 8) hoolitseb õpetaja juhendamisel oma töökoha ja õppevahendite korrasoleku eest; Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) tunneb ära, nimetab ja oskab õpetaja juhendamisel kasutada erinevaid materjale (paber, kartong, plastiliin, savi, looduslik materjal jms); 2) kasutab joonlauda sirgjoone tõmbamiseks; 3) järgib jõukohast mustri rütmi; 4) jälgib vastavalt võimetele pinna katmisel lihtsa kujutise kontuuri; 43 5) leiab paberilehel ja pildipinnal otsitava objekti/detaili, võrdleb 2–3 tajutava tunnuse (nt värvus, kuju, suurus) alusel näidiseid ja valminud kujutisi õpetaja suunamisel; 6) joonistab vabalt või šablooni abil kujundeid, lõikab neid välja, liimib ja täiendab neid, vajadusel abiga; 7) kujutab kõrvuti asetsevaid sarnaseid figuure väiksemana ja suuremana, vajadusel suunamisel või näidise abil; 8) kasutab omandatud voolimisvõtteid (veeretamine, rullimine, lamendamine, venitamine, pigistamine jms), vajadusel abiga; 9) täidab kunstiõpetuse ülesandeid koostegevuses suulise juhendamise järgi vastavalt oma võimetele ja omandatud oskustele, vajadusel eeskuju ja näidist kasutades, aga võimalikult palju loomingulist iseseisvust säilitades; 10) hoolitseb õpetaja suunamisel oma töökoha ja õppevahendite korrasoleku eest. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) kasutab ohutult töövahendeid ja materjale; 2) kujutab elusolendeid ja eluta objekte neile iseloomulikul viisil; 3) märkab õpetaja suunamisel esemete ja figuuride detaile, täiendab vajadusel oma tööd; 4) oskab õpetaja juhendamisel materjalist lähtuvalt kasutada sobivaid töövahendeid ja töövõtteid (paberi rebimine, lõikamine ja voltimine; guaššide, akvarellide, pastellide, kriitide jm joonistusvahendite kasutamine; savi või plastiliini voolimine eri võtetega); 5) täiendab mustri rütmi; 6) kujutab visuaalselt õpetaja suunamisel kujutatu põhilisi tunnuseid (väiksem-suurem, paksem-peenem, pikem-lühem jne) ja õpitud ruumisuhteid pildil (kõrval, ülal, all jne); 7) valmistab juhendamisel tähtpäevalisi ruumikaunistusi; 8) viib alustatud töö lõpule; 9) korrastab oma töökoha. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) loob omanäolisust taotledes kahe-, kolme- ja võimalusel neljamõõtmelisi kunstitöid nii spontaanselt kui ka kavandades ja uurides, teeb õpetaja abil põhjendatud valikuid õpitud tehnikate, töövõtete, materjalide ja kompositsiooni põhimõtete hulgast; 2) kasutab lihtsamaid kunstialaseid mõisteid; 3) tunneb ja oskab kasutada tingmärke, jooniseid, skeeme ja sümboleid oma kogemuse ja õpitu piires; 4) kasutab õpetaja juhendamisel graafilise disainiga seotud tööde loomisel lihtsamaid kujunduspõhimõtteid; 5) tunneb ja kasutab õpetaja juhendamisel õpitud töövõtteid ja töövahendeid, järgides ohutusnõudeid; 6) teab ja järgib hügieeni, korra ja puhtuse nõudeid; 7) kasutab loomingulist tegevust oma emotsioonide väljendusvahendina; 8) kasutab õpetaja juhendamisel eesmärgipäraselt lihtsamaid digivahendeid; 9) tegutseb õpetaja juhendamisel eetiliselt ja ohutult nii reaalsetes kui ka virtuaalsetes kultuurikeskkondades; 10) teab ja järgib kujutiste salvestamise ja jagamisega seotud head tava. Õpitulemused 4. klassis Õpilane: 1) kasutab töös erinevaid materjale, sh taaskasutatavaid materjale; 2) mõistab töövahendite säästliku kasutamise vajalikkust ja oskab seda juhendamisel rakendada; 3) kujutab inimeste, esemete ja loodusobjektide peamisi iseloomulikke tunnuseid, väljendab kujutatava ja ka enda emotsioone; 44 4) segab põhivärvidest II astme värvid (värvuste tabeli eeskujul); 5) kaunistab tähtpäevadeks ruumi; osaleb ühise keskkonna kujundamisel; 6) suudab töö tegemisel järgida lihtsat tööjuhendit (sh videojuhend) ja võrrelda oma tööd näidisega, vajadusel õpetaja abiga; 7) kirjeldab tööprotsessi, enda ja kaaslaste töid, väärtustab erinevaid lahendusi, vajadusel õpetaja abiga; 8) kasutab võimalusel erinevaid digivahendeid. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) sooritab lihtsamaid töövõtteid videojuhendite järgi; 2) kasutab suunamisel õpitud tehnikaid kunstitööde loomisel ja lähiümbruse kujundamisel (stend, klassiruum, oma tuba, päeviku kaaned jne); 3) kujutab inimest ja muid elusolendeid liikumises; 4) väljendab kunstitöödes erinevaid emotsioone, kasutab selleks värve; 5) eristab külmi ja sooje värvusi, oskab juhendamisel toone helestada ja tumestada; 6) tõstab oma töödes esile ja võrdleb kujutatud tegelasi ja objekte suuruse, asukoha ning värvivaliku abil, vajadusel suunamisel; 7) väljendab osalise kattumise abil esemete ja figuuride paiknemist üksteise suhtes ees- ja tagapool, keskel; 8) võrdleb enda ja kaaslaste töid: leiab peamised tegelased/objektid, toob esile sarnasusi ja erinevusi; 9) osaleb vestlustes kultuuri ja kunsti teemadel. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) kasutab töövahendeid ja -materjale tehnoloogiliselt õigesti, otstarbekalt ja säästvalt, kasutab juhendamisel digivahendeid; 2) planeerib juhendamisel etteantud tööülesande protsessi ja teeb kavandi järgi valmis töö kas individuaalselt või grupitööna, võimalusel projektiõppe raames; 3) töötab lihtsama videojuhendi järgi ja pildistab oma tööetappe ja/või valmis tööd; 4) kujutab temaatilistes töödes värvide abil tegevuse aega ja kohta; 5) väljendab kujutatava suuruse muutumise abil selle paiknemist pildiruumis ees- ja tagapool; 6) arvestab juhendamisel ja näidise abil, inimese täisfiguuri kujutamisel pea suurust ja jalgade pikkust terve kehapikkuse suhtes, näo kujutamisel silmade asukohta; 7) kasutab juhendamisel lihtsamaid kujunduspõhimõtteid erinevate graafilise disainiga seotud tööde (logod, pakendid, nimed jms) loomisel; 8) tunneb ja oskab kasutada õpitud kunstialaseid mõisteid (skulptuur, maal, graafika jms); 9) Väärtustab kunsti enda isikupära ja emotsioonide väljendusvahendina, väärtustab ka teiste loomingut. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) väärtustab loomingulisust, isetegemist ja materjalide taaskasutust; 2) kasutab ja kombineerib juhendamisel traditsioonilisi ja kaasaegseid materjale ning töövahendeid turvaliselt ja otstarbekalt; 3) kasutab suunamisel ainealast teabekirjandust ja vastavaid veebilehti; 4) jälgib tervisekaitse- ja tööohutusnõudeid; loeb ja mõistab etiketil, skeemil, juhendil olevat teavet ja juhindub sellest; mõistab tingmärke ja oskab leida veebist vajalikku infot, vajadusel abiga; 5) käitub füüsilistes ja digitaalsetes kultuurikeskkondades turvaliselt, arvestab visuaalseid kujutisi luues ja kasutades autorsusega; 6) taotleb tööde omanäolisust, loob juhendamisel kahe-, kolme- ja neljamõõtmelisi kunstitöid nii spontaanselt kui ka teadlikult kavandades, valib ja rakendab loomisprotsessi käigus 45 sihipäraselt materjale, tehnikaid, töövõtteid ja kompositsiooni põhimõtteid; võimalusel eksponeerib ja esitleb oma töid põhjendatult; 7) analüüsib vajadusel abiga, kunstiloomingu erinevaid avaldumisvorme (kunst, meedia ja reklaam, visuaalsed objektid), arutleb nende üle, seostab kunste ja kunsti teiste valdkondadega, ühiskonna muutustega üldisemalt; 8) tunneb rõõmu loomingulisest ja käelisest tegevusest ning eneseväljendusest; 9) kujutab ja kujundab esemeid, olendeid, sündmusi jmt nii vaatluste kui ka oma ideede põhjal, kasutades visuaalse kompositsiooni baasoskusi; 10) mõistab loomingulise tegevuse võimalusi iseenda ja oma emotsioonide väljendamise vahendina, väärtustab loomingulisi tegevusi igapäevaelu rikastajana. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) leiab vaatluse ja võrdlemise teel kujutatava olulisi tunnuseid ning väljendab neid temaatilistes töödes; 2) oskab segada ja kasutab maalimisel värvide erinevaid toone; 3) oskab juhendamisel kasutada töös ühe-punkti-perspektiivi; 4) loob erinevate vahenditega mitmesuguseid pinnamustreid; 5) kasutab digivahendeid ja digikeskkondi, vajadusel abiga; 6) oskab juhendamisel kombineerida omavahel erinevaid materjale, sh kollaažina; 7) tunneb ära ja liigitab vaadeldud kunstitöid (skulptuur, maal, arhitektuur, graafika); 8) mõistab originaali, reproduktsiooni ja võltsingu olemust (sh digikunstis) ning autoriõiguste olemust ja tähendust; 9) märkab ja kirjeldab kujunduselemente ümbritsevas keskkonnas. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) kavandab ja teostab suunamisel kunstitöö, valib selle valmistamiseks sobivad materjalid ja töövahendid; 2) oskab juhendamisel loomeprotsessis omavahel kombineerida erinevaid materjale ja tehnikaid (mixed-meedia, kollaaž, installatsioon); 3) leiab vaatluse ja võrdlemise teel inimese näoilmeid ja emotsioone kõige enam iseloomustavaid tunnuseid ning väljendab neid temaatilistes töödes; 4) kasutab juhendamisel kahe-punkti perspektiivi; 5) eristab ja kasutab õpetaja suunamisel pildi maalimisel koloriiti, andmaks edasi pildil kujutatu õhkkonda, oskab seda kirjeldada, vajadusel abiga; 6) kasutab juhendamisel graafilise disaini võimalusi (kirjakunst, ornament, logo, pakendi disain) nii traditsiooniliste kui ka digitaalsete vahenditega, lähtudes kompositsiooni põhialustest; 7) tunneb erinevaid kultuurinähtusi ja kunstiliike: etenduskunst, tants ja liikumine, tarbekunst, animatsioon, performance, installatsioon, tänava- ja maastikukunst jne; 8) teeb omal valikul või õpetaja juhendamisel jõukohase pikkusega kirjaliku töö või esitluse kunstiliigi või kultuurinähtuse kohta individuaalselt või grupitööna; 9) suudab, vajadusel õpetaja suunamisel, valida sobivaid vahendeid oma loominguliste ideede teostamiseks, soovitavalt ka koolivälistes keskkondades. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) kasutab õpitud tehnikaid, töö ja materjale, järgib tervisekaitse- ja tööohutusnõudeid; 2) kasutab õpitud kujutamise, kujundamise ja esitlemise viise, sh digivahendeid, järgib autorikaitse reegleid; 3) oskab oma võimete kohaselt kujutada inimest eri vanuses, meeleolus, asendis, tegevuses ja keskkonnas, oskab juhendamisel ka natuurist joonistada (nt visandada); 4) teab ja kasutab suunamisel peamisi kompositsiooni- ja proportsioonireegleid; 46 5) kirjeldab kunstiteoseid õpitud teadmiste ja oskuste piires, põhjendab oma eelistusi ja arvamusi; 6) teadvustab kultuurinähtuste ja erinevate kunstiliikidega seotud võimalusi vaba aja sisukaks veetmiseks nii tarbija kui ka loojana; 7) käitub füüsilistes ja digitaalsetes kultuurikeskkondades turvaliselt ja eetiliselt, arvestab visuaalseid kujutisi luues autorsusega; 8) analüüsib kunsti erinevaid avaldumisvorme (sh meedia ja reklaam), seostab kunste ja kunsti teiste eluvaldkondadega ning ühiskonna muutustega, vajadusel abiga; 9) oskab anda hinnangut enda ja teiste loomingule ja seda põhjendada, vajadusel abiga; 10) on teadlik loomingulise tegevuse, sh kunsti terapeutilisest toimest. 4.10. Tööõpetus 4.10.1. Õppetegevuse kavandamine ja korraldamine Tööõpetus kui õppeaine hõlmab kolme valdkonda: 1) tööõpetus (1.–4. klass), 2) käsitöö ja kodundus (5.–9. klass), 3) tehnoloogiaõpetus (5.–9. klass). 4. klassis on tööõpetus integreeritud õppeaine, mille tundides õpetatakse käsitöö, kodunduse ja tehnoloogiaõpetuse algtõdesid ning valmistatakse õpilasi ette õpperühmade valimiseks. Alates 5. klassist moodustab kool õpilaste soovide ja huvide põhjal õpperühmad, millesse jagunedes on õpilastel võimalus õppida kas käsitööd ja kodundust või tehnoloogiaõpetust. Õpperühmadesse jagunemine ei ole soopõhine. Vähemalt 10% õppeks vahetavad õpilased õpperühmad nii, et tehnoloogiaõpetuse asemel õpitakse käsitööd ja kodundust ning käsitöö ja kodunduse asemel tehnoloogiaõpetust. Teemade järjestus õppeaastas kavandatakse käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse õpetajate koostöös. Käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse taotletavad õpitulemused vahetatud õpperühmades esitatakse kooli tööõpetuse ainekavas. Tööõpetuse kooli ainekava võib koostada ka nii, et 5.–9. klassis õpetatakse mõlemat valdkonda ühendatult, mis võimaldab õplastel omandada vajalikul määral teadmisi ja oskusi nii käsitöös ja kodunduses kui ka tehnoloogiaõpetuses. 4.10.2. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Tööõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) tunneb rõõmu ja rahulolu praktilise töö tegemisest ning selle tulemustest, väärtustab tööd ja töö tegijat; 2) väärtustab ja hoiab rahvuskultuuri; 3) tunnetab oma loomingulisi võimeid ja oskusi; kavandab ja teeb teoks oma ideed, hindab ja vajadusel korrigeerib valmistööd; 4) oskab kasutada suulisi ja kirjalikke tööjuhendeid, teksti ja lihtsaid tööjooniseid; 5) tunneb ja kasutab säästlikult erinevaid materjale, tunneb töövahendeid ja materjalide töötlemisviise, järgib tööprotsessis ohutuid ja ergonoomilisi töövõtteid; 6) hoiab puhtust ja korda ning täidab isikliku hügieeni nõudeid; 7) teab tervisliku toitumise vajalikkust, lähtub toitu valides ja valmistades tervisliku toitumise põhimõtetest; käitub teadliku tarbijana; 8) töötab üksi ja koos teistega, väärtustab tööks vajalikke isiksuseomadusi ning mõistab, miks on erinevad oskused ja hoiakud igapäevaelus ning tulevases tööelus olulised. 4.10.3. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 1.–2. klassi õpilaste juhtivaks meeleks on taju. Tööõpetuse tundides õpitakse kõikide meeltega tajuma objekte ja kujutisi enda ümber, õpitakse eristama värvusi ja erinevaid materjale. Käeliste 47 tegevuste käigus areneb lapse tähelepanu, nägemis-, kompimis- ja ruumitaju ning motoorika. Kujundatakse vaatlemis-, võrdlemis-, järjestamis- ja rühmitamisoskust. Õpilaste motoorika arengut toetavad rebimise, lõikamise, liimimise, voolimise ja voltimise baasoskused, mida nad omandavad vastavalt oma võimetele. Töö käigus õpitakse ka suulisi lühikorraldusi kuulama ja täitma ning küsimustele vastama. Õpitegevuse käigus aktiveeritakse õpilaste kõnetegevust, arendades seeläbi nende suulist väljendusoskust. Õpilased täidavad ülesandeid valdavalt koostegevuses eeskuju või näidise järgi, omandatud oskuste piires ka suulise korralduse järgi. Õppetegevuse käigus kujundatakse korraharjumusi ja tööoskusi. Õpetaja suunamisel õpitakse tundma ja valima töövahendeid (sh digivahendeid) ning töövõtteid, õpitakse kasutama töövahendeid, arvestades õpitud ohutusreegleid. Õpilasi suunatakse märkama ja väärtustama ilu enda ümber. Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassis jätkub õpetaja osalus õpilaste tegevuses, õpiülesandeid sooritatakse suulise juhendamise, eeskuju ja näidise järgi. Tähelepanu pööratakse lihtsate kirjalike töökorralduste mõistmisele ning nende täitmisele. Õpetaja suunamisel rakendab õpilane omandatud õpioskusi, vajades seejuures pidevat meelde tuletamist ning kordamist. Uued oskused kujundatakse ühistegevuses õpetaja juhendamisel. Järjepideva õpetuse tulemusena õpitakse oma tegevust kavandama ja kontrollima, omandatud õpioskusi iseseisvalt rakendama. Õpitakse kirjeldama oma tööprotsessi, väärtustama oma ja kaaslaste töid, erinevaid lahendusi. Õpetaja juhendamisel omandavad õpilased esmased digivahendite kasutamise oskused, õpivad kasutama lihtsamaid robootikavahendeid. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassi õpilased suudavad meelde jätta lihtsamad töövõtted ja nende kasutamise järjekorra, õpivad tööprotsessi kavandama. Kujundatakse töö planeerimise ja tulemuste hindamise oskusi: õpilast suunatakse küsimuste abil kirjeldama, milline võiks olla planeeritava töö tulemus; harjutatakse töö planeerimisel kirjalikke tööjuhendeid kasutama. Tööde valmimisel suunatakse õpilasi oma tööd kommenteerima ja sellele hinnangut andma, näidist valmistööga võrdlema. Olulisel kohal on nii enda kui ka teiste töö väärtustamine. Arendatakse suutlikkust, teha kaaslastega koostööd ja raskuste ilmnemisel abi küsida. Õppetegevuses kasutatakse erinevaid digivahendeid ja digikeskkondi, arvestades sealjuures ka autoriõigustega. Õppetegevus 8.–9. klassis Järjepidevalt süvendatakse oskust töötada nii iseseisvalt kui ka rühmas, rakendada eelmistel aastatel omandatud teadmisi ja oskusi, valida ja kasutada sobivaid töövahendeid ja -võtteid. Õpilasel süveneb oskus ise oma tööd kavandada, luua, viimistleda ning tulemust hinnata. Kujunevad erinevad oskused: endale sobiva juhendmaterjali (kirjalikud juhendid, skeemid, joonised, käsiraamatud) valimine vastavalt omandatud oskustele. Õpetaja juhendamisel õpitakse kasutama keerukamaid digitaalseid seadmeid (3D-printer, CNC-pink, tikkimismasin, lasergraveerija jt) ja turvaliselt käituma nii digitaalsetes kui ka füüsilistes keskkondades. Tööõpetuse kaudu valmistub nooruk iseseisvaks võimetekohaseks tööks ja/või kutseõppeks. Õpilasele tutvustatakse erinevaid ainevaldkonnaga seotud elukutseid, õpetatakse ette kujutama oma toimetulekut kodukoha tööturul. Tööõpetus (1.-4. klass) Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) tunneb rõõmu käelisest tegevusest ja õppeprotsessis osalemisest; 2) tunneb ära ja nimetab kasutatud materjale, nimetab õpetaja abil materjalide omadusi; 3) teeb vahet enda ja teiste asjadel, oskab jagada ühiskasutuses olevaid töövahendeid; 48 4) valib õpetaja juhendamisel töö teostamiseks sobivad materjalid, töövahendid ja töötlemisviisid; kasutab õpetaja juhendamisel materjale keskkonnasõbralikult ja säästlikult, järgib esmaseid ohutusnõudeid; 5) viib alustatud töö iseseisvalt lõpule; 6) kirjeldab, esitleb ja hindab õpetaja suunamisel oma soove ja ideid, julgeb oma tööd teostades välja pakkuda erinevaid võimalusi ning valib koostöös õpetajaga välja tööks sobivaima variandi, kasutab vajadusel jõukohaseid digivahendeid; 7) täidab kokkulepitud reegleid, arvestab ühiselt töötades kaaslastega; 8) hoiab õpetaja juhendamisel korras töökoha ja oskab enda järel koristada. 9) teab isikliku hügieeni vajalikkust ning järgib õppetegevuses hügieenireegleid. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) tunneb ära kasutatavaid materjale (paber, plastiliin, savi, looduslik materjal jne); 2) kasutab õpetaja juhendamisel õigesti ja ohutult lihtsamaid töövahendeid; 3) joonistab šablooni abil lihtsamaid kujundeid; 4) rebib sirgjooneliselt; 5) lõikab silma järgi ning kontuuri (sirgjoon) mööda paberitükke ja ribasid; 6) voldib paberilehe pooleks ja/või neljaks; 7) voolib rullimise, veeretamise ja lamendamise teel lihtsamaid kujundeid ja esemeid; 8) hoolitseb koostegevuses õpetajaga oma töökoha ja -vahendite korrasoleku ning isikliku hügieeni eest. Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) tunneb ära ja nimetab kasutatavaid materjale (paber, kartong, plastiliin, savi, riie, lõng, looduslik materjal jms); 2) joonistab šablooni abil kujundeid, lõikab neid välja, liimib ja täiendab neid õpetaja juhendamisel; 3) kasutab joonlauda sirgjoone tõmbamiseks; 4) teeb voltimise teel lihtsamaid esemeid; voldib ruudu diagonaalselt pooleks; 5) kasutab õpitud voolimisvõtteid (veeretamine, rullimine, lamendamine, venitamine, pigistamine jms); 6) oskab sõrmedega heegeldada jämedat ketti; 7) hoolitseb õpetaja suunamisel oma töökoha ja õppevahendite korrasoleku ning isikliku hügieeni eest. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) eristab erinevaid looduslikke ja tehismaterjale, nimetab ja võrdleb õpetaja abiga materjalide omadusi (õhuke, paks, jäme, peenike, pehme, kõva, painduv, tugev jt); 2) valib õpetaja juhendamisel erinevaid töötlemisviise (rebimine, lõikamine, voltimine, viltimine, voolimine jms) ning kasutab töövahendeid õigesti; 3) töötab õpetaja suulise juhendamise järgi, vaatleb ja kirjeldab õpetaja abiga töövõtet tutvustavat videot või pilti; viib alustatud töö iseseisvalt lõpule; 4) kasutab materjale õpetaja juhendamisel säästlikult; 5) kasutab joonlauda: mõõdab paberil pikkusi täissentimeetrites, tõmbab sirgjooni läbi ühe ja kahe punkti; 6) valmistab juhendamisel voltimise teel lihtsamaid kujundeid; 7) lõikab kääridega mitmesuguseid kujundeid erinevast materjalist: paberist, õhemast kartongist, vildist, fliisist, riidest; 8) paneb niidi, heegelniidi, lõnga sukanõela silmast läbi; 9) tikib eelpistet; 10) heegeldab jämeda heegelnõelaga ketti; 49 11) torkab õpetaja juhendamisel naaskliga auke; 12) valmistab juhendamisel tähtpäevalisi ruumi- ja lauakaunistusi, korrastab ja kaunistab ühistegevuses oma klassiruumi; 13) katab ja koristab õpetaja juhendamisel lauda. Õpitulemused 4. klassis Õpilane: 1) meisterdab erinevatest materjalidest, valib õpetaja juhendamisel materjalide käsitsemiseks sobivaid töövahendeid, käsitseb tuttavaid töövahendeid õigesti ning ohutult; 2) otsib ja valib ühistegevuses ideid tööde valmistamiseks, märkab esemetel rahvuslikke elemente; 3) töötab õpetaja suulise juhendamise järgi, mõistab ja täidab õpetaja juhendamisel ka lihtsaid kirjalikke tööjuhendeid; 4) kasutab mõõtmisel joonlauda ja mõõdulinti, märgib õpetaja juhendamisel joonlaua abil punkte ja tõmbab jooni erinevatele pindadele/materjalidele; 5) paneb niidi nõelasilmast läbi; teeb käsitsi lihtõmblust (traageldab); õmbleb riidele kahe auguga nööbi; 6) heegeldab erineva jämedusega materjalist ketti; heegeldab alg- ja ahelsilmust; 7) kasutab materjale säästlikult, leiab õpetaja juhendamisel võimalusi materjalide korduskasutamiseks; 8) teab olulisemaid tähtpäevi, kaunistab juhendamisel tähtpäevadeks ruumi; 9) valmistab juhendamisel lihtsamaid toite (nt võileivad, küpsisetort), koostades eelnevalt ühistegevuses vajalike toiduainete ostunimekirja; 10) valib valmistatud toidu serveerimiseks sobivad lauanõud, katab ja koristab lauda; 11) kirjeldab ja analüüsib oma tööd õpetaja juhendamisel, sh kirjaliku kava järgi (võrdleb oma tööd näidisega; hindab tulemuse kasutamist ja esteetilisust). Käsitöö ja kodundus (5.–9. klass) Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 1) kavandab ja valmistab juhendamisel lihtsamaid esemeid, kasutades õpitud töövõtteid ja töövahendeid ning järgides ohutusnõudeid; 2) tunneb ja oskab kasutada õpitud materjale; 3) teab tervisliku toitumise aluseid ja oskab koostada juhendamisel oma päevamenüüd; 4) teab Eesti riigi jaoks olulisi tähtpäevi ning oskab õpetaja suunamisel katta lauda ning serveerida lihtsamaid toite, lähtudes vastavast sündmusest; 5) oskab kasutada enamlevinud puhastusvahendeid vastavalt pakendil olevale juhisele; 6) oskab juhendamisel hooldada ja viimistleda erinevast materjalist tooteid; 7) oskab juhendamisel kasutada lihtsamaid seadmeid; 8) teab ja järgib hügieeni, korra ja puhtuse nõudeid; 9) oskab õpetaja juhendamisel eesmärgipäraselt kasutada lihtsamaid digivahendeid. Õpitulemused 5. klassis Käsitöö Õpilane: 1) tikib üherealisi pisteid; 2) heegeldab alg-, ahel- ja kinnissilmuseid, heegeldab edasi-tagasi ridadena; 3) oskab õpetaja abiga valida omavahel sobivaid vardaid ja lõnga; 4) koob parempidiseid silmuseid edasi-tagasi ridadena; 5) traageldab väljalõigatud detaile; 6) õmbleb riidele kannaga ja/või kannata nööpi; 7) kasutab triikrauda õpetaja juhendamisel; 8) oskab sooritada lihtsamaid (üksikuid) töövõtteid videojuhendite järgi. Kodundus 50 Õpilane: 1) koristab klassiruumi, valib sobivad koristusvahendid; 2) oskab käsitsi nõusid pesta; 3) korrastab oma töökoha ja töövahendid, järgib hügieeninõudeid toidu valmistamisel; 4) valmistab juhendamisel lihtsamaid toite, loeb õpetaja koostatud kohandatud retsepti, tunneb selles sisalduvaid ühikuid (teelusikatäis, supilusikatäis, klaas, gramm), oskab kasutada elektroonilist köögikaalu; 5) katab laua vastavalt menüüle ja täidab elementaarseid lauakombeid. Õpitulemused 6. klassis Käsitöö Õpilane: 1) kavandab juhendamisel ja valmistab lihtsamaid esemeid; 2) valib tikkimiseks sobivaid materjale ja töövahendeid; 3) tikib kaherealisi pisteid; 4) heegeldab ringselt; tunneb heegeldamise ja kudumise õpitud tingmärke; 5) koob parem- ja pahempidiseid silmuseid; 6) koob ringselt; 7) õmbleb õmblusmasinaga lihtõmblust. Kodundus Õpilane: 1) katab lauda vastavalt tähtpäevale; 2) tunneb pesu- ja hooldusmärke; 3) loeb retsepti, kasutab õpetaja juhendamisel ohutult õigeid töövõtteid toiduainete töötlemisel; 4) rakendab juhendamisel tervisliku toitumise põhitõdesid toidu valmistamisel; 5) oskab serveerida lihtsamaid toite ja täidab elementaarseid lauakombeid. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) väärtustab isetegemist ja tervislikku eluviisi; 2) kasutab ja kombineerib traditsioonilisi ning kaasaegseid materjale, tööriistu ja tehnoloogilisi vahendeid turvaliselt ning otstarbekalt; 3) valmistab lihtsamaid esemeid, kasutades erinevaid tehnikaid ja materjale; 4) kasutab ainealast teabekirjandust ja vastavaid veebilehti; 5) loeb ja mõistab etiketil, skeemil, juhendil, retseptil jne olevat teavet ja juhindub sellest; mõistab tingmärke ning oskab vajadusel leida veebist vajaminevat infot; 6) oskab juhendamisel taaskasutada erinevaid materjale; 7) jälgib tervisekaitse- ja tööohutusnõudeid. Õpitulemused 7. klassis Käsitöö Õpilane: 1) kavandab ja valmistab lihtsaid esemeid; 2) tikib kaherealist pistet; 3) loeb juhendamisel lihtsamaid heegelskeeme ja koekirju, vajadusel otsib neid veebist; 4) heegeldab ääre- või vahepitse; 5) koob kahe eri värvi lõngaga; 6) käsitseb õmblusmasinat, õmbleb kahekordset palistust ja/või kahekordset õmblust. Kodundus Õpilane: 1) kasutab juhendamisel lihtsamaid võtteid rõivaste korrastamisel; 2) sorteerib pesu värvi ja materjali järgi, oskab pesumasinal pesuprogramme valida, tunneb triikimismärke, oskab vastavalt tingmärkidele triikimisel temperatuuri valida; 51 3) valmistab iseseisvalt lihtsamaid tervislikke toite; 4) oskab kasutada mõõtenõusid ja kaalu ning teisendada mahu- ja massiühikuid õpetaja juhendamisel; 5) kasutab õpetaja juhendamisel ohutult lihtsamat köögitehnikat (röster, mikrolaineahi, köögikombain, elektripliit jm); 6) oskab juhendamisel sorteerida prügi (paber ja papp; pakend; taara, klaas ja olme). Õpitulemused 8. klassis Käsitöö Õpilane: 1) kavandab käsitööeset, valib selle valmistamiseks õpetaja juhendamisel sobivad materjalid ja töövahendid; 2) kasutab juhendamisel töövahendeid, viimistlus- ja/või kaunistusvõtteid eesmärgipäraselt; 3) heegeldab lihtsama skeemi või digitaalse juhendi järgi; 4) koob lihtsamaid koekirju; koob lihtsaid esemeid; 5) leiab ja kopeerib juhendamisel lõikelehelt lihtsamaid lõikeid; 6) kasutab õmblusmasinat, võimalusel tikkimismasinat; 7) viimistleb juhendamisel erinevates tehnikates töid. Kodundus Õpilane: 1) oskab õpetaja juhendamisel etteantud summa piires menüüd ja toidukorvi planeerida; 2) juhindub pakendiinfost; teeb vahet mõistetel „parim enne“ ja „kõlblik kuni“; 3) teab nimetada Eesti rahvustoite ja oskab mõnda neist valmistada; 4) katab laua vastavalt menüüle; 5) oskab juhendamisel kasutada kodukeemiat; 6) oskab juhendamisel kasutada nõudepesumasinat (programmid, pesuvahendid). Õpitulemused 9. klassis Käsitöö Õpilane: 1) valib ja kombineerib juhendamisel tööks sobilikke materjale ja õpitud tehnoloogiaid; 2) heegeldab skeemide ja tööjuhendite järgi; 3) koob lihtsaid koekirju ja esemeid koekirjaskeemide ja juhendite järgi; 4) määrab oma riiete suurusnumbri ja kehatüübi sobiva tegumoe leidmiseks; 5) õmbleb iseseisvalt lihtsamaid esemeid või teostab töid õpetaja valikul mõnes teises käsitöötehnikas (nt kangastelgedel kudumine, masintikkimine, ehete valmistamine, makramee, savitööd, erinev taaskasutus jne); 6) kasutab ainealast teabekirjandust ja vastavaid veebilehti; 7) loeb ja mõistab valmisriiete etikette, arvestab neil esitatavat teavet, oskab vajadusel leida veebist tingmärkide tähendusi; 8) oskab hooldada erinevast materjalist rõivaid; 9) oskab juhendamisel taaskasutada erinevaid materjale. Kodundus Õpilane: 1) jälgib tervisekaitse- ja tööohutusnõudeid, korrastab ruumi; 2) kasutab ja puhastab köögitehnikat; 3) valmistab toitu, järgides hügieeninõudeid; 4) oskab nimetada erinevate rahvaste rahvustoite ja mõnda neist valmistada; 5) oskab juhendamisel oma kulusid planeerida; 6) tunneb jalatsite hooldusmärke, oskab kasutada lihtsamaid jalatsite hooldusvõtteid; teab, kus jalatseid parandatakse. Tehnoloogiaõpetus (5.–9. klass) Õpitulemused II kooliastmes 52 6. klassi lõpetaja: 1) kavandab ja valmistab juhendamisel lihtsamaid esemeid, kasutades õpitud töövõtteid ja töövahendeid ning järgides ohutusnõudeid; 2) tunneb ära ja oskab kasutada õpitud materjale; 3) oskab juhendamisel puhastada, hooldada ja viimistleda erinevast materjalist tooteid; 4) oskab juhendamisel kasutada lihtsamaid seadmeid; 5) teab ja järgib hügieeni, korra ja puhtuse nõudeid; 6) oskab eesmärgipäraselt kasutada lihtsamaid digivahendeid õpetaja juhendamisel. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) kasutab joonlauda esemete mõõtmisel; 2) märgib juhendamisel toorikule punkte, sirgjooni, ristjooni, šablooni abil ringjooni ja kaari; 3) ühendab detaile (nt liim-, kruvi- ja naelliite, mähkimise või jootmise abil); 4) järkab puitliistust etteantud pikkusega detaile; 5) saeb õpetaja juhendamisel kõverjoonelisi kujundeid; 6) viimistleb pinda viili ja lihvpaberiga; 7) kasutab ohutult õigeid töövõtteid. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) oskab kasutada erinevaid mõõte- ja märkimisvahendeid; 2) hööveldab antud mõõtmetega nelikantliistu, silindrit ja koonust; 3) märgib ja töötleb baaspindu, rist- ja keeltappi; 4) puurib avasid akutrelliga ja puurpingil; 5) ühendab detaile (nt liim-, kruvi- ja tappliitega, jootmise või neetimisega); 6) viimistleb valmistatud esemeid: toonib (peitsib), pahteldab ja värvib; 7) oskab töötada lihtsama videojuhendi järgi, pildistab oma tööetappe ja/või valmis tööd; 8) kasutab ohutult õigeid töövõtteid. Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) väärtustab isetegemist; planeerib oma tegevust ja kontrollib selle tulemust; 2) kasutab ja kombineerib traditsioonilisi ning kaasaegseid materjale, tööriistu ja tehnoloogilisi vahendeid turvaliselt ning otstarbekalt; 3) loeb tööjoonist õpitud teadmiste-oskuste ulatuses; valmistab lihtsamaid esemeid, kasutades erinevaid tehnikaid ja materjale (sh taaskasutus) õpetaja juhendamisel; 4) kasutab ainealast teabekirjandust ja vastavaid veebilehti; 5) loeb ja mõistab etiketil, skeemil, juhendil jne olevat teavet ja juhindub sellest; mõistab tingmärke ning oskab vajadusel leida veebist vajaminevat infot; 6) oskab juhendamisel taaskasutada erinevaid materjale; 7) jälgib tervisekaitse ja tööohutusnõudeid. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) järkab puittoorikust detaile 45° nurga all; 2) märgib toorikule kõverjoonelise kontuuriga detaile; 3) mõõdab juhendamisel detaili läbimõõtu nihikuga ja kontrollib harkkaliibriga; 4) oskab ühendada detaile vähemalt kahel erineval moel; 5) märgib ja töötleb juhendamisel rööptappe; 6) puurib avasid silinder- ja reguleeritava puuriga; 7) saeb kõverjoonelisi kontuure tikksae ja lintsaega (vajadusel abiga); 8) koostab lihtsama tööjuhendi ja/või fotoseeria oma tööprotsessist; 9) töötab elektriliste masinatega ohutult, oskab ohte vältida. 53 Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) loeb jooniselt detaili mõõtmeid ja teeb lihtsaid jooniseid; 2) saeb ja hööveldab detaile puidutöötluspinkidel; 3) valmistab juhendamisel keeltappi ja/või puurib (freesib) tapipesasid; 4) valmistab lihtsamaid esemeid (nt taburet, seinariiul, nukuvoodi jm); 5) valmistab ja kasutab puiduseotisi; 6) kinnitab puittooriku treimiseks treipingi tsentrite vahele ja metalltooriku padrunisse (vajadusel abiga); 7) treib juhendamisel puidust silindrilisi ja astmelisi detaile; 8) koostab lihtsama tööjuhendi ja/või videojuhendi oma tööprotsessist; 9) järgib tervisekaitse ja tööohutusnõudeid. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) planeerib iseseisvalt või rühmas tervikliku tööprotsessi ning hindab töö korrektsust ja esteetilisust; 2) loeb tööjoonist õpitud teadmiste/oskuste ulatuses; 3) mõõdab joonlaua, nihiku ja mõõdulindi abil eseme joonmõõtmed ja vajaduse korral tähendab neid lihtsa eskiisi kujul üles; 4) kasutab materjale, töövahendeid ja kaasaegseid seadmeid eesmärgipäraselt, vajadusel õpetaja abiga; 5) viimistleb esemeid toonimise, värvimise või lakkimisega; 6) suudab valmistada jõukohaseid liiteid; 7) treib juhendamisel keeruka kujuga detaile tsentrite vahel ja ketastoorikuid kinnituskettal; 8) kirjeldab ja analüüsib oma töö valmimist etappide kaupa ning esitleb lõpptulemust, vajadusel õpetaja abiga; 9) järgib tervisekaitse- ja tööohutusnõudeid. 4.11. Kehaline kasvatus 4.11.1. Õppeaine kirjeldus Kehalise kasvatuse õpetamisel järgitakse üldist eesmärki – kujundada õpilastel motivatsiooni, teadmisi, oskusi ja harjumusi igapäevaselt aktiivselt liikuda, tegeleda liikumisharrastusega ja toetada õpilaste positiivset hoiakut liikumise suhtes. Lõimitult erinevate spordialade ja liikumisviisidega õpetatakse ka tantsulist liikumist, kujundades seeläbi nii teadmisi Eesti tantsukultuurist ja -traditsioonidest kui ka väärtushoiakuid nende suhtes. Lihtsustatud õppes lisandub spetsiifiline eesmärk – arendada õpilaste psühhomotoorikat ja sensoorseid protsesse, tegelda rehabiliteerimise ja tervendamisega. Füüsilise tegevusega kaasnevalt aktiveeritakse õpilaste vaimset tegevust (harjutuste eesmärkide mõistmine, korraldustest arusaamine, oma toimingute analüüsimine jne). Rõhuasetus on sotsiaalsete oskuste omandamisel ja kinnistamisel, et õpilased suudaksid pärast põhikooli lõpetamist igapäevaelus iseseisvalt toime tulla. Valdaval osal intellektipuuetega õpilastest ilmneb ühe sümptomina motoorika moonutatud või hilistunud areng, mis omakorda lõimub tihedalt kogu tunnetustegevuse ja kõne seisundiga ning praktilise tegevuse puudulike oskustega. Eakohase füüsilise arenguga võrreldes ilmneb intellektipuuetega lastel mahajäämus lihasliigutuste jõus, liigutuste kiiruses, vastupidavuses, paindlikkuses jne. Seega on kehalise kasvatuse ülesanneteks nii üldkehaline treenimine kui ka psühhofüüsilise arengu korrektsioon. Kehaliste harjutuste sooritamine parandab organismi üldist seisundit ning kompenseerib tervisehäiretest tingitud puudusi. Kehaline kasvatus saab edukalt täita õppeainele püstitatud eesmärke ainult sel juhul, kui arvestatakse maksimaalselt õpilaste individuaalseid füüsilise arengu ja soolisi iseärasusi ning vanust. 54 Lihtsustatud õppel õpilased on väga erineva võimekuse ja potentsiaaliga. Õppekava peab pakkuma erineva võimekusega õpilastele võrdseid võimalusi ja väljundeid. Õppekava on positiivse vaatega õpilase tuleviku suhtes, pakub teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad iseseisvas elus hakkama saada. Õpetaja roll on kehalises kasvatuses väga oluline, kuna õpilased õpivad väga palju eeskuju järgi, vajavad julgustust, innustust, abi ja positiivset toetust. Kindlasti tuleb rõhuda sellele, millega õpilane hakkama saab ja mis tal hästi välja tuleb, mitte sellele, milles ta ebaõnnestub. Õpilasi innustatakse oma kehalisi võimeid arendama. Kooli ja pedagoogi(de) ülesandeks on luua tundideks ja tunnivälisteks spordiüritusteks ohutud ning õpilassõbralikud harjutuspaigad, valida sobilik õppeinventar ja tagada õpilaste turvalisus. Oluline on isikliku hügieeni harjumuste ja selle kaudu enda tervisest lugupidava käitumise kujundamine, mis aitab ennetada terviseriske. Talispordialade õpe rakendatakse vastavalt kooli võimalusele. Ujumisõpetus viiakse läbi I või II kooliastmes. Ujumisõpetuse praktika näitab, et vaatamata isegi kogenud ujumistreeneri, eripedagoogi ja kehalise kasvatuse õpetaja koostööle suudavad mõned lihtsustatud õppel õpilased ujumise algõpetuse raames vaid veega kohaneda. Õpilased, kelle tervislik seisund ei võimalda sooritada kõiki kehalise kasvatuse tunni tegevusi või intensiivselt liikuda, kaasatakse tegevustesse vastavalt nende tervislikule seisundile. Nad sooritavad taastumist toetavaid liikumistegevusi, abistavad õpetajat ja kaasõpilasi. 4.11.2. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Kehalise kasvatuse kaudu taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) mõistab kehalise aktiivsuse tähtsust oma tervisele ja töövõimele ning regulaarse liikumisharrastuse vajalikkust; soovib olla terve ja rühikas; 2) tunneb rõõmu liikumisest/sportimisest ning on valmis liikumist iseseisvalt harrastama, valdab selleks vajalikke põhiteadmisi ja -oskusi; 3) liigub/spordib, järgides ohutus- ja hügieeninõudeid, austades kaaslasi ja tehes nendega koostööd, järgides kokkulepitud reegleid, hoides keskkonda; 4) tunneb huvi kodukohas ning Eestis toimuvate spordi-, liikumis- ja tantsuürituste vastu; teab ja väärtustab nendega seotud traditsioone. 4.11.3. Õppetegevuse kirjeldus arenguperioodide kaupa Õppetegevus 1.–2. klassis 1.–2. klassis kujundatakse kehalise tegevuse kaudu ühistegevuses käitumise ja suhtlemise oskusi: õpetatakse lühikeste korralduste kuulamist, mõistmist ja täitmist, abi küsimist, abivajaja märkamist ja sellest teatamist. Kehalisi harjutusi sooritatakse peamiselt matkides ja eeskuju järgi, õpitud oskuse piirides ka suulise korralduse järgi. Õpilase eneseväljendusoskuse ja oskussõnavara kujundamisel lähtutakse tema kõne arengust; õpetamisel kasutatakse eesti keele erimetoodika võtteid. Selle etapi eesmärgiks on õpetada last tunnetama oma keha, orienteeruma ja liikuma tuttavas keskkonnas ohutult ning teistega arvestavalt. Tundide käigus omandatakse õpetaja eeskujul algteadmisi ja -oskusi oma keha asendi, rühi ja liigutuste jälgimiseks ning korrigeerimiseks. Olulisel kohal on esmaste eneseteenindus- ja hügieenioskuste kujundamine. Õppetundides sooritatakse mängulisi ja mitmekülgseid harjutusi, mis tekitavad rõõmu ja soovi osaleda. Liikumistegevust seotakse looduse ja muusikaga, sest see ergutab õpilaste vaimu ja emotsioone. Õpilast suunatakse vastama lihtsatele küsimustele, mis õpetavad mõistma ja väljendama oma tundeid ning hindama kogetud kehalist koormust. Õppetegevus 3.–5. klassis 3.–5. klassis on õppetegevuse eesmärgiks hoida ja suurendada õpilaste huvi ja soovi liikumistegevustes osaleda. Õppetegevuses on ühtviisi oluline pöörata tähelepanu nii õpilaste motoorika kui ka kõne, kognitiivsete, sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamisele. 55 Jätkuvalt on olulisel kohal ohutuse ja isikliku hügieeni nõuete mõistmise ning järgimise oskuste kujundamine. Kujundatakse oskusi sooritada kehalisi harjutusi eeskuju ja suulise juhendamise järgi. Õpetaja abiga, sh kirjaliku plaani järgi harjutatakse kaaslaste ja iseenda tegevuse kommenteerimist ning sooritustele hinnangu andmist. Teadmisi spordist ja liikumisest/sportimisest edastatakse kehalise kasvatuse tundides praktilises tegevuse käigus. Kehalise kasvatuse tundides kujundatakse oskusi ja harjumust kontrollida ning korrigeerida oma keha asendit, rühti, liigutusi. Alustatakse spordialade tehniliste elementide õpetamist. Õppetegevus 6.–7. klassis 6.–7. klassis toetab õpilaste huvi kehalise tegevuse ja liikumise vastu, selles aktiivse osalemise soovi säilimist ja suurenemist õpikeskkonna laiendamine, näiteks osavõtt spordivõistlustest ja/või tantsuüritustest võistlejana, pealtvaatajana ja/või abilisena, spordi- ja/või tantsuürituste jälgimine vahetult või virtuaalselt. Õppetegevuses suunatakse õpilasi suuremale iseseisvusele, arendatakse jätkuvalt nende kognitiivseid, sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi. Õpilaste kõne ja mõtlemise arengut arvestades suunatakse neid sooritama ka jõukohaseid kirjalikke ülesandeid ning kasutama õpitud terminoloogiat. Seejuures on väga oluline arvestada eesti keele tundides omandatud oskustega. Lõimitult inimeseõpetusega kujundatakse õpilastel teadmisi murdeeaga seotud kehalistest muutustest ning isikliku hügieeni järgimise vajadusest. Laiendatakse õpilaste teadmisi tervislikest eluviisidest, õpetatakse mõistma ja põhjendama kehalise aktiivsuse mõju tervisele, õpetatakse jälgima ja analüüsima isiklikku kehalist aktiivsust ning järgima õpitud põhitõdesid. Õpetatakse mõistma kaaslaste füüsiliste võimete erisusi ja arvestama nendega ühistegevustes. Õpilase positiivse enesehinnangu kujunemisel on oluline roll individuaalsel lähenemisel. Õpilastele tutvustatakse ausa mängu põhimõtteid, reegleid ja võistlusmäärusi ning suunatakse neid järgima. Tundides arendatakse ja täiustatakse õpilaste kehalisi võimeid, kujundatakse liigutusvilumusi. Jätkatakse harjutuste tehnikate õpetamist. Kehalise tegevuse kaudu kujundatakse tahteomadusi (sihikindlus, otsustavus, julgus, visadus, püsivus, kannatlikkus, enesevalitsemine, iseseisvus, algatusvõime), mis on vajalikud, et õpilane liiguks/spordiks ka iseseisvalt. Õppetegevus 8.–9. klassis 8.–9. klassis suunatakse õpilasi omandatud oskuste ja teadmiste toel iseseisvalt harjutama ja sportima, endale sobivat kehaliste harjutuste kava koostama ja oma sooritusi analüüsima. Õpilastel kujundatakse oskust, kasutada õpitud tehnikaid, hinnata oma füüsilisi võimeid, järgida ausa mängu põhimõtteid ja võistlusreegleid. Arendatakse õpilaste suutlikkust, arvestada liikudes/sportides kaaslastega ning ohutusnõuetega, eristada isiklikke ja rühmahuve, valitseda oma emotsioone, olla valmis tahtepingutusteks. Õppetegevuses laiendatakse teadmisi tervislikest eluviisidest, õpetatakse tundma erinevaid spordialasid, Eesti tuntumaid sportlasi ning tuntumaid fakte nende saavutustest. Õpilaste kõne ja mõtlemise arengust lähtudes on üha rohkem võimalik anda teadmisi spordist ja liikumisest ka tunniväliselt, suunates õpilasi rakendama õpitud teabe otsimise ja infotehnoloogiavahendite kasutamise oskusi õppeülesande täitmiseks. Seejuures on väga oluline arvestada eesti keele tundides omandatud oskustega, juhendada ja toetada (nt abivahenditega, ajaplaaniga) iseseisvat õppimist. 4.11.4. Õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa Õpitulemused I kooliastmes 3. klassi lõpetaja: 1) osaleb aktiivselt kehalise kasvatuse tundides, tunneb rõõmu liikumisest, sooritab õpitud liikumisviise ja kehalisi harjutusi vastavalt individuaalsetele võimetele; 2) teab ja täidab elementaarseid hügieenireegleid; 56 3) teab ja täidab kokkulepitud mängu-, korra- ja ohutusreegleid tunnis; arvestab õpetaja juhendamisel kaaslastega; 4) sooritab õpetaja juhendamisel harjutusi kehaliste võimete vaatluseks ja mõõtmiseks, annab õpetaja abiga hinnangu kogetud kehalisele koormusele (kerge/raske); 5) tunneb ja nimetab abiga õpitud spordialasid pildi ja tegevuse vaatluse järgi. Vastavalt kooli võimalustele ning õpilaste võimetele läbitakse ujumise algõpetus kahe kooliaasta jooksul I või II kooliastmes. Õpilane: 1) osaleb ujumise algõpetuse tundides, oskab täita basseinis käitumise nõudeid ja on algõpetuse esimese kursuse lõpuks vähemalt kohanenud veega; 2) on teisel aastal läbinud ujumise algõpetuse kursuse, julgeb vees tegutseda, sukeldub, hõljub vees, on olemas alusõpetus 200 m distantsi läbimiseks ujudes. Õpitulemused 1. klassis Õpilane: 1) jälgib õpetajat, kuulab ja täidab tuttavaid lihtkorraldusi; 2) sooritab õpitud harjutusi matkimise ja eeskuju järgi, matkib õpetaja tegevust peegelpildis; 3) sooritab lihtsamaid jooksu-, hüppe-, hüplemis- ja kõnniharjutusi, oskab ronida, roomata, ületada takistusi; 4) mängib õpitud liikumismänge; 5) oskab laskuda kelgul nõlvakust ja vedada kelku ohutult; 6) kannab, veeretab ja viskab palli; 7) oskab liikuda ruumis, jälgida piire ja leiab teadaolevad sihtmärgid; 8) vahetab riideid, oskab riietusruumis käituda ja hoida korda; 9) liigub muusikasse matkimisel ja õpetaja suunamisel. Õpitulemused 2. klassis Õpilane: 1) järgib tunnis korranõudeid, oskab paluda abi, märgata ohtusid ja sellest teavitada; 2) ronib üle, alt ja läbi takistuse; 3) oskab sooritada veereid; 4) oskab visata ja püüda palli; 5) mängib õpitud liikumismänge ja järgib õpetaja suunamisel mängureegleid; 6) oskab kelgul vedada kaaslast, pidurdada ja pöörata laskumisel; 7) sooritab eeskuju järgi õpitud hüplemisharjutusi; 8) korrigeerib meelde tuletamisel oma kehahoidu. Õpitulemused 3. klassis Õpilane: 1) korrigeerib õpetaja suunamisel keha asendit, hoiab tasakaalu eri asendites ja vahenditel; 2) oskab paarilisega koostöös visata ja püüda palli; 3) oskab suulise juhise järgi sooritada õpitud harjutusi eri vahenditega; 4) sooritab hoolaualt toenghüppeid; 5) osaleb aktiivselt erinevates mängudes, teab õpitud mängude reegleid; 6) liigub lauskmaal suuskadel astuva ja/või libiseva sammuga, kasutab keppe tasakaalu hoidmisel; 7) viskab viskepalli, hüppab paigalt kaugust ja jookseb püstilähtest erinevaid distantse; 8) oskab ennast iseseisvalt pesta, kuivatada ja riietuda; 9) tajub muusika meeleolusid ja oskab selle järgi liikuda. Õpitulemused II kooliastmes 6. klassi lõpetaja: 57 1) osaleb aktiivselt kehalise kasvatuse tundides oma individuaalsetele võimete kohaselt; tunneb huvi koolis toimuvate spordi- ja tantsuürituste vastu, võtab neist osa osaleja või pealtvaatajana; 2) oskab sportida/liikuda koos kaaslastega, jagada õpetaja suunamisel ülesandeid rühmas, leppida kokku mängureegleid jms; 3) mõistab (vastab suunavatele küsimustele) ühistegevuse reeglite, isikliku hügieeni ja ohutusnõuete olulisust ning täidab neid; 4) kirjeldab õpetaja suunamisel liikumise/sportimise tähtsust tervisele; teab peamisi liikumistegevusel juhtuda võivaid vigastusi ja esmast käitumist nende korral; 5) püstitab õpetaja abil lühiajalisi eesmärke oma kehaliste võimete arendamiseks ja analüüsib koos õpetajaga nende täitmist; sooritab õpetaja juhendamisel harjutusi kehaliste võimete vaatluseks ja mõõtmiseks, annab suunavate küsimuste abil hinnangu oma sooritusele ja kogetud kehalisele koormusele. Vastavalt kooli võimalustele ning õpilaste võimetele läbitakse ujumise algõpetus kahe kooliaasta jooksul I või II kooliastmes. Õpilane: 1) osaleb ujumise algõpetuse tundides, oskab täita basseinis käitumise nõudeid ja on algõpetuse esimese kursuse lõpuks vähemalt kohanenud veega; 2) on teisel aastal läbinud ujumise algõpetuse kursuse, saavutanud julguse tegutseda vees, sukeldub, hõljub vees, on olemas alusõpetus 200 m distantsi läbimiseks ujudes. Õpitulemused 4. klassis Õpilane: 1) oskab rivis kaheks loendada; 2) sooritab õpitud akrobaatikaharjutusi ja harjutuste kombinatsioone; 3) mängib rahvastepalli määruste päraselt; 4) oskab libiseda suuskadel, sooritada suuskadel pöördeid paigal, kukkumisel iseseisvalt püsti tõusta; 5) järgib iseseisvalt isikliku hügieeni nõudeid; 6) sooritab tulemusele hooga kaugushüppe, palliviske ja 60 m jooksu püstilähtest; 7) jookseb vahelduvalt kõnniga 1 km; 8) teab õpitud oskussõnu. Õpitulemused 5. klassis Õpilane: 1) täidab ohutusnõudeid kõikidel liikumistegevustel; 2) sooritab õpitud harjutuste kombinatsioone suulise korralduse alusel; 3) jookseb 1,5 km vahelduvalt kõnniga; 4) on läbinud vähemalt kahe sportmängu algõpetuse; 5) kasutab suusatamisel erinevaid laskumis- ja tõusuviise; 6) oskab erinevaid rippeid, toenguid, tunnetab tasakaalu võimlemisvahenditel; 7) järgib ausa mängu põhimõtteid ja selgitusel mõistab selle väärtust; 8) oskab sooritada õpitud lõdvestusharjutusi ja taastuda pingutusest. Õpitulemused 6. klassis Õpilane: 1) oskab lihtsa kooliõue plaani järgi suunduda ühest punktist teise; 2) esitab õpetaja poolt koostatud võimlemis- või tantsukava; 3) tegutseb rühmas, arvestades kaasõpilastega; 4) sooritab talispordialasid vastavalt kooli ja ilmastiku võimalustele: suusatab ja/või uisutab, kasutades õpitud tehnikaid; 5) mängib kahte sportmängu lihtsustatud reeglitega ja on läbinud vastavalt kooli võimalusele kolmanda sportmängu algõpetuse; 6) teab ja järgib liiklusohutusreegleid. 58 Õpitulemused III kooliastmes 9. klassi lõpetaja: 1) osaleb aktiivselt kehalise kasvatuse tundides, vastavalt oma individuaalsetele võimetele; kirjeldab kehalise aktiivsuse mõju tervisele ja töövõimele ning selgitab igapäevase liikumise vajalikkust; 2) järgib ohutus- ja hügieeninõudeid kehalise kasvatuse tundides, tunnivälistel spordiüritustel ning iseseisvalt liikudes ja liigeldes; oskab vältida ohuolukordi ning teab, mida teha liikumisel/sportimisel juhtuda võivate õnnetuste korral; 3) järgib sportides/liikudes reegleid ja võistlusmäärusi, liigub/spordib keskkonda hoides, järgib ausa mängu põhimõtteid, austab kaaslasi ja teeb nendega koostööd; 4) jälgib ja analüüsib suunamisel oma igapäevast kehalist aktiivsust ning annab selle kohta tagasisidet, sooritab harjutusi kehaliste võimete vaatluseks ja mõõtmiseks ning annab hinnangu oma tulemustele, kasutab erinevaid vahendeid enda kehalise aktiivsuse mõõtmiseks/hindamiseks; 5) kavandab suunamisel ja sooritab tegevusi oma kehaliste võimete arendamiseks: oskab leida endale sobiliku liikumisintensiivsusega tegevuse, teab ja sooritab aktiivsele liikumisele eelnevaid ning järgnevaid tegevusi (soojendus- ja venitusharjutused), koostab lihtsamaid liikumiste kombinatsioone; 6) kirjeldab suunamisel erinevate spordialade võistlusi ja/või tantsuüritusi ning muljeid nendest, kirjeldab lemmikspordiala; teab Eesti tuntumaid sportlasi, nende spordialasid ja olulisemaid fakte nende saavutustest olümpiamängudel; 7) teab Eesti tähtsamaid spordi- ja kultuurisündmusi, mõistab ning väärtustab liikumisürituste ja -traditsioonide olulisust kultuuris. Õpitulemused 7. klassis Õpilane: 1) kasutab õpitud terminoloogiat; 2) oskab hüpata kõrgushüppes käärhüpet; 3) oskab joosta madallähtest 100 m; 4) oskab tehniliselt sooritada paigalt kuulitõuget; 5) sooritab kombinatsiooni mitmest võimlemisharjutusest, vahendiga või ilma, kas muusikaga ja/või ilma; 6) suusatab vahelduval maastikul ja/või uisutab, kasutades erinevaid õpitud tehnikaid ja liikumisviise; suudab vahenditel võimetekohaselt kestvalt liikuda; 7) mängib kolme erinevat sportmängu lihtsustatud reeglitega; 8) tunneb lihtsamaid leppemärke kaardil; 9) oskab pendelteatejooksu tehniliselt korrektselt sooritada, järgides võistlusreegleid. Õpitulemused 8. klassis Õpilane: 1) oskab sooritada kombinatsioone rütmika, akrobaatika ja riistvõimlemise põhiharjutustest; 2) otsib ja leiab suunamisel spordialast teavet; 3) oskab iseseisvalt läbi viia võistluseelset soojendust ja võistlusjärgset venitust; 4) sooritab vastavalt oma võimetele kõrgushüpet õpitud tehnikas ja hooga kuulitõuget tehniliselt õigesti; 5) oskab nimetada Eesti tuntumaid sportlasi; 6) oskab reeglitepäraselt mängida vähemalt kahte õpitud sportmängu; 7) oskab tehniliselt õigesti sooritada ringteatejooksu, teab selle võistlusreegleid; 8) oskab õpitud talispordialal määrustepäraselt võistelda; 9) teab ja järgib ohutusreegleid kõikides liikumistegevustes ja eri spordialadel. Õpitulemused 9. klassis Õpilane: 1) teab ja täidab sportimisel ohutus- ja hügieeninõudeid; 59 2) oskab valida jõusaalis endale õigeid raskusi ja koormusi; 3) oskab lugeda lihtsat maastikukaarti ja selle järgi liikuda; 4) kasutab õpitud spordialade oskussõnu, teab ja täidab võistlusreegleid; 5) teab Eesti tähtsamaid spordi- ja kultuurisündmusi ning tuntumaid sportlasi; 6) on orienteeritud iseseisvale liikumistegevusele; 7) oskab leida spordialast teavet, kasutab erinevaid infotehnoloogilisi vahendeid liikumistegevuse arendamiseks; 8) oskab iseseisvalt arendada oma kehalisi võimeid; 9) järgib ausa mängu põhimõtteid, austab vastas- ja kaasvõistlejaid; 10) oskab anda esmast abi liikumistegevusel saadud vigastuse korral ja/või kutsuda abi. 60  Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 2010. a määruse nr 182 „Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava“ Lisa 2 (muudetud sõnastuses) LISA 2. Toimetulekuõpe I Üldalused 1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid 1.1. Põhikooli sihiseade toimetulekuõppes 1.1.1. Toimetulekuõppe sihiseades lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosas § 3 sätestatust, arvestades seejuures toimetulekuõppel õpilaste individuaalseid hariduslikke erivajadusi. 1.1.2 Toimetulekuõppe põhiülesanne on toetada tõhustatud või eritoega õpilase arengut ning tema kujunemist Eesti kodanikuks, kes tuleb eluga toime tuttavates tingimustes, teeb võimetekohast praktilist tööd ja on teadlik enda kuulumisest oma rahva ja Eesti kodanike hulka. 1.1.3. Toimetulekuõppes lähtutakse põhimõttest, et igaühel peab olema võimalus saada haridust vastavalt oma võimetele. Õppekorralduses ja õppesisu valikul lähtutakse õpilaste arengutasemest õppeainete kaupa, arvestatakse õpilaste potentsiaalseid võimeid ja teisi individuaalseid iseärasusi. Õppimise edukus sõltub õpilase individuaalsest võimekusest ja tema individuaalseid iseärasusi arvestavast õpikeskkonnast. 1.1.4. Õppekava taotleb iga õpilase arengu toetamist. Õpetamine toimub iga õpilase arengutaseme ja arenguvõimaluste hindamise alusel kasutades eripedagoogilisi meetodeid. Õppetöö kavandamine toimub kontsentrilisuse printsiipi järgides. Õppetööd kavandades arvestatakse nii klassi tervikuna kui ka iga õpilast individuaalselt. Õppeülesanded valitakse õpilase lähimat arenguvalda arvestades, varieeritakse õppeülesandeid, materjali keerukust, abi osakaalu ja oskuse omandamiseks kuluvat aega vastavalt laste individuaalsetele iseärasustele. 1.1.5. Arendamist vajavad õpilaste psüühilised protsessid (taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine), tunde- ja tahtevald, psühhomotoorika, suhtlemine ja hoiakud. Õpetamise ja arendamise eesmärgiks on õpilaste võimalikult iseseisev toimetulek sotsiaalses keskkonnas. Eesmärgid täpsustatakse kooli ja/või klassi õppekavas ning iga õpilase individuaalses õppekavas. 1.1.6. Õppe- ja kasvatustöö toimub võimalikult elulises keskkonnas jõukohases praktilises tegevuses, millele kaasneb suuline kõne ja/või alternatiivsete suhtlusvahendite kasutamine. Õppe- ja kasvatustööga taotletakse, et õpilane omandaks jõukohased praktilised oskused ja vajalikud teadmised igapäevastes olukordades toimetulekuks. Õpilast suunatakse täitma praktilisi ülesandeid koostegevuses ja eeskuju järgi, rakendama omandatud oskusi kas näidise, lihtsa suulise korralduse alusel või mälupildile toetudes iseseisvalt. Oluline on kujundada õpilaste huvi võimalikult iseseisvalt tegutseda. Kujundatakse käitumist, sellele võimalikult adekvaatse hinnangu andmist positiivset rõhutades. 1.1.7. Oluline on õpetaja ja õpilase positiivne ühistegevus. Õpilaste aktiviseerimine eeldab nende arengule vastavate tegevuste valikut, jõukohast õpitegevust, konkreetset ja arusaadavat eesmärgiseadet, õpilaste tegevuse pidevat stimuleerimist ja edusammudele hinnangu andmist. Õpilane võtab võimetekohaselt osa oma tegevuse kavandamisest ja tulemuse hindamisest. Toimingute omandamine toimub tegevussammude ja osaoskuste kaupa, omandatud osatoimingud ühendatakse toimingute ahelaks. 1.1.8. Õpioskuste kujundamist soodustavad õpilasega tegelevate täiskasvanute ühtsed nõudmised ja samalaadne abi. Tähtis on koostöö tugispetsialistide, õpetajate, lapsevanemate, jätkuõppe korraldajate, koolipidaja jt kooliväliste spetsialistide ja asutustega. 1.2. Pädevused 1.2.1. Toimetulekuõppes käsitatakse pädevust kui võimetekohaste teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumit, mis tagab suutlikkuse teatud tegevusalal või valdkonnas toime tulla. 1.2.2. Toimetulekuõppes eristatakse üldpädevusi ja arengutasemetel taotletavaid pädevusi. Pädevuste kujundamist kirjeldatakse kooli õppekavas. 1.2.3. Üldpädevused kujunevad kõigi õppeainete kaudu tunni- ja koolivälises tegevuses. Üldpädevuste kujunemist jälgivad ja suunavad õpetajad ning tugispetsialistid omavahelises koostöös ning kooli ja kodu koostöös. 1.2.4. Toimetulekuõppes taotletavad kohandatud üldpädevused on määratletud lähtuvalt riikliku õppekava § 4 punktist 4. Õpilastel kujundatavad üldpädevused on: 1) kultuuri- ja väärtuspädevus – tunnetab end oma rahvuse liikmena ja Eesti kodanikuna, mõistab, et inimesed võivad olla erinevast rahvusest, suhtub teistest rahvustest inimestesse sallivalt ja lugupidavalt; käitub vastavalt omandatud üldtunnustatud väärtustele ja kõlbluspõhimõtetele; teab Eesti kultuurile omaseid traditsioone ja kombeid, järgib neid teiste juhendamisel või eeskujul; 2) sotsiaalne ja kodanikupädevus – teab oma õigusi ja kohustusi, oskab valida sobivat õpitud käitumisviisi ning järgib ühiselureegleid kodus, koolis ja väljaspool kooli; arvestab rühma huvisid ja isiklikku huvi; 3) enesemääratluspädevus – orienteerub ümbritsevas keskkonnas, igapäevastes toimingutes, tegutseb tuttavates situatsioonides; suhtub positiivselt iseendasse, oma perekonda, kaaslastesse ja kodumaasse; hoidub teadaolevatest ohtudest, oskab vajadusel abi küsida või seda kaaslasele pakkuda; järgib võimetekohaselt tervislikke eluviise, on füüsiliselt aktiivne; 4) õpipädevus – õpib võimetekohaselt, kavandab suunamisel oma õppimist, sh enesekontrolli, järgib kavandatut; kasutab õpitud lugemis- ja kirjutamisoskusi igapäevases elus toime tulemiseks; täidab korrektselt jõukohaseid ülesandeid individuaalselt ja rühmas, kasutab sobivaid teabevahendeid; on huvitatud uute teadmiste ja oskuste omandamisest; 5) suhtluspädevus – mõistab talle suunatud kõnet ja/või alternatiivseid väljendusvahendeid, väljendab arusaadavalt oma soove ja seisukohti omandatud keeleliste ja/või alternatiivsete väljendusvahendite abil; 6) matemaatika-, loodusteaduste- ja tehnoloogiaalane pädevus – kasutab omandatud praktilisi matemaatilisi oskuseid igapäevases elus toime tulemiseks; käitub keskkonnateadlikult ja hoiab loodust; tuleb toime igapäevaste tehnoloogiliste vahendite kasutamisega; 7) ettevõtlikkuspädevus – on tegutsemisaldis, väärtustab praktilist tööd, mõistab töö tegemise vajalikkust, suudab töö ajal alluda töödistsipliinile, teeb jõukohast tööd; omab valmisolekut kutse- ja elukestvaks õppeks; 8) digipädevus – suudab vastavalt oma võimetele infotehnoloogilises maailmas toime tulla, kasutab eesmärgipäraselt ja võimalikult ohutult infotehnoloogilisi vahendeid ja vajadusel oma arengutasemele vastavat kommunikatsiooniseadet. 1.2.5. Toimetulekuõppes tuleb arvestada õpilase arengutasemega eri õppeainetes. Õpe jaguneb kolmeks arengutasemeks. Õpilane võib olla eri õppeainetes erineval arengutasemel. Arengutasemetel taotletavad pädevused kirjeldavad kokkuvõtvalt õpilase arengut õpitulemuste omandatuse kaudu. 1.2.6. Õpitulemused esitatakse toimetulekuõppes kolme arengutaseme kaupa. Igale õpilasele koostatakse lähtuvalt tema arengutasemest õppeainete kaupa individuaalne õppekava. 2 2. Taotletavad pädevused ning õppe ja kasvatuse rõhuasetused arengutasemete kaupa 2.1. Taotletavad pädevused I arengutasemel Õpilane: 1) tajub ennast ja kaasinimesi ümbritsevas keskkonnas; suhtub positiivselt iseendasse ja tuttava inimese poolt algatatud kontakti; 2) kasutab meelde tuletamisel tuttavates situatsioonides õpitud käitumisviise ja järgib võimetekohaselt ühiselu reegleid kodus ning koolis; 3) orienteerub abiga lähiümbruses, tuleb suunamisel toime põhiliste eneseteeninduse toimingutega; 4) tegutseb ohuolukorras vastavalt täiskasvanu juhistele; 5) annab märku oma põhivajadustest ja tervisega seotud probleemidest; 6) osaleb tervislikke eluviise järgivates koostegevustes, on kehaliselt aktiivne; 7) viibib meelsasti looduskeskkonnas; 8) võtab vastu ja otsib kontakti tuttava täiskasvanu ja kaaslasega; reageerib igapäevastele lühikorraldustele sobivalt, väljendab suunamisel oma põhivajadusi ja soove õpitud keeleliste ja/või alternatiivsete väljendusvahendite abil; 9) suudab igapäevaelus toime tulla ja olukordi mõista, toetudes esemetele või piltidele; 10) sooritab koostegevuses praktilisi matemaatilisi tegevusi igapäevaelus toime tulemiseks; 11) kasutab abiga tuttavaid infotehnoloogilisi vahendeid mängulises tegevuses; vajadusel kasutab suunamisel arengutasemele vastavat kommunikatsiooniseadet; 12) osaleb suunatud mängus ja mängulises õpitegevuses; säilitab mängulises tegevuses lühiajaliselt suunatud tähelepanu; tegutseb mänguasja või õppevahendiga vastavalt selle funktsioonile. 2.2. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused I arengutasemel 2.2.1. Õpetuse põhitaotlus on õppimiseks vajalike alusoskuste omandamine koostegevuse ja matkimise tasandil: 1) erinevaid vahendeid kasutades kontakti astumine, kontaktis osalemine, kontakti kestuse pikendamine; 2) adekvaatne reageerimine situatsiooniga seotud lühikorraldustele; 3) lülitumine praktilisse tegevusse ja ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumine; 4) suunamisel oma välimuse ja õppevahendite korrashoidmine; 5) baaslausungite moodustamine ja/või alternatiivsete suhtlusvahendite situatiivne kasutamine. 2.2.2. Rõhuasetus on oma mina teadvustamisel: mina kui osaleja praktilises tegevuses ja suunatud esemelises mängus ning kontaktis ja koostegevuses täiskasvanuga. 2.2.3. Õpilaste juhtivaks tunnetusprotsessiks on taju, mille baasil areneb objektide ja tegevusaktide äratundmine ning kaemuslik-praktiline mõtlemine. Tunnetustegevuse arendamiseks on vajalik tahtmatu tähelepanu väline suunamine. 2.2.4. Motoorika arendamine. Tunnetusprotsesside ja tegevuse eelduseks on motoorika areng. Arendatakse passiivsete liigutuste sooritamist, liigutuste sooritamist imiteerimise, näidise ja instruktsiooni järgi, omandatud liigutusstereotüüpide rakendamist eneseteenindamisega seotud tegevustes. Kujundatakse oskusi koordineerida silma ja käe liigutusi, liigutuste rütmi ja tempo muutmist ning elementaarse vaimse tegevuse reguleerimist liigutuste abil. 2.2.5. Tajude arendamine. Tajude arendamisel õpetatakse suunatult märkama eri meeltega objekti tunnuseid; eristama esemeid taustast; laiendama tajuvälja; rühmitama objekti ja graafilisi kujutisi 1–2 tajutava tunnuse alusel; tajuma ruumisuhteid (all, peal, ees, taga, kõrval) ja ajasuhteid (samal ajal, enne, pärast). 3 2.2.6. Mälu arendamine. Arendatakse varem tajutud objektide ja tegevusaktide äratundmist; toimingu sooritamist eelnevalt tajutud näidise järgi; seoste tegevus-objekt-tunnus ja keeleüksus-alternatiivvahendid kujundamist; töömälu mahu suurendamist (kuni 4 üksust); mälukujutluste aktiveerimist verbaalsete ja mitteverbaalsete signaalide abil; objektide paigutuse taastamist varem tajutu põhjal. 2.2.7. Mõtlemise arendamine. Kaemuslik-praktilise mõtlemise arendamisel kujundatakse oskused täita erinevaid ülesandeid tajuväljas olevaid abivahendeid kasutades, rühmitada tajutavate tunnuste alusel ja muuta rühmade koostist. 2.2.8. Kõne arendamine. Omandatavad oskused on kontakti astumine, kontaktis osalemine, kontakti kestuse pikendamine; lühikorralduste kuulamine ja neile reageerimine tajutava situatsiooni toel / situatsioonist lähtuvalt; kõne baasiks olevate häälikute ja häälikukomplekside (häälikute rida, silbirida, kõnetakt, sõna) järele kordamine; situatsioonile vastavate sõnade ära tundmine ja kasutamine; alternatiivsete suhtlusvahendite kasutamine vajadusel. 2.2.9. Õppetöös rakendatakse valdavalt üldõpetuslikku tööviisi, kasutatakse praktilisi ja mängulisi tegevusi. Pedagoog verbaliseerib õpilaste tegevust. 2.2.10. Lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuste eeloskuste kujundamine. 2.2.11. Väärtuskasvatuse seisukohalt hinnatakse tegevusakte põhimõttel õige-vale, õpitegevust ja käitumisakte motiveeritakse võimalikult meeldiva õpikeskkonna loomisega. Tegevuses osalemisele antakse positiivne hinnang. Kujundatakse tegevuse tahan-motiivi. 2.2.12. Oluline on õpetada õpilasi oma põhivajaduste rahuldamisel abita toime tulema. 2.3. Taotletavad pädevused II arengutasemel Õpilane: 1) teadvustab ennast ja kaasinimesi, märkab inimeste vahelisi erinevusi; suhtub positiivselt iseendasse, oma lähedastesse ja kaaslastesse; 2) teab tuttavas olukorras oma õigusi ning kohustusi, oskab valida sobivat õpitud käitumisviisi ning järgib oma võimete kohaselt ühiselu reegleid kodus, koolis ja väljaspool kooli; 3) orienteerub tuttavas ümbruses, tuleb toime põhiliste eneseteeninduse toimingutega; 4) teadvustab enda abivajadust ja küsib suunamisel abi; 5) märkab suunamisel ohtlikku olukorda ja hoidub sellest õpitud viisil; 6) annab õpitud viisil märku tervisega seotud probleemidest; 7) mõistab suunamisel aktiivse liikumise ja tervisliku eluviisi vajalikkust; 8) käitub suunamisel keskkonnateadlikult ja hoiab loodust; 9) astub kontakti täiskasvanu ja kaaslasega; mõistab talle suunatud kohandatud kõnet ja/või alternatiivseid väljendusvahendeid ning väljendab arusaadavalt oma põhivajadusi ja soove omandatud keeleliste ja/või alternatiivsete väljendusvahendite abil; 10) kasutab õpitud pildi- ja/või täissõnameetodil lugemise ja nende abil kirjutamise oskusi igapäevases elus toime tulemiseks; 11) kasutab suunamisel õpitud praktilisi matemaatilisi oskusi igapäevases elus toime tulemiseks; 12) kasutab suunamisel õppetegevusest tuttavaid infotehnoloogilisi vahendeid, kasutab vajadusel arengutasemele vastavat kommunikatsiooniseadet; 13) osaleb mängu- ja õpitegevuses, säilitab õpiülesannete täitmise ajal suunatud tähelepanu; 14) tegutseb õppevahendi või tuttava tööriistaga vastavalt selle funktsioonile. 4 2.4. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused II arengutasemel 2.4.1. Õpetuse põhitaotlus on õpitud baasoskuste harjumuslik rakendamine. Arendamist vajab tegevusega kaasneva suhtlemise ja oma tegevuse elementaarse kommenteerimise oskus. Nende oskuste arendamiseks kasutatakse järgmisi võtteid: tegevusele ärgitamine, protsessi suunamine, tulemuse sõnastamine. 2.4.2. Rõhuasetus on oma mina teadvustamisel, suhtel mina-meie ja mina-õpilane. 2.4.3. Juhtivaks tunnetusprotsessiks on taju, suureneb mälukujutluste osakaal vaimses ja praktilises tegevuses. Arendatakse kaemuslik-kujundilist mõtlemist lõimunult kujundiliste elementidega. Tunnetustegevuse arendamiseks on vajalik tähelepanu suunamine eri vahenditega (sh visuaalsed orientiirid), tähelepanu kestuse pikendamine, motoorne aktiveerimine. 2.4.4. Motoorika arendamine. Omandatakse oskused sooritada erisuunalisi liigutusi; sooritada instruktsiooni järgi liigutuste ahelat toetudes mälukujutlusele (vajadusel imiteerides). Viiakse läbi eri kehaosade motoorikat koordineerivaid tegevusi ja peenmotoorikat arendavaid tegevusi. Liigutuste sooritamist verbaliseeritakse (pedagoog – õpilane). Sobimatud liigutusstereotüübid asendatakse. 2.4.5. Tajude arendamine. Tajude arendamisel kujundatakse oskusi: tunnuste ja osade märkamine ja võrdlemine; sama objekti või graafilise kujutise äratundmine eri asendis, taustal, eri meeltega; oluliste/tüüpiliste ja juhuslike tunnuste eristamine; terviku moodustamine osadest; osatoimingute järjestuse tajumine tegevusaktis; erisuunaliste ruumisuhete (sh vasakul/paremal) tajumine; ajasuhete (sündmuste järjestuse) tajumine. 2.4.6. Mälu arendamine. Mälu arendamisel kujundatakse oskust ära tunda tuttavate objektide graafiliste kujutisi ja toiminguid varieeruvates tingimustes; õpetatakse sooritama stereotüüpseid toiminguid tuttavates situatsioonides; aktiveeritakse kujutlused verbaalse- alternatiivse teabe alusel; arendatakse töömälu mahtu (kuni 5 üksust); õpetatakse üksuste/sümbolite järjestust säilitama, kujutlused verbaliseeritakse suunatult. 2.4.7. Mõtlemise arendamine. Kaemuslik-praktilist mõtlemist arendatakse mõtlemisprotsessi kujundiliste elementide lõimimise teel. Arendatavad oskused on abivahendite otsimine ja kasutamine, ülesande täitmine variatiivsetes tingimustes; osadest terviku moodustamine; õpiülesannete täitmine praktiliselt ja materialiseeritult; variatiivne rühmitamine suunatult (varieeritakse objekte, objektide arvu, rühmitamisalust). 2.4.8. Kõne arendamine. Kõne arendamiseks laiendatakse õpilaste baassõnavara, harjutatakse situatiivset dialoogi ja viisakusväljendite kasutamist, 2–3 lausungi tähenduse seostamist. Õpitakse kohandatud lühitekstide tähenduse mõistmist (vajaduse korral kaasneb visuaalne näitlikkus), mõnest lausungist koosneva teksti loomist (abiga). 2.4.9. Õppetöös rakendatakse valdavalt üldõpetuslikku tööviisi, kasutatakse praktilisi ja mängulisi tegevusi. Õpilane hakkab oma tegevust elementaarselt kommenteerima, kasutades suunatult kas verbaalseid või alternatiivseid väljendusvahendeid. Õpitakse turvaliselt kasutama igapäevaseid digivahendeid. 2.4.10. Kujundatakse elementaarseid lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskusi. 2.4.11. Väärtuskasvatuse eesmärkide saavutamiseks hindab õpilane tegevusakte põhimõttel õige-vale, meeldib – ei meeldi. Õpitegevust ja käitumist motiveeritakse võimalikult meeldiva õpikeskkonna loomisega. Antakse positiivne hinnang tegevuses osalemisele. Vähendatakse negatiivsete hoiakute mõju. Kujundatakse tahan-motiivi kõrvale positiivse hinnangu abil peab- motiivi. Võimaldatakse valikuid. 2.4.12. Õpilane õpib tuttavas situatsioonis jõukohaste ülesannetega võimalikult iseseisvalt toime tulema, õpitud oskusi suunamisel varieeruvates olukordades kasutama ja suunatult varieeruvates olukordades toime tulema. Toimub lihtsate tööoskuste õpe ja harjutamine. 5 2.5. Taotletavad pädevused III arengutasemel Õpilane: 1) teadvustab ennast ja kaasinimesi, on teadlik nende erisuste ja eri kultuuride võimalikkusest; 2) suhtub positiivselt iseendasse, oma lähedastesse, kaaslastesse ja kodumaasse; 3) teab oma õigusi ja kohustusi, oskab valida sobivat õpitud käitumisviisi ning järgib õpitud ühiselu reegleid erinevates kohtades ja olukordades; 4) orienteerub keskkonnas ja igapäevastes toimingutes, küsib vajadusel abi ja abistab teisi; 5) hoidub teadaolevatest ohtudest ja käitub õigesti ohuolukordades; 6) märkab terviseprobleeme ja otsib abi; 7) mõistab liikumise mõju tervisele, järgib võimetekohaselt tervislikke eluviise; 8) käitub keskkonnateadlikult ja hoiab loodust; 9) mõistab talle suunatud kõnet ja/või alternatiivseid väljendusvahendeid ning väljendab arusaadavalt oma soove ja seisukohti omandatud keeleliste ja/või alternatiivsete väljendusvahendite abil; 10) kasutab õpitud lugemis- ja kirjutamisoskusi igapäevases elus toime tulemiseks; 11) kasutab õpitud praktilisi matemaatilisi oskusi igapäevaelus toime tulemiseks; 12) suudab oma võimete kohaselt infotehnoloogilises keskkonnas toime tulla, kasutab infotehnoloogiavahendeid eesmärgipäraselt ja võimalikult ohutult; 13) kasutab vajadusel arengutasemele vastavat kommunikatsiooniseadet; 14) mõistab töö vajalikkust, suudab tööaja jooksul töödistsipliinile alluda, teeb jõukohast tööd, on valmis jätkuõppeks. 2.6. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused III arengutasemel 2.6.1. Õpetuse põhitaotlus on võimalikult iseseisev toimetulek igapäevaelu ja õpitud tegevustega. 2.6.2. Rõhuasetus on mina-meie suhetel seoses kodukoha ja tegevustega. 2.6.3. Tunnetustegevuses kasvab märgatavalt mälu roll. Kujundatakse kaemuslik-kujundilist mõtlemist, mis võimaldab ette kujutada tuttavas situatsioonis toimuvaid tegevusi. Tähelepanu hoidmist soodustab harjumustele toetuv tegevus. 2.6.4. Motoorika arendamine. Omandatakse praktiliseks tööks vajalike liigutusi vastavalt tegevuse spetsiifikale. Toimub liigutusstereotüüpide kujundamine sõltuvalt tegevusest ja nende varieerimine sõltuvalt tegevuse tingimustest. Õpitakse liigutusi teadlikult järjestama vastavalt osatoimingute ahelale. 2.6.5. Tajude arendamine. Arendatakse aja ja ruumi analüütilist tajumist eri meeltega, tuttavate objektide ja sündmuste tajumist mitmele tunnusele ja mälule toetudes; stseenide ja lihtsate stsenaariumite analüütilist tajumist (jälgitav sündmus, pilt, pildiseeria, tekst) kogemustele toetudes. 2.6.6. Mälu arendamine. Mälu arendamisel kujundatakse oskused ülesandest lähtuvalt ära tunda ja meenutada tuttavate objektide graafilisi kujutisi; eristada kogemusi ja esitatud teavet. Areneb mälukujutluste konkretiseerimine ja uute seoste loomine täiendava teabe abil. Õppetöös toimub korduvate tegevusaktide varieerimine ning sooritatakse harjutusi juhuslike ja stereotüüpsete assotsiatsioonide pidurdamiseks. Omandatakse oskused säilitada lühikest ja arusaadavat instruktsiooni mälus ja sellega arvestamist toimingut sooritades; kujutluste verbaliseerimine ja graafiline kujutamine. 2.6.7. Mõtlemise arendamine. Kaemuslik-praktilisele mõtlemisele lisandub osaliselt kaemuslik- kujundiline mõtlemine, mis võimaldab ülesannete täitmist kujutlustele toetudes. Valitakse või valmistatakse vajalikud abivahendid. Õpilane täidab õppeülesandeid, mis 6 eeldavad tuginemist isiklikele kogemustele ja eri meeltega tajutavatele vahenditele (sh kõnele). Õpitakse objektide rühmitamist 2–3 üldistustasandil ja allrühmade moodustamist. Toimub elementaarsete põhjus-tagajärg seoste teadvustamine praktilises tegevuses. 2.6.8. Kõne arendamine. Kõne arendamiseks kujundatakse järgmisi oskusi: baas- ja vähe laiendatud lausungi mõistmine ja kasutamine suhtlemisel; suuliste ja kirjalike kohandatud lühitekstide mõistmine; oma tegevuse ja tajutud sündmuse sõnastamine lühitekstina, täiendava teabe lisamine küsimustele vastates, täiendava teabe vajadusest ja puudulikust mõistmisest teatamine; õpitud suhtlemisstrateegiate rakendamine, situatsioonile vastav rollisuhtlemine; kasutatavate väljendite mõningane varieerimine, ütluse tähenduse tuletamine situatsioonist lähtuvalt. 2.6.9. Õppetöös rakendatakse jätkuvalt üldõpetuslikku tööviisi, kasutatakse valdavalt praktilisi tegevusi. Õpilasi suunatakse oma tegevust kommenteerima verbaalselt ja/või alternatiivsete vahenditega. Õppeprotsessis kasutatakse aktiivselt digivahendeid. 2.6.10. Elementaarse lugemis-, kirjutamis-, arvutamis- ja mõõtmisoskuse kujundamine ja oskuste kasutamine tegevuses. 2.6.11. Väärtuskasvatuse eesmärkide saavutamiseks hinnatakse eri tegevusakte, kasutades hinnanguid õige-vale, meeldib-ei meeldi. Tegevuse motiivi ja eesmärgi seose teadvustamisel kasutatakse hinnanguid tahan/teen, peab/on vaja/teen, tahan/ei tohi/ei tee. Peab-motiivi kõrvale vaja-motiivi kujundamine toimub positiivse hinnangu abil lähtuvalt eesmärgist või tulemuse teadvustamisest. 2.6.12. Oluline on õpetada õpilast võimalikult iseseisvalt toime tulema. Kujundatakse lihtsa töö oskusi: 1) omandatud toimingute sooritamine osaliselt muutuvates tingimustes; 2) toimingu suunatud planeerimine, teabe otsimine sõltuvalt ülesandest (pilt, plaan, lühitekst); 3) töövahendite ja materjali sobivuse hindamine; 4) kujutluse loomine tulemustest – osatoimingute ning vahendite valik ja järjestamine; 5) suunatud enesekontroll: osatoimingute/operatsioonide järjestus ja tulemused, toimingu tulemus ja selle hindamine. 3. Õppekorraldus 3.1. Õppe ja kasvatuse korraldus määratakse kooli õppekavas, lähtudes käesoleva määruse lisas 2 sätestatud nõuetest ja ülesannetest. 3.2. Õppetegevus toimub kolmel arengutasemel. Õpilase arengutase võib eri õppeainetes olla erinev. Õpilase arengutase eri õppeainetes määratakse pedagoogilis-psühholoogilise hindamise tulemuste alusel. Hindamisel ja otsuse koostamisel õpilase arengutaseme kohta eri õppeainetes osalevad kõik õpilasega tegelevad spetsialistid. Õpilane jõuab järgmisele arengutasemele vastavalt individuaalsele arengu tempole . 3.3. Toimetulekuõppel olev õpilane liigub igal õppeaastal järgmisesse klassi. Samas klassis õppivad õpilased võivad olla erinevatel arengutasemetel. Toimetulekuõpet lõpetav õpilane võib eri õppeainetes olla erineval arengutasemel. 3.4. Lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 46, lõikest 7 koostatakse igale toimetulekuõppel õpilasele individuaalse arengu jälgimise kaart (IAJK). Individuaalse õppekava koostamisel lähtutakse õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardil olevast teabest. 3.5. Toimetulekuõppel õpilastele koostatakse igal õppeaastal individuaalne õppekava (IÕK). Selle koostamisel arvestatakse õpilase arengutasemeid, eeldatavaid õpitulemusi eri õppeainetes ning vajadusel erisusi õpilase õppekeeles. 7 3.6. Individuaalses õppekavas tuuakse välja: 1) üldised andmed õpilase kohta, sh vältimatu terviseinfo; 2) õppe läbiviimise eritingimused; 3) oodatavad õpitulemused õppeainete kaupa; 4) kooli poolt õpilasele rakendatavad tugimeetmed; 5) hinnang õpitulemustele; 6) IÕK koostamise ja rakendamisega seotud isikud. 3.7. Õppe- ja kasvatustegevuse ajakasutus määratakse kooli õppekavas, arvestades põhikooli ja gümnaasiumiseaduses sätestatud nõudeid õppeaasta pikkusele, õpilaste nädalakoormuse piiranguid ning punktis 3.12 toodud tunnijaotusplaani. 3.8. Õppe ja kasvatuse põhivorm on õppetund, milles lõimitakse erinevate õppeainete teemasid omavahel. Traditsioonilisi ainetunde ei korraldata. Keskendutakse ainekavades näidatud tegevustele ja teemadele, õpetamine toimub üldõpetuse põhimõtetel. Õppetunnid toimuvad koolis või väljaspool kooli õppekäigu või ekskursioonina. 3.9. Õppetegevus toimub üldjuhul õpperühmades, kus arvestatakse iga õpilase arengutaset ja tagatud on individuaalne lähenemine. Õpperühmade komplekteerimisel on soovitav lähtuda õpilaste arengutasemetest. Õppetööd viivad rühmas läbi õpetaja ja abiõpetaja(d)/õpetaja- abi(d). 3.10. Toimetulekuõppel õpilasele võib kooli õppekavaga ja/või individuaalse õppekavaga sätestada nominaalseks õppeajaks põhikoolis 11 õppeaastat. 10. ja 11. õppeaastal koostatakse õpilasele kohustuslike ja valikainete kohta individuaalne õppekava kuni 32 nädalatunni ulatuses. Kooli põhjendatud otsus õppeaja pikendamisest keeldumise kohta vormistatakse kirjalikult ja toimetatakse õpilase vanemale või eestkostjale kätte posti teel või antakse kätte allkirja vastu hiljemalt 9. klassi esimesel poolaastal. 3.11. Õppeained jagunevad kohustuslikeks ja valikõppeaineteks. Valikõppeainetele ja valitud tööõppe suunale koostab ainekavad kool. Tööõppe ja valikainete sisu (näiteks keraamika, vitspunutiste tegemine jms) valitakse vastavalt kooli võimalustele kaasates lastevanemaid ja õpilasi. Tööõpe võib sisaldada tööpraktikat, mille sisu esitatakse kooli õppekavas. 3.12. Tunnijaotusplaan on järgmine: Õppeained Õppetunde nädalas Klass 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. Elu- ja 4 5 5 5 7 7 7 7 7 toimetulekuõpe Eesti keel / vene 4 5 6 6 6 6 6 6 6 keel Matemaatika 2 3 4 4 5 5 5 5 5 Kunst ja käeline 5 5 5 5 5 2 2 2 2 8  tegevus Muusikaõpetus 2 2 2 2 2 2 2 2 2 Tööõpe 5 5 5 5 Kehaline kasvatus 2 2 2 2 2 2 2 2 2 Rütmika 1 1 1 1 1 1 1 1 1 Valikõppeained 2 2 Nädalakoormus 20 23 25 25 28 30 30 32 32 32 32 3.13. Toimetulekuõppel õpilastele võib kohaldada punktis 3.12 toodud tunnijaotusplaanist erinevat tunnijaotusplaani. Erineva tunnijaotusplaani kohaldamisel võib õppeaineid liita ja ümber kujundada. Toimetulekuõppel õpilasele, kes õpib klassis, kus õpe toimub põhikooli riikliku õppekava järgi, kehtestatakse erisused tunnijaotusplaanis individuaalse õppekavaga. Toimetulekuõppel õpilaste klassi tunnijaotusplaanis rakendatakse erisusi kooli hoolekogu nõusolekul ja need kehtestatakse kooli õppekavas. 3.14. Läbivad teemad määratakse kooli õppekavas. 4. Hindamine 4.1. Toimetulekuõppes korraldatakse õppetöö ning õpikeskkond lähtudes iga õppija võimetest ja individuaalsetest iseärasustest. Õpitulemuste hindamine võimaldab motiveerida õpilasi õppetöös osalema ja annab infot õpilase arengutasemest temaga tegelevatele täiskasvanutele. 4.2. Õpitulemuste hindamine toimub õpilasele koostatud individuaalse õppekava nõuete alusel. Õpieesmärkide saavutamise taset hinnatakse sõnaliste hinnangutega. Hindamisel kohaldatakse põhikooli riiklikus õppekavas hindamise kohta sätestatut. 4.3. Toimetulekuõppel õpilaste hindamisel kohaldatakse „Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses“ sätestatud eesmärke, seades hindamisele järgmised eesmärgid: 1) toetada õpilase võimetekohast arengut; 2) motiveerida õpilasi õpiülesandeid sooritama ja märkama oma töö tulemuse vastavust näidisele või etalonile; 3) suunata õpilasel võimalikult adekvaatse enesehinnangu kujunemist; 4) suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja potentsiaalse arengu toetamisel; 5) anda õpilasele, õpetajale, kooli juhtkonnale, lapsevanemale (eestkostjale, hooldajale) teavet õpilase arengu dünaamikast. 4.4. Õpilasele antakse suuliselt konkreetne kirjeldav positiivne hinnang jõukohases tegevuses võimetekohase osalemise ja töö tulemuse kohta. Kirjeldav hindamine annab tagasisidet õpilasega tegelevatele täiskasvanutele tema arengudünaamika kohta. 4.5. Õpilase arengut hinnatakse hinnangutega „tuleb toime“ (TT), „tuleb toime abiga“ (TA) ja „ei tule toime“ (ET). Hinnangut „tuleb toime“ võib täpsustada hinnanguga „tuleb hästi toime”. Hinnangut „tuleb toime abiga“ võib täpsustada hinnangutega „tuleb toime sõnalise abiga“, 9 „tuleb toime näidise või eeskuju järgi“, „tuleb toime koostegevuses“, „tuleb toime füüsilise abiga“ või muul viisil. Hinnangut „tuleb toime” ja „tuleb toime abiga” täpsustatakse alati sõnalise kirjeldusega selle kohta, millega õpilane toime tuleb. Hinnang „ei tule toime“ viitab vajadusele muuta individuaalset õppekava ning seda ei kasutata kokkuvõtval hindamisel. 4.6. Õpetaja teeb õpilase arengu kohta märkmeid, hinnates õpilase tulemusi lähtuvalt samalaadsete õpiülesannete keerukusest. Märkmete alusel korrigeeritakse vajaduse korral individuaalset õppekava. 4.7. Iga õppeperioodi lõpus lisatakse kokkuvõtvatele hinnangutele sõnaline tagasiside. Õppeaasta lõpus antavale kokkuvõtvale hinnangule lisandub kirjalik individuaalse õppekava põhjal koostatud saavutatud õpitulemusi kirjeldav tagasiside. II Ainekavad 5. Õppetegevus, rõhuasetused ja õpitulemused õppeainete kaupa 5.1. Elu -ja toimetulekuõpe 5.1.1. Õppetegevus Elu- ja toimetulekuõppe eesmärk on õpilaste kehaline, vaimne, sotsiaalne ja emotsionaalne areng, õppe tulemusena kujuneb positiivne minapilt, ümbritseva keskkonna võimalikult adekvaatne mõistmine, eetiline käitumine, algatusvõime, esmased tööoskused ja -harjumused, kehaline aktiivsus ning arusaamine tervise hoidmise tähtsusest. Kujunevad mängu-, õpi-, eneseteenindus- ja sotsiaalsed oskused ning teadmised iseendast ja oma kehast. Elu- ja toimetulekuõppes käsitletavad teemad on seotud õpilase igapäevaeluga koolis, kodus ja ümbritsevas keskkonnas. Need teemad moodustavad õppetöö telje ja on ainete lõimingu aluseks. Õppimine ja harjutamine toimub võimalikult reaalses keskkonnas ja elulistes olukordades. Õpilasi suunatakse võimalikult aktiivselt tegevustes osalema ja omandatud oskusi erinevates olukordades ja tegevustes kasutama. Õpilasi kaasatakse võimalikult palju ka tegevuste kavandamisesse, suunatakse tegema valikuid ja oma tegevust kommenteerima. Õpetamisel kasutatakse õppemänge, igapäevaelu esemeid ja nähtuseid ning kaasaegseid infotehnoloogilisi vahendeid. Õpetamisel arvestatakse konkreetse õpilase lähimat arenguvalda, huve, sotsiaalset keskkonda. Õpetus toetab ja suunab õpilase arengut ning võimalikult iseseisvat toimetulekut ja osalemist kodanikuühiskonnas, kus on tagatud sotsiaalne kaitse ja juhendamine. 5.1.2. Rõhuasetused I arengutasemel I arengutasemel on õppe põhitaotlus õppimiseks vajalike baasoskuste omandamine koostegevuse ja matkimise tasandil. Rõhuasetus on oma mina teadvustamisel. Õpilast ärgitatakse osalema praktilises tegevuses ja suunatud esemelises mängus. Õpilane kohaneb uute inimestega enda ümber ja uue keskkonnaga. Tähelepanu pööratakse kontaktile ja koostegevusele täiskasvanuga. Oluline on eneseteeninduse alusoskuste õpetamine praktilises tegevuses. Tähelepanu pööratakse oma välimuse ja õppevahendite korrashoiule. Tähelepanu pööratakse reeglite õpetamisele ja nende täitmisele koostegevuses. Toimub soovitud käitumismustri kujundamine positiivset käitumist tunnustades. Kujundatakse oskust märgata enda põhiemotsioone. Arendatakse ümbritseva keskkonna võimalikult adekvaatset tajumist, õpetatakse koostegevuses orienteeruma lähiruumis. 10 Õpetatakse koostegevuses loodushoidlikult ja keskkonnateadlikult käituma. Õpetatakse koostegevuses orienteeruma päevarütmis, kujundatakse oskust suunatult jälgida ja järgida pildilist päevakava. 5.1.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1) teab enda nime ja reageerib sellele, tunneb end ära fotodelt; teab enda sugu; 2) tunneb pereliikmeid ja teisi talle olulisi inimesi; 3) orienteerub klassiruumis ja selle lähiümbruses; 4) tunneb oma klassikaaslasi ja õpetajaid; 5) märkab suunamisel enda põhiemotsioone; 6) tunneb enda kehaosi, osutab nimetamisel neile ja nimetab neid; 7) maitseb erinevaid toite; osaleb erinevates füüsilistes tegevustes; 8) tunneb ära endale kuuluvad esemed, teab oma asjade kokkulepitud hoiukohta; 9) kasutab tuttavat eset ja õppevahendit vastavalt selle otstarbele; 10) sooritab suunamisel eneseteenindustoiminguid; 11) tegutseb tuttavates olukordades põhimõttel tohib-ei tohi; 12) sooritab suunamisel lihtsamaid töövõtteid; osaleb suunamisel lihtsamates kodutöödes; 13) osaleb suunamisel ühisüritustel ja -mängus; 14) kasutab suunatult digivahendeid mängulistes tegevustes; 15) teab ja kasutab meelde tuletamisel õpitud viisakusväljendeid; 16) täidab suunamisel liikluses ohutu käitumise reegleid; 17) liigub koos täiskasvanuga tuttaval marsruudil; 18) märkab suunamisel ohtu, lähtub tegutsemisel hinnangust tohib / ei tohi; 19) tunneb õpitud mets- ja koduloomi, aed- ja puuvilju, taimi; 20) osaleb suunamisel loodusvaatlustes, märkab aastaaegade tajutavaid tunnuseid; 21) eristab suunamisel prügi vajalikest esemetest ja viib prügikasti; 22) eristab päeva ja ööd, töö- ja puhkepäevi; eristab õppetundi ja vahetundi, nimetab suunamisel käesolevat aastaaega; 23) jälgib ja järgib suunamisel piltpäevakava. 5.1.4. Rõhuasetused II arengutasemel II arengutasemel on õpetuse põhitaotlus, kujundada omandatud baasoskuste harjumuslik sooritamine tuttavas situatsioonis. Kujundatakse oskust käituda rühmas ja arvestada kaaslastega. Tähelepanu pööratakse õpilaste omavahelise suhtlemisoskuse kujunemisele, seda soodustatakse erinevate koostegevuste kaudu. Kujundatakse oskust, sooritada eneseteenindustoiminguid enamasti iseseisvalt. Harjutatakse õigeid käitumisharjumusi meelde tuletades ja erinevates situatsioonides. Kujundatakse oskust, märgata enda ja kaaslaste põhiemotsioone. Jätkatakse ümbritseva keskkonna võimalikult adekvaatse mõistmise arendamist, õpetatakse orienteeruma koolis ja kooli lähiümbruses. Õpilast suunatakse käituma loodushoidlikult ja keskkonnateadlikult. Õpilast õpetatakse orienteeruma nädalapäevades ja aastaaegades, kujundatakse oskust iseseisvalt jälgida ja järgida visuaalset päevakava. 5.1.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 1) teab olulisi andmeid enda kohta; kasutab suunatult igapäevaelus vajaminevaid isiklikke dokumente; 11 2) teab endast lähtuvalt oma pereliikmete sugulusastet ja nende nimesid; 3) orienteerub koolis ja kooli lähiümbruses; 4) teab kaaslaste ja õpetajate nimesid, kooli nime; 5) tunneb ära oma põhiemotsioonid ja suunamisel reguleerib oma käitumist; märkab ja tunneb ära kaaslaste põhiemotsioone, reageerib suunamisel neile sobivalt; 6) teab inimese kehaosi ning nende otstarvet; teab inimese arenguetappe elukaarel; 7) teab tervisliku eluviisi söömise ja liikumisega seotud õpitud põhimõtteid; 8) hoiab korras oma koolitarbed; teeb vahet oma ja võõrastel asjadel, käitub vastavalt; 9) oskab tuttava esemega või töövahendiga tegutseda vastavalt selle otstarbele, valib vastavalt tegevusele õige töövahendi; 10) teeb eneseteenindustoiminguid enamasti iseseisvalt, oskab vajadusel abi paluda; 11) hindab tegevusi põhimõttel meeldib - ei meeldi, oskan - ei oska, tahan - pean; 12) teab pereliikmete ameteid; osaleb jõukohastes kodutöödes; 13) osaleb ürituste ettevalmistamisel, esineb pidudel; valib vaba aja tegevuse etteantud valikute alusel ja tegeleb sellega suunatult; 14) kasutab suunatult erinevaid digivahendeid praktilises tegevuses; 15) käitub meelde tuletamisel viisakalt tuttavates situatsioonides; 16) järgib õppekäikudel liikudes suunatult ohutusreegleid; tunneb õpitud liiklusreegleid ja märke; 17) hoidub nähtavatest ohtudest, kutsub vajadusel abi; hindab tegevusi põhimõttel õige - vale, tohib - ei tohi; 18) eristab elus ja eluta loodust, teab nende tähtsust inimesele; rühmitab elus ja eluta looduse õpitud objekte/esindajaid oluliste tunnuste järgi, teab nende elupaiku; 19) tunneb lihtsamaid loodushoiu põhimõtteid (vee- ja elektri kokkuhoid, prügi vähendamine ja sorteerimine, taaskasutus); 20) teab asulaid kodukoha ümbruses, tunneb ära Eesti kaardi ja kasutab suunatult digitaalset kaarti; tunneb ära riigi sümboolika, täidab suunatult sellega seostuvaid käitumisreegleid; 21) nimetab abiga aastaaegu õiges järjestuses; teab seoses aastaaegadega loodusnähtuste olulisi tunnuseid; 22) tunneb nädalapäevade järgnevust ja nimetusi, seostab nädalapäevi oma igapäevaste toimingutega; jälgib ja järgib visuaalset päevakava. 5.1.6. Rõhuasetused III arengutasemel III arengutasemel on õpetuse põhitaotlus õpilaste võimalikult iseseisev toimetulek igapäevaelus, jõukohaste tööoskuste kujundamine. Kujundatakse suutlikkust käituda vastutustundliku kogukonna- ja ühiskonnaliikmena. Arendatakse oskust õpitud suhtlemisvahendeid kasutades teavet küsida, edastada ja kasutada. Arendatakse õpilaste iseseisvust ning vastutustunnet oma asjade ja tegude suhtes ning võimet kontrollida oma põhiemotsioone. Arendatakse võimet, teha parimaid valikuid kaaslasena/õpilasena ja ühiskonna liikmena üldtunnustatud käitumisreegleid järgides. Kujundatakse oskust orienteeruda avalikus ruumis. Õpetatakse loodushoiu ja säästva eluviisi põhitõdesid ning loodust hoidvaid käitumisviise. Õpetatakse iseseisvalt kalendrit kasutama, ajaliselt enda tegevusi ja olulisi sündmusi planeerima. 5.1.7 Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) teab, oskab leida ja kasutada vajaliku infot isiklikest dokumentidest, kasutab igapäevaelus vajaminevaid isiklikke dokumente; 12 2) teab oma pere olulisi perekondlikke sündmusi ja sõprade sünnipäevi; 3) orienteerub tuttavas avalikus ruumis; 4) teab oma rahvust ja kodakondsust, oma põhiõigusi ja kohustusi; 5) kontrollib enamasti oma põhiemotsioone; 6) teab inimese elukaart, on teadlik kehalistest muutustest lapse- ja nooruki-, täiskasvanu- ja vanurieas; 7) teeb endale toidu valimisel tervislikke valikuid, valib endale meelepärase/sobiva kehaliselt tegevuse, on teadlik ja annab vajadusel teada enda tervislikust seisundist; 8) hoiab korras oma asjad ja lähema ümbruse; 9) teeb vahet omandisuhetel oma-võõras-meie, käitub vastavalt; 10) oskab tuttava tööriistaga tegutseda vastavalt selle otstarbele ja tegevuse eesmärgile; 11) tuleb toime enese teenindamisega, märkab ja abistab teisi igapäevatoimingutes; 12) hindab tegevusi põhimõttel õige - vale, meeldib - ei meeldi, tahan - teen, peab - teen, tahan - ei tohi - ei tee; 13) teeb jõukohast tööd kodus ja koolis; osaleb suunamisel kogukonna üritustel; osaleb oma tuleviku planeerimisel ja teeb suunamisel valikuid jätkuõppeks, valides etteantud valikute vahel; 14) oskab teha ettevalmistusi tähtpäevade tähistamiseks; tunneb enamlevinud tähtpäevade kombeid ja sümboleid; 15) oskab käsitseda õpitud multimeedia ja digivahendeid; 16) kasutab suhtluses viisakusväljendeid, täidab igapäevaseid viisakusreegleid; 17) oskab õppekäikudel liigelda vastavalt liiklusreeglitele- ja märkidele, loeb ja mõistab hoiatus- ja teabemärke; 18) märkab endale ja teistele ohtlikke olukordi ja reageerib neile, kutsub abi, keeldub teda kahjustavatest tegevustest; 19) nimetab õpitu ulatuses elus ja eluta looduse esindajate olulisemaid tunnuseid, teab elus ja eluta looduse esindajate kasulikkust inimesele; 20) tunneb loodushoiu ja säästva eluviisi põhitõdesid, järgib neid; 21) teab ja näitab kaardilt Eesti suuremaid linnu, saari, veekogusid ning õpitud välisriike; 22) kasutab õpitu piires digitaalset kaarti, tunneb riigi sümboleid, täidab nendega seotud käitumisreegleid; 23) nimetab ja järjestab kuude nimetusi ja seostab neid aastaaegadega, nimetab kuupäeva, aastat, orienteerub kalendris, koostab, jälgib ja järgib enda päevakava. 5.2. Eesti keel / vene keel (kooli õppekeel) 5.2.1. Õppetegevus 5.2.1.1. Eesti keel / vene keel on emakeelena toimetulekuõppes sotsiaalsete oskuste ja tajude arendamise, tunnetustegevuse, suhtlemise, tegevuste kavandamise ning oma ja teiste tegevuste reguleerimise vahend. Keelel on oluline osa õpilase isiksuse kujunemisel ja rahvuskultuuri omandamisel. Kõnearenduses arvestatakse õpilase üldist arengutaset ja kõnesoovi, võimalikku nägemis- ja kuulmiskahjustust, artikulatsiooniaparaadi liikuvust. Vajaduse korral võetakse kasutusele verbaalset kõnet toetavad ja/või asendavad kommunikatsioonivahendid. 5.2.1.2. Keele õpetamise kaudu arendatakse õpilase kõnetegevust sensomotoorsel, keelelisel ja pragmaatilisel tasandil. Suhtlemise õpetamisel on kõige olulisem enda väljendamine nii keeleliste kui ka mitte keeleliste vahenditega ning partneri mõistmine. 5.2.1.3. Arendatakse suutlikkust oma teadmistele ja omandatud suhtlemisvahenditele vastavalt teavet küsida, edastada ja kasutada; mõista suhtlussituatsioone; kuulata ja mõista kohandatud teksti, lugeda ja mõista silte ja teabelauseid ning kohandatud lühitekste sõltuvalt kõne arengu tasemest; mõista ja kasutada graafilist teavet (pilte, skeeme) ja instruktsioone, seostada verbaalset ja graafilist teavet. 13 5.2.1.4. Keele õpetamine on seotud õpilase praktilise tegevusega, toimub kõikides tundides ning klassivälistes tegevustes. Kõne sisu toetub esialgu tajutavale situatsioonile, hiljem ka tajukujutlustele, sh piltidele. Verbaliseeritakse praktilises tegevuses tekkivaid olukordi, kommenteeritakse/kirjeldatakse oma või teiste tegevust. 5.2.1.5. Kõne arengu tingimuseks on õpilaste suhtlema ärgitamine praktilise tegevuse käigus. Motiveeritakse mitteverbaalseid ja verbaalseid situatiivseid suhtlemisakte. Suhtlemine täiskasvanuga toimub esialgselt oma soovide väljendamise tasandil ning hiljem täiskasvanu poolt suunatud/juhendatud suhtlussituatsioonides ning tegevustes, mille käigus omandatakse uusi teadmisi. Õpetaja ülesandeks on toetada verbaliseerimist, andes ette suhtlemisvahendid ja mallid, mida hakatakse järkjärgult iseseisvamalt kasutama. Õpilaste omavahelist suhtlemist soodustatakse, korraldades erinevaid koostegevusi. 5.2.1.6. Suhtlemisvahendite kasutama õpetamisel teadmiste omandamiseks arvestatakse järgmisi etappe: olemasoleva kogemuse fikseerimine, tuttavate objektide ning tegevuse tajumise sõnastamine, kujutiste ja kujutluste aktiveerimine mälupildile toetudes, varem tundmatute objektide ja tegevuste analüüsi sõnastamine omandatud suhtlemisvahendite piirides. Oluline on suunata õpilasi mõistma ja õigesti kasutama objektide nimetusi, eristama neid tegevust, seisundit ja tunnuseid väljendavatest vahenditest. 5.2.1.7. Kuulmistähelepanu piisav areng on kõne mõistmise eelduseks. Selle arendamiseks harjutatakse mitteverbaalsete helide kuulamist ja äratundmist, seejärel sõnade ja lausungite äratundmist. Kuulmistähelepanu arendamiseks ja keeleüksuste tähenduste mõistmiseks kasutatakse häälitsuste ja sõnade järele kordamist, esemetele või piltidele osutamist, sisuliste või keeleliste vigade leidmist. Toimetulekuõppe lõpuks kujundatakse oskus kuulata jutustatud või ette loetud lühiteksti. 5.2.1.8. Kõneloome arendamisel on peamine eesmärk laiendada õpilaste baassõnavara ja kujundada baaslausungite moodustamise ja kasutamise oskust, et jõuda dialoogi sisaldavate lühitekstide loomiseni. Kõne hääldusliku külje arendamisest olulisem on õpetada oma mõtete ja soovide arusaadavaks tegemist. 5.2.1.9. Kõnetute õpilaste puhul on kasutusel kõnet asendavad alternatiivsed suhtlusvahendid. 5.2.1.10. Grammatikaõpetuses õpetatakse lihtsamate grammatiliste konstruktsioonide praktilist mõistmist ja kasutamist. 5.2.1.11. Ladusa lugemiseni jõuavad vähesed toimetulekuõppe õpilased. Lugemisoskus tähendab eelkõige õpitud märkide ja sõnade äratundmist, mis võimaldab saada teavet ümbritsevast maailmast. Harjutatakse oskust lugeda tähtede, sõnade ja lühemate lausete kaupa. 5.2.1.12. Iseseisva kirjutamiseni jõuavad vähesed toimetulekuõppe õpilased. Kujundatakse üksikute oluliste sõnade ja lühikeste lausete kirjutamise - häälimise, õigekirja ja ärakirja, oskust. 5.2.2. Rõhuasetused I arengutasemel I arengutaseme õppes selgitatakse välja õpilase kõnemõistmise ja verbaalse/mitteverbaalse eneseväljenduse oskused, lõimitakse kõne mitteverbaalse suhtlemisega, kujundatakse oskust kuulata, jälgida, matkida ja koos tegutseda. Vajadusel võetakse kasutusele alternatiivsed suhtlusvahendid. Õpilane õpib keeleliste või alternatiivsete vahenditega oma põhivajadusi ja soove arusaadavalt väljendama. Õpetatakse lühikorraldusi kuulama ning esitatud korraldustele situatsioonist lähtuvalt koos osutamise/ettenäitamisega reageerima, oma kõnet ja häälitsusi grupis koostöötamise eesmärgil reguleerima. Oluline on kontakti astumine, kontaktis osalemine ja kontakti kestuse pikendamine. Kõne arendamine toimub peamiselt praktilise tegevuse ja suunatud esemelise mängu kaudu, kusjuures elementaarseks kõneks ja vokaliseerimiseks on vajalikud kaasnevad passiivsed ja 14 aktiivsed liigutused. Lihtsate ja õpilaste jaoks arusaadavate (nende sensomotoorsetele kogemustele toetuvate) õppejuttude ning erinevate õppeülesannete kaudu arendatakse kuulmistähelepanu: õpetatakse reageerimist erinevatele helidele ja mürale, kõnehäälikute äratundmist ja eristamist, sõnade eristamist. Vajaduse korral täpsustatakse hääldust, kujundatakse oskust kõne baasiks olevaid häälikuid ja häälikukomplekse (häälikute rida, silbirida, kõnetakt, sõna) järele korrata. Harjutatakse situatsioonile vastavate sõnade äratundmist ja kasutamist, võimaluse korral baaslausungite moodustamist. Alustatakse lugemise ja kirjutamise eeloskuste kujundamisega. Õpetatakse pildi ja terviksõna lugemise oskust. Tehakse lihtsamaid kirja eelharjutusi. 5.2.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1) eristab kõnet ja mitte kõnelisi helisid; 2) reageerib oma nimele ja tuttavatele lühikorraldustele; 3) orienteerub lähiümbruses sõnade/viibete/alternatiivsete suhtlusvahendite toel; 4) tunneb ära objekte, sündmusi ja tegevusi tähistavaid õpitud sümboleid, viipeid ja sõnu, oskab neid suunamisel kasutada; 5) osutab nimetamisel oma kehaosadele, tegevustes kasutatavatele esemetele ja tuttavatele inimestele; 6) mõistab objektide vahelisi ruumisuhteid (all, peal, ees, taga, kõrval) ja neid väljendavaid keelendeid; 7) mõistab seost objekt-pilt-sõna; 8) kuulab kohaldatud lühiteksti, jälgib dramatiseeringut; 9) annab märku oma soovidest ja vajadustest õpitud viisil; 10) väljendab eitust ja jaatust; 11) vastab arusaadavatele küsimustele 1–2 sõna või alternatiivse suhtlusvahendi abil; 12) nimetab lähiümbruse esemeid, temale olulisi isikuid ja tegevusi verbaalselt või õpitud alternatiivsel viisil; 13) tunneb ära ja nimetab mõningaid fotol või pildil kujutatud esemeid ja isikuid; 14) nimetab üksikuid tuttavaid üldnimetusi verbaalselt või alternatiivse suhtlusvahendi abil; 15) kasutab koos- või järelkõnes 2–3-sõnalist baaslauset; 16) osaleb rütmisalmide lugemisel ja ringmängudes verbaalselt või alternatiivsel viisil; 17) meelde tuletamisel tervitab, jätab hüvasti, palub, tänab verbaalselt või alternatiivsel viisil; 18) tutvustab ennast, öeldes oma nime või kasutades alternatiivset suhtlusvahendit, oskab öelda oma eesnime; 19) tunneb sõnakuju järgi oma nime; 20) loeb üksikuid õpitud sõnu täissõna meetodil; 21) teeb näidise järgi lihtsamaid kirja eelharjutusi; 22) eristab õpitud tähti teistest sümbolitest; 23) kasutab koostegevuses talle igapäevaselt olulisi digivahendeid. 5.2.4. Rõhuasetused II arengutasemel II arengutasemel arendatakse tegevusega kaasnevat suhtlemist, harjutatakse situatiivset dialoogi. Jätkub kõnearendustöö. Tõuseb õpilaste suutlikkus mõista ja kasutada situatsioonile vastavaid baaslauseid, kujuneb võime elementaarselt kommenteerida oma tegevust verbaalselt või alternatiivsete vahenditega. Õpetatakse küsimustele vastama tajutud sündmuse või pildi põhjal. Laiendatakse baassõnavara, sõnavara omandamine toetub suunatud tajule ja praktilisele tegevusele. Sõnavaratöös kasutatakse rühmitamise ja sobitamise ülesandeid, varieeritakse objekte, 15 objektide arvu, muudetakse rühmitamisalust. Õpetatakse oluliste/tüüpiliste tunnuste eristamist ja nimetamist. Olulisel kohal on ülesanded, milles harjutatakse kujutluste aktiviseerimist verbaalse/alternatiivse teabe alusel ja kujutluste verbaliseerimist suunatult (pildi abil, kogemuste alusel). Terviksõnameetodil loetavate sõnade arvu suurendatakse. Õpetatakse tundma ja kirjutama tähti, häälima ja kirjutama lühikesi sõnu, lugema (veerima) lühikesi sõnu ja lauseid. 5.2.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 1) kuulab ja jälgib igapäevast kõnet; 2) täidab üheosalisi korraldusi; 3) mõistab õpitud märkide, sümbolite, sõnade ja lausete tähendust ja kasutab neid igapäevases suhtluses; 4) mõistab seoseid objekt-pilt-keeleüksus; 5) leiab eseme asukoha kirjelduse järgi; 6) mõistab kohaldatud lühiteksti sisu; 7) väljendab oma soove ja palub vajadusel abi; 8) osaleb situatiivses dialoogis; 9) nimetab reaalseid või pildil kujutatud tuttavaid objekte, nende tajutavaid tunnuseid õpitud viisil; 10) oskab nimetada õpitud üldnimetusi; 11) kommenteerib kaaslase ja oma tegevusi selle sooritamise ajal ja vahetult pärast seda verbaalselt 1–2 sõnaga või alternatiivseid vahendeid kasutades; 12) esitab küsimusi kaaslase tegevuse kohta; 13) mõistab, koostab ja kasutab oma kõnes lihtlauset; 14) annab kuuldud teksti sisu edasi suunavate küsimuste abil verbaalselt või alternatiivsel viisil; 15) kordab lühikesi rütmisalme ja luuletusi; 16) kasutab õpitud viisil enamlevinud viisakusväljendeid kontakti astudes ja tuttavates situatsioonides; 17) ütleb õpitud viisil oma nime, vanuse, aadressi ja teisi olulisi andmeid; 18) kuuleb ja eristab häälikut häälikute reas ja sõnas; 19) häälib õpetaja abiga lihtsa silbistruktuuriga sõnu; 20) loeb veerides lihtsa häälikustruktuuriga 1–2-silbilisi sõnu ja lühilauseid; 21) loeb sümbolite abil päevakava, tegevuste järjekorda; 22) tunneb joonistähti; 23) kirjutab tähti ja lühikesi õpitud sõnu, sh oma nime; 24) teeb tähthaaval ärakirja; 25) oskab õppetegevustes suunamisel kasutada tuttavaid digivahendeid ja tuleb juhendamisel toime ohutu internetikasutusega. 5.2.6. Rõhuasetused III arengutasemel III arengutasemel arendatakse oskust, tulla toime igapäevastes suhtlussituatsioonides, püsida dialoogis. Täiendatakse eneseväljendusoskusi, kujundatakse suhtlemisoskust, arendatakse oskust iseseisvalt informatsiooni hankida ja kasutada ning teateid edastada. Toetatakse õpilase suutlikkust kõnelemisel mälukujutlustele tugineda. Kujundatakse oskust eristada kogemusi ja esitatud teavet, neid omavahel seostada. Kujuneb suutlikkus lühikest ja arusaadavat juhendit mälus säilitada ja seda õpitud ja/või harjutatud toimingu sooritamisel arvestada. Arendatakse oskust kõne abil oma tegevust planeerida ja reguleerida. 16 Õpilane omandab elementaarseid lugemis- ja kirjutamisoskusi. Grammatikateemasid õpetakse praktilisel viisil. 5.2.7 Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) mõistab igapäevakõnet; 2) mõistab ja täidab kaheosalisi korraldusi; 3) tunneb kirjelduse järgi ära tuttavad objektid, sündmused; 4) mõistab igapäevaelu suhtlussituatsioonides kasutusel olevate märkide, sümbolite, sõnade ja lausete tähendust ja kasutab neid; 5) mõistab seoseid objekt-pilt-skeem-keeleüksus; 6) kirjeldab objekti asukohta teiste objektide suhtes; 7) mõistab igapäevaseid põhjus-tagajärg seoseid; 8) mõistab suulist/kirjalikku kohaldatud teksti; 9) kasutab elulistes olukordades vajalikku põhisõnavara; 10) alustab dialoogi ja suudab selles lühiajaliselt püsida; 11) kirjeldab tuttavaid esemeid, inimesi, sündmusi õpitud viisil; 12) kasutab õpitud üldnimetusi; 13) kommenteerib oma tegevuse tulemust õpitud viisil; 14) mõistab, koostab ja kasutab oma kõnes laiendatud lihtlauset; 15) jätab meelde ja edastab lühiteate; 16) annab verbaalselt või alternatiivsel viisil edasi lühijutu sisu; 17) teab peast õpitud luuletusi; 18) kasutab viisakusväljendeid enamlevinud suhtlussituatsioonides õpitud viisil; 19) oskab nimetada ja kirjutada olulisi andmeid enda kohta õpitud viisil; 20) eristab erinevaid häälikuid ja nende järjekorda lihtsa silbistruktuuriga sõnades; 21) häälib iseseisvalt lihtsa silbistruktuuriga sõnu; 22) kasutab sümboleid ja sõnakaarte päevakava koostamiseks; 23) loeb erineva pikkusega lihtsa silbistruktuuriga sõnu ja lühilauseid; 24) leiab abiga vajalikku infot jõukohaseks kohandatud retseptist, telekavast jms; 25) tunneb kirjatähti, kirjutab kirjatähti, sõnu ja lühilauseid; 26) sooritab ärakirja lühikese lause või fraasi kaupa; 27) oskab kirjutada oma allkirja; 28) kasutab võimalikult ohutult tuttavaid digivahendeid, internetiotsingut ja sotsiaalmeediat; 29) oskab lugeda ja saata lihtsamaid e-kirju. 5.3. Matemaatika 5.3.1. Õppetegevus 5.3.1.1. Matemaatikaalaseid teadmised ja oskused on ümbritsevas keskkonnas toimetuleku eelduseks. Õpetamine seostatakse igapäevaeluga. Õpetamisel kasutatakse mängulisi ja elulisi situatsioone. 5.3.1.2. Matemaatikas luuakse esmane mõistete ja tegevuste baas, mis aitab õpilasel orienteeruda teda vahetult ümbritsevas esemete ja nähtuste maailmas. Luuakse eeldused märgata esemetele iseloomulikke tunnuseid ning mõista esemete ja objektide omavahelisi seoseid. Igapäevaelus hakkama saamiseks on oluline praktiliste ülesannete lahendamise oskus, mida arendatakse sotsiaalse matemaatika ülesannete kaudu. 5.3.1.3. Arvumõiste kujunemisele eelneb töö arvueelses valdkonnas. Õpetamist alustatakse oma keha tunnetamisest, ruumitaju arendamisest, objektide rühmitamisest tajutavatele tunnustele ja tajukujutlustele toetudes. 5.3.1.4. Õpetatakse praktilistes tegevustes orienteeruma hulkade, mõõtude ja arvude vahelistes 17 seostes ja suhetes. Omandatakse oskused kasutada mõnda enamlevinud mõõtevahendit, sooritada praktiliselt/materialiseeritult lihtsaid matemaatilisi tehteid, mõista ja kasutada praktilise tegevusega seotud graafilisi sümboleid ja lihtsaid mudeleid. 5.3.1.5. Õpetamisel seostatakse erinevad tegevused ajamõistetega, toetudes näitlikele vahenditele. 5.3.1.6. Praktiliste tegevuste käigus õpetatakse mõistma raha otstarvet ning teostama igapäevaelus toimetulekuks vajalikke rahalisi toiminguid õpitud arvuvalla piires. 5.3.1.7. Harjutamisel kasutatakse mitmeid digivahendeid, mis tagavad tehnoloogiaalased algteadmised igapäevaeluks. 5.3.2. Rõhuasetused I arengutasemel I arenguastmel on olulisel kohal on praktilised tegevused mitmesugustest esemetest koosnevate hulkadega, vaatlus- ning eristamisoskuse kujundamine. Põhitaotluseks on kujundada oskus tajuda ümbritsevaid esemeid ja nähtuseid ning suutlikkus märgata ja sõnastada neile omaseid tunnuseid. Läbi praktiliste tegevuste areneb oskus vaadelda ning eristada erinevatest esemetest koosnevaid hulki. Õpilast suunatakse koostegevuses jälgima ja matkima arvsõnade kasutamist loendamisel ja vaadeldavate esemete arvu nimetamisel. Harjutatakse kahest esemest koosnevate hulkade tajumist. Õpetatakse mõõtma läbi kehatunnetuse ja erinevate igapäevaste esemete abil. Õpetatakse koostegevuses praktilistes situatsioonides ära tundma raha ja selle kasutamise otstarvet. Õpetamisel on olulisel kohal mängulised tegevused. Koostegevuses kasutatakse digivahendeid. Õpetatakse igapäevastes olukordades oma tegevusi öö ja päeva rütmiga seostama ning suunatakse piltpäevaplaani jälgima. 5.3.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1) eristab esemeid ja nende kujutisi (3–4 elementi) värvuse, suuruse, vormi järgi; 2) rühmitab objekte ja graafilisi kujutisi etteantud tunnuse alusel; 3) kõrvutab esemeid paaride moodustamiseks; 4) eristab ümmargusi ja kandilisi esemeid, nende graafilisi kujutisi; 5) eristab hulki üks/palju; seostab hulga arvuga 1–2; 6) eristab numbreid teistest sümbolitest; 7) ühendab hulki ja eraldab osahulki; 8) osaleb mängulises tegevuses matemaatilise jutukese lahendamisel; 9) mõistab ruumisuhteid all, peal, ees, taga, kõrval, asetab esemeid nimetatud kohale; 10) eristab suunatult toetudes näitlikule materjalile või piltidele tegevuste järjestust: praegu, enne, pärast; 11) seostab igapäevategevusi ööpäevarütmiga, järgib suunatult piltpäevaplaani; nimetab suunamisel käesolevat aastaaega; 12) oskab seostada oma sünnipäeva aastaajaga; 13) kasutab mängulises tegevuses suunatult tuttavaid digivahendeid, osaleb mõnes õpitud lauamängus; 14) kasutab suunamisel mängulistes või praktilistes situatsioonides raha; 15) eristab suunatult objekti mõõdetavaid tunnuseid praktilises tegevuses. 5.3.4. Rõhuasetused II arengutaseme õppes II arengutasemel õpetatakse suurustunnuseid, ruumisuhteid, aja- ja kujundimõisteid ning nende seostamist ümbritsevate esemete ja nähtustega. 18 Õpetakse loendama ning seostama hulka ja arvu, lahendama praktilisi arvutusülesandeid 10 piires. Lahendatakse lihtsaid matemaatilisi jutukesi. Praktilises tegevuses kasutatakse suunatult mõõtevahendeid, tutvustatakse mõõtühikuid. Tutvustatakse õpitud arvuvalla piires raha ja läbi rollimängude või reaalsete olukordade selle kasutamist igapäevastes situatsioonides. Õppetöös kasutatakse erinevaid laua-ja arvutimänge. Suunatakse kasutama tuttavaid digivahendeid. Õpetatakse orienteeruma ajas, eristama mõisteid eile, täna, homme ning planeerima oma tegevusi lähtudes päevaplaanist, ööpäeva osadest ning nädalapäevadest. 5.3.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 1) võrdleb esemeid ja nende kujutisi õpitud suurustunnuste järgi; 2) koostab esemetest või nende kujutistest (kuni 5 elementi) nii kasvavat kui ka kahanevat jada; 3) tunneb õpitud geomeetrilisi kujundeid, oskab neid nimetada; leiab ümbritsevast keskkonnast vastavakujulisi esemeid; 4) rühmitab objekte ja graafilisi kujutisi kahe etteantud tunnuse alusel; 5) loendab esemeid, seostab hulga, arvu ja numbri 1–10 piires; 6) teab naturaalarvude järjestust 1–10; 7) loeb ja kirjutab õpitud numbreid; 8) liidab ja lahutab loendamise teel viie piires; 9) tunneb ja oskab abiga kasutada aritmeetilisi tehtemärke: +, –, =; kasutab suunatult kalkulaatorit; 10) suudab abiga lahendada matemaatilisi jutukesi ja jõukohaseid elulisi ülesandeid hulkade ühendamise, hulgast osa eraldamise ning võrdlemise kohta; 11) tajub ruumisuhteid (vasakul/paremal) oma keha ja teise objekti suhtes; 12) eristab tegevuste ja sündmuste toimumist eile, täna, homme; 13) teab ööpäevaosasid, nädalapäevade ja aastaaegade järgnevust ja nimetusi; seostab nädalapäevi oma igapäevaste toimingutega, jälgib ja järgib päevaplaani; 14) teab oma vanust ja sünnipäeva; 15) tunneb kella täis- ja pooltunni täpsusega; 16) valib meelepärase laua- või arvutimängu, kasutab suunamisel õppetegevuses tuttavaid digivahendeid; 17) tunneb käibel olevaid rahaühikuid õpitud arvuvalla piires, teab pangakaardi kasutamise võimalusi; 18) kasutab suunatult mõõtevahendeid praktilises tegevuses. 5.3.6. Rõhuasetused III arengutasemel III arengutasemel on rõhuasetus sotsiaalmatemaatikal. Laiendatakse ja täpsustatakse õpitud mõisteid. Analüüsitakse ja lahendatakse matemaatilisi probleemsituatsioone. Jätkub arvude tundmaõppimine ja arvutamisoskuste kujundamine. Õpilast suunatakse mõõtevahendeid praktilises tegevuses iseseisvalt kasutama. Õpitakse iseseisvalt sooritama igapäevaseid oste ning raha kasutust planeerima. Õppetöös kasutatakse digivahendeid eesmärgipäraselt ja internetiohutuse algtõdesid silmas pidades. Õpilasi suunatakse iseseisvalt õpitud lauamänge mängima. Õpetatakse iseseisvalt oma aega planeerima, selleks kalendrit ja päevaplaani kasutama. 19 5.3.7 Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) võrdleb esemeid ja nende kujutisi ning koostab erinevaid jadasid õpitud suurustunnuste järgi; 2) koostab kasvavaid ja kahanevaid arvujadasid; 3) koostab näidise järgi mitmest geomeetrilisest kujundist koosneva jada; 4) rühmitab objekte ja graafilisi kujutisi sõnalise juhendi järgi 2–4 tunnuse alusel; 5) loendab esemeid ning seostab hulga, arvu ja numbri õpitud arvuvalla piires; 6) teab naturaalarvude järjestust õpitud arvuvalla piires, loeb ja kirjutab mitmekohalisi numbreid; 7) liidab ja lahutab peast või abivahendeid kasutades õpitud arvuvalla piires; 8) kasutab kalkulaatorit igapäevaelus; 9) koostab matemaatilisi jutukesi etteantud hulkade järgi; 10) määrab objekti asukohta ruumis, arvestades kahte parameetrit; 11) seostab sündmused ajaga; 12) kasutab kalendrit; teab kuupäeva, järjestab kalendrikuud, suudab seostada kalendrikuud aastaaegadega; 13) koostab, jälgib ja järgib päeva- ja nädalaplaani; 14) teab kellaaja märkimise viise ja tunneb kella veerand- ja kolmveerandtunni täpsusega, seostab kellaaja igapäevategevustega; 15) kasutab digivahendeid eesmärgipäraselt ja internetiohutuse algtõdesid silmas pidades; oskab mängida lauamänge; 16) kasutab raha õpitu piires praktilises situatsioonis; kasutab raha või pangakaarti maksmisel; 17) oskab mõõta õpitud mõõtevahenditega. 5.4. Kunst ja käeline tegevus 5.4.1. Õppetegevus 5.4.1.1. Kunst ja käeline tegevus on lõimitud teiste õppeainete teemadega ning on praktilise ja kõnearendusliku suunitlusega. 5.4.1.2. Kunsti ja käelise tegevuse tundides tekitatakse huvi kunstiliste tegevuste vastu ja soovi ise midagi luua. Õpitakse ja harjutatakse praktiliseks tööks vajalike liigutuste sooritamist. Kujundatakse arusaamist töö lõpuleviimise tähtsusest. 5.4.1.3. Õpilast suunatakse vaatlema ümbritsevat keskkonda ja selles olevaid esemeid ning objekte, märkama olulisi tunnuseid ning nähtut erinevaid tehnikaid ja materjale kasutades kujutama. 5.4.1.4. Õpilast ärgitatakse kunsti ja käelise tegevuse kaudu väljendama oma emotsioone, individuaalsust ja loovust. Arendatakse õpilaste väljendusoskust. 5.4.1.5. Õpilastega külastatakse näitusi, muuseume, ja neile tutvustatakse rahvakunsti. 5.4.2. Rõhuasetused I arengutaseme I arengutasemel arendatakse õpilase peenmotoorikat ning silma ja käe liigutuste koostööd. Kujundatakse kunsti ja käelise tegevuse osaoskusi. Peamiseks töövormiks on koostegemine ja praktiline tegevus eeskuju või näidise järgi. Arvestatakse iga õpilase individuaalset käelise tegevuse ja kõne mõistmise taset. Õpilasele tutvustatakse eri materjale ja töövahendeid, nende omadusi ja kasutamisvõimalusi. Õpilast suunatakse koostegevuses hoidma korras oma töökohta ja -vahendeid. Õpilasi innustatakse tegevusest ja valmis tööst rõõmu tundma. Koostegevuses lõpetatakse alustatud töö. Tegevuses osalemisele antakse positiivne hinnang. 20 Õpetaja verbaliseerib õpilaste tegevust. 5.4.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1) tunneb rõõmu kunstitegevuses osalemisest; 2) kasutab esmaseid voolimisvõtteid lihtsamate vormide voolimiseks; 3) värvib kujundit kontuuri järgimata; 4) tunneb ja eristab põhivärvusi; 5) kasutab tuttavaid joonistamis- ja maalimisvahendeid kunstilises tegevuses; 6) vajutab jäljendeid erinevatele materjalidele; 7) kortsutab paberit, rebib paberist erineva suuruse ja kujuga tükke; 8) liimib koostegevuses alusele erinevast materjalist kujundeid; 9) lõikab abiga erinevaid materjale; 10) teeb koostöös juhendajaga ühise kunsti- või käsitöö; 11) tegutseb koostegemisel tuttava töövahendiga; 12) järgib koostegemisel ohutusnõudeid; 13) osaleb ruumide kaunistamisel jõukohase ülesandega; 14) kasutab juhendamisel materjale säästlikult; 15) lõpetab koostegevuses alustatud töö; 16) koristab koostegevuses abiga oma tööpaiga. 5.4.4. Rõhuasetused II arengutasemel II arengutasemel jätkatakse peenmotoorika ning silma ja käe koostöö arendamist lihtsa kunsti ja käsitöö kaudu. Tööd teostatakse eeskuju ja/või näidise järgi etappide kaupa. Õpitakse ja harjutatakse osatoimingute järjestamist ning osadest terviku moodustamist. Omandatud toiminguid rakendatakse ahelana korduvates ja osaliselt muutuvates tingimustes. Õpilast suunatakse otsima ja kasutama abi. Õpilasele tutvustatakse erinevaid materjale, töövahendeid, töövõtteid ja ohutustehnika nõudeid. Õpilast suunatakse korras hoidma oma töökohta ja -vahendeid. Õpilast julgustatakse väljendama oma positiivseid emotsioone kunsti abil. Õpilast suunatakse lõpetama alustatud tööd. Õpilase tegevuse tulemustele antakse positiivne hinnang. Arendatakse tegevusega kaasnevat suhtlemist. Õpilast suunatakse oma tegevust verbaalselt või alternatiivsete vahenditega kommenteerima. 5.4.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 1) väljendab oma meeleolu kunsti kaudu; 2) voolib lihtsa mitme osalise objekti; värvib ja glasuurib esemeid; 3) värvib kontuuri piires; 4) segab suunamisel põhivärvidest sekundaarvärve, helestab, tumestab ja toonib värve; 5) kasutab eri joonistamis- ja maalimisvahendeid; joonistab ja maalib äratuntavaid objekte; 6) trükib näidise järgi lihtsamaid mustreid; 7) voldib paberit pooleks; 8) rebib mööda joont; 9) lõikab erinevaid materjale mööda etteantud joont; kasutab suunamisel šabloone; 10) liimib erinevaid materjale; 11) paneb niidi nõela taha, teeb lihtsaid pisteid; kerib, põimib ja sõlmib erinevaid materjale; 21 12) teeb märgviltimist; 13) oskab raamil kududa; 14) painutab traati; 15) teeb suunamisel koostöös kaaslastega ühise kunsti- või käsitöö; 16) käsitseb ohutult tuttavaid töövahendeid; 17) järgib meelde tuletamisel ohutusnõudeid; 18valmistab näidise järgi ruumide kaunistamiseks dekoratsioone; 19) kasutab suunamisel materjale säästlikult; 20) lõpetab suunamisel alustatud töö; 21) koristab suunamisel oma tööpaiga. 5.4.6. Rõhuasetused III arengutasemel III arengutasemel kujundatakse iseseisva kunsti- ja käsitöö oskusi. Tööd teostatakse näidise, lihtsate tööjuhiste, skeemide jms järgi. Harjutatakse toimingute suunatud planeerimist. Õpilane sooritab õpitud ja jõukohaseid tegevusi iseseisvalt nii tuttavates kui ka varieeruvates tingimustes. Suunatakse teostama enesekontrolli, valminud tööd võrreldakse näidisega. Õpilane õpib leidma ja valima iseseisvalt tööks sobivaid materjale ja töövahendeid ning otsustama töö tegemise viisi. Õpilast suunatakse iseseisvalt korras hoidma oma töökohta ja -vahendeid. Õpilane hakkab oma tundeid vastavalt võimetele kunstis väljendama. Vaadeldakse kaaslaste töid, külastatakse kunstinäitusi ja muuseume. Oluline on enda ja teiste loomingust esteetilise elamuse saamine. Taotletakse, et õpilane lõpetab alustatud töö. Õpilast suunatakse andma hinnangut enda ja teiste tegevusele ja valmis tööle. Õpilane kommenteerib suunamisel oma tegevust verbaalsete/alternatiivsete vahenditega. 5.4.7 Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) valib enda väljendamiseks meelepärase kunsti- või käsitöövormi; 2) kasutab erinevaid voolimistehnikaid; 3) värvib erinevaid detaile, katab kogu pinna ühtlaselt; 4) segab iseseisvalt põhivärvidest sekundaarvärve, helestab ja tumestab ning toonib värve; 5) eristab sooje ja külmi toone; 6) joonistab suunamisel teemakohase pildi, kasutades erinevaid tehnikaid; 7) valib töö jaoks sobivad joonistamis- ja maalimisvahendid; 8) trükib mustreid eri materjalist alustele; 9) voldib abiga erinevaid kujundeid; 10) rebib paberist lihtsa kujundi; 11) õmbleb nööbi ette; teeb õmbleb õmblusmasinaga sirge õmbluse; 12) koob kangastelgedel ja/või raamil; 13) teeb nõelviltimist; 14) teeb koostöös ühise kujutava- või tarbekunsti töö; 15) valib ja kasutab lähtuvalt materjalist ja tegevuse eesmärgist sobivaid töövahendeid; 16) teab ja järgib põhilisi ohutusnõudeid töövahendite kasutamisel; 17) lõikab kääridega erinevaid materjale, kasutab šabloone; 18) lihvib puidust pinda, lööb naela, keerab kruvi; 19) teeb traadist lihtsaid kujundeid; 20) kaunistab ruumi tähtpäevadeks; 21) kasutab materjale säästlikult; 22 22) lõpetab alustatud töö; 23) koristab tööpaiga. 5.5. Tööõpe 5.5.1. Õppetegevus 5.5.1.1. Tööõppe aine hõlmab valdkondi, mis on seotud igapäevatoimingutega kodus, koolis ning lähiümbruses. Kujundatakse teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis on vajalikud igapäevaste kodu- ja majapidamistöödega toimetulekuks. Õpilane õpib tundma ja täitma õpitud tööde jaoks vajalikke ohutustehnika- ja hügieeninõudeid. 5.5.1.2. Arendatakse vastutustunnet, kujundatakse positiivset suhtumist oma kohustustesse ja töösse. Õpetatakse töö vajalikkust ja selle lõpuleviimise tähtsust. 5.5.1.3. Oluline on igapäevaste tegevuste kavandamise, korraldamise ja probleemide lahendamise oskuste kujundamine. 5.5.1.4. Tööõppe käigus tutvustatakse lihtsaid igapäevategevustes vajaminevaid töövahendeid ja masinaid ning õpetatakse neid juhendamisel või juhendi abil kasutama. 5.5.1.5. Oluline on koostöö koduga, et õpilane saaks omandatud oskusi variatiivsetes situatsioonides rakendada. 5.5.1.6. Õpetusega kujundatakse õpilastel tegevuspädevus: praktilise tegevuse oskuste kasutamine korduvates ja vähe varieeruvates situatsioonides; praktilise tegevuse sooritamine toiminguid / operatsioone valides ja eesmärgipäraselt järjestades; osalemine jõukohases ühistegevuses; oma tegevuse tulemuse hindamine eesmärgist lähtuvalt kas näidisega võrreldes või mälukujutlustele toetudes; tegevuste sooritamine iseseisvalt oma oskuste piires. 5.5.2. Rõhuasetused I arengutasemel I arengutasemel toimub igapäevaste majapidamistööde osatoimingute praktiline õppimine koostegevuses. Täidetakse erinevaid jõukohaseid tööülesandeid koostöös või individuaalselt. Tööoperatsioonid/tegevused jaotatakse õpilaste vahel nende võimeid ja oskusi arvestades. Tööprotsessile antakse positiivset tagasisidet. 5.5.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1) täidab koostegemisel jõukohaseid ülesandeid korrapidamis- ja majapidamistöödes; 2) kasutab koostegevuses talle antud töövahendeid; 3) püsib suunamisel lühiajaliselt tööprotsessis ja viib alustatud töö koostegevuses lõpuni; 4) võtab vastu abi; 5) osaleb suunamisel lühiajaliselt ühistöös; 6) täidab koostegevuses tööülesandeid, täites hügieeni- ja ohutusnõudeid; 7) katab suunamisel etteantud nõudega söögikoha ja koristab pärast söömist laua; 8) osaleb koostegevuses toidu valmistamisel; 9) valib suunamisel igapäevaste kodutööde tegemiseks vajaliku kodutehnika ja kasutab seda koostegevuses; 10) leiab koostegevuses erinevatelt esemetelt ja pakenditelt tingmärke; 11) riietub suunamisel tööks vajalikku riietusse; 12) eristab suunamisel prügi vajalikest esemetest ja viib prügikasti; 13) osaleb koostegevuses töö planeerimisel, jälgib ja järgib suunamisel töö piltplaani. 5.5.4. Rõhuasetused II arengutasemel II arengutasemel kujundatakse praktilise tegevuse oskusi, harjutatakse nende rakendamist korduvates situatsioonides. Õpitakse töövõtteid ning neid õiges järjestuses sooritama. 23 Kujundatakse oskusi, sooritada koostöös järjestikusi tööoperatsioone/tegevusi. Õpilasi suunatakse valima jõukohaseid õpitud tööoperatsioone ja tegevusi. Töö protsessile ja tulemusele antakse positiivset tagasisidet. 5.5.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 1) teeb meelde tuletamisel õpitud korrapidamis- ja majapidamistöid; 2) kasutab tööülesannete täitmiseks tuttavaid töövahendeid; 3) viib suunamisel alustatud töö lõpuni; 4) märkab enda abivajadust tööülesannete täitmisel ja küsib abi; 5) täidab talle antud tööülesande ühe osana ühistööst; 6) täidab meelde tuletamisel hügieeni- ja ohutusnõudeid; 7) leiab suunamisel vajalikud lauanõud ja vahendid laua katmiseks erinevatel söögikordadel, 8) abistab laua katmisel ja koristamisel; 9) suunamisel valmistab lihtsaid õpitud toite; 10) valib tööks vajaliku kodutehnika ja kasutab seda juhendamisel; 11) leiab suunamisel erinevatelt esemetelt ja pakenditelt tingmärke, teab nende tähendust; 12) valib suunamisel tööks vajaliku riietuse; 13) sorteerib juhendamisel prügi, on suunamisel säästlik ja taaskasutav; 14) koostab, jälgib ja järgib suunamisel töö visuaalset plaani. 5.5.6. Rõhuasetused III arengutaseme õppes III arengutasemel kinnistatakse omandatud töövõtteid ja õpitakse uusi. Tähelepanu pööratakse tööoperatsioonide õigele järjekorrale ning töö lõpetamise vajalikkusele. Hakatakse täitma tööülesandeid, mille puhul töö valmib alles teatud aja möödudes. Praktiseeritakse sotsiaalse suunitlusega tööülesandeid, teiste abistamist. Kasutatakse laiendatud sõltuvat koostööd (tööd tehakse ühel ajal ning ühist eesmärki silmas pidades). Õpilasi õpetatakse suunatult oma tegevusi ja töö tulemust planeerima, ise sobivaid töövahendeid valima ja konkreetse töö teostamiseks vajalikke osatoiminguid järjestama. Õpilasi suunatakse oma töö tulemusi kontrollima ja hindama. Õpilasi suunatakse oma tegevusele ja valmis tööle hinnangut andma. Kujundatakse harjumus, teha nii meeldivat kui ka vähem meeldivat tööd. 5.5.7. Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) teeb õpitud jõukohaseid majapidamistöid; 2) valib töö tegemiseks vajalikud töövahendid ja kasutab neid; 3) viib alustatud töö lõpuni; 4) abistab suunamisel teisi jõukohaste tööülesannete täitmisel; 5) osaleb võimetekohaselt ühistöös; 6) täidab hügieeni- ja ohutusnõudeid erinevate õpitud tööde juures; 7) katab lauda erinevateks söögikordadeks ja sündmusteks ning koristab selle pärast söömist; 8) planeerib abiga menüüd, teeb vajalikke sisseoste ja valmistab lihtsat toitu; 9) kasutab õpitud kodutehnikat; 10) loeb lihtsaid skeeme ja jooniseid esemetelt ja pakenditelt ning oskab nende järgi tegutseda; 11) valib tegevusele ja olukorrale vastava tööriietuse ja jalatsid; 12) on säästlik ja taaskasutav igapäevastes kodu- ja majapidamistöödes; 13) koostab, jälgib ja järgib töö plaani. 24 5.6. Muusikaõpetus 5.6.1. Õppetegevus 5.6.1.1. Muusikaõpetus lõimub teiste õppeainetega, soodustab eneseväljendamist, suhtlemist ja kõne arengut. 5.6.1.2. Õpitegevus sisaldab muusika kuulamist, laulmist, pillimängu, muusikalis-rütmilist liikumist, mänge ja tantse. Muusikapalade valikul arvestatakse õpilaste ea- ja jõukohasusega ning õpilaste huvidega. Kujundatakse ja arendatakse õpilase muusikalisi võimeid ja oskusi. Laulu ja muusika abil suunatakse õpilasi väljendama oma tundeid, õpetatakse tajuma erinevaid meeleolusid ja kujundatakse muusikalist maitset. 5.6.1.3. Muusikaõpetusel on oluline roll õpilastele rahvuskultuuri tutvustamisel, selles osalemisel, rahvuskommete ja -tavade õpetamisel. 5.6.1.4. Olulisel kohal on koos laulmine ja musitseerimine, mille kaudu saadakse koostegutsemise positiivne kogemus. 5.6.1.5. Õpilasel positiivse minapildi ja eneseväljendusoskuse kujundamiseks esinetakse koolis ja väljaspool kooli. 5.6.2. Rõhuasetused I arengutasemel I arengutasemel äratatakse õpilastes huvi rütmi ja muusika vastu. Õpetatakse koostegevuses või täiskasvanut matkides sooritama erineva rütmi ja tempoga liigutusi rütmipille ja laulumänge mängides. Õpilast suunatakse kuulama muusikat ja sellele reageerima. 5.6.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1) kuulab helisid ruumis, inimtegevuses ja looduses; eristab pillide helisid teistest häältest; 2) tunneb huvi muusika vastu, liigub koostegevuses ja/või eeskuju järgi muusika iseloomule vastavalt; 3) laulab kaasa või osaleb mõne õpitud laulu esitamisel; 4) kasutab rütmipille sihipäraselt, mängib muusikale kaasa rütmipillil; 5) esineb koos kaaslastega kooliüritusel õpitud lühema laulu või pillilooga. 5.6.4. Rõhuasetused II arengutasemel II arengutasemel süvendatakse õpilaste muusikahuvi. Õpetatakse mängima rütmipilli lugusid ja laulma lihtsaid laule. Tutvustatakse erinevaid pille. Suunatakse hindama muusikat põhimõttel meeldib - ei meeldi. Külastatakse muusikaüritusi. 5.6.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 1) tunneb ära/nimetab erinevaid hääli ruumis ning looduses; eristab kuulmise järgi õpitud pille; 2) eristab muusikapalade tunnuseid (kurb/rõõmus), kiiret ja aeglast rütmi; liigub vastavalt muusika iseloomule; 3) eristab õpitud laulu- ja tantsuviisi, marssi; 4) laulab õpitud laste- ja rahvalaulu valjult ja vaikselt, muudab hääle tugevust; 5) kasutab erisuguseid rütmipille; mängib järgi ettemängitud rütmi; 6) esineb erinevatel üritustel õpitud laulu või pillilooga. 5.6.6. Rõhuasetused III arengutasemel III arengutasemel suunatakse õpilasi tegema muusikalisi valikuid ja tegelema muusika kui harrastusega. 25 Süvendatakse pillimänguoskusi. Õpetatakse koos laulmist ja musitseerimist. Suunatakse valima ja külastama meeldivat muusikaüritust. 5.6.7. Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) eristab levi- ja klassikalist muusikat; 2) tunneb kõla järgi ära üksikuid õpitud muusikainstrumente ja eristab neid orkestris; 3) eristab soololaulu koorilaulust ning kõrget ja madalat häält; 4) laulab õpitud poplaule, osaleb koorilaulus; 5) osaleb ansamblimängus; 6) esineb muusikaliste etteastetega erinevatel üritustel koolis ja väljaspool kooli. 5.7. Kehaline kasvatus 5.7.1. Õppetegevus 5.7.1.1. Kehalise kasvatuse kaudu arendatakse õpilase üldmotoorikat ja koordinatsiooni, kujundatakse eneseteeninduse ja sotsiaalseid oskusi. Harjutusi sooritades õpitakse tunnetama oma keha, suunama liigutusi, areneb jõud, vastupidavus, osavus, paraneb rüht. (5.7.1.2. Harjutusi sooritatakse vastavalt õpilase arengule koostegevuses, eeskuju järgi, verbaalsel suunamisel või mälukujutlustele toetudes iseseisvalt. Muudetakse harjutuste rütmi ja tempot. Kasutatakse õpilase sotsiaalset ja emotsionaalset arengut toetavaid harjutusi. Oskuste omandamist toetab samalaadsete harjutuste pidev kordamine. 5.7.1.3. Sobivate õppemeetodite valik suunab õpilasi arendama oma kehalisi võimeid, kujuneb regulaarse aktiivse kehalise liikumise harjumus. Jõukohaste harjutuste sooritamisel õpitakse liikumisest rõõmu tundma ja lõõgastuma. Õpilasi suunatakse spordialast meelisharrastust valima. 5.7.1.4. Kehalise kasvatuse tundides suunatakse õpilast sportlikult riietuma ning võimalikult iseseisvalt isikliku hügieeni nõudeid täitma 5.7.2. Rõhuasetused I arengutasemel I arengutasemel õpetatakse õpilasi oma keha tunnetama ja ruumis orienteeruma. Vajadusel toimub sobimatute liigutusstereotüüpide muutmine ja/või asendamine. Õpilasi suunatakse sooritama jõukohaseid harjutusi koostegevuses ja/või eeskuju järgi. Õppetöö läbiviimisel tuginetakse mängulisele tegevusele. Õpilasi motiveeritakse sportlikus tegevuses osalema positiivse hinnangu andmisega. Õpilast õpetatakse koostegevuses sportimisel olulisi reegleid järgima. Õpilasel kujundatakse oskust, jälgida, kuulata ja täita lihtsamaid korraldusi. Tegevust verbaliseeritakse ja/või saadetakse alternatiivsete vahenditega täiskasvanu poolt. Õpilast suunatakse koostegevuses järgima korraharjumusi. Kujundatakse oskust riietuda ja täita esmaseid hügieeninõudeid. 5.7.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1) jälgib harjutuse ette näitamist enda või teise keha peal ning seda saatvat verbaalselt ja/või alternatiivselt esitatud juhendit; 2) sooritab koostegevuses ja/või eeskuju järgi lihtsamaid keha- ja ruumitunnetuse harjutusi; 3) teeb koostegevuses ja/või eeskuju järgi lihtsamaid rühi- ja tasakaaluharjutusi; 4) sooritab koostegevuses erisuunalisi liigutusi ja liigutuste ahelat; 5) liigub vahelduvsammuga trepist üles; 6) sooritab koostegevuses ja/või eeskuju järgi lihtsamaid kõnni- ja jooksuharjutusi; käib ja/või jookseb võimetekohases tempos jõukohast distantsi; 26 7) sooritab koostegevuses ja/või eeskuju järgi lihtsamaid sotsiaalset ja emotsionaalset arengut toetavaid harjutusi; 8) sooritab koostegevuses ja/või eeskuju järgi sirutus- ja lõdvestusharjutusi; 9) osaleb lihtsates liikumismängudes, võtab osa klassi ja kooli spordiüritustest; 10) riietub suunamisel spordiriietesse ja täidab hügieeninõudeid. 5.7.4. Rõhuasetused II arengutaseme õppes II arengutasemel kujundatakse oskust ja harjumust suunamisel oma keha asendit ja liigutusi kontrollida. Õpilasi suunatakse sooritama tuttavaid ja jõukohaseid harjutusi. Õppetöös kasutatakse jätkuvalt mängulisi elemente. Õpilasi motiveeritakse sportlikus tegevuses osalema positiivse hinnangu andmisega. Sisemist motivatsiooni sportlikuks tegevuseks kujundatakse jõukohase ja huvipakkuva tegevuse kaudu. Õpilasi õpetatakse järgima sportimisega seotud reegleid, arvestama võistluslikus mängus kaaslasega. Õpilast suunatakse täitma ühe- ja kaheosalisi korraldusi, oma tegevust kommenteerima. Õpilasel kujundatakse oskus, täita suunamisel korraharjumusi ja hügieeninõudeid. 5.7.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 1) jälgib harjutuse ette näitamist ning seda saatvat verbaalselt ja/või alternatiivselt esitatud juhendit; 2) sooritab õpitud keha- ja ruumitunnetusharjutusi iseseisvalt; 3) sooritab õpitud rühi- ja tasakaaluharjutusi iseseisvalt erinevate vahenditega ja erinevatel võimlemisriistadel; 4) sooritab juhendamisel / juhendi järgi erisuunalisi liigutus vastavalt liigutuste ahelale; 5) liigub vahelduvsammuga trepist üles ja alla; 6) sooritab õpitud kõnni- ja jooksuharjutusi iseseisvalt, kõnnib/jookseb erinevatel maastikel jõukohast distantsi; 7) sooritab paaris õpitud sotsiaalset ja emotsionaalset arengut toetavaid harjutusi; 8) sooritab suunamisel õpitud sirutus- ja lõdvestusharjutusi; 9) osaleb erinevates võistlusmängudes, võtab osa spordivõistlustest koolis ja väljaspool; 10) riietub iseseisvalt vastavalt ilmale ja tunni toimumise kohale, täidab hügieeninõudeid. 5.7.6. Rõhuasetused III arengutasemel III arengutasemel kujundatakse oskust ja harjumust iseseisvalt kontrollida oma keha asendit ja liigutusi. Õpilasi suunatakse oma liigutusi teadlikult järjestama osatoimingute ahelast lähtuvalt. Kujundatakse liigutusstereotüüpe ja varieeritakse neid tegevusest ja tingimustest sõltuvalt. Õpilane sooritab õpitud harjutusi varieeruvates tingimustes. Õpilasi suunatakse sportlikus tegevuses osalema sisemisest motivatsioonist lähtuvalt. Õpilasele tutvustatakse spordieetika põhinõudeid ja suunatakse neid järgima. Õpilast suunatakse täitma mitme osalisi korraldusi, õpitud oskusi iseseisvalt rakendama, oma tegevust planeerima ja kontrollima ning kaasnevalt ja järgnevalt kommenteerima. Õpilasel kujundatakse oskus, täita iseseisvalt korraharjumusi ja hügieeninõudeid. 5.7.7 Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) jälgib harjutuse verbaalselt ja/või alternatiivselt esitatud juhendit ja täidab seda; 2) sooritab varieeruvates tingimustes keha- ja ruumitunnetusharjutusi iseseisvalt, paaris või rühmas; 27 3) sooritab lihtsamaid kombineeritud rühi- ja tasakaaluharjutusi erinevate vahenditega ja erinevatel võimlemisriistadel; 4) sooritab mälule toetudes liigutuste ahelat; 5) sooritab varieeruvates tingimustes kõnni- ja jooksuharjutusi; kõnnib/jookseb erinevatel maastikel ja eri aastaaegadel eri pikkusega distantse; 6) sooritab varieeruvates tingimustes sotsiaalset ja emotsionaalset arengut toetavaid harjutusi rühmas; 7) sooritab iseseisvalt sirutus- ja lõdvestusharjutusi; 8) mängib lihtsustatud reeglite järgi õpitud sportmänge, suudab kinni pidada õpitud mängureeglitest, võtab osa üleriigilistest spordivõistlustest; 9) teab ja järgib tervisliku eluviisi põhimõtteid. 5.8. Rütmika 5.8.1. Õppetegevus 5.8.1.1. Rütmikas ühendatakse kehalisest kasvatusest tuttavad harjutused muusika ja rütmiga. Rütmitunde aluseks on lihaste liigutustele tugineva korrapärase liikumise tunnetamine. Muusika rütmiline külg organiseerib psüühikat. Liigutused muusika saatel ja rütmiline liikumine arendavad õpilaste füüsilisi võimeid, aktiveerivad psüühilisi protsesse, aitavad kaasa õpilaste enesetunnetuse kujunemisele, tõstavad meeleolu ning arendavad verbaalse ja mitteverbaalse suhtlemise oskusi. 5.8.1.2. Rütmikatunnis kasutatakse kehatunnetuse-, kontakti- ja suhtlemisharjutusi, luuletusi, laulu- ja ringmänge, tantse ja pillimängu. Õpitud tantsude ja mängudega esinetakse üritustel. 5.8.1.3. Kujundatakse hügieeni- ja korraharjumusi. 5.8.2. Rõhuasetused I arengutasemel I arengutasemel kujundatakse õpilastel oskust, kuulata, jälgida, matkida, mõista ja täita lihtsamaid korraldusi laulu- ja ringmänge õppides. Õpilasi õpetatakse tunnetama oma keha ja liigutusi, arendatakse ruumitaju. Õpetatakse oma liikumist ja liigutuste rütmi kohandama saatelugemisele ja muusikale. Harjutusi õpitakse koostegevuses, matkides/eeskuju järgi. 5.8.3. Taotletavad õpitulemused I arengutasemel Õpilane: 1osaleb koostegevuses rivi ja ringjoone moodustamisel; õpib märkama oma kohta harjutuste sooritamisel; 2) sooritab koostegevuses ja/või eeskuju järgi lihtsamaid keha- ja ruumitunnetuse ning rühi- ja tasakaaluharjutusi; 3) sooritab koostegevuses erisuunalisi liigutusi ja liigutuste ahelat; 4) liigub erineva rütmiga muusika saatel; 5) osaleb koostegevuses lihtsamates õpitud ring-, laulu- ja tantsumängudes; 6) esineb koostegevuses õpitud ringmängudega ühisüritustel. 5.8.4. Rõhuasetused II arengutasemel II arengutasemel kujundatakse praktilisi koostööoskusi laulu- ja tantsumänge mängides. Õpilasi suunatakse kontrollima oma kehaasendit. Õpitakse erisuunalisi liigutusi ja eri kehaosade liigutuste koordineerimist. Õpitud harjutusi sooritatakse vähesel suunamisel võimalikult iseseisvalt. 5.8.5. Taotletavad õpitulemused II arengutasemel Õpilane: 28 1) teab oma kohta rivis ja ringjoonel ning suudab seda hoida tantsimisel, harjutuste sooritamisel; 2) sooritab iseseisvalt õpitud ja jõukohaseid keha- ja ruumitunnetuse ning rühi- ja tasakaaluharjutusi; 3) sooritab juhendamisel / juhendi järgi erisuunalisi liigutusi ahelas; 4) tunneb ära õpitud harjutusi ja tegevusi saatva muusika; liigub kooskõlas muusikaga; 5) osaleb laulu- ja tantsumängudes ning liikumiskavades; tunneb ära õpitud rahvatantsu ja tantsib seda kaasa; 6) esineb õpitud ring-, laulu- ja tantsumängudega ning liikumiskavadega kooli üritustel. 5.8.6. Rõhuasetused III arengutasemel III arengutasemel õpitakse tantsima lihtsaid tantse ja pidudel õpitud viisil käituma. Liikumiskavade õppimisel arvestatakse õpilaste muusikaeelistustega. Kujundatakse oskust ja harjumust iseseisvalt kontrollida oma keha asendit ja liigutusi. Õpilane sooritab õpitud harjutusi iseseisvalt erineva muusika järgi. 5.8.7 Taotletavad õpitulemused III arengutasemel Õpilane: 1) osaleb juhendamisel erinevate tantsujooniste moodustamisel; 2) sooritab iseseisvalt õpitud tantsusamme, oskab ette näidata lihtsamaid tantsuliigutusi; 3) improviseerib tantsu muusika järgi; 4) tantsib lihtsamaid rahva- ja seltskonnatantse; 5) oskab tantsule paluda, tantsu lõpetada; 6) esineb õpitud rahva- ja seltskonnatantsude ning liikumiskavadega erinevatel üritustel. 29  Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 2010. a määruse nr 182 „Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava“ Lisa 3 (muudetud sõnastuses) LISA 3. Hooldusõpe I Üldalused 1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid 1.1. Põhikooli sihiseade hooldusõppes 1.1.1 Õppe ja kasvatuse üldeesmärk on intellektipuudega õpilase isiksuse terviklik areng ja kujunemine Eesti kodanikuks, kes vastavalt oma eale ja võimetele osaleb ühiskonnaelus, tuleb võimalikult iseseisvalt toime eakohases igapäevaelus ja osaleb jõukohases töötegevuses. 1.1.2. Hooldusõppe põhiülesanne on toetada eritoega õpilaste arengut, kujundada oskusi, vilumusi ja ühiskonnas aktsepteeritavaid käitumisharjumusi, mis on vajalikud igapäevaseks toimetulekuks erinevates inimrühmades ja kogukondades ning tööelus. Koolis luuakse õpilase arengut toetav keskkond, et saavutada õpilase isiksuse arengus parim võimalik ja sotsiaalselt tunnustatav tulemus. 1.2. Hooldusõppes taotletavad pädevused Hooldusõppes õpivad õpilased oma võimete ulatuses: 1) tunnetama (ära tundma) ümbritsevat keskkonda ja tuttavas olukorras harjumuspäraselt käituma; 2) märku andma oma vajadustest ja väljendama jõukohasel viisil oma tundeid ümbritseva suhtes, eelistades positiivseid emotsioone; 3) sooritama tuttavas situatsioonis ja keskkonnas lihtsaid igapäevategevusi, osategevuste ahelaid (terviktegevusi); 4) sooritama praktilisi tegevusi koostöös täiskasvanuga, suhtuma positiivselt juhendaja või abistaja tegevusse (suunamine, füüsiline abi); 5) igapäevaselt tajuma ja väärtustama oma seotust tuttava rühmaga ning tegema jõukohasel viisil koostööd eakaaslastega; 6) osalema hinnangute andmisel ja oma igapäevaelu puudutavate otsustuste tegemisel ning sooritama valikuid vähevarieeruvates olukordades. 1.3. Õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted 1.3.1. Õppe ja kasvatuse ühtsuse printsiipi realiseeritakse õppekorralduses üldõpetusliku õppeviisi ehk tervikõppe rakendamise kaudu. Õpilastele eluliste kogemuste võimaldamiseks lõimitakse tegevusvaldkonnad õpitervikuteks, mille teljeks on sotsiaalsed ja eakohased praktilised oskused. Tervikõppes rakendatakse pedagoogiliste vahendite spetsiifilist süsteemi, arvestades õpilaste individuaalset eripära ja tugevusi. 1.3.2. Humanistlikest väärtustest lähtuvalt on igal õpilasel õigus võrdväärsele kohtlemisele ühiskonnas, sealhulgas koolis. Õpilasi suunatakse kaaslas(t)e individuaalset eripära märkama ja arvestama, kujundatakse sallivust erinevuste suhtes, eripäraga kaaslaste mõistmist ja oskust neid vajaduse korral abistada, teistele ja endale ohtlikust käitumisest hoiduda. 1.3.3. Hooldusõppe korralduses ja õppesisu valikul lähtutakse õpilaste arengutasemest ja potentsiaalsest võimekusest toimida järjest iseseisvamalt ja toime tulla järjest keerukamal tasemel. Võimetekohane õpe tähendab pingutamise vajadust ja toimetulekut suhteliselt vähese, kuid asjakohaselt osutatud abiga. Õigus õppida realiseeritakse igale õpilasele individuaalse õppekava (edaspidi IÕK) koostamise ja rakendamisega. 1.3.4. Õpilase individuaalses õppekavas on kokkulepitud ajaperioodiks püstitatud eesmärgid liigendatud tegevusvaldkondade järgi: kognitiivsed, kommunikatiivsed, motoorsed, sotsiaalsed ja igapäevaoskused. Õppesisu valitakse õpilase arengupotentsiaali arvestavalt, ülesanded nõuavad pingutust, kuid abi korral on jõukohased (lähim arenguvald). 1.3.5. IÕK koostamisel ja õppetöö planeerimisel tehakse võimalusel kooskõlastusi ka teiste õpilasega seotud institutsioonidega. Tähtis on koostöö tugi- ja rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistidega, õpetajatega, lapsevanemate või eestkostjaga, õpilaskoduga, kutseõppe korraldajatega, valla või linna esindajatega ning vajaduse korral spetsialistidega väljastpoolt kooli. Võimalusel arvestatakse õpilaste isiklikke rehabilitatsiooniplaane. 1.3.6. Toetava ja õpilase aktiivsust soodustava õpikeskkonna moodustavad õppesisu ja metoodika, kvalifitseeritud ning professionaalne õpetajaskond, õpiabiteenused, rehabilitatsioonivõimalused, tugivõrgustiku tegevused ja mitmekülgseid kogemusi võimaldav füüsiline keskkond. Erilist tähelepanu pööratakse õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamisele. Õpilased omandavad praktilise tegevuse kogemusi, õppides erineva suuruse, eesmärkide ja iseloomuga rühmades. Korraldatakse ka ülekoolilisi ühiseid õppetunde, üritusi ning õppekäike. Eluliste kogemuste omandamise toel muutub õpilaste käitumine sarnastes olukordades asjakohasemaks ja paremini etteaimatavaks. 1.3.7. Kooli õppekava koostamisel ja rakendamisel arvestatakse konkreetse kooli ja õpilaste eripära. 1.3.8. Õppe- ja kasvatustegevused viiakse läbi õpitervikute kaupa praktiliste, eakohaselt eluliste tegevustena. Nii kujunevad õpilastel eri tegevusvaldkondades taotletavad võimekused ja oskused loomulikus omavahelises seoses. Oskuste omandamine toimub minimaalsete tegevussammude/osaoskuste kaupa, omandatud osaoskusi rakendatakse ahelana. 2. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused ning taotletavad pädevused eri arengutasemetel 2.1. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused I arengutasemel 2.1.1. Elementaarse kehatunnetuse kujundamine baasstimulatsiooni, füüsilise kontakti, erinevate asendite, koostegevuses jäsemete liigutuste sooritamise ja rütmika kaudu. Õpilase liikumisele (roomamine, asendi muutmine) õhutamine. 2.1.2. Emotsionaalse kontakti loomine täiskasvanuga, positiivne reageerimine kontaktile, pilkkontakti lühiajaline hoidmine, reageerimine häälele, žestile, sõnale, puudutusele, tuttavale ühistegevusele; positiivsete elamuste esilekutsumine minimaalsete edusammude eest. Täiskasvanu on vahendajaks õpilase suhtlemisel esemelise maailmaga. 2 2.1.3. Lähiümbruses orienteerumine aistingute tasandil, töö erinevate meeltega, nende vahelise seose loomine (loob eelduse terviktaju kujunemiseks). Üksikute tunnuste suunatud märkamine. 2.1.4. Eneseväljenduse ja kontaktipüüdluse märkamine ning julgustamine. Õpilase häälitsustele ja tegevusele reageerimine ja vastamine. 2.1.5. Õpilase kaasamine eneseteenindusse. Õpilane aitab kaasa riietumisele ja hügieeniga seotud toimingutele. Söömis- ja toitmistoimingute (närimine, neelamine, õige asend) sooritamine (võimalusel logopeedi juhendite järgi). 2.2. Taotletavad pädevused I arengutasemel Õpilane: 1) reageerib positiivselt füüsilisele kontaktile ja liikumisele; 2) reageerib positiivselt tuttava täiskasvanu kontaktipüüdlusele; 3) suhtleb esemelise maailmaga täiskasvanu vahendusel; 4) tunneb rõõmu tuttavatest tegevustest; 5) reageerib erinevatele aistingutele, on välja kujunenud eelistus/vastumeelsus mõne aistingu suhtes; 6) nõustub hügieeni-, riietumis- ja söömistoimingutega; 7) suudab osaleda kooli ühisüritustel (aktus, kontsert). 2.3. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused II arengutasemel 2.3.1. Enda keha ja liigutuste tunnetamine (kehaosadele osutamine, esmane matkimine), jõukohaste liikumisviiside harjutamine, abivahendi kasutamise õppimine (käimisraam, ratastool), esemeline tegevus (haaramine, võtmine, andmine, asetamine, kopsimine). 2.3.2. Positiivsete emotsioonide ja käitumisviiside toetamine ja negatiivsete pärssimine (soovide rahuldamise lühiajaline edasilükkamine); tähelepanu hoidmine ühisel tegevusel, tähelepanu jagamine suhtluspartneri ja objekti vahel. Eakaaslaste märkamine, aktsepteerimine ja ühises tegevuses osalemine. 2.3.3. Objekti tunnuste suunatud tajumine eri meeltega (inimesed, esemed, õppevahendid, ruumid). Tuttavate objektide äratundmine, kogemuspõhiste seoste tekkimine. Tegevuste osaoskuste harjutamine, tegevusvahendi (lusikas, käterätik) kasutama õppimine. 2.3.4. Aktiivsele suhtlemisele suunamine: kontaktisoovi väljendamine (puudutamine, häälitsus), oma vajadustest teatamine, juhendajale vastamine (osutamine). Adekvaatne reageerimine juhendaja intonatsioonile, signaalsõnale, žesti või alternatiivse suhtlusvahendiga toetatud lihtsale korraldusele tuttavas situatsioonis. 2.3.5. Riietumise, söömise ja hügieenitoimingute harjutamine osatoimingute kaupa. 2.4. Taotletavad pädevused II arengutasemel Õpilane: 1) kasutab koostegevuses erinevaid tegevusvahendeid; 2) orienteerub ja liigub koolikeskkonnas suunamisel iseseisvalt või abivahendiga; 3 3) tunneb end hästi kooli päeva- ja nädalarütmis; 4) sooritab iseseisvalt mõnda igapäevaoskuste osatoimingut; 5) väljendab ennast füüsilise kontakti võtmisega, lalinsõnadega, esemetega. 2.5. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused III arengutasemel 2.5.1. Liigutusmustrite mitmekesistamine, käelise tegevuse koordinatsiooni täpsustamine, liigutuste matkimise harjutamine. 2.5.2. Tähelepanu ja töövõime ajaline pikendamine, ohusituatsioonide märkamine ja tuttavas situatsioonis vältimine. Sotsiaalselt sobivate käitumisviiside valimine ühistegevuses, elementaarse mänguoskuse kujundamine. 2.5.3. Sihipärane esemeline tegevus (rühmitamine, sobitamine), harjumustele toetuvate tegevusahelate sooritamine koostegevuses või iseseisvalt. 2.5.4. Elementaarse suhtlemisoskuse kujundamine (igapäevastele repliikidele vastamine, soovide väljendamine) verbaalselt või alternatiivseid vahendeid kasutades. 2.5.5. Oma võimetest lähtuvalt võimalikult iseseisev riietumine, söömine ja hügieenitoimingute sooritamine, osatoimingute ühendamine tegevusahelaks. 2.6. Taotletavad pädevused III arengutasemel Õpilane: 1) oskab kasutada tuttavaid esemeid sihipäraseks tegevuseks; 2) oskab kasutada õpitud alternatiivseid suhtlemisvahendeid; 3) astub mõnel kooli ühisüritustel üles võimetekohase etteastega koos kaaslastega; 4) oskab vältida igapäevaseid ohtlikke olukordi; 5) sooritab igapäevategevuste etappe võimalikult iseseisvalt või vähese abiga. 3. Õppekorraldus 3.1 Õppe ja kasvatuse korraldus määratakse kooli õppekavas, lähtudes käesoleva määruse lisas 3 sätestatud nõuetest ja ülesannetest. 3.2 Õppetöö, mis hõlmab viit omavahel lõimitud tegevusvaldkonda, toimub tervikõppe põhimõttel. 3.3. Hooldusõppes lähtutakse iga õpilase arengutasemest ja koostatakse talle individuaalne õppekava, mis arvestab tema arengutaset eri tegevusvaldkondades ning vajadusel erisusi õpilase õppekeeles. Hooldusõppekavale suunatud õpilane võib olla eri tegevusvaldkondades erineval arengutasemel (I, II või III tasemel). 3.4. Õpilane liigub igal õppeaastal järgmisesse klassi, kuid õppesisu ja taotletavad pädevused valitakse vastavalt õpilase individuaalsele arengutasemele. Kogu õpe võib toimuda üleminekuga ühelt arengutasemelt teisele või ainult ühe arengutaseme piires. 3.5. Õppe- ja kasvatustegevus toimub üldjuhul õpperühmades, kus arvestatakse iga õpilase arengutaset ja individuaalsust. Õppetööd viivad läbi õpetaja (eripedagoog) ning abi- ja tugipersonal. Õppe- ja kasvatustegevus võib toimuda koolis või väljaspool kooli. 4 3.6. Hooldusõppes on nädalakoormus kõigil kolmel arengutasemel maksimaalselt 20 tundi. 3.7 Lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 46, lõikest 7 koostatakse igale hooldusõppel õpilasele individuaalse arengu jälgimise kaart (IAJK). Individuaalse õppekava koostamisel (IÕK) lähtutakse õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardil olevast teabest. 3.8. Individuaalses õppekavas tuuakse välja: 1) üldised andmed õpilase kohta, sh vältimatu terviseinfo; 2) õppe läbiviimise eritingimused, sh spetsiifiliste õppemeetodite ja -vahendite kasutamine; 3) oodatavad õpitulemused tegevusvaldkondade lõikes; 4) kooli poolt õpilasele rakendatavad tugimeetmed; 5) hinnang õpitulemustele; 6) IÕK koostamise ja rakendamisega seotud isikud. 3.9. Hooldusõppel õpilasele võib kooli õppekavaga ja/või individuaalse õppekavaga sätestada nominaalseks õppeajaks põhikoolis 11 õppeaastat. 10. ja 11. õppeaastal koostatakse õpilasele individuaalne õppekava kuni 20 nädalatunni ulatuses. Kooli põhjendatud otsus õppeaja pikendamisest keeldumise kohta vormistatakse kirjalikult ja toimetatakse õpilase vanemale või eestkostjale kätte posti teel või antakse kätte allkirja vastu hiljemalt 9. klassi esimesel poolaastal. 4. Hindamine 4.1. Õppimise potentsiaalne edukus sõltub õpilase individuaalsest võimekusest, reaalne edukus aga tema individuaalseid iseärasusi arvestavast ja õppimist toetavast keskkonnast. Õpilane vajab oma võimetekohase pingutuse eest talle mõistetavat, õiglast ja positiivset tagasisidet. 4.2 Hindamise põhimõtted: 1) toimingu sooritamisega kaasneb või sellele vahetult järgneb emotsionaalne hinnang, et tagasisidestada sooritust, motiveerida õpilast tegevuses osalema ja jõukohaseid ülesandeid täitma; 2) õpilase arengudünaamika kohta antakse suuline või kirjalik hinnang õpilasega tegutsevatele spetsialistidele ja lapsevanemale (ametlikule esindajale). 4.3 Hinnangu andmisel õpilase tegevustele ja õpitulemustele lähtutakse tema individuaalses õppekavas määratletud eesmärkidest. 4.4 Õpilase arengut hinnatakse hinnangutega „tuleb toime“, „tuleb toime abiga“ ja „ei tule toime“. Vajadusel kirjeldatakse õpilase reaktsioone ja tegevusi. 4.4.1 Hinnangut „tuleb toime“ võib vajadusel täpsustada. Hinnangut „tuleb toime abiga“ võib täpsustada hinnangutega „tuleb toime sõnalise abiga“, „tuleb toime näidise või eeskuju järgi“, „tuleb toime koostegevuses“, „tuleb toime füüsilise abiga“ või muul viisil. Hinnang „ei tule toime“ viitab vajadusele muuta individuaalset õppekava ning seda ei kasutata kokkuvõtval hindamisel. 4.5 Õpetajad teevad koostöös tugispetsialistidega lapse arengu kohta märkmeid (IÕK, IAJK). Vajaduse korral korrigeeritakse IÕK-s püstitatud ülesandeid õppeaasta jooksul. 5 II Tegevusvaldkondade kavad 5. Tegevusvaldkonnad eri arengutasemetel 5.1. Kognitiivsed oskused I arengutase Eeltunnetuse kujundamine. Elementaarsete orienteerumisreaktsioonide esile kutsumine: pilgu suunamine, puudutamine ja kompimine (kätega, näoga, huultega), esemete panemine suhu, närimine, kopsimine, tõukamine. Meelte stimuleerimine. Kompimismeel. Puudutamisele reageerimine (erinevad faktuurid). Puudutamise talumine. Esemete puudutamine koostegevuses. Kätte pandud esemete hoidmine. Nägemismeel. Valgusele reageerimine. Pilgu fikseerimine ja hoidmine taustast eristuval esemel, valgusel. Aeglaselt liikuva eseme, valguse lühiaegne jälgimine pilguga. Vaateväljast kadunud eseme otsimine pilguga. Haistmismeel. Eri intensiivsusega lõhnade nuusutamine, meeldivale/ebameeldivale lõhnale reageerimine. Maitsmismeel. Eri maitsete tunnetamine. Kuulmismeel. Reageerimine helile. Pilgu, pea, keha pööramine heliallika suunas. Helide tekitamine (nt käeulatuses oleva heli tekitava eseme puudutamine, ümber randme oleva heli tekitava eseme liigutamine). Tasakaalumeel. Erinevad tasakaaluharjutused, nt. erinevates suundades kiikumine, Grossing, harjutused teraapiapallil jne. Propriotseptiivne meel (lihaste-liigeste sügav-surveline tunnetus, asenditaju). Ergutavad ja enesekontrolli arendavad harjutused (nt teraapiapallil, batuudil hüppamine; raskete esemete tõstmine, tirimine; tugev massaaž jne). Liigutuste kordamine meeldiva kogemuse jätkumiseks (nt trummi löömine, marakaga heli tekitamine). Takistavatest teguritest vabaneda üritamine (nt rätiku näo eest ära tõmbamine). Eseme eesmärgipärane haaramine. Orienteerumine lähiümbruses. Igapäevases ümbruses enese turvaliselt tundmine. Igapäevaste esemete märkamine keskkonnas. Kohanemine uute tingimustega (ruumid, inimesed). Igapäevaselt korduva situatsiooni äratundmine keskkonnast tulenevate vihjete põhjal (nt söömisele eelneb põlle ette sidumine, sööklasse minek, toidu lõhn, nõude helid). Mälu toetub rutiinile. Lihasmälu (nt riietumisele kaasa aitamine, trepil liikumine). II arengutase Erinevate aistingute seostamine. Võta-anna tegevused esemetega. Eseme lahtisest nõust või käest võtmine. Andmise harjutamine (nt palli veeretamise, auto lükkamise tegevuste käigus). Eseme paigutamine ettenäidatud kohta (kasti, riiulisse). Osaliselt peidetud eseme otsimine. Õpilase nähes peidetud eseme leidmine. Suuruse-, vormi- ja ruumikujutised. Eseme tunnuste suunatud tajumine: suurus, värvus või vorm. Esemete valik ja paigutamine vastavasse vormi. Esemepaaride leidmine. Nimetatud tuttavatele esemetele osutamine (käega, pilguga). Liigutuste harjutamine. Liigutuste sooritamine erineva tempo ja rütmiga koostegevuses (plaksutamine, koputamine jne). Eseme asetamine ühest käest teise, et võtta veel üht eset. Kompimise teel tuttavate esemete äratundmine. Tuttavate esemete sihipärane kasutamine. Põhjus-tagajärg suhte harjutamine. Eseme enda juurde tõmbamine nööri abil. Tuttava ja loogilise „töövahendi” kasutamine selleks, et saada enda juurde haardeulatusest väljapool olevaid soovitud esemeid (nt tõmbab küpsisevaagna enda poole, et küpsist haarata). Nähtud lihtsate toimingute imiteerimine (nt auto, palli veeretamine, plaksutamine, lille nuusutamine jne). 6 Õige osatoimingu valimine või kahe osatoimingu järjestamine tuttavas situatsioonis mingi tulemuse saavutamiseks (raadio helitugevuse nupu keeramine, karbi avamine eseme kätte saamiseks jm). Orienteerumisõpetus. Igapäevastes tegevustes kasutatavate ruumide ja kohtade ära tundmine lähtudes põhitegevusest (sh õues orienteerumine). Aeg-ajalt korduva situatsiooni äratundmine keskkonnast tulenevate vihjete põhjal, vastavalt reageerimine (nt arsti visiit, ujulas käimine). III arengutase Objekti kahe tunnuse märkamine (suunamisel). Tähelepanu ümberlülitamine ühelt tunnuselt teisele (suunamisel). Igapäevaste esemete tavapärase asukoha teadmine ka juhul, kui ese ei ole nähtaval (nt riided kapis, lusikad, pliiatsid sahtlis). Mitmest klotsist torni ehitamine. Üksteise sisse ja peale käivate lelude ühendamine (nt matrjoška, topsipüramiid). Kujundite, figuuride paigutamine vastavasse vormi (nt kandiline, ümmargune, kolmnurkne, nupupusled). Ühe tunnuse alusel (kuju, värv, suurus) esemete rühmitamine. Rühma mitte sobiva objekti eraldamine. Hulkade üks ja palju eristamine. Nimetatud pildile osutamine. Eseme ja foto/pildi sobitamine. Pildipaaride ühendamine. Kaheosalise lihtsa pildi kokku panemine. Pildi osade ühendamine. Esemete paigutamine ruumis eeskuju järgi (peal, all, kõrval). Esemete järjestamine näidise järgi (värvus, suurus või kuju). Esemete jaotamine igale kaaslasele. Esemete situatiivne ühendamine paarideks (nt hari-kühvel, lamp-pirn). Pliiatsi ja pintsli sihipärane kasutamine (kritseldamine). 5.2. Kommunikatiivsed oskused I arengutase Kommunikatsiooni eelduste kujunemine. Pilgu fikseerimine täiskasvanu näole, taustast eristuvale esemele. Ümbritsevas toimuva jälgimine pilguga. Reageerimine inimhäälele (ilmneb elavnemisreaktsioon, nt käte ja jalgade liigutused), häälitsustele, helidele. Silmadega otsimine ja/või pea keeramine heliallika suunas. Eneseväljendusele ärgitamine. Reageerimine häälele, intonatsioonile, emotsionaalsele miimikale. Näoilmete jälgimine. Pilkkontakti loomine ja lühiajaline hoidmine. Hääle esilekutsumine. Häälitsemine. Kordamööda häälitsemine – vooruvahetus. Häälitsemine tähelepanu tõmbamiseks. Mõne oma põhivajaduse väljendamine häälitsusega. Hetkeline emotsionaalne reaktsioon situatsioonile, tuttavale häälele, sõnale. Initsiatiivi võtmise harjutamine: meeldiva tegevuse jätkamiseks liigutuste kordamine või muul moel reageerimine, märku andmine. Reageerimine liigutusele kui signaalile. Kehaviiped (tehakse koos õpilase kätega), oma kehaga teatud liigutuse tunnetamine ja seostamine järgneva tegevusega (nt söömine). Reageerimine üksikule esemele kui signaalile. Signaaleset (nt lusikas) nähes seostab seda järgneva tegevusega ja reageerib sellele mingil viisil. Signaalheli (nt kellukese helin) kuuldes seostab seda järgneva sündmusega. II arengutase Füüsilise kontakti võtmine soovitud eseme saamiseks, tegevuse sooritamiseks (nt viib ukse juurde kui soovib välja minna). Osutamine soovitud eseme saamiseks. Initsiatiivi võtmise harjutamine: lemmikeseme küsimine õpitud viisil, meeldiva tegevuse (nt mäng) juhendajapoolne katkestamine, et õpilane jätkaks ise. Suunatud kommunikatsiooni harjutamine (suhtluspartneri leidmine, kellele sõnum edastada), vajadusel füüsilise abiga. Näoilmete, erinevate hääletoonide mõistmine ja kasutamine. 7 Tähelepanu jagamine suhtluspartneri ja mõlemat huvitava objekti vahel. Žestile žestiga vastamine (nt lehvitamine). Häälitsuste matkimine. Esemete kasutamine eneseväljenduseks: toob tassi, et juua paluda; valib signaalesemete seast meelepärase tegevuse tähise (nt müts-õue, pall-võimlema). Lalinsõnade kasutamine eneseväljenduseks. Fotokommunikatsiooni kasutamine: fotol enda, pereliikmete, klassikaaslaste ära tundmine, igapäevategevuste ära tundmine ja tegelikkusega seostamine. Igapäevategevuste seostamine PCS piltide, piktogrammide, lihtsustatud viibete ja/või signaalsõnadega. Oma nimele reageerimine. Jaatuse ja eituse väljendamine õpitud viisil. Lihtsate igapäevaste (žestidega saadetud) korralduste järgimine (nt istu, tule siia, anna). Reageerimine keelule koostegevuses (nt katkestab tegevuse vähemalt hetkeks, vabastab haardest ebasoovitava eseme). III arengutase Õpitud foto, PCS-pildi, piktogrammi, lihtsustatud viipe või (lalin)sõna situatsioonile vastav kasutamine, sh oma soovide väljendamiseks. Kahesõnaliste lausungite ja alternatiivsete suhtlusvahendite (nt suhtlustahvli) kasutamine konkreetsetes situatsioonides, sh oma soovide väljendamiseks. Lihtsamatele igapäevastele küsimustele (nt mis tund sul algab?, mis tundi lähed?) vastamine lausungit või alternatiivset suhtlusvahendit kasutades. Enda seostamine foto ja nimekaardiga. Oma nime väljendamine. Lihtsate igapäevaste (sh alternatiivsete suhtlusvahenditega toetatud) korralduste järgimine (nt viska paber prügikasti; too liim; võta tass). Keelule reageerimine, keelatud tegevuse lõpetamine vähemalt mõneks ajaks. 5.3. Motoorsed oskused I arengutase Õpilase seisundi kirjeldus: iseseisvalt ei siirdu ega liigu, on ratastoolis, kärus või voodis istuvas või lamavas asendis. Füüsiline kontakt ja kehatunnetus. Füüsilise kontaktiga harjumine. Füüsilisele kontaktile positiivselt reageerimine. Positiivne reageerimine kehaasendi muutmisele. Reageerimine ebamugavale asendile. Positiivne reageerimine veeprotseduuridele, vibroakustilisele voodile, vesivoodile, resonantslauale, kiigele, teraapiapallile. Kehatunnetuse arendamine erinevate vahendite abil (kompressioonriided, kehasokk, raskusvest, raskusmansetid vms). Üldmassaaž, näo ja jäsemete massaaž, passiivsete liigutuste sooritamine füsioterapeudi poolt antud juhiste järgi (kontraktuuride vältimine, lihaspinge vähendamine, toonuse tõstmine). Asendid. Pea hoidmine, tõstmine, pööramine erinevates asendites (kõhuliasendis, istudes, seisulaual seistes). Kõhuliasendi lühiajaline aktsepteerimine. Toetumine küünarvartele. Asendi säilitamine abiga, iseseisvalt. Käpuliasendi aktsepteerimine, säilitamine abiga. Istumine kohandatud ratastoolis, eriistmes, põrandal või toolil (abiga või ilma). Seismine seisulaual. Liigutuste sooritamine abiga. Käe sirutamine õlaliigesest, käe kõverdamine, sirutamine küünarliigesest. Jalgade kõverdamine, sirutamine. Keeramine kõhult seljale, seljalt kõhule. Liikumine selili jalgadega lükates, liikumine kõhuli ebatavalisel viisil. Liikumine. Aktiivsed liigutused puuduvad või on piiratud, kontrollimatud. Vajab liigutuste sooritamiseks ja asendi muutmiseks kõrvalist abi. Tasakaal. Oma keharaskuse tunnetamine (teraapiapallil). Kiikumine (ratastoolikiik, kookonkiik vms). 8 Koordinatsioon. Käte toomine keskjoonele, suu juurde. Kätte antud eseme hoidmine silinderhaardes, suu juurde toomine. Eseme poole küünitamine, rippuva eseme tabamine. Eseme eemale lükkamine. Oma käte jälgimine. Peenmotoorika. Erinevate materjalide (vesi, liiv, kivid, tõrud, puulehed) kompimine. Erinevate voolimismasside, näpuvärvidega tegutsemine passiivselt. Näpumängud passiivselt. II arengutase Õpilase seisundi kirjeldus. Kasutab liikumisel abivahendit (ratastool, rulaator, käimisraam vms), võib vajada abistamist. Kasutab ebatavalist liikumismustrit. Füüsiline kontakt ja kehatunnetus. Kehaosadele osutamine, patsutamine koostegevuses (nt Knilli meetodil). Asendid. Istumine ratastoolis, toolil, põrandal. Toengpõlvituses (käpuli), põlvili olemine. Seismine toe najal, lühiajaliselt iseseisvalt. Pikali asendist istuma ja püsti asendisse siirdumine iseseisvalt või abiga. Soovi korral oma kehaasendi muutmine. Liigutused. Individuaalsetele eeldustele vastav jäsemete liigutamine. Käe keeramine randmest. Lehvitamine, plaksutamine, patsutamine. Liikumine. Liikumine roomates, rullides, käpuli, põlvili, istuli, püsti toe najal. Liikumine ratastoolis, rulaatoriga, käimisraami abil. Kõndimine (ebatavalisel viisil). Batuudil istudes, põlvili üles-alla hüplemine (abiga). Tasakaal. Kaitsetoetus ette ja küljele teraapiapallil. Kaitsetoetus istuvas asendis ette ja küljele. Kiikumine turvalisel kiigel. Koordinatsioon. Eseme haaramine kahe käega. Eseme haaramine ühe käega, vahetamine käest kätte. Esemest lahti laskmine, viskamine. Esemetega sihipärane manipuleerimine (liigutamine, võtmine, andmine, panemine, kopsimine). Peenmotoorika. Toidu võtmine taldrikult (spetsiaalse) lusikaga, lusika suu juurde viimine (abiga, iseseisvalt). Palli lükkamine jalaga istuvas asendis. Palli veeretamine, viskamine. Tegutsemine voolimismassi, näpuvärvidega, kritseldamine (liigutus õlast) kriidi, pliiatsiga. Esemete lahti tõmbamine aluselt, rebimine kasutades ühte kätt. III arengutase Õpilase seisundi kirjeldus. Liigub iseseisvalt. Võib olla motoorselt kohmakas. Füüsiline kontakt ja kehatunnetus. Osutab enda ja teiste kehaosadele. Sooritab harjutusi paaris või rühmas. Asendid. Seismine, kükitamine. Seismine ühel jalal (lühiajaliselt). Asendite sujuv vahetamine. Tegevuseks sobiva kehaasendi valimine. Liigutused. Liigutuste matkimine. Liigutuste sooritamine füüsilise, suulise või visuaalse juhendamise järgi. Liigutuste sooritamine liigutuste tempot ja amplituudi muutes. Esemete korjamine kummardudes või kükitades. Liikumine. Kõndimine ebatasasel maastikul, takistustest möödumine, nende ületamine. Liikumine trepil, kaldpinnal (vajaduse korral toest kinni hoides). Jooksmine, hüppamine, alla hüppamine madalalt esemelt. Tunnelist läbi roomamine. Kukerpall abiga. Oma keha tõmbamine ja tõukamine käte abil pingil edasi liikudes, istudes ja kõhuliasendis. Juhendamise korral varbseinal üles-alla ronimine; juurdevõtusammuga. Hüppamine batuudil, vajadusel abiga. Sõitmine veloergomeetril, kolmerattalise ratta või jooksurattaga. Tasakaal. Seismine esemel (toolil, poomil). Kõndimine poomil ja tasakaalukividel. Keerutamine, kiikumine. Ujumine, uisutamine, suusatamine ja kelgutamine individuaalsel tasemel. Koordinatsioon. Palli sihipärane viskamine (kaaslasele, korvi, märgi pihta) ja püüdmine. Klotside ladumine. Harjutused võimlemis- ja rütmikavahenditega (rõngas, võimlemislint), riisikotiharjutused. Liikumine orientiire arvestades (märgile astudes), kaaslastega rivis või 9 ringjoonel. Liikumine edaspidi ja tagurpidi. Liikumine varvastel, kandadel. Tegutsemine mänguväljakul (liumägi jms). Peenmotoorika. Plastiliini rullimine (alusel, kahe peo vahel), kritseldamine (liigutus küünarnukist) pliiatsi või kriidiga (edasi-tagasi, ringselt). Värvimine kriidi või värvidega. Keeramine (purgikaane keeramine, mutri keeramine poldile vm). Paberi rebimine ja voltimine mõlemat kätt kasutades. Vildipalli veeretamine. Kartongile tikkimine (abiga). 5.4. Sotsiaalsed oskused I arengutase Kontakt. Sotsiaalsed eeloskused. Täiskasvanu märkamine (vaatamine, puudutamine). Teise õpilase märkamine (vaatamine, puudutamine). Käest kinni hoidmisega harjumine. Füüsilise kontakti otsimine täiskasvanuga. Häälitsemine endale tähelepanu tõmbamiseks. Pilkkontakt. Pilgu lühiajaline fikseerimine. Pilkkontakti lühiajaline säilitamine. Naeratamine vastuseks kõnetamisele; naeratamine positiivse emotsiooni väljendamiseks teisele õpilasele, tuttavale täiskasvanule. Tegutsemine. Paarisharjutuste sooritamine täiskasvanuga koostegevuses. Patsumängud ja sõrmemängud passiivselt. Viibimine ülekoolilisel üritusel (nt kontsert, aktus) sotsiaalselt aktsepteeritud viisil jõukohase aja vältel. II arengutase Kontakt. Kontakti loomine ja säilitamine. Naabrile käe ulatamine ringis. Füüsilise kontakti otsimine aktsepteeritaval viisil (patsutamine, pai, käest haaramine). Erinevate hääletoonide mõistmine ja tähenduslik kasutamine. Helluse ja heameele väljendamine. Tegutsemine. Paarisharjutuste sooritamine koos eakaaslasega füüsilisel suunamisel. Patsu- ja sõrmemängud koostegevuses. Kõditamine, müramine. Lihtsa nalja mõistmine tuttavas tegevuses. Võta-anna mäng täiskasvanuga. Tegutsemine teise lapsega kõrvuti (paralleelne tegutsemine). Tegutsemine koos täiskasvanuga lihtsa eesmärgi nimel. Peitusemängu, piilumismängu mängimine täiskasvanuga (näo varjamine käte või rätikuga). Enda märkamine peeglis, oma peegelpildile reageerimine (naeratamine, häälitsemine). Enda äratundmine pildilt, videos. Kaaslaste tundmine nimepidi, ära tundmine pildilt, videos. Endale osutamine, nimele reageerimine. Tohib/ei tohi piirangute harjumuslik (ebateadlik) täitmine (nt oma ja teise lapse mänguasja, söögi suhtes). Oma järjekorra lühiajaline ootamine tegevustes. Tervituseks käe ulatamine, hüvastijätuks lehvitamine. Käitumisnormide järgimine ülekoolilisel üritusel viibides jõukohase aja vältel. III arengutase Kontakt. Kontakti otsimine teise inimesega, käest kinni hoidmine. Kaaslase kutsumine suunamisel. Märku andmine abivajadusest. Vajadusel aktiivne abi otsimine täiskasvanult. Pilkkontakti hoidmine ja taastamine. Emotsiooni mõistmine, väljendamine ja juhtimine täiskasvanu suunamisel (nt alternatiivse suhtlusvahendi abil). Ennast kahjustavast käitumisest hoidumine suunamisel. Tegutsemine. Matkimine (uued tegevused, häälitsused). Paarisharjutuste sooritamine koos eakaaslasega suulisel juhendamisel või ettenäitamisel. Patsu- ja sõrmemängud aktiivselt. Lihtsa nalja mõistmine ja tegemine. Koos eakaaslasega tegutsemine. Kordamööda tegutsemine (koos täiskasvanuga). Küsimise peale mõnele oma klassikaaslasele osutamine. Maiustuste ja asjade pakkumine ning jagamine teistega (suunamisel). Klassikaaslasele abi osutamine (suunamisel). Osalemine ringmängudes, rollimängudes. Oma asjade tundmine (oma kapp, koolikott, voodi jne). Hoidumine kaaslaste asjade (mänguasjad, toit) loata kasutamisest. Võimetekohane sotsiaalne käitumine tuttavas 10 situatsioonis (nt poes, tänaval; õnnitlemine, tervitamine jne). Ohtlike olukordade vältimine talle tuttavates situatsioonides. Jõukohases tegevuses iseseisvalt tegutsemine algusest lõpuni. Esinemine ülekoolilisel üritusel jõukohase etteastega koos klassikaaslaste või täiskasvanuga. 5.5. Igapäevaoskused I arengutase Söömine ja joomine. Söömine sondi abil. Reflektoorsete imemisliigutuste (huuled, keel) pärssimine logopeedi juhendamisel. Vedela, püreestatud või kahvliga peenestatud toidu söömine (söötmisel). Närimine-hingamine-neelamine suunatud ja koordineeritud järjestikuste liigutustena, võimalusel logopeedi juhendamisel. Kätte pandud söögivahendi hoidmine, vajadusel abiga. Söögivahendi suu juurde viimine abiga. Joomine (tilaga) tassist abiga. Riietumine. Nõustumine riietamisega. Riietamisele kaasa aitamine käte ja jalgade sirutamise ja kõverdamisega. Hügieen. Nõustumine ööpäevaringse mähkmete kasutamisega, mähkmete vahetamisele kaasa aitamine puusade tõstmisega. Nõustumine hügieenitoimingutega: näo ja käte pesemine, hammaste pesemine, nina pühkimine, pea kammimine. Suu avamine hammaste pesemiseks. II arengutase Söömine ja joomine. Söömine lusikaga (abiga). Tahke toidu hammustamine. Joomine tassist: tassi laualt võtmine, suu juurde viimine, joomine, lauale asetamine. Riietumine. Riietamisele kaasaaitamine. Käte ja jalgade sihipärane liigutamine riietumisel: käe pistmine varrukasse, jalgade panemine püksisäärtesse. Mõne riietuseseme (peakatte, jalanõu) seljast, peast, jalast võtmine. Hügieen. Istumine WC-potil (toetatuna, iseseisvalt). Kraani avamine ja sulgemine, käte hoidmine veejoa all (vajadusel abiga). Enesehoolduseks vajalike osatoimingute sooritamine abiga: nina ja suu pühkimine, hammaste pesemine, pea kammimine. Eneseteenindamine. Vajalike toimingute (söömine, riietumine, hügieenitoimingud) sooritus väikeste sammude (osatoimingute) kaupa õiges järjekorras (abiga). III arengutase Söömine ja joomine. Harjumuspäraste toitude iseseisev söömine ja joomine tuttavates tingimustes. Pehmema toidu tükeldamine meelde tuletamisel. Juhendamisel joogi valamine tassi. Pakutava toidu võtmine sobivas koguses (nt üks komm). Puhtuse hoidmine söömisel (enese puhtus, laua puhtus). Salvräti kasutamine. Riietumine. Õpitud riietumise ja lahti riietumise oskuste võimalikult iseseisev kasutamine tuttavate riietusesemete puhul. Hügieen. Kuivana püsimine režiimis hoituna, WC-sse minemise vajadusest märku andmine, seal võimalikult vähese abiga toimetulek. Nina nuuskamine (meelde tuletamisel). Käte ja hammaste pesemine vähese abiga. Eneseteenindamine. Vajalike toimingute ahela sooritamine juhendamisel. Tegevuseks vajaliku vahendi otsimine küsimusele kus on? toetudes. Lihtsad töötegevused: mänguasjade koristamine, laua katmine, koristamine, pühkimine jne. 6. Tegevusvaldkondade õpitulemused eri arengutasemetel I arengutaseme õpitulemused Õpilane: 1) märkab ja reageerib talle suunatud kontaktipüüdlustele; 2) on saavutanud närimis-, neelamis- ja hingamisliigutuste koordinatsiooni; 3) sööb (söötmisel) peenestatud toitu; joob (jootmisel) (tilaga) tassist; 11 4) nõustub riietamise ja hügieenitoimingutega, püüab kaasa aidata; 5) reageerib positiivselt füüsilisele kontaktile; 6) aktsepteerib erinevaid asendeid ja passiivseid jäsemetega sooritatavaid liigutusi; 7) toob käed keha keskjoonele, suu juurde, püüab käega eset tabada; 8) põrandal olles näitab üles liikumisinitsiatiivi (keerab seljalt kõhule, liigub selili jalgadega lükates, roomab, proovib tõsta pead); 9) eelistab kontakti temaga iga päev tegeleva täiskasvanuga; 10) reageerib erinevatele aistingutele; 11) tunneb ennast turvaliselt tuttavas igapäevases keskkonnas; 12) annab märku mõnest oma põhivajadusest; 13) säilitab suunatult lühiajalise tähelepanu (nt fikseerib hetkeks pilgu või kuulatab); 14) annab märku meeldiva tegevuse jätkamiseks (nt häälituse või liigutusega). II arengutaseme õpitulemused Õpilane: 1) on motiveeritud tegutsema koos täiskasvanuga; 2) otsib mingil viisil kontakti tuttava täiskasvanuga; 3) otsib vahel kontakti teiste õpilastega; 4) sööb (abistamisel) lusikaga; joob tassist (vähese abiga); 5) võtab ära mõne riietuseseme; aitab riietumisele kaasa; 6) sooritab abiga eneseteeninduseks vajalikke osatoiminguid; 7) istub põrandal, toolil, ratastoolis, eriistmes, soovi korral muudab kehaasendit; 8) siirdub ja liigub jõukohasel viisil, vajadusel kasutab abivahendit (käimisraam, ratastool); 9) manipuleerib sihipäraselt esemetega; 10) matkib üksikuid lihtsaid liigutusi, häälitsusi; 11) näitab/nimetab mõnd õpitud kehaosa; 12) järgib lihtsa žesti või viipega saadetud korraldust; 13) reageerib oma nimele; 14) orienteerub oma tuttavas lähiümbruses; 15) seostab igapäevaselt kasutusel olevaid alternatiivse suhtlusvahendi märke tegevusega, situatsiooniga. III arengutaseme õpitulemused Õpilane: 1) on motiveeritud tegutsema koos teise õpilasega; 2) oskab märku anda abivajadusest; 3) reageerib adekvaatselt tuttavatele ohusituatsioonidele; 4) sööb ise lusikaga; joob iseseisvalt tassist; 5) riietub võimalikult iseseisvalt; 6) teadvustab WC vajadust (annab märku, järgib rutiini); 7) vahetab sujuvalt asendeid, valib tegevuseks sobiva kehaasendi, liikumisviisi (istumine, kükitamine, kummardumine); 8) kõnnib ebatasasel maastikul, trepil, ületab takistusi; 9) sooritab õpitud liigutusi matkimise teel või juhendamisel; 10) osaleb sportlikus tegevuses jõukohasel viisil (nt jooksmine, uisutamine, suusatamine, batuudil hüppamine) individuaalselt või rühmas; 11) kasutab sihipäraselt käe-ja sõrmeliigutusi eneseteeninduses ja arendavates tegevustes; 12) väljendab oma nime õpitud viisil; 13) osutab õpitud esemetele ja tuttavatele inimestele; 14) väljendab mõnd põhisoovi (nt alternatiivse suhtlusvahendi abil); 12 15) täidab lihtsaid igapäevaseid korraldusi; 16) märkab objekti kahte tunnust; 17) rühmitab esemeid ühe tunnuse alusel; 18) ühendab pildipaare; 19) järjestab esemeid näidise järgi. 13  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” lisa 1 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Keel ja kirjandus” 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärk põhikoolis on kujundada õpilastes eakohane keele- ja kirjanduspädevus, mis tähendab suutlikkust tajuda keelt ja kirjandust kui rahvusliku, riikliku ja iseenda identiteedi alust, mõista erinevaid kirjandustekste ning nende tähtsust Eesti ja maailma kultuuriloos. Keele- ja kirjanduspädevus hõlmab teadmisi ja oskusi, kujundamaks keele- ja kultuuriteadlikku inimest, kes käitub nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses verbaalsele ja sotsiaalsele kontekstile vastavalt. Keele- ja kirjandusõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks omandab õpilane järgmised valdkonnapädevused: 1) austab keelt kui kultuuri kandjat ja vahendajat, hindab seda kui avaliku suhtluse vahendit, väärtustab eesti rahvuskirjandust ja rahvapärimust ning keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 2) saavutab keeleteadlikkuse, arvestab kultuuris välja kujunenud keelekasutus- ja suhtlustavasid, teadvustab keeleoskust õpioskuste alusena ning identiteedi osana; 3) loeb, esitab ning kirjutab eri tüüpi ja liiki tekste, analüüsib tekstide keelekasutust, ülesehitust ja vormistust, väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliselt kui ka kirjalikult; 4) leiab, hindab kriitiliselt ning kasutab eri allikates ja keskkondades pakutavat teavet, austab intellektuaalomandit; 5) mõistab ilukirjandusteose kunstilisi väärtusi, analüüsib ja tõlgendab eri tüüpi ning eri žanris tekstide ülesehitust, väljendust ja sisu; 6) omandab lugemisharjumuse, väärtustab lugemist, kujundab loetu põhjal oma esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi, rikastab mõtte- ja tundemaailma, täiendab enda keele- ja kultuuriteadmisi. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonna kohustuslikud õppeained on eesti / vene keel, kirjandus ja eesti keel teise keelena. Eesti / vene keelt õpitakse 1.–9. klassis, kirjandust 5.–9. klassis. Ainevaldkonna õppeainete nädalatundide maht on kooliastmete kaupa järgmine: Õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste Eesti keel 19 11 6 Vene keel (vene 13 8 3 õppekeelega klassis) Kirjandus 4 6 Eesti keel teise keelena 12 15 15 Ainevaldkonna õppeainete nädalatundide jaotus kooliastmete sees ja õppesisu klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas arvestusega, et eesti / vene keele ja kirjanduse õpitulemused ning kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud oleksid saavutatavad. Eesti ja vene keele tundide maht on erinev, kuna vene (või muu õppekeelega) koolis õpitakse alates esimesest klassist eesti keelt teise keelena. Õpitulemused on koostatud arvestusega, et kooli õppekeelest lähtuvalt on eesti / vene keel rakendatud lisaks keeletundidele ka ainetundides. Eesti / vene keele ainekava on koostatud arvestusega, et II kooliastmes on õpitulemused saavutatavad 9–11 ja III kooliastmes 6 nädalatunniga. Kirjanduse ainekava puhul aga II kooliastmes 4–6 ja III kooliastmes 3–6 nädalatunniga. Eesti keele teise keelena ainekava alusel õpitakse muu õppekeelega klassis või erandjuhul individuaalse õppekava alusel tasemeni, kus õpilane on võimeline õppima täies mahus eesti keele ainekava alusel. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Põhikooli keele- ja kirjandusõpetust ühendab eesmärk tundma õppida, osata ja vallata loomulikku keelt, mis on mõtete ja tunnete vahendaja, kultuurilise, riikliku ja iseenda identiteedi kandja ning rahvuskultuuri vundament. Keeleoskus kõnes ja kirjas on inimese mõtlemis- ja tundevõime kujunemise, intellektuaalse arengu ja sotsialiseerumise alus. Eesti keele valdamine Eestis on hariduslik vajadus, mis on eduka ja jätkusuutliku õppimise eeldus kõikides õppeainetes. Vene keele valdamise eesmärk vene õppekeelega klassis on hoida sidet emakeelse kultuuripärandiga. Ainevaldkonna õppeainetes omandab õpilane keele- ja kirjandusteadmisi, arendab lugemis-, kirjutamis- ja suhtlusoskusi, et kasvada põhikooli lõpuks teadlikuks, aktiivseks ja vastutustundlikuks lugejaks, kirjutajaks ja suhtlejaks. Ainevaldkonna õppeained toetavad õpilase keele- ja kirjanduspädevuse kujunemist, identiteediloomet ning sotsiaalset ja kultuurilist arengut. Õpilane on võimeline eetilisi norme, olusid ja partnerit arvestades suhtlema, motiveeritult ja teadlikult õppima ja tegutsema. 1.–4. klassis arendatakse eesti / vene keele õppes kõiki keeleõpetuse osaoskusi, esmajoones suhtlus-, lugemis- ja tekstiloomeoskust ning õigekeelsust eri tekstiliikide, sealhulgas ilukirjandustekstide lugemise, jutustamise ja kirjutamise kaudu. Alates 5. klassist, on eesti / vene keel ja kirjandus eri õppeained, mida seob tekstikeskne ja žanriteadlik käsitlusviis ning kõikide keeleõpetusoskuste mitmekülgne ja tasakaalustatud arendamine. Eesti keele kui teise keele õpe lähtub Euroopa keeleõppe raamdokumendi ja selle lisade põhimõtetest ning nendes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Eesmärk on õpilaste toimetulek eestikeelses ühiskonnas, sh suutlikkus jätkata õpinguid ja siseneda tööturule. Ainevaldkonnasisese lõimingu põhialus on tekstikeskne keele- ja kirjandusõpetus, kus tekstikäsitlus hõlmab erinevaid tekste ja tekstitoiminguid. Tekstide kaudu õppides täieneb õpilase tekstikogemus ning kujuneb žanri- ja kontekstitunnetus. Keeleõppe tekstivalikus on eeldatavalt esindatud erinevad autentsed ühiskonnas toimimiseks vajalikud tekstitüübid ja - liigid, nii suulised kui ka kirjalikud tekstid, mis peegeldavad suhtlustavasid ja -olukordi. Oskust tekste mõista ja luua arendatakse lõimitud aine- ja tekstiõpetuse kaudu, mis seotakse ortoloogia, grammatika ja leksika õpetamisega. Kirjandusõppes soodustatakse õpilase kirjandushuvi, arendatakse tema lugejavõimeid, mõtte- ja tundemaailma, kujundatakse eetilisi tõekspidamisi ja esteetilisi hoiakuid, vaadeldakse sõnakunsti poeetikat ja kujundikeele olemust ning edendatakse väljendusoskust nii kõnes kui ka kirjas. Kirjandustekstide lugemise ja uurimise eesmärk on avardada õpilase kultuurikogemust, rikastada tema keeletunnetust, pakkuda inspiratsiooni ning toetada isiksuslikku arengut. Keele- ja kirjandusõpetusse lõimitakse audiovisuaalseid väljendusviise (pilt, film, video jm). 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Keele ja kirjanduse valdkonna ained lõimuvad valdkonnaüleselt kõikide õppeainetega ja toetavad pädevuste saavutamist teistes ainevaldkondades. Keeleoskus loob eeldused kõigi õppeainete edukaks omandamiseks ja toimetulekuks nii isiklikus kui ka avalikus elus. Kõikide valdkondade õppeained arendavad omakorda keelekasutuse põhipädevusi: sõnavara tundmist ja rakendamist, tekstimõistmist ja -loomet, pädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Valdkonnaülene lõiming tähendab, et kõikides õppeainetes tuleb ainekirjaoskuse saavutamiseks tegeleda tekstitoimingutega, st eri liiki tekstidega, ning tähelepanu juhtida 2 ortograafia- ja grammatikareeglite normipärasele rakendamisele. Õpilaste funktsionaalne ja kriitiline kirjaoskus kujuneb välja mitte üksnes eesti / vene keele, vaid kõigi õppeainete õppimise tulemusel, mis eeldab pidevat koostööd aineõpetajate vahel. Keele- ja kirjandusõpetuse eriosa on tõsta õpilaste keeleteadlikkust, st anda teadmisi keele kohta, mis tagab tõhusa suhtluspädevuse, arusaamise keele varieerumisest žanriti ning grammatikast kui tähendusloome vahendist. Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kaudu kujundatakse ja arendatakse õpilastes kõiki riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevusi ja läbivaid teemasid. Seejuures on väga oluline aineõpetajate süsteemne ja järjepidev koostöö kogu õpilase õppeaja vältel, kuid oluline roll on ka teistel tugivõrgustikel, sh kodusel toetusel ja lapsevanema vastutusel. Üldpädevusteni jõutakse eri allikatest teavet hankides ja seda kriitiliselt hinnates, eri liiki tekste lugedes, nende üle arutledes ja väideldes, erilaadseid tekste funktsionaalselt koostades ja kirjutades. Üldpädevuste kujundamisel kasutatakse erinevaid koostöövorme, õppemeetodeid ja - keskkondi, sh digivahendeid ja -võtteid, veebi- ja e-õppekeskkondi, analüüsitakse ja lahendatakse elulisi probleemolukordi ja väärtuskonflikte, arvestatakse õpilaste isikupära ja andelaadi. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Läbivad teemad toetavad õpilase suutlikkust oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades rakendada, väärtusnorme, -hoiakuid ja -hinnanguid kujundada ning võimaldavad luua ettekujutuse ühiskonna kui terviku arengust. Läbivad teemad kui ühiskonnas tähtsustatud aineteülesed valdkonnad on üld- ja valdkonnapädevuste, õppeainete ja ainevaldkondade vahelise lõimingu vahendiks, neid on oluline arvestada emakeele ja kirjanduse õppesisu ja õpitulemuste kavandamisel, kooli õppekava koostamisel ja koolikeskkonna kujundamisel. Läbivate teemade käsitlemist toetavad projekt- ja probleemõpe, uurimis- ja loovtegevused, lugemis-, kirjutamis- ja suhtlusülesanded ning mitmekülgne info- ja digikirjaoskus. Valdkonnasisese ja -ülese lõimingu võimalusi, kõigi üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist kirjeldatakse kooli õppekava üldosas, nende rakendamist täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Valdkondlikku õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üld- ja valdkonnapädevustest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) toetatakse lõimingut valdkonna sees, õppeainete vahel ja õppekava läbivate teemadega, arendatakse õpilaste teadmisi, oskusi ja hoiakuid; 4) rakendatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid õppetegevusi, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi; 5) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse diferentseeritud sisu ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi; 6) taotletakse mõõdukat ja ühtlaselt jaotuvat õpikoormust, mis soodustab motivatsiooni ning jätab aega puhkuseks ja huvitegevuseks; 7) tegeldakse probleemikeskselt ja kogemuspõhiselt eluliste nähtuste ja olukordadega, seostatakse oskusi igapäevaelu ja jätkuõpingutega; 8) loetakse ja käsitletakse eri tüüpi ja liiki tekste ea- ja jõukohasuse, valikulisuse ja huvidele vastavuse põhimõttel ning ühise identiteedi kujundamise eesmärgil; 3 9) kujundatakse õpilase keeleteadlikkust, metakeele valdamist, suhtlus- ja väljendusoskust, keeleressursside ja -allikate teadliku kasutamise oskust; 10) kasutatakse digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, arendatakse info-, meedia- ja digikirjaoskust; 11) arendatakse eri liigis ning žanris ilukirjandustekstide avatud ja loovat analüüsi-, tõlgendamis- ja mõistmisoskust, ilukirjandusliku poeetika tundmist; 12) tegeldakse tekstiloome ja -esitlusega ning omaloomingulise kirjutamisega, kasutatakse selleks ka digivahendeid ja veebikeskkondi. 1.6. Hindamine Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning kasutada seda teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks ja ennastjuhtiva õppija kujundamiseks. Hinnatakse õpitulemuste saavutatust, mis on kooskõlas õppesisu ja -tegevustega ning vastavuses ainealasete teadmiste, oskuste ja hoiakutega. Hoiakute hindamisel (nt mõistab, kujundab, tähtsustab, väärtustab) antakse õpilasele suunavaid ja toetavaid sõnalisi hinnanguid. Hinnatakse nii õppeprotsessi vältel kui ka õppeteema lõpus. Selleks rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida väljendatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui ka riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Eesti / vene keele õppimisel I kooliastmes hinnatakse õpilase 1) suulist keelekasutust, s.o kõnelemist ja kuulamist, 2) lugemist, s.o lugemistehnikat, kirjandus- ja muude tekstide tutvustamist, analüüsi ja mõistmist, 3) kirjutamist, s.o kirjatehnikat, õigekirja ja tekstiloomet. Eesti / vene keele õppimisel II ja III kooliastmes hinnatakse õpilase 1) suulist ja kirjalikku suhtlust, 2) tekstide vastuvõttu, s.o analüüsi ja mõistmist, 3) tekstiloomet, s.o eri tüüpi ja liiki tekstide kirjutamist, 4) keeleteadmisi, s.o õigekeelsuse ja keelehoolde põhimõtete rakendamist ning keelevalikute teadvustamist. Keeleõpetuses on suurem osakaal erinevate kirjalike tekstide hindamisel, sest kirjalik keel on peamine keeleoskuse näitaja. Õigekeelsust ja keeleteadlikke valikuid hinnatakse üldjuhul tekstiloome osana tekstiliigi eripära ja kirjutamise eesmärgi kontekstis. Eesti / vene keeles hinnatakse peamiselt eri tüüpi ja liiki kirjalikke tekste. I kooliastmes hinnatakse jutustavaid tekste, näiteks suulisi ja kirjalikke ümberjutustusi, kirjalikku jutustust pildi, pildiseeria või muu alusteksti põhjal, jutustusi enda elust. II kooliastmes hinnatakse jutustavaid, kirjeldavaid ja põhjendavaid tekste, sealhulgas kirjalikku jutustust alusteksti põhjal, jutustavat kirjandit, arvustust. Teabetekstidest hinnatakse kirjeldust, iseloomustust, kokkuvõtteid, kultuuriainelisi lühiuurimusi, nende põhjal loodud esitlusi ja ettekandeid ning e- kirja kirjutamist. III kooliastmes hinnatakse ka arutlevat kirjandit, selle ülesehitust, teksti vastavust teemale, asjakohaseid näiteid, võrdlemise, seoste loomise ja järelduste tegemise oskust ning isikliku suhtumise väljendamist põhjendatud argumentide toel. III kooliastmes 4 hinnatakse teabetekstidest kindlal eesmärgil kirjutatud ülevaateid ja kultuuriainelisi lühiuurimusi, nende põhjal loodud esitlusi ja ettekandeid ning avaliku suhtluse žanre, nagu näiteks avaldus. Peale selle hinnatakse oskust kirjutada levinumaid meediažanre. Tekstide hindamisel seatakse hindamiskriteeriumid, mis arvestavad tekstiliigile omaseid tunnuseid ja õpilase keelelist arengut. Hindamiskriteeriumid puudutavad tekstide sisu ja ülesehitust, konteksti sobivat lausestust ja sõnastust, õigekirja ja vormistust. Kirjanduse õpitulemusi hinnatakse eesti / vene keele õpitulemustest eraldi alates 5. klassist. II ja III kooliastmes hinnatakse kirjanduse õppimisel 1) tervikteoste ja tekstikatkendite lugemist ja tutvustamist, 2) tekstide jutustamist ja esitamist, 3) kirjandustekstide analüüsi, tõlgendamist ja mõistmist, 4) omaloomingulisi töid, 5) kirjandusteadmisi (nt kirjandusmõistete ja kirjandusloolise konteksti tundmist). Eesti / vene keele ja kirjanduse õpitulemuste kontrolli ja hindamise vormid peavad olema mitmekesised. Need peavad hõlmama suulisi ja kirjalikke tegevusi, ühe- ja mitmeotstarbelisi sooritusi, nagu individuaalsed, paaris- ja rühmatööd, rakenduslikud testid ja harjutused, ainealased kontrolltööd, analüüsi- ja tõlgendusülesanded, lugemispäeviku pidamine ja õpimapi koostamine. Hindamiseks sobivad veel mitmesugused oskusi edendavad sooritusülesanded, nagu luule-, proosa- ja draamateksti esitamine, arutleva kirjandi kirjutamine, uurimis- või praktilise töö teostamine, projekti koostamine ja läbiviimine, ettekande loomine ja esitlemine, avalik esinemine. Lugemiskontrollile, mis piirdub sisu meenutavate faktiküsimustega, tuleb eelistada arutlusele suunavaid analüüsi- ja tõlgendusküsimusi, mõttevahetust teksti väärtuste ja sõnumi üle. Kirjanduse hindamisel pole alati (nt loovtöödes ja tekstitõlgendustes) võimalik täpselt määratleda teadmiste ja oskuste standardit, mistõttu on hindamise skaala võrdlemisi paindlik. Hinnates omaloomingulisi töid, võib tunnustada idee ja teostuse originaalsust, iseseisvust, üldistavust või muud vaatenurka. Arutluste (nt arutlevate kirjandite) puhul hinnatakse arvamuste ja seisukohtade veenvust, argumenteeritust, seostatust. Õpilase seisukohtadele ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Kõikides kirjalikes töödes tähistab aineõpetaja keelevead, kuid hindamisel arvestab soorituse väärtusi vastavalt ülesande eesmärgile ja kokkulepitud hindamiskriteeriumidele. Eesti keele kui teise keele aines hinnatakse saavutatud õpitulemusi, mis põhinevad Euroopa keeleõppe raamdokumendi vastava taseme kirjeldustel. Eesti keele kui teise keele õppes käsitletakse keelevigu õppimise loomuliku osana ning neid parandatakse ja arvestatakse hindamisel vastavalt õppetegevuse eesmärgile. Keele ja kirjanduse valdkonna ainete hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkond Kool koostöös aineõpetajatega korraldab keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpet: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu; 2) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, et arendada info-, meedia- ja digikirjaoskust; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks inventari ümber paigutada (nt rühmatööd, õppemängud, draamaõppe ülesanded); 4) eesti keel teise keelena õppetunnis rühmades, mille soovitatav suurus on kuni 15 õpilast; 5) väljaspool kooliruume, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt-, õues- ja reisiõpe) ja -tegevusi (nt õppekäik teatrisse, muuseumisse, raamatukokku, kohtumised kirjanike ja tõlkijatega, osavõtt olümpiaadidest ja konkurssidest, valdkondlikud teemapäevad ja -nädalad). 5 Pädevuste peamiste komponentide – teadmiste, oskuste ja hoiakute – kujundamisel on kandev roll õpetajal, kes loob sobiva õppekeskkonna ja toetab väärtuskasvatust, ning koolil, kus normide, väärtuste, rituaalide, sümbolite ja lugude kaudu edendatakse omanäolist koolikultuuri. 2. Ainekavad 2.1. Eesti keel 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Eesti keele oskus on nii aineõpetuse eesmärk kui ka õppekavas sätestatu omandamise alus. Eesti keele oskus kõnes ja kirjas pole üksnes inimese identiteedi, tema mõtlemis- ja tundevõime kujunemise alus, vaid ka jätkusuutliku ja ennastjuhtiva õppimise eeldus kogu edasiseks eluks. Kui õpilane mõistab eesti keele tähtsust sotsiaalse suhtluse vahendina ja rahvusliku kultuuri kandjana, kujuneb ta täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks, kes suudab ennast erinevates suhtlusolukordades selgelt ja ladusalt väljendada, mõistab erinevaid tekste, on võimeline argumenteerima ja mõtestatud teksti looma. Põhikoolis pannakse alus õpilaste sotsiaalsele kirjaoskusele, st oskusele kasutada keelt teadlikult ja kriitiliselt isiklikus ja avalikus elus, õppe- ja tööolukorras. Õpilastes kujundatakse teadmisi ja oskusi, mis hõlmavad keelt, selle variante, eri tüüpi ja liiki tekste ning mis lubavad toime tulla suulise ja kirjaliku suhtlusega, tekstide vastuvõtu ja loomisega. Keeleõpetuse kõrgeim siht on aidata õpilasel kujuneda iseseisvaks teksti vastuvõtjaks ja loojaks, kes on omandanud tänapäeva eesti kirjakeele. 1.–4. klassis on eesti keel kirjandusega lõimitud õppeaine, milles taotletakse nii keele- kui ka kirjandusõpetuse eesmärke. I kooliastmes loeb õpilane vähemalt kümme, 4. klassis vähemalt neli tervikteost eesti või maailma lastekirjandusest. Alates 5. klassist on eesti keel ja kirjandus eraldi, kuid tugevasti lõimitud õppeained, mille kaudu arendatakse sihipärase lugemise, suulise keelekasutuse ja kirjutamisoskust. I kooliastmes keskendutakse õpilaste teadmiste ja oskuste kujundamisel nii suulisele kui ka kirjalikule keelele. Kuulamine, kuuldust arusaamine ja kõnelemine on tihedalt seotud lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamisega. Esmase kirjutamisoskuse kujundamisest sõltub edasise kirjaliku eneseväljendusoskuse tõhusus. Suuline keelekasutus hõlmab siin eneseväljendust tavaolukorras ning eakohase suulise teksti mõistmist ja edastamist. Lugemise õpetamisel arendatakse lugemistehnilist vilumust ja kujundatakse oskust loetud tekstiga jõukohaste juhiste järgi eesmärgistatult töötada. Kirjutamise õpetamisel viimistletakse kirjatehnikat, kujundatakse õigekirjaoskust õpitud keelendite piires ning arendatakse suutlikkust väljendada end loovalt ja eesmärgipäraselt. Loetav käekiri on alus kirjalikule eneseväljendusele viisil, kus ka teised kirjapandust aru saaksid. Esimeses kooliastmes on oluline saavutada sihipärane kirjutamisoskus, samuti oskus oma mõtteid kirjalikult väljendada. Ilukirjanduse terviktekste valib õpilane õpetaja soovitusel lugemiseks nii eesti kui ka välisautoritelt, arendades oskust loetud teost tutvustada, selle põhjal jutustada ja küsimuste toel arutleda. Tähtis on kujundada lugemisharjumus, soodustada positiivset lugemiskogemust ja pakkuda lugemisrõõmu. II ja III kooliastmes kujundatakse õpilaste teadmisi ja oskusi neljas õppevaldkonnas: suuline ja kirjalik suhtlus, teksti vastuvõtt, tekstiloome ning keeleteadlikkus. Siingi on eesti keele õpetamise keskmes (tervik)tekstid ja katkendid või tekstikorpused ning nendega seotud tekstitoimingud. Keelepädevuse tagab võimalikult eripalgeline, kuid autentne ja adekvaatne tekstivalik, mis võimaldab omandada keeleteadmisi ja kujundada hoiakuid. Suhtlemisõpetusega kujundatakse oskust kasutada multimodaalses suhtluses eri kanaleid ja keskkondi (sh netikeskkonda), oskust arvestada suhtlemisel eesmärki, partnerit ja olukorda, oskust vahendada teavet, väljendada oma arvamusi ja hinnanguid. Tähelepanu pööratakse ka netiturvalisusele. Suhtlusoskuse arendamisel tehakse informatiivseid esitlusi (nt raamatututvustusi) nii individuaalselt kui ka koostöös. Teksti vastuvõtu õpetusega kujundatakse oskust tekste leida ja valida, eesmärgipäraselt lugeda ja kuulata, samuti rakendatakse erinevaid lugemis- ja kuulamisvõtteid ning süvendatakse oskust 6 teksti mõista ja sellele reageerida. Arendatakse kriitilise lugemise oskust ning analüüsitakse erinevaid tarbetekste. Elulähedaste ja tähenduslike aine- ja muude tekstide käsitlus lõimitakse tekstide ülesehitusliku eripära, sõnavara, grammatika ja õigekeelsuse õpetamisega, et kujundada õpilases loomulik keeleteadlikkus. Tekstiloome õpetusega kujundatakse mitmekülgset ja eesmärgistatud eneseväljendusoskust, mille puhul õpilane tajub situatsiooni ja adressaati ning suudab oma mõtteid selgelt ja täpselt, tekstiliigile omasel viisil väljendada. Jutustavate, kirjeldavate ja arutluselementidega tekstide kõrval hõlmab kirjutamine avarat tekstivälja alates tarbetekstidest kuni ilukirjanduseni. Tekstiloomes on põhirõhk kirjutamise protsessil, õpilane järgib kirjutamise etappe alates eeltööst kuni lõpptulemuse vormistamise ja viimistlemiseni. Keeleteadlikkuse õpetusega avardatakse keeleteadmisi, omandatakse õigekeelsuspõhimõtted, kujundatakse eesti keelt väärtustavat hoiakut. Arendatakse oskust tänapäeva eesti kirjakeelt teadlikult kasutada, kujundatakse arusaamist keele arengust ja muutumisest ning murrete eripärast. Keeleteadlikkust, mis peab tagama korrektse ja mitmekülgse kirjakeele omandamise, õpetatakse muude tekstitoimingute osana. Et õpilane osaleks aktiivselt ja vahetult õppeprotsessis, peavad keeleõppe tegevused olema mitmekülgsed ja funktsionaalsed. Keeletundides omandatakse konkreetseid keeleteadmisi ja praktilisi oskusi, analüüsitakse loetut ja kuuldut, kujundatakse keelega seotud hoiakuid ja antakse hinnanguid ning kirjutatakse eri liiki tekste. Arendatakse oskust sobivatest allikatest ja keskkondadest infot hankida, seda lugeda ja kriitiliselt hinnata. Keeleallikate kasutamine lõimitakse tekstiloomesse, st, et õpilane oskab teabe põhjal langetada teadlikke keelevalikuid, mis arvestavad suhtlusolukorra sobivust. Tekstitöös on oluline ka digitaalse sisu loomine, muutmine ja taasesitamine. 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane: Õpilane: Õpilane: 1) mõistab rahvapärimust ja 1) mõistab rahvapärimust ja 1) väärtustab oma kultuuri mitmekesisust; kultuuri mitmekesisust; rahvapärimust ja kultuuri mitmekesisust; 2) väärtustab eesti keelt; 2) mõistab eesti keelt kui kultuuri kandjat ja avaliku 2) väärtustab eesti keelt kui 3) omandab eesti keele suhtluse vahendit; kultuuri kandjat ja avaliku lugemistehnika; suhtluse vahendit. 3) väljendab end selgelt ja 4) loeb eesmärgistatult eri asjakohaselt suuliselt ning 3) on keeleteadlik, väljendab allikatest ja keskkondadest; kirjalikult; end eesmärgipäraselt, 5) kirjutab eesmärgistatult selgelt, asjakohaselt ja 4) teeb õpitu piires eri liiki tekste käsikirjaliselt keeleliselt korrektselt keeleteadlikke valikuid, ja arvutil eri keskkondades; suuliselt ning kirjalikult; kasutab korrektset kirjakeelt 6) väljendab end selgelt ja ja sobivat sõnavara; 4) loeb tekste vilunult, asjakohaselt suuliselt ning eesmärgistatult ja kriitiliselt 5) loeb tekste ladusalt ja kirjalikult; eri keskkondades ja eesmärgistatult eri allikatest; 7) analüüsib individuaalsete keskkondades ja allikatest; võimete piires eri liiki 5) kirjutab eesmärgistatult ja 6) kirjutab eesmärgistatult suulisi ja kirjalikke tekste; keeleliselt korrektselt eri eri liiki tekste eri liiki tekste eri keskkondades ja allikate toel; 7  8) tunneb eri tüüpi ja liiki keskkondades ja allikate 6) analüüsib ja hindab tekstide ülesehitust ning toel; kriitiliselt eri liiki suulisi ja mõistab nende sisu; kirjalikke tekste, arvestab 7) analüüsib ja hindab eri intellektuaalomandiga; 9) kujundab lugemise kaudu liiki suulisi ja kirjalikke esmaseid hoiakuid ja tekste; 7) mõistab eri tüüpi ja liiki tõekspidamisi, väärtustab tekstide ülesehitust, sisu, 8) mõistab eri tüüpi ja liiki lugemist. keelelist eripära ning tekstide ülesehitust, sisu, funktsiooni; keelelist eripära; 8) kujundab lugemise kaudu 9) kujundab lugemise kaudu väärtushoiakuid ja hoiakuid ja tõekspidamisi; tõekspidamisi; 10) väärtustab lugemist, 9) väljendab end sobivat ja leiab endale sobivat rikkalikku sõnavara lugemisvara. kasutades; 10) omandab lugemisharjumuse ja väärtustab lugemist. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) osaleb aktiivselt ja mõtestatult õppeprotsessis; 2) kuulab eesmärgistatult, väljendab oma mõtteid; 3) kasutab suhtlemisel eakohast ja sobivat kõne- ja kirjakeelt, arvestab suhtlemisel partneriga; 4) eristab helisid, hääli ja häälikuid; 5) omandab lugemistehnilise vilumuse ja teadliku lugemisoskuse; 6) sooritab kirja eelharjutusi, arvestab etteantud juhendi ja juhendamisega; 7) tunneb joonis- ja kirjatähti, kasutab õigeid tähekujusid, kirjutab loetava käekirjaga; 8) loeb ja eristab eri liiki tekste, analüüsib teksti ülesehitust, keelekasutust ja sisu, avaldab selle kohta arvamust; 9) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, teeb teksti põhjal märkmeid, võrdleb tekste omavahel; 10) jutustab kuuldust, nähtust ja loetust, vajadusel kasutab juhendi abi; 11) kirjutab mõtestatud lauseid, jutustavaid ja kirjeldavaid tekste; 12) kirjutab õpitud keelendite ja keelereeglite piires õigesti ning loetava käekirjaga, vormistab kirjaliku töö korrektselt; 13) vormistab lihtsama kirjaliku töö arvutis, järgib õpitud keelereegleid; 14) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjandusest, kasutab raamatukogude infosüsteemi; 15) kujundab lugemise kaudu oma mõtte- ja tundemaailma, jagab lugemiskogemusi; 16) rikastab lugemise kaudu oma sõnavara, kasutab sõnaraamatuid ja leiab sõnaartiklist vajalikku teavet. II kooliaste Suuline ja kirjalik suhtlus Õpilane: 1) valib juhendamise abil olukorrale vastava suhtluskanali; 8 2) esitab kuuldu ja loetu kohta küsimusi, avaldab viisakalt ja olukorrast lähtuvalt arvamust, sõnastab järelduse; 3) lahendab lihtsamaid probleemülesandeid paaris- ja rühmatöös; 4) põhjendab oma seisukohta ja aktsepteerib kaaslaste põhjendatud seisukohti; 5) kasutab suhtluses sobivaid keelevahendeid, sh korrektset kirjakeelt õpitu piires nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses. Teksti vastuvõtt Õpilane: 1) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjandusest; 2) iseloomustab õpitud tekstiliike ja nende kasutamise võimalusi; 3) loeb ja mõistab eakohaseid õpi- ja elutarbelisi ning huvivaldkondade tekste; 4) võrdleb tekste, esitab küsimusi, avaldab arvamust, teeb tekstist lühikokkuvõtte; 5) kuulab ja jälgib vastuvõetavat teksti, valib lugemise eesmärgile sobiva lugemisviisi; 6) tunneb keele ja kirjanduse valdkonna teabekeskkondi, leiab neist vajaliku teabe; 7) võrdleb eri allikatest pärit infot, eristab olulist ebaolulisest, fakti arvamusest. Tekstiloome Õpilane: 1) leiab juhendamise abil tekstiloomeks vajalikku teavet; 2) tunneb kirjutamiseks ja esinemiseks valmistumise põhietappe; 3) jutustab, kirjeldab, võrdleb ja arutleb suuliselt ja kirjalikult; 4) esineb suuliselt, võtab sõna, koostab ja peab lühikese ettekande; 5) kirjutab eesmärgipäraselt ja olukohaselt eri liiki eakohaseid tekste; 6) vormistab kirjalikud tekstid korrektselt nii käsikirjas kui ka arvutis Keeleteadlikkus Õpilane: 1) nimetab Eestis kõneldavaid keeli, sugulaskeeli ja rahvaid; 2) eristab keelevariante, sh murdeid, sotsiolekte, toob näiteid nende kasutusest; 3) kirjeldab eesti keele häälikusüsteemi, eristab sõnaliikide tüüpjuhte ning põhilisi käänd- ja pöördsõna vorme; 4) moodustab ja kirjavahemärgistab lihtlauseid, sealhulgas koondlauseid ja lihtsamaid liitlauseid; 5) järgib eesti õigekirja aluseid ja õpitud põhireegleid; 6) rakendab omandatud keeleteadmisi tekstiloomes ja -analüüsis; 7) kasutab õigekirja kontrollimiseks ja tähenduste leidmiseks trüki- ja digisõnastikke, leiab sõnaartiklist vajaliku teabe. III kooliaste Suuline ja kirjalik suhtlus Õpilane: 1) nimetab suulise ja kirjaliku kõne erijooni ning eristab kirjakeelt argikeelest; 2) esitab kuuldu ja loetu põhjal küsimusi, teeb järeldusi ning annab hinnanguid; 3) teeb kuuldu ja loetu kohta nii suulise kui ka kirjaliku kokkuvõtte; 4) arutleb eakohastel teemadel, lahendab keelealaseid probleemülesandeid ja osaleb diskussioonides; 5) põhjendab ning avaldab viisakalt ja asjakohaselt arvamust ja seisukohta sündmuse, nähtuse või teksti kohta nii suuliselt kui ka kirjalikult; 6) märkab tekstides ja suhtluses tehtavaid keelevalikuid; 7) kasutab asjakohaseid suulise ja kirjaliku suhtlemise tavasid ja võimalusi. Teksti vastuvõtt Õpilane: 1) iseloomustab peamisi tekstiliike, nende põhijooni ning kasutamise võimalusi; 2) loeb ja kuulab sihipäraselt, kriitiliselt ning arusaamisega nii oma huvivaldkondade kui ka õpi- ja elutarbelisi tekste; 9 3) teab, et teksti väljenduslaad oleneb teksti kasutusvaldkonnast, liigist, eesmärgist, autorist ja suhtlusolukorrast; 4) teeb järeldusi kasutatud keelevahendite kohta ning märkab kujundlikkust mõjutusvahendina; 5) hindab kriitiliselt sõnumi suhtlusmooduseid, sh visuaalset, kuuldelist, žestilist ja tekstilist osa; 6) võtab kokku ja konspekteerib tekste, teeb teksti põhjal märkmeid, võrdleb tekste omavahel, osutab arusaamatule; 7) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, avaldab arvamust, kommenteerib, tõlgendab ning seostab oma kogemuste ja mõtetega; 8) kasutab omandatud keele- ja tekstimõisteid teksti vastuvõtmisel, analüüsimisel ja tõlgendamisel ning seoste loomisel. Tekstiloome Õpilane: 1) leiab tekstiloomeks vajalikku teavet eri allikatest ja keskkondadest, valib kriitiliselt teabeallikaid ning osundab neid sobivas vormis; 2) kirjutab ja valmistub esinemiseks etappide kaupa; 3) ehitab teksti üles vastuvõtjat arvestades, järjestab ja seostab info loogiliselt ning valdab peamisi tekstisidususvõtteid; 4) esineb suuliselt (tervitab, võtab sõna, koostab ning peab lühikese ettekande ja kõne); 5) kirjutab eesmärgipäraselt ja olukohaselt, vormistab korrektselt eri liike tekste (teabetekstid sh, kindla eesmärgiga ülevaated, kokkuvõtted ja lühiuurimused; meediatekstid, sh uudis, intervjuu; arvamustekstid, sh kirjand, kommentaar, arvamuslugu; avaliku suhtluse tekstid, sh avaldus, seletuskiri); 6) seostab oma kirjutise ja esinemise sündmuse või toimingu eesmärgiga, vahendab kuuldud ja loetud tekste sobiva pikkuse ja täpsusega, viidates allikale; 7) kirjutab suhtlussituatsiooni sobivaid tekste, arvestab teksti vastuvõtjat, järgib õigekirjanorme, kasutab mitmekesiseid grammatilisi tarindeid ja sõnavara; 8) kasutab kirjutamisel mitmeid keeleallikaid ja teeb saadud teabe põhjal teadlikke keelevalikuid. Keeleteadlikkus Õpilane: 1) väärtustab eesti keelt ühena Euroopa ja maailma keeltest, kirjeldab ja mõistab eesti keele eripära, kujunemist ja rolli teiste keelte taustal, suhestab keeli teadlikult; 2) suhtub mõistvalt eesti keelt teise keelena kõnelejatesse, on toetav vestluspartner; 3) järgib eesti õigekirja aluseid ja põhimõtteid, kasutab õigekirjakorrektorit; 4) kasutab eesti kirjakeelt avalikult esinedes ning õppides; 5) kirjeldab eesti keele häälikusüsteemi, eristab sõnaliike ja -vorme, lauseehituse peajooni; 6) tunneb peamisi lausetarindeid ja varieerib neid kirjutades korrektsel ja sobival viisil, sh kasutab liit- ja lihtlauseid, lauselühendiga lauseid, otsekõnet; 7) kasutab ja mõistab tekstis erineva stiiliväärtusega sõnu ja väljendeid, tunneb eesti keele sõnamoodustuse põhimõtteid; 8) kirjeldab õpitud metakeele piires tekstide ülesehituslikku ja grammatilist ning sõnavaralist eripära; 9) kasutab teadlikult mitmesuguseid keeleallikaid, tunneb sõnaartikli ülesehitust, märke ja märgendeid, leiab teavet õigekirja, vormimoodustuse ja tähenduse kohta. 2.2. Kirjandus 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Kirjandus on alates 5. klassist eraldi õppeaine, milles õpilane arendab oma lugejaoskusi, kujundlikku mõtlemist ja verbaalset loomevõimet. Ilukirjanduse ja rahvaluule lugemise, analüüsi ja tõlgendamise kaudu kujundab õpilane oma esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi, arendab enda mõtte- ja tundemaailma. Kirjandusõpetus toetab õpilase isiksuse 10 kujunemist, individuaalse ja kogukondliku identiteedi määratlemist, laiemalt aga kultuuri eripära ja mitmekülgsuse teadvustamist. Lugemis- ja tekstitoimingud on kirjandusõpetuse loomulik ja vajalik alus, sest kirjandust saab õppida vaid lugedes. Eesmärgistatud lugemine, eri lugemisviiside ja -mudelite kasutamine, lugemisülesannete täitmine, oma lugemisoskuse hindamine ja lugemiskogemuse jagamine toetab õpilase kujunemist oskuslikuks lugejaks. Põhikooli kirjandusõpetuses loetakse õpilastele lähedasi ja olulisi teemasid käsitlevaid ilukirjandusteoseid, mis aitavad mõista inimestevahelisi suhteid ja arendada empaatiavõimet, kujundada õpilase lugemisharjumusi ning tugevdada tema sisemist motivatsiooni lugeda. Tehnoloogiliselt laienenud lugemisvõimaluste hulgast valib õpilane endale sobivad, tundes paberraamatu kui peamise trükise kõrval ka audio- ja e- raamatute kasutamise ning sisu omandamise spetsiifikat. Järk-järgult kirjanduse väljendusvahendeid tundma õppides ja muid tekstist arusaamist toetavaid oskusi omandades jõuab õpilane teose kui terviku tähendusvälja mõistmiseni ja selle väärtustamiseni. Eri liiki ilukirjandustekste, nii tervikteoseid kui ka tekstikatkendeid lugedes saab õpilane erinevaid lugemis- ja analüüsikogemusi, arendab oma interpreteerimis- ja sünteesivõimet, täiendab oma keelepädevust, sh sõnavara ja õigekeelsust, suhestab ennast aktuaalsete eluliste teemade ja probleemidega, kujundades seeläbi mina- ja maailmapilti. Tekstianalüüsi ja -tõlgendamise oskus on põhikooli kirjandusõpetuse põhieesmärk, mis on lahutamatu kirjanduse poeetika tundmisest, sealhulgas kujundlikkuse mõistmisest selle mitmetähenduslikkuses ja terviklikkuses. Ilukirjandusteose eritlemiseks peab õpilane valdama metakeelt kui tööriistakasti, mis avaks talle poeetilise teksti väljenduslikud võtted ja tähenduste paljususe. Kirjandusteoste valiku põhikriteeriumideks on kunstiväärtus, humanistlik suunitlus ning positiivne mõju õpilastele, teoses püstitatud probleemide aktuaalsus õpilaste kõlbelisel kasvatamisel ning sallivuse kujundamisel. Samuti peetakse teoste valikul silmas õpilaste eakohaseid psühholoogilisi ja intellektuaalseid võimeid ning huvisid. Lugemisvara valikul arvestatakse eesti ja maailmakirjanduse, klassikalise ja tänapäeva kirjanduse ning eri žanre esindavate luule-, proosa- ja draamateoste põhjendatud proportsioone, nais- ja meesautorite esindatust ning kooliastmele kohaseid teemavaldkondi. Tervikteoste valikul võib õpetaja jagada soovitusi, arvestades nii õpilaste eelistusi, huvisid kui ka lugemisvõimet. Põhikoolis on kohustuslik lugeda igas klassis vähemalt neli tervikteost, kuid soovitus on lektüüriraamatute arvu võimaluse korral suurendada ja õpilasi valikutesse kaasata. Kultuuri järjepidevust ja põlvkondlikku sidusust silmas pidades peab tervikteoste soovituslik valik sisaldama rohkesti eesti väärtkirjandust (sh tüvitekste, klassikateoseid), mida käsitletakse ühiselt. II kooliastmes kuuluvad olulise lugemisvara hulka E. Raua „Kalevipoja“ adaptatsioon, E. Bornhöhe „Tasuja“, J. Krossi „Mardileib“, F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” või muud eesti muinasjutu- või muistendikogumikud. III kooliastmes kuuluvad olulise lugemisvara hulka A. Kitzbergi „Libahunt“, E. Vilde „Pisuhänd“, O. Lutsu „Kevade“, A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“ ja A. Kiviräha „Rehepapp“. Eesti luule esindusautorid põhikoolis on L. Koidula, Juhan Liiv, M. Under, H. Runnel ja L. Tungal. Et toetada paikkondlikku identiteeti ja teadvustada rahvapärimuse rolli kultuuris, pööratakse kirjandusõpetuses tähelepanu regionaalsele kirjandusele ja folklooripärandile. Traditsioonilist folkloorikäsitlust tuleb tänapäevastada, et õpilane mõistaks paremini pärimuskultuuri olemust ja funktsioone, suudaks õpituga paremini suhestuda ning tajuks, et folkloor on elav ja ajas muutuv nähtus. Pärimuskultuuri tundmine õpetab õpilast väärtustama ja hoidma rahvus- ja omakultuuri. Kirjandustundides tegeleb õpilane ka aimetekstidega, mis on seotud kirjanike ja teiste kultuurilooliselt tähenduslike isikutega (nt elulugu, intervjuu autoriga), ja meediatekstidega, mis vahendavad kirjandusteoste kohta arvustavaid seisukohti (nt raamatututvustus, arvustus, blogi). Kultuuriloolised tekstid avavad identiteeti kujundavaid asjaolusid, aitavad mõista minevikku ja olevikku, kujundavad ajaloo- ja kultuuriteadvust. Ühtlasi õpib õpilane tundma teose kirjanduslikku ja ajaloolist konteksti ning autorist lugejani kulgevat kirjandusprotsessi. 11 Kirjandusteoste üle arutlemiseks ja nende sügavuti mõistmiseks peab õpilane tundma kirjandusteaduslikku mõistestikku ja kirjanikega seotud kultuuriloolist tausta. Eelkõige on tähtis, et säiliks lugemishuvi ja areneksid tõlgendusoskused, kuid selleks on tarvis ka faktiteadmisi ja mõistevaramut. Õppeprotsessis pakutakse õpilasele rohkesti omaloomingulisi, sealhulgas kirjandusteostele, teistele tekstidele ja oma elamustele tuginevaid kirjutamiskogemusi, et ergutada ja väärtustada loovust ning tuua esile oma isikupära ja anne. Eneseväljendusoskuse igakülgse arendamise huvides analüüsib õpilane tekste ja katsetab omaloomingut nii kirjalikult kui ka suuliselt. Suulised sooritusülesanded, sh jutustamine ja esitamine on olulised just jagamis- ja tagasisidekogemuse saamiseks. Loominguline eneseväljendus kirjanduse õppimisel hõlmab muuhulgas suhtlemist veebikeskkondades, info hankimist ja kriitilist hindamist, digitaalse sisu loomist, selle muutmist ja taasesitamist. Kirjandusõpetuse kaudu suunatakse õpilast mõistma kunstiliikide vahelisi seoseid, avastama viise, kuidas kirjanduslikud süžeed, karakterid, teemad ja motiivid leiavad kasutamist ning edasiarendamist teatris, filmis, muusikas ja kujutavas kunstis. Kirjandus lõimub eeskätt keeleõpetusega, aga ka kõikide teiste õppeainetega ning toetab õppesisu ja õpitulemuste kaudu õppekava üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist. Läbivate teemade käsitlemise iseloom, sügavus ja raskuspunkt on klassiti erinev ning paljuski seotud kirjandustekstide valikuga. 2.2.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud II kooliaste (5.–6. klass) III kooliaste Õpilane: Õpilane: 1) õpib tundma kirjandust ja pärimust 1) süvendab oma arusaama kirjandusest kui rahvuskultuuri osana, tutvub eri rahvaste kultuuri- ja kunstinähtusest, selle rollist kirjanduse ja kultuuriga; identiteedi kujundamisel ja ühiskonna mõtestamisel, tunneb ning väärtustab 2) arendab oma loovvõimeid, jutustamis- ja rahvuskultuuri traditsioone ja pärimust; esitamisoskust, kirjutab eakohasel tasemel ja keeleliselt korrektseid kirjeldavas, 2) arendab oma loovvõimeid, jutustamis- ja jutustavas ja arutlevas laadis ning eri esitamisoskust, kirjutab eakohasel tasemel ja žanrites tekste, väljendab oma arvamust nii keeleliselt korrektseid kirjeldavas, jutustavas suuliselt kui ka kirjalikult; ja arutlevas laadis ning eri žanrites tekste, väljendab ja põhjendab oma arvamust nii 3) leiab, hindab kriitiliselt ja kasutab suuliselt kui ka kirjalikult; otstarbekalt eri allikates ja keskkondades pakutavat teavet; 3) leiab, hindab kriitiliselt ja kasutab otstarbekalt eri allikates ja keskkondades 4) õpib tundma ilukirjandusteose poeetikat, pakutavat teavet, arvestab teabe kasutamise iseloomustab ja võrdleb teose tegelasi, ja avaldamise head tava ning õiguslikke kirjeldab süžeed ja olustikku ning sõnastab sätteid; peamõtte, tõlgendab kujundlikku keelt ja rikastab oma sõnavara; 4) õpib mitmekülgsemalt ja sügavamalt tundma ilukirjandusteose poeetikat, analüüsib 5) loeb, analüüsib ja mõistab jõukohase teose süžeed, tegelasi ja olustikku, märkab keerukusega eri žanris laste- ja kompositsiooni erijooni ning arutleb noortekirjandust nii eesti kui ka käsitletud probleemide ja väärtuste üle, maailmakirjandusest, loeb luule-, proosa- ja tõlgendab kujundlikku keelt ja rikastab oma draamatekste, arendab oma lugemisoskusi; sõnavara; 12  6) rikastab lugedes oma mõtte- ja 5) loeb, analüüsib, tõlgendab ja mõistab nii tundemaailma, täiendab enda kultuuri- ja eakohast noortekirjandust kui ka eri žanrites kirjandusteadmisi, kujundab esteetilisi eesti ja maailmakirjanduse klassikat, loeb hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi. loeb luule-, proosa- ja draamatekste, arendab oma lugemisoskusi; 6) rikastab lugedes oma mõtlemis- ja väljendusoskust, täiendab enda kultuuri- ja kirjandusteadmisi, kujundab esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi. 2.2.3. Õpitulemused II kooliaste (5.–6. klass) Õpilane: 1) loeb laste- ja noortekirjandusteoseid nii eesti kui ka maailmakirjandusest, sealhulgas vähemalt kaheksa tervikteost; 2) loeb ladusalt ja mõtestatult eri žanris luule-, proosa- ja draamatekste, kasutab õpetaja juhendamisel põhilisi lugemisvõtteid ja -viise, jälgib ja hindab oma lugemist; 3) tutvustab loetud raamatut ja selle autorit ning jagab oma lugemiskogemust; 4) loeb kirjandusvaldkonnaga seotud aime- ja meediatekste, kasutab teabe hankimiseks sobivaid allikaid ja keskkondi; 5) kasutab otstarbekalt eri allikatest ja keskkondadest hangitud teavet, eristab oma ja laenatud teksti, nimetab ja märgib kasutatud allikad; 6) väärtustab nii paikkondlikku kui ka kogu Eestit ühendavat eripärast paljutahulist kultuuri; 7) õpib tundma kultuuri eri ilminguid, sealhulgas teatri- ja filmikunsti, pärimus- ja muuseumikultuuri; 8) eristab ilukirjanduse ja rahvaluule põhiliike ning olulisemaid žanre, nimetab nende tunnuseid ja toob näiteid; 9) nimetab luuletuse teema ja kirjeldab selle meeleolu, märkab keele- ja vormikasutuse iseärasusi, mõtestab lahti luuletuse kujundlikkust; 10) koostab proosa- või draamateksti kohta kava küsimuste, väidete või märksõnadena, kirjutab kokkuvõtte; 11) nimetab teose teema, arutleb tegelastega seotud probleemide ja väärtushoiakute üle, sõnastab teose peamõtte; 12) iseloomustab ja võrdleb tegelasi, kirjeldab nendevahelisi suhteid ja hindab tegelaste käitumist; 13) järjestab loo sündmused ning põhjendab toimumisaja ja -koha valikut; 14) rikastab oma sõnavara, otsib teavet tundmatute sõnade ja väljendite kohta; 15) kirjutab eri žanris omaloomingulisi töid, sealhulgas kirjeldavaid ja jutustavaid tekste; 16) osaleb arutelus, avaldab ja põhjendab oma arvamust, valib kirjandusteosest rääkides tekstist sobivaid näiteid, teeb koostööd; 17) esitab (peast) luuletuse, lühikese proosa- või rolliteksti, taotleb esituse ladusust, selgust ja tekstitäpsust; 18) mõtestab lahti esitatud teksti tähendused, annab tagasisidet enda ja teiste esitusele; 19) jutustab mõttelt sidusa tervikliku ülesehitusega selgelt sõnastatud loo, tugineb kirjanduslikule tekstile, tõsielusündmusele või oma fantaasiale; 20) jutustab tekstilähedaselt või kokkuvõtvalt kavapunktide järgi, märksõnade abil või piltteksti põhjal; 21) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid. 13 III kooliaste Õpilane: 1) loeb eri liiki ja žanris kirjandusteoseid, sealhulgas tüvitekste, või nende katkendeid nii eesti kui maailmakirjandusest, analüüsib ja tõlgendab vähemalt kahteteist loetud tervikteost; 2) loeb ladusalt ja mõtestatult, kasutab iseseisvalt lugemise eesmärgist ja teksti liigist lähtuvaid lugemisviise ja -mudeleid, hindab oma lugemisoskust ning juhib oma lugemisprotsessi; 3) loeb kultuurivaldkonnaga seotud aime- ja meediatekste, leiab, hindab kriitiliselt ja kasutab otstarbekalt eri allikates ja keskkondades pakutavat teavet, arvestab teabe kasutamise ja avaldamise head tava ning õiguslikke sätteid; 4) tunneb eesti kultuuri erijooni ning vahendab oma kultuurikogemust, väärtustab nii oma- kui maailmakultuuri ja selle mitmekesisust; 5) selgitab pärimuse olemust, toob näiteid mineviku ja tänapäeva pärimuskultuurist ning oma kodukohast; 6) kasutab rahvaluule elemente suulises ja kirjalikus tekstiloomes; 7) eristab ilukirjanduse põhiliike ja peamisi žanre, nimetab nende tunnuseid ja toob näiteid; 8) leiab endale sobivat lugemisvara, põhjendab oma valikut, tutvustab loetud raamatut ja selle autorit, jagab oma lugemiskogemusi; 9) toob esile luuletuse temaatilisi ja lüürilisi erijooni, märkab keele- ja vormikasutuse iseärasusi, mõtestab lahti luuletuse kujundlikkust ja avab selle tähendusi; 10) nimetab teose teema, arutleb selle põhisündmuste, kesksete probleemide, põhjuse ja tagajärje seoste üle, sõnastab teose peamõtte; 11) teeb kokkuvõtte teose süžeest, põhjendab loo tegevusaja ja -koha valikut, iseloomustab ja võrdleb tegelasi, analüüsib tegelastevahelisi suhteid ja nende väärtushoiakuid; 12) analüüsib kirjandusteose vormivõtteid ja kompositsiooni, seostab neid teose sisuga; 13) rikastab oma sõnavara, otsib teavet tundmatute sõnade ja väljendite ning loetu tausta kohta; 14) kirjeldab kirjandusteosele omast keelekasutusviisi, tunneb ära peamised kõne- ja lausekujundid, sh epiteet, isikustamine, võrdlus, metafoor, kordus ja siire, tõlgendab kujundite tähendust ja rolli tekstis ning kasutab neid tekstiloomes; 15) võrdleb kirjandusteost ja selle põhjal valminud lavastust või filmi; 16) kirjutab erinevaid omaloomingulisi töid, sealhulgas kirjeldavaid, jutustavaid ja arutlevaid tekste; 17) hindab suulises ja kirjalikus väljenduses korrektset keelt ning järgib nii käsikirjaliste kui ka digitaalsete tekstide vormistusnõudeid; 18) osaleb arutelus, väljendab selgelt ja sobival viisil oma põhjendatud seisukohti, annab ja kuulab tagasisidet, võtab arvesse teiste seisukohti, teeb koostööd; 19) koostab ja esitab loetud teose, mõne kultuurinähtuse või oma kultuurikogemusese põhjal ettekande, kasutab selleks esitlustarkvara; 20) esitab (peast) luule-, proosa- või draamateksti, taotleb esituse ladusust, selgust ja tekstitäpsust, põhjendab teksti valikut, seletab selle tähendust; 21) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid. 2.3. Vene keel vene õppekeelega klassis 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Keeleoskus võimaldab mõista ja väärtustada rahvuskultuuri. Õpilane väärtustab vene keelt kui oma emakeelt ja kogukondliku suhtluse vahendit, mis toetab teda oma identiteedi loomisel ning teadlikuks õppijaks kujunemisel. Vene keele hea valdamine on vene õppekeelega klassis eduka õppimise eeldus kõigis õppeainetes. Ainevaldkonna õppeained toetavad eeskätt põhikooliõpilaste emakeele- ja kirjanduspädevuse ning kommunikatiivsete oskuste arengut. Põhikoolis pannakse alus õpilaste teadmistele ja oskustele, mis hõlmavad keele variante ning lubavad tulevikus toime tulla eriliigiliste tekstide vastuvõtu ja loomisega. Neis õppeainetes omandatakse keele- ja kirjandusteadmisi ning saadakse erinevaid lugemise, kirjutamise ja suhtlemise kogemusi. 14 1.–4. klassis on vene keel kirjandusega lõimitud õppeaine, milles taotletakse nii keele- kui ka kirjandusõpetuse eesmärke. Alates 5. klassist on vene keel ja kirjandus eraldi, kuid tugevasti lõimitud õppeained, mille kaudu arendatakse sihipärase lugemise, suulise keelekasutuse ja kirjutamise oskust. I kooliastmes ja 4. klassis keskendutakse õpilaste teadmiste ja oskuste kujundamisel nii suulisele kui ka kirjalikule keelele. Kuulamine, kuuldust arusaamine ja kõnelemine on tihedalt seotud lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamisega. Suuline keelekasutus hõlmab siin eneseväljendust tavaolukorras ning eakohase suulise teksti mõistmist ja edastamist. Tähtis on jutustamine kuuldu, nähtu, läbielatu, loetu, pildi, pildiseeria ja ettenähtud teema põhjal. Lugemise õpetamisel arendatakse lugemistehnilist vilumust ja kujundatakse oskust loetud tekstiga jõukohaste juhiste järgi eesmärgistatult töötada. Kirjutamise õpetamisel viimistletakse kirjatehnikat, kujundatakse õigekirjaoskust õpitud keelendite piires ning arendatakse suutlikkust väljendada end loovalt ja eesmärgipäraselt. Ilukirjanduse terviktekste valib õpilane õpetaja soovitusel lugemiseks nii vene, eesti kui ka välisautoritelt, arendades oskust loetud teost tutvustada, selle põhjal jutustada ja arutleda. Tähtis on kujundada lugemisharjumust, soodustada positiivset lugemiskogemust ja pakkuda lugemisrõõmu. II kooliastmes on eesmärk arendada õpilase lugemis- ja kirjutamisoskust, eneseväljendus- ja suhtlusoskust, selleks et edukalt sotsialiseeruda. Suulise ja kirjaliku suhtluse juures on oluline saavutada just praktilised oskused, mis loovad õpioskuste arenguks olulise baasi. Igapäevaste ja koolikesksete suhtlustoimingute valdamine valmistab õpilast ette iseseisvaks suhtlemiseks keelekeskkonnas. Eneseväljendus, sealhulgas korrektse kirjakeele valdamine laiendab keele kasutusvaldkonda. Teksti vastuvõtt on aluseks õpioskustele, mistõttu on siin rõhutatud just sobiva lugemisviisi valimist ja enda kui lugeja arengu suunamist. Arendada tuleb oskust leida teavet mitmesugustest veebikeskkondadest ja kasutada infoallikaid tulemuslikult, kasutades sobivaid digivahendeid ning eri strateegiaid. Oluline on eesmärgile vastavalt infot leida ja sirvida, seda hallata ja hinnata ning sellele ka viidata (autoriõigus ja litsentsid). Tekstiloomes on rõhk kirjutamise protsessil, mitte ainult tulemusel. Tähtis on see, et õpilane järgiks kirjutamise etappe, alates ettevalmistamisest kuni lõpptulemuse viimistlemiseni. Teksti vastuvõtt ja -loome on lõimitud õigekeelsusega, see tähendab, et teksti lugemisel ja kirjutamisel juhitakse pidevalt tähelepanu keelevahenditele. Nii kujuneb õpilases esmane keeleteadlikkus. Õigekeelsusteemade õppimisel on soovitatav kasutada elulähedasi ja õpilasele tähenduslikke tekste, sealhulgas ilukirjandustekste. III kooliastmes taotletakse, et õpilane väljendub selgelt ja õigesti, keelenormidele vastavalt erinevates suhtlusolukordades. Tõhus ja tulemuslik suhtlemine on keeleteadmisteta võimatu. Suulise ja kirjaliku suhtluse käigus kujundatakse praktilisi oskusi, mis loovad õpioskuste arenguks olulise põhja. Igapäevaste ja koolikesksete suhtlustoimingute valdamine valmistab õpilast ette iseseisvaks suhtlemiseks keelekeskkonnas. Eneseväljendus, sealhulgas korrektse kirjakeele valdamine laiendab keele individuaalset kasutusvaldkonda. Õpilane peab saama koolist kaasa oskuse arutleda ja selgitada oma seisukohti silmast silma, telefoni, kirja ja meili teel ning internetikeskkonnas. Teksti vastuvõtt ja mõistmine on aluseks kõikidele õpioskustele, mistõttu III kooliastme lõpuks peab õpilane olema iseseisev ja kriitiline lugeja, et ta saaks edaspidi teha teadlikke ja õigeid valikuid. Tähtis on oskus kasutada teabeallikaid ning leida infot mitmesugustest keskkondadest, kasutades sobivaid digivahendeid ja eri strateegiaid. Seejuures on väga oluline arendada kriitilist mõtlemist, oskust eristada väärinfot ja manipulatsiooni tegelikkusest ning teadlikkust valida teaduspõhiseid infoallikaid. Tekstiloomes on rõhk kirjutamise protsessil, mitte ainult tulemusel. Tähtis on see, et õpilane järgiks kirjutamise etappe alates ettevalmistamisest kuni lõpptulemuse viimistlemiseni. Õpilane peab kirjutama eesmärgistatult, teadvustades, kellele ja miks ta kirjutab ning vastavalt sellele järgima tekstiliigile omast keelekasutust. Tekstide vastuvõttu ja kirjalikku loomet lõimitakse 15 õigekeelsusega, see tähendab, et tekstide lugemisel ja kirjutamisel juhitakse pidevalt tähelepanu keelevahenditele, arendamaks õpilase keeleteadlikkust. Kogu põhikooli vältel kujundatakse õiget ja sidusat kõnet ning rikastatakse õpilase sõnavara. Sammhaaval suureneb iseseisvuse osakaal õppetöös. Et õpilane osaleks aktiivselt ja vahetult õppeprotsessis, peavad keeleõppe tegevused olema mitmekülgsed ja funktsionaalsed. Keeletundides omandatakse konkreetseid keeleteadmisi ja praktilisi oskusi, analüüsitakse loetut ja kuuldut, kujundatakse keelega seotud hoiakuid ja antakse hinnanguid ning tegeldakse loovkirjutamisega. Arendatakse oskust sobivatest allikatest ja keskkondadest infot hankida, seda lugeda ja kriitiliselt hinnata, tekstitöös on oluline ka digitaalse sisu loomine, muutmine ja taasesitamine. Õppesisu valib aineõpetaja arvestusega, et kooliastmeti kirjeldatud õpitulemused, üld- ja valdkondlikud ning ainealased pädevused oleksid saavutatavad. 2.3.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane: Õpilane: Õpilane: 1) mõistab rahvapärimust ja 1) mõistab rahvapärimust ja 1) mõistab rahvapärimust ja kultuuri mitmekesisust; kultuuri mitmekesisust; kultuuri mitmekesisust; 2) väärtustab vene keelt kui 2) teadvustab vene keelt kui 2) teadvustab vene keelt kui kogukondliku kultuuri kogukondliku kultuuri kogukondliku kultuuri kandjat ja suhtluse kandjat ja suhtluse vahendit; kandjat ja suhtluse vahendit; vahendit; 3) väljendab end selgelt ja 3) väljendab end selgelt, 3) omandab vene keele asjakohaselt nii suuliselt kui asjakohaselt ja keeleliselt lugemistehnika; ka kirjalikult, kasutab oma korrektselt nii suuliselt kui keeleoskusi kõnetegevuses; ka kirjalikult; 4) loeb eesmärgistatult eri allikatest ja keskkondadest; 4) kirjutab eesmärgistatult 4) kirjutab eesmärgistatult eri liiki tekste eri ja keeleliselt korrektselt eri 5) kirjutab eesmärgistatult keskkondades; liiki tekste eri allikate toel eri liiki tekste käsikirjaliselt ning eri keskkondades; ja eri keskkondades; 5) omandab vene keele erinevate lugemisstrateegiate 5) kuulab, loeb ja loob eri 6) väljendab end selgelt ja alused; liiki tekste eesmärgistatult asjakohaselt suuliselt ning eri keskkondades; kirjalikult; 6) kuulab, loeb ja loob eri liiki tekste eesmärgistatult 6) analüüsib ja hindab 7) analüüsib individuaalsete eri keskkondades; kriitiliselt eri liiki suulisi ja võimete piires eri liiki kirjalikke tekste, arvestab suulisi ja kirjalikke tekste; 7) analüüsib ja hindab eri intellektuaalomandiga; liiki suulisi ja kirjalikke 8) tunneb eri laadis ja žanris tekste; 7) tunneb eri laadis ja žanris tekstide ülesehitust ning tekstide ülesehitust ning mõistab nende sisu; 8) tunneb eri laadis ja žanris mõistab nende sisu; tekstide ülesehitust ning 9) kujundab lugemise kaudu mõistab nende sisu; 8) kujundab lugemise kaudu esmased hoiakud ja hoiakuid ja tõekspidamisi, tõekspidamised, väärtustab 9) kujundab lugemise kaudu lugemist. hoiakuid ja tõekspidamisi, 9) arendab lugedes oma väärtustab lugemist; sõnavara. 16  10) arendab lugedes oma sõnavara. 2.3.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) osaleb aktiivselt ja mõtestatult õppeprotsessis; 2) kuulab eesmärgistatult ja väljendab oma mõtteid; 3) kasutab suhtlemisel eakohast ja sobivat kõne- ja kirjakeelt, arvestab suhtlemisel partneriga; 4) eristab helisid, hääli ja häälikuid; 5) omandab lugemistehnilise vilumuse ja teadliku lugemisoskuse; 6) tunneb joonis- ja kirjatähti, kasutab õigeid tähekujusid, kirjutab loetavas käekirjas; 7) sooritab kirja eelharjutusi, arvestab etteantud juhendi ja juhendamisega; 8) kirjutab mõtestatud lauseid, jutustavaid ja kirjeldavaid tekste; 9) kirjutab õpitud keelendite ja keelereeglite piires õigesti ning loetava käekirjaga, vormistab kirjaliku töö korrektselt; 10) vormistab lihtsama kirjaliku töö arvutis, järgib õpitud keelereegleid; 11) jutustab kuuldust, nähtust ja loetust, vajadusel kasutab juhendi abi; 12) loeb ja eristab eri liiki tekste, analüüsib teksti ülesehitust, keelekasutust ja sisu, avaldab selle kohta arvamust; 13) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, teeb teksti põhjal märkmeid, võrdleb tekste omavahel; 14) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjandusest, kasutab raamatukogu infosüsteemi; 15) kujundab lugemise kaudu nii mõtte- kui ka tundemaailma, jagab lugemiskogemusi; 16) rikastab lugemise kaudu oma sõnavara, kasutab sõnaraamatuid ja leiab sõnaartiklist vajalikku teavet. II kooliaste Õpilane: 1) järgib tänapäeva vene kirjakeele ja kõneetiketi norme; 2) eristab keelevariante, toob näiteid nende kasutusest; 3) esitab oma mõtteid vabalt, loogiliselt ja sidusalt, teemale ja suhtlusolukorrale vastavalt suuliselt; 4) väljendab oma mõtteid vabalt, loogiliselt ja sidusalt, teemale ja suhtlusolukorrale vastavalt kirjalikult; 5) valib juhendamise abil eesmärgile ja olukorrale vastava suhtluskanali ja -viisi; 6) kirjutab õigesti õpitud ortogrammidega sõnu ja kirjavahemärgistab õigesti õpitud punktogrammidega lauseid; 7) kirjeldab vene keele häälikusüsteemi, eristab sõnaliike ning põhilisi käänd- ja pöördsõna vorme; 8) leiab ja hindab kriitiliselt teavet erinevatest kirjalikest allikatest ning kasutab leitud (usaldusväärset) informatsiooni enda tekstides; 9) hindab kuuldud informatsiooni usaldusväärsust; 10) annab tekstile või seisukohale põhjendatud tagasisidet, väljendab loetu põhjal enda seisukohti ja väärtushoiakuid; 11) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjanduses; 12) teeb loetust kokkuvõtte ning annab lugemissoovitusi kaaslastele; 13) loeb mõtestatult, nimetab teksti teema ja sõnastab lühidalt peamõtte; 14) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, avaldab arvamust, sõnastab järelduse; 15) jutustab ja kirjutab loetust, nähtust ning kuuldust, suhtleb kaaslasega ja rühmas; 16) lahendab lihtsamaid probleemülesandeid paaris- ja rühmatöös; 17 17) loeb ja mõistab eakohaseid õpi- ja elutarbelisi ning huvivaldkondade tekste; 18) valib lugemise eesmärgile sobiva lugemisviisi; 19) tunneb teabekeskkondi ning visuaalseid ja tekstilisi infoallikaid, leiab neist vajaliku teabe; 20) kavandab oma tekstide kirjutamist, täiendab ja muudab oma teksti, loeb kirjutatu üle ja teeb parandusi, vormistab korrektse töö nii käsikirjas kui ka arvutis; 21) esineb suuliselt, võtab sõna, koostab ja peab lühikese ettekande; 22) kirjutab eesmärgipäraselt ja olukohaselt eri liiki eakohaseid tekste; 23) rakendab omandatud keeleteadmisi tekstiloomes ja -analüüsis; 24) kasutab õigekirja kontrollimiseks ja tähenduste leidmiseks trüki- ja digisõnastikke, leiab sõnaartiklist vajaliku teabe. III kooliaste Õpilane: 1) väärtustab vene keelt emakeelena ja ühena maailma keeltest; 2) suhtub austusega teiste keelte ja inimeste erinevustesse ning eripärasse; 3) arvestab suhtlemisel eesmärki ja olukorda, valdab kõnekultuuri; 4) nimetab suulise ja kirjaliku kõne erijooni ning eristab kirjakeelt argikeelest; 5) järgib kirjutamisel õpitud õigekirjanorme ja keelereegleid; 6) kasutab digitaalset kirjaoskust, loob tekste erinevates keskkondades, arvestab suhtlusetiketti; 7) annab suulisele või kirjalikule tekstile põhjendatud tagasisidet, väljendab loetu põhjal enda seisukohti ja väärtushoiakuid; 8) arutleb eakohastel teemadel, lahendab keelealaseid probleemülesandeid ning osaleb diskussioonis; 9) eristab ja analüüsib kuuldu ja loetu põhjal peamist informatsiooni ning olulisi seisukohti; 10) teeb kuuldust ja loetust kokkuvõtte nii suuliselt kui ka kirjalikult; 11) esitab loetu põhjal küsimusi, teeb järeldusi ning annab hinnanguid; 12) sõnastab probleemi, väljendab oma arvamust, esitab argumente ja toob näiteid; 13) loeb tabeleid, diagramme, skeeme ja tingtähiseid ning kasutab neid enda koostatud tekstides; 14) hindab kriitiliselt suhtlusmooduseid, sh visuaalset, kuuldelist, žestilist ja tekstilist osa; 15) teab, et teksti väljenduslaad oleneb teksti kasutusvaldkonnast, liigist, eesmärgist, autorist ja suhtlusolukorrast; 16) koostab jutustavaid, kirjeldavaid ja arutlevaid tekste ning esitab neid; 17) ehitab teksti üles vastuvõtjat arvestades, järjestab ja seostab info loogiliselt ning valdab peamisi tekstisidususvõtteid; 18) kirjutab ja valmistub esinemiseks etappide kaupa; 19) esineb suuliselt (tervitab, võtab sõna, koostab ning peab lühikese ettekande ja kõne); 20) analüüsib enda ja teiste keelevahendite valiku sobivust olukorrast lähtudes; 21) vormistab korrektselt eri liiki tekste, arvestab olukorda ja adressaati, järgib keelenorme ja vormistusnõudeid; 22) iseloomustab peamisi tekstiliike, nende põhijooni ning kasutamise võimalusi; 23) teab, et teksti väljenduslaad oleneb teksti kasutusvaldkonnast, -liigist ja autorist; 24) leiab õigekirjajuhiseid veebist ning sõna- ja käsiraamatutest, kasutab arvuti õigekirjakorrektorit ja hindab kriitiliselt õigekeelsussoovitusi; 25) rikastab lugemise kaudu oma sõnavara ning kasutab mitmekesiseid grammatilisi tarindeid. 2.4. Eesti keel teise keelena 2.4.1. Õppeaine kirjeldus Muu kodukeelega õpilased õpivad eesti keelt teise keelena eesmärgiga lõimuda Eesti ühiskonda ning tulla edukalt toime nii koolis kui ka väljaspool kooli. Eesti keel on paljudele muu kodukeelega õpilastele emakeele kõrval esimene õpitav keel. Seetõttu on eriti oluline õppe huvitavus ja jõukohasus, et tekiks ja säiliks õpimotivatsioon. Õppetöös kasutatakse tänapäevaseid ja kaasahaaravaid õppematerjale ning autentseid lugemis- 18 ja kuulamistekste, mis hoiavad õpilasi kursis ühiskonnas toimuvaga ja tekitavad eesti keele kasutamise soovi. Keeletundides kasutatakse inspireerivaid aktiivõppemeetodeid, mis toetavad eri õpistiiliga õpilasi, võimaldavad õpilastel keelt eesmärgipäraselt kasutada ja aitavad luua keelest süsteemse arusaamise. Õppeprotsessis arendatakse õpilaste õpioskusi, oskust teha koostööd ja töötada iseseisvalt ning kasutada tõhusaid keeleõppevõtteid. Kasutatakse keelekeskkonna võimalusi: õpilasi suunatakse jälgima eestikeelset meediat, suhtlema eesti keeles väljaspool koolitunde, osalema eestikeelsetel üritustel, kutsutakse tundidesse eestikeelseid külalisi jmt. Eesti keelt õppides väärtustatakse ka teisi keeli ja kultuure, eriti õpilaste päritolukultuuri. Eesti keele kui teise keele õppes keskendutakse järgmistele teemavaldkondadele: mina ja teised; kodu ja lähiümbrus; Eesti ja maailm; igapäevaelu; õppimine ja töö. Iga valdkonnaga tegeldakse korduvalt vastavalt õpilaste keeleoskustasemele, kogemustele, huvidele ning vajadustele. Eesti keele tunnis suheldakse peamiselt eesti keeles. Vajaduse korral kohandab õpetaja oma keele tasemekohaseks ja/või jagab toetavaid selgitusi. Eesti keele kui teise keele õpetaja teeb koostööd teiste õppeainete õpetajatega, et toetada keeleliselt teiste ainete omandamist ning aidata õpilastel näha ainetevahelisi seoseid. Eesti keele kui teise keele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna üldpõhimõtetest. 2.4.2 Kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste 3. klassi lõpetaja väärtustab 6. klassi lõpetaja väärtustab 9. klassi lõpetaja väärtustab eesti keelt kui avaliku eesti keelt kui kultuuri kandjat eesti keelt kui kultuuri suhtluse vahendit ning ja avaliku suhtluse vahendit kandjat ja avaliku suhtluse saavutab eakohase A2- ning saavutab eakohase B1- vahendit ning saavutab keeleoskustaseme, mis keeleoskustaseme, mis eakohase B2- tähendab, et ta … tähendab, et ta … keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … 1) saab aru lihtsatest 1) saab aru kirjalikest ja 1) mõistab konkreetsel ja kirjalikest ja suulistest suulistest tekstidest; abstraktsel teemal tekste; tekstidest; 2) väljendab ja põhjendab 2) suhtleb loomulikult ja 2) väljendab oma vajadusi, oma arvamust, räägib oma ladusalt erinevatel teemadel; kirjeldab lähiümbrust, kogemustest ja kavatsustest, 3) väljendab, põhjendab ja inimesi ja toiminguid, tuleb toime igapäevastes kaitseb oma seisukohti; osaleb lihtsas lühivestluses; suhtlusolukordades; 4) loob sidusaid ja loogilisi 3) leiab vajalikku infot 3) kasutab leitud infot eri tüüpi tekste eri teemadel; ümbritsevast keskkonnast; suhtlusülesannete täitmiseks; 5) on üldiselt kursis Eestis ja 4) koostab kirjalikke 4) koostab isiklikke lihtsaid oma kodukohas toimuvate lihtsaid lühitekste; eri tüüpi tekste; või toimunud olulisemate 5) teab mõningate Eestis ja 5) on kursis mõningate Eestis üritustega ja tuntud inimeste oma kodukohas toimuvate ja oma kodukohas toimuvate tegevusega; ürituste nimetusi ja tuntud või toimunud üritustega ja 6) tunneb ja kasutab inimeste nimesid; tuntud inimeste tegevusega; mõningaid eestikeelseid 6) tunneb ja järgib esmaseid 6) tunneb ja kasutab meediaväljaandeid; viisakusnorme. mõningaid eestikeelseid 7) teadvustab eesti kultuuri meediaväljaandeid; suhtlustavade eripära ning 7) tunneb ja järgib üldisi arvestab neid suhtluses. viisakusnorme. 19 2.4.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) saab aru lihtsast selgest aeglasest seotud kõnest; 2) saab aru eakohastest lühikestest lihtsatest suulistest tekstidest, nagu juhised, teated, sõnumid jmt; 3) saab üldiselt aru lühikestest aeglastest selgetest salvestistest, nagu saatelõigud, lühifilmid jmt; 4) leiab ja mõistab vajalikku olmeteavet lihtsamatest tarbetekstidest, näiteks sõidu- ja tunniplaanid, ajakavad, kuulutused, teated, reklaamid, menüüd, juhised, hoiatused jmt; 5) saab üldjoontes aru tavasuhtluse lihtsatest kirjalikest sõnumitest ja kirjadest; 6) saab aru lihtsamas keeles ilukirjandus- ja meediatekstide põhisisust; 7) leiab talle vajalikku teavet trüki- ja veebisõnastikest ning teatmeteostest; 8) kasutab igapäevaseid viisakusväljendeid; 9) kirjeldab ja tutvustab lihtsal viisil inimesi, kohti, asju ja tegevusi; 10) jutustab endale olulistest sündmustest; 11) väljendab ja selgitab lühidalt oma arvamusi, kavatsusi, vajadusi, meeldimist ja mittemeeldimist; 12) suhtleb vestluspartneri toel lihtsamates endale vajalikes ja huvipakkuvates olukordades; 13) esitab küsimusi tavatoimingute kohta ja vastab küsimustele, teeb ettepanekuid ja vastab teiste ettepanekutele, väljendab nõustumist või keeldumist; 14) kirjutab lühikesi lihtsaid sõnumeid endale olulistel teemadel; 15) kirjutab sidusat teksti oma eluoluga seotud teemadel; 16) paneb kuulmise järgi kirja lühikest lihtsat infot; 17) valdab tavaolukordades suhtlemisel vajalikku põhisõnavara; 18) tuletab konteksti põhjal mõne tundmatu sõna tähenduse; 19) kasutab grammatika põhitarindeid tuttavas olukorras üldjoontes arusaadavalt; 20) hääldab sõnu ja lauseid piisavalt selgelt ja arusaadavalt; II kooliaste Õpilane: 1) tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades; 2) saab aru lühematest lihtsamatest teadetest, sõnumitest, juhistest ja kirjadest; 3) saab aru tuttava sisu ja selge ülesehitusega suulistest ja kirjalikest meediatekstidest; 4) saab aru eakohase eestikeelse filmi põhisisust; 5) leiab ja mõistab asjakohast teavet tarbetekstidest, näiteks teated, kirjad, voldikud, kuulutused, reklaamid, juhised, hoiatused jmt; 6) loeb eakohast ilukirjandusteksti ja mõistab selle põhisisu; 7) leiab vajalikku teavet trüki- ja veebisõnastikest ning teatmeteostest; 8) räägib lihtsate seostatud lausetega tuttavatel teemadel; 9) vestleb kaaslastega, esitab küsimusi ja vastab neile; 10) jagab lihtsamaid juhiseid, teeb ettepanekuid ja vastab neile; 11) kirjeldab sündmusi, olukordi, kohti, tegevusi ja inimesi; 12) väljendab ja selgitab oma vajadusi, soove ja emotsioone, tuleb toime igapäevaelu olukordades; 13) vahendab raamatu või filmi põhisisu ning väljendab oma muljeid ja mõtteid; 14) avaldab arvamust tuttaval teemal ja põhjendab oma seisukohta; 15) kirjutab ja täidab lihtsamaid tarbetekste, nagu kutse, sõnum, e-kiri, avaldus, ankeet; 16) kirjutab kirjeldavaid ja jutustavaid tekste tuttavatel teemadel; 17) valdab põhisõnavara, vajadusel lihtsustab sõnumit või sõnastab oma teksti ümber; 18) tuletab konteksti põhjal sõnade tähendusi; 19) kasutab grammatika põhitarindeid võrdlemisi korrektselt; 20) hääldab sõnu ja lauseid üldiselt selgelt ja arusaadavalt. 20 III kooliaste Õpilane: 1) kasutab teadlikult eesti keele oskuse arendamiseks keelekeskkonna võimalusi; 2) saab aru erisuguse pikkuse ja keerukusega suuliste tekstide põhisisust; 3) jälgib vilunud kõnelejate elavat mõttevahetust ning saab aru selgelt struktureeritud diskussioonist; 4) jälgib eakohaseid ettekandeid ja esitlusi, leiab infot ja teeb kokkuvõtte; 5) saab aru enamikest suulistest ja kirjalikest üldkeelsetest tarbe- ja meediatekstidest; 6) jälgib ja mõistab eakohaste arvamus- ja probleemartiklite arutluskäiku; 7) loeb eakohaseid eri žanris ilukirjandustekste, analüüsib nende sisu ja mõistab sõnumit; 8) suhtleb ettevalmistuseta küllaltki ladusalt, väljendab oma seisukohti, tundeid ja soove, reageerib kaaslaste jutule; 9) osaleb arutelus, väljendub selgelt ja üksikasjalikult mitmesugustel teemadel, esitab argumentide ja näidetega toetatud seisukohti ja põhjendusi; 10) peab selgelt struktureeritud ettekande, toob välja olulisemad seisukohad ning poolt- ja vastuargumendid; 11) kirjutab eri tüüpi tarbetekste, näiteks avaldus, motivatsioonikiri, elulookirjeldus, seletuskiri, e-kiri, ning vormistab need korrektselt; 12) kirjutab jutustavaid ja kirjeldavaid tekste nii realistlikus kui ka fantastilises laadis; 13) kirjutab arutlevaid tekste, esitab poolt- ja vastuargumente, toob näiteid ning sõnastab kokkuvõtte; 14) kirjutab raamatu-, filmi- või teatriarvustuse; 15) valdab üldsõnavara, väljendub selgelt, täpselt ja varieeruvalt; 16) valdab grammatika tarindeid; 17) hääldab sõnu ja lauseid selgelt ja loomulikult; 18) arvestab keeleliste vahendite valikul suhtluse eesmärki, partnerit ja olukorda; 19) ühendab lausungid selgelt ja loogiliselt sidusaks tekstiks, liigendab teksti lõikudeks; 20) järgib õigekirjareegleid. 21  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” lisa 2 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Kehaline kasvatus“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Kehalise kasvatuse kaudu rakendatakse põhikoolis liikumisõpetuse põhimõtteid, et toetada õpilaste positiivset hoiakut liikumise suhtes ning kujundada neis eakohast liikumispädevust, s.o motivatsiooni, teadmisi, oskusi ja harjumust iga päev aktiivselt liikuda, tegelda liikumisharrastusega ning suhtuda liikumisesse positiivselt. Liikumispädevust arendava õppe tulemusena põhikooli lõpetaja 1) on omandanud mitmekülgseid liikumisoskusi ja -kogemusi, et harrastada erinevaid liikumistegevusi; 2) mõistab tervise ja kehaliste võimete seost ning analüüsib liikumise ja toitumise tasakaalu; 3) on igapäevaselt kehaliselt aktiivne ja mõistab tervisliku liikumise põhimõtteid; 4) väärtustab liikumist, sporti ja tantsu kultuuri osana ning ennast selle kandjana ja loojana; 5) mõistab vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavate ning emotsioonide juhtimist toetavate tegevuste mõju enda heaolule, et tulla toime pingeliste olukordadega; 6) tunneb rõõmu liikumisest ja on saanud sellest positiivse kogemuse. 1.2. Ainevaldkonna õppeaine arvestuslik maht Õppeaine nädalatundide maht kooliastmeti on järgmine: I kooliaste II kooliaste III kooliaste kehaline kasvatus 8 8 6 Õppeaine nädalatundide jagunemine kooliastmete sees ja õppesisu klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas arvestusega, et õpitulemused ning kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud oleksid saavutatavad. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus Liikumisõpetuse põhimõtetest lähtuva kehalise kasvatuse õppe kaudu aidatakse põhikoolis kaasa terve ja liikuva inimese kujunemisele ning tekitatakse seosed koolis õpitu ja selle kasutamise võimaluste vahel vabal ajal, st väljaspool kooli. Liikumispädevust kujundatakse kõigis kooliastmeis taotletavate õpitulemuste kaudu viies liikumisvaldkonnas: liikumisoskused; tervis ja kehalised võimed; kehaline aktiivsus; liikumine ja kultuur; vaimne ja kehaline tasakaal. Liikumisoskused jagunevad neljaks oskuste alarühmaks ja need kujunevad erinevate liikumisviiside rakendamise kaudu. Liikumisoskused on järgmised: 1) edasiliikumisoskused on kõndimis-, jooksmis-, hüppamis-, ronimis- ja ujumisoskus ning nende rakendamine igapäevaelus, liikumisharrastuses, spordialades, rütmis ja muusika saatel, tantsus ning koostööd tehes. I kooliastmes omandavad õpilased ujumisoskuse, mille arendamisega, sh tähelepanuga veeohutusele, on soovitatav jätkata ka järgmistes kooliastmetes; 2) oskus liikuda vahendil on seotud igapäevase liikumisega, harrastus- ja sportliku tegevusega, kus edasiliikumiseks kasutatakse vahendit; 3) oskus käsitseda vahendit ehk oskus visata, püüda, põrgatada ja lüüa vahendit käe, jala ning muu vahendiga; 4) oskus kontrollida keha asendites, liikumisel ja nende kombinatsioonides. Liikumisoskusi kujundatakse läbivalt kooliastmete jooksul, et õpilastel tekiksid mitmekülgsed oskused liikuda eri tingimustes ja keskkondades. Selleks seostatakse õpitud oskuste kasutamist tegevustega väljaspool õppetundi (nt aktiivne vahetund). Tervis ja kehalised võimed. Õpilane omandab teadmised tervisega (aeroobne vastupidavus, jõud ja painduvus) ning oskustega (kiirus, osavus, võimsus, koordinatsioon, tasakaal) seotud kehalistest võimetest ja nende arendamisest. Korrapärane kehaliste võimete mõõtmine kujundab õpilaste teadlikkust tervisega seotud kehalistest võimetest ja loob eeldused enda kehaliste võimete arendamiseks. Kehalisi võimeid mõõdetakse ning analüüsitakse viisil, mis toetab õpilase motivatsiooni end arendada ega ole seotud standardiseeritud hindamisega. Kehaline aktiivsus. Õpilane omandab teadmised ja oskused tervislikust kehalisest aktiivsusest ning eelduse olla kogu elu kehaliselt aktiivne. Selleks kasutatakse mitmekesiseid õppemeetodeid, nagu enda kehalise aktiivsuse hindamine nii tehnoloogiliste kui ka subjektiivsete vahendite kaudu, liikumispäeviku pidamine valitud perioodi vältel, igapäevase liikumisaktiivsuse plaanimine jne. Õpilased, kelle tervislik seisund ei võimalda kõiki õppetegevusi sooritada või suure intensiivsusega liikuda, kaasatakse tegevustesse nende tervisliku seisundi põhjal ning vajaduse korral kohandatakse tegevusi. Liikumine ja kultuur. Õpilane mõistab liikumise ja kultuuri seost mitmekülgsete, sh väljaspool koolikeskkonda toimuvate tegevuste kaudu. Õpilane saab teadmised liikumis-, spordi- ja tantsutraditsioonidest ning liikumise seosest eri kultuurivaldkondadega. Ta omandab oskused ohutult liikuda ja isiklikku hügieeni pidada ning ausa mängu põhimõtteid järgida. Õpilane saab kogemused väljaspool kooli toimuval liikumis-, spordi- ja tantsuüritusel osalejana või vabatahtlikuna, liikumisest looduses ja suhtluskultuurist. Ta väljendab ennast liikumise ja tantsu kaudu ning koostöös kaaslastega, teab enda võimalusi olla kultuurikandja ja -mõjutaja ning selle looja. Vaimne ja kehaline tasakaal. Õpilane omandab esmased teadmised ja oskused vaimse ja kehalise tasakaalu hoidmisest ning mõistab võimalusi korrastada enda vaimset ja kehalist seisundit. Taotletavad õpitulemused on aluseks kooli ainekava koostamisel, kuid nende saavutamise viisid on paindlikud ning võimaldavad arvestada õpilaste huve, kooli kultuuri, traditsioone, õpikeskkonda ja muutuvat ühiskonda. 1.4. Valdkonnaülene lõiming, üldpädevuste arengu toetamine ja õppekava läbivate teemade käsitlemine Liikumispädevuse kujundamine hõlmab kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade tähenduslik käsitlemine õpilase jaoks. Õpilaste aktiivne kaasamine õppeaineid lõimivasse õppesse toetab ennastjuhtiva inimese kujunemist terveks, teadlikuks ja liikumist nautivaks inimeseks. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi eri olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus saada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö teiste ainete õpetajatega. Üldpädevuste kujundamise ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ning nende rakendamist täpsustatakse ainekavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpe on õppijakeskne, toetab ja hoiab õpilase motivatsiooni liikuda ning suunab teda mõistma liikumise seost tervisega ja enda vastutust tervise hoidmisel. Õppe kaudu saavad õpilased arutleda, milliste eluks vajaminevate oskuste omandamise nimel tegutsetakse ning kuidas on omandatavad teadmised, oskused ja hoiakud seotud elukestva liikumisharrastusega. Õppe kaudu toetatakse õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, kes suudavad teha valikuid ja vastutada oma õppimise eest. Põhikoolis teevad õpetajad õpet kavandades ja korraldades koostööd, seejuures 2 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegseid käsitlusi ja ainevaldkonna arengut, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) taotletakse, et õpilase õpikoormus on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 4) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, eripära ja võimeid, rakendatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ning õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele, pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; võimaldatakse erivajadustega õpilastel osaleda aktiivselt liikumistes nende võimaluste kohaselt ning vajaduse korral kohandatakse selleks tarvilikke tegevusi; 5) võimaldatakse õpet nii üksi kui ka koos teistega, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi, suunatakse tegema valikuid, arvestades õpilaste vanust, arvu, võimekust ja sugu; 6) kaasatakse õpilasi õppe kavandamisse, võetakse aega eesmärkide ning taotletavate õpitulemuste saavutamise viiside ja hindamiskriteeriumide läbiarutamiseks, eneseanalüüsiks ning refleksiooniks; 7) rakendatakse uurivat õpet, mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid tegevusi, laiendatakse õpilaste teadmisi, arendatakse oskusi ja kujundatakse hoiakuid; 8) rakendatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevaid õpikeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid. 1.6. Hindamine Hindamine on õppe osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut, tema kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste ja oskuste omandamist ning hoiakute kujunemist. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase isikupärasest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise kaudu saab õpilane tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja liikumispädevuse kujunemise kohta. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppe kui ka iseenda pädevuste arendamiseks. Liikumisoskuste omandatuse hindamise kõrval antakse tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemise kohta antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangutega. Rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse kas sõnaliste hinnangute või numbriliste hinnetena. Hinnates lähtutakse riikliku õppekava üldosas hindamise kohta sätestatust ja selle alusel koostatud kooli hindamisjuhendist, mis kehtestab mittenumbrilise hindamise kasutamise, mujal (nt huvikoolis või huvitegevuses) õpitu arvestamise ja õpilase eneseanalüüsi koostamise põhimõtted kehaliste võimete arengu seisukohast. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ning spetsiifilised õpiraskused, et kavandada edasist õppimist ja õpetamist. Kujundava hindamise kaudu saab õpilane suulist ja kirjalikku tagasisidet õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõtvalt hinnatakse üldjuhul õppeperioodi lõpul, et kontrollida nii aines seatud eesmärkide täitmist kui ka taotletavate õpitulemuste saavutatust. Õpilasele on õppe alguses teada, mis õpitulemuse saavutamise poole mis õpiülesannetega liigutakse, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. Õpilast juhitakse õppe käigus oma õppimist ning seatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. 3 Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane nii oma tööd hindama kui ka kaasõpilaste saavutusi tagasisidestama. Aruteludes hinnatakse õpilase esitatud arvamuste ja seisukohtade põhjendatust, seostatust ning veenvust. Õpilase seisukohtadele ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Kirjalike ülesannete puhul arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh liikumis- ja sporditerminite õigele kasutusele ning õigekirjale, mida arvestatakse hindamisel ülesande eesmärgi ja kokkulepitud hindamiskriteeriumide põhjal. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamise võimaldamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub seatud õppe-eesmärkidest ning eeldatavast õpitulemusest. 1.7. Õppekeskkond Õppimist toetav füüsiline, vaimne ja sotsiaalne õppekeskkond aitab kujundada liikumisvõimalusi ja liikumispädevust. Õpetaja loob kõiki õpilasi toetava õppekeskkonna, sõltumata õpilaste varasematest teadmistest, oskustest ja kehalisest võimekusest. Vaimselt ja sotsiaalselt toetav õppekeskkond võimaldab õpilasel teha vigu, kartmata karistust või alavääristamist. Liikumis- ja sportmängudes väärtustatakse mängust osavõttu, kaaslaste ja reeglite arvestamist ning oskuste kasutamist mängus. Võistkonnamängudes võivad õpilased kanda eri rolle ja täita mängus erinevaid ülesandeid. Füüsilise keskkonna kujundamisel arvestatakse vajadust tagada õpilaste ohutus ja turvalisus. Füüsilise keskkonna moodustavad õpitulemuste saavutamiseks ja liikumispädevuse kujunemiseks nõuetekohased ruumid ning liikumis- ja spordivahendid sise- ja õuekeskkonnas. Liikumispädevuse saavutamiseks peab kool tagama nõuetele vastava võimla, sh võimaluse korral ujula või tegevusteks kohandatud aula, klassiruumid või muud ruumid. Õpilased peavad saama kasutada rõivistuid ning pesemisruume. Kooli õuealal luuakse eri vanuserühmadele mitmekesised liikumisvõimalused, mis toetavad ainekavas märgitud õpitulemuste saavutamist, liikumispädevuse kujundamist ning liikumisoskuste kasutamist, sõltumata õpilaste vanusest ja soost. 2. Ainekava 2.1. Kehaline kasvatus 2.1.1. Õppeaine kirjeldus. Õppeaine hõlmab viis valdkonda - liikumisoskused, tervis ja kehalised võimed, kehaline aktiivsus, liikumine ja kultuur, vaimne ja kehaline tasakaal –, mis on liikumispädevuse kujunemisel võrdse kaaluga. Iga kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud moodustavad õpilase ea kohase terviku, tuues esile õppija arengu dünaamika liikumispädevuse kujunemiseks alates esimesest kooliastmest kuni põhikooli lõpuni. Taotletavad õpitulemused on kirjeldatud kooliastmete kaupa viies valdkonnas. Õpitulemuste saavutamist toetab rõhuasetuste seadmine õppe kavandamisel ja õpilaste kaasamine õpitavale tähenduse andmisse, eneseanalüüsi ning eri spordialade, tantsude, lihtsustatud sportmängude põhioskuste omandamisse erinevates kombinatsioonides ja keskkondades. 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane Õpilane Õpilane 1) on omandanud erinevaid 1) on omandanud 1) on omandanud liikumisoskusi ja -kogemusi; mitmekülgseid liikumisoskusi mitmekülgseid liikumisoskusi 2) sooritab kehalisi võimeid ja -kogemusi; ja -kogemusi, et harrastada arendavaid tegevusi ning teab 2) sooritab kehalisi võimeid erinevaid liikumistegevusi; liikumise ja toitumise seost arendavaid ja neile tagasisidet 2) mõistab tervise ja kehaliste tervisega; andvaid tegevusi ning võimete seost ning analüüsib 4  3) on igapäevaselt kehaliselt mõistab liikumise ja toitumise liikumise ja toitumise aktiivne; seost tervisega; tasakaalu; 4) teab, et liikumine on 3) on korrapäraselt kehaliselt 3) on igapäevaselt kehaliselt kultuuri osa, ning on kogenud aktiivne ja teab tervisliku aktiivne ja mõistab tervisliku liikumisega seotud tegevuste liikumise põhimõtteid; liikumise põhimõtteid; loomist; 4) mõistab ja kogeb liikumise 4) väärtustab liikumist, sporti 5) on omandanud kogemuse ja kultuuri seost ning ennast ja tantsu kultuuri osana ning vaimset ja kehalist tasakaalu liikumisega seotud tegevuste ennast selle kandjana ja soodustavatest tegevustest loojana; loojana; ning emotsioonide 5) teab vaimset ja kehalist 5) mõistab vaimset ja kehalist märkamisest. tasakaalu ning emotsioonide tasakaalu soodustavate ning juhtimist soodustavaid emotsioonide juhtimist tegevusi. toetavate tegevuste mõju enda heaolule, et tulla toime pingeliste olukordadega. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Liikumisoskused Õpilane 1) kasutab edasiliikumisoskusi eri keskkondades, harjutustes, liikumismängudes ja tantsus, rütmis ja muusika saatel, koostöös paarilise ning rühmaga; 2) liigub edasi vahendil harjutustes ja liikumismängudes; 3) teab esmast liikumisvahendi hoidmis- ja hooldusvajadust; 4) käsitseb vahendit harjutustes, liikumismängudes ja teiste oskuste arendamiseks; 5) oskab ujuda, sh sukelduda, veepinnal hõljuda, rinnuli- ja seliliasendis kokku 200 meetrit edasi liikuda; 6) hindab adekvaatselt oma võimeid vees ja rakendab eakohaseid veeohutusalaseid oskusi; 7) hoiab tasakaalu asendites, liikumistel ja nende kombinatsioonides; 8) korrigeerib kehahoidu õpetaja juhtimisel; 9) arvestab peamisi turvalisuse ja ohutu liikumise põhimõtteid ning saab aru erinevate liikumisviiside puhul vajaliku turvavarustuse kasutamise põhjustest; 10) arvestab tegevustes kaaslasi; 11) annab tagasisidet enda liikumisoskuste ja -ohutuse kohta etteantud kirjelduse alusel; 12) toob näiteid erinevate liikumisoskuste kohta. Tervis ja kehalised võimed Õpilane 1) osaleb aktiivselt kehalisi võimeid arendavates mängudes ja harjutustes; 2) nimetab kehalisi võimeid; 3) mõõdab enda kehalisi võimeid õpetaja juhendamisel; 4) teab liikumise ja toitumise olulisust tervisele. Kehaline aktiivsus Õpilane 1) teab, kui palju ja milleks peab kehaliselt aktiivne laps iga päev liikuma; 2) märkab liikudes südamelöögisageduse ja enesetunde muutust; 3) sooritab liikumiseks ettevalmistavaid ja taastumist toetavaid tegevusi õpetaja juhendamisel; 4) märkab abi vajamist tunnis ja kutsub abi ohuolukorras. Liikumine ja kultuur Õpilane 5 1) loob midagi liikumisega seotult; 2) kirjeldab kogemust, mille ta on saanud väljaspool kooli toimunud liikumisüritusel osalejana, vaatlejana või vabatahtlikuna; 3) teab ja järgib üldiselt ausa mängu põhimõtteid; 4) teab Eesti sportlasi ning tantsu ja liikumisega seotud kultuuriüritusi; 5) teab ning järgib isiklikku hügieeni ja ohutusnõudeid; 6) riietub liikumiseks sobilikult; 7) teab, mis võimalusi pakub liikumiseks looduskeskkond; 8) oskab liikuda tuttavas keskkonnas, määrates asukohta ja suunda; 9) tantsib üksi, paaris ja rühmas; 10) avastab liikumisvõimalusi tantsu kaudu. Vaimne ja kehaline tasakaal Õpilane 1) sooritab vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavaid tegevusi õpetaja juhendamisel; 2) märkab õpetaja juhendamisel emotsioone ja nendega toimetulemist soodustavaid tegevusi. II kooliaste Liikumisoskused Õpilane 1) kasutab edasiliikumisoskusi eri keskkondades, harjutustes, liikumismängudes, spordialadel ning tantsus, rütmis ja muusika saatel, koostöös paarilise ning rühmaga; 2) liigub edasi vahendil muutuvas keskkonnas; 3) rakendab esmaseid liikumisvahendi hooldusvõtteid; 4) käsitseb vahendit liikumiskombinatsioonides, mängudes, lihtsustatud sportmängudes ja teiste oskuste arendamiseks; 5) koostab kehaasendite ja liikumiste kombinatsioone; 6) rakendab oskusi kehahoiu ja -asendite hoidmiseks; 7) rakendab turvalisuse ja ohutu liikumise põhimõtteid; 8) analüüsib enda tegevust rühmas tegutsejana; 9) analüüsib enda liikumisoskusi, -ohutust ja turvavarustuse kasutamist; 10) teab liikumisoskusi liikumisharrastuses. Tervis ja kehalised võimed Õpilane 1) seostab kehalisi võimeid arendavaid tegevusi ja harjutusi; 2) seab lühiajalisi eesmärke kehaliste võimete arendamiseks enda mõõtmistulemuste põhjal; 3) arendab enda kehalisi võimeid, lähtudes seatud eesmärgist; 4) analüüsib õpetaja juhendamisel enda kehalisi võimeid tervise seisukohalt ja eesmärgi täitmist; 5) mõistab liikumise ja toitumise tähtsust tervisele. Kehaline aktiivsus Õpilane 1) teeb kindlaks enda igapäevase kehalise aktiivsuse ja analüüsib seda; 2) plaanib kehalist aktiivsust igapäevastesse tegevustesse; 3) mõõdab enda südamelöögisagedust; 4) kasutab tehnoloogilisi ja/või isiklikke vahendeid, et hinnata enda kehalist aktiivsust; 5) sooritab liikumiseks ettevalmistavaid ja taastumist toetavaid tegevusi; 6) teab peamisi liikudes juhtuda võivaid vigastusi ja esmast käitumist nende korral. 6 Liikumine ja kultuur Õpilane 1) loob midagi liikumisega seotult ja annab selle kohta tagasisidet; 2) arutleb kogemuse üle, mille ta on saanud väljaspool kooli toimunud liikumisüritusel osalejana, vaatlejana või vabatahtlikuna; 3) teab ja rakendab ausa mängu põhimõtteid ning sellega seotud väärtusi; 4) teab rahvusvahelisi sportlasi ning tantsu ja liikumisega seotud kultuuriüritusi; 5) mõistab isikliku hügieeni ja ohutusnõuete olulisust ning järgib neid; 6) riietub liikumiseks sobilikult, arvestades keskkonda ja tegevuse eripära; 7) avastab looduses liikumise võimalusi; 8) oskab liikuda linnas ja/või looduses, määrates asukohta ning suunda; 9) tantsib üksi, paaris ja rühmas; 10) mõistab pärimustantsu ja nüüdisaegsete tantsude rolli kultuuris; 11) avastab tantsukultuuri eneseväljendusvormina. Vaimne ja kehaline tasakaal Õpilane 1) sooritab õpetaja toetusel vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavaid tegevusi; 2) kirjeldab vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavate tegevuste mõju endale; 3) märkab õpetaja toetusel emotsioone ja nendega toimetulemist soodustavaid tegevusi. III kooliaste Liikumisoskused Õpilane 1) kasutab teadlikult edasiliikumisoskusi eri keskkondades, tervisetreeningul, spordialadel ning tantsus, rütmis ja muusika saatel, koostöös paarilise ning rühmaga; 2) liigub edasi vahendil muutuvas keskkonnas ja seostab seda igapäevaste liikumisvõimalustega; 3) rakendab igapäevaseks liikumiseks või liikumisharrastuseks vajalikke esmaseid liikumisvahendi hooldusvõtteid; 4) käsitseb vahendit eri liikumiskombinatsioonides, -mängudes, spordialadel, lihtsustatud sportmängudes ja teiste oskuste arendamiseks; 5) koostab kehaasendite ja liikumiste kombinatsioone üksi, paarilise ja rühmaga; 6) seostab teadmisi ning oskusi kehahoiu ja -asendite hoidmiseks; 7) rakendab turvalisuse ja ohutu liikumise põhimõtteid; 8) annab hinnangu enda koostööle tegevustes; 9) annab hinnangu enda liikumisoskustele, -ohutusele ja turvavarustuse kasutamisele; 10) seostab liikumisoskusi harrastustegevuse ja/või spordialadega. Tervis ja kehalised võimed Õpilane 1) teab, kuidas on kehalised võimed seotud tervisega ja haiguste ennetamisega; 2) mõistab kehalisi võimeid arendavate tegevuste ja harjutuste toimet; 3) seab lühi- ja pikaajalisi eesmärke, lähtudes enda mõõdetud kehaliste võimete tasemest; 4) on saanud kogemuse kehaliste võimete korrapärasest arendamisest; 5) analüüsib enda kehalisi võimeid tervise seisukohalt ja eesmärgi täitmist; 6) analüüsib enda liikumise ja toitumise tasakaalu. Kehaline aktiivsus Õpilane 1) hindab oma igapäevast kehalist aktiivsust; 2) peab liikumispäevikut valitud perioodi vältel, et jälgida enda kehalist aktiivsust; 7 3) teab erineva liikumisintensiivsuse mõju organismile ja leiab endale sobiva koormuse; 4) kasutab erinevaid tehnoloogilisi ja/või isiklikke vahendeid, et hinnata enda kehalist aktiivsust; 5) rakendab liikumiseks ettevalmistavaid ja koormusjärgseid tegevusi ning mõistab nende olulisust; 6) rakendab traumade ja haiguste järel sobilikku liikumist ning koormust; 7) teab lihtsamaid esmaabivõtteid liikumistes saadud vigastuste korral. Liikumine ja kultuur Õpilane 1) loob midagi liikumisega seotult, analüüsib loomist ja annab selle kohta tagasisidet; 2) on osalenud osavõtjana, vaatlejana või vabatahtlikuna väljaspool kooli toimunud liikumisüritusel ning analüüsib saadud kogemust; 3) mõistab ausa mängu tähendust ja rakendab selle põhimõtteid; 4) teab sportlaste ja tantsijate rolli kultuurikandjana ning liikumisürituste ja -traditsioonide olulisust kultuuri osana; 5) järgib ning analüüsib liikumistega seotud isiklikku hügieeni ja ohutusnõudeid; 6) riietub liikumiseks sobilikult, arvestades keskkonda ja tegevuse eripära; 7) analüüsib enda liikumiskogemust looduses; 8) oskab liikuda linnas ja/või looduses, määrates asukohta ning suunda, kasutades erinevaid võimalusi; 9) mõistab tantsukultuuri ja tantsu eneseväljendusvormina; 10) organiseerib kaasõpilasi lihtsasse liikumisega seotud tegevusse. Vaimne ja kehaline tasakaal Õpilane 1) valib ja sooritab iseseisvalt vaimset ning kehalist tasakaalu soodustavaid tegevusi; 2) seostab ja põhjendab vaimset ning kehalist tasakaalu soodustavate tegevuste kasutamise võimalusi eri olukordades; 3) mõistab vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavate tegevuste mõju enda heaolule; 4) mõistab enda võimalusi tulla toime erinevate emotsioonidega. 8  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” lisa 3 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Kunstiained“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Kunstiainete valdkonnapädevuse kujundamise esmane alus on äratada valdkonna vastu huvi ja seda järjekindlalt hoida. Kunstiainete valdkonnapädevus on universaalne ning väljendub selles, et põhikooli lõpuks õpilane eakohaselt 1) teadvustab oma sidet muusika, kunsti ja visuaalkultuuriga ning Eesti ja maailma kultuuripärandiga; 2) loob, uurib ja tõlgendab, kasutades muusika, kunsti ja visuaalkultuuri väljendusvahendeid, teadmisi ning meetodeid; 3) mõtestab ja reflekteerib eri kultuurinähtusi, enda ja kaasõppijate loometegevust ; 4) mõistab muusika ja kunsti osatähtsust nüüdisaegses ühiskonnas; 5) osaleb kunstide suhtluses tõlgendamist vajava sõnumi edastaja ning vastuvõtjana informeeritult ja kriitiliselt; 6) on loova eluhoiakuga ja lahendab probleeme loovalt. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Kunstiainete valdkonda kuuluvad kunst ja muusika, mida õpitakse 1.–9. klassini. Ainekavades kirjeldatud õpitulemuste saavutamiseks on õppeainete arvestuslikud nädalatunnid kooliastmeti järgmised: õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste kunst 4,5 3 3 muusika 6 4 3 Õppeainete nädalatundide jagunemine kooliastmete sees ja õppesisu klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas arvestusega, et õpitulemused ning kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud on saavutatavad. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Kunstiainete pädevus lähtub arusaamast, et õpilase areng on elukestev ja mõjutatud kultuurist ning kunstid (muusika, kunst, kirjandus, draama, film, tants) ja kultuur laiemalt (visuaalkultuur, pärand- ja pärimuskultuur jms) on inimese dialoogipartnerid kogu elu jooksul. Kunstid on olulised väärtushinnangute, suhtluskultuuri, empaatia ning kriitilise mõtlemise arendamise vahendid. Kunstide kui professionaalse kõrgkultuuri loomingu kõrval on tähtis ka uuriv ja leiutav looming ning kultuur mõtestatud inimtegevusena laiemalt. Kunstiained rõhutavad õppe koondumist viie põhimõtte ümber: 1) kunste on vaja tõlgendada. Kunstide kõne ei ole sõnasõnaline, kunstiteosed pakuvad eri tõlgendusvõimalusi ja tähendusi, mis põhinevad alati maailmavaatel, varasemal elu- ja kunstikogemusel ning on juhitud tunnetest, samuti kogemise kontekstist. Tõlgendamise puhul on alati võimalik lähtuda erinevatest vaatepunktidest ja ootustest. Isiklik kogemus kasvatab kogemuse tähenduslikkust õpilase jaoks. Kunsti ja muusika õppimisel on vaja toetada tõlgendamisoskuse teket; 2) kunstid toetavad mitmekülgset loovust. Kunsti ja muusika õppimine kujundab õppija loovust ja isiksuseomadusi, mis annavad eeldused mis tahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada, et jõuda originaalsete, kasulike, eetiliste ja vähemalt looja jaoks soovitud tulemusteni. Kunstidega tegelemine põhikoolis toetab õpiloovust (uudsed tähenduslikud kogemused ja nende mõtestamine, uurimis- ja refleksioonioskused) ning argiloovust (fantaasia, maailma uudne mõtestamine enda jaoks, uudne toimimisviis igapäevaelus); 3) kunstid toetavad esteetilise tundlikkuse kasvu ning inimese heaolu. Kunsti ja muusika õppimine põhikoolis võimaldab õpilasel ära tunda, emotsionaalselt kogeda ja hinnata enda ümber subjektiivset ilu (kuuldavat, kombatavat, nähtavat, abstraktset) ning nautida seda samavõrra nagu teiste oskusi või meisterlikkust. Ilu ja meisterlikkuse väärtustamine toetab rahulolu ja tähenduse leidmist maailmas, suurendab maailmaga seotuse tunnet ning innustab inimest püüdlema oma eesmärkide poole. Kunstiainetel on tähtis osa muutuvates oludes isiklikku ja ühiskondlikku heaolusse panustava inimese kujundamisel; 4) kunstiaineid õppides arenevad kinesteetilised oskused ja kognitiivsed võimed, mis on lahutamatult seotud loomega – musitseerimise ja visuaalkunsti, ent ka performatiivsete kunstide loomisega. Kunstitegevustes toetatakse sügavama kognitiivse võimekuse kujunemist. Õppimine (sh musitseerimine ja visuaalkunst, kuid ka performatiivsete kunstide loomine) on sügavam, kui see toimub terviklikult nii keha kui ka vaimu ja eri meelte koostöös; 5) kunstiainete õppimine toetab iseenda mõistmist ja mõtestamist ning üldpädevuste omandamist sisukalt ja terviklikult. Kunsti ja muusikaga järjepidev tegelemine toetab õppija eneseusalduse kujunemist ning eneseväärikust. Kunstide kaudu saab tõhusalt arendada kognitiivseid oskusi, nt loovat ja kriitilist mõtlemist, refleksiooni- ja analüüsioskusi, samuti mittekognitiivsed oskusi, nt avatust, otsustusvõimet ja riskijulgust. Valdkonnasisene lõiming tugineb kunsti ja muusika kokkupuutepunktidele. Kunst ja muusika jagavad sarnaseid baasmõisteid, mille sisu on aga erialade väljendusvahenditest lähtuvalt ainuomane; ka kontseptsioonide sisu ei pruugi kattuda. Seetõttu on kunsti ja muusika lõimingukeskmeks ühised aspektid: 1) teose, autori ja loomingu määratlus; 2) esitus ja tõlgendus (interpreteerimine) ning kriitika; 3) ajalooliselt interdistsiplinaarsed kunstid (sõna-, muusika- ja tantsuteater, film); 4) nüüdisaegsed mitmemeelelised kunstinähtused (video ja performance, meie aja tsirkus, installatiivne, uusmeedia kunst jms). 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Kunsti ja muusika õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab õppeainete eesmärgipärane lõimimine teiste valdkondade õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi eri olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline aineõpetajate süsteemne ja järjepidev koostöö õpilase kogu õppeaja vältel. Üldpädevuste kujundamise ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ning rakendamist täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpe on õppijakeskne, toetab õpimotivatsiooni hoidmist ning õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, kes suudavad teha valikuid ja vastutada oma õppimise eest. Õpet kavandades ja korraldades lähtutakse õppekava üldpädevustest, kooli väärtustest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja 2 kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest ning läbivate teemade ja lõimingu rakendamise põhimõtetest. Põhikoolis õpet kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures 1) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, individuaalset eripära ja isikupäraseid erivõimeid, kasutatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele ning pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 2) võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas, kunsti ja muusika uusimaid käsitlusi, rakendatakse didaktika nüüdisaegseid käsitlusi; 3) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta jooksul ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevuseks; 4) võimaldatakse õpet nii iseseisvalt kui ka koos teistega, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi ning suunatakse tegema valikuid; 5) kaasatakse õpilasi õppe kavandamisse, võetakse aega eesmärkide ja taotletavate õpitulemuste saavutamise viiside ja hindamiskriteeriumide läbiarutamiseks ning refleksiooniks; 6) kavandatakse piisavalt aega terviklike õppeühikute, mitmeid osaoskusi arendavate ning õppijate jaoks tähenduslike tulemusteni viivate õppeülesannete täitmiseks; 7) rakendatakse uurivat õpet, kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid tegevusi; 8) rakendatakse nii traditsioonilisi kui ka nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid; 9) kasutatakse mitmekesist õpikeskkonda: loodus- ja linnakeskkond, arvuti- ja multimeediaklass, virtuaalkeskkond jne, käiakse õppekäikudel, kontsertidel, teatrites, näitustel, muuseumides, stuudiotes, muusikakoolides, looduses, raamatukogudes jm; 10) võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik; seostatakse õppesisu näidetega nii Eesti kui ka maailma kunstist ja rahvakultuurist. 1.6. Hindamine Hindamine kunstiainetes suunab ja julgustab õpilasi õppima ning tekitab ja hoiab huvi kunsti ja muusika vastu. Hindamise aluseks on põhikooli riikliku õppekava üldosas sätestatu, kunsti ja muusika ainekavas esitatud õpitulemused ning kooli kehtestatud hindamisjuhised. Hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutus ja kooliõppekava väliselt, sh mitteformaalhariduses omandatud teadmiste ja oskuste arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. Hindamise käigus saavad õpilased mitmekülgset tagasisidet oma töökultuuri ja töö ning individuaalse arengu kohta, millega toetatakse nende kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaiks õppijaiks. Hindamisega luuakse õpilastele võimalusi õppe vältel oma edusamme esile tuua, julgustades neid enda tugevaid külgi kasutama ja uusi oskusi arendama. Õpilastele võimaldatakse eri viise eneseanalüüsiks ja kaaslastelt tagasiside saamiseks ning selle aktseptimiseks. Õpetaja saab hindamise kaudu teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppe kui ka iseenda pädevuste arendamiseks. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane nii oma tööd hindama kui ka kaasõpilastele tagasisidet andma. Õpilasele on õppeühiku (õppetegevuste kogum, mis on suunatud samade õpitulemuste saavutamisele) alguses teada, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamiskriteeriumid. 3 Õpilast suunatakse õppe käigus oma õppimist ja seatud eesmärkide saavutamist analüüsima ning reflekteerima. Aineteadmiste ja -oskuste kõrval antakse tagasisidet üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemise kohta antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangutega. Õpilase seisukohtadele ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh kunsti- ja muusikaterminite õigele kasutusele ning õigekirjale, mida arvestatakse hindamisel ülesande eesmärgi ja kokkulepitud hindamiskriteeriumide põhjal. Hindamisel lähtutakse õppimisele seatud eesmärgist ja hinnatakse seda, mida on õpetatud, rakendades nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostiliselt hinnates selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ning eriomased õpiraskused, et kavandada edasist õppimist ja õpetamist. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamise võimaldamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub seatud õppe-eesmärkidest ning eeldatavast õpitulemusest. Kunstiainete valdkonnapädevuse omandamisel on õppe jooksul oluline roll kujundaval hindamisel, mis toetab õpilase eneseusku ja innustab teda oma võimeid arendama. Kujundava hindamise kaudu saab õpilane temale arusaadaval viisil esitatud suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kujundava hindamise rakendamist toetab õppeolukorras tehtud tööde õpilasepoolne dokumenteerimine näiteks kavandite, jooniste, õpimapi, blogina vms. Kunstiainetes väärtustatakse harjutamist. Õpitulemuste saavutamise toetamise kõrval keskendutakse kujundava hindamise vältel järgmistele aspektidele: 1) loovuse arengu toetamine (probleemide märkamine, mõtete voolavus ja paindlikkus, originaalsus, probleemilahendamisoskused, refleksioon); 2) huvi ja nii õppest kui ka kunsti- ja kultuurielust aktiivse osavõtu toetamine; 3) isikliku sideme loomine ainega ja isikupärase väljenduslaadi otsimine; 4) sallivuse areng ja silmaringi avardumine. Kooli õppekavas kehtestatud hindamisjuhiste järgi võib arvestada tunnist osavõtu aktiivsust ja tunnivälist muusikategevust (nt osalemine koolikooris, orkestris, ansamblis, esinemine kooliüritustel, kooli esindamine konkurssidel/võistlustel, sh muusikaolümpiaadil). Kokkuvõtvalt hinnatakse üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, lähtudes õppest kui tervikust ja taotletavatest õpitulemustest, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib olla sõltuvalt töö mahust erinev kaal. Hindamiskriteeriumid loob õpetaja õpilasi kaasates kooli kehtestatud hindamisjuhiste põhjal. 1.7. Õppekeskkond Õppekeskkonna kujundamisel lähtutakse riikliku õppekava alusväärtustest ning luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu. Kunstiainete pädevuse kujunemise eeldus on õppimist, loovust ning eneseväljendust toetav sotsiaal-emotsionaalne, vaimne ja füüsiline õppekeskkond, mis peab soodustama õpilase iseseisvust, olema kaasav, piisavalt struktureeritud ning eakohane, mis on loovuse ja originaalsuse arendamisel ning avaldumisel oluline. Nii füüsiline kui ka vaimne keskkond peab vastama õpilaste võimetele. Eriti tähtis on arvestada psühholoogilisi baasvajadusi. 4 Kunstid on muutuvad, vastuolusid tekitavad ning väärtuste ja kokkulepete piire kompavad. Seetõttu on eriti tähtis tagada turvaline vaimne keskkond, mille kujundamisele aitavad kaasa hinnanguvabad arutelud ja õpetaja pädevus tulla toime väärtuskonfliktidega. Kunstiainete õppimise füüsilise õppekeskkonna tagab kool, võimaldades õpet ruumis, mis on varustatud kvaliteetsete, õpilastele kokkulepitud korras kättesaadavate töövahendite ja materjalidega vabaks kasutamiseks, et toetada valikute tegemise oskust ja loovat eneseväljendust. Õpe toimub ka autentsetes keskkondades, linnaruumis, kontserdisaalides, näituse- ja etendusasutustes, kooli ümbruses, paikkonna kultuuriasutustes ja mujal. Kunsti õpetamiseks on vaja 1) iseseisvaks ja rühmatööks vajalikku pinda eri formaadis tööde, ka suure formaadiga tööde tegemiseks; 2) 500-luksise päevavalgusspektriga valgustust tööpinnal ning käte ja töövahendite puhastamise võimalust; 3) reguleeritava kõrgusega molberteid või laudu koos joonistusalustega ning tööde kuivatamise, hoiustamise ja eksponeerimise võimalust; 4) kunstiraamatuid, ajakirju ja teatmeteoseid; 5) videoprojektori, foto- ja videokaamerate, arvutite, skanneri ja printeri kasutamise võimalust ning internetiühendust. Muusika õpetamiseks on vaja 1) muusikategevusteks (sh rühmatööks ja liikumiseks) sobivat teisaldatava mööbliga piisavalt ventileeritavat ruumi; 2) mitmesuguseid vahendeid: klaver, noodijoonestikuga tahvel, noodipuldid, rändnoot, astmetabel, klaviatuuritabel; 3) musitseerimiseks vajalikke pille: Orffi instrumentaarium (rütmi- ja plaatpillid), plokkflöödid või väikekandled, akustilised kitarrid, ukuleled vm; 4) tehnovahendeid kontakt- ja digiõppe korraldamiseks: fono- ja videoteek, kohased voogedastusplatvormid; salvestatud muusika esitamise vahendid (muusikakeskus hifi, arvuti + kõlarid); muusika õppimiseks ja loomiseks sobivad rakendused (äpid), nt noodistusprogramm, salvestusprogramm jt; videoprojektor. 2. Ainekavad 2.1. Kunst 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Kunsti õppeaine roll on innustada õppijat avastama ja kasutama oma võimeid (sh seni avaldumata võimeid) kunsti ja visuaalkultuuri loojana ning sellega suhestujana, seega ka kultuurikandjana. Kunsti õppeaine tugineb ülesehituselt visuaalkultuurile ning arendab visuaalset kirjaoskust, mis on tänapäeva maailmas edukaks toimetulekuks tähtis igaühele. Kunst toetab õppija loovust ja isiksuseomadusi, mis annavad eeldused mis tahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada, jõuda originaalsete, kasulike, eetiliste ja vähemalt looja jaoks soovitud tulemusteni. Õppeaine lähtealused on 1) maailma kunsti ja visuaalkultuuri laiahaardeline käsitlemine. Visuaalselt tajutav inimese loodud ja mõtestatud keskkond (visuaalkultuur) hõlmab kujutisi, tekste, esemeid, ehitisi, ruumisuhteid jms ning nende erinevaid ja muutuvaid tähendusvälju. Visuaalkultuur sisaldab nii tahtlikke ja kavandatud artefakte (nt kunstiteosed, graafiline disain, reklaam, fotograafia, mood jne) kui ka juhuslikke ja plaanimata visuaalseid märke ning kooslusi (nt tänaval või meedias kõrvuti sattunud reklaamid, kasutatud tüpograafia, muruplatsi niitmine ja sissetallatud teerada, aja jooksul kujunenud kodusisustus jne). Visuaalkultuuris on teadlik toimimine seotud 5 suhtlusega, erinevate sõnumite ja tähenduste loomise, säilitamise, muutmise ja edastamisega; nii esteetiliselt mitmekesise keskkonna kui ka emotsionaalse ja intellektuaalse keskkonna loomisega ning majanduse toimimise ja majanduslike väärtuste loomisega. Kunstipädevuse omandamist toetab maailma kunsti ja visuaalkultuuri käsitlemine nii nüüdisaegses kui ka ajaloolises kontekstis; 2) kunsti vormide ja tähenduste pidev muutumine, eksperimentaalsus ja areng, mis võivad ühiskonda ka proovile panna. Kunstis kui visuaalkultuuri kitsamas osas luuakse uut inimkogemust, väljendust ja tähendusi teadlikumalt ning sihipärasemalt, suhestudes valdkonna eripäraga, otsinguliselt ja eksperimenteerivalt. Kunsti pidev uuenemine peegeldab muutusi nii teadustes kui ka ühiskonnas, väärtustes ja hoiakutes. Kunst tohib võtta endale fantaasia, moraali ja ühiskondlike kokkulepete piire kompava ning nihutava rolli, et mõtestada ja arutleda, ka katsetada erinevaid ettekujutusi ja võimalikkusi; 3) õpetaja on aktiivne kunstiga suhestuja, kes toetab õpilasi kultuuri muutuvas mitmekesisuses. Täpsema õpisisu valib õpetaja, kes juhib õpet ja õpikeskkonna loomist. Õpetaja enda hoiakud, avatus ja sallivus, mitmetähenduslikkuse ja muutlikkuse taluvus, aktiivses dialoogis ja mõtestatuses olemine vana ja uue kunstiga on äärmiselt olulised. Kunstiaine ise on samuti seotud pidevate muutustega – uue kunstiloomega, uute avastustega kunstiajaloos, seniste väärtuste ümberhindamisega ühiskonnas, uute väärtuste leidmise ja loomisega. Kunsti õppeainet on võimalik üles ehitada eri kunstikäsitlustele tuginedes. Valdkonnast saab ehedama pildi, kui õppijad ja õpetaja võivad mõtiskleda mitme kunstikontseptsiooni üle ning teadvustada kunsti loomise ja hindamise eri aluseid (nt funktsionaalne, realistlik, idealistlik, estetistlik, kontseptuaalne, pragmaatiline, institutsionaalne jne); 4) kunsti õppeaines on võrdselt oluline nii kunstikogemus kui ka õppimiskogemus. Sageli on teosest kui lõpptulemusest tähtsam loominguline ja otsinguline tee, tagasiside ja refleksioon, üldpädevuste kujundamine, motivatsiooni leidmisele ja hoidmisele suunatud tegevused. Koolikunstis on vaja väärtustada õppija isikliku tasandi loomet, avastusi, pingutust ja sõnumit, sest õppijale endale tähtis tegevus loob talle just nimelt tähendusliku kunstikogemuse ka siis, kui lõpptulemus ei ole originaalne või sisukas laiemas kunsti ja visuaalkultuuri kontekstis. Juhul kui lõpptulemus visuaalkultuuri-, disaini- või kunstiteosena on õppes oluline, peab õpetaja kvalitatiivse muutuse teket valmivas teoses teadvustama ja toetama eesmärkide ning hindamiskriteeriumide sõnastamisega. Kunsti osaoskused võimaldavad kunsti õpetamist mitmekülgselt käsitleda ja jälgivad disaini tsüklilist loogikat, mis on maailmas järjest laiemalt käibel nii kunstiteoste, toodete, protsesside kui ka uuringute kavandamisel. Kunsti osaoskused on 1) väljaselgitamine, teadmine, mõistmine (kuulamine, vaatamine, lugemine, info otsimine, kirjeldamine, sõnastamine, valimine, uurimine); 2) plaanimine ja ideede arendamine (ideede genereerimine, visandamine, katsetamine, organiseerimine, protsessi plaanimine, koostamine, leiutamine); 3) loomine (eesmärgipärane väljendus- ja töövahendite rakendamine, viimistlemine, toimetamine, täiendamine, esitlemine); 4) refleksioon, analüüs ja kriitika (uurimine, tõlgendamine, retsenseerimine, tagasisidestamine, arutlemine, väärtushinnangute arendamine ja andmine). Õpitulemuste sõnastamise puhul on arvestatud, et õpetaja saaks koostöös õpilastega ise otsustada, mis õppeülesannete ja teemade käsitlemisega õpitulemusi saavutada, pidades silmas õpilaste vajadusi ja muutusi kunstimaailmas. Põhikooli õpitulemustes on rõhk teadmisel ja mõistmisel ning sihipärasel kunstilisel tegevusel: idee arendamine ja parima võimaliku lahendi leidmine oma ideele. Disainiga seotud õpitulemused võrdsustatakse ainekavas plaanimise ja idee arendamisega nii, nagu see on kujunenud nüüdisaja praktikas. 6 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane Õpilane Õpilane 1) kirjeldab visuaalseid pilte, 1) tõlgendab visuaalseid 1) analüüsib õpetaja abiga jooniseid ja sümboleid oma kujutisi oma kogemuse ja enne kasutamist visuaalseid kogemuse piires; õpitu piires; kujutisi, jooniseid, skeeme ja 2) teab kujutiste kasutamise 2) teab autorsuse üldisi sümboleid; ja jagamise head tava; põhimõtteid; 2) käitub füüsilistes ja 3) kavandab lihtsamaid 3) kasutab õpetaja digitaalsetes ülesandeid disainis ja juhendamisel osalist kultuurikeskkondades loomes kestlikult; disainimist probleemi enamasti turvaliselt, arvestab 4) teeb kahe- ja lahendamiseks kestlikult; visuaalseid kujutisi luues ja kolmemõõtmelisi töid 4) loob omanäolisust kasutades autorsust; spontaanselt ning taotledes kahe-, kolme- ja 3) rakendab õpetaja abiga kavandades, kasutades eri neljamõõtmelisi kunstitöid uurimismeetodeid tehnika- ja töövõtteid; nii spontaanselt kui ka teoreetiliste, kunstitööde või 5) kirjeldab lühidalt enda uurides ja kavandades, disainiobjektide loomisel; tööd ja tulemust. kasutades ning põhjendades 4) katsetab, julgeb eksida ja eri tehnikavõtteid ja töö käigus langetada otsuseid kompositsiooni; õpetaja abiga; 5) analüüsib oma teost ja 5) loob omanäolisust tööd; taotledes kahe-, kolme- ja 6) arutleb loodu üle, neljamõõtmelisi kunstitöid ja seostades loomingut oma väljapanekuid, uurides ning kogemuse piires teiste teadlikult kavandades, eluvaldkondadega. valides ja rakendades protsessi käigus sihipäraselt materjale, tehnika- ja töövõtteid ning kompositsiooni põhimõtteid; 6) analüüsib õpetaja toel loodut ja arutleb loodu (nii kunsti kui ka visuaalsete objektide) üle, seostades kunste ja kunsti teiste valdkondadega ning ühiskonna muutustega üldisemalt. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Väljaselgitamine, teadmine, mõistmine Õpilane 1) uurib ja selgitab visuaalseid pilte, jooniseid ning sümboleid (nt õpetaja valikul: sildid, liiklusmärgid, kaardid, õpikute illustratsioonid, multifilmide ja arvutimängude pildiline külg, mänguasjade väljanägemine ja roll, reklaam linnaruumis ja meedias, riietus, kaupluste vaateaknad, veebikeskkonnad) oma kogemuse piires; 2) nimetab visuaalteose tähtsamaid tunnuseid, lähtudes ülesandest (tehnika, vorm, värv, kompositsioon, meeleolu, sisuelemendid); 3) leiab muuseumis, galeriis õpetaja abiga näituse mõistmiseks vajaliku info; 7 4) teab säästlikkuse ja kestlikkuse tähtsust; 5) uurib õpetaja abiga esemete vormi ja otstarbe seoseid; 6) teab, kes on autor; 7) ei tee digitaalkujutiste salvestamise ja edastamisega kellelegi kahju. Plaanimine ja ideede arendamine; loomine Õpilane 1) teeb kahe- ja kolmemõõtmelisi kunstitöid spontaanselt, kasutades lihtsamaid tehnikaid ja töövõtteid; 2) lahendab disainiprotsessi lihtsamaid ülesandeid, esitades nii verbaalselt kui ka visuaalselt oma ideede lahendusi. Refleksioon, analüüs ja kriitika Õpilane 1) kirjeldab visuaalteose vaatlemisel tekkinud isiklikke seoseid (See oleks justkui.... See meenutab mulle....); 2) kirjeldab ette antud küsimustele toetudes enda tööd ja mõtestab valminud tööd: mida ma tegin, kuidas ma tegin, miks tahtsin neid vahendeid kasutada, kuidas tulemusega rahul olen, mida õppisin? II kooliaste Väljaselgitamine, teadmine, mõistmine Õpilane 1) rakendab ja kirjeldab eakohaselt visuaalkultuuri ilminguid õpetaja ning enda valikul (teabegraafikat: silte, kaarte, infograafikat; õpikute illustratsioone, (multi)filmide ja arvutimängude pildilist külge, reklaami linnaruumis ja meedias, riietust, kaupluste vaateaknaid, internetikeskkondi, ehitatud keskkondi, esemelist tänapäeva ja pärimuskultuuri); 2) kasutab olulisemaid õpitud kunstimõisteid ja teab kunstnikke; 3) käitub näitusel turvaliselt ja asjalikult ning leiab enamasti ise muuseumi, galerii või virtuaalnäituse mõistmiseks vajaliku info; 4) mõistab säästlikkuse ja kestlikkuse tähtsust; 5) märkab, kirjeldab ning mõtestab nüüdisaegsete ja ajalooliste tarbeesemete ning hoonete erinevusi; 6) märkab ning kirjeldab iseseisvalt seost tarbeeseme või ruumi/hoone suuruse, vormi, materjali ja otstarbe vahel; 7) rakendab autorsuse üldisi põhimõtteid ning kujutiste salvestamise ja jagamise head tava. Plaanimine ja ideede arendamine Õpilane 1) lahendab õpetaja esitatud probleemi, läbides kõiki disainiprotsessi etappe ning toetudes õpetaja juhendamisele ja etteantud materjalidele; 2) kavandab enda idee või teose; teab, et kavand on üldistatud, ülevaatlik ja visandlik. Loomine Õpilane 1) loob omanäolisust taotledes kahe-, kolme- ja neljamõõtmelisi kunstitöid spontaanselt ning uurides ja kavandades; 2) teeb õpetaja abiga põhjendatud valikuid õpitud kunstitehnikate ja töövõtete, materjalide ning kompositsioonipõhimõtete hulgast. 8 Refleksioon, analüüs ja kriitika Õpilane 1) analüüsib loodut ja arutleb loodu (nii kunsti kui ka visuaalsete objektide) üle isiklikult positsioonilt, seostades kunste ja kunsti teiste valdkondadega ning ühiskonna muutustega üldisemalt; 2) selgitab ja analüüsib õpetaja antud küsimustele toetudes oma tööd, tuues esile töökäigu ning põhjendades oma tehtud sisulisi, uurimuslikke või loomingulisi otsuseid; 3) annab kaasõppijatele toetavat tagasisidet õpetaja pakutud vormis; põhjendab oma arvamust. III kooliaste Väljaselgitamine, teadmine, mõistmine Õpilane 1) analüüsib enne kasutamist visuaalseid kujutisi, keskkondi, jooniseid, skeeme ja sümboleid suhtluses; 2) uurib iseseisvalt kunstnike, kunstiteoste ja kunstivoolude tausta; 3) leiab infot erinevate allikate kohta, suhtudes neisse allikakriitiliselt; 4) kasutab peamisi kunstimõisteid ja teab kunstnikke; 5) käitub kultuurikeskkondades reeglite järgi (vajaduse korral oskab reeglid välja selgitada) ning saab iseseisvalt vajaliku teabe leidmise ja sündmuse kogemisega hakkama; 6) teab, mida kujutab endast disain ning kuidas töötab disainer; 7) mõistab vormide ja värvide subjektiivsemaid ning universaalsemaid tähendusi; 8) teab, mis on kopeerimine ja plagiaat, ning oskab teiste autorite teoseid ja nende osi kasutada oma uurimistöös või loomes nii, et tegevus ei riiva autori õigusi. Plaanimine ja ideede arendamine Õpilane 1) oskab arendada oma ideed, lähtudes eesmärgist; 2) märkab ja kirjeldab igapäevaelu probleeme, mida lahendades läbib kõik disainiprotsessi etapid; 3) rakendab uurimismeetodeid õpetaja abiga. Loomine Õpilane 1) loob omanäolisust taotledes kahe-, kolme- ja neljamõõtmelisi kunstitöid spontaanselt ja põhjalikult uurides ning teadlikult kavandades; 2) valib loomeprotsessis sihipäraselt materjale ja tehnikavõtteid ning rakendab töövõtteid ja kompositsiooni põhimõtteid; 3) oskab rühmaliikmena luua ühistöödest tervikliku väljapaneku ja esitleda teost publikule. Refleksioon, analüüs ja kriitika Õpilane 1) analüüsib teost (ülesehitus ja vorm, tähistavus, peamised sümbolid, kontekst), leiab erinevaid tõlgendusvõimalusi ja vaatepunkte, põhjendab neid tööle tuginedes ning kasutab kunstist rääkides oskussõnavara; 2) leiab seoseid ühiskonnaelu valdkondadega nii ajaloost kui ka tänapäevast, tuginedes teistele õppeainetele, erialakirjandusele, aimekirjandusele, popkultuurile ja meediale; 3) mõtestab esemelise ja ruumilise keskkonna või disaininäidete esteetilisi, funktsionaalseid ning ökoloogilisi aspekte; 4) selgitab oma tööd ning valitud töökäigu ja sõnumi võimalikke teisi võimalusi; põhjendab sisulisi, uurimuslikke või loomingulisi otsuseid ja eksponeerimise valikuid; 9 5) kuulab kaasõppijate seisukohti, põhjendab enda arvamust, annab toetavat tagasisidet ning aktseptib eriarvamusi. 2.2. Muusika 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Muusikal kui universaalsel suhtlusvahendil on läbi aegade olnud tähtis osa laste ja noorte vaimsel, moraalsel ning esteetilisel kasvatamisel. Muusikaõpetuse taotlus on luua muusikateadmiste, -oskuste ja -kogemuste süsteem. Üldhariduskooli muusikaõpetuse eesmärk on tekitada huvi muusika ja musitseerimise vastu ning kujundada harmoonilist ja loovat isiksust. Muusikaga tegelemine rikastab tundeelu, kujundab esteetilisi hoiakuid ja kultuurilisi tõekspidamisi. Muusikaõpetuse kaudu luuakse võimalused muusikaoskuste arenguks, avatakse ja avardatakse muusikaga tegelemise viise ning toetatakse elukestva muusikaharrastuse teket. Eesti ja maailma muusikakultuuri tutvustamise kaudu kujundatakse õpilaste sotsiaal- kultuurilisi väärtushinnanguid ja muusikamaitset. Muusikaõpetuses tähtsustatakse 1) ühislaulmist kui rahvusliku kultuuritraditsiooni olulist väljendust ja edasikandjat; 2) loomingulist eneseväljendust; 3) õpilase loova ja kriitilise mõtlemise arengu toetamist; 4) õpilase isiklikku suhet muusikaga ning muusikalise suhtlemise rolli vaimse, füüsilise ja emotsionaalse tasakaalustamise võimalusena; 5) muusika osa tasakaalustatud isiksuse eetilis-esteetiliste väärtushinnangute kujunemisel; 6) õppija huvi ja isikupära. Muusika õppeaine sisuks on musitseerimine (laulmine, pillimäng, muusikaline liikumine, omalooming), muusika kuulamine ja muusikalugu, muusikaline kirjaoskus ning õppekäigud. Muusikaõpetuse kaudu kujundatakse ja arendatakse õpilastes järgmisi osaoskusi: 1) laulmine, 2) pillimäng, 3) muusikaline liikumine, 4) omalooming, 5) muusika kuulamine. Muusikaõpetuse lahutamatu osa on muusikaline eneseväljendus, millega arendatakse õpilase isikupära, omandatakse oskused ja teadmised üksi ning koos musitseerimiseks ja loominguliseks eneseväljenduseks. Musitseerimine on keskne tegevus muusikateadmiste ja -oskuste omandamiseks ning loova ja harmoonilise isiksuse kujunemiseks. Rühmas või üksi õppides arendatakse suhtlemis- ja koostööoskust, üksteise kuulamise oskust, ühtekuuluvustunnet, hoolivust, paindlikkust ja tundetarkust ning juhitakse õpilaste enesehinnangut ja õpimotivatsiooni. Ühislaulmise ning koorilauluga arendatakse sotsiaalseid oskusi ning kujundatakse rahvuslikku eneseteadvust ja isamaa-armastust. Omalooming on seotud lihtsate kaasmängude, saadete, rütmilis-meloodiliste improvisatsioonide, muusikalise liikumise ja tekstide loomisega, mille käigus luuakse võimalused muusikalise eneseväljenduse ja esinemisjulguse kujunemiseks ning arenemiseks. Omaloomingulises tegevuses rakendatakse ja kinnistatakse muusikateadmisi ja -oskusi. Muusika kuulamisega arendatakse kuulamisoskust, tähelepanu, analüüsivõimet ja võrdlusoskust. Muusikaloos tutvustatakse muusika väljendusvahendeid, stiile, heliloojaid ja interpreete ning omandatakse kultuuriloolisi teadmisi. Muusikalise kirjaoskuse all mõistetakse ainekavas sisalduvat elementaarset noodikirja lugemise oskust, mida omandatakse musitseerides ja mis loob eeldused muusika teadlikumaks mõistmiseks. 10 Muusika võimaldab osaleda kultuuris mitmel viisil ja kujundada elukestvat harrastust. Õppekäigud (sh virtuaalsed) kontserdipaikadesse, teatritesse ning muuseumidesse kujundavad õpilaste silmaringi ja muusikamaitset, teadmisi kohalikust, oma riigi ja maailma kultuuripärandist ning nende rollist maailmas ja peamistest kultuurisaavutustest (sh popkultuurist). Muusikaõpetuse lahutamatu osa on kooli kontserdielus osalemine, et õpilased omandaksid kogemusi nii esineja, kuulaja kui ka korraldajana. Muusikaõpetust kavandades ja korraldades leitakse tunnivälise loometegevuse võimalusi (koorilaul, solistid, ansamblid, orkestrid, kontsertide jm esinemiste kavandamine, töötoad jms). 2.2.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane Õpilane Õpilane 1) tunneb rõõmu laulmisest 1) tunneb rõõmu nii 1) huvitub muusikast kui ja pillimängust, iseseisvast kui ka ühisest kunstiliigist, väärtustab muusikat omaloomingust ja muusikategevusest ja ning muusikategevust kultuuri ja muusikalisest liikumisest väärtustab musitseerimist; igapäevaelu rikastajana; ning muusika kuulamisest; 2) teadvustab ja hindab oma 2) teadvustab muusika võimalusi 2) saab esmase ühislaulmise muusikavõimeid, arendab vaimse, füüsilise ja ja koorilaulu kogemuse ning neid muusikategevustes – emotsionaalse tasakaalu pillimänguoskused; laulmises, pillimängus, loomisel; 3) kuulab keskendunult omaloomingus ja 3) osaleb aktiivselt muusikat, enda ja kaaslaste muusikalises liikumises; musitseerimises: tegutseb koos muusikaesitusi ning avaldab 3) kuulab süvenenult Eesti ja teistega, vastutab enda tegevuse selle kohta oma arvamust; teiste rahvaste muusikat ning eest rühmas (klassis, kooris, 4) mängib loomeideedega arutleb muusika üle; ansamblis); ning katsetab 4) osaleb aktiivselt 4) arendab loomeideid musitseerimisel erinevaid muusikaloomes, katsetab oma muusikalise eneseväljenduse muusika ideid erinevates kaudu: katsetab ideid väljendusvahendeid; muusikategevustes ja muusikategevustes, leiab sobivates digikeskkondades, lahendusi esile kerkinud 5) rakendab omandatud on püsiv lahendusi otsides; probleemidele, hindab isikupära muusikateadmisi ja- oskusi 5) suhtub lugupidavalt enda ja erinevaid lahendusi ning on muusikategevustes, sh ja kaaslaste loomingusse, püsiv ja järjekindel; muusikalist kirjaoskust põhjendab ning analüüsib 5) tunnetab ja rakendab liikudes (helivältused, rütmid ja oma arvamusi ja valikuid; muusika karakterit ja pausid: 6) mõistab enda seotust Eesti väljendusvahendeid; kultuuripärandiga ja 6) väärtustab kodukoha ja Eesti väärtustab laulupidu; muusikapärandit ning 2 ja 3-osaline taktimõõt; JO- ja 7) märkab ja teadvustab nüüdismuusikat, on RA- astmerida, JO võti; kultuurilist mitmekesisust traditsioonide edasikandja laulja muusikalised oskussõnad vastavalt valitud teemadele). ning suhtub lugupidavalt eri ja/või pillimängijana ning osaleb rahvuskultuuridesse; laulupidudel; 8) leiab muusikainfot eri 7) teadvustab muusikat kui teabeallikatest ning käitub kultuuridevahelist suhtluskeelt, vastutustundlikult väärtustab kultuurilist virtuaalmaailmas mitmekesisust; 9) väärtustab loojat ja 8) tegutseb eetiliselt ja ohutult loomingut ning on teadlik (sh autoriõigust arvestades) nii autoriõigusest; reaalsetes kui ka virtuaalsetes kultuurikeskkondades, suhtub 11  10) väärtustab teadmisi ja kriitiliselt infotehnoloogia ja oskusi muusikategevustes, meedia loodud keskkonnasse; rakendades muusikalist 9) valib endale meelepärase(d) kirjaoskust (helivältused, muusikaga tegelemise viisi(d), rütmifiguurid ja pausid: hindab oma kogemust ja jagab seda kaaslastega; 10) teadvustab, et teadlikuma taktimõõt 4/4, C ja eeltakt; musitseerimise aluseks on duur-, moll- helilaad, muusikaline kirjaoskus, mille helistikud C-a, G-e, F-d; hulka kuuluvad muusikalised oskussõnad ( helivältused, rütmifiguurid ja vastavalt valitud teemadele). pausid: kaheksandiktaktimõõt laulurepertu aarist tulenevalt; ühe võtmemärgiga helistikud ja repertuaarist tulenevalt kahe võtmemärgiga helistikud; bassivõti repertuaarist tulenevalt; muusikalised oskussõnad vastavalt valitud teemadele); 11) mõistab, kuidas huvi muusika vastu ning muusikaoskused võimaldavad kujundada sellest elukestva harrastuse või elukutse. 2.2.3. Õpitulemused I kooliaste Musitseerimine: laulmine, pillimäng, muusikaline liikumine, muusikaline omalooming Laulmine Õpilane 1) laulab loomuliku kehahoiu ja hingamise, vaba tooni ja selge diktsiooniga üksi, ansamblis või kooris; 2) väljendab lauldes muusika sisu ning meeleolu; 3) laulab eakohaseid laste-, mängu- ja mudellaule, regilaule, kaanoneid, eesti ja teiste rahvaste laule; 4) laulab peast kooliastme ühislaule: „Eesti hümn” (F. Pacius), „Mu koduke” (A. Kiis), „Tiliseb, tiliseb aisakell” (L. Wirkhaus); lastelaulud „Lapsed, tuppa”, „Teele, teele, kurekesed”, „Kevadel” („Juba linnukesed…”), „Uhti, uhti, uhkesti“, „Emakesele“ (M. Härma), „Rongisõit“ (G. Ernesaks); 5) on laulupidude traditsiooni edasikandja koorilaulja ja/või kuulajana, arutleb suuliselt kogetu üle; 6) mõistab muusikalise kirjaoskuse tähtsust ja rakendab seda lauldes. Pillimäng Õpilane 1) rakendab keha-, rütmi- ja plaatpille lihtsamates ostinato’des ja/või kaasmängudes; 2) musitseerib väikekandlel või plokkflöödil esmaseid mänguvõtteid kasutades; 3) mõistab muusikalise kirjaoskuse tähtsust ja rakendab seda pillimängus. 12 Muusikaline liikumine Õpilane 1) väljendab muusika sisu ja karakterit liikumise kaudu üksi või rühmas; 2) kasutab liikumisel muusika väljendusvahendeid; 3) tantsib eesti laulu- ja ringmänge; 4) mõistab muusikalise kirjaoskuse tähtsust ja rakendab seda liikumisel. Muusikaline omalooming Õpilane 1) rakendab omaloomingus muusika väljendusvahendeid (meloodia, rütm, tempo, tämber, dünaamika); 2) loob lihtsaid rütmilis-meloodilisi kaasmänge keha-, rütmi- ja plaatpillidel; 3) improviseerib astmemudelitele tuginedes; 4) loob lihtsamaid tekste (liisusalme, regivärsse, laulusõnu jne); 5) kasutab loovliikumist muusika meeleolu väljendamisel; 6) väljendab muusika meeleolu kunstitöödes; 7) mõistab muusikalise kirjaoskuse tähtsust ja rakendab seda omaloomingus. Muusika kuulamine Õpilane 1) kirjeldab kogetud muusikaelamusi ning avaldab nende kohta arvamust suuliselt või muul looval viisil; 2) kirjeldab, iseloomustab ning võrdleb kuulatava laulu või muusikapala meeleolu ja karakterit, kasutades õpitud oskussõnavara ning muusika väljendusvahendeid (meloodia, rütm, tempo, tämber, dünaamika); 3) eristab ja iseloomustab kuuldeliselt vokaal- ja instrumentaalmuusikat, sh muusikažanre (marss, valss, polka); 4) otsib infot erinevatest etteantud allikatest, eristab kõla ja välimuse järgi eesti rahvapille ning kirjeldab neid. II kooliaste Musitseerimine: laulmine, pillimäng, muusikaline liikumine, muusikaline omalooming Laulmine Õpilane: 1) laulab hääle isikupära arvestades võimalikult puhta intonatsiooniga, loomuliku kehahoiu, hingamise ja selge diktsiooniga ning väljendusrikkalt; 2) laulab eesti vanemat ja uuemat rahvalaulu, ühe- ja kahehäälseid laule, kaanoneid ning teiste rahvaste laule; 3) väärtustab ühislaulmist, laulab peast kooliastme ühislaule: „Eesti hümn” (F. Pacius), „Eesti lipp” (E. Võrk), „Kui Kungla rahvas” (K. A. Hermann), „Mu isamaa armas” (saksa rahvalaul), „Meil aiaäärne tänavas” (eesti rahvalaul), „Püha öö” (F. Gruber), „Majakene mere ääres“ (Ü. Vinter); 5) osaleb laulupeotraditsiooni edasikandmisel koorilaulja või kuulajana ning analüüsib kogetut suuliselt ja kirjalikult; 6) rakendab lauldes muusikalist kirjaoskust, kasutab laulu õppides relatiivseid astmeid. 13 Pillimäng Õpilane 1) süvendab I kooliastmes omandatud pillimänguoskusi ning mängib keha-, rütmi- ja plaatpille (valdavalt kaasmängudes); 2) musitseerib muusikateadmisi ja -oskusi kasutades plokkflöödil ja/või väikekandlel või muul meloodiapillil; rakendab pillimängus digivõimalusi; 3) seostab absoluutseid helikõrgusi noodipildis klaviatuuri ja/või õpitava muusikainstrumendiga; 4) rakendab muusikalist kirjaoskust musitseerides üksi ja erinevates pillikoosseisudes. Muusikaline liikumine Õpilane 1) tunnetab, analüüsib ja väljendab liikumise kaudu muusika väljendusvahendeid (meloodia, dünaamika, tempo, muusikavorm) üksi ja/või rühmas; 2) väljendab liikumise kaudu Eesti ja teiste maade rahvamuusikale iseloomulikke karaktereid ning lihtsamaid tantse; 3) rakendab liikumises muusikateadmisi. Muusikaline omalooming Õpilane 1) julgeb loomeideedega katsetada ning eksida; on lahendusi otsides püsiv ja järjekindel; 2) loob rütmilis-meloodilisi improvisatsioone, kaasmänge või ostinato’sid keha-, rütmi- ja plaatpillidel ning digivahenditel; esitleb neid üksi või rühmas; 3) improviseerib astmemudelitele tuginedes; 4) loob muusikale lihtsaid tekste (regivärsse, laulusõnu jne); 5) loob muusikateadmisi ja -oskusi rakendades üksi ja/või rühmas lihtsa instrumentaalpala, esitab seda. Muusika kuulamine Õpilane 1) kirjeldab ja analüüsib kuulatud muusikat muusika oskussõnavara ja kirjaoskust kasutades; 2) tunneb ja eristab eesti rahvamuusikat: rahvalaulu liike, rahvapille ja -tantse, teab oma kodukoha ja Eesti rahvamuusika sündmusi; 3) otsib infot ning uurib kuulatud heliteoste autorite ja kodukoha loomeinimeste loometegevust ning tutvustab seda kaaslastele; 4) kuulab ning võrdleb hääle- ja kooriliike; tunneb kodukoha koore ja dirigente ning tuntumaid Eesti koore; 5) eristab kuuldeliselt sümfooniaorkestri pillirühmi; 6) analüüsib kuulatud ja/või virtuaalseid kontserte ning muusikalavastusi suuliselt ja kirjalikult, annab kuuldule ja nähtule hinnangu ning jagab kogemusi kaaslastega; 7) rakendab muusikat kuulates muusikalist kirjaoskust. III kooliaste Musitseerimine: laulmine, pillimäng, muusikaline liikumine, muusikaline omalooming Laulmine Õpilane 1) laulab ühe- ja/või mitmehäälseid laule klassitunnis, ansamblis ja/või koolikooris; osaleb laulurepertuaari valimisel ning põhjendab oma valikut; 2) laulab eesti vanemat ja uuemat rahvalaulu, kaanoneid ning teiste rahvaste laule; 14 3) väärtustab ja hindab ühislaulmise traditsiooni, laulab peast kooliastme ühislaule: „Eesti hümn” (F. Pacius), „Mu isamaa on minu arm” (G. Ernesaks), „Jää vabaks, Eesti meri” (V. Oksvort), „Eestlane olen ja eestlaseks jään” (A. Mattiisen), „Laul Põhjamaast” (Ü. Vinter), „Saaremaa valss” (R. Valgre), „Mul meeles veel“ (R. Valgre), „Oma laulu ei leia ma üles” (V. Ojakäär); 4) on laulupidude traditsiooni edasikandja koorilaulja ja/või kuulajana, analüüsib kogetut suuliselt ja kirjalikult; 5) kasutab muusikalist kirjaoskust ja muusikateadmisi nii üksi kui ka rühmas lauldes, tunneb oma hääleaparaati ja teab, et häält on vaja hoida. Pillimäng Õpilane 1) mängib keha-, rütmi- ja plaatpille, plokkflööti ja/või väikekannelt, rakendab digivõimalusi pillimängus; 2) musitseerib akustilisel kitarril või ukulelel esmaseid mänguvõtteid kasutades; 3) uurib pillide tämbrilisi omadusi, valib ansamblisse sobivad pillid ja põhjendab oma valikut; 4) süvendab I ja II kooliastmes omandatud pillimänguoskust, rakendab muusikalist kirjaoskust, musitseerides üksi ja eri pillikoosseisudes. Muusikaline omalooming Õpilane 1) loob ning esitab iseseisvalt ja/või rühmas kaasmänge, rütmilis-meloodilisi improvisatsioone, (digi)kompositsioone jm; 2) katsetab loomeideedega omaloomingus, sh digitaalseid keskkondi kasutades; 3) loob erinevaid muusikast lähtuvaid tekste (nt regivärss, laulusõnad jm); 4) analüüsib enda ja kaaslaste loomingut, võrdleb loodut ning annab sellele hinnangu; 5) rakendab omaloomingus muusikalist kirjaoskust. Muusikaline liikumine Õpilane 1) võrdleb eri maade rahvamuusika karakterit ja väljendab seda liikumise kaudu; 2) tunneb muusikat kuulates ära erinevad muusikavormid ning väljendab neid loovliikumise või improvisatsiooni kaudu; 3) leiab erinevaid muusikalise liikumise viise, valib muusika karakteriga sobiva väljenduse ning põhjendab oma valikuid (nt rokk, džäss, hip-hop, rahvaste muusika jm); 4) rakendab liikumises muusikateadmisi. Muusika kuulamine Õpilane 1) uurib kodukoha ja eesti rahvamuusikat ning selle tänapäevaseid tõlgendusi, leiab sobivaid näiteid ja põhjendab oma arvamust; 2) võrdleb ning eristab eesti ja teiste rahvaste muusikat: leiab iseloomulikke tunnuseid, lähtudes muusika väljendusvahenditest; 3) võrdleb ja eristab eri muusikastiile, lavamuusika žanre, muusika esituskoosseise, hääleliike, leiab oma eelistuse(d) ning argumenteerib valikut; 4) analüüsib kuulatud ja/või virtuaalseid kontserte, muusikalavastusi ning õppekäike suuliselt ja kirjalikult, annab kuuldule/nähtule hinnangu ning jagab oma kogemusi kaaslastega; 5) uurib kodukoha ja Eesti muusikaelu, oskab nimetada heliloojaid, interpreete, dirigente, ansambleid, orkestreid ning muusika suursündmusi; 6) rakendab muusikat kuulates erinevaid digikeskkondi; 15 7) rakendab muusikat kuulates muusikalist kirjaoskust; 8) teeb valiku muusikaga tegelemise võimalustest, teab muusikaga seonduvaid elukutseid ning õppimisvõimalusi; 9) seostab muusikat enda vaimse, füüsilise ja emotsionaalse heaoluga; 10) järgib autorikaitse seadust ning käitub ohutult, otsides ja kasutades muusikateavet virtuaalkeskkondades. 16  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” lisa 4 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Loodusained“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Loodusainete õpetamise eesmärk põhikoolis on kujundada õpilaste loodusteaduslikku pädevust, millega taotletakse, et õpilane: 1) huvitub keskkonnast ja selle uurimisest ning loodusteaduste õppimisest; 2) rakendab loodusainetes omandatud teadmisi ja oskusi keskkonna objektide, nähtuste ja nendevaheliste põhjuse-tagajärje seoste selgitamiseks ning analüüsimiseks, kasutades loodusteadustele omast keelt ning loodusteaduslikke mudeleid; 3) märkab, sõnastab ja lahendab igapäevaeluga seotud probleeme, teeb põhjendatud otsuseid ning kasutab loovat ja kriitilist mõtlemist; 4) sõnastab loodusteadustega seotud uurimisküsimusi, kavandab ja korraldab uuringut, järgides ohutusnõudeid, ning teeb tõenduspõhiseid järeldusi; 5) leiab infot loodusteaduste ja tehnoloogia kohta erinevatest allikatest ning hindab selle usaldusväärsust; kasutab õppimiseks, andmekogumiseks ning koostööks meedia- ja tehnoloogiavahendeid; 6) mõistab teaduse olemust, olulisust ja piiranguid, loodusteaduste ja tehnoloogia seoseid ning riske; 7) väärtustab elurikkust ja jätkusuutlikku arengut, käitub turvaliselt ning järgib tervislikke eluviise; 8) teab loodusteaduste ja tehnoloogiaga seotud karjäärivõimalusi ning on motiveeritud elukestvaks õppeks. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonda kuulub viis õppeainet, millest loodusõpetust õpitakse 1.–7. klassis, bioloogiat ja geograafiat alates 7. klassist ning füüsikat ja keemiat alates 8. klassist. Ainekavades kirjeldatud õpitulemuste saavutamiseks on õppeainete arvestuslikud nädalatunnid kooliastmeti järgmised: õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste loodusõpetus 3 7 2 bioloogia 5 geograafia 5 füüsika 4 keemia 4 Õppeainete nädalatundide jagunemine kooliastmete sees ja õppesisu klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas arvestusega, et õpitulemused ning kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud on saavutatavad. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Loodusteaduslik pädevus, mille all mõistetakse loodusteaduslikke teadmisi, uurimis- ja probleemi lahendamise oskusi ning jätkusuutlikku arengut väärtustavaid hoiakuid, on tänapäeval kõigile vajalik. See aitab märgata igapäevaelu probleeme ning teha arukaid ja põhjendatud otsuseid, kasutades loodusteaduslikke teadmisi ja oskusi. Lisaks isiklikus elus hakkamasaamisele võimaldab loodusteaduslik pädevus eneseteostust tööl, sest tööjõuturul kasvab järjest vajadus loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonnas töötavate loovate, kriitiliselt mõtlevate ning oma teadmisi ja oskusi pidevalt täiendavate inimeste järele. Loodusteadusliku pädevuse tuumaks on loodusteaduslik maailmapilt, teaduslik mõtlemisviis ning seda väärtustav suhtumine, mida iseloomustab uudishimu ümbritsevate nähtuste vastu, avatud, kuid kriitiline mõtlemine ning järjekindel pürgimine tõenduspõhiste ja erapooletute teadmiste poole. Kontseptuaalne ainealane arusaamine kujuneb ainult siis, kui uued teadmised seotakse olemasolevate teadmiste ja kogemustega ning teistes loodusainetes õpituga. Otseselt tajutava maailma kirjeldamise kõrval õpitakse objekte ja nähtusi järk-järgult kirjeldama mikro- ja megatasandil ning kasutama loodusteaduslikke sümboleid. Oluline on arusaamise kujunemine nähtuste põhjuse-tagajärje seostest ning õpitu üldistamine ja ülekandmine uude konteksti. Üldistamisele aitavad kaasa mitmesugused loodusteaduslikud mudelid, mille all mõistetakse füüsilisi objekte, jooniseid, kaarte, mõistekaarte, matemaatilisi kujutusviise, analoogiaid ning arvutisimulatsioone. Mudelid aitavad loodusteaduslikke objekte ja nähtusi mõista, uurida ja selgitada ning teha objektide ja süsteemide käitumise kohta järeldusi ning ennustusi. Õpilased koostavad ise mudeleid, kusjuures õpetaja peaks aitama õpilastel mõista mudelite piiranguid. Loodusvaldkonna ainete õppimine aitab õpilastel tajuda teaduse ning teaduslike teadmiste olemust. See tähendab eelkõige, et teaduslikud teadmised on tõenduspõhised ning täpsemate ja kaalukamate uurimistulemuste ilmnemise korral ümberlükatavad – need asjaolud eristavad teaduslikke teadmisi isiklikest, religioossetest, poliitilistest vm tõekspidamistest. Õpilased peaksid mõistma, et teaduslikud seisukohad muutuvad ajas ning arenevad maailma järjest täpsema ja objektiivsema kirjeldamise poole. Tähtis on aru saada teaduse piirangutest, mis tähendab, et tehtud järeldused kehtivad üksnes korraldatud uurimuse kohta. Tulemuste kontekstist väljarebimine ehk liigne üldistamine või lihtsustamine võib viia mittekehtivate järeldusteni. Kõigis loodusvaldkonna aineis arendatakse õpilaste uurimisoskusi, mis hõlmavad objektide ning nähtuste vaatlemist, probleemide määratlemist, taustinfo kogumist ja analüüsimist, uurimisküsimuste ja hüpoteeside sõnastamist, katsete kavandamist ning korraldamist, usaldusväärsete andmete kogumist, nende analüüsi, tõlgendamist ja kehtivate järelduste tegemist. Uurimisoskuste omandamise üldisem eesmärk on kasutada neid igapäevaelus, aidates õpilastel teha isiklikus elus arukaid ning kaalutletud otsuseid. Loodusaineid õppides arenevad õpilaste suhtlusoskused. Infoühiskonnas on järjest tähtsamad loodusteadusliku info otsimise, sellest arusaamise ning tõlgendamise oskused. Sotsiaalmeedia ning alternatiivsete infoallikate järjest suureneva kasutamise tingimustes tuleb õpilasi aidata eristada usaldusväärset ning tõenduspõhist infot kellegi isiklikust arvamusest. Õpilaste eneseväljendusoskused arenevad uurimistulemuste, projektitööde vm suulise esitlemise ja kirjaliku teksti loomise kaudu. Samuti areneb nende oskus arutleda probleemide üle ning põhjendada oma pakutud lahendusi, lähtudes loodusteaduslikest, sotsiaalsetest, majanduslikest, eetilistest jm vaatenurkadest. Loodusainete tundides on olulisel kohal väärtuste mõtestamine, st nende üle arutlemine, nende põhjendamine või õigustamine, lähtudes nii õpilase isiklikust kui ka teiste vaatenurgast ning õppides arvestama eri seisukohti. Tähtis on kujundada mõistmine, et ühiskond saab jätkusuutlikult areneda ainult siis, kui kõik me panustame elurikkuse säilimisesse ja elamisväärsesse elukeskkonda. Et õpilased sooviksid jätkata õpinguid loodusteaduste ja tehnoloogia erialadel, peaks neil olema ülevaade nende erialade mitmekesisusest ja eripärast. Juba põhikoolis tuleb aidata õpilastel seada isiklikke ainealaseid eesmärke, et võimaldada edasiõppimist järgmises kooliastmes ning teha esmaseid elukutsevalikuid. Loodusainete omavahelise lõiminguga kujuneb õpilastel arusaam loodus- ning tehiskeskkonnast kui terviksüsteemist ja iga loodusaine osast selles tervikus. Loodusaineid lõimitakse kolmel tasandil: loodusteadusliku pädevuse kujundamise, kattuva õppesisu ehk temaatilise lõimumise ning kooli õppekava ja loodusainete õpetajate koostöö kaudu. 2 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Loodusvaldkonna õppeainete õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi eri olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline aineõpetajate süsteemne ja järjepidev koostöö. Üldpädevuste kujundamise ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ning rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpet kavandades ja korraldades lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest, loodusteaduslikust pädevusest ning loodusainete õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust. Lisaks toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega. Loodusainete õpetamisel ja õppimisel on oluline, et õpilased saavad ise tegutseda ning kogeda avastamisrõõmu, mis tekib ümbritsevas maailmas toimuva mõistmisest ning oma võimete proovilepanekust. Kogemine ja selle mõtestamine aitavad kujundada sügavaid alusteadmisi, ent ka oskusi ning hoiakuid, mis kõik koos toetavad õpilase elus hakkamasaamist ning laiemas perspektiivis demokraatliku ja jätkusuutliku ühiskonna toimimist. Sellist õpikäsitlust toetavad mitmekesised õppemeetodid: uurimuslikud, sh praktilised tööd, arutelud, loodusteaduslike mudelite uurimine ja koostamine, väitlused, projektõpe, rollimängud, esitlused, vastastikune õpetamine jne. Ainealast sisu õpitakse, oskusi arendatakse ning hoiakuid kujundatakse probleemipõhiselt ning elulähedaselt, mis aitab õpitut ja selle vajalikkust mõtestada. Otsuse tegemise, veaotsingu, disaini- või dilemmaprobleemid jms peaksid olema õpilasele isiklikult ja/või ühiskondlikult olulised. Õppe aluseks on uurimuslik käsitlusviis, kus arvestatakse õpilaste huve ja esitatud küsimusi ning toetatakse nende enesealgatust. Kasutatakse õppeülesandeid, mis arvestavad õpilaste võimeid, on eakohased ning toetavad õpilase arengut. Reageeritakse õpiraskustele ja vajaduse korral antakse õpiabi. Erilist tähelepanu väärib õpilase eripära, sh ainealane andekus. Õpilase õpikoormus, sh kodutööde maht, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks. Rühma- ja paaristööde kaudu kujundatakse õpilaste koostöö- ja plaanimisoskusi, erinevate seisukohtade ja teiste arvestamist ning kriitika talumist. Tööde esitlemisel ja omavahelises suhtlemises arenevad õpilaste eneseväljendusoskused. Loodusainete õppimise käigus kujuneb õpilase teadlikkus loodusteaduste ning tehnoloogiaga seotud erialadest ja ametitest, mida tutvustatakse nii igapäevases õppes kui ka kutsutakse külalislektoreid ning käiakse asutustes. Ülevaade töö sisust, töötingimustest, nõutavatest oskustest ning hariduslikest eeldustest annavad õpilasele võimaluse kaalutleda enda huvide ja võimete sobivust mõne erialaga. Mitmekesised õppemeetodid, probleemipõhine ja uurimuslik käsitlus, koostöine õppimine ning nüüdisaegsete õppekeskkondade kasutamine aitavad suurendada õpilaste õpimotivatsiooni ning kujundada ennastjuhtivat õppijat. 1.6. Hindamine Hindamine on õppe osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning 3 toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise kaudu saab õppija tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja õpistrateegiate valikuks. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppe kui ka iseenda pädevuste arendamiseks. Hindamise alus on valdkonna ainekavades kirjeldatud õpitulemused kooliastmete kaupa. Hindamisega toetatakse kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste ja oskuste omandamist, hoiakute kujunemist ning valdkonnapädevuse saavutamist. Ainealaste teadmiste ja oskuste kõrval antakse tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemisele antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangutega. Õpilast hinnatakse nii õppimise kestel kujundavalt kui ka teemade ja kooliastme lõpus kokkuvõtvalt. Hindamine peaks olema kooskõlas üld- ja valdkonnapädevuste ning taotletavate õpitulemustega. Seega peaks see olema mitmekesine, et toetada õpilase teadmiste ning eri oskuste ja hoiakute arengut. Diagnostilise hindamise käigus selgitab õpetaja välja õppeaasta või teema alguses õpilase tugevused ja nõrkused, sh loodusteaduslikud väärarusaamad ning spetsiifilised õpiraskused, et kavandada edasist õpetamist. Õppimise ajal annab õpetaja tagasisidet õpilase sooritusele, et õpilane saaks kohe teada, kuidas tal õppimine edeneb. Kirjaliku tagasiside annab õpetaja jooksvalt suuremahulise töö, näiteks õpimapi, essee, uurimistöö jne edasiarendamiseks. E-keskkondades lahendatud ülesannete kohta saavad õpilased automaatse tagasiside, mis võimaldab neil oma teadmisi ja oskusi hinnata, eesmärke seada ning tulemusi parandada. Hindamist kasutatakse õppimise osana, kui õpilased enda või kaaslaste tehtud tööd kokkulepitud kriteeriumide põhjal hindavad. Nii õpivad õpilased oma vigu märkama ja neid analüüsima. Õpilased arutlevad iseseisvalt, rühmas või koos õpetajaga õppimise üle – mis läks töös hästi ja mida saaks järgmisel korral paremini teha. Hindamiskriteeriume ehk hindamismudeleid on eriti vaja avatud ja/või loovat mõtlemist nõudvate õppeülesannete edukaks sooritamiseks (uurimistööd, ettekanded, esseed, vaatmikud, õpilaste koostatud loodusteaduslikud mudelid jms). Hindamismudelid muudavad õpilasele arusaadavamaks õpetaja ootused, võimaldavad tal enda õppimist juhtida ning anda edasiviivat tagasisidet kaaslastele. Lisaks aitavad need õpetajal panna kokkuvõtvat hinnet, kui töö on valmis ning õpilasel paremini aru saada, kuidas hinne kujunes. Nii kujundava kui ka kokkuvõtva hindamise korral keskendutakse eelkõige õpitust arusaamisele, arutlemisele ning teadmiste kasutamisele, mitte ainult õpitu meenutamisele. Hindamisviise/-vorme valides arvestatakse seda, et õpilase vanuse kasvades suureneb keerukamate ja suuremat pingutust nõudvate teadmiste ja oskuste kaal. Testide ja kontrolltööde kõrval hinnatakse esitlust, vaatmikku, uurimistöö aruannet, esseed, koostatud loodusteaduslikku mudelit, sh mõistekaarti, kollektsiooni, videot, õpimappi, projektitöö käigus väljatöötatud disaini või lahendust vm. Uurimisoskusi hinnatakse ka osaoskustena, milleks on uurimisküsimuse esitamine või katse kavandamine etteantud situatsiooni või katsevahendite põhjal, järelduste tegemine etteantud andmete alusel, korraldatud katse kvaliteedi kriitiline hindamine, ettepanekute tegemine katsetulemuste usaldusväärsuse suurendamiseks ning kehtivate järelduste saamiseks. Hoiakute ning väärtushinnangute kujundamisel on tähtsal kohal õpilase enesehindamine. Õpilase hoiakud ja väärtushinnangud ei ole otseselt kokkuvõtva hindamise objektiks. Neid hinnatakse õpilase oskuse kaudu väärtusi mõtestada, st nende üle arutleda, neid põhjendada ning õigustada, lähtudes isiklikust või teiste vaatenurgast. Probleemülesannete korral on hindamiskriteeriumideks pakutud lahenduse otstarbekohasus ning põhjenduste arv ja sotsiaalsete, eetiliste, majanduslike jm aspektide esiletoomine, originaalsus, loogilisus ning korrektse loodusteadusliku sõnavara kasutamise määr. Loodusteadusessee puhul on hindamise kriteeriumid probleemiseade selgus, näidete ja 4 põhjenduste arv ning loogilisus, korrektsete loodusteaduslike mõistete kasutamise määr, järelduste kehtivus, tekstiosade üldine sidusus ning autori mõtete originaalsus. 1.7. Õppekeskkond Kool tagab innustava, koostööle suunatud ning turvalise õppekeskkonna, kus kõik õpilased võivad kogeda eduelamust ning saada tehtud töö ning pingutuse eest tunnustust. Viimane ei välista nõudlikkust ning selgete eesmärkide seadmist eeldusel, et need lähtuvad õpilase tegelikest võimetest. Sõbralik ning üksteise aitamist tagav kiusamis- ja vägivallavaba keskkond loob tingimused, et õpilased saavad pühenduda õppimisele ning tekkinud raskuste ületamisele. Vaja on kujundada demokraatlikule ühiskonnale omaseid väärtusi. Aktseptitakse eri seisukohtade olemasolu, arutletakse nende üle ning hinnatakse neid, lähtudes tõenduspõhistest faktidest ning demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetest. Õpilased kaasatakse õppe kavandamisse ning õppele hinnangu andmisse. Õpitakse võimalikult mitmekesistes keskkondades, sh kooliümbruses, looduses, muuseumides, looduskoolides, teadushuvihariduskeskustes, ettevõtetes jm. Kasutatakse kõrgkoolide pakutavaid võimalusi, näiteks laboreid, kursusi jms. Õppes rakendatakse nüüdisaegseid õppematerjale ja digivahendeid ning e-õppekeskkondi, mis toetavad ühtlasi õpilaste digipädevuse arengut. Praktiliste tööde tegemiseks on vaja katsevahendeid ja -materjale ning tingimusi nende säilitamiseks, samuti klassiruumi spetsiaalsete laudadega ning õpilastel võimalust kasutada sooja vett, valamuid ja elektripistikuid. Õpetajale on vaja demonstratsioonivahendeid ning tehnilisi võimalusi nende kasutamiseks. Praktiliste tööde tegemiseks jagatakse suured klassid vajaduse korral väiksemateks rühmadeks. Tagatakse laboritööde korraldamise ohutus ja tulemuslikkus. 2. Ainekavad 2.1. Loodusõpetus 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Aine eesmärk on kujundada õpilastes hooliv hoiak looduse jm elukeskkonna ning kõige elava suhtes, arusaamine loodusest ja tehiskeskkonnast (edaspidi keskkond) ning jätkusuutliku arengu põhimõtetest. Ühtlasi luuakse alus õpilase loodusteadusliku maailmavaate ning mõtlemisviisi kujunemisele. Viimaseid iseloomustab uudishimu ümbritsevate nähtuste vastu, avatud, kuid kriitiline mõtlemine ning pürgimine tõenduspõhiste teadmiste poole. Loodusõpetuse õppimise kaudu kujuneb õpilastel arusaam keskkonnast kui tervikust. Peamised tunnetusobjektid õppides on keskkonnas leiduvad objektid ja nähtused ning nendevahelised seosed. Õpitakse mõistma loodusnähtuste toimimise seaduspärasusi ning inimese ja keskkonna vastastikmõju. Loodusõpetust õppides kujuneb arusaam, et igal nähtusel on põhjus ja igasugune muutus keskkonnas kutsub esile teisi muutusi, mis võivad olla soovitud või soovimatud. Loodusõpetuse eesmärk on luua püsiv alus loodusteadusliku kirjaoskuse kujunemisele, millele hiljem saavad toetuda teised loodusained (bioloogia, geograafia, füüsika, keemia) ning mille komponendid on: 1) oskus märgata, vaadelda ning selgitada keskkonnas esinevaid objekte ja nähtusi ning nendevahelisi seoseid; oskus rakendada loodusteaduslikke teadmisi ja oskusi igapäevaelu probleeme lahendades; 2) uurimisoskused: oskus sõnastada uurimisküsimusi või -hüpoteese, mida on võimalik katse teel kontrollida; kavandada katseid andmete kogumiseks; teha praktilisi töid, kasutades katsevahendeid, -seadmeid ja mõõteriistu ohutult; analüüsida andmeid ning nende usaldusväärsust; tuletada kehtivaid järeldusi, sõnastada üldistusi ning esitada tulemusi; 3) oskus leida erinevatest allikatest infot loodusteaduste kohta, tõlgendada seda ning hinnata info usaldusväärsust, kasutada loodusteaduslikke mõisteid, ühikuid ja sümboleid nii suulises 5 kui ka kirjalikus eneseväljenduses, sh infot esitledes, probleemide üle arutledes ja enda väiteid põhjendades; 4) loodusteaduslike küsimustega tegelemist toetavad hoiakud ja väärtushinnangud: enesetõhusus loodusaineid õppides; huvi loodusteaduste õppimise ja loodusteadusliku ning tehnoloogiaalase karjääri vastu; valmisolek tegelda loodusteaduslike küsimustega ja vastutamine jätkusuutliku arengu eest. Õppe korraldamine põhineb keskkonna kogemisel ning eakohastel tegevustel. Tähtsal kohal on praktilised tegevused, mille vältel uuritakse objekte ja nähtusi vahetult, ent ka loodusteaduslike mudelite toel. Õppimine peaks toetama õpilaste enda probleemide ja küsimuste esitamist ning neile vastuste ja lahenduste leidmist. Need peaksid olema avatud ja võimalikult palju seotud igapäevaeluga, st võimaldama erinevaid lahendusi. Viimane asjaolu soodustab ühtlasi õpilaste loova ning kriitilise mõtlemise arenemist. Niiviisi korraldatud aktiivne, õpilaskeskne ja probleemipõhine õppekeskkond loob soodsa pinnase õpilase sisemise motivatsiooni ning eneseregulatsiooni avaldumisele. I kooliastmes õpitakse tundma põhiliselt lähiümbrust ning igapäevaelu nähtusi, keskendutakse keskkonna vahetule kogemisele ja praktilisele tegevusele. Kooliastme lõpuks jõutakse objektide ja nähtuste kirjeldamiselt lihtsamate seoste loomise ning järelduste tegemiseni. Kujundatakse õpilase huvi looduse vastu, oskust looduses käituda ning tema keskkonnahoiakuid. Luuakse esmane alus õpilase loodusteadusliku mõtlemisviisi kujunemisele: praktiliste tegevuste käigus suunatakse õpilast esitama lihtsaid küsimusi ja tegema oletusi ümbritsevate ainete ja materjalide ning objektide ja nähtuste kohta, neid vaatlema, võrdlema, rühmitama, mõõtma, katseid tegema, kollektsioone koostama ning kaarti kasutama. Õpilast julgustatakse oma tähelepanekutest ja avastustest rääkima. II kooliastmes arendatakse edasi õpilase loodusteaduslikku mõtlemisviisi ning uurimisoskusi. Kujundatakse oskust sõnastada katsega kontrollitavaid väiksema mahuga loodusteaduslikke küsimusi ning hüpoteese, katset kavandada, ellu viia ning järeldusi teha. Küsimustele vastuste otsimiseks innustatakse õpilasi kasutama ka teiseseid allikaid: populaarteadusajakirju, uudisteportaale ning raamatuid, eesti- või muukeelset Wikipediat jms. Kujundatakse esmane arusaam, kuidas leida usaldusväärset infot. Oluline on kavandada õpilaste huvidest ja kogemustest lähtuvaid uurimuslikke õppeülesandeid. Õppekeskkond peab võimaldama õpilasel olla loov ning julgustama teda arutlema seatud probleemide üle, et areneksid õpilase eneseväljendusoskused, sh loodusteaduslike mõistete kasutamise oskus. Süvendatakse õpilaste keskkonnahoiakuid. III kooliastmes õpitakse objekte ja nähtusi kvantitatiivselt kirjeldama ning süvendatakse info analüütilise töötlemise oskusi. Uurimisoskusi arendades pööratakse eraldi tähelepanu uuringute plaanimisele ja korraldamisele ning tulemuste analüüsile, tõlgendamisele ja esitamisele, sh kasutades digivahendeid ja e-keskkondi. Kujundatakse arusaam, et pole olemas üht universaalset teaduslikku meetodit, mille toel saadakse uusi teadmisi. Uurimistöid tehakse nii reaalsete ainete, objektide ning vahenditega kui ka kasutades arvutisimulatsioone ja teiseseid infoallikaid. Õpitakse hindama eri tüüpi infoallikate usaldusväärsust ning eristama teaduslikku infot mitteteaduslikust. Praktilise tegevuse kõrval lahendatakse mitmesuguseid teoreetilisi ülesandeid, et arendada õpilaste abstraktset mõtlemist. Koduste töödega kinnistatakse klassis õpitut ning juhitakse õpilasi rakendama klassis omandatud teadmisi igapäevaelu tegevustes. Kõrgemat järku mõtlemise ja hoiakute kujundamiseks rakendatakse erinevaid probleemipõhiseid õppemeetodeid, sh arutelusid, rollimänge, juhtumiuuringuid, tehisasjade või lahenduste disainimist jms. Nii II kui ka III kooliastmes on tähtis hoida õpilaste õpimotivatsiooni, kujundada huvi loodusteaduste õppimise ja loodusteadustega seotud elukutsete vastu, arusaama loodusteaduste ja tehnoloogia olulisusest igapäevaelus ning teadusuuringute vajalikkusest ühiskonnas. 6 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane Õpilane Õpilane 1) tunneb huvi looduse ja 1) tunneb huvi looduse, 1) tunneb huvi keskkonna, selle selle uurimise vastu ning selle uurimise ja uurimise ning loodusainete mõistab loodusteaduslike loodusainete õppimise õppimise vastu; teadmiste vajalikkust; vastu; 2) vaatleb ja kirjeldab loodus- ja 2) sõnastab oma meeltega 2) vaatleb ja kirjeldab tehisobjekte ning selgitab ja saadud kogemusi, kirjeldab loodus- ja tehisobjekte ning põhjendab loodusnähtusi; saab nähtusi ning objektide selgitab loodusnähtusi, aru loodusteadustekstist, kasutab omadusi, kasutab õpitud kasutades õpitud õpitud loodusteaduslikke loodusteaduslikke mõisteid loodusteaduslikke mõisteid, sümboleid ning kõnes ja tekstiloomes; mõisteid, sümboleid ning ühikuid, selgitades nähtusi ja 3) teeb õpetaja juhendamisel ühikuid; saab aru lihtsamast protsesse; kasutab või koostab lihtsamaid vaatlusi, loodusteadustekstist; mudelit, et näidata protsesside ja praktilisi töid, järgides kasutab või koostab süsteemide mõistmist; ohutusnõudeid; vormistab mudelit, et näidata 3) sõnastab ja tõstatab iseseisvalt vaatlusinfot, teeb järeldusi protsesside ja süsteemide uurimisprobleeme, -küsimusi ning esitleb tulemusi; mõistmist; ning hüpoteese, kavandab ja 4) märkab ja sõnastab 3) kavandab õpetaja korraldab uuringu, järgib vahetus ümbruses esinevaid juhendamisel lihtsamaid ohutusnõudeid ning teeb uuringu probleeme ning pakub praktilisi töid, sõnastab põhjal kehtivaid järeldusi; esitab lahendusi, langetab uurimisküsimusi ja uurimistulemusi; põhjendatud otsuseid, kontrollib hüpoteese, 4) märkab ja sõnastab kasutades loovat ja kriitilist järgides ohutusnõudeid igapäevaeluga seotud probleeme mõtlemist; ning valides sobilikke isiklikul, kohalikul ja globaalsel 5) leiab õpetaja suunamisel mõõtevahendeid; analüüsib tasandil ning pakub lahendusi, infot loodusteaduste kohta, andmeid, teeb järeldusi ja langetab põhjendatud otsuseid, kasutab andmekogumiseks, esitab uurimistulemusi; kasutades loovat ja kriitilist õppimiseks ning koostööks 4) märkab ja sõnastab mõtlemist, võttes arvesse meedia- ja igapäevaeluga seotud erinevaid aspekte tehnoloogiavahendeid; probleeme ning pakub neile (loodusteaduslikke, sotsiaalseid, 6) mõistab, et teaduslikud lahendusi, langetab majanduslikke, eetilisi); teadmised saadakse põhjendatud otsuseid, 5) leiab infot loodusteaduste ja vaatluste ning kasutades loovat ja kriitilist tehnoloogia kohta, hindab eksperimentide kaudu, teab mõtlemist; kriitiliselt kasutatud allikate loodusteadustega seotud 5) leiab infot usaldusväärsust, rakendab elukutseid; loodusteaduste ja andmekogumiseks, -analüüsiks, 7) käitub turvaliselt ning tehnoloogia kohta; hindab õppimiseks ning koostööks järgib tervislikke eluviise, kasutatud allikate meedia- ja väärtustab looduses usaldusväärsust õpetaja tehnoloogiavahendeid; viibimist ja oma kodukoha abiga; kasutab õppimiseks, 6) mõistab, et teaduslikud elurikkust, märkab looduse koostööks, teadmised on tõenduspõhised, ilu ja erilisust ning suhtub andmekogumiseks ning - kuid ajas muutuvad; mõistab sellesse austusega, hoolib analüüsiks meedia- ja teaduse ning loodusteaduslike elusolenditest ja nende tehnoloogiavahendeid; mudelite olulisust ning vajadustest. 6) mõistab, et teaduslikud piiranguid; mõistab, kuidas teadmised on teadus, tehnoloogia ning tõenduspõhised ning ühiskond üksteist mõjutavad; saadakse süsteemse eristab teaduslikku ja uurimistöö tulemusena; 7  teadvustab teaduse ja mitteteaduslikku infot ning tehnoloogia olulisust ning selgitab nende erinevusi; nende arenguga seotud 7) on motiveeritud elukestvaks riske; õppeks, tunneb loodusteaduste 7) mõistab ning tehnoloogiaga seotud loodusteaduslike teadmiste karjäärivõimalusi; vajalikkust igapäevaelus ja 8) mõistab inimtegevuse ja seotust tulevaste keskkonna seoseid ning karjäärivalikutega, tunneb väljendab hoolivust ja oma ümbruskonna lugupidamist kõigi elusolendite loodusteaduste ning vastu; väärtustab elurikkust ja tehnoloogia valdkonnaga jätkusuutlikku arengut; tegeleb seotud elukutseid; keskkonnaprobleemidega 8) mõistab inimtegevuse ja kodanikualgatuse korras; tunneb keskkonna seoseid oma õigusi ja kohustusi ning kodukohas ja Eestis ning piiranguid väljendab hoolivust ja keskkonnaküsimustega lugupidamist kõigi tegelemisel; käitub turvaliselt elusolendite vastu; ning järgib tervislikke eluviise. väärtustab elurikkust ja jätkusuutlikku arengut; tegeleb keskkonnaprobleemidega kodanikualgatuse korras; käitub turvaliselt ning järgib tervislikke eluviise. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste 3. klassi lõpetaja 1) eristab elus- ja eluta looduse objekte ja nähtusi ning looduslikke ja tehislikke aineid (materjale); kirjeldab ja rühmitab neid eri tunnuste alusel, tuginedes tehtud vaatlustele ja katsetele; 2) kaalub kehi, mõõdab temperatuuri ja pikkust, valides sobivad mõõtmisvahendid; 3) teeb oletusi tuttavate materjalide omaduste ning kehade käitumise kohta, teeb oletuste kontrollimiseks õpetaja juhendamisel katseid ning katsete põhjal lihtsaid järeldusi; seostab saadud teadmisi igapäevaelus ettetulevate olukordadega; 4) teeb ilmavaatlusi, vormistab andmeid ning teeb nende põhjal järeldusi; iseloomustab ilma ning valib ilmale vastava riietuse; 5) märkab ja jälgib looduses toimuvaid aastaajalisi muutusi ning toob näiteid nende tähtsuse kohta inimese elus; 6) koostab uurimusliku ülevaate mõnest taime-, seene- või loomaliigist ja esitleb seda; 7) saab aru, et teadlased esitavad küsimusi ning teevad neile vastamiseks vaatlusi ja katseid, teab, et katsete kordamine suurendab tulemuste usaldusväärsust, leiab katses mõjuteguri; 8) toob näiteid elusorganismide tähtsuse kohta looduses; 9) kirjeldab taimede, loomade (sh inimese) ja seente välisehitust, toitumist, kasvamist ja liikumisvõimet ning seostab neid elukeskkonnaga; 10) eristab ühte liiki kuuluvaid organisme; 11) eristab selgroogseid (kala, kahepaikne, roomaja, lind ja imetaja) ning selgrootuid (putukad ja ämblikud) organisme; 8 12) teab kodukoha tuntumaid loomi, taimi ja seeni; kirjeldab õpitud loomade eluviise ja elupaiku; oskab vältida loomade ning mürgiste taimede ja seentega seotud ohtusid; 13) toob näiteid organismide seoste kohta looduses ning koostab lihtsamaid toiduahelaid; 14) mõistab, et inimene on osa loodusest ja sõltub sellest; toob näiteid, kuidas inimene loodust oma tegevusega mõjutab; 15) võrdleb inimeste elu maal ja linnas; 16) saab aru kaardist; leiab kooliümbruse kaardilt tuttavaid objekte; 17) leiab Eesti kaardil oma kodukoha, suuremad kõrgustikud, saared, poolsaared, lahed, jõed, järved ja linnad; 18) määrab suundi kompassiga; 19) märkab kodukoha elurikkust ja maastiku mitmekesisust ning selgitab nende olulisust; 20) liigub looduses turvaliselt, kahjustamata loodust, teisi ja iseennast; 21) arvestab elusolendite (sh kaasinimeste) vajadusi; 22) tarbib vastutustundlikult, väldib enda ja teiste tervise kahjustamist; 23) käitub liikluses ohutult; 24) teeb ettepanekuid lähiümbruse keskkonnahoiuks ning osaleb sellesuunalistes tegevustes. II kooliaste 6. klassi lõpetaja 1) koostab loodusteaduslikke mudeleid, selgitab mudelite toel objekte ja nähtusi: mandrite ja ookeanide paiknemist, päikesesüsteemi ehitust ning planeetide liikumist, öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumist, veeringet; 2) leiab infot objektide ja nähtuste kohta, hindab info usaldusväärsust õpetaja abiga, koostab ja esitab valitud teemal ülevaateid (maailmaruum, looduskatastroofid, kodukoha järv/jõgi, looduskaitsealune liik/objekt, erinevad piirkonnad maailmas jms.); 3) sõnastab koos kaaslastega loodusteadusliku uurimisküsimuse või hüpoteesi, kavandab ja teeb uurimuse kodukoha veekogu, asula, metsa, niidu vms põhjal, kogub ja vormistab andmeid ning esitleb uurimistulemusi; 4) kasutab uurimiseks ja andmete kogumiseks tehnilisi abivahendeid (nt mikroskoop, digitaalsed andurid, luup, mõõdulint); kasutab katseid tehes turvalisi töövõtteid; 5) pakub võimalusi, kuidas suurendada katsetulemuste usaldusväärsust, leiab katses mõjuteguri; 6) arutleb looduse ja maailmaruumi uurimise vajalikkuse üle; toob näiteid, kuidas teadlased koguvad tõendusmaterjali; 7) kasutab liikide tundmaõppimiseks määrajaid; 8) kavandab ja teeb koos kaaslastega vee puhastamise katseid; 9) mõõdab aine massi ja vedeliku ruumala ning valmistab lahust; 10) mõõdab õhutemperatuuri, hindab pilvisust ja tuule kiirust ning määrab pilvetüüpe ja tuule suunda; 11) võrdleb ilmakaardi põhjal ilma Eesti eri osades ning iseloomustab jooniste põhjal õhutemperatuuri, sademete hulka ja tuule suunda; 12) leiab kaardilt mandrid ja ookeanid, Euroopa suuremad riigid, Eesti maakonnakeskused, suuremad linnad, jõed, järved, sood, looduskaitsealad, lahed, väinad, poolsaared ja saared ning kirjeldab nende asendit; 13) võrdleb taimede, loomade, seente ja bakterite eluavaldusi; selgitab nende tähtsust looduses; toob näiteid nende mõju kohta inimese organismile; 14) teab inimese elundkondade tähtsamaid elundeid, nende ülesandeid ja talitlust; 15) selgitab keskkonnatingimuste mõju elusorganismidele (sh inimesele); iseloomustab taimede ja loomade kohastumusi; 9 16) kirjeldab ja võrdleb koosluste (veekogu, soo, metsa, niidu, põllu/aia, asula) elutingimusi, teab nende tüüpilisemaid liike; 17) koostab koosluste kohta toiduahelaid ja toiduvõrke; selgitab toitumissuhteid ökosüsteemides (tootjad, tarbijad ja lagundajad); 18) iseloomustab katsete põhjal vee, õhu ja mulla koostist ning omadusi; seostab need looduses toimuvate protsessidega; 19) selgitab, kuidas kujuneb põhjavesi, ning põhjendab selle kaitsmise vajadust; kirjeldab joogivee saamise võimalusi; 20) hindab koduasula elutingimusi ja keskkonnaseisundit (vesi, õhk, valgus, müra, jäätmed, inimkaaslejad loomad); teeb ettepanekuid kodukoha keskkonnaseisundi parandamiseks; osaleb sellesuunalistes tegevustes; 21) selgitab vee-, kanalisatsiooni- või energiasüsteemide toimimist koduasulas; 22) kavandab koduasula rohe- või puhkeala, koostab ammendunud karjääri kasutuskõlblikuks keskkonnaks muutmise kavandi, plaanib tulevikuasula vms; 23) võrdleb igapäevaelus kasutatavate materjalide omadusi ning seostab need kasutusaladega; 24) kirjeldab katsete põhjal jõu, liikumise ja energia seoseid; teab energia liike ning -allikaid; hindab taastuvenergia tootmise ja kasutamise võimalusi oma kodukohas; 25) võrdleb katsete põhjal heli levimist erinevates materjalides; seostab heli kõrguse võnkumise sagedusega; 26) analüüsib oma pere vee- või energiatarbimist ning olmejäätmete teket ja hindab nende mõju keskkonnale; teeb ettepanekuid vee, energia ning materjalide säästmiseks; 27) põhjendab olmejäätmete sortimise ja töötlemise vajadust ning sordib olmeprügi; 28) selgitab soode kujunemist ja arengut ning põhjendab soode rohkust Eestis; 29) kirjeldab ja võrdleb erinevaid mullaproove ning nimetab mulla koostisosi; selgitab mulla kujunemist ja selle tähtsust looduses; 30) toob näiteid põllukultuuride saagikust mõjutavate tegurite, muldade kahjustumise põhjuste ning tagajärgede kohta; 31) kirjeldab mullaelustikku ning mullaorganismide seoseid; 32) seostab hapniku ja süsihappegaasi põlemise, kõdunemise ning hingamise fotosünteesiga; toob näiteid ainete ringkäigu kohta looduses; 33) selgitab Läänemere vähese soolsuse põhjuseid ning Läänemere mõju Eesti ilmastikule; 34) arutleb taastuvate ja taastumatute loodusvarade kasutamise ning Eesti keskkonnaprobleemide üle ja pakub nende lahendamise võimalusi; 35) hindab inimtegevuse mõju kooslustele, arutleb nende tähtsuse ning kaitsmise vajaduse üle; 36) seostab looduse uurimise, koosluste kaitse ja majandamise nendes valdkondades tegelevate elukutsetega. III kooliaste 7. klassi lõpetaja 1) sõnastab uurimisprobleeme ja -küsimusi ning hüpoteese, mida saab katse või vaatluse kaudu uurida (kontrollida), plaanib ja korraldab koos kaaslastega katseid, kogub andmeid, vormistab tulemused tabelite ja joonistena; teeb andmete põhjal kehtivaid järeldusi, esitab tulemused (sh digitaalselt); 2) eristab katses sõltumatu ja sõltuva muutuja; mõistab kõrvalmuutujate kontrollimise vajadust; 3) mõistab korduskatsete ja kontrollkatsete vajadust; analüüsib kogutud andmete usaldusväärsust ning järelduste kehtivust; 4) järgib katseid tehes ohutusnõudeid ning põhjendab nende vajalikkust; 5) leiab infot uuritavate ainete, kehade, nähtuste ja protsesside kohta ning hindab allikate usaldusväärsust õpetaja abiga; esitab uurimise tulemusi; 10 6) eristab teaduslikke teadmisi mitteteaduslikest teadmistest; 7) arutleb loodusteaduste ja tehnoloogia arengu ning tähtsuse üle igapäevaelus ja ühiskonnas; toob näiteid nende vastastikuste seoste kohta; 8) mõõdab või määrab kujundi pindala, keha ruumala, liikumise kiirust, tihedust; 9) eristab aineid ja materjale nende omaduste (värvuse, tiheduse, sulamis- ja keemistemperatuuri, soojusjuhtivuse) uurimise põhjal ning seostab omadusi nende kasutusaladega; 10) teab, et ained koosnevad aatomitest ja molekulidest; koostab lihtsamate molekulmudelite põhjal ainete valemeid; 11) valmistab kindla protsendilise sisaldusega lahust, toob näiteid lahustite, lahustuvate ainete ja lahuste kohta ning selgitab lahuste tähtsust looduses ja igapäevaelus; 12) lahutab segu, kasutades kohaseid meetodeid; 13) arutleb mudelite tähtsuse ja piiratuse üle ning valib konkreetse nähtuse selgitamiseks sobiva mudeli; 14) põhjendab aineosakeste vastastikmõjuga tahkiste kuju säilivust ja kõvadust, vedelike voolavust ning gaaside lenduvust; 15) eristab füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi nähtusi ning toob näiteid nendevaheliste seoste kohta; 16) seostab soojusülekande ja energia muundumise nähtusi looduslike protsesside ning igapäevaeluga; toob näiteid energia jäävuse seaduse kehtivuse kohta; 17) seostab vee olekute muutused sademete tekkega (vihm, lumi, kaste, udu, härmatis); 18) selgitab hingamise, põlemise ja fotosünteesi näitel, et keemilistes reaktsioonides energia eraldub või neeldub; 19) kirjeldab elus- ja eluta looduse seoseid süsinikuringe näitel; 20) seostab kohastumusi füüsikaliste ja keemiliste keskkonnatingimustega; 21) analüüsib enda tegevuse võimalikku keskkonnamõju ja ökoloogilist jalajälge; põhjendab energiasäästu vajadust; 22) põhjendab materjalide taaskasutamise olulisust ning pakub materjalide taaskasutamise võimalusi; 23) kaalutleb enda huvide ja võimete sobivust õpingute jätkamiseks loodusteaduste või tehnoloogia erialadel. 2.2. Bioloogia 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Bioloogial on oluline koht õpilaste loodusteadusliku maailmapildi kujunemises. Bioloogiat õppides tuginetakse loodusõpetuses omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning lõimitakse õpet teiste loodusteadustega, nagu keemia, füüsika ja geograafia, ning matemaatikaga. Tähtsal kohal on igapäevaelu probleemide lahendamise ja põhjendatud otsuste tegemise oskused. Bioloogia õppimise kaudu omandab õpilane loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase pädevuse ning mitu teist elutähtsat pädevust. Ta õpib väärtustama säästvat ja vastutustundlikku eluviisi ning omandab püsiva positiivse hoiaku kõige elava suhtes, et ka tulevikus olla kodanikuühiskonna aktiivne liige ning osata loodus- ja keskkonnakaitse küsimustes kaasa rääkida. Õppimise käigus areneb igapäevaeluga seonduvate bioloogiaprobleemide lahendamise ja kompetentsete otsuste langetamise oskus, mis suurendab ühtlasi õpilase toimetulekut loodus- ja sotsiaalkeskkonnas. Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimituna teistes õppeainetes omandatuga on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. 11 Bioloogiaõppe eesmärgid on saada ülevaade eluslooduse, organismide mitmekesisuse, nende ehituse ja talitluse, pärilikkuse, evolutsiooni ja ökoloogia ning elukeskkonna kaitse printsiipidest, omandada bioloogia haruteadustes kasutatavad põhimõisted ning tutvuda inimese eripära ja tervislike eluviisidega. Seejuures õpib õpilane kasutama bioloogiale omaseid teaduslikke meetodeid, millega seostub vajaliku info hankimine ja selle tõepärasuse hindamine. Õppimine lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest iseärasustest ja tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Õppes kujundatakse positiivset hoiakut bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse suhtes, mis muu hulgas väljendub teadlikult vastutustundlikus ja säästvas suhtumises oma elukeskkonnasse ning eetiliste, moraalsete ja esteetiliste aspektide arvestamises igapäevaelu probleeme lahendades. Õpe on õpilaskeskne, arvestades erinevate koostöövormide arendamisel õpilase ealisi ja individuaalseid iseärasusi. Üks aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppe rõhuasetus on omandada teaduslik meetod ning rakendada seda looduslikust ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevaid probleeme lahendades. Õpilane saab ülevaate nüüdisaja bioloogia põhilistest saavutustest, seaduspärasustest, teooriatest ning tulevikusuundumustest, see aitab teda ühtlasi tulevast elukutset valida. Õppes omandab õpilane erinevate, sh elektrooniliste teabeallikate kasutamise ja nendes leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskuse. Kõige sellega kujunevad õpilasel teadmised ja oskused, mis võimaldavad erinevaid loodusnähtusi kirjeldada, selgitada ja prognoosida. Õpilase sisemise õpimotivatsiooni suurendamiseks rakendatakse mitmekesiseid aktiivõppe meetodeid, vorme ja võtteid: probleem- ja projektõpet, rollimänge, diskussioone, dispuute, ajurünnakuid, mõistekaartide koostamist, õuesõpet, õppekäike, ekskursioone jne. Arvestataval kohal on referaatide ja suuliste ning stendiettekannete koostamine. Kõigis õppeetappides kasutatakse tänapäevaseid infotehnoloogiavahendeid. Bioloogiateadmiste omandamisel on oluline koht praktilistel, sh uurimistöödel, mida tehes saavutab õpilane probleemide esitamise, hüpoteeside sõnastamise ja katsete või vaatluste plaanimise ning nende korraldamise oskused. Viimane seostub töövahendite korrektse kasutamisega ning otstarbeka uurimis- ja vaatlusmetoodika valikuga. Tähtsal kohal on saadud tulemuste analüüsi ning nende kirjaliku ja suulise kokkuvõtliku esituse oskus. 2.2.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Põhikooli lõpetaja 1) selgitab eluslooduse tähtsamaid protsesse, organismide omavahelisi suhteid ja seoseid eluta keskkonnaga ning kasutab korrektset bioloogiasõnavara; 2) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse, väärtustab elurikkust, jätkusuutlikku ja vastutustundlikku eluviisi ning säästva arengu põhimõtteid; 3) kasutab bioloogiateadmisi ja loodusteaduslikku meetodit igapäevaelu probleeme lahendades ning põhjendatud otsuseid langetades; 4) oskab sõnastada uurimisküsimusi, plaanida, korraldada ohutusnõudeid silmas pidades vaatlusi ja katseid, teha korrektseid järeldusi ning esitada saadud tulemusi suuliselt ja kirjalikult; 5) kasutab bioloogiainfo erinevaid allikaid, hindab kriitiliselt neis sisalduvat teavet, eristab seda mitteteaduslikest seisukohtadest ning kasutab teadusinfot probleeme lahendades; 6) väärtustab looduskeskkonda kui kultuuri osa, tunneb huvi bioloogia ja teiste loodusteaduste vastu, saab aru loovuse ja innovatsiooni osast teaduse ning tehnoloogia arengus, nende omavahelistest seostest, piirangutest ja riskidest ning tähtsusest igapäevaelus; 7) on omandanud ülevaate bioloogiaga seotud elukutsetest, kasutab bioloogiateadmisi ja - oskusi elukutsevalikul ning on sisemiselt motiveeritud elukestvaks õppeks. 12 2.2.3. Õpitulemused Bioloogia uurimisvaldkond Õpilane 1) analüüsib bioloogiateadmiste ja -oskuste vajalikkust igapäevaelus ning erinevates elukutsetes; 2) võrdleb loomi, taimi, seeni, algloomi ja baktereid; 3) toob erinevate organismirühmade eluavalduste näiteid. Selgroogsete loomade tunnused Õpilane 1) seostab imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete ja kalade kohastumusi nende elukeskkonnaga; 2) analüüsib imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete ja kalade erinevate meelte kohastumuste olulisust sõltuvalt nende elupaigast ja -viisist; 3) selgitab ja toob näiteid selgroogsete loomade tähtsust looduses ja inimtegevuses ning põhjendab nende kaitsega seotud piiranguid, toob näiteid kaitsealustest liikidest ja selgitab nende ohustatuse põhjuseid. Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus Õpilane 1) selgitab aine- ja energiavahetuse omavahelisi seoseid; 2) seostab selgroogsete loomade erinevaid toiduobjekte toidu hankimise viiside ja seedeelundkonna eripäraga; 3) seostab eri selgroogsete loomarühmade hingamis- ja vereringeelundkonna eripära püsi- ja kõigusoojasusega; 4) toob näiteid ebasoodsate elutingimuste üleelamise viiside kohta püsi- ja kõigusoojastel loomadel. Selgroogsete loomade paljunemine ja areng Õpilane 1) analüüsib kehasisese ja -välise viljastumise eeliseid ning lootelise arengu erinevust selgroogsete loomade rühmadel; 2) võrdleb otsest ja moondelist arengut ning toob selle kohta näiteid; 3) seostab selgroogsete loomade järglaste eest hoolitsemise vajadust eri rühmade paljunemise ja arengu eripäraga. Selgroogsete loomade evolutsioon Õpilane 1) selgitab selgroogsete loomade täiustumist evolutsiooni käigus; 2) toob näiteid tõenditest selgroogsete loomade põlvnemise kohta. Taimede tunnused ja eluprotsessid Õpilane 1) eristab looma- ja taimerakku ning nende peamisi osi joonistel ning analüüsib nende osade ülesandeid; 2) analüüsib õistaimede organite ehituse ja talitluse kooskõla, seostab seda ainete liikumisega taimes, taime kasvukohaga ning paljunemise ja levimise viisiga; 3) koostab ja analüüsib skeeme fotosünteesi lähteainetest, lõppsaadustest ja protsessi mõjutavatest tingimustest; 4) selgitab fotosünteesi ja hingamise tähtsust taimede ning teiste organismide elutegevuses; 5) võrdleb eri taimerühmadele iseloomulikku välisehitust ning toob näiteid Eesti tavaliste taimede kohta; 6) analüüsib sugulise ja mittesugulise paljunemise eeliseid eri taimede näitel, võrdleb erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid; 7) analüüsib taimede osa looduse kui terviksüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid. 13 Seente tunnused ja eluprotsessid Õpilane 1) võrdleb seeni taimede ja loomadega; 2) kirjeldab erinevate seenerühmade ja samblike ehituse ja talitluse mitmekesisust ning toob selle kohta näiteid, sh selgitab parasiitluse ja sümbioosi tähtsust; 3) selgitab seente ja samblike paljunemise viise ning arenguks vajalikke tingimusi; 4) analüüsib seente ning samblike osa looduses ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid, väärtustades neid eluslooduse tähtsate osadena. 5) teab tähtsamaid söödavaid ja mürgiseid seeneliike ja tunneb neid looduses ära. Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid Õpilane 1) võrdleb selgrootute ja selgroogsete loomade ehitust ning selgrootute olulisemate rühmade tunnuseid, toob vastavate loomarühmade kohta näiteid; 2) seostab erinevate selgrootute loomade välisehituse ja kohastumuse liikuda, hingata, toituda ning orienteeruda nende elukeskkonnas; 3) analüüsib lahk- ja liitsugulisuse eeliseid erinevatel selgrootute rühmadel ning selgitab ja toob näiteid otsese ning täis- ja vaegmoondelise arengu kohta; 4) selgitab parasiitse eluviisiga organismide arengu vältel peremeesorganismi, toiduobjekti ja elupaiga vahetamise tähtsust ning toob selle kohta näiteid; 5) analüüsib erinevate selgrootute loomade osa looduses ja inimtegevuses, väärtustades selgrootuid eluslooduse olulise osana, ning toob selle kohta näiteid. Eluslooduse evolutsioon Õpilane 1) selgitab bioloogilise evolutsiooni olemust ning toob näiteid evolutsiooni tõendite kohta looma- ja taimeriigis; 2) põhjendab olelusvõitluse tekkepõhjusi ja seostab olelusvõitluse loodusliku valikuga; 3) selgitab liikide teket ja suuremate organismirühmade evolutsiooni põhisuundi; 4) toob näiteid inimese evolutsiooni olulisemate etappide kohta. Ökoloogia ja keskkonnakaitse Õpilane 1) selgitab ökosüsteemide ja biosfääri struktuuri ning toob selle kohta näiteid; 2) analüüsib elus ja eluta looduse tegurite mõju eri organismirühmadele ning toob selle kohta näiteid; 3) analüüsib diagrammidel ja tabelites esitatud infot keskkonnategurite mõju kohta organismide arvukusele; 4) analüüsib organismidevahelisi seoseid ökosüsteemis, mõistab eluslooduses toimuvaid protsesse ja hindab inimtegevuse positiivset ja negatiivset mõju populatsioonidele ning ökosüsteemide püsimisele; 5) mõistab rohepöörde vajalikkust ning märkab keskkonnaprobleeme, leiab eakohasel moel võimalusi nende leevendamiseks; 6) selgitab ja väärtustab bioloogilist mitmekesisust ehk elurikkust ja lahendab bioloogilise mitmekesisuse kaitsega seotud dilemmaprobleeme. Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid Õpilane 1) selgitab bakterite, algloomade ja viiruste põhitunnuste eripära võrreldes taimede ja loomadega; 2) toob näiteid bakterite ja algloomade leviku kohta eri elupaikades, sh aeroobses ning anaeroobses keskkonnas; hindab kiire paljunemise ja püsieoste moodustumise olulisust bakterite levikus; 3) analüüsib ning selgitab bakterite ja algloomade tähtsust looduses ning inimtegevuses; 4) selgitab, kuidas kaitsta toitu bakteriaalse riknemise eest; 14 5) seostab inimese sagedasemaid bakteritest, viirustest ja algloomadest põhjustatud haigusi nende levikuviisidega ning teab, kuidas neid vältida. Inimese koed ja elundkonnad Õpilane 1) võrdleb ja põhjendab eri kudede ehituse ja talitluse seotust ning ülesandeid; toob näiteid eri elundite kudede ja elundkondade kohta; 2) analüüsib naha ehituse ja talitluse kooskõla kompimis-, kaitse-, termoregulatsiooni- ja eritusfunktsiooni täites; väärtustab naha tervishoiuga seotud tervislikku eluviisi. Luud ja lihased Õpilane 1) eristab joonisel või mudelil inimese peamisi luid ning lihaseid; 2) selgitab luude ja lihaste ehituse ning talitluse kooskõla, võrdleb sile-, vööt- ja südamelihaste ehitust ning talitlust; 3) analüüsib erinevate luudevaheliste ühenduste seoseid nende ülesannetega ning toob nende kohta näiteid; 4) analüüsib õige toitumise ja treeningu mõju tugi- ja liikumiselundkonnale ning toob selle kohta näiteid; peab tähtsaks enda tervislikku treenimist. Vereringe Õpilane 1) analüüsib inimese vereringeelundkonna jooniseid ja skeeme; 2) seostab südame, erinevate veresoonte ja vere koostisosade ehituse eripära nende talitlusega; 3) seostab inimese sagedasemaid südame- ja veresoonkonnahaigusi nende tekkepõhjustega ning väärtustab vereringeelundkonda ja immuunsüsteemi tugevdavat eluviisi, 4) selgitab vere osa organismi lühi- ja pikaajalise immuunsuse kujunemisel, immuunsüsteemi häirete tekkimist ning vaktsineerimise tähtsust nakkushaiguste vältimiseks. Seedimine ja eritamine Õpilane 1) koostab ning analüüsib seedeelundkonna ehituse jooniseid ja skeeme ning selgitab nende alusel toidu seedimist ja toitainete imendumist; 2) selgitab valkude, rasvade, süsivesikute, vitamiinide, mineraalainete ja vee ülesandeid inimorganismis ning nende üle- või alatarbimisega kaasnevaid probleeme; 3) hindab neerude, kopsude ja naha osa jääkainete eritamisel. Hingamine Õpilane 1) analüüsib hingamiselundkonna ehituse ja talitluse kooskõla; 2) koostab ning analüüsib jooniseid ja skeeme hingamiselundkonna ehitusest ja talitlusest ning sisse- ja väljahingatava õhu koostisest; 3) selgitab hingamise olemust, sh hapniku ülesannet rakkudes, sisse- ja väljahingamist ning hingamise regulatsiooni; 4) analüüsib treeningu mõju hingamiselundkonnale; 5) selgitab hingamiselundite levinumate haiguste tekkepõhjusi ja haiguste vältimise võimalusi. Paljunemine ja areng Õpilane 1) võrdleb naise ja mehe suguelundkonna ehitust ning talitlust; 2) võrdleb inimese muna- ja seemnerakkude ehitust ning arengut, selgitab munaraku viljastumist ja seda mõjutavaid tegureid ning toob näiteid muutuste kohta loote arengus; 3) seostab inimorganismi anatoomilisi vanuselisi muutusi talitluslike muutustega. Talitluste regulatsioon Õpilane 1) selgitab kesk- ja piirdenärvisüsteemi ehitust ning põhiülesandeid; 2) seostab närviraku ehitust selle talitlusega; koostab ja analüüsib refleksikaare skeeme ning selgitab nende alusel selle talitlust; 15 3) seostab erinevaid sisenõrenäärmeid nende toodetavate hormoonide toimega; 4) selgitab närvisüsteemi ja hormoonide osa elundkondade talitluste regulatsioonis; 5) suhtub kriitiliselt närvisüsteemi kahjustavate ainete tarbimisse. Infovahetus väliskeskkonnaga Õpilane 1) analüüsib silma osade ja suuraju nägemiskeskuse koostööd nägemisaistingu tekkimisel ning tõlgendamisel; 2) selgitab kaug- ja lühinägelikkuse tekkepõhjusi ning nägemishäirete vältimise ja korrigeerimise viise; 3) seostab kõrva ehitust kuulmis- ja tasakaalumeelega ning väärtustab meeleelundeid säästvat eluviisi; 4) võrdleb ning seostab haistmis- ja maitsmismeelega seotud organite ehitust ning talitlust. Pärilikkus Õpilane 1) analüüsib pärilikkuse ja muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel; 2) selgitab DNA, geenide ning kromosoomide seost ja osa pärilikkuses ning geenide pärandumist ja avaldumist; 3) lahendab dominantsete ja retsessiivsete geenialleelide avaldumisega seotud lihtsamaid geneetikaülesandeid; 4) hindab päriliku ja mittepäriliku muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel ning analüüsib diagrammidel ja tabelites esitatud infot mittepäriliku muutlikkuse ulatuse kohta; 5) toob näiteid geenitehnoloogia tegevusvaldkondade kohta ja hindab organismide geneetilise muutmise võimalusi, tuginedes teaduslikele ja teistele kaalukatele seisukohtadele; 6) toob näiteid pärilike ja päriliku eelsoodumusega haiguste vältimise võimaluste kohta ning analüüsib neid; 7) oskab selgitada inimeste pärilikku ja mittepärilikku mitmekesisust ning suhtub sellesse mõistvalt. 2.3. Füüsika 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Füüsika kuulub loodusainete valdkonda ning sellel on tähtis koht õpilaste loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemises. Füüsika seletab loodusnähtusi ja loob vastavaid mudeleid ning on tihedalt seotud matemaatikaga. Füüsika paneb aluse tehnika ja tehnoloogia mõistmisele ning aitab väärtustada tehnilisi elukutseid. Põhikooli füüsikakursus käsitleb väikest osa füüsikalistest nähtustest ja loob aluse, millel tekib hiljem tervikpilt füüsikast kui loodusteadusest. Füüsikat õppides saab õpilane esialgse ettekujutuse füüsika keelest ja õpib seda kasutama. Füüsikaõppes seostatakse õpitavat igapäevaeluga, matemaatiliste oskustega, tehnika ja tehnoloogiaga ning teiste loodusainetega. Füüsikaõpetuses lähtutakse loodusainete (füüsika, keemia, bioloogia, geograafia) lõimimisel kahest suunast. Vertikaalselt lõimuvad need õppeained ühiste teemade kaudu, nagu areng (evolutsioon), vastastikmõju, liikumine (muutumine ja muundumine), süsteem ja struktuur; energia, tehnoloogia ning keskkond (ühiskond). Vertikaalset lõimimist toetab valdkonna spetsiifikat arvestades õppeainete horisontaalne lõimumine. Õpilaste väärtushinnangud kujunevad, kui nad seostavad probleemide lahendusi teaduse üldise kultuuriloolise kontekstiga. Seejuures käsitletakse füüsikute osa teadusloos ning füüsika ja selle rakenduste tähendust inimkonna arengus. Lahendades arvutus-, graafilisi ning probleemülesandeid ja hinnates saadud tulemuste reaalsust, luuakse alus kriitilisele mõtlemisele. Nähtustega tutvumisel eelistatakse katset, probleemide lahendamisel aga loodusteaduslikku meetodit. Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ning õpilase igapäevaeluga seostatult. Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks rakendatakse 16 erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu, ajurünnakuid, rollimänge, õuesõpet, õppekäike jne. Õpet plaanides võib õpetaja muuta käsitletavate teemade järjekorda, pidades meeles, et muudetud teemade järjestus jälgiks õpilaste arengu iseärasusi ning õpetamine toimuks abstraktsuse kasvamise printsiibi kohaselt. Kõigis õppeetappides kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi. Uurimusliku õppega omandavad õpilased probleemide seadmise, hüpoteeside sõnastamise, töö plaanimise, vaatluste tegemise, mõõtmise, tulemuste töötlemise, tõlgendamise ja esitamise oskused. Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kaasates verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme. Olulisel kohal on erinevate teabeallikate, sh interneti kasutamise ja neis leiduva teabe kriitilise hindamise ning kasutatud allikatele viitamise oskus. 2.3.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Füüsika õpetamisega põhikoolis taotletakse, et õpilane lisaks valdkonnapädevuses kirjeldatud üldistatud õpitulemustele järgmised: 1) mõistab olulisi füüsika mudeleid; 2) rakendab valemeid füüsikaliste nähtuste ja kehade omaduste kvantitatiivseks kirjeldamiseks; 3) koostab graafikuid, jooniseid ja skeeme füüsikaliste nähtuste kirjeldamiseks ning analüüsib graafiliselt esitatud infot; 4) seletab ja põhjendab füüsika mudelite põhjal füüsikalisi nähtusi ja kehade omadusi; 5) kasutab füüsikaalase teabe leidmiseks erinevaid allikaid ning hindab allikate usaldusväärsust; 6) kavandab ja korraldab ohutult katseid füüsikaliste nähtuste ja kehade omaduste uurimiseks, analüüsib katsetulemusi ning teeb põhjendatud järeldusi. 2.3.3. Õpitulemused Valgusõpetus Õpilane 1) tunneb erinevaid valgusallikaid; liigitab valgusallikaid nende suuruse ja valguse spektraalse koostise järgi; 2) tunneb valguse sirgjoonelise levimise ja peegeldumise seadust ning konstrueerib nende põhjal optilisi nähtusi selgitavaid jooniseid ja korraldab vastavad katsed; 3) rakendab valguse murdumise seaduspärasust läätse tööpõhimõtte selgitamiseks ja probleemülesandeid lahendades; 4) seletab fookuse, fookuskauguse ja optilise tugevuse mõistet; 5) tunneb erinevate läätsede omadusi ja seostab kujutiste tekkimist läätsede omadustega; konstrueerib kiirte käiku kumer- ja nõgusläätses, eristab tõelist ja näivat kujutist; 6) seostab peegeldunud valguse spektrit esemete värvusega; 7) selgitab jooniste järgi erinevate optiliste seadmete tööpõhimõtet; 8) selgitab silma kui optilise süsteemi tööpõhimõtet ning lühi- ja kaugnägemise põhjuseid; 1 9) rakendab probleemülesandeid lahendades seost 𝐷 = 𝑓. Mehaanika Õpilane 1) uurib ja kirjeldab keha liikumist ning oskab seda graafiliselt analüüsida; 2) uurib ja kirjeldab kehade vastastikmõju ning selgitab kehade kiiruse muutumist sõltuvalt kehade massist ja vastastikmõju kestusest; 3) teab, et vastastikmõju tugevust iseloomustab jõud; 4) võrdleb eri kehadele mõjuvat raskusjõudu ja seostab seda keha massiga; 5) uurib hõõrdejõudu ja seletab selle mõju kehade liikumisele, analüüsib graafiliselt hõõrdejõu sõltuvust rõhumisjõust; 6) uurib elastsusjõudu ja seletab selle tekkimise põhjuseid; 7) oskab kasutada dünamomeetrit erinevate jõudude mõõtmiseks; 17 8) kavandab ja teeb katse rõhu määramiseks, seostab rõhku kokkupuute pindala ning rõhumisjõuga; 9) kirjeldab rõhu edasikandumist gaasides ja vedelikes (Pascali seadus); teeb katse vedelikes kehadele mõjuva üleslükkejõu uurimiseks ja selgitab katse tulemusi; 10) tunneb kehade ujumise ja uppumise tingimusi ning selgitab nende seoseid loodusnähtustega; 11) seletab õhurõhu, vedelikusamba rõhku ja üleslükkejõu mõistet ning rakendab neid loodusnähtusi selgitades; 12) seletab mehaanilise töö, mehaanilise energia (potentsiaalse ja kineetilise energia), võimsuse ja kasuteguri mõistet; 13) selgitab lihtmehhanismide otstarvet ja üldist tööpõhimõtet, rakendades mehaanika kuldreeglit; 14) kirjeldab mudeli toel võnkumist, kasutades amplituudi, perioodi ja sageduse mõistet; 15) seostab võnkumist heli tekkimise ja helilainete levimisega; 16) kavandab ja korraldab katsed müra tugevuse mõõtmiseks ning muusikariistade heli kõrguse ja sageduse vahelise seose uurimiseks; 𝑠 𝑚 17) rakendab probleemülesandeid lahendades järgmisi seoseid: 𝑣 = 𝑡 ; 𝜌 = 𝑉 ; 𝐹 = 𝑚𝑔; 𝐹 𝐴 1 𝑝 = 𝑆 ; 𝑝 = 𝜌𝑔ℎ; 𝐹Ü = 𝜌𝑔𝑉; 𝐴 = 𝐹𝑠; 𝑁 = 𝑡 ; 𝑓 = 𝑇. Elektriõpetus Õpilane 1) seletab kehade elektriseerimist ja elektrilist vastastikmõju; 2) tunneb elektrilaengu, elementaarlaengu, keha elektrilaengu, elektrivälja, elektrivoolu, vabade laengukandjate, elektrijuhi ja isolaatori mõistet ning rakendab neid loodusnähtusi selgitades; 3) uurib ja kirjeldab elektrivoolu elektrolüütide vesilahustes ning metallides; 4) nimetab vooluringi osi ja selgitab nende otstarvet; koostab lihtsamaid elektriskeeme; 5) selgitab elektritarvitite ja elektriliste mõõteseadmete (oommeetri, ampermeetri, voltmeeteri, elektrienergia arvesti) otstarvet ja kasutamise reegleid; 6) kavandab ja teeb katseid voolutugevuse, pinge, elektritakistuse ja eritakistuse mõõtmiseks; 7) uurib jada- ja rööpühenduse korral seoseid vooluringi osade pingete, voolutugevuste ning takistuste väärtuste vahel ja analüüsib saadud tulemusi; 8) kavandab ja teeb katseid elektrivoolu töö ja võimsuse arvutamiseks ning analüüsib saadud tulemusi; 9) määrab elektritarvitite koguvõimsuse, hindab selle vastavust paigaldatud kaitsmele ning arvutab tarbitud energia väärtuse ja maksumuse; 10) seletab lühise, kaitse ja kaitsemaanduse mõistet; 11) kirjeldab magnetite ja magnetvälja omadusi ning seostab neid Maa magnetvälja ja teiste magnetnähtustega; 12) seostab elektrivoolu ja magnetnähtusi, kasutades näiteid ja rakendusi tehnikas; 𝑈 1) rakendab probleemülesannete lahendamisel järgmisi seoseid: 𝐼 = 𝑅 ; 𝐼 = 𝐼1 = 𝐼2 ; 1 1 1 𝜌𝑙 𝑈 = 𝑈1 + 𝑈2 ; 𝑅 = 𝑅1 + 𝑅2 ; 𝐼 = 𝐼1 + 𝐼2 ; 𝑈 = 𝑈1 = 𝑈2 ; 𝑅 = 𝑅 + 𝑅 ; 𝑅 = 𝑆 ; 𝐴 = 𝐼𝑈𝑡; 1 2 𝑁 = 𝐼𝑈; 𝑄 = 𝐼 2 𝑅𝑡. Soojusõpetus ja tuumaenergia Õpilane 1) seostab keha temperatuuri ja kehade soojuspaisumist aineosakeste soojusliikumisega; 18 2) selgitab termomeetri otstarvet ja kasutamise reegleid ning erinevaid temperatuuriskaalasid; 3) eristab loodusnähtuste selgitamisel soojusülekande liike: soojusjuhtivust, konvektsiooni ja soojuskiirgust; 4) selgitab siseenergia muutumist kehade soojenemisel ja jahtumisel; 5) seletab soojushulga ja aine erisoojuse mõistet ning kavandab katse keha erisoojuse määramiseks; 6) analüüsib kehade soojuslike omaduste ja soojusülekande põhiomaduste järgi igapäevaelu- ja loodusnähtuseid; 7) selgitab keha siseenergia muutumist sulamisel, tahkumisel, aurumisel ja kondenseerumisel; 8) selgitab sulamissoojuse, keemissoojuse ja kütteväärtuse tähendust; 9) lahendab ja analüüsib rakendusliku sisuga osaülesanneteks taandatavaid soojusfüüsika kompleksülesandeid; 10) seostab isotoopide koostist, radioaktiivset lagunemist ja tuumareaktsiooni aatomituuma ehitusega; 11) selgitab kergete tuumade ühinemise ja raskete tuumade lõhustamise praktilist väärtust; 12) iseloomustab ning võrdleb α-, β- ja γ-kiirgust; 13) nimetab loodusliku ioniseeriva kiirguse allikaid ja selgitab sellega seotud ohtusid; 14) rakendab probleemülesandeid lahendades järgmisi seoseid: 𝑄 = 𝑐𝑚(𝑡2 − 𝑡1 ); 𝑄 = 𝜆𝑚; 𝑄 = 𝐿𝑚. 2.4. Geograafia 2.4.1. Õppeaine kirjeldus Geograafial on oluline panus õpilaste loodusteadusliku kirjaoskuse ning kõigi üldpädevuste arendamisse. Õppides tuginetakse varem loodusõpetuses omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele. Geograafia loob head eeldused nii valdkonnaüleseks õppimiseks kui ka loodus- ja sotsiaalainete lõimimiseks, aidates õpilastel näha seoseid matemaatikas, füüsikas, bioloogias ja keemias ning ajaloos ja ühiskonnaõpetuses õpitava vahel. Geograafiat õppides saavad õpilased ülevaate looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ning protsessidest, nende ruumilisest levikust ja vastastikustest seostest. Õpilastel kujuneb arusaam Maast kui tervikust ning keskkonna ja inimtegevuse vastastikustest seostest nii isiklikul, kohalikul kui ka globaalsel tasandil. Maailma eri piirkondadega tutvumine võimaldab õpilastel mõista iga koha unikaalsust ja samas kohtade üleilmset seotust, mis tähendab, et ühed ja samad protsessid võivad eri kohtades toimida erinevalt, sõltudes koha looduslikest, majanduslikest või sotsiaalsetest oludest. Geograafiat õppides arenevad õpilaste ruumilise mõtlemise ja ruumianalüüsi oskused. Geograafiatundides saavad õpilased arutleda aktuaalsete ja oluliste ühiskondlike teemade üle, mis aitavad neil oma aineteadmisi mõtestada. See loob eeldused aktiivsete ja teadlike ühiskonnaliikmete kujunemiseks, kes märkavad igapäevaelu probleeme ning oskavad neile põhjendatud lahendusi pakkuda. Õpingute käigus areneb oskus hinnata oma otsustuste või tegevuse otseseid ja kaudseid tagajärgi. Infoühiskonnas on järjest tähtsamad infotehnoloogia kasutamise ja kriitilise mõtlemise oskused. Geograafiatundides õpivad õpilased rakendama erinevaid teabeallikaid, sh kaardirakendusi ja andmeportaale, ning kriitiliselt hindama teabe usaldusväärsust. Õppes lähtutakse uurimuslikust õppest, mille käigus arenevad õpilaste probleemilahendamis- ja uurimisoskused. Õpitakse probleeme nägema, hüpoteese ja uurimisküsimusi sõnastama, uuringut plaanima ja korraldama, samuti andmeid koguma vaatlusi, mõõdistamisi, küsitlusi või intervjuusid tehes, ent ka teisestest allikatest: kaartidelt, satelliidifotodelt, andmeportaalidest jm. Andmeid töödeldes arenevad õpilaste analüüsi, üldistuste ja järelduste tegemise oskused 19 ning uurimistulemusi tõlgendades, esitades ja esitledes kirjalik ning suuline väljendusoskus, sh korrektse loodusteadusteksti koostamise ja ainealase sõnavara kasutamine. Geograafiat õppides hakatakse mõistma geograafiateaduse olemust ning olulisust igapäevaelus ja ühiskonna arengus. Õpitakse nägema ruumilisi seoseid ja mõistma nüüdisaegse tehnoloogia võimalusi nii loodus- kui ka ühiskonnaprotsessi jälgides, modelleerides ning tulevikustsenaariumide luues. Geograafia panustab õpilaste väärtushinnangute ja hoiakute kujunemisesse. Maailma looduse, rahvastiku ja kultuurigeograafia seostatud käsitlemine on alus mõistvale ning sallivale suhtumisele teiste maade ja rahvaste kultuurisse ning traditsioonidesse. Eesti geograafia õppimine loob aluse kodumaa looduse, ajaloo ja kultuuripärandi väärtustamisele. Nii loodus- kui ka ühiskonnageograafiat õppides areneb õpilaste keskkonnateadlikkus, rõhutatakse elurikkuse, kultuurilise mitmekesisuse ja kestliku majanduse olulisust ning väärtustatakse säästvat ja vastutustundlikku eluviisi. Õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemiseks ja hoidmiseks esitatakse õppematerjal võimalikult probleemipõhiselt ning õpilase igapäevaelu ja kodukohaga seostatult. Geograafias on tähtsal kohal välitööd, mis võimaldavad uurida kohalikke olusid ja probleeme ning kaasata õpilasi kogukonna projektidesse ning kus õpitakse teoreetilisi teadmisi seostama praktiliste oskustega. Õppes lähtutakse õpilaste isikupärastest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest. Rakendatakse mitmekesiseid õppemeetodeid: projektõpet, arutelusid, ajurünnakuid, rollimänge, õuesõpet, õppekäike, muuseumides käimist jne. Kõigis õppeetappides kasutatakse nüüdisaegseid meedia- ja infotehnoloogiavahendeid. Geograafia aitab väärtustada paljusid elukutseid, mis vajavad teadmisi nii loodusest kui ka ühiskonnast, oskust ruumiandmetega töötada ja näha vastastikuseid seoseid. 2.4.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Põhikooli lõpetaja 1) tunneb huvi geograafia ning teiste loodus- ja sotsiaalainete vastu, on motiveeritud neid õppima; 2) kasutab geograafias omandatud teadmisi ja oskusi looduses ning ühiskonnas toimuvate nähtuste, nende ruumilise paiknemise ja vastastikuste seoste selgitamiseks ning analüüsiks; 3) märkab ja lahendab igapäevaeluga seotud geograafiaprobleeme, langetab põhjendatud otsuseid, kasutades loovat ja kriitilist mõtlemist; 4) kavandab ja korraldab uuringuid, sõnastab uurimisküsimusi, töötleb ja vormistab andmeid, teeb järeldusi ning esitleb tulemusi; 5) leiab teabeallikatest geograafiainfo, hindab selle usaldusväärsust, kasutab õppides ning koostöös meedia- ja tehnoloogiavahendeid; 6) mõistab geograafiateaduse olemust ja olulisust igapäevaelus ning ühiskonna arengus; 7) väärtustab looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust ning jätkusuutlikku elukeskkonda, käitub turvaliselt ja järgib säästva arengu põhimõtteid; 8) on omandanud ülevaate geograafiaga seotud elukutsetest ja karjäärivõimalustest ning on motiveeritud elukestvaks õppeks. 2.4.3. Õpitulemused Kaartide kasutamine Õpilane 1) kasutab nii paber- kui ka digikaarte ja teisi ruumiinfot edastavaid mudeleid, et leida infot, iseloomustada objekte ja nähtusi, analüüsida, teha järeldusi ja ruumilisi otsuseid ning neid põhjendada; 2) oskab lugeda kaarti: saab aru legendist ja kaardil kujutatud protsessidest, mõõdab vahemaid, määrab suundi, geograafilisi koordinaate, kellaaja erinevusi jms; 3) orienteerub kaardil: leiab riigid, pealinnad, tektooniliselt aktiivsed piirkonnad, suuremad pinnavormid, veekogud, kliimavöötmed, loodusvööndid jms; 4) orienteerub ja liigub kaardi abil maastikul; 5) koostab kaardi või mõne muu ruumiinfot edastava mudeli. 20 Geoloogia Õpilane 1) iseloomustab jooniste või kaardi põhjal Maa siseehitust ja maakoore ehitust, laamade liikumist ning laamade servaaladel esinevaid geoloogilisi protsesse; 2) teab maavärinate ja vulkanismi tekke põhjusi, tagajärgi ja kaasnevaid nähtusi ning mõju keskkonnale, oskab võimaliku ohu korral käituda; 3) iseloomustab ja võrdleb setteid ning eri tekkeviisiga kivimeid, teab nende kasutamise võimalusi; 4) teab murenemise tähtsust looduses, seostab murenemise kivimite omaduste ja kiimaga; 5) seostab kivimite ja setete, sh maavarade paiknemise ja tekke Eesti geoloogilise ehitusega; 6) seostab muldade kujunemise nende tekke tingimustega Eesti näidetel. Pinnamood Õpilane 1) võrdleb kaartide ja muude infoallikate põhjal pinnavorme ning pinnamoodi kodukohas, Eestis ja maailmas; 2) selgitab pinnavormide ja pinnamoe kujunemist ning muutumist eri tegurite, sh inimtegevuse toimel; 3) analüüsib pinnamoe ja inimtegevuse vastastikuseid seoseid ning arvestab maastikul liikudes pinnamoodi ja sellest tulenevaid ohte. Kliima Õpilane 1) kirjeldab ilmakaardi põhjal ilma ning selgitab õhu liikumist ja sademete teket sõltuvalt õhu omadustest; 2) selgitab kliima erinevusi sõltuvalt päikesekiirguse jaotumisest Maal, üldisest õhuringlusest, ookeanide, sh hoovuste ja pinnamoe mõjust; 3) iseloomustab kliimadiagrammi ja seostab selle vastava kliimavöötmega; 4) võrdleb temaatiliste kaartide ja kliimadiagrammide põhjal eri kohtade kliimat, seostab selle kliimat kujundavate tegurite mõjuga ning inimtegevuse võimalustega; 5) mõistab inimtegevuse, sh maakasutuse mõju kliimale nii kohalikul kui üleilmsel tasandil; 6) teab kliimamuutuste võimalikke tagajärgi ning kliimamuutustega kohanemise võimalusi. Veestik Õpilane 1) mõistab veekogude ja inimtegevuse vastastikuseid seoseid, veekogude uurimise tähtsust ning vee kaitse vajadust; 2) analüüsib veeringet Maa eri piirkondades, seostab selle kliima, vee kättesaadavuse ja inimtegevuse võimalustega; 3) võrdleb teabeallikate põhjal meresid, jõgesid või järvi ning põhjendab nende erinevusi ja sarnasusi; 4) seostab vee kulutava, transportiva ja kuhjava tegevuse jõe eri lõikudel pinnamoe ning voolukiirusega; 5) seostab jõgede veetaseme muutused, sh üleujutused ja nende ulatuse piirkonna kliima ning pinnamoega; 6) iseloomustab teabeallikate põhjal põhjavee kujunemist ja kasutamisega seotud probleeme kodukohas või Eestis. Loodusvööndid Õpilane 1) iseloomustab ja võrdleb teabeallikate põhjal loodusvööndite või piirkondade looduskomponente ja nendevahelisi seoseid; 21 2) analüüsib looduse ja inimtegevuse vastastikust mõju loodusvööndites ning kaasnevaid keskkonnaprobleeme. Rahvastik Õpilane 1) analüüsib andmeportaalidest saadud andmete põhjal kodukoha, Eesti või mõne Euroopa riigi rahvastikku ja rahvastikuprotsesse; 2) analüüsib rahvastikupüramiidi järgi mõne piirkonna rahvastiku soolis-vanuselist koosseisu ning selle mõju ühiskonnale; 3) teab Eesti ja Euroopaga seotud rände suundi ning nende põhjusi, analüüsib rände mõju ühiskonnale; 4) arutleb Eesti rahvastikupoliitika meetmete teemal. Asustus Õpilane 1) iseloomustab ja võrdleb linnastumise trende ning etappe Eestis ja Euroopas ning linnade kasvu ja kahanemise tagajärgi; 2) analüüsib kaardi põhjal rahvastiku paiknemist ja tihedust kodukohas, Eestis ning Euroopas, seostades selle looduslike ja ühiskondlike tegurite mõjuga; 3) analüüsib teabeallikate põhjal mõne Eesti asula arengut, elukeskkonda ning seda mõjutavaid looduslikke ja sotsiaal-majanduslikke tegureid, pakub lahendusi asula elukeskkonna parandamiseks. Majandus Õpilane 1) mõistab jätkusuutliku majanduse olemust ja tähtsust, toob näiteid jätkusuutliku majandamise sh ringmajanduse kohta; 2) analüüsib loodusvarade, tööjõu, kapitali ja turgude ning tarneahelate mõju Eesti ja Euroopa majandusele; 3) analüüsib muutusi Eesti majanduse struktuuris ja seostab selle majanduse arengu üldiste trendidega; 4) iseloomustab üleilmastumise ja rahvusvaheliste firmade mõju Eesti majandusele; 5) arutleb majandustegevusega seotud probleemide üle, lähtudes majanduslikest, sotsiaalsetest ja keskkonna aspektidest. Põllumajandus ja toidutootmine Õpilane 1) mõistab kestliku põllumajanduse ja toidutootmise seoseid ning olulisust; 2) iseloomustab mõnd toiduaine tootmisahelat, teab kodumaise toidukauba eeliseid ja väärtustab Eesti tooteid; 3) iseloomustab teabeallikate põhjal mõne kultuurtaime kasvutingimusi, viljelemist ja kasutamist; 4) võrdleb tootmist erinevates taime- ja loomakasvatustaludes ning väike- ja suurtootmise mõju keskkonnale, sh maastike muutumisele; 5) iseloomustab põllumajanduse arengueeldusi Eestis ning põhjendab põllumajanduse ja toidutootmise struktuuri. Metsamajandus ja metsatööstus Õpilane 1) teab metsa ja kestliku metsamajanduse olulisust ning väärtustab metsa kui ökosüsteemi; 2) selgitab metsamajanduse ja -tööstuse, sh puidu väärindamise rolli Eesti majanduses. Energiamajandus Õpilane 1) analüüsib energiatarvet perekonna tasandil ja ühiskonna toimimises, väärtustab säästlikku energia tarbimist ning pakub selleks lahendusi; 2) analüüsib eri energiakandjate kasutamise eeliseid ja puudusi, sh nende mõju keskkonnale; 22 3) on omandanud ülevaate kodukoha, Eesti ja Euroopa energiamajandusest ning sellega seotud probleemidest. Teenindus Õpilane 1) analüüsib töökohtade paiknemist ja teenuste kättesaadavust asustussüsteemi eri tasandite asulates, sh koduasulas; 2) iseloomustab Eesti transpordisüsteemi, analüüsib transpordiliikide eeliseid ja puudusi ning transpordi mõju keskkonnale; 3) analüüsib teabeallikate põhjal mõne asula ühistranspordi kättesaadavust ning selle mõju inimeste igapäevaelule; 4) iseloomustab ja analüüsib teabeallikate põhjal kodukoha, Eesti või mõne Euroopa riigi turismi arengueeldusi, turismimajandust ning selle mõju majandus- ja sotsiaalelule ning keskkonnale. 2.5. Keemia 2.5.1. Õppeaine kirjeldus Keemial on kaalukas koht õpilaste loodusteadusliku maailmapildi kujunemises. Keemiat õppides toetutakse loodusõpetuses omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele. Tähtis on õpitava seostamine teiste loodusteaduste (peamiselt füüsika ja bioloogia) ning matemaatikaga. Keemia õppimisega omandavad õpilased lihtsa, kuid tervikliku arusaama looduses ja tehiskeskkonnas kulgevatest ning inimtegevuses kasutatavatest keemilistest protsessidest, nende põhialustest ja vastastikustest seostest ning mõjust elukeskkonnale. Õppides kujunevad oskused lahendada igapäevaelu probleeme ning langetada asjatundlikke otsuseid; need oskused võimaldavad toime tulla looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas. Tõhusaks õppimiseks on oluline õpilaste seotus neid ümbritsevaga. Keemia õppimisega omandatud teadmised, oskused ja hoiakud koos ning lõimitult teistes õppeainetes omandatuga on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. Keemiat õppides kujuneb õpilastel üldine ettekujutus aineosakestest, ainete mitmekesisusest, ainete koostisest, omadustest ja muundumisest ning ainete ja nende muundumiste rakendamise võimalustest. See tagab ülevaate tänapäevastest tehnoloogia- ja energeetikaprobleemidest ning keemia tulevikusuundumustest, mis toetab omakorda õpilase tulevast elukutsevalikut. Ainete ja nende muundumiste tundmaõppimine aitab mõista teaduse ja tehnoloogia arengu rolli elukeskkonna kujundamisel ning suunab samal ajal mõtestama ressursside vastutustundliku kasutamise tähtsust. Keemia õppimine aitab mõista puhta looduskeskkonna ja tervise seoseid, kujundab õpilaste austust looduse vastu ning vastutustunnet hoida ja kaitsta elukeskkonda. Õpingute käigus areneb oskus hinnata oma otsustuste või tegevuse otseseid või kaudseid tagajärgi. Õpilased rakendavad keemiaõpingutes loodusteaduslikule meetodile tuginevat uurimuslikku käsitlust ning lahendavad looduslikust, tehnoloogilisest ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevaid probleeme. Keemia õppimisega arenevad oskused loogiliselt mõelda, analüüsida ja üldistada, mõista põhjuslikke seoseid ning käsitleda probleeme loominguliselt. Õpilased omandavad oskuse mõista ning koostada keemiateksti, mõtestada ja korrektselt kasutada keemiasõnavara ning märksüsteemi, esitada keemiainfot (sh uurimistulemusi) suuliselt ja kirjalikult, kasutades erinevaid esitusvorme (verbaalselt, diagrammide ja graafikutena, mudelitena, valemite kujul) ning kasutada erinevaid, sh elektroonseid teabeallikaid. Kõik see võimaldab õpilastele mõtestatud õppimiseks tarviliku autonoomsuse. Õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemiseks ja hoidmiseks rakendatakse mitmekesiseid aktiivõppemeetodeid. Praktilisi töid tehes omandavad õpilased vajalikud praktilise töö oskused: õpivad ohutult kasutama laboris ja argielus vajalikke katsevahendeid ning kemikaale, hindama olmekemikaalide, igapäevaelus ning tehnoloogias kasutatavate materjalide ohtlikkust inimeste tervisele ja looduskeskkonna seisundile. Õpilased lahendavad keemia arvutusülesandeid, et paremini mõista keemilisi nähtusi ja vastavaid kvantitatiivseid seoseid ning arendada loogilist 23 mõtlemist ja matemaatikaoskusi. Arvutusülesannete lahendamine suunab tegema põhjendatud järeldusi ja otsustusi. 2.5.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Põhikooli lõpetaja 1) märkab ja mõtestab keemiaga seotud nähtusi igapäevaelus, keskkonnas ja praktilises inimtegevuses ning tunneb nende vastu huvi; 2) rakendab igapäevaelus kemikaale ja materjale kasutades vajalikke ohutusnõudeid; 3) kasutab korrektselt keemiaterminoloogiat ja -sümboleid; saab aru keemiatekstidest ja koostab neid; 4) mõistab keemiliste reaktsioonide võrrandites sisalduvat teavet ning koostab reaktsioonivõrrandeid; 5) kasutab vajaliku teabe leidmiseks keemiliste elementide perioodilisustabelit, lahustuvustabelit ja metallide pingerida ning leiab tabelitest ja diagrammidelt füüsikaliste suuruste väärtusi; 6) plaanib ja teeb ohutult keemiakatseid, et õppida tundma ainete omadusi ja looduse seaduspärasusi; 7) teeb arvutusi ainevalemite ja reaktsioonivõrrandite ning lahuste koostise alusel; hindab arvutustulemuste vastavust reaalsusele. 2.5.3. Õpitulemused Millega tegeleb keemia? Õpilane 1) teab keemiliste reaktsioonide esilekutsumise võimalusi, tunneb ära keemilise reaktsiooni toimumise iseloomulike tunnuste järgi; 2) järgib laboris katseid tehes ja argielus kemikaale kasutades ohutusnõudeid; 3) tunneb tähtsamaid laborivahendeid ja kasutab neid praktilisi töid tehes õigesti; 4) eristab lahuseid ja pihuseid ning valmistab neid, toob näiteid lahuste ja pihuste kohta looduses ning igapäevaelus; 5) lahendab lahuse protsendilisel koostisel põhinevaid arvutusülesandeid. Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus Õpilane 1) selgitab aatomi ehitust, kasutab keemiliste elementide tähiste leidmiseks, aatomi ehituse kirjeldamiseks ja elektronskeemi koostamiseks keemiliste elementide perioodilisustabelit; 2) teab keemiliste elementide liigitamist metallilisteks ja mittemetallilisteks elementideks ning väärisgaasideks, otsib internetist näiteid metallide ja mittemetallide kasutamise kohta igapäevaelus ning võrdleb nende omadusi; 3) eristab liht- ja liitaineid ning selgitab aine valemi põhjal aine koostist; 4) eristab ioone neutraalsetest aatomitest ning selgitab ioonide tekkimist ja iooni laengut; 5) selgitab kovalentse, ioonilise ja metallilise sideme erinevust. Hapnik ja vesinik. Oksiidid Õpilane 1) selgitab hapniku rolli põlemisreaktsioonides ning eluslooduses, analüüsib osoonikihi tähtsust ja lagunemist saastamise tagajärjel; 2) võrdleb hapniku ja vesiniku põhilisi omadusi; 3) kogub gaasi, valides sobiva võtte lähtuvalt gaasi lahustuvusest vees ja gaasi tihedusest võrreldes õhu tihedusega; 4) määrab aine valemi põhjal elementide oksüdatsiooniastmeid, koostab oksiidide nimetuste alusel valemeid ja valemite alusel nimetusi; 5) mõistab reaktsioonivõrrandite tasakaalustamise põhimõtet; 6) korraldab lihtainete ühinemisreaktsioone hapnikuga ning koostab vastavaid reaktsioonivõrrandeid, toob näiteid igapäevaelus tuntumate oksiidide ja nende tähtsuse kohta. Happed ja alused kui vastandlike omadustega ained Õpilane 24 1) eristab valemi põhjal oksiide, happeid, hüdroksiide ja soolasid; 2) koostab hapete, hüdroksiidide ning soolade nimetuste alusel nende valemeid ja vastupidi; 3) seostab lahuste happelisi ja aluselisi omadusi nendes esinevate osakestega, hindab lahuse keskkonda indikaatoriga ja lahuse pH väärtuse järgi; 4) mõistab hapete ja aluste vastandlikkust, korraldab hapete ja aluste vahelisi reaktsioone ning koostab vastavaid reaktsioonivõrrandeid; 5) toob näiteid tuntumate hapete, aluste ja soolade kasutamise kohta igapäevaelus. Tuntumaid metalle Õpilane 1) eristab aktiivseid, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivseid metalle nende asukoha järgi metallide pingereas ning uurib metallide aktiivsust; 2) uurib metalli ja happe vaheliste reaktsioonide kiirust mõjutavate tegurite toimet; 3) seostab redoksreaktsioone keemiliste elementide oksüdatsiooniastmete muutumisega reaktsioonis, teab metallide käitumist keemilistes reaktsioonides redutseerijana ja hapniku käitumist oksüdeerijana; 4) koostab reaktsioonivõrrandeid metallide ja hapete vaheliste reaktsioonide kohta; 5) hindab raua, alumiiniumi ja vase ning nende sulamite rakendamise võimalusi igapäevaelus, seostades kasutusalasid vastavate materjalide iseloomulike omadustega. Anorgaaniliste ainete põhiklassid Õpilane 1) mõistab ja loob keemiateksti anorgaaniliste ainete omadustest ning ainetevahelistest seostest; 2) uurib tugevate ja nõrkade hapete lahuste omadusi ning selgitab erinevusi; 3) uurib happeliste ja aluseliste oksiidide keemilisi omadusi: happeline oksiid + vesi, (tugevalt) aluseline oksiid + vesi, aluseline oksiid + hape, happeline oksiid + alus; koostab vastavate reaktsioonide võrrandeid; 4) selgitab temperatuuri mõju gaaside ning (enamiku) soolade lahustuvusele vees, kasutab ainete lahustuvuse graafikut ja lahustuvustabelit, et leida vajalikku infot ning teha arvutusi ja järeldusi; 5) selgitab tähtsamate anorgaaniliste ühendite leidumist looduses ja kasutamist argielus (väetised, vee karedus, ehitusmaterjalid); 6) teab keemilise saaste allikaid ja analüüsib saastumise tekkepõhjusi, saastumisest tingitud keskkonnaprobleeme (happesademed, raskmetallide ühendid, üleväetamine) ning võimalikke keskkonna säästmise meetmeid. Aine hulk. Moolarvutused Õpilane 1) teeb arvutusi aine hulga, massi ja gaasi ruumala vaheliste seoste alusel, kasutab korrektselt vastavaid ühikuid ning põhjendab loogiliselt arvutuskäike; 2) analüüsib keemilise reaktsiooni võrrandis sisalduvat kvalitatiivset ja kvantitatiivset infot, mõistab ainete massi jäävust keemilistes reaktsioonides; 3) lahendab reaktsioonivõrranditel põhinevaid arvutusülesandeid, lähtudes reaktsioonivõrrandite kordajatest (ainete moolsuhtest) ning reaktsioonis osalevate ainete hulkadest (moolides), tehes vajaduse korral ümberarvutusi ainehulga, massi ja (gaasi) ruumala vaheliste seoste alusel; põhjendab lahenduskäiku; 4) hindab loogiliselt arvutustulemuste õigsust ning teeb arvutustulemuste põhjal järeldusi ja otsustusi. Süsinik ja süsinikuühendid Õpilane 1) võrdleb ning põhjendab süsiniku lihtainete omadusi, võrdleb süsinikoksiidide omadusi; 2) teab süsinikuühendite paljususe põhjusi; 25 3) koostab süsinikuühendite struktuurivalemeid ja molekulimudeleid etteantud aatomite (C, H, O) arvu järgi, eristab lineaarset, hargnenud ja tsüklilist süsinikahelat; 4) liigitab materjale hüdrofiilseks ja hüdrofoobseks; 5) kirjeldab süsivesinike esinemisvorme looduses ja selgitab nende kasutusalasid; 6) eristab struktuurivalemi põhjal süsivesinikke, alkohole ja karboksüülhappeid; 7) koostab süsivesinike ja etanooli täieliku põlemise reaktsioonivõrrandeid; 8) uurib etaanhappe keemilisi omadusi; 9) teab etanooli füsioloogilist toimet ja analüüsib sellega seotud probleeme igapäevaelus. Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena Õpilane 1) selgitab ja uurib keemiliste reaktsioonide soojusefekti; 2) analüüsib süsinikuühendite kasutusvõimalusi kütusena ning eristab taastuvaid ja taastumatuid energiaallikaid; 3) tunneb struktuurivalemi järgi polümeeri; 4) mõistab sahhariidide, rasvade ja valkude rolli organismides, uurib nende omadusi ja sisaldust toiduainetes; 5) iseloomustab tuntumaid süsinikuühenditel põhinevaid polümeerseid materjale (kiudained, plastid), analüüsib nende põhiomadusi, kasutamise võimalusi ja kasutamisega seonduvaid keskkonnaprobleeme; 6) mõistab elukeskkonda säästva suhtumise vajalikkust ning analüüsib keskkonna säästmise võimalusi. 26  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” lisa 5 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Matemaatika“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Matemaatikaõpetuse eesmärk põhikoolis on kujundada õpilastes eakohane matemaatikapädevus, mis tähendab matemaatika mõistete, seoste ja protseduuride tundmist, nende sisemise loogika mõistmist ning rakendamise oskust nii eluliste kui ka ainealaste probleemide lahendamisel, hõlmates ka matemaatika sotsiaalse, kultuurilise ja isikliku rolli mõistmist. Matemaatikaõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õppija: 1) suudab kasutada matemaatikale omast keelt, sümboleid, meetodeid ja vahendeid erinevates olukordades nii matemaatikas kui ka teistes õppeainetes ja eluvaldkondades; 2) oskab näha ja sõnastada matemaatiliselt lahenduvaid probleeme; 3) oskab leida sobivaid probleemide lahendamise strateegiaid, neid analüüsida, rakendada ja kontrollida tulemuse tõesust; 4) oskab loogiliselt arutleda, põhjendada ja tõestada ning selleks erinevaid esitusviise kasutada ja neist aru saada; 5) suudab mõista matemaatika sotsiaalset, kultuurilist ja personaalset tähendust. 1.2. Ainevaldkonna õppeaine arvestuslik maht Ainevaldkonna õppeaine on matemaatika, mille nädalatundide jaotumine kooliastmeti on järgmine: Õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste Matemaatika 10 13 13 Õppeaine nädalatundide jagunemine kooliastmete sees klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas sellise arvestusega, et kooliastmete lõpuks taotletavad õpitulemused, teadmised, oskused ja hoiakud oleksid saavutatavad. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus Matemaatikaõpetuse peamine eesmärk on matemaatikapädevuse kujundamine. Õppeprotsessi käigus omandatakse matemaatikale omane keel, sümbolid ja meetodid, mis loovad võimaluse: 1) kirjeldada seoseid matemaatiliselt; 2) koostada ja lahendada probleemülesandeid; 3) uurida ja rakendada erinevaid lahendusstrateegiaid; 4) analüüsida olemasolevat informatsiooni ja jõuda loogilise arutluse kaudu järeldusteni; 5) kasutada otstarbekalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid; 6) hinnata oma arengut matemaatikateadmiste ja -oskuste omandamisel. Põhikooli matemaatikaõpetuses rakendatakse nimetatud tegevusi järgmistes teemavaldkondades: 1) arvutamine 2) mõõtmine 3) geomeetria 4) probleemide lahendamine 5) andmed ja nende analüüsimine 6) algebra Matemaatikaõpetus eristub oma hierarhilise iseloomu tõttu, kus hilisem õpitu toetub varasemale ja uute teadmiste omandamise edukus on tugevalt seotud eelnevate teadmistega. Seetõttu on matemaatika õppeprotsessis oluline roll täpsusel, järjepidevusel ja aktiivsel mõttetööl kogu õppeaja vältel. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks Matemaatika õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise – põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppetegevus on õppijakeskne, toetab õpimotivatsiooni hoidmist ja õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, kes suudavad teha valikuid ja võtta vastutust oma õppimise eest. Põhikoolis õppetegevust kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsitluste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 4) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, individuaalseid eripärasid ja võimeid, kasutatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele, pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 5) võimaldatakse õpet nii individuaalselt kui ka koos teistega, kujundatakse õpiharjumusi ja - oskusi, suunatakse tegema valikuid; 6) kaasatakse õpilasi õppetegevuste kavandamisse, võetakse aega eesmärkide ja taotletavate õpitulemuste saavutamise viiside ja hindamiskriteeriumide läbiarutamiseks ning refleksiooniks; 7) rakendatakse uurivat õpet ja kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid õppetegevusi, laiendatakse õpilaste teadmisi, arendatakse oskusi ja kujundatakse hoiakuid; 8) pööratakse tähelepanu õpitavast arusaamisele ning õpilaste loogilise ja loova mõtlemise arendamisele; 9) rakendatakse ja kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid; 10) võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik; 11) planeeritakse õppetöösse käelisi tegevusi, mis toetavad õpitava paremat mõistmist. 12) tagatakse õppetöö tulemuslikkus õpitu kinnistamise ja kordamise abil. Lisaks on oluline eristada üksik- ja üldoskusi ning mõlemaid õpilastes arendada. 2 1.6. Hindamine Hindamine on õppeprotsessi osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise tulemusena/abil saab õppija tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel, tundma õppida oma nõrkusi ning tugevusi, et teha hiljem tarku otsuseid, kuhu oma jõupingutused suunata ja milliseid õpistrateegiaid valida. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppetegevuse kui iseenda pädevuste arendamiseks. Hindamise alus on valdkonna ainekavades kirjeldatud õpitulemused kooliastmete kaupa. Hindamisega toetatakse kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste ja oskuste omandamist, hoiakute kujunemist ning valdkonnapädevuse saavutamist. Ainealaste teadmiste ja oskuste kõrval antakse tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemisele antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangute abil. Selleks rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste ja kirjalike hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Teema (põhikool) kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh erialaste terminite õigele kasutusele ja õigekirjale, mis üldjuhul ei mõjuta tööle antavat hinnangut. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamise võimaldamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme, et veenduda õpitulemuste saavutamises. Selleks et paremini aru saada õpilastel tekkinud raskustest, õpilünkadest või lahendusideedest, saab hindamismeetodina kasutada näiteks tagasiside testi nii paberil kui ka virtuaalses keskkonnas, kontrolltööd, intervjuud, diagnostilist testi, päevikupidamist, õpilaste kirjutist, valjusti mõtlemist (läbirääkimine), ülesannete lahenduste esitlust jmt. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub püstitatud õppe-eesmärkidest ja eeldatavast õpitulemusest. Õpet kavandades ning sellest tulenevalt ka hinnates võetakse aluseks tunnetuslikud protsessid: 1) faktide, protseduuride ja mõistete teadmist (meenutamine, äratundmine, info leidmine, arvutamine, mõõtmine, klassifitseerimine/järjestamine jmt); 2) teadmiste rakendamise oskust (meetodite valimine, matemaatilise info eri viisidel esitamine, modelleerimine, rutiinsete ülesannete lahendamine jmt); 3) arutlemisoskust (põhjendamine, analüüs, süntees, üldistamine, tulemuste hindamine jmt). Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 3 1.7. Õppekeskkond Õpilast toetava õppekeskkonna kujundamise aluseks on õppekava üldosas sätestatud sotsiaalse, vaimse ja füüsilise õppekeskkonna kujundamise põhimõtted. Matemaatika õpetamisel luuakse õpilastele õppimist väärtustav keskkond, et tekiks positiivne suhtumine õppimisse. Õpilastele tagatakse jõukohased ülesanded ja eduvõimalus. Õppekeskkond luuakse selline, kus iga õpilane saaks maksimaalselt areneda, arvestades tema individuaalsust ja potentsiaali, oskusi ja huve. Vaimselt ja emotsionaalselt toetavale õppekeskkonnale on omane: 1) vastastikune lugupidamine, üksteise aktsepteerimine ja abivalmidus; 2) ühised selged eesmärgid, kus nii õpetaja kui ka õpilased teavad, miks ning millisel eesmärgil midagi tehakse, ja on huvitatud nende eesmärkide saavutamisest; 3) toetav õhkkond, kus nii õpetajal kui ka õpilastel on lubatud katsetada, eksida ja oma vigu tunnistada; tunnustatakse ideede ja arvamuste paljususe eest; 4) jagatud vastutus, st õpetaja vastutab keskkonna ja õpitingimuste loomise eest ja õpilased õppimise eest. Õpilastes arendatakse uskumust, et oma võimekuse arendamiseks tuleb pingutada ning ebaõnnestumise korral peab rohkem harjutama või kasutama teistsuguseid strateegiaid. Oluline on suunata õpilasi mõtlema teadmiste suhtelisuse üle, et õpilased teadvustaksid õppimist kui teadmiste konstrueerimist, mitte kui faktide päheõppimist. Matemaatikaõpet võib lisaks kooliruumidele korraldada ka mujal (nt kooliõues, looduses, muuseumides, teaduskeskustes, keskkonnahariduskeskustes, ettevõtetes, asutustes ja virtuaalses õppekeskkonnas). Matemaatikaõppeks tagab kool järgmised vahendid: a) tahvlile joonestamise vahendid; b) taskuarvutite komplekt; c) ruumiliste kujundite komplekt; d) esitlustehnika; e) internetiühendusega arvutid, kus on võimalik kasutada tabelarvutus- ja geomeetriaprogramme ning erinevaid tagasiside ja testi keskkondi. 2. Ainekavad 2.1. Matemaatika 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Õppeaine kirjeldus lähtub ainevaldkonna kirjeldusest. 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste I kooliastme lõpetaja: II kooliastme lõpetaja: III kooliastme lõpetaja: 1) märkab ja mõistab 1) esitab matemaatilist infot 1) loeb, esitab ja analüüsib matemaatikaga seonduvat erinevatel viisidel (sh üleminek informatsiooni tekstist, ümbritsevas elus ning ühelt esitusviisilt teisele); graafikult, tabelist, kirjeldab seda arvude või 2) kasutab õppeprotsessis diagrammilt, jooniselt ja geomeetriliste kujundite abil; otstarbekalt info- ja valemist; 2) loeb ja mõistab eakohast kommunikatsioonitehnoloogia 2) kasutab iseseisvalt matemaatilist teksti; vahendeid, sh sisestab matemaatikat õppides 3) loeb, mõistab ja selgitab matemaatilisi sümboleid ja otstarbekaid info- ja matemaatiliselt esitatud tehteid; kommunikatsioonitehnoloogi probleeme; 3) loeb, mõistab ja selgitab a vahendeid, sh sisestab 4) püstitab ülesande eakohast matemaatilist teksti; matemaatilisi sümboleid ja lahendamiseks vajalikud 4) loeb, mõistab ja selgitab tehteid; küsimused; matemaatiliselt esitatud 3) loeb, mõistab, selgitab ja 4  5) sõnastab matemaatiliselt probleeme; üldistab eakohast lahenduvaid lihtsamaid 5) sõnastab matemaatiliselt matemaatilist teksti; eakohaseid probleeme; lahenduvaid probleeme; 4) esitab erinevate 6) lahendab iseseisvalt 6) tunneb probleemülesande eluvaldkondade probleeme tekstülesandeid ja hindab lahendamise üldist skeemi ja matemaatiliselt; saadud tulemuse reaalsust; erinevaid lahendusstrateegiaid; 5) koostab ja lahendab 7) saab aru õpitud mõistetest 7) teab, et ülesannetel võib olla mitmetehtelisi ja reeglitest ning oskab neid erinevaid lahendusteid; probleemülesandeid; rakendada; 8) põhjendab oma mõttekäike ja 6) mõistab ja kasutab 8) selgitab ja põhjendab kontrollib nende õigsust; erinevaid probleemide arvutamiskäike; 9) liigitab objekte ja nähtusi lahendamise strateegiaid ning 9) on enesekindel õppija, kes ning analüüsib ja kirjeldab neid oskab analüüsida nende mõistab matemaatika mitme tunnuse järgi; erinevusi; olulisust ja tunneb vajadust 10) on teadlik õppija, kes 7) koostab erinevate ning huvi kasutab enda jaoks sobivaid eluvaldkondade probleemide matemaatikateadmisi õppemeetodeid ja hindab oma lahendamiseks sobivaid omandada; arengut matemaatiliste teadmiste matemaatilisi mudeleid, 10) kasutab õppeprotsessis ja oskuste omandamisel. lahendab neid ja üldistab otstarbekalt õpetaja saadud tulemusi; juhendamisel info- ja 8) mõistab matemaatiliste kommunikatsioonitehnoloogi mõistete ja seoste vahelist a vahendeid. süsteemsust; 9) analüüsib olemasolevaid fakte ja jõuab loogilise arutluse kaudu järeldusteni, püstitab hüpoteese ja kontrollib neid; 10) on teadlik õppija, kes hindab oma arengut matemaatikaliste teadmiste ja oskuste omandamisel, tahab oma matemaatilist mõtlemist arendada ning mõistab oma matemaatikateadmiste väärtust edasist tegevust kavandades. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Arvutamine I kooliastme lõpetaja: 1) leiab arvu loendamise tulemusena ja kirjutab selle numbrite abil; 2) loeb ja kirjutab naturaalarve 0–10 000; 3) loeb ja kirjutab järgarve; 4) teab nelja aritmeetilise tehte liikmete ja tulemuste nimetusi; 5) järjestab ja võrdleb naturaalarve 0–10 000; 6) esitab arvu üheliste, kümneliste, sajaliste ja tuhandeliste summana; 7) liidab ja lahutab peast arve 100 piires, kirjalikult 10 000 piires; 8) valdab korrutustabelit (korrutab ja jagab peast ühekohalise arvuga 100 piires); 9) määrab õige tehete järjekorra avaldises (sulud, korrutamine/jagamine, liitmine/lahutamine); 10) leiab 1/2, 1/3, 1/4 ja 1/5 arvust; 11) leiab võrdustes tähe arvväärtuse proovimise teel; 5 12) selgitab korrutamist liitmise kaudu ja jagamist kui korrutamise pöördtehet; 13) selgitab murdude 1/2, 1/3, 1/4 ja 1/5 tähendust osana kujundist ja osana hulgast. Mõõtmine I kooliastme lõpetaja: 1) kirjeldab mõõtühikute suurust endale tuttavate suuruste kaudu; 2) hindab enda ümbruses suurusi ja oskab neid arvestada; 3) tunneb kella ja kalendrit ning seostab neid teadmisi oma elu tegevuste ja sündmustega; 4) mõistab, mida esitatud mõõtarv reaalselt tähendab; 5) teisendab pikkus-, massi- ja ajaühikutega (valdavalt ainult naaberühikuid); 6) mõõdab lõigu pikkuse ja joonestab etteantud pikkusega lõigu; 7) mõõdab hulknurga külgede pikkused ja arvutab ümbermõõdu; 8) arvutab murdjoone pikkuse; 9) kasutab mõõtes sobivaid mõõtühikuid; 10) liidab ja lahutab nimega arve; 11) selgitab hulknurga ümbermõõdu mõiste tähendust. Geomeetrilised kujundid I kooliastme lõpetaja: 1) leiab ümbritsevast õppetundides käsitletud tasandilisi ja ruumilisi kujundeid; 2) kasutab asjakohast keelt ümbruses esinevate ruumiliste vormide kirjeldamiseks; 3) eristab lihtsamaid geomeetrilisi kujundeid (punkt, sirg-, kõver- ja murdjoon, lõik, ring, hulknurk, kolmnurk, nelinurk, ruut, ristkülik, kera, kuup, risttahukas, püramiid, silinder, koonus) ja nende põhilisi elemente; 4) rühmitab geomeetrilisi kujundeid nende ühiste tunnuste alusel; 5) joonestab ristküliku ja ruudu; 6) joonestab võrdkülgse kolmnurga, ringjoone. Probleemide lahendamine I kooliastme lõpetaja: 1) modelleerib õpetaja abiga tekstülesande sisu, selgitades selle abil tekstis antud seoseid (joonis, skeem, läbimängimine jt) ; 2) sõnastab kahetehtelise tekstülesande lahendamiseks vajalikud küsimused; 3) koostab erinevat liiki ühetehtelisi tekstülesandeid (ühendamine, osa eraldamine, mahutamine, võrdlemine); 4) analüüsib ja lahendab iseseisvalt eri tüüpi ühe- ja kahetehtelisi tekstülesandeid; 5) hindab õpetaja abiga ülesande lahendamisel saadud tulemuse reaalsust; 6) rakendab omandatud teadmisi ja oskusi uute tundmatute probleemülesannete lahendamisel; 7) valib endale võimetekohase probleemi ja lahendab selle; 8) hindab oma arengut matemaatiliste teadmiste ja oskuste omandamisel. II kooliaste Arvutamine II kooliastme lõpetaja: 1) loeb ja kirjutab naturaalarve (kuni miljardini), täisarve ning positiivseid ratsionaalarve (kuni kolm komakohta; harilikud murrud kuni nimetajaga 1000); 2) kirjutab naturaalarve järkarvude summana; 3) ümardab arvu etteantud järguni; 4) järjestab ja võrdleb naturaalarve (kuni miljonini), täisarve ning positiivseid ratsionaalarve (kuni kolme komakohaga kümnendmurde; harilikke murdudega, mille ühine nimetaja on kuni 100); 5) teab hariliku ja kümnendmurru mõisteid ning kujutab neid arvkiirel; 6) kujutab joonisel harilikku murdu osana tervikust; 7) teisendab hariliku murru kümnendmurruks, lõpliku kümnendmurru harilikuks murruks ning 6 leiab hariliku murru kümnendlähendi; 8) arvutab peast (liitmine ja lahutamine 1000 piires, korrutamine ja jagamine 100 piires) ja kirjalikult (liitmine ja lahutamine 10000 piires, korrutamine ja jagamine 1000 piires) täisarvude ning positiivsete ratsionaalarvudega (sealhulgas harilike murdudega, mille ühine nimetaja on kuni 100); 9) tunneb tehete omadusi ning tehete liikmete ja tulemuste seoseid; 10) rakendab tehete järjekorda; 11) eristab paaris- ja paarituid arve; 12) eristab alg- ja kordarve nende omaduste põhjal; 13) kasutab mõisteid kordne ja tegur (nt tehes tehteid harilike murdudega, lahendades jaguvuse ülesandeid); 14) sõnastab ja kasutab jaguvustunnuseid (2-, 3-, 5- ja 10-ga); 15) leiab arvu ruudu, kuubi, vastandarvu, pöördarvu ja absoluutväärtuse. Andmed II kooliastme lõpetaja: 1) selgitab protsendi mõistet; 2) leiab osa tervikust kolmel erineval viisil (1% leidmine, hariliku murruga ja kümnendmurruga korrutamine); 3) teab joon-, tulp- ja sektordiagrammi ning loeb neilt andmeid; 4) illustreerib joonestusvahendite ja IKT vahendite abil arvandmestikku joon-, tulp- ja sektordiagrammiga; 5) joonistab ja loeb temperatuuri ning liikumise graafikut; 6) kasutab andmete kogumiseks erinevaid meetodeid (mõõtmine, küsimustik); 7) kogub lihtsa andmestiku, koostab sagedustabeli ning arvutab aritmeetilise keskmise; 8) analüüsib, milliseid andmeid esitada tabelina, milliseid joon-, tulp- või sektordiagrammina, põhjendab valikut. Algebra II kooliastme lõpetaja: 1) selgitab mõisteid avaldis, arvavaldis, tähtavaldis, võrdus, võrrand, valem; 2) avaldab ühetehtelisest valemist tundmatu; 3) leiab antud arvude seast võrrandi lahendi, lahendab lihtsamaid võrrandeid; 4) selgitab arvutamisseaduste ülekandmist algebrasse; 5) lihtsustab ühe muutujaga avaldisi ning arvutab tähtavaldise väärtuse; Geomeetrilised kujundid ja mõõtmine II kooliastme lõpetaja: 1) mõistab ja selgitab mõõtühikutevahelisi seoseid; 2) teab ning teisendab naaberühikute vahel pikkus-, pindala-, ruumala- ja ajaühikuid; 3) joonestab ning tähistab punkti, sirge, kiire, lõigu, murdjoone; ristuvad, lõikuvad ja paralleelsed sirged; ruudu, ristküliku, kolmnurga, ringi nii joonestusvahendite abil kui ka kasutades interaktiivset geomeetriaprogrammi; 4) joonestab, liigitab ja mõõdab nurki (täisnurk, teravnurk, nürinurk, sirgnurk, kõrvunurgad, tippnurgad); 5) joonestab joonestusvahendite ja IKT vahendite abil lõigu keskristsirge, nurgapoolitaja ning sirge suhtes sümmeetrilisi kujundeid; 6) teab plaanimõõdu tähendust ja kasutab seda ülesandeid lahendades; 7) mõistab ja selgitab pindala ja ruumala mõistete tähendust; 8) arvutab, mõistab ja selgitab kuubi ning risttahuka pindala ja ruumala; 9) selgitab 𝛑 (Pii) tähendust ja seost ringjoone pikkusega; 10) arvutab ringjoone pikkuse ja ringi pindala; 11) joonestab kolmnurga kõrgused ning arvutab kolmnurga pindala; 12) rakendab ülesandeid lahendades kolmnurga sisenurkade summat; 13) põhjendab, kas kolmnurgad on võrdsed või ei ole kolmnurkade võrdsuse tunnuste abil; 7 14) liigitab kolmnurki külgede ja nurkade järgi; 15) toob näiteid õpitud geomeetriliste kujundite ning sümmeetria kohta arhitektuurist ja kujutavas kunstist, kasutades IKT võimalusi (internetiotsing, pildistamine); 16) joonestab koordinaatteljestiku, märgib sinna punkti etteantud koordinaatide järgi, loeb teljestikus asuva punkti koordinaate. Probleemide lahendamine II kooliastme lõpetaja: 1) nimetab probleemide lahendamise skeemi (nt Pólya vmt) etappe ja kasutab probleemide lahendamise skeemi ülesande lahendamiseks; 2) valib endale sobiva lahendusstrateegia (visandamine, visualiseerimine, andmete korrastamine); 3) valib endale sobiva lahendustee ja hindab kriitiliselt saadud tulemust; 4) kontrollib ja hindab oma lahenduskäikude tulemust; 5) rakendab omandatud teadmisi ja oskusi uute tundmatute probleemülesannete lahendamisel; 6) lahendab mitmetehtelisi tekstülesandeid; 7) koostab mitmetehtelisi tekstülesandeid; 8) kasutab matemaatika õppimisel erinevaid õpistrateegiaid (sh kordamine, märkmete tegemine, analoogiate loomine, üldistamine; 9) hindab oma arengut matemaatiliste teadmiste ja oskuste omandamisel. III kooliaste Arvutamine III kooliastme lõpetaja: 1) liidab, lahutab, korrutab, jagab ja astendab naturaalarvulise astendajaga ratsionaalarve peast, kirjalikult ja taskuarvutiga ning rakendab tehete järjekorda; 2) ümardab ratsionaalarve etteantud järguni; 3) selgitab naturaalarvulise astendajaga astendamise tähendust; 4) põhjendab ja kasutab astendamisreegleid; 5) selgitab arvu ruutjuure tähendust; 6) leiab peast või taskuarvutil ruutjuure; 7) arvutab arvu 10 negatiivse täisarvulise astendajaga astme väärtuse; 8) kirjutab suuri ja väikseid arve standardkujul; 9) selgitab protsendi, promilli ja protsendipunkti mõiste tähendust; 10) teisendab protsendi kümnendmurruks ja harilikuks murruks ning vastupidi; 11) lahendab protsentarvutuse tüüpülesandeid (osa leidmine, terviku leidmine, osamäära leidmine, suuruse muutumine); 12) kasutab protsentarvutusel erinevaid lahendusmeetodeid (ühikumeetod, võrre, skeem, algoritm). Andmed III kooliastme lõpetaja: 1) moodustab reaalsetest andmetest sageduste ja suhteliste sageduste tabeli; 2) iseloomustab andmestikku aritmeetilise keskmise, mediaani, moodi, miinimumi, maksimumi ja ulatuse järgi; 3) väljendab protsentides esitatud informatsiooni visuaalselt (graafikud, diagrammid) ja vastupidi; 4) kasutab tabelarvutusprogrammi andmete esitamiseks, töötlemiseks ja tulemuste tõlgendamiseks; 5) illustreerib IKT vahendite abil andmeid tulp-, sektor-, joon- ja punktdiagrammiga; 6) loeb, mõistab ja selgitab andmeid tabelist, tulp-, sektor-, joon- ja punktdiagrammilt. 7) teab andmete liike ja andmete kogumise erinevaid meetodeid (mõõtmine, küsimustik); 8) selgitab oma arvutamis- ja andmealaste teadmiste elulisi rakendusvõimalusi. Algebra 8 III kooliastme lõpetaja: 1) korrastab üks- ja hulkliikmeid, liidab, lahutab ning korrutab üks- ja hulkliikmeid ning jagab üksliikmeid ja hulkliiget üksliikmega; 2) tegurdab hulkliikmeid (toob teguri sulgude ette, kasutab ja põhjendab ruutude vahe, summa ruudu ja vahe ruudu abivalemeid, tegurdab ruutkolmliiget); 3) lihtsustab kuni kolmetehtelisi täisavaldisi; 4) üldistab harilike murdude arvutusreeglid algebralistele murdudele; 5) taandab ja laiendab algebralist murdu ning liidab, lahutab, korrutab ja jagab kaht algebralist murdu; 6) lihtsustab kahetehtelisi ratsionaalavaldisi; 7) nimetab võrrandi põhiomadusi; 8) selgitab eluliste näidete põhjal võrdelise ja pöördvõrdelise sõltuvuse tähendust; 9) mõistab ja tunneb ära võrdelise ja pöördvõrdelise seose (nt liikumisel teepikkus, aeg, kiirus); 10) lahendab lineaar- ja võrdekujulisi võrrandeid ning lineaarvõrrandisüsteeme kasutades võrrandi põhimadusi (sh graafiliselt ning arvutiprogrammide abil); 11) lahendab täielikke ja mittetäielikke ruutvõrrandeid; 12) koostab ja lahendab tekstülesandeid, mis lahenduvad võrrandi või võrrandisüsteemi abil (sh võrdelise jaotamise ülesandeid); 13) selgitab ruutfunktsiooni nullkohtade ja haripunkti tähendust ja omavahelist seost, leiab need valemist ning jooniselt; 14) joonestab etteantud funktsiooni graafiku (nii käsitsi kui ka arvutiprogrammiga) ning loeb graafikult funktsiooni ja argumendi väärtusi; 15) selgitab arvutiga tehtud dünaamilisi jooniseid kasutades funktsiooni graafiku asendi ja kuju sõltuvust funktsiooni avaldises olevatest kordajatest (ruutfunktsiooni korral ainult ruutliikme kordajast ja vabaliikmest). Geomeetria III kooliastme lõpetaja: 1) joonestab ja konstrueerib (käsitsi ja arvutiga) tasandilisi kujundeid (kolmnurk, rööpkülik, trapets, ring) etteantud elementide järgi; 2) visandab ruumilisi kujundeid (püstprisma, püramiid, silinder, koonus, kera); 3) kasutab Pythagorase teoreemi eluliste ülesannete lahendamiseks; 4) leiab täisnurkse kolmnurga joonelemendid (sh kasutades trigonomeetrilisi seoseid); 5) lahendab geomeetrilise sisuga probleemülesandeid (sh kasutades korrapärase hulknurga omadusi, Thalese teoreemi); 6) kasutab probleemülesannete lahendamiseks hulknurkade sarnasust (nt maa-alade plaanistamine); 7) arvutab tasandiliste kujundite (kolmnurk, rööpkülik, trapets, ring) joonelemendid, ümbermõõdu, pindala; 8) arvutab ruumiliste kujundite (püstprisma, püramiid, silinder, koonus, kera) joonelemendid, pindala ja ruumala; 9) teab kolmnurga ja trapetsi kesklõigu mõistet ning nende omadusi; 10) teab kesk- ja piirdenurga mõisteid ning nendevahelist seost; 11) teab ringjoone puutuja mõistet ja omadust; 12) teab põik- ja lähisnurkade mõisteid ja nende nurkade seoseid paralleelsete sirgete korral; 13) kirjeldab kujundite omadusi ning klassifitseerib kujundeid ühiste omaduste põhjal; 14) põhjendab ja kasutab sirgete paralleelsuse tunnuseid; 15) kasutab IKT vahendeid geomeetriliste seaduspärasuste avastamiseks või kontrollimiseks; 16) selgitab oma algebra- ja geomeetriateadmiste elulisi rakendusvõimalusi. Probleemide lahendamine III kooliastme lõpetaja: 1) otsib, loeb ja mõistab iseseisvalt õppematerjalides olevaid tekste; 2) leiab elulise (nt finantsvaldkonna) probleemi väljendamiseks sobiva matemaatilise mudeli, 9 koostab võrrandi või võrrandisüsteemi; 3) koostab eakohaseid ning elulisi probleemülesandeid; 4) rakendab uurimuslikku meetodit matemaatika abil probleemide lahendamiseks; 5) kasutab protsentarvutust otsuse tegemiseks ja põhjendamiseks (nt laen, hoius, intress, maksud, investeerimine); 6) kasutab (igapäevaelu) ülesannete lahendamisel otstarbekat osamäära esitusviisi (protsent, harilik murd, kümnendmurd); 7) selgitab protsentarvutuse elulisi kasutusvõimalusi ning absoluut- ja/või suhtarvude sobivust informatsiooni; 8) selgitab tõenäosuse tähendust, arvutab elulistel juhtudel sündmuse tõenäosuse (sh mündivise, täringu veeretamine, kaardimäng, loosimine); 9) eristab hüpoteesi, eeldust, väidet ja tõestust, selgitab mõne teoreemi tõestuskäiku, vajadusel tuletab lihtsamaid valemeid; 10) sõnastab oma tõlgendusi ja põhjendusi; 11) reflekteerib oma tegevusi matemaatika õppijana. 10  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” lisa 6 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Sotsiaalained“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Sotsiaalainete pädevusega taotletakse õpilase toimetulekut iseendaga, suutlikkust toimida lähikonnas, valmisolekut ja oskust olla aktiivne ning vastutustundlik kodanik, oskust mõtestada ühiskondlikke suhteid minevikuühiskondades lähtuvalt ajaloolisest kontekstist ja üldinimlikest väärtustest. Sotsiaalainete õpetamise kaudu taotletakse, et põhikooli lõpetaja: 1) tunneb huvi kogukonna, rahva ja maailma arengu vastu, mõistab ühiskonnas toimunud ja toimuvate muutuste põhjusi, tagajärgi ja seoseid; 2) tunneb huvi enda arengu vastu, hindab ennast adekvaatselt, analüüsib oma võimalusi, usub endasse ja kavandab oma tulevikku, võtab eakohase vastutuse oma tuleviku kujundamise eest, väärtustab loovust ja ettevõtlikkust ning arendab endas neid omadusi ja pädevusi; 3) austab demokraatiat ja inimõigusi, teab oma õigusi ja kohustusi, järgib seadusi, üldinimlikke väärtusi ja üldtunnustatud käitumisnorme, kujundab oma arvamuse ning on vastutustundlik ja aktiivne ühiskonnaliige, on lojaalne Eesti riigile; 4) valdab infootsimise meetodeid, hindab kriitiliselt allikate usaldusväärsust ja teabe sisu; väärtustab teaduspõhist maailmapilti ja kujundab enda seisukoha; 5) aktsepteerib inimeste individuaalseid erinevusi, kultuurilist ja maailmavaatelist mitmekesisust, suhtub neisse sallivalt, kui need pole inimväärikust alandavad või inimsusevastased; 6) tunnetab oma rolli Eesti kultuuripärandi hoidja ja kandjana, väärtustab inimkonna kultuuripärandit ja aktsepteerib kultuurierinevusi; 7) hoolib endast ja teistest, järgib tervislikke eluviise, käitub turvaliselt enda ja teiste inimeste suhtes, hoiab keskkonda, on teadlik tarbija. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonda kuulub kolm õppainet, mille taotletavate õpitulemuste saavutamiseks on arvestuslikud nädalatunnid kooliastmeti järgmised: õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste inimeseõpetus 2 2 2 ajalugu 3 6 ühiskonnaõpetus 1 2 Õppeaine nädalatundide jagunemine kooliastmete sees ja õppesisu klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas arvestusega, et õpitulemused ning kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud oleksid saavutatavad. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Sotsiaalainetes käsitletakse inimese ja ühiskonna toimimist minevikus ning tänapäeval. Sotsiaalainete vahendusel kujundatakse õpilastes oskusi näha ühiskonna arengus põhjuse- tagajärje seoseid ning teha teadlikke valikuid, lähtudes ühiskonnas kehtivatest väärtustest ja moraalinormidest. Õppe vältel kujundatakse õpilastes tahet toimida kõlbelise ja vastutustundliku ühiskonnaliikme ning isiksusena. Sotsiaalainete pädevusega taotletakse toimetulekut iseendaga, lähikonnas ning ühiskonnas. Kodanikuks olemist määratletakse kui võimet tegutseda vastutustundliku kodanikuna ja osaleda ühiskonnaelus. Sotsiaalse pädevuse ruumilisele haardele lisandub ajaline/ajalooline mõõde. Ajalugu õppides omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks olulisi teadmisi oma kodukoha ja maailma minevikust ning kultuuripärandist. Aine vahendusel suunatakse õpilane teadvustama, analüüsima ja kriitiliselt hindama ning tõlgendama minevikus aset leidnud sündmusi ja protsesse, nende omavahelisi seoseid ja seoseid tänapäevaga ning ajaloosündmuste erineva tõlgendamise põhjusi. Ajalooõpetus kujundab oskust mõista minevikunähtuste mõjul toimuvat arengut. Inimeseõpetus lõimib õppesisu kõigis kooliastmeis, toetades õpilase toimetulekut eakaaslaste hulgas, peres, kogukonnas ja ühiskonnas. Inimeseõpetuse eesmärk on toetada õpilase sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut, õppides tundma ennast, kujundama vastutustundlikult oma suhteid, olema terviseteadlik, aus, hooliv ja õiglane. Inimeseõpetuse kaudu kujundatakse esmased teadmised ja hoiakud sotsiaalsest võrdsusest, võrdväärsusest ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusest. Ühiskonnaõpetuses omandavad õpilased teadmised, oskused ja hoiakud ühiskonnas toimimiseks ning vastutustundlike otsuste tegemiseks. Õppeaine üldeesmärk on luua eeldused aktiivse kodaniku kujunemiseks ja ühiskonna sidususe tugevnemiseks. Kõik sotsiaalvaldkonna ained on toeks, et õpilasel areneks suutlikkus analüüsida oma käitumist ja selle tagajärgi, sobival viisil oma tundeid väljendada, aktsepteerida inimeste erinevusi ning arvestada neid suheldes; ennast kehtestada, seista vastu ebaõiglusele viisil, mis ei kahjusta enda ega teiste huve ega vajadusi. Sotsiaalvaldkonna õppeainete kaudu õpitakse tundma ning järgima ühiskondlikke väärtusi, norme ja reegleid, omandatakse teadmisi, oskusi ja hoiakuid sotsiaalselt aktsepteeritud käitumisest ning inimeste vastastikustest suhetest, mis aitavad kaasa tõhusale kohanemisele ja toimetulekule perekonnas, eakaaslaste hulgas, kogukonnas ning ühiskonnas. Omandatakse teadmisi majandusest, tööturust, maksundusest, õpitakse tegema otsuseid rahatargalt ja vastutustundlikult. Sotsiaalainete kaudu kujundatakse alus maailmavaatelise mitmekesisusega arvestamiseks ning valmisolek dialoogiks erineva maailmavaate esindajatega. Sotsiaalainetes käsitletavate õppeteemade kaudu kujundatakse õpilastes esmane valmisolek märgata ebavõrdsust ühiskonnas ja aidata kaasa võrdõiguslikkuse, sh soolise võrdõiguslikkuse edendamisele. Valdkonnasisese lõiminguga taotletakse, et õpilane areneks terviklikuks isiksuseks, kes suhtub endasse ja teistesse positiivselt, arvestab kaasinimesi, lähtub oma tegevuses üldinimlikest väärtustest ning märkab ja mõistab ühiskonnas toimuvat. Kõigi sotsiaalvaldkonna õppeainete seisukohalt on tähtis koostööoskus ja töötamine rühmas. Õpilane omandab tõhusad oskused ja valmisoleku ühiskonnaellu sekkuda ja olla edukas elukestvas õppes ja tööturul. Õppesisu valib aineõpetaja arvestusega, et kooliastmeti kirjeldatud teadmised, oskused ja hoiakud, üld- ja valdkonnapädevused ning õpitulemused oleksid saavutatavad. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Sotsiaalvaldkonna õppeainete õppimise kaudu toetatakse kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut õpilastel. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada oma väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 2 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õppetegevus on õppijakeskne, toetab õpimotivatsiooni hoidmist ja õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, kes suudavad teha valikuid ja võtta vastutust oma õppimise eest. Põhikoolis õppetegevust kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsitluste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) oleks mõõdukas, jaotuks õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätaks piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 4) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, individuaalseid eripärasid ja võimeid, kasutatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele, pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 5) võimaldatakse nii individuaalset, paaris- kui ka rühmas õpet, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi, suunatakse tegema valikuid; 6) kaasatakse õpilasi õppetegevuste kavandamisse, võetakse aega eesmärkide ja taotletavate õpitulemuste saavutamise viiside ja hindamiskriteeriumide läbiarutamiseks ning refleksiooniks; rakendatakse uurivat õpet ja kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning 7) aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid õppetegevusi, laiendatakse õpilaste teadmisi, arendatakse oskusi ja kujundatakse hoiakuid; 8) rakendatakse ja kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õppekeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid; 9) võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik. Õppetegevuse kaudu laiendatakse ainevaldkonna teadmisi ja kujundatakse oskusi. Ajalooõpetus on valdavalt uurimispõhine, kasutatakse esmaseid ja teiseseid allikaid. Kõikides sotsiaalainetes tuleb lisaks põhiteemadele käsitleda ka ühiskonnas asetleidvaid muutusi ning kasutada õppe ilmestamiseks näiteid ümbritsevast elust. 1.6. Hindamine Hindamine on õppeprotsessi osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise tulemusena/abil saab õpilane tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja õpistrateegiate valikuteks. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppetegevuse kui iseenda pädevuste arendamiseks. Hindamise alus on valdkonna ainekavades kirjeldatud õpitulemused kooliastmete kaupa. Hindamisega toetatakse kooliastme lõpuks taotletavate teadmiste ja oskuste omandamist, hoiakute kujunemist ning valdkonnapädevuse saavutamist. Ainealaste teadmiste ja oskuste kõrval antakse tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemisele antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangute abil. Selleks rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, hoiakud, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma 3 õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Õppeteema kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Arutluste, juhtumianalüüside ja loominguliste tööde puhul hinnatakse arvamuste ja seisukohtade argumenteeritust, seostatust ja veenvust, õpilase seisukohtadele minevikusündmuste, ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Praktiliste ja loominguliste ülesannete sooritamisel hinnatakse nii protsessi kulgu kui tulemust. Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh erialaste terminite, isiku-, riikide ja kohanimede, rahvusvaheliselt aktsepteeritud lühendite õigele kasutusele ja õigekirjale, mida arvestatakse hindamisel vastavalt ülesande eesmärgile ja kokkulepitud hindamiskriteeriumidele. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamise võimaldamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub püstitatud õppe-eesmärkidest ja eeldatavast õpitulemusest. Hindamismeetodite valikul arvestatakse õpilaste vanust, individuaalseid võimeid ning valmisolekut ühe või teise tegevusega toime tulla. Ajaloos hinnatakse õpilaste teadmisi ja oskusi tähtsamate ajaloosündmuste ja -nähtuste analüüsi nõudvate ülesannete kaudu. Allikaanalüüsi puhul hinnatakse allikast olulise info leidmist, selle tõlgendamist ja võrdlemist, kommenteerimist ning usaldusväärsuse üle otsustamist. Arutluse puhul hinnatakse kirjutise vastavust teemale, ajastu- ja teemakohaste faktide teadmist, võrdlemise, seoste loomise ja järelduste tegemise oskust ning isikliku suhtumise väljendamist põhjendatud argumentide toel. Inimeseõpetuses hinnatakse õpilaste teadmisi ja oskusi ning nende seostamise oskust. Õpilase hoiakuid ja väärtushinnanguid mõõdetakse ja tagasisidestatakse vaatluse, õpilase antud hinnangute ja otsustuste ning juhtumianalüüsi alusel. Ühiskonnaõpetuses hinnatakse arutlusoskust, erinevate allikate, sh õigustekstide tõlgendamist ja analüüsi, ühiskondlike probleemide analüüsi ja oma seisukoha kujundamise ning selle põhjendamise oskust; aga ka kodanikuvalmidust ja -vastutust ühistegevuses osalemise, ühiskonnaliikmele kohustuslike toimingute, sh vajalike dokumentide täitmise oskuse jt eakohaste ülesannete kaudu. Väitluses hinnatakse oskust kuulata aktiivselt teise osapoole väiteid ning oskust esitatud väidetele tõenduspõhiste argumentidega vastata. Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkond Õppimist toetav õppekeskkond kujundatakse viisil, kus luuakse kultuuritundlik, üksteist austav, kaasav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu. Aktsepteeritakse erinevate seisukohtade olemasolu, arutletakse nende üle ning hinnatakse neid, lähtudes allikatest, tõenduspõhistest faktidest ning demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetest. Kool võimaldab viia õpet läbi ruumis, kus on 4 1) mööbli ümberpaigutamise võimalus liikumist eeldavateks tegevusteks nagu rühmatööd, dramatiseeringud, rolli- ja õppemängud; 2) internetiühendus nii õpetajal kui õpilastel, digitehnoloogia ning audiovisuaalsete esitluste ja videoühenduse kasutamise võimalused. Kool võimaldab: 1) korraldada õpet väljaspool klassiruumi, nt mäluasutuses või ametiasutuses; 2) kasutada ainekava eesmärke toetavaid õppematerjale ja -vahendeid; 3) õppekäike ja kohtumisi erinevate valdkondade esindajatega. 2. Ainekavad 2.1. Inimeseõpetus 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Inimeseõpetuse eesmärk on toetada õpilase sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut, õppides ennast tundma, vastutustundlikult oma suhteid kujundama, olema terviseteadlik, aus, hooliv ja õiglane. Inimeseõpetuses käsitletakse inimest ja tema sotsiaalset keskkonda tervikuna. Väärtuskasvatus ja hoiakute kujundamine toimub üksteist mõistvas õhkkonnas ning on suunatud õpilaste positiivse mõtlemise arendamisele oma arengu- ja toimetulekuvõimaluste üle. Soodne sotsiaalne õppekeskkond toetub eelkõige õpilaste isikupära ja isiklike seisukohtade austamisele, võimaluste tagamisele vabaks arvamusavalduseks, initsiatiiviks, osalemiseks ja tegutsemiseks nii üksi kui ka koos teistega. Õppetegevused muutuvad põhikooli kolme kooliastme jooksul lihtsamatest keerukamateks, ent peavad olema õpilasele mõistetavad ja tähenduslikud ning toetama arusaama õpitava vajalikkusest. Inimeseõpetus on kontsentriline õppeaine, mille võtmeteemasid käsitletakse igal kooliastmel, arvestades arengulist käsitlust. Inimeseõpetuses võib teemasid käsitleda nii üksteisele järgnevatena kui ka integreerituna, et saavutada oskuste, teadmiste ja väärtuste põhjal õpitulemused. Õpitavat käsitletakse võimalikult igapäevaeluga seonduvalt, kusjuures õppes on olulisel kohal aktiivõppemeetodid. Inimeseõpetuse I kooliastme teemad ja õpitulemused lähtuvad õpilase minast (huvid, omadused jms) ja tema eluga kõige lähemalt seotud igapäevaelu teemadest nagu suhted pere ja sõpradega, tervis, käitumisnormid jms. Eesmärgiks on, et laps oskab märgata, mõista ja selgitada enda ja tema eluga otseselt seotud küsimusi. I kooliastme inimeseõpetuses käsitletakse ka ühiskonnaõpetuse teemasid nagu Eesti Vabariik, kodukoht, reeglid, õigused ja kohustused lapse seisukohalt jms. II kooliaste laiendab mina-käsitlust ning keskendub eakaaslaste mõju teemadele, mis selles vanuseastmes oluliseks muutuvad. Arendatakse varasemast põhjalikumalt sotsiaalseid oskusi, sh kehtestavat käitumist uimastite vm riskikäitumisega seotud olukordades. Eneseteadvuse ja iseseisvuse tõusuga muutuvad olulisteks ka tervise ning tervislike valikute teemad, näiteks toitumine, kehaline aktiivsus jms. III kooliastme inimeseõpetuse teemade puhul tuleb varasemast enam esile mina-käsitluse ja suhete psühholoogiline aspekt. Kuna III kooliastmega lõpeb kohustuslik kooliharidus, siis valmistavad inimeseõpetuse teemad õpilast ette ennast ja maailma mõistma ning enda ja teistega toime tulema. Kui II kooliastmes puudutatakse soolist arengut vaid põgusalt, siis III kooliaste pakub tõhusat seksuaalkasvatust. Tervise, suhete ja riskikäitumise teemad jätkuvad süvendatumalt, aidates noorel mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nende mõju talle endale, tema valikutele ning seeläbi tema tervisele ja toimetulekule. 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste 5  1. Näitab Eesti Vabariigi ja oma 1. Teab, et ühiskond mõjutab 1. Teab, kuidas ühiskond kodukoha asukohta kaardil, inimest tervikuna, sealhulgas mõjutab inimeste tunneb Eesti ja kodukoha ka tervisekäitumist ja tervisekäitumist, suhtlemist sümboolikat, olulisi inimesi ja suhtlemist. ja õppimist. paiku. 2. Väärtustab inimeste 2. Mõistab inimese arengut 2. Väärtustab enda ja kaaslaste positiivseid omadusi ning murde- ja noorukieas. huvisid ning positiivset positiivset mõtlemist, 3. Teab, kuidas kujundada ja suhtumist iseendasse. mõistab inimeste hoida positiivset suhtumist 3. Mõistab õppimise tähtsust individuaalseid erinevusi ja iseendasse. igapäevaelus hakkama saamisel on erinevuste suhtes salliv. 4. Väärtustab enese ja tuleviku kavandamisel. 3. Mõistab, et murdeea arendamise vajadust ja 4. Teab, et inimeste õigustega arengutempo on erinev, elukestvat õpet, mõistab oma kaasnevad kohustused. aktsepteerib oma kehalisi võimalusi ja vastutust enda 5. Mõistab üldtunnustatud muutusi ja keha eest elutee kujundamisel. käitumisnormide ja seaduste hoolitsemise vajalikkust. 5. On loov ja ettevõtlik. järgimise vajalikkust. 4. On loov ja ettevõtlik. 6. Mõistab, et inimene on 6. Tunneb liiklusreegleid. 5. On iseseisev otsustaja, sotsiaalne olend, mõistab 7. Teab erinevaid teabeallikaid, seostab otsuseid normide vajalikkust oskab leida infot ja teab, mille tagajärgedega. Teab, et “ei” ühiselus. Väärtustab põhjal hinnata infoallikate ütlemine on võimalus seista hoolivust, ausust, õiglust ja usaldusväärsust. oma õiguste eest. vastutustunnet aktiivse 8. Märkab inimeste erinevaid 6. Kirjeldab tõhusaid ühiskonnaliikmena. omadusi ja arvamusi. sotsiaalseid oskusi 7. Teab, et inimesed erinevad 9. Mõistab sõpruse ja koostöö igapäevaelus. Väärtustab rahvuse, soo, vaimse ja väärtust ning üksteise eest hoolivust, ausust, õiglust, füüsilise suutlikkuse ning hoolitsemise ja abistamise vastutustunnet, üksteise vaadete ja usutunnistuste vajadust. abistamist, sõprust ja poolest; on erinevuste suhtes 10. Teab, mis on vägivald. armastust vastastikuse salliv. Mõistab, et vägivald ei ole toetuse ning usalduse 8. Teab, et ühiskond kaitseb lubatud ja oskab vajadusel abi allikatena. laste tervist ja heaolu leida. 7. Teab, millest suhtlemine seadustega 11. Teab eesti rahvakombeid ja koosneb, mõistab avatud 9. Kasutab terviseinfo mõistab enda rolli kommete ja suhtlemise eeliseid ja ohtusid saamiseks teaduspõhiseid tavade hoidja ja kandjana. ning järgib turvalise allikaid ja spetsialistide abi. 12. Suhtub sallivalt Eestis suhtlemise reegleid. 10. Väärtustab positiivseid elavate inimeste keelelistesse ja 8. Mõistab, et konfliktid on suhteid, nende loomist ja kultuurilistesse erinevustesse. osa elust, teab konfliktide hoidmist. Mõistab ja 13. Oskab oma tervist hoida. võimalikke põhjusi ja aktsepteerib inimliku 14. Teab tervist ohustavaid tõhusaid lahendusviise, läheduse erinevaid tegureid, tunneb ära ja oskab mõistab erinevate avaldumisviise. hoiduda või keelduda tervist käitumisviiside tagajärgi. 11. Mõistab ja aktsepteerib ohustavatest olukordadest. 9. Teab probleemide seksuaalse arengu 15. Oskab planeerida oma erinevaid lahendusviise ning individuaalsust, seksuaalse tegevusi ja väärtustab aktiivset mõistab koostegutsemise identiteedi erinevaid vaba aja veetmist. väärtust. avaldumisvorme ja 16. Oskab kasutada lihtsamaid 10. Mõistab meediast seksuaalõigusi. esmaabivõtteid ja kutsuda tulenevaid ohtusid oma 12. Mõistab füüsilise, vaimse vajadusel abi. käitumisele ja suhetele ning ja sotsiaalse tervise 17. Teab raha teenimise, vastutust oma sõnade ja vastastikust seost ja neid hoidmise ja kasutamise tegude eest. mõjutavaid tegureid. võimalusi, käitub teadliku ja 13. Mõistab eluviisi, 6 säästliku tarbijana. 11. Mõistab autoriõiguste keskkonna ja pärilikkuse 18. Mõistab keskkonna hoidmise järgimise vajalikkust. mõju tervisele ning tervisliku tähtsust ja enda võimalusi selles. 12. Teab, kuidas leida eluviisi ja turvalise käitumise usaldusväärseid terviseinfo tähtsust igapäevaelus. allikaid ja teab, kust 14. Väärtustab partnerite terviseprobleemi korral abi vastutustundlikku käitumist küsida. seksuaalsuhetes. Oskab leida 13. Väärtustab tervist, infot seksuaaltervist tervislikku eluviisi ja puudutavate küsimuste keskkonda ning mõistab kohta. eluviisi ja keskkonna mõju tervisele. 14. Teab, mis on riskikäitumine, teab riskikäitumist ennetavaid ja soodustavaid tegureid ja riskikäitumise mõju inimese tervisele. Mõistab enda valikute tagajärgi. 15. Mõistab uimastite tarbimisega kaasnevaid riske, väärtustab tervislikku elu uimastiteta ja teeb tervislikke valikuid. 2.1.3. Õpitulemused I kooliastmes käsitletakse järgmisi teemasid: mina, mina ja teised, mina ja tervis, mina ja minu pere, mina ja Eesti, mina: aeg ja asjad ning mina: teave ja asjad. Õpilane: 1) leiab kaardilt Eesti ja kodukoha; 2) tunneb ära, kirjeldab ja kujutab kodukoha ja Eesti Vabariigi sümboolikat; 3) nimetab Eesti Vabariigi pealinna ja sünnipäeva; 4) teab, kes on Eesti Vabariigi president; 5) teab ja tutvustab oma kodukoha olulisi inimesi ja paiku; 6) kirjeldab enda huvisid ja tegevusi; 7) põhjendab, miks on vaja endasse positiivselt suhtuda; 8) toob näiteid, kuidas õppimine aitab igapäevaelus hakkama saada; 9) sõnastab enda õppimise eesmärke ja seostab neid enda huvidega; 10) seostab igapäevavalikuid tuleviku eesmärkidega; 11) nimetab inimeste õigusi ja nendega kaasnevaid kohustusi; 12) kirjeldab enda ja pereliikmete ülesandeid kodus, toob näiteid üksteise abistamisest ja pereliikmetega arvestamisest; 13) toob näiteid oma õigustest ja kohustustest peres, koolis ja ühiskonnas; 14) toob näiteid käitumisnormidest ja seadustest, mida tal tuleb järgida; 15) põhjendab käitumisnormide ja seaduste järgimise vajalikkust; 16) demonstreerib õpisituatsioonis üldtunnustatud käitumisnormide ja seaduste täitmist; 17) tunneb liikluses turvalisust tagavaid märke ja tähiseid; 18) kirjeldab ja demonstreerib turvalisust tagavate liiklusreeglite järgimist; 19) märkab liiklusohtlikke kohti ja olukordi kooliteel ja koduümbruses ning pakub lahendusi turvalisuse tagamiseks; 20) loetleb erinevaid teabeallikaid; 7 21) leiab infot erinevatest allikatest; 22) võrdleb erinevaid teabeallikaid usaldusväärsuse ja teabe sisu väärtuse osas; 23) kirjeldab meediaga, sealhulgas sotsiaalmeediaga seotud võimalusi ja ohte; 24) selgitab ja demonstreerib kokkulepitud reeglite järgimist digivahendite abil teabe otsimisel; 25) teab, et inimesed on erinevad nii bioloogiliselt kui ka sotsiaalselt ning märkab inimeste sarnasusi ja erinevusi; 26) selgitab sõpruse, koostöö, üksteise eest hoolitsemise ja üksteise abistamise vajalikkust; 27) teab, et vägivallal on eri vormid; 28) selgitab, mida vägivaldne käitumine võib endaga kaasa tuua; 29) teab abi saamise võimalusi inimväärikust alandava käitumise puhul, sh kiusamine ja vägivald; 30) demonstreerib õpisituatsioonis abi saamise ja abistamise võimalusi vägivalla korral; 31) võrdleb rahvakombeid minevikus ja tänapäeval, nt mardipäev, kadripäev, jõulud, vastlapäev, jaanipäev jt; 32) selgitab, kuidas õpilane saab ise olla kommete ja tavade hoidja; 33) toob näiteid oma klassis või kodukohas elavate inimeste tavadest ja kommetest; 34) nimetab mõningaid haiguste tunnuseid; 35) toob näited tervist hoidvast käitumisest (hügieen, karastamine, mitmekesine toit, uni ja puhkus ning kehaline aktiivsus) ja selgitab tervist hoidva käitumise vajalikkust; 36) toob näiteid terviseriskidest ja teab kuidas püsida terve; 37) planeerib oma päeva ja nädalat terviseteadlikult; 38) selgitab ja demonstreerib õpisituatsioonis esmaabi võimalusi, nt haav, kukkumine, ninaverejooks, põletus, putukapiste; 39) teab hädaabinumbrit ja oskab vajadusel kutsuda abi; 40) teab, mis on raha teenimine, säästmine, kasutamine ja laenamine; 41) hoiab keskkonda, selgitab keskkonna hoidmise võimalusi, nt jäätmete vähendamine ja sorteerimine, vee ja energia tarbimine. II kooliastmes käsitletakse tervise ja suhtlemise teemasid, sealhulgas murdeiga ja kehalised muutused, turvalisus ja riskikäitumine, haigused ja esmaabi, konfliktid ja probleemilahendus, positiivne mõtlemine. Õpilane: 1) teab, et meedia saab mõjutada inimeste tervisekäitumist, toob näiteid; 2) toob näiteid, kuidas meedia abil saab tõsta inimeste kehalist aktiivsust; 3) toob näiteid, kuidas eelarvamused mõjutavad igapäevasuhtlust; 4) selgitab, kuidas enesehinnang kujuneb; 5) toob näiteid enda positiivsete omaduste kohta; 6) selgitab enda erinevate omaduste arendamise võimalusi; 7) nimetab murdeeas toimuvaid füüsilisi ja emotsionaalseid muutusi; 8) toob välja arengulisi individuaalseid erinevusi, mõistab inimeste erivajadusi; 9) toob näiteid erinevast arengutempost murdeeas; 10)selgitab keha eest hoolitsemise vajalikkust; 11) mõistab oma võimalusi algatada ettevõtmisi ja toob näiteid ettevõtlikust tegutsemisest; 12) seostab ettevõtlikkust tulevase tööeluga; 13) näeb ühe probleemi lahendamise erinevaid võimalusi; 14) kirjeldab, kuidas kaaslased võivad mõjutada otsustamist; 15) toob näiteid, milliste tagajärgedeni võivad erinevad otsused viia; 16) teab, et tal on õigus öelda “ei”, ja demonstreerib õpisituatsioonis “ei” ütlemist oma tervise kaitsel ja õiguste eest seismisel; 17) toob näiteid hoolivast, ausast, õiglasest ja vastutustundlikust käitumisest; 18) demonstreerib õpisituatsioonis sotsiaalsete oskuste tõhusat kasutamist; 19)kirjeldab, millest suhtlemine koosneb; 8 20) eristab mitteverbaalseid ja verbaalseid suhtlemisvahendeid ning analüüsib nende vastastikuseid seoseid; 21) demonstreerib õpisituatsioonis, kuidas oma tundeid empaatiliselt ja suhteid tugevdavalt väljendada; 22) toob näiteid turvalisest suhtlemisest igapäevaelus, sh internetis ning lahendab õpisituatsioonis teemakohaseid probleeme; 23) selgitab konflikti häid ja halbu külgi; 24) kirjeldab tõhusaid ja mittetõhusaid konfliktide lahendusviise; 25) eristab kehtestavat, agressiivset ja alistuvat käitumist ning mõistab nende käitumisviiside mõju suhetele; 26) valib õpisituatsioonis konflikti lahendamiseks sobiva käitumisviisi; 27) lahendab loovalt ja koostöiselt probleeme ja toob välja erinevate lahenduste eelised ning puudused; 28) toob näiteid meediaga seotud ohtudest; 29) selgitab meedia mõju inimese käitumisele ja suhetele; 30) mõistab vastutust oma sõnade ja tegude eest, sh sotsiaalmeedias; 31) teab, mis on autoriõigused ja et need on seadusega kaitstud, selgitab, miks peab autoriõigusi järgima ja mida võib endaga kaasa tuua autoriõiguste eiramine; 32) otsib, leiab ja esitab usaldusväärsetest allikatest terviseteemalist infot, järgides autoriõigust; 33) märkab ja toob välja enda ning teiste positiivseid omadusi; 34) teab, mis on eelarvamused ja stereotüüpsed hoiakud ja tunneb need ära; 35) toob näiteid eelarvamuste mõjust igapäevaelus; 36) selgitab tervise tähendust ja seda mõjutavaid tegureid; 37) seostab peamisi tervisenäitajaid inimese tervisliku seisundiga (nt unekvaliteet, stress, kehatemperatuur, pulss, kehamassiindeks); 38) toob näiteid, kuidas enda käitumisega ennetada haigestumist; 39) toob näiteid tegevustest, mis muudavad elukeskkonna turvaliseks, soodustavad kehalist aktiivsust ja tervislikku toitumist; 40) toob näiteid elu ja tervist ohustavatest teguritest ja teab, kuidas neid vältida, hoidub riskikäitumisest; 41) selgitab, miks on normid, sh liikluseeskiri kohustuslik kõigile ning järgib neid; 42) demonstreerib õpisituatsioonis esmaabivõtteid, teab, kust otsida vajadusel abi; 43) kirjeldab tubaka, alkoholi ja teiste uimastite tarbimise kahjulikku mõju tervisele; 44) demonstreerib õpisituatsioonis, kuidas keelduda ennast ja teisi kahjustavast tegevusest, kasutades tõhusaid enesekohaseid ja sotsiaalseid oskusi. III kooliastmes käsitletakse inimese arengu, turvalisuse, tervise- ja riskikäitumisega seotud teemasid, sh inimese areng ja murdeiga, inimene ja rühm, suhted ja seksuaalsus ning inimene, valikud ja õnn. Õpilane: 1) kirjeldab pärilike ja keskkonnategurite, nt elukeskkonna, ümbritsevate inimeste ja hariduse mõju inimese arengule ja otsustele; 2) selgitab inimese arengut murde- ja noorukieas ning eristab seda täiskasvanueast; 3) seostab inimese kasvamist ja arengut pärilike ning keskkonnateguritega; 4) selgitab, mis on minapilt ja enesehinnang; 5) toob näiteid teguritest, mis kujundavad minapilti ja enesehinnangut; 6) analüüsib ennast oma väärtuste, isikuomaduste, võimete ja huvide põhjal ning seostab seda valikutega elus; 7) analüüsib inimese võimalusi ja vastutust oma elutee kujundamisel; 8) mõistab, et inimene on sotsiaalne olend, toob näiteid rühma kuulumise ja rühmas suhtlemise olulisusest; 9) toob näiteid erinevate rühmade normidest ja reeglitest, mis toetavad ühiselu toimimist; 9 10) analüüsib enda rolli, õigusi ja kohustusi erinevates rühmades; 11) kirjeldab rühma mõju käitumisele, sh sõltumatuse ja autoriteedi olemust inimsuhetes, demonstreerib õpisituatsioonis toimetulekut rühma survega; 12) toob näiteid seadustest, mis kaitsevad laste õigusi, tervist ja heaolu, ning analüüsib õiguste ja kohustuste seoseid; 13) analüüsib laste heaolu mõjutavaid tegureid oma kogukonnas, teeb ettepanekuid, kuidas kogukonnas paremini seista laste heaolu eest; 14) teab, mille põhjal ära tunda teaduslikku tervisealast infot; 15) analüüsib ja hindab erinevate tervisealaste infoallikate, tervisetoodete ja ravivõtete usaldusväärsust; 16) kirjeldab ja toob näiteid erinevatest tunnete ja läheduse avaldumisviisidest, nt meeldimine, sõprus, armumine, armastus; 17) selgitab suhete loomise, säilitamise ja lõpetamise võimalusi ennast ja teisi kahjustamata; 18) analüüsib suhtevägivalla avaldumisvorme ja põhjusi, teab, kuidas käituda lähisuhtevägivalla korral ning toob näiteid abi saamise võimalustest; 19) selgitab seksuaalsuse olemust, inimese seksuaalset arengut ning selle individuaalsust; 20) toob näiteid turvalisest seksuaalkäitumisest ja seksuaalõigustest; 21) mõistab erineva seksuaalse orientatsiooni ja soolise identiteediga inimeste õigust võrdsele ja lugupidavale kohtlemisele; 22) demonstreerib õpisituatsioonis inimväärikust alandavale käitumisele reageerimise viise ja abi saamise võimalusi; 23) toob näiteid füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervise vastastikustest seostest; 24) analüüsib tervisekäitumise mõju füüsilisele, vaimsele ja sotsiaalsele tervisele; 25) toob näiteid olulisematest tervisenäitajatest; 26) analüüsib enda terviseseisundit tervisenäitajate põhjal ning kavandab vajadusel muudatusi eluviisis; 27) analüüsib tegureid, mis aitavad säilitada inimese vaimset heaolu, märkab ohte, oskab kaaslast toetada ja vajadusel abi otsida; 28) analüüsib ja toob näiteid eluviisi, keskkonna ja pärilikkuse mõjust tervisele ning eristab tervislikke ja ebatervislikke otsuseid igapäevaelus; 29) toob näiteid keskkonnateadlikest tegevustest ning rakendab mõnda nendest enda kodukohas või koolis; 30) analüüsib kehalise aktiivsuse ja toitumise mõju tervisele; 31) analüüsib uimastitega seotud riskikäitumise tagajärgi inimese toimetulekule ning sekkumise võimalusi indiviidi ja ühiskonna tasandil; 32) demonstreerib õpisituatsioonis esmaabi osutamist ja oskab vajadusel otsida abi; 33) toob välja seksuaalkäitumisega seotud müütide ja soostereotüüpsete hoiakute mõju inimese tervisekäitumisele; 34) analüüsib turvalise seksuaalkäitumise ja abi saamise võimalusi. 2.2. Ajalugu 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Ajaloo õppimise käigus omandatakse pädevused, mis on vajalikud oma elu korraldamiseks ajalooteadvuse toel ühiskonnale omases ajaloolises kultuuris. Ajalooõpetus toetab ajaloolise mõtlemise kujunemist. Ajalooline mõtlemine tähendab suutlikkust märgata tähenduslikkust ajaloos, oskust kasutada esmaallikaid tõendusmaterjalina, tunda ära muutusi ja ajaloosündmuste järjepidevust, analüüsida põhjusi ja tagajärgi, tajuda ajaloolist konteksti ja mõista ajalooliste tõlgenduste eetilist mõõdet. Ajaloo õppimist alustatakse sissejuhatusest ainesse. Ajalooõpetuses omandavad õpilased kultuuriruumis ning ajaloolises keskkonnas orienteerumiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Õpilasi suunatakse uurima, teadvustama, analüüsima, kriitiliselt hindama ning tõlgendama minevikus aset leidnud sündmusi ja protsesse, nende seoseid omavahel ja tänapäevaga ning 10 ajaloosündmuste erineva tõlgendamise põhjusi. Ajalooõpetusega alustades lähtutakse huvi äratamisest, õpitava õpilasele tähenduslikuks tegemisest. Põhikooli ajalooõpetus on kronoloogilis-temaatiline. Õppeaine algab sissejuhatava algõpetusega ning jätkub muinas- ja vanaaja, keskaja, uusaja ning lähiajaloo õppimisega. Eesti ajalugu õpitakse lõimituna maailma ajaloo kursusesse. Ainekavas eraldi esitatud Eesti ajaloo teemasid käsitletakse põhjalikult ja süsteemselt ning tõmmatakse paralleele maailma ajalooga. Käsitluse põhimõte on liikumine lähemalt kaugemale, alustades kodukoha ajaloost, kus on oluline luua käsitletava teema ja paikadega isiklik seos. Ajalooõpetusel on kronoloogiline, poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon. Põhikoolis tähtsustatakse õpilasele jõukohast, inimesekeskset ajalookäsitlust, eluolu ja kultuuri teiste ajalooõpetuse dimensioonide ees. Maailma ajalugu käsitletakse valitud teemade kaudu, millega ei taotleta ajalooperioodidest tervikpildi kujunemist. Tähtis on luua seosed mineviku ning nüüdisaja ajaloosündmuste ja -nähtuste vahel ning kujundada arusaam, et minevikku pöördumata on raske mõista tänapäeva, nt kriisikollete olemust ning paljusid Eesti ajaloo probleeme. Õpilaste maailmapilti rikastab ainetevaheline lõiming ning lähedaste teemade lõimitud käsitlemine, lähtudes erinevatest aspektidest. Ajalooõpetuse kaudu laiendatakse teadmisi, omandatakse ajaloolist sõnavara ja kujundatakse erinevaid oskusi: 1) oskus orienteeruda ajas ning analüüsida ajaloolise keskkonna kujunemist; 2) ajaloomõistete tundmine ja kontekstis kasutamise oskus; 3) ajaloo kohta küsimuste esitamise ning neile vastamise oskus; 4) funktsionaalne kirjaoskus, kriitilise mõtlemine oskus, arutlusoskus, järelduste tegemise ja seoste loomise ning oma seisukoha kujundamise ja põhjendamise oskus; 5) empaatia, oskus asetada end kellegi teise olukorda ajastut arvestades; koostöö- ja konfliktilahendusoskus; 6) allikaanalüüs ja ajalookaardiga töötamise oskus, erinevatest teabeallikatest info leidmise, kasutamise ja hindamise oskus, suulise ja kirjaliku eneseväljenduse ning IT vahendite kasutamise oskus. Oskuste kujundamine ajalooõpetuses on pidev protsess ning seda tehakse erinevate õppeteemade ja õppemeetodite kaudu. Oskuste saavutatuse taset kirjeldatakse ajaloo õpetamise eesmärkidena kooliastmeti. Ajalootundides tutvustatakse õpilastele erinevaid ajalookäsitusi ja avatakse nende kujunemise tagamaid. Mõistmaks, et ajalookirjutamine sõltub ajast ja ajaloouurija seisukohast, tuleb kujundada kriitilist suhtumist erinevatesse mõtteviisidesse ning võrrelda ajaloosündmuste ja - nähtuste käsitlemist erinevates allikates. Sissejuhatava ajalooõpetuse kaudu tehakse tutvust minevikuga õpilasele tähenduslikus ja arusaadavas vormis, äratatakse õpilaste huvi mineviku vastu, õpitakse märkama ja ära tundma minevikujälgi – ajalooallikaid – ja mõistma, et ajalugu ongi meie kõigi ühine lugu. Alustatakse ajas orienteerumise oskuse kujundamisega, nn suure pildi loomisega, mida pidevalt uute teadmistega täiendatakse. See aitab õpilastel paigutada oma ajalooteadmised korrastatult konteksti, ajaloolisesse aega, näha oleviku seoseid mineviku ja tulevikuga, näha ja hinnata minevikku ajalooliselt oma ajastu kontekstis. Seejärel õpitakse mõistma, et jutustus minevikust on kellegi tõlgendus, mitte mineviku täpne kirjeldus. Õpitakse küsima, kas erinevad vaatenurgad ja arusaamad on olemasoleva tõendusmaterjali ja senise uurimisseisu alusel võrdselt asjakohased. Ajalooõpetus peab olema avatud muutuste raamistik, erinevaid narratiive toetav, mis vastab erinevatele küsimustele ja kohaneb uute eeldustega. Õpilased õpivad mõistma, et erinevast positsioonist vaadates võib minevikku tõlgendada erinevalt, õpivad eristama propagandistlikke tõlgendusi ja mõistavad, et kõik allikad ei ole võrdselt usaldusväärsed ning kõik tõlgendused ei ole asjakohased. Püsivalt tuleb pöörata tähelepanu õpioskuste arendamisele. Ainekava annab õpetajale vabaduse otsustada teemade käsitlemise sügavuse üle. 11 2.2.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud II kooliaste III kooliaste 1. Teab, ajaloo periodiseerimise põhimõtteid 1. Eristab ajalooperioode ning iseloomustab ning et ajaloo periodiseerimine on neid põhitunnuste kaudu. kokkuleppeline. 2. Mõistab ajaloosündmuste tähenduslikkust, 2. Teab, et ajaloosündmustel ja -nähtustel on toob esile sündmuste ja protsesside põhjusi ja põhjused ja tagajärjed. tagajärgi ning jätkuvuse ja muutuste näiteid. 3. Kasutab ajaloomõisteid kontekstis. 3. Seostab kodukoha ajalugu Eesti ja Euroopa 4. Teab näiteid kodukoha minevikust. ajalooga, teab Eesti ajaloo pöördepunkte. 5. Teab, et Eesti ei ole alati olnud iseseisev 4. Mõistab Eesti omariikluse kujunemist ja ning teab olulisi sündmusi ja isikuid Eesti arengut Euroopa ajaloo taustal. omariikluse kujunemisloos. 5. Mõistab tänapäeva Euroopa ja Ameerika 6. Mõistab, kuidas kujunes inimasustus. Ühendriikide kujunemislugu ja arengut ning 7. Mõistab, et teadus ja tehnika on pidevas riikide mõju maailmas. arengus ja mõjutavad inimesi ning 6. Analüüsib inimeste igapäevaelu ja ühiskonnaelu. ühiskonnaelu muutumist ning linnade tähtsuse 8. Oskab asetada end minevikus elanud kasvu. inimese olukorda ning saab aru, et erinevast 7. Mõistab teaduse ja tehnika arengu mõju rollist vaadates on maailm erinev. inimeste eluviisile ja ühiskonnaelu 9. Teab, et eri aegadel on ühiskonnas olnud valdkondadele. erinevad väärtussüsteemid, mida ei ole õige 8. Mõistab kolonialismi ja rahvastikurände hinnata tänapäeva kontekstis. põhjusi ja tagajärgi minevikus ja tänapäeval 10. Teab, mis tunnused on iseloomulikud globaalse ajaloo perspektiivis. demokraatlikele ja mittedemokraatlikele 9. Analüüsib inimese sotsiaalseid ja ühiskonnavormidele ajaloos. ühiskondlikke rolle minevikus ja tänapäeval, 11. Teab, millist liiki allikatest saab mineviku individuaalse eneseteostuse piiranguid ja kohta teavet ja milliste tunnuste järgi saab võimalusi lähtuvalt ühiskonna arengust. allikate usaldusväärsust hinnata. 10. Mõistab, kuidas on kujunenud ja toiminud 12. Teab näiteid kodukoha kultuuripärandist, demokraatlik ühiskond minevikus, võrreldes olulisi inimesi ja nende rolli kodukoha tänapäevaga. kultuuriloos. 11. Mõistab, kuidas inimese käsitus on ajas 13. Märkab ja väärtustab minevikupärandit muutunud. Eestis ja mujal. 12. Kogub ajalooalast informatsiooni, töötab 14. Teab, kuidas meditsiin ja inimeste eritüübiliste ajalooallikatega, kommenteerib ja teadmised tervisest on aja jooksul muutunud. hindab neid kriitiliselt, teeb informatsiooni 15. Teab näiteid, kuidas inimkond on põhjal järeldusi. minevikus keskkonda mõjutanud. 13. Eristab poliitilisi õpetusi, teab nende kujunemislugu. 14. Analüüsib kultuuripärandi tähtsust inimkonna ajaloos ja mõistab üksikisiku rolli kultuuripärandi kandjana. 15. Analüüsib inimese tervisekäitumise muutumist ajaloos. 16. Mõistab inimtegevuse ja keskkonna vastastikust mõju ajaloos. 12 2.2.3. Õpitulemused II kooliastmes alustatakse ajalooõpinguid algõpetusest, mille raames õpitakse tundma ajaarvamist ja allikaid, tehakse tutvust ajaloosündmuste, isikute ja eluoluga minevikus. Käsitletakse valitud näiteid muinas- ja vanaajast, vanadest idamaadest, Vana-Kreeka ja Vana- Rooma ajaloost. Õpilane: 1) kasutab ajaarvamisega seotud mõisteid asjakohaselt: e.Kr., p.Kr, sajand, aastatuhat jt; 2) teab, et ajalooallikad jagunevad suulisteks, esemelisteks, kirjalikeks ja audiovisuaalseteks ning toob nende kohta näiteid; 3) iseloomustab erinevate allikatüüpide eripära, hinnates nende usaldusväärsust; 4) kasutab perekonnaloo uurimisel eritüübilisi allikaid; 5) teab, et ajaloo periodiseerimine on kokkuleppeline, nimetab ajalooperioode ja sündmusi, mis on aluseks ajaloo periodiseerimisele, põhjendab oma valikut; 6) paigutab ajateljele isikliku elu sündmusi, ajaloosündmusi ja -perioode, kasutades õigesti ajaühikuid; lahendab ajatelje abil ülesandeid; 7) toob näiteid sündmustest ja protsessidest maailma ja Eesti ajaloos ning isiklikus elus; 8) kirjeldab ajaloosündmuse näitel põhjuse ja tagajärje seost; 9) kasutab narratiivi loomisel ajaloomõisteid asjakohases kontekstis; 10) teab ja esitleb lugusid oma kodukoha minevikust; 11) nimetab Eesti iseseisvumisega seotud sündmusi ja isikuid; 12) teab mõnda inimeste ajaloolist asulat, kirjeldab selle tekkimise ja kujunemise põhjusi; 13) kirjeldab joonise abil ajaloolist asulat; 14) toob näiteid, kuidas ühiskonna ja elukeskkonna areng mõjutavad inimeste igapäevaelu; 15) nimetab teaduse ja tehnika arengut mõjutanud tähtsamaid avastusi ja leiutisi ning selgitab nende tähtsust; 16) teab näiteid erinevatest ühiskonnaelu vormidest antiikajal ja kirjeldab nende erisusi; 17) teab, et inimeste arusaam maailmast sõltub ajaloolisest kontekstist ja inimese sotsiaalsest rollist ühiskonnas; 18) nimetab ajaloolisi isikuid ja põhjendab nende olulisust kultuuriloos; 19) toob näiteid ajaloomälestistest ja selgitab, miks need on kultuuriloos olulised; 20) toob näiteid ravivõtete ja tervishoiu kohta eri aegadel; 21) toob näiteid inimtegevuse ja looduskeskkonna vastastikusest mõjust minevikus. III kooliaste käsitletakse valitud näiteid keskajast, uusajast ja olulisemaid arenguid lähiajaloos. Õpilane: 1) iseloomustab põhitunnuste kaudu erinevaid ajalooperioode; 2) nimetab erinevate kunstistiilide olulisemaid tunnuseid ja tunneb väliste tunnuste järgi ära erinevate kunstistiilide arhitektuurinäiteid; 3) toob allikate põhjal välja ajaloosündmuste põhjuse-tagajärje seoseid; 4) arutleb märksõnade või küsimuste toel ajaloosündmuste ja -nähtuste üle, kujundab oma seisukoha ning põhjendab seda; 5) selgitab näidete abil, kuidas muutused maailmas on mõjutanud Eesti ajalugu; 6) analüüsib Eesti omariikluse kujunemist ja arengut Euroopa sündmuste kontekstis; 7) analüüsib Euroopa riikide arengut ajaloos mõne riigi näitel; 8) selgitab Ameerika Ühendriikide kujunemislugu; 9) selgitab näidete toel Euroopa suurriikide ja Ameerika Ühendriikide tähtsust lähiajaloos; 10) toob näiteid ühiskonna ümberkorraldamise võimalustest reformide või revolutsiooni teel ja analüüsib nende protsesside erinevusi; 11) võrdleb etteantud kriteeriumide põhjal elukorraldust maal ja linnas; 12) toob näiteid rahvastikurändeid, selgitades nende põhjusi ja tagajärgi; 13) toob näiteid kolonialismi majanduslikest, poliitilistest ja eetilistest aspektidest, annab kolonialismile hinnangu erinevast perspektiivist; 13 14) analüüsib inimeste võimalusi ja valikuid minevikus ja tänapäeval isikute näitel; 15) teab demokraatiale iseloomulikke jooni selle kujunemise ajal ja tänapäeval ja toob näiteid demokraatia arengust antiikajast tänapäevani; 16) iseloomustab nüüdisaja demokraatlikku ühiskonda mõne riigi näitel; 17) loetleb inimkeskse ja teadusliku maailmapildi kujunemise põhjuseid, toob näiteid selle tunnusjoontest, suuna esindajatest erinevatel ajastutel ning ühiskonnas toimunud muutustest; 18) kirjeldab, kuidas on erineval ajal maailmas korraldatud inimeste heaolu, tuues näiteid hariduse, tervishoiu, igapäevaelu ja turvalisuse korraldusest; 19) toob näiteid hariduse, tervishoiu, sotsiaal- ja igapäevaelu valdkonnast eri ajastutel; 20) analüüsib allikate usaldusväärsust eri aspekte hinnates, teab, et allika sõnum sõltub autori positsioonist; 21) teeb allikate põhjal järeldusi, hinnates väiteid, taotlusi ja veendumusi ajaloolises kontekstis; 22) iseloomustab erinevaid poliitilisi õpetusi ja nende peamisi toetusgruppe ühiskonnas, analüüsib, mis on iseloomulik konservatismile, liberalismile ja sotsiaaldemokraatiale tänapäeval; 23) tunneb ära äärmusluse ja populismi tunnused minevikus ja tänapäeval; 24) kujundab oma poliitilise eelistuse ja põhjendab seda; 25) analüüsib teaduse ja tehnika arengu positiivset ja negatiivset mõju ühiskonnale ja kultuurile, mõistab inimkonna eetilisi valikuid ja vastutust ühiskonna ees seoses teaduse ja tehnika arenguga; 26) toob näiteid erinevate ajastute kultuuripärandist; 27) märkab kodukoha kultuuripärandit ja teab selle kujunemislugu, mõistab, et kultuuripärandi tähendus võib ajas muutuda; 28) selgitab, kuidas igal inimesel on võimalik olla traditsioonide hoidmise kaudu kultuuripärandi kandja; 29) märkab Eesti ja maailma kultuuri seoseid ja vastastikust mõju; 30) teab, kuidas meditsiin on ajas arenenud ja mis võtteid on kasutatud haiguste ja epideemiatega võitlemisel; 31) selgitab ja toob näiteid, kuidas inimesed on erinevatel ajastutel loodusesse suhtunud; 32) selgitab, kuidas tootmine, tarbimine ja inimeste elatustase on seotud loodusressursside kasutamisega. 2.3. Ühiskonnaõpetus 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Ühiskonnaõpetusel on tähtis koht õpilaste sotsiaalse kompetentsuse kujunemises. Ühiskonnaõpetus aitab õpilasel arendada ettevõtlikkust ning kujuneda ennast teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ja toimetulevaks ühiskonnaliikmeks. Ühiskonnaõpetuse tunnis omandatud teadmised, oskused ja hoiakud seostuvad tihedalt teistes õppeainetes (ajaloos, geograafias, inimeseõpetuses jt) õpituga, olles aluseks elukestvale õppele. Põhikooli ühiskonnaõpetus käsitleb kõige üldisemal kujul ühiskonna toimimist, kodaniku seoseid ühiskonna põhivaldkondadega (majanduse, poliitika ja õigusega), ent ka suhteid erinevate sotsiaalsete rühmadega. Kodanikuna mõistetakse demokraatliku ühiskonna liiget, kes suhtleb ühiskonna institutsioonidega, lähtudes oma huvidest ja võimalustest. Ühiskonnaõpetusel on tähtis koht õpilaste väärtushinnangute ja hoiakute kujunemises, sh ettevõtlikkus, seaduste austamine, töökus, sooline võrdõiguslikkus, vabadus, kodanikualgatus, sotsiaalne õiglus ja kodanike võrdne kohtlemine, inimõiguste austamine, mõistev suhtumine erinevustesse, tauniv suhtumine eelarvamustesse, säästlik suhtumine keskkonda, lugupidav suhtumine teiste rahvaste ja maade kultuuritraditsioonidesse ning soov neid tundma õppida; oma maa kultuuripärandi väärtustamine; teadvustamine, et kõikide maailma riikide elatustase ei ole võrdne ja maailmas on palju vaesust ning paljude inimeste materiaalne heaolu on võimalikuks saanud looduse ja tuleviku arvelt jne. 14 Ühiskonnaõpetuse eesmärk on praktiliste ülesannete, probleemide analüüsimise ja ainealaste põhimõistete omandamise kaudu saada tervikpilt ühiskonna toimimisest. Tähtsal kohal on igapäevaeluga seonduvate probleemide lahendamine ning asjatundlike otsuste tegemise oskuste kujunemine, mis aitab õpilasel ühiskonnas toime tulla. Nii kujuneb õpilasel tervikpilt ühiskonnast, kus teadvustatakse inimtegevuse ja looduse vastastikust mõju ning väärtustatakse jätkusuutlikku eluviisi. I kooliastmes on ühiskonnaõpetuse teemad lõimitud inimeseõpetuse ainekavva. II ja III kooliastmes õpitakse ühiskonnaõpetust eraldi ainena. II kooliastmes tutvub õpilane oma lähiümbruse sotsiaalsete suhete süsteemiga, keskendudes sotsiaalselt erinevate isiksuste ja rühmade kooseksisteerimisele. Käsitelu keskmes on inimesed meie ümber, kool ning õpilase kodukoht. III kooliastmes käsitletakse riiklike institutsioonide funktsioone ja toimimispõhimõtteid. Riigivalitsemisega tutvudes käsitletakse põhiseaduslikke institutsioone. Oluline on pöörata tähelepanu kodanikuõigustele ning poliitika avaldumisele igapäevaelus. Majandusteemade käsitlemine III kooliastmes keskendub isiklikule majandamisele, ettevõtlusele, riigi majanduse reguleerimisele ja turumajanduse sotsiaalsetele mõjudele. Ainet käsitletakse võimalikult igapäevaeluga seostatult. Õppeprotsessis on oluline koht uurimuslikel õpivõtetel, mille toel omandavad õpilased probleemide seadmise, hüpoteeside sõnastamise, töö kavandamise ja korraldamise, kriitilise mõtlemise ning tulemuste tõlgendamise ja esitamise oskused, esitades materjale nii suuliselt kui ka kirjalikult ning kasutades näitlikustamiseks mitmesuguseid visuaalseid vorme ja ja võimalusel rakendatakse seda praktikas, nt demokraatia koolis, kodanikualgatus, vabatahtlik tegevus kodukohas jm. Aktiivseks kodanikuks olemine tähendab kodanike kaasatust laiemalt, mitte ainult hääletamist valimistel. See avardab ka ühiskonnaõpetuse praktilise õppe võimalusi noorte jaoks, kes pole veel hääleõiguslikud (nt õpilaste võimekuse piires koolielu korraldamises, tarbijahariduses, kodanikualgatuses). Õppes kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid, sh IKT võimalusi. 2.3.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud II kooliaste III kooliaste 1. Teab kodukohas tegutsevaid 1. Teab, et Eesti peab arvestama rahvusvahelise kodanikuühendusi ja -algatusi. olukorra ja rahvusvaheliste suhetega. 2. Teab lapse õigusi ja olulisemaid 2. Teab, kuidas kujunes ja kuidas toimib inimõigusi. tänapäeva demokraatlik ühiskond. 3. Teab, et kõik inimesed on seaduse ees 3. Tunneb ära ja toob näiteid demokraatia võrdsed ja peavad seadusi täitma. kesksete tunnuste ja nende rikkumise kohta; toob 4. Mõistab, kuidas demokraatia põhimõtted näiteid, milliseid tagajärgi üksikisikule toob saavad toimida koolis; toetab oma käitumise endaga demokraatia hävimine. ja osalemisega koolidemokraatiat. 4. Märkab, mis võib ohustada demokraatiat 5. Teab Eesti riigi juhtimisega seotud tänapäeval, selgitab, tuginedes põhiseaduslikke institutsioone ja minevikunäidetele. olulisemaid ametikohti. 5. Teab Eesti riigi juhtimisega seotud 6. Eristab fakti arvamusest, teab, mis põhiseaduslike institutsioonide ülesandeid. tunnuste alusel hinnata allikate 6. Mõistab ühiskonnasektorite spetsiifikat ja rolli usaldusväärsust. ühiskonnas. 7. Teab, et autoriõigused on kaitstud 7. Teab majanduse toimimise põhijooni, teab seadusega ja autorile tuleb viidata. oma õigusi ja kohustusi tarbijana, oskab oma 8. Teab, et inimesed on erineva õigusi kaitsta. kultuuritaustaga, saab aru, kui kedagi 15 kultuurilise erinevuse tõttu 8. Analüüsib oma võimalusi tulevase töötajana ja diskrimineeritakse ja otsib vajadusel abi. ettevõtjana ning kavandab edasist haridusteed 9. Teab, et iga inimene on käitumise, lähtuvalt oma huvidest ja võimetest ning hoiakute ja panusega kultuurikandja ja - ühiskondlikest teguritest. looja. 9. Seostab demokraatiat inimõiguste kaitsega. 10. Tunneb tervise- ja turvariske, oskab 10. Analüüsib õiguste ja kohustuste, vabaduse ja vältida ohtusid ja teab, kust abi otsida, vastutuse seost. kasutab turvaliselt dokumente ja 11. Teab, et Eesti Vabariigi põhiseadus on pangakaarti. kõrgeim õigusakt ja oskab sealt leida vajalikku 11. Oskab oma aega ja raha planeerida, infot. võimeid ja võimalusi arvestada. 12. Teab ja väärtustab kodanikuühiskonna 12. Käitub teadliku tarbijana. võimalusi korraldada elu kodukohas, piirkonnas, riigis ja rahvusvaheliselt. 13. Teab Eesti riigi ja selle kodanike õigusi, võimalusi ja kohustusi, mis tulenevad Euroopa Liidu liikmelisusest. 14. Hindab infoallikaid kriitiliselt ja kujundab oma arvamuse, järgib autoriõiguse ja intellektuaalse omandi kaitse põhimõtteid. 15. Märkab kultuuride ja sotsiaalsete rühmade mitmekesisust, diskrimineerimist, sekkub oma võimaluste kohaselt. 16. Analüüsib tervise- ja turvariske, oskab vältida ohtusid ja teab, kust vajadusel otsida abi. 2.3.3. Õpitulemused II kooliastmes käsitletakse sotsiaalseid suhteid, vabatahtliku tegevuse võimalusi ja tähtsust, demokraatia põhimõtteid, toimimist ja õpilase võimalusi selles osaleda ning töö ja tarbimise teemasid. Õpilane: 1) teab Läänemere äärseid riike ja näitab neid kaardilt; 2) esitab positiivseid ja negatiivseid näiteid riikidevahelisest koostööst või selle puudumisest; 3) toob näiteid koostööst oma kogukonnas: kodanikuühendused ja -algatused, noorte organiseeritud koostöövormid; 4) loetleb kodukohas lahendamist vajavaid probleeme ja pakub neile lahendusi; 5) leiab eakohaseid võimalusi eneseteostuseks kogukonna liikmena; 6) nimetab inimõigusi ja selgitab nende olulisust; 7) nimetab lapse õigusi ja kohustusi, märkab laste õiguste rikkumist ja otsib vajadusel abi; 8) toob näiteid, kuidas inimeste õigused on seadusega kaitstud; 9) kaitseb seisukohta, et keegi ei ole seadustest kõrgemal; 10) kirjeldab demokraatia põhimõtete toimimist koolis, selgitades õpilasesinduse rolli koolielu kujundamisel; 11) osaleb oma klassi otsustusprotsessides demokraatia põhimõtteid arvestades; 12) leiab ja võrdleb erinevatest allikatest pärit infot; 13) selgitab fakti ja arvamuse erinevust, toob näiteid; 14) kasutab viitamist nõuetekohaselt; 15) tunneb ära ja toob näiteid kultuurikonfliktide ja kultuurilise diskrimineerimise kohta; 16) mõistab, et inimesed võivad näha maailma erinevalt; 17) toob näiteid erinevatest kultuurinähtustest, millega ta on kokku puutunud; 18) toob näiteid, milliste tunnuste põhjal saab inimene end kultuuriliselt määratleda; 19) toob näiteid isikut tõendavate dokumentide õigest ja valest kasutamisest; 16 20) loetleb tervise- ja turvalisuseohtusid, oskab ohu korral abi otsida; 21) nimetab ohtusid internetis ja selgitab, kuidas end nende eest kaitsta, käitub ohutult; 22) teab internetipanga ja pangakaardi kasutamisega seotud ohtusid ja käitub turvaliselt; 23) oskab oma aega ja tegevusi planeerida; 24) toob näiteid erinevatest seaduslikest rahateenimise võimalustest; 25) koostab eelarve etteantud piirides; 26) kirjeldab säästmise võimalusi igapäevaelus, toob näiteid; 27) selgitab näidete põhjal vajaduste, soovide ja võimaluste erinevusi. III kooliastmes käsitletakse ühiskonda, ühiskonnaelu valdkondi ja sotsiaalseid suhteid ning riigi ja valitsemisega seotud teemasid. Õpilane: 1) analüüsib näidete põhjal suur- ja väikeriikide, naaberriikide, demokraatlike ja mittedemokraatlike riikide vastastikuseid suhteid; 2) selgitab riikide koostööd rahvusvahelistes organisatsioonides, toob näiteid; 3) teab erinevaid demokraatlikus ühiskonnas osalemise võimalusi, toob näiteid; 4) selgitab näidete abil võimude lahususe põhimõtet; 5) loetleb demokraatliku ühiskonna tunnuseid, selgitab, mille poolest erinevad demokraatlik ühiskond ja diktatuur; 6) toob näiteid erinevatest võimalustest, kuidas käituda demokraatia põhimõtteid järgides; 7) selgitab avaliku konkursi tähtsust; 8) teeb vahet riigi-, era- ja kodanikusektoril, toob näiteid nende tegevusest ja koostööst ühiskonnas ja üksikisikute võimalusest osaleda riigi-, era- ja kodanikusektoris; 9) kirjeldab erinevate majandussüsteemide iseloomulikke tunnuseid ja toimimist; 10) teab maksude vajalikkust ühiskonna toimimisel, eristab otseseid ja kaudseid makse; 11) analüüsib vabalt valitud näidete põhjal inimeste tarbimiskäitumist; 12) selgitab liigtarbimise põhjusi ja mõju üksikisikule, ühiskonnale ja keskkonnale; 13) analüüsib valitud erialal tegutsemise võimalusi, lähtudes eriala spetsiifikast ja tuues välja palgatöötajana ja ettevõtjana tegutsemise erisused; 14) teab, mis on sotsiaalne ettevõtlus ja toob näiteid selle võimalustest; 15) märkab ohtu demokraatiale enda ümbruskonnas ja ühiskonnas ning on valmis sellele oma võimaluste piires vastu seisma; 16) toob näiteid oma õigustest ja kohustustest koolis, perekonnas ja ühiskonnas, selgitades õiguste ja kohustuste omavahelisi seoseid; 17) selgitab soorollide ja soostereotüüpsete hoiakute mõju inimese valikutele; 18) teab, mis on õigusriik, ja selgitab selle toimimise põhimõtteid; 19) nimetab Põhiseaduse abil Vabariigi Valitsuse, Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja kohaliku omavalitsuse peamisi ülesandeid; 20) teab võimalusi, kuidas kodanikud ja mittekodanikud saavad mõjutada ühiskonna toimimist; 21) analüüsib enda võimalusi kooli ja kogukonna elu ning kohaliku omavalitsuse poliitika kujundamisel; 22) teab Euroopa Liidu liikmesriike ja mõistab, miks Euroopa Liidu liikmesriik peab liikmelisusest tulenevaid kohustusi täitma; 23) toob näiteid Euroopa Liidu kodanike õigustest ja võimalustest, seostades neid enda eluga; 24) oskab allikatest leida asjakohast infot oma arvamuse kujundamiseks; 25) tunneb ära valeuudise ja propaganda ja teab, miks need võivad olla ohtlikud; 26) oskab kasutada allikaid õppetöös, viitab ja tsiteerib nõuetekohaselt; 27) võrdleb tõekspidamisi, tavasid ja praktikaid erinevate kultuuride ja subkultuuride näitel; 28) mõistab koostöövõimaluste otsimise vajalikkust kultuuriliste erimeelsuste puhul; 29) märkab ja analüüsib diskrimineerimisjuhtumit ja pakub välja lahendusi; 30) toob näiteid kultuurilaenude ja -mõjutuste kohta eesti kultuuris; 17 31) mõistab identiteedi määratlust, selgitab näidete varal, mis on sotsiaalne, kultuuri- ja rahvuslik identiteet ning mitmikidentiteet; 32) toob näiteid stereotüüpide, vaenukõne ja sallimatuse kohta ning mõistab nende ohtu ühiskonnale; 33) analüüsib oma kogemuste põhjal iseenda kultuuritarbimist; 34) selgitab, miks on oluline tunda kultuuripärandit; 35) toob näiteid Eesti kultuuri levikust maailmas; 36) analüüsib riske, teeb ettepanekuid nende maandamiseks, demonstreerib õpisituatsioonis ohuolukorra asjakohast lahendamist, selgitades oma käitumist. 18  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 7 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Tehnoloogia“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Tehnoloogia valdkonda kuuluvate ainete õpetamise eesmärk põhikoolis on eakohase valdkonnapädevuse kujundamine, mis tähendab, et põhikooli lõpetaja 1) on omandanud eakohaseid baasteadmisi erinevate õppes kasutatavate materjalide omadustest ja kasutamise võimalustest; 2) valib oma ideede teostamiseks sobivaid materjale, töövahendeid ja töötlemisviise ning on teadlik oma valikute mõjust majandus-, sotsiaal- ja looduskeskkonnale; 3) kasutab materjale ja töövahendeid säästlikult ning järgib tegevuses kestliku arengu ja rohepöörde põhimõtteid; 4) kasutab traditsioonilisi ning nüüdisaegseid materjale, tööriistu ja digivahendeid turvaliselt ning otstarbekalt; 5) kasutab teistes õppeainetes omandatud teadmisi praktikas; 6) kavandab, planeerib, teostab ja mõtestab tööprotsessi põhimõttel ideest teostuseni, arvestades seejuures funktsionaalsust, esteetilisust ja kulutõhusust; 7) väärtustab Eesti ja teiste rahvaste esemelise ja toidukultuuriga seotud traditsioone; 8) väärtustab loovat isetegemist ning sellega seonduvat vaimset heaolu ja tervislikku eluviisi; 9) on omandanud valmisoleku kasutada õpitud praktilisi oskusi igapäevaelus; 10) kirjeldab suuliselt ja kirjalikult tehtud valikuid ning tööprotsessi, sh kasutades digivahendeid; 11) analüüsib nii enda kui ka teiste tööprotsessi ja -lõpptulemust; 12) on omandanud hoiaku olla ettevõtlik ning otsib loovaid ja uuenduslikke lahendusi ettetulevatele probleemidele iseseisvalt või rühmas; 13) arvestab autoriõigust erinevate teabevahendite, õppematerjalide ja infoallikate kasutamisel. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Valdkonda kuulub neli õppeainet, mille taotletavate õpitulemuste saavutamiseks on arvestuslikud nädalatunnid kooliastmeti järgmised: Õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste Tööõpetus 4,5 Töö- ja tehnoloogiaõpetus / 5/5 5/5 käsitöö, kodundus Õppeainete nädalatundide jagunemine kooliastmete sees klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas. II ja III kooliastmes määratakse õppeainete nädalatundide arv klassiti nii, et õppekorralduses on õpilastele tagatud võimalus omandada taotletavad teadmised, oskused ja pädevused nii töö- ja tehnoloogiaõpetuses kui ka käsitöös ja kodunduses sõltumata sellest, mis õpperühma õpilane kuulub. Õpilaste jagunemine õpperühmadesse on sooneutraalne ning lähtub õpilaste huvidest ja eelistustest. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Tehnoloogia valdkonda kuuluvad õppeained on esteetilis-praktilised ning tehnilis- tehnoloogilised ja nende õppimise eesmärk on arendada loovust, huvi, vastutustunnet, iseseisvust ning probleemide lahendamise oskust, hõlmates nii käelist kui ka intellektuaalset tegevust. Õppe käigus erinevaid materjale, töövahendeid, töötlemistehnoloogiaid ning digivahendeid kasutades suureneb õpilaste usk enda võimetesse ning nad omandavad valdkonnaüleseid oskusi, et tulla toime igapäevaelus. Õpe on tervik ja lähtub põhimõttest ideest teostuseni, milles on oluline töörõõmu ja probleemide kogemine oma ideede esitamisel, disainimisel ja materjalide töötlemisel konkreetseks tulemuseks vastavalt püstitatud eesmärgile. Tervikliku õppe aluseks on ainevaldkonna baasteadmiste ja -oskuste omandamine. Õppes järjekindlalt ja aktiivselt osaledes õpib õpilane hindama materjali ja töö kvaliteeti ning analüüsima tehtud valikuid. Õpilane õpib oma arengutaseme põhjal eri teemade läbimise, tehnikate ja tehnoloogiate kasutamise ning projektide elluviimise kaudu. Õpilane uurib, katsetab ja leiutab õpetaja juhendamisel ja iseseisvalt. Valdkonnasisese lõimingu aluseks on kõigi nelja õppeaine taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud ning õpitulemused, mille saavutamist toetavad ühisprojektid, loovtööd, valdkonda siduvad multimateriaalsed tööd ja teised lõimingulised teemakäsitlused. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Tehnoloogia valdkonna õppeainete kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut, mida toetab õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Valdkonnaülese lõimingu tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Üldpädevuste kujundamise ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ning rakendamist täpsustatakse valdkonnakavas. Valdkonnaülese lõimingu ja õppekava läbivate teemade käsitlemise lähtekohaks on terviklik ja loomulik uurimine, milles lõimingutsenter on töö- ja tehnoloogiaõpetuse valdkonna õppeained. Valdkonna õppeained pakuvad mitmekesiseid võimalusi selleks, et õpilased hakkaksid praktilise tegevuse kaudu märkama eri valdkondadesse kuuluvate õppeainete vastastikuseid seoseid ja neid realiseerima. Tehnoloogia valdkonna õpitegevused loovad eeldused koolis õpitu ning väljaspool kooli kogetu mõtestamiseks ning rakendamiseks praktiliste tegevuste kaudu. Lõimingu käigus kujundatakse õpilastes arusaam sellest, et teiste valdkondade õppeainetes omandatud teadmisi on võimalik aineüleselt ja eluliselt rakendada, teiselt poolt tagatakse lõiminguga teaduslik alus tehnoloogia valdkonnas omandatavatele kogemuslikele teadmistele ja oskustele. Valdkonnaüleseid lõimingumeetodeid tuleb töö- ja tehnoloogiaõpetuse valdkonnas rakendada järjepidevalt ning süsteemselt kogu õppeaja jooksul. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Tehnoloogia valdkonnas korraldatakse õpe viisil, mis toetab õpimotivatsiooni hoidmist ning õpilase kujunemist aktiivseks ja ennastjuhtivaks õppijaks ning loovaks ja kriitiliselt mõtlevaks ühiskonnaliikmeks, kes suudab teha valikuid ja vastutada oma õppimise eest. Õpet kavandades ja korraldades lähtutakse õppekava üldpädevustest, kooli väärtustest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest ning läbivate teemade ja lõimingu rakendamise põhimõtetest. Õppe korraldamise erinevaid viise kirjeldatakse kooli õppekavas. Õppetegevust kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures 1) innustatakse õpilasi oma arvamust avaldama, analüüsima ning kriitiliselt mõtestama oma töökultuuri ja töö protsessi, alustatut lõpule viima, probleeme märkama ja püstitama ning neile lahendusi leidma; 2 2) kaasatakse õpilasi õppe kavandamisse, võetakse aega eesmärkide ja taotletavate õpitulemuste saavutamise viiside ja hindamiskriteeriumide läbiarutamisele ning refleksioonile; 3) võimaldatakse õppida individuaalselt ning üheskoos nii iseseisva, paaris- kui ka rühmatöö kaudu, siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik; 4) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, eripära ja võimeid, võimaldatakse erivajadustega õpilastel osaleda aktiivselt õppes nende võimaluste kohaselt, kohandades vajaduse korral selleks tegevusi; 5) kasutatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid õppeülesandeid, kus vastavalt õpilaste suutlikkusele ning edasijõudmisele vahelduvad teoreetiline ja praktiline osa ning õppemeetodid, mille sisu ja raskusaste toetavad individuaalset lähenemist ning säilitavad ja suurendavad huvi ning õpimotivatsiooni; 6) arvestatakse didaktika nüüdisaegseid käsitlusi ja ainevaldkonna arengut, võetakse arvesse kohalikku eripära ning paikkonnas või kogukonnas pakutavaid võimalusi õppimist mitmekesistada, samuti muutusi ühiskonnas; 7) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks, reageeritakse õpi- ja eluraskustele, pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 8) rakendatakse uurivat õpet ning kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid tegevusi sh väljaspool kooli; 9) rakendatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevaid õpikeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid. 1.6. Hindamine Hindamine tehnoloogia valdkonna õppeainetes suunab ja julgustab õpilasi õppima ning tekitab ja hoiab huvi valdkonna vastu. Hindamise kaudu saavad õpilased mitmekülgset tagasisidet oma töökultuuri, -protsessi ja -tulemuse ning individuaalse arengu kohta, millega toetatakse nende kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamisega luuakse õpilastele võimalusi õppe käigus oma edusamme esile tuua, julgustades neid enda tugevaid külgi kasutama ja uusi oskusi arendama. Neile võimaldatakse eri viise eneseanalüüsiks ja kaaslastelt tagasiside saamiseks ning selle mõistmiseks. Hindamise käigus saab õpetaja teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppe kui ka iseenda pädevuste arendamiseks. Aineteadmiste ja -oskuste kõrval antakse tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemisele antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangutega. Arutluste ja loometööde puhul hinnatakse arvamuste ja seisukohtade argumenteeritust, seostatust ning veenvust. Õpilase seisukohtadele ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh erialaterminite õigele kasutusele ja õigekirjale, mida arvestatakse ülesande eesmärgi ja kokkulepitud hindamiskriteeriumide põhjal. Õpitulemusi hinnates kasutatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada edasist õppimist ja õpetamist. Kujundava hindamise kaudu saab õpilane suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kujundavat hindamist toetavad õppe ajal valminud erinevate tööetappide kirjeldused, milleks võivad olla kavandid, joonised, õpimapp, blogi jne. 3 Kokkuvõtvalt hinnatakse üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppes seatud eesmärkide täitmist kui ka riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kokkuvõtval hindamisel lähtutakse tööprotsessist kui tervikust ja taotletavatest õpitulemustest, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib olla sõltuvalt töö mahust erinev kaal. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane nii oma tööd hindama kui ka kaasõpilaste tööd tagasisidestama. Õpilasele on õppe alguses teada, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppe käigus oma õppimist ning seatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest. Hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja kooliõppekava väliselt ning mitteformaalhariduses omandatud teadmiste ja oskuste arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkond Ennastjuhtiva õppija kujunemiseks on oluline toetav ja inspireeriv tööõhkkond, ideede ja arvamuste paljususe tunnustamine, vastastikune austus ja abivalmidus ning iseseisvuse ja enesearengu väärtustamine, õppides iseseisvalt ja rühmas. Taotlevate õpitulemuste saavutamist toetab nüüdisaegne õppekeskkond: 1) aja- ja nõuetekohaselt sisustatud õpperuumid kooli õppekavas sätestatud materjalide töötlemiseks, sh õppeköök kodunduses ja õppetöökojad käsitöös ning tehnoloogiaõpetuses; 2) seadmed, masinad, töövahendid ning ergonoomiline sisustus, mis võimaldavad erinevate materjalide töötlemise kaudu mitmekülgselt õppida käsi- ja masintööd ning omandada traditsioonilisel ja nüüdisaegsel tehnoloogial põhinevaid teadmisi, oskusi, väärtusi ning vastutustundlikku tööhoiakut; 3) abiruumid pesemiseks ja riietumiseks nii õpilastele kui ka õpetajale, samuti ruumid õpetajatööks, praktiliste tööde ja nende tegemiseks vajaminevate materjalide turvaliseks hoidmiseks ning ladustamiseks. Kvaliteetse ja ohutu õppekeskkonna kujundamiseks vajaliku õpperuumide sisseseade ja vajalikud digi- ning teised õppevahendid ja materjalid tagab koolipidaja arvestades vajadust saavutada valdkonnapädevus. 2. Ainekavad 2.1. Tööõpetus, käsitöö, kodundus, töö- ja tehnoloogiaõpetus 2.1.1. Õppeainete kirjeldused Tehnoloogia valdkonna missioon on õpetada õpilast kriitiliselt uurima tarbimist ja tootmist õigluse, jätkusuutlikkuse ning eetilisuse vaatenurgast. Õpilased saavad ümbritseva materiaalse maailma kohta teadmisi, mis aitavad panna aluse jätkusuutlikule eluviisile ja arengule, hõlmates õpilase elukeskkonda, kohalikku esemelist kultuuripärandit, eri inimrühmade kultuuripärandit ja kooli kultuurilist mitmekesisust. T ehnoloogia valdkonna õppeained loovad õpilastele eeldused oma huvide ja tulevase tööelu kujundamiseks, mõjutades selle kaudu õpilase eneseteostusvõimalusi ja heaolu. Õppeained võimaldavad eelarvamusteta valida erinevaid visuaalseid, materiaalseid ja tehnilisi lahendusi ning valmistamistehnoloogiaid ja nendega eksperimenteerida. Õpilane mõistab, hindab ja arendab erinevaid lahendusi ning kasutab õpitud teadmisi ja oskusi igapäevaelus. Õpe süvendab õpilastes ruumitaju, materjalitunnetust ja kätega loomise oskust, tugevdab eeldusi töötada mitmekülgselt ning pakub rahulolu ja enesehinnangut tugevdavaid kogemusi. Tehnoloogia valdkond kasvatab eetilist, teadlikku ja osavõtlikku ning ettevõtlikku kodanikku, kes väärtustab traditsioonilisi käsitööoskusi ja toidukultuuri ning mõistab nende seoseid tehnoloogia arenguga. 4 Tööõpetus. Tööõpetust iseloomustab loov käeline aktiivsus, mis on oluline õpilaste füsioloogilises ja vaimses arengus. Õpilased saavad end käelise tegevuse kaudu väljendada ning kujundada teadmisi, oskusi ja kogemusi, mida on vaja töö kavandamiseks, planeerimiseks ja loomiseks. Tööülesandeid täites arenevad õpilastel motoorika, tähelepanu, silmamõõt, ruumitaju, kujutlusvõime ning iseseisvus otsuste tegemisel. Õpilastel kujuneb arusaam inimese kujundatud ja loodud esemelisest keskkonnast, selle materjalide mitmekesisusest ja vajadusest suhtuda ümbritsevasse säästlikult. Ühistegevuses õpitakse koos teistega töötama, üksteist abistama, teiste arvamusi arvestama ja oma otsuseid põhjendama. See julgustab õpilasi väärtustama ning hindama enda ja teiste tööd, mõistma kodukoha kultuurilist mitmekesisust ning võrdse kohtlemise tähtsust. Kuna tööõpetuse tundide põhisisu on loominguline praktiline tegevus, täidab see aine ka emotsionaalselt tasakaalustavat ülesannet. Tööõpetuses käsitletakse käsitöö, kodunduse ning töö- ja tehnoloogiaõpetuse algtõdesid, mis loob eeldused aineõpingute jätkamiseks II ja III kooliastmes. Käsitöö. Käsitöö on õppeaine, kus õpilased saavad loovate ideede kaudu väljendada oma oskusi praktikas, kasutades selleks mitmesuguseid pehmeid materjale ja erinevaid käsitöö tehnikaid nii käsitsi kui ka elektriliste ja digitaalsete masinatega töötades. Loov- ja kriitilise mõtlemise kasutamine loomingulisi ülesandeid lahendades loob eeldused õpilaste loovaks eneseväljenduseks. Õpilasel kujunevad oskused oma ideid teostades järgida tootearendustsüklit alates teabe kogumisest, idee leidmisest, eseme ning töö ajalisest ja tehnilisest kavandamisest kuni toote valmimise ning esitlemiseni. Ühiste arutluste käigus õpitakse analüüsima eseme disainiprotsessi, märkama erinevaid tehnilise ja loomingulise protsessi lahendusi ning kogema töörõõmu. Tänapäevaste materjalide ja tehnikate praktikas rakendamise kõrval väärtustatakse käsitöö rahvuslike kultuuritraditsioonide hoidmist ja kasutamist tänapäevases võtmes. II kooliastmes kujunevad õpilastel teadmised käsitöö põhilistest töövõtetest, mõistetest ja tehnikatest. Õpilased mõistavad juhendi järgi töötamise põhitõdesid ning otsivad aktiivselt uudseid lahendusi esemete disainimisel. Õpilased valmistavad praktilisi töid, mis võimaldavad erinevaid õpitud tehnikavõtteid loovalt ja mitmekülgselt praktikas rakendada ning erinevates õppeainetes õpitut käsitööga seostada. III kooliastmes keskenduvad õpilased enam oma ideede loomingulisele väljendamisele ning töö teadlikule korraldamisele tootearendustsüklit arvestades. Õppe käigus otsivad ja esitavad õpilased uusi ideid, hindavad neid kriitiliselt, kavandavad ja valmistavad funktsionaalseid esemeid enda võimetest ja huvidest lähtuvalt. Õpilastes kujuneb oskus arutleda tarbekunsti, käsitöö ja moe seoste ning käsitöö ja tekstiilitööstuse tähtsuse üle ajaloos ning tänapäeval. Kodundus. Kodundus on õppeaine, kus tähelepanu keskmes on inimese üldine heaolu ja igapäevaelus hakkamasaamine ning selleks kujundatavad teadmised, oskused ja hoiakud. Koostöö ja kriitilise mõtlemise kaudu avastab õpilane enda potentsiaali erinevates ainealastes tegevustes, mõistab elukeskkonna jätkusuutlikkust ja enda rolli selle tagamisel. Õppes väärtustatakse nii eesti toidukultuuri ja -traditsioone kui ka kujundatakse avatud meelt teiste rahvaste toidukultuuri ja tavade suhtes. II kooliastmes keskendutakse ainealaste mõistete tundmaõppimisele ning peamiste töövõtete ja tehnoloogiate omandamisele, mis on praktiliste ülesannete lahendamise eelduseks. Õpitakse mõistma erinevate otsuste mõju iseendale ja keskkonnale. Õpiviiside valikul lähtutakse õpilaste eakohasusest ja huvidest. III kooliastmes täiendatakse aineteadmisi ja praktilisi oskusi probleemilahenduse kaudu. Õpitakse analüüsima enda käitumist ja mõtestama tehtud otsuste mõju ning ollakse valmis 5 astuma samme enda heaolu ja jätkusuutliku majandamise suunas. Õpiviisid võimaldavad arendada süsteemset mõtlemist ja planeerimisoskust. Töö- ja tehnoloogiaõpetus. Töö- ja tehnoloogiaõpetus on õppeaine, kus õpilased saavad ennast väljendada eelkõige erinevaid kõvasid materjale töödeldes nii käsitsi kui ka masinatega sh digitaalsetega. II kooliastmes omandavad õpilased töö- ja tehnoloogiaõpetuse baasoskused materjalide töötlemisel ja töövahendite käsitsemiseks, samuti tehnilisi mõisteid ja termineid. Õpilased tutvuvad erinevate materjalide omaduste ning kasutusvõimalustega. Õpetaja juhendamisel õpitakse valima asjakohaste tööviiside, töövahendite, masinate ja seadmete vahel ning nendega töötama. Seejuures arvestatakse õpilaste erinevaid võimeid ja huve ning toetatakse nende omaalgatust ja õpimotivatsiooni. III kooliastmes süvendavad õpilased oma oskusi, pakkudes uusi ideid probleemsituatsioonide lahendamiseks. Tehnilisi ideid planeerima, teostama ja esitlema õpitakse nii traditsioonilist kui ka nüüdisaegset tehnoloogiat kasutades. Õpilasel kujuneb oskus ja huvi vaadelda ning uurida mehhaanilist ja elektroonilist töö- või elukeskkonda ning rakendada teadmisi oma loomingus. Oskuste süvenemine loob eeldused selleks, et õpilased oleksid suutelised mõistma erinevate tehniliste süsteemide toimimispõhimõtteid ja toime tulema praktiliste probleemidega, mis võivad tekkida süsteemide rakendamisel. Õpiviisid toetavad õpilaste heaolu ja eluks vajalikke oskuste kujunemist ning karjäärivalikuid ja tööelu puudutavaid valikuid. 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste. II kooliaste. III kooliaste. Tööõpetus Käsitöö, kodundus, töö- ja Käsitöö, kodundus, töö- ja tehnoloogiaõpetus tehnoloogiaõpetus Õpilane Õpilane Õpilane 1) eristab esemelist 1) tunneb, valib ja kasutab 1) valib oma ideede keskkonda (materjale ja mitmesuguseid õpitud materjale teostamiseks sobivaid töövahendeid) ning ning töövahendeid; materjale, töövahendeid, töötab ohutult; 2) kasutab materjale ja seadmeid, masinaid ja 2) mõistab materjalide töövahendeid säästlikult ning töötlemisviise turvaliselt ning säästliku kasutamise järgib oma tegevuses otstarbekalt, teadvustades vajalikkust; jätkusuutlikkuse põhimõtteid; nende mõju majandus-, 3) leiab õpetaja abiga 3) tunneb ohutusnõudeid ja sotsiaal- ja looduskeskkonnale; ülesandele loovaid järgib ohutu töötamise reegleid; 2) kasutab erinevaid lahendusi; 4) mõistab töö terviklikkust teabeallikaid loova mõttetöö ja 4) töötab õpetaja ideest teostuseni, kavandades praktilise tegevuse juhendamisel üksi ja ning tehes oma tööd omandatud ühendamiseks; koos teistega rühmas; teadmiste ja oskuste baasil; 3) kavandab, planeerib, teostab 5) märkab õpetaja abiga 5) järgib suulisi ja kirjalikke ja mõtestab töö protsessi seoseid teistes ainetes juhiseid ning mõistab koostöö põhimõttel ideest teostuseni, õpituga; olulisust; arvestades eesmärgistatud 6) tunneb oma pere ja 6) tunneb ära ning rakendab tulemust ning esteetilisust; kodukoha teistes ainetes õpitud teadmisi 4) valib ja kasutab teistes kultuuritraditsioone; ja oskusi praktikas; õppeainetes õpitud teadmisi 7) saab aru tervisliku 7) tunneb ja väärtustab ning seostab neid toitumise olulisusest; kodukoha ning Eesti kultuuri- igapäevaeluga; 8) märkab sarnasusi ja ja toidutraditsioone; 5) on ettevõtlik ning lahendab erinevusi enda ning 8) selgitab tervisliku toitumise loovalt esile kerkinud 6 teiste töös, kirjeldab põhitõdesid ja rakendab neid; probleeme nii iseseisvalt kui ka oma tegevust; 9) vastutab enda töö ja selle rühmas; 9) saab aru puhtuse ja tegemise eest; 6) väärtustab Eesti ja teiste korra hoidmise 10) kirjeldab ja hindab oma rahvaste kombeid ning vajalikkusest; tööd, tööprotsessi ja esemelise ja toidukultuuriga 10) tunneb rõõmu lõpptulemust; seotud traditsioone; käelisest tegevusest ja 11) teab ja järgib hügieeni, 7) teeb vahet toitumise eripäral õppes osalemisest. korra ja puhtuse nõudeid. (kultuuriline, tervisest lähtuv 12) tunneb rahulolu praktilisest jm) ning oskab neid teadmisi eneseteostusest. rakendada toitu valides ja valmistades; 8) esitleb ning põhjendab tehtud valikuid ja tööprotsessi nii suuliselt kui ka kirjalikult; 9) analüüsib ning hindab nii enda kui ka teiste tööd ja selle lõpptulemust; 10) teadvustab praktiliste eluoskuste valdamise vajalikkust; 11) väärtustab loovat isetegemist ning sellega seonduvat vaimset heaolu ja tervislikku eluviisi; 12) hindab enda huve ja sobivust erinevateks ametiteks või hobidega tegelemiseks. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Tööõpetus Õpilane 1) eristab looduslikke ja tehismaterjale ning võrdleb materjalide üldisi omadusi; 2) kasutab õigesti ja ohutult tööks sobilikke töövahendeid; 3) kujundab, modelleerib ja meisterdab lihtsamaid esemeid; 4) kasutab materjale säästlikult; 5) toob õppega seonduva kohta näiteid teistest ainetest või igapäevaelust; 6) saab aru suulistest või kirjalikest juhistest; 7) töötab iseseisvalt õpetaja juhendamisel; 8) arvestab ühiselt töötades kaaslasi; 9) märkab esemetel rahvuslikke elemente ja kasutab neid oma töös; 10) toob näiteid tervisliku toiduvaliku kohta; 11) hoiab oma töökoha ja töövahendid korras; 12) toob näiteid isikliku hügieeni vajalikkuse kohta; 13) viib alustatud töö lõpule ja räägib oma tööst ning tulemusest; 14) märkab ning nimetab positiivset oma ja teiste töödes. 7 II kooliaste Käsitöö, kodundus, töö- ja tehnoloogiaõpetus Õpilane 1) tunneb erinevaid tööks sobilikke materjale, sh toiduaineid ja nende omadusi; 2) valib ja kasutab eesmärgipäraselt töövahendeid, töötlusviise ning materjale; 3) leiab vajalikku infot teabeallikatest ja pakenditelt ning väärtustab intellektuaalset omandit, lähtudes autoriõigusest; 4) kasutab ohutult õigeid töövõtteid ning tehnikaid materjalide, sh toiduainete töötlemisel; 5) planeerib õpetaja juhendamisel oma ja/või rühma terviklikku tööprotsessi; 6) kavandab omandatud töövõtete baasil jõukohaseid esemeid üksi ja/või rühmas, oskab kasutada videojuhendit; 7) töötab sihikindlalt ja viib kavandatu lõpule; 8) kasutab materjale ja toiduaineid säästlikult ning leiab võimalusi materjalide taaskasutuseks; 9) rakendab teistes ainetes õpitut ja loob seoseid erinevate eluvaldkondadega; 10) teab ja kasutab kavandades rahvuslikke kujunduselemente ning tunneb Eesti rahvuslikku käsitööd ja rahvustoite; 11) rakendab tervisliku toitumise põhitõdesid toidu valmistamisel; 12) mõistab rühmas töötamise või töö jaotamise olulisust ühise eesmärgi saavutamisel; 13) esitleb oma ja/või rühma töö lõpptulemust, analüüsib ja põhjendab tööprotsessi valikuid kas suuliselt või kirjalikult, kasutades sealhulgas digivahendeid; 14) järgib töötades hügieeni-, korra- ja puhtusenõudeid, korrastab oma töökoha ning töövahendid; 15) teab materjalide ja toiduainete säilitamise nõudeid. III kooliaste Käsitöö, kodundus, töö- ja tehnoloogiaõpetus Õpilane 1) kasutab tööd kavandades ainealast kirjandust ja teabeallikaid kooskõlas autoriõigusega; 2) hindab infoallikates, sh pakenditel, sisalduvat teavet kriitiliselt ja analüüsib selle põhjal oma tarbimisharjumusi ning teadlikke tarbimisvalikuid; 3) valib ja kombineerib materjale, sh toiduaineid, eri töötlusviiside jaoks; 4) kasutab sobilikke materjale, töövahendeid, -pinke, masinaid ning viimistlus- ja/või kaunistusvõtteid eesmärgipäraselt; 5) oskab koostada eelarvet toote valmistamiseks; 6) järgib tervisekaitse- ja tööohutusnõudeid; 7) planeerib iseseisvalt või rühmas tervikliku tööprotsessi ning funktsionaalse ja esteetilise tulemuse; 8) teab jäätmete käitlemise ning keskkonnahoiu põhilisi nõudeid ja ressursside säästliku kasutamise mõju tervisele ning sotsiaal-, majandus- ja looduskeskkonnale; 9) leiab ülesannete täitmiseks loovaid lahendusi üksi ja/või rühmas, kasutab teadlikult teistes ainetes õpitut; 10) tunneb peamisi Eesti kultuuri-, käsitöö- ja toitumistavasid; 11) võrdleb eri rahvaste kultuuritavasid ja rahvustoite; 12) teab toitumistavasid mõjutavaid tegureid ja toitumise eripärasid ning rakendab neid toitu valmistades; 13) esitleb, analüüsib ja põhjendab tööprotsessis tehtud valikuid ning lõpptulemust kas suuliselt või kirjalikult, kasutades sealhulgas digivahendeid; 14) annab enda ja teiste tehtule konstruktiivset tagasisidet; 15) leiab õpitus seoseid igapäevaelu ja erinevate ametite ning hobidega. 8  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 8 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Võõrkeeled“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Võõrkeeleõppe tulemusena kujuneb õpilastel eakohane võõrkeelepädevus vähemalt kahes võõrkeeles, mis tähendab, et õpilane: 1) mõistab ja vahendab võõrkeeles esitatut; 2) suhtleb eesmärgipäraselt ja olukohaselt nii kõnes kui ka kirjas; 3) loob ja esitab nii suuliselt kui ka kirjalikult eri liiki tekste; 4) tunneb õpitavat keelt kõnelevate piirkondade/kogukondade kultuuri; 5) mõistab oma kultuuri ja teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi ning väärtustab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 6) väärtustab võõrkeelte oskust ja on motiveeritud keeli õppima; 7) kasutab võõrkeelseid veebikeskkondi, teadvustades nende võimalikke ohte; 8) omandab edasiseks keelte õppimiseks vajalikud oskused ja kohandab need enda vajadustele vastavaks. 1.2. Ainevaldkonna õppeained ja maht Ainevaldkonda kuuluvad A-võõrkeel, B-võõrkeel. A-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse, saksa või vene keelt, B-võõrkeelena inglise, prantsuse, saksa, vene või muud võõrkeelt. A-võõrkeele õppimist alustatakse I kooliastmes ja B-võõrkeele õppimist hiljemalt II kooliastmes. A- ja B-võõrkeele valib kool, arvestades kooli võimalusi ning õpilaste soove. Kool pakub õpilastele valiku mitme B-võõrkeele vahel. Eesti keelest erineva õppekeelega klassis ei ole kohustuslikku B-võõrkeelt. A-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse või saksa keelt. Ainekavad on koostatud arvestusega, et kirjeldatud õpitulemused on saavutatavad heal tasemel järgmise soovitusliku tunnijaotuskava korral: Õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste A-võõrkeel 3 9 9 B-võõrkeel 3 9 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Võõrkeelte ainevaldkonna eesmärk on tagada, et õpilastel kujuneks eri keeltes välja suutlikkus mõista, väljendada ja tõlgendada kontseptsioone, mõtteid, tundeid, fakte ja arvamusi nii suuliselt kui ka kirjalikult (kuulamine, rääkimine, lugemine ja kirjutamine) mitmesugustes ühiskondlikes ja kultuurisituatsioonides, lähtudes nende vajadustest ja soovidest. Võõrkeelte ainevaldkonda kuuluvad õppeained avardavad igaüks eraldi ja kõik koos õpilaste suhtlusvõimalusi, aitavad neil mõista ja väärtustada mitmekeelelist ja -kultuurilist maailma ning kujundavad nende suutlikkust võõrkeeleoskust elukestvalt arendada. Valdkonnasisene lõiming toimub erinevate keelte õpetajate koostöös. Õpilasi suunatakse kasutama ühes keeles omandatud oskusi, et õppida teisi keeli ning luua seoseid ja tuua paralleele erinevate keelte vahel. Võõrkeelte õpe lähtub Euroopa keeleõppe raamdokumendi ja selle sõsarväljaande põhimõtetest ning nendes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Võõrkeelte õpitulemusi on raamdokumendile toetudes kirjeldatud ühtsetel alustel. Raamdokumendi põhimõtete rakendamine õppes võimaldab motiveerida õpilasi võõrkeeli õppima, suunata erineva edasijõudmisega õpilasi endale jõukohaseid õpieesmärke seadma ning saada läbipaistvat tagasisidet saavutatu kohta. Raamdokument näeb keeleõppe eesmärgina õppijate toimetulekut erinevates suhtlusolukordades, suutlikkust end väljendada ja täita eri ülesandeid, st eesmärgiks on suhtluspädevuse kujunemine. Suhtluspädevus hõlmab raamdokumendi järgi kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist pädevust. Keele grammatika ja sõnavara omandatakse keelt kontekstis eesmärgipäraselt kasutades ning järk-järgult jõutakse keelereeglite teadliku rakendamiseni. Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm) ning pragmaatilise pädevuse kaudu tema võime mõista, luua ja vahendada nii suulisi kui ka kirjalikke tekste. Raamdokument rõhutab nii mitmekeelsuse kui ka mitmekultuurilisuse olulisust. Seetõttu arendatakse õpilastes oskust võrrelda oma ja teisi kultuure, leida nende sarnasusi ja erinevusi, mõista ning väärtustada kultuuride ja keelte eripära, olla salliv ning vältida eelarvamuslikku suhtumist võõrapärasesse. Suhtluspädevuse ja kultuuriteadlikkuse saavutamiseks suunatakse õpilasi tarbima vastava keele kultuuri ja aidatakse neil leida kontakte õpitava keele kõnelejatega, korraldades nt õppereise ja õpilasvahetusi või virtuaalkohtumisi. Teiste kultuuride tundmine aitab teadlikumalt tajuda oma keele ja kultuuri eripära. Võõrkeeleõpe nõuab avatud ning paindlikku metoodilist käsitust, et kohandada õpet õpilaste vajaduste järgi. Õpilaskeskse võõrkeeleõppe tähtsamad põhimõtted on: 1) õpilase aktiivne osalemine õppetegevuses, tema teadlik ja loov võõrkeele kasutamine ning oma õpistrateegiate kujundamine; 2) õppematerjali sisu vastavus õpilase eale ja huvidele; 3) erinevate suhtluspädevust arendavate õppemeetodite rakendamine; 4) õpetaja kui õpilase koostööpartner ja nõustaja teadmiste ja oskuste omandamisel; 5) õppematerjalide avatus, nende kohandamine ja täiendamine õpilase eesmärkide, vajaduste ja huvide põhjal; 6) vigade käsitlemine õppimise loomuliku osana, nende parandamine vastavalt õppe eesmärgile. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Võõrkeelte õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja - hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Võõrkeeleõpetuse kaudu saab toetada teadmiste omandamist teistes ainevaldkondades ning ainetevaheliste seoste teadvustamist, seda eelkõige lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) elementide kasutamisega võõrkeeletundides. A-võõrkeeles on soovitatav kasutada valdkonnaüleseid LAK-õppe kursusi. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õpet kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe- ja kasvatustöö rõhuasetustest ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 4) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt 2  ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 5) võimaldatakse õpet nii individuaalselt kui ka koos teistega, kujundatakse õpiharjumusi ja - oskusi, suunatakse tegema valikuid, et toetada õpilaste kujunemist aktiivseiks ning iseseisvaiks õppijaiks; 6) arvestatakse õpilaste individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutades selleks diferentseeritud sisu ja raskusastmega ning sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mis toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 7) hoitakse tähelepanu all motivatsiooni ja huvi säilimist ning kasvatamist, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi; 8) kasutatakse autentset keelematerjali ning nüüdisaegset õppekirjandust, sh digimaterjale ja - vahendeid; 9) võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik. Õppesisu sätestatakse kooli valdkonnakavas, valiku teeb võõrkeeleõpetaja arvestusega, et kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud ning õpitulemused, üldpädevused, valdkonnapädevus oleksid saavutatud. Õpitulemuste saavutamiseks on mõistlik tagada kooli tunnijaotusplaaniga nii A-võõrkeele kui ka B-võõrkeele tunnid vähemalt kolm korda nädalas. 1.6. Hindamise põhimõtted Hindamine on õppeprotsessi osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks, tekitatakse huvi võõrkeelte õppimise vastu ning luuakse alus elukestvale võõrkeeleõppele. Hindamise abil saab õppija tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja õpistrateegiate valikuteks. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppetegevuse kui iseenda pädevuste arendamiseks. Rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet nii õpetajalt kui ka kaasõpilastelt oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist ja riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust ja raskusastmest olla erinev kaal. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Kool korraldab õppe: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse kõiki õpilase pingutusi ja õpiedu; 3 2) soovitatavalt rühmades, mille suurus on kuni 15 õpilast; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks (nt rühmatööd, õppemängud) inventari ümber paigutada; 4) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale; 5) kasutades ka kooliväliste füüsiliste ja digiõppekeskkondade võimalusi, nt muuseumid, näitused, teater, kino, kontserdid, õpilasvahetus, õppereisid, kohtumised õpitavat keelt emakeelena kõnelejatega, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt-, õues- ja reisiõpe). 2. Ainekavad 2.1. A-võõrkeel 2.1.1. Õppeaine kirjeldus A-võõrkeel on enamikule õpilastest esimene kokkupuude teise keele ja kultuuriga, mistõttu üks A-võõrkeele õppe tähtsamaid ülesandeid on äratada õpilastes huvi teiste keelte ja kultuuride vastu ning tekitada võõrkeeleõppeks motivatsiooni. Oluline on ka võõrkeelte õppimiseks vajalike õpioskuste kujundamine ning arendamine, sealhulgas oskus seada endale õpieesmärke ja analüüsida oma õpitulemusi, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi. A-võõrkeele õppimisel saadud õpioskused aitavad omandada järgmisi võõrkeeli. A-võõrkeele õppimine läbi kõigi kooliastmete peaks üldjuhul tagama, et õpilane omandab keeleoskuse sellisel tasemel, mis võimaldab tal edaspidi oma keeleoskust iseseisvalt edasi arendada, aga ka õpitud keelt oma muude teadmiste ja oskuste arendamiseks kasutada, sh selles keeles õppida. Seetõttu on soovitatav kasutada A-keele õppes lõimitud aine- ja keeleõppe elemente. Ka võimaldab A-keele suhteliselt suur tundide arv süveneda õpitava keele kultuuriruumi ning kasutada autentseid materjale õpihuvi hoidmiseks ning kasvatamiseks. Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine nõuab õppija järjepidevat ja aktiivset osalust, mistõttu on oluline suunata õpilasi kasutama võõrkeelt oma huvidega tegelemiseks ning nende teistele tutvustamiseks, luues nii motivatsiooni iseseisvalt oma sõnavara laiendada. A-võõrkeele õppes nagu põhikooli võõrkeeleõppes üldiselt keskendutakse kuuele teemavaldkonnale: mina ja teised; kodu ja lähiümbrus; kodukoht Eesti; riigid ja nende kultuur; igapäevaelu, õppimine ja töö ning vaba aeg ja meedia. Nende käsitlemisel lähtutakse vastava kooliastme õpilaste keeleoskustasemest, kogemustest, huvidest ning vajadustest. Keeletunnis suheldakse peamiselt õpitavas võõrkeeles. Vajaduse korral kohandab õpetaja oma keele tasemekohaseks ja/või jagab toetavaid selgitusi. A-võõrkeele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna kirjelduses toodud põhimõtetest (ptk 1.3). 2.1.2. Kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste 3. klassi lõpetaja saavutab 6. klassi lõpetaja saavutab Põhikoolilõpetaja A1-keeleoskustaseme, A2-keeleoskustaseme, saavutab B1- mis tähendab, et ta … mis tähendab, et ta … keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … 4  1) saab kuulates aru 1) saab kuulates aru 1) saab kuulates aru lühikestest lausetest ja lausetest ja sageli erinevat tüüpi autentsete lihtsatest igapäevastest kasutatavatest tekstide põhisisust ja tuleb väljenditest; reageerib väljenditest ning tuleb igapäevases suhtluses adekvaatselt väga toime enamasti toime; lihtsatele küsimustele ja igapäevases suhtluses, 2) osaleb juhistele; kui vestluskaaslane ettevalmistuseta suulises 2) räägib õpitud lauseid räägib suhtluses, kui kasutades ning õpitud aeglaselt; kõneaine on tuttav; sõnadest ja väljenditest 2) osaleb suulises suhtluses väljendab mõtteid lühikesi lihtlauseid igapäevastel teemadel ja võrdlemisi ladusalt, moodustades; olmeolukordades, kuid üldsõnaliselt; 3) mõistab lugedes väga kasutades põhiliselt 3) mõistab lugedes lihtsaid tekste lihtlauseid; igapäevaelu fraashaaval, leides üles 3) mõistab lugedes käsitlevaid õpitud sõnad ja väljendid lühikese ja lihtsa teksti faktipõhiseid ja ning tuginedes neile; põhiideed ja -sõnumit ning lihtsaid kirjanduslikke olulist teavet selles; tekste; 4) kirjutab lühikesi ja 4) kirjutab konkreetset infot, 4) kirjutab õpitud sõnu ja lihtsaid, peamiselt arvamusi ja tundeid lauseid ning täidab lihtlausetest sisaldavaid lihtsaid õpitud sõnavara koosnevaid tekste; seotud tekste; kasutades lihtsat 5) kasutab õpetaja 5) kasutab endale lünkteksti; juhendamisel erinevaid sobivaid 5) kasutab esmaseid keeleõppestrateegiaid keeleõppestrateegiaid ja keeleõppestrateegiaid ja keeleõppe keeleõppe abivahendeid (kordamist, seostamist); abivahendeid (tõlkesõnaraamatut, 6) teab õpitava keele (tõlkesõnaraamatut, internetti); maa(de) põhiandmeid ja internetti); 6) kasutab õpitavat keelt, olulisemaid tähtpäevi; 6) teab õpitava keele et tarbida kultuuri 7) tunneb ja järgib maa(de) kultuuri(de) (kirjandust, muusikat, esmaseid viisakusnorme. põhijooni; filmikunsti, 7) teadvustab õpitava meediat) ja leida keele maa(de) ja oma maa vajalikku teavet; suhtlustavade sarnasusi ja 7) käitub erinevates erinevusi ning arvestab olukordades vastava neid suhtluses. kultuuri suhtlustavasid järgides. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) mõistab üksikuid sõnu ja väljendeid, kui räägitakse õpitud teemal aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab konkreetset teavet (nt kohta ja aega) õpitud teemal salvestatud sõnumites, kui sõnumid esitatakse aeglaselt ja selgelt; 5 3) mõistab ja järgib selgelt ja aeglaselt antud juhiseid; 4) reageerib adekvaatselt väga lihtsatele küsimustele; 5) küsib ja vastab küsimustele enda ja oma igapäevategevuste kohta, kasutades õpitud väljendeid ja lühilauseid; 6) moodustab lihtsaid lauseid enda ja oma lähiümbruse kohta, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 7) väljendab oma eelistusi, meeldimist ja mittemeeldimist, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 8) hääldab õigesti õpitud sõnu ning kasutab tuttavate sõnade ja fraaside hääldamisel õiget rõhku; 9) mõistab kaardi või e-kirjaga saadetud lühikesi konkreetseid sõnumeid; 10) mõistab konkreetset teavet tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud lihtsas teabematerjalis; 11) mõistab tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud jutukest; 12) täidab ankeeti isikuandmetega; 13) kirjutab lühikesi väga lihtsaid tekstisõnumeid, milles edastab infot või esitab küsimusi. II kooliaste Õpilane: 1) mõistab üldjoontes lühikest lihtsat igapäevasuhtlust, kui kõneldakse aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab väga lihtsat selge ülesehitusega ettekannet või esitlust tuttaval teemal, kui seda illustreeritakse slaidide, konkreetsete näidete või diagrammidega ja kõneldakse aeglaselt, selgelt ning vajadusel korrates; 3) mõistab lühikeste lihtsate ja selgete sõnumite või teadaannete põhisisu; 4) osaleb lihtsas igapäevasuhtluses, kui see seisneb otseses infovahetuses tuttaval teemal; 5) kirjeldab lihtsate lausetega ennast, oma perekonda, teisi inimesi, kohti ja asju; 6) räägib lihtsate lausetega oma huvidest ja eelistustest ning varem toimunud ja tulevastest tegevustest; 7) esitab lihtsat eelnevalt ettevalmistatud ja päheõpitud teksti; 8) kasutab prosoodilisi vahendeid (rõhku, intonatsiooni, rütmi) võrdlemisi hästi tuttavate igapäevaste sõnade ja fraaside hääldamisel; 9) mõistab igapäevaseid silte ja teateid avalikes kohtades; 10) leiab lühikestest tarbetekstidest teatud harjumuspärast teavet; 11) mõistab lihtsaid tekste, isiklikke e-kirju või postitusi, kui teema on tuttav; 12) mõistab olulist teavet lühiuudises; 13) kirjutab lühikesi lihtsaid teateid, e-kirju ja tekstisõnumeid; 14) kirjutab lihtsaid tekste tuttaval teemal, väljendades oma muljeid ja arvamusi; 15) kirjeldab toimunud ja kavandatud tegevusi; 16) ühendab lauseid enamkasutatavate sidesõnadega. III kooliaste Põhikooli lõpetaja: 1) mõistab olulist teavet autentses igapäevaelu tekstis; 2) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega ning visuaalsete vahenditega illustreeritud esitlust või ettekannet; 3) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega monoloogi, kui kõneldakse üsna aeglaselt; 4) järgib üksikasjalikke juhtnööre, kui teema on tuttav; 5) mõistab teadaandeid lennu- või muus jaamas, lennukis, bussis ja rongis, kui hääldus on selge, kõneldakse tavalise kiirusega ja taustamüra on minimaalne; 6) avaldab arvamust, edastab ja küsib teavet igapäevaelu sündmuste või isiklike asjade kohta; 7) kirjeldab kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning põhjendab ja selgitab lühidalt oma seisukohti ja plaane; 8) toob välja tähtsamad sündmused selge ülesehitusega ja igapäevakeeles kirjutatud jutustuses ning selgitab nende tähtsust ja nendevahelisi seoseid; 6 9) esineb ettevalmistanuna üldsõnaliselt endale tuttaval teemal, väljendudes võrdlemisi selgelt ja arusaadavalt; 10) vastab esinemisjärgsetele küsimustele, kuid võib paluda küsimust korrata; 11) edastab oma sõnumi arusaadavalt, kuigi rääkimise ajal on märgata teiste keelte rõhu, intonatsiooni ja/või rütmi mõju; 12) mõistab sündmusi, tundeid ja soove kirjeldavaid isiklikke kirju ja postitusi määral, mis lubab pidada regulaarset kirjavahetust; 13) mõistab sageli esinevate sõnadega kirjutatud meediatekstides kohtade, sündmuste, selgelt väljendatud tunnete ja seisukohtade kirjeldusi; 14) mõistab sündmustikku lihtsamates selge süžeega ilukirjandustekstides, mis koosnevad peamiselt sageli esinevatest sõnadest; 15) kirjutab igapäevaseid tarbetekste; 16) kirjeldab tegelikku või kujuteldavat sündmust või kavandatud tegevust; 17) vahendab lihtsa seotud teksti abil kogemusi, kirjeldab tundeid ja reaktsioone ning põhjendab neid; 18) kirjutab arutlust ja üksikasjalikke kirjeldusi mitmesugustel tuttavatel teemadel. 2.2. B-võõrkeel 2.2.1. Õppeaine kirjeldus B-võõrkeele õppimise eesmärgiks on saavutada põhikooli lõpuks keelekasutaja algtase, mis loob aluse hilisemaks keeleoskuse edasiarendamiseks. Mitme võõrkeele oskus võimaldab tänapäeva avatud maailmas tajuda maailma tema kultuurilises mitmekesisuses ning avardab õppimise ja töö võimalusi. B-võõrkeele õppes saab toetuda A-võõrkeelt õppides saadud õpikogemustele ja omandatud õpioskustele ning neid edasi arendada. Oluline on erinevate keelte üksteist toetav ja väärtustav õpetamine, eriti seoste nägemine A-võõrkeelega. Ka B-võõrkeeleõppes keskendutakse kuuele teemavaldkonnale: mina ja teised; kodu ja lähiümbrus; kodukoht Eesti; riigid ja nende kultuur; igapäevaelu, õppimine ja töö ning vaba aeg ja meedia. Nende käsitlemisel lähtutakse vastava kooliastme õpilaste keeleoskustasemest, kogemustest, huvidest, ning vajadustest. Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine nõuab õppija järjepidevat ja aktiivset osalust. Oluline on A-võõrkeeles saadud õpioskuste kasutamine ja arendamine, endale õpieesmärkide seadmine ning nende saavutamise hindamine, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi. Keeletunnis suheldakse peamiselt õpitavas võõrkeeles. Õpetaja kohandab oma keele tasemekohaseks ja/või jagab toetavaid selgitusi. B-võõrkeele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna kirjelduses toodud põhimõtetest (ptk 1.3). 2.2.2. Kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud II kooliaste III kooliaste 6. klassi lõpetaja saavutab A1- Põhikooli lõpetaja saavutab A2- keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … 1) saab kuulates aru lühikestest lausetest 1) saab kuulates aru lausetest ja sageli ja lihtsatest igapäevastest väljenditest; kasutatavatest väljenditest ning tuleb reageerib adekvaatselt väga lihtsatele toime igapäevases suhtluses, kui küsimustele ja juhistele; vestluskaaslane räägib aeglaselt; 2) räägib õpitud lauseid kasutades ning 2) osaleb suulises suhtluses igapäevastel õpitud sõnadest ja väljenditest lühikesi teemadel ja olmeolukordades, kasutades lihtlauseid moodustades; põhiliselt lihtlauseid; 3) mõistab lugedes väga lihtsaid tekste 3) mõistab lugedes lühikese ja lihtsa fraashaaval, leides üles õpitud sõnad ja teksti põhiideed ja -sõnumit ning olulist väljendid ning tuginedes neile; teavet selles; 7  4) kirjutab õpitud sõnu ja lauseid ning 4) kirjutab lühikesi ja lihtsaid, täidab õpitud sõnavara kasutades peamiselt lihtlausetest koosnevaid lihtsat lünkteksti; tekste; 5) kasutab varasemas 5) kasutab iseseisvalt erinevaid võõrkeeleõppes omandatud keeleõppestrateegiaid ja keeleõppe keeleõppestrateegiaid ja tuttavaid abivahendeid (tõlkesõnaraamatut, internetti); keeleõppe abivahendeid 6) teab õpitava keele maa(de) (tõlkesõnaraamatut, internetti); kultuuri(de) iseloomulikke jooni; 6) teab õpitava keele maa(de) 7) teadvustab õpitava keele maa(de) ja põhiandmeid ja olulisemaid tähtpäevi; oma maa suhtlusnormide sarnasusi ja 7) tunneb ja järgib esmaseid erinevusi ning arvestab neid suhtluses. viisakusnorme. 2.2.3. Õpitulemused II kooliaste Õpilane: 1) mõistab üksikuid sõnu ja väljendeid, kui räägitakse õpitud teemal aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab konkreetset teavet (nt kohta ja aega) õpitud teemal salvestatud sõnumites, kui sõnumid esitatakse aeglaselt ja selgelt; 3) mõistab ja järgib selgelt ja aeglaselt antud juhiseid; 4) reageerib adekvaatselt väga lihtsatele küsimustele; 5) küsib ja vastab küsimustele enda ja oma igapäevategevuste kohta, kasutades õpitud väljendeid ja lühilauseid; 6) moodustab lihtsaid lauseid enda ja oma lähiümbruse kohta, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 7) väljendab oma eelistusi, meeldimist ja mittemeeldimist, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 8) hääldab õigesti õpitud sõnu ning kasutab tuttavate sõnade ja fraaside hääldamisel õiget rõhku; 9) mõistab kaardi või e-kirjaga saadetud lühikesi konkreetseid sõnumeid; 10) mõistab konkreetset teavet tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud lihtsas teabematerjalis; 11) mõistab tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud jutukest; 12) täidab ankeeti isikuandmetega; 13) kirjutab lühikesi, väga lihtsaid tekstisõnumeid, milles edastab infot või esitab küsimusi. III kooliaste Õpilane: 1) mõistab üldjoontes lühikest lihtsat igapäevasuhtlust, kui kõneldakse aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab väga lihtsat selge ülesehitusega ettekannet või esitlust tuttaval teemal, kui seda illustreeritakse slaidide, konkreetsete näidete või diagrammidega ja kõneldakse aeglaselt, selgelt ning vajadusel korrates; 3) mõistab lühikeste lihtsate ja selgete sõnumite või teadaannete põhisisu; 4) osaleb lihtsas igapäevasuhtluses, kui see seisneb otseses infovahetuses tuttaval teemal; 5) kirjeldab lihtsate lausetega ennast, oma perekonda, teisi inimesi, kohti ja asju; 6) räägib lihtsate lausetega oma huvidest ja eelistustest ning varem toimunud ja tulevastest tegevustest; 7) esitab lihtsat varem koostatud ja päheõpitud teksti; 8) kasutab prosoodilisi vahendeid (rõhku, intonatsiooni, rütmi) võrdlemisi hästi tuttavate igapäevaste sõnade ja fraaside hääldamisel; 9) mõistab igapäevaseid silte ja teateid avalikes kohtades; 8 10) leiab lühikestest tarbetekstidest teatud harjumuspärast teavet; 11) mõistab lihtsaid tekste, isiklikke e-kirju või postitusi, kui teema on tuttav; 12) mõistab olulist teavet lühiuudises; 13) kirjutab lühikesi lihtsaid teateid, e-kirju ja tekstisõnumeid; 14) kirjutab lihtsaid tekste tuttaval teemal, väljendades oma muljeid ja arvamusi; 15) kirjeldab toimunud ja kavandatud tegevusi; 16) ühendab lauseid enamkasutatavate sidesõnadega. 9  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 9 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Ettevõtlusõpetus” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Ettevõtlusõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) on omandanud põhiteadmised majandusest, rahatarkusest, ettevõtlusest ja töömaailmast; 2) on täiendanud enesejuhtimise, sotsiaalsete olukordade lahendamise, loova mõtlemise ja ettevõtluskeskkonnas tegutsemise oskuseid; 3) on ettevõtliku hoiakuga, mis aitab muuta ideed tegudeks. 1.2. Õppeaine kirjeldus Ettevõtlusõpet võib põhikoolis õpetada valikainena või lõimituna teiste õppeainetega. Ettevõtlusõpetuse aine on jagatud kolmeks suuremaks teemaks: ettevõtluskeskkond, võimalused töömaailmas ning finantsid. Ettevõtlusõpetus annab ülevaate ettevõtte toimimisest ja ettevõtluse tähtsusest ühiskonnas, aitab paremini mõista inimtegevuse ja keskkonna vastastikuseid seoseid, ressursside nappust. Valikõppeaine kujundab õpilastes ettevõtluspädevust enesejuhtimise, sotsiaalsete olukordade lahendamise, loova mõtlemise ja ettevõtluskeskkonnas tegutsemise kaudu. Samuti arusaamist, et vastutus ühiskonna jätkusuutliku arengu tagamiseks on nii üksikisikul kui ka ettevõtetel, kelle otsused peavad lähtuma loodus- ja elukeskkonna säästmise vajadusest. Õpilased hindavad oma oskusi, soove, arenguvajadusi ning -võimalusi töömaailmas toimetulekuks, õpivad koostama elulookirjeldust, tähtsustama nii töötaja kui ka ettevõtja panust ühiskonda. 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Valikaine võimaldab lõimingut kõigi riiklikus õppekavas olevate ainetega, kujundades üldpädevusi ainete ja õpetajate vahelises koostöös. Ettevõtlusõpetus on tihedalt lõimitud matemaatika, geograafia ja ajaloo õppega, ning toetab ühiskonna- ja inimeseõpetuse õppimist, karjääriõpet ja elukutsevalikut. Ettevõtlusõpetuse kavandamisel on õppesisu käsitlemist otstarbekas planeerida ja kooskõlastada II ja III kooliastme ühiskonnaõpetuse, geograafia, inimeseõpetuse, käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse õpetajatega. Arutlusteemade rakendamisel on otstarbekas kavandada koostööd keele ja kirjanduse õpetajatega. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õpetaja lähtub tegevuste kavandamisel ettevõtlusõpetuse valikainekavast, arvestades kooli ja piirkonna võimalusi ning õpilaste ettepanekuid. Valikaine tugineb ettevõtluspädevuse mudelile. Õppetööd kavandades luuakse võimalusi õppekäikudeks. Ettevõtlusõppe valikaine võib anda sisendi loovtöö läbiviimiseks põhikooli lõpetamise tingimusena. Ettevõtlusõpetust võib läbi viia ka õpilasfirma programmi kaudu. Kool võib koostada kohalikest oludest lähtuva ja omanäolise ettevõtlusõppe ainekava, võttes aluseks riikliku ettevõtlusõppe ainekava eesmärgid ja õpitulemused. Õppetegevuse kavandamisel planeeritakse võimalusel koostööd erinevate partneritega, ettevõtlikkuspädevuse ja finantskirjaoskuse arengut toetavate programmidega ning kohalike ettevõtetega. 1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest ja kooli õppekavas sätestatust. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, üldpädevuste saavutatust suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Hoiakuid ega väärtusi ei hinnata, nende kohta antakse õpilasele tagasisidet. Hinnata saab arutluskäigu loogilisust, veenvust, argumenteeritust. Õpilane peab olema hindamises aktiivne osaline, tema selgitustel, põhjendustel ning eneseanalüüsil on oluline roll. Väärtusi ja hoiakuid võimaldavad analüüsida rollimängud, juhtumianalüüsid ning rühmatöö. Hindamine peab väärtustama lahenduste erinevusi ja õpilaste isikupära. Hindamine on vahend õpilase arengu toetamiseks. Hindamismeetodeid valides arvestatakse õpilaste vanust, nende individuaalseid võimeid ning valmisolekut ühe või teise tegevusega toime tulla. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ning vastavuses õpitulemustega, toetades õpilase arengut. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Õppekeskkond toetab kavandatavate õpiväljundite saavutamist. Ettevõtluspädevuse arengu toetamiseks kasutatakse mitmekesiseid tegevusi (nt enesehindamine), mis aitavad teemasid mõtestada, kuid kindlasti on tähtis roll ka terviklikul õpikeskkonnal, mille kaudu soodustatakse õppijate pädevuste arengut ning mis mõjutab seda, kuidas ühte või teist harjutust tajutakse ja sellest õpitakse. Ainet käsitletakse igapäevaeluga seostatult. Kaks kolmandikku valikõppeaine mahust käsitleb praktilisi tegevusi ja loovust ning kriitilise mõtlemise oskusi arendavate ülesannete lahendamist. Õppes kasutatakse aktiivõppemeetodeid nagu arutelud, juhtumianalüüsid, rollimängud, projektid ja õppekäigud, kohalike ettevõtete külastused, kohtumised ettevõtjatega, ettevõtlike lapsevanematega ja vabatahtlik tegevus kodukohas. Õpilase teabe ja tehnoloogia kasutamise oskuse arendamiseks kasutatakse õppes tehnoloogilisi vahendeid, sh IKT võimalusi, (ettevõtete kodulehed, õigusaktid internetis, ettevõtjaportaal, interaktiivsed ettevõtlusmängud jne). 2. Ainekavad 2.1. Õpitulemused ja õppesisu III kooliastmes Valikõppeainega „Ettevõtlusõpetus“ taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) püstitab eesmärke, vastutab oma ideede elluviimise eest ning rakendab meeskonnatöö võtteid; 2) on omandanud põhiteadmised majandusest, ettevõtlusest, rahatarkusest ja töömaailmast; 3) saab aru ettevõtluse tähtsusest igapäevaelus ja ühiskonnas, on positiivse hoiakuga ettevõtluse ja ettevõtjate suhtes; 4) kirjeldab enda võimeid, oskusi ja võimalusi tegutsemiseks ettevõtliku kodanikuna; 5) mõistab hariduse, oskuste ja kogemuste tähtsust konkureerimiseks tööturul; 6) teeb eesmärgipäraseid valikuid raha kasutamisel, tegutseb säästliku ja keskkonnateadliku tarbijana. Ettevõtluskeskkond Õppesisu Ettevõtlikkus ja ettevõtlus, ettevõtte toimimine, ettevõtluskeskkond, ressursside nappus ja jätkusuutlik kasutus, eraomand, konkurents, ettevõtluse võimalused ja riskid, äriidee ja ärimudel, kasumi motiveeriv roll. Turundus, tarbija vajadused ja tootmise eesmärgid, omahind ja turuhinna kujunemine. Ettevõtja ootused ettevõtte töötajale ja meeskonnatöö 2 tähtsus (ülesanded, vastutus, tööjaotus, aja planeerimine). Ettevõtluse roll ja olulisus ühiskonna toimimisel. Kohalik ettevõtlus. Ärieetika. Põhimõisted Ettevõtlikkus, ettevõtlus, eraomand, konkurents, ettevõtluskeskkond, äriidee, ärimudel, kasum, kahjum, turundus, omahind, turuhind, tööjaotus, ärieetika, jätkusuutlik majandus. Võimalused töömaailmas Õppesisu Võimalused töömaailmas; elukutsed ja ametid kodukoha ettevõtetes, enda vajadused, soovid ja võimalused elukutsevalikul ja tööturul. Hariduse, oskuste ja kogemuste nõuded tööturul. Isiklik karjääriplaan ehk edu tee (kuhu tahan jõuda 35. eluaastaks, mida tahan saavutada, kuidas selleks pingutada). Töökoha taotlemiseks motivatsioonikirja ja elulookirjelduse koostamine (enda andmetega või legendi põhjal, konkreetse töökuulutuse alusel); elukutsed ja ametid täna ja tulevikus, elukestev areng (mida tahaksin elus ära teha, proovida, kogeda, õppida, millised takistused võivad ette tulla ja kuidas neid ületada). Põhimõisted Elukutse ja amet, töötaja ja tööandja, karjäär, elukestev areng, motivatsioonikiri ja CV. Finantsid Õppesisu Tulud ja kulud. Töötasu tuluallikana. Bruto- ja netopalk, palgafond ja maksud. Soovid, vajadused, kulude ja tulude planeerimine, eelarve. Isiklike ressursside piiratus, tulu suurendamise võimalused ja valik. Teadlik ja keskkonda säästev tarbimine, eesmärgipärane finantsteenuste kasutamine. Põhimõisted Bruto- ja netopalk, maksud, eelarve, finantsteenused, hoius, laen, intress, säästmine, investeerimine. 3  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 10 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Informaatika” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Informaatika õppimise peaeesmärgiks gümnaasiumis on see, et valdkonna vastu sügavamat huvi tundvad õpilased omandaksid erialased informaatikateadmised ja -oskused, mis loob neile võimalused planeerida enda tulevast tööelu ja karjääri IKT-ga seonduvatel erialadel või ka nutikamal tehnoloogiauuenduste rakendamisel IKT-ga kaudsemalt seotud ametites. Samas annab antud aine õppimine võimaluse tekitada huvi ja saada esmased teadmised antud valdkonna võimaluste osas, et edaspidist karjäärivalikut planeerida. Gümnaasiumi informaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) rakendab gümnaasiumis omandatud informaatikateadmisi ja oskusi praktikas; 2) oskab anda ülevaate digiühiskonna toimimisest ning informaatika ja küberturvalisuse ajaloost; 3) eristab seaduslikke ja ebaseaduslikke tegevusi toetudes IKT ja kübervaldkonda reguleerivatele seadustele, rakendab täiendavaid ohutus- ja turvameetmeid küberkeskkonnas; 4) nimetab, selgitab ja kasutab informaatika ja küberkaitse ning küberkuritegevuse valdkonna põhimõisteid; 5) on kursis IT valdkonna arengutega ühiskonnas ja oskab kaardistada olemasolevaid digilahendusi ja uuringuid probleemvaldkonnas; 6) on aktiivne õppija, panustades digilahenduse disaini, arenduse või juurutamise rühmatööprojekti kas arendaja, disaineri, analüütiku, testija, süsteemiadministraatori, projektijuhi või küberspetsialisti rollis; 7) suudab analüüsida digiteenuse sihtrühma probleeme ja vajadusi ning sõnastab seonduva digilahenduse arendusnõuded ning esitleb arendusprotsessi tulemusi eri sihtrühmade tarbeks; 8) kasutab digilahenduse arendusprojektis ja õppetegevuses vajaliku info leidmiseks erinevaid, sh digitaalseid teabeallikaid, analüüsib ning hindab kriitiliselt neis sisalduvat teavet; 9) oskab märgata, hinnata ja vältida turvariske, mis võivad ilmneda digilahenduse kasutamisel ning arvestab digitegevustes teiste inimeste privaatsusega ja isikuandmete kaitsega; 10) langetab digilahenduse loomisel kompetentseid otsuseid, tuginedes teaduslikele, majanduslikele ja eetilis-moraalsetele seisukohtadele, arvestades õigusakte ning prognoosides otsuste tagajärgi ja võimalikke mõjusid; 11) omab ülevaadet informaatikaga seotud erialadest, elukutsetest ja edasiõppimisvõimalustest ning rakendab informaatika õppeaines saadud teadmisi ja oskusi karjääri planeerides. 1.2. Õppeaine kirjeldus Põhikoolis on informaatika õppimise eesmärgiks õpi- ja töökeskkonna kujundamiseks vajalike info- ja kommunikatsioonivahendite rakendamise oskuste omandamine, mis võimaldaks põhikooli lõpetajal teha samme IKT-valdkonna karjääri suunal või toetaksid innovaatiliste lahenduste leidmist ning rakendamist teistes valdkondades. Informaatika õpetamise põhimõtted põhikoolis on: 1) elulähedus; 2) aktiivõpe ja loovus; 3) uuenduslikkus; 4) koostöö; 5) teadmusloome; 6) vaba tarkvara ja avatud sisu, sõltumatus tarkvaratootjast; 7) turvalisus; 1 8) lõimitus ja sidusus. Informaatika on arvutiteadusel põhinev õppeaine, mis kuulub valikainena põhikooli õppekavas tehnoloogia ainevaldkonda. Põhirõhk on praktilisel tehnoloogia kasutusel. Seda on soovitav pakkuda õpilastele vähemalt 35 tunni mahus igas kooliastmes. Informaatika ainekäsitus on tavapäraselt kontsentriline: varem õpitu juurde tullakse igas järgmises kooliastmes laiendatud ja täiendatud kujul tagasi. Põhikooli informaatikaõppe sisu koosneb üldistatult kahest komponendist, mille omavahelist tasakaalustamist ainekavaga taotletakse: raalmõtlemine – eluliste ülesannete lahendamise viis, mille puhul kasutatakse algoritmide tundmist ja rakendamist, mustrite tuvastamist, probleemi osadeks jaotamist ja üldistamist; disainmõtlemine – kasutajakeskne, loov ja koostöine eluliste ülesannete lahendamise viis, sh probleemi määratlemine, vajaduste võrdlemine, mõtlemine, ehitamine ja katsetamine. I kooliastmes õpetatakse informaatikat üldjuhul klassiõpetaja poolt teistesse õppeainetesse lõimituna või eraldi õppeainena, käsitledes 1–4 õppeteemat: “Digiseade töövahendina”, “Kood”, “Digikunst”, “Digitaalne ohutus”. II kooliastmes õpetatakse informaatikat eelistatavalt kvalifitseeritud informaatikaõpetaja poolt eraldi õppeainena, käsitledes 1–4 õppeteemat: “Digiseade töövahendina”, “Programmeerimine”, “Digimeedia”, “Digihügieen”. III kooliastmes õpetatakse informaatikat valikainena “Infoühiskonna tehnoloogiad” ja/või digiloovtöö formaadis, milles praktilise rühmatöö-projekti käigus õpitakse rakendama informaatika teadmisi elulise probleemi lahendamiseks. Digiloovtöö väljundid on seotud nt animatsiooni, küberturvalisuse, veebidisaini, asjade interneti, robootika, liitreaalsuse või tarkvara prototüübi loomisega. 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Informaatika on kergesti lõimitav kõigi teiste õppeainetega, kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia moodustab loomuliku osa tänapäevasest õpikeskkonnast. See lõiming toimub mõlemal suunal: ühelt poolt kasutatakse informaatika õppeülesandeid koostades teiste õppeainete teemasid, et luua mõtestatud õppimine, ning teiselt poolt lõimitakse tehnoloogiat ja innovatsiooni läbiva teemana teistesse õppeainetesse. I kooliastmes käsitletakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seonduvaid teemasid üldjuhul lõimituna teiste õppeainetega ja seal keskendutakse informaatika ainekava õppesisus peamiselt digipädevuse arendamisele. Alates II kooliastmest on õpetamise keskmes pigem informaatika kui arvutiteaduse akadeemilisel distsipliinil põhinev erialane õppesisu ja vastutus digipädevuse edasise kujundamise eest laieneb kõigi teiste õppeainete õpetajatele. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) jälgitakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas; 3) võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega, et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks; 4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) rakendatakse nüüdisaegseid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid; 6) laiendatakse õpikeskkonda: veebipõhine personaalne õpikeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused, ettevõtted jne; 2 7) tagatakse, et õppe vältel õpitakse headest tavadest lähtuvat veebikäitumist, sealhulgas virtuaalsetes võrgustikes ning ametlikke infosüsteeme (e-kool, e-õppekeskkond, kooli ja omavalitsuse koduleht) kasutades. Informaatika õppetegevust kavandades on võimalik kasutada erinevaid lähenemisi: Informaatika teemade õpetamine eraldi õppeainetena. Kool valib ühe õppeteema ja õpetab seda ühes klassis täies mahus eraldiseisva 35-tunnise õppeainena (nt üks tund nädalas terve õppeaasta jooksul). Terviklik lähenemine võimaldab põhjalikumat käsitlust ja kõigi taotletavate õpitulemuste saavutamist. Informaatika õppeaine kombineerimine mitme õppeteema osadest. Kool valib õppeteemade hulgast endale sobilikud elemendid, millest kombineeritakse oma loodud õppeaine/kursus. Näiteks I kooliastmes rakendatakse 35-tunnine informaatika valikõppeaine, milles on elemente nii digitaalsest ohutusest, digimeediast kui ka programmeerimisest ja robootikast. Õpilased saavad igast õppeteemast põgusa ülevaate ja saavutavad valitud õpitulemused. Informaatika õppeteemade lõimimine eri õppeainete tundidesse. Kool lõimib õppeteemade elemente eri ainete õpetusse (nt kunst, tööõpetus, matemaatika). Selline lahendus suunab aineõpetajaid ja IT-spetsialiste tegema enam koostööd, et saavutada taotletavad õpitulemused. 1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest. Informaatika õpitulemuste saavutatuse kohta antakse õpilasele tagasisidet õppeprotsessi käigus lähtudes õpilase õpiülesannetest. Kokkuvõtvalt hinnatakse kursuse lõpus. Õpiülesanded võivad olla tehtud kas üksi või rühmatööna. Hindamiskriteeriumid kirjeldatakse ära kooli õppekavas. Soovitavalt hinnatakse informaatikaõppes: 1) õppe plaanipärasust, loomingulisust ja ratsionaalsust; 2) õppekavas ettenähtud õpitulemuste saavutamist ning seonduvate pädevuste olemasolu veenvat tõendamist; 3) loodud materjalide tehnilist teostust, esteetilisust ja originaalsust; 4) õpilasepoolset praktilise tegevuse mõtestamist; 5) õpilase isiklikku arengut kursuse jooksul. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Õppekeskkonna kujundamisel tagatakse: 1) internetiühendusega arvutite jm digiseadmetega, projektori, kõlarite, kõrvaklappidega klassiruum, kus on soovitavalt võimalik laudu, toole ümber paigutada; 2) vajadusel isikliku sülearvuti või nutiseadme kasutamise võimalus; 3) rühmatöötehnikaid toetavad töövahendid ja -materjalid; 4) multimeedia salvestus- ja töötlusvahendid ning printeri kasutamise võimalus. 2. Ainekavad 2.1. Õpitulemused ja õppesisu I kooliastmes Õpilane: 1) kirjeldab, kuidas toimib internet, mis on arvuti riistvara ja tarkvara, toob näiteid infoühiskonnas digitehnoloogia turvalisest ja oskuslikust kasutusest; 2) leiab internetist sobiva teksti, pildi, video, animatsiooni ja viitab selle allikale; 3) loob, vormistab, salvestab, taasesitab nii individuaalselt kui koostöös eri liiki digitaalset sisu (tekst, pilt, esitlus, video, animatsioon jne) ja jagab seda, järgides hea tava ja digiohutuse nõudeid; 4) kirjeldab ja väldib digivahendite kasutamisega seotud riske; 5) kirjeldab elulisi näiteid programmide kasutamisest ja lahendab eakohaseid programmeerimisülesandeid mängulistes keskkondades ja/või hariduslike robotitega; 3 6) kasutab veebikeskkondi ja e-teenuseid hea tava ja digiohutuse nõuetele vastavalt, pöördub probleemi ilmnemisel või selle kahtlusel abi saamiseks vanema, õpetaja või mõne abi andva institutsiooni poole. I kooliastme õppeteemad on „Digitaalne ohutus“, „Kood“, Digikunst“ ja “Digiseade töövahendina“. Õppeteema “Digitaalne ohutus” Õppeteema „Digitaalne ohutus” hõlmab elementaarseid turvanõudeid, privaatsuse ning tervisega seotud riske. Õpitulemused Õpilane: 1) kirjeldab tehnoloogilise ja pärismaailma erinevusi ning sarnasusi; 2) kirjeldab, kuidas töötab internet; 3) toob näiteid digitehnoloogia ja interneti turvalisest kasutusest (viirusetõrje kasutamine, kahtlaste linkide tuvastamine, vajadusel suhtluspartneri blokeerimine); 4) selgitab salasõna turvalisuse nõudeid; 5) salvestab, taasesitab ja jagab digitaalset sisu, järgides privaatsusnõudeid ning vältides küberkiusamist; 6) mõistab tasulise ja tasuta teenuse erinevusi (nt arvutimängudes, äppides); 7) pöördub probleemi ilmnemisel või selle kahtlusel abi saamiseks lapsevanema, õpetaja või mõne abi andva institutsiooni/teenuse poole; 8) kirjeldab ja väldib digiseadmete kasutamisega seotud riske tervisele; 9) selgitab arusaadavalt, korrektset sõnavara kasutades tekkinud probleemi tõrkuva digiseade või -rakendusega; lahendab iseseisvalt või juhendi abil lihtsama tehnilise probleemi. Õppesisu Digitehnoloogia turvaline kasutamine. Nutirakenduste turvalisus. Turvariskid ja nende ennetamine nutiseadme kasutamisel, privaatsus ja andmekaitse. Pahavara ja viirusetõrje. Infosüsteemid ja keskkonnad. Internet. Interneti ja wifi turvaline kasutamine. Veebiplatvormid ja e-teenused: e-post, välksõnumid, õppeinfosüsteemid, veebipõhised õpikeskkonnad. Abikanalid: veebikonstaabel, Targalt Internetis projekt, Lasteabi jne. Identiteedihaldus. Kasutajakonto loomine. Salasõna valik, tugevus ja kaitsmine. Failide jagamine interneti koostöökeskkonnas, sisse- ja väljalogimine, infosüsteemi ja sotsiaalmeedia turvaline kasutamine. Avalik ja privaatne suhtlemine. Avalik ja privaatne digisuhtlus, koostöö veebikeskkonnas. Küberkiusamine ja viisakas käitumine võrgus. Eetiline käitumine piltide ja videote loomisel, jagamisel, avaldamisel. Internetisuhtlusel kasutatav släng ja lühendid. Terviseriskid. Digivahenditest tulenevad terviseriskid. Tervisekaitse reeglid ja harjutused. Tehnilised probleemid. Tehniliste probleemide kirjeldamine ja lahendamine tõrkuva digivahendi või rakenduse puhul. Õppeteema “Kood” Õppeteema “Kood” kaudu tutvuvad õpilased mänguliselt programmeerimise alustega – see on sissejuhatus programmeerimisse ja robootikasse. Õpitulemused Õpilane: 1) kasutab mängulises keskkonnas programmeerides lähtuvalt algoritmilisest probleemilahendusest mõisteid programm, muutuja, valik, tsükkel, sisend ja väljund; 2) kirjeldab elulisi näiteid programmide kasutamisest; 3) selgitab etteantud lihtsa programmi/rakenduse sisu ning ennustab selle töö tulemit; 4 4) kavandab ja loob juhiseid järgides lihtsamaid rakendusi, kasutades digitaalseid või füüsilisi vahendeid (nt lastele mõeldud hariduslikud programmeerimiskeskkonnad või robootikakomplektid); 5) selgitab programmi testimise vajadust, leiab koodist lihtsamad vead; 6) laadib internetist alla teiste loodud programme ja kohandab neid, arvestades autoriõigustega. Õppesisu Programm. Programmjuhtimisega seadmete tööpõhimõtted ja lühiajalugu. Programm. Mänguline arenduskeskkond. Algoritmide mõistmine ja rakendamine. Etteantud tegevusjuhise (kirjeldus, tegevusskeem) realiseerimine mängulises arenduskeskkonnas. Andmed. Andmete ja tegevuste muutmine. Lihtsamad tüüpalgoritmid. Andmed. Objektid. Objektide omadused ja meetodid. Muutujad, väärtused. Muutuja kasutamine. Sisendid ja väljundid. Klaviatuur, hiir, ekraan. Andurid ja täiturid (robootika). Tegevused. Tegevused ja lihtsamad avaldised. Aritmeetika põhitehted, loogikaavaldised (võrdlused). Valikud if ja else. Kordused. Õppeteema “Digikunst” Õppeteema “Digikunst” eesmärk on tutvustada erinevaid digimeediumide loomise võimalusi (pilt, video, heli, animatsioon) ja nende töötlemise lihtsamaid võtteid. Õpitulemused Õpilane: 1) otsib internetist eritüübilist (nt pilt, video, animatsioon jt) digikunsti ja viitab selle allikale; 2) loob digitaalselt joonistuse ja prindib selle vastavalt eesmärgile sobivate seadetega (värviline/mustvalge, ühe/kahepoolne jne); 3) digikunsti loomisel lähtub korrektse käitumise põhimõtetest; 4) valib kaamera seaded vastavalt pildistamise oludele ning pildistab ja kopeerib foto seadmest arvutisse, avab selle sobiva rakendusega; 5) jälgib ja kasutab teadlikult lihtsamaid pildipinna organiseerimise võtteid; 6) salvestab heli ja kopeerib selle seadmest arvutisse ning avab selle sobiva rakendusega; 7) salvestab video ja kopeerib selle seadmest arvutisse ning avab selle sobiva rakendusega; 8) kombineerib lihtsate võtetega pildi, heli ja video. Õppesisu Joonistamine. Joonistamine erinevate programmide ja rakendustega. Paberil joonistuse skaneerimine. Printimine. Pildistamine. Lihtsamad pildistamise režiimid ja kompositsioonivõtted. Foto eksportimine/importimine kaamerast/nutiseadmest arvutisse, arvutis avamine. Levinud faililaiendid. Heli. Heli salvestamine. Heli liigutamine seadmest arvutisse. Arvutis avamine. Levinud faililaiendid. Video. Video filmimine. Video liigutamine seadmest arvutisse. Arvutis avamine. Levinud faililaiendid. Montaaž. Pildi, teksti, heli ja video kombineerimine algtasemel. Animatsioon. Autoriõigus ja ohutus. Eetika digikunstis. Teiste autorite teoste otsimine ja kasutamine, sh taaskasutus ja viitamine. Digikunsti jagamine, seadmete ohutu ning eesmärgipärane kasutamine. Õppeteema “Digiseade töövahendina” Õppeteema “Digiseade töövahendina” eesmärk on anda õpilastele vajalikud baasoskused digiseadme kasutamiseks, sh tekstitöötluseks, info otsimiseks, hindamiseks ja esitamiseks, tööks andmetega. Teema on tihedalt lõimitud teiste õppeainetega. Õpitulemused Õpilane: 5 1) kasutab kooli infosüsteemi ja e-õppekeskkondi vastavalt kokkulepitud reeglitele; 2) sisestab, kopeerib, vormindab ja salvestab erinevat tüüpi tekste (nt kuulutusi, plakateid, referaate); 3) salvestab, kopeerib, kustutab ja jagab faile; 4) otsib infot erinevatest allikatest, kasutab seda viidates algallikale; 5) otsib ja haldab vajalikke andmeid, sisestab need tabelisse, esitleb diagrammina; 6) koostab ja vormindab esitlust: kujundab slaide, lisab teksti ja pilte. Õppesisu Töökeskkond. Arvuti, server, rakendustarkvara, pilveteenus, nutiseade. Arvutitehnika ja tarkvara põlvkonnad. Kooli infosüsteemide ja e-õppekeskkonna kasutamise reeglid. Tekstitöötlus. Teksti sisestamine, vormindamine ja kopeerimine. Pildi lisamine tekstile. Failide haldamine. Faili salvestamine, kopeerimine, kustutamine, jagamine. Töö mitme aknaga. Infokirjaoskus. Info otsimine erinevatest allikatest, kasutamine, viitamine. Tööriistad. Töö andmetega. Andmeotsing ja digiteerimine. Andmete haldamine. Andmete sisestamine tabelisse. Diagramm. Andmete esitlemine. Esitluse koostamine. Esitluse vormistamine ja kujundamine. Teksti ja pildi lisamine slaidile, slaidi kujundus. 2.2. Õpitulemused ja õppesisu II kooliastmes Õpilane: 1) vormistab ja salvestab digitehnoloogia abil erinevaid tekste, esitlusi ja digimeedia loovtöid ning jagab neid, järgides autoriõigusi ja digiohutuse nõudeid; 2) teostab etteantud andmete põhjal lihtsamat tabeltöötlust, kasutades õpitud valemeid ja esitades tulemusi sobivate graafikute abil; 3) teab programmeerimise põhimõisteid ja rakendab praktilises tegevuses algoritme ja programmi loomise etappe ühe haridusliku programmeerimis- keele/arenduskeskkonna näitel ja/või haridusrobotitega; 4) teab ja väldib kübermaailmas valitsevaid riske, haldab ja kaitseb oma digitaalset identiteeti ja ohtude realiseerumisel oskab neile adekvaatselt reageerida; 5) selgitab seadmete väärkasutamisest tekkida võivaid terviseriske ning arvestab nendega. II kooliastme õppeteemad on “Digihügieen”, “Programmeerimine”, “Digimeedia” ja “Digiseade töövahendina”. Õppeteema “Digihügieen” Õppeteema “Digihügieen” eesmärk on tagada õpilastele igapäevaseks õppetööks vajalikul baastasemel pädevused digiohutuse ning veebikeskkonnas suhtlemise ja koostööga toimetulemiseks. Õpitulemused Õpilane: 1) järgib veebilehele kommentaare lisades, veebifoorumi ja postiloendi vahendusel toimuvas arutelus osaledes nii tunnustatud suhtlusnorme kui ka selle keskkonna nõudeid; 2) selgitab ebaeetilise digisuhtluse võimalikke tagajärgi ning hindab kriitiliselt veebisuhtluse sisu ja turvalisust; 3) haldab ja kaitseb oma digitaalset identiteeti, sh kasutades mitmeastmelist või -faktorilist isikutuvastust ja parooli taaste meetodeid, selgitab oma sotsiaalmeedia vms konto privaatsusseadete häälestamise vajadust; 4) kirjeldab küberkiusamise olemust, kuidas seda märgata ja vastavas olukorras käituda; 5) rakendab turvameetmeid oma arvuti ja nutiseadme kaitseks (nt viiruse- ja pahavaratõrje, jälitusrakendused jne); 6 6) kirjeldab ja väldib digivahendi kasutamisest tekkida võivaid ohte tervisele (sõltuvus, liigese- ja rühivead, nägemise halvenemine), teeb vastavaid võimlemisharjutusi (silmadele, randmetele jne); 7) tuvastab ja lahendab iseseisvalt lihtsamaid probleeme tõrkuvate digiseadmete või rakendustega. Õppesisu Digitehnika. Litsentsid (ärivara, jaosvara, proovivara, vabavara, vaba tarkvara) ja nendega seotud väljakutsed seadmete heaolule (piraatlus, viirused, pahavara ja selle levimise eripärad, tulemüür). Mälupulga ja faili kontroll. Programmide paigaldamine ja eemaldamine. Operatsioonisüsteemi ja programmide turvaline seadistamine. Teenuste turvalisus, nutirakenduste privaatsusseaded. Internet. Veebisisu kriitiline hindamine, sotsiaalse manipuleerimise äratundmine algtasemel. Interneti turvalisus, selle ajalugu ja tänapäevased probleemid. Salakiri, šifrid ja andmete krüpteerimine. Infosüsteemid ja veebikeskkonnad. Mitmeastmeline või -faktoriline isikutuvastus. Mitme virtuaalse identiteedi haldamine, varikonto. Privaatsusseadete muutmine sotsiaalmeedia keskkonnas. Turvaastme tõstmine arvutis (privaatne režiim veebilehitsejates, ligipääsuandmete haldamine). Andmete turvaline sünkroniseerimine erinevate seadmete vahel. Suhtlemine internetis. Turvaline e-posti manuste avamine. Veebikelmused. Suhtlus avalikus ja privaatses ruumis, infovoo filtreerimine. Küberkiusamine ja sellega toimetulemine. Netikett. Sexting. Internetisläng. Petukirjad. Abi küsimine ja pakkumine võrgusuhtluses tekkinud probleemide puhul. Digivahendite mõju tervisele ja keskkonnale. Digiseadmete väärkasutus, sõltuvus. Oma digikäitumise analüüs. Ergonoomika digiseadmete kasutamisel. Tervisekaitse reeglid ja harjutused. Probleemilahendus. Ühilduvusküsimuste ja lihtsamate turvaprobleemide lahendamine, internetikeskkondade võimalike probleemide lahendus, sh turvalisuse tõstmine ja vajalike programmide leidmine erinevatele operatsioonisüsteemidele ja erineva litsentsiga (alternatiivsete programmide otsimine internetis). Õppeteema “Programmeerimine” Õppeteema “Programmeerimine” eesmärk on süsteemselt tutvustada õpilastele lihtsate praktiliste ülesannete kaudu programmeerimise põhimõisteid, algoritmide rakendamist ja programmi loomise etappe ühe haridusliku programmeerimiskeele/arenduskeskkonna näitel. Õpitulemused Õpilane: 1) mõistab ja kasutab teadlikult järgnevaid mõisteid: programm, protsess, algoritm, roll (looja, täitja, kasutaja), muutuja, avaldis, valik, tsükkel, alamprogramm, programmeerimiskeel, sisend ja väljund; 2) analüüsib etteantud programmi ja ennustab selle töö tulemust; teeb selles otstarbekaid (oma eesmärgile vastavaid) muudatusi ja täiendusi; 3) koostab programmi etteantud tegevusskeemi, pseudokoodi või sõnalise kirjelduse alusel; 4) kirjeldab algoritmide ning programmide kasutamise lisandväärtust erinevates eluvaldkondades; 5) koostab lihtsamaid avaldisi ja algoritme (valik, kordus), mida on võimalik kasutada reaalses juhtprogrammis; 6) selgitab rakenduse töö testimise vajadust ja olemust ning parandab tekkinud vead; 7) koostab lihtsama ülesande (nt sõida mööda joont) täitmiseks valmisdetailidest mehaanilise seadme ja selle juhtprogrammi (robootika). Õppesisu 7 Sissejuhatus programmeerimisse. Programmjuhtimisega seadmete tööpõhimõtted ja ajalugu. Programm. Protsess. Roll (looja, täitja, kasutaja). Programmeerimiskeel. Arenduskeskkond. Ülevaade erinevatest võimalustest ja konkreetsetest kasutatavatest vahenditest, füüsilised ja digitaalsed vahendid. Arenduskeskkond, selle seadistamine. Algoritm. Algoritmi mõiste ja liigid, algoritmi koostamine ja realiseerimine. Etteantud tegevusjuhisest (kirjeldus, tegevusskeem, pseudokood) aru saamine, ise koostamine ja rakendamine. Andmete ja tegevuste otstarbekas muutmine. Lihtsamate tüüpalgoritmide kasutamine. Andmed. Objektid, objektide omadused ja meetodid (tegevused), väärtused. Muutujad. Muutujale väärtuse omistamine ja kasutamine. Sisendid ja väljundid. Klaviatuur, hiir, ekraan. Andurid, täiturid (robootika). Tegevused ja avaldised. Lihtsamad teksti-, loogika- ja arvavaldised. Valikud. Tingimuslause (if ja else). Kordused. Lõpmatu kordus. Kordamine teatud arv kordi. Kordamine etteantud tingimusel. Kordus korduse sees. Alamprogramm. Alamprogrammi kasutamine. Protseduurid/funktsioonid parameetritega. Mehhatroonika (robootika). Füüsikalised nähtused. Andurid. Täiturmehhanismid. Robootika. Robootikasüsteemi komponendid: mikrokontroller, mootor, andurid, liikurmehhanism. Roboti navigatsioon. Õppeteema “Digimeedia” Õppeteema “Digimeedia” eesmärk on õpetada eri liiki digimeedia (foto, arvutijoonis, video, 3D-joonis) loomist, selle arvutisse salvestamist, töötlemist ja veebis jagamist, autoriõigusi järgides. Õpitulemused Õpilane: 1) selgitab fotokaamera tööpõhimõtteid ja korrektset hooldust, valib kaamera seaded vastavalt pildistamisoludele, pildistab (fotokaamera, nutiseade); 2) valib vastavalt olukorrale sobiva graafikaliigi, tarkvara ja failitüübi, arvestades raster- ja vektorgraafika erinevusi; 3) tuvastab digifoto puudused (kontrast, värvid, teravus, valge tasakaal) ja töötleb fotot vastavate tööriistadega puuduste vähendamiseks; 4) rakendab portreefoto töötlemisel erinevaid võtteid (nt retušeerimine); 5) kasutab 3D jooniseid ja printerit eesmärgipäraselt: jooniste arvutisse laadimiseks, nende muutmiseks ja printimiseks ettevalmistamiseks, 3D printeri tööpõhimõtteid ja autoriõigusi silmas pidades; 6) salvestab ja töötleb heli ja videot nutiseadme ja arvuti abil; 7) kombineerib teksti, heli, pilti ja videot, kasutades erinevaid üleminekuid ja efekte; 8) oskab nimetada digimeedia arengus olulisi sündmusi; 9) kirjeldab tehis- ja liitreaalsust ja nendevahelisi erinevusi. Õppesisu Pildistamine. Kaamera tööpõhimõtted. Lääts, katiku ava, säriaeg, tundlikkus (ISO). Kaamera seadistamine. Pildistamine kaamera ja nutiseadmega. Pildi salvestamine arvutis ja nutiseadmes (resolutsioon, piksel, faili suurus). Pilditöötlus. Pildiparandused – kontrastid, värvid, teravus. Valge tasakaal. Arvutigraafika. Vektor- ja rastergraafika. Vektorgraafikaga joonistamine, olemasolevatest kujunditest uute loomine. Vektorgraafika värvimine. Värvi üleminekud (gradient). 3D-graafika. 3D-kujundite omadused. 3D-kujundi loomise protsess: tekstuur, sõrestik, varjutamine, renderdamine. Baaskujunditest uue 3D-kujundi loomine. 3D-objektide modelleerimine 3D-printimiseks. 3D-jooniste leidmine internetist, allalaadimine, muutmine ja 8 3D-printimiseks ettevalmistamine. 3D-printer, selle liigid ja osad, töövõtted ja ohutus. Failiformaadid. Tehis- ja liitreaalsus (VR, AR). Tehis- ja liitreaalsuse vahelised erinevused, tehnilised lahendused, vajalikud lisaseadmed, praktilised rakendused. Heli. Erinevad helikandjad. Heli salvestamise ajalugu. Analoog- ja digitaalheli. Heli salvestamine ja taasesitamine. Audiokaablid ja -pistikud. Algtasemel helitöötlus. Video. Filmimine. Digitaalne video. Videotöötlus: teksti, pildi, heli, ja videoklippide montaaž. Autoriõigus ja litsentsid. Autoriõiguste kaitse internetist saadud pildi- ja videoklippide taaskasutamisel. Autorile viitamine ja litsentsid. Oma metaandmete lisamine failidele. Õppeteema “Digiseade töövahendina” Õppeteema “Digiseade töövahendina” eesmärk on anda õpilastele vajalikud baasoskused arvuti kasutamiseks, sh tekstitöötluseks, info otsimiseks, hindamiseks ja esitamiseks, tööks andmetega, lähtudes etteantud vormistusnõuetest ja formaatidest. Teema on tihedalt lõimitud teiste õppeainetega. Õpitulemused Õpilane: 1) sisestab, vormindab ja kopeerib eri tüüpi teksti (sh nt plakatit, kuulutust); 2) kasutab digiseadet ohutult ja säästlikult; 3) vormindab referaati vastavalt etteantud juhendile, viitab korrektselt kasutatud allikatele; 4) salvestab, kopeerib, kustutab ja pakib kokku faile, töötab mitme aknaga; 5) otsib infot, kasutab ja hindab seda allikakriitiliselt, väldib plagiaati; 6) koostab etteantud andmestiku põhjal andmetabeli, sagedustabelid ja sobivat tüüpi diagrammid (tulp-, sektor- või joondiagrammi), sorteerib ja filtreerib andmeid, kasutab lihtsamaid tabelarvutuse funktsioone (summa, aritmeetiline keskmine, max, min), haldab ja kaitseb oma andmeid; 7) koostab ja disainib teksti, diagramme, pilte, audiot, videot ja tabeleid sisaldava esitluse etteantud teemal. Õppesisu Tekstitöötlus. Teksti sisestamine, vormindamine ja kopeerimine. Plakati või kuulutuse koostamine ning kujundamine. Töövõtted: ohutu ja säästlik arvutikasutus. Referaadi vormindamine: päis ja jalus, lehekülgede nummerdamine; pealkirjade laadid; sisukorra automaatne genereerimine; viidete ja kasutatud allikate loetelu automaatne koostamine. Failide haldamine. Faili salvestamine, kopeerimine, kustutamine, pakkimine. Töö mitme aknaga. Infokirjaoskus. Info otsimine, kasutamine, hindamine. Tööriistad. Plagiaat. Allikakriitilisus. Töö andmetega. Andmetabeli ja sagedustabeli koostamine. Diagrammi loomine sagedustabeli põhjal. Andmete sorteerimine ja filtreerimine. Lihtsamad funktsioonid tabelarvutuses (summa, aritmeetiline keskmine, max, min). Andmete kättesaadavus, haldamine ja kaitse. Esitluse koostamine. Esitluse disain ja vormistamine. Slaidi ülesehitus ja kujundus. Teksti, pildi, tabeli ja diagrammi sisestamine slaidile. 9  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 11 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Karjääriõpetus” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Aineõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) teadvustab oma huvisid, võimeid ja oskusi, mis võimaldavad adekvaatse enesehinnangu kujunemist ning konkreetsete karjääriplaanide tegemist; 2) arendab oma karjääri kujundamise pädevusi, sh õpi-, suhtlemis-, koostöö- ja otsustamisoskusi ning info hankimise, hindamise ja analüüsimise oskusi; 3) arendab soovi ja oskust endale eesmärke seada ja nendeni jõudmiseks süsteemselt tegutseda; 4) kujundab soovi ja valmisolekut elukestvaks õppimiseks ning iseseisvaks karjääriotsuste tegemiseks; 5) tutvub erinevate ametite/elukutsete ja õppimisvõimalustega, töösuhteid reguleerivate õigusaktide ning ettevõtlus- ja majanduskeskkonnaga. 1.2. Õppeaine kirjeldus Õppeaines „Karjääriõpetus“ käsitletakse teemasid, mis kujundavad õpilastes valmisolekut erinevate elurollide täitmiseks ja elukestvaks õppeks, tööjõuturule sisenemiseks ja väärtusloomesse panustamiseks ning arendavad iseseisvat otsustamisvõimet. Karjääriõpetus võimaldab ühiskonna inimressurssi tööturul paremal viisil rakendada, viies inimeste oskused ja huvid kokku töö- ja õppimisvõimalustega. Karjääriõpetus aitab kaasa sellele, et uue põlvkonna karjäärivalikuid ei piiraks stereotüüpsed soorollid (üldised jagatud arusaamad naiste ning meeste olemuse kohta). Õppijates kujuneb muutustega toime tulev, probleemide lahendamisele suunatud ja enesearengut väärtustav hoiak. Õppeaine koosneb lähtuvalt karjääri kujundamise pädevuste mudelist neljast osast: Eneseteadlikkuse arendamine aitab kujundada enesekohaseid ja sotsiaalseid oskusi. Õpilane õpib ennast tundma. Arenevad suhtlemis- ja õpioskused. Omandatud teadmised, oskused ja hoiakud aitavad ennetada koolist väljalangevust. Võimaluste analüüs toetab teadlike valikute tegemist pärast põhikooli lõpetamist. Õpilane oskab märgata muutusi töömaailmas, väärtustada elukestvat õpet ning mõista, et karjääripööre on tänapäeva kiires muutuvas töömaailmas loomulik isikliku karjääritee osa. Planeerimine ja otsustamine. Õpilasel arenevad eesmärgistamise ja planeerimisoskused ning teadlikkus otsuste vastuvõtmisel. Õpilane mõistab hariduse ja tööturu vahelisi seoseid, oskab karjäärialast infot hankida, analüüsida ja kasutada. Õpilane tunnetab oma vastutust karjääritee kujundamisel ja elus toimetulemisel. Tegutsemine. Õppija algatab ja viib ellu tegevusi erinevate elurollidega seotud eesmärkide saavutamiseks. Kujunevad teadmised ja oskused aitavad teha läbimõeldud valikuid oma karjääri kujundamisel , sealhulgas haridustee jätkamisel. Karjääriõpetus keskendub õpilase isiksuse omaduste teadvustamisele ning esmaste karjäärivalikutega seostamisele. Õpilasi teavitatakse erinevatest töökeskkondadega tutvumise ja tööharjutamiste võimalustest ning julgustatakse neid kasutama. Õpilased mõistavad hariduse ja tööturu vahelisi seoseid ning elukestva enesearendamise vajalikkust. Õpilased saavad teavet erinevatest õppimisvõimalustest ja oskavad seda kasutada oma plaanide elluviimisel. Põhikooli karjääriõpetuse ainekava koosneb 35 ainetunnist. Karjääriõpetus toetab õpilase karjääri kujundamist ja valmisolekut elukestvaks õppeks, lõimides teistes õppeainetes ja koolivälises tegevuses omandatud teadmised. Karjääriõpetuse valikaine õpitulemuste saavutamisele aitab kaasa vajaduspõhine koostöö erinevate kooliväliste partneritega, sh karjääriteenuste osutajate ja ettevõtetega. 1 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Karjääriõpetuse õpitulemused ja nende saavutamiseks rakendatavad õppemeetodid toetavad teiste üldpädevuste (väärtus-, sotsiaalne-, enesemääratlus-, õpi-, suhtlus-, matemaatika- ja ettevõtluspädevus) arengut ning lõimingut erinevate õppeainete ja läbivate teemadega. Mitmeid karjääri kujundamisega seotud mõisteid ja teemasid käsitletakse ka teistes õppeainetes, kuid sisu ja rõhuasetused on erinevad. Näiteks eneseanalüüsi aluseks olevate mõistetega tutvutakse eelnevalt inimese- ja suhtlemisõpetuses ja psühholoogias, töömaailma käsitletakse ettevõtlus- ja majandusõppes-, ühiskonnaõpetuses jne. Sarnaste teemade käsitlemine mitmes õppeaines aitab õpilasel mõista ainete omavahelisi seoseid, luua õpitust tervikpilti, seostada õpitut igapäevaeluga ja väärtustada õppimist kui elukestvat protsessi. Ka õppekava läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” õppesisus on palju kattuvusi karjääriõpetuse õppesisuga. Kõiki kooliastmeid hõlmava õppeprotsessi jooksul omandatud karjääri kujundamise alased teadmised ja oskused on üheks eelduseks karjääriõpetuse õpitulemuste saavutamiseks. Lõimingut toetab ka õppekeskkonna laiendamine väljapoole klassiruumi, koolisisesed ja -välised sündmused (näiteks karjääripäevad ja õpilaskonverentsid), suunamine huvitegevuse ja mitteformaalse õpikogemuse analüüsimisele, koostöö kooliväliste partneritega, õppemeetodid jne. Konkreetsed lõimingut toetavad tegevused kirjeldatakse kooli õppekavas. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus, sh kodutööde maht on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 3) võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega, et toetada õpilaste kujunemist ennastjuhtivateks õppijateks; 4) kasutatakse diferentseeritud meetodeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning toetavad õpimotivatsiooni teket; 5) rakendatakse nüüdisaegseid digitaalseid õppematerjale ja - vahendeid; 6) mitmekesistatakse õppekeskkonda: ettevõtted, järgmise taseme õppeasutused, looduskeskkond, muuseumid, näitused jne; 7) võimaldatakse saada ülevaade erinevatest tegevusaladest ja ametitest, sh vahetult töökeskkondadega tutvuda; 8) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh eelistatuna aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, probleemülesannete lahendamine, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine; 9) õpilased võivad projektide ja uurimistöö teemad valida ise lähtuvalt oma huvist (ameti-, kutse- või erialaeelistusest lähtuvalt) või lapsevanemate, kohalike ettevõtjate, karjäärispetsialistide jt soovitustest; 10) luuakse tingimused õpilaste teadlikke karjäärivalikuid soodustavate hoiakute kujunemiseks; 11) käsitletavad teemad seostatakse ja ajastatakse aineõpetajatega koostöös inimeseõpetuse, ühiskonnaõpetuse, emakeeleõpetuse jt ainetega ning arenguvestlusega. 1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest, sh lähtutakse kujundava hindamise põhimõtetest. Võimalik on kasutada nii eristavat kui mitteeristavat hindamist. 2 Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, üldpädevuste saavutatust suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Karjääriõpetuse käigus ei hinnata õpilase hoiakuid ega väärtusi, vajaduse ja võimaluse korral antakse õpilasele nende kohta tagasisidet. Hindamisel väärtustatakse õpilaste isikupära ja toetatakse arengut. Õpilane peab olema hindamises aktiivne partner, kuna see toetab eneseanalüüsi oskuste kujunemist. On soovitav, et kursuse jooksul koostab õpilane personaalse õpi- või arengumapi, millesse kogub eneseanalüüsi, ettevõtete külastuse töölehed jt õpiülesannete tulemused ning muud huvipakkuvad elukutse või erialadega seotud materjalid. Selles sisalduvad õpiülesanded võivad olla tehtud kas üksi või rühmatööna. Õpimapi esitlemist saab hinnata valikaine kokkuvõtva hindena. Hindamise põhimõtteid ja korraldust tutvustatakse õppijatele õppetöö alguses. Hindamisobjektid on: 1) praktilised tööd: CV koostamine; essee; ettevõtte külastuse ja töövarjupäeva konspekt või kokkuvõte, isiklik karjääriplaan (õpiplaan) jms; 2) praktilise tegevuse mõtestamine; 3) infootsing ja -analüüs; 4) loomingulisus ja ratsionaalsus õppeülesannete lahendamisel; 5) teadlikkuse kujunemine peamistest karjääriotsust mõjutavatest teguritest; 6) õppetöö käigus loodud materjalid. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Õpilastele tagatakse: 1) ainekavas kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks vajalik õppevara; 2) karjääri kujundamisega seotud kirjanduse ja teiste asjakohaste allikate kättesaadavus; 3) nutitarkvara karjääri kujundamisega seotud info otsimiseks; 4) mitmekesine õppekeskkond. 2. Ainekavad 2.1. Õpitulemused ja õppesisu III kooliastmes Eneseteadlikkuse arendamine Õppija: 1) analüüsib juhendamisel oma väärtusi, võimeid, huvisid, teadmisi, oskusi, kogemusi ja isiksuseomadusi karjääri kujundamise kontekstis; 2) kasutab eneseanalüüsi tulemusi oma karjääri kujundamisel seostades neid realistlike õppimise ja töötamise eelduste ning võimalustega; 3) mõistab teadmiste ja oskuste ning elukestva õppe tähtsust haridusteel ja tulevases tööelus; on vastutustundlik ja motiveeritud ennast arendama. Õppesisu: Teadlik eneseanalüüs. Karjääri kujundamisele suunatud eneseanalüüsi komponendid: huvid, hobid, oskused, teadmised, võimed, isiksuseomadused, väärtused, hoiakud, vajadused, saavutused, unistused, motivatsioon. Kohanemist ja õpioskuseid mõjutavad ning soodustavad isiksuseomadused, hoiakud ja harjumused. Isiklik õpi-, huvitegevuse ja töökogemus. Tugevused ja arenguvajadused. Minapilt. Enesehinnang. Arenguuskumus. 3 Võimaluste analüüs Õppija: 1) teab erinevaid tegevusvaldkondi ja ameteid ning mõistab töömaailma üldiseid arengusuundi; 2) mõistab hariduse ja tööturu vahelisi seoseid ning teadvustab ennast tulevase töötajana; 3) oskab otsida ja analüüsida informatsiooni õppimisvõimaluste ja tööturu kohta ning kasutada seda oma karjäärivalikute tegemisel; 4) põhjendab oma eelistusi haridustee jätkamisel ning kutseõppe eriala või gümnaasiumi õppesuuna valikul. Õppesisu: Tööturg ja tööjõuturg: tööturu üldine olukord ja arengusuunad. Tegevusvaldkonnad ja töökeskkonnad. Tulevikutöökohad ja -oskused. Ametid ja soorollidega seotud müüdid. Tööandjate ootused töötajale. Õpilase võimalused tööga tutvumiseks. Õppimisvõimalused pärast põhikooli. Eesti haridussüsteem. Alternatiivsed võimalused haridusteel. Õppimine välismaal. Karjääriinfo otsimine, hindamine ja kasutamine. Planeerimine ja otsustamine Õppija: 1) mõistab karjääri kujundamise eesmärki, sisu ja oma vastutust isikliku karjääri planeerimisel; 2) teadvustab erinevate elurollide ja -stiilide seoseid tööga; 3) koostab juhendamisel esmase karjääriplaani, võttes arvesse oma karjäärivalikuid mõjutavaid tegureid ja alternatiivseid võimalusi; 4) tunneb ja kasutab vajaduspõhiselt karjääriteenuseid. Õppesisu: Karjääri kujundamine ja karjääri planeerimine. Edu, elurollid ja elulaad. Karjääriotsuseid mõjutavad tegurid ja nendega arvestamine. Eesmärkide seadmine. Alternatiivid. Valimine ja otsustamine. Omavastutus. Isiklik karjääriplaan. Muutustega toimetulek. Karjääriteenused. Tegutsemine Õppija: 1) algatab ja viib ellu karjääri kujundamisega seotud tegevusi; 2) teab õpilasena töötamise võimalusi ja piiranguid ning mõistab töösuhteid reguleerivate õigusaktide ja töölepingu tähtsust; 3) mõistab kandideerimisprotsessi olemust, oskab võrrelda enda vastavust konkursil esitatud nõuetega ning koostab juhendamisel kandideerimiseks vajalikud dokumendid; 4) analüüsib isiklikku õppimise ja/või töötamise kogemust ja kasutab analüüsi tulemusi oma karjääri kujundamisel. Õppesisu: Töökeskkondadega tutvumise ning töö- ja õpikogemuste omandamise võimalused. Alaealiste töötamisega seotud nõuded ja piirangud. Töösuhteid reguleerivad õigusaktid. Tööohutus ja terviseriskid. Tööväärtused. Kandideerimine õpingutele ja/või tööle, sh vabatahtlikuks, vahetusõpilaseks või huvialaga seonduvalt. Kandideerimiseks vajalikud dokumendid. Õpi- ja töökogemuste analüüs. Õppimine edust ja ebaedust. 4  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 12 (muudetud sõnastuses) Valikõppeaine „Usundiõpetus” 1. Üldalused 1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Põhikooli usundiõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) teab suuremate usundite geograafilist levikut ning kujunemise peamisi ajaloolisi tegureid maailmas ja Eestis; 2) kirjeldab suuremate maailmausundite põhijooni; 3) nimetab olulisemaid lugusid ja tähtsamaid tegelasi käsitletud usunditest ning nende alustekstidest; 4) arutleb erinevate maailmavaadete mõju üle inimese ja ühiskonna elus nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes, tuues näiteid minevikust ja nüüdisajast; 5) analüüsib kultuuri ja religiooni seoseid ning toob näiteid seoste kohta; 6) võrdleb käsitletud religioossete ja mittereligioossete maailmavaadete eetiliste valikute printsiipide eripärasid; 7) otsib teavet usundite ja maailmavaadete kohta, hindab infoallikate (sh meedia ja digikeskkonna) asjakohasust ja usaldusväärsust; 8) kasutab digivahendeid ja -keskkondi eesmärgipäraselt ning järgib seal samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus; 9) toob näiteid usuvabaduse põhimõtete toimimise, piiride ja nende rikkumise kohta ühiskonnas; 10) on teadlik oma väärtustest ning analüüsib väärtuste ja moraalinormide rolli enda, teiste inimeste ja ühiskonna toimimises; sõnastab ja analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud usundite valguses, tuues esile sarnasusi ja erinevusi; 11) suhtleb lugupidavalt erinevate maailmavaateliste tõekspidamistega inimestega; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise. 1.2. Õppeaine kirjeldus Usundiõpetus on usu- ja mõttevabaduse põhimõtetest lähtuv õppeaine, kus õpilane õpib: 1) tundma erinevaid usundeid ja maailmavaatelisi liikumisi; 2) märkama religiooni väljendumist kultuuris ning inimese ja ühiskonna elus; 3) arutlema eksistentsiaalsete küsimuste ja väärtuste üle. Usundiõpetus lähtub ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sõnastatud usu- ja mõttevabaduse tunnistamise põhimõttest. Religioonialane haritus on usuvabaduse tagamise eeltingimusi ühiskonnas. Usundiõpetuses õpivad õpilased neid oskusi, mis on vajalikud elamiseks pluralistlikus ühiskonnas ning maailmas, kus tuleb kokku puutuda erinevate usundite ja maailmavaadete esindajatega. Seetõttu pannakse usundiõpetuses rõhku selliste oskuste ja hoiakute kujunemisele, millel põhineb üksteisemõistmine, respekt, avatus ning valmisolek dialoogiks ja koostööks. Religioonialane haritus aitab mõista maailma kultuuripärandit, sest religioon on olnud ja on kõigis ühiskondades inimeste elu ning kultuuri üks kujundajaid; inspiratsiooniallikas kirjandusele, kunstile ja muusikale. Usundite ja maailmavaadete tundmaõppimine peab olema tasakaalustatud ja lähtuma teaduslikust käsitlusest. Usundiõpetuse tundides õpitakse tundma religiooni mitmekesist pärandit ning tänapäeva nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes. Läbi aegade on inimesed püüdnud religioossete ja sekulaarsete maailmavaadete abil mõtestanud inimeseks olemise ja elu mõttega seotud küsimusi, olles avatud loovuse, tõe, headuse ja ilu ideedele, kuid usundid ja maailmavaated on tekitanud ka vastasseise ja pingeid. 1 Seetõttu aitab usundite ja maailmavaadete tundmine tõlgendamiste, samastumiste, võrdluste ja vastanduste kaudu õppijatel mõelda elu suurte küsimuste üle. Õpilased omandavad teadlikult ja kriitiliselt teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis toetavad nende kõlbelist arengut, vastutustundlikku eetilist elamisoskust ning maailmavaate kujunemist. I kooliaste: tavad, lood ja väärtused (soovitatavalt 2. klassis); II kooliaste: väärtused ja valikud (soovitatavalt 5.–6. klassis); III kooliaste: üks maailm, erinevad usundid (soovitatavalt 9. klassis). I kooliastme teemade valik võimaldab lapsel mõtestada oma minapilti, kogeda turvatunnet, areneda kõlbeliselt. Teemade ringi laienedes tutvub õppija lugudega, mis aitavad kaasa sotsiaalsete pädevuste kujunemisele. Selles kooliastmes õpitakse valitud lugude kaudu mõistma ennast, oma väärtusvalikuid, emotsioone ning omandatakse oskus neid suunata. Aastaringi kesksete rahvakalendri pühade religioosse tausta ning tähistamise tavade kaudu õpib laps tundma traditsioone ja kultuurilist järjepidevust ning mõtestama oma rolli selles. Õpilased õpivad end väljendama, esitama asjakohaseid küsimusi, oma vastuseid põhjendama, järeldusi tegema ning respekteerima erinevaid seisukohti. Õppijad osalevad mitmekesises ja interaktiivses õppetegevustes, mis võimaldab neil õpitut siduda nende elukogemusega: eakohased jutustused, vestlused, probleemülesanded. Õpilased arendavad lugemis-, kirjutamis- ja tekstimõistmisoskuseid, aga ka kuulamis-, vaatlemis- ja keskendumisoskuseid. Õpilased mõtestavad teemasid käelise tegevuse, liikumismängude, muusika, rollimängude, loovkirjutamise jm loova eneseväljendus kaudu. Koduloolise materjaliga tutvutakse õppekäikudel. II kooliastmes õpitakse peamiselt aktiiv- ja probleemõppe kaudu. Võimalusel planeerivad ja korraldavad õpilased ise sotsiaalprojekti. I kooliastme õppetegevustele lisanduvad arutelud, rohkem pööratakse tähelepanu küsimuste esitamise oskuse arendamisele, hinnangute andmisele ja nende põhjendamisele. Probleemülesannete, rollimängude ja moraalsete dilemmade analüüsiga arendavad õppijad probleemide märkamise oskust, kuulamisoskust, koostööoskusi ning teiste arvestamist. Õpilased peaksid kogema, et nende mõttekäike püütakse mõista ja nende autonoomsust toetatakse. Õpilased tutvuvad klassikaliste voorustega, analüüsides nende tähendust ja relevantsust kaasaja ja nende elu kontekstis. Eetika kursus võimaldab õppijatel tutvuda: 1) erinevatest religioossetest traditsioonidest pärit lugudega; 2) lugudega konkreetsetest inimestest, kes on oma elu ja tööga järginud olulisi eetilisi printsiipe ning võiksid olla noorele inimesele eeskujuks; 3) näidetega tänapäevaste liikumiste ja organisatsioonide kohta, mis väärtustavad oma tegevuses humanistlikke eetilisi printsiipe, nõrgemate märkamist ja aitamist. III kooliastmel õpivad õpilased lähemalt tundma vähemalt viit usundit, nende seas tutvutakse eesti rahvausundi ja kristlusega kui Eesti kultuurilugu enim mõjutanud usunditega. Erinevate usunditega tutvutakse õppesisus kirjeldatud aspektide kaudu, keskendudes vastava usundi jaoks olulisematele tahkudele. III kooliastmel lisanduvad varem kirjeldatud õppetegevustele, mida eakohastatult sobib kasutada ka vanemate õpilastega, mitmed uued võimalused, nagu valikuline tutvumine religioossete alustekstidega ja religioosse teksti analüüs, mis aitab taibata religioosse keele eripära ning arendada metafoorse keele mõistmist. Erinevate usundite ja maailmavaadetega tutvumise kaudu õpitakse neid võrdlema ning nägema religiooni ja kultuuri seoseid. Tähtis on kujundada avatud ja lugupidav hoiak erinevatesse kultuuridesse. Projektõppe võimalused, lühireferaatide koostamine, teabe hankimine teatmeteostest ja internetist ning leitud materjalide kriitiline hindamine arendavad iseseisva õppimise oskust. III kooliastmes arendavad õpilased oma arutlusoskusi ning õpivad oma seisukohti faktidele ja loogilistele arutluskäikudele toetudes põhjendama. Usundite puhul õpitakse tundma ka nende sisemist mitmekesisust tavade, kommete ja religiooni väljendumisel inimeste igapäevaelus, samuti leidma lihtsamaid seoseid religioonide väljendusvormide ja nende õpetuste vahel. 2 1.3. Võimalusi lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Usundiõpetuse kaudu toetatakse õppekava alusväärtuseid, alusväärtusi üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi vastavalt kooli eripärale ja kooli õppekavas sätestatule. Usundiõpetus pakub mitmeid lõimingu võimalusi ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inimeseõpetuse, kirjanduse, kunsti ja loodusainetega. Õpilased seostavad usundiõpetuses õpitavat oma varasemate teadmiste ja kogemustega; tutvuvad kodukoha ja sealsete religiooniga seotud kultuuriväärtustega ning loovad seoseid oma küsimuste ja probleemidega. Lõimingu võimalused kirjeldatakse kooli õppekavas. 1.4. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 3) võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks; 4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) kasutatakse nüüdisaegseid e-õppekeskkondi ja -vahendeid; 6) laiendatakse õpikeskkonda: erinevate usundite pühapaigad, kalmistud, muuseumid, näitused, arvutiklass; 7) kasutatakse õppijakeskseid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, probleemülesannete lahendamine, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine. 1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest ja kooli õppekavas sätestatust. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, üldpädevuste saavutatust suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Hoiakuid ega väärtusi ei hinnata, nende kohta antakse õpilasele tagasisidet. Hinnata saab arutluskäigu loogilisust, veenvust, argumenteeritust. Õpilane peab olema hindamises aktiivne osaline, tema selgitustel, põhjendustel ning eneseanalüüsil on oluline roll. Väärtusi ja hoiakuid võimaldavad analüüsida rollimängud, juhtumianalüüsid ning rühmatöö. Hindamine peab väärtustama lahenduste erinevusi ja õpilaste isikupära. Hindamine on vahend õpilase arengu toetamiseks. Hindamismeetodeid valides arvestatakse õpilaste vanust, nende individuaalseid võimeid ning valmisolekut ühe või teise tegevusega toime tulla. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ning vastavuses õpitulemustega, toetades õpilase arengut. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. 1.6. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Sotsiaalne ja vaimne õppekeskkond põhineb lugupidamisel ja üksteise seisukohtade arvestamisel. Kõiki õpilasi koheldakse eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, austades nende eneseväärikust ja isikupära. Erinevaid maailmamõistmise viise käsitledes julgustatakse empaatilist suhtumist ning vastastikust lugupidamist. Usundiõpetust korraldades ja õpetades peab austama õpilaste koduseid tõekspidamisi ning nendega arvestama. Õpetajad loovad klassiruumis ja õppekäikudel õpilastele võimaluse näidata initsiatiivi, osaleda otsustamises 3 ning tegutseda nii üksi kui ka koos kaaslastega. Soovitatav on kaasata õpilasi usundiõpetuse ainesisu valikutesse. Märgatakse ja ennetatakse õpilaste omavahelist kiusamist ja vägivalda. Kool korraldab: 1) valdava osa õpet klassis, kus saab rühmatööks ja ümarlauavestluseks mööblit ümber paigutada; 2) arvutit ning internetiühendust vajavate tööde tegemise klassis, kus on vähemalt üks arvuti kahe õpilase kohta. Kool võimaldab ainekava eesmärke toetavaid esitlusvahendeid ning õppe sidumiseks igapäevaeluga korraldada vähemalt kord kursuse jooksul õppekäigu. 2. Ainekavad 2.1. Õpitulemused ja õppesisu I kooliastmes I kooliastme lõpuks õpilane: 1) nimetab tähtsamaid rahvakalendri pühi ja selgitab nende usundilist tähendust ning kirjeldab levinumaid tähistamise traditsioone; teab oma pere traditsioone ja oskab neid teistele tutvustada; 2) toob näiteid religiooniga seotud esemete, tekstide, toimingute, sündmuste ja paikade kohta; toob näiteid erinevatest religioossetest traditsioonidest pärit lugude kohta; 3) kirjeldab näiteid tuues, kuidas erinevad inimeste uskumused, arvamused ja soovid; 4) selgitab oma sõnadega mõningaid õpitud väärtusi, tuues näiteid oma elust või käsitletud lugudest; 5) toob näiteid, mille poolest on tema eriline ning väljendab seda nii sõnaliselt kui ka loomingu kaudu; 6) mõistab, et on oluline oma eksimust tunnistada; oskab paluda vabandust; mõistab, et andestada on oluline. 7) tunneb nn kuldset reeglit ja selgitab selle järgimise olulisust, märkab kaaslase vajadusi, püüab käituda kaaslasi arvestavalt ning oskab anda hinnangut oma tegevusele. Pühad ja traditsioonid Õpitulemused Õpilane: 1) nimetab tähtsamaid rahvakalendri pühi ja selgitab nende usundilist tähendust; 2) kirjeldab nende pühade levinumaid tähistamise traditsioone; 3) teab oma pere traditsioone ja oskab neid teistele tutvustada. Õppesisu Peretraditsioonid, pühade tähistamine pereringis. Hingedeaeg. Jõulud. Ülestõusmispühad / kevadpühad. Nelipühad / suvistepühad. Jaanipäev. Valitud lugusid erinevatest religioossetest traditsioonidest Õpitulemused Õpilane: 1) toob näiteid religiooniga seotud esemete, sümbolite, alustekstide, usupraktikate ja paikade kohta, seostab neid võimalusel kohalikus piirkonnas esindatud usunditega; 2) toob näiteid erinevatest religioossetest traditsioonidest pärit lugude kohta, sõnastab õpitud lugude moraalse sõnumi; 3) kirjeldab näiteid tuues, kuidas erinevad inimeste uskumused, arvamused ja soovid; 4) otsib lihtsat teavet erinevatest allikatest, väljendades oma arvamust ja esitades küsimusi. Õppesisu Suuline ja kirjalik pärimus. Valitud lugusid hinduismist, budismist, judaismist, kristlusest ja islamist (loomislood, lood olulistest inimestest, jumalatest ja kangelastest). Religioonid ja pühapaigad kohalikus piirkonnas, religiooni avaldumine kultuuriloos. Mõned näited kristluse, judaismi, islami sümbolitest, rituaalidest ja pühapaikadest, mis on seotud õpitud lugudega. 4 Koos elamine Õpitulemused Õpilane: 1) mõistab, et usuvabadus on oluline inimõigus; kirjeldab näiteid tuues, kuidas erinevad inimeste uskumused; oskab koguda õpetaja juhendamisel teavet lihtsate intervjuude, vaatluste ja küsitluste kaudu ning teha oma tulemustest lihtsaid kokkuvõtteid. 2) selgitab igapäevaelus kehtivaid norme ja reegleid ning toob näiteid, miks neid vaja on; kirjeldab oma sõnadega mõningaid õpitud väärtusi (nt mis on hea ja kuri, ausus, õiglus, usaldus, tänulikkus), tuues näiteid oma elust või käsitletud lugudest; 3) tunneb kuldset reeglit ja selgitab selle järgimise olulisust, märkab kaaslase vajadusi, püüab käituda kaaslasi arvestavalt ning oskab anda hinnangut oma tegevusele; 4) toob näiteid, mille poolest on tema eriline ning väljendab seda nii sõnaliselt kui ka loomingu kaudu; toob näiteid lugudest, mis räägivad elu pühadusest; 5) mõistab, et on tähtis oma eksimust tunnistada; oskab paluda vabandust; mõistab, et andestada on oluline. Õppesisu Põhilised õigused, usuvabadus. Normid ja reeglid õpilase elukeskkonnas ja usundites. Südametunnistus. Kuldne reegel. Olulised väärtused lapse elus ja maailmareligioonides: hea ja kuri, õiglus, tõde ja vale, sõprus ja hoolimine, hirm ja turvalisus, tänulikkus, usaldus ja lootus. Maailm meie ümber: inimväärikuse, elu pühaduse, ligimesearmastuse ja loodushoiu motiivid valitud usundite jutustustes. Andekspalumine ja andeksandmine. 2.2. Õpitulemused ja õppesisu II kooliastmes II kooliastme lõpuks õpilane: 1) tunneb nn kuldset reeglit ning suuremates maailmareligioonides sõnastatud tähtsamaid eetilisi printsiipe (austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet); toob näiteid nende toimimise kohta; 2) nimetab käsitletud voorusi ning oskab neid lahti mõtestada, tuues näiteid vooruste avaldumise kohta inimeste käitumises; 3) toob näiteid väärtuste ja moraalinormide rolli kohta üksikinimese elus ning ühiskonnas; selgitab näiteid tuues, kuidas mõjutab religioon või sekulaarne maailmavaade inimeste väärtusi, valikuid ja otsuseid; 4) nimetab enda jaoks olulisi väärtusi ja kirjeldab õpitu valguses, kuidas need tema toimimist kujundavad ning valikuid mõjutavad; 5) suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse, tunneb igapäevases elus ära mõningaid maailmavaatelistel erinevustel põhinevaid diskrimineerimise juhtumeid; pakub välja konstruktiivseid toimimisvõimalusi, et lahendada lihtsamaid väärtuskonflikte. Eetika alused (usundites ja enda elus) Õpitulemused Õpilane: 1) toob näiteid väärtuste ja moraalinormide rolli kohta üksikinimese elus ning ühiskonnas; 2) selgitab näiteid tuues, kuidas mõjutab religioon või sekulaarne maailmavaade inimeste väärtusi, valikuid ja otsuseid; 3) tunneb nn kuldset reeglit ja suuremates maailmausundites sõnastatud olulisemaid eetilisi printsiipe (austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet); toob näiteid nende toimimise kohta; 4) nimetab käsitletud voorusi (õiglus, vaprus, enesedistsipliin (mõõdukus), (elu)tarkus ning usk, lootus ja armastus) ning oskab neid lahti mõtestada, tuues näiteid vooruste avaldumise kohta inimeste käitumises; 5 5) suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse ning tunneb igapäevaelus ära mõningaid maailmavaatelistel erinevustel põhinevaid diskrimineerimise juhtumeid. Õppesisu Usundite ja maailmavaadete roll inimeste identiteedis ja elustiili valikutes. Arusaam heast ja kurjast, inimese elu eesmärgist, vabadusest ja vastutusest kristluses, islamis, judaismis, hinduismis ja budismis. Kirjutatud ja kirjutamata reeglid ja seadused. Vastused küsimusele, mis on õnn, mis on õige ja hea. Kuldne reegel. Põhilisi eetiliste valikute printsiipe maailmausundites: austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet. Kardinaalvoorused: õiglus, vaprus, enesedistsipliin (mõõdukus), (elu)tarkus, usk, lootus, armastus. Inimõigused. Väärtused, mina ja teised inimesed (usundites ja enda elus) Õpitulemused Õpilane: 1) nimetab enda jaoks olulisi väärtusi ja kirjeldab õpitu valguses, kuidas need tema toimimist kujundavad ning valikuid mõjutavad; kasutab õpitud eetikamõisteid konteksti arvestavalt ja asjakohaselt; 2) suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse; 3) pakub konstruktiivseid toimimisvõimalusi, et lahendada lihtsamaid väärtuskonflikte. Õppesisu Autoriteedid ja väärtuste hierarhia. Inimeste tõekspidamiste sarnasused ja erinevused, väärikus. Iseendaks jäämise raskused. Üksi ja koos. Sallivus ja lugupidamine – suhtumine teistsuguste vaadetega inimestesse ning teistesse usunditesse. Eelarvamused ja diskrimineerimine. Eetika keskseid küsimusi (usundites ja enda elus) Õpitulemused Õpilane: 1) toob näiteid väärtuste ja moraalinormide rolli kohta üksikinimese elus ning ühiskonnas;. 2) selgitab näiteid tuues, kuidas mõjutab religioon või sekulaarne maailmavaade inimeste väärtusi, valikuid ja otsuseid; suhtub lugupidavalt erinevate maailmavaateliste tõekspidamistega inimestesse; otsib teavet usundite eetiliste seisukohtade kohta ja hindab allikate sobivust; 3) nimetab enda jaoks olulisi väärtusi ning kirjeldab õpitu valguses, kuidas need tema toimimist kujundavad ja valikuid mõjutavad; 4) mõistab andestuse olulisust ning oskab andeks paluda. Õppesisu Suhtumine loodusesse. Armastus ja sõprus, ustavus. Õigus ja õiglus. Tähelepanelikkus ja hoolivus nõrgemate suhtes. Solidaarsus ja heategevus. Sõna jõud: tõotused, sõnapidamine, ausus, silmakirjalikkus. Andekspalumine ja andestamine, leppimine. 2.3. Õpitulemused ja õppesisu III kooliastmes III kooliastme lõpuks õpilane: 1) oskab usundeid klassifitseerida ja nimetada maailma erinevates osades enam levinud usundeid; teab Eestis levinud suuremaid usundeid, eristab suuremaid konfessioone ja usulisi rühmitusi; 2) kirjeldab olulisemaid eesti rahvausundi põhijooni ning toob näiteid selle avaldumisest tänapäeval; selgitab käsitletud usundite õpetuse ja eetika põhiseisukohti ning tunneb nende usundite teket, tähtsamaid suurkujusid, usulisi rituaale ja nende väljendumist kultuuris; leiab seoseid usu väljendumisvormide ja vastava usundi põhiideede vahel; kirjeldab olulisemaid kristlikke pühi ning toob näiteid kristluse tähendusest Eesti kultuurile ja ühiskonnale nii ajaloos kui ka kaasajal; 6 3) võrdleb erinevaid religioone, analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju inimese ning ühiskonna elus nii positiivsete kui ka probleemsete ilmingutena; 4) analüüsib religioossete konfliktide põhjusi; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise; pakub võimalusi erinevate religioossete vaadetega inimeste dialoogiks ning koostööks; 5) sõnastab oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud usundite ja maailmavaadete valguses; 6) otsib teavet usundite kohta ja hindab allikate sobivust. Sissejuhatavad probleemid Õpitulemused Õpilane: 1) klassifitseerib usundeid ja nimetab maailma erinevates osades enam levinud usundeid; 2) nimetab suuremaid Eestis levinud usundeid, eristab suuremaid konfessioone ning usulisi rühmitusi; 3) analüüsib religioossete konfliktide põhjusi; 4) tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise; 5) pakub võimalusi erinevate religioossete vaadetega inimeste dialoogiks ning koostööks. Õppesisu Millesse inimesed usuvad ning kuidas avaldub usk inimeste elus? Mis on religioon? Usundite ja maailmavaadete mitmekesisus. Ülevaade usundite levikust maailmas (levikugeograafia ja statistika). Miks on vaja usundeid tunda? Maailma seletamise erinevad võimalused. Religioon ja teadus. Usundite vahelised suhted. Tutvumine erinevate usunditega Õpitulemused Õpilane: 1) kirjeldab olulisemaid eesti rahvausundi põhijooni ning toob näiteid selle avaldumisest tänapäeval; 2) selgitab käsitletud usundite õpetuse ja eetika põhiseisukohti ning tunneb nende usundite teket, tähtsamaid suurkujusid, usulisi rituaale ja religiooni väljendumist kultuuris; 3) leiab seoseid usu väljendumisvormide ja vastava usundi põhiideede vahel; 4) võrdleb erinevaid usundeid, analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju inimese ning ühiskonna elus nii positiivsete kui ka probleemsete ilmingutena; 5) kirjeldab olulisemaid kristlikke pühi ning toob näiteid kristluse tähendusest Eesti kultuurile ja ühiskonnale nii ajaloos kui ka kaasajal; 6) sõnastab oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud usundite ja maailmavaadete valguses; 7) oskab otsida teavet usundite kohta ja hinnata allikate sobivust. Õppesisu Sümbolid. Rajajad ning mõned kesksed tegelased. Pühad tekstid. Maailma alguse lood. Inimese suhe loodusega. Inimesekäsitlus. Olulisemad pühad ja rituaalid. Pühapaigad. Eetika. Religiooni väljendumine kultuuris. 7  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 13 Ainevaldkondade ülesed valikõppeained põhikoolile 1. Valikõppeaine „Ettevõtlikuna töömaailma“ Valikõppeaine kirjeldus Valikõppeaine annab ülevaate ettevõtte toimimisest ja ettevõtluse tähtsusest ühiskonnas, kuidas ettevõtlus on uute ideede teostamise ja ühiskonna arengu alus, töökohtade looja kodukoha ja riigi majanduses. Õpilased saavad teavet erinevatele elukutsetele esitatavate nõuete kohta, tutvuvad töötaja ja tööandja (ettevõtja) rollidega, õpivad hindama oma oskusi, soove, arenguvajadusi ning -võimalusi töömaailmas toimetulekuks, tähtsustama nii töötaja kui ka ettevõtja panust ühiskonda. Õpilastes kujundatakse rahatarka, säästvat ja ettevõtlikku hoiakut ning mõistmist, et vastutus ühiskonna jätkusuutliku, loodust ja elukeskkonda säästva arengu tagamiseks on nii üksikisikul kui ka ettevõtetel. Valikõppeaine võimaldab lõimingut kõigi riiklikus õppekavas olevate ainetega, kujundades üldpädevusi ainete ja õpetajate vahelises koostöös koolis. Väga oluline on lõiming matemaatika, emakeele, ühiskonnaõpetuse, inimeseõpetuse ning tehnoloogia- ja tööõpetusega, käsitöö- ja kodundusega, mis omakorda loob võimalusi RÕK läbivate teemade käsitlemiseks. Ettevõtlus- ja karjääri kujundamise pädevuse toetamise kaudu kujundatakse kõiki riikliku õppekava üldpädevusi. Konkreetsed lõimingu ja üldpädevuste arengu toetamise võimalused on välja toodud valikaine õppeprotsessikirjelduses. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikõppeainega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) on omandanud põhiteadmised majandusest, ettevõtlusest, rahatarkusest ja töömaailmast; 2) on täiendanud enesejuhtimise, sotsiaalsete olukordade lahendamise, loova mõtlemise ja ettevõtluskeskkonnas tegutsemise oskusi; 3) mõistab elukestva õppe olulisust, kavandab oma õpi- ja karjääriteed. Õpitulemused Põhikooli lõpuks õpilane: 1) on loov, püstitab eesmärke, vastutab oma ideede elluviimise eest ning rakendab meeskonnatöö võtteid; 2) mõistab Eesti majanduskeskkonda, erinevaid tegevusvaldkondi ja ameteid ning ettevõtlusvorme; 3) saab aru ettevõtluse tähtsusest igapäevaelus ja ühiskonnas, on positiivse hoiakuga ettevõtluse suhtes; 4) arendab eesmärgipäraselt enda võimeid ja oskusi, tegutseb ettevõtliku, väärtust loova kodanikuna; 5) mõistab töömaailma üldisi arengusuundi ja hariduse, oskuste ja kogemuste tähtsust konkureerimiseks tööturul, väärtustab elukestvas õppes osalemist; 6) kasutab asjakohaseid hariduse ja tööturu infoallikaid oma karjääriplaani koostamisel; 7) teeb eesmärgipäraseid ja teadlikke valikuid raha kasutamisel, tegutseb säästliku ja keskkonnateadliku tarbijana. Õppesisu I. Ettevõtluskeskkond ja ettevõtlikkuse kujundamine (10 õppetundi). Ettevõtlikkus ja väärtust loov mõtlemine. Ettevõtlus, ettevõtjale vajalikud omadused ja oskused. Ettevõtte toimimine, ettevõtluskeskkond, ressursside nappus ja jätkusuutlik kasutus, eraomand, konkurents, ettevõtluse võimalused ja riskid, äriidee ja ärimudel, ettevõtlusvormid, kasumi motiveeriv roll. Turundus, tarbija vajadused ja tootmise eesmärgid, omahind ja turuhinna kujunemine. Ettevõtja ootused ettevõtte töötajale, hariduse, oskuste, kogemuste ja meeskonnatöö tähtsus (ülesanded, vastutus, koostöö, tööjaotus, aja planeerimine). Ettevõtluse väärtust loov roll ühiskonna toimimisel. Kohalik ettevõtlus. Ärieetika. Põhimõisted: Eraomand, toimetulek, ettevõtlikkus, ettevõtluskeskkond, ettevõtlus, äriidee, ärimudel, FIE, osaühing, aktsiaselts, tööjaotus, omahind, turuhind, kasum, kahjum, turundus, konkurents, ärieetika ja väärtusloome, vastutustundlik ja jätkusuutlik majandus. II Võimalused töömaailmas (10 õppetundi). Töötamise võimalused täna ja tulevikus. Elukutsed ja ametid maailmas, Eestis ja kodukoha ettevõtetes. Enda vajadused, soovid ja võimalused elukutsevalikul ja tööturul. Nõuded haridusele ja pädevusele töökohal, oskuste ja kogemuste tähtsus. Asjakohased hariduse ja tööturu infoallikad, oma esmase õpi- ja karjääritee kavandamine. Erinevad karjäärinõustamise teenused. Elulookirjelduse ja kaaskirja koostamine. Elukestev õpe ja isiklik areng eneseteostuseks ja konkureerimiseks tööturul. Töötamise erinevad lepingute liigid ning nõuded alaealiste töötamisele. Tööturg Eestis ja töötamise tingimused Euroopa Liidus. Põhimõisted: Elukutse ja amet, tööturg, töötaja ja tööandja, õpitee ja karjäär, karjääri kujundamine, elukestev areng, CV ehk elulookirjeldus ja selle kaaskiri, tööleping, karjäärinõustamise teenused. III Rahatarkus ehk finantskirjaoskus (10 õppetundi). Tulud ja kulud. Töötasu tuluallikana. Bruto- ja netopalk, tööjõumaksud ja maksed. Soovid, vajadused, kulude ja tulude planeerimine, eelarve. Isiklike ressursside piiratus. Tulu suurendamise võimalused ja valik. Pikaajaline planeerimine ja liitintressi jõud. Teadlik ja keskkonda säästev tarbimine. Finantsteenuste eesmärgipärane ja kaalutletud kasutamine. Põhimõisted: Bruto- ja netopalk, maksud ja maksed, eelarve, finantsteenused, hoius, laen, liht- ja liitintress, säästmine, investeerimine, pikaajaline planeerimine. Õppe kavandamine ja korraldamine Valikõppeaine maht on 35 tundi III kooliastmes, soovitavalt 8. või 9. klassis. Valikõppeaine on jagatud kolmeks suuremaks teemaks: ettevõtluskeskkond ja ettevõtlikkuse kujundamine, võimalused töömaailmas ning rahatarkus ehk finantskirjaoskus. Vähemalt viis tundi kogu ainekava mahust saab rakendada erinevateks kohtumisteks ja õppekäikudeks vastavalt kohalikele võimalustele, et õpilased saaksid praktilise kogemuse töömaailmast ja mõistaksid ettevõtete rolli kodukoha arengus ja tööandjana. Õpet saab kavandada koostöös erinevate partneritega nagu Töötukassa, Ettevõtlik kool, JA Eesti, „Tagasi kooli“ jm ning võimalusel lõimida nende pakutavate programmide ja õppematerjalidega. Õppekeskkond Ettevõtluspädevuse arengu toetamiseks saab kasutada paljusid tegevusi (nt rühmatöö, eneseanalüüs, tegevuste planeerimine ja juhtimine jne), mis aitab teemasid mõtestada, kuid kindlasti on tähtis roll ka terviklikul õpikeskkonnal, mille kaudu soodustatakse õppijate pädevuste arengut ning mis mõjutab seda, kuidas ühte või teist harjutust tajutakse ja sellest õpitakse. Valikõppeainet käsitletakse igapäevaeluga seostatult. Kaks kolmandikku valikõppeaine mahust käsitleb ettevõtlusega ja rahatarkusega seotud praktilisi tegevusi, loovust ning kriitilise mõtlemise oskusi arendavate ülesannete lahendamist. Praktilised tööd on konkreetse üksikteema või materjali kohta. Iseseisvateks tegevusteks on näiteks kodused ülesanded, klassitööd ja arvutitööd. Õppeülesanded võimaldavad enesereflektsiooni oma eelistuste, huvide, väärtuste, tugevuste ja arenguvajaduste märkamiseks. 2 Õppes kasutatakse aktiivõppemeetodeid nagu arutelud, juhtumianalüüsid, rollimängud, projektid ja õppekäigud. Vabatahtlik tegevus kodukohas, kohalike ettevõtete ja asutuste külastused, töövarjuks olemine, kohtumised erialaspetsialistide ettevõtjate ja ettevõtlike lapsevanematega toetavad töömaailma mõistmist ja tekitavad huvi erinevate elukutsete ja ametite vastu. Õpilase teabe ja tehnoloogia kasutamise oskuse arendamiseks kasutatakse õppes tehnoloogilisi vahendeid. Hindamine Õpitulemuste hindamine lähtub põhikooli riikliku õppekavas toodud hindamisalustest ja teistest hindamist reguleerivatest dokumentidest, sh kooli õppekavas sätestatud hindamisjuhendist. Hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning kasutada saadud teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks. Hinnatakse nii teadmisi ja nende rakendamise oskusi kui ka loovust ülesannete lahendamisel, üldpädevuste saavutatust, sh õpioskusi. Olulisel kohal on õpilase enesereflektsioon arenguvajaduste mõistmiseks ja kujundav hindamine, mille kaudu arendatakse arutluse, põhjendamise ja seoste loomise oskust, õpilase iseseisvat ja rühmatööd, kirjalike tööde vormistamise nõuetega arvestamist ja üldist korrektsust. Soovitav on kasutada ettevõtluspädevuse hindamiseks enesehindamistööriistu EIS-is. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid. Soovitav on õpitulemusi hinnata õppeperiooodi jooksul sõnaliste hinnangutega ja programmi lõpus mittehindelise arvestusega. Pidev tagasiside õppeprotsessis kujundava hindamise kaudu võimaldab mõista, kuidas õppijad eesmärkide saavutamise suunas liiguvad ning kuidas õpetamist kohandada. 2. Valikõppeaine „Draamaõpetus“ Valikõppeaine kirjeldus Draamaõpetus toetab kõikide teiste ainete õppimist. Selles kasutatakse teatrivahendeid ja draamatehnikaid õppija loovuse, suhtlemisoskuste ja ettevõtlikkuse arendamiseks ning inimsuhete mõistmiseks. Õpilased õpivad verbaalsete ja mitteverbaalsete draamatehnikate kaudu väljendama oma ideid, mõtestama inimsuhteid, kavandama loovalt draamakeskkondi, tegutsema erinevates situatsioonides ning hindama enese ja teiste toimetulekut kujutletavates olukordades. Koostöine draamategevus toimib kui sotsiaalne laboratoorium, kus on võimalik arendada elulisi oskusi ja võimeid: empaatiat, sallivust, koostöö-, läbirääkimis-, eneseväljendus-, enesekehtestamis- ja refleksioonioskusi, pingetaluvust ja kriitilist mõtlemist. Draama kaudu saab turvaliselt käsitleda õppijaile olulisi tundlikke teemasid ja harjutada erinevaid sotsiaalseid situatsioone. Draama kui kunstivorm kujundab väärtushinnanguid, toetab õpilase kultuurilist identiteeti, ettevõtlikkust ja vastutuse võtmist kodanikuna. Draamaõpetuses väärtustatakse protsessi, mitte lõpptulemust. Oluline on, et lisaks igas tunnis antavale tagasisidele reflekteeriks õpilane draamaõpetuse kursuse lõppedes kogu õppeprotsessi, sh enese panust ühisloomesse ja koostööoskust kaaslastega. Samuti reflekteerib protsessis osaleja enese toimetulekut, arengut ja saavutusi draamakursusel. Selleks võib kasutada loovtegevuslikke refleksioonimeetodeid: hetke märkimist, pilditehnikat, elavat skulptuuri jne. Draamaõpetus arendab olulisi õpipädevusi: kuulamisoskust, oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist, suulist ja füüsilist eneseväljendust. Enesemääratluspädevuse ja ettevõtlikkuspädevuse ning vastutustunde kujunemist toetatakse õpilaste igapäevaelust lähtuvate eakohaste probleemide arutamise, seisukohavõtu ja lahenduste otsimisega. Ettevõtlikkuspädevuse kujunemist soodustab õpilaste osalemine rühmatöödes, mis eeldavad õpilaste omaalgatust ja aktiivsust. Suhtluspädevus areneb suulise suhtluse oskusi arendades, suhtluspartneri arvestamist ning sobiva käitumisviisi valikut, oma seisukohtade esitamise ja põhjendamise oskust. 3 Lõiming teiste valdkonnapädevuste ja ainevaldkondadega: emakeel – mälutreening ja diktsiooni arendamine; väljenduslikkus ja esinemisjulgus, kirjandus – kirjalike tekstide verbaliseerimine, analüüs ja läbimängimine (jutud, draamatekstid, luuletused jms), kehaline kasvatus – koordinatsioon ja kehalise aktiivsuse kujundamine, ajalugu – inimese käitumine ja mõtteviis erinevatel ajastutel, inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus – erinevate rollide võtmine, olukordade läbimäng, probleemõpe, kunstiõpetus, tehnoloogia ja käsitöö – kostüümielementide kasutamine, rekvisiidid ja lavakujunduselementide kasutamine, muusikaõpetus – muusika kasutamine erinevates loovülesannetes. Draamaõpetuses omandatud oskusi saab kasutada eelkõige muusikaõpetuses, eesti keeles ja kirjanduses, võõrkeeltes, inimeseõpetuses, ajaloos, ühiskonnaõpetuses, kehalises kasvatuses. Läbivate teemade rakendamine. „Väärtused ja kõlblus“ ning „Kultuuriline identiteet“ on ainevaldkonna eriomased teemad, mida käsitletakse läbivalt. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“ eesmärgiseadega on kooskõlas kõik ainevaldkonnas taotletavad pädevused: õpipädevus, suuline eneseväljendusoskus, kehakeele kasutamine. Arendatakse õpilaste suhtlus- ja koostööoskusi, suutlikkust oma arvamust kujundada ja väljendada ning probleeme lahendada. Õppetegevus võimaldab õpilasel märgata oma ainespetsiifilisi kalduvusi ning arendada loomevõimeid. Läbivate teemade „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ ning „Tervis ja ohutus“ käsitlus taotleb õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, keskkonnateadlikuks, vastutustundlikuks ning tervist ja turvalisust väärtustavaks inimeseks. Läbiva teema „Teabekeskkond“ käsitlemine ainevaldkonna õppeainetes hõlmab eri allikatest (sh internetist) teabe hankimist, selle kriitilist hindamist ja kasutamist erinevates harjutustes Õppe- ja kasvatuseesmärgid Teadmised: Õpilane mõistab draama kui kunstiliigi toimimise põhimõtteid, tunneb erinevaid draamatehnikaid ja eakohasel tasemel teatriterminoloogiat. Oskused: Õpilane arendab draamatehnikate kaudu sotsiaalseid oskusi, eneseväljendust ja loovust ning arusaamist inimsuhetest ja ühiskonnast. Hoiakud: Õpilane väärtustab loomingulist koostööd, ideede paljusust ja võtab vastutuse tulemuse eest. Draamaõpetuse valikõppeaine õppimisel õpilane 1) rakendab oma ideid individuaalses ja ühistegevuses, väärtustab enese ja teiste loovust; 2) tunneb erinevaid draamatehnikaid ja kasutab neid sotsiaalse tegelikkuse tundma õppimiseks ja sellega toime tulemiseks; 3) tunneb oma individuaalseid füüsilisi ja psüühilisi ressursse, teab oma tugevusi ja nõrkusi, arendab oma kehakeelt ja eneseregulatsiooni oskusi; 4) osaleb sotsiaalsetes tegevustes, julgeb võtta vastutust; 5) arendab oma esinemisoskusi: teeb ennast publikule nähtavaks ja kuuldavaks ning oma sõnumi arusaadavaks; 6) mõistab draama kui kunstiliigi toimimise põhimõtteid, tunneb teatriterminoloogiat ja annab ausat, konstruktiivset ja heatahtlikku tagasisidet teiste sooritusele. Õppesisu ja õpitulemused I kooliaste Teemad Õpitulemused Töövõtted ja tehnikad Reflekteerimine, tagasisidestamine Keskendumine ja Kuulab juhendajat ja kaaslasi, teeb tähelepanuringid tähelepanu, kuuldust järeldusi ja tegutseb oma tunnete ja meeleolu kuulamine vastavalt. kirjeldamine Arendab oma taju ja tähelepanu: erinevatelt kaugustelt helide kirjeldab esemeid kompimise, kuulamine sosina kuulamine 4  nuusutamise, maitsmise, kuulamise ja vaatlemise teel. Järgib koostegevuse reegleid. Kehakeel: miimika, Väljendab kehakeeles erinevaid Nimemängud žest, hoiak, rütm, meeleolusid ja olukordi. kajamängud tempo Valitseb oma keha erinevates pilditehnika draamategevustes. pildi elustamine Kujutab olukordi, esemeid, töid, peegeldamine tegevusi liikumise kaudu. pantomiimina Liigub vabalt ruumis ja kasutab matkimismängud liikumisel kogu ruumi. liikumine muusikasse Töö häälega: Kasutab oma häält erinevate rütmimängud diktsioon, selge meeleolude väljendamiseks, räägib kajamängud kõne, kõne selgelt ja kuuldavalt. hääletreening, sh väljenduslikkus, hääletugevus, kõneselgus, tugevus väljenduslikkus jms retsiteerimine Improvisatsioon Kujutleb olukordi ja kirjeldab neid kujutlusmängud kõikide meelte kaudu. rollimängud Osaleb rollimängus, kus tegelasteks laulumängud on esemed, nähtused ja olendid. pilditehnika Liigub ja tegutseb muusika skulptuur meeleolule ja rütmile vastavalt. kirjutamine kehakirjas Lugude jutustamine Komponeerib rühmatööna ühise loo. loov jutustamine Tutvustab loo tegelasi ja põhjendab pildi ja situatsiooni oma valikuid. kirjeldamine jutustamine ja tegevus samaaegselt Rolli loomine Leiab endale kujutletavas olukorras loovmäng sobiva rolli ja arendab seda. Dramatiseerimine Dramatiseerib tegevuslikult loo, loob pilditehnika pilte ja dialooge. paarisdialoogid Etenduse Vaatab õppeaasta jooksul vähemalt suuline tagasiside vaatamine ja ühte teatrietendust. etendusele; analüüs Kirjeldab etenduses toimunut. oma arvamuse sõnastamine II kooliaste Teemad Õpitulemused Töövõtted ja tehnikad reflekteerimine, tagasisidestamine Keskendumine ja Organiseerib ennast ruumis. tutvumismängud tähelepanu Järgib koostegevuse reegleid. ruumimängud Panustab loovatesse ühistegevustesse. tunnetusmängud kujutlusmängud Kehakeel Häälestub kehaliselt tegevusele ja draamamängud valmisolekuks draamategevusteks. loovliikumine Väljendab kehakeeles erinevaid peegli-harjutused meeleolusid ja olukordi. rütmiharjutused Kujutab olukordi, esemeid ja tegevusi pilditehnika liikumise kaudu. jäljendamine pantomiim 5  Valitseb oma keha ja häält vastavalt nähtu tõlgendamine ja olukorrale. kirjeldamine lõdvestumisharjutused Töö häälega Kasutab enne suulist etteastet hingamisharjutused hääleharjutusi selge häälduse ja hea artikulatsiooni- diktsiooni saavutamiseks. harjutused Valib kohase hääleregistri ja kõnetempo. tekstipõhised harjutused hääleimprovisatsioonid sõnalised improvisatsioonid Improvisatsioon Kuulab ja märkab partnerit ning võtab sõnalised ja sõnatud vastu mängusituatsiooni. improvisatsioonid Võtab vastu ja arendab teiste ideid, pakub välja oma lahendusi. Lugude jutustamine Kavandab ja jutustab individuaalselt ja lugude loomine rühmas loo. paaristööna ja rühmiti Kujutab loo karaktereid ja tegevusi oma helimaastik hääle ja kehaga. jutustamine ja tegevus Loob lugudele sobivaid helitaustu. samaaegselt etüüd sõnaline ja tegevuslik refleksioon Rolli loomine Täidab erinevaid rolle, tegutseb ja rolli improvisatsioonid kõneleb rolli seisukohalt. tegelaskuju elulugu Vahetab rolle ja reageerib paindlikult protsessdraama olukorra muutumisele. foorumteater Töö tekstiga Arutleb teksti sisu ja mõtte üle. luule- või proosateksti Analüüsib tegelaskuju iseloomu ja tegevuslik analüüs motiive. protsessdraama teksti esitamine etüüd Dramatiseerimine Määrab sündmuse, koha, aja ning tegelaskujude elulugude ja stseeni tegelased. kirjeldamine; lavastamine Loob dialoogi või monoloogi. stseeni Alustab ja lõpetab stseeni. pealkirjastamine; Loob misanstseeni ja tingliku etüüd; lavakujunduse. rühmatöö, paaristöö; kirjeldab tehtut ja annab tagasisidet; Etenduse Vaatab õppeaasta jooksul vähemalt ühte suuline või kirjalik vaatamine ja teatrietendust. tagasiside etendusele; analüüs Kirjeldab teatrielamust lavastuse, oma arvamuse näitlejatöö, sõnastamine ja heli-, valgus- ja lavakujunduse kaudu. argumenteerimine Arutleb etenduse sisu ja mõtte üle. III kooliaste Teemad Õpitulemused Töövõtted ja tehnikad reflekteerimine, tagasisidestamine 6 Keskendumine ja Panustab loovalt ühistegevustesse. lugude “tagasikerimine” tähelepanu Arvestab teiste ideede ja vajadustega. tagurpidimängud Järgib koostegevuse reegleid. juhendatud liikumisega Viib alustatud tegevuse lõpuni. mängud; etüüd Kehakeel Häälestub kehaliselt tegevusele ja loovtants valmisolekuks draamategevusteks. rütmiharjutused Liigub rütmiliselt ja loovalt, kasutab kogu pantomiim keha. peegeldamine Kasutab eesmärgipäraselt erineva ulatusega pilditehnika žeste ja liikumisi. lõdvestumisharjutused Valitseb oma žeste ja keha esinemisolukorras. Jutustab lugu kehakeele abil. Liitub kehakeelt kasutades kaaslase poolt välja pakutud tegevusega. Valib teadlikult füüsilisi väljendusvahendeid erinevate tegelaste iseloomustamiseks. Töö häälega Arendab selget hääldust, diktsiooni ja hääle hingamisharjutused, sh kandvust. ergutamiseks ja Valib kohase hääleregistri ja kõnetempo. rahunemiseks; Loeb valjusti erinevaid luule- ja artikulatsiooni- proosatekste, eristab nende rütmilisi harjutused eripärasid. tekstipõhised harjutused Kasutab ja hoiab oma häält tervislikult. hääleimprovisatsioonid sõnalised improvisatsioonid Improvisatsioon Kuulab ja märkab partnerit ning võtab vastu sõnalised ja sõnatud mängusituatsiooni. improvisatsioonid Võtab vastu ja arendab teiste ideid, pakub välja oma lahendusi. Improviseerib üksi või koos kaaslastega etteantud žanris. Võtab vastutuse ja vajadusel juhirolli. Lugude jutustamine Kavandab ja jutustab individuaalselt ja protsessdraama ja selle rühmas lugusid. võttestik; Arendab edasi kaaslase poolt esitatud ideed. individuaalne ja Jutustab oma loo, kasutab vajadusel nukke rühmatöö või muid abivahendeid. Toob välja olulise sündmuse ja jutustab köitvalt. Rolli loomine Kujundab oma rolli dramatiseeringus või foorumteater ja selle improviseeritud stseenis, teadvustab enda võttestik rolli tähtsust ja ülesannet koosmängus. fookuse määramine Kasutada rolliloome vahendeid selleks, et tegelaskuju elulugu luua koos kaaslastega terviklik etteaste. etüüd Vahetab rolle ja reageerib paindlikult individuaalne ja olukorra muutumisele. rühmatöö Kasutab lihtsamaid karakteri loomise vahendeid hääle, liikumise, miimika ja kostüümi abil. 7  Kasutab rolli loomisel oma teadmisi või koolis õpitut. Töö tekstiga Arutleb teksti sisu ja mõtte üle. tekstianalüüs; Kirjeldab dialoogi ja remarkide põhjal luule- või proosateksti erinevaid tegelaskujusid ja nende motiive. tegevuslik analüüs; Määrab draamateksti aja, koha ja protsessdraama sündmused. teksti esitamine Analüüsib teksti meeleolu, teemat, etüüd kujundeid. Valib teksti esitamise stiili. Dramatiseerimine Loob lühema proosateksti dramatiseeringu. alustekstide analüüs ja stseeni Määrab sündmuse, koha, aja ning tegelased. rühmatöö lavastamine Kujundab dialoogi või monoloogi vastavalt improvisatsioon ajastule ja tegelaskujule. etüüd Loob misanstseeni ja tingliku lavakujunduse. Arvestab ruumi võimalustega dramatiseeringu lavastamisel. Etenduse Vaatab õppeaasta jooksul vähemalt ühte suuline või kirjalik vaatamine ja professionaalse teatri etendust. tagasiside etendusele; analüüs Kirjeldab teatrielamust lavastuse, oma arvamuse näitlejatöö, sõnastamine ja heli-, valgus- ja lavakujunduse kaudu. argumenteerimine; Arutleb tegelaste eesmärkide üle, esitab põhjendatud argumente. Seostab etenduse sisu oma elukogemuse ja reaalse eluga. Õppekeskkond Sotsiaalne õppekeskkond. Draamatundides taotletakse tavatundidest erinevalt õppijate suuremat füüsilist liikuvust, emotsionaalset aktiivsust ja loovat panustust. Õpilaste hääleline ja kehaline eneseväljendus on oodatud, improvisatsioonitehnikad avavad õppijate spontaansust ja loovust, emotsioonid avanevad ja õhkkond võib kirglikuks minna. Et luua turvalist õhkkonda, tuleb grupil õppeprotsessi jooksul õppida üksteist kuulama, üksteisega arvestama, et koos tulemuslikult õppeprotsessi kujundada. Soovitatav on õppijate grupiga eelnevalt sõlmida draamalepe ja kehtestada suhtlemis ja ühistegevuse reeglid. Õpetaja suunab draamategevusi sageli interaktiivselt ja töötab selles suunas, et anda autoriõigus järk-järgult üle õppijatele, kes saavad rühmatöödes oma ideid sõnastada, tegevustesse vormida ning teistele esitada. Draamaprotsess ise on kaasav ja eeldab aktiivset osalemist. Teatritehnikad ja vahendid pakuvad õppijatele mitmel tasemel osalusvõimalust. Iga osaleja võib õppeprotsessis valida endale sobiva rolli, mil määral ja kuidas panustada. Draamatundides töötatakse grupikeskselt ja tihti ringis. Pidevalt grupiga läbi rääkides liigub õpetaja ühistegevuse reeglite kollektiivse jälgimise ehk iseorganiseerumise suunas. Grupis õppimine on ühtlasi demokraatia õpe – õppekeskkond annab võrdsed võimalused eneseväljenduseks ning taotleb igaühe panustust ning vastutust. Nii õpetaja kui õppijad reflekteerivad õppeprotsessi läbivalt kavandamise faasis, tegevuse kestel kui tegevuste järgselt. Õppijate tagasiside õppeprotsessile ja õpetajale on teretulnud. Õpetaja arvestab tegevuste valikul erivajadusi ja kavandab sellest lähtuvalt grupi õppeprotsessi. Füüsiline õppekeskkond. Kvaliteetne draamaprotsess eeldab õppijatelt suuremat kontsentratsiooni, haaratust ja sisseelamist kujutletud olukordadesse, mistõttu on soovitav 8 organiseerida õppegrupile pikemad tunnid kui 45 minutit. Draamatöö on tulemuslikum, kui ühes grupis on 16–20 õppijat ja kool saab suured klassikomplektid jaotada kaheks õppegrupiks. Tunde viiakse läbi hästi õhutatavas ruumis, kus on võimalik vabalt liikuda ja saab vajadusel mööblit ümber paigutada või siis kergesti teisaldavate toolide ja laudadega ruumis, kus on ka muusikavõimalused. Lava olemasolu ei ole ilmtingimata nõutav, aga lavavõimaluste, elementaarse heli- ja valgustehnika olemasolu annab võimaluse õppetegevusi mitmekesistada. Draamatundi tulevad õppijad mugavas, liikumist võimaldavas riietuses ja vahetusjalatsites. Mängud ja draamategevus kanduda põrandale, mis peab olema puhas ja ohutu. Kuna tegutsetakse ja häälitsetakse aktiivselt, võib tunni mürafoon olla tugevam, mispärast oleks hea, kui need ei segaks teiste tundide tööd. Hindamine Tagasiside andmiseks on väga olulisel kohal kujundav hindamine. Ühtki tegevust ei hinnata võimekuse, vaid isikliku arengu baasil. Hinnatavad tegevused ja etteasted tuleb eelnevalt õpilastega koos kokku leppida: stseenides või näidendis osalemine, luule- ja proosateksti esitamine, individuaalsed ülesanded, tunnitöö. 3. Valikõppeaine “Tantsuõpetus” Valikõppeaine kirjeldus Tantsuõpetuse kaudu omandab õpilane teadmisi keha arengu seaduspärasustest ja liikumisviiside mitmekesisusest. Tantsuõpetuse põhiülesanne on toetada õpilase ealist arengut praktilise õppe kaudu, mis haarab nii keha kui vaimu. Aktiivne õpe tähendab eelkõige tegevuslikku aktiivsust ja kogemist, mis kinnistab õpitut paremini. Tantsutundides õpitakse ja harjutatakse tunnetuse ja liigutustegevuse kaudu. Ühitatakse nii kunstiline eneseväljendus, kunstiloome, kõne, muusika, rütm ja mäng ning nende igat liiki kombinatsioonid. Tantsutundides luuakse tingimused isiksuse sotsiaalseks ja emotsionaalseks arenguks. Tantsides arendatakse õpilase isikupära, oskusi tegutseda üksi ja koos, suhtlemis- ja koostöövõimet, ühtekuuluvustunnet ning sallivust. Tantsuõpetuses on esmane eakohasuse põhimõte, mille all mõistame ennekõike inimkeha füüsilise ja vaimse arengu seaduspärasusi. Tantsuõpetus toetab harmoonilise isiksuse kujunemist tantsulise eneseväljenduse kaudu, avab ning avardab võimalusi tantsuga tegeleda ja loovast tegevusest rõõmu tunda. Tantsuõpetuses tekib huvi loomingulise tegevuse vastu, kujuneb loomulik ja õige kehahoiak ning elukestev tervislik liikumisharjumus. Tantsuõpetuse kaudu on õpilasel võimalus tunda end kultuurikandjana, saades teadmisi pärimuskultuurist. Samuti saavad õpilased tunda uuenduslikku muutumist kultuuritraditsioonis, suhtumist uutesse kultuuriilmingutesse ning võimalust võrrelda massikultuuri, kõrgkultuuri ja pärimuskultuuri ning nende üle arutleda. Eesti ja maailma tantsukultuuri tutvustamisega kujundatakse õpilaste silmaringi ning sotsiaalkultuurilisi väärtushinnanguid. Tantsuõpetus austab eesti tantsupraktikas väljakujunenud traditsioone ja on avatud erinevatele tantsustiilidele. Tantsuõpetus lahutamatud osad on tantsimine ja tantsu loomine ning tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine. Tantsuõpetuse koostisosad on üksteisega mitmetähenduslikus ja tihedas seoses, seetõttu on neid keeruline eraldada. Tantsu vaatamise oskuste kujundamine on tähtis komponent tantsuõpetuses. Õpilaste silmaringi arendamiseks on vajalikud õppekäigud (sh virtuaalsed) etenduspaikadesse, muuseumidesse ja mujale. Õpilaste üldkultuurilised teadmised põhinevad teadlikkusel kohalikust, oma riigi ja Euroopa kultuuripärandist ning nende rollist maailmas. Oluline on tantsuelu korraldamine oma koolis, et õpilastel tekiks esinemise ja vaatamise harjumus ning ürituste korraldamise kogemus. Läbivate teemade, ühiste temaatiliste rõhuasetuste, õppeülesannete ja -viiside abil toetab tantsuõpetus kõigi teiste õppeainete omandamist. Tantsuõpetuse lõimimine põhikooli teiste õppeainetega eeldab kokkulepitud õppekorralduse ja hindamispõhimõtete järgimist, õpetajate vahelist koostööd pädevuste täpsustamisel õpetuse eesmärkide püstitamisel, õppesituatsioonide loomisel ja eri ainetele ühiste probleemide ja mõistestiku määratlemisel. 9 Õppe- ja kasvatuseesmärgid Põhikooli tantsuõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb rõõmu tantsust ja huvitub tantsust kui kunstiliigist; 2) väärtustab tantsu inimese, kultuuri ja igapäevaelu rikastajana. Teab ja hoiab rahvuskultuuri traditsioone, osaleb selle edasikandmises. Mõistab ja austab erinevaid kultuure; 3) tunnetab, teadvustab ja arendab tantsulise liikumise kaudu oma enesekontrolli ja eneseväljendamise võimeid; 4) arendab läbi ühistegevuste sotsiaalseid võimeid, sealhulgas suhtlemisoskust; 5) omandab teadmisi ja praktilist kogemust keha arengu seaduspärasustest ja liikumisviiside mitmekesisusest; 6) väärtustab tantsu vaimse ja füüsilise tervise ning emotsionaalse intelligentsuse arendajana; 7) mõtleb ja tegutseb loovalt ning väljendab end loominguliselt tantsuga seotud tegevuste kaudu; 8) väärtustab eetilist ja esteetilist väljendusviisi; 9) tajub tantsu kui elukestva liikumisharrastuse tähendust. Õpitulemused ja õppesisu I kooliaste Õpitulemused 3. klassi lõpetaja: 1) osaleb meeleldi tantsulistes tegevustes; 2) osaleb loovmängudes ja oskab arvestada reeglitega; 3) jälgib tantsu ja räägib tantsust suunavate küsimuste abil. Õppesisu 1. Tantsimine ja tantsu loomine. Õpilane: 1) võtab osa liikumisharjutustest ja loovmängudest; 2) eristab tantsuelemente (keha ja kehaosade liikumisvõimalused: nt. painutus, sirutus, jooks, hüpe, jne.; liikumine ruumis: suunad ja tasandid); 3) õpib tunnetama liikumise sisu ja meeleolu (jõuline, sujuv, terav, voolav jt.); 4) seostab liikumist rütmi ja helidega; 5) sooritab lihtsamaid tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutusi; 6) tantsib lihtsamaid pärimustantse. 2. Tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine. Õpilane: 1) huvitub tantsust nii koolis kui ka väljaspool kooli; 2) kirjeldab nähtud tantsu suunavate küsimuste järgi; 3) õpib mõistma tunnis kasutatavat oskussõnavara. II kooliaste Õpitulemused. 6. klassi lõpetaja: 1) võtab osa erinevatest tantsulistest tegevustest; 2) julgeb esitada oma ideid ja improviseerida; 3) jälgib tantsu ja räägib tantsust avaldades oma arvamust. Õppesisu 1. Tantsimine ja tantsu loomine. Õpilane: 1) on teadlik loomulikust ja anatoomiliselt õigest kehahoiakust; 2) omandab esmased teadmised tantsutreeningust; 3) sooritab erinevaid liikumiskombinatsioone; 4) omandab algteadmised tantsuelementidest ja nende koostoimest; 5) kombineerib tantsuelemente loomingulistes ülesannetes; 6) tantsib muusikasse ja liigub vastavalt rütmile; 10 7) tantsib pärimustantse; 8) osaleb meeleldi tantsulistes tegevustes, mõistab oma panust ning toetab ja tunnustab kaaslasi. 2. Tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine. Õpilane: 1) osaleb tantsuüritustel ja huvitub oma kooli ja kodukoha tantsuelust; 2) avaldab oma arvamust tantsu kohta suunavate küsimuste ja omandatud tantsu oskussõnavara abil; 3) eristab tantsustiile ning leiab iseloomulikke jooni eesti ja teiste maade rahvatantsudes. III kooliaste Õpitulemused. Põhikooli lõpetaja: 1) suudab omandada ja taasesitada erinevate tantsutehnikate liikumiskombinatsioone; 2) julgeb improviseerida, esitada oma ideid ning rakendada neid loovates tantsulistes eneseväljendustes; 3) jälgib tantsu ja räägib tantsust põhjendades oma arvamust. Õppesisu 1. Tantsimine ja loomine. Õpilane: 1) õpib tundma ja kasutama esmaseid kompositsioonipõhimõtteid ja –võtteid, väärtustab enese ja teiste loomingut ning autorlust; 2) lahendab loovalt improvisatsiooni- ja kompositsiooniülesandeid; 3) eristab ja kasutab erinevaid liikumiskvaliteete; 4) omandab algteadmisi lihaskonnast ja tasakaalustatud treenimisest; 5) mõistab hingamisharjutuste tähtsust ja hingamise seoseid liikumisega; 6) eristab erinevaid tantsustiile ning tunneb nende ajaloolist ja kultuurilist tausta; 7) tantsib ja tunneb Eesti ja teiste rahvaste pärimustantse; 2. Tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine. Õpilane: 1) oskab märgata tantsukunsti seoseid teiste kunstiliikidega; 2) osaleb esinemistel ja õppekäikudel; 3) saab ülevaate tantsuga seotud elukutsest ja võimalustest tantsu õppida; 4) osaleb meeleldi tantsulistes tegevustes ning väärtustab tantsukunsti erinevaid avaldusvorme. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpet kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ning läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhata ja huvitegevustega tegelda; 3) kasutatakse mitmekesist ja tänapäevast õppemetoodikat ja diferentseeritud õppeülesandeid, võimaldatakse õppida individuaalselt ning koos teistega (üksi, paaris ja rühmas); 4) rakendatakse nii traditsioonilisi kui ka tänapäevaseid info- ja kommunikatsiooni- tehnoloogiatel põhinevaid õppematerjale ja –vahendeid erinevates õpikeskkondades (etendus, kontsert, teater, muuseum, stuudio, tantsukool, looduskeskkond, raamatukogu, arhiiv, internet jne); 5) tantsutunnid planeeritakse tunniplaani osana ja viiakse läbi selleks sobivates ruumides. (õppeprotsessi dok. Lisad: Tantsutunnid toimuvad soovituslikult spetsiaalselt sisustatud ruumis: tantsusaalis, kus on vetruv tantsupõrand, ventilatsioon, kaetavad peeglid, põrandapind 10×10 meetrit, puhas kõrgus 3,5 meetrit, heliisolatsioon, kaasaegne helitehnika, klaver või süntesaator, arvuti, projektor ja ekraan). I kooliastme õppetegevused: 1) tantsuelementide ja keha liikumisvõimaluste tundmaõppimine; 2) liikumise seostamine rütmi ja helidega; 11 3) tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutuste õppimine ja sooritamine; 4) loovmängude mängimine; 5) lihtsamate pärimustantsude tantsimine; 6) tantsuürituste külastamine; 7) tantsu oskussõnavara mõistmine. I kooliastmes on kesksel kohal tantsuelementide (aeg, ruum, jõud, keha) tundmaõppimine loovas tantsualases ja mängulises tegevuses. Laps õpib tundma oma keha ja kehaosade liikumisvõimalusi (nt painutus, sirutus, jooks, hüpe, jne), liikumist ruumis (suunad, tasandid); liigutuse iseloomu eristamist (jõuline, sujuv, terav, voolav jt). Liikumist ja tantsu õpitakse nii muusikaga kui ilma (keha-, rütmipill, tempo, paus, jne). Tasakaalu-, koordinatsiooni- ja teiste harjutuste ning repertuaari valikul väärtustatakse lapse enda loomingulist panust (nt improvisatsiooni võimalused pärimustantsus ja loovmängus). Tegevuste valikul jälgitakse, et kaasatud oleksid kõik õpilased. Oluline on lapse individuaalse arengu toetamine ja rühmatööks vajalike põhimõtete tutvustamine ja rakendamine. Selles vanuseastmes rajatakse alus tantsuhuvile, tantsutraditsioonide säilitamisele ja edasikandmisele. Luuakse tingimused lapse tantsulise mõtlemise ja loovuse arenguks. Igale lapsele võimaldatakse tantsimise (sh esinemise) ning enda ja teiste liikumise jälgimise kogemus (eakohased tantsuetendused, kontserdid jm). Saadud kogemuste väljendamiseks kasutatakse erinevaid vorme (kirjutamine, vestlus, joonistamine jm). Õpitakse märkama liikumiste erinevust ja liikujate eripära. Õpilane õpib mõistma tantsutunnis kasutatavaid termineid ja väljendeid. II kooliastme õppetegevused: 1) loomuliku ja õige kehahoiaku kujundamine; 2) lihaskonna teadlik ja tasakaalustatud treenimine; 3) liikumismälu, koordinatsiooni ja tasakaalu arendamine; 4) erinevate tantsuelementide kombineerimise ja koostoime õppimine; 5) tantsimine muusikasse; 6) improvisatsioonivõime arendamine; 7) tantsuüritustel osalemine; 8) tantsu oskussõnavara mõistmine ja kasutamine. II kooliastme õpilasele omast aktiivsust rakendatakse tantsulistes tegevustes. Selles eas tähtsustub õpilaste individuaalsete võimete arendamine, paaris- ja rühmatöö, mille käigus täienevad sotsiaalsed oskused. Tantsuõppe põhirõhk on lapse loovuse ja adekvaatse enesehinnangu arengul, keha teadlikul kasutamisel, loomulikul ja õigel kehahoiul, mis on aluseks tervisliku eluviisi kujunemisele. Kontsentratsioonivõime, usalduse, koordinatsiooni ja tasakaalu arendamiseks kasutatakse kontaktharjutusi ja akrobaatika elemente. Õpitakse arvestama liikumiste erinevuste ja liikuja eripäraga. Suureneb kasutatavate füüsiliste harjutuste intensiivsus ning oluline on tähelepanu pöörata treeningmetoodikale (nt venitusharjutused tunni lõpus). Süvendatult tegeletakse keha liikumisega ruumis (tasandid, suunad, joonised), liikumise ja liigutuste ulatuse ning iseloomuga (pehme, terav, voolav, järsk jne). Pööratakse enam tähelepanu teadlikule harjutamisele, täpsusele ja detailidele. Tantsulist mõtlemist ja liikumismälu arendatakse koreograafiliste jadade õppimise, loomise ja improviseerimise kaudu. Liikumise musikaalsus ja muusikasse tantsimine omab suurt rolli. Tantsuhuvi hoidmiseks võetakse muusika valikul arvesse ka õpilaste eelistusi. Tantsu vaadates arendatakse analüüsivõimet, võrdlusoskust ja tantsuvaldkonna terminite kasutamise oskust. Tantsuüritustel osalemine sisaldab etenduste, kontsertide külastamist, esinemist või ühistantsimist. Kultuurilise järjepidevuse hoidmiseks ja rahvusliku identiteeditunde kujundamiseks tähtsustatakse kohalikku tantsutraditsiooni. III kooliastme õppetegevused: 1) esmaste kompositsioonipõhimõtete ja -võtete tutvustamine; 2) improvisatsiooni- ja kompositsiooniülesannete loov lahendamine; 12 3) erinevate liikumiskvaliteetide katsetamine; 4) lihaskonna teadlik ja tasakaalustatud treenimine; 5) hingamisharjutused ja liikumisel õige hingamise kasutamise õppimine; 6) liikumismälu, koordinatsiooni ja tasakaalu arendamine erinevate tantsutehnikate kaudu; 7) tantsuajaloo ja erinevate stiilidega tutvumine, tantsu kultuurilise tausta käsitlemine; 8) tähelepanu pööramine tantsukunsti seostele teiste kunstiliikidega; 9) esinemisvõimaluste pakkumine ja õppekäikude korraldamine; 10) aruteludes isiklike põhjendatud seisukohtade avaldamise võimaldamine. III kooliastmes on tähelepanu keskmes iseseisva tantsulise mõtlemise süvendamine, loomingulise eneseväljenduse toetamine ning õpilaste võimete edasiarendamine ja rakendamine tantsulistes tegevustes. Kompositsioonivõtetest olulisim on idee väljendamine tantsukunsti vormis. Grupikoreograafia loomisel pööratakse tähelepanu tantsijate asetusele ruumis, tegevuse ajastatusele, tasanditele, suundadele ja vajadusel sobiva muusika (vm helitausta) leidmisele. Improvisatsiooniliste ülesannete lahendamisel suunatakse õpilasi kasutama erinevaid liikumiskvaliteete. Seoses luustiku ja lihaskonna soolise arengu erinevusega (erinev liikumisvõimekus, jõud ja painduvus) eristub kasutatavate füüsiliste harjutuste valik ja intensiivsus. Läbi süsteemse tantsutreeningu kujundatakse harjumus keha füüsilise tervise hoidmiseks. Tähelepanu pööramine hingamisele õpetab keskendumist ja aitab hoida õpilase vaimset ja füüsilist terviklikkust. Erinevate tantsustiilide kasutamine arendab liigutusvõimekust, liikumismälu, koordinatsiooni ja tasakaalu. Paaris- ja grupitöö loob tingimused usalduslike suhete tekkimiseks ning isiksuse sotsiaalseks ja emotsionaalseks arenguks. Tantsuajaloos käsitletakse praktiliste ja muude tegevuste kaudu ka tänapäevaseid kultuure, perioode, stiile ja žanre. Tantsu seostatakse teiste kunstiliikidega ning loomeprojektides tehakse koostööd kujutava kunsti, multimeedia, sõnateatri ja teiste valdkondadega. Tantsuüritustel osalemine sisaldab etenduste, kontserdite külastamist, esinemist, osavõttu õpitubadest, loomingulistest projektidest või ühistantsimistest. Tantsu vaadates ja selle üle arutledes tähtsustub oma arvamuse kujundamine ning selle põhjendamine nii suuliselt kui ka kirjalikult, toetudes tantsu oskussõnavarale. Kultuurilise järjepidevuse hoidmiseks ja rahvusliku identiteeditunde kujundamiseks tähtsustatakse kohalikku tantsutraditsiooni (tants pärimuskultuuris, tantsupidude traditsioon Eestis) ja tutvutakse rahvusvahelise tantsueluga (rahvaste tantsud, erinevate koreograafide tööd, festivalid jm). Õppekeskkond Tantsutunnid planeeritakse tunniplaani osana ja viiakse läbi selleks sobivates ruumides. Tantsutunnid toimuvad soovituslikult spetsiaalselt sisustatud ruumis: tantsusaalis, kus on vetruv tantsupõrand, ventilatsioon, kaetavad peeglid, põrandapind 10×10 meetrit, puhas kõrgus 3,5 meetrit, heliisolatsioon, kaasaegne helitehnika, klaver või süntesaator, arvuti, projektor ja ekraan. Tunde võib pidada ka aulas või mõnes muus tantsuõpetuseks sobivas ruumis. Oluline on jälgida, et tunnis osalejatel on sobiv riietus ja jalatsid. Tantsusaali kõrval on abiruumidena riietumis- ja pesemisvõimalused. Tantsusaalis peavad vahendid olema paigutatud nii, et neid oleks käepärane kasutada, ning asjadel peavad olema kindlad hoidmise kohad. Muud vahendid: 1) õppekirjandus; 2) fonoteek (CDd, DVDd, VHSid); 3) vahendid pärimus-ja loovtantsude tantsimiseks: rätid, pulgad, pallid jm.; 4) vahendid helide tekitamiseks: rütmipillid (kõristid, kõlapulgad, trianglid jne); 5) võimlemismatid; 6) vahendid füüsise arendamiseks: hüppenöörid, lindid, võimlemisrõngad jm; 7) kaasaegne infotehnoloogia. Hindamine Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa ja teiste hindamist reguleerivate õigusaktide käsitlusest. Tantsuõpetuses annab hindamine tagasisidet õpilase 13 võimekuse ja tema individuaalse arengu kohta, on lähtekohaks järgneva õppe kujundamisele, stimuleerib ning motiveerib õpilast parematele tulemustele ja enesearendusele. Hinnatakse õpilase teadmiste ja oskuste rakendamist tantsulistes tegevustes, arvestades ainekavas taotletavaid õpitulemusi. Hindamisel arvestatakse kõiki tantsuõpetuse komponente: tantsimist, tantsu loomist, tantsu üle arutlemist ja teadmisi tantsuajaloost. Lisaks võetakse arvesse õpilase isiksuseomadusi ja osavõttu erinevatest tegevustest. Õpitulemusi hinnatakse suuliste sõnaliste ning numbriliste hinnetega. Tantsuõppes on soovituslik kasutada pigem protsessipõhist suulist ja kirjalikku sõnalist hindamist või tagasisidet. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ning vastavuses õpitulemustega. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. I kooliastmes hinnatakse peamiselt osavõttu loovmängulistest liikumistegevustest. II ja III kooliastmes on hindamisel suurem kaal erinevate tantsutehnikate tundmisel, õige tervisliku kehakasutuse praktikasse rakendamisel ja looval isikupärasel väljendusoskusel. III astmes hinnatakse ka teadmistel põhinevat arutlusoskust. 4. Valikõppeaine „Teadusliku mõtlemise alused“ Valikõppeaine kirjeldus Valikõppeaine ainekava on mõeldud kasutamiseks III kooliastmes. Valikõppeaine toetab vastavalt õpilase maailmapildi kujunemist, inimese enesemääratlemise ja enesemääramise võimet ning kolmandaks õpilase kriitilise mõtlemise arengut (näiteks funktsionaalse lugemise oskust). Valikõppeaine on ennekõike seotud sellega, kuidas me inimestena avastame ja mõtestame meid ümbritsevat maailma. Õppesisu esimene osa on sissejuhatav ning keskendub sellele, miks on maailma tunnetamine inimesele isiklikult ja ühiskondlikult oluline. Sissejuhatavale osale järgnevad kaks osa, mis käsitlevad maailma teadusliku tunnetamise põhimõtteid ning olulisemaid teadusliku mõtlemise vorme. Teises osas keskendutakse üldistele ideedele maailma tunnetamisest (seejuures ka teadusliku tunnetamise aluseks olevatele filosoofilistele mõistetele) ning eristatakse teaduslikku tunnetust teistest tunnetusteedest. Kolmandas osas vaadeldakse kõigepealt tunnetamise, mõtlemise ja keele vahelisi seoseid. Seejärel selgitatakse erinevaid loogilise mõtlemise vorme (nt mõistete defineerimine, liigitamine) ning arutleva teksti ülesehitust. Kolmandas osas õpitut saab kasutada arutlevate tekstide loomisel ja hindamisel. Neljas osa on kokkuvõttev – arutletakse probleemi mõiste ning teadusliku uuringu ühiskondliku rolli üle. Valikõppeaine toetab riiklikus õppekavas seatud üldisemaid eesmärke, nagu õpilase igakülgne areng ja eneseteostuse võimalus. Valikõppeaine aitab mõtestada ja lõimida teisi õppeaineid ning pakub õpetajatele võimalust teha koostööd valikõppeaine korraldamisel. Valikõppeaine taotletavad õpitulemused on sõnastatud vastavalt SOLO taksonoomiale ning hindamisel kasutatakse kujundavat hindamist ehk kirjeldavat sõnalist tagasisidet. Õppesisu on täpsemalt avatud valikõppeaine juurde kuuluvates materjalides, kust võib leida ka soovituslikke tunnikirjeldusi, arutlusküsimusi ning harjutusi. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikõppeaine õpetamisega taotletakse, et õpilane põhikooli lõpuks: 1) mõistab maailma teadusliku tunnetamise olemust ning kasutab teadusliku tunnetamisega seotud põhimõisteid; 2) selgitab maailma tunnetamise, mõtlemise ja keele vahelisi seoseid ning kasutab põhilisi teadusliku mõtlemise vorme enda ja teiste tekstide loomisel ning hindamisel; 3) selgitab, miks on teaduslik tunnetus ja teaduslik uurimine inimlikult ning ühiskondlikult olulised. Õpitulemused Valikõppeaine läbimisel õpilane: 1) selgitab, kuidas inimene tunnetab maailma mudelite kaudu; 14 2) kirjeldab maailma teadusliku tunnetamise filosoofilisi eeldusi ning rakendab kirjeldades teemakohaseid põhimõisteid; 3) eristab teadusliku tunnetust teistest tunnetusteedest ning iseloomustab teadusliku tunnetuse piire; 4) selgitab maailma tunnetamise, mõtlemise ja keele vahelisi seoseid; 5) rakendab valikõppeaine teemadele vastavaid teadusliku mõtlemise vorme; 6) analüüsib nii enda kui teiste arutlusi nende loogilise struktuuri kontekstis; 7) selgitab maailma teadusliku tunnetamise inimlikku ja ühiskondlikku olulisust. Õppesisu Inimene. Maailma avastamine. Inimene kui subjekt. Maailma tunnetamine. Maailma tunnetamine ja maailmapilt. Abstraheerimine ja mudelid. Filosoofia, ontoloogia ja realism. Objektiivsus. Tõde. Teadmine. Maailma tunnetamine ja teadmised. Empirism ja ratsionalism. Tavatunnetus. Teaduslik tunnetus. Teaduse saavutused ja piirid. Tunnetamine, mõtlemine ja keel. Maailma tunnetamine ja keel. Mõisted kui mudelid. Mõistete vahelised seosed. Mõistete defineerimine. Liigitamine. Otsustused. Süllogismid. Õige mõtlemise põhireeglid. Arutlev tekst. Teaduslik uuring ühiskonnas. Probleem ja kirjeldus. Teaduslik uuring ühiskonnas. Õppe kavandamine ja korraldamine Valikõppeaine rakendamiseks on koostatud õppematerjalid „Teadusliku mõtlemise alused“ ning „Teadusliku mõtlemise alused: õpe ja harjutused“, mis on õppe aluseks. Esimeses õppematerjalis on antud õppesisu teoreetiline alus. Teine õppematerjal on üles ehitatud selliselt, et teoreetilise aluse juurde on pakutud soovituslikud tunnikirjeldused, arutlusküsimused, harjutused ning lisamaterjalid. Õpet kavandades ja korraldades lähtutakse järgmistest põhimõtetest: 1) Õpilane on subjekt, kes õpetaja juhendamisel kuid iseseisvalt, otsustab ning vastutab; 2) Areng on objektiivne. Õpetajal on võimalik luua eeldused õpilase arenguks; 3) Õpe on loominguline protsess. Õpilasel peab olema võimalus iseseisvalt jõuda asjakohaste küsimuste ja vastusteni, konstrueerides uusi teadmisi varasematele tuginedes; 4) Õpilase areng on määrava tähtsusega õppeprotsessi kujundamisel; 5) Õpe on süsteemne. Õpetamisel lähtutakse läbivatest põhimõistetest, mis seovad erinevad teemad tervikuks. Uut materjali käsitletakse seoses eelnevaga. Õppekeskkond Õppematerjalide kasutamiseks on oluline esitlustehnika olemasolu. Loomulikult leidub erinevaid võimalusi klassiväliseks tegevuseks. Pikemate õppeülesannete tarbeks (sh õppeainete vahelise lõimingu kontekstis) on soovitatav kaaluda õppelaagri korraldamise võimalusi. 15  Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 14 (muudetud sõnastuses) Õppekava läbivad teemad 1. Läbiv teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” 1.1. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist isiksuseks, kes on valmis õppima kogu elu, täitma erinevaid rolle muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas ning kujundama oma elu teadlike otsuste kaudu, sealhulgas tegema sobivaid haridus- ja tööalaseid valikuid. 1.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) teadvustama oma huve, võimeid ja oskusi, mis aitavad kaasa adekvaatse enesehinnangu kujunemisele ning haridustee jätkamisega seotud karjääriplaanide konkreetsemaks muutumisele; 2) arendama oma õpioskusi, suhtlemisoskusi, koostöö- ja otsustamisoskusi ning teabega ümberkäimise oskusi; 3) arendama oskust seada endale eesmärke ning tegutseda neid ellu viies süsteemselt; 4) kujundama valmisolekut elukestvalt õppida ja kutseotsuseid teha ning tundma haridus- ja koolitusvõimalusi; 5) tutvuma erinevate ametite ja elukutsetega, nende arenguga minevikus ja tulevikus, tundma õppima töösuhteid reguleerivaid õigusakte ning kodukoha majanduskeskkonda. 1.3. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemine I kooliastmes aitab õpilasel kujundada positiivset hoiakut õppimisse ning toetab esmaste õpioskuste omandamist. Mänguliste tegevuste abil aidatakse õpilasel kujundada ning õppida tundma ennast ja lähiümbruse töömaailma, tuginedes õpilase kogemustele igapäevaelust. Õpilasele tutvustatakse erinevaid tegevusalasid ja ameteid, nende olulisust ning omavahelisi seoseid. 1.4. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema käsitlemine II kooliastmes keskendub õpilase sotsiaalsetele ja toimetulekuoskustele, oma huvide ja võimete tundmaõppimisele ning arendamisele. Eesmärk on aidata õpilasel kujundada põhilisi õpioskusi, empaatiavõimet ning suhtlemis- ja enesekontrollioskusi. Õpilasele tutvustatakse erinevaid elukutseid ja töid ning nende seost inimeste individuaalsete eelduste ja huvidega. 1.5. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemine III kooliastmes keskendub õpilase võimete, huvide, vajaduste ja hoiakute teadvustamisele, kujundatakse iseseisva õppimise oskus, mis on oluline alus elukestva õppe harjumuste ja hoiakute omandamisel. Õpilasi juhitakse mõtlema oma võimalikele tulevastele tegevusvaldkondadele ning arutlema, millised eeldused ja võimalused on neil olemas, et oma soove ellu viia. Erinevate õppetegevuste kaudu võimaldatakse õpilasel saada ülevaade tööturu üldisest olukorrast ja tuleviku prognoosidest, erinevatest töödest eri tegevusvaldkondades ameti- ja kutsealadel ning kasutada seda infot nii tulevase õpitava eriala valimisel kui pikemaajalisel karjääri kujundamisel. Erinevate ametite ja elukutsete tutvustamisel pööratakse tähelepanu töö iseloomule, töökeskkonnale, töötingimustele, vajalikele teadmistele, oskustele ja isikuomadustele. Tähtis on käsitleda töö ja kutsega seotud stereotüüpseid suhtumisi kriitiliselt, et need ei muutuks õpilase tulevikuväljavaadete piirajateks. Õpilasi teavitatakse erinevatest tööharjutamise võimalustest ning julgustatakse neid kasutama. Õpilasele vahendatakse teavet edasiõppimisvõimaluste kohta ning luuakse võimalus kasutada karjääriteenuseid (karjääriõpe, -info ja –nõustamine) ning omandada karjääriplaani koostamiseks valikud teadmised ja oskused. 2. Läbiv teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” 2.1. Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, vastutustundlikuks ja keskkonnateadlikuks inimeseks, kes hoiab ja kaitseb 2 keskkonda ning väärtustab jätkusuutlikkust, on valmis leidma lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele. 2.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) aru saama loodusest kui terviksüsteemist, inimese ja teda ümbritseva keskkonna vastastikustest seostest ning inimese sõltuvusest loodusressurssidest; 2) aru saama inimkonna kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku, tehnoloogilise ja inimarengu erinevate tunnuste vastastikusest seotusest ning inimtegevusega kaasnevatest mõjudest; 3) väärtustama bioloogilist (sealhulgas maastikulist) ja kultuurilist mitmekesisust ning ökoloogilist jätkusuutlikkust; 4) arutlema keskkonnaprobleemide üle nii kodukoha, ühiskonna kui ka üleilmsel tasandil, kujundama isiklikke keskkonnaalaseid seisukohti ning pakkuma lahendusi keskkonnaprobleemidele; 5) võtma vastutust jätkusuutiku arengu eest, kasutama loodussäästlikke ja jätkusuutlikku arengut toetavaid tegutsemisviise; hindama ning vajaduse korral muutma oma tarbimisvalikuid ja eluviisi. 2.3. Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemine I kooliastmes tugineb õpilase kogemustele, igapäevaelu nähtustele ning looduse vahetule kogemisele. Õppe ja kasvatuse kaudu taotletakse õpilase keskkonnataju kujunemist, pööratakse tähelepanu kodu- ja kooliümbruse keskkonnaküsimustele ning tegutsemisviisidele, mille abil on keskkonnaprobleeme võimalik praktiliselt ära hoida ja lahendada. 2.4. Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema käsitlemine II kooliastmes keskendub peamiselt koduümbruse ja Eesti keskkonnaprobleemide käsitlemisele. Arendatakse tahet osaleda keskkonnaprobleemide ärahoidmises ja lahendamises ning kujundatakse keskkonnaalast otsustamisoskust. Arendatakse säästvat suhtumist ümbritsevasse ja elukeskkonna väärtustamist, õpitakse teadvustama end tarbijana ning toimima keskkonda hoidvalt. 2.5. Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemine III kooliastmes keskendub kohalike ning globaalsete keskkonna- ja inimarenguprobleemide käsitlemisele. Eesmärk on kujundada arusaama loodusest kui terviksüsteemist, looduskeskkonna haprusest ning inimese sõltuvusest loodusvaradest ja - ressurssidest. Õppemeetoditest on kesksel kohal aktiivõppemeetodid, rühmatööd, juhtumiuuringud, arutelud ning rollimängud. Õpitavad teadmised, oskused ja hoiakud loovad eeldused vastutustundliku ning säästva suhtumise kujunemiseks oma elukeskkonda ning eetiliste, moraalsete ja esteetiliste aspektide arvestamiseks igapäevaelu probleemide lahendamisel. 3. Läbiv teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus” 3.1. Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist aktiivseks ning vastutustundlikuks kogukonna- ja ühiskonnaliikmeks, kes mõistab ühiskonna toimimise põhimõtteid ja mehhanisme ning kodanikualgatuse tähtsust, tunneb end ühiskonnaliikmena ning toetub oma tegevuses riigi kultuurilistele traditsioonidele ja arengusuundadele. 3.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) väärtustama ühiselu demokraatlikku korraldamist, koostööd, kodanikualgatust ja vabatahtlikkusel põhinevat tegutsemist ning konfliktide rahumeelset ja vägivallatut lahendamist; 2) olema algatusvõimeline ja ettevõtlik, kujundama isiklikke seisukohti ning neid väljendama; 3) tundma õppima ja kaitsma enda ja teiste õigusi ning mõistma nendega kaasnevat vastutust ja kohustusi; 4) mõistma avaliku, ettevõtlus- ja mittetulundussektori seoseid ning toimimist; 5) mõistma enda kui üksikisiku rolli ühiskonnas ning omandama oskusi osaleda otsustamisprotsessides; 6) mõistma ettevõtluse rolli ühiskonnas ning suhtuma positiivselt ettevõtlusse ja selles osalemisse. 3.3. Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel I kooliastmes on keskne saada koostöö ja ühiste otsuste tegemise kogemusi. Selle viisid on õpilaste vabatahtlik tegevus, nt talgutöö, ühisürituste korraldamine vms. Lähtudes paikkonna võimalustest, tutvustatakse õpilasele kodukandi ettevõtteid, noorteühinguid ja teisi vabatahtlikke organisatsioone või huvirühmi, kes korraldavad kogukonnas üldkasulikke tegevusi, milles õpilased saavad osaleda. 3.4. Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel II kooliastmes on oluline toetada õpilase initsiatiivi ning pakkuda talle võimalusi ja abi ühisalgatusteks. Õpilasi innustatakse iseseisvalt tegutsema ühise eesmärgi nimel ning võtma sellega kaasnevat vastutust ja kohustusi. Oluline on suunata õpilasi leidma jõukohastele probleemidele loomingulisi lahendusi ning aidata neil kogeda koos tegutsemise kasulikkust ja vajalikkust. 3.5. Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemine III kooliastmes keskendub ühiskonna eri sektorite (avaliku, tulundus- ja mittetulundussektori) toimimisele ning nende seostele. Tähtsal kohal on riigi demokraatliku valitsemise korraldus ning üksikisiku või huvirühma osalemis- ja mõjutamisvõimalused kohaliku ja ühiskonna tasandi otsuste tegemisel. Kodanikualgatuse ning vabatahtlikuna tegutsemise mõistmiseks ja motiveerimiseks ning ettevõtlikkuse arendamiseks tutvustatakse õpilasele võimalusi osaleda tegevustes paikkonna hüvanguks ning teda julgustatakse neis tegevustes osalema. 4. Läbiv teema „Kultuuriline identiteet” 4.1. Läbiva teema „Kultuuriline identiteet” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist kultuuriteadlikuks inimeseks, kes mõistab kultuuri osa inimeste mõtte- ja käitumislaadi kujundajana ning kultuuride muutumist ajaloo vältel, kellel on ettekujutus kultuuride mitmekesisusest ja kultuuriga määratud elupraktikate eripärast ning kes väärtustab omakultuuri ja kultuurilist mitmekesisust ning on kultuuriliselt salliv ja koostööaldis. 4.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) mõistma ennast kultuuri kandjana, edasiviijana ja kultuuride vahendajana; 2) mõistma kultuuridevahelise suhtlemise ja koostöö tähtsust ühiskonna jätkusuutlikkuse kujundajana; 3) olema salliv ja suhtuma lugupidavalt teiste kultuuride esindajatesse ning nende tavadesse ja loomingusse, taunima diskrimineerimist; 4) tundma õppima ning väärtustama oma ja teiste kultuuride pärandit ja eripära, toetudes ühelt poolt erinevates õppeainetes õpitule ning seda üldistades, teiselt poolt ka omaalgatuslikult loetule, nähtule ja kogetule; 5) teadvustama ning tundma õppima mineviku ja nüüdisaja ühiskondade kultuurilist mitmekesisust; 6) omandama teadmisi kultuuride (sealhulgas eesti rahvuskultuuri) kujunemise ja vastastikku rikastavate mõjutuste kohta. 4.3. Läbiva teema „Kultuuriline identiteet” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel I kooliastmes on oluline pakkuda õpilasele võimalust osaleda oma kultuurikeskkonna tavades ja kogeda sellega seonduvaid emotsioone. Õpilasel aidatakse jõuda mõistmiseni, et teatud tavad ja kombed on omased teatud kultuurile. Õppe ja kasvatusega kujundatakse meie kultuuriruumis üldiselt tunnustatud käitumisharjumusi, toetatakse uudishimu uue ja erineva suhtes ning positiivset suhtumist sellesse. Õpilaste erinevaid kogemusi kokku viies saavutatakse üldpilt oma kultuurist ja selle kokkupuudetest teiste kultuuridega. 4.4. Läbiva teema „Kultuuriline identiteet” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel II kooliastmes on tähtis kujundada positiivseid hoiakuid erinevate kultuuride ja inimeste suhtes ning vältida eelarvamusliku suhtumise kujunemist. Õpitakse respekteerima erisusi ja hindama neid kui kultuurilist mitmekesisust ning kultuuride vastastikuse rikastamise vahendit. Õppes ja kasvatuses leitakse võimalusi, kus õppija saab rakendada oma teadmisi ja oskusi omakultuuri tutvustamiseks näiteks koolide ja rahvusvaheliste projektide kaudu. 4.5. Läbiva teema „Kultuuriline identiteet” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel III kooliastmes on keskne aidata õpilasel mõista, et omaenda tugev kultuuriline identiteet toetab teda teistes kultuurides orienteerumisel. Õpilasele pakutakse erinevaid võimalusi omandada kogemusi ning süvendada teadmisi teistest kultuuridest, saada elamusi erinevatest kunsti- ja kultuurivaldkondade st, sealhulgas võimalust kaasa lüüa kohalike kultuurisündmuste ettevalmistamises ja läbiviimises. 5. Läbiv teema „Teabekeskkond ja meediakasutus” 5.1. Läbiva teema „Teabekeskkond ja meediakasutus” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist teadlikuks ja analüüsivaks inimeseks, kes tajub ja teadvustab adekvaatselt ümbritsevat teabekeskkonda, suudab kriitiliselt analüüsida ja kasutada meediamaailma sisu ja allikaid, tunnustab autorlust, oskab luua kvaliteetset meediasisu, arvestades oma eesmärke ja ühiskonnas omaksvõetud suhtlemise norme ning toimib turvaliselt ja vastutab oma käitumise eest end ümbritsevas teabekeskkonnas. 5.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) mõistma vahetu ja vahendatu sarnasusi ning erinevusi; 2) valima olukorrale vastava suhtluskanali ja -registri; 3) määrama oma teabevajadusi ja leidma sobivat teavet; 4) arendama kriitilise teabeanalüüsi oskust; 5) tegutsema meediakeskkonnas turvaliselt ja vastutustundlikult. 5.3. Läbiva teema „Teabekeskkond ja meediakasutus” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel I kooliastmes on keskmes õpilase igapäevane suhtluskeskkond. Õpetaja abil ja kaaslaste toel harjutakse kirjeldama oma tegevust eakohases meediakeskkonnas. Õpilane õpib mõistma temale suunatud teadete suhtluseesmärki ning eristama olulisi teateid ebaolulistest. Samuti harjub õpilane mõistma, millised käitumisnormid kehtivad privaatses ja millised avalikus ruumis, sealhulgas turvaline käitumine sotsiaalmeedias. Läbiva teema rõhuasetused toetavad I kooliastmes inimeseõpetuse, emakeele ning teiste õppeainete kaudu toimuvat suhtlemisoskuste kujundamist. Õpilase eakohast meediakasutust arvestades pööratakse rohkem tähelepanu visuaalsele meediale ning visuaalse teksti analüüsile. 5.4. Läbiva teema „Teabekeskkond ja meediakasutus” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel II kooliastmes on keskmes avalikus ja privaatses ruumis toimimise seaduspärasused ning peamiste suhtluskanalite tundmaõppimine. Õpilane harjub internetis liikudes eristama avalikku ja isiklikku sfääri ning valib sobiva suhtlusviisi. Teise kooliastme jooksul harjutakse lugema ja kuulama uudist, hindama selle õigsust ning tuvastama uudises puuduvat teavet. 5.5. Läbiva teema „Teabekeskkond ja meediakasutus” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel III kooliastmes õpib õpilane mõistma ja analüüsima meedia rolle ühiskonnas, sealhulgas majanduselus, ning kasutama meediat teabeallikana. Senisest olulisemaks muutub teabe usaldusväärsuse kriitiline hindamine, kuna õpilane kasutab leitud teavet järjest rohkem isiklike otsuste tegemiseks (nt õppimisvõimalusi valides). Õppeprotsessis mõistab õpilane internetis leiduvaid võimalusi ja ohte ning õpib ennast ja oma privaatsust kaitsma; iseseisev teabeotsing muutub õpilasele harjumuspäraseks. Läbiva teema käsitlemine loob võimalused analüüsida meediaga seotud problemaatilisi olukordi (eraellu sekkumine, väärteabe edastamine, huvide kahjustamine, kallutatud teabe edastamine vms). 6. Läbiv teema „Tehnoloogia ja innovatsioon” 6.1. Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist uuendusaltiks ja nüüdisaegseid tehnoloogiaid eesmärgipäraselt kasutada oskavaks inimeseks, kes tuleb toime kiiresti muutuvas tehnoloogilises elu-, õpi- ja töökeskkonnas. 6.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) omandama teadmisi tehnoloogiate toimimise ja arengusuundade kohta erinevates eluvaldkondades; 2) mõistma tehnoloogiliste uuenduste mõju inimeste töö- ja eluviisile, elukvaliteedile ning keskkonnale nii tänapäeval kui ka minevikus; 3) aru saama tehnoloogiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste uuenduste vastastikustest mõjudest ning omavahelisest seotusest; 4) mõistma ja kriitiliselt hindama tehnoloogilise arengu positiivseid ja negatiivseid mõjusid ning kujundama kaalutletud seisukohti tehnoloogia arengu ja selle kasutamisega seotud eetilistes küsimustes; 5) kasutama info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (edaspidi IKT) eluliste probleemide lahendamiseks ning oma õppimise ja töö tõhustamiseks; 6) arendama loovust, koostööoskusi ja algatusvõimet uuenduslike ideede rakendamisel erinevates projektides. 6.3. Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel I kooliastmes õpitakse tundma infotehnoloogia kasutamise põhivõtteid, vormistades arvutiga loovtöid. Soovitatav on kasutada eelkõige frontaalset õpetamismeetodit ning mängulisi arvutiprogramme. Tehnoloogia rakendamise võimalusi mitmekesistatakse foto või video tegemise ning mudelite ja makettide meisterdamise integreerimise kaudu õppetegevusse. 6.4. Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema käsitlemine II kooliastmes põhineb eelkõige kooli ja õppetööga seonduvatel praktilistel ülesannetel, mis eeldavad tehnoloogia rakendamist erinevates ainetundides või huvitegevuses. Arvutipõhises õppes on soovitatav kasutada rühmatööd ja aktiivõppemeetodeid. 6.5. Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemine III kooliastmes kujundab IKT rakendamise pädevusi igapäevaelus ja õpingutes. Nende pädevuste kujundamiseks tuleb erinevate õppeainete õpetajatel lõimida oma ainetundidesse IKT rakendamisel põhinevaid meetodeid ja töövõtteid. Lisaks arvutiklassis peetud ainetundidele on III kooliastmes soovitatav kasutada nüüdisaegseid IKT vahendeid ka kodutööde ja õueõppe puhul. 7. Läbiv teema „Tervis ja ohutus” 7.1. Läbiva teema „Tervis ja ohutus” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist vaimselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt ja füüsiliselt terveks ühiskonnaliikmeks, kes on võimeline järgima tervislikku eluviisi, käituma turvaliselt ning kaasa aitama tervist edendava turvalise keskkonna kujundamisele. a) Tervisekasvatus põhineb õpilaste tervisega seonduvate teadmiste ja hoiakute ning sotsiaalsete toimetulekuoskuste arendamisel. Seda toetab tervist edendava kooli põhimõtete rakendamine koolis. b) Ohutuse valdkonnas õpetatakse käituma ohutult liiklus-, tule-, veeohu ja teiste keskkonnast tulenevate ohtude puhul ning otsima vajaduse korral abi. 7.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) leidma ja kasutama tõenduspõhist informatsiooni tervisega ja turvalisusega seotud otsuste tegemiseks: 2) tutvuma põhiliste ohuallikate, ohuolukordade ja nende võimalike tekkemehhanismidega ning eristama ohtlikke ja ohutuid olukordi; 3) tutvuma turvalisust ja ohutust suurendavate vahendite (sh kaitsevahendite) ja võimalustega; 4) analüüsima erinevate (isiklike, sotsiaalmajanduslike, kultuuriliste ja keskkonna jt) tegurite mõju tervisele ja turvalisusele; 5) seadma tervise ja ohutusega seotud eesmärke ning analüüsima nende täitmist; 6) käituma tervist toetavalt, terviseriske ja ohte ennetavalt; 7) kasutama turvalisust ja ohutust suurendavaid vahendeid; 8) rakendama teadmisi, enesekohaseid ja sotsiaalseid oskuseid tervise, ohutuse ja turvalisuse suurendamiseks; 9) märkama ja analüüsima ohuallikaid ja ohuolukordi ning hindama enda ja teiste käitumise võimalikke tagajärgi; 10) tegutsema ennast ohtu seadmata vastavalt ohuolukorrale; 11) analüüsima tervise, ohutuse ja turvalisusega seotud käitumist ja selle tagajärgi; 12) märkama ja andma esmast abi ennast ohtu seadmata; 13) kutsuma abi erinevates ohuolukordades (liiklus-, vee- või tuleõnnetuse või terviseprobleemi korral, lõhkeaine leidmisel, hädaolukorras jne); 14) pöörduma tervise, ohutuse ja turvalisusega seotud küsimustes usaldusväärse täiskasvanu poole; 15) väärtustama enda ja teiste tervist, ohutust ja turvalisust; 16) käituma hoolivalt ja lugupidavalt enda, teiste ning ümbritseva keskkonna suhtes; 17) aktsepteerima ja järgima üldtunnustatud reegleid; 18) looma tervist toetavat ja turvalist keskkonda ja olema oma käitumisega eeskujuks. 7.3. Läbiva teema „Tervis ja ohutus” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel I kooliastmes pannakse rõhk tervislike ja ohutute käitumisviiside kujundamisele. Õppija omandab eakohased teadmised ja oskused seonduvalt tervise füüsilise, vaimse, emotsionaalse kui sotsiaalse tervise aspektiga ning kujuneb tervist väärtustav hoiak. Selles vanuses on tähtis, et õpilane mõistaks ohu olemust ja selle tekkepõhjusi oma igapäevases keskkonnas ning omandaks oskused käituda ohutult ja turvaliselt. Õppemeetoditest on rõhk jutustustel, aruteludel, rühmatöödel, demonstratsioonidel, rollimängudel ja käitumise modelleerimisel. 7.4. Läbiva teema „Tervis ja ohutus” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema „Tervis ja ohutus” käsitlemisel II kooliastmes pööratakse teadmiste ja oskuste kujundamise kõrval tähelepanu eelkõige vastavasisuliste väärtushinnangute kujundamisele, õpetuse elulähedusele ja levinuma riskikäitumise ärahoidmisele (käitumine, millega kaasnevad nt vigastused, ohu tekkimine, alkoholi jt uimastite kuritarvitamine, suitsetamine, seksuaalne riskikäitumine, ebatervislik toitumine, vähene kehaline aktiivsus ja kehaline ülekoormus). Õppemeetoditest sobivad aktiivõppemeetodid, arutelu, rühmatöö, rollimängud ja demonstratsioonid. Õppetööd ainetundides saavad täiendada noortelt noortele metoodikal põhinevad tunnivälised projektid. 7.5. Läbiva teema „Tervis ja ohutus” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel III kooliastmes pööratakse tähelepanu tervist ja ohutust väärtustavate hoiakute kujundamisele ning tervisliku ja ohutu käitumise oskuste arendamisele. Õppemeetoditest on kesksel kohal aktiivõppemeetodid, diskussioon, juhtumianalüüsid, rühmatöö, uurimisprojektid ja rollimängud. Tähtsal kohal on ka õpilastega korraldatavad klassivälised ennetusprogrammid ning õpilaste maksimaalne kaasamine tervist edendavatesse ja ümbritseva turvalisust suurendavatesse tegevustesse. 8. Läbiv teema „Väärtused ja kõlblus” 8.1. Läbiva teema „Väärtused ja kõlblus” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist kõlbeliselt arenenud inimeseks, kes tunneb üldinimlikke ja ühiskondlikke väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid, järgib neid koolis ja väljaspool kooli, ei jää ükskõikseks, kui neid eiratakse, ning sekkub vajaduse korral oma võimaluste piires. 8.2. Läbiva teema käsitlemisega suunatakse õpilast: 1) tunnustama väärtusi, kõlbelisi norme ja viisakusreegleid; 2) analüüsima süstemaatiliselt kõlbelisi norme ja väärtusi; 3) arutlema üldtunnustatud eetiliste printsiipide üle ja neid omaks võtma; 4) juhinduma oma käitumises neist põhimõtetest ning hindama iseenda ja kaasinimeste käitumist nende alusel; 5) osalema kollektiivi (klassi, kooli, huviringi jm) eetikakoodeksi ja käitumisreeglite väljatöötamises ning neid järgima; 6) reflekteerima nii iseenda kui ka kaasinimeste käitumispõhimõtete üle, kasutades kõlbeliste konfliktide lahendamise ning vastutustundlike valikute tegemise oskusi. 8.3. Läbiva teema „Väärtused ja kõlblus” käsitlemine I kooliastmes Läbiva teema käsitlemisel I kooliastmes on rõhk iseenda tundmaõppimisel, heade kommete omandamisel ja sellise klassikollektiivi kujundamisel, kus peetakse oluliseks õiglust, ausust, hoolivust, sallivust, inimväärikust, lugupidamist enda ja teiste vastu, lubaduste pidamist ning demokraatlikku osalemist ja rahvuslikkust. Õppemeetoditest on esikohal töö jutustustega, rollimängud, arutelud ja õpetaja selgitused, mille vältel õpitakse oma kogemusi teadvustama ning oma tegutsemist jälgima ja reflekteerima. 8.4. Läbiva teema „Väärtused ja kõlblus” käsitlemine II kooliastmes Läbiva teema käsitlemisega II kooliastmes teadvustatakse ja mõtestatakse kõlbelisi norme ning kujundatakse sallivust ja lugupidamist erinevate inimeste vastu. Erinevaid vaatenurki pakkuva käsitluse kaudu taotletakse õpilase isiklike seisukohtade kujunemist humanistlike kõlbeliste normide taustal. Õpilase mõttearendustesse tuleks suhtuda paindlikult, jättes õpilasele võimaluse säilitada oma arvamus. Õppemeetoditest on kesksel kohal lugude analüüs, aktiivõppemeetodid, rühmatöö, konfliktsete juhtumite arutelu ning rollimängud. Õppevara kaudu tutvustatakse õpilasele positiivseid kõlbelisi eeskujusid ja ideaale. Igapäevases koolielus pakutakse võimalusi rakendada omandatud teadmisi. 8.5. Läbiva teema „Väärtused ja kõlblus” käsitlemine III kooliastmes Läbiva teema käsitlemine III kooliastmes toob selgemalt esile väärtushinnangute ja kõlbeliste normide ühiskondliku ning ajaloolis-kultuurilise mõõtme. Erinevate maailmavaadete ja religioonide tutvustamisega (ajaloos ning tänapäeval) toetatakse sallivuse ja lugupidava suhtumise ning maailmavaatelistes küsimustes orienteerumise oskuste kujunemist. Eri allikatest teabe kogumisega, erinevates õppeainetes käsitletu ning kogemuste põhjal juhitakse õpilasi arutlema väärtuste ja kõlbelisuse teemade üle, võrdlema erinevaid seisukohti ja põhjendama oma seisukohti, pidades silmas eelarvamusteta, taktitundelist, avatud ja lugupidavat suhtumist erinevatesse arusaamadesse. Sobilik on teha uurimisprojekte, mis võimaldavad käsitleda küsimusi sügavamalt ja mitmekülgsemalt.  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 1 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Keel ja kirjandus“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärk gümnaasiumis on kujundada õpilastes keele- ja kirjanduspädevus, mis tähendab suutlikkust mõista keelt ja kirjandust kui rahvusliku, riikliku ja iseenda identiteedi alust ning väärtustada keelt ja kirjandust rahvusliku ning maailmakultuuri osana. Keele- ja kirjanduspädevus hõlmab teadmisi ja oskusi, kujundamaks keele- ja kultuuriteadlikku inimest, kes käitub nii suulises kui ka kirjalikus väljenduses verbaalsele ja sotsiaalsele kontekstile vastavalt. Keele- ja kirjanduspädevus tähendab oskust eri liike tekste mõista, luua, analüüsida ja kriitiliselt hinnata. Keele- ja kirjandusõpetusega taotletakse, et gümnaasiumi lõpuks omandab õpilane järgmised valdkonnapädevused: 1) väärtustab keelt ja kirjandust kui (rahvus)kultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendajat ning mõtlemis- ja tunnetusvahendit, teadvustab keelt identiteedi osana, väärtustab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 2) toimib keeleteadlikult, väljendub selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normidele vastavalt nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses, märkab ja arvestab keeles toimuvaid muutusi; 3) mõistab, analüüsib ja hindab kriitiliselt eri liiki tekste ning eri allikates ja keskkondades pakutavat teavet, austab intellektuaalomandit; 4) arendab oma loovvõimeid, kirjutab ja esitab eri tüüpi ning eri žanris tekste, kasutab tekstiloomes sobivaid ja asjakohaseid alustekste; 5) mõistab keele ja kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuuriväärtust ning tähtsust iseenda arengus; 6) väärtustab lugemist, suunab oma lugemust, oskab ise valida kirjandusteoseid jm lugemisvara, arendab lugedes oma tunde-, kogemus- ja mõttemaailma, täiendab enda keele- ja kultuuriteadmisi. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonna õppeained on eesti / vene keel, kirjandus ning eesti keel teise keelena. Kohustuslikud kursused õppeainete kaupa on järgmised: 1) eesti keel – 6 kursust: „Teksti keel ja stiil“, „Praktiline eesti keel I“, „Meedia ja mõjutamine“, „Praktiline eesti keel II“, „Praktiline eesti keel III“, „Keel ja ühiskond“; 2) vene keel – 6 kursust (vene õppekeelega klassis): „Keel, ühiskond ja kultuur“, „Meedia ja mõjutamine“, „Tekst ja stiil“, „Suuliste tekstide vastuvõtt ja loomine“, „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“, „Praktiline vene keel“; 3) kirjandus – 5 kursust: „Pärimus ja kirjandus“, „Identiteet ja eesti kirjandus”, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses I“, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses II“, „Kirjandus ja ühiskond“; 4) eesti keel teise keelena – 9 kursust. Peale kohustuslike kursuste võib kool välja töötada valikkursusi, mis on soovituslikult valdkonnaülesed, st lõimivad keelt ja kirjandust muude valdkondadega (nt teatri-, filmi- või meediaõpetusega) ja pakuvad süvenemist võimaldavaid teemakäsitlusi. Valikkursused võib kool koostada ise või valida GRÕK lisades 8–15 esitatud kursuste hulgast. Eesti keele teise keelena ainekava alusel õpitakse muu õppekeelega klassis või erandjuhul individuaalse õppekava alusel tasemeni, kus õpilane on võimeline õppima täies mahus eesti keele ainekava alusel. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Gümnaasiumi keele- ja kirjandusõpetust ühendab eesmärk tundma õppida, osata ja vallata loomulikku keelt, mis on mõtete ja tunnete vahendaja, kultuurilise, riikliku ja iseenda identiteedi kandja ning rahvuskultuuri vundament. Keeleoskus kõnes ja kirjas on inimese mõtlemis- ja tundevõime kujunemise, intellektuaalse arengu ja sotsialiseerumise alus. Keele- ja kirjanduspädevus aitab õpilasel eetilisi norme, olusid ja partnerit arvestades suhelda, motiveeritult ja ennastjuhtivalt õppida ning tegutseda. Eesti keele valdamine Eestis on hariduslik vajadus, mis on eduka ja jätkusuutliku õppimise eeldus kõikides õppeainetes. Vene keele valdamise eesmärk vene õppekeelega koolis on hoida sidet emakeelse kultuuripärandiga. Ainevaldkonnasisese lõimingu põhialus gümnaasiumis on tekstikeskne keele- ja kirjandusõpetus, kus tekstikäsitlus hõlmab erinevaid tekste ja tekstitoiminguid. Tekstide kaudu õppides täieneb õpilase tekstikogemus, kujuneb žanri- ja kontekstitunnetus. Tekstitoimingud hõlmavad tekstide funktsionaalset lugemist, nende üle arutlemist ja kriitilist hindamist, keeleliste ja stiililiste väljendusvahendite eritlemist ja analüüsi, nende praktilist rakendamist tekstiloomes ning trükitud ja digitaalsete keeleressursside kasutamist. Keele- ja kirjandusõpetusse lõimitakse audiovisuaalseid väljendusviise (pilt, film, video jm). Keeleõppes (6 kursust) lõimitakse mitmekülgsed keeleteadmised praktilise keeleoskusega. Keeleteadmisi täiendavad kursused kajastavad ühiskonna ja kultuuri toimimist, inimestevahelist suhtlemist nii kõnes kui ka kirjas, meediavaldkonna funktsioneerimist ja mõju. Keeleõppes valib õpetaja ühiskondlikult olulised autentsed tekstitüübid ja -liigid, mis peegeldavad suhtlustavasid ja -olukordi. Oskust tekste funktsionaalselt lugeda, neid mõista ja luua arendatakse lõimitud aine- ja tekstiõpetuse kaudu, mis seotakse praktilise eesti keele kursustel ortoloogia, grammatika ja leksika õpetamisega. Praktilised keelekursused on keskendatud õpilase suhtlus- ja väljendusoskuse arendamisele, eri liiki tekstide loomisele nii suulises kui ka kirjalikus vormis, vajaliku teabe hankimisele ja kasutamisele. Õigekirja- ja õigekeelsusteemasid korratakse kõigi kursuste vältel. Kirjandusõppes (5 kursust) soodustatakse teksti- ja lugejakeskse lähenemise kaudu õpilase kirjandushuvi, arendatakse tema lugejavõimeid, mõtte- ja tundemaailma, kujundatakse eetilisi tõekspidamisi ja esteetilisi hoiakuid, pööratakse tähelepanu teksti kui terviku mõistmisele, selle analüüsimisele ja tõlgendamisele, vaadeldakse sõnakunsti poeetikat ja kujundikeele olemust, edendatakse väljendusoskust nii kõnes kui ka kirjas. Teksti- ja lugejakeskset kirjanduskäsitlust täiendab kirjanduslooline lähenemisviis, mis asetab teosed loomisaja ühiskondlik-kultuurilisse konteksti ning avab nende esteetilisi erijooni. Ilukirjandustekstide lugemise ja uurimise eesmärk gümnaasiumis on avardada õpilase elu- ja kultuurikogemust, rikastada tema keeletunnetust, pakkuda inspiratsiooni ning toetada isiksuslikku arengut. Gümnaasiumi keele- ja kirjanduskursused eesti ja vene õppekeelega koolidele taotlevad ühiseid õpitulemusi ja on seotud samase õppesisuga. Kursuste läbimise järjekord määratakse kindlaks kooli õppekavas. Keelekursuste õppesisu võib ka teisiti liigendada ja kursusi paralleelselt õpetada. Eesti keele kui teise keele õpe lähtub Euroopa keeleõppe raamdokumendi ja selle lisade põhimõtetest ning nendes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Eesmärk on õpilaste toimetulek eestikeelses ühiskonnas, sh suutlikkus jätkata õpinguid ja siseneda tööturule. Eesti keeles teise keelena on oluline saavutada gümnaasiumi lõpuks keeleoskustase, mis võimaldab aktiivselt osaleda ühiskonnaelus, eesti keeles õpinguid jätkata ja tööturul edukalt toime tulla, st eakohane C1-keeleoskustase. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Ainevaldkonnas toetatakse üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi vastavalt kooli eripärale ja kooli õppekavas sätestatule. Keele ja kirjanduse valdkonna ained lõimuvad valdkonnaüleselt kõikide õppeainetega ja toetavad pädevuste saavutamist teistes ainevaldkondades. Keeleoskus loob 2 eeldused kõigi õppeainete edukaks omandamiseks ja toimetulekuks nii isiklikus kui ka avalikus elus. Kõikide valdkondade õppeained arendavad keelekasutuse põhipädevusi: sõnavara tundmist ja rakendamist, tekstimõistmist ja -loomet, pädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Õpilaste funktsionaalne ja kriitiline kirjaoskus kujuneb välja eesti / vene keele õppimisele lisaks kõigi õppeainete õppimise tulemusel, mis eeldab pidevat koostööd aineõpetajate vahel. Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kaudu kujundatakse ja arendatakse õpilastes kõiki riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevusi ja läbivaid teemasid. Üldpädevusteni jõutakse eri allikatest teavet hankides ja seda kriitiliselt hinnates, eri liiki tekste lugedes ja analüüsides, nende üle arutledes ja väideldes, erilaadseid tekste funktsionaalselt koostades ja kirjutades. Keele- ja kirjandusõpetuse eriosa on edendada tekstidega süva- ja metatasandil töötamise kaudu õpilaste tekstiteadlikkust. Üldpädevuste kujundamisel kasutatakse erinevaid koostöövorme, õppemeetodeid ja -keskkondi, sh digivahendeid ja -võtteid, veebi- ja e-õppekeskkondi, analüüsitakse ja lahendatakse elulisi probleemolukordi ja väärtuskonflikte, arvestatakse õpilaste isikupära ja andelaadi. Läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine toetab tema suutlikkust oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades rakendada, väärtusnorme, -hoiakuid ja -hinnanguid kujundada ning võimaldab luua ettekujutuse ühiskonna kui terviku arengust. Läbivad teemad kui ühiskonnas tähtsustatud aineteülesed valdkonnad on üld- ja valdkonnapädevuste, õppeainete ja ainevaldkondade vahelise lõimingu vahendiks. Neid on oluline arvestada keele ja kirjanduse õppesisu ja õpitulemuste kavandamisel, kooli õppekava koostamisel ja koolikeskkonna kujundamisel. Läbivate teemade käsitlemist toetavad projekt- ja probleemõpe, uurimis- ja loovtegevused, lugemis-, kirjutamis- ja suhtlusülesanded ning mitmekülgne info- ja digikirjaoskus. Valdkonnasisese ja -ülese lõimingu võimalusi, kõigi üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist kirjeldatakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Valdkondlikku õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üld- ja valdkonnapädevustest, gümnaasiumi sihiseadest, gümnaasiumi lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) toetatakse lõimingut valdkonna sees, õppeainete vahel ja õppekava läbivate teemadega, arendatakse õpilaste teadmisi, oskusi ja hoiakuid; 4) rakendatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid õppetegevusi, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi; 5) arvestatakse õpilaste individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse diferentseeritud sisu ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi; 6) taotletakse mõõdukat ja ühtlaselt jaotuvat õpikoormust, mis soodustab motivatsiooni ning jätab aega puhkuseks ja huvitegevuseks; 7) tegeldakse probleemikeskselt ja kogemuspõhiselt eluliste nähtuste ja inimsuhetega, seostatakse õpitavat igapäevaelu, jätkuõpingute ja tulevase tööeluga; 8) loetakse ja käsitletakse eri tüüpi ja liiki tekste ea- ja jõukohasuse, valikulisuse ja huvidele vastavuse põhimõttel ning ühise identiteedi kujundamise eesmärgil; 9) kujundatakse õpilase keeleteadlikkust, metakeele valdamist, suhtlus- ja väljendusoskust, keeleressursside ja -allikate teadliku kasutamise oskust; 10) kasutatakse digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, arendatakse info-, meedia- ja digikirjaoskust; 3 11) arendatakse eri liigis ning žanris ilukirjandustekstide, sh tervikteoste avatud ja loovat analüüsi-, tõlgendamis- ja mõistmisoskust, ilukirjandusliku poeetika tundmist; 12) tegeldakse tekstiloome ja -esitlusega ning omaloomingulise kirjutamisega, kasutatakse selleks ka digivahendeid ja veebikeskkondi. Õppesisu käsitlemisel ja õppetegevuse kavandamisel teeb aineõpetaja koostöös õpilastega valiku arvestusega, et üld- ja valdkonnapädevused ning kursuste õpitulemused oleksid saavutatavad. Keele- ja kirjandusõpetuses tuleb vältida ühekülgseid õppemeetodeid, vajalikud on nii teadmist, mõistmist, rakendamist, analüüsi, hindamist kui ka loomist toetavad õppetegevused ja -ülesanded. 1.6. Hindamine Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kontrolli ja hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning kasutada seda teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks ja ennastjuhtiva õppija kujundamiseks. Hinnatakse õpitulemuste saavutatust, mis on kooskõlas õppesisu ja -tegevustega ning vastavuses ainealasete teadmiste, oskuste ja hoiakutega. Hoiakute hindamisel (nt mõistab, kujundab, tähtsustab, väärtustab) antakse õpilasele suunavaid ja toetavaid sõnalisi hinnanguid. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Hinnatakse nii õppeprotsessi vältel, õppeteema lõppedes kui ka kursuse lõpus. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid. Kokkuvõtva hindamise kõrval rakendatakse õppeprotsessi käigus kujundavat hindamist, kus õpilasele antakse suulist ja kirjalikku sõnalist tagasisidet tema ainealaste tulemuste, tugevuste ja puuduste kohta ning innustatakse ja suunatakse teda edasisel õppimisel. Õpilane kaasatakse hindamisprotsessi, et ta saaks analüüsida oma õpitegevust ja tagasisidestada kaasõpilaste sooritusi. Eesti / vene keele õppimisel gümnaasiumiastmes hinnatakse õpilase 1) suulist ja kirjalikku suhtlust, s.o väljendusoskust, 2) eri liiki tekstide, sealhulgas teadus-, meedia- ja tarbetekstide vastuvõttu, s.o analüüsi, mõistmist ja kriitilist hindamist, 3) eri tüüpi ja liiki tekstide loomist, sh arutlevat tekstikirjutust, 4) keeleteadmisi, sealhulgas oskust teha sobivaid ja põhjendatud keelevalikuid enda loodud tekstides. Kirjanduse õppimisel hinnatakse 1) tervikteoste ja tekstikatkendite lugemist ning esitamist, 2) kirjandustekstide analüüsi, tõlgendamist ja mõistmist, 3) ilukirjandusliku keelekasutuse eripära mõistmist ja valdamist, 4) kirjandusteadmisi, sh kirjandusmõistete kasutamist ja kirjandusloolise konteksti tundmist. Eesti / vene keele ja kirjanduse õpitulemuste kontrolli ja hindamise vormid peavad olema mitmekesised. Need peavad hõlmama suulisi ja kirjalikke tegevusi, ühe- ja mitmeotstarbelisi sooritusi, nagu individuaalsed, paaris- ja rühmatööd, rakenduslikud testid ja harjutused, ainealased kontrolltööd, analüüsi- ja tõlgendusülesanded, lugemispäeviku pidamine ja õpimapi koostamine. Hindamiseks sobivad veel mitmesugused oskusi edendavad sooritusülesanded, nagu avalik esinemine, luule-, proosa- ja draamateksti esitamine, eri žanris tekstide kirjutamine (kõne, arvamus, päevik, arvustus jm), arutleva kirjandi (essee) kirjutamine, uurimusliku teksti kirjutamine, projekti koostamine ja läbiviimine, multimodaalse ettekande loomine ja esitlemine. Lugemiskontrollile, mis piirdub sisu meenutavate faktiküsimustega, tuleb eelistada arutlusele suunavaid analüüsi- ja tõlgendusküsimusi, mõttevahetust teksti väärtuste ja sõnumi üle. Kirjanduse hindamisel (nt loovtöödes ja tekstitõlgendustes) pole alati võimalik täpselt määratleda teadmiste ja oskuste standardit, mistõttu hindamise skaala on siin võrdlemisi paindlik. Hinnates õpilaste omaloomingulisi töid, võib tunnustada idee ja teostuse originaalsust, iseseisvust, üldistavust või muud vaatenurka. Kirjaliku arutluse (essee) puhul hinnatakse arvamuste ja seisukohtade veenvust, argumentide ja näidete seostatust, teksti ülesehitust, konteksti sobivat lausestust ja sõnastust, õigekirja ja vormistust. Kõikides kirjalikes töödes parandab aineõpetaja keelevead, kuid arvestab hindamisel soorituse väärtusi vastavalt ülesande eesmärgile ja kokkulepitud hindamiskriteeriumidele. 4 Eesti keele kui teise keele aines hinnatakse saavutatud õpitulemusi, mis põhinevad Euroopa keeleõppe raamdokumendi vastavatel kirjeldustel. Eesti keele kui teise keele õppes käsitletakse keelevigu õppimise loomuliku osana ning neid parandatakse ja arvestatakse hindamisel vastavalt õppetegevuse eesmärgile. Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete hindamisel lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätteist, hindamise nõuded ja korraldus täpsustatakse kooli õppekava üldosas ja valdkonnakavas. 1.7. Õppekeskkond Kool koostöös aineõpetajatega korraldab keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpet: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu; 2) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, et arendada info-, meedia- ja digikirjaoskust; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks inventari ümber paigutada (nt rühmatööd, õppemängud, draamaõppe ülesanded); 4) eesti keel teise keelena õppetunnis rühmades, mille soovitatav suurus on kuni 15 õpilast; 5) väljaspool kooliruume, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt-, õues- ja reisiõpe) ja -tegevusi (nt õppekäik teatrisse, muuseumisse, raamatukokku, kohtumised kirjanike ja tõlkijatega, osavõtt olümpiaadidest ja konkurssidest, valdkondlikud teemapäevad ja -nädalad). Pädevuste peamiste komponentide – teadmiste, oskuste ja hoiakute kujundamisel on kandev roll õpetajal, kes loob sobiva õppekeskkonna ja toetab väärtuskasvatust, ning koolil, kus normide, väärtuste, rituaalide, sümbolite ja lugude kaudu edendatakse omanäolist koolikultuuri. 2. Ainekavad 2.1. Eesti keel 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Eesti keele kui õppeaine sisu jaguneb kaheks valdkonnaks: keeleteadmisteks ja praktiliseks keeleoskuseks. Eesti keele kursustega püütakse tekitada õpilastes huvi eesti filoloogia vastu laiemalt ning anda neile baasteadmistega võrdses mahus praktilisi oskusi, samas suunatakse õpilasi väärtustama eesti keelt. Õppeaines käsitletakse põhjalikult keele funktsioone ühiskonnas, keele toimimist märgisüsteemina, eesti keele ehitust ja iseärasusi, eesti murdeid ning kirjakeele kujunemislugu. Lähemalt vaadeldakse keele varieerumist, eristatakse kirja- ja kõnekeelt, eri allkeeli ja slängi ning nende kasutusvaldkondi. Käsitletakse ka eesti keele arendamise küsimusi ja Eesti keelepoliitikat. Keele ja ühiskonna suhete mõistmine aitab aru saada keelest kui infovahetussüsteemist ning kesksest identiteedi väljendajast. Süsteemne ülevaade antakse meediast ja mõjutamisest. Käsitletakse reaalsuse konstrueerimist meedia vahendusel ning kuidas ja mis keelevahenditega luuakse samast nähtusest erinevaid käsitlusi. Ühtlasi selgitatakse ajakirjanduseetikat. Käsitletakse reklaami ja selle mõjutamisvõtteid, elektroonilist meediat ja selles tekkinud uusi suhtlusvõimalusi ning nendega seotud ohte. Meediaõpetusega kujundatakse kriitilist meediatarbijat. Süvendatult vaadeldakse teksti keele ja stiili küsimusi. Käsitletakse erinevate tekstiliikide kirjutamise võtteid, nende keele- ja stiilierinevusi ning nõudeid eri tekstiliikide keelele, vaadeldakse sõnavara kihistusi ja tähendusnüansse. Süstemaatiline ülevaade antakse põhilistest stiilivigadest. Praktiline eesti keele oskus tähendab keele valdamist lugemisel, vastuvõetu vahendamisel, kirjutamisel, kõnelemisel ja kuulamisel. Lugemisoskuse arendamise avaram eesmärk on kujundada kriitilist teabekasutajat ja mõtlevat inimest, kes suudab mõista ja analüüsida erinevaid tekste, eristada tekstis olulist vähemolulisest ning sõnastada oma mõtted selgelt. 5 Kirjutamisoskust arendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise kaudu, õpetades viitama, tsiteerima, refereerima ning kirjutama nii alustekstide põhjal kui ka vabalt oma argumentidele ja näidetele toetudes. Kirjutamispädevuse eeldus on pidev kirjutamispraktika, mis tagab hea õigekirja- ja ladusa sõnastusoskuse, mitmekülgse lausestuse ning selge sõnumiga teksti. Kõnelemisoskus tähendab nii oskust esineda kui ka valida suhtluseesmärgist, -olukorrast ja -partnerist lähtuvalt sobiv toon ja stiil. Kuulamisoskuse arendamise eesmärk on mõista vestluspartnerit ja esinejat, tunda suulistes meediakanalites ära faktiinfo ja arvamus ning mõjutamine ja manipuleerimine; olla valmis esitama täpsustavaid küsimusi ning vastuväiteid. Kõikide keeleõpetuse põhioskuste keskmes on (tervik)tekstid ja tekstikorpused ning nendega seotud tekstitoimingud. Suhtluspädevuse tagab võimalikult eripalgeline tekstivalik, mida käsitletakse põhjalikult: vaadeldakse tekstide sotsiaalset konteksti ja eesmärki, leitakse ühis- ja erijooni, hinnatakse mõjuvust, rolli ja vastukaja ühiskonnas, pööratakse tähelepanu õigekeelsusele, leksikale ja grammatikale. Keelesüsteemi kirjeldamise asemel keskendutakse keele uurimisele autentsetes tekstides. Gümnaasiumis läbitakse kuus eesti keele kursust, mille järjekorra võib iga kool määrata iseseisvalt. Lubatud on ka erinevate kursuste paralleelne käsitlemine. Kursusel “Teksti keel ja stiil” arendatakse põhjalikult žanriteadlikkust, käsitletakse erinevate tekstiliikide keele- ja stiilierinevusi nii grammatikas kui ka sõnavaras, selgitatakse kirjutamise võtteid ja tavasid eri tekstiliikide näitel. Antakse süstemaatiline ülevaade suhtlusolukorra teguritest ning suunatakse kirjutama erinevatel eesmärkidel, varieerima ja analüüsima enda tekstides tehtud keelevalikuid ning võrdlema erinevaid tekste. Kursusel “Praktiline eesti keel I” arendatakse nii suulist kui ka kirjalikku väljendusoskust, kasutades erinevaid stiilivõtteid ja keelendeid, sest nii kujundatakse oskust suhelda eri keskkondades eetiliselt ja konteksti arvestades. Samuti õpitakse kasutama eri teabeallikaid ja hindama nende usaldusväärsust. Tekstide koostamisel tuleb osata kasutada korrektset kirjakeelt ja järgida teadlikult õpitud keelereegleid. Kursusel “Meedia ja mõjutamine” keskendutakse infoühiskonnast arusaamisele, arendatakse eri liiki tekstide mõistmise, fakti ja arvamuse eristamise oskust. Tähtis on osata hankida eri allikatest teavet, analüüsida verbaalset teksti nii visuaalses kui ka audiovisuaalses keskkonnas ja tunda ära meedia mõjutamisvõtted. Samas arendatakse ka oskust kujundada ja väljendada oma arvamusi ja hoiakuid. Kursusel “Praktiline eesti keel II” arendatakse lisaks keelereeglite omandamisele nii esinemis- kui ka kirjutamisoskust, keskendutakse tekstide kriitilisele hindamisele ning praktiseeritakse kokkuvõtte, referaadi, arvamuse, arvustuse ja essee kirjutamist. Arutlevate tekstide kirjutamisel järgitakse teksti loogilise ülesehituse, argumentide sõnastamise, põhjenduste ja seoste loomise ning näidete esitamise põhimõtteid. Kursus „Keel ja ühiskond” sobib gümnaasiumi lõpuklassi, mida võib lõimida kirjanduse, ajaloo ja ühiskonnaõpetusega. Kursusel vaadeldakse keelesugulust soome-ugri ja Euroopa keelte vahel, eesti keele struktuuri ja muutumist ajas, kirjakeele staatust ja ajalugu, erinevaid allkeeli ja nende kasutusvaldkondi, suulise keele eripära, koha- ja sotsiaalmurdeid ning keeleetiketti. Arendatakse oskust sobivatest allikatest ja keskkondadest infot hankida ja praktikas rakendada. Kursusel “Praktiline eesti keel III” keskendutakse suhtlemisoskuse arendamisele, eri liiki tekstide vastuvõtule ja loomisele, sh arutluse, kokkuvõtte ja lühiuurimuse kirjutamisele ning õigekeelsusküsimuste kordamisele. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane: 1) mõistab eesti keele rolli rahvusliku, riikliku ja individuaalse identiteedi kujundamisel; 2) mõistab keele tähendust ühiskonnas, tajub keele ajaloolist kujunemist ja varieerumist, väärtustab keeleoskust, arendab seda lugedes ja kirjutades; 6 3) loeb, analüüsib ja hindab kriitiliselt eri liiki tekste, tunneb tekstide mõjutusvahendeid, kasutab sihipäraselt ja eetiliselt teabeallikaid; 4) väljendab ennast nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normide kohaselt, kasutab keeleallikaid ja andmekogusid; 5) koostab etapiviisilise kirjutamisprotsessi käigus eri liiki tekste, teab tekstide ülesehituse põhimõtteid ja iseärasusi ning teeb teadlikke keelevalikuid; 6) analüüsib oma kirjutamisoskust ja kasutab seejuures metakeelt. 2.1.3. Õpitulemused Kursus „Teksti keel ja stiil“ Õpilane: 1) analüüsib ja võrdleb keele erinevaid kasutusvaldkondi ja tekstide stiilierinevusi; 2) valib keelelisi ja vormilisi väljendusvahendeid suhtlusolukorra ning kõneaine põhjal, järgib stiili- ja etiketinorme; 3) väljendub selgelt ja korrektselt nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses; 4) analüüsib tekstide sisu, eesmärke, konteksti, ülesehitust, grammatikat, sõnavara ja stiili; 5) tunneb tekstis ära keelelise mõjutamise viise ja vahendeid, hindab tekstidest leitud teavet kriitiliselt ja kasutab seda sihipäraselt; 6) koostab eri liiki suulisi ja kirjalikke tekste, sh kõne, kokkuvõtte ja lühiuurimuse; 7) loob alustekstide põhjal uusi tekste, refereerib ja tsiteerib, kasutab viitamissüsteeme, väldib plagiaati; 8) loeb ja analüüsib ainevaldkonna teadustekste, eristab teaduskeele tunnuseid ja põhjendab teadustekstide keelelisi valikuid; 8) korrigeerib ja redigeerib oma teksti, kasutab otstarbekalt keeleallikaid ja teabekeskkondi, teeb teadlikke keelevalikuid. Kursus „Praktiline eesti keel I“ Õpilane: 1) kirjeldab ja selgitab tekstide stiilierinevusi; 2) väljendab ennast selgelt ja asjakohaselt nii suulises kui kirjalikus tekstis; 3) kaitseb argumenteeritult oma seisukohti, arutleb ja annab hinnanguid; 4) konspekteerib suulist esitust ja loetud teksti; 5) kasutab erinevaid keeleallikaid ja teabekeskkondi; 6) edastab eri allikaist leitud infot, hindab teabe usaldusväärsust; 7) selgitab keelendite tähendusvarjundeid; 8) koostab eri liiki tekste, sh arvustuse, referaadi ja essee; 9) järgib õpitud keelereegleid, põhjendab oma keelevalikuid; 10) arendab loetu toel oma sõnavara, lause- ja tekstimoodustusoskust. Kursus „Meedia ja mõjutamine“ Õpilane: 1) tunneb tänapäevast teabekeskkonda ja selle arengut kujundavaid protsesse, selgitab kommunikatsiooni olemust ja toimumise tingimusi; 2) leiab meediatekstist argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted, selgitab teksti autori eesmärke ning motiive; 3) eristab fakti arvamusest ja usaldusväärset infot küsitavast, kontrollib infoühiku sisu tõesust, sealhulgas tõlgitud info tähendusvälja muutumist; 4) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 5) tunneb meediakanaleid, analüüsib nende erijooni, iseloomustab erinevaid meediažanre; 6) analüüsib vahetu ja vahendatud kommunikatsiooni erinevusi ja osalejate taotlusi; 7) hindab kriitiliselt meediamanipulatsioone, tunneb ära propaganda, libauudised ja müüdiloome; 7 8) väljendab oma seisukohta loetu, kuuldu ja nähtu kohta ning valib selleks sobivad keelevahendid; 9) analüüsib kriitiliselt oma meediakäitumist, sh sotsiaalmeedias, ja kohandab seda vastavalt olukorrale; 10) leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti, eristab privaatset ja avalikku informatsiooni. Kursus „Praktiline eesti keel II“ Õpilane: 1) edastab oma tundeid, mõtteid ja hinnanguid nii isiklikus, avalikus kui ka ametlikus suhtluses; 2) argumenteerib selgelt ja veenvalt, kaitseb oma seisukohti aruteludes; 3) kuulab avalikku esinemist ning esitab ettekandjale küsimusi; 4) kasutab erinevaid teabeotsingu strateegiaid; 5) loeb ja hindab kriitiliselt eri liiki meedia- ja tarbetekste; 6) teeb eri allikatest pärineva info ja arutluskäikude põhjal kokkuvõtte; 7) kirjutab uudise, arvamusloo ja arvustuse, koostab koosoleku memo; 8) kirjutab mitme allika põhjal referaadi, kasutab viitamissüsteeme ja väldib plagiaati; 9) kinnistab ja parandab oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust; 10) leiab loetud tekstidest huvitavaid sõnu ja väljendeid; 11) selgitab ja põhjendab teksti autori keelevalikuid. Kursus „Keel ja ühiskond“ Õpilane: 1) analüüsib keele rolli, funktsioone ja tähendust ühiskonnas ning suhtluses; 2) kirjeldab eesti keele eripära, suulise ja kirjaliku keele norme ning etiketti; 3) selgitab allkeelte ja keele varieerumise olemust; 4) tunneb eesti keeleallikaid ja korpusi ning kasutab neid eesmärgistatult; 5) kirjeldab eesti kirjakeele kujunemislugu; 6) nimetab eesti keele arenduse peamisi suundi ja põhimõtteid; 7) selgitab keelemuutuste olemust; 8) analüüsib ajastuomaseid keelenähtusi. Kursus „Praktiline eesti keel III“ Õpilane: 1) kasutab keelt vastavalt suhtluseesmärgile ja -kontekstile; 2) argumenteerib ning kaitseb oma seisukohti suuliselt ja kirjaliku arutleva teksti vormis; 3) koostab levinumaid meediatekste, sh kommentaari ja arvamusloo; 4) kirjutab mitme alusteksti põhjal kindlal eesmärgil kokkuvõtte või resümee; 5) koostab erinevate alustekstide põhjal kindlasse suhtlusolukorda sobiva arutleva teksti; 6) kasutab eri allikatest leitud infot oma tekstides; 7) parandab ja kinnistab oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust; 8) saab aru keeruka struktuuriga tekstidest; 9) loeb erinevaid tekste, arendab oma kirjaoskust ja rikastab sõnavara. 2.2. Kirjandus 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Kirjandus on gümnaasiumis üks keskseid kultuuri- ja kunstiaineid, milles õpilane kujundab oma esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi, rikastab suhtluskultuuri ja väljendusoskust, teadvustab kultuuri eripära ja mitmekesisust ning mõtestab ühiskonna- ja kultuurinähtusi sügavamalt. Kirjandus kui õppeaine suunab õpilast mõistma ja väärtustama nii varasema kui ka praeguse aja kultuuri ning panustama ka ise kultuuri tarbimisse ja loomisse. 8 Gümnaasiumi kirjandusõpetuses toetub õpilane põhikooli kirjandustundides omandatule. Lugemis- ja tekstitoimingud on jätkuvalt kirjandusõpetuse loomulik ja vajalik alus, sest kirjandust saab õppida vaid lugedes. Teoseid käsitledes keskendutakse lugeja kaasaloovale rollile, tõstetakse esile tema seisukohti ja hinnanguid, rõhutatakse tekstiga suhtlemise tunnetuslikku ja kogemuslikku külge. Lugeja vastuvõtuvõimet arendades, eri žanris tervikteoseid ja tekstikatkendeid analüüsides ning tõlgendades õpib õpilane tajuma elulisi olukordi ja taustu, lahkama aktuaalseid teemasid ja probleeme ning märkama vaatepunktide erinevust arvamuste ja hoiakute kujunemisel. Lugeja vaatepunkti rõhutavat teosekäsitluse täiendab kirjandusteadusliku sihiseadega tekstikeskne lähenemisviis, kus metakeele kaudu keskendutakse teose sisemiste seaduspärasuste avastamisele. Kuna sõnakunstiteos põhineb kujundikeelel, siis omandab õpilane lugedes oskuse hinnata ja mõista ilukirjanduse poeetikat selle mõttelis-tundelises ühtsuses ja mitmetähenduslikkuses. Diakroonilise, s.o kirjandusloolise käsitluse kõrval on eelistatum sünkrooniline, s.o voolule, žanrile ja teemale keskenduv käsitlus, või ka lähenemisviis, kus tekstikeskselt analüüsilt liigutakse tekstiväliste taustade, ülevaadete ja seosteni. Tekstivälist konteksti uurides mõistab õpilane mitmesuguste keele-, ajaloo- ja kultuuriteadmiste olulisust teose kui terviku mõistmisel. Kultuuriloolise tausta kujundamisel märkab õpilane seoseid teiste õppeainetega, nagu ajaloo, inimese- ja ühiskonnaõpetuse, geograafia, muusika, kunsti ja filosoofiaga ning väärtustab kirjandust kultuuriruumi olulise osana. Õppeaine põhisisu on kirjandusteoste lugemine ja käsitlemine, mis arendab esteetilist tunnetust, ent soodustab ka rahvuskultuurilise teadvuse ja eneseteadvuse arengut. Erilist tähelepanu pööratakse ilukirjandusteose kui terviku mõistmisele ning teksti analüüsile ja tõlgendamisele eri vaatepunktidest. Kirjandus võimaldab õpilasel teadvustada oma mina ja ainulaadsust muutuvas maailmas ning soodustab elueesmärkide teadlikku valikut. Kirjanduse käsitlemine gümnaasiumis on suunatud eelkõige sellele, et arendada lugejateadvust ning isiksuslikku – vastutavat ja emotsionaalset suhet kirjandusega. Kohustuslikud kirjanduskursused nende soovituslikus järjekorras – „Pärimus ja kirjandus”, “Identiteet ja eesti kirjandus”, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ I, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ II, „Kirjandus ja ühiskond” – võtavad arvesse õpilase abstraktse mõtlemise võimet, selle arengut ja lugemuse suurenemist. Kursused pakuvad ainesiseseid ja -väliseid lõiminguvõimalusi, nende järgnevus eeldab ja kasutab varem õpitut. Kursuse sees võib õppesisu järjekorda vajadusel muuta, lõhkumata seejuures selle sisulist tervikut ja vertikaalset aineloogikat. Kirjandusteoste võrdlev käsitlus, sh eesti ja maailmakirjanduse kõrvutamine on soovituslik lähenemisviis, mis võimaldab esile tuua teostevahelisi haakumisi ja põrkumisi näiteks voolu, stiili, žanri, teema, sündmustiku, karakterikujutuse või mis tahes muul tasandil. Kursuse “Pärimus ja kirjandus” kaudu mõistab õpilane kirjanduse mütoloogilisi ja pärimuslikke juuri, kultuuri järjepidevust iidsetest aegadest tänaseni ning iseenda seotust selle lõputult jätkuva ahelaga. Pärimus on kogu kultuuri alus ja üheaegselt nii maailmapildi looja kui ka säilitaja. Õpilane teadvustab pärimusel põhinevat ilukirjandust lugedes, kui suurel määral tugineb kogu kultuur arhetüüpidele ja müütilistele motiividele. Kursuse käigus teadvustab õpilane tänapäeva kirjanduse seoseid näiteks antiikmüütide ja eestlaste mütoloogilise maailmapildiga. Euroopa kultuuri mõistmiseks on möödapääsmatu tunda ka piiblilugusid, mis väärivad praeguses maailmas rohkem teadvustamist. Kursus „Identiteet ja eesti kirjandus“ keskendub identiteediloomele, eeskätt sotsiaalse, rahvusliku ja kultuurilise identiteedi kujutamisele eesti kirjanduse näitel. Kursus aitab õpilasel mõista kirjanduse rolli identiteetide peegeldaja ja kujundajana, ühtlasi näidata, kuidas identiteedid ajas ja ruumis dünaamilise ja dialoogilise protsessi käigus muutuvad, samastumist ja eristumist võimaldavad. Kursuse fookuses on rahvusliku identiteediga – eeskätt eestlusega – seotud teemad ja probleemid nii ajaloo kui ka tänapäeva vaatenurgast. Laiemalt käsitletakse mitmesuguseid rahvuskultuurilisi identiteete, mille tuumväärtused avanevad kirjanduslike narratiivide (lugude) ja kujundite (sümbolite) kaudu. Teoste valik suunab õpilast lugema Eesti 9 autorite loomingut ja väärtustama seda kui rahvuskultuurilist identiteeti vahendavat lugemisvara. Kursuste „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ I–II käigus saab õpilane ettekujutuse maailmakultuuri kui terviku arengust, mis avaldub paljude Euroopa rahvuskirjanduste mitmekesisuses. Esimene kursus hõlmab ajavahemikku antiigist romantismini ja teine realismist postmodernismini. Kursused toetavad õpilase kultuuriteadvuse ja süsteemsemate kirjandusteadmiste kujunemist. Erinevalt teistest gümnaasiumi kirjanduskursustest on kirjandusloo kursused üles ehitatud kronoloogilisel põhimõttel, mis ei tähenda seda, et võrdse põhjalikkusega peaks käsitlema kõiki ajastuid. Nagu teistegi kirjanduskursuste puhul jääb õpetajale vabadus valida, millistele teostele, žanritele, vooludele ja ajastutele rohkem keskenduda. Kursused arendavad oskust mõista kirjandusteost mingi ajastu, voolu või žanri kontekstis. Oluliseks oskuseks on märgata tunnuseid, poeetilisi väljendusvahendeid ja leida infot, mille alusel tekste analüüsida ja tõlgendada. Kursustel õpitu aitab näha põhjuslikke seoseid ajaloolise kultuurisituatsiooni ja sellel ajal sündinud loomingu vahel. Õpilasel on kergem mõista kirjandusvoolude tekkepõhjusi, erinevusi ja arenguid, kui need on esitatud kronoloogilises järgnevuses ja võimaldavad omavahelist võrdlemist. Teoste käsitlemine kirjandusloolises järgnevuses võimaldab õpilasel paremini tajuda kirjandust protsessina, mitte üksikute kirjandusteoste jadana. Ajaloolisi kirjandusžanre tänapäevaste näidetega kõrvutades saab leida põnevaid seoseid. Kursus „Kirjandus ja ühiskond” võimaldab õpilasel kirjanduse kaudu paremini mõista ümbritsevat maailma, inimese ja ühiskonna suhteid, aga ka kirjanduse laiemat ühiskondlikku tähendust ja olulisust maailmas toimuvate muutuste märkamisel, teadvustamisel, mõtestamisel ja kujundamisel. Kursus, mis hõlmab olulisi kirjandus- ja mõttevoole ning ühiskonna ja kultuuriga seotud praktikaid, põhineb peamiselt 20. ja 21. sajandi kirjandusel, sest ühiskondlikud muutused on olnud neil ajajärkudel kõige suuremad ning nende tähtsus murranguline. Kursus võimaldab kirjanduse kaudu analüüsida nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonna probleeme. Kursus ei eelda kronoloogilist lähenemist, vaid võimaldab rakendada kontsentrilist teemaõpet ning eesti ja maailmakirjanduse võrdlevat käsitlemist. Igal kursusel loeb õpilane läbi kolm kuni neli tervikteost, võimekamad õpilased rohkem. Lugemisvara valikul arvestatakse eesti ja maailmakirjanduse, klassikalise ja tänapäeva kirjanduse ning eri žanre esindavate luule-, proosa- ja draamateoste tasakaalustatud proportsioone nais- ja meesautorite esindatust. Kohustuslike tervikteoste valiku teeb õpetaja, arvestades nii kooli eripära kui ka õpilaste huvisid ja võimeid. Valitud lugemistekstid võimaldavad käsitleda kursuste õppesisu ja saavutada õpitulemused ning toetavad üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist. Ülejäänud autorite loomingut tutvustatakse kas ülevaatlikult või lühemaid tekstinäiteid käsitledes. Eesti keelest erineva emakeelega õpilastel on soovitatav lugeda kirjandusteoseid nende kodukeelt esindava maa kirjandusest. Gümnaasiumi kirjandusõpetuses innustatakse õpilast lugema suuremat vaimset pingutust nõudvaid tekste, mis aitavad arendada tema lugejaoskusi, rikastada mõttemaailma, avardada tunnetusvälja ja kujundada kirjanduslikku maitsemeelt. Lugemisvõimeid arendades ja väärtkirjandust (sh tüvitekste ja klassikateoseid) tundma õppides eristab õpilane kirjandusvoole ja -žanre, omandab nende analüüsiks vajaliku mõistevaramu ning suudab käsitletud teosed paigutada ajastunähtuste ja mõttevoolude konteksti. Kirjandusmõistete tundmine on omakorda vajalik selleks, et tekste analüüsida ja kirjandusruumis orienteeruda. Selleks et hoida kultuuri järjepidevust ning kujundada põlvkondlikku ja rahvuslikku ühisteadvust, on gümnaasiumis oluline lugeda ja ühiselt käsitleda eesti kirjanduse klassikuid ja tüvitekste, teiste hulgas A. H. Tammsaare „Tõde ja õigust“ (I osa), A. Gailiti ja J. Krossi loomingut, katkendeid F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast“, samuti B. Alveri, P.-E. Rummo, J. Kaplinski, J. Viidingu ja D. Kareva luulet. Erinevate kirjanduskursuste lugemisvara interpreteerides mõistab õpilane kirjanduse rolli inimese, rahvuse ja ühiskonna arengu peegeldajana ning väärtustab lugemist elukestva 10 eneseharimisviisina. Lugemiskogemust jagades harjub õpilane väärtustama seda kui vaimset naudingut ja rahuldust pakkuvat suhtlustava. Õpilane leiab endale huvipakkuvat lugemisvara, kasutades erinevaid otsinguvõimalusi (e-kataloogid, lugemisblogid, foorumid, taskuhäälingud), tunneb kirjandusteose vastuvõtu spetsiifika sõltuvust raamatu tehnoloogilisest vormist (trüki-, audio- ja e-raamat) ja valib endale sobiva. Kirjandustundides tegeldakse ka aime- ja teadustekstidega (nt esseed, arvustused, uurimused), mis on seotud eelkõige kirjanduse ning kirjanike ja teiste kultuurilooliselt tähenduslike isikutega. Kirjanduskriitiliste ja -looliste tekstide kaudu avatakse kirjanikke mõjutanud asjaolusid ning tekitatakse huvi inimese isiksusliku arengu ja kultuuriloo vastu, ühtlasi õpitakse kriitika toel tundma teose kirjanduslikku ja ajaloolist konteksti ning mõistma sügavamalt teose poeetilist aegruumi. Kirjandusõpetuse oluline osa on mitmekülgne tekstiloome, sh eri tüüpi (nt arutlus, kirjeldus) ning žanri tekstide kirjutamine (nt kiri, kõne, essee, dialoog). Lugemiskogemuse jagamine, oma mõtete ja tunnete verbaalne väljendamine loob eelduse isiklikumaks suhteks kirjandusega ja kogu õppeprotsessiga ning pakub õpilasele võimaluse olla isikupärane ja loov. Loominguline eneseväljendus kirjanduse õppimisel hõlmab suhtlemist ka veebikeskkondades, info hankimist ja kriitilist hindamist, digitaalse sisu loomist (nt esitlus, veebiartikkel, lühifilm), selle muutmist ja taasesitamist. Kirjandusõpetuse kaudu suunatakse õpilast mõistma kunstiliikide vahelisi seoseid, avastama viise, kuidas kirjanduslikke süžeesid, karaktereid, teemasid ja motiive kasutatakse ning teatris, filmis, muusikas ja kujutavas kunstis edasi arendatakse. Kirjandus lõimub eeskätt keeleõpetusega, aga ka kõikide teiste õppeainetega ning toetab õppesisu ja õpitulemuste kaudu õppekava üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist ning läbivate teemade käsitlemist. Kirjandusõpetuse õpitulemuste saavutamist toetavad kirjandusteostel põhinevad mängufilmid ja kirjanike elulugudest ajendatud dokumentaalfilmid, samuti kirjandusteemalised audio- ja videomaterjalid veebikeskkondades, sh raadio- ja telesaated. Kirjandustundide õppetegevused on mitmekesised, nende kaudu arendatakse erinevaid oskusi, kus õpilane arutleb, analüüsib, seostab ja võrdleb, rakendab teadmisi ja oskusi praktikas, mõtleb ja tegutseb loovalt. Kirjandusõpetust toetavad erinevad õppevormid (nt uurimuslik, projekt- ja reisiõpe) ja -tegevused (nt õppekäik teatrisse, muuseumisse ja raamatukokku, kohtumised kirjanike ja tõlkijatega, osavõtt olümpiaadidest ja konkurssidest, teemapäevade korraldamine). Õpitulemustes pööratakse tähelepanu kirjanduse multifunktsionaalsusele ning kirjandusliku suhtluse mitmesuunalisusele. 2.2.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane: 1) mõistab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist, rahvus- ja maailmakultuurilist tähtsust ning selle rolli individuaalse ja kollektiivse identiteedi kujundamisel; 2) arendab ja rakendab oma loovvõimeid, koostab eri laadis ja žanris tekste, väljendab ennast nii suuliselt kui ka kirjalikult, lähtudes eesmärgist, situatsioonist ja kontekstist; 3) tunneb mitmekülgsemalt ja sügavamalt kirjandusteose poeetikat, tekstianalüüsi ja - tõlgenduse eri võimalusi, avab kirjanduse põhiliikide suhteid ja vorme; 4) mõistab kirjanduskeele kujundlikkust selle mitmetähenduslikkuses, kujundab kirjanduse kaudu oma esteetilisi ja eetilisi hoiakuid, seostab kirjandust teiste kunstiliikide ja eluvaldkondadega; 5) loeb eri laadis ja žanris eesti ja maailmakirjandusteoseid, analüüsib ja tõlgendab neid eri vaatenurkadest, näeb kirjandustekstide kaudu maailma ja iseenda mõistmise võimalusi. 2.2.3. Õpitulemused Kursus „Pärimus ja kirjandus“ Õpilane: 11 1) loeb läbi vähemalt kolm tervikteost, ilukirjandusteoste katkendeid ja kursuse sisuga seotud teabetekste; 2) analüüsib ja tõlgendab loetud tekste nii suuliselt kui ka kirjalikult ühisarutelus ja individuaalselt, jagab oma lugemiskogemusi; 3) mõtestab pärandkultuuri olemust, funktsioone, väljendusvõimalusi ja tähendust tänapäeva kultuuris ja ühiskonnas ning iseenda kogemuse põhjal; 4) nimetab müütide ja arhetüüpsete tegelastega seotud narratiive ning arhetüüpseid müüdimotiive, leiab neid käsitletavatest ilukirjandusteostest; 5) analüüsib kirjandusteose teemat, süžeed, tegelasi ja ideestikku nii müüdimotiividest kui ka eetilistest ning esteetilistest väärtustest lähtuvalt; 6) kirjeldab eesti rahvuseepose sünnilugu ja sisu, kultuuri- ja rahvusloolist tähtsust, nimetab eepose arhetüüpseid tegelasi, teemasid ja motiive ning analüüsib nende kasutamist teiste autorite loomingus; 7) analüüsib ja hindab luule-, proosa- ja draamateoste poeetikat, väljendusvahendite mitmekesisust ja tähendust; 8) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses I“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm tervikteost, analüüsib ja tõlgendab loetud teoseid nii ühisaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes, jagab oma lugemiskogemusi; 2) selgitab kirjandusperioodide ajalist järgnevust antiikkirjandusest romantismini ning nende seost ajaloo- ja kultuurikontekstiga; 3) leiab kirjandusteosest ajastule või voolule iseloomuliku mõtteviisi ja väärtushinnangute kajastusi; 4) eristab tekstinäidete põhjal eri žanre ja kujutamisviise, võrdleb vähemalt kahe teose sisu, väljenduslaadi ja ülesehitust; 5) kommenteerib loetud tekstikatkendeid ja tervikteoseid nii suuliselt kui ka kirjalikult, arutleb erinevate seisukohtade, peamiste teemade ja probleemide üle; 6) analüüsib ja hindab luule-, proosa- ja draamateoste poeetikat, väljendusvahendite mitmekesisust ja tähendust; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses II“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm tervikteost, analüüsib ja tõlgendab loetud teoseid nii ühisaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes, jagab oma lugemiskogemusi; 2) selgitab kirjandusperioodide ajalist järgnevust realismist kuni 21. sajandi kirjanduseni ning nende seost ajaloo- ja kultuurikontekstiga; 3) leiab kirjandusteosest ajastule või voolule iseloomuliku mõtteviisi ja väärtushinnangute kajastusi; 4) eristab tekstinäidete põhjal eri žanre ja kujutamisviise, võrdleb vähemalt kahe teose sisu, väljenduslaadi ja ülesehitust; 5) kommenteerib loetud tekstikatkendeid ja tervikteoseid nii suuliselt kui ka kirjalikult, arutleb erinevate seisukohtade, peamiste teemade ja probleemide üle; 6) analüüsib ja hindab luule-, proosa- ja draamateoste poeetikat, väljendusvahendite mitmekesisust ja tähendust; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Identiteet ja eesti kirjandus“ 12 Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm proosa- või draamateost ja ühe luulekogu, vahendab oma lugemis- ja kultuurikogemust nii rühmaaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes; 2) analüüsib ja tõlgendab erinevate identiteedivormide kujutamist eri ajajärkude kirjandusteostes, kirjutab loetud teostele tuginedes arutluse; 3) kirjeldab ja võrdleb kirjandusteostele tuginedes eestlase kultuurimälu ja väärtusmaailma muutumist eri ajajärkudel; 4) arutleb loetud teosele või tekstikatkendile tuginedes ühiskondlike ja kultuuriliste teemade, probleemide ja sündmuste üle ning toob nende kohta tekstist näiteid; 5) analüüsib ja tõlgendab loetud proosa- ja draamateoste sisu ja vormivõtete ühtsust: nimetab teema, sõnastab probleemi ja peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelassuhteid ja -kõnet, sündmustikku ja kompositsiooni; 6) analüüsib ja mõtestab luuletuste sisu ja vormivõtete ühtsust: nimetab teema ja põhimotiivid, iseloomustab lüürilist aegruumi ja vaatepunkti, seostab kujundiloomet, meetrikat ja stroofikat sisuga, kirjeldab luuletuste meeleolu ning avab nende tähendusi; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Kirjandus ja ühiskond“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm proosa- või draamateost ja ühe eesti autori luulekogu, analüüsib ja tõlgendab loetud teoseid nii ühisaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes. 2) arutleb kirjanduse ja ühiskonna omavaheliste suhete üle, nimetab kirjandusteose loomet ja vastuvõttu mõjutavaid tegureid ja toob nende kohta näiteid; 3) iseloomustab põhjalikumalt vähemalt kahe autori loomingut, määrab nende teoste koha ajastus, voolus või rahvuskirjanduses; 4) toob loetud teosele või tekstikatkendile tuginedes näiteid ajastu ja inimese kujutamisest, arutleb teoses käsitletud ühiskondlike probleemide ja väärtuste üle; 5) analüüsib kirjandusteost mõne 20. või 21. sajandi mõtte- või kirjandusvoolu kontekstis, leiab tekstist iseloomulikke tunnuseid ja näiteid; 6) eristab tekstinäidete põhjal eri žanre ja kujutamisviise, võrdleb vähemalt kahe teose sisu, väljenduslaadi ja ülesehitust; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. 2.3. Vene keel vene õppekeelega klassis 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Vene keele kui emakeele valdamine kõnes ja kirjas on isiksuse mõtlemisvõime kujunemise, vaimse arengu ning sotsialiseerumise alus ja eeldus. Vene keele õppimise kaudu kujundatakse õpilase identiteeti, samuti tema väärtushinnanguid ja -hoiakuid. Õpilane mõistab ja väärtustab kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, keele kaudu ka eesti ja vene kultuuri eripärasid ning kokkupuutepunkte. Gümnaasiumiõpingute jooksul kujuneb oskus kasutada korrektset keelt oma eesmärkide saavutamiseks erinevates suhtlusolukordades, arvestades kujunenud suhtlusnorme ja keelekasutustavasid. Teoreetilised teadmised vene keelest ja keele praktiline valdamine aitavad saada tänapäeva ühiskonna tegusaks liikmeks ning siseneda tööturule. Eri keele- ja teabeallikate kasutamisoskus võimaldab õpilasel toime tulla erinevates eluvaldkondades ja -situatsioonides. Töö tekstidega on aluseks oskusele neid mõista, analüüsida, kriitiliselt hinnata ning luua eri tüüpi ja liike tekste. Teoreetilised teadmised on keele praktilise valdamise aluspõhi, seepärast sisaldab gümnaasiumi ainekava kolme tüüpi õppematerjali: teadmised keelest ning praktiline keele- ja suhtlusoskus. Vene keele emakeelena kursustega püütakse anda õpilastele baasteadmistega võrdses mahus 13 praktilisi oskusi. Gümnaasiumilõpetaja peab valdama tänapäeva keeleteadust, uut tehnoloogiat ja uusi tööviise. Praktilised kursused eeldavad õpitud teoreetiliste teadmiste rakendamist. Gümnaasiumis läbitakse vene keeles kuus kohustuslikku kursust: „Keel, ühiskond ja kultuur“, „Meedia ja mõjutamine“, „Tekst ja stiil“, „Suulise teksti vastuvõtt ja loomine“, „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“ ja “Praktiline vene keel”. Kursuse „Keel, ühiskond ja kultuur“ õppesisus rõhutatakse keele rolli tänapäeva ühiskonnas, teadvustatakse keele ja kultuuri seoseid, aga ka vene keele eripära, võrreldes teiste keeltega. Kursus annab võimaluse mõista keele arengut ajas ning selle staatust ja seisundit tänapäeval. Tähelepanu pööratakse keele varieerumisele ja erinevatele keelekihtidele sotsiaalsetes praktikates. Kursus arendab õpilase kriitilist ja loomingulist mõtlemist, keeletunnetust ja - teadlikkust. Kursusel “Meedia ja mõjutamine” keskendutakse infoühiskonnast arusaamisele, arendatakse eri liiki tekstide mõistmise, fakti ja arvamuse eristamise oskust. Tähtis on osata hankida eri allikatest teavet, analüüsida verbaalset teksti nii visuaalses kui ka audiovisuaalses keskkonnas ja tunda ära meedia mõjutamisvõtted. Samas arendatakse ka oskust kujundada ja väljendada oma arvamusi ja hoiakuid. Kursuse „Tekst ja stiil“ kaudu saavad õpilased teoreetilisi teadmisi teksti struktuurist ning mitmesugustes suhtlusoludes kasutatavate eri tüüpi tekstide loomisest, mõistmisest ja hindamisest. Kursuses vaadeldakse süvendatult teksti keele ja stiili küsimusi. Käsitletakse erinevate tekstiliikide keele- ja stiilierinevusi, vaadeldakse sõnavara stiilikihistusi ja tähendusnüansse ning kirjutamise komponente ja nõudeid eri tekstiliikide keelele. Õpitulemustes taotletakse, et õpilane kasutab alustekste, tõlgendab neid, analüüsib keeleliselt ja stilistiliselt, refereerib, tsiteerib ja viitab. Õppesisus tegeldakse mitmesuguste keelekasutusvaldkondadega, analüüsitakse eri liiki tekstide sisu, eesmärke, kasutuskonteksti, ülesehitust, sõnavara ning stiili. Õpilane koostab ise eri liiki tekste (sh tarbe-, meedia- ja teadustekste), kasutab sobivaid väljendusvahendeid ning teeb mõttekaid keele- ja stiilivalikuid. Järgmised kolm vene keele praktilist kursust täiendavad suulise ja kirjaliku teksti mõistmise ja loomise oskusi. Kursus „Suulise teksti vastuvõtt ja loomine“ aitab edukalt sotsialiseeruda erinevates situatsioonides, laiendab õpilase silmaringi, arendab keeleoskust erinevates suhtlusolukordades ja -tingimustes. Kursuse jooksul õpitakse tundma suulise kommunikatsiooni eripära, erinevaid suhtlusviise, tegeldakse suuliste tekstide vastuvõtu, kriitilise hindamise ja mõistmisega. Keskendutakse suuliste tekstide (kõne) loomisele lähtuvalt suhtluseesmärgist, edendamaks õpilase sotsiaalset pädevust ja suhtlemisoskust. Kursuse „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“ raames antakse õpilasele võimalus analüüsida ja mõista eri liiki tekste, leida vajalikku infot ning kasutada seda argumenteerimisel ja oma arvamuse sõnastamisel. Suur roll on intellektuaalse omandi tähtsustamisel ja autoriõiguste järgimisel. Õpitulemustega eeldatakse, et õpilane koostab eri liiki tekste, väljendab end eri vormides ja stiilides täpselt, asjakohaselt ja väljendusrikkalt, rakendades õigekeelsusalaseid teadmisi ja oskusi ning tänapäeva vene keele leksikaalseid norme. Kursuse õppesisu õpetab mõistma ja koostama eri tüüpi ja eri liiki kirjalikke tekste, arendab oskust analüüsida tekstide sisu ja ülesehitust, hinnata neid kriitiliselt, sh ära tunda valeinfot, koostada etapiviisilise kirjutamisprotsessi käigus ise eri liiki tekste, kasutades neile iseloomulikke väljendusvahendeid ja järgides üldisi õigekeelsusnorme. Õppesisu fookuses on meedia- ja tarbetekstid, mida õpilane elulistes situatsioonides kõige sagedamini kohtab. Kursuse “Praktiline vene keel” kaudu edendatakse üldist kirjakultuuri, korratakse, parandatakse ja kinnistatakse õigekeelsus- ja kirjakeeleoskust, sealhulgas ortograafiat ja interpunktsiooni. Kursuse õppesisus pööratakse tähelepanu õigekeelsuse praktikatele, ortograafia ja interpunktsiooni kordamisele ning sõnavara rikastamisele. Harjutatakse vajaliku ortograafia- ja interpunktsiooniteabe saamiseks kasutama sõnastikke, raamatukogu katalooge ning internetti. Praktiline vene keele oskus tähendab kirjakeele valdamist, seepärast edendatakse tekstide vastuvõtu ja loomise oskusi. Oluline on leida suhtlusolukorrale sobiv ja vestluspartnerit arvestav toon ja stiil, osata suhtlust või teemat alustada, arendada ja tõrjuda. 14 Tähtis on eristada meediakanalites faktiinfot ja arvamust, olla valmis esitama täpsustavaid küsimusi ja vastuväiteid. Kuulamisoskuse arendamise eesmärk on mõista suhtlussituatsiooni ja vestluspartnerit. Eraldi meediateemalist kursust vene õppekeelega koolis ei ole, kuid iga teoreetilise ja praktilise kursuse raames kasutatakse lisaks tekste, milles käsitletakse sotsiaalmeediat ja keelekasutuse eripära selles. Vene õppekeelega gümnaasiumides on kõik valikkursused seotud üldjuhul riigikeele õppimisega ning soovijail on võimalus valida eestikeelne meediakursus eesti keele õppekavast. 2.3.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane: 1) mõistab vene keele kui emakeele rolli individuaalse identiteedi kujundamisel, lähtudes funktsionaalsetest, eetilistest ja esteetilistest kaalutlustest; 2) väljendab ennast nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normide järgi, kasutab keeleallikaid; 3) analüüsib ja hindab kriitiliselt erinevaid tekste ning tunneb tekstide mõjutusvahendeid, kasutab sihipäraselt ja eetiliselt teabeallikaid; 4) teab tekstide ülesehituse põhimõtteid ja iseärasusi, loob ning analüüsib eri liiki suulisi ja kirjalikke tekste; 5) mõistab keele tähendust ühiskonnas, tajub keele ajaloolist kujunemist, väärtustab keeleoskust; 6) arendab lugedes oma keeleoskust. 2.3.3. Õpitulemused Kursus „Keel, ühiskond ja kultuur“ Õpilane: 1) väärtustab vene keelt, tunneb selle eripära, teab vene kirjakeele kujunemislugu; 2) analüüsib keele rolli, funktsioone ja tähendust ühiskonnas ning suhtluses; 3) märkab ja analüüsib vene keele muutuste olemust ja arendamise peamisi suundi; 4) jälgib suulise ja kirjaliku keele norme ning etiketti; 5) teadvustab allkeelte ja keele varieerumise olemust; 6) kasutab eesmärgistatult eri keeleallikaid ja teabekeskkondi. Kursus „Meedia ja mõjutamine“ Õpilane: 1) tunneb tänapäevast teabekeskkonda ja selle arengut kujundavaid protsesse, selgitab kommunikatsiooni olemust ja toimumise tingimusi; 2) leiab meediatekstist argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted, selgitab teksti autori eesmärke ning motiive; 3) eristab fakti arvamusest ja usaldusväärset infot küsitavast, kontrollib infoühiku sisu tõesust, sealhulgas tõlgitud info tähendusvälja muutumist; 4) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 5) tunneb meediakanaleid, analüüsib nende erijooni, iseloomustab erinevaid meediažanre; 6) analüüsib vahetu ja vahendatud kommunikatsiooni erinevusi ja osalejate taotlusi; 7) hindab kriitiliselt meediamanipulatsioone, tunneb ära propaganda, libauudised ja müüdiloome; 8) väljendab oma seisukohta loetu, kuuldu ja nähtu kohta ning valib selleks sobivad keelevahendid; 9) analüüsib kriitiliselt oma meediakäitumist, sh sotsiaalmeedias, ja kohandab seda vastavalt olukorrale; 10) leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti, eristab privaatset ja avalikku informatsiooni. Kursus „Tekst ja stiil“ 15 Õpilane: 1) analüüsib ja võrdleb erinevaid keelekasutuse valdkondi ning eesmärke; 2) arvestab suhtlemisel partneriga, argumenteerib oma seisukohti, esitab näiteid; 3) väljendab oma mõtteid ja tundeid, arvestab suhtlussituatsiooni ja -eesmärki, järgib stiili- ja etiketinorme; 4) arvestab ja analüüsib tekstide stiiliomadusi, eristab stiililt erinevaid tekste nende keeletunnuste alusel; 5) tunneb tekstis ära keelelise mõjutamise viise ja vahendeid, hindab teabetekstidest leitud teavet kriitiliselt, kasutab seda sihipäraselt; 6) analüüsib teksti eesmärki, sisu, kasutuskonteksti, ülesehitust, grammatikat, sõnavara ja stiili; 7) korrigeerib ja redigeerib oma teksti, kasutab otstarbekalt keeleallikaid ja teabekeskkondi, teeb teadlikke keelevalikuid. 8) loob alustekstide põhjal uusi tekste, refereerib ja tsiteerib ning kasutab viitamissüsteeme, väldib plagiaati; 9) rakendab omandatud sõnavara kõnes ja kirjalikus tekstiloomes. Kursus „Suuliste tekstide vastuvõtt ja loomine“ Õpilane: 1) teadvustab vene keele rolli suhtlemisel erinevate partneritega; 2) koostab eri allikatest pärineva info põhjal suulise kokkuvõtte või teeb ettekande; 3) edastab oma tundeid, mõtteid ja hinnanguid nii isiklikus, avalikus kui ka ametlikus suhtluses; 4) kuulab avalikku esinemist, hindab seda kriitiliselt, esitab ettekandjale küsimusi; 5) loob suulisi tekste vastavalt suhtluseesmärgile ja -olukorrale; 6) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning kaitseb oma seisukohti aruteludes; 7) võtab vastu ja loob ise eri stiilis suulisi tekste. Kursus „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“ Õpilane: 1) loetleb kirjaliku keelekasutuse erijooni ning väljendab end kirjas korrektselt; 2) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning kaitseb oma seisukohti kirjalikult; 3) hindab kriitiliselt eri allikatest pärinevat infot ja seisukohti, koostab nende põhjal kirjaliku kokkuvõtte; 4) toimetab tagasiside põhjal enda koostatud kirjalikke tekste, annab tagasisidet teiste tekstidele; 5) iseloomustab erinevaid meedia- ja tarbetekste, kirjutab arvamusloo ja arvustuse; 6) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 7) omandab peamiste ametlike dokumentide kasutamise ja vormistamise nõuded; 8) valdab vene kirjakeelt, järgib õpitud keelereegleid, kasutab elektroonilisi keeleallikaid. 9) võtab vastu ja koostab ise eri liiki kirjalikke tekste. Kursus „Praktiline vene keel“ Õpilane: 1) väärtustab kirjaoskust inimese kultuursuse ja haridustaseme näitajana; 2) parandab ja kinnistab oma õigekeelsus- ja kirjakeeleoskust; 3) loob ja vormistab kirjalikke tekste vastavalt õigekirja- ja grammatikareeglitele; 4) kasutab tekstiloomes vajalikke (veebi)sõnastikke; 5) loeb erinevaid tekste, arendab oma kirjaoskust ja rikastab sõnavara. 2.4. Eesti keel teise keelena 2.4.1. Õppeaine kirjeldus Muu kodukeelega õpilased õpivad eesti keelt teise keelena eesmärgiga lõimuda Eesti ühiskonda, osaleda aktiivselt ühiskondlikus tegevuses, jätkata õpinguid eesti keeles ning tulla edukalt toime tööturul. Õppekava seab eesmärgiks jõuda gümnaasiumi lõpuks eakohase C1- keeleoskustasemeni. Nii kõrge keeleoskustaseme saavutamiseks on oluline kasutada keele- ja kultuurikeskkonna kõiki võimalusi. Lisaks tõhusale õppele eesti keele tundides on eesti keelt 16 vaja kasutada teiste ainete õppimisel ning aktiivsel suhtlemisel väljaspool kooli, huvihariduses jm. Eesti keele teise keelena tundides kasutatakse tänapäevaseid ja kaasahaaravaid õppematerjale ning autentseid lugemis- ja kuulamistekste, mis hoiavad õpilasi kursis ühiskonnas toimuvaga ja toetavad eesti keele kasutamise soovi. Keeletundides kasutatakse inspireerivaid aktiivõppemeetodeid, mis toetavad eri õpistiiliga õpilasi, võimaldavad õpilastel keelt eesmärgipäraselt kasutada ning aitavad kujundada keelest süsteemse arusaamise. Õppeprotsessis arendatakse oskust teha koostööd ja töötada iseseisvalt ning kasutada tõhusaid keeleõppevõtteid. Kasutatakse keelekeskkonna võimalusi: suunatakse jälgima eestikeelset meediat, suhtlema eesti keeles väljaspool koolitunde, osalema eestikeelsetel üritustel, kutsutakse tundidesse eesti keelt kõnelevaid külalisi jmt. Eesti keelt õppides väärtustatakse ka teisi keeli ja kultuure, eriti õpilaste päritolukultuuri. Eesti keele kui teise keele õppes keskendutakse viiele laiale teemavaldkonnale: Eesti ja maailm; kultuur ja looming; keskkond; haridus ja töö; inimene ja ühiskond. Iga valdkonnaga tegeldakse korduvalt vastavalt õpilaste keeleoskustasemele, kogemustele, huvidele ning vajadustele. Valdkonnad on igapäevaelus omavahel põimunud ning samamoodi käsitletakse neid ka keeleõpetuses. Eesti keele tunnis suheldakse eesti keeles. Eesti keele kui teise keele õpetaja teeb koostööd eesti keeles õpetavate muude ainete õpetajatega, et toetada teiste ainete omandamist keeleliselt ning aidata õpilastel näha ainetevahelisi seoseid. Eesti keele kui teise keele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna üldpõhimõtetest. 2.4.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Gümnaasiumilõpetaja väärtustab eesti keelt kui kultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit ning saavutab eakohase C1-keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … 1) tunneb ja kasutab eestikeelset meediat, jälgib Eestis toimuvat; 2) mõistab üksikasjalikult pikemaid ja keerukamaid eri valdkonna tekste; 3) kasutab keelt loomulikult, paindlikult ja tulemuslikult enamikes suhtlusolukordades; 4) arutleb olulistel ühiskondlikel teemadel; väljendab, põhjendab ja kaitseb oma arvamusi ja seisukohti täpselt ja ladusalt; 5) kirjutab sobiva ülesehituse ja väljenduslaadiga eri žanris ja stiilis tekste. 2.4.3. Õpitulemused Õpilane: 1) mõistab eri pikkuse ja keerukusega ning eri žanridesse ja liikidesse kuuluvaid suulisi ja kirjalikke tekste; 2) jälgib ja mõistab eri teemadel ettekandeid, mõttevahetust ja väitlust, suudab vajaliku teabe konspekteerida; 3) mõistab huumorit, irooniat, allteksti ja idiomaatilist kõnepruuki sisaldavat teksti; 4) saab aru keerukamatest tegevusjuhistest, toodete ja teenuste tutvustustest ning muudest juhenditest ja juhistest; 5) leiab, sünteesib, teeb kokkuvõtte ja edastab eri allikatest pärit teavet ning seisukohti; 6) väljendub selgelt ja täpselt, ladusalt ja loomulikult, paindlikult ja mõjusalt enamikes suhtlusolukordades; 7) peab selge ja loogilise ettekande keerukal teemal, arendab mõtet, laiendab ja põhjendab oma seisukohti, seob allteemasid ja teeb sobiva kokkuvõtte; 8) osaleb arutelus, väitleb abstraktse teema üle, põhjendab oma seisukohti ja teeb kaaslastega koostööd; 9) kirjeldab selgelt ja üksikasjalikult, kuidas mingit toimingut läbi viia ning edastab ladusalt juhiseid; 17 10) kirjutab argumenteeritud arvamustekste keerukamatel teemadel, kasutab mitmest allikast pärit teavet, arendab mõtet, esitab põhjendatud poolt- ja vastuväiteid, seob allteemasid ja teeb sobiva kokkuvõtte; 11) kirjutab loovtekste isikupärases stiilis; 12) valdab rikkalikku sõnavara ja mõistab kujundlikku keelt, väljendub selgelt, ladusalt ja varieeruvalt; 13) valdab grammatika tarindeid; 14) hääldab sõnu ja lauseid selgelt ja loomulikult; 15) arvestab keeleliste vahendite valikul suhtluse eesmärki, partnerit ja olukorda; 16) ühendab lausungid selgelt ja loogiliselt sidusaks tekstiks, liigendab teksti lõikudeks; 17) järgib õigekirjareegleid. 18  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 2 (muudetud sõnastuses) Gümnaasium Ainevaldkond „Kehaline kasvatus“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Kehalise kasvatuse kaudu rakendatakse gümnaasiumis liikumisõpetuse põhimõtteid, et kujundada õpilastes liikumispädevust, mis hõlmab liikumisharrastuseks vajalikku motivatsiooni, teadmisi, oskusi, kogemusi ja hoiakuid ning tähendab ennastjuhtiva inimese kujunemist, kes suhtub liikumisesse positiivselt, oskab iseseisvalt liikumisharrastusega tegelda ja mõistab vastutust enda tervise hoidmise eest. Liikumispädevust arendava õppe tulemusena gümnaasiumi lõpetaja: 1) kasutab mitmekülgseid liikumisoskusi ja -kogemusi eri liikumisviisides ning teab, mis on temale meelepärane liikumisharrastus; 2) mõistab vastutust hoida enda tervist ja vormisolekut kehaliste võimete arendamise, liikumise ning toitumise kaudu; 3) on igapäevaselt kehaliselt aktiivne ja järgib tervisliku liikumise põhimõtteid; 4) väärtustab liikumist, sporti ja tantsu kultuuri osana ning ennast selle mõjutajana ja uue loojana; 5) hoiab vaimset ja kehalist tasakaalu, tuleb toime stressiolukorras ning kasutab emotsioonidega toimetulemise viise. 6) tunneb rõõmu liikumisest ja on saanud sellest positiivse kogemuse. 1.2. Ainevaldkonna õppeaine arvestuslik maht Õppeainet õpetatakse viie kohustusliku ja vähemalt kahe valikkursusena. Kohustuslike ja valikkursuste sisu koostab kool arvestusega, et need toetaksid liikumispädevuse kujunemist ning ainekavas esitatud viie liikumisvaldkonna õpitulemuste saavutamist. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus Liikumisõpetusega aidatakse gümnaasiumis kaasa terve ja liikuva inimese kujunemisele ning tekitatakse seosed koolis õpitu ja selle kasutamise võimaluste vahel vabal ajal, st väljaspool kooli. Liikumispädevuse kujunemist toetavad ainekavas viie liikumisõpetuse valdkonna õpitulemused, mis on õppe kujundamise aluseks: liikumisoskused; tervis ja kehalised võimed; kehaline aktiivsus; liikumine ja kultuur; vaimne ja kehaline tasakaal. Liikumisoskused. Liikumisoskusi arendatakse gümnaasiumis süvendatult spordialade ja liikumisharrastuse kaudu. Mitmekülgsete liikumisoskuste omandamist on õpilane alustanud põhikoolis. Valdkonna „Liikumisoskused“ siht on aidata kaasa inimese kujunemisele, kes on iseseisvalt motiveeritud liikuma eri keskkondades ja tingimustel ning kellel on selleks vastavad oskused, teadmised ja valmisolek. Seejuures peab kõiki liikumisoskusi arendama teadlikult ja eesmärgistatult. Arutluste ja soorituste mõtestamisega seotakse õppes õpilase omandatud teadmised varem olemasolevate oskustega ning leitakse õpilasele sobivaid liikumisviise. Liikumisoskused jagunevad järgmiselt: 1) edasiliikumisoskused erinevates keskkondades: kõndimis-, jooksmis-, hüppamis-, ronimisoskus, oskus liikuda rütmis ja muusika saatel ning koos teistega, I kooliastmes omandatud ujumisoskusega, sh pöörata tähelepanu veeohutusele, on soovitatav jätkata ka gümnaasiumis; 2) vahendil liikumise oskus tähendab oskust liikuda vahendil edasi (nt suusatamine, uisutamine, rulluisutamine, aerutamine, sõudmine jne); 3) vahendi käsitsemise oskus tähendab oskust visata, püüda, põrgatada ning lüüa vahendit käe ja jalaga või muu vahendiga; 4) kehakontrollioskus asendites ja liikumisel tähendab oskust säilitada tasakaalu erinevates keha asendites, liikudes ja nende kombinatsioonides. Tervis ja kehalised võimed. Aidatakse kaasa õpilase vastutustunde ja harjumuse kujunemisele, et hoida enda tervist ja arendada tervisega seotud kehalisi võimeid. Selleks omandatakse teadmisi ja oskusi iseseisvaks kehaliste võimete arendamiseks. Gümnaasiumis jätkatakse põhikoolis alanud korrapärast tervisega seotud kehaliste võimete, s.o aeroobse vastupidavuse, jõu ja painduvuse mõõtmist vähemalt üks kord gümnaasiumi jooksul. Mõõtmise peamine eesmärk on, et õpilased teaksid enda tervisega seotud kehalistest võimetest ja oleksid motiveeritud neid arendama. Lisaeesmärk on saada korrapärast tagasisidet Eesti õpilaste tervisega seotud kehaliste võimete kohta, jälgides tervisenäitajate kui tundlike isiklike teemade käsitlemisel konfidentsiaalsust ja inimlikkust. Tagasiside on individuaalne ja ei ole hinde panemise alus, vaid sellega suurendatakse teadlikkust kehalisest vormisolekust. Kehaliste võimete mõõtmise tulemusi ei võrrelda ega seostata normatiividega ja neid analüüsitakse nii, et see ei kahjusta õpilaste enesehinnangut, vaid toetab õpilase motivatsiooni end arendada. Kehaline aktiivsus. Õpilases kujundatakse oskus leida õppes endale sobiv liikumisviis ja - aktiivsus kehalise aktiivsuse kaudu. Selleks kasutatakse mitmekesiseid õppemeetodeid, näiteks enda kehalise aktiivsuse hindamine nii tehnoloogiliste kui ka subjektiivsete vahendite kaudu, liikumispäeviku pidamine valitud perioodi vältel, igapäevase liikumisaktiivsuse plaanimine jne. Lisaks toetatakse oskust analüüsida eri liikumisviise ja nende sobivust enda harrastusena. Õpilased, kelle tervislik seisund ei võimalda kõiki liikumisõpetuse tegevusi sooritada või suure intensiivsusega liikuda, kaasatakse liikuma nende tervisliku seisundi põhjal. Liikumine ja kultuur. Õpilastes kujundatakse oskust mõtestada inimese ja liikumise osa kultuuris ning enda rolli kultuuri kandja, mõjutaja ja loojana. Õpe toetab suutlikkust mõista ning analüüsida kultuuri muutumist, sh populaarsete liikumisviiside muutumist ajas. Õpet korraldatakse ja liikumisoskusi seostatakse eri kultuurivaldkondadega ning žanridega. Vaimne ja kehaline tasakaal. Õpilastes kujundatakse motivatsiooni väärtustada võrdselt vaimset ja kehalist tasakaalu, mille saavutamiseks tehakse sobilikke harjutusi. Õppes lähtutakse vajadusest luua õpilastes arusaam mitmekülgsetest vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavatest tegevustest, et õpilased suudaksid valida praktikas rakendamiseks vähemalt kaks tegevusviisi. Taotletavad õpitulemused on aluseks kooli liikumisõpetuse ainekava koostamisel, kuid nende saavutamise viisid on paindlikud ja võimaldavad arvestada õpilaste huve, kooli kultuuri, traditsioone ning õpikeskkonda. 1.4. Valdkonnaülene lõiming, üldpädevuste arengu toetamine ja õppekava läbivate teemade käsitlemine Ainevaldkonnas toetatakse kõigi riiklikus õppekavas nimetatud üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi kooli eripära ja kooli õppekavas sätestatu põhjal. Liikumisõpetus võimaldab praktiliste tegevuste kaudu kujundada kõiki üldpädevusi, seejuures on teadmiste, oskuste, väärtushinnangute ning käitumise kujundamisel kandev roll õpetajal, kelle väärtushinnangud loovad sobiliku õpikeskkonna ning mõjutavad õpilaste väärtushinnanguid ja käitumist. Läbivad teemad on aineülesed ja käsitlevad ühiskonnas tähtsustatud valdkondi, luues ettekujutuse ühiskonna kui terviku arengust ning toetades õpilase suutlikkust oma teadmisi eri olukordades rakendada. Õppes kavandatakse teadlikult aega üldpädevuse arendamise ja läbivate teemade käsitlemise kõrval ka liikumisega seotud kõrgemaid mõtlemisoskusi arendavatele ülesannetele, nagu analüüs, kriitiline mõtlemine, loovad tegevused, tagasiside andmine, õpitava kinnistamine, aktuaalsete teemade käsitlemine või väärtushinnangute üle arutlemine. 2 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Toetudes riiklikus gümnaasiumi õppekavas toodud õppeaine mahule ja õpitulemustele, koostab iga kool omanäolise ainekava ja korraldab õppe parimal võimalikul viisil arvestusega, et õpilaste liikumisharjumuste kujunemiseks vajalik õppe maht jaguneks õppeperioodide kaupa ühtlaselt. Õpet kavandades ja korraldades lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevuste ja liikumispädevuse arendamise vajadusest, taotletavate teadmiste, oskuste ja hoiakute ning õpitulemuste saavutamisest, kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning liikumisõpetuse lõimimise võimalustest teiste õppeainete ja läbivate teemadega. Õppe korraldamine on õppijakeskne, toetab erinevate võimete ja terviseseisundiga õpilaste õpimotivatsiooni hoidmist ja aktiivset õppes osalemist ning individuaalset tervise hoidmist liikumise abil. Õpe toetab õpilaste kujunemist iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, kes suudavad teha valikuid ning vastutada oma õppimise eest, tulevad toime muutunud olukorras ning on valmis kavandama oma edasist haridusteed. Gümnaasiumis õpet kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures 1) arvestatakse õpilaste liikumise ja sportimise eelteadmisi ning huve, eripära ja võimeid, kasutatakse diferentseeritud ja sobivat füüsilist pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ning õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele ning pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 2) võimaldatakse õpet nii üksi kui ka koos teistega, arvestades õpilaste arvu õpperühmas, vanust, võimekust ja sugu; võimaldatakse erivajadustega õpilastel osaleda aktiivselt liikumistes nende võimaluste kohaselt ning vajaduse korral kohandatakse selleks tarvilikke tegevusi; 3) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsitluste ning liikumis- ja spordivaldkonna arengut, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 4) kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi, mõtestatakse ning analüüsitakse õppimist, suunatakse tegema teadvustatud ja teadlikke valikuid ning vastutama oma õppimise ja kehalise arengu eest; 5) kaasatakse õpilasi tegevuste kavandamisse ja juhtimisse, sh valikute tegemise oskuse kujunemist toetavate kursuste sisu loomisse, pakutakse võimalusi analüüsida ja mõtestada õpet nii enda õppimise ja õpistrateegiate kui ka õpetaja juhitud õppe korraldamise aspektist; 6) kavandatakse aega õpitava tähenduslikkuse, eesmärkide, õpitulemuste ning hindamiskriteeriumide mõtestamisele ning eneserefleksioonile, õpitakse andma ja võtma vastu tagasisidet; 7) rakendatakse uurivat, probleeme lahendavat ja teaduspõhist õpet, kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja analüüsi soodustavaid tegevusi, laiendatakse õpilaste teadmisi mitmekülgselt, tutvustatakse valdkonna teadussaavutusi ja aktuaalseid probleeme ning arendatakse oskusi ja kujundatakse hoiakuid; 8) rakendatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevaid õpikeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid õppimiseks ning enda kehaliste võimete analüüsimiseks, arendatakse info kriitilise otsimise ja hindamise pädevust, arvestades autoriõigust ja uurijaeetikat. 1.6. Hindamine Hindamine on õppe osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut, taotletavate teadmiste ja oskuste omandamist ning hoiakute kujunemist. Hindamise kaudu saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase isikupärasest arengust ning toetatakse õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise toel saab õpilane tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja liikumispädevuse kujunemisel. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppe kui ka iseenda pädevuste arendamiseks. Liikumisoskuste omandatuse hindamise kõrval antakse 3 tagasisidet ka üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemise kohta antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangutega. Hindamisel lähtutakse riikliku õppekava üldosas hindamise kohta sätestatust ja selle alusel koostatud kooli hindamisjuhendist, mis kehtestab mittenumbrilise hindamise kasutamise, mujal (nt huvikoolis või huvitegevuses) õpitu arvestamise ja õpilase eneseanalüüsi koostamise põhimõtted kehaliste võimete arengu seisukohast. Rakendatakse nii diagnoosivat, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse kas sõnaliste hinnangute või numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste liikumisalaste eelteadmiste ja oskuste tase ning ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada edasist õppimist ja õpetamist. Kujundava hindamise kaudu saab õpilane suulist ja kirjalikku tagasisidet õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Liikumisõpetuses väärtustatakse eesmärgi saavutamiseks tehtud tööd ja pingutust. Kokkuvõtvalt hinnatakse üldjuhul õppeperioodi lõpul, et kontrollida nii õppeaines seatud eesmärkide täitmist kui ka taotletavate õpitulemuste saavutatust. Õpilasele on õppe alguses teada, mis õpitulemuse saavutamise poole mis õpiülesannetega liigutakse, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppe käigus oma õppimist ning seatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Õpilane kaasatakse nii oma tööd hindama kui ka kaasõpilaste saavutusi tagasisidestama. Aruteludes hinnatakse õpilase esitatud arvamuste ja seisukohtade argumenteeritust, seostatust ning veenvust. Õpilase seisukohtadele ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Kirjalike ülesannete puhul arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, eelkõige liikumis- ja sporditerminite õigele kasutusele ja õigekirjale, mida arvestatakse hindamisel ülesande eesmärgi ja kokkulepitud hindamiskriteeriumide põhjal. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub seatud õppe- eesmärkidest ning eeldatavast õpitulemusest. 1.7. Õppekeskkond Õppimist toetav füüsiline, vaimne ja sotsiaalne õppekeskkond tagab liikumisvõimalusi ja liikumispädevuse väljakujunemist. Õpetaja loob kõiki õpilasi toetava õppekeskkonna, sõltumata nende varasematest teadmistest, oskustest ja kehalisest võimekusest. Vaimselt ja sotsiaalselt toetav õppekeskkond võimaldab õpilasel teha vigu, kartmata karistust või alavääristamist. Liikumis- ja sportmängudes väärtustatakse mängust osavõttu, kaaslaste ja reeglite arvestamist ning oskuste kasutamist mängus. Võistkonnamängudes võivad õpilased kanda eri rolle ja selle kaudu erinevaid ülesandeid mängus. Füüsilise keskkonna kujundamisel arvestatakse vajadust tagada õpilaste ohutus ja turvalisus. Füüsilise keskkonna moodustavad õpitulemuste saavutamiseks ja liikumispädevuse kujunemiseks nõuetekohased ruumid ning liikumis- ja spordivahendid sise- ja õuekeskkonnas. Liikumispädevuse saavutamiseks peab kool tagama nõuetele vastava võimla, sh võimaluse korral ujula või tegevusteks kohandatud aula, klassiruumid või muud ruumid. Õpilased peavad saama kasutada rõivistuid ning pesemisruume. Kooli õuealal luuakse mitmekesised liikumisvõimalused, mis toetavad ainekavas märgitud õpitulemuste saavutamist, liikumispädevuse kujundamist ja liikumisoskuste kasutamist, sõltumata õpilaste vanusest ja soost. 4 2. Ainekava 2.1. Liikumispädevust kujundav õppeaine 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Õppeaine hõlmab viie valdkonna taotletavaid õpitulemusi, mis toetavad liikumispädevuse omandamist gümnaasiumi lõpuks nii, et gümnaasiumi lõpetaja on saanud positiivse kogemuse liikumisest ja liikumisharjumuse. Ainekava jätab õpetajale autonoomsuse õppesisu valikul tingimusel, et kõigi viie liikumisvaldkonna taotletavad õpitulemused oleksid kooliastme lõpuks saavutatud. Õppeaine võimaldab arvestada õpilaste varem või väljaspool kooli omandatud oskuste, teadmiste ja kogemustega, õppeaja efektiivsemat kasutamist, individuaalsemat lähenemist ja keskendumist arendamist vajavatele oskustele. Õpitulemuste saavutamist toetab õpilaste kaasamine õpitavale tähenduse andmisse nii kehaliselt kui ka vaimselt, sotsiaalselt ja emotsionaalselt. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane 1) kasutab mitmekülgseid liikumisoskusi ja -kogemusi eri liikumisviisides ning teab, mis on temale meelepärane liikumisharrastus; 2) mõistab vastutust hoida enda tervist ja vormisolekut kehaliste võimete arendamise, liikumise ning toitumise kaudu; 3) on igapäevaselt kehaliselt aktiivne ja järgib tervisliku liikumise põhimõtteid; 4) väärtustab liikumist, sporti ja tantsu kultuuri osana ning ennast selle mõjutajana ja uue loojana; 5) hoiab vaimset ja kehalist tasakaalu, tuleb toime stressiolukorras ning kasutab emotsioonide juhtimise viise. 2.1.3. Õpitulemused Liikumisoskused Õpilane 1) kasutab teadlikult edasiliikumisoskusi eri keskkondades, liikumisharrastuses, eri spordialadel ja tantsuliikides; 2) liigub vahendil iseseisvalt kehaliste võimete arendamiseks või igapäevases liikumises; 3) rakendab igapäevaseks liikumiseks või liikumisharrastuseks vajalikke liikumisvahendi hooldusvõtteid; 4) käsitseb vahendit erinevates liikumistes; 5) mängib sportmängu reeglite järgi; 6) rakendab esmaseid veeohutusalaseid oskusi; 7) analüüsib kehaasendite ja liikumiste kombinatsioonide loomist; 8) valib harjutusi kehahoiu kontrollimiseks ja korrigeerimiseks; 9) mõistab olulisemaid kehakontrolli mõjutavaid tegureid ja oskab neid analüüsida; 10) väärtustab turvalisuse ja ohutu liikumise põhimõtteid; 11) annab hinnangu enda tegevusele paaris- ja rühmatöös; 12) analüüsib ja annab hinnangu enda liikumisoskustele, -ohutusele ja turvavarustuse kasutamisele; 13) mõistab erinevate liikumisoskuste toimet heaolule ja töövõimele. Tervis ja kehalised võimed Õpilane 1) leiab endale sobivaid treeninguvõimalusi ja -meetodeid, lähtudes isiklikust eesmärgist; 2) teab erinevaid treenimisvõimalusi ja -meetodeid; 3) arendab korrapäraselt enda kehalist võimekust kokkulepitud perioodil, lähtudes testide tulemustest ja koostatud treeningplaanist; 4) mõistab erinevate kehalise võimekuse testide eesmärki; 5 5) annab hinnangu enda kehalistele võimetele ja eesmärgi täitmisele; 6) analüüsib tasakaalustatud liikumise ja toitumise mõju tervisele, seab selle kohta endale lühiajalise eesmärgi. Kehaline aktiivsus Õpilane 1) plaanib ja analüüsib enda liikumisaktiivsust ning peab teatud perioodil liikumispäevikut; 2) mõistab erineva liikumisintensiivsuse mõju organismile ja leiab endale sobiva koormuse; 3) annab hinnangu enda kehalisele aktiivsusele, toetudes isiklikele ja/või tehnoloogilistele vahenditele; 4) rakendab liikumiseks ettevalmistavaid ja koormusjärgseid tegevusi; 5) rakendab traumade ning haiguste järel sobilikku liikumist ja koormust; 6) ennetab liikumisega seotud riske ja annab esmast abi. Liikumine ja kultuur Õpilane 1) loob midagi liikumisega seotult, analüüsib loomist ja annab sellele hinnangu; 2) annab hinnangu oma vabatahtliku tegevuse ja/või osalemise kogemusele liikumisüritusel ning seostab saadud kogemust isikliku üldpädevuste arenguga; 3) seostab ausa mängu põhimõtteid üldinimlike väärtustega ja erinevate eluvaldkondadega; 4) mõistab sportlaste ja tantsijate rolli kultuuri mõjutajana; 5) järgib liikumistega seotud isiklikke hügieeni- ja ohutusnõudeid ning annab neile hinnangu; 6) riietub vastavalt tegevusele ja keskkonna tingimustele,; 7) annab hinnangu enda liikumiskogemusele looduskeskkonnas; 8) annab hinnangu enda oskustele tulla iseseisvalt toime asukoha ja suuna määramisega; 9) mõtestab liikumiskultuuri tantsu kaudu; 10) juhendab kaasõpilasi liikumises. Vaimne ja kehaline tasakaal Õpilane 1) valib teadlikult vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavaid tegevusi; 2) sooritab iseseisvalt vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavaid tegevusi; 3) kasutab vaimset ja kehalist tasakaalu soodustavaid tegevusi igapäevaelus toimetulekuks; 4) kasutab emotsioonidega toimetulemise viise. 6  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 3 (muudetud sõnastuses) Gümnaasium Ainevaldkond „Kunstiained“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Kunstiainete valdkonnapädevuse kujundamise esmane alus on äratada valdkonna vastu huvi ja hoida seda järjekindlalt. Kunstiainete valdkonnapädevus on universaalne ja väljendub selles, et gümnaasiumi lõpuks õpilane eakohaselt 1) teadvustab oma sidet muusika, kunsti ja visuaalkultuuriga ning Eesti ja maailma kultuuripärandiga; 2) loob, uurib ja tõlgendab, kasutades muusika, kunsti ja visuaalkultuuri väljendusvahendeid, teadmisi ning meetodeid; 3) mõtestab ning reflekteerib eri kultuurinähtusi, enda ja kaasõppijate loometegevust,; 4) mõistab muusika ja kunsti osatähtsust nüüdisaegses ühiskonnas; 5) osaleb kunstide suhtluses tõlgendamist vajava sõnumi edastaja ning vastuvõtjana informeeritult ja kriitiliselt; 6) on loova eluhoiakuga ja lahendab probleeme loovalt. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Kunstiainete valdkonda kuuluvad kohustuslike õppeainetena muusika ja kunst, mille kohustuslikud kursused on järgmised: 1) kunst – 2 kursust: „Kunst ja kunstiajalugu" ning „Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil“; 2) muusika – 3 kursust: „Uusaegse helikeele kujunemine“, „Klassitsism ja romantism: rahvuslikkuse kujunemine muusikas”, „Eesti muusikalugu”. Igas kursuses on hõlmatud muusikaline eneseväljendus: laulmine, pillimäng, omalooming. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Kunstiainete valdkonnapädevus lähtub arusaamast, et õpilase areng on elukestev ja mõjutatud kultuurist ning kunstid (muusika, kunst, kirjandus, draama, film, tants) ja kultuur laiemalt (visuaalkultuur, pärand- ja pärimuskultuur jms) on inimese dialoogipartnerid kogu elu jooksul. Kunstid on olulised väärtushinnangute, suhtluskultuuri, empaatia ning kriitilise mõtlemise arendamise vahendid. Kunstide kui professionaalse kõrgkultuuri loomingu kõrval on tähtsad ka uuriv ja leiutav looming ning kultuur mõtestatud inimtegevusena laiemalt. Kunstiained rõhutavad õppes koondumist viie põhimõtte ümber: 1) kunstid vajavad tõlgendamist. Kunstide kõne ei ole sõnasõnaline, kunstiteosed pakuvad erinevaid tõlgendusvõimalusi ja tähendusi, mis põhinevad alati maailmavaatel, varasemal elu- ja kunstikogemusel ning on juhitud tunnetest, samuti kogemise kontekstist. Tõlgendamise puhul on alati võimalik lähtuda eri vaatepunktidest ja ootustest. Isiklik kogemus kasvatab kogemuse tähenduslikkust õpilase jaoks. Kunsti ja muusikat õppides on vaja toetada tõlgendamisoskuse teket; 2) kunstid toetavad mitmekülgset loovust. Kunsti ja muusika õppimine kujundab õppija loovust ja isiksuseomadusi, mis annavad eeldused mis tahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada, jõuda originaalsete, kasulike, eetiliste ja vähemalt looja jaoks soovitud tulemusteni. Kunstidega tegelemine gümnaasiumis toetab õpiloovust (uudsed tähenduslikud kogemused ja nende mõtestamine, uurimis- ja refleksioonioskused) ning argiloovust (fantaasia, maailma uudne mõtestamine enda jaoks, uudne toimimisviis igapäevaelus); 3) kunstid toetavad esteetilise tundlikkuse kasvu ning inimese heaolu. Kunsti ja muusika õppimine gümnaasiumis võimaldab õpilasel ära tunda, emotsionaalselt kogeda ja hinnata enda ümber subjektiivset ilu (kuuldavat, kombatavat, nähtavat, abstraktset) ning nautida seda samavõrra nagu teiste oskusi või meisterlikkust. Ilu ja meisterlikkuse väärtustamine toetab rahulolu ja tähenduse leidmist maailmas, suurendab maailmaga seotuse tunnet ning innustab inimest püüdlema oma eesmärkide poole. Kunstiainetel on tähtis osa muutuvates oludes isiklikku ja ühiskondlikku heaolusse panustava inimese kujundamisel; 4) kunstiaineid õppides arenevad kinesteetilised oskused ja kognitiivsed võimed, mis on lahutamatult seotud loomega – musitseerimise ja visuaalkunsti, ent ka performatiivsete kunstide loomisega. Kunstitegevustes toetatakse sügavama kognitiivse võimekuse kujunemist. Õppimine (sh musitseerimine ja visuaalkunst, kuid ka performatiivsete kunstide loomine) on sügavam, kui see toimub terviklikult nii keha kui ka vaimu ja eri meelte koostöös; 5) kunstide õppimine toetab iseenda mõistmist ja mõtestamist ning üldpädevuste omandamist sisukalt ja terviklikult. Kunsti ja muusikaga järjepidev tegelemine toetab õppija eneseusalduse kujunemist ja eneseväärikust. Kunstide kaudu saab tõhusalt arendada kognitiivseid oskusi, nagu loov ja kriitiline mõtlemine, refleksiooni- ja analüüsioskused, samuti mittekognitiivseid oskusi, nagu avatus, otsustusvõime ja riskijulgus. Valdkonnasisene lõiming tugineb kunsti ja muusika kokkupuutepunktidele. Kunst ja muusika jagavad sarnaseid baasmõisteid, mille sisu on aga erialade väljendusvahenditest lähtudes ainuomane; ka kontseptsioonide sisu ei pruugi kattuda. Seetõttu on kunsti ja muusika lõimingukeskmeks ühised aspektid: 1) teose, autori ja loomingu määratlus; 2) esitus ja tõlgendus (interpreteerimine) ning kriitika; 3) ajalooliselt interdistsiplinaarsed kunstid (sõna-, muusika- ja tantsuteater, film); 4) nüüdisaegsed mitmemeelelised kunstinähtused (video ja performance, nüüdistsirkus, installatiivne ja uusmeedia kunst jms). 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Kunsti ja muusika õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab õppeainete eesmärgipärane lõimimine teiste valdkondade õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi eri olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga tähtis aineõpetajate süsteemne ja järjepidev koostöö õpilase kogu õppeaja vältel. Üldpädevuste kujundamise ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ning rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpe on õppijakeskne, toetab õpimotivatsiooni hoidmist ja õpilaste kujunemist aktiivseiks ja iseseisvaiks õppijaiks ning loovaiks ja kriitiliselt mõtlevaiks ühiskonnaliikmeiks, kes suudavad teha valikuid ning vastutada oma õppimise eest. Õpet kavandades ja korraldades lähtutakse õppekava üldpädevustest, kooli väärtustest, gümnaasiumi lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning läbivate teemade ja lõimingu rakendamise põhimõtetest. Gümnaasiumis õpet kavandades ja korraldades teevad õpetajad koostööd, seejuures 2 1) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huve, individuaalset eripära ja isikupäraseid erivõimeid, kasutatakse diferentseeritud ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpi- ja eluraskustele, pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes; 2) võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas, kunsti ja muusika uusimaid käsitlusi ning valdkonnas toimunud arengut ja seostatakse neid, rakendades didaktika nüüdisaegseid käsitlusi; 3) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta jooksul ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevuseks; suunatakse õppijat oma õppimist mõtestama ja kavandama ning õpikoormust jagama; 4) võimaldatakse õpet nii iseseisvalt kui ka koos teistega, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi, mõtestatakse ja analüüsitakse õppimist, suunatakse tegema teadvustatud ja teadlikke valikuid ning võtma vastutust oma õppimise eest; 5) kaasatakse õpilasi õppe kavandamisse, plaanitakse õppes aega eesmärkide ja taotletavate õpitulemuste saavutamise viiside ja hindamiskriteeriumide läbiarutamiseks ning refleksiooniks; 6) võetakse piisavalt aega terviklike õppeühikute, mitmeid osaoskusi arendavate, õppijate jaoks tähenduslike tulemusteni viivate õppeülesannete tegemiseks; 7) rakendatakse uurivat ja probleemilahendustele suunatud õpet, kasutatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja analüüsi soodustavaid tegevusi, laiendatakse õpilaste teadmisi mitmekülgselt, tutvustatakse valdkonna aktuaalsete probleemide näiteid; 8) rakendatakse nii traditsioonilisi kui ka nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid, arendatakse info kriitilise otsimise ja hindamise pädevust, arvestades autoriõigust ja uurijaeetikat; 9) kasutatakse mitmekesist õpikeskkonda: loodus- ja linnakeskkonda, arvuti- ja multimeediaklassi, virtuaalkeskkonda jne, käiakse õppekäikudel, kontsertidel, teatrites, näitustel, muuseumides, stuudiotes, muusikakoolides, looduses, raamatukogudes jm; 10) võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik; seostatakse õppesisu nii Eesti kui ka maailma kunsti ja rahvakultuuri näidetega. 1.6. Hindamine Hindamine kunstiainetes suunab ja julgustab õpilasi õppima ning tekitab ja hoiab huvi kunsti ja muusika vastu. Hindamise aluseks on gümnaasiumi riikliku õppekava üldosas sätestatu, kunsti ja muusika ainekavades esitatud õpitulemused ning kooli kehtestatud hindamisjuhised. Hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja kooliõppekava väliselt, sh mitteformaalhariduses omandatud teadmiste ja oskuste arvestamine, täpsustatakse kooli õppekavas. Hindamise käigus saavad õpilased mitmekülgset tagasisidet oma töökultuuri ja töö ning individuaalse arengu kohta, millega toetatakse nende kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaiks õppijaiks. Hindamisega luuakse õpilastele võimalusi tuua õppe ajal esile oma edusamme, julgustades neid enda tugevaid külgi kasutama ja uusi oskusi arendama. Neile võimaldatakse erinevaid viise eneseanalüüsiks ja kaaslastelt tagasiside saamiseks ning selle aktseptimiseks. Õpetaja saab hindamise varal teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppetegevuse kui iseenda pädevuste arendamiseks. Õpilased kaasatakse nii oma tööd hindama kui ka kaasõpilastele tagasisidet andma. Õpilasele on õppeühiku (õppetegevuste kogum, mis on suunatud samade õpitulemuste saavutamisele) alguses teada, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamiskriteeriumid. Õpilast suunatakse õppe vältel oma õppimist ja seatud eesmärkide saavutamist analüüsima 3 ning reflekteerima. Aineteadmiste ja -oskuste kõrval antakse tagasisidet üldpädevuste arengu ning väärtushoiakute ja -hinnangute kujunemise kohta. Hoiakute kujunemise kohta antakse tagasisidet suunavate ja toetavate sõnaliste hinnangutega. Õpilase seisukohtadele ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid pööratakse tähelepanu ka õpilase keelekasutusele, sh kunsti- ja muusikaterminite õigele kasutusele ja õigekirjale, mida arvestatakse hindamisel ülesande eesmärgi ja kokkulepitud hindamiskriteeriumide põhjal. Hindamisel lähtutakse õppimisele seatud eesmärgist ja hinnatakse seda, mida on õpetatud, rakendades nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ning spetsiifilised õpiraskused, et kavandada edasist õppimist ja õpetamist. Erineva keerukusastmega teadmiste, oskuste ja hoiakute hindamise võimaldamiseks kasutatakse mitmekesiseid hindamisviise ja -vorme. Hindamisvahendi ja -viisi valik sõltub seatud õppe- eesmärkidest ja eeldatavast õpitulemusest. Kunstiainete valdkonnapädevuse omandamisel on oluline roll õppe jooksul toimuval kujundaval hindamisel, mis toetab õpilase eneseusku ja innustab teda oma võimeid arendama. Kujundava hindamise kaudu saab õpilane temale arusaadaval viisil esitatud suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kujundava hindamise rakendamist toetab õppeolukorras tehtud töö õpilasepoolne dokumenteerimine nt kavandite, jooniste, õpimapi, blogina vms. Kunstiainetes väärtustatakse harjutamist. Lisaks õpitulemuste saavutamise toetamisele keskendutakse kujundava hindamise käigus järgmistele aspektidele: 1) loovuse arengu toetamine (probleemide märkamine, mõtete voolavus ja paindlikkus, originaalsus, probleemilahendamisoskused, refleksioon); 2) huvi ning nii õppest kui ka kunsti- ja kultuurielust aktiivse osavõtu toetamine; 3) isikliku sideme loomine ainega ja isikupärase väljenduslaadi otsimine; 4) sallivuse areng ja silmaringi avardumine. Kooli õppekavas kehtestatud hindamisjuhiste põhjal võib arvestada tunnist osavõtu aktiivsust ja tunnivälist muusikategevust (nt osalemine koolikooris, orkestris, ansamblis, esinemine kooliüritustel, kooli esindamine konkurssidel/võistlustel, sh muusikaolümpiaadil). Kokkuvõtvalt hinnatakse üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul. Kokkuvõtvalt hinnates lähtutakse õppest kui tervikust ja taotletavatest õpitulemustest, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Hindamiskriteeriumid loob õpetaja õpilasi kaasates kooli kehtestatud hindamisjuhiste järgi. 1.7. Õppekeskkond Õppekeskkonda kujundades lähtutakse riikliku õppekava alusväärtustest ning luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu. Kunstiainete valdkonnapädevuse kujunemise eeldus on õppimist, loovust ja eneseväljendust toetav sotsiaal-emotsionaalne, vaimne ja füüsiline õppekeskkond, mis peab soodustama õpilase autonoomiat, olema kaasav, piisavalt struktureeritud ning vastama õpilaste võimetele, mis on loovuse ja originaalsuse arendamisel ning avaldumisel oluline. Eriti tähtis on psühholoogilist baasvajadust arvestav keskkond. Kunstid on muutuvad, vastuolusid tekitavad ning väärtuste ja kokkulepete piire kompavad, mistõttu on eriti tähtis tagada turvaline vaimne keskkond, mille kujundamisele aitavad kaasa hinnanguvabad arutelud ja õpetaja pädevus tulla toime väärtuskonfliktidega. Füüsilise õppekeskkonna tagab kunstiainete õppimiseks kool, võimaldades õpet ruumis, mis on varustatud kvaliteetsete, õpilastele kokkulepitud korras kättesaadavate töövahendite ja 4 materjalidega vabaks kasutamiseks, et toetada valikute tegemise oskust ja loovat eneseväljendust. Õpe toimub ka autentsetes keskkondades, linnaruumis, kontserdisaalides, näituse- ja etendusasutustes, kooli ümbruses, paikkonna kultuuriasutustes ning mujal. Kunsti õpetamiseks on vaja 1) iseseisvaks ja rühmatööks vajalikku pinda eri formaadis (ka suure formaadiga) tööde tegemiseks; 2) 500-luksise päevavalgusspektriga valgustust tööpinnal ning käte ja töövahendite puhastamise võimalust; 3) reguleeritava kõrgusega molberteid või laudu koos joonistusalustega ning tööde kuivatamise, hoiustamise ja eksponeerimise võimalusi; 4) kunstiraamatuid, ajakirju ja teatmeteoseid; 5) videoprojektori, foto- ja videokaamerate, arvutite, skanneri ja printeri kasutamise võimalust ning internetiühendust. Muusika õpetamiseks on vaja 1) muusikategevusteks, sh rühmatööks, ja liikumiseks sobivat teisaldatava mööbliga piisavalt ventileeritavat ruumi; 2) mitmesuguseid vahendeid: klaver, noodijoonestikuga tahvel, noodipuldid, rändnoot, astmetabel, klaviatuuritabel; 3) musitseerimiseks vajalikke pille: Orffi instrumentaarium (rütmi- ja plaatpillid), plokkflöödid või väikekandled, akustilised kitarrid, ukuleled vm; 4) tehnovahendeid kontakt- ja digiõppe korraldamiseks: fono- ja videoteek, kohased voogedastusplatvormid; salvestatud muusika esitamise vahendid (muusikakeskus hifi, arvuti + kõlarid); muusika õppimiseks ja loomiseks sobivad rakendused (äpid), nt noodistusprogramm, salvestusprogramm jt; videoprojektor. 2. Ainekavad 2.1. Kunst 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Kunsti õppeaine roll on aidata õppijal rakendada oma võimeid kunsti ja visuaalkultuuri loojana ning sellega suhestujana, seega ka kultuurikandjana. Kunst õppeainena tugineb ülesehituselt visuaalkultuurile ning arendab visuaalset kirjaoskust, mida on tänapäeva maailmas edukaks toimetulekuks vaja igaühele. Kunst toetab õppija loovust ja isiksuseomadusi, mis annavad eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada, jõuda originaalsete, kasulike, eetiliste ja vähemalt looja jaoks soovitud tulemusteni. Õppeaine lähtealused on 1) maailma kunsti ja visuaalkultuuri laiahaardeline käsitlemine. Visuaalselt tajutav inimese loodud ja mõtestatud keskkond (visuaalkultuur) hõlmab kujutisi, tekste, esemeid, ehitisi, ruumisuhteid jms ning nende erinevaid ja muutuvaid tähendusvälju. Visuaalkultuur hõlmab nii tahtlikke ja kavandatud artefakte (nt kunstiteosed, graafiline disain, reklaam, fotograafia, mood jne) kui ka juhuslikke ning plaanimata visuaalseid märke ja kooslusi (nt tänaval või meedias kõrvuti sattunud reklaamid, kasutatud tüpograafia, muruplatsi niitmine ja sissetallatud teerada, aja jooksul kujunenud kodusisustus jne). Visuaalkultuuris teadlik toimimine on seotud suhtlusega, erinevate sõnumite ja tähenduste loomise, säilitamise, muutmise ning edastamisega; nii esteetiliselt mitmekesise keskkonna kui ka emotsionaalse ja intellektuaalse keskkonna loomisega; majanduse toimimise ning majanduslike väärtuste loomisega. Kunstipädevuse omandamist toetab maailma kunsti ja visuaalkultuuri käsitlemine nii nüüdisaegses kui ka ajaloolises kontekstis; 2) kunsti vormide ja tähenduste pidev muutumine, eksperimentaalsus ja areng, mis võivad ühiskonda ka proovile panna. Kunstis kui visuaalkultuuri kitsamas osas luuakse uut inimkogemust, väljendust ja tähendusi teadlikumalt ning sihipärasemalt, suhestudes valdkonna 5 eripäraga, otsinguliselt ja eksperimenteerivalt. Kunsti pidev uuenemine peegeldab muutusi nii teadustes kui ka ühiskonnas, väärtustes ja hoiakutes. Kunst tohib võtta endale fantaasia, moraali ning ühiskondlike kokkulepete piire kompava ja nihutava rolli, et mõtestada ja arutleda, ent ka testida erinevaid ettekujutusi ning võimalikkusi; 3) õpetaja on aktiivne kunstiga suhestuja, kes toetab õpilasi kultuuri muutuvas mitmekesisuses. Täpsema õpisisu valib õpetaja, kes juhib õpet ja loob õpikeskkonna. Õpetaja enda hoiakud, avatus ja sallivus, mitmetähenduslikkuse ja muutlikkuse taluvus, aktiivses dialoogis ning mõtestatuses olemine vana ja uue kunstiga on äärmiselt olulised. Kunstiaine ise on samuti seotud pidevate muutustega – uue kunstiloomega, uute avastustega kunstiajaloos, seniste väärtuste ümberhindamisega ühiskonnas, uute väärtuste leidmise ja loomisega. Kunsti õppeainet on võimalik üles ehitada erinevatele kunstikäsitlustele tuginedes. Valdkonnast saab autentsema pildi, kui õppijad ja õpetaja võivad reflekteerida mitut kunstikontseptsiooni ning teadvustada kunsti loomise ja hindamise eri aluseid (nt funktsionaalne, realistlik, idealistlik, estetistlik, kontseptuaalne, pragmaatiline, institutsionaalne jne); 4) kunsti õppeaines on võrdselt oluline nii kunstikogemus kui ka õppimiskogemus. Sageli on teosest kui lõpptulemusest tähtsam loominguline ja otsinguline protsess, tagasiside ja refleksioon, üldpädevuste kujundamine ning motivatsiooni leidmisele ja hoidmisele suunatud tegevused. Koolikunstis on vaja väärtustada õppija isikliku tasandi loomet, avastusi, pingutust ja sõnumit, sest õppijale endale oluline tegevus loob talle just nimelt tähendusliku kunstikogemuse ka siis, kui lõpptulemus ei ole originaalne või sisukas laiemas kunsti ja visuaalkultuuri kontekstis. Juhul kui lõpptulemus visuaalkultuuri-, disaini- või kunstiteosena on õppes tähtis, peab õpetaja kvalitatiivse muutuse teket valmivas teoses teadvustama ja toetama eesmärkide ning hindamiskriteeriumide sõnastamisega. Kunsti osaoskused võimaldavad kunsti õpetamist mitmekülgselt käsitleda ja jälgivad disaini tsüklilist loogikat, mis on maailmas järjest laiemalt käibel nii kunstiteoste, toodete, protsesside kui ka uuringute kavandamisel. Kunsti osaoskused on 1) väljaselgitamine, teadmine, mõistmine (kuulamine, vaatamine, lugemine, info otsimine, kirjeldamine, sõnastamine, valimine, uurimine); 2) plaanimine ja ideede arendamine (ideede genereerimine, visandamine, katsetamine, organiseerimine, protsessi plaanimine, koostamine, leiutamine); 3) loomine (eesmärgipärane väljendus- ja töövahendite rakendamine, viimistlemine, toimetamine, täiendamine, esitlemine); 4) refleksioon, analüüs ja kriitika (uurimine, tõlgendamine, retsenseerimine, tagasisidestamine, arutlemine, väärtushinnangute arendamine ja andmine). Õpitulemuste sõnastamise puhul on arvestatud, et õpetaja saaks koostöös õpilastega ise otsustada, mis õppeülesannete ja teemade käsitlemisega õpitulemusi saavutada, pidades silmas õpilaste vajadusi ning muutusi kunstimaailmas. Gümnaasiumi õpitulemustes on rõhk teadmisel ja mõistmisel ning sihipärasel kunstilisel tegevusel: idee arendamine ja parima võimaliku lahendi leidmine oma ideele. Disainiga seotud õpitulemused võrdsustatakse ainekavas plaanimise ja idee arendamisega nii, nagu see on kujunenud nüüdisaegses praktikas. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane 1) uurib ning kasutab teadlikult ja põhjendades visuaalseid kujutisi, jooniseid, skeeme ja sümboleid suhtluses; 2) käitub füüsilistes ja digitaalsetes kultuurikeskkondades turvaliselt, järgib visuaalseid kujutisi luues ning kasutades seadust; 3) uurib, disainib või loob kunstiteose kõiki disainiprotsessi etappe läbides; 6 4) dokumenteerib enda uurimis- ja kavandamisprotsessi; 5) analüüsib oma tööd ja tulemust, valides teadlikult erinevaid lähtepunkte ning meetodeid; 6) analüüsib ainealast keelt kasutades loodut ja arutleb loodu (nii kunsti kui ka visuaalsete objektide) üle erinevatelt positsioonidelt, seostades eri kunste ja kunsti teiste valdkondadega, kultuuri ja ühiskonna ning teaduse ja tehnoloogia arenguga. 2.1.3. Õpitulemused Väljaselgitamine, teadmine, mõistmine Õpilane 1) uurib ning kasutab teadlikult ja põhjendades visuaalseid kujutisi, keskkondi, jooniseid, skeeme ning sümboleid suhtluses; 2) iseloomustab eri allikate põhjal kunstnike loomingut, kirjeldab vormi, kunstilist kujundit ja konteksti; 3) teab kunsti- ja visuaalkultuuri ajaloo põhistruktuuri; 4) käib iseseisvalt kultuuriasutustes ja -sündmustel, oskab leida ning kriitiliselt hinnata eri keskkondades pakutavat infot; 5) järgib üldiselt autoriõiguse seadust visuaalide loomisel, tarbimisel ja jagamisel. Plaanimine ja ideede arendamine; loomine Õpilane 1) genereerib ideid, arendab esialgset ideed edasi; 2) uurib, disainib või loob kunstiteose kõiki disainiprotsessi etappe läbides; 3) esitleb loometöö tulemust visuaalsete abimaterjalide toel (skeem, makett, plakat, digitaalne esitlus); 4) loob koostöös teistega teostest ekspositsiooni, põhjendab tööde paigutust ning esitleb teost publikule selgelt. Refleksioon, analüüs ja kriitika Õpilane 1) analüüsib ainealast keelt kasutades loodut ja arutleb loodu (nii kunsti kui ka visuaalsete objektide) üle eri positsioonidelt; 2) toob näiteid teiste seostuvate teoste kohta, põhjendab seoseid muude ühiskonnaelu valdkondadega nii ajaloost kui ka tänapäevast, tuginedes teistele õppeainetele, erialakirjandusele, aimekirjandusele, popkultuurile ning meediale; 3) mõtestab esemelise ning ruumilise keskkonna või disaininäidete esteetilisi, eetilisi, funktsionaalseid ja ökoloogilisi aspekte; 4) dokumenteerib enda uurimis- ja kavandamisprotsessi; 5) analüüsib oma ja retsenseerib kaasõpilaste tööprotsessi ning tulemust, valides teadlikult eri lähtepunkte ja meetodeid. 2.2. Muusika 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Muusikal kui universaalsel suhtlusvahendil on läbi aegade olnud tähtis osa laste ja noorte vaimsel, moraalsel ning esteetilisel kasvatamisel. Muusikaõpetuse taotlus on luua muusikateadmiste, -oskuste ja -kogemuste süsteem. Üldhariduskooli muusikaõpetuse eesmärk on tekitada huvi muusika ja musitseerimise vastu ning kujundada harmoonilist ja loovat isiksust. Muusikaga tegelemine rikastab tundeelu, kujundab esteetilisi hoiakuid ning kultuurilisi tõekspidamisi. Muusikaõpetuse kaudu luuakse võimalused muusikaoskuste arenguks, avatakse ja avardatakse muusikaga tegelemise viise ning toetatakse elukestva muusikaharrastuse teket. Eesti ja maailma muusikakultuuri tutvustamise kaudu kujundatakse õpilaste sotsiaal- kultuurilisi väärtushinnanguid ja muusikamaitset. Muusikaõpetuses tähtsustatakse 7 1) ühislaulmist kui rahvusliku kultuuritraditsiooni olulist väljendust ja edasikandjat; 2) loomingulist eneseväljendust; 3) õpilase loova ja kriitilise mõtlemise arengu toetamist; 4) õpilase isiklikku suhet muusikaga ning muusikalise suhtlemise rolli vaimse, füüsilise ja emotsionaalse tasakaalustamise võimalusena; 5) muusika osa tasakaalustatud isiksuse eetilis-esteetiliste väärtushinnangute kujunemisel; 6) õppija huvi ja isikupära. Muusika õppeaine sisu on musitseerimine (laulmine, pillimäng, muusikaline liikumine, omalooming), muusika kuulamine ja muusikalugu, muusikaline kirjaoskus ning õppekäigud. Muusikaõpetuse kaudu kujundatakse ja arendatakse õpilastes järgmisi osaoskusi: 1) laulmine, 2) pillimäng; 3) omalooming, 4) muusika kuulamine. Muusikaõpetuse lahutamatu osa on muusikaline eneseväljendus, millega arendatakse õpilase isikupära, omandatakse oskused ja teadmised üksi ning koos musitseerimiseks ja loominguliseks eneseväljenduseks. Musitseerimine on keskne tegevus muusikateadmiste ja -oskuste omandamiseks ning loova ja harmoonilise isiksuse kujunemiseks. Nii rühmas kui ka üksi õppides arendatakse suhtlemis- ja koostööoskust, üksteise kuulamise oskust, ühtekuuluvustunnet, hoolivust, paindlikkust ja tundetarkust ning juhitakse õpilaste enesehinnangut ja õpimotivatsiooni. Ühislaulmise ning koorilauluga arendatakse sotsiaalseid oskusi, kujundatakse rahvuslikku eneseteadvust ja isamaa-armastust. Omalooming on seotud kaasmängude, saadete, rütmilis-meloodiliste improvisatsioonide, muusikalise liikumise ja tekstide loomisega, mille käigus luuakse võimalused muusikalise eneseväljenduse ja esinemisjulguse kujunemiseks ning arenemiseks. Omaloomingulises tegevuses rakendatakse ning kinnistatakse muusikateadmisi ja -oskusi. Muusika kuulamisega arendatakse kuulamisoskust, tähelepanu, analüüsivõimet ja võrdlusoskust. Muusikaloos tutvustatakse erinevaid muusika väljendusvahendeid, stiile, heliloojaid ja interpreete ning omandatakse kultuuriloolisi teadmisi. Muusikalise kirjaoskuse all mõistetakse ainekavas sisalduvat elementaarset noodikirja lugemise oskust, mida omandatakse musitseerides ja mis loob eeldused muusika teadlikumaks mõistmiseks. Muusika võimaldab osaleda kultuuris mitmel viisil ja kujundada elukestvat harrastust. Õppekäigud (sh virtuaalsed) kontserdipaikadesse, teatritesse ning muuseumidesse kujundavad õpilaste silmaringi ja muusikamaitset, teadmisi kohalikust, oma riigi ja Euroopa kultuuripärandist ja nende rollist maailmas ning peamistest kultuurisaavutustest (sh popkultuurist). Muusikaõpetuse lahutamatu osa on osalus kooli kontserdielus, et õpilased omandaksid kogemusi nii esineja, kuulaja kui ka korraldajana. Muusikaõpetust kavandades ja korraldades leitakse tunnivälise loometegevuse võimalusi (koorilaul, solistid, ansamblid, orkestrid, kontsertide jm esinemiste kavandamine, töötoad jms). 2.2.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane 1) huvitub muusikast kui kunstiliigist, väärtustab helikultuuri eri ilminguid, teadvustab ja arendab muusikategevuste kaudu oma võimeid; 2) teadvustab ning mõistab muusika ja muusikalise suhtlemise rolli enda vaimse, füüsilise ja emotsionaalse tasakaalustamise võimalusena, identiteedi kujundajana ning ümbritseva maailma mõtestajana; on kujundanud valmisoleku elukestvaks muusikaharrastuseks; 8 3) osaleb aktiivselt musitseerimises: tegutseb koos teistega, vastutab enda tegevuse eest rühmas (klassis, kooris, ansamblis vm); 4) teadvustab ennast rahvuskultuuri kandjana: väärtustab Eesti muusikatraditsioone ja on nende edasikandja laulja ja/või pillimängijana ning osaleb laulupidudel; 5) seostab muusikat ja helikultuuri teiste eluvaldkondadega, mõistab kultuuri, ühiskonna, teaduse ja tehnoloogia omavahelisi seoseid; 6) rakendab omandatud muusikateadmisi ja -oskusi loometegevuses: julgeb katsetada, aktseptib enda ja kaaslaste muusikalise eneseväljenduse viise; 7) suhtub kriitilis-loovalt muusika ja kultuurimaastiku ilmingutesse, muusikaüritustel ja õppekäikudel kogetusse, oskab oma arvamusi teadmiste põhjal analüüsida ja tõlgendada; 8) valib endale meelepärase(d) muusikaga tegelemise viisi(d), hindab oma kogemust ja jagab seda kaaslastega; 9) mõistab enda õigusi ja kohustusi helikultuuri tarbijana, oskab hinnata muusikamaailmas tegutsevate inimeste tööd; 10) tegutseb eetiliselt ja ohutult (sh autoriõigust arvestades) nii reaalsetes kui ka virtuaalsetes kultuurikeskkondades, suhtub kriitiliselt infotehnoloogia ja meedia kujundatud keskkonda. 2.2.3. Õpitulemused Musitseerimine: laulmine, pillimäng, omalooming (I–III kursus) Õpilane 1) kasutab musitseerides põhikoolis ja gümnaasiumi jooksul omandatud muusikateadmisi ja - oskusi, sh muusikalist kirjaoskust; 2) valib endale meelepärase(d) muusikaga tegelemise viisi(d), hindab oma kogemust ja jagab seda kaaslastega; 3) laulab ühe- ja/või mitmehäälseid laule klassitunnis, ansamblis ja/või koolikooris; osaleb laulurepertuaari valimisel ning põhjendab oma valikut; 4) väärtustab ja hindab ühislaulmise traditsiooni, on laulupidude traditsiooni edasikandja koorilaulja ja/või kuulajana ning analüüsib kogetut suuliselt ja kirjalikult; 5) musitseerib erinevates pillikoosseisudes, kasutades põhikoolis omandatud muusikateadmisi ja pillimänguoskusi; 6) loob erinevaid muusikast lähtuvaid tekste (regivärss, laulusõnad jm); 7) loob ning esitab iseseisvalt ja/või rühmas kaasmänge, rütmilis-meloodilisi improvisatsioone, (digi)kompositsioone, laulusaateid jm; 8) analüüsib enda ja kaaslaste loomingut, võrdleb loodut ning annab sellele hinnangu. Muusika kuulamine ja muusikalugu (I–III kursus) Õpilane 1) leiab seoseid paikkonna, Eesti ja Euroopa muusikakultuuri vahel; 2) teab Eesti heliloojaid, interpreete, dirigente, ansambleid, orkestreid ja muusika suursündmusi; tunneb eesti pärimusmuusikat, rahvusliku muusikakultuuri sünnilugu ning loob seoseid Eesti muusikakultuuri mineviku ja nüüdisaja vahel; 3) võrdleb käsitletud ajastute (keskaja, renessansi, baroki, klassitsismi, romantismi, 20. sajandi) üldkultuurilist tausta, loob seoseid varasemate aegade ja nüüdisaja muusikakultuuri vahel ning mõistab muusika rolli eri ajastuil; 4) eristab ja võrdleb muusikanäidete varal eri ajastute muusikat; põhjendab oma arvamust, toetudes teadmistele ning muusika oskussõnavarale; 5) leiab infot allikakriitiliselt: koostab essee, referaadi, muusikaürituse arvustuse või lühiuurimuse, kasutades infotehnoloogia ning digivõimalusi; 6) teeb valiku muusikaga tegelemise võimalustest, seostab muusikat enda vaimse, füüsilise ja emotsionaalse heaoluga, teab muusikaga seonduvaid elukutseid ning õppimisvõimalusi; 7) väljendab oma arvamust ning analüüsib kuulatud ja/või virtuaalseid muusikaüritusi ja õppekäike, rakendades omandatud teadmisi ning muusikasõnavara; 9 8) kasutab muusikat kuulates digikeskkondi ja -rakendusi; 9) teab autorikaitse seadust ja järgib seda muusikategevustes. 10  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 4 (muudetud sõnastuses) Gümnaasium Ainevaldkond „Loodusained“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Loodusainete õpetamise eesmärk gümnaasiumis on kujundada õpilaste loodusteaduslikku pädevust, et kujuneks vastutustundlik ja ennastjuhtiv õpilane, kes 1) huvitub keskkonnast ja selle uurimisest, mõistab loodusteaduste omavahelisi seoseid; 2) kasutab loodusainetes omandatud teadmisi ja oskusi keskkonna objektide, nähtuste ja nendevaheliste põhjuse-tagajärje seoste selgitamiseks ning analüüsimiseks mikro-, makro- ja megatasandil, kasutades loodus- ja täppisteadustele omast keelt ning mudeleid; 3) sõnastab uurimisküsimusi ja hüpoteese, kavandab ja korraldab loodusteadusuuringuid, analüüsib ja tõlgendab tulemusi ning teeb kehtivaid järeldusi ja ennustusi; 4) lahendab probleeme ja langetab igapäevaeluga seotud põhjendatud otsuseid, rakendades süsteemseid loodusteaduslikke teadmisi ning kasutades loovat ja kriitilist mõtlemist; 5) leiab erinevatest allikatest infot loodusteaduste ja tehnoloogia kohta, hindab seda kriitiliselt; kasutab õppimiseks, andmekogumiseks ning koostööks erinevaid meedia- ja tehnoloogiavahendeid; 6) mõistab teaduse olemust, olulisust ja piiranguid, loodusteaduste ja tehnoloogia seoseid ning riske; 7) väärtustab elurikkust ja jätkusuutlikku arengut, käitub turvaliselt, järgib tervislikke eluviise ning on ühiskondlikult aktiivse hoiakuga; 8) teab loodusteaduste ning tehnoloogiaga seotud karjäärivõimalusi, on motiveeritud elukestvaks õppeks. 1.2. Ainevaldkonda kuuluvate õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonna õppeained on bioloogia, füüsika, geograafia ja keemia. Kohustuslikud kursused õppeaineti on järgmised: 1) bioloogia 4 kursust: „Rakud ja organismid“, „Molekulaarsed protsessid”, „Pärilikkus ja evolutsioon”, „Inimene ja keskkond”; 2) füüsika 5 kursust: „ Füüsika meetod. Kinemaatika”, „Dünaamika”, „Elektromagnetism”, „Energia”, „Mikro- ja megamaailma füüsika”; 3) geograafia 3 kursust, sealhulgas loodusgeograafias 2 kursust: „Maa kui süsteem“, „Loodusvarade majandamine ja keskkonnaprobleemid“, inimgeograafias 1 kursus „Rahvastik ja majandus“; 4) keemia 3 kursust: „Keemia alused“, „Anorgaanilised ained“, „Orgaanilised ained“. Kohustuslike kursuste kõrval võib kooli õppekavas kirjeldada ja rakendada valdkonnaüleseid valikkursusi, mis lõimivad loodusainete õpetust teiste valdkondadega ja/või pakuvad süvenemist võimaldavaid teemakäsitlusi. Valikkursused võib kool koostada ise või valida gümnaasiumi riikliku õppekava (GRÕK) lisades 8–15 esitatud kursuste hulgast. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Loodusteadusliku pädevuse all mõistetakse loodusteaduslikke teadmisi, uurimis- ja probleemi lahendamise oskusi ning jätkusuutlikku arengut väärtustavaid hoiakuid. See aitab märgata igapäevaelu probleeme ning langetada arukaid ja põhjendatud otsuseid, kasutades loodusteaduslikke teadmisi ja oskusi. Lisaks isiklikus elus hakkamasaamisele võimaldab loodusteaduslik pädevus eneseteostust tööl, sest tööjõuturul kasvab järjest vajadus loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonnas töötavate loovate, kriitiliselt mõtlevate ning oma teadmisi ja oskusi pidevalt täiendavate inimeste järele. Loodusteadusliku pädevuse tuumaks on loodusteaduslik maailmapilt, teaduslik mõtlemisviis ning seda väärtustav suhtumine, mida iseloomustab uudishimu ümbritsevate nähtuste vastu, avatud, kuid kriitiline mõtlemine ning järjekindel pürgimine tõenduspõhiste ja erapooletute teadmiste poole. Kontseptuaalne arusaamine ainest kujuneb siis, kui uued teadmised seotakse olemasolevate teadmiste ja kogemustega ning teistes loodusainetes õpituga. Olulisel kohal on arusaama kujunemine nähtuste põhjuse-tagajärje seostest ning maailma kirjeldamine eri tasandeil (mikro-, makro-, mega- ning sümboltasandil). Tähtis on õpitut üldistada ning kanda üle uude konteksti, millele aitavad kaasa loodusteaduslikud mudelid. Mudelite all mõistetakse füüsilisi objekte, jooniseid, kaarte, mõistekaarte, matemaatilisi kujutusviise, analoogiaid ning arvutisimulatsioone. Mudelid aitavad loodusteaduslikke objekte ja nähtusi mõista, uurida ja selgitada ning teha objektide ja süsteemide käitumise kohta järeldusi ning ennustusi. Õpilased koostavad ise mudeleid ning analüüsivad mudelite piiranguid. Loodusvaldkonna ainete õppimine aitab õpilastel mõista teaduse ja teaduslike teadmiste olemust. See tähendab eelkõige, et teaduslikud teadmised on tõenduspõhised ning täpsemate ja kaalukamate uurimistulemuste ilmnemisel ümberlükatavad – need asjaolud eristavad teaduslikke teadmisi isiklikest, religioossetest, poliitilistest vm tõekspidamistest. Õpilased peaksid mõistma, et teaduslike seisukohtade muutumine ei näita mitte teaduse nõrkust, vaid et teadus on avatud sotsiaalne süsteem, milles ülemaailmne teadlaste kogukond püüdleb maailma järjest täpsema ja objektiivsema kirjeldamise poole. Vaja on aru saada teaduse piirangutest, mis tähendab, et tehtud järeldused kehtivad üksnes korraldatud uurimuse kontekstis. Tulemuste kontekstist väljarebimine ehk liigne üldistamine või lihtsustamine võib viia mittekehtivate järeldusteni. Samuti tuleks kujundada õpilastes arusaama, et teadus ja tehnoloogia ei saa anda kunagi lõplikke vastuseid ühiskonnas esinevatele probleemidele. Kuigi need on oluline sisend sotsiaalsete ning poliitiliste otsuste langetamisel, tuleb viimaste käigus arvesse võtta mitut ning sageli vastuolulist asjaolu. Loodusvaldkonna kõigis aineis arendatakse õpilaste uurimisoskusi, mis hõlmavad objektide ning nähtuste vaatlemist, probleemide määratlemist, taustinfo kogumist ja analüüsimist, uurimisküsimuste ja hüpoteeside sõnastamist, katsete kavandamist ning tegemist, usaldusväärsete andmete kogumist, nende analüüsi, tõlgendamist ja kehtivate järelduste sõnastamist. Uurimisoskuste omandamise üldisem eesmärk on nende kasutamine igapäevaelus, aidates õpilastel teha isiklikus elus arukaid ning kaalutletud otsuseid. Loodusainete tundides arendatakse õpilaste suhtlusoskusi. Infoühiskonnas on järjest olulisemad loodusteaduste kohta info otsimise, sellest arusaamise ning tõlgendamise oskused. Sotsiaalmeedia ja alternatiivsete infoallikate järjest suureneva kasutuse tingimustes tuleb õpilastel aidata eristada usaldusväärset ning tõenduspõhist infot kellegi isiklikust arvamusest või teabest, mis on mõjutatud majanduslikust või poliitilisest kasusaamisest. Õpilaste eneseväljendusoskused arenevad uurimistulemuste, projektitööde vm suulise esitlemise ja kirjaliku teksti loomise kaudu. Samuti arenevad nende argumenteerimisoskused, st oskus arutleda probleemide üle, põhjendada oma pakutud lahendusi, lähtudes loodusteaduslikest, sotsiaalsetest, majanduslikest, eetilistest jm vaatenurkadest ning tuginedes tõendusmaterjalile ja/või loogikale. Loodusainete tundides on tähtsal kohal väärtuste mõtestamine, nende üle arutlemine, nende põhjendamine või õigustamine, lähtudes nii õpilase isiklikust kui ka teiste vaatenurgast ning õppides arvestama eri seisukohti. Vaja on kujundada mõistmine, et ühiskond saab jätkusuutlikult areneda ainult siis, kui kõik me panustame elurikkuse säilimisse ja elamisväärsesse elukeskkonda. Kujundatakse õpilaste arusaama akadeemilisest aususest, mida muuhulgas aitab tagada korrektne viitamine. 2 Selleks, et õpilased sooviksid jätkata õpinguid loodusteaduste ja tehnoloogia erialadel, peaksid nad teadma nende erialade mitmekesisust ja eripära. Olulisel kohal on õpilaste arusaamise kujundamine sellest, milliseid isiklikke eesmärke tuleks tal õppides seada, et ta saaks valitud erialal pärast gümnaasiumi lõpetamist edasi õppida. Loodusainete omavahelise lõiminguga kujuneb õpilastel arusaam loodus- ja tehiskeskkonnast kui terviksüsteemist ning iga loodusaine osast selles tervikus. Loodusaineid lõimitakse kolmel tasandil: loodusteadusliku pädevuse kujundamise, kattuva õppesisu ehk temaatilise lõimumise ning kooli õppekava ja loodusainete õpetajate koostöö kaudu. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja õppekava läbivate teemade käsitlemiseks Loodusvaldkonna õppeainete õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teiste valdkondade õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi eri olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline aineõpetajate süsteemne ja järjepidev koostöö. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ning rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Õpet kavandades lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, loodusteaduslikust pädevusest ning loodusainete õpitulemustest. Selle kõrval toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega. Loodusainete õppes saavad õpilased ise mõelda ja tegutseda ning panna oma võimeid proovile. Õpitu mõtestamine aitab kujundada sügavaid teadmisi, oskusi ning hoiakuid, mis kõik koos toetavad õpilase elus hakkamasaamist ning laiemas perspektiivis demokraatliku ning jätkusuutliku ühiskonna toimimist. Sellist õpikäsitust toetab mitmekesiste õppemeetodite kasutamine: arutelud, interaktiivsed loengud, uurimuslikud, sh praktilised tööd, esitlused, loodusteaduslike mudelite uurimine ja koostamine, vastastikune õpetamine, kvalitatiivsete ning kvantitatiivsete probleemülesannete lahendamine, väitlused, projektõpe, rollimängud jne. Aine sisu õpitakse, oskusi arendatakse ning hoiakuid kujundatakse probleemipõhiselt, mis aitab õpitut ja selle vajalikkust mõtestada. Otsuse tegemise, veaotsingu, strateegia valiku, disaini- või dilemmaprobleemid jms peaksid olema õpilasele isiklikult, ühiskondlikult ja/või globaalselt olulised. Õppe aluseks on uurimuslik käsitlus, kus arvestatakse õpilaste esitatud küsimusi ning toetatakse nende enesealgatust. Kasutatakse õppeülesandeid, mis arvestavad õpilaste eelteadmisi, huve ning võimeid. Erilist tähelepanu väärib õpilaste individuaalne eripära, sh ainealane andekus. Reageeritakse õpi- ja eluraskustele ning pakutakse õpiabi ja tuge õpivalikutes. Rühma- ja paaristööde kaudu kujundatakse õpilaste koostöö- ja plaanimisoskusi, erinevate seisukohtade ja teiste arvestamist ning kriitika talumist. Töid esitledes ja omavahel suheldes arenevad õpilaste eneseväljendusoskused. Loodusaineid õppides kujuneb õpilase teadlikkus loodusteaduste ja tehnoloogiaga seotud erialadest ning ametitest, mida tutvustatakse igapäevases õppes, ent kutsutakse ka külalislektoreid ning käiakse asutustes. Ülevaade töö sisust, töötingimustest, nõutavatest oskustest ning hariduslikest eeldustest võimaldab õpilasel kaalutleda enda huvide ja võimete sobivust mõne erialaga. 3 Mitmekesised õppemeetodid, probleemipõhine ja uurimuslik käsitlus, koostöine õppimine ning nüüdisaegsete õppekeskkondade kasutamine aitavad suurendada õpilaste õpimotivatsiooni ning kujundada elukestvat õppijat. 1.6. Hindamine Hindamine on õppe osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase isikupärasest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks. Hindamise tulemusega saab õppija tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja õpistrateegiate valikuteks. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppe kui ka iseenda pädevuste arendamiseks. Õpilast hinnatakse õppimise kestel kujundavalt ning teemade, kursuste ja kooliastme lõpus kokkuvõtvalt. Hindamine peab olema kooskõlas taotletavate õpitulemustega. Seda aitavad tagada mitmekesised hindamismeetodid, et toetada õpilase teadmiste ning eri oskuste ja hoiakute arengut. Diagnostiliselt hinnates selgitab õpetaja kursuse või teema alguses õpilase tugevused ja nõrkused, sh loodusteaduslikud väärarusaamad ning spetsiifilised õpiraskused, et kavandada edasist õpetamist. Õppe ajal saab õpilane suulist või kirjalikku sõnalist tagasisidet oma õppimise edenemise kohta. Kirjaliku tagasiside annab õpetaja jooksvalt suuremahulise töö, näiteks õpimapi, essee, uurimistöö jne edasiarendamiseks. Hindamist kasutatakse õppimise osana, kui õpilased enda või kaaslaste tehtud tööd kokkulepitud kriteeriumide põhjal hindavad. Selle käigus õpivad õpilased oma vigu märkama ja neid analüüsima. Õpilased arutlevad iseseisvalt, rühmas või koos õpetajaga õppimise üle – mis läks töös hästi ja mida saaks järgmisel korral paremini teha. E-keskkondade, klassiarutelu vms kaudu annavad õpilased tagasisidet õpetajale selle kohta, kuidas neil läheb ning kuidas oleks parem õppida. Hindamise muudavad läbipaistvaks hindamiskriteeriumid ehk hindamismudelid. Need on eriti vajalikud avatud ja/või loovat mõtlemist nõudvate õppeülesannete edukaks sooritamiseks (uurimistööd, ettekanded, esseed, vaatmikud, õpilaste koostatud loodusteaduslikud mudelid jms). Hindamismudelid muudavad õpilasele arusaadavamaks õpetaja ootused, võimaldavad tal enda õppimist juhtida ning anda edasiviivat tagasisidet kaaslastele. Lisaks aitavad need õpetajal panna kokkuvõtvat hinnet, kui töö on valmis, ning õpilane saab paremini aru, kuidas hinne kujunes. Hindamisviiside ja -vormide valikul arvestatakse seda, et gümnaasiumis suureneb keerukamate ning suuremat pingutust nõudvate teadmiste ja oskuste osakaal. Hinnatakse probleemide lahendamise, analüüsimise, järelduste, üldistuste ja otsuste tegemise ning põhjendamise oskust jms. Lisaks testidele ja kontrolltöödele hinnatakse esitlust, vaatmikku, uurimistöö aruannet, esseed, koostatud loodusteaduslikku mudelit, sh mõistekaarti, kollektsiooni, videot, õpimappi, projektitöö käigus väljatöötatud disaini või lahendust vm. Uurimisoskusi hinnatakse ka osaoskustena, milleks on uurimisküsimuse esitamine või katse kavandamine etteantud situatsiooni või katsevahendite põhjal, järelduste tegemine etteantud andmete alusel, korraldatud katse kvaliteedi ja tulemuste kriitiline hindamine, ettepanekute tegemine katsetulemuste usaldusväärsuse tõhustamiseks ning kehtivate järelduste saamiseks. Hoiakute ning väärtushinnangute kujundamisel on tähtsal kohal õpilase enesehindamine. Õpilase hoiakud ja väärtushinnangud ei ole otseselt kokkuvõtva hindamise objektiks. Neid hinnatakse õpilase oskuse kaudu väärtusi mõtestada, st nende üle arutleda, neid põhjendada ning õigustada isiklikust või teiste vaatenurgast lähtudes. Probleemülesannete korral on hindamise kriteeriumid lahenduse otstarbekohasus ja põhjenduste arv ning sotsiaalsete, eetiliste, majanduslike jm aspektide esiletoomine, 4 originaalsus, loogilisus ja korrektse loodusteadusliku sõnavara kasutamise määr. Loodusteadusessee puhul on hindamise kriteeriumid probleemiseade selgus, näidete ja põhjenduste arv ning loogilisus, korrektsete loodusteaduslike mõistete kasutamise määr, järelduste kehtivus, teksti osade üldine sidusus ning autori mõtete originaalsus. 1.7. Õppekeskkond Kool tagab innustava, koostööle suunatud ning turvalise õppekeskkonna, kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ning edasiminekut. Sõbralik õhkkond ja üksteise aitamine loovad tingimused, et õpilased saavad pühenduda õppimisele ning tekkinud raskuste ületamisele. Oluline on demokraatlikule ühiskonnale omaste väärtuste kujundamine. Aktseptitakse eri seisukohtade olemasolu, arutletakse nende üle ning hinnatakse neid, lähtudes tõenduspõhistest faktidest ning demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetest. Õpilased kaasatakse õppe kavandamisse ning õppele hinnangu andmisse. Õpitakse võimalikult mitmekesistes keskkondades, sh looduskeskkonnas, muuseumides, looduskoolides, teadushuvihariduskeskustes, ettevõtetes jm. Kasutatakse kõrgkoolide pakutavaid võimalusi, näiteks laborid, kursused jms. Õppes rakendatakse nüüdisaegseid õppematerjale ja digivahendeid ning e-õppekeskkondi, mis toetavad ühtlasi õpilaste digipädevuse arengut. Praktiliste tööde tegemiseks on vaja katsevahendeid ja -materjale ning nende säilitamise tingimusi, samuti klassiruumi spetsiaalsete laudadega. Õpilased peavad saama kasutada sooja vett, valamuid ja elektripistikuid. Õpetajal on vaja näitvahendeid ja tehnilisi võimalusi nende kasutamiseks. Praktiliste tööde korraldamiseks jagatakse suured klassid võimaluse korral väiksemateks rühmadeks. Tuleb tagada laboritööde tegemise ohutus ja tulemuslikkus. 2. Ainekavad 2.1. Bioloogia 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Gümnaasiumi bioloogia tugineb põhikooli bioloogia õppimise ajal omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning seostub gümnaasiumi keemias, geograafias, füüsikas, matemaatikas ja teistes õppeainetes õpitavaga. Selle kaudu omandab õpilane positiivse hoiaku kõige elava ja ümbritseva suhtes ning õpib väärtustama vastutustundlikku ja säästvat eluviisi. Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimitult teistes õppeainetes omandatuga on alus sisemiselt motiveeritud elukestvaks õppeks. Bioloogiat õppides saab õpilane probleemülesannete lahendamise kaudu tervikülevaate elu mitmekesisuse, organismide ehituse ja talitluse, pärilikkuse, evolutsiooni, ökoloogia ning keskkonnakaitse ja rakendusbioloogia alustest. Seejuures saab õpilane ülevaate ka bioloogiateaduse peamistest seaduspärasustest, teooriatest ja tulevikusuundumustest ning nendega seotud rakendustest ja erialadest, mis aitab tal valida elukutset. Bioloogiateadmised ja -oskused omandatakse suurel määral loodusteaduslikule meetodile tuginevate uurimisülesannete kaudu, mille vältel õpilane saab probleemide esitamise, hüpoteeside sõnastamise ja katsete või vaatluste plaanimise ning nende tegemise, tulemuste analüüsi ja tõlgendamise oskused. Olulisel kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kaasates otstarbekaid verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme. Ühtlasi omandab õpilane igapäevaeluga seonduvate probleemide lahendamise ja pädevate otsuste langetamise oskused, mis suurendavad tema toimetulekut loodus- ja sotsiaalkeskkonnas. Õppimine on probleemülesannete põhine ja õpilaskeskne ning lähtub õpilase kui individuaalsetest iseärasustest ning tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppe rõhuasetused on loodusteaduslikule meetodile tuginev uurimuslik käsitlus ning loodus-, tehnoloogia- ja sotsiaalkeskkonda siduvate probleemülesannete lahendamine, millega kaasneb õpilase kõrgemate mõtlemistasandite areng. Kõigis 5 õppeetappides kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võimalusi. Selle käigus saavutab õpilane erinevate, sh elektroonsete teabeallikate rakendamise ning neis leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskuse. Tähelepanu pööratakse õpilase sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele, kasutades mitmekesiseid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, rollimänge, diskussioone, ajurünnakuid, mõistekaartide koostamist, õuesõpet, õppekäike jne. Kõige sellega kujunevad õpilasel bioloogiateadmised ja -oskused, mis võimaldavad tal erinevaid loodusnähtusi ning protsesse mõista, selgitada ja prognoosida. Seejuures süvendatakse bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse suhtes positiivset hoiakut, mis võtab igapäevaprobleemide lahendamisel arvesse teaduslikke, majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilis- moraalseid aspekte ning õigusaktides sätestatut. Kõige selle tulemusel kujuneb õpilasest aktiivne kodanikuühiskonna liige, kes oskab ja tahab keskkonnaprobleeme märgata ning nende lahendamisele adekvaatselt kaasa aidata. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane 1) väärtustab bioloogiateadmisi ja -oskusi ning hoiakuid nüüdisaja loodusteaduste, tehnoloogia ja inseneeria tähtsate komponentidena ning saab aru loovuse ja innovatsiooni osast teaduse ja tehnoloogia arengus, nende omavahelistest seostest, piirangutest ja riskidest ning tähtsusest igapäevaelus; 2) on omandanud süsteemse ülevaate eluslooduse peamistest objektidest ja protsessidest ning organismide omavahelistest suhetest ja seostest eluta keskkonnaga, kasutab korrektset bioloogiasõnavara; 3) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse, väärtustab bioloogilist mitmekesisust, jätkusuutlikku ja vastutustundlikku eluviisi ning säästva arengu põhimõtteid; 4) rakendab loodusteaduslikku meetodit bioloogiaprobleeme lahendades: oskab sõnastada uurimisküsimusi ja hüpoteese, plaanida vaatlusi ja katseid, ohutusnõudeid silmas pidades korraldada bioloogiauuringuid, analüüsida ja teha korrektseid järeldusi ning esitada saadud tulemusi suuliselt ja kirjalikult; 5) oskab langetada loodus- ja sotsiaalkeskkonnaga seotud kompetentseid otsuseid ning prognoosida nende tagajärgi, tuginedes teaduslikele, sotsiaalsetele, majanduslikele, eetilis- moraalsetele ja õigusalastele seisukohtadele; 6) kasutab bioloogiainfo erinevaid allikaid, analüüsib ja hindab kriitiliselt neis sisalduva teabe tõenduspõhisust, eristab seda pseudoteaduslikest seisukohtadest ja kasutab teadusinfot loodusprotsesse selgitades ning probleeme lahendades; 7) on omandanud süsteemse ülevaate nüüdisaja bioloogia arengusuundadest ja sellega seotud elukutsetest ning kasutab bioloogiateadmisi ja -oskusi karjäärivalikul; on motiveeritud elukestvaks õppeks. 2.1.3. Õpitulemused I kursus „Rakud ja organismid” Bioloogia uurimisvaldkonnad Õpilane 1) seostab eluslooduse organiseerituse tasemeid elu tunnustega ning kirjeldab neid uurivaid bioloogiateadusi ja elukutseid; 2) kavandab ja teeb eksperimente lähtuvalt loodusteaduslikust meetodist; 3) analüüsib loodusteadusliku meetodi rakendamisega seotud tekste ning annab neile põhjendatud hinnanguid. Organismide koostis Õpilane 1) seostab vee omadusi organismide talitlusega; 6 2) selgitab peamiste katioonide ja anioonide tähtsust organismide ehituses ning talitluses; 3) seostab süsivesikute, lipiidide ja valkude ehitust nende ülesannetega; 4) võrdleb DNA ja RNA ehitust ning ülesandeid. Eukarüootsed rakud Õpilane 1) seostab inimese epiteel-, lihas-, side- ja närvikoe rakkude ehitust nende talitlusega ning eristab vastavaid kudesid mikropreparaatidel, mikrofotodel ja joonistel; 2) võrdleb ainete aktiivset ja passiivset transporti läbi rakumembraani; 3) eristab loomaraku peamisi koostisosi mikrofotodel ja joonistel ning selgitab loomaraku osade ülesandeid raku bioloogilistes protsessides; 4) võrdleb looma-, taime- ja seeneraku ehitust ning eristab neid nähtuna mikropreparaatidel, mikrofotodel ja joonistel. Organismide areng Õpilane 1) toob näiteid mittesugulise paljunemise vormide kohta eri organismirühmadel; 2) selgitab fotode ja jooniste põhjal mitoosi- ja meioosifaasides toimuvaid muutusi ning põhjendab nende vajalikkust; 3) võrdleb inimese spermatogeneesi ja ovogeneesi ning analüüsib erinevuste põhjusi; 4) võrdleb ja toob näiteid otsese ja moondelise arengu kohta eri organismirühmadel; 5) selgitab olulisemaid etappe inimese embrüogeneesis; 6) analüüsib inimese vananemisega kaasnevaid muutusi raku ja organismi tasandil ning hindab pärilikkuse ja keskkonnategurite mõju elueale. II kursus „Molekulaarsed protsessid” Organismide energiavajadus Õpilane 1) analüüsib energiavajadust ja energia saamist autotroofidel ja heterotroofidel ning toob sellekohaseid näiteid; 2) selgitab ja väärtustab fotosünteesi eesmärke, tulemust ja tähtsust taimedele, protsessi olulisust teistele organismidele ning kogu biosfäärile; 3) selgitab keskkonnategurite osa hingamisetappide toimumises ning energia salvestamises; 4) toob käärimise rakendusbioloogilisi näiteid. Molekulaargeneetilised põhiprotsessid Õpilane 1) hindab pärilikkuse ja keskkonnategurite osa organismi tunnuste kujunemisel; 2) analüüsib DNA, RNA ja valkude osa päriliku info avaldumises; 3) selgitab geneetilise koodi omadusi ning nende avaldumist valgusünteesis; 4) hindab geeniregulatsiooni osa inimese ontogeneesi eri etappidel ning väärtustab elukeskkonna mõju geeniregulatsioonile; 5) toob näiteid inimese haiguste kohta, mis seostuvad geeniregulatsiooni häiretega. Viirused ja bakterid Õpilane 1) iseloomustab viiruste levikut ja paljunemist ning nende organismisisest toimet; 2) võrdleb bakteriraku ehitust ja talitlust päristuumsete rakkudega; 3) seostab inimesel levinumaid viirus- ja bakterhaigusi nende vältimise võimalustega ning väärtustab tervislikke eluviise ja vaktsineerimise tähtsust; 4) lahendab geenitehnoloogiliste rakenduste dilemmaprobleeme, arvestades teaduslikke, majanduslikke, eetilisi ja seadusandlikke seisukohti; 5) toob näiteid bakterite ja viiruste geenitehnoloogiliste kasutusvõimaluste, sellega seotud teadusharude ning elukutsete kohta. 7 III kursus „Pärilikkus ja evolutsioon” Pärilikkus ja muutlikkus Õpilane 1) toob näiteid pärilikkuse ja muutlikkuse avaldumise kohta eri organismirühmadel; 2) võrdleb mutatsioonilise ja kombinatiivse muutlikkuse tekkepõhjusi ning tulemusi; 3) analüüsib modifikatsioonilise muutlikkuse graafikuid; 4) seostab Mendeli katsetes ilmnenud fenotüübilisi suhteid genotüüpide rekombineerumisega; 5) lahendab geneetikaülesandeid Mendeli seadustest, AB0- ja reesussüsteemi vererühmadest ning suguliitelisest pärandumisest; 6) suhtub vastutustundlikult keskkonnategurite rolli inimese puuete ja haiguste tekkes. Bioevolutsioon Õpilane 1) selgitab Darwini evolutsioonikäsitlust; 2) toob näiteid loodusteaduste uuringute kohta, mis tõestavad bioevolutsiooni; 3) analüüsib ja hindab erinevaid seisukohti elu päritolu kohta Maal; 4) võrdleb loodusliku valiku vorme, nende toimumise tingimusi ja tulemusi ning toob nende kohta näiteid; 5) analüüsib ning hindab eri tegurite osa uute liikide tekkes, toob selle kohta näiteid; 6) selgitab evolutsioonilise mitmekesistumise, täiustumise ja väljasuremise tekkemehhanisme ning avaldumisvorme ja toob nende kohta näiteid; 7) võrdleb inimese eripära inimahvidega ning hindab bioloogiliste ja sotsiaalsete tegurite osa nüüdisinimese evolutsioonis; 8) suhtub kriitiliselt bioevolutsiooni pseudoteaduslikesse käsitlustesse. IV kursus „Inimene ja keskkond” Inimese talitluse regulatsioon Õpilane 1) seostab inimese närvisüsteemi osi nende talitlusega; 2) selgitab ja analüüsib eri tegurite mõju närviimpulsi tekkes ja levikus; 3) seostab närvisüsteemiga seotud levinumaid puudeid ja haigusi nende põhjustega ning väliste ilmingutega; 4) seostab sisesekretsiooninäärmete ja nende eritatavate hormoonide rolli inimese talitluste regulatsioonis ning selgitab selle seost neuraalse regulatsiooniga; 5) selgitab inimorganismi kaitsesüsteeme ja vaktsineerimise tähtsust; 6) selgitab vere püsiva koostise tagamise mehhanisme ja selle tähtsust; 7) analüüsib inimese energiavajadust ning termoregulatsiooni mehhanisme. Ökoloogia Õpilane 1) analüüsib abiootiliste ja biootiliste keskkonnategurite mõju graafikuid ning toob näiteid nende rakendusvõimaluste kohta; 2) koostab ning analüüsib skemaatilisi jooniseid ja mõistekaarte toitumissuhete kohta ökosüsteemis; 3) selgitab iseregulatsiooni kujunemist ökosüsteemis ja seda ohustavaid tegureid; 4) toob näiteid organismide kooseluvormide kohta ja analüüsib nende toimimist; 5) koostab ja analüüsib ökosüsteemi (nt biosfääri jt) läbiva energiavoo skemaatilisi jooniseid ning lahendab ökopüramiidi reegli ülesandeid. Keskkonnakaitse Õpilane 1) analüüsib inimtegevuse osa liikide hävimises ning suhtub vastutustundlikult enda tegevusesse looduskeskkonnas; 8 2) selgitab elurikkuse kaitse olulisust ning väärtustab iga inimese vastutust selle eest, näitab üles ühiskondlikku aktiivsust, mis tugineb loodusteaduslikel teadmistel; 3) teadvustab looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vastastikuseid seoseid ning põhjendab kestliku arengu tähtsust isiklikul, kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, teadvustab rohepöörde olulisust; 4) selgitab Eesti looduskaitseseaduses esitatud kaitstavate loodusobjektide jaotust ning toob nende kohta näiteid; 5) lahendab kohalikele näidetele tuginevaid keskkonna dilemmaprobleeme, arvestades teaduslikke, majanduslikke, eetilisi ja seadusandlikke seisukohti. 2.2. Füüsika 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Füüsika kuulub loodusteaduste hulka, olles väga tihedas seoses matemaatikaga. Füüsika paneb aluse tehnika ja tehnoloogia mõistmisele ning aitab väärtustada tehnikaga seotud elukutseid. Füüsikaõppes arvestatakse loodusainete vertikaalse ning horisontaalse lõimimise vajalikkust. Vertikaalse lõimimise korral on ühised teemad loodusteaduslik meetod, looduse tasemeline struktureeritus, vastastikmõju, liikumine (muutumine ja muundumine), energia, loodusteaduste- ja tehnoloogiaalane kirjaoskus, tehnoloogia, elukeskkond ning ühiskond. Vertikaalset lõimimist toetab õppeainete horisontaalne lõimumine. Gümnaasiumi füüsikaõppe eesmärk on jagada vajalikke füüsikateadmisi tulevasele kodanikule, kujundada temas keskkonna- ja ühiskonnahoidlikke ning jätkusuutlikule arengule orienteeritud hoiakuid. Gümnaasiumis käsitletakse füüsikalisi nähtusi süsteemselt ja holistlikult, arendades terviklikku ettekujutust loodusest ning pidades tähtsaks olemuslikke seoseid tervikpildi osade vahel. Võrreldes põhikooliga tutvutakse sügavamalt erinevate vastastikmõjude ja nende põhjustatud liikumisvormidega ning otsitakse liikumisvormide vahel seoseid. Õpilaste kriitilise ja süsteemmõistelise mõtlemise arendamiseks lahendatakse füüsikaliselt eri aine- ja eluvaldkondades esinevaid probleeme, plaanitakse ning korraldatakse eksperimente, kasutades loodusteaduslikku uurimismeetodit. Ülesandeid lahendades on lubatud kasutada valemite lehti, pidades olulisemaks valemite füüsikalise sisu mõistmist ja õiges kontekstis rakendamist kui valemite pähetuupimist. Õppes kujundatakse väärtushinnangud, mis määravad õpilaste suhtumise füüsikasse kui kultuurifenomeni, avavad füüsika rolli tehnikas, tehnoloogias ja elukeskkonnas ning ühiskonna jätkusuutlikus arengus. Gümnaasiumi füüsikaõppes taotletakse koos teiste õppeainetega õpilastel nüüdisaegse tervikliku maailmapildi ja keskkonda säästva hoiaku ning analüüsioskuse kujunemist. Gümnaasiumi füüsikaõppes kujundatavad üldoskused erinevad põhikooli füüsikaõppes saavutatavaist deduktiivse käsitlusviisi ulatuslikuma rakendamise ning tehtavate üldistuste laiema kehtivuse poolest. Füüsikaõpe muutub gümnaasiumis spetsiifilisemaks, kuid samas seostatakse füüsikateadmised tihedalt ja kõrgemal tasemel ülejäänud õppeainete teadmistega ning põhikoolis õpituga. Gümnaasiumi füüsikaõpe koosneb viiest kohustuslikust kursusest ning kahest valikkursusest. Esimeses kursuses „Füüsika meetod. Kinemaatika“ seletatakse, mis on füüsika, mida ta suudab, mille poolest eristub füüsika teistest loodusteadustest ning mil viisil ta nendega seotud on. Süvendatakse loodusteadusliku meetodi rakendamist, avardades teadmisi ja oskusi mõõtmisest kui eksperimentaalteaduste alusest. Teises kursuses „Dünaamika“ avatakse mehaaniliste mudelite keskne roll loodusnähtuste kirjeldamisel ja seletamisel. Kuna kogu nüüdisaegses füüsikas domineerib vajadus arvestada aine ja välja erisusi, käsitletakse kolmandas kursuses „Elektromagnetism“ elektromagnetvälja näitel väljade kirjeldamise põhivõtteid ning olulisemaid elektrilisi ja optilisi nähtusi. Neljandas kursuses „Energia“ vaadeldakse keskkonda energeetilisest aspektist. Käsitletakse alalis- ja vahelduvvoolu ning soojusnähtusi, ent ka mehaanilise energia, soojusenergia, elektrienergia, valgusenergia ja tuumaenergia omavahelisi muundumisi. Viiendas kursuses 9 „Mikro- ja megamaailma füüsika“ arutletakse füüsikaliste seaduspärasuste ning protsesside üle mastaapides, mis erinevad inimese karakteristlikust mõõtmest (1 m) rohkem kui miljon korda. Kolme viimase kohustusliku kursuse läbimise järjestuse määrab õpetaja. Praktiliste tegevuste loetelus on esitatud üldisemad teemad, millest õpetaja kavandab kas praktilistel töödel, IKT-l, näit- või osaluskatsetel põhinevad tegevused. Kaks ainekavas kirjeldatud valikkursust võimaldavad omandada eelkõige kahe viimase kohustusliku kursuse õppesisu laiemalt ning sügavamalt. Kumbki kursus sisaldab 15 moodulit, igaüks mahuga 3–6 õppetundi. Nende hulgast valib õpetaja kuni 8 moodulit. Kursus „Füüsika ja tehnika“ süvendab õpilaste teadmisi kohustusliku kursuse „Energia“ temaatikas, tuues esile füüsika tehnilisi rakendusi. Valikkursus „Teistsugune füüsika“ süvendab kohustuslikku kursust „Mikro- ja megamaailma füüsika“. 2.2.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Füüsika õpetamisega gümnaasiumis taotletakse, et õpilane lisaks valdkonnapädevuses kirjeldatud eesmärkidele 1) väärtustab füüsikat kui looduse põhjuslikke seoseid uurivat teadust, mõistab mudelite tähtsust loodusobjektide uurimisel ning mudelite arengut ja paratamatut piiratust; 2) rakendab omandatud füüsikateadmisi ning protsessioskusi igapäevaelu ja tehnoloogiaga seotud probleemülesandeid kvantitatiivselt lahendades ning info usaldusvääruse ja teaduslikkuse kontrolliks; 3) kavandab ja korraldab ohutult uurimusi loodusnähtusi kirjeldavate füüsikaliste mudelite leidmiseks või kontrollimiseks; 4) analüüsib graafiliselt, analüütiliselt ja statistiliselt füüsikaliste parameetrite mõõtmistel saadud andmekogumeid; 5) mõistab füüsika rolli teiste loodusteaduste seas ning interdistsiplinaarsete uurimissuundade tähtsust teaduses ja tehnoloogias. 2.2.3. Õpitulemused I kursus „Füüsika meetod. Kinemaatika“ Õpilane 1) selgitab loodusteadusliku meetodi olemust ja teab, et katsetulemusi üldistades jõutakse mudelini; 2) põhjendab mõõteseaduse vajalikkust üldaktseptitavate mõõtmistulemuste saamiseks; 3) mõistab mõõdetava suuruse ja mõõtmistulemuse suuruse väärtuse erinevust; 4) teab ja rakendab rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) põhisuurusi ning nende mõõtühikuid; 5) teab, et korrektne mõõtetulemus sisaldab ka määramatust, ning kasutab mõõtmisega kaasnevat mõõtemääramatust hinnates standardhälvet. 6) teab, et keha liikumist iseloomustab kiirus, ning toob näiteid liikumise suhtelisuse kohta; 7) eristab skalaarseid ja vektoriaalseid füüsikalisi suurusi ning toob nende kohta näiteid; 8) selgitab füüsikaliste suuruste (kiirus, kiirendus, teepikkus ja nihe) tähendusi ning nende suuruste mõõtmise viise; 9) uurib ühtlast sirgjoonelist liikumist ja ühtlaselt muutuvat sirgjoonelist liikumist ning analüüsib saadud tulemusi; 10) analüüsib teepikkuse, kiiruse ja kiirenduse graafikuid; 11) uurib ringliikumist, mõõtes ja arvutades füüsikalisi suurusi: pöördenurk, periood, sagedus, nurkkiirus, joonkiirus ja kesktõmbekiirendus; ∆𝑥 12) rakendab probleemülesandeid lahendades järgmisi seoseid: 𝑣 = ∆𝑡 ; 𝑠 = 𝑥 − 𝑥0 ; 𝑣−𝑣0 𝑎𝑡 2 𝑣 2 −𝑣02 𝜑 𝑎= ; 𝑥 = 𝑥0 + 𝑣𝑡; 𝑠 = 𝑣0 𝑡 + ;𝑠= ; 𝜔 = 𝑡 ; 𝑣 = 𝜔𝑟; 𝑡 2 2𝑎 10  2𝜋 𝑣2 𝜔 = = 2𝜋𝑓; 𝑎 = 𝜔2 𝑟 = 𝑟 . 𝑇 II kursus „Dünaamika“ Õpilane 1) kasutab jõudu kui vektorsuurust kehadevahelist vastastikmõju analüüsides, oskab graafiliselt ja analüütiliselt leida kehale mõjuvat resultantjõudu; 2) rakendab Newtoni seaduseid probleemülesandeid lahendades ja igapäevaelu situatsioone analüüsides; 3) analüüsib orbitaalliikumist, kasutades inertsi ja kesktõmbejõu mõistet; 4) rakendab impulsi jäävuse seadust probleemülesandeid lahendades ja igapäevaelu situatsioone analüüsides; 5) seostab reaktiivliikumist impulsi jäävuse seadusega; toob näiteid reaktiivliikumise kohta looduses ja rakenduste kohta tehnikas; 6) kasutab gravitatsiooniseadust ja raskusjõu, keha kaalu ja toereaktsiooni mõistet probleemülesandeid lahendades; 7) kavandab ja teeb katsed jäikuse ja hõõrdeteguri määramiseks ning analüüsib katsete tulemusi; 8) rakendab looduses ja tehnikas toimuvate nähtuste selgitamiseks mehaanilise energia jäävuse seadust ning mehaanilise töö, võimsuse ja kasuteguri mõistet; 9) uurib võnkumisi ja kasutab nende analüüsimiseks järgmisi füüsikalisi suurusi: hälve, amplituud, periood, sagedus ja faas; 10) uurib hälbe, kiiruse, kiirenduse, kineetilise ja potentsiaalse energia muutumist pendli võnkumisel nii graafiliselt kui ka analüütiliselt; 11) selgitab resonantsi nähtust ning toob näiteid selle esinemise kohta looduses ja tehnikas; 12) kasutab lainenähtuste selgitamisel füüsikalisi suurusi (lainepikkus, laine levimiskiirus, periood ja sagedus); 13) rakendab imitatsioone lainete peegeldumise, interferentsi ja difraktsiooni uurimiseks ning toob nende kohta näiteid loodusest ning tehnikast; 14) rakendab probleemülesandeid lahendades järgmisi seoseid: ∆(𝑚1 ⃗⃗⃗⃗ 𝑣1 + 𝑚2 ⃗⃗⃗⃗ 𝑣2 ) = 0; 𝑚1 𝑚2 𝑚𝑣 2 𝐹=𝐺 ; 𝐹 = 𝑚𝑎; 𝐴 = 𝐹𝑠𝑐𝑜𝑠𝛼; 𝐹 = 𝜇𝑁; 𝐹 = 𝑘∆𝑙; 𝑃 = 𝑚(𝑔 ± 𝑎); 𝐸𝑘 = ; 𝑟2 2 𝜆 1) 𝐸𝑝 = 𝑚𝑔ℎ; 𝐸𝑚𝑒ℎ = 𝐸𝑘 + 𝐸𝑝 ; 𝑣 = 𝑇 = 𝜆𝑓. III kursus „Elektromagnetism“ Õpilane 1) seostab laetud kehade vastastikmõju elektrostaatilise välja olemasoluga, võrdleb ainet ja välja; kasutab väljatugevuse mõistet elektrostaatilise välja kirjeldamiseks; 2) rakendab laengu jäävuse seadust, superpositsiooni printsiipi ja Coulomb’i seadust probleemülesandeid lahendades; 3) visualiseerib elektrivälja jõujoonte toel staatilisi elektrivälju ja määrab elektriväljas laenguga kehale mõjuva jõu suuna; 4) selgitab pinge mõistet ning rakendab pinge ja väljatugevuse seost probleemülesandeid lahendades; 5) kasutab magnetinduktsiooni mõistet magnetvälja kirjeldamiseks; 6) visualiseerib magnetvälja jõujoonte toel magnetvälja ja määrab magnetväljas liikuvale laengule mõjuva Lorentzi jõu suuna; 7) rakendab Ampere’i seadust probleemülesandeid lahendades; 8) seletab pööriselektrivälja tekkimist magnetvoo muutumisel, rakendades induktsiooni elektromotoorjõu mõistet; 9) selgitab elektri- ja magnetvälja energia salvestamise võimalusi; 11 10) selgitab elektromagnetlaine levimist kasutades elektrivälja ja magnetvälja mõistet; 11) oskab liigitada elektromagnetlaineid ja paigutada neid elektromagnetlainete skaalale; 12) kirjeldab joonisel või arvutiimitatsiooniga interferentsi- ja difraktsiooninähtusi optikas ning toob nende rakendamise näiteid; 13) seostab polariseeritud valguse omadusi rakendustega looduses ja tehnikas; 14) kavandab ja teeb katse läbipaistva aine murdumisnäitaja määramiseks, kirjeldab valguse spektriks lahutamise võimalusi; 15) selgitab joonspektri tekkimist ja valguse dualismiprintsiipi ning toob näiteid spektraalanalüüsi rakendamise kohta; 𝑞 𝑞 𝑞 16) rakendab probleemülesandeid lahendades järgmisi seoseid: 𝐼 = 𝑡 ; 𝐹 = 𝑘 𝑟1 2 2; 𝐼 𝐼 𝐹 𝐴 𝐸𝑝 𝑈 𝐹 = 𝐾 1𝑑 2 𝑙; 𝐸 = 𝑞; 𝑈 = 𝑞 ; 𝜑 = 𝑞 ; 𝐸 = 𝑑 ; 𝐹𝐿 = 𝑞𝑣𝐵𝑠𝑖𝑛𝛼; 𝐹 = 𝐵𝐼𝑙𝑠𝑖𝑛𝛼; 𝛥𝜙 𝑠𝑖𝑛𝛼 𝑐 𝜙 = 𝐵𝑆𝑐𝑜𝑠𝛼; 𝜀𝑖 = − 𝛥𝑡 ; 𝑠𝑖𝑛𝛾 = 𝑛; 𝑛 = 𝑣; 𝐸 = ℎ𝑓. IV kursus „Energia“ Õpilane 1) selgitab elektrivoolu tekkemehhanismi metallides, vedelikes ja gaasides mikrotasemel; 2) kavandab ja teeb katse vooluallika elektromotoorjõu ja sisetakistuse määramiseks ning analüüsib tulemusi; 3) analüüsib graafiliselt metallide eritakistuse sõltuvust temperatuurist; 4) uurib leedlambi takistuse sõltuvust rakendatavast pingest ja polaarsusest ning analüüsib katse tulemusi; 5) selgitab pooljuhtseadmete tööpõhimõtet ja rakendusi; 6) võrdleb vahelduv- ja alalisvoolu ning analüüsib vahelduvvoolu pinge ja voolutugevuse ajast sõltuvuse graafikuid; 7) selgitab trafo ja generaatori toimimispõhimõtet ja rakendusi vahelduvvooluvõrgus ning elektrienergia ülekandes; 8) nimetab ideaalgaasi mudeli tunnuseid ning seostab mikro- ja makroparameetreid; 9) rakendab ideaalgaasi olekuvõrrandit probleemülesandeid lahendades; 10) kasutab isoprotsesside graafikuid termodünaamiliste protsesside analüüsimiseks; 11) võrdleb avatud süsteemi ja suletud süsteemi mõistet; 12) rakendab termodünaamika I ja II seadust probleemülesandeid lahendades ning seletab kvalitatiivselt entroopia mõistet; 13) seostab termodünaamika seadusi soojusmasinate tööpõhimõttega; 14) analüüsib taastuvenergiaallikate kasutuselevõtuga seotud probleeme; 𝑙 15) rakendab probleemülesandeid lahendades järgmisi seoseid: 𝐼 = 𝑞𝑛𝑣𝑆; 𝑅 = 𝜌 𝑆; 𝑈 𝜀 𝐼𝑚 𝑈𝑚 𝐼𝑚 𝑈𝑚 3 𝑚 𝐼 = 𝑅 ; 𝐼 = 𝑅+𝑟; 𝐴 = 𝐼𝑈𝛥𝑡; 𝑁 = 𝐼𝑈 = = ; 𝐸𝑘 = 2 𝑘𝑇; 𝑝 = 𝑛𝑘𝑇; 𝑝𝑉 = 𝑀 𝑅𝑇; 2 √2 √2 𝑇1 −𝑇2 𝑄 = 𝛥𝑈 + 𝐴; 𝜂 = . 𝑇1 V kursus „Mikro- ja megamaailma füüsika“ Õpilane 1) võrdleb reaalgaasi ja ideaalgaasi mudeleid; 2) kasutab küllastunud auru, absoluutse niiskuse, suhtelise niiskuse ja kastepunkti mõistet ning seostab neid ilmastikunähtustega; 3) selgitab pindpinevust, märgamist ja kapillaarsust ning toob näiteid nende nähtuste esinemise kohta looduses ja tehnikas; 4) kirjeldab aine olekuid, kasutades faasi ja faasisiirde mõistet, ning analüüsib faasidiagrammi toel faasisiirdeid erinevatel rõhkudel ja temperatuuridel; 5) rakendab Einsteini võrrandit välisfotoefekti kohta ning võrdleb välis- ja sisefotoefekti; 12 6) selgitab elektronide difraktsiooni, kasutades leiulaine mõistet; 7) võrdleb aatomeid ja molekule nanoosakestega ning teab nanotehnoloogia rakendusi; 8) analüüsib eriseoseenergia ja massiarvu sõltuvuse graafikut ning selgitab tuumaenergia vabanemist tuumade lõhustumis- ja sünteesireaktsioonide käigus; 9) seletab radioaktiivse dateerimise meetodi olemust ning toob näiteid selle meetodi rakendamise kohta; 10) seletab tuumareaktorite üldist tööpõhimõtet ning analüüsib tuumaenergeetika eeliseid ja sellega seonduvaid ohte; 11) võrdleb ioniseeriva kiirguse liike, analüüsib ioniseeriva kiirguse mõju elusorganismidele ning võimalusi kiirguskaitseks; 12) võrdleb Päikesesüsteemi põhiliste koostisosade mõõtmeid ja liikumist; 13) selgitab tähtede evolutsiooni ja planeedisüsteemide tekkimist; 14) selgitab galaktikate ehitust ja evolutsiooni; 15) selgitab universumi tekkimist ja arengut Suure Paugu teooria põhjal; 𝑎 16) rakendab probleemülesandeid lahendades järgmisi seoseid: 𝜑 = 𝐴 100%; 𝑡0 𝐹𝑝 𝐸𝑝 𝑚𝑒 𝑣 2 2 𝜎 = 𝑙 = 𝑆 ; ℎ𝑓 = 𝐴 + ; 𝐸𝑠 = 𝛥𝑚𝑐 . 2 2.3. Geograafia 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Geograafial on oluline panus õpilaste loodusteadusliku kirjaoskuse ning kõigi üldpädevuste arendamisse. Õppes tuginetakse põhikoolis omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele. Geograafia loob head eeldused nii valdkonnaüleseks õppimiseks kui ka loodus- ja sotsiaalainete lõimimiseks, aidates õpilastel näha seoseid matemaatikas, füüsikas, bioloogias, keemias ning ajaloos ja ühiskonnaõpetuses õpitava vahel. Geograafiat õppides saavad õpilased süsteemse ülevaate looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ning protsessidest, nende ruumilisest levikust ja vastastikustest seostest. Õpilastel kujuneb arusaam Maast kui tervikust ning keskkonna ja inimtegevuse vastastikustest seostest nii isiklikul, kohalikul kui ka globaalsel tasandil. Maailma eri piirkondadega tutvumine võimaldab õpilastel mõista iga koha unikaalsust ja samas kohtade üleilmset seotust, mis tähendab, et ühed ja samad protsessid võivad eri kohtades toimida erinevalt, sõltudes koha looduslikest, majanduslikest või sotsiaalsetest oludest. Geograafiat õppides arenevad õpilaste ruumilise mõtlemise ja ruumianalüüsi oskused. Geograafiatundides saavad õpilased arutleda aktuaalsetel ja olulistel ühiskondlikel teemadel, mis aitavad neil oma aineteadmisi mõtestada. See loob eeldused, et kujuneksid aktiivsed ja teadlikud ühiskonnaliikmed, kes märkavad igapäevaelu probleeme ning oskavad neile põhjendatud lahendusi pakkuda. Õpingute käigus areneb oskus hinnata oma otsustuste või tegevuse otseseid ja kaudseid tagajärgi. Infoühiskonnas on järjest tähtsamad infotehnoloogia kasutamise ja kriitilise mõtlemise oskused. Geograafiatundides õpivad õpilased kasutama eri teabeallikaid, sh kaardirakendusi ja andmeportaale, ning kriitiliselt hindama teabe usaldusväärsust. Õppes lähtutakse uurimuslikust õppest, mille käigus arenevad õpilaste probleemilahendamis- ja uurimisoskused. Õpitakse probleeme nägema, hüpoteese ja uurimisküsimusi sõnastama, uuringut plaanima ja tegema, samuti andmeid koguma vaatlusi, mõõdistamisi, küsitlusi või intervjuusid korraldades, ent ka teisestest allikatest, nagu kaartidelt ja satelliidifotodelt, andmeportaalidest jm. Andmeid töödeldes arenevad õpilaste analüüsimise ning üldistuste ja järelduste tegemise oskused ning uurimistulemusi tõlgendades, esitades ja esitledes kirjalik ning suuline väljendusoskus, sh korrektse loodusteadusteksti koostamine ja ainesõnavara kasutamine. Geograafiat õppides hakatakse mõistma geograafiateaduse olemust ning olulisust igapäevaelus ja ühiskonna arengus. Õpitakse nägema ruumilisi seoseid ning mõistma nüüdisaegsete 13 tehnoloogiasuundade võimalusi nii loodust kui ka ühiskonnaprotsesse jälgides ja modelleerides ning tulevikustsenaariume luues. Geograafia panustab õpilaste väärtushinnangute ja hoiakute kujunemisesse. Maailma looduse, rahvastiku ja kultuurigeograafia seostatud käsitlemine on alus mõistvale ning sallivale suhtumisele teiste maade ja rahvaste kultuurisse ning traditsioonidesse. Eesti geograafia õppimine loob aluse kodumaa looduse, ajaloo ja kultuuripärandi väärtustamisele. Nii loodus- kui ka ühiskonnageograafiat õppides areneb õpilaste keskkonnateadlikkus, rõhutatakse elurikkuse, kultuurilise mitmekesisuse ja kestliku majanduse tähtsust ning väärtustatakse säästvat ja vastutustundlikku eluviisi. Õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemiseks ja hoidmiseks esitatakse õppematerjal võimalikult probleemipõhiselt ning õpilase igapäevaelu ja kodukohaga seostatult. Geograafias on tähtsal kohal välitööd, mis võimaldavad uurida kohalikke olusid ja probleeme ning kaasata õpilasi kogukonna projektidesse, kus õpitakse teoreetilisi teadmisi seostama praktiliste oskustega. Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest. Kasutatakse mitmekesiseid õppemeetodeid: projektõpet, arutelusid, ajurünnakuid, rollimänge, õuesõpet, õppekäike, muuseumides käimist jne. Kõigis õppeetappides rakendatakse nüüdisaegseid meedia- ja infotehnoloogiavahendeid. Geograafiaharidus annab hea ettevalmistuse paljude elukutsete ja karjäärivõimaluste jaoks, kus on vaja teadmisi nii loodusest kui ka ühiskonnast, oskust ruumiandmeid analüüsida ning näha vastastikuseid seoseid nende ajalises muutumises. 2.3.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane 1) tunneb huvi geograafia ning teiste loodus- ja sotsiaalteaduste vastu ning mõistab nende tähtsust igapäevaelus ja ühiskonna arengus; 2) rakendab loodusainetes omandatud teadmisi ja oskusi keskkonna objektide, nähtuste ja nendevaheliste põhjuse-tagajärje seoste selgitamiseks ning analüüsimiseks, kasutades loodusteadustele omast keelt ning loodusteaduslikke mudeleid; 3) märkab, sõnastab ja lahendab igapäevaelu probleeme, langetab põhjendatud otsuseid, kasutab loovat ja kriitilist mõtlemist; 4) sõnastab loodusteadustega seotud uurimisküsimusi, kavandab ja korraldab uuringut, järgides ohutusnõudeid, ning teeb tõenduspõhiseid järeldusi; 5) leiab geograafiainfo nii eesti- kui ka võõrkeelsetest allikatest ja hindab selle usaldusväärsust; kasutab õppimiseks ning koostööks meedia- ja tehnoloogiavahendeid; 6mõistab teaduse olemust, olulisust ja piiranguid, loodusteaduste ja tehnoloogia seoseid ning riske; 7) väärtustab elurikkust ja kultuurilist mitmekesisust ning jätkusuutlikku arengut; 8) on omandanud ülevaate geograafiaga seotud elukutsetest ja karjäärivõimalustest ning on motiveeritud elukestvaks õppeks. 2.3.3. Õpitulemused I kursus „Rahvastik ja majandus” Geograafia areng ja uurimismeetodid Õpilane 1) teab üldjoontes geograafiateaduse arengut, seoseid teiste teadusharudega ning nüüdisaegseid uurimismeetodeid geograafias; 2) kavandab ja korraldab geograafiauuringuid, teeb vaatlusi ja mõõdistamisi ning korraldab küsitlusi andmete kogumiseks; 3) kasutab eesti- ja võõrkeelseid teabeallikaid, sh kohateabe teenuseid ja geoportaale, et leida infot, analüüsida seoseid ning teha üldistusi ja järeldusi; 14 4) koostab teabeallikatest leitud info põhjal ülevaate mõnest objektist, nähtusest või piirkonnast; 5) tõlgendab eri projektsioonide ja kujutusviisidega kaarte ning määrab kaardi põhjal koha ristkoordinaadid; 6) koostab kaardi või mõne muu ruumiinfot edastava mudeli. Maailma rahvastik ja asustus Õpilane 1) teab rahvastikuuuringute olulisust, uurimistulemuste kasutamise võimalusi ühiskonnas ja piiranguid; 2) analüüsib andmeportaalide andmete põhjal rahvastikuprotsesse ning nende seost ühiskonna arenguga eri riikide näiteil; 3) seostab riigi rahvastikusituatsiooni demograafilise ülemineku etapiga; 4) teab rahvusvaheliste rännete peamisi suundi ning analüüsib mõne piirkonna rännet, seostades selle tõmbe- ja tõuketeguritega ning tagajärgedega lähte- ja sihtriigile; 5) teab rahvastikupoliitika meetmeid ja nende mõju ühiskonnale; 6) analüüsib teabeallikate põhjal rahvastiku paiknemist ja tihedust maailmas, mõnes regioonis või riigis; 7) analüüsib linnastumise kulgu maailmas ja eri arengutasemega riikides ning kaasnevaid sotsiaal- ja keskkonnaprobleeme; 8) iseloomustab teabeallikate põhjal mõne linna sisestruktuuri. Ühiskonna areng ja muutused maailmamajanduses Õpilane 1) seostab tehnoloogia, majanduse ja ühiskonna arengu ning ruumilise korralduse agraar-, industriaal- ja infoajastul; 2) võrdleb andmeportaalide näitajate põhjal riikide arengutaset ning arutleb näitajate piiratuse üle; 3) selgitab üleilmset tööjaotust ja väärtusahela etappide paigutust mõne tööstusharu näitel ning analüüsib sellega kaasnevaid probleeme; 4arutleb rahvusvaheliste ettevõtete rolli üle maailmamajanduses ning toob näiteid nende mõju kohta eri arengutasemega riikidele; 5) analüüsib mõne riigi näitel üleilmastumise eri aspekte ning nende mõju eri eluvaldkondadele; 6) analüüsib transpordiliikide arengut ning nende mõju majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale; 7) analüüsib teabeallikate põhjal mõne riigi transpordisüsteemi, selle seost teiste majandusharudega ja mõju keskkonnale; 8) analüüsib teabeallikate põhjal maailma ja mõne riigi turismimajandust, selle seoseid teiste majandusharudega ning mõju keskkonnale ja kultuuriruumile. II kursus „Maa kui süsteem” Litosfäär Õpilane 1) on omandanud ettekujutuse geoloogide tööst ja mõistab geoloogiliste uuringute vajalikkust; 2) selgitab laamade liikumist ja kaasnevaid geoloogilisi protsesse; 3) seostab vulkaani kuju ja purske iseloomu magma omadustega; 4) selgitab maavärina teket ja seismiliste lainete levikut, teab maavärina võimsuse määramist; 5) teab maavärinate ja vulkanismiga kaasnevaid nähtusi ning nende mõju keskkonnale ja inimtegevusele; 6) eristab kivimeid, selgitab nende teket ning seostab kivimiringega; 7) selgitab kivimite murenemist eri tegurite mõjul erinevates keskkonnatingimustes, teab murenemise tähtsust looduses. 15 Atmosfäär Õpilane 1) iseloomustab ilmakaardi põhjal ilma, seostades ilmanäitajad rõhualade ja frontidega; 2) selgitab Maa kiirgusbilanssi ning seostab selle atmosfääri koostise ja ehitusega; 3) analüüsib teabeallikate põhjal mõne piirkonna kliimat ning seostab selle kliimat kujundavate tegurite mõjuga; 4) teab kliimamuutusi põhjustavaid tegureid; 5) arutleb kliimamuutuste võimalike tagajärgede ning kliimamuutustega kohanemise võimaluste üle. Hüdrosfäär Õpilane 1) analüüsib veeringe lülisid maailma eri piirkondades, seostab neid kliimaga ja vee kasutamise võimalustega; 2) analüüsib teabeallikate põhjal vee omadusi maailmamere eri osades, seostab neid kliimaga ning teiste teguritega; 3) selgitab hoovuste ja loodete teket ning liikumise seaduspära; 4) analüüsib muutusi maailmamere ökosüsteemis, seostades neid kliimamuutuste ja inimtegevusega; 5) selgitab rannikuprotsesse ning analüüsib inimtegevuse mõju rannikule mõne piirkonna näitel; 6) selgitab liustike teket, jaotumist ja tähtsust; 7) selgitab põhjavee kasutamisega kaasnevaid keskkonnaprobleeme eri piirkondade näidetel. Maa süsteemide vahelised seosed Õpilane 1) analüüsib Maa sfääride vahelisi seoseid; 2) toob näiteid sündmuste kohta Maa ajaloos ja nende mõju kohta Maa sfääridele. III kursus „Loodusvarade majandamine ja keskkonnaprobleemid” Põllumajandus ja toidutootmine ning keskkonnaprobleemid Õpilane 1) arutleb maailma toiduprobleemide ning nüüdisaegse põllumajanduse, sh tehnoloogia võimaluste üle nende lahendamisel; 2) selgitab põllumajanduse osa toidutootmisahelas, seost teiste majandusharude ja eluvaldkondadega; 3) seostab mullatekke tingimusi mulla koostise, ehituse ja omadustega ning toob näiteid mullatüüpide ja mullaprotsesside kohta eri bioomides; 4) arutleb muldade hävimise ja selle peatamise võimaluste üle; 5) iseloomustab eri tüüpi põllumajandusettevõtteid maailmas, seostab neid kohalike oludega ja analüüsib nende mõju keskkonnale; 6) analüüsib teabeallikate põhjal mõne riigi põllumajandust mõjutavaid tegureid, põllumajanduslikku tootmist ja selle mõju keskkonnale; 7) iseloomustab vesiviljelust ja selle mõju veekeskkonnale mõne piirkonna näitel. Metsamajandus ja -tööstus ning keskkonnaprobleemid Õpilane 1) teab kestliku metsamajanduse olemust ja selle olulisust ning selgitab metsamajanduse ja - tööstusega seotud keskkonnaprobleeme; 2) teab metsavarude hindamise eri võimalusi; 3) teab metsatüüpe ja maailma metsarikkamaid piirkondi ning seostab neid metsa kasutamise võimalustega; 4) võrdleb teabeallikate põhjal metsamajandust ja -tööstust eri riikides; 5) arutleb ökosüsteemi teenuste üle metsa näitel ja selgitab puidu rolli süsinikuringes. 16 Energiamajandus ja keskkonnaprobleemid Õpilane 1) arutleb maailma energiamajanduse muutuste üle ning seostab energiamajanduse arengu kliimapoliitikaga; 2) iseloomustab teabeallikate põhjal energiaallikate paiknemist maailmas ja seostab neid kasutamise võimalustega; 3) analüüsib teabeallikate põhjal riikide energiamajandust ning sellega seotud majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleeme; 4) arutleb energiamajanduse jätkusuutlikkuse teemadel. 2.4. Keemia 2.4.1. Õppeaine kirjeldus Keemial on oluline roll õpilaste loodusteadusliku maailmapildi kujunemises. Gümnaasiumi keemiaõpe tugineb põhikoolis omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning seostub gümnaasiumi füüsikas, bioloogias, matemaatikas jt õppeainetes õpitavaga, toetades samaaegu teiste õppeainete õpet. Keemiat õppides areneb õpilastel loodusteaduslik pädevus ning omandatakse positiivne hoiak keemia ja teiste loodusteaduste suhtes ning mõistetakse loodusteaduste tähtsust inimühiskonna majanduse, tehnoloogia ja kultuuri arengus. Õpilastel kujuneb vastutustundlik suhtumine elukeskkonnasse ning õpitakse väärtustama tervislikku ja kestlikku eluviisi. Keemias ning teistes loodusainetes omandatud teadmised, oskused ja hoiakud on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. Õpilastel kujuneb gümnaasiumitasemele vastav loodusteaduslik pädevus ning terviklik loodusteaduslik maailmapilt. Nad õpivad tundma aine ehituse põhialuseid ning keemiliste protsesside peamisi seaduspärasusi. Õpilastel kujuneb ülevaade anorgaanilistest ja orgaanilistest ainetest, nende peamistest omadustest ja ainetevahelistest seostest, keemia tulevikusuundumustest ning keemiaga seotud elukutsetest, mis toetab õpilasi edasises karjäärivalikus. Probleemülesannete lahendamine aitab õpilastel mõista ainete koostise ja ehituse mõju ainete omadustele ning selle kaudu ainete rakendamise võimalustele. Keemiaõpingutes on olulisel kohal uurimisülesanded, mille lahendamisega kujunevad õpilastel probleemide esitamise, hüpoteeside sõnastamise ja katsete või vaatluste plaanimise ning nende tegemise, mõõtevahendite kasutamise, tulemuste analüüsimise ja tõlgendamise oskused. Keemia arvutusülesandeid lahendades pööratakse tähelepanu eelkõige käsitletavate probleemide sisulisele mõistmisele, tulemuste analüüsile ning järelduste tegemisele. Tähtsal kohal on teabeallikate kasutamise ja neis leiduva teabe analüüsimise ning kriitilise hindamise oskuse kujundamine, samuti uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine. Kõigis õppeetappides rakendatakse tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi. Keemiat õppides pööratakse tähelepanu seostele teiste loodusteadustega ning keskendutakse looduses (sh inimeses endas) toimuvatele protsessidele ning inimese suhetele ümbritsevate loodus- ja tehismaterjalidega. Õpitakse omandatud teadmisi ja oskusi rakendama igapäevaelu probleeme lahendades, kompetentseid ja eetilisi otsuseid langetades ning oma tegevuse võimalikke tagajärgi hinnates. Probleemipõhine, õpilaskeskne ja igapäevaeluga seostatud käsitlus ning õpilaste individuaalsete iseärasuste arvestamine toetavad õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemist ja püsimist ning võimete mitmekülgset arengut. Selleks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu, ajurünnakuid, õppekäike jms. Aktiivõppe põhimõtteid järgiv õpe toetab õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite arengut. Gümnaasiumi keemiaõpe süvendab põhikoolis omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi. Võrreldes põhikooliga käsitletakse keemilisi objekte ja nähtusi sügavamalt, täpsemalt ning süsteemsemalt, pöörates suuremat tähelepanu seoste loomisele eri nähtuste ja seaduspärasuste vahel. Õppes lisandub induktiivsele käsitlusele deduktiivne käsitlus. Õpitakse tegema järeldusi 17 õpitu põhjal, seostama erinevaid nähtusi, eristama olulist ebaolulisest ja rakendama õpitud seaduspärasusi uudsetes olukordades. Keemiat nagu teisigi loodusteadusi õppides on tähtis õpilase isiksuse kujunemine: iseseisvuse, mõtlemisvõime ja koostööoskuse areng ning vastutustunde ja tööharjumuste kujunemine. 2.4.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane 1) tunneb huvi keemia vastu, mõistab keemia tähtsust ühiskonna arengus, tänapäeva tehnoloogias ja igapäevaelus; 2) kasutab keemiainfo leidmiseks keemiliste elementide perioodilisustabelit, lahustuvustabelit, metallide pingerida ja teisi teabeallikaid, analüüsib saadud teavet ning hindab seda kriitiliselt; 3) on omandanud süsteemse ülevaate keemia põhimõistetest ja keemiliste protsesside seaduspärasustest, kasutab korrektselt keemiasõnavara looduses toimuva selgitamiseks; 4) rakendab omandatud katsetamisoskusi ainete omaduste ja looduse seaduspärasuste tundmaõppimiseks, kasutab säästlikult ja ohutult aineid nii keemialaboris kui ka igapäevaelus; 5) sooritab keemiasisuga arvutusi, hindab arvutustulemuste vastavust reaalsusele; 6) kasutab keemias omandatud teadmisi ja oskusi karjääri plaanides. 2.4.3. Õpitulemused I kursus „Keemia alused“ Õpilane 1) on omandanud ettekujutuse keemia ajaloolisest arengust; 2) eristab kvalitatiivset ja kvantitatiivset analüüsi ning füüsikalisi ja keemilisi uurimismeetodeid; 3) kirjeldab elektronide paiknemist A-rühmade elementide aatomi välises elektronkihis (üksikud elektronid, elektronipaarid); 4) põhjendab A-rühmade elementide metallilisuse ja mittemetallilisuse muutumist perioodilisustabelis seoses aatomi ehituse muutumisega; 5) määrab A-rühmade elementide maksimaalseid ja minimaalseid oksüdatsiooniastmeid ning koostab elementide tüüpühendite valemeid; 6) selgitab tüüpiliste näidete varal kovalentse, ioonilise, metallilise ja vesiniksideme olemust, hindab kovalentse sideme polaarsust; 7) seostab ainete füüsikalisi omadusi keemiliste sidemete ja molekulide vastastiktoime mõjuga; 8) mõistab, et keemilise reaktsiooni kulgemiseks on tarvis aktiivset põrget, seostab aktiveerimisenergiat keemilise reaktsiooni kiirusega; 9) uurib keemiliste reaktsioonide soojusefekte ning selgitab neid, lähtudes keemiliste sidemete tekkimisel ja lagunemisel esinevatest energiamuutustest; 10) uurib keemilise reaktsiooni kiirust mõjutavate tegurite toimet ning põhjendab nende mõju, selgitab keemiliste protsesside kiiruse muutmist argielus; 11) mõistab, et pöörduvate reaktsioonide puhul tekib vastassuunas kulgevate protsesside vahel tasakaal, uurib keemilise tasakaalu asendi nihutamise võimalusi ning toob sellekohaseid näiteid argielust ja tehnoloogiast; 12) kirjeldab lahuste teket ioonilise ja kovalentse sidemega ainetest, eristab tugevaid ja nõrku elektrolüüte ning mitteelektrolüüte, uurib ja võrdleb nende lahuste omadusi; 13) selgitab happe ja aluse mõistet protolüütilise teoora põhjal; 14) arvutab aine molaarset kontsentratsiooni lahuses; 15) uurib ioonidevahelisi reaktsioone lahustes, koostab nende reaktsioonide võrrandeid molekulaarsel ja ioonsel kujul. 18 II kursus „Anorgaanilised ained“ Õpilane 1) hindab metallide keemilist aktiivsust ja prognoosib keemilisi omadusi, lähtudes vastava elemendi asukohast perioodilisustabelis ja pingereas, koostab selle põhjal reaktsioonivõrrandeid vastava metalli reageerimisest mittemetalliga, veega, lahjendatud hapete ja soolade lahustega; 2) uurib ja võrdleb praktiliselt metallide keemilist aktiivsust, kasutades selleks metallide reageerimist veega ning hapete ja soolade lahustega; 3) kirjeldab õpitud metallide ja nende sulamite rakendamise võimalusi praktikas, seostades neid materjalide omadustega; 4) teab levinumaid metallide looduslikke ühendeid ja nende rakendusi; 5) selgitab metallide saamise põhimõtet metalliühendite redutseerimisel ning korrosiooni metallide oksüdeerumisel; 6) selgitab korrosiooni ja metallide tootmisreaktsioonide energeetilist efekti, põhjendab nende vastassuunalisust; 7) uurib korrosiooni, valib ja põhjendab esemete korrosioonikaitseks sobivaid võimalusi; 8analüüsib metallidega seotud redoksprotsesside toimumise üldisi põhimõtteid elektrolüüsi, korrosiooni ja keemilise vooluallika korral; 9) lahendab arvutusülesandeid reaktsioonivõrrandite järgi, arvestades saagise- ja kaoprotsenti ning lisandeid; 10) seostab tuntumate mittemetallide ning nende tüüpühendite keemilisi omadusi vastava elemendi asukohaga perioodilisustabelis; 11) uurib õpitud mittemetallide ja nende ühendite iseloomulikke omadusi ning koostab vastavate keemiliste reaktsioonide võrrandeid; 12) kirjeldab õpitud mittemetallide ja nende ühendite tähtsust looduses ja/või rakendamise võimalusi praktikas, seostades seda vastava keemilise elemendi ja ainete omadustega. III kursus „Orgaanilised ained“ Õpilane 1) kasutab erinevaid molekuli koostise ja ehituse kujutamise viise: lihtsustatud struktuurivalem, tasapinnaline ehk klassikaline struktuurivalem, molekuli graafiline kujutis; analüüsib ühendi struktuurivalemis sisalduvat teavet; 2) rakendab süstemaatilise nomenklatuuri põhimõtteid alkaanide näitel; 3) seostab alkoholide, halogeeniühendite ja primaarsete amiinide süstemaatiliste nimetuste ees- või lõppliiteid vastavate aineklassidega, määrab molekuli struktuuri või nimetuse põhjal ühendi aineklassi; 4) hindab aine struktuuri põhjal aine lahustuvust eri lahustites ja keemistemperatuuri; 5) võrdleb küllastunud, küllastumata ja aromaatsete süsivesinike keemilisi omadusi, koostab lihtsamaid reaktsioonivõrrandeid alkaanide, alkeenide ja areenide halogeenimise ning alkeenide hüdrogeenimise ja katalüütilise hüdraatimise reaktsioonide kohta; 6) kirjeldab tähtsamate süsivesinike ja nende derivaatide rakendusi argielus ning kasutamisega kaasnevaid ohtusid, seostab neid ainete omadustega; 7) kujutab alkeenist tekkivat polümeeri lõiku; 8) määrab aine struktuuri põhjal aldehüüdi, karboksüülhappe, karboksüülhappe soola, asendatud karboksüülhappe, estri ja amiidi kuuluvuse vastavasse aineklassi; 9) kirjeldab olulisemate karboksüülhapete omadusi ja tähtsust argielus ning looduses; 10) uurib ja selgitab seost alkoholide, aldehüüdide ja karboksüülhapete vahel; 11) uurib karboksüülhapete keemilisi omadusi, võrdleb karboksüülhapete ja anorgaaniliste hapete keemilisi omadusi ning koostab vastavate keemiliste reaktsioonide võrrandeid; 12) selgitab alkoholijoobega seotud keemilisi protsesse organismis, analüüsib alkoholi liigtarbimisest põhjustatud sotsiaalseid probleeme; 19 13) võrdleb estrite tekke- ja hüdrolüüsireaktsioone ning koostab vastavate keemiliste reaktsioonide võrrandeid, valmistab lihtsama estri; 14) kujutab lähteühendite struktuurivalemite põhjal tekkiva kondensatsioonipolümeeri lõiku; 15) selgitab rasvhapete, rasvade, sahhariidide, aminohapete ja valkude ehitust ning uurib nende omadusi. 20