Vastus

Tõnis Lukas Teie 14.11.2022 nr 8-1/22/4887 Haridus- ja Teadusministeerium [email protected] Meie 29.11.2022 nr 1-12/1951-2 Keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seadus Austatud minister Täname võimaluse eest esitada Kultuuriministeeriumi märkused ja ettepanekud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõule1. Kultuuriministeerium toetab eelnõu eesmärke tagada põhiseaduse järku eesti keele kaitse nii avalikus ruumis kui ka riigi- ja erasektori keelekasutuses. Teema on väga oluline. Tutvusime eelnõuga ja leiame, et selles sisalduvate puuduste tõttu ei ole meil võimalik seda kooskõlastada. Puudused on näiteks täielik keeld kasutada Rahvusraamatukogus ja Rahvusooper Estonias välismaalasega suheldes võõrkeelt (KeeleS § 12 muutmata jätmine), domeeninime eestikeelsuse nõude erinevus riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse ning avalik-õigusliku juriidilise isiku (AÕJI) jaoks, digiplatvormide kaudu ja taksojuhina töötamise keelenõude võimalik oluline negatiivne mõju uussisserändajatele ja ajutise kaitse saajatele ning Kultuuriministeeriumi teemavaldkonna erasektorile kehtestatava reklaamipiirangu teadmata mõju. Kõik need probleemid on kõrvaldatavad ning oleme hea meelega koostööks valmis. Seetõttu teeme ettepaneku koostada probleemide väljaselgitamiseks, lahendusalternatiivide leidmiseks ja nende mõjude hindamiseks seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus. Justiitsministeerium selgitas hiljuti Kultuuriministeeriumile, et Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lg 2 p-s 1 sisalduv võimalus jätta seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus koostamata, kui eelnõu menetlus on põhjendatult kiireloomuline, tähendab: „Kiireloomulisus peab tulenema vältimatust vajadusest reageerida väliskeskkonnast tulenevatele kiiret reageerimist vajavatele sündmustele või riskidele.“. Kooskõlastamiseks saadetud eelnõu seletuskirjas selgitatakse: „Käesolev eelnõu toetab ühtlast keeleruumi korrastatust, et tugevdada eesti keele positsiooni riigikeelena ning aitab tagada, et eesti keel oleks ühiskonnas peamine suhtluskeel igas valdkonnas.“. Alahindamata eelnõu olulisust ei ole siiski tegemist küsimusega, mille lahendamine on kiirkorras ning tavapärast ulatuslikku kaasamist ja mõjude hindamist kõrvale jättes vältimatult vajalik. Esitame eelnõu kohta järgnevad tähelepanekud. 1 EIS-i toimiku nr 22-1388. Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941 1. Eelnõu § 1 p-s 1, kavandatava KeeleS § 10 lg-ga 1 nähakse eestikeelse asjaajamise nõue ette ka avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Paraku ei ole seletuskirjas vähimatki infot selle kohta, milline on esiteks Kultuuriministeeriumi teemavaldkonna AÕJI-te (Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling ja Rahvusooper Estonia) asjaajamise keelekasutuses eesti keele ja teiste keelte osakaal, ehk kui suur on probleem. Teiseks ei ole aimatav, milline saaks olema muudatuse rahaline mõju nende tegevusele. Kuna AÕJI-te oluliste avalike ülesannete täitmist rahastatakse riigieelarvest, on selgus selles küsimuses vältimatu eeldus enne seaduse vastuvõtmist. Asjaajamine on määratlemata õigusmõiste, mille alla võib sisuliselt paigutada kogu asutuse põhitegevust toetava või selle eeltingimuseks oleva administratiivse tugitegevuse. 2017. aastal, kui riigiasutuste üldine asjaajamiskord kaotati ja asendati teenuste korraldamise ja teabehalduse alustega, selgitati seletuskirjas: „Asjaajamine on ÕSis „asjaõiendus; dokumentide vormistamine ja korraldamine“. Seetõttu väärib muudatus suuremat selgust ja mõjude analüüsi. 2. Eelnõu § 1 p 2, kavandatava KeeleS § 10 lg-s 5 sisaldub kohustus kasutada riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse domeeninimes vaid eestikeelseid sõnu või lühendeid. Nimetatud asutuste ning nende ametnike ja töötajate e-posti aadressides tohiks edaspidi kasutada vaid eestikeelseid sõnu ja lühendeid. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas puudutaks see muudatus Võru Instituudi andmeid (www.wi.ee, [email protected]). Nendes tuleks w-täht asendada v-ga. Sellega kaasneb kulu, mille suurus ei ole teada ning milleks ei ole hallatava asutuse jaoks rahastust planeeritud. Nõustuda ei saa seletuskirja lk-l 10 toodud väitega, et muudatuse mõju on ennekõike suunatud tulevikku, et vältida uute võõrkeelsete domeeninimede või aadresside registreerimist riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste puhul. Seaduse eelnõus ei ole sellekohast rakendusnormi, mis sätestaks, et uus nõue kehtib vaid uute domeeninimede ja aadresside registreerimisele. Samuti ei saa nõustuda eelnõu mõju hinnanguga, et muudatusel on vaid vähene majanduslik mõju (kulud) asutuste jaoks. Seletuskirjas mainitakse nii domeeninime registreerimise kulu kui ka täiendavaid tööjõukulusid materjalide, listide, kodulehtede ning seal oleva info muutmiseks. Seda mõju ega kulu ei ole välja selgitatud. Küll saaks seda teha seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse formaati kasutades. Võru Instituudi domeeni ja e-posti aadressi kirjapildi puhul võiks täiendavalt kaaluda, kas eesti keele murde kirjakuju võiks kasutada ka edaspidi. Kavandatav eestikeelse domeeninime ja e-posti aadressi nõue ei laiene eelnõu järgi AÕJI-le. Nii kehtiks neile küll kavandatava § 10 lg 1 alusel eestikeelse asjaajamise nõue, kuid ei kohalduks uus domeeninime ja e-posti aadressi nõue. Kuna AÕJI-tel võivad olla palju ulatuslikumad avaliku võimu volitused, kui on näiteks hallatavatel asutustel, ei ole selline vahetegu mõistetav. Peame vajalikuks seda küsimust samuti põhjalikumalt analüüsida. 3. KeeleS § 12 muutmata jätmise tulemusena hakkab AÕJI-te jaoks kehtima seaduse kohustuslik lahendus, kus § 10 lg 1 uue nõude alusel peab nende asjaajamiskeel olema eesti keel ning § 12 alusel ei ole võõrkeele suuline ega kirjalik kasutus mitte mingil juhul lubatud. Erinev on olukord riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse jaoks, sest KeeleS § 12 lg-d 3 ja 4 lubavad kokkuleppel nii võõrkeelsele dokumendile vastata mõlemale poolele arusaadavas võõrkeeles kui kasutada suulisel asjaajamisel ka võõrkeelt. Selle muudatuse tegemata jätmisel on nii Rahvusraamatukogu kui ka Rahvusooper Estonia jaoks suur ja oluline mõju, sest mõlema asutuse märkimisväärse sihtgrupi moodustavad ka välismaalased. Edaspidi ei tohiks ühelegi taotlusele, selgitustaotlusele, pöördumisele, e-kirjale ega telefoni- või vahetus suulises vestluses esitatud võõrkeelsele küsimusele vastata võõrkeeles ka siis, kui mõlemad pooled keelt valdavad. Õigemini tuleks praegune vabas vormis suhtlus seaduse jõustumise hetkest ära lõpetada, sest tegemist on asjaajamisega ehk toimingu sooritamisega haldusmenetluse seaduse §-de 106 ja 107 tähenduses või asjaajamise osaks oleva tööalase suhtlusega. Meie hinnangul ei ole selline lahendus mõistlik ega põhjendatud. Leiame, et küsimus väärib põhjalikku analüüsi ning erinevaid olulisi huve ja väärtusi tasakaalustavat lahendust. Seda saab hästi teha seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse formaati kasutades. 4. Eelnõu § 1 p 4, kavandatava § 16 lg-ga 3 muudetakse kaubamärgi isiku tegevuskoha tähisena või välireklaamis kasutamise nõudeid, sh kehtestatakse nõue, et eestikeelne tekst peab olema sama hästi nähtav kui võõrkeelne tekst ja paiknema võõrkeelsega samas vaateväljas. Mõistame loodava normi eesmärki, kuid meie hinnangul ei arvesta eelnõu lahendus piisavalt rahvusvaheliste ürituste eripära. Kui Eestis korraldatakse näiteks rahvusvaheline spordiüritus, on selle loomulik osa rahvusvaheliste sponsorite olemasolu korral ka võõrkeelse reklaami näitamine, näiteks LED-ekraanidel nii võistluspaigas kui ka linnapildis. Kui tegemist on ühe etapiga kogu võistlussarjast, on rahvusvahelised reklaamtekstid sageli välja töötatud sponsori ja rahvusvahelise katusorganisatsiooni koostöös ning suunatud tervele maailmale. Selliste rahvusvaheliste välireklaamide piiramine ei ole meie hinnangul otstarbekas, sest võib mõjutada edaspidi negatiivselt võistluse eelarvet ja rahvusvaheliste etappide Eestis korraldamist. Rahvusvaheliselt välja töötatud võõrkeelsete välireklaamide täiendamine eestikeelse tekstiga on meie hinnangul kulukas ning võib põhjustada negatiivset tagasisidet rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja sponsoritelt. Peame oluliseks kavandatavat muudatust täiendavalt analüüsida ning leida erinevatele valdkondadele ja juhtumitele sobivad lahendused. 5. Eelnõu § 1 p 5, kavandatava § 16 lg-ga 6 soovitakse kehtestada nõue, et avalikkusele suunatud audioreklaam on eestikeelne. Eestikeelsele audioreklaamile võib järgneda audioreklaam võõrkeeles, kusjuures võõrkeelse audioreklaami osakaal ei tohi ületada 20% audioreklaami esitamise kogumahust. Seadmata kahtluse alla soovitud eesmärgi olulisust, peame siiski ka selle muudatuse juures vajalikuks, et probleem selgitatakse välja ja muudatuse vajadust analüüsitaks põhjalikumalt. Eelnõu seletuskirjas on muudatuse vajadust põhjendatud kaubanduskeskustes kuuldava audioreklaamiga, mis tekitab külastajas segadust. Seletuskirjas ei ole välja toodud teisi võimalikke kohaldumisolukordi. Nii on näiteks Kultuuriministeeriumi valitsemisalas oleva spordivaldkonna üritustel audioreklaam tavapärane osa spordivõistlustest. Selle keelekasutus lähtub suuresti reklaamitava toote, teenuse vm eraisikust tellija huvist ning üritustel osalejate sihtgrupist. Kui tegu on rahvusvahelise üritusega, on võõrkeelne tekstikasutus mõistetavalt suurem, kui seda on üksnes Eesti-sisesel üritusel. Kui aga edaspidi oleks lubatud võõrkeele osakaal üksnes 20%, võib juba nüüd prognoosida audioreklaami tellimise vähenemist – tellija ei pruugi olla sellisest reklaamist huvitatud. Enamasti on spordivõistlustel sponsorite näitamiseks ette antud aeg piiratud ja seda ei ole võimalik pikendada. Rahvusvahelised ettevõtted ei pruugi olla huvitatud 20 sekundilisest reklaamist, millest on nende huvi vaid 20%. Sama mõju oleks ka kohustusele, kus näiteks üle maailma tuntud Nike’i tunnuslauset „Let’s do it!“ tuleks edaspidi esitada koos eestikeelse tõlketekstiga. Võib juhtuda ka nii, et väljakujunenud kaubamärgi tõlge eesti keelde tundub ebaloomulik (nt Baltoscandal, Simple Session, Tallinn International Horse Show). Teatud rahvusvaheliste võistluste puhul on reklaami müüja rahvusvaheline katusorganisatsioon ning Eesti korraldajal ei ole võimalik toodete ega teenuste reklaamide kujundamisse sekkuda. Kui sellisel juhul kehtiks nõue, et Eesti etapil peaks juba eelmainitud näites Nike’i firma teksti juurde „Let’s do it!“ lisatama eestikeelne tõlge, võib kaasneda negatiivsena, et Eestisse edaspidi sellised võistlused ei jõuakski. Seetõttu sobib meie hinnangul mitte üksnes spordivaldkonna, vaid ka teiste rahvusvaheliste avalike ürituste jaoks paremini lahenduseks § 16 lg 5 eeskuju, mille järgi peab avalikel üritustel korraldaja tagama olulise võõrkeelse teabe tõlke eesti keelde. Leiame, et eelnõuga kavandatud jäigal 20% piirangul võib olla oluline mõju reklaamiraha jõudmisel kultuuri- ja spordivaldkonda, sest ettevõte ei pruugi olla sellisel kujul reklaami tellimisest huvitatud. Seda aspekti ei ole aga seletuskirjas üldse, ei kõikehõlmavalt ega faktipõhiselt, analüüsitud. Mõju kontekst piirdub vaid kaubanduskeskustega, mille kontekst ja järeldused ei ole Kultuuriministeeriumi valitsemisalale kohased ega piisavad. 6. Eelnõu § 1 p 6, § 2, kavandatud muudatused digiplatvormi vahendusel töötavale ning taksoveo teenindajakaardi taotlejale ja omajale. Eelnõu puudutab taksoveo teenindajakaardi taotlejaid ja omajaid, kes peavad oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel. Paragrahviga 2 täiendatakse ühistranspordiseaduse sätteid. Eelnõu seletuskirjas öeldakse, et see puudutab ligi 1000 inimest, kuid ei ole öeldud, kui paljud neist on uussisserändajaid ja ajutise kaitse saajaid. Nii ei ole selge, mis on selle muudatuse mõju riigieelarvele, sh kuidas see mõjutab keeleõppe riiklikku pakkumust ja transpordivaldkonda tervikuna. Välisriikide praktika näitab, et taksojuhi amet on just esimene, millele asuvad tööle pagulased. Sama kommentaar kehtib ka digiplatvormi vahendusel töötavatele isikutele keeleoskusnõude kohta. Keeleseaduse § 23 lg-t 2 täiendatakse ning lisatakse õiguslik alus keeleoskusnõude rakendamiseks digiplatvormi vahendusel töötavatele isikutele. Ka siin ei ole selge, mis on selle mõju riigieelarvele (keeleõppe riiklik pakkumus) ja sihtrühmale. Puudu on otsustamise eelduseks olev teave selle kohta, kui paljud neist töötajatest on uussisserändajad ja ajutise kaitse saajad. Leiame, et kui karmistada nõudeid digiplatvormide vahendusel töötavatele isikutele, vähendatakse sellega haavatavate rühmade (sh ajutise kaitse saajate) töötamise/töö eest tasu saamise võimalusi. Sellega omakorda kasvab surve sotsiaaltoetuste maksmiseks, näiteks tuleks neile toimetulekutoetusi maksta. Tõenäoliselt saaks seda probleemi digiplatvormide kasutajatega lahendada teisiti. Näiteks lisada takso- või kulleriäppi funktsionaalsus, mis aitab valida kliendil teenindajaga suhtlemiseks sobiva keele vms. Peame ka selle muudatuse juures vajalikuks probleemi põhjalikumat analüüsi ning kontekstipõhiseid sobivaid lahendusi. Seaduseelnõu seletuskirja 7. punktis on toodud: „seaduse rakendamine ei too üldjuhul kaasa täiendavaid kulusid valitsusasutustele ega ka kohaliku omavalitsuse üksustele“. Samas ei ole selgitatud, kas see tähendab, et keeleõppe kulud hüvitab töötaja ja/või tööandja. Samuti ei ole piisavalt infot, kuidas need muudatused mõjutavad riigiasutusi, näiteks kes vastutab antud sihtrühmade keeleõppe eest – Sotsiaalministeerium, Kultuuriministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, erafirmad vm. 7. Viipekeele kasutus riigi- ja kohaliku omavalitsuse asjaajamises Lisaks eelnõus sisalduvatele teemadele teeme ettepaneku lisada lahendamist vajavate küsimuste sekka ka viipekeele kasutamisega, eriti just riigi kohustustega, seonduv. Peamine on küsimus sellest, kes kaasab viipekeele tõlgi ja tasub tõlke kulud – kas avaliku sektori asutus, kelle poole inimene pöördub või inimene ise. Võib-olla oleks kohane kajastada keeleseaduses ka viipekeele tõlke automaatse veebitõlkega (n-ö kratiga) seonduvat. See küsimus on oluline kogu avaliku sektori jaoks. KeeleS § 8 lg 2 järgi tagatakse kurdi või vaegkuulja eesti viipekeelse ja viibeldud eestikeelse suulise asjaajamise õigus riigi ja kohaliku omavalitsuse jt lõikes 1 nimetatud asutustes tõlketeenuse võimaldamisega õigusaktides sätestatud korras. Sellest normist tulenevalt ei ole selge, milliseid õigusakte on silmas peetud, mida on kurdil või vaegkuuljal õigus riigilt nõuda ning kui ulatuslik on riigi kohustus viipekeele tõlget tagada. Kehtiva keeleseaduse ettevalmistamisel koostatud seletuskirjas (SE 808) on selgitatud: „Paragrahvis 3 kinnitatakse eesti keele kui riigikeele staatust. Lisaks määratletakse paragrahvis ka viipekeele ja viibeldud eesti keele suhe eesti keelesse. Eesti viipekeel on iseseisev keel. Eelnõu § 5 lõike 1 kohaselt pole eesti viipekeele näol tegemist võõrkeelega ning sellele ei laiene seega võõrkeele regulatsioonid.“ Seetõttu ei kohaldu ka haldusmenetluse seaduse §-de 20 ja 21 normid, mis räägivad võõrkeele kasutusest ning tõlgi kaasamisest juhul, kui inimene ei valda menetluse keelt (sellisel juhul tasub üldjuhul tõlkekulud inimene ise). Kultuuriministeeriumi hinnangul on viipekeele küsimus sedavõrd oluline, et väärib selget, ühetaolist ja õiglast lahendust. Ka õiguskantsler tõi oma 21.10.2022 arvamuses nr 7-4/221487/2205497 välja: „Põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt peavad riik ja kohalikud omavalitsused hoolitsema selle eest, et puuetega inimestel oleks võimalik realiseerida oma õigusi teistega võrdselt kõigis eluvaldkondades. Kuivõrd viipekeel on kuulmispuudega inimeste tavapärane suhtlusvahend (vt World Federation of the Deaf), tuleb neile inimestele tagada ka viipekeelt puudutavad õigused. ... Kokkuvõtteks, riigil tuleb järjepidevalt tegelda viipekeele arendamise ja kasutusvõimaluse edendamisega ning ilmselgelt on selles vallas teha veel üsna palju.“ Lõpetuseks kordan, et eelnõu eesmärgid luua põhiseaduse järku eesti keelele suurem kaitse ning parandada ühiskonna võimalusi saada riigilt vastuseid ja avalikus ruumis infot võimalikult suures mahus just eesti keeles, on olulised ning neid Kultuuriministeerium toetab. Loodame, et eelkirjeldatud puudused saavad edasises analüüsis kõrvaldatud. Oleme vajaduse korral valmis sisutihedaks koostööks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Piret Hartman minister Ülle Talihärm 628 2244, [email protected] Eda Silberg 628 2204, [email protected] Margus Klaan 628 2328, [email protected] Helen Kranich 628 2231, [email protected]