Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine (maksejõuetusõiguse revisjon)

EELNÕU 21.10.2019 Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus § 1. Pankrotiseaduse muutmine Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõikes 2 asendatakse sõna „nõudeid“ sõnadega „sissenõutavaks muutunud nõuet“; 2) paragrahvi 1 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks.“; 3) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Võlgniku surma korral loetakse pärandvara pankrotimenetluses pärandvara maksejõuetuks, kui selle arvelt ei ole võimalik rahuldada pärimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kohustusi ja võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole ajutine. Pärandvara maksejõuetuse hindamisel ei arvestata pärimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõudeid.“; 4) paragrahvi 3 lõike 2 teine ja kolmas lause muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „Vaidlused vara tagasivõitmise üle ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine toimuvad hagimenetluses. Ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine, nõuete tunnustamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses.“; 5) paragrahvi 4 lõikes 1 asendatakse sõna „maakohtu“ sõnadega „Harju Maakohtu ja Tartu Maakohtu“; ALTERNATIIV: jätta säte muutmata. 6) paragrahvi 4 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui juriidilisest isikust võlgniku asukoht või füüsilisest isikust võlgniku elukoht on Harju maakonnas, esitatakse pankrotiavaldus Harju Maakohtule.“; ALTERNATIIV: „Füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavaldus esitatakse kohtule võlgniku üldise kohtualluvuse järgi.“; 7) paragrahvi 4 lõiget 2 täiendatakse pärast esimest lauset lausega järgmises sõnastuses: „Muul juhul esitatakse pankrotiavaldus Tartu Maakohtule.“; ALTERNATIIV: „Kui juriidilisest isikust võlgniku asukoht on Harju maakonnas, esitatakse pankrotiavaldus Harju Maakohtule. Muul juhul esitatakse juriidilisest isikust võlgniku pankrotiavaldus Tartu Maakohtule.“; 1 8) paragrahvi 4 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses: „(21) Kui võlgnik sureb pärast pankrotiavalduse esitamist, jätkatakse tema pärandvara suhtes läbiviidavat pärandvara pankrotimenetlust kohtus, kuhu vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 esitati pankrotiavaldus. (22) Võlgniku surma korral esitatakse pärandvara pankrotiavaldus tema pärandvara suhtes kohtule surnud võlgniku surmaaegse elukoha järgi.“; 9) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Vaidlused nõuete, sealhulgas avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses kuuluvad pankrotiasja menetleva maakohtu pädevusse.“; 10) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses: „§ 81. Pärandvara pankrotimenetlus (1) Võlgniku surma korral viiakse pärandvara pankrotimenetlus läbi tema pärandvara suhtes. (2) Võlgniku pärijat loetakse menetlusosaliseks nii pankrotiavalduse läbivaatamisel kui ka pärandvara pankrotimenetluses. (3) Pärandvara pankrotimenetluses kohaldatakse võlgniku pärija suhtes käesolevas seaduses võlgniku kohta sätestatut ulatuses, milles sätestatu ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud surnud võlgniku isiku või tema pärandvaraga. (4) Võlgniku pärija suhtes ei rakendata pankrotiavalduse tagamise abinõusid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Võlgniku pärija suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 88, 89 ja 91 sätestatut. (5) Lisaks käesoleva seaduse § 8 lõikes 3 nimetatud võlausaldajale on pärandvara pankrotimenetluses võlausaldajaks isik, kellel on pärandvara suhtes varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mille puhul on kohustatud isikuks võlgniku pärija. (6) Pärandvara pankrotimenetluse algatamisel ei loeta võlgniku ja tema pärija vahelisi õigusi ja kohustusi, mis saavad pärimisseaduse § 130 lõike 1 kohaselt pärijale üle minna, pärandi avanemise tagajärjel lõppenuks võlasuhte kokkulangemisega. (7) Kui võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud pankrotiavaldust, jätkatakse menetlust tema pärandvara suhtes läbiviidava pärandvara pankrotimenetlusena. (8) Kui pärandit ei ole vastu võetud, pärija ei ole teada või ei ole teada, kas ta pärandi vastu võtab, võib kohus määrata pärijale ajutise esindaja. Esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja või testamenditäitja. (9) Kui võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud pankrotiavaldust, esitab ajutine haldur või pankrotihaldur vajaduse korral notarile avalduse pärimismenetluse algatamiseks.“; 11) paragrahvi 11 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: 2 „(11) Juriidilisest isikust võlgniku puhul on võlausaldajal, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist vastavalt käesoleva seaduse § 30 lõikes 3 sätestatule. (12) Kui pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 või 2 nimetatud alusel, on võlausaldajal õigus esitada käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud avaldus kohtule deposiidina tasutud summa hüvitamiseks isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle suhtes avaldus esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kohus lahendab avalduse käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 või 2 nimetatud määrusega.“; 12) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel mõisteti pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult deposiit pankrotimenetluse kulude katteks välja ja isik nõude täitis, tagastatakse talle deposiidina tasutud summa.“; 13) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kui pankrotiavaldus on esitatud pärandvara suhtes, toimetatakse see kätte võlgniku pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale.“; 14) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Pärandvara pankrotimenetluses esitatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmed pärandvara kohta. Kui on läbi viidud pärandi inventuur ja koostatud pärandvara nimekiri, lisatakse see pankrotiavaldusele.“; 15) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui pankrotiavalduse on esitanud võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja, võib kohus pärandvara väärtust arvestades jätta ajutise halduri nimetamata ja kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest pankroti välja kuulutada või lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Kui on läbi viidud pärandi inventuur ja koostatud pärandvara nimekiri, eeldatakse, et ajutist haldurit ei ole vaja määrata.“; 16) paragrahvi 17 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Ajutise halduri nimetamisel võib kohus peatada võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise või täitetoimingu.“; 17) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kuni pankroti väljakuulutamiseni hoiustatakse sissenõutud summad või vara realiseerimisest saadu Maksu- ja Tolliameti määratud kontol või kohtutäituri ametialasel kontol. Võlausaldajale väljamakseid ei tehta. Kui pankrot välja kuulutatakse, kantakse sissenõutud summad pankrotivara hulka. Kohtutäitur peab enne ülekande tegemist sissenõutud summadest kinni kohtutäituri tasu ja täitekulud vastavalt täitemenetluse seadustikus ja kohtutäituri seaduses sätestatule.“; 18) paragrahvi 19 lõikes 3 asendatakse sõna „ühe“ sõnaga „kolme“; 3 19) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kohus võib keelata võlgniku pärijal ajutise halduri nõusolekuta pärandvara käsutada. Käsutuskeelu võib kehtestada kogu või osa vara suhtes. Käesoleva paragrahvi lõiget 3 ei kohaldata võlgniku pärija suhtes.“; 20) paragrahvi 23 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „vajalike kulutuste hüvitamist“ sõnadega „, mida tasu ei kata“; 21) paragrahvi 23 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Tasu suuruse arvutamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutise halduri tasu katab ka halduri tegevusega seotud üldised kulud, sealhulgas kulud büroo pidamisele, sidekulud ja riigisisesed reisikulud. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega taotluse nende kulutuste hüvitamiseks, mida ajutise halduri tasu ei kata. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja.“; 22) paragrahvi 23 lõike 3 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „96 eurot“ tekstiosaga „summa, mis vastab ühele viiendikule töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga ühekordsest alammäärast“; 23) paragrahvi 23 lõike 4 teises lauses asendatakse tekstiosa „397 eurot“ tekstiosaga „töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga ühekordne alammäär“; 24) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 ettenähtud riigi vahenditest hüvitatava ajutise halduri tasumäära ja kulutuste suuruse ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 25) paragrahvi 27 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui kohus jätab avalduse rahuldamata ja on varem samas pankrotiasjas avaldanud teateid väljaandes Ametlikud Teadaanded, avaldab kohus avalduse rahuldamata jätmise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.“; 26) paragrahvi 28 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks“ sõnadega „, välja arvatud siis, kui sellise teabe kasutamine tõendina oleks käesoleva seaduse § 85 lõikes 4 sätestatu kohaselt välistatud“; 27) paragrahvi 29 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „kohtu määratud summa“ sõnadega „või kohus rahuldab maksejõuetuse teenistuse avalduse pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena“; 28) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses: „(71) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud määruse peale võib määruskaebuse esitada ka isik, kelle suhtes esitati avaldus käesoleva seaduse § 11 lõike 12 alusel.“; 29) paragrahvi 29 täiendatakse lõigetega 81 ja 82 järgmises sõnastuses: 4 „(81) Kui pärandvara suhtes esitatud pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel ja pärandvaras on mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused ning makstakse käesoleva seaduse § 81 lõikes 8 nimetatud ajutise esindaja tasu. Seejärel teeb pärandvaraga seotud nõuete rahuldamiseks võlgniku pärija pärandvara arvel väljamaksed pärimisseaduse §-s 142 nimetatud järjekorras. (82) Kui kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata vastavalt käesoleva seaduse § 15 lõikele 21, maksab võlgniku pärija olukorras, kus pärandvara suhtes esitatud pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel ja pärandvaras on mingi vara, käesoleva seaduse § 81 lõikes 8 nimetatud ajutise esindaja tasu, seejärel teeb pärandvaraga seotud nõuete rahuldamiseks pärandvara arvel väljamaksed pärimisseaduse §-s 142 nimetatud järjekorras.“; 30) paragrahvi 30 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud makse pankroti väljakuulutamisel, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata, esitades selleks kohtule avalduse. Kohus mõistab deposiidina tasutud summa pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isikutelt välja, välja arvatud juhul, kui isik, kelle vastu nõue esitati, tõendab, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kui pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, eeldatakse, et isik, kelle vastu nõue esitati, ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud.“; 31) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kohus lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud avalduse määrusega, võimaluse korral pankroti väljakuulutamisel. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kes tasus deposiidi ajutise halduri tasu ja kulutuste või pankrotimenetluse kulude katteks ning isik, kellelt deposiidina tasutud summa välja mõisteti.“; 32) paragrahvi 30 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud määruses mõisteti pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult deposiit pankrotimenetluse kulude katteks välja ja isik nõude täitis, tagastatakse talle deposiidina tasutud summa.“; 33) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud deposiiti ei maksta, teeb kohus juriidilisest isikust võlgniku puhul maksejõuetuse teenistusele ettepaneku esitada avaldus pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena ja annab avalduse esitamiseks mõistliku tähtaja.“; 34) paragrahvi 31 pealkirja täiendatakse pärast sõna „väljakuulutamine“ sõnadega „ja juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetuse eeldamine“; 35) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 11 – 13 järgmises sõnastuses: „(11) Juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetust eeldatakse, kui: 5 1) võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul täitemenetluse alustamisest saadud vara puudumise tõttu nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks; 2) võlgniku juhtorgani liige teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel võlgnik võib olla muutunud maksejõuetuks; 3) võlgniku juhtorgani liige teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita; 4) võlgniku juhtorgani liige on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil. (12) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 11 toodule eeldatakse osaühingust või aktsiaseltsist võlgniku maksejõuetust, kui: 1) osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist või seaduses sätestatud osakapitali minimaalsest suurusest; 2) aktsiaseltsil on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist või seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalsest suurusest. (13) Pärandvara pankrotimenetluses kuulutab kohus pankroti välja, kui pärandvara on maksejõuetu.“; 36) paragrahvi 31 lõiget 6 täiendatakse pärast sõnu „pankrotihalduri (haldur) nimetamise“ sõnadega „, täitemenetluse jätkamise vastavalt täitemenetluse seadustiku §-s 511 sätestatule“; 37) paragrahvi 32 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse põhjendatud määrusega.“; 38) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui pankrotimenetlus viiakse läbi avaliku uurimisena, märgitakse see pankrotiteates. Sellisel juhul võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aega ja kohta ei märgita.“; 39) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Kui teate avaldamist taotletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 141, 05.06.2015, lk 19–72) artikli 28 alusel, avaldab Justiitsministeerium teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.“; 40) paragrahvi 34 lõiget 1 täiendatakse pärast esimest lauset lausega järgmises sõnastuses: „Pankrotimäärusest teavitatakse ka käesoleva seaduse § 44 lõikes 4 nimetatud teadaolevaid isikuid.“; 41) paragrahvi 35 lõiget 1 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses: „31) kaotab võlgniku pärija pärandvara pankrotimenetluses õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga;“; 42) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut kohaldatakse ka võlgniku pärijale.“; 6 43) paragrahvi 41 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „maksejõuetusmenetluse kohta (ELT L 141, 05.06.2015, lk 19–72)„; 43) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Pärandvara pankrotimenetluses võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid pärandvara suhtes ainult käesolevas seaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub käesolevas seaduses sätestatud korras.“; 44) paragrahvi 44 täiendatakse lõigetega 4–7 järgmises sõnastuses: „(4) Pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta, välja arvatud käesoleva seaduse § 139 lõikes 2 nimetatud juhul. (5) Kui koormatud vara müüakse pankrotimenetluse raames ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isiku piiratud asjaõigus selle tagajärjel lõpeb, siis on tal õigus teatada oma asjaõiguslikust realiseerimisnõudest koos kolmanda isiku vastu oleva nõudega haldurile. Nõue esitatakse ja seda kaitstakse käesolevas seaduses sätestatud korras nagu pankrotivõlausaldaja nõuet. Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikul ei ole õigust esitada vastuväiteid teiste võlausaldajate nõuetele ega teostada muid pankrotivõlausaldaja õigusi. (6) Nõude tunnustamisel on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikul õigus osaleda piiratud asjaõigusega koormatud vara realiseerimisest saadud tulemi jaotamisel vastavalt piiratud asjaõiguse järjekohale käesoleva seaduse § 153 lõike 1 punkti 1 ning lõigete 2 ja 3 kohaselt. (7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isiku asjaõiguslik realiseerimisõigus lõpeb eseme müügiga, võib ta müügi tulemist nõuda hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale.“; 45) paragrahvi 45 täiendatakse pärast sõna „väljakuulutamisega“ sõnadega „, välja arvatud täitemenetluse seadustiku §-s 511 sätestatud juhul“; 46) paragrahvi 55 lõiget 3 täiendatakse punktiga 52 järgmises sõnastuses: „52) koostab seaduses ettenähtud tähtaja jooksul halduri tasu ja menetluskulude kalkulatsiooni (eelarve);“; 47) paragrahvi 58 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kui haldur asub ametisse Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse juhataja- peadirektori asetäitjana, peatatakse halduri avalduse alusel tema haldurina tegutsemise õigus viieks aastaks.“; 48) paragrahvi 61 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui pankrotimäärusega nimetatud haldurit ei kinnitata, valivad võlausaldajad uue halduri. Kohus kinnitab halduri määrusega viie päeva jooksul üldkoosoleku otsuse saamisest arvates, kui halduri poolt hääletas vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded 7 moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Võlausaldaja nõude suurust arvestatakse vastavalt käesoleva seaduse § 82 lõike 3 või 4 alusel nõude suhtes kinnitatud häälte arvule.“; 49) paragrahvi 61 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 50) paragrahvi 61 lõiked 4 ja 5 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kohus jätab võlausaldajate valitud halduri kinnitamata, kui haldur ei vasta käesoleva seaduse § 56 lõikes 1, 11, 3 või 4 sätestatud nõuetele või halduril ei ole kehtivat kutsekindlustust. Sellisel juhul kinnitab kohus pankrotimäärusega nimetatud halduri. Kohus peab kohtumääruses nimetama halduri kinnitamata jätmise põhjused. (5) Määruse peale, millega kohus käesoleva paragrahvi lõikes 4 märgitud juhul ei kinnita võlausaldajate valitud haldurit ja kinnitab pankrotimäärusega nimetatud halduri, võib võlausaldaja või võlgnik esitada määruskaebuse. Määruskaebuse alusel tühistab kohus halduri nimetamise määruse, kui halduri nimetamisel on rikutud käesoleva seaduse § 56 lõikes 1, 11, 3 või 4 sätestatut.“; 51) paragrahvi 62 lõike 2 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „võlgniku lähikondne“ sõnadega „, samuti mitte maksejõuetuse teenistuse juhataja, ametnik või töötaja,“; 52) paragrahvi 65 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Halduri tasu katab ka halduri tegevusega seotud üldised kulud, sealhulgas kulud büroo pidamisele, sidekulud, riigisisesed reisikulud. Pankrotihalduri tasu määrab kohus halduri taotlusel pankrotimenetluse lõppemisel käesoleva seaduse § 157 punktides 2–6 sätestatud alustel, olles ära kuulanud halduri ja pankrotitoimkonna arvamuse. Halduri taotlusel määrab kohus halduri tasu büroole, mille kaudu haldur tegutseb.“; 53) paragrahvi 65 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(2) Halduri tasu arvutatakse halduri kohustuste täitmiseks kulunud aja alusel tunnitasuna, välja arvatud juhul, kui seadusega on ette nähtud tasu arvutamiseks toimingutasu. Haldur peab pidama oma ülesannete täitmiseks kulunud aja arvestust. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu ei või ületada käesoleva seaduse § 651 lõikes 1 sätestatud tasu võrdlusmäära, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib halduri tasu vähendada, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. (3) Halduri taotlusel määrab kohus pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasuga. Juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses, mis kestab üle kuue kuu, peab kohus määrama haldurile esialgse tasu selleks vahendite olemasolu korral. Esialgse tasu suurus kokku ei tohi ületada poolt halduri tasu eelarvestatud suurusest. Halduri taotluse lahendab kohus määrusega 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates.“; 54) paragrahvi 65 lõiget 4 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Tasu määratakse tunnitasuna. Tasu määramisel tuleb arvestada käesoleva seaduse §-s 651 sätestatud tasu võrdlusmäära.“; 55) paragrahvi 65 lõiked 5 ja 51 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: 8 „(5) Halduri tunnitasu määr peab olema mõistlik. Halduri tunnitasu ülemmäär on summa, mis vastab ühele viiendikule töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga ühekordsest alammäärast. (51) Kohus võib põhjendatud juhul määrata haldurile käesoleva seaduse § 651 lõikes 1 nimetatud võrdlusmäärast suurema tasu, kui: 1) pankrotivara väärtus oli suur ning arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel ei ole võrdlusmäära kohaldamine õiglane või 2) on vaja arvestada halduri tegevust võlgniku tervendamisel.“; 56) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 52 järgmises sõnastuses: „(52) Kui halduri tasu arvestamisel ei ole võimalik pankrotivara vähesuse või puudumise tõttu lähtuda käesoleva seaduse §-s 651 kehtestatud tasu võrdlusmäärast, määrab kohus pankrotihalduri taotlusel talle mõistliku tasu esitatud kalkulatsiooni arvestades toimingu- ja tunnitasuna.“; 57) paragrahvi 65 lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks; 58) paragrahvi 65 lõike 8 esimeses lauses asendatakse sõnad „lõpparuande kinnitamisel“ sõnadega „menetluse lõpetamisel haldurile tasu määramisel“; 59) paragrahvi 65 lõiget 10 täiendatakse pärast sõnu „täpse korra“ sõnadega „, nõuded kalkulatsioonile, halduri tasu ja kulude hüvitamise avaldusele“; 60) paragrahvi 65 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11) Kui kohus on kuulutanud pankroti välja käesoleva seaduse § 171 lõike 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt vara, määrab kohus halduri tasu käesoleva seaduse § 23 lõigete 1–3 alusel. Halduri tasu ja hüvitatavad kulutused mõistab kohus välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Riigi vahenditest ei hüvitata halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lõikes 2 sätestatud ulatuses, sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks.“; 61) paragrahvi 65 lõikes 111 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõigetes 2 ja 21“; 62) paragrahvi 65 täiendatakse lõigetega 112 ja 113 järgmises sõnastuses: „(112) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 ettenähtud riigi vahenditest hüvitatava halduri tasumäära ja kulutuste suuruse ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (113) Füüsilise isiku pankrotimenetluses võib haldur taotleda tasu põhitasuna, kuid mitte rohkem kui kolmekordne töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud alampalga määr. Haldur peab sellest teatama kohtule ja võlausaldajatele tasu ja menetluskulude kalkulatsiooni koostamisel ega pea pidama tööaja arvestust.“; 63) paragrahvi 65 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks; 64) paragrahvi 65 täiendatakse lõigetega 13 ja 14 järgmises sõnastuses: 9 „(13) Halduri vabastamisel ametist käesoleva seaduse § 68 lõike 2 alusel määrab kohus pankrotimenetluse lõppemisel haldurile mõistliku tasu, arvestades rikkumise asjaolusid ja käesolevas paragrahvis sätestatut. Kui rikkumise asjaolud seda tingivad, on kohtul õigus jätta haldurile tasu määramata. (14) Kui haldur vastab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 218 lõike 1 punktides 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata ning kui haldur võiks käesoleva seaduse § 66 lõikes 2 sätestatu kohaselt õigusabi kasutada, võib ta nõuda sellise tegevuse eest lisatasu mõistlikus ja vajalikus ulatuses. Lisatasu määramisel ei kohaldu käesoleva seaduse §-s 651 sätestatud tasu võrdlusmäär. Tunnitasu suurusele kohaldub käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu. Kui haldur osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ise, võib ta nõuda sellega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud.“; 65) paragrahvi 651 pealkirjas asendatakse sõna „piirmäärad“ sõnaga „võrdlusmäärad“; 66) paragrahvi 651 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Halduri tasu võrdlusmäär pankrotivaralt suurusega kuni 25 000 eurot on 40% ja 1) eelmist ületavalt summalt kuni 50 000 eurot on 25%; 2) eelmist ületavalt summalt kuni 250 000 eurot on 7%; 3) eelmist ületavalt summalt kuni 500 000 eurot on 3%; 4) eelmist ületavalt summalt kuni 25 000 000 eurot on 2%; 5) eelmist ületavalt summalt kuni 50 000 000 eurot on 1%; 6) eelmist ületavalt summalt on 0,5%.“; 67) paragrahvi 651 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Pankrotimenetluse lõppemisel halduri tasu lõpliku suuruse määramisel lähtub kohus halduri tasu võrdlusmäära arvestamisel pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Halduri tasu võrdlusmäära arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. Pandieseme müügist saadud raha arvatakse võrdlusmäära arvestamisel pankrotivara hulka käesoleva seaduse § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses.“; 68) paragrahvi 651 lõiked 2–4 tunnistatakse kehtetuks; 69) seadust täiendatakse §-ga 652 järgmises sõnastuses: „§ 652. Toimingutasupõhised pankrotimenetluse toimingud (1) Haldurile makstakse tasu toimingutasuna järgmiste toimingute eest: 1) võlausaldajate esimese üldkoosoleku läbiviimine; 2) võlausaldajate üldkoosoleku läbiviimine; 3) võlausaldaja nõude registreerimine; 4) enampakkumise korraldamine; 5) pankrotitoimkonna koosoleku protokolli koostamine (juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses); 6) pankrotivara nimekirja koostamine; 10 7) füüsilisest isikust võlgniku nõustamine ja juhendamine (füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses); 8) halduri ettekande koostamine pankrotivara kohta käesoleva seaduse § 132 alusel; 9) halduri ettekande koostamine võlausaldajate esimeseks üldkoosolekuks käesoleva seaduse § 127 alusel; 10) halduri ettekande koostamine käesoleva seaduse § 165 alusel; 11) halduri ettekande koostamine pankrotimenetluse raugemisel käesoleva seaduse § 158 lõike 3 alusel; 12) halduri nimele võlgniku kontode kasutusõiguse vormistamine pangas; 13) lepingute ümbervormistamine; 14) pankrotiteate edastamine; 15) väljamaksete tegemine võlausaldajatele; 16) võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuste kinnitamise taotluse koostamine; 17) arestide lõpetamine, võlgniku kontode sulgemine. (2) Toimingutasu arvutamise korra käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toimingute eest kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Toimingutasu suuruseks on eelduslik toimingu läbiviimiseks kuluv töötundide arv korrutatuna tunnihinnaga. Tasu toimingu eest määratakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses sätestatud vahemike ulatuses.“; 70) paragrahvi 66 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Lisaks tasule on halduril õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud nende vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata. Selleks esitab haldur iga kuue kuu möödudes alates pankroti väljakuulutamisest pankrotitoimkonnale ja kohtule aruande sellel perioodil tehtud kulutuste kohta. Pankrotitoimkonnal ja kohtul on õigus nõuda haldurilt kuludokumentide ning täiendavate andmete esitamist. Kohus kontrollib halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse üks kord aastas pankroti väljakuulutamisest arvates määrusega. Kohus võib jätta kinnitamata nende kulutuste hüvitamise, millest pankrotitoimkonnale ja kohtule ei ole õigel ajal teatatud.“; 71) paragrahvi 66 lõike 3 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Pankrotimenetluse lõpparuande või muu menetlust lõpetava aruande kinnitamisel kontrollib kohus nende halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust, mida kohus ei ole käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel veel kinnitanud, ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse.“; 72) seadust täiendatakse §-ga 661 järgmises sõnastuses: „§ 661. Halduri tasu ja kulutuste kalkuleerimine (1) Haldur esitab enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut kohtule ja võlausaldajatele kirjalikult tasu ja menetluskulude kalkulatsiooni (eelarve). Haldur peab menetluse planeerimisel ja läbiviimisel püüdlema selle poole, et menetluskulud ei oleks suuremad kui vajalik. Kalkulatsioonis peab haldur kajastama planeeritavad toimingud oma ülesannete täitmiseks, selleks kulutatava aja ning muud pankrotimenetluse kulud. Kalkulatsioonis tuleb kajastada ka kolmandate isikute, esindajate ja abiliste planeeritav kasutamine ning sellega seotud kulud. Kalkulatsiooni koostamisel lähtub haldur selle koostamise ajaks teada olevatest asjaoludest, lubatud on halduri kogemuslik hinnang. 11 (2) Haldur on kohustatud viivitamata teavitama kohut ja võlausaldajate üldkoosolekut kalkulatsiooni ületamise vajadusest. Halduri vabastamisel ja uue halduri nimetamisel esitab uus haldur kohtu määratud tähtaja jooksul kohtule ja võlausaldajatele seisukoha tasu ja menetluskulude kalkulatsiooni kohta. Vajaduse korral koostab haldur uue kalkulatsiooni. (3) Haldurile tasu määramisel lähtub kohus halduri esitatud kalkulatsioonist ja tööaja arvestusest ning kontrollib tasu põhjendatust. Kohtul on õigus haldurile tasu määramisel ja kulude kinnitamisel kalduda halduri esitatud kalkulatsioonist kõrvale, kui see on menetluse asjaolusid arvestades põhjendatud. Kohus lahendab tasu taotluse määrusega 30 päeva jooksul taotluse saamisest. (4) Halduri tasu ja kulutused määratakse kindlaks eraldi. Haldur esitab kohtule koos lõpparuande või muu menetlust lõpetava aruandega taotluse tasu ja nende kulude kindlaksmääramiseks, mille kinnitamist ei ole kohus käesoleva seaduse § 66 lõike 1 alusel veel otsustanud. Avalduses peab haldur näitama tasu arvestamise alused.“; 73) paragrahvi 68 lõike 2 esimeses lauses asendatakse sõna „Justiitsministeeriumi“ sõnadega „maksejõuetuse teenistuse“; 74) paragrahvi 70 lõigetes 1, 3 ja 4 asendatakse sõnad „Justiitsministeerium ja koda“ sõnadega „koda ja maksejõuetuse teenistus“ vastavas käändes; 75) paragrahvi 70 lõikes 2 asendatakse sõnad „Justiitsministeerium või koda“ sõnadega „koda või maksejõuetuse teenistus“ vastavas käändes; 76) paragrahvi 70 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Maksejõuetuse teenistus teostab järelevalvet ka pankrotimenetluse kulude otstarbekuse üle.“; 77) paragrahvi 70 lõikes 5 asendatakse sõna „Justiitsministeeriumil“ sõnadega „Maksejõuetuse teenistusel“; 78) paragrahvi 70 lõiget 5 täiendatakse punktidega 8 ja 9 järgmises sõnastuses: „8) esitada haldurile arvamusi, soovitusi ja ettekirjutusi; 9) pöörduda kohtusse haldurile trahvi määramiseks, halduri vabastamiseks, haldurile tegutsemiskeelu määramiseks või halduri tasu vähendamiseks.“; 79) paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib maksejõuetuse teenistus määrata adressaadile asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunniraha, mille ülemmäär on 9600 eurot. Sunniraha nõutakse riigieelarvesse.“; 80) paragrahvi 72 pealkiri ja tekst muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „§ 72. Saladuse hoidmise kohustus Halduri tegevuse üle haldusjärelevalvet või võlgniku või võlgniku lähikondse üle riiklikku järelevalvet teostanud isik on kohustatud töö- või teenistussuhte ajal ja pärast selle lõppemist hoidma talle tema ülesannete tõttu teatavaks saanud äri-, panga- ja maksusaladust, samuti 12 hoidma saladuses teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud konfidentsiaalsena saadud teavet.“; 81) paragrahvi 74 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „seaduse § 57 lõikes 6 nimetatud isik“ sõnadega „ega maksejõuetuse teenistuse juhataja, ametnik või töötaja“; 82) paragrahvi 76 lõikes 2 asendatakse sõna „jaotusettepaneku“ sõnadega „võlausaldajate nimekirja“; 83) paragrahvi 77 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks; 84) paragrahvi 81 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „lihthäälteenamusega“ sõnadega „, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“; 85) paragrahvi 82 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui üldkoosolekul osalenud võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud häälte arvuga või kui talle määratud häälte arvu vaidlustab teine võlausaldaja, määrab häälte arvu üldkoosolekul osalev kohtunik, tehes selle kohta määruse. Üldkoosolekul osalev kohtunik teeb vastava määruse samal koosolekul või kui see pole võimalik, hiljemalt järgmisel tööpäeval. Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse 15 tööpäeva jooksul selle saamisest arvates.“; 86) paragrahvi 82 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: „(8) Käesoleva seaduse § 153 lõike 1 punktis 4 ja lõikes 7 nimetatud võlausaldajal ei ole hääleõigust. Muul käesoleva seaduse § 117 lõigetes 1 ja 2 nimetatud võlgniku lähikondsest võlausaldajal ei ole hääleõigust juhul, kui ta teadis võlgniku maksejõuetusest. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest, kui tema nõude aluseks olev tehing tehti kuni neli kuud enne ajutise halduri nimetamist. Võlgniku lähikondsest võlausaldaja võib tõendada vastupidist.“; 87) paragrahvi 841 pealkirjas ning lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõna „kohtunikuabi“ sõnaga „kohtujuristi“ vastavas käändes; 88) paragrahvi 841 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohtujurist on pädev võlgniku pankrotimenetluses tegema kohtumäärusi ja teostama kohtupoolset järelevalvet.“; 89) paragrahvi 841 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtuniku ainupädevuses on: 1) ajutise halduri nimetamine, pankrotiavalduse lahendamine; 2) pankrotimenetlusega seotud hagimenetlused; 3) halduri poolt määratud häälte arvuga seotud vaidluste lahendamine võlausaldajate üldkoosolekul; 4) võlausaldajate nimekirja kinnitamine hagita menetluses; 5) pankrotimenetluse lõpetamine; 6) pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikme tasu ja kulude kinnitamine; 7) füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine; 8) kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine ja kohustustest vabastamine; 13 9) trahvimine, ärikeelu, sundtoomise, aresti ja elukohast lahkumise keelu kohaldamine. (4) Kohtujuristi pädevusele ja tema taandamisele kohaldatakse vastavalt kohtute seaduse § 1251 lõigetes 1–3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 221 lõikes 21 sätestatut.“; 90) seaduse 3. peatükki täiendatakse 5. jaoga järgmises sõnastuses: „5. jagu Maksejõuetuse teenistus § 842. Maksejõuetuse teenistuse pädevus (1) Maksejõuetuse teenistus (edaspidi ka teenistus) teostab riiklikku järelevalvet võlgniku ja võlgniku lähikondsete tegevuse üle seoses võlgniku pankrotimenetlusega ning uurib võlgniku ja võlgniku lähikondsete võimalikku seadusvastast käitumist maksejõuetuse tekitamisel või makseraskuste suurendamisel, viies läbi eriauditeid ja pankrotimenetluse avalikke uurimisi ning tehes haldurile ettepanekuid pankrotimenetluse läbiviimisel. Teenistus ei teosta riiklikku järelevalvet Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikute üle. (2) Teenistus teostab haldusjärelevalvet pankrotihalduri üle pankrotimenetluses menetluse seaduspärase läbiviimise ning pankrotimenetluse kulude otstarbekuse üle. (3) Teenistus aitab kaasa ühtse maksejõuetuse praktika kujundamisele pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetluses. (4) Teenistus on oma tegevuses sõltumatu. § 843. Teenistuse moodustamine ja koosseis (1) Maksejõuetuse teenistus moodustatakse Konkurentsiameti juurde sõltumatu struktuuriüksusena. (2) Maksejõuetuse teenistuse põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Teenistusel on juhataja-peadirektori asetäitja (edaspidi teenistuse juhataja) ja vähemalt kaks ametnikku. Ametnikul peab olema akadeemiline kõrgharidus õigus- või majandusteaduses. (4) Valdkonna eest vastutav minister nimetab teenistuse juhataja ametisse viieks aastaks Konkurentsiameti peadirektori ettepanekul ja kuulates enne ära Riigikogu majanduskomisjoni arvamuse. Kedagi ei tohi valida teenistuse juhatajaks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku. (5) Konkurentsiameti peadirektor kuulab enne teenistuse ametnike ametisse nimetamist ära teenistuse juhataja. § 844. Teenistuse juhatajale esitatavad nõuded ja sõltumatus (1) Teenistuse juhataja peab olema kõrgete kõlbeliste omadustega ning omama maksejõuetuse teenistuse juhtimiseks vajalikke võimeid ja isiksuseomadusi. (2) Teenistuse juhatajal peab olema vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraad õigusteaduses ning ta peab olema kogenud ja tunnustatud jurist maksejõuetuse või ühinguõiguse valdkonnas. 14 (3) Teenistuse juhataja on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ja erapooletu. Valdkonna eest vastutaval ministril ei ole õigust sekkuda teenistuse juhataja otsuste tegemisse viisil, mis ohustaks teenistuse juhatajale käesolevas seaduses sätestatud sõltumatuse nõudeid. (4) Teenistuse juhatajaks ei või nimetada isikut: 1) kes on süüdi mõistetud majandusalase, õigusmõistmise või riigivastase süüteo toimepanemise eest; 2) kes on pankrotivõlgnik; 3) kes on esitanud kohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks; 4) kes on viimase viie aasta jooksul kuulunud äriühingu juhatusse, mille pankrotiavalduse menetlus või pankrotimenetlus on lõppenud raugemisega; 5) kes on kohtuniku-, notari- või kohtutäituri ametist tagandatud; 6) kes on advokatuurist välja heidetud; 7) kes on avalikust teenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo eest; 8) kelle audiitori kutsetegevus on lõpetatud, välja arvatud lõpetamine audiitori avalduse alusel; 9) kellelt on patendivoliniku kutse ära võetud, välja arvatud kutse äravõtmine patendivoliniku avalduse alusel; 10) kellelt on vandetõlgi kutse ära võetud vandetõlgi seaduse § 28 lõike 3 punkti 3 alusel. (5) Teenistuse juhataja ei tohi ametisoleku ajal: 1) olla muul palgalisel töö- või ametikohal, välja arvatud pedagoogiline ja teadustöö, kui see ei takista tema ametiülesannete täitmist; 2) osaleda erakonna tegevuses; 3) kuuluda äriühingu juhatusse, nõukogusse või järelevalveorganisse; 4) osaleda ettevõtluses, välja arvatud isiklikud investeeringud ning nendelt saadavad dividendid, samuti talle kuuluva vara käsutamisest saadav tulu. § 845. Teenistuse juhataja ametist vabastamise ja tagasiastumise erisused (1) Teenistuse juhataja võib ametist vabastada valdkonna eest vastutav minister Konkurentsiameti peadirektori ettepanekul ja kuulates enne ära Riigikogu majanduskomisjoni arvamuse. (2) Teenistuse juhataja võib ametist tagasi astuda omal soovil, teatades sellest valdkonna eest vastutavale ministrile vähemalt kaks kuud või katseajal vähemalt 20 päeva ette, välja arvatud erakorralistel põhjustel. § 846. Teenistuse töötingimused ja eelarve (1) Teenistuse tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarvest Konkurentsiametile selleks eraldatud vahenditest. Justiitsministeerium tagab teenistuse tegevuseks piisavad vahendid. (2) Teenistuse töötingimused, sealhulgas tööruumid ja tehnilise teenindamise tagab Konkurentsiamet. (3) Konkurentsiameti eelarves näidatakse maksejõuetuse teenistuse ülesannete täitmiseks vajalikud kulutused halduskulutustest eraldi. Teenistuse juhataja on sõltumatu teenistuse ülesannete täideviimiseks ettenähtud eelarve osa käsutamises. § 847. Haldusmenetluse seaduse kohaldamine 15 Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses ettenähtud erisusi. § 848. Menetlusele juurdepääsu tagamine Kohus tagab maksejõuetuse teenistusele juurdepääsu pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise või füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetlusele või sellega seotud menetlusele, kui kohus saab menetluse algatamise avalduse või hagi. § 849. Kulude kandmine ja hüvitamine maksejõuetuse teenistusele (1) Eriauditi kulud kantakse Konkurentsiameti eelarves maksejõuetuse teenistusele ettenähtud vahenditest. Kui pankrotivaras on vara pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks, hüvitatakse riigieelarvesse eriaudititele tehtud kulutused pankrotivara arvelt ühe pankrotimenetluse kohta kuni kümne protsendi ulatuses pandiga tagamata võlausaldajatele jaotise alusel tehtavatest väljamaksete summast. (2) Pankrotimenetluse läbiviimisel avaliku uurimisena tekkinud kulud kantakse Konkurentsiameti eelarves maksejõuetuse teenistusele ettenähtud vahenditest ning hüvitatakse riigieelarvesse vastavalt käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 4 ja § 150 lõike 1 punktis 7 sätestatule.“; 91) paragrahvi 85 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Võlgnik peab kohtule, haldurile, pankrotitoimkonnale ja maksejõuetuse järelevalve teenistusele andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta.“; 92) paragrahvi 85 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Võlgnik peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitma viivitamata pärast vastava nõude saamist.“; 93) paragrahvi 85 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Võlgniku või võlgniku lähikondse poolt pankrotimenetluses teabe andmise kohustuse täitmiseks antud teavet võib võlgniku või võlgniku lähikondse suhtes läbiviidavas süüteomenetluses kasutada tõendina ainult teavet andnud isiku kirjalikus vormis antud nõusolekul.“; 94) paragrahvi 93 lõikes 1 asendatakse sõna „kahe“ sõnaga „ühe“; 95) paragrahvi 93 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kohustus on ka võlausaldajal, kes esitas pankrotiavalduse.“; 96) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Erandlikel asjaoludel võib kohus määrata käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses sätestatust pikema tähtaja, kuid mitte rohkem kui neli kuud.“; 16 97) paragrahvi 94 lõike 3 kolmas lause muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „Kui puudusi ei kõrvaldata, võib kohus lugeda, et nõudeavaldust ei ole esitatud.“; 98) paragrahvi 94 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 99) paragrahvi 99 lõike 1 teises lauses asendatakse sõnad „kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni“ sõnadega „võlausaldajate nimekirja kinnitamiseni“; 100) paragrahv 100 tunnistatakse kehtetuks; 101) seadust täiendatakse §-dega 1001–1003 järgmises sõnastuses: „§ 1001. Nõuete kaitsmise kord ja tähtajad (1) Nõudeid kaitstakse kirjalikus menetluses. Koos nõudega kaitstakse ka nõuet tagavaid pandiõigusi. (2) Haldur koostab ühe kuu jooksul pärast käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist esitatud nõudeavalduste alusel esialgse võlausaldajate nimekirja, mille esitab võlausaldajatele tutvumiseks. Esialgsesse võlausaldajate nimekirja kantakse nõuded esitamise järjekorras koos järgmiste andmetega: 1) nõudeavalduse esitamise järjekorra number; 2) võlausaldaja nimi; 3) võlausaldaja registri- või isikukood; 4) nõudeavalduse esitamise kuupäev; 5) nõude suurus; 6) kas nõue on tagatud pandiõigusega; 7) nõude rahuldamisjärk; 8) kas nõue loetakse kaitsmiseta tunnustatuks; 9) kas tegemist on solidaarkohustusega või tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tuleneva nõudega; 10) häälte arv. (3) Haldur teatab võlausaldajate nimekirjaga tutvumise ja vastuväidete esitamise võimalusest ning tähtajast väljaandes Ametlikud Teadaanded. Haldur määrab võlausaldajate nimekirjaga tutvumise ja vastuväidete esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui 15 päeva ega pikem kui 30 päeva. Võlausaldaja võib esitada nõuetele kirjalikke põhistatud vastuväiteid. Kohus jätab pärast tähtaega esitatud või põhistamata vastuväite võlausaldajate nimekirja kinnitamisel tähelepanuta. (4) Haldur on kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Kui selleks on alust, on haldur kohustatud esitama nõudele või pandiõigusele kirjaliku põhistatud vastuväite. (5) Pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist edastab haldur nõudele või pandiõigusele esitatud vastuväited, sealhulgas halduri enda vastuväited, selle saanud võlausaldajale ja määrab tähtaja, mille jooksul võlausaldaja võib vastuväite kohta esitada haldurile kirjalikke seisukohti ja taotlusi. Tähtaeg seisukohtade ja taotluste esitamiseks ei või olla lühem kui 15 päeva ega pikem kui 30 päeva. Kohus jätab pärast tähtaega esitatud seisukohad ja taotlused võlausaldajate nimekirja kinnitamisel tähelepanuta. 17 (6) Kui võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esitanud määruskaebust nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema määruskaebuse rahuldamata, siis selle võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata. Kui teise võlausaldaja nõudele ei ole rohkem vastuväiteid esitatud, loetakse see nõue tunnustatuks. § 1002. Võlausaldajate nimekirja vormistamine ja kohtule esitamine (1) Haldur vormistab lõpliku võlausaldajate nimekirja ja esitab kohtule kinnitamiseks 30 päeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 1001 lõikes 5 sätestatud tähtaja möödumist. Kaalukatel põhjustel võib kohus halduri taotlusel tähtaega pikendada kuni 30 päeva. (2) Kui haldur või võlausaldaja ei esita ühtegi vastuväidet, esitab haldur lõpliku võlausaldajate nimekirja kohtule ilma käesoleva seaduse § 1001 lõikes 5 sätestatud tähtaega andmata. (3) Lisaks käesoleva seaduse § 1001 lõikes 2 sätestatule märgitakse lõplikus võlausaldajate nimekirjas: 1) kas nõuet ja nõuet tagavat pandiõigust tunnustati või mitte; 2) kes ja millises ulatuses vaidles vastu nõudele, selle rahuldamisjärgule või nõuet tagavale pandiõigusele; 3) kas võlgnik esitas nõudele vastuväite; 4) kas võlausaldaja esitas taotluse käesoleva seaduse § 102 lõike 1 alusel. (4) Võlausaldajate nimekirjale lisatakse kõik esitatud vastuväited, seisukohad, taotlused ja avaldused. § 1003. Võlausaldajate nimekirja kinnitamine (1) Kohus lahendab võlausaldajate nimekirja kinnitamisel nimekirja juurde esitatud vastuväited, seisukohad, taotlused ja avaldused sisuliselt, määrab nõuete rahuldamisjärgud ja jaotised ning kinnitab võlausaldajate nimekirja 30 päeva jooksul selle saamisest arvates kohtumäärusega. Menetlusosalised võivad esitada hagimenetluses lubatud tõendeid. Kohus omal algatusel tõendeid ei kogu. (2) Kohus jätab võlausaldajate nimekirja kinnitamata ja tagastab selle haldurile määrusega, kui võlausaldajate nimekirja vormistamisel ei ole järgitud käesolevas seaduses sätestatud korda ja nõudeid või on rikutud võlausaldaja õigusi, eelkõige vastuväidete ja seisukohtade esitamisel, ja kohus ei saa ise puudust kõrvaldada. (3) Nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus loetakse tunnustatuks, kui sellele ei vaidle vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur vastuväitest loobub. Vastuväitest loobumiseks tuleb esitada kohtule avaldus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. (4) Kaitsmiseta loetakse tunnustatuks: 1) nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga; 2) pandiõigus, mida on tunnustatud jõustunud kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või väärtpaberite registrisse; 3) nõue, mis on rahuldatud ühtset patendikohut käsitleva lepingu (ELT C 175, 20.06.2013, lk 1–40) artiklis 82 nimetatud ühtse patendikohtu jõustunud otsuse või korraldusega; 18 4) nõue, mis on rahuldatud välisriigi kohtu Eestis täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluva lahendiga; 5) avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõue, mis tuleneb täitemenetluse seadustiku § 2 lõikes 1 nimetatud haldusaktist, mille vaidlustamise tähtaeg on enne pankroti väljakuulutamist möödunud, samuti kui selline nõue tuleneb Eestis täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluvast välisriigi ametlikust dokumendist. (5) Kohtumäärusega kinnitatavas võlausaldajate nimekirjas märgitakse: 1) võlausaldaja nimi; 2) võlausaldaja registri- või isikukood; 3) võlausaldaja tunnustatud nõude suurus; 4) tunnustatud nõude rahuldamisjärk ja jaotis; 5) kas nõue on tagatud pandiõigusega; 6) kas tegemist on solidaarkohustusega või tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tuleneva nõudega; 7) kas nõude suhtes esitati võlgniku vastuväide. (6) Määruse peale, millega kohus on võlausaldajate nimekirja kinnitanud, võivad esitada määruskaebuse haldur, vastuväite esitanud või vastuväite saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse. (7) Kohus avaldab teate võlausaldajate nimekirja kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded ning saadab määruse haldurile, vastuväite esitanud või saanud võlausaldajale ja võlausaldajale, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud. (8) Võlausaldajate nimekirja kinnitamine allub pankrotiasja läbivaatavale kohtule.“; 102) paragrahv 101 tunnistatakse kehtetuks; 103) paragrahvi 102 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui nõue on mõjuval põhjusel esitatud pärast käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist, ennistab kohus võlausaldaja taotlusel nõude esitamise tähtaja. Võlausaldaja esitab taotluse koos nõudeavaldusega haldurile, kes edastab selle koos käesoleva seaduse § 1002 lõikes 1 sätestatud dokumentidega kohtule. Haldur esitab kohtule võlausaldaja esitatud taotluse kohta kirjaliku seisukoha. Taotluse nõude esitamise tähtaja ennistamiseks saab esitada kuni halduri poolt võlausaldajate nimekirja kohtule kinnitamiseks esitamiseni.“; 104) paragrahvi 102 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kohus lahendab võlausaldaja taotluse nõude esitamise tähtaja ennistamiseks kohtumäärusega. Kui nõude esitamise tähtaega ei ennistata, võetakse nõue võlausaldajate nimekirjas arvesse, kuid tunnustamise korral rahuldatakse pärast õigeaegselt esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist.“; 105) paragrahvi 102 lõige 3 ja § 103 tunnistatakse kehtetuks; 106) paragrahvi 104 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kirjaliku vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele võib käesoleva seaduse § 1001 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul esitada ka võlgnik ise.“; 19 107) paragrahvi 104 lõiget 1 täiendatakse pärast esimest lauset lausetega järgmises sõnastuses: „Vastuväide peab olema põhistatud. Haldur edastab vastuväite vastuväite saanud võlausaldajale.“; 108) paragrahvi 104 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Võlgniku vastu nõude tunnustamiseks esitatud nõude aegumistähtaeg on kolm aastat arvates võlgniku vastuväite võlausaldajale edastamisest“; 109) paragrahvi 104 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 110) paragrahvi 104 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kulusid, mida võlgnik seoses vastuväite esitamisega kannab, ei kaeta pankrotivara arvel. Juriidilisest isikust võlgniku puhul vastutab kulude eest solidaarselt võlgnikuga ka juhatuse või seda asendava organi liige.“; 111) paragrahvi 105 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohtumäärusega kinnitatud võlausaldajate nimekirja kantud ja tunnustatud nõuet ning selle rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada, välja arvatud käesoleva seaduse § 106 lõikes 2 nimetatud juhul.“; 112) paragrahvi 106 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui kohus nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustanud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja esitatud määruskaebuse alusel ringkonnakohus. „(2) Kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel, või kui kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab kohus nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri avalduse alusel uuesti läbi.“; 113) paragrahvi 106 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 114) paragrahvi 106 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Avaldus esitatakse pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Kohus vaatab avalduse läbi tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagita menetluse korras. Menetlusosalised võivad esitada hagimenetluses lubatud tõendeid. Kohus omal algatusel tõendeid ei kogu.“; 115) paragrahvi 107 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõudeavalduses.“; 116) paragrahvi 108 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: 20 „(21) Võlgniku surma korral muutub isiku pärandvara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pärandvara pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotivara on isiku pärandvara pankroti väljakuulutamise seisuga, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi, või vara, mille pärija on omandanud pärandvara hulka kuuluva õiguse alusel või pärandvara arvel või hüvitisena pärandvara hulka kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest.“; 117) seadust täiendatakse §-ga 1161 järgmises sõnastuses: „§ 1161. Pärija, testamenditäitja ja pärandi hooldaja tehtud tehingu tagasivõitmine pärandvara pankrotimenetluses (1) Võlgniku surma korral tunnistab kohus kehtetuks tehingu, millega pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja on pärandvara arvelt täitnud pärimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõude või sundosa nõude: 1) ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 2) alates pärandi avanemisest, kui nõude rahuldamine toimus muus kui pärimisseaduse §-s 142 sätestatud järjekorras või üht võlausaldajat teisele eelistades, kui pärandvara oli kohustuse täitmise ajal maksejõuetu ja pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja teadis või pidi sellest teadma; 3) alates pärandi avanemisest võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja lähikondsele, kui lähikondne ega võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja ei tõenda, et pärandvara oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. (2) Võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis pankrotivara maksejõuetusest. Võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja lähikondseks loetakse käesoleva seaduse § 117 lõikes 1 nimetatud võlgniku pärijaga, testamenditäitjaga või pärandi hooldajaga seotud isikut. (3) Tagasi ei saa võita pärimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kulusid. (4) Tagasivõitmine ei välista võlgniku pärija vastu pärimisseaduse § 142 lõikes 4, § 143 lõigetes 2 ja 5 ning testamenditäitja vastu pärimisseaduse § 83 lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamise nõude esitamist.“; 118) paragrahvi 127 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Haldur teeb võlausaldajate esimesel üldkoosolekul ettekande võlgniku majandusliku olukorra ja maksejõuetuse põhjuste kohta ning tutvustab halduri tasu ja pankrotimenetluse kulude kalkulatsiooni. Ettekanne ja kalkulatsioon lisatakse koosoleku protokollile.“; 119) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 võlgniku kohta sätestatut kohaldatakse ka võlgniku pärija suhtes.“; 120) paragrahvi 139 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „millest tulenevalt saaks“ sõnaga „pankrotivõlausaldaja“; 121) paragrahvid 143–145 tunnistatakse kehtetuks; 21 122) paragrahvi 146 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: „21) pärandvara pankrotimenetluses pärimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kulud;“; 123) paragrahvi 148 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) pärandvara pankrotimenetluse ajal halduri poolt pankrotivara valitsemise kulud;“; 124) paragrahvi 150 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) käesoleva seaduse § 849 lõikes 2 nimetatud kulud.“; 125) paragrahvi 151 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „vastavalt esialgsele jaotusettepanekule“; 126) paragrahvi 152 lõikes 1 asendatakse sõna „Jaotusettepanekus“ sõnadega „Jaotise alusel väljamaksete tegemisel“; 127) paragrahvi 152 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui jaotise alusel väljamaksete tegemise ajal on tingimuse saabumine nii ebatõenäoline, et nõudel ei ole varalist väärtust, ei võeta edasilükkava tingimusega nõuet väljamaksete tegemisel arvesse.“; 128) paragrahvi 153 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „4) juriidilise isiku juhatuse liikme, osaniku või aktsionäri antud laenust tulenevad tunnustatud nõuded või tunnustatud nõuded tehingutest, mis vastavad sellisele laenule majanduslikus mõttes. 5) pärandvara pankrotimenetluses pärimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõuded ja sundosa nõuded.“; 129) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Käesoleva seaduse § 849 lõikes 1 nimetatud kulud makstakse välja võrdeliselt koos käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud nõudega.“; 130) paragrahvi 153 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Haldur võib pandieseme müügist saadud raha arvelt hüvitada kõik selle pandieseme haldamise ja müügiga seotud otsesed kulud ka siis, kui need ületavad käesoleva lõike esimeses lauses kehtestatud määra.“; 131) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Pandieseme müügist saadud rahaks loetakse ka raha, mille kohtutäitur kannab pankrotivara hulka käesoleva seaduse § 17 lõike 4 või täitemenetluse seadustiku § 511 lõike 2 alusel, kui realiseeriti pandiese. Pandieseme müügist saadud rahasummast mitte enama kui 15/100 mahaarvamisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaselt arvestatakse ka käesoleva seaduse § 17 lõikes 4 või täitemenetluse seadustiku § 511 lõikes 2 nimetatud kulutusi.“; 22 132) paragrahvi 153 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkt 4 kehtib: 1) äriühingute suhtes, mille kohustuste eest ei vastuta ükski füüsiline isik isiklikult, 2) pankrotivõlausaldaja suhtes, kes on juriidilise isiku juhatuse liige või omab üle kümne protsendi osa- või aktsiakapitalist, ja 3) laenude ning nendele seatud tagatiste suhtes, mis on antud äriühingu maksejõuetuse olukorras. (8) Kui enne pärandvara pankrotimenetluse algatamist on pärimismenetluses läbi viidud üleskutsemenetlus pärandaja kohustuste kindlakstegemiseks ja võlausaldaja pidi oma nõudest teatama, rahuldatakse tema nõue pärast teiste samasse järku kuuluvate nõuete täielikku rahuldamist.“; 133) paragrahvi 154 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Vaidlustatud nõude osas näitab märgitud jaotis võimalikku osa pankrotivara müügist laekunud rahast, millele võlausaldajal on õigus juhul, kui kohus tunnustab tema nõuet täies ulatuses.“; 134) paragrahvi 154 lõikes 2 asendatakse sõna „jaotusettepaneku“ sõnadega „võlausaldajate nimekirja“; 135) paragrahvi 154 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Kui pankrotitoimkonda ei ole moodustatud või pankrotitoimkond ei anna raha väljamaksmiseks nõusolekut, võib haldur taotleda nõusolekut kohtult.“; 136) paragrahvi 154 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Haldur avaldab teate raha väljamaksmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Haldur avaldab teates andmed käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete ja krediidiasutuses raha hoiustamise, iga pandieseme müügist saadu, pankrotivarasse laekunud ja jaotamisele kuuluva pankrotivara ning müümata pankrotivara ja võlgnikul teistelt isikutelt saada oleva vara kohta.“; 137) paragrahvi 158 lõiget 6 täiendatakse pärast sõnu „määratud summa“ sõnadega „või kohus rahuldab maksejõuetuse teenistuse avalduse pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena“; 138) paragrahvi 163 lõike 5 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks“ sõnadega „, väljaarvatud siis, kui sellise teabe kasutamine tõendina oleks käesoleva seaduse § 85 lõikes 4 sätestatu kohaselt välistatud“; 139) paragrahvi 166 lõikes 1 asendatakse sõnad „mida ei ole jaotusettepaneku koostamisel“ sõnadega „millega ei ole pankrotimenetluse läbiviimisel“; 140) paragrahvi 166 lõikes 3 asendatakse sõna „jaotusettepanekus“ sõnadega „võlausaldajate nimekirjas“; 141) paragrahvi 166 lõikes 4 asendatakse sõnad „mida ei arvestatud jaotusettepaneku koostamisel“ sõnadega „millega pankrotimenetluse läbiviimisel ei arvestatud“; 23 142) paragrahvi 172 lõikes 2 asendatakse sõna „jaotusettepanekus“ sõnadega „võlausaldajate nimekirjas“; 143) paragrahvi 172 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Usaldusisiku taotlusel määrab kohus usaldusisikule tema kohustuste täitmise eest tasu arvestusega 10–50 eurot tund. Usaldusisik peab esitama koos taotlusega tasu arvestuse. Usaldusisiku tasu makstakse võlgniku poolt usaldusisikule loovutatud vara arvelt. Kohus võib usaldusisiku tasu maksmiseks määrata võlgnikule ka menetlusabi. Sel juhul makstakse tasu, lähtudes käesoleva seaduse § 65 lõikes 11 sätestatust.“; 144) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Kui võlgnik sureb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ajal, otsustab kohus tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohus võib võlgniku tema surma korral vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, kui menetluse algatamisest on möödunud vähemalt kaks aastat.“. 145) paragrahvi 179 lõikes 2 asendatakse sõna „jaotusettepaneku“ sõnadega „võlausaldajate nimekirja“; 146) seadust täiendatakse 121. peatükiga järgmises sõnastuses: „121. peatükk RIIKLIK JÄRELEVALVE § 1921. Riiklik järelevalve võlgniku ja võlgniku lähikondse tegevuse üle (1) Maksejõuetuse teenistus teostab võlgniku ja võlgniku lähikondsete tegevuse üle riiklikku järelevalvet käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise üle eesmärgiga uurida võlgniku ja võlgniku lähikondsete võimalikku seadusvastast käitumist võlgniku maksejõuetuse tekitamisel või makseraskuste suurendamisel, pankrotimenetlustes, milles esineb ülekaalukas avalik huvi vältida raugemist või selgitada välja avalikus huvis oleva maksejõuetusasja olulised asjaolud. (2) Kui ilmneb, et võlgnik või võlgniku lähikondne on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab maksejõuetuse teenistus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks, välja arvatud siis, kui sellise teabe kasutamine tõendina oleks käesoleva seaduse § 85 lõikes 4 sätestatu kohaselt välistatud. (3) Maksejõuetuse teenistus võib võlgniku või võlgniku lähikondse tegevuse kontrollimiseks läbi viia eriauditi või pankrotimenetluse avaliku uurimise. (4) Maksejõuetuse teenistus võib taotleda kohtult ärikeelu kohaldamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 91 sätestatule. § 1922. Maksejõuetuse teenistuse õigused riikliku järelevalve teostamisel (1) Teenistus võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31 lõigetes 1–3, 32 lõigetes 1–4 ja 49–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras, eelkõige siis, kui on 24 alus arvata, et võlgnik või võlgniku lähikondne võib varjata või hävitada maksejõuetusmenetluse olulisi dokumente või keelduda muul viisil teabe andmisest. (2) Teenistusel on järelevalve teostamisel õigus saada viivitamata kohtult, haldurilt, võlgnikult, võlgniku lähikondselt, võlausaldajalt, võlausaldajate üldkoosolekult, pankrotitoimkonnalt, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuselt ning krediidiasutuselt, samuti muult isikult tasuta teavet ja dokumente, mis on vajalik järelevalve teostamiseks, sealhulgas: 1) tutvuda pankrotiasja kohtutoimikuga, halduri toimikuga, võlausaldajate üldkoosoleku dokumentidega ja pankrotitoimkonna dokumentidega; 2) tutvuda pankrotiasjaga seotud menetluste kohtutoimikutega, sealhulgas pankrotihalduri vastu esitatud kahju hüvitamise või juhatuse liikme vastu tagasivõitmise nõude menetluse kohtutoimikuga; 3) tutvuda halduri poolt pankrotimenetluse kohta peetava arvepidamisega ja pankrotivõlgniku raamatupidamisega ning pankrotivõlgniku varalise seisukorraga; 4) saada võlgniku pangakontode väljavõtteid perioodi kohta, mille suhtes teenistus järelevalvet teostab; 5) teha dokumentidest paber- või elektroonilisi koopiaid; 6) tutvuda likvideerimismenetluse dokumentidega ja likvideeritava äriühingu pangakontode väljavõtetega likvideerimismenetluse perioodi kohta; 7) viibida pankrotitoimkonna koosolekul ja võlausaldajate üldkoosolekul ning avaldada arvamust; 8) nõuda haldurilt võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumist või eriliste tingimuste korral see ise kokku kutsuda ja seda juhatada. (3) Ajutine haldur ja haldur peavad maksejõuetuse teenistusele ka pärast ülesannetest vabastamist andma teavet ja dokumente ning tegema teenistusega koostööd. (4) Teenistusel on vajaduse korral õigus kasutada oma ülesannete täitmiseks menetlusväliste riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste, sealhulgas politsei abi. § 1923. Eriaudit (1) Teenistus võib pankrotihalduri põhjendatud taotlusel võlgniku või pankrotihalduri suhtes viia läbi eriauditi. Teenistus võib eriauditi läbiviimisse kaasata sõltumatu eksperdi. (2) Pankrotihaldur võib eriauditi läbiviimist taotleda, kui pankrotivaras ei ole piisavalt vahendeid, et pankrotihaldur võiks eriauditi ise läbi viia, kuid on põhjendatud alus arvata, et eriauditi tulemusel on võimalik pandiga tagamata nõudeid suuremas ulatuses täita või esineb oluline avalik huvi võlgniku tegevuse uurimiseks. (3) Maksejõuetuse teenistus viib eriauditi läbi: 1) et tuvastada, milline on võlgniku majanduslik seisund; 2) et tuvastada, kas pankrotiavaldus on esitatud õigeaegselt; 3) et tuvastada, kas esineb tagasivõitmise võimalusi; 4) et taastada võlgniku raamatupidamine; 5) kui esineb muu asjaolu, mis õigustab eriauditi läbiviimist. (4) Eriauditi võib võlgniku suhtes läbi viia nii võlgniku maksejõuetusele eelnenud kui ka järgnenud tegevuse kontrollimiseks. Eriauditi võib pankrotihalduri suhtes läbi viia üksnes pankrotimenetlusega seonduvas osas. 25 (5) Maksejõuetuse teenistus esitab eriauditi raporti kohtule ja pankrotihaldurile. Maksejõuetuse teenistus võimaldab raportiga tutvuda võlgnikul, võlausaldajatel ja pankrotihalduril, kelle suhtes eriaudit läbi viidi. § 1924. Pankrotimenetluse läbiviimise algatamine avaliku uurimisena (1) Kohus teeb maksejõuetuse teenistusele vastavalt käesoleva seaduse § 30 lõikes 5 sätestatule ettepaneku pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena, kui juriidilisest isikust võlgnikul ei jätku pankrotimenetluse läbiviimiseks raha ja keegi ei ole tasunud käesoleva seaduse § 30 kohaselt menetluskulude katteks deposiiti. (2) Maksejõuetuse teenistus võib kohtult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepaneku saamisel teha kohtule põhjendatud avalduse pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena, kui muul juhul pankrotiavalduse menetlus käesoleva seaduse § 29 või pankrotimenetlus käesoleva seaduse § 158 alusel raugeks ja on tekkinud vähemalt põhjendatud kahtlus, et võlgniku maksejõuetusega kaasneb avalik huvi, näiteks on võlgnik seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, ei ole õigeaegselt esitanud pankrotiavaldust või on maksejõuetuse põhjuseks raske juhtimisviga. (3) Kohus rahuldab maksejõuetuse teenistuse põhjendatud avalduse pankrotimenetluse algatamiseks avaliku uurimisena pankrotimäärusega või pankrotimenetluse jätkamiseks avaliku uurimisena määrusega, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimused on täidetud, ja kuulutab välja võlgniku pankroti, kui pankrotti ei ole veel välja kuulutatud. Võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist ei määrata. Pankrotimenetluse läbiviimise määramist avaliku uurimisena ei saa edasi kaevata. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimused ei ole täidetud, jätab kohus avalduse pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena rahuldamata käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 või 2 või § 158 lõikes 4 nimetatud määrusega. Sellisel juhul võib nimetatud määruste peale määruskaebuse esitada ka maksejõuetuse teenistus. (5) Maksejõuetuse teenistus võib teha kohtule pankrotimenetluse läbiviimise määramisel avaliku uurimisena ettepaneku kuulata ära haldur, võlgnik või peamised võlausaldajad. § 1925. Pankrotimenetluse läbiviimine avaliku uurimisena (1) Pankrotimenetluse läbiviimisele avaliku uurimisena kohaldatakse pankrotimenetluse läbiviimise kohta sätestatut, arvestades avalikule uurimisele ettenähtud erisusi. (2) Võlausaldajate üldkoosolekut kokku ei kutsuta ja pankrotitoimkonda ei moodustata. Võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna pädevus läheb üle maksejõuetuse teenistusele. Haldur täidab kohustused võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna ees teenistusele. Võlausaldajate esimese üldkoosoleku pädevusse kuuluvad küsimused tuleb otsustada käesoleva seaduse § 78 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul. Teenistus teostab võlausaldajate üldkoosoleku või pankrotoimkonna pädevust kirjalikus vormis. (3) Võlausaldajal ei ole õigust esitada määruskaebust käesoleva seaduse § 61 lõikes 5 nimetatud uue halduri nimetamise määruse ega § 68 lõikes 4 nimetatud halduri vabastamata jätmise määruse peale. Käesolevas lõikes nimetatud õigusi teostab maksejõuetuse teenistus. (4) Võlausaldaja ei saa käesoleva seaduse § 67 kohaselt kaevata halduri tegevuse peale. 26 (5) Võlausaldaja ei saa vaidlustada teenistuse otsuseid seoses pankrotivara müügiga, mille teenistus on teinud võlausaldajate üldkoosoleku või pankrotitoimkonna pädevuses. (6) Käesolevas seaduses nimetatud võlausaldaja õigus esitada vastuväiteid teise võlausaldaja nõudele, selle rahuldamisjärgule või nõuet tagavale pandiõigusele läheb üle maksejõuetuse teenistusele. Haldur teatab võlausaldajate nimekirjaga tutvumisest ja vastuväidete esitamise võimalusest teenistusele. (7) Võlausaldaja võib esitada vastuväiteid vastavalt käesoleva seaduse § 161 lõikes 2 ja § 163 lõikes 2 sätestatule ning määruskaebusi vastavalt käesoleva seaduse § 164 lõigetes 2 ja 3 sätestatule üksnes selle kohta, mis on seotud konkreetse võlausaldaja nõudega. Võlgnik ei saa esitada eelnimetatud vastuväiteid ja kaebusi selle kohta, mis puudutab maksejõuetuse teenistuse poolt kantud pankrotimenetluse kulusid. (8) Maksejõuetuse teenistus kooskõlastab enne kohtule esitamist halduri poolt ette valmistatud võlausaldajate nimekirja ja lõpparuande. (9) Kui see on asjakohane, võib teenistus teha kohtule käesoleva seaduse § 166 lõikes 1 nimetatud avalduse. § 1926. Pankrotimenetluse avaliku uurimise lõpetamine (1) Pankrotimenetluse avalik uurimine lõpeb käesoleva seaduse § 157 punktis 3 või 5 sätestatud alusel. (2) Teenistus võib kohtult taotleda pankrotimenetluse avaliku uurimise lõpetamist käesoleva seaduse § 1924 lõikes 2 nimetatud eelduste äralangemisel.“; 147) paragrahvi 193 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses: „(5) Kui pankrot on välja kuulutatud enne 2021. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse halduri tasu arvestamisele pankrotiseaduse §-de 65, 651 ja 66 redaktsiooni, nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele pankrotiseaduse § 3 lõike 2, § 77 punkti 6 ja 5. peatüki 2. jao redaktsiooni ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lõike 4 punkti 9 redaktsiooni, mis kehtisid 2020. aasta 31. detsembrini. (6) Käesoleva seaduse § 44 lõikeid 4–7 kohaldatakse alates 2021. aasta 1. jaanuarist välja kuulutatud pankrotimenetlustes.“. § 2. Avaliku teenistuse seaduse muutmine Avaliku teenistuse seaduse § 23 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse juhataja-peadirektori asetäitja – viieks aastaks.“. § 3. Kohtute seaduse muutmine Kohtute seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 37 lõike 41 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „alaealistega seotud asjadele“ sõnaga „ja maksejõuetusasjadele“; 27 2) paragrahvi 58 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „riigi peaprokuröriks“ sõnadega „või Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse juhataja-peadirektori asetäitjaks“; 3) paragrahvi 58 lõike 1 kolmandat lauset täiendatakse pärast sõnu „riigi peaprokuröriks“ sõnadega „või Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse juhataja-peadirektori asetäitjaks“; 4) paragrahvi 58 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Riigikohtu üldkogu võib riigiteenistusest, avalik-õiguslikust ülikoolist, riigi peaprokuröri või Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse juhataja-peadirektori asetäitja ametikohalt lahkuva kohtuniku tema nõusolekul määrata kohtunikuks teise sama või madalama astme kohtusse.“; 5) paragrahvi 58 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui kohtunikul pärast riigiteenistusest, avalik-õiguslikust ülikoolist, riigi peaprokuröri või Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse juhataja-peadirektori asetäitja ametikohalt lahkumist puudub võimalus tagasi pöörduda samasse kohtusse vabale kohtunikukohale ja ta ei soovi asuda teise kohtusse, vabastatakse kohtunik ametist ning talle makstakse hüvitisena kuue kuu ametipalk.“. § 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 88 lõike 5 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) ajutisele haldurile, pankrotihaldurile ja Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistusele pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;“; 2) paragrahvi 130 lõikes 2 asendatakse sõnad „viimase nõuete kaitsmise koosoleku toimumist“ sõnadega „võlausaldajate nimekirja kinnitamist“. § 5. Maksukorralduse seaduse muutmine Maksukorralduse seaduse § 29 punkt 36 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „36) ajutisele pankrotihaldurile, pankrotihaldurile või Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistusele ulatuses, mis on vajalik pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;“. § 6. Pärimisseaduse muutmine Pärimisseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 137 pealkirja täiendatakse pärast sõnu „Inventuuri nõude“ sõnadega „ja pärandvara pankrotiavalduse“; 2) paragrahvi 137 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja on kohustatud esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks kohtule kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa käesoleva 28 seaduse § 142 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel.“; 3) paragrahvi 142 lõiget 6 täiendatakse enne sõnu „pärandvara hooldaja või pärija“ sõnaga „testamenditäitja,“; 4) paragrahvi 143 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Pärija vastutus pärast inventuuri tegemist ja pärandvara pankrotiavalduse esitamist“; 5) paragrahvi 143 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Pärast pankrotiavalduse esitamist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Pankrotimenetluses esitamata nõuete täitmise eest vastutab pärija pärast pankrotimenetluse lõppemist üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud. (5) Kui pärija on enne pärandvara pankrotiavalduse esitamist võlausaldaja nõude täitnud üht võlausaldajat teisele eelistades, vastutab ta seeläbi ülejäänud võlausaldajatele tekitatud kahju eest, kui ta kohustuse täitmise hetkel teadis või pidi teadma, et pärandaja võlausaldajate nõuded võivad ületada pärandvara väärtuse.“; 6) paragrahvi 144 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka pärandvara pankrotimenetluse puhul.“. § 7. Riigilõivuseaduse muutmine Riigilõivuseaduse § 59 lõiget 8 täiendatakse pärast sõnu „tema surma korral pärandvara suhtes pärija“ sõnaga „, testamenditäitja“. § 8. Sihtasutuste seaduse muutmine Sihtasutuste seaduse § 45 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud kohustus laieneb juhatuse liikmete puudumisel nõukogu liikmetele, välja arvatud kui nõukogu liige tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma sihtasutuse püsivast maksejõuetusest.“. § 9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 981 tunnistatakse kehtetuks; 2) seadustiku 14. peatükki täiendatakse §-ga 1031 järgmises sõnastuses: „§ 1031. Kohtualluvus pankrotimenetluses 29 Pankrotimenetluse või pankrotivaraga seotud hagi esitatakse pankroti väljakuulutanud kohtusse.“; 3) paragrahvi 132 lõike 4 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 183 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks määratud menetlusabi, mida ei mõisteta pankrotivõlgnikult riigi tuludesse välja, ei või olla ühe pankrotimenetluse kohta suurem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga kahekordne alammäär, sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks.“; 5) paragrahvi 475 lõike 1 punkti 122 täiendatakse pärast sõnu „pankroti väljakuulutamine“ sõnadega „, võlausaldajate nimekirja kinnitamine“. § 10. Täitemenetluse seadustiku muutmine Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „väljakuulutamisega“ sõnadega „, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 511 sätestatud juhul“; 2) seadustiku 2. osa 3. peatüki 5. jagu täiendatakse §-ga 511 järgmises sõnastuses: „§ 511. Täitemenetluse lõppemise erisused pankroti väljakuulutamisel (1) Kohus võib põhjendatud juhul, eelkõige kui täitemenetluses on võlgnikule kuuluva vara suhtes välja kuulutatud enampakkumine, otsustada, et kohtutäitur viib enampakkumise läbi sõltumata pankroti väljakuulutamisest. (2) Kohtutäitur arvab müügitulemist maha kohtutäituri tasu ja täitekulud vastavalt täitemenetluse seadustikus ja kohtutäituri seaduses sätestatule. Järelejäänud summa kannab kohtutäitur pankrotivara hulka.“; 3) paragrahvi 100 lõike 5 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „eelnevalt võlgniku ja sissenõudja“ sõnadega „, käesoleva seaduse § 511 lõikes 1 sätestatud juhul võlgniku asemel pankrotihalduri“. § 11. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse muutmine Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 6 pealkirjas ning lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõna „kohtunikuabi“ sõnaga „kohtujurist“ vastavas käändes; 2) paragrahvi 6 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „tühistamise“ sõnadega „, samuti nõustajale tasu ja kulude hüvitise määramise“; 3) paragrahvi 6 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kohtujuristi pädevusele ja tema taandamisele kohaldatakse vastavalt kohtute seaduse § 1251 lõigetes 1–3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 221 lõikes 21 sätestatut.“; 30 4) paragrahv 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 9. Kohtualluvus Kui võlgniku elukoht või ettevõtte asukoht on Harju maakonnas, siis esitab võlgnik avalduse võlgade ümberkujundamiseks Harju Maakohtule. Kui võlgniku elukoht või ettevõtte asukoht on mujal Eestis, siis esitab võlgnik avalduse võlgade ümberkujundamiseks Tartu Maakohtule.“; ALTERNATIIV: jätta säte muutmata; 5) seadust täiendatakse §-ga 381 järgmises sõnastuses: „§ 381. Teate avaldamine menetluse lõppemisel ümberkujundamiskava ennetähtaegsel täitmisel ja tähtaja möödumisel Kohus avaldab ümberkujundamiskavas märgitud täitmise tähtaja möödumisega või ümberkujundamiskava ennetähtaegse täitmisega menetluse lõppemise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ja teatab sellest pärast jõustumist peatatud täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile ja peatatud kohtumenetlust läbiviivale kohtule. Kohus võib teatamiseks kohustada nõustajat.“. § 12. Äriseadustiku muutmine Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 180 lõiget 51 täiendatakse viienda lausega järgmises sõnastuses: „Kui osaühingul puuduvad juhatuse liikmed, kohaldatakse käesolevas lõikes sätestatud kohustust nõukogu puudumisel osanikele, välja arvatud juhul, kui osanik ei teadnud ega pidanudki teadma püsivast maksejõuetusest.“; 2) paragrahvi 316 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kui aktsiaseltsil puuduvad juhatuse liikmed, kohaldatakse käesoleva seadustiku § 306 31. lõikes sätestatut nõukogu liikmele, välja arvatud juhul, kui nõukogu liige tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma püsivast maksejõuetusest.“. § 13. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. jaanuaril. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, „........”...........................” 2019. a. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2019. a. 31 32  Ministeeriumid Meie 29.10.2019 nr 8-1/6087 Kohtud Eesti Kohtunike Ühing Õiguskantsleri Kantselei Konkurentsiamet Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Notarite Koda Teenusmajanduse Koda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Eesti Võlausaldajate Liit Eesti Pangaliit Riigiprokuratuur Politsei- ja Piirivalveamet Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit Eesti Väärtpaberite Keskus Paul Varul Kersti Kerstna-Vaks Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine (maksejõuetusõiguse revisjon) Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastuskirjad ja arvamused palume esitada 3 nädala jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg minister Kristiina Padu 620 8163 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri SISUKORD 1. SISSEJUHATUS............................................................................................................................. 2 1.1. Sisukokkuvõte ......................................................................................................................... 2 1.2. Eelnõu ettevalmistaja .............................................................................................................. 7 1.3. Märkused ................................................................................................................................. 8 2. SEADUSE EESMÄRK ................................................................................................................. 10 2.1. Ülevaade..................................................................................................................................... 10 2.2. Maksejõuetuse teenistuse loomine ........................................................................................ 12 2.3. Maksejõuetuse saabumise eelduste sätestamine ja maksejõuetuse mõiste täpsustamine ...... 15 2.4. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine .............................................................. 16 2.5. Võlausaldaja motiveerimine menetluskulude kandmises ...................................................... 17 2.6. Täitemenetluse jätkamine pärast ajutise halduri nimetamist ja pankroti väljakuulutamist ... 18 2.7. Allutatud laenude regulatsioon.............................................................................................. 19 2.8. Halduri tasu süsteem ............................................................................................................. 20 2.9. Võlausaldajate häälte määramine .......................................................................................... 23 2.10. Kohtute spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele ja kohtujuristi pädevus ....................... 23 2.11. Nõudeavalduse esitamine .................................................................................................. 26 2.12. Kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja täiendamine .................................................... 26 2.13. Nõuete kirjalik kaitsmine ja tunnustamine hagita menetluses .......................................... 28 2.14. Asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õigused .......................................................... 29 2.15. Võlgniku kaasaaitamiskohustuse tagamine ja enese mittesüüstamise privileeg ............... 30 2.16. Kohtu pädevus avalik-õiguslike nõuete tunnustamisel ..................................................... 31 2.17 Pärandvara pankrotimenetlus .................................................................................................... 31 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ................................................................................ 32 § 1. Pankrotiseaduse muutmine ......................................................................................................... 32 § 2. Avaliku teenistuse seaduse muutmine ...................................................................................... 155 § 3. Kohtute seaduse muutmine ...................................................................................................... 155 § 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine ......................................................................................... 156 § 5. Maksukorralduse seaduse muutmine ....................................................................................... 156 § 8. Sihtasutuste seaduse muutmine ................................................................................................ 159 § 9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine ........................................................................... 161 § 10. Täitemenetluse seadustiku muutmine .................................................................................... 162 § 11. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse muutmine ............................................... 163 § 12. Äriseadustiku muutmine ........................................................................................................ 164 4. EELNÕU TERMINOLOOGIA .................................................................................................. 166 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE .......................................................... 166 6. SEADUSE MÕJUD .................................................................................................................... 166 7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD ..................................................................... 214 8. RAKENDUSAKTID ................................................................................................................... 217 9. SEADUSE JÕUSTUMINE ......................................................................................................... 217 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON ......................................................................................................................... 218 LISA 1 ................................................................................................................................................. 219 LISA 2 ................................................................................................................................................. 222 1  LISA 2.1. ......................................................................................................................................... 225 1. SISSEJUHATUS 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu on koostatud maksejõuetuse revisjoni raames ning tugineb ekspertide välja töötatud analüüs-kontseptsioonidele.1 Tegemist on olemasoleva seaduse muutmise seaduse eelnõuga, kuivõrd Eesti pankrotiõigus on toimiv ja küllaltki välja kujunenud, mistõttu uut seadust ei ole vaja kehtestada. Eelnõuga püütakse lahendada maksejõuetuse revisjoni käigus tõstatud olulisemad praktilised probleemid ja kehtiva regulatsiooni puudujäägid. Eelnõus käsitletavad muudatused keskenduvad pankrotimenetluste kiiremaks ja efektiivsemaks muutmisele, seadusvastaselt tekitatud maksejõuetuste põhjuste väljaselgitamisele ja aitavad seeläbi tagada ausama ärikeskkonna, mis omakorda mõjutab ühiskonda laiemalt. Eelnõus käsitletakse järgmisi teemasid: - maksejõuetuse teenistuse loomine; - maksejõuetuse mõiste täpsustamine; - pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine; - võlausaldaja motiveerimine menetluskulude kandmises; - täitemenetluse jätkamise võimalused pankrotiavalduse esitamisel ja pankroti väljakuulutamisel; - allutatud laenude reguleerimine; - halduri tasu süsteemi korrastamine; - võlausaldajate häälte määramise kiirendamine; - kohtute spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele ja kohtujuristi pädevuse täpsustamine; - nõudeavalduse sisu ja esitamise täpsustamine; - kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja täiendamine; - nõuete kirjalik kaitsmine ja tunnustamine hagita menetluses; - asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õiguste täpsustamine; - võlgniku kaasaaitamiskohustuse tagamine, arvestades enese mittesüüstamise privileegi; - kohtu pädevus avalik-õiguslike nõuete tunnustamisel; - pärandvara pankroti eriregulatsioon. Põhimõttelisemad ja suuremad muudatused kaasnevad maksejõuetuse teenistuse loomisega, halduri tasu süsteemi ümberkorraldamisega, kohtute spetsialiseerumisega maksejõuetusasjadele ja nõuete kaitsmise ja tunnustamise süsteemi ümberkorraldamisega. Ülejäänud muudatused on väiksemad, kuid samuti olulised pankrotimenetluste efektiivsemaks muutmiseks. Maksejõuetuse teenistuse loomise idee eeskujuks on Soome pankrotiombudsmani institutsioon. Teenistus on vajalik, kuna kehtiv järelevalvesüsteem Eesti pankrotimenetlustes on ebaefektiivne. Teenistuse peamised eesmärgid on uurida seadusvastaselt tekitatud maksejõuetuste põhjuseid ja suurendada oma tegevuse kaudu võlausaldajatele tehtavate väljamaksete määra. Maailmapanga Doing Business 2019. aasta raporti (andmed 01.05.2018 seisuga) kohaselt 1 Maksejõuetusõiguse revisjoni valminud materjalid. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse- revisjoni-valminud-materjalid. 2 saadakse Eestis keskmiselt ühe dollari kohta pankrotimenetluses tagasi 40,7 senti, samal ajal kui Soomes 88,3. OECD keskmine on 71,2 senti dollari kohta. Lisaks kujundaks teenistus ka maksejõuetuse valdkonnas ühtset praktikat ning teostaks Justiitsministeeriumi asemel haldusjärelevalvet pankrotihaldurite üle. Teenistus peab olema oma tegevuses sõltumatu. Teenistust finantseeritaks riigieelarvest, kuid teenistusel on õigus saada tehtud kulutused võimaluse korral pankrotivara arvelt tagasi. Samuti saab teenistuse tegevusest otsest kasu riik, kes on üks suurimaid võlausaldajaid. Creditinfo Eesti AS andmetel moodustasid Eesti ettevõtete võlad aastatel 2016–2018 keskmiselt kokku 33,26 miljonit eurot, millest üle 40% oli maksuvõlg riigile. Samuti saavad Soome pankrotiombudsmani kantud kulutused oma tegevuse läbiviimisel, hiljem pankrotivara arvelt ja võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurenemise läbi kaetud. Näiteks kulus Soome pankrotiombudsmanil aastatel 2015–2018 pankrotimenetluse avaliku haldamise peale keskmiselt 696 500 eurot aastas ning võlausaldajad said avaliku haldamise tulemusel väljamaksetena 1 102 250 eurot aastas.2 Sätestatakse maksejõuetuse saabumise eeldused, mis aitavad osapooltel (võlgnik, võlausaldajad, haldur, kohus) selgemini ja lihtsamini tuvastada maksejõuetuse saabumise hetke. Eeldused sätestatakse juriidilisest isikust võlgnike puhul. Maksejõuetuse saabumise eeldused aitavad tegeleda pankrotiavalduste hilinenud esitamise probleemiga. Samuti on need olulised maksejõuetuse saabumise hetke tuvastamisel tagantjärgi, näiteks tagasivõitmise hagi või kahju hüvitamise nõude esitamisel. Lisaks täpsustatakse maksejõuetuse mõistet. Pankrotiavalduse esitamise kohustust laiendatakse, kuivõrd kehtiva õiguse järgi on võimalik, et juhatuse liikme puudumisel ei ole kellelgi kohustust esitada pankrotiavaldust. Muudatusega laiendatakse pankrotiavalduse esitamise kohustust isikutele, kellel on kohustus tagada juhatuse olemasolu. Sellised isikud on näiteks osaühingu puhul nõukogu liikmed ja osanikud. Nemad ei vastuta, kui juhatus on olemas. Eelnõuga pakutakse lahendusi võlausaldaja motiveerimiseks menetluskulude kandmises. Üldiselt peaks pankrotimenetluse kulud kandma võlgniku pankrotivarast, kuid pea pooltes menetlustes on võlgnik varatu ja see on võimatu. Selleks on seadusega võlausaldajale ette nähtud võimalus deponeerida ise menetluskulu ja tagada nii menetluse läbiviimine. Samas ei ole võlausaldajad väga motiveeritud menetluskulusid kandma. Eelnõuga tehakse ettepanekuid, mis võiksid võlausaldajaid motiveerida rohkem menetlusi rahastama ja lihtsustataks nende jaoks tehtud kulutuste tagasisaamist. Luuakse regulatsioon teatud tingimuste esinemisel täitemenetluse jätkamiseks pärast ajutise halduri nimetamist ja pankroti väljakuulutamist. Kehtiva õiguse kohaselt täitemenetlus ajutise halduri nimetamisel peatub ja pankroti väljakuulutamisel lõpeb. Samas ei ole see igas olukorras otstarbekas. Ühelt poolt on see ebaökonoomne. Kui täitemenetluses on alustatud enne pankroti väljakuulutamist vara realiseerimisega, tehtud kulukaid toiminguid vara arestimiseks ja enampakkumise korraldamiseks, ei ole menetlusökonoomiline toiminguid pooleli jätta, vara arestist vabastada ja pankrotimenetlusse üle anda, sest haldur peaks pankrotimenetluses samad toimingud uuesti tegema. Teiseks on praktikas tulnud ette ka olukordi, kus võlgnik esitab pankrotiavalduse pelgalt selleks, et peatada enda suhtes käiv sundtäitmine. Tuleb eristada, millal on võlgniku suhtes käiva sundtäitmise peatamine õigustatud ja mõistlik ning millal mitte. Näiteks võib olla õigustatud jätkata vara realiseerimisega vara väärtuse hoidmiseks, kuid peatada vara realiseerimine siis, kui seda võib hilisemas pankrotimenetluses vaja minna 2 Soome pankrotiombudsmanilt saadud andmed. 3 võlgniku ettevõtte tervendamiseks. Tegemist peaks olema pigem erandiga ja kohtu diskretsiooniga. Kui täitemenetluses on alustatud enne pankroti väljakuulutamist vara realiseerimisega, tehtud kulukaid toiminguid vara arestimiseks ja enampakkumise korraldamiseks, ei ole menetlusökonoomiline toiminguid pooleli jätta, vara arestist vabastada ja pankrotimenetlusse üle anda, sest haldur peaks pankrotimenetluses samad toimingud uuesti tegema. Seetõttu kehtestatakse regulatsioon, mille kohaselt saab vara realiseerimine täitemenetluses pankroti väljakuulutamisel teatud tingimuste esinemisel jätkuda. Mõlemal juhul tuleb arvestada pankrotimenetluses kehtivate võlausaldajate võrdse kohtlemise ja kollektiivsuse põhimõttega. Allutatud laenude regulatsiooni tulemusel allutatakse omanike antud laenud teiste võlausaldajate nõuetele võlgniku pankrotimenetluses. Lisaks piiratakse omanike ja nende lähikondsete hääleõigusi pankrotimenetluses. Eesmärk on tagada äririski ja võlgniku alles oleva vara õiglasem jaotus võlausaldajate nõuete rahuldamisel ning välistada omanike võimalused pankrotimenetluse üle kontrolli haaramiseks, sh fiktiivsete tehingute kaudu võlausaldajaks saades. Halduri tasu süsteemi muudetakse selliselt, et halduri tasu kujuneks vastavalt halduri tehtud tööle ja oskustele. Nähakse ette tunni- ja toimingutasude duaalsüsteem. Muudatuste tulemusel peaks halduri tasu süsteem muutuma läbipaistvamaks ja prognoositavamaks. Kehtiva õiguse alusel arvestatakse halduri tasu pankrotivara suuruse alusel. Halduri ja tema töötajate tööaja arvestust, mis aitaks hinnata tasu kujunemist, ei ole kohustuslik pidada. Selliselt ei ole tagatud, et haldur saab alati tasu tehtud töö eest, samuti ei ole tasu kujunemine läbipaistev. Tasu peab olema nii suur, et võimekad isikud, kellel on ka majandusalane töökogemus, oleksid huvitatud pankrotihalduri tööst. Isikult, kes võtab pankrotihaldurina maksejõuetu ettevõtte juhtimise üle ja peab selle kas tervendama või võimalikult soodsalt likvideerima, oodatakse tõhusamat tööd kui juhtkonnalt, kelle ta välja vahetas. See peaks peegelduma ka tema tasu suuruses. Menetluse kulukus, sh halduri tasu suurus, peaks olema prognoositav juba menetluse alguses. See on kõigi menetlusosaliste, sh halduri huvides. Suurem õigusselgus on vaja saavutada ka halduri tasustamisel väiksemates pankrotimenetlustes, näiteks füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetlustes või menetlustes, kus puudub vara isegi menetluskulude katmiseks. Ka sellistes menetlustes tuleb haldurile tagada mõistlik tasu tema töö eest. Seda aitab ka saavutada haldurile makstava menetlusabi suurendamine. Tasu regulatsiooni ümberkujundamisel tuleb arvestada, et halduri tasu põhimõtted peab sätestama seaduses; halduri tasu määrab kohus, arvestades asja töömahtu, keerukust ja halduri kutseoskust (PankrS § 65 lg 2); tasu suuruse otsustamisel peab kohtul olema mõistlik diskretsioon, mille ulatus võib olla suurem, kui asju lahendavad spetsialiseerunud maksejõuetuse kohtunikud; haldur peab menetluse alguses suutma prognoosida tasu ja kulutusi; halduri tasu alused peavad olema läbipaistvad, et nii kohus kui võlausaldajad mõistaksid, milliste ülesannete täitmise eest haldur tasu küsib ning kuidas on nõutav tasu kooskõlas pankrotimenetluse tulemustega; haldur peab tööaja arvestust pidama nii enda kui oma abiliste tööaja osas; arvestatud ajakulu peavad kontrollima kohus ja pankrotitoimkond; ajakulu arvestamise ja kontrollimise töökoormust aitab vähendada tüüptoimingute tasude kehtestamine; halduri tunni- ja toimingutasude määramisel tuleb arvestada keskmisi turuhindu; halduri tasu peab sisaldama ka üldkulusid; tasu maksustamine toimub üldiste maksusätete alusel. 4 Kui tasu arvestamisel lähtuda tunni- või toimingutasust, siis on arvestus küll keerulisem, kuid tasu arvestamise käik läbipaistvam ja menetlusosalistele ning teistele mõistlikele kõrvalseisjatele (kuna tegemist on avaliku huvi menetlusega) jälgitavam ja arusaadavam. Vajalik on ka riikliku ressursi parem rakendamine haldurite tasustamisel, sh kontroll selle raha kasutamise üle.3 Lisaks muudetakse halduri vajalike kulutuste kinnitamise aega. Kui kehtiva õiguskorra kohaselt kinnitatakse kulutused koos halduri tasu määramisega menetluse lõpus, siis muudatuse korral kinnitab kohus halduri ülesannete täitmiseks tehtud vajalikud kulutused üks kord aastas pankrotimenetluse algatamisest. Selliselt on halduril suurem kindlus kulutuste hilisemal kinnitamisel, ebavajalike kulutuste tegemise saab varem katkestada ning kulutuste hindamine toimub kulutuste tekkele lähedasemal ajahetkel. Võlausaldajate häälte määramise kiirendamine on oluline, kuivõrd selle taga ootavad lahendamist mitmed pankrotimenetluse olulised küsimused. Kehtiv seadus ei sätesta konkreetselt, millal peab üldkoosolekul osalev kohtunik vaidlused häälte üle lahendama ning praktika on ebaühtlane. Muudatuse kohaselt peaks kohtunik häältevaidluse lahendama samal koosolekul või hiljemalt järgmisel tööpäeval. Kohtute spetsialiseerumine maksejõuetuse asjadele on vajalik, kuivõrd maksejõuetusmenetlused ei ole piisavalt efektiivsed, menetlused on pikad ja kohtupraktika ebaühtlane. Üheks põhjuseks on, et kehtivas õiguses ei taga kohtute tööjaotus ja kohtunike ettevalmistus pankrotiasja menetleva kohtuniku piisavat spetsialiseerumist. Maksejõuetusasjade lahendamine on keeruline ning vajab kohtunike koolitamist ja vastavate menetlustega tegelemist kogemuste omandamiseks. Olemasolev süsteem tuleb muuta efektiivsemaks. Muudatusega reguleeritakse kõikide maksejõuetusasjade, st nii pankrotimenetluste, füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluste, saneerimismenetluste kui ka võlgade ümberkujundamise menetluste kohtualluvust. Pankrotimenetluse kohtualluvusega reguleeritakse nii pankrotiasjade hagita menetlusi kui ka pankrotimenetluse ja pankrotivaraga otseselt seotud hagisid. Kuigi muudatus puudutab ka saneerimismenetlusi, ei ole saneerimisseaduse (SanS)4 muutmiseks vajadust, sest SanS § 9 kohaselt kohaldub avalduse esitamisel pankrotiseadusega sätestatud kohtualluvuse reegel. Muudatuste eesmärgiks on koondada maksejõuetusasjade menetlemine Harju ja Tartu maakohtusse selliselt, et Viru ja Pärnu maakohtu maksejõuetusasjad koondatakse Tartu Maakohtu alla. Harju Maakohtu töökoormus maksejõuetusasjade osas jääks samaks. Seeläbi suurendatakse I astme kohtunike spetsialiseerumist maksejõuetusasjade lahendamisele, tagatakse kohtunike asjatundlikkus, menetluste suurem efektiivsus ja võlausaldajate huvide parem kaitse. Eesmärgi saavutamiseks asendatakse kehtiv valikuline kohtualluvus (TsMS § 981) erandliku kohtualluvusega (sisalduvad TsMS-i 14. peatükis). Alternatiivselt on eelnõus välja pakutud lahendus, kus kohtualluvust muudetakse üksnes juriidiliste isikute maksejõuetusasjades ja füüsiliste isikute maksejõuetusasju jäävad menetlema kõik maakohtud. 3 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium Tallinn 2016. 4 Saneerimisseadus. RT I 2008, 53, 296; RT I, 26.06.2017, 35. 5 Spetsialiseerumise tagamiseks erikohtu sees või alternatiivse ettepaneku puhul kõigis maakohtutes on planeeritud täiendada kohtute seaduse (KS)5 § 37 lg 2 p 41 põhimõttega, et kohtute tööjaotusplaani koostamisel tuleb tagada kohtunike spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele (kehtiva seadusega on sätestatud kohustus tagada tööjaotusplaanis kohtunike spetsialiseerumine ainult alaealistega seotud asjadele). Kohtunike spetsialiseerumine on vajalik nii maksejõuetusasjade kohtualluvuse muutmisel kõikide isikute kui ainult juriidiliste isikute suhtes. Spetsialiseerunud kohtunikke peavad abistama ka asjakohase väljaõppega kohtuametnikud, kellele kohtunik saaks delegeerida teatud maksejõuetusmenetlusega seotud (järelevalve)toimingud, mis oma olemuselt ei tähenda õigusemõistmist. Kehtiva õiguse kohaselt on nii pankrotimenetluses kui ka võlgade ümberkujundamise menetluses teatud pädevus menetlustoimingute tegemiseks kohtunikuabidel, kes aga praktilises töös tegelevad registriasjadega ning maksejõuetusmenetlustega kokku ei puutu. Eelnõuga tehakse ettepanek anda asjakohane pädevus kohtujuristidele. Lühendatakse nõudeavalduste esitamise üldist tähtaega kahelt kuult ühele kuule. Arvestades sidevahendite arengut ei ole kahekuuline periood kõikide menetluste jaoks praktikas vajalik. Samas tehakse paindlikkuse tagamiseks ettepanek, mille kohaselt võib kohus keerulisematel juhtudel nimetatud perioodi pikendada kuni nelja kuuni. Selguse huvides sätestatakse, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja peab nõudeavalduse esitama sellest sõltumata. Kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja täiendatakse nõuetega, mis peaksid omama piisavalt tugevat õiguskindlust, et neid võiks pankrotimenetluses tunnustada kaitsmiseta. Kui seni on kaitsmiseta tunnustatavad kohtu- ja vahekohtu lahenditest tulenevad nõuded ja pandiõigused ning pandiõigused, mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või väärtpaberite registrisse, siis lisatakse neile ka nt jõustunud haldusaktist tulenevad avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõuded. Mida rohkem nõudeid saab kaitsmiseta tunnustada, seda kiiremini nõuete kaitsmise protsess kulgeb. Samas ei saa nimekirja lisada nõudeid, mille õiguskindlus ei ole piisav ning mis on sagedaste vaidluste allikaks, samuti erinevatest lepingutest tulenevaid nõudeid, mis võimaldavad teisi võlausaldajaid kahjustada. Eelnõuga tehakse ettepanek muuta nõuete kaitsmine kirjalikuks ja viia nõuete tunnustamine hagita menetlusse. Muudatusega kaotatakse nõuete kaitsmine selleks ettenähtud võlausaldajate koosolekutel, kuivõrd võlausaldajatel puudub valdavalt huvi koosolekutest osa võtta. Muudatusega nähakse ette, et haldur kogub kogu nõudeid puudutava info kirjalikult ning edastab selle kohtule kinnitamiseks. Kohus kinnitab tunnustatud nõuete nimekirja hagita menetluses. Kõik vastuväited võlausaldajate nõuetele peavad edaspidi olema põhistatud. Kohus määrab võlausaldajate nimekirjas ka jaotised. Muudatuse tulemusel peaks nõuete kaitsmine edaspidi olema kiirem ja põhjustama vähem vaidlusi. Täpsustatakse asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õigusi. Muudatusega plaanitakse taastada aastal 2009 kehtinud regulatsioon, mille kohaselt asjaõigusliku tagatisõigusega, kuid ilma isikliku nõudeta pandipidaja ei oleks pankrotivõlausaldaja. Näiteks tekib selline olukord siis, kui pankrotivõlgnik on talle kuuluva varaga taganud kolmanda isiku laenu. Juhul kui sellise pandipidaja õigus pandiesemele asub järjekohas eespool pankrotivõlausaldajast, kelle nõudest tulenevalt pandieset realiseerima hakatakse, jääb see kehtima ja pandipidajat pankrotimenetlus ei puuduta. Kui tema õigus asub aga tagapool, saab ta nõuda pandieseme müügist saadud hüvitist vastavalt oma pandiõiguse järjekohale. 5 Kohtute seadus. RT I 2002,64,390; RT I, 13.03.2019, 3. 6 Eelnõuga tehakse ettepanek võlgniku kaasaaitamiskohustuse tagamiseks selliselt, et see arvestaks enese mittesüüstamise privileegi. Muudatusega välistatakse olukord, kus isik saab keelduda pankrotimenetluses kaasaaitamise kohustuse täitmisest, tuginedes süüteomenetluses kehtivale enese mittesüüstamise printsiibile. Muudatusega tagatakse, et ilma isiku vastava nõusolekuta ei või tema avaldatud andmeid väljaspool tema suhtes algatatavas või käivas süüteomenetluses kasutada. Muudatus on oluline, kuna pankrotimenetluse läbiviimine tugineb teabe saamisele. Seaduses täpsustatakse maakohtu pädevust avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle peetavate vaidluste lahendamiseks, luues selleks selge pädevusnormi. Kehtiv õigus ja kohtupraktika ei ole selles osas kooskõlas ning seadus vajab selgitamist. Samuti kaotatakse erinevused võlgniku vastuväite esitamise korral avalik-õigusliku nõude puhul. Eelnõuga luuakse pärandvara pankrotimenetluse eriregulatsioon, mille eesmärgiks on ületada seadusandlikud ja praktikas kerkinud kitsaskohad. Kehtivas õiguses puudub pärandvara pankrotimenetluse eripärasid arvestav õigusraamistik, mis tekitab tõlgendamisraskusi ja ebaühtlast praktikat, seetõttu on olemas vajadus selgema õigusraamistiku järele, mis lõpeks läbipaistvamate ja tõhusamate menetlustega, võttes arvesse pärandvara kui varakogumi suhtes läbiviidava pankrotimenetluse spetsiifikat. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Kristiina Padu ([email protected], 620 8163) ning eraõiguse talituse juhataja Vaike Murumets ([email protected], 620 8263). Eelnõu ja seletuskirja osad, mis käsitlevad allpool märgitud teemasid, on koostanud: maksejõuetuse mõiste ja eeldused ning asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õigused – Indrek Niklus ([email protected]), pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine – Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Kärt Karus (teenistusest lahkunud), halduri tasu süsteem ja kohtute spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele ja kohtujuristi pädevus – Tartu Ringkonnakohtu kohtunik Kersti Kerstna-Vaks ([email protected], 7 500 679), nõuete kirjalik kaitsmine ja tunnustamine hagita menetluses – pankrotihaldur Toomas Saarma (Haldur OÜ, [email protected]) ja pärandvara pankrot – Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Triin Tõnisson ([email protected], 620 8261). Eelnõu koostamisse on panustanud maksejõuetuse revisjoni komisjoni töörühma ja komisjoni liikmed.6 Töörühma koostatud analüüs-kontseptsioonid on kättesaadavad Justiitsministeeriumi kodulehel.7 Eelnõu on analüüsitud ka professor Paul Varuli ja Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku Kersti-Kerstna Vaks juhitud maksejõuetuse ekspertide töögrupis.8 6 Maksejõuetusõiguse töörühm ja komisjon. Liikmete nimekiri. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-tooruhm. 7 Maksejõuetusõiguse revisjoni valminud materjalid, Justiitsministeerium. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 8 Töögruppi kuulusid Villu Kõve, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Niklus, Anto Kasak, Peeter Viirsalu, Tarmo Peterson, Annemari Õunpuu, Toomas Saarma, Sirje Tael, Mari Agarmaa, Kristiina Padu, Vaike Murumets. 7 Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Kristiina Padu ([email protected], 620 8163). Mõjude analüüsimiseks telliti põhjalik mõjuanalüüs Eesti rakendusuuringute keskuselt Centar koostöös advokaadibürooga NOVE (edaspidi lühemalt mõjuanalüüs). Põhjalik mõjuanalüüs puudutab maksejõuetuse institutsiooni loomise, võlausaldajate menetluskulude kandmises motiveerimise, pandieseme väljaspool pankrotimenetlust realiseerimise, allutatud laenude, halduri tasu süsteemi ümberkujundamise ja kohtute spetsialiseerumise teemasid. Samuti analüüsiti nende teemade põhiseaduspärasust (edaspidi põhiseaduspärasuse analüüs). Nimetatud analüüsid on kättesaadavad Riigikantselei kodulehel.9 Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk ([email protected]). 1.3. Märkused Maksejõuetusõiguse revisjoni viiakse läbi Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud projekti „Õiguse revisjon“ raames. Maksejõuetusõiguse revisjon on nii Justiitsministeeriumi tööplaanis kui ka Vabariigi Valitsuse 2019.–2023. aasta tegevusprogrammis. Maksejõuetusõiguse revisjon algas 2015. aastal üleskutsega huvigruppidele avaldada arvamusi ja esitada ettepanekuid, kuidas muuta maksejõuetusmenetlus tõhusamaks, kiiremaks ja tulemuslikumaks, et tagada Eesti ettevõtluskeskkonna hea maine ja atraktiivsus.10 Lisaks arutati sama küsimust 9.10.2015 toimunud maksejõuetusõiguse ekspertide kohtumisel.11 2016. aastal alustati lähteülesande koostamisega, mille esialgne versioon saadeti 8.02.2016 avalikule konsultatsioonile kõikidele ministeeriumidele, eri asutustele, institutsioonidele ja huvirühmadele.12 Saadud tagasiside pinnalt töötati välja lõplik lähteülesanne. 13 Moodustati maksejõuetuse revisjoni töörühm,14 kes koostas lähteülesande alusel analüüs-kontseptsioonid.15 Analüüs-kontseptsioonid võeti aluseks pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse koostamisel.16 Väljatöötamiskavatsus esitati avalikule konsultatsioonile ja teistele ministeeriumidele kooskõlastamiseks 15.11.2018. Lisaks on 9 Riigikantselei. Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu võimalike muudatuste mõjude analüüs ja põhiseaduslikkuse hindamise uuring, Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR OÜ ja Advokaadibüroo NOVE OÜ. Kättesaadav: https://www.riigikantselei.ee/et/poliitikakujundamise-kvaliteedi-arendamine. 10 Justiitsministeeriumi 2015. a üleskutse. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/eesmargid- tegevused/oiguspoliitika/kodifitseerimine-ja-oigusloome-arendamine/maksejouetusoiguse; Huvirühmade esitatud tagasiside kättesaadav https://www.just.ee/et/oiguspoliitika/parem-oigusloome/maksejouetusoiguse- revisjon/maksejouetusoiguse-huviruhmade-arvamused. 11 Vt protokoll https://www.just.ee/et/kodifitseerimine-ja-oigusloome- arendamine/tegevused/maksejouetusoiguse-revisjon/maksejouetusoiguse-0. 12 Huvirühmade esitatud tagasiside kättesaadav Justiitsministeeriumi kodulehel aadressil https://www.just.ee/et/oiguspoliitika/parem-oigusloome/maksejouetusoiguse-revisjon/maksejouetusoiguse- huviruhmade-arvamused. 13 P. Kriibi, S. Liin. Maksejõuetuse revisjoni lähteülesande projekt. Tallinn, 2016. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/kodifitseerimine-ja-oigusloome- arendamine/maksejouetusoiguse. 14 Maksejõuetuse revisjoni töörühma koosseisu vt https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-tooruhm. 15 Maksejõuetusõiguse revisjoni valminud materjalid. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse- revisjoni-valminud-materjalid. 16 Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus, Justiitsministeerium, 2018. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/pankrotiseaduse_ja_teiste_seaduste_muutmise_seaduse_eelnou_valja tootamiskavatsus.pdf. 8 moodustatud maksejõuetuse revisjoni komisjon,17 mis on kohtunud neljal korral ning arutanud jooksvalt revisjoni küsimusi ning maksejõuetusõiguses planeeritavaid muudatusi.18 Maksejõuetuse revisjon toimub kahes etapis. Esimeses etapis tegeletakse pankrotimenetlusega ning on koostatud pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kõnesolev eelnõu). Teises etapis tegeletakse saneerimise, võlgade ümberkujundamise ja füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlusega. Revisjoni jagamise kahte etappi on tingitud 17.07.2019 jõustunud maksejõuetuse direktiiv, mis käsitleb eelnimetatud menetlusi, millega harmoneeritakse olulisel määral saneerimismenetlusi ja kohustusest vabastamise menetlusi Euroopa Liidus. Ei oleks otstarbekaks nimetatud menetluste puhul samasisulise analüüsi tegemine ning seaduseelnõu koostamine kahes teineteisele ajaliselt väga lähedal asuvas etapis (revisjoniga tehtavad muudatused ja direktiivi ülevõtmiseks vajalikud muudatused). Kuivõrd võlgade ümberkujundamine on sarnaselt kohustusest vabastamise menetlusega mõeldud füüsilistele isikutele ning sarnaselt saneerimisega on tegemist maksejõuetuseelse menetlusega, peeti põhjendatuks ka võlgade ümberkujundamist käsitleda revisjoni II etapis. Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja seadustikke: 1) pankrotiseaduse redaktsiooni RT I, 19.03.2019, 26; 2) avaliku teenistuse seaduse redaktsiooni RT I, 13.03.2019, 37; 3) krediidiasutuste seaduse RT I, 13.03.2019, 99; 4) maksukorralduse seaduse RT I, 13.03.2019, 59; 5) kohtute seaduse redaktsiooni RT I, 13.03.2019, 5; 6) sihtasutuste seaduse redaktsiooni RT I, 09.05.2017, 34; 7) tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 19.03.2019, 23; 8) täitemenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 19.03.2019, 17; 9) võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse redaktsiooni RT I, 31.01.2014, 8; 10) äriseadustiku redaktsiooni RT I, 04.03.2019, 23. Kasutatud lühendid: ATS avaliku teenistuse seadus AÕS asjaõigusseadus HKMS halduskohtumenetluse seadustik HMS haldusmenetluse seadus KAS krediidiasutuste seadus KorS korrakaitseseadus KrMS kriminaalmenetluse seadustik KS kohtute seadus KTS kohtutäituri seadus MKS maksukorralduse seadus MtüS mittetulundusühingute seadus PankrS pankrotiseadus PS põhiseadus PärS pärimisseadus RLS riigilõivu seadus SAS sihtasutuste seadus TMS täitemenetluse seadustik TsMS tsiviilkohtumenetluse seadus TsÜS tsiviilseadustiku üldosa seadus 17 Maksejõuetusõiguse töörühm ja komisjon. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-tooruhm. 18 Maksejõuetusõiguse revisjoni protokollid. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni- protokollid. 9  TÕAS tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadus TÜS tulundusühistuseadus VVS Vabariigi Valitsuse seadus VÕS võlaõigusseadus VõVS võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus ÄS äriseadustik InsO Saksa pankrotiseadus (Insolvenzordnung) LKHV Soome pankrotiombudsmani järelevalvet reguleeriv seadus KPK Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda EL Euroopa Liit OECD Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon UNCITRAL United Nations Commission on International Trade Law VTK väljatöötamiskavatsus Maksejõuetuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrusega (EL) määrus 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud) Saneerimise ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) maksejõuetuse 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest direktiiv vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 Eelnõu vastuvõtmiseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse19 (PS) § 104 lõike 2 punkti 14 kohaselt vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus, kuna eelnõu sisaldab kohtumenetlust reguleerivaid sätteid. 2. SEADUSE EESMÄRK 2.1. Ülevaade Eelnõu eesmärgiks on muuta pankrotimenetlused kiiremaks, kulutõhusamaks ja läbipaistvamaks, millega omakorda tagada võlausaldajatele suuremad väljamaksed, selgitada välja seadusvastaselt tekitatud maksejõuetused ning parandada Eesti ettevõtluskliimat ja rahvusvahelist mainet. Maailmapanga maksejõuetuse raporti20 kohaselt on Eesti 47. kohal, samas kui maksejõuetuse valdkonnas tunnustatud riigid nagu Soome, USA, Saksamaa, Norra ja Taani on vastavalt teisel kuni kuuendal kohal. Eesti pankrotimenetlused on kas pikad ja kulukad ega täida hästi oma eesmärki tuua võlausaldajatele raha tagasi või raugevad sootuks. Eesti pankrotimenetlustes rahuldatakse võlausaldajate nõudeid 40,7%, samas kui Soomes 88,3%. Menetluse pikkus on vastavalt 3 aastat ja 10–11 kuud. Tabel 1. Eesti pankrotimenetlused võrdluses teiste riikidega Doing business MJ Eesti Soome USA Saksa Norra Taani raport Koht 47 2 3 4 5 6 Punktid (0–100) 62,51 92,81 90,91 90,12 85,44 85,13 19 Põhiseadus (PS) - RT 1992, 26, 349; RT I, 15.05.2015, 2. 20 The World Bank. Doing Business 2019. 16th edition, lk 170-171. Kättesaadav: http://www.doingbusiness.org/content/dam/doingBusiness/media/Annual-Reports/English/DB2019-report_web- version.pdf. 10  Aeg (aastat) 3,0 0,9 1,0 1,2 0,9 1,0 Kulu (% varast) 9,0 3,05 10,0 8,0 1,0 4,0 Rahuldamismäär (senti 40,7 88,3 81,8 80,4 92,0 88,5 dollari kohta) Õigusliku raamistiku 13,0 14,5 15,0 15,0 11,5 12,0 tugevus (0–16) Allikas: The World Bank. Doing Business 2019. Üks olulisemaid eesmärke on panustada ausa ärikeskkonna toimimisse. Selleks nähakse ette meetmeid, mille kaudu on võimalik uurida maksejõuetuse põhjuseid ja selgitada välja raugemiste pahatahtlik esilekutsumine vastutusest vabanemiseks. Eelnõuga tehakse ettepanek luua maksejõuetuse teenistus, mis hakkaks tegelema võlgniku järelevalvega ja seadusvastaselt tekitatud maksejõuetuste väljaselgitamisega. Teenistuse tegevuse tulemusel võetakse kahju tekitanud isikud vastutusele nende vastu kahju hüvitise nõude esitamisega või pankrotimenetlusalaste kuritegude uurimisele kaasa aitamise kaudu. Samuti aitavad raugemisi vältida muudatused võlausaldajate motiveerimiseks pankrotimenetluse rahastamisel ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine juhul, kui juriidilisest isikust võlgnikul puuduvad juhatuse liikmed. Kehtiva õiguse korral on võimalik, et sellisel juhul ei ole kellelgi pankrotiavalduse esitamise kohustust. Õigeaegne pankrotiavalduse esitamine on aga oluline, et oleks vahendeid, mille eest pankrotimenetlust läbi viia ja võlausaldajate nõudeid rahuldada. Pankrotimenetluste kiiremale ja efektiivsemale lahendamisele aitavad kaasa nii põhimõttelisemad kui väiksemad muudatused. Nõuete kaitsmise kirjalikult pidamine on eeldatavasti kiirem, odavam ja otstarbekam kui selleks ettenähtud koosolekute kokkukutsumine. Seda eriti juhtudel, kui võlausaldajad menetlusest ei huvitu või asuvad näiteks välismaal. Nõuete tunnustamine hagita menetluses ja vastuväidete põhistatuse nõude lisamine aitavad vähendada põhjendamatuid ja menetlust kurnavaid vaidlusi ning võimaldavad nõuete kaitsmise oluliselt kiiremini läbi viia. Spetsialiseerunud kohtunikud lahendavad asju kiiremini, efektiivsemalt ja praktika kujuneb ühtlasem. Kaasa aitavad ka nõudeavalduse esitamise tähtaja lühendamine ühele kuule, kaitsmiseta tunnustatavate nõuete nimekirja täiendamine ja võlausaldajate häälte määramise vaidluste kiirem lahendamine. Võlausaldajate häälte üle vaidluste lahendamine võlausaldajate esimesel üldkoosolekul on oluline, et saaks vastu võtta olulisi otsuseid, millest sõltub menetluse edasine kulgemine. Näiteks halduri kinnitamine ja võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise otsustamine. Võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid aitab suurendada raugevate menetluste arvu vähendamine. Raugemiste arvu aitab vähendada nii riigi panustamine maksejõuetuse teenistuse kaudu avalikku huvi väärivate menetluste läbiviimisse, võlausaldajate suurem valmidus tasuda menetluskulude deposiiti pankrotimenetluse läbiviimiseks kui ka õigeaegne pankrotiavalduse esitamine. Viimast aitab saavutada nii pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine juhatuse puudumisel isikutele, kes vastutavad juhatuse nimetamise eest, kui ka maksejõuetuse mõiste täpsem sisustamine ning maksejõuetuse saabumise eelduste sätestamine. Lisaks aitab võlausaldajatele tehtavate väljamaksete määra suurendada ka allutatud laenude regulatsiooni kehtestamine, mille kohaselt juriidilisest isikust võlgniku omanikest võlausaldajad oleksid väljamaksete järjekorras teistest võlausaldajatest madalamal positsioonil. Ettepanek lähtub sellest, et omanik peaks olema valmis kandma oma ettevõtte tegevusega seotud riski rohkem kui tema võlausaldajad. Lisaks on osanikel ja aktsionäridel maksejõuetuse olukorras ka kohustus otsustada, kas suurendada omakapitali või esitada pankrotiavaldus. Eesmärgiks on ka ühtlasem maksejõuetusalane praktika, mida aitab saavutada nii kohtute spetsialiseerumine kui maksejõuetuse teenistuse loomine. Kohtute spetsialiseerumisel 11 maksejõuetuse asjadele tagatakse spetsialiseerunud kohtunike ja kohtujuristide koolitamine ning luuakse võimalused omandada kogemusi suurema arvu maksejõuetusasjade lahendamise kaudu. Ka maksejõuetuse teenistus panustaks ühtse praktika kujundamisse, sh tegeleks maksejõuetusalase statistika korrastamisega. Kuna tegemist on mahuka eelnõuga, on alljärgnevalt käsitletud eelnõus tehtud ettepanekute vajalikkust, eesmärke, seoseid kehtiva õigusega ja senist praktikat iga teema osas eraldi ja põhjalikumalt. Enne eelnõu ja seletuskirja koostamist saadeti teistele ministeeriumidele ja huvigruppidele avalikult arvamuse avaldamiseks ka väljatöötamiskavatsus. Tagasiside andsid Maaeluministeerium, Tartu Maakohus, Riigikohus, Tartu Ringkonnakohus, Eesti Advokatuur, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Eesti Pangaliit ja Riigiprokuratuur.21 Edastatud tagasisidet on võimaluse korral arvestatud kõnesoleva eelnõu ja seletuskirja koostamisel ning käsitletud asjassepuutuva teema juures eelkõige sisu ja võrdleva analüüsi peatükis. 2.2. Maksejõuetuse teenistuse loomine Kehtiv järelevalvesüsteem Eesti maksejõuetusõiguses ei ole efektiivne.22 Pankrotimenetluse peamised eesmärgid – võlausaldajate nõuete rahuldamine ja võlgniku maksejõuetuse põhjuste välja selgitamine (PankrS § 2) – jäävad tihtipeale täitmata. Kannatavad ärisuhted ja ettevõtluskultuur. Suhteliselt suur osa pankrotimenetlusi raugeb pankrotti välja kuulutamata,23 mis on tingitud pankrotiavalduse hilinenud esitamisest24 ja ebapiisavast järelevalvest võlgniku maksejõuetusele eelnenud tegevuse üle.25 Selle tulemusel jäävad õigusvastaselt maksejõuetuse tekitanud isikud vastutusele võtmata ja ebaseaduslikult võõrandatud vara pankrotivarasse tagasi toomata. Kuigi võlausaldajatel on võimalus ise finantseerida pankrotimenetluse läbiviimist, ei soovi nad praktikas sellesse siiski täiendavalt panustada.26 Üheks raugemiste tagajärjeks on maksejõuetuse põhjuste välja selgitamata jäämine, mis on aga oluline pankrotimenetluse eesmärk (PankrS § 2). Üldjuhul on ettevõtte pankrotistumine normaalse ettevõtluse risk, millega ei saa aga samaväärseks pidada õigusvastaselt tekitatud pankrotti. Kuivõrd raugemist on niivõrd kerge saavutada, pankrotivaras ei tohi lihtsalt olla vahendeid pankrotimenetluse läbiviimiseks, kasutatakse kehtivat regulatsiooni ära, et vabaneda sel teel vastutusest. Ei saa välistada, et ettevõtlust juba alustatakse eesmärgiga võlausaldajatele maksmata jätta ja seeläbi enda kasumit suurendada. Kannatavad ettevõtjate ja võlausaldajate vahelised ärisuhted ja ettevõtluskultuur tervikuna. Majandusele tekitatud kahju on 21 Maksejõuetusõiguse huvirühmade arvamused väljatöötamiskavatsusele. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-huviruhmade-arvamused-0. 22 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 4. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/maksejouetusinstituudi_pankrotiombudsmani_loomise_vajadus.pdf. 23 AS PricewaterhouseCoopers Advisors. Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuring, 19.03.2013, lk 10. Tellija: Riigikantselei, tarkade otsuste fond, partner: Justiitsministeerium. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/maksejouetuse_menetlemise_tohususe_uuring_0 .pdf. 24 P. Varul. Maksejõuetusõiguse areng Eestis, Juridica 2013 IV, lk 236. 25 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (nö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 6. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/maksejouetusinstituudi_pankrotiombudsmani_loomise_vajadus.pdf. 26 Ibid., lk 4. 12 märkimisväärne.27 Creditinfo Eesti AS andmetel moodustasid Eesti ettevõtete võlad aastatel 2016–2018 keskmiselt kokku 33,26 miljonit eurot, millest üle 40% oli maksuvõlg riigile.28 Lisaks on raugemiste tagajärjeks võlausaldajate nõuete rahuldamise suhteliselt väike osakaal. Maailmapanga Doing Business 2019. aasta raporti (andmed 01.05.2018 seisuga) kohaselt saadakse Eestis keskmiselt ühe dollari kohta pankrotimenetluses tagasi 40,7 senti, samal ajal kui Soomes 88,3.29 OECD keskmine on 71,2 senti dollari kohta.30 Seega ei saa isegi mitte pooled võlausaldajate nõuded Eestis rahuldatud ning Eesti jääb OECD keskmisele ja Soomele alla pea kaks korda. Pankrotimenetlused puudutavad nii konkreetseid menetluspooli kui ka ühiskonda tervikuna.31 Seetõttu ei tohi unustada pankrotimenetluse avaliku huvi aspekti,32 mis seisneb üldise ärimoraali parandamises, ausate majandussuhete loomisele innustamises, maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamises, ühiskonna kaitsmises maksejõuetute ühingute eest ning maksejõuetuse kiirel ja korrektsel viisil lahendamises.33 Avaliku huvi tagamise eest peaks seisma aga eelkõige riik.34 Praegused probleemid on tingitud riigi vähesest sekkumisest ja efektiivse järelevalve regulatsiooni puudumisest. Pankrotimenetluses teostab küll võlgniku üle peamiselt järelevalvet pankrotihaldur, keda toetavad võlausaldajate üldkoosolek ja kohus, kuid kui pankrotivaras vahendeid ei ole, ei saa ka pankrotimenetlust läbi viia ega õigusvastaselt tekitatud pankroti põhjusi välja uurida. Kuivõrd pankrotimenetlus toimub lisaks konkreetsetele võlausaldajatele ka avalikus huvis ning on oluline ausa ärikeskkonna toimimiseks, peab seda aitama tagada riik. Riik küll hüvitab ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu piiratud ulatuses (kehtivas õiguses kuni 397 eurot menetluse kohta), kuid see ei ole piisav. Ka ei ole aidanud maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamise sätestamine pankrotimenetluse läbiviimise ühe eesmärgina tagada praktikas tulemust. Pigem sisustatakse põhjused formaalselt ja tõdetakse, et kuriteotunnustega tegu ega rasket juhtimisviga ei tuvastatud.35 Varatute ühingute pankrotimenetluse läbiviimine ettevõtluskeskkonna kaitseks on kaalukat avalikku huvi vääriv ka rahvusvaheliste soovituste kohaselt.36 Näiteks on UNCITRAL-i 27 K. Madisson. Pankrotiseaduse osaline kontseptsioon: maksejõuetusinstituut ja üldsätted, 2017, lk 4. 28 Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2018, lk 12–14. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2018.pdf; Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2017, lk 12–13. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2017.pdf; Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2016, lk 12-14. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2016.pdf. 29 The World Bank. Doing Business 2019. 16th edition, lk 170–171. Kättesaadav: http://www.doingbusiness.org/content/dam/doingBusiness/media/Annual-Reports/English/DB2019-report_web- version.pdf. 30 The World Bank. Doing Business. Resolving Insolvency, 2017, äriedetabel. Kättesaadav: http://www.doingbusiness.org/data/exploretopics/resolving-insolvency. 31 K. Madisson. Pankrotiseaduse osaline kontseptsioon: maksejõuetusinstituut ja üldsätted, 2017, lk 3. 32 Pankrotimenetluse seost avaliku huviga on põhjalikult käsitlenud K. Kerstna-Vaks magistritöös „Järelevalve pankrotimenetluses“, Juhendaja prof. Paul Varul. Tartu, 2005, eelkõige lk 21–24, lk 90 jj. Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/1158/kerstnavaks.pdf?sequence=5&isAllowed=y. 33 M. Varusk. Maksejõuetus – mis see on? Õiguskeel 2008/2, lk 1. Vt op. cit. K. Kerstna-Vaks. Juridica 2005/IX, lk 656, p 2. A. Keay. Insolvency Law: A Matter Of Public Interest? Northern Ireland Legal Quarterly. 2000. Vol. 51, Nr. 4, lk 510. 34 K. Madisson. Pankrotiseaduse osaline kontseptsioon: maksejõuetusinstituut ja üldsätted, 2017, lk 5; K. Jürgenson. Pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud isiku vastutus pankrotimenetluse raugemisel, 2015, lk 51. Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46930/jurgenson_kerstin.pdf?sequence=1. 35 Kohtutäituri seaduse eelnõu 462 SE seletuskiri, lk 31-32. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee. 36 United Nations Commission on International Trade Law (UNCITRAL). Maksejõuetusõiguse õigusloome juhised (Legislative Guide on Insolvency Law), 2005, lk 62, p 75. Kättesaadav: 13 maksejõuetusalastes õigusloome juhistes öeldud, et kus pankrotiõigus ei taga vähese või puuduva pankrotivaraga võlgnike puhul piisavat maksejõuetuse põhjuste uurimist, ei ole tagatud lepinguliste suhete aus läbiviimine ja kaubanduse heade tavade standardi kujunemine. Varade väljaviimine võlgniku vara hulgast saab toimuda ilma igasuguse kartuseta vastutuse eest. Varatute pankrotimenetluste läbiviimine tuleb seega tagada ja üheks võimaluseks on seda teha riikliku sekkumise kaudu.37 Samuti on Sir Kenneth Cork’i Suurbritannia Parlamendile esitatud aruandes rõhutatud, et pankrotimenetluse eesmärgiks on lisaks võlgniku ja võlausaldajate huvide kaitsmisele ka avalikkuse huvi tunnustamine ja kaitsmine.38 Avaliku huvi tähtsust pankrotimenetlustes on rõhutanud ka Tartu Ringkonnakohtu kohtunik Kersti Kerstna- Vaks.39 Tulenevalt eeltoodud probleemidest langetas Vabariigi Valitsus 15.02.2018 kabineti nõupidamisel Justiitsministeeriumi esitatud memorandumi alusel otsuse töötada välja maksejõuetuse institutsiooni õiguslik raamistik. Eelnõuga tehakse ettepanek luua maksejõuetuse institutsioon Konkurentsiameti juurde täiendava struktuuriüksusena ehk maksejõuetuse teenistusena (edaspidi ka teenistus). Taolised institutsioonid on olemas näiteks Soomes pankrotiombudsmani, Rootsis täitevameti ja Lätis maksejõuetusameti näol.40 Kõige enam on eelnõu koostamisel eeskuju võetud Soome pankrotiombudsmanist. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides toetati maksejõuetuse institutsiooni loomist tugevalt. Leiti, et riik peab teatud juhtudel panustama pankrotimenetluste järelevalvesse senisest suuremal määral ja järelevalve parandamine aitaks mh vältida pankrotimenetluse raugemise kaudu vastutusest vabanemist, suurendada võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid ja muuta ettevõtluskultuur usaldusväärsemaks. Maksejõuetuse teenistus teostaks pankrotivõlgniku tegevuse üle riiklikku järelevalvet, kui on kahtlus, et võlgnik on maksejõuetuse tekitamisel käitunud õigusvastaselt ja sellisel käitumisel on avalik mõju. Teenistuse eesmärgiks on pankrotimenetlustes suurema läbipaistvuse saavutamine, õigusvastaste raugemiste vähendamine ja seeläbi ärikeskkonna parandamine. Teenistuse tegevuse abil saaks õigusvastaselt maksejõuetuse tekitanud isikuid vastutusele võtta ning kahju hüvitiste, tagasivõitmiste jms kaudu pankrotivara suurendada. Oma võimaluste piires aitaks teenistus kaasa pankrotikuritegude uurimisele, milles Eestil on praegu madal võimekus ning mis on olnud üks maksejõuetusõiguse revisjoni eesmärke.41 Lisaks teostaks teenistus haldusjärelevalvet pankrotihaldurite üle, kuid seda täiendavalt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, kes on peamine pankrotihaldurite üle haldusjärelevalve teostaja. Võimaluste piires kujundaks teenistus maksejõuetuse valdkonnas http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/insolven/05-80722_Ebook.pdf; S. Liin. Maksejõuetusõiguse revisjon, analüüs kontseptsioon, juriidilise isiku juhatuse liikme vastutus, lk 34–35. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 37 United Nations Commission on International Trade Law (UNCITRAL). Maksejõuetusõiguse õigusloome juhised (Legislative Guide on Insolvency Law), 2005, lk 61 jj. Kättesaadav: http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/insolven/05-80722_Ebook.pdf 38 K. Cork. Insolvency law and practice: report of the review cpmmittee. London: Her Majesty’s Stationery Office, 1928, pp 53–54. 39 K. Kerstna-Vaks. Järelevalve pankrotimenetluses. Magistritöö. Tartu, 2005, lk 23. 40 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, II ptk, lk 22 jj. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/maksejouetusinstituudi_pankrotiombudsmani_loomise_vajadus.pdf. 41 Justiitsministeerium. Reinsalu: algatame maksejõuetusreformi ausate ettevõtjate kaitseks. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/uudised/reinsalu-algatame-maksejouetusreformi-ausate-ettevotjate-kaitseks. 14 ühtset praktikat. Kui järelevalvet teostaks teenistus vaid pankrotimenetluses, siis ühtse praktika kujundamisse võiks ta panustada kõikides maksejõuetusmenetlustes, st nii pankroti-, füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise, saneerimis- kui ka võlgade ümberkujundamise menetluses. Peamised vahendid teenistusel riikliku järelevalve läbiviimisel oleksid eriauditi tegemine ja pankrotimenetluse avalik uurimine. Eriauditit saaks pankrotimenetluses teenistuselt taotleda pankrotihaldur, kuid pankrotimenetluse avaliku uurimise otsustab teenistus võlgnikupõhiselt. Eriauditit saaks läbi viia igas pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusi avaliku uurimisena saaks läbi viia üksnes siis, kui pankrotiavalduse läbivaatamine või pankrotimenetlus muidu raugeks, ükski võlausaldaja ei ole valmis menetluskulusid deponeerima ning on kahtlus, et võlgniku maksejõuetus on tekitatud seadusvastaselt. Teenistust finantseeritaks riigieelarvest ning teenistuse tegevus ei oleks kasumliku eesmärgiga. Küll aga on teenistuse tegevusel kaudselt ka positiivne rahaline mõju. Esiteks paraneks õigusvastaste pankrottide uurimisega ärikeskkond. Eelduslikult võiksid võlgnikud sagedamini esitada pankrotiavalduse õigeaegselt, mis ühtlasi tagaks, et võlgnikul on pankroti väljakuulutamise hetkel rohkem vara, millest võlausaldajate nõudeid tasuda. Samuti peaks vähenema soov raugemise kaudu vastutusest vabanemiseks, kuivõrd on võimalik, et teenistus sekkub ja selgitab välja maksejõuetuse õigusvastase tekitamise põhjused, mis omakorda võimaldab õigusvastaselt käitunud isikud vastutusele võtta ja kahju hüvitisi nõuda. Teiseks on üks peamisi ja suurimaid võlausaldajaid ka Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu, kellel on samuti võimalik teenistuse töö kaudu saada nõudeid suuremal määral rahuldada. Kolmandaks oleks riigil võimalik osa tehtud kulutusi sarnaselt pankrotimenetluse kulutustega tagasi saada siis, kui teenistuse tegevuse tulemusel saab pankrotivara suurendada. Näiteks kulus Soome pankrotiombudsmanil aastatel 2015–-2018 pankrotimenetluse avaliku haldamise peale keskmiselt 696 500 eurot aastas ning võlausaldajad said avaliku haldamise tulemusel väljamaksetena 1 102 250 eurot aastas.42 Maksejõuetuse teenistuse tegevus võiks Eesti kontekstis olla väga efektiivne, kuivõrd juba teatava hulga õigusvastaselt tekitatud maksejõuetuste uurimise ja sellega kaasnevate tagajärgede mõju võib ärikeskkonnale olla hoiatav ja seda parandav. Muudatus puudutab järgmisi sätteid: PankrS § 29 lg 3, § 30 lg 5, § 33 lg 21, § 58 lg 11, § 62 lg 2, § 68 lg 2, § 70, § 72, § 74 lg 1, 3. ptk 5. jagu ehk §-d 842–849, § 150 lg 1 p 7, § 153 lg 11, § 158 lg 6, ptk 121 ehk §-d 1921–1926, KAS § 88 lg 5 p 6, MKS § 29 p 36, ATS § 23 lg 2 p 8, KS § 58 lõiked 1–4. 2.3. Maksejõuetuse saabumise eelduste sätestamine ja maksejõuetuse mõiste täpsustamine Pankrotiseaduses on maksejõuetust käsitletud kui pankrotist üldisemat kategooriat, mis iseloomustab objektiivselt majanduslikku olukorda. Pankrotile on aga antud juriidiline tähendus, see on üksnes kohtu poolt tuvastatud maksejõuetus.43 Maksejõuetuse termin ise jääb paljudel juhtudel ebaselgeks,44 ka ei ole seda väga palju käsitletud kohtupraktikas. Mõisted 42 Soome pankrotiombudsmanilt saadud andmed. 43 M. Varusk. Maksejõuetus – mis see on? Õiguskeel, 2008/2, lk 1. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/merike_varusk._maksejouetus_-_mis_see_on.pdf. 44 M. Varusk. Maksejõuetus – mis see on? Õiguskeel, 2008/2, lk 1. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/merike_varusk._maksejouetus_-_mis_see_on.pdf; P. Manavald. Maksejõuetusõigus ja –terminoloogia on jõudmas uude arengujärku, Õiguskeel, 2008/4, lk 4. Kättesaadav: 15 peaksid edasi andma PankrS § 1 lg 2 ja lg 3 erinevuse ja sätestama piiri, mis eristab püsivat maksejõuetust ajutisest.45 Maksejõuetuse mõiste selgus on oluline nii pankrotiavalduse õigeaegse esitamise seisukohast kui ka maksejõuetuse saabumise hetke tuvastamiseks tagantjärele, nt tagasivõitmise hagi või kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Samuti sisaldab maksejõuetuse mõistet KarS § 384. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides nii pooldati, kui ka oldi vastu maksejõuetuse mõiste täpsustamisele. Vastuargumendid olid eelkõige selles, et ühesugused kriteeriumid ei pruugi sobida kõikide ettevõtete jaoks ning raamatupidamisnäitajatele tuginemine ei anna alati õiget tulemust. Näiteks on võimalik, et raamatupidamises näidatakse, et varad katavad kohustusi, kuid reaalsuses on ettevõte maksejõuetu. Maksejõuetuse revisjoni komisjoni koosolekul toodi ka välja, et lähenemine füüsilisest isikust ja juriidilisest isikust võlgnike maksejõuetuse mõiste sisustamisele peab olema erinev. Füüsilise isiku puhul on pankrotimenetlus pigem äärmuslik vajadus, samas kui juriidilise isiku puhul on eesmärgiks maksejõuetute isikute turult kõrvaldamine ning õigeaegne pankrotiavalduse esitamine pankrotimenetluse läbiviimise tagamiseks. Eelnõu väljatöötamisel kaaluti maksejõuetuse mõiste täpset reguleerimist, kuid eeltoodud põhjustel loobuti sellest. Siiski täpsustatakse maksejõuetuse mõiste puhul PankrS § 2 lõigete 2 ja 3, st likviidsus- ja bilansitesti kohaldamise erisusi ning sätestatakse seaduses eeldused, millal maksejõuetuse saabumist eeldatakse. Näiteks kui võlgniku suhtes toimuv täitemenetlus ei ole olnud tulemuslik või võlgniku netovara ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Sellised eeldused aitavad osapooltel selgemini ja lihtsamini hinnata maksejõuetuse saabumise hetke või tuvastada seda ka tagantjärele. Võlgnikul on neid eeldusi võimalik ümber lükata. Muudatus puudutab: PankrS § 1 lg-d 2 ja 3 ning § 31 lg-d 11 ja 12. 2.4. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine Kehtiva õiguse kohaselt lasub juriidilise isiku pankrotiavalduse esitamise kohustus ainult juhatuse liikmetel. Kui juriidilisel isikul juhatuse liikmed puuduvad, pole kellelgi ka pankrotiavalduse esitamise kohustust ega vastutust. Pankrotiavalduse õigeaegne esitamine on aga oluline, et tagada võlausaldajate nõuete täitmine võimalikult suures ulatuses. Seega laiendatakse pankrotiavalduse esitamise kohustust juhatuse liikmete puudumisel organile, kelle kohustus on juhatuse liikmete valimine, ehk nõukogule ja osanikele. Muudatus puudutab piiratud vastutusega ühinguid ja ühistuid ehk sihtasutusi, osaühinguid, aktsiaseltse ja tulundusühistuid. Muid ühinguid ja ühistuid ei käsitleta, kuivõrd nende puhul ei ole tegemist piiratud vastutusega ühingutega või neil puudub organ, kellele kohustust laiendada. Näiteks ei ole MTÜ-l nõukogu ning liikmetele vastavat kohustust laiendada ei oleks mõistlik. Muudatuste esmane eesmärk on kaitsta võlausaldajate huve vältides olukorda, kus juriidilisel isikul puudub pankrotiavalduse esitamise kohustus või võimalus pelgalt seetõttu, et juhatus on jäänud nimetamata või volitused pikendamata. Teiseks on muudatuste eesmärk suunata kohustatud isikuid tagama juhatuse liikmete olemasolu, kuivõrd nõukogule või osanikele laieneb pankrotiavalduse esitamise kohustus ainult juhatuse liikmete puudumisel ning juhatuse olemasolul on nende vastutus pankrotiavalduse esitamise eest välistatud. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/priit_manavald._maksejouetusoigus_ja_- terminoloogia_on_joudmas_uude_arengujarku.pdf. 45 P. Manavald. Maksejõuetusõigus ja –terminoloogia on jõudmas uude arengujärku, Õiguskeel, 2008/4, lk 4. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/priit_manavald._maksejouetusoigus_ja_- terminoloogia_on_joudmas_uude_arengujarku.pdf. 16 Muudatus puudutab SAS § 45 lg 2, ÄS § 180 lg 51 ls 5 ja § 306 lg 2. 2.5. Võlausaldaja motiveerimine menetluskulude kandmises Võimalusi pankrotimenetluste rahastamiseks on mitmesuguseid: seda võib teha võlgniku, võlgniku tegevuse eest vastutatavate isikute, võlausaldajate, kolmandate isikute või riigi vara arvel. Kehtiva õiguse järgi on kasutuses kõik nimetatud võimalused. Esmajärjekorras peakski pankrotimenetluse kulud kandma võlgniku vara arvelt. Kui see aga pole võimalik, võib kohus määrata menetluse läbiviimiseks deposiidi, mida võib tasuda nii võlausaldaja kui muu isik. Erinevalt pankrotimenetluse kulude katteks nõutavast deposiidist, nõutakse ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiiti konkreetselt pankrotiavalduse esitanud võlausaldajalt. Seega on pankrotimenetluse kulude katteks võimalike deposiidi maksjate ring laiem. Juhul kui võlausaldajad ega muud isikud ei soostu deposiiti maksma ja menetlus raugeb, on veel võimalik, et pankrotimenetluse kulud hüvitab piiratud summas riik.46 Viimane ei taga aga pankrotimenetluse läbiviimist, vaid kannab eesmärki tasuda mingil määral pankrotihaldurile tehtud töö eest. Kuivõrd suurel osal pankrotivõlgnikel puuduvad pankrotimenetluse läbiviimiseks vahendid ja võlausaldajatel pole huvi menetluskulude deponeerimiseks,47 raugeb suur hulk menetlusi. Kohtute infosüsteemi (KIS) põhjal tehtud uuringust48 selgus, et 2015., 2016. ja 2017. aastal rauges keskmiselt 55% menetlustest. Täitmata jäävad pankrotimenetluse eesmärgid, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine ja maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine (PankrS § 2). Seega ei piisa kehtivast süsteemist, et tagada pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalikud kulutused. Vaja on leida täiendavaid võimalusi, et kindlustada vahendid pankrotimenetluste läbiviimiseks. Eelnõuga tehakse ettepanekud, mis aitaksid võlausaldajaid motiveerida menetluskulude deponeerimiseks. Selleks pakutakse lahendusi, mis muudaksid võlausaldaja võimalused deponeeritud summade tagasisaamiseks hõlpsamaks. Esiteks tehakse ettepanek lihtsustada võlausaldaja jaoks tema poolt deposiiti makstud kulutuste tagasi nõudmist juriidiliselt isikult, võimaldades vastav nõue esitada hagita menetluses. Teiseks võimaldatakse tagasi nõuda ka ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks makstud deposiiti. Selguse huvides tuleb märkida, et väljatöötamiskavatsuses ei tehtud ja eelnõuga ei tehta ettepanekut muuta deposiidi nõudmise aluseid, isikute ringi jms. Samuti ei muudeta deposiidi nõudmist kohustuslikuks, vaid see sõltub endiselt võlgniku varaliselt seisust ja kohtul säilib deposiidi määramisel kaalutlusõigus. Muudatus puudutab: PankrS § 11 lg-d 11, 12 ja 2, § 29 lg 71, § 30 lg 3, 31 ja lg 4. 46 Vt täpsemalt PankrS § 23 lg 4, § 65 lg 11. Eelnõuga tehakse ka ettepanek maksejõuetuse teenistuse loomiseks, millisel juhul on võimalik, et menetluskulud kannab teenistus enda ehk riigi vahenditest. Samas lähtub teenistus avaliku huvi eesmärgist, näiteks uurides selliseid menetlusi, kus on kahtlus, et võlgniku maksejõuetus on tekitatud seadusvastaselt. Seega rahastab teenistus vaid osa muidu raugevatest menetlustest, mis aga ei ole kogu raugevate menetluste arvu arvestades piisav. Seetõttu tuleb ka muude meetoditega tagada pankrotimenetluste rahastamine, mistõttu on asjakohane ka võlausaldajale antavaid tagatisi parendada. 47 S. Liin. Analüüs-kontseptsioon, maksejõuetu juriidilise isiku juhatuse liikme kohustused ja vastutus, lk 34. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 48 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. 17 2.6. Täitemenetluse jätkamine pärast ajutise halduri nimetamist ja pankroti väljakuulutamist Eelnõuga tehakse ettepanek lubada kohtu vastaval otsustusel pärast ajutise halduri nimetamist jätkata sundtäitmisega ning pärast pankroti väljakuulutamist pandieseme realiseerimisega, kui täitemenetlus on algatatud enne pankrotimenetluse algatamist. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole võimalik pandieseme realiseerimisega täitemenetluses jätkata, kui kohus nimetab ajutise halduri või kuulutab välja võlgniku pankroti. Muudatused on vajalikud võlausaldajate huvide tagamiseks ja menetlusökonoomilistel eesmärkidel. Vara müük täite- ja pankrotimenetluses toimub üldjoontes samadel alustel. Pankrotiseaduse § 135 lõige 1 sätestab, et haldur müüb pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi. Kui täitemenetluses on juba müügiprotsessiga alustatud, toiminguid ja kulutusi tehtud, ei ole mõistlik pandieseme realiseerimist pooleli jätta ja samalaadseid toiminguid pankrotimenetluses uuesti läbi viia. Kokkuhoid on nii ajaline kui rahaline. Samas tuleb kohtul otsuse tegemisel arvesse võtta ka ettevõtte tegevuse jätkamise, tervendamise ja kompromissi tegemise võimalust, samuti seda, et loodavat regulatsiooni ei saaks kuritarvitada, ning muid olulisi asjaolusid. Maksejõuetuse revisjoni komisjoni 05.07.2019 koosolekul ja KPK 12.07.2019 esitatud kirjalikes kommentaarides koosolekul arutatu kohta toodi välja, et kehtivat õigust saab pahatahtlikult ära kasutada. Esineb olukordi, kus kohtutäitur on täitemenetluses välja kuulutanud võlgniku vara enampakkumise ning võlgnik esitanud pankrotiavalduse ilmse sooviga nurjata enampakkumine ning põhjustada kohtuvaidlusi. Aeg, mis kulub pankroti väljakuulutamiseks, võib olla küllaltki pikk, eriti vaidluste korral. Selle aja jooksul saab võlgnik asja kasutada isiklikel eesmärkidel või ka raha teenimiseks ning võlausaldaja huvid kannatavad. Ka on võimalik, et võlgniku tegevus vähendab asja väärtust. Probleem on seotud täitemenetluse peatamisega ajutise halduri nimetamisel. Eelnõuga tehakse ettepanek anda kohtule võimalus kaaluda, kas täitemenetluse peatamine on põhjendatud ja vajalik. Väljatöötamiskavatsusega pakuti välja lisada seadusesse regulatsioon, mis annaks pandipidajale õiguse realiseerida pandiese väljaspool pankrotimenetlust, kui pandiese on võlgniku ainsaks varaks. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasiside oli vastuoluline. Pangaliit toetas ettepanekut ning leidis, et õigus realiseerida pandiese väljapool pankrotimenetlust võiks olla pandipidaja üldine õigus, mis ei peaks olema piiratud asjaoluga, kas pandiese on võlgniku ainuke vara. Teiselt poolt toodi aga esile, et kavandatav süsteem toetab üksnes pandipidajate huve, kuid ei arvesta üldist majanduslikku olukorda, ettevõtluskeskkonda, professionaalse laenuandja sotsiaalset vastutust (laenuandmine, sh pandiga tagatud laenuandmine peab olema vastutustundlik; krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3) ja muudatuse tulemusel jäävad avastamata ka vara tagasivõitmise võimalused, välja selgitamata pankroti põhjused ja tuvastamata võimalikud pankrotikuriteod. Samuti suureneb raugemiste arv. Pandieseme välistamisel tuleks pankrotimenetlusi hakata finantseerima suuremas osas riigieelarvest. Probleemne on ka „ainsa vara“ defineerimine. Enamasti on võlgnikul peale kinnisasja ka vallasvara. Justiitsministeeriumi tellitud mõjuanalüüsist selgus, et kui anda pandipidajale õigus pandieseme realiseerimiseks väljaspool pankrotimenetlust juhtudel, kus pandiese on pankrotivõlgniku ainukeseks varaks, ei tasuks regulatsioon end ära. Esiteks on väga keeruline määratleda ainukest vara, samuti on võimalik sellisest määratlusest kõrvale kalduda või 18 regulatsiooni kuritarvitada.49 Teiseks on juhtumeid, kus pandiese on ainuke või peamine ese pankrotivaras, väga vähe. Pankrotimenetlusi, kus pankrotivara müügist jäi peale pandiga koormatud vara müüki üle vähem kui 100 eurot, oli kõikidest menetlustest vaid 6%, st sõltuvalt majanduse olukorrast 21–84 juhtumit aastas.50 Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et ühelt poolt oleks muudatuseks vajalik regulatsioon väga keeruline ja seega avatud vaidlustele ning kuritarvitustele, teiselt poolt oleks muudatusega hõlmatud väga väike arv juhtumeid, mistõttu see ei tasuks end ära.51 Nii väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides kui ka Justiitsministeeriumi tellitud mõjuanalüüsi käigus läbiviidud küsitlustel tehti valdavalt ettepanek luua regulatsioon, mis võimaldaks pandiese täitemenetluses realiseerida siis, kui täitemenetlus on algatatud juba enne pankrotimenetluse alustamist.52 Muudatus puudutab: PankrS § 17 lg-d 3–4, 31 lg 6, 45, 153 lg 21 ja TMS § 51 lg 1, § 511, 100 lg 5. 2.7. Allutatud laenude regulatsioon Omanikud teevad äriühingu moodustamisel sissemaksed äriühingu tegevuse finantseerimiseks. Sissemakse tuleb teha seadusega sätestatud minimaalses ulatuses. Muu äritegevuseks vajaliku kapitali võivad omanikud anda laenuna. Selliselt antud laene kehtiva õiguse kohaselt võlgniku pankrotimenetluses teiste pankrotivõlausaldajate nõuetest ei eristata.53 Selline olukord on paljuski sarnane olukorraga Saksamaal enne 1990. aastat. 54 Omanike antud laenude või omakapitali tehtud investeeringute sarnane kohtlemine teiste võlausaldajate nõuetega toob kuritarvitusi ning annab omanikele eeliseid, mis on pankrotimenetluse olukorras põhjendamatud, näiteks kontrolli pankrotimenetluse üle.55 Samuti võib see muuta liiga lihtsalt võimalikuks mitte riskida oma investeeringu kaotusega, mis arvestades nende isikute piiratud vastutust äriühingu kohustuste eest, on niigi suhteliselt väike.56 Ka on ettevõtja põhiolemuses kanda seda ettevõtlusriski, mis teenib talle kasumit.57 Kui omanik annab ettevõttele laenu ja omab maksejõuetuse olukorras selle tagasisaamisel samasuguseid õiguseid nagu teised võlausaldajad, kannab ta enda tehtud finantsotsuste riski 49 S. Anspal, E. Kallaste, I. Niklus, J. Järve. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu võimalike muudatuste mõjude hindamine. Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar, advokaadibüroo NOVE, 2019, lk 7. 50 Ibid., lk 43. Majandusolukordi on käsitletud viimaste aastate ja kriisiaja järgi, mil pankrottide arv oli 3-4 korda suurem. 51 Ibid., lk 43-44. 52 Ibid., lk 7-8. 53 Erisätted on olemas krediidiasutuste esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide ehk sisuliselt allutatud laenude kohta (vt täpsemalt KAS § 131 lg 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1–337), mille art 28 lg 1 p j sätestab, et instrumendid järjestatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse või likvideerimise korral kõigist muudest nõuetest madalamasse nõudeõiguse järku). 54 A. Vutt. Allutatud laenud ja nende kajastamine finantsaruannetes. EML ajakiri MaksuMaksja, 2008, nr 3. Kättesaadav: http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=707. 55 K. Padu. Maksejõuetuse revisjon. Laenude allutamise regulatsioon, 2018, lk 2–4. 56 A. Vutt. Allutatud laenud ja nende kajastamine finantsaruannetes. EML ajakiri MaksuMaksja, 2008, nr 3. Kättesaadav: http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=707. 57 Easterbrook and Fischel (n 16) 67–70. See also in consent L Timmerman, ‘Grondslagen van Geldend Ondernemingsrecht’, (2009) 2 Ondernemingsrecht; Rolef J. de Weijs. HARMONIZATION OF EUROPEAN INSOLVENCY LAW: PREVENTING INSOLVENCY LAW FROM TURNING AGAINST CREDITORS BY UPHOLDING THE DEBT-EQUITY DIVIDE, lk 15 kaudu. Kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2932097&download=yes. 19 tegelikkuses teistele võlausaldajatele. Seejuures ei ole teistel võlausaldajatel kaasarääkimise õigust. Seda eriti tavaliste tarnijate puhul, kes ei ole professionaalsed võlausaldajad ja on saanud võlausaldajaks, sest võlgnik on neile võlgu jäänud.58 Võlakapital kannab endas ka suuremat riski kui omakapital.59 Probleem seisneb seega eelkõige omanikest võlausaldajate ja teiste võlausaldajate samasuguses kohtlemises pankrotimenetluse ajal, kui tegelikkuses on omanikust võlausaldajal erinev staatus. Omanikust võlausaldajal on rohkem informatsiooni äriühingu tegevuse kohta ja neil on äriühingu otsustele suurem mõju. Lisaks peaks nad olema ka valmis kandma äriühingu tegevuse eest suuremat riski kui tavaline võlausaldaja.60 Omaniku pikaajaline laen on majanduslikult samaväärne osa- või aktsiakapitali tehtud investeeringuga, mida ei tohiks kindlasti keelata, kuid millele tuleks pankrotimenetluses anda erinev õiguslik seisund.61 Võlausaldajate võrdse kohtlemise seisukohast tehakse eelnõuga ettepanek allutada omanikust võlausaldaja antud laen pankrotimenetluses väljamaksete tegemisel teiste võlausaldajate nõuetele. Allutatakse omanike laenud, mis on antud võlgniku maksejõuetuse olukorras. Tagada tuleb, et allutatud oleksid selliste omanike laenud, kes reaalselt äriühingu juhtimises osalevad. Ettepaneku eesmärk on kaitsta võlausaldajaid omanikest võlausaldajate otsuste eest, mis neid kahjustavad. Samuti vältida olukorda, kus omanikest võlausaldajad haaravad võlausaldajaks saades kontrolli pankrotimenetluse üle ning teevad sel viisil endale kasulikke otsuseid, kahjustades teisi võlausaldajaid. Laenude allutamine tugevdab võlausaldaja positsiooni ja seega muudab laenu saamise odavamaks. Lisaks tuleb eelkirjeldatud muudatuse tagamiseks piirata ka omanikest võlausaldajate hääleõigust pankrotimenetluses, sest ainuüksi väljamaksete järjekohas madalama koha andmine ei välista pankrotimenetluses kontrolli haaramist. Kontrolli on aga omanikel võimalik saavutada ka oma lähikondsete kaudu, mistõttu tuleb ka nende hääleõigust piirata. Samas ei allutata teiste lähikondsete isikute antud laene, kuivõrd see oleks liiga piirav. Muudatuse sisu koosneb järgmistest elementidest: - omanike antud laenu tagasinõuete allutamine pankrotimenetluses (PankrS § 153 lg 1 p 4 muudatus); - omanike tagasinõuded õigustoimingutest, mis vastavad omaniku antud laenule majanduslikus mõttes ja nende allutamine pankrotimenetluses (PankrS § 153 lg 1 p 4 muudatus); - piirangud (PankrS § 153 lg 7 muudatus); - omaniku antud laenu või sellele majanduslikus mõttes vastavast õigustoimingust tuleneva tagasinõudega seotud hääleõiguse piiramine (PankrS § 82 lg 8 muudatus); - omaniku lähikondsest võlausaldajate hääleõiguse piiramine pankrotimenetluses (PankrS § 82 lg 8 muudatus). Muudatus puudutab: PankrS § 153 lg 1 p 4 ja lg 7, § 82 lg 8. 2.8. Halduri tasu süsteem 58 Rolef J. de Weijs. HARMONIZATION OF EUROPEAN INSOLVENCY LAW: PREVENTING INSOLVENCY LAW FROM TURNING AGAINST CREDITORS BY UPHOLDING THE DEBT-EQUITY DIVIDE, lk 10. Kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2932097&download=yes. 59 K. Padu. Maksejõuetuse revisjon. Laenude allutamise regulatsioon, 2018, lk 2–4. 60 M. Agarmaa. Maksejõuetusõiguse revisjon. Pankrotiavalduse esitamine, pankrotimenetluse raugemine, pankroti välja kuulutamine ja tagajärjed, pankrotivara moodustamine, pankrotivara valitsemine, 2018, lk 41. 61 A. Vutt. Aktsiakapitali õiguslik reguleerimine: olevik ja tulevik. Juridica, IX/2005, joonealune märkus nr 41. 20 Kehtiva õiguse kohaselt kasutatakse Eestis eri menetluse etappides erinevaid tasu arvestamise meetodeid. Täispikas pankrotimenetluses (menetlus, mis lõpeb lõpparuande kinnitamisega) toimub tasustamine toimingutasu põhimõttel (PankrS § 65 lg 2; § 65¹ lg 1), mis väljendub kindlaksmääratud protsendina pankrotivaralt (PankrS § 65 lg 2; § 65¹ lg 4). Ajutisele haldurile makstakse tasu, lähtudes toimingutele kulunud ajast ja tunnitasu ülemmäär on 96 eurot (PankrS § 23 lg-d 2 ja 3). Sama kehtib alates 14. maist 2018 ka neil juhtudel, kui pankrotivara puudub, selle maht on hoolimata halduri tegevusest väike, haldurit ei kinnitata võlausaldajate esimesel üldkoosolekul või haldur vabastatakse, välja arvatud juhul, kui halduri vabastamise põhjuseks on tema ülesannete täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine (kehtiva PankrS § 65 lg 12). Kuna täispikas pankrotimenetluses ei näe kehtiv õigus ette halduri kohustust pidada pankrotimenetluses oma kohustuste täitmiseks kuluva tööajaarvestust (sh abiliste kohta), ei ole kohtul ja võlausaldajatel võimalik võrrelda halduri kulutatud aega tema poolt taotletava tasuga. See raskendab halduri objektiivse tööpanuse ja tasu majandusliku põhjendatuse hindamist ning muudab halduri tasustamise läbipaistmatuks. Praktikas puudub üksmeel selles, milline peab halduri tasu olema. Vaieldamatult on halduri tasustamine tundlik teema.62 Maksejõuetuse revisjoni lähteülesande koostamisse kaasatud huvigruppide arvamustes 63 kui ka väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides64 toodi välja nii asjaolu, et halduri tasu ei ole piisav, kui ka vastupidine seisukoht, et halduri tasu tuleks vähendada. Mööndi, et haldurite tasusüsteem peab looma tasakaalu nii haldurite kohustuste kui ka pankrotimenetluse eesmärkide saavutamise vahel, st et haldurid oleksid piisavalt motiveeritud oma tööd tegema, kuid tasu suurus ei vähendaks ebaproportsionaalselt võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid. Haldurid näevad probleemi ka olukorras, kus haldur peab oma tasu kättesaamisega ootama aastaid. Kehtiva õiguse kohaselt on võimalik küll esialgne tasu määramine, kuid tagasisides on välja toodud, et selline võimalus ei täida oma eesmärki. Teisalt on õiguskirjanduses rõhutatud, et esialgse tasu maksmine ei tohiks kujuneda reegliks, kuna see võib vähendada halduri huvi pankrotimenetluse kiire lõpetamise vastu. Eelnõu ettepaneku üks eesmärk on tagada õigusselgus ja läbipaistvus ajutise halduri ja halduri tasu arvutamise metoodikas ning haldurite õiglane tasustamine tehtud töö eest. Selleks tehakse ettepanek arvestada edaspidi halduri tasu tunni- ja toimingutasu alusel, pidada halduri ja tema abiliste tööaja arvestust ning täpsustada halduri kuluhüvitiste ja kulutuste hüvitamist. Tasu määramine peab olema läbipaistev. Just vähest läbipaistvust on (ajutise) halduri tasu maksmisele ette heidetud. Näiteks on sellisele järeldusele jõutud Riigikohtu kohtupraktika analüüsis, kus muu hulgas on puudusena välja toodud, et sageli puudub kohtulahendis, millega kohus tasu halduri kasuks välja mõistab, ülevaade ajutise halduri tehtud toimingute, selleks kulunud aja ning ajutise halduri tunnitasu suuruse kohta. Välja on toodud ka asjaolu, et kohtud määravad tihti summa, mida on ajutine haldur kohtult taotlenud, mis tõstatab küsimuse, kas kohus on tasu suurust põhjalikult kaalunud. 62 Halduri tasustamist on tundlikuks teemaks pidanud paljud autorid. Vt ka näiteks H. Vallender. The Remuneration of the Insolvency Representative in Europe. INSOL Europe 2012. p 5. 63 Maksejõuetuse revisjoni lähteülesande projekt. Justiitsministeerium 2016. Projekt 2014–2020.12.02.006.01.15- 0007 „Õigusloome kodifitseerimine“. 64 Maksejõuetusõiguse huvirühmade arvamused väljatöötamiskavatsusele. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-huviruhmade-arvamused-0. 21 Vähest läbipaistvust on ette heidetud ka halduri kuluhüvitistele. Halduril on võimalik kasutada pankrotimenetluses abilisi ja esindajaid. Keerukamate juhtumite puhul on võimalik esindaja tasu maksmine pankrotivarast pankrotitoimkonna nõusolekul. PankrS § 66 lg 2 kohaselt on halduril õigus pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul nõuda õigusalase nõustamise ning audiitor- ja raamatupidamisteenuse saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui kulutused on vajalikud pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata. Võlausaldajatel peaks olema õigus teada, milliseid abilisi/esindajaid kavatseb haldur kaasata ja kuidas ta planeerib nende töö ja tegevuse tasustamise. Lisaks peaksid bürookulud sisalduma halduri tasus. Eelnõuga muudetakse pankrotihalduri tasu regulatsiooni nii, et halduri tasu arvestamise süsteem oleks lihtne ja arusaadav. Säilitatakse ajutise halduri tasustamise peamised põhimõtted (tunnitasu). Muudatuste tegemisel on eeskujuks eelkõige Saksa ja Soome asjakohased regulatsioonid. Loobutakse pankrotivara suurusest sõltuvast toimingutasu põhimõttest ja nähakse ette kombineeritud tasustamise metoodika. Halduril tekib kohustus pidada nii enda kui ka oma abiliste tööajaarvestust. Halduri tasu arvestatakse tunnitasu põhimõttel kombineerituna seaduses nimetatud toimingute puhul toimingutasuga. Et tasu oleks mõistlik ja kooskõlas hallatava pankrotivara suurusega, peab olema võimalik halduri tasu taotlust hinnata erinevate meetodite alusel. Seetõttu tuleb kehtestada ka võrdlustasu määrad protsendina pankrotivarast. Regulatsioon peab tagama halduri tasu vastavuse halduri tegeliku panuse ja kutseoskustega. Eriregulatsiooni võimalus kehtestatakse füüsiliste isikute pankrotimenetlustes, kus haldur saab taotleda tasu ka üksnes toimingutasuna. Kui halduril on vastav kvalifikatsioon ja ta täidab ise kohustused, mille täitmiseks ta võib kasutada õigusala asjatundjaid, siis tasustatakse haldurit sellise töö eest eraldi. Halduri selline lisatasu võib ületada võrdlusmäära. Eelnõu ettepaneku teine eesmärk on võimaldada võlausaldajatel prognoosida juba menetluse alustamisel, kui suureks võivad kujuneda pankrotimenetluse kulud (sh halduri tasu). Selleks tehakse eelnõuga ettepanek, et haldur peaks menetluse alguses koostama eeldatava tegevuskava. Kehtiv õigus võimaldab võlausaldajatel prognoosida küll halduri tasu suurust (sõltub pankrotivara suurusest), kuid menetluskulude prognoosimise tarbeks seaduses üldine selge kord puudub. Kehtiv seadus kohustab haldurit andma hinnangu massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude suurusele üksnes neis menetlustes, kui pankrotivarasse kuulub ettevõte (§ 127 lg 2 viimane lause). Seega ei ole kulude eelkalkuleerimise vajadus Eesti pankrotiõiguses ka tundmatu. Kuna pankrotimenetlus toimub eelkõige võlausaldajate huvides nende nõuete rahuldamise eesmärgil, peaksid võlausaldajad saama menetluse alguses haldurilt rohkem informatsiooni oma väljavaadete kohta saada nõuded rahuldatud, samuti menetluse kulukuse kohta. Kalkulatsiooni tuleks käsitleda mittesiduva eelarvena VÕS § 639 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Lisaks muudetakse eelnõuga halduri vajalike kulutuste kinnitamise korda. Kehtiva õiguse kohaselt toimub vajalike kulutuste kinnitamine menetluse lõpus koos halduri tasu määramisega. Ühelt poolt on põhjenduseks see, et kohtul on menetluse lõpus ülevaade kogu menetlusest ning selliselt saab kulutuste vajalikkust ja põhjendatust kõige paremini hinnata. Teiselt poolt, kui pankrotimenetlus on pikk, siis muutub menetluse lõpus vajalike kulutuste põhjendamine halduri jaoks keeruliseks, samuti puudub menetluse jooksul kindlus, et halduri tehtavad kulutused menetluse lõpus kinnitatud saavad. Seetõttu muudetakse halduri ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste kinnitamist selliselt, et kohus hindab kulutuste põhjendatust ja vajalikkust ning kinnitab vajalikud ja põhjendatud kulud üks kord aastas pankrotimenetluse algatamisest arvates. Sagedasem kinnitamine tagab halduritele suurema kindluse kulutuste tegemisel, aitab 22 ära hoida ebavajalike kulutuste pikaaegse tegemise ning toob kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse hindamise ajahetke kulutuste tegemisele lähemale. Muudatused puudutavad: PankrS §-e 23 lg-d 1–4, 55 lg 3 p 52, 65, 651, 652, 66, 661, 127 lg 1, 145 lg 1, 172 lg 51, TsMS § 183 lg 2. 2.9. Võlausaldajate häälte määramine Võlausaldajate häälte määramine on kehtiva seaduse alusel koormav ja aeganõudev. Häälte määramise ülesanne on pandud haldurile. Kohus peab osalema võlausaldajate esimesel üldkoosolekul ja lahendama häältevaidlused. Võlausaldajal on võimalik esitada määruskaebus. See mitmetasandiline süsteem on aeganõudev, kuid poolte õiguste kaitse seisukohalt vajalik. Samas on kehtivas õiguses ebaselge, kui kiiresti peab kohus kaebuse lahendama, mis on tinginud antud küsimuses erineva kohtupraktika. Siinkohal on võimalik seadust täpsustades menetlust mõnevõrra kiirendada, nähes ette selge ajalise piiri, millal kohus peab häältevaidluse lahendama. Kohus peaks seda tegema samal koosolekul või keerulise vaidluse korral hiljemalt järgmisel tööpäeval. Võlausaldajate häälte määramise muudatused puudutavad: PankrS § 82 lg 4. 2.10. Kohtute spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele ja kohtujuristi pädevus Eelnõuga tehakse ettepanek koondada maksejõuetusasjad selleks spetsialiseerunud kohtutesse ja täpsustada kohtujuristide pädevust maksejõuetusasjades. Maksejõuetusasjade menetlemine erialluvusega kohtutes ja spetsialiseerunud kohtunike poolt aitab muuta menetlused tõhusamaks, kiiremaks ja kujundada maksejõuetusasjades ühtsema praktika. Maksejõuetusasjad on keerulised ning nende menetlemiseks on vaja eriteadmisi, samuti on vaja kogemuste omandamiseks maksejõuetusasju reaalselt lahendada. Seetõttu aitab maksejõuetusasjade koondamine kindlate kohtute kohtualluvusse spetsialiseerunud kohtunikel rohkem kogemusi omandada ning võimaldab ka kohtunike koolitamisel varasemast enam kontsentreeruda maksejõuetuse teemadele. Eelnõuga tehakse ettepanek maksejõuetusasjade koondamiseks Harju ja Tartu maakohtusse. Alternatiivselt pakutakse välja vaid juriidiliste isikute maksejõuetusmenetluste suhtes erikohtualluvuse loomine. Eesmärgi saavutamine eeldab kohtualluvust reguleerivate sätete muutmist. Muudatus puudutab kõikide maksejõuetusmenetluste, st nii pankroti-, füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise, saneerimise kui ka võlgade ümberkujundamise menetluste ning pankrotimenetluse ja ka pankrotivaraga seotud hagide kohtualluvust. Seejuures saneerimisseaduses muudatusi ei tehta, kuivõrd SanS § 5 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetluses kohtualluvusele pankrotiseaduses pankrotiavalduse esitamise kohta kehtivaid kohtualluvust reguleerivaid sätteid. Muudatus puudutab: PankrS § 4, VÕVS § 9, TsMS § 981, § 1031 ja KS § 37 lg 41. Samuti on spetsialiseerumise tagamiseks oluline anda maksejõuetusmenetlustes selge pädevus kohtujuristidele, kes pakuvad kohtunikele asjade lahendamisel tuge. Muudatus puudutab: PankrS § 82 lg 4 ja § 841 ning VÕVS § 6. Täiendavalt tuleb muuta ka halduri nimetamise korda, sest kohtunike spetsialiseerumisel koonduks kehtiva regulatsiooni korral halduri nimetamine väiksema arvu isikute kätte. See ei pruugi enam tagada halduritele võrdseid võimalusi töö saamisel. Seetõttu muudetakse 23 regulatsiooni ning suurendatakse tasakaalu saavutamiseks võlausaldajate rolli halduri nimetamisel. Muudatus puudutab PankrS § 61 lõikeid 2–5 ja § 81 lõiget 1. Eeltoodud eesmärke on võimalik saavutada üksnes regulatsiooni muutmisega. Alljärgnevalt on muudatuste eesmärke põhjalikumalt avatud. 2.10.1. Maksejõuetusasjade koondamine erandliku kohtualluvusega maakohtutesse On seadusandja otsustada, milline roll tuleb maksejõuetusmenetluse organite süsteemis anda kohtule. Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et kohtu pädevuse reguleerimisel pankrotimenetluses tuleb arvestada asjaoluga, et menetluse repressiivse iseloomu tõttu võlgniku suhtes ning võlausaldajate konkurentsi tõttu nõuavad paljud otsustused kohtu sekkumist. Pankrotikohtu rolli suurenemist on mõjutanud ka füüsilisest isikust võlgnike pankrottide arvu oluline kasv ning sellega kaasneda võiv kohustustest vabastamise menetlus. Pankrotikohtu keskne seisund õigustab seega pankrotikohtu vaatlemist pankrotimenetluse olulise osapoolena.65 Eesti õiguse kohaselt täidabki kohus küllalt keskset rolli maksejõuetusmenetluse läbiviimisel, sh on kohtul ka järelevalve funktsioon. Selline maksejõuetuse süsteem saab olla efektiivne üksnes siis, kui selle eest vastutaval kohtul ja ametnikel on vajalik võime seadusega neile pandud rolli täitmiseks. Kohtute võime käsitleda kompleksselt maksejõuetusasju ei ole mitte üksnes teadmiste ja praktiliste kogemuste küsimus, vaid ka küsimus sellest, kuidas neid teadmisi ja kogemusi pidevalt värskendada ja ajakohastada. Koolitust vajavad lisaks kohtunikele ka teised maksejõuetusmenetlustega kokku puutuvad ametnikud. Eesti pankrotiseaduse vastuvõtmisel 1992. aastal oli eesmärgiks kujundada menetlus võimalikult „kohtukaugeks“ ning jätta see suuresti riigi mõju alt välja. Pankrotikohtu järelevalve ülesanded olid ebaselged. Praktikas tekitas valitud põhimõte probleeme, sest menetlused muutusid äärmiselt haldurikeskseteks. PankrS § 84, mis sätestab kohtu üldise järelevalvekohustuse pankrotimenetluse seaduslikkuse üle, kehtestati alles 2004. aastast.66 Praktikas on pankrotikohtu ülesannetest arusaamist mõjutanud oluliselt vastav Riigikohtu praktika. Riigikohus on seisukohal, et pankrotimenetluses on kohtul sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus, mille eesmärk on tagada pankrotimenetluse seaduslikkus ja otstarbekus.67 Eestis on käesolevaks ajaks tekkimas arusaamine, et olukorras, kus halduri määrab kohus, peab kohus tegema halduri üle ka järelevalvet68 (ja seda sõltumata võlausaldajate ja täitevvõimu järelevalve pädevusest). Euroopa Liidu poliitika maksejõuetuse valdkonnas paneb riigile kohustuse arendada ettevõtete päästmise kultuuri,69 mistõttu tuleb seadusega tagada, et nii pankrotiasju kui ka muid maksejõuetusasju menetleksid spetsialiseerunud ja selleks väljaõpetatud kohtunikud, kellele on tagatud abi kohtuametnikelt (kohtujuristidelt). Kohtujuristide kaasamine järelevalve teostamisse ei ole siiani statistilist märgavat efekti menetluste efektiivsuse tõstmisele andnud (kehtiva õiguse kohaselt praktikas nad pigem siiski 65 G. Pape., W.Uhlenbruck. Insolvenzrecht. Verlag C.H.Beck München 2002. 15 ptk II. 66 Kuna pankrotiseaduse vastuvõtmisel 1992. a oli seaduse väljatöötamisel paljuski eeskujuks Rootsi seadus, kus kohtul üldist järelevalvekohustust ei ole, on sellised valikud mõistetavad. 67 RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-141-16, p 14. 68 Kohtu kohustust teostada järelevalvet kõigi kohtu poolt nimetatud isikute üle reguleerib ka TsMS § 477 2 lg 1, mis kehtib alates 1. jaanuarist 2009. 69 Saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv. 24 täidavad üksnes kohtunikku abistavat rolli, tegemata ise sisulisi otsustusi). Kohtunike ja vastava valdkonna kohtujuristide väljaõpe ning täiendõpe toimub Riigikohtu koolitusosakonna kaudu. Koolituste maht on piiratud Riigikohtule kohtunike koolituseks antavate ressurssidega ega pruugi olla piisav.70 Kehtiv õigus ei takista kohtunike spetsialiseerumist ühe maakohtu piires. Alates 1. jaanuarist 2018 kehtiva kohtute seaduse § 37 lg 41 kohaselt kehtestab kohtute haldamise nõukoda kohtunike tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused, sealhulgas kohtunike spetsialiseerumise põhimõtted. Seega on kohtunike spetsialiseerumist maksejõuetusasjadele ühe maakohtu piirides võimalik ka käesoleval ajal korraldada kohtunike üldkogu või KHN-i vastava otsuse alusel, kuid see ei ole kohustus. Samas ei võimalda seadus praegu koondada maksejõuetusasjade menetlemist ühte või mitmesse maakohtusse, sest maksejõuetusasjade menetlemine toimub käesoleval ajal kohtualluvuse üldreeglite kohaselt. Kompetentsi koondamiseks tuleks kaaluda võimalust viia maksejõuetusasjade menetlemine kindlatesse maakohtutesse (kohtumajadesse), kus on lihtsamini võimalik korraldada asjatundlik spetsialiseerumine. Eelnõus tehakse ettepanek koondada nii juriidiliste kui füüsiliste isikute maksejõuetusasjade kohtualluvus kindlate maakohtute alla kui ka alternatiivne ettepanek ainult juriidiliste isikute suhtes. Kohtunike/kohtute spetsialiseerumist maksejõuetusasjadele käsitletakse ka I ja II astme kohtute arengukavas aastateks 2020–2023, mille p 1.1.3 näeb ette luua kohtuteülene eksperdivõrgustik. Võrgustiku eesmärgiks on praktika arendamise ja ühtlustamise ning partnerorganisatsioonidega koostöö kaudu kohtumenetluse muutmine menetlusosalistele selgemaks ja kvaliteetsemaks. Valdkonna eksperdivõrgustik on kohtuteülene, millel on kohtunikust juht ja vajaduse korral võrgustikku toetavad spetsialistid. Võrgustik ei ole ühegi kohtu struktuuriüksus, kohtunike tööjaotust ja alluvussuhteid kohtus võrgustiku loomine ei mõjuta. Maksejõuetusõiguse valdkonna eksperdivõrgustiku loomisel arvestatakse maksejõuetusõiguse revisjoni ja selle raames 2018. aastal koostatud pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse mõju.71 2.10.2. Kohtujuristide pädevus maksejõuetusmenetlustes PankrS § 841 kohaselt võib teatud toiminguid pankrotimenetluses teha ka kohtunikuabi. Tegemist oli mõistliku mõttega muuta seeläbi efektiivsemaks ja paindlikumaks kohtu tegevust järelevalve teostamisel pankrotimenetlustes. Regulatsiooni eeskujuks oli Saksa õigus ja praktika. Klassikaline ülesannete jaotus Saksamaal on, et kohtuniku otsustused puudutavad menetluse alustamist ning kohtunikuabi otsustused menetluse jätkamist ja lõpetamist. Kohtunikuabi pädevused võib kohtunik jätta endale täies ulatuses või osaliselt, seejärel anda asi uuesti üle kohtunikuabile ning (uuesti) endale võtta.72 Eesti kohtutes ei ole praktikas osutunud võimalikuks seadusega võimaldatud menetluskorda rakendada, kuna kohtunikuabide ressurss selleks puudus (pankrotiasjade menetlemisega on tegelenud varem üks kohtunikuabi Harju Maakohtus). Praeguseks on kõik kohtunikuabid koondatud Tartu Maakohtu juures asuvasse registrite osakonda ning kohtutel puudub maksejõuetusmenetlustes tegelik võimalus teatud ülesandeid delegeerida kohtunikuabidele. Seetõttu tuleb PankrS §-i 841 ja VÕVS § 6 70 Riigikohtu koolitusosakonna andmetel on aastatel 2010 – 2018 toimunud kokku 16 maksejõuetusmenetluse koolitust (Üldjuhul on toimunud sama koolitus kahes grupis: Tartus ja Tallinnas). Aastatel 2013, 2015, 2018 ei ole selle valdkonna koolitusi toimunud). 71 I ja II astme kohtute arengukava aastateks 2020–2023. Kättesaadav: https://kohus.just.sise/sites/kohtu/files/dokumendid/esimese_ja_teise_astme_kohtute_arengukava.pdf 72 U. Foerste. Pankrotiõigus. Juura 2018, lk 19. 25 kohtunikuabi kaasamise osas muuta. Kohtunikuabide asemel saavad samu ülesandeid pankrotimenetluses kohtu nimel täita kohtujuristid, kelle vastava pädevuse saab ka praegu tuletada KS § 1251 lg 2 ja TsMS § 221 kaudu. Riigikohus on põhimõtteliselt sellist tuletatud pädevust ka tunnistanud.73 Eesmärgi saavutamiseks tuleb PankrS § 841 ja VÕVS § 6 muuta viisil, et senine kohtunikuabi pädevus pankrotimenetluses ja võlgade ümberkujundamise menetluses asenduks kohtujuristi vastava pädevusega. PankrS § 841 lg-t 3 tuleb täiendada ja jätta kohtuniku ainupädevusse füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetluses tehtavad otsustused, mis puudutavad kohustustest vabastamise menetluse algatamist, kohustustest vabastamist või sellest keeldumist. Lisaks tuleb kõrvaldada vastuolu PankrS § 82 lg 4 ja § 841 lg 2 vahel kohtujuristi pädevuse osas võlausaldajate üldkoosolekul. Selleks sätestatakse PankrS § 841 lõikes 3 selguse huvides, et võlausaldajatele antud häälte üle vaidluste lahendamine kuulub kohtuniku ainupädevusse. 2.11. Nõudeavalduse esitamine Eelnõuga tehakse ettepanek lühendada ja muuta paindlikumaks nõude esitamise tähtaega ning täpsustada, et ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on kohustus nõuetest teatamise tähtaja jooksul esitada oma nõue haldurile. Suurema paindlikkuse tagamiseks ja pankrotimenetluse kiirendamise huvides lühendatakse nõudeavalduse esitamise üldist tähtaega ühele kuule, kuid antakse kohtule võimalus määrata keerulisematel juhtudel pikem tähtaeg, aga mitte enam kui neli kuud. Kehtiva seaduse järgi on nõuete esitamise tähtajaks kaks kuud pankrotiteate avaldamisest. Taoline tähtaeg on küll kehtinud juba ligi 30 aastat ja praktikas juurdunud, kuid ei vasta enam tänapäeva vajadustele. Lihtsamate menetluste puhul on tehnoloogia arengu abil kommunikatsioon halduriga ja nõuete esitamine muutunud kiiremaks ning kahekuuline tähtaeg ei ole vajalik. Keeruliste menetluste, sh piiriüleste pankrotimenetluste puhul ei pruugi kahekuulisest tähtajast piisata. Seetõttu tehakse eelnõuga ettepanek muuta nõuete esitamise tähtaega lühemaks ja paindlikumaks, et see sobituks vastava olukorra vajadustega. Lisaks on see ka üks meede, mis kogumis aitab tagada kiirema pankrotimenetluse. Muudatus puudutab: PankrS § 93 lg 1 ja lisatud lg 11. Praktikas on segadust tekitanud, kas pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on kohustus oma nõue haldurile nõuete esitamise tähtaja jooksul uuesti esitada. Võlausaldaja ja halduri erinev arusaam eeltoodust võib viia selleni, et võlausaldaja nõue jääb esitamata. Kuigi võlausaldaja peab tegema täiendava toimingu, võiks selguse huvides tal see kohustus olla. Väga tõenäoline on, et võlausaldaja nõue võib pankrotiavalduse esitamise ja pankroti väljakuulutamise vahele jääva aja jooksul muutuda näiteks viiviste ja intressi osas, millisel juhul tuleks nõue niikuinii uuesti esitada, seda muuta või täiendada. Samuti tõendab võlausaldaja oma nõuet kohtule ja mitte haldurile, seejuures vahepeal viib menetlust läbi ajutine haldur ning hiljem pankrotihaldur, kes ei pruugi olla sama isik. Seetõttu tehakse eelnõuga ettepanek seaduses selgelt sätestada, et ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on kohustus oma nõue haldurile nõuete esitamise tähtaja jooksul uuesti esitada. Muudatus puudutab: PankrS § 93 lg 2. 2.12. Kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja täiendamine Eelnõuga tehakse ettepanek täiendada kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja TMS § 2 lg 1 eeskujul. Mida rohkem nõudeid tunnustatakse kaitsmiseta, seda vähem ressurssi kulub nende 73 RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p-d 38–39. 26 menetlemisele. Kaitsmiseta tunnustatavatele nõuetele ei saa esitada vastuväiteid, mis omakorda piirab nõuete üle peetavaid vaidlusi kohtus. Tegemist on ühe meetmega, millega muudetakse pankrotimenetlus kiiremaks ja ökonoomsemaks. Kehtiva seaduse kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud kohtulahendiga või TMS § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga, ja pandiõigus, mida on tunnustatud kohtulahendiga või TMS § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või väärtpaberite registrisse. TMS74 § 2 lg 1 punktides 6 ja 61 sätestatud täitedokumendid on vahekohtu täidetavaks tunnistatud otsus ning Eesti Kaubandus- Tööstuskoja Arbitraažikohtu ja Notarite Koja vahekohtu jõustunud otsus. Eelnimetatud nõuded on juba pankrotiseaduse kohaselt kaitsmiseta tunnustatavad, kuid TMS § 2 lg-s 1 toodud täitedokumentide nimekiri on ulatuslikum. Ka pankrotimenetluses võiks kaitsmiseta tunnustada selliseid TMS § 2 lg-s 1 nimetatud täitedokumente, mille sisuks on rahaline nõue ja mis on suure õigusjõuga. 75 Arvestada tuleb, et täitemenetluses on kuni täitemenetluse lõpuni võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaudu esitada kõiki vastuväiteid täitedokumendist, v.a kohtulahendist, tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221). Pankrotimenetluses on selline meede vastuväidete esitamine, kuid vastuväite esitamise õigus lõpeb nõuete kaitsmisega. Hiljem vastuväidet esitada ei saa (PankrS § 105). Lisaks tuleb pankrotimenetluses erinevalt täitemenetlusest kaitsta võlausaldajate huve kollektiivselt, mistõttu ei mõjuta võlgniku ja võlausaldaja kokkulepped ainult kokkuleppe pooli, vaid ka teisi pankrotivõlausaldajaid. Seega ei saa kõiki täitedokumente pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustada ning tuleb hinnata, milliste TMS § 2 lõikes 1 nimetatud dokumentide õiguskindlus on pankrotimenetluse eripärasid arvestades piisav. Riigikohus on leidnud, et kõige suurema õiguskindlusega täitedokumendid on kohtulahendid. Väiksema õiguskindlusega ja problemaatilisemad täitedokumendid on notariaalsed lepingud, erinevad haldusaktid ja kohtuvälise menetleja otsused. Nimetatud täitedokumentide puhul ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eeldusi kontrollinud ega pooltevahelist vaidlust läbi vaadanud.76 Kaitsmiseta ei saa tunnustada nõudeid, mille üle on veel võimalik kohtus tavakorras materiaalõiguslikke vaidlusi pidada.77 TMS § 2 lg 1 p-des 1–4, 6 ja 61 nimetatud täitedokumendid kuuluvad juba PankrS § 103 lg 4 kohaselt kaitsmiseta tunnustamisele. Arvestades eeltoodud põhimõtteid võiks kaitsmiseta tunnustada ka nõudeid, mille aluseks on ühtset patendikohut käsitleva lepingu (ELT C 175, 20.06.2013, lk 1–40) artiklis 82 nimetatud ühtse patendikohtu jõustunud otsus ja korraldus (TMS § 2 lg 1 p 41), välisriigi kohtu Eestis täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluv lahend (TMS § 2 lg 1 p 5), ja avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõue, mis tuleneb täitemenetluse seadustiku § 2 lõikes 1 nimetatud haldusaktist, mille vaidlustamise tähtaeg on enne pankroti väljakuulutamist möödunud, samuti kui selline nõue tuleneb Eestis täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluvast välisriigi ametlikust dokumendist (TMS § 2 lg 1 p 51). 74 Täitemenetluse seadustik (TMS) - RT I 2005, 27, 198; RT I, 19.03.2019, 15. 75 T. Saarma. Nõuded pankrotimenetluses. Analüüs-kontseptsioon 15.12.2017, lk 4. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 76 RKTKo nr 3-2-1-138-13 p 14. 77 Tartu Maakohtu arvamus pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta, 29.01.2019 nr 10-3/18/1406-2. 27 Lisaks täiendatakse PankrS § 103 lõiget 4 selliselt, et kohtulahend, mille alusel nõue kaitsmiseta tunnustatuks loetakse, peab olema jõustunud. Sõna „jõustunud“ on tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Eestis tehtud vahekohtu otsuste täidetavaks tunnistamise menetluse loomine) eelnõu nr 749 SE muudatustega seoses välja jäänud ja tuleks taastada. Muudatus puudutab: PankrS § 1003 lg-d 3 ja 4. 2.13. Nõuete kirjalik kaitsmine ja tunnustamine hagita menetluses Eelnõuga tehakse ettepanek muuta nõuete kaitsmine kirjalikuks ja viia läbi nõuete tunnustamine hagita menetluses. Muudatuse eesmärk on muuta nõuete kaitsmise läbi viimine kiiremaks, säästlikumaks ja praktika vajadustele vastavamaks. Võrreldes teiste riikidega on Eestis pankrotimenetlused kallimad ja oluliselt pikemad. Kehtiva pankrotiseaduse kohaselt toimub nõuete, nõuete rahuldamisjärkude ja nõudeid tagavate pandiõiguste (edaspidi koos nõuded) kaitsmine ja tunnustamine nõuete kaitsmise koosolekul (võlausaldajate üldkoosolek). Selline kord on jõus juba 01.09.1992 jõustunud pankrotiseaduse78 kohaselt ega arvesta tänapäevaseid võimalusi ja vajadusi. Võlausaldajatel on paljudel juhtudel lihtsam, kiirem ja odavam kaitsta oma nõuet ja esitada vastuväiteid teiste võlausaldajate nõuetele kirjalikus vormis. Kuigi ka kehtiva seaduse järgi on kirjalike vastuväidete esitamine võimalik ja praktikas ei ole harvad olukorrad, kus ükski võlausaldaja ei ilmu nõuete kaitsmise koosolekule, peab haldur ikkagi koosoleku läbi viima. Koosoleku korraldamine vajab planeerimist, võtab aega ja nõuab ka järeltööd (protokolli koostamine jne). See kõik on ebavajalik, kui nõuete kaitsmise koosolekut sisuliselt ei toimu. Ebaefektiivseks on osutunud ka nõuete tunnustamise kord, võimaldades võlausaldajatel esitada üksteise suhtes põhistamata vastuväiteid ning venitada nõuete tunnustamise hagidega pankrotimenetlusi. Nõuete tunnustamise hagi menetlused kestavad maakohtutes keskmiselt 270 päeva.79 Saksa pankrotiõiguses kehtib põhimõte, et nõuete tähtsusest tulenevalt on nõuete kohtulik kontroll vältimatu.80 Sõltumata kohtu rollist pankrotijärelevalvemenetlustes, ei ole Eesti kohtul nõuete kaitsmises olulist rolli.81 Kohtul puudub sisuliselt ülevaade nõuete kaitsmise tulemustest enne jaotusettepaneku kohtule kinnitamist. 82 Nõuete kirjalik kaitsmine on üles ehitatud kahes etapis: 1) võlausaldajate nimekirja koostamine halduri poolt ja 2) nimekirja kinnitamine kohtus. Haldur koostab võlgnikult saadud info ja võlausaldajate esitatud nõuete alusel esialgse võlausaldajate nimekirja. Nimekirja kantakse võlausaldaja nimi, nõude esitamise kuupäev, nõude summa ja rahuldamisjärk. Seejärel on võlausaldajatel võimalik esitada üksteise nõuetele põhistatud vastuväiteid ja omakorda seisukohti esitatud vastuväidetele. Ka haldur peab esitama oma põhistatud vastuväited, kui see on põhjendatud. Pärast vastuväidete ja seisukohtade esitamise tähtaega kannab haldur vastuväited nimekirja ning esitab lõpliku võlausaldajate nimekirja kohtule kinnitamiseks. 78 Pankrotiseadus. – RT 1992, 31, 403. 79 Justiitsministeeriumi andmed kohtute infosüsteemist. 80 Nerlich/Römermann. Insolvenzordnung. Kommenteeritud väljaanne 2016.a, 29. väljaanne. Kirjastus C. H. Beck oHG, Mõnchen. Pankrotiseaduse § 178 kommentaar; M. Varusk. Pankrotivara müük, väljamaksed pankrotivarast, pankrotimenetluse lõppemine ja tagajärjed, maksejõuetusõiguse revisjon, 2017, lk 20 kaudu. 81 M. Varusk. Pankrotivara müük, väljamaksed pankrotivarast, pankrotimenetluse lõppemine ja tagajärjed, maksejõuetusõiguse revisjon, 2017, lk 20. 82 M. Varusk. Pankrotivara müük, väljamaksed pankrotivarast, pankrotimenetluse lõppemine ja tagajärjed, maksejõuetusõiguse revisjon, 2017, lk 20. 28 Kohus kontrollib, et haldur on nimekirja koostades, eelkõige nõuete ja vastuväidete esitamise võimaldamisel käitunud seaduspäraselt ning lahendab esitatud vastuväited sisuliselt. Kohus määrab nõuete rahuldamisjärgud ja jaotised. Kohus vaatab võlausaldajate nimekirja läbi hagita menetluses, vajaduse korral kuulab ära võlgniku, võlausaldajad, halduri. Seejärel kinnitab kohus nimekirja määrusega. Kohus avaldab nimekirja kinnitamise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Võlausaldajal ja halduril on õigus esitada kohtumääruse peale määruskaebus.83 Eelnõuga tehakse ka ettepanek lubada edaspidi esitada teiste võlausaldajate nõuetele ainult põhistatud vastuväiteid.84 Kui varem võis võlausaldaja või võlgnik esitada võlausaldajate nõuetele vastuväite seda põhistamata, siis muudatuse kohaselt peaks vastuväite esitamiseks olema selge põhjus. Väheneb põhjendamatute vastuväidete esitamine ja pankrotimenetluse asjatu koormamine. Põhistatud vastuväidete esitamine tagab ka passiivsemate või väiksemate võlausaldajate õiguste parema kaitse, kes võivad muidu loobuda oma nõuete kaitsmisest pärast vastuväite saamist. Nõuete kaitsmiseks võlausaldajate üldkoosolekuid enam ei korraldataks. Kui on tegemist keerulisema või mingi eripäraga pankrotimenetlusega, kus on vajalik nõuete kaitsmise raames võlausaldajate üldkoosolek pidada, võib haldur koosoleku enda äranägemisel alati kokku kutsuda (PankrS § 79 lg 1). Näiteks võib selline vajadus tekkida siis, kui tegemist on keerulise pankrotiasjaga, kus on väga palju võlausaldajaid või näiteks on võlausaldajateks töötajad, kes vajaksid suulist arutelu. Nõuete kirjalik kaitsmine ei välista vajadusel koosolekute pidamist. Nõuete kirjalik kaitsmine aitab tagada kiirema ja säästlikuma nõuete esitamise korra. Vastuväidete põhistatuse nõue ning kohtu autoriteedi kaasamine nõuete kaitsmisse aitavad vähendada sisutuid vaidlusi ning seeläbi menetluse aega kokku hoida. Võlausaldajate nimekirja kinnitamine hagita menetluses võimaldab ühes pankrotimenetluses esitatud nõudeid kompleksselt vaadata, kuivõrd need oleksid ühes menetluses ning sama kohtuniku käes. Kokkuvõttes väheneb märgatavalt nõude tunnustamisega seonduvate vaidluste maht ning võimaldatakse kiire, efektiivne nõuete esitamine ja kaitsmine pankrotimenetluses 4,5 kuni 7 kuu jooksul.85 Muudatuse põhisisu puudutab: § 1001–107. Ettepanekuga kaasnevad muudatused järgmistes sätetes: PankrS §-d 3 lg 2, 19 lg 3, 77 p 6, 841 lg 3, 85 lg 11, 94 lg 3 ls 2, 94 lg 4, 100, 143 lg-d 1 ja 2, TsMS §-d 132 lg 4 p 9, 475 lg 1 p 122 ja KAS § 130 lg 2. Jaotise määramisega võlausaldajate nimekirjas seonduvad muudatused puudutavad järgmisi sätteid: PankrS §-d 76 lg 2, 841 lg 3, 99 lg 1, 1003 lg-d 1 ja lg 5 p 4, 143–145, 151 lg 1, 152 lg-d 1-2, 154 lg-d 1-2, 166 lg-d 1, 3, 4, 172 lg 2, 179 lg 2. 2.14. Asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õigused Eelnõuga tehakse ettepanek reguleerida asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õigused isiklikuks võlgnikuks mitteoleva võlgniku pankrotimenetluses. 83 T. Saarma. Nõuded pankrotimenetluses. Analüüs-kontseptsioon 15.12.2017, lk 6-7; T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018. 84 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 1. 85 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 1. 29 Kehtiva õiguse kohaselt on asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidajal tagatise andnud võlgniku pankrotimenetluses samasugused õigused ja kohustused nagu pankrotivõlausaldajatel. 01.01.2009–31.12.2009 kehtinud pankrotiseaduse86 § 44 lg 3 kohaselt ei olnud pankrotivõlausaldajaks isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjutanud. Säte kustutati.87 Praktikas on probleeme tekitanud küsimus, kuidas peaks pandipidaja isiklikuks võlgnikuks mitteoleva tagatise andja pankrotimenetluses maksma panema enda asjaõiguslikku pandist tulenevat nõuet. Nii seadus kui kohtupraktika on selles osas olnud eri aegadel eri meelt. Riigikohus on pidanud PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist põhjendamatuks.88 Lisaks on Riigikohus leidnud, et 2009. aastal kehtinud PankrS § 44 lõike 3 tõlgendamine oli praktikas probleemne.89 Kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest õigustest kehtima üksnes need, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud õigused loetakse lõppenuks ja kustutatakse kinnistusraamatust halduri avalduse alusel (PankrS § 139 lg 2 ja 4, kehtis ka aastal 2009). Nimetatud sätete koosmõju tulemusel kujunes aastal 2009 olukord, kus ühelt poolt ei pidanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Seejuures puudus pankrotiseaduses regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi oma õigusi kaitsma, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Analoogia korras TsÜS § 4 alusel kohaldasid kohtud täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivaid sätteid. TMS § 176 lg 1 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. Hüpoteegipidaja vastav nõue tuleks pankrotimenetluses kajastada kohtu kinnitatavas võlausaldajate nimekirjas.90 Eelnõuga tehakse ettepanek isikliku nõudeta asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õiguste reguleerimiseks pankrotimenetluses. Eristamaks pankrotimenetluses isikliku nõudeta pandipidajaid isiklike nõuetega võlausaldajatest, on vaja täiendada kehtivat seadust. Muudatus puudutab: PankrS § 34 lg 1, § 44 lg-d 4–7 ja § 139 lg 2. 2.15. Võlgniku kaasaaitamiskohustuse tagamine ja enese mittesüüstamise privileeg Eelnõuga tehakse ettepanek täiendada seadust selliselt, et teabe või vande andmise kohustuse täitmiseks pankrotimenetluses antud selgitusi ei saa kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses ilma isiku nõusolekuta. 86 Pankrotiseadus. RT I 2003, 17, 95 - 31.12.2009. 87 462 SE II. Muudatusettepanekute loetelu KOHTUTÄITURI SEADUSE eelnõule, p 10. 88 RKTKm 21.03.2011, 3-2-1-1-11, p-d 13-14. 89 RKTKm 21.10.2010, 3-2-1-98-10, p 11. 90 Ibid. 30 Pankrotimenetluse olemus ja eesmärk eeldab, et võlgnik ja muud isikud, kellel on vajalikku teavet, peavad seda haldurile ja kohtule andma. Samas kehtib kriminaal- ja väärtoemenetluses enese mittesüüstamise privileeg, mille kohaselt ei pea keegi iseenda ega enda lähedase vastu tunnistama. Tegemist on põhiõigusega. Riigikohtu hinnangul puudub Eesti õiguskorras seadusesäte, millega välistatakse võlgniku poolt pankrotimenetluses antud teabe hilisem kasutamine tema vastu kriminaal- või väärteomenetluses ja seega võib ta keelduda teabe andmisest.91 Muudatusega lahendatakse võlgnikule pankrotimenetluses kehtiva kaasaaitamiskohustuse ja isiku enese mittesüüstamise õiguse vastuolu. Muudatus puudutab: PankrS § 23 lg 1, § 85 lg 4, § 163 lg 5 ja § 1921 lg 5. 2.16. Kohtu pädevus avalik-õiguslike nõuete tunnustamisel Muudatus on vajalik tulenevalt kehtiva õiguse ja kohtupraktika erinevusest. Muudatuse eesmärgiks on ebakõla kaotada ning sätestada selgelt, et pankrotimenetluses avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle peetavate vaidluste lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Avalik- õiguslikele nõuetele vastuväidete esitamise ja tunnustamise kord ühtlustatakse teiste nõuetega. Viimane puudutab eelkõige võlgniku vastuväite esitamist. Selguse loomise vajadust tõsteti esile ka väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides. Muudatus puudutab: PankrS § 4 lg 5, § 104 lg-d 3 ja 4. 2.17. Pärandvara pankrotimenetlus Kehtiv raamistik näeb maksejõuetu pärandvara kontekstis ette menetluse, mille puhul pärimis- ja pankrotiseadus sisaldavad kohati paralleelset regulatsiooni, samal ajal puudub pärandvara pankrotimenetluse kohta Eestis eriregulatsioon ja maksejõuetu pärandvara korral viiakse pankrotimenetlus läbi üldiste pankrotieeskirjade järgi, arvestamata kõnesoleva menetluse eripärasid. Seega saab maksejõuetu pärandvara menetlusega seotud probleemid peaasjalikult jagada kaheks: regulatsiooni kohatisest dubleerivast iseloomust tulenevad ja eriregulatsiooni puudumisest tingitud kitsaskohad. Erireeglite puudulikkus tekitab probleeme juba pankrotimenetluse põhimõistete korral, nagu maksejõuetus, pankrotivõlgnik ja pankrotivõlausaldaja. Praktikas on kitsaskohana tekkinud väljamaksete tegemine (ei ole selge, kas ja millises osas kohaldub pärimisseaduses sätestatu), lisaks on täielikult puudu lahendused erijuhuks, kui pankrotivõlgnik sureb ajal, kui tema suhtes viiakse läbi pankrotimenetlust.92 Pärandvara pankrotimenetlusi viiakse praegu läbi olukorras, kus kehtivas õiguses ette nähtud reeglid ei ole üheselt selged. Seadusandluse ebaselgus tekitab omakorda tõlgendamisraskusi ja -erinevusi, mis põhjustab probleeme rakendamisel ja tähendab ebaühtlast praktikat. Eesmärgiks on luua täpsem regulatsioon pärandvara pankrotimenetluse puhuks, võttes arvesse kõnesoleva menetluse spetsiifikat. Muudatustega soovitakse ette näha selge ja läbipaistev pärandvara pankrotimenetluse õigusraamistik, mis aitab kaasa menetluste tõhusmale läbiviimisele. Pärandvara pankrotimenetlusega seonduvad muudatused puudutavad PankrS § 1 lõiget 4, § 4 lõikeid 21 ja 22, § 81, § 12 lõiget 11, § 13 lõiget 21, § 15 lõiget 21, § 20 lõiget 4, § 29 lõikeid 81 ja 82, § 31 lõiget 11, § 35 lõike 1 punkti 31, § 36 lõiget 61, § 44 lõiget 11, § 66 lõiget 111, § 108 91 RKTKm 14.10.2015, 3-2-1-103-15, p 15. 92 S. Liin. Analüüs-kontseptsioon, pärandvara pankrot, lk 12. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 31 lõiget 21, §-i 1161, § 135 lõiget 21, § 146 lõike 1 punkti 21, § 148 lõike 1 punkti 11, § 153 lõike 1 punkte 5 ja 7, § 175 lõiget 12, PärS § 137 pealkirja ja lõiget 2, § 142 lõiget 6, § 143 pealkirja ja lõikeid 4 ja 5, § 144 lõiget 1 ja 2, RLS § 59 lõiget 8. 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS Eelnõu koosneb kaheteistkümnest paragrahvist: § 1 – pankrotiseaduse muutmine, §-d 2–11 – teiste seaduste muutmine, § 12 – seaduse jõustumine. § 1. Pankrotiseaduse muutmine Paragrahvi 1 muudetakse seoses maksejõuetuse mõiste täpsustamisega.. PankrS § 1 sisaldab pankroti legaaldefinitsiooni, mis omakorda rajaneb isiku maksejõuetuse mõistel. Isiku maksejõuetus on universaalne mõiste, mis pankrotimenetluses omab tähtsust lisaks pankroti väljakuulutamisele ka näiteks tehingute tagasivõitmise juures (PankrS § 109 jj). Väljaspool pankrotimenetlust on isiku maksejõuetusega seotud ÄS § 1121, § 180 lg 51 ja § 306 lg 31. Lisaks on maksejõuetuse mõistet kasutatud ka KarS §-s 384. Kuna isiku maksejõuetuse õigeaegse tuvastamisega või tuvastamata jätmisega võib kaasneda tsiviilõiguslik vastutus (kahju hüvitamine) või kohustus tehing tagasi täita tehingu tagasivõitmise tulemusena ning maksejõuetuse põhjustamine võib omakorda kaasa tuua karistusõiguslikud sanktsioonid, siis on maksejõuetuse mõiste võimalikult täpne määratlemine väga oluline. Pankrotiseaduse kohaselt võib isiku maksejõuetus rajaneda kahel tunnusel. Lõige 2 sisaldab n- ö likviidsustesti, mille kohaselt on isik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid, ning lõikes 3 on kirjas n-ö bilansitest, mis loeb maksejõuetuks juriidilise isiku, kelle varad ei kata tema kohustusi. Mõlema lõike puhul on vaja arvestada seda, et maksejõuetus ei oleks võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Vaatamata maksejõuetuse mõiste suurele tähtsusele ei ole kehtivas pankrotiseaduses maksejõuetuse mõistet detailselt reguleeritud ja on seega seadusandja poolt jäetud kohtuvõimu kujundada. Samas ei ole ka Riigikohtu praktikas palju lahendeid, mis PankrS § 1 lõigetes 2 ja 3 sisalduvat maksejõuetuse määratlust konkretiseeriks ja õiguspraktikale täiendavaid ning vajalikke juhiseid annaks. Leida võib mõned lahendid PankrS § 1 lõike 3 kohta, näiteks 3-2-1-143-16, 3-2-1-74-13, 3-2-1-188- 12. Enne praeguse pankrotiseaduse kehtima hakkamist tehtud lahendist nr 3-2-1-120-02 saab teha üldiseid järeldusi ka likviidsustesti ehk PankrS § 1 lõike 2 kohta. Näiteks likviidsustesti (edaspidi nimetatud ka maksevõime test) puhul on ebaselge, kas võlgniku maksejõuetuse hindamisel tuleb aluseks võtta üksnes rahalised nõuded või saab arvestuses lähtuda näiteks rahasse ümber hinnatud soorituskohustusest (kohustus üle anda asi või teha teatud tööd). Veelgi põhimõttelisem on küsimus sellest, kui suurt osa sissenõutavaks muutunud nõuetest ei ole võlgnik suuteline täitma, et oleks võimalik öelda, et ta on muutunud maksejõuetuks. Kas isik on maksejõuetu siis, kui ta ei suuda täita kõiki tema vastu olevaid sissenõutavaks muutunud nõudeid või piisab teatud kindlast määrast, näiteks 20% kõigist võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustustest? Kui pikk peab olema ajavahemik, et maksejõuetus ei oleks võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (kas maksejõuetuse olukord tuleb ületada nädala, kuu või aasta jooksul)? Kas lisaks negatiivsele netovarale, mis kehtib ainult juriidiliste isikute puhul, on ka teisi elulisi asjaolusid, mille esinemisel on võimalik võlgniku maksejõuetust eeldada? Kõigile neile ja teistele praktilistele küsimustele, mis võlgniku maksevõime hindamisel esile kerkivad, ei ole ilmselt alati vaja vastust leida võlgniku pankroti väljakuulutamisel (PankrS § 31). Küll aga on neil küsimustel suurem kaal võlgniku pankrotivara suurendamisel 32 tagasivõitmise kaudu või juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu nõuete esitamisel pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisel või PankrS § 30 lg 3 alusel. Seega tuleks PankrS §-s 1 lõikeid 2 ja 3 suurema selguse ja kindluse eesmärgil, kas seaduses või praktikas täpsustada, millal tuleb lugeda isik maksejõuetuks. Eraldi küsimuseks on nn ähvardava maksejõuetuse mõiste täpsema reguleerimise vajadus. Praegu sisaldub viide ähvardavale maksejõuetusele üksnes PankrS § 31 lõikes 3, mis lubab võlgniku esitatud pankrotiavalduse alusel pankroti välja kuulutada ka siis, kui võlgniku maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Ähvardav maksejõuetus kui pankroti väljakuulutamise iseseisev alus on tähtis eelkõige siis, kui soovitakse võlgnikule kuuluvat ettevõtet pankrotimenetluse raames tervendada (PankrS § 129), et seeläbi vältida ettevõtte varade võõrandamist ja majandustegevuse katkemist. Võlgnikule kuuluva ettevõtte tervendamine on üks võimalik vahend ettevõtja saneerimiseks (kui mõista saneerimist laiemalt, kui on saneerimisseaduses toodud tähendus). Seetõttu on tegemist kindlasti olulise elemendiga Eesti maksejõuetusõiguses, sest saneerimine võimaldab üldjuhul rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremal määral kui olemasolevate varade võõrandamisel. Lisaks on suurem rahvamajanduslik kasu töökohtade säilitamise, täiendava maksutulu laekumise, lepingupartneri edasikestmise jne näol. Siiski tuleb arvestada, et Eesti õiguskorras on pankrotimenetluse raames ettevõtte tervendamisel maksevõime probleemide ületamisel teisejärguline tähendus, sest peamiselt peaks see toimuma saneerimismenetluse raames. Saneerimisseadus pakub makseraskustesse sattunud, kuid perspektiivikale ettevõtjale palju paindlikumaid vahendeid oma tegevuse ümberkorraldamiseks, kui seda saab ja on mõistlik teha pankrotimenetluse raames. Ähvardava maksejõuetuse mõistet ei peaks seega täiendavalt reguleerima ja see tuleks jätta ka edaspidi sekundaarseks pankroti väljakuulutamise aluseks ning kohtupraktika kujundada, sest ei ole põhjust arvata, et selle tähendus tulevikus märkimisväärselt tõuseb või selle tähendust seadusandja peaks tõstma. Lõiget 2 muudetakse, et täpsustada maksejõuetuse määratlemise aluseks olevaid nõudeid. Lõige 2 ei vaja aluseks olevate põhimõtete muutmist. Tegemist on maksejõuetuse tuvastamise universaalse alusega, mis on rakendatav iga isiku (füüsilise ja juriidilise isiku puhul), samuti ka pärandvara või muude eripäraste pankrotimenetluste puhul (ilmselt ka lepingulise fondi maksejõuetus investeerimisfondide seaduse § 190 kohaselt). Ka edaspidi peab olema võimalik hinnata võlgniku maksejõuetust lähtuvalt tema võimest tasuda võlgu ehk võlgniku vara likviidsusest (maksevõimest). Muudatustega ei soovita muuta seaduse mõtet ja senist rakenduspraktikat. Selgemaks muudetakse asjaolu, et maksevõime hindamisel tuleb lähtuda üksnes hinnangu andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud nõuetest. Samale järeldusele võis jõuda ka sätte kehtiva sõnastuse alusel, sest nõude rahuldamise kohustus tekibki alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Asjatute vaidluste vältimiseks otsustati teha täpsustus PankrS § 1 lõikes 2. Kehtiv PankrS § 1 lõige 2 loeb maksejõuetuks isiku, kes ei suuda täita võlausaldajate nõudeid. Kuna sättes kasutatakse mitmust, siis võib grammatilisele tõlgendusele tuginedes küsida, kas võlgnik ei ole maksejõuetu siis, kui ta ei suuda täita ühe, kuid väga suurt nõuet omava võlausaldaja nõuet. Vastus sellele küsimusele oleks kindlasti, et maksejõuetuks tuleb lugeda isik ka siis, kui tema vastu on ainult üks nõue, mida ta täita ei suuda, kui see nõue on piisavalt suur. Võimalike eksituste vältimiseks muudetaksegi esimest lauset nii, et võlausaldajate ja nõuete mitmus asendatakse ainsusega. Esimeses lauses jääb muutmata põhimõte, et võlgnik (eelkõige füüsiline isik) ei ole maksejõuetu siis, kui tema suutmatus võlgu tasuda ei ole ajutine. Maksejõuetuse ajutisus tähendab, et lähitulevikus leiavad suure tõenäosusega aset sündmused, mis taastavad võlgniku 33 maksevõime. Näiteks võib selliseks sündmuseks pidada, kui tööle on asunud mõnda aega töötu olnud võlgnik, kelle makseraskused on olnud seotud just sissetulekute olulise vähendamisega. Või võlgniku ees rahalist kohustust omava isiku poolt oma kohustuse täitmist, aga ka näiteks kindlustushüvitise laekumist vms. Tähtis on, et tulevikus aset leidev sündmus, mis võlgniku maksevõime taastab, leiab aset ettenähtavas tulevikus ja selle esinemise tõenäosuses on väga suur. Üksnes hüpoteetilised ootused, et varsti hakkab paremini minema või võib-olla laekuvad pikka aega tasumata olnud summad, ei peaks maksevõime ajutisuse või mitteajutisuse üle otsustamisel määravad olema. Eelnõu koostamisel kaaluti § 1 lõike 2 täiendamist teise lausega, mille kohaselt oleks juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet, mis on summaliselt suurem kui 5% kõigist võlgniku vastu olevatest sissenõutavate nõuete kogusummast ja juriidilisest isikust võlgniku suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Täienduse eesmärgiks oleks olnud reguleerida juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetusega seonduvat. Seadusega oleks selgesõnaliselt ette nähtud, kui suur peaks olema juriidilisest isikust võlgniku puhul sissenõutavaks muutunud ja täitmata nõuete hulk, et oleks õigustatud juriidilisest isikust võlgniku pidamine maksejõuetuks. Selle piirina kaaluti 5% määra kõigist juriidilisest isikust võlgniku vastu olevatest sissenõutavaks muutunud nõuetest. Seega, kui võlgnik ei suuda täita tema vastu olevaid sissenõutavaks muutunud nõudeid, mille kogusumma moodustab 5% kõigist võlgniku vastu olevatest sissenõutavatest nõuetest, siis saab pidada juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks. Kui juriidilisest isikust võlgniku vastu olevate sissenõutavaks muutunud nõuete määr, mida võlgnik täita ei suuda, jääb alla 5%, siis ei ole põhjust lugeda võlgnikku veel maksejõuetuks, kuid tegemist võib olla ähvardava maksejõuetusega. Eelnõu väljatöötamise käigus otsustati siiski sellisest täiendusest loobuda. Likviidsus- ehk maksevõime test Hindamaks, kas võlgnik on likviidsustesti alusel maksejõuetu, tuleb esmalt välja selgitada maksejõuetuse hindamise ajahetkel kõik võlgniku poolt täitmisele kuuluvad sissenõutavaks muutunud rahalised nõuded. Seejärel tuleb kindlaks teha kõik sel ajahetkel võlgniku poolt kasutatavad likviidsed vahendid. Kolmandana arvutatakse välja, kui suure protsendi saab sissenõutavaks muutunud nõuetest olemasolevate likviidsete vahenditega täita. Kui see näitaja on näiteks 95% või alla selle ehk mittetäidetavate kohustuste hulk on üle 5%, siis tuleb hinnata, kas võlgnikul on võimalik 20-päevase perioodi jooksul saada juurde nii palju likviidseid vahendeid, et täita kõik võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõuded. Kui see prognoos on positiivne, siis tuleb asuda seisukohale, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Kui see prognoos on negatiivne, siis on võlgnik hinnangu andmise hetkel maksejõuetu. Maksejõuetuse hindamise ajahetkel tuleb arvesse võtta ainult sissenõutavaks muutunud nõuded. Nõude sissenõutavus PankrS § 1 lõike 2 tähenduses on mõnevõrra teise sisuga, kui VÕS § 82 lõikes 7 ette nähtud – lisaks sellele, et võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist, peab arvestama ka võlausaldajapoolse reaalse sooviga nõue maksma panna. Nõude sissenõutavuse välistab nõudele esitatud vastuväide (näiteks VÕS § 110 või § 111, samuti ka nõude aegumine – TsÜS § 142 lg 1) ja ka see, kui kohustuse täitmisele on antud täiendav tähtaeg (VÕS § 114). Nõude sissenõutavust ei mõjuta seevastu nõude täitmiseks antud tagatis. Samas kui võlgnik ja võlausaldaja on kokku leppinud, et esmalt rahuldab võlausaldaja oma nõude tagatise arvelt ja alles võlajäägi olemasolul võlgniku ülejäänud vara arvelt, siis ei ole põhjust 34 enne tagatise realiseerimist nõude sissenõutavusest lähtuda ja seda maksejõuetuse hindamisel arvestada. Asjaolu, et lisaks kohustuse sissenõutavusele tuleb maksevõime hindamisel arvestada võlausaldaja reaalse sooviga nõue maksma panna, rajaneb tõdemusel, et pankrotimenetluse alustamine toob võlgnikule kaasa väga olulised tegutsemispiirangud (võlgniku vara valitsemise õigus läheb üle pankrotihaldurile, võlgnik ei tohi teha tehingut pankrotivaraga – PankrS § 35; võlgnikul on kohustus anda teavet – PankrS § 85; võlgniku või tema lähedaste isikute suhtes saab kohaldada elukohast lahkumise keeldu, määrata trahvi, sundtoomist või aresti – PankrS § 89 jne). Seetõttu tuleb maksejõuetuse väljaselgitamisel lähtuda üksnes neist nõuetest, mida reaalselt soovitakse ja saadakse võlausaldajate poolt maksma panna ning mis seega tegelikult võlgniku maksevõimet ohustavad. Reeglina tuleb siiski lähtuda sellest, et võlausaldajal on olemas reaalne soov oma nõue maksma panna. Näiteks saab võlausaldaja sellist tahet välja lugeda võlgnikule esitatud arvest või omapoolse soorituskohustuse täitmisest (müügilepingu alusel kauba üleandmine). Mingeid erilisi võlausaldajapoolseid samme ei peaks vajalikuks pidama ka olukorras, kus täitmiseks on määratud konkreetne tähtpäev või tuleneb maksekohustus tähtaja möödumisest. Võlausaldaja tahte väljaselgitamine võib olla problemaatilisem seaduse alusel tekkinud nõuete puhul. Näiteks olukorras, kus võlausaldajale on teada, et delikti on toime pannud just võlgnik ja tuvastatav on ka tekkinud kahju suurus, saab võlausaldaja sellist soovi eeldada. Võlausaldaja reaalse soovi kohustuse täitmist nõuda võib välistada näiteks siis, kui võlausaldaja avalduse alusel on täitemenetluse läbiviimine peatatud (TMS § 46 lg 1 p 1) või võlausaldaja lubab ilma õigusliku põhjenduseta täita oma kohustuse hiljem (seda näiteks ka siis, kui võlausaldaja selline avaldus tuleneb ainult viisakus- või sõbrasuhtest ning ei loo võlausaldajale õiguslikku kohustust). Kohustused, mida tuleb likviidsustesti puhul arvesse võtta, on üksnes rahalised kohustused. Seejuures ei ole tähtis, millisel õiguslikul alusel (lepingust, lepingusarnasest võlasuhtest, lepinguvälisest võlasuhtest jne) need tekkinud on. Seevastu nõue asi üle anda, teha mingi töö, täita käsund, hoiduda millegi tegemisest vms ei tule maksejõuetuse hindamisel arvesse võtta. Kui mitterahaliste kohustuste täitmisest on tekkinud võlausaldajale kahjuhüvitamise nõue võlgniku vastu, siis selline nõue tuleb likviidsustesti puhul kohustusena arvesse võtta. Võlausaldaja rahalise nõudena tuleb arvestada ka näiteks kolmandast isikust tagatise andja tagasinõudeõigust (näiteks VÕS § 152, AÕS § 349 lg 3). Samuti ka sellist nõuet, mille eest võlgnik vastutab kolmanda isikuga solidaarselt. Võlausaldaja rahaline nõue, mis on tasaarveldatav, kuid veel tasaarveldatud ei ole, tuleb täitmist vajava nõudena üles tähendada. Võlgniku poolt täitmisele kuuluvate kohustustena tuleb muu hulgas arvesse võtta ka võlgnikuks oleva äriühingu osaniku (või aktsionäri) nõue kasumi väljamaksmise kohta, kui kohane otsus on osanike (või aktsionäride) poolt tehtud. Samas kui näiteks osaühingu puhul tuleks rakendada ÄS § 157 lg 3 või § 180 lg 51 teisest lausest tulenevat väljamakse keeldu (ja vastavalt ka aktsiaseltsi kohta), siis dividendinõuet likviidsustestis kohustusena arvestama ei pea. Sissenõutavaks muutunud kohustuste puhul tuleb reeglina arvestada nende nimiväärtusega. Teatud juhtudel võib kõne alla tulla kohustuse suuruse allapoole hindamine, kuid seda ei peaks kindlasti tegema kergekäeliselt. Vastasel korral tekiks just pankroti väljakuulutamise eel tehtava likviidsustesti puhul oht võlgniku maksevõime ülehindamiseks, mis omakorda kahjustab võlausaldajate huve ja loob aluse juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmete vastu kahjuhüvitamise nõuete esitamiseks. Sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste suuruse hindamist ei tohi segamini ajada kohustuse olemasolu ja sissenõutavuse kontrolliga, kuigi kõik need kolm elementi on omavahel tihedalt seotud. Näiteks võiks rahalise kohustuse suurust võrreldes nimiväärusega vähendada, kui leppetrahvi või viivise tasumise kohustuse korral oleks põhjendatud alus taotleda leppetrahvi või viivise vähendamist (VÕS § 162). 35 Maksevõime testi teise elemendina tuleb hinnata, kui palju on võlgnikul testi läbiviimise hetkel likviidseid vahendeid, mida ta saab sissenõutavaks muutunud rahaliselt hinnatavate kohustuste täitmiseks kasutada. Olemasolevate likviidsete vahendite all tuleb peamiselt arvesse võtta raha – sularaha ja maksekontol olevat raha (nõue panga, makseteenuse pakkuja jne vastu). Seejuures ei ole tähtis, kuidas või mis alusel võlgnik selle raha on saanud. Näiteks ka laenulepingu alusel saadud raha, mis on jõudnud võlgniku maksekontole, tuleb likviidse vahendina arvesse võtta. Sama kehtib ka arvelduskrediidi kohta. Raha, mis on paigutatud tähtajalisele hoiusele, mille ennetähtaegne tagasikutsumine toob endaga kaasa kohustuse maksta krediidiasutusele hüvitist, on samuti käsitletav likviidse vahendina, mida saab maksejõuetuse ületamiseks kasutada. Ka võlgnikule kuuluvad väärtpaberid, mille kohta on olemas kohese tagasiostu kohustus, võib paigutada likviidsete rahaliste vahendite hulka. Omaette küsimus on selles, mis määral saab n-ö positiivse varana (rahana) arvestada sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste katteks mitterahalisi vahendeid, mis on väga kiiresti (lühikese aja jooksul) rahaks muudetavad – kergesti võõrandatavad asjad või nõuded kolmandate isikute vastu. Siinkohal saab esile tuua vastanduvaid argumente. Olukorras, kus võlgnikul lasuvaid sissenõutavaks muutunud rahalisi nõudeid saaks rahuldada võlgnikule kuuluvate esemete realiseerimise kaudu täitemenetluse raames, ei oleks mingit põhjust viia läbi võlgniku õigusi oluliselt riivavat ja kõigile osalistele kulukamat pankrotimenetlust. Seetõttu võiks olla põhjendatud ka lühikese aja jooksul realiseeritavate esemete väärtuse arvestamine võlgniku likviidse vara hulka. Teisalt sisaldab likviidsustesti läbiviimise hetkel võlgnikule kuuluvate esemete realiseerimisväärtuse määramine hinnangu andmist, mis omakorda on vastuolus vajadusega teha üheselt selgeks, kas võlgnik on maksejõuetu või mitte. Lisaks oleks sellise realiseerimisväärtuse määramisel tarvis otsustada, kui pika aja jooksul tuleb realiseeritavad esemed rahaliste vahendite hulka arvata. Saksamaal on kohtupraktika kohaselt selliseks ajavahemikuks võetud kolm nädalat.93 Sealse õigusteooria kohaselt on kolme nädala pikkust perioodi, mille jooksul saab võlgnik endale vajalikud rahalised vahendid tekitada, peetud üldiselt õigeks. Samas on sellist lähenemist ka väga tugevasti kritiseeritud, sest täiendava kolmenädalase perioodi ettenägemine võimalike rahaliste vahendite tekitamiseks olemasolevate esemete realiseerimise kaudu lükkab põhjendamatult edasi võlgniku maksejõuetuse kindlakstegemise ja seega vähendab võimalust õigeaegseks pankrotiavalduse esitamiseks.94 Lisaks sisaldub Saksamaa pankrotiseaduses säte, mis kohustab juriidilise isiku juhtorgani liiget esitama kolme nädala jooksul alates maksevõimetuse tekkimisest pankrotiavalduse (InsO § 15a). Kuid see kohustus langeb ära, kui nimetatud tähtaja jooksul võlgnik maksejõuetuse kõrvaldab.95 Sellest tulenevalt on võlgnikul nagunii kolm nädalat aega oma maksevõime taastamiseks, aga seda siiski pärast maksejõuetuse kindlakstegemist. Arvestades asjaolu, et ka Eesti õiguskorra kohaselt on maksejõuetuks muutunud ühingul aega kakskümmend päeva võtta kasutusele abinõusid, et saavutada maksevõime, või kui see ei õnnestu, siis peavad tema juhtorgani liikmed esitama pankrotiavalduse (ÄS § 1121, § 180 lg 51, § 306 lg 31, MtüS § 39, SAS § 45, TüS § 55 lg 6), tuleks Saksamaa pankrotiseaduse kommentaarides väljendatud kriitiliste seisukohtade eeskujul ja sellistel põhjendustel likviidsustesti põhireegli puhul (PankrS § 1 lõige 2 punkt 1) loobuda täiendava tähtaja andmisest likviidsuse taastamiseks. Kui likviidsuskriis on 20 päeva jooksul ületatav, näiteks osa- või aktsiakapitali suurendamisega, võlgnikelt rahaliste kohustuste sissenõudmisega, vallas- või kinnisara võõrandamisega või ka näiteks raha laenamisega (kui see just ei too kaasa bilansitesti tulemusena maksejõuetuks muutumist), siis ei pea pankrotiavaldust esitama, sest 93 BGH, Urteil vom 14.5. 2009 - IX ZR 63/08. 94 Karsten Schmidt, Insolvenzordnung, 19. Auflage 2016, Rn. 25–26. 95 Münchener Kommentar zur Insolvenzordnung, Klöhn, 3. Auflage 2013, Rn 135–138. 36 ühing ei ole enam maksejõuetu. Seega tuleb likviidsustesti väärtuspäeval hinnata, kas võlgnik suudab sel hetkel olemasoleva vara arvel täita 95% nõutest, mis on selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud. Kui ta ei suuda seda teha, tuleb hinnata, kas võlgnikul on vara, mida saab 20 päeva jooksul realiseerida ja saadud tulemi arvel sissenõutavaks muutunud võlad tasuda. Tähtis ei ole see, kas vara suudetakse müüa n-ö õiglase turuhinnaga või alla selle. Esiplaanile tuleb seada võlausaldajate nõuete rahuldamine, mitte võlgniku soov saada oma varast maksimaalset tulu. Olukorras, kus likviidsete vahendite saamine (reaalselt võlgniku käsutusse jõudmine) võtab rohkem aega kui 20 päeva (näiteks on võlgnikul nõue ostja vastu, kuid see nõue muutub sissenõutavaks alles 30 päeva möödumisel), tuleb kaaluda muude alternatiivsete abinõude kasutamist. Näiteks leppida võlausaldajatega kokku võlgade tasumise ajatamises (maksetähtaja pikendamises) või pantida ostja vastu olev ostuhinna tasumise nõue, et võlgniku käsutuses oleksid kohe likviidsuse tagamiseks vajalikud vahendid. Kui võlausaldajatega kokkulepete saavutamine ei õnnestu või muud abinõud likviidsuse taastamiseks osutuvad liiga pikaajaliseks, siis on see kaalukas tundemärk, et teised turuosalised kahtlevad võlgniku suutlikkuses oma maksevõime mõistlikult ettenähtava tähtaja jooksul taastada (põhjuseid selleks võib olla mitmeid, kuid nende arvesse võtmine ei ole likviidsustesti läbiviimisel kohane, sest iga selline hindamine toimub võlausaldajate arvelt, mida ei saa pidada õigeks). Kui võlgnikul endal ei ole vahendeid sissenõutavaks muutunud võlgade tasumiseks ja turuosalised (sh krediidiandjad) ei soovi täiendavaid riske võtta, siis tulebki esitada pankrotiavaldus, et olemasolevad nõuded rahuldada. Lõikes 3 täpsustatakse selle lõike erinevust lõikest 2. Kehtiva õiguse kohaselt sisaldab lõige 3 juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetuse hindamiseks nn bilansilist testi ehk ülevõlgnevust. Sätte eesmärgiks on võlgnikul olemasoleva vara hulga võrdlemine temal lasuvate kohustustega ja anda selle pinnalt hinnang, kas võlgnik suudab täita olemasoleva vara arvelt oma kohustused. PankrS § 1 lõikes 3 reguleeritud juriidilise isiku maksevõime hindamise bilansilist testi on Riigikohtu lahendites mainitud mõnel üksikul korral ja seda enamasti seoses võlgniku kavatsustega läbi viia saneerimine. Alama astme kohtute lahendites on juriidilisest isikust võlgniku bilansilisele maksejõuetusele pankroti väljakuulutamisel tuginetud sagedamini, kuid nende lahendite pinnalt tõusetunud õiguslike probleemide hulk, mis on jõudnud kõrgeimasse kohtusse, näitab ilmselt seda, et pigem on bilansiline maksejõuetus pankroti väljakuulutamise (või raugemise tõttu välja kuulutamata jätmise) aluseks olukordades, kus võlgniku maksejõuetus on ilmselge ja selle üle pigem vaidlust ei ole. Selline asjaolu ei ole Eesti pankrotiseaduse eripära. Võrreldavatele järeldustele on jõutud ka Eesti pankrotiseaduse eeskujuks olnud Saksamaa Insolvenzordnung’i §-s 19 sisalduva ülevõlgnevuse rakendamisel.96 Vaatamata aastatepikkusele õigusteoreetilisele vaidlusele, kas Insolvenzordung peab üldse sisaldama ülevõlgnevust juriidilise isiku maksejõuetuse alusena,97 ollakse siiski jätkuvalt seisukohal, et tegemist on olulise elemendiga tagamaks võlausaldajate huvide preventiivne kaitse. Kõnesoleva eelnõu väljatöötamisel võetakse aluseks Saksamaa Insolvenzordnung’i rakendamisel arendatud õigusteoreetilised käsitlused ja muudetakse vastavalt ka PankrS § 1 lõiget 3. Bilansiline test jääb jätkuvalt reguleerima eelkõige juriidiliste isikute maksejõuetuse mõistet (kui seadusest ei tulene teisti, näiteks on bilansiline test rakendatav ka pärandvara maksejõuetuse tuvastamiseks – PärS § 142 lg 6), kuid tehakse muudatused, mille tulemusena peaks võlgniku maksejõuetus olema tuvastatav õigeaegselt ja täpsemalt, et kaitsta senisest tõhusamalt võlausaldajate huve. 96 Mönning. Nerlich, Römermann (toim) Insolvenzordnung, 2019, § 19 Überschuldung, vrn 7. 97 Schmidt, K., Insolvenzordnung, 19. Auflage, 2016, § 19 Überschuldung, vrn 6. 37 PankrS § 1 lõike 3 muutmise peamiseks eesmärgiks on luua õiguslikult selgem alus juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetuse tuvastamiseks, et maksejõuetuks muutunud võlgniku pankrotimenetluse alustamiseks esitataks pankrotiavaldus õigeaegselt ja pankrotimenetlust ei tuleks vara puudumise tõttu lõpetada. Peab siiski arvestama, et ükskõik kuidas PankrS § 1 lõiget 3 ei muudeta, ei vabasta see ettevõtluses osalevaid isikuid omapoolsest vastutusest võlgniku maksevõime jälgimisel ja tuvastamisel. Võlgniku maksejõuetusega seotud probleemidele ja sellega kaasnevatele ohtudele tuleb mõelda juba võlasuhte loomise alguses ning võimalusel tuleb kasutusele võtta riskide maandamiseks sobilikud abinõud. Sõltuvalt võlasuhte olemusest võiks kaaluda erinevate tagatiste kasutamist: hüpoteek, käendus, garantii, registerpant, kommertspant, tagatisomandamine, omandireservatsiooniga müük jne. Suuremahulisemate tehingute puhul tasub kaaluda võlgnikule kohustuse panemist, mille kohaselt peaks võlgnik regulaarselt (sagedamini, kui kord aastas) esitama võlausaldajale andmeid oma olulisemate majandusnäitajate kohta (näiteks PankrS § 1 lõikest 3 tulenev likvideerimisbilanss vms). Vajadus tegeleda võlgnikuga seotud maksejõueturiskide õigeaegse maandamisega ei ole üksnes Eesti maksejõuetusõiguse ja laiemalt ärikultuuri eripära. Võlausaldaja endapoolse hoolsuse tähtsust rõhutatakse ka näiteks Saksamaal98 ja mujal Euroopas. Kui võlgnik on muutunud maksejõuetuks, siis saab tegelda üksnes tagajärgedega, mis ei ole kunagi samavõrd tõhus kui ennetavate meetmete kasutamine. Loomulikult võib ennetavate meetmete kasutamine tuua endaga kaasa täiendavaid kulutusi (pandi seadmisega kaasnevad kulutused, lepingute väljatöötamisega kaasnevad kulutused jne), mille vajalikkust tuleb iga võlgniku ja võlasuhte puhul eraldi kaaluda. Võlausaldaja jaoks olulisemate lepingute puhul tuleks neid siiski alati soovitada. PankrS § 1 lõike 3 esimest lauset ei muudeta. See jääb kehtima senises sõnastuses, sh ka välistus, mille kohaselt ei ole juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu, kui see on ajutine ehk ületatav mõistliku aja jooksul. Kuigi Eesti õiguspraktikas puudub õiguslik selgus, mida täpselt tähendab, et võlgniku maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ilmselt tuleb selle all mõista juriidilisest isikust võlgniku võimet mõistliku ajaga oma varade ja kohustuste vahekorda muuta määral, et olemasolevad varad ületavad kohustusi. Soovitatav majanduslik muudatus võib tuleneda näiteks täienevalt kaasatavast osakapitalist, edukast ärist (kasum) või muudest asjaoludest. Tegemist on tulevikuprognoosiga, mille koostamisega kaasnevad mitmed probleemid. Esiteks on ebaselge, kui pika aja möödudes peab olema võlgniku positiivne varade ja kohustuste vahekord taastatud. Kas selleks on pool aastat, aasta, kaks aastat? Teiseks tuleb arvestada, et majanduslikult keerukasse olukorda sattunud juriidilise isiku juhtorgani liikmed (aga ka näiteks osanikud, aktsionärid) hindavad võimalikke väljavaateid alati positiivsemalt, kui see realistlikult on. Arvestada tuleb sellega, et hinnangutel, mis tuleviku prognooside koostamisel aluseks võetakse, on kõrge hind, mille maksavad kinni eelkõige võlausaldajad. Harvad ei ole olukorrad, kus pankrotiavalduse esitamine lükatakse edasi lootuses, et varsti tulevad taas head ajad, mis omakorda toob kaasa juriidilise isiku kogu vara vähenemise määrani, mis ei võimalda katta isegi võlgniku pankrotimenetlusega seotud kulusid, rääkimata võlausaldajatele nõuete rahuldamisest. Eelnõu väljatöötamise käigus kaaluti eelnevalt toodud argumentide tõttu lauseosa „ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine“ väljajätmist PankrS § 1 lõike 3 esimesest lausest, kuid maksejõuetuse revisjoni komisjonis toimunud arutelu käigus asuti seisukohale, et selle lauseosa väljajätmine ei ole mõistlik. Peamise argumendina toodi, et 98 Mönning. Nerlich, Römermann (toim) Insolvenzordnung, 2019, § 19 Überschuldung, vrn 12. 38 seni ei ole Eesti õiguspraktikas sätte osa „ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine“ probleeme valmistanud. Pigem väljendub selles maksejõuetusõiguse keskne põhimõte, et maksejõuetuks ei tohi lugeda isikut, kelle maksevõimetus ei ole püsiv. Jättes sättest välja välistuse, mille kohaselt ei ole võlgnik maksejõuetu, kui tema maksejõuetus on ajutine, tekib oht, et pankrotimenetluse kaudu kõrvaldatakse turult (eriti majanduskriisi olukorras) isikud, kes on pikemaajalises perspektiivis maksejõulised. See võib anda ettevõtlusele vale signaali. Eelnevalt esitatud kaalutlustest lähtus ka Saksamaa seadusandja, kui 2008. a täiendas InsO § 19. Algselt oli Saksamaa valitsuse poolt välja pakutud Insolvenzordnung'i diskussioonieelnõu esimeses sõnastuses99 bilansitesti tegemisel viidud tuleviku prognoosi element võimalikult väikseks, kuid eelnõu edasise arutelu käigus niivõrd rangest käsitlusest loobuti ja lisati juriidilisest isikust võlgniku ülevõlgnevuse tuvastamisele täiendav prognoosielement. Kui võlgnik suudab tulevikus makseraskused ületada, siis võeti vara hindamisel aluseks tegevuse jätkamise väärtus. Selline regulatsioon kehtis Saksamaal kuni 2008. aastani, kui Insolvenzordnung’i § 19 muudatuse tulemusena muudeti ülevõlgnevuse hindamine kaheastmeliseks – võlgnik on maksejõuetu, kui: 1) võlgniku varad ületavad võlgniku kohustusi ja 2) võlgniku tulevikuprognoosi kohaselt ei suuda võlgnik mõistliku aja jooksul oma maksevõimet taastada.100 Kirjeldatud arengute põhjuseks on toodud soovi edendada juriidilisest isikust võlgniku saneerimispüüdlusi,101 sest Saksamaal kuulub ettevõtja saneerimine pankrotimenetluse alla. Kokkuvõtvalt saab öelda, et kavandatava PankrS § 1 lõike 3 muudatuse peamiseks eesmärgiks on juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetuse hindamise lihtsustamine. Seda ühelt poolt võlgniku enda jaoks, et õigeaegselt võtta kasutusele abinõud maksejõuetuse ületamiseks (ja maksevõime taastamiseks) või esitada pankrotiavaldus. Kuid teiselt poolt ka tagantjärele hinnangute andmisel, kui võlgniku maksejõuetuks muutumise hetk on vaja kindlaks teha pankrotimenetluse raames, et näiteks anda hinnang, kas võlgniku nimel pankrotiavaldust esitama kohustatud isikud on täitnud oma kohustuse õigeaegselt. Lõike 3 täiendamisel uue lausega soovitakse täpsustada, kuidas bilansilise testi aluseks olev võlgniku varade ja kohustuste võrdlus läbi viia. Eelnõu kohaselt tuleb kohustustena arvestada kõiki võlgniku vastu olevaid nõudeid, sh neid, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Võrdluse koostamisel ei saa varade defineerimisel lähtuda TsÜS-i §-st 66 tulenevast vara mõistest, vaid varana tuleb käsitleda kõike seda, mis võlgnikule kuulub – asjad ja õigused, sh ka intellektuaalne omand, millel on rahaline väärtus (sh ka ärisaladus). Põhimõtteliselt on tegemist PankrS §-s 108 defineeritud pankrotivaraga, sest bilansilise testi eesmärk on välja selgitada, kas arvestuspäeva seisuga on olemas vara, mis kataks pankroti väljakuulutamisel kõigi võlausaldajate nõuded. Kui see on võimalik, siis ei ole tegemist võlgniku maksejõuetusega. Varana ei saa siiski arvesse võtta seda, mis laekuks pankrotivarasse pankroti välja kuulutamise järel, näiteks vara, mida saaks pankrotimenetluses tagasi võita. Vara hulka saab arvestada ka välismaal olevat vara, seda vaatamata asjaolule, et EL-i maksejõuetuse määruse102 3. peatüki kohaselt on võimalik teises EL-i liikmesriigis läbi viia teisene maksejõuetusmenetlus. 99 Drukarczyk, Schüler. Münchener Kommentar zur Insolvenzordnung, § 19 Überschuldung, 4. Auflage 2019, vrn 10. 100 Schmidt, K., Insolvenzordnung, 19. Auflage, 2016, § 19 Überschuldung, vrn 4. 101 Mönning. Nerlich, Römermann (toim) Insolvenzordnung, 2019, § 19 Überschuldung, vrn 62. 102 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud) (ELT L 141, 5.6.2015, lk 19–72). 39 Kehtivas õiguses puudub vastav täpsustus, kuid ilmselt tuleb vara hindamisel lähtuda vara likvideerimisväärtusest, mis võib erineda pankrotimenetluses (või täitemenetluse) võõrandamise käigus saadavast vara väärtusest, sest pankrotimenetluses on vara võõrandamisel tähtis ka realiseerimise kiirus, et võlausaldaja nõuded saaksid rahuldatud kõige suuremas ulatuses kõige kiirema aja jooksul. Likvideerimisväärtuse hindamisel saab aluseks võtta vara hetke turuväärtuse, kuid mitte kiirmüügi hinnaga, vaid tavapärase müügiprotsessi tulemusena. Vara väärtuse hindamisel ei saa siiski lähtuda tulevikuprognoosist, mille kohaselt võiks vara näiteks poole aasta pärast müües olla 10% kallim (nõudlus kasvab). Kui vara võõrandamine võib olla tavapärasest keerukam ja aeganõudvam, tuleb selle hindamisel lähtuda väärtusest, mis oleks võimalik selle eseme eest saada mõistliku aja jooksul võõrandades. Vara väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta vara parim võimalik müügihind, see tähendab, et välistatud ei ole toimiva ettevõtte terviklik võõrandamine, kui selle tulemusena on võimalik saada suurim hind. See on eriti oluline intellektuaalse omandi või näiteks ärisaladuse väärtuse hindamisel, sest nende väärtus võib sõltuda sellest, kas ettevõtte võõrandatakse tervikuna või mitte. Samas on ettevõtte väärtuse hindamine ilmselt kõige keerukam ja aeganõudvam, mistõttu kaasneb risk, et väärtuse välja selgitamise liiga kauakestva protsessi tulemusena rikutakse pankrotiavalduse esitamise kohustust ja seega vastutatakse võlausaldajatele tekitatud võimaliku kahju eest. PankrS § 1 lõike 3 alusel koostatava varade ja kohustuste võrdluse koostamisel tuleb arvestada, et antud hinnangud peavad olema hiljem kontrollitavad. Ei saa lähtuda üksnes oletustest, vaid vara reaalsest väärtusest. Seetõttu on soovitav kasutada vara väärtuse väljaselgitamiseks asjatundjate abi, seda eriti olukorras, kus on oht rikkuda pankrotiavalduse esitamise kohustust. See kehtib nii asjade kui ka esemete, eelkõige nõuete kohta. Nõuete väärtuse hindamisel tuleb lähtuda tõenäosusest, et see nõue on võimalik võlgniku suhtes jõustada – kui kohustatud isik on maksejõuetu ja nõude rahuldamine on väga küsitav, siis tuleb seda arvestada ega saa lähtuda nõude tavapärasest väärtusest (nimiväärtusest). Seejuures on võimalik nõuetena arvestada ka neid nõudeid, mille täitmise tähtaeg ei ole saabunud. Varana saab arvestada ka sissemakseta asutatud osaühingu osaniku tegemata sissemakse suurust. Pandiga koormatud vara hindamisel tuleb aluseks võtta PankrS §-des 138 ja 139 sätestatud põhimõtted, et vara müümisel pant kustub ja pandiga tagatud vara võõrandamisel rahuldatakse tagatud võlausaldajate nõuded. Võlgnikul lasuvate kohustuste kindlaksmääramisel tuleb arvestada kõiki neid kohustusi, mis tuleb täita võlgniku pankrotimenetluse raames. PankrS § 1 lõikesse 3 lisatav kolmas lause näeb selgelt ette, et kohustuste arvestamisel ei ole tähtsust, kas kohustus on muutunud sissenõutavaks või mitte – lisatav lause lähtub põhimõttest, et kõigi nõuete täitmise tähtaeg on saabunud (PankrS § 42). Kohustustena peab arvesse võtma ka nõudeid, mille puhul ei ole teada, kas need kunagi esitatakse või mitte. Võlgniku mitterahaliste kohustuste puhul tuleb aluseks võtta selle kohustuse rahaline väärtus, nagu see esitatakse pankrotimenetluses. Ka nõuded, millele võlgnik saab esitada vastuväite, kuid mida ta veel ei ole esitanud, tuleb kohustusena arvesse võtta lähtuvalt nende nimiväärtusest. Sama kehtib ka tasaarvestatavate kohustuste kohta, kui need ei ole veel tasaarvestatud. Seejuures on võimalik varana arvestada omakorda nõuet teise poole vastu. Kohustustena ei tule arvesse võtta võimalikke kohustusi, mis tekiks, kui võlgniku pankrot arvestuspäeval välja kuulutataks. Siinkohal peetakse silmas eelkõige PankrS § 146 lõikest 1 tulenevaid kohustusi. Sellised kohustused on seotud pankrotimenetluse läbiviimisega ja ei kuulu PankrS § 1 lõike 3 kaitsealasse. 40 Kohustusena ei tule arvestada juriidilisest isikust võlgniku osanike või aktsionäride nõudeid, mis neil ühingu vastu tulenevalt osalusest on. Osanike või aktsionäride antud laenud ja muud sellised eraldised tuleb kohustusena arvele võtta lähtuvalt allutatud laenu reeglitest. Paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 4, millega täpsustatakse pärandvara maksejõuetuse määratlust. Vastavalt muudatusele loetakse võlgniku surma korral pärandvara pankrotimenetluses pärandvara maksejõuetuks, kui selle arvelt ei ole võimalik rahuldada pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulusid (PärS § 142 lõike 1 punkt 1) ja võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole ajutine. Sealjuures ei arvestata pärandvara maksejõuetuse hindamisel PärS § 142 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõudeid ehk annakuid, sihtkäsundeid ja -määranguid. Muudatuse sõnastamisel on püütud paremini siduda pärimisseaduse ja pankrotiseaduse regulatsiooni, tagamaks kahe menetluse parem kooskõla. PärS § 142 lõige 6 sedastab, et kui pärandvarast ei jätku kõigi PärS § 142 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, on pärandvara hooldaja või pärija (eelnõuga lisatakse ka testamenditäitja kohustatud isikute nimekirja) kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Kuivõrd PärS § 142 reguleerib kohustuste täitmise järjekorda ja pankrotiavalduse esitamise kohustust pärast inventuuri tegemist, kuid maksejõuetu pärandvara suhtes on võimalik pankrotiavaldus esitada nii pärast inventuuri kui ka pärandvara suhtes inventuuri läbi viimata, ei viidata eelnõus PärS § 142 lõike 1 punkti 1 kõrval sama lõike punktile 2, kuivõrd see viitab piiratud võlausaldajate nõuete ringile, s.o üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõudetele ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuetele. Eelnõus viidatakse võlausaldajatele laiemalt, vältimaks segadust võlausaldajate ringis. PärS § 142 lõike 1 punkti 3 kohaselt täidetakse pärast inventuuri tegemist viimases ehk kolmandas järjekorras annakud, sihtkäsundid ja sihtmäärangud. PärS § 142 lõige 6 ei näe olukorras, kus pärandvarast ei jätku pärandaja korralduste täitmiseks vahendeid, kohustust esitada pankrotiavaldust, kuivõrd neid korraldusi tuleb täita üksnes pärandvara arvel. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud lugeda pärandvara maksejõuetuks, kui nende nõuete rahuldamine pärandvara arvel on võimatu. Pärandvara maksejõuetuse hindamisel tuleks lähtuda nii rahavoolisest (ingl cash flow, PankrS § 1 lõige 2) kui bilansilisest (ingl balance sheet, PankrS § 1 lõige 3) tekstist. PankrS § 1 lõige 2 on maksejõuetuse tuvastamise universaalne alus, seetõttu tuleks pärandvara maksejõuetuse hindamisel lähtuda sellest, kas pärandvara arvel on võimalik võlausaldajate nõudeid tähtaegselt täita. Olgugi et pärandvara pankrotimenetlust viiakse läbi surnud füüsilise isiku vara suhtes, sarnaneb varakogumi suhtes toimuv menetlus oma olemuselt juriidilise isiku suhtes läbiviidava menetlusega. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaolu, et praktikas on pankrotiavalduse esitamise alus just eelkõige olukord, kus pärandvara kohustuste maht ületab positiivse vara. Seetõttu tuleks pärandvara maksejõuetuse tuvastamisel lähtuda ka PankrS § 1 lõikest 3, mis üldreeglite kohaselt on kohaldatav vaid juriidiliste isikute puhul. Pärandvara suhtes on võimalik esitada pankrotiavaldus ka olukorras, kus tegemist on pärandvara ähvardava maksejõuetusega. PankrS § 31 lõike 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu (eelnõu kohaselt ka olukorras, kus pärandvara on 41 maksejõuetu), kuid sama paragrahvi lõige 3 näeb võlgniku pankrotiavalduse esitamisel ette, et kohus kuulutab pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Kuivõrd PankrS § 9 lõike 2 teine lause sedastab, et võlgniku surma korral võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja esitatud pankrotiavaldusele kohaldatakse vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut, on PankrS § 9 lõike 2 esimeses lauses nimetatud isikutel (mitte aga võlausaldajatel) õigus esitada pärandvara suhtes pankrotiavaldus ka ähvardava maksejõuetuse korral. Paragrahvi 3 lõiget 2 täiendatakse seoses nõuete kaitsmise kirjalikult pidamise võimaluse lisamisega. Kehtiva seaduse kohaselt on võimalik nõudeid kaitsta selleks ettenähtud võlausaldajate üldkoosolekul (PankrS § 100 lg 1) ning vaidlused nõuete üle toimuvad hagimenetluses (PankrS § 3 lg 2, § 106 lg 1). Eelnõuga tehakse ettepanek nõuete kirjalikuks kaitsmiseks ja nõuete tunnustamiseks hagita menetluses. Ka nõuetele esitatud vastuväited ja neist tekkinud vaidlused lahendab kohus hagita menetluses. Seega ei peetaks muudatuse kohaselt edaspidi vaidlusi nõuete tunnustamise üle enam hagimenetluses. Paragrahvi 4 lõiget 1 muudetakse selliselt, et pankrotiasja lahendamine kuulub edaspidi Harju või Tartu maakohtu alluvusse. Pankrotiasju ei menetleta enam mitte kõigis maakohtutes, vaid üksnes Harju ja Tartu maakohtus. Muudatus hõlmab ka pankrotiavalduse ja pankrotimenetlusega seotud hagide esitamist. Kehtiva õiguse kohaselt kuulub pankrotiasjade menetlemine maakohtu pädevusse (PankrS § 4 lg 1). Tegemist on erandlikku kohtualluvust reguleerivate sätetega. Kohtualluvus hagita asjades on erandlik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsMS § 69 lg 4 teine lause). Pankrotiavaldus esitatakse võlgniku üldise kohtualluvuse järgi (PankrS § 4 lg 2). Lisaks kehtib pankrotimenetlusega seotud hagiasjade puhul valikuline kohtualluvus. TsMS § 981 näeb ette pankrotimenetluses hageja jaoks lisavõimaluse oma hagi esitamiseks muusse kohtusse kui üldise või muude valikulise kohtualluvuse normide alusel määratud kohtusse. Õiguskirjanduse kohaselt on sätte eesmärgiks koondada pankroti välja kuulutanud kohtu alluvusse võimalikult suur osa sama pankrotimenetlusega seonduvate hagide läbivaatamisest. Lisaks on sätte eesmärgiks kaitsta hagejaid, võimaldades neil kostjat hageda hageja jaoks kõige ettenähtavamas kohtus, samuti menetlusosaliste kulude kokkuhoid ning menetluse kiirendamine.103 Erandiks valikulisest kohtualluvusest on nõude tunnustamise hagid,104 milles kohaldub erinormina PankrS § 106 lg 4 ja mis alluvad seetõttu pankroti välja kuulutanud kohtule. TsMS § 981 lg 1 teine lause on seejuures eksitav.105 Eestis puudub spetsialiseeritud pankroti- või kaubanduskohus, maakohtutes ei ole ka maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud osakondi. Harju, Viru ja Tartu maakohtus on osaliselt maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunikke. Riigikohtu esimees on oma 2018. a ettekandes Riigikohtule avaldanud, et kuigi Eesti kohtusüsteemi puhul on seni lähtutud arusaamast, et teatud valdkondadesse erikohtute loomise asemel toetatakse kohtunike spetsialiseerumist, on pankrotivaidlused ala, kus tasuks eraldi pankrotikohtute loomist arutada. Pankrotikohtute loomine võimaldaks pankrotiasjade lahendamise juurde koondada erinevat 103 V. Kõve jt. TSMS kommenteeritud väljaanne I kd lk 504. 104 Eelnõuga tehakse ettepanek nõuete kaitsmiseks edaspidi kohtus hagita menetluses, kuid nõuete kaitsmine alluks endiselt pankrotiasja läbivaatavale kohtule (eelnõu ettepanek PankrS § 106 lg 4 muutmiseks). 105 Vt V. Kõve jt. TsMS kommenteeritud väljaanne I kd lk 506. Normide konkurentsi korral tuleb lähtuda erinormist, milleks on PankrS § 106 lg 4. 42 kompetentsi, sealhulgas majandusvaldkonna asjatundjaid, kelle teadmised ja oskused tagaksid majandustegevuse hindamise kõige kõrgemal tasemel.106 Eelnõuga tehakse ettepanek nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute pankrotimenetluste kohtualluvuse koondamiseks Harju ja Tartu maakohtu alla. Kompetentsi koondamiseks tuleks kaaluda võimalust koondada maksejõuetusasjade menetlemine kindlatesse maakohtutesse (kohtumajadesse), kus on võimalik lihtsamini korraldada asjatundlik spetsialiseerumine. Kuna kehtiv õigus ei näe ette suuri erisusi juriidiliste ja füüsiliste isikute pankrotimenetluste läbiviimiseks, peaks planeeritav muudatus puudutama nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute pankrotimenetlusi. Füüsilisi isikuid puudutavates menetlustes on pankrotivõlgniku isiklik ärakuulamine ja kohtuistungil osalemise õigus võimalik tagada ka tehniliste lahenduste kaasabil (kaugkohtuistungid, Skype jms). ALTERNATIIV: Alternatiivselt tehakse ettepanek kehtestada erandliku kohtualluvuse reegel üksnes juriidiliste isikute pankrotiavalduste kohta. Sellisel juhul jäetakse PankrS § 4 lg 1 muutmata ja füüsiliste isikute pankrotiavaldusi jääksid menetlema kõik maakohtud. Alternatiivse lahenduse puhul on võetud arvesse maksejõuetusasju lahendavatelt kohtunikelt saadud tagasisidet eelnõuga kavandatavatele muudatustele. Füüsiliste isikute maksejõuetusmenetluste arv on viimastel aastatel oluliselt kasvanud ja ületab juriidiliste isikute maksejõuetusmenetluste arvu. Kehtiv pankrotiseadus paneb kohtunikule järelevalvekohustused maksejõuetusmenetluse seaduslikkuse üle, mis eeldab ka füüsilisest isikust võlgnikuga korduvat suhtlemist kogu menetluse jooksul (vt PankrS § 84). Eriti mahukas on kohtu järelevalvekohustus siis, kui füüsilise isiku pankrotimenetlusele järgneb kohustustest vabastamise menetlus ning usaldusisikuks on määratud võlgnik ise (PankrS § 172 lg 6). Sellisel juhul kestab kohtu järelevalvekohustus 3–7 aastat ja eeldab tihedat suhtlust võlgnikuga, mille efektiivne toimimine ei pruugi olla võimalik üksnes tehniliste vahendite kaudu. Samas peaks olema tagatud kohtunike spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele ka füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustes.107 Rahvusvahelised organisatsioonid rõhutavad oma soovitustes, raportides, õigusloome juhistes vajadust maksejõuetusele spetsialiseerunud kohtute ja kohtunike järele. Maailmapank toonitab, et spetsialiseeritud pankrotikohtul või maksejõuetusele spetsialiseerunud kohtunikel on eriline väärtus, sest maksejõuetusmenetlused on väga keerukad ja vajavad orienteerumist finants- ja ärivaldkonnas. Spetsialiseerumisega tõuseb kohtulahendite ettenähtavus ja vähenevad mittevajalikud kohtu tegevused. Kogu maksejõuetusmenetluste toimimine sõltub kohtunike oskustest ja töökvaliteedist.108 UNCITRAL-i maksejõuetusalastes õigusloome juhistes (2004) on esile tõstetud nii kohtunike kui ka teiste kohtuametnike asjakohase väljaõppe ja pideva täiendõppe vajalikkust.109 Soovituse nr 13 (§ 19) kohaselt tuleb riigisiseselt selgelt määratleda kohus, millele allub pankrotimenetluse algatamine ja läbiviimine, aga ka 106 Riigikohtu esimees P. Pikamäe. Ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ettekanne Riigikogu 2018. aasta kevadistungjärgul 7. juunil 2018. Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/%C3%B5igusalased%20materjalid/RK%20esimehe%20%C 3%BClevaade%20Riigikogus%20%202018/Ettekanne_Riigikogu_2018.pdf. 107 Kohtu koormusest füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluses vt näiteks K. Piho. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamine. Kohtupraktika analüüs 2018. Riigikohus. Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2018/Kohustustest%20vabastamise%20menetlus _2018.pdf 20.06.2019. 108 The World Bank. Principles and Guidelines for Effective Insolvency and creditor rights systems. Principles 27– 35. April 2001, pp 57–58. 109 UNCITRAL Legislative Guide on Insolvency Law. Kättesaadav: http://www.uncitral.org/uncitral/en/uncitral_texts/insolvency/2004Guide.html, lk 33–35. 43 pankrotimenetluse käigus tekkivad vaidlused.110 Põhjamaade-Balti võrgustiku (osales ka Eesti) seisukoha kohaselt peab pankrotiasjade menetlemine toimuma maksejõuetusasjade kohtus, kaubanduskohtus või üldkohtu maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud osakonnas või maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunike poolt. Kui nimetatud nõudmised ei ole täidetud, ei tohiks seadusandja panna maksejõuetusmenetluses kohtule keskset või aktiivset rolli. Kindlasti ei tohiks kohus langetada sel juhul võlgniku äritegevust puudutavaid otsuseid.111 Ka OECD on andnud Eestile nii 2011. kui 2015. aastal soovituse kaaluda maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtute loomist, tagamaks kohtuotsuste kooskõla majandus- ja finantsalase hea tavaga ning panustamaks ressursside paremasse jaotamisse. Lisaks on OECD 2015. aasta soovitustes kahelnud Eesti kohtunike võimes tegeleda keeruliste maksejõuetusjuhtumitega.112 Samuti on Euroopa Liit ja rahvusvahelised organisatsioonid pidanud kohtute ja kohtunike spetsialiseerumist oluliseks piiriüleste maksejõuetusmenetluste toimimise ja tõhusa ning tulemusliku koostöö seisukohast lähtuvalt.113 Euroopa Liidu õiguses reguleerivad maksejõuetuse valdkonda maksejõuetuse määrus ja saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv. Aina tugevamini seotud ühtne turg koos järjest olulisema digitaalse mõõtmega tähendab, et aina enam ettevõtteid ei ole oma kliendibaasilt, tarneahelalt, tegevustelt, investori- ja kapitalibaasilt puhtalt ühe riigi sisesed. Seetõttu on maksejõuetuse küsimustel ka aina enam üleliiduline mõõde. Euroopa Liidu õiguses peetakse oluliseks tugevat maksejõuetuskohut ja spetsialiseerunud kohtunikke, kes tagaksid kiired otsused, menetluse tõhususe ja oleksid suutelised vajaduse korral tegema koostööd teiste liikmesriikide kohtutega piiriülestes menetlustes. Maksejõuetuse määrusega on ette nähtud piirüleste maksejõuetusmenetluste tõhususe tagamiseks nõuded eri riikide kohtute koostööle ja teabevahetusele. Määruse art 42 kohustab liikmesriikide kohtuid tegema sama võlgnikuga piiriülestes maksejõuetusmenetlustes koostööd teiste liikmesriikide kohtutega. Määruse art 43 reguleerib pankrotihalduri koostööd iga kohtuga sama võlgniku suhtes toimuvas menetluses. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivis nähakse kohtunike spetsialiseerumises tegurit, mis mõjutab maksejõuetusmenetluste kestust. Direktiivi artikli 25 kohaselt, ilma et see mõjutaks kohtusüsteemi sõltumatust ja kohtusüsteemi korralduse erinevusi liidus, tagavad liikmesriigid, et kohtu ja haldusasutuste liikmed, kes tegelevad saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlustega, saavad asjakohase koolituse ning neil on vajalikud erialased teadmised oma ülesannete täitmiseks ja saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlusi viiakse läbi tõhusalt, pidades silmas asja kiiret menetlemist. Eelnõuga kavandatavad muudatused aitavad kaasa EL-i õigusega liikmesriikidele juba pandud kohustuste täitmisele efektiivse maksejõuetusmenetluse tagamisel. 110 UNCITRAL Legislative Guide on Insolvency Law. Kättesaadav: http://www.uncitral.org/uncitral/en/uncitral_texts/insolvency/2004Guide.html, lk 43. 111 Nordic-Baltic Recommendations on Insolvency Law (2015). 112 OECD Economic Surveys: Estonia 2011, lk 30-31; OECD Economic Surveys: Estonia 2015, pp 16–17. 113 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud) (ELT L 141, 5.6.2015, lk 19–72), § 42; UNCITRAL Model Law on Cross-Border Insolvency: The Judicial Perspective (2011 - updated in 2013). Kättesaadav: http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/insolven/Judicial-Perspective-2013-e.pdf. 44 Võrdlusriikide seas on nii neid, kus on maksejõuetusasjadele spetsialiseerutud, kui ka neid, kus seda tehtud ei ole. Saksamaal ei ole pankrotimenetluste puhul pädevaks kohtuks mitte kõik esimese astme kohtud, vaid üksnes need esimese astme kohtud, mille piirkonnas asub teise astme üldkohus (Landgericht). Pädevus hõlmab kogu teise astme kohtu piirkonda.114 Liidumaa valitsusel on õigus nimetada pankrotikohtuteks ka teisi esimese astme kohtuid (InsO § 2). Esimese astme kohtus on maksejõuetusasjade menetlemine koondatud ühte osakonda ja kohtunikud on spetsialiseerunud. Tagamaks maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunike ja kohtuametnike kõrget kvalifikatsiooni, on alates 2011. aastast Saksa kohtute seaduses (Gerichtsverfassungsgesetz – GVG) ja Saksa kohtuametnike seaduses (Rechtspflegergesetz – RPflG) sätestatud neid asju menetlevatele kohtunikele ja kohtunikuabidele nõuded tõendatud lisateadmiste ja erialase täiendkoolituse kohta. Esimesel ametiaastal ei või kohtunik ega kohtunikuabi maksejõuetusasju üldse menetleda. Maksejõuetusasju menetlevatel kohtunikel (ja kohtunikuabidel) peavad olema tõendatavad teadmised maksejõuetusõigusest, kaubandus- ja äriõigusest, tööõigusest, sotsiaalõigusest, maksuõigusest ja raamatupidamisest. Kohtunik, kellel nimetatud valdkondades nõutavaid teadmisi ei ole, võib pankrotiasju menetleda tingimusel, et kohtunik sellised teadmised kiiresti omandab (peab olema juba alustanud täiendavate teadmiste omandamist). Tavapärased teadmised õigusest ei ole piisavad. Samas kõrgema astme kohtunikele nimetatud nõuded maksejõuetusasjade läbivaatamiseks ei kehti, kuigi on soovitatavad. 115 Prantsusmaal menetleb juriidiliste isikute maksejõuetusasju Kaubanduskohus, kus on ametis muud kui professionaalsed kohtunikud, keda kutsutakse juges consulaires. Kohtunikeks äriühingute maksejõuetusasjades on ettevõtjad, kes on vähemalt 30 aastat vanad, on kantud ettevõtjana äriregistrisse vähemalt 5 aastat või on neil vähemalt 5-aastane ettevõtte juhtimise kogemus ja neil ei tohi olla olnud isiklikku kokkupuudet pankrotimenetlustega. Isik valitakse kohtunikuks tähtajaga 4 aastat ja ta ei saa oma töö eest kompensatsiooni. Füüsiliste isikute pankrotte menetleb professionaalne kohtunik üldkohtus. Üldkohtu kohtunik ei ole spetsialiseerunud.116 Hollandis on kohtunikud spetsialiseerunud, samas toimub perioodiline roteerumine (3–5 aasta järel). Hollandis nimetab kohus pankrotiasjas ametisse järelevalvekohtuniku (rechter- commissaris). Tegutseb pankrotikohtunike kogu (RECOFA), kes on koostanud kohtumenetluse hea tava pankrotiasjades, samuti üldised juhised halduritele (sh nõuded aruandluse, müügiprotseduuride, tööajakulu arvestuse ja haldurite tasunõuete kohta). Head tava korrigeeritakse regulaarselt.117 Suurbritannias ei ole eraldi pankrotikohut, kuid kohtunikud ei pea ka teostama järelevalvet halduri tegevuse üle. Kohus lahendab üksnes kaebusi. Siiski on kõige suurem kompetents maksejõuetusasjades High Court Chancery Division’i kohtunikel. Sellel kohtul on üldpädevus kõikide juriidiliste isikute maksejõuetusmenetlustes.118 114 U. Foerste. Pankrotiõigus. Juura 2018, lk 18. 115 Gerichtsverfassungsgesetz (GVG) § 22 lg-s 6 ja Rechtspflegergesetz RPflG) § 18.lg-s 4. BeckOK StPo mit RiStBV und MiStra, Graf, . 28. Edition, Verlag C.H.Beck 2017. Vt ka D. Faber, N.Vermunt, J. Kilborn, T.Richter (editors). Commencement of Insolvency proceedings. Germany. Oxford University Press 2012, pp 341–342. 116 Commencement of Insolvency proceedings. France. (2012), Op.cit. pp.300–301. 117 Commencement of Insolvency proceedings. Netherlands. (2012), op.cit. pp. 452–453. 118 Commencement of Insolvency proceedings. Great Britain (2012), op.cit. p. 263. 45 Singapuris menetleb maksejõuetusasju High Court (ülemkohtu alamaste), kus on ka spetsialiseerunud kohtunikud. Hispaanias vaatavad maksejõuetusasju läbi kaubanduskohtud,119 Poolas on pankrotikohtuks I astme kohtu kaubandusasjade osakond.120 USA-s tegutseb iga föderaalse ringkonnakohtu juures maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud osakond (kokku 94) ja ametisse on nimetatud spetsialiseeritud pankrotikohtunikud (ametiaja pikkusega 14 aastat).121 Rootsis vaatavad pankrotiasju läbi üldkohtunikud. Seaduses puudub nõue kohtunike eri väljaõppeks maksejõuetusasjades.122 Samamoodi on kohtu pädevus pankrotiasjades reguleeritud Soome õiguses ja Läti õiguses. Iirimaal ja Horvaatias on pankrotiasjade menetlemine muid ärivaidlusi lahendavate kohtute pädevuses. Kokkuvõtvalt saab järeldada, et riikides, kus seadusandja on pannud kohtule maksejõuetusmenetluse tõhustamise eesmärgil laiemaid kohustusi teiste menetlusosaliste arvel (sh järelevalve ex officio), peab olema tagatud ka pankrotikohtu asjakohane võimekus. Kui sellist pädevat ja võimekat kohut ei ole, peaks seadusandja kujundama maksejõuetusmenetluse võimalikult kohtukaugeks. Üldkohtu koormamine maksejõuetusmenetlustele iseloomulike, paljuski tehniliste kohustuste ja järelevalvega ei ole üldjuhul põhjendatud. Kohtute/kohtunike spetsialiseerumisega kaasnevad ka omad ohud ja võimalused nende ületamiseks. Maksejõuetusasjade arvu sõltuvus majandustsüklist, mis võib periooditi olla väga erinev, muudab keerulisemaks kohtunike töökorralduse. Ka võib asja arutamine spetsialiseerunud kohtus tuua menetlusosalistele kaasa probleeme ja tavapärasest suuremaid kulutusi kohtuga suhtlemisel.123 Spetsialiseerunud kohtunikud võivad ülejäänud kohtunikkonnast isoleeruda. Kohtupraktika koondumine konkreetses valdkonnas samade kohtunike kätte võib saada takistuseks kohtupraktika arengule. Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE) arvamuse kohaselt peab välja töötama kontseptsioone, mis on omased nende valdkonnale ja (tihti) tundmatud teistele juristidele, mis võib lõigata kitsalt spetsialiseerunud kohtunikud ära teiste valdkondade praktikast. Seetõttu peab CCJE spetsialiseerumist võimalikuks piisava suurusega kohtutes. Spetsialiseerumisega seotud puudujääke saab korvata kohtunike roteerumise kaudu: kohtunikul peab olema tagatud õigus vahetada oma karjääri jooksul kohtuniku ülesanded üldkohtuniku omadega ja vastupidi. CCJE rõhutab vajadust austada kohtuniku soovi spetsialiseeruda.124 Eesti kahes suuremas maakohtus (Harju ja Tartu) on spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele olnud tagatud pikemat aega, mistõttu on ka põhjendatud muuta kohtualluvuse reegleid viisil, et maksejõuetusasjade menetlemine koonduks just nendesse kahte riigi suuremasse maakohtusse, 119 Commencement of Insolvency proceedings. Spain. (2012), op.cit. p. 644. 120 Prawo upadlosciowe i naprawcze z dnia 28 lutego 2003 r. ( DZ.U. Nr 60, poz. 535) § 18. 121 76. Study on a new approach to business failure and insolvency. Comparative legal analysis of the Member States’ relevant provisions and practices. Tender No. JUST/2014/JCOO/PR/CIVI/0075, p 94; Kättesaadav: http://ec.europa.eu/justice/civil/files/insolvency/insolvency_study_2016_final_en.pdf. 122 Commencement of Insolvency proceedings. Sweden. (2012), op.cit. p. 685. 123 Building Effective Insolvency Systems. Institutional framework. Establishing Principles and Guidelines for Commercial/Bankruptcy Courts. Washington, D.C. September 14-15,1999. http://worldbank.org pp 15–17. 124 Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE) arvamus nr 15 (2012) kohtunike spetsialiseerumise kohta. Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/8_ccje_2012_arvamus_nr_15.pdf. 46 mis asuvad ka eri kohturingkondades. Nii on paremini tagatud ka juurdepääs kohtule (PS § 15 lg 1 järgne põhiõigus), sh väiksemad aja- ja raha kulud, seoses suulises kohtumenetluses osalemisega (PS § 24 järgne põhiõigus). Kohtuasja arutamise juures viibimise põhiõiguse realiseerimisel tuleb appi ka digitaalne menetlus ja kohtuga videokanalite kaudu suhtlemise võimaldamine. Kahe spetsialiseerunud kohtu olemasolu aitab paremini vältida ka neid ohtusid, mis võivad tekkida maksejõuetusasjade menetlemise koondumisel kitsa kohtunike grupi kätte (liiga ühekülgse praktika kujunemine). Sama ohtu aitab ära hoida ka kahe apellatsioonikohtu kui ka Riigikohtu (kus ei peaks töötama spetsialiseerunud kohtunikud) praktika, samuti asjakohased kohtunike ja kohtuametnike koolitused. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides pooldati samadel põhjustel samuti kohtualluvuse koondamist kahte, mitte ühte maakohtusse. Tagatud peab olema kohtunike perioodiline roteerumine 3–5 aasta järel. Lühem periood roteerumiseks ei ole üldjuhul põhjendatud, sest ei ole ilmselt piisav valdkonna eriteadmiste ja oskuste süvendatud omandamiseks. Maksejõuetusasjadele spetsialiseeruda soovivate kohtunike leidmiseks oleks pikemas perspektiivis hea, kui selle vajadusega arvestataks juba kohtunike värbamise protsessis. Seda põhimõtet toetati ka väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides. Väljatöötamiskavatsusele tagasisidet andnud huvigrupid (eelkõige Eesti Advokatuur) tegid ka ettepaneku, mille kohaselt tuleks pankrotihaldureid menetlustes nimetada objektiivsemalt. Küsimuse lahendamine on oluline olukorras, kus maksejõuetusasjade menetlemine koondub senisest väiksema osa (spetsialiseerunud) kohtunike kätte. Paragrahvi 4 lõiget 2 muudetakse seoses lõikes 1 tehtud muudatustega sätestamaks erikohtualluvuse täpsemad reeglid. Vastavalt PankrS § 4 lg 1 muudatusele ei menetleta pankrotiasju enam kõigis maakohtutes, vaid üksnes Harju ja Tartu maakohtus. Lõike 2 esimese lause muutmisega kehtestatakse uus erandliku kohtualluvuse reegel pankrotiavalduse esitamiseks. Kui võlgniku üldine kohtualluvus on Harju maakonnas, jääb pädevaks kohtuks ka pankrotiasjades Harju Maakohus. Ülejäänud juhtudel on pankrotiasjad allutatud Tartu Maakohtule. Viru Maakohtus ja Pärnu Maakohtus muudatuse järgselt maksejõuetusasju ei menetletaks. Mõlemad ringkonnakohtud säilitavad pädevuse vaadata läbi maksejõuetusasjades esitatud määruskaebusi. ALTERNATIIV: Alternatiivse ettepaneku tulemusel hakatakse muudatuse kohaselt eristama füüsilise isiku ja juriidilise isiku pankrotiavalduse kohtualluvust. Füüsilise isiku pankrotiavaldus esitatakse jätkuvalt võlgniku üldise kohtualluvuse järgi, st et neid asju jääksid menetlema kõik maakohtud. Samas juriidilise isiku pankrotiavaldus esitatakse kas Harju Maakohtule (kui võlgniku asukoht on Harju maakonnas) või Tartu Maakohtule (kõigil ülejäänud juhtudel). Viru Maakohus ja Pärnu Maakohus muudatuse järgselt juriidiliste isikute maksejõuetusasju ei menetleks. Harju Maakohtusse laekus 2017. aastal 53,6 % ja 2018. aastal 51,79 % kõigist kohtule sellel aastal esitatud avaldustest maksejõuetusasjades. Arvestades Harju Maakohtu suurt ülekoormust ei ole erialluvuse sätestamisega mõistlik planeerida sellele kohtule täiendavat töökoormust, mistõttu on põhjendatud koondada senini Pärnu ja Viru maakohtus alluvuses olevad pankrotiasjad Tartu Maakohtusse. Sellisel juhul on tagatud mõlema spetsialiseerunud kohtu enam-vähem võrdne koormatus. Arvestades 2017. ja 2018. aasta statistiliste näitajatega lisanduks Tartu Maakohtule igal aastal 446–547 maksejõuetusasja, mistõttu vajaks Tartu Maakohus täiendavaid kohtunikukohti. Kui kohtualluvussätteid muuta üksnes juriidiliste 47 isikute maksejõuetusmenetluste kohta, siis oleks ka mõju Tartu Maakohtu töökoormusele oluliselt väiksem. Olukorras, kus senini Pärnu Maakohtu alluvuses olevad maksejõuetusasjad hakkaksid alluma Tartu Maakohtule, saab pädevaks apellatsioonikohtuks Tartu Ringkonnakohus. Arvestades kaebuste arvu seni Pärnu Maakohtule allunud asjades (2018. aastal 26 kaebust), on prognoositav mõju ringkonnakohtute töökoormusele väike.125 Pankrotiseaduse asjakohaste muudatuste toimel muutub ka saneerimisasja kohtualluvus sarnaselt pankrotimenetlusega, st saneerimisasju jäävad menetlema üksnes Harju ja Tartu maakohus. Muudatuste tegemiseks saneerimisseaduses puudub vajadus, sest SanS § 5 kohaselt kohaldatakse kohtualluvusele saneerimismenetluses pankrotiseaduses pankrotiavalduse esitamise kohta kehtivaid kohtualluvust reguleerivaid sätteid. Paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 21 eesmärgiga täpsustada kohtualluvuse regulatsiooni olukorras, kus füüsilisest isikust võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud pankrotiavalduse esitamist. Muudatusega nähakse ette, et kui võlgnik sureb pärast pankrotiavalduse esitamist, jätkatakse tema pärandvara suhtes läbiviidavat pärandvara pankrotimenetlust kohtus, kuhu esitati pankrotiavaldus võlgniku üldise kohtualluvuse järgi. Üldjuhul peaks füüsilisest isikust võlgniku ja tema pärandvara suhtes esitatud pankrotiavalduse kohtualluvus kattuma, kuid teatud olukordadeks on vaja erisätet, tagamaks, et menetlus jätkub samas kohtus. Füüsilisest isikust võlgniku suhtes esitatakse pankrotiavaldus, lähtudes tema elukohast (PankrS § 4 lõige 2, TsMS § 79). Kõnesoleva eelnõuga pakutakse välja muudatus, mis täpsustab, et võlgniku surma korral esitatakse pankrotiavaldus tema pärandvara suhtes, lähtudes surnud võlgniku surmaaegsest elukohast (PankrS § 4 täiendatakse lõikega 22). Probleeme võib valmistada olukord, kus füüsilisest isikust võlgniku suhtes pankrotiavalduse esitamise ja tema surma vahelisel ajal on isiku elukoht muutunud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei oleks otstarbekas ega põhjendatud senise menetluse üleandmine tulenevalt kohtualluvuse muutumisest, arvestades ka asjaolu, et kõnesoleva eelnõuga pakutakse välja muudatus, mille kohaselt olukorras, kus võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud pankrotiavaldust, jätkatakse menetlust tema pärandvara suhtes läbiviidava pärandvara pankrotimenetlusena (PankrS-i täiendatakse §-ga 81, täpsemalt on tegemist kõnesoleva paragrahvi lõikega 7). Võlgniku surma korral peaks tema pärandvara suhtes läbiviidavat menetlust jätkama kohtus, kellel oli kohtualluvus füüsilise isiku suhtes pankrotiasja menetlemiseks enne võlgniku surma. Paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 22, millega täpsustatakse pärandvara pankrotiavalduse esitamise kohtualluvuse regulatsiooni, selgitades, et pankrotiavaldus tuleb kohtule esitada surnud võlgniku surmaaegse elukoha järgi. Kuivõrd võlgniku surma korral esitatakse pärandvara pankrotiavaldus tema pärandvara suhtes, võib tekkida ebaselgus, kelle isikust lähtudes vastav avaldus tuleb esitada. Füüsilise isiku suhtes esitatakse pankrotiavaldus võlgniku üldise kohtualluvuse ehk füüsilise isiku elukoha järgi (PankrS § 4 lõige 2, TsMS § 79 lõige 1). Pärandvara pankrotimenetlus on oma olemuselt eripärane, kuivõrd see viiakse läbi varakogumi suhtes ning surnud võlgnikul 125 Tartu Ringkonnakohus menetles 2018. aastal 859 tsiviilasja. Võimalik lisanduv 26 asja moodustaks aasta töökoormusest 3%. Andmed saadud Tartu Ringkonnakohtu analüütik I. Ulstilt. 48 puudub õigus- ja teovõime. Sellest spetsiifikast tulenevalt tuleb kohtualluvuse regulatsiooni täpsustada. Kuivõrd pankrotiavalduse esitamisel on kohtualluvus reguleeritud viitega võlgniku üldise kohtualluvuse reeglitele, on vähemalt sätte sõnastusest lähtudes võimalik eeldada, et sel juhul TsMS-i valikulise kohtualluvuse sätted kohaldamisele ei kuulu. Seega ei saaks TsMS-i valikulise kohtualluvuse sätete tõlgendamise kaudu jõuda järeldusele, et pankrotiavalduse saaks esitada ka surnud võlgniku (pärandaja) surmaaegse elukoha kohtule (TsMS § 96 lõige 1) või mitme pärija korral mõne elu- või asukoha järgi. Selleks et tagada selgem ja ettenähtavam õigusraamistik, lisatakse PankrS §-i 4 säte, mille kohaselt lähtub kohtualluvus pankrotiavalduse esitamisel surnud võlgniku (pärandaja) surmaaegsest elukohast. Pankrotiavalduse esitamise kohtualluvuse regulatsioon kohalduks juhul, kui küsimus kuuluks õigusabilepingute või uuesti sõnastatud maksejõuetusmääruse126 kohaldamisalasse, see hõlmab eelkõige riigisisese kohtualluvuse küsimusi. Eelnõuga ei tehta muudatusi pärandvara pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamiseks õigustatud isikute ringis, küll aga täiendatakse kohustatud isikute ringi testamenditäitjaga (PärS § 142 lõike 6 muudatus). Kuivõrd praktikas on tekkinud küsimused, kas pankrotiavaldust on võimalik esitada ka ilma pärandi inventuuri tegemata ja milline on pärijate vastutus avalduse esitamise järel, on teatavad pankrotiavalduse esitamisega seotud selgitused vajalikud. Eestis kohaldub pärimisel üldõigusjärgluse printsiip ja pärija vastutus on piiratud pärandvaraga olukordades, kus pärija on pärast inventuuri tegemist täitnud kohustused pärimisseaduses sätestatud korras, või kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotiavalduse menetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (PärS § 130 lõige 3). Kui pärijaid on mitu, võib tekkida küsimus pärija vastutuse ulatuse kohta, sest oma menetlusõigusi saavad kaaspärijad pärimismenetluses iseseisvalt kasutada. Inventuuri tegemine on üldreeglina vabatahtlik ning inventuuri tagajärjed kohalduvad vaid selle pärija suhtes, kes on inventuuri nõudnud. See tõstatab küsimuse, millised peaksid olema pärandvara pankrotimenetluse algatamise avalduse tagajärjed pärija vastutusel, sealhulgas kas pärandvara pankroti korral peaks nende pärijate vastutus, kes on varem inventuurinõude esitanud, erinema nende vastutusest, kes seda ei nõudnud. Kuigi PärS § 142 lõige 6 sätestab pankrotiavalduse esitamise kohustuse pärast inventuuri, on võimalik, et pankrotiavaldus esitatakse ilma inventuuri tegemata (eelkõige olukorras, kus on selge, et pärandvara on maksejõuetu). Praktikas on aga tekkinud küsimus, kas pärandvara pankroti korral on pärija vastutus piiratud ainult siis, kui ta on inventuuriavalduse esitanud, või ei sõltu vastutus inventuurist127. 2010. aastal täpsustati PärS § 130 lõike 3 sõnastust ning eelnõu seletuskirjas leiti, et pärija vastutuse piiramine pankroti korral ei peaks sõltuma inventuuri nõudmisest128. Seega oli seadusandja tahe, et pärija vastutus oleks pärandvara pankroti korral piiratud sõltumata sellest, kas eelnevalt on inventuur tehtud. 126 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/848, 20. mai 2015, maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud). 127 Pangaliidu ja notarite ühiskoolitus 06.05.2016, vt T. Saarma. Pärandvara pankrot ja pärandvara ühisuse osa arestimine, kaasus nr 2. 128 Kinnistusraamatuseaduse, pärimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 725 SE seletuskiri, lk 16; op. cit. T. Saarma. Pärandvara pankrot ja pärandvara ühisuse osa arestimine, slaid nr 16. 49 Erinevalt pärandi inventuurist peaks kõikide pärijate vastutus olema pärast pankrotiavalduse esitamist samasugune ega peaks sõltuma sellest, kas pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, testamenditäitja, pärandi hooldaja, üks pärija või mitu. Pärija mõiste peaks olema võimalikult lai ehk kui pärijaid on mitu, peaks igaüks neist saama iseseisvalt pankrotiavaldust esitada ning nad ei peaks olema kohustatud avaldust esitama ühiselt vaatamata sellele, et nad kuuluvad kaaspärijate ühisusse ja pärandvarasse kuuluvad esemed kuuluvad nende ühisomandisse. Kuivõrd pärimistunnistus ei ole õigustloov, ei peaks pärija õigus ja kohustus pankrotiavaldust esitada olema seotud sellega, kas talle on nimetatud tunnistus väljastatud või mitte. Samas peaks pärijal, kes ei soovi oma vastutust piirata, säilima võimalus kohustused täita. Kohus saab sellisel juhul otsustada, kas menetlus lõpetada või mitte (PankrS § 15 lõike 3 punkt 6, § 31 lõige 2). Testamenditäitja ja pärandi hooldaja pädevused ja õigused-kohustused iseenesest ei lõpe pankroti väljakuulutamisega, ent kui nad oma ülesannetest vabastatakse, peaks neil puuduma ka õigus (ja kohustus) pankrotimenetluse algatamiseks. Ei oleks põhjendatud, kui näiteks olukorras, kus kohus on vastavalt PärS §-le 115 lõpetanud hoiumeetmete rakendamise, saaks isik, kes oli nimetatud pärandi hooldaja, pärast valitsemise lõpetamist pankrotiavaldust esitada. Paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 5 muutmaks seaduses selgemaks maakohtu pädevus avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle peetavate vaidluste lahendamisel. Kohus lahendab võlausaldajate nimekirja kinnitamisel lisaks muudele halduri, võlausaldajate ja võlgniku vastuväidetele ka vastuväited avalik-õiguslikele nõuetele. PankrS § 4 lõige 1 sätestab, et pankrotiasja menetlemine kuulub maakohtu pädevusse. PankrS § 106 lõige 4 sätestab, et nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine allub pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Pankrotiseadus ei kehtesta üldjuhul avalik-õiguslike nõuete korral nõuete tunnustamise erisusi. Ainus erinevus seisneb võlgniku vastuväites, mis tuleneb PankrS § 104 lõikest 3. Võlgniku poolt avalik-õiguslikule nõudele vastuväite esitamisel omandab haldusakt, millest avalik-õiguslik nõue tuleneb, täitedokumendi tähenduse, kui võlgnik ei esita ühe kuu jooksul alates vastuväite esitamisest kaebust halduskohtusse. PankrS § 104 lõike 1 kohaselt ei oma võlgniku vastuväide tähendust nõude tunnustamise osas, vaid selles, kas pankrotimenetluse lõpetamise määrus on hiljem vastuväite saanud nõude rahuldamata jäänud osa suhtes täitedokument või mitte. Kui võlausaldaja võlgniku vastuväidet kohtus ei vaidlusta, siis määrus, milles pankrotimenetluse lõpetamisel märgitakse nõuded rahuldamata jäänud ulatuses, ei ole täitedokument (PankrS § 104 lg 1 ja 2, § 168 lg 1, § 158 lg 4, § 163 lg 4). Muudatus on vajalik, kuivõrd kohtupraktika on avalik-õiguslike nõuete tunnustamise vaidluste lahendamiseks pädeva kohtu hindamisel asunud erinevatele seisukohtadele ning sellest tulenevalt on tekkinud segadus, milline põhimõte tuleneb kehtivast õigusest. Selgema reguleerimise vajadust ning seaduse ja kohtupraktika vahel esineva vastuolu maksunõuete tunnustamisel kõrvaldamise vajadust rõhutasid väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides ka Riigikohus ja Tartu Maakohus. Enne 01.01.2010 kehtima hakanud pankrotiseaduse redaktsiooni oli Riigikohus järgmisel seisukohal: „PankrS § 106 lg 4 kehtestamise üks eesmärk oli koondada kõik vaidlused pankrotiasjas esitatud nõuete üle pankrotiasja menetlevasse kohtusse. Kuna PankrS § 106 lg 4 kohaselt allub nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule, milleks PankrS § 4 lg 1 järgi on maa- ja linnakohus, siis on PankrS § 106 lg-s 4 kindlaks määratud ka nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks pädev kohus. Seda, et nimetatud 50 sätte mõtteks on samuti nõude tunnustamise vaidluste läbivaatamiseks kohtupädevuse määramine, kinnitavad ka pankrotiseaduse teised sätted.“129 01.01.2010 kehtima hakanud pankrotiseaduse redaktsiooni eelnõu ettepanekud sisaldasid ettepanekut viia vaidlused avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle halduskohtu pädevusse. Eelnõuga tehti ettepanek täiendada seadust: 1) § 35 lõiget 1 punktiga 61 järgmises sõnastuses: „Pankroti väljakuulutamisega peatub võlgniku vastu suunatud haldusakti vaidlustamise tähtaja arvestamine“; 2) § 103 lõiget 4 uue teise lausega järgmises sõnastuses: „Tunnustatuks loetakse ka avalik- õiguslik nõue, mille aluseks oleva haldusakti vaidlustamistähtaeg on möödunud“; 3) § 104 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „Võlgniku poolt avalik-õiguslikule nõudele vastuväite esitamisel omandab haldusakt, millest avalik-õiguslik nõue tuleneb, täitedokumendi tähenduse, kui võlgnik ei esita ühe kuu jooksul alates vastuväite esitamisest kaebust halduskohtusse“; 4) § 106 lõikega 11 järgmises sõnastuses: „Nõuete kaitsmise koosolekul avalik-õigusliku nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamata jätmisel otsustab nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise halduskohus nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja või pankrotihalduri kaebuse alusel. Kaebuse võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamata. Kaebuse esitamata jätmisel loetakse vastuväide mitteesitatuks“; 5) § 106 lõiget 4 uue teise lausega järgmises sõnastuses: „Avalik-õigusliku nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamine allub halduskohtule, mille tööpiirkonnas asub pankrotiasja läbivaatav kohus“. Eeltoodud muudatusettepanekutest võeti vastu vaid PankrS § 35 lg 1 p 61 ja 104 lg 3 puudutavad muudatusettepanekud. Samas leidis Riigikohus 12. mai 2015. aasta lahendis, et vastuvõetud sätetest võib tuletada seadusandja tahet alates 1. jaanuarist 2010 kehtestada maksunõuete tunnustamiseks pankrotimenetluse puhul erikord, st et vaidlused maksunõuete üle tuleb ka pankrotimenetluse korral lahendada halduskohtus, kuid realiseeris kavandatu osaliselt, seda täpsemalt selgitamata.130 Riigikohus jõudis taolise lahenduseni seeläbi, et kehtima hakanud PankrS § 104 lg 3 kohaselt toodi pankrotiseadusesse kohustus võlgnikul pöörduda halduskohtusse, mis näitab seadusandja tahet kalduda kõrvale reeglist allutada kõik pankrotimenetluse vaidlused maakohtule. Kui leida, et vaidlused maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses tuleb lahendada maakohtus ka pärast 1. jaanuari 2010, peaks riik juhul, kui mõni võlausaldaja vaidleb maksunõudele vastu, esitama hagi nõude tunnustamiseks maakohtusse (nagu praegusel juhul tehti). Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus samal ajal vaieldakse sama maksunõude üle võlgniku kaebuse alusel PankrS § 104 lg 3 kohaselt halduskohtus ning riigi hagi alusel võlausaldaja vastu maakohtus. See võib kaasa tuua aga vastuolulise praktika ühe ja sama maksunõude osas – halduskohus ja maakohus võivad jõuda sama maksunõude asjas erinevale tulemusele.131 Eelnõu menetlemisel on aga seadusandja eelnõule esitatud muudatusettepanekute132 vastuvõtmisega selgelt väljendanud tahet lahendada ka vaidlused avalik-õiguslike nõuete üle 129 RKÜKm nr 3-3-1-39-05, p-d 13–15. 130 RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 21. 131 Ibid. 132 Muudatusettepanekud esitas Riigikogu õiguskomisjon. Komisjoni istungitest võtsid osa justiitsminister Rein Lang, Justiitsministeeriumi töötajad, advokatuuri esimees Aivar Pilv, pankrotihaldurite koja juhatuse esimees Andres Hermet, pangaliidu esindajad, Harju Maakohtu kohtunik Merike Varusk, riigikohtunik Villu Kõve, professor Paul Varul, dr. jur. Martin Käerdi ja teised. Vt XI Riigikogu stenogramm VI istungjärk. Kolmapäev, 25. november 2009, kell 14:00, päevakorra punkt nr 6: 19:33 Kohtutäituri seaduse eelnõu (462 SE) teine lugemine. Kättesaadav: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200911251400#PKP-5330. 51 jätkuvalt maakohtus, mistõttu otsustas seda küsimust reguleerivad sätted seaduse tekstist välja jätta.133 Selgitused on tõepoolest napid, samuti ei ole selgitatud seda, miks otsustas seadusandja kehtestada PankrS § 104 lõike 3 hoolimata muude kõnealust küsimust reguleerivate sätete väljajätmisest. Eesmärgipäraseks põhjuseks võib pidada võlausaldajate võrdset kohtlemist. Riigikohus on eri võlausaldajate nõuete samasugust kohtlemist põhjendanud järgmiselt: „Pankrotiseaduse § 2 sätestab menetluse eesmärgid. Selle sätte kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Selle sätte mõte on võlausaldajate võrdne kohtlemine selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras. Siit tuleneb ka seadusandja eesmärk panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on või millal nõue muutub sissenõutavaks. Ka PankrS § 44 lg 1 kohaselt menetletakse pärast pankroti väljakuulutamist kõiki nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras, st ühe ja sama protseduuri järgi ning samade reeglite alusel.“134 Avalik-õiguslike nõuete tunnustamise vaidluse kuulumist haldus- või maakohtu pädevusse arutati ka maksejõuetuse revisjoni komisjoni 05.07.2019 toimunud koosolekul ning jõuti järeldusele, et koosmõjus teiste eelnõu muudatusettepanekutega on põhjendatud jätta vaidlused avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle maakohtu pädevusse. Samuti toetati, et kuivõrd sama maksunõude üle vaidluse lahendamisel ühel juhul halduskohtus ja teisel juhul maakohtus ei ole mõistlikku põhjendust,135 teha eelnõuga täiendav ettepanek PankrS § 104 lõike 3 kustutamiseks136 (põhjendustest täpsemalt paragrahvi selgituste juures). Riigikohus on oma 12.05.2015. a lahendis õigesti esile toonud, et „nii menetlusökonoomilistel kaalutlustel kui ka õiguskindlama praktika kujundamise huvides on, et vaidlused maksunõude tunnustamise üle pankrotimenetluses lahendataks halduskohtus, kus lahendatakse maksuvaidlusi igapäevaselt halduskohtumenetluses kehtivate normide ja põhimõtete järgi ning rakendades vastavaid materiaalõiguslikke norme. Maksuvaidluse lahendamine halduskohtus tagab eelduslikult õigusvaidluse kiirema lahendamise, kohtumenetluse vastavuse õigussuhte erisustele ja ühtse kohtupraktika väljakujunemise.“ Arvestades kõnesoleva eelnõu ettepanekuid seoses kohtute spetsialiseerumisega maksejõuetusasjadele, nõuete tunnustamise protsessi kohtulikuks muutmisega ja maksuhalduri haldusakti alusel esitatud nõuete kaitsmiseta tunnustatavate nõuete nimekirja lisamisega, võib eeldada selletaoliste vaidluste vähenemist ning spetsialiseerunud kohtunike võimekust neid lahendada. Nõuete tunnustamine kohtu poolt hagita menetluses võimaldab ühe pankrotimenetluse nõudeid vaadata ja lahendada kompleksselt, mistõttu on mõistlik lahendada samas ka avalik-õiguslikud nõuded. Samuti kehtib hagita menetluses uurimisprintsiip sarnaselt haldusmenetlusega. Ka 01.01.2004 kehtima hakanud pankrotiseaduse puhul eelistati eelnõu seletuskirja kohaselt koondada kõik ühe pankrotimenetlusega seonduvad erinevad kohtuvaidlused ühte kohtusse menetluse läbiviimise efektiivsuse seisukohast ning välistamaks omavahel vastuolus olevate otsuste tegemise.137 133 462 SE II Muudatusettepanekute loetelu kohtutäituri seaduse eelnõule, p 16. 134 RKÜKm nr 3-3-1-39-05, p-d 13–15. 135 RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 21. 136 Maksejõuetusõiguse revisjoni protokollid. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni- protokollid. 137 Seletuskiri pankrotiseaduse 1085 SE I eelnõu juurde, lk 52. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/7f777586-e72c-319a-a0e7-3133fa683678/Pankrotiseadus. 52 Avalik-õiguslike asjade lahendamine maakohtus ei ole iseenesest midagi uut. KS § 9 lõige 1 sätestab, et maakohus arutab tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju, aga teeb ka muid toiminguid, mis on seadusega antud nende pädevusse. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on seadusandja ette näinud, et teatud juhtudel võib maakohus avalik-õiguslikke asju lahendada. Näiteks on seadusandja KTS § 9 lõikega 8 otsustanud maakohtu pädevusse anda avalik-õigusliku iseloomuga138 toimingu ehk kohtutäituri poolt tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidluste läbivaatamise. Seadusandja on maakohtu pädevusse andnud ka täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamise, mille sisuks võib samuti olla vaidlus avalik-õigusliku nõude üle (TMS § 221 ja § 11 lg 1 p 5).139 Seadust täiendatakse paragrahviga 81, millega lisatakse PankrS-i pärandvara pankrotimenetluse eripära arvestav regulatsioon. Lõikega 1 nähakse ette, et võlgniku surma korral viiakse pärandvara pankrotimenetlus läbi tema pärandvara suhtes. Sätte eesmärgiks on selgitada, et olukorras, kus isik sureb, viiakse pärandvara pankrotimenetlus läbi tema pärandvara ehk varakogumi suhtes, piiritledes ära eseme, mille suhtes menetlus läbi viiakse, vältimaks segadust, mis võib tekkida seoses asjaoluga, et menetluse eeldatav võlgnik on oma surma tõttu kaotanud õigus- ja teovõime. Ka kehtivas õiguses on välja toodud, et pankrotiavalduse saab võlgniku surma korral esitada tema vara suhtes (PankrS § 9 lõike 2 esimene lause). Pärandvara pankroti algatamise eeldusi võrreldes üldreegliga ei muudeta: pärandvara peab olema maksejõuetu (eelnõuga PankrS-i lisatud § 1 lõige 4) ja pärija, testamenditäitja, pärandi hooldaja või võlausaldaja peab esitama avalduse pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks. Selguse huvides peaks pärandvara pankrotimenetluses tulema senise kohtupraktika sarnaselt menetluse pealkirjast, Ametlike Teadaannetes avaldatud teadaannetest ja kohtulahenditest välja, et tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega. Samuti peaks pärija huvide kaitseks teadaannetest selgelt nähtuma, et pankrotimenetlus ei ole algatatud pärija maksejõuetuse tõttu (ühelt poolt vältimaks pärija diskrediteerimist, teisalt vältimaks segadust pärija võlausaldajates). Lõigetega 2 ja 3 täpsustatakse, et võlgniku pärijat loetakse menetlusosaliseks nii pankrotiavalduse läbivaatamisel kui ka pärandvara pankrotimenetluses ja pärandvara pankrotimenetluses kohaldatakse võlgniku pärija suhtes PankrS-is võlgniku kohta sätestatut ulatuses, milles sätestatu ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud surnud võlgniku isiku või tema pärandvaraga. Eelnõuga ei määratleta pärandvara pankrotimenetluses pankrotivõlgnikku, kuivõrd menetlus viiakse läbi surnud võlgniku pärandvara suhtes, võlgniku kohta sätestatut kohaldatakse võlgniku pärija suhtes ulatuses, milles sätestatu ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud surnud võlgniku isiku või tema pärandvaraga. 138 RKEKm nr 3-3-4-4-11, p 7. 139 RKEKm nr 2-17-12525 p 7. Vaidlust peeti muuhulgas selle üle, kas maakohus oli pädev lahendama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis esitati seoses maksuhalduri haldusaktist tuleneva nõudega. Ringkonnakohus leidis, et maakohus oli pädev, Riigikohus seda ümber ei lükanud. Samuti lahendas Harju Maakohus asja uuel läbivaatamisel. 53 Kuivõrd Eesti õiguses puudub pankrotipesa konstruktsioon, ei ole pärandvaral kui varakogumil, mille suhtes menetlus läbi viiakse, õigus- ega teovõimet. Kui surnud võlgnik (pärandaja) ei oleks oma õigusvõiimet kaotanud, oleks tema menetluses võlgnik. Kuid kuna tal aga enam õigusvõimet ei ole, peaks pärandvara eest menetlusõigusi pankrotimenetluses kasutama pärija kui varakogumi esindaja ja isik, kellele üldõigusjärgluse põhimõttest tulenevalt lähevad pärandi vastuvõtmisega üle kõik pärandaja õigused ja kohustused (välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna, PärS § 130 lõige 1). Pärija astub üldreeglina pärandaja asemel õigussuhetesse, samuti võtab pärija üle pärandaja positsiooni kohtumenetluses (TsMS § 209). Eelkõige peaks pärandvara esindama pärijad, kui nad on teada ning vaid juhul, kui pärijad ei ole selgunud, osaleks menetluses pärandi hooldaja, testamenditäitja või ajutine esindaja (vt kõnesoleva paragrahvi lõiget 8), tagamaks pärija õiguste kaitse. Sätete vajaduse tingib asjaolu, et oluline on kindlaks määrata ja selgelt sätestada, kes võlgniku menetlusõigusi rakendab. Menetlusosalisena on võlgniku pärija (pärija puudumisel testamenditäitja, pärandi hooldaja või ajutine esindaja) eelkõige õigustatud tegema toiminguid, mis muidu oleks nõudnud võlgniku aktiivset tegevust, nt võimalus menetluses osaleda ja saada teavet, olla ära kuulatud, tutvuda võlausaldajate nõuetega ja neile vastu vaielda, realiseerida kaebeõigust. Pärija käsitlemist menetlusosalisena ja tema suhtes võlgniku kohta sätestatu kohaldamist toetavad järgmised asjaolud: - pärija on pärandaja üldõigusjärglane ning Eesti õiguses ei ole võimalik, et pärijat ei ole; - pärija on pärandvara või sellest mõttelise osa omanik; - pärijal võib olla teavet pärandvara, sellega seotud asjaolude või pärandvaral lasuvate kohustuste kohta; - pärija on õigusvõimeline ja saab menetlusõigusi maksma panna, olles teovõimeline, või esindaja kaudu, kui ta teovõime on piiratud; - kuna pärija huvide kaitsmine pankrotimenetluse käigus on vajalik, tuleks ta menetlusse niikuinii kaasata; - sellise lahenduse puhul on võimalik vältida segadust, mis võib kaasneda halduri pädevuse sisustamisel pärandvara hulka kuuluvate esemete kasutamisega. Oluline on, et võlgniku kohta sätestatu kohaldamine ei moonuta pärijate piiratud vastutust ja on selge, et varamassidena on pärija isiklik ja pärandvara lahutatud ning pankrotimenetluses on sihtvaraks, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, pärandvara, mitte aga pärija isiklik vara. Lisaks ei ole võimalik pärijat käsitleda isiklike kohustuste eest pankrotivõlgnikuna. Lõikega 4 nähakse ette, et võlgniku pärija suhtes ei rakendata pankrotiavalduse tagamise abinõusid, kui kõnesolevast seadusest ei tulene teisiti. Võlgniku pärija suhtes ei kohaldata kõnesoleva seaduse §-des 88, 89 ja §-s 91 sätestatut. Kehtivas õiguses keskendub suur hulk pankrotivõlgnikku puudutavaid sätteid menetluse tagamise abinõudele. Kuigi pärandvara pankrotimenetluse regulatsiooni kujundamisel võeti lähtealuseks, et üldreeglina kohaldub füüsilisest isikust võlgniku kohta sätestatu ka võlgniku pärija suhtes, on tehtud teatud erisusi, sealhulgas sätete osas, mis puudutavad menetluse tagamise abinõusid. Kuivõrd menetluse tagamise abinõud ja nende rakendamine on oma olemuselt seotud võlgniku isiku ja tema tegevusega, tuleks võlgniku pärija puhul neid piiratult rakendada, eelkõige ulatuses, mis ületavad vara käsutuspiiranguid (vt PankrS §-de 20 ja 35 muudatused) ja kaasaaitamiskohustust. Nii ei peaks võlgniku pärija suhtes olema kohaldatavad elukohast lahkumise keeld (PankrS § 88) ja võlgniku trahvimine, sundtoomine ja arest (PankrS 54 § 89). Täiendavalt peaks pärandvara pankrotimenetluses olema välistatud ärikeelu kohaldamine võlgniku pärija suhtes (igal juhul automaatse keelu rakendumine, nagu see on ette nähtud füüsilise isiku puhul, PankrS § 91 lõige 1). Samas peaks pärijal aga kindlasti olema kaasaaitamiskohustus teabe ja dokumentide esitamiseks. Lõikega 5 täiendatakse pankrotivõlausaldajate nimekirja pärandvara pankrotimenetluse puhuks ja sedastatakse, et lisaks PankrS § 8 lõikes 3 nimetatud võlausaldajale on pärandvara pankrotimenetluses võlausaldajaks isik, kellel on pärandvara suhtes varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mille puhul on kohustatud isikuks võlgniku pärija. Pankrotivõlausaldaja on pärandvara pankrotimenetluses isik, kellel on pärandvara suhtes varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Pankrotivõlausaldajaks on ka need isikud, kelle nõude puhul on kohustatud isikuks pärija ja kelle enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõue tuleb rahuldada pärandvara arvel, näiteks annakusaaja, isikud, kellel on nõue tulenevalt sihtkäsundist, -määrangust või sundosast. Need isikud peaks saama oma nõude pankrotimenetluses esitada, vaatamata sellele, et nende nõude rahuldamine pärast kõikide võlausaldajate nõuete rahuldamist on suhteliselt ebatõenäoline (rahuldamisjärgu kohta vt PankrS § 153 lõike 1 punkti 5 muudatus). Pankrotivõlausaldaja saaks olla ka pärija, kui tal oli nõue pärandaja vastu. Tema ja pärandaja vahelist õigussuhet ei peaks lugema pärandi avanemise korral lõppenuks kokkulangemisega (vt käesoleva paragrahvi lõige 6). Siinkohal on oluline märkida, et pankrotivõlausaldajaks saavad olla vaid need, kellel on nõuded tulenevalt õigussuhtest pärandajaga, mitte eraldiseisvad nõuded mõne pärija vastu. Lõikega 6 täpsustatakse, et pärandvara pankrotimenetluse algatamisel ei loeta võlgniku ja tema pärija vahelisi õigusi ja kohustusi, mis saavad pärimisseaduse § 130 lõikest 1 tulenevalt pärijale üle minna, pärandi avanemise tagajärjel lõppenuks võlasuhte kokkulangemisega. Vastavalt VÕS § 206 lõikele 1 lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Kui võlgniku ja võlausaldaja isik on võlasuhtes kokku langenud, kuid sellel isikul on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi, siis võlasuhe ei lõpe. Kuivõrd ka pärija saaks olla pankrotivõlausaldajaks, kui tal oli pankroti väljakuulutamisel varaline nõue pärandaja vastu, ei peaks võlgniku pärija ja surnud võlgniku (pärandaja) vahelist õigussuhet lugema pärandi avanemise korral lõppenuks kokkulangemisega. Vastupidi, pärandaja ja pärija vahelised võlasuhted, mis lõppenuks pärimise tõttu kokkulangemisega, peaks olukorras, kus algatatakse pärandvara pankrotimenetlus, lugema tagasiulatuvalt mittelõppenuks, et anda pärijale võimalus need nõuded pankrotivõlausaldajana maksma panna ning tagada, et pärija vara ei vähene alusetult. See saab puudutada võlasuhteid, millest tulenevad kohustused said pärijale pärimise käigus üle minna, kuid mitte pärandaja isiklikke kohustusi pärija ees. Kuivõrd tegemist on tavapäraste pärandaja ja pärija vaheliste nõuetega, mis ei seondu pärandi avanemisega ega pärandvara valitsemisega, siis ei ole põhjust pärijat tavapärastest pankrotivõlausaldajatest eristada. Pärija peaks selliste nõuetega osalema pärandvara pankrotimenetluses ja ta nõude peaks rahuldama samas järjekorras nagu teiste võlausaldajate nõuded. Lõikega 7 sätestatakse regulatsioon võlgniku surma puhuks, täpsemalt nähakse ette, et kui võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud pankrotiavaldust, jätkatakse menetlust tema pärandvara suhtes läbiviidava pärandvara pankrotimenetlusena. 55 Arvestades asjaolu, et võlgniku surm ei ole pankrotimenetluse lõppemise alus140, peaks võlgniku surma korral füüsilise isiku pankrotimenetlus teisenema automaatselt pärandvara pankrotimenetluseks ning sellest alates rakenduksid pärandvara pankrotimenetluse erireeglid. Kui võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud pankrotiavaldust, jätkatakse menetlust tema pärandvara suhtes läbiviidava pärandvara pankrotimenetlusena. Senised menetlustoimingud ja tehingud peaksid jääma kehtima. Regulatsiooni eesmärgiks on pakkuda lahendus, mille puhul menetlus jätkuks võimalikult samal kujul kui enne isiku surma, arvestades ulatuslikke tagajärgi, mis pankroti väljakuulutamisel kaasnevad (PankrS § 35). Ebaotstarbekas oleks näiteks seniste menetlustoimingute või tehingute tagasipööramine ning asjatut segadust tekitaks pankrotivara koosseisu uuesti kindlaksmääramine. Kui menetluses osalevad kõik senised võlausaldajad, on nad juba olnud menetlusse kaasatud ning kui uusi võlausaldajaid ei lisandu, siis ei teki küsimust, kas oleks vaja uuesti läbi viia menetlustoimingud ka nende suhtes. Pärandvara pankrotimenetlusele ülemineku regulatsioon ei kohaldu, kui võlgnik on surnud enne pankrotiavalduse esitamist. Sellisel juhul on võimalik algatada pärandvara pankrotimenetlus. Lõikes 8 nähakse ette, et kui pärandit ei ole vastu võetud, pärija ei ole teada või ei ole teada, kas ta pärandi vastu võtab, võib kohus pärijale ajutise esindaja määrata. Esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja või testamenditäitja. Pärandvara olemusliku eripära tõttu ei saa mööda vaadata vajadusest, et keegi peab seda pankrotimenetluses esindama. Arvestades pankrotimenetluse kiireloomulisust, kehtivas õiguses sätestatud põhimõtet, et menetlust ei peaks saama peatada, samuti asjaolu, et peatumise tagajärjed tooksid kaasa pankrotimenetluse toimingute tegemise piiramise ja takistaksid halduril tegevust jätkata, ei peaks sarnaselt täitemenetlusega ka pankrotimenetlus võlgniku surma korral peatuma (TMS § 16) . Samas peaksid olukorrad, kui pärijaid, kes saaksid menetluses osaleda, kuid keda ei ole teada, olema pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluse tõttu harvad. Kuivõrd aga sellised olukorrad võivad siiski esineda, on vajalik regulatsioon, mis näeks ette, kes peaks sel juhul pärandvara õigusi menetluses esindama. Kui pärandvara valitseb testamenditäitja või pärandi hooldaja, peaks see isik pärandvara õigusi menetluses esindama. Kui aga pärijad ei ole teada, testamenditäitjat või pärandaja hooldajat ei ole määratud, antakse pakutava regulatsiooniga kohtule õigus vajaduse korral määrata ajutine esindaja. Üldiselt peaks aga menetluses osalema pärijad ning olukordi, kus pärijana ei ole võimalik kedagi määratleda, peaks olema pigem harva, sest pärija üleskutsemenetlus tagab kiiresti eeldusliku pärija. Olukorras, kus pärijat ei ole teada või kui tema elukoha kohta puuduvad usaldusväärsed andmed, viib notar läbi pärija üleskutsemenetluse. Kui ühtki pärijat ei ole teada ega ükski ei teata endast ühe kuu jooksul teate avaldamisest või ei suuda oma pärimisõigust tõendada, eeldatakse, et seadusjärgne pärija on pärandi avanemise koha kohaliku omavalitsuse üksus, või kui pärand on avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, kehtiks eeldus riigi kohta (PärS § 18, § 125 lg 3, § 169). Kuna üleskutsemenetluse läbiviimine toimub lühikese aja jooksul, saaks eeldusliku pärijana pankrotimenetluses osaleda kohaliku omavalitsuse üksus või riik ja selliselt peaks alternatiivsete varuvariantide kasutusala olema väike. 140 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2007. a määrus nr 3-2-1-120-07, punktid 9 ja 10. 56 Sarnaselt täitemenetlusega saaks kohus olukorras, kus pärijad ei ole siiski selgunud, testamenditäitjat ega pärandi hooldajat ei ole nimetatud, vajaduse korral määrata ajutise esindaja. Kohus saaks toimida samadest põhimõtetest lähtudes nagu tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule ajutist esindajat määrates vastavalt TsMS § 219 lõikele 1. Lõikes 9 sätestatud regulatsioon näeb ette, et kui võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud pankrotiavaldust, esitab ajutine haldur või pankrotihaldur vajaduse korral notarile avalduse pärimismenetluse algatamiseks. Sätte eesmärgiks on pärimismenetluse võimalikult kiire algatamine, selgitamaks välja surnud võlgniku pärijad. Ajutise halduri või pankrotihalduri pärimismenetluse algatamise avalduse esitamist notarile võimaldab ka PärS § 166 lõige 1, mille kohaselt esitab pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik notarile pärimismenetluse algatamiseks vastava notariaalselt tõestatud avalduse. Paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 11 selliselt, et ka ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks makstud deposiidi korral oleks võlausaldajal õigus esitada pankrotiavaldust esitama kohustatud isiku suhtes deposiidi tagasisaamiseks avaldus sarnaselt PankrS § 30 lõike 3 kohta tehtud ettepanekuga. Kehtiva seaduse järgi on küll pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi puhul võlausaldajal või muul isikul õigus esitada nõue isiku vastu, kes on rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust, kuid sellist võimalust ei ole sätestatud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi puhul (PankrS § 30 vs § 11). Arvestades, et juba ajutine haldur peab välja selgitama maksejõuetuse põhjused ja tekkimise aja (PankrS § 22 lg 2, lg 5), mis on samuti üks pankrotimenetluse eesmärke (PankrS § 2), ei ole põhjendatud, et ajutise halduri kulutuste katteks tasutud deposiiti ei ole võimalik kohustust rikkunud isikult välja nõuda. Kuna võlgniku maksejõuetus tuvastatakse ajutise halduri aruande põhjal ja pärast seda kuulutatakse välja võlgniku pankrot, on mõistlik ajutise halduri kulutuste katteks tasutud deposiidi väljamõistmist reguleerida samamoodi nagu pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi nõudmist. Erinev on olukord siis, kui menetlus raugeb ja pankrotti välja ei kuulutata. Sellisel juhul peab samuti olema võimalus deposiit välja nõuda. Selleks luuakse PankrS § 11 lõikega 12 erialus. Paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 12 selliselt, et ka siis, kui menetlus lõpeb raugemisega ja pankrotti välja kuulutamata, saab võlausaldaja, kes tasus ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidi, esitada avalduse selle väljanõudmiseks pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult. Selleks et võlausaldaja nõue saaks kiiresti lahendatud, tuleks avaldus lahendada PankrS § 29 lõikes 1 või 2 nimetatud määruse tegemisel. Paragrahvi 11 lõiget 2 muudetakse sarnaselt PankrS § 30 lõike 4 muutmisega. Paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 11 eesmärgiga täpsustada, et kui võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse pärandvara suhtes, toimetatakse see kätte võlgniku pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale. Kui võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, tuleb see võlgnikule kätte toimetada (PankrS § 12). Regulatsiooni on vaja täpsustada, et oleks selge, kellele pärandvara pankrotimenetluse puhul võlausaldaja pankrotiavaldus tuleb kätte toimetada. 57 Kehtivas õiguses on sätestatud, et pankrotihoiatus tuleb esitada pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale (PankrS § 10 lõige 31). Pankrotiavalduse võiks kätte toimetada samale isikute ringile. Eelkõige tuleks pankrotiavaldus kätte toimetada pärijale, kuid olukorras, kus pärija ei ole veel selgunud, võiks kõnesoleva avalduse kätte toimetada pärandi hooldajale või testamenditäitjale. Olukorras, kus ka hooldajat või testamenditäitjat ei ole määratud, on kättetoimetamine problemaatiline. PankrS § 6 lõike 3 esimene lause võimaldab lugeda menetlusdokumendi kättetoimetatuks viie päeva möödumisel postitamisest saaja aadressil, isegi kui saadetis tagastatakse. Olgugi et selline regulatsioon võib teatud juhul kättetoimetamist lihtsustada, ei lahenda see probleemi, kui pärijaid ei ole teada ja hooldajat ega testamenditäitjat pole määratud, sest sellisel juhul puudub ka aadress, kuhu pankrotiavaldus tuleks saata. Kui kohus on vastavalt eelnõus pakutud PankrS § 81 lõikele 8 pärijale määranud ajutise esindaja, tuleks muude õigustatud isikute puudumisel pankrotiavaldus kätte toimetada ajutisele esindajale, kuivõrd sellisel juhul saaks pärandvaraga seotud õigusi piisavalt kaitstuks lugeda. Paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 21, selgitamaks, et olukorras, kus pärandvara suhtes esitab pankrotiavalduse võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja, tuleb avalduses esitada andmed pärandvara kohta. Täiendavalt täpsustatakse, et kui enne pankrotiavalduse esitamist on tehtud pärandi inventuur ja koostatud pärandvara nimekiri, tuleb see pankrotiavaldusele lisada. PankrS § 9 lõike 2 teine lause sedastab, et võlgniku surma korral võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja esitatud pankrotiavaldusele kohaldatakse vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut. PankrS § 13 vajab täiendamist seonduvalt asjaoluga, et võlgniku pankrotiavalduse sätete kohaldumisel peaks pärandvara pankrotimenetluses olema selge, et võlanimekirjas tuleb kajastada pärandvara koosseis (mitte pärija või kellegi teise vara koosseis), põhistada tuleks pärandvara maksejõuetus ja kajastada pärandvara suhtes nõudeid esitanud võlausaldajate andmed. Kuigi PärS § 142 lõige 6 sätestab pankrotiavalduse esitamise kohustuse pärast inventuuri, on võimalik, et pankrotiavaldus esitatakse ilma inventuuri tegemata (nt olukorras, kus on selge, et pärandvaral lasuvad kohustused ületavad oluliselt positiivse vara). Kui aga inventuur on tehtud, tuleks pankrotiavaldusele lisada pärandvara nimekiri. See annab ka kohtule selgema ülevaate pärandvara seisust, võimaldades kohtul näiteks otsustada, kas menetluses on vaja määrata ajutine haldur (PankrS § 15 lõige 21). Paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 21 ja täpsustatakse, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja, võib kohus pärandvara väärtust arvestades jätta ajutise halduri nimetamata ja kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest pankroti välja kuulutada või lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Täiendavalt nähakse ette eeldus olukorraks, kus on tehtud pärandi inventuur ja koostatud pärandvara nimekiri, ning sätestatakse, et sellisel juhul eeldatakse, et ajutist haldurit ei ole vaja määrata. PankrS § 15 lõige 2 näeb ette, et kohus võib füüsilisest isikust võlgniku varalist seisu arvestades jätta ajutise halduri nimetamata ja pankroti välja kuulutada. Sisuliselt oleks võimalik kõnesolevat sätet tõlgendada nii, et seda saaks kohaldada ka pärandvara pankrotimenetluse puhul, kui avalduse on esitanud võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja, kuivõrd vastavalt PankrS § 9 lõike 2 teisele lausele kohaldatakse nende isikute esitatud pankrotiavaldusele vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut. PankrS §-i 15 lisatakse lõige 21, et ei tekiks ebaselgust, millised füüsilisest isikust võlgniku kohta käivad sätted pärandvara pankrotimenetluses kohalduvad ja millises ulatuses, 58 kohandades regulatsiooni pärandvara pankrotimenetluse eripäraga. Nimelt tehakse lisaks PankrS § 15 lõikes 2 sätestatule uue lõikega kaks täiendust: - kohus võib jätta ajutise halduri nimetamata ja lisaks pankroti väljakuulutamisele on kohtul võimalus lõpetada menetlus ka pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Eesmärgiks on vältida olukorras, kus pärandvara koosseisu arvestades on selge, et positiivset vara on selles väga vähe, täiendavaid kulusid ja anda kohtule võimalus lõpetada pankrotiavalduse menetlus vastavalt PankrS §-le 29 raugemisega; eeldatakse, et olukorras, kus pärandi inventuur on tehtud ja koostatud pärandvara nimekiri, on pärandvara koosseis piisavalt selge ja täiendavate kulutuste vältimiseks ajutist haldurit ei nimetata. Kui kohus leiab, et pärandvara nimekiri ei ole piisav, et tuvastada menetluse läbiviimiseks vajalikke andmeid ja asjaolusid, võib ta ajutise halduri siiski nimetada. Paragrahvi 17 lõikes 3 reguleeritakse võlgniku suhtes toimuva sundtäitmise peatamise ja jätkamise korda pärast ajutise halduri nimetamist. Ettepaneku kohaselt otsustab kohus sundtäitmise või konkreetse täitetoimingu peatamise vajaduse igakord asjaolude kohaselt. Kehtiva õiguse kohaselt kuulub sundtäitmine ajutise halduri nimetamisel peatamisele (PankrS § 17 lg 3, TMS § 46 lg 1 p 2). See kehtib nii Maksu- ja Tolliameti kui ka kohtutäituri poolt läbiviidava sundtäitmise kohta (MKS § 128 lg 1 ls 2). Täitemenetluse peatamise korral jäävad tehtud täitetoimingud jõusse, kuid need on peatunud (TMS § 47 lg 1, v.a lg 12). Seega kehtiva õiguse kohaselt ei ole võimalik sundtäitmist võlgniku suhtes jätkata, kui kohus nimetab ajutise halduri. Vara realiseerimine puudutab ainult täitemenetlust, kuivõrd MKS § 130 lg 1 ja § 131 alusel on maksuhalduril õigus pöörata sissenõue võlgniku rahalistele õigustele ning arestida pangakonto ja vara, kuid vara müümiseks enampakkumise korraldamise õigus puudub. Selleks pöördub maksuhaldur kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks (MKS § 130 lg 2). Muudatuse peamiseks eesmärgiks on menetlusökonoomia tagamine ning vara väärtuse kaitsmine. Maksejõuetuse revisjoni komisjoni 05.07.2019 koosolekul ja KPK 12.07.2019 esitatud kirjalikes kommentaarides koosolekul arutatu kohta toodi välja, et kehtivat õigust saab pahatahtlikult ära kasutada. Esineb olukordi, kus kohtutäitur on täitemenetluses välja kuulutanud võlgniku vara enampakkumise ning võlgnik esitanud pankrotiavalduse ilmse sooviga nurjata enampakkumine ning põhjustada kohtuvaidlusi. Võlgnik saab sundtäitmise peatamise tulemusel asja kasutada isiklikel või ka ärilistel eesmärkidel. Aeg, mis kulub pankroti välja kuulutamiseks, võib olla küllaltki pikk, eriti vaidluste korral. Võlausaldaja huvid võivad saada ebamõistlikult kahjustada. Täitetoimingute, eelkõige kui need puudutavad vara realiseerimist, peatamisel on suur tõenäosus, et toimingud tuleb teha uuesti. Näiteks kui täitur on korraldanud vara müümiseks enampakkumise ja täitemenetlus peatatakse, tuleb hiljem täitemenetluse taastamisel või pankroti väljakuulutamisel pankrotimenetluses sama vara müümiseks samad toimingud vähemalt osaliselt uuesti teha (uued ostjad leida jne). Selliselt kulub vara realiseerimiseks rohkem ressursse, kui see vajalik võiks olla. Lisaks on võimalik, et võlgniku tegevus või muude asjaolude tulemusel vara väärtus väheneb. Teiselt poolt võib vara olla vajalik võlgniku tervendamiseks, kompromissi sõlmimiseks või ettevõtte tegevusega jätkamiseks, millisel juhul ei tohiks sellise vara suhtes täitemenetlust jätkata. Muudatuse tulemusel saab kohus teha konkreetses asjas mõistliku otsuse. Kohus saab otsuse tegemisel kuulata ära halduri, kohtutäituri või muu isiku. Vara realiseerimisega jätkamine võib olla põhjendatud eelkõige kui vara realiseerimise lõpetamine oleks ebamõistlik, nt on vara realiseerimisega jõutud lõpusirgele või vara 59 realiseerimisega viivitamine oleks kahjulik vara väärtusele. Näiteks kui on tegemist kiiresti rikneva varaga või varaga, millele ostja leidmine võib võtta kaua aega. Samuti kui vara müümiseks on tehtud olulisi kulutusi või vara edasine hoidmine või säilitamine tooks kaasa suuri kulutusi. Näiteks on Harju Maakohus käsitlenud sellise varana võlgnikule kuuluvat laeva, mille seismine sadamas suurendab märkimisväärselt iga päevaga võlgniku kohustusi ning millega kaasnevad ohud varale.141 Samuti on tulnud vara kiiremini müüa olukorras, kus tegemist oli väheväärtusliku kontorimööbliga, mis asus võõral äripinnal ja mille seal hoidmise eest oleks tulnud maksta ebaproportsionaalselt kõrget tasu.142 Muudatusettepaneku kohaselt antakse kohtule õigus otsustada sundtäitmise peatamine nii täielikult kui osaliselt. Teatud täitetoimingu või täitetoimingute peatamine võib olla vajalik näiteks siis, kui peatamine on mõistlik võlgniku mingi vara suhtes, kuid muu vara suhtes mitte või ka siis, kui võlgniku sissetulekutest kinnipidamise jätkamine on vajalik, kuid vara realiseerimisega jätkamine ebamõistlik. Vastavalt TMS § 47 lõike 12 esimeses ja teises lauses sätestatule edastab kohtutäitur täitemenetluse peatamise otsuse viivitamata kolmandale isikule, kes täidab võlgniku vara suhtes kohtutäituri arestimisakti. Täitemenetluse peatamise ajaks peatub arestimisakti alusel nõude täitmine. Pelgalt asjaolu, et võlgnik on esitanud pankrotiavalduse ning kohus on määranud ajutise halduri võlgniku maksejõuetust hindama, ei peaks andma võlgnikule võimalust oma sissetulekute kasutamiseks üle seaduses sätestatud mittearestitava määra, kuivõrd see kahjustab võlausaldajaid. Sõltumata sellest, kas võlgnikult kinnipeetud summad kantakse üle konkreetsele võlausaldajale või jagatakse hiljem mitme võlausaldaja vahel pankrotimenetluses, on õigustatud võlausaldajad ja mitte võlgnik. UNCITRAL-i õigusloome juhistes käsitletakse peatamise institutsiooni ning rõhutatakse, et teatud juhtudel on vajalik teha erandeid. Üheks selliseks põhjuseks on ka vara väärtuse vähenemine. Vara väärtust tuleb kõigi võlausaldajate huvide kaitse seisukohast kaitsta ja säilitada.143 Saksa õiguse kohaselt on pankrotikohtul kohustus võtta kasutusele kõik abinõud, mis tunduvad vajalikud võlausaldajate jaoks kahjuliku muutuse ärahoidmiseks võlgniku varalises olukorras enne pankrotimenetluse algatamise avalduse suhtes otsuse tegemist, sealhulgas keelata või ajutiselt peatada sundtäitmise abinõud võlgniku suhtes, kui need ei puuduta kinnisasju (InsO § 21 lg 1 ja lg 2 p 3). Seega on kuni pankrotimenetluse algatamise avalduse suhtes otsuse tegemiseni võimalik sissenõude pööramine pankrotivarale, kui kohus ei otsusta teisiti. Täitmisele pööramise ajutine peatamine kinnisasjadele on võimalik ainult vastavalt ZVG § 30d lg-le 4, milleks on vajalik ka halduri taotlus.144 Sundtäitmise kaudu saadud tagatis pankrotivarasse kuuluvale võlgniku varale loetakse kehtetuks, kui see saadi viimase kuu (tarbija pankrotimenetluse korral kolme kuu) jooksul enne pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamist (InsO § 88). Seega on ka Saksa õiguse puhul üldreegliks see, et enne pankroti väljakuulutamist võib sundtäitmine jätkuda, kuid kohtul on õigus otsustada ka teisiti. Paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4, mille kohaselt kuuluvad pärast ajutise halduri nimetamist võlgnikult sundtäitmise käigus kinnipeetud summad Maksu- ja Tolliameti või kohtutäituri poolt hoiustamisele, st väljamakseid sissenõudjale ei tehta, samuti ei tohi Maksu- ja Tolliamet kinnipeetud summasid enda nõude katteks arvestada. Kui pankrot kuulutatakse välja, tuleb ajutise halduri nimetamisest alates kinnipeetud summad kanda üle pankrotivarasse. 141 Harju Maakohtu määrus nr 2-16-5294. 142 Harju Maakohtu määrus nr 2-13-41566; Harju Maakohtu määruses nr 2-13-41566 käsitletakse sellist olukorda. 143 UNCITRAL Legislative Guide on Insolvency Law, lk 84jj, p-d 36, 40, 57. Kättesaadav: http://www.uncitral.org/uncitral/en/uncitral_texts/insolvency/2004Guide.html. 144 Dr. Ulrich Foerste. Pankrotiõigus. Tõlkinud K. Kliimask, toimetanud P. Varul. OÜ Juura, Tallinn, 2018, lk 45, änr 104. 60 Kui pankrotti välja ei kuulutata, arvestatakse kinnipeetud summad võlausaldaja nõude katteks tavakorras. Enne väljamaksete tegemist peab kohtutäitur kinni sissenõudmisega seonduvad täitekulud ja kohtutäituri tasud vastavalt täitemenetluse seadustikus ja kohtutäituri seaduses sätestatule. See hõlmab kõiki täitemenetluse seadustikus ja kohtutäituri seaduses nimetatud täitekulusid ja kohtutäituri tasusid (TMS § 37 lg 1, KTS § 29 lg 1). Paragrahvi 19 lõiget 3 muudetakse selliselt, et kohus võib juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liiget, likvideerijat, prokuristi ja raamatupidamise eest vastutavat isikut trahvida või kohaldada nende suhtes elukohast lahkumise keeldu või aresti ka siis, kui nad on vabastatud oma kohustustest mitte ühe, vaid kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Sellega pikendatakse perioodi, mille jooksul on võimalik nimetatud isikute suhtes pankrotimenetlust tagavaid abinõusid rakendada. Üheaastane periood ei ole osutunud praktika vajadustele vastavaks ega taga halduri ning kohtu õigust neilt isikutelt vajaduse korral teavet saada. Niivõrd lühike periood jõuab sageli enne läbi saada (dokumentide kättetoimetamine jms on ajakulukas), kui halduril või kohtul tekib tulenevalt pankrotimenetluse protsessist üldse vajadus nimetatud isikutelt teavet küsida. Teabe saamine on aga pankrotimenetluse läbiviimise seisukohast määrava tähtsusega, mistõttu on põhjendatud pikendada § 19 lõikes 3 nimetatud perioodi. See periood võiks olla vähemalt 3 aastat. Ka Saksamaal on võimalik pankrotimenetlust tagavaid meetmeid rakendada võlgniku esindus- või järelevalveorgani liikmete ja raamatupidaja145 suhtes, kes olid vastaval ametikohal kuni 2 aastat enne pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamist (InsO § 101 lg 1). Eesti pankrotiseaduse kohaselt arvestatakse kõnealust perioodi alates ajutise halduri nimetamisest, see tähendab hilisemast etapist, kui on pankrotiavalduse esitamine. Enne ajutise halduri nimetamist peab kohus tegema mitmeid toiminguid, sh pankrotiavalduse võlgnikule kätte toimetama, mis võib võtta aega. Seetõttu on mõistlik rakendada mõnevõrra pikemat perioodi kui Saksa õiguses. Paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4, millega nähakse ette, et kohus võib keelata võlgniku pärijal ajutise halduri nõusolekuta pärandvara käsutada, sealjuures võib käsutuskeelu kehtestada kogu või osa vara suhtes. Eelnõuga sätestatakse PankrS § 81 lõikes 4, et võlgniku pärija suhtes ei rakendata pankrotiavalduse tagamise abinõusid, kui vastavat erandit ei ole pankrotiseaduses ette nähtud. Kuivõrd menetluse tagamise abinõud ja nende rakendamine on oma olemuselt seotud võlgniku isiku ja tema tegevusega, ei peaks need üldreeglina olema võlgniku pärija puhul rakendatavad (näiteks elukohast lahkumise keeld, sundtoomine), kuid erisus on põhjendatud käsutuskeelu puhul: kohus võib vajaduse korral keelata võlgniku pärijal pärandvara käsutamise eesmärgiga tagada pärandvara säilimine ja vältida olukorda, kus pärija tehingute tulemusel võib pärandvara väheneda, mis omakorda võib kahjustada võlausaldajate huve. Paragrahvi 23 muudetakse seoses halduri tasu süsteemi ümberkujundamisega ja tasustamise aluste läbipaistvamaks muutmisega. Kehtivas õiguses on ajutise halduri tasu reguleeritud PankrS §-s 23. Kui pika pankrotimenetluse puhul tehakse eelnõuga ettepanek halduri tasustamisel üle minna tunnitasule, siis ajutise halduri tasustamine toimub juba tunnitasu alusel (kuni 96 eurot/t). Seetõttu on muudatused ajutise 145 Dr. Ulrich Foerste. Pankrotiõigus. Tõlkinud K. Kliimask, toimetanud P. Varul. OÜ Juura, Tallinn, 2018, lk 56, änr 126. 61 halduri tasustamise kohta väiksemad, puudutades eelkõige tegevusega seotud üldisi kulutusi, tunnitasu määra ja riigieelarvest hüvitatavate kulude summat. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi art 27 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et maksejõuetuse valdkonna nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga. Lõike 1 esimest lauset täpsustatakse selliselt, et halduril on õigus nõuda selliste vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata. Muudatus on vajalik, kuivõrd edaspidi sisalduvad teatud halduri kulutused halduri tasus. Näiteks kulud büroo pidamisele, sidekulud ja riigisisesed reisikulud. Lõikesse 2 lisatakse eelnõuga teine lause, mille kohaselt peab ajutisele haldurile makstav tasu katma ka ajutise halduri tegevusega seotud üldised kulud. Sama põhimõte kohaldub halduri tasule (vt eelnõu PankrS § 65 lg 1 teine lause). Kuna eristada tuleb kulusid, mis on ajutise halduri tasuga hõlmatud, kuludest, mis seda ei ole, lisatakse eelnõuga § 23 lg 2 teise lausesse täpsustus, et taotlus kulutuste hüvitamiseks tuleb esitada nende kulutuste kohta, mida ajutise halduri tasu ei kata. Ajutise halduri tasu peaks katma eelkõige tema bürookulud, sidekulud, riigisisesed transpordikulud. Lõiget 3, mis sätestab ajutise halduri tunnitasu ülemmääraks 96 eurot tunnis, muudetakse. Eelnõuga tehakse ettepanek seada tunnitasu ülemmäär sõltuvusse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Eelnõuga tehakse ettepanek kehtestada, et ajutise halduri tunnitasu ülemmääraks on summa, mis vastab ühele viiendikule töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga ühekordsest alammäärast. 2019. aastal on kuupalga alammääraks 540 eurot ehk ajutise halduri tunnitasu ülemmäär tõuseks 108 eurole. Mõistliku tunnitasu ülemmäära leidmiseks tellis Justiitsministeerium mõjuanalüüsi.146 Mõjuanalüüsis toodi välja, et optimaalse halduri tunnitasu määra leidmine on olemuslikult keeruline ülesanne. Majandusteooria ei anna ühest ettekirjutust optimaalse palga leidmiseks – optimaalne palk kujuneb turul vastavalt nõudlusele ja pakkumisele. Vabaturu puudumisel on keeruline administratiivselt kehtestada hinda, mis tagab turul tasakaalu. Kui seadusega kehtestatakse tasu määr liiga madal, ei aita see kaasa pankrotimenetluste kiirele ja tõhusale lõpuleviimisele ega motiveeri võimekaid ja kvalifitseeritud inimesi. Liiga kõrge määr aga kahjustaks nii võlgnikku kui võlausaldajaid. Üks võimalus halduri optimaalse tasu leidmiseks oleks siduda see turutingimustes kujuneva võrdlusmääraga sarnase keerukusega ülesannete täitmiseks halduriga võrreldavat kvalifikatsiooni nõudval ametikohal. Sellist lähenemist kasutab pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu projekt (31. oktoober 2018, halduri tasu süsteemi ümberkujundamise osas), mis seob tasu ülemmäära Eesti Advokatuuri poolt kodulehel iga aasta 1. aprillil avaldatud advokaadi keskmise tunnitasu määraga. Selle lähenemise eelis on nii see, et tegu on turul kujuneva hinnaga, kui ka see, et see uueneb iga-aastaselt, mis on asjakohane ning mõistlik. Võrdluseks võib tuua, et praegune ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on kehtinud aastast 2004, kuid üldine hinnatase Eestis on selle ajaga võrreldes aastaks 2018 kasvanud 1,57 korda (tarbijahinnaindeksi alusel) ning keskmine palk 2,8 korda. 146 Mõjuanalüüs, p 6.2. 62 Probleem advokaadi keskmise tunnitasu kasutamisega kõnesoleva uuringuülesande lahendamiseks on see, et praegu Eesti Advokatuur seda oma kodulehel veel ei avalda, mistõttu selle näitaja hetkeväärtust on keeruline määrata. Probleem on ka see, et ei ole teada, mis metoodika alusel keskmist tunnitasu arvutama hakatakse (nt kas keskmine tunni väljamüügihind, keskmised tegelikud kuised väljamaksed advokaatidele vm). Advokaadi keskmise tasu kasutamisel võrdluspalgana tuleb arvestada ka seda, et halduri ja advokaadi töö ei ole tingimata sama – kuigi halduri töös leidub kindlasti samasuguse iseloomuga ja sama keerukaid ülesandeid, sisaldavad haldurile seadusega pandavad ülesanded ka olulisel määral administratiivse iseloomuga tööd, mis on lihtsam. Alternatiivse suurusjärguhinnanguna on käesolevas töös vaadatud Riigikohtu lahendeid, kus on antud hinnang advokaadi tunnihinna mõistlikkuse ja turu keskmisele hinnale vastavuse kohta. Aastatel 2017–2019 avaldatud lahendites147 pidas Riigikohus mõistlikuks advokaadi tunnihinda vahemikus 100–165 (keskmine 122, mediaan 120). Selle näitaja kasutamine pole samuti probleemivaba – esiteks võib kahtlustada, et Riigikohtusse ei jõua (enamasti) lihtsamad ja vähem eriteadmisi nõudvad kohtuasjad, mistõttu ka advokaadi tunnihind selliste asjade korral võib olla keskmisest kõrgem. Teiseks on vaatluste arv küllalt väike, mistõttu leitud keskmist ja mediaani ei saa käsitleda turu keskmise tunnitasu hinnanguna – selle hinnangu üldistusjõud tuleneb pigem Riigikohtu eksperdihinnangu valiidsusest kui valimi statistilistest omadustest. Ka 26.06.2019 toimunud maksejõuetuse revisjoni komisjoni koosolekul kahtles advokatuuri esindaja halduri tunnitasu sidumises advokaadi tunnitasuga. Advokatuur ei avalda hetkel advokaadi tunnitasu määra ega sooviks seda ka tulevikus tegema hakata. Advokaadi tunnitasu kujuneb vabal turul ning iseendale tunnitasu kehtestamine oleks kindlasti probleemne. Advokatuuri hinnangul võiks halduri tunnitasu aluseks võtta Riigikohtu lahenditest tuleneva advokaadi mõistliku tunnitasu määra, mida on ka mõjuanalüüsis tehtud. Mõjuanalüüsi tegemisel hinnati, milline on tunnitasu määr varatutes ja varaga menetlustes. Varatutes menetlustes oli tasu 88–99 eurot, tüüpiliselt 90 eurot, varaga menetlustes 96–108 eurot. Mõjuanalüüsi tulemusel leiti, et halduri tunnitasu võiks olla 108 eurot,148 mis on ühtlasi 90% Riigikohtu poolt mõistlikuks peetavast advokaadi keskmisest tunnihinnast. Advokaadi tunnihinnast mõnevõrra madalam tunnihind on põhjendatud seetõttu, et halduri töö sisaldab ka palju administratiivseid toiminguid, mida advokaadi töös ei ole. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda on 12.07.2019 teinud ettepaneku siduda halduri tunnitasu kehtiva alampalga määraga selliselt, et see oleks veerand alampalka ühe töötunni eest. Arvestades, et 2019. aastal on alampalga määraks 540 eurot kuus, oleks KPK ettepanekul halduri tunnitasuks 135 eurot, mis on mõnevõrra kõrgem kui mõjuanalüüsi tulemusel leitud tunnitasu määr (108 eurot). Samas leiti ka mõjuanalüüsi tulemusel, et halduri tunnitasu võiks olla kehtestatud muutuvas määras. Mõjuanalüüsi tulemusel leitud tunnitasumäär 108 eurot vastaks ühele viiendikule praegu kehtivast kuupalga alammäärast. Siit tulenevalt tehti eelnõuga ettepanek kehtestada ajutise halduri tunnitasu määraks summa, mis vastab ühele viiendikule Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga ühekordsele alammäärale. Sama tunnitasu kehtib ka haldurile pärast pankroti väljakuulutamist. Halduri tasu osas on tunnitasu kehtestatud ka mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Soomes on halduri tunnitasu suurust käsitletud soovitustes, mitte seaduse tasandil. Tunnitasu määr võib sõltuda pankrotimenetluse tehtavate toimingute eripärast. Pankrotiombudsmani poolt 2015. 147 2-14-53081, 2-15-4981, 2-15-18404, 2-16-4631, 2-16-8344, 2-17-284, 3-2-1-64-17, 3-2-1-43-17, 3-2-1-65-17, 3-2-1-131-16, 3-2-1-91-16. 148 Mõjuanalüüs, lk 9. 63 aastal tehtud uuringu kohaselt loeti mõistlikuks halduri tunnitasuks tavapäraselt 160–220 eurot ja eriti keerukatel juhtudel kuni 250 eurot. Halduri abiliste tasumäärad peavad olema madalamad. Hollandis toimub haldurite tasustamine eelkõige tunnitasu põhimõttel. Iga-aastase halduri põhitunnitasu suuruse määrab kindlaks RECOFA (Hollandi kohtunike foorum), konsulteerides Hollandi maksejõuetuse advokaatide ühinguga INSOLAD ja Madalmaade Advokatuuriga (NOvA). Alates 2017. a 1. jaanuarist on tunnitasu suurus 212 eurot (1. jaanuarist 2016 oli 203 eurot, 1. jaanuarist 2015 200 eurot).149 RECOFA on koostanud ka juhise tasu maksmiseks.150 Prantsusmaal kindlaksmääratud tunnitasu ei ole. Pariisi piirkonnas on keskmine tasu 250 eurot/t. Võrdlusriikide vaatamisel on siinkohal oluline silmas pidada, et Eesti ja võrdlusriikide palgatasemed on erinevad. Antud juhul on võrdlusriikidena toodud ka just kõrgema palga- ja hinnatasemega riigid. Kui võrrelda Eestit ja Soomet, siis Eesti keskmine brutopalk on ca 38% Soome keskmisest brutopalgast.151 Kui võtta Soomes kehtiv halduri tunnitasu määr 160–220 eurot, siis 38% sellest oleks 60,8–83,6 eurot, keerulisematel juhtudel aluseks võetavale tunnitasu määrale 250 eurot vastaks 95 eurot. Lõike 4 teine lause sätestab piirmäära ajutise halduri tasu ja kulude hüvitamiseks riigi eelarvest. Piirmääara alusel hüvitatakse ajutise halduri tasu siis, kui pankrotivara puudub ja avalduse on esitanud võlgnik ise. Alates 1. jaanuarist 2010 on selleks määraks 397 eurot (6200 krooni). Eelistada tuleks piirmäära, mis on ajas muutuv ja arvestab elukalliduse muutumisega. Eelnõuga tehakse ettepanek kehtestada uus piirmäär, mis vastab ühele töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud alampalga määrale kuus. 2019. aastal on kuupalga alammääraks 540 eurot.152 Samamoodi muudetakse ka TsMS § 183 lg 2 teist lauset, millega sätestatakse riigiabi andmise ülempiir pankrotimenetluse kulude katteks PankrS § 65 lg 11 alusel. Lõikega 51 kehtestatakse volitusnorm, mille kohaselt PankrS § 23 lõikes 4 ettenähtud riigi vahenditest hüvitatava ajutise halduri tasumäära ja kulutuste suuruse ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Eelnõuga muudetakse halduri tasustamise korda menetlusabi andmise korras. Tsiviilkohtumenetluses reguleerib riigi õigusabi andmist riigi õigusabi seadus,153 mille § 21 lg 3 kohaselt riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Puudub mõistlik põhjus, miks riigi õigusabi andmine halduri tasu ja kulude hüvitamiseks peab toimuma erinevalt muust riigi õigusabi andmisest tsiviilkohtumenetluses. Senine olukord on toonud kaasa ka riigi õigusabi tasumäärade erinevuse, mis ei ole põhjendatud. Seetõttu luuakse volitusnorm määruse kehtestamiseks, millega reguleeritakse halduri tasumäär ja hüvitatavate kulutuste suurus samamoodi nagu advokaadi tasu ja kulude hüvitamise kord RÕS § 21 lõike 3 alusel kehtestatava määrusega. Vastavalt täiendatakse ka RÕS § 21 lõike 3 alusel kehtestatud määrust. Paragrahvi 27 lõiget 5 täiendatakse selliselt, et kohus avaldab avalduse rahuldamata jätmise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kui kohus vaatab pankrotiavalduse läbi, kuulutab kohus pankroti välja, jätab avalduse rahuldamata või lõpetab menetluse raugemise tõttu (PankrS § 27 lg 5). Seejuures pankroti väljakuulutamise ja menetluse raugemisega 149 www.insolad.nl/&prev=search . 25.12.2017. vt ka D. Faber, N. Vermunt, J. Kilborn, T. Richter (Editors). Commencement Of Insolvency Proceedings. Netherlands. Oxford University Press (2012). p 453. 150 Juhis on kättesaadav (flaami keeles) www.rechtspraak.nl. 151 Soome keskmine brutokuupalk oli 2019. aasta I kvartalis 3 512 eurot (https://tradingeconomics.com/finland/wages), Eesti keskmine brutokuupalk on 1 341 eurot (Eesti Statistikaamet). 152 Vabariigi Valitsuse määrus. Töötasu alammäära kehtestamine. Vastu võetud 13.12.2018 nr 117 – RT I, 18.12.2018, 7, § 1. 153 RT I, 28.11.2017, 8 64 lõpetamise kohta avaldab kohus teate, kuid avalduse rahuldamata jätmise kohta mitte (PankrS § 29 lg 4, § 33 lg 1). Muudatust on vaja seoses Ametlike Teadaannete funktsiooniga, milles seotakse kõik menetluses esitatud teated menetluse lõpetamise teatega. Lisaks ei ole ilma vastava teateta selgust, mis on saanud võlgniku suhtes esitatud pankrotiavaldusest ning see võib olla võlgnikku kahjustav. Täiendavalt sätestatakse, et avalduse rahuldamata jätmise teade esitatakse üksnes siis, kui samas pankrotiasjas on varem teateid juba esitatud. Muus olukorras ei ole see vajalik ning võiks olla võlgnikku ilmaasjata stigmatiseeriv. Kohus võib enne pankrotiavalduse läbivaatamist avaldada mitmesuguseid teateid. Kui kohus on võtnud pankrotiavalduse menetlusse, võib kohus avaldada teate pankrotiavalduse läbivaatamise aja kohta (PankrS § 17 lg 2). Lisaks avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded määrus, millega kehtestatakse pankrotiseaduse § 20 lõikes 1 nimetatud käsutuskeeld (PankrS § 21 lg 1) ja teade võimalusest maksta pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa deposiidina selleks ettenähtud kontole (PankrS § 30 lg 2). Paragrahvi 28 lõiget 1 täiendatakse seoses PankrS § 85 lõike 4 lisamisega. PankrS § 85 lõige 4 välistab võlgniku või võlgniku lähikondse antava teabe kasutamise võlgniku või võlgniku lähikondse suhtes läbiviidavas süüteomenetluses ilma teavet andnud isiku kirjaliku nõusolekuta. Samas võib selline teave olla kriminaalmenetluse alustamise ajendiks ja aluseks sõltumata sellest, et tegemist ei ole lubatava tõendiga (näiteks võib kriminaalmenetluse ajendiks olla anonüümne kiri, mis iseenesest tõendiks ei pruugiks kõlvata). Kuna PankrS § 85 lõike 4 alusel ei ole võlgnikul võimalik ennast süüstava teabe andmisest pankrotimenetluses keelduda, on vaja tagada, et seda tema vastu ei kasutataks. Seega täiendatakse ka PankrS § 28 lõiget 1 selliselt, et PankrS § 84 lõike 5 olukorras saadud teabest tulenevalt haldur ega kohus politseile või prokuratuurile kuriteost ei teata. Paragrahvi 29 lõiget 3 muudetakse selliselt, et kui maksejõuetuse teenistus esitab kohtule avalduse pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena ja kohus selle rahuldab, siis raugemist välja ei kuulutata. Sellisel juhul kuulutab kohus hoopis välja pankroti ning pankrotimenetlus viiakse läbi avaliku uurimisena ning sellele sätestatud erisuste kohaselt. Paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 71 eesmärgiga anda isikule, kellelt mõistetakse välja ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidi maksmine, kaebeõigus. Sarnaselt PankrS § 30 lõikes 31 nimetatud määruse alusel deposiidi väljamõistmise korral piirdub kaebeõigus ringkonnakohtusse kaebamisega (PankrS § 30 lg 31). Paragrahvi 29 täiendatakse lõigetega 81 ja 82, mille eesmärgiks on sätestada väljamaksete tegemise järjekord olukorras, kus pankrot raugeb, ent pärandvaras on mingi vara. Praktikas on tekkinud küsimus, kuidas ja kes peaks tegema väljamakseid olukorras, kus pärandvara suhtes esitatud pankrotiavalduse menetlus raugeb pankrotti välja kuulutamata vastavalt PankrS §-le 29, kuid pärandvaras on mingi vara. Probleem tekib asjaolu tõttu, et pärimisseadus näeb ette teatud eripärased pärimisõiguslikud nõuded ja kohustuste täitmise järjekorra (küll vaid pärast inventuuri), mida pankrotiseadus ei arvesta. PankrS § 29 lõige 81 käsitleb olukordi, kus kohus on nimetanud ajutise halduri, sama paragrahvi lõige 82 aga olukordi, kus kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata vastavalt PankrS § 15 lõikele 21. Muudatustega nähakse ette, et väljamakseid teeb vara omanikuna võlgniku pärija (mitte ajutine haldur, kellel puudub pärandvara suhtes käsutusõigus) järgmises järjekorras: 65  1) kui kohus on nimetaud ajutise halduri, siis ajutise halduri tasu ja kulutused; 2) kui kohus on vastavalt PankrS § 81 lõikele 8 nimetanud ajutise esindaja, siis ajutise esindaja tasu; 3) pärandvaraga seotud võlausaldajate nõuded PärS §-s 142 nimetatud järjekorras. Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et PärS § 142 lõike 1 punkt 2 viitab piiratud võlausaldajate nõuete ringile, s.o üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõuetele ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuetele. Kuivõrd pärandvara suhtes on võimalik pankrotiavaldust esitada ka inventuuri tegemata, tuleks PankrS § 142 lõike 2 punkti 2 siinkohal kohaldada nii, et hõlmatud oleks laiem võlausaldajate ring, kellel on nõue pärandvara suhtes, v.a need võlausaldajad, kelle nõue tuleneb vastavalt PärS § 142 lõike 1 punktist 3 ehk pärandaja korraldustest, kelle nõuded tuleks igal juhul täita viimases järjekorras. Kuigi praktikas on sellise situatsiooni tekkimine ilmselt pigem ebatõenäoline, kuivõrd olukorras, kus on juba võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha, puudub suure tõenäosusega ka alus lõpetada pärandvara pankrotiavalduse menetlus raugemisega ning välja tuleks kuulutada pankrot vastavalt PankrS §-le 31. Paragrahvi 30 lõiget 3 muudetakse selliselt, et võlausaldaja, kes on maksnud juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi vastavalt PankrS § 30 lõikele 1, saab seda senise hagimenetluse asemel pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult tagasi nõuda hagita menetluses, milles kuulutatakse välja võlgniku pankrot. Kehtiva õiguse kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidisumma hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Seejuures isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud (PankrS § 30 lg 3). Nimetatud võimalus ei ole piisavalt aidanud võlausaldajaid motiveerida deposiidi tasumiseks. Alates 2007. a on vastav nõue kohtule esitatud vaid 13 korral, millest omakorda on hüvitis välja mõistetud vaid 6 korral.154 Tagasinõude õigus eeldab võlausaldajalt täiendavat pingutust ja lisakulutusi.155 Ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiiti (PankrS § 11 alusel) ei võimalda kehtiv seadus sarnaselt pankrotimenetluse kulude katteks makstud deposiidiga (PankrS § 30 alusel) üldse tagasi nõuda. Eelnõu ettepanekuga luuakse võlausaldajale kiirem ja säästlikum võimalus deposiidina tasutud kulude tagasisaamiseks pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust rikkunud isikult seeläbi, et võimaldatakse võlausaldajal vastav avaldus esitada menetlusse, milles kohus kuulutab välja võlgniku pankroti. Selleks peab võlausaldaja pärast deposiidi tasumist esitama kohtule nõude. Kehtima jääb ümberpööratud tõendamiskoormis ehk isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Deposiidina tasutud pankrotimenetluse kulude tagasinõue peaks puudutama deposiite, mida kohus nõuab ja võlausaldaja või muu isik maksab pankroti väljakuulutamisel. See ei peaks 154 Otsing märksõnaga „PankrS § 30 lg 3“ Riigi Teataja kohtulahendite andmebaasis. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/otsingutulemus.html?aktiivneTab=KOIK&sort=LahendiKuulutamiseA eg&asc=false&kohtuasjaNumber=&lahendiKpvAlgus=&lahendiKpvLopp=&menetluseKpvAlgus=&menetluse KpvLopp=&kohus=&kohtunik=&annotatsiooniSisu=&menetluseLiik=&lahendiLiik=&ecliNumber=&lahendiTe kst=pankrs+%C2%A7+30+lg+3. Otsing annab 11.07.2018 välja 18 tulemust, kuid lahendid nr 2-12-27868/35, nr 2-12-30886, nr 2-12-28472, nr 2-09-41725, nr 2-10-46190 ei käsitle nõuet PankrS § 30 lg 3 alusel. Rahuldati nõuded lahendites nr 2-15-8925, nr 2-15-9090, nr 2-14-56860, nr 2-11-14108 (kompromiss), nr 2-11-11280/16, nr 2-07-23604. 155 M. Agarmaa. Maksejõuetusõiguse revisjon. Pankrotiavalduse esitamine, pankrotimenetluse raugemine, pankroti välja kuulutamine ja tagajärjed, pankrotivara moodustamine, pankrotivara valitsemine, 2018, lk 52. 66 puudutama deposiite, mida tasutakse korduvalt ja täiendavalt pankrotimenetlusega jätkamiseks. Võlgniku juhatuse liige peab tagama pankrotiavalduse õigeaegse esitamise selliselt, et oleks võimalik ka pankrotimenetlust läbi viia. See tähendab, et võlgnikul peab veel olema säilinud vara, mille arvelt seda teha. Samas ei saa see summa olla ettenägematu ning peaks piirduma pankroti väljakuulutamiseks vajalikuga. Kuigi üldjuhul kuulub vaidluste lahendamine hagimenetlusse, lahendatakse hulk vaidlusmenetlusi otstarbekusest lähtuvalt ka hagita menetluses. Tegemist on esmajoones asjadega, kus hagimenetluse formaalsete reeglite range järgimine ei võimalda puudutatud isikute suure arvu, väheste õigusteadmiste, menetluseseme algse piiratuse tõttu vm põhjusel efektiivselt täita TsMS §-s 2 nimetatud tsiviilkohtumenetluse ülesannet ehk lahendada asi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väheste kuludega.156 Hagita menetlus on menetlusosalisele odavam, sest üldjuhul puudub vajadus kasutada professionaalset õigusabi.157 Menetlus on ka efektiivsem ja kontsentreeritum, kuivõrd kohus ei ole menetlusosaliste taotlustega seotud ning saab asja läbi vaadata ulatuses, nagu vaidluse lahendamiseks vajalik on.158 Hagita menetluses on isikul, kelle vastu nõue esitatakse, kergem tõendada oma kohustuse mitte rikkumist, sest kohus võib teda suunata. Samuti on hagita menetluses lubatud tõenditel madalamad standardid, nt menetlusosalise seletus, mis ei ole antud vande all (TsMS § 229 lg 2).159 Seega võiks võlausaldaja hagita menetluse abil saada tasutud deposiidi tagasi kiiremini ja väiksemate kuludega kui hagimenetluses, mis ühtlasi võiks aidata motiveerida võlausaldajaid deposiiti rohkem tasuma. Lisaks võiks muudatus, millega soodustatakse pankrotiavalduse õigeaegseks esitamiseks kohustatud isikult menetluse läbiviimiseks vajalike kulutuste tagasinõudmist, kaudselt motiveerida nimetatud isikuid ka rohkem pankrotiavaldusi õigeaegselt esitama. Praktikas on raugemiste üks suurimaid põhjuseid just pankrotiavalduste liiga hiline esitamine. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 10 alusel oleks võlausaldaja vastava avalduse esitamise korral riigilõivu määraks 15 eurot. Niivõrd madal riigilõiv on põhjendatav antud muudatuse eesmärgiga motiveerida võlausaldajaid rohkem pankrotimenetluse kulusid deposiiti tasuma. Väiksemad menetluskulud võiksid soodustada võlausaldajate valmidust pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult deposiiti makstud summasid tagasi nõudma ning seeläbi ka deposiite rohkem tasuma. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb riigilõivu tasuda hagihinnalt. Aastatel 2015– 2017 määrati ajutise halduri kulude katmiseks deposiit keskmiselt 1525 eurot,160 millelt tuli tasuda riigilõivu 225 eurot. Pankrotimenetluse kulude katmiseks määratud deposiidi keskmine summa oli 3982 eurot,161 millelt riigilõiv on 325 eurot. Seejuures maksimaalne nõutud deposiidi summa oli 35 234 eurot,162 millelt riigilõiv on 1000 eurot. Üks põhjusi, miks PankrS § 30 lg 3 ei taga võlausaldajate motivatsiooni deposiidi tagamiseks, seisneb ka selles, et vaatamata tõendamiskoormise ümberpööramisele võib nii nagu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude maksmapanek ka nõue deposiidi ulatuses hüvitise saamiseks takerduda tõendamisküsimuste taha ning raskusi võib põhjustada ühingu 156 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI- XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, Juura, lk 31 p 1.1.a. 157 RKTKm 01.06.2011, 3-2-1-17-11, p 11. 158 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI- XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, JUURA, lk 36 p 2.2.b. 159 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI- XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, Juura, 31 p 1.1.b. 160 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015-2017 osas, J. Järve, CentAR arvutused. 161 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015-2017 osas, J. Järve, CentAR arvutused. 162 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015-2017 osas, J. Järve, CentAR arvutused. 67 maksejõuetuks muutumise täpse aja määratlemine.163 Sellest tulenevalt täiendatakse PankrS § 30 lõiget 3 selliselt, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, siis eeldatakse, et pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust ei ole täidetud. Kohustatud isik peab selle eelduse deposiidi maksmisest vabanemiseks ümber lükkama. Arvestades eelnõu ettepanekut seoses pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamisega osaühingute, aktsiaseltside, sihtasutuste ja tulundusühistute puhul isikutele, kes vastutavad juhatuse liikmete nimetamise eest (vastavalt nõukogu liikmed ja osanikud), on kõnesoleva muudatuse mõju ring laiem kui juhatuse liikmed, kellel on pankrotiavalduse esitamise kohustus. Samas saavad nimetatud isikud enda vastutuse täielikult välistada, täites oma seadusjärgset kohustust tagada ettevõttel juhatuse olemasolu. Põhiseaduspärasuse analüüsis on leitud, et seoses pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamisega osanikele ja osaühingu, aktsiaseltsi, sihtasutuse ja tulundusühistu nõukogu liikmetele on nimetatud isikute suhtes riive intensiivsus tugevam kui juhatuse liikmete suhtes. Seega tuleks nimetatud isikute puhul sätestada riivet leevendavad meetmed, milleks võiks olla tõendamiskoormise mitte ümberpööramine või kohtu kohustus kaasata asja lahendamisse võlgnik, ajutine haldur või haldur.164 Tõendamiskoormise ümberpööramine on aga vajalik just sel põhjusel, et võlausaldajal on kohustatud isikutega võrreldes oluliselt keerulisem, kui mitte võimatu tõendada pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist. Eeltoodud isikutel on veel võimalik tõendada asjaolu, et nad ei ole rikkunud juhatuse olemasolu tagamise kohustust, mida oleks võlausaldajal samuti äärmiselt keeruline tõendada. Seega ei oleks tõendamiskoormise panemine võlausaldajale põhjendatud. Võlgniku, ajutise halduri või halduri kaasamine menetlusse on kehtiva seaduse järgi võimalik, sest hagita menetluses otsustab osaliste kaasamise kohus omal algatusel (TsMS § 198 lg 3). Saksamaal kehtib sarnane regulatsioon kehtiva pankrotiseaduse § 30 lõikega 3 (InsO § 26 lg 3). Lisaks on Saksa pankrotiseaduses sätestatud, et igal isikul, kes on jätnud pankroti- ja ühinguõiguse sätetest tulenevalt kohustust rikkudes ja süüliselt pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamata, on kohustus teha menetluskulude ettemakse. Kui isik vastavat ettemakset ei tee, võib ettemakse tasumist nõuda ajutine pankrotihaldur ja iga isik, kellel on põhjendatud varaline nõue võlgniku vastu. Süü puudumise tõendamiskoormis on samuti seatud pankrotiavaldust esitama kohustatud isikule (InsO § 26 lg 4). Sätte loomise eesmärk oli vähendada pankrotiavalduse esitamise kohustusega seotud rikkumisi, raugevate menetluste arvu ja saata sõnum, et pankrotiavalduse esitamisega ei ole enam mõtet viivitada lootuses, et menetlus raugeb.165 Regulatsiooni kriitikana on välja toodud, et regulatsioon ei täida oma eesmärke, sest kohaldamisala on väike ning isikutel, kelle vastu sätte alusel võiks täitedokumendi saada, ei ole tihtipeale vara.166 Suurim puudus on aga see, et sellised menetlused venitavad aeganõudvate kohtuvaidluste tõttu pankrotimenetlust, sest menetlust ei alustata enne, kui deposiit on tasutud.167 Viimase osas nähakse eelnõuga väljapakutud lahenduses ette 163 UNCITRAL. Legislative Guide on Insolvency Law. Part four: Directors’ obligations in the periood approaching insolvency, lk 27jj. Kättesaadav: http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/insolven/Leg-Guide-Insol-Part4- ebook-E.pdf. 164 Põhiseaduspärasuse analüüs punktid 272-273. 165 K. Jürgenson. Pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud isiku vastutus pankrotimenetluse raugemisel, 2015, lk 36. Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46930/jurgenson_kerstin.pdf?sequence=1. 166 K. Jürgenson. Pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud isiku vastutus pankrotimenetluse raugemisel, 2015, lk 35–39. Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46930/jurgenson_kerstin.pdf?sequence=1. 167 K. Jürgenson. Pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud isiku vastutus pankrotimenetluse raugemisel, 2015, lk 35–39. Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46930/jurgenson_kerstin.pdf?sequence=1. 68 erinevalt, st võlausaldaja peab siiski deposiidi tasuma, mis tagab ka pankrotimenetluse kiire alustamise. Paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 31, mille kohaselt lahendab kohus deposiidi tasunud isiku avalduse määrusega deposiidi väljamõistmiseks isikult, kes on rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Kohus peaks deposiidi hüvitamise asja lahendama võimalikult kiiresti, võimalusel paralleelselt pankroti väljakuulutamisega. Olemasoleva menetlusega kokkuviimine hoiab kokku menetlustoiminguid ning võimaldab hüvitise kiiremini välja mõista. Ka peab kohus pankroti väljakuulutamisel hindama püsiva maksejõuetuse olemasolu, samuti on ajutine haldur hinnanud maksejõuetuse tekkimise põhjuseid ja hetke. Seetõttu on osa tööst, mis kaasneb ka deposiidi väljamõistmise otsustamisega pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult, juba tehtud. Teatud juhul on võimalik, et avalduse lahendamine võtab kauem aega ning seda ei ole võimalik lahendada pankroti väljakuulutamisega samal ajal. Vajalik paindlikkus on kohtule jäetud. Paragrahvi 30 lõiget 4 täiendatakse selliselt, et kui pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust rikkunud isikult mõistetakse välja võlausaldaja või muu isiku poolt pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiit, läheb talle üle ka deposiidi maksnud isiku õigus saada tasutud summa tagasi pankrotivarast. Muudatuse tulemusel ei tohiks tekkida olukorda, kus deposiidi tasunud isik saab hiljem deposiidi tagasi nii tagasinõude korras pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult kui ka pankrotivarast pankrotimenetluse kuludena. Lisaks tagab muudatus pankrotiavaldust esitama kohustatud isikule võimaluse tasutud deposiit tagasi saada ning põhimõtte, et esmajärjekorras tuleks pankrotimenetluse kulud kanda võlgniku vara arvelt. Paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 5, millega reguleeritakse kohtu kohustus teha juriidilisest isikust võlgniku puhul maksejõuetuse teenistusele ettepanek avalduse esitamiseks pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena, kui teenistus peab seda põhjendatuks. Kohus teeb ettepaneku avalduse esitamiseks pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena ainult juriidilisest isikust võlgniku puhul. Füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse finantseerimiseks on süsteem olemas, samuti ei esine füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse läbiviimiseks sellist avalikku huvi nagu juriidilisest isikust võlgniku puhul. Avaliku huvi esinemine on oluline eeldus riigi sekkumiseks pankrotimenetluse läbiviimisse. Paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 sätestamaks seaduses tingimused, mille esinemisel juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetust eeldatakse. PankrS § 31 reguleerib pankrotimenetluse algatamisega seotud õigusküsimusi. Selles sisalduvad nii menetlusõiguslik regulatsioon (PankrS § 31 lg-d 1 ja 2 ja lg-d 5–8) kui ka maksejõuetusõiguse materiaalõiguslikke küsimusi reguleerivad sätted (PankrS § 31 lg-d 3 ja 4). Eelnõuga kavandatakse lisada PankrS § 31 kaks uut lõiget, mis näevad ette need elulised asjaolud, mille alusel on võimalik eeldada (kuid mitte lugeda) juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetust. PankrS § 31 on selliste sätete jaoks kõige sobilikum asukoht pankrotiseaduses, sest nagu eelnevalt esile toodi, siis ei piirdu PankrS § 31 üksnes menetluslike küsimuste reguleerimisega, mis pankrotimääruse tegemisel tõusetuda võivad, vaid sisaldab norme (lõiked 3 ja 4), millel on laiem materiaalõiguslik tähendus. Selleks et PankrS § 31 pealkiri vastaks paremini sätte täiendatud sisule ega eksitaks seaduse lugejat, täiendatakse paragrahvi pealkirja viitega maksejõuetuse eeldustele. 69 Praegu kehtivas pankrotiseaduses ei ole sätteid, mis looksid teatud eluliste asjaolude esinemisel eelduse, et võlgnik on maksejõuetu (ainuke erand on PankrS § 31 lg 4, kuid selle sätte tähendus ja tähtsus on küsitavad). PankrS § 10 nõuab, et võlausaldaja põhistaks pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse. Tegemist on võlgniku kaitseks suunatud sättega, mis peaks välistama pankrotiavalduste kasutamise tavapäraste majandusvaidluste korral. Selleks et võlausaldajal oleks lihtsam võlgniku maksejõuetust põhistada, on seadusandja PankrS § 10 lõikes 2 ette näinud elulised asjaolud, mis viitavad võlgniku maksejõuetusele ja mille esinemise põhistamisel loetakse võlausaldaja kohustus täidetuks (kohus saab veenduda, et tegemist on võlgniku maksejõuetusele viitava olukorraga, mis väärib kohtuliku ressursi kulutamist). Kui võlausaldaja ei suuda võlgniku maksejõuetust põhistada, siis keeldub kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest (PankrS § 14 lg 1 p 2). Lisaks sisaldab PankrS § 31 lg 4 normi, mille kohaselt võlgniku enda pankrotiavalduse korral eeldatakse võlgniku maksejõuetust. Kuid kumbki kirjeldatud regulatsioonidest (PankrS § 10 lg 2 ja PankrS § 31 lg 4) ei ole kasutatav näiteks võlgniku juhtorgani liikme vastu pankrotiavalduse hilisest esitamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude või tagasivõitmisest tuleneva nõude esitamisel (ei ole võimalik öelda, et kui esinesid PankrS § 10 lõikes 2 nimetatud asjaolud, siis eeldatakse, et võlgnik oli maksejõuetu). See tähendab, et iga kord, kui soovitakse esitada pankrotimenetluse raames mõnda nõuet, mille eelduseks oli võlgniku maksejõuetus, tuleb hagiavalduses ühe eeldusena ära tõendada (TsMS § 230 lg 1) ka võlgniku maksejõuetus. Võlgniku maksejõuetuse tõestamine mingil konkreetsel ajahetkel enne pankrotiavalduse esitamist likviidsustesti või bilansilise testi läbiviimise kaudu võib osutuda võlausaldaja jaoks väga keerukaks, kalliks või teatud juhtudel (näiteks, kui võlgniku raamatupidamisdokumendid on hävitatud) võimatuks. Selliste olukordade vältimiseks on näiteks Saksamaa pankrotiseaduses (Insolvenzordnung) olemas säte, mis eeldab võlgniku maksejõuetust, kui võlgnik on oma maksed katkestanud (InsO § 17 lg 2 II lause). Sealse õiguskirjanduse kohaselt on maksete katkestamisel eriti suur tähtsus just pankrotimenetluse raames esitatavate tagasivõitmise nõuete puhul.168 Saksamaa kohtupraktika kohaselt on võlgnikupoolsete maksete katkestamisega tegemist siis, kui võlgnikust tulenevate asjaolude pinnalt saab kolmas isik järeldada, et võlgnik ei ole suuteline oma sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi olulisel määral täitma.169 Selle üldise definitsiooni pinnalt on õiguspraktikas kujunenud rida elulisi asjaolusid, mille pinnalt võlgnikupoolset maksete katkestamist jaatatakse. Näitena võib tuua võlgniku enda tunnistuse, et ta ei suuda võlgu tasuda, asjaolud, nagu töötajatele töötasu tasumata jätmine, riiklike maksude maksmata jätmine, ettevõtlusega seotud lahutamatute kulude (näiteks elekter, soojusenergia, vesi, side) tasumata jätmine, ettevõtete kiire ja korrapäratu sulgemine, või on täitemenetluses nõuete täitmine korduvalt ebaõnnestunud.170 Lisaks on võlgniku maksete katkestamiseks loetud ka võlgniku „põgenemist“ või „ärakadumist“ (võlgnik ei ole kättesaadav).171 Saksamaa pankrotiseaduse eeskujul ja lihtsustamaks pankrotimenetluse raames (või ka selle väliselt) nõuete esitamist, mille üheks eelduseks on võlgniku maksejõuetus, täiendataksegi PankrS §-i 31 lõigetega 11 ja 12. Lisatavate lõigetega luuakse õiguslikud eeldused, mille tulemusena pöördub ümber juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetuse tõendamise koormus. Isik, kes soovib võlgniku maksejõuetusele tugineda, peab suutma ära tõendada (TsMS § 230 lg 1), et esinevad vähemalt ühe PankrS § 31 lõikest 11 või 12 tuleneva eelduse aluseks olevad elulised asjaolud. Kui eeldus soovitakse ümber lükata ja väita, et võlgnik ei olnud PankrS § 31 168 Uhlenbruck, Insolvenzordnung: InsO. 15, § 17, Auflage 2019, rn. 153, 154. 169 Karsten Schmidt, Insolvenzordnung. 19, § 17, Auflage 2016, rn. 41. 170 Gottwald/Gundlach, Insolvenzrechts-Handbuch, 5. Auflage 2015. § 6. Die Insolvenzgründe als Verfahrensauslöser, rn. 13–16. 171 BGH, otsus kuupäevaga 13. 4. 2006 - IX ZB 118/04. 70 lõikes 11 või 12 nimetatud eelduse aluseks oleva elulise asjaolu esinemisel maksejõuetu, siis tuleb esitada vastavad tõendid, mis seda väidet kinnitavad. Võlgniku maksejõulisust saaks tõendada korrektse likviidsustesti (PankrS § 1 lg 2) või bilansitesti (PankrS § 1 lg 3) tegemise kaudu või jätkata pärast maksete ajutist katkestamist uuesti maksete tegemist ja täita kõik sissenõutavaks muutunud kohustused. Võlgniku väited, et ta on küll maksejõuline, kuid lihtsalt ei soovi oma kohustusi täita, ei saa pidada küllaldaseks võlgniku maksevõime kinnituseks. Seega peaks PankrS § 31 täiendamine võlgniku maksejõuetusele viitavate eeldustega tooma kaasa muutused senises käitumispraktikas, kus (eelkõige juriidilisest isikust) võlgniku puhul on olnud otstarbekam väita, et võlgniku majandustegevusega seotud dokumendid on kadunud või saadetud juriidilise isiku uutele omanikele, kes asuvad kusagil välisriigis ja keda ei ole pahatihti võimalik kätte saada. PankrS § 31 lõiked 11 või 12 on rakendatavad üksnes juriidilisest isikust võlgniku suhtes (uus lg 10 veelgi kitsamalt – üksnes osaühingu või aktsiaseltsi suhtes). Maksejõuetuse eelduste ettenägemine üksnes juriidilisest isikust võlgniku jaoks on põhjendatav kahe argumendiga: 1) füüsilisest isikust võlgnikul ei ole kohustust esitada enda maksejõutuks muutumisel pankrotiavaldust ja 2) füüsilise isiku pankrotimenetluse läbiviimise eesmärgid on erinevalt juriidilise isiku pankrotimenetlusest pigem sotsiaalse iseloomuga. Riigikohus on 23.03.2016 tehtud kohtumääruses asunud järgmisele seisukohale: „Kuid PankrS § 31 lg-s 4 sätestatu ei tähenda, et kohus ei pea füüsilisest isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul üldse kontrollima, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti siiski välja vaid juhul, kui võlgnik on maksejõuetu, mis PankrS § 1 lg 2 järgi tähendab seda, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seda, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu, peab kohus asja läbivaatamisel (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides) omal algatusel kontrollima.“172 Tsiteeritud Riigikohtu seisukohaga tuleb nõustuda, sest pankrotimenetluse läbiviimine maksejõulise füüsilise isiku suhtes on täiesti eesmärgipäratu (reeglina ei ole füüsilisel isikul ettevõtet, mille tervendamiseks võiks olla vajalik pankroti väljakuulutamine ka ähvardava maksejõuetuse korral). Lõike 11 eeskujuks on PankrS § 10 lg 1 punktid 2–5. Siiski ei ole pankrotiavalduse põhistamiseks kasutatavad elulised asjaolud üks ühele üle võetud. Eelduse rajamine asjaoludele, mis on väga sarnased PankrS § 10 lg 2 punktidest 2–5 tulenevate asjaoludega, lähtub kaalutlustest, et analoogilistel juhtudel jaatatakse ka Saksamaal võlgniku maksete katkestamist (InsO § 17 lg 2 II lause) ja seega eeldatakse võlgniku maksejõuetust. Ei ole põhjust oletada, et Eestis võiks võlgnike käitumine maksejõuetuse olukorras olla teistsugune. Lõikega 12 reguleeritakse täiendavaid maksejõuetuse eeldusi osaühingutest ja aktsiaseltsidest võlgnike puhul. Äriseadustiku kohaselt on osaühingu või aktsiaseltsi netovara bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1 ja § 292 lg 1 p 1). Kui netovara langeb alla seaduses nõutud määra (osaühingu puhul on selleks pool osakapitalist või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus), peavad osanikud või aktsionärid langetama põhimõtteliselt otsused, kuidas ühing edasi tegutsema peaks, sh kaaluma ka seda, kas tuleks esitada pankrotiavaldus (OÜ puhul ÄS § 176 ja AS puhul ÄS § 301). PankrS § 31 lg 12 punktis 1 kasutatud netovara definitsioon on sõna-sõnalt sama, mis tuleneb ka ÄS § 171 lg-st 2. Ei oleks ka millegagi põhjendatav, kui äriseadustik sisaldaks ühesugust netovara definitsiooni ja pankrotiseadus teistsugust. Seetõttu tuleks ka edaspidise õigusloomelise 172 RKTsKm 23.03.2016, 3-2-1-12-16, p 13. 71 tegevuse käigus jälgida, et osaühingule ja aktsiaseltsile esitatav netovara nõue oleks ühinguõiguses ja maksejõuetusõiguses ühesuguse sisuga. Netovara nõue, mis tuleneb ÄS § 171 lõike 2 punktist 1 või § 292 lõike 1 punktist 1, on osaühingu ja aktsiaseltsi puhul universaalne maksejõuetuse indikaator, sest see ei sõltu otseselt seaduses sätestatud osakapitali või aktsiakapitali suurusest, vaid võlgniku olemasolevate varade ja temal lasuvate kohustuste tasakaalust. Osa- või aktsiakapital moodustab ainult ühe vara elemendi. Seega kui näiteks tulevikus muudetakse osaühingu osakapitali nõuet ja kaotatakse ära reegel, mille kohaselt peab osakapitali suurus olema minimaalset 2500 eurot, saab ka siis osaühingu maksejõuetuse hindamisel lähtuda ÄS § 171 lg 2 punktist 1 tulenevast netovara kirjeldusest. Riigikohus on osaühingu suhtes kehtiva netovara nõude alusel asunud järgmisele seisukohale: „Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja – sh netovara seisundi või kahjumi suuruse – alusel. See, kui äriühingu netovara – s.o bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) – on negatiivne, s.t äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Samuti on netovara negatiivsus üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Samas ei saa sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Näiteks on võimalik, et netovara negatiivsus on tingitud pikaajalistest kohustustest, mille sissenõutavaks muutumise ajaks võib võlgniku finantsolukord olla tänu kasumlikule tegevusele sedavõrd paranenud, et võlgnik on võimeline kõik kohustused täitma. Samuti võib ette tulla muid juhtumeid, kus äriühingu netovara on küll negatiivne, kuid sellele vaatamata ei saa rääkida võlgniku püsivast maksejõuetusest.“173 Seega on Riigikohus asunud seisukohale, et äriühingust võlgniku netovara negatiivsus viitab maksejõuetusele, kuid ei ole veel võrdsustatav isiku maksejõuetusega. PankrS § 31 lg 12 puhul on tegemist sarnaselt PankrS § 31 lg 11 tõendamiskoormuse ümberpööramisega ja sellega ei soovita muuta eelnevalt tsiteeritud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt ei tähenda netovara nõude rikkumine automaatselt äriühingu maksejõuetust (ja pankrotiavalduse esitamise kohustust). Riigikohtu argumentatsioon, et netovara nõude rikkumine üksnes viitab maksejõuetusele, kuid tegelikult võivad esineda asjaolud, mille puhul ei saa rääkida võlgniku maksejõuetusest, on jätkuvalt asjakohane ka tulevikus ja välistab maksevõimeliste ja perspektiivikate ühingute kohustuse esitada pankrotiavaldus. PankrS § 31 lg 12 seadusesse lisamise laiemaks eesmärgiks on panna aktiivne tegutsemiskohustus just äriühingu nimel pankrotiavaldust esitama kohustatud füüsilistele isikutele, et neil oleks võimalik hiljem ümber lükata väited võlgniku maksejõuetuse kohta. Uue lõikega loodava tõendamiskoormuse kandmiseks tuleks äriühingu juhtorgani liikmetel piisava regulaarsusega koostada näiteks võlgniku likvideerimisbilanss PankrS § 1 lõike 3 tähenduses, koostada äriühingu suhtes asjakohane tuleviku stsenaarium, mis kinnitaks, et netovara nõude rikkumine ei too kaasa ühingu maksevõimetuks muutumist vms. Likvideerimisbilansi koostamine on vajalik põhjusel, et majandusaasta osaks oleva raamatupidamise bilansi aluseks olevad varade ja kohustuste hindamiskriteeriumid ei ole täpselt samad, mis likvideerimisbilansi puhul.174 Selle tulemusena võib ühing vaatamata negatiivsele netovara nõudele olla likvideerimisbilansi kohaselt ikkagi maksejõuline. 173 RKKrKo 28.10.2011, 3-1-1-49-11, p 19. 174 Mönning. Nerlich, Römermann (toim) Insolvenzordnung, 2019, § 19 Überschuldung, vrn 28. 72 Paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 13 ja nähakse ette, et pärandvara pankrotimenetluses kuulutab kohus pankroti välja, kui pärandvara on maksejõuetu. Sätte eesmärgiks on rõhutada pärandvara pankrotimenetluse spetsiifikat ja tuua selgelt välja, et võlgniku surma korral viiakse pärandvara pankrotimenetlus läbi tema pärandvara kui varakogumi suhtes ja pankroti väljakuulutamisel lähtub kohus pärandvara maksejõuetusest (PankrS § 1 lõige 4). Siinkohal on oluline välja tuua, et kui võlgniku surma korral on pärandvara suhtes pankrotiavalduse esitanud võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja, kelle esitatud pankrotiavaldusele kohaldatakse vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut (PankrS § 9 lõike 2 teine lause), kuulutab kohus pankroti välja ka juhul, kui pärandvara maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline (PankrS § 31 lõige 3) ja pankrotiavalduse esitamisel eeldatakse, et pärandvara on maksejõuetu (PankrS § 31 lõige 4). Paragrahvi 31 lõikesse 6 lisatakse kohustus otsustada pankroti väljakuulutamisel ka täitemenetlusega jätkamine vastavalt TMS § 511 sätestatule. Üldjuhul täitemenetlus lõpeb pankroti väljakuulutamisega ja kohtutäitur eemaldab arestid võlgniku varalt. Eelnõuga tehakse ettepanek, et kohus võiks teatud juhtudel, kui see on põhjendatud, otsustada, et vara realiseerimine tuleb täitemenetluses lõpuni viia. Seda peaks aga tegema pankroti väljakuulutamisel, vastasel juhul täitur lõpetab menetluse ära ning hiljem ei ole võimalik kohtul vara realiseerimisega jätkamise kasuks enam otsustada. Paragrahvi 32 muudatusega piiratakse menetlusosaliste kaebeõigust pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel, välistades määruskaebuse esitamise ringkonnakohtu määrusele. Seega saab edaspidi pankrotimääruse peale esitada määruskaebuse vaid ringkonnakohtusse, aga mitte Riigikohtusse. Üldtunnustatud seisukoha järgi ei ole edasikaebeõiguse olemusest tulenevalt vajalik ega ka kohtumääruste hulka arvestades võimalik tagada riigis absoluutset määruskaebevõimalust. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima.175 Antud juhul piiratakse isiku kaebeõigust menetlusökonoomiast ja kohtu koormusest lähtuvalt. Samuti arvestades, et pankroti väljakuulutamine toimub hagita menetluses, kus kohtul on kohustus koguda iseseisvalt vajalikku teavet asja lahendamiseks ja et kohus tugineb pankroti väljakuulutamisel muuhulgas ka ajutise halduri aruandele. Ajutine haldur selgitab välja võlgniku vara ja kohustused ning annab hinnangu võlgniku maksejõuetusele. Seetõttu ei ole pärast kohtu sisulist ja laiapõhjalist kontrolli vaja pidada kohtuvaidlusi kolmes kohtuastmes. Samas nähakse muudatusega ette, et ringkonnakohus peab määruskaebust lahendades tegema põhjendatud määruse. Kui üldjuhul ei pea ringkonnakohus põhjendusi lisama juhul, kui määruse peale ei saa edasi kaevata või ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustuse ja põhjendustega (TsMS § 667 lg 1 ls 2), siis teatud juhtudel võib ka sellistes olukordades põhjenduste lisamine olla mõistlik. Juhtudel, kus ringkonnakohus on kõrgeim määruskaebust läbivaatav kohtuaste, võib põhjenduste kirjutamine olla vajalik maakohtutele ringkonnakohtu praktikast lähtumiseks ja menetlusosalistele kohtu tegevuse mõistmiseks.176 Kohtu tegevus peab olema selline, et inimesed mõistaksid, et see tegevus on seaduslik, õiguspärane, 175 RKÜKo 3-2-1-62-10; PSJVm 3-4-1-10-08, p 10. 176 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI- XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, Juura, lk 1194, p 3.1.c-d. 73 etteaimatav, inimestest hooliv ja inimeste õiguste kaitsmisele suunatud. See on eesmärk, mida ei tohi alahinnata ning määrustele põhjenduste lisamine aitab selle saavutamisele oluliselt kaasa.177 Tulenevalt eeltoodust nähakse muudatusettepanekus ette, et pankrotimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel teeb ringkonnakohus alati põhjendatud määruse. Paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 21 selliselt, et kui pankrotimenetlus viiakse läbi avaliku uurimisena, tuleb see märkida pankrotiteates. Paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 6, et tagada maksejõuetuse määruse artikli 28 alusel nõutava teate avaldamiseks pädev asutus. Artikli 28 lõike 1 alusel võib pankrotihaldur või vara käsutusõiguse säilitanud võlgnik nõuda, et teade maksejõuetusmenetluse algatamise otsuse kohta ning asjakohasel juhul pankrotihalduri nimetamise otsuse kohta avaldatakse igas liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht, selles liikmesriigis sätestatud avaldamiseeskirjade kohaselt. Kui see on asjakohane, avaldatakse sellises teates nimetatud pankrotihalduri andmed ja see, kas kohaldatakse kohtualluvuse norme artikli 3 lõike 1 või 2 alusel. Artikli 28 lõike 2 alusel võib pankrotihaldur või vara käsutusõiguse säilitanud võlgnik taotleda sama artikli lõikes 1 osutatud teabe avaldamist muus liikmesriigis, mida pankrotihaldur või vara käsutusõiguse säilitanud võlgnik vajalikuks peab, järgides kõnealuses liikmesriigis kehtivaid avaldamisnõudeid. Praktikas on esile tulnud olukordi, kus teise riigi pankrotihaldurid on Justiitsministeeriumi poole pöördunud nimetatud teate avaldamiseks, kuid seadusest tulenevalt ei ole selge, kes on riigisiseselt pädev teadet avaldama. Varem on Ametlikes Teadaannetes vähemalt ühel korral maksejõuetuse määruse artikli 28 lõike 2 alusel teate avaldanud Justiitsministeerium.178 Selguse tagamiseks täiendatakse pankrotiseadust selliselt, et maksejõuetuse määruse artiklis 28 nimetatud teate avaldamise pädevus oleks edaspidi sõnaselgelt Justiitsministeeriumil. Paragrahvi 34 lõiget 1 täiendatakse teise lausega selliselt, et pankrotimenetluse algatamisest teavitataks ka PankrS § 44 lõikes 4 nimetatud isikuid. Muudatus on seotud PankrS § 44 täiendamisega lõigetega 4–7. PankrS § 34 reguleerib halduri kohustust teavitada pankrotimenetluse algatamise järel kõiki teadaolevaid võlausaldajaid. Sätte eesmärk on tagada, et võlausaldajad oleksid kursis võlgniku pankroti väljakuulutamisega, osaleksid aktiivselt võlausaldajate üldkoosolekul, teavitaksid õigeaegselt oma nõuetest jne. Samasugust teavet vajavad ka isikud, kellel on võlgniku vastu üksnes asjaõiguslik realiseerimisnõue ehk siis isikud, kes ei ole pankrotivõlausaldajateks, kuid kellele kuulub võlgniku eset koormav pant või muu piiratud asjaõigus. Paragrahvi 35 lõiget 1 täiendatakse punktiga 31, millega sätestatakse, et pankroti väljakuulutamisega kaotab võlgniku pärija pärandvara pankrotimenetluses õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga. Sätte eesmärgiks on täpsustada, kas ja millises ulatuses kohalduvad võlgniku pärijale füüsilisest isikust võlgniku kohta käivad sätted. PankrS § 35 lõige 1 eristab pankroti väljakuulutamise tagajärgi vastavalt sellele, kas võlgnik on füüsiline (lõike 1 punkt 3) või juriidiline isik (lõike 1 punkt 4). Surnud võlgnikule võis kuuluda (ja pärijatele üldõigusjärgluse põhimõttest tulenevalt kuulub) vara, mis ei kuulu vastavalt PankrS § 108 lõikele 3 pankrotivara hulka, kuivõrd 177 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI- XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, Juura, lk 1194, p 3.1.b. 178 Teises Euroopa Liidu liikmesriigis algatatud maksejõuetusmenetluse teade. Teadaande number 1417228. Kättesaadav: https://www.ametlikudteadaanded.ee/avalik/otsing. 74 vastavalt seadusele ei või sellele sissenõuet pöörata (näiteks surnud võlgniku isiklikud asjad, TMS § 66 lõike 1 punkt 1). Arvestades mittearestitava vara regulatsiooni eesmärki, peaks võlgniku pärija käsutuspiirang olema seotud vaid pankrotivaraga ja ta ei peaks sarnaselt PankrS § 35 lõike 1 punktiga 4 kaotama õigust teha mis tahes tehinguid. Paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 61. Täpsustatakse, et võlgniku pärija võib sarnaselt füüsilisest isikust võlgnikuga pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Sätte eesmärgiks on selgitada, kas ja millises ulatuses kohalduvad võlgniku pärijale füüsilisest isikust võlgniku kohta käivad sätted. Paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 11, tagamaks selguse, et pankrotimenetluse üldiste reeglite kohaselt võivad ka pärandvara pankrotimenetluses pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist oma nõudeid pärandvara suhtes esitada ainult PankrS-is sätestatud korras, ka nõuete rahuldamine toimub vaid PankrS-is sätestatud korras. Sätte eesmärk on eelkõige vältida segadust, mis võib tekkida pärimis- ja pankrotimenetluse omavahelise seose mõningasest ebaselgusest. Eelkõige puudutab see PärS § 142 lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmise järjekorda ja nende pankrotivõlausaldajate positsiooni, kellel on pärandvara suhtes varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mille puhul on kohustatud isikuks võlgniku pärija. Nii peaks näiteks annakusaaja või sundosa saamiseks õigustatud isik pärast pankroti väljakuulutamist esitama oma nõude pankrotimenetluses, mitte aga pärija vastu, ning nõudma selle rahuldamist pärandvara (selleks hetkeks on pärandvara muutunud küll pankrotivaraks) arvel väljaspool pankrotimenetlust. Paragrahvi 44 täiendatakse lõigetega 4–7, millega reguleeritakse võlgniku suhtes pandipidajaks oleva isiku õigusi pankrotimenetluses juhul, kui tal võlgniku vastu isiklikku nõuet ei ole, st isiklik võlgnik on kolmas isik, kelle kohustust võlgnik on oma varaga taganud. Lõikega 4 taastatakse 01.01.2009 kuni 31.12.2009 kehtinud pankrotiseaduse § 44 lõige 3. Kehtiva õiguse kohaselt on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (PankrS § 8 lg 3). Pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti (PankrS § 42). Samasugune regulatsioon sisaldub ka näiteks Saksamaa Insolvenzordung’i §-s 38. Pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ja nõuete rahuldamine toimub ainult käesolevas seaduses sätestatud korras (PankrS § 44 lg 1). Nõuded esitatakse nõudeavaldusega (PankrS § 94) ja pankrotimenetluse raames kuuluvad rahuldamisele üksnes tunnustatud nõuded (PankrS § 153). Nõudeid saab pankrotivõlgniku vastu esitada ainult rahas (PankrS § 44 lg 2). Kehtiv regulatsioon ei erista teistest võlausaldajatest pandipidajat, kellel on asjaõiguslik tagatisnõue isiklikuks võlgnikuks mitteoleva pankrotivõlgniku vastu. Küll aga eristati sellist pandipidajat 2009. aastal kehtinud PankrS § 44 lõige 3 alusel, mis sätestas, et pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. Praktikas on tavapärane, et näiteks laenulepingu tagamiseks koormatakse hüpoteegiga laenulepingu pooleks mitteolevale isikule kuuluv kinnisasi (näiteks tagab ema oma lapse võetavat laenu või tagab kontserni kuuluv ühing kontserni teise liikme rahalist kohustust endale kuuluva kinnisasjaga). Sellisel juhul on hüpoteegipidajal pankrotivõlgniku vastu üksnes 75 asjaõiguslik nõue taluda kinnisasja sundvõõrandamist, kui pankrotivõlgnikuks mitteolev isik laenulepingut ei täida. Ei saa välistada olukordi, kus vaatamata kinnisasjaomaniku pankrotile teenindab kolmas isik hüpoteegipidaja antud laenu probleemideta ja seega ei ole hüpoteegipidajal kinnisasja omaniku pankroti korral mitte kellegi vastu võimalik võlaõiguslikku nõuet esitada. 2009. a kehtinud PankrS § 44 lg 3 tunnistati kehtetuks kohtutäituri seadusega. Ettepanek PankrS § 44 lõike 3 kehtetuks tunnistamiseks tehti eelnõu parlamendimenetluse raames. Sätte kehtetuks tunnistamist põhjendati eesmärgiga tagada ka nende võlausaldajate nõuete kaitsmisele võtmine, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel ning rõhutada, et nõude kaitsmine omab tähendust realiseerimisõiguse jaoks pandieseme müügist saadud raha arvel.“179 Riigikohus on kritiseerinud PankrS § 44 lõike 3 kehtetuks tunnistamist, märkides, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks selgitada PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamise eesmärki ega mõtet. Sellekohase eelnõu seletuskirjas seletus puudub. Samuti ei ole vajalikuks peetud pankrotiseadusesse lisada norme selle kohta, kuidas hüpoteegipidaja peaks pankrotimenetluses maksma panema oma asjaõiguslikku nõuet pankrotivõlgniku vastu. Selline olukord võib kaasa tuua ebakindluse hüpoteegiga tagatud laenude väljastamisel, kui laenu saaja ja asjaõigusliku tagatise andja on eri isikud.180 Asjakohane menetlus ja hüpoteegipidaja õiguste kaitsemehhanism tervikuna on seaduses reguleerimata.181 Parema õigusliku konstruktsiooni puudumisel käsitletakse isikliku nõudeta pandipidaja õigusi pankrotimenetluses tingimusliku nõudena, kuid see on probleemne ja muutus veelgi probleemsemaks pärast 2009. a kehtinud PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist.182 Tulenevalt eeltoodust tehakse eelnõuga ettepanek taastada 2009. a kehtinud PankrS § 44 lõige 3 uue lõikena 4. Tehtava muudatuse tulemusena ei loeta pankrotivõlgniku vastu isiklikku nõuet mitteomavat isikut pankrotivõlausaldajaks ja tema pandiõigust pankrotimenetlusega ei mõjutata. Muu hulgas tähendab see ka seda, et võlgniku vastu üksnes asjaõiguslikku realiseerimisnõuet omav isik ei saa pankrotimenetluses osaleda ja võlausaldaja õigusi teostada – tal ei ole õigus osaleda hääleõiguslikult võlausaldajate üldkoosolekul, ta ei saa nõuete kaitsmisel vaielda vastu pankrotivõlausaldajate poolt kaitsmisele esitatud nõuetele jne. Pankrotiseaduse § 44 lõike 4 teine lause, mille kohaselt ei mõjuta pankrotimenetluse alustamine pankrotivõlgniku vastu isiklikku nõuet mitteomava pandipidaja õiguslikku positsiooni, on suunatud reguleerima olukorda, kui pandipidaja nõude tagatiseks olev pant on enne teisi pante (vms), mis on seatud pankrotivõlausaldajate nõuete tagatiseks. Seega on pandipidajal, kellel puudub isiklik nõue pankrotivõlgniku vastu, õigus pankrotimenetluse väliselt otsustada, kas ja millal ta soovib oma nõude, mis tal kolmanda isiku vastu on, pandiga koormatud vara arvelt täitemenetluse raames realiseerida. Pandipidaja ei pea oma nõuet (ei asjaõiguslikku ega kolmanda isiku vastu olevat võlaõiguslikku nõuet) pankrotimenetlusse esitama. Eelnõuga lisatav § 44 lõige 11 ei mõjuta PankrS § 139 lõikest 2 tulenevat üldpõhimõtet ja ka selle isiku, kellel puudub isiklik nõue pankrotivõlgniku vastu, piiratud asjaõigus kustutatakse kinnistusraamatust, kui selle järjekoht asub pärast pankrotivõlausaldajale kuuluvat ja sundmüüki võimaldavat asjaõigust. Vastavalt täiendatakse ka PankrS § 139 lõiget 2. 179 462 SE II. Muudatusettepanekute loetelu. Kohtutäituri seaduse eelnõule. Kätte saadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1b0d01ec-f7b5-2581-75d9- dda4dd01275a/Kohtut%C3%A4ituri%20seadus. 180 RKTKm nr 3-2-1-1-11, p 14. 181 RKTKm nr 3-2-1-1-11, p 14. 182 V. Kõve. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2014, lk 208. 76 Kui ese, mis on koormatud pankrotivõlausaldajaks mitteoleva pandipidaja kasuks ja esemele seatud pant asub enne pankrotivõlausaldajate nõuete tagatiseks seatud pante, soovitakse võõrandada pankrotimenetluse raames, jääb isikliku nõudeta pandipidaja kasuks seatud pant püsima ja ese võõrandatakse koos pandiga. Juhul kui ei leidu kedagi, kes sooviks pankrotimenetluse raames koormatud eset omandada, siis on pankrotihalduril õigus pandiga koormatud vara n-ö vabaks anda ehk arvata selline vara pankrotivara hulgast välja (pankrotihalduril on õigus pandiga koormatud varast ka loobuda, näiteks kinnisomandi puhul – AÕS § 126). Sellisel juhul peab isiklikku nõuet mitteomav pandipidaja ise otsustama, kas ja kuidas toimida, et tema nõude tagatiseks olev pandiga koormatud ese ei kaotaks oma väärtust. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides pooldati asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja suhtes eriregulatsiooni kehtestamist. Maksejõuetuse revisjoni komisjoni 05.07.2019 toimunud koosolekul arutati mh isikliku nõudeta pandipidaja õiguste üle ning toodi välja ka kehtestatava regulatsiooni negatiivsed küljed. Probleemiks peeti, et kui pant jääb asjale püsima, mõjutab see asja müügihinda, mistõttu ostja saab asja odavamalt. Kui pandipidaja nõue kolmandast isikust võlgniku suhtes ei muutu kunagi sissenõutavaks (kolmas isik täidab oma kohustusi korrektselt), saab ostja asja põhjendamatult odavalt ja seda pankrotivõlausaldajate arvelt. Pankrotivõlausaldajate huvide kaitse ei oleks tagatud. Pankrotiseaduse üks põhimõte on, et pankrotivara müüakse ainult pankrotimenetluses ja ainult pankrotihalduri poolt. Teisest küljest on pandiõigus, eriti hüpoteek,183 oluline tagatisvahend turul, mis aitab elavdada oluliselt majanduskäivet. Eelduslikult peaks esemeline tagatis olema võlausaldaja jaoks püsiv, kuna tagatis ei sõltu vara omaja võimalikust muutuvast varalisest seisundist.184 Pant kui esemeline tagatis on seotud varaga ja mitte isikuga. Ei saa eeldada, et pandipidaja peab lisaks isikliku võlgniku majanduslikule seisundile teostama järelevalvet ka tagatise andja majanduslikule seisundile ning kandma sellest tulenevat riski. Kusjuures tagatise andja võib vahepeal mitmel korral muutuda, sest on tavapärane, et pant säilib ka tagatiseks oleva vara omaniku muutumise korral.185 Lisaks võib ostja küll saada asja odavamalt, kuid kannab riski, et panti hakatakse tulevikus realiseerima, mis omakorda õigustabki tema jaoks odavamat hinda. Pangaliidu esindaja avaldas maksejõuetuse revisjoni komisjoni 05.07.2019 toimunud koosolekul, et pangad ei soovigi enam eriti kolmanda isiku tagatisi vastu võtta ja turg on selles osas muutunud konservatiivsemaks. Kui tagatise püsimine ja tagatisest tulenevate õiguste teostamine on ebaselged, on see kahjulik majanduskäibele. Majandus sõltub suuresti võimalikust krediidist ja selle kättesaadavusest. 186 Suurem osa kolmandatest isikutest, kes oleksid valmis tagatisi andma, kunagi pankrotti ei lähegi, kuid nende tagatised ei ole turul kõlblikud. Seega võib mõju majandusele olla oluliselt laiem, kui see oleks konkreetsetele pankrotivõlausaldajatele. Ühe lahendusena pakuti revisjonikomisjoni koosolekul pandiese siiski pankrotimenetluses müüa ja pandieseme müügist saadud raha hoiustada pandipidaja kasuks. Sellisel juhul käsitletaks isikliku nõudeta pandipidaja asjaõiguslikku nõuet sarnaselt tingimusliku nõudega (PankrS §-d 98 ja 152). Samas toodi ka välja, et hoiustamine ja järeljagamine on probleemsed mitmel põhjusel. Esiteks on võimalik, et tagatis on seatud võlasuhtele, mis kestab väga kaua (nt eluasemelaen võib olla antud 20–30 aastaks, kehtiv PankrS § 152 lg 1 näeb ette raha hoiustada maksimaalselt 10 aastat). See muudab hoiustamise ja järeljagamise väga pikaaegseks, mistõttu 183 RKTKm nr 3-2-1-1-11, p 14. 184 V. Kõve. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2014, lk 174. 185 Ibid. 186 World Bank Group. Principles for Effective Insolvency and Creditor/debtor Regimes, 2016, pp ii–iii, 5. 77 võivad hoiustamise ja järeljagamise kulud kujuneda ebaproportsionaalseks. Samuti võivad juriidilisest isikust võlausaldajad vahepeal lõppeda või füüsilisest isikust võlausaldajad surra, millega kaasneb töömahukas jaotiste ümbertegemise ja pärijate otsimise vajadus. Järeljagamise läbiviimiseks nimetab kohus halduri (PankrS § 166 lg 2), mis toob kaasa kulu ja kahandab võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid veelgi. Seda enam, et kui raha hoiustatakse pika aja jooksul, tuleks järeljagamisi läbi viia mitmel korral, kuivõrd raha väärtus eelduslikult aja jooksul kahaneb. Kokkuvõttes ei ole pandipidaja tagatise realiseerimine pankrotimenetluses sõltumata pandipidaja nõude sissenõutavaks muutumisest kooskõlas pandi põhimõttega olla seotud vara ja mitte isikuga. Ka pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue.187 Lisaks ei tagaks hoiustamine võlausaldajate huve parimal moel ega oleks kasulik lahendus ka majanduse seisukohast. Kuigi pankrotimenetluse seisukohalt vaadates on pankrotivõlausaldajate huvide kaitse äärmiselt oluline, on antud olukorras tagatisõiguse, eelkõige hüpoteegi õiguskindluse kaitse vajadus laiema mõjuga, mistõttu tehakse eelnõuga ettepanek 2009. aasta kehtinud PankrS § 44 lõike 3 taastamiseks. Mitmete teiste riikide õiguses on mindud pandipidaja õiguste kaitsmisel veelgi kaugemale ja käsitletud kõiki pandiga tagatud nõudeid eraldi. Näiteks on Inglise õiguse kohaselt nii füüsilise isiku kui äriühingu pankroti korral pandipidajal õigus pant maha müüa ja saadu arvelt oma nõuded rahuldada.188 Hollandi pankrotiõiguse kohaselt ei ole pandipidaja kohustatud oma nõuet pankrotimenetluses esitama ega osalema menetluskulude kandmises.189 Saksa õiguse kohaselt on pankrotivõlausaldajaks ainult võlgniku suhtes isiklikke nõudeid omavad võlausaldajad, muude võlausaldajate nõudeid pankrotivara arvelt ei rahuldata (InsO § 38). Lõikega 5 reguleeritakse olukorda, kus pankrotivõlgniku vastu isiklikku nõuet mitteomava pandipidaja kasuks seatud pant ei asu järjekohas enne pankrotivõlausaldajaks oleva pandipidaja kasuks seatud panti (või ka reaalkoormatist). Sätte loomisel on lähtutud Riigikohtu järgnevast 2010. aasta lahendis esitatud seisukohast: „Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et 2009 oli kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praegusel juhul põhjendatult viidanud TsÜS § 4 alusel täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivatele sätetele. Kuna pankrotiseadus ei reguleeri eelnimetatud olukorda, ei takista hüpoteegipidaja nõude kajastamist jaotusettepanekus ka jaotusettepaneku sisu reguleeriv PankrS § 143 lg 1. TMS § 176 lg 1 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda 187 RKTKm nr 3-2-1-1-11, p 14. 188 I. F. Fletcher. The Law of Insolvency. Sweet & Maxwell Ltd, London 2002, p 294; A. Kasak. Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvalekaldumine pankrotimenetluses. Magistritöö, Tartu, 2010, lk 27 kaudu. 189 P. J. M. Declercq. Netherlands Insolvency Law. The Netherlands Bankruptcy Act and the Most Important Legal Concepts. Hague: Kluwer Law International, 2002, p 117; A. Kasak. Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvalekaldumine pankrotimenetluses. Magistritöö, Tartu, 2010, lk 27 kaudu. 78 TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. TMS § 108 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist. Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid.“190 Riigikohus on eeltoodud seisukoha juurde jäänud ka 2018. a lahendis: „Olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, peab pandipidajal olema kehtiva õiguse mõtte kohaselt siiski tõhus võimalus oma pandiõigus realiseerida. Seetõttu on kolleegiumi arvates lubatav esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue kõrvuti isiklike nõuetega. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. Sisuliselt tuleb tunnustada nii pandiõigust kui ka tagatavat nõuet, sest võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). Pandist ei tulene abstraktset realiseerimisõigust, vaid pandieseme saab realiseerida üksnes pandiga tagatud nõude katteks. Tagatud nõude tunnustamisest tekib õigus osaleda pandieseme realiseerimisest saadud tulemi jaotamisel, mitte õigus rahuldada nõue isiklikuks võlgnikuks mitteoleva pankrotivõlgniku muu vara arvel (vt ka PankrS § 153 lg 4 teine lause).“191 Sisuliselt tähendab Riigikohtu seisukoht, et mõistlik oleks kohaldada TMS §-s 108 sätestatud põhimõtet, kuid pankrotimenetluse raames ja pankrotimenetluse reeglitega. PankrS § 44 täiendamisel lõikega 5 viiakse pankrotiseadusesse vastav regulatsioon. Lõiget 5 täiendavad lõiked 6 ja 7. Lõige 6 reguleerib lõikes 4 nimetatud isiku õigust osaleda tulemi jaotamisel. Muudatuse tulemusena tekib pandipidajal, kellel ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, õigus esitada sarnaselt pankrotivõlausaldajatega oma asjaõiguslik ja kolmanda isiku vastu olev võlaõiguslik nõue pankrotimenetlusse (PankrS § 94). Sellised nõuded tuleb kaitsta vastavalt PankrS § 103 regulatsioonile või loetakse need PankrS § 103 lõike 4 kohaselt seaduse alusel tunnustatuks (näiteks hüpoteek või kommertspant). Nõuete tunnustamise järel on pandipidajal õigus saada raha sarnaselt pankrotivõlausaldajaks oleva pandipidajaga PankrS § 153 lg 1 punkti 1 kohaselt vastavalt PankrS § 153 lõigetele 2 ja 3. Samas puudub tal õigus pankrotivõlgniku muule varale tulenevalt PankrS § 153 lõike 4 teisest lausest. Kui pandipidaja jätab oma nõuded pankrotimenetlusse esitamata, siis tema nõude tagatiseks olev pant vastavalt PankrS § 139 lõikele 2 kustub. Lõikega 7 soovitakse pankrotimenetluse jaoks ette näha TMS §-ga 176 ettenähtud regulatsioon. TMS § 176 näeb ette erireegli pandiga koormatud vara realiseerimise tulemusena saadud müügitulemi jaotamiseks. Kui pankrotivõlgniku vastu üksnes asjaõiguslikku realiseerimisnõuet omaval võlausaldajal ei ole veel tekkinud võlaõiguslikku nõuet kolmanda isiku vastu, mis lubaks osaleda pandiga koormatud vara müügitulemi realiseerimisel, kuid selline nõue võib tekkida PankrS § 44 uue lõike 7 kohaselt, siis saab selline isik esitada kolmanda isiku vastu tulevikus oma tekkida võiva nõude tingimusliku nõudena vastavalt PankrS §-le 98. Vastasel korral kaotab pandiõigust omav isik tagatise, saamata selle eest mingit hüvitist. Ei ole põhjust käsitleda selles küsimuses pankrotimenetlust ja täitemenetlust erinevalt. Paragrahvi 45 täiendatakse seoses TMS §-ga 511. Paragrahvi 45 luuakse viide TMS §-le 511, kus sätestatakse täitemenetluse peatamise ja lõpetamise erisused seoses pankrotimenetlusega. 190 RKTKm nr 3-2-1-98-10, p 11. 191 RKTKo nr 2-14-60590, p 17.2. 79 Paragrahvi 55 lõikesse 3 lisatakse punkt 52, millega täiendatakse halduri põhikohustuste loetelu halduri kohustusega koostada seadusega ettenähtud tähtpäevaks halduri tasu ja menetluskulude kalkulatsioon (eelarve). Vastavalt muudetakse eelnõuga ka PankrS §-i 66. Et tagada võlausaldajatele ja kohtule juba menetluse alguses parem ülevaade menetluse kulukusest, tuleb halduril üldjuhul võlausaldajate esimeseks üldkoosolekuks kalkuleerida menetluse läbiviimiseks vajalikud kulud ning esitada ka tasuprognoos, arvestades pankrotivara hinnangulist suurust. Tegemist on VÕS § 639 lg-te 1 ja 2 tähenduses mittesiduva eelarvega. Paragrahvi 58 täiendatakse lõikega 11 selliselt, et ka pankrotihalduril oleks võimalik asuda teenistuse juhataja kohale. Kehtiva õiguse järgi on pankrotihalduril võimalik oma kutsetegevus peatada kuni 3 aastaks (PankrS § 58 lg 1, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja põhikirja § 13). Seetõttu tehakse käesoleva eelnõuga ettepanek täiendada pankrotiseadust selliselt, et ka pankrotihalduritel oleks võimalik teenistuse juhatajaks olemise ajal oma tegevus peatada ja hiljem haldurina jätkata. Seega oleks halduril võimalik tegevus haldurina peatada 5 aastaks. Vastavalt eelnõu ettepaneku PankrS § 843 lõike 4 kohta võib teenistuse juhataja nimetada ametisse kaheks ametiajaks järjestikku. Ka pankrotihalduril, kes on nimetatud teenistuse juhatajaks, on õigus saada nimetatuks teiseks ametiajaks. Sellisel juhul kohaldub PankrS § 58 lõikes 11 sätestatud regulatsioon. Pankrotihaldur asub uuesti ametisse ja peab ka uuesti esitama avalduse haldurina tegutsemise õiguse peatamiseks. Paragrahvis 61 muudetakse halduri nimetamise korda. Muudatus on vajalik seoses kohtute spetsialiseerumisega maksejõuetuse asjadele. Samuti loomaks suurem tasakaal kohtu ja võlausaldajate vahel halduri nimetamisel. Halduri nimetamine ei tohiks olla liialt kohtu ega võlausaldajate keskne, eesmärk peaks olema kompromissi saavutamine. Ka PankrS § 56 lg 2 sätestab, et halduril peab olema nii kohtu kui ka võlausaldajate usaldus. Kehtiva regulatsiooni kohaselt nimetab kohus pankrotimäärusega halduri, kelle kinnitamise otsustab võlausaldajate üldkoosolek. Kui võlausaldajate üldkoosolek haldurit ei kinnita, nimetab ta uue halduri. Kui kohus võlausaldajate üldkoosoleku nimetatud haldurit ei kinnita, nimetab ja kinnitab kohus uue halduri, kes ei või olla pankrotimäärusega nimetatud haldur. Võlausaldajate üldkoosolek viimati nimetatud haldurit enam kinnitama ei pea ja kohtul on siinkohal lõplik sõnaõigus. Muudatuse kohaselt nimetab kohus endiselt pankroti väljakuulutamisel halduri, kuid võlausaldajatel on omavahelise kokkuleppe korral võimalik lõplikult esitada teine haldur (PankrS § 61 lg 2 muudatus). Kokkuleppe saavutamiseks peavad haldurit toetama vähemalt pooled kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Võlausaldajate määratud haldurit on kohtul võimalik mitte kinnitada üksnes formaalsetele nõuetele mittevastavuse korral (PankrS § 61 lg 4 muudatus). Kui võlausaldajad kokkulepet ei saavuta või nimetavad ebasobiva halduri, jääb ametisse kohtu poolt esialgselt nimetatud haldur. Muudatuse tulemusel on kohtu ja võlausaldajate võimalused halduri nimetamisel rohkem tasakaalus. Samuti suunab selline regulatsioon pooli varasemast enam kokkuleppele jõudma ning soodustab ka kohtute ja võlausaldajate koostööd halduri nimetamisel. Muudatuse eeskujuks on Saksa õigus. Saksa õiguse kohaselt nimetab pankrotihalduri kohus (InsO § 27 lg 1). Võlausaldajatel on võimalik ajutise halduri nimetamist mõjutada kahes etapis. Esiteks on ajutisel pankrotitoimkonnal õigus esitada kohtule arvamus, millistele nõuetele peaks haldur vastama, samuti teha ettepanek halduri isiku kohta (InsO § 56a lg 1). Kohus peab lähtuma esitatud nõuetest ja kui ajutise pankrotitoimkonna ettepanek halduri isiku kohta on ühehäälne, peab kohus üldjuhul nimetatud halduri ametisse määrama. Õigus kõrvale kalduda 80 on kohtul üksnes siis, kui isik, kelle kohta ettepanek tehti, ei sobi neid ametikohustusi täitma (InsO § 56a lg 2). Kohus peab pankrotimenetluse algatamise määruses selgitama põhjuseid, miks ta ajutise pankrotitoimkonna ühehäälsest otsusest kõrvale kaldus (InsO § 27 lg 2 p 4). Teiseks on võlausaldajatel võlausaldajate esimesel üldkoosolekul õigus valida kohtu poolt pankrotimenetluse algatamise määruses nimetatud halduri asemel teine haldur. Teine isik on valitud, kui tema poolt hääletas hääletamisel osalenud võlausaldajate enamus, kelle nõuete summa moodustab enam kui poole hääletavate võlausaldajate nõuete summast. Kohus võib võlausaldajate üldkoosolekul valitud halduri ametisse määramisest keelduda üksnes siis, kui isik ei sobi ametikohustusi täitma (InsO § 57). Halduri nimetamist reguleerib ka saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikkel 26, millega paragrahvis 61 väljapakutud muudatused on kooskõlas. Lõiget 2 muudetakse selliselt, et kohus peab kinnitama võlausaldajate üldkoosolekul valitud halduri, kelle poolt hääletas vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast, välja arvatud siis, kui valitud haldur ei vasta PankrS § 56 lõikes 1, 11, 3 või 4 sätestatud nõuetele või halduril ei ole kehtivat kutsekindlustust. Vastavalt täiendatakse ka PankrS § 61 lõiget 4. Kuivõrd nõuete kaitsmist ei ole esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise ajaks veel toimunud, arvestatakse nõuete suurusi vastavalt sellele, milliste nõuete puhul on PankrS § 82 lõike 3 või 4 alusel saanud võlausaldaja hääled kinnitatud. Halduri kinnitamiseks vajaliku häälteenamuse nõue on karmim kui tavapärane võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks nõutav häälteenamus. Kui võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks on üldjuhul vajalik koosolekust osavõtvate võlausaldajate lihthäälteenamus (PankrS § 81 lg 1), siis halduri kinnitamiseks peab halduri poolt hääletama vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Sellisel viisil püütakse sarnaselt Saksa õigusega vältida olukorda, kus haldur satub suurvõlausaldaja mõju alla.192 Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks tulenevalt lõigete 2 ja 4 muudatustest. Kehtiva regulatsiooni kohaselt juhul, kui esimesel võlausaldajate üldkoosolekul ei kinnitata kohtu määratud haldurit ja kohus omakorda ei kinnita võlausaldajate nimetatud haldurit, määrab kohus uue halduri, keda võlausaldajate üldkoosolekul ei ole enam vaja kinnitada. Muudatuse kohaselt uut, nn kolmandat haldurit enam ei määrata. Kui võlausaldajate üldkoosoleku nimetatud haldur ei vasta nõuetele ja kohus teda ei kinnita või võlausaldajate üldkoosolek ei jõua halduri isikus kokkuleppele, jääb ametisse pankrotimäärusega nimetatud haldur. Tulenevalt eeltoodust ei ole lõige 3 enam asjakohane ning tuleb kehtetuks tunnistada. Lõiget 4 täpsustatakse selliselt, et kohtul on õigus jätta võlausaldajate üldkoosolekul nimetatud haldur kinnitamata ainult siis, kui haldur ei vasta formaalsetele ehk PankrS § 56 lõikes 1, 11, 3 või 4 sätestatud nõuetele või halduril ei ole kehtivat kutsekindlustust. Seega ei saa kohtu usalduse puudus siinkohal olla enam halduri kinnitamata jätmise põhjuseks. Lisaks muudetakse lõiget 4 tulenevalt sellest, et kui võlausaldajate üldkoosolekul nimetatud haldurit ei kinnitata, jääb ametisse pankrotimäärusega nimetatud haldur. Lõiget 5 muudetakse seoses lõike 3 kehtetuks tunnistamise ja lõikes 4 tehtud muudatustega. 192 Dr. Ulrich Foerste. Pankrotiõigus. Tõlkinud K. Kliimask, toimetanud P. Varul. OÜ Juura, Tallinn, 2018, lk 24, änr 49. 81 Paragrahvi 62 lõike 2 teist lauset täiendatakse selliselt, et ka maksejõuetuse teenistuse juhataja, ametnik või töötaja ei tohi olla halduri esindaja ega abiline pankrotimenetluses. Muudatus on vajalik maksejõuetuse teenistuse tegevuse piiritlemiseks ainult tema ülesannetega. Paragrahvi 65 muudetakse seoses halduri tasu süsteemi ümberkujundamisega. Luuakse uutele põhimõtetele tuginev halduri tasu arvestamise metoodika. Halduri tasustamine saab toimuda peamiselt kolmel alusel: 1) kindlaksmääratud protsent realiseeritud pankrotivara ja/või võlausaldajatele väljamakstud jaotiste väärtusest; 2) halduri täidetud ülesannetele vastav tasumäär (toimingutasu); 3) tunnitasu.193 Kehtiva seaduse kohaselt saab haldur tasu üldjuhul protsendina pankrotivara (sh pandivara) suurusest ja halduril puudub üldjuhul seadusest tulenev kohustus pidada arvestust oma kohustuste täitmiseks kulunud töötundide kohta (ajaarvestust peab pidama ajutine haldur PankrS § 23 lg 2 alusel ja riigi õigusabi korras rahastatav haldur füüsilise isiku pankrotimenetluses PankrS § 65 lg 11 alusel. Alates 14. maist 2018 kehtib ajapõhine tasustamine PankrS § 65 lg 12 alusel ka neil juhtudel, kui pankrotivara on vähene või puudub üldse, kuid selle kohta ei ole veel praktika jõudnud välja kujuneda). Tehtavad muudatused kohustavad haldurit menetluse alguses oma kulutusi ja võimalikku tasu planeerima kõikides menetlustes. Halduri tasu kujuneb välja aja- ja toimingutasu kombinatsioonina, samas peab sellise metoodikaga arvestatud halduri tasu võimalikku ülemäärast suurust piirama tasu võrdlusmäär. Seadusega on sätestatud, kui suure protsendi pankrotivarast võib kohus haldurile tasuks määrata (vt eelnõu PankrS § 651 lg 1). Füüsilise isiku pankrotimenetluses peab olema võimalus lihtsamaks tasu arvestamiseks, kogu menetlust hõlmava toimingutasuna. Halduri tasu hakkab katma ka halduri üldkulusid. a) Probleemid halduri tasu kujunemisel Halduri tasustamise süsteemi ümberkujundamise vajadus on tingitud sellest, et ühelt poolt peetakse halduri tasusid liiga madalaks (haldurid194), teiselt poolt jällegi liiga kõrgeks ja tasu süsteemi läbipaistmatuks (Riigikohus, õiguskantsler). Liiga kõrgetest tasudest saab Eestis rääkida konkreetsetes üksikutes menetlustes (millest osa on jõudnud ka Riigikohtusse) ja konkreetsete üksikute haldurite puhul. Lisaks ähmastab halduri tasu suurusest arusaamist ka asjaolu, et Eestis ei sisalda halduri tasu (erinevalt näiteks Saksamaast ja Soomest) halduri üld(büroo)kulusid, mille eest tasutakse haldurile eraldi ja mis tõstab halduriteenuse üldist kulukust. Riigikohus on alates 2010. aastast püüdnud mõjutada kohtupraktikat selles osas, mis puudutab halduri tasu määramist. Kuigi seaduse järgi on tasu määramisel orientiiriks pankrotivara suurus, tuleb halduri tasu määramisel lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest. Ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht ei ole suur ja nt ettevõtte juhtimisel, vara realiseerimisel või tagasivõitmisel ei ole 193 K. Kerstna-Vaks. Pankrotimenetluse kulud – vältimatu osa pankrotimenetlusest – Juridica 2008, nr 6, lk 390– 405, p 3.2.2. 194 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja seisukohad 05.07.2019 toimunud maksejõuetuse revisjoni komisjoni koosolekul ja 12.07.2019 kirjalikud seisukohad revisjoni komisjoni koosolekul arutatud teemadele, lk 4 ja 5. 82 saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajaduse korral taotletavat tasu vähendada.195 Õiguskantsler avaldas 2012. aastal seisukoha, et pankrotimenetlus on avalik teenus. Seetõttu peavad pankrotimenetluse kulud ja ka halduri tasu olema majanduslikult põhjendatud ning võimalikult täpselt välja arvutatud (ning mitte olema märkimisväärselt suuremad, kui sama ülesannet täidaks vahetu riigihalduse esindaja). Õiguskantsler kahtles, kas PankrS §-s 651 sätestatud põhimõte, mille kohaselt arvutatakse halduri tasu protsendina pankrotivara suurusest, on kõikidel juhtudel asjakohane ja väljendab loogikat, et mida suurem on pankrotivara väärtus, seda töömahukam ja keerulisem on juhtum (PankrS § 65 lg 2 ls 2). Riigi huvi ja eesmärk olgu ennekõike kvaliteetne ja tõhus pankrotimenetlus ning võlausaldajate huvide maksimaalne kaitse.196 Õiguskantsleri arvamuse arvestamisel eraõiguslike haldurite töö tasustamisel on takistuseks tõsiasi, et puudub kogemus, milliste kuludega täidaks pankrotihalduri ülesandeid vahetu riigihalduse esindaja, sest sellist võrdlusvõimalust Eestis ei ole. Võimalus asendada vabakutselise halduri teenus riigihalduriga on olemas, kuid teistes riikides kasutatakse seda eelkõige pankrotimenetlustes, kus on vajalik pankroti põhjuste väljaselgitamine, kuid pankrotivarast ei jätku menetluskulude katteks ja menetlemine toimub (vähemalt esialgu) riigi arvel. Eraõiguslike isikute pankrotimenetluste haldamine riigihalduri poolt olukorras, kus pankrotivara menetluskulude katteks piisab, ei ole mõistlik ja kindlasti ei taga ka menetluste suuremat efektiivsust. Käsitledes pankrotimenetlusest avaliku teenusena tuleks riigil pankrotihaldurile tagada mõistlik tasu ka neil juhtudel, kui pankrotivara selleks ei piisa, kuid haldur peab seadusest tulenevalt oma kohustusi siiski täitma. Kehtivad regulatsioonid (PankrS § 23 lg 4, § 65 lg 11, TsMS § 183 lg 2) ei pruugi olla selleks piisavad. Puudub objektiivne ja ülevaatlik statistika halduri tasude suuruse kohta ja ülevaate tasude suurusest annab üksnes kohtupraktikaga tutvumine. Tihti on aga haldurile määratava tasu põhjendused kohtulahendites vähesed, mistõttu ei pruugi ka sel viisil selguda halduri tegelik töö maht saadud tasu eest. Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuringu (2013) kohaselt jääb halduri tasu juriidiliste isikute menetlustes 19%-l juhtudest alla 1000 euro ning 36%-l juhtudest 1000–2000 euro vahele. Füüsiliste isikute menetlustes jäävad halduri tasud alla 1000 euro 35%-l juhtudest ning vahemikku 1000–2000 eurot 28%-l juhtudest. See tähendab, et üksnes 45% juriidiliste isikute pankrotimenetlustes saab haldur oma töö eest tasu, mis ületab 2000 eurot, sama kehtib 37% füüsiliste isikute menetluste kohta. Pankrotihalduri ja ajutise halduri keskmine tasu tõusis märgatavalt 2008. aastal algatatud menetluste puhul, ligikaudu 3000 eurolt 2007. aastal algatatud menetluste puhul 7000 euroni. Edaspidi on keskmine tasu stabiilselt langenud. 197 Seega ei saa nende andmete alusel haldurite liiga kõrgetest tasudest rääkida. 195 RKTKm nr 3-2-1-12-16 p 11; RKTKm nr 3-2-1-71-11 p 13; RKTKm nr 3-2-1-183-15 p 16. 196 Õiguskantsleri 23.10.2012 arvamus nr 18-2/121361/1204780 ja 15.11.2012 arvamus nr 18-2/121473/1205207. Kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_arvamus_eelnoule_maksejouetus e_kompetentsikeskus_ja_pankrotihaldurite_nimetamise_kord.pdf. 197 Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuring (19.03.2013), uuringu teostaja: AS Pricewaterhouse Coopers Advisors, tellija. Riigikantselei, Tarkade Otsuste Fond, partner: Justiitsministeerium. Analüüsist ei nähtu, kas tegemist on halduri neto- või brutotasuga. 83  b) Rahvusvahelised organisatsioonid halduri tasustamise põhimõtetest ja EL-i õigus EBRD kehtestas halduri tegutsemispõhimõtted esmakordselt 2007. aastal ja uuendas neid 2014. aastal. EBRD peab oluliseks, et riigi seadus näeks ette nõuded halduri tasustamisele. EBRD põhimõtete kohaselt peab eraõiguslik haldur saama piisavat tasu ja tema vajalikud tegevuskulud peavad saama kaetud. Ainus eesõigusnõue halduri tasu ees saaks olla pandipidaja nõue, vastasel juhul satub ohtu halduri õigus saada tasu. Tasustamisel tuleb saavutada tasakaal halduril tööks kulunud aja ja pankrotivara suuruse vahel.198 UNCITRAL rõhutab samuti halduri õigust saada tasu oma töö eest. Tasu suurus peab olema tasakaalus halduri võetud riskidega, tasu peab olema köitev võimekatele ja kvalifitseeritud inimestele. Tasu võib baseeruda ajaarvestusel, võib olla arvestatud protsendina pankrotivarast, mis on realiseeritud või jagatud võlausaldajate vahel (või kombinatsioon mõlemast). Tasu võib olla ka ette fikseeritud protsent, millele lisanduv tulemustasu sõltuvalt tulemusest kas vähendab või suurendab tasu. UNCITRAL ei välista, et pankrotivara puudumise/vähesuse korral võiks halduri tasu ja kulud katta riigi vahenditest.199 Ajapõhise arvestuse puhul ei ole ette teada, kui mahukas on eesseisev töö ja kui palju ressurssi halduri tasuks kulub, seda isegi juhul, kui eelnevalt on tehtud teatud arvestused. Ajapõhine tasuarvestus võib tekitada halduris soovi kulutada maksimaalselt palju aega, mis aga ei pruugi olla kooskõlas pankrotivara suurenemisega. Komisjonitasul baseeruv süsteem on ebakindel halduri vaatevinklist, kuna töömaht ei pruugi olla kooskõlas varaga, mida saab võlausaldajate vahel jagada. Komisjonitasu võib tuua kaasa suhtumist teha maksimaalne tagastamine minimaalsete kuludega ja võib pidurdada halduri initsiatiivikust neil juhtudel, kui seda ei saa otseselt siduda võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurendamisega (pidurdab halduri huvi tegeleda aruandlusega, uurida võlgniku maksejõuetuse põhjusi ja juhtimisvigu). Suurtes menetlustes võib see viia väga suurte tasudeni, mis kahjustab nii võlgnikku kui võlausaldajaid. UNCITRAL-i juhistes rõhutatakse, et pankrotiseadus peab sätestama halduri tasu arvestamise korra, mis on selge ja läbipaistev ja tooks kindlust pankrotimenetlusega seotud kuludesse. Pankrotiseadus peab ka tunnustama halduri eesõigust tasule. 200 Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi art 27 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et maksejõuetuse valdkonna nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga. Direktiivi põhjenduspunkti 87 kohaselt kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse ka pankrotihaldurid EL määruse nr 2015/848 tähenduses. c) Halduri tasustamise põhimõtted välisriikides 198 EBRD Insolvency Office Principles 2007. Kättesaadav: http://www.ebrd.com/downloads/legal/insolvency/ioh_principles.pdf.04.01.2018. EBRD on oma põhimõtete kujundamisel tuginenud ka Maailmapanga ja UNCITRAL-i juhistele ja EBRD põhimõtetest on omakorda juhindunud näiteks INSOL Europe. 199 UNCITRAL p 183, 61–63 200 UNCITRAL p 181–182 84 Probleeme haldurite tasustamisega võib märgata paljudes EL-i liikmesriikides.201 Regulatsioonide olemus ja nende täpsus sõltub vägagi traditsioonidest haldurite valikul ja nende tasu kujundamisel kohtute ja/või võlausaldajate poolt. Hollandis toimub haldurite tasustamine eelkõige tunnitasu põhimõttel. Iga-aastase halduri põhitunnitasu suuruse määrab kindlaks RECOFA (Hollandi kohtunike foorum), konsulteerides Hollandi maksejõuetuse advokaatide ühinguga INSOLAD ja Madalmaade Advokatuuriga (NOvA). Alates 2017. 1. jaanuarist on tunnitasu suurus 212 eurot (1. jaanuarist 2016 oli 203 eurot, 1. jaanuarist 2015 200 eurot). 202 RECOFA on koostanud ka juhise tasu maksmiseks.203 Soomes on halduri tasu reguleeritud Soome pankrotiseaduse §-s 8.7. Tasu suurus peab olema mõistlik ning lähtuma halduri kohustustest, vara suurusest jms asjaoludest. Halduri tasu määravad üldjuhul võlausaldajad ja see makstakse välja mõistlike perioodide järel halduri ametis oleku aja jooksul. Võlausaldajad võivad otsustada, milline osa tasust makstakse välja menetluse lõppedes. Tasu maksmise otsuse aluseks on halduri aruanne. Kui halduri tasu määramisel tekib vaidlus, pankrot tühistatakse või menetlus lõpeb mõnel muul moel enne, kui võlausaldajad on haldurile tasu määrata jõudnud, pankrotimenetlus raugeb, siis määrab haldurile tasu kohus (§ 10.4). Oluliseks juhiseks pankrotihalduri tasustamisel on haldurile, võlausaldajatele ja kohtule pankrotiõiguse nõuandeorgani soovitus nr 13 (kehtestatud 1997. aastal, viimane redaktsioon 21. märtsist 2017 ).204 Soovituses käsitletakse lisaks tasu suuruse määramisele ka tasu kinnitamise ja väljamaksmise korda. Kõik soovitustes esitatud tasu määrad on käibemaksuta. Tasu määramisel tehakse vahet, kas tasu määramine toimub lühikeses pankrotimenetluses (st raugevas või avaliku menetluse alla minevas pankrotimenetluses) või toimub tasu määramine täiemahulises pankrotimenetluses (menetlus lõpeb lõpparuande kinnitamisega). Lühikeses pankrotimenetluses toimub halduri tasustamine toimingupõhiselt tunnitasu põhimõttel. Täiemahulise pankrotimenetluse korral arvestatakse tasu kahes etapis. Esimeses etapis (kuni pankrotivara nimekirja valmimiseni ja vara valduse ülevõtmiseni) toimingutel põhineva õiglase tasuna (tunnitasu). Menetluse teises etapis (vara realiseerimine) arvestatakse kas tunnitasuna või tasuna varade realiseerimisväärtuselt protsendina, on olemas tasu alampiir kui ka ülempiir. Tasu arvestamisel tunnitasu põhimõttel ei või tasu kogusumma ületada soovitustes sätestatud võrdlustasu ülemmäära. Pankrotihalduri tasu sisaldab ka tema büroo üldkulusid. Kui haldur peab täitma soovituste p-s 5.2 loetletud eriülesandeid (pankrotivaraga seotud kohtumenetlused, võlausaldajate nõuete vaidlustamisega seotud kohtumenetlused, tagasivõitmise aluste uurimine ja hagide esitamine, eeluurimisorganitele avalduste esitamine, eeluurimisest ja kriminaalmenetlusest tulenevad toimingud, ettevõtte tegevuse jätkamine, meetmed tütar- ja ühisettevõtetes, muud selgelt tavalise pankrotimenetluse alla mittekuuluvad selgitused ja meetmed), siis on tal õigus saada selle eest lisatasu tunnitasu alusel. Võimalik on saada ka eriliste toimingute lisatasu (soovituste p 5.3), samuti tasu kuriteo teate koostamise eest (soovituste p 5.4), millisest tasu hüvitatakse riigi arvel 600 euro ulatuses (vt soovituste p 9.2.2). 201 Study on a new approach to business failure and insolvency Comparative legal analysis of the Member States’ relevant provisions and practices Tender No. JUST/2014/JCOO/PR/CIVI/0075 p 116. 202 www.insolad.nl/&prev=search . 25.12.2017. vt ka D. Faber, N. Vermunt, J. Kilborn, T. Richter (Editors). Commencement Of Insolvency Proceedings. Netherlands. Oxford University Press (2012). p 453. 203 Juhis on kättesaadav (flaami keeles) www.rechtspraak.nl. 204 Suositukset 13. Pesänhoitajan palkkio. Kättesaadav: http://www.konkurssiasiamies.fi/fi/index/suositukset/13pesanhoitajanpalkkiouudelleenlaadittu21.3.2017.html. 21.01.2018. Huvitav on märkida, et Soomes oli 1990-natel aastatel halduri tasu määramisel soovituste andmisel probleemiks asjaolu, et kerkis küsimus soovituse kooskõla kohta konkurentsiseadusega. Kehtiva soovituse osas on Soome konkurentsiamet 5. juuni 2002 otsuses leidnud, et soovitus ei oma sellist tasu määramist fikseerivat või tasu suurust tõstvat mõju, et amet peaks soovituse suhtes mingeid meetmeid rakendama. 85 Piisava pankrotivara puudumisel tasutakse haldurile riigi arvelt pankrotivara nimekirja koostamise eest kuni 1000 eurot (soovituste p 9.2.2). Ajutise halduri tasu määratakse vastavalt lühikese pankrotimenetluse põhimõtetele tunnitasuna (soovituste p 4.4). Soovitused käsitlevad ka mõistliku tunnitasu suuruse küsimust. Tunnitasu määr võib sõltuda pankrotimenetluse eripärast ja tunnitasu mõistlik määra sõltub ka tehtavate toimingute eripärast. Pankrotiombudsmani poolt 2015. aastal tehtud uuringu kohaselt loeti mõistlikuks halduri tunnitasuks tavapäraselt 160–220 eurot ja eriti keerukatel juhtudel kuni 250 eurot. Halduri abiliste tasumäärad peavad olema madalamad. Pandiga seotud vara üldjuhul pankrotivarade realiseerimisväärtusesse ei arvestata, vaid selle haldamise ja müügi eest makstakse eraldi toimingutasu (Soomes on võimalik, et pandipidaja haldab ja müüb oma pandivara ise). Soome ja Holland ongi näited riikidest, kus halduri tasustamine ei ole detailselt reguleeritud mitte niivõrd seaduse tasandil, vaid haldurite ja kohtu esindajate vahel kooskõlastatud üldiste juhiste (Holland) või asjatundjate kogu juhiste (Soome) kaudu. Selline viis eeldab tugevaid ja autoriteetseid valdkonna asjatundjaid, kutseorganisatsioone ja kutse-eetikat. Tšehhis toimub halduri tasustamine pankrotivara vähesuse korral deposiidi maksete arvelt, mis saab olla maksimaalselt 2000 eurot. Kui ka sellest ei jätku, siis maksab riik. Tasu arvestamise metoodika on kinnitatud ministri määrusega. Tasu makstakse pankrotimenetluse lõpus, kuid ka esialgne tasu on võimalik. Pandieseme müügist on halduri tasu 2% pandipidaja rahuldatud nõude suurusest. Koormamata vara müümise korral on halduri tasu 15% - 0,5% sõltuvalt vara suurusest. Näiteks varalt suurusega 400 000 eurot on tasu määr 15%. Minimaalne halduri tasu menetluse kohta on 1800 eurot. Tšehhi haldurid peavad sellist tasu madalaks.205 Inglismaal ja Walesis võib tasu määrata kolmel alusel: protsendina pankrotivara väärtusest, ajapõhise arvestuse alusel, kokkuleppelise summana. Kõik need kolm viisi on alternatiividena võimalikud, võimalik on ka nn segameetod. Tasu suuruse otsustab pankrotitoimkond. Kui pankrotitoimkonda ei ole moodustatud, siis otsustab halduri tasu suuruse võlausaldajate üldkoosolek (ja seda juhtub küllalt sageli). Kui võlgnikul puudub vara, mille alusel rahuldada eesõigusnõudeta võlausaldajate nõudeid, võib halduri tasu määrata eesõigusnõudega võlausaldajate enamus. Kui haldur ei saa võlausaldajatega tasu osas kokkuleppele, on tal õigus pöörduda kohtu poole. Tasu maksmine haldurile toimub sel juhul seaduse (Insolvency Rules 1986 Schedule 6)206 alusel. Skaalasid on kaks: tasumäärad vara realiseerimisest (I) ja tasumäärad võlausaldajate jaotistest (II). I skaala puhul on tasu suurus 20% kuni 5% realiseeritud varast ja II skaala puhul 10%–2,5% võlausaldajatele jaotatud varast. Praktikas peavad haldurid skaalajärgset tasu tasumiinimumiks ja soovivad arvestada tasu pigem tunnitasu alusel. Tunnitasu määrad on kõrged: 350–500 naela partneritel, teistel vähem. Halduri tasu määratakse menetluse alguses, kuid asjaolude muutumisel võib haldur taotleda tasu muutmist.207 205 Check Republic. INSOL Europe Judicial Wing 2012, op. cit. p 7–10. 206 The Insolvency Rules 1986 SI 1986/1925 (rr 2.106, 4.127, 4.148A, 6.138). 207 England and Wales. INSOL Europe Judcial Wing. 2012, op. cit. p 11–20. 86 Praktikas on välja töötatud mitmeid juhiseid haldurile tasu määramiseks (Practice Statement: The fixing and approval of the Remuneration of appointees (2004)208; Practice Direction: Insolvency Proceeedings (2014); Statement of Insolvency Practice 9 (SIP 9)209, Dear IP letter (24). Tasu taotluse esitamisel peab haldur esitama tasu võrdlusandmed erinevate meetodite järgi. Kui haldur taotleb tasu tunnitasu põhimõttel, peab ta esitama võrdlusandmed arvestatuna protsendina pankrotivarast.210 Kaheksa peamist põhimõtet, mis kehtivad haldurile tasu määramisel (Practice Direction):211 - Õigustatus. Haldur peab tasu taotlemisel esitama ise kõik põhjendused ja asjaolud - Kõik kahtlused tõlgendatakse halduri kahjuks - Kutsealane usaldusväärsus - Osutatud teenuse väärtus. Tasu määratakse halduri töö väärtuse eest, mitte üksnes halduri poolt kulutatud aja eest - Õiglane ja mõistlik - Proportsionaalsus. Tasu peab olema kooskõlas halduri tegevuse iseloomu, keerukuse, ulatusega, vara hulga ja väärtusega, halduri võetavate riskidega ja efektiivsusega - Kutsealased juhtnöörid, mida kohus peab arvestama - Taotluse ajastatus Halduri tasustamise õiguse ja praktika uurimisel Suurbritannias on tänuväärseks ja sageli tsiteeritavaks allikaks Cork Report (1982), mille soovitused halduri tasustamise kohta on järgmised: haldurite tasustamiseks peab olema üldkehtiv kord ja süsteem; tasud peavad olema määratud pankrotitoimkonna poolt kas protsendina pankrotivarast või peab tasu olema ajapõhine. Kui tasu on ajapõhine, siis tuleb arvestada aega, mis halduril ja tema abilistel tegelikult kulus, asja keerukust, halduri vastutust (riske), halduri tegevuse efektiivsust, pankrotivara väärtust. 212 Prantsusmaal213 on halduri tasu määrad kehtestatud õigusaktiga. Halduri tasu koosneb mitmest komponendist. Likvideeriva pankrotimenetluse puhul on fikseeritud tasu 1500 eurot, millele lisanduvad toimingutasuna: nõuete registreerimise eest (5–10 eurot sõltuvalt nõude suurusest); nõude kontrollimise eest (30–50 eurot nõudelt); vaieldavad nõuded (100 eurot juhtumi pealt); töötaja nõude registreerimise eest (120 eurot); vara jagamise eest võlausaldajate vahel; majandustegevuse jätkamise eest; vara müügilt; väljamaksed võlausaldajatele jm. Kui eelnevalt kalkuleeritud tasu ületab 75 000 eurot menetluse kohta, kohaldatakse tasu määramisel erikorda. Tasu määramine läheb apellatsioonikohtu presidendi kätte, kes määrab seda ülesannet täitva kohtuniku. Haldur peab esitama andmed ajakulu kohta. Kindlaksmääratud tunnitasu ei ole. Pariisi piirkonnas on keskmine tasu 250 eurot/t. Sõltumata milline tasu määratakse, saab haldur alguses 50 000 eurot ja ülejäänud raha menetluse lõpus, menetlus võib kesta mitu aastat. 208 Kättesaadav: http://www.justice.gov.uk/courts/procedure-rules/civil/rules/insolvency_pd#Back-to-top. 30.01.2018. 209 Kättesaadav: https://www.gibsonboothinsol.com/pdf/Statement-of-Insolvency-Practice-9-Version-5.pdf 30.01.2018. 210 England and Wales. INSOL Europe Judcial Wing. 2012, op. cit. p 19. 211 England and Wales. INSOL Europe Judcial Wing. 2012, op cit. p 17. 212 The Cork Report (1982). Op. cit. Vt ka Office Holder Remuneration. http://www.guildhallchambers.co.uk/files/OfficeHolderRemuneration_CCB&PF.pdf 213 France. INSOL Europe Judicial Wing. 2012, op. cit. P 33–39. 87 Mitme halduri olemasolul suurendatakse kõiki tasusid 30%. Tasu taotlus tuleb kõigepealt esitada järelevalve kohtunikule ja seejärel kohtu presidendile lõplikuks heakskiitmiseks. Varatutes menetlustes on halduri tasu 1500 eurot riigi arvel. Enne 2005. a selle eest tasu ei makstud. Saksamaal reguleerib halduri tasu määramist üldnormina InsO § 63. InsO § 65 delegeerib täpsete tasu maksmise aluste määramise justiitsministrile.214 Kohus peab kohaldama määrusega kehtestatud tasu määrasid ning kohtu diskretsioon standardtasu määramisel ei ole lubatud. Tasu määrad põhinevad pankrotivara väärtusel ja on järgmised: Kuni 25 000 euroni pankrotivarast 40% 25 000 kuni 50 000 euroni 25% 50 000 kuni 250 000 euroni 7% 250 000 kuni 500 000 euroni 3% 500 000 kuni 25 000 000 euroni 1% Üle 50 000 000 0,5 protsenti. Kui pankrotivara suurus on 2 miljonit eurot, on halduri standardtasu suurus 67 750 eurot. Standardmäärast kõrgema hüvitise võib haldurile määrata eelkõige juhul, kui haldur jätkab ettevõtte tegevust, pankrotivara on suur ja standardmääras tasustamine ei tagaks õiglast hüvitist; haldur pidi olulises mahus tegelema tööõiguslike küsimustega jms. Standardmääras tasustamine on põhjendatud juhtudel kui menetluses oli määratud ajutine haldur, vara on vähe, pankrotimenetlus lõpeb enne lõpparuande kinnitamist, võlausaldajate väike arv jm. Lisaks saab haldur tasu võlausaldajate nõuete registreerimise pealt, mille suurused on järgmised: kuni 10 võlausaldajat– vähemalt 1000 eurot. 11 kuni 30 võlausaldajat – halduri tasu suureneb iga 5 võlausaldaja pealt 150 euro võrra. Alates 31. võlausaldajast suureneb tasu iga 5 võlausaldaja kohta 100 euro võrra. InsVV § 5 kohaselt võib haldur saada lisatasu, kui ta kasutab pankrotimenetluse läbiviimisel oma erialaseid teadmisi, mida nn keskmiselt haldurilt ei saa nõuda (õigusalaseid (advokaadi), audiitori, maksunõustaja jms eriteadmisi). Sellisel juhul toimub nimetatud teenuste eest haldurile tasu maksmine vastavalt nende teenuste eest tasu maksmise reeglitele.215 d) Tagasiside väljatöötamiskavatsusele Väljatöötamiskavatsuses tehti ettepanek muuta halduri tasu süsteemi selliselt, et halduri tasu hakkaks baseeruma tunni- ja toimingutasudel. Nii oleks võimalik õiglane tasu leida ka menetlustes, kus pankrotivara sõltumata halduri tööst pole või on vähene või on tehtud toiminguid, mis ei seostu pankrotivara suurendamisega. Lisaks hakkaksid ka bürookulud sisalduma tasus ning haldur peaks enda ja oma abiliste tööaja kohta pidama arvestust. See muudaks halduri tasustamise läbipaistvamaks, eriti tagantjärele kontrollides. Eeltoodud ettepanekuid toetasid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Pangaliit, Tartu Ringkonnakohus, Eesti Advokatuur. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda oli pigem vastu, leides, et kehtiv süsteem motiveerib pankrotihaldurit tegutsema pankrotivara võimalikult suures 214 Insolvenzrechtliche Vergütungsverordnung (InsVV). 19.08.1998. Kehtib alates 1. jaanuarist 1999, hiljem muudetud. Määrus oli üheks eeskujuks PankrS §-ga 651 sätestatud halduri tasumäärade kehtestamisel. 215 E. Braun (Editor). Commentary on the German Insolvency Code. 2005. P 172. 88 mahus tuvastamise ja realiseerimise ning kiire menetluse nimel ning tagab talle kohtu hinnangul õiglase suurusega tasu. KPK tõi veel välja, et pankrotihalduri tasud on madalad. Eestis on halduri tasustamine muutunud loteriiks, mida see ei tohi mingil juhul olla (Kersti Kerstna-Vaksi analüüs, lk 37). Üksikud suured pankrotihalduri tasud on avalikkusele kujundanud pankrotihalduri ületasustamisest väära arusaama. Keskmiselt on välja mõistetud 1000–2000 eurot menetluse kohta, millest osa jääb pankrotihalduril ka saamata. Eesti Pangaliit leidis, et tüüpiliste pankrotimenetluste puhul on tunnitasu ja kindlad toimingutasud tüüptoimingute puhul kindlasti läbipaistvam ja menetlusosalistele jälgitavam ning arusaadavam kui praegune halduri tasu regulatsioon. Kuna paljud pankrotimenetlused ei ole tüüpilised, võiks kaaluda ka varianti, kus esimesel üldkoosolekul võlausaldajad otsustavad vastavalt halduri ettekandele ja tegevuskavale, milline tasustamise viis valida. Valikud võiksid olla: protsent pankrotivara väärtusest, ajapõhine arvestus, kokkuleppeline summa. 05.07.2019 toimunud maksejõuetuse revisjoni komisjoni koosolekul esitas KPK seisukoha, et halduri tasu süsteemi ümberkujundamine ei ole haldurite jaoks enam nii vajalik. Eelmisel aastal jõustunud muudatus (PankrS § 65 lg 2), mille alusel haldur võib menetlustes, kus pankrotivara ei ole, küsida tunnitasu, lahendas haldurite jaoks ära väga suure probleemi. Kuigi haldurid varem tahtsid tasu süsteemi muutust, siis seoses selle muudatusega on muutmise vajadus palju väiksemaks jäänud. Põhiprobleem on endiselt see, et halduri jaoks teatud menetlustes lihtsalt ei ole raha. Seega sõltumata tasu arvestamise alustest tasu ei saa. Lõige 1 on halduri tasu määramisel üldnormiks, mis sätestab järgmised põhimõtted: 1) halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu; 2) tasu määrab kohus; 3) tasu väljamaksmine toimub üldjuhul menetluse lõppemisel. Muudatuse kohaselt peab haldurile määratav tasu katma ka halduri üldkulud. Kehtivas õiguses ei ole seda sätestatud ning praktikas taotlevad haldurid lisaks tasule ka bürookulude väljamõistmist pankrotivarast, mis ilmselgelt suurendab halduriteenuse kulukust. Samas kohtumenetluses õigusabi kulude kindlaksmääramisel ja riigi õigusabi osutamisel lähtutakse kulude kindlaksmääramisel põhimõttest, et õigusabi osutaja töötasu peab katma ka teenuse osutaja üldkulud. Samast põhimõttest tuleb lähtuda ka halduri tasustamisel. Samuti väheneb sel viisil kohtu koormus pankrotihalduri tegevuse üle järelevalvamisel. Eelnõuga täpsustatakse ka halduri tasu väljamaksmise aega. Kehtiva regulatsiooniga on sätestatud tasu määramise aeg üksnes lõpparuandega lõppevas pankrotimenetluses, mistõttu on vaja regulatsiooni täiendada ja sätestada üldine põhimõte, et haldurile tasu väljamaksmine toimub ka siis pankrotimenetluse lõpus, kui pankrotimenetlus ei lõpe lõpparuande kinnitamisega, vaid mõnel muul, PankrS § 157 p-des 2–6 sätestatud alusel. Praktikas on juurdunud, et haldur esitab taotluse tasu määramiseks ja kulude kinnitamiseks koos lõpparuandega ja kohus lahendab nimetatud taotlused koos lõpparuande kinnitamise otsustamisega. PankrS § 162 lg 2 kohaselt märgitakse lõpparuandes ka kohtukulud ning ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused, mille hulka kuulub PankrS § 150 lg 1 p 3 kohaselt ka halduri tasu. Eesmärgipärane peaks olema tõlgendada PankrS § 65 lg 1 eelnõu kolmandat lauset „pankrotihalduri tasu määrab kohus pankrotimenetluse lõppemisel“ koosmõjus PankrS § 162 lg-ga 2 selliselt, et halduri tasu (ja tulenevalt PankrS § 66 lg-st 3 ka kulud) kinnitab kohus siiski enne lõpparuande (ja ka muu pankrotimenetlust lõpetava aruande) kinnitamist ja pankrotimenetluse lõpetamise määruse tegemist. Selliselt oleks halduril juba lõpparuannet esitades teada kohtu poolt kinnitatud tasu ja kulutuste suurus, mille haldur saab märkida 89 kooskõlas PankrS § 162 lg-ga 2 lõpparuandes. Vastasel juhul olukorras, kus kohus ei saa kinnitada lõpparuannet üksnes seetõttu, et ei kinnita kõiki halduri kulusid, peab kohus jätma lõpparuande kinnitamata ja tagastama selle määrusega haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks PankrS § 163 lg 6 alusel. See ei ole pankrotimenetluse efektiivsust silmas pidades mõistlik. Muutmata jääb põhimõte, et halduri taotlusel võib halduri tasu määrata büroole, mille kaudu haldur tegutseb. Haldur peab seda kohtule esitatavas tasutaotluses märkima. Lõike 2 muutmisega kehtestatakse halduri tasu arvustamise alusena halduri kohustuste täitmiseks kuluv aeg, välja arvatud neil juhtudel, kui tasu arvestamine toimub seadusega ette nähtud juhtudel menetlustoimingu põhiselt (vt eelnõu PankrS § 652 lg 1). Et sellisel viisil arvestatav tasu ei ületaks mõistlikku osa pankrotivarast, kehtestatakse piirang, et halduri tasu ei või ületada võrdlusmäära, mille määrad on arvestatud protsendina pankrotivara suurusest ja sätestatud PankrS §-s 651. Võrdlusmäärad on vaja kehtestada, et oleks võimalik võrrelda tunni- ja toimingupõhise kogutasu mõistlikkust pankrotivara suurusega. Võrdlusmäärad peavad toimima tunni- ja toimingupõhise tasu mõistlikkuse hindamisel võrdlusaluse tasuna. Seejuures tuleb ka mitme halduri puhul arvestada PankrS § 651 lg-s 1 sätestatud tasu võrdlusmääraga. Haldurile tekib kohustus pidada kõigis menetlustes oma kohustuste täitmiseks kuluva tööaja arvestust nii enda kui ka oma abiliste puhul. Kehtima jääb põhimõte, et halduri tasu määramisel arvestab kohus halduri töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi. Halduri tasu allub kohtu järelevalvele. Kohus peab tasu määramisel hindama, kas kogu halduri poolt kulutatud aeg, mille eest haldur tasu taotleb, oli pankrotimenetluse läbiviimise ja eesmärkide täitmiseks vajalik ning põhjendatud. Kui ei, siis on kohtul õigus halduri tasu vähendada. Haldur peab tasu taotlemisel arvestama asjaolu, et halduri kohustused ei ole kõik ühesuguse keerukusastmega, mistõttu peaks ka halduri tasu erinevate toimingute tegemise eest varieeruma. Kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate ülesannete täitmise eest peab haldur saama kõrgemat tasu ja vastupidi. Kui haldur kasutab teatud ülesannete täitmiseks oma büroo töötajaid või teisi abilisi, kellele ta maksab tasu oma tasu arvelt (seda näeb ette PankrS § 62), peab ka nende töö eest arvestatav tasu olema kooskõlas nende kvalifikatsiooni ja tehtud toimingu keerukusega. Näiteks on ilmselt halduri tunnitasu vara inventuuri läbiviimise eest väiksem kui tasu potentsiaalse pankrotivara ostjaga läbirääkimiste pidamise eest. Kui inventuuri teeb haldurist madalama kvalifikatsiooniga halduri büroo töötaja, siis peaks olema madalam ka tasu selle eest. Tuleb rõhutada, et tasu võrdlusmäär (eelnõu PankrS § 651 lg 1) on kehtestatud eelkõige selleks, et halduri taotletav tasu oleks mõistlikus kooskõlas pankrotivara suurusega. Haldurile makstav tasu võib olla ka väiksem, kui on võrdlusmäär. Kui kohus leiab, et kuigi halduri taotletav tasu on alla võrdlusmäära, kuid ei ole vaatamata sellele kooskõlas halduri tehtuga pankrotimenetluse läbiviimisel, võib kohus rahuldada halduri taotluse üksnes osaliselt ja mõista haldurile taotletust väiksema suurusega tasu. Lõige 3 reguleerib haldurile esialgse tasu määramist kohtu poolt. Kehtiva regulatsiooni järgi on halduril õigus taotleda kohtult esialgse tasu määramist, kuid selle taotluse rahuldamine on kohtu diskretsioon. Kohus määrab halduri taotlusel pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasuga. Halduri tasu taotlus lahendatakse määrusega. Kuna kohus peab halduri taotluse lahendama määrusega, siis peab kohus põhjendama ka seisukohta jätta esialgne tasu haldurile määramata. Samas puudub halduril kohtu keeldumise korral võimalus kohtu seisukohta vaidlustada. 90 Eelnõuga nähakse ette asjaolud, mille esinemisel peab kohus haldurile esialgse tasu määrama. Näiteks Saksa õiguses on kriteeriumiks, mis võimaldab halduril saada tasu ka enne pankrotimenetluse lõppu ettemaksuna, pankrotimenetluse kestus üle kuue kuu (InsV § 9).216 Sama õigus on halduril ka Soomes, kus haldurile (esialgse) tasu maksmise otsustavad võlausaldajad (Soome pankrotiseaduse 8. ptk § 7 lg 2). Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda on regulaarselt tõstatanud halduri tasu ettemaksu küsimuse, kuna kohtud ei anna tihti esialgse tasu maksmiseks nõusolekut. Olukorras, kus halduri tasu peab hakkama katma ka halduri tegevuse üldkulusid (sh bürookulud, sidekulud ja siseriiklik transpordikulu, vt eelnõu PankrS § 65 lg 1), tuleks seadust täpsustada esialgse tasu maksmist ette nägevate asjaolude osas. Esialgse tasu maksmine on põhjendatud juhtudel, kui pankrotimenetlus on niivõrd mahukas, et võtab halduri tööajast kaaluka osa, mistõttu ei saa mõistlikult eeldada, et haldur teenib oma sissetulekut ka kusagil mujal, jms ning menetluses on olemas vahendid esialgse tasu maksmiseks. Kohtul tekib kohustus määrata haldurile esialgne tasu üksnes juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses, mis on kestnud vähemalt kuus kuud. Selleks peavad olemas olema rahalised vahendid. Tasu saab maksta kas pankrotivarast või ka selleks otstarbeks PankrS § 30 alusel kohtu deposiiti kantud raha arvel. Ka ei tohi esialgne tasu ületada poolt halduri tasu eelarvestatud suurusest (tasu prognoosist). Esialgse tasu piiranguteta maksmisega kõikides menetlustes kaasneksid ohud: haldur võib kaotada huvi menetluse kiire lõpetamise vastu, väheneb kohtu võimalus arvata halduri tasust maha kulutused pankrotivara arvelt, mis ei ole vajalikud (PankrS § 65 lg 8), mida peab tasakaalustama kohtu järelevalve. Arvestada tuleb Riigikohtu seisukohta, et haldurile määratud tasu ja kulutuste põhjendatuse põhikontroll peab toimuma just menetluse lõpus, kui kõik olulised sündmused on toimunud. Vajaduse korral peavad haldurid olema valmis hüvitatud kulude tagastamiseks.217 Seetõttu on põhjendatud jätta esialgse tasu maksmise otsustamine osaliselt kohtu diskretsiooniks. Kohus saab kaaluda konkreetse menetluse asjaolusid. Lõiget 4 täiendatakse teise ja kolmanda lausega. Esimest lauset ei muudeta. Säte reguleerib haldurile täiendava tasu maksmist pärast pankrotimenetluse lõppemist neil juhtudel, kui pankrotivarasse laekub või arvatakse täiendavat raha (vt PankrS § 166). Seni kehtivast regulatsioonist ei selgu, millisel viisil täiendav tasu arvestatakse. Eelnõuga täiendatakse sätet teise lausega, millega nähakse ette, et tasu makstakse tunnitasuna. See on kooskõlas tasu arvestamise üldise põhimõttega, et halduri tasu arvestuse aluseks on kulutatud aeg (eelnõu PankrS § 65 lg 2). Lisaks täiendatakse sätet kolmanda lausega, mille kohaselt tuleb täiendava tasu määramisel arvestada ka eelnõu PankrS § 651 sätestatud tasu võrdlusmääraga, mis võib küll lisanduvate laekumiste tulemusena suureneda. Kuna võrdlusmäära kehtestamise eesmärk on tagada halduri tasu õiglane proportsioon pankrotivaraga, siis tuleb selle piiranguga arvestada ka laekumiste puhul, mis toimuvad pärast pankrotimenetluse lõppu. Ei saa välistada, et sellised laekumised pankrotivarasse saavad võimalikuks halduri tegevusest sõltumata. Samuti on võimalik, et kuigi faktilised laekumised pankrotivarasse toimuvad pärast pankrotimenetluse lõppemist, on haldur sellise tulemuse saavutamiseks vajaliku töö ette ära teinud ja seda on ka haldurile tasu maksmisel juba arvestatud. 216 Germany. INSOL Europe Judicial Wing, 2012, op. cit. p 45. 217 Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16 p 11. 91 Lõike 5 muudatusega sätestatakse, et haldurile makstav tunnitasu suurus peab olema mõistlik ja halduri tunnitasu ülemmäär on summa, mis vastab ühele viiendikule töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga ühekordsest alammäärast. Halduri tunnitasu ülemmäär on sama, mis ajutise halduri tunnitasu ülemmäär. Vaata selgitusi paragrahvi 23 lõike 3 kohta. Lõige 51 loetleb asjaolud, millal halduril on õigus taotleda võrdlusmäärast suuremat tasu. Sätte eesmärk on luua õiguslik alus võrdlusmäärast suurema tasu maksmiseks neil juhtudel, kui võrdlusmäärasuurune tasu ei oleks kooskõlas halduri panusega. Võrdlusmäärast kõrgemat tasu nõudev haldur peab esitama põhjendused, kuidas ja mil määral on pankrotivara haldamine olnud keerukam või töömahukam kui tavapärase pankrotipesa puhul. Tegemist peaks olema erandliku olukorraga, kui ka kohtule kohaldub kõrgendatud põhjendamiskohustus tasu määramisel. Halduri põhjendusi hindab kohus kooskõlas tasu ja kulude kalkulatsiooni ja halduri muu aruandlusega. Lõike 52 kohaselt on halduri tasustamine üldreeglist (eelnõu PankrS § 65 lg 2) erinev neis pankrotimenetlustes (sõltumata pankrotimenetluse lõpetamise alusest), kus halduri tasustamisel ei ole võimalik tasu võrdlusmääraga arvestada, kuna see viiks ebaõiglase tulemuseni. Tegemist saab olla nende olukordadega, kui pankrotivara väärtus ei ole suur ega suurene ka vaatamata sellele, et haldur oma kohustusi hoolsalt täidab. Hoolimata pankrotivara suurusest peab haldur pankrotimenetluses täitma oma seadusest tulenevaid kohustusi. Sellisel juhul on võimalik halduri tasustamine toimingu- ja tunnitasu põhimõttel. Kohus peab igal juhul tasu põhjendatuse kontrollimisel lähtuma halduri esitatud kalkulatsioonist ja määrama haldurile mõistliku tasu. Lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks. Lõige 6 reguleerib erinormina halduri tasu määramist neis pankrotimenetlustes, mis lõpevad kompromissiga või juriidilisest isikust võlgnikku lõpetamata, mis eelnõu ettepaneku kohaselt oleksid edaspidi reguleeritud üldnormiga (PankrS § 65 lg 1). Lõige 7 reguleerib halduri tasu määramist võlgniku tervendamise korral, mis ettepaneku kohaselt on reguleeritud § 65 lõike 51 punktiga 2. Lõikes 8 tehakse muudatus seoses lõike 1 muutmisega. Lõikes 1 täpsustatakse halduri tasu väljamaksmise aega. Sätestatakse üldine põhimõte, et haldurile tasu väljamaksmine toimub ka siis pankrotimenetluse lõpus, kui pankrotimenetlus ei lõpe lõpparuande kinnitamisega, vaid mõnel muul, PankrS § 157 p-des 2–6 sätestatud alusel. Vastavalt muudetakse ka lõike 8 sõnastust. Lõikega 10 on delegeeritud valdkonna eest vastutavale ministrile lisaks õigusele kehtestada määrusega ajutise halduri ja halduri tasu hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise täpne kord (kehtib ka praegu) ka õigus kehtestada nõuded kalkulatsioonile ning halduri tasu ja kulude hüvitamise avaldusele. Põhiseaduse § 94 lg 2 kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Halduri tegevus on avalik-õigusliku ülesande täitmine, mistõttu halduri tasud kuuluvad põhiseaduse § 113 kaitsealasse. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Praegu tulenevad kõik halduri ja ajutise halduri tasu määrad seadusest. Riigikohus218 on asunud seisukohale, et avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. Seetõttu ei ole halduri tasumäärade kui avalik-õiguslike kohustuste kehtestamise delegeerimine ministrile ühemõtteliselt välistatud. Eelnõu PankrS § 652 lg-s 2 218 RKPJKo nr 3-4-1-22-03 p 19. 92 soovitakse ministrile delegeerida sama paragrahvi lõikes 1 loetletud toimingute tasumäärade kehtestamine viisil, et tasu määramisel võetakse aluseks toimingu läbiviimiseks eelduslikult kuluv aeg, mis tuleb korrutada tunnitasu määraga. Ministrile antakse eelnõuga täiendavalt volitused kehtestada määrusega täpsemad nõuded halduri koostatavale tasu ja kulude kalkulatsioonile (PankrS § 66 lg 1) ning halduri tasu ja kulude hüvitamise avaldusele (PankrS § 66 lg 4). Ministri poolt ühetaoliste nõuete kehtestamine halduri poolt koostatavatele dokumentidele on vajalik ühtse menetluspraktika loomiseks, haldurite ja kohtute töö lihtsustamiseks. KPK ei ole olnud oma tegevuse jooksul suuteline selliseid ühtseid aruandluse vorme kujundama, mistõttu tuleb seda teha õigusaktiga. Lõikes 11 sätestatud põhimõte, mille kohaselt võib kohus füüsilise isiku pankrotimenetluses, kui isiku pankrot on välja kuulutatud PankrS § 171 lõike 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt vara, määrata halduri tasu ja kulutuste hüvitamise riigi vahenditest, jääb kehtima. Kehtiva regulatsiooni kohaselt toimub halduri tasustamine neil juhtudel samas korras ajutise halduri tasustamisega. Ka halduri tasu arvestamine menetlusabi andmise korras toimub samal põhimõttel. Eelnõu kohaselt reguleerib füüsiliste isikute pankrotimenetlustes halduri tasu maksmist eelnõu PankrS § 65 lõigetes 1 ja 112 sätestatu ning see kohaldub ka neil juhtudel, kui kohus on pankroti välja kuulutanud PankrS § 171 lõike 11 alusel ja tasu makstakse võlgniku või kohtu deposiiti tehtud maksete arvel. Lõike 11 kolmandas lauses asendatakse piirmäär 397 eurot viitega TsMS § 183 lõikele 2, mille kohaselt ei või ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks määratud menetlusabi, mida ei mõisteta pankrotivõlgnikult riigi tuludesse välja, olla ühe pankrotimenetluse kohta suurem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga kahekordne alammäär. Lõiget 111 täiendatakse viitega § 15 lõikele 21. Sätte kehtiva sõnastuse kohaselt kohaldatakse PankrS § 65 lõikes 11 sätestatud riigi vahenditest halduri tasu hüvitamise piirmäära ka juhul, kui pankrot kuulutatakse välja kõnesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud olukorras. Kuivõrd eelnõuga täiendatakse PankrS § 15 lõikega 21, mille näol on tegemist täpsustusega pärandvara pankrotimenetluse puhuks, sisaldades sisult samasugust regulatsiooni kui kõnesoleva paragrahvi lõige 2, peaks PankrS § 65 lõikes 11 ettenähtud piirmäära kohaldama ka juhul, kui pankrot kuulutatakse välja PankrS § 15 lõikes 21 nimetatud olukorras. Lõikega 112 kehtestatakse volitusnorm, mille kohaselt PankrS § 65 lõikes 11 ettenähtud riigi vahenditest hüvitatava halduri tasumäära ja kulutuste suuruse ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Eelnõuga muudetakse halduri tasustamise korda menetlusabi andmise korras. Tsiviilkohtumenetluses reguleerib riigi õigusabi andmist riigi õigusabi seadus, mille § 21 lg 3 kohaselt riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Puudub mõistlik põhjus, miks riigi õigusabi andmine halduri tasu ja kulude hüvitamiseks peab toimuma erinevalt muust riigi õigusabi andmisest tsiviilkohtumenetluses. Senine olukord on toonud kaasa ka riigi õigusabi tasumäärade erinevuse, mis ei ole põhjendatud. Seetõttu luuakse volitusnorm määruse kehtestamiseks, millega reguleeritakse halduri tasumäär ja hüvitatavate kulutuste suurus samamoodi nagu advokaadi tasu ja kulude hüvitamise kord RÕS § 21 lõike 3 alusel kehtestatava määrusega. Vastavalt täiendatakse ka RÕS § 21 lõike 3 alusel kehtestatud määrust. 93 Lõige 113 reguleerib halduri tasustamise võimalikke erisusi füüsilise isiku pankrotimenetluses. Põhjendatud on see väiksema vara ja võlausaldajate arvuga pankrotimenetlustes. Praktikas on tekkinud vajadus füüsilisest isikust võlgnike pankrotimenetlusi lihtsustada, seega peaks olema võimalik vähendada ka haldurite halduskoormust füüsilisest isikust võlgnikega seotud pankrotimenetlustes. Kuna tööajaarvestuse pidamine on siiski haldurile täiendav ülesanne, tuleks anda haldurile võimalus valida, kas ta soovib seda kohustust füüsilise isiku pankrotimenetluses täita või nõustub ka füüsilise isiku pankrotimenetluse läbiviimise eest saama tasu toimingutasu põhimõttel. Toimingutasu suuruseks on kuni kolm töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel alampalga määra ja kohtul on diskretsioon otsustada konkreetne tasu suurus igas pankrotimenetluses. Lõige 12 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrd lõige 12 viitab olukordadele, kui halduri tasu määratakse vastavalt ajutise halduri tasustamise reeglitele. Ajutise halduri tasu määratakse aga tunnitasu järgi, mis on eelnõu ettepaneku kohaselt edaspidi üldnormiks ja seega ei ole enam vaja lõikes 12 sätestatud erandit. Lõikes 13 on reguleeritud halduri tasustamine neil juhtudel, kui haldur vabastatakse ametist kohtu poolt PankrS § 68 lg 2 alusel kohustuste nõuetekohase täitmata jätmise tõttu. Praegu asjakohane regulatsioon puudub ning kehtivat õigust tõlgendades on võimalik asuda ka seisukohale, et halduril, kes ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, puudub üldse õigus saada tasu. See ei pruugi olla halduri suhtes õiglane olukord. Kuna asjaolud, mis tingivad kohtu poolt halduri vabastamise halduri ülesannete täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest, võivad olla väga erinevad, siis tuleb eeldada, et tehtud töö eest peab ka ametist vabastatud halduril säilima õigus saada nõuetekohaselt täidetud töökohustuste eest tasu. Asjaolud võivad kujuneda ka selliseks, et kohus on sunnitud halduri vabastama alles pankrotimenetluse lõppfaasis ja halduri tasuta jätmine ei oleks tema suhtes alati õiglane. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohus võib halduri vabastada igasuguse rikkumise, mitte üksnes raske rikkumise korral.219 Kohtule jääb alles diskretsiooniõigus ja kohustus arvestada halduripoolse rikkumise kõigi asjaoludega, sealhulgas halduri esitatud tegevusaruandega (§ 68 lg 2 viimane lause). Kui rikkumise asjaolud seda nõuavad, on kohtul õigus jätta haldurile tasu ka määramata. Üldjuhul määrab kohus ka vabastatud haldurile tasu menetluse lõppedes, arvestades kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut. Lõikega 14 antakse haldurile, kelle kvalifikatsioon vastab TsMS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja kes osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, õigus saada sellise tegevuse eest lisatasu. Haldur, kelle kvalifikatsioon vastab lepingulise esindaja nõuetele, võib taotleda lisatasu esindamise eest siis, kui haldur, kes sellistele nõuetele ei vasta, võiks vastavalt PankrS § 66 lõikele 2 kasutada õigusabi. Lisatasu makstakse tunnitasuna ja selle suurusele kohaldub PankrS § 65 lõikes 2 sätestatu. Listasu määramisel ei arvesta kohus PankrS § 65 1 lõikes 1 sätestatud tasu võrdlusmääraga ehk et selline listasu võib ületada paragrahv 65 lõigete 1 ja 2 järgi arvestatavat halduri tasu. Pankrotihaldurile läheb pankroti väljakuulutamisega üle pankrotivõlgniku pankrotivara käsutamise õigus ja ta osaleb poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes (PankrS § 35 lg 1 p 2; § 43, § 541 lg 1). Kulude osas on halduri õigused samad, mis võlgniku seaduslikul esindajal. Puudub regulatsioon, mis võimaldaks halduril, kes esindab end professionaalina ise, nõuda menetlusosaliselt, kelle kanda jäid menetluskulud, pankrotivarasse tagasi kulud ulatuses, mida pankrotivara kannab halduri teenuse eest seoses kohtumenetlusega. Kuigi haldur esindab end ise, paneb ta maksma võlausaldajatele kuuluvat õigust ja halduri kulud 219 RKTKm 2. veebruarist 2011, nr 3-2-1-154-10. 94 kantakse pankrotivara arvelt, mille sihteesmärk on tegelikult võlausaldajate nõuete parem rahuldamine. Kuna selline olukord ei ole õiglane, tulebki seadust muuta. Vastasel juhul oleks halduril mõistlikum palgata endale esindajaks keegi teine, kelle kulud saab haldurile eduka kohtumenetluse korral vastaspoole kanda panna. TsMS kommentaaride autorid ei ole põhimõtteliselt sellist halduri nõudeõigust välistanud.220 Näiteks saksa ZPO § 91 lg 2 kolmanda lause järgi hüvitatakse oma asja ajavale advokaadile tasud ja kulud samas ulatuses, mida ta oleks saanud volituse alusel tegutsedes. Sama kohaldub pankrotihaldurile InsV § 5 lg 1 alusel. Paragrahvi 651 muudetakse ning halduri tasu piirmäärad asendatakse halduri tasu võrdlusmääradega. Vastavalt muudetakse paragrahvi pealkirja. Lõikes 1 kehtestatakse võrdlusmäärad. Võrdlusmäärad on vaja kehtestada, et oleks võimalik võrrelda tunni- ja toimingupõhise kogutasu mõistlikkust pankrotivara suurusega. Halduri tasu võrdlusmäära suurus protsentides on tuletatud pankrotivara suurusest pankrotimenetluse lõppemisel. Lähtutud on põhimõttest, et mida suurem on pankrotivara suurus, seda väiksem protsent varast peaks kuluma halduri tasustamisele. Võrdlustasu määrade kujundamisel on võetud eeskuju Saksa õigusest (InsVV § 2). Tasu vara väärtuselt arvestatakse võrdlusmäära alusel eelnevat vara väärtust ületavalt osalt. Näide tasu arvestamiseks pankrotivaralt suurusega 2 000 000 eurot: Vara väärtus 1–25 000 eurot, tasu võrdlusmäär 40%, tasu suurus 10 000 eurot. Vara väärtus 25 000 – 50 000 eurot, tasu võrdlusmäär 25%, tasu suurus 6250 eurot. Vara väärtus 50 000 – 250 000 eurot, tasu võrdlusmäär 7%, tasu suurus 14 000 eurot. Vara väärtus 250 000 – 500 000 eurot, tasu võrdlusmäär 3%, tasu suurus 7500 eurot. Vara väärtus 500 000 – 2 000 000, tasu võrdlusmäär 2%, tasu suurus 30 000 eurot. Kokku tasu suurus kogu pankrotimenetluse läbiviimise eest on näite puhul võrdlusmääras 67 750 eurot, st sellest suuremat tasu ei tohi kohus haldurile määrata, v.a eelnõu kõnesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu. Sellises suuruses tasu saamise õigus tekib halduril üksnes juhul, kui vastavalt halduri tunni- ja toimingutasu arvestusele vastab tasu võrdlusmäär halduri tegelikule töömahule. Lõige 11 kehtestab põhimõtted võrdlusmäära arvestamise aluseks oleva pankrotivara suuruse arvestamisele. Halduri tasu võrdlusmäära arvestamisel lähtutakse pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Kehtima jääb põhimõte, et pankrotivara suuruse arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata (senine PankrS § 65 lg 2). Seda raha saab küll kasutada halduri tasu maksmiseks, kuid seda ei arvestata võrdlustasu arvestamisel. Praktikas on tekitanud probleeme, kuidas arvestada haldurile tasu pandivara haldamise ja müügi eest. Oluline on säilitada pandipidajale pandieseme müügist saadud tulemi arvel tehtud väljamakse. Seda eesmärki täidab PankrS § 153 lg 2 piirang. Kuna pandipidajale kui absoluutse asjaõigusliku õiguspositsiooni omajale on seadusega reserveeritud vähemalt 85% pandieseme müügitulemist, siis tuleb arvestada sellega, et pandieseme müügist saadud raha sisuliselt pankrotivara osaks ei muutu, s.o selle arvel ei ole võimalik katta pankrotimenetluse kulusid suuremas summa kui 15%.221 Seepärast on põhjendatud, et pandieseme müügist saadud raha 220 Vt V. Kõve jt. TsMS kommenteeritud väljaanne I, Tallinn, Juura, 2017, lk 856–857. 221 Tartu ringkonnakohtu 19. septembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 2-10-4744. 95 arvatakse võrdlusmäära arvestamisel pankrotivara hulka üksnes PankrS § 153 lg 2 sätestatud ulatuses. Lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna puudub vajadus erinevate tasu ülemmäärade järgi. Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Kuna pankrotiseaduse muudatustega kehtestatakse uus terviklik tasu arvestamise süsteem ajatasu ja toimingutasu kombinatsioonina, puudub edaspidi vajadus üldise miinimumtasu kehtestamiseks seadusega. Ajalooliselt pärineb 1% piirangu säte 1992. aasta pankrotiseadusest. Säte oli kehtestatud arvestusega, et halduri tasu määramine on kohtu täielik diskretsioon. Kui haldur oma kohustusi rikub ja halduri ülesandeid ei täida, on kohtul õigus tasu vähendada või jätta tasu üldse määramata (eelnõu PankrS § 65 lg 2 p 1). Seadust täiendatakse paragrahviga 652, milles loetletakse need pankrotimenetluse toimingud, mis oleksid tasustatavad toimingutasu alusel. Tüüptoimingute ning toimingutele kuluva aja kindlaks tegemiseks tehti mõjuanalüüs. Mõjuanalüüsi tulemusel on kujundatud käesolevas paragrahvis loetelu tüüptoimingutest ning koostatud valdkonna eest vastutava ministri määruse näidis tüüptoimingute tasustamise kohta, mis on lisatud käesolevale seletuskirjale. Lõikes 1 esitatakse loetelu toimingutest, mille eest toimub halduri tasustamine mitte faktilise ajakulu, vaid kindla toimingutasu põhimõttel. Seaduses loetletud toimingud kuuluvad igas pankrotimenetluses põhitoimingute hulka ja on võimalik hinnata aega, mis hoolsal halduril keskmiselt toimingu tegemiseks kulub. Saadav tasu on toimingupõhine ega sõltu otseselt konkreetses pankrotimenetluses selle toimingu tegemiseks kuluvast ajast. Toimingutasu rakendamine võimaldab menetluses paremini eelkalkuleerida halduri tasu suurust, samuti on see kuluefektiivsem, sest halduril puudub loetelus nimetatud toimingute tegemisel vajadus pidada ajaarvestust. Mõjuanalüüsis lähtuti tüüptoimingute väljaselgitamisel pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu projektis (31. oktoober 2018, halduri tasu süsteemi ümberkujundamise osas) välja pakutud toimingute loetelust ja haldurite küsitlustest. Kui enamiku küsitletute hinnangul oli ajakulu variatiivsus väga kõrge mitte halduri töö efektiivsusest, vaid objektiivsetest asjaoludest sõltuvalt (nt toimingu teostamiseks vajaliku info kättesaamise keerukus, nõude keerukus vm), siis tehti järeldus, et toiming ei ole olemuselt hästi standarditav ning jäeti loetelust välja. Samas täiendati loetelu toimingutega, mis olid haldurite hinnangul samuti tüüpilised. Toimingutasude arvutamisel võeti aluseks nii halduri kui halduri abiliste töö osakaal. Halduri abilisena käsitleti juristi, kelle tunnitasu ülempiir moodustaks 75% halduri tunnitasust. Toimingutele kuluvat aega arvestati tüüpilise ajakulu alumise ja ülemise määrana ning nende keskmisena. Eraldi vaadati juriidilisest ja füüsilisest isikust võlgnike suhtes toimuvaid menetlusi. Kokkuvõttes standarditi mõjuanalüüsi tulemusel järgmised toimingud: võlausaldajate esimese üldkoosoleku läbiviimine, võlausaldajate üldkoosoleku läbiviimine, võlausaldaja nõude registreerimine, enampakkumise korraldamine, pankrotitoimkonna koosoleku protokolli koostamine (juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses), pankrotivara nimekirja koostamine, füüsilisest isikust võlgniku nõustamine ja juhendamine (füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses), halduri ettekande koostamine pankrotivara kohta PankrS §132 alusel, halduri ettekande koostamine võlausaldajate esimeseks üldkoosolekuks PankrS § 127 alusel, halduri ettekande koostamine PankrS § 165 alusel, halduri ettekande koostamine pankrotimenetluse raugemisel PankrS § 158 lg 3 alusel, halduri nimele võlgniku kontode kasutusõiguse vormistamine pangas, lepingute ümbervormistamine, pankrotiteate edastamine, 96 väljamaksete teostamine võlausaldajatele, võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuste kinnitamise taotluse koostamine, arestide lõpetamine, kontode sulgemine. Võlausaldajate üldkoosoleku läbiviimise all peeti silmas muid kui nõuete kaitsmiseks korraldatavaid üldkoosolekuid.222 Enampakkumise korraldamise all peetakse silmas müügikuulutuste sisestamist ja elektroonilises keskkonnas avaldamist, kuid mitte vara moodustamist, tutvustamist ja üleandmist. Viimased on asjaolupõhised ega ole standarditavad.223 Lepingute ümbervormistamise all käsitleti kestvuslepinguid nagu elektri-, gaasi- jm lepingud. Keerulisemad lepingud, näiteks liisingulepingud, vajavad juriidilist analüüsi selle kohta, mida lepingu lõpetamine või jätkamine kaasa toob, ja need ei ole seetõttu standardtoimingud.224 Välja jäeti võlausaldajate nõuete kontrollimise standardimine, kuivõrd mõjuanalüüsi tulemusel selgus, et nõuete kontrollimine oleks standarditav üksnes kaitsmiseta tunnustatavate või ainult vormilist kontrolli vajavate nõuete puhul (nt kontrollimine, kas on õiged isikud allkirjastanud, kas olemas vajalikud lisad jne – mis kuulub pigem nõude registreerimise juurde). Kui on vaja teostada sisulist kontrolli, sh esitada vastuväiteid, ei ole tegemist standarditava, vaid väga varieeruva toiminguga.225 Füüsilise isiku puhul jäeti välja pankrotitoimkonna koosoleku protokolli koostamise toimingu standardimine, kuivõrd füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses esineb selline toiming küsitletute hinnangul harva.226 Selliselt ei ole häid andmeid standardi andmiseks, samuti ei ole harvaesineva toimingu puhul tegemist tüüptoiminguga. Lõikes 2 sätestatakse volitusnorm, mille kohaselt kehtestab sama paragrahvi lõikes 1 loetletud halduritoimingute tasumäärad valdkonna eest vastutav minister määrusega. See tagab paindlikumad võimalused vajaduse korral tasu muutmiseks, kuna puudub vajadus iga kord algatada seaduse muutmine. Tagamaks vastavus PS §-le 113 tuleb seadusandjal määrata kindlaks diskretsiooni ulatus. Toimingutasu suuruse määramisel saab aluseks võtta aja, mis hoolsal halduril kulub keskmiselt seda liiki toimingu tegemiseks ja mis tuleb tasu määra arvutamiseks korrutada läbi mõistliku tunnitasu määraga. Valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatakse tüüpilise toimingu tegemiseks kuluva ajavahemiku alumine ja ülemine piir ning nende keskmine. Tasu toimingu eest määratakse määruses kehtestatud vahemike ulatuses. See tähendab, et tasu saab varieeruda toodud vahemikus sõltuvalt konkreetsetest menetluse ja vastava toimingu asjaoludest. Paindlikkuse loomine on vajalik selleks, et isegi standardsed toimingud ei ole alati täpselt ühesuguse ajakuluga ja halduri tasu saab määrata täpsemalt. Määruse tüüptoimingutele kuluva tüüpilise aja kehtestamiseks on leitav käesoleva seletuskirja lisast nr 2. Lisale 2 on koostatud ka lisa nr 2.1, milles on näidisena toodud võimalikud 2019. aasta toimingutasud. Paragrahvi 66 muudetakse seoses halduri kulutuste kinnitamisega. Lõikes 1 muudetakse halduri kulutuste kinnitamist selliselt, et kohus kinnitab halduri tehtud kulutused edaspidi üks kord aastas alates pankroti väljakuulutamisest. Kehtiva regulatsiooni 222 Mõjuanalüüs, p 6.3.2, lk 73. 223 Mõjuanalüüs, p 6.3.2, lk 74. 224 Mõjuanalüüs, p 6.3.2, lk 76. 225 Mõjuanalüüs, p 6.3.2, lk 74. 226 Ibid., lk 74. 97 kohaselt haldur üksnes esitab kohtule kuluaruandeid iga kuue kuu tagant, kuid kohus kinnitab kulud alles menetluse lõpus lõpparuande kinnitamisega. Praktikas esinevad halduri kulude kinnitamise ajahetke kohta erinevad seisukohad. Ühelt poolt leitakse, et põhikontroll peab toimuma menetluse ja kõigi kulude üle just menetluse lõpus, kui kõik olulised sündmused on toimunud ja tervikülevaade kohtul olemas.227 Seega saab ka kulusid kinnitada alles lõpparuande kinnitamisel. Teiselt poolt tuuakse esile, et mõistlik oleks tekkinud kulusid hinnata nende tekkimisele võimalikult lähedases ajahetkes etapiliselt. Selliselt oleks kergem hinnata tekkinud kulu põhjendatust, samuti hoiab see ära vaidlused halduri kulutuste üle menetluse lõpufaasis ja kiirendaks sellevõrra menetluse läbiviimist.228 Kui kulutusi kinnitatakse tihedamini, on ka tõenäosus, et haldur teeb ebavajalikke kulutusi, väiksem. Näiteks võib haldur kasutada võlgnikule kuuluva vara hoidmisel mehitatud valvet, mis on kallis ja mida kohus hiljem heaks ei kiida. Lisaks tuleb arvestada, et haldur lähtub kulude tegemisel sellel ajahetkel talle teadaolevast infost ega saa võtta aluseks menetluse lõpu seisuga selgunud asjaolusid. Tulenevalt eeltoodust tuuakse kulude kinnitamine varasemaks ning muudetakse järkjärguliseks. Muudatuse eeskujuks on ka Soome õigus. Soomes kinnitatavad halduri kulutusi võlausaldajad, tehes seda teatud ajavahemike järel. Seejuures tehakse haldurile kohe ka vastavad väljamaksed. Tasu ja hüvitise maksmise otsustavad võlausaldajad, kui pankrotihaldur on esitanud maksmise aluseks olevate toimingute kohta aruande. Vaidlused kulutuste üle lahendab kohus.229 Lisaks täiendatakse lõiget 1 seoses PankrS § 65 lõikes 1 tehtud muudatusega, mille kohaselt sisalduvad halduri üldised kulud, näiteks kulu büroo pidamisele, edaspidi halduri tasus. Seetõttu sätestatakse, et PankrS § 66 lõike 1 kohaselt on halduril õigus nõuda nende vajalike kulutuste hüvitamist, mida halduri tasu ei kata. Lõikes 3 täpsustatakse, et kulutused, mis tekivad viimase, kord aastas toimuva kohtu poolt halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste kinnitamise ja lõpparuande kinnitamise vahepealsel ajal, kinnitatakse lõpparuande kinnitamisega. Muudatus tehakse seoses sama paragrahvi lõike 1 muudatusega. Seadust täiendatakse paragrahviga 661, milles reguleeritakse halduri tasu ja kulutuste kalkuleerimine menetluse alguses. Lõige 1 sätestab halduri uudse kohustusena esitada kohtule ja võlausaldajatele menetluse alguses tasu ja kulude kalkulatsioon (eelarve). Tegemist on mh halduri poolt pankrotimenetluse kulude juhtimise instrumendiga. VÕS-i tähenduses on tegemist mittesiduva eelarvega (VÕS § 639 lg-d 1 ja 2). 230 Kalkulatsiooni peab esitama haldur, kes on eelnevalt kohtu poolt ametisse määratud. Seetõttu ei saa tekkida ka nn vähempakkumise olukorda haldurite vahel, kuna üksnes ametisse nimetatud haldur saab tutvuda võlgniku varade ja dokumentidega, saada 227 RKTKm 3-2-1-27-16, p 11. 228 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Kommentaarid pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu materjalide kohta, 12.07.2019 nr 3-1/9, lk 5. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/kpk_arvamus.pdf; Eesti Advokatuuri Maksejõuetuse komisjon, rvamused ja ettepanekud maksejõuetusõiguse reformis arutusel olevate küsimuste kohta, 1.07.2019, lk 4. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/advokatuuri_arvamus.pdf. 229 Ministry of Justice, Finland, Bankruptcy Act (120/2004; konkurssilaki), chapter 8 sec 7. Kättesaadav: https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2004/en20040120.pdf; Konkurssiasiasiain Neuvottelukunta (Soome Pankrotiasjade Nõukogu), soovitus 13, Pesänhoitajan palkkio (Uudelleenlaadittu 21.3.2017), 21.03.2017, p 2.1. Kättesaadav soome keeles: https://www.konkurssiasiamies.fi/fi/index/suositukset/13pesanhoitajanpalkkiouudelleenlaadittu21.3.2017.html. 230 Vt P.Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Juura, Tallinn 2009, lk 54–55. 98 informatsiooni, mis on vajalik kalkulatsiooni koostamiseks. Haldur peaks kalkulatsiooni koostamisele kaasama ka suuremad võlausaldajad ning küsima nende arvamust. Kuna võlausaldajate esimesel üldkoosolekul on võlausaldajatel õigus otsustada, kas nad kinnitavad kohtu poolt määratud halduri ametisse, siis vaieldamatult saavad võlausaldajad selle otsuse tegemisel arvestada ka halduri esitatud kalkulatsiooni. Ettepanek tasu suuruse kohta tohib hõlmata üksnes selliseid toiminguid, mis on pankrotivara haldamiseks vajalikud. Ettepanekus peab pankrotihaldur ära märkima enda ja oma abiliste tunnitasu, läbiviidavad toimingud, toimingu läbiviija, toimingute maksumuse ja toimingule kulunud aja. Toiminguid tuleb liigitada tavaliselt nõutava täpsusega ja nii, et võlausaldajad ja kohus saaksid selge ülevaate pankrotihalduri poolt kavandatavatest toimingutest ja nendega seotud kuludest. Esitada tuleb ka sisseostetavate toimingutega seonduvad kulud ning see, kuidas ning mil määral on sisseostukulusid tasu suurust puudutavas ettepanekus arvesse võetud. Kui haldur vastab TsMS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja kavatseb osaleda oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes ise ja taotleda sellise tegevuse eest lisatasu, tuleb ka see asjaolu kalkulatsioonis märkida. Mittesiduv eelarve kujutab endast esialgset tööde maksumuse kalkulatsiooni, mis on üksnes aluseks töövõtja lõpliku tasunõude suuruse määramisel, viimane sõltub tegelikust tööde läbiviimise käigus selguvast töö mahust ning selle läbiviimise kulukusest. Eelarve määrab seega üksnes tasu arvestamise põhimõtted. VÕS § 639 lg 2 kohaselt ei saa töövõtja siiski ka mittesiduva eelarve puhul tasu automaatselt igasuguse töömahu suurenemise või töö tegemisega seotud kulude tõusmise puhul suurendada. Võimalik on eelarvet ületava tasu nõudmine kahe eelduse täitmisel: 1) eelarve oluline ületamine, 2) eelarve ületamise ettenähtavus. Eelarve ületamisel saab sellekohast tasu nõuda üksnes juhul, kui eelarve ületamise tingis asjaolu, mida töövõtjal ei olnud eelarve koostamisel võimalik ette näha. Lähtuda tuleb seejuures objektiivsetest asjaoludest, ettenähtavus konkreetse töövõtja jaoks ei ole oluline. Etteähtavuse kontrollimisel on kõigepealt oluline, millise kalkulatsiooni oleks koostanud objektiivne ja hoolikas haldur. Halduri kohustuste tegelik sooritatavus halduri väljapakutud hinna eest kui risk jääks halduri kanda. Juhul kui haldur soovib eelarve olulise ületamise korral nõuda tasu ja väljamõistetavate menetluskulude suurendamist, peab ta kooskõlas VÕS § 639 lg 2 teise lausega kohtule ja võlausaldajatele viivitamata teatama eelarve ületamisest. VÕS-i tähenduses on teatamiskohustuse peamine eesmärk anda tellijale võimalus eelarve ületamisest tingitud töödest loobuda või leping vastavalt VÕS §-le 655 üles öelda. Halduri puhul täidab sellisel juhul teatamiskohustus samuti kohtu ja võlausaldajate informeerimise eesmärki ja haakub halduri õigusega nõuda teatud kulude (õigusalane nõustamine, audiitor- ja raamatupidamisteenused) hüvitamist pankrotivarast üksnes pankrotitoimkonna nõusolekul (PankrS § 66 lg 2), samuti halduri kohustusega teavitada kohut viivitamata pankrotivara ebapiisavusest massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks (PankrS § 158 lg 1). Kui haldur ei ole eelarvestamisel täitnud oma ülesandeid haldurilt nõutava hoolsusega, võib eelarve ületamine olla erandlikel juhtudel aluseks ka halduri vabastamisele kohtu poolt PankrS § 68 lg 1 alusel. Lõige 2 reguleerib olukorda, kui haldur saab aru, et tal tekib vajadus kohtule ja võlausaldajatele esitatud kalkulatsiooni ületamiseks. Sellisel juhul peab ta viivitamata kalkulatsiooni ületamist tingivatest asjaoludest kohut ja võlausaldajate üldkoosolekut informeerima. Kuna algse kalkulatsiooni esitas haldur just võlausaldajate üldkoosolekule, tuleb kalkulatsiooni muutmisest informeerida ka võlausaldajate kõrgemat organit. Kui haldur vabastatakse enne menetluse lõppu, peab uus haldur võtma seisukoha ka menetluse kulukuse kohta ja vajaduse korral olemasolevat kalkulatsiooni muutma või koostama uue kalkulatsiooni. Kohus saab anda talle selleks mõistliku tähtaja. 99 Lõige 3 reguleerib kalkulatsiooni tähendust halduri tasu suuruse määramisel. Kalkulatsioon (ja selle võimalikud muudatused) võetakse küll aluseks menetluskulude tegemisel ja tasu määramisel, kuid kohus ja võlausaldajad kalkulatsiooni ei kinnita. Kohtule, pankrotitoimkonnale ja võlausaldajatele jääb õigus teha kalkulatsiooni kohta haldurile ettepanekuid, see õigus tuleneb kohtul PankrS §-st 84, pankrotitoimkonnal §-st 73. Haldur peab koos tasu taotlusega esitama tasu arvestuse koos tööajaarvestusega ja kontrollima tasu taotluse põhjendatust sõltumata sellest, kas võlgnik ja võlausaldajad on halduri tasu vaidlustanud või mitte. Kohus peab halduri taotluse vaatama läbi mõistliku aja jooksul asjatu viivituseta. Selliseks tähtajaks on eelnõuga ette nähtud mitte rohkem kui 30 päeva tasu taotluse saamisest arvates. Lõige 4 reguleerib halduri tasu ja kulutuste kindlaksmääramise korda ja aega. Haldur saab taotluse tasu ja kulude määramiseks esitada koos lõpparuandega või muu menetlust lõpetava määrusega. Halduri tasu taotlusest peab nähtuma tasu arvestamise metoodika, sh suhe võrdlustasuga. Kohus peab halduri tasu ja kulutused määrama kindlaks eraldi rahasummadena. Nende kulutuste kinnitamist, mille kohus on PankrS § 66 lõike 1 alusel juba kinnitanud, ei pea haldur uuesti taotlema. Paragrahvi 68 lõikes 2 asendatakse „Justiitsministeerium“ „maksejõuetuse teenistusega“ seoses PankrS §-s 70 tehtavate muudatustega, mille kohaselt maksejõuetuse teenistus hakkab haldurite üle haldusjärelevalvet teostama Justiitsministeeriumi asemel. Sellest tulenevalt ei ole Justiitsministeeriumil enam vaja ka õigust esitada kohtule taotlus halduri vabastamiseks. See õigus peab kuuluma maksejõuetuse teenistusele. Paragrahvi 70 lõikeid 1–4 muudetakse selliselt, et haldusjärelevalve teostamise õigus viiakse Justiitsministeeriumilt üle maksejõuetuse teenistusele. Koosmõjus PankrS §-ga 67 on peamine haldusjärelevalve teostaja koda. Maksejõuetuse teenistusele kaebusi esitada ei saa, küll aga on teenistusel õigus haldusjärelevalve läbiviimiseks juhul, kui talle saavad vastavad andmed teatavaks muul moel. Kui koda juba teostab haldurite üle haldusjärelevalvet, ei tohi teist järelevalvemenetlust halduri suhtes samas asjas algatada. Paragrahvi 70 lõike 3 esimest lauset täiendatakse selliselt, et pankrotihalduri üle peetava haldusjärelevalve käigus on võimalik teostada ka otstarbekuse kontrolli selles osas, mis puudutab pankrotimenetluse kulusid. Sätte aluseks on VVS § 751 lg 3, mille kohaselt võib haldusjärelevalve käigus otstarbekust kontrollida üksnes seaduses sätestatud juhul. Kehtiva PankrS § 70 lõige 3 annab õiguse kontrollida pankrotimenetluse läbiviimise nõuetekohasust ja seaduslikkust, kuid mitte otstarbekust. Pankrotimenetluse kulude üle on kohtutes palju vaidlusi, mistõttu võiks ka maksejõuetuse teenistus, kes muu hulgas hakkab kujundama ka ühtset maksejõuetusalast praktikat, kontrollida pankrotimenetlustele tehtavaid kulutusi. T. Annus on seoses riigi funktsioonide delegeerimisega eraõiguslikele isikutele rõhutanud riigi kohustust koguda järelevalve abil ka teavet teenuse maksumuse kohta, et vältida teenusepakkujatepoolset hinna dikteerimist väidetega, et teenustasud ei ole piisavad.231 Samuti võib see olla vastupidi, teenustasud teatud toimingute eest on liiga madalad. Maksejõuetuse teenistus koguks oma tegevuse kaudu vastavat teavet ja panustaks seeläbi õiglaste tasude praktika kujundamisse. 231 T. Annus. Riigi funktsioonide delegeerimine eraõiguslikele isikutele kohtutäiturite näitel, Juridica IV/2002, lk 228. 100 Põhiseaduspärasuse analüüsis on jõutud järeldusele, et teenistusele ei saa anda pädevust ulatuslikult sekkuda pankrotihalduri otsustuspädevusse.232 Samas sätestab VVS § 751 lg 3, et seaduses sätestatud juhul tohib ka haldusjärelevalve korras otstarbekust kontrollida. Seega on seadusandja otsustada, millal otstarbekuse kontroll on nii vajalik, et seda tuleks siiski lubada. Kõnealusel juhul sätestataksegi otstarbekuse kontroll haldurite üle haldusjärelevalve teostamisel kitsas osas, mis puudutab halduri tasusid. Põhiseaduspärasuse analüüsis on veel välja toodud, et otstarbekuse kontroll (üldisemas, mitte ainult tasude osas) võib kahjustada ka kohtuvõimu sõltumatust, mida eelnõu ettepanek aga kindlasti ei taotle. Kindlasti ei hinda teenistus ümber mitte ühtegi kohtu otsustust. See oleks põhiseaduse §-ga 146 vastuolus. Paragrahvi 70 lõiget 5 muudetakse ja asendatakse „Justiitsministeerium“ „maksejõuetuse teenistusega“, kuivõrd teenistusele läheb üle Justiitsministeeriumi pädevus haldurite üle haldusjärelevalve teostamiseks. Lisaks täiendatakse lõiget 5 haldusjärelevalvemeetmetega, milleks on arvamuse andmine, soovituse või ettekirjutuse tegemine ja kohtult halduri tasu vähendamise, trahvi tegemise, vabastamise või tegutsemiskeelu määramise taotlemine. Täiendavate haldusjärelevalvemeetmete sätestamise aluseks on VVS § 752 lg 1 p 7. PankrS lõike 5 punkti 9 eeskujuks on Soome pankrotiombudsmani seaduse (LKHV233) § 7, mille kohaselt on pankrotiombudsmanile antud õigus taotleda kohtult lõikes 5 nimetatud meetmeid. Soomes peab pankrotiombudsman kasutama esmalt pehmet sekkumist ehk püüdma probleemi lahendada nõu andmise ja praktika selgitamisega. Ka maksejõuetuse teenistus võiks võimalusel kasutada esmalt nõuandvat ja ettekirjutavat õigust, mis on ühtlasi hea halduse tava. Kui see ei ole mõjuv või ajaliselt võimalik, võib teenistus kasutada rangemaid meetmeid. Sobiva meetme peab teenistus valima vastavalt olukorrale. Paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 6, mille alussäte on VVS § 751 lg 4. Sunniraha määramine on üks meede, millega haldusorgan saab ettekirjutuse adressaati motiveerida ettekirjutust täitma, kui isik seda muidu ei tee. Paragrahvis 72 sätestatud saladuse hoidmise kohustust laiendatakse, et see kataks vajaduse korral ka panga- ja maksusaladust, mis ühtlasi eeldab, et teenistusele võib selliseid saladusi avaldada. Muudatus on vajalik tagamaks teenistusele info saamise õigus. Samuti kaitseb see võlgnikku seoses enese mittesüüstamise printsiibiga, et järelevalvet teostanud isik ei tohikski sellist infot avaldada. Säte paikneb haldusjärelevalve sätete all, kuid käsitleb ka saladuse hoidmise kohustust võlgniku või tema lähikondse suhtes riikliku järelevalve läbiviimisel. Paragrahvi 74 lõike 1 teist lauset täiendatakse selliselt, et ka maksejõuetuse teenistuse juhataja, ametnik või töötaja ei tohi olla pankrotitoimkonna liige. Muudatus on vajalik maksejõuetuse teenistuse tegevuse piiritlemiseks ainult oma ülesannetega. Kui pankrotimenetlus viiakse läbi avaliku uurimisena, siis teenistus on küll pankrotitoimkonna pädevuses, kuid toimkonda iseenesest ei moodustata. Seega ei teki vastuolu ka avaliku uurimise puhul. Muudes pankrotimenetlustes ei peaks teenistus sellisel määral sekkuma. Teenistuse sekkumise alused on piiritletud. Paragrahvi 76 lõikes 2 seatakse pankrotihalduri tasu määramise aeg sõltuvusse võlausaldajate nimekirja kinnitamisest, mitte enam jaotusettepaneku kinnitamisest. Muudatus on tingitud 232 Põhiseaduspärasuse analüüs lk 46, p 238. 233 Ministry of Justice, Finland. Act on the Supervision of the Administration of Bankruptcy Estates (109/1995). Unofficial translation. Kättesaadav: https://www.konkurssiasiamies.fi/material/attachments/konkurssiasiamies/konkurssiasiamiehentoimistonliitteet/ 6JZrLGPN1/Act_on_the_Supervision_of_the_Administration_of_Bankruptcy_Estates.pdf. 101 ettepanekust, mille kohaselt kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamisel määrab samas ära ka jaotised ning sellest tulenevalt haldur jaotusettepanekut enam esitama ei pea. Paragrahvi 77 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks seoses nõuete kaitsmise kirjalikuks muutmisega ja nõuete tunnustamise kohtu pädevusse andmisega. Võlausaldajate üldkoosolek ei otsusta enam nõuete tunnustamise üle. Paragrahvi 81 lõiget 1 täiendatakse erandiga, mille kohaselt võlausaldajate üldkoosoleku otsused võetakse vastu koosolekust osa võtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Muudatus on vajalik seoses pankrotiseaduse § 61 muudatustega, kus nähakse ette võlausaldajate üldkoosoleku õigus kinnitada koosoleku poolt valitud haldur, kui halduri poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Seega on üldreegel, et võlausaldajate üldkoosoleku otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega, kuid halduri nimetamisel kehtib sellele erand. Paragrahvi 82 lõiget 4 täiendatakse teise ja neljanda lausega, mille kohaselt üldkoosolekul osalev kohtunik teeb vastava määruse samal koosolekul või kui see pole võimalik, hiljemalt järgmisel tööpäeval. Muudatuse tagajärjel sätestatakse konkreetne ajaline piir, mille jooksul võlausaldajate üldkoosolekul osalev kohtunik peab vaidluse korral võlausaldajate hääled määrama. Kohtunik peaks seda tegema üldreeglina samal koosolekul. Erandlike asjaolude ilmnemisel, nt kui on keeruline vaidlus, võib kohtunik hääled määrata ka järgmisel tööpäeval. Kui esitatakse määruskaebus, peab ka ringkonnakohus kaebuse võimalikult kiiresti lahendama. Selleks nähakse ette, et ringkonnakohus lahendab määruskaebuse 5 tööpäeva jooksul. Riigikohtusse kehtiva PankrS § 82 lõike 4 alusel määruskaebust enam esitada ei saa. Oluline on, et koosolek saaks viivitamata jätkuda. Muudatuse tulemusel koormataks võlausaldajate häälte määramisel võlausaldajaid endid ja ka teisi pankrotimenetluse organeid vähem ning võlausaldajate häälte määramine muutub kiiremaks. Muudatus on vajalik, kuna kehtiv seadus võimaldab tõlgendust, justkui ei annaks seadus kohtule häälte määramiseks ajalist piirangut.234 Tagajärjeks on erinev kohtupraktika ning menetluste venimine. Vaidluse korral häälte määramise üle ei saa koosolek edasi toimuda ning see takistab pankrotimenetluse läbiviimist. Oluline on tagada üldkoosoleku viivitamatu jätkumine ja seega on vaja vaidlused häälte üle lahendada võimalikult kiiresti.235 Kohtupraktikas on mitmeid näiteid, kus menetlustes on võlausaldajate häälte määramise vaidluste lahendamine võtnud kaua aega. On näiteid, kus vaidluse lahendamine on võtnud kuid ja isegi aasta.236 Muudatus peab hõlmama ka määruskaebuse lahendamist,237 kuivõrd vastasel juhul oleks lahendus poolik. Selleks on tehtud ettepanek, et ringkonnakohus lahendab määruskaebuse 15 tööpäeva jooksul. See on mõnevõrra pikem tähtaeg kui maakohtul (samal koosolekul või hiljemalt järgmisel tööpäeval). Arvestades, et erinevalt maakohtust ei ole ringkonnakohus 234 K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 48. 235 M. Schihalejev. Court Supervision of Determination of the Votes at the First General Meeting of Creditors in Estonian Bankruptcy Law, Juridica International 26/2017, lk 81. Kättesaadav: https://www.juridicainternational.eu/public/pdf/ji_2017_2_76.pdf. 236 Ibid., lk 81–82 toodud näited kohtupraktikast. 237 Ibid., lk 82. 102 konkreetse pankrotimenetlusega kokku puutunud ega osalenud võlausaldajate üldkoosolekul, võiks pikem tähtaeg olla vajalik. Kehtivas seaduses reguleerib võlausaldajatele määratud häälte üle tekkinud vaidluste lahendamist PankrS § 82 lg 4. Säte ütleb, et kui üldkoosolekul osalenud võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud häälte arvuga või kui talle määratud häälte arvu vaidlustab teine võlausaldaja, määrab häälte arvu üldkoosolekul osalev kohtunik, tehes selle kohta määruse. Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Eelnõu muudatusettepaneku väljatöötamisel on uuritud Saksa ja Soome vastavaid regulatsioone.238 Saksamaal kehtib InsO § 77 lg 2 alusel regulatsioon, kus vaidluse korral peab koosolekul osalev kohtunik või kohtunikuabi hääled määrama samal koosolekul. Seejuures ei ole Saksamaal erinevalt Eesti pankrotiõigusest võimalik kohtu vastavat otsust vaidlustada (InsO § 77 ja § 6 lg 1). Kohtunik või kohtunikuabi on ühtlasi ka koosoleku juhatajaks (InsO § 76 lg 1). Soomes lahendab vaidlused häälte üle haldur või kui vaidlus tekib võlausaldajate üldkoosolekul, siis võlausaldajate üldkoosoleku juhataja, kelleks võib olla ka haldur (Soome pankrotiseaduse 15. ptk § 3 lg 3). Võrreldes Soome ja Saksa õiguskorraga on Eestis häälte vaidlustamise süsteem mitmekihilisem ja seega aeganõudvam. Eestis määrab hääled haldur, millega võlausaldaja võib mitte nõustuda. Lisaks võivad võlausaldajad vaidlustada ka teistele võlausaldajatele määratud häälte arvu. Vaidluse korral teeb otsuse koosolekul viibiv kohtunik, kelle otsuse peale on omakorda võimalik esitada määruskaebus (PankrS § 82 lg-d 3 ja 4). Selline süsteem on Eestis välja kujunenud mitmekordse seaduse muutmise kaudu. Kuni 2003. aastani otsustas häälte andmise haldur ning vaidlused häälte üle lahendas võlausaldajate üldkoosolek. Alates 2004. aastast kehtiva pankrotiseaduse kohaselt haldur küll määrab hääled, kuid vaidlused häälte üle lahendab võlausaldajate esimesele üldkoosolekule kaasatud kohtunik. Võlausaldajate üldkoosolek ei sobinud vaidluste lahendajaks, kuna võlausaldajad ei pruugi olla üksteise suhtes neutraalsed, samuti tekkis küsimus, kes ja mis häältega saab otsuse tegemisel osaleda. Kõige paremini sobis selleks kohus.239 Kuivõrd halduril on suhteliselt keeruline määrata hääli enne nõuete kaitsmist ja see võib tekitada vaidlusi, ei saaks loobuda võlausaldajatele tagatud vaidlustamise võimalusest. Seetõttu on üks väheseid kohti, millega kiirendada vaidluste lahendamist võlausaldajatele määratud häälte üle, sätestada kohtule otsuse tegemiseks kindel ajaline piir. Seejuures on häälte määramise üle tekkinud vaidluste lahendamine jooksvalt võlausaldajate üldkoosolekul juba olnud seadusandja mõte,240 kuid PankrS § 82 lg 4 on andnud alust erineva kohtupraktika tekkimiseks ning vajab täpsustamist. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele tagasisidet andnud huvigrupid toetasid kõnesolevat muudatust. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 25 punkti b kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kohtud arutavad maksejõuetusasju tõhusalt. Paragrahvi 82 täiendatakse lõikega 8, mille tulemusel piiratakse äriühingu omanikest võlausaldajate ja nende lähikondsetest võlausaldajate hääleõigust pankrotimenetluses. Piirangu vajadus tuleneb praktikast, kus omanikud iseenda või lähikondsete antud laenude kaudu võtavad kontrolli pankrotimenetluse üle ning hakkavad endale sobivalt menetlust suunama, kahjustades seeläbi teisi võlausaldajaid. 238 Ibid., lk 48. 239 Pankrotiseaduse eelnõu 1085 SE seletuskiri lk 50. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/7f777586-e72c-319a-a0e7-3133fa683678/Pankrotiseadus. 240 Ibid. 103 Kehtiva seaduse järgi võlgniku omanikest ja muid lähikondsetest võlausaldajaid võlgniku pankrotimenetluses teistest võlausaldajatest erinevalt ei kohelda. Kõik võlausaldajad, kes esitavad pankrotimenetlusse oma nõuded, saavad hääli vastavalt esitatud nõudele (PankrS § 82 lg 1). Seejuures enne nõuete kaitsmist määrab hääled haldur talle esitatud dokumentide pinnalt, mida ei ole veel põhjalikult kontrollitud ega vajaduse korral läbi vaieldud (PankrS § 82 lg 3). Selline regulatsioon võimaldab saada hääli ebaausalt, isegi fiktiivsete tehingute kaudu. Seejuures on menetluse alguses tehtavad otsused pankrotimenetluse edasise kulgemise asjus tihti määrava tähtsusega. Võlausaldajad võivad juba esimesel võlausaldajate üldkoosolekul otsustada kõiki võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse kuuluvaid küsimusi, aga kindlasti otsustatakse halduri kinnitamine ja võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamine, samuti juriidilisest isikust võlgniku lõpetamine ning valitakse pankrotitoimkond (PankrS § 78 lg 2). Põhiseaduspärasuse analüüsis on leitud, et PankrS § 117 lõikes 3 nimetatud kohtu õigus lugeda võlgniku lähikondseks ka muu isik võib anda hääleõiguse piiramiseks liialt laia aluse ja olla ebaproportsionaalne.241 Seetõttu PankrS § 117 lõikes 3 nimetatud võlausaldaja hääleõigust ei piirata. PankrS § 153 lg 1 p 4 ja lg 7 muudatusega allutatakse pankrotimenetlustes omanike laenudest tulenevad nõuded teiste võlausaldajate nõuetele juhul, kui omanik on äriühingut juhtiv isik või talle kuulub vähemalt 10% osa- või aktsiakapitalist. Selliste omanike hääleõigust piiratakse rangemalt kui muude lähikondsete isikute puhul. Muude omanike, kes kuuluvad lähikondsete ringi, kuid ei täida PankrS § 153 lg 1 p 4 ja lg 7 toodud tingimusi, hääleõigust piiratakse nagu muude lähikondsetest võlausaldajate hääleõigust. Muudatuse kohaselt piiratakse võlgniku lähikondsest, v.a osanikud ja aktsionärid, võlausaldaja hääleõigust üksnes siis, kui ta võlgnikule laenu andes teadis võlgniku maksejõuetusest. Sellega vähendatakse liigset sekkumist võlgniku ja tema lähikondsete vahelistesse tehingutesse. Oluline on tagada, et võlgniku omanikud ei haaraks lähikondsete kaudu kontrolli just pankrotimenetluses ja seega ei ole vaja reguleerida tehinguid, mis leidsid aset enne võlgniku maksejõuetust. Võlgniku lähikondsete puhul eeldatakse, et nad teadsid laenu andmisel võlgniku maksejõuetusest (sarnane nt PankrS § 110 lg-ga 3 või § 113 lg-ga 2), kui laen anti kuni 4 kuud enne ajutise halduri nimetamist. Võlgniku lähikondsel on võimalik eeldus ümber lükata. Sellisel juhul lahendab häältevaidluse üldkoosolekul osalev kohtunik vastavalt PankrS § 82 lõikele 4. Saksa õiguse kohaselt puudub hääleõigus kõigil madalama järjekohaga võlausaldajatel (InsO § 77 lg 1), kelle hulka kuuluvad ka võlgniku omanikest võlausaldajad (InsO § 39 lg 1 p 5). Samuti puudub hääleõigus omanikest võlausaldajatel Leedu pankrotiseaduse kohaselt (§ 22 lg 6).242 Läti pankrotiseaduse kohaselt ei ole hääleõigust võlgnikuga seotud isikutel (§ 87 lg 5).243 Paragrahvi 841 pealkirjas ja tekstis asendatakse kohtunikuabi pädevus pankrotimenetluses kohtujuristi pädevusega. Muudatuse eesmärgiks on tekitada selge kohtujuristi pädevusnorm menetlustoimingute tegemiseks. PankrS § 841 kohaselt võib teatud toiminguid pankrotimenetluses teha ka kohtunikuabi. Tegemist oli mõistliku mõttega muuta seeläbi efektiivsemaks ja paindlikumaks kohtu tegevust järelevalve teostamisel pankrotimenetlustes. Regulatsiooni eeskujuks oli Saksa õigus ja 241 Põhiseaduspärasuse analüüs, lk 67, p 364. 242 Enterprise Bankruptcy Law. Kättesaadav: https://e-seimas.lrs.lt/portal/legalAct/en/TAD/TAIS.136576. 243 Insolvency Law (Maksātnespējas likums), tõlge 22.12.2015 seisuga. Kättesaadav: https://likumi.lv/ta/en/id/214590-insolvency-law. 104 praktika. Klassikaline ülesannete jaotus Saksamaal on, et kohtuniku otsustused puudutavad menetluse alustamist ja kohtunikuabi otsustused menetluse jätkamist ning lõpetamist. Kohtunikuabi pädevuse võib kohtunik jätta endale täies ulatuses või osaliselt, seejärel anda asja uuesti üle kohtunikuabile ning (uuesti) endale võtta.244 Eesti kohtutes ei ole praktikas osutunud võimalikuks seadusega võimaldatud menetluskorda rakendada, kuna kohtunikuabide ressurss selleks puudus (pankrotiasjade menetlemisega on varasemalt tegelenud üks kohtunikuabi Harju Maakohtus). Praeguseks on kõik kohtunikuabid koondatud Tartu Maakohtu juures asuvasse registrite osakonda ning kohtutel puudub maksejõuetusmenetlustes tegelik võimalus teatud ülesandeid delegeerida kohtunikuabidele. Seetõttu tuleb PankrS § 841 ja VÕVS § 6 kohtunikuabi kaasamise asjas muuta. Kohtunikuabide asemel saavad samu ülesandeid pankrotimenetluses kohtu nimel täita kohtujuristid, kelle vastava pädevuse saab ka praegu tuletada KS § 1251 lg 2 ja TsMS § 221 kaudu. Riigikohus on põhimõtteliselt sellist tuletatud pädevust ka tunnistanud.245 Riigikohus on asunud seisukohale, et õigusemõistmise pädevus on PS § 146 alusel ainult kohtunikel. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramine kohtumenetluses on PS § 146 esimese lause mõttes õigusemõistmine ja seda ei saa käsitleda õigusemõistmist ettevalmistava või korraldava tegevusena ega tehnilise ja arvutusliku toiminguna. Üldkogu ei andnud selle otsusega üldist ja kõikehõlmavat hinnangut, millised konkreetsed ülesanded kohtusüsteemis on käsitatavad õigusemõistmisena PS § 146 mõttes ning kas ja millistel tingimustel saab neid kohtus anda ametnike pädevusse, kes ei ole kohtunikud.246 Üldkogu seisukohaga tuleb arvestada ka kohtujuristi pädevuse määratlemisel maksejõuetusmenetlustes. Küsimus ei ole mitte selles, kas kohtujuristidele võiks delegeerida ülesandeid, mille täitmine eeldab õigusemõistmist, vaid selles, kui kitsalt või laialt sisustada seda, mis on õigusemõistmine. Liiga lai tõlgendus viiks selleni, et kohtujuristidel iseseisvate otsustuste tegemise õigus üldse puudub. Seda ei saa pidada põhjendatuks, sest iseenesest on osa kohtu funktsioonide üleandmine kohtuametnikele selleks, et vähendada kohtunike töökoormust ja parandada õigusemõistmise kvaliteeti, ju legitiimine eesmärk.247 Üldise arusaama kohaselt ei ole kohtu pädevused pankrotimenetluses seotud kohtu poolt õigusemõistmise teostamisega, vaid pigem on tegemist haldusülesannete täitmisega.248 Nimetatud ei kohaldu Riigikohtu seisukohast tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramisele ja väljamõistmisele. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukoht, et pankrotimenetluses ja võlgade ümberkujundamise menetluses kohtunikuabi ja KS § 1251 lg 2 alusel ka kohtujuristi pädevusse antud kohtu ülesanded ei hõlma otsest vaidluse lahendamist nii, nagu sellega oli tegemist menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.249 Seega ei ole lubamatu maksejõuetusmenetlustes kohtu järelevalve kohustuse täitmiseks teatud ülesannete delegeerimine kohtujuristile, kui tegemist ei ole õigusemõistmise teostamisega. Kohtuniku ja kohtujuristi tegevus peab olema kooskõlastatud ja koordineeritud. Saksamaal otsustab kohtunikuabi nt pankrotimenetluse lõpetamise ja peatamise üle, teostab õiguslikku järelevalvet pankrotihalduri üle, rakendab esialgselt tööle pankrotitoimkonna, kutsub kokku võlausaldajate üldkoosoleku ja juhib seda, lükkab tagasi pankrotikava, langetab otsuse selle kinnitamise üle, samuti omavalitsuse määramise ja selle lõpetamise üle.250 244 U. Foerste. Pankrotiõigus. Juura 2018, lk 19. 245 RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p-d 38–39. 246 RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p 44.6 247 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, I osa, lk 223. 248 K. Kerstna-Vaks. Järelevalve pankrotimenetluses. Magistritöö. Tartu Ülikool. 2005, lk.10. 249 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, I osa, lk 223. 250 U. Foerste. Pankrotiõigus. Juura 2018, lk 19. 105 Pankrotiseaduse § 841 lg-st 2 jäetakse välja sõnad „juriidilisest isikust võlgniku“. Muudatuse eesmärgiks on laiendada kohtujuristi pädevust ka füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetlustele. Lisaks jäetakse samast lausest välja sõnad „, sealhulgas osalema võlausaldajate üldkoosolekul“. Muudatuse eesmärgiks on vältida segaduse tekkimist seoses sellega, et kohtujuristil ei ole õigust lahendada halduri poolt määratud häälte arvuga seotud vaidlusi võlausaldajate üldkoosolekul. Seejuures istungil osalemise õigus on kohtujuristile niikuinii tagatud. Paragrahvi 841 lõiget 3, mis sisaldab kohtuniku ainupädevuses olevate menetlustoimingute loetelu, täiendatakse järgmiste menetlustoimingutega: pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikme tasu ja kulude kinnitamine, kohustustest vabastamise menetluse algatamine, kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, kohustustest vabastamine, halduri poolt määratud häälte arvuga seotud vaidluste lahendamine võlausaldajate üldkoosolekul ja võlausaldajate nimekirja kinnitamine. Kohtuniku ainupädevuses olevate toimingute loetelu vajab laiendamist seoses kohtujuristi pädevuse laiendamisega ka füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetlustes. Samuti peavad kohtuniku ainupädevusse jääma pankrotimenetluse kuludega seotud otsustuste tegemine (PankrS § 150). Tegemist on suurt kohtupoolset diskretsiooni nõudvate otsustustega, mida tuleb kooskõlas Riigikohtu üldkogu otsusega nr 3-4-1-29-13 pidada õigusemõistmiseks ja mis saab olla üksnes kohtuniku pädevuses. Lisaks tuleb selguse huvides sätestada, et ka halduri määratud häälte arvuga seotud vaidluste lahendamine võlausaldajate üldkoosolekul kuulub kohtuniku ainupädevusse. Kehtiva regulatsiooni järgi peab vaidluse häälte määramise üle lahendama kohtunik (PankrS § 82 lg 4) ning kohtunikul on ka kohustus osaleda võlausaldajate esimesel üldkoosolekul (PankrS § 80 lg 3). Samas võimaldab PankrS § 841 lõigete 2 ja 3 koosmõjus tõlgendamine asuda järeldusele, et sellise vaidluse võib lahendada ka kohtunikuabi (edaspidi kohtujurist). Tegemist on vastuoluga PankrS § 82 lõike 4 ja § 841 lõike 2 vahel, mis praktikas takistab võlausaldajate üldkoosolekute efektiivset läbiviimist.251 Nimetatud vastuolu ja ebaselgus seaduse tekstis tuleb kõrvaldada. Seoses ettepanekuga viia nõuete tunnustamine läbi kohtus hagita menetluses, täiendatakse lõiget 3 veel selliselt, et ka võlausaldajate nimekirja kinnitamine kirjalikus menetluses oleks kohtuniku ainupädevusse kuuluv toiming. Võlausaldajate nimekirja kinnitamisel lahendab kohus muu hulgas võlausaldajate nõuetele esitatud vastuväited sisuliselt. Tegemist on õigusemõistmisega, kuivõrd kohus lahendab sisulise vaidluse poolte vahel, omab kaalutlusõigust ning otsustab isikute tsiviilõiguste ja -kohustuste üle.252 Riigikohus on asunud seisukohale, et põhiseaduse § 146 kohaselt on õigusmõistmise pädevus ainult kohtunikel.253 Näiteks on Riigikohus tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis andsid kohtujuristi pädevusse teha menetluskulude jagamise lahendeid.254 Tulenevalt eeltoodust on põhiseaduse §-ga 146 kooskõlas see, kui võlausaldajate nimekirja kinnitamine on kohtuniku ainupädevuses. Selline käsitlus on kooskõlas ka EIÕK ja EL põhiõiguste hartaga, mille kohaselt ei tohi jätta isikuid olulises osas ilma kohtuliku õigusemõistmise põhiseaduslikest garantiidest ega rikkuda igaühe õigust õiglasele kohtumenetlusele. 251 Kui kohtunik on üldkoosolekul osalemise delegeerinud kohtunikuabile (kohtujuristile) ja üldkoosolekul tekib vaidlus häälte määramise üle, ei saa kohtunikuabi (kohtujurist) seda lahendada vaid koosolekule tuleb kutsuda kohtunik, mis ei pruugi samal päeval ja aega kaotamata võimalik olla, mistõttu võlausaldajate üldkoosolek tuleb edasi lükata. 252 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, I–IV osa (§-d 1–305), Tallinn, 2017, Juura, lk 223, p 3.4.3.c; RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p 43. 253 RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p 44.6. 254 RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, RKÜKo 26.06.2014, 3-2-1-153-13. 106 Seoses ettepanekuga viia nõuete tunnustamine läbi kohtus hagita menetluses, jäetakse lõikest 3 välja jaotusettepaneku kinnitamine. Kohus määrab võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ära ka jaotised, mistõttu jaotusettepanekud ei ole enam vajalikud ning need jäetakse välja. Paragrahvi 841 lõiget 4 muudetakse seoses kohtunikuabi asendamisega kohtujuristiga ning viidatakse kohtujuristi pädevuse ja taandamise asjakohastele sätetele. Seaduse 3. peatükki täiendatakse 5. jaoga, mis moodustub paragrahvidest 842–849. Lisatavad sätted reguleerivad Konkurentsiameti täiendava struktuuriüksuse maksejõuetuse teenistuse tegevuse aluseid, üldpõhimõtteid ja pädevusi. Eelnõu koostamisel lähtuti põhimõttest, et maksejõuetuse teenistus peab olema sõltumatu teenistuse tegevuse sisu puudutavates otsustes ja tal peab olema oma ülesannete täitmiseks küllaldane pädevus ning vahendid. Paragrahviga 842 sätestatakse maksejõuetuse teenistuse (edaspidi ka teenistus) pädevus. Ametite ja inspektsioonide pädevus riikliku järelevalve teostamisel ning riikliku sunni kohaldamisel sätestatakse seadusega (VVS § 72 lg 1). Maksejõuetuse teenistuse pädevuse kujundamisel on analüüsitud Soome, Läti ja Rootsi vastavate institutsioonide pädevust. Soome pankrotiombudsmani peamiseks ülesandeks on teostada järelevalvet pankrotimenetlustes nii võlgniku tegevuse kui pankrotihalduri pankrotipesa õiguspärase haldamise üle ja hea tava kujundamine.255 Pankrotiombudsmani institutsioon loodi juba 1995. aastal. Esialgu oli pankrotiombudsmani põhitegevus suunatud pankrotihaldurite üle järelevalve teostamisele, kuid alates aastast 2004, mil võlgnike tegevus sai suuremaks probleemiks, lisati pankrotimenetluste avaliku haldamise võimalus ning see sai 255 Ministry of Justice, Finland. Act on the Supervision of the Administration of Bankruptcy Estates (109/1995). Unofficial translation, § 1 lg 2. Kättesaadav: https://www.konkurssiasiamies.fi/material/attachments/konkurssiasiamies/konkurssiasiamiehentoimistonliitteet/ 6JZrLGPN1/Act_on_the_Supervision_of_the_Administration_of_Bankruptcy_Estates.pdf. 107 peamiseks tegevuseks.256 Aastatel 2008–2015 haldas pankrotiombudsman avalikult keskmiselt 69 pankrotimenetlust aastas.257 Läti maksejõuetusameti peamisteks ülesanneteks on töötajate huvide kaitse tööandja pankroti korral, järelevalve teostamine maksejõuetusmenetlustes ning ühtse praktika kujundamine. Erinevalt Soome pankrotiombudsmanist ei korralda Läti maksejõuetusamet võlgniku suhtes eriauditeid ega uuri detailselt võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseid.258 Läti maksejõuetusamet panustab pankrotimenetluste läbiviimisesse maksejõuetusmenetluse deposiidikonto kaudu, mida kasutatakse kulude katmiseks siis, kui võlgnikul puuduvad pankrotimenetluse läbiviimiseks vahendid.259 Läti maksejõuetusameti põhirõhk on suunatud halduri tegevuse kontrollimisele.260 Rootsi täitevameti funktsioon on võrreldes Soome pankrotiombudsmani ja Läti maksejõuetusametiga oluliselt laiem. Täitevameti eesmärk tegeleda ühiskonna võlakäitumisega laiemalt, st parandada võlateadmisi, ennetada üle võimete elamist ning anda seadusandjale sellekohaseid suuniseid. Täitevamet tegeleb nii täitemenetluse, pankrotimenetluse kui maksekäsu kiirmenetlustega.261 Pankrotimenetluste järelevalve raames kontrollib täitevamet, et pankrotihaldur täidab võlgniku raamatupidamise auditeerimise ning kuriteokahtluse korral kuriteo teate esitamise kohustust.262 Võrreldes Soome pankrotiombudsmaniga oleks maksejõuetuse teenistuse peamine eesmärk algusest peale võlgnike tegevuse uurimine eesmärgiga tuvastada tegevuse seadusvastasus. Erinevalt Läti maksejõuetusametist ei oleks maksejõuetuse teenistuse peamine eesmärk haldurite järelevalve. Võrreldes Eestiga esitatakse Lätis pankrotihaldurite tegevusele kordades rohkem kaebusi. Aastatel 2013–2015 oli keskmine esitatud kaebuste arv oli 243.263 Kuigi Lätis on võrreldes Eestiga ka poole rohkem maksejõuetusmenetlusi, esitati Eestis 2015. aastal vaid 10264 ja 2016. aastal 15265 kaebust haldurite tegevusele. Seetõttu ei ole Eestis mõistlik seada maksejõuetuse teenistuse tegevuses esikohale haldurite järelevalve teostamist. Lisaks teostab 256 Marina Vatanen, Senior Bankruptcy Lawyer, Office of the Bankruptcy Ombudsman, Finland. Public Receivership. Powerpoint presentation. Justiitsministeeriumi valduses. 257 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium, 2016, lk 28. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid; Konkurssiasiamiehen toimiston toiminnan tuloksellisuus. Seurannan ja raportoinnin kehittäminen, Oikeusministeriö, lk 19–20. Kättesaadav: http://julkaisut.valtioneuvosto.fi/bitstream/handle/10024/76372/konkurssiasiamiehen_toimiston_toiminnan_tulo ksellisuus.pdf. 258 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium, 2016, lk 33. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 259 Läti maksejõuetusseadustiku (Maksātnespējas likums, MNL) § 62. Kättesaadav: https://likumi.lv/ta/en/en/id/214590-insolvency-law. 260 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium, 2016, lk 33. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 261 Rootsi täitevamet (Kronofogden), kodulehel ülevaade ametist. Kättesaadav: https://www.kronofogden.se/en- GB/Omoss.html. 262 Information about the activities of the Swedish Enforcement Authority, lk 12, p 6. Kättesaadav: https://www.kronofogden.se/download/18.4c1b677f134cb6b828f80003252/1371144354126/kronofogden_in_en glish.pdf. 263 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium, 2016, lk 35. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 264 Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talitus. Justiitshalduspoliitika osakond. Järelevalve aruanne, Tallinn, 2016, lk 10. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/kohtutaiturite_notarite_ja_pankrotihaldurite_2015._aasta_riikliku_jar elevalve_aruanne.pdf. 265 Justiitsministeeriumi vabakutsete talitus. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite järelevalve aruanne, Tallinn, 2017, lk 11. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/kohtutaiturite_ja_haldurite_jarelevalve_aruanne_2016.pdf. 108 pankrotihaldurite üle järelevalvet ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda. Eestis on probleemiks võlgnike maksekäitumine, mistõttu on eelkõige vaja keskenduda võlgniku tegevuse uurimisele. Ka Rootsi täitevameti laiaulatuslik pädevus ei oleks maksejõuetuse teenistusele vajalik. Teenistus peaks keskenduma kitsamalt vaid pankrotimenetlustes järelevalve teostamisele. Tulenevalt eeltoodust ja Eesti maksejõuetuse valdkonna probleemidest on käesolevas paragrahvis seatud esikohale järelevalve võlgniku tegevuse üle ning täiendavalt antud teenistusele pädevus ka pankrotihaldurite üle ja ühtse praktika kujundamiseks. Lõikes 1 reguleeritakse, et teenistus teostab võlgniku ja vajaduse korral võlgniku lähikondse üle riiklikku järelevalvet seoses võlgniku pankrotimenetlusega. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise, saneerimise ega võlgade ümberkujundamise menetlustes teenistus riiklikku järelevalvet ei teosta. Teenistuse eesmärk on välja selgitada võlgniku või tema lähikondse õigusvastane käitumine võlgniku maksejõuetuse tekitamisel. Riiklikku järelevalvet teostab teenistus, viies läbi eriauditeid ja pankrotimenetluse avalikke uurimisi ning tehes haldurile ettepanekuid pankrotimenetluse läbiviimisel näiteks juhatuse liikmete vastu kahju hüvitise nõuete esitamiseks jms. Teenistuse pädevus riikliku järelevalve teostamisel on finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 2 lg-s 2 nimetatud isikute suhtes välistatud. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet FIS § 2 lõikes 2 nimetatud isikute, krediidiasutuste, krediidiandjate ja -vahendajate, kindlustusandjate jt üle ning Finantsinspektsioonil on ka eriõigused nende isikute pankrotimenetlustes. Seega ei oleks mõistlik sellist järelevalvetegevust dubleerida. Lõikes 2 reguleeritakse, et teenistuse loomisega viiakse Justiitsministeeriumi kohustus pankrotihaldurite üle haldusjärelevalve teostamise asjas üle teenistusele ja Justiitsministeerium enam pankrotihaldurite üle haldusjärelevalvet ei teosta. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi art 27 käsitleb nõustajate, sh pankrotihaldurite (vt põhjenduspunkt 87), üle järelevalve teostamist. Haldusjärelevalve pankrotihaldurite üle, sõltumata, kas seda teostab Justiitsministeerium või maksejõuetuse teenistus, tagab direktiivist tuleneva kohustuse täitmise. Lõikes 3 reguleeritakse, et teenistuse ülesandeks ja eesmärgiks on ka ühtse praktika kujundamisele kaasaaitamine. Ühtse praktika kujundamise raames võiks teenistus muu hulgas tegeleda ka pankrotimenetluse läbiviimise hea tava kujundamisega, majanduskuritegude ja varimajanduse ennetavate meetmete väljatöötamisega, rahvusvaheliste suhete parendamisega. Teenistus saab ühtse praktika kujundamisse panustada ka menetlusosalistele, sh pankrotihaldurile nõu andmisega. Teenistuse peamine ülesanne peab olema võlgniku ja võlgniku lähikondse üle riikliku järelevalve teostamine ning võitlus õigusvastase maksejõuetuse tekitamise vastu. Seetõttu panustab teenistus esialgu ühtse praktika kujundamisse vastavalt võimalusele. Samuti tuleb arvestada, et tegevuse alguses ei ole teenistusel ühtse praktika kujundamiseks ka andmeid ja uuringuid, mille kogumine ja läbiviimine vajab aega. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi art 29 kohustab liikmesriike restruktureerimis-, maksejõuetus ja kohustustest vabastamise menetluste kohta andmeid koguma. Ühe võimalusena võib direktiivi ülevõtmisel näha kohustuse panemist maksejõuetuse teenistusele. Lõikes 4 sätestatakse, et maksejõuetuse teenistus on oma tegevuses sõltumatu. Sõltumatus on vajalik, et teenistus saaks vabalt käsitleda kõiki pankrotimenetlusi, sh riigiga seotud ettevõtete 109 pankrotimenetlusi, otsustada ise sekkumise vajaduse, ulatuse ja võimaluse üle. Sõltumatus tuleb tagada Justiitsministeeriumist ja Konkurentsiameti peadirektorist, teistest teenistustest ja osakondadest. Sõltumatuse aspekt puudutab juhi nimetamist, eelarve kasutamist, aruandekohustuslikkust, ametiaega (5 a), sisulist otsustusõigust, allumist teenistuslikule järelevalvele jne. Teenistuse tegevust reguleerivas osas on läbivalt sätestatud ka sõltumatust tagavad meetmed. Paragrahviga 843 reguleeritakse maksejõuetuse teenistuse moodustamist ja koosseisu. 15.02.2018 langetas Vabariigi Valitsus kabineti nõupidamisel Justiitsministeeriumi esitatud memorandumi alusel otsuse töötada välja maksejõuetusinstitutsiooni õiguslik raamistik. Lõikes 1 sätestatakse maksejõuetuse teenistuse loomine Konkurentsiameti juurde. Maksejõuetuse teenistus luuakse Konkurentsiameti struktuuriüksusena, et tagada ressursside ökonoomne kasutamine ja institutsiooni sõltumatus oma tegevuses. Seega kuuluks teenistus Konkurentsiameti kaudu Justiitsministeeriumi haldusalasse (VVS § 59 lg 3 p 11). Eraldi ametit või inspektsiooni ei ole mõistlik luua, kuna maksejõuetuse teenistus ei oleks väga suur (3 ametnikku ja juhataja) ja selliselt saaks kulusid kokku hoida. Valiku langetamisel, millise riigiasutuse juurde maksejõuetuse institutsiooni luua, kaaluti ka teisi riiklikke institutsioone (näiteks Maksu- ja Tolliamet, kohus, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda). Lähtuvalt nende põhifunktsioonist või maksejõuetuse institutsiooni sõltumatuse tagamisest on kõige parem lahendus institutsiooni loomine Konkurentsiameti struktuuriüksusena. Ka Konkurentsiamet teostab järelevalvet ärikeskkonnas toimuva üle. Mitmed riigid on maksejõuetusmenetluste järelevalve efektiivsemaks muutmiseks andnud teatavate funktsioonide täitmise kesksele riiklikule institutsioonile. Soome pankrotiombudsman on samuti rajatud Justiitsministeeriumi haldusalasse sõltumatu institutsioonina.266 Samamoodi kuulub Justiitsministeeriumi haldusalasse Läti maksejõuetuse haldamise amet. 267 Rootsis teostab järelevalvet maksejõuetuse üle täitevamet, mis kuulub rahandusministeeriumi haldusalasse.268 Lõikes 2 sätestatakse maksejõuetuse teenistuse sõltumatuse garantii. Maksejõuetuse teenistus, teostades võlgniku tegevuse üle riiklikku järelevalvet ning pankrotihaldurite tegevuse õiguspärasuse üle haldusjärelevalvet, peab olema oma otsustes sõltumatu. Sarnaselt tööstusomandi apellatsioonikomisjoniga (TÕAS § 40 lg 2), mis kuulub Patendiameti juurde, kinnitab sõltumatuse tagamiseks ka maksejõuetuse teenistuse põhimääruse Konkurentsiameti peadirektori asemel valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega on maksejõuetuse teenistus võrreldes muude Konkurentsiameti teenistustega mõnevõrra iseseisvam. Lõige 3 reguleerib teenistuse isikulist koosseisu ja ametnike haridusnõuet. Teenistuse juhataja ja juristid on ametnikud avaliku teenistuse seaduse mõttes (ATS § 7 lg 1, 2 ja 3 p 1 ja 2, ATS § 7 lg 3 p 2). Üldiselt kehtivad juristi kui ametniku kohta tema ametisse võtmiseks avaliku teenistuse seaduses sätestatud nõuded, kuid tulenevalt teenistuse olemusest seatakse pankrotiseaduses neile teatud osas kõrgemad nõuded. ATS § 10 lg 1 p 1 alusel kehtestatud 266 The Office of the Bankruptcy Ombudsman. Background. Kättesaadav: https://www.konkurssiasiamies.fi/en/index/background.html. 267 Maksātnespējas kontroles dienests. Insolvency Control Service. Kättesaadav: http://mkd.gov.lv/lv/link_part_166/. 268 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (nö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium, 2016, lk 37. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 110 määruse269 § 2 lõikest 1 tulenevalt peab ametnikul olema vähemalt keskharidus. Maksejõuetuse teenistuse ametnikul peaks aga olema vähemalt kõrgharidus õigus- või majandusteaduses. Teenistuse juhatajale on kõrgemad nõudmised, sh hariduse kohta. Lõige 3 ei reguleeri teenistuse juhataja haridust. Lisaks võib teenistusel olla ka töötaja ATS § 7 lg 4 ja 5 tähenduses. Teenistus võib muid toetavaid töökohti, nt sekretär, jagada ka Konkurentsiametiga. Soome pankrotiombudsmani büroos on 10 töötajat ja 2 tugitöötajat (sekretäri). 270 Arvestades, et Soomes algatatakse ka rohkem pankrotimenetlusi, võiks Eesti vajadustele ja võimalustele vastata maksejõuetuse teenistuse 3 kuni 4-liikmeline koosseis. Lõikes 4 sätestatakse erikord teenistuse juhataja ametisse nimetamiseks. See on vajalik, kuivõrd VVS § 41 lg 4 kohaselt põhinevad valitsusasutused ainujuhtimisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Valdkonna eest vastutav minister nimetab teenistuse juhataja ametisse peadirektori ettepanekul ja kuulanud ära Riigikogu majanduskomisjoni arvamuse. Avaliku konkursi teenistuse juhataja leidmiseks võiks läbi viia Konkurentsiamet. Kuivõrd maksejõuetuse teenistuse juhataja peab olema maksejõuetusasjades pädev spetsialist, on mitmekülgsem arvamus nimetamise juures kasuks. Samuti aitab see tagada teenistuse juhi sõltumatust. Teenistuse juhataja ametiajale tähtaja seadmine on vajalik tagamaks piisavalt pikk aeg, et konkreetne juhataja jõuaks ellu viia oma nägemuse ja seatud eesmärgid panustamaks maksejõuetuse valdkonna arengusse. Samas ei ole tegemist liiga pika ametiajaga, mille jooksul võiks teenistuse tegevus kujuneda ühekülgseks. Ka Soomes nimetatakse pankrotiombudsman ametisse 5 aastaks. Kui on tegemist väga hea juhatajaga, on võimalus teda nimetada ka järgmiseks ametiajaks. Ametiaeg on piiratud maksimaalselt kahe järjestikuse ametiajaga, et teenistuse töö ja tulemused ei muutuks ühekülgseks ja arendada saaks maksejõuetuse valdkonna eri aspekte. Ka Soomes nimetatakse pankrotiombudsman ametisse viieks aastaks.271 Seoses teenistuse juhataja ametiajale tähtaja seadmisega tuleb hinnata, kas võimalikud sobivad isikud, kes sooviksid teenistuse juhataja ametikohale asuda, saavad seda teha oma muude liikmeks olekute ja ametikohtade tõttu. Näiteks võiksid teenistuse juhatajaks sobida teiste hulgas advokatuuri liikmed, kohtunikud, pankrotihaldurid. Advokatuuri liikmeks oleku saab peatada 5 aastaks, mida saab omakorda pikendada veel 5 aastaks samal alusel (advokatuuriseadus § 35 lg 11) ja seega on see kooskõlas teenistuse juhataja ametiaja tähtajalisuse regulatsiooniga. Samamoodi on kohtuniku puhul, kelle volitused peatuvad riigiteenistuses töötamise ajaks (KS § 58 lg 1). Pankrotihalduril on võimalik oma kutsetegevus peatada kuni 3 aastaks (PankrS § 58 lg 1, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja põhikirja § 13). Seetõttu tehakse kõnesoleva eelnõuga ettepanek täiendada pankrotiseadust selliselt, et ka pankrotihalduritel oleks võimalik teenistuse juhatajaks olemise ajal oma tegevus peatada ja see hiljem taastada. Seoses teenistuse juhataja ametiaja tähtaja määramisega täiendatakse ka ATS § 23 lõiget 2 punktiga 8, kus tuuakse välja, et ka teenistuse juhataja ametiajale on seatud tähtaeg. 269 Vabariigi Valitsuse määrus “Ametnike haridusele, töökogemusele ja võõrkeelte oskusele esitatavad nõuded“. – Vastu võetud 19.12.2012 nr 114; RT I, 21.12.2012, 37. 270 Konkurssiasiamiehen toimisto. Yhteystiedot (kontaktinfo). Kättesaadav. https://www.konkurssiasiamies.fi/fi/index/yhteystiedot.html. 271 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium, 2016, lk 23. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 111 Lõikes 5 sätestatakse, et muude teenistuse ametnike nimetamisel võiks peadirektor enne nimetamist ära kuulata teenistuse juhataja arvamuse. Selline tingimus oleks kasulik seetõttu, et teenistuse juhataja teab täpsemalt, milliseid ametnikke tal seatud eesmärkide püstitamiseks vaja on. Praktikas see ka teiste Konkurentsiameti struktuuriüksuste puhul praegu toimub. Töötajate kui tugipersonali tööle võtmisel ei ole ärakuulamine nii oluline, kuna tugipersonali tööülesanded ei puudutaks maksejõuetusmenetlusi sisuliselt, vaid oleks muud laadi asjaajamistöö. Samuti on võimalik, et teenistusel ei ole vaja eraldi tugitöötajaid. Seega peadirektor otsustab teenistuse ametnike teenistusse ja töötajate tööle võtmise ja sõlmib nendega lepingud (VVS § 73 lg 1 p 4, lg 2). Paragrahviga § 844 sätestatakse teenistuse juhatajale kehtivad erinõuded. Maksejõuetuse teenistuse juhataja peab täitma teatud nõudeid, et tal oleks võimalik ellu viia ameti tegevusele seatud eesmärke ja arendada Eesti maksejõuetuse valdkonda positiivses suunas. ATS sätestab üldised nõuded ametnikule (ATS §-d 10 ja 14), kuid nõuded teenistuse juhatajaks kvalifitseerumisel peavad olema kõrgemad ja võrreldavad kõrgete riigiametnikega. Seetõttu on eeskujuks võetud kohtunikele, õiguskantslerile ja valitsusasutuste juhtidele esitatavad nõuded. Lõigetes 1 ja 2 reguleeritakse teenistuse juhile esitatavad nõuded. Teenistuse juhil peavad olema kõrged kõlbelised omadused – aus ja hea maine, kuna ta juhib ametit, mis teostab järelevalvet teiste isikute üle. Tal peavad olema sellised võimed ja isiksuseomadused, mis võimaldavad täita juhi rolli ja teostada maksejõuetuse teenistuse tegevust. Selleks peab tal kindlasti olema vähemalt magistrikraad õigusteaduses. Kasuks tuleksid ka finantsalased teadmised ja oskused, kuid seda teenust saab ka vajadusel sisse osta, mistõttu ei ole majandusalast vms kõrgharidust vaja eeltingimuseks seada. Lõige 3 sätestab, et teenistuse juhataja on sõltumatu ja erapooletu. Valdkonna eest vastutaval ministril ei ole õigust sekkuda teenistuse juhataja otsuste tegemisse viisil, mis ohustaks teenistuse juhatajale käesolevas seaduses sätestatud sõltumatuse nõudeid. Säte on vajalik tagamaks, et teenistuse juhatajal on vabadus otsuste tegemisel, nt valides, milliseid menetlusi lähemalt uurida ja milliseid mitte. Selleks peab ta olema sõltumatu. Teenistuse juhataja peab olema menetlust läbi viies poolte suhtes erapooletu. Erinevalt pankrotihaldurist ei esinda maksejõuetuse teenistus võlgnikku ja võlausaldajaid (PankrS § 55 lg 1), vaid riiki ja avalikku huvi. Samas peab ta ka pidama silmas mõlema poole huve, et saavutada õiglane ja seaduspärane tulemus. Ta peab olema erapooletu ka erinevate võlausaldajate suhtes, sõltumata sellest, kas tegemist on riigi, avalik-õigusliku või erasektori võlausaldajaga. Lõikes 4 sätestatakse, millistel juhtudel täiendavalt avaliku teenistuse seaduses sätestatule ei saa isikut teenistuse juhatajaks nimetada. Tegemist on mõnevõrra rangema nimekirjaga kui ATS §-s 15 sätestatu. Maksejõuetuse teenistus teostab järelevalvet teiste isikute üle, mistõttu tuleb tagada, et teenistuse juhataja on kõrgete kõlbeliste omadustega, aus ja hea mainega. Lõikega 5 reguleeritakse, millistes ametites ei tohiks teenistuse juhataja samal ajal tegutseda. Teenistuse juhataja sõltumatust tagab ka see, kui juhataja ei tegutse samal ajal teatud teistes ametites. Näiteks ei tohi juhataja olla samal ajal ise pankrotihaldur, sest see tekitaks küsimusi tema sõltumatuses pankrotihaldurite üle järelevalve teostamisel. Samuti ei saaks ta sellisel juhul teostada järelevalvet nendes menetlustes, mille ta ise on pankrotihaldurina läbi viinud. Samamoodi võib juhataja objektiivsust kallutada näiteks see, kui ta vandeadvokaadina mõnda võlgnikku või pankrotihaldurit esindaks. 112 Teisest küljest ei tohiks välistada, et suurte kogemustega vandeadvokaadid, pankrotihaldurid, vandeaudiitorid või muud sobivad isikud saaksid hakata maksejõuetuse teenistuse juhatajaks. Kui mõne nimetatud kutseala esindaja soovib asuda ametisse maksejõuetuse teenistuse juhatajana, peab ta oma senise liikmesuse selleks ajaks peatama. Seetõttu tehakse nendes seadustes vajadusel vastavad muudatused, mis liikmesuse peatamist võimaldavad. Paragrahviga 845 reguleeritakse teenistuse juhataja ametist vabastamise ja tagasiastumise erisused. Üldiselt reguleerib ametniku teenistusest vabastamist ja tagasiastumist ATS 11. ptk. Erinevus seisneb selles, et ATS-s on üldised, mõnevõrra leebemad nõuded. Arvestades, et maksejõuetuse teenistuse juhile on seatud kõrgemad nõuded ja eriregulatsioon ametisse nimetamisel, on vaja täpsustada ka tema ametist vabastamist ja tagasiastumist. Näiteks on ka Andmekaitse Inspektsiooni juhi ametist vabastamine reguleeritud täiendavalt IKS §-s 54. Muus osas kehtivad üldised ATS-st tulenevad nõuded. Ametniku teenistussuhte lõppemist reguleerib ATS 11. ptk. Teenistuse juhataja puhul on reguleeritud erisused seoses sellega, kes saab teenistuse juhatajat teenistusest vabastada ja kellele peab teenistuse juhataja omal soovil vabastamise korral oma tahtest teatama. Lõikes 1 sätestatakse, kellel on teenistuse juhataja ametist vabastamise õigus. Teenistusest vabastamise õigus on üldjuhul isikul, kellel on ametisse nimetamise õigus (ATS § 86). Maksejõuetuse teenistuse juhataja puhul omaks teenistuse juhataja teenistusest vabastamise õigust seega valdkonna eest vastutav minister. Sarnaselt ametisse nimetamisega peaks minister aga saama selleks peadirektori ettepaneku ja kuulama ära ka majanduskomisjoni arvamuse. Taolised nõuded on teenistuse juhataja sõltumatuse tagatiseks. Lõikes 2 reguleeritakse teenistuse juhataja omal soovil ametist tagasiastumist. Teenistuse juhataja peaks oma tagasiastumisest teavitama valdkonna eest vastutavat ministrit. Erinevalt ATS 11. ptk-s sätestatust on maksejõuetuse teenistuse juhatajale seatud teenistusest vabastamisel rangemad tähtajad. Kui tavapäraselt võib ametnik esitada taotluse enda ametist vabastamiseks vähemalt 30 päeva ja katseajal 10 päeva enne soovitud vabastamise tähtpäeva, siis maksejõuetuse teenistuse juhataja puhul võiks need tähtajad olla pikemad. Pikema tähtaja vajadus seisneb eelkõige selles, et oleks aega leida uus sobiv teenistuse juhataja. Näiteks kui pankrotihaldur soovib saada teenistuse juhatajaks, peab ta Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale esitama taotluse pankrotihaldurina tegutsemise õiguse peatamiseks. Koda lahendab taotluse 30 päeva jooksul.272 Kui halduri tegutsemisõigus peatatakse, tuleb ta ka konkreetses pankrotimenetluses halduri õigustest ja kohustusest vabastada. Selleks peab haldur kohtule ette teatama vähemalt 30 päeva (PankrS § 68 lg 1). Samuti nõuab aega toimikute üleandmine uuele haldurile. Seetõttu võiks katseajal etteteatamise tähtaeg olla vähemalt 20 päeva ja muul juhul 2 kuud. Paragrahviga 846 reguleeritakse teenistuse kulude kandmist. Selleks nähakse riigieelarvest Konkurentsiametile ette piisavad vahendid. Ka Konkurentsiamet on riigieelarvest finantseeritav asutus (Konkurentsiameti põhimäärus § 4 lg 1). Justiitsministeerium peab tagama Konkurentsiametile teenistuse tegevuseks vajalikud kulud, nii teenistuse töötingimuste tagamiseks kui seadusega sätestatud eesmärkide täitmiseks. Selline regulatsioon on ette nähtud tööstusomandi apellatsioonikomisjoni puhul (TÕAS § 42 lg-d 1 ja 2). 272 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja põhikiri, § 13. Kättesaadav: http://kpkoda.ee/doc/Põhikiri%2001.06.2018.pdf. 113 Teenistuse sõltumatuse tagamiseks eraldatakse teenistuse tegevuseks ettenähtud eelarvest teenistuse ülesannete täideviimiseks vajalik summa. Vajalik summa nähakse ette riigieelarve iga-aastase seadusega. Selleks nähakse teenistuse tarbeks ette eraldi eelarveüksus (iseseisva objektikoodiga) Konkurentsiameti eelarve all. Teenistuse juhatajal on õigus sõltumatult otsustada, kuidas ta seda eelarvet erinevate tegevuste ja konkreetsete maksejõuetusasjade vahel jagab. Näiteks on ka maakohtu eelarves eristatud õigusemõistmise funktsiooni teostamiseks vajalikke kulutusi kinnistusosakonna ja registriosakonna kulutustest (KS § 43 lg 2). Ka Soomes rahastatakse pankrotiombudsmani institutsiooni riigieelarvest, seejuures eelarve suuruse otsustab justiitsministeerium.273 Läti maksejõuetuse haldamise ameti rahastamine on Soome pankrotiombudsmani rahastamisest erinev ja mitmekülgsem. Vahendid tulevad ettevõtluse riski riigilõivust, riigieelarvest, tasulistest teenustest saadavast tulust ja välisfinantsabist.274 Võrreldes Soome pankrotiombudsmani institutsiooniga on Läti maksejõuetuse amet oluliselt suurem. Läti maksejõuetuse ametis töötab u 50 inimest, Soome pankrotiombudsmani juures aga 10. Samuti on laiemad Läti maksejõuetuse ameti tegevusvaldkonnad, hõlmates nii halduse, finantsi, õiguse, maksejõuetusmenetluse kindlustuse, esimese järelevalve ja teise järelevalve valdkondi ja vastavalt osakondi. 275 Rootsi täitevameti kulud kaetakse esmajoones pankrotivarast. Kui sellest ei jagu, siis riigieelarvest. Nii moodustas nt 2014. aastal kogu täitevameti eelarve 21 miljonit eurot, millest riigieelarvest panustati 15 miljonit eurot.276 Eesti maksejõuetuse teenistuse finantseerimisel on eeskujuks Soome pankrotiombudsmani institutsioon. Riigieelarvest finantseerimine on mõistlik, kuivõrd osa teenistuse kuludest saab tagasi võlgnike pankrotivarast ning osa kulusid saab riik tagasi kaudselt seeläbi, et tegutsedes võlausaldajate nõuete rahuldamise määra suurendamise nimel, saab kasu ka riik, kes on ise üheks suurimaks võlausaldajaks. Paragrahviga § 847 sätestatakse haldusmenetluse seaduse kohaldamine seoses maksejõuetuse teenistuse tegevusega. Kui üldiselt kohaldub pankrotimenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustik (PankrS § 3 lg 2), siis teenistuse teostatav riiklik järelevalve võlgniku või võlgniku lähikondse üle ja haldusjärelevalve pankrotihalduri üle on haldusmenetlusele sarnase olemusega menetlused ning neist tekkivad vaidlused kuuluvad lahendamisele halduskohtumenetluse reeglite järgi. Pankrotimenetlust puudutavad sisulised vaidlused kuuluvad endiselt lahendamisele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Näiteks, kui teenistus vaatab läbi võlgniku ruumid, on tegemist haldusmenetlusega. Kui avaliku uurimise käigus esitatakse pankrotimenetluses võlgniku juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõue, on tegemist tsiviilasjaga. Paragrahviga § 848 sätestatakse maksejõuetuse teenistusele menetlusele juurdepääsu tagamine. Menetlusele juurdepääsu andmine on teenistusele vajalik teenistuse eesmärkide täitmiseks nii haldus- kui riikliku järelevalve teostamisel, aga ka ühtse praktika kujundamisel. Riikliku järelevalve käigus läbiviidava pankrotimenetluse avaliku uurimise puhul seisneb maksejõuetuse teenistuse huvi ja vajadus toimikuga tutvumiseks näiteks selles, et teenistus saaks otsustada, milliste menetluste puhul on avalik uurimine vajalik ja põhjendatud. Samuti asendab teenistus pankrotimenetluse avaliku uurimisena läbiviimise korral võlausaldajate üldkoosolekut. Teenistus vajab asjakohast ja kõikehõlmavat teavet otsuste vastuvõtmiseks, tähtaegadest kinnipidamiseks, arvestamaks menetluses esitatud vastuväiteid ja taotlusi jne. Eriauditite taotluste lahendamisel on teenistusel vaja hinnata, kas eriauditi läbiviimine 273 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus. Justiitsministeerium, 2016, lk 30. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 274 Ibid., lk 53. 275 Ibid., lk 32. 276 Ibid., lk 53. 114 konkreetses menetluses on õigustatud. Ühtse praktika kujundamisel on samuti teenistusel vaja juurde pääseda menetlustele ja seda kõikides maksejõuetusasjades. Teenistuse eesmärk ühtse praktika kujundamisel on ka statistikat koguda. Praegu kättesaadav statistika maksejõuetusasjades ei ole järjepidav, andmetes esineb lünki ja see vajab korrastamist. Haldusjärelevalve teostamisel on teenistusel vaja tutvuda toimikuga, otsustamaks näiteks, kas asjas on põhjendatud esitada kohtule taotlusi halduri vabastamiseks, tasu kujundamiseks vms. Juurdepääsu tagamine saab toimuda e-toimiku süsteemi kaudu. Seotud menetluste all peetakse silmas nt pankrotimenetluse puhul pankrotiavalduse läbivaatamise menetlusi, tagasivõitmise, kahju hüvitamise, vara vabastamise jmt menetlusi, milles sisalduv teave võib olla samuti ühtse praktika kujundamise eesmärgist lähtuvalt oluline. Soomes on kasutusel andmete haldamise süsteem Kosti, mille eesmärgiks on muuta saneerimis- ja pankrotimenetluste läbiviimine efektiivsemaks, parandada info kättesaadavust, arendada e- riiki ja anda menetluste tulemuslikkuse ja majanduslike mõjude kohta infot.277 Süsteemi kasutusele võtmine on aidanud oluliselt parandada järelevalve teostamise kvaliteeti pankrotimenetluses ning hoida kokku ressurssi.278 Paragrahviga 849 sätestatakse teenistuse kulude kandmine ja nende hüvitamise võimalused. Lõikes 1 reguleeritakse teenistusele kulude hüvitamine eriauditi läbiviimise eest. Kui maksejõuetuse teenistus viib läbi eriauditi teostamaks järelevalvet võlgniku tegevuse üle ja selle kaudu õnnestub suurendada pankrotivara, tuleks tehtud kulutused hüvitada pankrotivara arvelt. Hüvitatavate kulude suurusjärk peaks olema sõltuvuses sellest, millises ulatuses õnnestub maksejõuetuse teenistuse tegevuse kaudu pankrotivara suurendada, kuid sellega on kõigi teenistuse kulude hüvitamist keeruline siduda. Näiteks ei pruugi eriauditi eesmärk olla võlausaldajatele tagasisaadava raha suurendamine, vaid ka võlgniku ebaseadusliku käitumise tuvastamine, pankrotiavalduse õigeaegse esitamise uurimine või muu avaliku huvi kaitsmise eesmärk. Kaudselt võivad ka nimetatud tegevused aidata leida võimalusi suurendada võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid, kuid teenistusel ei ole võimalik enne eriauditi läbiviimist alati hinnata, kas võlausaldajate tulu reaalselt kasvab. Seega võiks maksejõuetuse teenistusele pankrotivara arvelt hüvitatava kulu siduda võlausaldajatele tehtavate väljamaksetega üldiselt. Sidumine võlausaldajatele tehtavate väljamaksetega piiraks eriauditite kergekäelist läbiviimist. Eriauditi tegemine peab alati olema kaalutud ja ainult võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurendamise või avaliku huvi kaitse eesmärgil läbiviidud. Soomes on pankrotiombudsmanil õigus eriauditi läbiviimiseks tehtud kulutusi tagasi nõuda vaid siis, kui pankrotivara eriauditi tulemusel suurenes (LKHV § 5 lg 2). Suurusjärk, milles maksejõuetuse teenistus võiks saada kulutused pankrotivara arvelt hüvitatud, võiks olla 10% 2. järjekoha võlausaldajatele tehtavatest väljamaksete summast. On võimalik, et ühe menetluse raames on vaja läbi viia rohkem kui üks eriaudit. Seega kehtib 10% piirang kõikide ühes menetluses läbiviidud eriaudititele kulunud kogusumma kohta, mitte iga eriauditi osas eraldi. Eesmärk on, et maksejõuetuse teenistuse tegevuse mõte ei oleks lihtsalt enda tegevust pankrotivara arvelt finantseerida, vaid alati peaksid tagamata võlausaldajad sellest kasu saama. Kui maksejõuetuse teenistuse tegevuse tulemusel saaks pankrotivarast katta vaid teenistuse tegevuse kulutused, siis ei ole sellisel tegevusel ja uurimisel suuremat mõtet. 277 Soome pankrotiombudsmani koduleht, Kosti-tiedonhallintajärjestelmä. Kättesaadav: https://www.konkurssiasiamies.fi/fi/index/konkurssienjayrityssaneeraustentiedonhallintajarjestelmakosti.html. 278 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 30. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/maksejouetusinstituudi_pankrotiombudsmani_loomise_vajadus.pdf. 115 Eriauditi kulusid saab hüvitada üksnes siis, kui pandiga tagamata võlausaldajatele tehakse väljamakseid. Hüvitamisele kuuluvad eriauditi kulud arvutatakse summast, mis muidu kuuluks pandiga tagamata võlausaldajatele väljamaksmisele. Pandiga tagamata võlausaldajate väljamakse küll eriauditi kulutuste osas väheneb, kuid eeldusel, et eriaudit viiakse siiski läbi pankrotivara suurendamise eesmärgil, on tõenäoline, et pandiga tagamata võlausaldajatele tehtavate väljamaksete osakaal eriauditi tulemusel suureneb ja katab ka eriauditi hüvitamise kulud. Eriauditi kulud arvutatakse pandiga tagamata võlausaldajatele tehtavate väljamaksete summa alusel. Arvestatakse nii PankrS § 153 lg 1 p 2 kui p 3 tehtavaid väljamakseid, st eriauditi kulud hüvitatakse nii tähtaegselt kui hilinenult esitatud tunnustatud nõuete summast. Eriauditi läbiviimise tulemusel ei peaks rahaline vastutus langema lõppastmes hilinenult esitatud tunnustatud nõuetega võlausaldajatele. Kuna eriaudit on ka teiste tähtaegselt esitatud ja tunnustatud võlausaldajate hüvanguks, peaksid ka nemad seda kulu kandma. Eriauditi kulu väljamakse pankrotivara arvelt peaks seega paigutuma nende nõuetega samale järjekohale. PankrS § 153 täiendatakse vastavalt lõikega 11. Hüvitis kantakse riigieelarvesse, Rahandusministeeriumi arvelduskontole. Kulud, mis maksejõuetuse teenistusele hüvitatakse pankrotivara arvelt, võib vaidlustada üldises korras. Samas ei oleks võlgnikul ja võlausaldajal nende kulude korral vaidlustamisõigust, mille teenistus tasub pankrotimenetluse läbiviimiseks. Muud kulutused, mida maksejõuetuse teenistusel on õigus nõuda tagasi otse haldurilt või võlgnikult kui kohtumenetluse kaotanud poolelt, vaidlustamine käib samuti üldises korras ega vaja siin täpsustamist. Ka Soome pankrotiombudsmanil on õigus saada eriaudititele tehtud kulude hüvitamist pankrotivara arvelt. Järgnevas tabelis on kajastatud Soome pankrotiombudsmani poolt eriaudititele tehtud kulutusi ja tagasisaadud hüvitisi. Lisandub võlausaldajate kasu, mille kohta Soome pankrotiombudsmanil statistikat ei ole. Tabel 2. Soome pankrotiombudsmani kulud ja hüvitised eriaudititest 2015 2016 2017 2018 Keskmine Brutokulu 801 851 721 701 768,5 (tuhat €) Hüvitatud 138 192 207 299 159 Netokulu 663 659 514 402 559,5 (tuhat €) Hüvitise % 17,2% 22,6% 28,7% 42,7% 19,8% Allikas: Soome pankrotiombudsmanilt saadud andmed. Lõikes 2 reguleeritakse teenistusele avaliku uurimise läbiviimisel tekkinud kulude hüvitamine. Erinevalt eriauditist ei sõltu pankrotimenetluse läbiviimisel avaliku uurimisena maksejõuetuse teenistusele hüvitatavate kulude määr sellest, kui palju on maksejõuetuse teenistuse tegevuse tulemusel pankrotivara suurenenud. Pankrotimenetluse läbiviimisel avaliku uurimisena kannab maksejõuetuse teenistus pankrotimenetlusega seonduvad kulud, sh halduri tasu, ja omab õigust need tagasi saada juhul, kui pankrotivaras on nt osaliselt või sinna tekib vara (tagasivõitmised jms), mille arvelt kulutusi tasuda. Avaliku uurimise puhul võib teenistuse tehtavaid kulutusi võrrelda deposiidina menetluskulude katteks makstud summaga. Seega oleks teenistusel õigus need kulutused tagasi saada täies ulatuses pankrotimenetluse kulude arvelt, nagu näeb ette PankrS § 146. 116 Paragrahvi 85 lõike 1 esimest lauset muudetakse selliselt, et võlgnikul oleks teabe andmise kohustus ka maksejõuetuse teenistuse ees seoses teabega, mida teenistus võib seaduse kohaselt võlgnikult nõuda. Paragrahvi 85 täiendatakse lõikega 11, millega sätestatakse, et võlgnik peab teabe andmise kohustuse täitma viivitamatult. Kehtiv seadus ei sätesta sellist tähtaega. Kuna võlausaldajate (sh nõuete) nimekirja koostamise üheks aluseks on võlgniku esitatavad andmed, tuleks antud nimekirja ja andmete esitamise kohustust täpsustada ning sätestada antud toiminguks tähtaeg. Vastasel juhul ei ole pankrotihalduril (ja kohtul) võimalik menetlustähtaegu järgida.279 Võimalik on sätestada nii kindel tähtaeg kui ka anda võimalus haldurile määrata võlgniku jaoks mõistlik tähtaeg kohustuste täitmiseks. Kuivõrd teabe andmise kohustuse sisu ja maht võivad olla menetluste ja neis esinevate aspektide puhul väga erinevad, sätestatakse, et võlgnik peab vastava teabe andma viivitamatult, st ebamõistliku viivituseta. Paragrahvi 85 täiendatakse lõikega 4, mille kohaselt ei tohi pankrotimenetluses teabe andmise kohustuse täitmisel antud teavet kasutada isiku vastu tema suhtes läbiviidavas väärteo- või kriminaalmenetluses. Kehtiva seaduse järgi on võlgnikul pankrotimenetluses kaasaaitamiskohustus. Halduril on õigus saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta; viibida võlgniku valduses oleval maatükil ja majandus- või kutsetegevuseks kasutatavates ruumides; viibida füüsilisest isikust võlgniku eluruumis; saada riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuselt ning krediidiasutuselt, samuti muult isikult teavet ja dokumente, mis on vajalikud võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks (PankrS § 22 lg 3, § 55 lg 4). Võlgnik, (endine) juhtorgani liige, likvideerija, täisühingu osanik, usaldusühingu täisosanik, vähemalt 1/10 suurust osalust omav osanik või aktsionär, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik peab kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Võlgnik on kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga bilansi koos vara, sealhulgas kohustuste nimekirjaga (PankrS § 85 lg 1, PankrS § 90). Kohus võib kohustada võlgnikku ja teisi PankrS § 19 lg-tes 1 ja 3 nimetatud isikuid kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged (PankrS § 86, PankrS § 90) ning neil isikutel on kohustus osutada haldurile abi tema ülesannete täitmisel (PankrS § 87). Võlgniku vara kohta teabe andmise kohustus on ka kolmandatel isikutel, võlgniku töötajal, samuti endisel töötajal, kes on ametist lahkunud viimase kahe aasta jooksul enne pankrotiavalduse esitamist (PankrS § 85 lg- d 2 ja 3). Kriminaal- ja väärteomenetlustes kehtib enese mittesüüstamise privileeg (PS280 § 22 lg 3, KrMS281 §-d 34 lg 1 p 1, 66 lg 3, 71 ja 72). Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedase vastu. Kahtlustataval on õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest. Tunnistaja on kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus. Õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on kahtlustatava või süüdistatava alanejal ja ülenejal sugulasel; õel, poolõel, vennal, poolvennal või isikul, kes on või on olnud abielus kahtlustatava või süüdistatava õe, poolõe, venna või poolvennaga; võõras- või kasuvanemal, võõras- või kasulapsel; lapsendajal ja lapsendatul; abikaasal, püsivas kooselus oleval isikul ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva 279 T. Saarma. Memo pankrotiseaduses nõuete kaitsmise süsteemi ümberkujundamise korral muutmisele kuuluvatest sätetest, 2019, lk 1. 280 Eesti Vabariigi Põhiseadus. – RT 1992, 26, 349; RT I, 15.05.2015, 2. 281 Kriminaalmenetluse seadustik1 (KrMS) - RT I 2003, 27, 166; RT I, 13.03.2019, 7. 117 kooselu lõppemist. Tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest ka siis, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud isikuid; ta on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi või õigeks mõistetud. Õigus tunnistajana keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest on ka Eestis registreeritud usuorganisatsiooni vaimulikul; kaitsjal ja notaril, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti; tervishoiutöötajal ja farmatseudil isiku päritolusse, kunstlikku viljastamisse, perekonnasse või tervisesse puutuvate asjaolude puhul; ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust, ütluste andmiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ja isikut kohustatakse ütluste andmiseks prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel; isikul, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Õigus ütluste andmisest keelduda on ka nimetatud isikute erialasel abipersonalil ja isikul, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võivate asjaoludega. Kuna pankrotimenetluses on vältimatult vaja koguda teavet, siis läheb teabe andmisest keeldumine vastuollu pankrotimenetluse olemuse ja eesmärgiga. Riigikohus on analüüsinud sellist olukorda ja leidnud, et kui isik saab riigisiseses seaduses sisalduvale tõhusale tõendi kasutamise keelule tuginedes juba andmete nõudmise ajal välistada, et andmeid võidakse kasutada kriminaalmenetluses tema vastu, ei saa ta tugineda andmete esitamata jätmisel enese mittesüüstamise keelule. Seega sõltub ka pankrotimenetluses võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kolleegium möönab, et sellist sätet ei pruugi õiguskorras olla ning tegemist võib olla põhiseadusliku vastuoluga.282 Seega seisneb probleem eelkõige selles, et puudub regulatsioon, mis välistaks pankrotimenetluse käigus kogutud teabe kasutamise kriminaal- või väärteomenetluses. Saksa pankrotiseaduse (InsO) § 97 lg 1 sätestab võlgniku teabe andmise ja kaasabi osutamise kohustuse. Kaasaaitamiskohustuse olemasolu poolest sarnaneb Saksa õigus Eesti omaga, kuid Saksa õiguses on täiendavalt reguleeritud ka võlgniku kohustus anda pankrotimenetluses sellist teavet, mis võib kaasa tuua tema kriminaal- või haldusvastutuse (InsO § 97 lg 1 ls 2). Kriminaal- või haldusvastutust kaasatoovaid asjaolusid ei tohi aga kasutada võlgniku vastu tema suhtes käivas kriminaal- või haldusmenetluses ilma võlgniku vastava nõusolekuta (InsO § 97 lg 1 ls 3). Saksa õiguskirjanduses on leitud, et selleks, et võlgnikul ei tekiks igakülgse informatsiooni esitamise kaudu kiusatust kriminaalvastutusest vabanemiseks, ei peaks InsO § 97 kohaldama nende asjaolude kohta, mille ametkonnad oleksid nagunii teada saanud.283 Eelnõus väljapakutud muudatusega sätestatakse ka Eesti õiguses, et pankrotimenetluses teabe andmise kohustuse täitmisel antud teavet ei tohi isiku nõusolekuta kasutada tema vastu väärteo- või kriminaalmenetluses. Selliselt ei ole enam võimalik keelduda pankrotimenetluses teabe andmisest, tuginedes enese mittesüüstamise privileegile, kuid on tagatud isiku õigus ennast mitte süüstada väärteo- või kriminaalmenetluses. Muudatus puudutab võlgnikku ja võlgniku lähikondseid, sest teistele isikutele enese mittesüüstamise privileeg ei laiene.284 282 RKTKm 14.10.2015, 3-2-1-103-15, p 15. 283 Dr. Ulrich Foerste. Pankrotiõigus. Tõlkinud K. Kliimask, toimetanud P. Varul. OÜ Juura, Tallinn, 2018, lk 61. 284 H. Sepp, E. Kergandberg. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, 2017, § 22 lg 3 p-d 39–40. Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/index.php?leht=autorid. 118 Küsimused nagu, kas enese mittesüüstamise privileeg laieneks ka teabele, mille võlgnik on andnud haldurile või kohtule vabatahtlikult, vastuseks mittekohustavale päringule või mille võlgnik on ise edastanud kolmandatele isikutele, tuleks sisustada kohtupraktika kaudu.285 VTK-le esitatud tagasisides pooldati eeltoodud muudatuse lisamist. Muudatus puudutab põhiõigust mitte tunnistada iseenda või oma lähedase vastu (PS § 22 lg 3), mida nimetatakse ka enese mittesüüstamise privileegiks.286 Muudatus on vajalik pankrotimenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmise tagamiseks, minemata vastuollu enese mittesüüstamise privileegiga. Sätestades, et võlgniku või võlgniku lähikondse antud teavet võib tema vastu käivas väärteo- või kriminaalmenetluses kasutada ainult isiku enda vastaval nõusolekul, tagatakse isikule õigus mitte tunnistada iseenda või oma lähedase vastu ning välistatakse isiku põhiõiguse riive. Pankrotimenetlus ei ole süüteomenetlus, kus peaks isikul olema õigus teavet mitte anda. Pankrotimenetluses ei saa isikul olla õigust teabe andmisest keelduda, kuivõrd see seaks ohtu pankrotimenetluse eesmärkide täitmise. Euroopa Liidu õiguses reguleerib süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul.287 Direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kahtlustataval ja süüdistataval oleks õigus vaikida seoses kuriteoga, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Samuti, et kahtlustataval ja süüdistataval oleks õigus ennast mitte süüstada. Direktiiv käib kriminaalmenetluse kohta, mida pankrotimenetlus ega maksejõuetuse teenistuse läbiviidav riikliku järelevalve menetlus ei ole. Seega ei tohiks direktiiviga olla vastuolus pankrotimenetluses sellise teabe andmine, kui välistatakse selle kasutamine kriminaalmenetluses ilma isiku vastava nõusolekuta. Ka see, et maksejõuetuse teenistus ei vii läbi väärteo- ega kriminaalmenetlusi, aitab tagada enese mittesüüstamise presumptsiooni järgimist. Seoses PankrS § 85 lõike 4 lisamisega täiendatakse PankrS § 23 lõiget 1, § 163 lõiget 5 ja § 1921 lõiget 2 selliselt, et kui võlgnikku või tema lähikondset süüstav teave on saadud PankrS § 85 lõikes 4 sätestatud olukorras ja võlgnik ei anna nõusolekut teabe avaldamiseks, ei ole halduril, kohtul ega maksejõuetuse teenistusel kohustust teavitada politseid või prokuratuuri kuriteotunnuste ilmnemisest. Sellisel juhul haldur, kohus ja teenistus ei tohiks seda teha. Pankrotiseaduse §-le 85 viidatakse investeerimisfondide seaduse288 § 190 lõikes 5 ja § 281 lõikes 4, kuid nimetatud sätetes ei teki PankrS § 85 lõikega 4 täiendamisel vastuolu ning viiteid muuta ei ole vaja. Paragrahvi 93 lõikes 1 asendatakse kahekuuline tähtaeg ühe kuuga ning lisatakse täiendav lõige 11, mille kohaselt kohtul on võimalik määrata pikem tähtaeg, kuid mitte rohkem kui neli kuud, kui see on menetluse asjaoludest tulenevalt vajalik. Kohus märgib nõuete esitamise 285 K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 55. 286 H. Sepp, E. Kergandberg. Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, 2017, § 22 lg 3 p-d 36. Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/index.php?leht=autorid. 287 ELT L 65, 11.3.2016, lk 1–11 288 Investeerimisfondide seadus1. – RT I, 31.12.2016, 3; RT I, 13.03.2019, 65. 119 tähtaja pankrotimääruses, nagu see on ka kehtiva õiguse kohaselt (PankrS § 33 lg 2) Seega oleks tulevikus minimaalne nõuete esitamise tähtaeg üks kuu ja maksimaalne neli kuud. Kehtiv PankrS § 93 lõige 1 sätestab nõuete esitamise tähtajaks kaks kuud alates pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Kahekuuline tähtaeg on paindumatu ning ei pruugi alati praktika vajadustele vastata. Näiteks võib väheste võlausaldajatega menetluses piisata ka lühemast nõuete esitamise tähtajast, samas kui keerulises, nt paljude võlausaldajatega või piiriüleses pankrotimenetluses oleks vajalik hoopis tähtaega pikendada. Lisaks aitab tähtaja lühendamine seal kus võimalik kaasa menetluse kiiremale läbiviimisele.289 Väljatöötamiskavatsusele tagasisidet andnud huvigruppide seas oli nii muudatuse pooldajaid kui ka vastuolijaid. Kriitikana toodi välja, et senine tähtaeg on praktikas kinnistunud ega ole menetluses takistuseks. Leiti ka, et tähtaja lühendamine ei aita menetlust kiiremaks muuta ning võib mõjuda negatiivselt väikestele võlausaldajatele, kellel võib olla raskusi nõude esitamisest teadasaamisega. Samas on praktikud leidnud, et kahekuuline tähtaeg ei ole iga menetluse puhul praktiline.290 Kahekuuline nõuete esitamise tähtaeg kehtestati juba 10.06.1992 vastuvõetud pankrotiseadusega. Võrreldes peaaegu 30 aastaga on sidevahendid muutunud olulisemalt tõhusamaks, mis võimaldab nõudeid kiiremini esitada ning kahekuuline tähtaeg ei ole enam igas menetluses vajalik. Mis puutub menetluse kiirenemisse, siis ühe kuu võrra lühem tähtaeg ei muudaks menetlust üksi oluliselt kiiremaks, kuid käesolevas eelnõus on tehtud ettepanekuid mitmesuguste suuremate ja väiksemate muudatuste tegemiseks, mis koosmõjus võivad menetluse läbiviimist märkimisväärselt kiirendada. Samamoodi ei vasta enam kahekuuline tähtaeg praktika vajadustele ja vajab paindlikkust seetõttu, et menetlused on aja jooksul muutunud keerulisemaks ning lisandunud on piiriülesed menetlused, mida varem ei olnud. Sellistes menetlustes võib olla vaja hoopiski pikemat nõuetest teatamise tähtaega. Näiteks tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2015/848 art 54 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt teavitada teistes liikmesriikides asuvaid võlausaldajaid nõuete esitamise tähtajast isiklikult, mis võib võtta kauem aega. Seetõttu on mõistlik muuta nõuete esitamise tähtaeg paindlikumaks. Ka Saksamaal ja Soomes on nõuete teatamise tähtaeg paindlik, varieerudes Saksamaal kahest nädalast kolme kuuni (InsO § 28 lg 1) ja Soomes ühest kuust kahe kuuni (Soome pankrotiseaduse 12. ptk § 5 lg 1). Skandinaavia-Balti koostöövõrgustiku eesmärk on ühtlustada Balti ja Skandinaavia riikide maksejõuetusõigust, tema välja töötatud soovituste kohaselt peaks nõuete esitamise periood olema 4–10 nädalat.291 Muudatus on kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2015/848 artikli 55 lõikega 4, mille kohaselt ei tohi teise liikmesriigi võlausaldajale jääda oma nõudest teatamiseks vähem kui 30 päeva pankrotiteate avaldamisest või kui liikmesriik tugineb määruse artikli 24 lõikele 4, ei tohi see tähtaeg olla lühem kui 30 päeva pärast seda, kui võlausaldajat on artikli 54 kohaselt teavitatud. Viimasel juhul saab kohus määrata pikema tähtaja. Paragrahvi 93 lõiget 1 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt peab ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama oma nõude haldurile nõuetest teatamise tähtaja jooksul. Seda sõltumata sellest, et võlausaldaja on oma nõuet pankrotiavalduse esitamisel juba tõendanud. 289 T. Saarma. Nõuded pankrotimenetluses. Analüüs-kontseptsioon 15.12.2017, lk 6. 290 T. Saarma. Nõuded pankrotimenetluses. Analüüs-kontseptsioon 15.12.2017, lk 6. 291 Nordic-Baltic Insolvency Network, M. Möller. Nordic-Baltic Recommendations on Insolvency Law. Wolters Kluwer, 2016, edition 1:1, p 49. 120 Kehtiv seadus ei reguleeri spetsiaalselt pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudest teatamise kohustust, vaid reguleerib võlausaldajate sellise kohustuse olemasolu üldiselt (PankrS § 93 lg 1). Praktikas on aga tekitanud segadust, kas eelnimetatud kohustus laieneb pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale, kes on pankrotiavaldust esitades juba pidanud tõendama oma nõude olemasolu (PankrS § 10 lg 1), või mitte. 292 Selguse huvides tehakse eelnõuga ettepanek seadust täpsustada selliselt, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on samuti kohustus oma nõudest haldurile teatada. Muudatuse tagajärjed ei oleks võlausaldajale ebaproportsionaalselt koormavad, kuivõrd võlausaldajal on vajalik info ja tõendid juba olemas. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides toodi välja, et nõude teistkordne esitamine ei ole vajalik ning võib viia selleni, et võlausaldaja unustab oma nõudest üldse teatada. Iseenesest teavitab haldur teadaolevaid võlausaldajaid ja seega ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat pankrotimäärusest ja nõuete esitamata tätmise tagajärgedest (PankrS § 34 lg 1), mistõttu ei ole põhjust eeldada, et võlausaldaja unustaks oma nõudest teatamise. Pigem võib segadust tekitada see, kui seaduses ei ole eelkirjeldatu selgelt reguleeritud ning pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja haldur saavad olukorrast erinevalt aru. Lisaks toodi tagasisides välja, et nõudest teatamine on mõistlik siis, kui nõue on vahepeal muutunud. Arvestades, et PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt lõpetatakse viivise ja intressi arvestamine alles pärast pankroti väljakuulutamist, mitte veel pankrotiavalduse esitamisest, on suure tõenäosusega ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja intressi ja viivise nõuded muutunud. Samuti tuleb arvestada, et võlausaldaja tõendab oma nõuet kohtule, mitte haldurile ja pärast pankroti väljakuulutamist võib haldur vahetuda, kuivõrd pankrotihaldur võib, aga ei pea olema sama isik, kes oli ajutine haldur. Tulenevalt eeltoodust oleks parem seaduses täpselt sätestada, et ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on kohustus oma nõudest haldurile teatada. Paragrahvi 94 lõike 3 teist lauset muudetakse tulenevalt nõuete kaitsmise kirjalikuks muutmisest ja nõuete tunnustamisest hagita menetluses. Võlausaldajate üldkoosolek ei tegele enam nõuete tunnustamisega ja sellest tulenevalt otsustab ka nõudeavalduse esitatuks lugemise kohus, kes võtab nõuete tunnustamise üle. Paragrahvi 94 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrd võlausaldajate üldkoosolek ei otsusta enam nõudeavalduse esitatuks lugemist, seda teeb edaspidi kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamisel. Seaduse 5. peatüki 2. jagu kujundatakse ümber. Nõuete kaitsmine hakkab senise võlausaldajate üldkoosoleku asemel (PankrS §-d 100–107) toimuma kirjalikus menetluses. Muudatus on tingitud praktika muutumisest seoses elektroonilise suhtluse pidamisega. Eelnõus ettenähtud muudatused on Saksa ja Soome õiguse kombinatsioon, arvestades ka saneerimisseadusest tulenevaid põhimõtteid, UNCITRAL-i soovitusi ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 2015/848.293 Paragrahvi 99 lõike 1 teises lauses seatakse nõude tasaarvestamiseks avalduse esitamise tähtajaks võlausaldajate nimekirja kinnitamine varasema viimase jaotusettepaneku kinnitamise asemel. Muudatus on seotud võlausaldajate nimekirja kohtuliku kinnitamisega, mille käigus määrab kohus ühtlasi ära jaotised, mistõttu jaotusettepanekuid enam ei esitata. 292 T. Saarma. Nõuded pankrotimenetluses. Analüüs-kontseptsioon 15.12.2017, lk 3 p 4.2. 293 T. Saarma. Seletuskiri Pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 3. 121 Paragrahv 100 tunnistatakse kehtetuks nõuete kaitsmise protsessi kirjalikuks muutmise tõttu. Paragrahviga 1001 reguleeritakse nõuete kaitsmise kord ja tähtajad kirjalikus menetluses. Lõige 1 sarnaneb kehtiva PankrS § 100 lõikega 1. Nagu nõuete kaitsmise koosolekul, tuleb ka kirjaliku kaitsmise korral kaitsta koos nõudega ka seda tagavat pandiõigust. Lõige 2 sätestab halduri tegevused pärast PankrS § 93 lg-s 1 nimetatud nõudeavalduste esitamise tähtaja möödumist. Haldur koostab võlgnikult saadud info ning esitatud nõudeavalduste alusel esialgse võlausaldajate nimekirja. Võlausaldajate esialgses nimekirjas peab sisalduma järgnev info: nõudeavalduse esitamise järjekorra number, võlausaldaja nimi, võlausaldaja registri- või isikukood, nõudeavalduse esitamise kuupäev, nõude suurus, kas nõue on tagatud pandiõigusega, nõude rahuldamisjärk, kas nõue loetakse kaitsmiseta tunnustatuks, kas tegemist on solidaarkohustusega või tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tuleneva nõudega, häälte arv, halduri põhistatud vastuväited. Esialgne võlausaldajate nimekiri saab aluseks teistele võlausaldajatele ja võlgnikule vastuväidete esitamiseks. Lõikes 3 täpsustakse vastuväidete esitamise korda tulenevalt eelnõuga toimuvast nõuete kaitsmise protseduuri muutusest suulisest kirjalikuks, mille järgimine on kohustuslik. Eelnõu kohaselt on võimalik pankrotimenetluses esitada vaid kirjalikke põhistatud vastuväiteid. Vastuväite esitaja peab selgitama oma vastuväite sisu ja suurust. Kehtiva seaduse järgi vastuväidet põhistama ei pea. Muudatus on vajalik, kuivõrd praktikas esitavad võlausaldajad teatud juhtudel üksteisele põhjendamatuid vastuväiteid, mis ei ole kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga, võivad tekitada ebavajalikke vaidlusi ja menetlust venitada. Juhul kui vastuväide esitatakse pandiõigusele või nõude rahuldamisjärgule, tuleb ka see vastuväites selgelt välja tuua. Kui vastuväide ei ole korrektselt ja arusaadavalt esitatud, st esitatud pärast tähtaega või ilma põhistuseta, on kohtul õigus jätta esitatud vastuväide võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ehk nõuete tunnustamisel tähelepanuta.294 Lõige 4 sarnaneb kehtiva PankrS § 101 lõikega 1 ja § 103 lõike 2 viimase lausega. Samamoodi nagu nõuete kaitsmisel koosolekul, peab haldur nõuete ja pandiõiguste põhjendatust kontrollima ja vajaduse korral vastuväiteid esitama ka siis, kui nõudeid kaitstakse kirjalikult. Lähtuvalt eelnõust saab vastuväiteid esitada edaspidi vaid kirjalikult.295 Lõikes 5 sätestatakse võlausaldaja õigus esitada seisukohti oma nõuete kohta esitatud vastuväidetele. Eelnõu kohaselt tuleb halduril saata võlausaldaja nõudele esitatud vastuväiteid, sh ka halduri enda vastuväited, edasi selle saanud võlausaldajale seisukoha esitamiseks.296 Haldur määrab seisukohtade ja taotluste esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui 15 ega pikem kui 30 päeva. Seisukohad ja taotlused tuleb esitada kirjalikult. Hilinenult esitatud seisukohti kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei arvesta. Lõige 6 käsitleb nõuete kaitsmise korra osa, mis puudutab vastuväidete arvestamist ning järgib sama põhimõtet kui PankrS § 103 lg 8. Erinevalt PankrS § 103 lõikest 8 saab nõuete kirjalikult kaitsmise korral nõuet tunnustada hagi asemel määruskaebuse kaudu, kuivõrd nõuete kirjalik kaitsmine toimub hagita menetluses. 294 T. Saarma. Seletuskiri Pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 12. 295 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 10. 296 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 12. 122 Paragrahviga 1002 reguleeritakse võlausaldajate nimekirja vormistamist ja kohtule esitamist, mis järgneb kõikide vastuväidete ja neile seisukohtade ning taotluste esitamisele. Lõike 1 kohaselt, kui halduril on kogu info olemas, vormistab ta selle lõplikuks võlausaldajate nimekirjaks, mille esitab kohtule kinnitamiseks. Eelnõu kohaselt tuleb halduril kanda nõuete kaitsmise protseduuri käigus tähtaegselt esitatud vastuväited, seisukohad ja taotlused võlausaldajate nimekirja.297 Halduril on lõpliku võlausaldajate nimekirja kokkupanemiseks aega kuni 30 päeva, keerulisematel juhtudel võib kohus nimekirja esitamise tähtaega pikendada omakorda kuni 30 päeva. Kui ühtegi vastuväidet ei esitata, ei anta lõike 2 kohaselt tähtaega vastuväidetele seisukohtade ja taotluste esitamiseks. Selleks puuduks vajadus ja nii saab nõuete kaitsmise kiiremini läbi viia. Lõikes 3 nimetatakse info, mille haldur peab lõplikus võlausaldajate nimekirjas esitama lisaks esialgses võlausaldajate nimekirjas kajastatule. Lisanduv info põhineb esitatud vastuväidetel ja seisukohtadel. Haldur märgib, milliseid nõudeid tunnustati, st keegi ei esitanud nõudele vastuväidet, ja milliseid mitte (p 1). Kui nõudele esitati vastuväide, siis andmed vastuväite sisu ja esitaja kohta (p 2). Juhul kui mõni võlausaldaja on esitanud nõudeavalduse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, lisab haldur ka sellekohase info lõplikusse võlausaldajate nimekirja (p 4). Eeltoodud info on kohtule vajalik tuvastamaks, millised nõuded tuleb tunnustada ja millised mitte. Lisaks märgib haldur, kas võlgnik esitas vastuväite (p 3), mis on vajalik selleks, et võlgniku vastuväite esitamise fakt saaks vormistatud. Varem tehti seda nõuete kaitsmise koosoleku protokollis, kuid nõuete kaitsmise koosolekuid enam ei toimu. Seetõttu võiks vastav info sisalduda halduri poolt koostatavas esialgses võlausaldajate nimekirjas. Kohus võlgniku vastuväite kohta seisukohta võtma ei pea. Võlgniku vastuväite esitamine ja tagajärjed on reguleeritud PankrS §-s 104. Lõige 4 kohaselt esitab haldur kõik dokumendid, mis talle esitatakse ja mis tõendavad eeltoodud infot, koos nimekirjaga kohtule. Paragrahviga 1003 reguleeritakse võlausaldajate nimekirja kohtus kinnitamist. Eelnõuga tehakse ettepanek viia võlausaldajate nimekirja ja nende tunnustatud nõuete kinnitamine hagita menetlusse. See annab kohtule võimaluse kohaldada uurimisprintsiipi, mh kuulata menetlusosalisi ära ka istungil, kui see on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. 298 Üldiselt lahendatakse hagita menetluses asju, kus poolte vahel puudub hagimenetlusega võrreldav vaidlus. Otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt on hagita menetlusse määratud ka mitmeid vaidlusmenetlusi. Tegemist on eelkõige asjadega, kus hagimenetluse formaalsete reeglite range järgimine ei võimalda efektiivselt täita TsMS §-s 2 nimetatud tsiviilkohtumenetluse ülesannet, s.o lahendada asi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väheste kuludega.299 297 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 12. 298 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 16. 299 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI– XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, JUURA, lk 31 p 1.1.a, lk 36 p 2.2.b; RKTKm 17.05.2010, 3-2-1-42-10, p 20. 123 Hagita menetlus erineb hagimenetlusest mitmes aspektis oluliselt. Hagita menetluses ei ole kohus menetlusosaliste esitatud taotluse ja asjaoludega seotud ning saab ise neid selgitada, tõendeid koguda ja menetlusosalisi kaasata (TsMS § 477 lg 5, § 5 lg 3, § 477 lg 7, § 230 lg 3, § 198 lg 3). Hagita asi lahendatakse määrusega (TsMS § 478 lg 1). Menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel toimub õigluse alusel (TsMS § 172 lg 1 ls 2). Hagita menetluses tehtud määruse peale on määruskaebuse esitamise tähtajad lühemad, 15 päeva määruse kättetoimetamisest nii apellatsiooni- kui kassatsioonimenetluses (TsMS § 661 lg 2 ls 1, § 698 lg 2). Hagimenetluses on vastavad tähtajad 30 päeva (TsMS § 632 lg 1, § 670 lg 1). Seejuures saab hagita menetluses määruskaebuses ringkonnakohtule esitada ka uusi asjaolusid ja tõendeid ning määruskaebust lahendab esmalt asja lahendanud maakohus ise (TsMS § 662 lg 3, § 663).300 Hagita menetlus on menetlusosalisele odavam, sest üldjuhul puudub vajadus kasutada professionaalset õigusabi.301 Menetlus on ka efektiivsem ja kontsentreeritum, kuivõrd kohus ei ole menetlusosaliste taotlustega seotud ning saab asja läbi vaadata ulatuses, nagu vaidluse lahendamiseks vajalik on.302 Seega on hagita menetluses võimalik nõuete kaitsmine läbi viia kiiresti ja tõhusalt, sest tähtajad on lühemad ja kohtul on aktiivsem roll. Hagita menetluses toimuks nõuete üle tekkinud vaidluste lahendamine kiiremini, sest ühes menetluses vaadatakse läbi kõik konkreetses pankrotimenetluses esitatud nõuded. Samuti tagab see kohtunikule parema ülevaate menetlusest, mis omakorda võimaldab jõuda õigema lahendini. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise menetlus peaks alluma pankrotiasja läbivaatavale kohtule ning võimaluse korral ka samale kohtunikule, kes on konkreetse pankrotimenetlusega juba seotud. See võimaldaks saada pankrotimenetlusest täielikumat ülevaadet, hoida kokku kohtunike ressurssi, kui mitme kohtuniku asemel tutvub menetluse asjaoludega vaid üks kohtunik ning viia menetlus läbi kiiremini. Lõige 1 reguleerib võlausaldajate nimekirja kinnitamist. Kohus lahendab esitatud vastuväiteid, taotlused ja avaldused sisuliselt. 303 Ühtlasi määrab kohus nõuete rahuldamisjärgud ja nõuete jaotised. Sellega seoses ei ole jaotusettepaneku esitamine enam vajalik ning vastavad sätted (eelkõige PankrS §-d 143–145) tunnistatakse kehtetuks. Võlausaldajate nimekirja kinnitamine lahendatakse hagita menetluses. Hagita menetluses on kohtul uurimiskohustus ja kohustus koguda vajadusel omal algatusel tõendeid, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS §-d 230 lg 3, 477 lg 7). Kuivõrd pankrotimenetluses võib olla palju võlausaldajaid ja mitmeid nõuete üle peetavaid vaidluseid, võib kohtu kohustus siinkohal omal algatusel tõendeid koguda muutuda kohtu jaoks liiga koormavaks. Seetõttu sätestatakse, et võlausaldajad ja haldur saavad oma nõuete ja vastuväidete tõendamisel tugineda hagimenetluses lubatud tõenditele ning kohus omal algatusel tõendeid ei kogu. Üldjuhul on hagita menetluses kohtul omal algatusel tõendite kogumiseks kaks olulist põhjust. Esiteks siis, kui hagita asjas puudub klassikalises mõttes vastaspool, kes avaldaja seisukohti kummutavad tõendid kohtu ette tooks. Teiseks siis, kui asjas esineb ülekaalukas avalik huvi, millest tulenevalt ei ole seadusandja pidanud vajalikuks jätta hagita asjades tõendite kogumist vaid menetlusosaliste hooleks, isegi kui vaidlevad pooled on olemas. Näiteks on tugev avalik 300 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI– XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, Juura, lk 31 p 1.1.b. 301 RKTKm 01.06.2011, 3-2-1-17-11, p 11 302 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI– XV osa (§-d 475–759), Tallinn, 2018, Juura, lk 36 p 2.2.b. 303 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 16. 124 huvi eestkoste seadmise või alaealistega seotud asjades.304 Nagu eelpool selgitatud, siis pankrotimenetluses nõuete üle peetavate vaidluste lahendamine hagita menetluses on mõistlik ja vajalik tulenevalt otstarbekuse põhimõttest. Hagita menetluses saab nõuete üle peetavad vaidlused lahendada oluliselt kiiremini kui mitmes paralleelselt toimuvas hagimenetluses. Tegemist ei ole aga asjadega, kus vastaspool puuduks. Seetõttu on ka võimalik lähtuda hagimenetluse tõendamise reeglitest, st menetlusosalised peavad kohtule ise vajalikud tõendid esitama. Kohtul on ka õigus teha menetlusosalistele ettepanek esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2). Lõige 2 reguleerib võlausaldajate nimekirja kinnitamata jätmist juhul, kui haldur ei ole nimekirja koostamisel järginud seaduses sätestatud korda. Haldur peab tagama, et võlausaldajate nimekiri on vormistatud vastavalt seaduses sätestatud vorminõuetele ning et ei oleks rikutud võlausaldajate õigusi. Eelkõige peetakse silmas, et haldur võimaldaks teostada vastuväidete, seisukohtade, taotluste ja avalduste esitamise õigust (PankrS § 1001 lg-d 3 ja 5) ning edastaks kohtule kogu vajamineva info ja dokumendid (PankrS § 1001 lg 2 ja § 1002 lg 3). Pankrotihalduri poolt kogu vajamineva info kogumine hoiab ära kohtu koormuse liigse kasvamise ning võimaldab nimekirja kinnitada kiiremini. Seetõttu on oluline, et haldur kogu vajamineva info enne nimekirja kohtule esitamist välja selgitab ja kokku koondab. Kui kohus tuvastab, et haldur ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimusi täitnud, tagastab kohus materjalid haldurile määrusega eelnõu kohase kohtuvälise menetluse läbiviimiseks.305 Kui kohtul on siiski võimalik puudus ise kõrvaldada, näiteks menetlusosaliselt vajalikku infot küsides, peaks kohus seda menetlusökonoomiat arvestades tegema. Sellisel juhul ei ole mõistlik asja haldurile tagasi saata, kuivõrd see võtaks täiendavalt aega ja pikendaks menetlust. Lõige 3 reguleerib nõuete kaitsmiseta tunnustamist, st kohus neid nõudeid ei analüüsi. Sellisteks nõueteks on nõuded, millele ei esitatud ühtegi vastuväidet või millele esitatud vastuväitest loobuti ning nõuded, mida tunnustatakse kaitsmiseta. Säte võtab üle kehtiva PankrS § 103 lõiked 2 ja 4. Ka nõuete kirjaliku kaitsmise puhul ei ole vaja kaitsta selliseid nõudeid, millele vastu ei vaielda, ega nõudeid, mis tulenevad kindlast õigusallikast, nt jõustunud kohtulahendist. Ühtlasi täiendatakse lõikes 4 kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja nõuetega, mis ei vaja pankrotimenetluses kaitsmist. Tegemist on nõuetega, mis on ka TMS § 2 lg 1 kohaselt täitedokumendiks ning millel on suur õiguskindlus, need on jõustunud ning neid ei ole võimalik vaidlustada. Kuivõrd nõuete nimekiri täieneb, muudetakse sätte struktuuri ja esitatakse nõuded loendina. Kehtiva pankrotiseaduse kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud kohtulahendiga või TMS § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga, ja pandiõigus, mida on tunnustatud kohtulahendiga või TMS § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või väärtpaberite registrisse. TMS § 2 lg 1 punktides 6 ja 61 sätestatud täitedokumendid on vahekohtu täidetavaks tunnistatud otsus ning Eesti Kaubandus- Tööstuskoja Arbitraažikohtu ja Notarite Koja vahekohtu jõustunud otsus. Samas nimetatakse TMS § 2 lõikes 1 oluliselt rohkem dokumente, mille alusel nõue võetakse täitmisele. Täitemenetluse algatamine puudutab tugevalt isiku põhiõigusi, mistõttu sobivad täitedokumentideks üksnes väga tugeva õigusjõuga dokumendid. Sellistest dokumentidest 304 V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, I–IV osa (§-d 1–305), Tallinn, 2017, Juura, lk 1256, p 3.4.1.d. 305 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 16. 125 tulenevad nõuded võiksid aga olla kaitsmiseta tunnustatavad ka pankrotimenetluses. Kui nõue on kaitsmiseta tunnustatav, kulub selle nõude käsitlemisele vähem ressurssi, mis aitab ühtlasi menetluse odavamaks ja kiiremaks muuta. Siiski ei saa kõiki TMS § 2 lõikes 1 nimetatud dokumente pidada piisavaks, et neid pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks lugeda. Väljatöötamiskavatsusele esitatud tagasisides toodi õigesti välja, et üks eeldus nõude kaitsmiseta tunnustamiseks võib seisneda selles, kui täitedokumentidest tulenevat nõuet enam tavakorras kohtus vaidlustada ei saa. Tagasisidet on ettepanekute tegemisel arvestatud. Punktid 1 ja 2. TMS § 2 lg 1 punktides 1–4 nimetatud täitedokumendid ehk jõustunud kohtulahendid on PankrS § 103 lõike 4 alusel juba kaitsmiseta tunnustatavad. TMS § 2 lg 1 punktides 6 ja 61 nimetatud täitedokumendid ehk Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu ja Notarite Koja vahekohtu jõustunud otsus ning muu vahekohtu täidetavaks tunnistatud otsused on samuti PankrS § 103 lõike 4 alusel juba kaitsmiseta tunnustatavad. Välisriigi täidetavaks tunnistatud vahekohtu lahendit tuleks välisriigi vahekohtute otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art 3 teise lause kohaselt kohelda sarnaselt Eesti vahekohtu lahenditega ning mitte oluliselt rangematel tingimustel. Eesti on nimetatud konventsiooni ratifitseerinud 1993. aastal.306 Seetõttu tuleks ka välisriigi vahekohtu lahendeid, mis on täidetavaks tunnistatud, pankrotimenetluses tunnustada kaitsmiseta. Kuivõrd kohus on see, kes tunnistab lahendi täidetavaks, on nende õigusjõud ka tugev. Punkt 3. TMS § 2 lg 1 p 41 nimetab täitedokumendina ühtset patendikohut käsitleva lepingu (ELT C 175, 20.06.2013, lk 1–40) artiklis 82 nimetatud ühtse patendikohtu jõustunud otsused ja korraldused. Nimetatud otsused ja korraldused kuuluvad artikli 82 lõike 1 kohaselt täitmisele igas lepinguosalises liikmesriigis. Kohtu otsusele lisatakse korraldus selle täitmiseks.307 Tegemist on kohtu lahendiga, millel on suur õiguskindlus ning mis võiks olla kaitsmiseta tunnustatav. Punkt 4. TMS § 2 lg 1 p 5 nimetab täitedokumendina välisriigi kohtu Eestis täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluva lahendi. Tunnustamiseta kuuluvad täitmisele kohtulahendid, mis tulenevad maksejõuetuse määruse artiklist 32, mis omakorda viitab Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusele (1215/2012)308 ja mis reguleerib Euroopa Liidu liikmesriigi kohtulahendite tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist (art 39). Muu välisriigi kohtulahend kuulub Eestis täitmisele üksnes siis, kui lahend on Eesti kohtu poolt tunnistatud täidetavaks, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti (TsMS § 621). Kui Eesti kohus otsustab täidetavaks tunnistamise üle, kontrollib kohus muu hulgas, kas kostja või muu võlgnik on saanud oma õigusi mõistlikult kaitsta, ja lahendi jõustumist (TsMS § 620). Sellisel tunnustamata täitmisele kuuluval või Eesti kohtu poolt täidetavaks tunnistatud lahendil on tugev õigusjõud ja seega sellisest lahendist tulenev nõue võiks olla pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatav. 306 Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni ratifitseerimise seadus. Vastu võetud 16.06.1993 – RT II 1993, 21, 51. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/24471. 307 Ühtset patendikohut käsitlev leping (ELT C 175, 20.06.2013, lk 1–40), artikkel 82. 308 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1–32). 126 Punktis 5 sätestatakse, et kaitsmiseta tunnustatavate nõuete hulka kuuluvad kõik TMS § 2 lõikes 1 nimetatud haldusaktid avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ja mille vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Haldusakt on kehtiv selle andmisest. HMS § 61 lg 2 alusel kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Pankrotiseadus ei sätesta haldusakti kehtivuse põhimõtteid pankrotimenetluses tavapärasest teisiti. Isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide haldusorganile (HMS § 71 lg 1) või pöörduda kohtusse (HKMS §37jj). Isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, on omakorda õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse (HMS § 87 lg 1). Mõnda liiki nõuete puhul on ette nähtud kohustuslik vaidemenetlus või muu kohustuslik kohtueelne menetlus (HKMS § 47 lg 1), mõnda liiki nõuete puhul võib isik pöörduda otse kohtusse. Seega on haldusaktide puhul ette nähtud nii kohtueelne kaebemenetlus kui ka kohtusse pöördumise õigus. Kui isik ei ole oma õigust kasutanud ning haldusakti vaidlustamise tähtaeg on pankroti väljakuulutamise hetkeks möödunud, peaks sellisest haldusaktist tulenev nõue olema kaitsmiseta tunnustatav ning selle üle ei peaks pankrotimenetluses uuesti vaidlust avama. Riigikohtu üldkogu on analüüsinud maksuotsuse kui haldusakti tunnustamist pankrotimenetluses. Üldkogu leiab, et lähtudes haldusakti kehtivuse põhimõtetest, ei saa maksuotsust, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ning mille vaidlustamise tähtaeg on võlgniku jaoks pankroti väljakuulutamise ajaks möödunud, enam ei võlgnik, pankrotihaldur ega võlausaldaja vaidlustada. Maksunõudele vastuvaidlemine pole sellisel juhul võimalik ning maksunõuet tuleb tunnustada kaitsmiseta.309 Olukorras, kus maksuotsuse kui haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei ole võlgniku jaoks veel möödunud, on nii võlgnikul kui ka pankrotihalduril ja võlausaldajal õigus maksuotsust vaidlustada.310 Seega tuleks kaitsmiseta tunnustada üksnes sellist maksuotsust, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist aset leidnud asjaoludel ning mille vaidlustamise tähtaeg on pankroti väljakuulutamise ajaks möödunud. Sama peaks kehtima kõikide TMS § 2 lõikes 1 nimetatud haldusaktide puhul. Haldusakti suhtes haldusorganile vaide esitamise tähtaja kulgemise algus on seatud sõltuvusse haldusaktist teada saamisest (HMS § 75) ja kohtule tühistamiskaebuse esitamine haldusakti teatavaks tegemisest (HKMS § 46 lg 1). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2) ning hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46).311 Dokumentide kättetoimetamine on reguleeritud HMS §-des 25jj ning HKMS §-des 72 jj. Selleks et haldur ja kohus saaks veenduda haldusakti vaidlustamistähtaja möödumises, tuleks neile esitada ka haldusakti kättetoimetamist tõendavad dokumendid. Ka Riigikohus on selgitanud, et teatud juhtudel aitavad kättetoimetamist kontrollida võimaldavate andmete lisamine tagada suuremat õiguskindlust.312 Lisaks tuleb arvestada, et teate postiga kättetoimetamisel sõltub tegelik kättetoimetamine /…/ postiteenuse osutajast.313Lisaks nimetab TMS § 2 lg 1 p 51 täitedokumendina Eestis kohtu poolt täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluva välisriigi ametliku dokumendi. Punktis 5 sätestatakse, et kaitsmiseta on tunnustatavad ka sellised avalik-õiguslikud rahalised nõuded, mis tulenevad samasugustest haldusaktidest, nagu punktis 5 eelnevalt viidatakse, kuid 309 RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 25. 310 RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 26-27. 311 RKHKo nr 3-15-2813, p-d 14.2-14.3. 312 RKTKm nr 3-2-1-138-13, p 15. 313 RKTKm nr 3-2-1-138-13, p 15. 127 mille aluseks on Eestis täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluv välisriigi ametlik dokument. Erinevalt välisriigi otsuste tunnustamisest maksejõuetusmenetluses ei reguleeri maksejõuetuse määrus välisriigi ametlike dokumentide tunnustamist (artikkel 32). Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus nr 1215/2012 reguleerib küll Euroopa Liidu liikmesriigis antud ametliku dokumendi tunnustamist täidetavaks tunnistamata (art 58 lg 1), kuid Brüsseli I a määrus ei kohaldu maksejõuetuse menetlustes (art 1 lg 2 p b). Samas tuleb Maailmapanga väljatöötatud põhimõtete ja printsiipide kohaselt pankrotimenetluses välisriikide võlausaldajaid kohelda võrdselt riigisiseste võlausaldajatega.314 UNCITRAL-i juhtnööride kohaselt tuleb samas järgus olevaid nõudeid kohelda maksejõuetusseaduses võrdselt, sõltumata sellest, kas need on riigisisesed või välisriigi nõuded.315 Tulenevalt eeltoodust antakse ka välisriigi ametlikust dokumendist tulenevale nõudele kaitsmiseta tunnustatava nõude positsioon, kui tegemist on samasuguse nõudega, mis Eesti riigisisese dokumendi alusel oleks tunnustatav. Selline klausel on vajalik, kuivõrd vastasel juhul oleks ka näiteks välisriigi notariaalselt tõestatud dokumendist tulenevad nõuded kaitsmiseta tunnustatavad, samas aga Eestis notariaalselt tõestatavad dokumendid seda ei oleks.316 Teisest küljest loob säte olukorra, kus näiteks välisriigi maksunõue on kaitsmiseta tunnustatav võrdselt Eesti maksunõuetega.317 Lõikes 5 nähakse ette täpne loetelu, mida tuleb kajastada kohtumääruses, millega kinnitatakse võlausaldajate nimekiri. Kõnesolevas lõikes sätestatud andmed esitab kohtule haldur,318 välja arvatud jaotiste määrad. Kohus võib halduri esitatust kõrvale kalduda. Võlgniku vastuväiteid kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei lahenda, mistõttu punktis 7 sisalduv teave on informatiivne. Lõige 6 reguleerib kohtumääruse, millega kinnitati võlausaldajate nimekiri, pärast määruskaebuse esitamist. Kaebeõigust ei anta isikutele, kelle õigusi ei kitsendatud. Kuivõrd võlgniku vastuväite esitamise fakti väljatoomine võlausaldajate lõplikus nimekirjas on informatiivne, ei ole määruskaebuse esitamise õigust ei võlgnikul ega võlausaldajal, kelle nõudele võlgnik vastuväite esitas. Lõige 7 sätestab sarnaselt kehtiva seadusega, et kohtul säilib kohustus avaldada määruse resolutsioon väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seeläbi on tagatud võlausaldajate õigus saada õigeaegselt teavet avalikust allikast, nagu väljaanne Ametlikud Teadaanded. Lõikes 8 reguleeritakse võlausaldajate nimekirja kinnitamise menetluse kohtualluvust. Nimekirja kinnitamine alluks pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Paragrahv 101 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrd see reguleerib nõuete kontrollimist ja vastuväidete esitamist enne nõuete kaitsmise koosolekut, mida enam ei toimuks. PankrS § 101 314 The World Bank. Principles and Guidelines for effective insolvency and creditor rights systems. April 2001, lk 4. Kättesaadav: http://www.worldbank.org/ifa/ipg_eng.pdf (12.06.2014); A. Kasak, E. Lepikson. Välisriigi maksunõude tunnustamine Eesti pankrotimenetluses. Juridica IV/2014, lk 328. 315 United Nations Commission on International Trade Law. Legislative Guide of Insolvency Law. New York 2005, lk 264. Kättesaadav: http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/insolven/05-80722_Ebook.pdf (09.10.2019). 316 TsMS § 627 mõttes on ametlikeks dokumentideks ilmselt eelkõige mitmed (välisriigi notarite või sarnast ametipositsiooni omavate isikute poolt tõestatud) kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepped jms. V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, XI-XV osa (§-d 475– 759), Tallinn, 2018, Juura, lk 955, p 3.3.c. 317 A. Kasak, E. Lepikson. Välisriigi maksunõude tunnustamine Eesti pankrotimenetluses. Juridica IV/2014, lk 327-328. 318 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 15. 128 lõikes 1 sätestatud halduri kohustus kontrollida nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu jääb alles, kuid saab osaks halduri tegevusest võlausaldajate nimekirja ettevalmistamisel (vaata eelnõu ettepanekut PankrS § 1001 lg 4 kohta). Paragrahvi 102 lõiget 1 muudetakse selliselt, et taotluse nõude esitamise ennistamiseks lahendab edaspidi üldkoosoleku asemel kohus. Kuivõrd võlausaldajate nimekirja kinnitamine, millega otsustatakse nõuete tunnustamine, läheb kohtu pädevusse, siis on kohtul mõistlik samas menetluses lahendada ka nõude esitamise tähtaja ennistamise taotlused. Tingimused tähtaja ennistamiseks jäävad samaks, st peab olema mõjuv põhjus. Taotluse esitamine käib halduri kaudu. Haldur kujundab ka ennistamise kohta oma seisukoha, mille edastab samuti kohtule. Seega peab taotluse haldurile edastama enne, kui haldur edastab võlausaldajate nimekirja kohtule kinnitamiseks. Paragrahvi 102 lõiget 2 muudetakse selliselt, et nõue, mis on esitatud hilinemisega, võetakse arvesse võlausaldajate nimekirjas. Muudatus on tingitud nõuete kaitsmise ja tunnustamise protsessi muutmisest. Tagajärg, st tunnustamise korral rahuldatakse nõue pärast õigeaegselt esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist, jääb samaks. Paragrahv 103 tunnistatakse kehtetuks seoses nõuete kirjaliku kaitsmise regulatsiooniga. Paragrahv 103 reguleerib nõuete kaitsmise korda selleks ettenähtud koosolekul. Kirjaliku kaitsmise puhul selliseid koosolekuid enam ei peeta. Paragrahvis 103 reguleeritud põhimõtted, näiteks et nõuded, millele vastuväiteid ei esitatud, loetakse tunnustatuks, arvestatakse vastavalt kirjalikule protsessile. Paragrahvi 104 muudetakse tulenevalt nõuete kaitsmise kirjalikuks muutmisest. Lõike 1 esimest lauset muudetakse võlgniku vastuväite esitamise tähtaja osas. Kui varem sai võlgnik esitada oma vastuväited võlausaldajate nõuetele hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul, siis tulenevalt nõuete kirjalikust kaitsmisest saab võlgnik seda teha vastuväidete esitamise tähtaja jooksul (tähtaeg eelnõu ettepaneku PankrS § 1001 lg 3 kohaselt). Lõiget 1 täiendatakse uue teise lausega, mille kohaselt võlgniku esitatav vastuväide peab olema põhistatud, samadel põhjustel, nagu täiendati PankrS § 101 lõiget 2 teise ja kolmanda lausega (vt eelpool). Lõiget 1 täiendatakse uue, kolmanda lausega, mille kohaselt edastab haldur võlgniku esitatud vastuväite vastuväite saanud võlausaldajale. Muudatus on vajalik, kuivõrd nõudeid ei kaitsta enam võlausaldajate üldkoosolekul. Seega võlgnik ei saa seal ka enam võlausaldajale vastuväiteid esitada ning on vajalik muu viis võlgniku vastuväite võlausaldajale edastamiseks. Erinevalt võlausaldajate esitatud vastuväidete menetlemisest ei tegele haldur võlgniku esitatud vastuväitega rohkem. Kui võlausaldaja soovib, et võlgniku vastuväide ei omaks mõju, peab ta esitama kohtusse hagi nagu kehtiva regulatsiooni kohaselt. Lõiget 2 muudetakse selliselt, et võlausaldaja võlgniku vastu hagi nõude või pandiõiguse tunnustamiseks esitamise aegumise tähtaeg hakkab kulgema võlgniku vastuväite võlausaldajale edastamisest. Muudatus on seotud nõuete kaitsmise koosolekute kaotamise ja nõuete kohtuliku kaitsmise korra sisseviimisega. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt algas võlausaldaja hagi esitamise aegumise tähtaeg jooksma nõuete kaitsmise koosolekust, kus võlgnik võlausaldaja nõudele vastuväite esitas, siis edaspidi on võrdväärne ajamoment see, kui võlgniku vastuväide võlausaldajale edastatakse. Vastav kohustus on halduril. 129 Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks seoses PankrS § 4 lg 5 lisamisega ehk avalik-õiguslike nõuete tunnustamise vaidluste maakohtu pädevuse selge reguleerimisega. Nimetatud säte on tekitanud praktikas segadust ja erinevalt mõistmist, kas avalik-õiguslike nõuete tunnustamise vaidlused peaksid kuuluma maa- või halduskohtu pädevusse. PankrS § 104 lg 3 lisati seadusesse 01.01.2010 kehtima hakanud muudatustega, kui eelnõuga tehti ettepanek avalik-õiguslike nõuete tunnustamise vaidluste andmiseks halduskohtu pädevusse. Seadusandja otsustas siiski teisiti.319 Riigikohus on analüüsinud PankrS § 104 lõike 3 kehtima jäämise probleeme, ning leidnud järgmist: „PankrS § 104 lg-st 3, siis tuleb võlgnikul selleks, et haldusakt ei omandaks täitedokumendi tähendust, vaidlustada see halduskohtus. Kui leida, et vaidlused maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses tuleb lahendada maakohtus ka pärast 1. jaanuari 2010, peaks riik juhul, kui mõni võlausaldaja vaidleb maksunõudele vastu, esitama hagi nõude tunnustamiseks maakohtusse (nagu praegusel juhul tehti). Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus samal ajal vaieldakse sama maksunõude üle võlgniku kaebuse alusel PankrS § 104 lg 3 kohaselt halduskohtus ning riigi hagi alusel võlausaldaja vastu maakohtus. See võib kaasa tuua aga vastuolulise praktika ühe ja sama maksunõude osas – halduskohus ja maakohus võivad jõuda sama maksunõude osas erinevale tulemusele. Vastuoluline praktika võib kujuneda ka seetõttu, et maksuotsus, mida vaidlustatakse ja menetletakse halduskohtus ja mille kohta tehakse halduskohtu otsus enne pankrotimenetlust, loetakse PankrS § 103 lg-st 4 tulenevalt tunnustatuks kaitsmiseta, samas kui pankrotimenetluses esitatud maksunõuet, mille kohta ei ole tehtud halduskohtu otsust, tuleb menetleda hagi korras maakohtus. Selline olukord ei oleks ka menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik, kuna tekitaks suure tõenäosusega veelgi menetluskulusid ja suurendaks kohtute töökoormust.“ Tulenevalt nii regulatsiooni selguse huvidest kui ka menetlusökonoomilistel kaalutlustel tunnistatakse PankrS § 104 lõige 3 kehtetuks. Lõiget 4 muudetakse seoses lõike 3 kehtetuks tunnistamisega, kuivõrd võlgnik ei peaks enam halduskohtusse kaebust esitama. Muudatuse kohaselt peab võlgnik edaspidi kandma endapoolsete vastuväidete esitamisega seonduvad kulud, kui need tekivad. Paragrahvi 105 muudetakse tulenevalt nõuete kaitsmise kirjalikuks muutmisest ja nõuete kaitsmise koosolekute kaotamisest. Tunnustatud nõuded kantakse võlausaldajate nimekirja, mille kinnitab kohus. Samas jääb samaks põhimõte, et tunnustatud nõuet ei saa hiljem vaidlustada, väljaarvatud PankrS § 106 lõikes 2 sätestatud juhul. Paragrahvi 106 muudetakse ja reguleeritakse nõuete üle peetavate vaidluste korda nõuete kirjaliku kaitsmise ja kohtuliku tunnustamise puhul. Lõiget 1 muudetakse vastavalt sellele, et võlausaldajate üldkoosolek enam ei otsusta nõuete tunnustamist. Nõude tunnustamise otsustab kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ning võlausaldaja saab vastava määruse peale esitada määruskaebuse, kui ta ei nõustu kohtu otsustusega. Ühtlasi lühendatakse võimalikku nõude tunnustamise vaidlusele kuluvat aega seeläbi, et ringkonnakohtu määruse peale ei saa määruskaebust esitada.320 Lõiget 2 muudetakse selles osas, et nõuete kaitsmise koosoleku asemel vaatab nõude või pandiõiguse tunnustamise uuesti läbi vastava avalduse saamisel kohus. Sisuliselt jäävad nõude 319 Täpsemad selgitused § 4 lõike 5 juures. 320 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 17. 130 või pandiõiguse tunnustamise uuesti läbivaatamise alused samaks, st uuesti saab läbi vaadata nõude või pandiõiguse tunnustamist üksnes siis, kui tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust. Täiendavalt võimaldatakse tunnustamist uuesti läbi vaadata ka juhul, kui tunnustamine põhineb ebaõigetel andmetel. Ebaõiged andmed on laiem alus kui võltsitud andmed, mille puhul peab olema tuvastatud reaalne andmete võltsimine. Tunnustatud nõude ulatus võib aga muutuda ka selle aluseks olnud andmete muutumisel. Näiteks on praktikas esinenud olukordi, kus nõuet tagab käendus ja käendaja on osa nõudest ära maksnud, kuid pankrotivõlausaldaja võlgniku suhtes nõuet pankrotimenetluses ei vähenda. Selliselt säilitab ta endale suurema häälte arvu ja suurema osa jaotisest, küll aga ei ole see õiglane teiste võlausaldajate suhtes, kui tema nõue reaalselt enam nii suur ei ole. Pankrotiseaduse loogikast tuleneb, et kui nõue on kaitstud ja tunnustatud, siis seda uuesti läbi vaadata ei saa, välja arvatud PankrS § 106 lõikes 2 nimetatud juhul. Seetõttu tuleks täiendada PankrS § 106 lõiget 2 täiendava alusega. Kuivõrd avalduse nõude uueks läbivaatamiseks lahendab kohus, on tagatud ka õiguskindlus. Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuivõrd nõuete kaitsmise koosolek ei vaata enam nõude või pandiõiguse tunnustamist läbi. Lõiget 4 muudetakse lähtuvalt sellest, et nõude tunnustamise vaidlus toimub edaspidi hagita menetluses ja avalduse alusel. Samaks jääb vaidluse allumine pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Avaldus esitatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku hagita menetluse korras. Juhul kui võlausaldaja nõuet tunnustatakse pankrotiseaduses sätestatud korras pärast võlausaldajate nimekirja kinnitamist (nt PankrS § 119 lg 5 alusel), tehakse vastavas osas täpsustus võlausaldajate nimekirjas.321 Tõendite esitamisele hagimenetluse reeglite kohaldamise kohta vaata paragrahvi 1003 lõike 1 selgitusi. Paragrahvi 107 muudetakse selliselt, et võlausaldaja esitatud nõue on piiratud aluse ja suurusega, millele ta tugineb nõudeavalduses, mitte enam nõuete kaitsmise koosolekul. Paragrahvi 108 täiendatakse lõikega 21, mille eesmärgiks on täpsustada pankrotivara määratlust pärandvara pankrotimenetluse olukorras. Pakutud muudatuse kohaselt muutub võlgniku surma korral isiku pärandvara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pärandvara pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotivara on isiku pärandvara pankroti väljakuulutamise seisuga, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi, või vara, mille pärija on omandanud pärandvara hulka kuuluva õiguse alusel või pärandvara arvel või hüvitisena pärandvara hulka kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest. Võlgniku surma korral muutub isiku pärandvara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks. Pankrotivara moodustub pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 35 lõike 1 punkt 1, § 108 lõige 1) ja selle koosseis tuleks pärandvara pankrotimenetluses üldreegli kohaselt määrata kindlaks pankroti väljakuulutamise aja seisuga, mitte aga isiku surma hetke seisuga. Pankrotivara hulka peaks pärandvara pankrotimenetluses kuuluma vaid surnud isikule kuulunud vara ehk pärandvara ning samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi, või vara, mille pärija on omandanud pärandvara hulka kuuluva õiguse alusel või pärandvara arvel või hüvitisena pärandvara hulka kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest. 321 T. Saarma. Seletuskiri pankrotiseaduse muutmise seaduse (V peatükk, nõuded pankrotimenetluses) eelnõu juurde, 2018, lk 17. 131 Kuigi võlausaldajatele tuleb tagada kaitse võlgniku surma ja pankroti väljakuulutamise vahele jäävaks ajaks, ei ole praktilisest aspektist mõistlik lugeda kõiki pärijapoolseid tehinguid tühiseks (lisaks ei pruugi kõik tehingud olla pärijatele etteheidetavad, näiteks kulutused inventuuri tegemisele jms). Võlausaldajatele peaks olema aga tagatud samaväärne kaitse kui olukorras, kus pankrotivara koosseis määratakse kindlaks võlgniku surma hetke seisuga. Seda on võimalik tagada tagasivõitmise nõuete ja pärija vastu suunatud kahju hüvitamise nõuete esitamise võimalusega. Seadust täiendatakse paragrahviga 1161, millega nähakse ette eriregulatsioon pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja tehtud tehingu tagasivõitmise kohta pärandvara pankrotimenetluses. Kui pankrotivõlgnik teeb varaga tehinguid, saab eeldada, et ta on teadlik oma majanduslikust olukorrast ja kahjulike tehingute tegemisel kohaldub tagasivõitmise regulatsioon. Pärijad võivad enne pankrotimenetluse algust olla täitnud pärandaja korraldused, samuti pärandvara ära jaganud. Pärimisõiguslikult neid ka miski selles ei piira. Samas võivad pärijad, testamenditäitja või pärandi hooldaja olla vajalike tehingute kõrval teinud ka selliseid tehinguid, millega on võlausaldajate huve kahjustatud. Igal juhul peaks vältima võiimalust, et pärijad (ka testamenditäitja ja pärandi hooldaja) saaksid teadlikult ja tahtlikult võlausaldajate huve kahjustada. Võlausaldajaid võib olla vaja pärijate tehingutega kaasnevate tagajärgede eest kaitsta ka siis, kui pärija on pärandvara arvel täitnud pärandaja korraldused, näiteks annakud, enne kui võlausaldajate nõuded on rahuldatud. Võlausaldajatele tuleb tagada kaitsemehhanism, mis tagaks nende huvide kaitse, andes võimaluse teatud tehingute tagasivõitmiseks, võttes arvesse tagasivõitmise mõtet, milleks on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada322. Vastavalt eelnõuga tehtud muudatustele määratakse pärandvara pankrotimenetluse korral pankrotivara kindlaks üldiste reeglite kohaselt (PankrS § 108 lõige 21). Lähtutakse sellest varast, mis kuulus pärandvara hulka pankrotimenetluse algatamisel, mitte pärandi avanemise hetkel. See kätkeb endas ohtu, et pärandi avanemise ja pankrotimenetluse algatamise vahel võib pärandvara väärtus väheneda pärija (või testamenditäitja või pärandi hooldaja) käsutuste tõttu. Kui pärija on täitnud sundosa nõude, annaku, sihtkäsundi või -määrangu, on see tehing tagasivõidetav kui kinge. Isik, kelle nõue tuleneb annakust või muust kõnesolevast nõudest, omandab selle tasuta, muud pärandvara võlausaldajad omandavad oma nõude reeglina tasu eest. Sellest tuleneb ka pärandaja korralduste tagasivõitmisest saadav kasu, mis ületab korralduste tagasivõitmisega soodustatud isikutele kaasnevad negatiivsed tagajärjed ehk soodustatud isikud saaksid huve tasuta ja vajavad seetõttu vähem kaitset. Kui võlausaldajad, kelle nõue tuleneb annakust, oleksid võrdsed teiste pärandvara võlausaldajatega, oleks pärandajal võimalus olla annakutega helde muude võlausaldajate kulul. Seepärast on õigustatud teatud pärandvara võlausaldajate huvide eelistamine teiste pärandvara võlausaldajate huvidele. Nende soorituste tagasivõitmise eesmärgiks pärandvara pankrotimenetluses on tagada, et need nõuded täidetakse alles siis, kui kõikide teiste võlausaldajate nõuded on täielikult rahuldatud (vt PankrS § 153 täiendus, millega lisatakse lõikesse 1 punkt 5). Kui pärija teadis või pidi teadma, et pärandvarast ei jätku pärandvaraga seotud nõuete rahuldamiseks ja ta ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, peab ta esitama pankrotiavalduse (eelnõuga ettenähtud 322 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. jaanuari 2014. a otsus nr 3-2-1-149-13, punkt 55. 132 PärS § 137 täiendus, PärS § 142 lõige 6) Vastava kohustuse rikkumisel vastutab ta selle tõttu võlausaldajatele tekkinud kahju eest. Kui pärija aga ei teadnud, et pärandvara on ebapiisav, pärija vastutust kahju hüvitamise näol ei kaasne. Kui pärija on sellises olukorras, kus ta ei tea, et pärandvara ei ole piisav, ning on rahuldanud ka testamentaarsetest korraldustest tulenevad nõuded, jäävad need kehtiva õiguse kohaselt kehtima ka siis, kui hiljem selgub, et on siiski nõudeid, mille rahuldamiseks vara ei ole ja tuleb esitada pankrotiavaldus. Võlausaldajate kaitse huvidest lähtuvalt täiendatakse PankrS-i §-ga 1161. Oluline on mainida, et kõnesoleva paragrahvi raames käsitletakse tehingupoolena pärijat, testamenditäitjat ja pärandi hooldajat. Kui tagasivõidetava tehingu on teinud surnud võlgnik, toimub tehingu või muu toimingu tagasivõitmine vastavalt PankrS-i tagasivõitmise üldistele alustele. Lõikega 1 nähakse ette, et võlgniku surma korral tunnistab kohus kehtetuks tehingu, millega pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja on pärandvara arvelt täitnud annakust, sihtkäsundist ja sihtmäärangust tuleneva nõude või sundosa nõude, eristades kolme erinevat olukorda: 1) ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 2) alates pärandi avanemisest, kui nõude rahuldamine toimus muus kui PärS §-s 142 sätestatud järjekorras või üht võlausaldajat teisele eelistades, kui pärandvara oli kohustuse täitmise ajal maksejõuetu ja pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja teadis või pidi maksejõuetusest teadma; 3) alates pärandi avanemisest võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja lähikondsele, kui lähikondne ega võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja ei tõenda, et pärandvara oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu (sealjuures loetakse pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja lähikondseks samad isikud nagu füüsilisest isikust võlgniku puhul ehk PankrS § 117 lõikes 1 nimetatud võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldajaga seotud isik, eelnõuga lisatav PankrS § 1161 lõike 2 teise lause täiendus). Sarnaselt PankrS § 113 lõikega 2 (rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine) ja PankrS § 114 lõikega 3 (tagatise andmise tagasivõitmine) eeldatakse lähikondse puhul, et ta maksejõuetusest teadis (eelnõu § 1161 lõige 2 esimene lause). Muudatustega lisatakse PankrS §-i 1161 lõige 3, mis sedastab, et tagasi ei saa võita pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulusid. Arvestades kahju hüvitamise eesmärke ja tagasivõidetavate tehingute ringi piiramist vaid pärandaja korralduste ja sundosa nõuetega, sedastatakse PankrS § 1161 lõikes 4 selguse huvides, et tagasivõitmine ei välista võlgniku pärija ja testamenditäitja vastu kahju hüvitamise nõude esitamist, mis tuleneb PärS § 142 lõikest 4, § 143 lõigetest 2 ja 5 ja § 83 lõikest 1. Paragrahvi 127 lõike 1 sõnastust muudetakse osas, mis kohustab haldurit võlausaldajate esimesel üldkoosolekul tutvustama võlausaldajatele ka halduri tasu ja kulude kalkulatsiooni, mis lisatakse koosoleku protokollile. Paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 21, millega laiendatakse PankrS § 135 lõike 2 kohaldamisala ka võlgniku pärijale. Sätte eesmärgiks on selgitada, kas ja millises ulatuses kohalduvad võlgniku pärijale füüsilisest isikust võlgniku kohta käivad sätted. 133 Reeglina müüb pankrotihaldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (PankrS § 135 lõige 1), kuid halduri nõusolekul võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara hulka kuuluva vallasasja või õiguse ise müüa. Vara müünud võlgnik esitab haldurile aruande müügist saadu kohta. Samasugune regulatsioon peaks kohalduma ka surnud võlgniku õigusjärglasest pärijale. Paragrahvi 139 lõike 2 esimest lauset täiendatakse seoses PankrS § 44 lõike 4 lisamisega. Paragrahvi 139 lõike 2 teises lauses täpsustatakse, et kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest õigustest kehtima üksnes õigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saaks pankrotivõlausaldaja nõuda kinnisasja sundmüüki. Kehtiva sõnastuse kohaselt kustuvad kinnisasja pankrotimenetluse raames müügi käigus ära kõik need piiratud asjaõigused, mille arvelt saab nõuda kinnisasja sundmüüki. Selline sõnastus hõlmaks ka pandipidajale, kellel ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, kuuluva hüpoteegi kustutamist. Sellist sätet ei saa pidada pandipidaja huvidega kooskõlas olevaks, samuti ei sobiks see kokku PankrS § 44 uue lõike 4 teise lausega, mille kohaselt ei mõjuta pankrotimenetlus sellise pandipidaja õiguslikku positsiooni. Uue sõnastusega tuuakse selgelt esile, et kustuvad piiratud asjaõigused, mille alusel saab pankrotivõlausaldaja nõuda kinnisasja sundmüüki. Koos PankrS § 44 lõike 4 lisamisega tagab muudatus suurema õigusselguse. Paragrahvid 143–145 tunnistatakse seoses nõuete tunnustamise kohtulikuks muutmisega kehtetuks. Kui kohus lahendab võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ka nõuete üle peetavad vaidlused, saab ta ühtlasi määrata ära vastavad jaotised. Jaotised sõltuvad tunnustatud nõuete suurusest. PankrS § 145 lg-st 2 tulenevalt peab kohus esialgset jaotusettepanekut sisuliselt kontrollima ning kohtul lasub kohustus veenduda, et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldajate õigusi.323 Võlausaldaja jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise sisuks saab eelkõige olla see, et ta vaidlustab jaotise suurust suhtes teiste võlausaldajatega, st võlausaldajatevahelist jaotist.324 Seega, kui kohus määrab jaotised võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ning määrusele, millega võlausaldajate nimekiri kinnitati, saab määruskaebust esitada, on võlausaldajate peamine huvi endiselt tagatud. Haldur saab väljamakseid teha pärast kohtu poolt jaotiste määramist. Vastavalt muudetakse ka PankrS § 154 lõiget 2. Haldur saab väljamakseid teha vastavalt raha laekumisele. Seega võib haldur vajaduse korral teha väljamakseid ka mitmes osas. Seadusega ei saa haldurile ette kirjutada, kui tihti ta peab väljamakseid tegema. See sõltub konkreetsetest asjaoludest, sh arvestades PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamakseid. Väljamaksete tegemisel arvestab haldur ka nõudeid, mille üle vaidlused alles käivad ning hoiustab vastavad summad vastavalt PankrS § 151 lõikes 1 sätestatule. Lisaks avaldab haldur Ametlikes Teadaannetes väljamaksete tegemise kohta teate (muudatus PankrS § 154 lg 3). Sellega tagatakse võlausaldajatele info pidev kättesaadavus, antakse võimalus juhtida halduri tähelepanu vigadele ning see aitab vastuvõtuviivituse algust tõendada. Lisaks saab infot pankrotivara müügi kohta enampakkumise aktist. Väljamaksete osas saab kaebuse esitada lõpparuande kinnitamisel. Saksa õiguse kohaselt tehakse väljamakseid jaotusnimekirja alusel (InsO § 188). Haldur koostab nimekirja nii enne ositi kui ka lõplikku jagamist. Nimekirjaga saab tutvuda 323 RKTKm nr 3-2-1-160-14, p 19; RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11; RKTKm nr 3-2-1-141-08, p 15; RKTKm nr 3-2-1-126-06, p 14. 324 RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11; RKTKm nr 3-2-1-141-08, p 15. 134 pankrotikohtu kantseleis (InsO § 188 ls 3).325 Nõuete rahuldamisega alustatakse pärast nõuete kaitsmise koosolekut (InsO § 187 lg 1) ja väljamakseid võib teha nii sageli, kui on piisavalt raha pankrotivaras (InsO § 187 lg 2). Väljamaksete tegemiseks on vajalik pankrotitoimkonna nõusolek (InsO § 187 lg 3). Jagamisel arvestatakse ka eraldamisõigust omavate võlausaldajate ja tingimuslike nõudeid kui ka nõudeid, mille üle alles peetakse vaidlusi, nende jaotisele vastav summa hoiustatakse (InsO § 189, § 190, § 191). Ositi jagamise puhul on võlausaldajatel õigus esitada jaotusnimekirjale ka vastuväiteid (InsO § 194). Haldur määrab jaotusnimekirjas ka jaotised (InsO § 195) ning nõuete esitamine kestab kauem. Eelnõuga väljapakutav lahendus on selles osas erinev ning võlausaldajad ei saa halduri väljamakse otsusele vastuväiteid esitada, samas määratakse erinevalt Saksa õigusest jaotised kohtumääruses, millega kinnitatakse võlausaldajate nimekiri ning mille peale võlausaldajad saavad määruskaebuse esitada. Paragrahvi 146 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21, millega lisatakse pärandvara pankrotimenetluses PärS § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kulud (s.o pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulud) nende pankrotimenetlusega seotud väljamaksete nimekirja, mis tehakse pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Eelkõige on nimetatud kulude regulatsiooni vajadus tingitud asjaolust, et pärimisseadus näeb ette eripärased pärimisõiguslikud nõuded ja kohustuste täitmise järjekorra, millega pankrotiseadus ei arvesta. See tekitab seaduse tõlgendamisel ja praktikas ebaselgust, kas ja millises ulatuses tuleb PärS-i regulatsiooni pankrotimenetluses arvestada. PärS § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kulusid ei peaks nimetatud soorituse teinud isikud esitama pankrotivõlausaldajatena ja vastavas olukorras menetluses osalema, sh neid nõudeid kaitsma. Need kulud peaksid saama kaetud pankrotivaraga seotud väljamaksetena. Eelnõuga pakutakse välja lahendus, millega pärandaja matuse ja tema perekonnaliikmete ülalpidamise kulud, inventuuri ja pärandvara valitsemise kulud kuuluvad PankrS § 146 lõike 1 kohaselt väljamaksmisele kolmanda kategooriana, sealhulgas ei eristata neid üksteisest, arvestades, et ka PärS-is ei ole neid diferentseeritud (kuigi põhjendatud võiks olla pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamiskulude tasumine koos PankrS § 146 lõike 1 punktis 2 nimetatud elatisega maksmisega). Seega toimub muudatuste kohaselt PärS § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kulude väljamaksmine pärast vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid ning võlgnikule ja tema ülalpeetavale makstavat elatist, kuid enne massikohustusi. Erinevalt massikohustustest on need kulud kantud enne pärandvara pankroti väljakuulutamist. Eelnõuga säilitatakse põhimõte, et ka pärandvara pankrotimenetluses hüvitatakse pankrotimenetluse kulud pärast massikohustusi ja selleks eriregulatsiooni ette ei nähta. Kui pärija vastutus on pärandvara pankroti korral pärandvaraga piiratud, siis ei peaks olema võimalust ka jätta pärandvara pankrotimenetluse kulusid pärija kanda, need tuleks tasuda pärandvara/pankrotivara arvel. Kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks, tuleb pankrotimenetlus lõpetada vastavalt PankrS §-le 158 (pankrotimenetluse raugemine pärast pankroti väljakuulutamist). Samas ei saa pärija oma kulusid seoses pärimismenetlusega (näiteks kulud pärimismenetluse algatamiseks, pärimistunnistuse väljastamise tasu jms) rahuldada pärandvara arvel. 325 Dr. Ulrich Foerste. Pankrotiõigus. Tõlkinud K. Kliimask, toimetanud P. Varul. OÜ Juura, Tallinn, 2018, lk 182, änr 441. 135 Paragrahvi 148 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11, millega sedastatakse, et pärandvara pankrotimenetluse ajal halduri poolt pankrotivara valitsemise kulusid loetakse massikohustuseks. Seoses võimaliku terminoloogilise segadusega nähakse massikohustusena sõnaselgelt ette sellised pankrotivara valitsemise kulud, mis on halduril tekkinud pärandvara pankrotimenetluse ajal oma ülesannete täitmise raames. Eesmärgiks on eristada pärandvara pankrotimenetluse ajal halduri poolt pankrotivara valitsemise kulusid PärS § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud pärandvara valitsemise kuludest. Paragrahvi 150 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7, mille kohaselt kuuluksid pankrotimenetluse kulude hulka ka kulud, mida kannab maksejõuetuse teenistus pankrotimenetluse avaliku uurimise läbiviimisel. Paragrahvi 151 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „vastavalt esialgsele jaotusettepanekule“ ning paragrahvi 152 lõigetes 1 ja 2 viidatakse jaotusettepaneku asemel võlausaldajate nimekirjale. Muudatused on seotud võlausaldajate nimekirja kohtuliku kinnitamisega, mille käigus määrab kohus ühtlasi ära jaotised ning mistõttu jaotusettepanekuid, sh esialgseid, enam ei esitata. Väljamaksete tegemine toimub edaspidi võlausaldajate nimekirjas määratud jaotiste alusel. Paragrahvi 153 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4, mille kohaselt allutatakse võlgniku omanikest võlausaldajate antud laenudest tulenevad nõuded pankrotimenetluses väljamaksete tegemisel teistele pankrotivõlausaldajate nõuetele. See tähendab, et nende nõuded saavad väljamakse järjekoha pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid. Muudatus hõlmab nii omanike antud laenudest tulenevaid tagasinõudeid kui ka majanduslikus mõttes sellistele laenudele vastavatest õigustoimingutest tulenevaid tagasinõudeid. Kehtivas õiguses puuduvad326 omanike või nendega lähedalt seotud isikute poolt äriühingule antud laenude allutamise reeglid ning neid koheldakse samamoodi teiste pankrotivõlausaldajate nõuetega. Kehtiv õigus eristab üksnes pandiga tagatud ja tagamata võlausaldajaid, ning viimaste seas tähtaegselt ja pärast tähtaega esitatud tunnustatud nõuetega võlausaldajaid (PankrS § 153 lg 1). Muudatus on vajalik, et tagada senisest paremini võlausaldajate võrdne kohtlemine. Omanikel on nii info kui ka otsustusõiguse eelis, mida teistel võlausaldajatel ei ole. Omanike antud laenude või omakapitali tehtud investeeringute sarnane kohtlemine teiste võlausaldajate nõuetega võib kaasa tuua kuritarvitusi ning annab omanikele eeliseid, mis on pankrotimenetluse olukorras põhjendamatud, näiteks kontrolli pankrotimenetluse üle.327 Samuti muudab see liiga lihtsalt võimalikuks mitte riskida oma investeeringu kaotusega, mis on niigi suhteliselt väike, arvestades nende isikute piiratud vastutust äriühingu kohustuste eest.328 Ettevõtja põhiolemuses on kanda ettevõtlusriski, mis teenib talle kasumit.329 Kui omanik annab ettevõttele laenu ja 326 Erisätted on olemas krediidiasutuste esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide ehk sisuliselt allutatud laenude kohta (vt täpsemalt KAS § 131 lg 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta, mille art 28 lg 1 p j sätestab, et instrumendid järjestatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse või likvideerimise korral kõigist muudest nõuetest madalamasse nõudeõiguse järku). 327 K. Padu. Maksejõuetuse revisjon. Laenude allutamise regulatsioon, 2018, lk 2–4. 328 A. Vutt. Allutatud laenud ja nende kajastamine finantsaruannetes. EML ajakiri MaksuMaksja, 2008, nr 3. Kättesaadav: http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=707. 329 Easterbrook and Fischel (n 16) 67-70. See also in consent L Timmerman, ‘Grondslagen van Geldend Ondernemingsrecht’, (2009) 2 Ondernemingsrecht; Rolef J. de Weijs. HARMONIZATION OF EUROPEAN 136 omab maksejõuetuse olukorras selle tagasisaamisel samasuguseid õiguseid nagu teised võlausaldajad, kannab ta enda tehtud finantsotsuste riski tegelikkuses ka teistele võlausaldajatele. Seejuures ei ole teistel võlausaldajatel kaasarääkimise õigust. Seda eriti tavaliste tarnijate puhul, kes ei ole professionaalsed võlausaldajad ja on saanud võlausaldajaks, sest võlgnik on neile võlgu jäänud.330 Võlakapital kannab endas ka suuremat riski kui omakapital.331 Muudatuse tulemusel ei vähene omanike võimalused ettevõttele laenu anda ega ka maksejõulisuse olukorras seda tagasi saada. Muudatuse tulemusel reguleeritakse vaid ettevõtlusega kaasneva riski jaotumist pankroti olukorras ning pannakse see tavaliste pankrotivõlausaldajate asemel varasemast suuremas ulatuses omanikest võlausaldajatele. Seega paraneb tavalise pankrotivõlausaldaja positsioon ja võimalused tema nõude rahuldamiseks pankrotimenetluses. Eelnõu koostamisel on analüüsitud Saksa regulatsiooni, kuivõrd Saksa õigus on Eesti õiguskorraga sarnane. Samuti naaberriikide Soome, Läti ja Leedu regulatsioone ning Suurbritannia, USA, Hispaania ja Austria regulatsioone. Seejuures on Soome, Saksamaa ja USA ühed maailmas tunnustatuimate maksejõuetussüsteemidega riigid,332 mistõttu on kõige enam lähtutud nende regulatsioonidest.333 Nii Saksa, Soome kui ka USA õiguse kohaselt on omanike antud laenud pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele allutatud. Saksa õiguse kohaselt on teistele nõuetele allutatud omaniku laenu tagasinõuded või nõuded õigustoimingutest, mis vastavad sellisele laenule majanduslikus mõttes (InsO § 39 lg 1 p 5). Saksa regulatsiooni põhjendati mh sellega, et omanik vastutab ettevõtte kapitaliseerituse eest ja peab kandma maksejõuetuses suuremat riski kui teised võlausaldajad tulenevalt oma seisusest ettevõttes.334 Soome õiguse kohaselt on omakapitali laen allutatud pankrotimenetlustes kõikidele teistele võlausaldajate laenudele. Teisiti kokku leppida ei saa. Sellist laenu ei tohi ka ettevõtte varaga tagada. Omakapitali laenu võib maksejõuetuse olukorras arvata osakapitali hulka. Kes teostab sellise laenu tagasimakseid, peab saadu tagastama koos intressiga või võib saada trahvi või kuni üheaastase vangistuse. Laenuandja nõusolekul võib laenu kasutada ka osakapitali suurendamiseks või kahjumi katmiseks.335 USA õiguses kehtib õiglase allutamise doktriin, mille kohaselt allutatakse laen, mis on antud ajal, kui võlgnikul ei oleks informeeritud kolmandast isikust võlausaldajalt olnud INSOLVENCY LAW: PREVENTING INSOLVENCY LAW FROM TURNING AGAINST CREDITORS BY UPHOLDING THE DEBT-EQUITY DIVIDE, lk 15 kaudu. Kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2932097&download=yes. 330 Rolef J. de Weijs. HARMONIZATION OF EUROPEAN INSOLVENCY LAW: PREVENTING INSOLVENCY LAW FROM TURNING AGAINST CREDITORS BY UPHOLDING THE DEBT-EQUITY DIVIDE, lk 10. Kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2932097&download=yes. 331 K. Padu. Maksejõuetuse revisjon. Laenude allutamise regulatsioon, 2018, lk 2–4. 332 The World Bank. Doing Business. Resolving Insolvency, 2018, äriedetabel. Kättesaadav: http://www.doingbusiness.org/data/exploretopics/resolving-insolvency. 333 Täpsemalt K. Padu. Maksejõuetuse revisjon. Laenude allutamise regulatsioon, 2018. 334 BeckOK InsO, Fridgen/Geiwitz/Göpfert 14. Aufl. 25.04.2019, Rn. 42; K. Schmidt / K. Schmidt / Herchen Rn. 849. 335 Limited Liability Companies act, tõlgitud 24.10.2012 seisuga, ptk 12, https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2006/en20060624?search%5Btype%5D=pika&search%5Bpika%5D=9 81%2F2011, https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2006/en20060624_20110981.pdf, kehtiv seadus soome keeles: https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2006/20060624; K. Padu. Maksejõuetuse revisjon. Laenude allutamise regulatsioon, 2018, lk 8. 137 võimalik sellist summat laenata.336 Saksa õiguse kohaselt on allutatud ka nõuded õigustoimingutest, mis vastavad omaniku antud laenule majanduslikus mõttes (InsO § 39 lg 1 p 5). Sellised nõuded võivad tuleneda näiteks omaniku lähikondsete antud laenudest,337 omaniku antud käendusest või omaniku vara kasutamisel tasumata jäetud üüri- või rendimaksete nõuded.338 Eelnõu ettepanek sisaldab sarnast käsitlust. Paragrahvi 153 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 ja nähakse ette annakute, sihtkäsundite ja - määrangute ning sundosa nõuete rahuldamisjärk pärandvara pankrotimenetluses. Pärandvara pankrotimenetlusse peaksid lisaks pärandaja enda eluajal tehtud tehingutest tulenevatele nõuetele olema hõlmatud ka nõuded, mis on tekkinud pärast pärandi avanemist ning mis tulenevad pärandaja korraldustest või on seotud pärimise käiguga. Eelnõuga täiendatakse PankrS-i ja sätestatakse, et pärandvara pankrotimenetluses on võlausaldajaks ka isik, kellel on pärandvara suhtes varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mille puhul on kohustatud isikuks võlgniku pärija (PankrS § 81 lõige 5). Seega antakse pärandvara pankrotimenetluses pankrotivõlausaldajatena osalemise õigus ka pärandaja korraldustest tulenevalt soodustatud isikutele ja isikutele, kellel on õigus nõuda pärandaja korralduste täitmist. Pärandaja korraldusest tulenevateks nõueteks on annakutest, sihtkäsunditest ja -määrangutest tulenevad nõuded, mille täitmist saab nõuda üksnes pärandvara arvel. Pärimismenetluses täidetakse kõnesolevad nõuded pärast inventuuri kõige viimases järjekorras (PärS § 142 lõike 1 punkt 3) ja samaväärne rahuldamisjärk peaks neil olema ka pankrotimenetluses ehk need nõuded rahuldatakse pärast kõikide teiste võlausaldajate nõuete täitmist. See muudab küll soodustatud isikute nõuete rahuldamise üsna ebatõenäoliseks, kuid soodustatud isikute väiksem kaitse on õigustatud sellega, et nad saaksid pärandaja korralduste täitmise eest vara tasuta. Paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 11, mille kohaselt makstakse maksejõuetuse teenistuse poolt rahastatud eriauditi eest hüvitatavad kulud välja samal järjekohal pandiga tagamata võlausaldajate nõuetega. Eriauditi kulu on sõltuvuses neile tehtavatest väljamaksetest. Kulu kannavad võrdeliselt nii tähtaegselt esitatud kui tähtaegselt esitamata tunnustatud nõuded. Näiteks kui pärast eriauditit kuulub pandiga tagamata tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega võlausaldajatele väljamaksmisele 25 000 eurot, tähtaegselt esitamata tunnustatud võlausaldajatele 5000 eurot ja eriauditi kulu oli 10 000 eurot, siis saab eriauditi kulu hüvitada maksimaalselt 3000 euro ulatuses (10% pandiga tagamata võlausaldajatele tehtavatest väljamaksetest), millest omakorda hüvitatakse tähtaegselt esitatud nõuete arvelt 2500 eurot ja tähtaegselt esitamata nõuete arvelt 500 eurot. Ühtlasi, kui tähtaegselt esitamata nõuete katteks raha ei jagu, ei osale nad ka eriauditi kulude hüvitamises. Paragrahvi 153 lõiget 2 täiendatakse teise lausega, millega sätestatakse põhimõte, et haldur võib hüvitada pandieseme müügist saadud raha arvelt kõik pandieseme haldamise ja müügiga seotud otsesed kulud ka siis, kui need ületavad PankrS § 153 lg-s 2 kehtestatud määra. PankrS § 153 lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha 336 United States Code chapter 11, United States Bankruptcy Code, § 510. Kättesaadav: http://uscode.house.gov/browse/prelim@title11&edition=prelim; K. Padu. Maksejõuetuse revisjon. Laenude allutamise regulatsioon, 2018, lk 9. 337 BeckOK InsO, Andres/Leithaus/Leithaus, 4. Aufl. 2018, InsO § 39 Rn. 8 338 Dr. Ulrich Foerste. Pankrotiõigus. Tõlkinud K. Kliimask, toimetanud P. Varul. OÜ Juura, Tallinn, 2018, lk 136, änr 319. 138 kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 153 lg 2 mõte on olnud kehtestada piirang, üle mille ei pea pandivara vastutama pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ja kulude eest. Piirang on mõistlik, välja arvatud juhul, kui pandieseme haldamise ja müügiga seotud otsesed kulud ületavad PankrS § 153 lg 2 piirmäära. Seepärast on vajalik seaduses siiski sätestada, et pandieseme müügist saadud raha arvelt võib katta kõik sama pandieseme haldamise ja müügiga seotud otsesed kulud. Paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 21, millega sätestatakse, et kui kohtutäitur müüb pandiesemeks oleva vara maha täitemenetluses ja kannab pärast müügitulemist saadud raha pankrotivara hulka, ei kaota see pandiga tagatud võlausaldaja jaoks pandi staatust. Seega on pandiga tagatud võlausaldajal endiselt vastavalt PankrS § 153 lõikele 2 õigus saada oma nõue rahuldatud esimeses järgus pandieseme müügist saadu arvelt. Teiseks sätestatakse, et vara realiseerimise kulutused täitemenetluses peavad kuuluma PankrS § 153 lõikes 2 sätestatud 15/100 piirangu sisse. Sisuliselt täidab kohtutäitur ühe ülesande, mis oleks kehtiva õiguse kohaselt tulnud teha pankrotimenetluses. Seega ei ole põhjendatud selle arvelt pandipidaja kulutusi suurendada. Paragrahvi 153 lõikega 7 sätestatakse PankrS § 153 lõike 1 punktis 4 nimetatud laenude allutamise reeglile kohalduvad piirangud. Esiteks ei allutata selliste osanike antud laenudest tulenevaid tagasimakseid, kes vastutavad ühingu kohustuste eest niikuinii oma isikliku varaga. Ka Saksa õigus sätestab, et omaniku laenu tagasinõuded või nõuded õigustoimingutest, mis vastavad sellisele laenule majanduslikus mõttes, on allutatud ühingute puhul, mille isiklikult vastutavateks osanikeks ei ole füüsiline isik ega selline äriühing, mille isiklikult vastutavaks osanikuks on füüsiline isik (InsO § 39 lg 4 ls 1). Hõlmatud on ka sellised isikuühingud, mille kohustuste eest ei vastuta ükski füüsiline isik isiklikult.339 Kokkuvõtvalt kehtib reegel kõigi selliste ühingute puhul, kus ükski füüsiline isik isikliku varaga ei vastuta.340 Eestis on sellised äriühingud osaühing ja aktsiaselts, aga võimalik, et ka tulundusühistu, mille puhul on võimalik määrata nii isiklik vastutus kui ka mitte (TÜS § 1 lg 2, § 34 lg 1). Täis- ja usaldusühingu kohustuste eest vastutab vähemalt üks füüsiline isik isiklikult (ÄS §-d 79, 125 lg 1). Teise erandina sätestatakse piirangud, milliste omanike laene allutatakse. Eesmärgil, et allutatud oleksid üksnes selliste omanike laenud, kes võlgniku tegevusega kursis on või peaksid olema, pakutakse välja Saksamaa ja Austria eeskujul seada osa- ja aktsiakapitali miinimumnõuded. Saksa õiguses on eelduseks vähemalt 10% ja Austria õiguse kohaselt 25% osa- või aktsiakapitalist. Eestis võiks allutatud olla selliste juhtivate omanike ettevõttele antud laenud, kes on ise juhatuse liikmed või kellele kuulub vähemalt 10% osa- või aktsiakapitalist. Kolmanda erandina sätestatakse, et allutatud on üksnes sellised omaniku antud laenud, mis on antud olukorras, kus oleks tulnud otsustada ettevõtte omakapitali taastamine või pankrotiavalduse esitamine (ÄS § 176). Selline tingimus on seatud ka näiteks Austria ja USA õiguskorras. Austrias saab allutada üksnes laene, mis on antud kriisiolukorras. Indikaatoriks on, et kolmandast isikust võlausaldaja ei oleks võlgnikule sellises olukorras ja sellistel tingimustel laenu andnud. Ettevõtet peetakse maksejõuetuks, kui ta ei ole võimeline võlgu tasuma või on bilansiline maksejõuetus. Ettevõtet peetakse finantsilistes raskustes olevaks, kui tema 339 Dr. Ulrich Foerste. Pankrotiõigus. Tõlkinud K. Kliimask, toimetanud P. Varul. OÜ Juura, Tallinn, 2018, lk 136, änr 319. 340 BeckOK InsO, Uhlenbruck/Hirte, 15. Aufl. 2019, InsO § 39 Rn. 59. 139 maksejõulisus langeb alla 8%.341 USA-s kehtib alakapitaliseerituse kriteerium, mille kohaselt allutatakse laen, mis on antud ajal, kui võlgnikul ei oleks informeeritud kolmandast isikust võlausaldajalt olnud võimalik sellist summat laenata.342 Erinevalt eeltoodutest kehtib Saksamaal laiem printsiip, st allutatakse igasugused omanike laenud, mitte ainult kriisiolukorras antud. Varem kehtis ka Saksamaal nn krediidi saamise väärilisuse kriteerium, kuid see kaotati. Tulenevalt VTK-le antud tagasisidest ja mõjuanalüüsi tegemisel ilmnenud kartusest, et liiga lai omanike laenude allutamine võib olla kahjulik ettevõtluskeskkonnale ja takistada ettevõtete tegevust, on eelnõus tehtud ettepanek rakendada Austria ja USA eeskujul kitsamat kohaldamisala, st allutada ainult sellised laenud, mis on antud olukorras, kus oleks tulnud otsustada ettevõtte omakapitali taastamine või pankrotiavalduse esitamine. Tegemist oleks seega n-ö poolautomaatse süsteemiga, mis on automaatsest süsteemist mõnevõrra koormavam. Kahe esimese erandi tuvastamine on faktipõhine, kuid kolmas erand eeldab maksejõuetuse tekkimise aja tuvastamist ja on seega avatud vaidlustele. Kui omanik esitab enda antud laenust tuleneva tagasinõude pankrotimenetlusse, on teistel võlausaldajatel ja halduril õigus esitada vastuväiteid, mida kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamisel arvestaks. Võrdluseks kehtib Saksamaal täisautomaatne süsteem, mille puhul on seaduses selgelt määratletud, millised omanike laenud ja millistel tingimustel allutamise reegli alla kuuluvad. Süsteemi eeliseks on õigusselgus ja kulude kokkuhoid.343 USA-s kehtib vastupidiselt mitteautomaatne süsteem, mis põhineb laenu andnud omaniku käitumisel ja mille puhul peab kohus iga kord hindama, kas võlausaldaja käitus teisi võlausaldajaid kahjustavalt või mitte. Selle süsteemi miinusena on välja toodud, et laenu allutamine on keeruline, kuivõrd ei õnnestu vajalikke asjaolusid tihtipeale tuvastada. Lisaks on see pankrotihalduritele ja kohtutele äärmiselt koormav.344 Eelnõuga pakutud lahenduse puhul sekkuks kohus ainult juhul, kui omaniku antud laenust tulenevate nõuete väljamaksete järjekohale esitatakse vastuväide. Kohus ei peaks iga kord omaniku laenu allutamist eraldiseisvalt hindama. Vaidlusi peaks ära hoidma või nende lahendamist lihtsustama ka maksejõuetuse mõiste täpsustamine ning maksejõuetuse eeldamise tingimuste sätestamine. VTK-le antud tagasisidest ja mõjuanalüüsi tulemustest345 selgus veel, et allutatud laenude üheks probleemkohaks peetakse ka selle negatiivset mõju ettevõtte päästmisele. Kui omanik ei saa ettevõttele antud laenu tagasi samadel alustel muude võlausaldajatega, ei pruugi tal hinnangute kohaselt olla valmisolekut laenu andmiseks ja seega ettevõtte päästmiseks. M. Gelter on teinud majandusliku analüüsi, kuidas allutatud laenude regulatsioon mõjutab ettevõtete päästmist ning jõudnud järeldusele, et regulatsiooni olemasolu võib ära hoida nii osa soovitud kui ka soovimatuid päästmisi.346 Samas on ka leitud, et kui omanike laenud on allutatud teiste 341 Rolef J. de Weijs. HARMONIZATION OF EUROPEAN INSOLVENCY LAW: PREVENTING INSOLVENCY LAW FROM TURNING AGAINST CREDITORS BY UPHOLDING THE DEBT-EQUITY DIVIDE, lk 13–14. Kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2932097&download=yes. 342 M. Gelter. THE SUBORDINATION OF SHAREHOLDER LOANS IN BANKRUPTCY, lk 7. Kättesaadav: http://www.law.harvard.edu/programs/olin_center/fellows_papers/pdf/Gelter_4.pdf. 343 Arie Van Hoe. You can’t have your cake and eat it too: on debt as equity. Een post door gastblogger Simon Landuyt. Corporate Finance Lab, January 17, 2017. Kättesaadav: https://corporatefinancelab.org/2017/01/17/you- cant-have-your-cake-and-eat-it-too-on-debt-as-equity/. 344 R. C. Clark. The Duties of the Corporate Debtor to Its Creditors. Yale Law School, 1-1-1977, lk 538. Kättesaadav: https://digitalcommons.law.yale.edu/cgi/viewcontent.cgi?referer=&httpsredir=1&article=5415&context=fss_pap ers. 345 Mõjuanalüüs lk 61-62, p 5.2.2. 346 M. Gelter. THE SUBORDINATION OF SHAREHOLDER LOANS IN BANKRUPTCY, lk 18–20. Kättesaadav: http://www.law.harvard.edu/programs/olin_center/fellows_papers/pdf/Gelter_4.pdf, D.A. Verse, ‘Shareholder loans in corporate insolvency. A new approach to an old problem’, German Law Journal, 2008, p. 140 võlausaldajate laenudele, hindavad nad ettevõtte päästmise võimalusi adekvaatsemalt ning ei võta ebasoovitavaid riske.347 Ettevõtte tervendamiseks antud laenudele erandite kehtestamist tuleb kaaluda saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülevõtmisel seoses direktiivi artikliga 17. Paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 8, millega omistatakse pärimismenetluses läbiviidavale võlausaldajate üleskutsemenetlusele pärandvara pankrotimenetluses õiguslik tagajärg. Nimelt olukorras, kus enne pärandvara pankrotimenetluse algatamist on pärimismenetluses läbi viidud üleskutsemenetlus pärandaja kohustuste kindlakstegemiseks ja võlausaldaja pidi oma nõudest teatama, rahuldatakse tema nõue pärast teiste samasse järku kuuluvate nõuete täielikku rahuldamist. Eelnõuga nähakse ette regulatsioon, mille kohaselt olukorras, kus enne pärandvara pankrotimenetlust on tehtud pärandi inventuur ja läbi on viidud võlausaldajate üleskutsemenetlus, mõjutab see võlausaldajate nõuete rahuldamise järjekorda pankrotimenetluses. Nii tagatakse kooskõla inventuuri tagajärgedega ja arvestatakse kohustuste täitmise järjekorra põhimõtteid. Eelnõuga ei muudeta üleskutsemenetluses hilinenult esitatud nõuete rahuldamisjärku, nende võlausaldajate nõuded rahuldataks selles järgus, kuhu need kuuluks, kuid seda alles viimases järjekorras, ehk siis, kui teised sama rahuldamisjärgu nõuded on täies mahus rahuldatud. Siinkohal tuleb välja tuua, et võlausaldajate üleskutsemenetluses osalenud, kuid pärandvara pankrotimenetluses nõuet mitte esitanud võlausaldajad ei ole pankrotivõlausaldajad. Lisaks ei puudutaks võlausaldajate üleskutsemenetlusega seotud erisused nende võlausaldajate nõudeid, kes ei pea üleskutsemenetluses osalema (PärS § 140 lõige 3). Eelnõu koostamisel kaaluti ka alternatiivset lahendust, mille korral võlausaldajate üleskutsemenetluses hilinenult esitatud nõuded, millega oleks saanud üleskutsemenetluses osaleda, täidetakse pärandvara pankrotimenetluses viimases järjekorras enne pärandaja korraldustest tulenevaid nõudeid, kuid analüüsi tulemusel leidsid eelnõu koostajad, et valitud lahendus tooks kaasa proportsionaalsema tulemuse. Paragrahvi 154 lõikeid 1 ja 2 muudetakse seoses võlausaldajate nimekirja kohtuliku kinnitamisega, mille käigus määrab kohus ühtlasi ära jaotised ning mistõttu jaotusettepanekuid enam ei esitata. Nagu ka kehtiva korra kohaselt, arvestatakse vaidlusaluste nõuete jaotisi võimalike jaotistena ning haldur alustab väljamaksetega pärast jaotiste kinnitamist. Erinevalt kehtivast korrast kinnitatakse jaotised jaotusettepaneku asemel võlausaldajate nimekirjaga. Kui üldjuhul peab haldur saama väljamaksete tegemiseks loa pankrotitoimkonnalt, siis juhul, kui pankrotitoimkonda ei ole moodustatud või pankrotitoimkond ei anna raha väljamaksmiseks nõusolekut, võib haldur taotleda nõusolekut kohtult. Sellega tagatakse, et raha väljamaksmine on üle kontrollitud, samuti kui pankrotitoimkond keeldub nõusoleku andmisest ebamõistlikult, on halduril võimalus pöörduda kohtu poole. Paragrahvi 158 lõiget 6 täiendatakse selliselt, et kui maksejõuetuse teenistus esitab kohtule avalduse pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena ja kohus selle rahuldab, siis 1115. https://static1.squarespace.com/static/56330ad3e4b0733dcc0c8495/t/56b858461bbee056bdd30bdb/14549217991 26/GLJ_Vol_09_No_09_Verse.pdf. 347 Rolef J. de Weijs. HARMONIZATION OF EUROPEAN INSOLVENCY LAW: PREVENTING INSOLVENCY LAW FROM TURNING AGAINST CREDITORS BY UPHOLDING THE DEBT-EQUITY DIVIDE, lk 16. Kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2932097&download=yes. 141 raugemist välja ei kuulutata. Sellisel juhul jätkub pankrotimenetlus avaliku uurimisena ning sellele sätestatud erisuste kohaselt. Paragrahvi 163 lõike 5 teist lauset täiendatakse seoses PankrS § 85 lõike 4 lisamisega. Vaata selgitusi paragrahvi 28 lõike 1 täiendamise kohta. Paragrahve 166 ja 172 lõiget 2 muudetakse seoses võlausaldajate nimekirja kohtuliku kinnitamisega, mille käigus määrab kohus ühtlasi ära jaotised ning mistõttu jaotusettepanekuid enam ei esitata. Paragrahvi 172 täiendatakse lõikega 51, mille lisamise eesmärk on sätestada usaldusisikule tasu maksmiseks õiguslik alus ja kord, samuti võimaldada sel eesmärgil menetlusabi andmine. Usaldusisikule tasu maksmise võimaluse tekitamine on vajalik selleks, et tagada kohustustest vabastamise menetlustes tegelik järelevalve võlgniku üle. Kuna käesoleval ajal ei tulene seadusest usaldusisikule tasu maksmise võimalikkust, ei leia kohtud tihti sobivaid isikuid, kes oleksid nõus vastu võtma usaldusisiku ülesanded ja seetõttu määravad kohtud usaldusisikuksneid, kes tegelikult oma ülesannetest aru ei saa ja neid ei täida. Probleemiks on ka võlgnikud, kellele kohus on pannud usaldusisiku kohustused, kuid neid ülesandeid ei täida, samas puudub kohtul reaalne võimalus ta välja vahetada. Tagajärjeks on kohtute suurenenud järelevalvekoormus. Kirjeldatud olukorda aitaks lahendada usaldusisikule tasu maksmise võimaluse loomine, mis aitaks tõsta usaldusisikute huvitatust neile pandud ülesandeid täita. Kui võlgnik täidab ise usaldusisiku ülesandeid, siis ei ole tal õigust tasu saada. Paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 12, millega reguleeritakse olukorda, kus võlgnik sureb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ajal. Sellisel juhul on kohtul diskretsioon otsustada surnud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise üle, tehes selle kohta määruse. Kohus võib võlgniku tema surma korral vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, kui menetluse algatamisest on möödunud vähemalt kaks aastat. Sarnaselt üldreegliga on kohtul võimalik surnud võlgnik kohustustest vabastada või sellest keelduda (arvestades olukorra spetsiifikat, ei ole erisusena võimalik kohustustest vabastamise tähtaega lühendada kolmele aastale ega pikendada seitsmele aastale). Kuivõrd tegemist on menetlusega, mille tulemus on oma olemuselt seotud võlgniku isiku ja tema tegevusega, hindab kohus otsuse tegemisel surnud võlgniku käitumist menetluse ajal, sealhulgas, kas võlgnik täitis oma eluajal menetlusaegseid kohustusi nõuetekohaselt ja millises ulatuses suutis ta rahuldada võlausaldajate nõudeid. Regulatsiooni eesmärgiks on hoolimata võlgniku surmast anda kohtule otsustamisõigus isik kohustustest vabastada, kui ta enne oma surma täitis piisava hoolega seadusega ettenähtud kohustusi. Sellisel juhul on võimalik vähendada pankrotimenetlusi, mis tuleks algatada kõnesolevas olukorras surnud isiku pärandvara suhtes. Kui surnud võlgnikku kohustustest ei vabastata ja pärija ei ole nõus pärandvaral lasuvaid nõudeid rahuldama oma vara arvel, tuleb üldreeglina algatada uus menetlus (s.o esitada pankrotiavaldus pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks), kuivõrd väga suure tõenäosusega on surnud võlgniku pärandvara maksejõuetu. Tehtava muudatusega nähakse ette ajaline piirang kaks aastat, mis on lisatud, et välistada surnud võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine, kui ta sureb menetluse varajases faasis. 142 Paragrahvi 179 lõiget 2 muudetakse seoses võlausaldajate nimekirja kohtuliku kinnitamisega, mille käigus määrab kohus ühtlasi ära jaotised ning mistõttu jaotusettepanekuid enam ei esitata. Seadust täiendatakse peatükiga 121, millega reguleeritakse maksejõuetuse teenistuse tegevust riikliku järelevalve teostamisel. Paragrahv 1921 sätestab maksejõuetuse teenistuse teostatava riikliku järelevalve sisu ja piirid. Lõike 1 kohaselt teostab maksejõuetuse teenistus võlgniku ja tema lähikondse tegevuse üle riiklikku järelevalvet (VVS § 75 ja KorS) seoses võlgniku pankrotimenetlusega ja eesmärgiga selgitada välja maksejõuetuse põhjused juhtudel, kui tegemist võib olla õigusvastase maksejõuetuse põhjustamisega või makseraskuste suurendamisega. Vajadus luua täiendav riigi järelevalvesüsteem lisaks olemasolevale pankrotimenetlusele on ilmnenud praktilistest probleemidest. Teenistusele antakse riikliku järelevalve teostamise pädevus pankrotimenetlustes, kuivõrd kehtiv järelevalvesüsteem Eesti maksejõuetusõiguses ei ole efektiivne.348 Pankrotimenetluse peamised eesmärgid – võlausaldajate nõuete rahuldamine ja võlgniku maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine (PankrS § 2) – jäävad tihtipeale täitmata. Kannatavad ärisuhted ja ettevõtluskultuur. Suhteliselt suur osa pankrotimenetlusi raugeb pankrotti välja kuulutamata,349 mis on tingitud pankrotiavalduse hilinenud esitamisest350 ja ebapiisavast järelevalvest võlgniku maksejõuetusele eelnenud tegevuse üle.351 Selle tulemusel jäävad õigusvastaselt maksejõuetuse tekitanud isikud vastutusele võtmata ja ebaseaduslikult võõrandatud vara pankrotivarasse tagasi toomata. See on kahjulik normaalsele ärikeskkonna toimimisele, aga ka laiemalt ühiskonnale, puudutades lisaks muudele võlausaldajatele ka töötajaid, tarnijaid ja tarbijaid. Loodava järelevalve tulemusel peaks kaduma raugemise kaudu vastutusest vabanemise praktika, võlausaldajatele tehtavad väljamaksed suurenema ja ettevõtluskultuur muutuma usaldusväärsemaks. Loodav maksejõuetuse teenistuse riiklik järelevalve ei hakka asendama pankrotimenetlust ega dubleerima pankrotihaldurite ja kohtu tegevust, kes lähtuvad oma tegevuses pankrotiseadusest ja tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Maksejõuetuse teenistuse järelevalve on erandlik ja see toimub alati avalikus huvis. Menetluse alustamiseks ei piisa pelgast raugemisest või võlausaldajate huvide kahjustamisest, vaid igal menetletaval juhul peab esinema selline negatiivne mõju, kus erahuvi kahjustamine on ühtlasi avaliku huvi kahjustamine.352 Avalik huvi võib seisneda näiteks ärikeskkonna kahjustamises, kui maksejõuetus on tekitatud õigusvastaselt, või menetluses on esitatud suured maksunõuded (vaata täpsemalt käesoleva 348 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 4. Kättesaadav: Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 349 AS PricewaterhouseCoopers Advisors. Maksejõuetuse menetlemise tõhususe uuring, 19.03.2013, lk 10. Tellija: Riigikantselei, tarkade otsuste fond, partner: Justiitsministeerium. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/maksejouetuse_menetlemise_tohususe_uuring_0 .pdf. 350 P. Varul. Maksejõuetusõiguse areng Eestis, Juridica 2013 IV, lk 236. 351 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 6. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 352 Vrd korrakaitseseaduse § 4 lg 2: „Eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus on avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides.“ 143 eelnõu punkt 2.2). Sellisel juhul on teenistusel õigus sekkuda ning kasutada talle seadusega ettenähtud meetmeid. Riiklik järelevalve on õiguspärasuse järelevalve. Seega maksejõuetuse teenistus uurib, kas võlgnik või võlgniku lähikondne käitus maksejõuetuse eel ja maksejõuetuse saabumisel õiguspäraselt või mitte. Järelevalve algatamist taotleda ei saa, selle algatamise põhjendatuse otsustavad iga kord teenistus ja kohus kaalutlusõiguse alusel. Mitmed riigid on maksejõuetusmenetluste järelevalve efektiivsemaks muutmise eesmärgil andnud teatavate funktsioonide täitmise kesksele riiklikule instituudile. Ka Soome pankrotiombudsman teostab pankrotimenetlustes võlgniku eelneva tegevuse üle järelevalvet, selgitamaks välja õigusvastaselt tekitatud maksejõuetuse põhjuseid ning panustades sel viisil ka majanduskuritegude uurimisse.353 Lõike 2 kohaselt, kui teenistuse töö käigus ilmevad kuriteo tunnused, teatab teenistus sellest prokurörile või politseile, välja arvatud siis, kui sellise teabe kasutamine tõendina oleks käesoleva seaduse § 85 lõikes 4 sätestatu kohaselt välistatud (vaata PankrS § 28 lõike 1 täiendamise selgitusi). Teenistus ise süüteomenetlusi läbi ei vii. Teenistuse eesmärk on tuvastada õigusvastaselt tekitatud maksejõuetuse põhjuseid ja pankrotimenetluse tulemuste parandamine, aga mitte karistamine. Teenistus saab oma võimaluste piires toetada pankrotimenetlusalaste kuritegude tuvastamist. Samamoodi ei vii Soome pankrotiombudsman ega Läti maksejõuetusamet läbi süüteomenetlusi, vaid teatavad kuriteotunnuste esinemise korral sellest politseile.354 Lõike 3 kohaselt on pankrotimenetlus vaja avaliku uurimisena läbi viia siis, kui on raugemise olukord ja keegi ei tasu ka menetluskulude deposiiti. Sellisel juhul võtab maksejõuetuse teenistus menetluse üle. Eriauditit võib läbi viia ka muul ajal. Lõike 4 kohaselt antakse teenistusele võimalus taotleda vastavalt PankrS §-le 91 ärikeelu kohaldamist. Ärikeelde ei kohaldata Eesti praktikas kuigi palju. Samas on teatud juhtudel ärikeelu kohaldamine õigustatud. Kui teenistuse tegevuse tulemusel ilmneb, et ärikeelu kohaldamise eeldused on täidetud, peaks teenistus kohtult ärikeelu kohaldamist taotlema. Selliselt saab teenistus takistada ärikeskkonda kahjustavate isikute tegevust ja panustada ausa ärikeskkonna tagamisse. Paragrahv 1922 sätestab maksejõuetuse teenistuse õigused riikliku järelevalve teostamisel. Lõikes 1 sätestatakse, milliseid riikliku järelevalve meetmeid on teenistusel õigus eesmärkide saavutamiseks kasutada. Riikliku järelevalve teostamise pädevus peab tulema seadusest (VVS § 72 lg 1). Riikliku järelevalve teostamise meetmed on sätestatud korrakaitse seaduses. Seejuures üldmeetmed tulevad otse korrakaitseseadusest ning erimeetmed tuleb konkreetselt vastavale korrakaitseorganile anda eriseadusega.355 Selleks et maksejõuetuse teenistuse tegevus oleks tõhus, võiks tal olla õigus rakendada KorS §-s 30, § 31 lg-tes 1–3, §-des 32 lõigetes 1–4, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud erimeetmeid. Seega oleks teenistusel õigus isikuid küsitleda ja teavet saada, kutsuda neid ametiruumi, tuvastada isikusamasust, vallasasi läbi vaadata, valdusesse 353 The Office of Bankruptcy Ombudsman. The Scope of the Ombudsman's Authority. Kättesaadav: https://www.konkurssiasiamies.fi/en/index/scopeofauthority.html. 354 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 31. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 355 M. Laaring, S. Pars, H. Kranich, jt. Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne, Sisekaitseakadeemia 2017, lk 88. 144 siseneda, valdus läbi vaadata ja vallasasi hoiule võtta. Teenistusel ei ole õigust kohaldada vahetut sundi. Teabe saamise õigus on teenistuse eesmärkide täitmiseks elementaarse tähtsusega. Teave on see, mille kaudu teenistus saab tuvastada, kas võlgniku maksejõuetus on põhjustatud seadusvastaselt. Ülejäänud õigused aitavad teabe saamise õigust tagada. Kõik nimetatud erimeetmed on olulised tagamaks teabe kättesaamise ka keerulisematel juhtudel. Seejuures on elementaarne, et teenistus lähtub meetmete kasutamisel ja valikul korrakaitseseaduses sätestatud põhimõtetest (KorS §-d 7–11). Näiteks ei küsi teenistus infot, mis on tal olemas või mida on võimalik saada teiselt korrakaitseorganilt, haldurilt või kättesaadavast andmekogust. Lõikes 1 antakse teenistusele õigus isikut küsitleda ja dokumente nõuda, kutsuda isikut ametiruumi, tuvastada isikusamasust, vallasasi läbi vaadata, valdusesse siseneda ja see läbi vaadata, vallasasi hoiule võtta. Põhiseaduspärasuse analüüsis on analüüsitud eelnimetatud meetmeid ning leitud, et meetmed, mida võib teenistusele tema eesmärkide saavutamiseks anda, on põhiseaduspärased ja vajalikud. Näiteks on teenistusel küsitlemise või dokumentide kaudu võimalik saada talle vajalikku teavet. Kui isikut muul moel kätte ei saa, teda küsitleda ja temalt dokumente nõuda pole võimalik, võib teenistus kutsuda isiku ametiruumi. Ka on võimalik, et küsitlemine ise peab toimuma ametiruumis, kui mujal ei oleks seda võimalik läbi viia. Teatud olukordades on teenistusel vaja tuvastada isikusamasust, tegemaks kindlaks, et teavet annab õige inimene. Vallasasja või valduse läbivaatamine võib olla vajalik meede näiteks siis, kui teavet esitama kohustatud isik ei anna teavet vabatahtlikult ja peidab teavet sisaldavaid dokumente või muid teabekandjaid. Valdusesse sisenemine eelneb valduse läbivaatusele, aga võib olla ka iseseisvalt vajalik. Vallasasi, eelkõige teavet kandvad dokumendid või tehnilised seadmed (arvuti, USB jms), võib olla vajalik hoiule võtta, kui selles sisalduvat infot on vaja säilitada, töödelda või esineb oht, et isik võib need muidu hävitada. Ka Soome pankrotiombudsmanil on laialdased õigused, mis tagavad vajaliku teabe saamise (LKHV § 4 lg 1). Ombudsmanil on õigus inspekteerida dokumente ja muid teabekandjaid, mis kuuluvad võlgnikule või on võlgniku või pankrotivaraga seotud. Ombudsmanil on õigus dokumente ja muid teabekandjaid hoiule võtta ning teha neist koopiaid. Ombudsman võib siseneda ruumidesse ja need läbi vaadata, samuti teha kassakontrolli. Alates 2017. aastast täiendati ka Läti maksejõuetusameti õigusi võimalusega vajaduse korral siseneda nii pankrotihalduri kui ka juriidilisest isikust võlgniku valdusesse ja see läbi vaadata.356 Lõike 2 puhul on sisuliselt tegemist teabe saamise õigusega, millise õiguse annab teenistusele ka kõnesoleva sätte esimene lõige ja KorS § 30, kuid lõikes 2 on toodud pankrotimenetluse spetsiifilised täpsustused, millistelt isikutelt ja milliseid dokumente teenistusel on õigus saada. Punktides 7 ja 8 nimetatud õigused toetavad teenistuse informatsiooni saamise õigust. Teenistusel on võimalik saada infot võlausaldajate üldkoosolekul osaledes ning ka ise seal infot jagada. Ka Soome pankrotiombudsmanil on õigus viibida võlausaldajate üldkoosolekutel, seal sõna võtta ja vajadusel koosolek ka ise kokku kutsuda (LKHV § 6 lg 2). Koosoleku kokkukutsumist on küll Soome pankrotiombudsmani praktikas vähe kasutatud, kuid mõningatel juhtudel on see vajalik olnud korrektse ja kiire pankrotimenetluse lõpetamise tagamiseks. Näiteks on ombudsman võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumise võimalust 356 Insolvency Administration’s powers and transparency of proceedings. Kättesaadav: https://www.sorainen.com/UserFiles/File/Publications/Amendments-to-Latvian-Insolvency-Law.ENG.html. 145 kasutanud probleemse võlausaldajate grupi korral, kui on oht, et tehakse ebamõistlik otsus pankrotipesa haldamiseks, kui haldur on mingil põhjusel ebausaldusväärne või kui halduri tasu on vaidlustatud või see võib osutuda liiga suureks.357 Lõige 3 sätestab ajutise pankrotihalduri ja pankrotihalduri kohustuse ka pärast halduri kohustustest vabastamist teenistusega koostööd teha. Sätte eeskujuks on Soome pankrotiombudsmani seaduse (LKHV) § 3, mille kohaselt on pankrotihalduril ka pärast kohustustest vabastamist koostöö kohustus. Halduril ei ole õigust keelduda info andmisest või koostööst pärast enda vabastamist põhjusel, et ta selle eest tasu ei saa. 358 Näiteks on võimalik, et haldur vabastatakse menetluse keskel ning tema asemele määratakse teine haldur või ajutist haldurit ei määrata samas menetluses pankrotihalduriks. Ka sellises olukorras on halduril kohustus teenistusega koostööd teha. Lõike 4 kohaselt on teenistusel õigus saada abi teistelt asutustelt. Selline abi võib osutuda vajalikuks olukorras, mil võlgnikult ei õnnestu kätte saada vajalikke dokumente, nt raamatupidamist, või ei võimaldata juurdepääsu võlgniku ruumidele. Lõike 6 eeskujuks on Soome pankrotiombudsmani seaduse (LKHV) § 14, mis annab pankrotiombudsmanile õiguse saada abi politseilt ja muult asutuselt, kui see on vajalik tema tegevuse eesmärkide täitmiseks. Paragrahv 1923 reguleerib maksejõuetuse teenistuse ühte riikliku järelevalve läbiviimise vahendit, eriauditit. Lõige 1 sätestab teenistuse õiguse viia läbi eriauditeid. Eriaudit on vahend pankrotimenetluses, mille kaudu saab uurida võlgniku või pankrotihalduri tegevust ja mille tulemusel võib õnnestuda pankrotivara suurendada ja seeläbi rahuldada pandiga tagamata nõudeid suuremas ulatuses. Eriauditit saab läbi viia üksnes pankrotihalduri põhjendatud taotlusel. Taotluse rahuldamise otsustab maksejõuetuse teenistus, kaaludes nii eriauditi läbiviimise eelduste olemasolu ja põhjendatust kui ka eelarvelisi võimalusi. Ajutine haldur eriauditit taotleda ei saa, sest kui pankrotivaras raha isegi menetluskuludeks pole, on tegemist raugemise võimalusega ja tuleb kaaluda avaliku uurimise algatamist. Pandiga tagamata nõuete all mõeldakse PankrS § 153 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud nõudeid. Eriauditi tulemusel peaks suurenema just pandiga tagamata nõuete rahuldamise osakaal, kuivõrd pandiga tagatud nõue on kaetud tagatise arvelt ja eriauditi tulemusel ei ole võimalik pandiga tagatud nõude suhtes lisaväärtust saavutada. Eriaudit viiakse eelkõige läbi võlgniku tegevuse uurimiseks maksejõuetuse põhjustamisel. Eriauditi läbiviimine on põhjendatud nii siis, kui selle tulemusel on võlausaldajatele võimalik rohkem väljamakseid teha, arvestades seejuures ka asjaolu, et osa eriauditi kulusid kuulub pankrotivara olemasolul ka hüvitamisele, kui ka siis, kui eriauditi kaudu on võimalik kaitsta mingit olulist avalikku huvi. Näiteks kui eriauditi tulemusel on võimalik näidata, et võlgnik on oluliselt kahjustanud ärikeskkonda või pannud toime mõne karistusseadustikus sätestatud pankrotimenetlusalase kuriteo. Kuigi tavapärasem on, et eriauditiga uuritakse võlgniku tegevust, võib teatud juhtudel olla vaja eriaudit läbi viia ka pankrotihalduri suhtes. Näiteks siis, kui haldur on süüliselt tekitanud kahju võlgnikule, võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist (PankrS §-d 63, 24). 357 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 25. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 358 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 25. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 146 Teenistus võib eriauditi läbiviimisse kaasata ka eksperdi. Eriaudit on eelkõige majandusliku või õigusliku tegevuse kontroll. Kui teenistusel on eriteadmine olemas, teeb ta eriauditi ise. Sõltuvalt asjaoludest võib maksejõuetuse teenistusel vaja minna muu eksperdi eriteadmisi, millisel juhul on teenistusel lubatud vastav ekspert kaasata. Näiteks võib vaja minna õigusanalüüsi tagasivõitmise perspektiivi väljaselgitamiseks vandeadvokaadi eriteadmisi. Eksperdid võivad olla ka audiitorid, vandeadvokaadid, maksuspetsialist, kinnisvarahindajad, aga ka tehnikat, masinaid, loomi tundvad isikud jne. Kas ja milline ekspert kaasata, sõltub konkreetsest pankrotivõlgnikust ja tema majandustegevusest. Oluline on, et ekspert oleks kõrgete teadmistega ja sõltumatu. Ka Soome pankrotiombudsman võib eriauditit läbi viia nii ise kui palgata ekspert. Siiski kasutatakse praktikas enamasti eraettevõtjate teenuseid.359 Eriauditi raport võib hilisemas kohtuvaidluses olla näiteks dokumentaalne tõend (KrMS § § 1091, § 2921, TsMS § 293 lg 2 ls 2). Maksejõuetuse teenistus peaks eriauditit tellides seadma tingimused, millele eriaudit vastama peab ning arvestama, et seda saaks vajaduse korral kohtus kasutada. Näiteks peaks raportis kajastama, millist metoodikat uurimiseks kasutati. Eriauditi raportit saab vajaduse korral kasutada ka kriminaaluurimises. Võlgniku tegevuse ja aruannete auditeerimise tulemusel on võimalik tuvastada kuriteole viitavaid tunnuseid, mistõttu võib audiitori poolt koostatud raport olla kriminaalmenetluse alustamise ajendiks, kus sedastatakse kuriteo tunnused. Lisaks võivad raportis sisalduda KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolud, mistõttu on uurimisasutusel võimalik eriauditi tulemusi ja raportis sisalduvat käsitleda kas tõendina või tõendiallikana. Raportile tuginedes on uurimisasutusel võimalik nõuda välja tõendamiseseme asjaolude seisukohalt olulisi dokumente ja teha toiminguid tõendite kogumiseks.360 Eriauditi raportit saab kriminaaluurimises kasutada üksnes siis, kui isikule on tagatud enese mittesüüstamise privileeg. Samas kehtib pankrotimenetluses võlgnikule kaasaaitamise kohustus (PankrS § 87 lg 1 ja 85 lg 1), mis laieneb lisaks ka kolmandatele isikutele (PankrS § 85 lg-d 2 ja 3). Kui isikul on kaasaaitamise kohustusest tulenevalt kohustus anda ennast süüstavat teavet ja enese mittesüüstamise privileegist õigus keelduda sellise teabe andmisest, on tegemist selge vastuoluga. Kõnesolevas eelnõus on tehtud ettepanek nimetatud vastuolu kaotamiseks (vt eelnõu muudatused seoses võlgniku kaasaaitamiskohustuse tagamise ja enese mittesüüstamise privileegiga, PankrS § 85 täiendamine lg-ga 4), mille kohaselt peab võlgnik või kolmas isik pankrotimenetluses teavet andma, kuid antud teavet võib süüteomenetluses tema vastu kasutada üksnes isiku vastval kirjalikul nõusolekul. Seega kui eriaudit sisaldab endas võlgniku või kolmanda isiku ütlusi, ei tohi seda kriminaaluurimises kasutada, välja arvatud juhul, kui isik lubab. Eeltoodu puudutab üksnes selliseid eriauditeid, milles on kasutatud võlgniku või kolmanda isiku antud teavet. Kui eriaudit on viidud läbi võlgnikust sõltumata, siis võib seda ka kriminaaluurimises kasutada. Samamoodi on võimalik, et kui eriauditis tuginetakse ainult osaliselt võlgniku antud infole, mida võlgnik ei luba avaldada, saab eriauditi raportit kasutada kriminaaluurimises seda infot välistavas osas. Sellisel juhul peab teenistus tagama, et ei avaldaks lubamatuid andmeid. Eriauditi eeskujuks on Soome pankrotiombudsmani seadus, mille kohaselt on eriauditi eesmärgiks võlausaldajate nõuete tagamine kui ka majanduskuritegude vastu võitlemine. Eriauditi põhjal hinnatakse, kas esineb tagasivõitmise aluseid, võlgnik on toime pannud mõne 359 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 28. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 360 PPA keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo juhi Leho Lauri 13.12.2018 kirjavahetuses Justiitsministeeriumiga. 147 kuriteo, võlgnik on rikkunud raamatupidamise kohustust, esineb piiratud vastutusega ühingute seaduse (Limited Liability Companies Act) rikkumisi.361 Lõikes 2 on reguleeritud eriauditi taotluse esitamise eeldused. Nimetatud eeldusi hindab esiteks pankrotihaldur taotluse esitamisel ja teiseks maksejõuetuse teenistus taotluse rahuldamisel. Esimene eeldus on, et eriauditi kulu ei ole võimalik pankrotivara arvelt tasuda. See tähendab, et halduril endal ei ole võimalik eriauditit läbi viia või tellida. Teenistus viib eriauditi läbi üksnes siis, kui pankrotivaras endas vahendeid selleks ei ole. Kui pankrotivaras on vahendeid, siis peaks pankrotimenetlus kulgema tavapäraselt ja ilma teenistusepoolse panuseta. Teine eeldus on, et eriauditi tulemusel on võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. Nt on põhjust tuvastada vara tagasivõitmise asjaolusid, on tekkinud kahtlus, et võlgnik on vara peitnud vms. Tegemist oleks pigem erilise olukorraga. Lõikest 1 tuleneb, et pankrotihaldur peab oma taotlust tõenditega põhjendama. Pankrotihaldur peab ära näitama asjaolud, kuidas eriauditi tulemusel on võimalik võlausaldajate nõudeid suuremal määral täita. Lisaks peab haldur põhjendama ka seda, et pankrotivara arvelt ei ole võimalik samu tulemusi saavutada. Näiteks saab haldur tõendada, kui palju on pankrotivaras raha ja näidata, millele see kulub või kulunud on. Soome pankrotiombudsmani seaduse kohaselt ei sõltu eriauditi läbiviimine halduri taotlusest, kuid praktikas tuleb eriauditi tegemise initsiatiiv siiski tihti haldurilt. Samas taotlevad eriauditi läbiviimist ka võlausaldajad ja politsei. Arvestades, et Eesti kontekstis on ressurssi vähem kui Soomes, on mõistlik eriauditi läbiviimise taotlemist piiritleda ning lubada seda eelkõige halduritele. Haldurid esindavad ka võlausaldajate huve ning kui teenistus eriauditi läbi viib, saab seda politseiga üldjuhul jagada. Lõikes 3 on nimetatud eriauditi võimalikud taotletavad eesmärgid. Nimekiri on avatud ja jätab maksejõuetuse teenistusele võimaluse otsustada eriauditi läbiviimine ka muul põhjendatud eesmärgil. Ka Soome pankrotiombudsman teostab eriauditeid samasugustel eesmärkidel. Järgnevalt on välja toodud mõned Soome pankrotiombudsmani läbiviidavate eriauditite liigid ja arvud. Statistikas eristab Soome pankrotiombudsman muudest võlgniku suhtes läbiviidavatest eriaudititest võlgniku raamatupidamise taastamiseks või lõpetamiseks tehtud eriauditeid. Tabel 3. Soome pankrotiombudsmani tehtud eriauditite arv liigiti Eriauditid 2015 2016 2017 2018 Keskmine Võlgniku 17 28 25 39 27 raamatupidamise taastamine/lõpetamine Võlgniku eriaudit 62 60 57 59 60 Halduri eriaudit 30 23 27 20 25 Kokku 109 111 109 118 112 Allikas: Soome pankrotiombudsmanilt saadud andmed. Lõige 4 sätestab eriauditi läbiviimise piirid. Kuivõrd eriauditi üheks eesmärgiks on tuvastada ka maksejõuetuse tekkimise põhjused, siis on vaja eriauditeid teha ka maksejõuetusele eelnenud 361 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 28. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 148 tegevuse kohta. Lisaks võib olla ka olukordi, kus võlgnik jätkab ebaseaduslikku tegevust, nt peidab vara, mille kaudu ta ka pankrotimenetluse ajal võimendab makseraskusi ja vähendab seeläbi võlausaldajate nõuete rahuldamise määra. Seega on välja toodud, et uurida võib nii tegevust enne kui ka pärast maksejõuetuse tekkimist. Lõikes 5 reguleeritakse eriauditi tulemusel valminud raporti esitamist kohtule ja pankrotihaldurile ning raportiga tutvumise õigust. Paragrahviga 1924 reguleeritakse pankrotimenetluse läbiviimise algatamist avaliku uurimisena. Sätte eeskujuks on Soome LKHV § 15a ja Soome pankrotiseaduse 11. ptk. Järgnev skeem võtab kokku eelnõu ettepaneku pankrotimenetluse avaliku uurimise algatamise etappidest. Skeem 2. Pankrotimenetluse läbiviimise algatamine avaliku uurimisena. Lõiked 1 ja 2 reguleerivad pankrotimenetluse avaliku uurimisena läbiviimise eeldusi ja algatamise korda. Pankrotimenetluse läbiviimine avaliku uurimisena saab toimuda siis, kui menetlus vastasel juhul PankrS § 29 või § 158 kohaselt raugeks ja pankrotimenetluse 149 läbiviimiseks esineb oluline avalik huvi, näiteks on alust arvata, et võlgniku maksejõuetus on tekitatud ebaseaduslikult. Pankrotimenetluse avalik uurimine saab toimuda üksnes juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses. Füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses võib olla asjakohane eriauditi läbiviimine, kuid avaliku uurimise algatamine mitte. Füüsiline isik ei saa pankrotimenetluse kaudu võlgadest vabaneda samamoodi, nagu seda saab teha juriidiline isik, kes pankrotimenetluse lõppedes likvideeritakse. Samuti saab avalik huvi esineda pigem juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses. Välistatud on pankrotimenetluse läbiviimise otsustamine avalikus uurimises menetlusetapis, kus ajutist haldurit veel ei ole nimetatud (PankrS § 15 lg 3 p 5). Ajutise halduri etapis teenistus pankrotimenetluse avaliku uurimise algatamist ei taotle. Enne ajutise halduri hinnangut pankrotimenetlusele ei ole teenistusel piisavalt infot, et otsustada avaliku uurimise algatamise vajaduse üle. Ei ole uuritud maksejõuetuse põhjuseid ning ei ole teada, kas üldse esineb avalik huvi pankrotimenetluse läbiviimiseks avalikus uurimises. Tegemist ei ole ka raugemisega, vaid ajutise halduri mittenimetamisega. Lisaks, kui ajutise halduri tasuks ei ole pankrotimenetluses vahendeid, maksab ajutise halduri tasu võlgniku pankrotiavalduse korral kinni võlgnik ise või hüvitatakse see riigi vahenditest (PankrS § 23 lg 4). Seega teatav kate ajutise halduri tasudeks on olemas. Pankrotimenetluse läbiviimine avaliku uurimisena saab toimuda siis, kui pankrotiavalduse menetlus PankrS § 29 lõike 1 või 2 alusel või pankrotimenetlus PankrS § 158 lg 4 alusel muidu raugeks. See tähendab, et võlgnikul ei ole pankrotimenetluse läbiviimiseks vara ning keegi ei nõustu seda tasuma ka PankrS § 30 alusel deposiiti. Kohus annab teenistusele otsustamiseks mõistliku tähtaja pärast deposiidi tasumise kohustuse möödumist, kui on selgunud, et deposiiti ei tasutud (ettepanek täiendada PankrS § 30 lõikega 5). Kohus ei kuuluta menetlust raugenuks enne teenistusele antud tähtaja lõppu. Ühtlasi edastab kohus pankrotimenetluse avaliku uurimisena läbiviimise ettepaneku tegemisel teenistusele ka selle asjaga seotud materjalid. Materjalid on vajalikud, et teenistusel oleks info, mille põhjal otsustust teha. PankrS § 848 sätestab, et kohus tagab teenistusele juurdepääsu menetlusele, aga seda alles siis, kui kohus rahuldab teenistuse ettepaneku pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena. Dokumente on aga teenistusel vaja juba varem, et avaldust esitada. Kohus teeb teenistusele ettepaneku avalduse esitamiseks alati, kui on raugemise olukord ja deposiiti menetluskulude katteks ei tasuta. Kohus ei analüüsi selles etapis, kas pankrotimenetluse avalik uurimine on põhjendatud või mitte. Kohus kujundab enda seisukoha avaliku uurimise algatamise osas teenistuse esitatud avalduse põhjal, hinnates, kas PankrS § 1924 lõikes 2 sätestatud eeldused on täidetud. Maksejõuetuse teenistus kujundab ise välja aluspõhimõtted, millistesse menetlustesse teenistus sekkub. Teenistus kujundab välja nn võlgniku riskiprofiili. Samuti on võimalik, et võlgniku riskiprofiil võib ajas muutuda. Kui teenistus saab kohtult teate pankrotiavalduse menetluse raugemise võimalusest ja deposiidi mittetasumisest, otsustab teenistus, kas soovib esitada ettepanekut pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena. Ainult sellisel juhul, kui esineb avalik huvi uurimise läbiviimiseks, peaks maksejõuetuse teenistus riigi kuludega asja menetlema. Avalik huvi võib seisneda selles, kui võlgnik on maksejõuetuse põhjustamisel käitunud ebaseaduslikult. Selliste võlgnike vastutusele võtmisega parandatakse ettevõtjate usaldust ärikultuuri vastu. Avalik huvi võib seisneda ka muus põhjuses. Kui eeldused pankrotimenetluse avalikuks uurimiseks ei ole täidetud, peaks menetlus raugema ilma lisakulutusi tegemata. Teenistus teeb otsuse kohtu edastatud materjalide pinnalt. Lisaks 150 saab teenistus tugineda ajutise halduri, võlausaldaja või ka võlgniku poolt avaldatud infole või neilt infot juurde pärida. Kui teenistus avaldust ei tee ja tähtaeg möödub, tähendab see, et teenistus ei pea antud asjas vajalikuks või põhjendatuks pankrotimenetluse läbiviimist avaliku uurimisena ning menetlus võib raugeda. Soomes võib kohus pankrotiombudsmani palvel otsustada, et pankrotimenetlus jätkub pankrotipesa avaliku haldamise raames, kui pankrotipesas puuduvad pankrotimenetluse läbiviimiseks vahendid, esineb mõjuv põhjus võlgniku tegevuse uurimiseks või esineb muu oluline põhjus. Pankrotimenetluse võib anda avaliku halduse alla isegi siis, kui võlausaldaja on nõus kandma pankrotimenetluse kulud.362 Peamiseks põhjuseks, miks otsustatakse pankrotimenetluse jätkumise kasuks avaliku haldusena, on vajadus lähemalt uurida võlgniku pankrotieelset tegevust ning välja selgitada maksejõuetuse põhjused. Kohtu otsus avaliku haldamise lubamise kohta on lõplik ega kuulu vaidlustamisele. Praktikas ei ole kohus siiani kordagi keeldunud rahuldamast pankrotiombudsmani avaldust.363 11% kõikidest pankrotimenetlustest Soomes toimuvad pankrotiombudsmani läbiviidavas avaliku haldamise menetluses.364 Järgnev tabel iseloomustab ilmekalt, kuidas pankrotimenetluse avalik haldamine end Soomes on ära tasunud. Tabel 4. Soome pankrotiombudsmani tegevuse kuludest ja tulemuslikkusest pankrotimenetluse avalikul läbiviimisel Pankrotimenetluse avalik 2015 2016 2017 2018 Keskmine uurimine Algatatud menetlusi 58 60 62 59 60 Brutokulu (tuhat €) 597 693 955 995 810 Pankrotiombudsman sai tagasi 99 60 120 175 113,5 (tuhat €) Netokulu (tuhat €) 498 633 835 820 696,5 Võlausaldajate võit (tuhat €) 806 833 847 1 923 1 102,25 Allikas: Soome pankrotiombudsmanilt saadud andmed. Lõike 3 kohaselt peab kohus teenistuse avalduse saamisel kontrollima, et pankrotimenetluse läbiviimise eeldused avaliku uurimisena on täidetud. Võlgniku maksejõuetusega peaks kaasnema avalik huvi, sh kui võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, ei ole õigeaegselt esitanud pankrotiavaldust või maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga. Kui kohus avalduse rahuldab, teeb ta selle teatavaks määrusega. Pankrotimenetluse läbiviimist avaliku uurimisena vaidlustada ei saa. Ka Soomes ei ole sellise avaliku uurimise algatamise otsustust võimalik edasi kaevata (Bankruptcy Act, ch 12 sec 6.2). Seaduskuulekalt käitunud võlgnikul ei tohiks midagi selle vastu olla, et tema tegevust uuritakse. Samuti ei peaks võlausaldajad saama kaevata, kuivõrd nad ei panusta ise pankrotimenetluse 362 Ministry of Justice, Finland. Bankruptcy Act (120:2004 Konkurssilaki), unofficial translation, chapter 11, sec 1 (1). Kättesaadav: https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2004/en20040120.pdf. 363 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 27. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 364 Marina Vatanen, Senior Bankruptcy Lawyer, Office of the Bankruptcy Ombudsman, Finland. Public Receivership. Powerpoint presentation. Justiitsministeeriumi valduses. 151 läbiviimisse ja neil ei tohiks olla midagi selle vastu, kui viiakse läbi menetlus, mille tulemusel nad võivad saada oma nõuded suuremas ulatuses rahuldatud. Ka Soomes ei ole võimalik kaevata otsuse paele, millega otsustatakse pankrotimenetluse läbiviimine avaliku haldusena.365 Võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist ei määrata, sest pankrotimenetluse läbiviimisel avalikus uurimises võlausaldajate üldkoosoleku pädevus lõpeb ja läheb üle teenistusele. Kui pankrotimenetlust jätkatakse avaliku uurimisena ja võlausaldajate esimene üldkoosolek on juba toimunud, läheb võlausaldajate üldkoosoleku pädevus edaspidi teenistusele üle. Lõige 4 reguleerib olukorda, kus kohus keeldub teenistuse avaldust rahuldamast. Kui kohus keeldub teenistuse avalduse rahuldamisest pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena, teeb ta seda PankrS § 29 lõikes 1 või 2 või § 158 lõikes 4 nimetatud menetluse lõpetamise määruses. Kui menetlus raugeb, võib ka teenistus nimetatud määruste peale määruskaebuse esitada. Teenistuse õigus raugemise määrust vaidlustada piirdub ainult juhuga, kui teenistus esitas pankrotimenetluse avalikus uurimises läbiviimise avalduse. Üldjuhul ei ole tõenäoline, et kohus teenistuse avalduse rahuldamata jätaks. Näiteks Soomes ei ole kohus siiani kordagi keeldunud rahuldamast pankrotiombudsmani avaldust avaliku haldamise läbiviimiseks.366 Küll aga võib vaidlus tekkida selle üle, kas tegemist on avalikus huvis toimuva menetlusega või mitte. Paragrahviga 1925 reguleeritakse pankrotimenetluse avaliku uurimise erisusi tavalisest pankrotimenetlusest. Lõikes 1 sätestatakse, et pankrotimenetlus avaliku uurimisena viiakse läbi nii nagu tavapärane pankrotimenetlus, arvestades avaliku uurimise kohta sätestatud erisusi. Näiteks toimub avaliku uurimise puhul pankrotihalduri nimetamine samamoodi nagu tavapärases pankrotimenetluses, kuid võlausaldajate üldkoosoleku õigusi ja kohustusi halduri nimetamisel teostab teenistus. Samamoodi on reguleeritud pankrotimenetluse avalik haldamine Soome pankrotiombudsmani poolt, kus pankrotimenetlus viiakse läbi avaliku halduse regulatsioonist tulenevate erisustega.367 Lõikes 2 sätestatakse, et pankrotimenetluse läbiviimisel avaliku uurimisena võlausaldajate üldkoosolekut kokku ei kutsuta, sh ka mitte esimest, ja pankrotitoimkonda ei moodustata. Nende pädevusi hakkab täitma maksejõuetuse teenistus. Teenistus saab menetluse kontrollimise õiguse, kuivõrd panustab menetluse läbiviimisesse, mida võlausaldajad ei olnud nõus tegema (raugemise ohu korral deposiidi maksmise võimalus). Lisaks on avaliku uurimise üks eesmärke avaliku huvi kaitsmine, mida saab teha teenistus. Võlausaldajad seisaksid enda ja mitte avalike huvide eest. Ka haldur täidab kohustused, mis tavapärases pankrotimenetluses tuleb täita võlausaldajate üldkoosolekule või pankrotitoimkonnale, teenistusele. Näiteks PankrS § 132 ettekande esitamine. Samuti kooskõlastuste, nõusolekute saamine, nt vara alghinna vähendamisel vastavalt PankrS § 136 lõikele 3. 365 Ministry of Justice, Finland. Bankruptcy Act (120:2004 Konkurssilaki), unofficial translation, chapter 11, sec 6 (2). Kättesaadav: https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2004/en20040120.pdf. 366 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 27. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 367 Ministry of Justice, Finland. Bankruptcy Act (120:2004 Konkurssilaki), unofficial translation, chapter 11. Kättesaadav: https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2004/en20040120.pdf. 152 Pankrotimenetluse avaliku uurimise algatamise tagajärjed on sarnased Soome pankrotiombudsmani läbiviidava pankrotimenetluse avaliku haldamisega. Avaliku haldamise korral nimetatud halduri ja võlausaldajate pädevus lõpeb. Pankrotiombudsman nimetab asjas uue halduri, kes võtab menetluse üle. Avalik haldur peab vastama pankrotihalduritele kehtestatud nõuetele.368 Tavapäraselt nimetabki pankrotiombudsman avalikuks halduriks senise pankrotihalduri, kuivõrd ta on antud menetlusega juba kursis ning omab ülevaadet menetluse asjaoludest.369 Üldiselt toimub avalik pankrotimenetlus sarnaselt tavapärase pankrotimenetlusega, kuid arvestada tuleb avalikust haldusest tulenevate erisustega.370 Võlausaldajate esimese üldkoosoleku pädevusse kuuluvad küsimused tuleb otsustada PankrS § 78 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul, st 15 kuni 30 päeva jooksul pärast pankroti väljakuulutamist. Esimese üldkoosolekuga seonduvad kindlad tähtajad, nt PankrS §-d 61 (halduri kinnitamine), 130 (juriidilise isiku lõpetamine ja likvideerimine), 133 (vara müügi üldpõhimõtted). Seega peaks ka juhul, kui teenistus asendab üldkoosolekut, need otsused tegema samal ajal, kui oleks teinud üldkoosolek. Maksejõuetuse teenistus peaks võlausaldajate üldkoosoleku või pankrotitoimkonna pädevust täites tehtud otsused tegema kirjalikus vormis. Lõigetes 3 ja 4 sätestatakse, et avaliku uurimise korral ei ole võlausaldajal õigust esitada määruskaebust uue halduri nimetamise määruse peale ega nimetatud halduri vabastamata jätmise määruse peale. Avalikus uurimises ei saaks võlausaldaja kaevata ka halduri tegevuse peale. Nimetatud õigused lähevad üle teenistusele, kes panustab pankrotimenetluse läbiviimisesse. Halduri tegevust kontrollib teenistus. Kuna võlausaldajad ei panusta menetluse läbiviimisse, siis ei halvene nende olukord tulenevalt pankrotimenetluse avalikust uurimisest. Vastupidi, võlausaldajate olukord saab ainult paraneda. Võlausaldaja saab enda huve kaitsta pankrotimenetluse lõpetamise vaidlustamise kaudu. Lõikes 5 sätestatakse, et võlausaldajad ei saa avaliku uurimise puhul vaidlustada teenistuse otsuseid, mis puudutavad pankrotivara müügiga seotud küsimusi. Näiteks, kui teenistus otsustab PankrS § 77 p 5 ja § 137 lg 1 alusel müüa pankrotivara enne kompromissi otsustamist, siis võlausaldajad seda vaidlustada ei saa. Samamoodi ei saa võlausaldajad vaidlustada seda, kui teenistus annab haldurile nõusoleku müüa pankrotivara ilma enampakkumiseta (pankrotitoimkonna pädevus PankrS § 137 lg 2 kohaselt). Koostoimes PankrS § 1925 lõikega 6, mille kohaselt ei saa võlausaldajad ka halduri tegevuse peale kaevata, ei saa nad pankrotivara müügi osas üldse kaevata. Võlausaldajale jäetakse võimalus vaidlustada pankrotimenetluse lõpetamise määrust selles osas, kus see puudutab konkreetse võlausaldaja nõuet. Lõige 6 reguleerib nõuete kaitsmise ja tunnustamise erisusi pankrotimenetluse avalikus uurimises. Võlausaldaja õigust esitada vastuväiteid teiste võlausaldajate nõuete peale on avalikus uurimises piiratud ning vastav õigus on võlausaldaja asemel teenistusel (PankrS § 101 lg 2, § 103 lg 2). Kuivõrd teenistus tegutseb ka võlausaldajate nimel, siis on selline õiguse üleandmine teenistusele võimalik ning hoiab kokku aega ja ressurssi. Kuna võlausaldajad ei saa teiste võlausaldajate nõudeavaldustele vastuväiteid esitada, ei ole neil ka vajadust nendega 368 Ministry of Justice, Finland. Bankruptcy Act (120:2004 Konkurssilaki), unofficial translation, chapter 11, § 2. Kättesaadav: https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2004/en20040120.pdf. 369 P. Kriibi. Maksejõuetusinstituudi (n-ö pankrotiombudsmani) loomise vajadus, Justiitsministeerium, 2016, lk 27. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/maksejouetusoiguse-revisjoni-valminud-materjalid. 370 Ministry of Justice, Finland. Bankruptcy Act (120:2004 Konkurssilaki), unofficial translation, chapter 11, § 2. Kättesaadav: https://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2004/en20040120.pdf. 153 tutvumiseks. Võlausaldajale jääb alles õigus seoses oma nõudega esitada seisukohti teenistuse esitatud vastuväidetele. Selleks peab haldur teenistuse põhistatud vastuväited võlausaldajale ka edastama ning andma tähtaja seisukoha esitamiseks vastavalt seadusele. Samuti jääb võlausaldajale õigus esitada määruskaebus võlausaldajate nimekirja kinnitamise määrusele, kui võlausaldaja nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud. Kuivõrd võlausaldajal ei ole õigust esitada vastuväiteid teiste võlausaldajate nõuetele, nende rahuldamisjärkudele või neid tagavatele pandiõigustele, ei ole vaja võlausaldajale ka edastada infot teiste võlausaldajate nõudeavalduste kohta. Võlausaldajad saavad tutvuda ka pankrotivara nimekirja ja ettekandega, kust nad saavad kogu info võlgniku varade ja kohustuste kohta (PankrS § 126 lg 6, § 132 lg 4) ning neil on võimalik vaidlustada jaotuskava ja lõpparuannet. Võlausaldajate õiguste piiramine on põhjendatud juhul, kui tulenevalt avaliku uurimise eripäradest täidab võlausaldaja vastavaid õigusi teenistus. Selliselt on avaliku uurimise läbiviimine lihtsam ja kiirem. Lõige 7 reguleerib, millised õigused võlausaldajal pankrotimenetluse avaliku uurimisena läbiviimisel alles jäävad. Võlausaldaja saab esitada vastuväiteid pankrotimenetluse lõpetamise avaldusele (PankrS § 161 lg 2), pankrotimenetluse lõpetamisele lõpparuande kinnitamisega (PankrS § 163 lg 2) või määruskaebust pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale (PankrS § 164 lg 2 ja 3) osas, mis puudutab tema nõuet. Võlgnik ega võlausaldajad ei saa vastuväiteid ja kaebusi esitada osas, mis puudutab teenistuse poolt riigieelarvest tasutud pankrotimenetluse kulusid. Kui teenistus kannab pankrotimenetluse kulud, siis ei muuda nende tasumine ja suurus pankrotivara suurust ega mõjuta seega võlgnikku või võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid. Mõju võib olla vaid positiivne ehk seisneda võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurenemises. Lõige 8 hõlmab ka PankrS § 66 lõikes 4 nimetatud vajalike kulutuste vaidlustamist ja tagasinõudmist. Vajalikud kulutused on PankrS § 150 lg 1 p 5 kohaselt pankrotimenetluse kulud. Lõige 9 sätestab ka maksejõuetuse teenistuse õiguse teha kohtule avaldus pankrotivara järeljagamiseks, kui selline vajadus peaks avalikult uuritavas pankrotimenetluses tekkima. Paragrahviga 1926 reguleeritakse pankrotimenetluse avaliku uurimise lõpetamist. Lõike 1 kohaselt võib pankrotimenetluse avalik uurimine lõppeda pankroti aluse äralangemisega PankrS § 159 alusel või lõpparuande kinnitamisega PankrS § 163 alusel. Tavapäraselt peaks menetlus lõppema ka avaliku uurimise korral lõpparuande kinnitamisega. Pankroti aluse äralangemine eeldab, et võlgnik ei olegi maksejõuetu. Praktiliselt tundub see äärmiselt ebatõenäoline, kuid teoreetiliselt võib ka võimalik olla. Ülejäänud PankrS §-s 157 nimetatud pankrotimenetluse lõppemise alused avaliku uurimise puhul ei ole võimalikud. Nii ei saa pankrotimenetlus avalikus uurimises lõppeda pankrotiavalduse rahuldamata jätmisega (PankrS §27 lõige 5), pankrotimenetluse raugemisega (PankrS § 158), võlausaldajate nõusolekul (PankrS § 160) ega kompromissi kinnitamisega (PankrS § 183). Pankrotimenetluse lõppemine avalikus uurimises pankrotiavalduse rahuldamata jätmisega ei ole võimalik, kuivõrd sellises olukorras pankrotimenetluse avaliku uurimiseni ei jõutagi. Avalik uurimine eeldab pankroti väljakuulutamist. Menetluse lõppemine pankrotimenetluse raugemisega ei tohiks kõne alla tulla, kuna teenistus rahastab menetlust ja seega ei saa olla olukorda, kus pole isegi vara, mille arvelt menetlust läbi viia. Kuna pankrotimenetlus viiakse 154 avalikus uurimises läbi üksnes avaliku huvi esinemisel, ei peaks võlausaldajatele jätma võimalust lõpetada pankrotimenetlust võlausaldajate kokkuleppel ega kompromissiga. Menetluse lõpetamine võlausaldajate kokkuleppel või kompromissiga võiks soodustada ka n-ö avalikust uurimisest vabanemist, mis ei peaks aga olema võimalik. Kui teenistus on taotlenud pankrotimenetluse läbiviimist avaliku uurimisena ja kohus taotluse rahuldanud, tähendab see, et tegemist on sellise avaliku huviga, mis vajab uurimist. Lõikes 2 reguleeritakse erandlikku alust pankrotimenetluse avaliku uurimise lõpetamiseks juhul, kui avaliku uurimise algatamise eeldused on ära langenud. Sisuliselt tähendab see seda, et menetlusest on kadunud avalik huvi. Sätte sõnastuse kohaselt võib teenistus taotleda menetluse lõppemist, kuid ei pea seda tegema. Näiteks juhul, kui avalik huvi kaob, kuid võlgnikul ei ole siiski vahendeid pankrotimenetluse läbiviimiseks, samas on avaliku uurimisega jõutud nii kaugele, et on näha, et on võimalik pankrotivara suurendada, võib teenistus siiski menetluse lõpule viia. Lisaks on teenistusel õigus avaliku uurimise kulutuste hüvitamisele nagu pankrotimenetluse kulude hüvitamisele. Paragrahvi 195 täiendatakse üleminekusätetega. Lõikega 5 reguleeritakse esiteks halduri tasu arvestamine juhul, kui pankrot on välja kuulutatud enne eelnõu jõustumist. Kui pankrotimenetlus juba käib, ei oleks mõistlik poole menetluse pealt kohaldada teist tasustamise süsteemi, mistõttu tuleks sellistes menetlustes arvestada tasu seni kehtinud korras. See on seotud tunni- ja toimingutasude kasutuselevõtuga halduri tasustamisel ega puuduta seega ajutise halduri tunnitasu ülemmäära ega riigi vahenditest hüvitatava summa suurendamist. Teiseks reguleeritakse nõuete kaitsmise ja tunnustamise korda, kui pankrot on välja kuulutatud enne eelnõu jõustumist. Kui nõuete kaitsmine on juba läbi viidud selleks kehtiva õiguse järgi ettenähtud koosolekutel ja võlausaldajad on algatanud nõude tunnustamise vaidluste korral hagimenetlusi kohtus, tuleks menetlused selliselt lõpule viia. Lõikega 6 reguleeritakse pankrotiseaduse paragrahvi 44 lõigete 4–7 rakendamist. Nimetatud sätteid tuleks kohaldada nendes pankrotimenetlustes, kus pankrot kuulutatakse välja pärast eelnõu jõustumist. § 2. Avaliku teenistuse seaduse muutmine Paragrahvi 23 lõiget 3 täiendatakse punktiga 8 seoses teenistuse juhataja ametiajale tähtaja määramisega. Tuuakse välja, et Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse juhataja- peadirektori asetäitja nimetatakse ametisse viieks aastaks. Tegemist on erandiga ATS § 23 lõikes 1 nimetatud üldreeglist. § 3. Kohtute seaduse muutmine Paragrahvi 37 lõiget 41 täiendatakse selliselt, et kohtute tööjaotusplaaniga tuleb tagada kohtunike spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele. Täienduse eesmärgiks on tagada maakohtutes, millele maksejõuetusasjade menetlemine on allutatud, asjade menetlemine spetsialiseerunud kohtunike poolt. Nende maakohtute tööjaotusplaanis, mille alluvuses on maksejõuetusasjad, peavad olema määratud ka maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunikud. Muudatus on vajalik nii siis, kui kõigi maksejõuetusasjade menetlemine koondub Harju Maakohtusse ja Tartu Maakohtusse, kui ka siis, kui füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusasju jäävad menetlema kõik maakohtud. 155 Paragrahvi 58 muudetakse selliselt, et ka kohtunikul oleks võimalik asuda maksejõuetuse teenistuse juhataja ametikohale. Eelnõuga tehakse ettepanek täiendada seadust sellise võimalusega sarnaselt kohtunikel varem kehtinud võimalustega, mis on samuti nimetatud kohtute seaduse §-s 58. § 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine Paragrahvi 88 lõike 5 punkti 6 muudetakse selliselt, et lisaks ajutisele pankrotihaldurile ja pankrotihaldurile oleks õigus avaldada pangasaladust ka maksejõuetuse teenistusele, kui see on vajalik pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. Võlgniku majandusliku seisu hindamiseks ja eriauditite läbiviimiseks võib teenistusel olla vaja pangasaladusega kaetud infot, nt kontoväljavõtet. Sellist infot võiks teenistus taotleda ainult juhul, kui seda on konkreetses asjas vaja. Krediidiasutuste seaduse kohaselt on krediidiasutusel pangasaladuse hoidmise kohustus ning teavet võib avaldada ainult KAS §-s 88 nimetatud isikutele. Kuivõrd maksejõuetuse teenistus on Eesti õiguses uudne, siis ei ole seda KAS-s nimetatud ning selles osas tuleb seadust täiendada. Pankrotiseadust täiendatakse ka §-ga 1922, mille lg 2 kohaselt on teenistusel õigus saada infot, mis on vajalik järelevalve teostamiseks, ka krediidiasutuselt. Muudatus tagab teenistusele õiguse saada pangasaladust sisaldavat teavet talle pankrotiseaduses sätestatud ja konkreetse menetlusega seotud ülesannete täitmiseks. Paragrahvi 130 lõiget 2 muudetakse seoses nõuete kirjaliku kaitsmise ja kohtuliku tunnustamise muudatusega. Kuivõrd nõuete kaitsmise koosolekuid enam ei peeta, asendatakse viide nõuete kaitsmise koosolekule võlausaldajate nimekirja kinnitamisele. Võlausaldajate nimekirja kinnitamine toimub vastavalt eelnõu ettepaneku PankrS §-le 1003. § 5. Maksukorralduse seaduse muutmine Paragrahvi 29 punkti 36 muudetakse selliselt, et lisaks ajutisele pankrotihaldurile ja pankrotihaldurile oleks ka maksejõuetuse teenistusele õigus avaldada maksusaladust, kui see on vajalik pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. Võlgniku majandusliku seisu hindamiseks ja eriauditite läbiviimiseks võib teenistusel olla vaja maksusaladusega kaetud infot. Sellist infot võiks teenistus taotleda ainult juhul, kui seda on konkreetses asjas vaja. Maksukorralduse seaduse kohaselt on maksuhalduril maksusaladuse hoidmise kohustus ning teavet võib avaldada ainult MKS §-s 29 nimetatud isikutele. Kuivõrd maksejõuetuse teenistus on Eesti õiguses uudne, siis ei ole seda MKS-s nimetatud ning selles osas tuleb seadust täiendada. Pankrotiseadust täiendatakse ka §-ga 1922, mille lg 2 kohaselt on teenistusel õigus saada infot, mis on vajalik järelevalve teostamiseks, ka riigiasutustelt. Muudatus tagab teenistusele õiguse saada maksusaladust sisaldavat teavet talle pankrotiseaduses sätestatud ja konkreetse menetlusega seotud ülesannete täitmiseks. § 6. Pärimisseaduse muutmine Pärimisseaduses tehakse järgmised muudatused: Paragrahvi 137 pealkirja täiendatakse, et viia sätte pealkiri (muudatuse tulemusel: „Inventuuri nõude ja pärandvara pankrotiavalduse esitamine“) kooskõlla selle sisuga, mis muutub seoses lõike 21 lisamisega kõnesolevasse paragrahvi. Sellega laieneb sätte kohaldamisala, mis seni oli piiratud inventuuri nõude esitamisega (eelnõu kohaselt reguleeritakse PärS §-i 137 täiendavalt ka pankrotiavalduse esitamist). 156 Paragrahvi 137 lõiget täiendatakse lõikega 21, millega laiendatakse sätte kohaldamisala. Eelnõuga nähakse ette, et pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja on kohustatud esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks kohtule kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa PärS § 142 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel. Kuivõrd pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine (sh esitamisega hilinemine) võib anda aluse võlausaldajatele tekitatud kahju hüvitamiseks, määratakse täpsem periood nimetatud avalduse esitamiseks. Uue regulatsiooniga nähakse ette, et pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja peab avalduse pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks esitama kolme kuu jooksul, sidudes selle tähtaja kulgemise alguse hetkega, kui isik sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa PärS § 142 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks. Oluline on tähelepanu pöörata asjaolule, et kuigi ka PärS § 142 näeb ette ajamäärangu pankrotiavalduse esitamiseks, käsitleb see ainult inventuurijärgseid olukordi, mille puhul tuleb avaldus esitada viivitamata. Selleks et tagada sidusus ja kooskõla inventuuri nõude esitamisega, lähtuti regulatsiooni kujundamisel PärS § 137 lõikes 2 sätestatust, lisaks sobitub pakutud ajamäärang kokku ka inventuuri puhuks ette nähtud vastutusalustega (PärS § 143). Paragrahvi 142 lõiget 6 täiendatakse, lisades pankrotimenetluse esitamiseks kohustatud isikute ringi testamenditäitja. Kehtivas õiguses reguleerib pankrotiavalduse esitamise kohustust PärS § 142 lõige 6, mille kohaselt peab pärandi hooldaja või pärija esitama inventuurijärgselt viivitamata avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks, kui pärandvarast ei piisa kohustuste (v.a pärandaja korraldused) täitmiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel. Pankrotiavalduse esitamise õigus lisaks võlausaldajatele on seevastu võlgniku pärijal, testamenditäitjal ja pärandi hooldajal (PankrS § 9 lõike 2 esimene lause). Seega on kehtivas õiguses pankrotiavalduse esitamiseks õigustatud isikute ring laiem kui kohustatud isikute ring. Eelnõuga täiendatakse pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isikute nimekirja testamenditäitjaga. Nii pärandi hooldaja kui ka testamenditäitja võivad olla professionaalsed isikud, kellele oleks põhjendatud panna pankrotiavalduse esitamise kohustus, samuti võib nende ülesannete ulatus olla väga sarnane ja sisuliselt kattuda. Arvestades asjaolu, et testamenditäitja peamine kohustus on pärandaja korralduste täitmine ning pärandaja korraldusi ei peaks täitma enne, kui on selge, et pärandvarast võlausaldajate nõuete ja pärimisega seotud kohustuste täitmiseks pärandvara piisab, on testamenditäitjale kõnesoleva kohustuse panek õigustatud. Paragrahvi 143 pealkirja täiendatakse, et viia sätte pealkiri (muudatuse tulemusel: „Pärija vastutus pärast inventuuri tegemist ja pärandvara pankrotiavalduse esitamist“) kooskõlla selle sisuga, mis muutub seoses lõigete 4 ja 5 lisamisega kõnesolevasse paragrahvi. Sellega laieneb sätte kohaldamisala, mis senini reguleeris vaid pärija inventuurijärgset vastutust (eelnõu kohaselt reguleeritakse PärS §-s 143 ka pärija vastutust pärast pankrotiavalduse esitamist). Paragrahvi 143 täiendatakse lõikega 4. Nähakse ette, et pärast pankrotiavalduse esitamist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Pankrotimenetluses esitamata nõuete täitmise eest vastutab pärija pärast pankrotimenetluse 157 lõppemist üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud. Sätte eesmärgiks on ette näha pärija vastutuse regulatsioon pärast pankrotiavalduse esitamist ja tema vastutus pankrotimenetluses esitamata nõuete täitmise eest. Muudatuste tegemisel on lähtutud sidususest inventuurijärgse pärija vastutusega. Lõike 4 puhul on võetud eeskuju sama paragrahvi lõigetest 1 (reguleerib pärija inventuurijärgset vastutust) ja 3 (reguleerib pärija vastutust üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete eest). Kuivõrd pärija vastutuse piiramise aluseks on inventuuri tegemine ja pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamine (mille tagajärjel kas pankrot kuulutatakse välja või pankrotiavalduse menetlus lõpeb raugemisega pankrotti välja kuulutamata), peaksid inventuuri tegemisel ja pärandvara pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamisel olema pärija jaoks samad tagajärjed. Pärija peaks pankrotimenetluses esitamata jäänud nõuete eest vastutama samamoodi nagu võlausaldajate üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest ehk pärija vastutab nende võlausaldajate nõuete täitmise eest üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud. Pankrotimenetluse lõppemisel ei peaks võlausaldajad saama nõudeid rahuldamata jäänud ulatuses või pankrotimenetluses esitamata jäänud nõudeid maksma panna pärija isikliku vara arvel. Üksnes juhul, kui hiljem selgub, et tegelikult oli täiendavat vara, peaks toimuma võlausaldajate nõuete rahuldamine järeljagamise kaudu (PankrS § 166). Pärandvara on oma olemuselt likvideerimisele suunatud varakogum, nii peaks pärast pankrotimenetlust olema pärandvara kui varakogumi vastu nõuete maksmapanek piiratud. Õiguslikud tagajärjed peaksid olema sellesarnased, kui juriidilise isiku puhul viiakse läbi täiendav likvideerimine. Pärija peaks vastutama võlausaldajate ees üksnes PankrS § 143 lõikes 4 sätestatud ulatuses. Paragrahvi 143 täiendatakse lõikega 5 ja sätestatakse, et kui pärija on enne pärandvara pankrotiavalduse esitamist võlausaldaja nõude täitnud üht võlausaldajat teisele eelistades, vastutab ta seeläbi ülejäänud võlausaldajatele tekitatud kahju eest, kui ta kohustuse täitmise hetkel teadis või pidi teadma, et pärandaja võlausaldajate nõuded võivad ületada pärandvara väärtuse. Praktikas on üsna tavaline, et pärija on enne pärandvara pankrotimenetluse algatamist täitnud pärandvara arvel lasuvaid kohustusi pärandvara või oma isikliku vara arvel. Kui pärija on osa võlausaldajate nõudeid täitnud enne pankrotiavalduse esitamist, kerkib küsimus, kas sellisel juhul on järgitud võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Ei praktilisuse ega õigluse aspektist ei oleks põhjendatud käsitleda kõiki pärija tehinguid tühistena. Regulatsiooniga nähakse ette olukord, kus pärijapoolsed tehingud, millega pärija täitis võlausaldajate nõuded, jäävad kehtima ja kahju hüvitamise nõude alust ei kaasne, kui pärija võis eeldada, et pärandvara on nõuete rahuldamiseks piisavalt. Muudatuste loogika lähtub eeldusest, et enne pärandvara pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamist vastutab pärija enne pankrotimenetlust tehtud tehingute eest inventuuriga sarnastel eeldustel ehk sarnaselt inventuuriga ei peaks pärija vastutus olukorras, kus ta on pärandvara arvel võlausaldajatele kohustusi täitnud, olema liiga range ning pärija võiks olla 158 kahju hüvitamisest vabastatud siis, kui ta kohustuse täitmise hetkel ei teadnud ega pidanud teadma, et pärandaja võlausaldajate nõuded võivad ületada pärandvara väärtuse (samasisuline regulatsioon on inventuuri puhuks sätestatud PärS § 143 lõikes 2). Seevastu olukorras, kus pärija teadis või pidi teadma pärandvara ebapiisavusest, peaks ta hüvitama tehingute tegemisega kaasnenud kahju. Selline regulatsioon lähtub nii võlausaldajate kui pärija õiguste tasakaalust, panemata liigselt koormavat vastutust pärijale. Pärija vastu saaks kahju hüvitamise nõude maksma panna haldur pankrotimenetluses. Kahjuhüvitis kuuluks pankrotivara hulka ja selle arvel saaks suuremas ulatuses rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kohustuste täitmiseks saab siinkohal lugeda küll kohustuste täitmist võlausaldajatele, kuid mitte pärandaja korralduste (annak, sihtkäsund, sihtmäärang) täitmist, kuivõrd need nõuded tuleks rahuldada alles pärast pärandil lasuvate kohustuste täitmist. Paragrahvi 144 muudetakse nii, et senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2. Kehtiv PärS § 144 reguleerib pärija pahatahtlikkust pärandi nimekirja koostamisel. Nimelt olukorras, kus pärija jätab pärandvara nimekirja kandmiseks avaldamata pärandi hulka kuuluvaid asju või õigusi või avaldab olematuid kohustusi selleks, et kahjustada pärandaja võlausaldajaid, vastutab pärija pärandaja kohustuste täitmise eest ka oma varaga. Eelnõuga laiendatakse regulatsiooni viisil, et eelnimetatut kohaldatakse ka pärandvara pankrotimenetluse korral. Sätte eesmärgiks on selgelt välja tuua pärija vastutus, kui ta pahauskselt annab valet või puudulikku teavet pärandi nimekirja kuuluva kohta, kahjustades sealjuures võlausaldajaid. Sellises olukorras ei ole põhjendatud, et pärija vastutust piiratakse, vastupidi, sellisel juhul peaks nii inventuuri kui ka pankrotimenetluse puhul kehtima ühesugune tagajärg: pärija vastutab pärandaja kohustuste täitmise eest ka oma varaga. Sätte pealkirja ei muudeta, kuivõrd pärandi nimekiri koostatakse nii pärandi inventuuri raames kui ka (küll teatud erisustega) pankrotimenetluse käigus. § 7. Riigilõivuseaduse muutmine Paragrahvi 59 lõiget 8 täiendatakse, lisades sättesse testamenditäitja. Praegu puudub regulatsioon tasutava riigilõivu suuruse kohta olukorras, kus pärandvara pankrotimenetluse algatamise avalduse esitab testamenditäitja. Kehtiv RLS § 59 lõige 8 näeb ette, et võlgniku surma korral tasub pärija või pärandi hooldaja võlgniku pärandvara suhtes pankrotiavalduse esitamisel riigilõivu 10 eurot. Arvestades asjaolu, et vastavalt PankrS § 9 lõike 2 esimesele lausele ja kõnesoleva eelnõuga PärS § 142 lõikes 6 tehtavale muudatusele on testamenditäitja pankrotiavalduse esitamiseks nii õigustatud kui ka kohustatud isik, tuleb RLS-is sellise olukorra puhuks ette näha tasutava riigilõivu suurus. Võttes arvesse kehtivat PankrS-i ja eelnõuga tehtavaid muudatusi, on põhjendatud kehtestada testamenditäitjale riigilõivu suurus samasuguses summas kui pärija ja pärandvara hooldaja puhul, ebaproportsionaalne oleks ette näha oluliselt kõrgema riigilõivu tasumise kohustus, mis lasub võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel (300 eurot, RLS § 59 lõige 9). § 8. Sihtasutuste seaduse muutmine Paragrahvi 45 täiendatakse teise lõikega, mille kohaselt juhatuse liikmete puudumisel laieneb püsiva maksejõuetuse ilmnemisel pankrotiavalduse esitamise kohustus nõukogule. 159 Eelnõus on hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 15 lg 4 kohaselt viidatud juhatuse liikmetele mitmuses, et välistada kohustuse laienemine nõukogule olukorras, kus puudu on mõni juhatuse liige, vaid kohaldada ainult olukordadele, kus sihtasutusel ei ole ühtegi juhatuse liiget. Kehtiva õiguse kohaselt on juriidilise isiku pankrotiavalduse esitamise kohustus ainult juhatusel (SAS § 45, TÜS § 55 lg 6, ÄS § 180 lg 51 ja § 306 lg 31). Lisaks sätestab TsÜS § 36, et pankrotiavalduse esitamise kohustus on nii juhatuse kui juhatust asendava organi liikmetel. Maksejõuetuse revisjoni töögrupp on analüüsinud teiste juhtorganite võimalusi pankrotiavalduse esitamiseks ning asunud seisukohale, et pankrotiavalduse esitamise kohustus on kehtiva õiguse kohaselt juhatuse pädevusse kuuluv spetsiifiline kohustus, mida teisele organile üle anda ei saa. Seda isegi juhul, kui juhatuse volitused on lõppenud ja uut juhatust nimetatud ei ole.371 Sellisel juhul ei ole aga kellelgi pankrotiavalduse esitamise kohustust ega vastutust. Samas on pankrotiavalduse õigeaegne esitamine väga oluline võlausaldajate huvide kaitsmisel. Seega on SAS-i muudatus osa muudatuste paketist, millega laiendatakse pankrotiavalduse esitamise kohustust teatud juriidiliste isikute puhul. Muudatused on inspireeritud Saksa õigusest (Insolvenzordnung (InsO) § 15a lg 3) ja muudatuste tagajärjel kohaldub antud põhimõte lisaks sihtasutustele ka osaühingu, aktsiaseltsi ja tulundusühistu juhatuse puudumisel (vt ÄS § 316 muudatuse selgitust). Sarnaselt Saksa õigusega372 ei laiene pankrotiavalduse esitamise kohustus usaldus- ja täisühingu osanikele, sest vähemalt üks osanikest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga (ÄS § 79 ja § 125 lg 1) ning neil puudub ka juhatus (ÄS §-d 88, 128, 131). Muudatuste esmane eesmärk on kaitsta võlausaldajate huve, vältides olukorda, kus juriidilisel isikul puudub pankrotiavalduse esitamise kohustus või võimalus pelgalt seetõttu, et juhatus on jäänud nimetamata või volitused pikendamata. Pankrotiavalduse õigeaegne esitamine on oluline, et tagada võlausaldaja nõuete täitmine võimalikult suures ulatuses. Teiseks on muudatuste eesmärk suunata kohustatud isikuid tagama juhatuse liikmete olemasolu, sest nõukogule või osanikele (vt ÄS § 180 (51) muudatuse selgitust) laieneb pankrotiavalduse esitamise kohustus ainult juhatuse liikmete puudumisel. Juhatuse olemasolu tagamisega saavad nõukogu liikmed ja osanikud välistada enda vastutuse pankrotiavalduse esitamise eest. Sihtasutuse juhtorganid on SAS § 16 kohaselt juhatus ja nõukogu. Kui juhatus tegeleb igapäevase majandustegevuse korraldamisega, siis nõukogu teostab järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle ning nõukogu nõusolek on juhatusele vajalik nende tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase tegevuse raamest (SAS §-d 24 ja 25). Nõukogu otsustab ka juhatuse liikmete koosseisus muudatuste tegemise ja juhatuse liikmete tagasikutsumise (SAS § 19 lg 1), mistõttu juhatuse liikmete puudumine on otseses seoses nõukogu tegevusetusega. Seega, juhatuse puudumisel laieneb pankrotiavalduse esitamise kohustus püsiva maksejõuetuse ilmnemisel nõukogule. Nõukogu tegutseb üldiselt kollektiivselt (SAS §-d 29 ja30). Eelnõuga tehtava muudatuse järel ei kuulu kohustus nõukogule kui organile, vaid igale nõukogu liikmele. Kohustuse rikkumise tagajärjena kohaldub SAS § 32 lg 2 kohaselt nõukogu liikmete solidaarvastutus, välja arvatud kui nõukogu liige tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud nõukogu liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. SAS § 32 lg 4 kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda ka sihtasutuse võlausaldaja, 371 M. Agarmaa. Maksejõuetusõiguse revisjon. Pankrotiavalduse esitamine, pankrotimenetluse raugemine, pankroti välja kuulutamine ja tagajärjed, pankrotivara moodustamine, pankrotivara valitsemine, 2018, lk 20 – kuigi analüüsitud on ainult OÜ juhatuse ülesannete delegeerimise võimalikkust, kehtib TsüS § 31 lg-st 3 tulenev põhimõte kõigi juriidiliste isikute kohta. 372 Begr RegE MoMiG, BT-Drucks. 16/6140, S. 50. 160 kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada sihtasutuse vara arvel, või pankroti väljakuulutamise korral pankrotihaldur. Lisaks on pankrotimenetluse läbiviimise kulude katteks deposiidi tasunud võlausaldajal õigus nõuda tehtud kulutusi tagasi pankrotiavaldust esitama kohustatud isikult, kui isik vastavat kohustust rikkus (PankrS § 30 lg 3 ning eelnõu ettepaneku muudatused seoses võlausaldajate motiveerimisega pankrotimenetluse kulude kandmiseks). Siiski on nõukogu liikmel võimalik vastutusest vabaneda, tagades, et sihtasutusel on alati olemas juhatuse liikmed või kui juhatuse puudumisel suudab ta tõendada, et polnud teadlik ühingu maksejõuetusest (vt lähemalt ÄS § 180 lg 51 muudatuse selgitust). § 9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine Paragrahv 981 tunnistatakse kehtetuks. Tegemist on valikulise kohtualluvuse sättega, mis võimaldab esitada pankrotimenetlusega ja pankrotiasjaga seotud hagisid nii üldise kohtualluvuse järgsele kohtule kui ka pankroti väljakuulutanud kohtule. Eelnõuga asendatakse valikuline kohtualluvus neis hagides erandliku kohtualluvusega, mistõttu sätte järgi puudub vajadus ja uus säte peab paiknema TsMS-i 14. peatükis „Erandlik kohtualluvus“. Seadustikku täiendatakse §-ga 1031 seoses kohtute spetsialiseerumisega maksejõuetusasjadele. Regulatsiooni eesmärgiks on allutada kõik pankrotimenetlusega ja pankrotivaraga seotud hagid pankroti väljakuulutanud kohtule. Uus regulatsioon peab aitama kaasa pankrotimenetluste efektiivsuse suurendamisele ning koondama pankroti välja kuulutanud spetsialiseeritud kohtu alluvusse kõik selle asjaga seotud hagimenetlused. Nõude tunnustamise hagide osas kehtib juba praegu PankrS § 106 lg 4 alusel pankroti väljakuulutanud kohtu erandlik alluvus. Vastuolu selles osas PankrS § 106 lg 4 ja TsMS § 981 lg 1 teise lause vahel kõrvaldatakse eelnõuga. Paragrahvi 132 lõike 4 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks tulenevalt ettepanekust viia nõuete tunnustamine hagita menetlusse. Kohus kinnitab hagita menetluses võlausaldajate nimekirja määrusega, millega ühtlasi tunnustab võlausaldajate nõudeid. Seega ei saa ka enam nõude tunnustamise nõuete eest makstavat riigilõivu arvestada hagihinna alusel, kuivõrd tegemist ei ole enam hagiga. Vastavalt muudetakse ka riigilõivuseadust (RLS § 59). Paragrahvi 183 lõiget 2 täiendatakse teise lausega, mille eesmärgiks on täpsustada võlgnikule antava tagastamata menetlusabi ulatust ühes pankrotimenetluses. Kehtiva redaktsiooni kohaselt ei või pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks määratud menetlusabi, mida ei mõisteta võlgnikult riigi tuludesse välja, olla suurem kui 397 eurot, sh seaduses ettenähtud maksud, v.a käibemaks. Lõike 2 teine lause ise ei anna alust menetlusabi määramiseks, vaid kehtestab üksnes riigi arvel kantava summa (tasu ja kulud) ülempiiri. Alus riigi abi määramiseks tuleneb ka eelnõu kohaselt PankrS § 65 lg 11 ja § 171 lg 11 koosmõjust. Ajutise halduri tasu ja kulude puhul on ja jääb aluseks riigi abi määramisel PankrS § 23 lg 4. Regulatsiooni mõte on tagada hädavajalike menetlustoimingute tegemine ka nende maksejõuetute isikute puhul, kelle varast ei ole võimalik kanda menetluskulusid. Riigi tuludesse välja mõistmata jätmine tähendab kulude jäämist riigi kanda. Sätte muutmisega koondatakse ajutise halduri ja halduri tasu ja kulude katteks riigi arvel kantava menetlusabi ülempiir ühe menetluse kohta (st ajutise halduri tasu ja kulud ning vajadusel pankrotihalduri tasu ja kulud) ja määratakse selleks kaks töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud alampalga määra. Kuna alampalk aja jooksul muutub, tagab see ka antava menetlusabi ülempiiri tõusu kooskõlas elukalliduse muutumisega, mis tagab paremini riigi menetlusabi andmise eesmärke. Senine ülempiir 397 eurot kehtib alates 1. jaanuarist 2010 ja seda ei ole muudetud. Vastavalt muudetakse ka PankrS § 23 lõiget 4. 161 Paragrahvi 475 lõike 1 punkti 122 täiendatakse selliselt, et hagita asi on ka võlausaldajate nimekirja kinnitamine. Muudatus on seotud nõuete kaitsmise kirjalikuks muutmise ja nõuete tunnustamisega hagita menetluses. § 10. Täitemenetluse seadustiku muutmine Paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse seoses TMS §-ga 511. Paragrahvi 51 lõikesse 1 luuakse viide TMS §-le 511, kus sätestatakse täitemenetluse peatamise ja lõpetamise erisused seoses pankrotimenetlusega. Paragrahviga 511 reguleeritakse täitemenetluse jätkamist sõltumata pankroti väljakuulutamisest. Kehtiva õiguse kohaselt kuulub täitemenetlus pankroti väljakuulutamisega lõpetamisele (TMS § 51 lg 1). Täitemenetluse lõpetamise korral vabastab kohtutäitur vara viivitamata aresti alt ja esitab registripidajale avalduse keelumärke kustutamiseks /…/ (TMS § 49 lg 1). Enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 45). Maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras (MKS § 128 lg 1). Seega kehtiva õiguse kohaselt ei ole võimalik sundtäitmist võlgniku suhtes jätkata, kui kohus nimetab ajutise halduri või kuulutab välja võlgniku pankroti. Eelnõuga tehakse ettepanek, et kui täitemenetlus on jõudnud teatud etappi, tuleks täitemenetluses vara müügiga jätkata sõltumata pankroti väljakuulutamisest. Muudatusel on menetlusökonoomiline eesmärk. Vara müük täite- ja pankrotimenetluses toimub üldjoontes samadel alustel. Pankrotiseaduse § 135 lõige 1 sätestab, et haldur müüb pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi. Kui täitemenetluses on juba müügiprotsessiga alustatud, toiminguid ja kulutusi tehtud, ei ole mõistlik pandieseme realiseerimist pooleli jätta ja samalaadseid toiminguid pankrotimenetluses uuesti läbi viia. Kokkuhoid on nii ajaline kui rahaline. Lõikes 1 sätestatakse kohtu õigus otsustada, et pärast pankroti väljakuulutamist tuleb täitemenetluses vara realiseerimisega siiski jätkata. Eelkõige võiks jätkamine olla mõistlik siis, kui kohtutäitur on välja kuulutanud vara enampakkumise. Selleks ajaks on kohtutäituril tehtud ressursimahukad toimingud, mida ei ole mõtet raisku lasta ja pankrotimenetluses uuesti läbi viia. Kohtutäitur on asja arestinud ja korraldanud enampakkumise. Asja arestimine eeldab, et kohtutäitur kirjutab asjad üles, kinnisasja puhul ka päraldised ja muud esemed, millele ulatub hüpoteek, ja keelab nende käsutamise ning laseb vajaduse korral registrisse kanda keelumärke, hindab vara väärtuse (TMS ptk 6–8, sh § 64 lg 1, § 74 lg 1, § 142 lg 1). Kui vara saab arestitud, on täitur tegutsenud ja teinud kulutusi eesmärgipäraselt. Arestimiseks tehtavad kulutused võivad seejuures olla küllaltki suured. Vara arestimine nõuab tihtipeale palju tööd. Näiteks sõiduvahendi puhul tuleb sõiduk üle otsida, üles kirjutada, hinnata, ära tuua ja hoiustada. Hoiustada tuleb asi turvaliselt, seega enamasti tasulises valvega parklas. Seejärel tuleb korraldada enampakkumine ja vara müük, millega kaasneb ka vara näitamine ja tutvustamine potentsiaalsetele ostjatele. Analoogsed toimingud tuleb teha ka kinnisasjaga, v.a asja otsimine. Kinnisasja puhul võib vara koosseisu tuvastamine ja üleskirjutamine olla veelgi aeganõudvam, sest hõlmab ka asja päraldisi ja muud kinnisasjal asuvat vallasvara. Sõltuvalt vara asukohast võib kaasnev ajakulu olla märkimisväärne. Kui tegemist on suurema kinnisasjaga või leidub palju huvilisi, kulub ka selle näitamisele rohkem aega. Vara realiseerimise kulukaim osa ongi vara arestimine, mistõttu ei oleks mõistlik neid toiminguid pankrotimenetluses uuesti tegema hakata ja vara realiseerimist võiks jätkata täitemenetluses sõltumata pankroti väljakuulutamisest. 162 Vara realiseerimisega jätkamine on kohtu diskretsioonotsus, mis tuleb teha vastavalt konkreetse asja asjaoludele. Näiteks ei pruugi sõltumata kohtutäituri tehtud toimingutest olla mõistlik jätkata asja realiseerimisega siis, kui asja on vaja võlgniku tegevuse jätkamiseks, tervendamiseks või kompromissi tegemiseks või pandiese oleks rohkem väärt ettevõtte müümisel tervikvarana. Viimase erandi tegemist on peetud õigustatuks ka UNCITRAL-i õigusloome juhistes.373 Lõikes 2 reguleeritakse täitemenetluses vara realiseerimisega kaasnevate kulude mahaarvamist müügitulust. Täituril on õigus arvestada oma tasu vastavalt täitemenetluse seadustikus ja kohtutäituri seaduses sätestatule ning arvata see müügitulust maha enne ülejäänud summa pankrotipessa kandmist. Järelejäänud summa kannab kohtutäitur pankrotivara hulka. Kuivõrd on algatatud pankrotimenetlus ja täitur siinkohal üksnes menetlusökonoomilistel eesmärkidel täidab vara müügiga seonduvaid kohustusi, peaks võlgniku varast saadu võlausaldajatele pankrotimenetluse reeglite kohaselt laiali jagama pankrotihaldur. Paragrahvi 100 lõike 5 teist lauset täiendatakse selliselt, et TMS § 511 sätestatud juhul kordusenampakkumise läbiviimiseks alghinna määramisel küsib kohtutäitur võlgniku asemel seisukohta pankrotihaldurilt. § 11. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse muutmine Paragrahvis 6 asendatakse kohtunikuabi pädevus kohtujuristi pädevusega. Analoogselt PankrS § 841 muutmisega on ka selle sätte muudatuse eesmärgiks tekitada kohtujuristi pädevusele selge alusnorm. Paragrahvi 6 lõiget 3 täiendatakse selliselt, et nõustaja tasu ja kulu hüvitise määramine oleks kohtuniku ainupädevusse kuuluvad menetlustoimingud. Muudatuse eesmärgiks on jätta kohtuniku ainupädevusse menetlustoimingud, mis on õigusemõistmise sisuga (vt ka PankrS § 841 lg 3 muudatuse selgitust). Paragrahvi 6 lõiget 4 muudetakse seoses kohtunikuabi asendamisega kohtujuristiga ning viidatakse kohtujuristi pädevuse ja taandamise asjakohastele sätetele. Paragrahvi 9 muudetakse analoogselt PankrS § 4 lõigete 1 ja 2 muutmisele. Muudatuse eesmärgiks on koondada kõigi võlgade ümberkujundamise avalduste menetlemine analoogselt teiste maksejõuetusasjadega kahe maakohtu (Harju ja Tartu) alluvusse. ALTERNATIIV: Alternatiivselt muudetakse üksnes juriidiliste isikute maksejõuetusasjade kohtualluvust ja füüsiliste isikute maksejõuetusasjade kohtualluvus jääb samas. Sellisel juhul VõVS § 9 jäetakse muutmata ja võlgade ümberkujundamise avalduse esitab füüsilisest isikust võlgnik ka edaspidi üldise kohtualluvuse järgi. Paragrahvis 381 reguleeritakse võlgade ümberkujundamise menetluse kohta teate avaldamine, kui menetlus lõpeb ümberkujundamiskava tähtaja möödumisel või kava ennetähtaegse täitmisega. Kehtiva regulatsiooni kohaselt avaldatakse teade menetluse lõppemisel üksnes siis, kui lõppemise aluseks on avalduse läbi vaatamata jätmine (VõVS § 28 lg 5) või ümberkujundamiskava tühistamine (VõVS § 39 lg 4). Muudatust on vaja seoses Ametlike Teadaannete funktsiooniga, milles seotakse kõik menetluses esitatud teated menetluse lõpetamise teatega. Kuigi ka võlgnikul endal võiks olla huvi kohtutäituri ja kohtu 373 UNCITRAL Legislative Guide on Insolvency Law, lk 84jj, p-d 36 ja 40. Kättesaadav: http://www.uncitral.org/uncitral/en/uncitral_texts/insolvency/2004Guide.html. 163 informeerimiseks, oleks mõistlik kohe teavitada ka kohtutäiturit ja kohut, kui täite- või kohtumenetlus eelnevalt peatati. Sellisel juhul saab peatatud menetlused lõpetada. Kohtul on ülevaade ümberkujundamiskava täitmise kohta olemas, kuivõrd kohtul on kohustus teostada järelevalvet ümberkujundamiskava täitmise üle (VõVS § 34). § 12. Äriseadustiku muutmine Paragrahvi 180 lõiget 51 täiendatakse lausega, mille kohaselt nõukoguta OÜ juhatuse puudumise korral laieneb püsivast maksejõuetusest tulenev pankrotiavalduse esitamise kohustus osanikele. ÄS § 189 lg 2 ja eelnõuga muudetava ÄS § 316 koostoimel laieneb vastav kohustus nõukoguga OÜ puhul ühingu nõukogule. Selline erinevus tuleneb sellest, et ÄS § 184 lg 1 kohaselt valitakse ja kutsutakse juhatuse liikmed tagasi osanike poolt, välja arvatud kui ühingul on nõukogu – sellisel juhul valib ja kutsub juhatuse liikmeid tagasi nõukogu (vt ka SAS § 45 muutmise selgitust). Maksejõuetuse revisjoni töögrupp on jõudnud järeldusele, et selline pädevuse ja vastutuse laiendamine osanikele on kooskõlas ÄS-ist tuleneva ühingu pädevuse jaotuse põhimõtetega, sest seda õigustab osanike kohustuse täitmata jätmine tagada pädevusjaotusest kinnipidamine.374 See tähendab, et osanikud ei ole taganud juhatuse liikmete olemasolu, kelle ülesandeks oleks olnud pankrotiavalduse õigeaegne esitamine. Pankrotiavalduse esitamisega hilinemisel juriidilise isiku maksejõuetus süveneb, mistõttu väheneb ka võlausaldajate nõuete täitmise võimalik määr ning suureneb tõenäosus, et pankrotimenetlus lõpeb raugemisega. Seega pankrotiavalduse esitamise nõude laiendamise eesmärk on võlausaldajate kaitse parendamine. ÄS § 188 kohaselt vastutab osanik kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Lepinguvälistes suhetes vastutab osanik kolmanda isiku ees eelkõige ühingu kaudu või abil toime pandud heade kommete vastase käitumisega tekitatud kahju korral (VÕS § 1045 lg 1 p 8) või mõne kaitsenormi rikkumise tõttu (VÕS § 1045 lg 1 p 7).375 Riigikohus on tuvastanud, et juhatuse liikme pankrotiavalduse esitamise kohustuse eesmärk on ühtlasi äriühingu võlausaldajate kaitsmine ning seega on võlausaldajal võimalik nõuda juhatuse liikmelt viivitusest tuleneva kahju hüvitamist.376 Pankrotiavalduse esitamata jätmisel kuulub hüvitamisele puhtmajanduslik kahju, mida võlausaldajal poleks tekkinud, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt, nt müügihind, mis pankrotistunud äriühingule kaupa tarninud ettevõtjal jäi ostja pankroti tõttu saamata, kui müüja suudab tõendada, et pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral oleks ta olnud valmis kaupa tarnima üksnes ettemaksu tegemise korral.377 Süü vormid on VÕS § 104 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega peab võlausaldaja minimaalselt tõendama, et osanik on pankrotiavalduse esitamata jätmisel või sellega hilinemisel olnud hooletu. Osanikel on vastutuse välistamiseks kaks viisi: 1) tagada, et ühingul on igal hetkel olemas juhatuse liikmed ja nõukogu liikmed, või 2) ta ei teadnud ega pidanudki teadma ühingu püsivast maksejõuetusest. 374 M. Agarmaa. Maksejõuetusõiguse revisjon. Pankrotiavalduse esitamine, pankrotimenetluse raugemine, pankroti välja kuulutamine ja tagajärjed, pankrotivara moodustamine, pankrotivara valitsemine, 2018, lk 22. 375 K.Saare, U. Volens, A.Vutt, M, Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura 2015, lk 266, äärenumber 1320. 376 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, lk 650, RKTKo 3-2-1- 79-05, p 12. 377 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, lk 651. 164 Sätte inspiratsiooniks oleva InsO § 15a lg 3 kommentaari kohaselt kaasneb Saksamaal vastutuse laiendamisega „uurimiskohustus“, kas osanik oli teadlik juhatuse liikmete puudumisest või maksejõuetusest.378 Erinevalt Saksa õigusest, kus pankrotiavalduse esitamata jätmise tagajärjed on karistusõiguslikud,379 on kavandatava muudatusega kehtestatava kohustuse rikkumise tagajärjed Eestis tsiviilõiguslikud. Muudatusega kaasneb eeldus, et nõukogu liige oli või pidi olema maksejõuetusest teadlik (vt SAS § 45 muutmise selgitust), mida nõukogu liige saab ümber lükata. Osaniku vastutuse tekkimiseks on tõendamiskoormis võlausaldajal. Tõendamiskoormise erinevuse põhjuseks on nõukogu liikme ja osaniku erinev seotuse tase ühingu juhtimisega. Üldiselt on nõukogu liikmed ühingu tegevuse ja majandusliku olukorraga paremini kursis kui osanikud. Näiteks saab nõukogu juhatuselt vähemalt kolm korda aastas ülevaate osaühingu majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast (ÄS § 180 lg 5). Samal ajal osanikud kinnitavad kord aastas majandusaasta aruande (ÄS § 179 lg 3) ning seadusest ei tulene kohustust osanikke teavitada majanduslikust olukorrast, välja arvatud kui osaühingu netovara on vähem kui pool osakapitalist või vähem kui seaduses sätestatud miinimum kapitalinõuetest (ÄS 171 lg 2). Lisaks on igal nõukogu liikmel üks hääl (ÄS § 322 lg 2), kui osanike häälte arv on üldjuhul võrdeline tema osa suurusega (ÄS § 169 lg 1). Seetõttu on nõukogu liikmel parem teadlikkus osaühingu majanduslikust seisust ning võrreldes vähemusosanikuga suurem võimalus tagada juhatuse liikmete olemasolu. Samas on vaidluse puhul asjaolude hindamisel mõistlik „teadlikkuse“ tuvastamiseks võtta arvesse ka Saksa õigusest tulenevaid põhimõtteid. Näiteks osanikul, kes on teadlik juhatuse puudumisest, on põhjust enam tunda huvi ühingu tegevuse vastu, sest igapäevase majandustegevuse juhtimise puudumine võib mõjutada ka ühingu majanduslikku olukorda.380 Seega ei ole põhjust põhjalikult hinnata võimalikku kohustuse rikkumist väikeosaniku (Saksa õiguses alla 10% osalusega) poolt, kes ongi ühingu juhtimisega vähem seotud ning seega vähem teadlik ühinguga toimuvast.381 Samas hinnatakse osaniku teadlikkust iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse näiteks osaluse suurust, tahtlikult olukorra (juhatuse liikmete puudumist ja/või maksejõuetuse) ignoreerimist jne.382 Nii osanikul kui ka nõukogu liikmel on mõjuval põhjusel võimalik taotleda kohtult juhatuse asendusliikme määramist (ÄS § 184 lg 6). Nõukogul on see õigus kollegiaalselt, kuid mitte siis, kui ta ei suuda korraldada ühingu juhtimist kollegiaalselt. Samal ajal on see õigus igal aktsionäril (OÜ puhul osanikul).383 Teisalt kaasneb vastutus pankrotiavalduse esitamata jätmisel igale nõukogu liikmele eraldi, mistõttu peaksid nõukogu liikmed olema motiveeritud leidma kompromissi ning tagama vähemalt ühe juhatuse liikme olemasolu. Mõjuvaks põhjuseks asendusliikme määramiseks on eelkõige osanike suutmatus valida uus juhatuse liige, muu hulgas pärast osaühingu viimase juhatuse liikme ametisuhte lõppemist.384 Juhatuse liikme ametisuhe võib lõppeda tagasiastumise, ametaja lõppemise, tagasikutsumise või juhatuse liikme surma tõttu. 378 MüKoInsO/Klöhn, 3. Aufl. 2013, InsO § 15a Rn. 91; Begr RegE MoMiG, BT-Drucks. 16/6140, S. 55 379 InsO § 15a lg-d 4-5. 380 Begr RegE MoMiG, BT-Drucks. 16/6140, S. 55; Uhlenbruck/Hirte, 15. Aufl. 2019, InsO § 15a Rn. 63. 381 Uhlenbruck/Hirte, 15. Aufl. 2019, InsO § 15a Rn. 63; MüKoInsO/Klöhn, 3. Aufl. 2013, InsO § 15a Rn. 91, Begr ;RegE MoMiG, BT-Drucks. 16/6140, S. 55. 382 MüKoInsO/Klöhn, 3. Aufl. 2013, InsO § 15a Rn. 91. 383 RKTKo 3-2-1-96-98 384 K.Saare, U. Volens, A.Vutt, M, Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura 2015, lk 125, äärenumber 520. 165 Paragrahvi 316 täiendatakse teise lõikega, mille kohaselt laiendatakse nõukogu liikmele pankrotiavalduse esitamise kohustus püsiva maksejõuetuse korral, kui aktsiaseltsil puuduvad juhatuse liikmed. Aktsiaseltsi juhtorganid on juhatus, nõukogu ja üldkoosolek. Nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle (ÄS § 316), seejuures ka valib ja kutsub tagasi juhatuse liikmeid (ÄS § 309 lg 1). Seega on eeldus, et nõukogu liikmed on teadlikud juhatuse liikmete puudumisest. Nõukogu liikmel on võimalus vastutusest vabaneda, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma püsivast maksejõuetusest (vt ÄS § 180 lg 51 muudatuse kommentaari). See põhimõte laieneb vastavalt ÄS § 189 lg 2 ja TÜS § 64 lg 2 alusel ka osaühingutele ja tulundusühistutele, millel on nõukogu. Paragrahvi täienduses viidatakse ÄS § 301 lg-le 31, milles on sätestatud juhatuse kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Kohustus laieneb igale nõukogu liikmele, kes on teadlik juhatuse liikmete puudumisest ning ühingu maksejõuetusest. Kohustuse rikkumise tagajärjena kohaldub ÄS § 327 lg 2 kohaselt nõukogu liikmete solidaarvastutus, välja arvatud kui nõukogu liige tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud nõukogu liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. ÄS § 327 lg 4 kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda ka võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi vara arvel, v.a kui välja kuulutatakse aktsiaseltsi pankrot. Viimasel juhul on õigus kahju hüvitamist nõuda ainult pankrotihalduril. Nõukogu liikmel on siiski võimalik vastutusest vabaneda, tagades, et aktsiaseltsil on alati olemas juhatuse liikmed, või tõendades, et ta polnud teadlik ega pidanudki teadma ühingu maksejõuetusest (vt lähemalt ÄS § 180 lg 51 selgitust). Vajaduse korral on nõukogul võimalus pöörduda kohtu poole juhatuse asendusliikme määramiseks (ÄS § 310, vt ka ÄS § 180 lg 51 muudatuse kommentaari). 4. EELNÕU TERMINOLOOGIA Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE Euroopa Liidu õiguses reguleeritakse maksejõuetuse valdkonda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrusega (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud) (maksejõuetuse määrus) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv). Maksejõuetuse määrus reguleerib kohalduva õiguse ja kohtualluvuse küsimusi piiriülese iseloomuga maksejõuetusmenetlustes, maksejõuetusregistreid, teisese maksejõuetusmenetluse algatamisega ja piiriüleste võlausaldajatega seotud aspekte ning kontserni liikmete maksejõuetusmenetluste koordineerimist, koostööd ja teabevahetust. Eelnõul on määruses reguleeritavaga väga vähe kokkupuuteid, nt artikkel 55 ja käesoleva eelnõu muudatus PankrS § 93 lõikes 1. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi alles hakatakse Eesti õigusesse üle võtma. Kokkupuutepunkte nimetatud määruse ja direktiiviga on käsitletud täpsemalt konkreetse eelnõu ettepaneku juures. 6. SEADUSE MÕJUD Järgnevalt on analüüsitud eelnõus kavandatud muudatuste mõju eelnõu peatükkides 2.2–2.16 käsitletud teemade kaupa. Hõlmatud on ka iga teema muudatustega kaasnevate sätete muutmise mõjud. 166 Suurima mõjuga muudatused on maksejõuetuse teenistuse loomine, kohtute spetsialiseerumine maksejõuetuse asjadele ja halduri tasu süsteemi ümberkujundamine. Maksejõuetuse teenistuse loomise tulemusel on mõjutatud isikute ring lai. Suur mõju on otseselt teenistuse tegevusega kokku puutuvatele isikutele, näiteks halduritele ja kohtutele. Laiem mõju on aga tervele ühiskonnale, arvestades, et maksejõuetuse teenistus panustab oma tegevusega ausa ärikeskkonna toimimisse, kaitstes seeläbi erinevaid võlausaldajad, kelle hulgas on ka töötajad, tarnijad, tarbijad ja riik maksude kogujana. Kohtute spetsialiseerumine maksejõuetuse asjadele mõjutab haldureid, kohtuid, võlgnikke ja võlausaldajaid. Halduri tasu süsteemi ümberkujundamisel on kõige suurem mõju halduritele. Muudatus mõjutab ka kohtuid, kes määravad halduri tasu ning võlausaldajaid, kes annavad halduri tasu osas kohtule arvamuse. Nimetatud muudatuste osas viis Eesti rakendusuuringute keskus Centar läbi ka põhjaliku mõjuanalüüsi. 6.1. Maksejõuetuse teenistuse loomine Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Võlgniku Majanduslik mõju: mõju Ettevõtluskeskkond, sh maksejõuetuse ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete pankrotivõlausaldajad põhjustanud tegevuse tegevusele ning leibkondadele üle riikliku Sotsiaalne mõju: kodanike Pankrotivõlgnikud järelevalve ettevõtlusvabadus ja eraelu puutumatuse teostamine põhiõiguste riive Pankrotihaldurite Majanduslik mõju: mõju haldurite Ajutised haldurid ja pankrotihaldurid tegevuse üle halduskoormusele Justiitsministeerium haldusjärelevalve Mõju riigiasutuste korraldusele ja teostamine rahastamisele: asutuste ülesanded Ühtse maksejõuetuse Majanduslik mõju: mõju Ettevõtluskeskkond ja maksejõuetusega praktika ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegelevad õigusorganid ja muud isikud kujundamine tegevusele Maksejõuetuse Mõju riigiasutuste korraldusele ja Riik, sh Konkurentsiamet teenistuse tehniline rahastamisele: maksejõuetuse teenistus loomine riigiasutusena, maksejõuetuse teenistuse rahastamine VTK koostamisel leiti, et maksejõuetusinstitutsiooni loomisega võib kaasneda oluline mõju, mistõttu viidi läbi põhjalikum mõjuanalüüs. Mõjuanalüüsis võrreldi planeeritavat maksejõuetuse institutsiooni Soome pankrotiombudsmaniga, toodi näiteid Soome pankrotiombudsmani tegevuse tulemuslikkusest, mida võrreldi maksejõuetusinstitutsiooni planeeritavate vahenditega ning tehti prognoose Eesti jaoks. Maksejõuetusinstitutsioon planeeritakse luua Konkurentsiameti juurde täiendava struktuuriüksusena – maksejõuetuse teenistusena. 6.1.1. Kavandatav muudatus I: võlgniku tegevuse üle riikliku järelevalve teostamine Maksejõuetusinstitutsiooni loomise peamine ülesanne on võlgnike tegevuse üle riikliku järelevalve teostamine. Vajadus on tingitud asjaolust, et kehtiv järelevalvesüsteem Eesti maksejõuetusõiguses ei ole efektiivne. Maksejõuetuse põhjuste kontroll on nõrk ning seadusevastaselt maksejõuetuse tekitanud isikud jäävad vastutusele võtmata ja pankrotivarasse ebaseaduslikult võõrandatud vara tagasi toomata. Maksejõuetusinstitutsiooni loomise eesmärgiks on ebaseaduslikult käitunud võlgnike vastutusele võtmine, raugemiste arvu vähenemine ja kaudsemalt võlausaldajatele tehtavate väljamaksete osakaalu suurenemine. 167 Mõjutatud isikute ring on lai. Peamised sihtrühmad, keda regulatsioon mõjutab, on pankrotivõlgnikud, ajutised haldurid, pankrotihaldurid, maksejõuetusega seotud õigusorganid ja teised isikud. Laiemalt on sihtrühmaks ka pankrotivõlausaldajad ja kogu ettevõtluskeskkond. Sihtrühm I: pankrotivõlgnikud Maksejõuetusinstitutsiooni peamine ülesanne on teostada riiklikku järelevalvet võlgniku tegevuse üle seoses maksejõuetuse tekkimisega. Maksejõuetusinstitutsioon kontrolliks pankrotimenetlusi eesmärgiga tuvastada, kus on võlgniku maksejõuetus tekitatud seadusvastaselt. Kuigi maksejõuetusinstitutsiooni eesmärk on eelkõige kontrollida juriidilisest isikust pankrotivõlgnikke, ei saa välistada kontrolli ka füüsilisest isikutest võlgnike pankrotimenetlustes. Seega on sihtrühmaks kõik võlgnikud, kelle suhtes on pankrotiavalduse menetlus lõpetatud raugemisega või algatatud pankrotimenetlus. 2015.–2018. aastal esitati kokku keskmiselt u 1200 pankrotiavaldust aastas385 ja kuulutati välja keskmiselt 511 pankrotti aastas.386 Neist juriidilise isiku suhtes esitati 449 avaldust ja kuulutati välja 116 pankrotti.387 Juriidilisest isikust võlgniku suhtes esitatud pankrotiavaldustest rauges enne pankroti väljakuulutamist 45% ja pärast pankroti väljakuulutamist 5%. Füüsilisest isikust võlgniku suhtes olid arvud vastavalt 18% ja 28%. Joonis 1. Raugemiste osakaal Füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavalduse Juriidilisest isikust võlgniku pankrotiavalduse menetlemise ja pankrotimenetluse lõppemine menetlemise ja pankrotimenetluse lõppemine Ei tea Ei tea 19% 19% Rauges Rauges 46% 50% Muu Muu 31% 35% Allikas: Autori koostatud, andmed Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 13 ja 16. Maksejõuetuse teenistuse loomisega kaasneb sotsiaalne mõju võlgnikele, kuivõrd teenistuse tegevus võib riivata võlgniku ettevõtlusvabaduse ja eraelu puutumatuse põhiõigusi. Teenistusele antakse laialdane informatsiooni saamise õigus ja õigus uurida võlgniku tegevust, sh tagantjärgi. Oma pädevust peab teenistus teostama riikliku järelevalve meetmete kaudu. VTK-s toodi välja, et võib esineda riiveid isikute põhiõigustele. Näiteks kui teenistus ei saa isikult vajalikku infot vabatahtlikult, oleks tal õigus vaadata läbi isiku sõiduk. Vastavate meetmete andmise põhiseaduspärasust on analüüsitud põhjalikult põhiseaduspärasuse analüüsis. Põhiseaduspärasuse analüüsis tuvastati, et teenistusele riikliku järelevalve 385 Mõjuanalüüs lk 12, joonis 1. 386 Mõjuanalüüs lk 13, joonis 2. 387 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.1, lk 13, p 1.2. 168 erimeetmete andmine konkreetsete erimeetmete puhul (KorS §-d 30, 31 lg-d 1–3, 32 lg-d 1–4, 49, 50, 51 ja 52) ei ole põhiseadusega vastuolus. Muudatus puudutab eelkõige juriidilisest isikust võlgnikke, kes on maksejõuetuse teenistuse põhiline sihtrühm. Seega puudutab muudatus aastate 2015–2018 andmetel keskmiselt 449 isikut aastas. Aastate 2015–2018 andmetel oli Eestis aastas keskmiselt 220 901 ühingut.388 Seega puudutab muudatus aktiivsetest ühingutest 0,2%. Samuti tuleb arvestada, et kõik juriidilisest isikust võlgnikest, kelle suhtes esitatakse pankrotiavaldus, ei puutu teenistuse tegevusega kokku, kuivõrd teenistus uurib üksnes selliseid menetlusi, kus esineb ka avalik huvi, nt õigusvastane maksejõuetuse põhjustamine. Teenistuse tegevusega kaasneva mõju ulatus sihtrühmale on siiski suur. Sihtrühma kuuluvad isikud peavad oma senist toimimist muutma ja arvestama, et seadusvastast käitumist kontrollitakse senisest efektiivsemalt. Teenistuse tegevusest puudutatud isikute põhiõigused võivad saada negatiivselt riivatud, näiteks eelkirjeldatud eraelu puutumatuse riivamine isiku sõiduki läbivaatamisel info saamise eesmärgil. Mõjuanalüüsi läbiviimisel küsitleti ka Soome pankrotiombudsmani, kes tõi välja, et võlgnike poolelt on suhtumine ombudsmani tegevusse erinev. Suhtumine sõltub sellest, kas tegemist on n-ö ausa võlgnikuga või mitte. Oma äri ausalt ajanud võlgnikud, kelle pankrot saabus valesti hinnatud äririski realiseerumise tagajärjena, leiavad sageli, et ka nende jaoks on ombudsmani tegevusest (nt ühtse menetluspraktika juurutamisest) kasu, samas kui ebaausate võlgnike jaoks on elu muutunud keerulisemaks.389 Sihtrühm II: Ettevõtluskeskkond ja pankrotivõlausaldajad Maksejõuetuse teenistuse loomisega kaasneb majanduslik mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele. Teenistuse loomise üldine eesmärk on muuta Eesti ettevõtluskultuuri järelevalve teostamise kaudu ausamaks ja usaldusväärsemaks. Ettevõtlusvabaduse põhiõigus hõlmab isiku õigust nõuda riigilt selliste abinõude kasutamist, mis kaitsevad ettevõtjat teiste isikute eest.390 Praegu on ettevõtjatel võimalik pelgalt ettevõttest vara väljaviimise teel kutsuda esile pankrotiavalduse menetlemise raugemine ja sel viisil pääseda vastutusest. Pole välistatud, et nii mõnigi ettevõte luuakse juba selle eesmärgiga. Kannatavad ettevõtjate omavahelised suhted ja võlausaldajate laenuandmise tahe või tuleb tasuda kõrgemat riskipreemiat. Kui teenistuse tegevuse tulemusel tuvastatakse, millistel juhtudel on võlgniku maksejõuetus tekitatud seadusvastaselt ja vastavad isikud võetakse ka vastutusele, peaks ühiskonnas vähenema soov raugemise regulatsiooni pahatahtlikult ära kasutada. Pikas perspektiivis paraneks kogu ettevõtluskultuur. Ka mõjuanalüüsi läbiviimisel küsitletud Eesti maksejõuetuse eksperdid leidsid, et teenistuse tegevusel oleks positiivne mõju Eesti ärikeskkonna korrastamisele.391 Soome pankrotiombudsmani sõnul on pankrotiombudsmani institutsiooni loomist positiivselt ära märkinud ka võlausaldajad, kes tunnevad, et neil on ombudsmani näol keegi, kellelt nõu ja tuge saada. Pankrotimenetlus on keeruline valdkond, millega enamik ettevõtjaid igapäevaselt kokku ei puutu. Pankrottide avalik haldamine ning eriauditid loovad kindlustunde, et isegi olukorras, kus võlausaldajatel ei ole vahendeid maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamiseks, on 388 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 389 Mõjuanalüüs lk 28, p 2.1.4. 390 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2017, § 31 p 6. Kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=27&p=31. 391 Mõjuanalüüs lk 30, p 2.2.1. 169 siiski ebaausalt käitunud võlgnikud võimalik võtta vastutusele ning taastada õiglasem olukord võlausaldajate jaoks.392 Muudatus võib kaudselt puudutada kõiki Eestis tegutsevaid ettevõtjaid, töötajaid ja tarbijaid, sh ka välismaiseid isikuid. Teenistuse tegevuse tulemusel peaks ärikeskkond muutuma ausamaks, mis annab paremad eeldused ettevõtlusega tegelemiseks. Ettevõtluskeskkonna hulka kuuluvad ka pankrotivõlausaldajad, olgu nad ise ettevõtjad või tarbijad. Nendele kaasnev majanduslik mõju on otsesem. Teenistuse tegevuse tulemusel võib suureneda avalikes huvides menetletavates asjades pankrotivara. See aga toob otsest kasu võlausaldajatele, kelle nõudeid pankrotivarast rahuldatakse. Maksejõuetuse teenistuse loomine on ettevõtluskeskkonna ja võlausaldajate seisukohalt positiivne ega too sihtrühmas olevatele isikutele kaasa koormust seoses oma tegevuse muutmisega. Teenistuse tegevuse tulemusel suureneb usaldus ettevõtluskeskkonna suhtes. Kuigi sihtrühm on suur, võib otsest mõju sihtrühmale pidada siiski väikeseks, kuna kokkupuude maksejõuetuse teenistuse tegevusega on üldsusel pigem harv. Kaudne mõju avaldub ühiskonnale laiemalt, kuivõrd teenistuse tegevuse tulemusel muutub ettevõtluskeskkond usaldusväärsemaks igasugustele võlausaldajatele, sh töötajatele ja tarbijatele. Kaudse mõju suurust on raske hinnata. 6.1.2. Kavandatav muudatus II: pankrotihaldurite tegevuse üle haldusjärelevalve teostamine Maksejõuetuse teenistus hakkab Justiitsministeeriumi asemel teostama haldurite üle haldusjärelevalvet. Sihtrühm I: ajutised haldurid ja pankrotihaldurid Haldusjärelevalve teostamine haldurite üle võib halduritele avaldada majanduslikku mõju seoses nende halduskoormusega. Järelevalve teostaja muutmine siiski halduritele mõju ei avalda, kuna järelevalve sisu jääb üldjoontes samaks. Kui kehtiva korra järgi teostab haldusjärelevalvet haldurite üle Justiitsministeerium, siis muudatuse kohaselt teostaks järelevalvet maksejõuetuse teenistus, mis kuuluks aga Justiitsministeeriumi haldusalasse. Teenistuse teostatav järelevalve oleks täiendav järelevalvele, mida teostab haldurite üle ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda. Halduritele avaldab mõju muudatus selles osas, et maksejõuetuse teenistusele antakse erinevalt kehtivast õigusest õigus teostada järelevalvet ka pankrotimenetluse kulude väljamõistmise otstarbekuse üle. Muudatuse eesmärk on arendada pankrotimenetluse kulude korral ühtsemat praktikat. Kuivõrd menetluskulud sisaldavad ka halduri tasu, siis võib teenistuse selline pädevus olla haldurite jaoks negatiivse iseloomuga. Siiski jääb menetluskulude kinnitamise õigus üksnes kohtule. Teenistusel on vaid õigus kontrollida ja avaldada kohtule arvamust. Teisest küljest peaks avalduma ka positiivne mõju seoses menetluskulude taotlemise ja väljamõistmise selgema praktika kujunemisega. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.393 Mõju võib pidada sihtrühmale väikseks või keskmiseks, kuivõrd muutub vaid järelevalve teostaja. Järelevalve sisu muutub ainult ühes 392 Mõjuanalüüs lk 26-27, p 2.1.4. 393 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 170 aspektis (maksejõuetuse teenistusele antakse õigus teostada järelevalvet ka pankrotimenetluse kulude väljamõistmise otstarbekuse üle) ja jääb suuremas osas samaks. Sihtrühm II: Justiitsministeerium Haldurite üle haldusjärelevalve teostamise kohustus viiakse kavandatava muudatuse kohaselt Justiitsministeeriumilt üle Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistusele. See mõjutab riigiasutuste korraldust ja ülesannete jaotust. Muudatus ei tohiks rahastust puudutada, kuna järelevalvet ei täiendata, vaid muudetakse ainult teostajat, kes on seejuures endiselt Justiitsministeeriumi haldusalas. Kaasneva mõju ulatus Justiitsministeeriumile on väike, sest olulisi muudatusi peale järelevalve teostaja formaalse vahetumise ei kaasne. Mõnevõrra võib väheneda olemasolevate Justiitsministeeriumi ametnike töökoormus, kuid arvestades, et haldurite peale esitatakse suhteliselt vähe kaebusi, on see marginaalne. 6.1.3. Kavandatav muudatus III: ühtse maksejõuetuse praktika kujundamine Maksejõuetusinstitutsiooni üheks ülesandeks saab ka ühtse maksejõuetuse praktika kujundamine. Lisaks kujundab ühtset maksejõuetuse praktikat ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda. Sihtrühm: ettevõtluskeskkond, maksejõuetusega tegelevad õigusorganid jt Ühtse maksejõuetusalase praktika kujundamine puudutab kõiki isikuid, kellel on kokkupuude maksejõuetusega, olles ise menetlusosaline, esindaja, õiguse mõistja või keegi muu. Seega avaldub siin majanduslik mõju, mis mõjutab maksejõuetuse asjades ettevõtluskeskkonda tervikuna. Mida ebaühtlasem on praktika, seda ebakindlam ja ressurssi nõudvam on selles valdkonnas tegutsemine. Seega aitab ühtse praktika kujundamine kaasa menetluse efektiivsusele. Soome pankrotiombudsman näeb enda töös ühtse praktika kujundamist ühe olulisema ülesandena. Enne 2004. aasta reformi tugines Soome maksejõuetusõigus olulises osas 1868. aasta pankrotiseadusele, mis võimaldas laia tõlgendusruumi. Oluline osa ombudsmani n- ö pehmetest tegevustest oli suunatud selles õigusruumis korra loomisele. Tänaseks on ombudsmani büroo juures tegutsev nõukoda välja andnud 18 juhist, mis on olulised pankrotimenetluste läbiviimisel praktikas ning millest oluline osa lisati 2004. aasta reformi käigus seadusesse.394 Mõju ulatus on pigem väike, sest sihtrühma käitumises ei ole oodata suuri muudatusi. Kuigi puudutatud isikute gruppi võiks esmapilgul pidada suureks, sest mõjutatud on kogu ettevõtluskeskkond, puutub enamik isikuid pankrotimenetlusega kokku väga harva. Lisaks on ühtse praktika kujundamine pikaajaline protsess, mistõttu ei ole mõju kiiresti avalduv ja väga selgelt tuntav. Ühtse praktika kujundamine on üldjoontes positiivse iseloomuga tegevus. 6.1.4. Kavandatav muudatus IV: maksejõuetuse teenistuse loomine Eelnevalt on kirjeldatud maksejõuetuse teenistuse loomisest tulenevaid muudatusi, kuid muudatus on ka teenistuse enese loomine. Järgnevalt käsitletakse teenistuse loomise mõjusid riigi ja kitsamalt Konkurentsiameti seisukohast. 394 Mõjuanalüüs lk 28, p 2.1.4. 171 Sihtrühm: riik ja Konkurentsiamet Maksejõuetuse teenistuse loomine mõjutab riigiasutuste korraldust ja rahastamist. Teenistus plaanitakse luua Justiitsministeeriumi haldusalasse Konkurentsiameti struktuuriüksusena. Teenistuse koosseis moodustuks juhist, kolmest juristist ja ühest sekretärist. Aastane palgafond oleks u 201 000 eurot.395 Lisandub töökoha maksumus u 1000 eurot aastas ühe töötaja kohta, kokku seega 5000 eurot aastas (eelkõige IT kulu). Lisanduks ka büroopindade rent aastas suurusjärgus 25 000 eurot. Kokku 231 000 eurot. Ülejääv osa, 369 000 eurot, on planeeritud teenistuse põhitegevuseks, st eriauditite ja pankrotimenetluste avalike uurimiste läbiviimiseks proportsionaalselt. Soome pankrotiombudsmani kulud eriaudititele ja pankrotimenetluste avalikele uurimistele olid järgmised: üks eriaudit raamatupidamise taastamiseks maksab 1000–3000 eurot, muud eriauditid u 8000 eurot ja pankrotimenetluse avalik uurimine 10 000–15 000 eurot.396 Selliste kuludega397 saaks maksejõuetuse teenistus planeeritava eelarve kohaselt aastas läbi viia u 23 keerulisemat eriauditit ja 12–18 pankrotimenetluse avalikku uurimist. Maksejõuetuse teenistuse tegevusega kaasnevad ka tulud. Esiteks nõuab teenistus riigieelarvesse tagasi eriauditite ja pankrotimenetluste avalikele uurimistele kulunud summad, kui võlgnikul jagub selleks pankrotivara. Soomes saab pankrotiombudsman tehtud kulutustest pankrotivõlgnikelt tagasi keskmiselt 19.8% kulutustest (vt tabel 2). Teiseks saab riik kasu seeläbi, et on üks suurimaid pankrotivõlausaldajaid (40% nõuetest; vt tabel 4. Soome pankrotiombudsmani näide võlausaldajate kasu kohta). Maksejõuetuse teenistuse tegevuse üks tulemusi on ka võlausaldajatele suuremate väljamaksete saavutamine. Kolmandaks tuleb arvestada, et maksejõuetuse teenistuse peamise eesmärgi – ärikeskkonna parendamine ja seadusvastaselt tekitatud maksejõuetuste põhjuste selgitamine – tulemus on hoopiski kvalitatiivne ja avaldub eri aspektides, mida on raske rahaliselt hinnata. Näiteks peaks ausam ärikeskkond soodustama rohkem ja julgemini investeerima ja laenama, mis on kasulik majanduse toimimisele. Mõju ulatus on suur, kuna maksejõuetusinstitutsioon on Eesti õiguskorras täiesti uus organ ning selle elluviimine nõuab riigilt, eelkõige Justiitsministeeriumilt teadlikku tegutsemist. Mõju avaldumise sagedus on esialgu suur, nõudes asjaosalistelt regulaarset tegutsemist. Mõjutatud sihtrühm on ühelt poolt väike, sest maksejõuetusinstitutsiooni loomisega ei puutu kokku arvuliselt suur hulk inimesi. Teiselt poolt aga suur, sest institutsiooni finantseeritakse maksumaksja rahast. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk sõltub sellest, kui hästi suudetakse institutsiooni eesmärgid täita. Risk sõltub sellest, kui hästi suudetakse institutsiooni eesmärgid täita. Kokkuvõttes on maksejõuetuseinstitutsiooni loomine riigile olulise mõjuga. Konkurentsiameti muude struktuuriüksuste rahastamisele teenistuse loomisel olulist mõju olla ei tohiks. Teenistuse loomisel nähakse Konkurentsiametile ette täiendavad vahendid teenistuse pädevuse teostamiseks. Samas on võimalik teatav kokkuhoid ruumide ja üldtöötajate, nt 395 Teenistuse juhi palk peaks vastama esimese astme kohtuniku palgale, et teenistuse juhi kohale oleksid nõus asuma võimekad inimesed. 2019. aastal oli esimese astme kohtuniku palk 3698,70 eurot, koos maksudega aastane palgafond 59 386,50 € (3698,70 *12*1,338). Kolme juristi palgafond võiks olla ministeeriumi õiguspoliitika juristi palk, seega oleks palgafond aastas 125 236,8 eurot (2600*3*12*1,338). Sekretäri palgafond võiks olla 16 056 eurot (1000*12*1,338). Kokku 200 679,30, ümardatult 201 000 eurot. 396 Mõjuanalüüs lk 25, p 2.1.2. 397 Mõjuanalüüsi läbiviimisel pidas üks intervjueeritav eelduslikku kulu oluliselt suuremaks, ca 35 000 – 70 000 eurot ühe pankrotimenetluse avaliku uurimise kohta. Samas näitas mõjuanalüüs, et arvestades Soome ja Eesti elukalliduse erinevust, võiksid need olla ka väiksemad. N-ö kompromissina on arvestatud samade hindadega kui Soomes. 172 sekretäri osas. Teenistuse loomine toob Konkurentsiametile kindlasti kaasa halduskoormust, mis esialgu on suurem, kuid pärast teenistuse käivitumist peaks oluliselt vähenema. 6.2. Maksejõuetuse mõiste täpsustamine Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Maksejõuetuse Majanduslik mõju: mõju Pankrotivõlgnikud mõiste ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete Pankrotivõlausaldajad täpsustamine tegevusele, mõju halduskoormusele Pankrotihaldurid ja kohtunikud ja eelduste Mõju riigiasutuste korraldusele: kohtute sätestamine ülesanded ja töökorraldus Mõju riigi sisejulgeolekule: võitlus Õiguskaitseorganid kuritegevuse vastu Seaduses sätestatakse eeldused, millal võlgniku maksejõuetust eeldatakse. Ühelt poolt kaitseb see võlgnikku, välistades pankrotiavalduste kasutamise tavapäraste majandusvaidluste korral. Teiselt poolt lihtsustab see võlausaldajate ja pankrotihaldurite koormat võlgniku maksejõuetuse tõendamisel näiteks tagasivõitmise hagide, kahju nõuete jms esitamisel. Lisaks täpsustatakse PankrS § 1 lõigete 2 ja 3 ehk likviidsus- ja bilansitesti erinevusi, selgitamaks kehtivat õigust. Muudatuse eesmärk on muuta püsiva maksejõuetuse saabumise hetk selgemini määratavaks. Sihtrühm on lai ja hõlmab kõiki isikuid, kellel on vaja tuvastada püsiva maksejõuetuse hetk. Sihtrühma kuuluvad juriidilisest isikust võlgnikud, nende võlausaldajad, pankrotihaldurid ja kohtunikud, aga ka saneerimist läbi viivad isikud, kes peavad tuvastama, et püsivat maksejõuetust veel ei ole tekkinud. Muudatus puudutab juriidilisest isikust võlgnikke, sest nende puhul on eriti oluline tulla õigel ajal pankrotimenetlusse ning mitte osaleda maksejõuetuna tsiviilkäibes. Füüsilisest isikust võlgnikul ei ole kohustust esitada enda maksejõutuks muutumisel pankrotiavaldust. Füüsilise isiku pankrotimenetluse läbiviimise eesmärgid on erinevalt juriidilise isiku pankrotimenetlusest pigem sotsiaalse iseloomuga. Füüsilisest isikust võlgniku puhul ei sätestata seaduses ka selliseid eeldusi, nagu seda tehakse juriidilisest isikust võlgniku puhul. Sihtrühm I: pankrotivõlgnikud Maksejõuetuse mõiste täpsustamisel ja eelduste sätestamisel on majanduslik mõju pankrotivõlgnike maksevõimelisusele. Maksejõuetuse eelduste sätestamine aitab ka võlgnikul endal hinnata oma maksejõulisust. Võib eeldada, et kui pankrotiavalduse esitamise hetke kriteeriumid on selgemad ja tänu sellele esitatakse õigeaegseid pankrotiavaldusi rohkem, on pankrotivaras ka rohkem vara, millest võlausaldajate nõudeid täita. Teisalt, kui pankrotiavaldust õigel ajal ei esitata, aitab pankrotiavalduse esitamise kohustuse aja selgem määratlemine tuvastada paremini kohustuse rikkumist ja seeläbi võtta vastavad isikud vastutusele. See peaks kaasa tooma muutusi äritegevuse suunitluses ehk pankrotiavaldust esitama kohustatud isikud ei lükkaks kergekäeliselt pankrotiavalduse esitamist edasi. Maksejõuetuse eelduste sätestamine omab pankrotivõlgnikele veel majanduslikku mõju, suurendades nende halduskoormust. Pankrotihaldurite ja võlausaldajate jaoks võlgniku maksejõuetuse tõendamine tänu eelduste sätestamisele lihtsustub. Teiselt poolt tähendab see seda, et kui võlgnik tegelikkuses maksejõuetu siiski pole või sellel hetkel ei olnud, peab ta seda ise tõendama hakkama. Muudatusega pannakse maksejõuetuse tõendamise koormus sisuliselt võlausaldajalt võlgnikule. Siiski ei tohiks muudatus tuua võlgnikule kaasa ülemäärast koormust, kuivõrd võlgnikul peaksid olemas olema andmed, millega ta saab enda 173 maksejõuetuse puudumist ümber lükata. Pankrotihalduril ja veel vähem võlausaldajatel selliseid andmeid alati olla ei pruugi. Aastatel 2015–2018 esitati keskmiselt 449 juriidilisest isikust võlgniku pankrotiavaldust.398 Sihtrühm võib olla mõnevõrra suurem, sest sellesse kuuluvad ka võlgnikud, kes peaksid esitama pankrotiavalduse, kuid ei tee seda. Osa maksejõuetuid võlgnikke sundkustutatakse, samas kõik sundkustutatavatest võlgnikest ei ole maksejõuetud. Aastate 2015–2018 andmetel oli Eestis aastas keskmiselt 220 901 ühingut.399 Seega puudutab muudatus 0,2% juriidilistest isikutest ehk väga väikest osa ning sellel ei ole olulist mõju ärikeskkonnale. Sihtrühm II: pankrotivõlausaldajad Muudatus omab pankrotivõlausaldajatele majanduslikku mõju, vähendades nende halduskoormust. Võlausaldajal on edaspidi kergem hinnata, millal on õigustatud esitada võlgniku suhtes pankrotiavaldus või tõendada vajaduse korral pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimise hetke. Muudatuse kohaselt eeldatakse teatud kriteeriumide täitmise korral võlgniku maksejõuetust ning võlgnik peab ise tõendama selle puudumise. Arvestades, et võlausaldajal võib olla raske saada andmeid ja tõendeid võlgniku maksejõuetuse kohta, on selline tõendamiskoormise ümberasetamine võlausaldajale positiivne. Pankrotivõlausaldajate täpse arvu kohta andmed puuduvad. Tuvastatud on, et keskmiselt on igal juriidilisest isikust võlgnikul 15 kahju kannatanud võlausaldajat.400 See ei ole küll täpne ja on eelduslikult mõnevõrra suurem, kuid võimaldab anda ettekujutuse. Kui 2015.–2018. aasta andmetel esitati aastas keskmiselt 449 juriidilise isiku pankrotiavaldust,401 siis puudutab muudatus keskmiselt 6735 võlausaldajat aastas. Nimetatud pankrotiavaldustest esitasid võlausaldajad aastate 2015–2017 andmete kohaselt 41%.402 Kui arvestada, et ka perioodil 2015–2018 esitasid võlausaldajad u 41% juriidilisest isikust võlgniku pankrotiavaldustest, teeb see keskmiselt 184 avaldust aastas. Pankrotiavalduste esitamisel puudutab muudatus seega u 2760 võlausaldajat. Lisaks puudutab muudatus ka selliseid võlausaldajaid, kes kaaluvad pankrotiavalduse esitamist, kuid loobuvad sellest. Vaadates aga kõikide ühingute koguarvu, mis aastatel 2015–2018 oli keskmiselt 220 901, siis puudutab muudatus väikest osa võlausaldajatest ega oma olulist mõju ärikeskkonnale. Sihtrühm III: pankrotihaldurid ja kohtunikud Pankrotihaldurid ja kohtunikud peavad oma töös hindama maksejõuetuse saabumise hetke. Muudatus omab haldurite suhtes majanduslikku mõju seoses halduskoormusega ja kohtunike suhtes mõju riigiasutuste korraldusele seoses ülesannete täitmisega. Haldurid ja kohtunikud peavad oma töös hindama maksejõuetuse saabumise hetke, mistõttu vähendab maksejõuetuse mõiste täpsustamine ja eelduste sätestamine nende halduskoormust maksejõuetuse hindamisel. Tuleb arvestada, et esialgu nõuab muudatus ka kohanemist, mistõttu võib algselt tuua kaasa halduskoormuse suurenemise. Eraldi tegevust selleks siiski rakendada ei ole vaja. Muudatusel on kaudne mõju ka saneerimis- ja võlgade ümberkujundamise asjades, kus on vaja tuvastada, et püsiv maksejõuetus ei ole veel saabunud. 398 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.1. 399 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 400 Mõjuanalüüs lk 35, p 3.1. 401 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.1. 402 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. Koostatud Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmete põhjal. 174 Mõju ulatus ei ole suur, sest haldurid ja kohtunikud peavad juba kehtiva regulatsiooni järgi tegema kindlaks, millal saabus võlgniku maksejõuetus. Muudatus puudutab kõiki haldureid ja maksejõuetusele spetsialiseerunud kohtunikke. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit403 ja maksejõuetusasjadega tegelevaid kohtunikke maakohtutes kokku 18–19.404 Seega kokku on puudutatud u 90 isikut. Juriidilise isiku pankrotiavaldusi esitatakse aastas keskmiselt 449, mis võrreldes muude menetlustega moodustab väikese osa. Sihtrühm IV: õiguskaitseorganid Muudatusel on mõju riigi sisejulgeolekule ja võitlusele kuritegevuse vastu. Õiguskaitseorganid – kohtud, politsei ja prokuratuur – peavad hindama maksejõuetuse saabumise hetke maksejõuetuse põhjustamise kuriteo toimepanemise tuvastamiseks KarS 405 § 384 alusel. Tuvastamaks, millised teod on viinud võlgniku maksejõuetuseni, peab õiguskaitseorgan ühtlasi tuvastama, millal saabus maksejõuetus. Muutes maksejõuetuse mõiste selgemaks ja sätestades maksejõuetuse saabumise eeldused, on ka õiguskaitseorganitel seda lihtsam rakendada. Seega on mõju positiivne. Mõju ulatus ei ole suur, sest sarnaselt haldurite ja kohtutega peavad ka õiguskaitseorganid nimetatud kuriteokoosseisu tuvastamisel juba praegu maksejõuetuse saabumise hetke hindama. Kõikidest kuritegudest Eestis moodustavad 2018. aasta andmetel majandusalased kuriteod 1% ning majandusalastest kuritegudest pankroti- ja täitemenetluse alased kuriteod omakorda 15%.406 Seega kõikidest kuritegudest moodustasid pankroti- ja täitemenetluse alased kuriteod vaid 0,15%. Võib öelda, et õiguskaitseorganid puutuvad pankrotialaste kuritegudega küllaltki vähe kokku ja muudatuse mõju neile ei ole oluline. 6.3. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Pankrotiavalduse Majanduslik mõju: mõju Pankrotivõlgnikud esitamise kohustuse ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete Osaühingute osanikud ja nõukogu laiendamine tegevusele, mõju halduskoormusele liikmed, aktsiaseltside, sihtasutuste ja tulundusühistute nõukogude liikmed Pankrotivõlausaldajad Äriseadustiku kohaselt on osaühingu, aktsiaseltsi, sihtasutuse ja tulundusühistu puhul pankrotiavalduse esitamise kohustus juhatuse liikmel. Kui aga juhatuse volitused on pikendamata või juhatuse liikmed valimata, ei ole seaduse järgi kellelgi kohustust esitada pankrotiavaldust. See seab ohtu võlausaldajate huvid. Muudatusega laiendatakse pankrotiavalduse esitamise kohustust juhatuse puudumise olukorras isikutele, kes on 403 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 404 Harju Maakohtu tsiviilasju lahendavate kohtunike 2017. a ja 2018. a tööjaotusplaanid; Tartu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan; Viru Maakohtu 2018. aasta tööjaotusplaan ja Pärnu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan. (K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 56 kaudu). 405 Karistusseadustik (KarS) – RT I 2001, 61, 364; RT I, 29.06.2018, 66. 406 Registreeritud kuriteod aastatel 2003–2018. Kättesaadav: https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/registreeritud_kuriteod_2003- 2018.xlsx. 175 vastutavad juhatuse nimetamise eest. Muudatus puudutab osaühinguid, aktsiaseltse, sihtasutusi ja tulundusühistuid. Sihtrühmaks on osaühingute osanikud ja nõukogu liikmed, aktsiaseltside, sihtasutuste ja tulundusühistute nõukogude liikmed ja pankrotivõlausaldajad. Sihtrühm I: pankrotivõlgnikud Muudatus mõjutab pankrotivõlgnikke majanduslikult. Kui pankrotiavaldus esitatakse õigeaegselt, on võlgnik tõenäoliselt parema maksevõimega kui siis, kui pankrotiavaldus esitatakse juba hilinenult. Muudatuse mõju ei saa pidada võlgnikule negatiivseks, kuivõrd pankrotiavalduse õigeaegne esitamine on juriidiline kohustus. Muudatus aitab selle kohustuse täitmist tagada. Mõju ulatus on väike, sest osaühingute, aktsiaseltside, sihtasutuste ja tulundusühingute käitumine ja igapäevane toimimine ei saa muudatusest oluliselt mõjutatud. Esiteks peaks pankrotiavalduse esitamise kohustus endiselt olema põhiliselt juhatuse ülesanne. Muudatusega luuakse vaid alternatiiv, kui juhatuse nimetamise kohustus on täitmata. Teiseks ei puutu ettevõtted igapäevaselt pankrotiavalduste esitamisega kokku, vaid tegemist on harva esineva sündmusega. Muudatus puudutab vaid seda osa osaühingutest, aktsiaseltsidest, sihtasutustest ja tulundusühingutest, kes on muutunud püsivalt maksejõuetuks. Aastal 2018 oli Eestis kokku u 200 000 OÜ-d, AS-i, TulÜ-d ja SA-d.407 2018. aastal esitati 430 juriidilise isiku suhtes pankrotiavaldus ning 106 puhul kuulutati välja pankrot.408 Seega puutusid kõikidest osaühingutest, aktsiaseltsidest, tulundusühistutest ja sihtasutustest maksejõuetusega kokku 0,22% ehk väga väike osa. Sihtrühm II: osaühingute osanikud ja nõukogu liikmed, aktsiaseltside, sihtasutuste ja tulundusühistute nõukogude liikmed Muudatusel on majanduslik mõju osaühingute osanike ja nõukogu liikmete, aktsiaseltside, sihtasutuste ja tulundusühistute nõukogude liikmete halduskoormusele. Osaühingute osanike ja nõukogu liikmete, aktsiaseltside, sihtasutuste ja tulundusühistute nõukogude liikmete kohustused suurenevad pankrotiavalduse esitamise võrra, juhul kui nad ei täida oma kohustust juhatuse tagamisel seaduspäraselt. Arvestades, et OÜ osanikud on enamasti lähedalt seotud OÜ tegevusega ja nõukogu liikmed asuvad juhatusest kõrgemal, peaksid nad olema võimelised ettevõtte majanduslikku olukorda hindama. Seega ei tohiks muudatus põhjustada neile erilisi kohanemisraskusi. Mõju avaldumise sagedus on väike, sest pankrotte on ettevõtetes harva ja see on erandlik olukord. Kõikidest OÜ-dest, AS-dest, SA-dest ja TulÜ-st puutub pankrotiga kokku vaid 0,22% (vt sihtrühma I kirjeldust). Negatiivse iseloomuga mõjud on sõltumata halduskoormuse kasvust vähesed või isegi positiivsed. Õigeaegne pankrotiavalduse esitamine on võlgniku enda huvides ja seega on oluline, et ettevõttes oleks alati olemas isik, kellel on kohustus tagada pankrotiavalduse esitamine. Kokkuvõttes ei saa halduskoormuse kasvu mõju sihtrühmas nimetatud isikutele pidada oluliseks. Sihtrühm III: pankrotivõlausaldajad 407 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 408 Mõjuanalüüs lk 12-13, joonis 1, joonis 2. 176 Muudatusel on majanduslik mõju võlgniku maksevõimelisusele. Õigeaegse pankrotiavalduse esitamise korral on võlgnikul suurem võimalus täita kasvõi osaliselt võlausaldajate nõudeid, samas kui hilisemas faasis on see praktikas enamasti vähetõenäoline. Seega omab muudatus, millega tagatakse alati pankrotiavalduse esitamise kohustuse eest vastutava isiku olemasolu, võlausaldajatele positiivset mõju. Muudatusel ei ole mõju võlausaldajate käitumisele. Võlausaldajad ei pea võrreldes varasemaga tegema midagi teisiti. Muudatus puudutab vaid 0,22% OÜ-de, AS-de, SA-de ja TulÜ-te võlausaldajaid (vt sihtrühma I kirjeldust) ehk väikest osa kõikide OÜ-de, AS-de, SA-de ja TulÜ-te võlausaldajatest. 6.4. Võlausaldaja motiveerimine menetluskulude kandmises Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Ajutise halduri tasu ja Sotsiaalne mõju: omandipõhiõigus Pankrotivõlausaldajad kulutuste katteks tasutud (deposiidina tasutud raha Pankrotiavaldust esitama kohustatud deposiidi hüvitamine tagasisaamine või hüvitamine) isikud Majanduslik mõju: Pankrotihaldurid tarbimiskäitumisele, mõju halduskoormusele, ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele Deposiiti tasutud summa Sotsiaalne mõju: omandipõhiõigus Pankrotivõlausaldajad hüvitamise lihtsustamine (deposiidina tasutud raha Pankrotiavaldust esitama kohustatud tagasisaamine või hüvitamine) isikud Majanduslik mõju: Pankrotihaldurid tarbimiskäitumisele, mõju halduskoormusele, ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele Muudatusi on analüüsitud põhjalikumalt mõjuanalüüsis, kuivõrd nende puhul tuvastati VTK koostamisel eeldatav oluline mõju. Kavandatav muudatus I ja II: ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi hüvitamise võimaldamine ning deposiiti tasutud summa (nii ajutise halduri tasu ja kulutuste kui ka pankrotimenetluse kulude katteks) hüvitamise lihtsustamine Kehtiv seadus võimaldab kohtul määrata ajutise halduri tasu ja kulutuste (PankrS § 11) või pankrotimenetluse kulude katteks (PankrS § 30) deposiidi. Esimesel juhul tehakse deposiidi tasumise ettepanek pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale, teisel juhul laiemale isikute ringile. Kui ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiiti ei tasuta, ajutist haldurit ei nimetata (PankrS § 15 lg 2 p 5). Kui pankrotimenetluse kulude deposiiti ei tasuta, lõpeb menetlus raugemisega (PankrS § 29 lg-d 1 ja 2). Võlausaldajal on võimalus pankrotimenetluse kulude katteks tasutud summa saada pankrotivarast tagasi sarnaselt pankrotimenetluse kuludega (PankrS § 30 lg 3). Ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi hüvitamist seadus ette ei näe. Muudatusega soovitakse anda võimalus ka ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks makstud deposiidi hüvitamiseks ja suurendada võlausaldajate poolt pankrotimenetluse kulude deposiiti tasumist, lihtsustades võlausaldaja võimalusi deposiiti tasutud kulutuste tagasi saamisel. Selleks võimaldatakse võlausaldajal esitada taotlus pankrotiavaldust esitama kohustatud isiku vastu hagimenetluse asemel hagita menetluses, mis peaks võlausaldaja jaoks olema lihtsam, kiirem ja soodsam. Kui pankrotiavalduse esitab võlausaldaja, kehtestatakse eeldus, et võlgnik ei ole pankrotiavaldust õigeaegselt esitanud. Kui pankrotiavaldust esitama kohustatud isik eeldust ümber ei lükka, peab ta deposiiti tasutud menetluskulud võlausaldajale hüvitama. 177 Sihtrühmaks on kõik pankrotivõlausaldajad, pankrotiavaldust esitama kohustatud isikud ja pankrotihaldurid. Pankrotiavaldust esitama kohustatud isikud on ainult juriidilised isikud, sest füüsilisest isikust võlgnikul ei ole kohustust pankrotiavaldust esitada. Seega ei saa tekkida ka küsimust selle õigeaegsest esitamisest. Sihtrühm I: pankrotivõlausaldajad Pankrotivõlausaldajatele, kes esitavad võlgniku suhtes pankrotiavalduse ja peavad tasuma menetluskulusid deposiiti, kaasnevad majanduslikud mõjud seoses nende omandipõhiõigusega. Muudatus lihtsustab võlausaldaja jaoks tasutud deposiidi tagasisaamist. Muudatuse tulemusel on võlausaldajal võimalik deposiiti tasutud summa tagasi nõuda varasemast kiiremini ja soodsamalt. Samuti laiendatakse muudatuse mõju PankrS § 11 alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidile. Seega on muudatusel võlausaldaja jaoks positiivne mõju. Muudatus puudutab ajutise halduri tasu ja kulutuste deposiidi puhul pankrotiavalduse esitanud võlausaldajaid ja pankrotimenetluse kulude deposiidi puhul kõiki isikuid, kes soovivad vastavat deposiiti tasuda. Siiski tasuvad valdavalt praktikas menetluskulude deposiite võlausaldajad, mistõttu on ka nendest lähtutud. Aastatel 2015–2018 esitati keskmiselt 449 juriidilise isiku suhtes pankrotiavaldus, neist 41%409 ehk 184 avaldust võlausaldaja poolt. Aastate 2015–2018 andmetel oli Eestis aastas keskmiselt 220 901 ühingut.410 Seega puudutavad muudatusest kõikidest võlausaldajatest 0,2% ja kõikidest pankrotiavalduse esitanud võlausaldajatest 0,08%. Seega puudutab muudatus väga väikest osa võlausaldajatest. Ajutise halduri kulude katmiseks määratud keskmine deposiidi suurus oli (Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 kohaselt) perioodil 2015–2017 1525 eurot. Kõige enam levinud deposiidi summad olid 1200, 1500 ja 2000 eurot. Maksimaalne deposiiti nõutud summa oli 3195 eurot ning minimaalne 397 eurot. Pankroti väljakuulutamise järgsete menetluskulude katmiseks määratud deposiitide keskmine suurus oli perioodil 2015–2017 rohkem kui poole suurem, ulatudes 4239 euroni. Kõige väiksem deposiit oli 959 eurot ning maksimaalne 35 234 eurot. Kõige enam levinud deposiidi summa oli 2000 eurot.411 Joonis 21. Võlausaldajate poolt PankrS §-de 11 ja 30 makstud deposiitide keskmine, minimaalne ja maksimaalne suurus (2015–2017)412 409 Põhineb 2015-2017. aastate andmetel, 2018. aasta kohta vastavad andmed puuduvad. Arvestades, et juriidiliste isikute suhtes esitatud pankrotiavalduste arv ja väljakuulutatud pankrottide arv on püsinud samalaadne, võib sama eeldada ka võlausaldajate esitatud pankrotiavalduste arvu kohta. Andmed: Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. Koostatud Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmete põhjal. 410 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 411 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. Koostatud Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmete põhjal. Mõjuanalüüs lk 38, p 3.3. 412 Mõjuanalüüs lk 38, p 3.3. 178  40 000 35 234 35 000 Määratud deposiidi suurus, eurot 30 000 25 000 20 000 15 000 10 000 4 239 5 000 3 195 1 525 959 397 0 Deposiit (§11) Deposiit (§30) Keskmine Minimaalne Maksimaalne Allikas: Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje 2015–2017, koostanud rakendusuuringute keskus Centar. Juhul kui võlausaldaja või muu isik deposiidi tasus, siis ei saanud ta seda tagasi umbes pooltel juhtudel.413 Muudatusel on suurem mõju ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks ja väiksem mõju pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi hüvitamisele. Kehtiva õiguse kohaselt ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi hüvitamist nõuda ei saa. Muudatuse tagajärjel tekiks võlausaldaja jaoks võimalus ka ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi hüvitamiseks. Pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi hüvitamist saab ka kehtiva õiguse alusel nõuda, kuid muudatusel on mõju nõude protsessile. Sihtrühm II: pankrotiavaldust esitama kohustatud isikud Pankrotiavaldust esitama kohustatud isikutele kaasneb muudatusega sotsiaalne mõju seoses omandipõhiõigusega ja majanduslik mõju tarbimiskäitumisele. Kui kehtiva õiguse kohaselt peab võlausaldaja esitama deposiiti tasutud summade hüvitamiseks kohtusse hagi, siis muudatuse kohaselt saab ta seda teha hagita menetluses, mis on võlausaldaja jaoks kiirem ja soodsam. Kui võlausaldajale muutub hüvitise nõudmine lihtsamaks, muutub hüvitise väljamõistmine kohustatud isiku jaoks jällegi ebasoodsamaks. Eelduslikult hüvitise väljamõistmise sagedus kasvab, samuti lüheneb selleks kuluv aeg. Muudatus puudutab juriidilisest isikust võlgnikke, kelle suhtes esitatakse pankrotiavaldus. Aastatel 2015–2018 oli selliseid võlgnikke keskmiselt 449. Kokku oli Eestis 2015.–2018. aastal 220 901 ühingut.414 Seega moodustavad võlgnikud, kelle suhtes esitati pankrotiavaldus, neist vaid 0,2% ehk väikese osa. Keskmiselt on Eesti eraõiguslikel juriidilistel isikutel 1,49 juhatuse liiget.415 Seega puudutaks muudatus keskmiselt 669 juhatuse liiget aastas. Lisanduvad endised juhatuse liikmed, kelle suhtes on võlausaldajal samuti kehtiva PankrS § 30 lõike 3 alusel õigus esitada deposiidi hüvitamise nõue, ning tulenevalt kõnesoleva eelnõu 413 Mõjuanalüüs lk 38-39, p 3.4. 414 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 415 Mõjuanalüüs lk 34, p 3.1. 179 muudatustest seoses pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamisega ka osaühingute osanikud ja osaühingute, aktsiaseltside, sihtasutuste ning tulundusühistute nõukogude liikmed. Viimaste arvu kohta andmed puuduvad, kuid osaühingud on Eestis valdavalt ühe isiku omanduses.416 Arvestades, et 2017. aastal oli äriregistris registreeritud 175 000 osaühingut,417 kellest pankrotti läks 125,418 siis oli puudutatud isikuid 0,07%. Mõju ulatust kahandab veel asjaolu, et osanikud ja nõukogu liikmed on puudutatud isikuteks üksnes olukordades, kus juhatus puudub. Mõju ulatust vähendab veel asjaolu, et deposiidi tasumine määratakse osas, mitte kõikides menetlustes, mistõttu on puudutatud isikute osakaal praktikas mõnevõrra väiksem. Ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks määratakse deposiidi maksmine sagedamini, eri hinnangutel pooltes kuni 90% menetlustes. Kui aastas esitatakse keskmiselt 449 juriidilise isiku pankrotiavaldus, puudutab muudatus neist 225–404 isikut. Pankrotimenetluse kulude katteks tehakse deposiidi tasumise ettepanek harvem, s.o 16% juhtudest, millest omakorda 39% juhtudest on avalduse esitaja nõus raha deposiiti maksma.419 Kui aastas kuulutatakse välja 116 juriidilise isiku pankrot, tehakse deposiidi tasumise ettepanek 19 juhul, millest omakorda tasutakse deposiit vaid 7 juhul. Majandusliku mõju rahalist hinnangut on käsitletud sihtrühma I juures, joonis 2. Majanduslik mõju avaldub selles, et kui sihtrühma kuuluvalt isikult deposiidi hüvitis välja mõistetakse, kaotab ta selle summa ega saa seda kasutada mujal. Seetõttu mõjutab muudatus tema tarbimist, investeerimist jms. Pankrotiavaldust esitama kohustatud isikutele kaasneb muudatusega majanduslik mõju ka seoses halduskoormuse suurenemisega. Kohustatud isik peab võlausaldaja pankrotiavalduse puhul hakkama ümber lükkama pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise eeldust. Muudatusel on seega sihtrühmale negatiivse iseloomuga mõju. Muudatus puudutab kõiki juriidilisi isikuid, kelle suhtes esitatakse pankrotiavaldus. Aastatel 2015–2018 esitati keskmiselt 449 pankrotiavaldust. Kõikidest ettevõtetest puudutab see 0,2% ehk väga väikest osa. Neist omakorda mõisteti deposiit PankrS § 11 alusel välja 50–90% juhtudel ja PankrS § 30 alusel 16% juhtudel. Seega on puudutatud isikute ring veelgi väiksem. Samas tuleb arvestada, et muudatuse eesmärk on, et võlausaldajad hakkavad varasemast enam tasuma menetluskulude deposiite, mis omakorda suurendab ka siintoodud sihtrühma kuuluvate isikute arvu. Kuigi kohustatud isik peab hakkama tõendama, et ei ole rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust, ei tohiks mõju ulatus olla suur. Pankrotiavalduse esitamise kohustus on pandud isikutele, kes peavad olema kursis võlgniku majandustegevusega. Seega peaks neil olema ka kergem tõendada, kas võlgnik oli mingil konkreetsel hetkel maksejõuetu või mitte ja sellest tulenevalt, kas tal oli pankrotiavalduse esitamise kohustus või mitte. Sihtrühm III: pankrotihaldurid 416 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 17. 417 Ibid., lk 12. 418 Ibid., lk 22; Mõjuanalüüs lk 13, p 1.2, joonis 2. Aastal 2018 kuulutati välja 106 juriidilise isiku pankrot, neist 104 osaühingute suhtes. Aastal 2017 kuulutati välja 128 juriidilise isiku pankrot. Suhestatuna aastasse 2018, kuulutati aastal 2017 välja 125 osaühingu pankrot. 419 Mõjuanalüüs lk 36, p 3.2. 180 Muudatusel on ajutistele halduritele ja halduritele majanduslik mõju. Muudatuse tulemusel on halduril võimalik rohkem pankrotimenetlusi läbi viia, sest tal on selleks vahendeid ja menetlus ei pea raugema. Muudatus puudutab kõiki tegutsevaid haldureid, keda 01.08.2019 seisuga oli 70.420 Mõju ulatus on halduritele siiski väike, sest nende käitumises muutusi ei kaasne. Menetlusi tuleb endiselt läbi viia samamoodi nagu teisi mitteraugevaid menetlusi. Mõju avaldumise sagedus on suur, puudutades haldurite igapäevast tööd. Mõju on positiivne, kuivõrd haldurid saavad pigem vahendeid juurde, millest menetlust finantseerida. 6.5. Täitemenetluse jätkamine pärast ajutise halduri nimetamist ja pankroti väljakuulutamist Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Täitemenetluse jätkamine pankroti Majanduslik mõju: Kohtutäiturid väljakuulutamisel halduskoormuse muutumine, Pankrotihaldurid kulud ja tulud Pankrotivõlausaldajad Täitemenetluse jätkamine ajutise Majanduslik mõju: Kohtutäiturid halduri nimetamisel halduskoormuse muutumine, Pankrotihaldurid kulud ja tulud Pankrotivõlausaldajad Kavandatav muudatus I: täitemenetluse jätkamine pankroti väljakuulutamisel Kui täitemenetluses on alustatud enne pankroti väljakuulutamist vara realiseerimisega, tehtud kulukaid toiminguid vara arestimiseks ja enampakkumise korraldamiseks, ei ole menetlusökonoomiline toiminguid pooleli jätta, vara arestist vabastada ja pankrotimenetlusse üle anda, sest haldur peaks pankrotimenetluses samad toimingud uuesti tegema. Seetõttu kehtestatakse regulatsioon, mille kohaselt saab vara realiseerimine täitemenetluses pankroti väljakuulutamisel teatud tingimuste esinemisel jätkuda. Muudatus puudutab kohtutäitureid, pankrotihaldureid ja pankrotivõlausaldajaid. Sihtrühm I: kohtutäiturid Muudatusel on kohtutäituritele majanduslik mõju seoses halduskoormuse suurenemise ja kulude kandmisega. Kui varasemalt tuli täitemenetlus pankroti väljakuulutamisel lõpetada, siis muudatuse kohaselt tuleks täitemenetlust vara realiseerimise osas jätkata. See suurendab kohtutäituri koormust võrreldes varasemaga. Samas tuleb arvestada, et osa toiminguid on täituril selleks ajaks niikuinii tehtud, osa toiminguid tuleb aga alles teha. Kohtutäituri positsioon kulude hüvitamisele paraneb, kuivõrd täitur saab vara müügi hinnast oma kulud maha arvata. Täitemenetluse korral, mis tuleb lõpetada, peab täitur oma nõuded esitama pankrotimenetlusse ja konkureerima teiste võlausaldajatega. Muudatus puudutab kõiki kohtutäitureid. Eestis on 43 kohtutäiturit.421 Võrreldav grupp on kogu Eesti töötajaskond. 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600.422 Kohtutäiturid moodustavad neist 0,0065% ehk väga väikese osa. 420 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 421 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, kohtutäiturite kontaktinfo. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo-0. 422 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 181 Sihtrühm II: pankrotihaldurid Muudatusel on pankrotihalduritele majanduslik mõju seoses halduskoormuse vähenemisega. Kui osa pankrotivarasse kuuluvast varast realiseeritakse täitemenetluses kohtutäituri poolt, ei pea haldur seda ise tegema. Seega nende menetluste osas halduri halduskoormus väheneb. Muudatus puudutab kõiki pankrotihaldureid. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.423 Võrreldav grupp on kogu Eesti töötajaskond. 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600.424 Pankrotihaldurid moodustavad neist 0,01% ehk väga väikese osa. Sihtrühm III: pandiga tagamata pankrotivõlausaldajad Muudatusel on pandiga tagamata pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju seoses nõuete rahuldamise määra suurenemisega. Kui kohtutäitur viib vara realiseerimise lõpule ja vara realiseerimise toiminguid ei pea pankrotimenetluses enam dubleerima, jäävad dubleerimata ka vara realiseerimisega seotud kulud. See omakorda suurendab pankrotivara hulka, mis jagatakse pankrotivõlausaldajate vahel laiali. Seega on muudatusel pankrotivõlausaldajatele positiivne mõju. Muudatus puudutab kõiki pandiga tagamata pankrotivõlausaldajaid. Pandiga tagatud pankrotivõlausaldaja nõudele ei ole muudatusel mõju. Puuduvad täpsed andmed, palju on pankrotivõlausaldajaid. Teada on, et aastatel 2015–2018 kuulutati keskmiselt välja 511 pankrotti aastas.425 Pandieseme realiseerimisega seotud pankrotimenetlused moodustavad kõikidest pankrotimenetlustest 19%.426 Seega võib öelda, et keskmiselt on aastas puudutatud 97 pankrotimenetluse võlausaldajad. Arvestades kõikide juriidiliste ja füüsiliste isikute võlausaldajate võimalikku arvu, on tegemist väga väikese osaga. Kavandatav muudatus II: täitemenetluse jätkamine ajutise halduri nimetamisel Kehtiva õiguse kohaselt täitemenetlus ajutise halduri nimetamisel peatub ja pankroti väljakuulutamisel lõpeb. Samas ei ole see igas olukorras otstarbekas. Näiteks on praktikas tulnud ette olukordi, kus võlgnik esitab pankrotiavalduse pelgalt selleks, et peatada enda suhtes käiv sundtäitmine. Täitemenetlus peaks jätkuma võlgniku sissetulekutest kinnipidamiste teostamise osas, et kaitsta konkreetse võlausaldaja huve täitemenetluses või võlausaldajate ühiseid huve hilisemas pankrotimenetluses. Teatud juhtudel võib olla õigustatud jätkata ka vara realiseerimisega, näiteks vara väärtuse hoidmiseks. Tegemist peaks olema pigem erandiga ja kohtu diskretsiooniga. Muudatus puudutab kohtutäitureid, pankrotihaldureid ja pankrotivõlausaldajaid. Sihtrühm I: kohtutäiturid Muudatusel on kohtutäiturite jaoks majanduslik mõju seoses halduskoormuse suurenemisega. Kui kehtiva õiguse kohaselt pidi kohtutäitur täitemenetluse ajutise halduri 423 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 424 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 425 Ibid., lk 12, joonis 2. 426 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. 182 nimetamisel peatama, siis ettepaneku kohaselt peaks ta menetlusega jätkama, eelkõige mis puudutab sissetulekute kinnipidamist, aga kohtu otsusel ka vara realiseerimist. Samas on täituril juba osa toiminguid tehtud, mistõttu ei tohiks koormuse suurenemine olla oluline. Muudatus puudutab kõiki kohtutäitureid. Eestis on 43 kohtutäiturit.427 Võrreldav grupp on kogu Eesti töötajaskond. 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600.428 Kohtutäiturid moodustavad neist 0,0065% ehk väga väikese osa. Sihtrühm II: pankrotihaldurid Muudatusel on pankrotihalduritele majanduslik mõju seoses halduskoormuse vähenemisega. Kui täitur jätkab vara realiseerimisega ka enne pankroti väljakuulutamist ja pankrot hiljem välja kuulutatakse, ei pea haldur kõnealust vara ise realiseerima hakkama. Muudatus puudutab kõiki pankrotihaldureid. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.429 Võrreldav grupp on kogu Eesti töötajaskond. 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600.430 Pankrotihaldurid moodustavad neist 0,01% ehk väga väikese osa. Sihtrühm III: pandiga tagamata pankrotivõlausaldajad ja sissenõudja täitemenetluses Muudatusel on pandiga tagamata pankrotivõlausaldajatele ja sissenõudjale majanduslik mõju seoses nõuete rahuldamise määra suurenemisega. Kui kehtiva õiguse kohaselt ajutise halduri nimetamisel täitemenetlus peatub, peatub ka võlgniku sissetulekutest kinnipidamine. See tähendab, et võlgnik saab sellel perioodil oma sissetulekuid vabalt käsutada. Samas on nendele summadele tegelikkuses õigus täitemenetluses sissenõudjal või pankroti väljakuulutamisel võlausaldajatel. Muudatuse tulemusel paraneb võlausaldajate positsioon ning pankroti väljakuulutamisel suurendab see pankrotivara. Kui pankrotti välja ei kuulutata, saab täitemenetlus jätkuda ning sissenõudja nõuet vähendada vahepeal sissenõutud summade arvelt. Samuti suureneb pankrotivara selle arvelt, kui vara realiseerimisega kaasnevaid kulutusi täite- ja pankrotimenetluses ei dubleerita. Kokkuvõttes on võlausaldajatele positiivne mõju. Muudatuse mõju sõltub võlgniku sissetulekutest. Tuleb möönda, et enamasti on see väike, mistõttu suurt mõju pankrotivara suurenemisele ei pruugi olla. Suurem mõju võib aga olla täitemenetluses sissenõudjale. Muudatus puudutab kõiki pandiga tagamata pankrotivõlausaldajaid. Pandiga tagatud pankrotivõlausaldaja nõudele ei ole muudatusel mõju. Puuduvad täpsed andmed, palju on pankrotivõlausaldajaid. Teada on, et aastatel 2015–2018 kuulutati keskmiselt välja 511 pankrotti aastas.431 Pandieseme realiseerimisega seotud pankrotimenetlused moodustavad kõikidest pankrotimenetlustest 19%.432 Seega võib öelda, et keskmiselt on aastas puudutatud 97 pankrotimenetluse võlausaldajad. Arvestades kõikide juriidiliste ja füüsiliste isikute võlausaldajate võimalikku arvu, on tegemist väga väikese osaga. 427 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, kohtutäiturite kontaktinfo. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo-0. 428 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 429 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 430 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 431 Ibid., lk 12, joonis 2. 432 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. 183 6.6. Allutatud laenude regulatsioon Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Osaühingust, Majanduslik mõju: mõju Omanikud tulundusühistust või ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete Teised pankrotivõlausaldajad aktsiaseltsist võlgnikuga tegevusele Ettevõtluskeskkond seotud isikute antud laenude allutamine teiste võlausaldajate laenudele pankrotimenetluses Võlgniku lähikondsete Sotsiaalne mõju: võrdne kohtlemine Võlgniku lähikondsed (PankrS § 117 lg hääleõiguse piiramine Majanduslik mõju: mõju 1 ja 2) ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete Võlgnikud tegevusele 6.6.1. Kavandatav muudatus I: omanike antud laenude allutamine teiste võlausaldajate laenudele pankrotimenetluses Kavandatava muudatusega allutatakse osaühingu osanike, tulundusühistu liikmete ja aktsionäride poolt ühingu maksejõuetuse olukorras antud laenud pankrotimenetluses väljamaksete tegemisel tagamata võlausaldajate nõuetele. Muudatuse eesmärk on vähendada võlgnikuga seotud isikute ebaõiglast mõjuvõimu pankrotimenetluses ja äririski liigset ülekandmist võlausaldajatele. Sihtrühmaks on kõikide osaühingute osanikud ja aktsiaseltside aktsionärid ning selliste tulundusühistute liikmed, kus ükski liige ei vastuta ühistu kohustute eest isiklikult (edaspidi koos omanikud). Sihtrühmaks on ka teised võlausaldajad ja ettevõtluskeskkond laiemalt. VTK-s tuvastati antud teema puhul, et omanikele võib muudatusega kaasneda oluline mõju, mistõttu uuriti kaasnevaid mõjusid põhjalikumalt.433 Sihtrühm I: omanikud Muudatusel on omanikele majanduslik mõju seoses nende äritegevusega. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt saavad omanikud anda enamuse oma ettevõtte jaoks vajaliku omakapitali laenuna, siis muudatuse kohaselt peavad nad arvestama, et maksejõuetuse olukorras ei kohelda nõuet sellise laenu osas samaväärselt teiste võlausaldajate nõuetega. Muudatus puudutab omanikke, kes on äriühingu juhatuse liige või kes omab üle 10% osa- või aktsiakapitalist, ja selliseid laene, mis on antud äriühingu maksejõuetuse olukorras. Seega omanike poolt ettevõttele laenude andmist ei keelata ära ega allutata selliseid laene absoluutselt kõikidel juhtudel, vaid ainult ettevõtte maksejõuetuse olukorras antud laenude puhul. Muudatus on omanikele negatiivset laadi. Mõjuanalüüsi tulemused näitasid, et laenude allutamise regulatsiooni puhul ei toetata lausallutamist, vaid eelistatakse ainult selliste laenude allutamist, mis on antud ettevõtte maksejõuetuse olukorras, st siis, kui omanikud peaksid otsustama omakapitali sissemakse tegemise ja pankrotiavalduse esitamise vahel. Piirangute seadmisega on selles osas majanduslikku mõju omanikele vähendatud. 433 Eesti rakendusuuringute keskuse Centar koostatud mõjuanalüüs. 184 Aastatel 2015–2018 tegutses Eestis keskmiselt 179 142 osaühingut, tulundusühistut ja aktsiaseltsi.434 Samal perioodil kuulutati aastas keskmiselt välja 116 juriidilise isiku pankrotti.435 Seega puudutab muudatus kõikidest osaühingutest, tulundusühistutest ja aktsiaseltsidest 0,065% ühingute omanikke. Ühingu võlgniku võlausaldajaks olid 34% omanikest.436 Neist 28% olid võlausaldajaks pankrotiavalduse esitamise ajal ning 6% enne seda.437 Arvestades, et muudatusettepanek hõlmab selliseid omanike antud laene, mis anti maksejõuetuse olukorras, võib eeldada, et sihtrühm on tegelikkuses väiksem, kuivõrd kõigi nende laenud ei ole antud võlgniku maksejõuetuse olukorras. Joonis 3. Omanikest võlausaldajate osakaal pankrotimenetluses On 38% Ei ole 62% Allikas: Kohtute infosüsteem, äriregister, justiitsministeeriumi pankrottide andmestik 2015–2017, rakendusuuringute keskuse Centar arvutused, autori koostatud. Sihtrühm II: teised pankrotivõlausaldajad Muudatusel on võlausaldajatele majanduslik mõju seoses teistesse ettevõtetesse investeerimisega, koostöö tegemisega või nende toodete ja teenuste tarbimisega. Muudatuse tulemusel paraneb teiste võlausaldajate positsioon võlgniku pankrotimenetluses, kuivõrd seotud isikute antud laenude allutamisel tagamata võlausaldajate laenudele kasvab võlausaldajatele tehtavate väljamaksete osakaal. Seega on muudatusel teistele võlausaldajatele positiivne mõju. Pankrotivõlausaldajate täpse arvu kohta andmed puuduvad. Tuvastatud on, et keskmiselt on igal juriidilisest isikust võlgnikul 15 kahju kannatanud võlausaldajat.438 See ei ole küll täpne ja on eelduslikult mõnevõrra suurem, kuid võimaldab anda lähedase ettekujutuse. Aastatel 2015– 2018 kuulutati aastas keskmiselt välja 116 juriidilise isiku pankrotti.439 Seega on puudutatud võlausaldajate arv u 1740 võlausaldajat aastas. Arvestades ühingute koguarvu, mis aastatel 2015–2018 oli keskmiselt 220 901,440 siis moodustavad 116 pankrotistunud ettevõtet ja nende võlausaldajad sellest väga väikese osa, s.o 0,053%. 434 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 435 Mõjuanalüüs lk 12-13, p 1.2. 436 Mõjuanalüüs lk 57-58, p 5.1. 437 Mõjuanalüüs lk 58, p 5.1. 438 Mõjuanalüüs lk 35, p 3.1. 439 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 440 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 185 Sihtrühm III: ettevõtluskeskkond Muudatusel on majanduslik mõju ettevõtluskeskkonnale seoses muudatustega äritegevuses ja Eesti ettevõtete rahvusvahelise konkurentsiga. Muudatus puudutab üksnes pankrotistunud osaühingute osanikke ja aktsionäre, kes on andnud oma ettevõttele maksejõuetuse olukorras laenu ja on samal ajal ettevõttes juhtimisel olulisel positsioonil (juhatuse liige või vähemalt 10% osalusega). Regulatsioon võib olla Eesti ärikeskkonna konkurentsivõimele kahjulik siis, kui osaühinguid või aktsiaseltse asutataks laenude allutamise regulatsiooni vältimiseks muus riigis. Eesti lähiriikidest on Soomes omanike laenud samuti allutatud, Lätis ja Leedus on piiratud omanike hääleõigusi pankrotimenetluses. Ettevõtjad võivad eelistada ettevõtet asutada riigis, kus selline regulatsioon puudub. Teiselt poolt aga Eesti ärikeskkonna konkurentsivõime tugevneb, sest ärikultuur võlausaldajate jaoks muutub turvalisemaks, mis omakorda on soodne välismaiste investorite jaoks. Kui võlausaldajate nõuded saavad võlgnikuga seotud isikute teatud nõuete ees maksejõuetuse olukorras prioriteetsuse, paranevad nende võimalused oma nõue rahuldatud saada, mis omakorda peaks soodustama raha laenamist ja äritegevust. Seega on see ka võlgnikule kasulik, kellel on lihtsam turult raha kaasata. Aastatel 2015–2018 tegutses Eestis aastas keskmiselt u 177 427 osaühingut ja aktsiaseltsi.441 Samal perioodil kuulutati aastas keskmiselt välja vaid 116 juriidilise isiku pankrot,442 s.o 0,065%. Arvestades, et ühel ettevõttel on keskmiselt 15 võlausaldajat, puudutab muudatus u 1740 võlausaldajat. Neist omakorda 38% on omanikest võlausaldajad, ehk 661 isikut. Kõikidest juriidiliste isikute võlausaldajatest moodustab sihtrühm väga väikese osa. 6.6.2. Kavandatav muudatus II: võlgniku lähikondsete hääleõiguse piiramine Kui võlgniku lähikondne annab võlgnikule laenu olukorras, kus võlgniku osaniku või aktsionäri antud laen oleks allutatud teiste pandiga tagamata võlausaldajate laenudele, saab ta oma nõude pankrotimenetluses esitada samadel alustel teiste võlausaldajatega, kuid tal puuduvad võlausaldajate üldkoosolekul hääled. Ühtlasi eeldatakse, et kui võlgniku lähikondne andis sellise laenu võlgnikule kuni neli kuud enne ajutise halduri nimetamist, siis ta teadis võlgniku maksejõuetusest. Muudatus puudutab võlgniku lähikondseid ja võlgnikke. Sihtrühm I: võlgniku lähikondsed Muudatusel on võlgniku lähikondsetele sotsiaalne mõju. Piirates võlgniku lähikondseteks olevate võlausaldajate hääleõigusi pankrotimenetluses, ei saa nad võrreldes teiste pankrotivõlausaldajatega oma õigusi pankrotimenetluses võrdsetel alustel teostada. Teatud ulatuses võib see kaasa tuua ka majandusliku mõju. Seda juhul, kui kõne all on omandiga seotud küsimused, nt otsustatakse, millal, mis viisil või millise hinnaga vara realiseerida. Sellistel otsustel võib olla mõju sellele, kui suure osa võlausaldaja oma nõudest rahuldatud saab. 441 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 442 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 186 Eelnevalt on välja toodud, et aastate 2015–2018 andmetel oli Eestis aastas keskmiselt 220 901 ühingut, kellest pankrot kuulutatakse välja keskmiselt 116 puhul ja ühel võlgnikul on keskmiselt 15 võlausaldajat.443 Sellisel juhul on muudatusega puudutatud vaid 0,053% ettevõtete võlausaldajatest, kellest omakorda ainult lähikondsed, mistõttu see arv on veelgi väiksem. Konkreetsetele võlausaldajatele võiks aga mõju olla keskmise suurusega, kuivõrd nad ei saa otsustada nende nõude rahuldamist mõjutavate küsimuste üle, kuid neil on õigus siiski nõude rahuldamisele. Sihtrühm II: võlgnikud Muudatusel on võlgnikele majanduslik mõju seoses investeeringute saamisega lähikondsetelt. Kui võlgniku lähikondsest võlausaldaja ei saa osaleda pankrotimenetluses otsuste tegemises võrdselt teiste võlausaldajatega, võib väheneda võlgniku lähikondse valmidus võlgnikule laenu anda. Samas piirataks muudatuse kohaselt vaid lähikondsete hääleõiguse teostamist, kuid mitte nende õigust oma nõudele rahuldust saada. Kokkuvõttes ei ole muudatusel võlgnikele olulist mõju. Eelnevalt on välja toodud, et aastate 2015–2018 andmetel oli Eestis aastas keskmiselt 220 901 ühingut, kellest pankrot kuulutatakse välja 116 puhul.444 Sellisel juhul on muudatusega puudutatud vaid 0,053% võlgnikest. Reaalselt on puudutatud veelgi väiksem osa võlgnikest, kuivõrd kõikidel eelnimetatutel ei pruugi olla võlausaldajate seas lähikondseid. 6.7. Halduri tasu süsteemi ümberkujundamine Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Halduri tasu süsteemi Majanduslik mõju: mõju ettevõtluskeskkonnale ja Pankrotihaldurid tunni- ja toimingutasu ettevõtete tegevusele, mõju halduskoormusele Pankrotitoimkond ja põhiseks muutmine, Mõju riigiasutuste korraldusele: kohtute ülesanded ja võlausaldajate kulude sisaldumine töökorraldus üldkoosolek halduri tasus, riigi Kohtunikud vahenditest hüvitatava summa tõstmine Halduri tasu süsteemi ümberkujundamist analüüsiti põhjalikult mõjuanalüüsis, mille tulemusi on alljärgnevalt arvestatud. Kavandatav muudatus I: halduri tasu süsteemi tunni- ja toimingutasu põhiseks muutmine Pankrotihalduri tasu on kehtiva regulatsiooni kohaselt sõltuvuses pankrotivara suurusest. Tasu määrab kohus enamasti menetluse lõpus. Tasu suurus ei ole paljuski ette nähtav ja haldur ei pea ka oma tööaja suhtes arvestust pidama. Muudatusega muudetakse halduri tasustamise süsteem läbipaistvamaks ja selgemaks. Tasu süsteemi muutmise eesmärk ei ole halduri tasu vähendamine ega suurendamine, kuid teatud ulatuses võib halduri tasu muudatuste tagajärjel siiski muutuda. Tasu süsteem muudetakse tunni- ja toimingutasu põhiseks. Tasu alam- ja ülemmäärad asendatakse tasu võrdlusmääradega. Riigi vahenditest hüvitatavat summat suurendatakse ja see seotakse Vabariigi Valitsuse kehtestava kuupalga alammääraga. Haldur peab enda ja oma töötajate suhtes pidama tööaja arvestust ning menetluse alguses koostama eeldatava tegevuskava. 443 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 444 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 187 Sihtrühmaks on pankrotihaldurid juriidilise isiku pankrotimenetlustes. Ajutine haldur ja haldur füüsilise isiku pankrotimenetluses saavad juba kehtiva õiguse kohaselt tasu tunnitasu alusel. Lisaks ka pankrotitoimkond, võlausaldajad ja kohtunikud, kes peavad halduri tasu üle otsustama. Sihtrühm I: pankrotihaldurid Muudatusega kaasneb majanduslik mõju pankrotihaldurite tegevusele seoses pankrotihalduritele kehtestatud tasude muutmisega ja pankrotihaldurite toimetulekuga. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt sõltub pankrotihalduri tasu pankrotivara suurusest, siis muudatuse tulemusel hakkab tasu sõltuma lähtuvalt tehtud töö sisust ja kulunud ajast. Halduril tekib kohustus pidada nii enda kui ka oma abiliste tööaja ja tüüptoimingute arvestust. Piiramaks halduri tasu ebamõistlikult suureks kujunemist, kehtestatakse tasu võrdlusmäärad, mis sõltuvad pankrotivara suurusest. Kehtivad tasu alam- ja ülemmäärad kaotatakse. Halduri keskmine tasu oli füüsiliste isikute puhul 1 968 eurot ning juriidiliste isikute puhul 11 243 eurot. Võrdluseks võib tuua ka mediaantasu, et välistada väikse arvu kõrge tasuga juhtumite liigne mõju keskmisele. Halduri tasu mediaan on füüsiliste isikute puhul 720 eurot ning juriidiliste isikute puhul 3 400 eurot (joonis 4).445 Tunnitasu ja toimingutasu süsteemi aluseks on tunnitasu määr. Kehtivas õiguses on ajutise halduri puhul kehtestatud tunnitasu ülemmääraks 96 eurot. Muudatuse korral hakkab tunnitasu ülemmäär kehtima ka haldurile pankrotimenetluse läbiviimisel. Mõjuanalüüsis käsitleti mõistliku tunnitasu määra ning leiti, et halduri tunnitasu võiks edaspidi olla 108 eurot tunnis.446 Seejuures halduri abilise (juristi) tunnitasu peaks moodustama 75% halduri tunnitasust ehk 81 eurot.447 Seega suureneb muudatuse tulemusel halduri tunnitasu ülemmäär 12,5%. Lisaks leiti mõjuanalüüsi tulemusel, et tunnitasu määr peaks olema ajas muutuv, mistõttu tehakse eelnõuga ettepanek siduda see Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuupalga alammääraga. 108 eurot vastab sellest ühele viiendikule. Lisaks tasule kompenseeritakse kehtiva õiguse alusel haldurile täiendavalt ka töö käigus tekkinud kulutused. Kui vaadata tasu koos kulutustega, on halduri summaarne väljamakse veidi suurem: halduri keskmine tasu koos kulutustega füüsilise isiku puhul 2124 eurot, juriidiliste puhul 25 251 eurot. Mediaan on füüsiliste isikute puhul 772, juriidiliste isikute puhul 4 244 eurot (joonis 4). Keskmiselt moodustavad halduri kulud 21% halduri tasust (varata menetlustes 10%), sh füüsilise isiku menetlustes 16% (varatutes 8%) ning juriidilise isiku menetlustes 35% halduri tasust (varatutes 53%).448 Seega väheneb muudatuse tulemusel halduri tasu kulutuste võrra, see on keskmiselt 21%, sest kulutused hakkavad edaspidi sisalduma halduri tasus. Samas tuleb arvestada, et halduri tasus hakkavad sisalduma halduri tegevusega seotud üldised kulud, sh kulud büroo pidamisele, sidekulud, riigisisesed reisikulud (PankrS § 65 lg 1 ettepanek), mitte aga kõik kulud, mistõttu väheneb tasu kulutuste võrra eelduslikult mõnevõrra vähem kui 21%. Joonis 4. Halduri tasu ja tasu koos kulutustega, keskmine ja mediaan 2015–2017. a 445 Mõjuanalüüs lk 66, p 6.1. 446 Mõjuanalüüs lk 70, p 6.2.2. 447 Mõjuanalüüs lk 68, p 6.2. 448 Mõjuanalüüs lk 66, p 6.1. 188  30000 25251 25000 20000 15000 11 243 10000 3400 4244 5000 2124 1968 720 772 0 Füüsilisest isikust võlgnik Juriidilisest isikust võlgnik Halduri keskmine tasu Halduri mediaan tasu Halduri keskmine tasu koos kulutustega Halduri mediaan tasu koos kulutustega Allikas: Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje 2015–2017, rakendusuuringute keskuse Centar arvutused, autori koostatud. Ettepaneku teine osa tasusüsteemi muutmisel on toimingutasude kehtestamine. Toimingutasud kehtestatakse sellistele halduri toimingutele, mida saab standardida. Ülejäänud halduri toimingud tuleks tasustada tunnitasu alusel. Toimingutasud lihtsustavad halduri tasu kujunemist ja väljamõistmist. Standarditavad toimingud, neile kuluva aja alam- ja ülempiirid ning keskmised ning sellest tulenevalt toimingutasud on leitud mõjuanalüüsi kaudu (mõjuanalüüs punkt 6.3 ja 6.4, toimingute loetelu, ajakulu ja tasud on toodud ka kõnesoleva eelnõu lisades 2 ja 2.1). Mõjuanalüüsis hinnati toimingutasude alusel kujunevat halduri tasu ühes menetluses, millele lisanduks täiendavalt veel tunnitasu. Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et füüsilisest isikust võlgniku menetluses tasu suureneks, juriidilisest isikust võlgniku menetluses tasu väheneks (joonis 5). Võrreldes halduri keskmise tasuga oleks näidismenetluse puhul toimingutasu füüsilisest isikust võlgniku menetluses 18% suurem ja juriidilisest isikust võlgniku puhul 75% väiksem. Võttes aluseks halduri mediaantasu (jätab välja äärmuslikud üksikud keskmist mõjutavad suurused), oleks toimingutasude osakaal näidismenetluse korral füüsilisest isikust võlgniku puhul kolm korda suurem ja juriidilisest isikust võlgniku puhul 17% väiksem. Arvestada tuleb, et siinkohal on toimingutasusid võrreldud täismahus halduri tasudega, aga toimingutasud moodustavad ainult osa tasust, sellele lisandub veel tunnitasu. Seega võib eeldada, et füüsilisest isikust võlgniku menetluses suureneb tasu oluliselt ja juriidilisest isikust võlgniku menetluses võib tasu nii väheneda kui suureneda. Kui võlgnikul on suures väärtuses vara, millega ei kaasne palju toiminguid, siis sellises menetluses võib halduri tasu praegusega võrreldes väheneda. Kui aga toiminguid on palju, näiteks ei ole tegemist ühe väärtusliku varaga, vaid vara kogumiga, mille realiseerimine nõuab palju toiminguid, ei pruugi tasu väheneda. Joonis 5. Halduri keskmise ja mediaantasu võrdlus toimingutasuga näidismenetluse põhjal 189  Mediaan tasu (€) 720 3400 Keksmine tasu (€) 1968 11 243 Toimingupõhine tasu (€) 2319 2806 0 2000 4000 6000 8000 10000 12000 14000 Füüsilisest isikust võlgnik Juriidilisest isikust võlgnik Allikas: Mõjuanalüüs lk 80jj, p 6.4, Centar, 2019, autori koostatud. Selleks et halduri tasud tunnitasu arvestuses liiga suureks ei kujuneks, on eelnõus välja pakutud tasu piiravad võrdlusmäärad. Kui võrrelda võrdlusmäära halduri tasu ülemmääraga praegu kehtivas pankrotiseaduses (§ 651 lg 2), siis selgub, et võrdlusmäär piirab reeglina halduri tasu vähem kui praegune ülemmäär. Võrdlusmäära baasil arvutatud halduri maksimaalne tasu on kõrgem kehtiva ülemmäära baasil arvutatud tasust, kui pankrotivara suurus jääb alla 1 mln euro (vt joonis 6). Joonis 6. Pankrotihalduri maksimaalne tasu võrdlusmäära ja kehtiva ülemmäära järgi 120 000 Halduri tasu, EUR 100 000 80 000 60 000 40 000 20 000 0 5 1000 1500 2000 500 Pankrotivara suurus, tuh EUR Võrdlusmäär (VTK) Ülemmäär (kehtiv) Allikas: Mõjuanalüüs lk 82, joonis 17, Centar, 2019. Halduri tasu süsteemi muutmise komponent on ka riigi vahenditest hüvitava summa tõstmine. Kehtiva õiguse alusel, kui võlgnikul vara ei ole, hüvitatakse ajutisele haldurile ja haldurile tasu ja kulutused riigi vahenditest kuni 397 euro ulatuses. Eelnõuga tehakse ettepanek siduda riigi vahenditest hüvitatava summa suurus Vabariigi Valitsuse kehtestatava kuupalga alammääraga, mis aastal 2019 on 540 eurot kuus. Seega tõuseb hüvitatava summa määr 36%. Aastal 2018 hüvitati riigivahenditest ajutise halduri tasu füüsilisest isikust võlgnike puhul 333 699,81 euro ja juriidilisest isikust võlgnike puhul 118 678,83 euro ulatuses, kokku 452 378,64 euro ulatuses (sisaldab halduri tasule lisanduvat käibemaksu).449 Kui hüvitatava summa määr tõuseb 36%, suureneb hüvitatav summa 162 856 euro võrra. 449 Justiitsministeeriumi andmed. 190 Eeltoodud summadest on näha, et suurem kulu on füüsilisest isikust võlgnike menetlustes. Ka mõjuanalüüsis toodi välja, et üheks olulisemaks probleemiks halduri tasustamisel on füüsilise isiku maksejõuetuse menetlused, kus vara on vähe. Seejuures valdav osa menetlusi on praegu just füüsiliste isikute menetlused.450 Kokkuvõttes on mõju halduritele kindlasti oluline, kuivõrd muutuvad tasustamise alused. Tasu väheneb osaliselt kulutuste võrra (vähem kui 21%), kuid suureneb tunnitasu (12,5%) ja riigi vahenditest hüvitatava summa (36%) tõstmise arvelt. Toimingutasupõhine tasu arvestus võib sõltuvalt menetlusest tasu nii vähendada kui ka suurendada. Lisaks piiravad eelnõu ettepanekus kohased võrdlusmäärad halduri tasu vähem kui kehtivas õiguses tasu ülemmäärad. Kokkuvõttes võib eeldada, et halduri tasud jäävad enam-vähem samaks või pigem suurenevad. Viimasel juhul on muudatusettepanekutel halduritele positiivne mõju. Muudatus puudutab kõiki haldureid. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.451 Võrreldes kogu Eesti töötajaskonnaga, 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600,452 moodustavad haldurid neist väga väikese osa, 0,01%. Muudatus omab halduritele majanduslikku mõju ka halduskoormuse suurenemise kaudu. Pankrotihaldurid peavad muudatuse kohaselt menetluse alguses koostama tegevuskava planeeritavate tegevuste puhul ja pidama tööajaarvestust enda ja oma büroo töötajate suhtes. Sellega peavad haldurid kasutusele võtma täiendava tööprotseduuri, mis tõstab nende halduskoormust. Muudatus puudutab kõiki haldureid. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.453 Võrreldes kogu Eesti töötajaskonnaga, 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600,454 moodustavad haldurid neist väga väikese osa, 0,01%. Mõju halduri tööle on oluline, kuivõrd tööajaarvestuse pidamine puudutab halduri ja tema abiliste igapäevast tööd. Mõju on suurem esialgu, kui uus tööprotseduur tuleb kasutusele võtta, ning väiksem hiljem, kui seda täidetakse rutiinselt. Sihtrühm II: Pankrotitoimkond ja kohtunikud Muudatusel on pankrotitoimkonna suhtes majanduslik mõju seoses halduskoormusega ja kohtunike suhtes mõju riigiasutuste korraldusele seoses ülesannete täitmisega. Pankrotitoimkond ja kohus otsustavad halduri tasu üle. Kui võlausaldajate üldkoosolek otsustab jätta pankrotitoimkonna moodustamata, täidab ta ise pankrotitoimkonna ülesandeid (PankrS § 74 lg 7). Seega võib ka võlausaldajate üldkoosolek muudatusest mõjutatud olla, kuid teda käsitletakse koos pankrotitoimkonnaga. Muudatus puudutab kõiki pankrotitoimkondade liikmeid ja maksejõuetusega tegelevaid kohtunikke. Aastatel 2015–2018 kuulutati välja 511 pankrotti. PankrS § 74 lg 11 lause 2 450 Mõjuanalüüs lk 66, p 6.1. 451 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 452 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 453 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 454 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 191 kohaselt võib toimkonnas olla 3–7 liiget. Seega on mõjutatud isikute ring 1533 kuni 3577 isikut. Kõikidest teovõimelistest füüsilistest isikutest moodustab see väga väikese osa. Kõikidest maakohtunikest, keda on kokku 150,455 tegeleb maksejõuetusega 18–19 kohtunikku.456 See on 12,7% maakohtunikest. Teistes astmetes ei ole maksejõuetusele spetsialiseerunud kohtunikke, kuid võib eeldada, et esimese astme kohtunikud puutuvadki halduri tasu küsimusega rohkem kokku. Mõju ulatus ei ole suur, kuivõrd pankrotitoimkond ja kohtunikud ei pea ise koostama tegevuskava ega pidama tööajaarvestust, vaid peavad seda kontrollima. Seega võib eeldada, et suuri kohanemisraskusi ei kaasne. Samuti puutuvad pankrotitoimkond ja kohtunikud tasu määramisega kokku harvem võrreldes pankrotihalduritega. Muudatus on pigem positiivse iseloomuga. Pankrotitoimkonnale ja kohtunikele peaks halduri tasustamine muutuma kokkuvõttes selgemaks ja tasu suuruse kujunemine ettearvatavamaks. Kokkuvõttes ei ole muudatusel pankrotitoimkondadele ja kohtunikele olulist mõju. 6.8. Võlausaldajate häälte määramine Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Võlausaldajatele häälte Mõju riigiasutuste korraldusele: Kohtunikud määramise kiirendamine kohtute ülesanded ja töökorraldus Pankrotivõlausaldajad Majanduslik mõju: mõju halduskoormusele Kehtiva regulatsiooni kohaselt määrab kuni nõuete kaitsmiseni võlausaldajate hääled haldur. Vaidlused lahendab kohtunik. Kohtunik viibib kindlasti võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, teistel aga siis, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlusi häälte üle. Muudatusega soovitakse kehtivat häälte määramise korda muuta kiiremaks ja sätestada, et kohtunik peab vaidlused häälte üle lahendama kindla aja jooksul. Häältevaidluste kiire lahendamine on oluline pankrotimenetluse jätkumise seisukohast. Osaledes võimaluse korral selsamal koosolekul, keerulisemal juhul järgmisel tööpäeval. Lisaks reguleeritakse ka määruskaebuse lahendamise tähtaeg, milleks on viis tööpäeva. See on vajalik selleks, et häältevaidluse lahendamine saaks ka ringkonnakohtus kiiresti lahenduse. Sihtrühmaks on kohtunikud, kes häälte määramise kaebusi lahendavad, ja pankrotivõlausaldajad, kellele hääli määratakse. Sihtrühm I: kohtunikud Muudatus omab mõju kohtute töökorraldusele. Kohtunikud peavad muudatuse kohaselt häälte vaidlustamistele reageerima kiiremini kui varem. Mõju ulatus on siiski väike, kuna kohtunikud peavad küll teatud juhtudel hakkama kiiremini häältevaidlusi lahendama, aga sisuliselt on see ka kehtiva regulatsiooni kohaselt võimalik ja teatud juhtudel kohtunikud nii ka toimivad. 455 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja jagunemine kohtumajade vahel. – RTL 2005, 111, 1707; RT I, 02.07.2018, 4. 456 Harju Maakohtu tsiviilasju lahendavate kohtunike 2017. a ja 2018. a tööjaotusplaanid; Tartu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan; Viru Maakohtu 2018. aasta tööjaotusplaan ja Pärnu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan. (K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 56 kaudu). 192 150 maakohtunikust457 tegeleb maksejõuetuseasjadega 18–19.458 Seega puutub neist häälte määramise vaidluste lahendamisega kokku 12,7%. Esitatud määruskaebuste osas puudutab küsimus ka teise astme kohtunikke, kuid võib eeldada, et see arv on väiksem. Esimese astme kohtunikud puutuvad antud küsimusega rohkem kokku. Kohtunike töökoormus ei tohiks kasvada, sest häältevaidlused tuleb ka nüüd lahendada. Kohtunikele võib tekkida ajaline surve. Sihtrühm II: pankrotivõlausaldajad Muudatusega kaasneb nii võlausaldajatele, kes soovivad määratud hääli vaidlustada, kui ka teistele võlausaldajatele majanduslik mõju halduskoormuse vähenemise näol. Kui kohtunik lahendab häälte vaidluse samal võlausaldajate üldkoosolekul, saab koosolek jätkuda ega pea samade küsimuste otsustamiseks uuesti kokku tulema. Võlausaldajad saavad kohtuniku otsuse kiiremini kätte ja saavad võtta järgmisi vajalikke samme kiiremini. Majanduslik mõju kaasneb ka seoses pankrotimenetluse kiirema jätkamisega. Mida kiiremini menetlus läbi viiakse, seda kiiremini saavad võlausaldajad oma nõuded rahuldatud. Muudatusega puutuvad kokku kõikide pankrotivõlgnike võlausaldajad. Aastatel 2015–2018 kuulutati aastas keskmiselt välja 511 pankrotti, neist 116 olid juriidilisest isikust ja 395 füüsilisest isikust võlgnike pankrotid.459 Kui igal juriidilisel isikul on teatud mööndustega keskmiselt u 15 võlausaldajat, siis füüsiliste isikute kohta selline informatsioon puudub. Seega ei saa öelda, kui paljusid võlausaldajaid muudatus puudutada võib, kuid võrreldes kõikide ettevõtete ja füüsiliste isikutega on see osakaal väga väike. Arvestades, et kõik võlausaldajad ka ei vaidlusta neile määratud hääli, on puudutatud isikuid veelgi vähem. Ka on muudatus võlausaldajatele positiivset laadi. 6.9. Kohtute spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele ja kohtujuristi pädevus Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Kohtute Mõju riigiasutuste korraldusele: kohtute vaheline Maa- ja ringkonnakohtud spetsialiseerumine tööjaotus, kohtute ülesanded ja töökorraldus, ja kohtunikud maksejõuetusasjadele kohtute personal arv ja kvalifikatsioon, personali Võlgnikud ja koolitamine võlausaldajad Mõju riigiasutuste korraldusele: Pankrotihaldurid, avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet usaldusisikud ja nõustajad Sotsiaalne mõju: kohtusse pöördumise põhiõigus Kohtujuristi pädevuse Mõju riigiasutuste korraldusele: kohtujuristi Kohtujuristid suurendamine ülesanded ja töökorraldus Kohtunikuabid Kavandatav muudatus I: kohtute spetsialiseerumine maksejõuetusasjadele Maksejõuetusmenetlus on paljuski väga tehniline ja keeruline, mistõttu on eriteadmistega kohtunikud võtmetähtsusega maksejõuetusasjade lahendamisel. Maksejõuetusasjadega tegelevatel kohtunikel on vaja lisaks õigusalastele teadmistele ka majandus-, finants- ja muid teadmisi. Ka kohtute arengukavas on maksejõuetuse valdkonda peetud üheks, kus on suurem 457 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja jagunemine kohtumajade vahel. – RTL 2005, 111, 1707; RT I, 02.07.2018, 4. 458 Harju Maakohtu tsiviilasju lahendavate kohtunike 2017. a ja 2018. a tööjaotusplaanid; Tartu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan; Viru Maakohtu 2018. aasta tööjaotusplaan ja Pärnu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan. (K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 56 kaudu). 459 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 193 vajadus teiste valdkondade teadmiste ja spetsiifiliste oskuste järele ning kus tuleb toetada kohtunike spetsialiseerumist. Ajal, kui õigusvaidlused muutuvad aina keerukamaks ning spetsialiseeruvad nii advokaadid kui prokurörid, tuleb paralleelselt toetada ka kohtunike spetsialiseerumist ja parandada kohtumenetluse kvaliteeti.460 Kogemuste saamiseks ja vilumuse saavutamiseks on oluline, et spetsialiseerunud kohtunikul on võimalik erialaseid asju ka piisaval hulgal lahendada. Muudatusega soovitakse Eestis luua maksejõuetusasjadele spetsialiseeruvad kohtud. Sihtrühmaks on kõik maakohtud ja ringkonnakohtud ning nende kohtunikud. Lisaks võlgnikud ja võlausaldajad, kes soovivad maksejõuetusasjades kohtusse pöörduda ning pankrotihaldurid, usaldusisikud ja nõustajad. Sihtrühm I: maakohtud ja kohtunikud Muudatus mõjutab maakohtute ja nende kohtunike töökorraldust, vähemal määral ringkonnakohtuid. Kohtutevaheline tööjaotus muutub seoses maksejõuetusasjadele erikohtualluvuse loomisega Harju ja Tartu maakohtus. Sellega seoses muutuvad vastavalt ka kohtute ülesanded ja töökorraldus. Tartu Maakohtus maksejõuetusasjadega seotud ülesanded suureneks, Viru ja Pärnu maakohtus väheneks. Samamoodi mõjutab see kohtute personali, sest Harju ja Tartu maakohus peab tagama maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunike olemasolu, nende kvalifikatsiooni ja koolitamise. Teistes maakohtutes pole kohtunike maksejõuetusasjadele spetsialiseerumist enam vaja. Muudatuse tulemusel soovitakse luua kaks enam-vähem võrdse maksejõuetusasjade osakaaluga kohut, tagades praktika ühtsema, kuid mitte liialt ühekülgse kujunemise. Eelnõuga tehakse ettepanek koondada Viru ja Pärnu maakohtu maksejõuetusasjad Tartu Maakohtusse. Harju Maakohtu koormust maksejõuetusasjades ei muudetaks. Selliselt säilib ka kahe ringkonnakohtu alluvus. Võrreldes Harju, Tartu, Pärnu ja Viru maakohtus lahendatavate maksejõuetusasjade hulka (joonis 7), tõuseb selgelt esile Harju Maakohus, kus selliseid asju lahendatakse kõige enam. Ülejäänud maakohtutes lahendatakse kokku peaaegu sama palju asju kui Harju Maakohtus. See omakorda tähendab, et teiste maakohtute kohtunikud ei saa samasugusel määral asjade lahendamisest kogemusi ammutada. Seda veel vähem siis, kui vastavas kohtus puuduvad maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunikud (sellisel juhul jagunevad vähesed maksejõuetusasjad veel laiema ringi isikute vahel). Joonis 7. Maksejõuetusmenetluste algatamise avalduste jaotumine maakohtute vahel 2018. a 460 Esimese ja teise astme kohtute arengukava 2020–2023, lk 2. Kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/esimese_ja_teise_astme_kohtute_arenguka va.pdf. 194  Pärnu 198 Tartu 272 Harju 774 Viru 314 Allikas: Justiitsministeerium, kohtute infosüsteem, 2018. Muudatusega seoses tuleb ümber jagada tööjõu ressurss kohtute sees. Viru Maakohtu esimehe hinnangul puudutab muudatus vähem kui ühe kohtuniku ja kohtujuristi töökoormust. Kui ühel kohtunikul on Viru Maakohtus u 350–400 asja aastas, siis maksejõuetusasju on Viru Maakohtus vähem, näiteks 2017. aastal 235 ja 2018. aastal 332 (sisaldab ka nõuete tunnustamise hagisid jms, mida joonis 8 ei kajasta). Ka Pärnu Maakohtu esimehe hinnangul puudutab muudatus Pärnu Maakohtus ühe kohtuniku töökoormust.461 Kohtute infosüsteemi andmetel on Viru Maakohtu kohtuniku ressurss maksejõuetusasjadele 2,3 ja Pärnu Maakohtus 1,5,462 mis on mõnevõrra suurem kui kohtute esimeeste hinnangul. Kokkuvõttes saab öelda, et tööjõumaht jääb 2–4 kohtuniku töökoormuse vahele. Muudatus puudutab eelduslikult sama paljusid kohtujuriste. Alternatiivselt on eelnõus välja pakutud koondada üksnes juriidiliste isikute maksejõuetuse asjad. Ettepanek on tehtud seoses füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlusega. Kui pankrotimenetluses toetab võlgnikku pankrotihaldur, siis kohustusest vabastamise menetluses määratakse isik tihti iseenda usaldusisikuks ja ta vajab kohtunikult palju tuge ja selgitamist. Sellisel juhul ei pruugi olla mõistlik kohut ja kohtunikku isikust kaugele viia. Juriidiliste isikute maksejõuetuse asjade jagunemisel maakohtute vahel (joonis 8) on näha veel suuremat Harju Maakohtu domineerimist. Teisel kohal on asjade arvukuse poolest Tartu Maakohus ning Viru ja Pärnu maakohtu asjad moodustavad kokku natukene vähem kui Tartu Maakohtu asjad. Seega peaks muudatus Viru ja Pärnu maakohut puudutama vähemal määral, samuti kasvaks Tartu Maakohtus maksejõuetusasjadega seonduv töökoormus vähem kui kõikide isikute maksejõuetuasjade koondamisel. Joonis 8. Juriidilisest isikust võlgniku pankroti- ja saneerimisavalduste jaotumine maakohtute vahel 2018. a 461 Mõjuanalüüs lk 85, p 7.2. 462 Justiitsministeeriumi andmed Kohtute infosüsteemi (KIS) põhjal, 2018. 195  Pärnu Viru 45 18 Tartu 75 Harju 334 Allikas: Justiitsministeerium, kohtute infosüsteem, 2018. Alternatiivse ettepaneku puhul ei kaasne muudatusega eeldatavasti kohtunike töökoormuse olulist ümberjagamist, kuivõrd Viru ja Pärnu maakohtus on kokku küllaltki vähe juriidilise isiku maksejõuetuse asju. Kui ühel kohtunikul on Viru Maakohtus u 350–400 asja463 aastas, siis puudutab muudatus 4,5–5,1% kohtuniku töökoormusest. Kui arvestada ka Pärnu Maakohtus kohtuniku kohta 350–400 asja aastas, puudutab see Pärnu Maakohtus 11,25–12,8% kohtuniku töökoormusest. Pärnu ja Viru maakohtu osas kokku 15,75–18% ehk alla veerandi. Praegu on 150 maakohtunikust464 maksejõuetusele spetsialiseerunud 18–19 kohtunikku ehk u 12% maakohtunikest. Seejuures ei tegele nad ainult maksejõuetusasjadega. Kui koondada Harju ja Tartu maakohtusse kõik maksejõuetusmenetlused, on vaja kohtunike töömaht ümber jagada 2–4 kohtuniku töökoormuse osas. Kui koondada ainult juriidiliste isikute maksejõuetuse asjad, siis vähem kui veerand ühe kohtuniku töökoormusest. Seega on muudatusel esimesel juhul kohtutele ja kohtunikele suurem mõju kui alternatiivsel juhul. Kui senini Pärnu Maakohtu alluvuses olevad maksejõuetusasjad hakkavad alluma Tartu Maakohtule, saaks pädevaks apellatsioonikohtuks Tartu Ringkonnakohus. Arvestades kaebuste arvu senini Pärnu Maakohtule allunud asjades (2018. aastal juriidiliste ja füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustes kokku 26 kaebust), on prognoositav mõju ringkonnakohtu töökoormusele väike ja lisaressursi planeerimist ei eelda. Kui muudetakse üksnes juriidiliste isikute maksejõuetusasjade kohtualluvust, on muutuv koormus veelgi väiksema osakaaluga. Aastal 2018 esitati Pärnu Maakohtusse 198 pankrotiavaldust füüsilise ja 45 pankrotiavaldust juriidilise isiku suhtes. Vaadates sama suhet kaebuste osas, siis lisanduks Tartu Ringkonnakohtule u 5 kaebust aastas, mis on väga vähe. Sihtrühm II: võlgnikud ja võlausaldajad 463 Keskmine hinnang tsiviilasju lahendava kohtuniku puhul. Kohtuniku puhul, kes lahendab ka maksejõuetusasju, võib keskmine olla väiksem, sest maksejõuetusasjade lahendamist peetakse keskmisest keerulisemaks. Täpsed andmed puuduvad, sest maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunikud lahendavad üldjuhul ka muid tsiviilasju. 464 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja jagunemine kohtumajade vahel. – RTL 2005, 111, 1707; RT I, 02.07.2018, 4. 196 Muudatus mõjutab kohtute korraldust maksejõuetusasjades ja seeläbi muutub ka võlgnike ja võlausaldajate jaoks kohtupidamise kui avaliku teenuse kättesaadavus ja kvaliteet. Sellega kaasneb võlgnikele ja võlausaldajatel sotsiaalne mõju seoses kohtusse pöördumise ja oma kohtuasja arutamise juures viibimise põhiõigusega (PS § 15 ja § 24 lg 1). Võrreldes juriidiliste ja füüsiliste isikute suhtes algatatud maksejõuetusmenetlusi, siis viimastel aastatel on füüsilise isiku menetlusi oluliselt rohkem (joonis 9). Joonis 9. Maksejõuetusmenetluste algatamise avaldused maakohtutes 2018. a 100% 90% 153 80% 70% 197 153 60% 50% 296 40% 334 30% 20% 75 45 10% 0% 18 Harju Tartu Viru Pärnu Juridilised isikud Füüsilised isikud Allikas: Justiitsministeerium, kohtute infosüsteem, 2018. Füüsilise isiku maksejõuetusasjade kohtualluvuse koondamisel toodi esile, et füüsilised isikud vajavad, eelkõige kohustustest vabastamise menetlustes, rohkem kohtuniku tuge ja selgitamist, mistõttu kaheldi nende suhtes kohtualluvuse koondamises Viru ja Pärnu maakohtust Tartu Maakohtusse.465 Arvestades, et füüsiline isik, kes on tulnud maksejõuetusmenetlusse, on finantsraskustes, võib tema jaoks tõepoolest olla keeruline leida vahendeid kaugemale kohtusse sõitmiseks. Teisest küljest on kohtutel võimekus pidada kohtuistungeid ka videosilla kaudu, mis on praktikas tavaline näiteks kinnipeetavate puhul.466 Ei ole põhjust eeldada, et teiste isikute puhul oleks videosilla kasutamine ebamõistlikum. Isik ise ei pea mingeid vahendeid hankima, vaid saaks pöörduda talle lähemal olevasse kohtumajja. Muudatus puudutaks kõiki füüsilisi isikuid, kelle suhtes on esitatud pankroti- või võlgade ümberkujundamise avaldus. Aastal 2018 oli selliseid isikuid 799. Kogu Eesti elanikkonnast moodustab see 0,06%.467 Arvestades, et enamik inimesi puutub maksejõuetusmenetlustega väga harva kokku, ei ole muudatuse mõju Eesti elanikkonnale suur. Eelnõu ettepaneku alternatiivi puhul füüsiliste isikute maksejõuetusasjade kohtualluvust ei muudeta ning sellisel juhul puuduks mõju füüsilistele isikutele täielikult. 465 Mõjuanalüüs lk 86-87, p 7.3. 466 Esimese ja teise astme kohtute arengukava 2020–2023, lk 1. Kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/esimese_ja_teise_astme_kohtute_arenguka va.pdf. 467 1. jaanuaril 2019 oli Eesti rahvaarv 1 324 820. Kättesaadav: https://www.stat.ee/pressiteade-2019-053. 197 Muudatus puudutab kõiki juriidilisi isikuid, seda mõlema alternatiivi puhul. Aastal 2018 esitati maakohtutes 472 juriidilise isiku pankroti- või saneerimisavaldust. Kõikidest 2018. aastal tegutsenud ühingutest (249 881468) moodustab see 0,19% ehk väikese osa. Juriidilise isiku puhul toodi esile, et on situatsioone, kus läbirääkimisi ning kokkulepete saavutamist soosib eeskätt just näost näkku suhtlus.469 Samas ei tohiks juriidilise isiku puhul kohtusse kohaleminekuks vahendite leidmine füüsilise isiku raskustega võrreldav olla, välja arvatud juhul, kui juriidilise isiku esindajad ka pankrotis on. Samuti ei ole Eestis vahemaad nii suured, et kohaleminek ülemäära kallis või ajakulukas olla võiks. Seega on juriidilise isiku puhul suurem tõenäosus, et ta saab kohtusse ilmuda. Samuti ei ole juriidilisel isikul vaja samalaadset kohtuniku abi nagu füüsilisel isikul, mistõttu on mõeldav kohtupidamine ka videosilla ühendusel. Samuti on juriidilisel isikul alati võimalik pöörduda pankrotihalduri või saneerimisnõustaja poole ning sellist olukorda kui füüsilisel isikul kohustustest vabastamise menetluses juriidilisel isikul tekkida ei saaks. Lisaks võib jooniselt 8 järeldada, et juriidiliste isikute jaoks on laias plaanis niikuinii kõige lähemal Harju ja Tartu maakohus. Seega ei tohiks muudatusel juriidilisele isikule olulist negatiivset mõju olla. Teisest küljest tagab kohtute spetsialiseerumine eelduslikult maksejõuetusasjade kvaliteetsema ja kiirema lahendamise – mida rohkem saavad kohtunikud maksejõuetusasju lahendada ja vajalikke koolitusi, seda suurem vilumus neil asjade lahendamiseks tekib –, mis omakorda on soodne menetlusosalistele, kes saavad kasu asja efektiivsemast menetlemisest. Seda nii füüsilisest kui juriidilisest isikust võlgnike puhul. Kohtute arengukava aastateks 2020–2023 soosib kohtunike vahel töö jagamise paindlikumaks ning kohtuniku füüsilisest asukohast vähem sõltuvaks muutmist. Vajadus on tingitud asjaolust, et inimesed ja majandustegevused koonduvad üha enam keskustesse ja töökoormuse ühtlane jagamine kohtute vahel on muutunud keerulisemaks. Õigusemõistmise kättesaadavus ja kvaliteet tagatakse eri vahendite abil, sh kohtute spetsialiseerumine ja videokonverentside kasutamine. Selleks nähakse ette ka vastava tehnoloogia soetamine ja täiendamine.470 See peaks vähendama ka hirmu, et distantsilt kohtupidamine, eelkõige füüsiliste isikute puhul, on väga keeruline.471 Siiski ei saa täielikult välistada vajadust kohtunikul kohale sõita. Eelnõu ettepanek kohtute spetsialiseerumiseks on seega kooskõlas kohtute arengukavaga nii kõikide kui ka ainult juriidiliste isikute maksejõuetusasjade kohtualluvuse koondamisel. Sihtrühm III: pankrotihaldurid, usaldusisikud ja nõustajad Muudatusel on majanduslik mõju pankrotihalduritele, usaldusisikutele ja nõustajatele (saneerimis- ja võlgade ümberkujundamise menetlustes) seoses halduskoormuse suurenemisega. Kohtusse kohale minek võib muutuda kulukamaks ja aeganõudvamaks. See puudutab üksnes pankrotihaldureid, usaldusisikuid ja nõustajaid neis menetlustes, mis koonduvad Viru ja Pärnu maakohtust Tartu Maakohtusse. Teiste jaoks jääb olukord üldjuhul samaks. Kaudsemalt toob muudatus neile kaasa ka positiivset laadi mõju, kuivõrd ka nemad saavad kasu maksejõuetusasjade lahendamise efektiivsuse ja kvaliteedi paranemisest. 468 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 469 Mõjuanalüüs lk 86-87, p 7.3. 470 Esimese ja teise astme kohtute arengukava 2020–2023, lk 1-2, 5. Kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/esimese_ja_teise_astme_kohtute_arenguka va.pdf. 471 Mõjuanalüüs lk 86-87, p 7.3. 198 Muudatus puudutab kõiki pankrotihaldureid. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.472 Võrreldes kogu Eesti töötajaskonnaga, 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600,473 moodustavad haldurid neist väga väikese osa, 0,01%. Lisaks puudutab muudatus kõiki usaldusisikuid (võivad kattuda võlgniku endaga), saneerimisnõustajaid ja nõustajaid võlgade ümberkujundamise menetlustes. Kuivõrd täpsed andmed puuduvad nimetatud isikute arvu kohta, arvestatakse siinkohal iga menetluse kohta üks.474 Arvestuse aluseks võetakse maakohtutesse esitatud menetluse algatamise avaldused. Aastal 2018 esitati kõikidesse maakohtutesse kokku 27 saneerimisavaldust ja 63 võlgade ümberkujundamise avaldust. Viru ja Pärnu maakohtusse esitati neist 4 saneerimisavaldust ja 20 võlgade ümberkujundamise avaldust ja seega moodustasid need kõikidest avaldustest 26,7%. Seega puudutaks muudatus üle veerandi nõustajatest. Alternatiivsel juhul, ainult juriidiliste isikute maksejõuetusasjade kohtualluvuse koondamisel, oleksid mõjutatud vaid saneerimisnõustajad. Nagu eelpool välja toodud, siis esitati 2018. a kokku 27 saneerimisavaldust, Viru ja Pärnu maakohtusse 4 saneerimisavaldust ehk muudatus puudutaks sellisel juhul 4 saneerimisnõustajat. Mõjutatud isikute ring on sellisel juhul väga väike. Kavandatav muudatus II: kohtujuristi pädevuse suurendamine Muudatusega suurendatakse kohtujuristi pädevust maksejõuetusasjades, asendades kohtunikuabi pädevuse kohtujuristi omaga. Kehtiva õiguse kohaselt on nii pankrotimenetluses kui ka võlgade ümberkujundamise menetluses teatud pädevus menetlustoimingute tegemiseks kohtunikuabidel, kes aga praktilises töös tegelevad registriasjadega ning maksejõuetusmenetlustega kokku ei puutu. Praktikas teostavad neid ülesandeid kohtunikuabide asemel kohtujuristid. Seetõttu on mõistlik seadus praktikaga kooskõlla viia. Sihtrühmaks on kohtujuristid ja kohtunikuabid. Sihtrühm I: kohtujuristid Muudatus avaldab mõju kohtute ja kohtujuristide töökorraldusele ja ülesannetele. Kohtujuristide tööülesanded suurenevad seoses pankrotimenetluse ülesannete lisandumisega. Siiski on tegemist teoreetilise suurenemisega, kuivõrd praktikas kohtujuristid juba täidavad neid ülesandeid. Seetõttu on mõju neile väike ega oma negatiivset iseloomu. Eesti maa- ja ringkonnakohtutes on 210 kohtujuristi.475 Maksejõuetusasjadega tegelevate kohtujuristide arv peaks üldiselt vastama maksejõuetusasjadega tegelevate kohtunike arvule, keda on maakohtutes kokku 18–19.476 Võrreldav grupp on kogu Eesti töötajaskond. 2017. aastal 472 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 473 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 474 Näiteks on võimalik, et võlgade ümberkujundamise menetluses nõustajat ei määrata või saneerimismenetluses määratakse mitu nõustajat. 475 Kättesaadav (08.10.2018): http://www.kohus.ee/et. 476 Harju Maakohtu tsiviilasju lahendavate kohtunike 2017. a ja 2018. a tööjaotusplaanid; Tartu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan; Viru Maakohtu 2018. aasta tööjaotusplaan ja Pärnu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan. (K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 56 kaudu). 199 oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600.477 Seega moodustavad maksejõuetusasjadega tegelevad kohtujuristid kõikidest töötajatest 0,003%. Sihtrühm II: kohtunikuabid Muudatus avaldab mõju kohtute ja kohtujuristide töökorraldusele ja ülesannetele. Kohtunikuabide tööülesanded vähenevad seoses pankrotimenetluse ülesannete lisandumisega. Siiski on tegemist teoreetilise vähenemisega, kuivõrd praktikas kohtujuristid ei täidagi neid ülesandeid. Seetõttu on mõju neile väike ega oma negatiivset iseloomu. Muudatus puudutab kõiki kohtunikuabisid. Kohtunikuabisid on 2018. aasta novembri seisuga ametis 51.478 6.10. Nõudeavalduse sisu ja esitamine Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Nõudeavalduse esitamise Majanduslik mõju: mõju Pankrotivõlausaldajad täpsustamine halduskoormusele Pankrotihaldurid Pankrotiavalduse Majanduslik mõju: mõju Pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitanud võlausaldajal on halduskoormusele kohustus esitada oma nõue uuesti nõuete esitamise tähtaja jooksul Nõuete esitamise tähtaja Majanduslik mõju: mõju Pankrotivõlausaldajad pindlikumaks muutmine halduskoormusele Kavandatav muudatus I: nõudeavalduse esitamise täpsustamine Kehtiva korra kohaselt on nõudeavalduse asjaolusid tõendavad dokumendid nõudeavalduse lisad. Tõendavate dokumentide esitamata jätmine ei ole puudus, mille tõttu võiks võlausaldajate üldkoosolek otsustada, et nõuet ei ole esitatud. Muudatuse kohaselt tuleks tõendavad dokumendid esitada koos nõudeavaldusega ning nende esitamata jätmine oleks puudus. Muudatus puudutab pankrotivõlausaldajaid ja pankrotihaldureid. Sihtrühm I: pankrotivõlausaldajad Muudatusega kaasneb pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju. Pankrotivõlausaldajate halduskoormus mõnevõrra suureneb, sest muudatuse kohaselt tuleb alati esitada nõudeavaldusega seda tõendavad dokumendid. Teiselt poolt tuleb need lõpuks niikuinii esitada ja seega ei tohiks halduskoormus kokkuvõttes märgatav olla. On võimalik, et nõudeavalduse esitamine jääb viimasele hetkele ning võlausaldaja ei jõua tõendavaid dokumente esitada, kuid sellisel juhul annab haldur võlausaldajale 10 päeva puuduste kõrvaldamiseks (PankrS § 94 lg 3). Kuivõrd vastavad andmed puuduvad, ei saa öelda, kui paljusid võlausaldajaid muudatus puudutada võib, kuid võrreldes kõikide ettevõtete ja füüsiliste isikutega on see osakaal väga väike. 2015–2018. aastal kuulutati keskmiselt välja 511 pankrotti, neist 116 juriidilise ja 396 477 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 478 Kohtunikuabide palk tõuseb. Justiitsministeerium, pressiteade. Kättesaadav: https://www.just.ee/et/uudised/kohtunikuabide-palk-touseb. 200 füüsilise isiku suhtes.479 Kõikide ettevõtete (220 901480) võlausaldajatest on puudutatud vaid 0,053%. Kõikide füüsiliste isikute võlausaldajatest oleks puudutatud kaduvväike osa. Seega on kõikidest võlausaldajatest mõjutatud väga väike osakaal. Samuti esineb pankroti olukord harva ja nõudeavalduste esitamine ei ole võlausaldajatele igapäevane tegevus. Sihtrühm II: pankrotihaldurid Muudatusega kaasneb pankrotihalduritele majanduslik mõju. Pankrotihaldurite halduskoormus mõnevõrra väheneb. Muudatuse kohaselt tuleb alati esitada nõudeavaldusega seda tõendavad dokumendid, mis lihtsustab halduril nõude põhjendatuse üle otsustamist. Samuti võiks väheneda halduri halduskoormus selles osas, et põhistavaid dokumente ei pea nii tihti enam juurde küsima. Muudatus mõjutab haldurite igapäevatööd. Puudutatud on kõik haldurid, kellest 01.08.2019 seisuga on aktiivselt tegutsevaid 70.481 Muudatus peaks halduri tööd nõuete põhjendatuse üle otsustamisel lihtsustama ning on seega positiivse iseloomuga. Kavandatav muudatus II: pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on kohustus esitada oma nõue uuesti nõuete esitamise tähtaja jooksul Praktikas on segadust tekitanud, kas pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja, kes avaldusega koos esitab ka oma nõude, peab nõude esitama uuesti nõuete esitamise tähtaja jooksul. Muudatusega täpsustatakse, et peab. Sihtrühm: pankrotiavalduse esitanud võlausaldajad Muudatusega kaasneb pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale majanduslik mõju halduskoormuse suurenemise näol. Võlausaldaja peab juba esitatud nõude uuesti pankrotihaldurile esitama. Muudatus puudutab väikest osa võlausaldajatest. Aastate 2015–2018 andmetel esitati aastas keskmiselt u 1200 pankrotiavaldust.482 Neist u 23%, s.o 273 avaldust esitasid võlausaldajad.483 Seega on muudatusel mõju aastas keskmiselt 273 võlausaldajale. See moodustab kõikidest võlausaldajatest väikese osa. Kuigi muudatus on nendele võlausaldajatele negatiivne, on mõju negatiivne iseloom peaaegu olematu. Võlausaldaja peab küll nõude uuesti esitama, kuid see ei tohiks temalt nõuda erilist vaeva. Nõue on juba kokku pandud ning tänapäevaste sidevahendite abil nõude esitamine ei võta kuigi palju aega. Kokkuvõttes ei oma muudatus pankrotiavalduse esitanud võlausaldajatele olulist mõju. Kavandatav muudatus III: nõuete esitamise tähtaja paindlikumaks muutmine Kehtiva regulatsiooni kohaselt on nõuete esitamise tähtaeg kaks kuud alates pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Muudatuse kohaselt oleks üldine tähtaeg edaspidi üks kuu ning kohus võiks vastavalt vajadusele kohaldada kuni nelja kuu pikkust tähtaega. 479 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 480 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 481 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 482 Mõjuanalüüs lk 11, p 1.1. 483 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. Koostatud Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmete põhjal. 201 Sihtrühm: pankrotivõlausaldajad Muudatusega kaasneb pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju seoses nende halduskoormuse suurenemisega. Kui nõude esitamise tähtaeg muutub lühemaks, peavad ka võlausaldajad kiiremini reageerima ja oma nõudeid esitama. Välja arvatud juhul, kui kohus määrab hoopis pikema nõuete esitamise tähtaja. Ühekuulise tähtaja puhul jääb võlausaldajatele vähem aega n-ö avastada pankrotiteade ja sellele reageerida. Samas on muudatus positiivne pankrotimenetluse kestusele, võimaldades seda lühendada. Pankrotimenetluse kiire läbiviimine on jällegi kasulik võlausaldajatele. Muudatus võimaldab nõudeavalduste tähtaega määrata vastavalt menetluse vajadustele, mis on samuti positiivne. Kuivõrd vastavad andmed puuduvad, ei saa öelda, kui paljusid võlausaldajaid muudatus puudutada võib, kuid võrreldes kõikide ettevõtete ja füüsiliste isikutega on see osakaal väga väike. 2015.–2018. aastal kuulutati keskmiselt välja 511 pankrotti, neist 116 juriidilise ja 396 füüsilise isiku suhtes.484 Kõikide ettevõtete (220 901485) võlausaldajatest on puudutatud vaid 0,053%. Kõikide füüsiliste isikute võlausaldajatest oleks puudutatud kaduvväike osa. Seega on kõikidest võlausaldajatest mõjutatud väga väike osakaal. Samuti esineb pankroti olukord harva ja nõudeavalduste esitamine ei ole võlausaldajatele igapäevane tegevus. 6.11. Kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja täiendamine Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Kaitsmiseta tunnustatud Majanduslik mõju: halduskoormuse Teatud nõuetega nõuete nimekirja vähenemine pankrotivõlausaldajad täiendamine Kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja täiendatakse nõuetega, mis peaksid olema piisavalt õiguskindlad, et võiks pankrotimenetluses tunnustada kaitsmiseta. Kui seni on kaitsmiseta tunnustatavad kohtulahenditest ja pandiõigustest tulenevaid nõudeid, siis lisatakse neile ka nt jõustunud maksuotsustest tulenevad nõuded. Mida rohkem nõudeid saab kaitsmiseta tunnustada, seda kiiremini nõuete kaitsmise protsess kulgeb. Samas ei saa nimekirja lisada nõudeid, mille õiguskindlus ei ole piisav ning mis on sagedaste vaidluste allikaks. Sihtrühm: teatud nõuetega pankrotivõlausaldajad Muudatusega kaasneb pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju seoses halduskoormuse vähenemisega. Kui rohkem nõudeid pankrotimenetluses saab kaitsmiseta tunnustatud, väheneb nende võlausaldajate koormus nõuete kaitsmise võrra. Muudatus puudutab pankrotivõlausaldajaid, kelle nõue tuleneb ühtse patendikohtu jõustunud otsusest või korraldusest, välisriigi kohtu Eestis täidetavaks tunnistatud lahendist ja täitemenetluse seadustiku § 2 lõikes 1 nimetatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks kohustavast haldusaktist, mille vaidlustamise tähtaeg on enne pankroti väljakuulutamist möödunud, samuti kui selline nõue tuleneb Eestis täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta täitmisele kuuluvast välisriigi ametlikust dokumendist. Muudatus puudutab seega vaid osa kõikidest pankrotivõlausaldajatest. 484 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 485 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 202 Pankrotivõlausaldajad saavad varasemast kergemini oma nõuded pankrotimenetluses tunnustatud, nende halduskoormus väheneb ja muudatusel on võlausaldajatele selles osas positiivne mõju. Teisest küljest väheneb teiste võlausaldajate võimalus nõudele vastu vaielda. Arvestades, et tegemist on suure õiguskindlusega nõuetega, ei tohiks see olla olulise kaaluga. Teatud ulatuses on tegemist avalik-õiguslike nõuetega ehk riigi nõuetega. Selles osas vähendab muudatus riigi kulutusi nõuete kaitsmisele pankrotimenetluses. Samas ei ole võimalik hinnata, milline see kulu võiks olla, kuivõrd vastavad andmed puuduvad. Creditinfo Eesti AS andmetel moodustasid Eesti ettevõtete võlad aastatel 2016–2018 keskmiselt kokku 33,26 miljonit eurot, millest üle 40% oli maksuvõlg riigile.486 Seega võib eeldada, et teatav kokkuhoid riigi jaoks võlgade sissenõudmisel kaasneb. 6.12. Nõuete kirjalik kaitsmine ja tunnustamine hagita menetluses Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Nõuete kirjalik kaitsmine Majanduslik mõju: mõju Pankrotihaldurid halduskoormusele Pankrotivõlausaldajad Pankrotivõlgnikud Nõuete kohtulik Majanduslik mõju: mõju Pankrotivõlausaldajad tunnustamine halduskoormusele Pankrotivõlgnik Mõju riigiasutuste korraldusele: Pankrotihaldurid asutuste korraldus, kulud ja tulud Kohtud Kavandatav muudatus I: nõuete kaitsmise kirjalikult pidamise võimaluse loomine Kehtiva regulatsiooni kohaselt toimub nõuete kaitsmine selleks ettenähtud koosolekul. Koosolekute pidamine toimub füüsiliselt kindlas kokkulepitud kohas ja ajal. Sellise koosoleku pidamine on enamasti ebavajalik ja kulukas. Tänu tehnoloogia arengule on võlausaldajate jaoks ökonoomsem esitada oma nõuded ja vastuväited teiste võlausaldajate nõuetele kirjalikult. Muudatuse kohaselt muudetaksegi nõuete kaitsmine kirjalikuks. Nõuete kaitsmise koosolekuid kui selliseid enam ei oleks. Sihtrühmaks on nõuete kaitsmise koosolekutel osalevad pankrotivõlausaldajad, pankrotivõlgnikud ja pankrotihaldurid. Sihtrühm I: pankrotihaldurid Muudatusega kaasneb pankrotihalduritele majanduslik mõju seoses halduskoormuse muutumisega. Seoses nõuete kaitsmise koosolekutest loobumisega väheneb halduri halduskoormus. Ei kulu enam aega koosoleku korraldamisele ega läbiviimisele, samuti mitte järeltoimingutele, nt protokolli koostamine ja levitamine. Samas peab haldur hakkama valmistama kohtule ette võlausaldajate nimekirja, mis peab hõlmama kogu nõuete kaitsmisega seonduvat infot. Selles osas halduri halduskoormus suureneb. Nõuetest teatamine juba toimub kirjalikult (PankrS § 93 lg 1, § 94 lg 1), kuid võlausaldajatel ja võlgnikul on muudatusest tulenevalt võimalik ka vastuväiteid ning seisukohti vastuväidetele edaspidi kirjalikult esitada (PankrS § 101 lg 2). 486 Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2018, lk 12–14. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2018.pdf; Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2017, lk 12–13. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2017.pdf; Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2016, lk 12–14. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2016.pdf. 203 Muudatus puudutab kõiki haldureid. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.487 Võrreldes kogu Eesti töötajaskonnaga, 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600,488 moodustavad haldurid neist väga väikese osa, 0,01%. Muudatusel on mõju haldurite igapäevatööle, sest nõuete kaitsmine tuleb läbi viia igas pankrotimenetluses. Sihtrühm II: pankrotivõlausaldajad Muudatusel on pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju seoses halduskoormuse vähenemisega. Nõuete kirjaliku kaitsmise korral ei pea võlausaldajad enam füüsiliselt oma nõuete kaitsmise koosolekutele kohale tulema, selleks aega ja raha kulutama. Mõju ulatus võlausaldajatele ei ole kuigi suur, kuna ka kehtiva õiguse kohaselt on neil võimalik oma nõuetest ja vastuväidetest teatada kirjalikult (PankrS § 93 lg 1, § 94 lg 1, PankrS § 101 lg 2, § 103 lg 3). Samuti on halduril endiselt võimalik kutsuda ka kokku koosolek, kui selleks on vajadus, näiteks on vaja töötajatest võlausaldajatele olukorda põhjalikumalt selgitada (PankrS § 79 lg 1). Seetõttu ei ole muudatusel võlausaldajate jaoks negatiivset mõju. Aja ja raha kokkuhoid on positiivse iseloomuga. Muudatus puudutab kõiki pankrotivõlausaldajaid, nii füüsilisest isikust kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses. Aastatel 2015–2018 kuulutati keskmiselt välja 511 isiku pankrot, sellest 116 juhul juriidilise ja 369 juhul füüsilise isiku pankrot.489 Kui mõjuanalüüsis selgitati välja, et keskmiselt on ühel juriidilisest isikust võlgnikul 15 võlausaldajat, siis füüsilise isiku kohta andmed puuduvad. Seetõttu on keeruline kõikide pankrotivõlausaldajate arvu hinnata. Arvestades aga kõikide juriidiliste ja füüsiliste isikute võlausaldajaid, on tegemist pigem väga väikese osaga. Enamik võlausaldajaid ei puutu kunagi pankrotimenetlusega kokku. Sihtrühm III: pankrotivõlgnikud Muudatusel on pankrotivõlgnikele majanduslik mõju seoses halduskoormuse vähenemisega. Ka võlgnikul on õigus esitada võlausaldajate nõuetele vastuväiteid (PankrS § 104 lg 1). Mõju ulatus on siiski väike, sest ka kehtiva seaduse järgi saab võlgnik esitada vastuväiteid kirjalikult (PankrS § 101 lg 2). Võlgniku koormus väheneb selles osas, et kehtiva õiguse alusel on tal kohustus osaleda nõuete kaitsmise koosolekul (PankrS § 100 lg 6). Nõuete kirjaliku kaitsmise puhul ta osalema ei peaks. Negatiivset mõju ei kaasne, kuivõrd vastuväite esitamise õigus säilib igal juhul, muutub vaid vorm. Muudatus puudutab kõiki pankrotivõlgnikke, keda aastate 2015–2018 andmetel oli keskmiselt 511 aastas.490 Arvestades aga kõiki juriidilisi ja füüsilisi isikuid, on tegemist pigem väga väikese osaga. Kavandatav muudatus II: nõuete kohtulik tunnustamine Kehtiva õiguse kohaselt, kui võlausaldaja nõudele esitati nõuete kaitsmise koosolekul vastuväide, peab võlausaldaja nõude tunnustamiseks esitama kohtusse hagi. Välja arvatud võlgniku vastuväite korral avalik-õiguslikule nõudele, mil kaebuse halduskohtusse peab esitama võlgnik ise. Muudatuse kohaselt toimuks nõuete tunnustamine edaspidi kohtus hagita 487 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 488 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 489 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 490 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 204 menetluses. Haldur kogub kokku kogu vajaliku info, st nõudeavaldused, vastuväiteid teiste võlausaldajate nõuetele ning seisukohad nende vastuväidete suhtes ja edastab koostatud nimekirja kohtule kinnitamiseks. Kohus lahendab vastuväited võlausaldajate nimekirja kinnitamise määruses. Kui võlausaldaja ei nõustu kohtulahendiga, on tal õigus esitada määruskaebus. Muudatus puudutab pankrotivõlausaldajaid ja -võlgnikke, pankrotihaldureid ja kohtuid. Sihtrühm I: pankrotivõlausaldajad Muudatusel on pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju seoses halduskoormuse ja kulutuste vähenemisega. Kehtiva õiguse korral peab võlausaldaja, kui tema nõudele esitatakse vastuväide, esitama selle tunnustamiseks kohtusse hagi. See toob kaasa nii aja kui raha kulu. Muudatuse kohaselt peab võlausaldaja esitama oma nõude, vastuväited teiste võlausaldajate nõuetele ja seisukohad tema nõudele esitatud vastuväidetele kirjalikult haldurile, kes esitab need kohtule hagita menetluses sisuliseks lahendamiseks ja kinnitamiseks. Seega ei pea võlausaldaja enam hagimenetlusse minema. Arvestades muudatuse eesmärke – muuta pankrotimenetlus kiiremaks ja efektiivsemaks – on muudatusel võlausaldajatele positiivne mõju. Hagita menetluses lahendab kohus võlausaldajate nõuded kiiremini. Nii ei pea võlausaldajad enam ootama teatud hagivaidluste lõppemist, et neile nende nõuete osas väljamakseid tehtaks. Võlausaldaja saab oma raha kiiremini kasutusse võtta. Muudatus puudutab kõiki pankrotivõlausaldajaid, kelle arvu on ülaltoodud põhjustel keeruline hinnata. Kõikidest juriidiliste ja füüsiliste isikute võlausaldajatest moodustavad pankrotivõlausaldajad pigem väga väikese osa. Pankrotivõlausaldajate jaoks võib mõju olla väike või keskmine, kuivõrd muutub oma nõude kaitsmise protsess, kuid kõik sisulised õigused säilivad. Sihtrühm II: pankrotivõlgnik Muudatusel on pankrotivõlgnikule majanduslikud mõjud seoses sellega, et eelduslikult viiakse tema suhtes käiv pankrotimenetlus läbi kiiremini. Kui nõuete kaitsmine hagita menetluses viiakse läbi 4,5–7 kuu jooksul, kiirendab see oluliselt menetluse läbiviimist, mis on omakorda kasulik pankrotivõlgnikule. Muudatus puudutab kõiki pankrotivõlgnikke. Aastatel 2015–2018 kuulutati välja 511 isiku pankrot.491 Kõikidest füüsilistest ja juriidilistest isikutest moodustab see väga väikese osa. Pankrotivõlgnikele on mõju väike või keskmine, kuivõrd võlgnik ise muudatusi milleski tegema ei pea, kuid muudatusel võib olla talle positiivne mõju, kui tema suhtes käiv pankrotimenetlus viiakse läbi oluliselt kiiremini. Sihtrühm III: pankrotihaldurid Muudatusel on pankrotihalduritele korralduslik mõju seoses tööülesannete ja -korralduse muutumisega. Haldurile tekib kohustus hakata koostama võlausaldajate nimekirja, mille edastab kohtule kinnitamiseks. Tegemist on sisuliselt uue tööülesandega, mis küll osaliselt hõlmab endas juba olemasolevaid kohustusi. Nii peab haldur endiselt kontrollima esitatud nõudeid ja esitama ka enda poolsed vastuväited, kuid täiendavalt peab haldur koguma kokku kõik võlausaldajate ja võlgniku esitatud vastuväited ning seisukohad nendele vastuväidetele ja 491 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 205 esitama need kohtule. Samas muutub menetlus efektiivsemaks ja kiiremaks, mis on halduri jaoks positiivne. Muudatus puudutab kõiki haldureid. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.492 Võrreldes kogu Eesti töötajaskonnaga, 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600,493 moodustavad haldurid neist väga väikese osa, 0,01%. Muudatusel on mõju halduritele igapäevatööle, sest nõuete tunnustamine tuleb läbi viia igas pankrotimenetluses. Sihtrühm IV: kohtud Muudatusel on kohtutele korralduslik mõju. Ühelt poolt peavad kohtud hakkama hagita menetluse raames läbi vaatama võlausaldajate nimekirja, lahendama sisulised vaidlused ja nimekirja kinnitama, samuti määrama nõuete rahuldamisjärgud ja jaotised. See on uus tööülesanne, mida kohtud seni pole pidanud tegema. Teiselt poolt jäävad ära nõuete tunnustamiste vaidlused hagimenetlustes. Muudatuse eesmärk on menetluste efektiivsemaks ja kiiremaks muutmine, mis omakorda lühendaks ka kohtu kohustust pankrotimenetluses järelevalvet teostada. Seega on mõju kohtutele pigem neutraalne. Muudatus puudutab eelkõige maksejõuetusasjadega tegelevaid kohtunikke maakohtutes, keda on kokku 18–19.494 Kõikidest maakohtunikest, keda on kokku 150,495 moodustab see 12,7%. Lisanduvad määruskaebusi lahendavad ringkonnakohtute kohtunikud. Kuivõrd ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada ei saa, siis riigikohtunikke muudatus ei puuduta. 6.13. Asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õigused Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Asjaõigusliku Sotsiaalne mõju: võrdne kohtlemine, Asjaõigusliku tagatisõigusega omandipõhiõigus tagatisõigusega pandipidaja õiguste Majanduslik mõju: mõju pandipidajad tagamine ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtetele Pankrotivõlausaldajad Praktikas on probleeme tekitanud küsimus, kuidas peaks pandipidaja isiklikuks võlgnikuks mitteolev tagatise andja pankrotimenetluses maksma panema oma asjaõiguslikku pandist tulenevat nõuet. Muudatuse kohaselt ei oleks selline pandipidaja enam pankrotivõlausaldaja, kuid juhul, kui tema kinnistusraamatusse kantud tagatisõigus kustutataks pankrotimenetluse käigus, peaks tal olema õigus nõuda hüvitist ja tema nõuet kajastatakse võlausaldajate nimekirjas. Sihtrühmaks on pandipidajad, kellel on asjaõiguslik tagatisõigus pankrotivõlgnikule kuuluvale pandiesemele, kuid kellel puudub isiklik nõue pankrotivõlgniku vastu. Lisaks on mõjutatud 492 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 493 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 494 Harju Maakohtu tsiviilasju lahendavate kohtunike 2017. a ja 2018. a tööjaotusplaanid; Tartu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan; Viru Maakohtu 2018. aasta tööjaotusplaan ja Pärnu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan. (K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 56 kaudu). 495 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja jagunemine kohtumajade vahel. – RTL 2005, 111, 1707; RT I, 02.07.2018, 4. 206 pankrotivõlausaldajad, kelle nõuded saavad asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidajale makstava hüvitise tõttu väiksemas osas rahuldatud. Sihtrühm I: asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidajad Muudatusel on asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidajatele sotsiaalne mõju seoses pandipidajate võrdse kohtlemisega. Asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidaja õigused saavad kahjustatud siis, kui tema tagatisõigus pankrotimenetluses pandieseme realiseerimise tulemusel kustutatakse. Sellisel juhul ei saa pandipidaja enda õigust teostada ning teda koheldakse võrreldes teiste pandipidajatega ebavõrdselt. Seega on vaja tagada ka asjaõiguslikule võlausaldajale võimalus oma tagatisõiguse teostamiseks. Selleks pakutakse muudatuse kohaselt välja võimalus nõuda tulemist hüvitist, kui muul juhul õigus kinnistusraamatust kustutataks. Muudatusel on asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidajatele ka majanduslik mõju. Sellistel pandipidajatel on muudatuse tulemusel lihtsam kaitsta oma varalisi õigusi. Viimane on seotud ka omandipõhiõiguse teostamisega.496 Muudatus puudutab kõiki pandipidajaid, kelle isiklikuks võlgnikuks mitteolev tagatise andja on läinud pankrotti. Samas on pankrot harva esinev olukord ning veel harvem, kui pankrotti läheb pandipidaja isiklikuks võlgnikuks mitteolev tagatise andja. Andmed selliste juhtude arvu kohta puuduvad. Võib eeldada, et nad ei moodusta kõikidest pandipidajatest suurt osakaalu. 01.01.2018 seisuga on kinnistusraamatusse kantud 81 843 hüpoteeki.497 Lisanduvad veel potentsiaalsed muud pandipidajad. Kõikide pandipidajate kohta on aastas hinnanguliselt vaid 114 pankrotimenetlust, mis hõlmavad pandieseme realiseerimist.498 Seega puudutab muudatus vähem kui 0,1% pandipidajatest. Juhul kui pandipidaja õigus tagatisele jääb kehtima, on muudatusel pandipidajale positiivne mõju. Võrreldes varasemaga ei pea selline pandipidaja isiklikus võlgnikuks mitteoleva võlgniku pankrotimenetluses osalema ning talle ei kaasne pankrotimenetlusega seonduvaid kulusid. Samuti jääb tema nõuet isikliku võlgniku vastu tagama pandiese. Juhul kui sellise pandipidaja õigus tagatisele pankrotimenetluse tulemusel kustutatakse, saab pandipidaja muudatuse tulemusel esitada oma hüvitisnõude pankrotimenetlusse vastavalt tagatisõiguse järjekohale. Muudatus on seega pandipidaja jaoks positiivne, kuivõrd vastasel juhul ta kaotaks õiguse tagatisele täielikult. Samas on ka kehtiva regulatsiooni puhul kohtu praktikas analoogia korras püütud jõuda sama tulemuseni (RKTKm 21.10.2010, 3-2-1-98-10), mis vähendab reaalset mõju. Sihtrühm II: pankrotivõlausaldajad Muudatusel on pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju seoses nende nõuete pankrotimenetluses rahuldamise määraga. Kui isikliku nõudeta pandipidaja tagatisõigus jääb asjale püsima, peegeldub see ka asja müügihinnas. Selle tulemusel võib pankrotivara 496 Madis Ernits, Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, 2017, § 31 p-d 4, 8, 13. Kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=17&p=12. 497 Kinnistusraamatu statistika seisuga 01.01.2018. E-kinnistusraamat, RIK registrite ja infosüsteemide keskus, lk 10. Kättesaadav: http://www.rik.ee/sites/www.rik.ee/files/elfinder/article_files/kinnistusraamatu_statistika_seisuga_01.01.2018.pd f. 498 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. 207 moodustuda väiksemas summas ning võlausaldajate nõuded tuleb rahuldada väiksemas ulatuses. Muudatus puudutab kõiki pankrotivõlausaldajaid. Pankrotivõlausaldajate täpse arvu kohta andmed puuduvad. Pankrotivõlgnikke oli aastatel 205–2018 keskmiselt 511, neist 116 juriidilise ja 396 füüsilise isiku suhtes.499 Kõikide ettevõtete (220 901500) võlausaldajatest on puudutatud vaid 0,053%. Kõikide füüsiliste isikute võlausaldajatest oleks puudutatud kaduvväike osa. Üleüldse moodustavad pandieseme realiseerimisega seotud pankrotimenetlused kõikidest pankrotimenetlustest 19%.501 See hõlmab pandipidajad nii isikliku nõudega kui ilma selleta. Seega asjaõigusliku tagatisõigusega pandipidajaga seotud pankrotimenetlusi on veelgi vähem. Sihtrühm III: ettevõtluskeskkond Muudatusel on ettevõtluskeskkonnale eelduslikult majanduslik mõju seoses krediidi kaasamisega. Muudatuse tulemusel muutub pandieseme instituut kindlamaks, mis omakorda peaks muutma krediidi saamise lihtsamaks ja odavamaks. Kehtiva korra kohaselt ei ole isiklikuks võlgnikuks mitte oleva võlgniku antav tagatis krediidiandja jaoks piisavalt atraktiivne. Krediidiandja peab sellisel juhul lisaks isiklikule võlgnikule jälgima ka tagatise andja majanduslikku seisu, seejuures võib tagatise andja ka muutuda, kuivõrd tagatis on seotud asja ja mitte selle omanikuga. Muudatuse tulemusel muutuksid ka isiklikuks võlgnikuks mitte oleva isiku antavad tagatised õiguskindlamaks, mis on positiivne ettevõtluskeskkonnale. See omakorda soodustab majandustegevust ja investeerimist. Muudatus puudutab kaudselt kogu ettevõtluskeskkonda, milles võivad osaleda nii juriidilised kui ka füüsilised isikud. Otseselt puudutab muudatus neid isikuid, kes soovivad anda ja saada laenu, seades tagatisõiguse isiklikuks võlgnikuks mitte oleva isiku pandiesemele. Selliste isikute arvu kohta andmed puuduvad. 6.14. Võlgniku kaasaaitamiskohustuse tagamine ja enese mittesüüstamise privileeg Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Võlgniku Mõju riigi julgeolekule: inimeste Võlgnik ja võlgniku lähedased isikud kaasaaitamiskohustuse õigused kriminaalmenetluses tagamine Mõju riigiasutuste korraldusele: Pankrotimenetluse organid põhiülesannete täitmise võime Mõju majandusele: Ettevõtluskeskkond ettevõtluskeskkond ja ettevõtete tegevus Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis välistaks pankrotimenetluse käigus kogutud teabe kasutamise kriminaal- või väärteomenetluses. Tekib konflikt enese mittesüüstamise privileegi ja pankrotimenetluses teabe kogumise vajaduse vahel. Kavandatava regulatsiooni kohaselt nähakse ette, et teabe või vande andmise kohustuse täitmiseks pankrotimenetluses antud selgitusi ei saa kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses ilma isiku vastava nõusolekuta. Sihtrühm I: võlgnik ja võlgniku lähedased isikud 499 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 500 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 501 Justiitsministeeriumi maksejõuetuse andmekorje aastate 2015–2017 osas. 208 Muudatusel on sihtrühmale mõju seoses riigi julgeoleku ja inimeste õiguste tagamisega kriminaalmenetluses. Muudatusega püütakse leevendada konflikti pankrotimenetluses info andmise ja enese mittesüüstamise privileegi vahel. Muudatusega võib kaasneda sihtrühmale negatiivne mõju, kuivõrd sihtrühma kuuluvad isikud võivad karta info andmist kriminaal- või väärteomenetluse hirmus. Teisalt aga tagab kavandatav muudatus, et just selline info ei satu kriminaal- ega väärteomenetlusse. Muudatus puudutab pankrotivõlgnikke ja nende lähikondseid. Pankrotivõlgnikke oli aastatel 205–2018 keskmiselt 511, neist 116 juriidilise ja 396 füüsilise isiku suhtes.502 Kõikide ettevõtete (220 901503) võlausaldajatest on puudutatud vaid 0,053%. Kõikide füüsiliste isikute võlausaldajatest oleks puudutatud kaduvväike osa. Palju neil on lähikondseid, ei ole võimalik öelda, kuivõrd sellised andmed puuduvad. Sihtrühm II: pankrotimenetluse organid Pankrotimenetluse organid on haldurid, kohus, tulevane Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistus. Muudatusel on sihtrühmale mõju seoses riigiasutuste korralduse ja põhiülesannete täitmise võimega. Teabe saamise õigus ja võimalus on pankrotimenetluse organite töö ja põhiülesannete täitmise üheks oluliseks aluseks. Muudatusega peaks nende jaoks paranema teabe saamise võimalused. Andmed puuduvad, kui paljudel juhtudel jätavad võlgnikud ja nende lähedased isikud info andmata, tuginedes enese mittesüüstamise privileegile. Eelduslikult võib seda pankrotimenetluse organite töös ette tulla regulaarselt, aga mitte igapäevaselt. Kõikidest õiguskaitseorganitest puutub pankrotimenetlustega tihedalt kokku 70 pankrotihaldurit, 18–19 maksejõuetusele spetsialiseerunud kohtunikku ja maksejõuetuse teenistuse loomisel veel 4–5 ametnikku, kokku sadakond isikut. Pankrotimenetluse organitele kaasnevad mõjud on pigem positiivset laadi, võimaldades neil varasemast hõlpsamini infot koguda. Sisuliselt ei muutu ka pankrotimenetluse organite töö ning riske neile ei kaasne. Muudatuse mõju on aga pigem väike, kuna selliseid asju on vähe. Sihtrühm III: ettevõtluskeskkond Muudatusel on majanduslik mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele. Kui pankrotimenetlust läbi viivatel organitel on võimalik rohkem infot koguda, on ka tõenäoline, et neil on rohkem võimalusi pankrotivara suurendamiseks ja õiglaseks jagamiseks. Muudatus ei too teistele ettevõtetele kaasa mingeid tegevusi. Muudatus on ettevõtluskeskkonnale positiivset laadi. Muudatus puudutab kaudselt kogu ettevõtluskeskkonda, sh 220 901 ettevõtet. Otseselt puudutab muudatus ettevõtluskeskkonnast seda osa, mis puutub kokku pankrotimenetlustega. 2015–2018 esitati aasta kohta keskmiselt u 1200 pankrotiavaldust.504 Seega enamik ettevõtteid puutub pankrotiga kokku harva ja muudatus ei ole neile olulise mõjuga. 6.15. Kohtu pädevus avalik-õiguslike nõuete tunnustamisel Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Selguse loomine avalik- Asutuste korraldus: tööülesanded, töökoormus ja Maakohtud õiguslike nõuete pädevussuhted ja -kohtunikud 502 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 503 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 504 Mõjuanalüüs lk 11, p 1.1. 209  tunnustamise vaidluste Majanduslik mõju: halduskoormuse muutumine Pankrotimenetluse lahendamises pädeva kohtu osalised osas Nõuetele esitatud Majanduslik mõju: halduskoormuse muutumine Pankrotivõlgnikud vastuväidete menetlemise Pankrotivõlausaldajad korra ühtlustamine Kavandatav muudatus I: selguse loomine avalik-õiguslike nõuete tunnustamise vaidluste lahendamises pädeva kohtu osas Seaduses täpsustatakse maakohtu pädevust avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle peetavate vaidluste lahendamiseks, luues selleks selge pädevusnormi. Kehtiv õigus ja kohtupraktika ei ole selles osas kooskõlas ning seadus vajab selgitamist. Muudatuse eesmärk on tagada kehtiva õiguse ja kohtupraktika kooskõla ning kõikide nõuete kaitsmise ühetaolisus. Valitud põhimõtet toetavad ka eelnõu ettepanekud nõuete kaitsmise kirjalikuks muutmise ja kohtuliku tunnustamise ning kohtute spetsialiseerumise kohta. Muudatus puudutab maakohtuid ja -kohtunikke ning pankrotimenetluse osalisi. Sihtrühm I: maakohtud ja -kohtunikud Muudatus puudutab maakohtute ja -kohtunike korraldust seoses nende tööülesannete, töökoormuse ja pädevussuhetega. Kui üldiselt kuuluvad avalik-õigusliku iseloomuga asjad halduskohtu pädevusse, siis pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel on ette nähtud, et need kuuluvad maakohtu pädevusse. Seega on maakohtu töökoormus selles osas suurem, samuti lahendab maakohus siis avalik-õigusliku iseloomuga asju, mis on erinev nende tavapärastest ülesannetest. Muudatusega ei muudeta siiski kehtivat õigust, vaid täpsustatakse seda, et kaotada erinevused kehtiva õiguse ja kohtupraktika vahel. Muudatus puudutab nelja maakohut ja eelkõige maksejõuetusasjadega tegelevaid kohtunikke maakohtutes, keda on kokku 18–19.505 Kõikidest maakohtunikest, keda on kokku 150,506 moodustab see 12,7%. Mõju on väike, kuivõrd ka kehtiva seaduse alusel peab maakohus nõuete tunnustamise vaidluse korral avalik-õiguslikke nõudeid lahendama. Seega on neil valdavalt vastavad tööülesanded ja töökoormus juba välja kujunenud. Muudatuse mõju seisneb seaduse ja õiguspraktika erinevuse selgitamises, mis peaks vähendama halduskoormust ja on seega positiivse mõjuga. Sihtrühm II: pankrotimenetluse osalised Muudatusel on pankrotimenetluse osalistele – pankrotihaldur, võlgnik, võlausaldajad – majanduslik mõju seoses halduskoormuse vähenemisega. Kui kõikide nõuete tunnustamise protseduur on ühetaoline, on menetlusosalistel lihtsam menetluses orienteeruda ja oma õigusi teostada, samuti kulub neil selleks vähem ressurssi. 505 Harju Maakohtu tsiviilasju lahendavate kohtunike 2017. a ja 2018. a tööjaotusplaanid; Tartu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan; Viru Maakohtu 2018. aasta tööjaotusplaan ja Pärnu Maakohtu 2017. aasta tööjaotusplaan. (K. Kerstna-Vaks. Maksejõuetuse revisjon. Analüüs (pankrotiseaduse 3. ja 4. peatükk). Halduri nimetamine ja vabastamine. Haldurile esitatavad nõuded ja haldurina tegutsemise õigus. Häälte määramine ja võlausaldajate üldkoosoleku otsused. Kohtute efektiivsuse tõstmine. Ajutise halduri, halduri ja pankrotitoimkonna tasud. Aruandlus. Võlgniku teabe andmise kohustus ja enese mittesüüstamine, 2018, lk 56 kaudu). 506 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja jagunemine kohtumajade vahel. – RTL 2005, 111, 1707; RT I, 02.07.2018, 4. 210 Muudatus puudutab kõiki pankrotihaldureid ja -võlgnikke. Eestis on 70 aktiivselt tegutsevat haldurit.507 Võrreldes kogu Eesti töötajaskonnaga, 2017. aastal oli Eestis tööga hõivatud isikuid 658 600,508 moodustavad haldurid neist väga väikese osa, 0,01%. Aastatel 2015–2018 kuulutati keskmiselt välja 511 isiku pankrot, sellest 116 juhul juriidilise ja 369 juhul füüsilise isiku pankrot.509 Kõikidest ühingutest (220 901510) moodustavad juriidiliste isikute pankrotid 0,053%. Kõikidest füüsilistest isikutest, kelle suhtes saaks algatada pankrotimenetluse,511 moodustavad füüsiliste isikute pankrotid väga väikese osa. Muudatus puudutab avalik-õiguslike nõuetega pankrotivõlausaldajaid. Puuduvad täpsed andmed nii pankrotivõlausaldajate arvu kohta kui ka avalik-õiguslike nõuetega võlausaldajate osakaalu kohta neist. Creditinfo Eesti AS andmetel moodustasid Eesti ettevõtete võlad aastatel 2016–2018 keskmiselt kokku 33,26 miljonit eurot, millest üle 40% oli maksuvõlg riigile.512 Kaudselt võib eeldada, et avalik-õiguslike nõuetega pankrotivõlausaldajad moodustavad kõikidest pankrotivõlausaldajatest u 40% või natukene rohkem. Seega pankrotimenetluses moodustavad nad arvestatava osa. Võrreldes aga kõikide juriidiliste ja füüsiliste isikute võlausaldajatega, on tegemist pigem väikese osaga. Enamik võlausaldajaid ei puutu kunagi pankrotimenetlusega kokku. Kavandatav muudatus II: nõuetele esitatud vastuväidete menetlemise korra ühtlustamine Kehtiva õiguse kohaselt, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele vastuväite, peab võlausaldaja esitama nõude tunnustamiseks hagi maakohtusse. Kui võlgnik esitab vastuväite avalik- õigusliku nõudega võlausaldaja nõudele, peab võlgnik nõude mittetunnustamiseks ise halduskohtusse kaebuse esitama. Muudatusega kaotatakse erinevused võlgniku vastuväite esitamise korral avalik-õigusliku nõude puhul ning kõikide nõuete tunnustamiseks kehtestatakse ühtne kord. Ühetaoline süsteem sobib paremini ka eelnõu ettepanekutega nõuete kirjaliku kaitsmise ja kohtuliku tunnustamise kohta ning seda toetab kohtute spetsialiseerumine maksejõuetuse asjadele. Kehtiva õiguse kohaselt on võimalik olukord, kus üks võlausaldaja esitab teise võlausaldaja nõudele vastuväite, mille tunnustamise nõuet lahendaks maakohus, ja võlgnik esitab sama võlausaldaja nõudele vastuväite, mille tunnustamist lahendaks sellisel juhul halduskohus. Muudatuse tulemusel kaob see oht ära. Muudatus puudutab pankrotivõlgnikke ja -võlausaldajaid. Sihtrühm I: pankrotivõlgnikud Muudatusel on pankrotivõlgnikele majanduslik mõju seoses halduskoormuse vähenemisega. Pankrotivõlgnik ei pea enam avalik-õiguslikule nõudele vastuväite esitamiseks 507 Tegutsevad haldurid 01.08.2019 seisuga pankrotihaldurite nimekirja alusel. Kättesaadav: http://www.kpkoda.ee/content/avaliku-poole-lingid/kontaktinfo. 508 TT0200: Hõivatud tegevusala (EMTAK 2008) järgi. Eesti Statistikaamet. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/?lang=et. 509 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 510 Eesti ühingute statistiline ülevaade. J. Järve, Eesti rakendusuuringute keskus Centar, 2019, lk 6. 511 1. jaanuaril 2019 oli Eesti rahvaarv 1 324 820. Kättesaadav: https://www.stat.ee/pressiteade-2019-053. 512 Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2018, lk 12–14. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2018.pdf; Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2017, lk 12–13. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2017.pdf; Creditinfo Eesti AS. Paneeluuring. PANKROTID EESTIS 2016, lk 12–14. Kättesaadav: https://web.creditinfo.ee/pankrotid2016.pdf. 211 esitama halduskohtusse kaebust. Võlgniku vastuväited vaadatakse edaspidi läbi ühetaoliselt nõuete tunnustamisel hagita menetluses. Muudatusest on puudutatud kõik pankrotivõlgnikud. Aastatel 2015–2018 kuulutati keskmiselt välja 511 isiku pankrot, sellest 116 juhul juriidilise ja 369 juhul füüsilise isiku pankrot.513 Kui avalik-õiguslike nõuete osakaal on u 40%514 nõuetest, siis puudutab muudatus aastas keskmiselt 204 võlgnikku. Kõikidest juriidilistest ja füüsilistest isikutest moodustab see väga väikese osa. Sihtrühm II: pankrotivõlausaldajad Muudatusel on avalik-õiguslike nõuetega pankrotivõlausaldajatele majanduslik mõju seoses halduskoormuse muutumisega. Võrreldes kehtiva õigusega peavad avalik-õiguslike nõuetega võlausaldajad olema nõude tunnustamiseks aktiivsemad. Kui kehtiva õiguse kohaselt pidi võlgnik lisaks vastuväite esitamisele ka halduskohtusse kaebuse esitama, siis ettepaneku kohaselt võlgnik kaebust enam esitama ei pea ning sarnaselt muudele võlausaldajatega tuleb ka avalik-õiguslike nõuetega võlausaldajatel asuda oma nõuet kaitsma. Arvestades nõuete tunnustamise regulatsiooni muutmist ning nõuete tunnustamist hagita menetluses, ei ole võlausaldaja koormuse kasv siiski märkimisväärne. Võlausaldaja ei pea esitama kohtusse hagi ega kandma vastavaid kulutusi, vaid peab esitama pankrotihaldurile oma seisukoha võlgniku vastuväite kohta. Sisuliselt seega suurt halduskoormuse muutust võlausaldaja jaoks ei ole, kuivõrd ka halduskohtus oleks võlausaldaja pidanud enda seisukohti esitama. Muudatus puudutab avalik-õiguslike nõuetega pankrotivõlausaldajaid. Andmed võlausaldajate arvukuse kohta puuduvad. Kui avalik-õiguslike nõuete osakaal on u 40%515 nõuetest, siis saab teatud mööndustega öelda, et muudatus mõjutab 40% pankrotivõlausaldajatest. Arvestades kõikide juriidiliste ja füüsiliste isikute arvu ja et aastas kuulutatakse keskmiselt välja 511 pankrotti, on puudutatud väike osa kõikidest võlausaldajatest. 6.16. Pärandvara pankrotimenetlus Muudatus Mõju valdkond Sihtrühmad Pärandvara pankrotimenetluse Majanduslik mõju: mõju Pärijad eriregulatsiooni loomine ettevõtluskeskkonnale, ettevõtjate Testamenditäitjad tegevusele ning leibkondadele, Pärandvara hooldajad mõju halduskoormusele Pankrotivõlausaldajad Mõju riigiasutuste korraldusele: Notarid kohtute ülesanded ja töökorraldus Pankrotihaldurid Kohtunikud Kehtivas õiguses puudub selge, läbipaistev ja tõhus pärandvara pankrotimenetluse regulatsioon. Pärimis- ja pankrotimenetluse kohatine paralleelsus ja maksejõuetu pärandvara suhtes läbiviidava pankrotimenetluse puhul selle eripära arvestamata jätmine tekitab tõlgendamisraskusi ja -erinevusi, mille tõttu tekib probleeme rakendamisel ja mis tekitab ebaühtlast praktikat. Muudatuste eesmärgiks on kaotada maksejõuetu pärandvara suhtes kohalduv dubleeriv õigusraamistik ja lisada pankrotiseadusesse pärandvara pankrotimenetluse eriregulatsioon. 513 Mõjuanalüüs lk 12, p 1.2. 514 Vaata käesoleva punkti kavandatava muudatuse I sihtrühm II kirjeldust. 515 Vaata käesoleva punkti kavandatava muudatuse I sihtrühm II kirjeldust. 212 Sihtrühmaks on kõik isikud, kes on õiguslikult maksejõuetu pärandvaraga seotud (pärijad, pärandvara hooldajad, testamenditäitjad, võlausaldajad), ja isikud, kellel on puutumus pärandvara pankrotimenetlusega (kohtunikud, pankrotihaldurid, notarid). Aastal 2017 esitas pärija võlgniku surma korral pankrotiavalduse 11 korral, 2016. aastal 18 ja 2017. aastal 21 korral. Pärandvara hooldaja on 2017. aastal menetluse algatamiseks avalduse esitanud kahel korral, 2015. ja 2016. aastal vastavaid avaldusi hooldajate poolt esitatud ei ole. Lisaks tuleb arvestada selliste pärijate, pärandvara hooldajate ja testamenditäitjatega, kes on seotud nende isikute pärimismenetlustega, kes surevad pankrotimenetluse ajal. Statistikaameti andmetel516 registreeriti aastatel 2008–2017 aastas keskmiselt umbes 15 500 surma. Arvestades 2015.–2017. aasta statistikat pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks esitatud avalduste kohta (pärijate, pärandvara hooldajate, testamenditäitjate, võlausaldajate517 poolt) ja nende isikute pankrotimenetluste arvu, kes menetluse ajal on surnud, siis peaks aastas olema umbes 50 pärandvara pankrotimenetlust, mis tähendab, et 0,003 isiku surma korral algatatakse tema vara suhtes pankrotimenetlus. Sihtrühm I: pärijad Pärandvara pankrotimenetluse regulatsiooni selgitamine puudutab kõiki isikuid, kes on õiguslikult maksejõuetu pärandvaraga seotud. Eelkõige on nendeks pärijad, kellest saavad pärandaja õigusjärglased ehk isikud, kellele läheb üle pärandaja vara. Menetlus, mis puudutab maksejõuetut pärandvara, ja selle efektiivsus avaldab pärijatele majanduslikku mõju. Mõju ulatus on väike, kuivõrd sihtrühma käitumises ei oodata märkimisväärseid muudatusi, pärijate kohustused ei muutu (nt säilib neil pankrotiavalduse esitamise kohustus, kui tegemist on maksejõuetu pärandvaraga). Muudatustega kaasneb suurem selgus õiguslikus olukorras, see aitab pärijatel paremini mõista oma õigusi ja kohustusi, tuues suuremat õiguskindlust maksejõuetu pärandvaraga seotud isikute, eelkõige pärijate jaoks. Mõjutatud sihtrühma suurust võiks esmapilgul pidada suureks, sest mõjutatud on kõik isikud, kuid arvestades pärandvara pankrotimenetluste suhteliselt väikest arvu ja sellest tulenevat mõju avaldumise väikest sagedust, võib sihtrühma pidada pigem väikeseks. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, regulatsiooni selgusel on pärijatele positiivne mõju. Kokkuvõttes on muudatuse mõju väheoluline. Sihtrühm II: ettevõtluskeskkond ja pankrotivõlausaldajad Muudatusega kaasneb majanduslik mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele. Abinõude kasutamise eesmärgiks on regulatsiooni selgus, mis peaks tagama isikute huvide kaitse ja tasakaalu, muu hulgas kaitsma ettevõtjaid teiste isikute eest. Ebaselge õiguslik olukord võib kahjustada ettevõtjate omavahelisi suhteid ja selle kaudu ettevõtluskeskkonda üldiselt halvendada. Ettevõtluskeskkonna hulka kuuluvad ka pankrotivõlausaldajad, olenemata asjaolust, kas tegemist on ettevõtja või majandus- või kutsetegevusega mitte tegelev isik. Võlausaldaja huvi on saada oma nõue maksimaalses ulatuses rahuldatud, efektiivne ja prognoositav menetlus toetab seda selgelt. Neid võib demotiveerida pankrotiavalduse esitamine ja menetluses osalemine, kui pankrotivõlgniku vara on üle läinud teisele isikule. Muudatused 516 Kättesaadav: https://www.stat.ee/34268. 517 2017. aastal esitas võlausaldaja pankrotiavalduse 25 protsendil kõikidest (st nii füüsiliste kui juriidiliste isikute) pankrotimenetlustest, sama protsent oli ka aastal 2016, 2015. aastal esitasid võlausaldajad avaldusi 20 protsendil menetlustest. 213 peaksid tagama, et (pankroti)võlgniku surm ei takista võlausaldajatel kaitsta oma huve ja võimalust rahuldada oma nõudeid pankrotimenetluses. Muudatustega kaasnev mõju sihtrühmale on väike, pankrotivõlausaldajad ei pea oma käitumises muudatusi tegema, kuid pärandvara pankrotimenetluse eriregulatsiooni loomise tulemusel suureneb nende usaldus pankrotimenetluse ja ettevõtluskeskkonna suhtes üldiselt. Kuigi mõjutatud on kaudselt kõik ettevõtjad ja tarbijad, kes võivad sattuda võlausaldaja staatusesse, siis arvestades pärandvara pankrotimenetluste suhteliselt väikest hulka ja sellest tulenevat mõju avaldumise väikest sagedust, võib sihtrühma pidada pigem väikeseks. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, regulatsiooni selgusel on pankrotivõlausaldajatele positiivne mõju. Muudatustega kaasnev mõju on sihtrühmale kokkuvõttes väike. Sihtrühm III: testamenditäitjad, pärandvara hooldajad, notarid, pankrotihaldurid, kohtunikud Muudatustel on majanduslik mõju seoses halduskoormusega nende isikute suhtes, kelle ameti- ja kutsetegevus või kohustused seovad nad kas maksejõuetu pärandvaraga või neil on puutumus pärandvara pankrotimenetlusega (testamenditäitjad, pärandvara hooldajad, notarid, pankrotihaldurid). Kohtunikel on mõju seoses ülesannete täitmisega, mis tulenevad riigiasutuste korraldusest. Mõju ulatus on väike, kuivõrd sihtrühma käitumises ei oodata märkimisväärseid muudatusi, regulatsiooni ei lisata olulisi uusi kohustusi, vaid muudetakse reegleid selgemaks. Seega võib eeldada, et suuri kohanemisraskusi ei kaasne. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuivõrd pärandvara pankrotimenetluste arv ei ole väga suur. Sihtrühm on keskmine. Maakohtunikke on, nagu eespool viidatud, 159, kellest maksejõuetusega tegeleb 18–19 kohtunikku. Arvestades, et hinnanguliselt on kõnesolevate menetluste maksimumarv umbes 50 aastas, tähendaks see igale kohtunikule ligikaudu 2,63 menetlust aastas. Teises kohtuastmes ei ole maksejõuetusele spetsialiseerunud kohtunikke, kuid esimese astme kohtunikel on selliste menetlustega suurem puutumus. Testamenditäitjate ja pärandvara hooldajate määramine ei ole kohustuslik, seega kõikides maksejõuetu pärandvara pankrotti puudutavates menetlustes ei pruugi neid ka esineda. Notarite jaoks muutub regulatsioon selgemaks ehk kui on tegemist maksejõuetu pärandvara olukorraga, tuleb praeguse pärimisseaduse § 142 lõike 1 järgi nimetatud nõuded rahuldada pankrotimenetluses. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, kuna muudatus on positiivne. Testamenditäitjatele, pärandvara hooldajatele, notaritele, pankrotihalduritele, kohtunikele peaks menetlus kokkuvõttes muutuma selgemaks ja ettearvatumaks. Kokkuvõttes ei ole muudatusel sihtrühmale olulist mõju. 7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Seaduse rakendamisega kaasnevad teatud eeldatavad tulud ja kulud. Konkurentsiameti juurde maksejõuetuse teenistuse loomiseks on vaja täiendavaid riigieelarvelisi vahendeid, milleks on esitatud RES lisataotlus. Praeguse hinnangu kohaselt võiks teenistuse tegevuseks kuluda 600 000 eurot aastas. Teenistuse koosseis moodustuks 214 juhist, kolmest juristist ja ühest sekretärist. Aastane palgafond oleks u 201 000.518 Lisandub töökoha maksumus u 1000 eurot aastas ühe töötaja kohta, kokku seega 5000 eurot aastas (eelkõige IT kulu). Lisaks ka büroopindade rent aastas suurusjärgus 25 000 eurot. Kokku 231 000 eurot. Ülejääv osa, st 369 000 eurot on planeeritud teenistuse põhitegevuseks, st eriauditite ja pankrotimenetluste avalike uurimiste läbiviimiseks proportsionaalselt. Soome pankrotiombudsmani kulud eriaudititele ja pankrotimenetluste avalikele uurimistele olid järgmised: üks eriaudit raamatupidamise taastamiseks maksab 1000–3000 eurot, muud eriauditid u 8000 eurot ja pankrotimenetluse avalik uurimine 10 000 – 15 000 eurot.519 Eestis on halduri keskmine tasu juriidiliste isikute menetlustes 11 243 eurot.520 Taoliste kuludega saaks maksejõuetuse teenistus planeeritava eelarve kohaselt aastas läbi viia u 23 keerulisemat eriauditit ja 16 pankrotimenetluse avalikku uurimist. Maksejõuetuse teenistuse tegevusega kaasnevad ka tulud. Esiteks nõuab teenistus riigieelarvesse tagasi eriauditite ja pankrotimenetluste avalikele uurimistele kulunud summad, kui võlgnikul jagub selleks pankrotivara. Soomes saab pankrotiombudsman tehtud kulutustest pankrotivõlgnikelt tagasi keskmiselt 19,8% kulutustest (vt tabel 2). Teiseks saab riik kasu seeläbi, et on üks suurimaid pankrotivõlausaldajaid (40% nõuetest; vt tabel 4. Soome pankrotiombudsmani näide võlausaldajate kasu kohta). Maksejõuetuse teenistuse tegevuse üks tulemusi on ka võlausaldajatele suuremate väljamaksete saavutamine. Kolmandaks tuleb arvestada, et maksejõuetuse teenistuse peamise eesmärgi – ärikeskkonna parendamine ja seadusvastaselt tekitatud maksejõuetuste põhjuste selgitamine – tulemus on hoopiski kvalitatiivne ja avaldub erinevates aspektides, mida on raske rahaliselt hinnata. Näiteks peaks ausam ärikeskkond soodustama rohkem ja julgemini investeerima ja laenama, mis on kasulik majanduse toimimisele. Kohtute spetsialiseerumine ei peaks tooma kaasa kulutusi, kuivõrd spetsialiseerumine põhineb pigem kohtu ressursside ümberjagamisel, kui nende täiendamisel. Samas toob spetsialiseerumine kaasa tulusid, kuivõrd maksejõuetuse asjade lahendamine peaks muutuma kiiremaks ja kvaliteetsemaks, mis omakorda on soodne osapooltele ja Eesti ärikeskkonnale. Ajutisele haldurile ja haldurile riigi vahenditest tasu ja kulutuste hüvitamise piiri tõstetakse 397 eurolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga ühekordsele alammäärale. Nimetatud alammäär aastal 2019 on 540 eurot kuus. Seega tõuseb kulu 36%. Teisest küljest sätestatakse, et riigi vahenditest halduri tasu ja kulutuste hüvitamisel arvestatakse tasu ja kulutused riigi õigusabi seaduses sätestatud korras. Riigi õigusabi tunnihind on valdavalt 50 eurot tunnis. Seega suureneb oluliselt tundide arv, mille eest halduril tekib reaalselt tasu saamise võimalus (madalam tunnihind, kõrgem piirmäär). Arvestades, et senine piirmäär (397 eurot) on kehtinud aastaid ning on suhteliselt madal, ei ole põhjust eeldada, et uus piirmäär valdavalt täis ei tuleks. Aastal 2018 hüvitati riigivahenditest ajutise halduri tasu füüsilisest isikust võlgnike puhul 333 699,81 euro ja juriidilisest isikust võlgnike puhul 118 678,83 euro ulatuses, kokku 452 378,64 euro ulatuses (sisaldab halduri tasule lisanduvat käibemaksu).521 Kui hüvitatava summa määr tõuseb 36%, suureneb hüvitatav summa 162 856 euro võrra. 518 Teenistuse juhi palk peaks vastama esimese astme kohtuniku palgale, et teenistuse juhi kohale oleksid nõus asuma võimekad inimesed. 2019. aastal oli esimese astme kohtuniku palk 3698,70 eurot, koos maksudega aastane palgafond 59 386,50 € (3698,70 *12*1,338). Kolme juristi palgafond võiks olla ministeeriumi õiguspoliitika juristi palk, seega oleks palgafond aastas 125 236,8 eurot (2600*3*12*1,338). Sekretäri palgafond võiks olla 16 056 eurot (1000*12*1,338). Kokku 200 679,30, ümardatult 201 000 eurot. 519 Mõjuanalüüs lk 25, p 2.1.2. 520 Mõjuanalüüs lk 66, p 6.1. 521 Justiitsministeeriumi andmed. 215 Nõuete kaitsmise kirjalikuks muutmine aitab kokku hoida võlausaldajate kulusid, sh riigi kulusid nõuete esitamisel ja kaitsmisel. See peegeldub nii menetluskuludes kui ka ajas, mis kulus varem nõuete tunnustamisele ning mis hagita menetluses peaks pooltelt vähem ressurssi nõudma. Nõuete kaitsmine hagita menetluses vähendab esimeses astmes makstavat riigilõivu. Kui kehtiva õiguse alusel (TsMS § 132 lg 4 p 9 ja RLS § 59 lg 4) tuleb igal võlausaldajal oma nõude tunnustamiseks esitada kohtule hagiavaldus ja tasuda sellelt 300 eurot riigilõivu, siis muudatuse kohaselt maksab haldur võlausaldajate nimekirja esitamisel riigilõivu 15 eurot (RLS § 59 lg 10). Samamoodi väheneb varem apellatsioonkaebustelt kogutud riigilõiv (RLS § 59 lg 15), kuivõrd muudatuse kohaselt tuleks määruskaebuse esitamisel tasuda lõivu 50 eurot (RLS § 59 lg 14). Samuti on võimalik, et tasutud riigilõiv kuulub TsMS § 172 lg 2 ls 2 alusel tagastamisele. Aastal 2018 esitati maakohtutesse 102 hagi nõude tunnustamiseks. Kokku saabus 2018. aastal maakohtutesse 15 382 hagimenetlust,522 millest nõude tunnustamise hagid moodustavad 0,66%. Neilt tasutud riigilõivud moodustasid kokku 30 600 eurot.523 Haldur peab omakorda võlausaldajate nimekirja kinnitamise avalduse esitama kõikides pankrotimenetlustes ja tasuma riigilõivu 15 eurot nimekirja kohta. Aastal 2018 kuulutati välja 644 pankrotti,524 millelt riigilõivu kogusumma oleks olnud 9 660 eurot. Seega on vahe 20 940 eurot. Maakohtute 2018. aasta eelarve oli 37 276 011 eurot,525 millest 20 940 eurot moodustab 0,056%. Ringkonnakohtutesse saabus 2018. aastal 1315 apellatsioonimenetlust, sh pankrotiasju 58.526 Neist kõik ei ole nõude tunnustamise vaidlused, kuid täpsemad andmed puuduvad. Saab öelda, et nõude tunnustamise vaidluse asjad moodustavad ringkonnakohtus vähem kui 4,4% apellatsioonimenetlustest. Ka apellatsioonkaebuse esitamisel ringkonnakohtusse tuleb tasuda riigilõivu 300 eurot (RLS § 59 lg 15), mis 58 menetluse puhul oleks 17 400 eurot (tegelikkuses ei ole kõik 58 menetlust nõude tunnustamise vaidlused ehk eeldatav riigilõivu laekumine on väiksem). Eeldades, et hagita menetluse puhul on sama paljudes asjades määruskaebuse esitamist kui apellatsioonimenetlustes, laekuks määruskaebustelt riigilõivu 2 900527 eurot. Seega on vahe 14 500528 eurot. See moodustab ringkonnakohtute kogu eelarvest, mis oli 2018. aastal 10 311 142 eurot,529 0,14%. 522 ESIMESE JA TEISE ASTME KOHTUTE MENETLUSSTATISTIKA 2018. a KOONDANDMED, 2018. a jooksul saabunud asjade arv ja lahendatud asjade arv ning keskmine menetlusaeg ja asjade lahendamise jõudlus, lk 1. Kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/i_ja_ii_astme_kohtute_2018._a_statistilise d_koondandmed.pdf. 523 102 hagi x 300 eurot = 30 600 eurot. 524 Mõjuanalüüs lk 13, p 1.2, joonis 2. 525 Harju Maakohtu 2018. a eelarve kokku 20689249 eurot, kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/harju_maakohus_0.pdf. Tartu Maakohtu 2018.a eelarve kokku 7 317 363 eurot, kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_maakohus.pdf. Viru Maakohtu 2018. a eelarve kokku 4 567 388 eurot, kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/viru_maakohus_0.pdf. Pärnu Maakohtu 2018. a eelarve kokku 4 702 011 eurot, kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/parnu_maakohus_0.pdf. 526 ESIMESE JA TEISE ASTME KOHTUTE MENETLUSSTATISTIKA 2018. a KOONDANDMED, 2018. a jooksul saabunud asjade arv ja lahendatud asjade arv ning keskmine menetlusaeg ja asjade lahendamise jõudlus, lk 3. Kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/i_ja_ii_astme_kohtute_2018._a_statistilise d_koondandmed.pdf. 527 58 menetlust x riigilõiv 50 eurot = 2900 eurot. 528 17400-2900=14500. 529 Tallinna Ringkonnakohtu eelarve 2018. a oli 7 263 804 eurot, kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_ringkonnakohus.pdf. Tartu 216 Deposiidi tasunud võlausaldaja õigus esitada deposiidi hüvitamise nõue toob samuti kaasa muutused riigilõivu laekumises. Kui varem pidi võlausaldaja deposiidi hüvitamiseks esitama kohtusse hagiavalduse ja maksma sellelt riigilõivu vastavalt hagihinnale, siis muudatuse kohaselt lahendab kohus nõude hagita menetluses. Sellisel juhul peab võlausaldaja tasuma riigilõivu avalduselt 15 eurot (RLS § 59 lg 10). Alates 2007. a on selline nõue kohtule esitatud vaid 13 korral,530 mistõttu see ei mõjuta oluliselt riigilõivu laekumist. 8. RAKENDUSAKTID Seaduse jõustumisega kaasneb vajadus: 1) tunnistada pankrotiseaduse § 60 lõike 5 alusel kehtestatud justiitsministri 30. detsembri 2009. a määruse nr 48 „Pankrotihalduri toimikule ja pankrotimenetluses koostatavatele dokumentidele esitatavad nõuded“ § 4 lõike 7 punkt 5 kehtetuks; 2) muuta Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lõike 2 alusel kehtestatud justiitsministri 19. augusti 2015. a määrust nr 27 „Konkurentsiameti põhimäärus“. Määruse muutmise kavand on lisatud eelnõu seletuskirjale (Lisa 1); 3) kehtestada pankrotiseaduse § 843 lõike 2 alusel määrus „Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse põhimäärus“. Määruse kehtestamise kavand on lisatud eelnõu seletuskirjale (Lisa 1); 4) kehtestada pankrotiseaduse § 652 lõike 2 alusel määrus „Pankrotimenetluse tüüptoimingute toimingutasude arvestamise kord“. Määruse kehtestamise kavand on lisatud eelnõu seletuskirjale (Lisa 2); 5) muuta riigi õigusabi seaduse § 21 lõike 3 ja § 22 lõike 4 alusel kehtestatud justiitsministri 26. juuli 2016. a määrust nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Määruse kehtestamise kavand on lisatud eelnõu seletuskirjale (Lisa 3). Pankrotiseaduse § 843 lõige 2 on uus volitusnorm, mille kohaselt valdkonna eest vastutav minister kehtestab maksejõuetuse teenistuse põhimääruse. Pankrotiseaduse § 652 lõige 2 on uus volitusnorm, mille kohaselt valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega pankrotiseaduse § 652 lõikes 1 nimetatud toimingute toimingutasude arvestamise korra. 9. SEADUSE JÕUSTUMINE Seadus jõustub 2021. aasta 1. jaanuaril. Jõustumisaeg on valitud, arvestades eelnõu menetlemise eeldatavat aega ning vajadust jätta seaduse rakendajatele ettevalmistusaeg uue regulatsiooni kohaldama hakkamiseks. Eelkõige on ettevalmistusaega vaja seoses kohtute spetsialiseerumise, halduri tasu arvestamise aluste muutmise ja Konkurentsiameti juurde maksejõuetuse teenistuse loomisega. ringkonnakohtu eelarve 2018. a oli 3 047 338 eurot, kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_ringkonnakohus.pdf. 530 Otsing märksõnaga „PankrS § 30 lg 3“ Riigi Teataja kohtulahendite andmebaasis. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/otsingutulemus.html?aktiivneTab=KOIK&sort=LahendiKuulutamiseA eg&asc=false&kohtuasjaNumber=&lahendiKpvAlgus=&lahendiKpvLopp=&menetluseKpvAlgus=&menetluse KpvLopp=&kohus=&kohtunik=&annotatsiooniSisu=&menetluseLiik=&lahendiLiik=&ecliNumber=&lahendiTe kst=pankrs+%C2%A7+30+lg+3. Otsing annab 11.07.2018 välja 18 tulemust, kuid lahendid nr 2-12-27868/35, nr 2-12-30886, nr 2-12-28472, nr 2-09-41725, nr 2-10-46190 ei käsitle nõuet PankrS § 30 lg 3 alusel. Rahuldati nõuded lahendites nr 2-15-8925, nr 2-15-9090, nr 2-14-56860, nr 2-11-14108 (kompromiss), nr 2-11-11280/16, nr 2-07-23604. 217 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Halduskohtule, Tartu Halduskohtule, Eesti Kohtunike Ühing, Õiguskantsleri Kantseleile, Konkurentsiametile, Eesti Advokatuurile, Eesti Advokatuuri maksejõuetusõiguse komisjonile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Notarite Kojale, Teenusmajanduse Kojale, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudile, Eesti Võlausaldajate Liidule, Eesti Pangaliidule, Riigiprokuratuurile, Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidule, Eesti Väärtpaberikeskusele, Paul Varulile, Kersti Kerstna-Vaksile. Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2019. a. 218  Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 1 Rakendusakti kavand Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse põhimääruse kehtestamine ja Konkurentsiameti põhimääruse muutmine § 1. Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse põhimääruse kehtestamine Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse põhimäärus kehtestatakse järgmises sõnastuses: „Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse põhimäärus Teenistuse põhimäärus kehtestatakse pankrotiseaduse § 843 lõike 2 alusel. § 1. Maksejõuetuse teenistuse staatus Maksejõuetuse teenistus (edaspidi teenistus) on Konkurentsiameti (edaspidi amet) struktuuriüksus. § 2. Teenistuse põhiülesanded (1) Teenistus teostab riiklikku järelevalvet võlgniku ja võlgniku lähikondsete tegevuse üle seoses võlgniku pankrotimenetlusega ning uurib võlgniku ja võlgniku lähikondsete võimalikku seadusvastast käitumist maksejõuetuse tekitamisel või makseraskuste suurendamisel, viies läbi eriauditeid ja pankrotimenetluse avalikke uurimisi ning tehes haldurile ettepanekuid pankrotimenetluse läbiviimisel. Teenistus ei teosta riiklikku järelevalvet finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikute suhtes. (2) Teenistus teostab haldusjärelevalvet pankrotihalduri üle pankrotimenetluses menetluse seaduspärase läbiviimise ning pankrotimenetluse kulude otstarbekuse üle. (3) Teenistus aitab kaasa ühtse maksejõuetuse praktika kujundamisele pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetlustes. (4) Teenistus on oma tegevuses sõltumatu. § 3. Teenistuse kulud Teenistuse kulud kaetakse Konkurentsiameti eelarvest maksejõuetuse teenistusele ettenähtud vahenditest. § 4. Teenistuse juhataja õigused ja kohustused Teenistuse tööd juhib teenistuse juhataja – peadirektori asetäitja, kes: 1) koordineerib, suunab, juhendab, kontrollib ja analüüsib teenistusele pandud ülesannete täitmist ning vastutab teenistuse ülesannete efektiivse, õiguspärase ja otstarbeka täitmise eest; 2) tagab eelarve täpse ja otstarbeka täitmise ning riigivara sihipärase kasutamise; 3) planeerib teenistuse tööd ja ülesannete täitmist; 219 4) annab teenistuse ametnikele ülesannete täitmiseks juhiseid ja korraldusi; 5) jälgib teenistuse ametnike teenistusülesannete ja -kohustuste täitmist; 6) annab haldusmenetluses teenistuse ülesannete täitmiseks haldusakte; 7) allkirjastab oma valdkondades ametis koostatud väljasaadetavad kirjad, teated, kutsed ja muud dokumendid; 8) esindab ametit seaduse ja peadirektorilt saadud volituste piires; 9) esindab teenistust oma ülesannete täitmisel ning annab teenistuse nimel arvamusi ja kooskõlastusi ameti peadirektorile ja teistele struktuuriüksustele; 10) saab ameti peadirektorilt ja teistelt struktuuriüksustelt teenistusele pandud ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni; 11) korraldab teenistuse ametnike ametijuhendite väljatöötamist ja esitab need peadirektorile kinnitamiseks; 12) teeb peadirektorile ettepanekuid teenistuse struktuuri, koosseisu ja töökorralduse, ametnike töötasustamise ja distsiplinaarkaristuste määramise kohta; 13) taotleb teenistuse ametnikele täienduskoolitust teenistusele pandud ülesannete tõhusamaks täitmiseks; 14) teeb peadirektorile ettepanekuid teenistujate lähetusse saatmiseks ning teenistujate töögruppidesse määramiseks; 15) teeb peadirektorile ettepanekuid töörühmade või komisjonide moodustamise kohta teenistuse tegevusvaldkonda puudutavate küsimuste lahendamiseks; 16) tagab teenistuse töö kvaliteedi ja tulemuslikkuse olemasolevate organisatsiooniliste ja majanduslike tingimuste piires; 17) täidab muid õigusaktidega sätestatud või peadirektori antud maksejõuetusalaseid ülesandeid. (2) Teenistuse juhatajat-peadirektori asetäitjat asendab tema äraolekul ameti peadirektor või peadirektori poolt määratud maksejõuetuse järelevalve teenistuse ametnik. § 6. Aruandlus (1) Teenistus annab oma tegevusest aru Konkurentsiameti peadirektorile, valdkonna eest vastutavale ministrile ja Riigikogu majanduskomisjonile, tehes neile iga-aastaselt ettekande oma tegevuse kohta. (2) Aruandlust teenistuse tegevuse kohta esitab teenistuse juhataja-peadirektori asetäitja või tema poolt volitatud teenistuse ametnik. (3) Teenistus avaldab Konkurentsiameti kodulehel iga-aastaselt aruande oma tegevuse kohta. § 7. Teenistuse ümberkorraldamine Teenistuse ümberkorraldamine ja likvideerimine toimub: 1) teenistuse funktsioonide muutumisel seoses ameti reorganiseerimisega; 2) ameti peadirektori ettepanekul; 3) muudel seaduses ettenähtud juhtudel.“. § 2. Konkurentsiameti põhimääruse muutmine Justiitsministri 19. augusti 2015. aasta määruses nr 27 „Konkurentsiameti põhimäärus“ avaldamismärkega RT I, 15.11.2017, 2 tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Maksejõuetuse teenistuse tegevuseks ettenähtud vahenditele kohalduvad pankrotiseaduses sätestatud erisused.“; 220 2) paragrahvi 6 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) maksejõuetus.“; 3) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „Maksejõuetuse teenistuse struktuur, ülesanded ja teenistuse juhataja õigused, kohustused ja vastutus määratakse kindlaks seaduse ja valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud põhimäärusega.“; 4) paragrahvi 12 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) maksejõuetuse teenistus.“; 5) määrust täiendatakse paragrahvi 141 järgmises sõnastuses: „§ 141. Maksejõuetuse teenistuse põhiülesanded Maksejõuetuse teenistuse põhiülesandeks on: 1) teostada riiklikku järelevalvet võlgniku ja võlgniku lähikondsete tegevuse üle seoses võlgniku pankrotimenetlusega ning uurida võlgniku ja võlgniku lähikondsete võimalikku seadusvastast käitumist maksejõuetuse tekitamisel või makseraskuste suurendamisel. Teenistus ei teosta riiklikku järelevalvet finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikute suhtes. 2) teostada haldusjärelevalvet pankrotihalduri üle pankrotimenetluses menetluse seaduspärase läbiviimise ning pankrotimenetluse kulude otstarbekuse üle. 3) aidata kaasa ühtse maksejõuetuse praktika kujundamisele pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetlustes.“; 6) paragrahvi 17 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Ameti peadirektor teostab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigusi ja kohustusi maksejõuetuse teenistuse ja selle ametnike suhtes niivõrd, kui see ei ole seaduse või maksejõuetuse teenistuse põhimääruses reguleeritud teisiti.“. ___________________________________________________________________________ Justiitsminister „…“ „…………………“ 2019. a. 221  Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 2 Rakendusakti kavand Pankrotimenetluse tüüptoimingute toimingutasude arvutamise korra määruse kehtestamine Pankrotimenetluse tüüptoimingute toimingutasude arvutamise korra määrus kehtestatakse järgmises sõnastuses: „Pankrotimenetluse tüüptoimingute toimingutasude arvutamise kord Määrus kehtestatakse pankrotiseaduse § 652 lõige 2 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesolevas määruses reguleeritakse pankrotiseaduse § 652 lõikes 1 nimetatud toimingute tasustamine. § 2. Toimingute tasustamise alused (1) Toimingutasud leitakse toimingu tegemiseks kuluva standardse aja alumise ja ülemise vahemiku ning nende keskmise järgi. (2) Toimingutasu leitakse toimingu läbiviimiseks kuluva töötundide arvu korrutamisel halduri või halduri abilise (juristi) tunnihinnaga vastavalt käesoleva määruse §-s 3 sätestatud tööaja osakaaludele. (3) Halduri tunnihind vastab pankrotiseaduse § 23 lõikes 3 sätestatule. (4) Juristi tunnihind moodustab 75% käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tunnihinnast. § 3. Toimingute tüüpiline ajakulu füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses Toiming Halduri Juristi Aeg minutites tööaja tööaja osakaal osakaal keskmine ülemine alumine Võlausaldajate esimese 100% 0% 50 40 60 üldkoosoleku läbiviimine (PankrS § 78) Võlausaldajate üldkoosoleku 100% 0% 60 50 73 läbiviimine (PankrS §-d 79 ja 80) Võlausaldaja nõude 0% 100% 23 15 30 registreerimine võlausaldaja kohta Enampakkumise korraldamine 50% 50% 45 30 60 vara kohta oksjonikeskkonda sisestamisel (PankrS § 136) Pankrotivara nimekirja 50% 50% 64 45 83 koostamine (PankrS § 126) 222  Füüsilisest isikust võlgniku 100% 0% 188 150 225 nõustamine ja juhendamine Halduri ettekande koostamine 50% 50% 158 135 180 pankrotivara kohta (PankrS §132) Halduri ettekande koostamine 50% 50% 90 68 113 võlausaldajate esimesel üldkoosolekul (PankrS § 127) Halduri ettekande koostamine 50% 50% 100 80 120 PankrS § 165 alusel Halduri ettekande koostamine 100% 0% 240 210 270 pankrotimenetluse raugemisel (PankrS § 158 lg 3) Pankades halduri nimele võlgniku 100% 0% 30 30 30 kontode kasutusõiguse vormistamine panga kohta Lepingute ümbervormistamine 50% 50% 30 30 30 Pankrotiteate edastamine 50% 50% 13 10 15 võlausaldaja kohta Väljamaksete teostamine 50% 50% 10 10 10 võlausaldajatele makse kohta Võlausaldajate esimese 50% 50% 30 30 30 üldkoosoleku otsuste kinnitamise taotluse koostamine Arestide lõpetamine, kontode 50% 50% 30 30 30 sulgemine konto kohta § 4. Toimingute tüüpiline ajakulu juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses Toiming Halduri Juristi Aeg minutites tööaja tööaja keskmine osakaal osakaal alumine ülemine Võlausaldajate esimese 100% 0% 100 80 120 üldkoosoleku läbiviimine (PankrS § 78) Võlausaldajate üldkoosoleku 100% 0% 125 80 170 läbiviimine (PankrS §-d 79 ja 80) Võlausaldaja nõude 0% 100% 23 15 30 registreerimine võlausaldaja kohta Enampakkumise korraldamine 50% 50% 45 30 60 vara kohta oksjonikeskkonda sisestamisel (PankrS § 136) Toimkonna koosoleku protokolli 50% 50% 100 80 120 koostamine Pankrotivara nimekirja 50% 50% 86 68 105 koostamine (PankrS § 126) Halduri ettekande koostamine 50% 50% 225 210 240 pankrotivara kohta (PankrS §132) Halduri ettekande koostamine 50% 50% 120 100 140 võlausaldajate esimesel üldkoosolekul (PankrS § 127) 223  Halduri ettekande koostamine 50% 50% 195 165 225 PankrS § 165 alusel Halduri ettekande koostamine 100% 0% 360 330 390 pankrotimenetluse raugemisel (PankrS § 158 lg 3) Pankades halduri nimele võlgniku 100% 0% 30 30 30 kontode kasutusõiguse vormistamine panga kohta Lepingute ümbervormistamine 50% 50% 30 30 30 Pankrotiteate edastamine 50% 50% 13 10 15 võlausaldaja kohta Väljamaksete teostamine 50% 50% 10 10 10 võlausaldajatele makse kohta Võlausaldajate esimese 50% 50% 30 30 30 üldkoosoleku otsuste kinnitamise taotluse koostamine Arestide lõpetamine, kontode 50% 50% 30 30 30 sulgemine konto kohta „. ___________________________________________________________________________ Justiitsminister „…“ „…………………“ 2019. a. 224  LISA 2.1. Toimingutasude näidis 2019. aastal kehtiva kuupalga alammäära alusel 1. Füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus Halduri Juristi Toimingutasu (€) Toiming tööaja tööaja keskmine osakaal osakaal alumine ülemine Võlausaldajate esimese üldkoosoleku 100% 0% 90 72 108 läbiviimine (PankrS § 78) Võlausaldajate üldkoosoleku 100% 0% 112 90 131 läbiviimine (PankrS §-d 79 ja 80) Võlausaldaja nõude registreerimine 0% 100% 31 20 41 võlausaldaja kohta Enampakkumise korraldamine vara kohta oksjonikeskkonda sisestamisel 50% 50% 71 47 95 (PankrS § 136) Pankrotivara nimekirja koostamine 50% 50% 101 71 131 (PankrS § 126) Füüsilisest isikust võlgniku nõustamine 100% 0% 338 270 405 ja juhendamine Halduri ettekande koostamine 50% 50% 249 213 284 pankrotivara kohta (PankrS §132) Halduri ettekande koostamine võlausaldajate esimesel üldkoosolekul 50% 50% 142 107 178 (PankrS § 127) Halduri ettekande koostamine PankrS § 50% 50% 158 126 189 165 alusel Halduri ettekande koostamine pankrotimenetluse raugemisel (PankrS § 100% 0% 432 378 486 158 lg 3) Pankades halduri nimele võlgniku kontode kasutusõiguse vormistamine 100% 0% 54 54 54 panga kohta Lepingute ümbervormistamine 50% 50% 47 47 47 Pankrotiteate edastamine võlausaldaja 50% 50% 20 16 24 kohta Väljamaksete teostamine 50% 50% 16 16 16 võlausaldajatele makse kohta Võlausaldajate esimese üldkoosoleku 50% 50% 47 47 47 otsuste kinnitamise taotluse koostamine Arestide lõpetamine, kontode sulgemine 50% 50% 47 47 47 konto kohta 2. Juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus Halduri Juristi Toimingutasu (€) Toiming tööaja tööaja keskmine osakaal osakaal alumine ülemine Võlausaldajate esimese üldkoosoleku 100% 0% 180 144 216 läbiviimine (PankrS § 78) 225 Võlausaldajate üldkoosoleku 100% 0% 225 144 306 läbiviimine (PankrS §-d 79 ja 80) Võlausaldaja nõude registreerimine 0% 100% 31 20 41 võlausaldaja kohta Enampakkumise korraldamine vara kohta oksjonikeskkonda sisestamisel 50% 50% 71 47 95 (PankrS § 136) Toimkonna koosoleku protokolli 50% 50% 158 126 189 koostamine Pankrotivara nimekirja koostamine 50% 50% 135 107 165 (PankrS § 126) Halduri ettekande koostamine 50% 50% 354 331 378 pankrotivara kohta (PankrS §132) Halduri ettekande koostamine võlausaldajate esimesel üldkoosolekul 50% 50% 189 158 221 (PankrS § 127) Halduri ettekande koostamine PankrS § 50% 50% 307 260 354 165 alusel Halduri ettekande koostamine pankrotimenetluse raugemisel (PankrS § 100% 0% 648 594 702 158 lg 3) Pankades halduri nimele võlgniku kontode kasutusõiguse vormistamine 100% 0% 54 54 54 panga kohta Lepingute ümbervormistamine 50% 50% 47 47 47 Pankrotiteate edastamine võlausaldaja 50% 50% 20 16 24 kohta Väljamaksete teostamine 50% 50% 16 16 16 võlausaldajatele makse kohta Võlausaldajate esimese üldkoosoleku 50% 50% 47 47 47 otsuste kinnitamise taotluse koostamine Arestide lõpetamine, kontode sulgemine 50% 50% 47 47 47 konto kohta 226  Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 1 Rakendusakti kavand Määruse „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ muutmine Määruses „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise ning pankrotihalduri tasu ja kulutuste riigivahenditest hüvitamise kord“; 2) määruse preambulit täiendatakse pärast sõna „lause“ sõnadega „ning pankrotiseaduse § 23 lõike 51 ja § 65 lõike 112“; 3) määrust täiendatakse §-ga 41 järgmises sõnastuses: „41. Pankrotihalduri tasu ja kulutuste riigivahenditest hüvitamise kord Käesolevas määruses sätestatud tasumäärasid ning kulude hüvitamise ulatust ja korda kohaldatakse ka ajutisele haldurile ja haldurile maksmisele kuuluva tasu ja hüvitatavate kulutuste summa arvestamisel, sealhulgas menetlustoimingute eest, kui ajutise halduri või halduri tasu makstakse riigi vahenditest vastavalt pankrotiseaduse § 23 lõikes 4 või § 65 lõikes 11 sätestatule.“. ___________________________________________________________________________ Justiitsminister „…“ „…………………“ 2019. a. 227