Vastus pöördumisele

Sotsiaalministeerium Teie 05.10.2017 nr 1.7-2/3776-1 [email protected] Meie 05.12.2017 nr 1-6/483-2 Suur-Ameerika 1 Tallinn, 10122 Arvamus dokumendi „Igaühe õigused e-riigis. E-riigi harta“ kohta Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus edastab oma kommentaarid dokumendile „Igaühe õigused e-riigi. E-riigi harta“ (edaspidi Harta). Oleme seisukohal, et dokumendi pealkiri vastaks dokumendi sisule paremini, kui selle pealkirjast ära jätta suureline alapealkiri „E-riigi harta“, sest põhipealkirja iseloom ja dokumendi sisu on üsna hästi üksteisega vastavuses – „millised on minu õigused, kohustused ning piirangud ja kas ma saan nendele vastavat teenust“ avaliku tarbija poolelt ja „millised on minu kohustused ja kas ma täidan neid“ teenuse pakkuja poolelt. Dokumendis on tavainimesele mõistetavas keeles võetud kokku seadustes kehtestatu. „Harta“ kasutamise sobimatus tuleneb lisatud hindamiskriteeriumitest, mis teeb dokumendist pigem „töövahendi“ kui „deklaratsiooni“. Kui lähtuda dokumendi jaotises „Selgituseks“ 3. alalõigus kirjutatud väitest, et „Harta on kirjutatud tavainimese vaatevinklist“ siis enamikel juhtudest see ongi nii. Paraku minnakse kohati väga tehnoloogia põhiseks. Näiteks jaotise 2 lõigus 14 väidetakse „Asutused peavad olema võimelised digitaalallkirjaga dokumente vastu võtma ja oma dokumente digitaalallkirja või digitaalse templiga kinnitama“. Milleks siin mainida digitaalallkirja ja digitemplit kui piisaks lauses „digitaalselt kinnitama“. Eriti arusaamatuks läheb asi, kui paneme sinna otsa sama lõigu teise lause „Digitaalallkirja andmisel inimene tuvastatakse ja seetõttu ei ole põhjendatud nõue lisada allkirjastatud taotlusele isikut tõendava dokumendi koopia.“ Kuidas need laused on omavahel seotud? Tegelikult on tegemist kahe lausega, mis peaks olema erinevates lõikudes. Selliseid konstruktsioone on dokumendis üsna mitmeid. Natuke hägustunud tunde dokumendis kirjutatust arusaamisest tekitab läbiv „peaks/võiks/saaks/oleks“ vormingute kasutamine erinevates lausekonstruktsioonides, kus räägitakse õigustest ja kohustustest. Tavainimesele kirjutatud dokument peab sisaldama konkreetsust – peab siis või ei pea, saab siis või ei saa? 1. jaotis teises punktis on öeldud majoritaarselt, et „Info erinevate avalike teenuste ja nende osutamise kohta on koondatud inimesele mugavasse kontaktpunkti...“. Sama jaotise kolmandas punktis on aga öeldud et seal „peaks pakutama ... osutatavaid teenuseid“. Tavainimesele orienteeritud dokumendis selline keelekasutus küll mingit selgust ei paku. Peab siis või mitte? Samasuguseid konstruktsioone, kus ei saa aru kas „peab või ei pea, saab või ei saa“ sisaldab dokument läbivalt. Tekstis on omavahel vaheldumisi (ja seega võib öelda vist „eristamatult segamini“) isiku õigused, kohustused, piirangud ja konstateeringud. Näiteks piirang „Isikustatud veebilehele sisenemiseks tuleb end ID-kaardi või mobiil-IDga...“ (jaotis 1, punt 6), õigus „Kõik avalike teenuste pakkujad peavad vältima inimese ülemäärast koormamist kulude ja asjaajamisega“ (jaotis 1, lõik 7; mis tekstiliselt ei ole üldse kirjeldatud õigusena - „õigus mitte saada Uus-Tatari 25 / Veerenni 13/ 10134 Tallinn / 794 3900 / [email protected] / www.tehik.ee / registrikood 70009770  2 koormatud mitteasjakohase asjaajamisega“), konstateering „Teenuste kättesaadavust ja kasutusmugavust suurendavad isikustatud veebilehed...“ ( jaotis 1, punkt 5). Need tuleks selgelt omavahel ära eristada, eriliselt tähistada ja ka sõnastada nii, et oleks aru saada, mis tüüpi väitega on tegemist. See parandaks teksti mõistetavust oluliselt. Kui vaadata hindamiskriteeriume, siis asutuse kontrollküsimustega on asi enamasti korras – esitatud küsimustele on võimalik anda mingi konkreetne vastus kuigi enamik küsimusi on pigem formaalsed kui sisulised. Inimese kontrollküsimustega on asi halb. Üsna arusaamatuks jääb kuidas need aitavad kontrollida, kas küsimustikule eelnenud väited rahuldavad jaotises „Selgitus“ esitatud väidet „Hartas on muu hulgas toodud ka hindamiskriteeriumid, mille alusel saab igaüks hinnata, kas tema õigusi on e-riigis avalike teenuste osutamisel arvestatud“. Vaatame näiteks jaotise 1 küsimusi. Tegemist on nii üldiste küsimustega, et nende fookus hajub ära. Samas on üsna väikese ümbersõnastamisega võimalik need teha inimese jaoks mõistetavateks (Näiteks: „Kas seni teid huvitavad teenused on olnud kirjeldatud teie jaoks arusaadavalt?“, „Kas olete saanud kasutada kõiki teie poolt vajatud teenuseid nendes kanalites (teenindaja, internet, vms.), mis on teie joaks sellel hetkel mugavad?“, „Kas on olnud juhtumeid, kus te pole saanud teenust kasutada elektroonilise kanali kaudu siis, kui te olete seda soovinud?“, „Kas on olnud juhtumeid, kus teenus pole olnud kätte saadav selle tõttu, et Teie arvutisse paigaldatud operatsioonisüsteem (Windows, Linux, MacOS vms.) ei ole toetanud seda teenust?“, „Kas teil on olnud probleeme sellega, et te pole saanud konsultatsiooni/abi mingi teenuse kasutamiseks?“) Praegusel kujul dokumendis olevad küsimused on esitatavad audiitorile mitte aga tavakodanikule. Nendele küsimustele vastamiseks peab inimene tegema uuringu. Näiteks proovige ilma uuringuta vastata küsimusele „Kas teenuseid on võimalik kasutada elektroonilise sidekanali vahendusel?“. Kindlasti mõnesid on ja mõnesid mitte. Vaatamata sellele, et meie e-riik on muu maailmaga võrreldes üsna vana, on meil endiselt selliseid valdkondi, mis võrreldes tegeliku tehnilise võimalikkusega, on alaarendatud. Ja nii koguaeg jääbki, sest elu „sõidab“ ees ja infosüsteemid „kõnnivad“ tagant järele. Ja nii jääbki st kunagi ei saabu situatsiooni, kus „kõik on olemas“. Sellest lähtuvalt käsitleb vaadeldav dokument teemat natuke absolutistlikult st kogu hindamise aluseks tundub olevat eksisteeriva situatsiooni võrdlemine „ideaalmaailma“ vastu. Selline käsitlus annab võrdlemisel alati negatiivse tulemuse. Seda ei tohiks lubada, kuna lõppkokkuvõttes pärsib see arengut. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Katrin Reinhold Direktor Priit Raspel [email protected]