Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Põhimaksekonto)

Riigikantselei Meie 25.03.2025 nr 1.1-10.1/2913-12 Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Põhimaksekonto) eelnõu Esitame Vabariigi Valitsuse istungile heakskiitmiseks võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu koos seletuskirja ja märkuste tabeliga, mis on lisatud käesolevale kirjale. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jürgen Ligi rahandusminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Märkuste tabel Jarmo Lilium 5302 6314 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272  Märts, 2025 MÄRKUSTE TABEL Arvestatud/ Nr Märkused Mitte-arvestatud/ RaM’i seisukohad Selgitatud II kooskõlastusring Justiitsministeerium 1 Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu. Palume arvestada Arvestatud Arvestatud on enamuse eelnõus ja seletuskirjas tehtud märkustega. käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega Arvestatud ei ole osade märkustega, mis puudutavad terminite tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu muutmist, sest olemasolev termin on kasutusel ka mujal seaduses mõju kohta. ning ka teistes seadustes. Muutmine tekitaks ebaselgust. Finantsinspektsioon 2 Eelnõu § 1 punkt 7 Selgitatud Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi EBA) on käsitlenud Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) tootepiirangute seadmise teemat oma 31. märtsi 2023. aasta § 7101 lõigetega 51 ja 52 järgmiselt: suunises rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide tõhusa juhtimise (51) Krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu poliitika ja kontrolli kohta finantsteenustele juurdepääsu andmisel sõlmimisest lähtuvalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise (EBA/GL/2023/04)1. Soovimatu de-riskingu suunise punktid 20 seaduse § 10 alusel määratletud riskiisust, kuid võib riskide ning 21 näevad ette, et kui riigisisene õigus võimaldab, peaksid maandamiseks rakendada järgmiseid meetmeid: krediidi- ja finantseerimisasutuste poliitika ja menetlused hõlmama 1) määrata maksekontol olevate vahenditega sooritatavate maksete võimalusi ja kriteeriume konkreetsele kliendile pakutavate toodete maksimaalne summa ühes kuus; või teenuste omaduste individuaalseks ja riskitundlikuks 2) määrata ühe tehingu maksimaalne summa või tehingute kohandamiseks. maksimaalne arv ühes kuus, sealhulgas kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa piirmäär; Need peaksid hõlmama järgmisi variante: 3) määrata maksekontol hoiustatavate vahendite maksimaalne a. pakkuma põhimaksekontosid, kui krediidiasutus on summa; direktiivi 2014/92/EL riikliku ülevõtmise kohaselt 4) piirata või keelata sularaha väljavõtmine kolmandates riikides. kohustatud selliseid kontosid pakkuma; (52) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud piiranguid ei kohaldata b. kui riigisisene õigus võimaldab, kehtestama ülekannete suhtes, mille puhul sooritatakse makseid ametiasutusele finantstoodetele ja -teenustele sihipärased piirangud, maksu, trahvi või riigilõivu tasumiseks. näiteks ülekannete summa, liik või arv või kolmandatesse Märgime, et tootepiirangute lubatavus maksekonto direktiivi riikidesse/kolmandatest riikidest tehtavate tehingute (edaspidi Direktiiv) alusel on õiguslikult keerukas teema, mistõttu summa, eelkõige kui need kolmandad riigid on seotud palume hinnata Eelnõu § 1 punkti 7 kooskõla Direktiiviga ning suurema rahapesu ja terrorismi rahastamise riskiga. vajadusel lisada vastavad selgitused seletuskirja. 1 https://www.eba.europa.eu/sites/default/files/document_library/Publications/Guidelines/2023/EBA-GL-2023- 04/Translations/1061462/GLs%20on%20MLTF%20risk%20management%20%28EBA%20GL%202023%2004%29_ET_COR.pdf 1  Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 viitab samuti Juhime tähelepanu, et Direktiivi preambuli punkti 44 ja artikli 17 liikmesriikide õigusele lubada konkreetsele kliendile pakutavate lõike 4 kohaselt eeldusena ei tohi piirata põhimakseteenuse raames toodete või teenuste omaduste riskitundlikuks kohandamiseks. tehtavaid toiminguid, nt maksetehingute arvu. Põhimakseteenustega seotud tehingute arvu piiramise keeld on kehtestatud ka VÕS § 7101 Leiame, et riskide leevendamiseks ette nähtud meetmed on lõikes 10. Piirangu eesmärgiks on säilitada põhimakseteenuse maksekonto direktiiviga kooskõlas. Maksekonto direktiivi efektiivsus ja atraktiivsus tarbijale ning piirata krediidiasutuste artikkel 1 lõige 7 sätestab, et põhimaksekonto avamine ja võimalust suunata tarbijaid kasutama teisi, kõrgemate teenustasudega kasutamine käesoleva direktiivi kohaselt peab olema teenuseid, mitte keeld kohaldada meetmeid kõrgemate rahapesu kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ. Euroopa Parlamendi ja riskide juhtimiseks. Samas on aga norm oma sõnastuses igasuguseid tootepiiranguid välistav. Nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ, 26. oktoober 2005, rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise EBA riskide vähendamise suunises on viidatud toodete piiramise eesmärgil kasutamise vältimise kohta. Selle direktiivi võimalusele tarbijate kontekstis vaid erakorralistel juhtudel (EBA eesmärki on tõkestada rahandussüsteemi rahapesu ja pakub riskide vähendamise alternatiivina kliendile pakkuda terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamist. Selle eesmärgi põhimakseteenust või piirata tooteid, kuna põhimakseteenus ise ongi täitmiseks on põhjendatud kõnealuste riskide maandamise juba eelduslikult piiratum teenus) ning sedagi vaid teatud meetmete ettenägemine. riskigruppide kontekstis (isikud, kel on legitiimne põhjus mitte omada traditsioonilisi isikusamasuse tuvastamist võimaldavaid dokumente ehk kelle puhul esineks lepingu loomisest keeldumise alus hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse teel). Kui RM on Direktiivi tõlgendamisel jõudnud senisest erinevale seisukohale tootepiirangute lubatavuse osas põhimakseteenuste osutamisel, siis on oluline vastavat tõlgendust seletuskirjas selgitada, et tagada põhimakseteenuste jätkuv kättesaadavus ning vältida olukorda, kus tarbijatele põhimakseteenuste kättesaadavus väheneb seonduvalt krediidiasutuste poolt ühepoolselt kohaldatavate piirangutega, mida tarbijal ei ole võimalik mõjutada. Arvestades, et Eelnõu § 1 punktiga 7 soovitakse reguleerida ka tehinguid kolmandate riikidega/riikides, siis juhime täiendavalt tähelepanu Direktiivi artikli 17 lõike 1 punktidele c) ja d), mille kohaselt reguleerib Direktiiv tehingute tegemist Euroopa Liidus (edaspidi EL), mistõttu tuleks analüüsida, kas käesoleva Eelnõu raames on asjakohane reguleerida VÕS-is kolmandate riikidega seotud ja kolmandates riikides tehtavaid tehinguid, kui see jääb Direktiivi kohaldamisalast välja. Ka Eelnõu § 1 punktides 1-3 on viidatud, et põhimakseteenustega seotud tehingud on piiratud EL-ga. 2 3 Eelnõu § 1 punkt 16 Arvestatud Lõikesse lisatud sõna „lepingu“. Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 1 järgmiselt: krediidiasutus võib põhimakseteenuse üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel. Juhime tähelepanu, et antud sättest on pärast sõna „põhimakseteenuse“ puudu sõna „lepingu“. 4 Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõiked 4 ja 5 Arvestatud Ebatäpsus parandatud. järgmiselt: Lõiked 4 ja 5 jäetud selguse mõttes eraldi. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud. Juhime tähelepanu, et VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 4 toodud viide lõike 2 punktidele 1 ja 2 ei ole korrektne. Lõige 2 näeb juba ette, et selles lõikes toodud alustel ütleb krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles. Eelduslikult on soovitud antud sättes viidata 7201 lõike 3 punktidele 1 ja 2. Märgime, et VÕS § 7201 lõikes 5 toodud viide lõike 3 punktidele 3-6 ei ole korrektne. Lõikes 3 on kokku 5 alapunkti. Seega oleks korrektne viidata lõike 3 punktidele 3-5. Lisaks teeme ettepaneku liita VÕS § 7201 lõiked 4 ja 5, kuivõrd mõlemad lõiked reguleerivad etteteatamistähtaegu lõikes 3 toodud ülesütlemise aluste kasutamisel. Siinkohal juhime tähelepanu, et eeltoodud muudatuse tegemisel tuleb jälgida, et VÕS § 7201 lõikes 9 on viidatud korrektsetele lõigetele. 5 Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 7 järgmiselt: Arvestatud VÕS § 7201 lõiget 7 on muudetud ja sätestatakse, et kohaldatakse § kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt 720 lõikeid 3, 5 ja 6, mis reguleerivad lepingujärgsete tasude ja käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720. kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõudeid. Eelnõu seletuskirja lk 14-15 kohaselt „muudatuse tulemusel kohaldub kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud korralise ülesütlemise 3  regulatsioon ning neid tuleb kohaldada vastavalt konkreetsele olukorrale. FI hinnangul ei ole võimalik VÕS § 7201 alusel põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele kohaldada kogu VÕS §-i 720, kuivõrd antud paragrahv reguleerib makseteenuse lepingu korralist ülesütlemist. Eelnõu § 1 punktiga 16 VÕS-i lisatava § 7201 lõike 1 kohaselt võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda aga üksnes erakorraliselt. Märgime, et asjakohane on eelkõige VÕS § 720 lõigete 3, 5 ja 6 kohaldamise lubamine, mis reguleerivad lepingujärgsete tasude ja kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõudeid. 6 Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 9 järgmiselt: Arvestatud Lõiget 9 muudetud ja viidatud lõigetele 5 ja 6. Lõige 5 näeb ette käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuetele mittevastav osaliselt kahe kuulise etteteatamistähtaja lepingu ülesütlemiseks ja lõige 6 ülesütlemine on tühine. näeb ette nõuded, millele ülesütlemisavaldus peab vastama. Nendele nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine. Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt „sama lisatava paragrahvi lõike 9 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine.“ Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 1 punktiga 16 VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 9 viide lõigetele 4 ja 5 ning Eelnõu seletuskirjas viide lõigetele 5 ja 6 ei ole korrektne. Nõuded ülesütlemisele on sätestatud VÕS § 7201 lõigetes 4-6. 7 Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse KAS-i §-ga 881 ja kehtestatakse Arvestatud Sõnastust on täpsustatud. põhimakseteenuse osutamise kohustus krediidiasutustele ja välisriigi krediidiasutuse filiaalidele. Selguse mõttes palume täiendada KAS § 881 lõiget 2 järgmiselt: „Finantsinspektsioonil on krediidiasutuste põhjendatud taotlusel alusel /.../.“ 8 KAS § 881 lõiget 4 tuleb sätestada selliselt, et FI-l oleks õigus kaaluda Arvestatud Lõiget 4 on vastavalt muudetud. vabastuse andmist ja sellest keeldumist ehk FI-l pole kohustust anda osaliselt alati vabastust. Sellest tulenevalt palume sõnastada KAS § 881 lõiget KAS §-i 881 lõiget 6 ei saa soovitud kujul muuta. Nimetatud 4 järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse paragrahvi lõikes 3 ei ole sätestatud konkreetseid tingimusi, millele vabastuse andmise või sellest keeldumise kohta teeb vastavust saaks krediidiasutus hinnata. Tegemist on üldiste Finantsinspektsioon 4 kuu jooksul krediidiasutuse taotluse saamisest asjaolude ja kriteeriumitega, mille hindamisel on FI-l arvates. Otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata kaalutlusruum. krediidiasutusele kätte.“ Palume täiendada KAS §-i 881 lõiget 6 järgmiselt: „(6) Lõiget 6 on muudetud selliselt, et krediidiasutus peab FI-d Finantsinspektsioon võib omal algatusel käesoleva paragrahvi lõikes teavitama, kui ta enam ei vasta vabastamise otsuses toodud 4  2 nimetatud otsuse kehtetuks tunnistada, kui vabastuse aluseks olnud tingimustele. asjaolud on muutunud või esinevad muud erandlikud asjaolud. Krediidiasutus on kohustatud teavitama Finantsinspektsiooni, kui ta enam ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimustele.“ 9 Eelnõu § 5 punkt 3 Arvestatud MERAS § 1011 lõikes 1 loetletud sätete hulka lisatud VÕS § 7201. Eelnõu § 5 punktiga 3 kehtestatakse makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) § 1011 järgmiselt: võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus. Juhime korduvalt tähelepanu, et kuivõrd Eelnõuga soovitakse kehtestada VÕS § 7201, mis sätestab kohustused põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele, on tarvilik antud paragrahv lisada ka MERAS § 1011 lõikes 1 loetletud sätete hulka, mille rikkumise korral on FI-l õigus teha ettekirjutus. 10 Eelnõu seletuskiri lk 7 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud. Eelnõu seletuskirja lk 7 kohaselt „Direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c kohaselt hõlmab põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli 17 lõike 1 punkti d kohaselt: i) otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid, sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi, krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad. Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3-6. VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid, nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d. Eelnõuga viiakse VÕS § 709 lõige 151 punktid 3– 6 kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis d sätestatuga.“ Teeme ettepaneku Eelnõu seletuskirja lk 7 väljatoodud selgitusi täiendada ja viidata läbivalt ka Direktiivi artikli 17 lõike 1 punktile c järgnevalt: „/---/VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid, nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d. Samuti ei täpsusta VÕS, et sularaha väljavõtmine peab 5  põhimakseteenusena olema tagatud kogu liidus, nagu on sätestatud maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis c. Eelnõuga viiakse VÕS § 709 lõige 151 punktid 3–6 kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktides c ja d sätestatuga.“ 11 Eelnõu seletuskiri lk 14 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt ettepanekule muudetud. Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt „kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda ning tarbijal on võimalik avada sõlmida uus põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline võlgnevus on tarbija poolt kõrvaldatud.“ FI hinnangul oleks kohane eeltoodut ümber sõnastada nii, et Eelnõu seletuskirjast oleks üheselt arusaadav, et juhul kui tarbija poolt on võlgnevus kõrvaldatud, siis ei tohi võlgnevuse eelnevat olemasolu võtta aluseks keeldumiseks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest, kuid välistatud ei ole, et krediidiasutus on kohustatud või võib keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest seaduses toodud juhtudel. Tagamaks sätte kohaldamisel parem selgus, teeme ettepaneku selgitada seletuskirjas järgmist: „Kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis vastavasisulise võlgnevuse kõrvaldamisel tarbija poolt peab tarbijal olema võimalik esitada taotlus uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks ning krediidiasutus ei tohi uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda põhjusel, et tarbija eelmine põhimakseteenuse leping öeldi üles VÕS § 7201 lõike 3 punkti 5 alusel.“ 12 Eelnõu seletuskiri lk 19-20 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud. Eelnõu seletuskirja lk 19-20 kohaselt „Eelnõu § 5 punktiga 4 nähakse ette rakendussäte põhimakseteenuse osutamise kohustuse osas. Eelnõu § 881 lg 1 kohustab krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse filiaale osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid.“ Juhime tähelepanu, et antud rakendussäte nähakse ette Eelnõu § 4 punktiga 4, mitte Eelnõu § 5 punktiga 4. Lisaks kohustab krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse filiaale osutama 6  võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid Eelnõuga kehtestatav KAS § 881 lõige 1, mitte Eelnõu § 881 lõige 1. 13 Eelnõu seletuskiri lk 20 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud. Eelnõu seletuskirja lk 20 kohaselt „Eelnõu § 8 lõige 2 näeb ette, et juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded.“ Juhime tähelepanu, et eelkirjeldatud norm on sätestatud Eelnõu § 4 punktiga 4 kehtestatava KAS § 14118 lõikes 2, mitte Eelnõu § 8 lõikes 2. 14 Eelnõu seletuskiri lk 21 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud. Eelnõu seletuskirja lk 21 kohaselt „Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-ga 1102–1104 ning nähakse ette rahalised karistused põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.“ Juhime tähelepanu, et rahalised karistused põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest näeb ette üksnes MERAS § 1102. Seega oleks Eelnõu seletuskirjas korrektne selgitada järgnevalt: „Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-dega 1102–1104. MERAS §-ga 1102 nähakse ette rahalised karistused põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.“ 15 Eelnõu seletuskiri lk 25 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud. Eelnõu seletuskirja lk 25 kohaselt „Eelnõu § 7 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine.“ Juhime tähelepanu, et TKS §-d 71 ja 721–723 tunnistatakse kehtetuks Eelnõu § 7 punktidega 5 ja 7, seega on Eelnõu seletuskirjas puudu 7  viide punktile 7. 16 Eelnõu seletuskirja lk 30 kohaselt „mõju avaldamise sagedus: pidev, Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. /---/ Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“ Juhime korduvalt tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju avaldamise sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI- le. Samuti on ebasoovitavate mõjude avaldumise riski selgitused poolikud. 17 Eelnõu § 3 punktiga 1 täiendatakse KAVS-i §-ga 991 ning nähakse Arvestatud KAVS § 991 sätestatud koosseis on viidud §-i 99. ette rahalised karistused vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest. Kuivõrd VÕS §-s 4034 sätestatud põhimõtted kattuvad teatud määral KAVS §-des 49 ja 50 sätestatud kohustusega, mille eest on ette nähtud karistus KAVS § 99 alusel, siis praktikas võib tekkida probleeme isikute tegevuse kvalifitseerimisel. Eelnõu seletuskirja kohaselt sanktsioneerivad KAVS-i väärteonormid eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. Samas viitab ka VÕS § 4034 omakorda KAVS §-le 49 ja §-le 50. Lisaks on KAVS-s § 49 lõige 4, mis ei ole seotud siseeeskirjade kehtestamisega, vaid krediidivõimelisuse hindamisega. On küsitav, kas isikut, kes ei veendu krediiti väljastades tarbija krediidivõimelisuses ja rikub sellega nii VÕS § 4034 lõikes 6 kui ka KAVS § 49 lõikes 4 sätestatud kohustust, tuleks karistada KAVS § 991 alusel kuni 400 000 euroga või KAVS § 99 alusel kuni 1 000 000 euroga? Kuna karistusseadustiku § 63 lõige 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, tuleks tulevikus isiku selline tegu kvalifitseerida ikkagi KAVS § 99 alla. 8  Teeme ettepaneku nimetatud karistuskoosseisud üle vaadata ja Eelnõu selles osas täpsustada. Lisaks palume selgitada, miks KAVS § 99 jääb rangema karistusega koosseisuks võrreldes loodava KAVS §-ga 991. Eesti Pangaliit 18 Eelnõu § 1 p 4 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. Selle tingimuse all, et isik vastab seaduses sätestatud tingimustele, on mõeldud näiteks seda, et ei VÕS § § 710’ lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lähtudes esine RahaPTS-ist tulenevat alust põhimakseteenuse lepingu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga sõlmimisele, või et isiku puhul on näiteks tegemist Euroopa Liidus „kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele“; seaduslikul alusel elava tarbijaga. VÕS § 710’ lõike 2 esimese lause muutmise põhjendusena on seletuskirjas: „Krediidiasutus ei saa aga kehtestada selliseid tüüptingimusi ega teenuse üldtingimusi, mis välistavad põhimakseteenuse lepingu sõlmimise. Tarbijate puhul peab krediidiasutus arvestama põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel maksekonto direktiivist tulenevate piirangutega. Eelnevast tulenevalt jäetakse selguse mõttes lõikest 2 välja viide lõikele 1 ja lisatakse selle asemel, et isik peab vastama seaduses sätestatud tingimustele.“ Palume seletuskirjas selgelt üle korrata, millised on need seadusega sätestatud tingimused, millele tarbija peab vastama, et põhimakseteenust saada. 19 Eelnõu § 1 punkt 5 Arvestatud Eelnõu on täiendatud rakendussättega, mille kohaselt osaliselt krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal, kes osutas Muudatusega tunnistatakse kehtetuks VÕS § 7101 lõike 2 kolmas võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid lause. enne 2025. aasta 1. juunit, peab pärast nimetatud kuupäeva osutama põhimakseteenuseid vähemalt samas ulatuses kui enne nimetatud VÕS § 7101 lõike 2 kolmas lause näeb ette, et tarbijal ei ole õigust kuupäeva. nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei paku. Nimetatud lause tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga nähakse krediidiasutuste seaduses (KAS) Finantsinspektsioonile (FI) ette alused otsustamaks, kas krediidiasutus peab põhimakseteenuseid pakkuma. KAS-i lisatava §-ga 881 nähakse ette, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust pakkuma ning FI’le antakse pädevus määrata ja vabastata krediidiasutusi sellisest kohustusest. 9   Eeltoodud muudatuse eeldatav eesmärk on tagada, et põhimakseteenuseid pakkuvate krediidiasutuse hulk oleks piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, mistõttu on KAS’s tehtud muudatustega antud FI’le pädevus hindamaks, kas krediidiasutus peab põhimakseteenuseid pakkuma või mitte. Sellist tõlgendust toetab ka KAS’i lisatud hindamiskriteeriumite loetelu, mille järgi hindab FI põhimakseteenuste kättesaadavust, konkurentsi Eestis, kas tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab 10% kõigist krediidiasutuse pakutavatest maksekontodest jne.  Käesoleval juhul on tehtud muudatustega aga pandud mh kohustus pakkuda kõiki VÕS § 709 lõikes 151 sätestatud põhimakseteenuseid. Seega tekib küsimus – kas muudatuse eesmärk eelkõige tagada põhimakseteenuste pakkujate hulk Eestis ja/või näha ette kohustus krediidiasutusel pakkuda kõiki seaduses sätestatud teenuseid, sh ka neid, mida krediidiasutus täna veel ei paku. Ka põhimaksekonto eelnõu märkuste tabeli punkti 23 kohaselt FI poolt tehtud muudatusettepaneku kohaselt ei ole eesmärk kohustada krediidiasutusi pakkuma kõiki VÕS § 709 lõikes 151 nimetatud teenuseid, sh neid, mida krediidiasutus seni tarbijatele pakkunud ei ole, vaid eesmärk on määrata FI’le pädevus kohustada turul tegutsevaid krediidiasutusi põhimakseteenuseid pakkuma, et tagada makseteenuste kättesaadavus ja ligipääsetavus tarbijatele. Vastavalt EL makseteenuste direktiivis (direktiiv) sätestatule peaksid krediidiasutused pakkuma põhimakseteenuseid ulatuses, millises nad neid juba tarbijatele pakuvad. Seega on oluline, et direktiivi nõue saaks üle võetud selgelt ja üheselt ning krediidiasutusele ei teki kohustust pakkuda kõiki VÕS § 709 lõikes 151 nimetatud teenuseid, nt juhime tähelepanu, et Eesti turul ei pakuta otsekorralduse teenust, mis on eeltäheldatud lõike loetelus. Lisaks leiame, et eelnõu § 4 punktis 4 toodud KAS § 14118 ei ole vastavuses direktiiviga, sest uus turule siseneja on kohustatud pakkuma kõiki § 709 lõikes 151 nimetatud teenuseid ning juba olemasolevatele krediidiasutustele võib FI sellise kohustuse seada, 10  sekkudes krediidiasutuse teenuse pakkumise valikusse. Leiame, et tegemist on ebaproportsionaalse meetmega. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud täiendades KAS’i §-ga 881 lõiget 1 järgnevalt: (1) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on kohustatud osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenust ja vähemalt ulatuses, milles nad neid juba tarbijatele pakuvad. KAS § 14118 osas teeme ettepaneku sõnastada see vastavaks seletuskirjas tooduga, kus fikseeritakse seaduse muudatuse jõustumise ajaga põhimakseteenuseid pakkuvad krediidiasutused. 20 Eelnõu § 1 punkt 7 Arvestatud Lõikes 51 on ette nähtud, et „kuid võib riskide maandamiseks osaliselt rakendada eelkõige järgmiseid meetmeid:“. VÕS § 710 täiendamine lõigetega 51 ja 52 Toetame VÕS’i täiendamist § 7101 lõigetega 51 ja 52. Meie hinnangul on see kooskõlas eesmärgiga mitte keelduda põhimakseteenusest riskiisu alusel ehk korraliselt (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 2-21- 3553 punkt 21), samal ajal nähes seaduse tasemel ette sihipärased maandavad meetmed. Viitame EBA 31.03.2023 soovimatu de- riskingu suunistele (EBA/GL/2023/04), mille punktide 20 ning 21 järgi viidatakse haavtavate isikute puhul selliste meetmete kasutamisele. Nimetatud meetmed on EBA juhendi punktis 21 sõnastatud laiemalt kui kavandatud VÕS § 7101 lõigete 51 ja 52 täiendused. Tulenevalt elulistest olukordadest ja riskipõhise lähenemise loogikast, on tekkida võivad olukorrad sihipäraste meetmete rakendamiseks väga erinevad, samuti erinevad pankade vastavusraamistikud ja protsessid. Sellest lähtub meie hinnangul ka EBA juhendi punkt 21. Krediidiasutustel tuleb meetmete rakendamisel lähtuda finantskaasatuse ja rahapesu tõkestamise nõuete vahelisest tasakaalust, mistõttu mitteammendava loetelu esitamine on põhjendatud. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada lõige 51 järgmiselt: „kuid võib riskide maandamiseks rakendada muuhulgas järgmiseid meetmeid:“. 11  Eelnevaga seonduvalt teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks VÕS § 7101 lõige 10 või sõnastada see sihipäraseid ning rahapesu tõkestamisel kasutatavaid meetmeid arvestavaks. Märgime, et rahapesu tõkestamiseks sihipäraste meetmete kasutusele võtmist põhimakseteenuse puhul toetavad lisaks nimetatud EBA juhendile ka direktiivi artikkel 16 lõige 4 ning 6, 19 lõiked 2 ning 3, preambuli punktid 34, 37, 47. Lisaks teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7101 lõige 51 järgmiselt: „piirata või keelata sularahatehingud kolmandates riikides.“ Selliselt on selgesõnalisemalt jäetud võimalus sihipäraselt piirata ka sularaha sissemakseid. Teeme ettepaneku seletuskirja õigusselguse tagamiseks täiendada, tuues välja, et muudatusega kaasnevalt ei muutu põhimõte, mille järgi kõrvaldamata rahapesu kahtluse või hoolsusmeetmete võimatuse puhul (vastavalt RahaPTS § 42) on tehingute tegemine jätkuvalt keelatud. 21 Eelnõu § 1 punkt 12 Arvestatud Lõikesse on lisatud täpsustus paragrahvi kohta, mille nõuetele vastavust peab krediidiandja tõendama. Lisatud on selgitused Eelnõuga täiendatakse VÕS §-i 7101 lõikega 14 järgmises sõnastuses: seletuskirja. „(14) Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“; Eeldame, et lõikes peetakse silmas vaidlusi kohtuvälistes vaidluste lahendamise organites või kohtus ja eesmärk on, et nende vaidluste puhul ei rakendu tavaline tõendamiskoormis, kus isik peab enda nõuet tõendama. Juhime tähelepanu, et pakutud sõnastuse puhul jääb arusaamatuks, milliseid vaidlusi mis vaidlusi lahendavas organis lõige 14 reguleerib ning teeme ettepaneku vastavalt sõnastust täpsustada. 22 Eelnõu § 1 punkt 16 Arvestatud Eelnõusse on lisatud tagasi säte, et krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija on VÕS’i täiendatakse §-ga 7201. Põhimakseteenuse lepingu hiljem avanud teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud ülesütlemine. krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust. Pangaliidu üldised märkused ja ettepanekud 12 1) Eelnõu eelmises versioonis oli üle võetud direktiivi art 19 lg PAD sätestab, et krediidiasutus saab maksekonto lepingu üles 2 p e), mille kohaselt krediidiasutus võib raamlepingu öelda, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on ühepoolselt lõpetada, kui tarbija on hiljem avanud põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Seega saab üles öelda üksnes maksekonto, mis võimaldab tal kasutada varem sõlmitud lepingu, millega tarbijal on tagatud võimalus põhimakseteenuseid. Vastavustabeli kohaselt punkt oli üle vahetada makseteenuse pakkujat, kuna seadus ei näe võetud sättega VÕS § 7201 lg 3 p 4, mis ütles, et krediidiasutusele ette alust keelduda lepingu sõlmimisest, kui isikul „Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse juba on võimalus põhimakseteenuseid kasutada. lepingu üles öelda, kui tarbija on hiljem avanud teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust“. Praegusest eelnõu tekstist on eelkirjeldatud sisuga punkt puudu. Vastavustabeli kohaselt on PAD art 19 lg 2 p e) ikka üle võetud sättega VÕS § 7201 lg 3 p 4, mis ütleb nüüd „Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija maksekontol ei ole vähemalt 24 järjestikuse kalendrikuu jooksul tehtud tehinguid“. Tegemist on ilmselge veaga. Palun viga parandada. 2) Eelmises punktis kirjeldatut arvesse võttes pole Pangaliidu hinnangul uue eelnõu tekstiga kavandatud direktiivi art 19 lg 2 p e) ülevõtmine. Seletuskiri ei selgita, miks on otsustatud punkt e) jätta üle võtmata. Seletuskiri ühelgi moel sellist valikut ei käsitle ega põhjenda. Kooskõlastustabelis on öeldud „Kõnealuse ülesütlemise aluse sätestamine ei ole liikmesriigile kohustuslik.“, kuid pole selgitatud, mis allikale väide tugineb. Pangaliidu hinnangul pole direktiivi tekstist võimalik välja lugeda, et kõnealuse punkti puhul on selline valikuvõimalus liikmesriigil. Üldiselt on liikmesriigi valikuvõimalus sõnastatud direktiivis „liikmesriigid võivad“ (näiteks direktiivi art 16 lg 5 ja art 19 lg 3). Direktiivi art 19 lg 2 p e) kasutab sõnastust „krediidiasutus võib“, seega valikuvõimalus on jäetud krediidiasutuse tasandile mitte liikmesriigi tasandile. Ka art 19 lg 3 viitab, et art 19 lg 2 on esitatud liikmesriigile kohustuslik miinimumloetelu ja lg 3 annab võimaluse liikmesriigile kehtestada piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid. Palume eelnõu koostajatel ette valmistada sätted, mis võtaksid üle direktiivi art 19 lg 2 p e) või alternatiivina esitada seletuskirjas selgituse, mis põhjendaks, miks on Rahandusministeeriumi hinnangul 13  võimalik art 19 lg 2 nimetatud meetmete puhul rakendada valikut. 3) Nõustume, et direktiivi art 16 lg 5 annab valikuvõimaluse liikmesriigile. Kui Rahandusministeeriumi hinnangul ka art 19 lg 2 p e) on punkt, kus liikmesriik saab rakendada valikut, siis käesolev kommentaar kohaldub ka direktiivi art 19 lg 2 p e) osas. Direktiivi art 16 lg 5 annab liikmesriigile valiku, kas anda krediidiasutustele võimaluse konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab kasutada põhimakseteenuseid. Kui Eesti jätab üle võtmata ka direktiivi art 19 lg 2 p e), siis on Eesti valinud lahenduse, kus krediidiasutus on kohustatud avama põhimaksekonto tarbijale ja seda kohtlema põhimaksekontona, sõltumata sellest mitu põhimaksekontot tarbijal on tarbijal kliendisuhte sõlmimise ajal avatud või kliendisuhte jooksul veel avab. Direktiiv samas rõhutab tarbija õigust saada põhimakseteenuseid, mitte õigust avada soovitud hulga põhimaksekontosid krediidiasutustes. Seega küsimus on, kas Eestis on edaspidi tarbijal õigus vähemalt ühele põhimaksekontole või peaaegu võõrandamatu õigus piiramatule hulgale kontosuhetele ja kas krediidiasutused peaksid kõiki tarbijatele avatud makseteenustega seotud kontosid kohtlema põhimaksekontodena või ainult ühte põhimaksekontot tarbija kohta. HÕNTE kohaselt “Kui Euroopa Liidu õigusakt jätab liikmesriigile õiguse selle õigusakti rakendamisel normide täpsustamiseks, põhjendatakse eelnõu seletuskirjas riigisiseselt kehtestatava regulatsiooni olemust ja vajalikkust ning tuuakse välja võimalik alternatiiv.”. Seletuskirjas seda tehtud pole. Lisaks on seletuskirjas selgitatud, et seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK) ega ka õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist ja tuginetud seejuures HÕNTE § 1 lõike 2 punktile 2, mis ütleb, et VTK ei ole nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud VTK nõuetest. Esiteks on küsitav, kas 11 aastat tagasi tehtud Eesti seisukohtade seletuskiri täidab sisuliselt VTK eesmärki ja 14  nõudeid ka aastal 2024 ja teiseks 2013. aastal oli VTK koostaja hinnangul Eesti tarbijal probleemidevaba ligipääs põhimaksekontodele ja Eesti toetas oma seisukohtades krediidiasutuste õigust vabalt otsustada, millistel tingimustel ja kellega ta on nõus lepingut sõlmima. Seega kõnealuses küsimuses mõju ei hinnatud ega käsitletud ka alternatiive. Praktikas on aktsepteeritud VTK puudumist, kui seletuskiri koostatakse sellevõrra põhjalikumalt ja kui seletuskiri kajastab seadusandja kaalutlusi, sh alternatiive ja nende mõju. Seletuskirjas on õigesti märgitud, et eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), mis on põhiõigus, mis laieneb ka juriidilistele isikutele, sh krediidiasutustele. Vastavalt PS §-le 11 on piirangu õiguspärasuse üheks eeltingimuseks proportsionaalsus. Direktiiv võimaldab riigi poolt vähemsekkuvat ülevõtmist viisil, mis jätab krediidiasutusele võimaluse keelduda kliendisuhte loomisest kui ka vajadusel üles öelda kliendisuhe, kui tarbijal on avatud mõni teine põhimaksekonto liikmesriigis. Koostatud seletuskirjas pole hinnatud sekkuvama lahenduse proportsionaalsust, ehk kas meetmed eelnõus pakutud viisil on vajalikud või eesmärki on võimalik saavutada mõne teise, krediidiasutusi vähem koormava abinõuga. Palume ministeeriumil kaaluda uuesti eelnõus esitatud regulatiivset lahendust ja esitada seletuskirjas alternatiivse lahenduse kirjeldus, eelnõus valitud lahenduse põhjendused ja proportsionaalsuse test. 4) Seletuskirja mõjude osas on tõdetud, et ebasoovitavate mõjude avaldumise risk tarbijatele ja krediidiasutustele on väike, kuid on jäetud kirjeldamata, millised ebasoovitavad mõjud avalduda võivad. 23 Pangaliidu märkused ja ettepanekud VÕS § 720’ lõigete ja punktide Mittearvestatud RahaPTS § 42 lõikele 4 viitamine ei ole tarvilik. Sama paragrahvi kaupa lõike 1 punkt 1 sätestab, et kohustatud isikul on keelatud luua VÕS § 720’ lõige 2 punkt 1 viitab RahaPTS § 42 lõikele 1, aga peaks ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti viitama lisaks ka RahaPTS § 42 lõikele 4. või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita käesoleva seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid. Lõige 4, milles on hoolsusmeetmena Lisaks juhime tähelepanu, et kehtiva RahaPTS § 42 lõige 1 ei sisalda välja toodud hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või selgesõnalist lepingu ülesütlemise õigust ja selline õigus tuleks sinna dokumentide küsimine, viitab omakorda sama paragrahvi lõikele 1, lisada, et tekiks õigusselge võimalus üles öelda ka muid mis kajastab hoolsusmeetmete täitmise võimatuse tagajärgi. 15  teenuselepinguid lisaks põhimakseteenuse lepingutele, mille ülesütlemise võimalus luuakse uue VÕS § 720’ jõustamisega. 24 VÕS § 7201 lõike 2 punkt 2 Mittearvestatud Põhimaksekonto regulatsiooni eesmärk on kindlaks määrata üksnes „2) Krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu millistel juhtudel saab põhimakseteenuse lepingu üles öelda. Nn etteteatamistähtaega järgimata üles, kui: 2) maksekonto sulgemise muude ärisuhete puhul ei ole krediidiasutus PAD-i nõuetega nii kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni piiratud nagu põhimakseteenuse puhul. RSanS, RahaPTS ja VÕS kehtestavast õigusaktist.“ võimaldavad lepinguid erakorraliselt üles ning põhjendatud ei ole sanktsioonide kohta eraldi sätte väljatoomine. Eelnõus ettenähtud seadusemuudatus käsitleb üksnes RSanS-i § 14 näeb ette finantssanktsioonid. põhimaksekonto teemasid, kuid mõistlik oleks sätestada sõnaselge erakorralise ülesütlemise võimalus ka teiste klientide puhul, kellele põhimakseteenuse regulatsioon ei kohaldu. Nt kui isik on sanktsioonide rikkumisega seotud ja krediidiasutus soovib ärisuhte lõpetamist, peab krediidiasutus seda põhjendama läbi RahaPTS-i, kuid kui meie riigis on sanktsioonide kohaldamine oluline teema, peaks seadus selgesõnaliselt sätestama, et lepingu ülesütlemine ilma etteteatamistähtaega järgimata laieneb kõikidele klientidele. 25 VÕS § 720’ lõike 3 punkti 5 regulatsioon viitab vaid Mittearvestatud Maksekonto direktiivi artikkel 19 lg 3 annab õiguse määrata makseteenuselepingust tulenevale teenustasu võlgnevusele. täiendavalt kindlaks piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille Makseteenuselepingutes on ka muid olulisi kohustusi (nt korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu elektrooniliste maksevahendite kasutamist võimaldavate koodide ühepoolselt lõpetada. saladuses hoidmise kohustus), mille olulise rikkumise korral ei saa mõistlikult eeldada, et lepingulised suhted jätkuksid ja sellisel juhul VÕS olulist lepingurikkumist ei defineeri ega anna ka ammendavat peaks krediidiasutusel olema õigus makseteenuse leping loetelu, mida võib pidada oluliseks lepingu rikkumiseks. Lepingu kliendipoolse rikkumise tõttu üles öelda. rikkumine on asjaolude ja tõlgendamise küsimus, mis on liialt lai alus, et seda saaks direktiivi mõttes käsitleda kui piiratud arv Direktiivi art 19 lg 3 annab liikmesriigile õiguse määrata konkreetseid lisajuhtumeid. lisajuhtumid, mille puhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda. Olulise lepingurikkumise tõttu lepingu ülesütlemise õiguse andmine on kooskõlas siseriikliku õigusega, sest VÕS § 116 lg 2 ja 196 võimaldab lepingulisest suhtest väljuda olulise lepingurikkumise korral. Samuti on kehtivas õiguses näiteks elektrituru võrguettevõtjale antud õigus tarbijaga sõlmitud võrguleping erakorraliselt üles öelda, kui lepingu teine pool on oluliselt rikkunud lepingust tulenevaid kohutusi (vt Elektrituruseaduse § 91 lg 1 p 2 ja lg 4). Seetõttu ei näe me põhjendust, miks selline ülesütlemise alus ei võiks olla seaduses kehtestatud ka põhimakseteenuse lepingutele. 16 26 VÕS § 720’ lõige 4 - juhime tähelepanu, et siin on viiteviga st viidata Arvestatud Viide parandatud. tuleks lõikele 3, mitte lõikele 2. 27 VÕS § 7201 lõige 5 – juhime tähelepanu, et siin on viiteviga st lõikes Arvestatud Viide parandatud. 3 ei ole punkti 6. VÕS § 720’ lõige 7 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu Arvestatud VÕS § 7201 lõiget 7 on muudetud ja sätestatakse, et kohaldatakse § ülesütlemisel vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse 720 lõikeid 3, 5 ja 6, mis reguleerivad lepingujärgsete tasude ja käesoleva seaduse § 720. Selline viide on vastuoluline, sest kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõudeid. erakorralisele ülesütlemisele ei saa kohalduda korralise ülesütlemise regulatsioon. Seadus peab viitama konkreetsetele § 720 lõigetele, mida tuleb järgida ka erakorralise ülesütlemise puhul. 28 § 7201 lg 7 – eelnõu seletuskirja lk 14 viimane lõik „Eelnõuga VÕS- Selgitatud Vaata vastust nr 27. i lisatava § 7201 lõige 7 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720. Muudatuse tulemusel kohaldub kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud korralise ülesütlemise regulatsioon ning neid tuleb kohaldada vastavalt konkreetsele olukorrale.“ Seletuskirjast ei tulene üheselt, kuidas põhimakseteenuse lõpetamine tuleb üles öelda makseteenuse lepingu korralise lõpetamise (st VÕS § 720) alusel. Eelmise kooskõlastusringi ettepanekute alusel see punkt justkui Pangaliidu ettepanekul muudeti (küsimus puudutas siis tasude ja kontol oleva vara edasikandmise teemasid), kuid nüüd on nii seaduses kui seletuskirjas see punkt veelgi ebaselgem. Seletuskirja lõik 4 – „/---/ning tarbijal on võimalik avada sõlmida uus põhimakseteenuse leping, kui /---/“ siin see “avada” on vist üleliigne? 29 Eelnõu § 5 Arvestatud Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 636 lõike 1 täiendamine MERAS § 636 Intsidendist teatamine lõige 1 ütleb järgmist: Makseteenuse pakkujad teavitavad viivitamata 17 Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist, mis on seotud nende pakutavate makseteenustega. Paragrahvi 636 lõiget 1 täiendav lause ütleb järgmist: „Koos eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile edasta ka üksikasjad intsidendi kohta ja informatsioon selle kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta.“; 2) paragrahvi 636 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud informatsiooni ja rakendab asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon vajadusel korral teisi vastavaid riiklikke asutusi.“; Ehk kui need kaks lauset kokku panna, siis peaksime viivitamatult teavitama intsidendist ja edastama üksikasjad intsidendi kohta ja informatsioon selle kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta. Vastavalt tänasele EBA juhisele esitame me esialgse aruandega (4 tunni jooksul peale intsidendi oluliseks liigitamist) üldise info intsidendi kohta. EBA juhis ütleb esialgse aruande kohta järgmist: Makseteenuse pakkujad peaksid esialgsetes aruannetes esitama üldise teabe (st vormi A osa), märkides intsidendi põhitunnused ja eeldatavad tagajärjed, lähtudes intsidendi avastamise hetkel või oluliseks intsidendiks liigitamisel kättesaadavast teabest. Makseteenuse pakkujad peaksid kasutama hinnangulisi andmeid, kui tegelik teave ei ole kättesaadav. Järgnevates aruannetes: Vahearuandes (3 päeva jooksul esialgsest aruandest): Mis meetmeid on seni rakendatud või kavatsetakse rakendada intsidendist taastumiseks? Lõpparuandes (20 tööpäeva jooksul peale vahearuande esitamist): Peamised rakendatud parandusmeetmed või kavandatavad meetmed intsidendi kordumise takistamiseks tulevikus, kui on juba teada. Seega, nõue : …üksikasjad intsidendi kohta ja informatsioon selle kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta Ei ühti EBA juhises tooduga ja on ka praktikas keeruline teostada, sest viivitamatul teavitamisel, ei ole teada kõik juhtumi asjaolud ja selle 18  lahendamise plaani. Leiame, et tuleb hoida ajaliselt lahus viivitamatu teavitamine ja sisuline ülevaade. Loodame, et rahandusministeeriumil on võimalik Pangaliidu märkuste ja ettepanekutega eelnõu edasise menetlemise käigus arvestada. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet 30 Esmalt märgime, et eelnõu § 1 punktides 6, 12 ja 16 sätestatu, mille Teadmiseks võetud kohaselt põhjendatud huvi tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult koormav (VÕS § 7101 lg 21), põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus (VÕS § 7101 lg 14) ning põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus (VÕS § 7201 lg 10), on äärmiselt positiivse mõjuga muudatused tarbijaõiguste tagamise kontekstis laiemalt. Seda eeskätt põhjusel, et olukordades kus krediidiasutuste poolt lepingu sõlmimisest keeldumiste või lepingu ülesütlemistega seonduvad põhjendused võivad olla üldsõnalised, ei ole sisuliselt võimalik tarbijatel ise tõendada, et nad vastavad kõikidele panga üldtingimustele. Seega toetab TTJA muudatusi, mille kohaselt tõendamiskoormis läheb krediidiasutustele. 31 TTJA peab oluliseks avaldada arvamust eelnõu § 1 punkti 14 osas, Mittearvestatud VÕS § 711 lõike 1 punkti 23 sätestab, et makseteenuse pakkuja millega VÕS § 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile „võimaluste kohta“ sõnadega „ning vastavad kontaktandmed“. makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevad tingimused. Nimetatud punkt hõlmab Eelnõu sõnastusettepaneku kohaselt peab makseteenuse pakkuja endas ka kohtusse pöördumise võimaluste kohta teavet. esitama teabe vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 1 punkti 14 selliselt, et lisaks kohtuvälisele vaidluste lahendamisele võimalusele esitatakse teave ka vaidluste lahendamise võimalusele kohtumenetluses. Nimelt, tarbijakaitseseaduse (TKS) § 40 lg 1 sätestab, et tarbijavaidluste komisjon lahendab tarbijavaidlusi. TKS § 2 lg 1 p 6 defineerib tarbijavaidlust kui tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust tulenevate lepinguliste kohustustega seotud vaidlust. Juhul kui põhimakseteenuse leping jääb sõlmimata, ei teki tarbija ja makseteenuse pakkuja vahel lepingulist suhet. Teisisõnu on tegemist lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkinud vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu TVK pädevusse. 19  Selliseid lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid vaidlusi lahendab täna maakohus, mistõttu oleks asjakohane lisada VÕS § 711 lg 1 punktis 24 viide kohtule. 32 Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201. VÕS § 7201 lg Mittearvestatud VÕS § 7101 lg 2 sätestab, et krediidiasutus on Euroopa Liidus 3 p 3 kohaselt, krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija ei vasta enam lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tingimustele. Juhime tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste tähelepanu, et VÕS § 7101 lg 2 ei sisalda tingimusi, millele § 7201 lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping). Tingimus on asjaolu, lg 3 p 3 viitab, samas seletuskirjas on tingimused välja toodud. millest oleneb mingi muu asjaolu. Ehk et tingimuseks on see, et isik Ehkki eelnõu § 1 punktiga 4 tehakse muudatus, mille kohaselt §-s elab El-is seaduslikult ning tal on põhjendatud huvi kõnealuse 7101 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lähtudes lepingu sõlmimiseks. käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga „kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele“, peaks VÕS § 7101 lg 2 kajastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1, artikli 19 lõikes 2 nimetatud tingimusi. Eelnevat toetab ka seletuskirjas sätestatu (eelnõu § 1 punkti 16 selgitus, lk 11- 12)- TTJA palub eelnõus vastavad muudatused teha, tagamaks õigusselgus ning võimaldamaks üheselt ja lihtsalt aru saada, milliste tingimuste täitmata jätmise korral võib krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda. 33 Lõpetuseks tänab TTJA, et arvestati TTJA varasema ettepanekuga Teadmiseks viia TKS §-des 71, 721, 722 ja 723 sisalduvad väärteokoosseisud FI võetud ainupädevusse (KKM ülempiiri rikkumine, vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmine, maksekonto- ja teenustega seonduv). Eelnõu § 7 punktiga 5 tehakse vastavad muudatused ning nimetatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks määratakse TTJA asemel FI. Õiguskantsler 34 Väärib kiitust, et võlaõigusseadust soovitakse täiendada selliselt, et Teadmiseks võetud krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 10 alusel, küll aga võib pank oma riskide maandamiseks rakendada pangakonto kasutamise piiranguid. Eelnõu järgi ei rakendata piiranguid juhul, kui inimene soovib teha ametiasutusele makse trahvi, maksu või 20  riigilõivu tasumiseks. Neis mõlemas muudatuses on arvestatud õiguskantsleri ettepanekut Riigikogule. 35 Kuigi eelnõuga kavandatavad muudatused annavad inimesele Arvestatud osaliselt Leiame, et on ebamõistlik hakata ette nägema täpseid aluseid, et senisest parema ligipääsu põhimakseteenusele ja seeläbi ka võimaluse mis tingimustel peavad riigiasutused sularaha vastu võtma. tasuda riigilõivu oma pangakontolt, on küsitav, kas olukorda aitab Teadaolevalt on täna selliseid olukordi, kus soovitakse riigilõivu parandada see, kui riigilõivuseaduse§ 9 lõikesse 3 lisatakse sõna sularahas maksta, väga vähe ning seetõttu on ebaproportsionaalne „vähemalt“. Niisugune täiendus osutab sellele, et riigiasutus võib hakata sätestama õigusaktis ette täpsemaid tingimusi, sisuliselt sularahas vastu võtta ka riigilõivu, mis on suurem kui kümme eurot. oleks tegemist ülereguleerimisega. Samas ei selgu normist ega ka seadusemuudatuse seletuskirjast, mis Sularahas maksmise põhjus võib olla nii maksekonto puudumine kaalutlustel peaks riigiasutus riigilõivu sularahas vastu võtma. Pole kui ka mõni muu – lihtsalt kui inimene leiab, et nii on talle ka arusaadav, kuidas inimene peaks riigiasutusele teada andma, et ta mugavam/kiirem ja kui riigiasutus on valmis ka sularaha suuremas soovib riigilõivu tasuda sularahas või kuidas tuleb inimesel summas kui 10 eurot vastu võtma (sh juhul kui konkreetse olukorra riigiasutusele oma soovi põhjendada. Ei ole arusaadav, kas tekkimisel on riigiasutusel võimalik tagasi anda ka vahetusraha, nt seletuskirjas nimetatud põhjendatud vajaduseks on üksnes kui inimene maksab 100 euroga kuid riigilõiv on sellest väiksem). pangakonto puudumine või on inimesel ka muul põhjusel võimalik Inimese poolt teada andmine – see sõltub olukorras, kas inimene tasuda riigilõivu sularahas. Pakutud lahendus ei ole seetõttu tuleb vastavasse riigiasutusse ise koha peale ja annab siis teada, et õigusselge. soovib riigilõivu sularahas maksta või uurib eelnevalt telefoni teel sularahas maksmise võimalusi. Palun kaaluge eelnõu § 1 punktis 12 esitatud võlaõigusseaduse § 7101 lõike 14 sõnastuse täpsustamist. Norm näeb praegu ette, et põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Seletuskirjast selgub, et muudatusega soovitakse võtta tarbijalt kohustus tõendada, et ta vastab kõigile panga üldtingimustele, kui pank on keeldunud temaga põhimakseteenuse lepingut sõlmimast. Sätte sõnastus ega seletuskiri ei võimalda üheselt aru saada, millisel juhul ja mis nõuete täitmist või täitmata jätmist peab tõendama krediidiasutus. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 37 Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tänab võimaluse eest avaldada Teadmiseks võetud arvamust võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Annan teada, et Kaubanduskojal ei ole täiendavaid kommentaare. Rahapesu Andmebüroo Rahapesu Andmebüroo tänab võimaluse eest esitada oma arvamus II Teadmiseks võetud kooskõlastusringile saadetud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, mis puudutab eelkõige põhimaksekonto avamise ja sulgemise 21  regulatsiooni muutmist. Olles tutvunud eelnõu ja selle juurde koostatud dokumentidega, anname teada, et Rahapesu Andmebürool ei ole käesoleval ajahetkel lisada omapoolseid ettepanekuid ega kommentaare. I kooskõlastusring Justiitsministeerium 1 Rahandusministeerium on saatnud Justiitsministeeriumile Arvestatud Kõikide märkustega on arvestatud. kooskõlastamiseks võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste Eelnõu ja seletuskirja on esitatud märkuste põhjal muudetud ja seaduste muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Justiitsministeerium täiendatud. kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega. 1. Palume arvestada käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2 MKM kooskõlastab võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste Teadmiseks võetud seaduste muutmise seaduse eelnõu (puudutab põhimakseteenust, FI ja TTJA pädevusi, riigilõivu) märkusteta. Mari-Liis Aas tarbijakaitse nõunik Ettevõtluse osakond Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 12.07.2024 e-kiri Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 3 Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kooskõlastab märkustega Arvestatud Eelnõu on täiendatud ning muudetud on VÕS § 7101 lõiget 2. võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise Muudatusega asendatakse nimetatud lõikes tekstiosa „lähtudes seaduse eelnõu. käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga „kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele. Vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 7101 lõikele 2 on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale Muudatuse tulemusel ei ole põhimakseteenuste lepingu sõlmimine käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste tingitud makseteenuse pakkuja poolt kehtestatud teenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima üldtingimustest või makseteenuse osutamise tüüptingimustest. põhimakseteenuste lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping), lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. VÕS § 7101 lõikes 1 on sätestatud, et kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse 22 pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses. VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt sõlmib krediidiasutus põhimakseteenuste lepingu tarbijaga kahe tingimuse täitmise korral. Esiteks tarbijal peab olema põhjendatud huvi, teiseks tarbija poolt taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustel. Eelneva põhjal võib järeldada, et krediidiasutus võib oma tootetingimustes ette näha kriteeriume, mille alusel otsustada, kas sõlmida tarbijaga põhimakseteenuste lepingu või mitte. Näiteks AS LHV Pank üldtingimuste punkt 5.2 sätestab, et Pangal on õigus makseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui selleks on mõjuv põhjus. Punktides 5.2.1 – 5.2.12 on sätestatud loetelu mõjuvatest põhjustest, millal Pank võib keelduda makseteenuse lepingu sõlmisest. Näiteks sätestab punkt 5.2.8, et makseteenuse lepingu sõlmimata jätmiseks on mõjuvaks põhjuseks eelkõige asjaolu, kui Panga hinnangul on isik seotud tegevusvaldkonna, territooriumi, ühenduse või režiimiga, mille suhtes on kehtestatud Sanktsioonid. AS LHV Pank üldtingimused. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.lhv.ee/et/uldtingimused VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjus võivad krediidiasutused sõltuvalt ettevõtlusmudelist või regionaalsetest omapäradest piirata teatud isikute juurdepääsu pangakonto kasutamise võimalusele, mis võib negatiivselt mõjutada ettevõtluskeskkonda ja regionaalset arengut. Näiteks võib Ukraina sõjapõgenikust põllumajandustootja abitöölise (näiteks maasikakorjaja) puhul krediidiasutus keelduda pangakonto avamisest viidates oma tootetingimustele, näiteks sellele, et isik ei esitanud krediidiasutuse nõudmisel oma vara või rikkuse päritolu seaduslikkuse tõendamiseks piisavalt andmeid või dokumente, kuid paraku nimetatud isikul võib puududa võimalus esitada dokumente, põhjusel, et viimane oli sunnitud põgenema sõjategevuse tõttu ja dokumendid võisid jääda kodumaale või hävida sõjategevuse tõttu. Samuti on olemas teatud hulk Võrumaa elanikke, kes ka tänapäeval käivad tööl Pihkvas, mida krediidiasutus võib pidada piisavaks seotuseks režiimiga, mille suhtes on kehtestatud 23 sanktsioonid ning sellel alusel keelduda makseteenuse lepingu sõlmimisest. Tänapäeval on pangakonto omamine, nagu on leitud ka eelnõu seletuskirjas, majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik tingimus. Antud seisukohta kinnitas ka õiguskantsler, märkides, et pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga keeruline põhiseaduse (PS) alusel teostada omandiõigust (PS § 32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15). Euroopa Parlament on leidnud oma soovitustes komisjonile, et igal tarbijal, st mis tahes füüsilisel isikul, kes tegutseb muudel kui kaubanduslikel, ärilistel või ametialastel eesmärkidel, kes elab liidus seaduslikult ja kel vastavas liikmesriigis maksekontot veel ei ole, peab olema õigus avada liikmesriigis tegutseva makseteenuse pakkuja juures põhimaksekonto ja seda kasutada. Samuti leidis Euroopa Parlament, et põhimaksekonto avamisest võib keelduda või selleks antud loa tühistada liidu või liikmesriigi asjaomaste õigusaktide alusel ainult objektiivsetel põhjustel, mis puudutavad näiteks järgmisi juhte: a) rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitlevate õigusaktide mittetäitmine, b) pettus, usalduse kuritarvitamine või dokumentide võltsimine, c) põhimaksekontoga seotud nõuete tõsine ja pidev rikkumine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214– 246) artikkel 16 lõigete 2 ja 6 koosmõjust tulenevalt on regulatsiooni eesmärgiks tagada tarbijatele ligipääs põhimaksekontole ning põhimõte, et põhimaksekonto avamisest keeldumise alused on kindlaksmääratud pigem seaduse tasandil. Õiguskantsler on leidnud märgukirjas, et tuleb nentida, et VÕS § 7101 ja KAS § 89 lg 9 ei ole koostoimes piisavalt selged, et tagada kõigile tarbijatele juurdepääs pangakontole ja selle kaudu põhimakseteenustele. VÕS § 7101 ei pane pankadele sõnaselgelt ka 24  kohustust tagada tarbijale põhimakseteenused olenemata tema finantsolukorrast. Eelnevat arvesse võttes teeme ettepaneku kaaluda VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 muutmist selliselt, et põhimakseteenuste lepingu sõlmimine ei oleks tingitud makseteenuse pakkuja poolt kehtestatud teenuste üldtingimustest või makseteenuse osutamise tüüptingimustest. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet 4 Täname võimaluse eest avaldada arvamust võlaõigusseaduse ja Arvestatud VÕS § 711 lõige 1 punkti 25 on muudetud, kuid mitte välja pakutud sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, sõnastuses. Pakutud sõnastus dubleerib osaliselt sama lõike punkte mis puudutab eelkõige põhimaksekonto avamise ja sulgemise 23 ja 24, milles on vastavalt ette nähtud, et esitada tuleb regulatsiooni muutmist. Toome järgnevalt välja TTJA ettepanekud makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste eelnõu ja seletuskirja osas. lahendamise korda käsitlevad tingimused ning teave vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta. TTJA ei nõustu muudatusega, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses: „25) tarbijavaidluste Sõnastatud järgmiselt: 25) kohtuvälise vaidluse lahendava organi ja komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed“. Palume kaaluda Finantsinspektsiooni kontaktandmed. sätte ümbersõnastamist järgmiselt: "teave tarbija võimaluste kohta pöörduda kohtu ja kohtuvälise vaidlusi lahendava organi poole ning Seletuskirja on lisatud selgitus lepinguliste ja lepinguväliste vastava organi ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“ vaidluste lahendamise kohta põhimakseteenuse lepingu sõlmimise vaatest. Palume võimalusel mitte tuua välja konkreetselt tarbijavaidluste komisjoni (TVK või komisjon). Nimetatud komisjon lahendab ainult tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust tulenevate lepinguliste kohustustega seotud vaidlusi (tarbijakaitseseaduse – TKS - § 40 lg 1 ja § 2 lg 1 p 6). Praeguses sõnastuses jääb ekslik mulje, et tarbijal on õigus pöörduda ka näiteks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijavaidluste komisjoni, sest VÕS § 7101 (lepingu sõlmimine) lg 7 viitab kõnealusele sättele. Aga kui põhimakseteenuse leping jääb sõlmimata, siis ei teki tarbija ja panga vahel ka lepingulist suhet. Teisisõnu on tegemist lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkinud vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu TVK pädevusse. Sellised vaidlusi lahendab täna maakohus, sellest tulenevalt palume lisada ka viide kohtule. Jääme seisukohale, et kuigi turuosalised ise peaksid suutma eristada lepingulisi ja lepinguväliseid vaidlusi, siis juba 2024. aasta TVK praktika on näidanud, ei paraku see nii alati pole. Turule selguse toomiseks tasub kaaluda nimetatud sätte ümbersõnastamist. Eesti Pangaliit 25 5 Võlaõigusseaduse (VÕS) muutmine Mittearvestatud Eelnõust on välja jäetud maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 2 punktis e sätestatud tingimus, et põhimakseteenuse lepingu võib VÕS § 7101 lõike 2 täiendamine üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal Teeme ettepaneku lisada sättesse (alla joonitud lauseosa): juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal (2) Krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Eelnõuga ei tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud sätestata ka alust keelduda maksekonto avamisest juhul, kui tarbijal põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi juba on teine maksekonto, mis võimaldab põhimakseteenuste korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu (edaspidi kasutamist. põhimakseteenuse leping), lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest, väljaarvatud kui tarbijal on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses või Euroopa Liidu Kõnealuse ülesütlemise aluse sätestamine ei ole liikmesriigile liikmesriigi territooriumil asutatud krediidiasutuse Eesti Vabariigi kohustuslik. Direktiivi eesmärk on elavdada finantsteenuste filiaalis maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust. tarbimist ning konkurentsi erinevate pakkujate vahel. Direktiiv Krediidiasutus peab võimaldama põhimakseteenuseid kasutada eri lubab tarbijale kehtestada või sälitada soodsamaid tingimusi. kanalite, sealhulgas internetirakenduse kaudu. Tarbijal ei ole õigust nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei paku. Kommentaar Direktiiv 2014/92/EL art 16 lg 5 sätestab: Liikmesriigid võivad lubada põhimaksekontot pakkuvatel krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta. Kui teises krediidiasutuses põhimakse teenuse kasutamine on aluseks põhimakse teenuse ülesütlemiseks, siis peaks olema see ka põhimakse teenuse osutamisest keeldumise aluseks. Seletuskirjas (lk 15) on ka selgitatud, et VÕS-i lisatava § 7201 lõikega 7 sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 631 nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel kui ka lepingu ülesütlemisel. Eelnõus vastav säte hetkel puudub. 26 6 VÕS § 7102 lõike 4 täiendamine Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. PSD2 artikli 68 lõike 6 ülevõtmist käsitlev säte on viidud VÕS-ist üle makseasutuste ja e- Eelnõuga täiendatakse VÕS § 7102 lõike 4 teist lauset pärast sõna raha asutuste seadusesse ning sätte sõnastust on täpsustatud. „asjaolust“ sõnadega „ning esitab juhtumi üksikasjad ja teabe vastavate abinõude kasutamise kohta“; Seletuskirja sõnastus on viitega ebatäpne: Muudatus on vajalik, kuna PSD2 artikkel 68 lõige 2 näeb kõnealusel juhul ette, et kontot haldav makseteenuse pakkuja teatab kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. Õige viide on artikkel 68 lõige 6. 7 VÕS § 7201 lõige 1 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud järgmiselt. Palume täpsustada tarbija mõistet ning täiendada vastavalt Selles paragrahvis sätestatud ülesütlemise alused kehtivad ainult seletuskirja. Krediidiasutuste jaoks on oluline, et seadus täpselt VÕS § 7101 lõikes 2 nimetatud põhimakseteenuse lepingute kohta. piiritleks, milliste tarbijate puhul lepingu ülesütlemise erisused Kõik tarbijad aga ei kuulu selle paragrahvi kohaldamisalasse. kehtivad. Tarbija mõiste on täna defineeritud VÕS § 1 lõikes 5, kuid Näiteks näeb viimati osundatud paragrahv ühe tingimusena ette, et kõik selle mõiste alla minevad tarbijad ei kuulu maksekonto direktiivi põhimakseteenuse osutamise kohustus on ainult tarbijale, kes elab kohaldamisalasse. Eelnõu järgi on VÕS § 7201 uue sõnastuse eesmärk Euroopa Liidus seaduslikult. Nende tarbijate puhul, kellele viia Eesti seadus kooskõlla maksekonto direktiiviga. kõnealune paragrahv ei kohaldu, on võimalik makseteenuse leping ka korraliselt üles öelda. Seletuskirjas (lk. 12) on öeldud: „Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel (paragrahvi pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda).“ Arvestades, et väljaspool EL elavatele tarbijatele põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohutus ei laiene, siis ei laiene nendega sõlmitud põhimakseteenuse lepingutele ka maksekonto direktiivist tulenevad ülesütlemise alused. Seega palume seletuskirja muuta ja välja tuua, et teatud tarbijate puhul on võimalik ka põhimakseteenuse lepingu korraline ülesütlemine. See märkus on otseselt seotud ka § 7201 lõikega 9, mis deklareerib, et kõikidel muudel alustel ülesütlemine on tühine. 8 VÕS § 7202 lõige 3 punkt 4 Arvestatud Kõnealune lepingu ülesütlemise alus on eelnõust välja jäetud. Vaata selgitust number 5. Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lg 3 p 4 järgmiselt: 27  4) tarbijal on teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses või Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil asutatud krediidiasutuse Eesti Vabariigi filiaalis maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust; Kommentaar EL-i krediidiasutuste filiaalid võivad suuta täita täielikult põhimakseteenuse osutaja funktsiooni (nt Citadele – ATM-võrgustik, maksekaardid, pangakontorid, internetipank jm) ja tulevikku vaatavalt olla elutähtsa teenuse osutajad. 9 VÕS § 7201 lõige 3 punkti 6 Osaliselt arvestatud Minimaalne summa suurus on eelnõust välja jäetud. Eelnõuga täiendatakse seadust §-ga 7201 järgmises sõnastuses: Täiendav ettepanek laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti 6 § 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine sõnastust, hõlmates põhimakseteenuse lepingu erakorralise (3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alustega ka muude lepingute oluliste kohustuste üles öelda, kui: rikkumise, ei ole maksekonto direktiiviga kooskõlas. Maksekonto 6) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud direktiivi artikkel 19 lõige 3 sedastab, et liikmesriigid võivad piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate täiendavalt kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto eurot. raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Sellised juhtumid põhinevad nende territooriumil kohaldatava siseriikliku õiguse sätetele ning Seoses punktiga 6 teeme ettepaneku mitte määrata minimaalset võla nende eesmärk on hoida ära tarbijate poolt põhimaksekonto summat. Panga teenuste teenustasud on väikesed ja enamike klientide juurdepääsuõiguse kuritarvitamist. Üldistatult, konkreetselt puhul näitab 180 päeva statistika, et võlgnevused jäävad alla 10 euro määratlemata kohustuste rikkumise sätestamine ei ole kooskõlas põhivõlg. 100 eurose võlamäära korral jääks enamik makseteenuseid nimetatud artikliga, kuivõrd selline alus ei ole käsitatav kui piiratud sulgemata ja lepingute lõpetamine toimuks pigem punkti 5 alusel, mis arv konkreetseid lisajuhtumeid. Selline alus annaks laiad õigused tähendab põhjendamatut lepingute lõpetamise venitamist ja põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks. võlakoorma kasvatamist kliendi suhtes. Võlgnevuses kontode sulgemine on oluline, sest seeläbi saab hoida kliendibaasi korras. Kuivõrd punkti 6 muudatused on uudsed ja rakendamine eeldab IT arendusi, siis soovime punktile 6 ülemineku aega, seaduse muudatuse jõustumisest + 6 kuud. Täiendavalt teeme ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti 6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste kohustuste rikkumise. Meie hinnangul on säte hetkel sõnastatud liiga kitsalt, keskendudes vaid teenustasude võlgnevusele. Põhimakseteenuse osutamise lepingutes on ka muid kohustusi, mida klient peab järgima ja mille olulise rikkumise korral peaks krediidiasutusel olema õigus 28  leping üles öelda (nt kaardi- ja internetipanga lepingute puhul maksevahendi isikliku kasutamise kohustus; turvaelementide saladuses hoidmise kohustus; maksekonto lepingu puhul pangale hoolsusmeetmete täitmiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamise kohustus). 10 VÕS § 7201 lõige 4 Mittearvestatud Nimetatud tähtajad on sätestatud maksekonto direktiivi artikkel 9 lõikes 4, mis näeb ette, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui Eelnõuga soovitakse sätestada § 7201 lõige 4 järgmises sõnastuses: krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta vähemalt ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja üles etteteatamistähtaega järgimata. Muudel alustel lepingu tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või kui kaks kuud. avaliku korra eesmärgiga. Kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub lõpetamine viivitamata. Sisuliselt tähendab, et lõike 3 punktides 3-6 juhtudel on ülesütlemise aeg 6+2 kuud. Leiame, et võlgnevuse (lõige 3 punkt 6) ja ka Eelnõus sätestatud tähtajad vastavad nimetatud arttiklis sätestatud kohustuste rikkumise (meie ettepanek punktis 5) puhul ei ole mõistlik tähtaegadele. lasta viivisel suureneda või kohustuse rikkumisel jätkuda. Ettepanek ka punkti 6 puhul lubada etteteatamiseta lõpetamist ehk siis vastavalt punktis 6 toodud ajale (6 järjestiku kuu jooksul on teenus võlas või rikkumises, siis seitsmendal kuul on õigus teenuse ülesütlemiseks erakorraliselt). Võla tekkimisest teavitamise kohustus eksisteerib krediidiasutusel endiselt, mistõttu teenuseid ei suleta ilma ette teatamata. Samuti on tava, et klientidele jäetakse mõistlik aeg võla maksmiseks, enne teenuse lõplikku sulgemist. 11 VÕS § 7201 lõige 6 Mittearvestatud Kuna eelnõust on välja jäetud alus keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest juhul, kui tarbijal juba on teine vastav konto Eelnõu kohaselt on krediidiandjal õigus pärida andmeid ning välja on jäetud ka vastav lepingu ülesütlemise alus, siis täitmisregistrist tarbija teise konto olemasolu kohta kui tarbija on jäetakse eelnõust välja ka õigus pärida sellel eesmärgil andnud selleks nõusoleku. Pangaliit ei toeta nõusoleku põhist täitmisregistri kaudu andmeid. lähenemist, sest andmete saamine teenib kohustatud isiku jaoks eesmärki tuvastamaks alused, kas põhimakseteenuse pakkumiseks võib esineda seadusega ette nähtud keeldumise alus. Nõusoleku puudumisel või selle tagasi võtmisel ei saa kohustatud isik pakutud muudatuse alusel tuvastada, kas isikul on teises krediidiasutuses maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust ning nimetatud alus seaduses muutub sisutuks. Seetõttu pooldame selge ja ühese õigusliku aluse viimist õiguslikku raamistikku, mille alusel krediidiasutus saab tuvastada reaalset 29  kliendi vajadust elutähtsaks teenuseks. Seejuures ei leia seletuskirjast ühtegi põhjendust selle nõude kehtestamisele. Oleme seisukohal, et olukorras, kus maksekonto direktiiv võimaldab ja ka Eesti seadus hakkab võimaldama sellel põhjusel lepingu sõlmimisest keelduda, ei tohiks sellise fakti kontrollimine sõltuda sellest, kas tarbija annab selleks nõusoleku. Juhul, kui eelnõu muutmine ei ole mingil põhjusel võimalik, palume seletuskirja täiendada, esitades põhjendused, miks on vaja tarbija nõusolekut. Täiendav märkus lõike 6 osas, kus § 7101 lõikes 51 viide on vale. (6) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku. 12 VÕS § 7101 täiendamine Arvestatud Eelnõusse on lisatud võimalus kehtestada konto kasutamisele teatud riske maandavaid piiranguid. Teeme ettepaneku täiendada VÕS § 7101 uue lõikega, mis selgesõnaliselt võimaldaks krediidiasutusel põhimakseteenuse osutamist piirata. Ettepaneku aluseks on seletuskirja lk. 3 ja 7 märgitud selgitused, mille kohaselt saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja teatud juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama. Meie hinnangul puuduvad kehtivas seaduses normid, mis võimaldaksid põhimakseteenustele kehtestada riske maandavaid piiranguid. Kui seaduseandja leiab, et need on juba olemas, siis alternatiivina eelnõu muutmisele palume sellistele sätetele seletuskirjas selgelt viidata. 13 VÕS § 7201 lõige 7 seletuskirja täiendamine Arvestatud Muudetud on nii eelnõu kui ka seletuskirja. Eelnõus nähakse ette, et ka kõikide muude põhimakseteenuse lepingu erakorraliste Teeme ettepaneku täiendada eelnõu seletuskirja VÕS § 7201 lõike 7 ülesütlemiste puhul kohaldatakse VÕS §-i 720. Muudatuse osas. Hetkel sätestab eelnõu, et juhul, kui krediidiasutus ütleb tulemusel kohaldub kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesoleva paragrahvi lõike korralise ülesütlemise regulatsioon ning neid tuleb kohaldada 3 punktidele 3–6, siis kohaldatakse VÕS § 720 lõigetes 3, 5 ja 6 vastavalt konkreetsele olukorrale. Kui põhimakseteenuse leping sätestatut. Kas seadusandja mõte on olnud see, et kõikidel muudel öeldakse üles nt RahaPTS-i alusel, siis võimaldab VÕS § 720 erakorralise lõpetamise juhtudel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 720 hinnata, kas on võimalik kohaldada nt selle paragrahvi lõiget 5, lg 3 (mis näeb ette, et tarbija peab teenustasusid maksma vaid perioodi mille kohaselt makseteenuse lepingu lõppemisel peab eest kuni lepingu lõppemiseni) või VÕS § 720 lõige 5 (mille kohaselt makseteenuse pakkuja maksma kontol oleva raha kliendile või tema on krediidiasutusel kohustus välja maksta lepingu lõppemisel kontol määratud kolmandale isikule välja või kandma selle kliendi 30  olnud jääk)? Palume seletuskirjas sellisel juhul viidata, millised sätted määratud kontole sama või teise makseteenuse pakkuja juures, kui kuuluvad kohaldamisele juhtudel, kus põhimakseteenuse leping seaduses ei ole ette nähtud teisiti. öeldakse üles VÕS § 7201 lõike 3 punktide 1 või 2 alusel. Hetkel on selgusetu, mis arvestuse järgi maksab tarbija sel juhul teenustasusid ning mida tuleks teha tarbija maksekontol oleva jäägiga, kui ei kohaldu VÕS § 720 lõiked 3 ja 5. 14 Täiendav ettepanek täiendada eelnõud VÕS §-i 4034 lõikega 31 Mittearvestatud Käesoleva eelnõu keskmes on põhimakseteenuse regulatsiooni kehtestamine ning vastutustundliku laenamise teemat sellega ei Eelnõuga täiendatakse võlaõigusseadust VÕS § 720¹ lõikega 6 andes reguleerita. sellega põhimakseteenuse pakkumise raames juurdepääsu täitmisregistrile. Leiame, et oleks asjakohane ja põhjendatud anda krediidiasutusele juurdepääs täitmisregistrile lisaks ka vastutustundliku laenuandmise põhimõtte rakendamisel tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil. Vastava juurdepääsu olemasolu võimaldaks krediidiasutusel, kelle poole tarbija on pöördunud laenutaotlusega, saada õiget teavet tarbija kontode olemasolu kohta teistes krediidiasutustes, mis on vajalik tarbija olemasolevate finantskohustuste kindlaks tegemiseks ja mis hoiaks ära tarbijapoolse tahtliku või tahtmatu ebatäpse teabe esitamise. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud VÕS §-i 4034 lõikega 31 järgmises sõnastuses: (31) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal teis(t)e maksekonto(de) olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku. Põhjendus: Eelnõuga VÕS-i lisatava § 4034 lõikega 31 sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 631 nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal teis(t)e maksekonto(de) olemasolu krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil. Krediidiandjatel on kohustus kontrollida finantskohustuste olemasolu ja tuvastada muud krediidivõtja kohustused. Sellise kohustuse täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule nõusolekule. 31  Alternatiivina võib selle päringu ette näha krediidiandja kohustusena ja sel juhul oleks andmete väljastamise aluseks seadusest tuleneva kohustuse täitmine. 15 Krediidiasutuste seaduse (KAS) muutmine Arvestatud osaliselt Leiame, et KAS-i täiendamine on vajalik. Krediidiasutuste tegevust KAS § 3 lõige 22 ja § 3 lõige 31 reguleerib KAS, mistõttu tuleb krediidiasutustele kui elutähtsa teenuse osutajatele kõnealune kohustus ette näha selgelt ka KAS- Teeme ettepaneku välja jätta eelnõust KAS § 3 lõike 22 ja § 3 lõike 31. is. Hädaolukorra seaduse § 37 lg 2 on üldine delegatsiooninorm, mis lubab määrusega kehtestada elutähtsa teenuse kirjelduse ja selle Kommentaar toimepidevuse nõuded. Ei kehtivas KAS-is ega HOS-is ei ole Kehtiv hädaolukorra seaduse § 37 sätestab elutähtsa teenuse võrguühenduseta kaardipõhiste makseteenuste osutamise toimepidevust korraldavale asutusele, sh Eesti Pangale kohustuse kohustust, seetõttu tuleb see ette näha ning HOS-i alusel saab kehtestada määrusega nõuded elutähtsa teenuse tasemele. Seega, kehtestada selle teenuse kirjelduse ja toimepidevuse nõuded. eraldi volitusnormi pole KAS-iga vaja Eesti Pangale anda. Nii ongi Seletuskirja on muudetud. tänaseks juba võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu nõue Eesti Panga poolt määrusega kehtestatud. Teeme ettepaneku muuta KAS § 3 lõike 23 sõnastust ja sõnastada see järgnevalt: „Kui krediidiasutus osutab elutähtsa teenuse osutajana Eesti Panga poolt nõutavat võrguühenduseta kaardipõhist makseteenust, siis on see õiguslikult siduv ka siis, kui maksja konto suhtes on tehtud arestimisakt, kontol olev vara on arestitud või konto või kontol oleva vara suhtes kehtib käsutuspiirang, kui krediidiasutus on pärast arestimisest või käsutuspiirangust teada saamist rakendanud mõistlikke jõupingutusi hoidmaks ära viidatud maksetehingute võimaldamist. Eeltoodud juhul ei vastuta krediidiasutus võimalike arestinõuete või muul viisil kontol oleva vara suhtes kehtiva käsutuspiirangu järgimata jätmise eest.“ Osundame, et Eesti Panga presidendi 18.08.2024 määrusega nr 8 „Eesti Panga presidendi määruse muutmine“ sätestati uued elutähtsa teenuse osutaja nõuded. Määruse seletuskirja kohaselt tuleks täiendada KAS-i muudatusega, mis vabastaks krediidiasutuse vastutusest olukorras, kus ta on teinud kõik endast oleneva, et arestinõuet mitte rikkuda, aga see toimub kaardimaksete võrgulahenduseta režiimis sellest hoolimata. Olukorras, kus võrguühendused ei toimi, tuleks kaardipõhine maksetehing lugeda siduvaks ka juhul, kus konto või sellel oleva vara suhtes on kehtiv arest või käsutuspiirang. Täiendavalt teeme ettepaneku seletuskirja lk-lt 19 eemaldada detailsed selgitused võrguühenduseta kaardimakse toimimisest, 32  kuivõrd see suurendab krediidi- ja pettuseriske, mida krediidiasutused seoses nõutud lahendusega taluma peavad. Arvestades ka ettepanekut KAS § 3 lg 22 ja § 3 lg 31 eemaldamiseks, ei ole need selgitused ka sisuliselt vajalikud. 16 RahaPTS § 42 lõige 1 Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud. Pangaliit toetab õigusliku raamistiku korrastamist eesmärgiga vältida pankade üle-reageerimist tarbijatele põhimakseteenuste pakkumata jätmisel ja viies Eesti õigus kooskõlla makseteenuse direktiiviga, samaaegselt lähtudes Riigikohtu 22.03.2023. a lahendis nr 2-21- 3552/52 toodust. Pangaliit ei toeta RahaPTS § 42 lõike 1 muutmist pakutud kujul. Vastavalt eelnõule ja seletuskirjale jäetakse alustest, mille järgi on keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, välja suutmatus täita ärisuhte seire hoolsusmeedet ja rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus. Leiame, et muudatus selliselt tooduna ei ole kooskõlas RahaPTS-i eesmärgi (paragrahv 1 lõige 1) ja rahvusvaheliste põhimõtetega, sest muudatuse tagajärjel muutuks ärisuhte seire teostamata jätmisel ja rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse tuvastamisel tehingu tegemise või ärisuhte loomise või jätkamise otsustamine kohustatud isiku äriliseks kaalutluseks (riskiisu). Nimetatu ei soosi meie hinnangul ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust ega Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamise tõkestamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Juhime ka tähelepanu, et krediidiasutustel ei ole lubatud tarbijaga ärilistel kaalutlustel (riskiisu) ärisuhet lõpetada, vaid üksnes konkreetsetel makseteenuste direktiivis loetletud alustel, sh näiteks kui tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel. Näeme muudatuses lisaks potentsiaalset vastuolu eelnõu seletuskirjas viidatud õigusallikate ja põhimõtetega. Mainime, et eelnõu seletuskirja FATF metodoloogia punkti 10.19 käsitlus lähtub põhimõttest, et kohustatud isik ei loo ärisuhet ega tee tehingut, kui ta ei suuda hoolsusmeetmeid täita – nimetatu alt ei ole välistusena viidatud ärisuhte seire osas kohustatud isiku lõplikule järeldusele, et seda hoolsusmeedet täita ei saa. Lisaks ei käsitle metodoloogia punkt tegutsemist rahapesukahtluse puhul, mistõttu sellest vaatest see punkt pakutud seadusemuudatust ei toeta. 33 Mainime siinkohal veel, et EL rahapesu tõkestamise määrus ei ole veel kehtiv – ühtlasi selle artikkel 20 (1) punkt f nimetab hoolsusmeetmena ka ärisuhte seiret. Eeltoodust lähtuvalt on pakutud muudatuse ja EL määruse vahel vastuolu. Märgime veel, et ärisuhte seire osaks on ka vara või rikkuse päritolu kontrollimine, mistõttu kohustatud isikute suunamine jätkuvaks teenuse pakkumiseks olukorras, kus hoolsusmeetmete kohaldamine on osutunud siiski võimatuks, võib tekitada korduvaid ning ebavajalikke jätkuvaid toiminguid ning sellega kaasnevalt Rahapesu Andmebüroo teavitamisega koormamist. Lisaks on RahaPTS eelnõu 130SE seletuskirjas mainitud § 42 muudatuse osas, et „keeld luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpule viimist kehtib sõltumata sellest, millised on need seadusega nõutavaid hoolsusmeetmed, mida kohustatud isik täita ei suuda. Muudatus on vajalik tulenevalt direktiivi artikli 13 lõikest 4 ja FATF metodoloogia punktist 10.19.“. Seetõttu on praegune muudatus vastuolus varasema rahandusministeeriumi hinnanguga hetkel kehtivale AML direktiivile ja FATF metodoloogiaga. Järgmiseks on muudatus vastuolus eelnõu seletuskirjas toodud sätte muudatuse eesmärgiga – „põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmine“, sest muudatus puudutab ka kõiki teisi isikuid, kes jäävad makseteenuste direktiivi kohaldamisalast välja, s.t. äriühingud ja isikud, kes ei ole tarbijad. Direktiivi reguleerimisalast jäävad välja ka juriidilistele isikutele kuuluvad maksekontod (ettevõtjate, väikeste- ja mikroettevõtjate maksekontod) ja muud teist liiki kontod (näiteks kontsernikontod, hoiustamisvõimalusega kontod, laenukontod jne). Muudatuse universaalsus ei ole meie hinnangul eelnõu seletuskirjas põhjendamist leidnud. Meie arvamusel ei saa antud tarbijate de-riskimise vähendamise lahenduseks olla kohustatud isiku subjektiivset otsustust eeldavate elementide (s.t. RP või TR kahtluse või ärisuhte seire võimalikkuse otsus) eemaldamine õigusaktist, vaid selliste otsustusprotsesside regulatiivne ning eesmärgipärane täpsustamine - õigusaktis või järelevalve-alastes juhendites. 34  Veel, sätte muutmine pakutud kujul tekitab tulevikus tõenäoliselt õigusselgusetust süstemaatilisel tõlgendamisel, sest ühelt poolt kaob RahaPTS-st kohustus ärisuhte seire võimatuse või rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse puhul ärisuhe lõpetada, kuid teisalt kehtestab seadusandja makseteenuste direktiivist tulenvad alused põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks VÕS § 7201 lõikes 3 (punkt 1 maksekonto kasutamine ebaseaduslikel eesmärkidel). Viimaks leiame, et sätte muutmine mõjutab analoogiliselt eeltooduga ka selliste isikutega ärisuhete sõlmimist või lõpetamist, kelle osas ei saa erikohustusega isik RSanS tähenduses teostada ärisuhte seiret eesmärgiga tuvastada rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine või kelle osas on rahvusvahelise sanktsiooni kahtlus. Nimelt tuleb vastavalt rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 21 lõikele 11 erikohustusega kohaldada ka ärisuhte seiret. Kuna RSanS-s puuduvad ärisuhte lõpetamise õiguslikud käitumisjuhised, kuulub RSanS § 2 lg 2 alusel kohaldamisele RahaPTS. Seega edaspidiselt olukorras, kus erikohustusega isikul puudub võimalus teostada ärisuhte seiret, oleks seadusemuudatuse järgselt õiguslikult ärisuhte jätkamise või algatamisest keeldumise otsustamine erikohustusega isiku äriline kaalutlus. Teeme ettepaneku RahaPTS-s täpsustada sõnaselgelt, et § 42 lõige 1 alused on erakorralised ülesütlemise alused ja teiseks, lähtudes Riigikohtu lahendis nr 2-21-3552/52 punktis 21.2. toodust, et põhimakseteenuse pakkumisest keeldumine ei ole põhjendatud riskiisu alusel, s.t. juhtudel, kui hoolsusmeetmete (tugevdatud korras) kohaldamine on kohustatud isiku hinnangul liiga tülikas või kulukas. Pangaliit on valmis jätkama arutelusid sellest, kuidas õigusaktide tasandil vähendada de-riskimist ja muuta hoolsusmeetmete kohaldamist veel efektiivsemaks. 17 RahaPTS § 42 lõige 4 Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4. Muudatusega soovitakse lõpetada olukord, kus ainuüksi ühe päringule vastamata jätmise tõttu ei lõpetataks klientidega ärisuhteid, vaid kohaldataks tugevdatud hoolsusmeetmeid. Meie hinnangul päringuga kliendi poole pöördumine on üldjuhul juba olemuslik täiendavate või tugevdatud hoolsusmeetmete kohaldamine ja tulenevalt ressursimahukusest ei kohaldata seda kergekäeliselt. 35  Ärisuhte lõpetamised ei toimu praktikas kergekäeliselt ja põhjusel, et klient panga esimesel pöördumisel teadmatusest jätab vastamata ning pank lõpetab sellele järgnevalt koheselt ärisuhte. Tagamaks senisest veelgi selgemalt, et ärisuhe tarbijaga lõpetataks üksnes siis, kui eelnevalt on täidetud tugevdatud hoolsusmeetmete kohaldamise kohustus ning muud rakendatavad meetmed on ammendunud (millele viitab ka seletuskiri), siis pakume lahendusvariantidena enda ettepankuid, mis on toodud § 6 lõike 1 juures. Peame oluliseks jätkuvalt sellise kohustuse ette nägemist seaduse tasandil, mille järgi on kohustatud isikute klientidel kohustus õiguspärastele päringutele vastata, sest vastupidisel juhul suureneb risk klientide poolt rahapesu tõkestamise eesmärgil esitatud päringutele vastamata jätmiseks. Rahapesu Andmebüroo 18 Rahapesu Andmebüroo, olles tutvunud eelnõu ja selle juurde Arvestatud Kõnealused RahaPTS-i muudatused on eelnõust välja jäetud. koostatud seletuskirjaga, esitab alljärgnevad märkused ning tähelepanekud. 1. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatused. 1.1.Kokkuvõte kavandatavatest muudatustest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses ja sellega seonduvalt võlaõigusseaduse täiendamisest. Eelnõu §-ga 6 tehakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (edaspidi RahaPTS) järgmised muudatused: „1) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda rakendada käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid.“; 2) paragrahvi 42 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.“ Eelnõu järgi on edaspidi RahaPTS-i kohaselt keelatud ärisuhte loomine ja tehingu tegemine või lõpuleviimine ainult siis, kui kohustatud isik ei suuda rakendada RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid. See tähendab, et seaduses kehtestatud tehingu tegemise ja ärisuhte loomise keeld muutub kitsamaks ning keeldumise alustest jääb välja üks senine 36 hoolsusmeede (ärisuhte seire) ja rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus. Samuti kaotatakse eelnõuga RahaPTS § 42 lõikes 4 sätestatud alus kohustatud isiku poolt kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda. Sellega seonduvalt lisatakse ühtlasi VÕS-i säte, mille kohaselt ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles siis, kui: 1) esineb RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest. 1.2.RahaPTS § 42 lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Eelnõuga tekitatud õiguslik konstruktsioon, millega tunnistatakse kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4 ja täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 läheb RAB-i hinnangul vastuollu kehtiva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõikega 4 ning FATF standardil põhineva hindamismetoodika kriteeriumiga 10.19. Direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõike 4 kohaselt näevad liikmesriigid ette, et kui kohustatud isik ei suuda täita artikli 13 lõike 1 esimese lõigu punktis a, b või c sätestatud kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid, ei tohi ta pangakonto kaudu tehinguid teha, ärisuhet luua ega tehingut lõpule viia ning peab asjaomase ärisuhte lõpetama ja kaaluma kliendiga seoses kahtlasest tehingust teatamist rahapesu andmebüroole kooskõlas artikliga 33. Liikmesriigid ei kohalda esimest lõiku notarite, muude sõltumatute õigusteenuse osutajate, audiitorite, väliste raamatupidamisteenuse osutajate ja maksunõustajate suhtes ainult rangelt sellises ulatuses, kuivõrd kõnealused isikud on seotud kliendi õigusliku seisundi hindamisega või ülesannete täitmisega kõnealuse kliendi kaitsja või esindajana kohtumenetluses või sellega seoses, sealhulgas seoses nõustamisega menetluse algatamise või vältimise asjus. Kavandatava eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4, millega kaotatakse seega kõigi kohustatud isikute jaoks alus ükskõik millise kliendisuhte või tehingu puhul hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral kestvuslepingu etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles ütlemiseks. Sama eelnõuga VÕS-i lisatav uus säte § 7201 reguleerib rangelt krediidiasutuste õigust põhimakseteenuse leping üles öelda. See tähendab, et eelnõuga tekitatakse õiguslik 37 olukord, kus teistel kohustatud isikutel peale krediidiasutuste puudub seadusest tulenev alus ärisuhte lõpetamiseks hoolsusmeetmete täitmise võimatuse tõttu, mis läheb otseselt vastuollu direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõikega 4. FATF standardil põhineva hindamismetoodika kriteeriumi 10.19 järgi, kui finantsasutus1 ei suuda järgida hoolsusmeetmeid, tuleks nõuda, et ta ei avaks kontot, ei alustaks ärisuhteid ega sooritaks tehingut; või tuleks nõuda ärisuhte lõpetamist, kusjuures FATF-i standardi soovituse 10 kohaselt on mh selliseks relevantseks hoolsusmeetmeks ka ärisuhte seire (d). FATF-i standardi soovitus 10 hõlmab krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse osutamisest märksa laiemat katteala. Sealjuures on oluline silmas pidada seda, et ka kitsalt krediidiasutused võivad pakkuda teenuseid, mis ei ole hõlmatud vaid põhimakseteenuse osutamisega – nt pakuvad suuremad pangadinvesteerimisteenust jms. See võib praktikas tekitada eriskummalise olukorra, kus nt sama kliendi poolt samas pangas põhimaksekonto ja investeerimiskonto avamise ning neil tehingute tegemise osas kehtib erinev regulatsioon, kusjuures investeerimiskonto osas puuduks pangal seadusest tulenev alus ärisuhte lõpetamiseks hoolsusmeetmete täitmise võimatuse tõttu, samas kui põhimaksekonto puhul on selline alus VÕS-i lisatava §-ga 7201 loodud. Samuti väärib märkimist, et ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutavas õigusaktide paketis sisalduv Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EU) 2024/1624 artikkel 21 (1) näeb ette direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõikega 4 sarnase regulatsiooni. Arvestades seda, et kõnealune määrus jõustub suuresti juba 2027. aastal, oleks igati mõistlik juba käesoleval hetkel seadusandlikke valikuid tehes lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise laiemast arengusuunast ning kehtestatava regulatsiooni sobitumisest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutava õigusaktide paketiga. Eelnõu juurde koostatud seletuskirjast nähtuvalt on selline kooskõla tegelikult samuti seadusandja eesmärgiks. Lisaks otsesele vastuolule direktiiviga (EL) 2015/849, AML-paketti kuuluva määrusega (EU) 2024/1624 ja FATF standardil põhineva hindamismetoodika kriteeriumiga 10.19, ei saa RAB isegi 38  teoreetilisel tasandil pidada nii põhimõttelist kõiki kohustatud isikuid puudutavat muudatust kogu rahapesu tõkestamise süsteemis piisavalt läbimõelduks. Seda eriti olukorras, kus kavandatava eelnõu eesmärgiks on lahendada väga kitsast ja spetsiifilist probleemi põhimaksekonto (füüsiliste isikute) jaoks kättesaadavuse osas. Silmas tuleb pidada, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutava õigusaktide paketi jõustumisel laieneb kohustatud isikute ring veelgi. Seega tuleks kõiki kohustatud isikuid puudutavad muudatused läbi analüüsida oluliselt süsteemsemalt, teostada asjakohastel juhtudel ka vastavad mõjuhinnangud ja -analüüsid ning seda tehes vajadusel arvestada konkreetsete kohustatud isikute liikide spetsiifikaga ning nendele iseloomulike riskidega. Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust kavandatud kujul mitte implementeerida ja jääda kehtiva regulatsiooni juurde. 19 1.3.Ärisuhte seire kaotamine RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud Arvestatud Kõnealune muudatus eelnõust välja jäetud. hoolsusmeetmete kataloogist, mille täitmise võimatus on tehingu tegemisest ja ärisuhte loomisest keeldumise alus. RAB ei nõustu kaalutlustega, millega jäetakse välja RahaPTS § 20 lõige 1 punkt 6 (ärisuhte seire) hoolsusmeetmete nimekirjast, mille täitmise võimatus on kohustatud isiku jaoks tehingu tegemisest ja ärisuhte loomisest keeldumise aluseks. Nagu käesoleva vastuse punktis 1.2. viitasime, on FATF-i standardi soovituse 10 kohaselt finantsasutuse jaoks mh selliseks relevantseks hoolsusmeetmeks, mille täitmise võimatus peaks tingima tehingu tegemisest ja ärisuhte loomisest keeldumise, ka ärisuhte seire(d). Samas on ärisuhte seire näol ka laiemalt tegemist äärmiselt olulise hoolsusmeetmetega, mis ei ole vähem tähtis kui teised RahaPTS-is sätestatud hoolsusmeetmed. Riskid ei avaldu ja tõusetu ainult ärisuhte loomise etapis, vaid jätkuvad ka ärisuhte kestel. Eeltoodut arvestades oleme seisukohal, et RahaPTS § 42 lõike 1 alustest ei tohiks ärisuhte seire aspekti välja jätta ja soovitame kaaluda sõnastada lause esimeses pooles selgelt, et keelatud on mitte ainult luua ärisuhet, vaid ka jätkata ärisuhet. Sealjuures on oluline arvestada, et praktikas tehakse suurem osa RAB-ile suunatud teadete edastustest just ärisuhte kestel ning enamus kahtlustest, mida RAB uurib ja uurimisasutustele edastab, leiavad aset just ärisuhte käigus. Ühtlasi märgime, et kavandatud muudatusega tehakse praktikas sisutühjaks RahaPTS § 42 lõike 1 osa, kus kohustatud isikul on 39  RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmete rakendamise võimatusel keeld võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist ärisuhte raames. RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmed on suunatud ärisuhte loomise etapile (RahaPTS § 19 lg 5). Seega kaotades keeldumise alusena §-st 42 ärisuhte seire ehk RahaPTS § 20 lõike 1 punkti 6, pole kohustatud isikul tegelikkuses ühtegi hoolsusmeedet, mille täitmise võimatuse alusel oleks võimalik ärisuhte kestel tehingu tegemisest või lõpuleviimisest keelduda. Kui seadusandja eesmärgiks on kehtima hakkava regulatsiooni kooskõla ka lähiaastatel jõustuva nn AML-paketiga, on ühtlasi oluline märkida, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EU) 2024/1624 artikliga 20 koosmõjus artikliga 21 tuuakse ärisuhte seire hoolsusmeetmena täitmise võimatus keeldumise alusena taas sisse. See tähendab, et hiljemalt viidatud määruse jõustumisel 2027. aastal tuleks RahaPTS § 42 lõike 1 aluseid jälle laiendada. On sealjuures markantne, et alles 20.07.2020 jõustunud RahaPTS-i muudatustega laiendati RahaPTS § 42 lõikes 1 toodud keeldumise aluseid, kuna seni kehtinud regulatsioon, mis hõlmas endas vaid RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–3 toodud hoolsusmeetmeid, oli seadusandja hinnangul liiga kitsas. Viidatud eelnõu seletuskirja põhjenduste kohaselt muudeti paragrahvi pealkirja ja lõiget 1, täpsustamaks, et keeld luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpule viimist kehtib sõltumata sellest, millised on need seadusega nõutavaid hoolsusmeetmed, mida kohustatud isik täita ei suuda. Muudatus oli seadusandja hinnangul vajalik tulenevalt direktiivi artikli 13 lõikest 4 ja FATF metodoloogia punktist 10.19. Pidevalt muutuvad konkreetset küsimust puudutavad seadusandlikud lähenemised ja sellest ajendatud järjekindlusetus seadusloomes läheb vastuollu hea õigusloome tavaga ning laiemalt ka põhiseadusliku õiguskindluse põhimõttega. Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust kavandatud kujul mitte implementeerida ja jääda kehtiva regulatsiooni juurde. 20 1.4.Rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus kui ärisuhte Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud. loomisest või tehingu tegemisest keeldumise alus. RAB näeb ohtlikku tendentsi selles, kui kohustatud isik (sh krediidiasutus) ei saa keelduda edasiselt tehingu tegemisest rahapesu 40 või terrorismi rahastamise kahtluse korral. Saab möönda, et üks asi on isiku õigus põhimaksekontot omada, mida saab laiendada ka kurjategijatele, aga teine asi on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega tehingute imperatiivne võimaldamine. Krediidiasutusel on võimalus oma riskiisu piire paika pannes ja sise-eeskirjade alusel teatavaid tehinguid küll vältida, aga kui seadusest tulenevat kohustust selleks enam ei ole, on see kindlus palju madalam. Sellega seostub ka ärisuhte seire väljajätmine hoolsusmeetmena, mille täitmine on ärisuhte loomise või tehingust keeldumise aluseks – kui kohustatud isik ärisuhtest aru ei saa, siis on raske ka üksikut tehingut monitoorida. RahaPTS § 19 lõige 1 punkt 4 sätestab, et kohustatud isik kohaldab hoolsusmeetmeid rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral hoolimata ükskõik millisest seaduses nimetatud mööndusest, erandist või piirsummast. See tähendab, et kui esineb rahapesu kahtlus, peab kohustatud isik pidevalt hoolsusmeetmeid kohaldama ja kui kahtlust siiski ületada võimalik pole, siis see protsess jääbki korduma, kuni kohustatud isik ärisuhte hoolsusmeetmete täitmise võimatuse alusel lõpetab. Selline lähenemine on kirjeldatud ka Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi „Krediidi- ja finantseerimisasutuste organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks“4 punktis 6.2.3., mille kohaselt peab kohustatud isik andmete ebapiisavuse või tõele mittevastavuse või rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral kohaldama hoolsusmeetmeid seni, kuni andmeid on kogutud piisavalt, kuni andmete tõelevastavuses ollakse veendunud või kuni rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus kõrvaldatakse. Samal ajal kehtib juhendi punktist 6.2.2 tulenev nõue, et tehinguid võib teostada vaid erandlikel asjaoludel. Juhendi punkt 6.2.4. näeb ette, et kui mõistliku aja möödudes ei ole kohustatud isik suutnud juhendi punktis 6.2.3 nimetatud tegevuse käigus kohaldada piisavalt hoolsusmeetmeid, et ammendavalt koguda andmeid ning veenduda andmete tõelevastavuses või kõrvaldada rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlust, peab kohustatud isik ärisuhte erakorraliselt üles ütlema vastavalt juhendi punktis 6.3.3 toodud nõuetele. Kohustus ärisuhte ülesütlemist põhjendada tuleb krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lõikest 91. Kaotades rahapesu kahtluse kui 41  ärisuhte loomisest või tehingu tegemisest keeldumise aluse, tähendab see, et praktikas hakatakse maskeerima põhjuseid, miks krediidiasutus ärisuhte loomisest keeldub või ärisuhte üles ütleb, kuna kõik põhjendused seisnevad selles, et hoolsuskohustust ei ole võimalik rakendada. Kogumis muudab see olukorra tarbija seisukohast varasemast läbipaistmatumaks. Ühtlasi märgime uuesti, et ehkki eelnõu on suunatud krediidiasutuste ja põhimaksekonto problemaatikale, siis kavandatav muudatus mõjutab kõiki kohustatud isikuid – sh nt ka kuni 2026. aasta suveni kehtivate tegevuslubadega VASP-e jne. Eelnõu alusel lisatav VÕS § 7201 on suunatud põhimakseteenusele, samas on suur osa krediidiasutuste kliente juriidilised isikud. Kui probleemi keskmes on füüsilised isikud, siis tasub tõsist kaalumist, kas muutma peaks kogu kehtivat regulatsiooni. Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust kavandatud kujul mitte implementeerida ja jääda kehtiva regulatsiooni juurde. 21 2. Võlaõigusseaduse muudatused. Arvestatud osaliselt Eelnõust on välja jäetud alus keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest juhul, kui tarbijal juba on selline leping teise 2.1.VÕS täiendamine §-ga 7201. krediidiasutuse juures. Sellest tulenevalt on välja jäetud ka Eelnõu § 1 p-ga 6 täiendatakse seadust §-ga 7201. täitmisregistrit puudutab osa. RAB-i hinnangul on äärmiselt tervitatav ja oluline täpsustus seaduses see, et eraisikul ei teki automaatselt õigust kõikides pankades kontot Seletuskirjas on ebatäpsused parandatud. omada. Mis puudutab ettepanekut kaaluda, kas oleks põhjust eelnõu Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt nähakse eelnõuga ette, et täiendada selliselt, et see ei puudutaks ainult krediidiasutusi, vaid krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, ka makseasutusi, siis sellise muudatuse tegemine ei ole kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud põhjendatud. Eestis FI tegevusloa saanud makseasutused või e-raha krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada asutused sellisel kujul ja ulatuses makseteenuseid ei paku nagu käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 loetletud teenuseid. Samal krediidiasutused. Lisaks enamik makseasutusi pakub neid põhjusel võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu ka üles öelda. teenuseid (s.t. makseteenuseid) pankade vahendusel. Ka ei ole Sellise õiguse täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele Eestis makseasutused otseselt keskseste arveldussüsteemide arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto liikmed erinevalt mõnest muust riigist (nt Leedust). Lisaks olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lõige 5 näeb ette, et arvestades ka makseasutuste ja e-raha asutuste väiksemaid mahte, krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist kontrollida, ei ole sellise kohustuse sätestamine proportsionaalne. kas tarbijal on maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse juures, mis võimaldab tarbijal kasutada artikli RahaPTS § 42 lõike 4 muudatus on eelnõust välja jäetud. 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele. RAB toob esile, et kavandatav VÕS § 7201 lõige 6 võimaldab seada praktikas piirangu, sest teise 42 maksekonto olemasolu kontrollimiseks on vaja tarbija kirjalikku nõusolekut. Teeme ettepaneku, et kirjalik nõusolek saaks olla lisatud ka konto avamise taotlusesse. Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikega 7 krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) §-s 631 nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel kui ka lepingu ülesütlemisel. Selles osas viitab seletuskiri aegunud regulatsioonile, kuna TMS § 631 on alates 01.01.2024 kehtetu. Eelnõus endas on viide TMS §-s 63 nimetatud täitmisregistrile. Samuti on eksitav viide seletuskirja leheküljel 22, mille kohaselt „FATF standardit ega hindamismetoodikat pole lähiajal kavas muuta“. Tegelikkuses on FATF metoodika muutmisel. RAB soovitab kaaluda, kas oleks põhjust eelnõud täiendada selliselt, et see ei puudutaks ainult krediidiasutusi, vaid ka makseasutusi. Direktiiv (EU) 2018/843 räägib panga- ja maksekontodest. Kõik makseteenuse pakkujad (makseasutused ja e-raha asutused) pole praegu veel ilmselt e-arestiga liitunud. See ühtlasi tähendaks, et kui pidada lähenemist võimalikuks, vajab eelnõu terminite laiemat töötlemist – nt kavandatav VÕS § 7201 lõige 3 punkt 4 viitab ainult krediidiasutustele. Samuti soovitame kaaluda, kas oleks põhjendatud tingimusi veel laiendada nii, et ilmtingimata ei pea isikul olema konto Eesti territooriumil asutatud krediidi- või makseasutuses, vaid (nt lähtudes kapitali vabast liikumisest) piisab ka sellest, kui (era)isikul on avatud konto teise EL liikmesriigi territooriumil asuvas krediidi- või makseasutuses. See välistaks olukorra, kus nt nn „Eestisse kaheks nädalaks puhkusele tulev turist“ saaks nõuda siin konto avamist. RahaPTS § 42 lõike 4 kehtetuks tunnistamisega kaob seadusest ära ka lause: „Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult“. Esmapilgul ei näi, et see oluline täpsustus oleks leidnud kajastamist eelnõuga loodavas VÕS §-s 7201. Kavandatav VÕS § 7201 sätestab küll ülesütlemise etteteatamistähtaega järgimata, kuid ei täpsusta, milline on ajaline piirang. Kuivõrd tegemist on 43  olulise nõudega, peaks see ka edaspidi kindlasti kas VÕS-is või RahaPTS-is sisalduma. 22 2.2.Rahvusvaheline sanktsioon põhimakseteenuse lepingu Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. ülesütlemise alusena. Eelnõuga lisatakse VÕS-i säte, mille kohaselt ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles siis, kui: 1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest. Eelnõu seletuskirjas viidatakse 2. punkti puhul eelkõige rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14 punkti 4 finantssanktsioonile („sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja kasutamine“). Teeme ettepaneku viidata ka Vabariigi Valitsuse sanktsioonile, kuna teoreetiliselt võib sellise piirangu kehtestada ka Vabariigi Valitsus. Lisaks ei ole korrektne viide, et rahvusvaheline sanktsioon on kehtestatud RSanS-i alusel. Eestile siduvaid rahvusvahelisi sanktsioone kehtestavad üldjuhul EL ja ÜRO ja seda ei tehta Eesti RSanS-i alusel. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada punkt 2 alljärgnevalt: „2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist“. Finantsinspektsioon 23 Eelnõu § 1 Arvestatud Eelnõu on muudetud. KAS-is on ette nähtud kõikidele 1. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse võlaõigusseaduse (edaspidi krediidiasutustele kohustus pakkuda põhimakseteenust ning FI-le VÕS) § 7101 lõikega 21 järgmiselt: „Põhimakseteenust on kohustatud on ette nähtud võimalus krediidiasutus sellisest kohustusest osutama krediidiasutuste seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tingimustele vabastada. vastav elutähtsat teenust osutav krediidiasutus.“ Eelnõu seletuskirja lk 8 kohaselt „Pangakonto olemasolu on tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik tingimus. Konto mitte-omamine võib ühelt poolt takistada isiku juurdepääsu elutähtsatele teenustele ja teiselt poolt võib see ka takistada maksete tegemist ametiasutustele (maksud, trahvid, riigilõivud). Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 tähenduses elutähtsad, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. 44 Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Sama paragrahvi lõige 3 näeb, ette elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank. Eestis on põhimakseteenuste pakkumise kohustus seatud krediidiasutustele ning vastav nõue teistele finantsturu osalistele ei kohaldu. KAS § 89 lõige 9 sätestab, et krediidiasutus võib ise otsustada, keda teenindada ja keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS 7101 lõige 2 on selliseks erandiks. Nimelt kohustab VÕS § 7101 lõige 2 krediidiasutust sõlmima põhimakseteenuste osutamiseks lepingu Euroopa Liidus seaduslikul alusel viibiva tarbijaga, kui tarbijal on selle vastu põhjendatud huvi.“ Viitame, et viimases lauses olev viide normile on ebatäpne. Õige säte, mis reguleerib elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitamist, on KAS § 3 lõige 3, mitte HOS § 36 lõige 3. FI hinnangul on täiendava selguse loomine põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud isikute määramise osas oluline ja vajalik, kuid ei poolda seda, et põhimakseteenuste osutamise kohustus oleks piiratud üksnes elutähtsa teenuse osutaja (edaspidi ETO) määramise reeglitega ja oleks Eesti Panga (edaspidi EP) pädevuses. Elutähtsa teenuse ja põhimakseteenuste samastamine ei ole põhjendatud. Eelnõu seletuskirjas puudub sisuline analüüs Eelnõus esitatud tingimuste kehtestamise õiguspärasuse kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (edaspidi Maksekonto direktiiv) artikli 16 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid 45 pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvesse võetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) § 3 lõikes 2 sätestatud tingimused ETO määramiseks on järgmised: 1) tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist; 2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust; 3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust. Eeltoodust lähtuvalt, kuigi ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, pole vastavad tingimused identsed. Veelgi enam, ETO määramiseks hindab EP eelkõige krediidiasutuse võimalikku mõju üksnes kriisisituatsioonis ja krediidiasutuse üldist toimepidevust, põhimakseteenuste regulatsioon kohaldub seevastu igal ajal ja keskendub eelkõige teenuse kättesaadavuse tagamisele võimalikult suurele hulgale tarbijatele. Regulatsioonide erisust ilmestab ka see, et EP Presidendi määruse „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ § 6 kohaselt peab ETO hädaolukorras tagama ainult osa oma teenuste toimimisest. HOS-i eesmärk ei ole tagada igapäevaste pangateenuste kättesaadavus, vaid seda, et krediidiasutus on piisavalt toimepidev tagamaks kriisisituatsioonis teenuste toimepidevuse tavalisest vähendatud osas. Seetõttu on ka lävend ETO määramiseks mõneti kõrgem, kui põhimakseteenuste osutaja määramiseks kehtestatud nõuded, mida on kirjeldatud Maksekonto direktiivi preambuli punktis 38. Samas on viidatud põhimakseteenuste osutaja määramise kriteeriumid täpsemad ja spetsiifilisemad ning keskenduvad üksnes põhimakseteenuste osutamisega seonduvale, mitte näiteks hoiustega seonduvale (vt KAS § 3 lõige 2 punkt 3). 46 Arvestades, et FI määratakse Eelnõu kohaselt Maksekonto direktiivi mõistes pädevaks asutuseks, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama, on ebaselge, miks seotakse põhimakseteenuste osutamise elutähtsa teenuse osutamisega ning Eelnõuga määratakse EP-le kaudselt pädevus määrata lisaks ETO- dele ka põhimakseteenuste osutajaid, seda enam, et EP-l puudub põhimakseteenustega ja Maksekonto direktiivis sätestatuga sisuline kokkupuude ning seadusjärgne järelevalvepädevus. Viidatud täiendus nõuaks ka EP-lt täiendavaid toiminguid ja asjakohaste protseduuride kehtestamist, et tagada põhimakseteenuste kättesaadavus ja tarbijate huvide kaitse. Olukord, kus VÕS-is kehtestatud põhimakseteenuste regulatsioon ei kohaldu kõigile turul tegutsevatele krediidiasutustele, vaid üksnes ETO-dele, võib tekitada turumoonutusi ja vähendada maksekontode turul konkurentsi. Seejuures on oluline luua selgust küsimuses, kas mitte ETO-dest krediidiasutused, kes osutavad tarbijatele VÕS § 709 lõikes 151 loetletud makseteenuseid, on VÕS-i kohaldamisalast välistatud, st kas sellistel krediidiasutustel on seeläbi võimalik makseteenuse lepingu sõlmimise tingimusi ise kehtestada ning kehtestada VÕS §-s 7101 sätestatust erinevaid tingimusi makseteenuse lepingu sõlmimiseks. On oluline tagada VÕS-is kehtestatud kaitse kõigile põhimakseteenuste tarbijatele ka siis, kui põhimakseteenust pakub krediidiasutus, kes selleks kohustatud ei ole. Lisaks võib selline käsitlus tekitada olukorra, kus FI ei saa tagada põhimakseteenuste kättesaadavust, sest FI-l puudub pädevus põhimakseteenuste osutajate määramiseks, st pädevus kohustada turul tegutsevaid, kuid ETO määratlust mitteomavaid krediidiasutusi, põhimakseteenuseid pakkuma, vaid peab selleks pöörduma EP poole, kes peaks krediidiasutuse ETO-ks määrama. Arvestades seda, et ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, kuid pole identsed, võib juhtuda, et EP krediidiasutust ETO-ks ei määra, siis vastavale krediidiasutusele ei teki ka kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, mistõttu võivad põhimakseteenused olla vähem kättesaadavad. Eeltoodust lähtuvalt ei tohi samastada põhimakseteenuste osutajaid ja ETO-sid, sest neid puudutavate regulatsioonide eesmärk on erinev. ETO peab suutma kriisisituatsioonis tagada teenuste toimepidevuse 47  ning omama vastavaid protseduure ning selle eest vastutab EP. Põhimakseteenuste regulatsioon on aga üleüldine ning käsitleb eelkõige igapäevast makseteenuste kättesaadavust ja ligipääsetavust, mille eest vastutab Eelnõu jõustumisel FI. Eelnevast lähtudes teeme ettepaneku määrata FI-le pädevused põhimakseteenuste osutajate määramiseks. Lisaks teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded. 24 Eelnõu § 1 punktiga 2 kehtestatakse VÕS § 7101 lõige 14 järgmiselt: Arvestatud Eelnõu on vastavalt ettepanekule täiendatud. Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt: „Olukorras, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld-või napisõnalised või üldse puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest sisuliselt tuleks näidata, et tarbija vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine võimaldaks vabastada tarbija sellisest tõendamiskoormusest.“ Rõhutame, et ka lepingu ülesütlemise puhul võib tekkida olukord, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on ebaselged või puudulikud. Tarbijal võib olla keeruline tõendada, et ta ei ole rikkunud lepingu tingimusi või et krediidiasutus on käitunud ebaõiglaselt. Seega on põhjendatud, et ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise korral lasub tõendamiskoormus krediidiasutusel. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sätestada VÕS § 7201 lõige 10 järgmiselt: „(10) Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“ Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 25 Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud. järgmiselt: Makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile järgmised andmed ja tingimused: 25) Vaata ka vastust nr 4. tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed. Juhime tähelepanu, et ka VÕS-i kehtivas versioonis (§ 711 lõike 1 punktis 24) on sätestatud makseteenuse pakkujale kohustus esitada igale kliendile makseteenuse lepingu tingimuste kohta teave vaidluste 48  kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta. Arvestades, et Eestis on vaidluste kohtuvälise lahendamise asutuseks hetkel tarbijavaidluste komisjon, kordab Eelnõu § 1 lõikes 5 väljatoodu osaliselt juba olemasolevat sätet. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 711 lõike 1 punkti 25 järgmiselt: „Makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile järgmised andmed ja tingimused: 25) Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“ Lisaks juhime tähelepanu, et tulenevalt VÕS § 711 lõike 1 täiendamisest punktiga 25 on vajalik täiendada ka VÕS § 7101 lõiget 7 ja lõike 12 punkti 3 viitega VÕS § 711 lõike 1 punktile 25. Näiteks, VÕS § 7101 lõiget 7 võiks muuta järgmiselt: „(7) Krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama käesoleva seaduse § 711 lõike 1 punktides 23-25 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.“ 25 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 4 Arvestatud Eelnõust on välja jäetud alus öelda põhimakseteenuse leping üles järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse juhul, kui tarbija on hiljem avanud teise maksekonto, mille kaudu lepingu üles öelda, kui tarbija on hiljem avanud teises Eesti Vabariigi osutatakse talle põhimakseteenust. territooriumil asutatud krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust. Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt näeb see säte ette Maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 2 punktis e sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Juhime tähelepanu, et Eelnõuga ei ole kehtestatud põhimaksekonto olemasolu kui põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise alust, mistõttu ei ole asjakohane seda sätestada ka ülesütlemise alusena. Kui krediidiasutus ei saa keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest alusel, et tarbijal on juba teine põhimaksekonto, kuid saab seejärel lepingu üles öelda samal alusel, tekib olukord, mis võib kahjustada tarbija õiguskindlust ja usaldust finantssüsteemi vastu. Täiendavalt märgime, et Maksekonto direktiivi eesmärk on tagada õiglane konkurents finantsteenuste turul. Maksekonto direktiivi 49  artikli 16 lõike 1 ja preambuli punkti 38 kohaselt ei tohi põhimaksekonto pakkumine tuua kaasa konkurentsimoonutusi. Regulatsioon peab aitama ennetada olukordi, kus krediidiasutused saavad kasutada põhimaksekonto olemasolu ettekäändena lepingute ülesütlemiseks, mis kahjustaks konkurentsi ja tarbijate ligipääsu põhimakseteenustele. Kui võimaldada krediidiasutustel üles öelda põhimakseteenuse leping tarbijaga pelgalt seetõttu, et tarbijal on juba teine põhimaksekonto Eesti krediidiasutuses, võib see tuua kaasa konkurentsi kahjustavaid praktikaid (sh tarbijate võimalik liikumine välismaiste krediidiasutuste juurde). Palume see säte Eelnõust kustutada. 26 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 6 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud. järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot. Eelnõu seletuskirja lk 9 kohaselt selle punktiga on kasutatud Maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Palume täpsustada Eelnõu seletuskirja selliselt, et kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 6 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda ning tarbijal on võimalik avada sõlmida uus põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline võlgnevus on tarbija poolt kõrvaldatud. 27 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 4 järgmiselt: Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Muudel alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud. Eelnõus tuleb selgelt ja arusaadavalt sätestada, millised on Eelnõus viidatud „muud alused“. Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § § 7201 lõike 4 järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 50  sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesetteteatamistähtaega järgimata. Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.“ Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 5 punkt 2 Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. järgmiselt: Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud teave tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama: 2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed. Juhime tähelepanu, et Eestis on hetkel vaidluste kohtuvälise lahendamise asutuseks tarbijavaidluste komisjon, mistõttu ei ole asjakohane viidata nii kohtuvälise vaidluse lahendamise võimalustele kui ka tarbijavaidluste komisjonile. Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lõike 5 punkti 2 järgmiselt: „2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning Finantsinspektsiooni kontaktandmeid;“. 28 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 5 järgmiselt: Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud teave tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama: 1) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid tingimusi; 2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed; 3) ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega. Ülesütlemise põhjus on põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise teavituses üks olulisemaid aspekte, mistõttu oleks asjakohane sätestada põhjuse esitamise nõue sättega toodud loetelus esimesena. Teeme ettepaneku tõsta VÕS § 7201 lõike 5 punktis 3 viidatu antud sätte esimeseks punktiks. 29 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 6 järgmiselt: Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 51  7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku. Arvestades, et Eelnõus ja VÕS-is puudub säte § 7101 lõige 51 ning Eelnõus viidatud VÕS § 7201 lõike 3 punkt 4 ei sätesta maksekonto tüüpi, vaid viitab ülesütlemise alusele, teeme ettepaneku muuta VÕS § 7201 lõige 6 järgmiselt: „Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku“. 30 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. 10. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt „Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise regulatsiooniga, sätestades KAS-is, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama ning ühtlasi andes FI-le õiguse krediidiasutus sellisest kohustusest vabastada. Sellest aga loobuti, kuna lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is. Sellise lahenduse puhul tekiks olukord, kus põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon sisaldub kahes erinevas seaduses, mis raskendab sellest aru saamist.“ Juhime tähelepanu, et eeltoodud selgitustega ei ole põhjendatud, miks loobuti variandist anda FI-le õigus krediidiasutus põhimakseteenuste osutamise kohustusest vabastada. Käesolevas sõnastuses jääb ebaselgeks, mida täpselt Eelnõu koostamisel kaaluti, sest põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon juba sisaldub VÕS-is. Leiame, et selguse huvides oleks vajalik seletuskirja täpsustamine. Ühtlasi märgime, et FI hinnangul ei oleks FI pädevuse puhul määrata krediidiasutusi või vabastada krediidiasutusi kohustusest põhimakseteenuseid osutada, tegemist lepingulise suhtega, vaid tavapärase FI järelevalvealase tegevusega ehk haldusmenetlusliku protseduuriga. Seetõttu jääb ebaselgeks seletuskirjas sätestatu nagu FI pädevuse puhul määrata krediidiasutusi, kes on kohustatud põhimakseteenuseid osutama puhul tekiks oht, et põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon sisaldub kahes erinevas seaduses. 31 Eelnõu § 2 Arvestatud. 52  11. Eelnõuga täiendatakse Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) § 462 lõiget 8 järgmiselt: Inspektsioon hindab operatsiooni- või Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. PSD2 artikli 68 lõike 6 turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning ülevõtmist käsitlev säte on viidud VÕS-ist üle makseasutuste ja e- vajaduse korral teavitab neid. Seletuskirja kohaselt viiakse selle raha asutuste seaduse §-i 636, mis reguleerib operatsiooni- või täiendusega FIS kooskõlla makseteenuste direktiivi (edaspidi PSD2) turvaintsidendist teavitamist. artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse Täpsustatud on sätte sõnastuses toiminguid, mida tuleb intsidendist pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse teavitamisel teha. pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 sõnastust on muudetud. Juhime tähelepanu, et Eelnõu täiendusega kohustatakse FI-d hindama Muudetud säte näeb ette, et Inspektsioon hindab koostöös Euroopa operatsiooni-või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga intsidendi asutuste jaoks ning vajadusel peaks FI hakkama neid teavitama, kuid asjakohasust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt. ei ole selge mille alusel (õiguslik alus), kellele (kes on riigisisesed Muudetud säte vastab FIS § 462 reguleerimisalale. pädevad asutused), mis tingimustel ja mida täpselt. Viidatud PSD2 artikli 68 lõige 6 sätestab, et lõikes 5 osutatud juhtudel teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid. Eelnõus on aga „Inspektsioon hindab operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning vajaduse korral teavitab neid.“ Ehk PSD2 artikli 68 lõikest 6 ei tule selgelt välja Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 täiendus. Lisaks juhime tähelepanu, et FIS § 462 reguleerib FI koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja seotud organisatsioonidega, mitte riigisiseste asutustega. Sellest tulenevalt ei sobitu Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 täiendus sama paragrahvi reguleerimisalaga. Kokkuvõtlikult palume vastav täiendus kustutada või viia kooskõlla PSD2-ga (kui on mõeldud PSD2 artikli 96 lõige 2). 32 Eelnõu § 3 Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud. Eelnõu seletuskirja lk 18 kohaselt „FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi järelevalve korras.“ FI hinnangul vajab antud lause täpsustamist. FI pädevus hõlmab käesoleval hetkel eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste sise- 53  eeskirjade ja esitatud andmete kontrollimise metoodika kehtestamata jätmist. 33 Eelnõu § 4 Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse KAS § 88 lõiget 5 punktiga 12 järgmiselt: teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud maksekonto olemasolu. Arvestades, et VÕS § 709 lõige 151 ei sätesta maksekonto tüüpi, vaid loetleb maksekontoga seotud põhimakseteenused, teeme ettepaneku sõnastada KAS § 88 lõike 5 punkti 12 järgmiselt: „12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu.“ 34 Eelnõu § 5 Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) §-ga 1011 järgmiselt: „Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“ Juhime tähelepanu, et kuivõrd Eelnõuga soovitakse kehtestada VÕS- i uus norm § 7201, mis sätestab kohustused põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele, on vaja antud paragrahv lisada ka MERAS §-s 1011 loetletud sätete hulka, mille rikkumise korral on FI-l õigus teha ettekirjutus. Seega teeme ettepaneku sõnastada MERAS §-i 1011 järgnevalt: „Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7201, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“ 35 Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS § 1102 lõikega 1 Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud. järgmiselt: Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Pöörame tähelepanu, et Eelnõuga kehtestatava MERAS §-i 1102 pealkirjas on viidatud põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumisele. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuded võivad hõlmata nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele kui ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõudeid. Eelnõuga 54  tuleb sätestada, et krediidiasutust oleks võimalik vastutusele võtta ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise nõuete rikkumise osas. Karistuse määramisel üksnes lepingu sõlmimise nõuete rikkumise eest võib anda põhimakseteenuste osutajatele väära mulje, nagu oleks lepingu ülesütlemise nõuete rikkumine vähem tõsine. Tarbijate huvide kaitse seisukohast on oluline, et seadus kaitseks tarbijat kõikides olukordades, mis võivad teda kahjustada. Karistuste sätestamine mõlema rikkumise korral aitab tagada, et krediidiasutused järgivad kehtestatud nõudeid hoolikalt ja vastutustundlikult. Arvestades, et Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201, mis on kavandatud reguleerima põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist, teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 5 punkti 2 järgmiselt: „Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele ja §-s 7201 sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“ 36 Eelnõu § 6 Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud. Kehtiva AMLD artikli 14 lõike 4 ja FATF-i soovituse nr 105 kohaselt on kohustatud isikutel kohustus lõpetada ärisuhe hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral. Eelnõu § 6 punkt 2 kaotab igasuguse kohustuse lõpetada ärisuhe ning ka Eelnõu § 6 punkt 1 vastavat kohustust ei sätesta. Selliselt ei ole Eelnõuga muudetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (edaspidi RahaPTS) kooskõlas ei AMLD ega vastava valdkonna rahvusvaheliste standarditega. Teeme ettepaneku tagada Eelnõuga ärisuhte lõpetamise kohustus hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral. 37 Eelnõu § 6 punkt 1 kitsendab hoolsusmeetmete loetelu, mille Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud. kohaldamise võimatusel on keelatud ärisuhet luua, võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist. Loetelust on välja jäetud ärisuhte seire võimatus. Kehtiv AMLD küll sellist kitsendamist võimaldab, kuid FATF-i soovitus nr 10 mitte (ülal viidatud FATF-i soovitus nr 10 viitab lõigetes (a) kuni (d) loetletud hoolsusmeetmetele, milledest lõige (d) on hoolsusmeetmete jätkuv kohaldamine ärisuhte kestel eelkõige tehingute jälgimise kontekstis. Lõiget (d) käsitleb FATF-i soovituste täitmise hindamismetoodika kriteerium 10.7). Seega, mõistes seletuskirjas välja toodud põhjendusi ärisuhte seire kõrvaldamise kohta loetelust, võib see muudatus kaasa tuua vastuolu 55  selle valdkonna rahvusvaheliste standarditega. Palume hinnata Eelnõu § 6 punkti 1 FATF-i soovituse nr 10 tähenduses. 38 Saame aru, et rahapesu kahtluse korral on finantseerimisasutustel Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud. endiselt õigus ärisuhe üles öelda juriidiliste isikutega, tuginedes oma riskiisule ja sõlmitud lepingu tingimustele. Arvestades, et see on seotud isikutele oluline seisukoht, teeme ettepaneku seda sõnaselgelt seletuskirjas kajastada. 39 Eelnõu seletuskirja lk 23 kohaselt „lepinguliste suhete osas võib Arvestatud Kõnealune muudatus ja vastav osa seletuskirjas on eelnõust välja takistuseks saada kohustatud isiku riskiisu, kuid sellisel juhul on jäetud. õigussuhte sõlmimata jätmine või lõpetamine äriline otsus mitte seadusest tulenev kohustus.“ FI hinnangul ei tohiks tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise aluseks olla krediidiasutuse riskiisu ning äriliste otsuste alusel ei tohi krediidiasutus keelduda tarbijale põhimakseteenuse pakkumisest, sest see oleks vastuolus põhimakseteenuste regulatsiooni mõttega. Maksekonto direktiivis ja Eelnõus on sätestatud tingimused, millal võib krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, mistõttu teeme ettepaneku ülal viidatud osa Eelnõu seletuskirjast kustutada. 40 Eelnõu § 8 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).“ Eelnõu seletuskiri vajab täpsustamist, kuivõrd KAVS §-id 57 ja 58 sätestavad aruandluskohustused üksnes KAVS subjektidele, s.o. krediidiandjatele ja -vahendajatele. Samas ei tulene KAVS-st aruandluskohustust teistele finantsjärelevalve subjektidele, sh krediidiasutustele. 41 Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn Arvestatud Seletuskirja on täpsustatud. hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui KKM ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt“. Kuivõrd Eelnõu üheks eesmärgiks on täiendada KAVS-i §-ga 992, millega nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest, jääb antud lause sõnastus arusaamatuks. Kui Eelnõu seletuskirja kohaselt on krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine reaalsuses tuvastatav üksnes kohtu poolt, ei saaks sellisel juhul ka FI nimetatud rikkumise üle 56  väärteomenetlust läbi viia. Palume Eelnõu seletuskirja selles osas täpsustada. 42 Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p-is Arvestatud Seletuskirjas on vale viide parandatud. 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud“. Viide tarbijakaitseseadusele vajab täpsustamist. TKS § 21 lõikes 1 ei ole alapunkte. Eelduslikult on mõeldud TKS § 21 lõike 2 punkti 6. 43 Muud tähelepanekud Eelnõu kohta Arvestatud Seletuskirjas on mõjude hindamise osa täpsustatud. Eelnõu seletuskirja lk 31 kohaselt „Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. /.../ Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“ Juhime tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju avaldamise sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI-le. Samuti on ebasoovitavate mõjude avaldumise riski selgitused poolikud. 44 Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud. tagama, et nende territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt asjaomase liikmesriigi omavääringus. Eelviidatut kehtivas Eesti õiguses sätestatud ei ole. Seega ei ole Eesti õigus kooskõlas Maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3, kuna ei nõua selgelt, et krediidiasutused peavad pakkuma põhimaksekontot eurodes. Teeme ettepaneku viia VÕS kooskõlla Maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3, täiendades VÕS § 7101 järgmiselt: „Krediidiasutus on kohustatud tarbijale põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes.“ 45 VÕS § 7101 lõike 8 kohaselt ei ole krediidiasutusel lubatud Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud. põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib kõikide tarbijate kohta. Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et juurdepääs põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste 57  või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes. VÕS § 7101 lõikega 8 annab Eesti seadusandja krediidiasutustele võimaluse kohustada tarbijaid ostma lisateenuseid põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate osas. Eelnev ei ole aga vastavuses Maksekonto direktiiviga, mis vastupidiselt aktsiate ostmisele keelab igal juhul põhimakseteenuse lepingu sõlmimist siduda lisateenuste ostmisega. Teeme ettepaneku viia VÕS § 7101 lõige 8 kooskõlla Maksekonto direktiivi artikli 16 lõikes 9 sätestatuga järgmiselt: „Krediidiasutusel ei ole lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib kõikide tarbijate kohta.“ 46 Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c) kohaselt hõlmab Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud. põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli 17 lõike 1 punkti d) kohaselt: i) otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid, sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi, krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad. Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3- 6. VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid, nii nagu seda sätestab Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d. Teeme ettepaneku viia VÕS § 709 lõige 151 punktid 4-6 kooskõlla Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis d sätestatuga järgmiselt: „3) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud makseteenused, mida pakutakse Euroopa Liidus krediidiasutuse klientide teenindamiseks ette nähtud tegevuskohas või sularaha- või makseautomaadis krediidiasutuse lahtiolekuajal või väljaspool lahtiolekuaega; 4) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 1 nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires; 58  5) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 2 nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires, sealhulgas maksed internetis; 6) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 3 nimetatud makseteenused Euroopa Liidu piires, mida saab algatada sularaha- või makseautomaadist, krediidiasutuse klientide teenindamiseks ette nähtud tegevuskohas või krediidiasutuse internetirakenduse kaudu.“ 47 Täiendavad ettepanekud Kohapealse kontrolli regulatsiooni muudatused – oleme edastanud 08.05.2022 RM-le ettepanekud kohapealse kontrolli regulatsiooni muutmiseks. Palume vastavaid ettepanekudi arvesse võtta ja viia need muudatused sisse ka kehtivatesse eriseadustesse. 28. MERAS-es tegevusloa lõppemine – oleme saatnud omapoolsed ettepanekud 11.10.2022 kirjaga nr 5- 10/6307. Ettepanekud on tingitud vajadusest muuta ja ühtlustada regulatsiooni, mis puudutab äriühingu lõpetamist subjekti enda algatusel ning ka MERAS-es sätestada, et vabatahtliku lõpetamise korral on vajalik FI luba. Täna kehtiv regulatsioon võimaldab ühingu majandustegevuse lõpetamist ilma FI sekkumiseta. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 48 Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Arvestatud Vaata vastust nt 7. Rahandusministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, millega muudetakse põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni. Oleme eelnõuga tutvunud ning esitame järgnevalt Kaubanduskoja kommentaarid: Eelnõu § 1 p 6 kohaselt lisatakse võlaõigusseadusesse § 7201, kus sätestatakse põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise kord. Plaanitava sätte lg 1 kohaselt võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu sõlminud tarbijaga lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja nimetatud paragrahvis sätestatud juhtudel. Rõhutame, et krediidiasutuste jaoks on oluline, et seadus täpselt piiritleks, milliste tarbijate puhul lepingu ülesütlemise erisused kehtivad. Tarbija mõiste on kehtivas seaduses defineeritud võlaõigusseaduse § 1 lõikes 5, kuid kõik selle mõiste alla minevad tarbijad ei kuulu maksekonto direktiivi kohaldamisalasse. Eelnõu järgi on VÕS § 7201 uue sõnastuse eesmärk viia Eesti seadus kooskõlla maksekonto direktiiviga. Arvestades, et näiteks väljaspool 59  EL elavatele tarbijatele põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohutus ei laiene, siis ei laiene nendega sõlmitud põhimakseteenuse lepingutele ka maksekonto direktiivist tulenevad ülesütlemise alused. Seega palume seletuskirja muuta ja välja tuua, et teatud tarbijate puhul on võimalik ka põhimakseteenuse lepingu korraline ülesütlemine. 49 Eelnõuga täiendatakse seadust §-ga 7201 lg 3 p-ga 6 järgmises Mittearvestatud Muudatus ei ole PAD-iga kooskõlas. sõnastuses: krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse Vaata vastust nr 9. lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot. Kaubanduskoda teeb ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti 6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste kohustuste rikkumise. Hetkel on säte sõnastatud liiga kitsalt, keskendudes vaid teenustasude võlgnevusele. Põhimakseteenuse osutamise lepingutes on ka muid kohustusi, mida klient peab järgima ja mille olulise rikkumise korral peaks krediidiasutusel olema õigus leping üles öelda (nt kaardi- ja internetipanga lepingute puhul maksevahendi isikliku kasutamise kohustus; turvaelementide saladuses hoidmise kohustus; maksekonto lepingu puhul pangale hoolsusmeetmete täitmiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamise kohustus). Seega Kaubanduskoda teeb ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti 6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste kohustuste rikkumise. 50 Eelnõu § 6 puntiga 1 muudetakse rahapesu tõkestamise seaduse § 42 Arvestatud Muudatus on eelnõust välja jäetud. lg 1 sõnastust. Kehtiva lõike 1 kohaselt on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita hoolsusmeetmeid või kui tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. Muudatuse (eelnõu § 6 p 1) kohaselt jäetakse alustest välja suutmatus täita ärisuhte seire hoolsusmeedet ja kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. Rahapesu tõkestamise seaduse § 1 lg 1 kohaselt on nimetatud seaduse eesmärk ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust suurendades tõkestada Eesti rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Oleme seisukohal, et plaanitav muudatus ei ole kooskõlas rahapesu tõkestamise seaduse eesmärgiga ja rahvusvaheliste põhimõtetega, sest muudatuse 60  tagajärjel muutuks ärisuhte seire teostamata jätmisel ja rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse tuvastamisel tehingu tegemise või ärisuhte loomise või jätkamise otsustamine kohustatud isiku äriliseks kaalutluseks (riskiisu). Nimetatu ei soosi meie hinnangul ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust ega Eesti rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamise tõkestamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Õiguskantsler 51 Tänan võimaluse eest avaldada arvamusteelnõu kohta, mis puudutab Arvestatud Eelnõus on ette nähtud võimalus seada maksekontole riske eelkõige põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni maandavaid piiranguid. muutmist (võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu). 1.Eelnõu seletuskirjas on viidatud õiguskantsleri seisukohtadele seoses anonüümsete kontodega. Anonüümsetele kontodele ei ole õiguskantsler viidanud ja on teadmata, mida taoliste kontode all üldse silmas on peetud. Õiguskantsleri seisukohad seoses põhimakseteenusega füüsilisele isikule on seotud sisulises vaates pigem nn tootepiirangute seadmisega ning see nähtub selgelt ka Riigikogule tehtud ettepanekust. Jätkuvalt väärib analüüsimist, kas erinevate hoolsusmeetmete rakendamine tehingupõhiselt (nn tootepiirangud) võiks olla lahenduseks, mis ühelt poolt tagaks rahapesu riski ja terrorismi rahastamise riski maandamise Euroopa Liidu nõuetega kooskõlaliselt, kuid samas võimaldaks tagada inimeste põhiõigused nende igapäevaelus (vt ka Euroopa Komisjoni aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL (maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta) kohaldamise kohta). 1 Vt ka Rahanduskomisjoni 30.04.2024 istungi protokoll. Selgitatud Eelnõuga on täiendatud põhimakseteenuste regulatsiooni, mis 2. Õiguskantsleri ettepanekust johtuvalt täiendatakse võimaldab tarbijatel paremat ligipääsu põhimakseteenustele. riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 pärast sõna „kohustatud“ sõnaga „vähemalt“. Niisiis näeb riigilõivuseaduse § 9 lõike 3 peale muudatuse jõustumist ette, et riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud vähemalt 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas. Selline kohustus on riigiasutusel ka praegu. Eelnõu seletuskirjas (lk 25) on märgitud, et „sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada 61 riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.“ See muudatus ei lahenda õigusselgelt õiguskantsleri ettepanekuga tõstatatud probleemi. Õiguskantseri ettepaneku tuumaks on see, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 ja § 14 koostoimest tuleneb, et igaühel peab olema võimalus tasuda kohtusse pöördumiseks nõutav riigilõiv sularahas või pangakonto kaudu. Praegu väljapakutav regulatsioon jätab ebaselgeks, kas ja kuidas hakkab toimuma riigilõivu sularahas tasumise põhjendatud vajaduse hindamine ja mida inimene selleks tegema peab. Seetõttu on kaheldav, kas kõnealune muudatus tagab õiguskantsleri ettepanekus kirjeldatud probleemile põhiseaduspärase lahenduse. 62  EELNÕU Märts, 2025 Võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus § 1. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „mida pakutakse“ sõnadega „Euroopa Liidus“; 2) paragrahvi 709 lõike 151 punkte 4 ja 5 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenus“ sõnadega „Euroopa Liidu piires“; 3) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 6 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenused“ sõnadega „Euroopa Liidu piires“; 4) paragrahvi 7101 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui seadusest ei tulene teisiti, kohustub krediidiasutus osutama Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid ja sõlmima tarbija põhjendatud huvi korral põhimakseteenuste osutamiseks makseteenuse lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping). Krediidiasutus peab võimaldama põhimakseteenuseid kasutada eri kanalite, sealhulgas internetirakenduse kaudu.“; 5) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Põhjendatud huvi tõendamine ei tohi tarbija jaoks olla ebamõistlikult koormav.“; 6) paragrahvi 7101 täiendatakse lõigetega 51–5³ järgmises sõnastuses: „(51) Krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 10 alusel kindlaks määratud riskiisust, kuid võib riskide maandamiseks rakendada eelkõige järgmisi meetmeid: 1) määrata maksekontol olevate rahaliste vahenditega ühes kuus tehtavate maksete maksimumsumma; 2) määrata ühe tehingu maksimumsumma, sealhulgas väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki või nendest lepinguriikidest tehtavate tehingute piirsumma; 3) määrata maksekontol hoiustatavate rahaliste vahendite maksimumsumma; 4) keelata sularaha väljavõtmine või piirata seda väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki. (52) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud meetmeid ei kohaldata rahaülekannetele, millega tasutakse ametiasutusele maksu, trahvi või riigilõivu. 1 (53) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud meetmete kohaldamine ei tohi olla sellise ulatuse või iseloomuga, mis muudab tarbijale põhimakseteenuste kasutamise võimatuks või selliseks, mille tõttu ei ole tarbijal ja tema ülalpeetavatel võimalik rahuldada oma elukondlikke vajadusi.“; 7) paragrahvi 7101 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“; 8) paragrahvi 7101 lõikes 8 asendatakse sõna „sama“ sõnaga „viimane“; 9) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses: „(91) Krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuseid tarbijale osutama vähemalt eurodes.“; 10) paragrahvi 7101 lõike 12 punktis 3 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“; 11) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses: „(14) Käesolevas paragrahvis sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“; 12) paragrahvi 711 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „9) makseteenuse pakkuja kliendi makstavad tasud, sealhulgas teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seotud tasud, ning kui see on asjakohane, siis teave selliste tasude kujunemise ja tasu suuruse jaotuse kohta;“; 13) paragrahvi 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu „võimaluste kohta“ sõnadega „ning vastavad kontaktandmed“; 14) paragrahvi 711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses: „25) Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“; 15) seadust täiendatakse §-ga 7201 järgmises sõnastuses: „§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine (1) Krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel. (2) Krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui: 1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist rahvusvahelise sanktsiooni seaduse tähenduses. (3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui: 1) tarbija on kasutanud maksekontot tahtlikult ebaseaduslikul eesmärgil; 2) tarbija on esitanud põhimakseteenustele juurdepääsu saamiseks ebaõiget teavet, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud; 3) tarbija ei vasta enam käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tingimustele; 2 4) tarbija maksekontol ei ole vähemalt 24 järjestikuse kuu jooksul tehinguid tehtud; 5) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud alusel võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutuse rakendatud muud tarbija suhtes riski maandavad meetmed on ammendunud. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. (6) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemise korral ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud. (7) Krediidiasutuse ülesütlemisavaldus tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokku lepitud keeles ja see peab sisaldama: 1) ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega; 2) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õigust ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid tingimusi; 3) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja Finantsinspektsiooni kontaktandmeid. (8) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720 lõikeid 3, 5 ja 6. (9) Krediidiasutusepoolne põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhul on tühine. (10) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mitte vastav ülesütlemine on tühine. (11) Käesolevas paragrahvis sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuetele vastavust tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“; 16) paragrahvi 725 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja makseinstrumendi kasutamise tegelikke kulusid.“; 17) paragrahvi 7332 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kui autoriseerimata makse on algatatud makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2.“; 18) paragrahvi 7333 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11) Kui makse on algatatud makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1.“. § 2. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine 3 Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõiget 8 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Inspektsioon hindab koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga intsidendi olulisust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“. § 3. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 99 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 99. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 48, 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega seotud krediidiandja või -vahendaja kohustuse või võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatud vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.“; 2) seadust täiendatakse §-ga 99¹ järgmises sõnastuses: „§ 991. Krediidi kulukuse ülemmäära järgimata jätmine (1) Võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülemmäära järgimata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.“. § 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 131 lõiget 1 täiendatakse punktiga 19 järgmises sõnastuses: „19) selgitus, milles põhjendatakse käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 sätestatud põhimakseteenuste osutamise kohustusest vabastamise soovi.“; 2) seadust täiendatakse §-ga 871 järgmises sõnastuses: „§ 871. Võrguühenduseta kaardipõhised maksetehingud (1) Hädaolukorras, kui elektroonilise side võrgu toimimist, kaardipõhise maksetehingu vastuvõtmist või selle tehingu töötlemist võimaldava infosüsteemi häire teeb võimatuks kaardipõhise maksetehingu tegemise või takistab seda oluliselt, peavad krediidiasutus ja 4 välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaal võimaldama võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu tegemist vastavalt Eesti Panga määratud tingimustele. (2) Kui maksja konto suhtes on tehtud arestimisakt, kontol olev vara on arestitud või kontole või kontol olevale varale on seatud käsutuspiirang, teeb krediidiasutus mõistlikke jõupingutusi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksetehingute takistamiseks. Kui krediidiasutuse jõupingutustest hoolimata ei ole võrguühenduseta kaardipõhist maksetehingut võimalik ära hoida, loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksetehing krediidiasutuse suhtes siduvaks ja krediidiasutuse vastutus arestimisaktist või käsutuspiirangust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest on sel juhul välistatud. (3) Võrguühenduseta kaardipõhiseks maksetehinguks valmisoleku loomise ja sellise maksetehingu tegemise korra ja tingimused kehtestab Eesti Pank määrusega.“; 3) seadust täiendatakse §-ga 881 järgmises sõnastuses: „§ 881. Põhimakseteenuse osutamise kohustus (1) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaal on kohustatud osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Finantsinspektsioon võib vabastada krediidiasutuse ja välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali tähtajaga või tähtajata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisest, kui see on põhjendatud tulenevalt krediidiasutuse või filiaali tegevusest ja selle olulisusest Eestis. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase vabastuse andmisel hindab Finantsinspektsioon, kas: 1) vabastamine mõjutab oluliselt põhimakseteenuste kättesaadavust, toimepidevust ja konkurentsi Eestis; 2) makseteenuste turuosa moodustab olulise osa krediidiasutuste makseteenuste turuosast Eestis; 3) tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab kümmet protsenti kõigist krediidiasutuse pakutavatest maksekontodest; 4) esineb muid asjaolusid, millel võib olla oluline tähtsus vabastuse rakendamisel. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud vabastuse andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon otsuse nelja kuu jooksul krediidiasutuse taotluse saamisest arvates. Otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata krediidiasutusele kätte. (5) Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaolude hindamiseks täiendavaid andmeid ja dokumente. (6) Finantsinspektsioon võib omal algatusel käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase otsuse kehtetuks tunnistada, kui vabastuse aluseks olnud asjaolud on muutunud või esinevad muud asjaolud, mis on kehtetuks tunnistamisel olulise tähendusega. Krediidiasutus on kohustatud teavitama Finantsinspektsiooni, kui ta enam ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 sätestatud tingimusele.“; 4) seadust täiendatakse §-ga 13427 järgmises sõnastuses: 5 „§ 13427. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 881 sätestatud põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest, sealhulgas põhimakseteenuste osutamiseks vajalike meetmete, protsesside või sise- eeskirjade kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 ühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 5) seadust täiendatakse §-ga 14118 järgmises sõnastuses: „§ 14118. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rakendamine (1) Käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 nimetatud kohustust ei kohaldata krediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalile, kes ei osutanud võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid enne 2025. aasta 1. juunit, kui käesolevas paragrahvis ei ole ette nähtud teisiti. (2) Finantsinspektsioon võib kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidiasutust või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid, hinnates otsuse tegemisel käesoleva seaduse § 881 lõikes 3 nimetatud asjaolusid. (3) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaal, kes osutas võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid enne 2025. aasta 1. juunit, peab pärast nimetatud kuupäeva osutama põhimakseteenuseid vähemalt samas ulatuses kui enne nimetatud kuupäeva.“. § 5. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 636 lõiget 1 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Finantsinspektsioonile tuleb ühtlasi edastada intsidendi üksikasjad ja teave selle kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta. Kui eelnimetatu esitamine ei ole viivitamata võimalik, tuleb intsidendi üksikasjad ja vastav teave esitada esimesel võimalusel.“; 2) paragrahvi 636 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud teavet ja rakendab asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab vajaduse korral teisi asjaomaseid riigiasutusi.“; 3) seadust täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses: „§ 1011. Õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumise korral 6 Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7201, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumise korral on Finantsinspektsioonil õigus teha makseteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“; 4) seadust täiendatakse §-dega 1102–110⁴ järgmises sõnastuses: „§ 1102. Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele ja ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumine (1) Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele või §-s 7201 sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumise eest, sealhulgas põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks või ülesütlemiseks vajalike meetmete või protsesside kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 1103. Maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (1) Võlaõigusseaduse §-des 7113, 7116 või 7181 sätestatud maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest, sealhulgas maksekontoga seotud tasude esitamise, läbipaistvuse ja võrreldavuse tagamiseks vajalike meetmete, protsesside või sise-eeskirjade kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 1104. Makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine (1) Võlaõigusseaduse §-des 7115, 7211–7214 või § 7215 lõikes 1 sätestatud makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest, sealhulgas makseteenuse üleviimise tagamiseks vajalike meetmete, protsesside või sise-eeskirjade kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“. § 6. Riigilõivuseaduse muutmine Riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „kohustatud“ sõnaga „vähemalt“. § 7. Tarbijakaitseseaduse muutmine 7 Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 65 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“; 2) paragrahvi 65 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des 281, 42, 1132, 4012, 4062, 4192, 4193, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning § 725 lõikes 9 sätestatut" tekstiosaga „§-des 281, 42, 1132, 4012, 4062, 4192, 4193 ja § 725 lõikes 9"; 3) paragrahvi 65 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „§-des 45, 50, 61, 6221, 236, 387, 420, 656, 73313 ja 881 sätestatu kohaselt“ tekstiosaga „§-des 45, 50, 61, 6221, 236, 387, 420, 656 ja 881 sätestatu kohaselt."; 4) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Käesoleva paragrahvi lõikega 3 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektorile või tema volitatud ametiisikule antud õigusi kohaldatakse Finantsinspektsiooni juhatusele või tema volitatud ametiisikule võlaõigusseaduse §-s 73313 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatuses.“; 5) paragrahv 71 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi 72 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „§ 72. Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmine (1) Võlaõigusseaduse §-s 1132 sätestatud tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“; 7) paragrahvid 721–723 tunnistatakse kehtetuks. § 8. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, „….“ ……………… 2025 Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2025 (allkirjastatud digitaalselt) 8  Võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Käesoleva eelnõuga: a) muudetakse võlaõigusseaduses olevat nn põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni. Eelnõuga täpsustatakse põhimakseteenusele juurdepääsu ja ülesütlemise regulatsiooni, et tagada krediidiasutuste ühtne tegevus ja praktika põhimakseteenuse pakkumisel. Põhimaksekonto all peetakse silmas tarbijale kui füüsilise isikule avatud pangakontot, mida ta saab kasutada kõige hädavajalikumate maksetehingute tegemiseks. Laiemalt on inimesele konto avamine ja sellele ligipääsu võimaldamine üks olulisemaid ja ka enamlevinumaid finantsteenuseid, mis on inimese igapäevase elu korraldamiseks väga vajalik ning tagab tarbijale sotsiaalse kindlustunde võimaldades teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine; b) muudetakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi ka TTJA) ning Finantsinspektsiooni (edaspidi ka FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi; c) täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardipõhiseid makseid; d) täpsustakse riigilõivuseadust nii, et soovi korral peab kuni 10 eurost riigilõivu sularahas vastu võtma, kuid riigiasutus/institutsioon võib seda võimaldada teha ka suuremas summas. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Jarmo Lilium (e-mail [email protected], tel 5302 6314). Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (e-mail [email protected], tel 5885 1423) Eelnõu toimetas keeleliselt personali- ja õigusosakonn Sirje Lilover (e-mail [email protected], tel 5885 1468). 1.3 Märkused Eelnõuga muudetakse:  Võlaõigusseadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 18.  Finantsinspektsiooni seadust redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 43.  Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 12. 1   Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, 03.12.2024, 12.  Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 16.  Riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 30.01.2025, 5.  Tarbijakaitseseadust redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 51. Eelnõu on seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246) (edaspidi maksekonto direktiiv);  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv);  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018 direktiiv (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 43–74). Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2023–2027. Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist („Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2). TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevuste muutmisega ning RahaPTS-i ja võrguühenduseta kaardipõhiste maksete regulatsiooniga ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju. Riigilõivuseaduse täpsustamise puhul on tegemist tehnilise muudatusega. Seadus on planeeritud jõustuma 2025. aasta 1. juunil. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega, kui PS ei näe ette teisiti. Eelnõus ei ole sätteid, mis puudutaksid PS § 104 toodud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet. 2. Seaduse eesmärk 2.1. Põhimakseteenusega seonduvad muudatused 1 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal– content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092 2 Eelnõu peamiseks eesmärgiks on tagada füüsilistele isikutele parem põhimakseteenuste kättesaadavuse võimalus. See tähendab nii seda, et isikule oleks tagatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimine ning ka seda, et lepingut hiljem ilma mõjuva põhjuseta üles ei öeldaks. Põhimakseteenusteks on näiteks toimingud, mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks, maksekontoga seotud põhilised makseteenused nagu rahaülekanded maksjalt saajale, raha sissemaksmine ja laekumised tarbija maksekontole, sularaha väljavõtmine ning muude makseinstrumentide kasutamine nagu otsekorraldused ja püsikorraldused. Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga keeruline teostada omandiõigust (põhiseaduse, edaspidi PS § 32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).2 Põhimaksekonto regulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta3 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246). Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi VÕS). Maksekonto direktiiv puudutab füüsilistele isikutele4 (edaspidi tarbija) avatud maksekontosid ja sellega seotud makseteenuste pakkumist. Maksekonto direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt peaksid põhimaksekontoga seotud teenused hõlmama raha kontole paigutamise ja sularaha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel peaks olema võimalik teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine, sealhulgas kasutades otsekorraldusi, kreeditkorraldusi ja maksekaarti. Sellised teenused peaksid võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid krediidiasutuse internetirakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele, kellel ei ole internetiühendust. Loetellu ei kuulu krediitkaart ega krediitkaarditehingud. Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 näeb ette, et krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi 2 Õiguskantsler, Märgukiri põhimakseteenuste tagamise kohta, https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/M%C3%A4rgukiri%20p%C3%B5himakseteen uste%20tagamise%20kohta.pdf. 3 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal– content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092 4 Direktiivi reguleerimisalast jäävad välja juriidilistele isikutele kuuluvad maksekontod (ettevõtjate, väikeste– ja mikroettevõtjate maksekontod) ja muud teist liiki kontod (näiteks kontsernikontod, hoiustamisvõimalusega kontod , laenukontod jne). 3 asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas. Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a. otsuses nr 2-21-35525. Selles kohtuasjas oli arutusel hagi, mille tarbijast klient esitas Swedbanki vastu temaga sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi lepingu lõpetamise tõttu. Pank põhjendas lepingu ülesütlemist kliendi kõrge rahapesuriskiga. Riigikohtus oli kohtuasja üheks põhiliseks vaidlusküsimuseks, kas krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ühepoolselt üles öelda, arvestades nii võlaõigusseaduse kui ka Euroopa Liidu õigusega – eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. a direktiiviga 2014/92/EL – tarbijate kaitseks kehtestatud reegleid. Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2. Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist. Arvestades ülaltoodut, täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla maksekonto direktiivis sätestatuga. Eeltoodu seondub ka Õiguskantsleri ettepanekuga Riigikogule RahaPTS-i, KAS-i, VÕS-i ja RLS-i põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Õiguskantsler on oma ettepanekus selgitanud, et talle on esitatud mitu avaldust, millest selgub, et pank on keeldunud pangakonto avamisest või on konto sulgenud ning samal ajal keelduvad ka kõik teised Eesti pangad pangakontot avamast. Õiguskantsleri hinnangul on tõenäoliselt pangad teinud need otsused RahaPTS-is kehtestatud nõuetest lähtudes, mis ei luba krediidiasutustel teatud tingimustel teenust osutada või kohustavad teenuse osutamise lõpetama. Kuna kohtusse pöördumiseks vajaliku riigilõivu, mis ületab 10 eurot, kui ka eeldatavasti muid riigilõive saab tasuda ainult pangakontole, siis on selline olukord Õiguskantsleri hinnangul põhiseadusega vastuolus. Üheks alternatiivseks võimaluseks olukorda lahendada on Õiguskantsleri hinnangul kohustada panku avama igale inimesele pangakonto ja seada kõrge rahapesu või terrorismi rahastamise riski korral konto kasutamisele piirangud, mis seda riski vähendavad. Selleks tuleb 5 2-21-3552/52 (riigikohus.ee) 4 Õiguskantsleri hinnangul teha RahaPTS-is, KAS-is ja VÕS-is muudatus, mis kohustaks pankasid teatud tingimustel avama inimesele piirangutega pangakonto. Põhimakseteenuste osutamise kohustus füüsilisest isikust kliendile kehtib ka praegu ja seda kohustust, kui ka erakorralise ülesütlemise tingimusi käesoleva seadusega täpsustatakse. Samuti saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja teatud juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama. Eelnõuga nähakse VÕS-is ette, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. RahaPTS § 10 sätestab, et riskiisu on kohustatud isiku riskide taseme ja riskide tüüpide kogum, mida ta on valmis oma tegevuse käigus võtma oma majandustegevuse ja strateegiliste eesmärkide elluviimise nimel ja mille kinnitab kohustatud isiku kõrgem juhtkond kirjalikus vormis (lõige 1). Käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamisel määrab kohustatud isik vähemalt selle, millistele tunnustele vastavate isikutega ta soovib ärisuhteid vältida ning milliste puhul ta kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid, sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega kaasnevaid riske ning määrab nende riskide maandamiseks asjakohased meetmed (lõige 3). See tähendab, et ka kõrgema riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid neile tuleb välja töötada spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Eelnõu näeb ette võimaluse rakendada riskide maandamiseks erinevaid meetmed. Nendeks on eelkõige võimalus 1) määrata maksekontol olevate vahenditega sooritatavate maksete maksimaalne summa ühes kuus; 2) määrata ühe tehingu maksimaalne summa või tehingute maksimaalne arv ühes kuus, sealhulgas kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa piirmäär; 3) määrata maksekontol hoiustatavate vahendite maksimaalne summa ning 4) piirata või keelata sularaha väljavõtmine kolmandates riikides. Samuti tulevalt Õiguskantsleri ettepanekust täpsustatakse eelnõuga ka riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) sätet, mis näeb ette riigilõivu sularahas vastuvõtmise kohustuse. RLS § 9 lõike 3 järgi on riigilõivu tasuja soovil riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas. Seda normi on aga tõlgendada viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas summas kui 10 eurot või et kohustab riigilõivu võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas summas kui 10 eurot. Muudatusega nähakse ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt. 2.2. Finantsinspektsiooni ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti pädevuse ümberjagamisega seonduvad muudatused Teiseks eesmärgiks on tagada, et finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel oleks riiklik finantsjärelevalve korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt, mistõttu on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel. Praegu on mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus (TKS § 65 lõige 5 ja § 75 lõige 4) TTJA ja FI kohustuste osas ning oluline on see selgelt piiritleda, et 5 see vastaks praktilistele vajadustele. Eelnõuga muudetakse TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi, võttes arvesse TTJA-s esinenud õiguslikke probleeme finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel. Muudatuse jõustamine aitaks luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendaks krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt. Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine, topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu suurendab ka see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (Finantsinspektsiooni seaduse, edaspidi FIS, § 54 lõige 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA- lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud. TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. Lisaks on väärtegude menetlemisel tekkinud kohati vajadus FI süvendatud finants- ja panganduse IT-taristualaste teadmiste kaasamiseks. Seda isegi mitte finants- või õiguskeskkonna keerukuse pärast, milles navigeerimiseks on TTJA-l võimekus olemas, vaid kohatine praktiliste tööriistade ja oskusteabe vajadus, et töötada efektiivselt näiteks krediiditoimiku või pankade finantsilise infotehnoloogilise keskkonnaga. 2.3. Hädaolukorras võrguühenduseta kaardimaksete võimaldamise kohustuse panemine krediidiasutustele Kolmandaks eesmärgiks on tagada hädaolukorras võrguühenduseta kaardimaksete tegemine. Hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 kohaselt korraldab Eesti Pank makseteenuste ja sularaharingluse, kui elutähtsate teenuste toimepidevust. HOS § 37 lõige 3 punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustus seada nõuded teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras. Praegu on Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määruse nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ järgi elutähtsateks makseteenusteks elutähtsa teenuse osutaja (ETO) osutatavad makseteenused – pangasisesed maksed, ETO-de vahelised maksed ja ETO osutatavad kaardimaksed. Lisaks nõuab Eesti Pank oma määrusega ETO pankadelt meetmete võtmist kriitiliste tegevuste toimimiseks vajalike oluliste infosüsteemide ja seadmete toimepidevuse tagamiseks. Kaardimaksete toimimiseks on ETO pangad võtnud meetmed, et tagada elutähtsa teenuse toimimine siis, kui kaardiväljastaja panga infosüsteemid on tõrke (kas küberründe või tehnilise tõrke) tagajärjel kättesaamatud või puudub sideühendus kaardi väljastaja panga ja tema kaarditehingute töötleja vahel. Kehtiva HOS nõuete täitmise kontrollimise käigus on selgunud, et puudub lahendus juhuks, kui kaupmehe teenusepakkuja panga infosüsteemid ei toimi või puudub sideühendus kaupmehe ja tema panga vahel. 6 Venemaa peetav sõda Ukrainas on suurendanud küberohtusid. Küberründed Eesti kriitilisele infrastruktuurile on muutunud sagedasemaks ja intensiivsemaks ning see on peamine põhjus, miks on vaja täiendavaid meetmeid elutähtsate makseteenuste, sh kaardimakseteenuse toimepidevuse tagamiseks. Küberründed6 kriitilisele taristule on meie igapäevane reaalsus ja vaatamata pankade poolt praeguseks kasutusele võetud ennetavatele meetmetele, võivad küberründed mõjutada elutähtsate makseteenuste toimimist. Eelnõuga täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardimakseid. Kaardimakse kui elutähtsa makseteenuse toimimine on ühiskonna sujuvaks toimimiseks äärmiselt tähtis – iga päev tehakse Eesti pankade välja antud pangakaartidega üle miljoni kaarditehingu ning suuremalt jaolt tasutakse igapäevaostude eest pangakaardiga. Eesti Kaupmeeste Liidu uuringu järgi tasutakse poes ostude eest lausa 70% ulatuses pangakaardiga ning sularaha eest tehakse 30% ostudest. Inimeste makseharjumused näitavad, et sageli ei ole inimestel sularaha isegi väiksemate ostude sooritamiseks. Võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamine on toimunud tihedas koostöös sidusrühmadega. Eesti Pank koostöös ETO pankadega alustasid kõne all oleva võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamist 2022. aasta mais. Pankadega on lahendus sisuliselt kokku lepitud. Võrguühenduseta kaardimakselahendus hakkab toimima kooskõlaliselt rahvusvaheliste kaardiskeemide reeglitega ning selle tagamiseks on tehtud tihedat koostööd Mastercardi ja Visa kaardiorganisatsioonidega. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 8 paragrahvist. Viimases paragrahvis nähakse ette seaduse jõustumine. Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i. Eelnõu § 1 punktidega 1–3 täiendatakse VÕS-i § 709 lõike 151 punkte 3–6, mis reguleerivad seda, millised on maksekontoga seotud põhimakseteenused, mida tarbijale makseteenuse lepingu alusel pakutakse. Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c kohaselt hõlmab põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli 17 lõike 1 punkti d kohaselt: i) otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid, sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi, krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad. 6 https://www.eestipank.ee/press/hansabis-toimus-kuberintsident-pangateenused-eestis-toimivad-uuendatud- 0403-02032024 7 Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3-6. VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid, nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d. Samuti ei täpsusta VÕS, et sularaha väljavõtmine peab põhimakseteenusena olema tagatud kogu liidus, nagu on sätestatud maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis c. Eelnõuga viiakse VÕS § 709 lõige 151 punktid 3–6 kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktides c ja d sätestatuga. Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 2. VÕS § 7101 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Kuna eelnõuga KAS-i lisatava § 881 lõike 2 kohaselt on FI-l õigus vabastada krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal Eestis põhimakseteenuse osutamise kohustusest, siis on vaja muuta vastavalt ka VÕS § 710¹ lõiget 2 ja täiendada seda selliselt, et selline kohustus on juhul, kui seadus ei näe ette teisiti. Vastasel juhul tekib olukord, kus krediidiasutus on küll vabastatud põhimakseteenuse sõlmimisest FI poolt KAS-i alusel, kuid vaatamata sellele on krediidiasutusel kohustus sõlmida tarbijaga põhimakseteenuse leping VÕS-i alusel. Lisaks on praegu kehtivas VÕS § 7101 lõikes 1 sätestatud, et kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses. VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt sõlmib krediidiasutus põhimakseteenuste lepingu tarbijaga kahe tingimuse täitmise korral. Esiteks tarbijal peab olema põhjendatud huvi, teiseks tarbija poolt taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustel. Kõnealuse paragrahvi lõige 2 on lõike 1 suhtes erinorm ning kohaldub tarbijatele, seevastu lõige 1 on laiem ja kohaldub ka teistele, sealhulgas juriidilistele isikutele. Need lõiked ei ole aga piisavalt selged ja võivad viia eksliku järelduseni, et krediidiasutus võib oma teenuste üldtingimustes või makseteenuse osutamise tüüptingimustes ette näha kriteeriume, mille alusel otsustada, kas sõlmida tarbijaga põhimakseteenuste leping või mitte. Krediidiasutus ei saa aga kehtestada selliseid tüüptingimusi ega teenuse üldtingimusi, mis välistavad põhimakseteenuse lepingu sõlmimise. Tarbijate puhul peab krediidiasutus arvestama põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel maksekonto direktiivist tulenevate piirangutega. Eelnevast tulenevalt jäetakse selguse mõttes lõikest 2 välja viide lõikele 1 ja lisatakse selle asemel, et isik peab vastama VÕS-is sätestatud tingimustele. Näiteks, et tegemist on Eestis 8 kehtivat elamisluba või elamisõigust omava välismaalasega, samuti rahvusvahelise kaitse taotlejaga rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses. Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS § 7101 lõikega 21, mis näeb ette, et põhjendatud huvi tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult koormav. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Maksekonto direktiivi artikkel 16 lõige 2 sätestab selle kohta, et liikmesriigid tagavad, et kõnealuse õiguse teostamine ei ole tarbija jaoks liiga keeruline ega tülikas. Sellest lähtuvalt sätestatakse niisugune nõue ka VÕS-is. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse VÕS-i sätetega, mille kohaselt krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. RahaPTS § 10 sätestab, et riskiisu on kohustatud isiku riskide taseme ja riskide tüüpide kogum, mida ta on valmis oma tegevuse käigus võtma oma majandustegevuse ja strateegiliste eesmärkide elluviimise nimel ja mille kinnitab kohustatud isiku kõrgem juhtkond kirjalikus vormis (lg 1) ning käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamisel määrab kohustatud isik vähemalt selle, millistele tunnustele vastavate isikutega ta soovib ärisuhteid vältida ning milliste puhul ta kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid, sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega kaasnevaid riske ning määrab nende riskide maandamiseks asjakohased meetmed (lõige 3). See tähendab, et ka kõrgema riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid neile tuleb välja töötada spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Kõrgema riskiga isikute puhul tuleb kohaldada tugevdatud hoolsusmeetmeid ning eelnõu näeb ette, milliseid meetmeid krediidiasutus riskide maandamiseks rakendada võib. Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi EBA) on käsitlenud tootepiirangute seadmise teemat oma 31. märtsi 2023. aasta suunises rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide tõhusa juhtimise poliitika ja kontrolli kohta finantsteenustele juurdepääsu andmisel (EBA/GL/2023/04)7. Soovimatu de-riskingu suunise punktid 20 ning 21 näevad ette, et kui riigisisene õigus võimaldab, peaksid krediidi- ja finantseerimisasutuste poliitika ja menetlused hõlmama võimalusi ja kriteeriume konkreetsele kliendile pakutavate toodete või teenuste omaduste individuaalseks ja riskitundlikuks kohandamiseks. Need peaksid hõlmama järgmisi variante: a) pakkuma põhimaksekontosid, kui krediidiasutus on direktiivi 2014/92/EL riikliku ülevõtmise kohaselt kohustatud selliseid kontosid pakkuma; või b) kui riigisisene õigus võimaldab, kehtestama finantstoodetele ja -teenustele sihipärased piirangud, näiteks ülekannete summa, liik või arv või kolmandatesse riikidesse / kolmandatest 7 https://www.eba.europa.eu/sites/default/files/document_library/Publications/Guidelines/2023/EBA-GL-2023- 04/Translations/1061462/GLs%20on%20MLTF%20risk%20management%20%28EBA%20GL%202023%2004 %29_ET_COR.pdf 9 riikidest tehtavate tehingute summa, eelkõige kui need kolmandad riigid on seotud suurema rahapesu ja terrorismi rahastamise riskiga. Maksekonto direktiivi põhjenduspunktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas. Siiski on võimalik, et tarbija saab mõnel juhul kuritarvitada oma õigust avada ja kasutada põhimaksekontosid. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et krediidiasutus võtab tarbija suhtes, kes on pannud toime sellise kuriteo nagu raske pettus krediidiasutuse vastu, meetmeid, mille eesmärk on ära hoida selliste kuritegude kordumist. Tulenevalt eeltoodust nähakse eelnõuga ette, et krediidiasutus võib riskide maandamiseks rakendada järgmiseid meetmeid: 1) määrata maksekontol olevate rahaliste vahenditega ühes kuus tehtavate maksete maksimumsumma; 2) määrata ühe tehingu maksimumsumma, sealhulgas väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki või nendest lepinguriikidest tehtavate tehingute piirsumma; 3) määrata maksekontol hoiustatavate rahaliste vahendite maksimumsumma; 4) piirata või keelata sularaha väljavõtmine väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki. Seega eelnõu sätestab võimaluse seada põhimakseteenuse kasutamisele sihipäraseid piiranguid. Kõik need piirangud on suunatud riskide vähendamisele ja võimaldavad kohaldada suurema riskiga isikute puhul nõutavaid hoolsusmeetmeid. VÕS-i lisatav § 7101 lõige 53 näeb ette, et riskide maandamiseks rakendatavad meetmed ei tohi olla sellise ulatuse või iseloomuga, mis muudab tarbijale põhimakseteenuste kasutamise võimatuks või selliseks, mille tõttu ei ole tarbijal ja tema ülalpeetava võimalik rahuldada oma elukondlikke vajadusi. Oluline on rõhutada, et eelnõu § 1 punktis 6 nimetatud piirangute kohaldamine ei tohiks olla kõikehõlmav, vaid erandlik, ning piiranguid peaks rakendama üksnes siis, kui piiranguid rakendamata ei saaks krediidiasutus tarbijale põhimakseteenuseid osutada tulenevalt tarbijaga seotud ja temaga seoses tuvastatud riskidest. Seejuures peavad piirangud olema proportsionaalsed ehk sobivad, vajalikud ja mõõdukad, võttes arvesse konkreetse tarbija ja temaga seotud riskide eripära. Juhul, kui piirangute aluseks olevad riskid langevad ära, tuleb kehtestatud piirangud viivitamata eemaldada. Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 7, mis reguleerib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale teabe esitamise kohustust. Esitada tuleb käesoleva seaduse § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teave ning avaldama vastavad kontaktandmed. 10 Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu kohta teabe esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid. VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed. Maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid. VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse kõnealust lõiget punktiga 25, millega lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale Finantsinspektsiooni kontaktandmed. Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 8, mille kohaselt ei ole krediidiasutusel lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib kõikide tarbijate kohta. Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et juurdepääs põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes. VÕS § 7101 lõige 8 annab krediidiasutustele võimaluse kohustada tarbijaid ostma lisateenuseid põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate osas. Eelnev ei ole aga vastavuses maksekonto direktiiviga, mis vastupidiselt aktsiate ostmisele keelab igal juhul põhimakseteenuse lepingu sõlmimist siduda lisateenuste ostmisega. Eelnõu § 1 punktiga 9 sätestatakse, et krediidiasutus on kohustatud tarbijale põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes. Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt asjaomase liikmesriigi omavääringus. VÕS-is seda sätestatud ei ole. Eelnõuga viiakse Eesti õigus kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3. Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 12, mis reguleerib krediidiasutuse poolt tarbijale teabe esitamist üldtingimustes või põhimakseteenuse osutamise tüüptingimustes. 11 Kuivõrd eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 25, millega lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale FI kontaktandmed, siis seetõttu on vajalik vastava teabe ette nägemine ka kõnealuse paragrahvi lõikes 12. Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse VÕS § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Olukorras, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld- või napisõnalised või üldse puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest sisuliselt tuleks näidata, et tarbija vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine võimaldaks vabastada tarbija sellisest tõendamiskoormusest. Eelnõu § 1 punktiga 12 viiakse VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 52 lõike 3 punktis a sätestatuga. Osundatud makseteenuste direktiivi säte näeb ette, et makseteenuse kasutajale esitatakse tasude, intresside ja vahetuskursside kohta kõik makseteenuse kasutaja poolt makseteenuse pakkujale makstavad tasud, sealhulgas need, mis on seotud käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega, ja kui see on asjakohane, selliste tasude summa koosseis. VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 sõnastatakse selliselt, et VÕS-is viidatud tasude kujunemise aluste või nende jaotuse all on üheselt mõistetav olukord, kus kui tasu koosneb mitmest elemendist ja/või on fikseerimata (nt intresside või valuutakursiga seonduvalt), on makseteenuse pakkuja kohustatud esitama kliendile teabe, kuidas selline summa on kujunenud (VÕS-i täna kehtivas sõnastuses „kujunemise alus“) ja/või jaotus selle kohta, millest tasu summa koosneb/milline on tasu suuruse jaotus (VÕS-i täna kehtivas sõnastuses „kujunemise jaotus“). Lisaks sätestatakse VÕS-is makseteenuste direktiivi kõnesolevast artiklist normi see osa, mis sätestab teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvate tasude esitamise kohustuse. Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse VÕS § 711 lõike 1 punktis 24 ette nähtud kohustust makseteenuse pakkujal esitada makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile teave vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta, kohustusega esitada ka vastavad kontaktandmed. Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu kohta teabe esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid. VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed. 12 VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 25 ning lisatakse makseteenuse pakkujale kohustus esitada tarbijale ka Finantsinspektsiooni kontaktandmed. Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 ning nähakse ette põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsioon. Riigikohus leidis otsuses nr 2-21-3552, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2. Sellepärast täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS-i põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla direktiivis sätestatuga. Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist. Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel (paragrahvi pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda). Selles paragrahvis sätestatud ülesütlemise alused kehtivad ainult VÕS § 7101 lõikes 2 nimetatud põhimakseteenuse lepingute kohta. Vajab aga märkimist, et kõik tarbijad ei kuulu selle paragrahvi kohaldamisalasse. Näiteks näeb viimati osundatud paragrahv ühe tingimusena ette, et põhimakseteenuse osutamise kohustus on ainult tarbijale, kes elab Euroopa Liidus seaduslikult. Nende tarbijate puhul, kellele kõnealune paragrahv ei kohaldu, on võimalik makseteenuse leping ka korralisel üles öelda. Ka maksekonto direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuna VÕS § 7101 lõigete 2 ja 3, millega on üle võetud direktiivi artikli 16 lõiked 1 ja 2, järgi on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, ei saa sellises olukorras krediidiasutus ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt, nagu sätestab VÕS § 720 lõige 2) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. See tähendab, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu saab üles öelda üksnes erakorraliselt. 13 Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõiked 2 ja 3 sätestavad need juhud, millal krediidiasutusel on õigus põhimakseteenuse leping üles öelda. Lõikes 2 on sätestatud need juhud, millal krediidiasutus on kohustatud lepingu üles ütlema ning lõikes 3 on krediidiasutusele jäetud selles osas otsustusruum. Lõigete 2 ja 3 puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lõikes 2 sätestatud juhtudest, millal krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Nendeks on: a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel; b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid; c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud; d) tarbija ei ela EL-s enam seaduslikult; e) tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada põhimakseteenuseid. Kehtiv VÕS § 7101 lõige 5 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alustel. Sarnaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimise keelule nimetatud alusel, sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 2 punktis 1 kohustus öelda sellisel juhul juba sõlmitud põhimakseteenuse leping etteteatamistähtaega järgimata üles. Kehtiva RahaPTS § 42 lõike 1 järgi on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. RahaPTS § 42 lõike 4 kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult. Teise juhuna, millal krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu üles ütlema, nähakse VÕS-i lisatava § 7201 lõike 2 punktis 2 ette, et maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14 punkt 4 sätestab, et finantssanktsioon on rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja kasutamine. Krediidiasutused on RSanS § 20 lõike 1 punkt 1 järgi erikohustusega isikud. Erikohustusega isiku kohustused on sätestatud §-s 20 ning selle lõige 1 kohaselt erikohustustega isik kontrollib finantssanktsiooni jõustumisel, muutmisel või lõppemisel, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt. Kui erikohustustega isik tuvastab finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub 14 finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata Rahapesu Andmebürood. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 3 sätestatud alustel võib krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kuid see ei ole kohustus. Selles lõikes nimetatud juhtudel on krediidiasutusel võimalus igal konkreetsel juhul hinnata lepingu ülesütlemise põhjendatust. Soome õiguses on samuti analoogselt VÕS § 720¹ lõike 3 punktides 3 ja 5 nimetatud juhtudega ette nähtud pangale õigus leping lõpetada, erinevalt eespool lõikes 2 punktis 1 nimetatud juhtudel lepingu tühistamisest (Act on Credit Institutions, Section 6b (1054/2016)). Läti õiguses on analoogsel juhul VÕS § 720¹ lõike 3 punktidega 3-5 jäetud samuti krediidiasutusele lepingu lõpetamise üle otsustamisel diskretsiooniõigus (Law on Payment Services and Electronic Money Section 97.5). Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punktid 1 ja 2 näevad krediidiasutusele ette õiguse, mitte kohustuse, öelda tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles juhul, kui tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel (punkt 1) või kui tarbija esitas põhimakseteenustele juurdepääsu saamiseks ebaõiget teavet, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud (punkt 2). Nende punktide puhul ei ole ette nähtud kohustuslikku ülesütlemist, kuna see võib tekitada ebasoovitava ülereageerimise ohu kliendi suunal. Igasuguse ebaseadusliku tegevuse puhul ei ole põhjendatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Kui isik on saanud ebaõiget teavet esitades juurdepääsu maksekontole, siis hiljem võib isik vastata tingimustele, mis on maksekonto saamiseks vajalikud ning sel juhul saab krediidiasutus otsustada, kas kõnealusel juhul on ülesütlemine põhjendatud. Lõike 3 punkt 3 kohaselt võib krediidiasutuses põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult. Nimetatud juhul ei pruugi olla alati vajalik põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Näiteks olukord, kus välismaalasel on tähtajaline elamisluba kehtetuks tunnistatud, kuid isik jätkab riigis ebaseaduslikult töötamist. Välismaalaste seadus näeb ette, et tööandja, kes võimaldas ebaseaduslikult riigis viibival välismaalasel Eestis töötada, on kohustatud maksma kogu välismaalasele maksmata jäänud töötasu, sealhulgas töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, ning vajaduse korral kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud välismaalasele maksmata jäänud töötasu saatmisega (§ 2861 lõige 1). Ka ebaseaduslikult riigis viibiv isik vajab töötasu kättesaamiseks maksekontot ning isikul on riigist lahkumise kohustuse täitmiseks vaja maksekontot näiteks lennupiletite ostmiseks. Riigis ebaseaduslikult töötamine ei tähenda, et igal juhul esineks alus põhimakseteenuse ülesütlemiseks ka maksekonto direktiivi art 19 lõike 2 punktis a nimetatud juhul, et tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel. Sellisel juhul peaks ebaseaduslik tegevus olema seotud põhimaksekonto kasutamise kuritarvitamisega. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 4 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lõike 2 punktis b sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui rohkem 15 kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid. Siinkohal on krediidiasutusel õigus otsustada, kas öelda põhimakseteenuse leping üles või ei. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punktiga 5 nähakse ette põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise võimalus olukorras, kus maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Selle punktiga on kasutatud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis vastavasisulise võlgnevuse kõrvaldamisel tarbija poolt peab tarbijal olema võimalik esitada taotlus uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks ning krediidiasutus ei tohi uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda põhjusel, et tarbija eelmine põhimakseteenuse leping öeldi üles VÕS § 7201 lõike 3 punkti 5 alusel. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud alusel, ehk olukorras, kus esineb RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alus, võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutuse poolt rakendatud muud tarbija suhtes riski maandavad meetmed on ammendunud. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 47 kohaselt peaks krediidiasutus keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas. Siiski on võimalik, et tarbija saab mõnel juhul kuritarvitada oma õigust avada ja kasutada põhimaksekontosid. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et krediidiasutus võtab tarbija suhtes, kes on pannud toime sellise kuriteo nagu raske pettus krediidiasutuse vastu, meetmeid, mille eesmärk on ära hoida selliste kuritegude kordumist. Sellised meetmed võivad hõlmata näiteks selle tarbija jaoks põhimaksekontole juurdepääsu piiramist teatavaks ajavahemikuks. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alus. Selle lõike puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lõikest 4, mis näeb ette, et kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub lõpetamine viivitamata. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 6 näeb ette juhud, millal põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisest etteteatamistähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Siin on lähtutud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikest 4, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult 16 ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 5 osundatud juhud vastavad maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 4 sätestatule. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 7 näeb ette nõuded, millele krediidiasutuse ülesütlemisavaldus peab vastama. Nende nõuete kehtestamisel on lähtutud direktiivi artikli 19 lõigetest 4 ja 5. Samasugused nõuded näeb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisele ette kehtiv VÕS § 7101 lõiked 6 ja 7. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 8 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720 lõikeid 3, 5 ja 6, mis tähendab et ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele tuleb kohaldada nimetatud sätteid. Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 9 sätestab, et krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine. Kuna kõnesolevad paragrahvis on sätestatud ammendavalt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused, ei ole muul juhul lepingu ülesütlemine lubatud. Sama lisatava paragrahvi lõike 9 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine. Sarnaselt eelnõuga VÕS-i lisatava § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus, sätestatakse, et ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse VÕS § 725 lõiget 7, mis sätestab, et saaja ja tema makseteenuse pakkuja vahelise makseteenuse lepinguga võib ette näha õiguse leppida maksjaga kokku tasus või pakkuda temale allahindlust mõne kindla makseinstrumendi kasutamise eest. Eelnõuga lisatakse nõue, nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja makseinstrumendi kasutamise tegelikke kulusid. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 62 lõikega 3, mille kohasel ei tohi mis tahes kohaldatavad tasud ületada otseseid kulusid, mis makse saaja kannab seoses konkreetse makseinstrumendi kasutamisega. Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse VÕS § 7332 lõiget 3, mis reguleerib maksesumma tagastamist, kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu. Muudatusega nähakse ette, et sellisel juhul tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, ehk et erinevalt kehtivast normist, kus maksjal on õigus nõuda maksesumma tagastamist, on muudatuse kohaselt maksja makseteenuse pakkuja kohustatud autoriseerimata makse puhul maksesumma maksjale viivitamata tagastama. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 73 lõikega 2, mis näeb kõnealusel juhul ette maksesumma viivitamata tagastamise. 17 Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse VÕS § 7333 lõiget 11. Kehtiv säte näeb ette, et kui makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, võib maksja täitmata või valesti täidetud makse korral nõuda oma makseteenuse pakkujalt, kelle juures tal on maksekonto, maksesumma tagastamist. Muudatusega sätestatakse, et sellisel juhul on makseteenuse pakkujal kohustus maksesumma tagastada. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 90 lõikega 1, mis näeb kõnealusel juhul ette maksesumma tagastamise kohustuse. Eelnõu §-ga 2 muudetakse FIS-i. Eelnõu §-ga 2 täiendatakse FIS § 462 lõiget 8 uue lausega. Lõike 8 esimene lause sätestab, et FI teavitab pärast makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 636 lõikes 1 nimetatud teate saamist viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ja Euroopa Keskpanka olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist. Viidatud lõikele lisatakse teine lause, mille kohaselt Inspektsioon hindab koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga intsidendi olulisust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“ Selle täiendusega viiakse FIS kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid. Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAVS-i. Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAVS § 99 ning nähakse ette rahaline karistus ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest. Kehtivas õiguses on vastutustundetult antud laenude osas väärteokoosseis TKS §-is 71. See paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning väärteokoosseis tuuakse KAVS-i, kuna selles osas läheb väärteokoosseisu menetlemise pädevus FI-le. Praegu on vastutustundetult antud laenude suhtes väärteomenetluse pädevus TTJA-l. Riikliku järelevalve pädevust TTJA-l selles osas ei ole, kuivõrd TKS § 65 lõige 1 viitab üksnes VÕS §- is 4034 sisalduvatele teavitamiskohustustele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud väärteod on sätestatud nii KAVS-is (§ 99), KAS-s (§ 13419) kui ka TKS-s (§ 71). KAVS-i ja KAS-i väärteonormid sanktsioneerivad eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. KAVS ja VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd TKS § 71 viitab KAVS-le. Seega mõlemal asutusel on õigus menetleda väärtegu, kuid ainult FI-l on võimalik hinnata rikkumist kogumis (nii VÕS- i kui ka KAVS-i sätete alusel). FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule, 18 mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle väärteomenetlusse. Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste jagamine kahe erineva asutuse vahel ei ole otstarbekas. FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine), rikkumise hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamine on TTJA jaoks raskendatud. Kuigi TTJA-l on õigus teha kontrolltehingut tarbijate huve kaitsvatest liidu õigusaktidest tulenevate korrarikkumiste väljaselgitamiseks, on kontrolltehingu puhul tegemist riikliku järelevalve meetmega, mille tulemuseks saab olla vaid ettekirjutus. Väärteomenetluses ei ole kontrolltehingu tegemine lubatav (TKS § 63 - seletuskiri8). Väärteomenetluses ei saa kontrolltehingut kasutada, kuna sellega sisuliselt matkitakse süütegu. Kohtupraktikas on leitud, et kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod katsestaadiumisse. Väärteokatse ei ole üldjuhul karistatav (karistusseadustiku § 251). TKS § 63 lg 11 järgi on kontrolltehingu käigus teostatud tehing tühine. Seega ei ole kontrolltehingut võimalik kasutada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste väljaselgitamiseks ning lähtuda saab üksnes tarbija kaebustest ja pöördumistest. Kahetsusväärselt on praktika näidanud, et inimesed ei pöördu vastutustundetult antud laenude puhul TTJA poole. Sellest tulenevalt ei ole TTJA ka viimase kolme aasta (enne 2023) jooksul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärtegusid menetlenud. Kuigi tarbijatele on pöördumistes soovitatud 2023. aastal koostatud TTJA väärteoteate vormi, seda on tutvustatud ka võlanõustajatele ning see on igaühele kodulehel leitav, siis on tänase päeva seisuga laekunud kõigest kaks väärteoteadet, mõlemad Eesti Võlanõustajate Liidu kaudu. Neist ühe puhul algatati väärteomenetlus TKS § 71 alusel. Seepärast viiakse TKS §-s 71 sätestatud väärteo menetlemine vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise eest FI ainupädevusse. FI-l on ligipääs krediiditoimikule, seega rikkumiste tuvastamine on oluliselt lihtsam. Süüteokoosseis viitab VÕS-ile, mis omakorda viitab ka KAVS-i sätetele. KAVS-i üle teeb järelevalvet FI, seega saab FI hinnata rikkumist kogumis. FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi järelevalve korras. Otstarbekas on anda FI-le pädevus ka väärteomenetluseks. Kehtivas õiguses on väärteokoosseis krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest TKS §-s 72 ning väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on TTJA. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2 ettekirjutuste tegemise õigus. KAVS § 57 ja 58 kohaselt on krediidiandjatel ja -vahendajatel FI ees aruandluskohustus. 8 Seletuskiri RT I, 08.01.2020, 1 - jõust 17.01.2020 19 Krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist on TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Kuna krediidiandjatel on Finantsinspektsiooni ees aruandluskohustus, mis sisaldab muu hulgas kohustust esitada aruandeid kõikide väljastatud krediitide kulukuse määrade kohta, siis on ka Finantsinspektsioonil lihtsam tuvastada krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumisi. Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses9. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot. VÕS § 4062 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määr ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära.. Selle jaoks on TKS § 21 lõike 2 punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus, FI peab statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle10 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, on otstarbekas jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks. Eelnõu §-ga 4 muudetakse KAS-i. Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse §-s 131 reguleeritud krediidiasustuse tegevusloa taotlemise regulatsiooni nõudega esitada koos tegevusloa taotlusega selgitus, milles põhjendatakse käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 sätestatud põhimakseteenuste osutamise kohustusest vabastamise soovi. Taotlejal tuleb see esitada üksnes juhul, kui soovitakse sellisest kohustusest vabastust. Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 871 ning nähakse ette võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute regulatsioon. KAS § 3 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal HOS § 36 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Osundatud sätte kohaselt korraldab Eesti Pank elutähtsate teenuste – makseteenus, sularaharinglus – toimepidevust. HOS § 37 lõige 3 punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustus seada nõuded 9 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023. 10 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr, https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023) 20 teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras. Võrguühenduseta kaarditehingute ulatus ja maht on piiratud ja sellest tulenevalt riskid väikesed. Hädaolukorra lahendusena on kavas võimaldada võrguühenduseta kaardimakset vaid piiratud müügikohtades – toitu, kütust ja ravimeid müüvates ETO kaupmeeste juures ning kliendipõhise limiidi seadmine pangakaardile minimeerib panga krediidiriski. Teisisõnu, võrguühenduseta saab teha tehinguid vaid kolmes sektoris – toitu, kütust ja ravimeid müüvate ETO kaupmeeste juures ning iga kaardiomanik saab võrguühenduseta tehinguid teha üksnes summa piires, mille tema pank on kaardi kiibile kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise tulemusel seadnud. Pank teeb limiidi otsuse kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise tulemusena. Seega, tegu on panga otsusega, kas limiidid saavad olema kliendipõhised või nö sektoripõhised (nt tava-, kuldklientide põhised). Eeldada võib, et igale kliendile eraldi limiidi määramine ja seadmine oleks pangale liigressursimahukas, et seda rakendada. Hinnanguliselt, limiidid võiksid jääda 50 - 200 euro piiresse, kuid taaskord – see sõltub panga otsusest ja ei ole reguleeritud keskpanga poolt. Vastavalt rahvusvaheliste kaardiorganisatsioonide Mastercardi ja Visa reeglitele on võrguvälise kaarditehingu maksimaalseks summaks 200€ ühe tehingu kohta. Paragrahviga 871 lõikega 3 nähakse ette volitusnorm Eesti Pangale määruse kehtestamiseks. Määrusega täpsustatakse võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute aluseid ja korda, mis hõlmab nii võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu tegemise eeldusi ja tingimusi kui ka vajaliku tehnilise valmisoleku loomist ja maksetehingute teostamise tehnilisi nõuded. Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 881, milles nähakse ette põhimakseteenuse osutamise kohustuse regulatsioon. KAS-i lisatava §-ga 881 nähakse ette, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust pakkuma ning FI-le antakse pädevus määrata ja vabastata krediidiasutusi sellisest kohustusest. Võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud krediidiasutuste ring ei muutu. Kehtiv VÕS näeb samuti ette, et põhimakseteenust on kohustatud osutama kõik krediidiasutused. Eelnõu näeb aga ette FI-le pädevuse vabastada krediidiasutus tähtajaga või tähtajata käesoleva põhimakseteenuse osutamise kohustusest. FI on ühtlasi ka maksekonto direktiivi mõistes pädev asutus, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama. FI-le sellise pädevuse andmine võimaldab FI-l vajadusel tagada põhimakseteenuste kättesaadavust ning teisalt vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse pakkumise kohustusest. Selline paindlikkus tagab põhimakseteenuse kättesaadavuse, kuivõrd võimaldab arvestada muutuva turuolukorraga. Lõikes 3 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel FI hindab, kas on põhjendatud vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse osutamise kohustusest ning vastupidi. Sellist otsust tehes hindab Finantsinspektsioon, kas krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse filiaali Eestis: 21 1) osutatavate teenuste pakkumine mõjutab oluliselt põhimakseteenuste kättesaadavust, toimepidevust ja konkurentsi Eestis; 2) makseteenuste turuosa moodustab olulise osa krediidiasutuste makseteenuste turuosast Eestis; 3) tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab kümmet protsenti kõigist krediidiasutuse pakutavatest maksekontodest; 4) taotlusest lähtudes on muid asjaolusid, millel võib olla oluline tähtsus vabastuse rakendamisel. Põhimakseteenuse osutamise kohustusest vabastamine ei tohi halvendada üldist teenuste kättesaadavust. Kõikide nende kriteeriumite ja asjaolude hindamine on vajalik, et tagada põhimakseteenuste laialdane kättesaadavus. Lõikes esitatud kriteeriumid on kooskõlas maksekonto direktiivi artikli 16 lõikega 1, mille kohaselt tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvesse võetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Lõige 6 näeb FI-le ette õiguse tunnistada kehtetuks otsus, millega krediidiasutus vabastati põhimakseteenuse osutamise kohustusest. Sellise õiguse andmine on põhjendatud seetõttu, et tagab teenuse kättesaadavust ja ligipääsetavust, kui seda nõuab muutunud turuolukord. Eelnõu § 4 punktiga 4 nähakse ette, et põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Eelnõu § 4 punktiga 4 täiendatakse KAS-i §-ga 14118, millega nähakse ette rakendussäte põhimakseteenuse osutamise kohustuse osas. Eelnõuga kehtestatav § 881 lg 1 kohustab krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse filiaale Eestis osutama VÕS § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid. Rakendussätetega nähakse ette, et sellist kohustust ei ole nendel krediidiasutusel ja välisriigi krediidiasutuste filiaalidel Eestis, kes sellist teenust enne käesoleva seaduse jõustumist ei ostunaud. Selliselt ei teki kõikidele krediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuste filiaalidele Eestis automaatselt pärast seaduse jõustumist kohustust pakkuda põhimakseteenust. Eesti krediidiasutustest pakuvad põhimakseteenuseid: AS LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Hetkel ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS. Lisaks pakub põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti filiaal. 22 Sama paragrahvi lõige 3 annab FI-le õiguse kohustada sellist krediidiasutust ja välisriigi krediidiasutuse filiaali Eestis, kes enne seaduse jõustumist põhimakseteenust ei pakkunud, seda osutama. FI-le sellise õiguse andmine aitab tagada põhimakseteenuste laialdase kättesaadavuse olukorras, kus teenus ei ole näiteks kõikides piirkondades või teatud tarbijarühmadele kättesaadav või kus see on vajalik ebapiisava konkurentsi tõttu. Eelnõu §-ga 5 muudetakse MERAS-st. Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse MERAS § 636 lõiget 1, mis reguleerib operatsiooni- või turvaintsidendist teavitamist. Lõige 1 sätestab, et makseteenuse pakkujad teavitavad viivitamata Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist, mis on seotud nende pakutavate makseteenustega. Lõiget 1 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt koos eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile edasta ka üksikasjad intsidendi kohta ja info selle kohta, milliseid samme on intsidendid lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta. Küll aga kui sellise detailse info esitamine ei ole koheselt võimalik, siis võib seda teha ka hiljem, kuid siiski esimesel võimalusel. Sellega viiakse MERAS kooskõlla makseteenuste direktiiviga, mille artikkel 96 lõikest 2 tulenevalt hindavad EBA ja EKP koostöös päritoluriigi pädeva asutusega intsidendi asjakohasust teiste asjakohaste liidu ja siseriiklike asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt. EKP teavitab Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeid maksesüsteemi jaoks asjakohastest probleemidest. Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS-e § 636 lõikega 11, mille kohaselt Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud infot ja rakendab asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon vajadusel korral teisi vastavaid riiklikke asutusi. Selle täiendusega viiakse MERAS kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid. Eelnõu § 5 punktiga 3 täiendatakse MERAS-st §-ga 1011 ning nähakse ette FI õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel. Muudatuse kohaselt on FI-l õigus VÕS §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7201, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus. Tegemist ei ole uute alusega ettekirjutuse tegemiseks. Kehtivas õiguses sisalduvad nimetatud VÕS paragrahvid TKS-s ning järelevalvepädevus on TTJA-l. Eelnõuga muudetakse TKS-i, nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid tuuakse MERAS-sse ning viiakse FI järelevalve alla. 23 FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA- le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku ja kompleksset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi pädevusi, mis on Finantsinspektsioonil tulenevalt oma rollist finantsjärelevalve teostajana olemas. Eelnõuga tehtav muudatus aitab luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendab krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt. Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-dega 1102–110⁴. MERAS §-ga 1102 nähakse ette rahalised karistused põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l. TTJA-l on eelkõige võimekus kujundada seisukohti, kas põhimakseteenuse alaste rikkumiste puhul on tegu ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Näiteks juhul, kui krediidiasutus piirab tüüptingimustega täitemenetluse võlgnike ligipääsu põhimakseteenusele (2019. aastal teostatud järelevalvemenetlused). Ainuüksi VÕS § 7101 alusel on aga selliste rikkumiste menetlemine keerulisem, kui keeldutakse RahaPTS alustel. FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alast ekspertiisi kogemust. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i asemel MERAS-s. MERAS §-ga 1103 ning nähakse ette rahalised karistused maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 722 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l. Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l oleks võimalik hinnata rikkumist kogumis. Seetõttu peaks TKS § 722 väärtegu olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. MERAS §-ga 1104 ning nähakse ette rahalised karistused makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest. 24 Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 723 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l. Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l võimalik hinnata rikkumist kogumis. TKS § 723 väärtegu peaks olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. FI-l on valdkonnaspetsiifilised teadmised, mis võimaldab menetleda kiiremini ja efektiivsemalt. Eelnõu §-ga 6 muudetakse RLS-i. RLS § 9 lõige 3 sedastab, et riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas. Normist nähtub, et seadus annab riigilõivu tasuvale isikule õiguse taotleda riigilõivu tasumist sularahas. Sellest saab järeldada seadusandja eelduse, et reeglina võetakse riigilõiv vastu elektroonilise maksena. Normist nähtub, et riigilõivu võtva asutuse kaalutlusruum on kuni 10-eurose riigilõivu sularahas tasumise taotlemisel piiratud. RLS § 9 lõige 3 nõuab kuni 10 euro suuruse riigilõivu sularahas tasumise taotluse rahuldamist ilma täiendavaid tingimusi esitamata. Seadusandja on seega jätnud riigilõivu võtjale võimaluse keelduda suurema kui 10-eurose riigilõivu vastuvõtmisest sularahas. RLS aga ei sätesta expressis verbis keeldu võtta põhjendatud vajadusel riigilõivu vastu sularahas kas suuremas summas kui 10 eurot.11 Sularaha käitlemisel kehtivad äärmiselt ranged reeglid ning suure hulga sularaha käitlemine muudab lõivustatud toimingute tegemise ja taotletud haldusaktide andmise kulukaks. Seega on seadusandja arvestanud riigilõivu võtvate asutuste vajadusega piirata sularaha vastuvõtmist väga suurtes summades. RLS-s ei ole riigilõivu võtjate kohustust võtta riigilõivu vastu üksnes pangaülekandena, kaardimaksega või muu elektroonilisel kujul ega üldist keeldu võtta riigilõiv vastu sularahas. Normi eesmärgi määratlemisel saab püüda välja selgitada ka seadusandja tahe normi kehtestamisel. Selleks saab lisaks tugineda ka selle eelnõu seletuskirjale, millega norm kehtestati. RLS § 9 lõige 3 on analoogses sõnastuses kehtinud juba üle 20 aasta. Näiteks sedastab 7. detsembril 2006. aasta vastu võetud riigilõivuseaduse12 seletuskiri järgmist: “(3) Riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 100 krooni suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas.“ 11 Sularahas riigilõivu vastuvõtmise miinimumlävendi suurus on ilmselt jäänud ajale jalgu ja võib vajada uuendamist, kuna on kehtinud muutumatuna alates euro kasutusele võtmisest Eestis. 12 Varasemalt kehtinud riigilõivuseaduse tekst korrastati ning seadus sätestati 2006. aastal uue terviktekstina, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/12765603 25 2006. aasta seaduse seletuskirjas on normi kohta märgitud järgmist: „[RLS § 9] Lõige 3 on eelnõus võrreldes kehtiva seadusega muutmata kujul, kuid viidud siiski eraldiseisvasse lõikesse, mis on normitehniliselt korrektsem. Seega ka edaspidi on riigilõivu võtjad kohustatud aktsepteerima sularahamakseid ja seda vähemalt kuni 100 kroonise riigilõivu puhul. /…/.“ Tänast sularahas riigilõivu vastuvõtmise reeglistikku ei ole sisuliselt muudetud. Järelikult võib kehtiva normi tõlgendamisel juhinduda seadusandja kavatsusest 2006. aastal. Tolleaegses seletuskirjas on sõnaselgelt väljendatud eesmärk seada riigilõivu võtjale miinimumkohustus riigilõivu sularahas vastuvõtmiseks. Riigilõivu tasuja taotlus maksta riigilõivu sularahas tuli igal juhul rahuldada vähemalt 100-kroonise riigilõivu puhul. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel jättis seadusandja riigilõivu võtjale võimaluse lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt. Tolleaegsest seletuskirjast ei leia otsest ega kaudset viidet võimalusele tõlgendada normi viisil, mis keelaks võtta vastu sularaha suuremas summas kui 100 krooni või kohustaks riigilõivu võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas summas kui 100 krooni. Eurole üleminekuga seoses uue riigilõivuseaduse tervikteksti väljatöötamisel ei seatud samuti eesmärgiks muuta sularahas riigilõivu vastuvõtmise reegleid.13 Eelnevat kokku võttes saab järeldada, et RLS § 9 lõige 3 võimaldab selle põhiseaduspärast rakendamist viisil, mis ei riiva põhjendamatult isikute põhiõiguseid ega -vabadusi ning viisil, mis tagab muuhulgas ka kaebeõiguse realiseerimise ilma põhjendamatute takistusteta. Kuivõrd seda normi on praktikas tõlgendatud viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas summas kui 10 eurot, siis nähakse muudatusega ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt. Eelnõu §-ga 7 muudetakse TKS-i. Eelnõu § 7 punktiga 1 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 1 välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“. Osundatud paragrahvis viidatud VÕS-i sätted viiakse üle MERAS-sse. Pädevuste dubleerimise ennetamise eesmärgil on põhjendatud viia VÕS § 711 ja 711.1 FI ainupädevusse, arvestades, et kõnealused sätted käsitlevad makseteenuse pakkuja ja kliendi vahelisest makseteenuse lepingust tulenevaid teavitamiskohustusi. Nii makseteenuste direktiivis (makseteenuste direktiivi artikkel 4 punkt 10) kui ka siseriiklikus õiguses (KAS § 89 lõige 1, MERAS § 10 13 Eurodesse ümber arvutatud riigilõivumääradega riigilõivuseadus võeti vastu 22.04.2010, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/13310822 26 lõige 1) käsitletakse "kliendina" nii füüsilisest kui ka juriidilisest isikust makseteenuse kasutajaid. Seega tegemist ei ole üksnes tarbija õigusi tagava sättega, vaid kliendi õiguste kaitse tagamisega laiemalt. Maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (TKS § 722) on peaasjalikult seotud pangateenuste ja lisateenuste hinnakirja avaldamisega tarbijale (VÕS § 7113, § 7116) ning tarbija makstud tasudest ülevaate andmisega (VÕS § 7181). Kõik nimetatud sätted sisaldavad omakorda viidet kas MERAS-ile või KAS-ile, mille üle teostab järelevalvet FI. Kusjuures FI on tulenevalt MERAS §-st 911 loonud veebilehe minuraha.ee makseteenuste tasude võrreldavuse tagamiseks. Seega omab FI juba teavet maksekontoga seotud tasude kohta. Järelevalvesubjektidel on FI ees ka aruandluskohustus. FI-l on võimalik hinnata rikkumisi kogumis ning TKS § 722 tuleks anda FI ainupädevusse. Eelnõu § 7 punkt 2 jäetakse TKS-i § 65 lõikest 2 välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning“. Osundatud võlaõigusseaduse paragrahvid viiakse üle MERAS-sse. TKS-st välja jäetavad paragrahvid lähtuvad maksekonto direktiivist, mille preambuli põhjenduspunktis 50 on välja toodud, et selleks, et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuse osutamist piiriüleselt ning lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist, peaksid maksekonto direktiivi täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all. Eestis on selliseks asutuseks FI, mistõttu ei peaks olema pädevaks asutuseks TTJA. Eelnõu § 7 punktiga 3 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 3 välja viide VÕS §-le 73313. Osundatud VÕS-i paragrahv viiakse üle MERAS-sse. VÕS § 73313 sätestab, et seadusega sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Kuna VÕS §-d 711 ja 7111 (makseteenuste lepingu kohta teabe esitamine) antakse FI ainupädevusse, samuti liiguvad ka teised (põhi)makseteenuse lepingu sätted (sh §-id 7101, 7211–7214 ja § 7215) FI ainupädevusse, siis tuleb ka viide VÕS §-le 73313 nimekirjast eemaldada. Eelnõu § 7 punktiga 4 täiendatakse TKS § 65 lõikega 6, mis annab FI-le õiguse maakohtu kaudu nõuda VÕS nõuete täitmist, nii nagu TTJA-l on kehtiva TKS § 65 lg 3 järgi. Eelduslikult ei too see kaasa kohtute töökoormuse suurenemist, kuna TTJA-lt võetakse vastav õigus ära. Eelnõu § 7 punktidega 5 ja 7 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine. 27 TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks. TKS §-s 71 sätestatud väärteokoosseis sätestatakse KAVS-s ning §-d 721–723 MERAS-s. Nimetatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks määratakse TTJA asemel FI. Eelnõu § 7 punktiga 6 muudetakse TKS § 72 pealkirja ja lõiget 1. Paragrahvist jäetakse välja VÕS §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri rikkumise väärteokoosseis. TKS §-st 72 tulenevalt on TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmisel väärtegude kohtuväliseks menetlejaks. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2 ettekirjutuste tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58). Teadaolevalt on krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Teadaolevalt ei ole aga TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise osas ei ettekirjutusi teinud ega väärtegusid menetlenud. Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on vaja tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses14. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot. Täiendavalt tasub välja tuua, et VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määra ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21 lõike 1 punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on niikuinii FI ees aruandluskohustus, FI peab isegi statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle15 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, teeb TTJA teeb ettepaneku jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks. 14 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023. 15 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr, https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023) 28 § 8. Seaduse jõustumine Siin tuleb põhjendada seaduse jõustumise aega. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele  Eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta16 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv) 5.1 Eelnõu vastavus EV põhiseadusele Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded põhimakseteenuse osutamisele ning võrguühenduseta kaardipõhistele maksetehingutele. Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadust võib piirata seadusega. Finantsasutustele on nende tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused ja nõuded, seetõttu on nendele kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui siseriiklikult. Eelnõuga kehtestatav põhimakseteenuste regulatsioon ei ole aga krediidiasutustele sisuliselt uus, kuivõrd põhimakseteenuse osutamise kohustus on neil juba ka praegu. Põhiseaduse § 32 sätestab õiguse igaühel enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Maksekonto direktiivi regulatsioon parandab inimeste omandi kasutamise põhiõigust seeläbi, et eelnõuga tagatakse tarbijale parem juurdepääs maksekontole ja sellel olevale rahale. Paraneb maksekontoga seotud põhiliste makseteenuste kättesaadavus ja annab tarbijale võimaluse kasutada tänapäevaseid elektroonseid maksevõimalusi. RLS muudatusega sama – inimene saab maksta sularahas. 6. Seaduse mõjud Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade eelnõuga seotud peamistest mõjudest. Põhimaksekonto regulatsioon puudutab krediidiasutusi, kohustades teatud krediidiasutusi 16 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal– content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092 29 teatud tingimustel tarbijaile maksekonto avama ning sätestades, millistel juhtudel on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda. TTJA ja FI pädevuste ümberjagamine puudutab eelkõige nimetatud asutusi, kuna muutuvad riikliku järelevalve ja väärtegude menetlemise pädevused. Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine puudutab ETO krediidiasutusi, ETO kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse ning tarbijaid, kes sellist kaardimakse võimalust kasutavad. 6.1 Põhimakseteenusega seotud muudatuste mõju Eelnõuga sätestatakse, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama. Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele Muudatus võib mõju avaldada enamikele Eestis tegutsevatele (suurematele) krediidiasutustele. Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga17 registreeritud 9 krediidiasutust ning 5 välisriigi krediidiasutuse filiaali. Eestis pakuvad teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust: AS LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Lisaks pakub põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti filiaal. Seega hetkel ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS. Mõju ulatus: Mõju ulatust saab pidada keskmiseks. Eelnõuga nähakse põhimakseteenuse osutamise kohustus ette nendele krediidiasutustele ja välisriigi krediidiasutuse filiaalile, kes juba praegu osutavad põhimakseteenust. Seega ei ole tegemist uue kohustusega. Eelnõu näeb ette, et need krediidiasutused, kes ei pakkunud põhimakseteenuseid enne käesoleva seaduse jõustumist, ei ole kohustatud seda pakkuma ka pärast käesoleva seaduse jõustumist. Siiski täiendaks seadust nii, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. Ehk see tähendab, et krediidiasutused, kes hetkel põhimakseteenust osutavad, ei saa enam riskiisu taha nö peitu pugedes põhimakseteenuse osutamisest keelduda (mõnevõrra utreeritud sõnastuses). Samuti näeb eelnõu ette kindlad alused, üksnes millistel juhtudel saab krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda. Nende aluste ettenägemine piirab krediidiasutuste võimalust leping üles öelda, mis tähendab, et kõrgemale riskile viitavad asjaolud tuleb tuvastada ja neid juhtida. Krediidiasutus ei saa lepingut üles öelda kõrgemast riskist loobumiseks. See kehtib ka lepingu sõlmimise puhul. See võib tähendab, et krediidiasutus peab näiteks suurendama tugevdatud hoolsusmeetmete kasutamist ning rakendama asjakohaselt eelnõuga ette nähtud riskide maandamise meetmeid. Kokkuvõttes võivad muudatusega kaasneda krediidiasutuste käitumises muudatused, kuid sellega ei kaasne 17 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024 30 eeldatavalt kohanemisraskusi, sest kaasnevad tegevused ei ole iseenesest krediidiasustuse jaoks uued. Eelnõuga nähakse FI-le ette õigus vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse osutamise kohustustest. Krediidiasutus, kes on vabastatud põhimakseteenuste osutamisest, pakub makseteenuseid samal moel edasi nagu enne põhimakseteenuse osutamise kohustusest vabastamist. Krediidiasutusel tuleb järgida kõiki makseteenuse pakkumisele kohalduvaid nõudeid, kuid PAD regulatsiooni, kui sellist ei kohaldata. Eelduslikult ei too sellisest kohustusest vabastamine kaasa krediidiasutuse käitumises olulisi muudatusi, kuivõrd konkurentsiolukord tagab samaväärsete teenuste pakkumise. FI-le ei ole eelduslikult mõju ulatus suur, sest Eestis pakuvad teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust ning põhimakseteenuse osutamise kohustusest vabastamise taotluse lahendamise arv ei saa olla suur. FI ülesanded selle muudatuse tõttu ei muutu. Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, sest eelnõu näeb ette põhimakseteenuse osutamise kohustuse nendele krediidiasutustele, kes seda ka praegu osutavad, ning sellist kohustust ei lisandu neile, kes põhimakseteenust praegu ei paku. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike. Põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud krediidiasutuste ring eelnõuga ei muutu. Samuti ei muutu krediidiasutuste jaoks põhimakseteenuse pakkumise sisu. Eelnõu kohaselt ei või krediidiasutus keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. See tähendab, et krediidiasutuste õigus põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, muutub kitsamaks ning teenust tuleb osutada ka kõrgema riskiga isikutele. Selle riski leevendamiseks sätestatakse krediidiasutusele võimalus seada põhimakseteenuse kasutamisele sihipäraseid piiranguid. Piirangud on suunatud riskide vähendamisele ja võimaldavad kohaldada suurema riskiga isikute puhul nõutavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid. Sihtrühm 2: mõju tarbijatele. Sihtrühmaks on kõik inimesed, kes soovivad või kellel on olemas põhimakseteenuse osutamise leping. Mõju ulatus: kuna Eestis ei ole maksekonto avamine üldjuhul raske, siis ei ole mõju tervikuna väga suur. Eesti Panga 2023. aasta kohta avaldatud statistika18 järgi oli tolle aasta lõpu seisuga krediidiasutustel 2,43 miljonit hoiust omavat klienti, st maksekontot, kellest eraisikuid oli 2,12 miljonit. Aastaga kasvas hoiuseklientide koguarv 100 000 võrra, sh eraisikutest klientide arv 88 000 võrra. Aasta jooksul suleti 50 000 eraisiku põhimaksekontot, mida on võrreldes eelmise aastaga 29 000 võrra vähem. Mitteresidentidest eraisikute põhimaksekontosid suleti aasta 18 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024 31 jooksul 3 900. Juriidiliste isikute põhimaksekontosid suleti 14 000 juhul, neist 535 kuulus mitteresidentidele. Aasta jooksul avati 117,100 tuhat esmast põhimaksekontot, seega hinnanguliselt lükati tagasi 4% kõikidest põhimaksekonto avamise taotlustest. Arvestada tuleb, et pankade poolt esitatud statistika on pangapõhine ehk kui kliendi maksekonto selles pangas suleti, siis sama isik võis jätkata makseteenuste kasutamist või avada uue maksekonto mõnes teises pangas. See tähendab seda, et isikupõhiselt kliendiinfot ei ole võimalik esitada. Peamised põhjused maksekonto avamisest keeldumiseks olid seotud kas pankade riskiisuga, asjaoluga et isiku huvi makseteenuste kasutamiseks Eestis oli ebaselge (seos Eestiga ei olnud piisav) või kui klient ei esitanud konto avamiseks vajalikku teavet. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui ei esine nimetatud puudusi, ei ole konto avamine klientidele keeruline või aeganõudev. Arvestades kogu Eesti elanikkonda, saab mõju pidada väikeseks. Küll aga võib olla arvestatav mõju sellele tarbijate sihtgrupile, kel on olnud raskusi konto avamisega. Mõju avaldamise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on arvestades kogu elanikkonda pigem väike, ses üldjuhul suurem osa füüsilisi isikuid ei puutu igapäevaselt kokku põhimakseteenuse lepingute sõlmimise ega lepingute lõpetamise/ülesütlemisega. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Muudatus avaldab tarbijatele positiivset mõju, kuna muudatuse tulemusena sätestatakse selgelt teatud krediidiasutuste kohustus osutada tarbijaile põhimakseteenust ning sätestades need juhud, millal on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda. Edaspidi ei saa krediidiasutus jätta lepingut sõlmimata kõrgemast riskist loobumiseks ega samal põhjusel ka lepingut üles öelda, mis omakorda parandab põhimakseteenuse kättesaadavust kliendigruppides, kellel on raskusi põhimakseteenusele ligipääsemisega. 6.2 FI ja TTJA pädevuste muutmine Sihtrühm nr 1: FI-s töötas 2024. aasta alguse seisuga 131 inimest. Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuna riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevuste ulatus suureneb, mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. Hinnanguliselt täiskohaga töötajat ei ole juurde vaja ja piisaks 0,25 kohaga töötajast. Seda seetõttu, et tegemist on ainult ühe osaga makseteenustest, mille täitmist me nagunii juba kontrollime. Juurde tulev koormus oluliselt ei suurene. 2023. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 3567 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust. Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. FI teostab järelevalvet riskipõhiselt ja järelevalvemenetluse arv sõltub mitmetest asjaoludest, eelkõige pankade enda tegevusest põhimakseteenuste pakkumisel, tarbijakaebustest ja muudest allikatest laekuvast infost. Olemasolevatele kohustustele selles vallas lisandub lihtsalt juurde võimalus viia läbi menetlusi veel põhjalikumalt. Seega, ei arva, et arv muudatuse tulemusel oluliselt kasvab. 32 Mõju ulatus: Väike, arvestades seda, et tervikuna FI ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema ning jätkab oma põhitegevusega ning mitmetes väärteo- või järelevalvemenetlustes, mis antakse FI ainupädevusse, on FI-l juba praegu TTJA-ga jagatud pädevus. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on tõenäoline, kuna suureneb töökoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise pädevuse suurenemise tõttu. Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks, arvestades seda, et tervikuna Finantsinspektsioon ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema. Sihtrühm nr 2: TTJA Sihtrühm nr 2: TTJA-s on täna kaks ametikohta, milles kummagi puhul tehakse finantsteenustega seotud järelevalvet, seega kokku 1 FTE. Mõju ulatus: TTJA töökoormusilmselt mõnevõrra langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevusi liiguvad FI-le. Samas leidis Riigikontroll oma 2023. aasta auditis19 „Vastutustundlik ja teadlik laenamine ning tarbijakaitse pangaväliste krediidiandjate tarbimislaenude puhul“, et TTJA peaks senisest rohkem hindama tarbijate puuduliku teavitamisega seotud riske ja viia läbi asjakohaseid kontrolle. Lisaks on täna Riigikogus krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu, millega kaasneb TTJA-le töökoormuse tõus seoses täiendava teavitamiskohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega. Seega on võimalik vabanev ressurss suunata sellesse. Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel 6.3 Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine 19 Arvutivõrgus: https://www.riigikontroll.ee/Auditeeritavaile/Audititeplaan/L%C3%B5ppenudauditid/tabid/284/AuditId/675/lan guage/et-EE/Default.aspx 33 Mõju sihtrühm/ulatus: Eesti ETO pangad, toitu, ravimeid ja kütust müüvad ETO kaupmehed, kaupmeeste piiriülesed teenusepakkujad. Eesti ETO pangad – 5 panka: AS SEB Pank; Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. ETO kütusemüüjad - 6 (AS Alexela, Olerex, Circle-K, Neste Eesti AS, Terminal, Premium 7, Jetoil). Toitu müüvad ETO kaupmehed ei ole veel teada. Ravimeid müüvad ETO kaupmehed ei ole veel teada. Lahenduse realiseerimine mõjutab ETO pankasid ning kriitiliselt olulisi kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse. Lahenduse realiseerimiseks tuleb ETO pankadel seada kliendipõhine võrguühenduseta limiit kaardi kiibile ning tagada makseterminalide võrguühenduseta kaardimakse võimekus, tehes vajalikud terminaliseadistused. Valitud sektorite (toit, ravimid, kütus) ETO kaupmehed peavad võimaldama pankadel seadistusi teha ning kaupmehed peavad olema valmis võrguühenduseta kaarditehingut aktsepteerima. Juhul, kui kaupmees kasutab piiriüleseid teenusepakkujaid, langeb ka neile kohustus seadistada makseterminalid võrguühenduseta kaardimakse võimeliseks. Mõju ulatust saab pidada väikeseks, kuna see ei mõjuta sihtrühma igapäevast toimimist ega eelda tegevusi muudatustega kohanemiseks. Kaardi kiibile limiidi seadmine ning makseterminalide seadistamine on ühekordne tegevus ning kaardiga maksmine jätkub samal viisil. Eelduslikult kannab krediidiasutus kohustuse realiseerimisega kaasnevad kulutused, st et ainult juhul, kui pankade poolt terminalide seadistamise eel tuleb kaupmeestel teha teatavaid arendusi selleks, et pank saaks võrguühenduseta kaardimaksete võimaldamiseks vajalikud seadistused teha, siis need kulud kannab kaupmees ise. Eesti Pank reguleerib oma määrusega ETO pankade kohustuse võrguühenduseta kaardimakset pakkuda. ETO kaupmeeste ning nende välismaiste teenusepakkujatele võrguühendusete kaardimakse lahenduse ja aktsepteerimisega seonduvad kohustused peab seadma vastava sektori ETO kaupmehe elutähtsat teenust korraldav asutus (edaspidi ka ETKA) – kütusekaupmeeste ETKA-na Kliimaministeerium, toidumüüjate sektorile Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning ravimisektorile Sotsiaalministeerium. Mõju avaldamise sagedus. Küberründeid ja sideühenduse katkestusi, mis on avaldanud negatiivset mõju elutähtsatele makseteenuste toimimisele, on viimastel aastatel olnud pigem harva ja nende mõju makseteenuste toimimisele on olnud lühiajaline (kuni 23 h). Samal ajal on küberohud seoses geopoliitilise olukorraga järsult kasvanud, ründed on intensiivsemad ja sagedasemad ning see, et ETO pankade ning kaardimakse töötlejate kaitse on rünnetele vastu pidanud, ei anna garantiid tulevikuks. Tsiviilkriise ja küberohtusid silmas pidades, eriti pikaajalises horisondis, on võrguühenduseta kaardimaksete lahendus kindel meede, mis tagab elutähtsa kaarditeenuse toimimise juhul, kui side on katkenud või panga infosüsteemid on kättesaamatud. Mõju avaldumise sagedust saab pidada väikeseks, kuna see on ebaregulaarne ja harv. Ebasoovitavate mõjude hinnang - riskid. Ebasoovitavate mõjude risk kaasneb juhul, kui lisanduvad ülesanded osutuvad sihtrühma jaoks koormavaks. Eesti Pank koos ETO pankadega on analüüsinud võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse riske ja mõjusid sihtrühmale. 34 Pangale tekib krediidirisk, kui kaardiomanikest pangaklientidel ei ole tehinguteks piisavalt vabu vahendeid või pannakse toime lahenduse väärkasutus. Lahenduse rakendamisega kaasneb võimalus, et pangakaardile seatud võrguühenduseta kaardimakse limiite tarvitatakse mittevajaduspõhiselt või kuritahtlikult (pettuse risk) ning samuti on võimalus, et tarbija pangakontol on vabu vahendeid vähem kui pangakiibile kantud limiit, s.t et hädaolukorras saab tarbija kiibile kantud summa ulatuses tehingud ära teha selleks reaalselt vahendeid omamata ning sellest võib tekkida krediidiasutusele kahjusid. Et saada infot kõige probleemsemate pangaklientide kohta, analüüsis Eesti Pank, kui paljude pangaklientide kontol on kuu lõpuks vähem 50€ ning vähem kui 200€. Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (HFCS, aprill 2021) andmetel selgus, kolmandikul Eesti inimestest oli kuu lõpus nõudmiseni hoiuse kontol alla 50 euro ning 45% isikutel alla 200 euro. Põhjendatud eeldus nimetatud näitajate juures on see, et tööga hõivatud pangaklientidel ehk suurel osal inimestest, kellel nõudmiseni hoiuste kontojääk on kuu viimasel päeval alla 50 või 200 euro, laekub sissetulek järgmise kuu alguses, mis tagab võrguühenduseta limiidi arvelt tehtud ja ootel olevate tehingute kohese debiteerimise ning sel puhul ei too see pangale krediidiriski realiseerumist. Panga krediidirisk on kontrolli all hoitav lahenduse funktsionaalsusega. Et hoida riskid väikesed, on võrguühenduseta kaardimakse võimalik vaid piiratud ulatuses ja mahus – vaid valitud sektorite (toit, kütus, ravimid) ETKA-de määratud ETO kaupmeeste müügikohtades ning panga seatud kliendipõhise limiidi piires. Võimalike pettuste tuvastamiseks ja piiramiseks on ETO panga ülesanne monitoorida ETO kaupmeestelt tulevaid tehinguid. Turvalisust tõstab lahenduse funktsionaalsus – võrguühenduseta tehingu tegemiseks peab tarbija tehingu PIN- koodiga kinnitama ning tarbijale panga antud limiit väheneb iga ostu järel kuni hetkeni, mil kaarditeenus taas tavapäraselt toimib. Ebasoovitavate mõjude hinnang – lahenduse realiseerimise potentsiaalne kulu sidusrühmadele Võrguühenduseta kaardimaksete realiseerimise potentsiaalne kulu Kululiik Kulu (eur) Kommentaar ETO pankade krediidi- ja Pole teada Kliendipõhise limiidiga on pangal võimalus väärkasutuse riski kulu tuua krediidirisk aktsepteeritavale tasemele Kaardimakset vastu võtva panga 25 000 – 35 000 Esitatu on ühe panga hinnang arenduskulu arenduskulu (pangakaartide ja kohta POS terminalide seadistamine) Kaupmeeste POS terminalide Pole teada Analüüs on teostamisel seadistamise kulu 35 Lahenduse positiivne mõju seisneb selles, et inimesed saavad teha hädaolukorras kriitiliselt olulisi esmatarbekaupade (toit, kütus, ravimid) oste ka siis, kui kaupmehe makseterminal ei ole tõrgete tõttu ühenduses panga süsteemiga. Võrreldes võrguühenduseta kaardimakse lahenduse ebasoovitavat mõju ja võrguühenduseta kaardimakse lahenduse realiseerimisest tulenevat ühiskondlikku kasu, on viimane oluliselt suurem – ETO müügikohtades jätkuvad kriitilised ostud ka katkestuste korral ning inimestel säilib turva- ja kindlustunne, et ühiskonna toimimiseks kaalukat mõju avaldava elutähtsa teenuse varulahendusega tagab riik võimaluse toidu, kütuse ja ravimite ostmiseks ka juhul, kui kaardimaksed ei tööta. Ilma kõnealuse varulahenduseta on kriisi ajal ainus alternatiiv kaardimaksele võtta pangaautomaadist välja sularaha, kuid see toob alati kaasa klientide närvilisuse, pikad sularahaautomaatide järjekorrad ja täiendava sularahanõudluse. Lisaks kaupmeestele alternatiivkulu katkestatud ostude näol ja sularahakäitluse kulu kasv. Seda arvesse võttes on võrguühenduseta kaardimakse lahendus otstarbekas kasutusele võtta kõigis ETO tanklakettide müügikohtades ning tulevikus ka ETO toidukaupade jaekettide ja ETO apteegikettide müügikohtades. Kriisilahenduse meetme alternatiivina oleks laiendada sularahaautomaatide võrku. Võrreldes sularahavõrgu laiendamisel kaasnevate püsikuludega on võrguühenduseta kaardimakse vähemkulukas lahendus. Toimepidevuse meetmete rakendamine aitab parandada elutähtsa teenuse toimimist kriisides ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku. Võrreldes võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse realiseerimisest tulenevat kasu, s.t kaarditehingute toimine hädaolukorras ning ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski, hindame ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski keskmiseks. Mõju sihtrühm on keskmine. Mõju sihtrühm oleneb sellest, kui laialdaselt realiseerida võrguühenduseta kaardimakse kaupmeeste juures. Plaanide järgi on sihtrühmaks nii eraisikud kui ka juriidilised isikud ning kavas on võrguühenduseta limiit seada nii krediit- kui ka deebetkaartidele. Võrguühenduseta kaardimakse võetakse kasutusele piiratud ringis – toitu, kütust ja ravimeid müüvad ETO kaupmehe müügikohad. Kuigi eraisikute puhul on potentsiaalselt sihtrühmaks kõik deebet- ja krediitkaarti omavad isikud, avaldab muudatus mõju ainult neile, kes sellist kaardimaksevõimalust hädaolukorras kasutavad. Võrguühenduseta kaardimakset on võimalik teha piiratud kohtades ning alles jääb ka võimalus kasutada alternatiivseid maksevõimalusi. Mõju ulatus on keskmine. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerimine mõjutab kõiki ETO pankasid ning kolme sektori (kütus, toit ja ravimid) ETO kaupmehi. Kui ETO kaupmees kasutab piiriülest teenusepakkujat kaardimakse vastuvõtjana, siis ka neid. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on kokkuvõttes tegemist keskmise mõjuga. Eelduslikult ei põhjusta pankade suurenev krediidirisk pangateenuste kallinemist. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: Eesti Pank 36 Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine, sh teenuse toimepidevuse tagamine on Eesti Panga püsiv kriisiülesanne. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerumine avaldab mõju Eesti Panga tegevusele, sest tema töötajad kontrollivad ETO pankade toimepidevuse plaanide ja riskihinnangute hindamise käigus vähemalt üks kord kahe aasta jooksul, kas ETO pangad on realiseerinud võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse. Kulusid selle ülesandega ei kaasne, kuna plaanide ülevaatamist teostatakse regulaarselt nagunii. Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada keskmiseks. 6.4 Riigilõivu seaduse muutmine RLS-i muudatustega ei kaasne olulist mõju, kuna eelnõuga üksnes täpsustatakse, et riigilõivu võtja on kohustatud vastu võtma sularahas riigilõivu vähemalt 10 euro ulatuses (kehtiv sõnastus annab võimaluse tõlgendada selliselt, et justkui oleks keelatud rohkem kui 10 euro ulatuses sularaha vastu võtta). 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid. 8. Rakendusaktid Eelnõu rakendamisega kaasneb vajadus muuta Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määrust nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ Eelnõu rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi määrusi ega tunnistada kehtetuks olemasolevaid. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil. Seaduse hilisem jõustumine on vajalik, et sihtrühmadel oleks piisavalt aega muudatusteks ette valmistada. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu on läbinud esimese ja teise kooskõlastusringi ning see esitati kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja Kliimaministeeriumile. Eelnõu edastati arvamuse avaldamiseks Riigikantseleile, Õiguskantslerile, Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Väikekaupmeeste Liidule, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale ning Kaubandus- ja Tööstuskojale. Esitatud märkustega arvestamine on leitav eelnõule lisatud märkuste tabelist. 37 Algatab Vabariigi Valitsus 2025. a (allkirjastatud digitaalselt) 38 Lisa. Vastavustabelid EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta EL õigusakti artikkel Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus (direktiivi 2014/92/EL sätted) Art 16 (1) VÕS § 7101 lg 2 ja 21 Vastab 1 Art 19 (2) a VÕS § 720 lg 3 p 1 Vastab Art 19 (2) b VÕS § 7201 lg 3 p 5 Vastab Art 19 (2) c VÕS § 7201 lg 3 p 2 Vastab Art 19 (2) d VÕS § 7201 lg 3 p 3 Vastab Art 19 (2) e VÕS § 7201 lg 3 p 4 Vastab Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 3 p 6 Rakendatakse valikut Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 2 p 2 Rakendatakse valikut Art 19 (4) VÕS § 7201 lg 4 ja lg 5 Vastab Art 19 (5) VÕS § 711 lg 1 p 25 Vastab EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/2366, 25. november 2015, makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta EL õigusakti artikkel (direktiivi (EL) 2015/2366 Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus sätted) Art 52 (3) a VÕS § 711 lg 1 p 9 Vastab Art 62 (3) VÕS § 725 lg 7 Vastab 2 Art 68 (6) VÕS § 710 lg 4 Vastab Art 68 (6), viimane lause FIS § 462 lg 8 Vastab Art 73 (2) VÕS § 7332 lg 3 Vastab Art 90 (1) VÕS § 7333 lõige 11 Vastab 2 1 Art 96 (1) FIS § 46 lg 8 ja lg 8 Vastab 39