Piret Hartman Teie 22.09.2022 nr 1-11/1644-1
Kultuuriministeerium Meie 30.09.2022 nr 1-4/330-2
[email protected]
[email protected]
Ettepanekud „Rahvaraamatukogude kiirendi eelnõu“ kohta
Austatud kultuuriminister
Tänan, et peate oluliseks rahvaraamatukogude arendamist. Tänan, et meil on võimalik anda
tagasisidet eelnõule.
1. Määruse § 6 lg 2 p 1-6 on loetletud tegevused (samu tegevusi toetatakse praegu
raamatukogude arendamise programmist), mis on abikõlbulikkuse perioodi (01.02-31.12)
jooksul realiseeritavad. § 6 lg 2 p 7-11 on aga ära toodud oluliselt ajamahukamad tegevused,
mida sellise perioodi jooksul teostada ei ole võimalik. Kõige enam tekitab küsimusi § 6 lk 2 p 7
(kultuuriväärtusliku hoone kasutusse võtmist raamatukogu hoonena või selle puudumisel uue
raamatukogu ehitamist, sealhulgas renoveerimise ja sisustamise kõiki etappe, ideelahendus,
eskiis, projekteerimine jne), kuna kõik need tegevused eeldavad pikka planeerimist ja
riigihangete läbiviimist jne. Samasugused raskused võivad tekkida p 10 toodud
innovatsiooniprojektide puhul, kuna ka need eeldavad suure tõenäosusega riigihangete
läbiviimist, teenuse disainimiseks partneri kaasamist jne, mis on väga ajamahukad tegevused.
Selline regulatsioon vähendab just suuremate raamatukogude võimet taotlust esitada, kuna
nende tegevus võib olla mahult suurem ja seega tuleb läbi viia avatud hange, samas kui
väiksem raamatukogu saab kasutada ostumenetlust. Eelnõus ei täpsustata, millised protsessid
võivad olla tehtud enne või mida võib teha peale abikõlbulikkuse perioodi.
2. § 6 lk 2 punktide 7-11 sõnastus on ebaühtlane ja segadusttekitav ning sellisel kujul toob
kaasa halduskoormuse kasvu, kuna taotleja peab hakkama täpsustama, kas taotletav tegevus
on toetatav või mitte, ja toetusprogrammi korraldaja omakorda neile küsimustele vastama.
Samuti jätab mitmeti mõistetav sõnastus liiga palju ruumi subjektiivsuseks ning seega võib
tekitada vaidlusi taotlejate ja toetusprogrammi korraldaja vahel. Teatud punktides (p 8, 9)
toodud väga konkreetsed, kuid samas suvalised näited tegevustest, milleks toetust antakse
(näiteks on nimekirjas lasteala, mis täna väga sageli raamatukogudes juba on olemas, samas
ei ole nimetatud noorteala, mille loomine raamatukogudes on seni jäänud tahaplaanile, aga
samas just oleks näiteks innovaatilisest lähenemisest). P 9 on kasutatud sõnastust „valdkonna
teenuste pakkumine“, p 10 „avalik raamatukoguteenus“; jääb arusaamatuks, mis on erinevate
terminite kasutamise eesmärk.
Küsitav on, miks peetakse ainuvõimalikuks toetada kultuuriväärtusliku hoone kasutuselevõttu
raamatukoguna (§ 6 lk 2 punkt 7). Eestis on häid näiteid tööstus- vmt hoonetele uue sisu
andmisest ja nende kasutuselevõtust avaliku teenuse pakkumiseks. Raamatukogu puhul on
oluline hea juurdepääsetavus ja vastavus raamatukogu ning kogukonna vajadustele.
Kultuuriväärtuslikele hoonetele kehtivad tavaliselt muinsuskaitse eritingimused, mis
takistavad raamatukogu teenuste arendamist (nt võidakse mitte lubada paigaldada
raamatukogu ukse juurde välitingimustesse laenutuskappi, kuna see rikub hoone fassaadi
1
üldilmet) ning teenustele ligipääsu (nt ei ole majja võimalik ehitada lifti, kaldteid jne). Kui
Kultuuriministeerium peab oluliseks just kultuuriväärtuslike hoonete kasutuselevõttu, siis
võiks selle eest anda väärtuspunkte, nagu praegu eelnõu (§16² p 1 lg 10) ka ette näeb.
3. Ministri määruse „Rahvaraamatukogude riigieelarvest finantseeritavate kulude
jaotamise kord“ eesmärk on toetada rahvaraamatukogusid. Seepärast teen ettepaneku
asutuste, kes saavad toetust taotleda (§ 6 lk 4) nimekirjast välja võtta Eesti
Rahvusraamatukogu, Eesti Hoiuraamatukogu ja Eesti Lastekirjanduse Keskus. Nende asutuste
põhimääruses sätestatud ülesannete rahastamine peab toimuma nende enda
tegevuseelarvete kaudu. Toetamine antud toetusprogrammi raames peaks olema võimalik
vaid siis, kui antud tegevuse eesmärk on rahvaraamatukogude valdkonna arendamine ja antud
tegevus ei kuulu asutuste põhimääruses toodud ülesannete hulka. Sellisel juhul peab eelnõus
sarnaselt teadusraamatukogudega (§ 6 lk 4 p 6) olema määratletud konkreetsed tegevused,
millele need kolm asutust võivad toetust taotleda.
4. Ei pea põhjendatuks §6 lg 2 p 1 tegevuse (toetatakse rahvaraamatukogutöötajate
koolitusi, koolitusprojekte ja erialaseid õppereise, kus osalevad rohkem kui ühe
rahvaraamatukogu töötajad) kitsendamist kohustusega kaasata rohkem kui ühe
rahvaraamatukogu töötajad. Sellega koheldakse ebaõiglaselt linnade keskraamatukogusid
(näiteks Tallinn, Tartu, Narva) võrreldes maakonna keskraamatukogudega. Nimetatud
raamatukogud teenindavad märkimisväärset osa Eesti elanikkonnast ning on põhjendamatu,
et nende raamatukogude töötajaid ei pea kultuuriministeeriumi arendusprogramm vajalikuks
arendada sarnaselt teiste piirkondade raamatukoguhoidjatega. Nt Tallinna Keskraamatukogul
on üle linna 20 teenindusüksust, mida on rohkem kui üldjuhul maakonnas
maaraamatukogusid, ja seega saab ainuüksi igast teenindusüksusest ühele töötajale koolituse
võimaldamisega kokku koolitusgrupi, kuhu enamasti teiste raamatukogude töötajad enam ei
mahu.
Kõikide rahvaraamatukogude taotlusi peab kohtlema võrdselt ning toetama neid, kelle projekt
täidab kõige paremini antud programmi eesmärki ning on kõige tulemuslikum. Võrdsetel
alustel kandideerimine peaks välistama ka olukorra, kus üritatakse anda kõigile maakondadele
midagi, kuid toetatakse nii igapäevaseid täiendkoolitusi või õppereise, kus osalejatelt ei
eeldata õpitu ja kogetu analüüsi ning töösse rakendamist.
5. Ettepanek on kaaluda kahe eraldi toetusprogrammi tegemist, üks määruse § 6 lg 2 p 1-
6 on loetletud tegevustele ja teine § 6 lg 2 p 7-11 toodud tegevustele. Sellisel juhul saaks
määrata erineva pikkusega abikõlbulikkuse perioodi ning kasutada erinevaid taotluste
hindamise komisjone. On veider lugeda, et raamatukoguhoidjate koolituste ja õpireiside
hindamisel peetakse vajalikuks Sisearhitektide Liidu või Arhitektide Liidu kompetentsi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kaie Holm
direktor
2