Vastus

Justiitsministeerium Teie 13.09.2022 nr 8-1/6417 [email protected] Meie 15.09.2022 nr 1-12/1566-2 Ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu Kultuuriministeerium tänab võimaluse eest esitada oma mõtted ja ettepanekud eelnõule, mille eesmärk on kõrvaldada Eesti ühiskonnale sobimatud vaenu õhutavad ehitised. 1. Eelnõu § 1 punktis 1 on sätestatud keelud ehitisele ning üks erand muuseumi valduses olevale varale. Teeme ettepaneku välistada lisaks muuseumi valduses olevale varale ka kultuurimälestiseks tunnistatud ja muinsuskaitsealal asuvad objektid. Vastupidisel juhul tekib vastuolu muinsuskaitseseadusega, sest vald ja linn ei saa mälestisi eemaldada ilma Muinsuskaitseameti loata. Kultuurimälestisteks on objektid, mille hulgas on kureeritud valik näiteid igast ajalooperioodist. Need on objektid, mille põhjal on võimalik saada ülevaade Eesti ajaloo olulistest sotsiaalsetest ja kultuurilistest protsessidest ning asustuse ajaloost. Üks hoone või rajatis võib esindada ka mitut ehitusperioodi, nagu Estonia teater Tallinnas, mis taastati pärast II maailmasõda. Taastamise ajast on Estonia saalis E. Kitse, E. Okase ja R. Sagritsa laemaal (1947), mis võiks samuti olla eelnõus kavandatu seadusena jõustudes selline objekt, mida eemaldada. Samas on see oluline riiklik kultuurimälestis, osa teatri tervikust, mis kõneleb ühtlasi ka selle taastamise lugu, ja mis peab säilima. Loodetavasti ei ole eelnõuga kirjeldatud lahendust soovitud. Palume mõelda eelnõuga kaasneda võivad ebasoovitavad mõjud veelkord läbi ning luua lahendused, millega ei mindaks kaugemale, kui eesmärgiks seatu. Üldteada on praeguse aja ühiskonna kõrgendatud huvi konkreetselt Nõukogude Liidu ajal ehitatud ning Eesti okupeerimist ilmestavate ehk juba olemas olevate sümbolobjektide vastu. Meile ei ole teada teravaid probleeme sarnaste uute objektide ehitamise soovidega. Samuti ei ole eelnõu seletuskirjas toodud, kas planeerimisseaduses (§ 10 jj) ja ehitusseadustikus (§ 11 jj) juba on olemas õiguslik alus keelduda sellise ehitise loomise plaanist. Kui need on olemas, puudub meie hinnangul vajadus kavandatavate lõigete 11 ja 12 järgi. Praeguse eelnõu lahenduse kujul puudutab keeld ja ehitise eemaldamise nõue muu hulgas kalmistutel asuvaid objekte. Seni on ühiskond nende olemasolu teatud määral aktsepteerinud. Kalmistu on avalik koht ning seal asuvad nii ühishauad kui ka üksikisikute hauakivid, mille peal võivad olla samuti n-ö keelatud sümbolid. Samuti ei ole välistatud ebamõistlikud ja -vajalikud vaidlused muudele minevikusündmustele hinnangute andmisel, olgu selleks näiteks küsimus, kas mõõgavendade ordu vapp või holokausti monument seostub genotsiidiga või mitte. Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941 Mõistame eelnõu koostamise ajakohasust Ukraina agressioonisõja valguses ning Eesti ühiskonna soovi kujundada avalik ruum selliseks, kus poleks vaenu õhutavaid ehitisi. Oleme siiski seisukohal ning palume sellega ka eelnõu koostamisel arvestada, et ajalugu ei saa ümber kirjutada. Meie hinnangul antakse kõigi okupatsiooni jälgede kaotamisega avalikust ruumist signaal, justkui midagi ei ole olnud ja keegi ei olegi eesti rahva, inimeste, perede ja kodude kallal jõhkrutsenud. Ilma märkide ja lugudeta on raske Eesti lugu seletada ja mäletada. Muu hulgas on Tallinna avalikus ruumis eksponeeritud näiteks tükk Berliini müüri, mis on üle maailma tuntud okupatsiooni sümbol. See kuulub küll muuseumile ja käib seega eelnõu välistuste alla, kuid toome selle näite, et viidata ka teiste riikide praktikatele. Berliini müür läbis taasühendatud Saksamaal transformatsiooni, kus müürifragmendid jäid küll intensiivseteks ajaloo tunnistajateks, kuid omandasid linnaruumis ka uue ja uutloova rolli. Eesti visuaalkultuuris on juba edukalt ületatud traumafoobset lähenemist (lähi)minevikule, olgu selle näiteks Eesti Rahva Muuseumi hoone, mis on nõukogude sõjalennuvälja mõtteline pikendus – kunagi linna eraldanud ja sulgenud objekt on muudetud linna uuendajaks ja arengu mootoriks. 2. Eelmises punktis toodud selgitusel on meie hinnangul keeleliselt ebaõnnestunud sõnastus: „/…/ ei tohi olla vaenu õhutav ega avalikult eksponeerida sümbolit, mis õigustab okupatsioonirežiimi või seostub agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega“. Nimetatud nähtustega seostuvad ka mälestusmärgid, mis neid meenutavad, näiteks juba eelmainitud holokausti mälestusmärgid. Ilmselt on eelnõu koostades silmas peetud üksnes nõukogude okupatsiooni sümboleid, kuid eelnõu sõnastus on laiem ja kehtib sellisena iga okupatsiooni sümboli kohta. Eesti ajaloos on olnud mitmeid okupatsioone, mille ajal on ehitatud hooneid ja püstitatud rajatisi, mida võib eelnõu seadusena jõustudes tõlgendada selliste võõrvõimu sümbolitena, mida enam Eesti avalikus ruumis olla ei tohi. Ei tohiks näiteks juhtuda, et elektrijaama fassaadil asuv elektrisädet kujutav pannoo eemaldatakse viisnurga pähe, nagu juhtus tänavu kahjuks Auveres. Nõukogude Liidu aegne sümboolika asub paljude hoonete fassaadidel. Eelnõu ei puuduta ainult erirajatisi, vaid kõiki ehitisi, sealhulgas hooneid. Kahjuks puudub eelnõus info selle kohta, kui palju selliseid hooneid võib Eestis olla (nt Tallinnas asuvad Tartu maantee ja Kopli piirkonna stalinistlikud hooned, Kino Sõprus, Vene kultuurikeskus jne), ning milline saab olema rahaline mõju nende hoonete omanikele, juhul kui selgub, et nad peavad mingid elemendid eemaldama. Palume lisaks täpsustada sõnastust, et nõuet ei kohaldata muuseumi, mis vastab muuseumiseaduses toodud muuseumi mõistele, varale. Kuna muuseumiseadust on kavas lähiajal muuta (sh muuseumi mõistet), siis ei ole otstarbekas viidata konkreetsele paragrahvile. Täpsustuse eesmärk on vältida olukorda, kus muuseumi nimetust hakatakse pahatahtlikult ära kasutama vaenuliku sümboolika eksponeerimisel. 3. Eelnõu seletuskirjas lk-l 2 on kirjas: „Lisaks ei saa välistada, et erirajatise puhul võib olla määrav mitte üksnes visuaalne kujund kui selline, vaid ka tõlgenduslik seos tegevuse ja kujundi vahel, s.t kas kujundit eksponeeritakse keelatud tegu toetaval või õigustaval viisil.“ Me ei pea sellist avarat ja täpsemalt määratlemata tõlgendamisvõimalust õigeks. See jätab kohaliku omavalitsuse üksusele ja valitsuskomisjonile kohustuse ja õiguse tõlgendada visuaalkultuuri nähtuseid ja siduda neid ajaloo tõlgendamisega. Seejuures tehtaks seda kiirkorras ehk kolme kuu jooksul. Sellisel viisil võib tulemuseks olla ning kaasneda ebasoovitav mõju ja oluline kahju Eesti kultuurile. Ajaloo- ja kultuuripärandi enda olemasoleval kujul hoidmine ja säilitamine (mitte üksnes dokumenteeritud kujul muuseumis, videos, raamatus ja arhiivis) on praeguse põlvkonna võimalus ja kohustus järgmise ees – et neilgi oleks mitmekesine ja mälu kandev elukeskkond (põhiseaduse preambuli riigi kohustus). Juba hävitatud ajaloo- ja kultuuripärand ongi hävitatud ja taastada seda enam ei saa. Kirjanduslikult on varem korduvalt väljendatud mõtet, et hetkest, mil me unustame mineviku taaga, hakkame lähenema selle kordumisele. Eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsis on sotsiaalsete mõjude all hindamata mõju kultuurile, sh kultuuripärandile. Palume eeltooduga arvestada. 4. Eelnõu seletuskirjas on tänuväärselt selgitatud ehitusseadustiku § 132 olemust ja võimalusi lammutada ehitis, mis on vastuolus avaliku korraga. Seletuskirja kordamata lisame, et selle normi järgi võib korrakaitseorgan otsustada ehitise lammutamise eelkõige normis endas nimetatud kahes konkreetses olukorras. Samas lubab sõna „eelkõige“ arvestada lisaks muu avaliku huviga, kui see on asjakohane. Ka kohus on selgitanud: „Tuleb rõhutada, et EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 märgitu ei ole ammendav, vaid EhS § 132 lg 3 sisaldab üksnes näitlikku loetelu võimalikest põhjustest, mille puhul oleks lammutamisettekirjutuse tegemine üldjuhul õigustatud. Sellele viitab EhS § 132 lg 3 sissejuhatavas lauses kasutatud sõna „eelkõige“.“ (Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2021 otsus number 3-20-712, p 20). Seetõttu saabki pädev korrakaitseorgan täiendavalt arvestada muude avalike huvidega, mis võivad tingida lammutamisettekirjutuse tegemise. Kui kohustatud isik ettekirjutuse nõuet ei täida ega näiteks monumenti ise ei eemalda, on korrakaitseorganil õigus teha seda korrakaitseseaduse § 28 lõike 2 alusel tema asemel ja ühtlasi nõuda, et ta tasuks kaasnenud kulude maksumuse. Praeguses õigusruumis ei puudu norm, mille alusel saab vald ja linn kohustada eraisikuid nende omandis olevaid ehitisi lammutama eelnõuga soovitud eesmärgi saavutamiseks, või korraldada kohustuse täitmise eraisiku asemel. Kui vaenu õhutava ehitise eemaldamise võimalus ja õiguslik alus on olemas kohaliku omavalitsuse jaoks, siis võiks seda olla võimalik kasutada ka haldusjärelevalve jaoks. Seetõttu teeme ettepaneku kaaluda lahendust, kus § 11 täiendamise asemel kasutatakse § 132 eesmärgipärase tõlgendamise võimalust. Kui sellest ei piisa, võib kaaluda § 132 lõike 3 täiendamist uue punktiga, milles on kirjas proportsionaalne võimalus arvestada olulise avaliku huvi kaitsmise vajadusega, kui on tegu näiteks kõrgendatud ohuga võrreldava olukorraga (viide karistusseadustiku vastavale osale). 5. Eelnõu § 1 punkti 4, kavandatava § 1321 lõike 1 järgi teeb haldusjärelevalvet eelnõuga kehtestatava keelu täitmise üle Justiitsministeerium. Lõikega 3 välistatakse Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 753 kohaldamine, sealhulgas valdkonna eest vastutava ministeeriumi kaasamine. Sellisel kujul võib tekkida olukord, kus pärandi üle teeb järelevalvet Muinsuskaitseamet, aga vaenuliku sümboolika üle Justiitsministeerium. Kuna Vabariigi Valitsuse seadus on konstitutsionaalne (seda on ühtlasi lihtseadustes kirjas olevad haldusjärelevalve erisused, VVS-i § 752 lg 1 p 7), muinsuskaitseseadus aga lihtseadus, siis on esimesel prioriteet teise ees. Kultuuriministeerium ei toeta eelnõu lahendust, kus kultuuriväärtusliku objekti lammutamise üle otsustamise õigus antakse Justiitsministeeriumile ning muinsuskaitseseadusel ja Muinsuskaitseametil sellise otsuste tegemisel kohta ei ole. Sarnane märkus on eelnõu § 2 kohta. 6. Eelnõu § 1 punktiga 4, kavandatava § 1321 lõikega 2 nähakse ette vahetu sunni rakendamine teise haldusekandja kontrollimisel ning probleemi lahendamisel. Kuna haldusekandja on kas avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostav isik, siis on vaja täit selgust, mida on selles normis täpselt silmas peetud. Vahetu sund KorS-i § 74 lõike 1 järgi on inimese, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi või relvaga. Vahetu sund ei ole võrdne alternatiiv asendustäitmisele. Haldusekandjate puhul võiks vahetu sund kõne alla tulla notari ja kohtutäituri puhul, kus avaliku võimu ülesanne on inimesel. Teiste haldusekandjate puhul, mil tegu on juriidiliste isikutega, selline arusaam meie hinnangul üksüheselt kõne alla ei tule. Teiseks tuleb arvestada eelmises punktis tooduga, et haldusjärelevalve on praegu VVS-i osa, mis aga tähendab, et konstitutsionaalses seaduses lihtseadusele viidata lubatud ei ole. Seetõttu oleks vahetu sund praegusel juhul meede, mis sisustatakse autonoomselt haldusjärelevalve raames ilma korrakaitseseaduse vastavate tingimuste ja korrata. Seetõttu peaks meie hinnangul piisama VVS-i § 752 meetmetest. Kui aga mitte, siis on võimalik täiendada just VVS-i § 752 loetelu uue haldusjärelevalve volitusega, siis juba kõikide teemade haldusjärelevalve tõhususe eesmärgil. Kiirkorras ja ilma põhjaliku analüüsita me siiski sellise võimaluse loomist ei toeta. 7. Eelnõu § 1 punktiga 4, kavandatava § 1321 lõikega 3 välistatakse tervikuna VVS-i § 753 kohaldumine. Seletuskirja lugedes aimub soov tegutseda kiiresti olukordades, mil avalik huvi ehitis eemaldada on ilmselge ning kui valla ja linna tegevusetus oleks õigusvastane ja vastuolus ühiskonna ülekaaluka ootusega. Eelnõus sätestatud kujul kehtib välistus aga kõikide haldusjärelevalve juhtumite jaoks. Arvestades, et VVS-i § 753 sisustab PS-i §-s 160 sätestatud järelevalve kohaliku omavalitsuse üksuste üle ning riivab PS-i § 154 kohaliku omavalitsuse autonoomiat, on selle VVS-i normi kujul seadusandja loodud lahenduse ja ühtlasi garantiiga, millisel kujul ja ulatuses lubada täidesaatval võimul kontrollida valla ja linna kui teiste avaliku võimu kandjate tegevust ja tegevusetust. Praegu kehtib lahendus, mil kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse õiguspärasuse ja -vastasuse lõpliku hinnangu annab ministri protesti alusel halduskohus. See on meie hinnangul sobiv lahendus kahe võrdsel positsioonil asuva avaliku võimu kandja vaidluses. Seadusandjal ei ole keelatud teha põhjendatud teistsuguseid erisusi, kuid seda ei õigusta mitte iga kaalutlus, vaid selline, mis on mõistlik ega moonuta PS-i § 154 kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Meie hinnangul peavad selleks olema kaalukad õigustused ja põhjendused. Eelnõu seletuskirja lk-l 3 on näitena toodud olukord, kui vaenu õhutava ehitise tõttu võib kaasneda oluline või kõrgendatud oht avalikule korrale, näiteks mõne konkreetse objekti puhul, kus selle ümber kogunevad inimesed rikuvad avalikku korda. See aga oleks juba korrakaitseseaduse alusel avaliku korra tagamine, mil riigivõimu kohaldataks mitte teise haldusekandja, vaid haldusväliste isikute suhtes. Toodud kaalutlustel ei toeta me lõike 3 lahendust välistada VVS-i § 753 kohaldumise. Ehitiste lammutamine ei ole üldjuhul küsimus, mis tuleks lahendada viivitamatult. 8. Eelnõu § 1 punktiga 5 laiendatakse kõikide ehitusseadustiku nõuete järelevalve tegemisele erimeetmete kasutamise võimalusi. Kuna iga korrakaitseline erimeede on olemuselt võimalus mõne põhiõiguse ja -vabaduse intensiivseks riiveks, nõutakse nende igakordse vajaduse eraldi hindamist, proportsionaalsuse kaalumist ja õigustamist. Palume kaaluda, kas praeguses kiirtempos riigivõimu volituste laiendamine nii suures ulatuses on ikka soovitud eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik. Eelnõu kontekstist võib aimata, et eelkõige on silmas peetud vaenusümboolikaga ehitiste lammutamist, kuid seadus annaks volituse erimeetmeid kasutada kõikide ülejäänud ehitusseadustiku nõuete kontrollimisel. Kui vähegi võimalik, siis soovitame jätta punkti 5 tervikuna eelnõust välja ning menetleda seda eraldiseisva muudatusena väljatöötamiskavatsuse formaati ja eesmärki arvestades. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Piret Hartman minister Liina Jänes 628 2381, liina.jä[email protected] Marju Reismaa 628 2335, [email protected] Mihkel Kaevats 628 2259, [email protected] Helen Kranich 628 2231, [email protected]