Kiri

Eesti Vabariigi Riigikohus Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium [email protected] 12.09.2022 Seisukoha esitaja: Põlva Vallavolikogu Registrikood: 75038581 Kesk tn 15, 63308 Põlva linn e-post: [email protected] Seisukoht põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-22-5 Austatud Riigikohtu esimees 1. 07.09.2022 andis Riigikohus asjas nr 5-22-5 tähtaja täiendavate seisukohtade taotluste esitamiseks hiljemalt 12.09.2022. 2. Käesolevaga esitab Põlva vald enda täiendava seisukoha, jäädes kõigi varasemate seisukohtade ja taotluste juurde. - Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ja PlanS § 75 lg 1 p 17 õigusselgus 3. Vaidluse all on muuhulgas küsimus, kas PlanS § 75 lg 1 p 17 regulatsioon on piisavalt selge riigivõimu teostamiseks (PS § 3). Täpsemalt on küsimus selles, kas PlanS § 75 lg 1 p 17 on Põhiseadusest tulenevate nõuete mõttes piisavalt täpne ja arusaadav, et selle pinnalt on kohalikul omavalitsusel õigusselgel viisil võimalik teostada enda planeerimisdiskretsiooni (PS § 154 lg 1) ja vajadusel piirata põhiõigusi. Kui PlanS § 75 lg 1 p 17 ei ole piisavalt selge, siis ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik realiseerida talle PS § 154 lg 1 tulenevat autonoomiat (sh planeerimisdiskretsioon). 4. Omavalitsuse enesekorraldusõigus (PS § 154 lg 1) annab omavalitsusel otsustus- ja valikudiskretsiooni kohaliku elu küsimustes ehk õiguse vabalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi ja võimet teha otsustusi vastavalt oma poliitilistele ettekujutustele. Osa enesekorraldusõigusest on kohaliku omavalitsuse planeerimisvõimu, täpsemalt territoriaalplaneerimine.1 1 Madise, Ü. jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne. Tartu: Iuridicum 2020. § 154 äärenr. 3. 1/3 5. Kui aga PlanS § 75 lg 1 p 17 regulatsioon, sh selle võimalikud tagajärjed, ei ole kohaliku omavalitsuse ametnikele ega ruumilisest planeerimisest puudutatud isikutele arusaadavad ja ette nähtavad, siis ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik realiseerida õiguspäraselt enda PS § 154 lg 1 enesekorraldusõigust. 6. Põlva vallale on jäänud vaatamata tõlgenduslike pingutustele ebaselgeks see, kuidas täpselt ja millistel tingimustel täpselt ning millise põhiõigustesse sekkumise intensiivsusega on omavalitsus pädev ja õigustatud seadma PlanS § 75 lg 1 p 17 alusel üldplaneeringus omandipiiranguid ristipuude ja -metsade kui kohaliku tähtsusega kultuuripärandi kaitseks ning säilitamiseks. 7. Teiste sõnadega on küsimus selles, kas PlanS § 75 lg 1 p 17 normi tõlgendamisel tekkivad küsimused ja probleemid on kõrvaldatavad, kasutades kõiki õiguse tõlgendamise meetodeid ja vahendeid. Võimalike tõlgenduslike raskuste hindamisel tuleb Põlva valla arvates võtta arvesse veel seda, et nende adressaadid ja rakendajad ei ole mitte ainult asjakohase kutsealase ettevalmistusega avalikud teenistujad (kes peavad olema võimelised tõlgendamise teel ületama võimalikud ebaselgused või rakendamisraskused (3-4-1-17-08, p 27)), vaid selleks võib olla igaüks ehk vastav maaomanik, kelle kinnistul asuvad ristipuud või asub ristimets. 8. Saab eeldada, et üldplaneeringu menetlusega tegelevad vallaametnikud on võimelised üldplaneeringu menetluses kerkivaid küsimusi lahendama kooskõlas kehtiva õigusega. Sellise eelduse püstitamine või sellest lähtumine ei lahenda aga lõpuni probleemi olukorras, kus kõnealune PlanS säte (§ 75 lg 1 p 17) on pigem väga üldist laadi ning napisõnaline. Arvestades antud juhtumi eripärasid ja tekkinud küsitavusi ongi Põlva vald asunud enda taotluses seisukohal, et esineb vajadus selleks, et Riigikohus kontrolliks PlanS § 75 lg 1 p 17 kooskõla Põhiseadusega. - Ruumiline planeerimine ja omandipiirangud 9. Põlva vald nõustub asjas esitatud seisukohtadega, et MS § 231 ei mõjuta kohaliku tähtsusega kultuuripärandi säilitamise meetmete rakendamist. Siiski kohtab omavalitsus enda halduspraktikas vastupidiseid seisukohti (vt taotluse lisa 5), mille kohaselt tuleb MS § 231 tõlgendada laiemalt ning selliselt, et nimetatud sättest tuleneb omavalitsusele keeld langetada planeerimisalaseid otsustusi ilma igakordse maaomanikuga sõlmitava kokkuleppeta. 10. Samuti nõustub Põlva vald sellega, et MS § 231 osas saab tõstatada küsimuse vastuolust Põhiseadusega, kui mõista seda normi nii, et see nõuab, et üldplaneeringus asula ja elamu kaitseks õhusaaste, müra, tugeva tuule, lumetuisu või tuleohu vähendamiseks ja metsatulekahju leviku tõkestamiseks võib kohalik omavalitsus piiranguid seada üksnes kokkuleppel maaomanikuga. Täpsemalt on Põlva vald on seisukohal, et kui MS § 231 muudab ruumiplaneerimise sõltuvaks kokkulepete saavutamisest omanikega, siis sellisel juhul on rikutud PS § 154 lg 1 tulenev kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigus (sh planeerimisdiskretsioon). 11. Õiguskantsler juhtis asjas tähelepanu sellele, et „kui kultuuripärandi kaitseks tuleb kehtestada sellised omandi kasutustingimused, mis oluliselt piiravad või välistavad omandi kasutamist, siis tuleb vajaduse korral need piirangud omanikule hüvitada (PS § 32), et tagada piirangu proportsionaalsus“. 12. Põlva vald ei vaidle sellele seisukohale vastu. Kuid seoses PlanS § 75 lg 1 p 17 kohaldamise käigus kohaldatavate piirangutega ja nende hüvitamisega soovib Põlva vald viidata sellele, et PlanS § 75 lg 1 loetleb 31 juhtumit, kus kohalik omavalitsus peab erinevaid küsimusi kohalikul tasandil reguleerima. Seejuures tähendab aga iga PlanS § 75 lg 1 alapunkt põhimõtteliselt seda, et võidakse piirata väga paljude erinevate isikute erinevaid põhiõigusi ja vabadusi. Iga ruumiplaneerimise alane otsustus tähendab sisuliselt piirangut, mis kitsendab või välistab mõne tegevuse.2 Ristipuudega seotud piirangud on väike osa väga paljudest erinevatest piirangutest, mis kehtestatakse üldplaneeringuga. Üldplaneering piiratakse põhimõtteliselt kõigi kohaliku 2 vt nt Riigikohtu lahendid: 3-17-1930, 3-3-1-87-16, 3-3-1-59-11. 2  omavalitsuse haldusterritooriumil elavate või tegutsevate isikute õigusi ruumiplaneerimisega seotud eesmärkidel. 13. Eeltoodu tähendab Põlva valla ja samuti teiste omavalitsuste jaoks seda, et kui üldplaneeringu regulatsioonide puhul sõnastada üldreegel, et välistavad ja piiravad üldplaneeringu regulatsioonid tuleb huvide tasakaalu saavutamiseks hüvitada, siis sellega kaasneb omavalitsusele erakordne ja täiendav suur finantskoormus. Sisuliselt on võimalik iga piirangu puhul välja arvutada selle rahaline väärtus. Samas ei hüvitata omavalitsuste poolt planeerimisalaseid otsustusi, mis keelavad teatud maa-alale tootmishoonete ehitamise, piiravad täielikult ehitamist teatud aladel või piiratakse hoonete kõrgusi või kinnistu täis ehitamise mahte. Kõik nimetatud piirangud omavad aga märkimisväärset rahalist tähendust vastava subjekti jaoks. 14. Käesoleva ajani on Põlva vald lähtunud tõlgendusest, et ruumilise planeerimise käigus tehtud otsustuste ja kehtestatud piirangute puhul tõusetub hüvitamise kohustus erandlikel ja äärmuslikel juhtudel. Antud asjas on vaidluse all küll üksnes ja vaid PlanS § 75 lg 1 p 17 ja täpsemalt ristipuudega seotud piirangute kohaldamine, kuid PlanS mõttes on tegemist vaid ühe võimaliku piiranguga väga paljudest erinevatest, mida üldplaneeringuga rakendatakse. 15. Seega mõjutab Riigikohtu poolt antav seisukoht kõiki PlanS alusel tehtavaid otsuseid ning nende rahalisi tagajärgi nii Põlva valla kui teiste kohalike omavalitsuste jaoks. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Villy Lopman Põlva valla lepinguline esindaja 3