Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses maareformi seaduse muutmisega

Ministeeriumid Eesti Linnade ja Valdade Liit 12.09.2022 nr 1-4/22/3576-2 Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses maareformi seaduse muutmisega Esitame kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse määruse „Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses maareformi seaduse muutmisega“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Kallas Minister Lisa: Eelnõu koos seletuskirjaga Kaili Kuusk, 626 2905 [email protected] Paldiski mnt 96/ Tallinn 13522/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  EELNÕU 12.08.2022 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn, Toompea 2022. a nr Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses maareformi seaduse muutmisega Määrus kehtestatakse maareformi seaduse § 9 lõike 9, § 15 lõike 1, § 221 lõike 6, § 223 lõigete 9 ja 10, § 224 lõike 8, § 23 lõigete 3 ja 6, § 25 lõigete 42 ja 6, § 29, § 313 lõike 10 ja § 351 lõike 11, § 38 lõigete 1 ja 4 ning maakatastriseaduse § 4 lõike 4 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punkti 591 alapunkt 3 sõnastatakse järgmiselt: „3) väljaostuvõla suurus ja järelmaksu tasumise kord maareformi seaduse §-de 392 ja 393 kohaselt.“. § 2. Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a määruse nr 226 „Maa riigi omandisse jätmise korra kinnitamine“ muutmine Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a määruses nr 226 „Maa riigi omandisse jätmise korra kinnitamine“ tehakse järgmised muudatused: 1) punkti 5 alapunkt 11 tunnistatakse kehtetuks; 2) punkti 18 alapunkt 11 tunnistatakse kehtetuks; 3) punkt 19 sõnastatakse järgmiselt: „19. Riigi omandisse jäetud maa kinnistamise korraldab riigimaa valitseja või volitatud asutus.“. § 3. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ muutmine Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määruses nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ tehakse järgmised muudatused: 1) punkti 23 alapunkti 1 esimest lauset täiendatakse pärast lauseosa „erastamisel on maa müügihinnaks“ lauseosaga „2001. aasta“; 2) punkti 23 alapunkti 1 kuues alajaotus tunnistatakse kehtetuks; 1 3) punkt 25 sõnastatakse järgmiselt: „25. Maa erastamiseks sõlmitakse müügi- ja asjaõigusleping. Kinnistamisavalduse maa kinnistusraamatusse kandmiseks esitab erastamise korraldaja. Maa erastamisel järelmaksuga kohaldatakse järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele maareformi seaduse VIII2 osas sätestatut.“; 4) punkt 251 tunnistatakse kehtetuks; 5) punktid 261–265 tunnistatakse kehtetuks; 6) punkti 282 esimene lause sõnastatakse järgmiselt: „Maareformi seaduse § 223 lõike 9 alusel maa müügihinna vähendamiseks ja enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks esitatakse avaldus erastamise korraldajale.“; 7) punkt 283 sõnastatakse järgmiselt: „283. Maareformi seaduse § 223 lõikes 9 sätestatud soodustuse rakendamise juhul, kui ostueesõigusega erastatava maa omandamiseks on müügileping sõlmitud, otsustab erastamise korraldaja sama paragrahvi lõike 13 kohaselt.“; 8) punkt 284 sõnastatakse järgmiselt: „284. Maareformi seaduse § 223 lõikes 9 sätestatud soodustuse rakendamiseks juhul, kui ostueesõigusega erastatava maa omandamiseks on müügileping sõlmimata, teeb maa erastamise korraldaja otsuse maa müügihinna vähendamise kohta.“; 9) punkti 286 esimene lause sõnastatakse järgmiselt: „Maareformi seaduse § 223 lõike 10 alusel maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks esitatakse avaldus erastamise korraldajale.“; 10) punkti 288 neljandas lauses asendatakse sõnad „Rahandusministeeriumile või valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutusele“ sõnadega „erastamise korraldajale“; 11) punkt 289 tunnistatakse kehtetuks; 12) punktid 311 ja 312 tunnistatakse kehtetuks. § 4. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 2000. a määruse nr 115 „“Maareformi seaduse“ paragrahvides 23¹ ja 23² sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 2000. a määruses nr 115 „“Maareformi seaduse“ paragrahvides 23¹ ja 23² sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 17 lõike 2 esimene lause sõnastatakse järgmiselt: „Maareformi seaduse § 223 lõike 9 alusel maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks esitatakse avaldus erastamise korraldajale.“; 2 2) paragrahvi 17 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Maareformi seaduse § 223 lõikes 9 sätestatud soodustuse rakendamise juhul, kui erastatava maa omandamiseks on ostu-müügileping sõlmitud, otsustab erastamise korraldaja sama paragrahvi lõike 13 kohaselt.“; 3) paragrahvi 17 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: „(4) Maareformi seaduse § 223 lõikes 9 sätestatud soodustuse rakendamiseks juhul, kui erastatava maa omandamiseks on ostu-müügileping sõlmimata, langetab maa erastamise korraldaja otsuse maa müügihinna vähendamise kohta.“; 4) paragrahvi 18 lõike 2 esimene lause sõnastatakse järgmiselt: „Maareformi seaduse § 223 lõike 10 alusel maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks esitatakse avaldus erastamise korraldajale.“; 5) paragrahvi 19 lõike 2 esimeses lauses asendatakse sõnad „Rahandusministeeriumile või valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutusele“ sõnadega „erastamise korraldajale.“; 6) paragrahv 20 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 21 lõiked 2 ja 3 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Müügihinna järelmaksuga tasumisel kohaldatakse järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele maareformi seaduse VIII2 osas sätestatut. (3) Lepingus tuleb sätestada maareformi seaduse § 23 lõigetes 51 ja 52 sätestatud tingimused.“; 8) paragrahvi 21 lõiked 4, 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks; 9) paragrahv 22 sõnastatakse järgmiselt: „Erastamise korraldaja sõlmib riigi nimel maa ostu-müügilepingu. Maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu võib sõlmida kirjalikus vormis. Kui leping sõlmitakse kirjalikus vormis, on riigi nimel lepingule allakirjutaja kohustatud kontrollima ostja nimel lepingule allakirjutava isiku isikusamasust ning vastavate volituste olemasolu. Kui maa erastatakse järelmaksuga, sõlmitakse maa ostu-müügi-, asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise leping notariaalses vormis ning lepingu notariaalse vormistamisega seotud kulud kannab maa erastaja.“; 10) määruse 4. peatükk tunnistatakse kehtetuks. § 5. Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määruse nr 16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määruses nr 16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 8 lõike 2 esimene lause sõnastatakse järgmiselt: „Maareformi seaduse § 223 lõike 9 alusel maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või järelmaksu summa vähendamiseks esitatakse avaldus erastamise korraldajale.“; 3 2) paragrahvi 8 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Maareformi seaduse § 223 lõikes 9 sätestatud soodustuse rakendamise juhul, kui erastatava maa omandamiseks on müügileping sõlmitud, otsustab erastamise korraldaja sama paragrahvi lõikes 13 sätestatu kohaselt.“; 3) paragrahvi 9 lõike 2 esimene lause sõnastatakse järgmiselt: „Maareformi seaduse § 223 lõike 10 alusel maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või järelmaksu summa vähendamiseks esitatakse avaldus erastamise korraldajale.“; 4) paragrahvi 10 lõikes 2 asendatakse sõnad „Rahandusministeeriumile või valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutusele“ sõnadega „erastamise korraldajale“; 5) paragrahv 11 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi 12 lõiked 2 ja 3 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Müügihinna tasumisel järelmaksuga kohaldatakse järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele maareformi seaduse VIII2 osas sätestatut. (3) Maa müügi lepingus tuleb sätestada maareformi seaduse § 23 lõigetes 51 ja 52 ning § 234 lõikes 9 sätestatud tingimused.“; 7) paragrahvi 12 lõiked 4, 5, 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks; 8) määruse 3. peatükk tunnistatakse kehtetuks. § 6. Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 82 lõike 2 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks. § 7. Vabariigi Valitsuse 16. märtsi 2007. a määruse nr 81 „Kinnistusraamatu täiendavate katastriandmete automaatne uuendamine“ muutmine Vabariigi Valitsuse 16. märtsi 2007. a määruse nr 81 „Kinnistusraamatu täiendavate katastriandmete automaatne uuendamine“ §-s 3 asendatakse sõnad „nimetatud juhul“ lauseosaga „ja maakorraldusseaduse § 301 lõikes 1 nimetatud juhtudel“. § 8. Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määruses nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 3 tunnistatakse kehtetuks; 4 2) paragrahvi 6 lõikes 2 asendatakse sõnad „maaüksuse maakatastrisse kandmist“ sõnadega „katastripidajalt maaüksuse pindala ja kõlvikute andmete saamist“; 3) paragrahvi 8 lõike 1 lauses asendatakse sõnad „maaüksuse maakatastrisse kandmist“ sõnadega „valla- või linnavalitsuselt hoonestusõiguse seadmise toimiku saamist“; 4) paragrahvi 8 lõike 1 punktis 3 asendatakse sõna „loa“ sõnaga „seisukoha“; 5) paragrahvi 8 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast sõnu „sealhulgas erastamishinna“ lauseosaga „,sooduskoefitsiendi rakendamise“; 6) paragrahvi 8 lõike 1 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt: „5) teavitab ehitise omanikku maa erastamise tingimustest ja teeb ettepaneku maa erastamiseks ning maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks;“; 7) paragrahvi 8 lõike 1 punktis 7 asendatakse lauseosa „omanikul on võimalus sõlmida riigimaale hoonestusõiguse seadmise leping määruse §-s 11 sätestatud tingimustel“ lauseosaga „omaniku kasuks seatakse käesoleva määruse §-s 11 sätestatud tingimustel hoonestusõigus Maa-ameti peadirektori otsuse alusel;“; 8) paragrahvi 8 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) korraldab vajadusel katastrimõõdistamise andmete alusel katastriüksuse andmete muutmise maakatastris.“; 9) paragrahvi 9 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Erastatava maa müügihinnaks on 2001. aasta maa maksustamishind ja maa erastamisel ei saa kasutada maareformi seaduse § 223 lõigetes 9 ja 10 nimetatud soodustusi.“; 10) paragrahvi 9 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Maa erastamise ning müügi- ja hüpoteegi seadmise lepingu tingimuste määramisel lähtutakse maareformi seadusest. Müügihinna järelmaksuga tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatakse maareformi seaduse VIII2 osas sätestatut.“; 11) paragrahvi 10 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Maa-amet edastab maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise otsuse viivitamata ehitise omanikule.“; 12) paragrahvi 10 lõikes 3 asendatakse sõnad „ja hoonestusõiguse seadmise leping peavad sisaldama“ sõnaga „sisaldab“; 13) paragrahvi 10 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: „(4) Maa-amet esitab kinnistusosakonnale kahe kuu jooksul hoonestusõiguse seadmise otsuse adressaadile kätte toimetamisest maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise otsuse ning avalduse maa kinnistamiseks ja hoonestusõiguse seadmiseks. Haldusakti peale vaide või kohtule kaebuse esitamise korral nimetatud tähtaeg peatub kuni vaideotsuse vaidlustamise tähtaja möödumise või kohtulahendi jõustumiseni.“; 5 14) paragrahvi 10 lõiked 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks; 15) paragrahvi 11 lõike 3 punktis 1 asendatakse number „5“ numbriga „3“ ning punktides 2 ja 3 asendatakse number „4“ numbriga „3“; 16) paragrahvi 11 lõike 5 kolmandas lauses asendatakse sõna „lepingus“ sõnaga „otsuses“; 17) paragrahvi 11 lõige 7 sõnastatakse järgmiselt: „(7) Kui hoonestaja jätab hoonestusõiguse tasu ettenähtud tähtajaks maksmata, on ta kohustatud maksma viivist 0,05% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.“; 18) paragrahvi 11 lõige 8 sõnastatakse järgmiselt: „(8) Hoonestusõiguse lõppemisel ei tagastata ettemakstud hoonestusõiguse tasu, kui selle suurus on alla viie euro.“; 19) paragrahvi 11 lõige 9 sõnastatakse järgmiselt: „(9) Hoonestusõiguse tasu maksmise kohustuse tagamiseks kantakse Maa-ameti peadirektori otsuse alusel hoonestusõiguse kinnistusregistriossa reaalkoormatis kinnisasja omaniku kasuks.“; 20) paragrahvi 12 lõike 3 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 21) paragrahvi 12 lõike 3 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt: „2) valla- või linnavalitsuse eeltoimingute kulu 35 eurot;“; 22) paragrahvi 12 lõike 3 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt: „3) Maa-ameti toimingute kulu 1% maa maksustamishinnast, kuid mitte vähem kui 25 eurot;“; 23) määrust täiendatakse §-ga 131 järgmises sõnastuses: „(131) Käesoleva määruse § 11 lõige 7 kohaldub kõigile hoonestusõiguse lepingutele, mis on sõlmitud enne käesoleva paragrahvi jõustumist.“. § 9. Rakendussäte Käesoleva määruse § 8 punkt 15 jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril. Kaja Kallas Peaminister Madis Kallas Keskkonnaminister Taimar Peterkop Riigisekretär 6  Vabariigi Valitsuse määruse „Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses maareformi seaduse muutmisega“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Määrus kehtestatakse maareformi seaduse § 9 lõike 9, § 15 lõike 1, § 221 lõike 6, § 223 lõigete 9 ja 10, § 224 lõike 8, § 23 lõigete 3 ja 6, § 25 lõigete 42 ja 6, § 29, § 313 lõike 10 ja § 351 lõike 11, § 38 lõigete 1 ja 4 ning maakatastriseaduse § 4 lõike 4 alusel. Eelnõukohase määrusega muudetakse kaheksat Vabariigi Valitsuse määrust. Vabariigi Valitsuse määruste muutmine on ajendatud sellest, et 1. jaanuaril 2022 jõustus maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus1, millega koondati maareformi käigus sõlmitud maa järelmaksulepingute haldamise menetlusnormid maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) VIII2 ossa ja määrati riigi nimel hüpoteegipidaja ülesannete täitjaks Maa-amet. Muudatustega täpsustati maareformi käigus seatud piiratud asjaõiguste kustutamise reegleid ja loobuti maareformi käigus ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmisel lepingu sõlmimisest. Maareformi käigus riigi kasuks hüpoteegi seadmise ja haldamise reeglid on sätestatud maareformi erinevaid menetlusi käsitlevates rakendusaktides ning menetlusliikide kaupa on nende sisu mõnevõrra erinev. Kuna maareformi seaduse muudatustega ühtlustati senist regulatsiooni, on vaja teha vastavad muudatused ka maareformi seaduse alusel kehtestatud rakendusaktides. Lisaks muudetakse maareformi käigus riigimaale seatavate hoonestusõiguste tasumäärasid väiksemaks, et leevendada maa korralisest hindamisest tulenevat negatiivset mõju hoonestusõiguse alusel riigimaade kasutajatele. Määrusega korrigeeritakse ka menetluskordasid osas, mis ei ole enam maareformi seaduse varasemate muudatuste tõttu ajakohased, kuid on seni määrustes muutmata või kehtetuks tunnistamata. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Määruse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Maa-ameti maareformi osakonna juhataja Maire Salu (tel 665 0877, [email protected]) ja riigimaa haldamise osakonna juhataja Tiina Vooro (tel 665 0762, [email protected]). Eelnõu väljatöötamisel osalesid Maa-ameti õigusosakonna jurist Kaire Bamberg (tel 675 0823, [email protected]) ja kuni 14.01.2022 peadirektori asetäitja Triinu Rennu. Keeletoimetaja oli Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre (tel 626 2953, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud ühegi menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 1 Maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, RT I, 08.12.2021, 2, kättesaadav veebis: https://www.riigiteataja.ee/akt/108122021002 1 Eelnõukohase määrusega muudetakse kaheksa määruse järgmisi redaktsioone: 1) Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrus nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ – RT I, 10.04.2019, 18, jõustunud 13.04.2019; 2) Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a määrus nr 226 „Maa riigi omandisse jätmise korra kinnitamine“ – RT I, 12.12.2017, 7, jõustunud 01.01.2018; 3) Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrus nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ – RT I, 06.03.2019, 14, jõustunud 09.03.2019; 4) Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 2000. a määrus nr 115 „“Maareformi seaduse“ paragrahvides 23¹ ja 23² sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ – RT I, 12.12.2017, 17, jõustunud 01.01.2018; 5) Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määrus nr 16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ – RT I, 12.12.2017, 21, jõustunud 01.01.2018; 6) Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määrus nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ – RT I, 12.12.2017, 25, jõustunud 01.01.2018; 7) Vabariigi Valitsuse 16. märtsi 2007. a määrus nr 81 „Kinnistusraamatu täiendavate katastriandmete automaatne uuendamine“ – RT I 2010, 52, 332, jõustunud 01.08.2010; 8) Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määrus nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ – RT I, 12.12.2017, 34, jõustunud 01.01.2018. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõukohane määrus koosneb üheksast paragrahvist. Paragrahviga 1 muudetakse Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrust nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“. Määruse muudatusega täpsustatakse notariaalses vormis hüpoteegilepingu sõlmimist juhul, kui maa tagastatakse nõudeõiguse osast suuremana ja õigustatud subjekt on avaldanud soovi tasuda sellest tulenev võlg järelmaksuga. Edaspidi tuleb väljaostuvõla suuruse ja järelmaksu tasumise korra fikseerimisel hüpoteegi seadmise lepingus lähtuda MaaRS §-dest 392 ja 393, milles sätestatakse ühtsed reeglid hüpoteegi seadmisele ning väljaostuvõla tasumisele ja sissenõudmisele. Paragrahviga 2 muudetakse Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a määrust nr 226 „Maa riigi omandisse jätmise korra kinnitamine“. Paragrahv koosneb kolmest punktist. Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks määruse punkti 5 alapunkt 11, mis määratles maa riigi omandisse jätmise otsustaja juhul, kui maareformi käigus reformitakse riigile kuuluva maaga piirnevat iseseisva kasutusvõimaluseta maad. 01.01.2022 jõustunud MaaRS muudatustega kehtestati uus põhimõte, et iseseisva kasutusvõimaluseta reformimata maa liidetakse piirneva kinnisasjaga lihtsa maakorraldustoiminguga. Seetõttu ei tehta reformimata maariba kohta enam eraldi maa riigi omandisse jätmise otsust, vaid maakorraldusseaduse § 301 lõike 4 alusel tehakse maakorralduse otsus, milles MaaRS § 313 alusel ja vastava menetluskorra kohaselt otsustatakse ka maareformi puudutavad asjaolud. Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks määruse punkti 18 alapunkt 11, millega on määratud, milline riigiasutus saab iseseisva kasutusvõimaluseta maa riigi omandisse jätmise korral riigivara valitsejaks. Edaspidi sellist maad enam eraldi kinnisasjana riigi omandisse ei jäeta. Kui iseseisva kasutusvõimaluseta maa liidetakse maakorralduse tulemusel riigile kuuluva 2 maaga, siis ei ole vaja enam eraldi riigivara valitsejat määrata, sest maakorralduse tulemusel ei teki uut kinnisasja ega eraldi riigivara objekti. Punktiga 3 muudetakse määruse punkti 19 sõnastust. Muudatus on kooskõlas reegliga, et riigi omandisse jäetud maa kantakse alati kinnistusraamatusse ning kinnistamise korraldab riigivara valitseja või volitatud asutus. Paragrahviga 3 muudetakse Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrust nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“. Paragrahv koosneb kaheteistkümnest punktist. Punktiga 1 muudetakse määruse punkti 23 alapunkti 1 sõnastust. Muudatusega viiakse määrus vastavusse MaaRS § 223 lõike 1 muudatusega, mille kohaselt ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on edaspidi alati 2001. aasta maa maksustamishind. Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks määruse punkti 23 alapunkti 1 kuues jaotis, kuna vastavad õigusnormid sätestatakse MaaRS VIII2 osas ja määruses ei ole nende kordamine vajalik. Punktiga 3 muudetakse määruse punkti 25 sõnastust ning punktidega 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks määruse punktid 251, 261, 262, 263, 264 ja 265, kuna järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatavad õigusnormid on sätestatud MaaRS VIII2 osas. Punktiga 6 muudetakse määruse punkti 282 esimest lauset, viies määruse kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 12, mille kohaselt MaaRS § 223 lõike 9 või 10 alusel soodustuse saamiseks esitatakse maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks taotlus erastamise korraldajale ehk Maa-ametile. Punktiga 7 muudetakse määruse punkti 283. Muudatusega viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 13, mille kohaselt MaaRS § 223 lõigetes 9 ja 10 sätestatud soodustuste rakendamise otsustab erastamise korraldaja. Kuna nende soodustuste andmise kohta tehtavates otsuses märgitavad asjaolud on sätestatud MaaRS § 223 lõikes 13, siis ei ole selle kordamine määruses vajalik. Samal põhjusel tunnistatakse kehtetuks ka määruse punkt 284 alates teisest lausest (eelnõu § 3 punkti 8 muudatus). Punktidega 9 ja 10 (määruse punkti 286 esimese lause sõnastuse muutmise ja punkti 288 muudatustega) viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 13, mille kohaselt MaaRS § 223 lõigetes 9 ja 10 sätestatud soodustuste rakendamise otsustab erastamise korraldaja. Punktiga 11 tunnistatakse kehtetuks määruse punkt 289. Määruse punkti 289 kehtetuks tunnistamisega viiakse määrus kooskõlla 22.12.2018 jõustunud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muudatusega, mille kohaselt maa müügihinna vähendamise ja väljaostuvõla kustutamise kohta enam aruandeid ei esitata. Punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks määruse punktid 311 ja 312. Määruse punktid 311 ja 312 tunnistatakse kehtetuks, kuna järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatavad õigusnormid sätestatakse ühetaoliselt MaaRS VIII2 osas. Paragrahviga 4 muudetakse Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 2000. a määrust nr 115 „“Maareformi seaduse“ paragrahvides 23¹ ja 23² sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“. Paragrahv koosneb kümnest punktist. 3 Punktiga 1 muudetakse määruse § 17 lõike 2 esimese lause sõnastust. Määruse § 17 lõike 2 esimese lause sõnastuse muudatusega viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 12, mille kohaselt MaaRS § 223 lõike 9 või 10 alusel soodustuse saamiseks esitatakse maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks taotlus erastamise korraldajale. Punktiga 2 muudetakse määruse § 17 lõike 3 sõnastust. Määruse § 17 lõike 3 muudatusega viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 13, mille kohaselt MaaRS § 223 lõigetes 9 ja 10 sätestatud soodustuste rakendamise otsustab erastamise korraldaja. Määruse § 17 lõike 3 teine ja kolmas lause ning lõige 4 (eelnõu § 4 punkt 3 muudatus) alates teisest lausest tunnistatakse kehtetuks, kuna MaaRS § 223 lõigetes 9 ja 10 sätestatud soodustuste rakendamise otsuses märgitavad asjaolud on sätestatud MaaRS § 223 lõikes 13. Punktidega 4 ja 5 (määruse § 18 lõike 2 esimese lause ja § 19 lõike 2 esimese lause muudatustega) viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 12, mille kohaselt MaaRS § 223 lõike 9 või 10 alusel soodustuse saamiseks esitatakse maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks taotlus erastamise korraldajale. Punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks määruse § 20. Määruse § 20 kehtetuks tunnistamisega viiakse määrus kooskõlla 22.12.2018 jõustunud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muudatusega, mille kohaselt maa müügihinna vähendamise ja väljaostuvõla kustutamise kohta enam aruandeid ei esitata. Punktiga 7 muudetakse määruse § 21 lõikeid 2 ja 3. Määruse § 21 lõike 2 muudatusega jäetakse määruse tekstist välja, millised tingimused tuleb müügihinna järelmaksuga tasumise korral sätestada ostu-müügilepingus, samuti hüpoteegilepingu sõlmimise reeglid, kuna järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatavad õigusnormid sätestatakse MaaRS VIII2 osas. Määruse § 21 lõikes 3 täpsustatakse, et lepingus tuleb sätestada MaaRS § 23 lõigetes 51 ja 52 sätestatud tingimused. Seaduses sätestatud tingimuste sisu määruses esitamine ei ole vajalik. Punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks määruse § 21 lõiked 4–6. Määruse § 21 lõiked 4, 5 ja 6 ning määruse 4. peatükk tunnistatakse kehtetuks (eelnõu § 4 punkt 10 muudatus), kuna järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatavad õigusnormid sätestatakse MaaRS VIII2 osas. Punktiga 9 muudetakse määruse § 22 sõnastust. Määruse § 22 muudetakse, kuna hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimine kirjalikus vormis ei ole võimalik ning see tuleb sõlmida notariaalses vormis kõikidel juhtudel, kui maa erastatakse järelmaksuga. Kehtivas määruses on ekslikult sätestatud, et järelmaksuga maa erastamise korral on hüpoteegi seadmise lepingu notariaalne vorm kohustuslik vaid juhtudel, kui erastataval maal asub kasvav mets. MaaRS § 23 lõike 5 kohaselt toimub maa erastamine ostja kulul, seega tuleb tal kanda ka hüpoteegilepingu sõlmimise kulud. Paragrahviga 5 muudetakse Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määrust nr 16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“. Paragrahv koosneb kaheksast punktist. 4 Punktiga 1 muudetakse määruse § 8 lõike 2 esimese lause sõnastust. Määruse § 8 lõike 2 esimese lause muudatusega viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 12, mille kohaselt MaaRS § 223 lõike 9 või 10 alusel soodustuse saamiseks esitatakse maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks taotlus erastamise korraldajale. Punktiga 2 muudetakse määruse § 8 lõike 3 sõnastust. Määruse § 8 lõike 3 esimese lause muudatusega viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 13, mille kohaselt MaaRS § 223 lõigetes 9 ja 10 sätestatud soodustuste rakendamise otsustab erastamise korraldaja. Määruse § 8 lõige 3 muudetakse, kuna MaaRS § 223 lõigetes 9 ja 10 sätestatud soodustuste otsuses märgitavad asjaolud on sätestatud MaaRS § 223 lõikes 13. Punktidega 3 ja 4 (määruse § 9 lõike 2 ja § 10 lõike 2 muudatustega) viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 223 lõikega 12, mille kohaselt MaaRS § 223 lõike 9 või 10 alusel soodustuse saamiseks esitatakse maa müügihinna vähendamiseks, enammakstud summa tagastamiseks või väljaostuvõla kustutamiseks taotlus erastamise korraldajale. Punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks määruse § 11. Määruse § 11 kehtetuks tunnistamisega viiakse määrus kooskõlla 22.12.2018 jõustunud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muudatusega2, mille kohaselt maa müügihinna vähendamise ja väljaostuvõla kustutamise kohta enam aruandeid ei esitata. Punktiga 6 muudetakse § 12 lõigete 2 ja 3 sõnastust. Määruse § 12 lõike 2 muudatusega jäetakse määruse tekstist välja, millised tingimused tuleb müügihinna järelmaksuga tasumise korral sätestada ostu-müügilepingus, samuti hüpoteegilepingu sõlmimise reeglid, kuna järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatavad õigusnormid sätestatakse MaaRS VIII2 osas. Määruse § 12 lõikes 3 täpsustatakse, et lepingus tuleb sätestada MaaRS § 23 lõigetes 51 ja 52 sätestatud tingimused, samuti MaaRS § 234 lõikes 9 sätestatud tingimus. Punktidega 7 ja 8 tunnistatakse kehtetuks määruse § 12 lõiked 4, 5, 6 ja 7 ning määruse 3. peatükk, kuna järelmaksu tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatavad õigusnormid sätestatakse MaaRS VIII2 osas. Paragrahviga 6 muudetakse Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määrust nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“. Määruse muudatusega tunnistatakse kehtetuks määruse § 82 lõike 2 punkt 6, mis sätestas, et munitsipaalomandisse antava maa hulka võib kuuluda munitsipaalomandis oleva maaga piirnev MaaRS § 312 lõikes 1 nimetatud kinnisasjaga liitmiseks sobiv iseseisva kasutusvõimaluseta maa. 1. jaanuaril 2022 jõustunud maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega kehtestati uus põhimõte, et iseseisva kasutusvõimaluseta reformimata maa liidetakse edaspidi piirneva kinnisasjaga lihtsa maakorraldustoiminguga. Seetõttu ei anta reformimata maariba enam eraldi munitsipaalomandisse, vaid liidetakse maakorralduse tulemusel munitsipaalomandis oleva kinnisasjaga. 2 Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, RT I, 12.12.2018, 2, kättesaadav veebis: https://www.riigiteataja.ee/akt/112122018002 5 Paragrahviga 7 muudetakse Vabariigi Valitsuse 16. märtsi 2007. a määrust nr 81 „Kinnistusraamatu täiendavate katastriandmete automaatne uuendamine“. Määruse muudatusega täiendatakse määruse § 3 sõnastust ja lisatakse erand, millisel juhul toimub kinnistusraamatus andmete uuendamine maakatastri ja kinnistusraamatu infosüsteemide vahel toimiva automaatse andmeuuendusega. Muudatuse tulemusel võib kinnistusraamatus katastriandmeid automaatselt elektroonilise andmevahetuse käigus muuta ka juhul, kui maareformi käigus viiakse läbi maakorraldusseaduse § 301 alusel lihtne maakorraldustoiming, mille käigus tehakse kinnisasjale iseseisva kasutusvõimaluseta reformimata maast juurdelõige. Paragrahviga 8 muudetakse Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määrust nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“. Paragrahv koosneb kahekümne kolmest punktist. Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks määruse § 3. Määruse § 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna maareform on jõudnud sellisesse etappi, kus valla- või linnavalitsuses pooleli olevate või alustamata menetluste kohta on Maa-ametil küllaltki hea ülevaade. Maa-amet hoonestusõiguse seadjana saab küsida juurde andmeid omavalitsuste kaupa vastavalt vajadusele ja Maa-ameti tööjõudlusele. Seetõttu ei ole iga-aastase aruande esitamine edaspidi vajalik. Punktiga 2 muudetakse määruse § 6 lõike 2 sõnastust. Määruse § 6 lõike 2 muudatus käsitleb juhtumeid, kus hoonestusõiguse seadmiseks on vaja teha katastrimõõdistus. Sel juhul peab valla- või linnavalitsus määrama maa maksustamishinna ühe kuu jooksul pärast seda kui katastripidaja on mõõdistusandmete alusel määranud maaüksuse kõlvikulise koosseisu ja pindala ning need andmed valla- või linnavalitsusele edastanud. Punktiga 3 muudetakse määruse § 8 lõike 1 sõnastust. Määruse § 8 lõike 1 muudatusega täpsustatakse Maa-ameti toiminguid, mis tehakse pärast valla- või linnavalitsuselt hoonestusõiguse seadmise toimiku saamist. Punktiga 4 asendatakse § 8 lõike 1 punktis 3 sõna „loa“ sõnaga „seisukoha“. Määruse § 8 lõike 1 punkti 3 muudatus on vajalik MaaRS § 21 lõike 6 sõnastusega kooskõlla viimiseks. Juhul, kui hoonestusõiguse seadmine on MaaRS § 21 lõike 5 kohaselt lubatud üksnes siis, kui see ei ole vastuolus riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse avalike huvide või julgeolekuga, tuleb Maa-ametil küsida Siseministeeriumi seisukohta. Punktiga 5 muudetakse § 8 lõike 1 punkti 4 sõnastust. Määruse § 8 lõike 1 punkti 4 täpsustatakse, et juhul, kui hoonestusõiguse seadmise menetluse käigus maa erastamisel on võimalik rakendada MaaRS-ist tulenevaid soodustusi, määratakse soodustuse rakendamine koos erastamishinna määramisega. Punktiga 6 muudetakse § 8 lõike 1 punkti 5 sõnastust. Määruse § 8 lõike 1 punkti 5 muudatus on vajalik, sest valdav osa ehitistega maaüksustest on katastripidaja kandnud kaardimaterjali alusel maakatastrisse juba enne maareformi toimiku Maa-ametile esitamist. Seetõttu ei ole ehitise omaniku teavitamine maa erastamise tingimustest ja maa erastamiseks ettepaneku tegemine enam sõltuv maaüksuse maakatastrisse kandmisest. Vastavad toimingud teeb Maa- amet pärast valla- või linnavalitsuselt saadud toimikus olevate dokumentide kontrollimist, vajaduse korral katastrimõõdistamise korraldamist ja erastamise tingimuste otsustamist. Nimetatud toimingud on loetletud määruse §-s 7 ja § 8 lõikes 1. 6 Punktiga 7 muudetakse § 8 lõike 1 punkti 7 sõnastust. Määruse § 8 lõike 1 punkti 7 muudatusega viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 351 lõike 13 muudatusega, mille tulemusel ei sõlmita hoonestusõiguse seadmiseks enam lepingut, vaid hoonestusõigus seatakse Maa-ameti peadirektori otsuse alusel määruse §-s 11 sätestatud tingimustel. Punktiga 8 täiendatakse määruse § 8 lõiget 1 punktiga 8. Määruse § 8 lõikesse 1 punkti 8 lisamisega täpsustatakse, et vajaduse korral tuleb Maa-ametil korraldada katastrimõõdistamise andmete alusel maakatastris katastriüksuse andmete muutmine. See on eelkõige vajalik neil juhtudel, kui katastripidajal ei ole olemasolevate katastriüksuse alusandmete kvaliteedi või muude asjaolude tõttu võimalik anda maakatastriseaduse § 20 lõikes 5 nimetatud luba reformitava maaüksuse piiride kaardimaterjalil määramiseks. Kuigi katastripidaja on enamiku reformimata maaüksusi kaardimaterjali alusel maakatastrisse kandnud, võivad reformimata katastriüksusega piirnevate katastriüksuste andmed olla vastuolulised või ebapiisavad selleks, et reformimata maaüksuse piire ilma katastrimõõdistamiseta üheselt määrata. Sellistel juhtudel tuleb maareformi otsuste vastuvõtmiseks Maa-ametil kõigepealt korraldada katastrimõõdistamine ning selle alusel muudetakse esmalt kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse andmeid. Punktiga 9 muudetakse määruse § 9 lõike 2 sõnastust. Määruse § 9 lõike 2 muudatusega viiakse määrus kooskõlla MaaRS § 351 lõikega 2, mille kohaselt on hoonestusõiguse seadmise menetluse käigus maa erastamise korral maa müügihinnaks 2001. aasta maa maksustamishind ja maa erastamisel saab edaspidi kasutada MaaRS § 223 lõikes 2 nimetatud soodustust. Selle sätte järgi saab Eesti alaline elanik sooduskoefitsiendiga 0,5 erastada maad ühe elamu ja ühe suvila või aiamaja juurde. Punktiga 10 muudetakse määruse § 9 lõike 3 sõnastust. Määruse § 9 lõike 3 täiendusega täpsustatakse, et müügihinna järelmaksuga tasumisele ja hüpoteegiga seotud toimingutele kohaldatakse maareformi seaduse VIII2 osas sätestatut ehk hüpoteegi seadmise, väljaostuvõla tasumise ja piiratud asjaõiguste (sh hüpoteek, hoonestusõigus, reaalkoormatis) haldamise reegleid. Punktidega 11 ja 12 muudetakse määruse § 10 lõigete 2 ja 3 sõnastust. Määruse § 10 lõigete 2 ja 3 muudatustega viiakse määrus kooskõlla 1. jaanuaril 2022 jõustunud MaaRS muudatusega, mille kohaselt maareformi käigus ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmise korral ei sõlmita enam hoonestusõiguse lepingut. Seega edaspidi ei teavita Maa-amet enam pärast hoonestusõiguse seadmise otsuse teatavaks tegemist ehitise omanikku võimalusest sõlmida hoonestusõiguse leping. Hoonestusõigus seatakse Maa-ameti peadirektori otsuse alusel. Kuna hoonestusõiguse lepingut ei sõlmita, siis hoonestusõiguse seadmise tingimused peavad sisalduma Maa-ameti otsuses. Punktiga 13 muudetakse määruse § 10 lõike 4 sõnastust. Määruse § 10 lõike 4 muudatus on tingitud sellest, et MaaRS § 351 lõike 13 kohaselt hoonestusõiguse seadmiseks enam lepingut ei sõlmita, vaid Maa-amet esitab pärast maale hoonestusõiguse seadmise otsuse adressaadile kätte toimetamist kinnistusosakonnale maa riigi omandisse jätmise otsuse ning avalduse riigi omandisse jäetud maa kinnistamiseks ja hoonestusõiguse seadmiseks. Juhul, kui hoonestusõiguse seadmise otsus vaidlustatakse, esitab Maa-amet vastavad dokumendid kinnistusosakonnale pärast vaideotsuse vaidlustamise tähtaja möödumist või kohtulahendi jõustumist. 7 Punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks määruse § 10 lõiked 5 ja 6. Määruse § 10 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, kuna abikaasade ühisvaraks või lahusvaraks oleva ehitise alusele maale hoonestusõiguse seadmise erisused on sätestatud MaaRS § 351 lõikes 10 ja määruses ei ole seda vaja korrata. Määruse § 10 lõike 6 kehtetuks tunnistamise põhjuseks on asjaolu, et edaspidi seatakse hoonestusõigus alati Maa-ameti peadirektori otsuse alusel, ilma lepingu sõlmimise võimaluseta. Punktiga 15 muudetakse hoonestusõiguse aastatasu suurust. Määruse § 11 lõike 3 punktide 1, 2 ja 3 muutmisega langetatakse maareformi käigus ärimaale, tootmismaale ja transpordimaale hoonestusõiguse seadmisel hoonestusõiguse aastatasu määr 3 protsendile maa maksustamishinnast. Muudatus on vajalik, et leevendada maa maksustamishindade tõusust tulenevat koormust isikute jaoks, kelle kasuks on maareformi käigus seatud hoonestusõigus riigimaale. Nimelt on maa väärtus võrreldes 2001. aastal toimunud korralise hindamisega kasvanud keskmiselt seitse korda, mistõttu tõuseksid ilma leevendusmeetmeid rakendamata maa korralise hindamise mõjul ka maa maksustamishindadega seotud kasutustasud keskmiselt seitse korda. Tasu järsu tõusu leevendamiseks on otstarbekas muuta kasutustasu määra. Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (eelnõu 406 SE3) koostamisel tehtud analüüsi käigus leiti, et mõistlik on ühtlustada maa maksustamishinnaga seotud kasutustasu määrasid selliselt, et aastatasu oleks kõikides õigusaktides 3% maa maksustamishinnast (varem olid maa maksustamishinnaga seotud tasumäärad vahemikus 2–7%). Viidatud eelnõuga ette nähtud muudatused jõustusid 15.03.2022 seadusena ning 2022. aasta korralise hindamise tulemused võetakse kasutusele alates 2024. aasta 1. jaanuarist. 15.03.2022 jõustunud seaduse seletuskirjas märgiti, et maa kasutustasude ühtlustamise eesmärgil on vaja muuta ka Vabariigi Valitsuse 05.06.2014 määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ §-s 11 sätestatud hoonestusõiguse aastatasu määrasid. Eelnõu seletuskirjas selgitati, et maareformi protsessis on erinevaid tasumäärasid rakendatud tõenäoliselt põhjendusega, et kallimad sihtotstarbed (ärimaal 5%, tootmismaal 4% maksustamishinnast) peaksid olema ka kõrgemalt tasustatud. Samas ei ole turul tegutsevad eksperdid täheldanud, et tasumäärad erineksid kasutusotstarvete kaupa. Kasutustasude erinevused turul tulenevad juba erineva sihtotstarbega maa väärtuste erinevusest, mistõttu tasumäärade diferentseerimine ei ole õiglane kõrgema väärtusega sihtotstarvetega maa kasutajate suhtes. Maa hindamise seadusega ei nähtud ette kasutustasu määra tõstmist juhtudel, kus kehtiv tasumäär on alla 3% maksustamishinnast aastas. Kehtiva õiguse alusel on tasumäär 2% maa maksustamishinnast määruse § 11 kohaselt hoonestusõiguse seadmisel kinnisasjale, mille sihtotstarve ei ole ärimaa, tootmismaa ega transpordimaa. Seega on riigimaa kasutustasude ühetaolise kohaldamise eesmärgil otstarbekas muuta määruse §-s 11 sätestatud hoonestusõiguse aastatasu määrasid nii, et sätestatud aastatasu määr ei ületaks 3% maa maksustamishinnast, st langetada ärimaa, tootmismaa ja transpordimaa sihtotstarbega riigimaale maareformi käigus hoonestusõiguse seadmisel hoonestusõiguse aastatasu suurus 3 protsendile maa maksustamishinnast. Teiste sihtotstarvetega maade, sh elamumaa hoonestusõiguse tasumääraks jääb ka edaspidi 2%. 3 Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 406 SE seletuskiri, tabel lk 8, kättesaadav veebis: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/39d67fc9-f245-4945-9e89-74b6efceefa4 8 Punktiga 16 muudetakse määruse § 11 lõiget 5. Määruse § 11 lõike 5 muudatuse tulemusel määratakse hoonestusõiguse seadmise otsuses, millises summas ja mis tähtajaks tuleb tasuda hoonestusõiguse tasu perioodi eest alates hoonestusõiguse kinnistamisest kuni esimese tähtajani. Punktiga 17 muudetakse määruse § 11 lõike 7 sõnastust. Määruse § 11 lõike 7 muudatused on vajalikud, kuna hoonestusõiguse tasu maksmise tähtaega ei määrata enam lepingus ning määruses seni nimetatud viivisemäär hoonestusõiguse tasu tähtajaks tasumata jätmise korral ei ole võlaõigusseaduses sätestatuga ega kohtupraktikaga kooskõlas. Edaspidi määratakse tasu maksmise tähtajad hoonestusõiguse seadmise otsuses, mistõttu võetakse ära viide hoonestusõiguse lepingule. Samuti vähendatakse hoonestusõiguse tasu viivise määra selliselt, et kui tasu määratud tähtajaks ei tasuta, siis on hoonestaja kohustatud maksma viivist 0,05% (varasema 0,5% asemel) tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Punktiga 18 muudetakse määruse § 11 lõike 8 sõnastust. Määruse § 11 lõike 8 muudatus on vajalik, kuna edaspidi enam hoonestusõiguse lepingut ei sõlmita. Hoonestusõigus seatakse siiski kindlaks tähtajaks ning see lõpeb hoonestusõiguse tähtaja möödumisega, poolte kokkuleppel või muul põhjusel hoonestusõiguse kustutamisega kinnistusraamatust. Seega peab ettemakstud hoonestusõiguse tasu tagastamine olema seotud hoonestusõiguse lõppemisega ehk selle kustutamisega kinnistusraamatust. Punktiga 19 muudetakse määruse § 11 lõike 9 sõnastust. Määruse § 11 lõike 9 muudatused on tingitud sellest, et hoonestusõiguse seadmise lepingut enam ei sõlmita. Edaspidi esitab Maa-amet koos hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmise avaldusega ka avalduse hoonestusõiguse kinnistusregistriossa kinnisasja omaniku ehk Eesti Vabariigi kasuks reaalkoormatise kandmiseks. Reaalkoormatis kantakse kinnistusraamatusse Maa-ameti peadirektori otsuse alusel. Punktidega 20–22 tehakse muudatused määruse § 12 lõike 3 punktides 1–3. Määruse § 12 lõike 3 punktide 1 ja 2 muudatused on vajalikud, kuna valla- või linnavalitsus ei moodusta enam katastriüksuseid plaani- või kaardimaterjali alusel. Üldjuhul on Maa-amet nii erastamisele kuuluvad kui ka hoonestusõigusega koormatavad katastriüksused juba moodustanud. Samas on valla- või linnavalitsus teinud katastriüksuse moodustamisega seotud toiminguid ning hoonestusõiguse seadmise eeltoiminguid. Seega on edaspidi 35 euro suuruse tasu maksmine võrdselt kõikide katastriüksuste puhul õigustatud. Maa erastamisega seotud kulud tuleb endiselt kanda maa erastajal ja hoonestusõiguse seadmisega kaasnevad kulud kaetakse omandireformi reservfondist. Sama lõike punktis 3 tehtav muudatus on vajalik, kuna maavanemat kui institutsiooni enam ei eksisteeri ning käesolevaks ajaks on lõpule viidud need menetlused, mille puhul maavanemad kuni 31.12.2017 toiminguid tegid. Punktiga 23 täiendatakse määrust uue paragrahviga. Määrusesse lisatakse § 131 (rakendussäte), mille kohaselt kohaldub määruse § 11 lõige 7 kõigile hoonestusõiguse lepingutele, mis on sõlmitud enne selle paragrahvi jõustumist. Eelnõukohase muudatuste jõustumisel § 11 lõikes 7, kui hoonestusõiguse tasu määratud tähtajaks ei tasuta, on hoonestaja kohustatud maksma viivist 0,05% (varasema 0,5% asemel) tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Muudatus on vajalik hoonestusõiguse omajate ühetaoliseks kohtlemiseks, st et uus, väiksem viivis kehtiks ka enne § 11 lõike 7 muudatuste jõustumist sõlmitud hoonestusõiguste lepingutele. 9 Paragrahv 9 on rakendussäte, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ punkti 15 muudatus jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril. 3. Eelnõu terminoloogia ja vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõus ei võeta kasutusele uusi termineid. Eelnõu reguleerimisala ei puuduta Euroopa Liidu õigust, kuna tegemist on omandireformi valdkonda kuuluva õigusaktiga. 4. Määruse mõju Kuivõrd määruse kehtestamine tuleneb 01.01.2022 jõustunud maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusest, on kõiki olulisi mõjusid käsitletud juba nimetatud eelnõu käigus (seaduseelnõu 418 SE) koostatud seletuskirjas4 ning osaliselt 15.03.2022 jõustunud maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise käigus (seaduseelnõu 406 SE) koostatud seletuskirjas. Konkreetselt määrusest tulenevaks mõjuks on majanduslik mõju ja mõju Maa-ameti töökorraldusele, mis kaasneb hoonestusõiguse tasu määra langetamisega ning mida on selgitatud järgnevates punktides. 4.1. Mõju valdkond: majanduslik mõju Määrusest tulenevaks, majanduslikku mõju omavaks kavandatud muudatuseks on hoonestusõiguse tasumäärade langetamine Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014 määruses nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ (eelnõu § 8 punkt 15, seletuskirja § 8 punkt 15). Muudatuste tulemusel hakkab ärimaal pärast muudatuste jõustumist tasu määr senise 5% ning tootmismaa ja transpordimaa puhul senise 4% asemel olema 3%, mida on hinnatud maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduseelnõu 406 SE seletuskirjas (lk 84 ja 85). Maa uue korralise hindamise tulemusel tõusevad maa maksustamishinnad. Kuna hoonestusõiguse tasu arvestatakse protsendina maa maksustamishinnast, avaldab tasumäära langetamine positiivset mõju ja aitab leevendada maa maksustamishinna tõusust tulenevaid negatiivseid mõjusid. Muudatuse sihtrühmaks on isikud, kelle kasuks seatakse või on seatud maareformi käigus riigimaale hoonestusõigus. Hetkel on kehtivaid hoonestusõiguseid umbes 1800 riigi kinnisasjal ja neid lisandub juurde veel hinnanguliselt 1700. Hoonestusõiguse tasu määr sõltub maa sihtotstarbest. Umbes 85% hoonestusõigustest on seatud või seatakse elamumaa sihtotstarbega kinnisasjadele. Nende aastatasu suurus on 2% kehtivast maa maksustamishinnast ning seda määra eelnõukohase määrusega ei muudeta. Seega mõjutab hoonestusõiguse tasu määra muutumine ligikaudu 15% hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajatest (ehk hinnanguliselt umbes 500 hoonestusõiguse lepingut). Sihtrühm on seega väike. Praktikas tähendab tasumäärade vähendamine näiteks ärimaa puhul seda, et hetkel kehtiva tasumäära (5%) kohaselt on maksustamishinna 100 eurot puhul aastane hoonestusõiguse tasu 5 eurot. Kuna maa väärtus on võrreldes 2001. aastal toimunud korralise hindamisega kasvanud keskmiselt seitse korda, siis pärast uut korralist hindamist võib maksustamishind olla 700 eurot, 4 Maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 418 SE seletuskiri, kättesaadav veebis: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e15eba1d-4c03-43a4-94d3- 8e82bb2d2b9d/Maareformi%20seaduse%20ja%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus 10 millest 5%-line hoonestusõiguse tasu oleks 35 eurot. Tasumäärade vähendamise tulemusel 5%-lt 3%-le oleks maksustamishinna seitsmekordse tõusu puhul hoonestusõiguse aastatasu 21 eurot. Sarnaselt ka juhul, kui maksustamishind tõuseks ärimaa puhul näiteks kaks korda ehk 100 euro asemel 200 euroni, oleks tasumäärasid vähendamata hoonestusõiguse aastatasu 10 eurot, kuid muudatuste tulemusel vaid 6 eurot. Muudatuse mõju ulatus on väike, sest hoonestusõiguse tasumäärade vähenemine ei too kaasa erilisi muutusi sihtrühma käitumisele, st 15% hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajatele ega eelda neilt tegevust muutustega kohanemiseks. Hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutamine jätkub samal viisil, nagu kasutati enne muudatuste jõustumist. Samuti on väike mõju sagedus, kuna määrusega vähendatakse tasumäärasid üks kord. Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Teoreetiliselt võib maksustamishinna tõus kaasa tuua hoonestajate majandusliku olukorra halvenemise, kuid tegemist on 15.03.2022 jõustunud maa hindamise seaduse mõjuga ning määrusega leevendatakse seda mõju tasumäärade vähendamisega. Lisaks täiendati maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega riigivaraseadust (edaspidi RVS, § 1051 lõige 1), kuhu lisati võimalus hoonestusõigusega koormatud maa omandamiseks mis võimalikku ebasoovitavat riski maandab. Lisaks loodi viidatud seadusega kaitsemehhanism (RVS § 1051 lõige 22) olukorraks, kus elamumaa sihtotstarbega maa hoonestusõiguse omanikul ei ole seaduse järgi õigust hoonestusõiguse alust maad omandada või kus riik on keeldunud maa hoonestajale võõrandamisest. Nimetatud kaitsemehhanismide mõjusid on käsitletud juba seaduseelnõu 418 SE koostamise käigus (seletuskirja punkt 3.10). Seetõttu on määrusega kaasnevate ebasoovitavate mõjude risk väike. Kokkuvõtlikult on määrusel positiivne majanduslik mõju, sest aitab maa korralise hindamise tulemusel arvutatud maksustamishinna tõusuga hoonestajatele kaasnevaid negatiivseid mõjusid vähendada. 4.2. Mõju riigiasutuste korraldusele Muudatuse mõju avaldub eelkõige Maa-ametile, kes on maareformi seaduse alusel seatud hoonestusõiguse lepingute haldaja. Maa-ameti töökorraldust mõjutab eelkõige määruse § 8 (millega muudetakse Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määrust nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“) punkti 15 rakendamine, millega langetatakse hoonestusõiguse tasu määrasid, st muudatuse tulemusel on ärimaal edaspidi hoonestusõiguse tasu määr senise 5% asemel 3% ning tootmismaa ja transpordimaa puhul senise 4% asemel 3%. Maareformi käigus sõlmitud hoonestusõiguse lepingutes võib olla fikseeritud kasutustasu arvestamiseks kohaldatav tasumäär. Samuti võib nii hoonestusõiguse seadmisel sõlmitud võlaõiguslikus lepingus kui ka tasu maksmise tagamiseks hoonestusõiguse registriossa kantud reaalkoormatise kandes olla fikseeritud hoonestusõiguse tasu määr ja/või hoonestusõiguse seadmise ajal kehtinud õigusnormide alusel arvestatud hoonestusõiguse tasu summa. Määrusega kavandatud muudatusega langetatakse tootmismaa ja ärimaa puhul kohaldatavat tasu määra ja hoonestusõiguse tasu muutub sellega hoonestajale soodsamaks, kui see oleks ilma muudatuseta. 01.01.2022 jõustunud RVS rakendussätte (§ 1051 lõige 6) kohaselt kohaldatakse maareformi seaduse alusel seatud hoonestusõiguse aastatasule maksustamishinna muutumise korral tasumäära, mis maareformi seaduse või selle alusel kehtestatud määruse kohaselt kehtib tasu muutmise hetkel. Muutunud tasumäära ei kohaldata, kui see on kõrgem hoonestusõiguse lepingus sätestatud tasumäärast. Seega kohaldub kõigile sõlmitud hoonestusõiguse lepingutele 11 seaduses sätestatud põhimõte, et kui tasumäärad õigusaktides muutuvad, kohaldub õigusaktis ette nähtud tasu määr, välja arvatud juhul, kui uus tasumäär on lepingus sätestatust kõrgem. Kui tasu muutmisega kaasneb hoonestusõiguse või reaalkoormatise seadmise lepingu muutmine, tasub sellega kaasnevad kulud lepingu muutmise taotleja. Seega tuleb võib-olla sõlmida notariaalseid kokkuleppeid ja muuta kinnistusraamatu kandeid, millega kaasnevad Maa-ametile lisakoormus ja sellega seoses ka lisatööjõu vajadus. 5. Määruse rakendamisega seotud kulud ja tulud ning vajalikud tegevused Kuivõrd määruste muutmine tuleneb 01.01.2022 jõustunud maareformi seaduse ja teiste seaduste muudatustest, on ka olulisi rakendamisega seotud tegevusi, vajalikke kulusid ning seotud tulusid käsitletud maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise käigus (seaduseelnõu 418 SE) ning osaliselt 15.03.2022 jõustunud maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise käigus (seaduseelnõu 406 SE) käigus. 5.1. Mõju riigieelarvele Mõju riigieelarvele kaasneb Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ muutmisega (eelnõu § 8). Pärast maa uut korralist hindamist muutub maa maksustamishind ja selle alusel arvestatud hoonestusõiguste tasu. Maareformi seaduse alusel seatud kehtivate hoonestusõiguste aastatasude summa on 30.06.2022 seisuga 86 800 eurot. Kui ka pärast maksustamishinna muutumist jääksid kehtima praegused tasu määrad (ärimaal 5% ja tootmismaal 4% maa maksustamishinnast), siis oleks hoonestusõiguste aastatasude summa hinnanguliselt 468 230 eurot. Määrusega kavandatud hoonestusõiguse tasude määrade muutmise tulemusel (ärimaal ja tootmismaal 3% maa maksustamishinnast) hakkaks hoonestusõiguse aastatasude summa olema hinnanguliselt 409 730 eurot. Seega on tasumäärade muutmise mõju riigieelarvele väike. Maareformi seaduse alusel hoonestusõigusega koormatud kinnisasjadega seotud toimingute tegemiseks vajaliku tööjõukulu katmiseks on Maa-ametile eraldatud Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist rahalised vahendid, mis katavad kulutusi hinnanguliselt kuni 2023. aasta lõpuni. Kuna hoonestusõiguse tasude muutus jõustub alates 2024. aastast, võib määruse rakendamisega tekkida lisaraha vajadus Maa-ameti tööjõukulude katmiseks. 5.2. Mõju kohalikele omavalitsustele Valla- või linnavalitsuste tehtavate maareformi menetlustoimingute maht ja sellega seotud halduskulud määruse kehtestamise tulemusel põhimõtteliselt ei muutu. Halduskoormust ja seeläbi kulusid tööjõule aitab seejuures kokku hoida § 8 lõike 1 muudatus, mille kohaselt ei pea valla- või linnavalitsus edaspidi esitama igal aastal aruannet Maa-ametile hoonestusõiguse seadmise menetluse kohta. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras, välja arvatud määruse § 8 punkt 15, millega muudetakse Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2014. a määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ § 11 punkte 1, 2 ja 3, mis on kavandatud jõustuma 01.01.2024 seoses uute maa maksustamishindadega. 12 7. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule. 13 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KEM/22-1066 - Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses maareformi seaduse muutmisega Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 04.10.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3a70cada-70bf-4540-a01e-6c710a6f1e93 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3a70cada-70bf-4540-a01e-6c710a6f1e93?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main