Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seadus seoses eestikeelsele õppele üleminekuga

RAKENDUSAKTIDE KAVAND Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses eestikeelsele õppele üleminekuga Määrus kehtestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 15 lõike 2, § 21 lõike 6 ning koolieelse lasteasutuse seaduse § 16 lõike 2 alusel. § … Vabariigi Valitsuse 29. mai 2008. a määruse nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ muutmine Vabariigi Valitsuse 29. mai 2008. a määruses nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 9 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Lasteasutuses või selle rühmas alustatakse mitte-eesti kodukeelega laste eesti keele õpet kolmeaastaselt kas: 1) eraldi keeletegevuste kaudu; 2) keeleõpet teiste tegevustega lõimides; 3) täieliku keelekümbluse metoodikat kasutades“; 2) paragrahvi 9 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 9 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: „(4) Lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles, omandavad mitte-eesti kodukeelega lapsed eesti keele kas: 1) lõimitud tegevuste kaudu, millele võib lisanduda eesti keele tugiõpe; 2) täieliku keelekümbluse metoodikat rakendades.“; § … Vabariigi Valitsuse 19. augusti 2010. a määruse nr 116 „Keele- ja kultuuriõppeks võimaluste loomise tingimused ja kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 19. augusti 2010. a määruses nr 116 „Keele- ja kultuuriõppeks võimaluste loomise tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 5 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui õpilase emakeel kuulub koolis õpetatavate A- või B-võõrkeelte hulka, võimaldab kool eesti õppekeelega klassi õpilasel emakeelt õppida A-võõrkeelena, muu õppekeelega klassi õpilasel B-võõrkeelena.“; … § … Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ muutmine Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruses nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõike 6 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) keel ja kirjandus: eesti keel, kirjandus (eesti õppekeelega klassis), vene keel, kirjandus (vene õppekeelega klassis);“; 2) paragrahvi 15 lõike 31 teises lauses asendatakse sõna „koolis“ sõnaga „klassis“; 3) paragrahvi 17 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: (1) Kui põhikooli eesti õppekeelega klassis õpib eesti keelest erineva emakeelega õpilane või välisriigist saabunud õpilane, kelle eestikeelse õppe kogemus põhikoolis on olnud lühem kui kuus õppeaastat, võib kool õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema nõusolekul eesti keele õpet korraldada „Eesti keel teise keelena” ainekava alusel.“; … Kaja Kallas peaminister Tõnis Lukas haridus- ja teadusminister Taimar Peterkop riigisekretär Haridus- ja teadusministri 15. detsembri 2015. a määrus nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ muutmine Määrus kehtestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 30 lõike 2, § 31 lõike 2 ja § 34 lõike 3 alusel. Haridus- ja teadusministri 15. detsembri 2015. a määruses nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 10 lõiked 9 ja 10 sõnastatakse järgmiselt: „(9) Ühtsete põhikooli lõpueksamite, välja arvatud võõrkeelte lõpueksamite sooritamise keeled on eesti keel, vene keel (vene õppekeelega klassis) ja viipekeel. Teiste keelte kasutamisel tagab kooli pidaja ühtsete põhikooli lõpueksamite tõlkimis- ja hindamiskulude finantseerimise. (10) Eesti keelest erineva õppekeelega klassi lõpetajal on õigus sooritada matemaatika eksam ja valikeksam, välja arvatud võõrkeele eksam, eesti keeles.“; 2) paragrahvi 34 lõike 1 punktis 14 asendatakse sõna „koolis“ sõnaga „klassis“.  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 1 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Keel ja kirjandus“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärk gümnaasiumis on kujundada õpilastes keele- ja kirjanduspädevus, mis tähendab suutlikkust mõista keelt ja kirjandust kui rahvusliku, riikliku ja iseenda identiteedi alust ning väärtustada keelt ja kirjandust rahvusliku ning maailmakultuuri osana. Keele- ja kirjanduspädevus hõlmab teadmisi ja oskusi, kujundamaks keele- ja kultuuriteadlikku inimest, kes käitub nii suulises kui ka kirjalikus väljenduses verbaalsele ja sotsiaalsele kontekstile vastavalt. Keele- ja kirjanduspädevus tähendab oskust eri liike tekste mõista, luua, analüüsida ja kriitiliselt hinnata. Keele- ja kirjandusõpetusega taotletakse, et gümnaasiumi lõpuks omandab õpilane järgmised valdkonnapädevused: 1) väärtustab keelt ja kirjandust kui (rahvus)kultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendajat ning mõtlemis- ja tunnetusvahendit, teadvustab keelt identiteedi osana, väärtustab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 2) toimib keeleteadlikult, väljendub selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normidele vastavalt nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses, märkab ja arvestab keeles toimuvaid muutusi; 3) mõistab, analüüsib ja hindab kriitiliselt eri liiki tekste ning eri allikates ja keskkondades pakutavat teavet, austab intellektuaalomandit; 4) arendab oma loovvõimeid, kirjutab ja esitab eri tüüpi ning eri žanris tekste, kasutab tekstiloomes sobivaid ja asjakohaseid alustekste; 5) mõistab keele ja kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuuriväärtust ning tähtsust iseenda arengus; 6) väärtustab lugemist, suunab oma lugemust, oskab ise valida kirjandusteoseid jm lugemisvara, arendab lugedes oma tunde-, kogemus- ja mõttemaailma, täiendab enda keele- ja kultuuriteadmisi. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonna õppeained on eesti / vene keel, kirjandus ning eesti keel teise keelena. Kohustuslikud kursused õppeainete kaupa on järgmised: 1) eesti keel – 6 kursust: „Teksti keel ja stiil“, „Praktiline eesti keel I“, „Meedia ja mõjutamine“, „Praktiline eesti keel II“, „Praktiline eesti keel III“, „Keel ja ühiskond“; 2) vene keel – 6 kursust (vene õppekeelega klassis): „Keel, ühiskond ja kultuur“, „Meedia ja mõjutamine“, „Tekst ja stiil“, „Suuliste tekstide vastuvõtt ja loomine“, „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“, „Praktiline vene keel“; 3) kirjandus – 5 kursust: „Pärimus ja kirjandus“, „Identiteet ja eesti kirjandus”, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses I“, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses II“, „Kirjandus ja ühiskond“; 4) eesti keel teise keelena – 9 kursust. Peale kohustuslike kursuste võib kool välja töötada valikkursusi, mis on soovituslikult valdkonnaülesed, st lõimivad keelt ja kirjandust muude valdkondadega (nt teatri-, filmi- või meediaõpetusega) ja pakuvad süvenemist võimaldavaid teemakäsitlusi. Valikkursused võib kool koostada ise või valida GRÕK lisades 8–15 esitatud kursuste hulgast. Eesti keele teise keelena ainekava alusel õpitakse muu õppekeelega klassis või erandjuhul individuaalse õppekava alusel tasemeni, kus õpilane on võimeline õppima täies mahus eesti keele ainekava alusel. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Gümnaasiumi keele- ja kirjandusõpetust ühendab eesmärk tundma õppida, osata ja vallata loomulikku keelt, mis on mõtete ja tunnete vahendaja, kultuurilise, riikliku ja iseenda identiteedi kandja ning rahvuskultuuri vundament. Keeleoskus kõnes ja kirjas on inimese mõtlemis- ja tundevõime kujunemise, intellektuaalse arengu ja sotsialiseerumise alus. Keele- ja kirjanduspädevus aitab õpilasel eetilisi norme, olusid ja partnerit arvestades suhelda, motiveeritult ja ennastjuhtivalt õppida ning tegutseda. Eesti keele valdamine Eestis on hariduslik vajadus, mis on eduka ja jätkusuutliku õppimise eeldus kõikides õppeainetes. Vene keele kui pärandkeele valdamise eesmärk vene õppekeelega koolis on hoida sidet emakeelse kultuuripärandiga. Ainevaldkonnasisese lõimingu põhialus gümnaasiumis on tekstikeskne keele- ja kirjandusõpetus, kus tekstikäsitlus hõlmab erinevaid tekste ja tekstitoiminguid. Tekstide kaudu õppides täieneb õpilase tekstikogemus, kujuneb žanri- ja kontekstitunnetus. Tekstitoimingud hõlmavad tekstide funktsionaalset lugemist, nende üle arutlemist ja kriitilist hindamist, keeleliste ja stiililiste väljendusvahendite eritlemist ja analüüsi, nende praktilist rakendamist tekstiloomes ning trükitud ja digitaalsete keeleressursside kasutamist. Keele- ja kirjandusõpetusse lõimitakse audiovisuaalseid väljendusviise (pilt, film, video jm). Keeleõppes (6 kursust) lõimitakse mitmekülgsed keeleteadmised praktilise keeleoskusega. Keeleteadmisi täiendavad kursused kajastavad ühiskonna ja kultuuri toimimist, inimestevahelist suhtlemist nii kõnes kui ka kirjas, meediavaldkonna funktsioneerimist ja mõju. Keeleõppes valib õpetaja ühiskondlikult olulised autentsed tekstitüübid ja -liigid, mis peegeldavad suhtlustavasid ja -olukordi. Oskust tekste funktsionaalselt lugeda, neid mõista ja luua arendatakse lõimitud aine- ja tekstiõpetuse kaudu, mis seotakse praktilise eesti keele kursustel ortoloogia, grammatika ja leksika õpetamisega. Praktilised keelekursused on keskendatud õpilase suhtlus- ja väljendusoskuse arendamisele, eri liiki tekstide loomisele nii suulises kui ka kirjalikus vormis, vajaliku teabe hankimisele ja kasutamisele. Õigekirja- ja õigekeelsusteemasid korratakse kõigi kursuste vältel. Kirjandusõppes (5 kursust) soodustatakse teksti- ja lugejakeskse lähenemise kaudu õpilase kirjandushuvi, arendatakse tema lugejavõimeid, mõtte- ja tundemaailma, kujundatakse eetilisi tõekspidamisi ja esteetilisi hoiakuid, pööratakse tähelepanu teksti kui terviku mõistmisele, selle analüüsimisele ja tõlgendamisele, vaadeldakse sõnakunsti poeetikat ja kujundikeele olemust, edendatakse väljendusoskust nii kõnes kui ka kirjas. Teksti- ja lugejakeskset kirjanduskäsitlust täiendab kirjanduslooline lähenemisviis, mis asetab teosed loomisaja ühiskondlik-kultuurilisse konteksti ning avab nende esteetilisi erijooni. Ilukirjandustekstide lugemise ja uurimise eesmärk gümnaasiumis on avardada õpilase elu- ja kultuurikogemust, rikastada tema keeletunnetust, pakkuda inspiratsiooni ning toetada isiksuslikku arengut. Gümnaasiumi keele- ja kirjanduskursused eesti ja vene õppekeelega koolidele taotlevad ühiseid õpitulemusi ja on seotud samase õppesisuga. Kursuste läbimise järjekord määratakse kindlaks kooli õppekavas. Keelekursuste õppesisu võib ka teisiti liigendada ja kursusi paralleelselt õpetada. Eesti keele kui teise keele õpe lähtub Euroopa keeleõppe raamdokumendi ja selle lisade põhimõtetest ning nendes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Eesmärk on õpilaste toimetulek eestikeelses ühiskonnas, sh suutlikkus jätkata õpinguid ja siseneda tööturule. Eesti keeles teise keelena on oluline saavutada gümnaasiumi lõpuks keeleoskustase, mis võimaldab aktiivselt osaleda ühiskonnaelus, eesti keeles õpinguid jätkata ja tööturul edukalt toime tulla, st C1- keeleoskustase. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks Ainevaldkonnas toetatakse üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi vastavalt kooli eripärale ja kooli õppekavas sätestatule. Keele ja kirjanduse valdkonna ained lõimuvad valdkonnaüleselt kõikide õppeainetega ja toetavad pädevuste saavutamist teistes ainevaldkondades. Keeleoskus loob eeldused kõigi õppeainete edukaks omandamiseks ja toimetulekuks nii isiklikus kui ka avalikus elus. Kõikide valdkondade õppeained arendavad keelekasutuse põhipädevusi: sõnavara tundmist ja rakendamist, tekstimõistmist ja -loomet, pädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Õpilaste funktsionaalne ja kriitiline kirjaoskus kujuneb välja eesti / vene keele õppimisele lisaks kõigi õppeainete õppimise tulemusel, mis eeldab pidevat koostööd aineõpetajate vahel. Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kaudu kujundatakse ja arendatakse õpilastes kõiki riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevusi ja läbivaid teemasid. Üldpädevusteni jõutakse eri allikatest teavet hankides ja seda kriitiliselt hinnates, eri liiki tekste lugedes ja analüüsides, nende üle arutledes ja väideldes, erilaadseid tekste funktsionaalselt koostades ja kirjutades. Keele- ja kirjandusõpetuse eriosa on edendada tekstidega süva- ja metatasandil töötamise kaudu õpilaste tekstiteadlikkust. Üldpädevuste kujundamisel kasutatakse erinevaid koostöövorme, õppemeetodeid ja -keskkondi, sh digivahendeid ja -võtteid, veebi- ja e-õppekeskkondi, analüüsitakse ja lahendatakse elulisi probleemolukordi ja väärtuskonflikte, arvestatakse õpilaste isikupära ja andelaadi. Läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine toetab tema suutlikkust oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades rakendada, väärtusnorme, -hoiakuid ja -hinnanguid kujundada ning võimaldab luua ettekujutuse ühiskonna kui terviku arengust. Läbivad teemad kui ühiskonnas tähtsustatud aineteülesed valdkonnad on üld- ja valdkonnapädevuste, õppeainete ja ainevaldkondade vahelise lõimingu vahendiks. Neid on oluline arvestada keele ja kirjanduse õppesisu ja õpitulemuste kavandamisel, kooli õppekava koostamisel ja koolikeskkonna kujundamisel. Läbivate teemade käsitlemist toetavad projekt- ja probleemõpe, uurimis- ja loovtegevused, lugemis-, kirjutamis- ja suhtlusülesanded ning mitmekülgne info- ja digikirjaoskus. Valdkonnasisese ja -ülese lõimingu võimalusi, kõigi üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist kirjeldatakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Valdkondlikku õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üld- ja valdkonnapädevustest, gümnaasiumi sihiseadest, gümnaasiumi lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) toetatakse lõimingut valdkonna sees, õppeainete vahel ja õppekava läbivate teemadega, arendatakse õpilaste teadmisi, oskusi ja hoiakuid; 4) rakendatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid õppetegevusi, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi; 5) arvestatakse õpilaste individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse diferentseeritud sisu ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi; 6) taotletakse mõõdukat ja ühtlaselt jaotuvat õpikoormust, mis soodustab motivatsiooni ning jätab aega puhkuseks ja huvitegevuseks; 7) tegeldakse probleemikeskselt ja kogemuspõhiselt eluliste nähtuste ja inimsuhetega, seostatakse õpitavat igapäevaelu, jätkuõpingute ja tulevase tööeluga; 8) loetakse ja käsitletakse eri tüüpi ja liiki tekste ea- ja jõukohasuse, valikulisuse ja huvidele vastavuse põhimõttel ning ühise identiteedi kujundamise eesmärgil; 9) kujundatakse õpilase keeleteadlikkust, metakeele valdamist, suhtlus- ja väljendusoskust, keeleressursside ja -allikate teadliku kasutamise oskust; 10) kasutatakse digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, arendatakse info-, meedia- ja digikirjaoskust; 11) arendatakse eri liigis ning žanris ilukirjandustekstide, sh tervikteoste avatud ja loovat analüüsi-, tõlgendamis- ja mõistmisoskust, ilukirjandusliku poeetika tundmist; 12) tegeldakse tekstiloome ja -esitlusega ning omaloomingulise kirjutamisega, kasutatakse selleks ka digivahendeid ja veebikeskkondi. Õppesisu käsitlemisel ja õppetegevuse kavandamisel teeb aineõpetaja koostöös õpilastega valiku arvestusega, et üld- ja valdkonnapädevused ning kursuste õpitulemused oleksid saavutatavad. Keele- ja kirjandusõpetuses tuleb vältida ühekülgseid õppemeetodeid, vajalikud on nii teadmist, mõistmist, rakendamist, analüüsi, hindamist kui ka loomist toetavad õppetegevused ja -ülesanded. 1.6. Hindamine Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kontrolli ja hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning kasutada seda teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks ja ennastjuhtiva õppija kujundamiseks. Hinnatakse õpitulemuste saavutatust, mis on kooskõlas õppesisu ja -tegevustega ning vastavuses ainealasete teadmiste, oskuste ja hoiakutega. Hoiakute hindamisel (nt mõistab, kujundab, tähtsustab, väärtustab) antakse õpilasele suunavaid ja toetavaid sõnalisi hinnanguid. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Hinnatakse nii õppeprotsessi vältel, õppeteema lõppedes kui ka kursuse lõpus. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid. Kokkuvõtva hindamise kõrval rakendatakse õppeprotsessi käigus kujundavat hindamist, kus õpilasele antakse suulist ja kirjalikku sõnalist tagasisidet tema ainealaste tulemuste, tugevuste ja puuduste kohta ning innustatakse ja suunatakse teda edasisel õppimisel. Õpilane kaasatakse hindamisprotsessi, et ta saaks analüüsida oma õpitegevust ja tagasisidestada kaasõpilaste sooritusi. Eesti / vene keele õppimisel gümnaasiumiastmes hinnatakse õpilase 1) suulist ja kirjalikku suhtlust, s.o väljendusoskust, 2) eri liiki tekstide, sealhulgas teadus-, meedia- ja tarbetekstide vastuvõttu, s.o analüüsi, mõistmist ja kriitilist hindamist, 3) eri tüüpi ja liiki tekstide loomist, sh arutlevat tekstikirjutust, 4) keeleteadmisi, sealhulgas oskust teha sobivaid ja põhjendatud keelevalikuid enda loodud tekstides. Kirjanduse õppimisel hinnatakse 1) tervikteoste ja tekstikatkendite lugemist ning esitamist, 2) kirjandustekstide analüüsi, tõlgendamist ja mõistmist, 3) ilukirjandusliku keelekasutuse eripära mõistmist ja valdamist, 4) kirjandusteadmisi, sh kirjandusmõistete kasutamist ja kirjandusloolise konteksti tundmist. Eesti / vene keele ja kirjanduse õpitulemuste kontrolli ja hindamise vormid peavad olema mitmekesised. Need peavad hõlmama suulisi ja kirjalikke tegevusi, ühe- ja mitmeotstarbelisi sooritusi, nagu individuaalsed, paaris- ja rühmatööd, rakenduslikud testid ja harjutused, ainealased kontrolltööd, analüüsi- ja tõlgendusülesanded, lugemispäeviku pidamine ja õpimapi koostamine. Hindamiseks sobivad veel mitmesugused oskusi edendavad sooritusülesanded, nagu avalik esinemine, luule-, proosa- ja draamateksti esitamine, eri žanris tekstide kirjutamine (kõne, arvamus, päevik, arvustus jm), arutleva kirjandi (essee) kirjutamine, uurimusliku teksti kirjutamine, projekti koostamine ja läbiviimine, multimodaalse ettekande loomine ja esitlemine. Lugemiskontrollile, mis piirdub sisu meenutavate faktiküsimustega, tuleb eelistada arutlusele suunavaid analüüsi- ja tõlgendusküsimusi, mõttevahetust teksti väärtuste ja sõnumi üle. Kirjanduse hindamisel (nt loovtöödes ja tekstitõlgendustes) pole alati võimalik täpselt määratleda teadmiste ja oskuste standardit, mistõttu hindamise skaala on siin võrdlemisi paindlik. Hinnates õpilaste omaloomingulisi töid, võib tunnustada idee ja teostuse originaalsust, iseseisvust, üldistavust või muud vaatenurka. Kirjaliku arutluse (essee) puhul hinnatakse arvamuste ja seisukohtade veenvust, argumentide ja näidete seostatust, teksti ülesehitust, konteksti sobivat lausestust ja sõnastust, õigekirja ja vormistust. Kõikides kirjalikes töödes parandab aineõpetaja keelevead, kuid arvestab hindamisel soorituse väärtusi vastavalt ülesande eesmärgile ja kokkulepitud hindamiskriteeriumidele. Eesti keele kui teise keele aines hinnatakse saavutatud õpitulemusi, mis põhinevad Euroopa keeleõppe raamdokumendi vastavatel kirjeldustel. Eesti keele kui teise keele õppes käsitletakse keelevigu õppimise loomuliku osana ning neid parandatakse ja arvestatakse hindamisel vastavalt õppetegevuse eesmärgile. Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete hindamisel lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätteist, hindamise nõuded ja korraldus täpsustatakse kooli õppekava üldosas ja valdkonnakavas. 1.7. Õppekeskkond Kool koostöös aineõpetajatega korraldab keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpet: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu; 2) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, et arendada info-, meedia- ja digikirjaoskust; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks inventari ümber paigutada (nt rühmatööd, õppemängud, draamaõppe ülesanded); 4) eesti keel teise keelena õppetunnis rühmades, mille soovitatav suurus on kuni 15 õpilast; 5) väljaspool kooliruume, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt-, õues- ja reisiõpe) ja -tegevusi (nt õppekäik teatrisse, muuseumisse, raamatukokku, kohtumised kirjanike ja tõlkijatega, osavõtt olümpiaadidest ja konkurssidest, valdkondlikud teemapäevad ja -nädalad). Pädevuste peamiste komponentide – teadmiste, oskuste ja hoiakute kujundamisel on kandev roll õpetajal, kes loob sobiva õppekeskkonna ja toetab väärtuskasvatust, ning koolil, kus normide, väärtuste, rituaalide, sümbolite ja lugude kaudu edendatakse omanäolist koolikultuuri. 2. Ainekavad 2.1. Eesti keel 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Eesti keele kui õppeaine sisu jaguneb kaheks valdkonnaks: keeleteadmisteks ja praktiliseks keeleoskuseks. Eesti keele kursustega püütakse tekitada õpilastes huvi eesti filoloogia vastu laiemalt ning anda neile baasteadmistega võrdses mahus praktilisi oskusi, samas suunatakse õpilasi väärtustama eesti keelt. Õppeaines käsitletakse põhjalikult keele funktsioone ühiskonnas, keele toimimist märgisüsteemina, eesti keele ehitust ja iseärasusi, eesti murdeid ning kirjakeele kujunemislugu. Lähemalt vaadeldakse keele varieerumist, eristatakse kirja- ja kõnekeelt, eri allkeeli ja slängi ning nende kasutusvaldkondi. Käsitletakse ka eesti keele arendamise küsimusi ja Eesti keelepoliitikat. Keele ja ühiskonna suhete mõistmine aitab aru saada keelest kui infovahetussüsteemist ning kesksest identiteedi väljendajast. Süsteemne ülevaade antakse meediast ja mõjutamisest. Käsitletakse reaalsuse konstrueerimist meedia vahendusel ning kuidas ja mis keelevahenditega luuakse samast nähtusest erinevaid käsitlusi. Ühtlasi selgitatakse ajakirjanduseetikat. Käsitletakse reklaami ja selle mõjutamisvõtteid, elektroonilist meediat ja selles tekkinud uusi suhtlusvõimalusi ning nendega seotud ohte. Meediaõpetusega kujundatakse kriitilist meediatarbijat. Süvendatult vaadeldakse teksti keele ja stiili küsimusi. Käsitletakse erinevate tekstiliikide kirjutamise võtteid, nende keele- ja stiilierinevusi ning nõudeid eri tekstiliikide keelele, vaadeldakse sõnavara kihistusi ja tähendusnüansse. Süstemaatiline ülevaade antakse põhilistest stiilivigadest. Praktiline eesti keele oskus tähendab keele valdamist lugemisel, vastuvõetu vahendamisel, kirjutamisel, kõnelemisel ja kuulamisel. Lugemisoskuse arendamise avaram eesmärk on kujundada kriitilist teabekasutajat ja mõtlevat inimest, kes suudab mõista ja analüüsida erinevaid tekste, eristada tekstis olulist vähemolulisest ning sõnastada oma mõtted selgelt. Kirjutamisoskust arendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise kaudu, õpetades viitama, tsiteerima, refereerima ning kirjutama nii alustekstide põhjal kui ka vabalt oma argumentidele ja näidetele toetudes. Kirjutamispädevuse eeldus on pidev kirjutamispraktika, mis tagab hea õigekirja- ja ladusa sõnastusoskuse, mitmekülgse lausestuse ning selge sõnumiga teksti. Kõnelemisoskus tähendab nii oskust esineda kui ka valida suhtluseesmärgist, -olukorrast ja -partnerist lähtuvalt sobiv toon ja stiil. Kuulamisoskuse arendamise eesmärk on mõista vestluspartnerit ja esinejat, tunda suulistes meediakanalites ära faktiinfo ja arvamus ning mõjutamine ja manipuleerimine; olla valmis esitama täpsustavaid küsimusi ning vastuväiteid. Kõikide keeleõpetuse põhioskuste keskmes on (tervik)tekstid ja tekstikorpused ning nendega seotud tekstitoimingud. Suhtluspädevuse tagab võimalikult eripalgeline tekstivalik, mida käsitletakse põhjalikult: vaadeldakse tekstide sotsiaalset konteksti ja eesmärki, leitakse ühis- ja erijooni, hinnatakse mõjuvust, rolli ja vastukaja ühiskonnas, pööratakse tähelepanu õigekeelsusele, leksikale ja grammatikale. Keelesüsteemi kirjeldamise asemel keskendutakse keele uurimisele autentsetes tekstides. Gümnaasiumis läbitakse kuus eesti keele kursust, mille järjekorra võib iga kool määrata iseseisvalt. Lubatud on ka erinevate kursuste paralleelne käsitlemine. Kursusel “Teksti keel ja stiil” arendatakse põhjalikult žanriteadlikkust, käsitletakse erinevate tekstiliikide keele- ja stiilierinevusi nii grammatikas kui ka sõnavaras, selgitatakse kirjutamise võtteid ja tavasid eri tekstiliikide näitel. Antakse süstemaatiline ülevaade suhtlusolukorra teguritest ning suunatakse kirjutama erinevatel eesmärkidel, varieerima ja analüüsima enda tekstides tehtud keelevalikuid ning võrdlema erinevaid tekste. Kursusel “Praktiline eesti keel I” arendatakse nii suulist kui ka kirjalikku väljendusoskust, kasutades erinevaid stiilivõtteid ja keelendeid, sest nii kujundatakse oskust suhelda eri keskkondades eetiliselt ja konteksti arvestades. Samuti õpitakse kasutama eri teabeallikaid ja hindama nende usaldusväärsust. Tekstide koostamisel tuleb osata kasutada korrektset kirjakeelt ja järgida teadlikult õpitud keelereegleid. Kursusel “Meedia ja mõjutamine” keskendutakse infoühiskonnast arusaamisele, arendatakse eri liiki tekstide mõistmise, fakti ja arvamuse eristamise oskust. Tähtis on osata hankida eri allikatest teavet, analüüsida verbaalset teksti nii visuaalses kui ka audiovisuaalses keskkonnas ja tunda ära meedia mõjutamisvõtted. Samas arendatakse ka oskust kujundada ja väljendada oma arvamusi ja hoiakuid. Kursusel “Praktiline eesti keel II” arendatakse lisaks keelereeglite omandamisele nii esinemis- kui ka kirjutamisoskust, keskendutakse tekstide kriitilisele hindamisele ning praktiseeritakse kokkuvõtte, referaadi, arvamuse, arvustuse ja essee kirjutamist. Arutlevate tekstide kirjutamisel järgitakse teksti loogilise ülesehituse, argumentide sõnastamise, põhjenduste ja seoste loomise ning näidete esitamise põhimõtteid. Kursus „Keel ja ühiskond” sobib gümnaasiumi lõpuklassi, mida võib lõimida kirjanduse, ajaloo ja ühiskonnaõpetusega. Kursusel vaadeldakse keelesugulust soome-ugri ja Euroopa keelte vahel, eesti keele struktuuri ja muutumist ajas, kirjakeele staatust ja ajalugu, erinevaid allkeeli ja nende kasutusvaldkondi, suulise keele eripära, koha- ja sotsiaalmurdeid ning keeleetiketti. Arendatakse oskust sobivatest allikatest ja keskkondadest infot hankida ja praktikas rakendada. Kursusel “Praktiline eesti keel III” keskendutakse suhtlemisoskuse arendamisele, eri liiki tekstide vastuvõtule ja loomisele, sh arutluse, kokkuvõtte ja lühiuurimuse kirjutamisele ning õigekeelsusküsimuste kordamisele. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane: 1) mõistab eesti keele rolli rahvusliku, riikliku ja individuaalse identiteedi kujundamisel; 2) mõistab keele tähendust ühiskonnas, tajub keele ajaloolist kujunemist ja varieerumist, väärtustab keeleoskust, arendab seda lugedes ja kirjutades; 3) loeb, analüüsib ja hindab kriitiliselt eri liiki tekste, tunneb tekstide mõjutusvahendeid, kasutab sihipäraselt ja eetiliselt teabeallikaid; 4) väljendab ennast nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normide kohaselt, kasutab keeleallikaid ja andmekogusid; 5) koostab etapiviisilise kirjutamisprotsessi käigus eri liiki tekste, teab tekstide ülesehituse põhimõtteid ja iseärasusi ning teeb teadlikke keelevalikuid; 6) analüüsib oma kirjutamisoskust ja kasutab seejuures metakeelt. 2.1.3. Õpitulemused Kursus „Teksti keel ja stiil“ Õpilane: 1) analüüsib ja võrdleb keele erinevaid kasutusvaldkondi ja tekstide stiilierinevusi; 2) valib keelelisi ja vormilisi väljendusvahendeid suhtlusolukorra ning kõneaine põhjal, järgib stiili- ja etiketinorme; 3) väljendub selgelt ja korrektselt nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses; 4) analüüsib tekstide sisu, eesmärke, konteksti, ülesehitust, grammatikat, sõnavara ja stiili; 5) tunneb tekstis ära keelelise mõjutamise viise ja vahendeid, hindab tekstidest leitud teavet kriitiliselt ja kasutab seda sihipäraselt; 6) koostab eri liiki suulisi ja kirjalikke tekste, sh kõne, kokkuvõtte ja lühiuurimuse; 7) loob alustekstide põhjal uusi tekste, refereerib ja tsiteerib, kasutab viitamissüsteeme, väldib plagiaati; 8) loeb ja analüüsib ainevaldkonna teadustekste, eristab teaduskeele tunnuseid ja põhjendab teadustekstide keelelisi valikuid; 8) korrigeerib ja redigeerib oma teksti, kasutab otstarbekalt keeleallikaid ja teabekeskkondi, teeb teadlikke keelevalikuid. Kursus „Praktiline eesti keel I“ Õpilane: 1) kirjeldab ja selgitab tekstide stiilierinevusi; 2) väljendab ennast selgelt ja asjakohaselt nii suulises kui kirjalikus tekstis; 3) kaitseb argumenteeritult oma seisukohti, arutleb ja annab hinnanguid; 4) konspekteerib suulist esitust ja loetud teksti; 5) kasutab erinevaid keeleallikaid ja teabekeskkondi; 6) edastab eri allikaist leitud infot, hindab teabe usaldusväärsust; 7) selgitab keelendite tähendusvarjundeid; 8) koostab eri liiki tekste, sh arvustuse, referaadi ja essee; 9) järgib õpitud keelereegleid, põhjendab oma keelevalikuid; 10) arendab loetu toel oma sõnavara, lause- ja tekstimoodustusoskust. Kursus „Meedia ja mõjutamine“ Õpilane: 1) tunneb tänapäevast teabekeskkonda ja selle arengut kujundavaid protsesse, selgitab kommunikatsiooni olemust ja toimumise tingimusi; 2) leiab meediatekstist argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted, selgitab teksti autori eesmärke ning motiive; 3) eristab fakti arvamusest ja usaldusväärset infot küsitavast, kontrollib infoühiku sisu tõesust, sealhulgas tõlgitud info tähendusvälja muutumist; 4) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 5) tunneb meediakanaleid, analüüsib nende erijooni, iseloomustab erinevaid meediažanre; 6) analüüsib vahetu ja vahendatud kommunikatsiooni erinevusi ja osalejate taotlusi; 7) hindab kriitiliselt meediamanipulatsioone, tunneb ära propaganda, libauudised ja müüdiloome; 8) väljendab oma seisukohta loetu, kuuldu ja nähtu kohta ning valib selleks sobivad keelevahendid; 9) analüüsib kriitiliselt oma meediakäitumist, sh sotsiaalmeedias, ja kohandab seda vastavalt olukorrale; 10) leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti, eristab privaatset ja avalikku informatsiooni. Kursus „Praktiline eesti keel II“ Õpilane: 1) edastab oma tundeid, mõtteid ja hinnanguid nii isiklikus, avalikus kui ka ametlikus suhtluses; 2) argumenteerib selgelt ja veenvalt, kaitseb oma seisukohti aruteludes; 3) kuulab avalikku esinemist ning esitab ettekandjale küsimusi; 4) kasutab erinevaid teabeotsingu strateegiaid; 5) loeb ja hindab kriitiliselt eri liiki meedia- ja tarbetekste; 6) teeb eri allikatest pärineva info ja arutluskäikude põhjal kokkuvõtte; 7) kirjutab uudise, arvamusloo ja arvustuse, koostab koosoleku memo; 8) kirjutab mitme allika põhjal referaadi, kasutab viitamissüsteeme ja väldib plagiaati; 9) kinnistab ja parandab oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust; 10) leiab loetud tekstidest huvitavaid sõnu ja väljendeid; 11) selgitab ja põhjendab teksti autori keelevalikuid. Kursus „Keel ja ühiskond“ Õpilane: 1) analüüsib keele rolli, funktsioone ja tähendust ühiskonnas ning suhtluses; 2) kirjeldab eesti keele eripära, suulise ja kirjaliku keele norme ning etiketti; 3) selgitab allkeelte ja keele varieerumise olemust; 4) tunneb eesti keeleallikaid ja korpusi ning kasutab neid eesmärgistatult; 5) kirjeldab eesti kirjakeele kujunemislugu; 6) nimetab eesti keele arenduse peamisi suundi ja põhimõtteid; 7) selgitab keelemuutuste olemust; 8) analüüsib ajastuomaseid keelenähtusi. Kursus „Praktiline eesti keel III“ Õpilane: 1) kasutab keelt vastavalt suhtluseesmärgile ja -kontekstile; 2) argumenteerib ning kaitseb oma seisukohti suuliselt ja kirjaliku arutleva teksti vormis; 3) koostab levinumaid meediatekste, sh kommentaari ja arvamusloo; 4) kirjutab mitme alusteksti põhjal kindlal eesmärgil kokkuvõtte või resümee; 5) koostab erinevate alustekstide põhjal kindlasse suhtlusolukorda sobiva arutleva teksti; 6) kasutab eri allikatest leitud infot oma tekstides; 7) parandab ja kinnistab oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust; 8) saab aru keeruka struktuuriga tekstidest; 9) loeb erinevaid tekste, arendab oma kirjaoskust ja rikastab sõnavara. 2.2. Kirjandus 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Kirjandus on gümnaasiumis üks keskseid kultuuri- ja kunstiaineid, milles õpilane kujundab oma esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi, rikastab suhtluskultuuri ja väljendusoskust, teadvustab kultuuri eripära ja mitmekesisust ning mõtestab ühiskonna- ja kultuurinähtusi sügavamalt. Kirjandus kui õppeaine suunab õpilast mõistma ja väärtustama nii varasema kui ka praeguse aja kultuuri ning panustama ka ise kultuuri tarbimisse ja loomisse. Gümnaasiumi kirjandusõpetuses toetub õpilane põhikooli kirjandustundides omandatule. Lugemis- ja tekstitoimingud on jätkuvalt kirjandusõpetuse loomulik ja vajalik alus, sest kirjandust saab õppida vaid lugedes. Teoseid käsitledes keskendutakse lugeja kaasaloovale rollile, tõstetakse esile tema seisukohti ja hinnanguid, rõhutatakse tekstiga suhtlemise tunnetuslikku ja kogemuslikku külge. Lugeja vastuvõtuvõimet arendades, eri žanris tervikteoseid ja tekstikatkendeid analüüsides ning tõlgendades õpib õpilane tajuma elulisi olukordi ja taustu, lahkama aktuaalseid teemasid ja probleeme ning märkama vaatepunktide erinevust arvamuste ja hoiakute kujunemisel. Lugeja vaatepunkti rõhutavat teosekäsitluse täiendab kirjandusteadusliku sihiseadega tekstikeskne lähenemisviis, kus metakeele kaudu keskendutakse teose sisemiste seaduspärasuste avastamisele. Kuna sõnakunstiteos põhineb kujundikeelel, siis omandab õpilane lugedes oskuse hinnata ja mõista ilukirjanduse poeetikat selle mõttelis-tundelises ühtsuses ja mitmetähenduslikkuses. Diakroonilise, s.o kirjandusloolise käsitluse kõrval on eelistatum sünkrooniline, s.o voolule, žanrile ja teemale keskenduv käsitlus, või ka lähenemisviis, kus tekstikeskselt analüüsilt liigutakse tekstiväliste taustade, ülevaadete ja seosteni. Tekstivälist konteksti uurides mõistab õpilane mitmesuguste keele-, ajaloo- ja kultuuriteadmiste olulisust teose kui terviku mõistmisel. Kultuuriloolise tausta kujundamisel märkab õpilane seoseid teiste õppeainetega, nagu ajaloo, inimese- ja ühiskonnaõpetuse, geograafia, muusika, kunsti ja filosoofiaga ning väärtustab kirjandust kultuuriruumi olulise osana. Õppeaine põhisisu on kirjandusteoste lugemine ja käsitlemine, mis arendab esteetilist tunnetust, ent soodustab ka rahvuskultuurilise teadvuse ja eneseteadvuse arengut. Erilist tähelepanu pööratakse ilukirjandusteose kui terviku mõistmisele ning teksti analüüsile ja tõlgendamisele eri vaatepunktidest. Kirjandus võimaldab õpilasel teadvustada oma mina ja ainulaadsust muutuvas maailmas ning soodustab elueesmärkide teadlikku valikut. Kirjanduse käsitlemine gümnaasiumis on suunatud eelkõige sellele, et arendada lugejateadvust ning isiksuslikku – vastutavat ja emotsionaalset suhet kirjandusega. Kohustuslikud kirjanduskursused nende soovituslikus järjekorras – „Pärimus ja kirjandus”, “Identiteet ja eesti kirjandus”, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ I, „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ II, „Kirjandus ja ühiskond” – võtavad arvesse õpilase abstraktse mõtlemise võimet, selle arengut ja lugemuse suurenemist. Kursused pakuvad ainesiseseid ja -väliseid lõiminguvõimalusi, nende järgnevus eeldab ja kasutab varem õpitut. Kursuse sees võib õppesisu järjekorda vajadusel muuta, lõhkumata seejuures selle sisulist tervikut ja vertikaalset aineloogikat. Kirjandusteoste võrdlev käsitlus, sh eesti ja maailmakirjanduse kõrvutamine on soovituslik lähenemisviis, mis võimaldab esile tuua teostevahelisi haakumisi ja põrkumisi näiteks voolu, stiili, žanri, teema, sündmustiku, karakterikujutuse või mis tahes muul tasandil. Kursuse “Pärimus ja kirjandus” kaudu mõistab õpilane kirjanduse mütoloogilisi ja pärimuslikke juuri, kultuuri järjepidevust iidsetest aegadest tänaseni ning iseenda seotust selle lõputult jätkuva ahelaga. Pärimus on kogu kultuuri alus ja üheaegselt nii maailmapildi looja kui ka säilitaja. Õpilane teadvustab pärimusel põhinevat ilukirjandust lugedes, kui suurel määral tugineb kogu kultuur arhetüüpidele ja müütilistele motiividele. Kursuse käigus teadvustab õpilane tänapäeva kirjanduse seoseid näiteks antiikmüütide ja eestlaste mütoloogilise maailmapildiga. Euroopa kultuuri mõistmiseks on möödapääsmatu tunda ka piiblilugusid, mis väärivad praeguses maailmas rohkem teadvustamist. Kursus „Identiteet ja eesti kirjandus“ keskendub identiteediloomele, eeskätt sotsiaalse, rahvusliku ja kultuurilise identiteedi kujutamisele eesti kirjanduse näitel. Kursus aitab õpilasel mõista kirjanduse rolli identiteetide peegeldaja ja kujundajana, ühtlasi näidata, kuidas identiteedid ajas ja ruumis dünaamilise ja dialoogilise protsessi käigus muutuvad, samastumist ja eristumist võimaldavad. Kursuse fookuses on rahvusliku identiteediga – eeskätt eestlusega – seotud teemad ja probleemid nii ajaloo kui ka tänapäeva vaatenurgast. Laiemalt käsitletakse mitmesuguseid rahvuskultuurilisi identiteete, mille tuumväärtused avanevad kirjanduslike narratiivide (lugude) ja kujundite (sümbolite) kaudu. Teoste valik suunab õpilast lugema Eesti autorite loomingut ja väärtustama seda kui rahvuskultuurilist identiteeti vahendavat lugemisvara. Kursuste „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses“ I–II käigus saab õpilane ettekujutuse maailmakultuuri kui terviku arengust, mis avaldub paljude Euroopa rahvuskirjanduste mitmekesisuses. Esimene kursus hõlmab ajavahemikku antiigist romantismini ja teine realismist postmodernismini. Kursused toetavad õpilase kultuuriteadvuse ja süsteemsemate kirjandusteadmiste kujunemist. Erinevalt teistest gümnaasiumi kirjanduskursustest on kirjandusloo kursused üles ehitatud kronoloogilisel põhimõttel, mis ei tähenda seda, et võrdse põhjalikkusega peaks käsitlema kõiki ajastuid. Nagu teistegi kirjanduskursuste puhul jääb õpetajale vabadus valida, millistele teostele, žanritele, vooludele ja ajastutele rohkem keskenduda. Kursused arendavad oskust mõista kirjandusteost mingi ajastu, voolu või žanri kontekstis. Oluliseks oskuseks on märgata tunnuseid, poeetilisi väljendusvahendeid ja leida infot, mille alusel tekste analüüsida ja tõlgendada. Kursustel õpitu aitab näha põhjuslikke seoseid ajaloolise kultuurisituatsiooni ja sellel ajal sündinud loomingu vahel. Õpilasel on kergem mõista kirjandusvoolude tekkepõhjusi, erinevusi ja arenguid, kui need on esitatud kronoloogilises järgnevuses ja võimaldavad omavahelist võrdlemist. Teoste käsitlemine kirjandusloolises järgnevuses võimaldab õpilasel paremini tajuda kirjandust protsessina, mitte üksikute kirjandusteoste jadana. Ajaloolisi kirjandusžanre tänapäevaste näidetega kõrvutades saab leida põnevaid seoseid. Kursus „Kirjandus ja ühiskond” võimaldab õpilasel kirjanduse kaudu paremini mõista ümbritsevat maailma, inimese ja ühiskonna suhteid, aga ka kirjanduse laiemat ühiskondlikku tähendust ja olulisust maailmas toimuvate muutuste märkamisel, teadvustamisel, mõtestamisel ja kujundamisel. Kursus, mis hõlmab olulisi kirjandus- ja mõttevoole ning ühiskonna ja kultuuriga seotud praktikaid, põhineb peamiselt 20. ja 21. sajandi kirjandusel, sest ühiskondlikud muutused on olnud neil ajajärkudel kõige suuremad ning nende tähtsus murranguline. Kursus võimaldab kirjanduse kaudu analüüsida nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonna probleeme. Kursus ei eelda kronoloogilist lähenemist, vaid võimaldab rakendada kontsentrilist teemaõpet ning eesti ja maailmakirjanduse võrdlevat käsitlemist. Igal kursusel loeb õpilane läbi kolm kuni neli tervikteost, võimekamad õpilased rohkem. Lugemisvara valikul arvestatakse eesti ja maailmakirjanduse, klassikalise ja tänapäeva kirjanduse ning eri žanre esindavate luule-, proosa- ja draamateoste tasakaalustatud proportsioone. Kohustuslike tervikteoste valiku teeb õpetaja, arvestades nii kooli eripära kui ka õpilaste huvisid ja võimeid. Valitud lugemistekstid võimaldavad käsitleda kursuste õppesisu ja saavutada õpitulemused ning toetavad üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist. Ülejäänud autorite loomingut tutvustatakse kas ülevaatlikult või lühemaid tekstinäiteid käsitledes. Eesti keelest erineva emakeelega õpilastel on soovitatav lugeda kirjandusteoseid nende kodukeelt esindava maa kirjandusest. Gümnaasiumi kirjandusõpetuses innustatakse õpilast lugema suuremat vaimset pingutust nõudvaid tekste, mis aitavad arendada tema lugejaoskusi, rikastada mõttemaailma, avardada tunnetusvälja ja kujundada kirjanduslikku maitsemeelt. Lugemisvõimeid arendades ja väärtkirjandust (sh tüvitekste ja klassikateoseid) tundma õppides eristab õpilane kirjandusvoole ja -žanre, omandab nende analüüsiks vajaliku mõistevaramu ning suudab käsitletud teosed paigutada ajastunähtuste ja mõttevoolude konteksti. Kirjandusmõistete tundmine on omakorda vajalik selleks, et tekste analüüsida ja kirjandusruumis orienteeruda. Erinevate kirjanduskursuste lugemisvara interpreteerides mõistab õpilane kirjanduse rolli inimese, rahvuse ja ühiskonna arengu peegeldajana ning väärtustab lugemist elukestva eneseharimisviisina. Lugemiskogemust jagades harjub õpilane väärtustama seda kui vaimset naudingut ja rahuldust pakkuvat suhtlustava. Õpilane leiab endale huvipakkuvat lugemisvara, kasutades erinevaid otsinguvõimalusi (e-kataloogid, lugemisblogid, foorumid, taskuhäälingud), tunneb kirjandusteose vastuvõtu spetsiifika sõltuvust raamatu tehnoloogilisest vormist (trüki-, audio- ja e-raamat) ja valib endale sobiva. Kirjandustundides tegeldakse ka aime- ja teadustekstidega (nt esseed, arvustused, uurimused), mis on seotud eelkõige kirjanduse ning kirjanike ja teiste kultuurilooliselt tähenduslike isikutega. Kirjanduskriitiliste ja -looliste tekstide kaudu avatakse kirjanikke mõjutanud asjaolusid ning tekitatakse huvi inimese isiksusliku arengu ja kultuuriloo vastu, ühtlasi õpitakse kriitika toel tundma teose kirjanduslikku ja ajaloolist konteksti ning mõistama sügavamalt teose poeetilist aegruumi. Kirjandusõpetuse oluline osa on mitmekülgne tekstiloome, sh eri tüüpi (nt arutlus, kirjeldus) ning žanri tekstide kirjutamine (nt kiri, kõne, essee, dialoog). Lugemiskogemuse jagamine, oma mõtete ja tunnete verbaalne väljendamine loob eelduse isiklikumaks suhteks kirjandusega ja kogu õppeprotsessiga ning pakub õpilasele võimaluse olla isikupärane ja loov. Loominguline eneseväljendus kirjanduse õppimisel hõlmab suhtlemist ka veebikeskkondades, info hankimist ja kriitilist hindamist, digitaalse sisu loomist (nt esitlus, veebiartikkel, lühifilm), selle muutmist ja taasesitamist. Kirjandusõpetuse kaudu suunatakse õpilast mõistma kunstiliikide vahelisi seoseid, avastama viise, kuidas kirjanduslikke süžeesid, karaktereid, teemasid ja motiive kasutatakse ning teatris, filmis, muusikas ja kujutavas kunstis edasi arendatakse. Kirjandus lõimub eeskätt keeleõpetusega, aga ka kõikide teiste õppeainetega ning toetab õppesisu ja õpitulemuste kaudu õppekava üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist ning läbivate teemade käsitlemist. Kirjandusõpetuse õpitulemuste saavutamist toetavad kirjandusteostel põhinevad mängufilmid ja kirjanike elulugudest ajendatud dokumentaalfilmid, samuti kirjandusteemalised audio- ja videomaterjalid veebikeskkondades, sh raadio- ja telesaated. Kirjandustundide õppetegevused on mitmekesised, nende kaudu arendatakse erinevaid oskusi, kus õpilane arutleb, analüüsib, seostab ja võrdleb, rakendab teadmisi ja oskusi praktikas, mõtleb ja tegutseb loovalt. Kirjandusõpetust toetavad erinevad õppevormid (nt uurimuslik, projekt- ja reisiõpe) ja -tegevused (nt õppekäik teatrisse, muuseumisse ja raamatukokku, kohtumised kirjanike ja tõlkijatega, osavõtt olümpiaadidest ja konkurssidest, teemapäevade korraldamine). Õpitulemustes pööratakse tähelepanu kirjanduse multifunktsionaalsusele ning kirjandusliku suhtluse mitmesuunalisusele. 2.2.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane: 1) mõistab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist, rahvus- ja maailmakultuurilist tähtsust ning selle rolli individuaalse ja kollektiivse identiteedi kujundamisel; 2) arendab ja rakendab oma loovvõimeid, koostab eri laadis ja žanris tekste, väljendab ennast nii suuliselt kui ka kirjalikult, lähtudes eesmärgist, situatsioonist ja kontekstist; 3) tunneb mitmekülgsemalt ja sügavamalt kirjandusteose poeetikat, tekstianalüüsi ja - tõlgenduse eri võimalusi, avab kirjanduse põhiliikide suhteid ja vorme; 4) mõistab kirjanduskeele kujundlikkust selle mitmetähenduslikkuses, kujundab kirjanduse kaudu oma esteetilisi ja eetilisi hoiakuid, seostab kirjandust teiste kunstiliikide ja eluvaldkondadega; 5) loeb eri laadis ja žanris eesti ja maailmakirjandusteoseid, analüüsib ja tõlgendab neid eri vaatenurkadest, näeb kirjandustekstide kaudu maailma ja iseenda mõistmise võimalusi. 2.2.3. Õpitulemused Kursus „Pärimus ja kirjandus“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm tervikteost, ilukirjandusteoste katkendeid ja kursuse sisuga seotud teabetekste; 2) analüüsib ja tõlgendab loetud tekste nii suuliselt kui ka kirjalikult ühisarutelus ja individuaalselt, jagab oma lugemiskogemusi; 3) mõtestab pärandkultuuri olemust, funktsioone, väljendusvõimalusi ja tähendust tänapäeva kultuuris ja ühiskonnas ning iseenda kogemuse põhjal; 4) nimetab müütide ja arhetüüpsete tegelastega seotud narratiive ning arhetüüpseid müüdimotiive, leiab neid käsitletavatest ilukirjandusteostest; 5) analüüsib kirjandusteose teemat, süžeed, tegelasi ja ideestikku nii müüdimotiividest kui ka eetilistest ning esteetilistest väärtustest lähtuvalt; 6) kirjeldab eesti rahvuseepose sünnilugu ja sisu, kultuuri- ja rahvusloolist tähtsust, nimetab eepose arhetüüpseid tegelasi, teemasid ja motiive ning analüüsib nende kasutamist teiste autorite loomingus; 7) analüüsib ja hindab luule-, proosa- ja draamateoste poeetikat, väljendusvahendite mitmekesisust ja tähendust; 8) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses I“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm tervikteost, analüüsib ja tõlgendab loetud teoseid nii ühisaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes, jagab oma lugemiskogemusi; 2) selgitab kirjandusperioodide ajalist järgnevust antiikkirjandusest romantismini ning nende seost ajaloo- ja kultuurikontekstiga; 3) leiab kirjandusteosest ajastule või voolule iseloomuliku mõtteviisi ja väärtushinnangute kajastusi; 4) eristab tekstinäidete põhjal eri žanre ja kujutamisviise, võrdleb vähemalt kahe teose sisu, väljenduslaadi ja ülesehitust; 5) kommenteerib loetud tekstikatkendeid ja tervikteoseid nii suuliselt kui ka kirjalikult, arutleb erinevate seisukohtade, peamiste teemade ja probleemide üle; 6) analüüsib ja hindab luule-, proosa- ja draamateoste poeetikat, väljendusvahendite mitmekesisust ja tähendust; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses II“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm tervikteost, analüüsib ja tõlgendab loetud teoseid nii ühisaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes, jagab oma lugemiskogemusi; 2) selgitab kirjandusperioodide ajalist järgnevust realismist kuni 21. sajandi kirjanduseni ning nende seost ajaloo- ja kultuurikontekstiga; 3) leiab kirjandusteosest ajastule või voolule iseloomuliku mõtteviisi ja väärtushinnangute kajastusi; 4) eristab tekstinäidete põhjal eri žanre ja kujutamisviise, võrdleb vähemalt kahe teose sisu, väljenduslaadi ja ülesehitust; 5) kommenteerib loetud tekstikatkendeid ja tervikteoseid nii suuliselt kui ka kirjalikult, arutleb erinevate seisukohtade, peamiste teemade ja probleemide üle; 6) analüüsib ja hindab luule-, proosa- ja draamateoste poeetikat, väljendusvahendite mitmekesisust ja tähendust; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Identiteet ja eesti kirjandus“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm proosa- või draamateost ja ühe luulekogu, vahendab oma lugemis- ja kultuurikogemust nii rühmaaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes; 2) analüüsib ja tõlgendab erinevate identiteedivormide kujutamist eri ajajärkude kirjandusteostes, kirjutab loetud teostele tuginedes arutluse; 3) kirjeldab ja võrdleb kirjandusteostele tuginedes eestlase kultuurimälu ja väärtusmaailma muutumist eri ajajärkudel; 4) arutleb loetud teosele või tekstikatkendile tuginedes ühiskondlike ja kultuuriliste teemade, probleemide ja sündmuste üle ning toob nende kohta tekstist näiteid; 5) analüüsib ja tõlgendab loetud proosa- ja draamateoste sisu ja vormivõtete ühtsust: nimetab teema, sõnastab probleemi ja peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelassuhteid ja -kõnet, sündmustikku ja kompositsiooni; 6) analüüsib ja mõtestab luuletuste sisu ja vormivõtete ühtsust: nimetab teema ja põhimotiivid, iseloomustab lüürilist aegruumi ja vaatepunkti, seostab kujundiloomet, meetrikat ja stroofikat sisuga, kirjeldab luuletuste meeleolu ning avab nende tähendusi; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. Kursus „Kirjandus ja ühiskond“ Õpilane: 1) loeb läbi vähemalt kolm proosa- või draamateost ja ühe eesti autori luulekogu, analüüsib ja tõlgendab loetud teoseid nii ühisaruteludes kui ka individuaalses tekstiloomes. 2) arutleb kirjanduse ja ühiskonna omavaheliste suhete üle, nimetab kirjandusteose loomet ja vastuvõttu mõjutavaid tegureid ja toob nende kohta näiteid; 3) iseloomustab põhjalikumalt vähemalt kahe autori loomingut, määrab nende teoste koha ajastus, voolus või rahvuskirjanduses; 4) toob loetud teosele või tekstikatkendile tuginedes näiteid ajastu ja inimese kujutamisest, arutleb teoses käsitletud ühiskondlike probleemide ja väärtuste üle; 5) analüüsib kirjandusteost mõne 20. või 21. sajandi mõtte- või kirjandusvoolu kontekstis, leiab tekstist iseloomulikke tunnuseid ja näiteid; 6) eristab tekstinäidete põhjal eri žanre ja kujutamisviise, võrdleb vähemalt kahe teose sisu, väljenduslaadi ja ülesehitust; 7) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid ja laiendab kirjandustekstidele tuginedes oma sõnavara. 2.3. Vene keel vene õppekeelega klassis 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Vene keele kui emakeele valdamine kõnes ja kirjas on isiksuse mõtlemisvõime kujunemise, vaimse arengu ning sotsialiseerumise alus ja eeldus. Vene keele õppimise kaudu kujundatakse õpilase identiteeti, samuti tema väärtushinnanguid ja -hoiakuid. Õpilane mõistab ja väärtustab kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, keele kaudu ka eesti ja vene kultuuri eripärasid ning kokkupuutepunkte. Gümnaasiumiõpingute jooksul kujuneb oskus kasutada korrektset keelt oma eesmärkide saavutamiseks erinevates suhtlusolukordades, arvestades kujunenud suhtlusnorme ja keelekasutustavasid. Teoreetilised teadmised vene keelest ja keele praktiline valdamine aitavad saada tänapäeva ühiskonna tegusaks liikmeks ning siseneda tööturule. Eri keele- ja teabeallikate kasutamisoskus võimaldab õpilasel toime tulla erinevates eluvaldkondades ja -situatsioonides. Töö tekstidega on aluseks oskusele neid mõista, analüüsida, kriitiliselt hinnata ning luua eri tüüpi ja liike tekste. Teoreetilised teadmised on keele praktilise valdamise aluspõhi, seepärast sisaldab gümnaasiumi ainekava kolme tüüpi õppematerjali: teadmised keelest ning praktiline keele- ja suhtlusoskus. Vene keele emakeelena kursustega püütakse anda õpilastele baasteadmistega võrdses mahus praktilisi oskusi. Gümnaasiumilõpetaja peab valdama tänapäeva keeleteadust, uut tehnoloogiat ja uusi tööviise. Praktilised kursused eeldavad õpitud teoreetiliste teadmiste rakendamist. Gümnaasiumis läbitakse vene keeles kuus kohustuslikku kursust: „Keel, ühiskond ja kultuur“, „Meedia ja mõjutamine“, „Tekst ja stiil“, „Suulise teksti vastuvõtt ja loomine“, „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“ ja “Praktiline vene keel”. Kursuse „Keel, ühiskond ja kultuur“ õppesisus rõhutatakse keele rolli tänapäeva ühiskonnas, teadvustatakse keele ja kultuuri seoseid, aga ka vene keele eripära, võrreldes teiste keeltega. Kursus annab võimaluse mõista keele arengut ajas ning selle staatust ja seisundit tänapäeval. Tähelepanu pööratakse keele varieerumisele ja erinevatele keelekihtidele sotsiaalsetes praktikates. Kursus arendab õpilase kriitilist ja loomingulist mõtlemist, keeletunnetust ja - teadlikkust. Kursusel “Meedia ja mõjutamine” keskendutakse infoühiskonnast arusaamisele, arendatakse eri liiki tekstide mõistmise, fakti ja arvamuse eristamise oskust. Tähtis on osata hankida eri allikatest teavet, analüüsida verbaalset teksti nii visuaalses kui ka audiovisuaalses keskkonnas ja tunda ära meedia mõjutamisvõtted. Samas arendatakse ka oskust kujundada ja väljendada oma arvamusi ja hoiakuid. Kursuse „Tekst ja stiil“ kaudu saavad õpilased teoreetilisi teadmisi teksti struktuurist ning mitmesugustes suhtlusoludes kasutatavate eri tüüpi tekstide loomisest, mõistmisest ja hindamisest. Kursuses vaadeldakse süvendatult teksti keele ja stiili küsimusi. Käsitletakse erinevate tekstiliikide keele- ja stiilierinevusi, vaadeldakse sõnavara stiilikihistusi ja tähendusnüansse ning kirjutamise komponente ja nõudeid eri tekstiliikide keelele. Õpitulemustes taotletakse, et õpilane kasutab alustekste, tõlgendab neid, analüüsib keeleliselt ja stilistiliselt, refereerib, tsiteerib ja viitab. Õppesisus tegeldakse mitmesuguste keelekasutusvaldkondadega, analüüsitakse eri liiki tekstide sisu, eesmärke, kasutuskonteksti, ülesehitust, sõnavara ning stiili. Õpilane koostab ise eri liiki tekste (sh tarbe-, meedia- ja teadustekste), kasutab sobivaid väljendusvahendeid ning teeb mõttekaid keele- ja stiilivalikuid. Järgmised kolm vene keele praktilist kursust täiendavad suulise ja kirjaliku teksti mõistmise ja loomise oskusi. Kursus „Suulise teksti vastuvõtt ja loomine“ aitab edukalt sotsialiseeruda erinevates situatsioonides, laiendab õpilase silmaringi, arendab keeleoskust erinevates suhtlusolukordades ja -tingimustes. Kursuse jooksul õpitakse tundma suulise kommunikatsiooni eripära, erinevaid suhtlusviise, tegeldakse suuliste tekstide vastuvõtu, kriitilise hindamise ja mõistmisega. Keskendutakse suuliste tekstide (kõne) loomisele lähtuvalt suhtluseesmärgist, edendamaks õpilase sotsiaalset pädevust ja suhtlemisoskust. Kursuse „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“ raames antakse õpilasele võimalus analüüsida ja mõista eri liiki tekste, leida vajalikku infot ning kasutada seda argumenteerimisel ja oma arvamuse sõnastamisel. Suur roll on intellektuaalse omandi tähtsustamisel ja autoriõiguste järgimisel. Õpitulemustega eeldatakse, et õpilane koostab eri liiki tekste, väljendab end eri vormides ja stiilides täpselt, asjakohaselt ja väljendusrikkalt, rakendades õigekeelsusalaseid teadmisi ja oskusi ning tänapäeva vene keele leksikaalseid norme. Kursuse õppesisu õpetab mõistma ja koostama eri tüüpi ja eri liiki kirjalikke tekste, arendab oskust analüüsida tekstide sisu ja ülesehitust, hinnata neid kriitiliselt, sh ära tunda valeinfot, koostada etapiviisilise kirjutamisprotsessi käigus ise eri liiki tekste, kasutades neile iseloomulikke väljendusvahendeid ja järgides üldisi õigekeelsusnorme. Õppesisu fookuses on meedia- ja tarbetekstid, mida õpilane elulistes situatsioonides kõige sagedamini kohtab. Kursuse “Praktiline vene keel” kaudu edendatakse üldist kirjakultuuri, korratakse, parandatakse ja kinnistatakse õigekeelsus- ja kirjakeeleoskust, sealhulgas ortograafiat ja interpunktsiooni. Kursuse õppesisus pööratakse tähelepanu õigekeelsuse praktikatele, ortograafia ja interpunktsiooni kordamisele ning sõnavara rikastamisele. Harjutatakse vajaliku ortograafia- ja interpunktsiooniteabe saamiseks kasutama sõnastikke, raamatukogu katalooge ning internetti. Praktiline vene keele oskus tähendab kirjakeele valdamist, seepärast edendatakse tekstide vastuvõtu ja loomise oskusi. Oluline on leida suhtlusolukorrale sobiv ja vestluspartnerit arvestav toon ja stiil, osata suhtlust või teemat alustada, arendada ja tõrjuda. Tähtis on eristada meediakanalites faktiinfot ja arvamust, olla valmis esitama täpsustavaid küsimusi ja vastuväiteid. Kuulamisoskuse arendamise eesmärk on mõista suhtlussituatsiooni ja vestluspartnerit. Eraldi meediateemalist kursust vene õppekeelega koolis ei ole, kuid iga teoreetilise ja praktilise kursuse raames kasutatakse lisaks tekste, milles käsitletakse sotsiaalmeediat ja keelekasutuse eripära selles. Vene õppekeelega gümnaasiumides on kõik valikkursused seotud üldjuhul riigikeele õppimisega ning soovijail on võimalus valida eestikeelne meediakursus eesti keele õppekavast. 2.3.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Õpilane: 1) mõistab vene keele kui emakeele rolli individuaalse identiteedi kujundamisel, lähtudes funktsionaalsetest, eetilistest ja esteetilistest kaalutlustest; 2) väljendab ennast nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normide järgi, kasutab keeleallikaid; 3) analüüsib ja hindab kriitiliselt erinevaid tekste ning tunneb tekstide mõjutusvahendeid, kasutab sihipäraselt ja eetiliselt teabeallikaid; 4) teab tekstide ülesehituse põhimõtteid ja iseärasusi, loob ning analüüsib eri liiki suulisi ja kirjalikke tekste; 5) mõistab keele tähendust ühiskonnas, tajub keele ajaloolist kujunemist, väärtustab keeleoskust; 6) arendab lugedes oma keeleoskust. 2.3.3. Õpitulemused Kursus „Keel, ühiskond ja kultuur“ Õpilane: 1) väärtustab vene keelt, tunneb selle eripära, teab vene kirjakeele kujunemislugu; 2) analüüsib keele rolli, funktsioone ja tähendust ühiskonnas ning suhtluses; 3) märkab ja analüüsib vene keele muutuste olemust ja arendamise peamisi suundi; 4) jälgib suulise ja kirjaliku keele norme ning etiketti; 5) teadvustab allkeelte ja keele varieerumise olemust; 6) kasutab eesmärgistatult eri keeleallikaid ja teabekeskkondi. Kursus „Meedia ja mõjutamine“ Õpilane: 1) tunneb tänapäevast teabekeskkonda ja selle arengut kujundavaid protsesse, selgitab kommunikatsiooni olemust ja toimumise tingimusi; 2) leiab meediatekstist argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted, selgitab teksti autori eesmärke ning motiive; 3) eristab fakti arvamusest ja usaldusväärset infot küsitavast, kontrollib infoühiku sisu tõesust, sealhulgas tõlgitud info tähendusvälja muutumist; 4) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 5) tunneb meediakanaleid, analüüsib nende erijooni, iseloomustab erinevaid meediažanre; 6) analüüsib vahetu ja vahendatud kommunikatsiooni erinevusi ja osalejate taotlusi; 7) hindab kriitiliselt meediamanipulatsioone, tunneb ära propaganda, libauudised ja müüdiloome; 8) väljendab oma seisukohta loetu, kuuldu ja nähtu kohta ning valib selleks sobivad keelevahendid; 9) analüüsib kriitiliselt oma meediakäitumist, sh sotsiaalmeedias, ja kohandab seda vastavalt olukorrale; 10) leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti, eristab privaatset ja avalikku informatsiooni. Kursus „Tekst ja stiil“ Õpilane: 1) analüüsib ja võrdleb erinevaid keelekasutuse valdkondi ning eesmärke; 2) arvestab suhtlemisel partneriga, argumenteerib oma seisukohti, esitab näiteid; 3) väljendab oma mõtteid ja tundeid, arvestab suhtlussituatsiooni ja -eesmärki, järgib stiili- ja etiketinorme; 4) arvestab ja analüüsib tekstide stiiliomadusi, eristab stiililt erinevaid tekste nende keeletunnuste alusel; 5) tunneb tekstis ära keelelise mõjutamise viise ja vahendeid, hindab teabetekstidest leitud teavet kriitiliselt, kasutab seda sihipäraselt; 6) analüüsib teksti eesmärki, sisu, kasutuskonteksti, ülesehitust, grammatikat, sõnavara ja stiili; 7) korrigeerib ja redigeerib oma teksti, kasutab otstarbekalt keeleallikaid ja teabekeskkondi, teeb teadlikke keelevalikuid. 8) loob alustekstide põhjal uusi tekste, refereerib ja tsiteerib ning kasutab viitamissüsteeme, väldib plagiaati; 9) rakendab omandatud sõnavara kõnes ja kirjalikus tekstiloomes. Kursus „Suuliste tekstide vastuvõtt ja loomine“ Õpilane: 1) teadvustab vene keele rolli suhtlemisel erinevate partneritega; 2) koostab eri allikatest pärineva info põhjal suulise kokkuvõtte või teeb ettekande; 3) edastab oma tundeid, mõtteid ja hinnanguid nii isiklikus, avalikus kui ka ametlikus suhtluses; 4) kuulab avalikku esinemist, hindab seda kriitiliselt, esitab ettekandjale küsimusi; 5) loob suulisi tekste vastavalt suhtluseesmärgile ja -olukorrale; 6) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning kaitseb oma seisukohti aruteludes; 7) võtab vastu ja loob ise eri stiilis suulisi tekste. Kursus „Kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine“ Õpilane: 1) loetleb kirjaliku keelekasutuse erijooni ning väljendab end kirjas korrektselt; 2) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning kaitseb oma seisukohti kirjalikult; 3) hindab kriitiliselt eri allikatest pärinevat infot ja seisukohti, koostab nende põhjal kirjaliku kokkuvõtte; 4) toimetab tagasiside põhjal enda koostatud kirjalikke tekste, annab tagasisidet teiste tekstidele; 5) iseloomustab erinevaid meedia- ja tarbetekste, kirjutab arvamusloo ja arvustuse; 6) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 7) omandab peamiste ametlike dokumentide kasutamise ja vormistamise nõuded; 8) valdab vene kirjakeelt, järgib õpitud keelereegleid, kasutab elektroonilisi keeleallikaid. 9) võtab vastu ja koostab ise eri liiki kirjalikke tekste. Kursus „Praktiline vene keel“ Õpilane: 1) väärtustab kirjaoskust inimese kultuursuse ja haridustaseme näitajana; 2) parandab ja kinnistab oma õigekeelsus- ja kirjakeeleoskust; 3) loob ja vormistab kirjalikke tekste vastavalt õigekirja- ja grammatikareeglitele; 4) kasutab tekstiloomes vajalikke (veebi)sõnastikke; 5) loeb erinevaid tekste, arendab oma kirjaoskust ja rikastab sõnavara. 2.4. Eesti keel teise keelena 2.4.1. Õppeaine kirjeldus Muu kodukeelega õpilased õpivad eesti keelt teise keelena eesmärgiga lõimuda Eesti ühiskonda, osaleda aktiivselt ühiskondlikus tegevuses, jätkata õpinguid eesti keeles ning tulla edukalt toime tööturul. Õppekava seab eesmärgiks jõuda gümnaasiumi lõpuks eakohase C1- keeleoskustasemeni. Nii kõrge keeleoskustaseme saavutamiseks on oluline kasutada keele- ja kultuurikeskkonna kõiki võimalusi. Lisaks tõhusale õppele eesti keele tundides on eesti keelt vaja kasutada teiste ainete õppimisel ning aktiivsel suhtlemisel väljaspool kooli, huvihariduses jm. Eesti keele teise keelena tundides kasutatakse tänapäevaseid ja kaasahaaravaid õppematerjale ning autentseid lugemis- ja kuulamistekste, mis hoiavad õpilasi kursis ühiskonnas toimuvaga ja toetavad eesti keele kasutamise soovi. Keeletundides kasutatakse inspireerivaid aktiivõppemeetodeid, mis toetavad eri õpistiiliga õpilasi, võimaldavad õpilastel keelt eesmärgipäraselt kasutada ning aitavad kujundada keelest süsteemse arusaamise. Õppeprotsessis arendatakse oskust teha koostööd ja töötada iseseisvalt ning kasutada tõhusaid keeleõppevõtteid. Kasutatakse keelekeskkonna võimalusi: suunatakse jälgima eestikeelset meediat, suhtlema eesti keeles väljaspool koolitunde, osalema eestikeelsetel üritustel, kutsutakse tundidesse eesti keelt kõnelevaid külalisi jmt. Eesti keelt õppides väärtustatakse ka teisi keeli ja kultuure, eriti õpilaste päritolukultuuri. Eesti keele kui teise keele õppes keskendutakse viiele laiale teemavaldkonnale: Eesti ja maailm; kultuur ja looming; keskkond; haridus ja töö; inimene ja ühiskond. Iga valdkonnaga tegeldakse korduvalt vastavalt õpilaste keeleoskustasemele, kogemustele, huvidele ning vajadustele. Valdkonnad on igapäevaelus omavahel põimunud ning samamoodi käsitletakse neid ka keeleõpetuses. Eesti keele tunnis suheldakse eesti keeles. Eesti keele kui teise keele õpetaja teeb koostööd eesti keeles õpetavate muude ainete õpetajatega, et toetada teiste ainete omandamist keeleliselt ning aidata õpilastel näha ainetevahelisi seoseid. Eesti keele kui teise keele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna üldpõhimõtetest. 2.4.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud Gümnaasiumilõpetaja saavutab C1-keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … 1) väärtustab eesti keelt kui kultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit; 2) tunneb ja kasutab eestikeelset meediat, jälgib Eestis toimuvat; 3) mõistab üksikasjalikult pikemaid ja keerukamaid eri valdkonna tekste; 4) kasutab keelt loomulikult, paindlikult ja tulemuslikult enamikes suhtlusolukordades; 5) arutleb olulistel ühiskondlikel teemadel; väljendab, põhjendab ja kaitseb oma arvamusi ja seisukohti täpselt ja ladusalt; 6) kirjutab sobiva ülesehituse ja väljenduslaadiga eri žanris ja stiilis tekste. 2.4.3. Õpitulemused Õpilane: 1) mõistab eri pikkuse ja keerukusega ning eri žanridesse ja liikidesse kuuluvaid suulisi ja kirjalikke tekste; 2) jälgib ja mõistab eri teemadel ettekandeid, mõttevahetust ja väitlust, suudab vajaliku teabe konspekteerida; 3) mõistab huumorit, irooniat, allteksti ja idiomaatilist kõnepruuki sisaldavat teksti; 4) saab aru keerukamatest tegevusjuhistest, toodete ja teenuste tutvustustest ning muudest juhenditest ja juhistest; 5) leiab, sünteesib, teeb kokkuvõtte ja edastab eri allikatest pärit teavet ning seisukohti; 6) väljendub selgelt ja täpselt, ladusalt ja loomulikult, paindlikult ja mõjusalt enamikes suhtlusolukordades; 7) peab selge ja loogilise ettekande keerukal teemal, arendab mõtet, laiendab ja põhjendab oma seisukohti, seob allteemasid ja teeb sobiva kokkuvõtte; 8) osaleb arutelus, väitleb abstraktse teema üle, põhjendab oma seisukohti ja teeb kaaslastega koostööd; 9) kirjeldab selgelt ja üksikasjalikult, kuidas mingit toimingut läbi viia ning edastab ladusalt juhiseid; 10) kirjutab argumenteeritud arvamustekste keerukamatel teemadel, kasutab mitmest allikast pärit teavet, arendab mõtet, esitab põhjendatud poolt- ja vastuväiteid, seob allteemasid ja teeb sobiva kokkuvõtte; 11) kirjutab loovtekste isikupärases stiilis; 12) valdab rikkalikku sõnavara ja mõistab kujundlikku keelt, väljendub selgelt, ladusalt ja varieeruvalt; 13) valdab grammatika tarindeid; 14) hääldab sõnu ja lauseid selgelt ja loomulikult; 15) arvestab keeleliste vahendite valikul suhtluse eesmärki, partnerit ja olukorda; 16) ühendab lausungid selgelt ja loogiliselt sidusaks tekstiks, liigendab teksti lõikudeks; 17) järgib õigekirjareegleid.  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 7 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Võõrkeeled“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Võõrkeeleõppe tulemusena kujuneb õpilastel eakohane võõrkeelepädevus vähemalt kahes võõrkeeles, mis tähendab, et õpilane: 1) mõistab ja vahendab võõrkeeles esitatut; 2) suhtleb eesmärgipäraselt ja olukohaselt nii kõnes kui kirjas; 3) loob ja esitab nii suuliselt kui kirjalikult eri liiki tekste; 4) tunneb õpitavat keelt kõnelevate piirkondade/kogukondade kultuuri; 5) mõistab oma kultuuri ja teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi ning väärtustab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 6) väärtustab võõrkeelte oskust ja on motiveeritud keeli õppima; 7) kasutab võõrkeelseid veebikeskkondi, teadvustades nende võimalikke ohte; 8) omandab edasiseks keelte õppimiseks vajalikud oskused ja kohandab need enda vajadustele vastavaks. 1.2. Ainevaldkonna õppeained ja maht „Eesti keele arengukava 2021–2035” strateegiline eesmärk 3 (Õpe: kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt ja väärtustavad teiste keelte oskust) seab eesmärgiks, et „kvaliteetne võõrkeeleõpetus tagab, et iga eestimaalane valdab peale emakeele veel vähemalt kaht keelt”, mistõttu kuuluvad ainevaldkonda vähemalt kaks võõrkeelt. Gümnaasiumis õpitakse kohustuslikke võõrkeeli B2- või B1-keeleoskustasemel. Kooli õppekava kohaselt võivad õpitavateks võõrkeelteks olla inglise, prantsuse, saksa, vene või muu keel. Õpperühmi moodustades arvestatakse õpilaste keeleoskuse taset ja soove ning kooli võimalusi. Õpilasel, kes õpib eesti keelt teise keelena ainekava alusel, on üks kohustuslik võõrkeel. B2-keeleoskustasemega võõrkeeleks on keel, mida õpilane varasemate õpingute tulemusena valdab kõrgemal keeleoskustasemel (nt B1 põhikooli lõpus) ning milles õpilase eesmärk on jõuda B2-keeleoskustasemele, sõltumata sellest, kas õpitav keel oli põhikoolis A- või B- võõrkeel või on õpilane seda keelt õppinud väljaspool kooli. B1-keeleoskustasemega võõrkeeleks on keel, mille õppimine algab madalamalt keeleoskustasemelt (nt A2 põhikooli lõpus) ja milles õpilase eesmärk on jõuda B1- keeleoskustasemele, sõltumata sellest, kas õpitav keel oli põhikoolis A- või B-võõrkeel või on õpilane seda keelt õppinud väljaspool kooli. Õppeainete kohustuslike kursuste mahud on: 1) võõrkeeled – 10 kursust. Õppeainete valikkursuste mahud on: 1) B2-keeleoskustasemega võõrkeeles 2 valikkursust 2) B1-keeleoskustasemega võõrkeelest 4 valikkursust Võõrkeeltes on jagatakse kohustuslikud kursused kahe õpitava keele vahel võrdselt. Peale kohustuslike kursuste töötab kool välja valikkursusi vähemalt ülaltoodud mahus: B2- keeleoskustasemega Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” Lisa 1 (muudetud sõnastuses) B2-võõrkeeles vähemalt 2 valikkursust ning B1- keeleoskustasemega võõrkeeles vähemalt 4 valikkursust, mida õppijad saavad valida mistahes soovijate arvu puhul. B2-keeleoskustasemega võõrkeele (eriti inglise keele) puhul on soovitatavad valdkondade ülesed LAK-õppe kursused, B1-keeleoskustasemega võõrkeele puhul aga süvendatud keeleõppekursused. Valikkursused võib kool koostada ise või valida GRÕK lisades 8–15 esitatud kursuste hulgast. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Võõrkeelte ainevaldkonna eesmärk on tagada, et õpilastel kujuneks eri keeltes välja suutlikkus mõista, väljendada ja tõlgendada kontseptsioone, mõtteid, tundeid, fakte ja arvamusi nii suuliselt kui ka kirjalikult (kuulamine, rääkimine, lugemine ja kirjutamine) mitmesugustes ühiskondlikes ja kultuurisituatsioonides, lähtudes enda vajadustest ja soovidest. Võõrkeeleoskus hõlmab suutlikkust mõista kõnet, algatada, jätkata ja lõpetada vestlusi ning lugeda, mõista ja koostada tekste eri tasemetel ja eri keeltes lähtuvalt isiklikest vajadustest. Mitmekeelsus loob aluse mitmekultuurilise maailma mõistmisele ja väärtustamisele ning laiendab erinevate keelevahendite abil õpilase eneseväljendusvõimalusi. Võõrkeelte õppimine arendab süsteemset mõtlemist. Keeleõppe eesmärk on suurendada inimese keelepagasit, kus ühe võõrkeele oskus ja sellealased teadmised toetatavad teis(t)e võõrkeel(t)e omandamist. Võõrkeelte õppes lähtutakse Euroopa keeleõppe raamdokumendi põhimõtetest ning selle sõsarväljaandes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Kõigi võõrkeelte, õpitulemusi on raamdokumendile toetudes kirjeldatud ühtsetel alustel. Raamdokumendi põhimõtete rakendamine õppes võimaldab arvestada õppija eripära, lubab erineva edasijõudmisega õpilastel seada endale jõukohaseid õpieesmärke ning anda tagasisidet saavutatu kohta, toetades õpimotivatsiooni ning iseseisva õppija kujunemist. Keeleõpe ei piirdu teatud keeleoskustaseme saavutamisega mingiks hetkeks. Tähtis on toetada õpilaste motivatsiooni, suunata neid oma oskusi arendama, pakkuda tuge enesekindluse arengule ning võimaldada neile keelekogemusi ka väljaspool kooli, mis kõik loob eelduse elukestvaks õppeks. Keeleõpe on pidev protsess, kus edasimineku tagab ainult järjepidevus. Võõrkeelte lõiming teiste õppeainetega ning õppimist soodustava õppekeskkonna loomine toetavad suhtluspädevuse omandamise kõrval ka teiste üldpädevuste saavutamist. Õppijad arendavad oskust võrrelda oma keelt ja kultuuri teistega, mõista ja väärtustada nende eripära, olla sallivad ning vältida eelarvamuslikku suhtumist võõrapärasesse. Teiste kultuuride tundmine aitab teadlikumalt tajuda oma keele ja kultuuri spetsiifikat. Võõrkeeleõpe eeldab avatud ja paindlikku metoodilist käsitust, et kohandada õpet õpilase vajaduste järgi. Õpilaskeskse võõrkeeleõppe tähtsamad põhimõtted on: 1) õppija aktiivne osalus õppes, tema teadlik ja loov võõrkeele kasutamine; 2) õppija vastutus oma õppeprotsessi juhtimise ja õpitulemuste eest; 3) keeleõppes kasutatava materjali sisu autentsus ning vastavus õpilase vajadustele ja huvidele; 4) erinevate suhtluspädevust arendavate õppemeetodite kasutamine; 5) õpetaja kui õpilase koostööpartner ja nõustaja mitmekeelsuse pädevuse arendamisel; 6) vigade käsitlemine õppimise loomuliku osana, nende parandamine vastavalt õppe- eesmärgile. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks Võõrkeelte õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja -hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Võõrkeeleõpetuse kaudu saab toetada teadmiste omandamist teistes ainevaldkondades ning ainetevaheliste seoste teadvustamist. Eriti hästi sobivad selleks lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) kursused. Ainevaldkonnas toetatakse üldpädevuste arengut, käsitletakse läbivaid teemasid ning kasutatakse valdkonnaülese lõimingu võimalusi vastavalt kooli eripärale. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õpet kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, gümnaasiumi sihiseadest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, gümnaasiumi lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega, toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) võimaldatakse õppida üksi ning koos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et õpilased kujuneksid aktiivseiks ning iseseisvaiks õppijaiks; 4) arvestatakse õpilaste individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse selleks diferentseeritud sisu ja raskusastmega ning sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) hoitakse tähelepanu all motivatsiooni ja huvi säilimist ning kasvatamist, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi. 6) kasutatakse autentset keelematerjali ning nüüdisaegset õppekirjandust, sh digimaterjale ja - vahendeid; 7) mitmekesistatakse nii füüsilist kui digiõppekeskkonda mh virtuaalsuhtlusvõrgustikega, võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik. Õppesisu sätestatakse kooli valdkonnakavas, valiku teeb võõrkeeleõpetaja koostöös õppijatega arvestusega, et see toetab õpitulemuste, üldpädevuste ja valdkonnapädevuse ning ainepädevuste saavutamist. 1.6. Hindamise põhimõtted Õpitulemuste hindamise eesmärk on toetada õpilase arengut, innustada õpilast sihikindlalt õppima, suunata tema enesehinnangu kujunemist, hoida huvi võõrkeelte õppimise vastu ning luua niiviisi alus elukestvale võõrkeeleõppele. Hindamisel lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest. Rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Sõnaline hinnang sisaldab juhiseid edasiseks, annab tagasisidet lisaks õpitulemuste saavutatusele väärtushinnangute ja -hoiakute ning õpioskuste saavutamise kohta ning suunab ennast analüüsima, võttes vajaduse korral abiks nt Euroopa keelemapi või õpimapi. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Hindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Kool korraldab õppe: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse kõiki õpilase pingutusi ja õpiedu; 2) soovitatavalt rühmades, mille suurus on kuni 15 õpilast; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks (nt rühmatööd, õppemängud) inventari ümber paigutada; 4) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale; 5) kasutades ka kooliväliste füüsiliste ja digiõppekeskkondade võimalusi, nt muuseumid, näitused, teater, kino, kontserdid, õpilasvahetus, õppereisid, kohtumised õpitavat keelt emakeelena kõnelejatega jne, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt- ja reisiõpe) ja -tegevusi. 2. Ainekavad 2.1. Võõrkeeled 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Gümnaasiumis õpitakse võõrkeelt tasemepõhiselt. Õppes kasutatakse kommunikatiivse keeleõppe põhimõtteid ning aktiivõppemeetodeid. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel. Rakendatakse paaris- ja rühmatööd, toetatakse võõrkeelse suhtlus- ja esinemisoskuse väljakujunemist, nt väitlused, referaadid, uurimistööd, esitlused, sh multimeedia, suhtlusportaalid, blogid jne. Õpilasi ergutatakse kasutama keelt ka teiste ainete õppimisel ja väljaspool kooli. Gümnaasiumi keeletunnis suheldakse õpitavas võõrkeeles. Teemavaldkonnad on ühised nii B1- kui ka B2-keeleoskustasemega võõrkeeltele. Kuus teemavaldkonda (inimene ja ühiskond; inimene ja keskkond; Eesti ja maailm; kultuur ja looming; haridus ja töö; teadus ja tehnoloogia) ja nende alateemad on igapäevaelus omavahel läbi põimunud ning nii käsitletakse neid ka keeleõpetuses. Teemasid käsitledes peetakse silmas kursuse keeletaset, õpilaste huve ning teemade päevakohasust. Sõnavara ja grammatika omandatakse keelt kontekstis eesmärgipäraselt kasutades ning gümnaasiumi lõpuks jõutakse keelereeglite teadliku rakendamiseni. Kultuuriteadlikkuse kujundamisel juhitakse õpilase tähelepanu emakeeles ja õpitavas võõrkeeles suhtlemise erinevustele ning neid erinevusi selgitavatele kultuurinähtustele. Õppes on endiselt oluline õpioskuste arendamine, mis toetab edasisi võõrkeeleõpinguid ning paneb aluse elukestvale õppele. 2.1.2. Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud B2-sihttasemega võõrkeel B1-sihttasemega võõrkeel Gümnaasiumilõpetaja on omandanud Gümnaasiumilõpetaja on omandanud võõrkeeleoskuse B2-tasemel, mis tähendab, võõrkeeleoskuse B1-tasemel, mis tähendab, et ta … et ta …  1) saab kuulates aru erinevat tüüpi 1) saab kuulates aru erinevat tüüpi autentsetest tekstidest ja tuleb igapäevases autentsete tekstide põhisisust ja tuleb suhtluses edukalt toime; igapäevases suhtluses enamasti toime; 2) vestleb spontaanselt ja ladusalt; selgitab 2) osaleb ettevalmistuseta suulises oma vaatenurka ning kaalub kõnealuste vestluses, kui kõneaine on tuttav; väljendab seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi; mõtteid võrdlemisi ladusalt, kuid üldsõnaliselt; 3) mõistab lugedes erinevat liiki faktipõhiseid ja kirjandustekste, ehkki 3) mõistab lugedes igapäevaelu käsitlevaid spetsiifilised terminid ja idiomaatilised faktipõhiseid ja lihtsaid kirjandustekste; väljendid võivad tekitada raskusi; 4) kirjutab seotud teksti reaalsest või 4) kirjutab erilaadilisi sidusaid ja loogilisi kujuteldavast sündmusest; tekste, vajadusel sünteesides ja hinnates mitmest allikast pärit infot ja seisukohti; 5) kasutab võõrkeelseid teatmeallikaid (tõlkesõnaraamatut, internetti) vajaliku info 5) kasutab võõrkeelseid teatmeallikaid otsimiseks ka teistes valdkondades; (seletussõnaraamatut, internetti) vajaliku info otsimiseks ka teistes valdkondades; 6) kasutab õpitavat keelt, et tarbida kultuuri (kirjandust, muusikat, filmikunsti, meediat); 6) kasutab õpitavat keelt, et tarbida kultuuri (kirjandust, muusikat, filmikunsti, meediat); 7) käitub erinevates olukordades vastava kultuuri suhtlusnormide kohaselt; 7) selgitab oma ja teisele kultuurile omaseid kultuuritavasid ning nende erinevuste tõttu 8) seab eesmärke ja hindab nende tekkida võivaid arusaamatusi; saavutatuse taset ning valib ja vajaduse korral muudab oma õpistrateegiaid; 8) seab eesmärke ja hindab nende saavutatuse taset ning valib ja vajaduse 9) kasutab võõrkeeleõppes omandatud korral muudab oma õpistrateegiaid; teadmisi ja oskusi teiste õppeainete omandamisel ja vastupidi. 9) kasutab võõrkeeleõppes omandatud teadmisi ja oskusi teiste õppeainete omandamisel ja vastupidi. 2.1.3. Õpitulemused B1-sihttasemega võõrkeel Õpilane: 1) mõistab üksikasjalikult, mida talle vestluses öeldakse; 2) eristab kirjakeelse loengu või ettekande põhiteemat; 3) jälgib keerukat mõttekäiku tuttaval teemal selge hääldusega esitatud loengust; 4) mõistab kõneleja seisukohta ja eristab seda esitatud faktidest; 5) mõistab isegi mürarikkas keskkonnas normaalse kiirusega edastatud teadaandeid ja sõnumeid; 6) räägib aktiivselt kaasa vabas mõttevahetuses, kui kõneaine on tuttav; 7) esitab, põhjendab ja kaitseb oma arvamust, annab asjakohaseid selgitusi ja kommentaare; 8) võrdleb erinevaid teoseid, nende teemasid, tegelasi ja stseene, tuues välja sarnasusi ja erinevusi ning selgitades nendevaheliste seoste tähtsust; 9) esitab selgeid, üksikasjalikke kirjeldusi ja ettekandeid mitmesugustel teemadel; 10) vajadusel kaldub ettevalmistatud tekstist spontaanselt kõrvale ja peatub kuulajaskonda huvitavatel küsimustel; 11) vastab esinemisjärgsetele küsimustele ladusalt, sundimatult ja pingutuseta; 12) kasutab küllalt tõhusalt prosoodilisi vahendeid (rõhku, intonatsiooni, rütmi) oma sõnumi edastamiseks, kuigi kõnes võib märgata teiste keelte mõju; 13) omab suurt aktiivset lugemissõnavara, kuid raskusi võib olla haruldaste idioomide mõistmisega; 14) mõistab kaasaegseid probleemartikleid ja ülevaateid, kus autorid väljendavad lahknevaid hoiakuid ja eriarvamusi; 15) mõistab, kas tekstis esitatakse fakte või püütakse lugejat milleski veenda; 16) loeb erinevaid tekste ajaviiteks suurel määral iseseisvalt, kasutades valikuliselt asjakohaseid teatmeallikaid; 17) kirjutab selgeid, üksikasjalikke kirjeldusi tegelikest või kujuteldavatest sündmustest ja kogemustest. Mõttekäik on selgelt jälgitav ja tekst järgib žanrinõudeid; 18) kirjutab arvamuskirjutisi, esitades põhjendatud poolt- või vastuväiteid ning selgitades võimalike seisukohtade eeliseid ja puudusi; 19) kirjutab argumenteeritud ettekandeid vm tekste, sünteesides eri allikatest pärit infot ja arutluskäike; 20) kirjutab vajadusel abimaterjale kasutades piisavalt õigesti, et pidada kirjavahetust ametiasutustega. B2-sihttasemega võõrkeel Õpilane: 1) mõistab olulist teavet autentses igapäevaelu tekstis; 2) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega ning visuaalsete vahenditega illustreeritud esitlust või ettekannet; 3) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega monoloogi, kui kõneldakse üsna aeglaselt; 4) järgib üksikasjalikke juhtnööre, kui teema on tuttav; 5) mõistab teadaandeid lennu- või muus jaamas, lennukis, bussis ja rongis, kui hääldus on selge, kõneldakse tavalise kiirusega ja taustamüra on minimaalne; 6) avaldab arvamust, edastab ja küsib teavet igapäevaelu sündmuste või isiklike asjade kohta; 7) kirjeldab kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning põhjendab ja selgitab lühidalt oma seisukohti ja plaane; 8) toob välja tähtsamad sündmused selge ülesehitusega ja igapäevakeeles kirjutatud jutustuses ning selgitab nende tähtsust ja nendevahelisi seoseid; 9) esineb ettevalmistanuna üldsõnaliselt endale tuttaval teemal, väljendudes võrdlemisi selgelt ja arusaadavalt; 10) vastab esinemisjärgsetele küsimustele, kuid võib paluda küsimust korrata; 11) edastab oma sõnumi arusaadavalt, kuigi rääkimise ajal on märgata teiste keelte rõhu, intonatsiooni ja/või rütmi mõju; 12) mõistab sündmusi, tundeid ja soove kirjeldavaid isiklikke kirju ja postitusi määral, mis lubab pidada regulaarset kirjavahetust; 13) mõistab sageli esinevate sõnadega kirjutatud meediatekstides kohtade, sündmuste, selgelt väljendatud tunnete ja seisukohtade kirjeldusi; 14) mõistab sündmustikku lihtsamates, selge süžeega ilukirjandustekstides, mis koosnevad peamiselt sageli esinevatest sõnadest; 15) kirjutab igapäevaseid tarbetekste; 16) kirjeldab tegelikku või kujuteldavat sündmust või kavandatud tegevust; 17) vahendab lihtsa seotud tekstina kogemusi, kirjeldab tundeid ja reaktsioone ning põhjendab neid; 18) kirjutab arutlust ja üksikasjalikke kirjeldusi mitmesugustel tuttavatel teemadel.  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 1 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Keel ja kirjandus” 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärk põhikoolis on kujundada õpilastes eakohane keele- ja kirjanduspädevus, mis tähendab suutlikkust tajuda keelt ja kirjandust kui rahvusliku, riikliku ja iseenda identiteedi alust, mõista erinevaid kirjandustekste ning nende tähtsust Eesti ja maailma kultuuriloos. Keele- ja kirjanduspädevus hõlmab teadmisi ja oskusi, kujundamaks keele- ja kultuuriteadlikku inimest, kes käitub nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses verbaalsele ja sotsiaalsele kontekstile vastavalt. Keele- ja kirjandusõpetusega taotletakse, et põhikooli lõpuks omandab õpilane järgmised valdkonnapädevused: 1) austab keelt kui kultuuri kandjat ja vahendajat, hindab seda kui avaliku suhtluse vahendit, väärtustab eesti rahvuskirjandust ja rahvapärimust ning keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 2) saavutab keeleteadlikkuse, arvestab kultuuris välja kujunenud keelekasutus- ja suhtlustavasid, teadvustab keeleoskust õpioskuste alusena ning identiteedi osana; 3) loeb, esitab ning kirjutab eri tüüpi ja liiki tekste, analüüsib tekstide keelekasutust, ülesehitust ja vormistust, väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliselt kui ka kirjalikult; 4) leiab, hindab kriitiliselt ning kasutab eri allikates ja keskkondades pakutavat teavet, austab intellektuaalomandit; 5) mõistab ilukirjandusteose kunstilisi väärtusi, analüüsib ja tõlgendab eri tüüpi ning eri žanris tekstide ülesehitust, väljendust ja sisu; 6) omandab lugemisharjumuse, väärtustab lugemist, kujundab loetu põhjal oma esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi, rikastab mõtte- ja tundemaailma, täiendab enda keele- ja kultuuriteadmisi. 1.2. Ainevaldkonna õppeainete arvestuslik maht Ainevaldkonna kohustuslikud õppeained on eesti / vene keel, kirjandus ja eesti keel teise keelena. Eesti / vene keelt õpitakse 1.–9. klassis, kirjandust 5.–9. klassis. Ainevaldkonna õppeainete nädalatundide maht on kooliastmete kaupa järgmine: Õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste Eesti keel 19 11 6 Vene keel 13 8 3 Kirjandus 4 6 Eesti keel teise 12 15 15 keelena Ainevaldkonna õppeainete nädalatundide jaotus kooliastmete sees ja õppesisu klasside kaupa määratakse kindlaks kooli õppekavas arvestusega, et eesti / vene keele ja kirjanduse õpitulemused ning kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud oleksid saavutatavad. Eesti ja vene keele tundide maht on erinev, kuna vene (või muu õppekeelega) koolis õpitakse alates esimesest klassist eesti keelt teise keelena. Õpitulemused on koostatud arvestusega, et kooli õppekeelest lähtuvalt on eesti / vene keel rakendatud lisaks keeletundidele ka ainetundides. Eesti / vene keele ainekava on koostatud arvestusega, et II kooliastmes on õpitulemused saavutatavad 9–11 ja III kooliastmes 6 nädalatunniga. Kirjanduse ainekava puhul aga II kooliastmes 4–6 ja III kooliastmes 3–6 nädalatunniga. Eesti keele teise keelena ainekava alusel õpitakse muu õppekeelega klassis või erandjuhul individuaalse õppekava alusel tasemeni, kus õpilane on võimeline õppima täies mahus eesti keele ainekava alusel. 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Põhikooli keele- ja kirjandusõpetust ühendab eesmärk tundma õppida, osata ja vallata loomulikku keelt, mis on mõtete ja tunnete vahendaja, kultuurilise, riikliku ja iseenda identiteedi kandja ning rahvuskultuuri vundament. Keeleoskus kõnes ja kirjas on inimese mõtlemis- ja tundevõime kujunemise, intellektuaalse arengu ja sotsialiseerumise alus. Eesti keele valdamine Eestis on hariduslik vajadus, mis on eduka ja jätkusuutliku õppimise eeldus kõikides õppeainetes. Vene keele kui pärandkeele valdamise eesmärk vene õppekeelega klassis on hoida sidet emakeelse kultuuripärandiga. Ainevaldkonna õppeainetes omandab õpilane keele- ja kirjandusteadmisi, arendab lugemis-, kirjutamis- ja suhtlusoskusi, et kasvada põhikooli lõpuks teadlikuks, aktiivseks ja vastutustundlikuks lugejaks, kirjutajaks ja suhtlejaks. Ainevaldkonna õppeained toetavad õpilase keele- ja kirjanduspädevuse kujunemist, identiteediloomet ning sotsiaalset ja kultuurilist arengut. Õpilane on võimeline eetilisi norme, olusid ja partnerit arvestades suhtlema, motiveeritult ja teadlikult õppima ja tegutsema. 1.–4. klassis arendatakse eesti / vene keele õppes kõiki keeleõpetuse osaoskusi, esmajoones suhtlus-, lugemis- ja tekstiloomeoskust ning õigekeelsust eri tekstiliikide, sealhulgas ilukirjandustekstide lugemise, jutustamise ja kirjutamise kaudu. Alates 5. klassist, on eesti / vene keel ja kirjandus eri õppeained, mida seob tekstikeskne ja žanriteadlik käsitlusviis ning kõikide keeleõpetusoskuste mitmekülgne ja tasakaalustatud arendamine. Eesti keele kui teise keele õpe lähtub Euroopa keeleõppe raamdokumendi ja selle lisade põhimõtetest ning nendes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Eesmärk on õpilaste toimetulek eestikeelses ühiskonnas, sh suutlikkus jätkata õpinguid ja siseneda tööturule. Ainevaldkonnasisese lõimingu põhialus on tekstikeskne keele- ja kirjandusõpetus, kus tekstikäsitlus hõlmab erinevaid tekste ja tekstitoiminguid. Tekstide kaudu õppides täieneb õpilase tekstikogemus ning kujuneb žanri- ja kontekstitunnetus. Keeleõppe tekstivalikus on eeldatavalt esindatud erinevad autentsed ühiskonnas toimimiseks vajalikud tekstitüübid ja - liigid, nii suulised kui ka kirjalikud tekstid, mis peegeldavad suhtlustavasid ja -olukordi. Oskust tekste mõista ja luua arendatakse lõimitud aine- ja tekstiõpetuse kaudu, mis seotakse ortoloogia, grammatika ja leksika õpetamisega. Kirjandusõppes soodustatakse õpilase kirjandushuvi, arendatakse tema lugejavõimeid, mõtte- ja tundemaailma, kujundatakse eetilisi tõekspidamisi ja esteetilisi hoiakuid, vaadeldakse sõnakunsti poeetikat ja kujundikeele olemust ning edendatakse väljendusoskust nii kõnes kui ka kirjas. Kirjandustekstide lugemise ja uurimise eesmärk on avardada õpilase kultuurikogemust, rikastada tema keeletunnetust, pakkuda inspiratsiooni ning toetada isiksuslikku arengut. Keele- ja kirjandusõpetusse lõimitakse audiovisuaalseid väljendusviise (pilt, film, video jm). 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks Keele ja kirjanduse valdkonna ained lõimuvad valdkonnaüleselt kõikide õppeainetega ja toetavad pädevuste saavutamist teistes ainevaldkondades. Keeleoskus loob eeldused kõigi õppeainete edukaks omandamiseks ja toimetulekuks nii isiklikus kui ka avalikus elus. Kõikide valdkondade õppeained arendavad omakorda keelekasutuse põhipädevusi: sõnavara tundmist ja rakendamist, tekstimõistmist ja -loomet, pädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Valdkonnaülene lõiming tähendab, et kõikides õppeainetes tuleb ainekirjaoskuse saavutamiseks tegeleda tekstitoimingutega, st eri liiki tekstidega, ning tähelepanu juhtida ortograafia- ja grammatikareeglite normipärasele rakendamisele. Õpilaste funktsionaalne ja kriitiline kirjaoskus kujuneb välja mitte üksnes eesti / vene keele, vaid kõigi õppeainete õppimise tulemusel, mis eeldab pidevat koostööd aineõpetajate vahel. Keele- ja kirjandusõpetuse eriosa on tõsta õpilaste keeleteadlikkust, st anda teadmisi keele kohta, mis tagab tõhusa suhtluspädevuse, arusaamise keele varieerumisest žanriti ning grammatikast kui tähendusloome vahendist. Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kaudu kujundatakse ja arendatakse õpilastes kõiki riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevusi ja läbivaid teemasid. Seejuures on väga oluline aineõpetajate süsteemne ja järjepidev koostöö kogu õpilase õppeaja vältel, kuid oluline roll on ka teistel tugivõrgustikel, sh kodusel toetusel ja lapsevanema vastutusel. Üldpädevusteni jõutakse eri allikatest teavet hankides ja seda kriitiliselt hinnates, eri liiki tekste lugedes, nende üle arutledes ja väideldes, erilaadseid tekste funktsionaalselt koostades ja kirjutades. Üldpädevuste kujundamisel kasutatakse erinevaid koostöövorme, õppemeetodeid ja - keskkondi, sh digivahendeid ja -võtteid, veebi- ja e-õppekeskkondi, analüüsitakse ja lahendatakse elulisi probleemolukordi ja väärtuskonflikte, arvestatakse õpilaste isikupära ja andelaadi. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Läbivad teemad toetavad õpilase suutlikkust oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades rakendada, väärtusnorme, -hoiakuid ja -hinnanguid kujundada ning võimaldavad luua ettekujutuse ühiskonna kui terviku arengust. Läbivad teemad kui ühiskonnas tähtsustatud aineteülesed valdkonnad on üld- ja valdkonnapädevuste, õppeainete ja ainevaldkondade vahelise lõimingu vahendiks, neid on oluline arvestada emakeele ja kirjanduse õppesisu ja õpitulemuste kavandamisel, kooli õppekava koostamisel ja koolikeskkonna kujundamisel. Läbivate teemade käsitlemist toetavad projekt- ja probleemõpe, uurimis- ja loovtegevused, lugemis-, kirjutamis- ja suhtlusülesanded ning mitmekülgne info- ja digikirjaoskus. Valdkonnasisese ja -ülese lõimingu võimalusi, kõigi üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist kirjeldatakse kooli õppekava üldosas, nende rakendamist täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppe kavandamine ja korraldamine Valdkondlikku õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üld- ja valdkonnapädevustest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe ja kasvatuse rõhuasetustest ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) toetatakse lõimingut valdkonna sees, õppeainete vahel ja õppekava läbivate teemadega, arendatakse õpilaste teadmisi, oskusi ja hoiakuid; 4) rakendatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid ning aktiivsust, loovust, koostööd ja tagasisidet soodustavaid õppetegevusi, kujundatakse õpiharjumusi ja -oskusi; 5) arvestatakse õpilaste eelteadmisi, huvisid, individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutatakse diferentseeritud sisu ja sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mille sisu ja raskusaste  toetavad individualiseeritud ja õpilasele tähenduslikku käsitlust, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi; 6) taotletakse mõõdukat ja ühtlaselt jaotuvat õpikoormust, mis soodustab motivatsiooni ning jätab aega puhkuseks ja huvitegevuseks; 7) tegeldakse probleemikeskselt ja kogemuspõhiselt eluliste nähtuste ja olukordadega, seostatakse oskusi igapäevaelu ja jätkuõpingutega; 8) loetakse ja käsitletakse eri tüüpi ja liiki tekste ea- ja jõukohasuse, valikulisuse ja huvidele vastavuse põhimõttel ning ühise identiteedi kujundamise eesmärgil; 9) kujundatakse õpilase keeleteadlikkust, metakeele valdamist, suhtlus- ja väljendusoskust, keeleressursside ja -allikate teadliku kasutamise oskust; 10) kasutatakse digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, arendatakse info-, meedia- ja digikirjaoskust; 11) arendatakse eri liigis ning žanris ilukirjandustekstide avatud ja loovat analüüsi-, tõlgendamis- ja mõistmisoskust, ilukirjandusliku poeetika tundmist; 12) tegeldakse tekstiloome ja -esitlusega ning omaloomingulise kirjutamisega, kasutatakse selleks ka digivahendeid ja veebikeskkondi. 1.6. Hindamine Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning kasutada seda teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks ja ennastjuhtiva õppija kujundamiseks. Hinnatakse õpitulemuste saavutatust, mis on kooskõlas õppesisu ja -tegevustega ning vastavuses ainealasete teadmiste, oskuste ja hoiakutega. Hoiakute hindamisel (nt mõistab, kujundab, tähtsustab, väärtustab) antakse õpilasele suunavaid ja toetavaid sõnalisi hinnanguid. Hinnatakse nii õppeprotsessi vältel kui ka õppeteema lõpus. Selleks rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida väljendatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub üldjuhul õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida nii õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist kui ka riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust olla erinev kaal. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Eesti / vene keele õppimisel I kooliastmes hinnatakse õpilase 1) suulist keelekasutust, s.o kõnelemist ja kuulamist, 2) lugemist, s.o lugemistehnikat, kirjandus- ja muude tekstide tutvustamist, analüüsi ja mõistmist, 3) kirjutamist, s.o kirjatehnikat, õigekirja ja tekstiloomet. Eesti / vene keele õppimisel II ja III kooliastmes hinnatakse õpilase 1) suulist ja kirjalikku suhtlust, 2) tekstide vastuvõttu, s.o analüüsi ja mõistmist, 3) tekstiloomet, s.o eri tüüpi ja liiki tekstide kirjutamist, 4) keeleteadmisi, s.o õigekeelsuse ja keelehoolde põhimõtete rakendamist ning keelevalikute teadvustamist. Keeleõpetuses on suurem osakaal erinevate kirjalike tekstide hindamisel, sest kirjalik keel on peamine keeleoskuse näitaja. Õigekeelsust ja keeleteadlikke valikuid hinnatakse üldjuhul tekstiloome osana tekstiliigi eripära ja kirjutamise eesmärgi kontekstis. Eesti / vene keeles hinnatakse peamiselt eri tüüpi ja liiki kirjalikke tekste. I kooliastmes hinnatakse jutustavaid tekste, näiteks suulisi ja kirjalikke ümberjutustusi, kirjalikku jutustust pildi, pildiseeria või muu alusteksti põhjal, jutustusi enda elust. II kooliastmes hinnatakse jutustavaid, kirjeldavaid ja põhjendavaid tekste, sealhulgas kirjalikku jutustust alusteksti põhjal, jutustavat kirjandit, arvustust. Teabetekstidest hinnatakse kirjeldust, iseloomustust, kokkuvõtteid, kultuuriainelisi lühiuurimusi, nende põhjal loodud esitlusi ja ettekandeid ning e- kirja kirjutamist. III kooliastmes hinnatakse ka arutlevat kirjandit, selle ülesehitust, teksti vastavust teemale, asjakohaseid näiteid, võrdlemise, seoste loomise ja järelduste tegemise oskust ning isikliku suhtumise väljendamist põhjendatud argumentide toel. III kooliastmes hinnatakse teabetekstidest kindlal eesmärgil kirjutatud ülevaateid ja kultuuriainelisi lühiuurimusi, nende põhjal loodud esitlusi ja ettekandeid ning avaliku suhtluse žanre, nagu näiteks avaldus. Peale selle hinnatakse oskust kirjutada levinumaid meediažanre. Tekstide hindamisel seatakse hindamiskriteeriumid, mis arvestavad tekstiliigile omaseid tunnuseid ja õpilase keelelist arengut. Hindamiskriteeriumid puudutavad tekstide sisu ja ülesehitust, konteksti sobivat lausestust ja sõnastust, õigekirja ja vormistust. Kirjanduse õpitulemusi hinnatakse eesti / vene keele õpitulemustest eraldi alates 5. klassist. II ja III kooliastmes hinnatakse kirjanduse õppimisel 1) tervikteoste ja tekstikatkendite lugemist ja tutvustamist, 2) tekstide jutustamist ja esitamist, 3) kirjandustekstide analüüsi, tõlgendamist ja mõistmist, 4) omaloomingulisi töid, 5) kirjandusteadmisi (nt kirjandusmõistete ja kirjandusloolise konteksti tundmist). Eesti / vene keele ja kirjanduse õpitulemuste kontrolli ja hindamise vormid peavad olema mitmekesised. Need peavad hõlmama suulisi ja kirjalikke tegevusi, ühe- ja mitmeotstarbelisi sooritusi, nagu individuaalsed, paaris- ja rühmatööd, rakenduslikud testid ja harjutused, ainealased kontrolltööd, analüüsi- ja tõlgendusülesanded, lugemispäeviku pidamine ja õpimapi koostamine. Hindamiseks sobivad veel mitmesugused oskusi edendavad sooritusülesanded, nagu luule-, proosa- ja draamateksti esitamine, arutleva kirjandi kirjutamine, uurimis- või praktilise töö teostamine, projekti koostamine ja läbiviimine, ettekande loomine ja esitlemine, avalik esinemine. Lugemiskontrollile, mis piirdub sisu meenutavate faktiküsimustega, tuleb eelistada arutlusele suunavaid analüüsi- ja tõlgendusküsimusi, mõttevahetust teksti väärtuste ja sõnumi üle. Kirjanduse hindamisel pole alati (nt loovtöödes ja tekstitõlgendustes) võimalik täpselt määratleda teadmiste ja oskuste standardit, mistõttu on hindamise skaala võrdlemisi paindlik. Hinnates omaloomingulisi töid, võib tunnustada idee ja teostuse originaalsust, iseseisvust, üldistavust või muud vaatenurka. Arutluste (nt arutlevate kirjandite) puhul hinnatakse arvamuste ja seisukohtade veenvust, argumenteeritust, seostatust. Õpilase seisukohtadele ühiskonnas ja maailmas toimuva kohta antakse sõnalist kirjeldavat tagasisidet. Kõikides kirjalikes töödes tähistab aineõpetaja keelevead, kuid hindamisel arvestab soorituse väärtusi vastavalt ülesande eesmärgile ja kokkulepitud hindamiskriteeriumidele. Eesti keele kui teise keele aines hinnatakse saavutatud õpitulemusi, mis põhinevad Euroopa keeleõppe raamdokumendi vastava taseme kirjeldustel. Eesti keele kui teise keele õppes käsitletakse keelevigu õppimise loomuliku osana ning neid parandatakse ja arvestatakse hindamisel vastavalt õppetegevuse eesmärgile. Keele ja kirjanduse valdkonna ainete hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkond Kool koostöös aineõpetajatega korraldab keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpet: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse õpilase pingutusi ja õpiedu; 2) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale, et arendada info-, meedia- ja digikirjaoskust; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks inventari ümber paigutada (nt rühmatööd, õppemängud, draamaõppe ülesanded); 4) eesti keel teise keelena õppetunnis rühmades, mille soovitatav suurus on kuni 15 õpilast; 5) väljaspool kooliruume, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt-, õues- ja reisiõpe) ja -tegevusi (nt õppekäik teatrisse, muuseumisse, raamatukokku, kohtumised kirjanike ja tõlkijatega, osavõtt olümpiaadidest ja konkurssidest, valdkondlikud teemapäevad ja -nädalad). Pädevuste peamiste komponentide – teadmiste, oskuste ja hoiakute – kujundamisel on kandev roll õpetajal, kes loob sobiva õppekeskkonna ja toetab väärtuskasvatust, ning koolil, kus normide, väärtuste, rituaalide, sümbolite ja lugude kaudu edendatakse omanäolist koolikultuuri. 2. Ainekavad 2.1. Eesti keel 2.1.1. Õppeaine kirjeldus Eesti keele oskus on nii aineõpetuse eesmärk kui ka õppekavas sätestatu omandamise alus. Eesti keele oskus kõnes ja kirjas pole üksnes inimese identiteedi, tema mõtlemis- ja tundevõime kujunemise alus, vaid ka jätkusuutliku ja ennastjuhtiva õppimise eeldus kogu edasiseks eluks. Kui õpilane mõistab eesti keele tähtsust sotsiaalse suhtluse vahendina ja rahvusliku kultuuri kandjana, kujuneb ta täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks, kes suudab ennast erinevates suhtlusolukordades selgelt ja ladusalt väljendada, mõistab erinevaid tekste, on võimeline argumenteerima ja mõtestatud teksti looma. Põhikoolis pannakse alus õpilaste sotsiaalsele kirjaoskusele, st oskusele kasutada keelt teadlikult ja kriitiliselt isiklikus ja avalikus elus, õppe- ja tööolukorras. Õpilastes kujundatakse teadmisi ja oskusi, mis hõlmavad keelt, selle variante, eri tüüpi ja liiki tekste ning mis lubavad toime tulla suulise ja kirjaliku suhtlusega, tekstide vastuvõtu ja loomisega. Keeleõpetuse kõrgeim siht on aidata õpilasel kujuneda iseseisvaks teksti vastuvõtjaks ja loojaks, kes on omandanud tänapäeva eesti kirjakeele. 1.–4. klassis on eesti keel kirjandusega lõimitud õppeaine, milles taotletakse nii keele- kui ka kirjandusõpetuse eesmärke. I kooliastmes loeb õpilane vähemalt kümme, 4. klassis vähemalt neli tervikteost eesti või maailma lastekirjandusest. Alates 5. klassist on eesti keel ja kirjandus eraldi, kuid tugevasti lõimitud õppeained, mille kaudu arendatakse sihipärase lugemise, suulise keelekasutuse ja kirjutamisoskust. I kooliastmes keskendutakse õpilaste teadmiste ja oskuste kujundamisel nii suulisele kui ka kirjalikule keelele. Kuulamine, kuuldust arusaamine ja kõnelemine on tihedalt seotud lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamisega. Esmase kirjutamisoskuse kujundamisest sõltub edasise kirjaliku eneseväljendusoskuse tõhusus. Suuline keelekasutus hõlmab siin eneseväljendust tavaolukorras ning eakohase suulise teksti mõistmist ja edastamist. Lugemise õpetamisel arendatakse lugemistehnilist vilumust ja kujundatakse oskust loetud tekstiga jõukohaste juhiste järgi eesmärgistatult töötada. Kirjutamise õpetamisel viimistletakse kirjatehnikat, kujundatakse õigekirjaoskust õpitud keelendite piires ning arendatakse suutlikkust väljendada end loovalt ja eesmärgipäraselt. Loetav käekiri on alus kirjalikule eneseväljendusele viisil, kus ka teised kirjapandust aru saaksid. Esimeses kooliastmes on oluline saavutada sihipärane kirjutamisoskus, samuti oskus oma mõtteid kirjalikult väljendada. Ilukirjanduse terviktekste valib õpilane õpetaja soovitusel lugemiseks nii eesti kui ka välisautoritelt, arendades oskust loetud teost tutvustada, selle põhjal jutustada ja küsimuste toel arutleda. Tähtis on kujundada lugemisharjumus, soodustada positiivset lugemiskogemust ja pakkuda lugemisrõõmu. II ja III kooliastmes kujundatakse õpilaste teadmisi ja oskusi neljas õppevaldkonnas: suuline ja kirjalik suhtlus, teksti vastuvõtt, tekstiloome ning keeleteadlikkus. Siingi on eesti keele õpetamise keskmes (tervik)tekstid ja katkendid või tekstikorpused ning nendega seotud tekstitoimingud. Keelepädevuse tagab võimalikult eripalgeline, kuid autentne ja adekvaatne tekstivalik, mis võimaldab omandada keeleteadmisi ja kujundada hoiakuid. Suhtlemisõpetusega kujundatakse oskust kasutada multimodaalses suhtluses eri kanaleid ja keskkondi (sh netikeskkonda), oskust arvestada suhtlemisel eesmärki, partnerit ja olukorda, oskust vahendada teavet, väljendada oma arvamusi ja hinnanguid. Tähelepanu pööratakse ka netiturvalisusele. Suhtlusoskuse arendamisel tehakse informatiivseid esitlusi (nt raamatututvustusi) nii individuaalselt kui ka koostöös. Teksti vastuvõtu õpetusega kujundatakse oskust tekste leida ja valida, eesmärgipäraselt lugeda ja kuulata, samuti rakendatakse erinevaid lugemis- ja kuulamisvõtteid ning süvendatakse oskust teksti mõista ja sellele reageerida. Arendatakse kriitilise lugemise oskust ning analüüsitakse erinevaid tarbetekste. Elulähedaste ja tähenduslike aine- ja muude tekstide käsitlus lõimitakse tekstide üleshitusliku eripära, sõnavara, grammatika ja õigekeelsuse õpetamisega, et kujundada õpilases loomulik keeleteadlikkus. Tekstiloome õpetusega kujundatakse mitmekülgset ja eesmärgistatud eneseväljendusoskust, mille puhul õpilane tajub situatsiooni ja adressaati ning suudab oma mõtteid selgelt ja täpselt, tekstiliigile omasel viisil väljendada. Jutustavate, kirjeldavate ja arutluselementidega tekstide kõrval hõlmab kirjutamine avarat tekstivälja alates tarbetekstidest kuni ilukirjanduseni. Tekstiloomes on põhirõhk kirjutamise protsessil, õpilane järgib kirjutamise etappe alates eeltööst kuni lõpptulemuse vormistamise ja viimistlemiseni. Keeleteadlikkuse õpetusega avardatakse keeleteadmisi, omandatakse õigekeelsuspõhimõtted, kujundatakse eesti keelt väärtustavat hoiakut. Arendatakse oskust tänapäeva eesti kirjakeelt teadlikult kasutada, kujundatakse arusaamist keele arengust ja muutumisest ning murrete eripärast. Keeleteadlikkust, mis peab tagama korrektse ja mitmekülgse kirjakeele omandamise, õpetatakse muude tekstitoimingute osana. Et õpilane osaleks aktiivselt ja vahetult õppeprotsessis, peavad keeleõppe tegevused olema mitmekülgsed ja funktsionaalsed. Keeletundides omandatakse konkreetseid keeleteadmisi ja praktilisi oskusi, analüüsitakse loetut ja kuuldut, kujundatakse keelega seotud hoiakuid ja antakse hinnanguid ning kirjutatakse eri liiki tekste. Arendatakse oskust sobivatest allikatest ja keskkondadest infot hankida, seda lugeda ja kriitiliselt hinnata. Keeleallikate kasutamine lõimitakse tekstiloomesse, st, et õpilane oskab teabe põhjal langetada teadlikke keelevalikuid, mis arvestavad suhtlusolukorra sobivust. Tekstitöös on oluline ka digitaalse sisu loomine, muutmine ja taasesitamine. 2.1.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane: Õpilane: Õpilane: 1) mõistab rahvapärimust ja 1) mõistab rahvapärimust ja 1) väärtustab oma kultuuri mitmekesisust; kultuuri mitmekesisust; rahvapärimust ja kultuuri 2) väärtustab eesti keelt; 2) mõistab eesti keelt kui mitmekesisust; 3) omandab eesti keele kultuuri kandjat ja avaliku lugemistehnika; suhtluse vahendit;  4) loeb eesmärgistatult eri 3) väljendab end selgelt ja 2) väärtustab eesti keelt kui allikatest ja keskkondadest; asjakohaselt suuliselt ning kultuuri kandjat ja avaliku 5) kirjutab eesmärgistatult kirjalikult; suhtluse vahendit. eri liiki tekste käsikirjaliselt 4) teeb õpitu piires 3) on keeleteadlik, väljendab ja arvutil eri keskkondades; keeleteadlikke valikuid, end eesmärgipäraselt, 6) väljendab end selgelt ja kasutab korrektset kirjakeelt selgelt, asjakohaselt ja asjakohaselt suuliselt ning ja sobivat sõnavara; keeleliselt korrektselt kirjalikult; 5) loeb tekste ladusalt ja suuliselt ning kirjalikult; 7) analüüsib individuaalsete eesmärgistatult eri 4) loeb tekste vilunult, võimete piires eri liiki keskkondades ja allikatest; eesmärgistatult ja kriitiliselt suulisi ja kirjalikke tekste; 6) kirjutab eesmärgistatult eri keskkondades ja 8) tunneb eri tüüpi ja liiki eri liiki tekste eri allikatest; tekstide ülesehitust ning keskkondades ja allikate 5) kirjutab eesmärgistatult ja mõistab nende sisu; toel; keeleliselt korrektselt eri 9) kujundab lugemise kaudu 7) analüüsib ja hindab eri liiki tekste eri keskkondades esmaseid hoiakuid ja liiki suulisi ja kirjalikke ja allikate toel; tõekspidamisi, väärtustab tekste; 6) analüüsib ja hindab lugemist. 8) mõistab eri tüüpi ja liiki kriitiliselt eri liiki suulisi ja tekstide ülesehitust, sisu, kirjalikke tekste, arvestab keelelist eripära; intellektuaalomandiga; 9) kujundab lugemise kaudu 7) mõistab eri tüüpi ja liiki hoiakuid ja tõekspidamisi; tekstide ülesehitust, sisu, 10) väärtustab lugemist, keelelist eripära ning leiab endale sobivat funktsiooni; lugemisvara. 8) kujundab lugemise kaudu väärtushoiakuid ja tõekspidamisi; 9) väljendab end sobivat ja rikkalikku sõnavara kasutades; 10) omandab lugemisharjumuse ja väärtustab lugemist. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) osaleb aktiivselt ja mõtestatult õppeprotsessis; 2) kuulab eesmärgistatult, väljendab oma mõtteid; 3) kasutab suhtlemisel eakohast ja sobivat kõne- ja kirjakeelt, arvestab suhtlemisel partneriga; 4) eristab helisid, hääli ja häälikuid; 5) omandab lugemistehnilise vilumuse ja teadliku lugemisoskuse; 6) sooritab kirja eelharjutusi, arvestab etteantud juhendi ja juhendamisega; 7) tunneb joonis- ja kirjatähti, kasutab õigeid tähekujusid, kirjutab loetava käekirjaga; 8) loeb ja eristab eri liiki tekste, analüüsib teksti ülesehitust, keelekasutust ja sisu, avaldab selle kohta arvamust; 9) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, teeb teksti põhjal märkmeid, võrdleb tekste omavahel; 10) jutustab kuuldust, nähtust ja loetust, vajadusel kasutab juhendi abi; 11) kirjutab mõtestatud lauseid, jutustavaid ja kirjeldavaid tekste; 12) kirjutab õpitud keelendite ja keelereeglite piires õigesti ning loetava käekirjaga, vormistab kirjaliku töö korrektselt; 13) vormistab lihtsama kirjaliku töö arvutis, järgib õpitud keelereegleid; 14) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjandusest, kasutab raamatukogude infosüsteemi; 15) kujundab lugemise kaudu oma mõtte- ja tundemaailma, jagab lugemiskogemusi; 16) rikastab lugemise kaudu oma sõnavara, kasutab sõnaraamatuid ja leiab sõnaartiklist vajalikku teavet. II kooliaste Suuline ja kirjalik suhtlus Õpilane: 1) valib juhendamise abil olukorrale vastava suhtluskanali; 2) esitab kuuldu ja loetu kohta küsimusi, avaldab viisakalt ja olukorrast lähtuvalt arvamust, sõnastab järelduse; 3) lahendab lihtsamaid probleemülesandeid paaris- ja rühmatöös; 4) põhjendab oma seisukohta ja aktsepteerib kaaslaste põhjendatud seisukohti; 5) kasutab suhtluses sobivaid keelevahendeid, sh korrektset kirjakeelt õpitu piires nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses. Teksti vastuvõtt Õpilane: 1) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjandusest; 2) iseloomustab õpitud tekstiliike ja nende kasutamise võimalusi; 3) loeb ja mõistab eakohaseid õpi- ja elutarbelisi ning huvivaldkondade tekste; 4) võrdleb tekste, esitab küsimusi, avaldab arvamust, teeb tekstist lühikokkuvõtte; 5) kuulab ja jälgib vastuvõetavat teksti, valib lugemise eesmärgile sobiva lugemisviisi; 6) tunneb keele ja kirjanduse valdkonna teabekeskkondi, leiab neist vajaliku teabe; 7) võrdleb eri allikatest pärit infot, eristab olulist ebaolulisest, fakti arvamusest. Tekstiloome Õpilane: 1) leiab juhendamise abil tekstiloomeks vajalikku teavet; 2) tunneb kirjutamiseks ja esinemiseks valmistumise põhietappe; 3) jutustab, kirjeldab, võrdleb ja arutleb suuliselt ja kirjalikult; 4) esineb suuliselt, võtab sõna, koostab ja peab lühikese ettekande; 5) kirjutab eesmärgipäraselt ja olukohaselt eri liiki eakohaseid tekste; 6) vormistab kirjalikud tekstid korrektselt nii käsikirjas kui ka arvutis Keeleteadlikkus Õpilane: 1) nimetab Eestis kõneldavaid keeli, sugulaskeeli ja rahvaid; 2) eristab keelevariante, sh murdeid, sotsiolekte, toob näiteid nende kasutusest; 3) kirjeldab eesti keele häälikusüsteemi, eristab sõnaliikide tüüpjuhte ning põhilisi käänd- ja pöördsõna vorme; 4) moodustab ja kirjavahemärgistab lihtlauseid, sealhulgas koondlauseid ja lihtsamaid liitlauseid; 5) järgib eesti õigekirja aluseid ja õpitud põhireegleid; 6) rakendab omandatud keeleteadmisi tekstiloomes ja -analüüsis; 7) kasutab õigekirja kontrollimiseks ja tähenduste leidmiseks trüki- ja digisõnastikke, leiab sõnaartiklist vajaliku teabe. III kooliaste Suuline ja kirjalik suhtlus Õpilane: 1) nimetab suulise ja kirjaliku kõne erijooni ning eristab kirjakeelt argikeelest; 2) esitab kuuldu ja loetu põhjal küsimusi, teeb järeldusi ning annab hinnanguid; 3) teeb kuuldu ja loetu kohta nii suulise kui ka kirjaliku kokkuvõtte; 4) arutleb eakohastel teemadel, lahendab keelealaseid probleemülesandeid ja osaleb diskussioonides; 5) põhjendab ning avaldab viisakalt ja asjakohaselt arvamust ja seisukohta sündmuse, nähtuse või teksti kohta nii suuliselt kui ka kirjalikult; 6) märkab tekstides ja suhtluses tehtavaid keelevalikuid; 7) kasutab asjakohaseid suulise ja kirjaliku suhtlemise tavasid ja võimalusi. Teksti vastuvõtt Õpilane: 1) iseloomustab peamisi tekstiliike, nende põhijooni ning kasutamise võimalusi; 2) loeb ja kuulab sihipäraselt, kriitiliselt ning arusaamisega nii oma huvivaldkondade kui ka õpi- ja elutarbelisi tekste; 3) teab, et teksti väljenduslaad oleneb teksti kasutusvaldkonnast, liigist, eesmärgist, autorist ja suhtlusolukorrast; 4) teeb järeldusi kasutatud keelevahendite kohta ning märkab kujundlikkust mõjutusvahendina; 5) hindab kriitiliselt sõnumi suhtlusmooduseid, sh visuaalset, kuuldelist, žestilist ja tekstilist osa; 6) võtab kokku ja konspekteerib tekste, teeb teksti põhjal märkmeid, võrdleb tekste omavahel, osutab arusaamatule; 7) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, avaldab arvamust, kommenteerib, tõlgendab ning seostab oma kogemuste ja mõtetega; 8) kasutab omandatud keele- ja tekstimõisteid teksti vastuvõtmisel, analüüsimisel ja tõlgendamisel ning seoste loomisel. Tekstiloome Õpilane: 1) leiab tekstiloomeks vajalikku teavet eri allikatest ja keskkondadest, valib kriitiliselt teabeallikaid ning osundab neid sobivas vormis; 2) kirjutab ja valmistub esinemiseks etappide kaupa; 3) ehitab teksti üles vastuvõtjat arvestades, järjestab ja seostab info loogiliselt ning valdab peamisi tekstisidususvõtteid; 4) esineb suuliselt (tervitab, võtab sõna, koostab ning peab lühikese ettekande ja kõne); 5) kirjutab eesmärgipäraselt ja olukohaselt, vormistab korrektselt eri liike tekste (teabetekstid sh, kindla eesmärgiga ülevaated, kokkuvõtted ja lühiuurimused; meediatekstid, sh uudis, intervjuu; arvamustekstid, sh kirjand, kommentaar, arvamuslugu; avaliku suhtluse tekstid, sh avaldus, seletuskiri); 6) seostab oma kirjutise ja esinemise sündmuse või toimingu eesmärgiga, vahendab kuuldud ja loetud tekste sobiva pikkuse ja täpsusega, viidates allikale; 7) kirjutab suhtlussituatsiooni sobivaid tekste, arvestab teksti vastuvõtjat, järgib õigekirjanorme, kasutab mitmekesiseid grammatilisi tarindeid ja sõnavara; 8) kasutab kirjutamisel mitmeid keeleallikaid ja teeb saadud teabe põhjal teadlikke keelevalikuid. Keeleteadlikkus Õpilane: 1) väärtustab eesti keelt ühena Euroopa ja maailma keeltest, kirjeldab ja mõistab eesti keele eripära, kujunemist ja rolli teiste keelte taustal, suhestab keeli teadlikult; 2) suhtub mõistvalt eesti keelt teise keelena kõnelejatesse, on toetav vestluspartner; 3) järgib eesti õigekirja aluseid ja põhimõtteid, kasutab õigekirjakorrektorit; 4) kasutab eesti kirjakeelt avalikult esinedes ning õppides; 5) kirjeldab eesti keele häälikusüsteemi, eristab sõnaliike ja -vorme, lauseehituse peajooni; 6) tunneb peamisi lausetarindeid ja varieerib neid kirjutades korrektsel ja sobival viisil, sh kasutab liit- ja lihtlauseid, lauselühendiga lauseid, otsekõnet; 7) kasutab ja mõistab tekstis erineva stiiliväärtusega sõnu ja väljendeid, tunneb eesti keele sõnamoodustuse põhimõtteid; 8) kirjeldab õpitud metakeele piires tekstide ülesehituslikku ja grammatilist ning sõnavaralist eripära; 9) kasutab teadlikult mitmesuguseid keeleallikaid, tunneb sõnaartikli ülesehitust, märke ja märgendeid, leiab teavet õigekirja, vormimoodustuse ja tähenduse kohta. 2.2. Kirjandus 2.2.1. Õppeaine kirjeldus Kirjandus on alates 5. klassist eraldi õppeaine, milles õpilane arendab oma lugejaoskusi, kujundlikku mõtlemist ja verbaalset loomevõimet. Ilukirjanduse ja rahvaluule lugemise, analüüsi ja tõlgendamise kaudu kujundab õpilane oma esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi, arendab enda mõtte- ja tundemaailma. Kirjandusõpetus toetab õpilase isiksuse kujunemist, individuaalse ja kogukondliku identiteedi määratlemist, laiemalt aga kultuuri eripära ja mitmekülgsuse teadvustamist. Lugemis- ja tekstitoimingud on kirjandusõpetuse loomulik ja vajalik alus, sest kirjandust saab õppida vaid lugedes. Eesmärgistatud lugemine, eri lugemisviiside ja -mudelite kasutamine, lugemisülesannete täitmine, oma lugemisoskuse hindamine ja lugemiskogemuse jagamine toetab õpilase kujunemist oskuslikuks lugejaks. Põhikooli kirjandusõpetuses loetakse õpilastele lähedasi ja olulisi teemasid käsitlevaid ilukirjandusteoseid, mis aitavad mõista inimestevahelisi suhteid ja arendada empaatiavõimet, kujundada õpilase lugemisharjumusi ning tugevdada tema sisemist motivatsiooni lugeda. Tehnoloogiliselt laienenud lugemisvõimaluste hulgast valib õpilane endale sobivad, tundes paberraamatu kui peamise trükise kõrval ka audio- ja e- raamatute kasutamise ning sisu omandamise spetsiifikat. Järk-järgult kirjanduse väljendusvahendeid tundma õppides ja muid tekstist arusaamist toetavaid oskusi omandades jõuab õpilane teose kui terviku tähendusvälja mõistmiseni ja selle väärtustamiseni. Eri liiki ilukirjandustekste, nii tervikteoseid kui ka tekstikatkendeid lugedes saab õpilane erinevaid lugemis- ja analüüsikogemusi, arendab oma interpreteerimis- ja sünteesivõimet, täiendab oma keelepädevust, sh sõnavara ja õigekeelsust, suhestab ennast aktuaalsete eluliste teemade ja probleemidega, kujundades seeläbi mina- ja maailmapilti. Tekstianalüüsi ja -tõlgendamise oskus on põhikooli kirjandusõpetuse põhieesmärk, mis on lahutamatu kirjanduse poeetika tundmisest, sealhulgas kujundlikkuse mõistmisest selle mitmetähenduslikkuses ja terviklikkuses. Ilukirjandusteose eritlemiseks peab õpilane valdama metakeelt kui tööriistakasti, mis avaks talle poeetilise teksti väljenduslikud võtted ja tähenduste paljususe. Kirjandusteoste valiku põhikriteeriumideks on kunstiväärtus, humanistlik suunitlus ning positiivne mõju õpilastele, teoses püstitatud probleemide aktuaalsus õpilaste kõlbelisel kasvatamisel ning sallivuse kujundamisel. Samuti peetakse teoste valikul silmas õpilaste eakohaseid psühholoogilisi ja intellektuaalseid võimeid ning huvisid. Lugemisvara valikul arvestatakse eesti ja maailmakirjanduse, klassikalise ja tänapäeva kirjanduse ning eri žanre esindavate luule-, proosa- ja draamateoste põhjendatud proportsioone ning kooliastmele kohaseid teemavaldkondi. Tervikteoste valikul võib õpetaja jagada soovitusi, arvestades nii õpilaste eelistusi, huvisid kui ka lugemisvõimet. Kultuuri järjepidevuse huvides sisaldab tervikteoste soovituslik valik rohkesti eesti väärtkirjandust (sh tüvitekste, klassikateoseid), et õpilane tajuks sidusust põlvkondade vahel. Põhikoolis on kohustuslik lugeda igas klassis vähemalt neli tervikteost, kuid soovitus on lektüüriraamatute arvu võimaluse korral suurendada ja õpilasi valikutesse kaasata. Et toetada paikkondlikku identiteeti ja teadvustada rahvapärimuse rolli kultuuris, pööratakse kirjandusõpetuses tähelepanu regionaalsele kirjandusele ja folklooripärandile. Traditsioonilist folkloorikäsitlust tuleb tänapäevastada, et õpilane mõistaks paremini pärimuskultuuri olemust ja funktsioone, suudaks õpituga paremini suhestuda ning tajuks, et folkloor on elav ja ajas muutuv nähtus. Pärimuskultuuri tundmine õpetab õpilast väärtustama ja hoidma rahvus- ja omakultuuri. Kirjandustundides tegeleb õpilane ka aimetekstidega, mis on seotud kirjanike ja teiste kultuurilooliselt tähenduslike isikutega (nt elulugu, intervjuu autoriga), ja meediatekstidega, mis vahendavad kirjandusteoste kohta arvustavaid seisukohti (nt raamatututvustus, arvustus, blogi). Kultuuriloolised tekstid avavad identiteeti kujundavaid asjaolusid, aitavad mõista minevikku ja olevikku, kujundavad ajaloo- ja kultuuriteadvust. Ühtlasi õpib õpilane tundma teose kirjanduslikku ja ajaloolist konteksti ning autorist lugejani kulgevat kirjandusprotsessi. Kirjandusteoste üle arutlemiseks ja nende sügavuti mõistmiseks peab õpilane tundma kirjandusteaduslikku mõistestikku ja kirjanikega seotud kultuuriloolist tausta. Eelkõige on tähtis, et säiliks lugemishuvi ja areneksid tõlgendusoskused, kuid selleks on tarvis ka faktiteadmisi ja mõistevaramut. Õppeprotsessis pakutakse õpilasele rohkesti omaloomingulisi, sealhulgas kirjandusteostele, teistele tekstidele ja oma elamustele tuginevaid kirjutamiskogemusi, et ergutada ja väärtustada loovust ning tuua esile oma isikupära ja anne. Eneseväljendusoskuse igakülgse arendamise huvides analüüsib õpilane tekste ja katsetab omaloomingut nii kirjalikult kui ka suuliselt. Suulised sooritusülesanded, sh jutustamine ja esitamine on olulised just jagamis- ja tagasisidekogemuse saamiseks. Loominguline eneseväljendus kirjanduse õppimisel hõlmab muuhulgas suhtlemist veebikeskkondades, info hankimist ja kriitilist hindamist, digitaalse sisu loomist, selle muutmist ja taasesitamist. Kirjandusõpetuse kaudu suunatakse õpilast mõistma kunstiliikide vahelisi seoseid, avastama viise, kuidas kirjanduslikud süžeed, karakterid, teemad ja motiivid leiavad kasutamist ning edasiarendamist teatris, filmis, muusikas ja kujutavas kunstis. Kirjandus lõimub eeskätt keeleõpetusega, aga ka kõikide teiste õppeainetega ning toetab õppesisu ja õpitulemuste kaudu õppekava üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist. Läbivate teemade käsitlemise iseloom, sügavus ja raskuspunkt on klassiti erinev ning paljuski seotud kirjandustekstide valikuga. 2.2.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud II kooliaste (5.–6. klass) III kooliaste Õpilane: Õpilane: 1) õpib tundma kirjandust ja pärimust 1) süvendab oma arusaama kirjandusest kui rahvuskultuuri osana, tutvub eri rahvaste kultuuri- ja kunstinähtusest, selle rollist kirjanduse ja kultuuriga; identiteedi kujundamisel ja ühiskonna 2) arendab oma loovvõimeid, jutustamis- ja mõtestamisel, tunneb ning väärtustab esitamisoskust, kirjutab eakohasel tasemel rahvuskultuuri traditsioone ja pärimust; ja keeleliselt korrektseid kirjeldavas, 2) arendab oma loovvõimeid, jutustamis- ja jutustavas ja arutlevas laadis ning eri esitamisoskust, kirjutab eakohasel tasemel ja žanrites tekste, väljendab oma arvamust nii keeleliselt korrektseid kirjeldavas, jutustavas suuliselt kui ka kirjalikult; ja arutlevas laadis ning eri žanrites tekste, 3) leiab, hindab kriitiliselt ja kasutab väljendab ja põhjendab oma arvamust nii otstarbekalt eri allikates ja keskkondades suuliselt kui ka kirjalikult; pakutavat teavet; 3) leiab, hindab kriitiliselt ja kasutab otstarbekalt eri allikates ja keskkondades  4) õpib tundma ilukirjandusteose poeetikat, pakutavat teavet, arvestab teabe kasutamise iseloomustab ja võrdleb teose tegelasi, ja avaldamise head tava ning õiguslikke kirjeldab süžeed ja olustikku ning sõnastab sätteid; peamõtte, tõlgendab kujundlikku keelt ja 4) õpib mitmekülgsemalt ja sügavamalt rikastab oma sõnavara; tundma ilukirjandusteose poeetikat, 5) loeb, analüüsib ja mõistab jõukohase analüüsib teose süžeed, tegelasi ja olustikku, keerukusega eri žanris laste- ja märkab kompositsiooni erijooni ning arutleb noortekirjandust nii eesti kui ka käsitletud probleemide ja väärtuste üle, maailmakirjandusest, loeb luule-, proosa- ja tõlgendab kujundlikku keelt ja rikastab oma draamatekste, arendab oma lugemisoskusi; sõnavara; 6) rikastab lugedes oma mõtte- ja 5) loeb, analüüsib, tõlgendab ja mõistab nii tundemaailma, täiendab enda kultuuri- ja eakohast noortekirjandust kui ka eri žanrites kirjandusteadmisi, kujundab esteetilisi eesti ja maailmakirjanduse klassikat, loeb hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi. loeb luule-, proosa- ja draamatekste, arendab oma lugemisoskusi; 6) rikastab lugedes oma mõtlemis- ja väljendusoskust, täiendab enda kultuuri- ja kirjandusteadmisi, kujundab esteetilisi hoiakuid ja eetilisi tõekspidamisi. 2.2.3. Õpitulemused II kooliaste (5.–6. klass) Õpilane: 1) loeb laste- ja noortekirjandusteoseid nii eesti kui ka maailmakirjandusest, sealhulgas vähemalt kaheksa tervikteost; 2) loeb ladusalt ja mõtestatult eri žanris luule-, proosa- ja draamatekste, kasutab õpetaja juhendamisel põhilisi lugemisvõtteid ja -viise, jälgib ja hindab oma lugemist; 3) tutvustab loetud raamatut ja selle autorit ning jagab oma lugemiskogemust; 4) loeb kirjandusvaldkonnaga seotud aime- ja meediatekste, kasutab teabe hankimiseks sobivaid allikaid ja keskkondi; 5) kasutab otstarbekalt eri allikatest ja keskkondadest hangitud teavet, eristab oma ja laenatud teksti, nimetab ja märgib kasutatud allikad; 6) väärtustab nii paikkondlikku kui ka kogu Eestit ühendavat eripärast paljutahulist kultuuri; 7) õpib tundma kultuuri eri ilminguid, sealhulgas teatri- ja filmikunsti, pärimus- ja muuseumikultuuri; 8) eristab ilukirjanduse ja rahvaluule põhiliike ning olulisemaid žanre, nimetab nende tunnuseid ja toob näiteid; 9) nimetab luuletuse teema ja kirjeldab selle meeleolu, märkab keele- ja vormikasutuse iseärasusi, mõtestab lahti luuletuse kujundlikkust; 10) koostab proosa- või draamateksti kohta kava küsimuste, väidete või märksõnadena, kirjutab kokkuvõtte; 11) nimetab teose teema, arutleb tegelastega seotud probleemide ja väärtushoiakute üle, sõnastab teose peamõtte; 12) iseloomustab ja võrdleb tegelasi, kirjeldab nendevahelisi suhteid ja hindab tegelaste käitumist; 13) järjestab loo sündmused ning põhjendab toimumisaja ja -koha valikut; 14) rikastab oma sõnavara, otsib teavet tundmatute sõnade ja väljendite kohta; 15) kirjutab eri žanris omaloomingulisi töid, sealhulgas kirjeldavaid ja jutustavaid tekste; 16) osaleb arutelus, avaldab ja põhjendab oma arvamust, valib kirjandusteosest rääkides tekstist sobivaid näiteid, teeb koostööd; 17) esitab (peast) luuletuse, lühikese proosa- või rolliteksti, taotleb esituse ladusust, selgust ja tekstitäpsust; 18) mõtestab lahti esitatud teksti tähendused, annab tagasisidet enda ja teiste esitusele; 19) jutustab mõttelt sidusa tervikliku ülesehitusega selgelt sõnastatud loo, tugineb kirjanduslikule tekstile, tõsielusündmusele või oma fantaasiale; 20) jutustab tekstilähedaselt või kokkuvõtvalt kavapunktide järgi, märksõnade abil või piltteksti põhjal; 21) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid. III kooliaste Õpilane: 1) loeb eri liiki ja žanris kirjandusteoseid, sealhulgas tüvitekste, või nende katkendeid nii eesti kui maailmakirjandusest, analüüsib ja tõlgendab vähemalt kahteteist loetud tervikteost; 2) loeb ladusalt ja mõtestatult, kasutab iseseisvalt lugemise eesmärgist ja teksti liigist lähtuvaid lugemisviise ja -mudeleid, hindab oma lugemisoskust ning juhib oma lugemisprotsessi; 3) loeb kultuurivaldkonnaga seotud aime- ja meediatekste, leiab, hindab kriitiliselt ja kasutab otstarbekalt eri allikates ja keskkondades pakutavat teavet, arvestab teabe kasutamise ja avaldamise head tava ning õiguslikke sätteid; 4) tunneb eesti kultuuri erijooni ning vahendab oma kultuurikogemust, väärtustab nii oma- kui maailmakultuuri ja selle mitmekesisust; 5) selgitab pärimuse olemust, toob näiteid mineviku ja tänapäeva pärimuskultuurist ning oma kodukohast; 6) kasutab rahvaluule elemente suulises ja kirjalikus tekstiloomes; 7) eristab ilukirjanduse põhiliike ja peamisi žanre, nimetab nende tunnuseid ja toob näiteid; 8) leiab endale sobivat lugemisvara, põhjendab oma valikut, tutvustab loetud raamatut ja selle autorit, jagab oma lugemiskogemusi; 9) toob esile luuletuse temaatilisi ja lüürilisi erijooni, märkab keele- ja vormikasutuse iseärasusi, mõtestab lahti luuletuse kujundlikkust ja avab selle tähendusi; 10) nimetab teose teema, arutleb selle põhisündmuste, kesksete probleemide, põhjuse ja tagajärje seoste üle, sõnastab teose peamõtte; 11) teeb kokkuvõtte teose süžeest, põhjendab loo tegevusaja ja -koha valikut, iseloomustab ja võrdleb tegelasi, analüüsib tegelastevahelisi suhteid ja nende väärtushoiakuid; 12) analüüsib kirjandusteose vormivõtteid ja kompositsiooni, seostab neid teose sisuga; 13) rikastab oma sõnavara, otsib teavet tundmatute sõnade ja väljendite ning loetu tausta kohta; 14) kirjeldab kirjandusteosele omast keelekasutusviisi, tunneb ära peamised kõne- ja lausekujundid, sh epiteet, isikustamine, võrdlus, metafoor, kordus ja siire, tõlgendab kujundite tähendust ja rolli tekstis ning kasutab neid tekstiloomes; 15) võrdleb kirjandusteost ja selle põhjal valminud lavastust või filmi; 16) kirjutab erinevaid omaloomingulisi töid, sealhulgas kirjeldavaid, jutustavaid ja arutlevaid tekste; 17) hindab suulises ja kirjalikus väljenduses korrektset keelt ning järgib nii käsikirjaliste kui ka digitaalsete tekstide vormistusnõudeid; 18) osaleb arutelus, väljendab selgelt ja sobival viisil oma põhjendatud seisukohti, annab ja kuulab tagasisidet, võtab arvesse teiste seisukohti, teeb koostööd; 19) koostab ja esitab loetud teose, mõne kultuurinähtuse või oma kultuurikogemusese põhjal ettekande, kasutab selleks esitlustarkvara; 20) esitab (peast) luule-, proosa- või draamateksti, taotleb esituse ladusust, selgust ja tekstitäpsust, põhjendab teksti valikut, seletab selle tähendust; 21) kasutab tekstianalüüsis õigesti kirjanduse põhimõisteid. 2.3. Vene keel vene õppekeelega klassis 2.3.1. Õppeaine kirjeldus Keeleoskus võimaldab mõista ja väärtustada rahvuskultuuri. Õpilane väärtustab vene keelt kui oma emakeelt ja kogukondliku suhtluse vahendit, mis toetab teda oma identiteedi loomisel ning teadlikuks õppijaks kujunemisel. Vene keele hea valdamine on vene õppekeelega klassis eduka õppimise eeldus kõigis õppeainetes. Ainevaldkonna õppeained toetavad eeskätt põhikooliõpilaste emakeele- ja kirjanduspädevuse ning kommunikatiivsete oskuste arengut. Põhikoolis pannakse alus õpilaste teadmistele ja oskustele, mis hõlmavad keele variante ning lubavad tulevikus toime tulla eriliigiliste tekstide vastuvõtu ja loomisega. Neis õppeainetes omandatakse keele- ja kirjandusteadmisi ning saadakse erinevaid lugemise, kirjutamise ja suhtlemise kogemusi. 1.–4. klassis on vene keel kirjandusega lõimitud õppeaine, milles taotletakse nii keele- kui ka kirjandusõpetuse eesmärke. Alates 5. klassist on vene keel ja kirjandus eraldi, kuid tugevasti lõimitud õppeained, mille kaudu arendatakse sihipärase lugemise, suulise keelekasutuse ja kirjutamise oskust. I kooliastmes ja 4. klassis keskendutakse õpilaste teadmiste ja oskuste kujundamisel nii suulisele kui ka kirjalikule keelele. Kuulamine, kuuldust arusaamine ja kõnelemine on tihedalt seotud lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamisega. Suuline keelekasutus hõlmab siin eneseväljendust tavaolukorras ning eakohase suulise teksti mõistmist ja edastamist. Tähtis on jutustamine kuuldu, nähtu, läbielatu, loetu, pildi, pildiseeria ja ettenähtud teema põhjal. Lugemise õpetamisel arendatakse lugemistehnilist vilumust ja kujundatakse oskust loetud tekstiga jõukohaste juhiste järgi eesmärgistatult töötada. Kirjutamise õpetamisel viimistletakse kirjatehnikat, kujundatakse õigekirjaoskust õpitud keelendite piires ning arendatakse suutlikkust väljendada end loovalt ja eesmärgipäraselt. Ilukirjanduse terviktekste valib õpilane õpetaja soovitusel lugemiseks nii vene, eesti kui ka välisautoritelt, arendades oskust loetud teost tutvustada, selle põhjal jutustada ja arutleda. Tähtis on kujundada lugemisharjumust, soodustada positiivset lugemiskogemust ja pakkuda lugemisrõõmu. II kooliastmes on eesmärk arendada õpilase lugemis- ja kirjutamisoskust, eneseväljendus- ja suhtlusoskust, selleks et edukalt sotsialiseeruda. Suulise ja kirjaliku suhtluse juures on oluline saavutada just praktilised oskused, mis loovad õpioskuste arenguks olulise baasi. Igapäevaste ja koolikesksete suhtlustoimingute valdamine valmistab õpilast ette iseseisvaks suhtlemiseks keelekeskkonnas. Eneseväljendus, sealhulgas korrektse kirjakeele valdamine laiendab keele kasutusvaldkonda. Teksti vastuvõtt on aluseks õpioskustele, mistõttu on siin rõhutatud just sobiva lugemisviisi valimist ja enda kui lugeja arengu suunamist. Arendada tuleb oskust leida teavet mitmesugustest veebikeskkondadest ja kasutada infoallikaid tulemuslikult, kasutades sobivaid digivahendeid ning eri strateegiaid. Oluline on eesmärgile vastavalt infot leida ja sirvida, seda hallata ja hinnata ning sellele ka viidata (autoriõigus ja litsentsid). Tekstiloomes on rõhk kirjutamise protsessil, mitte ainult tulemusel. Tähtis on see, et õpilane järgiks kirjutamise etappe, alates ettevalmistamisest kuni lõpptulemuse viimistlemiseni. Teksti vastuvõtt ja -loome on lõimitud õigekeelsusega, see tähendab, et teksti lugemisel ja kirjutamisel juhitakse pidevalt tähelepanu keelevahenditele. Nii kujuneb õpilases esmane keeleteadlikkus. Õigekeelsusteemade õppimisel on soovitatav kasutada elulähedasi ja õpilasele tähenduslikke tekste, sealhulgas ilukirjandustekste. III kooliastmes taotletakse, et õpilane väljendub selgelt ja õigesti, keelenormidele vastavalt erinevates suhtlusolukordades. Tõhus ja tulemuslik suhtlemine on keeleteadmisteta võimatu. Suulise ja kirjaliku suhtluse käigus kujundatakse praktilisi oskusi, mis loovad õpioskuste arenguks olulise põhja. Igapäevaste ja koolikesksete suhtlustoimingute valdamine valmistab õpilast ette iseseisvaks suhtlemiseks keelekeskkonnas. Eneseväljendus, sealhulgas korrektse kirjakeele valdamine laiendab keele individuaalset kasutusvaldkonda. Õpilane peab saama koolist kaasa oskuse arutleda ja selgitada oma seisukohti silmast silma, telefoni, kirja ja meili teel ning internetikeskkonnas. Teksti vastuvõtt ja mõistmine on aluseks kõikidele õpioskustele, mistõttu III kooliastme lõpuks peab õpilane olema iseseisev ja kriitiline lugeja, et ta saaks edaspidi teha teadlikke ja õigeid valikuid. Tähtis on oskus kasutada teabeallikaid ning leida infot mitmesugustest keskkondadest, kasutades sobivaid digivahendeid ja eri strateegiaid. Seejuures on väga oluline arendada kriitilist mõtlemist, oskust eristada väärinfot ja manipulatsiooni tegelikkusest ning teadlikkust valida teaduspõhiseid infoallikaid. Tekstiloomes on rõhk kirjutamise protsessil, mitte ainult tulemusel. Tähtis on see, et õpilane järgiks kirjutamise etappe alates ettevalmistamisest kuni lõpptulemuse viimistlemiseni. Õpilane peab kirjutama eesmärgistatult, teadvustades, kellele ja miks ta kirjutab ning vastavalt sellele järgima tekstiliigile omast keelekasutust. Tekstide vastuvõttu ja kirjalikku loomet lõimitakse õigekeelsusega, see tähendab, et tekstide lugemisel ja kirjutamisel juhitakse pidevalt tähelepanu keelevahenditele, arendamaks õpilase keeleteadlikkust. Kogu põhikooli vältel kujundatakse õiget ja sidusat kõnet ning rikastatakse õpilase sõnavara. Sammhaaval suureneb iseseisvuse osakaal õppetöös. Et õpilane osaleks aktiivselt ja vahetult õppeprotsessis, peavad keeleõppe tegevused olema mitmekülgsed ja funktsionaalsed. Keeletundides omandatakse konkreetseid keeleteadmisi ja praktilisi oskusi, analüüsitakse loetut ja kuuldut, kujundatakse keelega seotud hoiakuid ja antakse hinnanguid ning tegeldakse loovkirjutamisega. Arendatakse oskust sobivatest allikatest ja keskkondadest infot hankida, seda lugeda ja kriitiliselt hinnata, tekstitöös on oluline ka digitaalse sisu loomine, muutmine ja taasesitamine. Õppesisu valib aineõpetaja arvestusega, et kooliastmeti kirjeldatud õpitulemused, üld- ja valdkondlikud ning ainealased pädevused oleksid saavutatavad. 2.3.2. Kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste Õpilane: Õpilane: Õpilane: 1) mõistab rahvapärimust ja 1) mõistab rahvapärimust ja 1) mõistab rahvapärimust ja kultuuri mitmekesisust; kultuuri mitmekesisust; kultuuri mitmekesisust; 2) väärtustab vene keelt kui 2) teadvustab vene keelt kui 2) teadvustab vene keelt kui kogukondliku kultuuri kogukondliku kultuuri kogukondliku kultuuri kandjat ja suhtluse vahendit; kandjat ja suhtluse vahendit; kandjat ja suhtluse vahendit; 3) omandab vene keele 3) väljendab end selgelt ja 3) väljendab end selgelt, lugemistehnika; asjakohaselt nii suuliselt kui asjakohaselt ja keeleliselt 4) loeb eesmärgistatult eri ka kirjalikult, kasutab oma korrektselt nii suuliselt kui allikatest ja keskkondadest; keeleoskusi kõnetegevuses; ka kirjalikult; 5) kirjutab eesmärgistatult 4) kirjutab eesmärgistatult eri 4) kirjutab eesmärgistatult ja eri liiki tekste käsikirjaliselt liiki tekste eri keskkondades; keeleliselt korrektselt eri ja eri keskkondades; 5) omandab vene keele liiki tekste eri allikate toel 6) väljendab end selgelt ja erinevate lugemisstrateegiate ning eri keskkondades; asjakohaselt suuliselt ning alused; 5) kuulab, loeb ja loob eri kirjalikult; 6) kuulab, loeb ja loob eri liiki tekste eesmärgistatult 7) analüüsib individuaalsete liiki tekste eesmärgistatult eri eri keskkondades; võimete piires eri liiki keskkondades; 6) analüüsib ja hindab suulisi ja kirjalikke tekste; 7) analüüsib ja hindab eri kriitiliselt eri liiki suulisi ja liiki suulisi ja kirjalikke kirjalikke tekste, arvestab tekste; intellektuaalomandiga;  8) tunneb eri laadis ja žanris 8) tunneb eri laadis ja žanris 7) tunneb eri laadis ja žanris tekstide ülesehitust ning tekstide ülesehitust ning tekstide ülesehitust ning mõistab nende sisu; mõistab nende sisu; mõistab nende sisu; 9) kujundab lugemise kaudu 9) kujundab lugemise kaudu 8) kujundab lugemise kaudu esmased hoiakud ja hoiakuid ja tõekspidamisi, hoiakuid ja tõekspidamisi, tõekspidamised, väärtustab väärtustab lugemist; 9) arendab lugedes oma lugemist. 10) arendab lugedes oma sõnavara. sõnavara. 2.3.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) osaleb aktiivselt ja mõtestatult õppeprotsessis; 2) kuulab eesmärgistatult ja väljendab oma mõtteid; 3) kasutab suhtlemisel eakohast ja sobivat kõne- ja kirjakeelt, arvestab suhtlemisel partneriga; 4) eristab helisid, hääli ja häälikuid; 5) omandab lugemistehnilise vilumuse ja teadliku lugemisoskuse; 6) tunneb joonis- ja kirjatähti, kasutab õigeid tähekujusid, kirjutab loetavas käekirjas; 7) sooritab kirja eelharjutusi, arvestab etteantud juhendi ja juhendamisega; 8) kirjutab mõtestatud lauseid, jutustavaid ja kirjeldavaid tekste; 9) kirjutab õpitud keelendite ja keelereeglite piires õigesti ning loetava käekirjaga, vormistab kirjaliku töö korrektselt; 10) vormistab lihtsama kirjaliku töö arvutis, järgib õpitud keelereegleid; 11) jutustab kuuldust, nähtust ja loetust, vajadusel kasutab juhendi abi; 12) loeb ja eristab eri liiki tekste, analüüsib teksti ülesehitust, keelekasutust ja sisu, avaldab selle kohta arvamust; 13) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, teeb teksti põhjal märkmeid, võrdleb tekste omavahel; 14) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjandusest, kasutab raamatukogu infosüsteemi; 15) kujundab lugemise kaudu nii mõtte- kui ka tundemaailma, jagab lugemiskogemusi; 16) rikastab lugemise kaudu oma sõnavara, kasutab sõnaraamatuid ja leiab sõnaartiklist vajalikku teavet. II kooliaste Õpilane: 1) järgib tänapäeva vene kirjakeele ja kõneetiketi norme; 2) eristab keelevariante, toob näiteid nende kasutusest; 3) esitab oma mõtteid vabalt, loogiliselt ja sidusalt, teemale ja suhtlusolukorrale vastavalt suuliselt; 4) väljendab oma mõtteid vabalt, loogiliselt ja sidusalt, teemale ja suhtlusolukorrale vastavalt kirjalikult; 5) valib juhendamise abil eesmärgile ja olukorrale vastava suhtluskanali ja -viisi; 6) kirjutab õigesti õpitud ortogrammidega sõnu ja kirjavahemärgistab õigesti õpitud punktogrammidega lauseid; 7) kirjeldab vene keele häälikusüsteemi, eristab sõnaliike ning põhilisi käänd- ja pöördsõna vorme; 8) leiab ja hindab kriitiliselt teavet erinevatest kirjalikest allikatest ning kasutab leitud (usaldusväärset) informatsiooni enda tekstides; 9) hindab kuuldud informatsiooni usaldusväärsust; 10) annab tekstile või seisukohale põhjendatud tagasisidet, väljendab loetu põhjal enda seisukohti ja väärtushoiakuid; 11) valib ja loeb sobivaid tervikteoseid nii eesti kui ka maailma lastekirjanduses; 12) teeb loetust kokkuvõtte ning annab lugemissoovitusi kaaslastele; 13) loeb mõtestatult, nimetab teksti teema ja sõnastab lühidalt peamõtte; 14) sõnastab teksti kohta küsimusi ja esitab vastuväiteid, avaldab arvamust, sõnastab järelduse; 15) jutustab ja kirjutab loetust, nähtust ning kuuldust, suhtleb kaaslasega ja rühmas; 16) lahendab lihtsamaid probleemülesandeid paaris- ja rühmatöös; 17) loeb ja mõistab eakohaseid õpi- ja elutarbelisi ning huvivaldkondade tekste; 18) valib lugemise eesmärgile sobiva lugemisviisi; 19) tunneb teabekeskkondi ning visuaalseid ja tekstilisi infoallikaid, leiab neist vajaliku teabe; 20) kavandab oma tekstide kirjutamist, täiendab ja muudab oma teksti, loeb kirjutatu üle ja teeb parandusi, vormistab korrektse töö nii käsikirjas kui ka arvutis; 21) esineb suuliselt, võtab sõna, koostab ja peab lühikese ettekande; 22) kirjutab eesmärgipäraselt ja olukohaselt eri liiki eakohaseid tekste; 23) rakendab omandatud keeleteadmisi tekstiloomes ja -analüüsis; 24) kasutab õigekirja kontrollimiseks ja tähenduste leidmiseks trüki- ja digisõnastikke, leiab sõnaartiklist vajaliku teabe. III kooliaste Õpilane: 1) väärtustab vene keelt emakeelena ja ühena maailma keeltest; 2) suhtub austusega teiste keelte ja inimeste erinevustesse ning eripärasse; 3) arvestab suhtlemisel eesmärki ja olukorda, valdab kõnekultuuri; 4) nimetab suulise ja kirjaliku kõne erijooni ning eristab kirjakeelt argikeelest; 5) järgib kirjutamisel õpitud õigekirjanorme ja keelereegleid; 6) kasutab digitaalset kirjaoskust, loob tekste erinevates keskkondades, arvestab suhtlusetiketti; 7) annab suulisele või kirjalikule tekstile põhjendatud tagasisidet, väljendab loetu põhjal enda seisukohti ja väärtushoiakuid; 8) arutleb eakohastel teemadel, lahendab keelealaseid probleemülesandeid ning osaleb diskussioonis; 9) eristab ja analüüsib kuuldu ja loetu põhjal peamist informatsiooni ning olulisi seisukohti; 10) teeb kuuldust ja loetust kokkuvõtte nii suuliselt kui ka kirjalikult; 11) esitab loetu põhjal küsimusi, teeb järeldusi ning annab hinnanguid; 12) sõnastab probleemi, väljendab oma arvamust, esitab argumente ja toob näiteid; 13) loeb tabeleid, diagramme, skeeme ja tingtähiseid ning kasutab neid enda koostatud tekstides; 14) hindab kriitiliselt suhtlusmooduseid, sh visuaalset, kuuldelist, žestilist ja tekstilist osa; 15) teab, et teksti väljenduslaad oleneb teksti kasutusvaldkonnast, liigist, eesmärgist, autorist ja suhtlusolukorrast; 16) koostab jutustavaid, kirjeldavaid ja arutlevaid tekste ning esitab neid; 17) ehitab teksti üles vastuvõtjat arvestades, järjestab ja seostab info loogiliselt ning valdab peamisi tekstisidususvõtteid; 18) kirjutab ja valmistub esinemiseks etappide kaupa; 19) esineb suuliselt (tervitab, võtab sõna, koostab ning peab lühikese ettekande ja kõne); 20) analüüsib enda ja teiste keelevahendite valiku sobivust olukorrast lähtudes; 21) vormistab korrektselt eri liiki tekste, arvestab olukorda ja adressaati, järgib keelenorme ja vormistusnõudeid; 22) iseloomustab peamisi tekstiliike, nende põhijooni ning kasutamise võimalusi; 23) teab, et teksti väljenduslaad oleneb teksti kasutusvaldkonnast, -liigist ja autorist; 24) leiab õigekirjajuhiseid veebist ning sõna- ja käsiraamatutest, kasutab arvuti õigekirjakorrektorit ja hindab kriitiliselt õigekeelsussoovitusi; 25) rikastab lugemise kaudu oma sõnavara ning kasutab mitmekesiseid grammatilisi tarindeid. 2.4. Eesti keel teise keelena 2.4.1. Õppeaine kirjeldus Muu kodukeelega õpilased õpivad eesti keelt teise keelena eesmärgiga lõimuda Eesti ühiskonda ning tulla edukalt toime nii koolis kui ka väljaspool kooli. Eesti keel on paljudele muu kodukeelega õpilastele emakeele kõrval esimene õpitav keel. Seetõttu on eriti oluline õppe huvitavus ja jõukohasus, et tekiks ja säiliks õpimotivatsioon. Õppetöös kasutatakse tänapäevaseid ja kaasahaaravaid õppematerjale ning autentseid lugemis- ja kuulamistekste, mis hoiavad õpilasi kursis ühiskonnas toimuvaga ja tekitavad eesti keele kasutamise soovi. Keeletundides kasutatakse inspireerivaid aktiivõppemeetodeid, mis toetavad eri õpistiiliga õpilasi, võimaldavad õpilastel keelt eesmärgipäraselt kasutada ja aitavad luua keelest süsteemse arusaamise. Õppeprotsessis arendatakse õpilaste õpioskusi, oskust teha koostööd ja töötada iseseisvalt ning kasutada tõhusaid keeleõppevõtteid. Kasutatakse keelekeskkonna võimalusi: õpilasi suunatakse jälgima eestikeelset meediat, suhtlema eesti keeles väljaspool koolitunde, osalema eestikeelsetel üritustel, kutsutakse tundidesse eestikeelseid külalisi jmt. Eesti keelt õppides väärtustatakse ka teisi keeli ja kultuure, eriti õpilaste päritolukultuuri. Eesti keele kui teise keele õppes keskendutakse järgmistele teemavaldkondadele: mina ja teised; kodu ja lähiümbrus; Eesti ja maailm; igapäevaelu; õppimine ja töö. Iga valdkonnaga tegeldakse korduvalt vastavalt õpilaste keeleoskustasemele, kogemustele, huvidele ning vajadustele. Eesti keele tunnis suheldakse peamiselt eesti keeles. Vajaduse korral kohandab õpetaja oma keele tasemekohaseks ja/või jagab toetavaid selgitusi. Eesti keele kui teise keele õpetaja teeb koostööd teiste õppeainete õpetajatega, et toetada keeleliselt teiste ainete omandamist ning aidata õpilastel näha ainetevahelisi seoseid. Eesti keele kui teise keele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna üldpõhimõtetest. 2.4.2 Kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste 3. klassi lõpetaja 6. klassi lõpetaja saavutab 9. klassi lõpetaja saavutab A2- B1-keeleoskustaseme, mis saavutab B2- keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … tähendab, et ta …  1) väärtustab eesti keelt 1) väärtustab eesti keelt 1) väärtustab eesti keelt kui avaliku suhtluse kui kultuuri kandjat ja kui kultuuri kandjat ja vahendit; avaliku suhtluse avaliku suhtluse 2) saab aru lihtsatest vahendit; vahendit; kirjalikest ja suulistest 2) saab aru kirjalikest ja 2) mõistab konkreetsel tekstidest; suulistest tekstidest; ja abstraktsel teemal 3) väljendab oma 3) väljendab ja tekste; vajadusi, kirjeldab põhjendab oma 3) suhtleb loomulikult ja lähiümbrust, inimesi ja arvamust, räägib oma ladusalt erinevatel toiminguid, osaleb lihtsas kogemustest ja teemadel; lühivestluses; kavatsustest, tuleb toime 4) väljendab, põhjendab 4) leiab vajalikku infot igapäevastes ja kaitseb oma seisukohti; ümbritsevast keskkonnast; suhtlusolukordades; 5) loob sidusaid ja 5) koostab kirjalikke 4) kasutab leitud infot loogilisi eri tüüpi tekste lihtsaid lühitekste; suhtlusülesannete täitmiseks; eri teemadel; 6) teab mõningate Eestis 5) koostab isiklikke lihtsaid 6) on üldiselt kursis Eestis ja oma kodukohas eri tüüpi tekste; ja oma kodukohas toimuvate ürituste 6) on kursis mõningate Eestis toimuvate või toimunud nimetusi ja tuntud ja oma kodukohas toimuvate olulisemate üritustega ja inimeste nimesid; või toimunud üritustega ja tuntud inimeste tegevusega; 7) tunneb ja järgib tuntud inimeste tegevusega; 7) tunneb ja kasutab esmaseid 7) tunneb ja kasutab mõningaid eestikeelseid viisakusnorme. mõningaid eestikeelseid meediaväljaandeid; meediaväljaandeid; 8) teadvustab eesti 8) tunneb ja järgib üldisi kultuuri suhtlustavade viisakusnorme. eripära ning arvestab neid suhtluses. 2.4.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) saab aru lihtsast selgest aeglasest seotud kõnest; 2) saab aru eakohastest lühikestest lihtsatest suulistest tekstidest, nagu juhised, teated, sõnumid jmt; 3) saab üldiselt aru lühikestest aeglastest selgetest salvestistest, nagu saatelõigud, lühifilmid jmt; 4) leiab ja mõistab vajalikku olmeteavet lihtsamatest tarbetekstidest, näiteks sõidu- ja tunniplaanid, ajakavad, kuulutused, teated, reklaamid, menüüd, juhised, hoiatused jmt; 5) saab üldjoontes aru tavasuhtluse lihtsatest kirjalikest sõnumitest ja kirjadest; 6) saab aru lihtsamas keeles ilukirjandus- ja meediatekstide põhisisust; 7) leiab talle vajalikku teavet trüki- ja veebisõnastikest ning teatmeteostest; 8) kasutab igapäevaseid viisakusväljendeid; 9) kirjeldab ja tutvustab lihtsal viisil inimesi, kohti, asju ja tegevusi; 10) jutustab endale olulistest sündmustest; 11) väljendab ja selgitab lühidalt oma arvamusi, kavatsusi, vajadusi, meeldimist ja mittemeeldimist; 12) suhtleb vestluspartneri toel lihtsamates endale vajalikes ja huvipakkuvates olukordades; 13) esitab küsimusi tavatoimingute kohta ja vastab küsimustele, teeb ettepanekuid ja vastab teiste ettepanekutele, väljendab nõustumist või keeldumist; 14) kirjutab lühikesi lihtsaid sõnumeid endale olulistel teemadel; 15) kirjutab sidusat teksti oma eluoluga seotud teemadel; 16) paneb kuulmise järgi kirja lühikest lihtsat infot; 17) valdab tavaolukordades suhtlemisel vajalikku põhisõnavara; 18) tuletab konteksti põhjal mõne tundmatu sõna tähenduse; 19) kasutab grammatika põhitarindeid tuttavas olukorras üldjoontes arusaadavalt; 20) hääldab sõnu ja lauseid piisavalt selgelt ja arusaadavalt; II kooliaste Õpilane: 1) tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades; 2) saab aru lühematest lihtsamatest teadetest, sõnumitest, juhistest ja kirjadest; 3) saab aru tuttava sisu ja selge ülesehitusega suulistest ja kirjalikest meediatekstidest; 4) saab aru eakohase eestikeelse filmi põhisisust; 5) leiab ja mõistab asjakohast teavet tarbetekstidest, näiteks teated, kirjad, voldikud, kuulutused, reklaamid, juhised, hoiatused jmt; 6) loeb eakohast ilukirjandusteksti ja mõistab selle põhisisu; 7) leiab vajalikku teavet trüki- ja veebisõnastikest ning teatmeteostest; 8) räägib lihtsate seostatud lausetega tuttavatel teemadel; 9) vestleb kaaslastega, esitab küsimusi ja vastab neile; 10) jagab lihtsamaid juhiseid, teeb ettepanekuid ja vastab neile; 11) kirjeldab sündmusi, olukordi, kohti, tegevusi ja inimesi; 12) väljendab ja selgitab oma vajadusi, soove ja emotsioone, tuleb toime igapäevaelu olukordades; 13) vahendab raamatu või filmi põhisisu ning väljendab oma muljeid ja mõtteid; 14) avaldab arvamust tuttaval teemal ja põhjendab oma seisukohta; 15) kirjutab ja täidab lihtsamaid tarbetekste, nagu kutse, sõnum, e-kiri, avaldus, ankeet; 16) kirjutab kirjeldavaid ja jutustavaid tekste tuttavatel teemadel; 17) valdab põhisõnavara, vajadusel lihtsustab sõnumit või sõnastab oma teksti ümber; 18) tuletab konteksti põhjal sõnade tähendusi; 19) kasutab grammatika põhitarindeid võrdlemisi korrektselt; 20) hääldab sõnu ja lauseid üldiselt selgelt ja arusaadavalt. III kooliaste Õpilane: 1) kasutab teadlikult eesti keele oskuse arendamiseks keelekeskkonna võimalusi; 2) saab aru erisuguse pikkuse ja keerukusega suuliste tekstide põhisisust; 3) jälgib vilunud kõnelejate elavat mõttevahetust ning saab aru selgelt struktureeritud diskussioonist; 4) jälgib eakohaseid ettekandeid ja esitlusi, leiab infot ja teeb kokkuvõtte; 5) saab aru enamikest suulistest ja kirjalikest üldkeelsetest tarbe- ja meediatekstidest; 6) jälgib ja mõistab eakohaste arvamus- ja probleemartiklite arutluskäiku; 7) loeb eakohaseid eri žanris ilukirjandustekste, analüüsib nende sisu ja mõistab sõnumit; 8) suhtleb ettevalmistuseta küllaltki ladusalt, väljendab oma seisukohti, tundeid ja soove, reageerib kaaslaste jutule; 9) osaleb arutelus, väljendub selgelt ja üksikasjalikult mitmesugustel teemadel, esitab argumentide ja näidetega toetatud seisukohti ja põhjendusi; 10) peab selgelt struktureeritud ettekande, toob välja olulisemad seisukohad ning poolt- ja vastuargumendid; 11) kirjutab eri tüüpi tarbetekste, näiteks avaldus, motivatsioonikiri, elulookirjeldus, seletuskiri, e-kiri, ning vormistab need korrektselt; 12) kirjutab jutustavaid ja kirjeldavaid tekste nii realistlikus kui ka fantastilises laadis; 13) kirjutab arutlevaid tekste, esitab poolt- ja vastuargumente, toob näiteid ning sõnastab kokkuvõtte; 14) kirjutab raamatu-, filmi- või teatriarvustuse; 15) valdab üldsõnavara, väljendub selgelt, täpselt ja varieeruvalt; 16) valdab grammatika tarindeid; 17) hääldab sõnu ja lauseid selgelt ja loomulikult; 18) arvestab keeleliste vahendite valikul suhtluse eesmärki, partnerit ja olukorda; 19) ühendab lausungid selgelt ja loogiliselt sidusaks tekstiks, liigendab teksti lõikudeks; 20) järgib õigekirjareegleid.  Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 8 (muudetud sõnastuses) Ainevaldkond „Võõrkeeled“ 1. Üldalused 1.1. Valdkonnapädevus Võõrkeeleõppe tulemusena kujuneb õpilastel eakohane võõrkeelepädevus vähemalt kahes võõrkeeles, mis tähendab, et õpilane: 1) mõistab ja vahendab võõrkeeles esitatut; 2) suhtleb eesmärgipäraselt ja olukohaselt nii kõnes kui ka kirjas; 3) loob ja esitab nii suuliselt kui ka kirjalikult eri liiki tekste; 4) tunneb õpitavat keelt kõnelevate piirkondade/kogukondade kultuuri; 5) mõistab oma kultuuri ja teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi ning väärtustab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust; 6) väärtustab võõrkeelte oskust ja on motiveeritud keeli õppima; 7) kasutab võõrkeelseid veebikeskkondi, teadvustades nende võimalikke ohte; 8) omandab edasiseks keelte õppimiseks vajalikud oskused ja kohandab need enda vajadustele vastavaks. 1.2. Ainevaldkonna õppeained ja maht Ainevaldkonda kuuluvad A-võõrkeel, B-võõrkeel. A-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse, saksa või vene keelt, B-võõrkeelena inglise, prantsuse, saksa, vene või muud võõrkeelt. A-võõrkeele õppimist alustatakse I kooliastmes ja B-võõrkeele õppimist II kooliastmes. A- ja B-võõrkeele valib kool, arvestades kooli võimalusi ning õpilaste soove. Eesti keelest erineva õppekeelega klassis ei ole kohustuslikku B-võõrkeelt. A-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse või saksa keelt. Ainekavad on koostatud arvestusega, et kirjeldatud õpitulemused on saavutatavad heal tasemel järgmise soovitusliku tunnijaotuskava korral: Õppeaine I kooliaste II kooliaste III kooliaste A-võõrkeel 3 9 9 B-võõrkeel 3 9 1.3. Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Võõrkeelte ainevaldkonna eesmärk on tagada, et õpilastel kujuneks eri keeltes välja suutlikkus mõista, väljendada ja tõlgendada kontseptsioone, mõtteid, tundeid, fakte ja arvamusi nii suuliselt kui ka kirjalikult (kuulamine, rääkimine, lugemine ja kirjutamine) mitmesugustes ühiskondlikes ja kultuurisituatsioonides, lähtudes nende vajadustest ja soovidest. Võõrkeelte ainevaldkonda kuuluvad õppeained avardavad igaüks eraldi ja kõik koos õpilaste suhtlusvõimalusi, aitavad neil mõista ja väärtustada mitmekeelelist ja -kultuurilist maailma ning kujundavad nende suutlikkust võõrkeeleoskust elukestvalt arendada. Valdkonnasisene lõiming toimub erinevate keelte õpetajate koostöös. Õpilasi suunatakse kasutama ühes keeles omandatud oskusi, et õppida teisi keeli ning luua seoseid ja tuua paralleele erinevate keelte vahel. Võõrkeelte õpe lähtub Euroopa keeleõppe raamdokumendi ja selle sõsarväljaande põhimõtetest ning nendes kirjeldatud keeleoskustasemetest. Võõrkeelte õpitulemusi on raamdokumendile toetudes kirjeldatud ühtsetel alustel. Raamdokumendi põhimõtete rakendamine õppes võimaldab motiveerida õpilasi võõrkeeli õppima, suunata erineva edasijõudmisega õpilasi endale jõukohaseid õpieesmärke seadma ning saada läbipaistvat tagasisidet saavutatu kohta. Raamdokument näeb keeleõppe eesmärgina õppijate toimetulekut erinevates suhtlusolukordades, suutlikkust end väljendada ja täita eri ülesandeid, st eesmärgiks on suhtluspädevuse kujunemine. Suhtluspädevus hõlmab raamdokumendi järgi kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist pädevust. Keele grammatika ja sõnavara omandatakse keelt kontekstis eesmärgipäraselt kasutades ning järk-järgult jõutakse keelereeglite teadliku rakendamiseni. Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm) ning pragmaatilise pädevuse kaudu tema võime mõista, luua ja vahendada nii suulisi kui ka kirjalikke tekste. Raamdokument rõhutab nii mitmekeelsuse kui ka mitmekultuurilisuse olulisust. Seetõttu arendatakse õpilastes oskust võrrelda oma ja teisi kultuure, leida nende sarnasusi ja erinevusi, mõista ning väärtustada kultuuride ja keelte eripära, olla salliv ning vältida eelarvamuslikku suhtumist võõrapärasesse. Suhtluspädevuse ja kultuuriteadlikkuse saavutamiseks suunatakse õpilasi tarbima vastava keele kultuuri ja aidatakse neil leida kontakte õpitava keele kõnelejatega, korraldades nt õppereise ja õpilasvahetusi või virtuaalkohtumisi. Teiste kultuuride tundmine aitab teadlikumalt tajuda oma keele ja kultuuri eripära. Võõrkeeleõpe nõuab avatud ning paindlikku metoodilist käsitust, et kohandada õpet õpilaste vajaduste järgi. Õpilaskeskse võõrkeeleõppe tähtsamad põhimõtted on: 1) õpilase aktiivne osalemine õppetegevuses, tema teadlik ja loov võõrkeele kasutamine ning oma õpistrateegiate kujundamine; 2) õppematerjali sisu vastavus õpilase eale ja huvidele; 3) erinevate suhtluspädevust arendavate õppemeetodite rakendamine; 4) õpetaja kui õpilase koostööpartner ja nõustaja teadmiste ja oskuste omandamisel; 5) õppematerjalide avatus, nende kohandamine ja täiendamine õpilase eesmärkide, vajaduste ja huvide põhjal; 6) vigade käsitlemine õppimise loomuliku osana, nende parandamine vastavalt õppe eesmärgile. 1.4. Võimalusi valdkonnaüleseks lõiminguks, üldpädevuste arengu toetamiseks ja läbivate teemade käsitlemiseks Võõrkeelte õppimise kaudu toetatakse õpilastes kõigi riikliku õppekava üldosas kirjeldatud üldpädevuste arengut. Üldpädevuste saavutamist toetab valdkonnaüleselt õppeainete eesmärgipärane lõimimine teistesse valdkondadesse kuuluvate õppeainetega ning läbivate teemade õpilase jaoks tähenduslik käsitlemine. Selle tulemusel kujuneb õpilasel suutlikkus rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevates olukordades, kujundada enda väärtushoiakuid ja - hinnanguid ning võimalus omandada ettekujutus ühiskonna kui terviku arengust. Seejuures on väga oluline süsteemne ja järjepidev koostöö aineõpetajate vahel. Võõrkeeleõpetuse kaudu saab toetada teadmiste omandamist teistes ainevaldkondades ning ainetevaheliste seoste teadvustamist, seda eelkõige lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) elementide kasutamisega võõrkeeletundides. A-võõrkeeles on soovitatav kasutada valdkonnaüleseid LAK-õppe kursusi. Üldpädevuste kujundamine ning läbivate teemade käsitlemise ja lõimingu korraldamise põhimõtted määratakse kooli õppekava üldosas ja rakendamine täpsustatakse valdkonnakavas. 1.5. Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise põhimõtted Õpet kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, valdkonnapädevusest, kooliastme lõpuks taotletavatest teadmistest, oskustest ja hoiakutest ning õpitulemustest ja kooli õppekavas sätestatud õppesisust, kooliastmete õppe- ja kasvatustöö rõhuasetustest ning lõimingust teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) arvestatakse didaktika nüüdisaegsete käsituste ja ainevaldkonnas toimunud arengutega, võetakse arvesse kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas; 3) toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 4) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 5) võimaldatakse õpet nii individuaalselt kui ka koos teistega, kujundatakse õpiharjumusi ja - oskusi, suunatakse tegema valikuid, et toetada õpilaste kujunemist aktiivseiks ning iseseisvaiks õppijaiks; 6) arvestatakse õpilaste individuaalseid eripärasid ja -võimeid, kasutades selleks diferentseeritud sisu ja raskusastmega ning sobivat pingutust nõudvaid ülesandeid, mis toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 7) hoitakse tähelepanu all motivatsiooni ja huvi säilimist ning kasvatamist, reageeritakse õpiraskustele ning pakutakse õpiabi; 8) kasutatakse autentset keelematerjali ning nüüdisaegset õppekirjandust, sh digimaterjale ja - vahendeid; 9) võimaldatakse siduda õpet koolivälise eluga, et kogu ainekäsitlus oleks võimalikult elulähedane, õpilasele eakohane ja tähenduslik. Õppesisu sätestatakse kooli valdkonnakavas, valiku teeb võõrkeeleõpetaja arvestusega, et kooliastme lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud ning õpitulemused, üldpädevused, valdkonnapädevus oleksid saavutatud. Õpitulemuste saavutamiseks on mõistlik tagada kooli tunnijaotusplaaniga nii A-võõrkeele kui ka B-võõrkeele tunnid vähemalt kolm korda nädalas. 1.6. Hindamise põhimõtted Hindamine on õppeprotsessi osa, mille kaudu toetatakse õpilase õppimist ja arengut. Hindamisel saadakse ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning toetatakse selle kaudu õpilase kujunemist positiivse minapildi ja adekvaatse enesehinnanguga ennastjuhtivaks õppijaks, tekitatakse huvi võõrkeelte õppimise vastu ning luuakse alus elukestvale võõrkeeleõppele. Hindamise abil saab õppija tagasisidet oma edenemise kohta õppimisel ja õpistrateegiate valikuteks. Õpetaja saab teavet oma õpetamise tulemuslikkuse kohta ning sisendit nii õppetegevuse kui iseenda pädevuste arendamiseks. Rakendatakse nii diagnostilist, kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist, mida esitatakse nii sõnaliste hinnangute kui ka numbriliste hinnetena. Diagnostilise hindamise käigus selgitatakse välja õpilaste eelteadmiste ja oskuste tase, ainealased väärarusaamad ja spetsiifilised õpiraskused, et kavandada järgnevat õppimist ja õpetamist. Õppeprotsessi käigus rakendatakse kujundavat hindamist, kus õpilane saab suulist ja kirjalikku tagasisidet nii õpetajalt kui ka kaasõpilastelt oma õpitulemuste saavutamise taseme ning tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Kokkuvõttev hindamine toimub õppeperioodi või mahuka õppeteema lõpul, et kontrollida õppetöös püstitatud eesmärkide täitmist ja riikliku õppekavaga sätestatud õpitulemuste saavutatust. Kokkuvõttev hinne võib kujuneda õppeperioodi jooksul toimunud hindamise tulemusena, seejuures arvestatakse, et hinnetel võib sõltuvalt töö mahust ja raskusastmest olla erinev kaal. Alates esimesest kooliastmest kaasatakse õpilane hindamisprotsessi nii oma töö hindamisel kui ka kaasõpilaste tagasisidestamisel. Õpilasele on õppeprotsessi alguses teada, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid. Õpilast suunatakse õppeprotsessi käigus oma õppimist ja püstitatud eesmärkide saavutamist analüüsima ja reflekteerima. Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest, hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja mujal õpitu arvestamine täpsustatakse kooli õppekavas. 1.7. Õppekeskkonna kujundamise põhimõtted Kool korraldab õppe: 1) viisil, kus luuakse üksteist austav, vastastikku hooliv ja toetav, turvaline, kiusamis- ja vägivallavaba õppekeskkond, mis rajaneb usalduslikel suhetel, sõbralikkusel ja heatahtlikkusel ning kus märgatakse ja tunnustatakse kõiki õpilase pingutusi ja õpiedu; 2) soovitatavalt rühmades, mille suurus on kuni 15 õpilast; 3) ruumis, kus on võimalik liikumist eeldavateks tegevusteks (nt rühmatööd, õppemängud) inventari ümber paigutada; 4) ruumis, kus saab kasutada digitehnoloogiat, -keskkondi ja -materjale; 5) kasutades ka kooliväliste füüsiliste ja digiõppekeskkondade võimalusi, nt muuseumid, näitused, teater, kino, kontserdid, õpilasvahetus, õppereisid, kohtumised õpitavat keelt emakeelena kõnelejatega, et rakendada õppimist toetavaid ja mitmekesistavaid õppevorme (nt projekt-, õues- ja reisiõpe). 2. Ainekavad 2.1. A-võõrkeel 2.1.1. Õppeaine kirjeldus A-võõrkeel on enamikule õpilastest esimene kokkupuude teise keele ja kultuuriga, mistõttu üks A-võõrkeele õppe tähtsamaid ülesandeid on äratada õpilastes huvi teiste keelte ja kultuuride vastu ning tekitada võõrkeeleõppeks motivatsiooni. Oluline on ka võõrkeelte õppimiseks vajalike õpioskuste kujundamine ning arendamine, sealhulgas oskus seada endale õpieesmärke ja analüüsida oma õpitulemusi, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi. A-võõrkeele õppimisel saadud õpioskused aitavad omandada järgmisi võõrkeeli. A-võõrkeele õppimine läbi kõigi kooliastmete peaks üldjuhul tagama, et õpilane omandab keeleoskuse sellisel tasemel, mis võimaldab tal edaspidi oma keeleoskust iseseisvalt edasi arendada, aga ka õpitud keelt oma muude teadmiste ja oskuste arendamiseks kasutada, sh selles keeles õppida. Seetõttu on soovitatav kasutada A-keele õppes lõimitud aine- ja keeleõppe elemente. Ka võimaldab A-keele suhteliselt suur tundide arv süveneda õpitava keele kultuuriruumi ning kasutada autentseid materjale õpihuvi hoidmiseks ning kasvatamiseks. Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine nõuab õppija järjepidevat ja aktiivset osalust, mistõttu on oluline suunata õpilasi kasutama võõrkeelt oma huvidega tegelemiseks ning nende teistele tutvustamiseks, luues nii motivatsiooni iseseisvalt oma sõnavara laiendada. A-võõrkeele õppes nagu põhikooli võõrkeeleõppes üldiselt keskendutakse kuuele teemavaldkonnale: mina ja teised; kodu ja lähiümbrus; kodukoht Eesti; riigid ja nende kultuur; igapäevaelu, õppimine ja töö ning vaba aeg ja meedia. Nende käsitlemisel lähtutakse vastava kooliastme õpilaste keeleoskustasemest, kogemustest, huvidest ning vajadustest. Keeletunnis suheldakse peamiselt õpitavas võõrkeeles. Vajaduse korral kohandab õpetaja oma keele tasemekohaseks ja/või jagab toetavaid selgitusi. A-võõrkeele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna kirjelduses toodud põhimõtetest (ptk 1.3). 2.1.2. Kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud I kooliaste II kooliaste III kooliaste 3. klassi lõpetaja saavutab 6. klassi lõpetaja saavutab Põhikoolilõpetaja A1-keeleoskustaseme, A2-keeleoskustaseme, saavutab B1- mis tähendab, et ta … mis tähendab, et ta … keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta …  1) saab kuulates aru 1) saab kuulates aru 1) saab kuulates aru lühikestest lausetest ja lausetest ja sageli erinevat tüüpi autentsete lihtsatest igapäevastest kasutatavatest tekstide põhisisust ja tuleb väljenditest; reageerib väljenditest ning tuleb igapäevases suhtluses adekvaatselt väga toime enamasti toime; lihtsatele küsimustele ja igapäevases suhtluses, 2) osaleb juhistele; kui vestluskaaslane ettevalmistuseta suulises 2) räägib õpitud lauseid räägib suhtluses, kui kasutades ning õpitud aeglaselt; kõneaine on tuttav; sõnadest ja väljenditest 2) osaleb suulises suhtluses väljendab mõtteid lühikesi lihtlauseid igapäevastel teemadel ja võrdlemisi ladusalt, moodustades; olmeolukordades, kuid üldsõnaliselt; 3) mõistab lugedes väga kasutades põhiliselt 3) mõistab lugedes lihtsaid tekste lihtlauseid; igapäevaelu fraashaaval, leides üles 3) mõistab lugedes käsitlevaid õpitud sõnad ja väljendid lühikese ja lihtsa teksti faktipõhiseid ja ning tuginedes neile; põhiideed ja -sõnumit ning lihtsaid kirjanduslikke olulist teavet selles; tekste; 4) kirjutab lühikesi ja 4) kirjutab konkreetset infot, 4) kirjutab õpitud sõnu ja lihtsaid, peamiselt arvamusi ja tundeid lauseid ning täidab lihtlausetest sisaldavaid lihtsaid õpitud sõnavara koosnevaid tekste; seotud tekste; kasutades lihtsat 5) kasutab õpetaja 5) kasutab endale lünkteksti; juhendamisel erinevaid sobivaid 5) kasutab esmaseid keeleõppestrateegiaid keeleõppestrateegiaid ja keeleõppestrateegiaid ja keeleõppe keeleõppe abivahendeid (kordamist, seostamist); abivahendeid (tõlkesõnaraamatut, 6) teab õpitava keele (tõlkesõnaraamatut, internetti); maa(de) põhiandmeid ja internetti); 6) kasutab õpitavat keelt, olulisemaid tähtpäevi; 6) teab õpitava keele et tarbida kultuuri 7) tunneb ja järgib maa(de) kultuuri(de) (kirjandust, muusikat, esmaseid viisakusnorme. põhijooni; filmikunsti, 7) teadvustab õpitava meediat) ja leida keele maa(de) ja oma maa vajalikku teavet; suhtlustavade sarnasusi ja 7) käitub erinevates erinevusi ning arvestab olukordades vastava neid suhtluses. kultuuri suhtlustavasid järgides. 2.1.3. Õpitulemused I kooliaste Õpilane: 1) mõistab üksikuid sõnu ja väljendeid, kui räägitakse õpitud teemal aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab konkreetset teavet (nt kohta ja aega) õpitud teemal salvestatud sõnumites, kui  sõnumid esitatakse aeglaselt ja selgelt; 3) mõistab ja järgib selgelt ja aeglaselt antud juhiseid; 4) reageerib adekvaatselt väga lihtsatele küsimustele; 5) küsib ja vastab küsimustele enda ja oma igapäevategevuste kohta, kasutades õpitud väljendeid ja lühilauseid; 6) moodustab lihtsaid lauseid enda ja oma lähiümbruse kohta, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 7) väljendab oma eelistusi, meeldimist ja mittemeeldimist, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 8) hääldab õigesti õpitud sõnu ning kasutab tuttavate sõnade ja fraaside hääldamisel õiget rõhku; 9) mõistab kaardi või e-kirjaga saadetud lühikesi konkreetseid sõnumeid; 10) mõistab konkreetset teavet tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud lihtsas teabematerjalis; 11) mõistab tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud jutukest; 12) täidab ankeeti isikuandmetega; 13) kirjutab lühikesi väga lihtsaid tekstisõnumeid, milles edastab infot või esitab küsimusi. II kooliaste Õpilane: 1) mõistab üldjoontes lühikest lihtsat igapäevasuhtlust, kui kõneldakse aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab väga lihtsat selge ülesehitusega ettekannet või esitlust tuttaval teemal, kui seda illustreeritakse slaidide, konkreetsete näidete või diagrammidega ja kõneldakse aeglaselt, selgelt ning vajadusel korrates; 3) mõistab lühikeste lihtsate ja selgete sõnumite või teadaannete põhisisu; 4) osaleb lihtsas igapäevasuhtluses, kui see seisneb otseses infovahetuses tuttaval teemal; 5) kirjeldab lihtsate lausetega ennast, oma perekonda, teisi inimesi, kohti ja asju; 6) räägib lihtsate lausetega oma huvidest ja eelistustest ning varem toimunud ja tulevastest tegevustest; 7) esitab lihtsat eelnevalt ettevalmistatud ja päheõpitud teksti; 8) kasutab prosoodilisi vahendeid (rõhku, intonatsiooni, rütmi) võrdlemisi hästi tuttavate igapäevaste sõnade ja fraaside hääldamisel; 9) mõistab igapäevaseid silte ja teateid avalikes kohtades; 10) leiab lühikestest tarbetekstidest teatud harjumuspärast teavet; 11) mõistab lihtsaid tekste, isiklikke e-kirju või postitusi, kui teema on tuttav; 12) mõistab olulist teavet lühiuudises; 13) kirjutab lühikesi lihtsaid teateid, e-kirju ja tekstisõnumeid; 14) kirjutab lihtsaid tekste tuttaval teemal, väljendades oma muljeid ja arvamusi; 15) kirjeldab toimunud ja kavandatud tegevusi; 16) ühendab lauseid enamkasutatavate sidesõnadega. III kooliaste Põhikooli lõpetaja: 1) mõistab olulist teavet autentses igapäevaelu tekstis; 2) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega ning visuaalsete vahenditega illustreeritud esitlust või ettekannet; 3) mõistab selge ülesehituse ja sõnastusega monoloogi, kui kõneldakse üsna aeglaselt; 4) järgib üksikasjalikke juhtnööre, kui teema on tuttav; 5) mõistab teadaandeid lennu- või muus jaamas, lennukis, bussis ja rongis, kui hääldus on selge, kõneldakse tavalise kiirusega ja taustamüra on minimaalne; 6) avaldab arvamust, edastab ja küsib teavet igapäevaelu sündmuste või isiklike asjade kohta; 7) kirjeldab kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning põhjendab ja selgitab lühidalt  oma seisukohti ja plaane; 8) toob välja tähtsamad sündmused selge ülesehitusega ja igapäevakeeles kirjutatud jutustuses ning selgitab nende tähtsust ja nendevahelisi seoseid; 9) esineb ettevalmistanuna üldsõnaliselt endale tuttaval teemal, väljendudes võrdlemisi selgelt ja arusaadavalt; 10) vastab esinemisjärgsetele küsimustele, kuid võib paluda küsimust korrata; 11) edastab oma sõnumi arusaadavalt, kuigi rääkimise ajal on märgata teiste keelte rõhu, intonatsiooni ja/või rütmi mõju; 12) mõistab sündmusi, tundeid ja soove kirjeldavaid isiklikke kirju ja postitusi määral, mis lubab pidada regulaarset kirjavahetust; 13) mõistab sageli esinevate sõnadega kirjutatud meediatekstides kohtade, sündmuste, selgelt väljendatud tunnete ja seisukohtade kirjeldusi; 14) mõistab sündmustikku lihtsamates selge süžeega ilukirjandustekstides, mis koosnevad peamiselt sageli esinevatest sõnadest; 15) kirjutab igapäevaseid tarbetekste; 16) kirjeldab tegelikku või kujuteldavat sündmust või kavandatud tegevust; 17) vahendab lihtsa seotud teksti abil kogemusi, kirjeldab tundeid ja reaktsioone ning põhjendab neid; 18) kirjutab arutlust ja üksikasjalikke kirjeldusi mitmesugustel tuttavatel teemadel. 2.2. B-võõrkeel 2.2.1. Õppeaine kirjeldus B-võõrkeele õppimise eesmärgiks on saavutada põhikooli lõpuks keelekasutaja algtase, mis loob aluse hilisemaks keeleoskuse edasiarendamiseks. Mitme võõrkeele oskus võimaldab tänapäeva avatud maailmas tajuda maailma tema kultuurilises mitmekesisuses ning avardab õppimise ja töö võimalusi. B-võõrkeele õppes saab toetuda A-võõrkeelt õppides saadud õpikogemustele ja omandatud õpioskustele ning neid edasi arendada. Oluline on erinevate keelte üksteist toetav ja väärtustav õpetamine, eriti seoste nägemine A-võõrkeelega. Ka B-võõrkeeleõppes keskendutakse kuuele teemavaldkonnale: mina ja teised; kodu ja lähiümbrus; kodukoht Eesti; riigid ja nende kultuur; igapäevaelu, õppimine ja töö ning vaba aeg ja meedia. Nende käsitlemisel lähtutakse vastava kooliastme õpilaste keeleoskustasemest, kogemustest, huvidest, ning vajadustest. Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine nõuab õppija järjepidevat ja aktiivset osalust. Oluline on A-võõrkeeles saadud õpioskuste kasutamine ja arendamine, endale õpieesmärkide seadmine ning nende saavutamise hindamine, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi. Keeletunnis suheldakse peamiselt õpitavas võõrkeeles. Õpetaja kohandab oma keele tasemekohaseks ja/või jagab toetavaid selgitusi. B-võõrkeele õpetamisel lähtutakse ainevaldkonna kirjelduses toodud põhimõtetest (ptk 1.3). 2.2.2. Kooliastmete lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud II kooliaste III kooliaste 6. klassi lõpetaja saavutab A1- Põhikooli lõpetaja saavutab A2- keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta … keeleoskustaseme, mis tähendab, et ta …  1) saab kuulates aru lühikestest lausetest 1) saab kuulates aru lausetest ja sageli ja lihtsatest igapäevastest väljenditest; kasutatavatest väljenditest ning tuleb reageerib adekvaatselt väga lihtsatele toime igapäevases suhtluses, kui küsimustele ja juhistele; vestluskaaslane räägib aeglaselt; 2) räägib õpitud lauseid kasutades ning 2) osaleb suulises suhtluses igapäevastel õpitud sõnadest ja väljenditest lühikesi teemadel ja olmeolukordades, kasutades lihtlauseid moodustades; põhiliselt lihtlauseid; 3) mõistab lugedes väga lihtsaid tekste 3) mõistab lugedes lühikese ja lihtsa fraashaaval, leides üles õpitud sõnad ja teksti põhiideed ja -sõnumit ning olulist väljendid ning tuginedes neile; teavet selles; 4) kirjutab õpitud sõnu ja lauseid ning 4) kirjutab lühikesi ja lihtsaid, täidab õpitud sõnavara kasutades peamiselt lihtlausetest koosnevaid lihtsat lünkteksti; tekste; 5) kasutab varasemas 5) kasutab iseseisvalt erinevaid võõrkeeleõppes omandatud keeleõppestrateegiaid ja keeleõppe keeleõppestrateegiaid ja tuttavaid abivahendeid (tõlkesõnaraamatut, internetti); keeleõppe abivahendeid 6) teab õpitava keele maa(de) (tõlkesõnaraamatut, internetti); kultuuri(de) iseloomulikke jooni; 6) teab õpitava keele maa(de) 7) teadvustab õpitava keele maa(de) ja põhiandmeid ja olulisemaid tähtpäevi; oma maa suhtlusnormide sarnasusi ja 7) tunneb ja järgib esmaseid erinevusi ning arvestab neid suhtluses. viisakusnorme. 2.2.3. Õpitulemused II kooliaste Õpilane: 1) mõistab üksikuid sõnu ja väljendeid, kui räägitakse õpitud teemal aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab konkreetset teavet (nt kohta ja aega) õpitud teemal salvestatud sõnumites, kui sõnumid esitatakse aeglaselt ja selgelt; 3) mõistab ja järgib selgelt ja aeglaselt antud juhiseid; 4) reageerib adekvaatselt väga lihtsatele küsimustele; 5) küsib ja vastab küsimustele enda ja oma igapäevategevuste kohta, kasutades õpitud väljendeid ja lühilauseid; 6) moodustab lihtsaid lauseid enda ja oma lähiümbruse kohta, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 7) väljendab oma eelistusi, meeldimist ja mittemeeldimist, kasutades õpitud sõnu ja väljendeid; 8) hääldab õigesti õpitud sõnu ning kasutab tuttavate sõnade ja fraaside hääldamisel õiget rõhku; 9) mõistab kaardi või e-kirjaga saadetud lühikesi konkreetseid sõnumeid; 10) mõistab konkreetset teavet tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud lihtsas teabematerjalis; 11) mõistab tuttavate sõnadega kirjutatud ja piltidega illustreeritud jutukest; 12) täidab ankeeti isikuandmetega; 13) kirjutab lühikesi, väga lihtsaid tekstisõnumeid, milles edastab infot või esitab küsimusi. III kooliaste Õpilane: 1) mõistab üldjoontes lühikest lihtsat igapäevasuhtlust, kui kõneldakse aeglaselt ja selgelt; 2) mõistab väga lihtsat selge ülesehitusega ettekannet või esitlust tuttaval teemal, kui seda illustreeritakse slaidide, konkreetsete näidete või diagrammidega ja kõneldakse aeglaselt, selgelt ning vajadusel korrates; 3) mõistab lühikeste lihtsate ja selgete sõnumite või teadaannete põhisisu; 4) osaleb lihtsas igapäevasuhtluses, kui see seisneb otseses infovahetuses tuttaval teemal; 5) kirjeldab lihtsate lausetega ennast, oma perekonda, teisi inimesi, kohti ja asju; 6) räägib lihtsate lausetega oma huvidest ja eelistustest ning varem toimunud ja tulevastest tegevustest; 7) esitab lihtsat varem koostatud ja päheõpitud teksti; 8) kasutab prosoodilisi vahendeid (rõhku, intonatsiooni, rütmi) võrdlemisi hästi tuttavate igapäevaste sõnade ja fraaside hääldamisel; 9) mõistab igapäevaseid silte ja teateid avalikes kohtades; 10) leiab lühikestest tarbetekstidest teatud harjumuspärast teavet; 11) mõistab lihtsaid tekste, isiklikke e-kirju või postitusi, kui teema on tuttav; 12) mõistab olulist teavet lühiuudises; 13) kirjutab lühikesi lihtsaid teateid, e-kirju ja tekstisõnumeid; 14) kirjutab lihtsaid tekste tuttaval teemal, väljendades oma muljeid ja arvamusi; 15) kirjeldab toimunud ja kavandatud tegevusi; 16) ühendab lauseid enamkasutatavate sidesõnadega.  Kooskõlastamiseks: 20.09.2022 nr 8-1/22/3942 Ministeeriumid Eesti Linnade ja Valdade Liit Arvamuse avaldamiseks: Eesti Koolijuhtide Ühendus Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendus Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus Eesti Õpilasesinduste Liit Eesti Kristlike Erakoolide Liit Eesti Lastevanemate Liit Eesti Õpetajate Liit Õpetajate Ühenduste Koostöökoda Eesti Haridustöötajate Liit Eesti Alushariduse Ühendus Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus Eesti Lasteaednike Liit Eesti Lastekaitse Liit Eesti Eralasteaedade Liit Eesti Lapsehoidjate Kutseliit Eesti Lastehoidude Liit Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing Eesti keelenõukogu Eesti Kurtide Liit Seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seoses eestikeelsele õppele üleminekuga. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee. Kuna eelnõu esitamine on üheselt seotud koalitsioonilepingus kokkulepituga ning vajab seetõttu kiiret edastamist Riigikogule, siis palume võimalusel Teie kooskõlastust või arvamust hiljemalt 26. septembriks 2022. a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas minister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Rakendusaktide kavand Indrek Kilk 735 0144 [email protected] Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740  Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seadus seoses eestikeelsele õppele üleminekuga eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga sätestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, koolieelse lasteasutuse seaduses ja kutseõppeasutuse seaduses üheselt, et kooli (lasteasutuse) õppekeel on eesti keel 1. Lisaks sellele nähakse nimetatud seadustes ette rakendussätted eestikeelsele õppele ülemineku järkjärgulise ülemineku fikseerimiseks ning ühtlasi eesti keele kinnistamiseks kooli (lasteasutuse) ja seal asuvate klasside (rühmade) õppekeelena. Lisaks muudetakse käesoleva eelnõuga erakooliseadust ja keeleseadust. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on ette valmistanud Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson (tel 735 0225, [email protected]), keelepoliitika osakonna üld- ja kutsehariduse keelepoliitika valdkonna juht Ingar Dubolazov (tel 735 0189, [email protected]), sama valdkonna peaekspert Anne Endjärv (tel 735 0207, [email protected]), õiguspoliitika osakonna järelevalve valdkonna nõunik Hille Voolaid (tel 735 0109, [email protected]), üldhariduspoliitika osakonna kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg (tel 735 0232, [email protected]), üldhariduspoliitika osakonna üldhariduse valdkonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann (tel 735 0674, hele.liiv- [email protected]), kõrg- ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna kutsehariduse valdkonna nõunik Rita Kask (tel 0226, [email protected]), strateegilise planeerimise ja kommunikatsiooniosakonna analüüsivaldkonna analüütikud Kristel Vaher (tel 735 0268, [email protected]) ja Eda Tagamets (tel 735 0251, [email protected]), õiguspoliitika osakonna õigusnõunikud Elen Ruus (tel 735 0104, [email protected]), Margit Kiin (tel 735 0199, [email protected]), Kristel Möller (tel 735 0102, [email protected]), Tiina Silem (tel 735 0578, [email protected]) ja Indrek Kilk (tel 735 0144, [email protected]). Eelnõu koostamisse on kaasatud Keeleameti esindajad – peadirektor Ilmar Tomusk. Eelnõule on juriidilise ekspertiisi teinud Haridus- ja Teadusministeeriumi õiguspoliitika osakonna juhataja Raina Loom (tel 735 0187; [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Inga Kukk (tel 735 4027; [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust (RT I, 16.04.2021, 7), erakooliseadust (RT I, 19.03.2019, 85), koolieelse lasteasutuse seadust (RT I, 22.01.2018, 6), keeleseadust (RT I, 16.06.2020, 5) ning kutseõppeasutuse seadust (RT I, 16.04.2021, 7). Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk 2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus 1 Kutseõppeasutuses puudutab see kutsekeskhariduse õppekava järgi õppivaid õpilasi Eesti Reformierakonna, Isamaa Erakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koostööleping aastateks 2022 - 2023 näeb esimese punktina ette – eestikeelne haridus ja kõrghariduse rahastamine. Esimeses alapunktis on toodud järgmine tegevus – võtame 1. novembriks 2022 vastu lasteaias ja põhikoolis eestikeelsele õppele ülemineku seaduse. Eestikeelsele haridusele üleminek toimub kolmes etapis: a) 2022. aastal algab eestikeelsele haridusele üleminekut ettevalmistav faas; b) 2024. aastal toimub eestikeelsele õppele üleminek alushariduses; c) 2024. aastal algab eestikeelsele haridusele üleminek esimeses ja neljandas klassis. Eestikeelsele haridusele üleminek lõpeb 2030. aastal. Üleminekul tehtavate lühiajaliste erandite põhjendatust kaalub valitsuse juurde moodustatav ekspertnõukoda, kes teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku põhjendatud erandite kohaldamiseks. Eelnevalt nimetatud koostöölepingu punkti 1 alapunktis 2 on toodud järgmine tegevus – seame eesmärgiks, et kõik eesti keelest erineva emakeelega lapsed õpiksid eesti keeles ja eestikeelses õpikeskkonnas. Kasutame üleminekuks mitmekülgseid teaduspõhiseid õppekorralduse viise ja täiendame õppemetoodikat. Sama punkti alapunktis 3 on toodud järgmine tegevus – võtame vastu eestikeelsele õppele üleminekut toetava pedagoogide koolitus- ja motivatsiooniprogrammi ning seame eesmärgiks õpetajate üldise palgakasvu, mis tagaks reformiks vajaliku pedagoogilise ressursi. Vene õppekeelega koolide üleminekust eestikeelsele (aine)õppele on räägitud juba 1990ndate algusest: protsess pidi algama 1993. aastal ning aastaks 2000 pidi üldhariduskool töötama üksnes eesti keeles. Ka juba 1993. aastal kehtestatud õiguslik regulatsioon (varem kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus2) nägi ette eestikeelsele õppele üleminekut puudutavad sätted, kuid puudusid selged ja konkreetsed sammud õppeaastate lõikes, et kuidas ja millise ajaraami jooksul eestikeelsele (aine)õppele üleminek toimub. Pea kolm aastakümmet kestnud areng või pigem paigalseis võimaldab järeldada, et iseenesest, ilma konkreetsete meetmete ja riigi toeta vene õppekeelega koolid eestikeelseks ei muutu. Peamine eestikeelsele õppele ülemineku eesmärk on pakkuda kõigile Eesti lastele, olenemata emakeelest, võimalust omandada kvaliteetne eestikeelne haridus, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist, suurendab ühiskonna sidusust ning vähendab nii hariduslikku kui ka sotsiaalmajanduslikku segregatsiooni3. Terviklikult eestikeelne haridusruum tagab paremad võimalused hariduse edasiseks omandamiseks, toimetulekuks tööturul ning toetab seda, et Eestis elavad inimesed oleksid ühises info- ja väärtusruumis. Ülemineku käsitlemine tervikuna alushariduses ja põhihariduses on oluline seetõttu, et ehkki ligi 10 aastat on gümnaasiumiharidus olnud eestikeelne, näeme endiselt, et märkimisväärne osa (viimase 6 aasta keskmine 17%, kuid sh 2021. aastal 23%) õpilastest ei saavuta eesmärgiks seatud B2-tasemel eesti keele oskust. Selle peamiseks põhjuseks on, et varasemad õppetasemed ei taga piisavalt head lähtetaset gümnaasiumis seatud eesmärkide saavutamiseks ning isegi väga hea õppetöö puhul jäävad kolm keskhariduse aastat väheks, et varasemat tegemata tööd kompenseerida. Selle kinnituseks on ka kõrge põhikooli B1-taseme mittesaavutajate osakaal (2016-2019 keskmine 34%, kuid 2021. aastal juba 42%). Eesti Vabariigi põhiseadus annab kõigile õpilastele õiguse saada eestikeelset õpetust ning selle õiguse tagamiseks on riigil kohustus pakkuda kõigile eestikeelset õpet. 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/28542 3 https://sisu.ut.ee/sites/default/files/ranne/files/rita_koolimudelid_2.pdf Näeme, et venekeelsest põhiharidusest jõudmine kõrgharidusse on madalam. Põhikoolis vene keeles õppinutest asub ainult 54% samal aastal ning 7% järgmisel aastal Eestis kõrgharidust omandama, samal ajal kui põhikoolis eesti keeles õppinutest edasiõppijate osakaal on vastavalt 60% ja 9%). Selleks, et võimaldada kõigile noortele võrdsed võimalused hariduse kättesaadavuseks, on vaja tagada kõigile õpilastele juba varajane eestikeelne haridus, et nende eesti keele oskus võimaldaks koolis alustada koheselt eestikeelse aineõppega. Nõudlus kvaliteetse eestikeelse hariduse järele on viimastel aastatel kasvanud. Eesti keelest erineva emakeelega õpilaste hulk suureneb eestikeelses põhihariduses igal aastal (viimasel 5 aastal) keskmiselt rohkem kui 1000 õpilase võrra. Lisaks peegeldavad ka Eesti Ühiskonna Lõimumismonitooringu 2020 tulemused, et ainult 11% vene emakeelega lapsevanematest soovib enda lapsele täiesti venekeelset haridust ning järjest rohkem vanemaid soovib eestikeelset haridust4. Seda hoolimata faktist, et PISA tulemustel pakub Eesti haridussüsteem maailma parimat venekeelset haridust, kuid ka see jääb eesti õppekeelega põhikoolidest keskmiselt ühe õppeaasta võrra maha (vahe 42 punkti). Lisaks tingib eestikeelsele õppele üleminekut ka asjaolu, et mitmes keeles haridussüsteemi pidamine on ebamõistlik, sest Eesti riik ei valmista loomulikult ette vene keeles õpetajaid ega arenda venekeelset õppevara, mis kokkuvõttes ei taga pakutava hariduse kvaliteeti. Eelnõu peamine eesmärk ongi vastavad sammud asjakohastes seadustes sätestada ning samal ajal näha ette ka vastav riigipoolne tugi ja planeerida tegevused kogu ülemineku perioodiks, mis koostoimes aitavad saavutada Vabariigi Valitsuse koostöölepingus sätestatud eesmärgi – viia Eesti Vabariigis läbi eestikeelsele õppele üleminek. Ülemineku suurimaks takistuseks on keelevaldkonna ekspertide hinnangul5 vene õppekeelega koolide õpetajate ja koolijuhtide puudulik eesti keele oskus, mis samuti ei parane iseenesest. Järelevalvepraktikas on märgata selget seost koolijuhi hoiakute, eesti keele oskuse ja koolis töötavate nõutavale keeleoskustasemele vastavate õpetajate arvu vahel. 2.2. Eestikeelsele õppele ülemineku ja õppekeele senine reguleerimine seadustes Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Selleks nähakse põhiseaduse §-s 6 ette, et Eesti riigikeeleks on eesti keel. Põhiseaduse § 37 kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Erandina lubab põhiseadus vähemusrahvuse õppeasutusel õppekeel ise valida, sest põhiseaduse § 37 lõikes 1 sätestatud õigus haridusele ei hõlma õigust nõuda seda oma emakeeles, kui see pole riigikeel. Eesti keele täpsema kasutamise korra sätestab keeleseadus. Keeleseaduse § 1 järgi on seaduse eesmärk arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Keeleseaduse § 2 lõike 3 kohaselt tagatakse võõrkeelt, sealhulgas vähemusrahvuse keelt kasutavate isikute õigused kooskõlas teiste seaduste ja välislepingutega. Võõrkeelte toetamise meetmed ei tohi kahjustada eesti keelt. Eesti Vabariigi haridusseaduse § 4 lõike 2 kohaselt tagavad riik ja kohalikud omavalitsused võimaluse omandada (nendeks on haridusseaduse § 3 lõike 3 järgi riigi- ja munitsipaalharidusasutused) eestikeelne haridus kõigil haridustasemetel. Keelekasutus Eesti Vabariigi territooriumil, selle riigi- ja munitsipaalasutustes, sealhulgas haridusasutustes on eestlaste keele ning identiteedi säilimise ja tagamise vahendina riigielu 4 https://www.kul.ee/media/3240/download 5 Tomusk, Ilmar. Eesti õppekeelele üleminekust keelejärelevalve pilgu läbi. Sirp, 2018 - https://www.sirp.ee/s1- artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-oppekeelele-uleminekust-keelejarelevalve-pilgu-labi/ küsimus, mistõttu peab see avalikust huvist tulenevalt olema lahendatud terves riigis ühtemoodi. Iga ühiskond vajab heaks toimimiseks suhtlemist ja sotsiaalset ühtsust ühiskonnaliikmete vahel, mis on võimalik vaid ühise keele vahendusel. Üldpõhimõttena kehtib Eesti Vabariigi territooriumil riigikeele kasutamise nõue. Võõrkeelte kasutus otsustatakse seadustega. 15. septembril 1993. a jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse algtekst nägi ette, et käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks6 minnakse aastatel 1993‒2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele (vt § 52 lõige 2). 1997. aastal muudeti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-i 52 ning nimetatud aasta 10. septembril jõustus järgmine regulatsioon: (1) Muukeelse põhikooli õppekava ja koolikorraldus peavad aastaks 2007 tagama kõigile põhikooli lõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles. (2) Riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal. Sellega pikendati üleminekutähtaega. 1998. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus muukeelse hariduse arengukava, mille alusel üleminekut toetati. Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (jõustus 1. septembril 2010. a7) täpsustati eesti õppekeelele üleminekut veelgi. Nimetatud seaduse § 89 lõige 4 sätestab järgmist: Koolides, kus käesoleva seaduse jõustumisel on gümnaasiumi astmel eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse käesoleva seaduse § 21 lõiget 3 alates 2011/2012. õppeaastast gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe käesoleva seaduse § 21 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks. Sätte täpsustamine oli ka põhjendatud, arvestades asjaolu, et alates 1993. aastast oli üldhariduskoolidele antud aega eesti õppekeelele üleminekuks. Selle ülemineku tarvis oli riik pidevalt integratsiooniprogrammi raames tegevusi kavandanud ning neid rahaliselt toetanud. Kui 1993. aastal loodud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon oli ühene ja absoluutne (§ 9 lõige 1 sätestas, et koolis on õppekeeleks eesti keel, ning § 52 lõige 2 omakorda, et käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele), siis kuni 31. augustini 2010. a kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 11 sätestas, et gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu. Erandite tegemise võimalus viidi seadusesse sisse 2002. aastal. Kahjuks andis see sõnumi, et üleminek eesti õppekeelele pole põhimõtteliselt kindel. Seega muudeti regulatsiooni aja jooksul paindlikumaks ja anti teatud juhtudel võimalus taotleda ka seaduses sätestatuga võrreldes erandit. Kuni 31. augustini 2010. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56 „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava“ sätestas munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel eestikeelsele õppele ülemineku täpse ajakava. Nimetatud määruse § 282 lõike 1 kohaselt õpetati 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astujatele gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õpetati 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astujatele eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust ning lõike 3 kohaselt 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astujatele vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, 6 Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõikes 1 sätestati, et koolis on õppekeeleks eesti keel 7 https://www.riigiteataja.ee/akt/116042021007 ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust. 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetati gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo kaht kursust ehk kokku vähemalt 8 kursust. Sama paragrahvi lõige 5 nägi ette (nimetatud lõige jõustus sarnaselt eelnimetatutega 3. detsembril 2007. a), et 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht kursust ja geograafia kolme kursust. Seega oli 2007. aastal üldhariduskoolidele teada ja õigusaktina järgimiseks kehtestatud küllaltki üksikasjalik regulatsioon eesti õppekeelele üleminekuks, mis nägi iga õppeaasta kohta ette vajaliku pingutuse ning selle kajastamise kooli arengukavas. Seega oli 2011. aasta septembrist mindud gümnaasiumi põhiosas eesti õppekeele üle. Täies ulatuses realiseerus eestikeelne õpe gümnaasiumis alles 1. septembrist 2013. a, siis oli koolidel aega tervelt kuus aastat (arvestamata aastate 1993-2007 vahelist perioodi) selleks, et teha ettevalmistusi gümnaasiumiastmes õppetöö läbiviimiseks 60% ulatuses eesti keeles. Õpilase minimaalne õppekoormus gümnaasiumis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ § 11 lõikes 1, mis on gümnaasiumi jooksul 96 kursust (1 kursus on 35 tundi). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tagab kool oma õppekavaga eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ehk 60% ulatuses gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust, kusjuures eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat tuleb õpetada eesti keeles. Õppeainete kohustuslikud kursused nähakse ette sama määruse §-s 9. Siinkohal ei ole täpsustatud, kas kohustuslikud võõrkeelte kursused võib arvestada eesti keeles õpetatavate kursuste hulka. Praegu koolid rakendavad seda ning selle võrra väheneb nominaalselt eesti keeles õpetatavate kursuste arv, reaalselt olukord sellest ei muutu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 neljas lause sätestab muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks loa taotlemise kohta järgmist: „Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu.“. See tähendab, et hoolekogu ettepanek peab olema vastavuses kooli arengukavaga ehk arengusuundadega. Kui kooli arengukava näeb ette eestikeelsele aineõppele ülemineku gümnaasiumiastmes (vähemalt 60% ulatuses), siis võib asuda seisukohale, et hoolekogu selline ettepanek ei saa arengukavast lähtuda, sest see ei ole arengukava sisuga vastavuses. Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja sotsiaalset sidusust, mille oluliseks eelduseks on ühine suhtluskeel. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 6 tulenevalt on Eesti ühiskonnas selliseks keeleks eesti keel. Seetõttu peab riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms. Selle eesmärgiga on põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeelte kasutamisele nendes ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse §-d 49 ja 50 rõhutavad vajadust arvestada ka igaühe õigusega oma rahvuslikule identiteedile ning vähemusrahvuste kultuurialaste õigustega, mis eeldavad samasse vähemusrahvusesse kuuluvate isikute võimalust kasutada omavahelises suhtlemises oma emakeelt, rõhutatakse seaduse kommenteeritud väljaandes8 selgelt, et eesti keel peab kujunema erinevate rahvuste esindajate vahelise suhtlemise keeleks Eestis. Selleks, et Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut 8 Eesti Vabariigi põhiseadus – kommenteeritud väljaanne, Juura 2008 tagada, on vaja osata eesti keelt ning kõige lihtsam moodus igal noorel inimesel seda omandada on eestikeelse tasemehariduse kaudu. Koolieelse lasteasutuse seaduse (kehtib 27. märtsist 1999. aastast kuni tänaseni) §-s 8 sätestati – lasteasutuses toimub õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles. Teises keeles võib õppe- ja kasvatustegevus lasteasutuses või lasteasutuse rühmas toimuda kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel. Lisaks sellele oli kohalikul omavalitsusel seaduse kohaselt kohustus tagada kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimalus käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Seaduses sätestati veel – lasteasutuse rühmas toimub õppe- ja kasvatustegevus ühes keeles. Lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe alushariduse raamõppekavas ettenähtud mahus kohustuslik. Aja jooksul mitmed seisukohad muutusid või kaotasid kehtivuse (nagu nt piirang, et õppe- ja kasvatustegevus rühmas saab toimuda üksnes ühes keeles). Samuti hakati riigi poolt 2008. aastast rahaliselt toetama eesti keele õppe korraldamist lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles (ehk rühmade osas, mille puhul on kohaliku omavalitsuse volikogu teinud otsuse muus keeles õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimiseks). Varem kehtinud kutseõppeasutuse seaduse (kehtis 25. juulist 1998. a kuni 31. augustini 2013. a) paragrahvis 18 sätestati, et õppekeel on koolis eesti keel. Õppekeelena teiste keelte kasutamise otsustab haridus- ja teadusminister. Teatud mõttes on alates 1. septembrist 2013. a kehtiva kutseõppeasutuse seaduse § 29 eesti (õppe)keele kasutamise osas isegi mõnevõrra tagasihoidlikum, kui varem kehtinud regulatsioon, kuna sätestas üksnes kutsekeskhariduse õppekaval eesti (õppe)keele kohustuse. Muu õppekava õppekeele otsustab kooli pidaja. See võimaldab nt munitsipaalkutseõppeasutusel viia õppetööd läbi ka muus keeles (varem oli otsustaja minister). Väljatöötatud eelnõu eel ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõu väljatöötamine on oma sisu arvestades põhjendatult kiireloomuline. Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse koostamine ei ole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) paragrahvi 1 lõike 2 punkti 1 kohaselt nõutav juhul, kui eelnõu menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline. Koostatud eelnõu on otseselt seotud Vabariigi Valitsuse koostöölepingu täitmisega. Arvestades, et sõlmitud koostööleping puudutab tegevusi, mis on vajalik läbi viia järgmise kaheksa kuu jooksul, siis ei ole võimalik korraldada õigusloomet tavapärasel viisil. Varasemaga võrreldes läheneb riik eestikeelse õppe üleminekule tervikuna, alustades alusharidusest ning põhikoolist, kus toimuv eesti keele ja eestikeelne õpe valmistab lapsed ette järgmisteks haridustasemeteks. Nii saame ka gümnaasiumi- ja kutseõppes minna täiemahuliselt üle eesti õppekeelele. Üleminekut toetab poliitiline valmisolek, lapsevanemate soov panna oma lapsed eestikeelsesse kooli ning teadmine, et laps on võõrkeelte õppimisele kõige vastuvõtlikum alushariduses ja varajane keeleõpe on kõige efektiivsem keele omandamise aspekti silmas pidades. Seetõttu on Haridus- ja Teadusministeerium valmistanud ette vastavad seadusemuudatused kõigis teemat puudutavates õigusaktides, koostanud ülemineku ettevalmistamiseks eraldi tegevuskava aastateks 2022-2030 ning taotlenud selleks riigieelarvest ning Euroopa struktuurifondidest rahalised vahendid. Ülemineku tegevuskavas on planeeritud järgmised tegevussuunad:  õpetajate järelkasvuks, täienduskoolituseks ning eesti keele õppeks;  motivatsioonipaketid Ida-Virumaale õpetajana tööle asujatele;   eesti keele ja eestikeelse õppevara ning hindamisvahendite arenduseks;  vanemate ning õpilaste nõustamiseks;  õppeasutuste ja kohalike omavalitsuste toetamiseks nõustamise ning võrgustikutöö kaudu;  õpilaste eesti keele õppeks;  tõhusaks järelevalveks;  haridustöötajate, noorsootöötajate ja huvihariduse õpetajate eesti keele õppeks ning metoodiliseks toetamiseks. Eeltoodule tuginedes saame väita, et läheneme eesti õppekeelele üleminekul väljakutsetele tervikuna ning pöörame suurt tähelepanu aspektidele, mis on varasematest õppekeele reformidest välja jäänud (õpetajate järelkasv, suurem teadlikkus lõimitud aine- ja keeleõppest, Ida-Virumaa piirkondlik eripära, sihitum ja vajadustele vastavam tugi haridusasutustele ja omavalitsustele, tasuta eesti keele õpe kõigile haridustöötajatele, kes seda vajavad). Üleminekut toetab laiapõhjaline haridustasemete ülene toetuste pakett, mida varasemalt pole sellisel moel motiveeriva meetmena kavandatud. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kuuest paragrahvist. Esimene paragrahv sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused; teine paragrahv sätestab erakooliseaduse muudatused; kolmas paragrahv sätestab koolieelse lasteasutuse seaduse muudatused; neljas paragrahv sätestab keeleseaduse muudatused; viies paragrahv sätestab kutseõppeasutuse seaduse muudatused; kuues paragrahv sätestab seaduse jõustumise aja. Eelnõu paragrahviga 1 muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätteid. Punktiga 1 muudetakse paragrahvi 15 lõike 3 punkti 1 sõnastust ning see sõnastatakse järgmiselt – keel ja kirjandus: eesti keel, vene keel (vene õppekeelega klassis), kirjandus ning eesti keel teise keelena. Muudatus on vajalik, kuna alates 1. septembrist 2024. a ei saa enam olla (üksnes) vene õppekeelega koole ehk koole, kus kõigi klasside õppekeeleks on vene keel. Nimetatud kuupäevast peavad eestikeelsele õppele üle minema vähemalt 1. ja 4. klassid. Seega on ka seni vene õppekeelega kooli 1. ja 4. klassi õppekeeleks eesti keel. Nendes klassides, kus eestikeelsele õppele ülemineku kohustus veel ei rakendu, on võimalik õppida/õpetada vene keelt keele ja kirjanduse valdkonda kuuluva vene keele ainekava alusel. Lisaks on tõstetud õppeaine eesti keel teise keelena ainekava võõrkeelte valdkonnast keele ja kirjanduse valdkonda. Eesti keel on muu kodukeelega õpilastele emakeele kõrval esimene õpitav keel. Eesti keele kui teise keele õppimise ja õpetamise eesmärgid on tihedalt seotud just keele ja kirjanduse valdkonna eesmärkidega, olles võtmetähtsusega õpilase individuaalse, sotsiaalse ja riikliku identiteedi kujunemisel. Samuti muudetakse paragrahvi 15 lõike 3 punkti 2 sõnastust ning see sõnastatakse järgmiselt – võõrkeeled: A-võõrkeelena inglise keel, saksa keel, prantsuse keel, vene keel, B-võõrkeelena inglise keel, saksa keel, prantsuse keel, vene keel. Muudatus on vajalik, kuna õppeaine eesti keel teise keelena ainekava liigub sisulise ühtsuse eesmärgil keele ja kirjanduse valdkonda. Punktiga 2 muudetakse paragrahvi 18 lõiget 1. Seaduse olemasolevat teksti on täiendatud seetõttu, et näha seal ette koolile võimalus rakendada teatud sihtrühma (toimetuleku- ja hooldusõppel olevate isikute) suhtes õpet vajadusel ka muus keeles, kui on kooli või klassi (kus õpilased õpivad) õppekeel. Juhul kui seda on vaja õpilase arengu toetamiseks. Näiteks juhul, kui kooli õppekeel on eesti keel või kui kooli õppekeeled on nii eesti keel, kui ka vene keel, kuid konkreetse klassi puhul (kus haridusliku erivajadusega õpilane parasjagu õpib) rakendub seaduse rakendussätetes ettenähtud üleminek eestikeelsele aineõppele ning seetõttu on klassi õppekeel eesti keel, saab õpilast arengulisel vajadusel õpetada ka vene keeles või mõnes muus keeles. See võib olla vajalik arvestades õpilase hariduslikku erivajadust. Toimetulekuõpet rakendatakse mõõduka ja raske intellektipuudega õpilastele ning hooldusõpet raske ja sügava intellektipuudega õpilastele. Nendel õpilastel on olulisi raskusi ka emakeele omandamisega, aga veelgi keerulisem on õppida muus keeles (ehk emakeelest erinevas keeles), mis eeldab eelnevalt selle keele omandamist. Kuna vanem on individuaalse õppekava sisust teadlik ja peab sellega nõustuma, on vanem kaasatud otsustusprotsessi. Kuna toimetuleku- ja hooldusõppe õpilastele koostatakse juba kehtiva regulatsiooni kohaselt igal juhul individuaalne õppekava, siis ei suurene sellega ka koolide halduskoormus. Punktiga 3 muudetakse paragrahvi 21 ehk õppekeele paragrahvi tervikuna. Lõikes 1 sätestatakse, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Varem oli selline regulatsiooni mõlema erineva haridustaseme osas toodud lõigetes 2 ja 3. Senise regulatsiooni ja väljatöötatud eelnõu põhiline erinevus – seaduse põhinormidega ei anta võimalust teha erandit kooli õppekeele osas. Kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 2 teise lause kohaselt võib (munitsipaal)põhikoolis või selle üksikutes klassides kooli hoolekogu ettepanekul ja valla- või linnavolikogu otsuse alusel ning (riigi)põhikoolis valdkonna eest vastutava ministri otsuse alusel olla õppekeeleks mis tahes keel. Kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 teise lause kohaselt võib munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides olla õppekeeleks ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks (või kakskeelseks õppeks) annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu (nö taotluse esitamise eeldus). Nüüd sätestatakse põhinormi täitmisest erand rakendussättega (vt §-i 10015), kus on kirjas õppeaastate lõikes klassid, milleni üldine eesti õppekeelele üleminek veel jõudnud ei ole. Erandit saab kohaldada valla- või linnavolikogu otsusel, kui kooli hoolekogu on vastavasisulise ettepaneku teinud. Lisaks sellele on võimalik erandit taotleda ka Vabariigi Valitsuselt konkreetse klassi suhtes, mille osas rakendussätet arvestades oleks pidanud üleminek juba aset leidma, kuid see ei ole mingeid asjaolusid arvestades olnud võimalik. Ehk, et need on need juhud, kus valla- või linnavolikogu pädevuses ei ole erandit otsustada. Sellises olukorras kujundab Vabariigi Valitsuse juurde moodustatud ekspertnõukoda oma arvamuse ning Vabariigi Valitsus saab otsustada, kas valla- või linnavolikogu taotlus rahuldada või mitte. Lõikes 2 sätestatakse, et Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole õppekeel või kes koduses suhtluses räägivad õppekeelest erinevat keelt, mis on vähemalt ühe vanema emakeel, korraldab kool keele- ja kultuuriõpet, kui seda soovivad vähemalt kümme sama emakeele või koduse suhtluskeelega õpilast. Keele- ja kultuuriõppe läbiviimiseks on koolil õigus vaba tunnimahu puudumisel õpilase suurimat nädala õppekoormust suurendada ühe tunni võrra. Tegemist on kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikes 5 sätestatud regulatsiooni taasesitamisega. Lisaks on antud koolile õigus suurendada vajadusel ühe nädalatunni võrra põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 25 sätestatud õppekoormust. See täiendus on oluline, sest kohustuslike õppeainete tunnimahtu ja suurimat lubatud õpilase õppekoormust arvestades ei ole muidu põhikooli kolmandas kooliastmes ja lihtsustatud õppekava 1. ja 2. klassis keele- ja kultuuriõpet võimalik läbi viia. Oma emakeele ja kultuuri õppimine aitab õpilasel mõista keele ja kultuurilise tausta tähtsust üksikisikule, kogukonnale ja ühiskonnale. Küllaltki sarnane olukord on ka lõigetega 3 ja 4 (Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud keele- ja kultuuriõppeks võimaluste loomise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud keele- ja kultuuriõpet korraldab, sealhulgas keele- ja kultuuriõppeks vajalikud materjalid hangib kool). Sisuliselt on muudetud vaid keele- ja kultuuriõppe koordineerijat/korraldajat. Kuna keele- ja kultuuriõppe korraldamine on koolipõhine ja lähtub konkreetsete õpilaste vajadusest ning võib hõlmata mis tahes keele ja kultuuri õpet, ei ole võimalik õppematerjale keskselt (riigi poolt) hankida. Lisaks ei ole varem seaduses märgitud ülesande täitjal Haridus- ja Noorteametil alates oktoobrist 2021. a õppevara keskse korraldamise funktsiooni. Lisaks eelnevale on muudetud ka viidatud lõigete numbreid. Muus osas regulatsiooni võrreldes kehtiva regulatsiooniga muudetud ei ole (kehtiv regulatsioon asub lõigetes 6 ja 7). Olulisem on aga tähelepanu pöörata sellele, mida uus regulatsioon võrreldes kehtiva regulatsiooniga ette ei näe, kuna see mõjutab olulisel määral järgnevaid õppeaastaid. Seadusest on välja jäetud seni lõikes 1 sätestatu - Kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60 protsendi ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Kakskeelse õppe puhul käsitatakse õppekeeltena kahte keelt, milles toimub enamus õppest. Uues sõnastuses ei nähta enam ette õppe mahtu ei protsentides ega muul kujul, mis määraks selle, milline on klassi või kooli õppekeel. Põhikooli õppekeel on eesti keel. See tähendab seda, et kogu õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles vähemalt nendes klassides, kus üleminek eesti keelele seaduse eelnõu kohaselt on toimunud (1. septembrist 2024. a) 1. ja 4. klass, va juhul, kui valla- või linnavolikogu taotlus erandi tegemiseks on Vabariigi Valitsuse poolt rahuldatud. Lisaks sellele on seaduse tekstist jäetud välja kehtiva seaduse § 21 lõikes 4 kehtestatu - Koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldaks põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses – kuna see ei saa olla muud regulatsiooni arvestades (üleminekut puudutavad sätted) enam asjakohane. Kooli õppekeel saab muudatuste kohaselt olema igal juhul eesti keel (alates 1. septembrist 2024. a). Erandi saab Vabariigi Valitsuselt taotleda üksnes klassi suhtes. Seetõttu ei ole ka põhjust reguleerida seda, et 1. klassist alates on eesti keele õpe kohustuslik. 1. ja 4. klass on esiteks esimesed klassid, kes lähevad üle eestikeelsele õppele. Teiseks on tegemist sättega, mis oli juba varem kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tervikredaktsioonis (juba enne 2002. aastat sätestati seaduses, et koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik) ette nähtud. 1993. aastal oli sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, et koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 3. klassist alates kohustuslik. Lõikes 5 sätestatakse - Kurti või kuulmislangusega õpilast õpetades võib lisaks eesti õppekeelele kasutada eesti viipekeelt või viibeldud eesti keelt. Keeleseaduse § 3 sätestab eesti keele staatuse (Eesti riigikeel on eesti keel) ning määratleb eesti viipekeele eraldi keelena, viibeldud eesti keele aga eesti keele esinemisvormina (Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju). Muudetava regulatsiooniga sätestatakse õppetöös ainsa keelelise alusena kurtide ja vaegkuuljate õppes eesti keel, milles toimub mitteoraalne õppetöö ning eesti keele kõrval on tavapäraselt oraalsetes osades kurtide ja vaegkuuljate emakeel ehk eesti viipekeel aga ka toetavalt viibeldud eesti keel. Eesti viipekeel on riigikeelega võrreldavas staatuses ning selle kasutus peab olema reguleeritud riigikeele ja õppekeelega sarnaselt – asetades ta õppetöös eesti keele kõrvale, seadmata selle kasutusele piiranguid ning andes kasutusõiguse täiendavate otsustusteta. Siin jäetakse konkreetse keele kasutamine, selle proportsioon õppetöös jm selline vabaks, piiritledes tavapärasest erineva keelekasutuse võimaluse kurtide ja vaegkuuljatega. Säte ei sea kohustust kurtuse või vaegkuulmise korral ilmtingimata eesti viipekeele või viibeldud eesti keele kasutamist ning vanematele jääb võimalus valida kas eesti viipekeele või nn totaalse ehk oraalse kommunikatsiooni kasutamise vahel. Kuna Eestis elab vähesel määral ka teiste viipekeelte kasutajaid, piiratakse õppetöös kasutatavate keelte ring vaid eesti viipekeelega. Juhul kui mõne teise viipekeele kasutaja jaoks pole eesti viipekeele kasutamine kas vaimse alaarengu või mõne psüühikahäire tõttu jõukohane, rakendub põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 18 või §-i 21 lõikes 6 sätestatu ja erisused nähakse ette vastavalt kas kooli või koolivälise nõustamismeeskonna poolt kinnitatuna. Lõikes 6 sätestatakse, et haridusliku erivajadusega õpilast õpetades võib lisaks eesti õppekeelele või eesti õppekeele asemel kasutada muud keelt, kui kooliväline nõustamismeeskond on õpilasele tõhustatud või eritoe rakendamise soovitust andes leidnud, et eesti keeles õppimine ei ole õpilase arengu eripärast tulenevalt jõukohane. Terve rea psüühikahäirete korral võivad kommunikatsioon või keeleomandamine ajutiselt või püsivalt olla tugevalt häiritud. Kui vaimne alaareng on ajas püsiv seisund, siis mõõduka, raske ja sügava alaarengu korral on jäetud õppekeele valik kooli teha. Kerge alaarengu korral on õpilase intellektuaalse võimekuse vahemik suurema variatiivsusega ning põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lihtsustatud õppe taseme juures vajaks emakeelest erineva keele omandamine eraldi hindamist. Kuna selgelt piiri kas toe liigi või konkreetsete diagnooside alusel ei saa luua, antakse võimalus koolivälisel nõustamismeeskonnal kaaluda tõhustatud ja eritoevajadusega õpilaste puhul ka klassi või kooli õppekeelest erineva keele kasutamist õppe läbiviimisel. Kuna koolivälise nõustamismeeskonna otsus on tähtajaline, võimaldab see muutuvale seisundile ka reageerida ning muuta soovituse sisu võimete muutumisega sünkroonis. Punktiga 4 muudetakse paragrahvi 74 lõiget 7. Sätte praegune sõnastus on uue loodava regulatsiooni valguses mitmeti mõistetav ning võib põhjustada vaidlusi, kas see annab õppeasutustele õigusliku aluse keeleoskusnõude täitmisest kõrvale hoida, sõlmides tähtajalise töölepingu tähtajaga kuni üks aasta isikuga, kellel on vähemalt keskharidus ning kelle kvalifikatsioon ning pedagoogiline kompetentsus on direktori hinnangul piisavad. Nimelt ei ole selles erandis midagi sätestatud selle isiku keeleoskuse kohta, kellega tähtajalise töölepingu sõlmida võib. See võib kaasa tuua tõlgenduse, et viidatud tähtajalise lepinguga võiksid õiguspäraselt töötada ka isikud, kes näiteks üldse eesti keelt ei valda. Arvestades, et riik on seadnud eesmärgiks eestikeelsele õppele ülemineku, on selge, et selle realiseerumine eeldab ka õppe läbiviijalt (õpetajalt) eesti keele oskust ning seda on vajalik ka seaduses üle rõhutada. Siinkohal ei saa teha erandit, et tähtajaliselt ehk ajutiselt õpetaja ametikohta täitev isik võiks eesti keelt mitte osata. See seaks selgelt ohtu õpilaste võimaluse kvaliteetsest eestikeelsest õppest osa saada. Seetõttu on eesti keele oskuse nõude ettenägemine vajalik ja sellele vastamine vältimatu eeldus selleks, et tähtajaline tööleping õpetaja ametikoha täitmiseks sõlmida. Muudatus on eelkõige selguse huvides vajalik, kuna keeleoskusnõue Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määrusest nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ tulenevalt on kõigile pedagoogidele, sh õpetajad ka varasemast kehtinud. Punktiga 5 muudetakse paragrahvi 75 lõike 4 sõnastust ja sõnastatakse tekst järgmiselt: Õpetaja kvalifikatsiooninõuded on vähemalt kõrgharidus, käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele vastavad pedagoogilised kompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja keeleseaduse alusel kehtestatud õigusaktis esitatud nõuetele. Sisuliselt on olemasolevat teksti täiendatud järgmise tekstiosaga - ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja keeleseaduse alusel kehtestatud õigusaktis esitatud nõuetele. Kutseala reguleeriva õigusnormi vastuvõtmisele eelnev proportsionaalsuse kontroll Ülalkirjeldatud eelnõu säte on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (edaspidi direktiiv 2005/36/EÜ), mis reguleerib liidu õigust kutsealade valdkonnas.9 Euroopa Parlament ja nõukogu võttis 28. juunil 2018 vastu direktiivi – (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli, mida liikmesriikidel on kohustus rakendada enne kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmist või muutmist.10 Euroopa Parlament ja nõukogu direktiivi 2018/958 alusel tuleb enne reguleeritud kutsealadele juurdepääsu või nendel tegutsemist piiravate uute õigusnormide kehtestamist hinnata nende proportsionaalsust. Hariduse kvaliteedi põhiline tagaja ja edendaja peab olema haridussüsteem. Käesoleva eelnõu koostaja on Haridus- ja Teadusministeerium ning eelnõuga seatakse selged sammud eestikeelsele õppele ülemineku kohta koolieelsetes lasteasutustes ja koolides, sh põhikoolides ja gümnaasiumides. Erinevates uuringutes on toodud välja, et eesti keele valdamise tase on noorte seas märgatavalt tõusnud, kuid samas on selles vallas veel mitmeid väljakutseid. Eesti keeles õppimise ja sh varase teise keele õppe peamine eesmärk on vene kodukeelega noorte konkurentsivõime tõstmine, hariduse kvaliteedi parandamine ja ühiskonna sidususe suurendamine. Eesti keele oskuse nõuded on õpetajatele kehtinud aastaid, kuid seni ei ole need olnud kvalifikatsiooninõuete osa. Keeleseaduse alusel on Vabariigi Valitsus 20. juuni 2011. a määruses nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ kehtestanud keeleoskusnõuded pedagoogidele: B2-taseme keeleoskuse nõue pedagoogidele, kes ei õpeta eesti keeles, ning C1-taseme keeleoskuse nõue pedagoogidele, kes õpetavad eesti keelt või eesti keeles. Samuti kehtestatakse C1-taseme keeleoskuse nõue õppeasutuste juhtidele, nende asetäitjatele ja õppejuhtidele. Hoolimata kehtivatest eesti keele oskuse nõuetest ja ühiskondlikust ootusest, et hariduses töötavad inimesed valdavad riigikeelt, töötab Eesti koolides endiselt inimesi, kelle eesti keele oskus ei vasta kehtestatud nõuetele. Keeleameti kogutud andmete kohaselt oli 2021. a sügise seisuga Eesti koolieelsete lasteastutuste, üldharidus- ja huvikoolide haridustöötajate seas 2300 inimest, kes vajavad täiendavat eesti keele õpet. Neist enamik töötab Ida-Virumaal (1524 töötajat) ning Tallinnas ja Harjumaal (656 töötajat). Riigikeelt mitte valdaval haridustöötajal on piiratud võimalused end erialaselt täiendada ja osaleda erialases suhtluses kolleegidega üle Eesti. See mõjutab koolides toimuva õppe- ja kasvatustöö kvaliteeti ning raskendab viimase haridusalase teadmise jõudmist nende haridustöötajate praktikasse. See on viivitus, mida haridussüsteemis ei saa lubada tavapärasel ajal ega kindlasti mitte viimaste aastate kriiside valguses, kus esile on tõusnud õpetajate pidev vajadus end erialaselt täiendada ja muutuvates oludes kiiresti kohaneda. 9 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2005/36/EÜ. 10 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2018/958. Keeleoskuse nõude õpetaja kvalifikatsiooninõude osaks muutmisega kaasneb pikemas perspektiivis mõju antava hariduse kvaliteedile ja eesti keelest erineva emakeelega õpilaste eesti keele oskuse arenemisele, sest õpetajatel on olemas keeleoskus, et end erialaselt täiendada, ning nad on noortele eeskujuks eesti keele omandamisel. Eestis koolis töötavad õpetajad peavad eesti keelt oskama, et õpetada, kasvatada ja juhendada noori inimesi, kes saavad osa läbiviidavast õppetegevusest. Põhiõiguste riive on põhiseaduspärane üksnes siis, kui see on põhjendatud. Selleks, et riive oleks põhjendatud, peab riive aluseks olev meede olema proportsionaalne. Proportsionaalne on meede siis, kui ta a) järgib legitiimset eesmärki, on b) kohane ehk sobiv, c) vajalik ja d) proportsionaalne kitsamas tähenduses. a. Keelenõude sätestamine kvalifikatsiooninõude osana eesmärk on riigi keele kaitse ja hariduse kvaliteedi tagamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Selleks nähakse põhiseaduse §-s 6 ette, et Eesti riigikeeleks on eesti keel. Põhiseaduse § 37 kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Selle eesmärgi tagamiseks on õpetaja keeleoskuse nõude sätestamine kvalifikatsiooninõudena vajalik meede eestikeelsele õppele üleminekuks. b. Eestikeelse hariduse kvaliteet sõltub otseselt õpetaja keeleoskusest. Õppekeel on keel, milles toimub õppetegevus kooli õppekava alusel. See omakorda tähendab, et õpetajad peavad oskama nõutud tasemel eesti keelt. Eesti keelt osates on õpetajatel võimalik toetada õpilase õpinguid eestikeelses õpikeskkonnas ning lapse eesti keele omandamist. Riigikeelt mitte valdaval õpetaja on piiratud võimalused end siseriiklikult erialaselt täiendada ja osaleda erialases suhtluses kolleegidega üle Eesti. Meede on sobiv eesmärgi saavutamiseks. c. On esmatähtis, et koolis kavandaksid ja viiksid läbi õppetööd erialase väljaõppega inimesed. Erialase hariduse vajadus tuleneb otseselt tööülesannetest, sest töö lastega on vastutusrikas, igakülgseid teadmisi, oskusi, vilumusi nõudev ning eeldab sellest lähtuvalt pedagoogiliste oskuste ja teadmiste olemasolu ning pidevat valmisolekut erialaseks enesetäiendamiseks. Seega on kvalifikatsiooninõuded vajalik meede, et laste areng ja alushariduse omandamine oleks kvaliteetselt toetatud. Põhiseaduse § 37 kohaselt on haridusvõimaluse andmine riigi järelevalve all. Juhtiv roll (kvaliteetse) hariduse garanteerimisel lasub riigil, kes peab ühest küljest vastava regulatsiooni abil n-ö ennetavalt, kuid teisalt ka järelevalvet tehes reaktiivselt tagama kõigile Eesti territooriumil elavatele isikutele kvaliteetse eestikeelse hariduse kättesaadavuse. Riigi ja kohalike omavalitsuste poolt kättesaadavaks tehtav haridus peab olema kvaliteetne ja võimaldama iga inimese võimete parimat mõeldavat väljaarendamist. Eesti keeles õppimise ja sh varase teise keele õppe peamine eesmärk on vene kodukeelega noorte konkurentsivõime tõstmine, hariduse taseme tõstmine ja ühiskonna sidususe suurendamine. Selleks, et üleminek oleks võimalik, on vältimatult vajalik, et ka õppetegevuse peamine läbiviija - õpetaja eesti keele oskus oleks hea. Eelnevale analüüsile tuginedes on käesoleva eelnõu koostajad seisukohal, et õpetajale esitatavad eesti keele oskuse nõuded kvalifikatsiooninõuete osana on proportsionaalne, kuna on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Punktiga 6 täiendame paragrahvi 84 lõiget 3 teise lausega - Haldusjärelevalveks kooli õppetegevuse keelenõuetele vastavuse üle kaasab järelevalveasutus Keeleameti. Eesti keele õppe tulemuslikkus on olnud aastaid valukohaks. Lõpueksamite tulemused annavad selleks mõjuka indikatsiooni. Sel aastal ei saavutanud põhikooli lõpueksami sooritajatest 41% B1- keeleoskustaset, tulemus on võrreldes 2019. aastaga kehvemaks muutunud. 2019. aastal jäi B1- keeleoskustase saavutamata kolmandikul põhikooli lõpueksami sooritajatest. Osalt on taseme halvenemine seotud ka vahepealse koroonaviirusest tingitud distantsõppe kasutamisega, kuid tendents on murettekitav ja muuhulgas seetõttu võttis Haridus- ja Teadusministeerium alates 2021/2022. õppeaastast selle küsimuse uuesti järelevalve fookusesse. Seni ei olnud järelevalve vormis viimastel aastatel spetsiifiliselt selle probleemiga tegeletud, temaatilised järelevalved eestikeelse õppe korraldamisest vene õppekeelega koolis olid 2012/2013. ja 2013/2014. õppeaastal. Nt koolieelsetes lasteasutustes ja kutseõppeasutustes ei ole järelevalve raames eesti keele õpet kontrollitud. Lähtudes eesmärgist tagada eestikeelsele õppele üleminek vähemalt 2030. aastaks, on seatud alus-, üld- ja kutsehariduses järelevalves prioriteediks temaatiline järelevalve eesti keele ja eestikeelse õppe korraldusest koolieelsetes lasteasutustes ja üldhariduskoolides ning kutseõppeasutustes. Eesmärk on saada ülevaade eesti keele oskusest, selle õppimisest ja õpetamisest eesti keelest erineva emakeelega laste ja õpilaste hulgas, ning saada tagasiside, kas koolieelsetes lasteasutustes ja koolides tagatakse eesti keele õppe korraldamine nõutaval tasemel. 2022/2023. õppeaastast alates kavandatakse temaatiline järelevalve eesti keele ja eestikeelse õppe korraldusest prioriteetse tegevusena. Igaks õppeaastaks koostatakse õppeasutuste valim, tagamaks järelevalve süsteemsus. Valimisse võetakse nii koolieelsed lasteasutused, üldhariduskoolid kui kutseõppeasutused. Erisuseks võrreldes varem läbiviidud järelevalvetega on Keeleameti kaasamine eesti keele ja eestikeelse õppe kontrollimisele, et tagada järelevalve kõrge kvaliteet ning parimate sisuekspertide kaasamine. Keeleamet on aastaid tegelnud nii eesti keele õpetajate kui ka aineõpetajate eesti keele oskuse järelevalvega. Koolieelsetes lasteasutustes, üldhariduskoolides ning kutseõppeasutustes on 2021. aasta seisuga enam kui 2300 haridustöötajat, kelle keeleoskus ei vasta keeleseaduse alusel kehtestatud nõuetele (koolieelse lasteasutuse õpetaja abid – A2; koolieelse lasteasutuse ning üldhariduskooli õpetajad B2; kooli- ja lasteaiajuhid, eesti keele ja eesti keeles õpetavad õpetajad C1). Eesti õppekeelele üleminekul peavad aga õpetajad valdama eesti keelt tasemel C1. Kuid ka nendel juhtudel, kui õpetaja keeleoskus vastab formaalselt õigusaktide nõuetele, puudub kindlus, et nad suudavad eesti keelt või oma õppeainet eesti keeles kvaliteetselt õpetada. Sel põhjusel on oluline, et Keeleamet ning Haridus- ja Teadusministeerium viiksid järelevalvet läbi koos ning vaatleksid järelevalvatavat õppeasutust terviklikult. Punktiga 7 täiendame paragrahvi 87 lõikega 31 järgmises sõnastuses: Kui haldusjärelevalve käigus on tuvastatud direktori, õppealajuhataja, õpetaja või tugispetsialisti mittevastavus kvalifikatsiooninõuetes ettenähtud eesti keele oskuse nõudele, on käesoleva seaduse § 84 lõikes 1 nimetatud järelevalveorganil õigus teha ettekirjutus: 1) ametikoha täitmiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele vastava isikuga ja 2) töölepingu lõpetamiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele mittevastava isikuga. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 84 lõikes 1 sätestatakse, et haldusjärelevalvet koolide ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle teostab Haridus- ja Teadusministeerium eesmärgiga tagada põhi- ja üldkeskhariduse kättesaadavus ja neile võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus. Eelnõuga lisatakse seadusesse, et järelevalve läbiviimisel kooli õppetegevuse keelenõuetele vastavuse üle kaasab järelevalveasutus ka Keeleameti. Seega on Haridus- ja Teadusministeeriumi pädevuses kontrollida muuhulgas kooli õppetegevuse keelenõuete täitmist, sisuliselt kontrollida ka koolitöötajate (muuhulgas õpetaja) eesti keele oskust kui kvalifikatsiooninõuete osa (eestikeelsele õppele üleminekul on määrav tähtsus sellel, et õppe- ja kasvatustegevuse läbiviija ka ise oskab õppe läbiviimise keelt). Selleks, et järelevalve oleks tõhus, see tähendab, et saaks nõuda keelenõuete täitmist, lisatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse, koolieelse lasteasutuse seadusesse ja kutseõppeasutuse seadusesse õigusselguse tagamiseks ühene alus, mis võimaldab järelevalveorganil kaalutlusõigust rakendades teha sunnirahaga tagatud ettekirjutus, et nõuda õppeasutuselt riiklikult kehtestatud kvalifikatsiooninõuetega ametikoha täitmist sellele ametikohale vastava kvalifikatsiooniga isikuga. Eesmärk on saavutada olukord, kus riiklikult kehtestatud kvalifikatsiooninõuetega ametikohti täidavad isikud, kelle kvalifikatsioon nendele nõuetele ka tegelikkuses vastab. Selleks on vaja, et järelevalveorganil oleks võimalik nõuda, et õppeasutus muudaks olukorda, kus isik töötab ametikohal, millele on sätestatud kvalifikatsiooninõuded, kuid see isik ei täida neid nõudeid. Seejuures jääb nii põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kui ka koolieelses lasteasutuse seaduses kehtima erand, mis võimaldab direktoril sõlmida tähtajalise töölepingu kuni üheks aastaks isikuga, kellel on vähemalt keskharidus ning kelle kvalifikatsioon ja pedagoogiline kompetentsus on piisavad. Sellele on aga lisatud nõue, et vastaval isikul peab olema ka eesti keele oskus. Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt 2021/2022. õppeaastal läbiviidud järelevalve näitab, et peaaegu igas järelevalves tuli teha ettekirjutusi põhjusel, et ametikohtadel, millele kehtivad kvalifikatsiooninõuded, ei töötanud nõuetele vastava kvalifikatsiooniga inimesed. Seejuures ei olnud mitmetes koolides seal töötavate kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate arv nende läbiviidava õppe- ja kasvatustegevuse mahust lähtuvalt piisav, et tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste saavutamine. See näitab, et õppeasutustes on ulatuslik probleem, mille lahendamiseks on vaja järelevalve sekkumist. Õpetaja ametikohale on kehtestatud nõuded, et tagada õpilaste õiguste kaitse, eelkõige õigus saada riiklikult kehtestatud miinimumnõuetele vastavat haridust. Isikul, kes soovib töötada õpetajana, on võimalik vajalik kvalifikatsioon saavutada, riik on selleks loonud võimaluse omandada tasuta kõrgharidus, vajadusel taotleda õpetajakutse ning õppida eesti keelt. Seega on igal õpetajana töötada soovival isikul võimalik piisava motivatsiooni ja pühendumise korral vajalik kvalifikatsioon saavutada. Seejuures on riik võimaldanud ka alles kvalifikatsiooni omandavatel isikutel ajutiselt õpetajana töötada, sest on kehtestatud erand, mille kohaselt direktor tohib sõlmida töölepingu kuni üheks aastaks isikuga, kellel on vähemalt keskharidus ning kelle kvalifikatsioon ja pedagoogiline kompetentsus on piisavad, kui õpetaja vaba ametikoha täitmiseks korraldatud konkursil ei leitud kvalifikatsiooninõuetele vastavat õpetajat. Viidatud erand ei võimalda eelnõu kohaselt aga ka ajutiselt õpetajana tööle asuda eesti keelt mittevaldaval isikul. Eeltoodust tulenevalt on õpilaste õigust kvaliteetsele haridusele arvestades proportsionaalne meede anda järelevalvele õigus teha ettekirjutus täita õpetaja ametikoht sellele ametikohale kehtestatud kvalifikatsiooniga isikuga. Samale seisukohale on praktikas mitmel juhul jõudnud ka kohtud (vt https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=262313061; https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=299002282;https://www.riigiteataja.ee/ kohtulahendid/fail.html?fid=104683667). Seejuures ei võta see õppeasutuselt võimalust sõlmida kvalifikatsioonita isikuga kuni üheaastane tähtajaline leping ajaks, mil see isik kvalifikatsiooni omandab. See tähendab, et piisavalt motiveeritud isikud saavad ka eelnõus kavandatud regulatsiooni alusel jätkata töötamist õpetajana ajal, mil nad veel kvalifikatsiooni omandavad. Järelevalve arvestab ettekirjutuse täitmise tähtaja andmisel alati konkreetse olukorra asjaolusid ning vajadusel antakse tähtaeg arvestusega, et ametikohta täitev isik saaks näiteks oma magistriõpingud lõpetada ja sellega kvalifikatsiooninõuded täita. See on ka tänane järelevalvepraktika. Ettekirjutusega täita ametikoht nõutava kvalifikatsiooniga isikuga pannakse õppeasutusele sisuliselt kohustus ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks (selle määramisel arvestab järelevalveorgan seda, et ettekirjutus oleks mõistlikult täidetav) jätkuvalt eesti keelt nõuetekohasel tasemel mitte oskavate õpetajatega töölepingute lõpetamiseks. See ei ole ebaproportsionaalne, kui põhimõtteliselt ongi tegemist ainsa võimaliku ja tõhusa meetmega jätkuva õigusvastase olukorra lõpetamiseks. Olukorras, kus rikkumine seisneb selles, et töökohtadel, millel töötamiseks on seaduse alusel kehtestatud kindel eesti keele oskuse nõue, töötavad isikud, kelle eesti keele oskus neile nõuetele ei vasta, on rikkumise lõpetamiseks kaks võimalust. Esiteks see, et konkreetsed isikud viivad oma keeleoskuse nõuetega vastavusse ja tõendavad seda ettenähtud korras ning teiseks see, et töösuhe nende isikutega lõpetatakse. Ettekirjutusega ei panda tööandjale tingimusteta kohustust ettekirjutuse tegemise ajal eesti keelt nõuetele vastaval tasemel mitte oskavate õpetajate koheseks vallandamiseks, vaid tööandjat kohustatakse töölepingute lõpetamiseks nende õpetajatega, kelle eesti keele oskus ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks nõuetele ei vasta. Selline järelevalve võib küll kaasa tuua selle, et isikud, kes ei ole valmis kvalifikatsiooninõudeid täitma, peavad oma ametikohalt lahkuma. Samas aga ei saa riik aktsepteerida ka seda, et kehtivaid kvalifikatsiooninõudeid ei täideta. Nõuete täitmiseks on vaja tõhusat meedet. Keeleamet on varem kontrollinud õpetajate keelenõuete täitmist ning on piirkondi, kus mitmete aastate vältel ei ole suudetud nõuete täitmist endiselt tagada. Käesolevaga soovitakse kehtestada meede, mis võimaldaks selles küsimuses astuda jõulisemaid samme. Arvesse tuleks võtta, et eelduslikult ja valdavalt on eesti keele oskuse nõuetele vastased rikkumised pikaaegsed ja kestva iseloomuga, mistõttu ei oleks ka teoreetiliselt asjakohased mistahes etteheited küsimuses, kas sellise ettekirjutuse täitmiseks ning rikkumiste lõpetamiseks antud tähtaeg on piisav. Nõue, et õpetajad peavad eesti keelt oskama C1-tasemel, ei ole uus. C1- keeleoskustasemele vastava eesti keele oskuse nõue neil töökohtadel töötavatele isikutele on kehtinud juba vähemalt 1996. aastast alates, mil jõustus keeleseaduse eelmise redaktsiooni § 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse 29. jaanuaril 1996. a määrus nr 31 „Isikutega tööalaselt suhtlevatele riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste teenistujatele ning asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide töötajatele eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete kehtestamine“. Eeltoodut silmas pidades ei saa võimalikele ettekirjutustele nö juba ennetavalt ette heita seda, et pole piisavalt kaalutud nõutava meetme proportsionaalsust. Käesoleval ajal ei ole asjaolu, et õpetaja ei oska nõuetele vastaval tasemel eesti keelt, võimalik õigustada mitte ühegi objektiivse asjaoluga. Seetõttu ei saaks ettekirjutuse vaidlustamisel teoreetiliselt ette heita näiteks ka seda, et selle täitmise tähtaja määramisel pole piisavalt kaalutud asjaosaliste huve või näiteks kooli pidaja võimalusi nõuetekohasel tasemel eesti keelt mitte oskavate õpetajate vallandamise korral nende asemele uusi leida. Õpetajate (ja ka koolijuhtide ning õppejuhtide) nõuetekohane eesti keele oskus on avalikes huvides. Põhiseaduse § 6 kohaselt on Eesti riigikeeleks eesti keel. Põhiseaduse ideeliseks vundamendiks olevast preambulist tulenevalt on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine Eesti kui iseseisva riigi olemise eesmärk. Seega on ilmne, et avalik huvi selle vastu, et koolijuhid, kes juhivad ja korraldavad õppe- ja kasvatustööd, oskaksid eesti keelt, kaalub kolmkümmend aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist igal juhul üles mistahes muud huvid või pragmaatilised argumendid, millega soovitakse õigustada vastupidist. Tööandja ülesanne on töötajale selgitada tema puudujääki kvalifikatsiooninõuete täitmisel. Eesti keele oskus ja selle oskuse nõudmine riigi poolt Eestis asuvas koolis töötamisel eestikeelsele õppele ülemineku kontekstis ei saa olla ühegi töötaja, sh õpetaja jaoks üllatuslik. Punktiga 8 muudame paragrahvi 87 lõike 6 teist lauset ning sätestame - Sunniraha ülemmäär on 9600 eurot. Sunniraha on oma olemuselt vahend, mis peaks motiveerima isikut talle tehtud ettekirjutust vabatahtlikult täitma. Kehtiv sunniraha ülemmäär on 640 eurot ja see kehtib juba 2002. aastast ehk kaks aastakümmet. Keeleameti järelevalvepraktika andmetel ei motiveeri see paljusid ettekirjutuse saanuid neile pandud kohustusi täitma. Seetõttu tuleks keelenõuete täitmise tagamiseks sunniraha ülemmäära suurendada. Ka korrakaitseseaduse § 23 lõikes 4 sätestatakse üldine sunniraha ülemine määr – 9600 eurot, mis lubab eriseadusega kehtestada ka nimetatud ülemmäärast kõrgema ülemmäära. Antud juhul ei ole eelnõus seda planeeritud, aga seda ei saa välistada tulevikus. Punktiga 9 täiendatakse seadust paragrahviga 10015, milles nähakse ette sätted põhikoolis eestikeelsele õppele ülemineku kohta. Regulatsioon on sõnastatud nii, et iga õppeaasta kohta (alates 2024/2025. õppeaastast) nimetatakse ära klassid, mille osas kooli pidaja (valla- või linnavolikogu) saab otsustada (juhul, kui kooli hoolekogu on vastavasisulise ettepaneku eelnevalt esitanud), et õppetöö läbiviimine toimub muus keeles, kui paragrahvi 21 lõikes 1 nimetatud (eesti keel). See tähendab seda, et klassid mida ei ole nimetatud (nt 2024/2025. õppeaastal 1. ja 4. klass), puhul ei saa valla- või linnavolikogu sellist otsust teha ning ainus võimalus eesti keeles õppetöö mitte läbi viia on taotleda Vabariigi Valitsuselt erandi tegemist (konkreetse klassi kohta). Kui seda erandit ei saada, siis tuleb õppetööd läbi viia eesti keeles. Seega paragrahvis 10015 ongi ülemineku sammud seatud, mille kohaselt on 2024/2025. õppeaastast (Vabariigi Valitsuselt erandit saamata) kohustatud eestikeelsele (aine)õppele üle minema 1. ja 4. klassi õpilased. 2025/2026. õppeaastast õpivad eesti keeles 1., 2., 4. ja 5. klassi õpilased ehk, et tulevad juurde uued 1. ja 4. klassid ning seni 1. ja 4. klassis õppinud õpilased jätkavad eesti keeles õppimist 2. ja 5. klassis. 2026/2027. õppeaastast toimub juba läbivalt I ja II kooliastmes (ehk 1. – 6. klass) üle Eesti eestikeelne (aine)õpe. Kuna sõnastus on seatud nii, et paragrahvis 10015 nimetatud klasside osas saab valla- või linnavolikogu teha otsuse õppetöö läbiviimiseks muus keeles, kui eesti keel, v.a need klassid, mida vastava õppeaasta juures ei ole nimetatud ja milles õppivad õpilased peavad üle minema eestikeelsele (aine)õppele, mis tähendab ühtlasi seda, et eestikeelsele (aine)õppele võib üle minna ka kiiremini, kui näeb ette seadus. Kuna seaduse regulatsioon kehtib kõigile Eesti Vabariigi koolidele, siis on selge, et koolide puhul, kus muukeelse õppetöö läbiviimiseks puudub juba täna vähimgi vajadus, ei planeerigi valla- või linnavolikogu vastava otsuse tegemist. III kooliastme (7.-9. klass) osas näeb seadus hilisema aja kohustuslikule eestikeelsele õppele üleminekuks õppeaastatel 2027/2028.-2028/2029. Õppeaasta 2029/2030 on esimene õppeaasta, kus üheski põhikooli klassis ei tohi enam olla õppekeeleks muu keel kui eesti keel, va kui Vabariigi Valitsus on teinud klassi osas erandi. Varem nimetatud paragrahvi (s.o § 10015) lõikes 2 ongi käsitletud vastava erandi tegemisega seonduvat. Valla- või linnavolikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus, olles eelnevalt ära kuulanud Vabariigi Valitsuse enda poolt moodustatud valitsuskomisjoni arvamuse, anda loa ka muus keeles toimuvaks õppeks klassi puhul, mille õppekeeleks peab käesoleva paragrahvi kohaselt olema eesti keel. Vastavalt Eesti Reformierakonna, Isamaa Erakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koostöölepingule aastateks 2022-2023 nähakse ette, et üleminekul tehtavate lühiajaliste erandite põhjendatust kaalub valitsuse juurde moodustatav ekspertnõukoda, kes teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku põhjendatud erandite kohaldamiseks. Selleks ekspertnõukojaks ongi spetsiaalselt moodustatud valitsuskomisjon. Lõikes 3 sätestatakse, et taotluse osaliselt muus keeles toimuvaks õppeks esitatakse hiljemalt eelmise õppeaasta 31. märtsiks. Vabariigi Valitsus otsustab loa andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul taotluse esitamisest. See tähendab seda, et seadusega on paika pandud ka taotluse esitamise tähtaeg ning taotluse menetlemise periood. Seega Vabariigi Valitsus aprillist kuni juunini menetleb erinevate koolide pidajate poolt esitatud taotlusi ning otsustab loa andmise või sellest keeldumise. Alates 01. septembrist 2024. a jõustub reegel, et lasteasutuse ning kooli õppe- ja kasvatustegevuse keeleks on eesti keel. Sellega kinnistatakse ülekaalukas avalik huvi eestikeelsele õppele üleminekuks. Sellest reeglist erandi tegemiseks ehk eesti keelest erineva õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimiseks peab olema vastav Vabariigi Valitsuse luba. Teisisõnu, kuna riigi ühene eesmärk on minna üle eestikeelsele haridusele ning käesoleva seaduseelnõuga viiakse see reegel ellu, siis sellest reeglist ja eesmärgist lähtuvalt on seaduseelnõu rakendussätetes antud Vabariigi Valitsusele õigus langetada otsus seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemiseks. Seejuures on oluline tähele panna, et sellise erandi otsustamine ei tähenda eesti keelest erineva õppekeele säilimise otsustamist. Riigi arenguvajaduste ja ‑suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. Tasakaalustamise põhimõttest kantuna on Vabariigi Valitsusele antud õigus lubada lasteasutustes ja koolides erandkorras ajutiselt kasutada eesti keelest erinevat õppekeelt. Vabariigi Valitsuse õigus otsustada erandi andmise üle ei riku kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 154 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Seega on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis Eesti Vabariigi põhiseaduse § 154 lõikes 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi.11 Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 2 esimene lause sätestab, et hariduse kättesaadavaks tegemise eesmärgil peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal pidama vajalikul arvul õppeasutusi. Viidatud kohustus hõlmab koolieelseid lasteasutusi, üldhariduskoole, kutse- jms koole. Põhiseaduse preambuli järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-i 6 kohaselt on Eesti riigikeeleks eesti keel. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 3 järgi on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. 11 RKÜKo 15.03.2010, nr 3-4-1-8-09, punkt 53. Juhtiv roll (kvaliteetse) hariduse garanteerimisel lasub riigil, kes peab ühest küljest vastava regulatsiooni abil n-ö ennetavalt, kuid teisalt ka järelevalvet tehes (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõige 5) reaktiivselt tagama kõigile Eesti territooriumil elavatele isikutele kvaliteetse hariduse kättesaadavuse.12 Seetõttu on hariduse sisu ning riigi- ja munitsipaalharidusasutuste keelekasutus riigielu, mitte kohaliku elu küsimus.13 Ka kehtivatest eesti keele ja võõrkeelte kasutust reguleerivatest sätetest (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37, keeleseaduse § 1 ja § 2 lõige 3, Eesti Vabariigi haridusseadus § 3 lõige 3 ja 4 lõige 2, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 1, koolieelse lasteasutuse seaduse § 8, kutseõppeasutuse seaduse § 29) tuleneb, et Eesti Vabariigi territooriumil, riigi- ja munitsipaalasutustes, sealhulgas haridusasutustes on kasutatav keel riigielu, mitte kohaliku elu küsimus. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõikest 2 tulenev kohaliku omavalitsuse kohustus piirdub kohustusega tagada ühetaoline võimalus omandada põhiharidus üksnes vastava omavalitsuse munitsipaalkoolis ja koolieelses lasteasutuses. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõikest 2 tulenevalt on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. See tähendab, et kohalik omavalitsus peab täitma enda kohustust tagada alus- ja üldhariduse andmine oma munitsipaallasteasutuste ja -koolide võrgu kaudu, kusjuures vastavad haridusvaldkonna seadused panevad kohalikule omavalitsusele teenusepõhised kohustused ja kriteeriumid teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamiseks. Seega ei sekku riik kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse, kui annab seadusega eesti õppekeelest erineva õppekeele kasutamiseks erandi andmise otsustuse õiguse Vabariigi Valitsusele. Punktiga 9 täiendatakse seadust ka paragrahviga 10016, milles nähakse ette üleminek eestikeelsele õppele gümnaasiumis. Arvestades Vabariigi Valitsuse senist praktikat (alates aastast 2011), kus ei ole valla- või linnavolikogu poolt esitatud taotlusi saada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 teises lauses nimetatud luba muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks (gümnaasiumiastmes õppe- ja kasvatustöö läbiviimiseks) rahuldatud, võib mõnevõrra küsimusi tekitada vajadus näha seaduses ette rakendussätted eestikeelsele õppele üleminekuks. Samas, arvestades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikes 1 sätestatut, võib tähendada täna gümnaasiumi puhul eesti õppekeele olemasolu seda, et kuni 40 protsendi ulatuses toimub õppetöö ikkagi mõnes muus keeles (peamiselt vene keel), mis sisuliselt tähendab, et ei saa rääkida sellest, et eestikeelsele õppele on juba täielikult üle mindud. Lisaks sellele tuleb arvestada, et Eestis on päris suurel määral veel põhikoole, kus õppe- ja kasvatustöö toimub eesti keele kõrval olulisel määral muus keeles (peamiselt vene keel). Seega ei pruugi kohene üleminek täies ulatuses eestikeelsele aineõppele olla koheselt teostatav. Arvestades seda, et 9. klass läheb eestikeelsele õppele üle hiljemalt 2029/2030. õppeaastal, siis on selge, et eestikeelsele õppele üleminek gümnaasiumis saab toimuda hiljemalt alates 2030/2031. õppeaastast (10. klasside puhul ning sealt edasi järgmistel õppeaastatel 11. ja 12. klasside puhul). Koolid peavad muudatust ette teades tõhustama eesti keele õpetamist ka põhikoolides (sh III kooliastmes) enne kohustuslikku üleminekut üksnes eestikeelsele aineõppele ning suurendama eesti keeles õpetatavate ainete arvu. See aitab õpilasi ette valmistada selleks, et jätkata eesti keeles õppimist gümnaasiumis. Gümnaasiumis jätkavad õpinguid õpilased, kes on õppetöös keskmisest paremini edasi jõudvad, sh paremate õpitulemustega (eelduslikult ka eesti keeles). 12 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne - § 37. 13 RKHKo 28.04.2014, nr 3-3-1-52-13, punkt 25. Paragrahviga 2 muudetakse erakooliseadust. Muudetud on erakooliseaduse § 15 lõike 11 sõnastust, mille kohaselt seni lähtuti gümnaasiumi õppekeele määramisel põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatud nõuetest, kui gümnaasiumi pidaja osanik, aktsionär, asutaja või liige on riik või kohalik omavalitsus. Nimetatud gümnaasiumis või selle üksikutes klassides võis õpe toimuda eesti keelest erinevas keeles või kakskeelsena, kui erakooli arengukavast lähtuval nõukogu ettepanekul ja kooli pidaja taotlusel annab selleks loa Vabariigi Valitsus. Eelnõuga on tehtud kaks põhimõtteliselt muudatust. Esiteks on laiendatud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatud nõuetest lähtuvate koolide ja nende pidajate ringi (gümnaasiumitele on lisatud ka põhikoolid) ehk, et kui nt kohalik omavalitsus on põhikooli pidaja osanik, aktsionär, asutaja või liige, siis tuleb ikkagi lähtuda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-i 21 lõikes 1 sätestatust (põhikooli õppekeel on eesti keel) ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 10015 sätestatud üleminekutähtaegadest. Ehk, et erakooliseaduse § 15 lõikes 1 sätestatud vabadusest määrata ise kooli õppekeel saavad lähtuda sellised erakoolid, millel ei ole seaduses nimetatud seost mõne kohaliku omavalitsuse või riigiga. Laiendamine on vajalik juba ainuüksi seetõttu, et kohalikud omavalitsused ei asuks vastu töötama eestikeelsele õppele üleminekule riigis järgmise tegevusega – looma omaltpoolt uusi erakoole, et välistada oma haldusterritooriumil elavate muu rahvusega õpilaste üleminekut eestikeelsele (aine)õppele ning lõigata sellest poliitilist või muud kasu. Teiseks on jäetud välja teine lause, mis lubas kooli pidaja taotlusel Vabariigi Valitsusel anda loa eesti keelest erinevaks õppeks või kakskeelseks õppeks. Kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest (varem § 21 lõikes 3) on jäetud välja järgmine tekst - Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Erandi taotlemine on eelnõus seotud eestikeelsele õppele üleminekuga (ajutine meede, mingil erakorralisel põhjusel) ning seda on laiendatud ka põhikoolidele. Arvestades, et riigi või kohaliku omavalitsusele osalusega erakoolidele laieneb erakooliseaduse § 15 lõike 11 esimese lause kohaselt nagunii põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, siis laieneb neile ka seaduse rakendussätetes sätestatu (üleminekuregulatsioon ja erandid). Seetõttu puudub edaspidine vajadus erakooliseaduse § 15 lõike 11 teise lause järele. Paragrahviga 3 muudetakse koolieelse lasteasutuse seadust. Punktiga 1 muudetakse paragrahvi 8 ehk õppekeele paragrahvi tervikuna. Paragrahvis 8 sätestatakse üheselt, et lasteasutuses toimub õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles. Kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse § 8 lõige 1 sätestab, et lasteasutuses toimub õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles. Lõike 1 teise lause kohaselt võib kohaliku omavalitsuse otsusel toimuda lasteasutuses või lasteasutuse rühmas õppe- ja kasvatustegevus teises keeles. Peamine muudatus võrreldes kehtiva regulatsiooniga on, et seaduse põhinormiga (§ 8) ei anta võimalust teha erandit lasteasutuse õppekeele osas selliselt, nagu seda lubas § 8 lõike 1 teine lause. Seadusest on välja jäetud lõike 1 teine lause, samuti § 8 lõike 2 praegune sõnastus ja lõiked 4-41 ning lisatud on lõige 3 uues sõnastuses. Seega tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel tagada edaspidi kõikidele lastele eesti õppekeelega lasteaiavõimalused. Õppekeel on keel, milles toimub õppe- ja kasvatustegevus lasteaia õppekava alusel. See omakorda tähendab, et õpetajad peavad oskama nõutud tasemel eesti keelt. Eesti keelt osates on pedagoogidel võimalik toetada lapse arengut eestikeelses õpi- ja kasvukeskkonnas ning lapse eesti keele omandamist. Kvalifikatsiooninõuded lasteasutuse pedagoogidele on kehtestatud haridusministri 26. augusti 2002. a määrusega nr 65, milles nähakse kvalifikatsiooninõudena ette ka eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja keeleseaduse alusel antud õigusaktis esitatud nõuetele. Eesti haridusasutuses õppivale lapsele on oluline juba lasteasutuses tagada eestikeelne õpi- ja kasvukeskkond, et läbi kvaliteetse alushariduse andmise toetada lapse edasist edukat toimetulekut järgmistel haridustasemetel eesti keeles õppimiseks. Eelnõu kohaselt saab edaspidi põhinormi täitmise osas erand tulla tähtajaliselt koolieelse lasteasutuse seaduse rakendussättest (vt eelnõu §-i 361), mille kohaselt saab alates 2024/2025. õppeaastast erandit taotleda Vabariigi Valitsuselt konkreetse lasteasutuse või lasteasutuse rühma suhtes, mille osas rakendussätet arvestades oleks pidanud üleminek aset leidma, kuid see ei ole mingeid olulisi asjaolusid arvestades olnud võimalik. Sellises olukorras kujundab Vabariigi Valitsuse moodustatud valitsuskomisjon oma arvamuse ning Vabariigi Valitsus saab otsustada, kas valla- või linnavolikogu taotlus rahuldada või mitte. Seni § 8 lõikes 2 sätestatud kohaliku omavalitsuse volikogu kohustus tagada kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles, sätestatakse eelnõus täpsustatud kujul § 361 lõikes 3. See tähendab esiteks, et kuna põhinorm sätestab üheselt, et lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles, siis sellest tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse volikogu igal juhul tagama kõigile lastele võimaluse käia eestikeelses lasteasutuses. Teiseks peab kohaliku omavalitsuse volikogu tagama ka erandi rakendamisel kõikidele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses ja rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Nimetatud kohustus sõnastatakse seaduse rakendussättes, sest kui mingil olulisel põhjusel ei jõua lasteasutus minna eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele üle 2024/2025. õppeaastaks, tuleb kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul erandi tegemisel tagada siiski kõikidele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Põhisättest jäetakse välja lõige 4 - lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, tagatakse eesti keele õpe koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava alusel - ja sõnastatakse üleminekusätte § 361 lõike 3 teises lauses, et tagada eesti keele õpe lasteasutuses või selle rühmas ajal, mil erandina ei toimu õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles. Põhisättest jäetakse välja lõige 41 - eesti keele õppe korraldamiseks lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, eraldatakse kohaliku omavalitsuse üksusele toetust riigieelarvest. Eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele üleminek peab toimuma 1. septembriks 2024. a ning ainult juhul, kui see ei ole mingeid olulisi asjaolusid arvestades olnud võimalik, nähakse ette erandi võimaldamine § 361 kohaselt, kuid seejuures ei nähta ette riigieelarvelist toetust selle erandi rakendamiseks. Seadus sätestab üheselt eestikeelse õppe- ja kasvatustegevuse toimumine lasteasutuses. Üleminekuks eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele võtame vastu eestikeelsele õppele üleminekut toetava pedagoogide koolitus- ja motivatsiooniprogrammi ning seame eesmärgiks õpetajate üldise palgakasvu, mis tagaks reformiks vajaliku pedagoogilise ressursi (vt eelnõu punkt 7). Paragrahvi 8 lõige 2 sätestatakse uues sõnastuses - kurti või kuulmislangusega lapse õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimisel võib kasutada lisaks eesti keelele eesti viipekeelt või viibeldud eesti keelt. Suhtlemise, lapse kasvatamise ja tema õpetamise peamiseks vahendiks on keel. Enamik inimestest kasutab auditiiv-verbaalset keelt. Kuid inimesele, kes ei kuule, on suhtlemine auditiiv-verbaalse keele kaudu kas võimatu või raskendatud. Seetõttu on neil ajalooliselt välja kujunenud kuulmise puudumist arvestavad visuaal-motoorne keel (viipekeel). Sättega tunnustatakse eesti viipekeelt ja viibeldud eesti keelt lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuse keelena. Keeleseaduse § 3 lõige 2 sätestab, et Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju. Viipekeel on kurtide emakeel ja selle õppimiseks ei piisa ainult selle kasutamisest koduses suhtlemisel. Seda tuleb süstemaatiliselt õppida nii, nagu õpitakse kõiki teisi keeli. Samuti on viipekeele õppimine soovitatav implanteeritud lastele. Säte puudutab kuulmislangusega lapsi, kelle esimeseks keeleks on eesti viipekeel ja kes lisaks õpivad kirjalikku eesti keelt, samuti kurte lapsi, kelle kuulmist ei ole võimalik korrigeerida kuuldeaparaadi või sisekõrvaimplantaadiga vms ja kes ei ole võimelised auditiiv-verbaalset keelt kuulma ega eesti keelt õppima. Sellest tulenevalt võib õppe- ja kasvatustegevust läbi viia eesti keele kõrval või lisaks eesti keelele kasutades eesti viipekeelt või viibeldud eesti keelt (vt selgitusi paragrahvi 1 punkti 2 juures). Paragrahvi 8 lisatakse lõige 3 - erivajadusega lapse õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimisel võib lisaks eesti keelele või eesti keele asemel kasutada eesti keelest erinevat keelt, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 47 nimetatud kooliväline nõustamismeeskond on erivajadusega lapse arendamiseks vajalike tingimuste rakendamise soovitust andes leidnud, et eestikeelne õppe- ja kasvatustegevus ei ole lapse arengu eripärast tulenevalt jõukohane. Seega on kehtivasse regulatsiooni lisatud, et koolivälise nõustamismeeskonna soovituse alusel võib lasteasutuses rakendada erivajadusega lapsele õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimist eesti keelest erinevas keeles. Selleks peab aga täidetud olema nii kõnealuses sättes kui järgmises punktis (s.o käesoleva seaduse eelnõu § 3 punktis 2) sõnastatud eeldused. Punkt 2 - Tugispetsialisti lähtetoetus on esimest korda lasteasutusse tööle asuvale tugispetsialistile makstav toetus. Tugispetsialisti lähtetoetuses tingimused ja kord on sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 771, mistõttu esitatakse käesolevas lõikes vaid viide nimetatud sättele. On oluline, et eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele üleminekul on last vajadusel toetamas lisaks õpetajatele ka logopeedid, eripedagoogid või teised tugispetsialistid. Kuna tugispetsialistidelt nõutav kvalifikatsioon, sh eesti keele oskuse nõue on sama nii üldhariduskoolides, kutseõppeasutustes kui ka koolieelsetes lasteasutustes, on õiglane laiendada lähtetoetuse taotlemise õigust ka lasteasutustes töötavatele tugispetsialistidele. Eelnõuga laiendatakse lasteasutuse tugispetsialistidele tugispetsialisti lähtetoetuse saamise õigust. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 2018. aastal tehtud muudatusega laienes lähtetoetuse saamise õigus koolide õpetajate kõrval ka koolide tugispetsialistidele. Selle seadusemuudatuse tulemusena on tugispetsialistide arv koolides võrreldes seadusemuudatuse eelneva ajaga kasvanud 40%. Samal perioodil on lasteasutuse tugispetsialistide arv tõusnud 12%. 2019. aastal laienes tugispetsialisti lähtetoetuse taotlemise õigus kutseõppeasutuse tugispetsialistidele. Tugispetsialistide lähtetoetuse taotlemise korra laiendamisega alushariduse tugispetsialistidele luuakse loodetavasti eeldused tugispetsialistide lisandumiseks ka alushariduse valdkonda. Aprillis 2021. a Vabariigi Valitsusele esitatud ja heakskiidetud ettepanekud erivajadustega laste tugisüsteemide korrastamiseks hõlmasid mh lisatähelepanu pööramist lapse erivajaduse märkamisele imiku- ja väikelapseeas ning lisatoe suunamist alusharidusse, et lasteasutuses oleks võimalik abivajadust kiiremini märgata ja sellele reageerida. Lähtetoetuse laiendamist lasteasutuste tugispetsialistidele ning selle sätestamist alushariduse ja lapsehoiu seaduses toetas ka Vabariigi Valitsuse ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu vaheline 2021. a eelarve läbirääkimiste töörühm. Punktiga 3 lisatakse § 14 lõikesse 1 teine lause- erivajadusega lapse õppe- ja kasvatustegevust viiakse lasteasutuses käesoleva seaduse § 8 lõike 3 alusel eesti keelest erinevas keeles läbi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 47 nimetatud koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel ja vanema kirjalikul nõusolekul. Seega sätestavad käesoleva seaduse § 8 lõige 3 ja § 14 lõike 1 teine lause koostoimes esiteks (§ 8 lõige 3), millisel juhul saab kooliväline nõustamismeeskond üldse anda soovituse õppe- ja kasvatustegevuses eesti keelest erineva keele kasutamiseks ning teiseks (§ 14 lõike 1 teine lause), millised tingimused peavad olema täidetud, et lasteasutus saaks kasutada erivajadusega lapse osas õppe- ja kasvatustegevuses eesti keelest erinevat keelt. Kooliväline nõustamismeeskond annab soovituse juhul, kui on hinnanud, et kõrvalise abita ei ole eestikeelne õppe- ja kasvatustegevuse erivajadusega lapse arengu eripärast tulenevalt jõukohane. Seega antakse koolivälisele nõustamismeeskonnale õigus kaaluda erivajadusega lapse puhul õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise keele muutuse vajalikkust. Kuna koolivälise nõustamismeeskonna otsus on tähtajaline, võimaldab see lapse muutuvale seisundile ka reageerida ning muuta soovituse sisu lapse võimete muutumisega kooskõlas. Keele omandamine on keeruline protsess. Eriti keeruliseks osutub see, kui lapse keele omandamise võime on mingil põhjusel oluliselt häiritud. Terve rea psüühikahäirete korral võivad kommunikatsioon või keeleomandamine püsivalt või ajutiselt olla tugevalt häiritud. Sel juhul võib lapsel kujuneda emakeel/esimene keel hiljem ja eripäraselt ning raskustega omandatakse iga järgnev keel. Eestikeelses lasteasutuses omandatakse kõike uut eesti keelt kuulates ja rääkides. Kui muukeelse erivajadusega lapse arengu eripära tõttu ei ole talle eestikeelne õppe- ja kasvatustegevus jõukohane ilma kõrvalise abita, siis võib rakendada lapsele õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimist lapse emakeeles. Õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimist muus keeles tohib rakendada vaid koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel ja lapsevanema kirjalikul nõusolekul. Õppe- ja kasvatuskeele osas soovituse andmisel tuleb koolivälisel nõustamismeeskonnal lähtuda järgmistest põhimõtetest: vähimaks vajalikuks ajaks, vähimas vajalikus ulatuses. Soovituse aluseks on pidev püüdlus kasutada õppe- ja kasvatustöö läbiviimisel siiski riigikeelt või saavutada lapse suurim võimalik sõnavara ja keelekasutuskogemus. Kui kooliväline nõustamismeeskond on leidnud, et erivajadusega lapsele tuleb rakendada õppe- ja kasvatustegevust muus keeles (lapse emakeeles), siis tuleks võimaldada lapsele ka kõrvaline abi, sest teisel juhul võib osutuda võimatuks rakendada eestikeelses rühmas konkreetselt selle lapse osas õppe- ja kasvatustegevust tema emakeeles. Punktiga 4 asendatakse § 22 lõikes 42 sõna „pedagoog“ sõnaga „õpetaja“ ning lõiget täiendatakse lauseosaga: ning kelle eesti keele oskus vastab keeleseaduses ja keeleseaduse alusel antud õigusaktis esitatud nõuetele. Tegelikult kehtib keelenõue õpetajaga tähtajalise töölepingu sõlmimisel ka praegu, seda tulenevalt keeleseadusest ning selle alusel kehtestatud eesti keele nõuetest. Kuna kõnealuses lõikes viide keeleseadusele puudub, siis on kehtiv sõnastus uue regulatsiooni valguses mitmeti mõistetav. Nimelt ei ole selles erandis midagi sätestatud selle isiku keeleoskuse kohta, kellega tähtajalise töölepingu sõlmida võib. See võib tuua kaasa tõlgenduse, et eesti keelt nõutaval tasemel mitteoskava isikuga on tähtajalise lepingu sõlmimine õiguspärane, kui isikul on vähemalt keskharidus ning tema kvalifikatsioon ja pedagoogiline kompetentsus on direktori hinnangul piisavad. Seadusandja tahe on, et isiku kvalifikatsioon ja pedagoogiline kompetentsus saavad olla piisavad üheaastase lepingu sõlmimiseks vaid olukorras, kus isik valdab eesti keelt nõutud tasemel. Õigusselguse tagamiseks on oluline see nõnda ka üheselt sätestada. Lisades sättesse, et isiku eesti keele oskus peab vastama keeleseaduses ja keeleseaduse alusel antud õigusaktis esitatud nõuetele, tagab õigusselguse ning ei võimaldata eesti keelt nõutud tasemel mittevaldava isikuga õiguspäraselt ka tähtajalist töölepingut sõlmida. Nii nagu tööandja hindab tähtajalise lepingu sõlmimisel KELS § 22 lõike 42 alusel isiku kvalifikatsiooni ja pedagoogilist kompetentsust, tuleb tal hinnata ka isiku eesti keele oskuse vastamist keeleseaduses ja keeleseaduse alusel antud õigusaktis esitatud nõuetele. Varem kehtinud sõnastuses on parandatud ka ilmselge ebatäpsus – varem kasutati sõna „pedagoog“, kuid nüüd kasutatakse sõna „õpetaja“, sest kui vaadata muudetavale lõikele eelnevat lõiget (41), siis on seal sätestatud - Kui õpetaja vaba ametikoha täitmiseks korraldatud konkursil ei leita kvalifikatsiooninõuetele vastavat õpetajat, korraldab direktor aasta jooksul avaliku konkursi. Seega on ilmselgelt ka lõikes 42 soovitud silmas pidada „õpetajat“, mitte kõiki võimalikke pedagooge (õpetajat, direktorit, õppealajuhatajat ning teisi õppe- ja kasvatusalal töötavaid isikuid – vt § 22 lõiget 1). Punktiga 5 lisatakse § 28 lõikesse 3, et Haridus- ja Teadusministeerium kaasab lasteasutuses eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele ülemineku ja eesti keele kui teise keele õppe nõuete täitmise üle haldusjärelevalve läbiviimisse ka Keeleameti (ehk sealsed eksperdid) (vt selgitusi ka paragrahvi 1 punkti 3 juures). Punktiga 6 täiendatakse § 31 lõikega 31 järgmises sõnastuses: Kui haldusjärelevalve käigus on tuvastatud direktori, õppealajuhataja, õpetaja või tugispetsialisti mittevastavus kvalifikatsiooninõuetes ettenähtud eesti keele oskuse nõudele, on käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud järelevalveorganil õigus teha ettekirjutus: 1) ametikoha täitmiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele vastava isikuga ja 2) töölepingu lõpetamiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele mittevastava isikuga (vt selgitusi paragrahvi 1 punkti 4 juures). Punktiga 7 muudetakse § 31 lõike 6 teist lauset ja see sõnastatakse: Sunniraha ülemmäär on 9600 eurot. Muutmise põhjus on sarnane seaduse eelnõu §-s 1 tehtud muudatusega. Kehtiv sunniraha ülemmäär on 640 eurot ja see kehtib koolieelse lasteasutuse seaduses juba 2008. aastast. Eestikeelsele alusharidusele ülemineku valguses tuleb tuleks keelenõuete täitmise tagamiseks suurendada sunniraha ülemmäära, sest Keeleameti järelevalvepraktika (mis on suuresti aluseks ka Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt koostöös Keeleametiga läbiviidava haldusjärelevalve läbiviimisele) andmetel ei motiveeri kehtiv sunniraha määr paljusid ettekirjutuse saanuid neile pandud kohustusi täitma. Punktiga 8 täiendatakse seadust paragrahviga 361, milles nähakse ette üleminek eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele lasteasutuses. Paragrahvi 361 lõige 1 on sõnastatud nii, et alates 2024/2025. õppeaastast võib valla- või linnavolikogu lasteasutuse pidajana viia eesti keelest erinevas keeles õppe- ja kasvatustegevust läbi üksnes juhul, kui on taotlenud Vabariigi Valitsuselt erandi tegemist konkreetse lasteasutuse või lasteasutuse rühma kohta ning Vabariigi Valitsus on vastava loa lasteasutuse pidajale ka andnud. Kui seda luba ei anta, siis tuleb õppe- ja kasvatustegevust läbi viia eesti keeles. Lõikes 2 sätestatakse, et taotluse osaliselt muus keeles toimuvaks õppeks esitatakse hiljemalt eelmise õppeaasta 31. märtsiks. Vabariigi Valitsus otsustab loa andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul taotluse esitamisest. See tähendab seda, et seadusega on paika pandud ka taotluse esitamise tähtaeg ning taotluse menetlemise periood. Seega Vabariigi Valitsus aprillist kuni juunini menetleb erinevate lasteasutuste pidajate poolt esitatud taotlusi ning otsustab loa andmise või sellest keeldumise. Lõikes 3 sätestatakse kohaliku omavalitsuse volikogule kohustus tagada ka erandi rakendamise ajal lapsele võimalus käia eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kui lapsevanem seda soovib. Samuti tuleb erandi rakendamise ajal tagada lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, eesti keele õpe koolieelse riikliku õppekava alusel. Paragrahviga 4 muudetakse keeleseadust. Punktidega 1 ja 2 muudetakse keeleseaduse §-i 25. Haldusmenetluse seaduse § 73 lõike 3 sätestab, et kui haldusorgani üle teostab teenistuslikku järelevalvet minister, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Haridus- ja teadusminister teostab Haridus- ja Noorteameti üle teenistuslikku järelevalvet vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 95 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2021. a määruse nr 80 „Haridus- ja Teadusministeeriumi põhimäärus“ §-le 6 lõike 2 punktile 13. Kuna ministri järelevalvega kaetud haldusorganid on üldjuhul ise vaideorganiteks, on otstarbekas viia Eesti keele tasemeeksamite vaiete menetlemine edaspidi Haridus- ja Noorteametisse. Haridus- ja Noorteamet arendab, korraldab ja hindab eesti keele tasemeeksameid ning vaiete menetlemine on selle terviktegevuse loomulik osa. Seni on eksaminandid vaided esitanud Haridus- ja Teadusministeeriumile, kuid vaiete menetlemise praktika on näidanud, et see ei ole kõige otstarbekam lahendus. Senine korraldus on suurendanud halduskoormust nii Haridus- ja Noorteametis kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumis, sest vaiete menetlemine hõlmab vastastikust suhtlust ja dokumentide vahetust nii vaiete kui ka muude eksamikorraldust puudutavate küsimuste osas. Lisaks on senine korraldus loonud teatava segaduse vaiete esitajate seas, kus neil võib olla keeruline otsustada, kummale asutusele millised pöördumised suunata. Neil põhjustel ei ole mõistlik jätkata vaiete menetlemist Haridus- ja Teadusministeeriumis. Edaspidi moodustatakse tasemeeksamite vaidekomisjon Haridus- ja Noorteameti peadirektori käskkirjaga. Vaidekomisjoni ülesanne ei muutu: lahendada vaided 30 päeva jooksul ning teha otsused nende rahuldamata jätmise või rahuldamise kohta. Punktiga 3 muudetakse keeleseaduse § 25 lõike 3 teksti sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 tehtud muudatusest tulenevalt. Arvestades, et edaspidi on vaidekomisjon moodustatud Haridus- ja Noorteameti peadirektori poolt haridus- ja teadusministri asemel, siis ei saa olla enam asjakohane regulatsioon ettekirjutuse tegemise kohta. Punktiga 4 muudetakse §-s 32 tekstiosa „640“, mis asendatakse tekstiosaga „9600“. Muutmise põhjus on sarnane seaduse eelnõu §-s 1 tehtud muudatusega. Praegune sunniraha ülemmäär 640 eurot kehtib alates 2002. aastast ega motiveeri Keeleameti järelevalvepraktika andmetel paljusid ettekirjutuse saanuid neile pandud kohustusi täitma, mistõttu tuleks keelenõuete täitmise tagamiseks sunniraha ülemmäära suurendada. Uue sunnirahamäära aluseks on korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 23 lõikes 4 sätestatud üldine sunniraha määr 9600 eurot. Sunniraha on oma olemuselt vahend, mis motiveerib isikut talle tehtud ettekirjutust vabatahtlikult täitma ning avaldab positiivset mõju kõikide osapoolte pingutamisel. Ettekirjutuse õigeaegsel täitmisel sunniraha ei rakendata, nii on suurem sunniraha ülemmäär senisest parem motivaator ettekirjutuse täitmiseks. Keeleameti andmetel on kõige suurem probleem suuremate kohalike omavalitsuste ja ettevõtetega, kellele Keeleamet on teinud koos ettekirjutusega hoiatuse, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha maksimummääras. Paraku näitavad järelkontrollid, et kohalikele omavalitsustele ja suurettevõtetele ei avalda ka korduv 640 euro suuruse sunniraha rakendamine mõju ning rikkumised jätkuvad. Nii rakendas Keeleamet korduvalt 640 eurot sunniraha Tallinna Linnavalitsuse suhtes, kuna see jättis täitmata ettekirjutuse tagada koolijuhi nõutaval tasemel keeleoskus. Sunniraha ei motiveerinud linnavalitsust võtma meetmeid koolijuhi keeleoskuse parandamiseks. Kuna üleminekul eesti õppekeelele on põhivastutuse kandja just kooli pidaja, peavad riigil olema senisest paremad mõjutusvahendid, et motiveerida omavalitsusi liikuma üleminekuga seotud eesmärkide poole ning keelenõudeid täitma. Paragrahviga 5 muudetakse kutseõppeasutuse seadust. Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks kutseõppeasutuse seaduse (KutÕS) § 29 lõiked 1 ja 4. Paragrahv 29 lõike 1 kohaselt loetakse õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti kooli õppekavas sätestatud õppe mahust. Käesoleva eelnõuga soovitakse seda põhimõtet muuta nii, et 2030/2031. õppeaastaks oleks kool kohustatud tagama täieliku ülemineku eestikeelsele õppele. Seetõttu tunnistatakse antud säte kehtetuks. Kutsekeskhariduses alustati eesti õppekeelele üleminekut 2014/2015. õppeaastal ning see oli korraldatud erinevalt gümnaasiumi üleminekust. Nõutav oli 6 arvestuspunktilise karjääriplaneerimise ja ettevõtluse aluste mooduli õpetamine eesti keeles, ülejäänud õppekava, sh praktika õppekeele määras kool. Igal aastal lisandus eesti keeles õpetatava õppesisu hulka 20% õppekavast ehk 36 arvestuspunkti mahus eesti keeles toimuvat õpet. Alates 1. septembrist 2020. a sisseastujatele moodustab eesti keeles toimuv õpe senistele vene õppekeelega rühmadele vähemalt 60% kooli õppekavas sätestatud õppe mahust ning õppekeeleks loeti kehtiva kutseõppeasutuse seaduse § 29 lõike 1 kohaselt eesti keel. Teistes õppeliikides, kus õpivad peaasjalikult täiskasvanud või haridusliku erivajadusega õpilased, ei ole eestikeelse õppe nõuet kehtestatud. Muudatus loob selgust õppekeele käsitluses ning kutsekeskhariduse õppekeelena sätestatakse üheselt eesti keel. Sätestatakse tähtaeg, mil koolid on kohustatud tagama täielikult eestikeelse õppe kutsekeskhariduses. Kehtiva KutÕS § 29 lõike 4 kohaselt ei laiene kutsekeskhariduse õppekava õppekeele ning kohustusliku eesti keele õppe nõue välislepingute alusel õppijale. See säte tunnistatakse kehtetuks, kuna aastast 2013, mil see säte kehtestati, ei ole sõlmitud ühtegi välislepingut, mille alusel oleks olnud vajadus muus keeles kutsekeskharidust pakkuda ning sellist vajadust ei ole ka ette näha. Punktiga 2 täiendatakse paragrahvi 29 lõikega 5 järgmises sõnastuses – kurti või kuulmislangusega õpilast õpetades võib lisaks eesti keelele kasutada eesti viipekeelt või viibeldud eesti keelt. (vt käesoleva seaduse eelnõu § 1 punkti 3 selgitusi). Punktiga 3 täiendatakse paragrahvi 34 lõikega 12, mille kohaselt kutsekeskhariduse õppekava õpilased, kes õpivad eesti keelt teise keelena, peavad õpingute lõpetamiseks sooritama eesti keele kui teise keele või eesti keele riigieksami põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 31 ja selle alusel valdkonna eest vastutava ministri määruses kehtestatud korras. Nimetatud riigieksami võib asendada kutseeksami või erialase lõpueksami sooritamisega eesti keeles. Eesti keele oskus on oluline nii muukeelsete isikute Eesti ühiskonda lõimumiseks, õpinguteks kui ka tööturule sisenemiseks ja seal hakkama saamiseks. Eesti keele omandamise edukust kutsekeskhariduses on vaja seirata ja seetõttu on vaja kutseõppeasutuse seaduses uut regulatsiooni kutsekeskhariduses eesti keelt teise keelena õppivate isikute lõpetamistingimuste kohta. Kutsekeskhariduse lõpetamise tingimused eesti keelt teise keelena õppivate isikute jaoks võrreldes varasemates venekeelsetes õpperühmades lõpetanutele seatud tingimustega, mis on kehtivas kutseõppeasutuse seaduses sätestatud rakendussättes § 57 lõikes 2, sisuliselt ei muutu, ent on asjakohasem esitada need kooli lõpetamise paragrahvis ning lõpetajate sihtrühmana märkida eesti keelt teise keelena õppijad. Alates 2013. a kutseõppeasutuse seaduse muudatusest (uus terviktekst) oli võimalik kutsekeskharidusõppe vene õppekeelega rühmades lõpetada eesti keele teise keelena riigieksami kõrval ka kutseeksamiga või koolilõpueksamiga eesti keeles. Kutsekeskhariduse lõpetajate eesti keele oskuse mõõtmiseks kasutatakse kompleksindikaatorit, mis näitab kutsekeskhariduse lõpetajate osakaalu, kes oskavad eesti keelt erialasele tööle asumist võimaldaval tasemel. Eesti keele oskust hinnates vaadatakse nii eesti keele teise keelena õppivate õpilaste riigieksami tulemusi kui ka kutseeksami eesti keeles teinute osakaalu neist, kelle õpe oli vene keeles. Kui riigieksami tulemus on 60 või enam palli (omandatud on B2-tase) või on õpilasel varasem põhikooli või tasemeeksami tulemus vähemalt B1, siis loetakse eesti keele teise keelena oskus arvestatuks, samuti kui vene keeles õppinud õpilane sooritas positiivselt kutseeksami eesti keeles. Koolieksami eesti keeles sooritanute kohta koguti infot EHISesse esmakordselt 2017. aastal lõpetanute kohta. Kutsekeskhariduse vene õppekeeles lõpetajate osakaal, kes oskavad eesti keelt erialasele tööle asumist võimaldaval tasemel oli 2019. a 41,7%. Arvestada tuleb ka asjaolu, et parema eesti keele oskusega põhikooli lõpetajad asuvad kutseõppeasutustes üha sagedamini õppima eesti õppekeelega rühmadesse. Koroonapandeemia tõttu oli aastail 2020 ja 2021 eesti keele teise keelena riigieksam kutsekeskhariduse lõpetajatele vabatahtlik. 2021/2022. õppeaastaks kehtestati põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega erisus sama seaduse §-s 31 sätestatud lõpueksamite sooritamise kohustuslikkuse osas ja see laienes ka kutsekeskhariduse õppuritele ning lõpetamiseks eesti keele teise keelena riigieksamit sooritama ei pea. Teiste riigieksamite sooritamine on tavapäraselt vabatahtlik. Kutseeksami sooritamise nõue kutseõppe lõpetamise tingimusena ei ole muutunud ning kutseeksamid toimuvad vastavalt kutseharidusstandardis sätestatule. Punktiga 4 täiendatakse paragrahvi 39 lõikeid 1-3. Selle muudatusega lisatakse direktori ja õppekasvatusala juhtiva töötaja kvalifikatsiooninõuetesse C1-tasemel eesti keele oskus ja sätestatakse, et õpetaja kvalifikatsiooninõuded on lisaks õpetaja ja kutseõpetaja kutsestandarditele sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel kehtestatud valdkonna eest vastutava ministri määruses. Õpetajatele kohalduva nõudega näeb kehtiv KutÕS § 39 lõige 4 ette samasugused nõuded ka tugispetsialistidele. Riigikeelt mitte valdaval haridustöötajal on piiratud võimalused end erialaselt täiendada ja osaleda erialases suhtluses kolleegidega üle Eesti. See mõjutab koolides antava hariduse kvaliteeti ning raskendab viimase haridusalase teadmise jõudmist nende haridustöötajate praktikasse. See on viivitus, mida haridussüsteemis ei saa lubada ei tavapärasel ajal ega kindlasti ka mitte viimaste aastate kriiside valguses, kus esile on tõusnud õpetajate pidev vajadus end erialaselt täiendada ja muutuvates oludes kiiresti kohaneda. Mööda ei saa vaadata sellest, et õpetajad on õpilastele eeskujuks. Eesti keelt osates on haridustöötajatel võimalik toetada noorte eesti keele omandamist, isegi kui nad ise ei ole eesti keele õpetajad või eesti keeles õpetavad õpetajad. C1-tasemel eesti keele oskuse nõue ei olnud varem üheselt vaadeldav kvalifikatsiooninõudena, vaid keeleoskusnõudena. Keeleseaduse § 23 lõikes 1 on sätestatud, et ametnik, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötaja, samuti avalik-õigusliku juriidilise isiku ja selle asutuse töötaja, avalik-õigusliku juriidilise isiku liige, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötaja peavad oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Keeleseaduse § 23 lõikes 2 sätestatakse, et äriühingu, mittetulundusühingu ja sihtasutuse töötajale ning füüsilisest isikust ettevõtjale ja tema töötajale, samuti seadusest tuleneva kohustusliku liikmelisusega mittetulundusühingu juhatuse liikmele kehtestatakse eesti keele oskuse nõuded, kui see on õigustatud avalikes huvides. Keeleseaduse sama paragrahvi lõikes 4 on antud Vabariigi Valitsusele volitus ametniku, töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete kehtestamiseks. Antud volitust arvestades on Vabariigi Valitsus kehtestanud 20. juunil 2011. a määruse nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“. Nimetatud määruse § 9 punkti 6 kohaselt nõutakse õppeasutuse juhilt, tema asetäitjalt ja õppejuhilt C1- taseme eesti keele oskust. Keeleoskusnõude täitmise tagamine on nimetatud määruse ja keeleseaduse kohaselt sõnastatud pigem tööandja kohustusena – tagada, et töötajad ja ametnikud, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt eelnevalt nimetatud Vabariigi Valitsuse määrusele nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. Eesti keele oskuse nõude ettenägemine kvalifikatsiooninõudena tähendab seda, et sellest nõudest saab töötamise (alustamise ja jätkamise) eeldus. Keeleoskusnõude täitmata jätmine ei toonud tingimata kaasa töötamise keeldu, kuid kvalifikatsiooninõudena see seda tähendab. Punktiga 5 muudetakse paragrahvi 39 lõike 9 esimest lauset. Senisesse teksti on lisatud täiend - ja kelle eesti keele oskus vastab keeleseaduses ja keeleseaduse alusel kehtestatud õigusaktis esitatud nõuetele. Punktiga 6 täiendatakse paragrahvi 52 lõiget 2 teise lausega, mille kohaselt haldusjärelevalve läbiviimisel kooli poolt korraldatava eesti keele õppe ja eesti õppekeelele ülemineku nõuete täitmise üle kaasab järelevalveasutus Keeleameti (vt ka käesoleva seaduse eelnõu § 1 punkti 6 selgitusi) (vt käesoleva eelnõu § 1 lõike 4 selgitusi). Punktiga 7 täiendatakse paragrahvi 55 lõikega 31 järgmises sõnastuses: Kui haldusjärelevalve käigus on tuvastatud õppekasvatusala töötaja mittevastavus kvalifikatsiooninõuetes ettenähtud eesti keele oskuse nõudele, on käesoleva seaduse § 52 lõikes 1 nimetatud järelevalveorganil õigus teha ettekirjutus: 1) ametikoha täitmiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele vastava isikuga ja 2) töölepingu lõpetamiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele mittevastava isikuga (vt käesoleva seaduse eelnõu § 1 punkti 7 selgitusi). Punkti 8 kohaselt kehtestatakse sunniraha ülemmäär 9600 eurot. Kehtiv sunniraha ülemmäär on 640 eurot ja see kehtib juba 2002. aastast ehk kaks aastakümmet. Keeleameti järelevalvepraktika andmetel ei motiveeri see paljusid ettekirjutuse saanuid neile pandud kohustusi täitma. Seetõttu tuleks keelenõuete täitmise tagamiseks sunniraha ülemmäära suurendada (vt käesoleva seaduse eelnõu § 1 punkti 8 selgitusi). Punktiga 9 muudetakse paragrahvi 57 ning rakendussättes kehtestatakse järkjärguline üleminek täielikule eestikeelsele õppele kutsekeskhariduses. Kavandatava muudatuse kohaselt võib õppeaastatel 2024/2025 kuni 2028/2029 kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes muu keele osakaal eesti õppekeele kõrval olla kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust. Alates 2029/2030. õppeaastast kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes õpinguid alustanud õpilasi õpetatakse eesti keeles. Järkjärguline üleminek on vajalik selleks, et anda ühelt poolt koolidele (kutseõppeasutused) aega ning teisalt anda ka õpilastele (kes ülemineku rakendumise ajal õpivad) aega selleks, et edaspidi ilma suurema probleemita eesti keeles õppida. Samuti tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 57 lõige 2 ning eesti keelt teise keelena õppivate õpilaste lõpetamise tingimuste regulatsioon viiakse õpingute lõpetamise paragrahvi ehk paragrahvi 34. Paragrahviga 6 sätestatakse käesoleva seaduse jõustumise aeg – selleks on 1. september 2024. a. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega. 6. Seaduse mõjud Tegevused, mis kõik seonduvad eestikeelsele õppele ülemineku teemaga, on jagatud kolmeks, ning mõjusid on analüüsitud tegevuste põhiselt. Punktis 6.1 on võetud analüüsi alla vahetu õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise keele muutus (ehk, et õpilane õpib ja õpetaja õpetab edaspidi eesti keeles senise muu keele või eesti keele ja muu keele asemel) ja selle mõju mõjutatud isikutele. Punktis 6.2 on võetud analüüsi alla vahetu õppe- ja kasvatustegevuse peamise läbiviija jaoks nõudmiste muutus (ehk, et õpetaja keeleoskuse nõue on täna üks ja homme teine) ja selle mõju mõjutatud isikutele. Punktis 6.3 on võetud analüüsi alla eesti keele õppe ja eestikeelsele õppele ülemineku seire, sh järelevalve, võimalike meetmete rakendamine, eestikeelsele õppele ülemineku perioodil. 6.1. Õppekeele muutus vahetu õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimiseks Mõju sihtrühm: põhikooli õpilased Põhikooli õpilaste puhul on tegemist I-III kooliastmes (peamiselt 1.-9. klassis õppivate isikutega, aga ka teatud puuetega õpilaste puhul õpilastega, kellel on käsil nominaalse õppeaja raames 10 või 11 õppeaasta) õppivate isikutega. Tegemist on ühtlasi koolikohustuse täitjatega ehk isikutega, kellel lasub Eesti Vabariigi põhiseadusest ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõikest 1 kohustus osaleda kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes, täita õpiülesandeid ning omandada teadmisi ja oskusi oma võimete kohaselt. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Muudatus ei mõjuta kaugeltki kõiki põhikooli õpilasi ehk, et muudatus ei mõjuta neid õpilasi, kes täna juba õpivad põhikoolis kõiki õppeaineid eesti keeles. Muudatus mõjutab neid õpilasi, kelle klassi (ja tervikuna kooli) õppekeel on muu keel (nt vene keel) ning mõjutab ka neid õpilasi, kelle klassi õppekeel on eesti keel, kuid kus ei viida õppetööd läbi 100% ulatuses eesti keeles. Põhjus peitub selles, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 1 kohaselt loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% riiklikes õppekavades määratud väiksemaist lubatud õppe koormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60% ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Kakskeelse õppe puhul käsitatakse õppekeeltena kahte keelt, milles toimub enamik õppest14. Kuna eelnõu ei näe enam ette õppekeele fikseerimist eesti keeles õpetamise mahu pealt, siis tuleb arvestada, et eesti õppekeel tähendab eestikeelse aineõppe läbiviimist kogu ulatuses ehk kõikides õppeainetes (va võõrkeeled ja emakeeleõppe toetamine). Seega, kui täna viiakse õppe- ja kasvatustöö klassis läbi nt 65% ulatuses eesti keeles ja 35% ulatuses vene keeles (klassi õppekeel on seaduse teksti arvestades eesti keel), siis mõjutab muudatus ikkagi ka selles klassis õppivaid õpilasi. Kindlasti tuleb arvestada seda, et üleminek on seaduse rakendussätete kohaselt nähtud ette järkjärgulisena (klasside kaupa). Seega põhimõtteliselt võib mingi klassi osas, kus on varem kirjeldatud situatsioon, kuid mille puhul seaduse rakendussäte veel ei näe kohustuslikus korras (100% ulatuses) ette eestikeelsele õppele üleminekut, kasutada valla- või linnavolikogu võimalust viia õppe- ja kasvatustegevust läbi muus keeles (kui eesti keel). 1. klassis 2024/2025. õppeaastal õppima asuvate õpilaste ja klasside15 täpset arvu (sh muudatusest mõjutatud isikute/klasside arvu) on keeruline esile tuua, ainuüksi juba seetõttu, et tegelikkuses ei ole teada, kas kõik koolikohustuse ikka jõudnud õpilased ka koolikohustust 2024/2025. õppeaastal täitma asuvad, kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on võimalik taotleda ka koolipikendust. Nimelt sätestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõikes 3, et koolikohustuslik isik, kes oma terviseseisundi või individuaalse arengu tõttu ei ole koolikohustuslikku ikka jõudes saavutanud õpingute alustamiseks vajalikku koolivalmidust, võib käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud koolivälise nõustamismeeskonna 14 See on 50%/50% variant, mida rakendatakse ühe kooli (Tallinna Saksa Gümnaasiumi) ühes paralleelklassis. 15 Oluline on silmas pidada ka klasse, kuna klass on väiksem isikute rühm, mille kohta õppekeel ette nähakse. soovitusel asuda koolikohustust täitma ühe õppeaasta võrra hiljem. 4. klassi osas on olukord järgmine (2021/2022. õppeaasta seis pidades silmas nimetatud õppeaastal 1. klassis õppivaid õpilasi ning moodustatud klasse). Nimelt on kokku moodustatud 865 klassi (1. klassi, mis on eelduslikult 2024/2025. õppeaastaks 4. klassid), millest 691 on tavaklassid ning neist omakorda 594 klassid, kus õppekeel on eesti keel; 90 klassi, kus õppekeel on vene keel. Kokku on 50 keelekümblusklassi ning eriklasse on 124, millest 94 õppekeel on eesti keel ja 30 klassi õppekeel on vene keel. Seega kokku on 688 eesti õppekeelega klassi; 50 eesti (keelekümblus) klassi; 120 vene õppekeelega klassi, 6 inglise õppekeelega klassi ning 1 soome õppekeelega klassi. (vt tabel 1). Tabel 1. 1. klassi komplektid (2024. aastal 4. klass) õppekeele ja klassi liigi lõikes Klassi liik Klassikomplekte Õppekeel tavaklass keelekümblusklass eriklass kokku eesti keel 594 94 688 eesti (keelekümblus) 50 50 vene keel 90 30 120 inglise keel 6 6 prantsuse keel 0 0 soome keel 1 1 Kokku 691 50 124 865 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed Muudatus ei mõjuta erakoolides õppivaid õpilasi. Erakooli õppekeele valik on olnud kogu aeg erakooli pidaja otsustada. Erakooliseaduse § 15 lõikes 1 sätestatakse, et õppekeel määratakse erakooli põhikirjas, ühisõppekava korral ühisõppekava koostöölepingus. Sama seaduse § 6 lõike 2 kohaselt kinnitab erakooli põhikirja erakooli pidaja. Erakooliseaduse § 15 lõikest 2 tuleneb erakoolile ja selle pidajale kohustus tagada põhikoolis ja gümnaasiumis, kus eesti keel ei ole õppekeeleks, eesti keele õpe riikliku õppekavaga määratud mahus, et lõpetaja võiks järgmisel haridustasemel jätkata õpinguid eesti keeles. Seega ei pääse ka erakoolid ja õpilane erakoolis eesti keele õppest, kuid erakooli õppekeel võib olla ka edaspidi muu keel, kui eesti keel. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Muudatuse mõju on väga personaalne. See sõltub nt eesti keele oskusest, mis ei ole otseselt seotud klassi senise õppekeele valiku ja eestikeelse õppe osakaaluga, vaid sõltub olulisel määral ka koolivälisest eesti keele kasutamisest (nt osalemine eestikeelses huvihariduses/-tegevuses; eestikeelse tutvusringkonna olemasolust; eesti keele kasutamisest perekonnas (nt on üks vanematest eestlane); eestikeelse meedia jälgimisest jne). On selge, et muudatusel on suurem mõju isikule, kelle eesti keele oskus on keskmisest halvem ning muudatusel on väiksem mõju isikule, kelle eesti keele oskus on keskmisest parem. Arvestades muukeelsete klasside arvu ja muus keeles õppivate õpilaste hulka ja eesti keeles õppimise kõrval muus keeles õppimise tänast mahtu, on mõju ulatus kahtlemata suur. Mõju avaldumise sagedus on pidev, see mõjutab seni muus keeles õppinud õpilast pidevalt, mitmete järgmiste õppeaastate jooksul. Mõju avaldumise sagedus on mõistagi ka personaalne, nt sõltub see ka sellest, et mitmendas klassis õpilane täna õpib. Kui õpilane õpib 2022/2023. õppeaastal juba gümnaasiumis või ka nt 9. klassis, siis see muudatus teda põhimõtteliselt ei mõjuta – kuna tema õpingud üldhariduskoolis saavad enne läbi, kuni muudatus jõuab vastava klassini (ehk, et eestikeelsele õppele üleminek temani ei ulatu). Samamoodi juhtub nende õpilastega (õpib täna nt 6. klassis või III kooliastmes), kes pärast põhikooli oma õpinguid enam ei jätka (ei gümnaasiumis ega kutseõppeasutuses kutsekeskhariduse tasemel). Aga kuna erandi tegemine valla- või linnavolikogu poolt klasside osas, millele veel ei ole laienenud eestikeelsele õppele üleminek, on vabatahtlik, siis võib ka eeldada, et kõik valla- või linnavolikogud kõikide oma klasside osas seda erandit ei kasuta (ehk, et osade klasside puhul minnakse eestikeelsele õppele üle varem, kui seadus kohustab). Õpilaste jaoks avaldub negatiivne mõju juhul, kui tema püüdlusi ei toeta peamised isikud, kellega ta õppe- ja kasvatusprotsessis kokku puutub – õpetaja(d), tugispetsialistid, perekond. Negatiivne mõju võib kaasneda ka juhul, kui kool ei kasuta piisavalt erinevaid keeleõppe meetodeid ning jätab tegemata eelnevad pingutused õpilase eesti keele omandamise toetamisel. Nt läheb 7. klassi õpilane (2027/2028. õppeaastal nimetatud klassis õppival isikul) täies ulatuses eestikeelsele aineõppele üle alles 2027/2028. õppeaastal. Äärmiselt oluline on, et mida tehakse enne seda. Ehk, et kas kool teeb ära vajalikud pingutused selleks ning kasutab neid võimalusi, mis on käesoleva seletuskirja punktis 7 kirjas (erinevad keeleõppe meetodid) ning valib neist sobivaima. On üsna selge, et negatiivsed mõjud on tõenäoliselt väiksemad sellise õpilase jaoks, kelle kool teeb suuremad pingutused õpilasele eesti keele õppeaine õpetamisel, läheb suuremal määral16 eestikeelsele aineõppele üle (enne kohustuslikku üleminekut), kui teise kooli õpilase jaoks, kelle kool seda ei tee. Mõnevõrra võivad langeda nende õpilaste õpitulemused, kelle klass on eestikeelsele õppele üle läinud. 1. klassi õpilaste puhul võrdlusmomenti ei teki, kuna need õpilased õpivadki kogu põhihariduse stuudiumi eesti keeles. 4. klassis eesti keeles õppetööd alustavate õpilaste puhul on eelnevalt öeldu tõenäoline. Riskikohaks on 4. klassi õpilaste puhul ka asjaolu, et paljudes koolides tähendab 4. klassis õppima asumine seda, et edaspidi jätkatakse erinevate õppeainete õppimist erinevate õpetajate juhendamisel, senise ühe klassiõpetaja asemel. See on juba iseenesest õpilastele stressi tekitaja, mida süvendab eesti keeles õppe- ja kasvatustegevuse jätkamine. Kindlasti kulub õpilastel ka iseseisvale õppimisele senisest rohkem aega. Kool peab siinkohal olema võimalikult õpilasi toetav ning arvestama õppekeele muutumisega seonduvat. Eriti hoolsalt tuleb silmas pidada, et õpilastel ei tekiks õppekeele muutuse tõttu õpilünki, raskusi tunnitegevuses osalemisega, õpetuse sisu mõistmisel, käegalöömistunde tekkimist jne. On selge, et ka õpitempo ei pruugi olla alati senise õpitempoga koolis toimuva vahetu õppe- ja kasvatustegevuse raames võrreldav, mis võib tähendada seda, et õpilasele jääb õppekava omandamiseks senisest rohkemal määral iseseisvat tööd (kus neil puudub eesti keelt hästi oskav abistaja). Arvestades, et seni tehtud uuringutest on nähtunud, et eestikeelses ainetunnis on õpetajad sagedasti kasutanud pigem traditsioonilisi ehk õpetaja poolt juhitavaid õppetegevusi (nt juhitud vestlus, ainealase keele õppimine, sõnatähenduste uurimine, töövihiku, töölehtede täitmine, tekstide lugemine) ning vähem õpilasekesksemaid meetodeid (nt diskussioon, ettekannete esitamine, rollimängud vms) ning audiovisuaalseid vahendeid (arvuti ja Interneti kasutamine õpilaste poolt, õppevideo), siis on kindlasti ka koolidel suur arenguruum erinevate õpetamismeetodite mitmekesistamise läbi.17 Positiivne mõju saab avalduda juhul, kui kõik osapoolsed pingutavad – motiveeritud on nii kool, eelkõige koolijuht ja õppejuht, õpetajad, tugispetsialistid, kui ka õppijad. Sellisel juhul tehakse järgmise 7 - 8 aasta jooksul ära see, millest on 30 aastat räägitud, kuid mille täitmiseni 16 Suurendab eesti keeles õpetatavate ainete mahtu. 17 Nt Tartu Ülikooli uurimus „Vene õppekeelega koolide valmisolek eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekuks“, lk 70-71, https://core.ac.uk/download/pdf/20393974.pdf ei ole siiani veel jõutud. Positiivne mõju õpilase jaoks avaldub selles, et tema edasiõppimise võimalused avarduvad oluliselt – ta on omandanud väga heal tasemel riigikeele ning tal on võimalused edasi õppida ükskõik millises gümnaasiumis või kutseõppeasutuses Eesti Vabariigis eesti keelt emakeelena rääkivate õpilastega sarnasel viisil ning peale seda jätkata õpinguid kõrgharidustasemel, laienevad tulevikus väljavaated Eesti tööturul osalemiseks, mis võib tagada kõrgema elustandardi. Ebasoovitavad mõjud kaasnevadki, kui mõni varem nimetatud ahel ei tööta hästi. Mõju sihtrühm: gümnaasiumi õpilased Gümnaasiumi õpilaste puhul on tegemist 10.-12. klassis õppivate isikutega, kes on eelnevalt põhihariduse omandanud. Muudatus puudutab neid õpilasi, kes gümnaasiumis õpivad eesti keeles ja lisaks veel mõnes muus keeles (nt vene keel) erinevaid õppeaineid. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikes 3 sätestatakse, et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Arvestades, et Vabariigi Valitsus ei ole sellist luba ühelegi gümnaasiumile rohkem kui 10 aasta jooksul (mil see regulatsioon on kehtinud) andnud, tähendab see seda, et ühegi riigi- ja munitsipaalgümnaasiumi õppekeel ei ole muu keel kui eesti keel. Arvestada tuleb aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 1 esimeses lauses sätestatut (kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest), mis tähendab, et vaatamata asjaolule, et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel, võidakse seal viia kuni 40 protsendi ulatuses õppetööd läbi muus keeles (nt vene keel). Seega õpivad paljud gümnaasiumis õppivad õpilased erinevaid õppeaineid juba aastaid nii eesti keeles, kui ka muus keeles. Arvestades Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riikliku õppekava“ § 11 lõikes 2 sätestatut tuleb eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat igal juhul õpetada eesti keeles. Arvestades, et üleminek eestikeelsele õppele algab alles 2024/2025. õppeaastast ehk kahe õppeaasta pärast ning gümnaasiumi osas nähakse rakendussättega viie esimese õppeaasta osas (2024/2025. kuni 2028/2029.) ette täna kehtivaga sarnane situatsioon (vähemalt 60% tuleb õpetada eesti keeles ja kuni 40% võib õpetada muus keeles), siis ei saa muudatused kuidagi puudutada täna juba gümnaasiumis õppivaid õpilasi, ega puuduta ka neid õpilasi, kes alustavad 2022/2023. kuni 2027/2028. õppeaastal õpinguid 9. klassis ja kes jätkavad koheselt pärast põhikooli lõpetamist õpinguid gümnaasiumis. Põhjus selles, et nende õpingud saavad suure tõenäosusega eestikeelsele õppele ülemineku hetkeks läbi (arvestades seejuures, et gümnaasiumis ei jäeta õpilast klassikursust kordama). Küll aga toimub muudatus nende õpilaste jaoks, kes õpivad 2029/2030. õppeaastal ja sealt edaspidi gümnaasiumis. Muudatused ei puuduta eragümnaasiumides õppivaid õpilasi (va gümnaasiumid, mille pidaja osanik, aktsionär, asutaja või liige on riik või kohalik omavalitsus), kuid see ei tähenda, et sellise kooli õpilased eesti keelt ei õpi. Nimelt sätestatakse erakooliseaduse § 15 lõikes 2, et põhikoolis ja gümnaasiumis, kus eesti keel ei ole õppekeeleks, on eesti keele õpe kohustuslik riikliku õppekavaga määratud mahus, et lõpetaja võiks järgmisel haridustasemel jätkata õpinguid eesti keeles. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Muudatuse mõju on väga personaalne. See sõltub nt õpilase eesti keele oskusest, mis ei ole otseselt seotud klassi senise õppekeele valikuga põhikoolis ja eestikeelse õppe osakaaluga, vaid sõltub olulisel määral ka koolivälisest eesti keele kasutamisest (nt osalemine eestikeelses huvihariduses/-tegevuses; eestikeelse tutvusringkonna olemasolust; eesti keele kasutamisest perekonnas (nt on üks vanematest eestlane); eestikeelse meedia jälgimisest jne). On selge, et muudatusel on suurem mõju isikule, kelle eesti keele oskus on keskmisest halvem ning muudatusel on väiksem mõju isikule, kelle eesti keele oskus on keskmisest parem. Nagu eelnevalt märgitud ei avalda muudatus mõju täna gümnaasiumis õppivatele noortele isikutele, vaid tulevikus seda tegevatele isikutele. Mõju avaldumise sagedus on pidev (kestab kolm aastat, kuna vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõikele 2 on nominaalne õppeaeg gümnaasiumis kolm aastat). On selge, et kui eestikeelsele õppele üleminek põhikoolis on lõpule viidud (2029/2030. õppeaastaks), siis ei ole enam gümnaasiumiastme osas tehtud muudatustel mõju gümnaasiumis õppivatele õpilastele, kuna sellisel juhul on õpilased juba põhikoolis üksnes eesti keeles õppinud ning jätkavad seda ka edaspidi gümnaasiumis. Seega on üldiselt muudatuse mõju tähtajaline ja ajutine ning nagu eelnevalt märgitud, siis käimasoleval kümnendi teises pooles gümnaasiumis õppiva õpilase jaoks kestab mõju üldjuhul kolm õppeaastat. Õpilaste jaoks avalduks negatiivne mõju juhul, kui tema püüdlusi ei toetaks peamised isikud, kellega ta õppe- ja kasvatusprotsessis kokku puutub – õpetaja(d), tugispetsialistid, perekond. Negatiivne mõju võib kaasneda ka juhul, kui kool ei kasuta piisavalt erinevaid keeleõppe meetodeid ning jätab tegemata eelnevad pingutused õpilase eesti keele omandamise toetamisel (põhikoolis). Kuna koolide jaoks on eestikeelsele õppele ülemineku muudatused teada ning ka põhikoolid peavad arvestama, et õpilased jätkavad suures enamikus õpinguid gümnaasiumis ja kutsekeskharidusõppes. Seega peavad nad õpilasi igati toetama, et nende eesti keele oskus ajas paraneb ning õpilased saavad muretumalt õpinguid jätkata gümnaasiumis või kutseõppeasutuses kutsekeskharidusõppes. Positiivne mõju saab avalduda juhul, kui kõik osapoolsed pingutavad – motiveeritud on nii kool, eelkõige koolijuht ja õppejuht, õpetajad, tugispetsialistid, kui ka õppijad. Sellisel juhul tehakse järgmise 7 - 8 aasta jooksul ära see, millest on 30 aastat räägitud, kuid mille täitmiseni ei ole siiani veel jõutud. Positiivne mõju õpilase jaoks avaldub selles, et tema edasiõppimise võimalused avarduvad oluliselt – ta on omandanud väga heal tasemel riigikeele ning tal on võimalused edasi õppida ükskõik millises kõrgkoolis Eesti Vabariigis eesti keelt emakeelena rääkivate õpilastega sarnasel viisil ning olla ühiskonna täisväärtuslik liige, laienevad tulevikus väljavaated Eesti tööturul osalemiseks, mis võib tagada kõrgema elustandardi. Ebasoovitavad mõjud kaasnevadki, kui mõni varem nimetatud ahel ei tööta hästi. Mõju sihtrühm: lasteaialapsed Tegemist on 1,5 – 7-aastaste lastega, kuna koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 lõike 1 kohaselt loob valla- või linnavalitsus vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna haldusterritooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. EHISe 2021/2022. õppeaasta andmete alusel omandab 597 koolieelses lasteasutuses alusharidust 66 979 last. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 8 lõike 1 teise lause kohaselt võib koolieelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas õppe- ja kasvatustegevus toimuda ka eesti keelest erinevas keeles, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on nii otsustanud. Selliseid koolieelseid lasteasutusi, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keelest erinevas keeles on 97 (16,2%) ja keelekümblusrühmadega 62 (10,4%). Seisuga 1. juuli 2022. a omandab Eestis munitsipaallasteasutustes alusharidust 50 969 (80%) lastest eesti keeles, 9083 last (14,3%) vene õppekeeles ja 3628 (5,7%) keelekümbluses (vt tabel 2). Tabel 2. Laste arv munitsipaallasteasutustes õppekeele lõikes Lapsed Rühmad Õppekeel Arv Osakaal Arv Osakaal Eesti keel 50 969 80% 2884 80,1% Eesti (keelekümblus) 3 628 5,7% 199 5,5% Vene keel 9 083 14,3% 515 14,4% Kokku 63 680 100% 3 598 100% Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed. Tuginedes EHISe 2021/2022. õa andmetele, on vene õppekeelega rühmades käivate laste arv vähenenud võrreldes 2012/2013. õa-ga 3999 lapse võrra, samas on eesti õppekeeles õppivate laste arv suurenenud 1939 ja keelekümbluses 1875 lapse võrra. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Koolieelse lasteasutuse seaduses ei ole erinevalt kehtivast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioonist sätestatud õppekeele fikseerimisele kindlat protsenti (vähemalt 60%), mida tuleb arvestada, et õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise keelt selle haridusasutuse või klassi/rühma õppekeelena käsitleda. See ei tähenda aga seda, et koolieelses lasteasutuses ei saaks lapsed ka kehtiva regulatsiooni kohaselt üldse eesti keelest osa, olukorras, kus õppekeel on kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel muu keel (ehk mitte eesti keel). Nimelt sätestatakse § 8 lõikes 4, et lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, tagatakse eesti keele õpe koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava alusel. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29. mai 2008. a määrusega nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“. Nimetatud määruse §-st 9 nähtub, et lapsele, kelle kodune keel ei ole eesti keel, tagatakse eesti keele õpe. Kehtiva määruse kohaselt alustatakse selliste laste, kelle õppe- ja kasvatustegevus ei toimu (lasteasutuse/rühma õppekeele valiku tõttu) eesti keele õppega alles lapse kolmeaastaseks saamisel ning see tagatakse: 1) eraldi keeletegevuste kaudu; 2) keeleõppena teiste tegevustega lõimides; 3) osalist keelekümbluse põhimõtteid rakendades. Lisaks sellele on rõhutatud, et lasteasutuses või selle rühmas, mille õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, võib viieaastastele lastele eesti keele õpetamisel rakendada täielikku keelekümblust. Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava 5. peatükis on kirjeldatud valdkondade õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja sisu ning selles peatükis asuv paragrahv – 19, näeb ette valdkonna eesti keel kui teine keel. Nimetatud valdkonna sisuks (tegevusteks) on kuulamine, kõnelemine ning Eesti kultuuri tutvustamine. Läbiviidavate tegevuste käigus muuhulgas suunatakse last õpitavat keelt kasutama igapäevategevustes ning suhtlemisel; korratakse õpitut erinevates kontekstides ja suhtlussituatsioonides, keeleõpe seotakse teiste tegevustega – liikumine, laulmine, käeline tegevus, vaatlemine jne. Eelnev oli oluline välja tuua selleks, et hinnata muudatuse mõju sihtrühma jaoks. On selge, et mida väiksem on sihtrühma senine kokkupuude eesti keelega, seda suurem on ka muudatuse mõju. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Mitte-eesti kodukeelega (edaspidi ka muu kodukeelega) laps on Eesti lasteasutuses käiv laps, kelle emakeel või kodune keel erineb õppekeelest. Muu kodukeelega lapsed, kes praegu käivad lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatuskeel ei ole eesti keel, saavad omandada edaspidi alusharidust vaid eesti keeles. Neid lapsi on 1. juuli 2022. a seisuga 9083, kes käivad lasteasutuste rühmades, mille õppe- ja kasvatustegevuse keel on kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel vene keel. See on 14,3 % kõigist lasteasutustes alusharidust omandavatest lastest. Vene õppekeelega rühmad on loodud Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste, Tallinna linna, Mustvee valla, Tapa valla, Lääne-Harju valla, Valga valla, Tartu linna, Maardu linna ja Loksa linna lasteasutustes. Eelduslikult on kõige väiksem kokkupuude eesti keelega mitte-eesti kodukeelega lastel, kes käivad lasteasutuses või rühmas, mille õppekeel on kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel vene keel. Neid lapsi on 9083 ja neile on muudatuse mõju kõige suurem. Eestikeelsele alusharidusele üleminekuga seoses omandavad mitte-eesti kodukeelega lapsed edaspidi alusharidust vene keele asemel eesti keeles ning eesti keele omandavad nad kas 1) lõimitud tegevuste kaudu, millele võib lisanduda eesti keele tugiõpe või 2) täieliku keelekümbluse mudelit rakendades. Täieliku keelekümbluse mudeli puhul komplekteeritakse rühm muu kodukeelega lastest ja õppe- ja kasvatustegevused viiakse läbi vaid eesti keeles. Lisaks tagatakse muu kodukeelega lapsele, eesti keele õpe. Kuna kolmanda eluaastani on lapse kõne ja emakeele areng alles arenemisjärgus, siis eesti keele õpet alustatakse kolmeaastaselt kas: 1) eraldi keeletegevuste kaudu või 2) teiste tegevustega lõimides. Võttes arvesse, et ka praegu tuleb lapsele, kelle kodune keel ei ole eesti keel, tagada tema kolmeaastaseks saamisest eesti keele kui teise keele õpe (ka siis, kui laps käib vene õppekeelega lasteaias või rühmas), on ebasoovitavate mõjude risk pigem väike. Seejuures aitab riski maandada eestikeelne õpi- ja kasvukeskkond, mis toetab igati muu kodukeelega lapse eesti keele omandamist ja õppimist. Mida rohkem laps kuuleb ja kasutab keelt, seda paremini ta seda omandab. Muudatus mõjutab igat muu kodukeelega last individuaalselt. Mõju ulatus igale lapsele sõltub paljudest teguritest, sh lapse vanusest, arengust, huvist, kokkupuutest eesti keelega või sellega seotud emotsioonidest. Lapsed on erinevad, olgu nad siis üks- või mitmekeelsed ja keeleomandamise kiirus on sellest sõltumata erinev, kuigi läbitakse samad arenguetapid. Mõni laps omandab keeled kergesti, mõni raskemini, ent täiesti ilma pingutuseta ei juhtu see kunagi. Mõnikord võib väikeste laste puhul, kes omandavad korraga mitut keelt, olla mingil hetkel keeleline areng aeglasem kui ühte keelt õppival lapsel. See tuleneb sellest, et mitmekeelne laps peab korraga rohkem asju omandama. Hiljem jõuab ta teistega samale tasemele ja siis on tal mitu keelt, mida ta hästi oskab. Alusharidust eesti keeles omandades ja eesti keelt õppides luuakse lapsele eeldus eestikeelses (õpi)keskkonnas hakkama saamiseks ja haridustee jätkamiseks eesti keeles. Pilootprojekti „Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas“ 2021 tulemuste järgi on enamik lapsevanemaid seisukohal, et õppe- ja kasvatustegevuste läbiviimisel peab pöörama olulist tähelepanu eesti keele õppele. Vastajate arvates tähendab see, et eestikeelne õpetaja räägib vaid eesti keeles, suhtleb lastega eesti keeles ja viib ka õppe- ja kasvatustegevused läbi selles keeles. Nii saavad lapsed pidevalt kuulda eesti keelt ning jätta meelde eestikeelseid sõnu ja fraase. Toodi esile, et õppetöö peab toimuma huvitavalt, lastele sobival viisil, arvestades iga lapse arengutaset ja eripära, ning et lapsed ei tohiks karta.18 Uuringu alusel saab järeldada, et lapsevanemad peavad oluliseks täielikult eestikeelset õppe- ja kasvukeskkonda ka mitte-eesti kodukeelega lapsele. Alusharidus omandatakse lasteasutuses või kodus. Õppe- ja kasvatustegevuse üldeesmärk on lapse mitmekülgne ja järjepidev areng kodu ja lasteasutuse koostöös. Mitmekeelse lapse puhul tähendab see edaspidi, et tema õpi- ja kasvukeskkond lasteasutuses on eestikeelne ja talle õpetatakse lasteasutuses eesti keelt, samal ajal toetatakse tema kodukeele arengut kodus. Eesti keele ja kõne arendamine on üks koolieelse lasteasutuse ülesandeid, sõltumata lapse emakeelest. Kui muu kodukeelega laps tuleb teisest riigist näiteks aastaks-paariks Eestisse, piisab üldjuhul sellest, kui ta eestikeelses lasteasutuses õpib eesti keeles aru saama lihtsatest korraldustest ja väljenditest. Kui aga muu kodukeelega laps on Eestis sündinud ja kasvanud, elab siinses kultuuriruumis ning läheb edasi eestikeelsesse kooli, siis nii vähesest keeleoskusest ei piisa. Sellisel juhul tuleb lapsele õpetada eesti keelt ning eestikeelne õpi- ja kasvukeskkond aitab sellisel juhul eesti keele õppimisele ilmselgelt kaasa. Risk võib mõningal määral seisneda ka selles, et teise emakeelega laps võib vajada eesti keele õppimisel tavapärasest enam logopeedilist tuge, näiteks kui tema emakeel on jäänud vajaliku toeta. Laps saab teist keelt õppida siis, kui esimene keel (kodukeel) on arengukohaselt omandatud. Riski aitab vähendada vanemate toetus lapse emakeele arendamisel kodus. Lisaks aitab riski maandada keeleõppe kõrvale tugispetsialistide kaasamine, kes näiteks saab anda juhiseid rühmaõpetajatele. Ka eestikeelsete laste keeleõpe vajab sageli toetamist. Eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele üleminek pigem ei mõjuta lapse, kelle kodune keel on eesti keel, alushariduse omandamist või mõjutab seda pigem positiivselt, sest lasteasutuses või rühmas ei rakendata edaspidi kahesuunalist keelekümblust, kus õppe- ja kasvatustegevused toimuvad rühmas nii vene kui ka eesti keeles. See tähendab eesti kodukeelega lapse jaoks, et edaspidi saab ta omandada alusharidust täielikult oma emakeelses õppe- ja kasvukeskkonnas. Eestikeeles lasteasutuses või selle rühmas, kus mitte-eesti kodukeelega lapsed on ülekaalus, tuleb õpetajatel ilmselgelt neile toimetulemiseks rohkem tähelepanu pühenduda, mistõttu on mõningane risk, et eesti emakeelega lapsed saavad võrreldes teise emakeelega lapsele vähem tähelepanu. Riski aitab maandada tõhusalt korraldatud meeskonnatöö lasteasutuses ja rühmas, õpetajate vastavus kvalifikatsiooninõuetele (sh keelenõuded), samuti, kui teise emakeelega lapse eesti keele õpet toetatakse ka kodus. Mõju sihtrühm: kutseõppeasutuse õpilased 18 https://www.hm.ee/sites/default/files/tro21124_raport_2020_kusitluste_kokkuvote.pdf Eesti Vabariigis on kokku 31 kutseõppeasutust. Eelnõuga tehtav muudatus puudutab kutseõppeasutuses kutsekeskhariduse õppekaval õppivaid isikuid ja vaid neid, kes õpivad sellisel õppekaval, kus kasutatakse õppe läbiviimiseks eesti keele kõrval ka mõnda muud keelt (nt vene keelt). Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Kutseõppeasutuse seaduse § 57 lõike 1 kohaselt pidi kool (kutseõppeasutus) tagama ülemineku eesti õppekeelele kutsekeskhariduse õppekavadel hiljemalt 2020. aasta 1. septembriks. Ehk, et nimetatud kuupäevaks, 2020/2021. õppeaasta alguseks pidid kõik kutseõppeasutused selle saavutama. 2022/2023. õppeaastal pakuvad 60/40 proportsioonis (ehk vähemalt 60 protsendi ulatuses) eestikeelset õpet Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Teeninduskool, Tallinna Tööstushariduskeskus, Tallinna Polütehnikum, Tallinna Kopli Ametikool ja Tallinna Ehituskool. Kiiremate sammudega eestikeelsele õppele üleminekut on takistanud asjaolu, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 2 kohaselt võib täna põhikoolis või selle üksikutes klassides kooli hoolekogu ettepanekul ja valla- või linnavolikogu otsusel olla kooli õppekeel mis tahes keel. Mitmetes Eesti piirkondades on põhikoolide õppekeeleks vene keel ning põhikooli lõpetanud on see peamine sihtrühm, kes kutseõppeasutustes kutsekeskharidusõppesse siseneb. Nende keeleoskustase on seetõttu, et põhikoolis ei ole õppekeeleks eesti keel (kuigi eesti keelt õpitakse), pigem madal, mis ei võimalda edaspidi üksnes eesti keeles õppida. Seaduse eelnõu rakendussättega nähakse ette, et õppeaastatel 2024/2025 kuni 2028/2029 võib kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes olla muu keele osakaal kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust. Alates 2029/2030. õppeaastast kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes kasutatakse eesti keelt õpinguid alustanud õpilaste suhtes. Arvestades, et kutseõppeasutuse seaduse §-s 29 sätestatakse, et kutsekeskhariduse õppekava õppekeel on eesti keel ning, et õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti kooli õppekavas sätestatud õppe mahust, siis on selge, et sarnasel viisil läbiviidav üleminek gümnaasiumidega, mõjutab kutsekeskhariduse õpilasi sarnaselt gümnaasiumiõpilastega. Nii kutseõppeasutused kui gümnaasiumid on kohustatud tagama täieliku ülemineku eestikeelsele õppele samal ajal, st hiljemalt 2031/2032. õppeaastaks. Põhikooli lõpetajate eesti keele oskuse tase ei ole viimastel aastatel oluliselt tõusnud ja venekeelsest põhikoolist jõuavad kutsekeskharidusse pigem madala keskmise hinde ning kesise eesti keele oskusega õpilased. Põhikooli eesti keele teise keelena lõpueksami keskmine tulemus on 70 punkti lähedal; vene õppekeelega põhikoolidest samal aastal kutsekeskhariduses jätkanutel on see u 50 punkti ning nende kõigi ainete keskmine hinne põhikooli lõpetades oli 2019. aastal 3,7. Lisaks üldkeele oskusele on kutsekeskhariduses õppijail vaja omandada ka erialakeeleoskus. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Mõju muudatusele on sarnaselt lasteaialastega ning põhikooli ja gümnaasiumi õpilastega väga personaalne. See sõltub nt õpilase eesti keele oskusest, mis ei ole otseselt seotud klassi senise õppekeele valikuga põhikoolis ja eestikeelse õppe osakaaluga, vaid sõltub olulisel määral ka koolivälisest eesti keele kasutamisest (nt varasemast osalemisest eestikeelses huvihariduses/- tegevuses; eestikeelse tutvusringkonna olemasolust; eesti keele kasutamisest perekonnas (nt on üks vanematest eestlane); eestikeelsest töökeskkonnas (juhul, kui õpilane on asunud õppimisega samaaegselt ka tööle); eestikeelse meedia jälgimisest jne). On selge, et muudatusel on suurem mõju isikule, kelle eesti keele oskus on keskmisest halvem ning muudatusel on väiksem mõju isikule, kelle eesti keele oskus on keskmisest parem. Nagu eelnevalt märgitud ei avalda muudatus mõju täna kutseõppeasutuses kutsekeskharidusõppes õppivatele noortele isikutele, vaid tulevikus seda tegevatele isikutele. Mõju avaldumise sagedus on pidev (kestab õpingute jooksul, mis vältavad üldjuhul 3 - 4 aastat). On selge, et kui eestikeelsele õppele üleminek põhikoolis on lõpule viidud (2030/2031. õppeaastaks), siis ei ole enam kutsekeskhariduse õppe osas tehtud muudatustel mõju kutsekeskharidusõppes õppivatele õpilastele, kuna sellisel juhul on õpilased juba põhikoolis üksnes eesti keeles õppinud ning jätkavad seda ka edaspidi kutseõppeasutuses. Seega on üldiselt muudatuse mõju tähtajaline ja ajutine ning nagu eelnevalt märgitud, siis käimasoleval kümnendi teises pooles kutseõppeasutuses kutsekeskhariduse õppekaval õppiva õpilase jaoks kestab mõju üldjuhul kolm kuni neli õppeaastat. Õpilaste jaoks avaldub negatiivne mõju juhul, kui tema püüdlusi ei toeta peamised isikud, kellega ta õppe- ja kasvatusprotsessis kokku puutub – õpetaja(d), tugispetsialistid, perekond. Negatiivne mõju võib kaasneda ka juhul, kui kool ei kasuta piisavalt erinevaid keelekümblusmeetodeid ning jätab tegemata eelnevad pingutused õpilase eesti keele omandamise toetamisel (põhikoolis). Koolide jaoks on eestikeelsele õppele ülemineku muudatused teada ning ka põhikoolid peavad arvestama, et õpilased jätkavad suures enamikus õpinguid gümnaasiumis ja kutsekeskharidusõppes. Seega peavad nad õpilasi igati toetama, et nende eesti keele oskus ajas paraneb ning õpilased saavad muretumalt õpinguid jätkata gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Positiivne mõju saab avalduda juhul, kui kõik osapoolsed pingutavad – motiveeritud on nii kool, eelkõige koolijuht ja õppejuht, õpetajad, tugispetsialistid, kui ka õppijad. Sellisel juhul tehakse järgmise 7 - 8 aasta jooksul ära see, millest on 30 aastat räägitud, kuid mille täitmiseni ei ole siiani veel jõutud. Positiivne mõju õpilase jaoks avaldub selles, et tema konkurentsivõime tööturul rakendumiseks kasvab ning edasiõppimise võimalused avarduvad oluliselt – ta on omandanud väga heal tasemel riigikeele ning tal on võimalused edasi õppida ükskõik millises kõrgkoolis Eesti Vabariigis eesti keelt emakeelena rääkivate õpilastega sarnasel viisil ning olla ühiskonna täisväärtuslik liige, laienevad tulevikus väljavaated Eesti tööturul osalemiseks, mis võib tagada kõrgema elustandardi. Ebasoovitavad mõjud kaasnevadki, kui mõni varem nimetatud ahel ei tööta hästi. Mõju sihtrühm: muukeelse lapse ja õpilase vanem Eelnõuga tehtavad muudatused mõjutavad muukeelse lapse vanemat, kelle laps koolieelses lasteasutuses või koolis sai õppe- ja kasvatustegevusest osa eesti keelest erinevas keeles (nt vene keeles), kuid jätkab muudatuse tulemusel õpet üksnes eesti keeles. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Kõigil Eestis elavatel lastel on õigus saada kvaliteetset alusharidust ning kohalikel omavalitsustel on kohustus tagada kõigile 1,5 - 7-aastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimalus käia eestikeelses lasteaias. Eestis ei ole lasteaias käimine kohustuslik, kuid enamik lapsi alustab lasteaias hariduse omandamist 3-aastaselt ning 4 - 6-aastaste laste osalemine alushariduses (92 protsenti) on üle OECD keskmise (88 protsenti).19 Eestis on detsentraliseeritud ja ühtne haridussüsteem, kus vastutus on jagatud lapsevanemate, lasteaia, kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vahel. Haridus- ja Teadusministeerium vastutab riiklike õppekavade, haridusstandardite ja järelevalve eest ning kohaliku omavalitsuse üksused alushariduse kättesaadavuse eest. Eelnõuga sätestatud eesti õppekeele nõue ei tähenda, et kuidagi oleks takistatud nt rahvus- või keelevähemuste õigus kasutada oma keelt või seda viljeleda ning emakeelset õpet viljeleda. Nt ei puuduta eestikeelsele õppele ülemineku muudatused eralasteaedasid. Lapse õiguste konventsiooni artikkel 30 sätestab, et riikides, kus eksisteerivad rahvus-, usu- või keelevähemused või põlisrahvusest isikud, peab sellise vähemuse hulka kuuluval või põlisrahvusest lapsel olema õigus koos oma kogukonnakaaslastega saada osa oma kultuurist, tunnistada ja viljeleda oma usku ning kasutada oma keelt. Keelevähemused peavad saama oma keelt kasutada ja kultuuri viljeleda. Vähemusrahvuse legaaldefinitsiooni sisaldub vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse (VRKAS) §-s 1. Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lõike 1 kohaselt vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 teisest lausest tuleneb avalikule võimule kohustus võimaldada ning keeld mitte takistada vähemusrahvustel oma õppeasutuste moodustamist ning nende enda valitud keeles hariduse andmise korraldamist. Kirjeldatud sätte esimene lause piiritleb avaliku võimu kohustuse hariduse tagamisel eestikeelse õpetuse võimaldamisega. Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning koolieelsed lasteasutused ei ole kultuuriomavalitsusasutused (vähemusrahvuse õppeasutused) VRKAS § 24 punkti 1 tähenduses. VRKAS §-st 25 tulenevalt toimub vähemusrahvuse kooli avamine ja selle töö korraldamine erakooliseadusega sätestatud korras. Erakooliseaduse § 15 lõike 1 kohaselt määratakse erakooli õppekeel erakooli põhikirjas. See tähendab, et erakooli õppekeele valik on vaba. Eesti Vabariigi haridusseaduse § 24 lõige 1 sätestab, et alusharidus omandatakse põhiliselt kodus ning selle eest vastutavad vanemad või neid asendavad isikud. Perekondlikku kasvatust toetavad ja täiendavad koolieelsed lasteasutused. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 2 lõige 2 sätestab, et alusharidus omandatakse lasteasutuses või kodus. Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava § 2 lõige 4 punkt 6 kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise üheks põhimõtteks kodu ja lasteasutuse koostöö. Eestikeelne õppe- ja kasvatustegevus lasteasutuses tähendab muu kodukeelega lapse vanema jaoks seda, et vanem vastutab lapse esimese keele ehk emakeele arengu eest. Emakeel on lapse ja vanema ühine keel ning avab ukse oma kultuuri ja ajalukku. Omakorda on hea emakeeleoskus õppimise, sealhulgas eesti keele omandamise alus. Kui vanemad räägivad eri keelt, räägib kumbki lapsega oma keeles. Lapsega suheldes tuleb jälgida põhimõtet „üks keel – üks inimene, üks keskkond – üks olukord”, see tähendab, et kindlas olukorras või vestluskaaslastega räägitakse kindlat keelt. Sama emakeelega vanemate jaoks on see kõige loomulikum ja kasulikum mudel oma keele edasiandmiseks ja lapse emakeele arengu 19 ELSi eestikeelne raport https://www.hm.ee/sites/default/files/iels_raport_2020.pdf. kindlustamiseks. Laps omandab ja õpib eesti keelt lasteasutuses eestikeelses õpi- ja kasvukeskkonnas. 7 – 17-aastased isikud on kuni põhihariduse omandamiseni Eesti koolikohustuslikud isikud (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõike 1 kohaselt on vanem kohustatud võimaldama ja soodustama koolikohustuse täitmist, sealhulgas looma koolikohustuslikule õpilasele (ehk oma lapsele) kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused. Arvestades, et 2024/2025. õppeaastast algab eestikeelsele õppele üleminek ning suur osa muukeelsetest õpilastest õpib edaspidi (riigi- või munitsipaalkoolis õppides) üksnes eesti keeles, siis mõjutab see paratamatult ka nende vanemaid. Nagu eelnevast nähtub peavad vanemad oma lapse õppes osalemist (sh eesti keeles õppimist) igati soodustama, looma kodus (sh eesti keeles õppimist) soodustavad tingimused. See seab väljakutse ka vanematele, kuna oma lapse toetamist saab eelkõige oodata vanemalt, kes ka ise eesti keelt oskab. Eesti keelt oskamata on vanemate poolne oma lapse toetamine piiratud. Mõju ulatus, avaldumise sagedes, ebasoovitavate mõjude risk Muukeelse lapse vanemale, kelle laps varem ei osalenud eestikeelses õppe- ja kasvatustegevuses, kaasneb eelnõuga suur mõju. Mõju ulatus vanematele on siiski personaalne. Muudatuse mõju on ulatuslikum vanemale, kelle eesti keele oskus on halb ning kelle võimalused seetõttu oma last õppe- ja kasvatustegevuses toetada on kasinad. Seda mõju saab vanem aga ise vähendada omapoolse tegevusega – õppida lapsega samaaegselt eesti keelt, mis on nagunii, eelnõust sõltumata, vajalik, et olla täisväärtuslik ühiskonnaliige. Eesti keelt oskamata on lapsevanema tegutsemisvõimalused ka haridusasutuse väliselt üsna piiratud. Seega võib muudatusega kaasneda ka see, et oma lapse õppe- ja kasvatustegevuses toetamise eesmärgil omandavad ka ise eesti keele paljud isikud, kes pole selleks varem piisavalt motivatsiooni leidnud. Samas tuleb silmas pidada, et osadele lapsevanematele, sõltumata sellest, et nende laps täna nt põhikoolis õpib ning on seni õppinud vene keeles, muudatusega mõju ei kaasne, kuna muudatuse jõustumise hetkeks on laps kooli lõpetanud. Muukeelse lapse vanemale, kelle laps varem ei osalenud eestikeelses õppe- ja kasvatustegevuses, kuid kes ise oskab eesti keelt heal tasemel, muudatusega olulist mõju ei kaasne. On selge, et muudatuse mõju vanemale mõjutab ka lapse toevajadus. See toevajadus ei pruugi seejuures sõltuda lapse üldisest õpivõimest (edasijõudmisest), vaid pärast muudatuse jõustumist ja rakendumist konkreetsete õpilaste suhtes, mõjutab seda ka õpilase enda eesti keele oskus. Kui lapse üldine toevajadus õppe- ja kasvatustegevuses on väike, siis väheneb sellega ka vanema roll õppe- ja kasvatustegevusse ja oma lapse toetamisse panustada. Lisaks sellele tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 46 lõige 5 sätestab ka koolipoolse lisatoetamise (üldise toe näol) neile õpilastele, kellel on tekkinud mahajäämus õpingutes (mida õppekeele muutus võib paratamatult kaasa tuua). Lisatoetusena on seaduses välja toodud - õpetaja pakutavat individuaalset lisajuhendamine, tugispetsialistide teenuse kättesaadavus ning vajaduse korral õpiabitundide korraldamine individuaalselt või rühmas. Ka see kõik mõnevõrra vähendada vajadust vanemal omaltpoolt oma last toetada. Seni, kui lapsevanema laps võtab osa õppe- ja kasvatustegevusest koolieelses lasteasutuses, üldhariduskoolis, on mõju avaldumise sagedus pidev. Aga jällegi, sage saab muudatuse mõju olla isiku jaoks, kelle eesti keele oskus on halb. Heal tasemel eesti keelt oskav vanem muudatuse mõju sagedasti kuidagi tunda ei saa. Ebasoovitavad mõjud võivad kaasneda siis, kui lapsevanem ei oska või ei taha piisavalt ning kool ka ei tee kõike endast olevat lapse toetamisel. Kui lapsel on vanema ja kooli tugi olemas, vanem ka ise õpib eesti keelt või oskab seda juba piisavalt, on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk madal. Jällegi on oluliseks sõnaks „motivatsioon“. Selleks, et oma last motiveerida eesti keelt õppima ja eesti keeles edaspidi õpinguid jätkama, peab ka vanem olema motiveeritud. Üldjuhul peaks vanema mõju oma lapsele olema suur (kuigi ka see personaalne) ning vanema meelsusest võib sõltuda ka lapse enda hoiak ja meelsus. Mõju sihtrühm: põhikoolid Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõike 1 kohaselt on põhikool üldhariduskool, mis loob võimalused põhihariduse omandamiseks ja koolikohustuse täitmiseks. Põhikoolis on õppekava täitmiseks arvestatud aeg üheksa aastat. Põhikool koosneb kolmest astmest: I kooliaste - 1.-3. klass; II kooliaste - 4.-6. klass ja III kooliaste - 7.-9. klass. Eesti Vabariigi haridusseaduse § 20 lõike 1 kohaselt omandatakse põhikoolis põhiharidus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõikes 3 sätestatakse põhikooli ja gümnaasiumi tegutsemise vormid, millele tähelepanu juhtimine on oluline, et määratleda terviklikult mõjutatud sihtrühm. Eestis on kokku 449 põhihariduse omandamist võimaldavat õppeasutust, mille tegutsemise vorm on kas põhikool; koolieelne lasteasutus ja põhikool, mis tegutsevad ühe asutusena; põhikool, kus õpe toimub I või I ja II kooliastmel, kusjuures II kooliastmel ei pea õpe toimuma kõikide II kooliastme klasside ulatuses; progümnaasium, kus õpe toimub III kooliastmel; põhikool ja gümnaasium, mis tegutsevad ühe asutusena, kusjuures põhikoolis võib õpe toimuda kas kõikides põhikooliklassides või üksnes mõnes järjestikuses gümnaasiumile eelnevas klassis; gümnaasium, milles võib olla põhikooli klasse ning kus toimub üksnes mittestatsionaarne õpe; gümnaasium, milles võib olla põhikooli klasse ning mille põhikooli klassides võib toimuda ainult mittestatsionaarne õpe. Kõigil neil erineva tegutsemisvormiga koolidel võib olla kokkupuude muudatustega, mis tehakse põhihariduse üleminekul eestikeelsele aineõppele. Mõju sõltub paljudest asjaoludest, sh ka kooli tegutsemise vormist. Põhikoolid on Eestis valdavalt munitsipaalkoolid ehk valla või linna hallatavad asutused. Selle tingib eelkõige asjaolu, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 2 kohaselt tagab koolikohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse valla või linna haldusterritooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele vald või linn, vajaduse korral kaasates erakooli pidajat või riiki. Seega tegutsevad lisaks Eestis erapõhikoolid ja riigipõhikoolid, mida on munitsipaalpõhikoolidest oluliselt vähem. Erapõhikoole käesoleva seaduse eelnõuga tehtavad muudatused ei puuduta. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Mõju kirjeldus Muudatuse kohaselt tuleb alates 2024/2025. õppeaastast alustada läbivalt eestikeelse õppe- ja kasvatustegevusega 1. ja 4. klassis. See tähendab seda, et kõiki õppeaineid tuleb põhihariduse omandamist võimaldaval õppeasutusel (põhikoolil) õpilastele õpetada eesti keeles. 2024/2025. õppeaastal 4. klassi õpilased on algaval õppeaastal (2022/2023. õppeaastal) eelduslikult suurel määral juba selles koolis õppivad 2. klassi õpilased. Koolid peavad tegema ettevalmistusi järgmisel kahel õppeaastal, et kõigi õpilaste valmisolek eesti keeles õppida oleks tagatud. See eeldab eesti keele õppes kasutatavate kaasaegsete õppemetoodikate ja lähenemiste (aktiivõppemeetodid, õpilastekeskne lähenemine, interaktiivsete vahendite kasutamine jms) rakendamist ja selle süsteemset analüüsimist. Eesti keele tundides kommunikatiivsete keeleõppe meetodite kasutamine motiveerib õppijat keelt rohkem õppima. Eesti keele kui teise keele õppe metoodika, mis ei taga tegelikult keeleoskust ja keele kasutamist, on õpikukeskne, kirjalike harjutuste tegemisele suunatud ning ei inspireeri õppijat, ei paku huvi. Nõrgema keeleoskusega õpilastele (alla B1-taseme) tuleks pakkuda võimalust suviseks enesetäiendamiseks, mis viiakse läbi võimalusel keskkonnas, kus saab külastada eestikeelseid üritusi, tegevusi, muuseume jne. Koolides on üldjuhul20 tänapäevased õppematerjalid (sh veebimaterjalid, interaktiivsed ja tavalised tahvlid jne) olemas ning metoodilisi materjale mitmekesise õppetöö läbiviimiseks piisavalt, kuid igapäevaselt õppetöös neid tihti ei kasutata. Koolid saavad edaspidi julgustada õpetajaid kasutama õppetöös vajalikke lisamaterjale, sh sõnastikke ja käsiraamatuid, teemakohaseid kuulamisülesandeid, kasutama keeletabeleid, ärgitama õpilasi ise looma elulisi dialooge ning otsima teemakohaseid sõnu jne. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Mõju ulatus põhihariduse omandamist võimaldava haridusasutuse jaoks sõltub sellest, milline on olnud vastava haridusasutuse senine õppekeel, millisel määral on õppetööd erinevates klassides viidud läbi eesti keeles, milliseid õppemetoodikaid on kasutatud ja milline on nende tulemuslikkus jne. Kuna 2024/2025. õppeaastal 1. klassis õpinguid alustavad lapsed on täna ca 5-aastased koolieelses lasteasutuses käivad lapsed, siis sõltub mõju ulatus kooli jaoks ka selles, millist eeltööd (kui efektiivselt jne) on teinud koolieelne lasteasutus, kus lapsed on alusharidust omandanud. Mõju avaldumise sagedus on pidev. Üleminek eestikeelsele aineõppele toimub sisuliselt järgmise seitsme õppeaasta jooksul (kaks õppeaastat ettevalmistavat tegevust ja viis õppeaastat üleminekut). On selge, et pärast seda (eestikeelsele aineõppele on põhikoolis täiel määral üle mindud) mõju avaldumine väheneb. Ebasoovitavad mõjud võivad kaasneda nt juhul, kui koolieelses lasteasutuses kahel järgmisel õppeaastal (kui ei ole veel eestikeelsele õppele üle mindud) ei tegeleta piisavalt selle sihtrühma, kes liigub edasi kooli (5-aastased lapsed), eesti keele õppimise toetamisega. Sellisel juhul peab kool tegema kohe esimesel õppeaastal suurema pingutuse, et 1. klassis õppima asunud õpilasi toetada. Ebasoovitavad mõjud võivad kaasneda ka juhul, kui vajalik õppekirjandus ja kasutamist ootavad õppemetoodikat on küll olemas, kuid neid ei kasutata praktikas. Ehk, et vahendid ja õpilaste valmisolek on olemas, kuid kool ei kasutada olemasolevaid võimalusi piisavalt. Ebasoovitavad mõjud võivad kooli jaoks kaasneda ka neist sõltumatult, nt juhul, kui õpilastel puudub piisav motivatsioon (õpingute tulemuslikkusel täidab õppija motivatsioon olulist rolli). Mõju sihtrühm: gümnaasiumid Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõike 2 kohaselt on gümnaasium põhikoolile järgnev üldhariduskool, mis loob võimalused üldkeskhariduse omandamiseks. Nominaalne õppeaeg gümnaasiumis on kolm aastat. Gümnaasiumid on Eesti Vabariigis kas Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavad asutused (riigigümnaasiumid), valla või linna hallatavad asutused (munitsipaalgümnaasiumid) ja eraõigusliku juriidilise isiku poolt peetavad koolid (eragümnaasiumid). Eragümnaasiume käesoleva seaduse muudatused ei puuduta. Seega on muudatusest puudutatud riigigümnaasiumid ja munitsipaalgümnaasiumid. 20 Tuvastati nt Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt 2021/2022. õppeaastal toimunud temaatiliste järelevalvete käigus Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Mõju kirjeldus Käesolevas eelnõus nähakse ette, et 2024/2025. kuni 2029/2030. õppeaastal võib gümnaasiumis läbiviidavas õppes muu keele osakaal olla kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust. Alates 2030/2031. õppeaastast läheb gümnaasiumi 10. klass üle üksnes eestikeelsele õppele. Kõigi munitsipaal- ja riigigümnaasiumide õppekeel on juba täna eesti keel, kuna Vabariigi Valitsus ei ole andnud kehtiva seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud luba muus keeles toimuvaks õppeks. See tähendab seda, et kõigis munitsipaal- ja riigikoolide (gümnaasiumi) klassides viikse eestikeelset õppe- ja kasvatustegevust läbi vähemalt 60 protsendi ulatuses eesti keeles. Seega pärast eestikeelse ülemineku algust (selle rakendumist) ei juhtu riigipoolse nõudega järgmistel õppeaastatel midagi. Eelduslikult aga koolid, arvestades, et 2030/2031. õppeaastast alates peab olema üksnes eestikeelne õpe (10. klassis) tõstatavad järkjärgult eestikeelse õppe mahtu. Seda ühelt poolt selleks, et seadusega sätestatud nõue täita, aga teisalt ka selleks, et õpilaste eesti keele oskust parandada. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Mõju kaasneb neile gümnaasiumidele, kes viivad õppe- ja kasvatustegevust läbi osaliselt (kuni 40 protsendi ulatuses) eesti keelest erinevas keeles (peamiselt vene keeles). Teistele gümnaasiumidele eelnõuga mõju ei kaasne. Mõju ulatus on keskmine, kuna esiteks on antud kaks õppeaastat ettevalmistavat aega. Seejärel on antud seaduse rakendussättega viis õppeaastat aega sisuliselt samas mahus eestikeelse ja muukeelse õppe läbiviimiseks ning alles seejärel nõuab riik eestikeelse õppele üleminekut ning seda 10. klassi õpilaste suhtes. Mõju avaldumise sagedus osaliselt muus keeles õppe- ja kasvatustegevust läbiviivatele gümnaasiumidele on eestikeelsele õppele ülemineku protsessis pidev. Aga see periood (mõju avaldumine) sõltub ikkagi suuresti sellest, et kui kiiresti kool üksnes eestikeelsele aineõppele üle läheb, kuna üleminek võib toimuda ka seadusega nõutust kiiremini. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk kooli jaoks on väike, kuna üleminek toimub järk- järgult ning üsna vähenõudlike sammudena. Sisuliselt ei muutu tegutsevate gümnaasiumide jaoks midagi järgmisel seitsmel õppeaastal, kuigi ettevalmistavatest tegevustest pääsu ei ole. Mõju sihtrühm: kutseõppeasutused Kutseõppeasutuse seaduses kutseõppeasutuse definitsiooni antud ei ole, küll aga sätestatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 21 lõikes 1, et kutseõppeasutuses omandatakse kutsekeskharidus või oskustöö tegemiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud mingil kutse- või erialal. Kutseõppeasutuse seaduse § 29 lõike 2 kohaselt on kutsekeskhariduse õppekava õppekeel eesti keel ning sama paragrahvi lõike 1 kohaselt loetakse õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti kooli õppekavas sätestatud õppe mahust. 2022/2023. õppeaastal pakuvad 60/40 proportsioonis eestikeelset õpet Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Teeninduskool, Tallinna Tööstushariduskeskus, Tallinna Polütehnikum, Tallinna Kopli Ametikool ja Tallinna Ehituskool. 2021/2022. õppeaastal oli kutsekeskhariduse tasemel vene keeles õppijaid 8 õppeasutuses, 1036 õpilast 10 645-st (10%). Ülejäänud kutsekeskhariduse tasemel õppijad on märgitud õppijaks eestikeelsel õppekaval. 2700 kutsekeskhariduse tasemel õppijat (30%) on põhikoolis õppinud eesti keelt teise keelena, neist 1144 puhul on märgitud võõrkeeleks eesti keel või eesti keel teise keelena. 30% kutsekeskharidusse vastuvõetutest (veidi üle 1000 õpilase) õpib 60/40 proportsioonis eestikeelses õppes. Enim on selliseid õpilasi Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses, Tallinna Tööstushariduskeskuses, Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis, Tallinna Teeninduskoolis ja Tallinna Polütehnikumis. Suurem 60/40 vastuvõetute osakaal on kaevandamise, keemiatehnoloogia, mehaanika ja elektroonika õppekavarühmades, aga ka ligikaudu pooled tarkvaraarenduse kutseõppuritest on 60/40 rühmades. Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Mõju kirjeldus Käesolevas eelnõus nähakse ette, et õppeaastatel 2024/2025 kuni 2029/2030 võib kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes olla muu keele osakaal kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust. Alates 2030/2031. õppeaastast võib kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes olla õppekeeleks vaid eesti keel (õpinguid sellel õppeaastal alustanutel). Põhikooli lõpetajate eesti keele oskuse tase ei ole viimastel aastatel oluliselt tõusnud ja venekeelsest põhikoolist jõuavad kutsekeskharidusse pigem madala keskmise hinde ning kesise eesti keele oskusega õpilased. Põhikooli eesti keele teise keelena lõpueksami keskmine tulemus on 70 punkti lähedal; vene õppekeelega põhikoolidest samal aastal kutsekeskhariduses jätkanutel on see u 50 punkti ning nende kõigi ainete keskmine hinne põhikooli lõpetades oli 2019. aastal 3,7. See ongi peamine põhjus, miks ei ole realistlik liikuda eestikeelsele õppele kutsekeskharidusõppes edasi kiiremate sammudega ehk, et üleminek eestikeelsele aineõppele III kooliastmes peab sellele eelnema. Kutseõppeasutuse seaduse § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kutseõppeasutuse üheks peamiseks ülesandeks ehk põhiülesandeks toetada õppija eneseteostuse ja arengu, kodanikuaktiivsuse, sotsiaalse kaasatuse, edasiõppimise ning tööhõive tagamiseks vajalike pädevuste omandamist, et võimaldada õppijal edukalt toime tulla muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas. Sama lõike teise punkti kohaselt peab kutseõppeasutus toetama ka õppija kutse-, eri- ja ametialase kompetentsuse kujunemist, et võimaldada tal tööturul edukalt toime tulla ning sama lõike punkti kolm kohaselt kujundab ja toetab kutseõppeasutus õppija motivatsiooni elukestvas õppes osalemiseks. Arvestades, et Eesti riigikeel on eesti keel, on eestikeelsele õppele üleminek äärmiselt vajalik ning aitab selgelt kaasa ka kutseõppeasutuste nimetatud eesmärkide täitmisel. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Mõju kaasneb üksnes neile kutseõppeasutustele, kes viivad õppe- ja kasvatustegevust kutsekeskhariduse õppeliigis läbi osaliselt (kuni 40 protsendi ulatuses) eesti keelest erinevas keeles (peamiselt vene keeles). Teistele kutseõppeasutustele ja õppeliikidele eelnõuga mõju ei kaasne. Mõju ulatus on keskmine, kuna esiteks on antud kaks õppeaastat ettevalmistavat aega. Seejärel on antud seaduse rakendussättega kuni 2028/2029. õppeaastani aega sisuliselt samas mahus eestikeelse ja muukeelse õppe läbiviimiseks ning alles seejärel (2029/2030. õppeaastast) nõuab riik eestikeelse õppele üleminekut õpinguid nimetatud õppeaastal alustanud õpilaste suhtes. On selge, et mõju ulatust ja avaldumise sagedust mõjutab ka tulevikus soodsas suunas asjaolu, et kutsekeskhariduseõppe sihtrühm tuleb peamiselt põhikoolist, kus õpilased juba on eestikeelsele õppele üle läinud ning senisega võrreldes (arvestades kutsekeskharidusõppes olevat senist õpilaskonda) on õpilased paremini omandanud eesti keeles. See tähendab, et kutseõppeasutusel tuleb teha ka väiksem pingutus selleks, et õppijad saaksid edaspidi nende poolt korraldatavast kvaliteetsest eestikeelsest õppest osa. Mõju avaldumise sagedus osaliselt muus keeles õppe- ja kasvatustegevust läbiviivatele kutseõppeasutustele on eestikeelsele õppele ülemineku protsessis pidev. Aga see periood (mõju avaldumine) sõltub ikkagi suuresti sellest, et kui kiiresti kool üksnes eestikeelsele aineõppele üle läheb, kuna üleminek võib toimuda ka seadusega nõutust kiiremini. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk kooli jaoks on väike, kuna üleminek toimub järk- järgult ning üsna vähenõudlike sammudena. Sisuliselt ei muutu tegutsevate gümnaasiumide jaoks midagi järgmisel neljal õppeaastal, kuigi ettevalmistavatest tegevustest pääsu ei ole. Ebasoovitavad mõjud võivad kaasneda juhul, kui põhihariduses ei tagata piisavalt kvaliteetset eesti keele õpet. See tõenäosus on väike, kuid see sõltub konkreetsest (põhi)koolist ning kutseõppeasutus ise seda mõjutada ei saa. Ebasoovitavad mõjud võivad kaasneda ka teatud õpilaseks pürgivate isikutega seoses, kes on varasemad õpingud lõpetanud kunagi varem ja seda vene keeles või mõnes muus võõrkeeles ning isik ei ole ise teinud olulist pingutust eesti keele omandamiseks. Paraku peab selline isik ise arvestama, et kutseõppeasutuses kutsekeskhariduseõppes õppimine eeldab ikkagi eesti keele oskust ning seetõttu eelduslikult isiku valik kutsekeskharidusõppe kasuks ei lange. Isik võib sellisel juhul omandada lihtsalt mõne kutse, mille omandamise võimalused on endiselt loodud ka eesti keelest erinevas keeles. 6.2. Haridustöötajate (sh õpetajate) enesetäiendamine ja -arendamine õppekeele muutuse elluviimiseks Mõju sihtrühm: alushariduse õpetajad Kokku töötas eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaallasteaedades 2021/2022. õa-l 1959 õpetajat21. Neist õpetajatest ei vastanud eesti keele oskuse nõuetele 575 ehk 29%. Lisaks eesti keelt emakeelena kõnelevate (474) ning keelenõuetele vastavatele (840) õpetajatele, töötas neis lasteaedades ka 71 õpetajat, kelle eesti keele oskuse tase oli EHISe andmetel teadmata. Keelenõuetele mittevastavaid õpetajaid töötas ka eesti õppekeelega lasteaedades, täpsemalt 56. Enim keelenõuetele mittevastavaid eesti/vene ja vene õppekeelega lasteaedade õpetajaid töötas Harjumaal ja Ida-Virumaal, vastavalt 296 ja 262. Tallinn, Narva ja Kohtla-Järve olid need omavalitsused, kus töötas enamik eesti keele oskuse nõuetele mittevastavatest õpetajatest (vastavalt 263, 132 ja 78). Kvalifikatsiooninõuetele ei vastanud 1959 eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaallasteaedade õpetajatest 218 ehk 11%. Ka nimetatud lasteaedade kvalifikatsiooninõutele mittevastavatest õpetajatest töötas enamik Harju- ja Ida-Viru maakonnas (128 ja 64). 84% (185) kõigist kvalifikatsiooninõuetele mittevastavatest õpetajatest 21 Õpetajad: alushariduse õpetajad, liikumisõpetajad, ujumisõpetajad, eesti keele õpetajad, muusikaõpetajad ja erirühma ning sobitusrühma õpetajad; 10.11.2021 seisuga kehtivate lepingutega, va need, kelle leping on ajutiselt peatatud. Õpetajate hulgas on lisaks töötajatele ka üksikud võlaõiguslike lepingute alusel õppeteenuse pakkujad (lihtsustatult nimetame neid kokku töötajateks). töötasid viies suuremas omavalitsuses, st Tallinnas, Kohtla-Järvel, Narvas, Tartu linnas, Jõhvi vallas. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Eestikeelsele õppele üleminekul peavad kõik munitsipaallasteaedade õpetajad hakkama õppetööd läbi viima eesti keeles, seetõttu peavad ka mitte eesti emakeelega õpetaja hakkama kasutama õppetöös eesti keelt kõrgtasemel. Muudatus ei mõjuta seega kõiki õpetajaid, vaid eelkõige muu õppekeelega (st eesti/vene ja vene õppekeelega) munitsipaallasteaedade õpetajaid, kes ei valda eesti keelt C1-tasemel. Selliseid õpetajaid on vähesel määral ka 2021/2022. õa seisuga eesti õppekeelega lasteaedades. Muudatuste rakendumisel kasvab tõenäoliselt lasteaia õpetajate hulk, kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele, mis hakkab omakorda mõjutama õppe kvaliteeti. Õpetajate eesti keele oskuse taseme tõstmine sõltub õpetaja sisemisest motivatsioonist ning eesti keele õppe võimaluste tagamisest. Seega suurendab eestikeelsele õppele üleminek ka eri tasemega eesti keele õppe koolitusvajadust. Eestikeelsele õppele üleminek omab mõju ka munitsipaallasteaedade õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavusele. Kui juba töötavad õpetajad, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele, aga kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele (B2 või madalam), enda eesti keele oskust ei paranda, kasvaks eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate hulk. See mõjutaks omakorda ka nende õpetajate töösuhet. Laiemalt võib eestikeelsele õppele üleminek seega avaldada mõju munitsipaallasteaedade õpetajate tööhõivele, suurendada õpetajate töötust, kui õpetaja ei suuda kohanduda muudatustega kaasnevate nõuetega. Eestikeelsele õppele üleminek mõjutab ka tööjõu nõudlust, sest õpetajana tööle asumise nõuetele lisandus eesti keele kõrgtasemel oskuse nõue. Eesti keele oskuse nõuet mittetäitvad õpetajad võivad liikuda teistesse tegevusvaldkondadesse või asuda tööle eralasteaedadesse, mida plaanitav muudatus ei puuduta, see võib aga suurendada veelgi õpetajate puudust ja seda eelkõige munitsipaallasteaedades. OSKA hariduse ja teaduse uuringuaruanne 2018 toob välja, et üksnes vanusest tulenev lasteaiaõpetajate asendusvajadus on märkimiseväärselt suur, aastane asendusvajadus võiks olla veidi üle 100 lasteaiaõpetaja aastas22. Ohuna võib välja tuua ka võimaluse, et kasvab võlaõiguslike lepingutega õppeteenuse pakkujate hulk, kuna võlaõigusliku suhte loomise eelduseks pole kvalifikatsiooninõuete täitmise tingimus, kuna otseselt ei täideta õpetaja ametikohta, vaid osutatakse teenust. Siiani on lasteaedades selliste lepingute sõlmimise praktika olnud pea olematu. Plaanitav muudatus võimaldaks kõigil munitsipaallasteaedade õpetajatel hakata kasutama samu õppematerjale ning jagada ja omandada samu õpetamismetoodikaid (erinevates keeltes võib õpe toimuda erineva metoodika ja materjalide alusel). See peaks omakorda ühtlustama erinevates lasteaedades ja Eesti piirkondades antava hariduse kvaliteeti ning õppe sisu. Ühtsete õppematerjalide ning õppemeetodite kasutusele võtmine toob kaasa vajaduse uute, täiendatud õppematerjalide järele. Õppe sisu ühtlustumine mõjutab samuti õpetaja enesetäienduse vajadust. Samuti eeldab eestikeelsele õppele üleminek vanemate kaasatust ja usaldust protsessi ja õpetajate vastu. Sellele saavad kaasa aidata õpetajad, selgitades muudatusi õppeprotsessis ning ootusi vanematele, nende rolli protsessi õnnestumises. Plaanitav muudatus toob kaasa õpetajatele ka suurema töökoormuse (uute metoodikate õppimine, õppeprotsessi ümber kujundamine, keeleõpe). 22 Mets, U., Viia, A. 2018. Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: haridus ja teadus. Uuringu lühiaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2016/12/oska_HT_veeb.pdf  1. Negatiivne stsenaarium, et mis juhtuks siis, kui säiliks 2021/2022. õa olukord Eeldus: peale muudatuste rakendumist töötaksid samades munitsipaallasteaedades, mis olid 2021/2022. õa-l eesti/vene ja vene õppekeelega lasteaiad, täpselt samad õpetajad (sama koosseis) ja need õpetajad, kelle eesti keele oskus ei vastanud nimetatud õppeaastal eesti keele oskuse nõutele, ei teeks midagi, et parandada enda eesti keele oskust. Selle stsenaariumi rakendumise tõenäosus on minimaalne. Muutused õpetajate keeleoskuse nõuetele vastavuses eestikeelsele õppele üleminekul EHISe 2021/2022. õa andmetel EHISe andmed näitavad, et kirjeldatud eelduse alusel kasvaks eesti keele nõuetele mittevastavate õpetajate arv 475 võrra, keelenõuetele mittevastavaid õpetajaid töötaks eespool nimetatud lasteaedades 575 asemel 1050. Eestikeelsele õppele üleminekul kasvaks keelenõuetele mittevastavate õpetajate osakaal vaadeldavates lasteaedades 29%-lt 54%-le. Kui eesti keele nõuetele mittevastavate õpetajate hulka arvestada ka veel 2021/2022. õa-l eestikeelsetes munitsipaallasteaedades töötanud keelenõuetele mittevastanud õpetajad (56), siis kasvaks keelenõuetele mittevastavate õpetajate arv 1106. Potentsiaalselt võiks sellise stsenaariumi rakendumisel olla eesti keele nõuetele mittevastavaid õpetajaid veelgi rohkem, kuna EHISe andmed ei võimalda hinnata kõigi õpetajate keeleoskusnõuetele vastavust. Eestikeelsele õppele üleminekuga seoses oleks keelenõuetele mittevastavate lasteaiaõpetajate arvu kasvu alusel enim probleeme Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, kohalike omavalitsuste vaates aga Tallinnas, Narvas ja Tartus (vt tabel 3). Tabel 3. Eestikeelsele õppele üleminekul keelenõuetele mittevastavate lasteaiaõpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Kohalikud Eestikeelsele õppele üleminekut keelenõuetele vastavus Maakonnad omavalitsused Harju Ida-Viru Tartu Narva Tallinn Tartu keelenõuetele mittevastavate õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel muu õppekeelega lasteaedades 629 356 44 181 569 44 keelenõuetele mittevastavate õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa-ga muu õppekeelega lasteaedades 333 94 37 49 306 37 keelenõuetele mittevastavate õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaallasteaedades 655 371 48 182 584 46 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed Muutused õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavuses eestikeelsele õppele üleminekul EHISe 2021/2022. õa andmetel Negatiivse stsenaariumi eeldusest lähtuvalt kasvaks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate hulk nimetatud lasteaedade õpetajate hulgas 958 võrra, st kokku oleks 1176 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavat õpetajat (2021/2022. õa oli see näitaja 218). Kvalifikatsiooninõutele mittevastavate õpetajate osakaal kasvaks 11%-lt 60%-le. Ka 2021/2022. õa seisuga eesti õppekeelega munitsipaallasteaedade õpetajate hulgas tõuseks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv 35 õpetaja võrra. Potentsiaalselt võiks sellise stsenaariumi rakendumisel olla kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid veelgi rohkem, kuna EHISe andmed ei võimalda hinnata kõigi õpetajate keeleoskusnõuetele vastavust. Eestikeelsele õppele üleminekul suureneks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv eelkõige Harju-, Ida-Viru- ja Tartumaal. Omavalitsuste lõikes kasvaks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv aga enim Tallinnas, Narvas ja Kohtla- Järvel, aga ka Tartus, Sillamäel ja Maardus (vt tabel 4). Tabel 4. Eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate lasteaiaõpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Kohalikud Eestikeelsele õppele üleminekul Maakonnad omavalitsused kvalifikatsiooninõuetele vastavus Kohtla- Harju Ida-Viru Tartu Järve Narva Tallinn kvalifikatsiooninõutele mittevastavate õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel muu õppekeelega lasteaedades 701 392 53 106 189 634 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa-ga muu õppekeelega lasteaedades 573 328 40 88 172 519 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaallasteaedades 1140 441 146 132 195 887 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed 2. Lihtsustatud eeldustele põhinev stsenaarium: mis juhtuks siis, kui tööle asunud õpetajad vastaksid keelenõuetele ning varem töötanud õpetajatest saavutaks igal järgneval õppeaastal kõrgtasemel eesti keele oskuse 25%. Eeldused: - Vaatlusalune õpetajate grupp: 2021/2022. õa eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaallasteaedade õpetajad alustanud, varem töötanud ja lahkunud õpetajate lõikes, eeldatakse, et õpetajate arv jääb neis gruppides järgnevatel õppeaastatel kuni 2030. a samaks. - 2022/2023. õa pole olukord muutunud võrreldes 2021/2022. õa-ga. - Alates 2023/2024. õa-st ja edaspidi on õpetajaametis alustanud õpetajad eesti keele nõuetele vastavad. - Alates 2024/2025. õa-st ja järgnevatel õppeaastatel tõstab 25% kõigist varem töötanud eesti keele nõuetele mittevastanud õpetajatest eesti keele oskuse C1-tasemele koolitustel osalemise tulemusel. - Varem töötanud õpetajate jaotus keelenõuetele mittevastavateks ja nõuetele vastavateks muutub alates 2024/2025. õa-st ja edaspidi eelmise õppeaasta õpetajate keelenõuetele vastavuse osakaaludest lähtuvalt. Alustanud ja lahkunud õpetajate arvud jäävad õppeaastati konstantseteks. - Keelenõuetele mittevastavate õpetajate hulka on arvatud nõuetele mittevastavad ja need õpetajad, kelle keeleoskuse tase pole teada, nõuetele vastavate õpetajate hulka on arvatud nõuetele vastavad õpetajad ja õpetajad, kelle emakeel on eesti keel. Tabel 5. Muudatused lasteaiaõpetajate eesti keele oskuse nõuetele vastavuses lihtsustatud eeldustele põhineva mudeli alusel Eesti keele nõuetele vastavus 21/22 22/23 23/24 24/25 25/26 26/27 27/28 28/29 29/30 ei vasta nõuetele 37 37 Alustanud õpetajad vastab nõuetele 144 144 181 181 181 181 181 181 181  Varem töötanud ei vasta nõuetele 609 609 609 569 373 231 124 53 0 õpetajad vastab nõuetele 1170 1170 1170 1209 1405 1547 1654 1725 1778 * sh 25% varem töötanud nõuetele mittevastanud õpetajatest, kelle riigikeele oskus vastab koolituse läbimise tõttu nõuetele 142 93 58 31 13 0 ei vasta nõuetele 46 46 46 46 46 46 46 46 46 Lahkunud õpetajad vastab nõuetele 134 134 134 134 134 134 134 134 134 Kokku keelenõuetele ei vasta nõuetele 600 600 563 381 234 127 47 -6 -46 vastavus vastab nõuetele 1180 1180 1217 1398 1545 1652 1732 1785 1825 Keelenõuetele ei vasta nõuetele 32% 21% 13% 7% 3% 0% -3% vastavuse osakaalud vastab nõuetele 68% 79% 87% 93% 97% 100% 103% Allikas: EHIS 2020/2021. ja 2021/2022. õa andmed *osa õpetajatest vastas ning ei vastanud eesti keele oskuse nõuetele – töötasid rohkem kui ühes lasteaias või rohkem kui ühel ametikohal – sellised õpetajad kajastuvad ülal olevas tabelis mitmekordselt Eespool nimetatud eelduste alusel näitavad EHISe andmed, et 2021/2022. õa-l eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaallasteaedade kõik õpetajad vastaksid eesti keele oskuse nõuetele 2029/2030. õa-l ehk keelenõuetele vastav eesti oskus saavutataks selles õpetajate grupis alles kaheksa õppeaastaga (vt tabel 5). Selliste eelduste rakendamine kinnitab ülemineku perioodi vajadust. Et selle stsenaariumi puhul oleks tegemist lihtsustatud mudeliga ja reaalsuses oleks sellisel juhul üleminekuperiood pikem kui kaheksa aastat. Kvalifikatsiooninõuetele vastavuse muudatusi selle grupi õpetajate hulgas ei saa vaadelda nende eelduste juures, kuna ei ole teada, kuidas muutub varem töötanud õpetajate hulgas kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate jaotus nüüd, uute otsustega. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ning ebasoovitavate mõjude risk Eestikeelsele õppele ülemineku muudatuste mõju on laialdane ja regionaalne, see puudutab kõiki munitsipaallasteaedade õpetajaid, kes ei valda eesti keelt nõutud tasemel. Tegemist on tugeva mõjuga indiviidi tasandil, sest lisaks õpetajale esitatavale keeleoskuse nõudele, võib rakendatav muudatus omada mõju ka õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavusele. Mõju muudatusele on individuaalne, muudatustega kaasnevatele keelenõuetele vastavuse saavutamine on õpetaja sisemise motivatsiooni küsimus, see võib omada indiviidile nii positiivset kui negatiivset mõju. Lisaks motivatsioonile panustada keeleõppesse läbi täienduskoolituse, omab õpetaja eesti keele oskuse paranemisele mõju ka eestikeelse keskkonna olemasolu ning eestikeelse meedia jälgimine. Muudatusel on suurem mõju õpetajatele, kelle eesti keele oskus on tasemel A2 või B1 ning väiksem mõju õpetajatele, kelle eesti keele oskus on tasemel B2. Negatiivne mõju avaldab juhul, kui õpetajal pole sisemist motivatsiooni parandada eesti keele oskuse taset (nt pensionieelik või pensioniealine, tähtajalise elamisloaga õpetaja, puudub soov õppida eesti keelt). St et õpetajana edasi töötamine muutub küsitavaks, võimalik mõju avaldub seega õpetaja staatusele tööturul, tema sissetulekule. Negatiivset mõju õpetajate keeleoskuse parandamisele omab ka eestikeelse keelekeskkonna puudumine teatud Eesti regioonides (eelkõige Ida-Virumaa ja Harjumaa erinevad piirkonnad), st et õpetajal puudub vajalikul tasemel eesti keele praktiseerimise võimalus. Eestikeelsele õppele üleminek võib kaasa tuua rahvusvähemuste keelelise omapära ja keelekasutuse vähenemise. Üleminekut võib takistada ka tõik, et ei leita täienduskoolitusteks piisavalt eesti keele õpetajaid ja just neis piirkondades, kus vajadus on suurim. Suure tõenäosusega suurendab eestikeelsele õppele üleminek õpetajate puudust. Kõige raskemasse olukorda satuksid õpetajate keeleoskuse nõutele mittevastavuse alusel Harju- ja Ida-Virumaa. Vajadusel nõuetele mittevastavate õpetajate asendamine nõuetele vastava ettevalmistusega õpetajatega võib osutuda keeruliseks, kuna ka koolieelikute õpetajate koolituse lõpetanutest ei asu kõik erialasele tööle. Perioodil 2011/2012 - 2020/2021 lasteaiaõpetajate koolituse lõpetanutest töötas lõpetamisele järgneval õppeaastal lasteaedades keskmiselt 72%, viiendal õppeaastal peale lõpetamist oli lõpetanutest tööl aga keskmiselt 66% (perioodil 2007/2008 - 2016/2017 lõpetanud). Kuna õppe kvaliteet võib langeda, võib Eesti positsioon rahvusvahelises hariduspildis muutuda negatiivsemaks. Õpetajate puhul avaldub positiivne mõju eelkõige lõimumises ja õpetaja motivatsioonis õppida eesti keelt. Eelnõuga kavandatud üleminek eestikeelsele õppele panustab munitsipaallasteaedade õpetajate eesti keele oskuse parandamisse, mis võib mõjutada ka lõimumist – õpetajad hakkavad osa saama eesti kultuuriruumist, võivad hakata jälgima eestikeelset meediat, suhtlusvõrgustik võib laieneda. Eestikeelne õpe aitab ühtlustada üle Eesti munitsipaallasteaedade õppe sisu ja kvaliteeti (õppematerjalide, metoodikate ühtlustumine), seda erinevatele rahvusgruppidele. Keeleoskuse parandamine võimaldaks omakorda tegeleda rohkem nii iseseisva enesetäiendamisega kui osaleda erinevatel koolitustel, sest eesti keelne õpe ja materjalid muutuksid õpetajatele kättesaadavaks. Võib suureneda õpetajate vahetus lasteaedade vahel vastastikkuse õppimise eesmärgil, sh ka eesti keele õppe tõhustamiseks (eelkõige Ida-Virumaa lasteaiad). Pikaajaliselt võib seetõttu Eesti positsioon rahvusvahelises hariduspildis tõusta veelgi. Kui eestikeelsele õppele üleminek tõstab õpetajate motivatsiooni õppida eesti keelt, siis võib realiseeruda ka eestikeelsele õppele täielik üleminek aastaks 2030. Eestikeelsele õppele üleminek Eesti lasteaedades võib samuti tekitada motivatsiooni rohkemates õpetajakoolituse lõpetanutes asuda tööle õpitud erialal ja seda üle Eesti, sest rakenduvate muudatuste tulemusena puuduks piirkondlik õppekeele eripära (mõju õpetajate asendamisele). Mõju sihtrühm: riik (lasteaedade õpetajate toetamisel õppekeele muutuse läbiviimisel) Mõju valdkond: majanduslik mõju Mõju kirjeldus Õpetajate toetamine seoses eestikeelsele õppele üleminekuga toob kaasa lisakulud riigile. Töötamine eesti keelest erineva emakeelega ja eri vanuses lastega, nõuab õpetajatelt uusi teadmisi ja oskusi (kompetentse) ning nende omandamist tuleb riigil rahaliselt toetada. Seega on tarvis leida rahastus nii õpetajate eesti keele õppe kui ka erinevate täienduskoolituste (nt metoodika-, õppeprotsessi läbiviimine eesti keelest erineva emakeelega lapsele, uute õppematerjalide rakendamise koolitused) läbi viimiseks ning uute õppematerjalide loomiseks. Lisaks eesti keele koolituste rahastamisele, tuleks leida rahastus ka koolitustel omandatu hindamiseks ehk eesti keele tasemeeksamite läbi viimiseks. Koolitustel osalemine võib tuua kaasa täiendavad kulud seoses transpordi või majutusega, kuna pole kindel, kas eelkõige probleempiirkondades suudetakse tagada eesti keele õpe koha peal vajaminevas mahus või tuleb õpetajatel läbida vajalikud koolitused kodukohast kaugemal. Uued õppemetoodikad ja õpikäsitlus võib vajada täiendavate erinevate tehniliste seadmete või õppevara (sh mängude) soetamist (nt tahvlid, nutikad mänguasjad, mängud). Kuna eestikeelsele õppele üleminek tähendab nende õpetajate jaoks, kes hakkavad eesti keeles õpetama eesti keelest erineva emakeelega lapsi, töökoormuse suurenemist (osade õpetajate puhul paralleelselt koos eesti keele õppega), oleks õiglane see kompenseerida töötasu tõstmise näol. Kaaluda võiks õpetajate palkade tõstmist diferentseeritult ja/või regioonipõhiselt, st, et enam tõsta eelkõige nende õpetajate palku, keda see muudatus otseselt puudutab (seda eelkõige enimmõjutatud Harjumaal ja Ida-Virumaal). Mõistlik oleks panustada aga kõigi õpetajate töötasu suurendamisse, kuna ainult teatud piirkondade või õpetajate grupi töötasu suurendamine võib kaasa tuua õpetajate üle ostmist. Ka lasteaedade vaheline heade praktikate ja kogemuste jagamine võib tähendada täiendavaid lähetuste kulusid. Kui juba töötavad õpetajad ei suuda muudatustega kaasa minna, st et ei suuda omandada kõrgtasemel eesti keele oskust ja muid eestikeelsele õppele üleminekuga seotud vajalikke teadmisi ja oskusi, tekib vajadus uute õpetajate järele ja seda eelkõige Harju- ja Ida-Virumaal. Õpetajate puuduse kontekstis võiks kaaluda nimetatud piirkondadesse uute õpetajate värbamisel nende eluaseme üürikulude või teatud osas ostukulude kompenseerimist. Pikemas perspektiivis tuleks mõelda ka nende õpetajate ümberõppega seotud kulude peale, kes ei suuda või ei taha muudatustega kaasa minna. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ning ebasoovitavate mõjude risk Majanduslike mõjude ulatus on tõenäoliselt laialdane, sest need võivad puudutada kogu Eesti lasteaedade õpetajaskonda, laiemalt kõiki Eesti maksumaksjaid. Mõistlik oleks teatud hüved (palgatõus) planeerida kogu õpetajaskonnale, erisustega muudatustest enimpuudutatud piirkondadele, et mitte suurendada õpetajate puudust. Eespool esitatud tegevuste ja hüvede rahastuse vajadus on vähemalt kogu ülemineku perioodi lõpuni kuni 2030. aastani, õpetajate palgatõusu ootus on aga pidev. Kahjuks pole teada, kas leitakse rahaline kate kõigile võimalikele kuludele, seda praeguses ebakindlas majanduskliimas ning niigi järjest suureneva riigieelarve defitsiidi tingimustes. Keeruline on hinnata eesti keele tasemeeksamite läbiviimisega, õpetajate lähetustega (koolitused, praktikate jagamine), võimaliku eluaseme üüri/ostukulude seotud mahtu, kuna need kulud sõltuvad õpetajate motivatsioonist kaasa minna muudatustega. Negatiivne mõju avaldub juhul, kui pakutavad hüved ei ole tasakaalus õpetajatelt nõutava pingutusega. Kui õpetajate palku tõstetaks, siis pakutav palgalisa ei pruugi olla piisavaks motivaatoriks suureneva töökoormusega töötada ja enesearengusse panustada. Kui näit töötasu tõsta ainult eestikeelsele õppele üleminekust enim mõjutatud Harju- ja Ida-Virumaa õpetajatel, võib see kaasa tuua õpetajate üle ostmise, mis võib suurendada õpetajate puudust kas siis enimmõjutatud piirkondade lähialadel (nt Lääne-Virumaa lasteaedades õpetajad asuvad tööle lähedal asuvatesse Ida-Virumaa lasteaedadesse) või ka laiemalt üle Eesti. Positiivne mõju avaldub juhul, kui õpetajad on motiveeritud eestikeelsele õppele üleminekuga seotud muudatustega kaasa tulema. Palkade tõstmine piisaval määral oleks kindlasti üheks suurimaks motivaatoriks õppida keelt ja omandada uusi vajalikke teadmisi, et muudatuste rakendumisega toime tulla. Õpetajate sissetulekute kasvades paraneks õpetajate majanduslik toimetulek, see võib kaasa aidata õpetajate puuduse vähendamisele ning õpetaja ameti atraktiivsuse kasvule. Lisahüve näiteks tasuta või soodustingimustel saadava eluaseme näol võib motiveerida uusi õpetajaid asuma tööle eelkõige just Harju- ja Ida-Virumaa lasteaedadesse. Üle-eestiline õpetajate arvestatav palgatõus võiks leevendada vanusest tulenevat asendusvajadust. Mõju sihtrühm: üldhariduse õpetajad 2021/2022. õppeaastal töötas eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide põhikooliastmetes (edaspidi põhikooli õpetajad23) kokku 3313 õpetajat24, kellest ei vastanud eesti keele oskuse nõuetele 654 ehk 20%. 150 õpetaja eesti keele oskuse tase on teadmata. Keelenõuetele mittevastavaid põhikooli õpetajaid oli enim Ida-Virumaal ja Harjumaal - mõlemas maakonnas 313. Suurimad probleemid põhikooli õpetajate keeleoskuse nõuetele vastavusega olid Ida-Virumaa omavalitsustes: Narvas 148, Kohtla-Järvel 94, Sillamäel 43 ning Maardus 41 põhikooli õpetajat. Kõige rohkem oli keelenõuetele mittevastavaid põhikooli õpetajaid aga Tallinnas (261). Õppeainete jaotuse alusel, oli keelenõuetele mittevastavaid põhikooli õpetajaid enim matemaatika, (153), loodusõpetuse (113) ja klassiõpetajate hulgas (97). Ühtegi keelenõuetele mittevastavat põhikooli õpetajat polnud eesti keele ja kirjanduse ja inglise keele õpetajate hulgas. Lisaks nendele 654-le põhikooli õpetajale, kelle eesti keele tase ei vastanud keelenõuetele, oli 2021/2022. õa-l selliseid õpetajaid ka eesti õppekeelega koolide põhikooli õpetajate hulgas – 146. Kõigist eesti/vene ja vene õppekeelega põhikooli õpetajatest ei vastanud kvalifikatsiooninõuetele 416 (12%), kõige rohkem oli selliseid õpetajaid mõistagi Harju maakonnas (177) ja Ida-Virumaal (113). Kohalike omavalitsuste tasandil oli enim kvalifikatsiooninõutele mittevastavaid põhikooli õpetajaid Tallinnas (95), Kohtla-Järvel (54) ja Keila linnas (36). Samas Peipsiääre vallas vastasid kõik mitte eesti õppekeelega koolide põhikooli õpetajad kvalifikatsiooninõuetele. Kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid põhikooli õpetajaid oli kõige rohkem matemaatika (79), loodusõpetuse (75) ja inimeseõpetuse (65) õpetajate hulgas. Eesti õppekeelega koolide põhikooli õpetajate hulgas oli 2021/2022. õa seisuga 2006 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavat õpetajat. Kuna eestikeelsele haridusele üleminek toimub kolmes etapis ning 2024. aastal algab eestikeelsele hariduse üleminek esimeses ja neljandas klassis, võetakse järgnevalt detailsemalt vaatluse alla I kooliastme eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide õpetajad25. Kokku töötas nimetatud koolide I kooliastmes 2021/2022. õa-l 1293 õpetajat26. Keeleoskuse nõuetele ei vastanud neist õpetajatest 261 (20%). Enim eesti keele oskuse nõuetele mittevastavaid I kooliastme õpetajaid töötas taaskord Ida-Virumaa ja Harjumaa koolides (vastavalt 128 ja 125). Kohalike omavalitsuste lõikes oli arvuliselt enim keelenõuetele mittevastavaid I kooliastme õpetajaid Tallinnas (105), Narvas (60) ja Kohtla-Järvel (36). Lisaks eespool kajastatud 261 I kooliastme õpetajale, kes ei vastanud keeleoskuse nõuetele, oli keelenõuetele mittevastavaid I kooliastme õpetajaid ka eesti õppekeelega koolides, täpsemalt 18. Kvalifikatsiooninõutele mittevastavaid eesti/vene ja vene õppekeelega koolide I kooliastme õpetajaid oli 2021/2022. õa-l 165 ehk 13%. Harjumaa ja Ida-Virumaa I kooliastme õpetajate hulgas oli kvalifikatsiooninõutele mittevastavate õpetajaid kõige rohkem – vastavalt 75 ja 50. Omavalitsuste vaates oli enim kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid eesti/vene ja vene õppekeelega koolide I kooliastme õpetajaid taaskord Tallinnas (37) ja Kohtla-Järvel (27). 790 I kooliastme õpetajat ei vastanud kvalifikatsiooninõuetele eesti õppekeelega koolides. Eesti/vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide gümnaasiumiastmes töötas 2021/2022. õa- l kokku 989 õpetajat, kellest eesti keele oskuse nõuetele ei vastanud 115 ehk 12%. Kõige suurem keeleoskuse nõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv oli Harjumaal (73) ja Ida-Virumaal (37). Tallinnas oli selliseid õpetajaid 62 ja Narvas 35. Enim oli eesti/vene 23 Põhikooli õpetajad on I-III kooliastme õpilastega töötavad õpetajad. 24 Õpetajad: õpetajad ja klassiõpetajad, juhid ning tugispetsialistid, kes tegelevad õppetööga; va need, kelle leping on ajutiselt peatatud; õpetajateks loetakse nii töötajad kui võlaõigusliku lepingu alusel õppeteenuse pakkujad. Miina Härma Gümnaasium ja Tallinna Inglise Kolledž on arvatud eesti õppekeelega koolide hulka, kuigi neis toimub inglise keelne IB-õpe. 25 EHISesse ei koguta õpetajate andmeid klasside kaupa, vaid kooliastmeti. 26 Sh 11 eripedagoogi, logopeedi, sotsiaalpedagoogi ja õppealajuhatajat, kes tegelevad õppetööga, 939 õpetajat ja 375 klassiõpetajat (osa õpetajaid töötab rohkem ühel ametikohal ametinimetuste alusel). õppekeelega koolide gümnaasiumiõpetajate hulgas valikkursuste (30), vene keele (kahe õppekeelega kool, 24) ja matemaatika (22) õpetajaid, kelle eesti keele oskus ei vastanud keelenõuetele. Lisaks 115 eesti keele nõutele mittevastavale gümnaasiumiõpetajale, on ka eesti õppekeelega koolide gümnaasiumi õpetajate hulgas 109 õpetajat, kelle keeleoskus ei vasta nõuetele. Kvalifikatsiooninõutele ei vastanud 2021/2022. õa-l ainult 7% ehk 69 eesti/vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide gümnaasiumi õpetajat, kellest 57 töötab Harju- ja Ida- Virumaal. 69 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavat gümnaasiumi õpetajat jagunevad 10 kohaliku omavalitsuse vahel suhteliselt võrdselt, Tallinnas oli selliseid õpetajaid enim, st 18. Absoluutarvu alusel oli aga kvalifikatsiooninõutele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate hulgas enim valikkursuste (19) ja kehalise kasvatuse (11) õpetajat. Eesti õppekeelega koolide gümnaasiumi õpetajate hulgas oli kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid 417 (13%). Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Muudatus ei mõjuta kogu üldhariduskoolide õpetajaskonda, vaid ainult muu õppekeelega (st eesti/vene ja vene õppekeelega) ning ka eesti õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide õpetajaid, kes ei valda nõutud tasemel eesti keelt. St, et need on õpetajad, kelle eesti keele oskus on madalam C1-tasemest, nende emakeel ei ole eesti keel ja nad ei ole eesti keeles omandanud tasemehariduse tunnistust (bakalaureusekraad või rakenduskõrgharidus või vastav kvalifikatsioon). Eestikeelsele õppele üleminekuga seoses hakkab põhikoolis ja ka gümnaasiumis toimuma õppetöö ainult eesti keeles, muudatuste rakendumisel kasvaks seega põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate hulk, kelle eesti keele oskus ei vastaks enam nõuetele. Eesti keeles toimuva õppe kvaliteeti hakkab omakorda mõjutama õpetajate eesti keele oskus. Õpetajate eesti keele oskuse taseme tõstmine sõltub õpetaja sisemisest motivatsioonist ning eesti keele täiendusõppe võimaluste tagamisest. Seega suurendab eestikeelsele õppele üleminek ka õpetajate eesti keele õppe koolitusvajadust. Muudatuste rakendumise algfaasis võib üleminek koolidele olla lihtsam kui protsessi lõppfaasis, sest väheste klasside üleminekul eestikeelsele õppele on võimalik teha kooli õpetajaskonnas vangerdusi lähtuvalt eesti keele oskuse tasemest. Nt võivad koolid suunata eesti keelt emakeelena või eesti keelt kõrgtasemel valdavaid õpetajaid õpetama 1. ja 4. klassi õpilasi kas siis täies mahus või vähemalt osaliselt. Mida rohkemates klassides eestikeelsele õppele üleminek toimub, seda keeruliseks võib koolis minna vastava keeleoskusega õpetajate leidmine, kui õpetajad pole üleminekuajal suutnud eesti keele oskust nõuetele vastavaks viia. Eestikeelsele õppele üleminek omab mõju ka õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavusele. Kõik need õpetajad, kes vastavad 2021/2022. õa andmetel kvalifikatsiooninõuetele, aga kelle eesti keele oskus oli tasemel B2 või madalam ja kes eesti keele oskust ei parandaks, ei vastaks enam eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele (keele nõudeks C1-tase). See võib mõjutada omakorda nende õpetajate töösuhet. Stabiilse töösuhte eelduseks on teiste nõuete kõrval ka eesti keele oskus nõutud tasemel. Laiemalt võib eestikeelsele õppele üleminek seega mõjutada eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide õpetajate tööhõivet, suurendada töötust, kui õpetaja ei suuda kohanduda muudatustega kaasnevate nõuetega. Eestikeelsele õppele üleminek mõjutab ka tööjõu nõudlust, sest õpetajana tööle asumise nõuetele lisandus eesti keele kõrgtasemel valdamise nõue. Keeleoskuse nõuet mittetäitvad õpetajad võivad tööle asuda teistesse tegevusvaldkondadesse või asuda tööle erakoolidesse, mida plaanitav muudatus ei puuduta. Seega võib plaanitav muudatus omakorda suurendada õpetajate puudust munitsipaal- ja riigikoolides. OSKA hariduse ja teaduse uuringuaruanne 2018 sedastab, et kriitiline on juba õpetajate vanusest tuleneva asendusvajaduse katmine, õppeaineti on erinevused suured. Puudu on eeskätt loodusainete ja matemaatikaõpetajaid. Üldhariduse õpetajate vanusest tulenevaks aastaseks asendusvajaduseks oleks ligikaudu 380 õpetajat aastas27. Võib tekkida ka oht, et hakkab kasvama võlaõiguslike lepingutega õppeteenuse pakkujate hulk, kuna võlaõigusliku suhte loomise eeldus pole kvalifikatsiooninõuete täitmise tingimus, kuna otseselt ei täideta õpetaja ametikohta, vaid osutatakse teenust. Siiani on üldhariduskoolide õpetajaskonnas olnud selliseid õppetöö läbiviijaid 1% kogu õpetajaskonnast ja suur enamik on olnud valikainete/kursuste õpetajad. Plaanitav muudatus võimaldaks kõigil munitsipaal- ja riigikoolide põhikooli ja gümnaasiumi õpetajatel hakata kasutama samu õppematerjale ning jagada ja omandada samu õpetamismetoodikaid (erinevates keeltes võib õpe toimuda pisut erineva metoodika ja materjalide alusel). See peaks omakorda ühtlustama erinevates koolides ja Eesti piirkondades antava hariduse kvaliteeti ning õppe sisu, eelkõige Tallinna, Harjumaa ja Ida-Virumaa koolides. Ühtsete õppematerjalide ning õppemeetodite kasutusele võtmine võib kaasa tuua vajaduse uute, täiendatud õppematerjalide järele. Õppe sisu ühtlustumine mõjutab õpetaja enesetäienduse vajadust – nt tekib vajadus teatud ainete/ainevaldkondade täienduskoolituste, muukeelse õpilase õppeprotsessi läbiviimise koolituste järele. Samuti eeldab eestikeelsele õppele üleminek vanemate kaasatust ja usaldust õppeprotsessi ja õpetajate vastu. Sellele saavad kaasa aidata õpetajad, selgitades muudatusi õppeprotsessis ning ootusi vanematele, nende rolli protsessi õnnestumises. 1. Negatiivne stsenaarium: mis juhtuks siis, kui säiliks 2021/2022. õa olukord. Eeldus: peale muudatuste rakendumist töötaksid samades munitsipaal- ja riigikoolides, mis olid 2021/2022. õa-l eesti/vene ja vene õppekeelega koolid, täpselt samad õpetajad (sama koosseis) ja need õpetajad, kelle eesti keele oskus ei vastanud nimetatud õppeaastal eesti keele oskuse nõutele, ei teeks midagi, et parandada enda eesti keele oskust. Selle stsenaariumi rakendumise tõenäosus on minimaalne. Muutused õpetajate keeleoskuse nõuetele vastavuses eestikeelsele õppele üleminekul EHISe 2021/2022. õa andmetel Eeldusest lähtuvalt kasvaks muudatuste rakendumisel eesti keele nõuetele mittevastavate põhikooli õpetajate arv 805 võrra (kokku 1459 õpetajat) ning nende õpetajate osakaal kasvaks vaadeldavas grupis 20%-lt 44%-le. Eestikeelsele õppele üleminekuga seoses oleks keelenõuetele mittevastavate põhikooli õpetajate arvu kasvu alusel enim probleeme Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, kohalike omavalitsuste vaates aga Tallinnas, Narvas ja Kohtla-Järvel (vt tabel 6). Tabel 6. Eestikeelsele õppele üleminekul keelenõuetele mittevastavate põhikooliastmete õpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Kohalikud Eestikeelsele õppele üleminekul keelenõuetele vastavus Maakonnad omavalitsused 27 Mets, U., Viia, A. 2018. Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: haridus ja teadus. Uuringu lühiaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2016/12/oska_HT_veeb.pdf  Kohtla- Harju Ida-Viru Tartu Järve Narva Tallinn keelenõuetele mittevastavate põhikooli õpetajate arv 2021/2022. õa seisuga muu õppekeelega koolides 825 502 52 144 243 711 keelenõuetele mittevastavate põhikooli õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa seisuga muu õppekeelega koolides 512 189 47 50 95 450 keelenõuetele mittevastavate põhikooli õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaal- ja riigikoolides 913 524 66 145 258 769 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed Vaadeldes põhikooli õpetajate keelenõuetele mittevastavuse muutust õppeaineti, näitasid EHISe andmed, et kõige rohkem kasvaks eestikeelsele õppele üleminekul eesti keele nõuetele mittevastavate õpetajate arv matemaatika (+218), klassiõpetajate (+140), loodusõpetuse (+128), inglise keele (+123) ja vene keele (+118) õpetajate hulgas28. Negatiivse stsenaariumi alusel kasvaks eesti keele nõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arv 319 võrra (kokku 580 õpetajat) ning nende õpetajate osakaal kasvaks vaadeldavas grupis 20%-lt 45%-le. Sarnaselt põhikooli õpetajatega, oleks eestikeelsele õppele üleminekuga seoses keelenõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arvu kasv suurim just Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, kohalike omavalitsuste vaates aga Tallinnas, Narvas ja Kohtla- Järvel (vt tabel 7). Tabel 7. Eestikeelsele õppele üleminekul keelenõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Eestikeelsele õppele üleminekul keelenõuetele Maakonnad Kohalikud omavalitsused vastavus Kohtla- Harju Ida-Viru Tartu Järve Narva Tallinn keelenõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arv 2021/2022. õa seisuga muu õppekeelega koolides 331 203 16 57 100 284 keelenõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa seisuga muu õppekeelega koolides 206 75 13 21 40 179 keelenõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaal- ja riigikoolides 339 206 20 57 102 290 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed Muudatuste rakendumisel kasvaks eesti keele nõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv 195 võrra (kokku 310 õpetajat) ning nende õpetajate osakaal kasvaks vaadeldavas grupis 12%-lt 31%-le. Eestikeelsele õppele üleminekuga seoses oleks keelenõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arvu kasv suurim sarnaselt eelnevate õpetajate gruppidega Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, kohalike omavalitsuste vaates aga Tallinnas, Narvas ja Tartu linnas (vt tabel 8). Tabel 8. Eestikeelsele õppele üleminekul keelenõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Maakonnad Kohalikud omavalitsused 28 Siinkohal tuleb meeles pidada, et enamik õpetajaid on mitme aine õpetajad, seega kajastub üks õpetaja rohkem kui ühe aine õpetajate hulgas.  Eestikeelsele õppele üleminekul keelenõuetele Tartu vastavus Harju Ida-Viru Tartu Narva Tallinn linn keelenõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv 2021/2022. õa seisuga muu õppekeelega koolides 224 64 13 61 202 13 keelenõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa seisuga muu õppekeelega koolides 151 27 12 26 140 12 keelenõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaal- ja riigikoolides 279 97 16 68 240 15 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed Õppeainete vaates kasvaks kõige rohkem keelenõuetele mittevastavate gümnaasiumiastme õpetajate arvu kasvu alusel valikkursuste (+48), matemaatika (+40), vene keele (kahe õppekeelega koolis, +35), inglise keele (+32) ja kirjanduse (kahe õppekeelega koolis, +18) õpetajate hulga. Potentsiaalselt võib üldhariduskoolides olla puuduliku keeleoskusega õpetajate hulk pärast eestikeelsele õppele üleminekut suurem, kuna EHISe andmed ei võimalda hinnata kõigi õpetajate keeleoskuse vastavust nõuetele. Muutused õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavuses eestikeelsele õppele üleminekul EHISe 2021/2022. õa andmetel Eespool kirjeldatud eeldusest lähtuvalt kasvaks eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate põhikooliastmete õpetajate arv 1348 võrra (kokku 1764 õpetajat) ning nende õpetajate osakaal kasvaks vaadeldavas grupis 13%-lt 56%-le. Kvalifikatsiooninõutele mittevastavate põhikooli õpetajate arvu kasvu alusel oleks enim probleeme Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, kohalike omavalitsuste vaates aga Tallinnas, Narvas ja Kohtla-Järvel (vt tabel 9). Tabel 9. Eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate põhikooliastmete õpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Kohalikud Eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele Maakonnad omavalitsused vastavus Ida- Kohtla- Harju Viru Tartu Järve Narva Tallinn kvalifikatsiooninõutele mittevastavate põhikooli õpetajate arv 2021/2022. õa andmete alusel muu õppekeelega koolides 952 565 80 180 249 764 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate põhikooli õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa andmetega muu õppekeelega koolides 775 452 46 126 222 669 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate põhikooli õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaal- ja riigikoolides 1798 656 350 182 268 1161 Allikas: EHS 2021/2022. õa andmed Kõige rohkem suureneks põhikooli õpetajate hulgas kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv matemaatikaõpetajate (+343), klassiõpetajate (+230), loodusõpetuse (+222), vene keele (kahe õppekeelega koolis, +186) ja inglise keele õpetajate (+170) hulgas. Eeldusest lähtuvalt kasvaks eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arv 538 võrra (kokku 703 õpetajat) ning nende õpetajate osakaal kasvaks vaadeldavas grupis 13%-lt 54%-le. Eestikeelsele õppele üleminekuga seoses oleks sarnaselt põhikooli õpetajatele, kvalifikatsiooninõutele mittevastavate I kooliastme õpetajate arvu kasvu alusel enim probleeme Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, omavalitsuste vaates aga Tallinnas, Narvas ja Kohtla-Järvel (vt tabel 10). Tabel 10. Eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Eestikeelsele õppele üleminekul Maakonnad Kohalikud omavalitsused kvalifikatsiooninõuetele vastavus Kohtla- Harju Ida-Viru Tartu Järve Narva Tallinn kvalifikatsiooninõutele mittevastavate I kooliastme õpetajate arv 2021/2022. õa andmete alusel muu õppekeelega koolides 338 232 22 76 101 306 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa andmetega muu õppekeelega koolides 313 182 13 49 90 269 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate I kooliastme õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaal- ja riigikoolides 686 262 137 76 103 444 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed Negatiivse stsenaariumi korral kasvaks eestikeelsele õppele üleminekuga seoses kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv 295 võrra (kokku 364 õpetajat) ning nende õpetajate osakaal kasvaks vaadeldavas grupis 7%-lt 37%-le. Kvalifikatsiooninõutele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arvu kasv oleks suurim Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, kohalike omavalitsuste vaates aga Tallinnas, Narvas ja Maardus (vt tabel 11). Tabel 11. Eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arvu kasvu alusel kolm kõige problemaatilisemat maakonda ja kohalikku omavalitsust Eestikeelsele õppele üleminekul Maakonnad Kohalikud omavalitsused kvalifikatsiooninõuetele vastavus Harju Ida-Viru Tartu Maardu Narva Tallinn kvalifikatsiooninõutele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv 2021/2022. õa andmete alusel muu õppekeelega koolides 256 76 15 24 67 213 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arvu kasv võrreldes 2021/2022. õa andmetega muu õppekeelega koolides 213 62 11 15 60 195 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv 2021/2022. õa andmetel peale üleminekut kõigis munitsipaal- ja riigikoolides 495 145 58 31 78 379 Allikas: EHIS 2021/2022. õa andmed Õppeainete alusel kasvaks eestikeelsele õppele üleminekul kvalifikatsiooninõutele mittevastavate gümnaasiumi õpetajate arv enim valikkursuste, matemaatika, vene keele, inglise keele ja kirjanduse õpetajate arv. Valikainete õpetajate arv kasvaks 76, matemaatikaõpetajate arv 60, vene keele (kahe õppekeelega koolides) õpetajate 58, inglise keele õpetajate arv 39 ja kirjanduse (kahe õppekeelega koolides) õpetajate arv 35 õpetaja võrra. Potentsiaalselt võib üldhariduskoolides kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate hulk olla pärast eestikeelsele õppele üleminekut veel suurem, kuna EHISe andmed ei võimalda hinnata kõigi õpetajate keeleoskuse vastavust nõuetele. 2. Lihtsustatud eeldustele põhinev stsenaarium: mis juhtuks siis, kui tööle asunud õpetajad vastaksid keelenõuetele ning varem töötanud õpetajatest saavutaks igal järgneval õppeaastal kõrgtasemel eesti keele oskuse 25%. Muutused õpetajate keeleoskuse nõuetele vastavuses eestikeelsele õppele üleminekul EHISe 2021/2022. õa andmetel Eeldused: - Vaatlusalune õpetajate grupp: 2021/2022. õa eesti/vene ja vene õppekeelega riigi- ja munitsipaalkoolide õpetajad alustanud, varem töötanud ja lahkunud õpetajate lõikes, eeldatakse, et õpetajate arv jääb neis gruppides järgnevatel õppeaastatel kuni 2030. a samaks. - 2022/2023. õa pole olukord muutunud võrreldes 2021/2022. õa-ga. - Alates 2023/2024. õa-st ja edaspidi on õpetajaametis alustanud õpetajad eesti keele nõuetele vastavad. - Alates 2024/2025. õa-st ja järgnevatel õppeaastatel tõstab 25% kõigist varem töötanud eesti keele nõuetele mittevastanud õpetajatest eesti keele oskuse C1-tasemele koolitustel osalemise tulemusel. - Varem töötanud õpetajate jaotus keelenõuetele mittevastavateks ja nõuetele vastavateks muutub alates 2024/2025. õa-st ja edaspidi eelmise õppeaasta õpetajate keelenõuetele vastavuse osakaaludest lähtuvalt. Alustanud ja lahkunud õpetajate arvud jäävad õppeaastati konstantseteks. - Keelenõuetele mittevastavate õpetajate hulka on arvatud nõuetele mittevastavad ja need õpetajad, kelle keeleoskuse tase pole teada, nõuetele vastavate õpetajate hulka on arvatud nõuetele vastavad õpetajad ja õpetajad, kelle emakeel on eesti keel. Munitsipaal- ja riigikoolide eesti/vene ja vene õppekeelega koolide põhikooliastmete õpetajad Tabel 12. Muudatused põhikooliastmete õpetajate eesti keele oskuse nõuetele vastavuses lihtsustatud eeldustele põhineva mudeli alusel Eesti keele nõuetele vastavus 21/22 22/23 23/24 24/25 25/26 26/27 27/28 28/29 29/30 ei vasta nõuetele 42 42 alustanud õpetajad vastab nõuetele 204 204 244 244 244 244 244 244 244 varem töötanud ei vasta nõuetele 762 762 762 706 460 276 153 61 0 õpetajad vastab nõuetele 2313 2313 2313 2363 2609 2793 2916 3008 3069 * sh 25% varem töötanud nõuetele mittevastanud õpetajatest, kelle riigikeele oskus vastab koolituse läbimise tõttu nõuetele 176 115 69 38 15 0 ei vasta nõuetele 58 58 58 58 58 58 58 58 58 lahkunud õpetajad vastab nõuetele 199 199 199 199 199 199 199 199 199 Kokku ei vasta nõuetele 746 746 704 471 287 149 57 -12 -58 keelenõuetele vastavus vastab nõuetele 2318 2318 2358 2585 2769 2907 2999 3068 3114 Keelenõuetele ei vasta nõuetele 23% 15% 9% 5% 2% 0% -2% vastavuse osakaalud vastab nõuetele 77% 85% 91% 95% 98% 100% 102% Allikas: EHIS 2020/2021. ja 2021/2022. õa andmed *osa õpetajatest vastas ning ei vastanud eesti keele oskuse nõuetele – töötasid rohkem kui ühes koolis või rohkem kui ühel ametikohal – sellised õpetajad kajastuvad ülal olevas tabelis mitmekordselt Eespool nimetatud eelduste alusel näitavad EHISe andmed, et 2021/2022. õa-l eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide põhikooli astmete õpetajad vastaksid kõik keeleoskuse nõuetele 2029/2030. õa-l ehk keelenõuetele vastav eesti keele oskus saavutataks selles õpetajate grupis kaheksa õppeaastaga (vt tabel 12). Selliste eelduste rakendamine kinnitab ülemineku perioodi vajadust. Et selle stsenaariumi puhul oleks tegemist lihtsustatud mudeliga ja reaalsuses oleks sellisel juhul üleminekuperiood pikem kui kaheksa aastat. Munitsipaal- ja riigikoolide eesti/vene ja vene õppekeelega koolide I kooliastme õpetajad Tabel 13. Muudatused I kooliastme õpetajate eesti keele oskuse nõuetele vastavuses lihtsustatud eeldustele põhineva mudeli alusel Eesti keele nõuetele vastavus 21/22 22/23 23/24 24/25 25/26 26/27 27/28 28/29 29/30 ei vasta nõuetele 20 20 alustanud õpetajad vastab nõuetele 99 99 117 117 117 117 117 117 117 varem töötanud ei vasta nõuetele 285 285 285 259 176 106 59 24 0 õpetajad vastab nõuetele 894 894 894 917 1000 1070 1117 1152 1176 * sh 25% varem töötanud nõuetele mittevastanud õpetajatest, kelle riigikeele oskus vastab koolituse läbimise tõttu nõuetele 65 44 26 15 6 0 ei vasta nõuetele 19 19 19 19 19 19 19 19 19 lahkunud õpetajad vastab nõuetele 80 80 80 80 80 80 80 80 80 Kokku ei vasta nõuetele 286 286 266 175 113 60 25 -1 -19 keelenõuetele vastavus vastab nõuetele 913 913 931 1019 1081 1134 1169 1195 1213 Keelenõuetele ei vasta nõuetele 22% 15% 9% 5% 2% 0% -2% vastavuse osakaalud vastab nõuetele 78% 85% 91% 95% 98% 100% 102% Allikas: EHIS 2020/2021. ja 2021/2022. õa andmed *osa õpetajatest vastas ning ei vastanud eesti keele oskuse nõuetele – töötasid rohkem kui ühes koolis või rohkem kui ühel ametikohal – sellised õpetajad kajastuvad ülal olevas tabelis mitmekordselt Selle stsenaariumi eelduste alusel näitavad EHISe andmed, et 2021/2022. õa-l eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide I koolistme õpetajad vastaksid kõik keeleoskuse nõuetele 2029/2030. õa-l ehk nõuetele vastav eesti keele oskus saavutataks selles õpetajate grupis kaheksa õppeaastaga (vt tabel 13). Selliste eelduste rakendamine kinnitab ülemineku perioodi vajadust. Et selle stsenaariumi puhul oleks tegemist lihtsustatud mudeliga ja reaalsuses oleks sellisel juhul üleminekuperiood pikem kui kaheksa aastat. Munitsipaal- ja riigikoolide eesti/vene ja vene õppekeelega koolide gümnaasiumi õpetajad Tabel 14. Muudatused gümnaasiumi õpetajate eesti keele oskuse nõuetele vastavuses lihtsustatud eeldustele põhineva mudeli alusel Eesti keele nõuetele vastavus 21/22 22/23 23/24 24/25 25/26 26/27 27/28 28/29 29/30 30/31 Alustanud ei vasta nõuetele 5 5 õpetajad vastab nõuetele 41 41 46 46 46 46 46 46 46 46 ei vasta nõuetele 156 156 156 151 104 66 38 19 9 0 Varem töötanud õpetajad vastab nõuetele 787 787 787 792 839 877 905 924 934 943 * sh 25% varem töötanud nõuetele mittevastanud õpetajatest, kelle riigikeele oskus vastab koolituse läbimise tõttu nõuetele 38 26 17 9 5 2 0 Lahkunud ei vasta nõuetele 9 9 9 9 9 9 9 9 9 9 õpetajad vastab nõuetele 60 60 60 60 60 60 60 60 60 60 Kokku ei vasta nõuetele 152 152 147 104 69 41 19 5 -2 -9 keelenõuetele vastavus vastab nõuetele 768 768 773 816 851 879 901 915 922 929 Keelenõuetele ei vasta nõuetele 16% 11% 7% 4% 2% 1% 0% -1% vastavuse osakaalud vastab nõuetele 84% 89% 93% 96% 98% 99% 100% 101% Allikas: EHIS 2020/2021. ja 2021/2022. õa andmed Lihtsustatud eeldustele põhineva stsenaariumi eelduste alusel vastaksid 2021/2022. õa-l eesti/vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide gümnaasiumi õpetajad eesti keele oskuse nõuetele 2030/2031. õa-l ehk keelenõuetele vastav eesti keele oskus saavutataks selles õpetajate grupis üheksa õppeaastaga (vt tabel 14). Kuna gümnaasiumi õpetajate puhul on nende eelduste alusel nõuetele vastava eesti keele oskuse saavutamise periood pikem kui I kooliastme või põhikooliastmete õpetajate puhul, siis võib ka reaalsuses muudatuste rakendumine olla gümnaasiumi õpetajate puhul veidi keerukam kui põhikooliastmete õpetajate puhul. Selliste eelduste rakendamine kinnitab ülemineku perioodi vajadust. Et selle stsenaariumi puhul oleks tegemist lihtsustatud mudeliga ja reaalsuses oleks sellisel juhul üleminekuperiood pikem kui üheksa aastat. Kvalifikatsiooninõuetele vastavuse muudatusi selle grupi õpetajate hulgas ei saa vaadelda nende eelduste juures, kuna ei ole teada, kuidas muutub varem töötanud õpetajate hulgas kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate jaotus. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ning ebasoovitavate mõjude risk Eestikeelsele õppele ülemineku muudatuste mõju on laialdane ja regionaalne, see puudutab kõiki üldhariduskoolide õpetajaid, kes ei valda eesti keelt nõutud tasemel. Tegemist on tugeva mõjuga indiviidi tasandil, sest lisaks õpetajale esitatavale keeleoskuse nõudele, võib rakendatav muudatus omada mõju ka õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavusele. Mõju muudatusele on individuaalne, muudatustega kaasnevatele keelenõuetele vastavuse saavutamine on õpetaja sisemise motivatsiooni küsimus, see võib omada indiviidile nii positiivset kui negatiivset mõju. Lisaks motivatsioonile panustada keeleõppesse läbi täienduskoolituse, omab õpetaja eesti keele oskuse paranemisele mõju ka eestikeelse keskkonna olemasolu ning eesti keelse meedia jälgimine. Tõenäoliselt on muudatusel suurem mõju õpetajatele, kelle eesti keele oskus on tasemel A2 või B1 ning väiksem neile, kelle eesti keele oskus on tasemel B2. Õpetajate puhul avaldub negatiivne mõju juhul, kui õpetajal pole sisemist motivatsiooni parandada eesti keele oskuse taset (nt pensionieelik, tähtajaline elamisluba, soovimatus õppida eesti keelt). St et õpetajana edasi töötamine muutub küsitavaks, võimalik on mõju õpetaja staatusele tööturul, tema sissetulekule. Negatiivset mõju õpetajate keeleoskuse parandamisele omab ka eestikeelse keelekeskkonna puudumine, sellisel juhul puudub õpetajal vajalikul tasemel eesti keele praktiseerimise võimalus. Keeleoskuse nõuetele vastavuse nõue võib suurendada õpetajate puudust. Puudus võib tekkida piirkondades, kus töötab suurel hulgas muukeelseid õpetajaid (Harju- ja Ida-Virumaa). Eestikeelsele õppele üleminek võib kaasa tuua rahvusvähemuste keelelise omapära ja keelekasutuse vähenemise. Üleminekut võib takistada ka tõik, et ei leita täienduskoolitusteks piisavalt eesti keele õpetajaid. Pole selge, kas vajadusel suudetakse puuduolevad õpetajad asendada nõuetele vastava ettevalmistusega õpetajad. Perioodil 2011/2012 - 2020/2021 aineõpetajate ja klassiõpetajate koolituse lõpetanutest töötas lõpetamisele järgneval õppeaastal üldhariduskoolides vastavalt keskmiselt 55% ja 77%, viiendal õppeaastal peale lõpetamist oli lõpetanutest tööl keskmiselt aga vastavalt 43% ja 64% (perioodil 2007/2008 - 2016/2017 lõpetanud). Kuna õppe kvaliteet võib langeda, võib Eesti positsioon rahvusvahelises hariduspildis muutuda negatiivsemaks. Positiivne mõju avaldub eelkõige lõimumises ja motivatsioonis õppida eesti keelt. Kavandatud muudatused panustavad üldhariduskoolide õpetajate eesti keele oskuse parandamisse, mis võib mõjutada ka lõimumist – need õpetajad hakkavad osa saama eesti kultuuriruumist, võivad hakata jälgima eestikeelset meediat, suhtlusvõrgustik võib laieneda. Eestikeelne õpe aitab ühtlustada ka üle Eesti üldhariduskoolide õppe sisu ja kvaliteeti (õppematerjalide, metoodikate ühtlustumine), seda erinevatele rahvusgruppidele. Keeleoskuse parandamine võimaldaks omakorda tegeleda rohkem nii iseseisva enesetäiendamisega kui osaleda koolitustel, sest eesti keelsed materjalid ja eestikeelsed koolitused muutuksid õpetajatele kättesaadavaks. Rakendatavad muudatused võivad suureneda õpetajate vahetust koolide vahel vastastikkuse õppimise eesmärgil ja ka eesti keele õppe tõhustamiseks (eelkõige Harjumaa ja Ida-Virumaa koolid). Pikaajaliselt võib Eesti positsioon rahvusvahelises hariduspildis tõusta veelgi. Kui eestikeelsele õppele üleminek tõstab õpetajate motivatsiooni õppida eesti keelt, siis võib realiseeruda ka eestikeelsele õppele täielik üleminek aastaks 2030. Eestikeelsele õppele üleminek Eesti üldhariduskoolides võib tekitada motivatsiooni rohkemates õpetajakoolituse lõpetanutes asuda tööle õpitud erialal ja seda üle Eesti, sest peale muudatuste rakendumist puuduksid piirkondlikud õppekeele eripärad (mõju õpetajate asendamisele). Mõju sihtrühm: riik (üldhariduskooli õpetajate toetamisel õppekeele muutuse läbiviimisel) Mõju valdkond: majanduslik mõju Mõju kirjeldus Õpetajate toetamine seoses eestikeelsele õppele üleminekuga toob kaasa lisakulud riigile. Töötamine eesti keelest erineva emakeelega ja eri kooliastmete õppuritega, nõuab õpetajatelt uusi teadmisi ja oskusi (kompetentse) ning nende omandamist tuleb riigil rahaliselt toetada. Seega on tarvis leida rahastus nii õpetajate eesti keele õppe kui ka erinevate täienduskoolituste (näit metoodika-, õppeprotsessi läbiviimine muukeelsele õpilasele, uute õppematerjalide rakendamise koolitused) läbi viimiseks ning uute õppematerjalide loomiseks. Lisaks eesti keele koolituste rahastamisele, tuleb leida rahastus ka koolitustel omandatu hindamiseks ehk eesti keele tasemeeksamite läbi viimiseks. Koolitustel osalemine võib tuua kaasa täiendavad kulud seoses transpordi või majutusega, kuna pole kindel, kas eelkõige probleempiirkondades suudetakse tagada eesti keele õpe koha peal vajaminevas mahus või tuleb õpetajatel läbida vajalikud koolitused kodukohast kaugemal. Uued õppemetoodikad ja õpikäsitlus võib vajada täiendavate erinevate tehniliste seadmete või õppevara soetamist. Kuna eestikeelsele õppele üleminek tähendab nende õpetajate jaoks, kes hakkavad eesti keeles õpetama eesti keelest erineva emakeelega lapsi, töökoormuse suurenemist (osade õpetajate puhul paralleelselt koos eesti keele õppega), oleks õiglane see kompenseerida töötasu tõstmise näol. Kaaluda võiks õpetajate palkade tõstmist diferentseeritult ja/või regioonipõhiselt, st, et enam tõsta eelkõige nende õpetajate palku, keda see muudatus otseselt puudutab (seda eelkõige enimmõjutatud Harjumaal ja Ida-Virumaal). Mõistlik oleks panustada aga kõigi õpetajate töötasu suurendamisse, kuna ainult teatud piirkondade või õpetajate grupi töötasu suurendamine võib kaasa tuua õpetajate üle ostmist. Ka koolide vaheline heade praktikate ja kogemuste jagamine võib tähendada täiendavaid lähetuste kulusid. Kui juba töötavad õpetajad ei suuda muudatustega kaasa minna, st et ei suuda omandada kõrgtasemel eesti keele oskust ja muid eesti keelsele õppele üleminekuga seotud vajalikke teadmisi ja oskusi, tekib vajadus uute õpetajate järele ja seda eelkõige Harju- ja Ida-Virumaal. Õpetajate puuduse kontekstis võiks kaaluda teatud hüvede suurendamist või loomist. Nimetatud piirkondades võiks kaaluda uute õpetajate värbamisel nende eluaseme üürikulude või teatud osas ostukulude kompenseerimist. Õpetajate lähtetoetuse suurust peaks tõstma, kaaluda võiks regionaalselt diferentseerimist. Pikemas perspektiivis tuleks mõelda ka nende õpetajate ümberõppega seotud kulude peale, kes ei suuda või ei taha muudatustega kaasa minna. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ning ebasoovitavate mõjude risk Majanduslike mõjude ulatus on laialdane, sest need puudutavad kogu Eesti üldhariduskoolide õpetajaskonda, laiemalt kõiki Eesti maksumaksjaid. Mõistlik oleks teatud hüved (palgatõus) planeerida kogu õpetajaskonnale, erisustega enimpuudutatud piirkondadele, et mitte suurendada õpetajate lahkumist ametist. Eespool esitatud tegevuste ja hüvede rahastuse vajadus on vähemalt kogu ülemineku perioodi lõpuni kuni 2030. aastani, õpetajate palgatõusu ootus on aga pidev. Kahjuks pole teada, kas leitakse rahaline kate kõigile võimalikele kuludele, seda praeguses ebakindlas majandussituatsioonis ning niigi järjest suureneva riigieelarve defitsiidi tingimustes. Keeruline on hinnata eesti keele tasemeeksamite läbiviimisega, õpetajate lähetustega (koolitused, praktikate jagamine), võimaliku eluaseme üüri/ostukulude ja lähtetoetustega seotud mahtu, kuna need kulud sõltuvad õpetajate motivatsioonist kaasa minna muudatustega. Negatiivne mõju avaldub juhul, kui pakutavad hüved ei ole tasakaalus õpetajatelt nõutava pingutusega. Kui õpetajate palka tõstetaks, siis pakutav palgalisa ei pruugi olla piisavaks motivaatoriks suureneva töökoormusega töötada ja enesearengusse panustada. Kui nt töötasu tõsta ainult eestikeelsele õppele üleminekust enim mõjutatud Harju- ja Ida-Virumaa õpetajatel, võib see kaasa tuua õpetajate üle ostmise, mis võib suurendada õpetajate puudust kas siis enimmõjutatud piirkondade lähialadel. Erinevad piirkonnad võivad hakata õpetajaid üle ostma, sest õpetajatele pakutakse lisahüvesid kõrgema palga või muude hüvede näol. Positiivne mõju avaldub juhul, kui õpetajad on motiveeritud eestikeelsele õppele üleminekuga seotud muudatustega kaasa tulema. Palkade tõstmine piisaval määral oleks kindlasti üheks suurimaks motivaatoriks õppida keelt ja omandada uusi vajalikke teadmisi, et muudatuste rakendumisega toime tulla. Õpetajate sissetulekute kasvades paraneks õpetajate majanduslik toimetulek, see võib kaasa aidata õpetajate puuduse vähendamisele ning õpetaja ameti atraktiivsuse kasvule. Lisahüve näit tasuta või soodustingimustel saadava eluaseme näol võib motiveerida uusi õpetajate kandidaate asuma tööle eelkõige just Harju- ja Ida-Virumaa koolidesse. Lähtetoetuse suurendamine võib tuua Eesti koolidesse rohkem õpetajakoolituse lõpetanuid. Üle-eestiline õpetajate arvestatav palgatõus võiks leevendada õpetajate puudust. Mõju sihtrühm: kutsekeskharidusõppe õpetajad Eestikeelsele haridusele üleminek puudutab ainult neid õpetajaid, kes õpetavad kutsekeskharidusõppes. Seitsmes kutsekeskharidusõpet läbi viivas kutseõppeasutuses - Tallinna Polütehnikumis, Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis, Tallinna Teeninduskoolis, Tallinna Tööstushariduskeskuses, Tallinna Kopli Ametikoolis, Tallinna Ehituskoolis ja Ida- Virumaa Kutsehariduskeskuses töötas 2021/2022. õa-l kokku 571 õpetajat29. Vaatluse all on kõik nimetatud koolide õpetajad, kuna EHISe andmete alusel ei saa eristada ainult kutsekeskharidusõppe õpetajaid. 2021/2022. õa andmed näitavad, et 571 õpetajast 57 (10%) õpetaja eesti keele oskus ei vastanud nõuetele. 38 (7%) õpetaja eesti keele oskuse taset ja seega ka vastavust nõuetele polnud võimalik EHISe andmetel tuvastada. Eesti keelt emakeelena kõnelevaid õpetajaid oli nimetatud koolides 318 ja nõuetele vastava eesti keele oskusega 158. Üldharidusainete õpetajaid töötas seitsmes nimetatud kutseõppeasutuses kokku 55 ja kutseõpetajaid 543. Kutseõpetajatest ei vastanud eesti keele nõuetele 55 ehk 10%, neli (7%) üldharidusainete õpetajatest ei vallanud riigikeelt nõuetele vastaval tasemel. Enim eesti keele oskuse nõuetele mittevastavaid kutseõpetajaid töötas Ida-Viru Kutsehariduskeskuses – 37, st et 67% kõigist eesti keelt nõuetele mittevastavatest eespool nimetatud kutseõppeasutuse kutseõpetajatest töötas just nimetatud kutseõppeasutuses. Kvalifikatsiooninõuetele ei vastanud 571 õpetajast 133 ehk 23%, kvalifikatsiooninõuetele vastas 438 (77%) õpetajatest. Enim kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid töötas Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses (83) ja Tallinna Tööstushariduskeskuses (23). Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Muudatus ei mõjuta kogu kutsehariduse õpetajaskonda, vaid ainult seitsme Tallinna ja Ida- Virumaa kutseõppeasutuse kutsekeskhariduse õppe õpetajaid, kes ei valda nõutud tasemel eesti keelt. St, et neid kutsekeskhariduse õppe õpetajaid, kelle eesti keele oskus on madalam C1- tasemest ja kelle emakeel ei ole eesti keel või kes ei ole eesti keeles omandanud tasemeharidust (bakalaureusekraad või rakenduskõrgharidus või vastav kvalifikatsioon). Eestikeelsele õppele üleminekuga seoses hakkaks õppe kvaliteeti mõjutama kutsekeskharidusõppe õpetajate eesti keele oskus. Muudatuste rakendumisel kasvaks nende õpetajate hulk, kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele. Eesti keele oskuse taseme tõstmine sõltub aga õpetaja motivatsioonist õppida eesti keelt ning eesti keele õppe võimaluste tagamisest. Tekib nõudlus eri tasemega eesti keele kursuste järele. Eestikeelsele õppele üleminek mõjutaks ka seitsme kutsekeskharidusõpet läbiviiva kutseõppeasutuse õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavust. Kui juba töötavad õpetajad, kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele, keeleoskuse parandamisse ei panustaks, kasvaks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate hulk. See mõjutab omakorda ka nende õpetajate töösuhet. Laiemalt võib eestikeelsele õppele üleminek seega mõjutada kutsekeskharidusõppe õpetajate tööhõivet, st suurendada töötust, kui õpetaja ei suuda kohaneda muudatustega kaasnevate nõuetega. Keeleoskuse nõuet mittetäitvad õpetajad võivad liikuda teistesse tegevusvaldkondadesse või asuda tööle kutseõppeasutustes mitte kutsekeskhariduse õpetajatena või asuda tööle teistesse kutseõppeasutustesse. See võib aga omakorda suurendada õpetajate puudust eelkõige just kutsekeskharidusõppe õppekavade õpetajate hulgas. Võib tekkida ka oht, et hakkab kasvama võlaõiguslike lepingutega õppeteenuse pakkujate hulk, kuna võlaõigusliku suhte loomise eeldus pole kvalifikatsiooninõuete täitmise tingimus, kuna otseselt ei täideta õpetaja ametikohta, vaid osutatakse teenust. Siiani on kutseõppeasutuste õpetajaskonnas olnud selliseid õppeteenuse pakkujaid ligikaudu 20% kogu õpetajaskonnast. 29 Õpetajad kutseõppeasutustes: üldharidusainete õpetajad ja kutseõpetajad ning juhid ja tugispetsialistid, kes tegelevad õppetööga; 10.11.2021 seisuga kehtivate lepingutega, va need, kelle leping on ajutiselt peatatud; õpetajateks loetakse nii töötajaid kui võlaõiguslike lepingute alusel õppeteenuse pakkujaid. Plaanitav muudatus võimaldaks kutsekeskharidusõppe õpetajatel hakata kasutama samu õppematerjale ning jagada ja omandada samu õpetamismetoodikaid. See peaks omakorda ühtlustama erinevates kutseõppeasutustes antava kutsekeskhariduse kvaliteeti ning õppe sisu. Samuti võimaldaks üleminek eestikeelsele õppele teha tihedamat koostööd ka gümnaasiumide õpetajatega. Ühtsete õppematerjalide ning õppemeetodite kasutusele võtmine võib kaasa tuua vajaduse uute, täiendatud õppematerjalide järele. Õppe sisu ühtlustumine mõjutab õpetaja enesetäienduse vajadust – nt tekib vajadus teatud ainete/ainevaldkondade täienduskoolituste järele. Samuti eeldab eestikeelsele õppele ülemineku protsess kutsekeskhariduse õppurite kaasatust ja usaldust, sellele saavad kaasa aidata õpetajad, selgitades muudatusi õppeprotsessis ning õppurite rolli protsessi õnnestumises. 1. Negatiivne stsenaarium: mis juhtuks siis, kui säiliks 2021/2022. õa olukord Eeldus: peale muudatuste rakendumist töötaksid samades seitsmes kutseõppeasutuses, kus viidi 2021/2022. õa-l läbi kutsekeskharidusõpet, täpselt samad õpetajad (sama koosseis) ja need õpetajad, kelle eesti keele oskus ei vastanud nimetatud õppeaastal eesti keele oskuse nõutele, ei teeks midagi, et parandada enda eesti keele oskust. Selle stsenaariumi rakendumise tõenäosus on minimaalne. Muutused õpetajate keeleoskuse nõuetele vastavuses eestikeelsele õppele üleminekul EHISe 2021/2022. õa andmetel Et EHISe andmetes pole eristatavad kutsekeskharidusõppe õpetajad, võetakse vaatluse alla kõik seitsme kutsekeskharidusõpet läbiviiva kutseõppeasutuse õpetajad. Muudatuste rakendumisel kasvaks eesti keele nõuetele mittevastavate õpetajate arv 92 õpetaja võrra (kokku 149 õpetajat) ning eesti keele nõuetele ei vastaks 26% kutsekeskharidust läbiviivate kutseõppeasutuste õpetajatest (tõus 10%-lt 26%-le). Eestikeelsele õppele üleminekul oleksid keelenõuetele mittevastavate õpetajate arvu alusel suurimad probleemid Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses (83), Tallinna Tööstushariduskeskuses (21) ning Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis (17). Potentsiaalselt võib kutsekeskharidusõpet läbiviivates kutseõppeasutustes olla puuduliku keeleoskusega kutsekeskhariduse õppekavade õpetajate hulk suurem, kuna EHISe andmed ei võimalda hinnata kõigi õpetajate keeleoskuse vastavust nõuetele. Eestikeelsele õppele üleminek omaks mõju eelkõige kutseõpetajate eesti keele oskusele, eesti keele nõuetele mittevastavate kutseõpetajate arv kasvaks 90 võrra (kokku 145). Üldharidusainete õpetajate eesti keele oskusele oleks eesti keelsele õppele ülemineku mõju tagasihoidlik, keelenõuetele mittevastavate üldharidusainete õpetajate arv tõuseks kuue õpetaja võrra. Muutused õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavuses eestikeelsele õppele üleminekul EHISe 2021/2022. õa andmetel Negatiivse stsenaariumi rakendumisel kasvaks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate hulk kutsekeskharidust läbiviivates kutseõppeasutustes 97 võrra (kokku 230 õpetajat), kõigist 571 õpetaja hulgas oleks sellisel juhul kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid 40% (kasv 23%-lt 40%-le). Enim kasvaks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv ja osakaal Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses (+34), Tallinna Tööstushariduskeskuses (+21) ja Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis (+16). 2021/2022. õa andmetel kasvaks peale eestikeelsele õppele üleminekut kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate kutseõpetajate hulk kutsekeskharidusõpet läbiviivates koolides 93, üldharidusainete õpetajate hulgas aga ainult 10 õpetaja võrra.  2. Lihtsustatud eeldustele põhinev stsenaarium: mis juhtuks siis, kui tööle asunud õpetajad vastaksid keelenõuetele ning varem töötanud õpetajatest saavutaks igal järgneval õppeaastal kõrgtasemel eesti keele oskuse 25%. Eeldused: - Vaatlusalune õpetajate grupp: 2021/2022. õa seitsme kutsekeskharidusõpet läbi viiva kutseõppeasutuse õpetajad alustanud, varem töötanud ja lahkunud õpetajate lõikes, eeldatakse, et õpetajate arv jääb neis gruppides järgnevatel õppeaastatel kuni 2030. a samaks. - 2022/2023. õa pole olukord muutunud võrreldes 2021/2022. õa-ga. - Alates 2023/2024. õa-st ja edaspidi on õpetajaametis alustanud õpetajad eesti keele nõuetele vastavad. - Alates 2024/2025. õa-st ja järgnevatel õppeaastatel tõstab 25% kõigist varem töötanud eesti keele nõuetele mittevastanud õpetajatest eesti keele oskuse C1 tasemele koolitustel osalemise tulemusel. - Varem töötanud õpetajate jaotus keelenõuetele mittevastavateks ja nõuetele vastavateks muutub alates 2024/2025. õa-st ja edaspidi eelmise õppeaasta õpetajate keelenõuetele vastavuse osakaaludest lähtuvalt. Alustanud ja lahkunud õpetajate arvud jäävad õppeaastati samaks. - Keelenõuetele mittevastavate õpetajate hulka on arvatud nõuetele mittevastavad ja need õpetajad, kelle keeleoskuse tase pole teada, nõuetele vastavate õpetajate hulka on arvatud nõuetele vastavad õpetajad ja õpetajad, kelle emakeel on eesti keel. Tabel 15. Muudatused kutsekeskhariduse õpet läbiviivate kutseõppeasutuste õpetajate eesti keele oskuse nõuetele vastavuses lihtsustatud eeldustele põhineva mudeli alusel Eesti keele nõuetele vastavus 21/22 22/23 23/24 24/25 25/26 26/27 27/28 ei vasta nõuetele 15 15 Alustanud õpetajad vastab nõuetele 61 61 76 76 76 76 76 ei vasta nõuetele 80 80 80 64 35 10 0 Varem töötanud õpetajad vastab nõuetele 415 415 415 431 460 485 495 * sh 25% varem töötanud nõuetele mittevastanud õpetajatest, kelle riigikeele oskus vastab koolituse läbimise tõttu nõuetele 16 9 2 0 ei vasta nõuetele 15 15 15 15 15 15 15 Lahkunud õpetajad vastab nõuetele 60 60 60 60 60 60 60 Kokku keelenõuetele ei vasta nõuetele 80 80 65 33 11 -8 -15 vastavus vastab nõuetele 416 416 431 463 485 504 511 Keelenõuetele vastavuse ei vasta nõuetele 13% 7% 2% -2% -3% osakaalud vastab nõuetele 87% 93% 98% 102% 103% Allikas: EHIS 2020/2021. ja 2021/2022. õa andmed Lihtsustatud eeldustele põhineva stsenaariumi eelduste alusel näitavad EHISe andmed, et 2021/2022. õa-l kutsekeskharidust läbi viivate kutseõppeasutuste õpetajad vastaksid kõik eesti keele oskuse nõuetele 2027/2028. õa-l ehk keelenõuetele vastav eesti keele oskus saavutataks selles õpetajate grupis kuue õppeaastaga (vt tabel 15). Selliste eelduste rakendamine kinnitab ülemineku perioodi vajadust. Et selle stsenaariumi puhul oleks tegemist lihtsustatud mudeliga ja reaalsuses oleks sellisel juhul üleminekuperiood pikem kui kuus õppeaastat. Kvalifikatsiooninõuetele vastavuse muudatusi selle grupi õpetajate hulgas ei saa vaadelda nende eelduste juures, kuna ei ole teada, kuidas muutub varem töötanud õpetajate hulgas kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate jaotus. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ning ebasoovitavate mõjude risk Eestikeelsele õppele ülemineku muudatuste mõju ei ole laialdane, see puudutab ainult kutsekeskharidusõppe õpetajaid, kes ei valda eesti keelt nõutud tasemel. Samuti on tegemist regionaalse mõjuga, kuna kutsekeskharidusõpe toimub ainult Tallinnas ja Sillamäel. Tegemist on tugeva mõjuga indiviidi tasandil, sest lisaks õpetajale esitatavale eesti keele oskuse nõudele, võib rakendatav muudatus omada mõju ka õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavusele. Mõju muudatusele on individuaalne, muudatustega kaasnevatele keelenõuetele vastavuse saavutamine on õpetaja sisemise motivatsiooni küsimus, see võib omada indiviidile nii positiivset kui negatiivset mõju. Lisaks motivatsioonile panustada keeleõppesse läbi täienduskoolituse, omab õpetaja eesti keele oskuse paranemisele mõju ka eestikeelse keskkonna olemasolu ning eesti keelse meedia jälgimine. Tõenäoliselt on muudatusel on suurem mõju õpetajale, kelle eesti keele oskus on tasemel A2 või B1 ning väiksem mõju õpetajale, kelle eesti keele oskus on tasemel B2. Õpetajate puhul avaldub negatiivne mõju juhul, kui õpetajal pole sisemist motivatsiooni parandada eesti keele oskuse taset (näit pensionieelik või pensioniealine, soovimatus õppida eesti keelt), st et õpetajana edasi töötamine muutub küsitavaks, võimalik mõju õpetaja staatusele tööturul, sissetulekule. Negatiivset mõju õpetajate keeleoskuse parandamisele omab ka eestikeelse keelekeskkonna puudumine, õpetajal puudub vajalikul tasemel eesti keele praktiseerimise võimalus. Kuna seitse kutsekeskharidusõpet pakkuvat kutseõppeasutust asuvad Ida-Virumaal ja Harjumaal, on nimetatud negatiivse mõju oht suur. C1-tasemel eesti keele oskuse nõue võib suurendada kutsekeskharidusõppe õpetajate puudust. EHISe andmed näitavad, et perioodil 2011/2012 - 2020/2021 kutseõpetajate koolituse lõpetanutest töötas lõpetamisele järgneval õppeaastal kutseõppeasutustes keskmiselt 26% ja aineõpetajate koolituse lõpetanutest keskmiselt ainult 2%, viiendal õppeaastal peale lõpetamist oli kutseõpetajate ja aineõpetajate koolituse lõpetanutest tööl kutseõppeasutustes keskmiselt vastavalt veerand ja 3% (perioodil 2007/2008 - 2016/2017 lõpetanud). Kuna siinkohal on vaatluse all ainult seitse kutseõppeasutust, siis kutsekeskhariduseõppe õpetajate hulgas on õpetajakoolituse lõpetanute järelkasv ilmselt minimaalne. Kuna õppe kvaliteet võib langeda, võib Eesti positsioon rahvusvahelises hariduspildis muutuda negatiivsemaks. Eestikeelsele õppele üleminek võib kaasa tuua rahvusvähemuste keelelise omapära ja keelekasutuse vähenemise. Õpetajate puhul avaldub positiivne mõju eelkõige lõimumises ja motivatsioonis õppida eesti keelt. Eelnõuga kavandatud üleminek eestikeelsele õppele panustab seitsme kutseõppeasutuse kutsekeskharidusõppe õpetajate eesti keele oskuse parandamisse, mis võib mõjutada ka lõimumist – õpetajad hakkavad osa saama eesti kultuuriruumist, võivad hakata jälgima eestikeelset meediat, suhtlusvõrgustik võib laieneda. Eestikeelne õpe aitab ühtlustada ka kutsekeskharidusõppe sisu ja kvaliteeti (õppematerjalide, metoodikate ühtlustumine), seda erinevatele rahvusgruppidele. Keeleoskuse parandamine võimaldaks omakorda tegeleda rohkem nii iseseisva enesetäiendamisega kui osaleda väga erinevatel koolitustel, sest eesti keelsed materjalid muutuksid õpetajatele kättesaadavaks. Võib toimuda ka õpetajate vahetus koolide vahel vastastikkuse õppimise eesmärgil ja ka eesti keele õppe tõhustamiseks. Pikaajaliselt võib Eesti positsioon rahvusvahelises hariduspildis tõusta veelgi. Kui eestikeelsele õppele üleminek tõstab kutsekeskhariduse õppe õpetajate motivatsiooni õppida eesti keelt, siis võib realiseeruda ka eestikeelsele õppele täielik üleminek aastaks 2030. Eestikeelsele õppele üleminek kutsekeskharidusõpet pakkuvates kutseõppeasutustes võib tekitada motivatsiooni rohkemates õpetajakoolituse lõpetanutes asuda tööle õpitud erialal, sest muudatuste rakendumisel puudub piirkondlik õppekeele eripära (mõju õpetajate asendamisele). Mõju sihtrühm: riik (kutsekeskhariduse õppe õpetajate toetamisel õppekeele muutuse läbiviimisel) Mõju valdkond: majanduslik mõju Mõju kirjeldus Õpetajate toetamine seoses eestikeelsele õppele üleminekuga, toob kaasa lisakulud riigile. Töötamine eesti keelest erineva emakeelega kutsekeskhariduse õppuritega, nõuab õpetajatelt uusi teadmisi ja oskusi (kompetentse) ning nende omandamist tuleb riigil rahaliselt toetada. Seega on tarvis leida lisarahastus nii õpetajate eesti keele õppe kui ka erinevate täienduskoolituste (näit metoodika-, õppeprotsessi läbiviimine eesti keelest erineva emakeelega õpilasele, uute õppematerjalide rakendamise koolitused) läbi viimiseks ning uute õppematerjalide loomiseks. Lisaks eesti keele koolituste rahastamisele, tuleb leida rahastus ka koolitustel omandatu hindamiseks ehk eesti keele tasemeeksamite läbi viimiseks. Koolitustel osalemine võib tuua kaasa täiendavad kulud seoses transpordi või majutusega, kuna pole kindel, kas eelkõige probleempiirkondades suudetakse tagada eesti keele õpe koha peal vajaminevas mahus või tuleb õpetajatel läbida vajalikud koolitused kodukohast kaugemal. Uued õppemetoodikad ja õpikäsitlus võib vajada täiendavate erinevate tehniliste seadmete või õppevara soetamist. Kuna eestikeelsele õppele üleminek tähendab kutsekeskhariduse õppe õpetajate jaoks töökoormuse suurenemist (osade õpetajate puhul paralleelselt koos eesti keele õppega), oleks õiglane see kompenseerida töötasu tõstmise näol. Kaaluda võiks õpetajate palkade tõstmist diferentseeritult, st, et enam tõsta eelkõige nende õpetajate palku, keda see muudatus otseselt puudutab. Mõistlik oleks panustada aga kõigi õpetajate töötasu suurendamisse, kuna ainult teatud piirkondade või õpetajate grupi töötasu suurendamine võib kaasa tuua õpetajate üle ostmist. Ka kutseõppeasutuste vaheline heade praktikate ja kogemuste jagamine võib tähendada täiendavaid lähetuste kulusid. Kui juba töötavad õpetajad ei suuda muudatustega kaasa minna, st et ei suuda omandada kõrgtasemel eesti keele oskust ja muid eesti keelsele õppele üleminekuga seotud vajalikke teadmisi ja oskusi, tekib seitsmes kutseõppeasutuses vajadus uute õpetajate järele. Õpetajate puuduse kontekstis võiks kaaluda laiemalt kutseõpetajate ja üldharidusainete õpetajate lähtetoetuse suurendamist (mitte ainult kutsekeskhariduse õpetajate), kaaluda võiks regionaalselt diferentseerimist. Pikemas perspektiivis tuleks mõelda ka nende õpetajate ümberõppega seotud kulude peale, kes ei suuda või ei taha muudatustega kaasa minna. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ning ebasoovitavate mõjude risk Majanduslike mõjude ulatus võib olla laialdane sel juhul kui need puudutavad kogu Eesti kutseõppeasutuste õpetajaskonda, laiemalt kõiki Eesti maksumaksjaid. Laialdased mõjud oleksid seotud sellega, et palgatõus planeeritaks kogu kutseõppeasutuste õpetajaskonnale, võimalusel erisustega kutsekeskhariduse õppe õpetajatele, et mitte suurendada õpetajate lahkumist ametist. Eespool esitatud tegevuste ja hüvede (lisa)rahastuse vajadus on vähemalt kogu ülemineku perioodi lõpuni kuni 2030. aastani, õpetajate palgatõusu ootus on aga pidev. Kahjuks pole teada, kas leitakse rahaline kate kõigile võimalikele kuludele, seda praeguses ebakindlas majanduskliimas ning niigi järjest suureneva riigieelarve defitsiidi tingimustes. Keeruline on hinnata eesti keele tasemeeksamite läbiviimisega, õpetajate lähetustega (koolitused, praktikate jagamine), lähtetoetustega seotud mahtu, kuna need kulud sõltuvad õpetajate motivatsioonist kaasa minna muudatustega. Negatiivne mõju avaldub juhul, kui pakutavad hüved ei ole tasakaalus õpetajatelt nõutava pingutusega. Kui õpetajate palka tõstetaks, siis pakutav palgalisa ei pruugi olla piisavaks motivaatoriks suureneva töökoormusega töötada ja enesearengusse panustada. Kui näit töötasu tõsta ainult kutsekeskhariduse õppe õpetajatel, võib see kaasa tuua õpetajate üle ostmise, mis võib suurendada kutsekeskhariduse õpetajate puudust. Positiivne mõju avaldub juhul, kui õpetajad on motiveeritud eestikeelsele õppele üleminekuga seotud muudatustega kaasa tulema. Palkade tõstmine piisaval määral oleks kindlasti üheks suurimaks motivaatoriks õppida keelt ja omandada uusi vajalikke teadmisi, et muudatuste rakendumisega toime tulla. Õpetajate sissetulekute kasvades paraneks õpetajate majanduslik toimetulek, see võib kaasa aidata õpetajate puuduse vähendamisele ning õpetaja ameti atraktiivsuse kasvule. Lähtetoetuse suurendamine võib tuua kutseõppeasutustesse rohkem õpetajakoolituse lõpetanuid. Mõju sihtrühm: koolide, lasteaedade juhid ja tugispetsialistid Eestikeelsele õppele üleminek mõjutab lasteaedades, koolides ja kutseõppeasutustes ka neid töötajaid, kes toetavad õpetajaid õppe- ja kasvatustegevuses või juhivad ja koordineerivad seda tegevust. Seega puudutab eestikeelsele õppele üleminek ka lasteaedade, koolide ja kutseõppeasutuste juhte ning tugispetsialiste. Juhid 2021/2022. õa töötas eesti/vene ja vene õppekeelega lasteaedades 91 direktorit ja 75 õppealajuhatajat. Eesti keele oskuse nõuetele ei vastanud 16 (18%) direktorit ning 20 (27%) õppealajuhatajat. Ühe õppealajuhataja eesti keele oskuse tase on teadmata. Ülejäänud direktorid ja õppealajuhatajad vastasid keelenõuetele või on nende emakeel eesti keel. Peaaegu eranditult töötasid keeleoskusnõuetele mittevastavad direktorid ja õppealajuhatajad Harjumaa ja Ida- Virumaa eesti/vene ja vene õppekeelega30 munitsipaallasteaedades. Linnadest tõusid esile Tallinn, Narva ja Kohtla-Järve. Praktiliselt kõik nimetatud lasteaedade juhid vastasid kvalifikatsiooninõuetele (kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid direktoreid oli kolm ja õppealajuhatajaid kaks). Eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolides töötas 2021/2022. õa-l kokku 66 direktorit ja 97 õppealajuhatajat. Kuue (9%) direktori ja 12 (12%) õppealajuhataja eesti keele oskus ei vastanud keelenõuetele, kahe direktori ja viie õppealajuhataja eesti keele oskuse tase oli EHISe andmetel teadmata. Seega näitavad andmed, et enamik nimetatud üldhariduskoolide juhtidest vastasid 2021/2022. õa keelenõuetele. Pea eranditul töötasid need vähesed keelenõuetele mittevastavad üldhariduskoolide juhid Harju- ja Ida-Virumaal, erinevates kohalikes omavalitsustes. Eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide direktorite hulgas oli kolm kvalifikatsiooninõuetele mittevastavat direktorit ning kuus õppealajuhatajat. Seega kvalifikatsiooninõuetele vastavusega 2021/2022. õa nimetatud koolide juhtide hulgas probleeme polnud. 30 Lasteaia õppekeel baseerub rühma õppekeele andmetele. Seitsmes kutseõppeasutuses, kus 2021/2022. õa-l õpiti ka kutsekeskharidusõppes, töötas seitse direktorit, kuus direktori asetäitjat õppe- ja kasvatusalal ning 13 õppekasvatusala juhtivat töötajat. Kaks õppekasvatusala juhtivat töötajat ei vastanud eesti keele oskuse nõuetele, seega EHISe andmed näitasid, et juhtide keeleoskusnõuetega neis seitsmes kooli probleeme polnud. Ka kvalifikatsiooninõuetele vastavusega oli neis koolides kõik hästi, sest ainult üks õppekasvatusala juhtiv töötaja ei vastanud kvalifikatsiooninõuetele. Tugispetsialistid 2021/2022. õa töötas eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaallasteaedades 28 eripedagoogi ja 137 logopeedi. Kuue (21%) eripedagoogi ja 48 (35%) logopeedi eesti keele oskus ei vastanud keele oskuse nõuetele. Kahe eripedagoogi ja 14 logopeedi eesti keele oskuse tase oli EHISe andmetel teadmata, ülejäänud tugispetsialistid vastasid keeleoskuse nõuetele või on nende emakeel eesti keel. Keelenõuetele mittevastavad tugispetsialistid töötasid Harju- ja Ida- Virumaa nimetatud lasteaedades erinevates kohalikes omavalitsustes, aga põhiselt Narvas ja Tallinnas. Kolm eripedagoogi ja 12 logopeedi ei vastanud kvalifikatsiooninõuetele, need vähesed tugispetsialistid töötasid taaskord Harju ja Ida-Viru maakondades eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaallasteaedades. 2021/2022. õa-l töötas eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolides kokku 54 eripedagoogi, 64 koolipsühholoogi, 65 logopeedi ja 67 sotsiaalpedagoogi. EHISe andmed näitasid, et viie (9%) eripedagoogi, 32 (50%) koolipsühholoogi ja 19 (29%) logopeedi ja viie (7%) sotsiaalpedagoogi eesti keele oskus ei vastanud nõuetele. Kõige rohkem keelenõuetele mittevastavaid tugispetsialiste töötas Harju- ja Ida-Virumaal, eelkõige Tallinnas ja Narvas. Kvalifikatsiooninõuetele ei vastanud 2021/2022. õa-l nimetatud koolides 12 eripedagoogi, 13 koolipsühholoogi, 10 logopeedi ja üks sotsiaalpedagoog. Kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate tugispetsialistide osakaal jäi 15% ja 22% vahele. 36 kvalifikatsiooninõuetele mittevastavat tugispetsialisti 46-st töötas Harju- ja Ida-Virumaa nimetatud koolides erinevates kohalikes omavalitsustes. Seitsmes kutseõppeasutuses, kus 2021/2022. õa-l viidi läbi kutsekeskharidusõpet, töötas kokku ainult 12 tugispetsialisti – üks eripedagoog, neli koolipsühholoogi ja seitse sotsiaalpedagoogi. Eesti keele oskuse nõuetele ei vastanud ühe koolipsühholoogi eesti keele oskuse tase, kvalifikatsiooninõuetele ei vastanud kaks koolipsühholoogi. Seega saab EHISe andmete alusel nentida, et nende seitsme kutseõppeasutuste tugispetsialistide keeleoskusele ning kvalifikatsiooninõuetele vastavusega probleeme polnud. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Direktoritele, õppealajuhatajatele, õppejuhtidele ja koolipsühholoogidele on juba pikemat aega kehtinud keelenõudena eesti keele oskus C1-tasemel. Eripedagoogid ja sotsiaalpedagoogid peavad valdama keelenõuete kohaselt eesti keeles tugiteenuse osutamisel eesti keelt C1- tasemel, muus keeles seda tehes aga B2-tasemel. Ainsa erandina kehtis logopeedidele B2 keeleoskuse nõue. Seega mõjutaks eestikeelsele õppele üleminek ainult neid juhte ja tugispetsialiste, kes ei valda eesti keelt vähemalt C1-tasemel. EHISe 2021/2022. õa andmed muukeelsete lasteaedade, koolide ja seitsme kutseõppeasutuse juhtide ja tugispetsialistide keeleoskuse kohta viitavad seda, et rangemad keelenõuded võrreldes õpetajatega, on vältinud olukorda, kus paljude juhtide ja tugispetsialistide keeleoskuse nõuetele vastavusega oleks probleeme. Küll aga võib keeleoskuse nõude lisamine kvalifikatsiooninõuetesse hakata mõjutama neid üsnagi väheseid juhte ja tugispetsialiste, kes ei suuda täita ülemineku perioodil keelenõudeid. Eesti keele oskuse nõude ettenägemine kvalifikatsiooninõudena toob kaasa selle, et direktori, õppealajuhataja ning tugispetsialistide ametikohtadel ei saa enam töötada ega ka neile ametikohtadel tööle asuda, kui eesti keele oskuse nõue on täitmata. See võib mõjutada juba töötava indiviidi staatust tööturul, st juht või tugispetsialist võib kaotada muudatuste rakendumisel töökoha ja sellega seoses jääda lühemaks või pikemaks ajaks töötuks. Kvalifikatsiooninõuete kitsendamine keeleoskuse nõude ettenägemisena ühe nõudena võib ahendada teatud tööealiste inimgruppide võimalust asuda lasteaedadesse, koolidesse ja kutseõpet läbi viivatasse kutseõppeasutustesse juhi või tugispetsialisti positsiooni. Eestikeelsele õppele üleminek võib kaasa tuua eelkõige muu õppekeelega koolides ja lasteaedades mõningal määral juhtide ja ka tugispetsialistide ning ka õpetajate asendamise vajaduse, see võib tähendada kooli juhtkonnale suuremas mahus personali otsinguga tegelemist, et tagada koolis vajalikult hulgal kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate ja tugispetsialistide olemasolu ning toimiv juhtkond. Eestikeelsele õppele üleminek toob muukeelsetes koolides juhtkonnale kaasa suure tõenäosusega õppeasutuse õppetöö ümber planeerimise vajaduse, tuleb hakata arvestama võimalike tekkivate erivajadustega (muu emakeelega õpilane ei pruugi näit suuta õppida tavapärasel viisil eesti keeles). Samuti tuleb õppeasutuse juhtkonnal planeerida õpetajate ja tugispetsialistide koolitusvajadust (koostöös õpetajatega ja tugispetsialistidega) ning leida selleks ressursse. Muudatuste rakendumine võib suurendada veelgi tugispetsialistide puudust, sest muukeelsete laste hulgas võib eesti keeles õppimisega mitte toimetulek suurendada vajadust erineva toe järele. Võivad tekkida nii käitumuslikud kui psühholoogilised probleemid ning õpiraskused. Nii OSKA hariduse ja teaduse uuringu aruanne31 kui ka Riigikontrolli hariduse tugiteenuste kättesaadavuse aruanne32 viitavad mõlemad tugispetsialistide puudusele. EHISe andmete põhjal tuleb samuti kahjuks nentida, et tugispetsialiste ettevalmistavate õppekavade lõpetanute erialasele tööle asumise ning tugispetsialistide iga-aastase liikuvuse andmetele põhinedes seda, et erialase ettevalmistuse omandanute ning erialase tööle asunute hulk ei kata iga-aastase tugispetsialistide liikuvuse andmete põhjal tugispetsialistide asendusvajadust. Siiski on igal aastal tööle asunute hulgas nii erialase ettevalmistusega esmakordselt ametisse asunuid kui ka erialasele tööle tagasipöördujaid, aga ka muu ettevalmistusega spetsialiste33. Eestikeelsele õppele üleminek suurendab mõningal määral ka muu õppekeelega õppeasutuste juhtide ja tugispetsialistide eesti keele alase koolituse vajadust, aga ka näit muudatuste juhtimise ning muukeelsete laste õpiraskustega toimetuleku koolituste vajadust. Lisaks õpetajatele, tuleb ka kooli juhtkonnal ja tugispetsialistidel panustada lapsevanemate nõustamisse ja toimetulekusse seoses võimalike raskuste tekkimisega eestikeelsele õppele üleminekul. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk 31 Mets, U., Viia, A. 2018. Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: haridus ja teadus. Uuringu lühiaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2016/12/oska_HT_veeb.pdf 32 Hariduse tugiteenuste kättesaadavus. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 25. november 2020 https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/ItemId/1306/View/Docs/amid/557/langu age/et-EE/Default.aspx 33 Haridus- ja Teaduministeeriumi valdkondade analüüs (2021. aasta tulemusaruannete lisa). Tartu, 2022. https://www.hm.ee/sites/default/files/tulemusaruande_lisa_-_valdkondade_analuus.pdf Keelenõuetele vastavuse saavutamise vaatepunktist ei ole juhtidele mõju ulatus suur, sest 2021/2022. õa andmed näitavad, et eesti/vene ja vene õppekeelega munitsipaal- ja riigikoolide, seitsme kutseõppeasutuse, kus toimub kutsekeskharidusõpe ja munitsipaallasteaedade juhtide hulgas on väga vähe neid, kelle keeleoskus ei vastaks juba praegu nõuetele. Tugispetsialistide puhul on mõju veidi tugevam, eelkõige logopeedide ja koolipsühholoogide seas. Keelenõude lisamine kvalifikatsiooninõuetesse ei oma suure tõenäosusega suurt mõju ka tulevikus juhtide ja tugispetsialistide värbamisel ja seda ka Harju- ja Ida-Virumaal, sest ka tänaseni on suudetud muu õppekeelega õppeasutuste juhtide ja tugispetsialistide värbamisel seda olulise nõudena arvestada (kuigi veel mitte kohustusliku nõudena). Mõju on individuaalne, sest keele oskuse parandamine on inimese sisemise motivatsiooni küsimus. Nende pigem väheste juhtide ja tugispetsialistide puhul, kelle eesti keele oskus ei vastanud 2021/2022. õa andmetel eesti/vene ja vene õppekeelega õppeasutustes töötades keelenõuetele, on tegemist tugeva mõjuga indiviidi tasandil, sest lisaks keele oskuse parandamise vajadusele, omab muudatus mõju ka juhi või tugispetsialisti kvalifikatsiooninõuetele vastavusele, mis omakorda võib mõjutada isiku staatust tööturul. Negatiivne mõju avaldub juhul kui 2021/2022. õa eesti/vene ja vene õppekeelega õppeasutuste juhid ja tugispetsialistid, kelle eesti keele oskus ei vastanud nõuetele, ei ole motiveeritud keeleoskust parandama ning seeläbi võivad eestikeelsele õppele üleminekuga seoses tuua ohvriks oma karjääri. Samas see mõju pole laialdane. Muudatuste rakendumisel on negatiivne mõju ka sel juhul, kui juhid, tugispetsialistid, lapsevanemad ja ka õpilased ei soovi kaasa tulla muudatustega, viia läbi vajalikke ümberkorraldusi ja muudatusi – vajalikud ümberkorraldused jäävad tegemata, vajalikul tasemel tugi jääb õppuritele pakkumata, koolitustel ei osaleta. Negatiivselt võib mõjuda ka muudatuste elluviimisele eelkõige vajaliku ettevalmistusega tugispetsialistide puudus, seda eriti Harjumaal ja Ida-Virumaal. Positiivne mõju avaldub eelkõige juhul, kui 2021/2022. õa tegutsenud eesti/vene ja vene õppekeelega õppeasutused tahavad kaasa tulla muudatustega, mis kaasnevad eestikeelsele õppele üleminekuga, siin on oluline roll eelkõige just juhtidel. Paraneb juhtide ja tugispetsialistide keeleoskus, läbitakse vajalikud koolitused, õppeasutustes tehakse vajalikud ümberkorraldused, et tagada õppe kvaliteet ja õpilastele vajalik tugi. Juhtkond võtab üle häid praktikaid, mida on juba rakendatud, et tagada võimalikult sujuv üleminek, soovitakse jagada kogemust ja õpitakse üksteise vigadest ja õnnestumistest. Mõju sihtrühm: riik (juhtide ja tugispetsialistide toetamisel õppekeele muutuse läbiviimisel) Mõju valdkond: majanduslik mõju Mõju kirjeldus Juhtide ja tugispetsialistide toetamine seoses eestikeelsele õppele üleminekuga, toob kaasa lisakulud riigile. Eesti keelest erineva emakeelega õppurite toetamine nõuab tugispetsialistidelt ning mõningal määral ka õppeasutuse juhtkonnalt uusi teadmisi ja oskusi (kompetentse) ning nende omandamist tuleb rahaliselt toetada. Seega on tarvis leida rahastus nii tugispetsialistide kui juhtide eesti keele õppe kui ka erinevate täienduskoolituste (nt muudatuste juhtimise, õpiraskustega toimetuleku koolitused) läbi viimiseks. Lisaks eesti keele koolituste rahastamisele, tuleb leida rahastus ka koolitustel omandatu hindamiseks ehk eesti keele tasemeeksamite läbi viimiseks. Koolitustel osalemine võib tuua kaasa täiendavad kulud seoses transpordi või majutusega, kuna pole kindel, kas eelkõige probleempiirkondades suudetakse tagada eesti keele õpe koha peal vajaminevas mahus või tuleb juhil või tugispetsialistil läbida vajalikud koolitused kodukohast kaugemal. Pikemas perspektiivis tuleks mõelda ka nende tugispetsialistide ja juhtide ümberõppega seotud kulude peale, kes ei suuda või ei taha muudatustega kaasa minna. Kaaluda võiks ka tugispetsialistide koormuse suurenemise tõttu nende palkade tõstmist. See võiks ahvatleda tugispetsialistide asuma tööle õppeasutustesse suuremal määral. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ning ebasoovitavate mõjude risk Majanduslike mõjude ulatus on laialdane, sest see puudutab vähemalt nii munitsipaal- kui riigikoolide, munitsipaallasteaedade kui ka seitsme kutseõppeasutuse, kus viiakse läbi kutsekeskharidusõpet juhtide ning tugispetsialistide koolitusi ning vahest ka tugispetsialistide palga tõusu. Kahjuks pole teada, kas vajadusel leitakse rahaline kate kõigile võimalikele kuludele, seda praeguses ebakindlas majandussituatsioonis ning niigi järjest suureneva riigieelarve defitsiidi tingimustes. Keeruline on hinnata eesti keele tasemeeksamite läbiviimisega, lähetustega (koolitused) seotud kulude mahtu, kuna need kulud sõltuksid juhtide ja tugispetsialistide motivatsioonist ja vajadusest end koolitada. Negatiivne mõju avaldub juhul, kui riik ei paku piisavalt tuge ega hüvitisi (eelkõige tugispetsialistidele) seoses eestikeelsele õppele üleminekuga. Kui vajalikke koolitusi ei pakuta ega üleminekuga seoses ei kaasne tugispetsialistidele palgatõusu, siis võib suureneda tugispetsialistide lahkumine ametist ning laiemalt ka üldine tugispetsialistide puudus. Positiivne mõju avaldub juhul, kui riigi poolt pakutakse tuge nii koolituste kui ka palgatõusu näol tugispetsialistidele. Tugispetsialistide palkade tõstmine piisaval määral oleks kindlasti üheks suurimaks motivaatoriks tegeleda eestikeelsele õppele üleminekuga seoses võimalike lisanduvate õpi- ja käitumisraskustega õppuritega. Tugispetsialistide sissetulekute kasvades paraneks nende majanduslik toimetulek, see võib kaasa aidata tugispetsialistide puuduse vähendamisele ning selle ameti atraktiivsuse kasvule. Mõju sihtrühm: Õpetajakoolitust läbiviivad ülikoolid Õpetajate esmaõpe toimub peamiselt Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis, ligikaudu võrdses mahus. Viimase kümnekonna aasta jooksul on aineõpetaja koolituse lõpetanud ligikaudu 200‒ 250, klassiõpetaja 150‒200, lasteaiaõpetaja koolituse 150‒200 ja kutseõpetaja koolituse 40‒50 lõpetajat aastas34. Aineõpetajatest töötab lõpetamisjärgsel õppeaastal koolis umbes kaks kolmandikku, lasteaiaõpetajatest kolmveerand ja kutseõpetajatest pooled35. See ei kata õpetajate lahkumisest tulenevat asendusvajadust ning puudujääk suureneb tõenäoliselt veelgi, kui seoses eestikeelsele õppele üleminekuga ning keeleoskusnõuete lisamisega kvalifikatsiooninõuete hulka suureneb kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv. Esmajärjekorras puudutab üleminek klassiõpetajaid, kuid aastast 2026 suureneb oluliselt ka vajadus eesti keeles õpetada suutvate aineõpetajate järele. Mitmekeelse- ja kultuurilise hariduse õppeained ja uurimisteemad jagunevad Tallinna Ülikoolis haridusteaduste instituudi ja humanitaarteaduste instituudi vahel, Tartu Ülikoolis haridusteaduste instituudi, Narva kolledži ning eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vahel. Narva 34 https://www.haridussilm.ee/ee/tasemeharidus/haridusliigid/korgharidus/korghariduse-lopetajad 35 https://www.hm.ee/sites/default/files/tulemusaruande_lisa_-_valdkondade_analuus_0.pdf kolledžis pakutavas bakalaureuseõppes erialal „Keeled ja mitmekeelsus koolis“36 on võimalik valid keelekümbluse suunamoodul, mis annab mh ettevalmistuse matemaatika, loodusainete, inimeseõpetuse, käsitöö ja kunsti õpetamiseks I-II kooliastmes keelekümbluse põhimõtteid kasutades. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Mõju kirjeldus Kavandatud on õpetajakoolituse õppekavadel õppekohtade arvu suurendamine suurusjärgus 300-400 õppekohta aastas. Selle maksumus sõltub ülikoolidega peetavate läbirääkimiste tulemustest (HTMi arvestusliku õppekoha maksumuse põhjal 3,4 miljonit eurot, ülikoolide soovitava õppekoha maksumuse põhjal 8,6 miljonit eurot). Eeldatavasti suureneb ülikoolidele esitatav täienduskoolituse tellimus eriti lõimitud aine- ja keeleõppe ning keele aktiivõppe meetodite osas. Lisaks sellele tekib vajadus tagada kõigile või suurele osale õpetajakoolituse üliõpilastest ühtse eestikeelse hariduse rakendumiseks vajalikud teadmised ja oskused. Tartu Ülikool on RITA projekti „Ühtne Eesti kool – visioon tuleviku Eesti koolist“ uuringuaruandes nimetanud jätkusuutlikkuse tagamiseks ülikoolides vajalikke täiendavaid arendustegevusi: õpetajate esmakoolituse arendamine (kohustusliku osa uuendamine ja lisamoodul, praktikavisiitide süsteemne läbiviimine oma kohalikust kogukonnast eemal); õppematerjalide väljatöötamine või kohandamine eesti keele kommunikatiivse õppe, lõimitud aine- ja keeleõppe ning kultuuritundliku õppe toetamiseks; eesti keele õpetajate ja eesti keeles õpetavate aineõpetajate, lasteaia- ja klassiõpetajate täiendusõppeprogramm (aktiivõppemeetodite, avastus- ja projektõppe kasutamine, lõimitud aine- ja keeleõpe, keeleoskuse arengu toetamine, kultuuritundlik õpetamine jms); koolimeeskondade arendusprogrammi käivitamine37. Eelnimetatud tegevused toovad kaasa vajaduse täiendava personali, raha jm ressursside järele. Silmas tuleks pidada seda, et mõned metoodikad võivad olla välja töötatud eelkõige koolidele ja klassidele, kus õppekeelest erineva kodukeelega õppijaid on vähemus, mitte klassidele, kus praktiliselt kõik õppijad ja sageli ka õpetajad on õppekeelest erineva kodukeelega ning õppekeelse keskkonnaga on kokkupuude väike. Seega võib ülikoolides tekkida ka vajadus uute uurimisrühmade loomise ning doktoriõppe projektide käivitamise järele. Narva Kolledžil on piirkonna eripära arvestades oluline potentsiaal mitmekeelse hariduse kompetentsikeskusena. Suurimaks kitsaskohaks võib teatud spetsiifiliste teemade osas osutuda mitte rahapuudus, vaid pädevate õppejõudude nappus. Mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Negatiivne mõju ülikoolidele võib ilmneda juhul, kui üleminekuks vajaliku õpetajate esma- ja täiendusõppeks vajalike õppejõudude töötasu ja töökoormuse proportsioon muutub nii ebasoodsaks (mh kontekstis, kus Ida-Virumaa üldhariduskoolide õpetajate töötasu tõuseb ennaktempos), et õppejõud töölt lahkuvad, õppetöö kvaliteet halveneb ja eesmärgid jäävad saavutamata. Näiteks 2021. aastal oli nooremlektori keskmine palk Tartu Ülikooli Narva kolledžis 1558 eurot ja haridusteaduste instituudis 1668 eurot38, munitsipaalkooli õpetaja 36 https://ut.ee/et/oppekavad/keeled-ja-mitmekeelsus-koolis 37 https://sisu.ut.ee/sites/default/files/ranne/files/rita_teemakokkuvote_uhtnekool_28_03_2019.pdf 38 https://statistika.ut.ee/ut/ keskmine brutokuupalk Eestis oli 1632 eurot39. Teisalt tuleb arvestada ka võimalusega et asjassepuutuvate teadussuundade tugevdamine võib tõmmata koolidest ära tugevaid teadustöö potentsiaaliga praktikuid, kui ülikoolide pakutav töökeskkond ja tulevikuperspektiivid on neile atraktiivsemad. Positiivne mõju ülikoolidele ilmneb, kui lisaõppekohtade avamise ja suurenenud täienduskoolitustellimuse rahastus annab haridusteadusele ja õpetajakoolitusele arengutõuke, võimaldades värvata rohkem töötajaid ning teha kõrgel rahvusvahelisel tasemel õppe- ja teadustööd. Tihedam koostöö Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli vahel, samuti ülikoolide siseselt kolledži(te) ja instituutide vahel võib mõjuda positiivselt nende institutsionaalsele arengule. Pikemaajaliselt võib positiivne mõju ilmneda siis, kui üleminekuga kavandatav motivatsioonipakett toob õpetajakoolitusse rohkem ja võimekamaid üliõpilasi, mis aitab kaasa eriala jätkusuutlikule arengule. 6.3. Õppekeele muutuse seire, sh järelevalve ja sanktsioneerimine ning võimalike toetusmeetmete rakendamine eestikeelsele õppele ülemineku perioodil Mõju sihtrühm: Riik Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kohaselt on hariduse andmine riigi järelevalve all. Seega on riigi ülesanne tagada kõigi osapoolte, kuid eelkõige õpilaste kaitse nii olemasolevate kui ka uute regulatsioonide rakendamisel. Riik peab tagama, et nõudeid täidetaks, kuid samas seirama ka uue regulatsiooni mõju ning reageerima võimalikule negatiivsele mõjule. Riigikohus on leidnud, et riigil lasub juhtiv roll (kvaliteetse) hariduse garanteerimisel, kes peab ühest küljest vastava regulatsiooni abil n-ö ennetavalt, kuid teisalt ka järelevalvet tehes reaktiivselt tagama kõigile Eesti territooriumil elavatele isikutele kvaliteetse hariduse kättesaadavuse. Seetõttu on näiteks hariduse sisu ning riigi- ja munitsipaalharidusasutuste keelekasutus riigielu, mitte kohaliku elu küsimus, mistõttu ei saa kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusele viidates nende üle omatahtsi otsustada40. Ka kohaliku omavalitsuse üksusel kui õppeasutuse pidajal on õigus enda õppeasutuse tegevuse üle järelevalvet läbi viia, kuid vähemalt uue regulatsiooni kehtivuse alguses on vajalik, et riik tagaks järelevalve abil regulatsiooni ühtse rakendumise kogu riigi tasandil. Samuti võimaldab järelevalve saada tervikliku ülevaate uue regulatsiooni tegelikust rakendamise praktikast, võimalikest probleemidest ning kitsaskohtadest, et riik saaks planeerida vajalikke arendustegevusi. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 84 lõike 1 kohaselt teostab haldusjärelevalvet koolide ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle Haridus- ja Teadusministeerium eesmärgiga tagada põhi- ja üldkeskhariduse kättesaadavus ja neile võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus. Sarnane järelevalvepädevus tuleneb Haridus- ja Teadusministeeriumile ka koolieelse lasteasutuse seaduse §-i 28 lõikest 1 ja kutseõppeasutuse seaduse §-i 52 lõikest 1. Kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 84 lõike 3 kohaselt on järelevalveasutusel võimalus vajadusel kaasata eksperte haldusjärelevalve läbiviimisse (sarnane regulatsioon on ka koolieelse lasteasutuse seaduse § 28 lõikes 3 ja kutseõppeasutuse seaduse § 52 lõikes 3). Nimetatud lõikesse on eelnõuga lisatud täiendavalt, et Haridus- ja Teadusministeerium kaasab 39 https://www.haridussilm.ee/ee/tasemeharidus/haridustootajad/opetajate-palgaanaluus/palk-2007-2019 40 RKHKo 28.04.2014, 3-3-1-52-13, p 25 alati kooli poolt korraldatava õppetegevuse keelenõuetele vastavuse üle toimuvasse järelevalvesse ka Keeleameti (ehk sealsed eksperdid). Seni on ka praktikas seda tehtud, kuid nüüd näeb selle seadus ette kohustuslikuna. Mõju valdkond: mõju riigiasutuse korraldusele Mõju kirjeldus 2021/2022. õppeaastal viis Haridus- ja Teadusministeerium läbi järelevalve eesti keele ja eestikeelse õppe korralduse üle kaheksas koolis, kus oli vaatluse all, kuidas koolis tagatakse eesti keele ja eestikeelse õppe korraldamine tasemel, mis võimaldaks põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses; missuguseid metoodikaid ja õppematerjale kasutatakse eesti keele aineõppes; kas eesti keeles aineid õpetavad õpetajad on läbinud teises keeles õpetamise koolituse või kursuse; kas õppe- ja kasvatusala töötajate kvalifikatsioon ja eesti keele oskuse tase vastab kehtestatud nõuetele. Järelevalvesse kaasati ka ministeeriumiväliseid eesti keele valdkonna eksperte, et tagada kõrgetasemeline, asjatundlik ning põhjalik lähenemine ja sisukas tagasiside nii riigile, pidajatele kui ka koolidele. Ekspertide hulgas oli ka Keeleameti teenistujaid. Seega on Keeleametil juba kogemus koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga järelevalve läbiviimisel. Selle kogemuse põhjal on võimalik senisest paremini koostööd planeerida ning järelevalvet arendada. Erinevates uuringutes on toodud välja, et hoiakud on paranenud41 ja eesti keele valdamise tase on noorte seas märgatavalt tõusnud, kuid samas on selles vallas veel mitmeid väljakutseid. Eesti keeles õppimise ja sh varase teise keele õppe peamine eesmärk on vene kodukeelega noorte konkurentsivõime tõstmine, hariduse kvaliteedi parandamine ja ühiskonna sidususe suurendamine. Järelevalve käigus vaadeldakse kolme suuremat valdkonda: 1) eesti keele tunnid, eesti keeles õpetatavad ainetunnid põhikoolis; 2) kasutatavad õppemetoodikad ja - materjalid; 3) õppe- ja kasvatusala töötajate kvalifikatsioon, keeleoskuse tase ja täienduskoolitus. Eesmärgiks on välja selgitada: 1) kas koolis tagatakse eesti keele ja eestikeelse õppe korraldamine tasemel, mis võimaldaks põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses; 2) missuguseid metoodikaid ja õppematerjale kasutatakse eestikeelses aineõppes; 3) kas eesti keeles aineid õpetavad õpetajad on läbinud teises keeles õpetamise koolituse või kursuse; kas õppe- ja kasvatusala töötajate kvalifikatsioon ja eesti keele oskuse tase vastab kehtestatud nõuetele. Eelnevalt kirjeldatu annab indikatsiooni ka tulevikus läbiviidavale järelevalvele eesti keele ja eestikeelsele õppele ülemineku nõuete täitmise kontrollimiseks. Võib eeldada, et Keeleamet suudab pakkuda keelevaldkonna järelevalves kõrgetasemelist ekspertiisi. Sätte uus sõnastus määratleb aga selgelt Keeleameti kui kaasatud eksperdi rolli, nende kaasamine oleks edaspidi keeleteemalises järelevalves kohustuslik. Järelevalve läbiviijaks jääb siiski Haridus- ja Teadusministeerium kui hariduse järelevalve eest vastutav üksus. Võib eeldada, et puuduste ulatuses on palju suurem, kui praegune järelevalve valim, sest puuduseid on täheldatud kõikides koolides. See annab aluse, et kontrollida kõiki koole, keda eestikeelsele õppele üleminek puudutab. Järelevalve tulemusena näeme, et riik tuvastab iga konkreetse kooli murekohad ning pakub neile koolidele ka sisulist tuge vajalikul määral, et soovitud muudatused ellu viia. Selleks töötab Haridus- ja Teadusministeerium välja ka korra, mille alusel alustab tööd 41 Integratsiooni monitooring 2020 - https://www.kul.ee/eesti-integratsiooni-monitooring-2020 nõustamismeeskond, kelle ülesanne on raskustesse sattunud kohalikke omavalitsusi, lasteasutusi ja koole, haridustöötajaid toetada. Sellega on planeeritud valmis jõuda novembriks 2022. a. Hetkel on planeeritud kulu seotud kahe ametikoha loomisega suurusjärgus 80 000 eurot. Keeleamet on aastaid tegelnud nii eesti keele õpetajate kui ka aineõpetajate eesti keele oskuse järelevalvega. Koolieelsetes lasteasutustes, üldhariduskoolides ning kutseõppeasutustes on 2021. aasta seisuga enam kui 2500 haridustöötajat, kelle keeleoskus ei vasta keeleseaduse alusel kehtestatud nõuetele (koolieelse lasteasutuse õpetaja abid – A2; koolieelse lasteasutuse ning üldhariduskooli õpetajad B2; kooli- ja lasteaiajuhid, eesti keele ja eesti keeles õpetavad õpetajad C1). Eesti õppekeelele üleminekul peavad aga õpetajad valdama eesti keelt tasemel C1. Kuid ka nendel juhtudel, kui õpetaja keeleoskus vastab formaalselt õigusaktide nõuetele, puudub kindlus, et nad suudavad eesti keelt või oma õppeainet eesti keeles kvaliteetselt õpetada. Lisaks formaalsele õpetaja keeleoskustaseme kontrollimisele on eesmärk kontrollida ka õppeasutuse võimekust eesti keelt ja eesti keeles õpetada. Ülesande täitmine eeldab Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalve valdkonda kolme uue ametikoha loomist (kulu ca 150 000 eurot aastas). Arvestuse aluseks on, et üks ekspert saab õppeaasta jooksul viia järelevalve läbi kuues õppeasutuses. 2022. aastal on Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalve valdkonnas viis eksperti, mis teeb järelevalve mahuks 30 järelevalvet õppeaastas. Uue ressurssiga suureneb võimekus seega 18 järelevalve jagu õppeaastas. Lähtudes koolieelsete lasteasutuste, üldhariduskoolide ning kutseõppeasutuste arvust, kus on vajalik süsteemse järelevalve läbiviimine eelnimetatud valdkonnas, ei ole olemasolevate ekspertide arv piisav, kuna eksperdid viivad läbi ka koolitus- ja tegevuslubadega seotud ja üksikjuhtumite järelevalvet, samuti täidavad muid ülesandeid (pöördumiste lahendamine, seirete läbiviimine, õppeasutuste ja pidajate nõustamine), siis süsteemseks ja regulaarseks järelevalveks on täiendav vajadus vähemalt kolme ametikoha loomise järele paratamatu. Vastasel juhul ei ole võimalik läbiviidava järelevalve mahtu suurendada või on vaja järelevalveekspertide muid tööülesandeid vähendada. Lisaks sellele on vajadus suurendada ka Keeleameti võimekust samuti kolme täiendava ametikoha jagu, kuna eraldi keeleeksperdi kaasamine järelevalvesse on seadusest tulenev kohustus (järelevalveorgani jaoks). Järelevalve läbiviimine kahe asutuse, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Keeleameti poolt koostöös on vajalik suurema kvaliteedi tagamiseks. Samuti aitab see lahendada võimalikke õppeasutustel tekkida võivaid küsimusi pädevusest, sest koostöös kontrollivad nende tegevust nii hariduse kui keele valdkonna asjatundjad, mis tagab järelevalve parima võimaliku kvaliteedi. Põhimõtteliselt oleks mõeldav, et järelevalvet viib läbi ka kas Keeleamet üksinda või Haridus- ja Teadusministeerium üksinda, kuid see ei ole mõistlik lahendus, sest järelevalve fookus puudutab mõlema asutuse pädevust. Lisaks võib see tekitada olukorra, kus tekib vaidlus järelevalve läbiviija pädevuses ning järelevalvepraktika hakkab olema asutuste vahel erinev. Järelevalve läbiviimine kahe asutuse koostöös vähendab ka halduskoormust järelevalve subjektide jaoks, sest kahe järelevalve asemele tuleb neil osaleda ühes. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Muudatuse mõju Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalve valdkonnale ja Keeleametile on suur, kuna nt Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalve valdkonna vajadus on suurendada järelevalveekspertide arvu 5-lt 8-le isikule. Samuti lisandub kolm täiendavat inspektori töökohta Keeleameti koosseisu. Mõju avaldub kindlasti iga-aastaselt ja pidevalt, kuna vähemalt 2030. aastani (kuni viiakse lõpule eestikeelsele õppele üleminek) on järelevalve intensiivsus väga suur. On selge, et Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalve valdkonna eksperdid peavad paratamatult järgmise 7-8 aasta prioriteedina vaatlema eesti keele õpetamisega ja eestikeelsele õppele üleminekuga seonduvat ning selle seiramist. Ebasoovitavad mõjud kaasnevad juhul, kui vajalikke ametikohti ei moodustata või neid ei suudeta inimestega täita, kuna see toob paratamatult kaasa selle, et riik ei suuda vajalikul määral järelevalvemenetlusi seatud eesmärgi täitmiseks (koolis minna üle eestikeelsele aineõppele, lasteasutuses eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele) täita. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju kirjeldus Lähtetoetuse saajate täiendav sihtrühm on – lasteasutuse tugispetsialisti kvalifikatsiooninõuetele vastava erialase kõrgharidusõppe lõpetajad, suurusjärgus 100 lõpetajat aastas (EHISe andmed). OSKA haridusvaldkonna tööjõuvajaduse uuringu (2018)42 kohaselt on spetsialistide kasvu- ja asendusvajadusest lähtudes haridussüsteemis lähiaastatel juurde vaja nii logopeede, eripedagooge kui ka psühholooge. Tugispetsialistide puudusele haridusasutustes on viidanud nii Riigikontrolli 2020. aasta tugiteenuste audit kui ka Centari 2021. aasta alushariduse ja lapsehoiu uuring. Soodustamaks ülikooli lõpetanute tugispetsialistina koolis tööle asumist, kehtestati 2018. aastal põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega tugispetsialisti lähtetoetus. 2019. aastast laienes tugispetsialisti lähtetoetuse taotlemise õigus ka kutseõppeasutuse tugispetsialistidele. EHISe andmete järgi on võrreldes seadusemuudatusele eelnenud ajaga koolides töötavate tugispetsialistide arv kasvanud 40%, samas kui lasteaia tugispetsialistide arv on samal perioodil suurenenud 12% võrra. Kuna tugispetsialistidelt nõutav kvalifikatsioon on sama nii üldhariduskoolides, kutseõppeasutustes kui ka lasteaedades, on õiglane laiendada lähtetoetuse taotlemise õigust ka lasteasutustes töötavatele tugispetsialistidele. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Muudatus aitab tõenäoliselt kümnetel ja kümnetel lasteasutuse tugispetsialistiks õppinutel asuda lasteasutuses tugispetsialistina tööle. Lähtetoetus on vajalik selleks, et isik saaks läbi viia oma elukorraldusliku muudatuse, kuna tööle asumisega võib kaasneda ka isiku elukoha muudatus. Seega võib lähtetoetus olla vajalik elukoha ostmise sissemakse tegemiseks või sõiduki ostmiseks elukoha ja lasteasutuse vahel liikumiseks vm kulude katmiseks. Mõju avaldumise sagedus laiemalt Eesti inimeste jaoks on pidev, kuna muudatus on alalise iseloomuga (ehk, et ei ole ühekordne) ning sellest on kasu lasteasutuses käivate laste jaoks 42 OSKA haridusvaldkonna tööjõuvajaduse uuring, SA Kutsekoda 2018. pidevalt – neile on parem tugi pidevalt tagatud. Mõju avaldumise sagedus konkreetse toetuse saajate jaoks on ühekordne, kuna lähtetoetus on ühekordselt makstav toetus, mitte pidevalt samale füüsilisele isikule makstav toetus. Ebasoovitavad mõjud antud muudatusele puuduvad. Mõju sihtrühm: kohaliku omavalitsuse üksused Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksused vallad ja linnad (vt § 155). Eestis on kokku 79 kohaliku omavalitsuse üksust (15 linna ja 64 valda), mis otsustavad ja korraldavad kohaliku elu küsimusi iseseisvalt. Oma suurusest olenemata peavad kohalikud omavalitsused täitma kõikjal Eestis samu ülesandeid ning pakkuma elanikele ühesuguseid teenuseid. Mõju valdkond: mõju kohaliku omavalitsuse asutuse korraldusele Mõju kirjeldus Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 84 lõikest 1 tulenevalt teostab Haridus- ja Teadusministeerium haldusjärelevalvet koolide ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle. Kooli pidajateks on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 1 lõike 2 kohaselt riik läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi (peab riigikoole), vald ja linn (peavad munitsipaalkoole) ning eraõiguslikud juriidilised isikud (peavad erakoole). Koolieelse lasteasutuse seaduse § 28 lõike 1 kohaselt teostab Haridus- ja Teadusministeerium haldusjärelevalvet lasteasutuste ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle. Koolieelse lasteasutuse seaduses erinevalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest väga selgelt pidajat ei käsitleta, kuid § 4 lõikes 1 sätestatakse, et lasteasutused jagunevad munitsipaal- ja eralasteasutusteks. Seega saavad valla ja linnad lasteasutuste ja koolide pidajatena osa riigi poolt teostatavast haldusjärelevalvest, mille eesmärk on tagada põhi- ja üldkeskhariduse kättesaadavus ja neile võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus; ning tagada alushariduse kättesaadavus ja selle võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatus korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus. Kuna järgmistel aastatel suurendab riik (Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevuse läbi) seaduse eelnõus sätestatud kohustuste täitmisega (eestikeelsele õppele üleminek) seonduvalt haldusjärelevalvete intensiivsust, siis suureneb tõenäoliselt nende kohalike omavalitsuste kokkupuude haldusjärelevalvega, kes peavad muukeelseid haridusasutusi või haridusasutusi, kus on muukeelsed klassid või rühmad. Haldusjärelevalvest osasaamine suurendab ajutiselt konkreetse kooli või lasteasutuse pidaja halduskoormust (eelkõige juhul, kui tehakse ettekirjutus; toimingutest osavõtt ja dokumentide esitamise kohustus on muudetavate seaduste kohaselt pigem lasteasutuse ja kooli ülesanne). Järelevalves osalemisega kaasnev halduskoormus ei saa olema suur, sest kohapealne järelevalve ei kesta tavaliselt üle nädala ning pidaja esindajal puudub vajadus olla kõigi toimingute juures. Järelevalve kontrollib minevikus toimunud ning käimasolevaid protsesse, õppeasutuse ning selle pidaja roll on eelkõige võimaldada järelevalves dokumentide ning muu teabega tutvuda. Samuti võib haldusjärelevalvest osasaamine tuua kaasa sunniraha rakendamiseks kooli pidaja suhtes – juhul, kui on tehtud ettekirjutus, kuid see on jäänud tähtaegselt täitmata (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 87 lõiget 6 ja koolieelse lasteasutuse seaduse § 31 lõiget 6). Kuna seaduse muudatusega suurendatakse olulisel määral ka sunniraha suurust, siis võib haldusjärelevalve läbiviimine ja selle tulemuste loid täitmine tuua kaasa kohaliku omavalitsuse jaoks suurema rahalise väljamineku. Silmas tuleb pidada, et seadus määrab kindlaks sunniraha ülemmäära ja haldusjärelevalvet läbiviival organil on võimalik sunniraha rakendada alati väiksemas määras. Haldusorgan peab sunniraha rakendades silmas pidama, et seda ei tohi rakendada karistusena. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis haridusasutuse pidajat võimalikult vähe kahjustades sunnib teda ettekirjutust täitma.43 Üldine riikliku ja haldusjärelevalve sunniraha maksimaalne määr on ka korrakaitseseaduse § 28 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lõike 4 järgi 9600 eurot. Lisaks eelnevalt kaasneb käesoleva seaduse eelnõu § 3 punktiga 2 ehk koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise läbi olukord, kus lasteasutuses tööle asuvaid tugispetsialiste toetab riik lähtetoetuse andmisega. Muudatusest on mõjutatud kõik 79 kohaliku omavalitsuse üksust, kelle poolt peetavasse lasteasutusse tugispetsialist võib tööle asuda. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Muudatuse mõju ulatus on pigem väike. Esiteks avaldab muudatus mõju vaid piiratud hulgale kohalikele omavalitsustele. Teiseks pole haldusjärelevalve näol tegemist uue tegevusega koolide ja lasteasutuste pidajate jaoks – lihtsalt järelevalve käigus võetakse esiplaanile eesti keele õppe ja eestikeelsele õppele ülemineku nõuded (nende täitmine) ning mõnevõrra suureneb koolide ja lasteasutuste pidajate arv, kelle tegevuse suhtes haldusjärelevalvet läbi viiakse konkreetse ajaraami jooksul. Mõju avaldumise sagedus seire ja järelevalve kontekstis on ühe- või mitmekordne, sõltuvalt asjaolust, kuidas on olukord seaduses sätestatud nõuete täitmisega. Positiivse mõjuna saab välja tuua selle, et nii seni, kui ka edaspidi kaasab Haridus- ja Teadusministeerium järelevalveorganina järelevalvesse (nad osalevad kogu järelevalveprotsessis) ka õppeasutuse pidaja (kohaliku omavalitsusüksuse), siis sedakaudu võimestame ka kohalikke omavalitsusi. Ebasoovitavate mõjude risk on väike, kuna nõuete täitmine ja nõuete algsel täitmata jätmisel ettekirjutuse täitmine (mis ühtlasi tähendab ka seaduses sätete nõuete täitmist) on kohaliku omavalitsuse kui lasteasutuse ja kooli pidaja enda kätes. See sõltub tema enda tegevusest. Haldusjärelevalve läbiviimist Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kohalik omavalitsus küll mõjutada ei saa ning kindlasti kaasnevad järelevalvemenetlustega seonduvalt teatud ebamugavused, kuid need on pigem ühekordsed ja mitte olulist mõjuvad omavad. Koolieelse lasteasutuse seaduse muudatusega, millega tagatakse ka lasteasutuses tugispetsialistina tööle asunutele lähtetoetus. Mõju ulatus on kindlasti erinev, sõltuvalt sellest, kui paljusid koolieelseid lasteasutusi konkreetne kohaliku omavalitsuse üksus peab, kas seal on täitmata tugispetsialistide ametikohti jne. Pigem on mõju ulatus väike kuni keskmine. Mõju on kindlasti positiivne, sest loob lisavõimalusi tugispetsialistina tööle asumiseks ka alushariduse valdkonda ja muudab lasteasutusse tööle asumise alustava spetsialisti jaoks atraktiivsemaks. Seetõttu suureneb eeldatavasti lasteasutusse tööle asuvate tugispetsialistide arv. See omakorda toetab erivajaduste võimalikult varajast märkamist ja õigeaegse abi kättesaadavust lastele, et ennetada suurema toe vajadust tulevikus ja järgmistel haridustasemetel. Mõju avaldumise 43 Riigikohtu 22.aprilli 2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 27. sagedus on pidev, kuna toetus on mõeldud alalisena ehk, et see avaldab iga-aastaselt pidevat mõju kohalikele omavalitsustele. Mõju sihtrühm: haridusasutused (koolieelsed lasteasutused, üldhariduskoolid ja kutseõppeasutused) Koolieelseid lasteasutusi on kokku 597, üldhariduskoole on kokku 521, kutseõppeasutusi on kokku 31 (EHISe 2021/2022. õppeaasta andmed). Muudatused ei puuduta aga kõiki neid haridusasutusi. Muudatused puudutavad üksnes neid haridusasutusi, mille õppekeel või milles asuva klassi või rühma õppekeel on muu keel, kui eesti keel. Mõju valdkond: Mõju kohaliku omavalitsuse asutuse korraldusele Mõju kirjeldus Koolieelse lasteasutuse seaduse § 28 lõike 1 kohaselt teostab Haridus- ja Teadusministeerium haldusjärelevalvet lasteasutuste tegevuse õiguspärasuse üle eesmärgiga tagada alushariduse kättesaadavus ja sellele võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 84 lõike 1 kohaselt teostab Haridus- ja Teadusministeerium haldusjärelevalvet üldhariduskoolide tegevuse õiguspärasuse üle eesmärgiga tagada põhi- ja üldkeskhariduse kättesaadavus ja neile võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus. Kutseõppeasutuse seaduse § 52 lõike 1 kohaselt teostab Haridus- ja Teadusministeerium haldusjärelevalvet koolide ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle eesmärgiga tagada kutseõppe kättesaadavus ja sellele võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus. Seega on koolieelsed lasteasutused ja koolid mõjutatud Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt läbiviidavast haldusjärelevalvest, mille fookus järgmistel aastatel läheb selgelt eelnõuga tehtavate muudatuste (eestikeelsele õppele üleminek) tulemuslikkuse jne kontrolliks ehk, et temaatilise järelevalve prioriteediks tõuseb eesti keele ja eestikeelse aineõppe korraldus muu (peamiselt vene) õppekeelega koolides. On selge, et nende munitsipaalkoolide ja koolieelsete lasteasutuste halduskoormus mõnevõrra tõuseb, kes täna muus õppekeeles õppe- ja kasvatustegevust läbi viivad, kuna need on haridusasutused, kus potentsiaalselt järgmistel õppeaastatel Haridus- ja Teadusministeerium Keeleametit kaasates haldusjärelevalvet läbi viima hakkab. Halduskoormus suureneb nii järelevalvetoimingutest osavõtule enda allutamisele neile, kui ka võimalike tehtavate ettekirjutuste täitmisega ning omakorda nende tähtaegselt täitmata jätmisel ka sunnimeetmete talumisega (sunniraha kohaldamine). Järelevalvetoimingud, mis järelevalvemenetluse läbiviimisega kaasnevad, on seadustes ka nimetatud. Nt on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 86 sätestatud, et haldusjärelevalvet teostaval ametiisikul on õigus külastada kooli, et kontrollida õppe- ja kasvatustegevust ning hariduslike erivajadustega õpilastele toe pakkumist; osaleda õppenõukogu, hoolekogu ja vanemate koosolekutel; tutvuda kooli dokumentidega; saada koolilt teavet õigusaktide rakendamise kohta; teavitada avalikkust ja vanemaid koolis tuvastatud rikkumistest; rakendada teisi Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 752 sätestatud haldusjärelevalve meetmeid. Kutseõppeasutuses haldusjärelevalve läbiviimisel on ametiisikul õigus külastada kooli, et kontrollida õppekasvatusala; osaleda kooli juhtorganite, töötajate, õpilaste ja vanemate koosolekutel; tutvuda kooli dokumentidega; saada koolilt informatsiooni õigusaktide rakendamise kohta (vt kutseõppeasutuse seaduse § 54). Koolieelses lasteasutuses haldusjärelevalvet läbiviival isikul on õigus külastada õppe- ja kasvatustegevusi; osaleda hoolekogu, pedagoogilise nõukogu ja lastevanemate koosolekutel; tutvuda lasteasutuse dokumentidega; saada lasteasutuselt informatsiooni õigusaktide rakendamise kohta (vt koolieelse lasteasutuse seaduse § 30). Praktikas kestab kohapealne järelevalve õppeasutuses 3 – 5 tööpäeva. Selle aja vältel vesteldakse erinevate osapooltega, vaadeldakse õppetööd ning viiakse läbi muid toiminguid. Õppeasutusega seotud isikud on kohustatud osalema vestlustel ning võimaldama oma tegevusi vaadelda. Tegemist ei ole aga nende töökoormust oluliselt mõjutava tegevusega. Enne järelevalvet peab õppeasutus võimaldama järelevalvele ligipääsu oma dokumentidele ning tegema koostööd kohapealse järelevalve ajakava ning praktilise korralduse kokkuleppimisel. Ka see ei ole õppeasutusele töömahukas, kuna valdavalt on kõik dokumendid digitaalsed, mistõttu on neile ligipääsu võimaldamine tehniliselt lihtsal ning kiirel viisil lahendatav. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk Mõju ulatus on väike. Haldusjärelevalve näol haridusasutustes ei ole iseenesest tegemist uue tegevusega. Küll aga muutub järgmistel õppeaastatel temaatilise järelevalve prioriteediks eesti keele ja eestikeelse aineõppe korraldus, mis toob eelkõige fookusesse teatud haridusasutused – need, milles viiakse õppe- ja kasvatustegevust läbi muus keeles ehk mitte eesti keeles. Haldusjärelevalve sisu ei muudeta. Mõju avaldumise sagedus on kas ühe või mitmekordne ning see sõltub eelkõige haridusasutusest endast ehk sellest, kas eesti õppekeelele ülemineku nõuded täidetakse või mitte. On selge, et nendes haridusasutustes, milles haldusjärelevalve läbi viiakse ja nõuded täidetakse, ei ole otseselt põhjust mõne järgmise õppeaasta jooksul uut haldusjärelevalvet läbi viia. Ebasoovitavad mõjud kaasnevad juhul, kui seadustes ja nende alusel kehtestatud (nt töötajate kvalifikatsiooninõuded, mille osaks on ka keeleoskusnõuded) nõudeid ei täideta. See toob kaasa ettekirjutused ning ka võimaliku sunniraha rakendamise kooli ja lasteasutuse pidajale (juhul, kui ettekirjutusi tähtaegselt ei täideta). Meedias on koolijuhid avaldanud, et järelevalve võib kaasa tuua õpetajaameti maine languse, sest õpetajad ei soovi enda tundidesse inspektoreid. Järelevalve aga ei ole haridusmaastikul uus nähtus ning õpetajad on ka varem pidanud arvestama asjaoluga, et inspektoril on õigus nende tööga tutvuda. Selle riski ennetamiseks tuleb kommunikeerida järelevalvet kui toetavat protsessi. Õpetajate, kes täidavad kõiki nõudeid, osas saab kool järelevalves inspektoritelt vaid kinnitust oma heale tööle. Õpetajate, kes nõudeid ei täida, osas saab kool ettepanekuid ja/või ettekirjutusi, kuid neid ei saa vaadelda karistuse, vaid tulevikus parenduste saavutamisele suunatud tegevusena. 7. Eelnõu rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Riigi (sh Haridus- ja Teadusministeeriumi) poolne tegevus järgmistel aastatel: Dokumendis „Eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava 2022 – 2023“ on määratletud lühiajalised tegevused üleminekut ettevalmistavaks faasiks kuni märts 2023. a ja üldised pikaajalised tegevussuunad. Oktoobriks 2022. a lisatakse pikaajalistele tegevussuundadele täpsustatud tegevustega tegevuskava. Motivatsioonipakettide väljatöötamine õpetajaametisse siirdujatele – täiendavad meetmed on vajalikud, et tagada uute õpetajate tööle asumine. Piirkondlikult on eriti kriitiline Ida-Virumaal, mis põhjendab ka piirkondlike erimeetmete vajalikkust. Võimalikud toetusmeetmed ja nende kulu (mida Vabariigi Valitsus peab kaaluma): 1) lähtetoetuse mahu kahekordistamine ja toetuse suurendamine kolmandiku võrra. See võimaldab lähtetoetust maksta kaks korda suuremale hulgale õpetajatele ning vajadus näha ette suurem toetus (nt 30%) neile, kes siirduvad tööle Ida-Virumaale või kooli, kus õpib vähemalt 20 protsenti eesti keelest erineva õppekeelega õpilasi. Lisavajadus aastas 5,5 miljonit eurot. Toetuse eraldamisega kaasneb kindel kohustuslik periood (5 aastat), mille jooksul õpetaja peab töötama koolis.44 2) stipendium õpetajakoolituse erialal õppima asujatele – 400 eurot kuus kogu stuudiumi (10 kuud aastas) jooksul. Arvestuse aluseks on ülikoolide võimekus tagada lisa õppekohti ja tänased vastuvõtu arvud. See on kokku 1324 õpetaja eriala tudengit. Aastane lisavajadus on ca 6,36 – 7,95 miljonit (12 kuud ja 500 eurot) eurot. Stipendium tagab üliõpilastele kindlustunde kogu õppeperioodiks. Stipendiumi saamisega kaasneb kohustus töötada kindel periood (nt 5 aastat) koolis. 3) korter soodustingimustel Ida-Virumaale õpetajatööle tulijatele, riigi omandis või riigi üüritava korteri kasutamise võimalus. Näiteks Narvas on kava, et kool üürib turult pikaks perioodiks kortereid (12) ning annab õpetajatele kasutada. Sama mudel tõenäoline ka mujal, nt Jõhvi, Sillamäe jt. Narva näitel on ühele korterile tehtavad kulutused ca 400 eurot kuus. Palgakoefitsendi kehtestamine Ida-Virumaale – (1,5 kordne töötasu kooliõpetajatele ja 1,3 kordne töötasu lasteaiaõpetajatele). Kasvab surve ka palgatõusuks ka mujal – nt Tallinnas, Harjumaal ja mujal, kus õpetajad töötavad samuti sarnastes tingimustes (õpetavad muukeelseid lapsi). Samas on Ida-Virumaal eestikeelsete õpetajate tuleviku perspektiiv veelgi kehvem ning sestap vajab Ida-Virumaa õpetajate olemasolu tugevamaid stiimuleid kui muu Eesti. Samal ajal saavad toetatud ka kõik teised sarnase väljakutsega koolid ja seda enam kui tänased toetused ette näeksid. Alushariduse madalam palgakoefitsient on põhjendatav sisseastujate suure arvuga ülikoolides, samuti suurema lõpetajate ja alusharidusse tööle asujate arvuga. Koolide õpetajate puudus on kordades suurem kui alushariduses. Teistes regioonides, kus on koolides suur eesti keelest erineva emakeelega õpilaste hulk, saab kompenseerida erinevate toetustega, mida hakkaksid saama koolid, kus õpib kriitiline hulk eesti keelest erineva emakeelega õpilasi nt 20 protsenti. Väljaspool Ida-Virumaad asuvatele koolidele on võimalik rakendada 1. ja 4. klasside üleminekul õpilase pearahapõhist toetust 1 õpilane 350 eurot, mis võimaldab 24 õpilasega klassikomplekti puhul ühele klassile lisarahastuse 8400 eurot aastas. Kui Ida-Virumaa alus-, üld- ja kutsehariduse õpetajate palgalisa igale ametikohale oleks 50 protsenti, oleks arvestatav kulu 33,3 miljonit eurot. 30 protsendi suuruse palgalisa korral oleks kulu 20,1 miljonit eurot. Kui arvestada palgalisa ainult eesti keeles õpetatavatele õpetajatele üld- ja kutsehariduses 50 protsenti ja alushariduses 30 protsenti, on ressursivajadus kokku 2023. aasta 4 kuu eest 4,4 miljonit eurot. Juhul, kui õpetajate alampalk kasvab järgmisel aastal 14 protsenti, siis on 2024. aasta lisavajadus Ida-Virumaa täiendavateks palgameetmeteks juba 28 miljonit eurot. Eeldatavad muutused seoses eestikeelsele haridusele üleminekul õpetajate palgalisa kehtestamisega: õpetajate motivatsiooni tõus; varem vastava kvalifikatsiooni omandanud, kui 44 Nähtub juba täna kehtivast regulatsioonist seaduses. praegu väljaspool haridussüsteemi töötavate õpetajate haridussüsteemi tagasi pöördumine; uute õpetajate haridussüsteemi lisandumine; õpetaja ameti mainekasv jne. Keeleõppe toetamine: 1) keeleõppetoetuste süsteemi tõhustamine eestikeelsele õppele ülemineku toetamiseks ja ühtlustamine seoses motivatsioonitoetuste järkjärgulise vähenemisega. 2022. aastal on keelekümblusprogrammi ja vähemalt 40 protsendi eestikeelse õppe toetuseks koolide pidajatele välja makstud 1,63 miljonit eurot (õpetajate lisatasustamiseks), 567 uussisserändaja toetuseks 0,25 miljonit eurot, rahvuskultuuriseltside eesti keelest erineva emakeeleõppe toetuseks 0,25 miljonit eurot. Kestab eesti õppekeelega koolide pilootprojekt, kus 10% eesti keelest erineva emakeelega õpilaste puhul eraldas riik 23-le koolile 0,5 miljonit eurot (1500 õpilast) eesti keelest erineva emakeelega õpilaste eesti keele lisaõppeks. Septembris 2022. a lõpeb taotlusvoor eesti õppekeelega lasteaedade ja koolide ning keelekümblusprogrammi kuuluvate lasteaedade toetuseks (maksumus 1,5 miljonit eurot) meetmest taotlemiseks. Septembris 2022. a jõuab lasteaedade ja koolideni lisaraha õppematerjalide soetamiseks (75 eurot lasteaias ja 57 eurot koolis) alates 3-eluaastast kuni gümnaasiumi ja kutsekeskhariduse õppekaval õppivate õpilasteni. Toetust saavad koolide pidajad Ukrainast saabunud laste, uussisserändajate, keelekümblusprogrammi kuuluvate laste ja õpilaste ning eesti keelest erineva emakeelega laste/õpilaste toetamise eest (alusharidusest keskhariduseni). Maksumus on 2 miljonit eurot. Tasandusfondist saavad toetust 60/40 protsendi alusel eesti keeles/muus keeles õpetavad gümnaasiumid, mis asuvad ainukesena oma kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil (644 õpilast, 8 kohaliku omavalitsuse territooriumil) toetus kokku 138 000 eurot. Kutseõppeasutuste õpilased on saanud eesti keele lisaõppeks ca 200 000 eurot PRÕM programmist. 2) kahte tüüpi taotluste väljatöötamine – I etapp 2022 – 2024 – toetuste süsteemi korrastamise lõpule viimine. Uuendused alates 2023. aasta jaanuarist: alushariduses ja koolides õppivatele Ukraina noortele samadel alustel toetuse taotlemise kehtestamine nagu hetkel uussisserändajate toetuse taotlemine (400 eurot või 1000 eurot kalendriaastas); olemasoleva uussisserändaja toetuse laiendamine põhikoolist gümnaasiumisse kutsekeskharidusse samadel alustel; eristame eestikeelsele õppele üleminekuks motivatsiooni soodustamiseks alates 2023. a toetussummad eestikeelse õppe mahu järgi (vähemalt 40 protsendilise eestikeelse õppe mahu korral 1 õpilase kohta 185 eurot kalendriaastas ja vähemalt 60 protsendilise eestikeelse õppe mahu korral 1 õpilase kohta 270 eurot kalendriaastas). Jätkame eesti keelest erineva emakeeleõppe toetamist (rahvuskultuuriseltsid). Lisavajadus aastaks 2023 (lisaks juba esitatud taotlustele) on 3,3 miljonit eurot. II etapp alates 2024/2025. õppeaastast toetuste ühtlustamine ja eestikeelsele õppele üleminekuks uue toetusmehhanismi loomine väljaspoole Ida-Virumaad asuvatele koolidele (Tallinn, Maardu jt) pearahaga 1 õpilase kohta 350 eurot. 2024/2025. õppeaastal – 1. ja 4. klass; 2025/2026. õppeaastal 1.-2. ja 4.-5. klass ehk järkjärguline üleminek. Jätkub ka 40 protsendi ja 60 protsendi eestikeelse õppe mahu toetuse taotlemine ja toetuse eraldamine nende klasside osas, kus minnakse eestikeelsele õppele üle hiljem. Senised pearahapõhised toetused vähenevad (õpilaste arvud vähenevad) ja jäävad neile klassidele, kus pole veel üleminek toimunud nn motivatsiooniks ja võimaluseks toetust taotleda kui eestikeelsele õppele minnakse üle varem. 3) Eesti õppekeelega haridusasutuste toetamine - prognoosime eesti õppekeelega koolieelsete lasteasutustesse ja koolidesse astuvate ja vene õppekeelega koolidest eesti õppekeelega koolidesse üle tulevate eesti keelest erineva emakeelega laste ja õpilaste arvu kasvu (ca 1000 – 1500 aastas). Nende toetuseks mõeldud rühmatoetus lasteaias 2020 eurot aastas ja pearaha toetus 1 õpilase kohta 353 eurot aastas taotlemise ja eraldamise võimalus jätkub, laieneb 2023. aastal ka kutseõppeasutustesse ja gümnaasiumidesse, et kindlustada gümnaasiumi/ kutsekeskharidusõppe lõpuks õpilasel eesti keele oskuse C1-taseme saavutamine (kutseõppeasutuste puhul ka õpilaste väljalangevuse vähendamine ja parem erialane keeleoskus). 2023. aasta maht on ca 2 miljonit eurot (see on üks osa lisakeeleõppe toetustest). Alates 2024/2025. õppeaastast on plaanis toetusi ühtlustada – senise 12 toetuse liigi asemel jääb viis. Kõik toetused on suunatud õpetajate töö kompenseerimiseks, mis kaasneb väljakutsetega mitmekeelses klassiruumis töötamisel. Töö eesti keelest erinevate õpilastega nõuab õpetajatelt täiendavaid kompetentse ning seetõttu toetab riik täiendavalt sellist tööd ning eelkirjeldatust tulenevalt on näha toetusmäärade pea kahekordne tõus. Toetuse liike on erinevaid, kuid need on tingitud peamiselt kahest asjaolust – õppetasemetest ja eesti keelest erinevate õpilaste arvust haridusasutuses. Eesmärk on jõuda sõltumata õppekeelest kõigi haridusasutuste toetamiseni, keda planeeritav eesti õppekeelele (sh riiklikus õppekavas sätestatud oodatava keeletaseme tõus) üleminek enim puudutab. Haridustöötajate eesti keele oskuse parandamine ning eesti keele ja eesti keeles õpetamise arendamine – tuleval Euroopa Sotsiaalfondi (edaspidi ESF) toetuste perioodil kavandatakse keelevaldkonna meetmes teiste tegevuste seas ka haridustöötajate eesti keele oskuse parandamiseks ning eesti keele ja eesti keeles õpetamise arendamiseks järgmisi tegevusi: 1) keeleõppe alased metoodika ja didaktika koolitused, seminarid kõikidele haridustöötajatele, noorsootöötajatele, huvihariduse õpetajatele ja tugipersonalile, vastavalt sihtgrupi vajadustele (kokku 7 miljonit eurot perioodil 2023-2029). Üleminekul eesti õppekeelele on oluline, et eesti keele omandamine nii eesti keele kui teise keeletunnis ja ainetundides/erialatundides oleks toetatud kogu koolimeeskonna poolt, keeleoskuse omandamist tuleb toetada ka huvihariduses; 2) haridustöötajate (sh noorsootöö ja huvihariduse õpetajate ning tugipersonali) eesti keele kui riigikeele koolitused keeleoskuse kvalifikatsioonitingimuste täitmiseks (kokku 4 miljonit eurot perioodil 2023 – 2029). Koolitusi korraldatakse koostöös Keeleametiga ning nende pakkumisel arvestatakse haridustöötajate tööalase vajadusega – st koolitused koostatakse nende erialaseid vajadusi ja huve silmas pidades ning nende osalust maksimaalselt toetades. Eesmärgiks on haridustöötajate (erialase) eesti keele oskuse parandamine, sh osalejate suunamine eesti keele tasemeeksamitele. ESF toetuste juures oleme indikaatorina määratlenud 10 000 koolituskorda – see siis metoodiliste koolituste ja keelekoolituste peale kokku. Hetkel Haridus- ja Teadusministeeriumile teadaoleva informatsiooni kohaselt vajab umbes 2300 haridustöötajat täiendavat eesti keele õpet ja noorsootöötajat ning huvikoolide õpetajat. Seega on ESF toetuste raames eraldatav 4 miljonit eurot ressurss selleks, et riigi poolt anda võimalus sihtgrupile keeleoskuse täiendamiseks ja aitab seatud eesmärke ellu viia. Küll aga ei ole võimalik ette hinnata mitme taseme võrra koolitatavate eesti keele oskus selle meetme tõttu paraneb, kuna inimesed alustavad eri tasemetelt ning keeleoskuse arendamine on personaalne ja ajaliselt pikk protsess. Küll aga saame muidugi öelda, et eesmärgiks on viia haridustöötajate keeleoskus neilt nõutud tasemele, st B2- või C1-tasemele. Lisaks tasub silmas pidada muid võimalusi, mis haridustöötajatel keeleõppeks on. Eesti keele õppimiseks ja keeleoskuse parandamiseks on haridustöötajatel olnud ning on ka edaspidi mitmeid võimalusi. Eestis on põhilised täiskasvanute eesti keele kursuste pakkujad Integratsiooni Sihtasutus (vähelõimunud püsielanike eesti keele õpe) ja Töötukassa (nii töötute kui ka töötavate inimeste eesti keele õpe, sh viimasel juhul ka tööandja juures toimuvad koolitused). Lisaks on Keeleameti heakskiidu saanud 127 eraõiguslikku juriidilist isikut (firmat), kelle juures on võimalik eesti keelt õppida (või asutuse juurde keelekursust tellida). Firmad pakuvad eesti keele õpet ja valmistavad õppijaid ette eesti keele tasemeeksamiks. Haridus- ja Noorteamet hüvitab lisaks keeleõppekulusid muuhulgas kodakondsuse seaduse ja keeleseaduse alusel neile, kes on edukalt sooritanud eesti keele tasemeeksami. Koolide ja kohalike omavalitsuste nõustamiskorralduse väljatöötamine, mille eesmärgiks on kohalike olude väljaselgitamine, koostöökokkulepete sõlmimine, arendustugi (õppekavad, arengukavad, kooli töökorraldus jms), mis lähtub Haridus- ja Teadusministeeriumi 2022. aasta temaatilise järelevalve „Eesti keele ja eestikeelse õppe korraldusest vene õppekeelega koolides“ tulemustest. 2023/2024. õppeaastast alustab riik eestikeelsele õppele üleminekut toetava nõustamisteenuse pakkumisega. Nõustajate meeskond koosneb Narva eesti riigigümnaasiumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajatest. Juhtumipõhiselt kaasatakse vajaminevaid spetsialiste erinevatelt ametikohtadelt ja haridustasemetelt. Nõustamist on võimalik saada kooli pidajatel, koolijuhtidel ja õpetajatel. Proaktiivselt asuvad nõustajad tegelema koolidega, kus on riikliku järelevalve tulemusena avastatud puudused eestikeelse õppe rakendamisel/juurutamisel. Nende peamine ülesanne on pakkuda tuge kooli pidajale, kuidas kohalikul tasandil muutuseid ellu viia, toetada koolijuhti muutuste eestvedamisel ning planeerimisel ning toetada õpetajaid metoodiliselt ning igapäevatööd lihtsustavate näpunäidete abil. Kontseptsioon valmib 2022. aasta novembris ning teenus vajab igal aastal täiendavalt kahte ametikohta suurusjärgus 80 000 eurot. Lisaks toetab üleminekut Haridus- ja Noorteameti keelevaldkonna haridusasutuste nõustajate võrgustik, kes nõustavad õpetajaid, koolimeeskondi ja juhtkondi eesti keelest erineva kodukeelega laste/õpilaste õpetamisel. Nad on abiks haridusasutusele keelevaldkonna ja lõimingute väljakutsete sõnastamisel ning nõustamise eesmärgistamisel. Lisaks valmistavad nad ette ja viivad läbi koolimeeskonna liikmete individuaalnõustamist või koolimeeskonna rühmanõustamist. Haldusjärelevalve läbiviimine – lähtudes eesmärgist tagada eestikeelsele haridusele üleminek 2030. aastaks on Haridus- ja Teadusministeerium seadnud alus-, üld- ja kutsehariduses järelevalve prioriteediks temaatilise järelevalve eesti keele ja eestikeelse õppe korraldusest koolieelsetes lasteasutustes, üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes. Eesmärgiks on saada ülevaade eesti keele oskusest, selle õppimisest ja õpetamisest eesti keelest erineva emakeelega laste ja õpilaste hulgas, ning saada tagasiside, kas koolieelsetes lasteasutustes ja koolides tagatakse eesti keele õppe korraldamine nõutaval tasemel. Vaadeldavad teemad on: eesti keele õpetamine ja õppimine; eesti keeles õpetatavad ained; kasutatavad õppematerjalid; õppe- ja kasvatusala töötajate kvalifikatsiooninõuetele vastavus, keeleoskuse tase ja täienduskoolitus. Temaatilise järelevalve käigus selgitatakse välja, kas: 1) koolieelsetes lasteasutustes ja koolides tagatakse eesti keele ja eestikeelse õppe korraldamine riiklike õppekavadega kehtestatud tasemel; 2) kasutatavad metoodikad ja õppematerjalid on aja- ja asjakohased; 3) eesti keeles aineid õpetavad õpetajad on läbinud teises keeles õpetamise koolituse või kursuse; kas õppe- ja kasvatusala töötajad vastavad kvalifikatsiooninõuetele, sh eesti keele oskuse tase vastab kehtestatud nõuetele. 2022/2023. õppeaastast alates kavandatakse temaatiline järelevalve eesti keele ja eestikeelse õppe korraldusest prioriteetse tegevusena. Igaks õppeaastaks koostatakse õppeasutuste valim, tagamaks järelevalve süsteemsus. Valimisse võetakse nii koolieelsed lasteasutused, üldhariduskoolid kui kutseõppeasutused. Kohalikud omavalitsused (koolide ja koolieelsete lasteasutuste pidajad) – põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 1 kohaselt tagab kooli pidaja (munitsipaalkooli pidajad on kohalikud omavalitsused) põhikooli pidamisel põhikooli riikliku õppekava täitmiseks vajalike kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisuse, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna olemasolu ning võimalused õpilase arengu toetamiseks. Seega ka eestikeelse õppele üleminekul on kohaliku omavalitsuse kohustus tema poolt peetavat kooli igati toetada, leida vajalikud kvalifitseeritud õpetajad, kes viivad põhikooli riikliku õppekava kohast õpet läbi ning on suutelised igati õpilasi õppes toetama. Tegemist ei ole uue kohustusega. Sama olukord on ka alushariduse tagamisega ning koolieelsete lasteasutuse toetamises, mille pidajaks kohalik omavalitsusüksus on. Valla- või linnavalitsusel on kohustus luua vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Kohustuse täitmiseks on vaja pidada lasteasutust, mille asutamiseks ja tegevuseks on vajalikud: 1) pedagoogid, kes vastavad haridus- ja teadusministri määrusega kehtestatud lasteasutuse pedagoogide kvalifikatsiooninõuetele; 2) ruume ja maa-ala, mis on laste arenguks ja mänguks sobiva sisustusega ja vastavad Vabariigi Valitsuse kehtestatud tervisekaitse nõuetele jne; 3) lasteasutuse õppekava, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. Koolieelsed lasteasutused – eesti õppekeelele üleminekul peab lasteaia direktor analüüsima sisehindamisel senist õppe- ja kasvatustegevuse korraldust ja personali ning ressursside juhtimist eestikeese õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimisel ning eesti keele õppe korraldamisel. Lasteaia sisehindamise tulemustest lähtuvalt peab lasteaia direktor ja pidaja kavandama muudatused lasteaia töökorralduses ja tagama nõuetele vastavad õpetajad hiljemalt 1. septembriks 2024. Muudatus eeldab lasteaia põhimääruse/-kirja, arengukava ja õppekava muudatusi ning meeskonna arendustegevuse ja lapsevanematega koostöö kavandamist, milleks on võimalik saada lasteaial kohaliku omavalitsuse üksuse ja riigi tuge. Mitte-eesti kodukeelega lastele eesti keele õpetamisel on soovitatav luua lasteasutusesisene koostöövõrgustik, kuhu kuuluvad rühma meeskonnaliikmed, eesti keele, liikumis- ja muusikaõpetajad ning tugispetsialistid, juhtkond ja lapsevanemad. Selle eesmärk on: 1) toetada last eesti keele õppimisel; 2) toetada lapse sotsialiseerumist eestikeelses keelekeskkonnas; 3) jälgida lapse eesti keele arengut; 4) toetada ja nõustada lapse perekonda; 5) toetada rühmaõpetajat mitte-eesti kodukeelega lapse õpetamisel. Oluline on õpetaja valmisolek õpetada muust keele- ja kultuurirühmast pärit last. Selleks peavad õpetajal olema nõuetekohane kvalifikatsioon, samuti teadmised keele õpetamise viisidest ning konkreetse lapse individuaalsest arengust ja eripärast, sh kultuuritaustast, rahvuslikust eripärast ja traditsioonidest ning oskus neid teadmisi praktikas rakendada. Lapsed omandavad eesti keelt ka õpetaja poolt kavandatud õppe- ja kasvatustegevuste ning igapäevatoimingute käigus. Seoses täielikult eestikeelsele alusharidusele üleminekuga peavad lasteasutused viima ka mitte- eesti kodukeelega laste osas õpetust ja kasvatust läbi vaid eesti keeles. Emakeele eakohase arengu eest vastutab lapsevanem. Seejuures on märkimisväärselt oluline lasteasutuse ja kodu koostöö ning vanemate kaasatus ja motiveeritus toetada lapse eesti keele õppimist ja aidata seejuures kaasa tema emakeele arengule. Keeleõppetegevuste, -strateegiate ja -vahendite valikut mõjutavad palju asjaolusid, nt kas rühmas on üks, mitu või suurem hulk muu kodukeelega lapsi või kuivõrd erineb lapse emakeel eesti keelest, samuti, kas laps on varem lasteaias olnud või mitte jm. Riiklikus õppekavas nähakse edaspidi ette, et mitte-eesti kodukeelega lapsed omandavad alusharidust eesti keeles ning eesti keele omandavad nad kas 1) lõimitud tegevuste kaudu, millele võib lisanduda eesti keele tugiõpe või 2) rakendatakse täieliku keelekümbluse mudelit. Lisaks tagatakse lapsele, kelle kodune keel ei ole eesti keel, eesti keele õpe. Kuni kolmanda eluaastani on lapse kõne ja emakeele areng alles arenemisjärgus, siis eesti keele õpet alustatakse kolmeaastaselt kas: 1) eraldi keeletegevuste kaudu või 2) keeleõpet teiste tegevustega lõimides. Üldhariduskoolid peaksid järgmistel õppeaastatel eestikeelsele õppele ülemineku eesmärgi täitmiseks rakendama asjakohaseid keelekümblusprogrammi mudeleid (nii 2022/2023. ja 2023/2024. õppeaastal ettevalmistava tegevuse käigus, kui ka hiljem nende klasside puhul, mille puhul ei ole veel kohustust viia õppe- ja kasvatustegevust läbi üksnes eesti keeles). Erinevad asjakohased keelekümblusmudelid on – 1) varajane keelekümblus (kuni õppeaastani 2022/2023 varajase keelekümbluse mudeliga liitunud koolides varajase keelekümbluse klassides alustanud õpilased jätkavad programmi lõpuni (põhikooli lõpetamiseni) mudeli ja metoodika rakendamisega kooskõlas üleminekuga eestikeelsele õppele (kooli õppekavas on varase keelekümbluse jätkumine kirjeldatud) (vt tabel 16). Tabel 16. Varase keelekümbluse metoodika rakendamise mudel Tugi eestikeelsele õppele üleminekuks – teavitustöö vanematele kümblusõppest; eestikeelse keskkonna laiendamine koolis (nt kooli ruumides on esitletud eestikeelsed sildid, infotahvlid, ainealane teave, kultuuritegelaste pildid, tutvustused, infot kooliraadios jagatakse eesti keeles, üritused, aktused ja sündmused kooliperele on peamiselt eesti keeles jne); piirkonna eestikeelse keskkonna tutvustamine, külastamine, kasutamine; sõprussuhted eestikeelse kooli klassiga; hariduskeskuste ja huvihariduse kaasamine õppekava eesmärkide täitmisel; eestikeelse külalisõpetaja kasutamine jne; õppevara tugi (e-koolikoti materjalid 1. – 4. klassile).45; I kooliastme lõimitud aine- ja keeleõpet toetav õppevara komplekt „Tere, …“. Autoriõigused HARNOs.46 2) hiline keelekümblus (programmi vältel alates 5. või 6. klassist) põhikooli lõpuni vähemalt 60% õppest eesti keeles ning õppides rakendatakse keelekümblusprogrammi põhimõtteid. Kuni aastani 2022 hilise keelekümbluse mudeliga liitunud koolide hilise keelekümbluse klassides alustanud õpilased jätkavad programmi lõpuni (põhikooli lõpetamiseni) mudeli rakendamisega. Tabel 17. Vene õppekeelega kooli tavaklasside üleminek eestikeelsele õppele 2024/2025. 45 https://ekoolikott.ee/et/search?q=keelek%C3%BCmblus&lang=est&minAdded=2009&maxAdded=2022&taxo n=2&minGrade=1&maxGrade=4 46 https://kirjastusmaurus.ee/oppematerjalid/tere-kool-i-osa-opik/ õppeaastal Täna rakendatavad meetmed, et üleminek oleks sujuv on mitmekülgselt ning ei nõua tihti märkimisväärseid lisaressursse koolilt. Saab kaasa aidata eestikeelse keskkonna laiendamisega koolis, osaledes riigi poolt pakutavates eestikeelse aineõppe suurendamise programmides, huvihariduse lõimimisel formaalharidusega, eesti keele kui teise keele ainetundide suurendamisega, eestikeelse aineõppe järkjärgulise suurendamisega, tõhusa õppematerjalide valikuga ning eesti keelt oskavate õpetajatega. Õpetajate ettevalmistusega tööks eesti keeles või mitmekultuurilises klassiruumis pakub riik juba täna erinevaid täiendkoolitusi Haridus- ja Noorteameti poolt. Sel aastal panustab riik sellesse 300 000 eurot. Sealhulgas on õppevara tugi HKK puhul järgmine - e-koolikoti HKK mudelile koostatud lõimitud aine- ja keeleõppematerjalid: Õppevara edasiarenduseks seotakse materjal konkreetsest õpikust lahti (aineõpetajate, kaasautorite töörühma töö) ja/või kaasajastatakse nimetatud töörühma kaasates digivaldkonna eksperte (projekt õppevara arendajatele).47 8. Rakendusaktid Eelnõu esitatud kujul vastuvõtmine eeldab ka järgmiste rakendusaktide muutmist: 1) haridus- ja teadusministri 15. detsembri 2015. a määrus nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“; 2) Vabariigi Valitsuse 19. augusti 2010. a määrus nr 116 „Keele- ja kultuuriõppeks võimaluste loomise tingimused ja kord“; 3) Vabariigi Valitsuse 29. mai 2008. a määrus „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“; 4) Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 1. septembril 2024. a. Seaduse jõustumise kuupäeva seadmisel on võetud arvesse eelkõige muudatuste mõju kooliealistele lastele, õpilastele, õpetajatele ja teistele haridusasutuste töötajatele, haridusasutuste pidajatele ja teistele mõjutatud isikutele. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon 47 https://e-koolikott.ee/et/search?q=keelek%C3%BCmblus&lang=est&minAdded= 2009&maxAdded=2022&taxon=2&minGrade=1&maxGrade=9 Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Eesti Koolijuhtide Ühendusele, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja - lasteaedade Ühendusele, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendusele, Eesti Õpilasesinduste Liidule, Eesti Kristlike Erakoolide Liidule, Eesti Lastevanemate Liidule, Eesti Õpetajate Liidule, Õpetajate Ühenduste Koostöökojale, Eesti Haridustöötajate Liidule, Eesti Alushariduse Ühendusele, Eesti Alushariduse Juhtide Ühendusele, Eesti Lasteaednike Liidule, Eesti Lastekaitse Liidule, Eesti Eralasteaedade Liidule, Eesti Lapsehoidjate Kutseliidule ja Eesti Lastehoidude Liidule, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingule, Eesti keelenõukogule. Tõnis Lukas minister  Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seadus seoses eestikeelsele õppele üleminekuga § 1. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 15 lõike 3 punkte 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) keel ja kirjandus: eesti keel, vene keel (vene õppekeelega klassis), kirjandus ning eesti keel teise keelena; 2) võõrkeeled: A-võõrkeelena inglise keel, saksa keel, prantsuse keel, vene keel, B- võõrkeelena inglise keel, saksa keel, prantsuse keel, vene keel;“; 2) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas ning õpetada toimetuleku- ja hooldusõppel olevat õpilast kooli või klassi õppekeele asemel muus keeles. Kui muudatuste või kohandustega kaasneb nädalakoormuse või õppe intensiivsuse oluline kasv või kahanemine võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine, tuleb õpilasele riiklikes õppekavades sätestatud tingimustel koostada individuaalne õppekava.“; 3) paragrahv 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 21. Õppekeel (1) Põhikooli ja gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. (2) Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole õppekeel või kes koduses suhtluses räägivad õppekeelest erinevat keelt, mis on vähemalt ühe vanema emakeel, korraldab kool keele- ja kultuuriõpet, kui seda soovivad vähemalt kümme sama emakeele või koduse suhtluskeelega õpilast. Keele- ja kultuuriõppe läbiviimiseks on koolil õigus vaba tunnimahu puudumisel õpilase suurimat nädala õppekoormust suurendada ühe tunni võrra. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud keele- ja kultuuriõppeks võimaluste loomise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud keele- ja kultuuriõpet korraldab, sealhulgas keele- ja kultuuriõppeks vajalikud materjalid hangib kool. (5) Kurti või kuulmislangusega õpilast õpetades võib lisaks eesti õppekeelele kasutada eesti viipekeelt või viibeldud eesti keelt. (6) Haridusliku erivajadusega õpilast õpetades võib lisaks eesti õppekeelele või eesti õppekeele asemel kasutada muud keelt, kui kooliväline nõustamismeeskond on õpilasele tõhustatud või eritoe rakendamise soovitust andes leidnud, et eesti keeles õppimine ei ole õpilase arengu eripärast tulenevalt jõukohane.“; 4) paragrahvi 74 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Kui õpetaja vaba ametikoha täitmiseks korraldatud konkursil ei leita kvalifikatsiooninõuetele vastavat õpetajat, võib direktor sõlmida tähtajalise töölepingu kuni üheks aastaks isikuga, kellel on vähemalt keskharidus, kelle kvalifikatsioon ja pedagoogiline kompetentsus on piisavad, et tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ja õpitulemuste saavutamine, ja kelle eesti keele oskus vastab keeleseaduses ja keeleseaduse alusel kehtestatud õigusaktis esitatud nõuetele. Sellisel juhul korraldab direktor aasta jooksul uue avaliku konkursi.“; 5) paragrahvi 75 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Õpetaja kvalifikatsiooninõuded on vähemalt kõrgharidus, käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele vastavad pedagoogilised kompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja keeleseaduse alusel kehtestatud õigusaktis esitatud nõuetele.“; 6) paragrahvi 84 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Haldusjärelevalveks kooli õppetegevuse keelenõuetele vastavuse üle kaasab järelevalveasutus Keeleameti.“; 7) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kui haldusjärelevalve käigus on tuvastatud direktori, õppealajuhataja, õpetaja või tugispetsialisti mittevastavus kvalifikatsiooninõuetes ettenähtud eesti keele oskuse nõudele, on käesoleva seaduse § 84 lõikes 1 nimetatud järelevalveorganil õigus teha ettekirjutus: 1) ametikoha täitmiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele vastava isikuga ja 2) töölepingu lõpetamiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele mittevastava isikuga.“; 8) paragrahvi 87 lõike 6 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Sunniraha ülemmäär on 9600 eurot.“; 9) seadust täiendatakse §-dega 10015 ja 10016 järgmises sõnastuses: „§ 10015. Üleminek eestikeelsele õppele põhikoolis (1) Hoolekogu ettepanekul ja valla- või linnavolikogu otsuse alusel võib käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 nimetamata muu keel olla õppekeeleks: 1) 2024/2025. õppeaastal põhikooli 2., 3. ja 5.-9. klassis; 2) 2025/2026. õppeaastal põhikooli 3. ja 6.-9. klassis; 3) 2026/2027. õppeaastal põhikooli 7.-9. klassis; 4) 2027/2028. õppeaastal põhikooli 8.-9. klassis; 5) 2028/2029. õppeaastal põhikooli 9. klassis. (2) Valla- või linnavolikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus, olles eelnevalt ära kuulanud enda poolt moodustatud valitsuskomisjoni arvamuse, anda üheks õppeaastaks loa osaliselt muus keeles toimuvaks õppeks klassi puhul, mille õppekeel peab käesoleva paragrahvi kohaselt olema eesti keel. Otsusega tuleb kindlaks määrata õppes kasutatava muu keele osakaal kogu õppe mahust kõnealusel õppeaastal. (3) Taotlus osaliselt muus keeles toimuvaks õppeks esitatakse hiljemalt eelmise õppeaasta 31. märtsiks. Vabariigi Valitsus otsustab loa andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul taotluse esitamisest. § 10016. Üleminek eestikeelsele õppele gümnaasiumis (1) 2024/2025. kuni 2029/2030. õppeaastal gümnaasiumis läbiviidavas õppes võib muu keele osakaal olla kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust. (2) Kool on kohustatud tagama ülemineku eestikeelsele õppele 10. klassis hiljemalt 2030/2031. õppeaastaks, 11. klassis hiljemalt 2031/2032. õppeaastaks ja 12. klassis 2032/2033. õppeaastaks. 2030/2031. õppeaastal võib 11. ja 12. klassis ning 2031/2032. õppeaastal 12. klassis läbiviidavas õppes olla muu keele osakaal kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust.“. § 2. Erakooliseaduse muutmine Erakooliseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 15 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11) Põhikooli ja gümnaasiumi õppekeele määramisel lähtutakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatud nõuetest, kui põhikooli või gümnaasiumi pidaja osanik, aktsionär, asutaja või liige on riik või kohalik omavalitsus.“. § 3. Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine Koolieelse lasteasutuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 8. Õppekeel (1) Lasteasutuses toimub õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles. (2) Kurdi või kuulmislangusega lapse õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimisel võib lisaks eesti keelele kasutada eesti viipekeelt või viibeldud eesti keelt. (3) Erivajadusega lapse õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimisel võib lisaks eesti keelele või eesti keele asemel kasutada eesti keelest erinevat keelt, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 47 nimetatud kooliväline nõustamismeeskond on erivajadusega lapse arendamiseks vajalike tingimuste rakendamise soovitust andes leidnud, et eestikeelne õppe- ja kasvatustegevus ei ole lapse arengu eripärast tulenevalt jõukohane.“; 2) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Lasteasutuse tugispetsialistil on õigus taotleda tugispetsialisti lähtetoetust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 771 sätestatud tingimustel ja korras.“; 3) paragrahvi 14 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Erivajadusega lapse õppe- ja kasvatustegevust viiakse lasteasutuses käesoleva seaduse § 8 lõike 3 alusel eesti keelest erinevas keeles läbi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 47 nimetatud koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel ja vanema kirjalikul nõusolekul.“; 4) paragrahvi 22 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(42) Kui pedagoogi vaba ametikoha täitmiseks korraldatud konkursil ei leita käesoleva seaduse § 11 lõike 2 punkti 1 alusel kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele vastavat pedagoogi, võib direktor sõlmida tähtajalise töölepingu tähtajaga kuni üks aasta isikuga, kellel on vähemalt keskharidus, kelle kvalifikatsioon ja pedagoogiline kompetentsus on piisavad, et tagada lasteasutuse õppekavas määratud õppe- ja kasvatustegevuse eesmärkide täitmine ning lapse üldoskuste ja arengu eeldatavate tulemuste saavutamine, ja kelle eesti keele oskus vastab keeleseaduses ja keeleseaduse alusel kehtestatud õigusaktis esitatud nõuetele.“; 5) paragrahvi 28 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Haldusjärelevalveks lasteasutuse õppetegevuse keelenõuetele vastavuse üle kaasab järelevalveasutus Keeleameti.“; 6) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kui haldusjärelevalve käigus on tuvastatud direktori, õppealajuhataja, õpetaja või tugispetsialisti mittevastavus kvalifikatsiooninõuetes ettenähtud eesti keele oskuse nõudele, on käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud järelevalveorganil õigus teha ettekirjutus: 1) ametikoha täitmiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele vastava isikuga ja 2) töölepingu lõpetamiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele mittevastava isikuga.“; 7) paragrahvi 31 lõike 6 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Sunniraha ülemmäär on 9600 eurot.“; 8) seadust täiendatakse paragrahviga 361 järgmises sõnastuses: „§ 361. Üleminek eestikeelsele õppe- ja kasvatustegevusele (1) Alates 2024/2025. õppeaastast võib valla- või linnavolikogu taotlusel Vabariigi Valitsus, olles eelnevalt ära kuulanud enda poolt moodustatud valitsuskomisjoni arvamuse, anda üheks õppeaastaks loa osaliselt muus keeles toimuvaks õppe- ja kasvatustegevuseks. Otsusega tuleb kindlaks määrata õppe- ja kasvatustegevuses kasutatava muu keele osakaal kogu õppe- ja kasvatustegevuse mahust kõnealusel õppeaastal. (2) Taotlus osaliselt muus keeles toimuvaks õppeks esitatakse hiljemalt eelmise õppeaasta 31. märtsiks. Vabariigi Valitsus otsustab loa andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul taotluse esitamisest. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul tagab kohaliku omavalitsuse volikogu kõikidele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, tagatakse eesti keele õpe koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava alusel.“. § 4. Keeleseaduse muutmine Keeleseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 25 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „Haridus- ja Teadusministeeriumile“ tekstiosaga „Haridus- ja Noorteametile“; 2) paragrahvi 25 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „valdkonna eest vastutav minister“ tekstiosaga „Haridus- ja Noorteameti peadirektor“; 3) paragrahvi 25 lõike 3 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) rahuldada vaie.“; 4) paragrahvis 32 asendatakse tekstiosa „640“ tekstiosaga „9600“. § 5. Kutseõppeasutuse seaduse muutmine Kutseõppeasutuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 29 lõiked 1 ja 4 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Kurti või kuulmislangusega õpilast õpetades võib lisaks eesti keelele kasutada eesti viipekeelt või viibeldud eesti keelt.“; 3) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Kutsekeskhariduse õppekava õpilased, kes õpivad eesti keelt teise keelena, peavad õpingute lõpetamiseks sooritama eesti keele kui teise keele või eesti keele riigieksami põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 31 ja selle alusel valdkonna eest vastutava ministri määruses kehtestatud korras. Nimetatud riigieksami võib asendada kutseeksami või erialase lõpueksami sooritamisega eesti keeles.“; 4) paragrahvi 39 lõiked 1‒3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Direktori kvalifikatsiooninõuded on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, juhtimiskompetentsus ja -kogemus, pedagoogiline kompetentsus ja C1-tasemel eesti keele oskus. (2) Õppekasvatusala juhtiva töötaja kvalifikatsiooninõuded on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, vähemalt kolmeaastane pedagoogilise töö kogemus, pedagoogiline ja juhtimiskompetentsus ning C1-tasemel eesti keele oskus. (3) Õpetaja kvalifikatsiooninõuded on esitatud õpetaja ja kutseõpetaja kutsestandardites ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel kehtestatud valdkonna eest vastutava ministri määruses. Kutseõpetaja kutsestandardi madalaimale tasemele vastavaid õpetajaid ei tohi koolis olla üle 20%. Piirang ei kehti sõjaväelise eriala õppe puhul. Koolis töötavate kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate arv peab nende läbiviidava õppe- ja kasvatustegevuse mahust lähtudes olema piisav, et tagada õppekavas määratud õpieesmärkide ja ülesannete täitmine ning õpiväljundite saavutamine.“; 5) paragrahvi 39 lõike 9 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui õppekasvatusala töötaja vaba ametikoha täitmise konkurss luhtub, võib direktor sõlmida tähtajalise töölepingu tähtajaga kuni üks aasta isikuga, kellel on vähemalt keskharidus, kelle kvalifikatsioon ja pedagoogiline kompetentsus on piisavad, et tagada õppekavas määratud õpieesmärkide ja ülesannete täitmine ning õpiväljundite saavutamine, ja kelle eesti keele oskus vastab keeleseaduses ja keeleseaduse alusel kehtestatud õigusaktis esitatud nõuetele.“; 6) paragrahvi 52 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Haldusjärelevalveks kooli õppetegevuse keelenõuetele vastavuse üle kaasab järelevalveasutus Keeleameti.“; 7) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kui haldusjärelevalve käigus on tuvastatud direktori, õppealajuhataja, õpetaja või tugispetsialisti mittevastavus kvalifikatsiooninõuetes ettenähtud eesti keele oskuse nõudele, on käesoleva seaduse § 52 lõikes 1 nimetatud järelevalveorganil õigus teha ettekirjutus: 1) ametikoha täitmiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele vastava isikuga ja 2) töölepingu lõpetamiseks kvalifikatsiooninõuetes ette nähtud eesti keele oskuse nõudele mittevastava isikuga.“; 8) paragrahvi 55 lõike 6 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Sunniraha ülemmäär on 9600 eurot.“; 9) paragrahvi 57 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) 2024/2025. kuni 2029/2030. õppeaastani võib kutsekeskhariduse õppekava kohaselt läbiviidavas õppes muu keele osakaal olla kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust. (2) Kool on kohustatud tagama ülemineku eestikeelsele õppele kutsekeskhariduse õppekavadel õpinguid alustanud õpilastel hiljemalt 2030/2031. õppeaastaks. Enne nimetatud õppeaastat kutsekeskharidusõppe õpinguid alustanud õpilastele läbiviidavas õppes võib õpingute lõpuni muu keele osakaal olla kuni 40 protsenti kooli õppekavas määratud õppe mahust.“. § 6. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 1. septembril 2024. a. Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn 2022 Algatab Vabariigi Valitsus 2022 (allkirjastatud digitaalselt) EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: HTM/22-1107 - Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seadus seoses eestikeelsele õppele üleminekuga Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Sotsiaalministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 26.09.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ca9d66b5-5fe9-47c1-8c52-23386f91af20 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ca9d66b5-5fe9-47c1-8c52-23386f91af20?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main