Tarbijakaitseseaduse ja energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
Lisa
Tagasiside väljatöötamiskavatsuse kohta
Arvamuse andja Ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus
Justiitsministeeriu 1.Majandus- ja Arvestatud. Seletuskirja on lisatud
m Kommunikatsiooniministeerium keskkonnamõju
on esitanud puudutav osa.
Justiitsministeeriumile
kooskõlastamiseks
tarbijakaitseseaduse muutmise
seaduse eelnõu
väljatöötamiskavatsuse (VTK).
Justiitsministeerium
kooskõlastab VTK järgmiste
märkustega. 1. VTK eesmärkide
all (lk 4) põhjendatakse
muudatuste vajalikkust mh
keskkonnamõju vähendamisega,
kuid VTK mõjuanalüüsis
keskkonnamõju välja toodud
pole. Palume eelnõu
mõjuanalüüsis hinnata ka
muudatuse mõju keskkonnale.
2. VTK-s on muudatuste Arvestatud. Seletuskirja on lisatud
ebasoovitavat mõju küll põgusalt leevendavaid meetmeid
mainitud (lk 9–10), kuid palume puudutav kirjeldus.
eelnõu koostamisel negatiivsete
tagajärgede juures analüüsida ka
võimalikke leevendusmeetmeid
3. Lisaks palume arvestada Arvestatud. VTK failis olevate
käesoleva kirja lisas esitatud märkustega on
VTK failis jäljega tehtud arvestatud.
märkustega.
Eesti Kaupmeeste Kaupmeeste Liidu poolt kiidame Teadmiseks Eesti Kaupmeeste Liit
Liit Tarbijakaitseseaduse muutmise võetud. oli üks koostööpartner,
seaduse eelnõu VTK heaks ja kellega koostöös VTK
kinnitame, et meile pakutud ka välja töötati.
lahendus sobib.
Eesti Eesti Infotehnoloogia ja Teadmiseks
Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) võetud.
Telekommunikatsi on analüüsinud
ooni Liit tarbijakaitseseaduse muutmise
seaduse eelnõu väljatöötamise
kavatsust (edaspidi VTK) ja
esitab selle kohta järgmise
arvamuse.
1. ITL toetab Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
i kavatsust ostukviitungite ja
paberarvete probleemkohtade
lahendamiseks ja suundumist
paberivaba arveldamise suunas.
Paberarvete saatmisega
kauplejale kaasneva
halduskoormuse ja negatiivse
keskkonnamõju vähendamine on
tervitatav nii liidu kui ka laiemalt
kogu ühiskonna vaatest.
2. Keskkonnavaenulike Arvestatud Eelnõud on täiendatud
paberarvete saatmise osaliselt. ning seega nähakse
vähendamise eesmärk on oluline eelnõuga ette, et
ka Eesti eriigi maine ja digiriigi kauplejal on õigus
kuvandi seisukohalt. ITL-i lõpetada paberarve
hinnangul tuleks seaduse edastamine posti teel
muutmisel lähtuda põhimõttest, olukorras, kus tarbija on
et neile tarbijatele, kellel on kauplejale andnud
elektrooniliste kanalite endaga suhtlemiseks
kasutamise võimalus, oma e-posti aadressi
paberarveid üldjuhul ei ja/või
väljastata. Seetõttu teeme mobiiltelefoninumbri.
ettepaneku laiendada Selle eelduseks on aga
muudatust number 2 ja näha see, et tarbijat on
eelnõuga selgelt ette, et arvesaamise kanali
kauplejal on õigus lõpetada muutmisest eelnevalt
paberarve väljastamine, kui teavitatud ning antud
tarbija avaldab kauplejale e- talle võimalus valida
posti aadressi või mõni muu arve saamise
mobiiltelefoninumbri või kui viis.
tarbija on tellinud arve mis
tahes elektroonilisse kanalisse Lisaks nähakse
(sh nt e-arve, arve e-postile, eelnõuga ette, et kui
arve SMSi teel vms). Toetame tarbija soovib saada
VTK-s toodud kavatsust, millega arvet korraga nii
nähakse ette võimalus tarbijalt elektroonilistesse
tasu küsimiseks mitmesse kanalitesse (nt e-posti
kanalisse arve saatmisel: „/…/ või SMS-i teel) ning
sätestatakse seadusega, et dubleerivalt posti teel,
kaupleja teeb tarbijale arve tasuta on kauplejal õigus
kättesaadavaks ühes kanalis ning nõuda postikulude
kui tarbija soovib arve saamist hüvitamist. Tarbijal
mitmesse kanalisse korraga, võib peab säilima siiski
ta küsida selle eest mõistlikku võimalus mingis
tasu.“ (VTK lk 8-9). 2 Teeme elektroonilises kanalis
täiendava ettepaneku kaaluda arvega tasuta tutvuda.
kauplejale õiguse andmist
küsida paberarvete ja Mis puudutab tasuta
paberteavituste saatmise eest paberarve võimaldamist
tasu postikulude hüvitamiseks. või mittevõimaldamist,
ITL-i hinnangul peaks tasuta siis on MKM
paberarve võimaldamine või seisukohal, et kui tarbija
mittevõimaldamine olema iga (peamiselt
ettevõtja enda otsustada. vanemaealine) soovib
paberarvet, on kauplejal
kohustus seda talle ka
võimaldada, v.a
olukorras, kus ta on
nõus arvet saama
näiteks e-posti või
sõnumi teel.
3. ITL leiab, et lisaks arvetele Teadmiseks Kõnealuse eelnõuga
on keskkonnajalajälje võetud. muudetakse
vähendamise eesmärgist tarbijakaitseseadusest
lähtuvalt vajalik üle vaadata ka (TKS) tulenevat
erinevate tarbijatele tehtavate regulatsiooni, kuid
(paber)teavituste temaatika ja MKM ei välista, et
seda ka osas, mis tulevikus tehakse
normitehniliselt pole mitte muudatusi ka
tarbijakaitseseaduse, vaid elektroonilise side
näiteks elektroonilise side seaduses (ESS).
seaduse kohaldamisalas. Oleme
veendunud, et analoogselt
paberarvetega ei tohiks kehtiv
regulatsioon enam nõuda ka
keskkonnajalajälge asjatult
kasvatavaid paberkandjal
teavitusi. Kõnealustes
õigusaktides on seega vajalik
teha sarnased muudatused nagu
on plaanis teha paberarvete
vähendamiseks
tarbijakaitseseaduses. Muu
hulgas peab kõnealune
seadusemuudatus looma nn
halduslikku laadi ja tarbijat
positiivselt mõjutavate
lepingutingimuste muudatuste
korral võimaluse teavitada
tarbijaid üksnes elektrooniliselt,
nt kodulehe või muu
elektroonilise kanali kaudu ja
tuleks välistada paberteavituste
saatmine. Toome siinkohal näite
telekomisektorist: TV teenusesse
uute kanalite lisandumisel vms
tarbija jaoks positiivse mõjuga
lepingumuudatuse korral peab
regulatsioon võimaldama sellise
teavituse kuvamist erinevate
tarbijale kättesaadavate
elektrooniliste kanali kaudu (nt
SMS, TV teenuse keskkond vms)
ja seda ilma sõnaselge
nõusolekuta.
Keskkonnavaenulikke
lisateavitusi paberkandjal ei
peaks regulatsioon enam
nõudma. Loodame, et leiate
võimaluse meie tähelepanekuid
ja ettepanekuid edasises
menetluses arvestada.
Eesti Kaubandus- Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Teadmiseks
Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab võetud.
Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
it võimaluse eest avaldada
arvamust tarbijakaitseseaduse
muutmise seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsuse kohta,
millega soovitakse kauplejalt
kaotada kohustus väljastada
tarbijale vaikimisi
ostukviitungeid ja antakse
kauplejale võimaluse lõpetada
tarbijale posti teel igakuise
dubleeriva paberarve saatmise.
Järgnevalt esitame oma
kommentaarid eelnõu
väljatöötamiskavatsuse kohta
lähtudes ettevõtetelt saadud
tagasisidest.
1.Kaubanduskoda toetab VTK-s
(lk 8) sisalduvat muudatust,
millega üldreeglina kaotatakse
kauplejal kohustus väljastada
tarbijale vaikimisi paberil
ostukviitung. Kaubanduskoja
hinnangul on tegemist hea
muudatusega, sest seeläbi
vähenevad ettevõtete kulud ja
koormus ning muudatusega
kaasneb positiivne mõju
keskkonnale.
Selgitatud. Eelnõust on ebakõla
2.VTK (lk 4) näeb ette eelnevalt
eemaldatud ning
väljatoodud üldreeglist kaks
selgitatud, et vaikimisi
erisust, mille korral peab
paberil ostukviitungi
kaupleja endiselt andma tarbijale
andmise kohustus säilib
paberil ostukviitungi. Esiteks
olukorras, kus tarbija
kohustub kaupleja edaspidi
sooritab ostu sularahas
väljastama tarbijale paberil
ega kasuta kliendikaarti
ostukviitungi juhul, kui tarbija
või kasutab
sellest kauplejat eelnevalt
kliendikaarti, mis ei
teavitab. Teiseks on kauplejal
võimalda tarbija
jätkuvalt paberil ostukviitungi
ostuajalugu säilitada
väljastamise kohustus, kui tarbija
kahe aasta jooksul alates
sooritab ostu sularahas ega
ostu tegemise
registreeri ostu kliendikaardiga,
kuupäevast.
mis võimaldab tarbija
ostuajalugu tagantjärgi välja
võtta kahe aasta jooksul alates
ostu sooritamisest.
Kaubanduskoda peab viidatud
erandeid üldreeglist igati
mõistlikuks. Samas tekitab
segadust teine erisus seoses
sularaha ja kliendikaardiga.
Põhjuseks on asjaolu, et ühes
kohas (lk 4) on VTK-s kirjas, et
paberil ostukviitungit tuleb
kauplejal väljastada siis, kui
samaaegselt on täidetud kaks
eeldust: 1) tarbija maksab
sularahas ja 2) tarbija ei kasuta
ostu tegemiseks kliendikaarti,
mis võimaldab ostuajalugu
säilitada. Samas teisest kohast (lk
8) võib välja lugeda, et paberil
ostukviitungit tuleb kauplejal
väljastada ka siis, kui täidetud on
vähemalt üks tingimus, näiteks
tarbija maksab sularahas.
Segadust tekitab see, et lk 8 on
kahe tingimuse vahel kasutatud
sõnu „ja/või“. Toetame sellist
lahendust, kus korraga peavad
täidetud olema mõlemad
eeldused ehk nende tingimuste
vahel tuleks kasutada sõna „ja“.
3. VTK-s (lk 8) sisaldub Teadmiseks MKM on pärast VTK-le
muuta võetud. tagasiside saamist
ettepanek
konsulteerinud
tarbijakaitseseaduse § 4 lõiget 7
selliselt, et kauplejal on edaspidi Tarbijakaitse ja
kestvuslepingu alusel osutatud Tehnilise Järelevalve
teenuste puhul õigus lõpetada Ametiga (TTJA) ning
tarbijale dubleeriva paberarve selle tulemusel on
saatmine, kui tarbija tellib eelnõust eemaldatud
iseteenindusportaalis/pangas viide sellele, et e-arve
vms keskkonnas e-arve. Hetkel vormistamisel on
on see lubatud üksnes juhul, kui kauplejal õigus lõpetada
tarbija annab selleks sõnaselge dubleeriva paberarve
nõusoleku. saatmine. See muudatus
tuleneb sellest, et paljud
Kaubanduskoda toetab
(vanemaealised)
plaanitavat muudatust. Peame
tarbijad on küll
igati mõistlikuks seda, et
vormistanud e-arve,
eelnevalt kirjeldatud olukorras ei
kuid ei kasuta Internetti
ole kauplejal enam kohustust
ning vajavad jätkuvalt
esitada tarbijale dubleerivat arvet
arvega tutvumiseks
paberkandjal. See võimaldab
paberarvet.
vähendada ettevõtete kulusid,
eelkõige postikulusid ja mõjub
kokkuvõttes positiivselt ka
keskkonnale.
4.VTK (lk 8) kohaselt tahetakse Teadmiseks
kauplejale anda võimalus saata võetud.
teavitus arve suuruse kohta
tarbija mobiiltelefonile, kui
tarbijal puudub e-posti aadress.
Seda, juhul, kui tarbija on
tellinud iseteeninduskeskkonnas
omale e-arve. Kaubanduskoda
toetab seda muudatust.
5. VTK-s (lk 8-9) sisaldub idee, Teadmiseks Vaata vastust
mille kohaselt on kauplejal võetud. Kaubandus-
Tööstuskoda
kohustus teha tarbijale arve
kommentaarile punktis
tasuta kättesaadavaks ühes
3.
kanalis ning kui tarbija soovib
arve saamist mitmesse kanalisse
korraga, võib kaupleja küsida
selle eest mõistlikku tasu. Lisaks
sisaldub VTK-s (lk 9) nõue, et
kui tarbija soovib n-ö tasuta
kanalit muuta, siis peab kaupleja
võimaldama tal seda tasuta
muuta.
Kaubanduskoda toetab
põhimõtet, et kaupleja peab
tegema arve tasuta
kättesaadavaks ühes kanalis ning
kui tarbija soovib arvet mitmesse
kanalisse, on kauplejal õigus
küsida selle eest tasu.
Samas ei pea me igas olukorras
mõistlikuks, et kui tarbija soovib
tasuta kanalit muuta, siis peab
kaupleja võimaldama tal seda
tasuta muuta. Näiteks kui tarbija
on tellinud endale e-arve ja
kaupleja on andnud teada, et e-
arve saamine on tasuta, kuid
muud arve saatmise viisid mitte,
siis ei tohiks tarbijal olla õigust
nõuda kauplejalt, et tasuta
kanaliks oleks paberarve
saatmine. Seega tarbijal peaks
olema õigus muuta tasuta kanalit
üksnes teatud juhtudel, näiteks
siis, kui kaupleja on tasuta
kanaliks määranud e-arve, kuid
tarbija ei soovi e-arvet, vaid
soovib saada arvet oma meilile.
Leiame, et seadus peaks suunama
tarbijaid paberarvete asemel
valima muid arve saamise viise.
Seetõttu palume kaaluda
lahendust, et kestvuslepingu
alusel osutatud teenuste puhul on
paberarve saatmine tasuline, kui
tarbija tellib
iseteenindusportaalis/pangas
vms keskkonnas e-arve või kui
tarbija on andud kauplejale e-
posti aadressi. Ehk sellistes
olukordades ei kehtiks põhimõte,
et tarbijal on õigus nõuda, et
tasuta arve kanaliks on
paberarve.
Loodame, et peate võimalikuks
Kaubanduskoja kommentaare
arvesse võtta
Tallinna Majandus- ja Teadmiseks Muudatuste tulemusena
Linnakantselei Kommunikatsiooniministeerium võetud. ei pea tõesti tarbijale
on välja töötanud paberil ostukviitungit
tarbijakaitseseaduse (edaspidi vaikimisi andma, kui ta
TKS) muutmise seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsuse. TKS-s maksab ainult
plaanitakse muuta sätteid, mis pangakaardiga.
reguleerivad tarbijatele paberil Samas sellisel juhul on
ostu kinnitava tõendi esitamist tarbijal võimalik ise
ning tarbijatele kestvuslepingute paberil ostukviitungit
alusel igakuiste (paber)arvete küsida ja kaupleja peab
esitamist. siis selle ka andma.
Seega tarbija huvid on
Ühe muudatusena plaanitakse
endiselt kaitstud.
seadust täiendada selliselt, et
tarbijale ei pea väljastama
Elektroonika-, riide ja
paberkandjal ostukviitungit
jalanõude puhul on ka
vaikimisi, vaid üksnes siis, kui
pretensioonide
tarbija seda ise soovib. Paberil
esitamise tõenäosus
ostukviitungi väljastamise
suurem ning selliste
kohustus säilib olukorras, kus
kauplejate puhul on
tarbija sooritab ostu sularahas
MKM-i hinnangul
ja/või kliendikaardiga, mis annab
mõistlik kauplejal
üksnes allahindlust, kuid ei
paberil ostukviitung
säilita tarbija ostuajalugu. Paberil
automaatselt kaasa
ostukviitungi saamise võimalus
anda. Hilisem
säilib kõigil tarbijatel, kes sellest
tõendamiskoormus (et
kauplejale eelnevalt soovi
see kaup osteti just
avaldavad.
sealt) on jätkuvalt
Arvestades keskkonnamõju ja kauplejal, s.t seda
ettevõtjate halduskoormuse põhimõtet
vähendamise eesmärki on muudatustega ei
muudatused igati tervitatavad. muudeta.
Tarbijaõiguste kaitse vaatest on
oluline, et tarbijale säiliks Tarbijakaitseseaduses
võimalus soovi korral saada ka on juba kirjas, mis infot
paberkandjal ostukviitung. ostukviitung sisaldama
Samas lähtudes just peab ja seda lähenemist
tarbijaõiguste kaitsest, jääb ei ole hetkel plaanis
väljatöötamiskavatsuses muuta. Küll aga on
mõnevõrra ebaselgeks, kas juhul, MKM teadlik, et
kui tarbija tasub kaardiga, kuid ei alkoholi
kasuta kliendikaarti, jääb müügipiirangute osas on
kauplejale kohustus automaatselt kassat puudutavas
paberkandjal ostukviitung regulatsioonis muresid
väljastada või mitte. Samuti, kui ja plaanib neile
paberkandjal ostukviitungi alkoholiseaduse
väljastamiskohustust ei jää, siis väljatöötamiskavatsuses
kellele jääb hilisemas vaidluses lahendusi otsida. Vastav
tõendamiskoormus. väljatöötamiskavatsus
Kontoväljavõttel kajastub küll on plaanis valmis saada
ostu sooritamine kaupleja aasta lõpuks.
juurest, kuid sealt ei selgu ostetud
toodet või toodete loetelu. Sellest
tulenevalt on küsitav, kuidas
tarbija suudab hiljem tõendada, et
defektne toode, mida müüakse ka
näiteks mitmetes teistes
kauplustes, on ostetud just
konkreetse kaupleja juurest.
Tagamaks tarbijaõiguste kaitse
ning vähendamaks võimalikke
vaidlusi on oluline, et kirjeldatud
aspektid saaksid seaduse tasandil
täpselt reguleeritud. Kui kaardiga
ja ilma kliendikaardita makstes ei
jää kauplejale automaatset
paberkandjal ostukviitungi
väljastamise kohustust, siis
palume kaaluda
tõendamiskoormuse jätmist
kaupleja kui tehingu tugevama
osapoole kanda.
Lisaks, kavandatavad
muudatused eeldavad paljudelt
kauplejatelt kassasüsteemide
kohandamist/muutmist. Sellest
tulenevalt palume kaaluda ka
nõuete kehtestamist
kassasüsteemile ning andmetele
ostukviitungil. Nimetatu on
eelkõige oluline eriliigiliste
kaupade, nagu näiteks
alkohoolsed joogid, müügil.
Järelevalve praktika on näidanud,
et andmed ostukviitungil on üsna
puudulikud ning väljavõtted
kassasüsteemist ei võimalda
näiteks tuvastada, kas alkohoolse
joogi jaemüügile seatud
kellaajalisi piiranguid on rikutud
või mitte. Arvestades, et
kohalikul omavalitsusel on
alkoholiseadusest tulenevalt
õigus kehtestada kellaajalisi
piiranguid alkohoolse joogi
jaemüügile kohapeal
tarbimiseks, kuid puudub
kontrolltehingu tegemise õigus
rikkumiste kindlaks tegemiseks,
on äärmiselt oluline, et ostu
tõendavale dokumendile ja
kassasüsteemile oleksid seaduse
tasandil kehtestatud nõuded, mis
võimaldaksid taoliste rikkumiste
tuvastamist.
Eesti Väike- ja Kooskõlastusringile on saadetud Teadmiseks Eelnõus ettenähtud
keskmiste tarbijakaitseseaduse muutmise võetud. erandite eesmärk
ettevõtjate seaduse eelnõu (ostukviitung tuleb
assotsiatsioon väljatöötamiskavatsus (VTK), vaikimisi väljastada, kui
mis puudutab ostukviitungi ja e- tarbija sooritab ostu
arve väljastamisega seotud sularahas ja
küsimusi. EVEA põhimõtteliselt kliendikaarti ei kasuta
toetab VTK-s väljapakutud või kasutab ostu
lahendusi. Samas juhime sooritamiseks
tähelepanu ka mõnele kliendikaarti, mis ei
probleemkohale. võimalda tarbija
ostuajalugu kahe aasta
1. VTK ühe tulemuse kohaselt jooksul pärast ostu
kohustub kaupleja väljastama sooritamist säilitada)
tarbijale paberil ostukviitungi eesmärk on ennetada
üksnes siis, kui tarbija sellest tarbija ning kaupleja
kauplejat eelnevalt teavitab. vahelisi vaidlusi.
Siiski tuleb paberil ostukviitung
tarbijale vaikimisi väljastada
olukorras, kus tarbija sooritab
ostu sularahas ega registreeri ostu
kliendikaardiga, seejuures peab
kaupleja kliendikaart olema
selline, mis võimaldab tarbija
ostuajalugu tagantjärgi välja
võtta kahe aasta jooksul alates
ostu sooritamisest. EVEA
hinnangul puudub vajadus
sularaha ja kliendikaardiga
seotud erandi järele. Teadlik
tarbija peaks ise otsustama, kas ta
vajab tõendit võimaliku
vaidlustuse esitamiseks
tulevikus, sest temal lasub
sellisel juhul ostu tõendamise
kohustus. Tasub kaaluda, kas
kaupleja kohustuseks peab olema
tarbijale ostukviitungi
väljastamise pakkumine.
Alternatiivseks lahenduseks
võiks olla, et kui tarbija tasutav
summa on väiksem kui teatud
summa (näiteks 50 või 100
eurot), antakse ostukviitung
tarbija nõudmisel. Suurema
summa puhul antakse kviitung
vaikimisi. Ehk teisisõnu
suurendatakse praeguse
regulatsiooni piirsummat (20
eurot).
VTK-s on välja pakutud, et kui Teadmiseks Eelnõuga ettenähtud
kaupleja ei soovi enam tarbijale võetud. muudatuste jõustumisel
vaikimisi paberil ostukviitungit säilib kauplejatel
väljastada, peavad tema võimalus jätkata
kassasüsteemid olema sellised, vaikimisi
mis võimaldavad kauplejal paberostukviitungite
hiljem tarbija soovi korral väljaprintimist.
ostukviitungi ikkagi väljastada
(näiteks olukorras, kus tarbija Kahe aastane tagantjärgi
soovib kauplejale esitada ostukviitungite
pretensiooni toote puuduse osas). kohustus on otseselt
Ostukviitungite tagantjärgi seotud
väljavõtmise võimekus peab võlaõigusseadusest
olema vähemalt kaks aastat alates (VÕS) tuleneva
ostu sooritamisest. EVEA arvates pretensiooni esitamise
ei peaks kauplejaid koormama õigusega. Suure
ostukviitungi tagantjärgi tõenäosusega ei pea
väljavõtmise kohustusega. kaupleja tagantjärgi
Ostukviitungi väljastamine on ostukviitungite
ostu hetke küsimus ja piisab väljavõtmisega
sellest, kui tarbijal on võimalik tegelema igapäevaselt,
sellel hetkel saada paberil vaid üksnes siis, kui
ostukviitung või mõni muu tõend kaupleja soovib
ostu sooritamise kohta. Samuti pretensiooni esitada.
on ebaõiglane kohustada Samas võrdsustab TTJA
kauplejat varasema ostuga seotud pangakonto väljavõtte
probleemi ilmnemisel otsima samamoodi
tõendit, mis võib aidata kaasa ostukviitungiga.
tarbija poolt kaebuse esitamisele
tarbijavaidluste komisjonis või
kohtus. Ostukviitungi tagantjärgi
väljastamise kohustus on
ebamõistlikult koormav ka
väikestele ettevõtetele, kellel
tänasel päeval puudub selleks
automatiseeritud lahendus
Justiitsministeerium
Meie 31.07.2024 nr 2-2/2043-1
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks
tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Palun kooskõlastusi ja arvamusi 15 tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Erkki Keldo
majandus- ja tööstusminister
Lisad: 1) eelnõu;
2) eelnõu seletuskiri;
3) tagasiside väljatöötamiskavatsuse kohta.
Lisaadressaadid: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
Eesti Kaupmeeste Liit
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
SA Rohetiiger
Omanike Keskliit
MTÜ Tarbijakaitse Liit
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
Eesti Kindlustusseltside Liit
Mari-Liis Aas
625 6459
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
EELNÕU
30.07.2024
Tarbijakaitseseaduse muutmise seadus
§ 1. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduse §-s 4 tehakse järgmised muudatused:
1) lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohesel tasumisel kohustub kaupleja esitama
tarbijale ostu tõendava paberdokumendi tarbija nõudmisel või juhul, kui tarbija sooritab ostu
sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu
kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Tarbijale esitatavas ostu tõendavas
dokumendis peab sisalduma vähemalt:
1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;
2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev;
3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.“;
2) lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;
3) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud ostu tõendava paberdokumendi esitamise
kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks
tema e-posti aadressile või sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse elektroonilisse
klienditeeninduskeskkonda (edaspidi klienditeeninduskeskkond) või internetipanka. Selline
dokument peab sisaldama vähemalt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teavet.“;
4) lõike 6 neljas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt;
„Tarbijale tagatakse vähemalt üks tasuta arveedastusviis, võimaldades tal valida, kas arve
edastatakse tema posti- või e-posti aadressile või arveteavitusena lühisõnumi teel tema
mobiiltelefoni numbrile.“;
5) paragrahvi 4 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kestvuslepingu puhul võib kaupleja tarbija nõusolekul arve edastamiseks kasutada ka
klienditeeninduskeskkonda või internetipanka.“;
6) paragrahvi 4 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;
7) paragrahvi täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:
„(9) Kestvuslepingu puhul võib tarbija igal ajal enda valitud arve edastusviisi muuta. Tarbija
vaikimine või tegevusetus loetakse arve edastusviisi muutmise tahteavalduseks, kui kaupleja
on tarbijale sellist tahteavalduse tegemise viisi pakkunud.“.
§ 2. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juulil.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
1
Tallinn, …………….. 2024. a.
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024. a.
(allkirjastatud digitaalselt)
2
30.07.2024
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Eelnõu eesmärk on muuta kehtivast tarbijakaitseseadusest (TKS) tulenevat tarbijale ostu
tõendava dokumendi (edaspidi ostukviitung) ja kestvuslepingute alusel tarbijale arve
edastamist reguleerivaid õigusnorme nii, et väheneks asjatult väljaprinditavate
ostukviitungite ning posti teel tarbijale saadetavate paberarvete hulk, mis omakorda avaldab
positiivset mõju keskkonnale. Eelnõu laiem eesmärk on vähendada kauplejate
keskkonnajalajälge ning suunata tarbijaid paberostukviitungite või paberarvete saamisest
loobuma. Seejuures on eelnõu koostamisel arvestatud ka suuremat kaitset vajavate tarbijate
(eelkõige vanemaealiste) soovi/vajadust saada ka pärast muudatuste jõustumist
paberostukviitungeid ja/või igakuiseid paberarveid.
Ostukviitungeid ning paberarveid reguleerivaid õigusnorme muudeti viimati 2015. aastal
ning kuigi valdavas ulatuses on need muudatused oma eesmärgi saavutanud, on praktikas
siiski tekkinud nende õigusnormide täiendav muutmise vajadus. Koos tehnoloogia
arenguga on muutumas tarbijate käitumisharjumused ning ka suur osa kauplejaid mõtlevad
oma keskkonnajalajälje vähendamisele. Lisaks on tänu infoühiskonna arengule kauplejatel
võimalik esitada arveid eri viisidel, mida 2015. aastal veel ei olnud või mis ei olnud siis nii
laialdaselt kasutusel. Selline uus edastusviis on näiteks arveteavituse edastamine
lühisõnumina (Short Message Service ehk SMS) tarbija mobiiltelefonile või ostukviitungite
puhul kviitungi säilitamine konkreetse kaupleja mobiilirakenduses. Seega on oluline, et
ostukviitungeid ja paberarveid reguleerivad õigusnormid käiks ajaga ning tehnoloogia
arenguga kaasas ning et need võimaldaksid kauplejatel oma keskkonnamõju vähendada.
1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse
osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas (
[email protected], tel 625 6459). Eelnõu
juriidilist kvaliteeti kontrollis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass (
[email protected]) ja Käddi Tammiku
(
[email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud
Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel
(
[email protected]).
1.3. Märkused
Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu
õigusakti ülevõtmise või rakendamisega.
Eelnõu näeb ette tarbijakaitseseaduse 1. jaanuaril 2025. a jõustuva redaktsiooni RT I,
30.05.2024, 15 muutmise.
Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsuse koostamine, mis saadeti 13. oktoobril 2023. a
kooskõlastamiseks ja huvipoolte tagasiside saamiseks.1 Väljatöötamiskavatsus annab
1
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/07acbed1-25fe-4d8b-986a-e9d4244cd57c
1
ülevaate eelnõu algatamise põhjustest ning selle aluseks olevate uuringute ja
kaasamisprotsessi detailidest. Vältimaks dubleerimist ei ole neid seletuskirjas korratud.
Tagasiside väljatöötamiskavatsuse kohta on lisatud eelnõu seletuskirjale.
Seadus on kavandatud jõustuma 1. juulil 2025. a.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu
poolthäälte enamusega.
2. Seaduse eesmärk
Ostukviitungid
Seaduse muudatuste üheks eesmärgiks on vähendada asjatult väljaprinditavate
ostukviitungite hulka, kuivõrd tänapäeval prinditakse kauplustes (peamiselt toidupoodides)
iga päev välja tuhandeid paberostukviitungeid, mida tarbija (enamjaolt) tegelikult ei vaja.
Kehtiva seaduse kohaselt kohustub kaupleja tarbijale väljastama ostukviitungi juhul, kui
tarbija ostusumma on suurem kui 20 eurot, kuid muudatuste jõustudes selline nõue
kaotatakse.
Kauplejad on ka omal algatusel teinud olulisi ja suuri samme, et oma keskkonnajalajälge
vähendada: näiteks paljude toidukaupluste kliendikaartide omanikele on antud võimalus
teha iseteeninduskeskkonnas või konkreetse kaupluse mobiilirakenduses vastav muudatus,
mille kohaselt ei prindita paberostukviitungit vaikimisi välja, vaid tarbija saab
ostukviitungiga tutvuda kaupleja iseteeninduskeskkonnas või saadetakse see tarbija e-posti
aadressil. Selge on see, et mitte kõik poed ei ole sellist muudatust teinud ning paljudes
kauplustes puudub kliendikaardi või iseteeninduskassa kasutamise võimalus. Lisaks on
Eestis suur hulk tarbijaid, kes eri põhjustel ei ole ise altid iseteeninduskassasid kasutama
ning neile väljastatakse paberostukviitung vaikimisi, kuigi paljudes olukordades (peamiselt
toidupoodide puhul) tarbijad ostukviitungit ei vajagi, sest sooritavad ostu pangakaardiga
või kliendikaarti kasutades.
Seetõttu muudetakse kehtivat seadust selliselt, et kaupleja kohustub tarbijale väljastama
paberostukviitungi üksnes juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja ei kasuta kliendikaarti
või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta jooksul pärast ostu
sooritamist säilitada. Lisaks säilib ostukviitungi väljastamise kohustus juhul, kui tarbija
teavitab ostuhetkel kauplejat paberostukviitungi saamise soovist. Seega, kuigi muudatuste
jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust ostukviitungit vaikimisi väljastada, on tarbijal
võimalik ostu hetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning kauplejal on kohustus see
paberil väljastada või saata ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt. Seega on ka
tarbija jaoks oluline ostuhetkel hinnata, kas ta võib tulevikus näiteks võimalike
pretensioonide esitamiseks vajada ostukviitungit või mitte, sest pretensioonide esitamise
tõenäosus on väga erinev sõltuvalt sellest, kas ostetakse toidupoest toitu või
elektroonikapoest elektroonikatoode. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) on
siiski seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega.
Paberarved
Paberarvete puhul puudub kauplejatel kehtiva seaduse kohaselt võimalus omal algatusel
loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus tarbija on endaga suhtlemiseks andnud
kauplejale näiteks oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Seega saadetakse tänasel
2
päeval osadele tarbijatele (näiteks Telia AS-i puhul 4,7% ja Elisa AS-i puhul 9–10%
tarbijatele) vanast harjumusest paberarveid, kuigi tõenäoliselt oleks suur osa nendest
tarbijatest, kellele praegu saadetakse paberarveid, valmis saama arveid ka elektrooniliselt,
e-posti või arveteavitusena lühisõnumi teel.
Kuivõrd posti teel saadetavate arvete eest ei ole kauplejatel kehtiva seaduse alusel õigus
küsida lisatasu, kuigi see tähendab kauplejatele lisakulu (kauplejatelt saadud info kohaselt
maksab ühe paberarve saatmine kauplejale keskmiselt 1 euro), siis ei ole tarbijad
motiveeritud pöörduma ka kaupleja poole ning teavitama kauplejat oma valmisolekust
paberarve saamisest loobuda.
Kauplejad on teinud mitmesuguseid omaalgatuslikke kampaaniaid (näiteks Telia kampaania
„Murrame harjumusi, mitte puid“), mille eesmärk on olnud panna tarbijad loobuma
paberarvete saamisest, kuid lisaks kampaaniate korraldamisele pakub püsivamat lahendust
seadusemuudatuse tegemine.
Ka avalik sektor on siin näidanud head eeskuju ning alates 1. juulist 2019 on võimalik
avalikule sektorile saata üksnes e-arveid ning ühe põhjusena on toodud mh välja, et
paberarvete saatmine on kulukas.2 Sellest lähtudes on paberarvete saatmist reguleerivate
õigusnormide eesmärk hoogustada elektrooniliste arvete kasutamist tarbijate seas, võttes
samal ajal arvesse seda, et osa ühiskonnaliikmetest vajab siiski ka paberarveid (eelkõige
vanemaealised). Seega on muudatused kujundatud selliselt, et tarbijatele saadetakse arveid
eelkõige elektrooniliselt, kuid kauplejatel on kohustus saata paberarveid nendele tarbijatele,
kes seda soovivad või vajavad.
Väljatöötamiskavatsuse kohta oodati arvamusi:
ettevõtlusorganisatsioonidelt (Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste
Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ);
tarbijaid esindavatelt organisatsioonidelt (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,
Tarbijakaitse Liit, Eesti Omanike Keskliit);
muudelt huvigruppidelt (keskkonnateemadega tegelev SA Rohetiiger).
Väljatöötamiskavatsuse kohta esitasid arvamuse Justiitsministeerium, Kaupmeeste Liit,
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti
Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tallinna Linnakantselei ning Eesti Väike- ja
Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ. Kõik väljatöötamiskavatsusele arvamuse
esitanud toetasid väljapakutuid muudatusi, v.a Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,
kes viitas paberarvete vähendamise kavatsuse probleemkohtadele.
Pärast VTK-le tagasiside saamist kohtuti TTJA, Elisa Eesti AS-i, Telia AS-i ning SA
Rohetiigriga ning arutati TTJA tõstatatud murekohti. Pärast kohtumist TTJA-ga loobuti
VTK-s tehtud ettepanekust, mille kohaselt on kauplejal võimalik loobuda paberarve
saatmisest juhul, kui tarbija on vormistanud endale e-arve. Muudatuse tingis TTJA
tähelepanek, et e-arve olemasolu ei pruugi näidata seda, et tarbijal on (piisav) digivõimekus
või internetiühendus arve sisuga tutvumiseks, kuivõrd paljudel vanematel inimestel on
vormistatud küll pangas e-arve, kuid tegelikkuses puudub neil võimekus sellega tutvuda
2
https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/riigi-raamatupidamine/e-arved
3
(näiteks e-arve on vormistatud digipädevate lähedaste abiga), mistõttu vajavad nad
paberarveid. Väljatöötamiskavatsuse kohta esitati ka muid tähelepanekuid ning märkusi,
millega on eelnõu koostamisel arvestatud. Kooskõlastustabel on leitav seletuskirja lisana.
Muudatused on kooskõlas ka võlaõigusseadusest (VÕS) tuleneva lepingu muutmise
regulatsiooniga. Paberarveid puudutavate õigusnormide muutmine eeldab ka üldjuhul
kaupleja ning tarbija vahel sõlmitud lepingu muutmist ning VÕS § 13 lg 1 annab aluse ka
muul viisil kui poolte kokkuleppel lepingut muuta. Nimelt nähakse VÕS § 13 lg 1 alusel
võimalus lepingut muuta ka seaduses sätestatud juhtudel ehk antud juhul saab lepingu
muutmise võimaluse näha ette ka tarbijakaitseseadusega.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, seaduste ja ELi õigusega.
Tarbijakaitseseaduse muutmine, mille eesmärk on vähendada asjatult väljaprinditavate
paberarvete ning ostukviitungite hulka, ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Seaduse muudatused on puutumuses põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.
Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena
käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsetele meetmetele.
Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha
põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks.3 Ettevõtja õigust olla vaba riigi sekkumisest on
kohus käsitlenud laialt. Riigikohus peab sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni
ettevõtlusvabadust riivavaks.4 Seejuures aga piisab ettevõtlusvabaduse piiramiseks igast
mõistlikust põhjusest, kuivõrd tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.5
Seadusemuudatus on vastutulek Eesti Kaupmeeste Liidu ning SA Rohetiigri tehtud
ettepanekule, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate ostukviitungite ja paberarvete
hulka nii kulude optimeerimise kui ka keskkonnasäästlikkuse eesmärkidel. Muudatused
eeldavad kauplejatelt teatavaid kulutusi, näiteks kassasüsteemide ümberseadistamist, kuid
see kulu ei ole Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul kuigi suur. Samuti on tõenäoline, et osad
kauplejad jätkavad tegutsemist kehtivas seaduses sätestatud põhimõtte alusel.
Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse tarbijakaitseseadust ja
nähakse ette eelnõu jõustumine seadusena.
Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse ja sõnastatakse ümber TKS § 4 lõige 4, millega nähakse
ette, et kauba müümise või teenuse osutamise eest kohustub kaupleja tarbijale esitama ostu
kinnitava pabertõendi (eespool ja edaspidi ostukviitung) sõltumata ostusumma suurusest
(kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung tarbijale esitada, kui ostusumma on vähemalt
20 eurot) üksnes siis, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja ei kasuta kliendikaarti või kasutab
kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist
säilitada. Samuti säilib tarbijal võimalus saada paberostukviitung, kui ta sellest kauplejat
ostuhetkel teavitab. Seega on ka tarbija jaoks oluline ostuhetkel hinnata, kas tal võib
3
https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31, p 7.
4
Samas, p 7.
5
RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15, p 19.
4
tulevikus ostukviitungit vaja minna või mitte. Ostukviitungi vajadus sõltub suuresti sellest,
mida konkreetsest kauplusest ostetakse.
Kaheaastane ostuajaloo säilitamise kohustus tuleneb sellest, et võlaõigusseaduse (VÕS) §
218 lõike 2 kohaselt vastutab müüja tarbijale müüdud asja lepingutingimustele
mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest.
TKS § 4 lõikes 4 sätestatakse täiendavalt andmed (samad andmed on sätestatud ka kehtiva
seaduse §-s 4), mis peavad tarbijale esitatavas ostu tõendavas dokumendis sisalduma. Need
andmed on: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse
osutamise kuupäev; 3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.
Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks TKS § 4 lõige 5, kuivõrd seadusemuudatuste
jõustumisel kaotakse ära kaupleja kohustus väljastada tarbijale vaikimisi ostukviitung
olukorras, kus ostusumma on suurem kui 20 eurot.
Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse TKS § 4 lõikega 51, millega nähakse ette, et lõikes 4
sätestatud paberostukviitungi kohustust ei kohaldata olukorras, kus tarbija on andnud
kauplejale nõusoleku ostukviitungiedastamiseks oma e-postiaadressile või sisselogimist ja
isikutuvastust võimaldavasse klienditeeninduskeskkonda või internetipanka. Kui kaupleja
esitab tarbijale ostukviitungi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ei ole vaja
paberostukviitungit edastada. Sellist praktikat kasutavad tänapäeval osa jaekauplejaid, kes
saadavad neile kliendikaardi omanikele, kes on kauplejale andnud oma e-posti aadressi,
ostukviitungi otse meilile, mis on ühtlasi ka ostu kinnitavaks tõendiks pretensiooni
esitamisel. Samuti sätestatakse, et tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
saadetav arve peab sisaldama vähemalt lõikes 4 olevat kohustuslikku teavet.
Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse TKS § 4 lõike 6 neljandat lauset ning sätestatakse, et
kaupleja peab tarbijale tagama vähemalt ühe tasuta arveedastusviisi, võimaldades tarbijal
valida, kas arve edastatakse tarbija posti- või e-postiaadressile või arveteavitusena
lühisõnumi teel tema mobiiltelefoninumbrile.
Kuivõrd arve edastamine on põhitingimus, et tarbija saaks kauplejalt saadud teenuse eest
tasuda, tuleb tarbijale tagada tema enda valikul üks tasuta kanal (kas e-post, arveteavitusena
lühisõnumi teel mobiiltelefonile või tavapost), mille kaudu kaupleja tarbijale arve tasuta
saadab. Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel
(näiteks nii posti teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude
hüvitamise eest tasu, mis kauplejate hinnangul on praegu summas 1 eurot. Kauplejal on
õigus nõuda sellisel juhul tarbijal postikulude hüvitamist, kui eriseaduses ei ole sätestatud,
et arve tuleb tarbijale edastada tasuta.
Kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda tasuta kanalina ei käsitata. Eelnev
tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et
kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest küsida postikulude hüvitamist ehk lugeda
seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK-le välja,
et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega
tutvumiseks. Seega, kui tarbija on tellinud endale e-arve ning tänasel päeval saadetakse talle
ka arveid posti teel, siis ei anna e-arve olemasolu kauplejale õigust vaikimisi loobuda
paberarve saatmisest.
5
Riigikohus on oma 24. novembri 2015. a lahendi nr 3-2-1-135-15 punktis 17 leidnud, et
näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ning talle saadetakse kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis arve tasuta e-posti teel, siis võib temalt paberarvete
saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks
vormiks võib lugeda ka lühisõnumit.
Kui postiaadressile ning e-posti aadressile saatmise võimalus on olemas ka kehtiva seaduse
puhul, siis arveteavituse saatmine lühisõnumina mobiiltelefonile on uus võimalus, mida
kehtiv seadus teha ei võimalda. Arutelude käigus on eelnõu koostajad leidnud, et
arveteavituse edastamine lühisõnumina mobiiltelefonile on paljude kauplejate puhul toimiv
praktika (seni saadeti arve lühisõnumina tarbija mobiiltelefonile dubleerivalt) ning suur osa
tarbijatest on selle muudatuse omaks võtnud (näiteks Telia AS ning Elisa AS saadavad iga
kuu teavitusi arve suuruse kohta lühisõnumina ca 30 000 kliendile).
Kohustuslikud andmed, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama, on loetletud
raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2, milles sätestatakse, et kui seaduses või selle alusel
antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument (arve) sisaldama
majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid:
1) toimumisaeg;
2) majandusliku sisu kirjeldus;
3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa.
Arveteavitus ei ole arve klassikalises tähenduses, kuivõrd lühisõnumi kaudu ei ole võimalik
saata kogu infot, mis arvel kajastub. Eelduslikult on raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2
sätestatud teavet võimalik saata arveteavitusena lühisõnumina tarbija mobiiltelefonile.
Elektrituruseaduses (ELTS), mis on eriseaduseks tarbijakaitseseadusele ja raamatupidamise
seadusele, on §-s 751 sätestatud põhjalik loetelu andmetest, mida tarbijale esitatav arve peab
sisaldama. Seega peavad elektriettevõtjad juhul, kui nad soovivad tarbijatele saata
arveteavitusi lühisõnumina, hindama, kas lühisõnumisse on võimalik mahutada kogu §-s
751 nõutud teave, et tagada kooskõla elektrituruseadusega.
Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse TKS § 4 lõiget 7 ning nähakse ette, et kestvuslepingu
korral võib kaupleja tarbija nõusolekul saata arve ka klienditeeninduskeskkonda või
internetipanka, kus tarbija saab arve ning selle sisuga tutvuda. Sellisel juhul on tegemist
TKS § 4 lõikes 6 sätestatava tasuta arveedastusviiside tasuta alternatiiviga.
Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 4 lõikes 8 sisalduv
volitusnorm, kuid seda ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta 1. märtsil
ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise
täpsemad nõuded. Seega ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis loob
normi adressaadile või rakendajale ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega, kuid
määruse andjal ei olnud selleks reaalset vajadust.
Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse TKS § 5 lõikega 9, mille kohaselt on kestvuslepingu
puhul tarbijal igal ajal võimalik arvesaamise kanalit muuta. Lisaks nähakse kavandatud
lõikega 9 ette, et tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse kestvuslepingu raames
saadetava arve edastusviisi muutmise tahteavalduseks, kui kaupleja on tarbijale sellist
tahteavalduse tegemise viisi pakkunud.
6
Eelnõukohase § 4 lõike 9 teise lause eesmärk on võimaldada olukorras, kus tarbija on
kauplejale varem andnud endaga kontakteerumiseks/suhtlemiseks e-posti aadressi, võib
kaupleja edastada arved tarbija e-posti aadressile, teavitades sellest tarbijat ette – näiteks
paberarvel tarbijat teavitades, et edaspidi saadetakse arved tarbija e-posti aadressile, aga
selleks et ka edaspidi paberarveid saada, tuleb kauplejaga ühendust võtta (näiteks nende
klienditeenindusse helistades). Sellise muudatuse eelduseks on asjaolu, et kui tarbija on
kauplejale oma e-posti aadressi andnud, siis on kauplejal õigustatud ootus eeldada, et tarbija
kauplejale antud e-posti aadressi ka kasutab. E-posti aadressi puudumise korral võib
kaupleja saata arveteavitus tarbijale lühisõnumina mobiiltelefonile, andes tarbijale
võimaluse kauplejat teavitada, kui ta soovib siiski arvet mõne teise kanali kaudu saada.
Teavitus arve saamise kanali muutusest tuleks samuti teha tarbijale paberarvel, lisades
juurde informatsiooni, kuidas tarbija saab kauplejat teavitada, kui ta soovib jätkuvalt saada
paberarveid. Praktikas tekib selleks vajadus juhul, kui tarbijal puudub e-posti aadress, kuid
ta on kauplejale edastanud oma telefoninumbri.
Tarbija vaikimist või tegevustust loetakse tahteavalduseks kooskõlas tsiviilseadustiku
üldosa seaduse § 68 lõikega 4 olukorras, kus tarbija ei pöördu kaupleja poole arve saamise
kanali muutmiseks. Sellisel juhul loetakse, et tarbija nõustub arve saamisega elektroonilise
edastusviisi kaudu.
Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad muudatused 1. juulil 2025. aastal.
Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma
kassasüsteemide ja majandustarkvarade ümberseadistamiseks.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ostukviitungite ja paberarvete
väljastamine kaupleja poolt tarbijale ei ole kuidagi Euroopa Liidu õigusaktidega
reguleeritud, seega on tegemist liikmesriigi pädevuses oleva küsimusega.
6. Seaduse mõjud
1. muudatus 1: kauplejal säilib vaikimisi ostukviitungi väljastamise kohustus olukorras,
kus tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või kasutab ostu
sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta jooksul
pärast ostu sooritamist säilitada. Tarbijal säilib võimalus küsida kauplejalt ostuhetkel
ostukviitungit ning kauplejal säilib kohustus see tarbijale paberil väljastada või see
tarbija nõusolekul näiteks tema e-posti aadressile saata.
1. sihtrühm: kõik jaekauplejad, kes pärast muudatuste jõustumist muudavad oma
kassasüsteeme selliselt, et need ei prindiks enam paberostukviitungeid sõltumata
ostusummast vaikimisi välja, v.a sularahas ning kliendikaarti registreerimata
tehtud või selliste kliendikaartidega tehtud ostud, mis ei võimalda tarbija
ostuajalugu säilitada kahe aasta jooksul alates ostu sooritamisest.
Mõju ulatus
7
Muudatused puudutavad jaekauplejaid, kellel on reaalsed kauplused. Statistikaameti
andmetel oli Eestis 2022. aasta seisuga 23 149 kauplejat, kes tegelevad hulgi- või
jaekaubandusega, kuid kõik neist ei olnud VTK sihtrühm, kuivõrd muudatused puudutavad
mh ka e-kaubandust, mida VTK ei hõlma.
Muudatus ei puuduta kõiki jaekauplejaid, vaid üksnes neid, kes soovivad või kellel on
võimekus vastavaid muudatusi oma kassasüsteemides teha. Seega on kauplejatel võimalik
ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tarbijatele vaikimisi paberostukviitungite
väljastamist.
Mõju ulatus on üks kord suur, kuivõrd kauplejad peavad muudatustega kaasatulemiseks
esmalt oma kassasüsteeme muutma selliselt, et nende süsteemid ei prindiks enam vaikimisi
ning olenemata ostusummast ostukviitungeid välja (v.a sularaha ning kliendikaardi
erandid).
Paberostukviitungite väljaprintimist reguleerivate õigusnormide muutmisel on
jaekauplejatele peamiselt positiivne mõju, kuivõrd paberostukviitungeid ei prinditaks enam
vaikimisi välja (v.a sularaha ning kliendikaardi erandid). Näiteks tegi Eestis tegutsev
jaekaupleja Rimi 2022. aastal oma iseteeninduskassades muudatuse, mille kohaselt ei
prindita paberostukviitungit enam vaikimisi välja, vaid paberostukviitungi saamiseks tuleb
tarbijal teha vastav linnuke – sellega on Rimi hoidnud Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit,
sellest 6,8 miljonit Eestis.6 Samalaadseid muudatusi on teinud ka teised jaekauplejad.
Jaekauplejatele võib avaldada lühikest aega negatiivset mõju ühekordne kassasüsteemide
ümberseadistamine nii, et paberil ostukviitungeid ei prinditaks enam vaikimisi välja. Kulu
suurus sõltub suuresti sellest, kui keerukas on jaekauplejate kasutatav kassasüsteem. Eesti
Kaupmeeste Liidu hinnangul, kes oli väljatöötamiskavatsuse koostamise protsessi kaasatud,
ei ole kassasüsteemide ümberseadistamise kulu märkimisväärne.
Pärast muudatuste tegemist vähenevad jaekauplejate koormus ning tindi- ja paberikulud,
sest ostukviitung prinditakse tarbijale välja üksnes siis, kui tarbija selleks ostuhetkel soovi
avaldab, v.a eespool mainitud sularaha ning kliendikaardi puhul tehtavad erandid, kus
kauplejal säilib kohustus ostukviitung tarbijale ostuhetkel vaikimisi anda.
Mõju avaldumise sagedus: suur
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: keskmine
Riskide avaldumise sagedust on praegu keeruline prognoosida, kuid hinnalisemate toodete
(näiteks tehnikatoodete) puhul on tarbijal alati võimalik küsida ostu sooritamise ajal
ostukviitungit ning osad kauplejad pakuvad kliendikaardi omanikele ka võimalust saada
ostukviitung e-posti teel, mis omakorda vähendab riskide avaldumise sagedust. Kuivõrd
tarbijal on alati võimalik ostu sooritamisel ostukviitung saada, siis on ka tarbija enda
huvides hinnata, milliste toodete puhul võib ta tulevikus ostukviitungit vajada ja milliste
puhul mitte – suure tõenäosusega on see vajalik kallimate toodete puhul ning väiksema
tõenäosusega vajatakse ostukviitungit näiteks toidupoodidest toidu ostmise puhul.
6
Rimi Eesti Food AS. Vastutustundliku ettevõtluse raport 2022. Kättesaadav veebis:
https://www.rimi.ee/ettevottest/vastutustundliku-ettevotluse-raport-2022.
8
Muudatus ei puuduta kõiki kauplejaid, vaid üksnes neid, kellel on valmisolek oma
kassasüsteeme selliselt muuta, et paberostukviitungeid enam vaikimisi välja ei prindita, v.a
sularaha ning kliendikaardi erandid – selle eelduseks on asjaolu, et kaupleja kassasüsteemid
võimaldavad ostukviitungeid vähemalt kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist
tagantjärele säilitada.
Leevendavaid meetmeid otseselt kauplejatele mõeldud ei ole, kuid üheks leevendavaks
meetmeks saab pidada seda, et kauplejatel on võimalik ka peale seadusemuudatuste
jõustumist jätkata tänase praktikaga, mille kohaselt prinditakse paberostukviitungeid
jätkuvalt vaikimisi välja.
Mõju olulisus: oluline
2. sihtrühm: kõik jaekauplustes oste sooritavad tarbijad
Mõju ulatus
Paberostukviitungite väljastamist reguleerivate õigusnormide muutmine nõuab tarbijatelt
esialgu harjumist olukorraga, kus kaupleja ei väljasta enam paberostukviitungit olenemata
ostukorvi suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung väljastada, kui ostusumma
on suurem kui 20 eurot), v.a kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või
kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta
jooksul pärast ostu sooritamist säilitada.
Tarbija jaoks suureneb ostu tõendamise koormus siiski näiteks olukorras, kus tarbija soovib
esitada kauplejale pretensiooni. See risk on aga maandatud sellega, et tarbijal on võimalik
ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega. Samuti säilib tarbijal võimalus näiteks olukorras,
kus tarbija ostab tehnikaseadme vms, küsida kauplejalt ostu hetkel ostukviitungit. Samuti
on TTJA seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu sooritamist konkreetsest kauplusest
tõendada ka pangakonto väljavõttega.
Mõjude avaldamise sagedus: suur
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Tarbijakaitseseadusesse lisatakse säte, mille kohaselt tuleb kauplejal väljastada tarbijale
ostukviitung vaikimisi, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või
kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta
jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Selle eesmärk on vältida olukordi, kus tarbija
soovib esitada näiteks kauplejale pretensiooni, kuid tal puudub võimalus ostu ning ostu
sooritamise kuupäeva tõendada. Seega sellise sätte lisamise eesmärk on kaupleja ja tarbija
vahelisi vaidlusi juba ennetavalt vältida.
Mõju olulisus: väheoluline
3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA
Mõju ulatus
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui riikliku järelevalveasutuse koormus võib
ostukviitungeid reguleerivate õigusnormide muutmisega seoses esialgu küll suureneda,
kuid see peaks vähenema kohe, kui tarbijad on muudatustega harjunud ning need omaks
võtnud. Tõenäoline, et tarbijad pöörduvad pärast muudatuste jõustumist TTJA poole, kes
9
peab uut korda tarbijatele selgitama. Eeldatavasti on pöördumiste arv siiski vähene, sest
kauplejatel endal on muudatustest teatamisel oluline roll (näiteks pannakse kassade juurde
vastavad sildid) vms.
Mõju avaldumise sagedus: algselt võib kokkupuude olla keskmine, kuid muudatustega
harjumisel pigem väike.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Mõju olulisus: väheoluline
2. muudatus: kaupleja peab tagama tarbijale ühe tasuta kanali arve saatmiseks,
võimaldades arvet tellida postiaadressile, e-posti aadressile või lühisõnumina
mobiiltelefonile. Tarbija nõusolekul võib kaupleja kasutada arve edastamiseks
sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavat elektroonilist klienditeeninduskeskkonda või
internetipanka. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, võib kaupleja
tarbijat varem teavitades saata edaspidi arveid tarbija e-posti aadressile, andes tarbijale
võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib saada arveid mõne muu kanali kaudu. E-
posti aadressi puudumise korral võib kaupleja tarbijat teavitades saata arveteavituse
lühisõnumina mobiiltelefonile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija
soovib arvet mõne teise kanali kaudu saada.
1. sihtrühm: kestvuslepingute alusel tarbijatele teenuseid osutavad kauplejad.
Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisega tegeleb 590
ettevõtjat; veevarustuse, kanalisatsiooni, jäätme- ja saastekäitlusega tegeleb 318
ettevõtjat; info- ja sidega 12 122 ettevõtjat ning finants- ja kindlustustegevusega
9 834 ettevõtjat.
Mõju ulatus
Kauplejate halduskoormus väheneb, kuivõrd kauplejal puudub edaspidi kohustus saata
dubleerivaid paberarveid posti teel juhul, kui tarbijal on näiteks oma e-posti aadress või
tarbija on edastanud kauplejale oma telefoninumbri. Kauplejatele tähendab paberarvete
dubleerivast saatmisest loobumine ka majanduslikku kokkuhoidu, sest kauplejate edastatud
info kohaselt on ühe paberarve saatmise kulu kauplejale ca 1 euro. Kindlasti on neid
tarbijaid, kes soovivad edaspidigi saada paberarveid (peamiselt vanemaealised) ning nende
saamist tuleb neile tarbijatele tasuta võimaldada, kuid muudatustel on positiivne mõju
keskkonnale, sest paberarvete saatmise vajadus väheneb.
Mõju avaldumise sagedus: keskmine
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: väike
Mõju olulisus: väheoluline
2. sihtrühm: tarbijad, kes tarbivad teenuseid kestvuslepingute alusel
Mõju ulatus: kõik tarbijad (peamiselt vanemaealised), kes soovivad tulevikus saada
paberarvet, seda ka saavad. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, siis
on kauplejal õigus eeldada, et tarbija seda ka kasutab ning sellest lähtudes võib kaupleja
edastada arved posti teel saatmise asemel tarbija e-posti aadressile. Kui tarbijal ei ole oma
e-posti aadressi, kuid ta on kauplejale andnud oma mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja
10
edastada info arve suuruse kohta (n-ö arveteavitus) tarbijale lühisõnumina. Samas tuleb
mõlemal juhul anda tarbijale võimalus arve saamise kanalit muuta, kuid see on ühekordne
tegevus ehk kui tarbija ei soovi saada arvet e-posti ega arveteavitust lühisõnumi teel, siis
tuleb tal kauplejat sellest lihtsalt teavitada.
Mõjude avaldumise risk: väike
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Mõju olulisus: väheoluline
3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA
Mõju ulatus
TTJA töökoormus tarbijate pöördumiste arvu kasvu tõttu eeldatavasti ei suurene, kuivõrd
tarbijatel on ka pärast muudatuste jõustumist võimalik paberarvet saada: selleks tuleb üks
kord kaupleja poole pöörduda ning edaspidi on kauplejal kohustus saata tarbijale ikkagi
paberarve.
Mõju avaldumise sagedus: väike
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Mõju olulisus: väheoluline
Kaasnev mõju: keskkonnamõju
Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberostukviitungite asjatul
väljaprintimisel ning paberarvete saatmisel on arvestatav koormus keskkonnale.
Nagu eespool välja toodud, siis tegi näiteks jaekauplus Rimi 2022. aastal
iseteeninduskassade süsteemides muudatuse, mille kohaselt ei väljastata
paberostukviitungeid enam vaikimisi, vaid paberkviitungi saamiseks tuleb tarbijal teha
iseteeninduskassa ekraanil vastav linnuke. Sellise muudatuse tulemusel hoidis Rimi terves
Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit. Pärast muudatuste jõustumist saaks sama praktikat
edukalt kasutada ka kassiiriga kassade puhul ning sellisel juhul hoiaksid kauplejad kokku
märgatavas koguses paberit, mida praegu asjatult välja prinditakse.
Paberarvete puhul hoiaksid kauplejad samuti suurel määral paberit kokku, lõpetades
dubleerivate paberarvete edastamise neile tarbijatele, kellele saadetakse vanast harjumusest
paberarve dubleerivalt. Selge on see, et teataval määral saadavad kauplejad paberarveid
tarbijatele posti teel edaspidigi (peamiselt vanemaealistele tarbijatele), kuid dubleeriva
paberarve saatmise lõpetamine on oluline keskkonnahoid.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,
eeldatavad kulud ja tulud
Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.
8. Rakendusaktid
Eelnõu rakendamisega ei kaasne vajadust rakendusakte muuta ega kehtestada.
9. Seaduse jõustumine
11
Seadus jõustub 1. juulil 2025. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et
kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvara
ümberseadistamiseks.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks
Justiitsministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve
Ametile, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Infotehnoloogia
ja Telekommunikatsiooni Liidule, SA-le Rohetiiger, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioonile, Eesti Kindlustusseltside Liidule, MTÜ Eesti Tarbijakaitse Liidule ning
Eesti Omanike Keskliidule.
________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2024. a.
(allkirjastatud digitaalselt)
12