Teie: nr 2-2/1450-1 12. juuni 2024 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo Eesti Pagulasabi tagasiside soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõule Tunnustame valitsust soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduseelnõu väljatöötamise eest. Seaduses on käsitletud väga paljusid aspekte, mis puudutavad ka pagulasi, kes on Eestis varjupaika saanud ning kindlasti muudab uus võrdssusseadus põgenike õigus te kaitse tulevikus tõhusamaks. Eesti Pagulasabi hinnangul annab seaduseelnõu § 1 kaitstavate tunnuste loetelu väga hea ja põhjaliku ülevaate põhjustest, mille alusel pagulasi kõige enam diskrimineeritakse. Väga sageli lähtubki põgenikele riigi poolt ant ud sotsiaalne pagulasstaatus seaduseelnõus teistest kaitstavatest tunnustest nagu sooline identiteet ja eneseväljendus, seksuaalne sättumus, rahvus ja etniline kuuluvus, päritolu, keel, rass, nahavärvus, usutunnistus ja veendumus. Paljud põgenikud on lisak s ka haavatavas vanuses, puude või halva terviseseisundiga ning kaotanud sõja või tagakiusamise eest põgenedes kogu oma vara. Kõik need on objektiivselt tuvastatavad tunnused, mille tõttu võivad pagulased kokku puutuda ühiskondlike, poliitiliste ja insti tutsionaalsete eelarvamuste, tõrjumise ja häbimärgistamisega. Seetõttu on suurepärane, et soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu § 6 “Diskrimineerimine” defineerib eraldi otsest, soolist, kaudset, mitmest, algoritmipõhist ning diskrimineeri mist puudega inimestele võrdsete võimaluste tagamise kohustuse täitmata jätmise alusel. Pagulased ja varjupaigataotlejad puutuvad kokku nende kõigi diskrimineerimise vormidega. Probleemid eksklusiivselt digitaliseeritud teenustele ligipääsuga Siinjuures t ooksime aga välja veel ühe aspekti, mida antud loetelu meie hinnangul ei kata, kuid millega pagulased aina enam kokku puutuvad – nimelt digitaalsest lõhest tulenev ebavõrdne kohtlemine või diskrimineerimine, kus mitmete seaduseelnõus kaitstavate tunnuste ga inimesed, sh pagulased ei pääse ligi avalikele e-teenustele. Eesti on uhkusega e-riik ning paljud avalikud teenused muutuvad digitaalseks. Paraku puutuvad pagulased Eestis üha enam kokku ka avalike teenustega, mis on eksklusiivselt digitaalsed, st. fü üsiline ligipääs neile puudub. Näiteks Politsei- ja Piirivalveameti ajutise kaitse elamisloa pikendamise taotluse ajabroneeringut saab teha ainult veebiportaalis – politsei teenindussaalis kohapeal selleks aega broneerida ei saa. Eesti Pagulasabi nõustaja d saavad põgenikelt selle kohta pidevalt küsimusi, kuidas Politsei- ja Piirivalveameti iseteenindusportaalis teenusele registreerida ning kui sellega hakkama ei saada, siis uuritakse, et miks seda kohapeal teha ei saa. Lisaks pannakse süsteemi üles väga vä he broneeritavaid aegu ega selgitata piisavalt, millal lisatakse uusi. Sellise halduspraktika tagajärg on inimestele väga raske. Praegu ongi tekkinud olukord , kus tuhanded ajutise kaitsega Ukraina põgenikud on jäänud elamisloata, sest politsei ei jõua isegi õigeaegselt tehtud avaldusi piisavalt kiiresti menetleda, rääkimata neist, kes on süsteemi keerukuse tõttu selleg a hilja peale jäänud. Elamisloata jäämine tähendab aga seda, et inimesed kaotavad töökoha, õiguse olla arvel Töötukassas, sotsiaaltoetused, lasteaia- ja koolikoha, kindluse oma tuleviku suhtes, turvatunde Eestis elades ja ametiasutustega asju ajades. Samu ti saab ainult veebis registreerida pagulastele kohustuslikele “Settle in Estonia” kohanemis- ja keelekoolitustele, mida kureerib Kultuuriministeerium ning korraldab Integratsiooni Sihtasutus. Sealne online -registreerimissüsteem on pagulaste jaoks aga niiv õrd keeruline, et Eesti Pagulasabi nõustajad pakuvad väga sageli nõustamist inimestele, kes on selle tõttu teenusele ligipääsemisega hädas. Kui pagulane läheb oma elamisluba järgmine kord Politsei- ja Piirivalveametisse pikendama, kontrollitakse, kas ta on kohustuslikud kursused läbinud. Seega on digitaliseeritud veel ühele teenusele registreerimine, millest sõltub pagulaste edasine elu Eestis. On selge, et teenustele eksklusiivne digitaliseerimine pärsib pagulaste ligipääsu avalikele teenustele märkimisvä ärselt. Seda enam, et pagulased võivad Eesti e-teenuseid kasutades olla ebasoodsamas olukorras mitmel põhjusel: nad on välismaalased, võõrkeelsed, teistsuguse kultuurilise taustaga, vanurid, puudega inimesed, paljud on kaotanud kogu oma vara, sealhulgas nä iteks ka arvuti ning neil ei ole Eestisse saabudes võibolla ka kohe püsivat elukohta, kuhu sõlmida internetileping, jne. Nad ei tunne siinseid riiklikke asutusi, bürokraatiat ja elektroonilisi identifitseerimisvõimalusi ja -reegleid. Nad vajavad väga sag eli nõustamist Eestis ametiasutuste teenuste ja eriti digitaalsete teenuste kasutamisel. Kui teenustele sisenemist ja nõustamist otsekontaktis üldse ei võimaldatagi, võivad nad sellest üldse loobuda ning jäädagi avalikust teenusest ilma. Siinkohal on olul ine välja tuua, et seaduseelnõus käsitletud kitsam algoritmilise diskrimineerimise keeld ei hõlma kõiki teenuste digitaliseerimisega seotud diskrimineerimise aspekte, sest esimeses on silmas peetud valikuid ja otsuseid, mida tehisaru on õppinud juba digita alsesse teenusesse sisenenu andmete suhtes tegema. Meie välja toodud probleem hõlmab aga laiemalt muuhulgas ka seda, et haavatavatel rühmadel, kes ei saa digitaalsest registreerimisest piisavalt hästi aru keele, kultuurilise tausta, tervisliku seisundi tõ ttu või kellel ei ole varalistel põhjustel ligipääsu vahenditele nagu arvuti, ID-kaardi luger, internet, ei ole võimalik eksklusiivselt digitaalsetele avalikele teenustele üldse sisenedagi. Näib, et seaduseelnõu kaitseb sellisel juhul puudega inimesi, kel le kohta on § 6 lõike 6 viimases loetelupunktis eraldi kirjeldatud diskrimineerimist juhul, kui puudega inimestele on jäetud tagamata võrdsete võimaluste kohustus. Teisi haavatavaid rühmi seadus säärase ebavõrdse kohtlemise või diskrimineerimise eest aga e i näi kaitsvat. Avalikele teenustele ligipääsu teemat on käsitletud ka Euroopa Liidu õiguses. 2023. aastal võeti vastu Euroopa digitaalsete õiguste ja -põhimõtete deklaratsiooni. See kohustab Euroopa Liitu läbi viima digitaalset üleminekut nii, et selles t on kasu kõigile, ning tagama, et tehnoloogiliste lahenduste kavandamisel, arendamisel, juurutamisel ja kasutamisel austatakse inimeste põhiõigusi, kaasatust, juurdepääsetavust, võrdsust, teenuste kättesaadavust ning igaühe õigusi ja püüdlusi. Euroopa Lii du toimimise lepingu protokollis nr 26 tunnustatakse üldhuviteenuste tähtsust ja mitmekesisust. Liikmesriigid saavad valida, kuidas teenuseid osutatakse, kuid peavad tagama teenuste kõrge kvaliteedi, ohutuse ja taskukohasuse, võrdse kohtlemise, universaals e juurdepääsu edendamise ja kasutajaõiguste kaitse. Põhiõiguste seisukohast tähendab see, et neil, kes ei saa või ei soovi avalikele teenustele digitaalselt juurde pääseda, peaks olema teenustele ka füüsiline juurdepääs. Eeltoodut arvesse võttes palume k aaluda, kas seaduseelnõus võiks käsitleda ka inimeste õigust pääseda ligi avalikele teenustele ning nende digitaliseerimisega seotud riske, millega laiemas plaanis võivad peale pagulaste kokku puutuda ka kohalikud elanikud, eriti haavatavatesse gruppidess e kuuluvad inimesed. Tööalase diskrimineerimise keeld Lisaks on Eesti Pagulasabil paar kommentaari tööalase diskrimineerimise keelu kohta. Seaduseelnõu § 19 “Kohustus anda selgitusi” lõige 2 nimetab andmed, mida tööandja peab esitama diskrimineerimise kahtluse korral valituks osutunud kandidaadi kohta: tööstaaž, haridus, töökogemus ning muud tööks vajalikud ja eeliseid andvad oskused või põhj endused. Näib, et paragrahv ei pruugi võtta arvesse, et igas värbamisprotsessis ei seata tingimuseks staaži, haridust ja töökogemust ja sellisel juhul võib nimetatud andmete kogumine olla ebaproportsionaalne. Samuti on seaduseelnõu § 22 “Kahju hüvitise” kujunemine ebaselge. Tundub, et kulu võib olla alates 100 eurost kuni töötaja võimaliku aastapalgani välja, kusjuures suurema käibega organisatsioonidel on suurem vastutus. Paluksime seadusandjal täpsustada kahj uhüvitise kujunemise ja võimaliku suuruse määramise aluseid, et tööandjatel oleks võimalik riske paremini hinnata. Eesti on võtnud endale pagulasseisundi konventsiooniga kohustuse kaitsta neid välismaalasi, kellel ei ole võimalik oma kodumaal turvaliselt elada. Eesti Pagulasabi on Eestis alates 2000. aastast üks olulisematest kompetentsikeskustest rände ja lõimumise teemal, pakkudes erinevaid kohanemisteenuseid Eestis rahvusvahelise kaitse saajatele ja humanitaarabi oma kodudest põgenenud inimestele väljas pool. Palume edaspidi end kui pagulaste huvikaitseorganisatsiooni alati kaasata pagulaste kohanemist ning lõimumist puudutavatesse õigusloome protsessidesse ja poliitikakujundamisse. Lugupidamisega Maris Sander Eesti Pagulasabi huvikaitsespetsialist
[email protected] +372 566 221 33