Ettepanekud

Sotsiaalministeerium Teie: 04.01.2024 nr 1.2-2/4-1 Meie: kuupäev digitaalallkirjas nr 22561 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus Lugupeetud proua sotsiaalminister Sotsiaalministeerium on ette valmistanud ja esitanud osapooltele kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (edaspidi eelnõu).1 Täname võimaluse eest avaldada eelnõu osas arvamust ja esitame järgnevalt oma kommentaarid ja ettepanekud. Oleme eelnõu menetlemise käigus korduvalt osutanud, et nn patsiendikindlustuse süsteemi loomisel on kindlustusandjate jaoks suurimaks probleemiks üksikasjaliku kahjustatistika puudumine valdkonnas ja meditsiinikompetentsi kasutamine kindlustusjuhtumite lahendamisel. Lisaks teevad kindlustusandjatele jätkuvalt muret probleemid meditsiini üldises korralduses, olgu selleks ravi kättesaadavus, ravijärjekorrad, alarahastus, aga ka ajakirjanduses pidevalt käsitlemist leidvad meditsiinierialaga seotud negatiivsed kaasused. Hoolimata kirjeldatud puudustest hakkavad meile teadaolevalt siiski mõned liikmed eeldatavalt teenust pakkuma ja tegelevad hetkel ettevalmistustega. Järgnevalt käsitleme teemasid, mille lahendamisest sõltub, kas ja millistel tingimustel on kindlustusandjad valmis tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse lepinguid sõlmima. 1 LEPINGUTE SÕLMIMISE PERIOODI PIKENDAMINE TOKVS § 27 lõige 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel tegutsevatel tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus sõlmida vastutuskindlustusleping 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumises, so 01. juunist. Teeme ettepaneku ülemineku sätet muuta ja pikendada tähtaega kuni 2025 aasta 1. jaanuarini. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus tervishoiuteenuse osutajatel ei ole liiga lühikese ajaperioodi tõttu võimalik kindlustuskohustust ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadusest tulenevaid kohustusi täita, mistõttu tekib oht tegevusloa kehtivuse suhtes. 30 päevane periood on liiga lühike muu hulgas järgmistel põhjustel: 1) Kindlustusandjad, kes teenust pakkuma hakkavad, ei hakka tõenäoliselt olema väga palju, võimalik, et neid on kuni 3; 2) Kindlustusandjate ja TEHIK-u süsteemid saavad valmis vahetult enne seaduse jõustumist, riigi omad osaliselt ka hiljem, mistõttu lepinguid pole võimalik enne 1. juunit sõlmida; 1 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/beca6d50-8462-4746-8672-2860174edba1 Eesti Kindlustusseltside Liit, registrikood 80007648 Mustamäe tee 46, 10621 Tallinn Tel 667 1800, [email protected], www.eksl.ee  -2- 3) 30 päevane periood langeb puhkuste perioodile ja kindlustusandjal võib tekkida probleem TTO-de teenindamisega, sest TTO-sid on üle 2000, kuid kindlustusandjaid on mõni üksik; 4) Lepingute sõlmimine eeldab põhjalikku TTO kindlustusriski hindamist ja riski asjaolude kohta täiendava teabe küsimist tervishoiuteenuse osutajatelt; 5) Paljud TTO-d peavad lepingu sõlmima hankemenetluses. On suur tõenäosus, et sellises lühikeses ajaaknas pole võimalik hankemenetlust läbi viia ja/või see ebaõnnestub (nt ei esita ükski kindlustusandja pakkumist (vt ka p 3); 6) 6 kuuline periood võimaldaks riigil sekkuda, kui süsteem ei käivitu loodetud viisil. 2 PATSIENTIDE JA KINDLUSTUSANDJATE LIGIPÄÄS MEDITSIINIKOMPETENTSILE Lisaks oleme korduvalt kirjutanud kindlustusandjate murest, mis on seotud patsiendi poolt kindlustusjuhtumi tõendamise ning kindlustusandja poolt vaadates tema täimise kohustuse väljaselgitamiseks erialase ekspertiisi tellimisega. Oleme sellele probleemile juhtinud tähelepanu ka TOKVS erinevate menetlusetappide käigus varem. Paraku on see jäänud tähelepanuta. Tänaseks on see meie hinnangul kasvanud niivõrd pakiliseks küsimuseks, et sellega on seotud mitme kindlustusandja otsus teenust pakkuma hakata. Tulevast patsiendikindlustuse süsteemi silmas pidades on seega tegemist äärmiselt olulise küsimusega. 2.1. Tervishoiuteenuse kvaliteedi komisjoni tegevuse jätkamise vajalikkus esimestel aastatelt Kindlustusjuhtumi toimumist kui kindlustushüvitise maksmise aluseks olevat asjaolu peab vaidluse korral tõendama patsient (TsMS § 230). Nii näiteks peab patsient tõendama TOKVS § 10 lg 2 p 1 juhtumi korral diagnoosi- või ravivea (s.o VÕS § 762 või 763 rikkumine) ning terviserikke, mida üldjuhul ei teki siis, kui teenust osutatakse nõuetekohaselt. Täna on patsiendil võimalik hinnangu saamiseks ja tõendite hankimiseks pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi komisjoni poole (TTKS § 502). TOKVS jõustumisega komisjon kaotatakse. See toob meie hinnangul kaasa olukorra, kus: (i) patsiendil tuleb oma nõude tõendamiseks tuleb teha kulutusi õigusabile ja meditsiiniekspertiisile, et tõendada kindlustusjuhtumi toimumist ning (ii) nõude maksmapanek vaatamata otsenõude tekkimisele kindlustusandja vastu muutub keerulisemaks ja kulukamaks, mis on vastuolus nn patsiendikindlustuse süsteemi eesmärgiga. Meie arvates oleks patsiendikindlustussüsteemi toimimise tagamiseks hädavajalik, et vastutuskindlustuse süsteemi rakendumise esimestel aastatel oleks patsientidele ja kindlustusandjatele toeks ka komisjon. Komisjoni seisukoht oleks ka kindlustusandjale oluline ja enamikel juhtudel saaks kindlustusandja sellele tugineda. Komisjoni kaotamine oli eelnõus esialgu seotud patsiendikindlustuse fondi ja lepitusorgani loomisega. Just patsiendikindlustuse fond oli mõeldud selleks, et muuhulgas muuta hüvitise taotlemise protsess patsiendijaoks lihtsamaks, sest fondil oli suurem roll kindlustusjuhtumi toimumise väljaselgitamisel ja patsiendi tõendamiskoormise vähendamisel. Kuna loobuti patsiendikindlustuse fondi loomisest, siis süsteemi toimimise tagamiseks ei ole enam õige loobuda ka tervishoiuteenuse kvaliteedi komisjonist. Ilma komisjonita oleks aga tavalisel patsiendil oma õigusi maksma panna oluliselt keerulisem ja kallim, kui tänasel päeval. Patsiendi poolt esitatud kahjunõuded, mis on paljasõnalised ja tõendamata jäävad kindlustusandjate poolt sisuliselt läbi vaatamata ja tulemuseks on kindlustusjuhtumiks mittetunnistamine kindlustusjuhtumi mittetõendamatuse tõttu. Eelpooltoodust tulenevalt teeme ettepaneku, et TOKVS § 34 p-st 12 jäetakse välja TTKS § 502 kehtetuks tunnistamine ja punkt 15 tunnustatakse kehtetuks. 2.2. Kindlustusandja õigus pöörduda lepituskomisjoni poole Lisaks oleme korduvalt juhtinud ministeeriumi tähelepanu sellele, et kindlustusandjatel on keerukamate juhtumite korral oma täitmise kohustuse väljaselgitamisel vaja kaasata meditsiinilist ekspertiisi ja selle kaasamine võib spetsialistide vähesuse tõttu osutada ilma regulatiivse toeta keeruliseks. Kindlustusandjal peaks olema õigus pöörduda seisukoha saamiseks lepituskomisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja kindlustusandja täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate  -3- asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid vaatamata jõupingutustele pole õnnestunud kindlustusandjal ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Ekspertiisi kaasamine ja korraldamine võib osutuda praktikas keerukaks või erandjuhtudel lausa võimatuks ning sel juhul oleks otstarbekas kasutada komisjoni võrgustikku ja sealset oskusteavet suuniste saamiseks. Olgu öeldud, et ka Soomes on PIC-l õigus pöörduda sealse toimkonna (lautakunta) poolele, sealhulgas on mõnel puhul PIC-l lausa kohustus sinna pöörduda. Esitasime selle ettepaneku nii parlamendi eelses menetluses kui ka parlamendi menetluses. Eelnõu koostajad vastasid järgmiselt: „Kui täiendada § 23 sättega, mis annaks erandjuhtumil ka kindlustusandjale õiguse komisjoni poole pöörduda, ei oleks enam tegemist lepituskomisjoniga tavapärases tähenduses, vaid tasuta eksperthinnangu andmisega kindlustusandjatele. See eeldaks teistlaadset regulatsiooni ja rahastamist. Lepituskomisjon on loodud patsiendi kui nõrgema poole kaitseks.“. Meile jääb see selgitus arusaamatuks. Meie ettepanek oligi just kantud sellest, et patsienti kui nõrgemat poolt kaitsta. Juhime tähelepanu, et kindlustusjuhtumi toimumise peab VÕS-i järgi tõendama patsient. Meie ettepaneku korral saaks kindlustusandja ise pöörduda komisjoni poole, et küsida seisukohta, kas on tegemist kindlustusjuhtumiga, nt juhul, kui kindlustusvõtja pole esitanud ekspertiisi. Kui kindlustusandjal sellist võimalust ei ole, siis tähendab see seda, et käsitluses hakatakse nõuda kindlustusjuhtumi põhjalikumat tõendamist patsientide poolt, mistõttu peab patsient ise hankima ekspertiisi ja/või pöörduma lepituskomisjoni poole. See tähendab tarbetut ajakulu patsiendi jaoks ja muudab käsitluse paradigma. Selle probleemi lahendamisega on seotud ka meie esimene ettepaneku, kuid keerulistel juhtumitel võiks olla võimalik ka kindlustusandjal pöörduda lepitusorgani poole. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada § 23 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kindlustusandjal on õigus pöörduda seisukoha saamiseks komisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja kindlustusandja täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid kindlustusandjal pole vaatamata jõupingutustele õnnestunud ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Sellisel juhul käsitatakse avaldajana kindlustusandjat ja õigustatud isik kaasatakse lepitusmenetlusse komisjoni poolt.“. Komisjon lahendab patsiendi, muu õigustatud isiku ja tervishoiuteenuse osutaja poolt kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. Lepitusmenetluse pooleks võiks olla ka TTO. Kui TTO on ühtlasi lepituskokkuleppe pooleks, oleks sedaviisi võimalik vältida edasisi vaidlusi või hagi esitamist TTO vastu. Arvestades, et kindlustussummast ei priigi piisata kahju katteks ja arvestades, et „ilma tervishoiuteenuse kvaliteedi komisjonita“ süsteemi puhul kulub suur osa kindlustussummast õigusabikulude ja meditsiiniekspertiisi katteks. Palume meie ettepanekuid eelnõu edasisel menetlemisel arvestada. Vastasel juhul esinevad tõsised piirangud teenuse pakkumisel ja/või turule sisenemisel. või . Oleme meeleldi valmis vajadusel kohtuma ja oma ettepanekuid täiendavalt selgitama. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Mart Jesse juhatuse esimees Martti Merila 667 1809 -4-