Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-38

Riigikohus Teie 13.08.2019 nr 5-19-38/4 Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium [email protected] Meie 19.09.2019 nr 5-1/18/5174 Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-38 Olen tutvunud Vabariigi Presidendi 14. juunil 2019. a Riigikohtule esitatud taotlusega tunnistada Riigikogus 29. mail 2019. a vastu võetud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seadus Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks, samuti Vabariigi Presidendi 11. juuli 2019. a vastusega Riigikohtu 1. juuli 2019. a täpsustavale küsimusele. Riigikohtu esimees märgib oma 1. juuli 2019. a kirjas nr 5-19-38/2, et Riigikohtus saab õigustloovat akti abstraktse normikontrolli korras vaidlustada üksnes ulatuses, milles akti vastu võtnud või andnud organile on olnud tagatud võimalus akt üle vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla. Vabariigi President on oma 7. märtsi 2019. a otsuses nr 435 nimetanud põhiseadusega vastuolus olevaks Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse punktis 20 toodud regulatsiooni, millega täiendatakse Kaitseväe korralduse seadust §-ga 541. Seetõttu keskendusin oma arvamuse koostamisel esimesena ja kõige põhjalikumalt selle sätte analüüsile. Oma kirja 2. peatükis analüüsin lisaks ka Vabariigi Presidendi 14. juunil 2019. a esitatud taotluses toodud täiendavaid tähelepanekuid Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse kohta, kommenteerin tema märkuseid kehtiva Kaitseväe korralduse seaduse sätetele ja põhimõtetele ning toon välja mõned täpsustamist vajavad väited. 1. Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse punkt 20 Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse punkti 20 eesmärk ja ulatus Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse (edaspidi KKS muutmise seadus) punktiga 20 täiendatakse Kaitseväe korralduse seadust (edaspidi KKS) §-ga 541, millega antakse Kaitseväele õigus töödelda isikuandmeid Kaitseväe julgeolekuala kaitsmise eesmärgil. Selline regulatsioon on vajalik, et Kaitsevägi saaks edasilükkamatutel juhtudel ilmselge ohu korral algatada esmaseid vastumeetmeid. Kaitseväe julgeolekuala on KKS § 50 kohaselt Kaitseväe territoorium, Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid ning territoorium, mille Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud ülem on ajutiselt julgeolekualana määratlenud (ehk ajutine julgeolekuala). Julgeolekualal ei tohi viibida ilma Kaitseväe loata ja Kaitseväel on õigus pidada kinni julgeolekualal ebaseaduslikult viibiv või teistele ohtu kujutav isik. Ajutise julgeolekualana võib Kaitsevägi piiritleda territooriumi, millel tal on seadusest, muust õigusaktist või lepingust tulenev õigus viibida, kui see on seoses tema ülesannete täitmisega Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502 see on seoses tema ülesannete täitmisega Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu. Ühtlasi on KKS § 54 lõikes 2 toonitatud, et territooriumi ajutise julgeolekualana piiritlemine on lubatud üksnes sellises ulatuses ja nii kauaks, kui see on Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu. Ajutise julgeolekuala loomisest tuleb viivitamata teavitada Politsei- ja Piirivalveametit ning julgeolekuala asukohajärgset kohalikku omavalitsust. Ajutise julgeolekuala loomine on vajalik eelkõige õppuste korraldamisel julgeoleku tagamiseks. Kaitseväe julgeolekuala ei või luua nii, et sellel viibivad kõrvalised isikud ei saa aru julgeolekuala olemasolust. KKS § 51 järgi tuleb nii alaline kui ajutine julgeolekuala tähistada kõrvalisele isikule arusaadaval viisil vastavalt kaitseministri määrusele, millega on kehtestatud tähistamise kord, sealhulgas tähiste standardsed kujutised. Tähistamise nõuete ning tähiste kujutiste väljatöötamisel on silmas peetud eesmärki, et julgeolekuala olemasolu oleks igale kõrvalisele isikule võimalikult üheselt arusaadav, mis omakorda annab Kaitseväele kindluse julgeolekualal loata viibivate või ohtu kujutavate isikute suhtes KKS-ist tulenevate volituste rakendamiseks. Lisaks eelnevale on KKS § 54 lõikes 3 veel eraldi rõhutatud nõuet tähistada ajutine julgeolekuala esimesel võimalusel. KKS muutmise seaduse punktiga 20 antakse Kaitseväele (nii alalise kui ajutise) julgeolekuala kaitsmise eesmärgil õigus olulise ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks kontrollida isikuandmeid andmekogudest ning teha seda vajadusel varjatult. Isikut julgeolekuala kaitseks varjatult jälgida on KKS muutmise seaduses lubatud ainult veel rohkem piiratud ja väga äärmuslikel juhtudel. Rõhutan, et KKS muutmise seaduse punktiga 20 KKS-i lisatava § 541 lg 2 kohaselt on isiku varjatud jälgimine lubatud ainult kahe tingimuse korraga esinemisel. Seda saab teha: 1) edasilükkamatul juhul (see tähendab, kui Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti esindajaid ei ole veel sündmuskohal ja ainult nii kaua, kui asjaomane asutus kohale saabub ja operatsiooni üle võtab) ja 2) kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks. Korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 5 lg- s 4 määratletakse kõrgendatud oht kui oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Lisaks selgetele eeldustele, mille täitumisel on üldse võimalik Kaitseväe julgeolekuala luua, ning veelgi rangemalt piiratud tingimustele, millal Kaitsevägi võiks julgeolekuala kaitseks isikut varjatult jälgida, maandavad riigi omavoli ohtu ka mitmed tasakaalustavad mehhanismid KKS-is ja KKS muutmise seaduses: - Kaitseväel on kohustus kasutada julgeolekuala kaitseks mitme võimaliku abinõu olemasolul sellist, mis isikute põhiõigusi võimalikult vähe piirab (KKS § 36 lg 4). Isiku varjatud jälgimise meede on ultima ratio meede, st seda kasutatakse viimasel võimalusel, kui teised meetmed tulemust ei anna. - KKS muutmise seaduse punktiga 15 lisatakse KKS-i Kaitseväe kohustus teavitada isikut, kui teda on varjatult jälgitud, ning soovi korral tutvustada talle selle käigus kogutud andmeid. - Varjatud jälgimisest tuleb teavitada Kaitsepolitseiametit (et vältida operatsioonide võimalikku ristumist) ja kaitseministrit (tsiviilkontrolli eesmärk). - Kaitseväe üle teeb järelevalvet Kaitseministeerium (Vabariigi Valitsuse seaduse alusel ja muu hulgas KKS § 39 lg-s 3 ja § 43 lg-s 2 toodud meetmete rakendamisega). - KKS muutmise seaduse punktiga 19, millega muudetakse KKS § 42 lg-t 3, suurendatakse Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni pädevust Kaitseväe üle järelevalve tegemisel. Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse punkti 20 kooskõla põhiseadusega Vabariigi President leidis oma 7. märtsi 2019. a otsuses nr 435, et KKS muutmise seaduse 2 (9) Vabariigi President leidis oma 7. märtsi 2019. a otsuses nr 435, et KKS muutmise seaduse punktis 20 sisalduv Kaitseväe õigus julgeolekuala kaitseks andmete kogumisel isikut varjatult jälgida on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-dega 13 (õigusselguse põhimõte, isiku kaitse riigivõimu omavoli eest), 26 (õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele), 33 (õigus kodu puutumatusele) ja 43 (õigus sõnumite saladusele). Põhiseaduse § 26 Põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. See on perekonna- ja eraelu kaitse üldsäte, mis kaitseb kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole hõlmatud mõne eraelu kaitsva erisättega, ning mis annab õiguse oodata, et riik ei sekku isiku perekonna- ja eraellu, ja kohustab riiki sekkumisest hoiduma.1 On tõsi, et varjatud jälgimise abil andmete kogumisega võidakse sekkuda isiku eraellu.2 Põhiseaduse § 26 kohaselt tohib riigiasutus eraellu sekkuda ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Varjatud jälgimise õiguse rakendamise eelduseks on KKS muutmise seaduses kõrgendatud ohu olukord, st tõsise kuriteo toimepanemise oht. Kaitseväe poolt teostatava varjatud jälgimise objektiks sattumine on otseses seoses isiku käitumisega julgeolekuala vahetus läheduses. Analoogselt on varjatud jälgimine lubatud julgeolekuasutuste eesmärkide elluviimiseks julgeolekuasutuste seaduse (edaspidi JAS) alusel ja kriminaalmenetluse seadustikus (edaspidi KrMS) on aktsepteeritud varjatud jälgimist muu hulgas teabe kogumiseks kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil ja kriminaalmenetluses kuriteo kohta teabe kogumise eesmärgil. Olen seisukohal, et KKS muutmise seaduse punkt 20 on kooskõlas põhiseaduse §-ga 26 ja põhiõiguste riive on proportsioonis saavutatava eesmärgiga. Põhiseaduse §-d 33 ja 43 Põhiseaduse § 33 kohaselt on kodu puutumatu ja kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ei tohi tungida ega neid ka läbi otsida. Kodu puutumatust riivavad ka pealtkuulamis- ja jälgimisseadmete abil eluruumis, valduses või töökohas toimuva jälgimine ilma neisse kohtadesse sisenemata.3 Põhiseaduse § 43 alusel on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Kaitseväe õigus julgeolekuala kaitseks teatud juhtudel isikut varjatult jälgida ei hõlma mitte ühtegi nimetatud tegevustest ega õigust rikkuda isiku õigust sõnumi saladusele. Varjatud jälgimise eesmärk Kaitseväe julgeolekuala kaitsel on füüsilise julgeoleku tagamine ja selle toimingu sisuks on eelkõige potentsiaalseks ohuallikaks oleva isiku vaatlemine, talle järgnemine (sõidukil või jalgsi) ning vajadusel ka tema foto- või videosalvestamine. ______________________ 1 Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2012. Lk 343-344 p-d 3, 5.1., 6.1. 2 Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2012. Lk 346 p 9.1. 3 Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2012. Lk 404 p 6. Varjatud jälgimise all on KKS muutmise seaduses mõeldud täpselt sama tegevust nagu teistes 3 (9) Varjatud jälgimise all on KKS muutmise seaduses mõeldud täpselt sama tegevust nagu teistes seadustes, mis varjatud jälgimist reguleerivad. Nagu ka JAS-is, ei tohi ka KKS muutmise seaduse kohaselt piirata varjatud jälgimise käigus isiku õigust sõnumi saladusele või siseneda varjatult ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse või arvutisüsteemi teabe varjatud kogumiseks, salvestamiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks. JAS § 26 lg-s 3 on toodud loetelu meetoditest, millega piiratakse isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele. Varjatud jälgimine on üks neist meetoditest (punkt 3), selgelt eristatud punktis 5 nimetatud õigusest siseneda varjatult ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse või arvutisüsteemi, mille eeltingimuseks on halduskohtuniku luba, sest tegemist on oluliselt suurema riivega. Sõnumi saladuse õiguse piiramise meetodid on toodud eraldi paragrahvis (§ 25) ja ka selle õiguse rakendamine eeldab kohtu luba. Varjatud jälgimise näol on JAS-is seega tegemist eraldiseisva ja isiku põhiõigusi selgelt vähem riivava meetmega. Varjatud jälgimist reguleeritakse ka KrMS-is. Ka KrMS-is on kõik kolm meedet (varjatud jälgimine, kodu puutumatuse ja sõnumisaladuse õiguse rikkumine) eraldi reguleeritud, st kaks viimast on eraldi meetmed, mitte varjatud jälgimise väljundid. KrMS § 1263 lg-s 1 on sätestatud õigus isiku varjatud jälgimiseks. Sama paragrahvi lõikes 5 sätestatakse eraldi õigusena õigus siseneda varjatult hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi. Teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine on reguleeritud §-s 1267. Kui KKS muutmise seadusega oleks soovitud anda Kaitseväele õigus varjatult ruumi siseneda või sõnumi saladuse õigust rikkuda, oleks need eraldi õigustena ja täiendavate kriteeriumide esinemise eelduse ning kohtuloa taotlemise jm põhjalikuma menetlusega sõnaselgelt sinna lisatud. Seega kuna varjatud jälgimise meetme kasutamise õiguse andmine Kaitseväele ei sisalda endas õigust isiku eluruumi, sõidukisse või arvutisüsteemi tungida ega isikut pealt kuulata või tema sõnumeid lugeda, puudub KKS muutmise seaduse punktis 20 puutumus (ja vastuolu) põhiseaduse §-dega 33 ja 43. Põhiseaduse § 13 Põhiseaduse § 13 lg 1 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele ning lg-s 2 sätestatakse, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Ilmselt on Vabariigi President oma 7. märtsi 2019. a otsuses pidanud silmas lõiget 2, milles on sätestatud õigusselguse põhimõte, ja mis tähendab, et põhiõigust riivav seadus peab olema piisavalt määratud ning õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida.4 Kuivõrd Kaitseväe julgeolekualaga seonduv, sh ajutise julgeolekuala kehtestamine on KKS 6. peatükis konkreetselt reguleeritud (vt ülaltoodud kirjeldus KKS muutmise seaduse p 20 eesmärgist ja ulatusest) ning KKS muutmise seaduse punktiga 20 viiakse sisse muudatused, mille kohaselt on varjatud jälgimise eelduseks kahe suhteliselt lihtsalt tõendatava asjaolu (tõsise kuriteo toimepanemise oht ja fakt, et pädev asutus ei olnud kohe kättesaadav) samaaegne esinemine, varjatud jälgimisest peab Kaitsevägi kohe teavitama veel kahte asutust ning selle meetme kasutamist reguleerivad ja võimalikku kuritarvitamist ennetavad punktis 1 nimetatud muud tasakaalustavad mehhanismid, on KKS muutmise seaduses minu hinnangul tagatud õigusselgus ja minimeeritud võimalus riigivõimu omavoliks. ___________________________ 4 Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2012. Lk 186 p. 5.2. 4 (9) Juhin tähelepanu, et varjatud jälgimise õigus on KKS kohaselt juba täna Kaitseväel rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas. KKS senisel rakendamisel ega ka JAS ja KrMS viidatud sätete rakendamisel ja tõlgendamisel ei ole mulle teadaolevalt probleeme ega erimeelsusi tekkinud. Samas on nimetatud kehtivates õigusaktides varjatud jälgimise eeldustena ette nähtud tingimused määratletud üldisemalt (st mitte nii täpselt) ja neis ei sisaldu tagatistena näiteks kohustusi teavitada meetme kasutamisest teisi asutusi. Olen seisukohal, et KKS muutmise seaduse punkt 20 on üheselt arusaadav ja konkreetne ning seega kooskõlas põhiseaduse §-ga 13. 2. Vabariigi Presidendi 14. juunil 2019. a taotluses esitatud märkused Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse teiste sätete kohta ja kehtivale Kaitseväe korralduse seadusele Teisi Vabariigi Presidendi taotluses KKS muutmise seadust puudutavaid väiteid kommenteerides lähtun taotluse ülesehitusest. Ma ei korda sealjuures üle oma vastuse 1. peatükis toodud seisukohti KKS muutmise seaduse punkti 20 kohta. I Seadusega hägustub Kaitseväe roll Eesti õiguskorras - Vabariigi President ütleb oma 14. juuni 2019. a taotluses, et Kaitseväele rahuajal KKS muutmise seaduses sätestatud õiguste andmine on ebaproportsionaalne, ja et Kaitseväe roll Eesti õiguskorras hägustub. Ta leiab, et meie õigusruumis on Kaitseväe pädevus ja volitused tihedalt seotud sõjaseisukorra ja selle ohuga ning avaliku korra tagamine ei ole üldjuhul Kaitseväe ülesanne, ning et Kaitseväele omistatakse pädevus, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse eesmärgi ja Kaitseväe rolliga demokraatlikus ühiskonnas. President arvab ka, et KKS muutmise seaduse jõustumisega võib tekkida kontrollimatu informatsiooni ja võimufunktsioonide kuhjumine ühe institutsiooni kätte. Vabariigi President viitab muu hulgas Riigikohtu 21. detsembri 1994. a otsusele kohtuasjas nr III-4/1-11/94, osutates Riigikohtu seisukohale, et otsustuste tegemine Kaitsejõudude (st Kaitseväe) rahuaja tingimustes kasutamist puudutavates küsimuses peab olema üheselt mõistetavalt ja täpselt reguleeritud ning kooskõlas põhiseadusega. Sellest lähtudes jääb äärmiselt ebaselgeks, millist vastuolu põhiseadusega Vabariigi President silmas peab, sest KKS muutmise seaduses on Kaitseväe asjaomane roll ning sellega seotud volitused ja põhiseaduslikkuse tagatised selgelt ja tasakaalustatult määratud. KKS muutmise seadusega üksnes täpsustatakse ja täiendatakse Kaitseväe riigi sisemise rahu tagamises osalemise volitusi, milles valdav osa on Kaitseväele antud juba 2009. aastast kehtiva KKS-iga. Muu hulgas osaleb Kaitsevägi aktiivselt riigi sisemise rahu tagamises KKS-i alusel sõjaväepolitsei ülesandeid täites ning Kaitseväkke teenistusse või tööle kandideeriva isiku ning tegevväelase, ametniku või töötaja Kaitseväkke sobivuse hindamisel ja Kaitseväele teenuse osutamisega seotud isikute Kaitseväe julgeolekualale lubamise otsustamisel taustakontrolli tehes, samuti KorS-i alusel avaliku korra tagamise eesmärgil korrakaitseorganite ülesannete täitmisse kaasudes. Oma seisukoha selles küsimuses on 2009. aastal avaldanud ka õiguskantsler, märkides, et iseenesest ei sätesta põhiseadus selgesõnaliselt seda, kas ja millal võib kasutada Kaitseväge riigisisese rahu tagamiseks.5 ___________________ 5 Arvamus eelnõule. Õiguskantsleri 29. mai 2009. a kiri nr 18-1//090895/0903443, lk 17. 5 (9) Rõhutan, et viimase kümnendi riigikaitse valdkonna strateegilised arengudokumendid ning nendest lähtuvad õigusaktide muudatused põhinevad avaral julgeolekukäsitusel, mis eeldab, et julgeoleku kindlustamiseks laieneb ja süveneb riigi institutsioonide omavaheline ja ka rahvusvaheline koostöö ning sellesse kaasatakse kõik ühiskonna osised.6 Riigikaitse korraldamisel kaasaegses julgeolekukeskkonnas ei ole enam võimalik tõmmata selget joont rahu- ja sõjaaegse riigikaitse vahele, mistõttu on ka Kaitseväele antud suurem roll selliste ohtude igapäevase ennetaja ja väljaselgitajana, mis võivad realiseerudes luua sõjalise ründe või sellega samaväärse ohu. Seega julgen kinnitada, et perioodil, mis jääb 1994. aastal tehtud Riigikohtu otsuse ja tänase päeva vahele, on toimunud küllaldane ühiskondlik arutelu Kaitseväe rolli üle demokraatlikus ühiskonnas. Muu hulgas on selleks hea võimaluse andnud riigikaitseseaduse eelnõu koostamine ja menetlemine 2014. ja 2015. aastal ning käimasolev riigikaitseõiguse revisjon. Mõlemal juhul on juba eelnõude ettevalmistamise etapis kaasatud riigikaitse kõrgeima juhina ka Vabariigi Presidenti. Eelnevast lähtudes olen seisukohal, et Kaitseväele juba antud või KKS muutmise seadusega antavad ülesanded ja volitused ei hägusta Kaitseväe rolli, ei ole demokraatlikus ühiskonnas sobimatud ning mõistagi ei tähenda ka teabe või võimufunktsioonide kuhjumist ühe asutuse kätte. - Vabariigi President leiab, et KKS muutmise seadusega on otsustatud senist õiguskorda oluliselt muuta, andes tema hinnangul Kaitseväele juurde julgeolekuasutuste ja korrakaitseorganitega võrreldavaid pädevusi, kuid ilma põhiõiguste kaitse tagatisteta, kuivõrd Kaitseväe tegevus ei ole allutatud KorS-is ega JAS-is sätestatud õiguslikule raamistikule. Eelmistes lõikudes kirjeldatud põhjustel ei saa ma hinnanguga, nagu oleks tegemist senise õiguskorra olulise muudatusega ja nagu KKS muutmise seadusega antaks esimest korda Kaitseväele julgeolekuasutuste ja korrakaitseorganitega võrreldavaid pädevusi. Kaitseväe õigused näiteks julgeolekualal ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes, mitmed luurealased pädevused ning ülesanne teostada taustakontrolli sisalduvad juba kehtivas KKS-is. Isikute põhiõiguste kaitse tagatised ei peakski Kaitseväe tegevuse puhul tulenema KorS-ist ega JAS-ist, need on sätestatud KKS-is. Näiteks on KKS § 36 lg-s 3 nimetatud Kaitseväe poolt andmete töötlemise põhimõtted; KKS § 36 lg 4 kohaselt on Kaitseväel kohustus kasutada kaitseväeluure teostamisel mitme võimaliku abinõu olemasolul sellist, mis isikute põhiõigusi võimalikult vähe piirab; KKS §-s 40 sisaldub Kaitseväe kohustus teavitada isikut teatud juhtudel (seda nimekirja täiendatakse ka KKS muutmise seaduse punktiga 15) tema põhiõiguste piiramisest; KKS §-s 416 on toodud taustakontrolli subjektiks oleva isiku õigused, mida Kaitsevägi on kohustatud austama; KKS §-s 43 sätestatakse Kaitseväe kohustused andmete säilitamisel; isikute põhiõiguste piiramise osas teeb Kaitseväe üle järelevalvet Kaitseministeerium ja KKS muutmise seadusega (punkt 19) suurendatakse Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni pädevust Kaitseväe üle järelevalve tegemisel. - Vabariigi President väidab oma taotluses, et Kaitseväe personal ei saa korrakaitseorganite ja julgeolekuasutuste personaliga võrreldavat väljaõpet (et isikute põhiõigused oleks piisavalt kaitstud). _____________________________ 6 Riigikogu 31. mai 2017. a otsusega heaks kiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alused”, lk 6. Juhin esmalt tähelepanu, et sisuline hinnang kaitseväelaste väljaõppele ei oma tähtsust 6 (9) Juhin esmalt tähelepanu, et sisuline hinnang kaitseväelaste väljaõppele ei oma tähtsust diskussioonis, kas seadus on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Samuti on tegemist puhtalt hinnanguga, mida taotluses ei ole kuidagi sisustatud, mistõttu on keeruline sellele sisuliselt vastata. Leian, et väljaõpe Kaitseväes on heal tasemel (täpsema ülevaate väljaõppe sisust annab Kaitsevägi) ja mul ei ole põhjust eeldada, et see tase langeks. Lisaks rõhutan, et Kaitsevägi juba rakendab (teistes olukordades) neid õigusi, mida KKS muutmise seadusega reguleeritakse, ning siiani ei ole minuni jõudnud teavet puuduliku väljaõppe tõttu toimunud rikkumistest. Võttes eelduseks, et uute ülesannete lisandumisel jääb väljaõpe puudulikuks, kuna seni ei ole spetsiifilist väljaõpet tehtud, ei oleks võimalik ühegi asutuse pädevuse laiendamine või ülesannete muutmine. II Seadusega nähakse ette intensiivse sekkumise võimalus isikute põhiõigustesse seaduses ebaselgeks ja sisustamata jäävatel alustel. Sekkumise alused ja eeldused on selgelt piiritlemata ja õigusselgusetud - Vabariigi President on seisukohal, et Kaitseväe õigus koguda ja töödelda, vajadusel varjatult, andmeid juriidilise isiku andmekogust (KKS muutmise seaduse p-des 7, 16 ja 20) seab ohtu isikute õiguse õiglasele kohtumenetlusele ning seaduses oleks vaja tagatisi nt arsti- või advokaadi kutsesaladuse või ajakirjandusvabaduse kaitseks. Samuti leiab ta, et terviseandmete kaitset kahjustades seatakse ohtu isikute õigus eraelu puutumatusele ilma, et seadusandja oleks sellist mõju seaduse kehtestamisel hinnanud. Varjatult andmete kogumisega seonduvalt on taotluses lisaks toodud välja risk, et kuivõrd isik ise ei tea, et Kaitsevägi tema suhtes varjatult menetlust läbi viib, siis puuduvad tal võimalused nõuda selle tegevuse kohtulikku järelevalvet. Kõigepealt selgitan, et õigus koguda vajadusel andmeid registritest varjatult tähendab seda, et olukorras, kus andmete kogumine ilma seda subjekti eest varjamata töötaks vastu andmete kogumise eesmärgile, on asutusel õigus teha päring nii, et isik ise sellest teada ei saa. Vastavalt KKS § 36 lg-le 4 kasutab Kaitsevägi mitme võimaliku abinõu olemasolul sellist, mis isikute põhiõigusi seoses kaitseväeluure ülesande täitmisega võimalikult vähe kahjustab. Seega andmete kogumine varjatult oleks erand ja päringu tegija peaks suutma seda otsust ka põhjendada. Küll aga ei koguta andmeid varjatult andmekogu vastutava töötleja eest ja samuti on päringu tegemine nähtav päringu teinud isiku üle järelevalvet teostavale isikule. St et tehes päringuid isiku eest varjatult säilib siiski samas ulatuses nende tegemise eesmärgipärasus ja seaduslikkus. Taotluses on lahti seletamata jäetud, milles täpselt seisneb oht erinevatele kutsesaladustele, ajakirjandusvabadusele, õiglasele kohtumenetlusele ja isiku eraelu puutumatusele. Arvestades, et samasugune andmesubjekti õiguste piiramise volitus samaväärsete tagatistega on Eestis veel mitmel asutusel (julgeolekuasutused, Politsei- ja Piirivalveamet), ning taotluses ei ole toodud ka ühtegi spetsiifilist aspekti Kaitseväe osas, saab järeldada, et Vabariigi Presidendi hinnangul vajaks see valdkond reformi kogu riigis, see läheb aga kaugemale käesoleva kohtuasja sisust. - Vabariigi Presidendi taotluses on öeldud, et KKS muutmise seaduses on sisustamata mõisted „oht“ ja „kõrgendatud oht“. Vabariigi President leiab, et kuivõrd KorS § 1 lg 6 kohaselt ei kohaldata KorS-i Kaitseväe tegevusele riigi sõjalisel kaitsmisel, sõjalise kaitse ettevalmistamisel, rahvusvahelise sõjalise kohustuse täitmisel või julgeoleku tagamisel Kaitseväe julgeolekualal, ei tohiks KKS-is kasutatavate mõistete kasutamisel lähtuda KorS-i definitsioonidest. Olen nõus, et KorS-is on seatud piirang selle kohaldamisele Kaitseväe teatud tegevustele, kuid toetan seda, et ühtesid ja samu mõisteid kasutataks erinevates seadustes samas tähenduses. „Oht “ ja „kõrgendatud oht“ on juba aastaid kasutuses olevad mõisted, mis on erinevatele asutustele ühtemoodi arusaadavad, mistõttu lisab minu hinnangul selgust, kui isiku õiguste piiramise 7 (9) ühtemoodi arusaadavad, mistõttu lisab minu hinnangul selgust, kui isiku õiguste piiramise eeltingimuseks on seatud juba kasutuses olev kõigile asutustele arusaadav mõiste ja kontseptsioon. - Vabariigi Presidendi taotluses on öeldud, et kehtivas õiguses puuduvad tagatised piiritlemaks julgeolekuala ülesseadmise kohta ja territoriaalset ulatust, ning ajutise julgeolekuala võib Kaitsevägi luua praktiliselt igal pool, sh tiheasustusega alal, ja selle tagajärjeks on määratlemata hulga isikute varjatud jälgimine Kaitseväe poolt. Nagu oma vastuse 1. peatükis kirjeldan, on julgeolekuala loomiseks ette nähtud protseduur ja eeltingimused, samuti kaasnevad julgeolekuala loomisega Kaitseväele kohustused (nt veenduda ja tagada, et seal ei viibiks kõrvalisi isikuid). Julgeolekuala loomine mingil muul eesmärgil kui Kaitseväe või kolmandate isikute julgeoleku tagamiseks, ei ole realistlik. Samuti kirjeldan oma kirja 1. peatükis konkreetseid tingimusi selleks, et Kaitseväel üldse tekiks õigus otsustada isiku varjatult jälgimise osas. Nende tingimuste hulgas on kõrgendatud ohu olukord (st ei piisa kaudsest ettekäändest, et tegutsetakse julgeolekuala kaitseks) ja asjaolu, et Kaitsepolitseiameti või Politsei- ja Piirivalveameti esindajad ei jõua õigel ajal kohale (mis on tiheasustusega alal väga vähetõenäoline). - Taotluse lk-del 6–7 on öeldud, et isiku „varjatud jälgimiseks sätestatud sekkumisvolituste eesmärk ja ulatus peab olema eristatud võimalikult täpselt põhjusel, et isikuandmete varjatud töötlemine on üheks intensiivsemalt põhiõigusi riivavaks tegevuseks. Seetõttu peab olema arusaadav, mil viisil lubab seadusandja isikuandmeid koguda ja töödelda (kas optiliselt või ka akustiliselt, kas ka inimese kodus, arvutimuukijaid kasutades jne).“ Nõustun täiesti, et isiku õigustesse sekkumise regulatsioon peab olema täpne ja üheselt mõistetav. Kehtiv KKS ja KKS muutmise seadus on seda põhimõtet järginud, minnes oma detailsuses isegi kaugemale teistest seadustest (nt JAS, KrMS). Seatud on konkreetsed eeltingimused ja sätestatud on mitme asutuse teavitamise kohustus. Mis puudutab „varjatud jälgimise“ mõiste sisustamist, siis pean õigeks jätkata senist lähenemist KKS-is (§ 37 lg 2) ja teistes seadustes (JAS, KrMS), kus varjatud jälgimine on küll selgelt eristatud kohtu luba nõudvatest toimingutest, kuid seadusesse ei ole lisatud detailseid tegevuste kirjeldusi. - Kuna kehtiva KKS regulatsioon ei ole käesoleva kohtuasja sisuks, siis jätan oma vastuses tähelepanuta üldsõnalised tähelepanekud kehtiva KKS 4. peatüki kohta taotluse lk-l 7, sh osas, mis puudutab KKS §-e 411 ja 412. Pean aga igal juhul vajalikuks tuua välja lk-l 7 sisalduva asjakohatu lause: „Julgeolekuala raames sideandmetele ligipääsu laiendamine uutele olukordadele muudab intensiivsemaks põhiõiguste riive, mis sisaldub kehtivas KKS §-s 401 sideettevõtjale päringu tegemise õiguse näol.“7 Sellest lausest jääb eksitav mulje, nagu lisataks KKS muutmise seadusega täiendavaid aluseid Kaitseväele sideandmetele juurdepääsu saamiseks. KKS muutmise seadus selleks uusi võimalusi ega olukordi ette ei näe. Sideandmetele juurdepääs oleks ka pärast KKS muutmise seaduse jõustumist ette nähtud ainult KKS §-des 411 ja 412 ette nähtud juhtudel. Õigus isikut varjatult jälgida ei hõlma õigust saada juurdepääsu nt tema kõneeristusele vm sideandmetele, see õigus tuleks muu hulgas elektroonilise side seaduses eraldi sätestada. ___________________________ 7 Ilmselt on silmas peetud KKS § 411, kuna §-i 401 KKS-is ei ole. III Seaduses on sätestamata proportsionaalsed ja tõhusad tagatised andmete säilitamise, 8 (9) III Seaduses on sätestamata proportsionaalsed ja tõhusad tagatised andmete säilitamise, ligipääsu ja hävitamise kontekstis Kuna KKS muutmise seadusega ei anta Kaitseväele juurde õigusi elektroonilise side seaduse alusel säilitatavatele andmetele, ei ole asjakohane ka Vabariigi Presidendi taotluse III osas toodud kommentaarid. Varjatud jälgimise õiguse andmisega asutusele ei panda sideettevõtetele kohustust anda Kaitseväele välja sideandmeid. See kohustus tuleks sätestada elektroonilise side seaduses ettevõtja kohustusena ja konkreetse õigusena asutuste eriseadustes, nagu on tehtud kehtivas KKS-is, JAS-is, tolliseaduses vangistusseaduses jne. Mis puudutab aga tähelepanekuid Kaitseväe luurealase tegevuse üle teostatava järelevalve kohta („Minu hinnangul jäävad KKS § 36 lg 3 ja 4 oma sõnastuses deklaratiivseks ning puuduvad sätted, mis tagaks regulaarse ja süstemaatilise järelevalve seaduses loetletud printsiipide täitmise üle praktikas. (…) Ei ole eluliselt usutav, et minister ja Riigikogu komisjon tegelevad või suudavad tegeleda Kaitseväe tegevuse õiguspärasusega igapäevaselt (…)“), siis on jällegi tegemist suuresti märkustega kehtiva KKS regulatsiooni osas. Kriitika on üldine ja spekulatiivne ja jääb arusaamatuks, millele on tuginetud hinnangus, et järelevalve on olematu. Kinnitan, et Kaitseministeerium täidab oma muu hulgas Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevat kohustust kontrollida oma valitsemisala asutuste tegevuse seaduslikkust ja otstarbekust. Kaitsevägi esitab Kaitseministeeriumile regulaarselt ülevaateid kaitseväeluure teostamisel kogutud andmete ja nende saamiseks kasutatud vahendite ja meetodite kohta ning regulaarselt viiakse läbi ka ministeeriumi esindajate kohapealset kontrolli Kaitseväe luurekeskuses. Juhin tähelepanu, et sarnane regulatsioon seadustes on järelevalve osas ka teiste ministeeriumide valitsemisaladesse kuuluvate ning palju ulatuslikumaid isikute õiguste piiramise volitusi omavate asutuste tegevust reguleerivates seadustes ning ka nende asutuste puhul eeldame, et iga ministeerium täidab oma järelevalve kohustust põhjalikult. Olen seisukohal, et Riigikogus 29. mail 2019 vastu võetud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seadus on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jüri Luik Minister 9 (9)