Kiri

Vabariigi Valitsus KORRALDUS 4. august 2022 nr 207 Vaideotsus Vabariigi Valitsuse 3. juuni korralduse nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ kehtetuks tunnistamise nõudes, alternatiivselt korralduse osalise kehtetuks tunnistamise ja asja uue otsustamise nõudes Wooluvabrik OÜ 4. juuli 2022. a vaie lahendatakse ja korraldus kehtestatakse haldusmenetluse seaduse § 73 lõike 2 alusel. 1. Asjaolud ja menetluse käik Vabariigi Valitsus andis 3. juunil korralduse nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ (edaspidi VV korraldus nr 163). Korraldusega andis Vabariigi Valitsus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 29 lõike 3 alusel nõusoleku tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. Nõusoleku andmisel tugines Vabariigi Valitsus sellele, et tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, ning sellele, et Linnamäe paisul on vee paisutamine ja hüdroenergia kasutamine jätkuv tegevus, mis sai alguse juba enne Natura ala loomist. Tegevusloa andmise otsuse teeb ja loa tingimused, sealhulgas hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse, seab Keskkonnaamet. 4. juulil 2022. a esitas Wooluvabrik OÜ (edaspidi vaide esitaja) Vabariigi Valitsusele vaide, milles taotleb: 1. Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ ning anda kohe uus korraldus Vabariigi Valitsuse seaduse § 101 lõike 3 alusel ja vaide p-des 10–16 toodud põhjendustel. 2. Alternatiivselt tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduse nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ punktid 5 ja 7 osas, milles on jäetud määratlemata hüvitusmeetmete rakendamise eest vastutav isik. Wooluvabrik OÜ palub teha kehtetuks tunnistatud osas (korralduse punkt 5 ja punkti 7 viimane lause) uued otsustused, millega määratakse hüvitusmeetmete rakendamise kohustus alljärgnevas sõnastuses: „5. Rakendatavad hüvitusmeetmed Sobivate hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet riigile vastavalt KeHJS-i § 29 lõikele 4 tegevusloa andmisel.“ „Keskkonnaamet teeb tegevusloa andmise otsuse ja seab loa tingimused, sealhulgas  2 määrab riigile kohustuse hüvitusmeetmete rakendamiseks.“ 2. Õiguslikud järeldused ja Vabariigi Valitsuse kaalutlused Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 71 lõike 1 alusel võib vaide esitada isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaide esitaja väide 1: KeHJS ei kohaldu Euroopa Kohus on selgitanud, et projektid, mis on saanud loa enne asjaomase ala Natura võrgustikku arvamist, kuuluvad siiski direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) artikli 6 lõike 2 kohaldamisalasse ning nende puhul peab ala õiguslik kaitsestaatus tagama, et need ei põhjusta looduslike elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille pärast alad kaitse alla võeti. Seejuures ei tohi selliste alade kaitse piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja häirimise vältimiseks, vaid peab vastavalt olukorrale hõlmama positiivseid meetmeid ala seisundi säilitamiseks ja parandamiseks (kohtuasi C-404/09, p 124 1 , 125, 127 ja 135; kohtuasi C-399/14, p 36–38). Hoiualana kaitstavatele Natura aladele laieneb looduskaitseseaduse (LKS) § 32 lg 2 ning see säte võtab Natura aladel üle loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2. LKS-i § 32 lõike 2 järgi on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Riigikohus on otsuses nr 3-17-1739 punktis 30 märkinud, et LKS-i § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi artikkel 6 lg 2 ei anna alust jätkuva tegevuse välistamiseks ainuüksi põhjusel, et tegevusest hoidumine oleks Natura alale või seal kaitstavale liigile kõige soodsam. Riigikohus märgib samas, et neil alustel võib tegevuse keelata üksnes siis, kui tegevus toob kaasa direktiivi eesmärgi, ennekõike Natura ala kaitse-eesmärgi olulise riive ohu (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 43; C-404/09: Alto Sil, p 126). Seega ei saa olemasolevat tegevust pidada kooskõlas olevaks loodusdirektiivi artikli 6 lõikega 2, kui see tegevus toob kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise riive ohu. Juhul, kui tegevuse suhtes ei ole enne ala Natura võrgustikku arvamist teostatud asjakohast hindamist kooskõlas loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 nõuetega, võib seda tegevust pärast ala Natura võrgustikku arvamist jätkata üksnes juhul, kui on välistatud risk, et elupaigad halvenevad või liike häiritakse viisil, mis on loodusdirektiivi eesmärke silmas pidades märkimisväärne. Riigikohus on otsuses nr 3-17-1739 punktis 31 märkinud, et vastustajal tuleb taotluse lahendamisel ennekõike selgitada, kas paisutuse säilimine toob kaasa jõe kui elupaiga või hoiualal kaitstavate liikide seisundi halvenemise võrreldes Natura ala moodustamise hetkega või hilisema olukorraga, kui jõe või liikide seisund on vahepeal paranenud. Lisaks on Riigikohus samas märkinud, et vastustajal tuleb selgitada, kas asjaomastel hoiualadel on konkreetseks eesmärgiks seatud vaid olemasoleva olukorra halvendamise vältimine või ka parandamine ning kas paisutamise jätkamine kahjustaks neid eesmärke. Riigikohus leidis, et esmajoones tuleks hinnata, kas olulist mõju on 1 kohtuasi C-404/09, p 124 Lõpetuseks tuleb märkida, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 2 on kohaldatav pealmaakaevanduste Feixolín, Fonfría ja Salguero-Prégame-Valdesegadas suhtes vaatamata sellele, et neile anti luba enne seda, kui elupaikade direktiivis ette nähtud kaitsekord muutus ala Alto Sil erikaitsealana klassifitseerimise tõttu selle suhtes kohaldatavaks.  3 võimalik välistada leevendavate meetmetega ning üksnes juhul, kui leevendavad meetmed olulist mõju ei välista, võib kõne alla tulla varem lubatud tegevuse keelamine. Loodusdirektiivi artikli 2 lõike 2 kohane eesmärk on lisaks elupaikade ja liikide soodsa seisundi säilitamisele ka soodsa seisundi taastamine. Loodusdirektiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt luuakse Natura 2000 võrgustik selleks, et see võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Nimetatud sättest tuleneb, et elupaigad ja liigid peavad olema kogu Natura 2000 võrgustiku alal soodsas seisundis. Loa andjal tuleb selgitada kõik asjaolud, sealhulgas hinnata Natura kaitse-eesmärkidele avalduvaid (olulisi) mõjusid ka olemasoleva tegevuse jätkamise küsimuse otsustamisel. LKS-i kohaselt määratakse Natura 2000 ala kaitse-eesmärk kindlaks, lähtudes ala tähtsusest Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ I lisas nimetatud linnuliikide või selles nimetamata rändlinnuliikide või nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud looduslike või poollooduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa seisundi säilitamise või taastamise jaoks, samuti lähtudes Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning silmas pidades ala degradeerumis- ja hävimisohtu. Komisjoni juhendi2 kohaselt võib kaitse-eesmärke täpsustada ala loomise otsuses või põhjalikumalt lahti kirjutada ala kaitsekorralduskavades või muudes dokumentides. Kaitse-eesmärk määratakse kaitse alla võtmise otsuses (LKS § 11 lg 1 p 1). Kaitsekorralduskava kehtestamist reguleerib LKS-i § 25. Kaitsekorralduskava sisule esitatud nõuded tulenevad keskkonnaministri 20.10.2009 määruse nr 60 „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning kaitsekorralduskava kinnitaja määramine“ §-st 3, mille lõike 1 kohaselt peab kaitsekorralduskava sisaldama lisaks üldhinnangule ka hinnangut iga kaitse-eesmärgiks oleva liigi ja elupaigatüübi seisundile, väärtustepõhiseid mõõdetavaid kaitse-eesmärke, aga ka põhiväärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud kaitsekorralduslike tegevuste loetelu. Praegusel juhul esitati Jägala jõgi suudmest kuni joani taastamispotentsiaali pärast 2004. a Eesti riigi poolt Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja3. Vastav jõelõik võeti riigisiseselt hoiualana kaitse alla 2005. aastal 4 . Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärk on loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse. Euroopa Komisjon kinnitas Jägala loodusala (EE0010150) Natura alade nimekirja 12.11.20075. Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on lisaks eelnevalt nimetatud liikidele kaitsta veel järgmiste liikide isendite elupaiku: saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus). Keskkonnaameti peadirektori kinnitatud hoiuala kaitsekorralduskava peamine eesmärk on eelduste loomine elupaikade taastumiseks6. Veepoliitika raamdirektiivi7 ja VeeS-i § 32 kohaselt tuleb tagada pinnavee hea seisund. 2 https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/commission_note/commission_note2_ET.pdf 3 Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ 4 Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrus nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ 5 Komisjoni otsus (2008/24/EÜ), 12.11.2007, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu. 6 Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava 2022–2026, kinnitatud Keskkonnaameti 22.04.2022 korraldusega nr 1-3/22/163 7 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik.  4 Keskkonnaamet on läbi viinud paisutuse mõju analüüsi ja tuvastanud, et see kahjustab märkimisväärselt Jägala jõe hoiuala (sh loodusala) kaitse-eesmärke, milleks on ala seisundi parandamine, ja leevendavad meetmed ei välista tuvastatud negatiivset mõju. Kaitsekorralduskavas on kirjeldatud, et hoiuala ja loodusala kaitseväärtuste peamisteks ohuteguriteks on liikide elupaikade killustumine, juurdepääsu tõkestamine Linnamäe paisuga lõhe sigimis- ja noorjärkude kasvualadele ning jõesilmu sigimis- ja vastsete elupaikadele, kalade noorjärkude hukkumine turbiinides, äravoolu reguleerimine Linnamäe HEJ poolt ja sellest tulenevad veetaseme muutused paisust allavoolu jäävatel kärestikel, settereostuse oht, võldase ja paksukojalise jõekarbi elupaikade ning lõhe ja jõesilmu kudealade üleujutamine Linnamäe paisjärvega. Kui paisust ülesvoolu paisjärve alla jääval jõeosal jääb jõeline elupaik (nii elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) kui ka liikide elupaigad) üleujutatuks, ei ole loodusala eesmärgid täidetavad. Erinevad uuringud kinnitavad, et elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ja kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaik omavad jätkuvalt kõrget taastamisväärtust. Ka hilisemad uuringud on tõendanud, et Jägala jõe kalanduslik taastootmispotentsiaal on paisutuse likvideerimise korral suur. Kalandusliku taastootmispotentsiaali suurenemine seostub eelkõige kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaikade seisundi paranemisega. Jägala jõe hoiualal ega ka laiemalt Natura 2000 võrgustiku alal Eestis ei ole jõesilmu, lõhe, paksukojalise jõekarbi ning nende elupaiga jõgede ja ojade seisund liigi säilimise seisukohast soodne. Seega ei ole täidetud direktiivist tulenev eesmärk liikide ja nende elupaikade soodsa kaitsestaatuse säilitamine ning riik peab rakendama meetmeid soodsa seisundi saavutamiseks ehk taastamiseks. Antud juhul on soodsa seisundi saavutamiseks vaja liikidele võimaldada ligipääs elupaikadele jõgedes, mida nad asustavad, et liigi arvukus tõuseks ja säilimine oleks tagatud. Direktiiv näeb ka ette vajaduse korral liikide elupaikade soodsa kaitsestaatuse taastamise nende looduslikul levilal (artikkel 2 lg 2 ja artikkel 3 lõikedd 1 ja 2). Jägala jõel liikidele elupaika juurdepääsu võimaldamine on vajalik seetõttu, et praegu ei ole Eestis tagatud kaitse-eesmärgiks olevate liikide ja nende elupaikade soodsa kaitsestaatuse säilimine. Jägala jõel paisutuse jätkamine põhjustab kindlasti ala degradeerumist, mille tõttu kaitse-eesmärgiks olevate liikide ja elupaikade seisund ajas ainult halveneb. Praegusel juhul ei ole Jägala jõe hoiualal omaette eesmärgiks taastada Natura kaitse kehtestamisele eelnevat olukorda, vaid liikidele elupaikadesse juurdepääsu võimaldamine on vajalik, et täita direktiivi eesmärki, milleks on liikide kaitsestaatuse soodsa seisundi saavutamine riigis ja selle säilitamine. VeeS-i § 187 p 7 alusel on veeluba kohustuslik, kui paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat. Antud juhul taotleb Wooluvabrik OÜ veeluba elektritootmiseks ja Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe paisul. Varasem luba oli antud Eesti Energia AS-ile kehtivusajaga 15.01.2008–15.01.2013. Veeluba on perioodil 2013−2022 pikendatud 11 korda. Euroopa kohtuasjas C-278/21 on kohtujurist käsitlenud ettepanekus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitset ja leidnud, et kui riigisisene õigus nõuab rajatise edasiseks käitamiseks uut luba, siis ei saa olemasoleva loa omanik nimelt uskuda sellesse, et see uus luba võtab olemasoleva loa muutumatul kujul üle (p 49). Kohtujurist on jõudnud järeldusele, et seega võib liikmesriik välistada õiguspärase ootuse loa püsima jäämise suhtes sellega, et ta näeb juba esimese loa andmise ajal sõnaselgelt ette uue läbivaatamise mingil hilisemal kuupäeval (p 50). Kohtujurist on ka märkinud, et riigisiseses õiguses ette nähtud muutumatul kujul jätkatava tegevuse uut luba tuleb pidada nõusoleku andmiseks elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses, mis nõuab asjakohast hindamist siis, kui selle loaga tehakse tegelik otsus tegevuse jätkamise kohta (p 52). Kui tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 2 lubada  5 analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusega, kui selles sättes kehtestatud tingimused on sisuliselt täidetud, mh viiakse läbi artikli 6 lõike 3 nõuetele vastav asjakohane hindamine ja võetakse asendusmeetmed. Riigikohus on otsuses nr 3-17-1739 punktis 32 märkinud, et ka siis, kui jätkuv tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina artikli 6 lõikest 2 lubada analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusega, kui selles sättes kehtestatud tingimused on sisuliselt täidetud (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 55), mh viiakse läbi artikli 6 lõikeg 3 nõuetele vastav asjakohane hindamine ja võetakse asendusmeetmed. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-399/14 selgitanud, et loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 nõuete järgimine on võimalik üksnes juhul, kui eelnevalt on toimunud artikli 6 lõikes 3 nõuetele vastav hindamine (p 56–57). Euroopa Kohus leidis kohtuasjas C-404/09, et olemasolevat projekti, mis häirib liiki, mille pärast ala oli kaitse alla võetud (metsis), saab õigustada direktiivi artiklis 6 lõikes 4 ettenähtud menetluse raames (punktid 153-154). Seega juhul kui olemasoleva projekti teostamine takistab oluliselt ala kaitse-eesmärkide saavutamist ning häirib liike, kelle pärast on ala kaitse alla võetud, ning nimetatud ebasoodsat mõju ei saa vältida loodusdirektiivi artiklis 6 lõikes 2 nimetatud meetmetega, saab selle projekti jätkamist õigustada vaid direktiivi artiklis 6 lõikes 4 sätestatud nõudeid järgides. Tagantjärele hindamise kohustuse tagamine on seejuures liikmesriigil. Väär on vaide esitaja arvamus (vaide punkt 3), et seda küsimust oleks võimalik riigisiseselt lahendada Jägala hoiuala kaitse-eesmärkide ja kaitsekorralduskava muutmise ja täpsustamisega. Kuigi liikmesriikidel on teatud kaalutlusõigus alade Natura 2000 võrgustikku esitamise korral, puudub neil samasugune kaalutlusõigus juba võetud kohustustest loobumiseks või nende vähendamiseks (Komisjon vs. Austria, C 209/04, EU:C:2006:195). Kaitsekorralduskavas on eesmärkide seadmisel lähtutud Natura standardse andmevormi andmetest ja teaduslikest uuringutest. Puuduvad sellised kaitse-eesmärgiks seatud väärtuste uuringud, mis annaks aluse kaitse-eesmärkide muutmiseks. Enne kaitse-eesmärkide muutmist kaitsekorralduskavas tuleb muudatused sisse viia Natura standardandmebaasi ehk standardsesse andmevormi, mille leiab Euroopa Komisjoni poolt Euroopa Keskkonnaameti abiga loodud avalikust veebipõhisest geograafilisest infosüsteemist „Natura 2000 viewer“. Samuti on Natura standardandmebaas kättesaadav Eesti Looduse Infosüsteemist (EELIS). Standardses andmevormis on esitatud EL-i tähtsusega liigid ja elupaigatüübid, mille kaitseks ala on määratud, ning ala populatsioonide hinnangulised suurused ja säilimise aste ala määramise ajal. Standardandmebaasis on andmed, mis on esitatud Euroopa Komisjonile ja mille osas on riik juba võtnud vastutuse ja kohustuse kaitse tagada. Iga EL-i liikmesriik peab standardandmebaasi esitatud elupaikade ja liikide puhul tagama nende kaitse ökoloogilistele vajadustele vastavalt. Loodusdirektiivi artikli 3 p 1 alusel ja koostoimes LKS-i §-dega 1, 3, 32 ja 70 on Natura 2000 võrgustiku alade kaitse-eesmärk elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi säilitamine või taastamine. Ettepanek Natura võrgustikku esitatavate jõgede kohta tehti 2002. aastal teadlaste koondatud siseveekogude elustiku andmete põhjal Eesti Loodushoiu Keskuse läbiviidud projekti „Natura 2000 võrgustiku rakendamine magevee ja riimvee liikide ja elupaikade kaitseks“ (Taani Kuningriigi finantseeritud DEPA projekt nr 124/009-0107) raames. Üks selles projektis väljapakutud jõgedest oli Jägala jõgi ja selle lisajõgi Jõelähtme jõgi, mis esitati nii loodusdirektiivi elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) kui ka sealsete liikide kaitseks. Natura 2000 võrgustikku valiti kõik nimetatud projektis välja pakutud I prioriteediga jõed, teiste hulgas ka Jägala jõgi. Alal läbi viidud uuringud kinnitavad, et Linnamäe paisjärve alune Jägala jõe looduslik jõesäng on säilinud, kuid paisjärve poolt üle ujutatud ning nii elupaigatüüp jõed ja ojad kui ka kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaigad omavad  6 kõrget taastamisväärtust. Vabariigi Valitsus tegi oma korraldusega otsuse esitada Jägala jõe kogu jõelõigu joast suudmeni Natura 2000 võrgustikku. Samuti on kogu jõelõik elupaigatüübina Natura standardandmebaasi esitatud. Elupaigatüüp (3260) Jägala loodusalal pakuti välja kogu jõeosa pikkuses hinnanguga B. Hinnang anti koondhinnanguna kogu jõe ulatuses. A väärtust ei saanud elupaik seetõttu, et osa jõest on ülespaisutatud ja vajab looduslikkuse taastamist. Alapõhiste kaitse- eesmärkide (pindala, seisund) seadmisel kaitsekorralduskavas arvestatakse eesmärgiks olevate elupaikade ja liikide soodsa seisundi saavutamise vajadust (LKS § 3). Liigi või elupaiga soodne seisund ei ole seostatav loodusala moodustamise hetkel valitseva olukorraga, kuna Natura 2000 võrgustiku alade eesmärk on ka elupaikade ja liikide soodsa seisundi taastamine. Korduvalt on rõhutatud, et alal läbi viidud uuringud kinnitavad, et Linnamäe paisjärve alune Jägala jõe looduslik jõesäng on säilinud, kuid on paisjärve poolt üle ujutatud. Nii elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) kui ka kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaigad omavad kõrget taastamisväärtust. Lisaks juhime tähelepanu, et otsust Natura 2000 võrgustiku ala kaitse alt mahavõtmise kohta ei tee Eesti Vabariigi Valitsus, vaid Euroopa Komisjon. Samamoodi kinnitab kõik kaitse-eesmärkide ja piiride muudatused Euroopa Komisjon, mitte Eesti Vabariigi Valitsus. Ühegi siseriikliku otsusega, nt Jägala jõe hoiuala määruse muutmisega, seda otsust teha ei saa. Euroopa Komisjon ei kinnita ka Natura piiride ega eesmärkide muudatusi, kui ei ole tõendatud, et liikmesriik lähtub kõikidest juhendmaterjalides kirjeldatud põhimõtetest. Eeltoodu põhjal leiab Vabariigi Valitsus, et VV korralduse nr 163 andmisel on KeHJS-i regulatsiooni kohaldamine asjakohane ja seega tuginemine KeHJS § 29 lõikele 3 õiguspärane ning puudub vajadus ja alus VV korraldus nr 163 kehtetuks tunnistada. Vaide esitaja väide 2: Hüvitusmeetmete rakendamise kohustus vajab täpsustamist Vaide esitaja seisukoht on, et Vabariigi Valitsuse korralduses on hüvitusmeetmete rakendamise kohustus reguleeritud ebapiisavalt. Vaidlustatud korralduse järgi tegevusloa andmise otsuse teeb ja loa tingimused, sealhulgas hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse, seab Keskkonnaamet. Siinjuures sobivate hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet KeHJS-i § 29 lõikele 4 vastavalt tegevusloa andmisel. Vaide esitaja leiab, et hüvitusmeetmete rakendamise kohustus tuleb eeskätt seada riigile (Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti kaudu). Selgitame, et keskkonnaloa väljaandmisel Natura erandi kohaldumise korral seatakse hüvitusmeetmed loa kõrvaltingimuseks. LKS-i § 701 lg 1 sätestab, et kui keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande kohaselt võib kavandatav tegevus eeldatavalt ebasoodsalt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ning kavandatav tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumise tõttu vajalik üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel, tuleb tegevuseks loa andmisel seada loa kõrvaltingimuseks või näha strateegilises planeerimisdokumendis ette tegevuse elluviimisele eelnevate hüvitusmeetmete rakendamine. Juhime siinkohal tähelepanu ka „keskkonna kasutaja maksab“ põhimõttele, mis on reguleeritud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 12. Nimetatud sätte esimese lõike kohaselt kannab keskkonnahäiringu, -ohu, -riski või -kahju hindamise, vältimise, vähendamise või heastamisega seotud kulud nende põhjustaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodu põhjal leiab Vabariigi Valitsus, et VV korralduses nr 163 pole põhjendatud hüvitusmeetmete rakendamist täpsemalt käsitleda.  7 3. Otsus Lähtudes eeltoodust ja haldusmenetluse seaduse § 85 punktist 4, otsustab Vabariigi Valitsus jätta vaide rahuldamata. 4. Vaidlustamisviide Haldusmenetluse seaduse § 87 lõike 1 alusel võib vaide esitaja esitada vaideotsuse peale või siis, kui ta leiab, et vaidemenetluses rikuti tema õigusi, kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. Korralduse teatavaks tegemine Kultuuriministeeriumil teha korraldus vaide esitajale teatavaks. Kaja Kallas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär