Asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine

MINISTRI KÄSKKIRI Tallinn Kuupäev digitaalallkirjas nr 123 Asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel. 1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga „arheoloogiamälestis“ asulakoha (Jõgeva maakond, Mustvee vald, Kaasiku küla, Jõekääru KÜ 65701:001:0537; Jõe KÜ 65701:002:0496; Kullavere jõgi KÜ 48601:001:0595). 2. Kehtestan mälestise piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1 ja kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning mälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. 3. Mälestise kaitsevööndi maismaa osas tehakse leevendus, et Muinsuskaitseametit ei ole vaja teavitada kaevetöödest, mille sügavus ei ületa 20 cm praegusest maapinnast juhul kui selle töö käigus ei teisaldata pinnast kaevekohast kaugemale. Muinsuskaitseametil kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusse ning teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele. Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine Asulakoht asub Jõgeva maakonnas Mustvee vallas (enne 2018. aasta haldusreformi Kasepää vallas) Kaasiku külas Kullavere (Omedu) jõe äärsete eraomanduses olevate maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistute Jõekääru (KÜ 65701:001:0537) ja Jõe (KÜ 65701:002:0496) põhjapoolses osas ning osaliselt kinnistul Kullavere jõgi (KÜ 48601:001:0595), mille omanikuks on Mustvee vald. 2015. aasta kevadel süvendati Jõekääru kinnistu loodeosas Kullavere jõe vasakut kallast umbes 100 meetri pikkusel lõigul ja välja tõstetud pinnast kasutati samas jõe kaldal kinnistu liigniiske ala täitmiseks. Jõest välja tõstetud täitepinnases avastas Muinsuskaitseameti töötaja M. Roio koos A. Baburiniga samal aastal arheoloogilist seiret tehes kivi- ja pronksiaegseid leide (keraamika, luud jms), mis viitasid kunagisele asustusele jõe kaldal. 2016. aasta veebruaris jõudis M. Roio kaudu Muinsuskaitseametisse info, et Kasepää vald on suunanud avalikule väljapanekule Jõekääru katastriüksuse detailplaneeringu (algatatud Kasepää Vallavolikogu 29.05.2015 korraldusega nr 19), millega kavandati sihtotstarbe muutmist maatulundusmaast elamumaaks, maaüksuse jagamist kruntideks ja ehitusõiguse määramist. 07.03.2016 teavitas Muinsuskaitseamet Kasepää Vallavalitsust arheoloogilise leire käigus leitud leidudest, detailplaneeringuga kavandatavaga kaasneda võivast ohust võimalikule arheoloogilisele kultuuripärandile ning vajadusest asulakoha olemasolu, ulatuse ja kultuurkihi infomahukuse kindlaks tegemiseks viia läbi arheoloogiline eeluuring. 03.06.2016 võeti leiukoht Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga nr 11-A „Ajutise kaitse alla võtmine“ arheoloogilise kultuurkihi säilimise tagamiseks ja mälestiseks tunnistamise vajaduse kindlakstegemiseks kuni kuueks kuuks ajutise kaitse alla. Ajutine kaitse sätestati Jõekääru ja Omedu (KÜ 65701:001:0536) kinnistute ulatuses (kokku u 19 hektari ulatuses) ning sellega tekkis planeeringu menetlejal kohustus planeering enne selle kehtestamist Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. 2016. aasta aprillis ja septembris viisid Tartu Ülikooli teadlased Muinsuskaitseameti tellimusel ja rahastusel asulakoha oletataval alal (Jõekääru ja Omedu kinnistutel) läbi geoarheoloogilise uuringu. Uuringu tulemusel eristati ida-lääne suunas u 100 m laiune ja põhja-lõuna suunas u 45 m laiune piirkond (aruandes tähistatud ala B), kus levisid jõelise päritoluga setted, mille alumistes kihtides leidus puitu ning ülemistes kihtides lisaks puidule ka muud orgaanilist materjali. Loodeosas oli osa puitu söestunud. Orgaanilise materjali, sh söestunud puidu leidumine pinnases võib viidata muistsele inimtegevusele. Samuti tuvastati samal alal prooviaukudes ka jõe süvendamisel välja kaevatud ja täitepinnasena kasutatud pinnas, kus juba 2015. aastal oli arheoloogilisi leide välja tulnud. 2015. aasta leiud kuulusid vahemikku keskmisest kiviajast kuni varase pronksiaja keskele ning selle alusel koond-dateeriti leiukoht u 5200–1000 aastat eKr. Ala, kus leidus orgaanilist materjali, sh puitu, ning arheoloogilisi leide, jäi valdavalt Jõekääru kinnistu loodepoolsesse ossa, ulatudes ka Jõe kinnistu kirdeossa. Uuring tegi ettepaneku võtta nimetatud ala kaitse alla kui potentsiaalne kiviaegsete leidudega ala ning näha selle kaitseks ette piirangud kaevetöödel. Uuringu kokkuvõttes toodi välja, et kuna geoarheoloogiline uuring ei kätke pinnase ulatuslikku vahetut läbivaatust, siis ei saa välistada väiksemaid kultuurkihi või ümbersetitatud leidude alasid mujal uuringualal ja selle läheduses, millega tuleb arvestada kaevetööde teostamisel ka väljaspool ala, kus orgaanilist materjali ja arheoloogilisi leide tuvastati. Uuringutulemuste ja uuringuaruandes välja toodud ettepanekute põhjal algatas Muinsuskaitseamet asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse 0,8 ha suurusel alal (ajutise kaitse alla võetud alast alla 5%) Jõekääru, Jõe ja Kullavere jõe kinnistutel. 2016. aasta novembris kaasati menetlusse eraomanduses olevate Jõekääru, Jõe ja kaitsevööndisse jääva Kaldasilla (KÜ 65701:002:4100) kinnistute omanikud ning Kasepää Vallavalitsus. Neile tutvustati geoarheoloogilise uuringu tulemusi ja Muinsuskaitseameti 21.11.2016 koostatud eksperdihinnangut, sealhulgas mälestisele ja kaitsevööndile kehtima hakkavaid kitsendusi ja leevendusi ning küsiti arvamust objekti mälestiseks tunnistamise asjus. Maaomanikest vastas kirjalikult Omedu Grupp OÜ, kes soovis, et ehituskeeluvöönd ei ulatuks jõest kaugemale kui 50 m ja et mälestiseks tunnistamine ei seaks täiendavaid piiranguid koostatavale detailplaneeringule. Omedu Grupp OÜ ei nõustunud kaitsevööndi ulatusega. Kasepää Vallavalitsus oli asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamise osas positiivsel arvamusel. Teistelt maaomanikelt kirjalikku tagasisidet ei laekunud. Muinsuskaitseamet andis vastuväidete esitajale täiendavaid selgitusi ning tutvustas menetluse edasist käiku. 06.04.2017 koosolekul kuulas Kultuuriministeeriumi Muinsuskaitse Nõukogu ära Muinsuskaitseameti ja eelnõule vastuväiteid esitanud Omedu Grupp OÜ esindajate selgitused. Nõukogu otsustas toetada Omedu Jõekääru kivi- ja pronksiaja asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamist. 07.07.2017 tutvustas Muinsuskaitseamet Jõekääru kinnistu omanikule mälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu. Vastuväiteid ei esitatud. 16.05.2019 koosolekul arutati Muinsuskaitseameti ettepanekul Mustvee Vallavalitsuses koos Omedu Grupp OÜ, Keskkonnaameti ja Rahandusministeeriumi esindajatega Jõekääru katastriüksuse detailplaneeringuga seotud muinsuskaitseseadusest tulenevaid mälestise säilimist tagavaid tingimusi. Jõekääru kinnistu omanik nõustus, et oluline on minna detailplaneeringuga edasi nii, et kultuuripärand säiliks. 31.03.2021 lõpetati Mustvee valla, Omedu Grupp OÜ ja Tartu Maakorralduse OÜ vaheline leping detailplaneeringu koostamise korraldamise ja rahastamise kohta ning uut lepingut ei ole sõlmitud. 05.10.2021 tutvustas Muinsuskaitseamet asulakoha mälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu veelkord Mustvee Vallavalitsusele, Omedu Grupp OÜ-le, Maa-ametile, Transpordiametile, Peipsi Kalatööstus OÜ-le ja Jõe kinnistu omanikule. Omedu Grupp OÜ-d Jõekääru kinnistu detailplaneeringu koostamisel konsulteeriv AB Artes Terrae edastas täiendavad küsimused Jõekääru kinnistu detailplaneeringule esitatavate tingimuste kohta, millele Muinsuskaitseamet andis selgitused. Transpordiamet vastas, et ei tuvastanud eelnõuga tutvumisel seost ameti vastutusalaga, kuna puudub puutumus laevatatava siseveekoguga. Teised menetlusosalised, sealhulgas Jõekääru katastriüksuse omanik Omedu Grupp OÜ arvamust ei esitanud. Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja kaitse alla võtmise põhjendus Muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest. Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele Jõekääru asulakoha puhul on riikliku kaitse üldistest kriteeriumitest kaalukamad selektiivsus ja originaalsubstantsi säilivus. Selektiivsus – tuginedes seniste uuringute käigus saadud leiumaterjalile on tegemist asulakohaga, mis sisaldab eriilmelist arheoloogilist materjali u nelja tuhande aasta pikkusest perioodist. Arheoloogiapärand on valdavalt igas paigas unikaalne, mistõttu tuvastatud leiupaigad väärivad uurimist ja säilitamist Eesti kultuuripärandi väärtusliku osana. Antud leiukompleksi eripäraks on asustusjälgede pikaajalisus ja mitmekesisus. Arheoloogilised leiud leiti jõe süvendustööde käigus välja tõstetud pinnasest ning need ei asu enam oma algses asukohas, kuid geoarheoloogilised uuringud viitavad puutumata kultuurkihi olemasolule, kust tõenäoliselt pärinevad ka pinnasega jõest välja tõstetud leiud. Leidude kuulumine eri ajaperioodidesse omakorda viitab sellele, et alal võib olla eriaegseid asustuslaike, mis võivad, aga ei pruugi kattuda. Uuringu tulemused näitavad asustuse pikaajalist kestlikkust ning erinevate ajastute inimtegevust ja praktikat. Seega on asulakoht oluliseks allikaks kivi-ja pronksiaegse ühiskonna, majanduse ja eluolu uurimisel pikas ajalises perspektiivis. Originaalsubstansti säilivus – Jõekääru asulakoha originaalsubstants koosneb kahest osast – geoarheoloogilise puurimise käigus 2,5–3,5 m sügavusel tuvastatud mattunud orgaanikarohke kiht, millel on arheoloogilise kultuurkihi tunnused ning arheoloogilisi leide sisaldav kultuurkiht, mis on jõe süvendamisel välja tõstetud ning pinnasetäiteks laiali laotatud. Eri aegadel ladestunud jõesetete vahel paiknev mattunud orgaanikarohke kultuurkiht ulatub jõest u 70–75 cm kaugusele, kuid geoarheoloogilise uuringu eripärade tõttu (kihid tuvastatakse, kuid ei kaevata arheoloogiliste meetoditega) ei ole võimalik hinnata originaalsubstantsi täpsemat iseloomu ega säilivust selle paiknemise sügavusel. Tõenäoliselt inimtegevuse tagajärjel tekkinud kiht on ladestunud oma algses asukohas ning pikaajaliseks säilimiseks sobivas niiskes keskkonnas. Jõe süvendamisel välja tõstetud kultuurkiht paikneb jõest kuni ca 35 m kaugusel maa-alal kuni 50 cm paksuse kihina ning on säilinud ja praeguseks kompaktselt ladestunud kohas, kuhu see välja tõsteti. Tehniline seisukord – geoarheoloogilise uuringu käigus tuvastatud orgaanikarikas kiht on tõenäoliselt hästi säilinud. Selleks on head eeldused, kuna kiht paikneb sügavusel, kus pinnase puutumatuse korral on tagatud orgaanilise materjali säilimiseks sobiv niiske keskkond. Kalda ääres mõjutab mälestise seisukorda jõevoolust tulenev erosioon, samuti on veekanne ilmselt suurenenud 2015. aastal toimunud jõe süvendustööde käigus. Süvendamise käigus välja tõstetud kultuuriväärtuslike leidudega kihi seisukorda võib hinnata halvaks, kuna see ei paikne oma algses asukohas ning on ladestatud maapinna pealmistesse kihtidesse, kus seda ohustab nii keskkonna kuivus kui inimtegevus. Vastavus arheoloogiamälestise kriteeriumitele Jõekääru asulakoha puhul on arheoloogiamälestise riikliku kaitse kriteeriumitest kõrge kaaluga vanuse ja asukoha, teabe teadusliku väärtuse ja ainulaadsuse, säilitatavuse ning veealuse asukoha kriteeriumid. Vanus ja asukoht – asulakoha kultuurkihist saadud leidude vanuseliseks ulatuseks on Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Aivar Kriiska hinnanud 5200–1000 aastat eKr. Nelja tuhande aasta pikkusest perioodist pärinevad leiud on ilmekad maastiku pikaajalise kasutuse ja mitmekihilisuse näitajad. Asulakoht paikneb Peipsi järve suubuva Kullavere jõe suudmealal ning võimaldab saada infot selle piirkonna kivi- ja pronksiaja ning nende perioodide üleminekuaja asustuse, püügi- ja viljelusmajanduse omavaheliste seoste ning inimese ja keskkonna suhete kohta. Lisaks inimtegevuse jälgedele sisaldab asulakoha kultuurkiht kombineerituna loodusteaduslike andmetega kihtide ja setete päritolust ja paiknemisest ka väärtuslikku ja ainulaadset informatsiooni Peipsiäärsete paleomaastike rekonstrueerimiseks. Teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus – asulakohalt on avastatud inimtegevusele viitavaid kivi- ja pronksiaegseid leide, mille hulgas on Narva tüüpi keraamikat, kammkeraamikat, nöörkeraamikat, varast tekstiilkeraamikat, kivist talva toorik, luust harpuuniots, tulekivist nukleus ja tulekivikild (leide säilitatakse ja nendega on võimalik tutvuda Tallinna Ülikooli Arheoloogia Teaduskogus, nr AI7516). Leiud on märkideks asulakoha nii püügimajanduse kui ka varase maaviljelusega seotud inimtegevusest pika ajaperioodi jooksul ning annavad uut teavet mineviku majandusviiside varieeruvusest, mitmekesisusest ja kestlikkusest. Nii leiud kui ka asulakoht tervikuna omab ja sisaldab olulist teaduslikku teavet kivi-ja pronksiajast ning on oma olemuselt ainulaadne. Säilitatavus – asulakoha edasist säilimist algsel asukohal võib hinnata heaks, juhul kui tagatakse veerežiimi püsivus ning piiratakse kaeve- ja pinnasetöid, sealhulgas jõe süvendustöid. Osaliselt või täielikult veealune asukoht – arvestades asulakoha asukohta vahetult jõe kaldal, leire käigus kogutud leidude paiknemist välja tõstetud jõesetetes, aegade jooksul toimunud looduslikke jõesängi muutusi ning looduslikke ja inimtekkelisi erosiooniprotsesse võib osa asulakoha puutumatust kultuurkihist olla jäänud vee alla või võivad erodeerunud leiud olla säilinud jõe põhjasetetes. Mälestise alasse hõlmatud väike osa Kullavere jõest, mis paikneb Jõeääre ja Jõe kinnistute vahelisel alal on ajalooliste ortofotode põhjal süvendatud pärast 2007. aastat ning ala oli enne seda samuti maismaa. Eeltoodule tuginedes esindab Kaasiku külas asuv asulakoht pikaajalisuse ja mitmekesisuse tõttu Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa ning vastab riikliku kaitse eeldusele. Asulakoht omab ja sisaldab olulist teavet kivi- ja pronksiaja elu- ja majandusviisidest ning on teabe teadusliku väärtuse poolest ainulaadne. Kaitse alla võtmine on kihtide säilimise ja edasiste uuringute seisukohast määravaks, kuna vaid sel moel on võimalik seada kitsendusi kaevetöödele, mis häiriksid olemasolevat vee- ja mullastikurežiimi, mis võib kaasa tuua kultuurkihi (nt orgaanilise materjali) hävimise. Kultuurimälestiseks tunnistamine on oluline, et kaitsta unikaalseid objekte, mida hävimise korral ei ole võimalik taastada. Aastatuhandeid niiskes keskkonnas säilinud arheoloogilise kultuurkihi säilivust ohustab eelkõige veerežiimi muutumine, mille tagajärjel võib Muinsuskaitseameti hinnangul hävida või muutuda uurimatuks orgaanilisi materjale sisaldav arheoloogiline kultuurkiht. Seetõttu ei ole mälestise alal lubatud veerežiimi mõjutavad pinnase- ja kaevetööd (nt uute kraavide kaevamine, jõe süvendustööd), sh ehitustegevus ja elamuarendus. Mälestise alal ei ole ehitustegevus lubatud ka seetõttu, et sellega kaasneks mälestisele omase keskkonna muutumine. Arheoloogiamälestised on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad, mis annavad infot ka inimese ja looduskeskkonna suhte kohta. Praegune Jõekääru asulakoha looduslik keskkond veekogude äärsel avatud maastikul ilmestab hästi omaaegset rannikusidusat eluviisi ja inimtegevuse läbipõimitust loodusega ning mineviku kultuurmaastikku, olles seeläbi osa mälestise kultuuriväärtuslikust keskkonnast. Seetõttu tuleb ala looduslik ilme ja avatus säilitada ka edaspidi. Mälestise kaitsevöönd ei ole ehituskeeluala ning sinna võib planeerida elamukrunte ja ehitustegevust, kuid pinnase- ja kaevetöödele eelnevalt või samal ajal tuleb läbi viia arheoloogiline uuring, et oleks võimalik kindlaks teha arheoloogilise kultuurkihi esinemist. Lisaks arheoloogilisele uuringule on vajalik teostada ka geoloogilised või hüdrogeoloogilised uuringud, et kindlaks teha, kas pinnase- ja kaevetöödega kaasnevad veerežiimi muutused mälestise alal, mis ohustavad arheoloogilise kultuurkihi säilimist. Säilimiseks vajaliku veerežiimi tagamiseks tuleb kasutusele võtta vastava spetsialisti ette nähtud meetmed. Kaitsevööndi veealustes osades (sh jõe süvendustööd ja setetest puhastamine) on vajalik allveearheoloogiline uuring, et oleks võimalik tuvastada ja dokumenteerida kultuurkihist välja uhutud arheoloogiline materjal. Kuivõrd praegu kehtib jõe kaldal ka looduskaitseseadusest (LKS § 38) tulenev 50 m ehituskeeluvöönd vee piirist, siis Muinsuskaitseamet leiab, et vaid paarkümmend meetrit laiemast mälestise alast tulenevad piirangud on minimaalsed ja ei mõjuta kinnistute sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Ala mälestiseks võtmisega kaasneb omanikule õigus taotleda toetust mälestise hooldamiseks ning ameti määratud arheoloogilisele uuringule kulunud summa osalist hüvitamist. Menetluse tulemusena on jõutud järeldusele, et asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine on põhjendatud vastavalt kaardil käskkirja lisas 2 näidatud ulatuses. Mälestise piir Asulakoht on maa-alaline objekt, mille puhul on muinsuskaitseseaduse § 19 lõike 2 punkti 1 kohaselt vaja kehtestada selle piir. Mälestise piiri määramise aluseks on 2016. aasta geoarheoloogilise väliuuringu tulemus, mille järgi ulatub inimtegevuse tagajärjel ladestunud kultuurkiht Kullavere jõe vasakkaldast u 70–75 m kaugusele. Piiri määramisel on lähtutud geoarheoloogilise uuringu käigus tuvastatud arheoloogilise kultuurkihi tunnustega orgaanikarikka kihi ja jõest välja tõstetud arheoloogilisi leide sisaldava täitepinnase levikust. Võimaliku kultuurkihi säilivus rannikuäärses jões sõltub peamiselt jõevoolust ja setete liikumisest, mille hindamine on ebakindel. Tõenäoline on arheoloogilise kultuurkihi esinemine Jõeääre ja Jõe kinnistute vahelisel jõkke ulatuval alal (Kullavere jõe kinnistul), mis kuni viimase ajani oli maismaa. Kaitsevöönd Muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtuvalt. Kaitsevöönd kehtestatakse eesmärgiga tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. Arheoloogilise kultuurkihi ulatust ilma täielikult ala arheoloogiliselt läbi kaevamata ei ole võimalik täpselt määrata, mistõttu on kaitsevöönd vajalik, et kaitsta arheoloogilise kultuurkihi seni teada olevast kaugemale ulatuvaid osi. Asulakoha kaitsevööndi määramisel on lähtutud geoarheoloogilise uuringu tulemustest, kus toodi välja, et georadari ja puuraukudega ei pruugitud tuvastada väiksemaid kultuurkihi laike väljaspool kompaktse orgaanikarikka kihi levikupiirkonda (mälestise ala) ning et arheoloogilisi leide võib leiduda ka jõe kaldaäärsetes põhjasetetes, millele viitavad ka täitepinnasest leitud arheoloogilised leiud. Kaitsevöönd ulatub laiemas kohas mälestise piirist kuni 130 m jõest edela suunas. Kullavere jõgi on asulakohast põhja ja kirde suunas haaratud kaitsevööndisse kuni jõe arvestusliku keskteljeni. Kuna senised uuringud on olnud väikesemahulised ning allveearheoloogilisi uuringuid veealuse kultuurkihi tuvastamiseks pole tehtud, siis on nimetatud ala kaitsevööndiks määramine põhjendatud. Mälestise ja kaitsevööndi veealustes osades lähtutakse muinsuskaitseseaduse § 52 lõike 6 ja § 58 lõike 3 nõuetest, mille kohaselt on ilma Muinsuskaitseameti loata või teatiseta keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamine ja tahkete ainete kaadamine. Kaitsevöönd hõlmab osaliselt Jõekääru (KÜ 65701:001:0537), Jõe (KÜ 65701:002:0496) ja Kaldasilla (KÜ 65701:002:4100) kinnistuid ning Kullavere jõge (KÜ 48601:001:0595). Leevendused Mälestise alal ei ole leevendused muinsuskaitseseadusega sätestatud tööde tegemise loakohustusest asjakohased, kuna loakohustuslikud tööd (ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie- , kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd) mõjutavad otseselt mälestiste säilimist. Loakohustuslikud on kõik kaeve- ja pinnasetööd sõltumata sügavusest, kuna varem välja tõstetud pinnases võivad arheoloogilised leiud paikneda maapinna pealmistes kihtides. Mälestise kaitsevööndi maismaa osas on põhjendatud osalise leevenduse tegemine muinsuskaitseseaduse § 58 lõike 3 punktis 2 kaevetöid puudutavas osas: Muinsuskaitseametit ei ole vaja teavitada kaevetöödest, mille sügavus ei ületa 20 cm praegusest maapinnast, kui selle töö käigus ei teisaldata pinnast kaevekohast kaugemale – nimetatud sügavusel ei ole arheoloogiliste leidude esinemine tõenäoline või ei asu nad oma algses asendis, kuid nende säilimine läheduses on arheoloogilise kultuurkihi terviklikkuse pärast oluline. Leevendus on maa kasutamiseks maatulundusmaana piisav ja ei kitsenda senist maakasutust. Kõrghaljastuse rajamiseks, raietöödeks ja 20 cm sügavamatest kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks kaitsevööndis leevendusi ei tehta – Muinsuskaitseametile tuleb esitada tööde tegemise teatis, et ametil oleks võimalik hinnata tööde ulatuse ja mahuga kaasnevat võimalikku ohtu arheoloogilisele kultuurkihile. Geoarheoloogiliste uuringute käigus tuvastatud kompaktne kultuurkiht asub 2 meetrist sügavamal, kuid varasemalt kinnistutel toimunud kaevetööde käigus (nt kinnistul olevate kraavide kaevamine) võib arheoloogiliste leidudega pinnasekihti olla sattunud maapinna kõrgematesse kihtidesse ka kaitsevööndi alal. Muinsuskaitse Nõukogu vaatas 7.04.2022 koosolekul mälestiseks tunnistamise eelnõu läbi, kiitis selle heaks ning tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada asulakoht kultuurimälestiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Piret Hartman Lisa 1. Asulakoha piir Lisa 2. Asulakoha kaitsevööndi piir  Lisa 1 Kultuuriministri {regDateTime} käskkirja nr {regNumber} „Asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde Asulakoha piir  Lisa 2 Kultuuriministri {regDateTime} käskkirja nr 123 „Asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde Asulakoha kaitsevööndi piir