Kiri

Vabariigi Valitsus KORRALDUS 3. juuni 2022 nr 163 Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel Korraldus kehtestatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 29 lõike 3 alusel. 1. Asjaolud ja menetluse käik 4. oktoobril 2012. a esitas Eesti Energia AS Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse Tammi kinnistul hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks Linnamäe hüdroelektrijaamas. Eesti Energia AS ja Wooluvabrik OÜ (registrikood 14345725) sõlmisid 30. oktoobril 2017. a hoonestusõiguse müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega anti valdus ja veeluba ning uue vee erikasutusloa taotlus üle Wooluvabrik OÜ-le. Hetkel pooleliolev keskkonnaloa (endine vee erikasutusluba) menetlus algas 4. oktoobri 2012. a taotluse alusel. Varasem veeluba oli antud kehtivusajaga 15.01.2008– 15.01.2013. Veeluba on aastatel 2013−2022 pikendatud 11 korda. Viimati pikendas Keskkonnaamet veeluba kohtumääruse alusel esialgse õiguskaitse korras kuni 31. detsembrini 2022. a. Loa taotleja eesmärk on jätkata elektritootmist ja vee paisutamist samas mahus kui varem välja antud veeloa alusel. Linnamäe hüdroelektrijaama pais on rajatud aastatel 1922–1924. Linnamäe hüdroelektrijaama pais asub Jägala jõe hoiualal, mis on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. a määrusega nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“. Hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse. Linnamäe hüdroelektrijaama pais asub Jägala loodusalal, mis on Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ esitatud Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja (Jägala loodusala (EE0010150) Harju maakonnas: I lisas nimetatud kaitstav elupaigatüüp on jõed ja ojad (3260); II lisas nimetatud liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar)). Jägala loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ.  2 Linnamäe hüdroelektrijaama pais on tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri 21. detsembri 2016. a käskkirjaga nr 180 „Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks tunnistamine“1 (muudetud kultuuriministri 18. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 190, millega kehtestati paisule, linnusele „Jägala linnamägi“ ja arheoloogiamälestisest asulakohale koos kahe uue arheoloogiamälestisega ühine kaitsevöönd, mis hõlmab ka suurt osa paisjärvest2). Keskkonnaamet algatas 19. märtsil 2015. a veeloa taotluse keskkonnamõju hindamise (edaspidi ka KMH) ja nõudis taotlejalt KMH läbiviimist, kuid lõpetas KMH menetluse 9. juulil 2021. a, kuna Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2021. a otsusest haldusasjas nr 3-17-1739 ja 18. veebruari 2021. a otsusest haldusasjas nr 3-17-2565 lähtuvalt tuli Linnamäe paisul paisutamist ning hüdroenergia kasutamist käsitleda jätkuva tegevusena, mistõttu keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 29 lõige 2 ja nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7) (edaspidi loodusdirektiiv) artikli 6 lõige 3 ei kohaldu. Veeloa andmiseks Linnamäe hüdroelektrijaamale (edaspidi ka HEJ) viis Keskkonnaamet ise loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 alusel vajaliku meetmena läbi Natura tagantjärele hindamise. Natura tagantjärele hindamise tulemusena jõudis Keskkonnaamet järeldusele, et taotletavat tegevust pole võimalik jätkata ilma Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust kahjustamata3. Hindamise tulemusel avaldub ebasoodne mõju nii elektritootmise kui ka selle eeldusena Jägala jõe paisutamise tagajärjel. Samas kaalus Keskkonnaamet ka Natura erandi kohaldamise tingimusi, jõudes järeldusele, et alternatiivid taotletavaks tegevuseks ei puudu ning ülekaalukat avalikku huvi ei esine ehk elektritootmine ja paisutamine ei ole kultuuripärandi aspektist vältimatult vajalikud või ülekaalukad avalikud huvid ja neid tegevusi saab lubada loodusaladel vaid sel juhul, kui need ei mõjuta negatiivselt Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust. Jägala loodusala terviklikkusele mõjub ebasoodsalt paisukompleks kui rändetõke siirdekaladele; paisutusest tekkinud paisjärv, mis ujutab üle 5 ha ulatuses elupaika 3260 (mis muu hulgas on elupaigaks ka mitmetele Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele) ning mis täiendavalt killustab nii jõelist elupaika kui ka kaladele sobilikke elupaiku; HEJ tööst tulenev tsükliline veekasutus, mis muudab looduslikku veerežiimi ning halvendab Linnamäe paisu all kaladele sobiliku kudemis- ja noorjärkude elupaiga kvaliteeti. Vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17 peavad liikmesriigid iga kuue aasta tagant esitama Euroopa Komisjonile aruande vastavate liikide ja elupaigatüüpide seisundi kohta ning milliseid meetmeid on riik võtnud seisundi parandamiseks. Eesti 2019. aastal esitatud aruandes loodusdirektiivi rakendamise kohta (periood 2013–2018) on esile toodud järgmist: 1) Lõhe seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Kõige olulisema survetegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, see on märgitud ka ohuteguriks. Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud hüdroenergia kasutamisest ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaikade taastamine. 1 RT III, 23.12.2016, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/323122016001 2 RT III, 22.12.2020, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/322122020001. Käskkiri vaidlustatud halduskohtus, menetlus pooleli Tallinna Ringkonnakohtus. 3 Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamine ja hüdroenergiast elektritootmine. Tagantjärele Natura hindamine Koostaja: Keskkonnaamet, 2021-2022. Kättesaadav: https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus- avalikustamised/raagi-kaasa/keskkonnamoju-hindamiste-avalik-valjapanek#jagala  3 2) Jõesilmu seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Surve- ja ohutegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, ja veekogude muutmine. Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud hüdroenergia kasutamisest ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaikade taastamine või loomine juba rikutud alade arvelt. 3) Paksukojalise jõekarbi seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Ohutegurina on välja toodud veekogude ja voolurežiimi muutmine. Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmetena toodud veekogude hüdroloogiliste muutuste vähendamine ja hüdroloogilistest muutustest mõjutatud elupaikade taastamine. 4) Võldase seisund on soodne. Samas on stabiilse seisundi säilitamiseks oluline, et leevendataks surve- ja ohutegurite mõju. Võldasele mõjuva surve- ja ohutegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine. 5) Saarma seisund on soodne. 6) Elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Surve- ja ohustava tegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine ja selleks rajatud infrastruktuur ning paisude mõju. Elupaigatüübi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas toodud hüdroenergia kasutamise ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaigatüüpide taastamine nende alade arvelt, mis on juba hüdroenergia kasutamisega kaasnevate tegevuste tulemusena kahjustada saanud. Selle alusel on võetud eesmärgiks täiendavate meetmete rakendamine lõhe, jõesilmu, paksukojalise jõekarbi ja elupaigatüübi jõed ja ojad seisundi parandamiseks. Jägala loodusala suurt potentsiaali arvestades on alal oluline panus elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) ning kaitse-eesmärgiks seatud ebasoodsas seisundis liikide üleriigilise soodsa seisundi saavutamisse. 2. Natura erandi kohaldamine Linnamäe HEJ-s on paisutamine ja hüdroelektrienergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus. Tegemist ei ole uue projektiga. Keskkonnaministeerium on analüüsinud, et kui jätkuv ja olemasolev tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 2 lubada analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusega, kui selles sättes kehtestatud tingimused on sisuliselt täidetud, muu hulgas viiakse läbi artikli 6 lõike 3 nõuetele vastav asjakohane hindamine ja võetakse hüvitusmeetmed. Riigikohus on otsuse nr 3-17-1739 punktis 32 märkinud, et ka siis, kui jätkuv tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina artikli 6 lõikest 2 lubada analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusega, kui selles sättes kehtestatud tingimused on sisuliselt täidetud (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 55), muu hulgas viiakse läbi artikli 6 lõike 3 nõuetele vastav asjakohane hindamine ja võetakse asendusmeetmed. Seega juhul kui olemasoleva projekti teostamine takistab oluliselt ala kaitse-eesmärkide saavutamist ning häirib liike, kelle pärast on ala kaitse alla võetud, ning nimetatud ebasoodsat mõju ei saa vältida loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 2 nimetatud meetmetega, saab selle projekti jätkamist õigustada vaid  4 direktiivi artikli 6 lõikes 4 sätestatud nõudeid järgides. Tagantjärele hindamise kohustuse tagamine on seejuures liikmesriigil. Tegevuse elluviimine hoolimata ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel võimalik siis, kui: a) puuduvad alternatiivsed lahendused; b) esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused; c) Natura 2000 võrgustiku ala üldise sidususe kaitsmiseks on sobivad hüvitusmeetmed. KeHJS § 29 lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsus pädev otsustama, kas tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. 3. Avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused 3.1. Kultuuriväärtus Kultuuriväärtuse seisukohalt on tähtsad nii Linnamäe HEJ pais ise kui riiklik kultuurimälestis, selle kaitsevööndisse jääv elektrijaama hoone ja jalakäijate sild, paisu ja paisjärve ümbritsev sajanditevanune arheoloogiapärand kui ka Linnamäe piirkonnas väljakujunenud kultuurmaastik, mis jääb Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndisse. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul sätestab peamised püsiva iseloomuga ülesanded, mida vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud Eesti riik on kohustatud täitma. Muu hulgas sõnastatakse selles imperatiivselt, et Eesti riik peab tagama eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade 4 . Kultuuripärand on oluline osa Eesti kultuurist, see on meie rahvuslik rikkus. Väärtuslikumat osa inimese loodud kultuuripärandist hoiab ja kaitseb riik muinsuskaitseseadusega. Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 3 lõike 1 alusel on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine ühiskonna ühine kohustus. Kultuuripärand on oma olemuselt ühine – juba selle ajaline ulatus üle põlvkondade ütleb, et see ei saa kunagi olla üksikisiku oma. Sama paragrahvi lõike 2 alusel hoiab kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine alal riigi ning tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna. MuKS § 3 lõike 7 järgi arvestavad riik ja kohaliku omavalitsuse üksused oma ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning teevad omavahel koostööd, et toetada kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist. See säte suunab riigiasutusi ja kohaliku omavalitsuse üksusi arvestama oma tegevuses nii kaitse alla võetud mälestiste kui ka kultuurpärandiga laiemalt, mille säilimiseks on olemas avalik huvi, näiteks tagama sellega arvestamise oma territooriumil ruumilise planeerimise protsessides ja erinevates loamenetlustes. Kultuuripärand ei ole ainult see, mida me soovime edasi anda järeltulevatele põlvedele, vaid kõik kultuuriväärtuslik, mis meieni on jõudnud. Oluline on meeles pidada, et meil ei ole õigust teha revisjoni ja asuda otsustama selle üle, mida tulevased põlved meie arvates „väärivad“. Kultuuripärand on taastumatu ressurss ja kultuurimälestised on unikaalsed objektid. Linnamäe paisu ei ole võimalik asendada mõnes teises asukohas mõne muu ehitisega, sest teist sellist ehitist Eestis ei leidu. Kultuuripärand on ka strateegiline ressurss: uusloomingu, identiteedi, kohatunnetuse ja kultuurilise mitmekesisuse allikas. Peame õppima seda senisest paremini kasutama, ja mitte ainult ajaloo tundmise eesmärgil, vaid ka tuleviku väärtuste, sealhulgas majandusliku lisaväärtuse loomiseks. 4 PS kommentaarid: https://pohiseadus.ee/sisu/3467  5 Nii nagu ökosüsteemides on oluline liigirikkuse säilitamine, on ka kultuurikeskkonnas oluline mitmekesisuse tagamine. Kultuurilise mitmekesisuse tagamiseks on oluline hoida ja säilitada erinevate ajastute ja nähtuste väljendusi, mis kõik on osa meie kultuurilisest identiteedist. Olemasolevate väärtuste säilitamine on oluline ajaloo mõistmiseks ning selle teadmise edasiandmiseks. Eesti kultuuripärand on väga rikas. Eri ajastutest on säilinud väga eriilmelist pärandit. Kultuuripärand toob esile nii riigi ja selle ajaloo eripära ning rahvusvahelised seosed kui ka rõhutab väiksemate piirkondade iseloomu, loob eeldused mitmekesiseks elukeskkonnaks ja kultuuridevaheliseks dialoogiks. Ka Euroopa Liidu aluspõhimõtted rõhutavad kultuurilise mitmekesisuse tähtsust. Euroopa Liidu lepingu artikkel 3 sõnastab järgmist: „Liit austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise.“5 Lepingu artikkel 167 sõnastab: „Liit aitab kaasa liikmesriikide kultuuri õitsengule, ühtlasi respekteerides nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning samal ajal rõhutades ühist kultuuripärandit.“ Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 22 sõnastab: „Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust.“ Linnamäe HEJ pais ja paisjärve ümbritsev arheoloogiapärand seostuvad otseselt nii Eesti esiajaloo kui ka 20. sajandi pärandiga; paisu tuntud soomlasest projekteerija räägib noore Eesti Vabariigi rahvusvahelistest suhetest; väljakujunenud kultuurmaastik annab Linnamäe piirkonnale iseloomu ning on kujunenud suure puhke- ja turismiväärtusega elukeskkonnaks. 3.1.1 Pais. Linnamäe HEJ pais on tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri 21. detsembri 2016. a käskkirjaga nr 180 (kultuurimälestiste registri kanne nr 30418). Sama käskkirjaga kehtestati mälestisele kaitsevöönd Muinaslinna tee 5 (endine Tammi) maaüksuse piirides. Käskkirja kohaselt oli mälestisele määratud kaitsevöönd, milleks on Tammi (nüüd Muinaslinna tee 5) maaüksus ja mis hõlmab paisuga külgneva jaamahoone ja osaliselt ka paisjärve. Kultuuriministri 18. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 190 kehtestati paisule, linnusele „Jägala linnamägi“ ja arheoloogiamälestisest asulakohale koos kahe uue arheoloogiamälestisega ühine kaitsevöönd, mis hõlmab ka suurt osa paisjärvest. Lisaks asub Linnamäe pais Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndis (kultuurimälestiste registri kanne nr 27015)6. Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndi piir jookseb mööda Jägala jõge ja kulgeb paisjärve keskel. Paisu projekteeris omaaegne tippspetsialist, Helsingi Tehnikaülikooli professor Axel Werner Juselius (Oy Axel Juselius Waterworks). Hüdroelektrijaama kavandamise ajaks oli Juseliusel 30 aastat töökogemust Soome veejõu sisseseadete ehitusel. Aastatel 1909–1910 oli ta olnud muu hulgas Soome parlamendi liige. Pais peegeldab sõdadevahelise Eesti Vabariigi tehnika viimast sõna ning tegu oli suurepärase saavutusega Eesti tehnilisel arendamisel ja hüdroenergia kasutusele võtmisel. Linnamäe pais on suure kultuuriväärtusega tööstuspärand. See on suurim ja silmapaistvaim enne Teist maailmasõda ehitatud pais Eestis (ülevoolupais on ligi 12 m kõrgune). Linnamäe HEJ pais on ka silmapaistev insenertehniline rajatis, mida on nimetatud pressis ja erialakirjanduses Eesti kauneimaks tööstusehitiseks 7 . Lisaks betoonehitise mastaabile ja efektsusele töötab pais tänasel päeval ka oma algupärases funktsioonis ehk toodab elektrit, mis asetab mälestise sobivasse konteksti. 5 https://eur-lex.europa.eu/collection/eu-law/treaties/treaties-force.html?locale=et 6 Vabariigi Valitsuse 11. veebruari 2016. a määrus nr 21 „Rebala muinsuskaitseala põhimäärus“ https://www.riigiteataja.ee/akt/116022016007 7 Linnamäe HEJ vaatamisväärsust kinnitavad mitmed omaaegsed väljaanded: Kaja nr 173 (03.07.1924): „Linnamäe veejõujaam on suurepärane ja vaatamisväärseim kogu meie maal. Tamm on 240 m pikk ja 14 m kõrge.“ Pärnumaa Teataja (16.07.1924) kiidab hoonet kui suurepärast ja vaatamisväärset; Järva Teataja nr 55 (12.05.1931) kirjutab, kuidas välismaised külalised kiitsid jõujaama. Tunnustavalt kirjutatakse Linnamäe kohta ka Kaja nr 108 (10.05.1931) jne. Lisaks ehitusaegsetele hinnangutele on Linnamäe HEJ väljapaistvust kinnitanud ka nõukogude perioodi kirjutised. Algallikana on viidatud Anto Juske raamatule „Vesiveskid“ (1993), kus autor nimetab hoonet kauneimaks  6 Linnamäe HEJ käivitati ja elektrienergia tootmine algas 17. aprillil 1924. a. Ehitise kompleksi kuulusid pais, jõujaamahoone, liigveelask, kalatrepp ja ülevoolupais voolurahustiga. Kalatrepp ei ole teadaolevalt kunagi funktsioneerinud. Hüdroelektrijaamas oli kolm Francis-Zwilling-Turbineni turbiini, igaühe võimus 480 hj, ja kolm generaatorit. Linnamäe HEJ pais oli osa Tallinna tselluloosivabriku filiaalina rajatud Jägala puupapivabriku kompleksist. Elektrivool juhiti 33 kV liini kaudu Põhja Paberi- ja Puupapivabrikusse Tallinna. Linnamäe jõujaamas töötas kolm elektrotehnikut, kes elasid Jägala vabrikuhoones ja töötasid vaheldumisi kaheksatunnise tööajaga.8 Teise maailmasõja ajal 1941. aastal õhkisid taganevad Nõukogude väed hüdroelektrijaama hoone, kannatada said turbiinikambrid. Alles jäid pais ning kalatrepp ja jõujaama veealune osa. Aastail 1948–1952 koostati hüdroelektrijaama taastamisprojekt, kuid samal ajal alanud põlevkivienergeetika võidukäik peatas HEJ ehituse ja säilinud rajatis jäi aastakümneteks seisma.9 Linnamäe kompleks on figureerinud ka populaarkultuuris: 1979. aastal kasutas Andrei Tarkovski elektrijaama varemeid ühe oma tuntuima filmi „Stalker“ võttepaigana. 2000. aastate alguses kujunes Linnamäe HEJ taastamine üldrahvalikuks kampaaniaks, mille käigus toetasid hüdrojaama taastamist 345 eraisikut ja ettevõtet. Taastamistööde käigus korrastas Eesti Energia AS hüdrorajatised ja rajas vana vundamendi peale uue turbiinihoone. Uue, 115,6 m pikkuse jalakäijate silla rajamisega paisu kohale avati juurdepääs paisule kõigist selle külgedest. Turbiinihoone ja silla autor on Eesti üks tuntumaid arhitekte Raine Karp. Arvestati uue tehnikaga – praegused turbiinid on Soome Waterpumps WP OY toodang ja väiksemad kui vanad, seetõttu on uus hüdroelektrijaama hoone ajaloolisest hoonest väiksem. Insener ja Eesti paisusid, veskeid ja tuulikuid uurinud Anto Juske andis 2002. aastal Eesti Maaparandus- ja Veeühistute Keskliidu kogumikus Toimetised hüdroelektrijaamale järgmise hinnangu: „Kuigi jõujaam sõjalõõmas hävis, on 11,8 m kõrgune betoonpais tänaseni vastu pidanud. Üle 60 aasta on veemassid uhtunud õhkulastud jõujaama riismeid, rikkumata hüdroehitise alust. Paremat näidet betooni kvaliteedi kohta on raske leida“.10 Eesti Energia AS taastatud elektrijaam avati 10. detsembril 2002. a. Ajakirja Ehitaja 2002 numbris kiidetakse Linnamäe hüdroelektrijaama taastamistöid järgmiselt: „AS Eesti Projekti konstruktorite töö tulemusena on Eesti suurim ja kaunim hüdroelektrijaam hiilgavalt taastatud.“ Aasta betoonehitis 2002 auhindamisel läks projekteerija eriauhind AS Eesti Projektile Linnamäe hüdroelektrijaama eest. 11 Jalakäijate sild osales tähelepanuväärse terasehitisena konkursil „Parim terasehitis 2002–2006“. Turbiinihoone asub mälestise kaitsevööndis, jalakäijate sild mälestise alal ja kaitsevööndis. Linnamäe hüdroelektrijaam ja selle pais koos paisjärvega on olnud tunnistajaks ning sümboliks Eesti 20. sajandi olulistele sündmustele ja protsessidele: juba 19. sajandi lõpus alanud kiirele elektrifitseerimisele, mis oli üheks käivitavaks jõuks möödunud sajandi tööstuse ja majanduse tormilisele arengule; samuti Teise maailmasõja purustustele ja Nõukogude okupatsioonile; niisamuti tööstusehitiseks. Sama infot on korratud Eesti Maaparandus- ja Veeühistu Keskliidu Toimetistes ilmunud Martin Kruusi artiklis Linnamäe hüdroelektrijaamast (2002), kus lk 13 öeldakse, et hoone tunnistati kauneimaks tööstusarhitektuuri objektiks Eestis. Eesti NSV elektrifitseerimise ajaloos (1974) kirjutab autor Kulno Kala: „20ndate aastate algul Eestis ehitatud hüdroelektrijaamadest oli kõige silmapaistvaim 1922. aastal Jägala jõel käiku lastud Linnamäe jõujaam“ (lk 24). Väljaande Ehitaja nr 9 (85; 2003) artiklis „Ehitisi unustusehõlmast“ kirjutab Heldor Pitsner, et Linnamäe HEJ Jägala jõel tunnistati valmimise järel Eesti kauneimaks tööstusehitiseks. 8 Muinsuskaitseameti eksperdihinnang Linnamäe hüdroelektrijaama paisu mälestiseks tunnistamiseks. Muinsuskaitseamet, 2016. https://register.muinas.ee/ftp/Eksperdihinnagud/MKA_Linnamae_HEJ.pdf 9 Juske, Anto. Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala jõel. Tallinn, 2002. Lk 3. 10 Eesti Maaparandus- ja Veeühistute Keskliidu Toimetised, 2002. Lk 58. 11 Ehitaja nr 7-8, 2002; https://et.wikipedia.org/wiki/Aasta_betoonehitis#Aasta_betoonehitis_2002  7 Eesti Vabariigi ja Linnamäe hüdroelektrijaama taassünnile. Linnamäe pais ei ole lihtsalt insenertehniline meistriteos ja silmapaistev väärtuslik tööstuspärandi näide, vaid koosmõjus paisjärve ning vahetult selle kõrval paiknevate arheoloogiamälestistega moodustab Eestile olulise mälumaastiku ja kultuuripärandi paiga. Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks tunnistamisel kaaluti asja kultuuriväärtust ja leiti, et asi vastab mälestise tunnustele. Muinsuskaitseamet kaalus ka kultuuriväärtuse võimalikku vastuolu Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkidega, kuid kuna mälestiseks tunnistamisega ei kavandatud olemasoleva paisu rekonstrueerimist ulatuses, mis tõstaks veetaset, samuti ei kavandatud ühegi uue paisu rajamist ega veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmist, hinnati paisu mälestiseks tunnistamine võimalikuks ka looduskaitse aspektist. Hüdroelektrijaama paisust mõned kilomeetrid ülesvoolu asub Jägala juga, mis on siirdekalade looduslik rändetõke. Arvesse võeti, et KeHJS-i kohaselt kvalifitseerub mõju kultuuripärandile oluliseks keskkonnamõjuks ning veekogu looduslikuna taastamine avaldaks praegusel juhul kultuuripärandile negatiivset mõju. Keskkonnaamet ei esitanud tulenevalt pädevusvaldkonnast seisukohta paisu kaitse alla võtmise kohta, kuid viitas pooleliolevale veeloa menetlusele ja tegi ettepanekud eksperdihinnangu täiendamise kohta.12 Muinsuskaitseamet täiendas eksperdihinnangut. 3.1.2 Kultuurimälestise kasutus. Mälestis, eriti ehitismälestis säilib kõige paremini, kui see on kasutuses. Paisu seiskamine ja paisjärve likvideerimine põhjustaks kultuurimälestisele märkimisväärset kahju. Juba Linnamäe HEJ paisu mälestiseks tunnistamisel 2016. a õigusaktis 13 väljendati seisukohta, et olemasoleva olukorra jätkumise eelistamine tähendab töötavat paisu: „Mälestiseks tunnistamine ei piira omaniku ega valdaja võimalust kasutada ehitist elektri tootmiseks ega vaatamisväärsusena ka edaspidi. Sobiva funktsiooni olemasolu, sealjuures eriti majanduslikult tasuva funktsiooni olemasolu on kultuuriväärtusega ehitise säilimise parimaks eelduseks.“ Võttes arvesse kõnealuse ehitise eripära, ei ole võimalik ette kujutada teist funktsiooni, mida saab pais peale hüdroenergia tootmise täita. Linnamäe HEJ pais on heas seisukorras ning säilinud sobivas keskkonnas ja funktsioonis – vett paisutades ja elektrit tootes. Lisaks on olemas sellest tegevusest huvitatud isik. Kultuurimälestise omanikul on muinsuskaitseseadusest tulenevalt kohustus tagada mälestise säilimine, seda hooldades ja vajaduse korral remontides. Kui omanikul ei ole võimalik hüdroelektrijaama kasutada, toob see kaasa olukorra, kus omanik peab ehitist säilitama ning sellesse investeerima, kuid ei saa seda kasutada. Riik peab tervikuna silmas pidama ka seda, et mälestise omaniku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla ülemäärased. Olukorras, kus omanik ei saa talle kuuluvat asja sihipäraselt kasutada ega teha seda ka algupärasest erinevas funktsioonis, kuid peab järgima avalik-õiguslikke piiranguid, võib see osutuda õiglast talumiskohustust ületavaks. Riik peab otsuseid tehes võtma arvesse ka selliseid kaalutlusi. Olukord, kus mälestisse ei investeerita, määraks ehitismälestise sisuliselt hävimisele. Praegusel juhul on kultuuripärandi säilimine ohustatud.14 Alates veeloa taotluse menetluse algusest on eksperdid ja uuringud pakkunud välja erinevaid lahendusi kalapääsu rajamiseks Jägala jõele. Linnamäe HEJ rajamisel ehitati sellele siirdekalade läbipääsuks kalatrepp, kuid see ei toiminud ja HEJ taastamise käigus 2002. aastal seda ei taastatud. Aastatel 2010–2013 kaalus Keskkonnaamet võimalusi kalapääsu lahendusteks, mis võimaldaksid jätkata nii elektritootmisega kui ka täita veeseadusest tulenevat nõuet tagada kaladele läbipääs paisust üles- ja allavoolu. Keskkonnaamet 12 Muinsuskaitseameti eksperdihinnang Linnamäe hüdroelektrijaama paisu mälestiseks tunnistamiseks. Muinsuskaitseamet, 2016. https://register.muinas.ee/ftp/Eksperdihinnagud/MKA_Linnamae_HEJ.pdf 13 https://www.riigiteataja.ee/akt/323122016001 14 Vt ka ICOMOS-i ehk Rahvusvahelise Mälestiste ja Pärandipaikade Nõukogu väljaanne Heritage at Risk. World Report 2016–2019 on Monuments and Sites in Danger. Eds Christoph Machat and John Ziesemer. 2020. Lk 29–31. http://openarchive.icomos.org/id/eprint/2430/  8 jättis kõik kalapääsulahendused kooskõlastamata, sest kõigi nende lahenduste korral jääks paisjärv alles, st suur hulk elupaiku jääks endiselt uputatuks paisjärve alla. Natura tagantjärele hindamise raames on ainsaks eelistatud lahenduseks hinnatud Jägala jõel looduslähedase seisundi loomine, sealhulgas Linnamäe paisjärve aluses jõesängi osas. See tähendaks ühtlasi elektritootmise lõpetamist ja paisutuse likvideerimist Linnamäel.15 Mitte ühegi väljapakutud lahendusvariandi elluviimisel ei ole tagatud kaitsealuse paisu terviklik ja pikaajaline säilimine, enamik lahendusvariante ohustavad kaitsealuseid arheoloogiamälestisi ja võimalikku arheoloogiapärandit paisjärve kaldal ja/või all. Kõik pakutud lahendusvariandid tingivad Jägala jõe alamjooksul väljakujunenud elukeskkonna ja kultuurmaastiku suuremahulise muutmise, sealhulgas paisjärve kaotamise, mis tähendab paisu kuivale jätmist. Paisu formaalne säilitamine, kuid paisjärve likvideerimine on paisu kui vesitõkkerajatise naeruvääristamine ning aktiivselt kasutuses oleva mälestise sihiteadlik varemestamine, mida võib käsitleda teadliku kultuuripärandi kahjustamise kui mitte hävitamisena. Ka Keskkonnaameti enda tellitud Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuuriväärtuse eksperthinnangu 16 kohaselt ei ole paisjärve tühjakslaskmine kultuuriväärtuslikkuse seisukohast soovitatav lahendus isegi juhul, kui säilitatakse ajalooline pais ja arheoloogiamälestised, sest Eesti oludes on tegemist unikaalse tööstuspärandiga, mille algse otstarbe kadumine oleks suur kaotus Eesti kultuuriloole. Linnamäe paisu juhtum ei ole võrreldav teiste paisudega, kus erinevaid kompromisse tehes on rajatud kalapääsud. Linnamäe puhul on tegu oma algses funktsioonis töötava objektiga. Keskkonnaameti läbi viidud Natura tagantjärele hindamise dokumendis välja toodud Jändja puumassivabrik on kaitse alla võetud varemena, st mittetöötava objektina, mis tähendab, et selle säilimine vareme kui ajaloolise objekti tähisena oli aktsepteeritud juba kaitse alla võtmisel. Jändja vabriku vareme kõrval on ka paisul hoopis teine tähendus kui Linnamäe töötava elektrijaama kõrval. Eesti vesiehitiste pärandit jääb iga aastaga järjest vähemaks. Eestis on juba keskajast saati rajatud jõgedele kalakasvandusi, vesiveskeid ja paise, millele lisandus alates 19. sajandi lõpust hüdroelektrijaamade ehitamine. Maailmasõdade kiuste on säilinud veel mõningaid siinses kultuuriloos olulisi paise ja nendega vahetult seotud hooneid, olgu need siis vesiveskid või ajaloolised hüdroelektrijaamad. Nende arhitektuuri- ja tööstusajalooliselt oluliste paisude säilitamine on oluline kohaliku identiteedi ja kultuuripärandi aspektist, Linnamäe puhul ka taastuvenergiatootjana. Eestis on eri hinnanguil olnud ajalooliselt 700–900 jõgedel paiknenud vesiveskit, 1940. aastal loendati neid 759. Esimesed kirjalikud teated veejõul toimivatest veskitest pärinevadki Jõelähtme ja Jägala jõgedelt – Rebalast, kust leiame praegu ka vanimad põllud ja iidseid inimasustuse jälgi. Muinsuskaitse all on praegu 57 ajaloolist paisu, kuid nende hulgas ainult kolm hüdroelektrijaama koos paisudega – Tudulinna, Linnamäe ja Kunda. Kaitsealustest paisudest 17 asuvad nn lõhelaste jõelõikudel. 14 kaitsealusel paisul on leitud kompromiss, mis aitaks tagada nii loodus- kui ka muinsuskaitselised eesmärgid. Rajatud on eri tüüpi kalapääse – mõni töötab, mõni mitte. Muinsuskaitseamet on kaasa mõelnud sobivate tehniliste lahenduste leidmisel. Kõik need lahendused ei ole väljaehitatuna olnud alati maastikku vääristavad (näiteks Roti paisu kamberkalapääs), kuid samas on Muinsuskaitseamet nende lahendustega nõustunud, sest enamasti ei ole olnud tegu algses funktsioonis töötavate veskite või hüdrojaamadega. Praeguse seisuga on üles jäänud küsimus kolme 15 Natura tagantjärele hindamine, lk 31−34. https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/raagi- kaasa/keskkonnamoju-hindamiste-avalik-valjapanek 16 Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuuriväärtuse eksperthinnang. AB Artes Terrae OÜ, 2021. Tellija: Keskkonnaamet.  9 paisu kohta: Linnamäe, Kunda (1893. aastal rajatud Baltikumi esimene hüdroelektrijaam) ja Hellenurme (esimest korda mainitud 1582. aastal; ainus vee jõul töötav veski Eestis). Kõik need kolm on väga väärtuslik osa Eesti kultuuripärandist, millega võrreldavaid teisi objekte Eestis ei leidu. Neist igaühe, sealhulgas Linnamäe kadu oleks Eesti kultuuripärandi seisukohalt korvamatu. Eesti ehituspärandi seisukord tervikuna ei ole kiita: halvas või avariilises seisukorras on umbes kolmandik ehituspärandist.17 Linnamäe HEJ pais on kaitse all ehitismälestisena ja kajastub selles mõõdikus positiivse näitena, sest on heas seisukorras ja kasutusel. Linnamäe paisu puhul langevad riigi ja omaniku huvi ning soov olulist ehitist hoida ja säilitada kokku ning see on mälestise pikaajalise säilimise eeldus. Samuti on objekti pikaajaline säilimine tagatud funktsiooni olemasoluga, mida on kirjeldatud eespool ning mis võimaldab omanikul mälestise säilimisse vajalikul määral investeerida. Ehitismälestis säilib kõige paremini, kui see on kasutusel. Kui näiteks hoonete puhul tagab nende säilimise kasutus ja see võib olla ka algsest erinev funktsioon, siis praegusel juhul see nii ei ole. Tegu on paisuga ja seetõttu ei ole teist funktsiooni, mida saaks pais peale hüdroenergia tootmise täita. Seega, kuigi MuKS järgi ei saa nõuda mälestise omanikult selle kasutamist algses funktsioonis, on konkreetsel juhul mälestise algses funktsioonis kasutamise võimaluse säilitamine just see eeldus, mis tagab kultuurimälestise säilimise. Natura tagantjärele hindamise menetluses tellis Keskkonnaamet Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuuriväärtuse eksperthinnangu.18 Selles on analüüsitud kolme lahendusvarianti kalade läbipääsu tagamiseks. Üks neist näeb ette paisu keha täieliku lammutamise, teine paisu osalise lammutamise ja kolmas 600-meetrise veekanali kaevamise kahe arheoloogiamälestise – Jägala linnamäe ja asulakoha – vahelt. Ka need variandid, mis ei näe ette paisu osalist või täielikku lammutamist, näevad ette paisjärve tühjakslaskmist, mille järel pais jääks kulissina endisesse jõesängi seisma. See toob kaasa selle, et pais jääb lagunema, kaob võimalus osa saada ajaloolisest protsessist ehk kulissina seisev paisurajatis ei ole enam seotud hüdroenergia tootmisega ning selle ehitise mõte ja tähenduslikkus kaasajas ja tulevastele põlvedele kaob. Selline lahendus mõjub naeruväärselt ning ei tee au ei muinsuskaitsealusele objektile ega Eesti pärandipoliitikale. Variandid, mis näevad ette kalapääsu möödaviimist paisust, ei oleks eksperdihinnangute kohaselt ka funktsionaalsed: ülesvoolu ujuvatest kaladest valivad tõenäoliselt paljud kalapääsu suudme asemel jõe sängi ning paisuni jõudes ei leia kalad õiget kohta edasi ujumiseks, sest nad oleksid pidanud valima läbipääsu ligi pool kilomeetrit allavoolu, ning ei pääse paisust ikkagi üles. Keskkonnaamet on esitanud avalikkusele korduvalt seisukohta, et Linnamäe paisul on loodus- ja kultuuriväärtuste eesmärgid ühildatavad. Tegelikult see nii ei ole. Ka Natura tagantjärele hindamise dokument sedastab, et: „Varem toimunud paljude alternatiivide sõelumisel ning analüüsil on ainukeseks reaalseks kehtivale keskkonnaõigusele vastavaks lahenduseks jäänud alternatiiv – avada Linnamäe pais kaladele ja loobuda elektritootmisest Linnamäe paisul.“ (algteksti rõhuasetus). Selline lahendus ei taga aga kultuuriväärtuse säilimist. Muinsuskaitseseaduse § 33 lõige 1 sätestab: „Igaüks peab hoiduma tegevusest, mis võib mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist ohustada, rikkuda või selle hävitada. Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist ei tohi hävitada ega rikkuda.“ Mälestise rikkumine võib seisneda nii olukorra põhjustamises, mille tõttu halveneb mälestise või selle osa seisund või see hävib (nt osaline või täielik lammutamine, loata tööde tegemise tõttu muutunud seisund või asja sattumine hävimisohtu), kui ka tegevusetuses (nt pikaajalise hooldamiskohustuse täitmata jätmise tõttu mälestis laguneb). Arvestades mälestise kui kaitstava avaliku hüve eripära, ei ole mälestise kahjustamisel 17 Kultuuriprogramm 2022–2025. https://www.kul.ee/asutus-uudised-ja-kontakt/organisatsioon/strateegilised- alusdokumendid-ja-programmid 18 Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuuriväärtuse eksperthinnang. AB Artes Terrae OÜ, 2021. Tellija: Keskkonnaamet.  10 võimalik kahju ümber arvestada rahaliseks kahjuks. Kahju ulatuse hindamisel tuleb lähtuda teistsugustest kriteeriumidest, milleks on mälestise autentsuse ja potentsiaalse terviklikkuse taastamise võimalikkus, arvestades rikkumisega tekitatud muutuste ulatust. MuKS § 52 alusel on kinnismälestisel tööde tegemiseks nõutav tööde tegemise luba. Pädev asutus loa andmiseks või loa andmisest keeldumiseks on Muinsuskaitseamet. Tööde tegemise luba on nõutav kinnismälestise ehitamiseks, sealhulgas ümberehitamiseks, lammutamiseks (§ 52 lg 1) ning arheoloogiamälestisel kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks (§ 52 lg 3 p 1). MuKS § 54 lõike 4 punkti 2 alusel keeldub Muinsuskaitseamet tööde tegemise loa andmisest, kui kavandatav töö võib kahjustada mälestist, muinsuskaitsealal asuvat ehitist või nende osade säilimist või seisundit. See tähendab, et Keskkonnaameti poolt võimalikuks hinnatud alternatiivide elluviimine ei ole realistlik, kuivõrd see kahjustab mälestist, selle osade säilimist ja seisundit. Lisaks märgime, et selline tegevus eeldab ka ehitusluba, mille andmise otsustamine on kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses. 3.1.3 Rahvusvahelised muinsuskaitselised kohustused. Linnamäe pais kuulub Eesti ehituspärandi esinduslikumasse ossa ja selle lammutamine oleks ilmselgelt vastuolus mitte ainult Eesti muinsuskaitseseadusega, vaid ka rahvusvaheliste konventsioonidega. Linnamäe paisu säilitamine ei ole õigupoolest vaid Eesti rahvusliku kultuuripärandi kaitse ja säilitamise küsimus. Eesti Vabariik on liitunud kultuuripärandi kaitset reguleerivate rahvusvaheliste konventsioonidega, sh UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga19, mille kohaselt on kultuuripärand (art 1): - mälestised: arhitektuuri-, monumentaalskulptuuri ja maalikunsti teosed, arheoloogilist laadi elemendid või struktuurid, raidkirjad, koobaselamuid ja elementide grupid, millel on väljapaistev üldine väärtus ajaloo, kunsti või teaduse seisukohast; - ansamblid: isoleeritud või ühendatud ehitiste grupid, mille arhitektuur, terviklikkus või seos maastikuga omab väljapaistvat üldist väärtust ajaloo, kunsti või teaduse seisukohast; - vaatamisväärsed paikkonnad: inimkäte looming või inimese ja looduse ühislooming, samuti alad, kaasa arvatud arheoloogilised vaatamisväärsused, millel on väljapaistev üldine väärtus ajaloo, esteetika, etnoloogia või antropoloogia seisukohast. Konventsiooniga liitudes võttis Eesti endale ühemõttelise kohustuse selgitada välja, kaitsta, säilitada ja anda kultuuripärand edasi tulevastele põlvedele (art 4). Euroopa Nõukogu Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon 20 defineerib arhitektuuripärandina (art 1): 1. mälestised: kõik silmapaistva ajaloolise, arheoloogilise, kunstilise, teadusliku, ühiskondliku ning tehnilise väärtusega ehitised ja rajatised, kaasa arvatud nende sisseseade; 2. ehitiste rühmad: homogeensed linna- ja maaehitiste rühmad, mis paistavad silma oma ajaloolise, arheoloogilise, kunstilise, teadusliku, ühiskondliku või tehnilise väärtuse poolest ning on piisavalt ühtsed, et moodustada topograafiliselt määratletavaid kogumeid; 3. paigad: inimese ja looduse ühislooming, osaliselt täis ehitatud, ning nende topograafiliseks määratlemiseks piisava omapära ja terviklikkusega alad, mis omavad silmapaistvat ajaloolist, arheoloogilist, kunstilist, teaduslikku, ühiskondlikku või tehnilist väärtust. Konventsiooni kohaselt tunnistavad liikmesriigid, et arhitektuuripärand on Euroopa kultuuripärandi rikkuse ja mitmekesisuse üheks väljenduseks, olles meie mineviku hindamatuks tunnistajaks ning kõigi eurooplaste ühiseks pärandiks. Liikmesriigid kohustuvad hoidma ära kaitstavate varade moonutamise, lagunemise ning lammutamise (art 4). 19 Vastu võetud 16.11.1972; jõustus EV 27.01.1996. 20 Vastu võetud 03.10.1985; jõustus EV 01.03.1997.  11 Arheoloogiapärandi kaitse konventsiooni on käsitletud järgmises punktis. 3.1.4 Arheoloogiapärand. Linnamäe HEJ pais on ehitatud – nagu nimigi viitab – Jägala Linnamäe kõrvale. Linnamäel asunud linn või linnus oli arvatavasti üks suuremaid muinasasulaid Eestis; 2,8 ha suuruse õuepindalaga linnus on teadaolevalt suurim omaaegsete seas terves põhjapoolses Euroopas. Jägala jõe alamjooksul leidub eriaegseid muistseid inimasustuse ja -tegevuse jälgi. Linnamäe piirkond on arheoloogiliselt väga tundlik ala, mis oli asustatud ja kus leidub praeguseni jälgi inimasustusest sajandeid enne meie ajaarvamise algust. Selles piirkonnas on riikliku kaitse alla võetud arheoloogiamälestise liigiga: ‒ linnus „Jägala linnamägi“ (kultuurimälestiste registri nr 17535; rauaaegne linnus u 350 eKr – 150 pKr); ‒ asulakoht (kultuurimälestiste registri nr 17534; asulakoht on dateeritud vanemasse (500–450 eKr) ja keskmisesse rauaaega (450–850 pKr); ‒ asulakoht ja muistsed põllujäänused (kultuurimälestiste registri nr 30211; paiknevad paisjärve ääres 3,9 ha suurusel alal; Jägala Jõesuu V asulakoht on dateeritud aega u 3900 eKr ja fossiilsete põldude jäänuste noorim põllukiht u 750 pKr); ‒ asulakohad ja muistsed põllujäänused (kultuurimälestiste registri nr 30212; koosneb seitsmest eriaegsest asulakohast, mille dateeringud jäävad ajavahemikku 6510 eKr – 1050 pKr). Kivi- ja rauaaegsetel asulakohtadel, rauaaegsel linnusel ning muistsete põldude jäänustel on suur arheoloogiline väärtus ning need moodustavad iseseisva väärtusega ühtse asustuspiirkonna. Linnamäe paisjärv on kujunenud ka üheks arheoloogilise kultuurkihi säilimist tagavaks faktoriks, sest paisjärve likvideerimine võib tekitada liivase pinnase erosiooni, mis võib kujutada ohtu arheoloogilise kultuurkihi säilimisele. Seetõttu tuleb paisutuse likvideerimise puhul juba kehtivas arheoloogiamälestise kaitsevööndis (hüdro)geoloogiliselt hinnata, kas järsk veetaseme muutus tekitab maalihke ohu linnusenõlvadele ja sellest ida ja kirde poole jäävatele liivastele kallastele, millel paiknevad asulakohad ja muistsete põldude jäänused. Linnamäe arheoloogiliste asulakohtade ja linnuse olemuse mõistmiseks on Linnamäe paisjärve olemasolu pigem positiivne. Vee langetamisega eemalduks jõgi linnamäest oluliselt ja muistset keskkonda iseloomustav maastiku rekonstruktsioon kaoks.21 Eesti on liitunud Euroopa Nõukogu arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga,22 millega on võetud riigile kohustus kaitsta arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse mälu allikat ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendit. Konventsiooni järgi peetakse arheoloogiapärandi elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid inimtegevuse säilmeid, esemeid ja igasuguseid muid jälgi, mille kaitse ja uurimine aitab rekonstrueerida inimkonna ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga ning mille põhilisteks informatsiooniallikateks on väljakaevamised või leiud või muud inimkonna ja temaga seotud keskkonna uurimise meetodid (art 1 lg 2). Arheoloogiapärandi hulka kuuluvad rajatised, ehitised, hooneterühmad, inimtegevuse tulemusena muudetud paigad, liikuvad objektid ning muud liiki mälestised, samuti nendega seostuv ümbrus nii maa peal kui ka vee all (art 1 lg 3). Konventsiooniga liitudes on Eesti võtnud endale kohustuse kindlustada, et keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning neil põhinevate otsuste tegemisel võetakse täiel määral arvesse arheoloogilised leiupaigad ning nende ümbrus (art 5). Pärandihoiu huvides ei ole kindlasti arheoloogiapärandit maa seest välja võtta – arheoloogilised väärtused säilivad kõige paremini just seal, kus nad praegu on ehk maa sees. 21 Muinsuskaitseameti eksperdihinnang ehitismälestise Linnamäe hüdroelektrijaama paisu (registrinumbriga 30418, katastritunnus (24505:002:0030) kaitsevööndi laiendamise vajaduse kohta. Muinsuskaitseamet, 2019. 22 Euroopa Nõukogu arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481. Konventsiooni ratifitseerimise seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/25177  12 3.1.5 Kultuurmaastik. Eesti liitus 20. detsembril 2017. a Euroopa Nõukogu maastikukonventsiooniga. 23 Maastikukonventsiooni tuleb rakendada nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt – alates üksikisikutest kuni riikliku tasandini ning kõiki maastikke kujundavate ja muutvate tegevusvaldkondade koostöös. Maastik on eluruum nii inimesele kui ka loodusele ning selle puhul on tegemist tervikliku keskkonnakäsitlusega, kus ühtegi osalist või seda mõjutavat tegevust ei saa jätta tähelepanuta. Jägala Linnamäe rikkaliku ajalooga piirkond on kahtlemata kultuurilooliselt oluline maastik. Ka keskkonnamõjude hindamise direktiivi kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamisel teha kindlaks projekti otsene ja kaudne oluline mõju kultuuripärandile ja maastikule ning kirjeldada ja hinnata seda sobival viisil, võttes arvesse iga üksikjuhtumi asjaolusid. Kultuuripärandi mõju hindamisel tuleb analüüsida mõju kõigile kultuuripärandi elementidele, mida suuremahuline maastiku ümberkujundamine mõjutaks: lisaks paisule tuleb arvesse võtta ka arheoloogiapärandit ja maastikku kui iseseisvat väärtust. Olemasolev kultuuriväärtuste eksperdihinnang 24 analüüsib erinevate kalapääsude ja jõe ümbersuunamiste variantide mõju ehitismälestisele (paisule), kuid nendib väga lühidalt ja põgusalt jõe paremkaldale linnamäe ja arheoloogiamälestise „Asulakoht“ vahele kanali ehitamise puudusi. Maastikupärand on mõjuhinnangus üldse analüüsimata. Kõik pakutud lahendusvariandid tingivad Jägala jõe alamjooksul väljakujunenud elukeskkonna ja kultuurmaastiku suuremahulise muutmise, sealhulgas paisjärve kaotamise. Seega oleks mõju maastikupärandile kahtlemata suur ning pöördumatu. 3.2. Kohaliku tasandi huvid Linnamäe HEJ asub Jõelähtme vallas. Kohaliku omavalitsuse üksus kogukonna eestkõnelejana on läbivalt toetanud olemasoleva olukorra jätkamist, st Linnamäe paisjärve ja töötava elektrijaama säilitamist. Vald on korduvalt väljendanud seisukohta, et Linnamäe paisjärvel on piirkonna jaoks oluline puhkemajanduslik väärtus. Jõelähtme valla kehtivas üldplaneeringus 25 ja maakonna teemaplaneeringus moodustavad Jägala jõgi, juga, paisjärv koos linnamäega ja võimsat veemängu pakkuv hüdroelektrijaam ühtse tervikliku turismi- ja puhkeala, mille arendamise ja säilitamise vastu on huvi nii kohaliku omavalitsuse üksusel kui ka kohalikel elanikel. Linnamäe hüdroelektrijaam ning paisjärv koos Linnamäe ja seda ümbritseva alaga on valla jaoks olulise sotsiaal-majandusliku väärtusega piirkond, mis vajab terviklikku säilitamist. Jõelähtme valla arengukava 2014–2025 26 peab Jägala-Linnamäe paisjärve ja selle ümbruskonda oluliseks rekreatsioonialaks. Ühe eesmärgina nähakse, et vallas on välja arendatud Tallinna turismitõmbekeskuse väljasõidukeskused Jägala joa puhkeala, Rebala muuseum ja muinsuskaitseala, Linnamägi; erasektor pakub turistidele mitmekesiseid teenuseid. Jägala-Joa küla Linnamäe maaüksuse puhkeala detailplaneeringu järgi on tulevikus plaanis avada Linnamäe arheoloogiline külastuskeskus – arheopark, mis tutvustab nii õuepindalalt suurimat Eesti linnust kui ka kogu iidse ajalooga ümbruskonda tervikuna. Paisjärv on suure visuaalse väärtusega maastikuelement, mis seostub hästi ehitus- ja arheoloogiapärandi objektidega. Samuti on Jägala linnamägi koos kultuurimälestiseks tunnistatud paisuga oluline turismiobjekt, mida käib igal aastal vaatamas arvukas külastajaskond. 23 Euroopa Nõukogu maastikukonventsioon https://www.riigiteataja.ee/akt/228022018001. Euroopa maastikukonventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine https://www.riigiteataja.ee/akt/207112017002 24 Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuuriväärtuse eksperthinnang. AB Artes Terrae OÜ, 2021. Tellija: Keskkonnaamet. 25 Kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 40, 29.04.2003. Üldplaneering (kehtiv) - Jõelähtme Vallavalitsus (joelahtme.ee) 26 https://joelahtme.kovtp.ee/arengukavad?inheritRedirect=true  13 Kohalikud elanikud esitasid omavalitsusele (viimati) 2017. aastal pea 2000 allkirjaga pöördumise27, milles paluvad vallal tagada vee erikasutusloa andmine selleks, et paisjärv säiliks. Pöördumises kirjutatakse, et paisjärv on olnud kolm põlvkonda kohalike elukeskkonna lahutamatu osa. 14. detsembril 2018. a sõlmisid Jõelähtme Vallavalitsus ja Maardu Linnavalitsus koostöökokkuleppe 28 , mille eesmärk on säilitada, kaitsta ja edasi arendada ühtse puhkealana Linnamäe paisjärve, Jägala joa ja Jägala jõe piirkonda. Selle eelduseks on Linnamäe paisjärve säilimine praeguses ulatuses ja tulemuseks on veelgi paremad tingimused nii elukeskkonnaks kui ka rekreatsiooniks. Jõelähtme vald on tellinud mitu nahkhiireuuringut, mis kinnitavad, et paisjärve piirkonnas elab mitmeid kaitsealuseid nahkhiire liike. Vald on esitanud uuringute jätkamiseks toetuse taotluse Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) looduskaitse programmi ehk vald peab oluliseks piirkonna loodusväärtuste säilimist. Seonduvalt Linnamäe paisjärve säilitamisega on tähtis, et Linnamäe paisjärv ja selle ümbruskond on olulised mitmete nahkhiireliikide jaoks. Nii on nahkhiirte uurija Matti Masing 2022. aastal valminud töö „Nahkhiirte uuring Jägala jõe alamjooksu piirkonnas 2021. aasta suvel“ kokkuvõttes märkinud, et Jägala jõe alamjooksu piirkonnas elavad järgmised nahkhiirte liigid: tiigilendlane, veelendlane, väike-lendlased (tõmmulendlane ja habelendlane), pargi-nahkhiir, kääbus-nahkhiir, pügmee-nahkhiir ja põhja-nahkhiir. M. Masing on rõhutanud: „Uuringu tulemus näitab taas, et Jägala jõe alamjooksu piirkond on väga oluline elupaik nahkhiirtele ja nende suvekolooniatele, mille sarnaseid leidub Põhja-Eestis vähe.“ Seetõttu on kohaliku omavalitsuse üksuse arvates põhjendatud Linnamäe paisjärve säilitamine, et tagada nahkhiirte elupaik Jägala jõe alamjooksul. Samuti on Jõelähtme valla hinnangul oluline, et Linnamäe HEJ aitab tagada energiajulgeolekut. Jõelähtme valla sooviks on, et valla territooriumil paikneva Linnamäe HEJ abil oleks võimalik ettenägematutes olukordades elektrit toota ka siis, kui esineb olulisi probleeme elektrivarustuse tagamisel. Jõelähtme Vallavalitsus esitas viimati 22. märtsil 2021. a29 keskkonnaministrile, kultuuriministrile ja majandus- ja taristuministrile palve lõpetada pea 10 aastat kestnud veeloa menetlus ja esitas eelnõu, millega täpsustada Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärki viisil, mis leevendab Natura 2000 ala kaitse-eesmärke Jägala jõe paisjärve alusel lõigul, muutmata samas Natura ala piire ja üldisi kaitse- eesmärke. 4. Alternatiivid Natura tagantjärele hindamise dokumendis on Keskkonnaamet sedastanud, et ei tuvastanud taotletava tegevuse osas alternatiivide puudumist. Alternatiivsed lahendused elektrienergia tootmisele on olemas: muudes asukohtades, muudel tehnoloogiatel hüdroenergia kasutamine (nt pump-hüdroakumulatsioonijaam) või muul viisil (nt biomassi, jäätme-, tuule- ja päikeseenergia kui Eesti kontekstis potentsiaalsemad taastuvenergia liigid) taastuvenergia kasutamine, samuti on praegu jätkuvalt reaalne alternatiiv põlevkivi baasil elektrienergia tootmine. Samuti on Keskkonnaamet seisukohal, et Linnamäe HEJ seiskamisel ei ole olulist mõju Eesti energiajulgeolekule ja Linnamäe HEJ ei ole elutähtsa teenuse osutaja hädaolukorra seaduse mõistes, mistõttu ei ole Linnamäe HEJ elektritootmise võimaluse jätkamine olulise tähendusega. 27 Jõelähtme Vallavalitsusele saadetud kiri 13.02.2017 nr 7-3/580. 28 https://adr.envir.ee/et/document.html?id=e52636e5-6aef-45f3-bfda-34ac0e38e003 29 Jõelähtme Vallavalitsuse 22.03.2021 kiri nr 10-9/1105. https://adr.rik.ee/kum/dokument/8781551  14 Linnamäe HEJ kuulub riigi kahe suurima hüdroelektrijaama hulka. Linnamäe HEJ summaarne koguvõimsus on 1152 kW ning aastatoodang vahemikus 5‒7 GWh. Statistikaameti andmetel jagunes elektritootmine energiaallikate alusel 2020. aastal järgmiselt: 1) põlevkivi (2225 GWh); 2) puiduhake ja -jäätmed 1413 GWh; 3) tuuleenergia 843 GWh; 4) põlevkivigaas 748 GWh; 5) jäätmekütus 149 GWh; 6) päikeseenergia 119 GWh; 7) muud 138 GWh. Elektrienergiat toodeti taastuvatest allikatest 2020. aastal kokku 2599 GWh, mis jagunes järgmiselt: 1) biomass 1426 GWh; 2) tuuleenergia 844 GWh; 3) jäätmekütus 149 GWh; 4) päikeseenergia 119 GWh; 5) hüdroenergia 31 GWh; 6) biogaasid 30 GWh. Seega moodustab hüdroenergia taastuvenergiast vaid 1,2%. Linnamäe HEJ annab ~25% Eesti hüdroenergia kogutoodangust. Linnamäe HEJ kui tootmisüksuse tähtsuse pisendamine tema väiksuse tõttu ei ole kohane. Natura tagantjärele hindamise dokumendis on kirjutatud, et Linnamäe HEJ seiskamisel saamata jääv taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia on võimalik kompenseerida muude arendatavate taastuvenergia võimsustega (lk 19). See on mitmes mõttes eksitav. Hinnangu koostajad väidavad, et Linnamäe HEJ on põhimõtteliselt samasugune jaam, kui seda on hüdroakumulatsioonijaamad ehk pumpjaamad (võrdlus praegu alles kavandamisel oleva Paldiski pumpjaamaga), ning pakuvad hüdrojaama asendusena välja ka tuulikut. Esiteks on pump-, hüdro- ja tuuleelektrijaama kasutegurid täiesti erinevad. Pumpjaama summaarne kasutegur jääb ka teoreetiliselt alla 50%, maismaa tuulepargi kasutegur on u 40%, mere tuulepargil u 50% ja hüdroelektrijaamal üle 90%. Linnamäe HEJ propellertüüpi turbiinidel on energia muundamise kasutegur eriti kõrge – 75–94%. Teiseks on tegu eri tüüpi võimsustega: hüdroelektrijaama puhul on tegu juhitava võimsusega, tuuleelektrijaama puhul mitte. Eestis on elektrisüsteemi opereerimise poolest vaja hoida ligikaudu 1000 MW kindlat võimsust, millest enamik peaks olema juhitav võimsus. Lisaks on HEJ toodang väikseim suvel, olles vastutsükliline näiteks päikesele, ning on seetõttu heaks alternatiiviks päikesest tulevale elektritoodangule perioodidel, mil päikeseelektri toodang on madalam. Tuuleelektrijaama (st ühte tuulikut) on praeguste teadmiste kohaselt võimalik rajada minimaalselt u 1 hektari suurusele maa-alale (võttes arvesse vundamendi rajamise ja kraana-alad). Tuuleelektrijaamade omavaheline vahekaugus tuleneb pargi suurusest ja varjutuse tekkest. Suurema tuulepargi puhul rajatakse üldjuhul tuuleelektrijaamad üksteisest 800–1000 m kaugusele ning väiksemate tuuleparkide puhul, kus on vaid üksikud tuulikud ja varjutuse teke on vähene, on tuuleelektrijaamade vahekaugus üksteisest vahemikus 600–800 m. Maaüksuse, millel asub Linnamäe HEJ pais, suurus on 15 760 m² ehk 1,576 ha. Sellest 4970 m² on metsamaa, 1490 m² õuemaa ja ülejäänu ehk suurim osa 9300 m² on muu maa ehk jääb veekogu alla. Samuti ei paigutata tuulikuid elamutele lähemale kui 1000 m. Tuuliku paigutamine Muinaslinna tee 5 maaüksusele ei oleks ka tahtmise juures võimalik ja seda mitte ainult arheoloogiapärandi rikkumise ohu tõttu, vaid puhtalt kinnistu väiksuse ja eripära tõttu, kuna see asub lähimatest elamutest vähem kui 500 m kaugusel. Eesti on küll võtnud suuna tuuleparkide arendamisele, kuid on oluline märkida, et viimase 10 aasta jooksul ei ole ehitatud ühtki tuuleparki, ei maismaale ega merre. Tuuleparkide arendamine on väga keeruline ja ajamahukas protsess. Samuti napib selleks sobivaid alasid. Tuuleparkide arendamist piiravad erinevad kitsendused, milleks on näiteks asustusest tulenevad, looduskaitselised, infrastruktuurist tulenevad, riigikaitselised ning väärtusliku põllumaa ja väärtusliku maastikuga seonduvad piirangud. Keskkonnaagentuur on analüüsinud erinevate piirangute koosmõju ning tuvastanud alad, kuhu saaks Eesti maismaal tuuleparke rajada. Analüüsi kõige konservatiivsema stsenaariumi tulemusena selgus, et alasid, kuhu oleks võimalik (teadaolevate) piiranguteta tuuleparke rajada, on Eestis 82 ruutkilomeetrit (0,2% Eesti pindalast). Sellisele alale oleks hinnanguliselt võimalik rajada 150−200 elektrituulikut mahus 750−1000 MW. Praktikas pole tõenäoline nende  15 alade 100%-line tuuleparkide rajamiseks kasutuselevõtt ning seetõttu on 82 ruutkilomeetrit ilmselgelt liiga väike ala, et Eesti energia- ja kliimaeesmärke saavutada.30 Eesti Teaduste Akadeemia energeetikakomisjon käsitles oma 3. aprilli 2019. a koosolekul 31 hüdroenergia kasutamisvõimalusi Eestis ja leidis otsuses, et: a) töötavate hüdroelektrijaamade sulgemine on negatiivne signaal kogu taastuvenergeetikale ja investoritele; b) hajatootmine hüdroressursist on üks energiajulgeoleku tagatis, juhitava tootmisallika likvideerimine suurendab varustuskindluse haavatavust; c) Eestis on ajalooliselt olnud hüdroelektrijaamu kordades rohkem, mis mõjutasid jõgede veerežiimi, neist on vaid tühine osa taastatud II töötsükliks; d) kalade kudemispaikade taastamiseks pole töötava elektrijaama tammi lammutamine ja elektrijaama sulgemine põhjendatud, vaid kasutada muid tehnilise lahendusi (kalatrepp, kalalift jne); e) mittekasutatav ajalooline ehitis ja muinsuskaitseline hoone hävib, kaotame taastatud arhitektuurimälestised. Euroopa Liit on seadnud eesmärgi jõuda aastaks 2050 süsinikuneutraalse majandusmudelini. Hüdroelektrijaamadel puuduvad seoses elektritootmisega täiendavad emissioonid. Seda arvesse võttes on iga HEJ toodetav taastuvenergia kWh oluline ja HEJ-del oluline panus kliimaeesmärkide saavutamisse. Hüdroelektrijaama toodangut (hetkevõimsust) on võimalik prognoosida (toodang on määratud perioodidel katkematu), vastupidiselt võrreldes näiteks tuulegeneraatorite ja päikesepaneelidega võimaldab see jaama kasutada eriolukordades (pinge puudumine jaotusvõrgus) piirkonna elektrienergiaga varustajana. Hüdroelektrijaam toodab elektrienergiat ilma kaasneva soojusenergiata, nagu näiteks koostootmisjaamad, kus soojusenergiale on tihti raske leida ratsionaalset kasutust, ilma milleta protsessi kogukasutegur väheneb tunduvalt. Kuivõrd Eesti hüdroenergia potentsiaal on juba suures mahus kasutusel, ei ole tõenäoline, et Linnamäe HEJ sulgemise järel oleks võimalik rajada teist sarnase võimsuse või tootmismahuga hüdroelektrijaama. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on 31. juuli 2019. a kirjas nr 1.1-16/2019/5831 Keskkonnaametile selgitanud, et kuigi Linnamäe HEJ ei ole elutähtsa teenuse osutaja hädaolukorra seaduse tähenduses, panustab Linnamäe HEJ Eesti energiajulgeolekusse. Mõju kohalikule tasandile avaldub elektrikatkestuse olukorras ning selles olukorras on Linnamäe HEJ mõju piirkonna elektriga varustamisel oluline. Kuna Eestis jääb elektrisüsteemis vajaliku sageduse hoidmiseks pöörlevaid generaatoreid vähemaks, eriti suuremaid (põlevkivi otsepõletamine), siis lähtudes energiasüsteemi sageduse hoidmise tingimustest on iga pöörlev elektrigeneraator väga oluline ning teatud ajahetkedel elektrisüsteemi sageduse hoidmisel ka 1 MW suurune jaam olulise mõjuga. Natura tagantjärele hindamise menetluses jäi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma 31. juuli 2019. a kirjaga nr 1.1-16/2019/5831 esitatud seisukohale, et iga tootmisseade, mis toodab taastuvelektrit, on riigi jaoks oluline. Hüdroelektrijaamal on oluline panus Eesti taastuvenergia eesmärkide saavutamisse ning ka piirkonna elektriga varustamisse32. Kokkuvõttes panustab Linnamäe HEJ nii taastuvenergia eesmärkidesse ja seeläbi kliimaeesmärkidesse kui ka elektrivõrgu toimepidevusse ning on regionaalsel tasandil oluline ka energiajulgeoleku aspektist. Jägala jõel asuvad kaks Eesti suurimat HEJ: Jägala Energy HEJ, mille nimivõimsus on 2 MW, ja Linnamäe HEJ, mille nimivõimsus on 1,15 MW. Need jaamad võivad 30 Keskkonnaagentuuri analüüs aprill 2022 „Tuuleenergeetika arendamist piiravate kitsenduste kaardistamine ning vabade alade tuvastamine“. 31 Jõelähtme Vallavalitsuse 21.02.2022 kirja lisa nr 2 Keskkonnaametile. https://adr.envir.ee/et/document.html?id=e52636e5-6aef-45f3-bfda-34ac0e38e003 32 MKM 03.02.2022 kiri nr 1.10-17/2021/7242-2. https://adr.envir.ee/et/document.html?id=036408ac-4709-485d-9d81- 43aa4a3ed8cd  16 töötada välismõjudest sõltumatute elektritootmise allikatena, mis võiksid võimalike kriisiolukordade puhul töötada autonoomselt. Tegemist ei ole ainult ettevõtja erahuviga tegeleda ettevõtlusega. Praktikas tähendaks siirdekaladele sobivate koelmute taastamine lisaks Linnamäe HEJ sulgemisele ka Jägala Energy HEJ töö lõpetamist, sest see juhib jõevett Jägala joast allavoolu asuvast sobivast kärestikust mööda. Natura tagantjärele hindamise kohaselt halvendab kärestikult vee kõrvalejuhtimine oluliselt selle lõigu kvaliteeti siirdekalade taastootmisalana.33 Alternatiivide kaalumisel tuleb silmas pidada ka seda, et Linnamäe HEJ-s elektritootmise puhul ei ole tegemist uue tegevusega, vaid jätkuva tegevusega. Tegevusega alustati enne hoiuala määramist ning ala Natura alade koosseisu arvamist. Samuti on olulisel kohal asjaolu, et elektritootmise võimaluse säilitamine Linnamäe HEJ-s on kaalukas eeldus kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu säilimiseks. Ükski Natura tagantjärele hindamise dokumendis pakutud alternatiiv seda võimalust ei paku. Natura tagantjärele hindamise dokumendis kirjeldatud elektri tootmine muul viisil ei ole ka praegusel juhul realistlik alternatiiv, sest loa taotleja eesmärk ei seisne elektri tootmises mistahes asukohas ja mistahes tehnoloogiaga, vaid tootmise jätkamises just nimelt ajaloolises Linnamäe hüdroelektrijaamas. Riigikohus on haldusasjas nr 3-17-1739 tehtud otsuse punktis 33 öelnud: „Nii jätkuva kui ka uue tegevuse puhul tuleb erandi kaalumisel arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes kaebaja tegevuse eesmärkidest. Kaebaja tegevuse realistlikuks alternatiiviks ei ole elektri tootmine muul viisil, sest kaebaja eesmärk ei seisne elektri tootmises mistahes asukohas ja mistahes tehnoloogiaga, vaid just nimelt ajaloolises hüdroelektrijaamas.“ See seisukoht on üle kantav ka käesolevas asjas ehk selles asjas puudub mõistlik alternatiiv. Tuuleelektrijaama paigaldamine Muinaslinna tee 5 maaüksusele ei ole juba ainuüksi asustusest tulenevate piirangute tõttu võimalik. Samuti ei saa elektrienergia tootmist pidada erahuviks, kuna seda tehakse lõpptarbija jaoks ja elektrienergia tootmine on ühiskonnas vajalik teenus. Kultuuripärand on taastumatu ressurss ja kultuurimälestised on unikaalsed objektid. Linnamäe paisu ei ole võimalik asendada mõnes teises asukohas mõne muu ehitisega, sest teist sellist ehitist Eestis ei leidu. Muinsuskaitseliste alternatiivide puudumist on käsitletud täpsemalt korralduse punktis 3.1. 5. Rakendatavad hüvitusmeetmed Sobivate hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet vastavalt KeHJS-i § 29 lõikele 4 tegevusloa andmisel. 6. Kokkuvõte Vabariigi Valitsus kaalus eespool esitatud argumente ja asjaolusid ning võrdles keskkonnakaitselisi huvisid ning muinsuskaitselisi ja kohaliku omavalitsuse üksuse huvisid, samuti hindas alternatiivide puudumist. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia tootmiseks alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. Avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused seisnevad kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajalise ja tervikliku säilimise tagamises ning seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku säilitamises, mis on pika ajaloo vältel välja kujunenud ja on 33 Natura tagantjärele hindamine, lk 11.  17 tähenduslik nii kaasajas kui ka väärtuslik tulevastele põlvedele säilitamiseks. Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia tootmiseks on eeldus, mis tagab kultuuriväärtusliku ehitise ja keskkonna säilimise olemasoleval kujul. Oma kaalutlustes võttis Vabariigi Valitsus arvesse, et Linnamäe HEJ-s on vee paisutamine ja hüdroelektrienergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist. Samuti võeti arvesse Jägala jõel asuvate hüdroelektrijaamade (Linnamäe HEJ, Jägala Energy HEJ) panust Eesti taastuvenergia tootmisse ning üldisesse energiajulgeolekusse. 7. Otsus Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 29 lõike 3 alusel ja tuginedes asjaoludele, et Linnamäe paisul vee paisutamine ja hüdroenergia kasutamine on jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist, ning hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on tegevus alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, nõustub Vabariigi Valitsus tegevusloa andmisega Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel. Tegevusloa andmise otsuse teeb ja loa tingimused, sealhulgas hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet. 8. Vaidlustamisviide Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemisest arvates. 9. Korralduse teatavaks tegemine Korraldus tehakse üldiselt teatavaks Riigi Teatajas avaldamisega. Kultuuriministeeriumil teha korraldus teatavaks Wooluvabrik OÜ-le, Jõelähtme vallale ja teistele menetlusosalistele. Kaja Kallas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär