Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord

. Sotsiaalministeerium 07.03.2023 nr 5-13/23/877 Eelnõu esitamine kooskõlastamiseks Esitame kooskõlastamiseks kaitseministri määruse "Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord" eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur Minister Arvamuse andmiseks: Kaitsevägi Lisa: 20230223_EN_PTV.docx 20230223_EN_PTV_lisa.docx 20230223_SK_PTV.docx Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502  Kaitseministri määruse „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“ eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga kehtestatakse kaitseministri määrus „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“. Määrus e kehtesta mine on seotud 1. aprillil 2023. a jõustuva kaitse väeteenistuse seaduse muutmise seadusega (623 SE) , mille ga muudetakse terviseseisundi hindamise korraldust Kaitseministeeriumi valitsemisalas , sealhulgas kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmisest põhjustatud püsiva töövõimetuse tuvastamise osas . Kehtiva korra järgi on kaitseväeteenistuse seaduse s (edaspidi KVTS ) sätestatud püsiva töövõimetuse ekspertiisi tegemine Kaitseväe arstlik u komisjon i ülesanne , kuid alates 1. aprilli st 2023. a lõpetatakse Kaitseministeeriumi valitsemisalas arstlike komisjonide tegevus ning k aitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervis ekahjustusest põhjustatud püsiv at töövõimetus t asuvad tuvastama Kaitseväe juhataja määratud arstid. M uudatuste rohkuse tõttu kehtestatakse määrus uue terviktekstina, kuid sisulisi muudatusi püsiva töövõimetuse tuvastamise korralduses eelnõu kehtestamisega ei kaasne . 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Määruse eelnõu ja seletuskirja kavandid on ette valmistanud Kaitseressursside Ameti arendusjuht Mari-Ann Lõõnik (e-post: [email protected] ). Eelnõu ja seletuskirja koostamise eest vastutab Kaitseministeeriumi õigusosakonna nõunik Liina Martinson (e-post: [email protected] ). Eelnõu on keeletoimetanud Anu Rooseniit ( [email protected] ). 1.3. Märkused Eelnõuga kehtestatakse uus kaitseministri määrus „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“. Eelnõu on seotud 1. aprillil 2023. a jõustuvate KVTS-i muudatustega. M äärus kehtestatakse KVTS § 30 1 lõike 6 alusel. Eelnõuga tunnista takse kehtetuks kaitseministri 29. juuni 2016. a määrus nr 10 „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 12 paragrahvist ja ühest määruse lisast. Eelnõu §-ga 1 määratakse kindlaks määruse reguleerimisala. Lõike 1 kohaselt kehtestatakse määrusega kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse (edaspidi püsiv töövõimetus ), selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord. Lõikes 2 sätestatakse, millistel juhtudel tuvastatakse püsiv töövõimetus käesoleva määruse alusel. Eelnõu kohaselt peab kaitseväe- või asendusteenistuses tervisekahjustuse saanud isik (edaspidi isik ) olema esitanud taotluse KVTS § 196 lõikes 7 sätestatud ühekordse hüvitise ja §-s 209 sätestatud töövõimetuspensioni saamiseks ning sama seaduse § 202 lõikes 4 sätestatud uurimisega peab olema kindlaks tehtud, et isikul on õigus nimetatud teenistusalastele tagatistele. Seega peab tervisekahjustus olema tekkinud kaitseväelase või asendusteenistujana teenistusülesannete täitmisel, kuid püsiva töövõimetuse tuvastamise ajaks võib isik olla teenistusest vabastatud. Eelnõu §-s 2 sätestatakse, kuidas toimub püsiva töövõimetuse tuvastamine. Lõige 1 käsitleb püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ettepaneku esitamist. Eelnõu kohaselt teeb asutus või Kaitseväe struktuuriüksus, mis menetleb isiku esitatud taotlust KVTS- is sätestatud teenistusalase tagatise saamiseks, Kaitseväes terviseseisundi hindamist korraldavale struktuuriüksusele või selle allüksusele (edaspidi terviseseisundi hindamist korraldav üksus ) ettepaneku püsiva töövõimetuse tuvastamiseks. Ettepanekule tuleb lisada kokkuvõte KVTS § 192 lõikes 3 ja § 202 lõikes 4 sätestatud uurimise läbiviimise kohta, mis kinnitab isiku õigust teenistusalastele tagatistele ning vajaduse korral esitatakse ka muud andmed tervisekahjustuse tekkimise asjaolude kohta. Nimetatud andmed on vajalikud selleks, et tuvastada meditsiinilise seose olemasolu tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahel. Kehtiva korra järgi toimub püsiva töövõimetuse tuvastamine isiku esitatud ekspertiisitaotluse alusel. Tegelikkuses ei ole selleks eraldi taotluse esitamine põhjendatud, kuna püsiva töövõimetuse tuvastamine on nii ühekordse hüvitise kui töövõimetuspensioni määramise eeltingimus ja seega piisab nimetatud tagatiste taotlemisest. Lõikes 2 nähakse ette, et lõikes 1 nimetatud ettepanek peab sisaldama ka teavet selle kohta, kas isik on teenistusalase tagatise taotlemisel andnud nõusoleku tema kohta tervise infosüsteemis (edaspidi TIS ) olevate isikuandmete kasutamiseks. 1. aprillil 2023. a jõustuva KVTS § 14 lg 7 kohaselt on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks isiku terviseseisundit hindaval arstil juurdepääs TIS-is olevatele isikuandmetele, kui isik on teenistusalase tagatise taotlemisel andnud selleks nõusoleku. Seega on vajalik, et vastav teave oleks edastatud terviseseisundi hindamist korraldavale üksusele. Lõikes 3 sätestatakse, et püsiv töövõimetus tuvastatakse terviseseisundi hindamisega üldjuhul 21 kalendripäeva jooksul lõikes 1 nimetatud ettepaneku saamisest arvates. Juhul, kui olemasolevad andmed osutuvad isiku terviseseisundi hindamisel ebapiisavaks ning püsiva töövõimetuse tuvastamiseks on vaja täiendavaid andmeid (vt eelnõu § 3 lg 4), pikeneb nimetatud tähtaeg nende saamiseks kuluva aja võrra. Lõikes 4 nähakse ette, et püsiva töövõimetuse tuvastamiseks peab isiku terviseseisundit hindama vähemalt kaks Kaitseväe juhataja määratud eriarsti (edaspidi Kaitseväe eriarst ) või KVTS § 26 1 lõike 7 alusel moodustatud komisjon (edaspidi komisjon ), kaasates vajaduse korral teisi tervishoiuteenuse osutajaid . Sätte eesmärk on kindlustada isiku terviseseisundi hindamisel võimalikult kvaliteetne tulemus, kuna see on määravaks teenistusalaste tagatiste kohaldamisel ja riigieelarve vahendite kasutamisel. Alates 1. aprillist 2023. a asuvad KVTS § 26 1 lõigete 5–7 alusel Kaitseväes terviseseisundi hindamisega seotud ülesandeid täitma Kaitseväe juhataja määratud arstid ning vajaduse korral võib moodustada ka arstidest koosneva komisjoni. Arvestades, et püsiva töövõimetuse ning teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahelise meditsiinilise seose tuvastamisest sõltub teenistusalaste tagatiste kohaldamine ning seega omab terviseseisundi hindamise tulemus väga olulisi õiguslikke tagajärgi, nähakse eelnõus ette täiendav tingimus, et püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ei piisa ainult arsti kvalifikatsioonist, vaid isiku terviseseisundit peab hindama eriarst. Lõike 5 kohaselt peab käesoleva määruse alusel isiku terviseseisundit hindav Kaitseväe eriarst olema eriarstina registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis, kuid kindlal erialal nõutavat pädevust ette ei nähta. Seega , tulenevalt tervisekahjustuse iseloomust võib hindajaks olla erineva valdkonna eriarst. Eelnõu § 3 käsitleb püsiva töövõimetuse tuvastamiseks vajalikku terviseseisundi hindamist. Lõike 1 kohaselt lähtub Kaitseväe eriarst isiku terviseseisundi hindamisel TIS-is olevatest andmetest ja muudest terviseseisundit kajastavatest dokumentidest ning otsustab nende põhjal, kas olemasolevad andmed on piisavad püsiva töövõimetuse tuvastamiseks. Seega võimaldab eelnõu vajaduse korral hinnata isiku terviseseisundit olemasolevate andmete põhjal ilma arstlikku läbivaatust tegemata. Näiteks püsiva töövõimetuse korduvaks tuvastamiseks ei ole alati vaja iga kord arstlikku läbivaatust teha, juhul kui olemasolevatest andmetest nähtub, et pärast viimast hindamist ei ole isiku terviseseisundis olulisi muutusi toimunud. Kehtiva korra järgi võib püsiva töövõimetuse tuvastada dokumentide alusel vaid juhul, kui isik ei saa oma terviseseisundi tõttu läbivaatusele tulla. Lõiked 2 ja 3 käsitlevad isiku terviseseisundi hindamiseks TIS-is olevate andmete kasutamist. Alates 1. aprillist 2023. a o n KVTS § 14 lg 7 kohaselt Kaitseväe eriarstil isiku terviseseisundi hindamiseks teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse ja meditsiinilise seose tuvastamise eesmärgil juurdepääs TIS-is olevatele isikuandmetele, juhul kui isik on teenistusalase tagatise taotlemisel andnud selleks nõusoleku. KVTS § 14 lõike 9 alusel kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega andmete koosseis, mis kuuluvad TIS-ist väljastamisele isiku terviseseisundit hindava arsti poolt tehtud päringu alusel. Juhul, kui isik on TIS-is keelanud juurdepääsu oma terviseandmetele, on Kaitseväe eriarstil eelnõu kohaselt õigus nõuda isikult tema terviseseisundi hindamiseks vajalike andmete esitamist muul viisil või jätta püsiv töövõimetus tuvastamata. Terviseseisundi hindamise eesmärk on tuvastada, kas ja millisel määral põhjustab teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustus isiku jaoks püsivat töövõimetust ning kas isikul esinev funktsioonihäire on tekkinud teenistusülesannete täitmise tagajärjel. Seega võivad isiku terviseseisundi kohta varasemalt dokumenteeritud andmed olla vajalikud selleks, et välistada muud tervisekahjustuse tekkimise põhjused. Lõikes 4 sätestatakse, et juhul kui olemasolevad andmed on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ebapiisavad, võib Kaitseväe eriarst teha isikule arstliku läbivaatuse, küsida isikult või tema raviarstilt täiendavaid andmeid ning vajaduse korral suunata isiku täiendavale terviseuuringule või eriarsti konsultatsioonile. Lisaks tervisekahjustuse tekkimisega seotud asjaoludele on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks vajalikud andmed, mis kirjeldavad isiku terviseseisundit, paranemise kulgu ja ravi. Seega , vajaduse korral on Kaitseväe eriarstil õigus teha isikule arstlik läbivaatus, nõuda täiendavate andmete esitamist või suunata isik terviseuuringutele või eriarsti konsultatsioonile. Lõike 5 kohaselt peab püsiva töövõimetuse tuvastamiseks olema tervisekahjustuse tekkimisest möödunud vähemalt 182 kalendripäeva või organismi funktsionaalne seisund peab olema stabiilne. Kui nimetatud tingimused ei ole täidetud, võib Kaitseväe eriarst terviseseisundi hindamise edasi lükata ajaks, kui nimetatud tähtaeg on saabunud. KVTS § 30 1 lõike 1 kohaselt loetakse püsivaks töövõimetuseks oluline funktsioonihäire, mis esineb isikul rohkem kui 182 järjestikuse kalendripäeva jooksul. Seega ei tohiks isiku terviseseisundit hinnata ajal, mil tegemist on ägeda haigusseisundi või värske vigastusega ning paranemisprotsess ei ole lõppenud. Enne 182 päeva möödumist võib püsiva töövõimetuse tuvastada vaid juhul, kui isiku terviseseisund on stabiilne ja funktsioonihäire ulatuse muutumist ei ole ette näha. Lõiked 6 ja 7 käsitlevad püsiva töövõimetuse tuvastamiseks läbi viidud terviseseisundi hindamise kohta andmete dokumenteerimist. Eelnõu kohaselt kantakse isiku terviseseisundi hindamise kohta vajalikud andmed Kaitseväes tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimiseks asutatud infosüsteemi, välja arvatud TIS-is olevad terviseuuringute tulemused. Kaitseväe eriarst, kes on läbi viinud isiku terviseseisundi hindamise, peab dokumenteerima järgmised andmed: 1) isikul teadaolevate ja eeldatavalt püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste ja vigastuste diagnoosid koos raskusastmega ja organismi funktsionaalse seisundiga; 2) andmed isiku ravi, terviseuuringute ja eriarsti konsultatsioonide ning läbivaatusel tuvastatud objektiivse leiu kohta; 3) tervisekahjustuse tekkimise teadaolevad asjaolud koos arvamusega tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahel meditsiinilise seose olemasolu või selle puudumise kohta; 4) arvamus püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste, vigastuste ja nendest tingitud funktsioonihäirete ning töövõime kaotuse ulatuse ja kestuse tuvastamise kohta. Lõikes 8 nähakse ette, et juhul kui isikul tuvastatud püsiv töövõimetus on põhjustatud rohkem kui ühest haigusest või vigastusest, tuleb lõike 7 punktis 4 nimetatud arvamuses näidata lisaks kogu püsiva töövõimetuse ulatusele ka eraldi igast haigusest või vigastusest tingitud töövõime kaotuse ulatus. Eelnõu § 4 käsitleb hinnangu koostamist püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta. Lõikes 1 sätestatakse, et püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta koostab hinnangu Kaitseväe juhataja määratud Kaitseväe eriarst või komisjoni esimees. Eelnõu § 2 lõike 5 kohaselt peab püsiva töövõimetuse tuvastamiseks isiku terviseseisundit hindama vähemalt kaks Kaitseväe eriarsti või nendest moodustatud komisjon ning iga arst peab andma oma arvamuse püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta (eelnõu § 3 lg 7 p 3 ja 4). Nimetatud arvamuste põhjal tuleb koostada lõplik hinnang, mis on aluseks teenistusalaste tagatiste kohaldamisel ja mis peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) püsiva töövõimetuse tekkimise aeg ja vajadusel tagasiulatuvalt tuvastatud püsiva töövõimetuse tekkimise aeg; 2) tuvastatud meditsiiniline seos kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustuse ning püsiva töövõimetuse tekkimise vahel või selle puudumine; 3) püsiva töövõimetuse kestus; 4) püsiva töövõimetuse ulatus väljendatuna töövõime kaotuse protsentides; 5) püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise taotlemise tähtaeg käesoleva määruse § 10 lõikes 1 sätestatud juhul; 6) püsiva töövõimetuse kindlakstegemise kuupäev. Lõikes 2 sätestatakse, et püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta koostatud hinnang edastatakse teenistusalase tagatise saamise taotlust menetlevale ja püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ettepaneku teinud Kaitseväe struktuuriüksusele või asutusele, mis teeb selle isikule teatavaks koos otsusega teenistusalase tagatise saamise kohta. Püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta koostatud hinnang ei ole eraldiseis ev haldusotsus, vaid see on aluseks teenistusalase tagatise saamise õiguse kindlakstegemise otsuse tegemisel. Lõikes 3 nähakse ette, et püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise korral teeb lõikes 1 nimetatud hinnangu isikule teatavaks terviseseisundi hindamist korraldav üksus. Eelnõu § 10 lõike 2 kohaselt peab isik püsiva töövõimetuse korduvaks tuvastamiseks esitama taotluse terviseseisundi hindamist korraldavale üksusele. Eelnõu §-des 5–9 sätestatakse, millest lähtudes toimub püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päeva ning püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse, ulatuse ja kestuse tuvastamine. Võrreldes kehtiva korraga ei kaasne nimetatud sätetes sisulisi muudatusi. Muutmata kujul kehtestatakse ka määruse lisa 1, milles sätestatakse töövõime kaotuse protsendi suuruse määramise juhend (kehtiva määruse lisa 2). Eelnõu § 10 käsitleb püsiva töövõimetuse korduvat tuvastamise taotlemist. Võrreldes kehtiva korraga on täpsustatud paragrahvi pealkirja, kuna selles ei sätestata püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise, vaid ainult selle taotlemisega seonduvat. Püsiva töövõimetuse korduvaks tuvastamiseks viiakse läbi terviseseisundi hindamine sarnaselt selle esmase tuvastamise ga (vastavalt eelnõu §-des 3 ja 4 sätestatule). Seoses püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise taotlemisega ei ole eelnõus sisulisi muudatusi kavandatud, kuid täiendavalt on lisatud lõige 3, mille kohaselt peab ka püsiva töövõimetuse korduvaks hindamiseks esitatav taotlus sisaldama teavet selle kohta, kas isik annab nõusoleku tema kohta TIS - is olevate andmete kasutamiseks. Eelnõu §-s 11 sätestatakse püsiva töövõimetuse tuvastamisega seotud vaidluste lahendamine. Alates 1. aprillist 2023. a asub terviseseisundi hindamisega seotud vaideid lahendama Kaitseministeerium , kusjuures terviseseisundi hindamisega seotud otsuse peale tuleb vaie esitada otsuse teinud asutuse kaudu (KVTS § 216 1 lg 1). Seega nähakse ka eelnõus ette, et püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta koostatud hinnanguga m ittenõustumise korral tuleb vai e esitada kirjalikult 30 päeva jooksul arvates selle teatavakstegemisest terviseseisundi hindamist korraldavale üksusele, mis edastab vaide Kaitseministeeriumile. Eelnõu § 12 kohaselt tunnistatakse kehtetuks kaitseministri 29. juuni 2016. a määrus nr 10 „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“. Eelnõu §-s 13 sätestatakse määruse jõustumis aeg, milleks on 1. aprill 2023. a. Määruse jõustumisaeg on seotud KVTS-i muudatustega, mis samuti jõustuvad 1. aprillil 2023. a . 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Määrus ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. 4. Määruse mõjud ning määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse kehtestamisega ei kaasne olulisi sisulisi muudatusi kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmisest põhjustatud püsiva töövõimetuse tuvastamises, vaid muudatused on tingitud arstlike komisjonide tegevuse lõpetamisest ja terviseseisundi hindamise ümberkorraldamisest. 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. aprillil 2023. a. Nimetatud tähtaeg tuleneb KVTS-i muudatuste jõustumise ajast . 6. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Sotsiaalministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Kaitseväele. Kaitseministri …… ………….. . määruse nr …. „Kaitseväe- ja asendus teenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud ter visekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, se lle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“ Lisa Töövõime kaotuse protsendi suuruse määramise juhend Töövõime kaotuse protsendi suurus määratakse vastavalt kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud funktsioonihäire raskusastmele alljärgnevalt: 1. Pea, närvisüsteemi haigused 1.1. Pea ja nägu Peaaju traumast põhjustatud koljuluude defektid ja koljumurrud, hindamisel tuleb arvestada ka trauma raskusastet. 1.1.1. tüsistusteta paranenud koljumurrud 0 1.1.2. ajukolju väikesed katmata (ka suuremad kaetud) defektid 0 – 10 1.1.3. olulise luudefektiga (sealhulgas moonutavad) ajukolju vigastused peaaju funktsioonihäireta. Kõik suuremad traumajärgsed ajukolju defektid, kus vigastatud on ka sisemine luuplaat. 30 – 40 1.2. Näokolju moonded 1.2.1. kergekujulised 10 1.2.2. suuremad, häirivad moonded 20 – 30 1.2.3. moonde tõttu eemaletõukav välimus 50 1.3. Näopiirkonna neuralgia 1.3.1. kerge (harva, kerged valud) 0 – 10 1.3.2. keskmise raskusega (kerged kuni keskmise raskusega sagedased valud, mis vallanduvad tühise ärritaja tõttu) 20 – 40 1.3.3. raske (sagedased, mitu korda kuus vallanduvad tugevad hood) 50 – 60 1.3.4. eriti raske (pidev valu või valuhood mitu korda nädalas) 70 – 80 1.4. Näonärvi perifeerne halvatus 1.4.1. ühepoolselt, kosmeetiliselt vähe häiriv parees 0 – 10 1.4.2. väljendunud parees või kontraktuurid 20 – 30 1.4.3. täielik halvatus või moondav kontraktuur 40 1.4.4. mõlemapoolne täielik halvatus 50 1.5. Peaaju kahjustused Siia kuuluvad haigestumise, trauma, mürgistuse, verevarustushäire jt tagajärjel tekkinud peaaju kahjustused, mille puhul peab olema võimalik orgaanilisi muutusi ajus tõestada. Tõestatuks loetakse peaaju kahjustust, kui orgaanilise kahjustuse sümptomit saab tuvastada ka pärast ägeda toimefaasi möödumist. 1.5.1. Töövõime kaotuse protsendi määraks loetakse väheste vegetatiivsete vaevuste korral 20 1.5.2. Lahtiste ajuvigastuste järel määravaks on jäävate ärajäämanähtude ulatus. Peetakse silmas neuroloogilist leidu, psüühikahäireid, tserebraalsete atakkide esinemist. Arvestada tuleb ka isiku haiguseelse t omapära. Ajukahjustuste järelseisundite mitmekesi s ust arvestades on töövõime kaotuse protsendi määr 30 – 60 1.5.3. Ventiilhüdrotsefaalia puhul on töövõime kaotuse protsent 40 – 80 1.5.4. Ajuvapustuse järgsete mööduvate vegetatiivsete häirete tõttu (reversiibelsed ja morfoloogiliselt mittetõestatavad peaaju funktsioonihäired) on esimesel aastal pärast traumat töövõimekaotuse protsendi määr 10 – 20 1.6. Ajukahjustuse määra üldised alused Järgnevalt on esikohale seatud ajukahjustuste üldine määr, isoleeritud sündroome kasutatakse ekspertiisil täiendavalt. 1.6.1. Peaajukahjustused tegutsemisvõime kergekujulise häirega 30 – 40 1.6.2. Peaajukahjustused tegutsemisvõime keskmise raskusega häirega 50 – 60 1.6.3. Peaajukahjustused tegutsemisvõime raske häirega 70 – 100 1.7. Ajukahjustus psüühiliste häiretega 1.7.1. kerged (igapäevategevuses vähe väljendunud) 30 – 40 1.7.2. keskmise raskusega (selgesti väljenduvad psüühikahäired) 50 – 60 1.7.3. rasked 70 – 100 1.8. Tsentraalsed vegetatiivsed häired Ajukahjustuse väljendusena (näiteks une ja ärkveloleku rütmi häired, vasomotoorse regulatsiooni häired, higieritamise häired): 1.8.1. kerged 30 1.8.2. keskmise raskusega, võivad esineda ka üksikud teadvusekaotuse hood 40 1.8.3. sagedased krambihood, märkimisväärse toimega üldseisundile 50 1.9. Spinotserebellaarse lokalisatsiooniga koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired olenevalt häirete ulatusest (ka kõndimis- ja seismisraskused) 30 – 100 1.10. Kognitiivsete häiretega ajukahjustus (näiteks apraksia, afaasia, agnoosia) 1.10.1. kergekujuline (näiteks jääkafaasia) 30 – 40 1.10.2. keskmise raskusega (näiteks afaasia selgete kommunikatsioonihäiretega) 30 – 80 1.10.3. rasked (näiteks globaalne afaasia) 90 – 100 1.11. Tserebraalselt tingitud osalised ja täielikud halvatused 1.11.1. jäsemete kerged jääkhalvatused ja toonusehäired 30 1.11.2. töövõime kaotuse protsendi määr tsentraalsete täielike halvatuste ja tugevakujuliste osaliste halvatuste puhul on võrreldavad jäseme kaotusega, perifeerse halvatuse või muude funktsioonihäiretega – käe ja jala täielik halvatus (hemipleegia) 100 1.12. Parkinsoni sündroom 1.12.1. ühe- või mõlemapoolselt esinevad vähesed liikumishäired, aeglustumine, tasakaal häiritud ei ole 30 – 40 1.12.2. väljendunud liikumis- ja tasakaaluhäired, ebakindlus keha pööramisel, tugev aeglustumine 50 – 70 1.12.3. raske liikumishäire kuni liikumisvõime kaoni 80 – 100 Teisi ekstrapüramidaalseid sündroome, ka hüperkineetilisi, tuleb hinnata häirete ulatuse ja nende kupeerimise võimaluste järgi. Piirdunud häire korral (näiteks torticollis ) on töövõime kaotuse protsent madalam, kui generaliseerunud juhtudel. 1.13. Epilepsia Epilepsiahoogusid hinnatakse iseloomu, raskuse, sageduse, päevasisese jaotumise järgi: 1.13.1. väga harva, generaliseerunud (suured) ja kompleks-fokaalsed hood, enam kui aastapikkuste intervallidega, või väikesed ja lihtfokaalsed hood mitmekuuliste intervallidega 40 1.13.2. harva, generaliseerunud (suured) ja kompleksfokaalsed hood mõnekuuliste vahedega või väikesed ja lihtfokaalsed hood nädalaste vahedega 50 – 60 1.13.3. keskmise sagedusega, generaliseerunud (suured) ja kompleksfokaalsed hood nädalaste vahedega, või väikesed ja lihtfokaalsed hood mõnepäevaste vaheaegadega, isiksuse muutus epilepsiast 60 – 80 1.13.4. sagedased, generaliseerunud (suured) ja kompleksfokaalsed hood igal nädalal või generaliseerunud krambihoogude seeriad fokaalsete või multifokaalsete hoogudega; väikesed ja lihtfokaalsed hood iga päev 90 – 100 1.13.5. pärast 3-aastast hoogude puudumist, kui on vaja jätkata antikonvulsioonvravi 30 Haigus loetakse paranenuks, kui ilma ravimiteta 3 aasta vältel hoogusid pole esinenud. Ilma tõestatud ajukahjustuseta töövõime kaotuse protsenti ei määrata. 1.14. Narkolepsia 1.14.1. olenevalt väljenduslikkusest ja sümptomite kombinatsioonidest (päevane unisus, unisusehood, katapleksia, automaatne käitumine väsimusnähtude raamides, halvatused magades on sageli seoses hüpnagoogsete hallutsinatsioonidega) on töövõime kaotuse protsent tavaliselt 50 – 80 1.14.2. harvadel juhtudel võib töövõimekaotuse protsendi määr olla (näiteks kerge päevane unisus, harva halvatused ja hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) 40 1.14.3. kui haiguse kulg on erakordselt raske, võib töövõime kaotuse protsendi määr ületada 80 1.15. Seljaaju kahjustused 1.15.1. seljaaju kaelaosa mittetäielik, kerge kahjustus väheste mõlemapoolsete motoorsete ja sensoorsete ärajäämanähtudega, kui põie ja pärasoole funktsioonihäired puuduvad 30 – 60 1.15.2. seljaaju rinna- ja nimmeosa või cauda equina mittetäielik kahjustus mõlema jala funktsioonihäirega. Põie ja pärasoole funktsioonihäired puuduvad 30 – 60 1.15.3. seljaaju rinna- ja nimmeosa või cauda equina mittetäielik kahjustus mõlema jala osalise halvatusega, põie- ja pärasoole häiretega 60 – 80 1.15.4. seljaaju kaelaosa mittetäielik kahjustus mõlema käe ja jala väljendunud osalise halvatusega, põie- ja pärasoole funktsioonihäiretega 100 1.15.5. seljaaju täielik läbilõikesündroom (kõik juhteteed on teataval kõrgusel täiesti katkenud) 100 1.16. Polüneuropaatiad Polüneuropaatiate puhul avalduvad funktsioonihäired kas valdavalt motoorika, sensoorsete häirete või valudena. Motoorikahäirete puhune töövõime kaotuse protsendi määr on analoogne perifeersete närvide vigastuse ga . Tundlikkuse häirete ja valude puhul võivad mõnikord juba kerged funktsioonihäired põhjustada tõsiseid piiranguid kutsetöös (näiteks peenmotoorikas). 1.17. Skisofreenia ja afektiivsed psühhoosid 1.17.1. kestev (üle poole aasta kestev) psühhoos floriidses staadiumis, olenevalt kutsealase ja sotsiaalse kohanemisvõime kadumisest 50 – 100 1.17.2. skisofreeniline residuaalseisund (näiteks kontsentratsioonivõime häire, kontaktinõrkus, vitaliteedikaotus, afektiivne nivelleerumine): 1.17.2.1. väheste ja üksikute jääknähtudega, sotsiaalsete kohanemisraskusteta 10 – 20 1.17.2.2. kerged sotsiaalsed kohanemisraskused 30 – 40 1.17.2.3. keskmise raskusega kohanemishäired 50 – 70 1.17.3. tugevakujulised sotsiaalsed kohanemisraskused 80 – 100 1.17.4. afektiivne psühhoos, suhteliselt lühikese kestusega, kuid korduvate faasidega: 1.17.4.1. 1 – 2 faasi aastas, mitmenädalase kestusega, olenevalt iseloomust ja tugevusest 30 – 50 1.17.4.2. sagedasemad faasid mitmenädalase kestusega 60 – 100 1.17.5. pikka aega kestnud psühhootiliste episoodide raugedes on üldiselt (erandid allpool) paranemise dünaamiline jälgimisaeg 2 aastat: 1.17.5.1. selleks ajaks määratakse, kui enne on olnud palju maanilisi või maanilis-depressiivseid hooge 50 1.17.5.2. muudel juhtudel 30 Paranemise dünaamilist jälgimisaega ei määrata, kui esines ainult üks monopolaarselt kulgev depressiivne hoog esmase haigusilminguna või alles 10 aastat pärast esmast hoogu. 1.18. Neuroosid, isiksusehäired. Psühhotraumade jääknähud 1.18.1. kerged psüühilised või psühho-vegetatiivsed häired 0-30 1.18.2. tugevamad, olulised häired taju- ja tunnetusvõimes (näiteks väljendunud depressioon, hüpo h ondria, asteenia, foobiad, haigustunnetuse ebakõla, somatoformsed häired 40 – 60 1.18.3. rasked häired (näiteks rasked obsessioonhaigusseisundid): 1.18.3.1. keskmise raskusega sotsiaalse kohanematusega 50 – 70 1.18.3.2. raske sotsiaalse kohanematusega 80 – 100 2. Silmahaigused ja - vigastused Nägemisvaeguse alla kuuluvad kõik nägemisvõime häired. Hindamisel arvestatakse korrektsiooniga nägemisteravust ja muutusi vaateväljas ning nägemisväljas. Selle kõrval arvestatakse ka muid nägemisvõimet halvendavaid seisundeid (ärritusseisundid, pisaratevool jt). 2.1. Nägemisteravus Määratakse korrektsiooniga. Nägemisteravuse langusest tulenevat töövõime vähenemise määra loetakse vastavast tabelist (vt tabel). Vaateväljade hindamiseks kasutatakse perimeetriat (ülikitsa vaatevälja puhul kampimeetriat). Prillide kasutamisel arvestatakse nende talutavust. Kui korrektsiooni ei saa kasutada, määratakse töövõime kaotuse aste jääknägemisteravuse järgi. Töövõime kaotuse protsentide tabel nägemisteravuse järgi PS 1,0 0,9 0,8 0,7 0,6 0,5 0,4 0,3 0,2 0,1 0,08 0,03 0 VS 1,0 0 0 0 0 0 10 10 10 20 20 20 30 30 0,9 0 0 0 0 0 10 10 10 20 20 20 30 30 0,8 0 0 0 0 0 10 10 10 20 20 30 30 30 0,7 0 0 0 0 10 10 20 20 20 30 30 30 30 0,6 0 0 0 10 10 20 20 20 30 30 30 30 40 0,5 10 10 10 10 20 20 20 30 30 30 40 40 40 0,4 10 10 10 20 20 20 30 30 30 30 40 40 50 0,3 10 10 10 20 20 30 30 40 40 40 50 50 50 0,2 20 20 20 20 30 30 30 40 50 50 50 60 60 0,1 20 20 20 30 30 30 30 40 50 50 60 70 70 0,08 20 20 30 30 30 40 40 50 50 60 80 90 90 0,03 30 30 30 30 30 40 40 50 60 70 90 100 100 0,0 30 30 30 30 40 40 50 50 60 70 90 100 100 2.2. Ühe silma kaotus koos kestva ravile allumatu silmakoopapõletikuga 40 2.3. Läätsetus mõlemas silmas Tabelis määratud töövõime kaotuse astet suurendatakse 10% võrra. 2.4. Lau halvatus 2.4.1. lau täielik halvatus, silma ei saa sulgeda 30 2.4.2. lau osaline halvatus 10 – 20 2.5. Poole või veerandi vaatevälja täielik väljalangemine: 2.5.1. homonüümne hemianopsia 40 2.5.2. bitemporaalne hemianopsia: 2.5.2.1. kahe silmaga nägemise säiludes 10 2.5.2.2. kahe silmaga nägemine puudub 30 2.5.3. homonüümne kvadrantanopsia: 2.5.3.1. ülal 20 2.5.3.2. all 30 2.5.4. vaatevälja alumise poole täielik väljalangemine mõlemas silmas 60 2.5.5. ühe külgmise vaateväljapoole täielik väljalangemine, kui teine silm on pime 60 – 70 2.6. Vaatevälja ahenemine 2.6.1. kontsentriline ahenemine ühes silmas, kui teises silmas on vaateväli normaalne: 2.6.1.1. kuni 10º-ni keskpunktist 10 2.6.1.2. kuni 5º-ni keskpunktist 20 2.6.2. kontsentriline ahenemine ühes silmas, kui teine silm puudub: 2.6.2.1. 50º-ni keskpunktist 40 2.6.2.2. 30º-ni keskpunktist 60 2.6.2.3. 10º-ni keskpunktist 90 2.6.2.4. 5º-ni keskpunktist 100 2.6.3. kontsentriline ahenemine mõlemas silmas: 2.6.3.1. 50º-ni keskpunktist 10 2.6.3.2. 30º-ni keskpunktist 30 2.6.3.3. 10º-ni keskpunktist 70 2.6.3.4. 5º-ni keskpunktist 100 2.7. Pahaloomuliste kasvajate (melanoom, retinoblastoom) eemaldamise järgselt 5-aastase dünaamilise jälgimisaja vältel on töövõime vähenemise protsendi määr: 2.7.1. kui kasvaja piirdus silmaga (ka enukleatsiooni korral) 50 2.7.2. kasvaja laiema ulatuse puhul 80 Silmahaiguste (glaukoom, võrkkesta haigused jt) puhune töövõime kaotuse protsendi määr sõltub eeskätt nägemisvõime langusest (nägemisteravus, vaateväli). Protsendi määr on kõrgem, kui nägemishälvetele lisanduvad muud kahjustused. 3. Kuulmis- ja tasakaaluelundid 3.1. Kuulmislangus Töövõime kaotuse protsendi hindamisel on mõõduandvaks kuulmisteravuse langus, mis määratakse ilma kuulmisaparaadita toonaudiomeetrial. Kuulmisfunktsiooni langus määratakse protsentides vastavalt paremini kuulva kõrva kuulmisteravusele alljärgnevalt: Helisagedustel 500, 1000 ja 2000 Hz kuulmislangus: 3.1.1. 20 – 29 dB 10 3.1.2. 30 – 49 dB 20 3.1.3. 50 – 69 dB 30 3.1.4. 70 – 89 dB 40 3.1.5. üle 90 dB 50 3.1.6. kui halvemini kuulev kõrv kuuleb helisagedustel 500 – 2000 Hz 35 dB paremini kuulvast kõrvast halvemini, lisatakse funktsioonilanguse astmele 10% 3.1.7. kui helisagedusel 4000 Hz on kuulmislangus vähemalt 20 dB suurem kui helisagedustel 500, 1000 ja 2000, lisatakse funktsioonilanguse astmele 10% 3.1.8. kuulmislangusele lisandub kõnehäire: 3.1.8.1. kõne ebaselge, kuid siiski kergesti arusaadav – funktsioonihäire protsendi määrale lisatakse kuni 20%, kuid üldsumma ei saa olla suurem kui 50 3.1.8.2. kõne raskesti arusaadav, lisatakse kuni 30%, kuid üldsumma mitte üle 60 3.1.8.3. kõnevõimetus koos täieliku kurtusega 70 3.2. Tasakaaluhäired A paraatuuringu n ormist kõrvalekalduv tulemus ilma oluliste tagajärgedeta ei anna iseenesest alust töövõime kaotuse protsendi määramiseks. 3.2.1. kerge funktsioonihäire – kerged kõndimis- ja seismisraskused , mis ilmnevad alles suurematel koormustel 20 3.2.2. keskmise raskusega funktsioonihäire – ebakindlustunne, peapööritusnähud kukkumiskalduvusega juba igapäevastel koormustel, tugev peapööritus suurematel ja erakorralistel koormustel, selged kõndimis- ja seismisraskused juba madalatel koormustel 30 – 40 3.2.3. raske funktsioonihäire – tugev peapööritus, ebakindlus, kõndimis- ja seismisraskused juba valges ning igapäevaste koormuste juures, osaliselt vajab kõndimisel abi, ei suuda seista ega kõndida toetaja abita 50 – 70 3.3. Kõrvade kumisemine (tinnitus) 3.3.1. ilma psüühikahäireta 0 3.3.2. suurenenud psühhovegetatiivse labiilsusega 10 – 20 3.3.3. märkimisväärsete tunnetuslike ja kognitiivsete häiretega (nt väljendunud depressioon) 30 – 40 3.3.4. raskete psüühiliste häirete ja sotsiaalsete kohanemisraskustega vähemalt 50 3.4. M é niere ’i tõbi 3.4.1. üks kuni kaks hoogu aastas 0 – 10 3.4.2. sagedasemad hood, olenevalt raskusastmest 20 – 40 3.4.3. rasked hood, mitu korda kuus 50 Kaasuvaid püsivaid kuulmishäireid ja kõrvade kumisemist hinnatakse täiendavalt. 3.5. Krooniline keskkõrvapõletik 3.5.1. eritiseta või mööduva sekretsiooniga 0 3.5.2. ühepoolselt püsiva või mõlemapoolselt ajutise sekretsiooniga 10 3.5.3. püsiv, mõlemapoolne mädaeritus 20 3.6. Kõrvalesta kaotus 3.6.1. ühe kõrvalesta kaotus 20 3.6.2. kahe kõrvalesta kaotus 30 4. Ninahaigused ja -vigastused 4.1. Nina kaotus 4.1.1. nina täielik kaotus 50 4.1.2. nina osaline kaotus, sadulnina, kosmeetiliselt vähe häiriv 10 4.2. Raske, moonutav defekt 20 – 30 4.3. Vinanohu ( ozaena ) 20 – 40 4 .4. Ninakäikude ahenemine 4.4.1. ühepoolselt, olenevalt hingamistakistuse suurusest 0 – 10 4.4.2. mõlemapoolselt, kerge kuni keskmise hingamistakistusega 10 4.4.3. mõlemapoolselt, raske hingamistakistusega 20 4.5. Nina kõrvalkoobaste krooniline põletik 4.5.1. kergekujuline, oluliste kõrval- ja järelnähtudeta 0 – 10 4.5.2. raskekujuline, püsiva mädaerituse, kolmiknärvi ärritusnähtude, polüüpide tekkega 20 – 40 4.6. Lõhnatunde täielik kaotus koos maitsmismeele häiretega 10 4.7. Maitsmismeele kaotus 10 5. Suuhaigused ja -vigastused 5.1. hambutus, kusjuures proteesi kanda on raske või võimatu 10 – 20 5.2. närimisfunktsiooni puudulikkus 0 – 20 5.3. suud ei saa avada 0 – 30 5.4. keele osaline puudumine, kõne ebaselge, kuid arusaadav 0 – 30 5.5. keele puudumine 40 – 60 6. Neelu ja söögitoru haigused ja vigastused 6.1. kerge neelamishäire, lima kogunemine neelu 10 – 20 6.2. raske neelamishäire, toit satub kergesti hingamisteedesse 30 – 40 6.3. isik saab toituda ainult enterostoomi kaudu 50 – 60 7. Kõrihaigused ja -vigastused 7.1. hääle kähisemine ühe häälepaela halvatuse või muu põhjuse tõttu 10 7.2. hääle kähisemine mõlema häälepaela halvatuse või kõri muu haigusliku seisundi tõttu 30 – 40 7.3. kõri puudumine 40 – 60 8. Hingamiselundite haigused 8.1. Spirograafia Hingamiselundite haiguste puhul määratakse üldine funktsioonihäire protsent kopsude hingamisfunktsiooni alusel. Spirograafia näitajatest kasutatakse hindamisel vitaalkapatsiteedi, forsseeritud sekundiekspiratsiooni ja hapniku kasutamise koefitsiendi lahkuminekut lähtenäitaja väärtustest. Vitaalkapatsiteet (%) Forsseeritud sekundiekspirats. (%) O 2 -kasutamise koefitsient (%) 65 – 79 65 – 79 60 – 74 0 – 20 50 – 64 50 – 64 45 – 59 30 – 50 35 – 49 35 – 49 30 – 44 60 – 70 alla 35 alla 35 alla 30 80 – 100 8.2. Hingeldus Hingeldus on ekspertiisi aluseks hingamisfunktsiooni määramisel, kui meditsiinilistel põhjustel ei ole võimalik teha spirograafilist uurimist. Kopsuhaigustest tingitud funktsioonihäirete (püsiva hingamispuudulikkuse) hindamise aluseks on hingelduse teke igapäevasel tegevusel; püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb lähtuda haiguse kulgemise raskusest ja haige ametialast: 8.2.1. kerge funktsioonihäire (hingeldus tekib vaid suurtel pingutustel, mitte aga näiteks ülesmäge kõndides või trepil tõustes) 0 – 30 8.2.2. keskmise raskusega funktsioonihäire (hingeldus tekib keskmise raskusega pingutustel nagu kiirustades, suurematel pingutustel, trepist ülesminekul; tavalises tempos tõusudeta teel kõndides või tavalisi kodutöid tehes hingeldust ei teki) 40 – 60 8.2.3. raske funktsioonihäire (hingeldus tekib juba kergetel koormustel nagu tasast teed normaaltempos kõndides, korrustevahelisest trepist tõustes ja tavalistel kodutöödel; tavalisest aeglasemal kõndimisel hingeldust ei teki) 70 – 90 8.2.4. üliraske funktsioonihäire (hingeldus tekib juba lühimaad kõndides või väiksematelgi pingutustel, pestes, riietudes, hooti isegi lamades) 90 – 100 8.3. Kopsu tuberkuloos (BK+) 100 8.4. Ühe kopsu puudumine 40 – 60 8.5. Rindkere deformatsioon pärast torakoplastikat (5 ja enama roide puudumine) ja II astme hingamispuudulikkuse esinemine 40 – 50 8.6. IV astme küfoskolioos , II astme hingamispuudulikkuse või radikulaarse sündroomi esinemine 40 – 50 9. Vereringeelundite haigused 9.1. Südamehaigused 9.1.1. kerge funktsioonihäire (haigus on diagnoositud, aga sümptomid – stenokardia, hingeldus, rütmihäired, vahelduv lonkamine jm – esinevad ainult tugevatel füüsilistel pingutustel) 0 – 20 9.1.2. keskmise raskusega funktsioonihäire (sümptomid esinevad keskmise raskusega füüsilistel pingutustel, kiirustades, trepist tõustes, ergomeetrilisel koormusel 1 w\kg; ei teki tasast teed kõndides ega tavalisi kodutöid tehes) 0 – 70 9.1.3. raske funktsioonihäire (sümptomid tekivad kergetel füüsilistel pingutustel, tasast teed normaalse tempoga kõndides, tavalisi kodutöid tehes, ühe korruse võrra trepist tõustes, ergomeetrilisel koormusel 0,75 w\kg; tavalisest aeglasem kõnd vaevusi ei põhjusta) 80 – 100 9.1.4. üliraske funktsioonihäire (sümptomid vallanduvad väiksematelgi pingutustel nagu pesemine, riietumine, sageli ka puhkeseisundis) 100 9.1.5. allpool toodud diagnooside suhtes püsiva töövõime kaotuse protsendi määramisel tuleb lähtuda patsiendi funktsionaalsest seisundist: 9.1.5.1. südameoperatsioonide järel oleneb protsendimäär säilinud funktsionaalsest seisundist 0 – 100 9.1.5.2. võõrkeha südamelihases või südamepaunas, mis reaktsiooni ei anna 0 9.1.5.3. rütmihäired: protsendimäär oleneb säilinud funktsioonivõimest 0 – 100 9.1.5.4. hoogudena esinevate rütmihäirete korral sõltub protsendimäär hoogude sagedusest, kestusest, mõjust hemodünaamikale 0 – 100 9.1.5.5. hüpertooniatõve puhul oleneb protsendimäär haiguse raskusastmest ja organkahjustusest 0 – 100 9.2. Veresoonte haigused Aparaatuuringud (näiteks Doppler manomeetria) annavad ainult üldorienteeringu raskusastme määramiseks. Arterite sulgusel ülajäsemetel määratakse protsendimäär kaebuste ja funktsioonihäirete ulatuse järgi. Arterite oblitereeruvad haigused, alajäsemete arterite sulgus (ka pärast rekanaliseerivaid operatsioone): 9.2.1. esineb piisav tsirkulatsioonitase, perifeersed pulsid jalgadel puuduvad, kaebusi pole või on need tagasihoidlikud (tuimustunne sääremarjas ja pöias kiirelt kõndides), või mõlemapoolselt 0 – 10 9.2.2. veretsirkulatsioon on piiratud ( claudicatio intermitten s) II staadium: 9.2.2.1. valuvaba kõndimine tasasel maal üle 500 m, ühe- või mõlemapoolselt 20 9.2.2.2. valuvaba kõndimine 100 – 500 m, ühe või mõlemapoolselt 30 – 40 9.2.2.3. 50 – 100 m, ühe- või mõlemapoolselt 50 – 60 9.2.2.4. alla 50 m koos rahuoleku valudega (III staadium) ja troofikahäiretega (IV staadium) ühepoolselt 80 9.2.2.5. alla 50 m koos rahuoleku valudega (III staadium) ja troofikahäiretega (IV staadium) mõlemapoolselt 90 – 100 9.2.2.6. kirurgiliste operatsioonide järel suurtel veresoontel (proteesi implantatsioon), kui vereringehäire on täielikult kompenseeritud, annab pikaajaline antikoagulantravi määraks 20 9.2.3. arteriovenoossed fistlid – töövõime kaotuse protsendi määr sõltub südame ja perifeerse vereringe hemodünaamika seisundist 9.2.4. aneurüsmid (olenevalt asukohast ja suurusest): 9.2.4.1. lokaalsete funktsioonihäireteta ja ilma koormuspiiranguta 0 – 10 9.2.4.2. lokaalsed funktsioonihäired puuduvad, või on kergekujulised, üldine koormusvõime on piiratud 20 – 40 9.2.4.3. suured aneurüsmid – aordi lõhustavad aneurüsmid, kõhuaordi ja niudearterite suured aneurüsmid 40 9.2.5. varikoos Krooniline veenipuudulikkus (näiteks varikoosi puhul), posttrombootiline sündroom: 9.2.5.1. vähese koormusest sõltuva tursega, haavandid puuduvad, olulisi venoosse paisu nähte ei esine, ühe- või mõlemapoolselt 0 – 10 9.2.5.2. märkimisväärne turse, sageli (mitu korda aastas) retsidiveeruvad põletikud, ühe- või mõlemapoolselt 20 – 30 9.2.5.3. kroonilised retsidiveeruvad haavandid, olenevalt retsidiivide sagedusest ja ulatusest (kaasa arvatud artrogeense paisu nähud), ühe- või kahepoolselt 30 – 50 Niude- või õõnesveenide piirkonna posttrombootilise sündroomi vaegurlusprotsendi määr on harva kõrgem. 9.2.6. lümfödeem 9.2.6.1. ühel jäsemel olulise funktsioonihäireta; vajalik on rõhksideme kandmine 0 – 10 9.2.6.2. jäseme ümbermõõt on suurenenud 3 cm ja enam; olenevalt funktsioonihäireist 20 – 40 9.2.6.3. haigestunud jäseme kasutusvõime on piiratud; olenevalt häire raskusest 50 – 70 9.2.6.4. haigestunud jäse on kasutuskõlbmatu 80 Väga raske lümfödeemi puhust jäsemedeformatsiooni hinnatakse täiendava protsendimääraga. 9.2.7. funktsionaalne kardiovaskulaarne sündroom (näiteks ortostaatiline regulatsioonihäire): 9.2.7.1. kergete vaevustega 0 9.2.7.2. suuremad vaevused, kollapsikalduvus 10 – 20 10. Seedetrakti haigused 10.1. Seedetrakti haigused Resetseeritud maohaigus (Dumping sündroomiga, malabsorbtsiooni sündroom) – A; krooniline pankreatiit – B; mittespetsiifiline haavandiline koliit, Crohni tõbi – C; maksahaigused (töövõime sõltub maksa funktsiooni seisundist ja portaalsest vereringest): hepatiit – D; maksatsirroos – E: 10.1.1. kerge funktsioonihäire A; B; C – 0,5 aastat remissioon; D – krooniline persisteeruv; E – kompenseeritud) 10 – 40 10.1.2. keskmine funktsioonihäire (B; C; D – retsidiivid; C – ägenemised mitu korda aastas; D – aktiivne hepatiit; E – subkompenseeritud) 50 – 80 10.1.3. raske funktsioonihäire (A; B – valusündroomiga, pideva diarröaga; C – totaalne soolte kahjustus, soolte verejooksud, tugev aneemia; D – sagedad ägenemised; E – dekompenseeritud) 90 – 100 10.1.4. mao puudumine, eemaldamine: 10.1.4.1. maoresektsioon, hästi funktsioneeriv gastroanastomoos (oleneb vaevustest) 0 – 10 10.1.4.2. mao totaalne eemaldamine jõu- ja toitumisseisundi languseta (olenevalt vaevustest) 20 – 30 10.1.4.3. mao totaalne eemaldamine jõu- ja toitumisseisundi langusega 40 – 50 10.2. Kõhuõõne- ja vaagnaelundite haigused ja defektid: 10.2.1. ühe neeru puudumine 20 – 40 10.2.2. põrna puudumine 0 10.2.3. kusepõie puudumine 40 – 50 10.2.4. kusepidamatus: 10.2.4.1. kergekujuline (märgub pingutustel) 10 10.2.4.2. keskmise raskusega, meestel 20 10.2.4.3. keskmise raskusega, naistel 30 – 40 10.2.4.4. täielik (uriinikogujaga) 40 – 50 10.2.5. roojapidamatus: 10.2.5.1. kergekujuline (esineb ainult kõhulahtisuse korral) 10 10.2.5.2. keskmise raskusega 20 10.2.5.3. täielik 40 – 60 10.2.6. uriinifistul 30 – 50 10.2.7. peensoolefistul 40 – 50 10.2.8. jämesoolefistul 30 – 40 10.2.9. armisong (vajalik kanda bandaaži) 0 – 20 10.3. Neeruhaigused 10.3.1. kerge funktsioonihäire – haigus on diagnoositud, kaebustes esikohal nõrkus, väsimus, düsuurilised häired, valud seljas. Isik vajab dieetravi. Ühe neeru puudumine. Algav krooniline neerupuudulikkus 0 – 40 10.3.2. keskmine funktsioonihäire – isik vajab pidevat ravimite tarvitamist, säästev režiim – vastunäidustatud pidev füüsiline töö. Ravimite katkestamine üheks ööpäevaks süvendab funktsiooni puudulikkust. Progresseeruv neerupuudulikkus 40 – 80 10.3.3. raske funktsioonihäire – krooniline neerupuudulikkus II – III , st tüsistused teiste elundsüsteemide poolt. Haige ettevalmistus neerude asendusraviks (NAR) – dialüüsraviks. Stabiilse neerutransplantaadi funktsiooniga isik, kellel siirdamisoperatsioonist möödunud üle 1 aasta. Isik sõltub igapäevaselt teiste isikute ja meditsiinilisest abist 80 – 90 10.3.4. üliraske funktsioonihäire – krooniline neerupuudulikkus III , st isikud progresseeruva teiste organsüsteemide puudulikkusega, dialüüsravi haiged, haige ettevalmistus neeru transplantasiooniks ja transplanteeritud neeruga patsiendid (v.a stabiilse transplantaadi funktsiooniga isikud pärast 1 a möödumist operatsioonist). Sõltuvad igapäevaselt meditsiinilisest ja teiste isikute abist 90 – 100 11. Endokriinhaigused 11.1. Kerge funktsioonihäire – haigus e tõttu vajab igapäevaselt eri dieeti ja režiimi, mis raskendab tööülesannete täitmist 0 – 40 11.2. Keskmine funktsioonihäire – lisaks eri dieedile ja režiimile ravimid, mille ärajätmisel seisundi järsk halvenemine, vajab töötamiseks eritingimusi 50 – 70 11.3. Raske funktsioonihäire – haigusele, mis tingib keskmise funktsioonihäire, lisanduvad tüsistused teiste organite poolt, mille tõttu töövõime on oluliselt alanenud 80 – 90 11.4. Üliraske funktsioonihäire – elutähtsate organite pöördumatu kahjustus, mille puhul isiku elu sõltub kaasinimesest või meditsiiniseadmetest 100 12. Süsteemse haaratusega haigused 12.1. Nahahaigused 12.1.1. pidev kalduvus laialdase ekseemi tekkeks, mida saab vältida kaitsevahendite kasutamisega; ekseem on vähene ja mööduv 0 – 10 12.1.2. püsiv laialdane ekseem, mida on raske vältida, kuid mis allub ravile 20 – 40 12.1.3. püsiv laialdane ekseem, mis ei allu ravile 30 – 50 12.1.4. püsiv ekseem laialdasel kehapinnal, mis põhjustab üldisi raskeid funktsioonihäireid 60 – 80 12.2. Vere-, vereloomeorganite, hüübimis- ja immuunsüsteemi haigused 12.2.1. kerge funktsioonihäire (Isik ei ole võimeline kestvaks kehaliseks pingutuseks, vajab lisapuhkepause; peab regulaarselt kasutama ravimeid; põrn on eemaldatud, kuid sellest ei tulene teisi komplikatsioone, nagu tromboosid, retsidiveeruvad infektsioonid jne; esineb hüübimisfaktorite defitsiit kerges astmes, mis ei põhjusta spontaanseid veritsusepisoode.) 0 – 30 12.2.2. keskmine funktsioonihäire (Isik ei ole võimeline keskmise raskusega pingutuseks, pidevaks täpsust ja keskendumist nõudvaks tegevuseks; vajab sagedasi puhkepause, puhkepäevi; pikaajaline seismine või kõndimine põhjustab vaevusi; ravimite ärajätmine üheks ööpäevaks võib põhjustada funktsioonihäire süvenemist; vajab ravi korrigeerimise eesmärgil erialaspetsialisti regulaarseid konsultatsioone vähemalt 6 korda aastas; esineb kõrgenenud vastuvõtlikkus ebatavalise haigustekitajaga infektsioonidele (sealhulgas seeninfektsioonidele); hüübimisfaktori defitsiidi kerge või keskmise raskusega vormi korral esineb veritsusepisoode mitu korda aastas.) 40 – 60 12.2.3. raske funktsioonihäire (Isik on võimeline vaid kergeteks ja piiratud toiminguteks, sõltub igapäevases elus suuresti teiste isikute abist; vajab regulaarset või sagedat valuvaigistamist, asendusravi verekomponentidega ja muud medikamentoosset ravi, mille ärajätmine või ebakorrapärasus halvendab tema tervislikku seisundit; kaldub spontaansetele veritsustele või tromboosidele; seoses immuunsüsteemi häiretega kaldub sagedastele ja retsidiveeruvatele infektsioonidele; esineb haigusest põhjustatud neerufunktsiooni puudulikkus III astmes; esineb põrna tugev suurenemine, mis põhjustab valusündroomi või häireid teiste organsüsteemide talitluses; hüübimisfaktorite defitsiidi keskmise raskusega või raske vormi korral esineb sagedasi spontaanseid veritsusepisoode.) 70 – 90 12.2.4. üliraske funktsioonihäire (Isik sõltub igapäevases elus täielikult teiste isikute abist, suudab iseseisvalt rahuldada vaid loomulikke vajadusi.) 90 – 100 12.3. HIV – infitseeritutel, AIDS-i haigetel 12.3.1. A 2 , A 3 , B 1 40 – 60 12.3.2. B 2 , B 3 , C 1 70 – 90 12.3.3. C 2 , C 3 90 – 100 12.3.4. Kliinilised kategooriad CD 4 + T rakkude kategooriad A Asümptomaatiline, äge (esmane) HIV või PGL* B Sümptomaatiline , mitte A või C C AIDS indikaatorhaigused >500μL A 1 B 1 C 1 200 – 499μL A 2 B 2 C 2 200μL A 3 B 3 C 3 * PGL – persisteeriv generaliseeritud lümfadenopaatia 12.4. Süsteemsed sidekoe- ja liigeshaigused Protsendimäära mõjutab haigusprotsessi aktiivsus pikema aja jooksul ja valusündroomi väljendatus. 12.4.1. kerge funktsioonihäire (süsteemse sidekoehaiguse diagnoos, isik ei ole võimeline raskeks kehaliseks pingutuseks, vajab lisapuhkepause; sõrmede ja teiste liigeste (sh lülisamba) funktsioon on langenud, kuid saab siiski kirjutada, nööpe kinni panna; peab regulaarselt kasutama ravimeid) 0 – 40 12.4.2. keskmine funktsioonihäire (SSH puhul elutähtsa organsüsteemi haaratus, isik ei ole võimeline keskmise raskusega pingutuseks, pidevaks täpsust ja keskendumist nõudvaks tegevuseks; vajab sagedasi puhkepause; ravimite ärajätmine üheks ööpäevaks võib põhjustada funktsioonihäire süvenemist) 40 – 60 12.4.3. raske funktsioonihäire (SSH puhul on elutähtsa organsüsteemi funktsioonihäire ga isik võimeline tegema vaid kergeid väga piiratud toiminguid, sõltub igapäevases elus teiste abist) 70 – 90 12.4.4. üliraske funktsioonihäire (isik suudab ise ainult loomulikke vajadusi rahuldada, igapäevases elus täielikult teistest sõltuv) 90 – 100 13. Jäsemete haigused ja vigastused 13.1. Ülajäsemete haigused ja vigastused 13.1.1. ühe sõrme defektid: 13.1.1.1. pöidla küüslüli või selle osa puudumine 10 13.1.1.2. pöidlalülide vahelise liigese anküloos 10 13.1.1.3. pöidla küüslüli ja poole põhilüli või kogu pöidla puudumine 20 13.1.1.4. pöidla ja kämblaluu vahelise liigese anküloos 20 13.1.1.5. pöidla ja vastava kämblaluu puudumine 30 – 40 13.1.1.6. II sõrme küüs- ja kesklüli või kogu II sõrme puudumine 10 13.1.1.7. II sõrme kummagi liigese või sõrme ja kämblaluu vahelise liigese anküloos 10 13.1.1.8. II sõrme ja vastava kämblaluu puudumine 20 13.1.1.9. III, IV või V sõrme puudumine vähemalt pooles ulatuses 10 13.1.1.10. III, IV või V sõrme kesk- ja põhilüli vahelise liigese või sõrme ja kämblaluu vahelise liigese anküloos 10 13.1.1.11. III, IV või V sõrme puudumine koos vastava kämblaluuga 10 13.1.2. kahe sõrme defektid: 13.1.2.1. pöidla ja veel ühe sõrme puudumine 30 – 40 13.1.2.2. pöidla ja veel ühe sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 30 – 40 13.1.2.3. pöidla ja III, IV või V sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 30 – 40 13.1.2.4. pöidla ja II sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 40 – 50 13.1.2.5. kahe sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast 20 13.1.2.6. kahe sõrme ja kämblaluude vaheliste liigeste anküloos II kuni V sõrme hulgast 20 13.1.2.7. kahe sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast koos vastavate kämblaluudega 20 13.1.3. kolme sõrme defektid: 13.1.3.1. pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme puudumine 40 – 50 13.1.3.2. pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 40 – 50 13.1.3.3. pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 40 – 50 13.1.3.4. pöidla ja veel kahe sõrme puudumine III kuni V sõrme hulgast 30 – 40 13.1.3.5. pöidla ja veel kahe sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 30 – 40 13.1.3.6. pöidla ja veel kahe sõrme puudumine III kuni V sõrme hulgast koos vastavate kämblaluudega 40 – 50 13.1.3.7. kolme sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast 20 13.1.3.8. kolme sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos II kuni V sõrme hulgast 20 13.1.3.9. kolme sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast koos vastavate kämbla-luudega 30 - 40 13.1.3.10. kokku kolme lüli puudumine III kuni V sõrmel 10 13.1.3.11. kokku kolme liigese anküloos III kuni V sõrmel 10 13.1.4. nelja sõrme defektid: 13.1.4.1. nelja sõrme puudumine 40 – 50 13.1.4.2. nelja sõrme ja kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 40 – 50 13.1.4.3. nelja sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 40 – 50 13.1.5. viie sõrme defektid: 13.1.5.1. viie sõrme puudumine 50 – 60 13.1.5.2. viie sõrme ja kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 50 – 60 13.1.5.3. viie sõrme puudumine koos kämblaluudega 50 – 60 13.1.6. käelaba puudumine randmeliigesest 50 – 60 13.1.7. randmeliigese anküloos soodsas asendis 10 13.1.8. randmeliigese anküloos ebasoodsas asendis 20 13.1.9. randmeliigese kontraktuur: 13.1.9.1. kerge või keskmine aste (painutus ja sirutus 20 – 40 kraadi) 10 13.1.9.2. raske aste (painutus ja sirutus 0 – 15 kraadi) 20 13.1.10. küünarvarre puudumine (amputatsioon ülemises kolmandikus või eksartiku-latsioon küünarliigesest) 50 – 60 13.1.11. küünarvarre pöördliikuvuse puudumine või oluliselt piiratud ulatus (olenevalt asendist) 10 – 20 13.1.12. küünarliigese anküloos soodsas asendis 20 13.1.13. küünarliigese anküloos ebasoodsas asendis 30 – 40 13.1.14. küünarliigese kontraktuur: 13.1.14.1. kerge aste (painutus 50 – 60 kraadi, sirutus 170 – 160 kraadi) 10 13.1.14.2. keskmine või raske aste (painutus 65 – 135 kraadi, sirutus 155 – 140 kraadi) 20 13.1.15. ülajäseme puudumine: 13.1.15.1. eksartikulatsioon õlaliigesest 70 – 80 13.1.15.2. õlavarre amputatsioon 50 – 60 13.1.16. õlaliigese anküloos 40 – 50 13.1.17. õlaliigese kontraktuur: 13.1.17.1. kerge aste (abduktsioon 120 – 150 kraadi) 10 13.1.17.2. keskmine aste (abduktsioon 75 – 115 kraadi) 20 13.1.17.3. raske aste (abduktsioon 5 – 70 kraadi) 20 – 30 13.1.18. mõlema käe puudumine 100 13.1.19. kodarluunärvi või keskpidise närvi täielik halvatus 30 – 40 13.1.20. küünarluunärvi täielik halvatus 20 13.1.21. küünarvarre kõikide närvide halvatus 50 – 60 13.1.22. õlavarre kõikide närvide halvatus 60 – 70 13.2. Alajäseme haigused ja vigastused 13.2.1. suure varba puudumine 10 13.2.2. ühe varba puudumine II kuni V varba hulgast 0 13.2.3. suure varba ja veel kahe varba puudumine 10 13.2.4. II kuni V varba puudumine 10 13.2.5. kõigi varvaste puudumine 20 13.2.6. kõigi varvaste anküloos soodsas asendis 0 13.2.7. kõigi varvaste anküloos ebasoodsas asendis 20 13.2.8. pöia amputatsioon: 13.2.8.1. pöialabaluude kõrgusel 20 13.2.8.2. Lisfranc-I amputatsioon metatarsotarsaalliigese kõrgusel 20 13.2.8.3. Chopart-I amputatsioon pöiapäraluude või hüppeliigese kõrgusel 30 – 40 13.2.8.4. Syme amputatsioon (sääreluude alumise osa könt, millele saab toetuda) 30 – 40 13.2.9. hüppeliigese anküloos: 13.2.9.1. soodsas asendis 10 – 20 13.2.9.2. ebasoodsas asendis 20 13.2.10. põlveliigese anküloos: 13.2.10.1. soodsas asendis 20 13.2.10.2. ebasoodsas asendis (painutusseisus mitte üle 160 kraadi) 30 – 40 13.2.11. põlveliigese kontraktuur: 13.2.11.1. kerge aste (painutus 75 – 85 kraadi, sirutus 170 – 175 kraadi) 10 13.2.11.2. keskmine või raske aste (painutus 90 kraadi või rohkem, sirutus 165 kraadi või vähem) 20 13.2.12. põlveliigese ebastabiilsus (vajalik fikseerimisaparaat) 10 – 20 13.2.13. puusaliigese anküloos: 13.2.13.1. soodsas asendis 30 – 40 13.2.13.2. ebasoodsas (painutus-)asendis alla 60 kraadi 40 – 50 13.2.14. puusaliigese kontraktuur: 13.2.14.1. kerge või keskmine aste (painutus 55 – 80 kraadi, sirutus 0 – 10 kraadi, abduktsioon 20 – 35 kraadi) 30 – 40 13.2.14.2. raske aste (painutus kuni 55 kraadi, sirutus 0 kraadi, abduktsioon kuni 20 kraadi) 40 – 50 13.2.15. hästi funktsioneeriv puusa- või põlveliigese endoprotees 20 13.2.16. ühe reie amputatsioon 50 – 60 13.2.17. reie amputatsioon ülemises kolmandikus, könt mitteproteesitav (vähem kui 9 cm) 60 – 80 13.2.18. puusaliigese eksartikulatsioon 70 – 90 13.2.19. mõlema reie amputatsioon (köndid proteesitavad) 80 – 90 13.2.20. mõlema reie amputatsioon (köndid mitteproteesitavad) 80 – 100 13.2.21. ühe sääre amputatsioon 30 – 40 13.2.22. mõlema sääre amputatsioon 60 – 80 13.2.23. ühe sääre ja teise jala reie amputatsioon 70 – 90 13.2.24. alajäseme lühenemine 4 – 6 cm 10 13.2.25. alajäseme lühenemine 7 cm ja enam (ortopeediline jalats vajalik) 20 – 30 13.2.26. pindluunärvi täielik halvatus 20 13.2.27. sääreluunärvi või reienärvi täielik halvatus 30 – 40 13.2.28. istmikunärvi täielik halvatus 40 – 60 13.3. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestamata juhtudel võetakse ülajäseme funktsioonihäire korral protsendi määramisel aluseks vastava funktsioonihäire raskus: 13.3.1. kerge funktsioonihäire (jõudlus on vähesel määral alanenud, liikuvus kergelt piiratud, liigutuste osavus alanenud, kuid saab siiski kirjutada, nööpida, õmmelda) 0 – 20 13.3.2. keskmise raskusega funktsioonihäire (jõudlus alanenud – saab vaevu hakkama tööriista hoidmisega või 10 kg raskuse tõstmisega, liikuvus tunduvalt piiratud, liigutuste osavus alanenud – suudab vaevu süüa, kammida) 30 – 40 13.3.3. raske funktsioonihäire (jõudlus tunduvalt alanenud, liigutuste osavus kadunud, ülajäset saab kasutada ainult toetamiseks) 50 – 60 13.3.4. üliraske funktsioonihäire (ülajäse on täielikult kasutamiskõlbmatu) 70 – 80 13.4. Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestamata juhtudel võetakse alajäseme funktsioonihäire korral protsendi määramisel aluseks vastava funktsioonihäire raskus: 13.4.1. kerge funktsioonihäire (kõndides kergelt lonkab, liikumine ebatasasel teel mõnevõrra takistatud) 0 – 30 13.4.2. keskmise raskusega funktsioonihäire (tugev lonkamine, liikumine raskendatud ja aeglane, abivahendid vajalikud ka lühidistantsidel) 40 – 60 13.4.3. raske funktsioonihäire (näiteks mitme liigese funktsiooni häired või ühepoolne amputatsioon, kusjuures proteesi kandmine pole võimalik, või saab liikuda vaid abivahendile toetudes ja lühikest maad korraga) 70 – 90 13.4.4. üliraske funktsioonihäire (liikumisvõimetu) 100 14. Teiste elundite haigused ja vigastused 14.1. Käesoleva määruse paragrahvides 3 – 15 sätestamata somaatiliste haiguste ja vigastuste korral (operatsioonide järgsed seisundid jt) määratakse protsent üldise funktsioonihäire hindamise alusel: 14.1.1. kerge funktsioonihäire (isik ei ole võimeline raskeks kehaliseks pingutuseks, vajab lisa puhkepause; sõrmede osavus on langenud, kuid saab siiski kirjutada, vajab eri dieeti; peab regulaarselt kasutama ravimeid) 0 – 30 14.1.2. keskmine funktsioonihäire (isik ei ole võimeline keskmise raskusega pingutuseks, pidevaks täpsust ja keskendumist nõudvaks tegevuseks; vajab sagedaid puhkepause, puhkepäevi; pikaajaline seismine või kõndimine põhjustab vaevusi; ravimite ärajätmine üheks ööpäevaks võib põhjustada funktsioonihäire süvenemist) 30 – 60 14.1.3. raske funktsioonihäire (isik on võimeline tegema vaid kergeid, väga piiratud toiminguid; igapäevases elus sõltub suuresti teiste isikute abist) 70 – 90 14.1.4. üliraske funktsioonihäire (isik suudab iseseisvalt ainult oma loomulikke vajadusi rahuldada, igapäevases elus sõltub täielikult teiste isikute abist) 90 – 100 EELNÕU 2 3 .0 2 .2023 KAITSEMINISTER MÄÄRUS Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord Määrus kehtestatakse kaitseväeteenistuse seaduse § 30 1 lõike 6 alusel. § 1. Reguleerimisala (1) Määrusega kehtestatakse kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse (edaspidi püsiv töövõimetus ), selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord. (2) Käesoleva määruse alusel tuvastatakse püsiv töövõimetus kaitseväe- või asendusteenistuses tervisekahjustuse saanud isikul (edaspidi isik ), kes on esitanud taotluse kaitseväeteenistuse seaduse § 196 lõikes 7 ja §-s 209 sätestatud teenistusalase tagatise saamiseks ning § 202 lõikes 4 sätestatud uurimisega on kindlaks tehtud isiku õigus teenistusalastele tagatistele. § 2. Püsiva töövõimetuse tuvastamine (1) Asutus või Kaitseväe struktuuriüksus, mis menetleb käesoleva määruse § 1 lõikes 2 nimetatud taotlust, teeb Kaitseväes terviseseisundi hindamist korraldavale struktuuriüksusele või selle allüksusele (edaspidi terviseseisundi hindamist korraldav üksus ) ettepaneku püsiva töövõimetuse tuvastamiseks, lisades sellele kokkuvõtte kaitseväeteenistuse seaduse § 192 lõikes 3 ja § 202 lõikes 4 sätestatud uurimise läbiviimise kohta ja vajaduse korral esitab muid andmeid tervisekahjustuse tekkimise asjaolude kohta. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepanek peab sisaldama teavet selle kohta, kas isik on teenistusalase tagatise taotlemisel andnud nõusoleku tema kohta tervise infosüsteemis olevate isikuandmete kasutamiseks seoses terviseseisundi hindamisega. (3) Püsiv töövõimetus tuvastatakse isiku terviseseisundi hindamisega 21 kalendripäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepaneku saamisest arvates. Käesoleva määruse § 3 lõikes 4 sätestatud juh ul pikeneb nimetatud tähtaeg täiendavate andmete saamiseks kuluva aja võrra. (4) Püsiva töövõimetuse tuvastamiseks peab isiku terviseseisundit hindama vähemalt kaks Kaitseväe juhataja määratud eriarsti (edaspidi Kaitseväe eriarst ) või kaitseväeteenistuse seaduse § 26 1 lõike 7 alusel moodustatud komisjon (edaspidi komisjon ), kaasates vajaduse korral teisi tervishoiuteenuse osutajaid. (5) Kaitseväe eriarst peab olema tervishoiukorralduse infosüsteemis registreeritud eriarstina. § 3. Terviseseisundi hindamine (1) Kaitseväe eriarst hindab isiku terviseseisundit tervise infosüsteemi andmete ja terviseseisundit kajastavate dokumentide (edaspidi koos olemasolevad andmed ) põhjal ning otsustab, kas need on piisavad püsiva töövõimetuse tuvastamiseks. (2) Kaitseväe eriarstil on isiku terviseseisundi hindamiseks juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele vastavalt kaitseväeteenistuse seaduse § 14 lõikes 7 ja lõike 9 alusel sätestatule. (3) Kui isik on keelanud juurdepääsu tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele või ei ole andnud nõusolekut nende andmete kasutamiseks, on Kaitseväe eriarstil õigus nõuda isikult terviseseisundi hindamiseks vajalike andmete esitamist muul viisil või jätta püsiv töövõimetus tuvastamata. (4) Juhul kui olemasolevad andmed on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ebapiisavad, võib Kaitseväe eriarst teha isikule arstliku läbivaatuse, küsida isikult või tema raviarstilt täiendavaid andmeid ning vajaduse korra l suunata isiku täiendavale terviseuuringule või eriarsti konsultatsioonile. (5) Kui tervisekahjustuse tekkimisest on möödunud vähem kui 182 kalendripäeva ja olemasolevate andmete põhjal ei ole organismi funktsionaalne seisund stabiilne, võib Kaitseväe eriarst isiku terviseseisundi hindamise edasi lükata ajaks, kui nimetatud tähtaeg on saabunud. (6) Andmed püsiva töövõimetuse tuvastamiseks läbi viidud terviseseisundi hindamise kohta kantakse Kaitseväes tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimiseks asutatud infosüsteemi, välja arvatud tervise infosüsteemis olevad terviseuuringute tulemused. (7) Kaitseväe eriarst dokumenteerib terviseseisundi hindamise kohta järgmised andmed: 1) isikul teadaolevate ja eeldatavalt püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste ja vigastuste diagnoosid koos raskusastmega ja organismi funktsionaalse seisundiga; 2) andmed isiku ravi, terviseuuringute ja eriarsti konsultatsioonide ning läbivaatusel tuvastatud objektiivse leiu kohta; 3) tervisekahjustuse tekkimise teadaolevad asjaolud koos arvamusega tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahel meditsiinilise seose olemasolu või selle puudumise kohta; 4) arvamus püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste, vigastuste ja nendest tingitud funktsioonihäirete ning töövõime kaotuse ulatuse ja kestuse tuvastamise kohta. (8) Kui püsiv töövõimetus on põhjustatud rohkem kui ühest haigusest või vigastusest, tuleb käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 4 sätestatud arvamuses näidata lisaks kogu püsiva töövõimetuse ulatusele eraldi igast haigusest või vigastusest tingitud töövõime kaotuse ulatus. § 4. Hinnang püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta (1) Kaitseväe juhataja määratud Kaitseväe eriarst või komisjoni esimees koostab püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta hinnangu, mis peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) püsiva töövõimetuse tekkimise aeg ja vajaduse korra l tagasiulatuvalt tuvastatud püsiva töövõimetuse tekkimise aeg; 2) tuvastatud meditsiiniline seos kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustuse ning püsiva töövõimetuse tekkimise vahel või selle puudumine; 3) püsiva töövõimetuse kestus; 4) püsiva töövõimetuse ulatus väljendatuna töövõime kaotuse protsentides; 5) püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise taotlemise tähtaeg käesoleva määruse § 10 lõikes 1 sätestatud juhul; 6) püsiva töövõimetuse kindlakstegemise kuupäev. (2) Lõikes 1 nimetatud hinnang edastatakse käesoleva määruse § 2 lõikes 1 nimetatud ettepaneku teinud asutusele või Kaitseväe struktuuriüksusele, mis teeb selle isikule teatavaks koos otsusega teenistusalase tagatise saamise kohta. (3) Püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise korral teeb lõikes 1 nimetatud hinnangu isikule teatavaks terviseseisundi hindamist korraldav üksus. § 5. Püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päev (1) Püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevaks loetakse käesoleva määruse § 2 lõikes 1 nimetatud ettepaneku tegemise päev, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud juhul. (2) Püsiva töövõimetuse esmakordsel tuvastamisel isikul, kes oli käesoleva määruse § 1 lõikes 2 nimetatud taotluse esitamise ajal töövõimetuslehe alusel ajutiselt töövõimetu sama haiguse või vigastuse tõttu, mis on põhjustanud püsiva töövõimetuse, loetakse püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevaks ajutise töövõimetuse lõppemisele järgnev päev. (3) Püsiva töövõimetuse tuvastamise korduval taotlemisel loetakse püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevaks käesoleva määruse § 10 lõikes 1 nimetatud juhul eelnevalt tuvastatud püsiva töövõimetuse kestuse viimane päev ning käesoleva määruse § 10 lõikes 5 nimetatud juhul püsiva töövõimetuse korduvaks tuvastamiseks taotluse esitamise päev. (4) Käesoleva määruse § 3 lõikes 5 nimetatud juhul loetakse püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevaks terviseseisundi hindamiseks määratud tähtaeg. § 6. Püsiva töövõimetuse tekkimise aeg (1) Püsiva töövõimetuse tekkimise aeg on püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päev, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul. (2) Juhul kui isik taotleb püsiva töövõimetuse tuvastamist tagasiulatuvalt, võib selleks piisavate andmete olemasolul tuvastada püsiva töövõimetuse tekkimise aja tagasiulatuvalt alates teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustuse tekkimise päevast, kuid mitte üle ühe aasta hiljem. § 7. Püsiva töövõimetuse põhjus Püsiva töövõimetuse põhjus on kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustus, kui tehakse kindlaks meditsiinilise seose olemasolu kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse või selle tagajärjel tekkinud tüsistuste, järelnähtude, haigestumise või haiguse ägenemise või süvenemise ja püsiva töövõimetuse vahel. § 8. Püsiva töövõimetuse ulatus (1) Püsiva töövõimetuse ulatus määratakse töövõime kaotuse protsentides nulliga lõppeva arvuna. (2) Töövõime kaotuse protsendi suurus määratakse vastavalt käesoleva määruse lisas toodud juhendile. (3) Käesoleva määruse lisas toodud juhendit kohaldatakse ainult nendest tervisekahjustustest põhjustatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks, mille tekkimise puhul on kindlaks tehtud meditsiiniline seos teenistusülesannete täitmisega kaitseväe- või asendusteenistuses. (4) Kaitseväe- või asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu tekkinud kahest või enamast sama organi või organsüsteemi talitlust mõjutavast funktsioonihäirest tingitud püsiva töövõimetuse korral määratakse töövõime kaotuse protsendiks kõrgeim üksikule funktsioonihäirele vastav protsent. (5) Kui isikul esinevad samaaegselt funktsioonihäired, mis mõjutavad mitme organi või organsüsteemi talitlust, suurendatakse vastavalt käesoleva määruse lisas toodud juhendile määratud kõige raskema funktsioonihäire protsenti järgnevalt: 1) protsenti korrutatakse koefitsiendiga 1,1, kui raskuselt teisele funktsioonihäirele vastab töövõime kaotus vahemikus 10–20%; 2) protsenti korrutatakse koefitsiendiga 1,2, kui raskuselt teisele funktsioonihäirele vastab töövõime kaotus vahemikus 30–40%; 3) protsenti korrutatakse koefitsiendiga 1,3, kui raskuselt teisele funktsioonihäirele vastab töövõime kaotus vahemikus 50–80%. § 9. Püsiva töövõimetuse kestus ja selle tuvastamise alused (1) Isiku võib püsivalt töövõimetuks tunnistada kestusega: 1) kuus kuud; 2) üks aasta; 3) kaks aastat; 4) kolm aastat; 5) viis aastat; 6) kuni riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni, kuid mitte kauemaks kui viis aastat. (2) Püsiva töövõimetuse kestus määratakse alates püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevast. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–5 sätestatud juhtudel on püsiva töövõimetuse viimaseks päevaks püsiva töövõimetuse kestuse viimase kalendrikuu viimane kuupäev. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–5 sätestatud juhtudel tunnistatakse isik püsivalt töövõimetuks mitte kauemaks kui vanaduspensioniikka jõudmiseni. (5) Püsiva töövõimetuse kestuse tuvastamisel on aluseks: 1) haiguse või vigastuse raskusaste ja organismi funktsionaalne seisund; 2) haiguse või vigastuse raskusastme ja organismi funktsionaalse seisundi muutumise senine kiirus ja edasine prognoos. (6) Püsiva töövõimetuse kestust ei määrata, kui tervisekahjustus on tekkinud teenistusülesannete täitmise tõttu asendusteenistuses. § 10. Püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise taotlemine (1) Püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise taotlemiseks määratakse tähtaeg püsiva töövõimetuse kestuse eelviimase kalendrikuu 5.–20. kuupäevaks, kui püsiva töövõimetuse kestus määratakse tähtajaks, mis saabub enne vanaduspensioniikka jõudmist. (2) Püsiva töövõimetuse korduvaks tuvastamiseks esitab isik taotluse terviseseisundi hindamist korraldavale üksusele. (3) Lõikes 2 nimetatud taotlus peab sisaldama teavet selle kohta, kas isik annab nõusoleku tema kohta tervise infosüsteemis olevate isikuandmete kasutamiseks seoses terviseseisundi hindamisega. (4) Terviseseisundi hindamist korraldav üksus võib püsiva töövõimetuse korduva tuvastamise taotlemiseks määratud tähtaja ennistada, kui isik mõjuvatel põhjustel ei esita taotlust käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. (5) Terviseseisundi muutumisel võib isik esitada taotluse püsiva töövõimetuse korduvaks tuvastamiseks enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega või enne käesoleva määruse § 9 lõike 1 punktis 6 sätestatud püsiva töövõimetuse kestuse lõppemist. § 11. Vaidluste lahendamine Käesoleva määruse paragrahvi 4 lõikes 1 sätestatud hinnanguga mittenõustumisel võib isik esitada 30 päeva jooksul hinnangu teatavakstegemisest arvates terviseseisundi hindamist korraldava üksuse kaudu kirjaliku vaide Kaitseministeeriumile. § 12. Määruse kehtetuks tunnistamine Kaitseministri 29. juuni 2016. a määrus nr 10 „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“ tunnistatakse kehtetuks. § 13. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. aprillil 2023. aastal. Hanno Pevkur Minister Kusti Salm Kantsler Lisa Töövõime kaotuse protsendi suuruse määramise juhend