Lgp Ülle Madise Teie 15.10.2024 nr 7-
Õiguskantsleri Kantselei 4/241596/2405945
Kohti 8 Meie 18.11.2024 nr 9-18/023951-1
15193 TALLINN
Vastus pöördumisele
Edastame vastuse Teie 15.10.2024 kirjas toodud küsimustele.
1) Kas riiklik järelevalve on korraldatud Teie hinnangul parimal võimalikul viisil?
2) Millisena näete enda asutuse pädevust ja ülesandeid seoses biokütuse tarbimisse
lubamise nõuete täitmise üle järelevalve tegemisega?
3) Kas Keskkonnaameti või Maksu- ja Tolliameti järelevalve pädevus on piisavalt selgelt
piiritletud? Kas on esinenud pädevusvaidlusi?
Oleme seisukohal, et kehtivas õiguses1 on riikliku järelevalve korraldus VKS § 21 sätestatud
kohustuse täitmise üle reguleeritud piisava selgusega. Riiklikku järelevalvet VKS § 21
sätestatud kohustuse täitmise üle teeb ainukesena Keskkonnaamet (VKS § 20 lg 5). Maksu-
ja Tolliameti pädevus seevastu piirdub üksnes kütuse kontrollimisega (VKS § 20 lg 3 p 5), s.o
meil on Keskkonnaameti järelevalvet toetav funktsioon.
Kütuse tarnija saab VKS §-s 21 sätestatud kohustust täita erineval moel: VKS-s sätestatud
nõuetele vastava biokütusega; biometaani, vesiniku või elektrienergia lõpptarbimisse
andmisega ning ka sellekohase statistika soetamisega. Selle kohustuse täitmist (sealhulgas
biokütuse vastavust sellele esitatud säästlikkuse kriteeriumitele jm asjaolud) kontrollib
Keskkonnaamet kütuse tarnija igakuiselt esitatavate aruannete alusel (VKS § 24, § 20 lg 5).
Maksu- ja Tolliameti pädevus ja tegelik võimekus kütuse kontrollimisel seisneb üksnes faktilisel
tuvastamisel, kas Eestisse toimetatud kütusepartii puhul on tegelikult tegemist biokütusega.
Oleme seisukohal, et järelevalvet saab hõlbustada liigutades seda funktsiooni ühe asutuse,
s.o Keskkonnaameti pädevusse. Praktikas puudub vajadus jagada riiklikku järelevalve
tegemist VKS § 21 sätestatud kohustuse täitmise üle Keskkonnaameti ning Maksu- ja
Tolliameti vahel.
Esitasime Kliimaministeeriumile ettepaneku VKS § 20 lg 3 p 5 kehtetuks tunnistamiseks, mis
on VKS-i muutmise eelnõu kohaselt ka kavas (vt eelnõude infosüsteemis toimik 24-1096 -
Vedelkütuse seaduse muutmise seadus, eelnõu punkt 9).
Maksu- ja Tolliameti ning Keskkonnaameti vahel on olnud arutelusid küsimuses, kumb asutus
on pädev karistama VKS § 21 sätestatud kohustuse rikkujat ning milliseid haldusmeetmeid
1 VKS-s esinenud teatav õiguslik ebaselgus riikliku järelevalve tegemisel §-s 21 sätestatud kohustuse
täitmise kontrollimisel kõrvaldati 14.07.2024 jõustunud muudatustega, millega see sätestati üheselt
Keskkonnaameti pädevusena. (Vt lisaks muudatusettepanekute loetelu energiamajanduse korralduse
seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 356 SE teiseks lugemiseks, punkt 18).
saab ja peaks rikkuja suhtes kohaldama. Leiame, et rikkuja suhtes peab vajalikke
haldusmeetmeid (majandustegevuse piiramist) rakendama asutus, kes teostab VKS § 21
nõude täitmise üle järelevalvet.
Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi MSÜS) neljanda peatüki kohaselt on
majandustegevuse piiramise õigus majandushaldusasutusel, kelleks MSÜS § 7 p 4 kohaselt
on muuhulgas ettevõtja majandustegevuse üle riiklikku järelevalvet tegev haldusorgan.
Leiame, et antud kontekstis selleks majandushaldusasutuseks on Keskkonnaamet, kes
ainsana teeb riiklikku järelevalvet VKS § 21 sätestatud kohustuse täitmise üle. Seda enam, et
ettevõtja majandustegevust saabki piirata, haldusorgani kaalutlust ning piirangu
proportsionaalsust põhjendada ning seejuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid järgida vaid
see haldusorgan, kellel endal on olemas täielik teave rikkumisest.
VKS § 21 sätestatud kohustuse rikkuja suhtes MSÜS-s ette nähtud meetme kohaldamise (ning
kui jah, siis millise meetme valik) on majandushaldusasutuse otsustada.
4) Kas järelevalveasutused saavad järelevalve tõhustamiseks kasutada sobivaid ja
proportsionaalseid abinõusid ning puuduvad takistused nende rakendamiseks? Tooge
palun näiteid nii sellest, kus abinõudest on piisanud kui ka sellistest juhtumitest, mil
järelevalve tegemine oli takistatud.
VKS § 21 sätestatud kohustuse puhul on tegemist majandustegevuse (s.o kütuse tarbimisse
lubamise, importimise või maksuladustamise lõpetamise) põhinõudega MSÜS § 6 lg 2
mõistes. Majandustegevuse nõuete täitmata jätmise korral näeb MSÜS ette erinevaid
haldusmeetmeid rikkumise takistamiseks: tegevusloa peatamine, kehtetuks tunnistamine või
majandustegevuse keelamine.
VKS § 21 sätestatud kohustuse täitmisega tekkinud probleemid näitavad meie hinnangul, et
kehtiv õigus (eeskätt MSÜS-s kehtestatud majandustegevuse piiramise võimalused) ei
võimalda kiirelt ja tõhusalt reageerida rikkumisele ega takistada selle edasist toime panemist.
Seda põhjusel, et tulenevalt MSÜS § 38 lg 1 võib tegevusloa kehtetuks tunnistada või
majandustegevuse keelata majandustegevuse nõude rikkumise tõttu üksnes juhul, kui
rikkumine on oluline MSÜS § 38 lg 2 tähenduses. Olulisteks saab MSÜS § 38 lg 2 kohaselt
pidada korduvaid samalaadseid rikkumisi või vältavaid rikkumisi, samuti avalikule korrale
kõrgendatud või olulist ohtu põhjustanud rikkumisi. Kui ettevõtja jätab ühe kalendriaasta
jooksul VKS § 21 sätestatud nõude täitmata, siis tegemist ei pruugi olla olulise rikkumisega
MSÜS mõistes (pole korduv, ei kaasne kõrgendatud või olulist ohtu korrakaitseseaduse
mõistes). Samas jättes nõude täitmata, võis rikkuja saada tugeva konkurentsieelise teiste
turuosaliste ees. Leiame, et VKS § 21 nõude täitmata jätmisel peaksid riigil olema tõhusamad
rikkumise tõkestamise haldusmeetmed.
5) Kuidas saaks nõuete järgimist või selle üle järelevalve tegemist tõhustada? Kas
selleks tuleks muuta õigusakte? Kui, siis milliseid?
Oleme seisukohal, et VKS § 21 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärg peab kehtivas õiguses
olema reguleeritud niivõrd tõsisena, et see preventiivselt motiveeriks rikkumisi mitte toime
panema. Kütuse tarnija majandustegevuse piiramine on selleks meie hinnangul tõhus meede
(kombineerituna järgmises lõigus kirjeldatud VKS-i muudatustega), ent riigile on vajalik selle
meetme senisest kiirema rakendamise võimalus (vt punkti 4 selgitus).
Järelevalve tõhustamiseks on Maksu- ja Tolliamet koostöös Keskkonnaameti ja
Kliimaministeeriumiga teinud VKS muutmise ettepanekuid, millest osa on veel töös ja osa
jõustub 2025. aastal, sh 6-kuuline kohustuse täitmise periood senise kalendriaasta asemele,
kõrgemad trahvimäärad iga kohustuse täitmisest puudujääva gigadžauli eest, kütuse
käitlemise tegevusluba taotleva ettevõtte kohustus esitada VKS § 21 biokohustuse täitmise
kava.
2 (3)
6) Kas vedelkütuse seaduse §-s 25 sätestatud auditeerimine võiks olla kohustuslik
kõigile kütuse tarnijatele, näiteks sarnaselt elektroonilise side seaduse §-s 875
sätestatuga?
VKS § 25 kohaselt juba on Keskkonnaametil õigus nõuda tarnijalt VKS § 24 lõikes 1 nimetatud
aruande sõltumatut auditeerimist. Maksu- ja Tolliamet ei saa võtta seisukohta antud
küsimuses, kuna riikliku järelevalve tegijaks on Keskkonnaamet.
7) Kuna õiguskantsleril pole täpset ülevaadet menetlustest, mis on seoses biokütustele
seatud nõuete rakendamisega toimunud ja parajasti käimas, palume ka selle kohta
teavet. Need selgitused on vajalikud õiguskantsleri võimaliku menetluse ulatuse
piiritlemiseks. Õiguskantsleri seaduse § 25 lõike 2 kohaselt ei tohi õiguskantsler võtta
menetlusse asja, mille suhtes on jõustunud kohtuotsus, süüteomenetlus või
kohtumenetlust lõpetav määrus või kohtuvälise menetleja otsus väärteomenetluses.
Avaldusealuses asjas ei tohi samaaegselt toimuda kohtumenetlust, süüteomenetlust
või kohtueelset kohustuslikku kaebemenetlust.
Maksu- ja Tolliametil ei ole käimasolevaid menetlusi VKS § 21 kohustuse täitmise kontrollimise
osas.
Maksu- ja Tolliamet on siiani tegelenud kütuses biokütuse olemasolu faktilise kontrolliga. VKS
§ 21 kohustuse kehtima hakkamisest oleme võtnud proove ja analüüsinud kõikide kütuse
tarnijate biokütuse partiisid ja vahetanud infot Keskkonnaametiga. 2024. aastal on biokütuse
füüsilise kontrolliga peamiselt tegelenud Keskkonnaamet. Maksu- ja Tolliamet toetab
Keskkonnaameti järelevalvet, edastades andmed biokütuse liikumise kohta.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jekaterina Nikitina
Aktsiiside osakonna osakonnajuhataja
Aktsiiside osakond
Allkirjastamisõiguse aluseks on Maksu- ja Tolliameti peadirektori 31.01.2024 käskkiri nr 25-P, millega on võimalik
tutvuda Maksu- ja Tolliameti veebilehel ning teenindusbüroodes.
Peeter-Tanel Orro
676 2261,
[email protected]
3 (3)